Isikunimeseadus

1

EELNÕU

16.04.2026

Isikunimeseadus

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimisala, eesmärk ja kohaldamisala

(1) Käesoleva seadusega sätestatakse isikunime andmise, vahetamise, muutmise ja kohaldamise

põhimõtted ja kord, isikunime ühtse kasutamise alused ning nimetoimingu vaidlustamise ja

nimetoimingu üle järelevalve tegemise kord.

(2) Käesoleva seaduse eesmärk on hoida eesti nimetraditsiooni ning tagada isikunime ühtne ja

õiguspärane kasutamine Eestis.

(3) Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

(4) Kui isikunimi antakse, vahetatakse või kohaldatakse tsiviilkohtumenetluses, rakendatakse

menetlusele tsiviilkohtumenetlust reguleerivaid sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene

teisiti.

(5) Kui nimetoiming tehakse perekonnaseisutoimingu raames, kohaldatakse menetlusele

perekonnaseisutoimingute seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(6) Kui nimetoiming tehakse kooselulepingu sõlmimise või lõpetamise raames, kohaldatakse

menetlusele kooseluseadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(7) Käesoleva seaduse alusel tehtavate nimetoimingute rahvastikuregistrisse kandmisel

kohaldatakse rahvastikuregistri seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

§ 2. Isikuandmete töötlemine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud nimetoimingute tegemiseks töödeldakse rahvastikuregistris

asuvaid isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid. Isikuandmeid töödeldakse käesolevas

seaduses, perekonnaseisutoimingute seaduses, rahvastikuregistri seaduses või muus

isikuandmete töötlemist reguleerivas õigusaktis sätestatud alustel ja korras.

(2) Nimetoimingute tegemiseks töödeldakse järgnevaid rahvastikuregistrisse kantud

isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid:

1) isikunimi;

2) isikukood;

3) sugu;

4) abielu või registreeritud kooselu andmed;

5) eestkoste andmed;

6) elukoha andmed;

7) hooldusõiguse andmed;

8) kontaktandmed;

9) kodakondsuse andmed;

10) lisa-aadressid;

2

11) perekonnaseisu andmed;

12) põlvnemise andmed;

13) surmaandmed;

14) sünniandmed, sealhulgas sünniaeg ja -koht;

15) teovõime piiramise andmed;

16) ütluspõhised andmed rahvuse, emakeele ja kõrgeima omandatud haridustaseme kohta;

17) viibimiskoha andmed.

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikuandmetele töödeldakse nimetoimingute

tegemiseks rahvastikuregistris järgmisi menetlusandmeid:

1) andmed isikule usulise talituse käigus antud eesnime kohta;

2) isiku esitatud nimemuutmise põhjuse andmed;

3) isiku kriminaalkorras karistatuse andmed ja karistusregistri arhiivi kantud andmed;

4) isiku esitatud menetluslikud andmed.

(4) Isikuandmete vastutav töötleja on nimetoiminguid tegev asutus.

(5) Käesolevas paragrahvis nimetatud isiku- ja menetlusandmete säilitamine on sätestatud

rahvastikuregistri seaduse §-s 8.

§ 3. Isikunimi, nimetoiming ja isikunime kasutamine

(1) Isikunimi on isiku ametlik nimi, kui see on kantud dokumenti või riigi infosüsteemi

kuuluvasse andmekogusse.

(2) Isikunimi koosneb eesnimest ja perekonnanimest.

(3) Nimetoiming on õiguslikul alusel isikunime kandmine dokumenti või riigi infosüsteemi

kuuluvasse andmekogusse.

(4) Avaliku ülesande täitmisel lähtutakse rahvastikuregistrisse kantud isikunimest.

(5) Kui isik ei ole rahvastikuregistri andmesubjekt, lähtutakse avaliku ülesande täitmisel isikut

tõendavasse dokumenti kantud isikunimest.

§ 4. Isikunime kirjapilt

(1) Isikunime kirjutamisel kasutatakse eesti-ladina tähestiku tähti ja lubatud sümboleid.

(2) Isikunime kirjutamisel kasutatavate eesti-ladina tähestiku tähtede ja lubatud sümbolite

loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(3) Isikunime kandmisel isikut tõendavasse dokumenti lähtutakse isikut tõendavate

dokumentide seadusest.

(4) Isikunimi kantakse rahvastikuregistrisse suurtähtedega.

§ 5. Piiratud teovõimega isiku nimetoiming

Piiratud teovõimega isiku nimetoimingu tegemisel lähtutakse tema huvidest ja õigustest ning

võimalusel võetakse arvesse tema arvamust, mis selgitatakse välja ulatuses, milles ta on

võimeline menetlusest ja selle tagajärgedest aru saama.

3

§ 6. Nõuded eesnimele selle andmisel, vahetamisel ja muutmisel

(1) Eesnimi võib koosneda kuni kolmest lahku kirjutatud nimest või kahest nimest, mis on

sidekriipsuga ühendatud.

(2) Ilma mõjuva põhjuseta ei või eesnimeks olla nimi, mis on juurdunud vaid nime saaja

vastassoo eesnimena.

(3) Eesnimi, mida rahvastikuregistri andmetel ei kanna ükski elav isik, ei tohi olla vastuolus

heade kommetega.

(4) Eestikeelse eesnime kirjapilt peab vastama eesti kirjakeele normis sätestatud eesti

õigekirjutusreeglitele.

(5) Eesnimi, mis ei vasta käesoleva paragrahvi lõikele 4, loetakse võõrkeelseks. Võõrkeelne

eesnimi on lubatud, kui nimi on:

1) kasutusel eesnimena;

2) struktuurilt sarnane kasutusel oleva eesnimega;

3) isikule antud Eesti usuliste ühenduste registrisse kantud või välisriigis seaduslikult tegutseva

ja sarnase õigusliku staatusega usulise ühenduse usulise talituse käigus.

(6) Kasutusel olevat võõrkeelset eesnime võib kohandada eesti keele struktuurile vastavamaks.

(7) Eesnime nõuetele vastavuse hindamisel võetakse vajadusel aluseks nimeteadusliku

usaldusasutuse arvamus.

§ 7. Nõuded perekonnanimele selle andmisel, vahetamisel ja muutmisel

(1) Perekonnanimi võib koosneda:

1) ühest nimest;

2) kahest sidekriipsuga ühendatud nimest käesolevas seaduses sätestatud juhtudel (edaspidi

topeltperekonnanimi);

3) kuni kolmest lahku kirjutatud nimest käesolevas seaduses sätestatud juhtudel.

(2) Perekonnanime vahetamisel ja muutmisel võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2

sätestatud juhul sidekriipsuga ühendada üksnes ühest nimest koosnevaid perekonnanimesid.

(3) Nimed, mis kirjapildilt erinevad rahvuse või keele nimetraditsiooni tõttu soo,

perekonnaseisu või muu tunnuse poolest, loetakse samaks perekonnanimeks.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud perekonnanime samasuse hindamisel võetakse

vajadusel aluseks nimeteadusliku usaldusasutuse arvamus.

2. peatükk

Isikunime andmine

§ 8. Isikunime andmine

Isikunime andmine on lapsele isikunime panemine:

1) sünni registreerimisel;

2) isaduse omaksvõtul, tuvastamisel või vaidlustamisel;

4

3) lapsendamisel või lapsendamise kehtetuks tunnistamisel.

§ 9. Sünni registreerimisel isikunime andmine

(1) Sünni registreerimisel antakse lapsele eesnimi ja perekonnanimi vanemate kokkuleppel või

ainsa vanema või eestkostja ettepanekul.

(2) Lapse perekonnanimeks antakse:

1) ühe vanema perekonnanimi;

2) ühe vanema topeltperekonnanimest üks nimi.

(3) Lapsele ei ole lubatud anda vanema topeltperekonnanime, välja arvatud juhul, kui:

1) vanem on topeltperekonnanime saanud sünniga;

2) mõlemad vanemad kannavad topeltperekonnanime;

3) lapse õde või vend kannab vanema topeltperekonnanime.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 sätestatust võib teha erandi, kui soovitud nimi vastab

lapse vanema kodakondsusriigi õigusele.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kokkuleppe või ettepaneku puudumisel teeb

lapsele antava ees- ja perekonnanime ettepaneku kohalik omavalitsus, kelle kohustus on

vajadusel täita eestkostja ülesandeid. Kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha, lähtutakse

lapsele perekonnanime andmisel käesoleva seaduse § 26 lõikest 2.

(6) Kui lapsele soovitud isikunime kannab rahvastikuregistri andmetel vähemalt üks elav isik,

teavitatakse lapsele isikunime andmisel lapse vanemat või eestkostjat sama isikunime kandvate

isikute arvust ja vanusest sünniaasta täpsusega.

§ 10. Isaduse omaksvõtul, põlvnemise tuvastamisel või vaidlustamisel perekonnanime

andmine

(1) Isaduse omaksvõtul pärast sünni registreerimist võib lapsele anda isa perekonnanime.

(2) Põlvnemise tuvastamise hagi rahuldamisel võib kohus anda lapsele isa perekonnanime.

(3) Põlvnemise vaidlustamise hagi rahuldamisel võib kohus anda lapsele ema perekonnanime.

(4) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse ka juhul, kui isadus võetakse omaks, põlvnemine või

põlvnemise puudumine tuvastatakse täisealise lapse suhtes.

(5) Käesoleva paragrahvi alusel isikunime andmisel lähtutakse käesoleva seaduse §-st 9.

§ 11. Lapsendamisel ja lapsendamise kehtetuks tunnistamisel isikunime andmine

(1) Lapsendamisel võib kohus anda lapsele uue isikunime lähtudes käesoleva seaduse §-st 9.

(2) Lapsendamise kehtetuks tunnistamisel võib kohus anda lapsele lapsendamiseelse isikunime.

3. peatükk

Isikunime vahetamine

§ 12. Isikunime vahetamine

5

Isikunime vahetamine on:

1) abielu sõlmimisel abikaasa perekonnanime võtmine või sellest perekonnanimest loobumine

abielu lahutamisel või kehtetuks tunnistamisel;

2) kooselulepingu sõlmimisel registreeritud elukaaslase perekonnanime võtmine või sellest

perekonnanimest loobumine kooselulepingu lõpetamisel või kehtetuks tunnistamisel;

3) uue eesnime või soole vastava tunnusega perekonnanime võtmine sooandmete muutmisel.

§ 13. Abielu või kooselulepingu sõlmimisel perekonnanime vahetamine

(1) Abielu või kooselulepingu sõlmimisel võib isik jääda oma perekonnanimega või üks

abikaasadest või registreeritud elukaaslastest võib:

1) võtta abikaasa või registreeritud elukaaslase perekonnanime ühiseks perekonnanimeks;

2) lisada oma perekonnanime järele sidekriipsuga teise abikaasa või registreeritud elukaaslase

perekonnanime;

3) vahetada oma topeltperekonnanimest selle nime, mille ta sai varasemas abielus või

registreeritud kooselus, abikaasa või registreeritud elukaaslase üheosalise perekonnanime

vastu.

(2) Ühiseks perekonnanimeks ei ole lubatud võtta abikaasa või registreeritud elukaaslase

topeltperekonnanime, mis on saadud abielu või kooselulepingu sõlmimise või nime

muutmisega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust võib teha erandi, kui soovitud nimi vastab isiku

või tema abikaasa või registreeritud elukaaslase kodakondsusriigi õigusele.

§ 14. Abielu lahutamisel ja kooselulepingu lõpetamisel perekonnanime vahetamine

Isik, kes vahetas abielu või kooselulepingu sõlmimisel või kestel perekonnanime nii, et kannab

abikaasa või registreeritud elukaaslase perekonnanime või tema nime sisaldavat

topeltperekonnanime, võib abielu lahutamisel või kooselulepingu lõpetamisel perekonnanime

vahetada varem kantud perekonnanime vastu.

§ 15. Abielu või kooselulepingu kehtetuks tunnistamisel perekonnanime vahetamine

Abielu või kooselulepingu kehtetuks tunnistamisel võib kohus otsustada perekonnanime

vahetamise käesoleva seaduse §-s 14 nimetatud viisil.

§ 16. Isiku soo andmete muutmisel isikunime vahetamine

(1) Isik, kelle soo andmed rahvastikuregistris muudetakse, võib vahetada kantava eesnime soole

vastava eesnimega ja jätta kantavalt perekonnanimelt ära või liita sellele soole vastava tunnuse.

(2) Isik, kelle soo andmed rahvastikuregistris taastatakse, võib vahetada kantava eesnime

sooandmete muutmise eel viimati kantud eesnime vastu ja jätta kantavalt perekonnanimelt ära

või liita sellele soole vastava tunnuse.

4. peatükk

Isikunime muutmine

§ 17. Isikunime muutmine

6

(1) Isikunime muutmine on isiku soovil isikunime asendamine uue isikunimega käesoleva

peatüki alusel.

(2) Isikunime muutmise pädevus on Siseministeeriumil ja järgneval kohaliku omavalitsuse

üksuse omavalitsusorganil (edaspidi pädev kohalik omavalitsus):

1) Jõhvi Vallavalitsus;

2) Pärnu Linnavalitsus;

3) Tallinna Linnavalitsus;

4) Tartu Linnavalitsus.

(3) Isikunime muutmise korra ning täpsemad andmekoosseisud ja tingimused kehtestab

valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(4) Pädeva kohaliku omavalitsuse üksusele käesoleva peatüki alusel isikunime muutmise

menetlustoimingute tegemise kui kohaliku omavalitsuse üksuse täidetava riikliku ülesande

kulud hüvitatakse kohalikule omavalitsusele riigieelarvest, võttes aluseks eelarveaastale

eelnenud aastal tehtud toimingute arvu ning vastava aasta riigieelarves sätestatud ühe toimingu

keskmise arvutatud kulu.

§ 18. Isikunime muutmiseks õigustatud isik

(1) Isikunime võib muuta:

1) Eesti kodanik;

2) Eesti elamisloa või elamisõigusega isik, kes ei ole ühegi riigi kodanik ja kes asus Eestisse

elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole pärast nimetatud kuupäeva lahkunud elama mõnda teise

riiki, ning tema järeltulija, kes ei ole ühegi riigi kodanik ja kellele on antud Eesti elamisluba või

elamisõigus (edaspidi Eesti kodakondsuseta isik);

3) Eesti elamisloaga rahvusvahelise kaitse saaja;

4) välisriigi kodanik käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud juhtudel.

(2) Isikunime ei või muuta isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustiku §-s 113, 114, 1181,

§ 121 lõike 2 punktis 2, § 133 lõikes 2, § 134 lõikes 2, §-s 135, § 141 lõikes 1, lõike 2 punktides

2–7 või lõikes 21, § 142 lõikes 1 või lõike 2 punktis 2, § 143 lõike 2 punktis 2 (kehtinud

16.07.2006–22.12.2013), § 1432 lõigetes 2–4, §-s 175–179, 184, 185, 187, 199–201, 209–213,

§ 214, § 217 lõikes 2, §-s 255, 256, 268, 394, 404 või 418 sätestatud süüteo toimepanemise eest

ning selle süüteo eest ei ole isiku karistusandmed karistusregistrist kustutatud.

(3) Isikunime ei või muuta isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustiku §-s 89–93, 95–112,

§ 141 lõike 2 punktis 1, § 1411 lõike 2 punktis 1, § 142 lõikes 2 (kehtinud 01.09.2002–

15.07.2006), § 142 lõike 2 punktis 1 (kehtinud 16.07.2006–22.12.2013), § 143 lõikes 2

(kehtinud 01.09.2002–15.07.2006), § 143 lõike 2 punktis 1(kehtinud 16.07.2006–22.12.2013),

§ 1431 lõike 2 punktis 1, §-s 1432,144–146, 231–238, 403, 405, 414 või 415 sätestatud süüteo

toimepanemise eest. Käesolevas lõikes sätestatud nime muutmise piirang kehtib käesolevas

lõikes nimetatud süütegude puhul ka siis, kui karistusandmed on karistusregistrist kustutatud.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikeid 2 ja 3 ei kohaldata isikule, kes on süüteo toime pannud

alaealisena.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud piirangut kontrollitakse karistusregistrist.

Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud piirangut kontrollitakse karistusregistrist ja selle

arhiivist. Päringu tegemisel töödeldakse nime muuta sooviva isiku isikukoodi ning

kriminaalkorras karistatuse ja karistusregistri arhiivi kantud andmeid.

7

(6) Kui isik ei ole õigustatud isikunime muutma, jäetakse tema avaldus läbi vaatamata.

§ 19. Isikunime muutmise avalduse esitamine

(1) Isikunime muutmise avalduse võib esitada isiklikult ja kirjalikult:

1) rahvastikuregistri turvalises veebikeskkonnas (edaspidi turvaline veebikeskkond);

2) pädevas kohalikus omavalitsuses kohapeal.

(2) Pädevasse kohalikku omavalitsusse ilmumise asemel võib isik esitada avalduse muu isiku

vahendusel, kui:

1) välisriigis viibiva isiku isikusamasuse on kontrollinud ning tema isiklikult ja kirjalikult

esitatava avalduse on notariaalselt kinnitanud Eesti välisesinduse konsulaarametnik;

2) välisriigis viibiva isiku isikusamasuse on kontrollinud ning tema isiklikult ja kirjalikult

esitataval avaldusel on allkirja õigsuse kinnitanud välisriigi notar;

3) kinnipeetava või vahistatud isiku isikusamasuse on kontrollinud ning tema isiklikult ja

kirjalikult esitataval avaldusel on allkirja õigsuse kinnitanud vangla direktor.

(3) Turvalises veebikeskkonnas ei või uue isikunime muutmise avaldust esitada:

1) eestkostetava isikunime muutmiseks;

2) alaealise isikunime muutmiseks, kui alaealine saab täisealiseks vähem kui 60 päeva pärast;

3) käesoleva seaduse § 18 lõike 1 punktis 3 või 4 nimetatud isik.

(4) Alaealise lapse isikunime muutmise avalduse esitab tema hooldusõiguslik vanem või

eestkostja. Piiratud teovõimega täisealise isikunime muutmise avalduse esitab tema eestkostja.

(5) Piiratud teovõimega isiku isikunime muutmise avaldust ei ole lubatud esitada käesoleva

paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud viisil.

(6) Alaealise lapse isikunime muutmiseks saab tema teine hooldusõiguslik vanem anda

nõusoleku:

1) turvalises veebikeskkonnas, kui isikunime muutmise avaldus on esitatud samas keskkonnas;

2) pädevas kohalikus omavalitsuses kohapeal isiklikult ja kirjalikult või digitaalselt

allkirjastatuna;

3) käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud viisil.

§ 20. Isikunime muutmise avaldus

(1) Avalduses esitatakse järgmised andmed:

1) nime muuta sooviva isiku kohta käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud andmed;

2) soovitud uus isikunimi;

3) avaldaja kontaktandmed;

4) käesolevas seaduses märgitud juhtudel hooldusõigusliku vanema või eestkostja isikunimi;

isikukood, kontaktandmed ja nõusoleku andmed;

5) käesolevas seaduses märgitud juhtudel isikunime muutmise põhjus;

6) käesolevas seaduses märgitud juhtudel isikunime valiku selgitus;

7) nimemuutmist tõendava rahvastikuregistri väljavõtte kättesaamise viis.

(2) Nime muuta sooviva isiku kohta esitatakse avalduses järgmised andmed:

1) isikunimi;

2) isikukood;

3) elukoht;

8

4) rahvus;

5) emakeel;

6) kõrgeim omandatud haridustase.

(3) Kui piiratud teovõimega isiku isikunime muutmise avalduse esitamiseks pöördutakse Eesti

välisesindusse, selgitab piiratud teovõimega isiku arvamuse välja:

1) sama välisesinduse konsulaarametnik, kui piiratud teovõimega isik ilmub koos esindajaga

samasse välisesindusse;

2) avaldust menetlev pädev kohalik omavalitsus, kui piiratud teovõimega isik asub Eestis.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 4–6 nimetatud andmed esitatakse juhul, kui need

rahvastikuregistris puuduvad või kui haridustase on võrreldes rahvastikuregistrisse kantuga

muutunud. Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 6 nimetatud andmed tuleb esitada 11-aastase

ja vanema alaealise kohta.

§ 21. Isikunime muutmise otsustamine

(1) Käesoleva peatüki alusel isikunime muutmise otsustab Siseministeerium või pädevas

kohalikus omavalitsuses töötav käesoleva seaduse § 22 alusel nime muutmise õiguse saanud

pädeva kohaliku omavalitsuse ametnik (edaspidi perekonnaseisuametnik).

(2) Isikunime muutmise otsustab perekonnaseisuametnik käesoleva seaduse §-s 24, § 25

punktides 1–3, § 26 lõikes 1, § 28 punktis 1 või §-s 30 sätestatud alusel.

(3) Isikunime muutmise otsustab Siseministeerium automaatselt käesoleva seaduse § 24 ja § 26

lõikes 1 sätestatud alusel, kui on täidetud käesoleva seaduse §-s 23 nimetatud tingimused.

(4) Isikunime muutmise otsustab Siseministeerium, lähtudes isikunimekomisjoni arvamusest:

1) käesoleva seaduse § 26 lõikes 2 ja §-s 28 sätestatud alusel;

2) kui sama avaldusega soovitakse muuta eesnime ja perekonnanime ning eesnime või

perekonnanime muutmise otsustamine on Siseministeeriumi pädevuses;

3) kui eesnime või perekonnanime soovitakse muuta korduvalt.

§ 22. Nime muutmise õiguse andmine perekonnaseisuametnikule

(1) Nime muutmise õigusega perekonnaseisuametnikuna tegutsemise õigus antakse

perekonnaseisutoimingute seaduses sätestatud korras.

(2) Isikunime muutmise õiguse annab pädeva kohaliku omavalitsuse ametnikule valdkonna eest

vastutav minister või tema volitatud isik perekonnaseisuametnikuna tegutsemise ja isikunime

muutmise õigust kinnitava dokumendiga.

§ 23. Isikunime muutmise automaatne otsustamine

(1) Isikunime muutmise võib automaatselt otsustada juhul, kui on täidetud kõik järgmised

tingimused:

1) isikunime muutmise avaldus on esitatud turvalises veebikeskkonnas;

2) taotletava perekonnanime saamise õigust saab kontrollida rahvastikuregistrist automaatselt;

3) taotletav eesnimi on rahvastikuregistri andmetel kasutusel;

4) isikunime ei ole varem muudetud;

5) otsuse tegemisel ei ole vaja rakendada kaalutlusõigust;

6) otsuse tegemisel ei ole vaja välja selgitada alaealise lapse arvamust;

9

7) alaealise lapse isikunime muutmiseks vajalik vanema nõusolek on antud turvalises

veebikeskkonnas;

8) ei esine käesolevas seaduses sätestatud alust isikunime muutmisest keeldumiseks.

(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimuste täitmine on automaatse kontrolli

käigus tuvastatud, otsustab Siseministeerium uue eesnime, perekonnanime või isikunime

andmise.

§ 24. Eesnime muutmine

(1) Eesnime võib muuta isiku soovil.

(2) Kui isik soovib kanda eesnime, mida rahvastikuregistri andmetel ei kanna ükski elav isik,

on nime muutmise õigusega perekonnaseisuametnikul õigus küsida eesnime valiku kohta

selgitust.

(3) Kui eesnime muutmisel soovitakse eesnime, mis on juurdunud vaid nime saaja vastassoo

eesnimena, tuleb selleks esitada mõjuv põhjus.

§ 25. Eesnime muutmisest keeldumise alused

Eesnime muutmisest keeldutakse, kui:

1) eesnimi ei vasta käesoleva seaduse §-s 6 sätestatud nõuetele;

2) soovitud eesnimi koos perekonnanimega on rahvastikuregistri andmetel elava isiku

isikunimi;

3) soovitud eesnimi on juurdunud vastassoo eesnimena ja eesnime muutmiseks puudub mõjuv

põhjus;

4) isiku eesnime on varem muudetud ja eesnime muutmiseks puudub mõjuv põhjus.

§ 26. Perekonnanime muutmine

(1) Perekonnanime võib muuta, kui isik soovib kanda:

1) varem kantud perekonnanime;

2) otsejoones üleneja sugulase dokumentaalselt tõendatud üheosalist perekonnanime;

3) vanema topeltperekonnanime või sellest ühte nime, mille isik oleks võinud saada sünni

registreerimisel;

4) abikaasa või registreeritud elukaaslase perekonnanime, mis vastab käesoleva seaduse §-s 13

sätestatud nõuetele;

5) perekonnanime, mille isik oleks võinud saada oma viimases abielus või registreeritud

kooselus, mis lõppes abikaasa või registreeritud elukaaslase surmaga;

6) abielueelset või registreeritud kooselu eelset viimati kantud perekonnanime liidetuna

sidekriipsuga abikaasaga või registreeritud elukaaslasega ühise perekonnanime ette;

7) oma perekonnanime ilma rahvustavale vastava soo, perekonnaseisu või muu tunnuseta või

soovib lisada muukeelsele perekonnanimele soo, perekonnaseisu või muu tunnuse, kui vastava

rahvuse või keele nimetraditsioonis perekonnanime selliselt eristatakse;

8) oma perekonnanime muu ümberkirjutusreegli kohaselt või perekonnanime keelelise päritolu

mõttes lähteriigis ametlikult kehtiva tähetabeli kohaselt.

(2) Isiku perekonnanime võib muuta lõikes 1 nimetamata põhjusel, kui isik soovib kanda vabalt

valitud perekonnanime ja perekonnanime muutmiseks on mõjuv põhjus.

§ 27. Perekonnanime muutmise piirangud

10

(1) Alaealise lapse perekonnanime ei või muuta, kui selle tulemusel ei kanna laps kummagi

vanema perekonnanime, välja arvatud juhul, kui perekonnanime muudetakse käesoleva seaduse

§ 26 lõike 1 punkti 4 alusel.

(2) Käesoleva peatüki alusel ei anta perekonnanime, mis on vanas kirjaviisis ja mida

rahvastikuregistri andmetel ei ole kantud perekonnanimena pärast 1940. aastat.

(3) Käesoleva seaduse § 26 lõike 2 alusel ei anta perekonnanimeks nime, mis on:

1) rahvastikuregistri andmetel elava isiku perekonnanimi, arvestades § 7 lõiget 3;

2) rahvastikuregistri andmetel rohkem kui 30 elava isiku eesnimi;

3) rohkem kui ühest nimest koosnev;

4) vastuolus eesti kirjakeele normis sätestatud eesti õigekirjutusreeglitega;

5) tähenduse tõttu vastuolus heade kommetega.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4 märgitud piirangust võib teha erandi, kui isikul on

põlvnemise tõttu seos muu rahvuse või keele nimetraditsiooniga ning soovitud perekonnanimi

vastab sellele.

§ 28. Perekonnanime muutmisest keeldumise alused

Perekonnanime muutmisest keeldutakse, kui:

1) esineb käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud piirang;

2) käesoleva seaduse § 26 lõike 2 alusel perekonnanime muutmiseks puudub mõjuv põhjus;

3) isiku perekonnanime on varem muudetud ja perekonnanime muutmiseks puudub mõjuv

põhjus.

§ 29. Isikunime korduv muutmine

(1) Isik saab eesnime või perekonnanime muuta üks kord. Eesnime või perekonnanime

muudetakse rohkem kui üks kord vaid mõjuval põhjusel.

(2) Isikunime muutmist ei loeta korduvaks juhul, kui isikule antakse tagasi ees- või

perekonnanime muutmisele vahetult eelnenud nimi.

§ 30. Välisriigi kodaniku isikunime muutmine ja muutmisest keeldumine

(1) Välisriigi kodanik võib eesnime muuta, kui tema kodakondsusriik ei tunnusta isikule Eestis

sünni registreerimisel antud eesnime.

(2) Välisriigi kodanik võib perekonnanime muuta, kui tema kodakondsusriik ei tunnusta:

1) Eestis sünni registreerimisel antud perekonnanime;

2) Eestis abielu või kooselulepingu sõlmimisel vahetatud perekonnanime;

3) Eestis abielu lahutamisel või kooselulepingu lõpetamisel vahetatud perekonnanime.

(3) Sünni registreerimisel antud perekonnanime muutmisel antakse välisriigi kodanikule tema

kodakondsusriigi õigusele vastav perekonnanimi.

(4) Abielu või kooselulepingu sõlmimisel, abielu lahutamisel või kooselulepingu lõpetamisel

vahetatud perekonnanime muutmisel antakse välisriigi kodanikule sündmuse toimumise eel

vahetult kantud perekonnanimi.

11

(5) Välisriigi kodanik võib eesnime või perekonnanime muuta, kui tema kodakondsusriik ei

tunnusta Eestis sooandmete muutmisel vahetatud eesnime või perekonnanime, andes isikule

sooandmete muutmise eel vahetult kantud eesnime või perekonnanime.

(6) Käesoleva paragrahvi alusel võib välisriigi kodanik esitada eesnime või perekonnanime

muutmise avalduse kuue kuu jooksul alates Eestis perekonnaseisutoimingu tegemisest.

(7) Välisriigi kodaniku isikunime muutmisest keeldutakse, kui ei ole tõendatud, et tema

kodakondsusriik ei tunnusta Eestis perekonnaseisutoiminguga saadud nime.

§ 31. Riigilõiv isikunime muutmisel

Käesoleva peatüki alusel isikunime muutmise avalduse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu

riigilõivuseaduses sätestatud määras.

§ 32. Isikunime muutmise jõustumine ja isikunime muutmist tõendav dokument

(1) Isikunime muutmise otsus jõustub ja isikunimi loetakse muudetuks, kui andmed nime

muutmise kohta on rahvastikuregistrisse kantud.

(2) Isikunime muutmist tõendatakse rahvastikuregistri väljavõttega.

(3) Esmase rahvastikuregistri väljavõtte väljastab pädev kohalik omavalitsus tasuta pärast

otsuse jõustumist. Iga järgnev rahvastikuregistri väljavõte väljastatakse rahvastikuregistri

seaduses sätestatud korras.

(4) Isikunime muutmise otsus on kättesaadav rahvastikuregistri turvalises veebikeskkonnas.

5. peatükk

Isikunime kohaldamine, ümberkirjutamine

ja korrastamine

§ 33. Isikunime kohaldamine ja ümberkirjutamine

(1) Isikunime kohaldamine on välisriigis väljaantud dokumendilt isikunime kandmine

dokumenti või andmekogusse Eestis avalikku ülesannet täitva asutuse poolt.

(2) Isikunime kohaldatakse muutmata kujul, kui välisriigi dokumendis kasutatakse ladina tähti.

(3) Erisusena käesoleva paragrahvi lõikest 2 tuleb välisriigi dokumendil oleva isikunime

kohaldamisel:

1) jätta välja nime osad, mis ei väljenda kantavat eesnime või perekonnanime, nagu tiitlid,

aunimetused, kirjavahemärgid, numbrid;

2) jätta välja nimed, mida dokumendi välja andnud riigi reeglite kohaselt tohib kasutada, kuid

mis ei ole isiku ametlikud nimed;

3) lugeda nimi, mis ei ole eesnime ega perekonnanime osa, eesnime osaks ja lisada eesnime

järele, kui dokumendi välja andnud riigis ei ole sätestatud teisiti.

(4) Välisriigi dokumendil olev mitteladina tähestikus kirjutatud isikunimi kirjutatakse ümber

eesti-ladina tähestiku tähtedega, järgides ümberkirjutusreegleid. Isiku taotlusel võib isikunime

ümberkirjutamisel kasutada isikunime keelelise päritolu mõttes lähteriigis ametlikult kehtivat

tähetabelit.

12

(5) Mitteladina tähestiku tähtedega kirjutatud isikunime kohaldamise, osalise kohaldamise ja

ümberkirjutamise täpsemad reeglid kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(6) Isikunime ümberkirjutamisel kohaldatava isikunime keelelise päritolu mõttes lähteriigis

ametlikult kehtiva tähetabeli võib heaks kiita valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.

(7) Isikunimede kohaldamisel ja ümberkirjutamisel võetakse vajadusel aluseks nimeteadusliku

usaldusasutuse arvamus.

§ 34. Rahvastikuregistrisse kantud isikunime korrastamine

(1) Kui rahvastikuregistri andmesubjekti isikunimi on välisriigis muutunud, on isik kohustatud

rahvastikuregistrisse kantud isikunime korrastamiseks esitama esimesel võimalusel alates nime

muutumisest perekonnaseisutoiminguid tegevale kohalikule omavalitsusele või Eesti

välisesindusele nime muutumist tõendava dokumendi.

(2) Kui rahvastikuregistri andmesubjekti isikunimi on välisriigis muutunud, kantakse see

rahvastikuregistrisse:

1) välisriigi perekonnaseisudokumendi või kooselulepingu alusel;

2) välisriigi nimemuutmist tõendava dokumendi alusel;

3) välisriigi kohtulahendi alusel;

4) välisriigi isikut tõendava dokumendi alusel, kui nime ei ole muudetud käesoleva lõike

punktide 1 ja 2 kohaselt.

(3) Kui isiku, kes ei ole rahvastikuregistri andmesubjekt, isikunimest tuleb lähtuda avaliku

ülesande täitmisel ning tema isikunimi on välisriigis muutunud, kantakse tema isikunimi

rahvastikuregistrisse välisriigi isikut tõendava dokumendi alusel.

(4) Kui abielu või kooselulepingu sõlminud välisriigi õiguse kohaselt on isikul õigus kanda

abikaasa või registreeritud elukaaslase perekonnanime ilma, et see oleks märgitud abielu või

kooselulepingu dokumendile, võib perekonnaseisutoiminguid tegev kohalik omavalitsus või

Eesti välisesindus kanda rahvastikuregistrisse Eesti kodaniku või Eesti kodakondsuseta isiku

taotluse ja abielu või kooselulepingu sõlmimist tõendava dokumendi alusel isiku

perekonnanimeks tema abikaasa või registreeritud elukaaslase perekonnanime. Isik võib

taotluse esitada abielu või kooselulepingu sõlmimisest kuni uue Eesti isikut tõendava

dokumendi väljastamiseni isikut tõendavate dokumentide seaduse alusel.

(5) Kui välisriigis perekonnasündmuse registreerimisel on Eesti kodaniku või Eesti

kodakondsuseta isiku isikunime kirjapilt muutunud dokumendi koostanud riigi keele tõttu, võib

perekonnaseisutoiminguid tegev kohalik omavalitsus või Eesti välisesindus isiku taotluse alusel

kanda isikunime rahvastikuregistrisse muutumise eelse kirjapildiga.

6. peatükk

Isikunimekomisjon ja nimeteaduslik usaldusasutus

§ 35. Isikunimekomisjon

(1) Valdkonna eest vastutav minister moodustab ministeeriumi valitsemisalasse käskkirjaga

seitsme kuni üheksa liikmega nõuandva isikunimekomisjoni, nimetab selle esimehe ja liikmed,

määrab ülesanded ning töökorra.

13

(2) Isikunimekomisjon täidab järgmisi ülesandeid:

1) annab arvamusi isikunime muutmise otsustamisel ja muudes nimetoimingutes;

2) annab arvamusi nimetoimingute vaidlustamise korral;

3) teeb ettepanekuid nimetoiminguid reguleerivate õigusaktide muutmiseks;

4) täidab teisi talle käskkirjaga pandud ülesandeid.

(3) Isikunimekomisjonil on õigus oma ülesannete täitmiseks:

1) saada nimeteaduslikult usaldusasutuselt eksperdihinnanguid isikunime teemal;

2) saada nimetoimingute küsimustes riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutustelt teavet

käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ülesannete täitmiseks.

§ 36. Nimeteaduslik usaldusasutus

(1) Nimeteaduslik usaldusasutus on Eesti Keele Instituut.

(2) Nimeteaduslik usaldusasutus täidab järgmisi ülesandeid:

1) annab isikunimede kohta arvamusi ja eksperdihinnanguid;

2) nõustab nimetoiminguid tegevaid asutusi, annab nende taotlusel arvamusi ning hindab

isikunime vastavust käesoleva seaduse nõuetele ja eesti nimetraditsioonile;

3) teeb ettepanekuid nimetoiminguid reguleerivate õigusaktide muutmiseks.

7. peatükk

Järelevalve ja vaidlustamine

§ 37. Haldusjärelevalve tegemine nimetoimingute üle

Haldusjärelevalvet käesoleva seaduse ning selle alusel antud õigusaktide järgimise ja tegevuse

otstarbekuse üle teeb Siseministeerium.

§ 38. Vaidlustamine

(1) Isik, kes leiab, et nimetoiminguga või selle tegemisest keeldumisega või antud haldusaktiga

on rikutud tema õigusi, võib esitada vaide Siseministeeriumile või kaebuse halduskohtule.

(2) Siseministeerium lahendab vaide 30 päeva jooksul vaide esitamisest arvates.

8. peatükk

Rakendussätted

§ 39. Seaduse rakendamine

Isikunime muutmine loetakse korduvaks käesoleva seaduse § 29 tähenduses, kui isikunime on

eelnevalt muudetud alates 2005. aasta 31. märtsist, välja arvatud juhul, kui isik oli nime

muutmise hetkel alaealine.

§ 40. Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud avalduste menetlemine

(1) Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud ja lahendamata nimemuutmise avaldused

lahendatakse käesoleva seaduse alusel.

14

(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata juhul, kui avalduse esitamise ajal kehtinud

nimeseadus oli isikule soodsam ja isik taotleb, et otsus tehtaks avalduse esitamise ajal kehtinud

nimeseaduse alusel.

(3) Käesoleva paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata käesoleva seaduse § 18 lõigetes 2 ja 3 nimetatud

isikutele.

§ 41. Karistusregistri seaduse muutmine

Karistusregistri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 5 lõiget 2 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses:

„10) käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktis 21 nimetatud seaduses sätestatud menetluse

läbiviimisel.“;

2) paragrahvi 20 lõiget 1 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) Siseministeeriumil ja isikunimeseaduse § 21 lõikes 1 nimetatud ametnikul

isikunimeseaduses sätestatud eesnime, perekonnanime või isikunime muutmise menetluse

läbiviimiseks.“;

3) paragrahvi 23 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „isikud,“ tekstiosaga „isikunimeseaduses

sätestatud eesnime, perekonnanime või isikunime muutmise menetluse läbiviijad

isikunimeseaduse § 18 lõigetes 2 ja 3 sätestatud piirangu kontrollimiseks,“.

§ 42. Keeleseaduse muutmine

Keeleseaduse § 20 lõigetes 2 ja 4 ning § 21 lõikes 1 asendatakse sõna „nimeseadus“ sõnaga

„isikunimeseadus“ vastavas käändes.

§ 43. Kooseluseaduse muutmine

Kooseluseaduse § 19 lõike 3 punktis 2 asendatakse sõna „nimeseaduse“ sõnaga

„isikunimeseaduse“.

§ 44. Nimeseaduse kehtetuks tunnistamine

Nimeseadus (RT I 2005, 1, 1) tunnistatakse kehtetuks.

§ 45. Perekonnaseisutoimingute seaduse muutmine

Perekonnaseisutoimingute seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 11 lõikes 1 ja § 48 lõike 1 punktis 2 asendatakse sõna „nimeseadus“ sõnaga

„isikunimeseadus“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 491 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „nimeseaduse §-s 15“ tekstiosaga

„isikunimeseaduse §-s 16“.

§ 46. Rahvastikuregistri seaduse muutmine

15

Rahvastikuregistri seaduse § 2 lõikes 3, § 7 tekstis, § 21 lõike 1 punktis 1 ja § 24 tekstis

asendatakse sõna „nimeseadus“ sõnaga „isikunimeseadus“ vastavas käändes.

§ 47. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7 lõikes 4 ja seaduse 17. peatüki 1. jao 2. jaotise pealkirjas asendatakse sõna

„nimeseaduse“ sõnaga „isikunimeseaduse“;

2) paragrahv 48 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahv 262 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahv 341 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 341. Isikunime muutmise avalduse läbivaatamine

(1) Eesnime muutmise avalduse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 200 eurot.

(2) Perekonnanime muutmise avalduse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 200 eurot.“.

§ 48. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. detsembril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ………………… 2026

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus ………………… 2026

Isikunimeseaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 1

Rakendusakti kavandid

EELNÕU

16.04.2026

SISEMINISTER

MÄÄRUS

Isikunime kirjutamisel kasutatavate eesti-ladina tähtede ja sümbolite loetelu ning

mitteladina tähestiku tähtedega kirjutatud isikunime ümberkirjutamise ja kohaldamise

täpsemad reeglid

Määrus kehtestatakse isikunimeseaduse § 4 lõike 2 ja § 33 lõike 5 alusel.

§ 1. Isikunime kirjutamisel kasutatavate eesti-ladina tähtede ja sümbolite loetelu

(1) Eeldatakse, et isikunime kirjutamine vastab nõuetele, kui isikunimede kirjutamisel

kasutatakse Eesti standardis EVS 8 määratletud eesti-ladina tähtede loetelu ESET1 tähti

(lisa 1).

(2) Kui välisriigi dokumendil olev ladina tähestiku tähtedega kirjutatud isikunimi sisaldab

diakriitiliste märkidega tähti, mida eesti-ladina tähestikus ei ole, või puuduvad tehnilised

võimalused nende dokumenti või andmekogusse kandmiseks, asendatakse need lähima

alustähega, jättes diakriitilised märgid ära.

(3) Kui isikunimes esineb muid täheteisendeid, mida lõiked 1 ja 2 ei hõlma, võetakse vajaduse

korral aluseks nimeteadusliku usaldusasutuse arvamus.

(4) Isikunimedes võib lisaks tähtedele kasutada järgmisi sümboleid:

1) sidekriips (-);

2) ülakoma (’);

3) tühik ehk sõnavahe ( );

§ 2. Eesti-ladina tähtede loetelu rakendamise reeglid

(1) Eesti-ladina tähtede (lisa 1) põhiloetelusse kuuluvate tähtede asendamine ega muutmine ei

ole lubatud.

(2) Eesti-ladina tähtede (lisa 1) lisaloetelusse kuuluvaid tähti sisaldavate isikunimede

andmekogusse kandmisel toimitakse järgmiste reeglite kohaselt:

1) kui andmekogus kasutusel olev kooditabel ei sisalda vastavat tähte, asendatakse see

isikunime põhiandmetes vastava asendustähega (lisa 1 tulp 5);

2) märkuste väljale kantakse võimaluse korral isikunimi täpsel kujul, asendades lisaloetelusse

kuuluva tähe vastava asenduskoodiga (lisa 1 tulp 4). Eeldatakse, et asenduskood vastab

nõuetele, kui asenduskoodiks on rahvusvahelises standardis ISO/IEC 10646 (Unicode’is) antud

neljakohaline kuueteistkümnendkood, mis pannakse noolsulgude (< >) vahele.

§ 3. Isikunime osaline kohaldamine

Välisriigi dokumendil oleva isikunime kohaldamisel võib kasutada järgmisi reegleid:

1) kui isiku välisriigi isikut tõendavas dokumendis puudub perekonnanimi või eesnimi,

märgitakse puuduva nime asemel vastaval väljal „–“ (kriips);

2) kui isiku välisriigi isikut tõendavas dokumendis ei ole eesnimi ja perekonnanimi märgitud

vastaval väljal, tuleb välja selgitada asjaomase riigi isiku tõendavale dokumendile isikunime

kandmise reeglid ning eristada isikunimes eesnimi ja perekonnanimi nende reeglite järgi;

3) kui isiku välisriigi passis on lisaks riigikeelele isikunimi kirjutatud ladina tähtedega mitmes

variandis, võib isik valida, millist neist variantidest ta soovib kasutada.

§ 4. Isikunime kohaldamine ja ümberkirjutamine

Kui välisriigi kodaniku isikut tõendavasse dokumenti kantud isikunimi erineb välisriigi

perekonnaseisudokumenti kantud isikunimest ja isikut tõendava dokumendi kehtivuse

lõpukuupäev ei ole saabunud, kantakse isikunimi rahvastikuregistrisse välisriigi isikut

tõendavalt dokumendilt.

§ 5. Kirillitsas kirjutatud vene isikunime ümberkirjutamine

(1) Kirillitsas kirjutatud vene isikunime ümberkirjutamisel kohaldatakse tähetabelit nr 1 „Vene

nimede transkribeerimine Eesti dokumentides“ (lisa 2).

(2) Kirillitsas kirjutatud vene isikunime puhul võib isiku taotluse alusel kohaldada tähetabelit

nr 2 „Vene nimede translitereerimine Eesti dokumentides“ (lisa 3).

(3) Isikunimeseaduse § 18 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud isiku isikunime kandmisel

rahvastikuregistrisse välisriigi perekonnaseisudokumendilt võib isikunime ümberkirjutamiseks

kasutada keelelise päritolu mõttes lähteriigis ametlikult kehtivat tähetabelit, kui selle

kohaldamine on heaks kiidetud isikunimeseaduse § 33 lõike 6 kohaselt.

§ 6. Muu mitteladinatähelise isikunime ümberkirjutamine

(1) Muu mitteladinatähelise isikunime ümberkirjutamisel kasutatakse lisades 4–10 esitatud

tähetabelit.

(2) Isikunimeseaduse § 18 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud isiku isikunime kandmisel

rahvastikuregistrisse välisriigi perekonnaseisudokumendilt võib isikunime ümberkirjutamiseks

kasutada isikunime keelelise päritolu mõttes lähteriigis ametlikult kehtivat tähetabelit, kui selle

kohaldamine on heaks kiidetud isikunimeseaduse § 33 lõike 6 kohaselt.

(3) Lõigetes 1 ja 2 sätestatud isikunime keelelise päritolu mõttes lähteriigis ametlikult kehtivate

tähetabelite puudumisel võetakse vajaduse korral aluseks nimeteadusliku usaldusasutuse

arvamus.

§ 7. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2027. aasta 1. detsembril.

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

Siseminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Tarmo Miilits

Kantsler

Lisa 1. Eesti-ladina tähtede loetelu

Lisa 2. Tähetabel nr 1 „Vene nimede transkribeerimine eesti dokumentides“

Lisa 3. Tähetabel nr 2 „Vene nimede translitereerimine eesti dokumentides“

Lisa 4. Tähetabel nr 3 „Armeenia nimede transkribeerimine Eesti dokumentides“

Lisa 5. Tähetabel nr 4 „Gruusia nimede transkribeerimine Eesti dokumentides“

Lisa 6. Tähetabel nr 5 „Kasahhi nimede transkribeerimine Eesti dokumentides“

Lisa 7. Tähetabel nr 6 „Kirgiisi nimede transkribeerimine Eesti dokumentides“

Lisa 8. Tähetabel nr 7 „Tadžiki nimede transkribeerimine Eesti dokumentides“

Lisa 9. Tähetabel nr 8 „Ukraina nimede transkribeerimine Eesti dokumentides“

Lisa 10. Tähetabel nr 9 „Valgevene nimede transkribeerimine Eesti dokumentides“

EELNÕU

16.04.2026

SISEMINISTER

MÄÄRUS

Isikunime muutmise kord, täpsemad andmekoosseisud ja tingimused

Määrus kehtestatakse isikunimeseaduse § 17 lõike 3 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse isikunime muutmise tingimused ja kord.

§ 2. Isikuandmete töötlemine

(1) Isikunime andmisel töödeldakse järgmisi isiku- ja menetlusandmeid:

1) isikunimi: ees- ja perekonnanimi;

2) isikukood;

3) sugu;

4) kodakondsus;

5) kontaktandmed: e-post, telefoninumber;

6) eestkoste andmed: ees- ja perekonnanimi või asutuse nimetus, isiku- või registrikood,

eestkoste alguse ja lõppemise kuupäev, tehingud, mida eestkostetav võib teha eestkostja

nõusolekuta;

7) hooldusõiguse andmed: ees- ja perekonnanimi või asutuse nimetus, isiku- või registrikood,

hooldusõiguse staatus, suhte liik, suhte alguse ja lõppemise aeg;

8) isiku vanema, abikaasa, registreeritud elukaaslase ja lapse andmed;

9) perekonnaseisu andmed: vallaline, abielus, lahutatud, lesk, registreeritud kooselus,

registreeritud kooselu lõpetatud, registreeritud kooselu lõppenud;

10) põlvnemise andmed: põlvnemissuhe vanemaga, seos õe või vennaga põlvnemissuhte

kaudu;

11) rahvus;

12) teovõime piiramise andmed: teovõime piiramise fakt;

13) andmed isikule usulise talituse käigus antud eesnime kohta;

14) isiku esitatud menetluslikud andmed.

(2) Isikunime vahetamisel töödeldakse järgmisi isiku- ja menetlusandmeid:

1) isikunimi: ees- ja perekonnanimi, isiku varem kantud ees- ja perekonnanimed;

4) isikukood;

3) sugu;

5) kodakondsus;

6) kontaktandmed: e-post, telefoninumber;

7) isiku vanemate, abikaasa, registreeritud elukaaslase ja lapse andmed: suhte liik, suhte alguse

ja lõppemise aeg, abikaasa perekonnanimi, abielu või kooselulepingu andmed, abielluja või

registreeritud elukaaslase perekonnanime aluseks oleva sündmuse andmed, abikaasa või

registreeritud elukaaslase varem kantud perekonnanimed;

8) rahvus;

9) isiku esitatud menetluslikud andmed.

(3) Isikunime muutmisel töödeldakse järgmisi isiku- ja menetlusandmeid:

1) isikunimi: ees- ja perekonnanimi;

2) isikukood;

3) sugu;

4) sünnikoht;

5) kodakondsuse andmed: kodakondsus, kodakondsuse puudumine;

6) elukoha andmed: Eesti ja välisriigi elukoha aadressi andmed;

7) lisa-aadressid;

8) kontaktandmed: e-post, telefoninumber;

9) viibimiskoha andmed: viibimiskoha aadress;

10) eestkoste andmed: ees- ja perekonnanimi või asutuse nimetus, isiku- või registrikood,

eestkoste alguse ja lõppemise kuupäev, tehingud, mida eestkostetav võib teha eestkostja

nõusolekuta;

11) hooldusõiguse andmed: ees- ja perekonnanimi või asutuse nimetus, isiku- või registrikood,

hooldusõiguse staatus;

12) isiku vanema, abikaasa, registreeritud elukaaslase ja lapse andmed: suhte liik, suhte alguse

ja lõppemise aeg, abikaasa või registreeritud elukaaslase perekonnanimi, abielu või

kooselulepingu andmed, abielluja või registreeritud elukaaslase perekonnanime aluseks oleva

sündmuse andmed, abikaasa või registreeritud elukaaslase varem kantud perekonnanimed;

13) perekonnaseisu andmed: vallaline, abielus, lahutatud, lesk, registreeritud kooselus,

registreeritud kooselu lõpetatud, registreeritud kooselu lõppenud;

14) põlvnemise andmed: põlvnemissuhe üleneja sugulasega, põlvnemissuhe õe või vennaga;

15) surmaandmed: surmaaeg ja -koht;

11) teovõime piiramise andmed: teovõime piiramise fakt;

12) ütluspõhised andmed rahvuse, emakeele ja kõrgeima omandatud haridustaseme kohta:

rahvus, emakeel, kõrgeim omandatud haridustase;

13) andmed isikule usulise talituse käigus antud eesnime kohta;

14) isiku esitatud nime muutmise põhjuse andmed;

15) isiku kriminaalkorras karistatuse andmed ja karistusregistri arhiivi kantud andmed;

16) isiku esitatud menetluslikud andmed.

§ 3. Isikunime muutmise avalduse esitamine

(1) Kui isikunime muutmise avaldus (edaspidi avaldus) esitatakse rahvastikuregistri turvalise

veebikeskkonna (edaspidi turvaline veebikeskkond) kaudu, eeltäidetakse rahvastikuregistri

andmete alusel isiku eest elektrooniline avaldus, lähtudes isikunimeseaduses sätestatud

andmekoosseisust.

(2) Kui avaldus on esitatud turvalises veebikeskkonnas, kuid nime muutmise menetluses ei

tehta automaatotsust, määratakse avaldust menetlevaks asutuseks see isikunimeseaduse § 17

lõikes 2 nimetatud kohaliku omavalitsuse üksuse omavalitsusorgan (edaspidi pädev kohalik

omavalitsus), mis on avalduses märgitud nime muutmise otsuse paberkandjal kättesaamise

kohana.

(3) Kui avaldus on esitatud turvalises veebikeskkonnas ja nime muutmise otsuse teatavaks

tegemise viisiks on valitud digitaalne kättetoimetamine, kuid nime muutmise menetluses ei

tehta automaatotsust, määratakse avaldust menetlevaks asutuseks järgmine pädev kohalik

omavalitsus:

1) Jõhvi Vallavalitsus, kui avalduse esitaja rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on Ida-

Viru maakonnas;

2) Pärnu Linnavalitsus, kui avalduse esitaja rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on

Pärnu maakonnas, Saare maakonnas, Hiiu maakonnas või Lääne maakonnas;

3) Tallinna Perekonnaseisuamet, kui avalduse esitaja rahvastikuregistrisse kantud elukoha

aadress on Harju maakonnas, Lääne-Viru maakonnas, Järva maakonnas, Rapla maakonnas või

välisriigis või elukoha aadress puudub;

4) Tartu Linnavalitsus, kui avalduse esitaja rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on

Tartu maakonnas, Jõgeva maakonnas, Viljandi maakonnas, Valga maakonnas, Võru maakonnas

või Põlva maakonnas.

§ 4. Avalduse registreerimine ja puuduste kõrvaldamine

(1) Avaldus registreeritakse rahvastikuregistris.

(2) Kui avalduse registreerimine rahvastikuregistris ei ole ajutiselt võimalik, tehakse avaldusele

märge „vastu võetud (kuupäev)“. Avaldus registreeritakse rahvastikuregistris esimesel

võimalusel.

(3) Kui avalduses esineb puudusi, teeb puuduste kõrvaldamisega seotud menetlustoimingud

pädev kohalik omavalitsus, kelle menetluses avaldus on.

§ 5. Avalduse läbi vaatamata jätmisest teavitamine

Avalduse läbi vaatamata jätmisest teavitab avalduse esitanud isikut avaldust menetlev pädev

kohalik omavalitsus. Kui avaldus on menetlemiseks edastatud Siseministeeriumile, teavitab

isikut tema avalduse läbi vaatamata jätmisest Siseministeerium.

§ 6. Avalduse menetlemine

(1) Avaldust menetleb pädev kohalik omavalitsus, kellele avaldus esitati. Kui nime muutmise

otsustamiseks on pädev Siseministeerium, edastab pädev kohalik omavalitsus avalduse

Siseministeeriumile.

(2) Kui isikunime muutmise otsustab Siseministeerium, teeb käesoleva korraga ettenähtud

menetlustoimingud pädevas kohalikus omavalitsuses töötav perekonnaseisuametnik.

§ 7. Isikunime muutmise otsuse teatavaks tegemine

(1) Pädev kohalik omavalitsus teeb nime muutmise otsuse avalduse esitajale teatavaks, kui:

1) nime muutmise otsus on tehtud isikunimeseaduse § 21 lõigetes 2 ja 4 sätestatud juhtudel;

2) turvalises veebikeskkonnas avalduse esitamisel on valitud otsuse kättesaamise kohaks pädev

kohalik omavalitsus.

(2) Kui nime muutmise otsuse teeb Siseministeerium automaatselt ja avaldaja on valinud

digitaalse kättesaamise viisi, tehakse nime muutmise otsus avalduse esitajale kättesaadavaks

turvalises veebikeskkonnas.

(4) Nime muutmisest keeldumise otsuse teeb avalduse esitajale teatavaks pädev kohalik

omavalitsus:

1) kes tegi keelduva otsuse;

2) kes edastas nime muutmise avalduse menetlemiseks Siseministeeriumile.

(5) Välisriigis viibiva isiku soovil tehakse talle nime muutmise või sellest keeldumise otsus

teatavaks Eesti välisesinduse kaudu. Pädev kohalik omavalitsus, kellele avaldus esitati, edastab

nime muutmise või sellest keeldumise otsuse halduskoostöö seaduses sätestatud ametiabi

andmise korras Eesti välisesinduse konsulaarametnikule.

(6) Siseministeeriumi keelduva otsuse väljatrüki kinnitab pädev kohalik omavalitsus, kes

edastas avalduse menetlemiseks Siseministeeriumile. Siseministeeriumi nime andmise otsuse

väljavõtte kinnitab pädev kohalik omavalitsus, mis on märgitud avalduses nime muutmise

otsuse paberkandjal kättesaamise kohana.

§ 8. Isikunime muutmise dokumentide säilitamine

(1) Pädevas kohalikus omavalitsuses kohapeal esitatud avaldusi säilitab:

1) pädev kohalik omavalitsus, kui isikunime muutmise või sellest keeldumise otsuse on teinud

pädev kohalik omavalitsus;

2) Siseministeerium, kui isikunime muutmise või sellest keeldumise otsuse on teinud

Siseministeerium.

(3) Turvalises veebikeskkonnas esitatud avaldused ja automaatselt tehtud otsused säilitatakse

elektrooniliselt rahvastikuregistris.

§ 9. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2027. aasta 1. detsembril.

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

Siseminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Tarmo Miilits

Kantsler

EELNÕU

16.04.2026

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Vabariigi Valitsuse 9. juuni 2011. aasta

määruse nr 71 „Eesti kirjakeele normi

rakendamise kord“ muutmine

Määrus kehtestatakse keeleseaduse § 4 lõike 2 alusel.

§ 1. Vabariigi Valitsuse 9. juuni 2011. aasta määruse nr 71 „Eesti kirjakeele normi

rakendamise kord“ muutmine

Vabariigi Valitsuse 9. juuni 2011. aasta määruse nr 71 „Eesti kirjakeele normi rakendamise

kord“ § 2 lõikes 4 asendatakse sõna „Nimeseadus“ sõnaga „Isikunimeseadus“.

§ 2. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. detsembril 2027. a.

Kristen Michal

Peaminister

Keit Kasemets

riigisekretär

1

Isikunimeseaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Kooskõlastustabel

Asutus Märkus Kommentaar

Eesti Linnade ja Valdade

Liit

1. Eesti Linnade ja Valdade Liit esitab omapoolsed

ettepanekud meile arvamuse avaldamiseks saadetud

isikunimeseaduse eelnõule (Siseministeeriumi kiri

15.12.2025 nr 1-6/3325-1).

Eelnõu on saadetud tutvumiseks ja arvamuse

avaldamiseks kõigile linnadele ja valdadele.

ELVL kooskõlastab eelnõud märkustega, millede osas

oleme saanud põhjalikuma sisendi Tallinna linnalt,

kellel on eelnõu temaatikaga olulisem kokkupuude kui

teistel linnadel ja valdadel. Ettepanekute ja

tähelepanekute osas on mitmeid sisulist arutelu vajavaid

sätteid (näiteks p. 2, 8 ja 9), kui redaktsioonilisi

märkusi. Mõnede sätete osas on ilmselt vajalikud ka

täiendavad selgitused.

Teeme ettepaneku need ettepanekud ühiselt läbi

arutada, kaasates Tallinna linna esindaja.

1. Ettepanek muuta eelnõu § 8 sissejuhatav lauseosa ja

sõnastada see järgmiselt: „Isikunimi antakse lapsele:“.

Leiame, et sõna „panemine“ on lisatermin, mida

kasutatakse seaduses ainult üks kord ning mis tekitab

pigem segadust. Eelnõus kasutatakse sõna „andmine“.

Toomas Sepp, [email protected]

Märkusega mittearvestatud. Selgitatud.

INS-i EN § 8 erinev sõnastus tuleneb vajadusest näidata

erinevaid toiminguid, milles lapsele nimi antakse. Sama

loogikat on kasutatud näiteks INS-i EN §-s 12. Sõna

„anda“ kasutatakse tavapärase verbina.

2. Küsimus eelnõu § 10 lg 5 kohta

Eelnõu § 10 lg 5 kohaselt lähtutakse perekonnanime

andmisel isikunimeseaduse §-st 9. Kui isadus võetakse

omaks, põlvnemine või põlvnemise puudumine

tuvastatakse hilisemal ajal, siis kas selle alusel võib

lapsele anda isa perekonnanime, mis oli isal lapse sünni

Selgitatud.

Lapsele võib anda isa perekonnanimeks nime sündmuse

seisuga, st nt võib laps saada isa perekonnanime, mida

isaduse omaksvõtu hetkel kannab, mitte seda

perekonnanime, mis lapse isa kandis lapse sünni hetkel.

2

ajal (näiteks kui isa perekonnanimi on vahepeal

muutunud)?

Seletuskirja on vastavate selgitustega täiendatud.

3. Tähelepanek eelnõu § 18 lg 2 kohta

Eelnõu § 18 lg-s 2 viidatakse muuhulgas järgmistele

karistusseadustiku (edaspidi KarS) paragrahvidele: §

142 lg 1 või lg 2 p 2; § 143 lg 2 p 2; § 1432 lg-d 2-4.

Juhime tähelepanu, et:

- KarS § 142 on kehtetuks tunnistatud, mistõttu ei ole

viide KarS § 142 lg-le 1 või lg 2 p-le 2

asjakohane;

- KarS § 143 lg-s 2 ei ole punkte, mistõttu ei ole viide

KarS § 143 lg 2 p-le 2 asjakohane;

- KarS § 1432 lg-s 2 on sätestatud karistus sama

paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on

toime pannud juriidiline isik. KarS § 1432 lg 4

reguleerib samas paragrahvis sätestatud kuriteo eest

kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise

võimalust. Eelnevale tuginedes leiame, et viide KarS §

1432 lg-le 2 ja 4 ei ole asjakohane.

Selgitatud. Märkusega osaliselt arvestatud.

Kõik KarS-i puudutavad sätted vaadatakse üle, vajadusel

märgitakse lõike täpsusega. Vajalik on kindlasti ka

kehtetuks tunnistatud sätete seaduses loetlemine, sest

nende alusel süüdimõistetud isikutele peab samuti

kehtima nimemuutmise keeld. Nendes sätestatud süüteod

ei ole dekriminaliseeritud, vaid KarSi sätete

korrastamisel hõlmatud teiste sätetega. Seda vajadust

põhjendatakse täpsemalt ka seletuskirjas.

Isikunimeseadus kohaldub füüsilistele isikutele ning

seetõttu võetakse arvesse sätetes füüsilisele isikule

määratud karistust.

4. Tähelepanek eelnõu § 18 lg 3 kohta

Eelnõu § 18 lg-s 3 viidatakse muuhulgas järgmistele

KarS-i paragrahvidele: § 142 lg 2 p 1; § 143 lg 2 p

1; § 1431 lg 2 p 1. Juhime tähelepanu, et:

- KarS § 142 on kehtetuks tunnistatud, mistõttu ei ole

viide KarS § 142 lg 2 p-le 1 asjakohane;

- KarS § 143 lg-s 2 ei ole punkte, mistõttu ei ole viide

KarS § 143 lg 2 p-le 1 asjakohane;

- KarS § 1431 on kehtetuks tunnistatud, mistõttu ei ole

viide KarS § 1431 lg 2 p-le 1 asjakohane.

Selgitatud.

Vajalik on kindlasti ka KarS-i kehtetuks tunnistatud

sätete seaduses loetlemine, sest nende alusel

süüdimõistetud isikutele peab samuti kehtima

nimemuutmise keeld. Nendes sätestatud süüteod ei ole

dekriminaliseeritud, vaid KarSi sätete korrastamisel

hõlmatud teiste sätetega. Seda vajadust põhjendatakse

täpsemalt ka seletuskirjas.

5. Küsimus eelnõu § 20 lg 2 kohta

Eelnõu § 20 lg 2 kohaselt esitatakse nime muuta sooviva

isiku kohta avalduses järgmised andmed: 1) isikunimi;

Selgitatud.

3

2) isikukood; 3) kodakondsus; 4) elukoht; 5) rahvus; 6)

emakeel; 7) kõrgeim omandatud haridustase. Kehtival

vormil ei ole kohta, kus saab esitada § 20 lg-s 2 nõutud

andmeid alaealise isiku ja eestkostetava nime

muutmisel. Palume täpsustada, kas kehtestatakse uus

avalduse vorm.

Isikunimeseadusega avalduse vormi ei kehtestata,

isikunimeseadus on sätestatud andmete loetelu, mida

peab esitama, kuid eraldi vormi selleks määrusega enam

ei kehtestata.

6. Ettepanek muuta eelnõu § 21 lg 2 sõnastust

Eelnõu §-s 21 on perekonnaseisuametniku ja

Siseministeeriumi otsustuspädevuse osas arvatavasti

ekslikult viidatud samale paragrahvile. Eelnõu § 21 lg-

s 2 viidatakse perekonnaseisuametniku otsustusõiguse

osas § 28 p-le 1, milles omakorda viidatakse eelnõu §-

le 27. Eelnõu § 21 lg 4 p-s 1 viidatakse

Siseministeeriumi otsustusõigusele §-s 28 sätestatud

alusel, mille p-s 1 viidatakse samuti eelnõu §-le 27.

Perekonnaseisuametniku otsustusõigust reguleerivas

sättes (eelnõu § 21 lg 2) ei pea kajastuma viide eelnõu

§ 28 p-le 1, mis omakorda viitab eelnõu §-le 27, kuna

§-s 27 loetletud menetlused on Siseministeeriumi

pädevuses olevad menetlused, kus rakendatakse

kaalutlusõigust ning lähtutakse isikunimekomisjoni

arvamusest.

Märkusega mittearvestatud. Selgitatud.

Eelnõu § 21 lõige 2 annab perekonnaseisuametnikule

õiguse teha otsuseid § 28 p 1 alusel, kui esineb § 27

piirang. Õigus puudutab avaldusi, mida saab

perekonnaseisuametnik lahendada § 26 lõike 1 punkti 2

alusel – otsejoones üleneja sugulase dokumentaalselt

tõendatud üheosalise perekonnanime soov. Selle sätte

alusel lahendatavad avaldused tuleb jätta rahuldamata,

kui esinevad § 27 lõigetes 1 ja 2 esinevad asjaolud. Seega

perekonnaseisuametnik saab jätta rahuldamata avalduse

lapsele (vanema perekonnanimest erineva) esivanema

perekonnanime andmiseks, vanas kirjaviisi

perekonnanime andmiseks. Perekonnaseisuametniku

pädevuse teha keelduvaid otsuseid määrab ennekõike ära

see, milles tal üldse on otsustuspädevus. Seega kuna

üleneja sugulase RRi kantud perenime andmine on

perekonnaseisuametniku pädevuses, siis on ka selle

andmisest keeldumine tema pädevuses. Kuna seaduses

on otsene keeld (eelnõu § 27 lg 1 ja 2), siis midagi

täiendavalt kaalutleda ei ole vaja (st puudub võimalus

keelust mööda minna). Eelnõu § 27 piirangud ei ole

rakendatavad üksnes Siseministeeriumi pädevuses.

7. Ettepanek muuta eelnõu § 23 lg 1 p 7 sõnastust

Ettepanek on sõnastada eelnõu § 23 lg 1 p 7 järgmiselt:

„7) alaealise isiku isikunime muutmiseks vajalik

Märkusega arvestatud.

4

lapsevanema nõusolek on antud turvalises

veebikeskkonnas;“. Eelnõu § 23 lg 1 p-i 7 sõna

„lapsevanem“ lisamisega täpsustatakse, et tegemist on

lapsevanema antud nõusolekuga. Sellisel juhul ei tekiks

arusaama, et laps võib turvalises veebikeskkonnas anda

nõusoleku oma nime muutmiseks.

Eelnõu sõnastust on muudetud vastavalt ettepanekule ja

uue versiooni kohaselt on lisatud eelnõu § 23 lg 1 p-i 7

sõna „vanem“.

8. Ettepanek muuta eelnõu § 27 lg 1 sõnastust Ettepanek

on sõnastada eelnõu § 27 lg 1 järgmiselt: „(1) Alaealise

isiku perekonnanime ei või muuta, kui selle tulemusel

ei kanna laps otsejoones üleneja sugulase

perekonnanime.“. Eelnõu § 27 lg 1 kohaselt ei või

muuta alaealise lapse perekonnanime, kui selle

tulemusel ei kanna laps kummagi vanema

perekonnanime, välja arvatud juhul, kui selle

perekonnanime muudetakse käesoleva seaduse § 26 lg

1 p 3 alusel. Senise praktika põhjal on Tallinna linna

hinnangul selline nõue liiga piirav. Erandi tegemiseks

annab aluse § 26 lg 1 p 3, aga see puudutab vaid

üksikuid juhtumeid. Alaealise isiku nime kontinuiteedi

põhimõttel ei tohiks lapse perekonnanime üldse muuta.

Tallinna linn on sellest ka praktikas lähtunud ja

lapsevanematele selgitanud, et lapsel on õigus

perekonnanime stabiilsusele ja oma identiteedile. Kui

aga lapsele siiski soovitakse anda uus perekonnanimi,

peab menetluses lähtuma lapse huvidest

(lastekaitseseadus § 3 ja § 21). Samuti eeldame

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 1 alusel, et

lapsevanem teostab avaldust esitades oma vanema

õigusi heas usus. Näeme praktikas tihti juhuseid, kus

lapsele on antud ema perekonnanimi, mille ema on

saanud läbi uue abielu (kärgpered) ja millest laps soovib

täisealiseks saades esimesel võimalusel vabaneda, sest

Märkusega osaliselt arvestatud. Terminid eelnõus

ühtlustatud.

Muus osas selgitab Siseministeerium, et jääme eelnõus

märgitu juurde ega pea põhjendatuks lubada anda

alaealisele vanavanemat, vanavanavanemate jne

perekonnanime. Kui lapse vanemad ei kanna enam seda

nime, mis on lapsel, st tekib olukord, kus laps ei kanna

kummagi vanema nime, ei ole sundi lapse nime muuta,

kuid ei ole ka põhjus anda lapsele vanematest erinev

perekonnanimi. Selgitame, et isikul on täisealiseks

saades võimalik taotleda endale otsejoones üleneja

sugulase perekonnanime eelnõu § 26 lg 1 p 2 alusel.

5

ta ei tunne selle nimega seost. Praktika põhjal on aga

õigustatud, et lapsele antakse tema esivanemate

perekonnanimi (mitte ema uue abikaasa

perekonnanimi). Juhime ühtlasi tähelepanu asjaolule, et

eelnõus kasutatakse nii terminit „alaealine“, „alaealine

laps“ kui ka „alaealine isik“. Ettepanek on terminite

kasutus ühtlustada.

9. Küsimus eelnõu § 27 lg 3 p 1 kohta Eelnõu § 27 lg 3

p 1 kohaselt ei anta käesoleva seaduse § 26 lg 2 alusel

perekonnanimeks nime, mis on rahvastikuregistri

andmetel elava isiku perekonnanimi, arvestades § 7 lg-

s 3 sätetatut. Kas käesolev säte tähendab seda, et kui

näiteks Tatjana Murova soovib muuta perekonnanime

ja uueks isikunimeks on Tatjana Ivanov, kuid

rahvastikuregistri kohaselt on elav Tatjana Ivanova, siis

soovitud perekonnanime ei anta tuginedes eelnõu § 27

lg 3 p-s 1 sätestatud piirangule? Siinjuures palume, et

antud näite puhul ei võetaks hetkel arvesse seda, et

eeltoodud näite osas on tegemist liiga laialdase

kasutusega perekonnanimega.

Selgitatud.

Säte tähendab seda, et vabalt valitud perekonnanimena ei

saa anda ühtegi perekonnanime, mida rahvastikuregistri

andmetel kannab vähemalt 1 elav isik. Seega Tatjana

Murova ei saa uueks isikunimeks Tatjana Ivanova, sest

perekonnanime Ivanov/Ivanova kannab RR-is vähemalt

1 isik, mitte aga sellepärast, et isikunime Tatjana Ivanova

juba kannab vähemalt 1 isik. Selgitame täiendavalt, et

liiga laialdase kasutusega nimi ei ole siinjuures oluline,

piisab vaid ka ühest isikust kellel selline nimi on.

Märgime ka seda, et eelnõuga loobutakse liiga laialdase

kasutusega perekonnanimede loetelu kehtestamisest.

10. Ettepanek muuta eelnõu § 32 lg 3 sõnastust

Ettepaneku on sõnastada eelnõu § 32 lg 3 järgmiselt:

„(3) Pärast andmete kandmist rahvastikuregistrisse

väljastatakse isikule soovi korral isikunime muutmist

tõendav esmane eestikeelne rahvastikuregistri väljavõte

14 päeva jooksul tasuta.“ Eelnõu § 32 lg 3 kohaselt

väljastatakse pärast andmete kandmist

rahvastikuregistrisse isikule isikunime muutmist

tõendav esmane rahvastikuregistri väljavõte tasuta.

Sõnastuse muutmine on vajalik selguse huvides

sarnaselt perekonnaseisutoimingute seaduse §-ga 151 .

Märkusega osaliselt arvestatud. Selgitatud.

Eelnõu sõnastust on muudetud ning uue versiooni

kohaselt on sõnastus järgmine:

„Esmase rahvastikuregistri väljavõtte väljastab pädev

kohalik omavalitsus tasuta pärast otsuse jõustumist. Iga

järgnev rahvastikuregistri väljavõte väljastatakse

rahvastikuregistri seaduses sätestatud korras.“

6

Siseministeerium selgitab, et loomisel on uus

perekonnaseisutoimingute seadus, millega reguleeritakse

ka rahvastikuregistri väljavõtete ja tõenditega seonduvad

küsimused ning selleks, et antud küsimused oleksid

reguleeritud ühetaoliselt lisatakse ka

isikunimeseadusesse kavandatava

perekonnaseisutoimingute seaduse põhimõtetega

kooskõlas olev regulatsioon.

Rakendusaktiga on võimalik täpsustada, et väljavõtet

hoitakse kätte toimetamiseks väljastamisest 14 päeva.

11. Tähelepanek eelnõu § 47 lg 2 kohta Eelnõu § 47 lg-

ga 2 tunnistatakse muu hulgas kehtetuks riigilõivu

seaduse § 48. Juhime tähelepanu, et kuigi seaduse üks

eesmärkidest on hoida alaealiste isikute

perekonnanimed vanema(te)ga sarnased, kaob

võimalus anda lastele vanemate abiellumisel saadud

ühist perekonnanime riigilõivuvabalt (nimeseaduse §

171 lg 1 p 8).

Märkusega mittearvestatud. Selgitatud.

Tegemist on teadliku valikuga, kõnealust riigilõivuta

võimalust kasutatakse vähe ning erandi jätmine ei ole

põhjendatud.

12. Tähelepanekud siseministri määruse „Isikunime

muutmise tingimused ja kord“ eelnõu kohta Juhime

tähelepanu, et: - täiendamist vajab pealkirjas sõna

„tingimuse“, peab olema „tingimused“; - eelnõust on

vahele jäetud paragrahvid 6 ja 8; - eelnõu § 2 lg-s 2

viidatakse isikunimeseaduse § 17 lg-s 1 nimetatud

pädevale kohalikule omavalitsusele. Esiteks on meie

hinnangul õige termin „pädev kohaliku omavalitsuse

üksus“, mida kasutatakse ka isikunimeseaduse eelnõus.

Teiseks ei sisaldu viidatud lõikes pädevate kohalike

omavalitsuste üksuste loetelu, vaid need on loetletud

isikunimeseaduse § 17 lg-s 2. Palume see parandada.

Märkusega arvestatud.

7

13. Küsimus siseministri määruse „Isikunime muutmise

tingimused ja kord“ eelnõu § 2 lg 3 p 2 kohta Kas isik

võiks saada ise valida, milline pädevust omav kohaliku

omavalitsuse üksus tema avaldust menetleb? Määruse

eelnõu § 2 lg 3 p 2 kohaselt, kui avaldus on esitatud

turvalises veebikeskkonnas ja nime muutmise otsuse

teatavaks tegemise viisiks on valitud digitaalne

kättetoimetamine, kuid nime muutmise menetluses ei

tehta automaatotsust, määratakse avaldust menetlevaks

asutuseks Pärnu Linnavalitsus, kui avalduse esitaja

rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on Pärnu

maakonnas, Saare maakonnas, Hiiu maakonnas või

Lääne maakonnas. Kui menetluse käigus on vaja esitada

täiendavaid dokumente, vestelda eestkostetava või

alaealisega, siis Hiiu maakonnast ei lähe Pärnusse mitte

ühtegi transpordivahendit. Seetõttu leiame, et avalduse

võiks saada ise valida, milline isikunime muutmise

pädevust omav kohaliku omavalitsuse üksus tema

avaldust menetleb.

Selgitatud.

Määruse eelnõus on avalduste jagunemise üldpõhimõte,

mis kehtib, kui dokumendi kättesaamise viisiks valitakse

digitaalne vorm. E-rahvastikuregistris avaldust esitades

on võimalik valida menetlevat asutust ning näiteks lapse

nime muutmisel antakse avalduse esitajale selgitus, et

menetluses on vajalik lapse arvamuse väljaselgitamiseks

ametiasutusse pöördumine ning saab valida endale

sobiva asutuse. Eestkostetava nimemuutmise avaldust ei

saa esitada e-rahvastikuregistris. Kui menetluses tekib

vajadus originaaldokumente esitada, saab selle lahendada

näiteks lähimas maakonnakeskuse kohalikus

omavalitsuses dokumentide vastuvõtmisega.

Sotsiaalministeerium 1. Eelnõus on segadus paragrahvide numbritega ning

puudub selgus, mille alusel on tehtud

kuriteokoosseisude valik Mitmed eelnõus käsitletud

paragrahvid, millele eelnõus ja seletuskirjas viidatakse,

on kehtetud – nt KarS § 142, § 1431 on kehtetud, samuti

§ 146. KarS § 143 lõikel 2 ei ole punkte (viidatakse

punktile 2). Mõistame, et kehtetutele KarS-i sätetele

viitamine on vajalik isikute võrdseks kohtlemiseks

juhul, kui KarS-i paragrahvi number on muutunud, aga

isik on täitnud kehtiva KarS-i koosseisu. Olukorras, kus

sellistes sätetes sisaldunud teod ei ole

dekriminaliseeritud, vaid need on tänasel päeval

hõlmatud muude KarSi sätetega, on see mõistetav, ent

Anne Haller [email protected] Kristiina Luht

[email protected] Merli Kaunissaar

[email protected] Kristella Kukk

[email protected]

Märkusega osaliselt arvestatud. Selgitatud.

Vajalik on kindlasti ka KarS-i kehtetuks tunnistatud

sätete seaduses loetlemine, sest nende alusel

süüdimõistetud isikutele peab samuti kehtima

nimemuutmise keeld. Nendes sätestatud süüteod ei ole

dekriminaliseeritud, vaid KaRSi sätete korrastamisel

8

vajaks eelnõu seletuskirjas selgitamist. Samamoodi

palume kaaluda võimalust selgitada seletuskirjas otsust

mitte hõlmata eelnõu § 18 lõikega 3 kriminaalkoodeksi

analoogseid koosseise, arvestades, et KarSi koosseisude

puhul on isikunime muutmise keeld eluaegne ehk jääb

kehtima ka karistusregistrist andmete kustutamisel (vt

analoogia korras lastekaitseseaduse § 20 lg-t 11 ja selle

seletuskirja). Lisaks ei selgu eelnõu seletuskirjast, mille

alusel on tehtud kuriteokoosseisude valik, mille alusel

tehakse ettepanek mitte lubada isikunime vahetamist.

Kuritegude tõsiduse kaalumine on ebatäpne – nt

keelatakse isikunime vahetamine varguse eest süüdi

mõistetul (KarS § 199), kuid ei keelata röövimise puhul

(KarS § 200), mis on ometi ohvrit oluliselt rohkem

traumeeriv ja seega tuleks lugeda raskemaks kuriteoks.

Röövi puhul toimub võõra vallasasja äravõtmine selle

ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga.

Varguse puhul on tegemist lihtsalt omastamisega, ohver

kannatab küll kahju, kuid mitte vägivalda. Kelmuse

puhul (KarS § 209-213) ei lubata nime vahetamist, aga

väljapressimises süüdi mõistmisega ei arvestata (KarS

§ 214). Väljapressimine võib põhjustada ohvrile tõsist

hirmu oma elu, tervise ja maine pärast ning pikaajalisi

psühholoogilisi kannatusi ja traumasid. Seega jääb

arusaamatuks, miks väljapressimise puhul ei välistata

nime vahetamise võimalust. Kindlasti ka kelmus mõjub

ohvrile halvasti ja võib omada pikaajalist mõju, kuid

väljapressimise puhul on olulisel kohal hirmu faktor,

mille pikaajalisem kogemine tõstab oluliselt

tervisekahjustuste riski. Eriti suur ebakõla on asjaolus,

et KarS § 133 – inimkaubandus – on nime vahetus

keelatud ainult lg 2 puhul, ehk kui tegemist on sisuliselt

hõlmatud teiste sätetega. Täiendame selles osas

seletuskirja.

Eelnõu § 18 lõikes 2 sätestatud loetelu on täiendatud ning

lisatud on KarS § 200 (röövimine) ja KarS § 214

(väljapressimine). KarS § 133 (inimkaubandus) puhul

leiame, et põhjendatud on sätestada keeld KarS § 133

lõikes 2 sätestatud alusel, see on hõlmatud ka KarRS § 28

koosseisuga. Eelnõu § 18 lõikes 2 sätestatud

nimevahetuse keeld lähtub eelkõige KarRS § 28 loetelust,

milles on sätestatud kuriteod, mille puhul seadusandja on

pidanud vajalikuks jätta isiku nimi avalikustatud

kohtulahendites asendamata ka pärast karistusandmete

kustutamist. Tegemist on kuritegudega, mille puhul

avalik huvi isiku tuvastatavuse säilitamiseks on

kõrgendatud. Varavastased kuriteod on eelnõus loetellu

lisatud eraldi kaalutlusel, tulenevalt nende kuritegude

kõrgest korduvusmäärast ning sellest, et identiteedi

varjamise võimalus võib hõlbustada uute kuritegude

toimepanemist. Inimkaubanduse lihtkoosseisu puhul ei

ole selline identiteedi muutmise kaudu

korduvkuritegevuse risk tüüpiline toimepanemise

mehhanism.

Täiendame eelnõu § 18 lõikes 3 sätestatud KarS § 1432

jättes sisse kogu paragrahvi, lõigetele viitamata.

9

raskendavate asjaoludega. Ometi on inimkaubandus

äärmiselt ohtlik kuritegu, see rikub rängalt ohvrite

inimõigusi ning võib 2 põhjustada inimestele tõsiseid

füüsilisi ja psühholoogilisi kannatusi, mis võivad kesta

kogu elu. Inimkaubanduse kuritegu kahjustab kogu

ühiskonda, nii oma seotuse tõttu organiseeritud

kuritegevusega kui ebaõiglase konkurentsi toetamisega

tööturul, samuti seoses asjaoluga, et ära kasutatakse

enamasti niigi juba haavatavas olukorras olevaid

inimesi. Ei ole ühtegi põhjust, miks § 133 ei peaks

olema aluseks nimevahetusest keeldumisele, kui

oluliselt kergemakaaluliste ja isegi ühekordsete

kergemate kuritegude puhul keelatakse nime

vahetamine. Viidet § 1432 lõikele 1 tuleks täiendada

viitega sama paragrahvi lõikele 2. Lõige 1 sätestab

karistuse täisealise isiku poolt noorema kui 18-aastase

isikuga suguühtesse astumise või muu sugulise

iseloomuga teo toimepanemise eest, ära kasutades

kannatanu sõltuvust süüdlasest või kuritarvitades

saavutatud mõjuvõimu või usaldust, kui puudub KarSi

§-s 141 või 1411 sätestatud vägivald või seisund, milles

inimene ei olnud võimeline vastupanu osutama või

toimunust aru saama. Lõige 1 näeb ette karistuse sama

teo eest, kui see on toime pandud isiku poolt, kes on

varem toime pannud KarSi 9. peatüki 7. jaos

(seksuaalse enesemääramise vastased süüteod)

sätestatud kuriteo. Kuna § 1432 lõikes 2 sätestatud

kuritegu rängem kui lg-s 1 nimetatud kuritegu, peaksid

mõlemad olema eelnõu § 18 lõikega 3 hõlmatud.

2. Ettepanek lisada eelnõu § 18 lg 2 loetellu ka KarS §

133, § 200 ning § 214 koosseisud Teeme ettepaneku

täiendada eelnõu § 18 lõiget 2, hõlmates selles ka KarS

Märkusega osaliselt arvestatud. Selgitatud.

Oleme sätete valikut selgitanud eelmises märkuses.

10

§ 133, § 200 ja § 214 koosseisud. Samuti tuleks kaaluda,

et isikul, kes on süüdi mõistetud KarS § 121 lõike 2

punktis 2 sätestatud lähisuhtes toime pandud

vägivallakuriteos, ei oleks võimalik isikunime muuta.

Sotsiaalministeeriumi hinnangul ei tohiks

lähisuhtevägivalla toime pannud isikul olla võimalust

oma nime muuta ka pärast kuriteo aegumist, kuna

selline praktika võib ohustada ohvrite turvalisust,

raskendada korduvkuritegude ennetamist ning ei

arvesta lähisuhtevägivalla olemuslikke eripärasid.

Lähisuhtevägivald ei ole valdavalt ühekordne tegu, vaid

korduv ja mustriline käitumine. Vägivallatsejatel esineb

suurem tõenäosus sooritada vägivallategusid korduvalt

ning sageli on neil elu jooksul rohkem kui üks ohver.

Lisaks näitavad uuringud, et varasem vägivaldne

käitumine on üks tugevamaid tulevase vägivalla

riskitegureid, sõltumata sellest, kas kuritegu on

formaalselt aegunud. Kuriteo aegumine ei tähenda

seega vägivallariski kadumist ega ühiskondliku ohu

lõppemist. Nime muutmine pärast kuriteo aegumist

võib praktikas võimaldada vägivallatsejal varjata oma

varasemat käitumist uute lähisuhete, tööandjate või

kogukonna eest. See võib suurendada ohtu uutele

ohvritele ning raskendada nii ohvrite enesekaitset kui ka

õiguskaitseasutuste ennetavat tegevust. Oluline on

arvestada ka ohvrite vaatenurka. Paljude

lähisuhtevägivalla ohvrite jaoks on turvatunde

taastamine pikk ja keeruline protsess. Vägivallatseja

identiteedi muutmine võib ohvreid taastraumatiseerida,

tekitada hirmu ja ebakindlust ning vähendada

valmisolekut abi otsida või vägivallast teatada. Kuriteo

aegumine ei tähenda ohvrite jaoks kogetu lõppemist ega

Nõustume, et lähisuhtevägivald on tõsine probleem ning

selle toimepanijate käitumist iseloomustab sageli korduv

ja mustriline vägivald. Samuti on oluline arvestada

ohvrite turvalisust ning vajadust ennetada uute

vägivallajuhtumite toimepanemist. Nendel kaalutlustel

on põhjendatud piirata lähisuhtevägivalla eest süüdi

mõistetud isikute võimalust oma nime muuta ajal, mil

karistusandmed on karistusregistris aktiivsed.

Eelnõu kohaselt lisatakse lähisuhtes toime pandud

vägivallakuritegude puhul nimemuutmise piirang

samasse regulatsiooni, mis kehtib ka teiste raskemate

kuritegude puhul, ning nimemuutmine ei ole lubatud kuni

karistusandmete kustumiseni (eelnõu § 18 lõige 2).

Selline lahendus võimaldab tagada, et kuriteo

toimepanija ei saa karistusandmete kehtivuse ajal oma

identiteeti muuta viisil, mis raskendaks ohvrite kaitset,

korduvkuritegude ennetamist või õiguskaitseasutuste

tegevust.

Eelnõus on tähtajatu nimemuutmise keeld ette nähtud

üksnes alaealiste vastu toime pandud

seksuaalkuritegudes süüdi mõistetud isikutele. Nende

kuritegude puhul on tegemist erilise raskusastmega

tegudega, mille puhul kannatanuteks on eriti haavatavad

isikud ning kus kuritegude toimepanemisega võib

kaasneda püsiv ja spetsiifiline risk uute samalaadsete

kuritegude toimepanemiseks. Seetõttu on sellisel juhul

põhjendatud rangem ja püsivam piirang.

Alaealiste suhtes toime pandud seksuaalkuriteod

erinevad kvalitatiivselt paljudest muudest kuritegudest,

11

psühholoogiliste mõjude kadumist. Õigussüsteemis on

üldtunnustatud põhimõte, et teatud õigusi võib piirata,

kui see on vajalik teiste isikute õiguste ja avaliku

turvalisuse kaitseks ning kui piirang on

proportsionaalne. Ehk piirang on sobiv seatud eesmärgi

saavutamiseks, sest see aitab tõhusalt vältida olukorda,

kus süüdimõistetud isik saaks nime muutmise kaudu

varjata oma isikut ja varasemat kuritegelikku käitumist.

Samuti aitab piirang säilitada karistuse ühiskondlikku

tähendust ja tagada õigussüsteemi usaldusväärsuse, sest

isikul ei ole võimalik nime vahetamise kaudu jätta

muljet, et karistuse kehtivus on lõppenud või tema

kuriteod unustatud. Nime muutmise keeld vähendab

seega reaalselt riski, et toimepanijad saaksid oma

identiteeti varjata ja uute 3 kannatanute usaldust

kuritarvitada. Piirang on ka vajalik, kuna eesmärki –

avaliku korra ja teiste isikute õiguste kaitset – ei ole

võimalik saavutada mõne leebema meetmega sama

tõhusalt. Eeltoodust lähtuvalt leiame, et Eesti õigusaktid

peaks käsitlema lähisuhtevägivalla toimepanijate nime

muutmist erandina ning kehtestama selged piirangud ka

pärast kuriteo aegumist. Selline lähenemine aitaks

paremini kaitsta ohvreid, toetada vägivalla ennetamist,

kuna arvestab korduvvägivalla riski ning aitab

suurendada üldist usaldust õigussüsteemi vastu.

kuna need on suunatud isiku seksuaalse enesemääramise

ja kehalise puutumatuse vastu olukorras, kus kannatanu

ei ole vanuse tõttu võimeline end tõhusalt kaitsma.

Välisministeerium 1. Välisministeerium kooskõlastab isikunimeseaduse

seaduse eelnõu järgmiste märkustega. 1. Palume

seletuskirja punkti 2.4.3 tähtajatu nimemuutmise

piirangu põhiseaduspärasuse analüüsis veenvuse

suurendamise eesmärgil lisada kriminoloogilisi

argumente selle kohta, miks kõnesolevate kuritegude

puhul jääb isikust lähtuv oht kestma ka pärast

Perit Soininen, 637 7421, [email protected] Tim

Kolk Erle Ignatjev

Märkusega arvestatud.

Viide Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2004. aasta otsusele

kohtuasjas C-36/02 eemaldatud.

12

karistusandmete kustumist. Juhime tähelepanu, et lk 11

joonealune viide 16 Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2004.

aasta otsusele kohtuasjas C-36/02 ei ole selles

kontekstis (st alaealiste vastu toime pandud

seksuaalkuritegude tõttu tähtajatu nime muutmise

piirangu õigustamiseks) asjakohane – see puudutab

liikmesriigi põhiseaduse alusväärtustega vastuolus

oleva majandustegevuse keelu kooskõla Euroopa Liidu

kaupade ja teenuste liikumise vabadustega. Vajalikkust

analüüsides ehk analüüsides seda, miks vähem piiravate

meetmetega ei ole eesmärk enam-vähem samas ulatuses

saavutatav, tuleks ka täpselt näidata, kaua

nimemuutmise keeld tavaolukorras (ehk

karistusandmete kustutamiseni) võiks kehtida.

Seletuskirja on täiendavalt põhjendatud, mille kohaselt

tähtajatu nimemuutmise keeld isikute suhtes, kes on

toime pannud seksuaalkuriteo alaealise suhtes on laste

puhul ühiskonna huvi tähtsam, neid kuritegusid peetakse

ühiskonnas raskemaks kuritegevuseks. Lapsed on

ühiskonna haavatavam grupp ning lapse suhtes

toimepandud seksuaalkuritegu mõjutab lapse psüühikat

rohkem.

Seletuskirja on täiendatud ka vajalikkuse osas.

2. Teeme ettepaneku viidata seletuskirjas Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) asjakohasele praktikale.

Erinevad nimega seotud aspektid on inimõiguste

konventsiooni artikli 8 kaitsealas. 1 Ees- ja

perekonnanimede andmine, tunnustamine ja

kasutamine on valdkond, kus on tugevad riigipõhised

eripärad ning lepinguriikide süsteemide vahel ühisosa

praktiliselt puudub. See valdkond peegeldab Euroopa

Nõukogu liikmesriikide suurt mitmekesisust: igas riigis

mõjutab isikunimede kasutust ajalooliste, keeleliste,

usuliste ja kultuuriliste tegurite paljusus, mistõttu on

äärmiselt raske, kui mitte võimatu, leida ühist nimetajat

(Jacquinet ja Embarek Ben Mohamed vs. Belgia, nr.

61860/15, 7.2.2023, § 52). Riikidel on õigustatud huvi

reguleerida nime kasutamist. Seetõttu võivad avalikes

huvides olla õigustatud seadusest tulenevad piirangud

nime muutmise võimalustele (samas, § 53).

Konventsiooni artikkel 8 ei taga tingimusteta õigust

Märkusega arvestatud.

Eelnõu seletuskirja on täiendatud Euroopa Inimõiguste

Kohtu asjakohase praktikaga.

13

nime muuta. Nime muutmise regulatsiooni

kujundamisel on riikidel lai otsustamisruum (samas, §

54). Riigid võivad seada nime muutmise ranged

tingimused (samas, § 62). Otsustamaks, kas mõne

juhtumi puhul on rikutud konventsiooni artiklit 8,

hindab EIK, kas riigiorganid on erinevate vastandlike

huvide kaalumisel leidnud õiglase tasakaalu, pidades

silmas riigi laia otsustamisruumi selles valdkonnas

(samas, § 56). Kuigi artikkel 8 ei sisalda sõnaselgeid

menetlusnõudeid, on selle sättega tagatud õiguste

tõhusa kasutamise huvides oluline, et otsustusprotsess

oleks õiglane ning võimaldaks nõuetekohaselt

arvestada selle sättega kaitstud isiku huve (samas, § 57).

EIK perekonnanime ja eesnime muutmist puudutavad

asjad saab üldjoontes jaotada nelja kategooriasse.

Esimene kategooria hõlmab abielu või sünni puhul

valitud nime registreerimisest keeldumisi (vt Losonci

Rose ja Rose vs. Šveits, nr 664/06, 09.11.2010 —

keeldumine tunnustada kahe kodakondsusega

abielupaari valitud perekonnanime; Heidecker-

Tiemann vs. Saksamaa, nr 31745/02, 06.05.2008, ja

Freifrau von Rehlingen jt vs. Saksamaa, nr 33572/02,

06.05.2008 — keeldumine tunnustada lastele valitud

liitperekonnanime; Ünal Tekeli vs. Türgi, nr 29865/96,

— keeldumine lubada abielu järel neiupõlvenime

perekonnanimena; G.M.B. ja K.M. vs. Šveits, nr

36797/97, 27.09.2001, ning Cusan ja Fazzo,—

keeldumine tunnustada ema perekonnanime lapse

perekonnanimena; Burghartz — keeldumine abielu

puhul valitud perekonnanime tunnustamisest) või

sünnil valitud eesnime (vt Johansson — keeldumine

põhjusel, et kirjakuju ei vastanud nimetraditsioonile;

14

Guillot — keeldumine sünnil valitud eesnime

registreerimisest; Ismayilzade vs. AZ, 17780/18 —

keeldumine valitud eesnime registreerimisest). Teine

kategooria hõlmab taotletud nime muutmisest

keeldumisi (vt Aktaş ja Aslaniskender vs. Türgi, nr

18684/07 ja 21101/07, 25.06.2019 — keeldumine

muuta perekonnanime põhjendusel, et see ei kuulu türgi

keele sõnavara hulka; Henry Kismoun; Garnaga vs.

Ukraina, nr 20390/07, 16.05.2013 — keeldumine muuta

isanime (patronüümi); Güzel Erdagöz vs. Türgi, nr

37483/02, 21.10.2008 — keeldumine lubada eesnime

muutmist türgikeelselt kurdikeelseks, kuna viimast ei

leidunud türgi sõnaraamatus; ning Stjerna). Kolmas

kategooria puudutab perekonnanime muutmist

riigivõimu algatusel (vt Daróczy, kus riigiorganid

muutsid perekonnanime omal algatusel pärast selle

varasemat viiekümne nelja aasta pikkust kasutust).

Neljas kategooria käsitleb nimede kirjakuju (vt

Bulgakov vs. Ukraina, nr 59894/00, 11.09.2007 —

eesnime ja isanime (patronüümi) kirjakuju ametlikes

dokumentides; Mentzen — uue perekonnanime

kirjakuju abiellumisel välismaalasega; ning Siskina ja

Siskins vs. Läti (otsus), nr 59727/00, 08.11.2001 —

perekonnanime kirjakuju passis). EIK on mitmes

riigisisest nime muutmise menetlust puudutavas asjas

tuvastanud artikli 8 rikkumise, leides, et arvestades

ametiasutuste esitatud põhjendusi nime muutmisest

keeldumise toetuseks, ei olnud need piisaval määral

kaalunud konkureerivaid huve. Nii on EIK tuvastanud

artikli 8 rikkumise olukorras, kus riigisisesed kohtud

piirdusid kohaldatavate seadus- ja määrusesätete

„puhtformaalse“ analüüsiga (Aktaş ja Aslaniskender, §

15

47). EIK tuvastas rikkumise ka juhul, kui ametiasutused

jätsid nime muutmisest keeldumisel arvesse võtmata

isiku identiteedi aspekti (Henry Kismoun, eespool

viidatud, § 36). Teises asjas jõudis kohus samale

järeldusele, kuna ametiasutused ei esitanud nime

muutmisest keeldumise toetuseks ühtegi põhjendust

(Garnaga vs. Ukraina, nr 20390/07, § 41, 16.05.2013).

Samas on EIK ka leidnud, et nime muutmisest

keeldumine ei toonud kaasa artikli 8 rikkumist, kui

ametiasutused olid otsuseid piisavalt motiveerinud,

arvestades mängus olevaid huve (Macalin Moxamed

Sed Dahir vs. Šveits, nr 12209/10, § 32, 15.09.2015).

Samuti on kohus märkinud, et pelgalt asjaolu, et nimi

võib kanda negatiivset konnotatsiooni, ei tähenda

automaatselt, et perekonnanime muutmise

võimaldamisest keeldumine kujutab endast artikli 8

rikkumist (Stjerna, § 42; ja Macalin Moxamed Sed

Dahir, § 31).

3. Isanimede osas teeme ettepaneku seletuskirjas ära

mainida ÜRO inimõigusorganites

menetletud/menetletavad asjad. Patronüüm passis:

Rusakov vs. Eesti : Menetlus 2019. aastal valitsusele

vastamiseks edastatud Mstislav Rusakovi asjas (nr

3583/2019) on pooleli. Avaldaja kaebas kodaniku ja

poliitiliste õiguste pakti artiklite 17, 26 ja 27 alusel selle

peale, et tema isanime ei kantud isikut tõendavasse

dokumenti. Nimelt taotles avaldaja Eesti Vabariigi

passi väljastamisel selles ametlikult tema isanime

märkimist. Avaldaja viitas, et tema sünnitunnistusel oli

isanimi märgitud, kuid kui ta sai Eesti passi, siis seal

isanimi puudus. Avaldaja leidis, et selliselt on

meelevaldselt sekkutud tema eraellu. Samuti leidis ta, et

Märkusega mittearvestatud.

Selgitatud.

Viidatud kaasus puudutab eelkõige isikut tõendavasse

dokumenti kantavate isikuandmete koosseisu, sellel ei

ole puutumust isikunimeseadusega, kuna

isikunimeseadus ei reguleeri seda, millised isikuandmed

kantakse isikut tõendavale dokumendile.

16

on oma etnilise päritolu tõttu ebasoodsamas olukorras

võrreldes teiste Eesti Vabariigi elanikega. Avaldaja

viitas Eestis elavatele venelastele, ukrainlastele ja

valgevenelastele, kelle jaoks on isanimi samuti oluline

osa täisnimest. Eesti esitas lõplikud seisukohad selles

asjas 12. juulil 2021. Inimõiguste komitee on teatanud

menetlusosalistele, et ei vaja rohkem lisainformatsiooni

ja on valmis avalduse üle otsustama. ÜRO rassilise

diskrimineerimise likvideerimise komitee tunnistas 6.

augustil 2020 vastuvõetamatuks kaebuse asjas Tverskoi

vs. Eesti (64/2018). Avaldaja leidis selles, et isanime

dokumendile kandmisest keeldumine kujutas

diskrimineerimist. Komitee nentis, et avaldaja ei

esitanud ühtegi konkreetset näidet, et isanime

(patronüümi) puudumine tema isikutunnistusel oleks

asetanud ta Eesti kodanikega võrreldes avalikus elus

oma õiguste kasutamisel ebavõrdsesse olukorda.

Samuti ei olnud avaldaja toonud konkreetseid näiteid

negatiivsest mõjust, mida isanime puudumine ametlikus

isikut tõendavas dokumendis on avaldanud tema

eraelulistele suhetele vene vähemuse sees, eeskätt vene

vanausuliste kogukonnas.

4. Seletuskirja lk 36 on kirjas: „Eelnõu § 19 lõige 2

punkt 1 alusel saab välisriigis viibija elektroonilise

tuvastusvahendi puudumisel esitada taotluse Eesti

välisesinduses, taotlus vormistatakse kirjalikult,

konsulaarametnik teeb taotlusele märke, et on taotleja

isikusamasuse tuvastanud ning kinnitab, et taotlusel on

taotleja allkiri.“. Juhime tähelepanu, et

konsulaarseaduse muutmise eelnõu2 kohaselt on kavas

alates 1. jaanuarist 2027 lõpetada ametliku kinnitamise

teenuse osutamine välisesindustes. Isikunime muutmise

Märkusega arvestatud.

Eelnõu § 19 lg 2 p 1 sõnastust täpsustatud ning viidud

kooskõlla konsulaarseaduse muutmise seaduse eelnõuga.

Eelnõu § 19 lg 2 p 1 uus sõnastus on järgnev:

„2) Pädevasse kohalikku omavalitsusse ilmumise asemel

võib isik esitada avalduse muu isiku vahendusel, kui:

1) välisriigis viibiva isiku isikusamasuse on kontrollinud

ja tema isiklikult ja kirjalikult esitatava avalduse on

17

taotlusel saab konsulaarametnik notariaalselt tõestada

kinnitamise vormis taotleja isikusamasuse ja isiku antud

allkirja. Seletuskirjas on ka öeldud: „Avaldaja valib,

millisele menetlevale asutusele avaldus esitatakse,

avalduse saadab edasi välisesindus.“. Palume see lause

seletuskirjast välja jätta või muuta sõnastust. Avalduse

edastamiseks tuleks üldjuhul eelistada posti- või

kullerteenust. Välisesinduse kaudu taotluse esitamine

peaks toimuma üksnes erandjuhtudel, kui posti- või

kullerteenuse kasutamine ei ole võimalik (nt

looduskatastroofide puhul, sõja tingimustes jms).

notariaalselt kinnitanud Eesti välisesinduse

konsulaarametnik;“

Seletuskirja vastavalt täiendatud ning viidatud lause on

eemaldatud.

5. Eelnõu § 34 kohaselt on isikul kohustus esitada nime

muutmist tõendav dokument 30 päeva jooksul

kohalikule omavalitsusele või Eesti välisesindusele.

Nimetatud kohustus on sätestatud ka nimeseaduse §-s

31 . Soovime juhtida tähelepanu, et oleme saanud

konsulitelt tagasisidet, mille kohaselt ei ole harvad

juhtumid, kus välisesindusse pöörduvad isikud on

rikkunud nimetatud nõuet ning ei ole oma

perekonnasündmuse (sh nime muutmise) dokumenti

esitanud või on esitanud selle märkimisväärselt hiljem.

Mõnes välisriigis võib dokumendile apostille saamine

võtta aega mitu kuud, mistõttu ei ole võimalik

ettenähtud aja jooksul korrektset dokumenti

välisesindusele esitada. Samas on see sageli põhjustatud

hoolimatusest, kuna seadus ei näe ette õiguslikke

tagajärgi nime muutumist tõendava dokumendi

esitamata jätmisele või hilisele esitamisele.

Märkusega arvestatud.

Eelnõu § 34 muudetud ning „30 päeva jooksul“

asendatud väljendiga „esimesel võimalusel“.

Lastekaitse Liit MTÜ Lastekaitse Liit tänab võimaluse eest esitada

arvamus isikunimeseaduse eelnõule. Tunnustame

Siseministeeriumi põhjalikku ja süsteemset tööd eelnõu

Anneli Valner, [email protected]

Teadmiseks võetud.

18

ettevalmistamisel ning uue tervikliku isikunimega

seotud regulatsiooni väljatöötamisel.

Lastekaitse Liit toetab eelnõu tervikuna ning avaldab

heameelt, et eelnõuga saavutatakse suurem selgus ja

arusaadavus ning ühtlasi arvestatakse selles ka

ühiskonnas aset leidnud muudatustega. Eriliselt soovib

Lastekaitse Liit ära märkida muudatused eelnõu §-s 5,

milles sätestatakse lapse enda arvamuse

väljaselgitamine nime muutmise protsessis. Sarnaselt

Riigikohtu tsviilkolleegiumi seisukohale on ka

Lastekaitse Liit arvamusel, et igal lapsel peab olema

õigus sälitada oma identiteeti (sh nime) ja õigus kaasa

rääkida teda puudutavate otsuste tegemisel. Lastekaitse

Liidu hinnangul on siinkohal eriti oluline jälgida, et

nime muutmise protsessis ei saaks määravaks

lapsevanema soov, vaid esikohal oleksid lapse enda

arvamus, huvid ja õigused.

Lastekaitse Liit on veendumusel, et tähtajatu

nimemuutmise keeld isikute suhtes, kes on süüdi

mõistetud alaealise suhtes seksuaalse enesemääramise

vastases süüteos, on väga vajalik muudatus

käesolevasse õigusruumi. Sätestatud nimemuutmise

piirang saab kaasa aidata võimalike ohtude ennetamisel

ühiskonna kõige haavatavamate sihtgruppide osas.

Tähtajatu nimemuutmise keeld takistab süüdimõistetud

isikutel oma identiteeti ja kuritegelikku tausta varjamast

ning aitab ühiskonnal tervikuna paremini jälgida, et

sellised isikud ei omaks ligipääsu näiteks töötamiseks

lastega.

Lastekaitse Liit toetab eelnõu tervikuna ning leiab, et

kavandatud muudatused on läbimõeldud, vajalikud ja

on muuhulgas ka laste huve ja õiguseid arvesse võtvad.

19

Oleme tänulikud kaasamise eest ning oleme valmis ka

edaspidi panustama eelnõu edasisse arendamisse ja

rakendamisse.

Eesti Transinimeste

Ühing

Täname võimaluse eest avaldada oma arvamust

Isikunimeseaduse (edaspidi INS) eelnõule. Tervitame

Siseministeeriumi algatust kaasajastada praegu kehtivat

nimeseadust. Küll aga leiame, et mitmed sätted vajavad

täiendavat selgitamist, täpsustamist ning muutmist, et

vältida seaduse alusel soolist diskrimineerimist ning

tagada õigus enesemääratluspõhisele nimemuutmise

protsessile. Transinimeste õiguste eest seisva

organisatsioonina toetame transinimeste

enesemääratlusel ning tahteavaldusel põhinevale soo

tunnustamise süsteemile üleminekut. Tahteavaldusel

põhinevas süsteemis (ingl self-ID) toimub isiku

soolistatud juriidiliste andmete (isikukood, nimi,

soomarker) muutmine tahteavalduse alusel, ilma

lisanõueteta. Seda lähenemist toetab ka Euroopa

Inimõiguste Kohus, mis on nüüdseks jõudnud

seisukohale, et inimese sooline identiteet kuulub eraelu

kaitse alla ning õigus end sooliselt määratleda on

enesemääramisvabaduse eeldus. Ka Euroopa Komisjon

soovitab EL-i liikmesriikidel minna üle tahteavaldusel

põhinevale soo tunnustamise süsteemile, sh loobuda

meditsiinilistest ja psühhiaatrilistest eeltingimustest. 2

Oleme teadlikud, et, ministeeriumil ei ole hetkel plaanis

muuta soo tunnustamise aluseid

perekonnaseisutoimingute seaduses, vaid ainult nime

muutmise korraldust INS-is ning sellest hetkeolukorrast

lähtudes teeme järgmised märkused ja ettepanekud:

1. Soovitame eemaldada § 6 lõige 2 nõude eesnime

vahetamisele ning sellega kaasuvad sätted INS-is ning

Mel Zelmin [email protected]

Märkusega mittearvestatud. Selgitatud.

Eesnimele sätestatud nõuded eelnõu §-s 6 on vajalikud ka

eesnime muutmisel. Eesnime saab muuta ka alaealisel,

sealjuures tuleb välja selgitada lapse huvide kaitseks kõik

olulised asjaolud. Ei ole otstarbekas teha eesnime

muutmiseks eraldi norme tulenevalt nimemuutja

vanusest. Igal täisealisel isikul on õigus otsustada oma

isikunime üle ning vajadusel taotleda uue eesnime või

perekonnanime andmist. Eelnõuga ei piirata isikul

mõjuva põhjuse olemasolul võtta vastassoo nime, aga

vastassoo nimepanekul peab olema põhjus, sest paljud

nimed on juurdunud vaid üheke soole ning sellest erandi

tegemine peaks olema põhjendatud, RRis märgitud soole

mittevastava eesnime taotlemisel põhjuse esitamine ei

sekku liigselt isiku enesemääramisõigusesse.

Selgitame, et isikunimeseadus ei reguleeri tahtel

põhineva soo muutmise temaatikat, seega ei saa selle

eelnõu raames neid küsimusi lahendada. Tahtel põhineva

soo tunnustamise süsteemile üleminek vajab eraldi

arutelusid, kuhu peavad kaasuma ka teised asjasse

puutuvad asutused.

20

muuta eesnime muutmine ainult tahteavaldusel

põhinevaks. Soovitame antud sätte eelmaldada, kuna

praegusel viisil sõnastatult jätab see ruumi mitmeti

mõistmisele ja soo alusel diskrimineerimisele, sest loob

olukorra, kus transinimene on oma nime muutmiseks

kohustatud riigile oma soolise identiteedi avaldama

ning seda tõestama. Leiame, et eesnime muutmise

õiguse sidumine “mõjuva põhjuse” esitamisega ei ole

vajalik ega põhjendatud, kuna puuduvad faktilised

tõendid selle kohta, et enesemääratlusel põhinev nime

muutmine tooks kaasa õigussüsteemi kuritarvitamise

või avaliku korra kahjustamise. Mitte üheski riigis, kus

eesnime ja soomarkeri muutmine põhineb isiku enda

tahteavaldusel (nt Taani, Belgia, Soome, Saksamaa), ei

ole nime muutmist ühelgi juhul tuvastatud pettuseks,

kriminaalseks tegevuseks ega õigusliku vastutuse

vältimiseks. 3 Õigus- ja haldussüsteemid ei tugine

üksnes isiku eesnimele, vaid kasutavad tema kohta teisi

püsivaid tähiseid (nt isikukood, varasemad

registrikanded), mistõttu nimemuutus ei kustuta isiku

õiguslikku ajalugu. Seetõttu ei ole protsessi pikendavate

kriteeriumide või eraldi põhjendamise nõuded

proportsionaalsed meetmed, vaid kujutavad endast

põhjendamatut sekkumist isiku

enesemääramisõigusesse.

2. Soovitame täiendada § 23. Isikunime muutmise

automaatne otsustamine viisil, et nime soolisus ei oleks

kaalutlusõigust nõudev tingimus. Selleks, et vältida

soolist diskrimineerimist nii riigi, ametnike kui ka

automatiseeritud nimemuutmise veebisüsteemi kaudu,

soovitame mitte eristada, kas isiku poolt valitud uus

nimi omistatakse traditsiooniliselt vastassoo esindajale

Märkusega mittearvestatud. Selgitatud.

Palume vaadata põhjendusi ka eelmise ettepaneku juures.

Traditsiooniliselt vastassoo esindajale omistatud eesnime

taotlemisel põhjuse küsimisega ei tekitata soolist

diskrimineerimist. Selgitame, et seadus lubab mõjuval

põhjusel anda eesnime, mis on juurdunud vaid nime saaja

21

või mitte, vaid käsitleda kõiki nimesid § 23 välja toodud

punktide alusel. Juhime ministeeriumi tähelepanu

sellele, et Euroopa Nõukogu Ministrite komitee

soovitus CM/Rec(2010)5 4 sätestab preambulas, et

“mis tahes erineval kohtlemisel, et see ei oleks

diskrimineeriv, peab olema objektiivne ja mõistlik

põhjendus, st selle eesmärk peab olema õiguspärane ja

selleks kasutavad vahendid peavad olema taotletava

eesmärgiga mõistlikult proportsionaalsed” ning

“sooidentiteedi alusel diskrimineerimise õigustamiseks

ei saa tugineda kultuurilistele, traditsioonilistele ega

usulistele väärtustele ega valitseva kultuuri reeglitele”.

CM/Rec(2010)5 seletuskirja 13. punktis on sätestatud,

et “õigus sõnavabadusele, eelkõige oma identiteedi

jagamisele ja väljendamisele, on ühiskonnas

mitmekesisuse ja sallivuse edendamisel põhjapaneva

tähtsusega” ning õigus sõnavabadusele “hõlmab õigust

väljendada identiteeti või isikuomadusi kõne,

käitumise, riietuse, kehaliste omaduste, nime valiku või

mis tahes muu vahendi kaudu”. Inimese nimi on tema

soolise identiteedi osa ning endale sobiva nime

valimine kuulub eneseväljendusvabaduse alla.

Olenemata sellest, millisel põhjusel inimene oma

registreeritud nime muuta soovib või kas see on tema

praeguse soomarkeriga vastuolus, ei ole ega saa

menetlejal olla pädevust soovitud nime valiku põhjuse

uurimisega inimese identiteeti kahtluse alla seada.

vastassoo eesnimena ning mõjuva põhjusena arvestatakse

sooidentiteeti puudutavat. Eesnime muutmisel ei küsita

põhjust üksnes siis, kui taotletakse eesnime, mis on

juurdunud vaid nime saaja vastassoo eesnimena. Põhjust

küsitakse ka siis, kui soovitud eesnimi ei ole juba

rahvastikuregistris kasutusel või kui avalduse esitaja

isikunime on juba varem muudetud. Seega ei ole põhjuse

küsimine kuidagi diskrimineeriv, vaid menetluses vajalik

samm, et ametnik saaks teha otsuse asjaolusid

objektiivselt hinnates.

3. Soovitame asendada § 2 lg 3 p 16 isikuandmete

kategooria termini “soo muutmise andmed” terminitega

“sooandmete muutmist käsitlevad andmed” või “soo

tunnustamine”. 5 “Soo muutmine” on aegunud,

stigmatiseeriv ja ka faktiliselt vale sõnastus.

Märkusega arvestatud. Seoses viidatud sätte

ümbersõnastamisega puudub vajadus eraldi tuua välja

sooandmete muutmist käsitlevaid andmeid, punkt on

eelnõust välja jäetud.

22

Transinimesed enamasti ei taju, et nad oma sugu

muudaksid või vahetaksid. Küll aga vahetatakse

sooandmeid, muudetakse soolist eneseväljendust jne.

Juhul, kui räägitakse juriidiliste sooandmete

muutmisest dokumentides (nt passis, pangas jne), siis

on kohane kasutada terminit soo tunnustamine ehk

sooliste isikuandmete muutmine riiklikes registrites.

Kokkuvõtvalt soovitame INS-i muuta viisil, mis tagaks

transinimestele kiire, läbipaistva ja väärika ligipääsu

soo tunnustamise juriidilisele protsessile. Kutsume

Siseministeeriumi üles kogukonna esindajatega

koostöös seadusesse vajalike muudatuste

sisseviimiseks, et edendada võrdset kohtlemist ning

tagada transinimestele turvaline ja toetav elukeskkond

Eestis.

Eesti LGBT Ühing Soovime tänada võimaluse eest esitada oma seisukoht

eelnõule ning tunnustame teie pingutust kujundada

nimeseadust ja halduspraktikat selliselt, et see toetaks

transinimeste võrdset kohtlemist ning austaks nende

õigust enesemääratlusele ja identiteedi järjepidevusele.

Selline lähenemine on oluline samm Eesti õigusruumis

võrdse ja kaasava ühiskonna suunas. Selles valguses

soovime juhtida tähelepanu sätetele, mis ei lähe võrdse

kohtlemise põhimõtetega kokku ning palume meie

soovitused arvesse võtta. Euroopa Liidu tasandil on

korduvalt rõhutatud, et soolise identiteedi alusel

diskrimineerimise vältimine ning isiku enesemääratluse

austamine on osa põhiõiguste kaitsest. Euroopa

Komisjoni LGBTIQ-inimeste võrdõiguslikkuse

strateegia 1 rõhutab, et liikmesriigid peaksid kujundama

õigus- ja haldusraamistikke, mis väldivad killustatud ja

ebajärjekindlat identiteedi käsitlemist ning tagavad, et

Aili Kala [email protected]

Märkusega osaliselt arvestatud.

Täiendame seletuskirja eelnõu § 6 lõige 2 juures.

Siseministeerium toob välja, et siiski ei ole otstarbekas

seadusesse kirjutada kõiki võimalikke asjaolusid, mis

võiks olla mõjuvaks põhjuseks andmaks eesnime, mis on

juurdunud vaid nime saaja vastassoo eesnimena. Mõjuva

põhjuse hindamisel lähtutakse ka ühiskonnas toimuvatest

protsessidest ning oleme juba märkinud, et soolise

identiteediga seotut on võimalik käsitleda mõjuva

põhjusena soole mittevastava eesnime andmise

hindamisel. Põhjuse märkimine ei eelda, et avalduse

esitaja peab avaldama delikaatseid isikuandmeid, kuid

ametnik peab veenduma, et otsustus nime muuta on läbi

mõeldud.

23

isiku ametlikud andmed vastavad tema tegelikule

identiteedile. Kuigi nime muutmise regulatsioon kuulub

liikmesriikide pädevusse, tuleneb nii Euroopa Liidu

põhiõiguste hartast kui ka Euroopa Kohtu praktikast 2 ,

et isiku nime ja identiteedi järjepidev käsitlemine

(ametlikud dokumendid ja registrid kajastavad

kooskõlas isiku tegelikku identiteeti ja nime, mida ta

igapäevaselt kasutab) on osa eraelu austamisest ning

mõjutab otseselt isiku igapäevast toimetulekut, sh

ligipääsu teenustele, tööturule ja haridusele. Mitmes

Euroopa Liidu liikmesriigis, sealhulgas näiteks Belgias,

Taanis, Iirimaal, Luksemburgis, Maltal, Portugalis,

Hispaanias ja Saksamaal 3 , käsitletakse soolise

üleminekuga seotud eesnime muutmist

enesemääratlusel põhineva haldusmenetlusena, kus

isiku enda põhjendus on piisav alus nime muutmiseks

ning arvestatakse, et nimi võib olla sotsiaalses ja

ametlikus kasutuses juba enne juriidilist muutmist, et

vältida ebakõlasid dokumentide ja tegeliku elu vahel.

Selline lähenemine vastab ka Euroopa Nõukogu

Ministrite Komitee soovitustele, mille kohaselt peavad

nime ja soo tunnustamise menetlused olema kiired,

läbipaistvad ja ligipääsetavad ning vältima olukordi,

kus isik on sunnitud kasutama dokumentides nime, mis

ei vasta tema soolisele identiteedile ega igapäevasele

kasutusele. Euroopa Liidu põhiõiguste harta (artiklid 1,

7 ja 21) kaitseb inimväärikust, eraelu austamist ning

keelab diskrimineerimise mh soolise identiteedi alusel.

Nendest põhimõtetest tuleneb, et riiklikud

haldusmenetlused peavad toetama isiku

enesemääratlust. 1. Eelnõu § 6 lõige 2 näeb ette, et ilma

mõjuva põhjuseta ei või anda eesnime, mis on nime

24

saaja vastassoo eesnimena juurdunud. Seletuskirjas on

juba märgitud, et mõjuvaks põhjuseks nimemuutmisel

võib olla soolise identiteediga seotu ning et vastassoole

juurdunud eesnime saab anda ka enne, kui sooandmed

rahvastikuregistris on muudetud. Kuna “soolise

identiteediga seotu” lahtimõtestamine jääks tugevalt

ametniku kaalutlusotsuseks, siis soovime õigusselguse

ja ühtse halduspraktika tagamiseks täpsustada, et

eesnime muutmisel soolise üleminekuga seotult

loetakse mõjuvaks põhjuseks isiku enda põhjendus ehk

enesemääratlusel põhinev soov. See hõlmab ka

olukordi, kus isik on läbimas soolist üleminekut ja/või

kasutab soovitud eesnime juba näiteks enne arstliku

ekspertiisikomisjoni poole pöördumist. Selline

lähenemine tähendab, et soole mittevastava eesnime

andmisest ei saa keelduda ametniku kaalutlusest

sisustatud subjektiivsel põhjusel ning ametniku

kaalutlusõigus eelnõu § 24 lõike 3 alusel ei laiene isiku

soolise enesemääratluse sisulisele hindamisele. Samuti

ei ole sellises olukorras alust jätta avaldust rahuldamata

eelnõu § 25 punktide 1–3 alusel, kui muud seadusest

tulenevad nõuded on täidetud. Eelistatud variandina

soovitame aga eemaldada üldiselt sätetest mõjuva

põhjuse nõue ja sätestada nime muutmine ka soole

mittevastava eesnime muutmisel enesemääratlusel

põhineva haldusmenetlusena, kus isiku enda põhjendus

on piisav alus nime muutmiseks. Täpsustus on

kooskõlas eelnõu eesmärgiga võimaldada paindlikku

nimeregulatsiooni. Seda enam, et Eesti soolise

ülemineku protsess kestab mitmeid aastaid ja on

keeruliselt ligipääsetav, siis enesemääramisel põhinev

tahteavaldus eesnime muutmiseks aitaks inimesel juba

25

soolise ülemineku alguses teha samme eluks vastavalt

oma tunnetuslikule soole. See aitab vähendada soolise

üleminekuga kaasnevaid raskusi igapäevaelus.

2. Eelnõu § 23 sätestab isikunime muutmise automaatse

otsustamise võimaluse juhul, kui taotlus on esitatud

turvalises veebikeskkonnas ja muud sätestatud

tingimused on täidetud. Selle regulatsiooni eesmärk on

vähendada halduskoormust ning võimaldada lihtsate ja

üheselt mõistetavate juhtumite lahendamist ilma

eraldiseisva kaalutlusotsuse ja õigushinnanguta. Soolise

üleminekuga seotud eesnime muutmine on olemuslikult

sobiv automaatotsuse kohaldamiseks. Tegemist on

olukorraga, kus nimemuutus põhineb isiku

selgesõnalisel tahteavaldusel, nimemuutus ei eelda

kolmandate isikute õiguste ega huvide kaalumist ning

selle põhjendatus tuleneb isiku enesemääratlusest nagu

ka teistel juhtudel, kus nimemuutmise formaalsed

eeldused on täidetud. Automaatotsuse kohaldamine

oleks kooskõlas isiku enesemääramisõigusega,

vähendab halduskoormust ning annab võimaluse

juhtumeid lahendada ilma eraldiseisva

kaalutlusotsuseta. Seetõttu on põhjendatud sätestada, et

soolise ülemineku protsessi läbimisel tehakse eesnime

muutmise otsus automaatselt isiku avalduse alusel, ilma

täiendava sisulise hindamiseta, kui isik seda soovib.

Märkusega mittearvestatud. Selgitatud.

Automaatmenetluse eelduseks on, et kõiki vajalikke

asjaolusid saab kontrollida IT-lahendusi kasutades. Kui

menetluses lisada isiku avaldus, et ta soovib menetlust

ilma asja sisulise hindamiseta, tuues põhjuseks soolise

üleminekuga seotu, tähendab see juba, et ametnik vaatab

isiku taotluse läbi ja automaatmenetlus on sellega

välistatud. Kuna soolise üleminekuga seotud eesnime

muutmise avaldusi on suhteliselt vähe, ei ole otstarbekas

teha nende jaoks eraldi e-teenust.

3. Eelnõu §2 lg 3 p 16 asendada “soo muutmise

andmed” näiteks “soo muutmist käsitlevad andmed” või

muu sobiv variant. Soo muutmine on stigmatiseeriv ja

ka faktiliselt vale mõiste ning eelnõus ja seletuskirjas on

läbivalt kasutatud õiget mõistet “soo andmete

muutmine” ning õige oleks ka siin seda väljendit

Märkusega arvestatud.

Seoses viidatud sätte ümbersõnastamisega puudub

vajadus eraldi tuua välja sooandmete muutmist

käsitlevaid andmeid, punkt on eelnõust välja jäetud.

26

korrigeerida. Oleme valmis oma seisukohti vajadusel

täiendama või vastama teie küsimustele.

Andmekaitse

Inspektsioon

Täname, et saatsite Andmekaitse Inspektsioonile (AKI)

arvamuse avaldamiseks isikunimeseaduse eelnõu. Meil

on esitatud eelnõu osas järgmised tähelepanekud.

Eelnõu § 2 lõige 1 sätestab, et käesolevas seaduses

sätestatud nimetoimingute läbiviimiseks töödeldakse

isikuandmeid, sealhulgas eriliigilisi isikuandmeid,

käesolevas seaduses, perekonnaseisutoimingute

seaduses ja rahvastikuregistri seaduses sätestatud

alustel ja korras. Sama paragrahvi lõige 3 täpsustab

töödeldavate isikuandmete koosseisu. Juhime

tähelepanu, et kuna isikuandmete töötlemine on liiga lai

mõiste, ei võimalda eelnõu sõnastus piisavalt selgelt aru

saada, millised konkreetsed toimingud tehakse lõikes 3

nimetatud isikuandmetega, sh millised nimetatud

andmetest kontrollitakse ilma salvestamiseta, millised

salvestatakse ning millised kantakse

rahvastikuregistrisse. Palume eelnõu seletuskirjas anda

selge ülevaade sellest, kuidas täpselt isikuandmed

seaduse alusel töödeldakse, sh millised andmed

salvestatakse ja andmekogusse kantakse. Kui mõned

eelnõu § 2 lõikes 3 nimetatud andmetest, mis ei kuulu

rahvastikuregistri andmekoosseisu, ikkagi säilitatakse

andmetöötleja juures kasvõi mõneks ajaks, siis ka nende

andmete säilitamine peab olema reguleeritud seaduse

tasandil. Hetkel näeb eelnõu ette ainult

rahvastikuregistrisse kantavate andmete säilitamise

regulatsiooni. Eelnõu § 3 lg 2 kohaselt nimetoiming on

õiguslikul alusel isikunime kandmine dokumenti või

andmekogusse. Säte sõnastusest ei ole piisavalt selge,

milline õiguslik alus on antud juhul silmas peetud (ka

Irina Meldjuk [email protected] 627 4108

Märkusega osaliselt arvestatud. Selgitatud.

Seletuskirja täiendatud ülevaatega sellest, kuidas

isikuandmeid töödeldakse, sh millised andmed

rahvastikuregistrisse kantakse. Selgitame, et eelnõu § 2

sätestab isikuandmete töötlemisel kuuluvad laiemad

andmekategooriad. Täiendasime eelnõud, võimaldades

VV määrusega sätestada täpsemad andmekoosseisud ja

täpsustada selle, millistes toimingutes milliseid

isikuandmeid töödeldakse. Eelnõu § 2 on osaliselt

muudetud, eristame milliseid rahvastikuregistrisse

kantud isikuandmeid töödeldakse nimetoimingute

tegemisel ning eraldi on reguleeritud, millised

menetlusandmeid nimetoimingute jaoks

rahvastikuregistris töödeldakse.

Selgitame, et menetlustoimingud sh isikuandmete

töötlemine ja säilitamine on hõlmatud RRS §-s 8

sätestatuga, kuna nimetoimingud viiakse läbi

rahvastikuregistri menetlustarkvaras. RRS § 7 näeb ette,

et nimeseaduses ettenähtud haldusmenetluse käigus

saadud või loodud dokumenti, mis on registreeritud

rahvastikuregistris, ei pea haldusorgan registreerima

asutuse dokumendiregistris.

Siseministeerium selgitab, et eelnõu § 3 lg 2 mõte on, et

erinevad asutused teevad nimetoiminguid erinevate

õiguslike aluste alusel, näiteks PPA lähtub

27

isiku nõusolek või õigustatud huvi on IKÜM artikli 6

mõttes õiguslikud alused). Seletuskirjas on öeldud, et

seda mõistet kasutatakse kõikides isikunimega

tehtavates toimingutes – isikunime andmisel,

vahetamisel, muutmisel ja kohaldamisel. Saame sellest

aru nii, et sätte eesmärgiks on eristada käesoleva

seaduse alusel isikunime kandmist teistest toimingutest

isikunimega. Sellisel juhul soovitame selguse huvides

asendada sõnastuses „õiguslikul alusel“ viitega

käesolevale seadusele.

nimetoimingute tegemisel ka oma valdkondlikest

eriseadustest, lisaks tehakse nimetoiminguid ka PKTS-i

alusel. Täiendame seletuskirja vastavate selgitustega.

Eesti Standardimis- ja

Akrediteerimiskeskus

Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskuse

tähelepaneku seoses EIS-s kooskõlastamisel oleva

isikunimeseaduse eelnõuga (SIM/25-1402).

Tähelepanek puudutab seletuskirja lisas oleva

rakendusakti „Isikunime kirjutamisel kasutatavate

eesti-ladina tähtede ja sümbolite loetelu ning

mitteladina tähestiku tähtedega kirjutatud isikunime

ümberkirjutamise ja kohaldamise täpsemad reeglid“

kavandit.

Soovitame § 1 lõikes 1 võimalusel mitte kasutada

standardi pealkirja, kuna juhul, kui standardi pealkiri

peaks uustöötluse käigus muutuma, ei teki standardi

kasutajal võimaliku pealkirjade erinevuse tõttu segadust

ning puudub vajadus ka määrust muuta.

Kuna standard ISO/IEC 10646 on identsena üle võetud

ka Eesti standardiks, siis soovitame § 2 lõike 2 p 2

võimalusel kastutada standardi tähist EVS-ISO/IEC

10646.

Märkusega arvestatud.

Eesti Keele Instituut Eraldi fail, nad kirjutasid faili sisse. See on samas

kaustas teiste arvamustega, siia ei saa tõsta.

Osaliselt arvestatud keeleliste ettepanekutega.

Haridus- ja

Teadusministeerium

Märkusteta kooskõlastamine.

28

Eesti Kirikute Nõukogu Eesti Kirikute Nõukogu juhib tähelepanu, et usulise

talituse alusel nime andmist või muutmist tõendavad

andmed, mis viitavad isiku usulisele kuuluvusele, ei

tohiks jääda rahvastikuregistrisse püsivalt, vaid üksnes

nimemuutuse menetlemise ajal. Juhime omaltpoolt

tähelepanu, et usulise kuuluvuse andmete töötlemine

peab olema piiratud, ajutine ja andmekaitse

põhimõtetega kooskõlas ning usuvabadust austavad.

Vilver Oras [email protected]

Märkusega osaliselt arvestatud.

Seletuskirja täiendatud ülevaatega sellest, kuidas

isikuandmeid töödeldakse, sh millised andmed

salvestatakse ja rahvastikuregistrisse kantakse.

Selgitame, et usulise kuuluvuse andmeid ei kanta

rahvastikuregistrisse isikuandmetena, neid andmeid ei

ole rahvastikuregistrist võimalik väljastada ning neid ei

koguta süsteemselt, tegemist on menetlusandmetega.

Eelnõud on muudetud, ning sõnad „usuline kuuluvus“ on

asendatud „andmed isikule usulise talituse käigus antud

eesnime kohta;“ andes ka täpsemalt edasi, et isiku usulise

kuuluvuse andmeid ei töödelda.

Rahandusministeerium Siseministeerium on esitanud kooskõlastamiseks

isikunimeseaduse eelnõu (edaspidi eelnõu).

Kooskõlastame eelnõu järgmiste märkustega

arvestamisel. 1. Eelnõu § 31 sätestab järgmist:

„Käesoleva peatüki alusel isikunime muutmise

avalduse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu

riigilõivuseaduses sätestatud määras.“ Kõnealust sätet

puudutavas seletuskirja osas selgitatakse aga ka

mitmeid riigilõivu tasumise korraldusega seonduvaid

küsimusi, mis pealtnäha on nii kehtivas õiguses kui ka

eelnõus õiguslikult reguleerimata.

Marge Kaskpeit 5885 1423 [email protected]

Artur Lundalin 5885 1321 [email protected] Kairit

Eha 5885 1375 [email protected]

Arvestatud. Seletuskirja muudetud.

1.1. Seletuskirja kohaselt tasutakse riigilõiv taotluse

esitamisel, ehk jääb mulje, et taotluse esitamine ja

riigilõivu tasumine toimuvad samaaegselt. Palume

eelnõu koostajatel selgitada, mida siinkohal

Selgitatud.

E-rahvastikuregistris avalduse esitamisel toimub

riigilõivu tasumine e-teenuse sees pangalingi kaudu. Kui

29

konkreetselt silmas peetakse, sealhulgas et kas eelnõu

koostajad soovivad kõrvale kalduda riigilõivuseaduse

(RLS) § 9 lõikes 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt

tasutakse riigilõiv enne toimingu tegemise taotlemist.

Märgime, et kui eelnõu koostajate soov on RLS § 9

lõikes 1 sätestatud korraldusest kõrvale kalduda, siis see

on võimalik vaid seadusest tuleneva sättega, mitte

seletuskirjas oleva selgitusega.

avaldus esitatakse ametniku juures kohapeal, peab

riigilõiv olema eelnevalt tasutud. Avalduse saab siiski

vastu võtta, kuid seda ei menetleta sisuliselt enne, kui

riigilõiv on tasutud, kui lõivu ei tasuta, menetluse

lõpetatakse. Eesmärk ei ole muuta RLS § üldreeglit -

riigilõiv tasutakse enne toimingu tegemise taotlemist,

kuna e-teenuses saab avalduse esitaja alles pärast

riigilõivu tasumist ja kohapeal avalduse puhul saab

riigilõivuta esitatud avaldust käsitada kui puudusega

esitatud avaldust.

Seletuskirja on muudetud.

1.2. Seletuskirja kohaselt võib riigilõivu osaliselt

tagastada võttes arvesse kulunud ressursse, kui taotlus

võetakse tagasi enne nimemuutmise otsustamist.

Palume eelnõu koostajatel selgitada, et kas siinkohal

peetakse silmas RLS § 15 lõike 1 punktis 4 ning lõikes

2 nimetatud regulatsiooni? Kui eelnõu koostajatel on

soov reguleerida riigilõivu tagastamist teisiti kui see on

sätestatud RLS-s, siis tuleb see jällegi fikseerida

isikunimeseaduse eelnõu tasandil.

Selgitatud.

Riigilõivu osalisel tagastamisel lähtutakse RLS § 15 lg 1

p 4 ja lg 2 regulatsioonist. Puudub soov reguleerida

riigilõivu tagastamist teisiti.

Seletuskirja muudetud.

2. Seoses RLS-i muutmisega: 2.1. Eelnõu kohaselt

tunnistatakse kehtetuks RLS § 48, mis reguleerib

juhtumeid, kus nimemuutmistoiming on vabastatud

riigilõivust. Seletuskirjas aga ei ole selgitatud, miks

vastav säte kehtetuks tunnistatakse. Palume siinkohal

seletuskirja täiendada.

Selgitatud.

Isikunimeseaduses ei ole enam aluseid, mis lubaks

isikunime muuta riigilõivuta ning seletuskirjas on see ka

märgitud.

2.2. Eelnõu kohaselt tunnistatakse kehtetuks RLS § 262.

Seletuskirja kohaselt tehakse seda ühtlustamise

põhjustel, st edaspidi on nime muutmine reguleeritud

üksnes RLS §-ga 341. Märgime siinkohal, et riigilõivu

määr on kehtivas õiguses reguleeritud nii RLS §-s 262

Selgitatud.

Isikunimeseaduse aluse tehtavate toimingute riigilõivu

regulatsioon võib olla nii Siseministeeriumi valitsemisala

toimingute all (11. peatükk) kui ka muude toimingute all

30

kui ka RLS §-s 341 põhjusel, et esimene sätestab määra

juhuks, kui toimingu viib läbi siseminister, ning teine

sätestab määra juhuks, kui toimingu viib läbi muu

asutus või ametnik. Kehtestatav isikunimeseadus seda

loogikat nähtavasti ei muuda, ehk eelnõukohase § 17

lõike 2 kohaselt on isikunime muutmise pädevus

jätkuvalt nii Siseministeeriumil kui ka sättes loetletud

kohaliku omavalitsuse üksustel. Kui aga RLS § 262

kehtetuks tunnistada, siis faktiliselt muutuks

Siseministeeriumi poolt läbiviidav

nimemuutmistoiming riigilõivuvabaks, sest

Siseministeeriumi lõivustatud toimingud on kõik

loetletud RLS-i 11. peatükis, ning edaspidi see loetelu

ei sisaldaks enam uue isikunime taotluste läbivaatamist.

Palume siinkohal eelnõu koostajatel hinnata, kas RLS §

262 kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda

eelkirjeldatud tagajärg.

(17. peatükk) – kuid selline jagamine ei ole sisult vajalik

ega ka võimalik. E-rahvastikuregistris avalduse

esitamisel võib avaldus liikuda kohaliku omavalituse

ametniku töölauale, kus võimalusel tehakse ka otsus või

siis antakse menetlus üle siseministeeriumi ametniku

töölauale; automaatotsuse tegemise võimaluse korral

menetleb avaldust algusest lõpuni Siseministeerium.

Paberavalduse saab esitada üksnes kohaliku omavalitsuse

ametniku juures, ka seal otsuse tegemise või avalduse

edastamise võimalus. Muude toimingute all saab

nimemuutmise taotluse menetleja olla nii kohalik

omavalitsus kui ka Siseministeerium.

Siseministeerium on seisukohal, et RLS § 341 alla

mahuvad ka Siseministeeriumi poolt läbiviidavad

nimetoimingud, kuna RLS § 341 ise ega ka selle

paiknemine seaduses ei erista asutuste kaupa pädevusi,

vaid lähtub toimingute liikidest, mis tulenevad

eriseadusest. Isikunimeseadus annab Siseministeeriumile

pädevuse nimetoiminguid läbi viia.

17. peatükk sisaldab ka muid toiminguid, mida teeb

Siseministeerium ning mis ei ole 11. peatükis nimetatud,

näiteks § 134 lg 12, § 3413 lg 2.

Selgitame, et 17. peatüki 1. jao toimingute pealkirja

muudeti (RT I, 12.03.2022, 1 ) üldisemaks mõttega, et

selle jao alla oleks võimalik lisada ka teiste asutuste RRS-

i alusel kogutavad riigilõivud. Vastavad selgitused on

välja toodud ka eelnõu seletuskirjas, millega muudatus

tehti.

31

2.3. Seletuskirjas tuleb rohkem selgitada

riigilõivumäära suurenemise tagamaid, muuhulgas kas

riigilõivumäära suurenemine on tingitud otseste ja/või

kaudsete kulude kasvust, kas riigilõivumäära

kehtestamisel lähtutakse rangelt kulupõhimõttest või ka

näiteks ekvivalendipõhimõttest, kui palju töötunde

kulub keskmiselt isikunime muutmise taotluse

läbivaatamiseks ning mis on selle kulu jne. Teisisõnu,

sooviksime täpsemat ülevaadet sellest, kuidas on jõutud

eelnõus sätestatud 200 euro suuruse lõivuni.

Märkusega arvestatud.

Seletuskirja täiendatud

3. Rahvastikutoimingute hüvitamine on reguleeritud

Vabariigi Valitsuse 6. veebruari 2015. a määruses nr 16

„Riigieelarve seaduses kohaliku omavalitsuse üksustele

määratud toetusfondi vahendite jaotamise ja kasutamise

tingimused ja kord“. See hüvitamise mehhanism erineb

eelnõu § 17 toodust. Ka terminoloogia on erinev

(praegu „nime muutmine“, kuid eelnõus on „nime

muutmine ja vahetamine“ erinevad protseduurid). Kas

tulenevalt eelnõust on kavas ka seda rakendusakti

muuta?

Selgitatud.

Rakendusakti muutmiseks puudub vajadus Viidatud

määruse § 6 lg 1 kehtib alates 01.01.2026 uues sõnastuses

„Kohaliku omavalitsuse üksusele makstakse

rahvastikutoimingute hüvitist jooksva aasta riigieelarve

seadusega vastavale toimingule kehtestatud kulu

hüvitamise määras.“ St selles ei ole enam loetelu, k a

rahvastikutoiminguna nime muutmist. Eelnõus on

isikunime muutmine - isiku soovil isikunime asendamine

uue isikunimega, perekonnanime vahetamine abielu või

kooselulepingu sõlmimisel, abielu lahutamisel või

kooselulepingu lõpetamisel partneri perekonnanime

võtmine, sooandmete muutmisel uue eesnime või soole

vastava lõpuga perekonnanime võtmine. Neist

toimingutest on riigilõivuga üksnes nime muutmine;

nime vahetamisel abieluga, kooseluga, sooandmetega

seotult ei ole riigilõivu. Eelnõu § 17 lg 3 sõnastus on

viidud kooskõlla viidatud määruse § 6 lõikega 1

4. Kohaliku omavalitsuse üksuse poolt nimemuutmise

küsimuste lahendamist rahastatakse riigieelarvest.

Riigieelarvega on ette nähtud 1,127 mln eurot kõikide

Selgitatud.

32

riiklike kulude katteks, antud rahastus pole muutunud.

Kas eelnõuga lisanduv kulu mahub olemasoleva

rahastuse sisse ära? Palume tuua välja kogu riiklike

kulude eelarveline prognoos.

Eelnõuga ei suurene kulu. Arvestuslikult 60%

nimemuutmise menetlusi on võimalik teha automaatselt

(menetleja on Siseministeerium kui E-rahvastikuregistri

vastutav töötleja), st nendes menetluses ei tee kohaliku

omavalitsuse ametnik ühtegi toimingut ning nende

menetlust eest kulude hüvitamise vajadust ei teki.

5. Seletuskirja 7. osas on märgitud, et pigem võib

seaduse jõustumine tuua mõningatele KOV üksustele

kaasa tulusid. Kui riigilõivud suurenevad, siis on

tegemist riigi tuluga. Mis tuludest tegelikult räägitakse?

Märkusega arvestatud.

Seletuskirja on muudetud, KOV üksuste tulude kasvu ei

toimu, tulude kasv seisneb riigilõivude suurendamises,

mis toob kaasa tulude kasvu riigile.

Justiits- ja

Digiministeerium

Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastab eelnõu

märkustega. I. Sisulised märkused 1. Eelnõu § 1 lõigetes

3 ja 4 nähakse ette, et seaduse alusel rakendatavale

haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse

seadust ja reguleerimata küsimustes

perekonnaseisutoimingute seadust ja rahvastikuregistri

seadust. Isikunimesid antakse samas ka maakohtus

isaduse omaksvõtul, tuvastamisel või vaidlustamisel,

aga ka lapsendamisel. Neid asju (isaduse tuvastamine,

lapsendamine jne) otsustatakse üldjuhul

tsiviilkohtumenetluse seadustikus (edaspidi TsMS) ette

nähtud korras ja ilmselt saab see nii olema ka tulevikus.

Kehtivas nimeseaduses viidatakse, et kohtu poolt

isikunime andmisel ja kohaldamisel rakendatavale

menetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetlust

reguleerivaid sätteid (nimeseaduse § 2 lg 2). Eelnõus

sellist viidet TsMS-ile ei ole. Selliselt on eelnõus

reguleerimata, millistest menetlussätetest tuleks lähtuda

kui isikunimega seonduvat lahendatakse maakohtus

tsiviilkohtumenetluses. Seletuskiri ei anna infot selle

kohta, miks eelnõu ei sisalda enam viidet TsMS-ile.

Maarja-Liis Lall 54770628 [email protected]

Karin Maisvee Helen Uustalu Kaia Läänemets-Ester

Guido Pääsuke Martin Ziehr Mari Keskküla Einar Hillep

Kertu Tuuling Joel Kook

Märkusega arvestatud.

Eelnõu kohaldamisala reguleerivaid sätteid on täiendatud

ning muuhulgas on lisatud viide ka TsMS-le.

Seletuskirja on täiendatud ning lisatud loetelu, mis

seaduses ning kuidas võivad veel kohalduda.

33

Palume eelnõu täiendada või selgitada seletuskirjas,

miks viide TsMS-ile (nii nagu kehtivas nimeseaduses)

pole vajalik.

2. Eelnõu § 2 näeb ette isikuandmete töötlemise. Sellega

seonduvalt on JDM-il järgmised märkused: A.

Kõnealusel paragrahvi lõike 1 kohaselt töödeldakse

nimetoimingute läbiviimiseks isikuandmeid käesolevas

seaduses, perekonnaseisutoimingute seaduses ja

rahvastikuregistri seaduses sätestatud alustel ja korras.

Lõike 2 näeb ette, et nimetoimingute läbiviimiseks

töödeldakse isikuandmeid, sealhulgas eriliigilisi

isikuandmeid, rahvastikuregistris. Lõige 3 näeb ette

nimetoimingute läbiviimiseks töödeldavate

isikuandmete loetelu. Leiame, et lõiked 1–3 on

võimalik kokkuvõtlikult esitada järgmises sõnastuses:

(1) Käesolevas seaduses sätestatud nimetoimingute

läbiviimiseks töödeldakse rahvastikuregistris

isikuandmeid, sealhulgas eriliigilisi isikuandmeid,

käesolevas seaduses, perekonnaseisutoimingute

seaduses ja rahvastikuregistri seaduses sätestatud

alustel ja korras järgmisi isikuandmeid: 1) [järgneb

hetkel lõikes 3 ette nähtud loetelu]. Kuna kogu

isikuandmete töötlus nimetoimingute läbiviimisel

toimub rahvastikuregistris, siis on sama paragrahvi

lõige 5 võimalik sõnastada eelnevast tulenevalt

järgmiselt: (5) Käesolevas paragrahvis nimetatud

isikuandmete, mis on kantud rahvastikuregistrisse,

säilitamine on sätestatud rahvastikuregistri seaduse §-s

8.

Märkusega arvestatud.

Eelnõu §-i 2 on muudetud, arvestatud on esitatud

ettepanekuid.

B. Sama paragrahvi lõige 3 näeb ette, et nimetoimingute

läbiviimiseks töödeldakse muu hulgas ka isiku emakeelt

ja hariduse andmeid. Seletuskirja kohaselt on andmete

Märkusega mittearvestatud. Selgitatud.

34

kogumine vajalik statistilistel eesmärkidel. Juhime

tähelepanu, et sellisel juhul ei ole andmetöötlus vajalik

nimetoimingute läbiviimiseks ja see ei ole kooskõlas

isikuandmete töötlemise minimaalsuse põhimõttega.

Statistilistel eesmärkidel isikuandmete töötlemine

eelnimetatud toimingute läbiviimise raames on vajalik

üksnes juhul, kui seadusest tulenev ülesanne

nimetoimingute läbiviimise kohta statistika tegemine,

mis hõlmab ka nimetoiminguga seotult nimetatud

andmete kohta statistikat. Palume seletuskirjas välja

tuua, kuidas on statistilistel eesmärkidel nimetatud

andmete töötlemine seotud nimetoimingute

läbiviimisega. Kui selline seos puudub, siis tuleb

nimetatud andmed nimetoimingute läbiviimise

eesmärgil töödeldavate andmete § 2 lõike 3 ning § 20

lõike 2 loetelust välja jätta.

Ütluspõhiste andmete esitamine (emakeel ja hariduse

andmed) nimetoimingute läbiviimisel on lähtutud

rahvastikuregistri seaduse § 21 lõikest 2, mille järgi on

nende andmete esitamine kohustuslik, kui nende

rahvastikuregistrist puudumisel või kui haridustase on

muutunud ja haridustaseme muudatust ei ole

rahvastikuregistrisse kantud rahvastikuregistri seaduse §

21 lõike 1 punkti 16 alusel. Isikul endal tuleb rahvuse ja

emakeele andmed kohustuslikult esitada ainult siis, kui

varem ei ole vastav andmeväli täidetud. Kuna rahvus ja

emakeel muutuvad harva või üldse mitte, ei suurenda

nende andmete kohustuslike andmete hulka arvamine

isikute vastamiskoormust märkimisväärselt, ühest

esitamiskorrast piisab

C. Samuti tuleb nime muutmisel tagada andmete

töötlemise minimaalsuse põhimõte. See tähendab, et

olukorras, kus isik muudab oma nime näiteks soo

vahetuse tõttu, ei pea ta esitama muid isikunimeseaduse

§-s 2 nimetatud andmeid, mis tema nime muutmise üle

otsustamist ei mõjuta, näiteks usulise kuuluvuse

andmed jne. Palume seetõttu tuua seletuskirjas välja,

millise rakendusaktiga on reguleeritud iga nime

muutmise toimingu puhul töödeldavate isikuandmete

koosseis. Seletuskirja lisaks olevates rakendusakti

kavandites seda reguleeritud ei ole. Kui sellekohast

regulatsiooni hetkel kavandatud ei ole, palume

täiendada eelnõu § 17 lõikes 3 sisalduvat volitusnormi

näiteks järgmiselt (täiendusettepanek alla joonitud):

„Isikunime muutmise toimingute täpsed

Märkusega arvestatud.

Eelnõu § 17 lõikes 3 sisalduvat volitusnormi on

täiendatud, rakendusakti lisatakse regulatsioon, millega

reguleeritakse iga nime muutmise toimingu puhul täpsem

töödeldavate isikuandmete koosseis

35

andmekoosseisud, tingimused ja korra kehtestab

valdkonna eest vastutav minister määrusega“.

D. Eelnõu § 2 lõike 3 punkt 2 kohaselt kuulub

töödeldavate isikuandmete hulka muu hulgas

isikukood. Eelnõu kohaselt võib nimevahetus olla ka

abielu lahutuse või abiellumise tulem. Eestis võib

nimetatud perekonnaseisu toimingus osaleda Eestis

seaduslikult viibiv isik, kes ei ole Eesti resident. Sellisel

isikul puudub isikukood. Nt väliriigis sõlmitud abielu

lahutamine Eestis, kus üks osapool ei ole Eesti resident.

Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 2 lõike 3 punkt 2

järgnevalt: „2) isikood või sünniaeg“.

Märkusega mittearvestatud. Selgitatud.

Kui muu riigi kodanik osaleb siin

perekonnaseisutoimingus, siis antakse talle selles

menetluses ka isikukood. Rahvastikuregistris ei ole

võimalik abielu sõlmida või lahutada nii, et ühel

partneritest ei ole isikukoodi. Vt rahvastikuregistri

seaduse § 40 lg 3 p 2.

E. Eelnõu § 2 lõige 4 näeb ette, et isikuandmete vastutav

töötleja on nimetoiminguid tegev asutus. Juhime

tähelepanu, et nimetoimingute tegemine on asutusele

pandud seadusega (nt eelnõu § 17 lg 2), mitte talle

volitatud ülesanne ja ta täidab oma ülesannet

rahvastikuregistri kaudu, siis on ta ka rahvastikuregistri

kaasvastutav töötleja ja see peaks olema sätestatud

rahvastikuregistri seaduses. Ka seletuskirja kohaselt on

isikuandmete vastutavad töötlejad nimetoiminguid

läbiviivad asutused. Palume rahvastikuregistri seaduse

§ 3 lõiget 2 muuta selliselt, et seal nähtuksid registri

kaasvastutavad töötlejad.

Märkusega mittearvestatud. Selgitatud.

Rahvastikuregistri vastutava/kaasvastutavaja töötleja

küsimusi analüüsime keskselt koos planeeritavate RRS-i

muudatusega.

F. Lõike 3 punktis 12 kasutatakse sõnastust: „12)

kriminaalkorras karistatuse andmed“. Kui lugeda

seletuskirja lk 19, siis võib aru saada, et silmas on

peetud ka karistusregistri arhiivi kantud andmeid.

Arhiivi kantud andmete kasutamiseks õiguse andmisel

ei saa kasutada mõistet „karistatus“. Eelnõus tuleb

punkti 12 sel juhul muuta ning tuua sõnaselgelt välja ka

võimalus, et töödeldakse mh ka karistusregistri arhiivi

Märkusega arvestatud.

Eelnõud täiendatud ning lisatud, et töödeldakse ka

karistusregistri arhiivi katud andmeid. Eelnõus ja

seletuskirjas sõnakasutus ühtlustatud vastavalt märkuses

esitatud ettepanekule.

36

kantud andmeid. Vastavalt karistusregistri seaduse § 5

lõikele 1 on registrisse kantud isiku karistusandmetel on

õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo

korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni.

Seega karistatuse mõistet saab kasutada nende andmete

puhul, mis on registris kuni andmete kustutamiseni.

Arhiivi kantud andmed on karistatuse puhul välistatud.

Nt eelnõu § 18 lõige 5 kasutab sõnastust

„kriminaalkorras karistamise andmeid“. Palume

ühtlustada eelnõus ja ka seletuskirjas sõnakasutust.

3. Eelnõu § 3 sätestab isikunime mõiste, selle

kasutamise korra ja nimetoimingu mõiste. A. Eelnõu §

3 lg 1 kohaselt on isiku nimi, mis on kantud dokumenti

või andmekogusse. Seletuskirja kohaselt võib isikunimi

põhineda muu hulgas haridust tõendavas dokumendis

toodul. Leiame, et see ei pruugi olla põhjendatud

olukorras, kus välisriikides välja antud sellised

dokumendid ei kasuta eestikeelset tähestikku (sh š,ž, õ,

ä, ö ja ü tähti). See säte pigem loob õigusselgusetust ja

lubab isikul oma nime kirjutamisel põhineda välisriigis

välja antud dokumendil, mis ei ole käsitletav isikut

tõendava dokumendina. Teeme ettepaneku sätestada, et

isiku nimi saab põhineda vaid isikut tõendavas

dokumendis kirja pandul.

Märkusega mittearvestatud. Selgitatud.

Rahvastikuregistrisse kantakse isikute nimesid ka

perekonnaseisudokumentidelt. Kui öelda, et isikunimi

saab olla üksnes isikut tõendaval dokumendil, ei oleks

rahvastikuregistrisse võimalik kanda vajalikke andmeid.

Iga dokument, millel on isikunimi ja millega isik tõendab

mingit asjaolu (näiteks haridustaset), ei ole käsitatav

isikut tõendava dokumendina, kuid seda saab kasutada

andmete kandmisel haridusandmeid koondavas

andmekogus. Eesti kodanikule välisriigis antud

dokument, millel on tema nimi kirjutatud moonutatult, ei

ole aluseks teda edaspidi dokumenteerida selle

nimekujuga.

B. Eelnõu § 2 lg 1 kohaselt isikunimeseaduses

sätestatud nimetoimingute läbiviimiseks töödeldakse

isikuandmeid, sealhulgas eriliigilisi isikuandmeid,

käesolevas seaduses, perekonnaseisutoimingute

seaduses ja rahvastikuregistri seaduses sätestatud

alustel ja korras. Samas § 3 lg 1 kohaselt on

nimetoiminguks vaid isikunime kandmine dokumenti

või rahvastiku registrisse. Sellest tulenevalt on küsitav,

Märkusega osaliselt arvestatud. Selgitatud.

Nimetoiminguks on isikunime kandmine dokumenti või

rahvastikuregistrisse õiguslikul alusel.

Nimetoiminguteks on isikunime andmine (sünni

registreerimisel jmt), perekonnanime vahetamine (abielu

ja kooselulepinguga seotult), isikunime vahetamine

(sooandmete muutmisel), isikunime muutmine (isiku

37

miks rahvastikuregistri kande või dokumendi

väljastamiseks on vajalik § 2 lg-s 3 loetletud

isikuandmete küsimine. Teisalt tutvudes eelnõuga

ilmneb, et nimetoiming on hoopis nime andmine, nime

vahetamine ja nime muutmine ning dokumendi

väljastamine või rahvastikuregistri kande tegemine on

vaid menetluse tulem. Teeme ettepaneku muuta eelnõu

§ 3 lg 2 vastavalt.

soovil uue nime andmine), isikunime kohaldamine,

ümberkirjutamine ja korrastamine (välisriigi

dokumendiga seonduv).

Kõigis nendes nimetoimingutes ei ole tõesti vaja kõiki §

2 lg-s nimetatud andmeid. Eelnõu § 2 mõte on nimetada

isikuandmed, mida nimetoimingus võib töödelda,

tegemist ei ole andmekoosseisuga, mis igas

nimetoimingus tuleb koguda. Oleme koondanud §-i 2

kõik isikuandme töötlemisega seonduva, andmete liike ei

ole jagatud nimetoimingute peatükkidesse, eristades

sellega, mis andmed mis menetluses võivad töötlemisele

tulla.

Eelnõu § 17 lõikes 3 sisalduvat volitusnormi on

täiendatud, rakendusakti lisatakse regulatsioon, millega

reguleeritakse iga nime muutmise toimingu puhul

töödeldavate isikuandmete koosseis.

4. Eelnõu § 5 reguleerib piiratud teovõimega isiku

nimetoiminguid. Paragrahvis selgitatakse, et piiratud

teovõimega isiku nimetoimingu tegemisel lähtutakse

tema huvidest ja õigustest ning võimalusel võetakse

arvesse tema arvamust, mis selgitatakse välja ulatuses,

milles ta on võimeline menetlusest ja selle tagajärgedest

aru saama. Samas seletuskiri rõhutab: „Eelnõus ei ole

expressis verbis esile toodud kohustust lähtuda lapse

huvidest, kuid kohustus seda teha tuleneb

lastekaitseseaduse §-dest 3 ja 21“. Eeltoodust võib

tekkida arusaam, et eelnõu ja seletuskirja tekst ei ole

päris üks-ühele kooskõlas, kuivõrd eelnõu tekst rõhutab

seda, et lähtutakse piiratud teovõimega isiku (ehk siis sh

ka lapse) huvidest. Kui peeti silmas seda, et piiratud

Märkusega arvestatud.

Eelnõu § 5 märgib, et võimalusel võetakse arvesse

piiratud teovõimega isiku arvamust. Seletuskirja eesmärk

on öelda, et kui laps väljendab selgelt soovi nime mitte

muuta, vanem aga jääb soovile kindlaks, siis lapse

arvamusega ei pea arvestama, lapsel ei ole vetoõigust.

Seletuskirja on täiendatud.

38

teovõimega isiku (mh lapse) huvid ei ole

(ainu)määravad ja sinna kõrvale saab võtta ka muid

kaalutlusi, tuleks seda selgitada. Piiratud teovõimega

täiskasvanud isiku puhul on taoline lähenemine omane

toetatud otsustamissüsteemile. Eestis rakendatakse

asendatud otsuse põhimõtet. Kui täiskasvanud isikul on

kohus piiranud teovõimet, siis järelikult on talle

määratud eestkostja, kes teeb tema asemel otsuseid

selles ulatuses nagu kohus on seda võimaldanud. Kohus

võib küll küsida ja arvestada isiku arvamust, aga otsuse

nimevahetuse vajalikkuseks peab siiski tegema

eestkostja. Palume seletuskirja täiendada eeltoodust

lähtuvalt.

5. Eelnõu 2. peatükk reguleerib isikunime andmist. A.

Soovime rõhutada üldiselt kogu eelnõu osas, et eelnõu

peab olema kooskõlas perekonnaseadusega (edaspidi ka

PKS), sh selles ettenähtud lapse parimate huvide ja

identiteedi kaitse ja vanemate võrdsuse põhimõtetega

ning hooldusõiguse regulatsiooniga. Vastuolude

õigustamine formaalse proportsionaalsuse analüüsiga,

taandades sisulise perekonnaõigusliku kaalumise

haldusliku lihtsuse, nimetraditsiooni ja avaliku huvi

argumentidele, ei pruugi olla põhjendatud. Leiame, et

eelnõu tuleb üle vaadata ja teostada põhjalikum analüüs,

mille põhjal saaks veenduda, et see vastab

perekonnaseadusele ja seal kehtestatud põhimõtetele.

Olenemata sellest, et ka kehtiv nimeseadus näeb ette

eestkosteasutuse otsustusõiguse juhuks kui vanemad ei

saavuta kokkulepet, palume selgitada, kuidas kehtiva

perekonnaseadusega on kooskõlas kohalikule

omavalitsusele anda seaduse alusel otsustusõigus lapse

nime osas. Üldreeglina vanemate vahelised

Märkusega mittearvestatud. Selgitatud.

Kohaliku omavalitsuse õigus otsustada vastsündinule

antav nimi. Olukord, kus vastsündinu vanemad ei jõua

kokkuleppele lapsele antavas isikunimes, taandub PKS §-

le 176, mille kohaselt kuni eestkostja määramiseni täidab

eestkostja ülesandeid lapse rahvastikuregistrisse kantud

elukoha järgne valla- või linnavalitsus, kui eestkoste

seadmise eeldused on täidetud. Vastsündinu huvides on

sünniandmete kandmine rahvastikuregistrisse,

vanematega seose loomine. Kui vanemad siin lapse

õigusi kaitsta ei suuda, on täidetud eestkoste seadmise

eeldused - esindusõigust ei ole alaealise lapse kummalgi

vanemal. Jah, teoreetiliselt saab öelda, et vastsündinu on

alati seotud emaga ja ema kaudu ka ema

abikaasaga/registreeritud elukaaslasega, kuid need

asjaolud on kolmandatele isikutele kättesaadavad alles

rahvastikuregistrisse vastava kande tegemisel. Antud

juhul ei ole tegemist vanemate erimeelsusega

39

erimeelsused hooldusõiguslikes küsimustes lahendab

kehtivas süsteemis kohus, kes peab PKS § 123 alusel

lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates tegema

esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades

kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

Lapse nimi on oluline lapse elu ja identiteeti puudutav

küsimus. Seega otsustus, et see õigus antakse vanemate

kokkuleppe puudumisel kohalikule omavalitsusele,

peab olema põhjendatud ja kooskõlas kehtiva

perekonnaseaduse ning ka põhiseadusega (§ 24 ja 15).

Eelnõu § 9 lõiked 2 ja 3 ning sh § 27 lõige 1 kehtestavad

lapse perekonnanime andmise ja muutmise osas ranged

piirangud, mille kohaselt peab laps kandma ühe vanema

perekonnanime ning alaealise perekonnanime ei või

muuta viisil, mille tulemusel ei kanna laps kummagi

vanema nime. Need sätted võivad olla vastuolus PKS §-

st 123 tuleneva lapse parimate huvide põhimõttega,

mille kohaselt peab igas last puudutavas otsuses

toimuma individuaalne ja sisuline huvide kaalumine.

Eelnõu normatiivne lahendus asendab selle kaalumise

abstraktse eeldusega, et perekonnanime stabiilsus ja

vanema nime kandmine on alati lapse huvides.

Seletuskiri õigustab nimetatud piiranguid väitega, et

lapse identiteedi järjepidevus ja turvatunne eeldavad

perekonnanime muutmatust, kuid ei käsitle olukordi,

kus lapse tegelik elukorraldus, hooldusõiguslik reaalsus

või identiteeditunne võib sellele eeldatavale

stabiilsusele vastu rääkida. Sama probleem kandub üle

eelnõu §-desse 10 ja 11, mis annavad kohtule võimaluse

anda lapsele isaduse omaksvõtu, põlvnemise

tuvastamise või lapsendamise korral uus

perekonnanimi, kuid seovad selle võimaluse taas

hooldusõiguse osas – siin kindlasti ei otsusta kohalik

omavalitsus. Kui vanemad ei ole nõus kohaliku

omavalitsuse korraldusega, on neil võimalik see

halduskohtus vaidlustada, samuti on lapse nime hiljem

võimalik nimemuutmise menetluses muuta.

Ka perekonnaseisutoimingute seaduse (edaspidi PKTS) §

22 lg 4 lähtub samast, eestkoste seadmise eelduste

täitmise loogikast, kui annab eestkostja ülesandeid

täitvale valla- või linnavalitsus õiguse esitada sünni

registreerimise avaldus. Seletuskirja on täiendatud

vastavate selgitustega.

Lapse perekonnanime muutmise piirang. Lapse

tegelik elukorraldus, hooldusõiguslik reaalsus või

identiteeditunne ei saa määrata kantavat perekonnanime.

Laste õiguste konventsiooni artikkel 8 kohaselt

kohustuvad osalisriigid austama lapse õigust säilitada

oma seadusega tunnustatud identiteet, sealhulgas

kodakondsus, nimi ja perekondlikud suhted ilma

ebaseadusliku vahelesegamiseta. Kuna laps saab sünnil

vanema perekonnanime, mis määrab tema identiteedi,

siis on loomulik, et kuni täisealiseks saamiseni on ta

vanemaga perekonnanime kaudu seotud. Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 29. oktoobri 2014. a kohtumäärusest

asjas 3-2-1-96-14, milles muu hulgas märgitakse: „Lisaks

märgib kolleegium, et isegi juhul, kui avaldaja saaks

õiguse otsustada laste perekonnanime muutmise üle,

võiks laste perekonnanime muutmine olla takistatud

lapse perekonnanime kohta seaduses sätestatud

piirangute tõttu. Lapsele perekonnanime andmine ja selle

muutmine on reguleeritud nimeseaduses. NS § 8 lg 1 järgi

antakse lapsele vanemate ühise perekonnanime korral

40

rangete nimereeglitega, mitte lapse huvide sisulise

hindamisega. Kuigi vormiliselt on otsustaja kohus, on

sisuline kaalutlusruum eelnõus kitsendatud. Eeltoodust

tulenevalt võib olla vastuolu PKS-iga, kui lapse huve ei

saa eraldi välja selgitada ja põhjendada. Palume

seletuskirjas eelnõus kavandatud lahendusi

põhjalikumalt põhjendada, arvestades eeltoodut.

vanemate perekonnanimi, vanemate erinevate

perekonnanimede korral ühe vanema perekonnanimi ja

seadusliku isa puudumise korral ema perekonnanimi.

Seega antakse lapsele tema vanema(te) perekonnanimi ja

see näitab lapse perekondlikku kuuluvust. Lapse

perekonnanime muutmine ei ole, arvestades lapse nime

kontinuiteedi põhimõtet, üldjuhul ilma seaduses

sätestatud aluseta lubatud. Nimeseaduse järgi on lubatud

anda lapsele uus perekonnanimi eelkõige juhul, kui

toimuvad õiguslikud muudatused lapse perekondlikes

suhetes, sh lapse põlvnemist (NS § 8¹) või lapsendamist

(NS §-d 13 ja 14) puudutavalt. Lisaks saab vanem

taotleda lapsele uue perekonnanime andmist olukorras,

kus vanem taotleb endale uut perekonnanime (NS § 16 lg

1). Muudel juhtudel ei näe nimeseadus ette lapse

perekonnanime muutmise võimalust.“. Samast loogikast

lähtuvad eelnõu §-d 10 ja 11 – kohtule antakse teadlikult

õigust otsustada perekonnanime üle vaid sünni

registreerimisel kehtivate reeglite ulatuses. Jättes kohtule

nendes menetluses vabad käed viiks see olukorrani, kus

kohus saaks teha otsuseid eelnõu 4. peatüki alusel, mis ei

ole aga mõistlik. Hoolimata sellest, et eestkostja on

perekonnaseaduse § 179 lõike 1 kohaselt eestkostetava

seaduslik esindaja ja talle kuulub perekonnaseaduse §

172 alusel eestkostetava isikuhooldus- ja

varahooldusõigus, ei ole eestkostjal õigus muuta

eestkostetava nime. Eestkoste määratakse lapsele

vajadusel (lapsel puuduvad esindusõiguslikud vanemad)

ja tähtajaliselt (maksimaalselt täisealiseks saamiseni).

Eestkostja peres elamine ei pruugi olla lõplik lahendus

lapse elukorraldusele, sest võimalik on näiteks eestkostja

vahetamine või vabastamine ning lapse elu korraldamine

41

sotsiaalhoolekandeteenuste kaudu. Eestkoste eesmärk on

anda lapsele esindusõiguslik isik, kes vastutab tema

heaolu ja arengu eest, samuti anda lapsele kasvamiseks

kodu, kus on reaalsed peresuhted ja pereelu (võrdlusena

asendushooldusteenused, kus lapsed elavad asutuses ja

nende eest hoolitsevad palgalised töötajad). Eestkostjat

seob juriidiliselt eestkostetavaga kohtumäärus ning ta

vastutab eestkoste kohase teostamise eest. Eestkostetava

uue identiteedi loomine ei ole lubatud.

Seletuskirja on vastavalt täiendatud.

B. Eelnõu sätted, mis seonduvad kohtupoolsete

toimingutega (lisaks 2. ptk sätetele ka eelnõu § 15), ei

vasta tsiviilkohtumenetluse põhimõtetele ega

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

regulatsioonile. TsMS § 4 lg 1 kohaselt menetleb kohus

tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras

on esitatud hagi või muu avaldus, ning üksnes seaduses

sätestatud juhul menetleb kohus tsiviilasja omal

algatusel. Lõike 2 kohaselt määravad hagimenetluses

pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning

otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Eelnõu § 10

lõiked 2 ja 3 ja § 11 annavad kohtule õiguse anda lapsele

nimi, mis viitab seadusandja soovile anda kohtule omal

algatusel asja menetlemise õiguse, mis aga on vastuolus

hagimenetluse loogikaga. Eelnimetatud sätetes viidatud

tsiviilasjad (ja ka §-s 15 toodud tsiviilasjad) on

üldreeglina hagimenetluses menetletavad tsiviilasjad

(v.a lapsendamisega seonduvad asjad, mida

menetletakse hagita menetluses, TsMS § 550 lg 1 p 3).

Hagiasjades menetlusõiguste käsutamise piirangud ja

kohtule omal algatusel isiku õigustesse sekkumise

võimaluste vajalikkust ja proportsionaalsust tuleb

Märkusega osaliselt arvestatud. Selgitatud.

Eelnõu kohaldamisala puudutavaid sätteid on täiendatud

ning lisatud on viide, et kohtumenetlusel kohaldub

TsMS. Siseministeerium on teadlik, et kohus saab

menetleda vaid neid taotlusi, mida pooled esitavad ning

eelnõu tekst ega mõte ei eeldagi muud, vajalikuks ei

peetud korrata üle teiste seadustega juba reguleeritut.

Samas võib sellistes menetluses olla kohtu initsiatiiv

oluline, mitte küll asju taotluseta lahendada, aga juhtida

poolte tähelepanu ka nimeküsimustele.

42

analüüsida ja põhjendada. Arvestades, et TsMS § 4 lg 1

teises lauses kohtu omal algatusel asjade lahendamine

on väga erandlik ka hagita asjades, tuleb kõik viidatud

eelnõu sätted tsiviilkohtumenetluse regulatsiooni ja

põhimõtetest lähtuvalt läbi mõelda, vajadusel ümber

sõnastada ning sellest lähtuvalt ka seletuskirja

täiendada. Eelnevaga seonduvalt palume edaspidi ja

igakordselt eelnõud, mis puudutavad kohtupoolseid

toiminguid edastada ka kohtutele (kõigile astmetele).

Palume edastada ka käesolev eelnõu arvamuse

avaldamiseks ka kohtutele.

6. Eelnõu § 18 lõiked 2 ja 3 sätestavad piirangud

isikunime muutmisel. Nimetatud sätetest ei selgu,

kuivõrd arvestatakse samaväärse süüteo

toimepanemisega välisriigis. Eelnõu kohaselt

arvestatakse vaid Eestis toimepanduga. Palume

seletuskirjas välja tuua, kas ja kuidas arvestatakse

väliriigis toime pandud süütegudega.

Selgitatud.

Seletuskirja täiendatud, lisatud on selgitused, et

välisriigis toimepandud süütegudega ei arvestata,

kuivõrd andmeid välisriigis karistatuse kohta keskselt ei

koguta.

7. Eelnõu § 23 näeb ette isikunime muutmise

automaatse otsustamise. A. Isikuandmete kaitse

üldmääruse artiklist 22 tuleneval võib teha

automatiseeritud töötlusel põhineva otsuse üksnes

juhul, kui seaduses on ette nähtud ka asjakohased

meetmed andmesubjekti õiguste ja vabaduste ning

õigustatud huvide kaitsmiseks. JDM on saatnud

kooskõlastamisele haldusmenetluse seaduse ja avaliku

teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega

nähakse ette kaitsemeetmed automaatseks

haldusmenetluseks. Kuni aga puudub üldseaduse

tasandi regulatsioon automaatse haldusmenetluse

kohta, seni tuleb kaitsemeetmed näha ette eriseaduses.

Palume täiendada kavandatavat eelnõu § 23 näiteks

Mittearvestatud. Selgitatud.

JDM-ga kohtumistel jõuti kokkuleppele et eelnõud ei ole

vaja täiendada väljapakutud sõnastuses, seoses

haldusmenetluse seaduse ja avaliku teabe seaduse eelnõu

teksti muudatusega.

43

järgmiselt: „(3) Siseministeerium tagab, et avalduse

esitajat teavitatakse õigusest igal ajal vahetule isiklikule

kontaktile haldusorgani nimel tegutseva isikuga. (4)

Otsuses märgitakse, et see on antud automaatselt.

Otsuse andmisel ei kohaldata nõuet märkida selles

haldusorgani juhi või tema volitatud isiku nimi ja

kinnitada see tema allkirjaga, kuid selles märgitakse

haldusorgani kontaktandmed. Otsusele lisatakse e-

tempel. (5) Otsuse tegemise korral avaldatakse nende

andmekogude nimetused, milles sisalduvaid

isikuandmeid on kasutatud ning lisatakse kasutatud

otsustuspõhimõtete ja kriteeriumide selgitus sellises

ulatuses, mis võimaldab avalduse esitajal mõista otsuse

aluseid.“.

B. Nimetatud säte võib olla vastuolus perekonnaõiguse

kaalutlusõiguse olemusega olukordades, kus

nimemuutus puudutab alaealist või perekondlikku

identiteeti. Kuigi § 23 lõike 1 punkt 6 näeb ette, et

automaatotsust ei tehta juhul, kui on vaja alaealise

arvamust välja selgitada, ei taga see tegelikkuses lapse

huvide sisulist kaalumist, vaid üksnes menetlusliku

eeltingimuse kontrolli. Palume seletuskirjas selgitada

regulatsiooni vastavust perekonnaõiguse põhimõtetele.

Märkusega mittearvestatud. Selgitatud. Lapse huvide

tegelik kaalumine on kirjas eelnõu §-s 5. § 23 lg 1 p 6 on

tõesti vaid menetluslikule sammule viitamine.

8. Eelnõu § 27 lõike 3 punkti 6 kohaselt ei anta

perekonnanimeks nime, mis on Eestis kaubamärgina

kaitstav tähis. Eelnõu seletuskirjas on ainus põhjendus

§ 27 lõike 3 p-le 6 see, et sätte eesmärk on tagada

õigusselgus ja see, et eristada inimeste nimesid

juriidilistest isikutest. Esiteks on selline põhjendus

ebapiisav – puudub selgitus selle kohta, kuidas selline

säte aitab inimeste nimesid juriidilistest isikutest

eristada. Teiseks, selline põhjendus on ka ebakorrektne

Märkusega arvestatud.

Eelnõu § 27 lõige 3 punktiga 6 ettenähtud piirang on

eelnõust eemaldatud.

44

ega vasta sätte sisule. Sätte sisuks on reguleerida seda,

et perekonnanimi ei saa olla kaubamärk. Sättes ei

reguleerita seda, et perekonnanimi ei saa olla juriidilise

isiku nimi. Lisaks ei ole seletuskirjas põhjenduseks

toodud ka seda, et soov on eristada inimese nime

juriidilise isiku nimest, vaid juriidilisest isikust, kui

sellisest. Jääb arusaamatuks, mida siin mõeldud on.

Kolmandaks, jääb seda selgitust lugedes arusaam, et

segi on aetud kaubamärk ja juriidilise isiku nimi

(eraõiguslike juriidiliste isikute puhul ärinimi) ning

eelnõu koostaja samastab neid. Jääb mulje, et eelnõu

koostaja hinnangul registreerivad juriidilised isikud

omale alati sellised kaubamärgid, mis on identsed nende

nimega/ärinimega, kuid väga paljudel juhtudel see nii ei

ole. Juriidilise isiku nimi/ärinimi ja kaubamärk on kaks

erinevat asja ja need võivad, aga ei pruugi kattuda.

Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 7 kohaselt on ärinimi ehk

firma äriregistrisse kantud nimi, mille all ettevõtja

tegutseb. Kaubamärgiseaduse (edaspidi KaMS) § 3

kohaselt on kaubamärk tähis, millega on võimalik

eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku

samaliigilisest kaubast või teenusest. Seega, kui ärinimi

tähistab ettevõtja nime, siis kaubamärgiga tähistatakse

kaupu ja teenuseid, mida ettevõtja oma tegevuse käigus

pakub. Näiteks AS-ile Eesti Pagari kuulub üle 30

kehtiva kaubamärgi, millest enamus ei sisalda sõnu

„Eesti Pagar“, vaid sõnu, mida leivatootja kasutab oma

toodete tähistamiseks (nt on AS Eesti Pagari nimele

registreeritud kaubamärgid PERENAISE SAI, Õnne

leib, TERATASKU jne). Kaubamärgi andmebaas asub

siin: https://andmebaas.epa.ee/avalik/#/trademarks.

Võttes aluseks eelnõu sätte, et perekonnanimes ei tohi

45

kasutada kaubamärgina kaitstavat tähist, siis see

tähendab, et see keeld ei hõlma mitte juriidilise isiku

nime kasutust, vaid konkreetse kauba või teenuse

tähistamiseks registreeritud kaubamärgi kasutamist

(eeltoodud näite puhul see tähendaks, et isiku

perekonnanimeks ei saaks anda Teratasku, kuid mitte

seda, et tema perekonnanimeks ei saaks olla Eesti

Pagar). Seega antud juhul ei lähe eelnõu säte ja

seletuskirjas toodud selgitus omavahel kokku, kuna

tegelikult selline piirang ei aita inimeste nimesid

eristada juriidilistest isikutest ega nende nimedest, vaid

üksnes kaubamärkidest. Neljandaks, jääb mulje, et

eelnõu koostaja on arvamusel, et kaubamärgid saavad

kuuluda üksnes juriidilistele isikutele ja kujutavad

endast üksnes sõnu. Esiteks võivad kaubamärgid

kuuluda nii juriidilistele kui ka füüsilistele isikutele, ja

teiseks ei ole kaubamärgid üksnes sõnalised.

Kaubamärke on väga palju erinevaid liike. Patendiameti

veebilehel on toodud hea ülevaade koos näidetega

sellest, millist liiki kaubamärke kaitstakse (nt sõnamärk,

kujutismärk, ruumiline märk, helimärk, liikumismärk

jne, vt ka https://www.epa.ee/kaubamargid/vaja-teada-

enne-taotluseesitamist/kaubamargiliigid#sm). Seega ei

ole korrektne sätestada, et perekonnanimeks ei saa anda

nime, mis on Eestis kaubamärgina kaitstav tähis, kuna

see hõlmaks kõiki kaubamärgiliike ja mh siis tähendaks

ka seda, et perekonnanimi ei või sisaldada nt helimärki,

mis aga ei loo kuidagi juurde õigusselgust. Kuna

reaalsuses ei saa kellegi nimi helimärki sisaldada, siis

loob selline regulatsioon just õigusselgusetust juurde

ega ole ka kooskõlas seletuskirjas toodud õigusselguse

saavutamise eesmärgiga. Lisaks juhib JDM tähelepanu,

46

et eelnõuga loodav säte erineb oluliselt kehtiva

nimeseaduse § 171 lg 3 punktis 7 sõnastusest, kus on

reguleeritud, et uueks perekonnanimeks ei või olla

„üldtuntud registreeritud kaubamärgis sisalduv kaitstud

sõnaline osa“. Ehk kehtiva seaduse kohaselt piiratakse

perekonnanimes kaubamärgi sisalduva sõnalise osa

kasutamist, mitte kaubamärgi kui terviku kasutamise

keelamist. Kehtiva seaduse säte on selles osas seega

selgem, kuna sellest saab aru, et mõte on keelata just

kaubamärgi sõnaline osa – ehk see hõlmaks nii pelgalt

sõnamärke (nt Teratasku) kui ka kombineeritud märke,

mis koosneb nii kujutisest (logo) kui ka sõnast. Küll aga

on meie hinnangul ka kehtiva nimeseaduse § 171 lg 3

punkti 7 sõnastus problemaatiline ja ebatäpne, kuna seal

kasutatakse sõnastust „üldtuntud registreeritud

kaubamärk“. Eristatakse kaht kaubamärgi kaitstuse

liiki: registreeritud kaubamärk ja üldtuntud kaubamärk.

Registreeritud kaubamärk on see, mis on kantud

kaubamärgi registrisse (see võib, aga ei pruugi ühtlasi

olla ka avalikkusele üldtuntud). Üldtuntud kaubamärk

on see, mis on avalikkusele laialdaselt tuntud (nt Coca

Cola), kuid ta ei pruugi olla registreeritud. Kaubamärgi

üldtuntust tunnistatakse konkreetse vaidluse käigus

(KaMS § 7) ning seda ei kaitsta per se. Kehtiva seaduse

sõnastuses on need kaks asja kokku pandud, kasutades

„üldtuntud registreeritud kaubamärk“. Juhul, kui eelnõu

koostaja plaanib eeskujuks võtta kehtiva seaduse

sõnastuse, tuleks täpsemalt analüüsida, mida mõeldakse

ja mida uue eelnõuga piirata tahetakse. Kui soov on

keelata perekonnanimes üldtuntud kaubamärgi

kasutamine, on praktikas raske ette kujutada, kuidas

seda tagada, kuna üldtuntust tunnistatakse vaid

47

konkreetse õigusliku vaidluse menetluse raames.

Täiendavalt juhime tähelepanu, et kehtiva nimeseaduse

§ 171 lg 3 punkti 7 kohaselt ei või uus perekonnanimi

olla „juriidilisele isikule viitav nimi“, mida eelnõus ei

ole. Jääb selgusetuks, miks selline valik on tehtud.

Arvestades, et eelnõu koostaja on seletuskirjas § 27 lg 3

punkti 6 põhjenduseks toonud, et eesmärk on eristada

inimeste nimesid just juriidilistest isikutest (nende

nimedest?), siis see punkt kehtivast seadusest aitaks

seda saavutada. Seega tundub, et on valesti mõistetud,

mis on kaubamärk ja mis on juriidilise isiku nimi (ehk

ärinimi, mille kasutamise keeld on eelnõuga välja

võetud). Perekonnanimes kaubamärgi kasutamine tagab

üksnes perekonnanime eristamise kaupadest ja

teenustest, mida vastava kaubamärgiga tähistatakse,

mitte juriidilisest isikust või tema nimest. Lisaks toome

võrdluseks välja, et äriseadustikus on ka ärinime

valikule ette nähtud piirangud, mis puudutavad

kaubamärki. ÄS § 12 lg 3 kohaselt ei tohi ärinimes

kasutada Eestis kaubamärgina kaitstavat sõnalist,

tähelist või numbrilist tähist või nende kombinatsiooni

ilma kaubamärgi omaniku notariaalselt kinnitatud

nõusolekuta, välja arvatud juhul, kui ettevõtja tegutseb

tegevusaladel, mille suhtes kaubamärk ei ole kaitstud.

Samuti palume selgitada, kas on kaalutud varianti, et

perekonnanimes võib olla lubatud kasutada kaubamärgi

sõnalist osa kaubamärgiomaniku nõusolekul. Kuna ÄS-

i puhul on selline variant olemas, siis ehk tasuks

analüüsida, kas ka perekonnanime valikul sellist

varianti (st kaubamärgiomaniku nõusolekut

perekonnanimes kaubamärgi kasutamiseks)

võimaldada, eeldusel, et see vastab muudele

48

perekonnanimele ettenähtud nõuetele. Kui eelnõu

koostaja leiab, et sellise erandi tegemine ei ole

õigustatud, palume seda põhjendada. Ühtlasi märgime,

et kui perekonnanimi ei saa olla kaubamärk, tähendab

see, et perekonnanime andmise menetluse raames tuleb

teha otsingud Eestis kehtivate kaubamärkide

andmebaasis ja Euroopa Liidus kehtivate kaubamärkide

andmebaasis ning seda tuleks ka seletuskirjas, sh

mõjude peatükis, käsitleda, kuna sellega kaasneb

ametnikule ajakulu. Samuti palume seletuskirjas

käsitleda, kui palju on Eestis kehtivaid, sh Euroopa

Liidus kehtivaid kaubamärke, et oleks üheselt selge,

millises ulatuses selline piirang piirab perekonnanime

valikut. Samuti palume seletuskirjas käsitleda, kui palju

praktikas seni on olnud juhtumeid, kus perekonnanime

andmisest on keeldutud seetõttu, et selleks on

kaubamärgis sisalduv kaitstud sõnaline osa (kehtiva

nimeseaduse § 171 lg 3 p 7). Selle järgi saaks ka

hinnata, kas selline piirang on (üldse) vajalik ning

täidab oma eesmärki. Väljapakutud regulatsiooni puhul

jääb arusaamatuks, kuidas seda piirangut praktikas

rakendatakse. Juhul kui isikule siiski antakse

perekonnanimi, milleks on kaubamärk (või

kaubamärgis sisalduv sõnaline osa), jääb selgusetuks,

milliseid nõudeid saab kaubamärgiomanik esitada ja

kelle vastu. Hetkel näib, et selliseid tagajärgi eelnõus

ega kehtivas nimeseaduses reguleeritud pole. Palume ka

seda seletuskirjas käsitleda. Eeltoodust tulenevalt

palume muuta eelnõu ja täiendada seletuskirja.

9. Eelnõu § 28 reguleerib perekonnanime muutmisest

keeldumise aluseid. Eelnõu menetlemisel tuleb

arvestada, et käesoleva eelnõuga paralleelselt on töös

Märkusega mittearvestatud. Selgitatud.

49

Riigikogu õiguskomisjoni algatatud nimeseaduse

eelnõu, millega seatakse teatud kuritegude eest

karistatud isikutele eluaegne nime vahetamise piirang.

Ebakõlade vältimiseks tasuks neid kaht eelnõu koos

menetleda (eelduslikult üheks eelnõuks siduda). Kui

eelnõusid menetleda koos, tuleks läbi mõelda ka

küsimus sellest, kas lõppastmes tuleb erisätteks pidada

absoluutset nimevahetamise keeldu (Õiguskomisjon on

pigem seda silmas pidanud seletuskirja pinnalt) või

sätet, mis lubab abiellumise ja lahutuse korral ikkagi

perekonnanime muuta. Sõltuvalt lahendusest tuleks

eelduslikult täiendada eelnõu §-i 28 viitega sellele

absoluutsele keelule või leidma mõne muu

normitehnilise lahenduse. Lisaks märgime potentsiaalse

ohukohana, et (fiktiiv)abielud võimaldaks piirangu

eesmärgist väga lihtsasti mööda minna ja me ei pea

sellist erandit isegi hüvede kaalumise järgselt

põhjendatuks, eriti kuna uue nimeseaduse eelnõu § 18

lg 2 nimetatud kuritegude korral oleks nimevahetuse

piirang niikuinii tähtajaline (vt lähemalt karistusregistri

seaduse (edaspidi KarRS) § 24 lg 1). Praktikast on teada

näited, mille puhul on isegi veel vanglas viibiv

kinnipeetav korduvalt nime muutnud. See tähendab, et

lõpuni pole jälgede segamisel abi isegi piirangust, mille

kohaselt saab üldjuhul nime vahetada vaid üks kord

(kehtiva nimeseaduse § 16 lg 4 ja uue versiooni § 29).

Ikka leitakse mõni (raskesti kontrollitav) põhjendus või

siis esitatakse lõputuid taotlusi, mille ametnik peab

sisuliselt läbi vaatama (eluaegsete piirangute juurde on

Õiguskomisjon lisanud sätte, mille kohaselt jäetakse

need taotlused läbi vaatamata). Eeltoodust lähtuvalt

palume sõnastada eelnõu selliselt, et nime muutmise

Siseministeerium jääb selle juurde, et karistatute piirang

on üksnes isiku avalduse alusel nimemuutmise

menetluses ning perekonnaseisutoimingutes on need

isikud võrdsed kõigi teistega. Isiku perekonnanimi saab

muutuda ka põlvnemisega, sooandmete muutmisega –

seada kõigis nendes olukordades normiks üksnes

topeltnimede kandmine ei ole põhjendatud. Selgitame, et

ka praeguse eelnõu kohaselt, kui isik ei ole õigustatud

isikunime muuta, jäetakse tema avaldus läbi vaatamata

(eelnõu § 18 lg 6).

50

piirangust hõlmatud isikud saaks abiellumisel

perekonnanime muuta üksnes abielu eel viimati kantud

perekonnanime täiendamise teel abikaasa

perekonnanimega (kehtiva nimeseaduse § 10 lg 2 p 2).

10. Eelnõu §-ga 35 nähakse ette isikunimekomisjoni

moodustamine. Palume seletuskirjas selgitada, kas ja

kuidas on moodustatud komisjon teabevaldaja avaliku

teabe seaduse (edaspidi AvTS) § 5 mõttes, kas tal on

juurdepääs asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud

teabele ning kas tema loodud teave on avalik teave.

Näiteks annab eelnõu § 35 lõige 3 annab komisjonile

õiguse oma ülesannete täitmiseks saada nimetoimingute

küsimustes riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuse

asutustelt vastuseid. Riigi– ja kohaliku omavalitsuse

üksuse asutused on teabevaldajad AvTS-i mõttes. Tekib

küsimus, et kui komisjon küsib asutusesiseseks

kasutamiseks (edaspidi AK) mõeldud teavet, kas

asutuse juhil lasub kohustus vastavat teavet anda või

kehtib siin jätkuvalt AvTS-iga ette nähtud asutuse juhi

otsustada, kas AK-teave väljastada. Palume seletuskirja

täiendada vastavate selgitustega.

Märkusega arvestatud.

Eelnõu § 35 lõiget 1 on täiendatud, „..minister moodustab

ministeeriumi valitsemisalasse käskkirjaga…“

Seletuskirja on täiendatud vastavate selgitustega:

Komisjon ei ole iseseisev teabevaldaja avaliku teabe

seaduse § 5 mõttes, isikunimekomisjoni tegevuse raames

loodav teave on osa ministeeriumi teabest. Komisjonil on

oma ülesannete täitmiseks õigus tutvuda

menetlusmaterjalide ja muude andmetega, sealhulgas

asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabega,

ulatuses, mis on vajalik tema pädevuse teostamiseks.

Komisjoni liikmetele laienevad seejuures ametisaladuse

hoidmise ning isikuandmete kaitse nõuded.

Komisjoni tegevuse käigus loodud dokumendid,

sealhulgas arvamused ja protokollid, on avaliku ülesande

täitmisel loodud teave ning kuuluvad avaliku teabe hulka.

Samas võib selline teave sisaldada

juurdepääsupiiranguga andmeid (näiteks isikuandmed)

ning selle avalikustamisel kohaldatakse avaliku teabe

seadusest tulenevaid piiranguid.

Selgitame, et isikunimekomisjon täidab avalikku

ülesannet ning tegutseb valdkonna eest vastutava ministri

valitsemisalas. Komisjoni ülesannete täitmiseks on tal

51

õigus saada riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt

teavet, sealhulgas asutusesiseseks kasutamiseks

tunnistatud teavet, kui see on vajalik konkreetse

nimetoimingu või vaidluse lahendamiseks.

11. Seletuskirja 4. osas käsitletakse eelnõu

terminoloogiat, sh isikunime kui uut terminit.

Seletuskirja 2.3 alaosas tuuakse välja, et eelnõu

koostamisel on võimaluse korral arvestatud

väljatöötamiskavatsuse kohta esitatud ettepanekutega.

Enne käesoleva eelnõu väljatöötamist valmis 2020.

aastal nimeseaduse terviktekst, mis ministeeriumite

poolt kooskõlastati ja mis esitati Vabariigi Valitsusele

ning milles sisalduvatest põhimõtetest on eelnõu

koostajad ka lähtunud. Seletuskirjast ei selgu, mis etapis

ja miks otsustati „nimeseaduse“ asemel hakata

kasutama „isikunimeseadus“ ning miks kehtiva seaduse

termineid, mõisteid enam ei kasutata. Palume

seletuskirja täiendada.

Märkusega arvestatud.

Seletuskirja on täiendatud.

II. Täiendavad märkused 12. Uus isikunimeseadus peab

tagama, et toimima jääksid juba olemasolevad

(sündmus)teenused isikule nime andmisel (lapse sünni

teenus) ning nime muutmisel. Samuti peab eelnõu

toetama ka tulevikus arendatavaid (sündmus) teenuseid,

mis on seotud isikute nimedega. Palume seletuskirja

täiendada, avades seost olemasolevate ja kavandatavate

teenustega.

Märkusega arvestatud.

Seletuskirja on täiendatud.

13. Varasematel kooskõlastusringidel on nimeseaduse

muutmise eelnõu seletuskirjades esitatud statistikat

eelnõu sotsiaalse mõjude osas. Nimelt: „Mõju sihtrühm:

isikud, kes soovivad oma nime muuta, kuid kes on süüdi

mõistetud karistusseadustiku §-s 89, 90, 91, 911 , 92,

93, 95, 96, 97, 98, 981 , 99, 100, 1001 , 101, 102, 1021

Märkusega arvestatud. Karistusregistrilt on küsitud ja

eelnõu seletuskirja lisatud kaasajastatud statistika.

52

, 1022 , 1023 , 103, 104, 105, 106, 107, 108, 109, 110,

111, 112, 113, 114 või 1181 , § 133 lõikes 2, § 134

lõikes 2, §-s 135, 141 või 142, § 143 lõikes 2, § 1431

lõike 2 punktis 1 või §-s 1432 , 145, 1451 , 146, 175,

1751 , 176, 177, 1771 , 178, 1781 , 179, 184, 185, 187,

231, 232, 233, 234, 2341 , 2342 , 235, 2351 , 2352 ,

2353 , 236, 237, 2371 , 2372 , 2373 , 2374 , 2375 , 2376

, 238, 255, 256, 268, 394, 403, 404, 405, 414, 415 või

418 sätestatud süüteos ja kelle karistusandmed ei ole

karistusregistrist kustutatud. Käesoleval juhul on

piiratud teatud süütegusid toimepannud isikute

vabadust oma nime muuta ehk on piiratud nende isikute

põhiõigust vabale eneseteostusele. Sihtrühma suurus on

väike, sest karistusseadustiku §s 89, 90, 91, 911 , 92, 93,

95, 96, 97, 98, 981 , 99, 100, 1001 , 101, 102, 1021 ,

1022 , 1023 , 103, 104, 105, 106, 107, 108, 109, 110,

111, 112, 113, 114 või 1181 , § 133 lõikes 2, § 134

lõikes 2, §-s 135, 141 või 142, § 143 lõikes 2, § 1431

lõike 2 punktis 1 või §-s 1432 , 145, 1451 , 146, 175,

1751 , 176, 177, 1771 , 178, 1781 , 179, 184, 185, 187,

231, 232, 233, 234, 2341 , 2342 , 235, 2351 , 2352 ,

2353 , 236, 237, 2371 , 2372 , 2373 , 2374 , 2375 , 2376

, 238, 255, 256, 268, 394, 403, 404, 405, 414, 415 või

418 sätestatud süütegude eest süüdimõistetud inimesi

on vähem kui 5% elanikest. Isikuid, kellel on 2020.

aasta mai seisuga kehtiv karistus eelpool välja toodud

kvalifikatsioonide alusel, on kokku u 6000. Täieliku

statistikat selle kohta, kui palju taotlusi esitasid uue

isikunime saamiseks inimesed, kes on süüdimõistetud

eespool nimetatud süütegudes, ei ole võimalik olnud

teha, kuivõrd andmeid uue isikunime taotlJDM tegi

märkuse, milles palusime 2020. a statistikat

53

värskendada või selgitada, miks on esitatud viie aasta

tagused andmed. Järgmisel kooskõlastusringil oli

nimeseaduse versioonist see number välja jäetud. Ka

käesolev eelnõu ei sisalda numbrit 6000. Eeldatavasti ei

ole vähemalt 6000 isikut vahepealsel ajal olematuks

muutunud. Palume selgitada, kas varasemalt esitatud

number oli väär ja seetõttu seda enam ei kasutata ka

käesoleva eelnõu seletuskirjas.

III. Normitehnilised, terminoloogilised ja

mõjumärkused 14. Palume arvestada ka käesoleva kirja

lisades esitatud eelnõu ja seletuskirja failis jäljega

tehtud normitehniliste ja terminoloogiliste märkustega

ning märkustega eelnõu mõjuanalüüsi kohta. Vastavalt

Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõikele 5 palume

eelnõu esitada Justiits- ja Digiministeeriumile

täiendavaks kooskõlastamiseks pärast praegusel

kooskõlastamisel saadud arvamuste läbivaatamist ja

vajaduse korral eelnõu parandamist, et enne eelnõu

Vabariigi Valitsusele esitamist kontrollida selle

vastavust hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale.

Arvestatud.

1

Isikunimeseaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Isikunimeseaduse (edaspidi INS) eelnõus esitatakse uus terviklik isikunimega seotud

regulatsioon. Üle on vaadatud kehtiva nimeseaduse (edaspidi NS) sisu ja sõnastus eesmärgiga

tagada õigusselgus ning ajakohasus. NS-i vastuvõtmisest on möödunud 20 aastat, selle aja

jooksul on ühiskond märkimisväärselt muutunud. Eelnõuga vaadatakse üle mõisted,

selgitatakse täpsemalt nimetoimingu sisu ja kujundatakse ümber uue isikunime andmine.

Eelnõust on välja jäetud need NS-i sätted, mida ei ole praktikas kasutatud.

Eesmärk on ajakohastada isikunime andmise, vahetamise ja muutmise kord nii, et see vastaks

tänapäevasele elukorraldusele ning oleks üheselt toimiv ja inimesele arusaadav. Seadus peab

võimaldama nime kasutada viisil, mis arvestab ühiskonna mitmekesistumist ja aitab vältida

olukordi, kus seni kehtiv kord ei kata uusi või keerulisi juhtumeid. Lahendusena koostatakse

uus terviklik regulatsioon, milles on korrastatud seaduse ülesehitus ning täpsustatud kõik nime

andmise, vahetamise ja muutmisega seotud reeglid. Selles määratletakse selgelt nime muutmise

põhjused ja piirangud ning kehtestatakse vajalikud keelud eelnõuga nimetatud kuritegude

toimepanijatele. Muudatustega tagatakse üheselt mõistetav kord, parandatakse isikunimede

selgust ühiskonnas ja aidatakse vältida eksitavaid või segadust tekitavaid nimevalikuid.

Eelnõu mõju puudutab füüsilisi isikuid, kellele antakse või kes vahetavad või muudavad ees-

või perekonnanime. Lisaks mõjutab eelnõu nimetoiminguid tegevaid avaliku sektori asutusi,

eelkõige perekonnaseisuasutusi.

Eelnõuga võib kaasneda isikule teatud halduskoormuse kasv, kuna eelnõuga kehtestatakse

sisulised nõuded ja piirangud, mis eeldavad isikult vajaduse korral põhjenduste ja selgituste

esitamist (näiteks perekonnanime korduva muutmise põhjuste esitamine, tõendamata

kasutusega eesnime taotlemisel selgituste esitamine). Eelnõuga toetatakse endiselt

halduskoormuse vähendamist, säilitades menetluse digiteerimise, mille võimalus kehtestati

NS-iga. Uue eesnime, perekonnanime või isikunime avaldust (edaspidi avaldus) saab ka

kehtiva INS-i alusel esitada rahvastikuregistri turvalises veebikeskkonnas (edaspidi turvaline

veebikeskkond) ning tingimuste kontroll, otsuse tegemine ja kanne rahvastikuregistrisse

(edaspidi RR) toimub võimaluse korral automaatselt ilma ametniku sekkumiseta, et lühendada

menetlusaega. Regulatsioon muutub selgemaks ja paremini mõistetavaks, mis vähendab isiku

jaoks ebaselgusest tulenevaid lisatoiminguid. Näiteks loobutakse vabalt valitud perekonnanime

andmiseks mõjuvate põhjuste loetelust (NS § 171 lõige 2) ning uue nime taotleja peab märkima

oma isikliku põhjuse, mitte ei pea sobitama oma soovi seaduse sõnastusega. Kokkuvõttes võib

öelda, et kuigi osa halduskoormusest sisuliste nõuete tõttu suureneb, tasakaalustab seda

menetluse lihtsustumine ja digiteerimine ning seega on eelnõu mõju halduskoormusele

tervikuna tasakaalus. Eelnõu ei mõjuta ettevõtjate halduskoormust.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna juhataja

Enel Pungas (tel 612 5163, [email protected]), sama osakonna nõunik Ulvi

Klaar (tel 612 5160, [email protected]), õigusnõunik Annika Nõmmik Aydin

(tel 612 5184, [email protected]) ja Helena Lepper

([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja koostamisel on osalenud ka

isikunimekomisjoni liikmed.

2

Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud rahvastiku toimingute osakonna

õigusnõunik Annika Nõmmik Aydin (tel 612 5184,

[email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Luisa Keelelahenduste eesti keele

vanemtoimetaja Tiina Alekõrs ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega ole välja töötatud Euroopa Liidu

õiguse rakendamiseks. Samuti ei tulene eelnõu väljatöötamine Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammist.

Eelnõu kohaselt tunnistatakse kehtetuks kehtiv NS avaldamismärkega RT I 2005, 1, 1 ja NS-i

rakendusaktid.

Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi:

 karistusregistri seadust avaldamismärkega RT I, 05.07.2025, 8;

 keeleseadust avaldamismärkega RT I, 30.01.2025, 3;

 kooseluseadust avaldamismärkega RT I, 06.07.2023, 47;

 perekonnaseisutoimingute seadust (edaspidi PKTS) avaldamismärkega RT I,

21.11.2025, 6;

 rahvastikuregistri seadust (edaspidi RRS) avaldamismärkega RT I, 21.11.2025, 7;

 riigilõivuseadust avaldamismärkega RT I, 21.11.2025, 11.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus, sest ei muudeta seadust, mille

vastuvõtmiseks on Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 104 kohaselt vaja Riigikogu

koosseisu häälteenamust.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Eelnõu vajalikkus

Kehtiv NS on vastu võetud 2004. aastal ja see jõustus 2005. aastal. 20 aasta jooksul on ühiskond

märkimisväärselt muutunud ja seetõttu on tekkinud vajadus NS-i ajakohastada. Uue eelnõu

koostamise eesmärk on saavutada selgem, arusaadavam ja lihtsamini rakendatav seadus, milles

on arvestatud ühiskonnas toimunud muutusi. Sisserände suurenemine ja inimeste vaba

liikumine on toonud eri kultuuriruumidest Eestisse palju välisriigi kodanikke, kuid NS-is ei

arvestata nende inimeste tausta ega päritoluriigi eripära.

Vajadus kehtestada uus seaduse terviktekst tuleneb asjaolust, et kehtiva NS-i ülesehitus on

ebaloogiline ja seda on raske mõista – sama valdkonda reguleerivad sätted asuvad seaduse eri

peatükkides ning üld- ja erinormid ei ole seaduses loogilises järjestuses. Samuti on mitme

paragrahvi pealkiri sõnastatud arusaamatult ega anna edasi sätte sisu.

Kuna INS-i kasutavad peale ametiasutuste ka eraisikud, tuleb arvestada nende õigust anda

lapsele sünni registreerimisel nimi, vahetada perekonnanime abielu või kooselulepingu

sõlmimisel ning taotleda uut isikunime; seetõttu peab regulatsioon olema lihtne ja üheselt

arusaadav.

3

2.2. Olulisemad muudatused

Eelnõu üld- ja eriosa normid on paigutatud loogilises järjestuses ning ühte valdkonda

reguleerivad sätted on samas peatükis. Täpsustatud ja muudetud on isikunime muutmise

menetlust, selgemalt on sätestatud isikunime muutmise alused ja piirangud ning nime

muutmisest keeldumise alused. Eelnõuga sätestatakse isikunime muutmise keeld teatud

kriminaalkuritegusid toime pannud isikutele.

Suuremad sisulised muudatused võrreldes kehtiva NS-iga on järgmised.

1. Teatavate kehtivate karistustega kurjategijatel ei ole võimalik nime muuta, kuni isiku

karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Selline piirang on vajalik avalikkuse

huvides ja puudutab nii rasketes, varavastastes kui ka seksuaalkuritegudes süüdimõistetud

inimesi, takistades neil varjata oma identiteeti ning toimepandud kuritegusid karistuse

kehtivuse ajal. Eelnõule on lisatud tabel (lisa 3), kus on esitatud eelnõu § 18 lõigetes 2 ja 3

nimetatud KarS-i sätete loetelu, muu hulgas sätete kehtivusajad.

2. KarS §-de 89–93, 95–112, 231–238, 403, 405, 414 ja 415 alusel süüdimõistetud isikutel ei

ole võimalik nime muuta ka siis, kui karistusandmed on karistusregistrist kustutatud. Piirang

on vajalik avalikkuse huvides ning puudutab isikuid, kes on süüdi mõistetud kuritegudes, mis

ohustavad eriti tõsiselt riigi julgeolekut, rahvusvahelist julgeolekut, põhiseaduslikku korda või

avalikku turvalisust. Selle eesmärk on takistada neil nime muutmise kaudu varjata oma

identiteeti ja varasemat kuritegelikku tausta, mis kahjustaks avalikku usaldust, raskendaks isiku

tuvastamist ning looks reaalse ohu teistele isikutele ja riigi julgeolekule.

3. Nime muutmisel ei ole vabalt valitud perekonnanimena võimalik anda perekonnanime, mida

kannab RR-i andmetel elav isik – eesmärk on vältida perekonnanime kaudu näilise põlvnemise

või abielulise suhte tekkimist või identiteedivargust. Lisaks võimaldab keeld luua uusi

eestipäraseid perekonnanimesid, et rikastada eesti nimetraditsiooni.

4. Lapse sünni registreerimisel teavitab perekonnaseisuametnik vanemaid sellest, kas ja mitu

samasuguse isikunimega inimest Eestis juba elab ning mis on nende isikute vanus. Kui lapse

sünd registreeritakse turvalises veebikeskkonnas, saavad vanemad teabe keskkonna

vahendusel. Samasuguse isikunime olemasolu ei takista lapsele soovitud nime andmist, vaid

annab vanematele teadmise ja võimaluse kaaluda, kas nad soovivad lapsele panna juba esinevat

isikunime.

5. Isikunime muutmise õigusega isikute ringi on lisatud Eesti elamisloaga rahvusvahelise kaitse

saaja. Piiratud õigus nime muutmiseks antakse muu riigi kodanikele olukordadeks, kui neile

Eestis perekonnaseisutoiminguga saadud eesnime või perekonnanime nende kodakondsusriik

ei tunnusta.

6. Alaealise perekonnanime muutmise võimalusi kitsendatakse. Alaealisele saab anda ainult

sama perekonnanime, mida vanem kannab. Piiranguga kaitstakse lapse huve, tagades, et laps

kannab oma vanema perekonnanime ning seeläbi säilib tema identiteedi järjepidevus ja seos

pereringiga.

Nii nagu kehtivas NS-is, jäävad ka INS-i alles järgmised põhimõtted.

1. Isikunimi koosneb eesnimest ja perekonnanimest, st järgitakse eesti isikunimemalli.

2. Isiku eesnimi peab vastama tema soole, vastassoole juurdunud eesnime saab üksnes

mõjuval põhjusel.

4

3. Muus tähestikus kirjutatud isikunimede ümberkirjutamisel kasutatakse ministri

määrusega kinnitatud tähetabeleid.

4. Sünni registreerimisel valivad vanemad lapsele eesnime; kui vanemad ei kanna ühist

perekonnanime, lepivad nad kokku, kumma perekonnanime laps kandma hakkab.

5. Abielu sõlmimisel ja lahutamisel saab vahetada perekonnanime, sama õigus on

kooselulepingu sõlmimisel ja selle lõpetamisel.

6. Sooandmete muutmisel saab hakata kandma soole vastavat eesnime ja vastava

sootunnusega perekonnanime.

7. Saab taotleda ees- ja perekonnanime muutmist.

8. Isikunime muutmise avalduse saab esitada turvalises veebikeskkonnas ning tingimuste

kontroll, otsuse tegemine ja kanne rahvastikuregistrisse toimub võimaluse korral

automaatselt ilma ametniku sekkumiseta.

9. Alaealiste suhtes seksuaalkuriteo toimepanemise eest süüdimõistetud isikutel ei ole

võimalik nime muuta ja see piirang on eluaegne.

10. Keerukamates nimetoimingutes saab kasutada nimeteadusliku usaldusasutuse

arvamust.

11. Siseministeeriumi valitsemisalas luuakse isikunimekomisjon.

2.3. Eelnõu koostamine

2015. aastal oli kooskõlastamisel kehtiva nimeseaduse väljatöötamiskavatsus1 (edaspidi

väljatöötamiskavatsus). Pärast seda peeti NS-i eelnõu loomiseks ümarlauakohtumisi ja mitu

isikunimekomisjoni koosolekut. NS-i väljatöötamiskavatsuse kooskõlastasid kõik

ministeeriumid.

Eelnõu koostamisel on võimaluse korral arvestatud väljatöötamiskavatsuse kohta esitatud

ettepanekuid. Eelnõu koostamisel on lähtutud väljatöötamiskavatsuses esitatud eesmärkidest ja

probleemipüstitusest, kuid mitmes küsimuses on eelnõus valitud väljatöötamiskavatsusest

konkreetsem või sellest erinev lahendus. Kui väljatöötamiskavatsuses käsitleti süüdimõistetud

isikute nimemuutmise piiramist veel analüüsitava võimalusena, siis eelnõuga kehtestatakse

teatavate kuritegude toimepanijatele selged piirangud, lähtudes avaliku korra, õigusselguse,

läbipaistvuse ning teiste isikute turvalisuse kaitsest. Samuti nähakse ette üldreegel, et vabalt

valitud perekonnanimeks ei saa võtta nime, mida kannab rahvastikuregistri järgi elav isik; selle

eesmärk on vältida näiliste perekondlike seoste loomist ning kaitsta nime kandvate isikute

identiteeti ja enesemääramisõigust. Lisaks sätestatakse eelnõus võrreldes

väljatöötamiskavatsusega uue lahendusena vanemate teavitamine samanimeliste elavate isikute

olemasolust, et toetada teadlikumat nimevalikut.

Väljatöötamiskavatsusega võrreldes on eelnõus täpsemalt ja süsteemsemalt lahendatud ka

topeltperekonnanimede ning alaealise perekonnanime muutmise küsimused. Kui

väljatöötamiskavatsuses käsitleti topeltperekonnanimede piiramist peamiselt probleemina, mis

vajab korrastamist, siis eelnõus on sellest kujundatud selge põhimõte, mille kohaselt

topeltperekonnanimede edasikandumist üldjuhul piiratakse, lähtudes eesti nimetraditsiooni

kaitse eesmärgist. Samuti kitsendatakse alaealise perekonnanime muutmise võimalusi, sidudes

lapse perekonnanime senisest tugevamalt vanema nimega ning rõhutades lapse huve ja nime

järjepidevust. Erinevalt väljatöötamiskavatsusest lõimitakse eelnõuga nimeõiguse regulatsioon

ulatuslikumalt ka registreeritud kooseluga, et tagada sarnaste perekonnaõiguslike olukordade

võrreldav kohtlemine.

1 Eelnõude infosüsteemi toimiku number 15-1697/01.

5

Enne käesoleva eelnõu väljatöötamist valmis 2020. aastal nimeseaduse terviktekst2, mille

ministeeriumid kooskõlastasid ja mis esitati Vabariigi Valitsusele ning milles olevatest

põhimõtetest on eelnõu koostajad lähtunud. Varasemat eelnõu versiooni ei esitatud Riigikogule,

sest ei jõutud üksmeelele registreeritud elukaaslaste ühise perekonnanime küsimuses. See

küsimus lahenes hiljem kooseluseaduse muutmisega, mille kohaselt saab registreeritud

elukaaslane soovi korral võtta oma registreeritud elukaaslase perekonnanime.3

Valminud on INS-i tervikteksti eelnõu, milles on tehtud hulk sisulisi ja vormilisi muudatusi.

Suuremad ja kaalukamad sisulised muudatused on näiteks teatavate süütegude eest

süüdimõistetud isikul keeld isikunime muuta; vanema teavitamine lapse sünni registreerimisel,

kui lapsele soovitavat isikunime kannab RR-i andmetel vähemalt üks elus isik; ning piirang, et

nime muutmise korral vabalt valitud perekonnanimena ei anta perekonnanime, mis on RR-i

andmetel elava isiku perekonnanimi. Vormilised muudatused on paragrahvide ümberjaotamine

ja ühendamine.

Sätete kujundamisel on arvestatud, et need võimaldaksid endiselt osutada olemasolevaid

isikunime andmise ja muutmisega seotud teenuseid ning toetaksid ka tulevikus arendatavaid

isikunimedega seotud sündmusteenuseid. Sündmusteenustest mõjutatud nimetoimingud (nime

andmine sünni registreerimisel, nime vahetamine seoses abielu või registreeritud kooseluga ja

nime muutmine) päädivad isikunime kandmisega rahvastikuregistrisse, st sündmusteenuse

järgmise osateenuse käivitab rahvastikuregistri kanne. INS-i regulatsioon ei erine NS-i

regulatsioonist viisil, mis seaks ohtu juba olemasolevad või tulevikus loodavad

sündmusteenused.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu on jagatud kaheksaks peatükiks. Esimeses peatükis kehtestatakse üldsätted, mis

puudutavad seaduse reguleerimisala, eesmärki, isikuandmete töötlemist, isikunime kasutamist

avaliku ülesande täitmisel, isikunime kirjapilti, piiratud teovõimega isiku nimetoimingut ning

nõudeid eesnimele ja perekonnanimele nende andmisel, vahetamisel ja muutmisel.

Teises peatükis sätestatakse isikunime andmine sünni registreerimisel ning põlvnemise ja

lapsendamise asjades. Kolmandas peatükis sätestatakse perekonnanime vahetamine abielu

sõlmimisel ja lahutamisel ning kooselulepingu sõlmimisel ja lõpetamisel, samuti isikunime

vahetamine sooandmete muutmisel. Neljandas peatükis sätestatakse isiku taotluse alusel

isikunime muutmist reguleerivad normid. Viiendas peatükis reguleeritakse isikunime

kohaldamist, ümberkirjutamist ja korrastamist. Kuuendas peatükis sätestatakse

isikunimekomisjoni ja nimeteadusliku usaldusasutuse rollid. Seitsmendasse peatükki on

koondatud järelevalve ja vaidlustamise sätted ning kaheksandasse peatükki seaduse

rakendamine ja seaduste muutmine.

Kuna seadusega reguleeritakse füüsilise isiku nimega seotud küsimusi, peab see kajastuma ka

seaduse pealkirjas – sõnas „isikunimeseadus“. Eesti keeles võib sõna „nimi“ kasutada mitmes

tähenduses: nimi on inimesel, asukohal (reguleeritud kohanimeseadusega), äriühingul

(reguleeritud äriseadustikuga) jm. Kehtiva NS-i eelnõu 369 SE I nimetati alguses samuti

isikunimeseaduseks, kuid eelnõu menetlusdokumentidest ei selgu seaduse pealkirja muutmise

põhjus. Seaduse korrektne pealkirjastamine vastavalt reguleerimisalale on otstarbekas ja tagab

õigusselguse.

2 Eelnõu toimiku nr 19-0616. EIS-i toimiku number 19-0616. 3 RT I, 06.07.2023, 6.

6

Eelnõu §-ga 1 sätestatakse seaduse reguleerimisala, eesmärk ja teiste seaduste kohaldamisala.

Võrreldes kehtiva NS-iga on INS-i reguleerimis- ja kohaldamisala sisuliselt laiem ning

süsteemsem. Esiteks laiendatakse reguleerimisala: peale isikunime andmise ja kohaldamise

hõlmab uus seadus sõnaselgelt nime vahetamist ja muutmist ning nimetoimingute

vaidlustamise ja järelevalve korda. Samuti sätestatakse eraldi seaduse eesmärk – hoida eesti

nimetraditsiooni ning tagada isikunime ühtne ja õiguspärane kasutamine –, mis toetab seaduse

tõlgendamist ja kaalutlusõiguse teostamist.

Teiseks on täpsemalt ja selgemalt reguleeritud teiste seaduste kohaldamine. Kui kehtivas

seaduses viidatakse üldiselt perekonnaseisutoimingute seaduse kohaldamisele reguleerimata

küsimustes, siis uue seadusega reguleeritakse selgelt haldusmenetluse, tsiviilkohtumenetluse,

perekonnaseisutoimingute, kooselulepingu menetluse ning rahvastikuregistri seaduse

kohaldamine. Sellega suurendatakse õigusselgust ja eristatakse ühemõtteliselt

materiaalõiguslikud normid menetlusnormidest.

Muudatustega kajastatakse selgemalt nimetoimingute tegelikku menetluspraktikat,

parandatakse normitehnilist täpsust ja välditakse tõlgendusvaidlusi.

Eelnõu § 1 lõikega 1 määratakse seaduse reguleerimisala, eesmärk ja kohaldamisala. Sättega

antakse ülevaade küsimustest, mida seadusega reguleeritakse, ning piiritletakse seaduse

esemeline ulatus. Seadus hõlmab isikunime andmise, vahetamise, muutmise ja kohaldamise

põhimõtteid ning korda. Lisaks sätestatakse isikunime ühtse kasutamise alused ning

nimetoimingu vaidlustamise ja nimetoimingu üle järelevalve tegemise kord.

Sätte eesmärk on koondada isikunimeõiguse põhialused ja menetlusraamistik ühte seadusesse,

et tagada isikunime kasutamise õigusselgus, ühtne halduspraktika ning isikute õiguste tõhus

kaitse.

Võrreldes kehtiva NS-iga on eelnõu § 1 lõikes 2 selgelt sätestatud, et INS-i eesmärk on hoida

eesti nimetraditsiooni4 ning tagada isikunimede ühtne ja õiguspärane kasutamine. Põhiseaduse

preambulis on viidatud eesti rahvuse ja kultuuri säilimise olulisusele ning PS §-s 6 on

sätestatud, et Eesti riigikeel on eesti keel.

Eelnõu eesmärk on säilitada eesti nimetraditsiooni. Eesti nimetraditsioon on ajas muutunud ja

kindlasti muutub ka edaspidi. Nimetraditsiooni tekke selgitusi leiab Eesti Keele Instituudi

(edaspidi EKI) 2002. aasta nimekorralduse analüüsist5 (edaspidi nimekorralduse analüüs).

Selles märgitakse järgmist: „Niisiis iseloomustab eesti eesnimistut 1) nimede paljusus (iga uus

nimemood toob kaasa uusi nimesid, mis hõlpsasti eelmised välja vahetavad); 2) nimemoe kiire

4 Eesti nimetraditsiooni on kirjeldanud Eesti nimeuurijad, näiteks Edgar Rajandi, kelle raamatule „Raamatut

nimedest“ tuginetakse siiani. Lisaks Edgar Rajandile on Eesti nimetraditsiooni uurinud perekonnanimede uurija

Helmut Tarand jt. Praegu koostatakse „Eesti perekonnanimeraamatut“, mille koostamises osalevad näiteks Fred

Puss, Marja Kallasmaa, Udo Uibo jt. Eesti nimetraditsiooni on uurinud ka näiteks nimeteadlased Eve Alender,

Kairit Henno, Annika Hussar, Peeter Päll ja Evar Saar „Nimekorralduse analüüsis“, millega saab tutvuda

veebiaadressil http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/40634/Keel_Nimekorraldus.pdf. Eestipäraste

eesnimede temaatikat on käsitlenud näiteks Julius Mägiste. Tema seisukohtadega saab tutvuda teoses

„Eestipäraseid eesnimesid“: https://www.emakeeleselts.ee/digiraamatud/AES-toimetised_XXVIII.pdf.

Perekonnanimede kohta on olemas Kairit Henno lühikokkuvõte „Meie perekonnanimede ajaloost“, millega saab

tutvuda veebiaadressil https://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2003_1/OK_2003-1_04.pdf. Nimeteadusega seotud

lisaallikate viidetega saab tutvuda Eesti Keele Instituudi kodulehel http://www.eki.ee/nimeselts/bib/. 5 Eesti Keele Instituudi nimekorralduse analüüs (2002). Kättesaadav veebiaadressil

https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/327c027a-81cc-44c6-b4fa-5a1222b27e81/content.

7

vaheldumine; 3) avatus võõrapärasusele (nimesid nii laenatakse kui ka jäljendatakse

võõrapärasust omanimedes, nt liidete, võõrtähtede rohkusega); 4) julge nimelooming

(tehisnimed 20. sajandi alguses, sarnased protsessid hiljem, 1950.–1970. aastatel ning

analoogne käitumine ka hiljem).“ Üldiselt eelistatakse anda lapsele üks eesnimi, kuid

kasutatakse ka teisi võimalusi ja sellise valiku lubamine on kinnistunud nimetraditsioonis.

Nimekorralduse analüüsis märgitakse järgmist: „Perekonnanimed pandi eestlastele XIX sajandi

algupoolel: Liivimaa kubermangus 1823–1826 ning Eestimaa kubermangus 1835. Enne seda

oli seaduse kaitse all olevaid püsivaid ametlikke perekonnanimesid vaid vähestel eestlastel,

peamiselt linnades. Suuremat osa rahvast kutsuti lisanimedega, mis moodustatud koha-,

isanimest, ametinimetusest vm. Lisanimed olid seejuures üsna muutlikud, kui just elukoht või

amet ei pärandunud põlvest põlve. /…/ Nime algkujuks oli nimepaneku protokollidesse kantud

kuju. Kuna protokolliti enamasti saksa keeles ja vanas kirjaviisis, leidus rohkelt eestikeelsete

nimede moonutusi, ka olid paljud tol ajal pandud nimed võõrkeelsed (eelkõige saksakeelsed).

Leidus segakeelseid, samuti omakeelseid, kuid kõlbeliselt kohatuid nimesid. /…/ Rahvusriigi

sündides 1918. a ja eesti keelele riigikeele staatuse andmisega seoses hakati enam tähelepanu

pöörama ka isiku-, eeskätt perekonnanimede korraldamisele. Tuli tegelda põhiliselt kolme

probleemiga: 1) nimekirjutuse küsimused, 2) perekonnanimede panek veel perekonnanimeta

kodanikele, 3) nimede muutmine. /…/ perekonnanimede võtmise seadusega (RT 1926, 11, 10)

kohustati kõiki veel perekonnanimeta Eesti kodanikke omale kuue kuu jooksul perekonnanime

võtma. Nime võtmisest tuli teatada kohalikule perekonnaseisuametnikule, kes nime protokollis.

Seaduse eirajatele pidi nime määrama siseminister. Seega hiljemalt 1926. aasta lõpuks pidid

kõigil Eesti kodanikel olema perekonnanimed.“

Seega saab öelda, et eesti nimetraditsiooni nimemall on eesnimi + perekonnanimi. Eesnimi

antakse sünnil ja selle valivad vastsündinu vanemad. Perekonnanimi on nimemalli kohustuslik

osa ja selle andmist reguleeritakse seadusega.

Nõukogude võimu perioodil, 1941.–1991. aastal reguleeriti isikunime andmist eri

õigusaktidega, kuid nende põhimõte oli sama: lapsele anti vanemate ühine perekonnanimi või

erinevate nimede korral ühe vanema perekonnanimi, vallaslaps sai ema perekonnanime. Abielu

sõlmimisel sai üks abikaasadest võtta teise abikaasa perekonnanime ühiseks perekonnanimeks,

aga mõlemad abikaasad võisid jääda ka oma perekonnanimega. Perioodil 1984–1986 oli

keelatud rohkem kui ühe eesnime andmine. Nimemalli osa oli ka isanimi – eesnimi + isanimi +

perekonnanimi.

Eesti nimetraditsiooni hulka kuulub kindlasti ka nime muutmine. Näiteks hakati nimesid

eestistama alates 1919. aastast, esmalt eraalgatuslikult ja alates 1934. aastast riikliku

poliitikana. Kuni 1934. aasta lõpuni eestistati 1081 perekonnanime kokku 2659 isikul. Nimede

eestistamise eesmärk oli mõjutada eestlasi võtma seniste võõrapäraseks peetud (saksapäraste)

ees- ja perekonnanimede asemele uusi, rõhutatult eestipäraseid. Eesti iseseisvusajal eestistas

oma nime üle 200 000 isiku.

Eesti nimetraditsiooni võib lühidalt kokku võtta järgmiselt: vastsündinu eesnime valivad tema

vanemad ja eesnimi võib koosneda kuni kolmest eesnimest, laps kannab vanemate ühist või ühe

vanema perekonnanime, abielu sõlmimisel võib saada ühise perekonnanime või jääda oma

perekonnanimega, abielu lahutamisel võib saada tagasi varem kantud perekonnanime.

Eelnõu § 1 lõikes 2 sätestatud teine eesmärk on isikunimede ühtlustatud ja õiguspärane

kasutamine Eestis. Isikunimi antakse sünnil, seda võib vahetada perekonnasündmustega ja

muuta isiku soovil – kõik see eeldab kindlaid ja selgeid reegleid. Eelkõige on see oluline

isikutele, kes saavad oma valikutes seadusest tuge, aga ka haldusorganitele, et nõustada ja

8

abistada isikuid haldusmenetluses ning tagada nende võrdne ja õiguspärane kohtlemine. Lisaks

Eestis perekonnaseisutoimingutega tehtavatele nimetoimingutele on vaja selgelt reguleerida

olukorrad, kus Eestis kasutatakse teise riigi dokumendil märgitud isikunime.

Eelnõu § 1 lõikega 3 sätestatakse, et käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele

kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Isikunime

andmine, vahetamine, muutmine ja kohaldamine toimub haldusmenetluses ning seega

rakendatakse nendes toimingutes haldusmenetluse seadust (edaspidi HMS), arvestades

käeoleva seaduse erisusi. Näiteks HMS-i kohaselt kehtib haldusakt alates adressaadile teatavaks

tegemisest või kättetoimetamisest, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima

hakkamist (HMS § 61 lõige 1), kuid eelnõuga loetakse nimemuutmise otsus kehtivaks ja

nimemuutmine toimunuks uue isikunime kandmisest RR-i, mille järel tehakse isikule

kättesaadavaks nimemuutmist kajastav RR-i väljavõte, mis tõendab nime muutust.

Paragrahvi 1 lõikega 4 täpsustatakse, et juhul kui isikunime andmine, muutmine või

kohaldamine toimub tsiviilkohtumenetluses, kohaldatakse menetlusele tsiviilkohtumenetlust

reguleerivaid sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

Sätte eesmärk on tagada menetlusnormide ja materiaalõiguslike normide selge eristamine.

Kohus lahendab isikunime andmise või muutmise küsimusi tsiviilkohtumenetluse korras,

kohaldades menetlusele vastavaid menetlusnorme. Samas tuleb nime sisuliste eelduste ja

piirangute hindamisel lähtuda isikunimeseadusest kui materiaalõiguslikust regulatsioonist.

Näiteks lapsendamise menetluses võib kohus anda lapsele uue ees- ja perekonnanime. Kuigi

menetlus toimub tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel, tuleb lapse nime määramisel

arvestada isikunimeseaduses sätestatud nõudeid ja piiranguid, sealhulgas nime lubatavuse

tingimusi.

Sättega välditakse tõlgenduslikku ebaselgust ja kinnitatakse, et tsiviilkohtumenetluse

kohaldamine ei välista isikunimeseaduse materiaalõiguslike normide kohaldamist nime

küsimustes.

Eelnõu § 1 lõikega 5 nähakse ette, et kui nimetoiming tehakse perekonnaseisutoimingu raames,

kohaldatakse menetlusele PKTS-i, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Enamik

nimetoiminguid on menetluslikult perekonnaseisutoimingute osa. Isikunime andmine toimub

sünni registreerimise menetluses ning isikunime vahetamine abielu sõlmimise ja lahutamise

ning sooandmete muutmise menetluses, mida tehakse PKTS-i alusel, ning nende toimingute

menetluslikud eeldused kehtestatakse PKTS-is. Seega rakendatakse nendes toimingutes

PKTS-i, arvestades käeoleva seaduse erisusi. Näiteks tuleb abielu sõlmimise avaldusel märkida,

millist perekonnanime kumbki abielluja pärast abielu sõlmimist kandma hakkab (PKTS § 37

lõike 2 punkt 1), kuid eelnõus sätestatakse, et nime võib vahetada ainult üks abiellujatest, võttes

teise abikaasa perekonnanime ühiseks perekonnanimeks või liites sidekriipsuga teise abikaasa

perekonnanime oma perekonnanime järele (INS § 13 lõige 1). INS-is sätestatakse nõuded

isikunimedele eri perekonnaseisutoimingute tegemisel.

Eelnõu § 1 lõikega 6 sätestatakse, et kui nimetoiming tehakse kooselulepingu sõlmimise või

lõpetamise raames, kohaldatakse menetlusele kooseluseadust, kui käesolevast seadusest ei

tulene teisiti. Nimetoimingud, mis tehakse kooselulepingu sõlmimise või lõpetamise menetluse

raames, tehakse kooseluseaduses sätestatud menetluskorra alusel. See tähendab, et

menetluslikud eeldused, lepingu sõlmimise kord ja vorminõuded tulenevad kooseluseadusest.

Samas tuleb isikunime muutmise sisuliste eelduste ja piirangute hindamisel lähtuda

9

isikunimeseadusest kui materiaalõiguslikust regulatsioonist. Isikunimeseaduses sätestatakse

nime lubatavuse tingimused ja piirangud, mida tuleb arvestada ka kooselulepingu sõlmimise

või lõpetamisega seotud nimetoimingute tegemisel. Seega rakendatakse nimetoimingule

menetluslikult kooseluseadust, arvestades isikunimeseadusest tulenevaid erisusi ja nime

nõudeid.

Eelnõu § 1 lõikega 7 sätestatakse, et INS-i alusel tehtud nimetoimingute rahvastikuregistrisse

kandmisel kohaldatakse rahvastikuregistri seadust. Kehtivas NS-is puudub viide RRS-ile, kuid

kuna INS-i alusel tehtavate nimetoimingute tulemused kantakse RR-i, on vajalik viidata, et

nendes toimingutes rakendatakse RRS-i, arvestades INS-is sätestatud erisusi. Näiteks on RRS-i

kohaselt rahvastikuregistrisse kantavaks isikuandmeteks isikunimi INS-i tähenduses; eelnõuga

täpsustatakse, milliselt dokumendilt ja milliste reeglite järgi isikunimi rahvastikuregistrisse

kantakse (INS §-d 33 ja 34). Lisaks kohaldatakse RRS-i näiteks rahvastikuregistrisse kantud

andmete säilitamise ja väljastamise korral.

Eelnõu §-ga 2 reguleeritakse isikuandmete töötlemist. Kehtivas NS-is ei ole isikuandmete

töötlemine reguleeritud ja seetõttu on vaja lisada INS-i isikuandmete töötlemist reguleerivad

sätted.

Eelnõu § 2 lõikega 1 nähakse ette, et isikuandmeid töödeldakse käesolevas seaduses,

perekonnaseisutoimingute seaduses, rahvastikuregistri seaduses või muus isikuandmete

töötlemist reguleerivas õigusaktis sätestatud alustel ja korras. Nimetoimingute tegemiseks

töödeldakse isikuandmeid, sealhulgas eriliigilisi isikuandmeid, RR-is. RR-i rakendused on

loetletud RRS-i alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2018. aasta määruse nr 129

„Rahvastikuregistri ülesehitus, turvaklass, täpne andmekoosseis ja andmeandjate üleantavate

andmete loetelu“6 §-s 11. Perekonnaseisutoimingute menetlused, sealhulgas nende raames

tehtavad nimetoimingud ja ka isikunime muutmise menetlused, viiakse läbi RR-i

menetlustarkvaras.

RR-i kantud isikunime, põlvnemise ja perekonnaseisuandmeid kasutatakse mitmes

nimetoimingus, näiteks:

 sünni registreerimisel kontrollitakse, kas lapsele soovitud isikunime juba kannab mõni

isik;

 isikunime muutmisel kontrollitakse, kas isikul on soovitud perekonnanimega

põlvnemise, abielu või registreeritud kooselu kaudu seos;

 vabalt valitud perekonnanime taotlemisel kontrollitakse, kas soovitud nime kantakse

eesnimena ja mitmel isikul selline eesnimi on.

Seega töödeldakse nimetoimingutes menetlusosaliste andmeid, kuid ka kolmandate isikute

andmeid, kui see on vajalik asjaolude väljaselgitamiseks.

Eelnõu § 2 lõikes 2 tuuakse välja, milliseid rahvastikuregistrisse kantud isikuandmeid

nimetoimingutes töödeldakse.

Isikuandmete kategooriate tabelid, täpsemad andmekoosseisud ja töötlemise eesmärgid leiab

allpool olevast tabelist.

6 RT I, 25.11.2025, 5.

10

Isikuandmete kategooriad

Isikuandmete

kategooria Täpsem andmekoosseis Töötlemise eesmärk

Isikunimi Ees- ja perekonnanimi

Isiku üldandmed, mis on vajalikud

isikusamasuse kontrollimiseks; lapsele

antava või nimemuutmisel taotletava

ees- ja perekonnanime vastavuse

kontroll isikunimeseaduse nõuetele

Isikukood Isikukood Isiku üldandmed, mis on vajalikud

isikusamasuse kontrollimiseks

Sugu Sugu

Antava või muudetava eesnime

vastavuse kontroll isikunimeseaduse

nõuetele; vahetamisel vajalik otsustada

ees- ja perekonnanime soole vastava

kuju muutmine või taastamine

Abielu või registreeritud

kooselu andmed

Suhte liik, suhte alguse ja

lõppemise aeg; abikaasa või

registreeritud elukaaslase

perekonnanimi; abielu või

kooselulepingu andmed;

abielluja või registreeritud

elukaaslase perekonnanime

aluseks oleva sündmuse (sünd,

abielu või kooselulepingu

sõlmimine) andmed; abikaasa

või registreeritud elukaaslase

varem kantud perekonnanimed

Abielu või kooselulepingu sõlmimisel

või nimemuutmisel on võimalik

taotleda abikaasa või registreeritud

elukaaslase perekonnanime või lisada

tema perekonnanimi isiku enda

perekonnanimele; abielu lahutamisel

või kooselulepingu lõpetamisel on

lubatud vahetada perekonnanimi varem

kantud perekonnanimega; vajalikud

selleks, et kontrollida nime saamise

õiguslikku alust

Eestkoste andmed

Ees- ja perekonnanimi või

asutuse nimetus; isiku- või

registrikood; eestkoste alguse

ja lõppemise kuupäev;

tehingud, mida eestkostetav

võib teha eestkostja

nõusolekuta

Vajalikud selleks, et kontrollida

esindusõigust

Elukoha andmed Eesti ja välisriigi elukoha

aadressiandmed

Vajalikud selleks, et hinnata põhjuseid

nimemuutmise menetluses

Hooldusõiguse andmed

Ees- ja perekonnanimi või

asutuse nimetus; isiku- või

registrikood; hooldusõiguse

staatus

Vajalikud selleks, et kontrollida

esindusõigust

Kodakondsuse andmed Kodakondsus

Isikunimeseaduses sätestatud juhtudel

võimalik muuta välisriigi kodanikul

nime; välisriigi kodakondsuse alusel

võimalik teha seaduses sätestatud erand

11

Isikuandmete

kategooria Täpsem andmekoosseis Töötlemise eesmärk

Kontaktandmed E-post, telefoninumber Vajalikud selleks, et kontakteeruda

isikuga

Lisa-aadressid Lisa-aadress

Kantakse seaduses sätestatud juhtudel

isikunime muutmise avalduselt

rahvastikuregistrisse

Perekonnaseisuandmed

Vallaline, abielus, lahutatud,

lesk, registreeritud kooselus,

registreeritud kooselu

lõpetatud, registreeritud

kooselu lõppenud

Vajalikud selleks, et kontrollida teatud

eeldustele vastamist nimemuutmise

menetluses, näiteks kui isik soovib

pärast abikaasa surma võtta

nimemuutmise menetluse kaudu tema

perekonnanime

Põlvnemise andmed

Põlvnemissuhe vanemaga,

põlvnemissuhe õe või vennaga,

põlvnemissuhe üleneja

sugulasega

Antava perekonnanime vastavuse

kontroll isikunimeseaduse nõuetele;

vajalikud selleks, et kontrollida

isikunimeseaduses sätestatud nime

muutmise alust, sealhulgas hinnata

seda, kas isik soovib võtta üleneja

sugulase dokumentaalselt tõendatud

nime

Surmaandmed Surmaaeg ja -koht

Vajalikud selleks, et kontrollida teatud

eeldustele vastamist nimemuutmise

menetluses, näiteks kui isik soovib

pärast abikaasa surma võtta

nimemuutmise menetluse kaudu tema

perekonnanime

Sünniandmed Sünniaeg ja -koht Vajalikud selleks, et hinnata põhjuseid

nimemuutmise menetluses

Teovõime piiramise

andmed Teovõime piiramise fakt

Vajalikud selleks, et kontrollida

esindusõigust

Ütluspõhised andmed

rahvuse, emakeele ja

kõrgeima omandatud

haridustaseme kohta

Rahvus, emakeel, kõrgeim

omandatud haridustase

Perekonnanime andmisel, vahetamisel

või muutmisel võib nime kirjapilti

muuta rahvuse nimetraditsiooni järgi,

kui selles rahvuses perekonnanimesid

sellisel viisil eristatakse. Emakeele ja

hariduse andmeid kogutakse

statistilistel eesmärkidel

Viibimiskoha andmed Viibimiskoha aadress

Vajalikud selleks, et kontakteeruda

isikuga ja kontrollida isikunime

avalduse viisi

Menetlusandmed

12

Isikuandmete

kategooria Täpsem andmekoosseis Töötlemise eesmärk

Andmed isikule usulise

talituse käigus antud

eesnime kohta

Andmed isikule usulise talituse

käigus antud eesnime kohta

Vajalikud selleks, et tõendada, kas

soovitud eesnimi on isikule antud

usulise ühenduse usulise talituse

käigus, mis võimaldab anda võõrkeelse

eesnime

Isiku esitatud

menetluslikud andmed

Isiku esitatud menetluslikud

andmed

Isik võib nimetoimingu raames

avaldada täiendavaid isikuandmeid, mis

võivad, aga ei pruugi omada

menetluses tähtsust

Isiku esitatud nime

muutmise põhjuse

andmed

Isiku esitatud nime muutmise

põhjuse andmed

Nimemuutmise menetluses tuleb

seaduses sätestatud juhtudel hinnata

nime muutmise põhjust

Isiku kriminaalkorras

karistatuse andmed ja

karistusregistri arhiivi

kantud andmed

Isiku kriminaalkorras

karistatuse andmed ja

karistusregistri arhiivi kantud

andmed

Kriminaalkorras karistatud isikute

nimemuutmise õiguse piirangu

kontrollimiseks peab tegema päringu

karistusregistrisse või selle arhiivi.

Päringu tegemisel töödeldakse nime

muuta sooviva isiku isikukoodi ja

kriminaalkorras karistamise andmeid

Eelnõu lõikes 3 tuuakse välja, milliseid menetlusandmeid töödeldakse nimetoimingute

tegemiseks. Need on andmed, mida ei kanta rahvastikuregistrisse isikuandmetena, ei koguta

süsteemselt ega ole võimalik rahvastikuregistrist väljastada, kuid mida töödeldakse ja

säilitatakse rahvastikuregistris menetlusandmetena.

Isikuandmete vastutavad töötlejad isikuandmete kaitse üldmääruse7 järgi on eelnõu § 2 lõike 4

kohaselt nimetoiminguid läbiviivivad asutused.

Eelnõu § 2 lõikega 5 sätestatakse, et isikuandmete säilitamine on reguleeritud RRS §-ga 8, mille

kohaselt säilitatakse RR-i kantavaid isikuandmeid RR-is alaliselt. Menetlustoimingud,

sealhulgas isikuandmete töötlemine ja säilitamine, on hõlmatud RRS §-s 8 sätestatuga, kuna

nimetoimingud tehakse rahvastikuregistri menetlustarkvaras. RRS §-s 7 on sätestatud, et

nimeseaduses ettenähtud haldusmenetluse käigus saadud või loodud dokumenti, mis on

registreeritud rahvastikuregistris, ei pea haldusorgan registreerima asutuse dokumendiregistris.

Kehtivas NS-is puudub isikuandmete töötlemise regulatsioon.

Eelnõu §-ga 3 sätestatakse isikunime ja nimetoimingu mõiste ning isikunime kasutamise

põhimõtted.

Eelnõu § 3 lõikega 1 määratletakse, mida saab mõista isiku ametliku nime all. Isikunimena saab

käsitada nime, mis on kantud dokumenti või andmekogusse. Andmekogu all tuleb mõista mitte

ainult RR-i, aga ka teisi riigi infosüsteemi kantud andmekogusid. Dokumenti kantakse

7 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta

isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(isikuandmete kaitse üldmäärus). – ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88.

13

isikunimi üldjuhul RR-i kantud andmete alusel, aga näiteks abielu sõlmimisel koostatud

dokumenti kantakse uus isikunimi, kui abielluja perekonnanime vahetab. Samuti käsitatakse

isikunimena välisriigi dokumendis, nii isikut tõendavas dokumendis kui ka näiteks

perekonnasündmuse dokumendis, märgitud nime.

Eelnõu § 3 lõikega 2 kehtestatakse isikunime mõistele kaks nõuet: see koosneb eesnimest ja

perekonnanimest ehk antakse isikunime mall „eesnimi + perekonnanimi“. Võrreldes teiste

rahvuste nimetraditsiooniga on eesti isikunimi lihtne, selles ei ole kesknime (nagu taani

isikunimedes) ega isanime (nagu vene isikunimedes).

Eelnõu § 3 lõikega 3 sätestatakse nimetoimingu mõiste. Nimetoiming on õiguslikul alusel

isikunime kandmine dokumenti või andmekogusse. Seda mõistet kasutatakse kõikides

isikunimega tehtavates toimingutes: isikunime andmisel, vahetamisel, muutmisel ja

kohaldamisel. Eri asutused teevad nimetoiminguid erinevatel õiguslikel alustel, näiteks lähtub

Politsei- ja Piirivalveamet nimetoimingute tegemisel ka oma valdkondlikest eriseadustest,

lisaks tehakse nimetoiminguid PKTS-i alusel.

Eelnõu § 3 lõike 4 kohaselt kasutavad kõik avalikku ülesannet täitvad asutused oma toimingutes

RR-i kantud isikunime. Nii kasutab RR-i kantud isikunime Politsei- ja Piirivalveamet isikule

isikut tõendava dokumendi, elamisloa vm dokumendi andmisel, haridusasutus õppurite

nimekirja koostamisel, perekonnaseisuametnik lapse sünni registreerimisel ja abielu

sõlmimisel, notar kooselulepingu sõlmimisel jne. Kui isiku nimi on välisriigis muutunud

(näiteks abielu sõlmimisel), tuleb tal esitada vastavad andmed RR-i kandmiseks, vastasel juhul

lähtub avalikku ülesannet täitev asutus isiku nimest seni, kuni RR-i kandmiseks on esitatud

uued andmed.

Eelnõu § 3 lõikega 5 reguleeritakse olukorrad, kus isiku andmed ei kuulu RR-i kandmisele

(isikud, kellel ei ole RR-i subjekti staatust). Sel juhul võib avaliku ülesande täitmisel kasutada

isikut tõendavasse dokumenti kantud isikunime. Niisugust erandit võib vajada notar

pärimismenetluses.

Võrreldes NS-ga on sätted eelnõus ühtlustatud. Eelnõuga loobutakse kehtivas NS-is kasutusel

olevatest mõistetest „nimeõiguslik muudatus“ ja „nimekanne“. Nimetatud mõisted lisati NS-le

nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõuga 351 SE seoses

perekonnaseisutoimingute seaduse kavandatava vastuvõtmisega, kuna nimetatud seadusega

sooviti minna üle perekonnaseisutoimingu elektroonilisele süsteemile, mille üheks osaks on ka

nimeõigusliku muudatuse tegemine seoses perekonnasündmusega. INS reguleerib

perekonnasündmusega seotud nime andmist (sünni registreerimisel) ja vahetamist (seoses

abielu, kooselulepingu ja sooandmete muutmisega), samas PKTS sätestab, mida nendes

menetlustes RRi kantakse. Nii märgib PKTS § 22 lõike 1 punktis 1, et sünni registreerimisel

kantakse rahvastikuregistrisse lapse isikunimi; § 42 lõike 4 punktis 2 on märgitud, et abielu

registreerimisel kantakse rahvastikuregistrisse abielu sõlmimisel valitud uus perekonnanimi;

§ 491 lõikes 2 on märgitud, et soo muutmisel kantakse rahvastikuregistrisse eesnimi ja

perekonnanimi. INS annab reeglid, millist isikunime saab PKTS-i menetlustes anda, ning PKTS

ise reguleerib, kuidas koos muude andmetega ka isikunimi RRi kantakse. INS ei vaja eraldi

regulatsiooni selleks, et PKTSi menetlustes andmed RRi jõuaksid.

Eelnõu §-ga 4 kehtestatakse isikunime kirjapildi nõuded. NS §-ga 5 nähakse ette isikunime

õigekirjutusreeglid, kuid hulk selle paragrahvi sätteid reguleerib isikunime kohaldamisega

seotut. Seetõttu on vaja eelnõuga kehtestada selged isikunime kirjapildi reeglid.

14

Eelnõu § 4 lõikega 1 nähakse ette, et isikunime kirjutamisel kasutatakse eesti-ladina tähestiku

tähti. Nimetatud tähestik sisaldab nii eestikeelsete sõnade kui ka võõrsõnade kirjutamiseks

vajalikke tähti, tavapäraste w ja y kõrval ka kõiki diakriitiliste märkidega tähti, mille aluseks on

ladina tähed, näiteks ņ, ǡ, ǿ. Isikunime kirjutamiseks saab kasutada ka teatud sümboleid, näiteks

sidekriips kahe eesnime või kahe perekonnanime vahel.

Nime kirjapildis lubatakse vaid teatud sümboleid. Seega ei saa isikunimes kasutada numbreid,

mittesõnalisi tähiseid ega muid sümboleid. Näiteks sooviti Rootsis 1991. aastal sündinud

lapsele panna eesnimeks Brfxxccxxmnpcccclllmmnprxvclmnckssqlbb11116. Seadusandja

võimalus on sellises olukorras vahele astuda ja piirang seada, et tagada õigusselgus.

Eelnõu § 4 lõikega 2 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnorm kehtestada

isikunime kirjutamisel kasutatavate eesti-ladina tähtede ja sümbolite loetelu.

Isikunime kirjutamisel kasutatavate eesti-ladina tähtede ja sümbolite loetelu kehtestamiseks

volitatava valik sõltub esmajoones reguleeritava küsimuse olulisusest ehk sellest, kas

rakendusakti sisu üle peaks otsustama Vabariigi Valitsus või minister. Kui küsimus on

valdkonnaspetsiifiline, on volitusnormi kavandamisel kohane anda volitus kehtestada ministri

määrus. Kui küsimus puudutab teataval määral ka teise ministeeriumi valitsemisala, tuleb

kaaluda, kas piirduda Vabariigi Valitsuse seaduse § 49 lõike 2 kohaselt teise ministriga

kooskõlastamisega või kavandada volitusnorm Vabariigi Valitsuse määruse kehtestamiseks.

Eespool nimetatud rakendusakt puudutab ka Välis- ja Rahandusministeeriumi valitsemisala,

kuid valdkonnaspetsiifilisuse tõttu on põhjendatud kehtestada määrus „Isikunime andmisel ja

kohaldamisel kasutatavate eesti-ladina tähtede ja sümbolite loetelu“ ministri määrusena.

Eelnõu § 4 lõikega 3 nähakse ette, et isikunime kandmisel isikut tõendavasse dokumenti

lähtutakse isikut tõendavate dokumentide seadusest. Seose loomine kahe seaduse vahel on

vajalik olukordadeks, kus isikut tõendavasse dokumenti ei ole võimalik kanda kõiki ladina

tähestiku tähti (näiteks å, ņ). Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 91 lõikes 1 on sätestatud,

et kui isikunimes on võõrtähti, kantakse isikunimi dokumenti Rahvusvahelise Tsiviillennunduse

Organisatsiooni (ICAO) ümberkirjutusreeglite kohaselt, säilitades võimaluse korral

algupärased tähed. Seega saab isikut tõendava dokumendi väljaandmisel vajaduse korral teha

erandi INS § 3 nõudest, et avaliku ülesande täitmisel lähtutakse rahvastikuregistrisse kantud

isikunimest.

Eelnõu § 4 lõikega 4 sätestatakse reegel, et isikunimi kantakse RR-i suurtähtedega. Seega

antakse selge õiguslik alus RR-i pidamisel tugineda juba kujundatud praktikale. Selline erisus

isikunime kirjapildis ei muuda isikunimede kirjutamise üldreeglit, algustäheortograafia järgi

kirjutatakse kõik isikunimed suure algustähega.

Kehtivas NS-is ei olnud isikunime kirjapilti reguleerivad sätted ühtselt reguleeritud ja normid

olid killustatult eri sätetes. Samaks jääb põhimõte, et isikunime kirjutamisel kasutatakse eesti-

ladina tähestiku tähti; isikunimes ei saa kasutada numbreid, mittesõnalisi tähiseid ega muid

sümboleid. Uus on säte, mis lubab kanda isikut tõendavasse dokumenti isikunime RR-i kantud

isikunimest erineva kirjapildiga. Uus on ka alus isikunime suurtähtedega RR-i kandmiseks.

Määruse volitusnorm on Vabariigi Valitsuse asemel antud valdkonna eest vastutavale ministrile.

Eelnõu §-ga 5 sätestatakse üldnorm, mida tuleb järgida piiratud teovõimega isiku

nimetoimingu tegemise korral. Alaealise nimetoiming on eelkõige sünni registreerimisel

isikunime andmine. On selge, et selles toimingus ei saa välja selgitada lapse arvamust, kuid

vanemad peavad nime valimisel vältima äärmusi, ebasobivaid nimesid, mis tulevikus võivad

lapse huvisid kahjustada. Lapse jaoks olulisema mõjuga nimetoiming on isikunime muutmine

15

ja selles tuleb lapse arvamus välja selgitada, kui tema arengutase seda võimaldab. Lapse

arvamusel ei ole juriidilist kaalu. Lapse nimemuutmisest ei saa keelduda, kui laps sellega ei

nõustu, kuid sellistes olukordades peab vanem arvestama lapse soove ja avaldusest loobuma.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on esile toonud lapse nime järjepidevuse põhimõtte ja märkinud

oma otsuses8: „Lapse nime kontinuiteedi põhimõte tuleneb nii Eesti Vabariigi lastekaitse

seaduse § 9 lõike 1 teisest lausest kui ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 7 lõikest 1,

mille järgi on igal lapsel alates sünnihetkest õigus oma nimele, ning ÜRO lapse õiguste

konventsiooni artikli 8 lõike 1 järgi peavad osalisriigid austama lapse õigust säilitada oma

identiteet (sh nime).“ Eelnõus ei ole expressis verbis esile toodud kohustust lähtuda lapse

huvidest, kuid niisugune kohustus tuleneb lastekaitseseaduse §-dest 3 ja 21. Kohus on viidatud

lahendis märkinud, et kui vanemad otsustavad lapse perekonnanime muutmise üle, peavad nad

silmas pidama lapse igakülgset heaolu, st lähtuma tema huvidest, mitte muudest, sealhulgas

oma subjektiivsetest kaalutlustest. Määrav ei saa olla vanema soov lapse nime muuta, vaid

esikohale tuleb seada lapse huvi olemasoleva nime asemel muud nime kanda.

Lapse huvide kindlakstegemiseks tuleb muu hulgas selgitada lapsele kavandatava otsuse sisu

ja põhjuseid, kuulata laps ära tema vanusele ja arengutasemele sobival viisil ning võtta tema

arvamus ühe asjaoluna huvide hindamisel arvesse lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest.

Kui kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid hinnatakse tervikuna, kujuneb põhjendatud seisukoht

lapse huvide kohta seoses kavandatava nimemuutmise otsusega. Kui lapse huvisid ei ole

võimalik tema küsitlemisega välja selgitada (näiteks imiku puhul), ei pea seda tegema. Vajaduse

korral kasutab nimetoimingut tegev ametnik lastekaitsetöötaja abi.

Lapse arvamuse selgitab välja eelnõu § 17 lõikes 2 nimetatud asutus – pädev kohalik

omavalitsus. Kui e-teenuse kaudu esitatud avaldus on jõudnud asutuse töölauale, võtab ametnik

avalduse esitajaga ühendust, et leppida kokku lapsega vestlemise aeg. Kui lapse nimemuutmise

avaldus esitatakse asutuses kohapeal, siis lepitakse kohe kokku ka vestluse aeg, võimaluse

korral peetakse vestlus viivitamata.

Kui lapse nimemuutmise avaldus vormistatakse välisesinduses ja laps viibib koos avalduse

esitajaga samas välisriigis, siis toimub ka vestlus lapsega sealsamas – kas kohe avalduse

vormistamisel või lepitakse selleks kokku eraldi aeg. Kui laps, kelle nime soovitakse muuta,

viibib Eestis, korraldab lapsega vestlemise asutus, kellele avalduse esitaja on avalduse saatnud.

Lapse arvamus on oluline, sest hoolimata piiratud teovõimest on tal isiksusena teadmine oma

minapildist ja nime tähendusest. Seega tuleb lapse arvamus välja selgitada eelkõige seetõttu, et

laps oleks teadlik teda puudutavatest otsustest. Kui ametnik jätab lapse arvamuse välja

selgitamata, võib see kahjustada lapse huve, kuid vastutus lapsele vastumeelse nime andmise

eest lasub siiski vanemal, kes lapse nimemuutmise avalduse esitab. Kuna lapse arvamusel ei

ole õiguslikku kaalu, saab lapse nime muuta ka siis, kui laps ei soovi nime muuta, aga vanem

jääb oma soovi juurde ega loobu avaldusest.

Piiratud teovõimega täisealise isiku nimetoimingu tegemisel lähtutakse piiratud teovõimega

täisealise isiku huvidest, mille väljaselgitamiseks küsitakse tema arvamust niivõrd, kuivõrd ta

on võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundlikult kaaluma. Piiratud teovõimega täisealist

isikut tuleb asjaoludest ja tehtud otsustest teavitada mõistlikus ulatuses, millest isik aru saab.

Oluline on, et piiratud teovõimega täisealist isikut ei jäetaks otsuse tegemisest kõrvale,

selgitamata talle asjaolusid ja otsuse sisu. Piiratud teovõimega täiskasvanud isiku puhul on

selline lähenemisviis omane toetatud otsustamissüsteemile. Eestis rakendatakse asendatud

otsuse põhimõtet. Kui täiskasvanud isikul on kohus piiranud teovõimet, siis järelikult on talle

8 RKTKo 29. oktoobri 2014. aasta otsus nr 3-2-1-96-14, punkt 21.

16

määratud eestkostja, kes teeb tema asemel otsuseid selles ulatuses, nagu kohus on võimaldanud.

Kohus võib küll isiku arvamust küsida ja seda arvestada, aga nimevahetuse vajalikkuse üle

otsustab siiski eestkostja.

Piiratud teovõimega isiku arvamuse väljaselgitamisel lähtutakse üldistest haldusmenetluse

põhimõtetest. Vajaduse korral kasutab nimetoimingut tegev ametnik sotsiaalhoolekande

spetsialisti abi.

Sarnaselt lapse arvamuse väljaselgitamisele tehakse piiratud teovõimega täisealise arvamus

kindlaks avaldust menetlevas asutuses, sealhulgas välisesinduses.

Võrreldes NS-iga on piiratud teovõimega isiku nimetoimingute tegemisel selgemalt välja

kirjutatud vajadus kaitsta isikute õigusi, kaasates neid rohkem menetlusse ning arvestades

nende õigusi ja huvisid.

Eelnõu §-ga 6 sätestatakse nõuded eesnimele selle andmisel, vahetamisel ja muutmisel. Sätete

eesmärk on kaitsta eesti nimetraditsiooni ja eesti keelt ning tagada eesnime kasutatavus (näiteks

kirjapildi järgi hääldamine).

Eelnõu § 6 lõikega 1 sätestatakse üldreegel eesnimes lubatud nimede arvu kohta. See reegel

vastab ka praktikas juurdunud ootusele: enim kantakse ühte eesnime, harvem kahte eesnime,

vähesel määral kolme eesnime. Kaks eesnime võib kirjutada eraldi või siduda sidekriipsuga.

Kolme eesnime kirjutamisel ei ole sidekriipsu kasutamine lubatud. Sarnased eesnimede

piirangud on ka Eesti naaberriikides, näiteks Lätis on lubatud kuni kaks eesnime ja Soomes

kuni neli eesnime.

Eelnõu § 6 lõikega 2 nähakse ette, et ilma mõjuva põhjuseta ei või anda eesnime, mis on

juurdunud nime saaja vastassoo eesnimena. Lapsele sünnil nime andmisel saab mõjuva

põhjusena arvestada ühe vanema kodakondsusriigi nimetraditsiooni, näiteks on prantslastel

olnud komme kanda kahte või kolme nime, seejuures on teine või kolmas nimi sageli pandud

(vana)vanavanemate austuseks ega vasta nimekandja soole (kui kaksiknime eri osad on soolise

kuuluvuse mõttes vastandlikud, siis määrab soo esimene nimi, näiteks Jean-Marie on mees,

Marie-George on naine). Nimemuutmise mõjuv põhjus võib olla ka näiteks soolise

identiteediga seotu, vastassoole juurdunud eesnime saab anda ka enne, kui sooandmeid RR-is

muudetakse.

Samas ei saa kõiki eesnimesid üheselt liigitada kandja soo järgi. Näiteks eesnimi Ilo on Eestis

kasutusel mõlemal sool. Loodusnähtustest inspireeritud eesnimed, eelkõige hiljuti kasutusele

võetud nimed, ei ole soo alusel selgelt eristatavad. Näiteks eesnimi Lumi on Eestis kasutusel

alates 2002. aastast ja seda kannavad naissoost isikud, kuid seda nime võib anda ka meessoost

isikule. Teistes riikides kannavad eesnime Lumi ka meessoost isikud. Näiteks eesnimi Torm on

Eestis kasutusel alates 2000. aastast ja seda kannavad meessoost isikud, kuid seda nime võib

anda ka naissoost isikutele. Teistes riikides kannavad eesnime Torm valdavalt meessoost isikud.

Mõni võõrkeelne eesnimi, mis muudes riikides on omane pigem meessoole, sarnaneb

kirjapildilt Eestis kasutatavate naisenimedega. Leidub ka vastupidiseid näiteid: eesnimi Janary

on Eestis kasutusel üksnes mehenimena, kuid mujal maailmas ka naisenimena.

Otstarbekas ei ole sätestada seaduses ammendavat loetelu asjaoludest, mida võib käsitada

mõjuva põhjusena anda eesnimi, mis on juurdunud üksnes nime saaja vastassoo eesnimena.

Mõjuva põhjuse hindamisel lähtutakse ka ühiskonnas toimuvatest protsessidest, soolise

identiteediga seotut saab käsitleda mõjuva põhjusena soole mittevastava eesnime andmise

hindamisel. Põhjuse esitamine ei eelda, et avalduse esitajal tuleb avaldada delikaatseid

17

isikuandmeid, kuid ametnik peab veenduma, et otsus valida vastassoole juurdunud eesnimi on

läbi mõeldud.

Eelnõu § 6 lõikega 3 nähakse ette, et eesnimi, mida RR-i andmetel ei kanna ükski isik, ei tohi

olla vastuolus heade kommetega. Seadusega ei piirata eesnime andmisel, vahetamisel või

muutmisel kasutatavaid eesnimesid üksnes nendega, mida inimesed juba kannavad, vaid

lubatud on eesnime ka välja mõelda. Eesnime väljamõtlemisel tuleb arvestada sellega, et

eesnime kandjale ei tohi see tekitada probleeme. Näiteks on soovitud poisslapsele anda sünni

registreerimisel eesnimi Tellis; ehituskivi tähendava eesnime kandmine võib tekitada

koolikiusu jms. Kas ja millisel juhul on väljamõeldud eesnimi vastuolus heade kommetega, on

üheselt võimatu määratleda ning seega ei täpsustata seaduses enamat. Menetluses, kus tuleb

tuvastada väljamõeldud nime vastavus heade kommetega, lähtutakse alati konkreetsest nimest

ning antakse nime taotlejale võimalus oma valikut selgitada ja põhjendada. Vajaduse korral

saab menetleja küsida nimeteadusliku usaldusasutuse arvamust, et selgitada välja nime vastavus

headele kommetele.

Eelnõu § 6 lõike 4 kohaselt peab eestikeelse eesnime kirjapilt vastama eesti kirjakeele normis

sätestatud eesti õigekirjutusreeglitele. Eesti kirjakeele normi (edaspidi kirjakeele norm) all

mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi9.

Kirjakeele norm peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustama

keelekasutuse hea tava rakendamist. Kirjakeele norm on määratud EKI uusima

õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas

heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga. Sätte eesmärk

on hoida eesti keelt ja eestikeelseid eesnimesid ning vältida olukorda, kus nimes ei ole küll

võõrkeelsuse tunnuseid, kuid nime ei saa näiteks kirjapildi kohaselt hääldada. Muu hulgas

eeldab kirjakeele norm, et ühesilbilises sõnas on pikk täishäälik või kaashäälik. Mõlemat näidet

saab iseloomustada järgmiselt: eesnimes Tõn puudub pikk häälik, samuti hääldub see

kirjapildist erinevalt Tõnn.

Eelnõu § 6 lõikega 5 sätestatakse, et eesnimi, mis ei vasta eesti kirjakeele normis sätestatud

eesti õigekirjutusreeglitele, loetakse võõrkeelseks. Nimi on võõrkeelne, kui selles

on võõrtähed (näiteks C, Q), samuti diakriitikutega tähed, mida eesti tähestikus pole (näiteks Á,

Č); nime kirjapilt ja hääldus ei kattu üheselt (näiteks Hope vs. [hõup], nimi on ühesilbiline, aga

ei märgita mõnda häälikut pikaks (näiteks Klo, Pu), nimes on muud võõrapärasuse tunnused

(näiteks nime alguses G, B, D häälduvad k, p, t), võõrapärased tähejärjendid, mida eesti

omasõnades ei esine (näiteks bh, sh). Nime võõrkeelsuse hindamisel võib olla vajalik küsida

nimeteadusliku usaldusasutuse arvamust.

Võõrkeelne eesnimi on kooskõlas eelnõus sätestatud nõuetega siis, kui see vastab vähemalt

ühele eelnõu § 6 lõike 5 punktides 1–3 sätestatud tingimusele. Eelnõu § 6 lõike 5 punktiga 1

nähakse ette, et võõrkeelse eesnime saab anda juhul, kui see on eesnimena kasutusel. Eesnime

kasutust on võimalik kontrollida RR-ist, aga ka teiste riikide usaldusväärsetest registritest

(näiteks Rootsi Maksuamet) või veebilehtedelt (näiteks LinkedIn), kust selgub seos reaalse

isikuga. Usaldusväärseks tõendiks ei loeta suhtlusportaalides kasutatavaid nimesid,

kunstnikunimesid ega kirjandus-, filmi- või videoklipitegelaste, müütiliste olendite jt nimesid.

Samuti ei peeta usaldusväärseks dokumente, mis on vanas kirjaviisis (eesti keeles näiteks

märgiti v-täht vanas kirjaviisis w-tähega, kaashäälikuühendites märgiti tähed topelt).

Võõrkeelne eesnimi vastab eelnõuga sätestatud nõuetele ka siis, kui soovitud eesnimi on 9 Eesti kirjakeele rakendamise norm on sätestatud Vabariigi Valitsuse 9. juuni 2011. aasta määrusega nr 71„Eesti

kirjakeele normi rakendamise kord“.

18

struktuurilt sarnane kasutusel oleva eesnimega (eelnõu § 6 lõike 5 punkt 2). Näiteks on Eestis

levinud y-lõpulised naisenimed, kasutusel on eesnimi Sirlily, mis on struktuurilt sarnane nimega

Annely. Nimedel Sirlily ja Annely on sarnane struktuur – olemasolevale eesnimele on lisatud

silp -ly.

Eelnõu § 6 lõike 5 punktiga 3 nähakse ette, et võõrkeelse eesnime saab anda ka siis, kui on

tõendatud, et isikule on see eesnimi antud Eesti usuliste ühenduste registrisse kantud või

välisriigis seaduslikult tegutseva ja sarnase õigusliku staatusega usulise ühenduse usulise

talituse käigus. Usulise talituse käigus eesnime andmisele ei rakendata eelnõuga sätestatud

reegleid. Sellise nime saanud isikul võib olla õigustatud huvi kanda sama nime ka isikunimena

ja eelnõuga ei ole asjakohane seda takistada.

Eelnõu § 6 lõikega 6 lubatakse kasutusel olevat võõrkeelset eesnime muuta eesti keele

struktuurile vastavamaks. Näiteks soovitakse lapsele anda sünni registreerimisel eesnimi Braiti,

mis on võõrkeelne algustähe b pärast ja mille kasutus Eestis ega teistes riikides ei leia kinnitust.

Tõendatud kasutus on aga võõrkeelsel nimel Brighty. Nime Braiti saab pidada nime Brighty

muganduseks, sest nimedel on erinev kirjapilt, kuid samasugune hääldus. Kuna mugandamine

eeldab võõrkeelse nime hindamise oskust, võib olla vajalik küsida mugandamise kohta

nimeteadusliku usaldusasutuse arvamust.

Eelnõu § 6 lõikega 7 nähakse ette, et võõrkeelse eesnime hindamisel võetakse vajaduse korral

aluseks nimeteadusliku usaldusasutuse arvamus. Arvamust võib küsida ametnik, kelle

menetluses tekib vajadus eesnime hinnata, aga seda saab teha ka isik, kes taotleb sellist eesnime

endale või oma lapsele. Eesti Keele Instituudi kodulehel on arvamuse küsimiseks eraldi

veebivorm.

NS-ist ei võeta INS-i üle piirangut soole mittevastava eesnime andmiseks. Eelnõuga jääb välja

ka keeld anda sellist eesnime, mis koos perekonnanimega ei ole kooskõlas heade kommetega

ning mis koos perekonnanimega moodustab üldtuntud isiku isikunime. Esmalt piirab see

põhjendamatult vanemate õigust sünni registreerimisel valida lapsele eesnime, teisalt on pea

võimatu määratleda, kas tekkiv isikunimi on vastuolus heade kommetega või millised isikud

on üldtuntud. Uuena laiendatakse võõrkeelse eesnime andmise võimalusi: lisaks mujal riigis

tõendatult kasutusel olevale eesnimele võib anda struktuurilt sarnase kasutusel oleva eesnime

ning võõrkeelset eesnime võib muuta eesti keelekasutusele vastavaks.

Eelnõu §-ga 7 sätestatakse nõuded perekonnanimele selle andmisel, vahetamisel ja muutmisel.

Eelnõu § 7 lõike 1 punktiga 1 kehtestatakse üldreegel, et perekonnanimeks võib olla üks nimi.

Selline reegel on kooskõlas eesti nimetraditsiooniga, sest juba perekonnanimede andmisel

19. sajandi esimesel poolel anti perekonnanimeks üks nimi.

Eelnõu § 7 lõike 1 punktiga 2 sätestatakse kahest nimest koosneva perekonnanime lubatavus ja

määratletakse termin „topeltperekonnanimi“.

Kahest nimest koosnevad perekonnanimed on samuti osa eesti nimetraditsioonist ning nende

andmine on olnud võimalik abielu sõlmimisel. Kahest nimest koosnev perekonnanimi seotakse

sidekriipsiga, luues nii terviku, mis isikunimemallis „eesnimi + perekonnanimi“ asetub

tervikuna perekonnanime kohale. Kahest nimest koosnevat perekonnanime on võimalik anda:

 abielu ja kooselulepingu sõlmimisel perekonnanime vahetamisel (eelnõu § 13 lõike 1

punktid 2 ja 3);

 abielu või kooselulepingu alusel perekonnanime muutmisel (eelnõu § 26 lõike 1

punktid 5, 6 ja 7);

19

 sünni registreerimisel nime andmisel, põlvnemise tuvastamisel või lapsendamisel

(eelnõu § 9 lõiked 2, 3 ja 5).

Eelnõu § 7 lõike 1 punktiga 3 lubatakse anda kuni kolmest nimest koosnevat perekonnanime,

kui rakendatakse muu riigi õigust. Kolmest nimest koosnevat perekonnanime saab anda näiteks

lapsele sünni registreerimisel, kui tema vanema kodakondsusriigi õigusega on nii lubatud (§ 9

lõige 4). Erandina võib anda kolmest nimest koosnevat perekonnanime ka abielu või

kooselulepingu sõlmimisel, kui isiku enda või tema kaaslase kodakondsusriigi õigusega on nii

lubatud (§ 13 lõige 3). Siinjuures tuleb menetleval ametnikul välja selgitada, milliseid nimesid

on võimalik lugeda nime osaks ja milliseid mitte. Eraldi nimeks ei loeta partikleid (näiteks von,

la).

Eelnõu § 7 lõikega 2 kehtestatakse reegel, et perekonnanime vahetamisel ja muutmisel võib

sidekriipsuga ühendada üksnes ühest nimest koosnevad perekonnanimed. Seega ei lubata

tekkida liitperekonnanime, mis koosneb enamast kui kahest nimest. Kui abielu sõlmimisel

soovib topeltperekonnanime kandev isik kanda ka abikaasa perekonnanime, tuleb tal

topeltnimest loobuda kas enne abielu sõlmimist või on tal võimalus topeltperekonnanimes

liidetud nimi asendada uue abikaasa perekonnanimega (eelnõu § 13 lõike 1 punkt 3).

Topeltperekonnanimed moodustavad osa eesti nimetraditsioonist, kuid nende tekkimisele

seatakse eelnõuga väga selged reeglid. Enamast kui kahest nimest koosnevad perekonnanimed

ei kanna eesti nimetraditsiooni ja ei ole põhjendatud seda traditsiooni muuta.

Eelnõu § 7 lõikega 3 nähakse ette, et nimed, mille kirjapilt erineb rahvuse või keele

nimetraditsiooni tõttu soo, perekonnaseisu või muu tunnuse poolest, loetakse samaks

perekonnanimeks. Selle reegli sätestamine eelnõuga on vajalik, et rakendada sünni

registreerimisel vanema perekonnanime andmise reeglit, näiteks anda tütarlapsele isa

perekonnanimi, aga lisada sellele naissoo tunnus. Samuti on reeglit vaja selleks, et abielu

sõlmimisel saaks ühiseks perekonnanimeks lugeda mehe nime ka siis, kui naine saab mehe

perekonnanime, millele on lisatud naissoo tunnus. Säte on oluline ka siis, kui nimemuutmise

menetluses on vaja hinnata, kas soovitud perekonnanime kannab RR-i andmetel elav isik. Kui

RR-i kantud perekonnanimi erineb soovitud nimest vaid soo, perekonnaseisu või muu tunnuse

poolest, jääb nimi piirangu alla. Rahvuse või keele nimetraditsioon võib määrata, kas

perekonnanime kirjapilti muudetakse soo, perekonnaseisu või muu tunnuse alusel, kuid otsuse,

kas perekonnanime kirjapilti lubatud viisil muuta, teeb nimetoimingu osaline ise. Näiteks on

vene nimedele omane naissoo ja meessoo vormi eraldamine vastava lõpuga, kuid abielu

sõlmimisel võib naine võtta mehe perekonnanime samal kujul, kui mees seda kannab, tal ei ole

kohustust kanda mehe nime naissoo vormi.

Iseloomulik perekonnanime kirjapildi erinevus, kus perekonnanime meessoovormile lisatakse

naissoo tunnus, on:

 vene nimedel (näiteks Ivanov – Ivanova, Rutskoi – Rutskaja, Gorski – Gorskaja),

 läti nimedel (näiteks Dzintars – Dzintare, Klētnieks – Klētniece, Gailis – Gaile,

Baltais – Baltā).

Leedu nimedes lisatakse perekonnanime meessoovormile samuti naissoo tunnus, mis aga on

erinev vallalisel ja abielus naisel (näiteks Urbonas – Urbonaitė – Urbonienė, Butkus – Butkutė

– Butkienė). Iiri perekonnanimedele on eripärane soole vastava eesosise lisamine

perekonnanime ette (näiteks Ó Dónaill – Ní Dhónaill, Mac Mathúna – Nic Mathúna).

Võrreldes NS-iga on eelnõuga täpsustatud kahest nimest koosneva perekonnanime reegleid.

Muudetud on perekonnanime muutmise käsitlust soo või muu tunnuse tõttu. Nimesid ei loeta

enam ühiseks lihtsalt seepärast, et nende kandjad on seotud abielu, põlvnemise või hõimlusega.

20

Selle asemel lähtutakse nime kirjapildi muutmisest ehk sellest, kuidas perekonnanime

meessoovormist saab moodustada naissoovormi.

NS-iga on ette nähtud, et tunnused, mille alusel perekonnanimesid käsitatakse ühise

perekonnanimena, kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. INS volitusnormi ei

anna, vajaduse korral võetakse aluseks nimeteadusliku usaldusasutuse arvamus, juhiseid

sootunnusega nime moodustamiseks annab EKI teatmik10.

Eelnõu §-ga 8 sätestatakse isikunime andmise eeldused, mille järgi on isikunime andmine

lapsele isikunime panemine sünni registreerimisel, isaduse omaksvõtul, isaduse tuvastamisel

või isaduse vaidlustamisel ning lapsendamisel või lapsendamise kehtetuks tunnistamisel.

Võrreldes NS-iga ei muudeta eeldusi, kuid täpsustatakse sätete sõnastust.

Eelnõu §-ga 9 reguleeritakse lapsele sünni registreerimisel isikunime andmise võimalusi.

Eelnõu § 9 lõikega 1 nähakse ette, et otsustusõigus lapse isikunime valimisel on lapse vanematel

või kohtu määratud eestkostjal. Teatud juhtudel on otsustusõigus eestkostja ülesandeid täitval

valla- või linnavalitsusel. Kui lapsel on vaid üks vanem, siis valib tema lapsele nime.

Olukord, kus vastsündinu vanemad ei jõua kokkuleppele lapsele antavas isikunimes, taandub

PKS §-le 176, mille kohaselt täidab kuni eestkostja määramiseni eestkostja ülesandeid lapse

rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus, kui eestkoste seadmise

eeldused on täidetud. Vastsündinu huvides on sünniandmete kandmine rahvastikuregistrisse

vanematega seose loomine. Kui vanemad siin lapse õigusi kaitsta ei suuda, on täidetud eestkoste

seadmise eeldused – esindusõigust ei ole alaealise lapse kummalgi vanemal. Jah, teoreetiliselt

saab öelda, et vastsündinu on alati seotud emaga ja ema kaudu ka ema abikaasaga /

registreeritud elukaaslasega, kuid need asjaolud on kolmandatele isikutele kättesaadavad alles

rahvastikuregistrisse vastava kande tegemisel. Antud juhul ei ole tegemist vanemate

erimeelsusega hooldusõiguse suhtes – siin kindlasti ei otsusta kohalik omavalitsus. Kui

vanemad ei ole kohaliku omavalitsuse korraldusega nõus, on neil võimalik see halduskohtus

vaidlustada, samuti saab lapse nime hiljem nimemuutmise menetluses muuta. Ka

perekonnaseisutoimingute seaduse (edaspidi PKTS) § 22 lõikes 4 lähtutakse samast, eestkoste

seadmise eelduste täitmise loogikast, kui eestkostja ülesandeid täitvale valla- või

linnavalitsusele antakse õigus esitada sünni registreerimise avaldus.

Eesnime valikul tuleb lähtuda eelnõu §-st 6, milles on sätestatud nõuded eesnime andmisel,

vahetamisel ja muutmisel.

Eelnõu § 9 lõikega 2 antakse lapsele perekonnanime andmise valikud. Eelnõu § 9 lõike 2

punktiga 1 nähakse ette, et lapsele võib anda perekonnanimeks ühe vanema perekonnanime.

Põlvemise kaudu perekonnanime edasiandmine on eesti nimetraditsiooni oluline osa.

Perekonnanimi ei ole lihtsalt nimi, vaid põlvkondi ühendav tunnus. Kui vanemad kannavad

erinevaid perekonnanimesid, on nende valida, kumma perekonnanime laps kandma hakkab.

Lapse perekonnanime valikul ei pea vanemad lähtuma pere vanematele lastele valitud

perekonnanimest, sama pere lapsed võivad kanda kas ema või isa perekonnanime. See

tähendab, et ühes peres võivad samade vanemate lastel olla erinevad perekonnanimed. Ka

kaksikutele võib anda erinevad perekonnanimed.

10 Eesti Õigekeelsuskäsiraamat.

21

On hulgalisel peresid, kus lastel on üks ema, aga erinevad isad – sellisel juhul on paratamatu,

et kui lapsele eelistatakse anda isa perekonnanimi, kannavad sama ema lapsed erinevaid

perekonnanimesid. Erinevat perekonnanime kandvad vanemad peavad iga lapse sünnil saama

otsustada, kumma perekonnanime laps kandma hakkab. Ei ole ühtegi mõjuvat põhjust nõuda

mitmikel sama perekonnanime, sest nende omavaheline seotus tuleb siiski vanematest (samade

vanemate lapsed), mitte sellest, et nad on õed-vennad.

Eelnõu § 9 lõike 2 punktiga 2 lubatakse lapsele anda perekonnanimeks ühe vanema

topeltperekonnanimest ühe nime. Näiteks oli lapse ema perekonnanimi enne abiellumist lapse

isaga Tamm, abielludes sai tema perekonnanimeks Tamm-Kask. Lapse isa perekonnanimi on

Kask. Lapsele saab sünni registreerimisel anda perekonnanimeks kas Tamm või Kask.

Eelnõu § 9 lõikega 3 reguleeritakse topeltperekonnanime andmist lapsele. Kuna

topeltperekonnanimi ei ole eesti nimetraditsioonis tavapärane, tuleks pigem hoiduda selliste

nimede andmisest ja juurdetekitamisest. Nii ei võimalda eelnõu anda lapsele vanema

topeltperekonnanime, mille vanem sai abielu või kooselulepingu sõlmimisel või selle kestel

nime muutmisega. Kui üks vanematest kannab selliselt saadud nime, ei ole vanematel muud

valikut, kui anda lapsele selle vanema perekonnanimi, kellel on üheosaline nimi või siis

topeltperekonnanimega vanema nimest üks perekonnanimi. Kui lapse sünd registreeritakse isa

andmeteta ja ema kannab eespool nimetatud mitmeosalist perekonnanime, siis saab anda

lapsele ema topeltperekonnanime, samuti ühe perekonnanime osa topeltperekonnanimest.

Topeltperekonnanime edasiandmist ei piirata eelnõuga vaid siis, kui vanem on saanud selle

nime sünnil või kui mõlemad vanemad kannavad selliselt saadud nime, samuti juhul, kui lapse

õde või vend vanema topeltnime juba kannab. Sünnil saadud topeltperekonnanime

edasiandmiseks võib olla õiguspärane ootus. Tegemist võib olla mitu põlvkonda tagasi tekkinud

perekonnanimega, mille edasiandmine võib perekonna või suguvõsa identiteedi seisukohalt olla

oluline. Olukorras, kus mõlemad vanemad kannavad topeltperekonnanime, on erand vältimatult

vajalik, sest lapsel on õigus vanema perekonnanimele ja valikuvõimalust ei ole. Kui pere vanem

laps juba kannab vanema topeltperekonnanime, siis võib laste võrdse kohtlemise eesmärgil

sama topeltperekonnanime anda ka vastsündinule.

Eelnõu § 9 lõikega 4 lubatakse eelnõu § 9 lõigetes 2 ja 3 sätestatust teha erand, kui lapse

vanematel on oma kodakondsuse kaudu seos muu riigiga. Nii näiteks saab hispaania

nimetraditsiooni kohaselt anda lapsele perekonnanimeks vanemate nimede kombinatsiooni

(tavapäraselt isa perekonnanimedest esimene ja ema perekonnanimedest esimene), india

nimetraditsiooni kohaselt jääb laps ilma perekonnanimeta, kui kumbki vanem perekonnanime

ei kanna. Ehkki Eesti isikunimemall on eesnimi + perekonnanimi, saab muu riigi

nimetraditsiooni alusel sellest kõrvale kalduda. Kuigi isikul võib tekkida eesnime või

perekonnanime puudumise tõttu asjaajamises probleeme, et tähenda see, et peaksime isikule

andma nime, mida tema kodakondsusriik talle ei võimalda. Seega võib näiteks India kodanikule

sünnil antud (kastiühiskonnas sobimatu) perekonnanimi takistada tal kodakondsusriigis isikut

tõendavat dokumenti taotleda ning kui talle väljastatakse pass ilma perekonnanimeta, tekib tal

probleeme sünnidokumendi kasutamisega, kuna sellel ei ole tema ametlik nimi.

Samuti saab lapsele anda vanema abieluga või kooselulepinguga saadud topeltperekonnanime,

kui see oleks vanema kodakondsusriigis võimalik.

Lapsele saab anda vanema abielu või kooselulepingu sõlmimisel või nimemuutmisel saadud

topeltperekonnanime ka siis, kui tema sünd registreeritakse ilma teise vanema andmeteta. Kui

lapse perekonnanime valiku otsustab eestkostja, saab ka tema valida lapse perekonnanimeks

üksnes lapse vanema perekonnanime.

22

Kui ettepaneku lapsele nime andmiseks teeb eestkostja või eestkostja ülesannete täitja ning

lapse vanemad on teada ja lapse sünd registreeritakse vanemate andmetega, saab lapsele anda

ema või isa perekonnanime, eestkostjal ei ole õigust valida muud perekonnanime. Seda

põhimõtet kinnitab ka eelnõu § 9 lõikes 2 sätestatud põhimõte, mille kohaselt antakse lapsele

tema vanema perekonnanimi.

Sünni registreerimisel ees- ja perekonnanime andmise küsimustes on kohus leidnud, et kuigi

lapsele nime andmine kuulub perekonna eraelu kaitsealasse, võivad riigid kehtestada

nimetraditsioonist ja õigusselgusest tulenevaid nõudeid, kui need on selgelt sätestatud ega ole

meelevaldsed11. Samuti on kohus pidanud konventsiooniga kooskõlas olevaks perekonnanime

süsteemi puudutavaid piiranguid, sealhulgas topeltperekonnanime andmisele seatud nõudeid,

rõhutades riigi laia otsustamisruumi selles valdkonnas.12 (vt Heidecker-Tiemann vs. Saksamaa;

Freifrau von Rehlingen jt vs. Saksamaa).

Eelnõu § 9 lõikega 5 reguleeritakse olukordi, kus valla- või linnavalitsus peab täitma eestkostja

ülesandeid, mis on reguleeritud perekonnaseaduse (edaspidi PKS) §-s 176. Kui eestkostet

teostatakse teadmata päritolu lapse üle, saab eestkostja valida perekonnanime arvestades eelnõu

nimemuutmise sätteid. Perekonnanime valikul juhindutakse eelnõu nimemuutmise peatüki

sätetest.

Kui lapse vanemad ei jõua lapse isikunimes kokkuleppele või lapse ainuke vanem või eestkostja

ei tee mõistliku aja jooksul ettepanekut lapsele antava isikunime kohta, läheb otsustusõigus üle

valla- või linnavalitsusele, kelle kohustus on vajadusel täita eestkostja ülesandeid. Kohustus

tekib sellel valla- või linnavalitsusel, kelle haldusterritooriumil on lapse ema RR-i kantud

elukoht. RRS-i kohaselt kantakse lapse sünni registreerimisel Eestis vastsündinu elukoha

aadressina RR-i tema ema RR-i kantud elukoha aadress lapse sünni ajal (RRS § 71 lõige 1).

Vajadusel võib kohustuse võtta ka vastsündinu hariliku viibimiskoha valla- või linnavalitsus

(PKS § 176 lõige 4). PKTS-i kohaselt tuleb lapse sünni registreerimise avaldus esitada ühe kuu

jooksul lapse sündimise päevast arvates (PKTS § 23 lõige 1). Kui kiiresti pärast selle tähtaja

möödumist peab valla- või linnavalitsus sekkuma, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Valla- või

linnavalitsus otsustab lapsele antava isikunime kirjaliku motiveeritud haldusaktiga.

Eelnõu § 9 lõikega 6 antakse lapse vanemale ja eestkostjale võimalus sünni registreerimise

avaldust esitades saada teavet, kas soovitud isikunime juba kannab RR-i andmetel mõni elav

isik. Vastav kontroll tehakse igas sünni registreerimise menetluses; kui avaldus esitatakse

e-teenuses, kuvatakse teave teenuse sees pärast lapsele soovitud nime märkimist; kui avalduse

esitab asutus kohapeal, esitab vastava selgituse ametnik. Sünni registreerimisel ei ole keeldu

anda elava isikuga sama isikunime, kuid selline teave aitab vanemal või eestkostjal teha

teadlikuma valiku, andes võimaluse vältida samanimeliste isikute teket. Kui selgub, et sünni

registreerimise avaldusel on märgitud lapsele isikunimi, mida keegi juba kannab, on vanemal

või eestkostjal võimalus valida uus nimi või jääda oma valiku juurde. Sellisele teabele puudus

isikutel varem juurdepääs, kuid selleks oli olemas põhjendatud huvi. Vanemat või eestkostjat

teavitatakse nii sama isikunime kandvate isikute arvust kui ka nende isikute vanusest

(sünniaasta täpsusega).

Samasuguse kontrolli läbib isikunimi ka muudel lapsele isikunime andmise juhtudel. Isaduse

omaksvõtu avalduse menetluses – kui lapsele soovitakse anda isa perekonnanimi – kontrollib

avaldust menetlev asutus soovitud isikunime esinemist RR-ist. Kui kohus menetleb põlvnemise

11 Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas 22500/93 Guillot vs. Prantsusmaa.

Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. septembri 2007. aasta otsuses kohtuasjas 10163/02, Johansson vs. Soome 12 Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas 31745/02, Heidecker-Tiemann vs. Saksamaa.

Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas 33572/02, Freifrau von Rehlingen jt vs. Saksamaa.

23

tuvastamise, põlvnemise vaidlustamise või lapsendamise asja, kontrollib kohus RR-i andmeid

ja teavitab vajadusel menetlusosalisi, lähtudes eelnõu § 9 lõikest 6 ja § 10 lõikest 5 ning

lapsendamiste puhul eelnõu § 9 lõikest 6 ja § 11 lõikest 1.

Võrreldes NS-iga põhimõttelisi muudatusi ei tehta. Välja jäetakse nõue anda mitmikele sama

perekonnanimi. See piirang ei ole vajalik, kuna puudub üldine norm, et samade vanemate lapsed

peavad kandma sama perekonnanime. Ei ole põhjendatud kohelda mitmikke üksikult sündinud

lastest erinevalt. Eelnõuga jäetakse välja ka leidlapse nime sätted, kuna teadmata päritolu lapse

nime otsustab eestkostja või eestkostja ülesannete täitja ning see õigus on eelnõuga sätestatud.

Sisulist muudatust vastsündinule isikunime andmisel ei teha. Eelnõuga jääb välja ka surnult

sündinud lapsele isikunime andmine. Kuna surnult sündinud laste andmeid ei kanta RR-i

tulenevalt PKTS § 22 lõikest 2, puudub vajadus sätestada neile isikunime andmise regulatsioon.

Sellise laste kohta kogutakse teave tervishoiuteenuste kohta peetavas andmekogus, kuhu saab

kanda ka vanemate valitud nime, millele ei ole vaja kehtestada eraldi reegleid, kuid soovi korral

saab juhinduda eelnõust. Uuena luuakse võimalus anda lapsele vanema topeltperekonnanimest

üks osa ja teavitada lapsele nime andmisel sama isikunime kandvatest isikutest.

Eelnõu §-ga 10 sätestatakse lapsele perekonnanime andmine, kui tema põlvnemine muutub.

Eelnõu § 10 lõigetega 1 ja 2 nähakse ette, et kui lapse isa võtab isaduse omaks pärast sünni

registreerimist või kui kohus tuvastab isaduse, võib kohus lapsele anda isa perekonnanime.

Perekonnanime andmisel lähtutakse samadest reeglitest, mis on sünni registreerimisel

perekonnanime valikul. Kui lapsel tekib õiguslik seos isaga, on tal õigus kanda isa

perekonnanime. Eelnõu § 10 lõikega 3 nähakse ette, et kui kohus rahuldab põlvnemise

vaidlustamise hagi, kui lapsel kaob õiguslik seos isaga, võib laps kanda ema perekonnanime.

Kohus võib põlvnemise tuvastamisel või vaidlustamisel kaaluda, kas lapse huvides on anda

talle teine perekonnanimi või jätta alles kantav perekonnanimi. Siin tuleb tähele panna ka

asjaolu, et isadust omaks võtta, põlvnemist tuvastada ja vaidlustada saab ka täisealise isiku

suhtes. Sõna „laps“ tuleb selles paragrahvis mõista kui põlvnemise suhte poolt, ühe isiku (lapse)

põlvnemist teisest isikust (isast), juhindudes PKS 7. peatükist. Lapsele võib anda isa selle

perekonnanime, mida ta kannab toimingu tegemisel, näiteks võib laps saada isa perekonnanime,

mida isa kannab isaduse omaksvõtu hetkel, mitte seda perekonnanime, mida isa kandis lapse

sünni hetkel.

Võrreldes NS-iga on eelnõuga täpsustatud, millised on perekonnanime valikud, kui laps saab

või kaotab õigusliku seose isaga, st lähtutakse sünni registreerimisel perekonnanime andmise

reeglitest.

Eelnõu §-ga 11 sätestatakse isikunime andmine lapsendamisel või lapsendamise kehtetuks

tunnistamisel. Lapsendamise ja selle kehtetuks tunnistamise otsustab kohus (PKS 11. peatükk),

kes samas menetluses saab otsustada ka lapsele uue isikunime andmise.

Eelnõu § 11 lõike 1 kohaselt võib kohus lapsendamisel anda lapsele uue isikunime lähtudes

eelnõu §-st 9. Peresisese lapsendamise korral (üks abikaasadest või registreeritud elukaaslastest

lapsendab teise abikaasa või registreeritud elukaaslase lapse) on võimalus anda lapsele teise

vanema perekonnanimi, aga on ka võimalus anda uus eesnimi, nii saab lapsendaja kui vanema

õigustesse astuja realiseerida võimaluse kaasa rääkida lapsele antava eesnime valimisel.

Perevälisel lapsendamisel (lapsendatakse laps, kes ei ole kummagi vanemaga bioloogiliselt ega

juriidiliselt seotud) saab anda lapsele isikunime samamoodi, kui antakse isikunimi lapse sünni

registreerimisel. Kohtul on võimalus kaaluda, kas eesnime muutmine on lapse huvides, ja

vajadusel uus eesnimi andmata jätta, kui näiteks laps on oma eesnimega harjunud. Peresisesel

lapsendamisel ei pea lapse perekonnanime muutma, kui laps jääb kandma vähemalt ühe vanema

perekonnanime. Perevälisel lapsendamisel tuleb lapse perekonnanime muuta, sest lapsendaja

24

on võrdne bioloogilise vanemaga ja laps saab kanda vaid vanemaga sama perekonnanime.

Eelnõu § 11 lõike 2 kohaselt võib kohus lapsendamise kehtetuks tunnistamisel anda lapsele

lapsendamiseelse isikunime. Kui lapsendamine tunnistatakse kehtetuks, kaob lapsel õiguslik

seos lapsendajatega ja ühtlasi õigus kanda nende perekonnanime. Kohus saab lapsendamise

kehtetuks tunnistamisel anda lapsele lapsendamise eel kantud isikunime. Lapsendamise

kehtetuks tunnistamine on erakordne meede. Kohus võib tunnistada lapsendamise kehtetuks,

kui see on toimunud ilma lapsendaja avalduseta või lapse või ühe vanema nõusolekuta (PKS

§ 166). Kui on alus lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks, võib eeldada, et lapse huvides on

taastada endine olukord, samuti anda tagasi endine isikunimi.

Võrreldes NS-iga sisulisi muudatusi eelnõuga ei tehta. Ka praegu reguleerib NS valdkonda

loogiliselt, põhimõtted on selged ja puudub põhjus toimida teisiti.

Eelnõu 3. peatükiga (§-d 12–16) reguleeritakse isikunime vahetamist.

Eelnõu §-ga 12 sätestatakse, et isikunime vahetamine on:

1) abikaasa perekonnanime võtmine või sellest loobumine abielu sõlmimisel, lahutamisel või

kehtetuks tunnistamisel;

2) registreeritud elukaaslase perekonnanime võtmine või sellest loobumine kooselulepingu

sõlmimisel, lõpetamisel ja kehtetuks tunnistamisel;

3) uue eesnime ja soole vastava tunnusega perekonnanime võtmine sooandmete muutmisel.

Eelnõu §-s 12 nimetatud juhtudel ei anta isikule uut nime andmise tähenduses ega muudeta

nime isiku vabalt kujundatud uue identiteedi loomiseks, vaid isikul on seaduses ette nähtud

võimalus vahetada oma nime seoses abielu, registreeritud kooselu või sooandmete

muutumisega.

INS-i 3. peatükiga, milles käsitletakse isikunime vahetamist, kehtiva nimeseadusega võrreldes

sisulisi nimeõiguslikke aluseid oluliselt ei muudeta, kuid muutub regulatsiooni ülesehitus ja

terminoloogia.

Kehtivas NS-is on abielu sõlmimisel nime muutmine reguleeritud uue perekonnanime

andmisena (NS § 10), soo muutmisel uue isikunime andmisena (NS § 15) ja abielu lahutamisel

või kehtetuks tunnistamisel perekonnanime taastamisena (NS §-d 11–12). Registreeritud

kooselule kohaldatakse abikaasade regulatsiooni analoogia korras.

INS-iga on need olukorrad koondatud ühtse mõiste alla ning käsitletud isikunime vahetamisena.

Abielu, kooselulepingu ja sooandmete muutmisega seotud nimetoimingud on süstematiseeritud

eraldi peatükki ning kooseluleping on sõnaselgelt nimetatud, mitte üksnes kaudselt hõlmatud.

Muudatus on seega peamiselt süsteemne ja normitehniline. See muudab regulatsiooni

selgemaks ja loogilisemaks, eristades üheselt isikunime andmist, vahetamist ning isiku soovil

toimuvat muutmist.

Isikunime vahetamise täpsemaid reegleid on selgitatud järgnevates paragrahvides.

Eelnõu §-ga 13 reguleeritakse perekonnanime vahetamist abielu või kooselulepingu

sõlmimisel. Abikaasade ühise perekonnanime kandmine on eesti nimetraditsiooni osa, mis

annab loodavale perele mõttelise raamistiku. Samas valivad paljud abielu sõlmimisel võimaluse

jääda kandma oma perekonnanime – ka see on võimalik ja osa traditsioonist. Eelnõuga antakse

kooselulepingu sõlmijatele perekonnanime vahetamiseks abiellujatega võrdväärne võimalus.

25

Nime vahetamine on abiellujate ja kooselulepingu sõlmijate valik, mis sõltub nende tahtest ning

soovist, kuid eelnõuga antakse reeglid, millest perekonnanime vahetamisel lähtuda.

Abielu või kooselulepingu sõlmimisel saab perekonnanime vahetada ainult üks partneritest.

Piirangu eesmärk on tagada õigusselgus ja perekonnanime kaudu perekonnaga seotuse

näitamine. Piirang aitab vältida ka kahest nimest koosnevate perekonnanimede põhjendamatut

levikut – kui anda mõlemale abikaasale võimalus kanda kahest nimest koosnevat

perekonnanime, siis saaksid sellest abielust sündinud lapsed samuti kahest nimest koosneva

perekonnanime. Traditsiooniliselt väljendab kahest nimest koosnev perekonnanimi

abielusuhet, laste puhul oleks see eksitav.

Kui abielu või kooselulepingu sõlmimisel otsustatakse perekonnanime vahetada, on selleks

eelnõu § 13 lõike 1 järgi kolm võimalust:

1) üks abikaasadest või registreeritud elukaaslastest säilitab olemasoleva perekonnanime ja

teine võtab abikaasa või registreeritud elukaaslase perekonnanime, mille tulemusel hakatakse

kandma ühist nime (eelnõu § 13 lõike 1 punkt 1);

2) üks abikaasadest või registreeritud elukaaslastest lisab oma perekonnanime järele

sidekriipsuga abikaasa või registreeritud elukaaslase perekonnanime, mille tulemusel on

abikaasadel või registreeritud elukaaslastel erinevad perekonnanimed, mille seob kokku ühe

abikaasa või registreeritud elukaaslase perekonnanimi (eelnõu § 13 lõike 1 punkt 2);

3) ühel abikaasadest on lubatud vahetada oma sidekriipsuga ühendatud, varasema abieluga või

kooselulepingu sõlmimisega saadud perekonnanime osa abikaasa või kooselupartneri

üheosalise perekonnanime vastu (eelnõu § 13 lõike 1 punkt 3). Näiteks perekonnanime kandev

abielluja Kivi-Kask vahetab eelmiselt abikaasalt saadud perekonnanime Kask uue abikaasa

perekonnanime Kuusk vastu. Uus nimi oleks Kivi-Kuusk.

Eelnõu § 13 lõikega 2 sätestatakse piirang, mille järgi ei lubata topeltperekonnanime

põhjendamatu leviku piiramiseks ühiseks perekonnanimeks võtta ühe abielluja või

kooselulepingu sõlmija kahest nimest koosnevat perekonnanime, mis on saadud varasema

abieluga või kooselulepinguga. Topeltperekonnanimi näitab kahe perekonna seost, mis luuakse

abielu või kooselulepingu sõlmimisega. Kui topeltperekonnanime kandev isik sõlmib järgmise

abielu või kooselulepingu, siis võib ta ise sellist nime kandma jääda (puudub kohustus, et

topeltperekonnanimi näitaks kehtivat abielu või kooselulepingut), kuid selle edasiandmine

uuele abikaasale või registreeritud elukaaslasele ei ole põhjendatud, kuna uuel partneril puudub

seos selle perekonnaga, kust liidetud nimi pärineb. Kui kooselulepingu sõlmimisel lisab üks

registreeritud elukaaslastest oma perekonnanimele teise registreeritud elukaaslase

perekonnanime, siis juhul, kui samad isikud sõlmivad omavahel abielu, ei saa üht

perekonnanime kandev registreeritud elukaaslane vahetada oma perekonnanime teise,

topeltperekonnanime kandva elukaaslase perekonnanime vastu, mille tulemusel kannaksid nad

mõlemad samasugust topeltperekonnanime. Kuna üldreegli järgi võib kahest nimest koosnevat

perekonnanime kanda vaid üks abikaasadest või registreeritud elukaaslastest, ei ole

põhjendatud võimaldada sellest piirangust mööda minna mitme suhte kaudu, sest see seaks

isikud ebavõrdsesse olukorda.

Eelnõu § 13 lõikega 3 lubatakse abielu või kooselulepingu sõlmimisel nime vahetamisel teha

erand, kui isik soovib perekonnanime, mis vastab tema või tema abikaasa või registreeritud

elukaaslase kodakondsusriigi õigusele. Näiteks võib Brasiilias, kus tavapäraselt on igal isikul

neli perekonnanime, abielu sõlmimisel kumbki abikaasadest kombineerida oma perekonnanime

abikaasa perekonnanimega. Lähtutakse just kodakondsusest, sest abikaasal või registreeritud

elukaaslasel tuleb Eestis sõlmitud abielu või kooselulepingu andmed viia oma kodakondsusriiki

ning nime vahetamise korral taotleda seal uus isikut tõendav dokument. Et see oleks takistusteta

võimalik, tuleb arvestada tema kodakondsusriigi õigust. Samuti võimaldatakse erandit

26

rakendada Eesti kodanikul juhul, kui tema abikaasal või registreeritud elukaaslasel on seos

muukeelse nimetraditsiooniga ning ta soovib võtta oma abikaasa nimetraditsioonidele vastavat

perekonnanime.

Abielu sõlmimisel perekonnanime vahetamise regulatsioonis jäädakse traditsioonilise ja

väljakujunenud korralduse juurde. Kuna eesti nimetraditsioonis on topeltperekonnanimi

erandlik, siis luuakse selle saamiseks piiratud võimalus, lubades ainult ühel abikaasadest sellist

nime kanda – peamine eesmärk on välistada olukord, kus abielust sündinud lapsed saaksid

kanda üksnes topeltperekonnanime. Seetõttu seatakse uuendusega ka piirang, et abieluga

saadud topeltperekonnanime ei saa järgmist abielu sõlmides abikaasale anda. Uuendusena

luuakse võimalus, et topeltperekonnanime kandja saab järgmist abielu sõlmides loobuda

varasema abieluga oma nimele liidetud abikaasa perekonnanimest, asendades selle uue

abikaasa perekonnanimega.

NS § 4 lõikes 8 on märgitud, et selles seaduses abikaasade ja abielu kohta sätestatut

kohaldatakse ka registreeritud elukaaslaste ja registreeritud kooselu kohta. INS-is on

samasisulised sätted ette nähtud nii abikaasadele kui ka registreeritud elukaaslastele.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt kuulub abielu korral perekonnanime valik

konventsiooni artikli 8 kaitsealasse, kuna nimi on osa isiku identiteedist ja perekondlikust

kuuluvusest. Samas on kohus rõhutanud, et abielunime regulatsioon ei tohi olla soopõhiselt

kallutatud ega asetada üht abikaasat automaatselt ebasoodsamasse olukorda. Euroopa

Inimõiguste Kohus on tuvastanud rikkumise olukorras, kus regulatsioon nägi ette ühe abikaasa

– praktikas naise – kohustusliku nimevahetuse või piiras põhjendamatult teise abikaasa

võimalust võtta partneri perekonnanimi.13 Käesolevas eelnõus sätestatud regulatsioon on

sooliselt neutraalne ega eelda ühegi abikaasa automaatset nimevahetust. Nime valivad

abikaasad kokkuleppel ja mõlemal poolel on võrdne õigus säilitada oma senine perekonnanimi,

võtta teise abikaasa nimi või valida seaduses lubatud liitnimi. Regulatsiooniga ei seata ühe

abikaasa nime teise omast eelistatumasse positsiooni ega lähtuta soopõhisest rollijaotusest.

Eelnõu §-ga 14 reguleeritakse nime vahetamist, kui abielu lahutatakse või kooselu lõpetatakse.

Isik, kes vahetas abielu või kooselulepingu sõlmimisel või kestel perekonnanime nii, et kannab

abikaasa või registreeritud elukaaslase perekonnanime või tema nime sisaldavat

topeltperekonnanime, võib abielu lahutamisel või kooselulepingu lõpetamisel perekonnanime

vahetada varem kantud perekonnanimega.

Nime saab vahetada nii perekonnaseisuasutuses, notari juures kui ka kohtus abielu lahutades.

Valik sõltub ainult sellest abikaasast, kellel on õigus perekonnanime vahetada. Perekonnanime

vahetamine ei vaja teise abikaasa nõusolekut.

Abielu või kooselulepingu lõpetamisel ei pea perekonnanime vahetama, võimalik on jääda

kandma senist perekonnanime. Isik, kes kannab oma nimele liidetuna abikaasa või

registreeritud elukaaslase perekonnanime, ei saa seda järgmist abielu või kooselulepingut

sõlmides edasi anda.

Sarnaselt NS-ile nähakse eelnõuga ette, et abielu lahutamisel või kooselulepingu lõpetamisel

on perekonnanime vahetamise õigus ka sellel abikaasal või registreeritud elukaaslasel, kes

võttis ühise perekonnanime või kelle nimele liideti abikaasa või registreeritud elukaaslase

13 Euroopa Inimõiguste Kohtu 16. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas 29865/96, Ünal Tekeli vs. Türgi; Euroopa

Inimõiguste Kohtu 22. veebruari 1994. aasta otsus kohtuasjas 16213/90, Burghartz vs. Šveits.

27

perekonnanimi nimemuutmise (uue isikunime andmise) menetluses abielu või kooselu kestel.

Samuti asendatakse NS-is kasutatud termin „taastamine“ terminiga „vahetamine“. Uuendusena

ei piirata eelnõuga endise nime valikuid enne esimest abielu või lahutatava abielu sõlmimisel

kantud perekonnanimega. Tagasi saab võtta mistahes perekonnanime, mida isik on varem

kandnud. Sama reegel kehtib ka registreeritud elukaaslase kohta.

Eelnõu §-ga 15 sätestatakse kohtu võimalus juhul, kui üks pooltest seda taotleb, abielu või

kooselulepingu kehtetuks tunnistamisel vahetada isiku kantav perekonnanimi kehtetuks

tunnistatava abielu või registreeritud kooselu sõlmimisel kantud perekonnanimega. PKS-iga on

lubatud abielu kehtetuks tunnistada ning kehtetuks tunnistatud abielu on tühine algusest peale,

seda abielu ei ole olemas olnud. Kui niisugust abielu sõlmides on üks abikaasadest vahetanud

perekonnanime, saab kohus otsustada, kas isik jääb abielu või kooselulepingu sõlmimisel

saadud perekonnanimega või hakkab kandma abielu või kooselulepingu sõlmimisel kantud

perekonnanime. Sama põhimõte kehtib ka kooselulepingu kehtetuks tunnistamisel.

Võrreldes NS-iga on eelnõuga laiendatud kohtu pädevust. Varem ei olnud võimalik valida

abielu või kooselulepinguga saadud perekonnanime jätmist ning kohus sai vaid tagasi anda

abielu või kooselulepingu sõlmimisel kantud perekonnanime.

Eelnõu § 16 lõikega 1 sätestatakse inimesele soo andmete muutmisel isikunime vahetamine.

Soolisel üleminekul saab isik PKTS-i alusel taotleda sooandmete muutmist RR-is. Samas

menetluses on isikul võimalik vahetada kantav eesnimi soole vastava eesnimega ning jätta

kantavalt perekonnanimelt ära või liita sellele soole vastav tunnus (näiteks nime Ivanov asemel

Ivanova).

Eelnõu § 16 lõikega 2 nähakse ette, et kui isik loobub sooandmete muutmisest ja taotleb

sooandmete muutmisele eelnenud sooandmete taastamist RR-is, saab ta vahetada kantava

eesnime sooandmete muutmise eel viimati kantud eesnimega ning jätta kantavalt

perekonnanimelt ära või liita sellele soole vastava tunnuse. Kui isiku perekonnanimi ei ole

sooandmete muutmisest alates mõne nimetoiminguga muutunud, saab ta sooandmete

taastamisel tagasi sooandmete muutmise eel viimati kantud perekonnanime; kui aga

perekonnanimi on nimetoiminguga muutunud, saab ta sootunnuse osas korrastada kantavat

perekonnanime (näiteks Oleg Ivanov saab sooandmete muutmisel uue isikunime Olga Ivanova,

sõlmib kooselulepingu ja saab perekonnanime Pavlova, taastab algse soo ning saab isikunime

Oleg Pavlov). Kui isik soovib sooandmete muutmisel muud perekonnanime või sooandmete

taastamisel muud isikunime, siis ei saa seda teha isikunime vahetamise reeglite alusel, vaid

isikul tuleb esitada nimemuutmise avaldus 4. peatükis sätestatud alusel.

Võrreldes NS-iga lisatakse eelnõuga sooandmete taastamisel isikunime vahetamise sätted.

Välja jäetakse alaealist ja eestkostetavat puudutav, sätteid rakendatakse ilma sihtrühmasisese

täpsustuseta. Alaealise puhul lähtutakse lapse huvidest ja sooandmete muutmiseks on vajalik

hooldusõiguslike vanemate ühine taotlus. Piiratud teovõimega täisealist esindab mistahes

menetlustes kohtu määratud eestkostja, kui eestkoste seadmise määrusest ei tulene teisiti.

Eelnõu 4. peatükiga reguleeritakse isikunime muutmist.

Eelnõu § 17 lõikega 1 avatakse isikunime muutmise sisu, mis on isiku soovil isikunime

asendamine uue isikunimega. Isikunime muutmisel loobub isik kantavast isikunimest ja valib

uue eesnime või perekonnanime või mõlemad. Isikunime muutmisega antakse isikule võimalus

luua uus identiteet, kanda muud nime, kui kantav nimi ei ole isikule teatud põhjustel enam

vastuvõetav. Isikunime muutmise üldine eesmärk ongi mõjuval põhjusel kanda muud nime.

NS-is kasutatakse sõnastust „uue isikunime andmine isiku soovil“. Tavakasutuses osutus see

28

termin liiga keeruliseks ning tekitas segadust, uue nime andmist taotlevad isikud ja menetlevad

ametnikud kasutavad üldisemat väljendit „nime muutmine“. Sama väljendit on kasutatud

teabetekstides. Seega saab öelda, et mõiste „isikunime muutmine“ on üheselt arusaadav ja selle

kasutamine asjakohane.

Eelnõu § 17 lõikes 2 nimetatakse asutused, kellel on isikunime muutmise pädevus:

Siseministeerium ja KOV-i üksuse omavalitsusorgan. Seega on nimemuutmise pädevusega

asutused lisaks Siseministeeriumile Jõhvi Vallavalitsus, Pärnu Linnavalitsus, Tallinna

Perekonnaseisuamet ja Tartu Linnavalitsus. Lõikega 2 sätestatakse isikunime muutmise

pädevus Siseministeeriumil ning nimetatud kohaliku omavalitsuse üksuste

omavalitsusorganitel. Kehtiva NS-i kohaselt tehakse nimeõiguslik muudatus Eesti

perekonnaseisuasutuses või kohtus ja isiku soovil nimemuutmise avaldus esitatakse

maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksusele kui perekonnaseisuasutusele. Samal ajal

nähakse NS § 16 lõike 9 alusel kehtestatud määruses ette, et juhul kui perekonnaseisuasutusel

puudub pädevus nime muutmist otsustada, teeb otsuse Siseministeerium. Muudatusega tuuakse

see pädevusjaotus seaduse tasandil selgemalt ja õiguslikult täpsemalt välja. Siseministeeriumi

pädevuse sätestamine seaduses on põhjendatud eelkõige vajadusega tagada ühtne

halduspraktika ja selge pädevusjaotus juhtudeks, mis ei kuulu pädeva kohaliku omavalitsuse

üksuse otsustuspädevusse.

Eelnõu § 17 lõikega 3 sätestatakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile isikunime

muutmise korra ning täpsemate andmekoosseisude ja tingimuste kehtestamiseks.

Eelnõu § 17 lõikega 4 reguleeritakse KOV-ile riiklike ülesannete täitmisega seotud kulude

hüvitamine. Kuna nime muutmine on ülesanne, mille KOV-ilt tellib riik, on lõikes 2 sätestatud

KOV-ile riikliku ülesande täitmise eest riigieelarves ette nähtud kulude hüvitamine.

Nimega seotud ülesandeid loetakse KOV-i täidetavateks riiklikeks ülesanneteks, sest KOV

täidab riigi ülesandeid riigi ettenähtud tingimustel ja KOV-i enda kaalutlusruum nende

ülesannete täitmisel on väike. Ülesande täitmine on riiklikult reguleeritud nii põhjalikult, et

KOV-il ei jää selle täitmise viisi ega laadi suhtes mingit otsustusõigust. Riik sätestab

tingimused, mida ja kuidas peab KOV tegema, et nimemuutmisega seotud ülesannete täitmine

oleks kogu riigis ühtne.

Nimemuutmise kui riigi ülesande delegeerimine KOV-ile on avaliku huvi seisukohalt

otstarbekas, sest nii tagatakse, et riigi ülesandeid täidavad kogu riigi territooriumil kohalikke

olusid hästi tundvad valla- ja linnaametnikud, aidates järgida subsidiaarsuse põhimõtet.

Nimemuutmisega seonduv ei ole KOV-i omavalitsuslik ülesanne, sest omavalitsusliku ülesande

puhul peab olema näha kohalik päritolu (nn kohalik juur) või spetsiifiline seos vastava kohaga

ning kohalik kogukond peab suutma neid omal vastutusel ja iseseisvalt täita, kuid

nimemuutmisega seonduva puhul ei ole nn kohalikku juurt ning seost konkreetse spetsiifilise

kohaga. Ülesande olemus ei vasta sisuliselt KOV-i pädevusele, vaid kuulub riigi pädevusse.

Olemuslikult on tegemist küsimusega, mis tuleb üleriigiliselt lahendada ühtemoodi, st ülesande

ulatus väljub KOV-i territooriumilt, kuuludes riigi pädevusse.

Kui riik annaks nimemuutmisega seonduva otsustamise vaid KOV-i pädevusse, st KOV-il oleks

ainupädevus selliseid küsimusi lahendada, siis võib see viia Eesti eri paikkondades elavate

inimeste erineva kohtlemiseni. Riikliku ülesande KOV-ile andmisega saab riik tagada kõigile

Eesti elanikele võrdse kohtlemise nimemuutmise üle otsustamisel.

29

KOV-i poolt nimemuutmise küsimuste lahendamist rahastatakse riigieelarvest. Ka NS-i

kohaselt on see riiklik ülesanne, mille täitmine on antud KOV-ile. Sama põhimõte on esitatud

eelnõus, mille kohaselt loetakse seda ülesannet KOV-ile pandud riiklikuks ülesandeks, mille

kulud kaetakse KOV-ile ka edaspidi riigieelarvest.

NS § 16 sisaldas kõiki uue isikunime andmise menetlusse puutuvaid sätteid, mis eelnõus

jagatakse §-desse 17–23. Põhimõttelisi muudatusi menetluses ei tehta, sätted täpsustatakse

õigusselguse ja rakendatavuse huvides.

Eelnõu §-ga 18 määratletakse isikunime muutmise õigusega isikud. Isikunime muutmise õigus

on:

 Eesti kodanikul;

 Eesti elamisloa või elamisõigusega isikul, kes ei ole ühegi riigi kodanik ja kes asus

Eestisse elama enne 1. juulit 1990. aastal ega ole pärast nimetatud kuupäeva lahkunud

elama mõnda teise riiki, ning tema järeltulijal, kes ei ole ühegi riigi kodanik ja kellele

on antud Eestis elamisluba või elamisõigus (edaspidi Eesti määratlemata

kodakondsusega isik);

 Eesti elamisloaga rahvusvahelise kaitse saajal;

 välisriigi kodanikul eelnõu §-s 30 sätestatud juhtudel.

Eesti määratlemata kodakondsusega isiku mõiste on seotud 1990. aasta 1. juulil jõustunud

ENSV immigratsiooniseadusega, millega kehtestati nõue, et Eestisse elama asumiseks peab

välismaalastel olema elamisluba. Eestis juba elavaid välismaalasi see seadus ei puudutanud ja

sealt ongi tekkinud piirkuupäev, millega eristati neid välismaalasi, kes juba Eestis elasid,

nendest, kes Eestisse tulid. Sõnastus on kooskõlas kehtiva välismaalaste seadusega.

Eelnõuga on õigustatud isikute ringi lisatud Eesti elamisloaga rahvusvahelise kaitse saaja.

Üldreeglina ei tohi Eesti riik muuta ära isiku nime, mille talle on andnud kodakondsusriik.

Nimed mängivad olulist rolli inimeste identifitseerimisel. Välisriigi kodaniku isikunime

muutmisel võib nime muutnud inimene sattuda olukorda, kus kodakondsusriik ei tunnusta

Eestis nimemuutmise teel saadud uut nime. Kui isik on eri riikides dokumenteeritud erinevate

nimedega, tekib tal mitu identiteeti ning selline olukord on vastuolus identiteedihalduses

sätestatud põhimõtetega. Eesti elamisloaga rahvusvahelise kaitse saaja võib olla isik, kellel on

Eestiga tugev side ja kes tõenäoliselt ei saa kunagi tagasi pöörduda oma kodakondsusriiki.

Lisaks võib sellise staatusega isikul olla väga kaalukad põhjused nime muutmist taotleda. Kui

pagulase staatus on antud tagakiusamise kartuse tõttu, võib nime muutmine aidata tagada isiku

julgeoleku. Pagulase staatuse andmine on reguleeritud välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seadusega. Pagulane on välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu,

rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool

päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes

ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. Seega ei pöördu pagulase staatusega isik

tõenäoliselt kunagi tagasi oma kodakondsusriiki ning nime erinevusest ei saa tekkida kunagi

probleeme. Pagulase staatuse saanud isik on olukorras, kus kodakondsusjärgne riik ei suuda või

ei taha teda kaitsta. Seega ei ole isik enam oma kodakondsusriigi kaitse all.

Õigustatud isikute ringi on lisandanud ka välisriigi kodanik, kellel on õigus nime muuta eelnõu

§-s 30 sätestatud juhtudel. Tegemist on eelnõuga loodava uue võimalusega, NS-i kohaselt ei

saanud välisriigi kodanik isikunime muuta. Välisriigi kodanik saab nimemuutmiseks piiratud

õigused – õigus tekib vaid olukordades, kus isiku kodakondsusriik ei tunnusta Eestis

perekonnasündmusega antud eesnime või perekonnanime. Välisriigi kodanikele piiratud

juhtudel nimemuutmise õiguse andmine on tingitud reaalsetest olukordadest. Näiteks ei

tunnusta isiku kodakondsusriik Eestis abieluga vahetatud perekonnanime, samas on

30

abielukanne ja nime vahetamine tehtud Eesti õiguse järgi ning kande parandamiseks ei ole alust

(tegemist ei ole vea või eksimusega). Sellised olukorrad saab põhimõtteliselt ära hoida.

Välisriigi kodanik peaks Eestis perekonnasündmusega nime vahetamisel, sünni registreerimisel

nime andmisel ise välja selgitama, kas tema kodakondsusriik tunnustab saadud nime. Kui isik

on jätnud oma hoolsuskohustuse täitmata, on tal võimalik taotleda nime muutmist, kuid tal tuleb

tõendada, et tema kodakondsusriigis saadud nime ei tunnustata (näiteks talle ei väljastata selle

nimega isikut tõendavat dokumenti), ning avalduse läbivaatamise eest tuleb tasuda riigilõiv.

Eelnõu § 18 lõikega 2 piiratakse uue põhimõttena nimemuutmise õigust inimestel, kes on süüdi

mõistetud teatud KarS-i sätete alusel. Eelnõu lõikega 2 nähakse ette, et kui isik on mõistetud

süüdi KarS-i §-s 113–114, 1181, § 121 lõike 2 punktis 2, § 133 lõikes 2, § 134 lõikes 2, §-s 135,

§ 141 lõikes 1, lõike 2 punktides 2–7 või lõikes 21, § 142 lõikes 1 või lõike 2 punktis 2, § 143

lõike 2 punktis 2 (kehtinud 16.07.2006–22.12.2013), § 1432 lõigetes 2–4, §-s 175–179, 184,

185, 187, 199–201, 209–213, § 214, § 217 lõikes 2, §-s 255, 256, 268, 394, 404 või 418

sätestatud süüteo toimepanemise eest, ei saa ta isikunime muuta seni, kuni karistusandmed

karistusregistrist kustutatud ei ole. KarRS §-s 28 nimetatud karistuste loetelu, mille kandmise

korral kohaldatakse nimemuutmise piirangut, on esitatud eelnõu koostamise seisuga ja võib ajas

muutuda.

Eelnõu § 18 lõikes 2 esitatud KarS-i loetelu puudutab ka KarS-i kehtetuid sätteid. Nendes

sätestatud süüteod ei ole dekriminaliseeritud, vaid KaRS-i sätete korrastamisel hõlmatud teiste

sätetega.

Eelnõu § 18 lõikes 2 loetletud KarS-i sätete alusel kehtestatud piirang isikunime muuta kehtib

senikaua, kuni karistusandmed on karistusregistrist kustutatud. KarRS-is loetletud

süüteokoosseisude korral jäävad isikute nimed kohtulahendites avalikuks (süüdimõistetu

isikunimi ei ole varjatud tema isikunime initsiaalidega), sealhulgas karistusandmete kustumisel.

Kui neil inimestel oleks õigus nime muuta, ei saaks täita karistusregistri seaduses sätestatud

nimede avalikustamise eesmärki.

Piirangu kehtestamine on vajalik avalikkuse huvides ja puudutab enamikku rasketes

kuritegudes (KarRS §-s 28 loetletud kuriteod) või varavastastes kuritegudes (KarS §-des 199–

201, 209–213 ja § 217 lõikes 2) süüdimõistetud inimesi ning neid inimesi, kes on süüdi

mõistetud KarS § 121 lõike 2 punkti 2 alusel.

Kui kuriteos süüdimõistetud inimestel võimaldatakse muuta isikunime, saavad nad uue

isikunime abil varjata oma identiteeti ja toimepandud kuritegusid karistuse kehtimise ajal.

Samuti võib nime vahetamine soodustada uute samaliigiliste kuritegude toime panemist

tulevikus (näiteks sarikelmid). Ka praegu saab isikukoodi alusel kontrollida isiku karistatuse

andmeid karistusregistrist, kuid tegemist on tasulise teenusega. Samuti peab selleks teadma

inimese isikukoodi. Kuigi karistusregistri andmete kohta võivad huvitatud isikud päringuid

teha, on praktikas levinud eelkõige internetiotsingute tegemine info saamiseks, kasutades

selleks inimese nime. Avalikkuse huvi pälvinud kohtuprotsesse kajastavad sageli

veebiväljaanded, kus avaldatakse ka süüteo toime pannud isiku nimi; seetõttu annab isikunime

kasutamine internetiotsingus viiteid tema toimepandud süüteole. Lisaks võimaldab Riigi

Teataja otsida kohtulahendeid isikunime alusel, mistõttu võib isikunime muutmine raskendada

kohtulahendites kajastuva teabe leidmist.

Nime muutmise piirang eelnõu § 18 lõikes 2 loetletud süüteo toimepanemisel ei ole eluaegne.

Eelnõu § 18 lõikes 2 loetletud süüteo toime pannud inimene saab oma nime muuta pärast seda,

kui tema karistusandmed sättes nimetatud süüteo eest on karistusregistrist kustutatud. Samas

on süüdimõistetud inimestel võimalik vahetada perekonnanime abielu või kooselulepingu

31

sõlmimisel, st piirang kehtib üksnes nimemuutmise menetluses, mitte

perekonnaseisutoimingutes.

Eelnõu § 18 lõikega 3 nähakse ette, et isikunime ei või muuta isik, kes on süüdi mõistetud

karistusseadustiku §-s 89–93, 95–112, § 141 lõike 2 punktis 1, § 1411 lõike 2 punktis 1, § 142

lõike 2 punktis 1, § 143 lõike 2 punktis 1, § 1431 lõike 2 punktis 1, §-s 1432,144–146, 231–238,

403, 405, 414 või 415 sätestatud süüteo toimepanemise eest. Kehtestatud piirang on tähtajatu.

Eelnõu § 18 lõikes 3 sisalduv KarS-i loetelu puudutab ka KarS-i kehtetuid sätteid. Nendes

sätestatud süüteod ei ole dekriminaliseeritud, vaid KaRS-i sätete korrastamisel hõlmatud teiste

sätetega.

NS-is on kehtestatud tähtajatu nimemuutmise keeld ette nähtud isikutele, kes on süüdi

mõistetud alaealise suhtes toimepandud seksuaalse enesemääramise vastases süüteos.

Käesoleva muudatusega säilitatakse see piirang muutmata kujul ning laiendatakse selle

kohaldamisala isikutele, kes on süüdi mõistetud riigi julgeolekut, rahvusvahelist julgeolekut,

põhiseaduslikku korda või avalikku turvalisust eriti raskelt ohustavates süütegudes.

Piirangu eesmärk on vältida olukorda, kus käesolevas lõikes nimetatud süütegudes

süüdimõistetud isik saaks nime muutmisega varjata oma identiteeti ja varasemat kuritegelikku

tausta, kahjustades sellega avalikku usaldust ning tekitades reaalse ohu teistele isikutele,

avalikule korrale või riigi julgeolekule. Võimalus muuta nime pärast karistusandmete kustumist

võimaldaks teo toimepanijal katkestada ametliku nime kaudu seose enda ja toimepandud

kuriteo vahel, raskendades isiku tuvastamist ja tema varasema tegevuse seostamist tema

isikuga. See omakorda võib suurendada ohtu, et isik saab oma tausta varjates luua uusi

usaldussuhteid või jätkata ohtlikku tegevust uue identiteedi all.

Piirangu eesmärk on vältida olukorda, kus alaealise suhtes toime pandud seksuaalkuriteos

süüdimõistetud isik saaks nime muutmisega varjata oma identiteeti ja varasemat kuritegelikku

tausta, kahjustades sellega avalikku usaldust ning tekitades reaalse ohu teistele isikutele.

Võimalus muuta nime pärast karistusandmete kustumist võimaldaks teo toimepanijal jätkata

samalaadseid tegusid uue identiteedi all, raskendades potentsiaalsete kannatanute võimalust

isikut tuvastada. Lisaks kaitseb säte alaealiste laste kui ühiskonna ühe kõige haavatama rühma

elu ja tervist, kuna sätted, mis ei luba süüdimõistetud isikul nime tema eluajal muuta,

puudutavad seksuaalkuritegusid, mis on toime pandud alaealiste suhtes.

Tähtajatu nimemuutmise keelu sätestamine on vajalik, et tagada avaliku turvalisuse

maksimaalne kaitse. Lisaks võimaldab tähtajatu keeld kõrvaldada võimalused identiteedi

manipuleerimiseks. Seksuaalkuriteod on oma olemuselt eriti rasked ja traumeerivad, mistõttu

kujutavad nendega seotud kurjategijad pikaajalist ohtu ohvritele ja kogukonnale. Piirang aitab

seksuaalkuriteo ohvril taastuda ja hoida turvatunnet. Võimalus võtta uus nimi aitab teo

toimepanijal kasutada anonüümsust uute kuritegude toimepanemiseks. Laste puhul on risk eriti

suur, sest kõige haavatavama ühiskonnarühmana ei saa nad end võimalike kurjategijate eest ise

kaitsta.

KarS §-des 89–93¹, 95–112, 231–238, 403, 405, 414 ja 415 sätestatud süütegude puhul on

tegemist kuritegudega, mis on suunatud riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, rahvusvahelise

julgeoleku, põhiseadusliku korra, avaliku turvalisuse või suure hulga inimeste elu ja tervise

vastu. Nende süütegude hulka kuuluvad muu hulgas inimsusvastased kuriteod, genotsiid,

agressioon, sõjakuriteod, terrorism, riigireetmine, salakuulamine, massilise korratuse

organiseerimine ning plahvatuse ja lõhkeainega seotud üldohtlikud teod. Tegemist on oma

laadilt selliste süütegudega, mille toimepanemine võib kaasa tuua ulatusliku ja pikaajalise kahju

32

riigile, ühiskonnale või teistele isikutele. Seetõttu ei ole põhjendatud võimaldada nendes

süütegudes süüdimõistetud isikul nime muutmise teel vähendada enda seostatavust

toimepandud kuriteoga.

Muudatus puudutab üksnes kitsalt piiritletud isikute ringi. Piirangut ei kohaldata kõikidele

kuritegudes süüdi mõistetud isikutele, vaid üksnes neile, kes on toime pannud eelnõus

nimetatud eriti rasked süüteod või seksuaalkuriteo alaealise suhtes. Seetõttu on tegemist

erandliku piiranguga, mis on seotud süüteo raskuse ja laadiga.

Eelnõu § 18 lõikega 4 nähakse ette, et eelnõu lõigetes 2 ja 3 kehtestatud piirangut ei kohaldata

isikutele, kes on süüteo toime pannud alaealisena. Piirangut ei kohaldata alaealistele, sest

alaealised on erirühm, kes nõuab oma haavatavuse tõttu kriminaalõiguse valdkonnas tavalisest

suuremat kaitset.

Eelnõu § 18 lõikega 5 nähakse ette, et eelnõu § 18 lõikes 2 loetletud karistatuse andmeid

kontrollitakse karistusregistrist. Eelnõu § 18 lõikes 3 nimetatud andmete kontrollimiseks

tehakse päring lisaks karistusregistrile ka selle arhiivile, kuna eelnõu § 18 lõikes 3 sätestatud

piirang on tähtajatu, mistõttu võib olla vajadus kontrollida mitte ainult isiku karistatuse

andmeid, vaid ka neid andmeid, mis on kantud karistusregistri arhiivi. Päringu tegemisel

töödeldakse nime muuta sooviva isiku isikukoodi ja kriminaalkorras karistamise andmeid

eelnõu § 18 lõigetes 2 ja 3 nimetatud KarS-i sätete alusel.

Kuna eelnõu § 18 lõigetes 2 ja 3 sätestatud piirangute kontrollimisel lähtutakse

karistusregistrisse ja selle arhiivi kantud andmetest, ei võeta arvesse karistusi, mis on isikule

määratud välisriigis, kuna karistusregister ei sisalda andmeid välisriigis määratud karistatuse

kohta.

Eelnõu § 18 lõikega 6 sätestatakse, et juhul, kui avalduse esitab selleks mitteõigustatud isik,

jäetakse tema avaldus läbi vaatamata. Eelnõu § 18 lõigete 2 ja 3 piirangute kontrollimisel

lähtutakse karistusregistri ja selle arhiivi kantud andmetest. Juhul, kui isik leiab, et tema

avalduse menetlusse võtmisest on keeldutud alusetult ja et karistusregistrisse kantud andmed ei

ole korrektsed, on isikul võimalik taotleda avalduse menetlusse võtmist. Avaldus võetakse

menetlusse, kui on tõendatud, et karistusregistri andmed ei vasta tegelikkusele ning isikut ei ole

süüdi mõistetud eelnõu § 18 lõigetes 2 ja 3 loetletud KaRS-i sätete järgi. Eelnõu § 18 lõike 4

järgi ei kohaldata piirangut isikule, kes on süüteo toime pannud alaealisena, kuid

karistusregistris ei koguta andmeid süüteo toimepanemise aja kohta, vaid kohtulahendi

tegemise ja jõustumise kohta. Seega, isik, kes leiab, et tema avalduse menetlusse võtmisest on

keeldutud alusetult, kuna ei ole arvestatud isiku vanust süüteo toimepanemise ajal, saab taotleda

avalduse menetlusse võtmist. Avaldus võetakse menetlusse, kui on tõendatud, et isik oli eelnõu

§ 18 lõigetes 2 ja 3 loetletud KaRS-i sätete järgi süüdi mõistetud, kuid oli süüteo toimepanemise

ajal alaealine.

Eelnõule on lisatud tabel, mis võimaldab täpsemalt tutvuda eelnõu § 18 lõigetes 2 ja 3 sätestatud

KarS-i sätete loeteluga, muu hulgas on välja toodud sätete kehtivusajad.

NS-iga reguleeritakse õigustatud isikute ringi 12. detsembri 2017. aasta siseministri määruse

nr 45 § 2 lõikes 1, välistusena ka NS § 4 lõikes 2. Kriminaalkorras karistatute nimemuutmise

keeld on esitatud § 16 lõikes 41. Uuena on lisatud nimemuutmise õigus Eesti elamisloaga

rahvusvahelise kaitse saajale ja välisriigi kodanikule, kes on Eestis perekonnaseisutoiminguga

saanud isikunime, mida tema kodakondsusriik ei tunnusta.

33

Eelnõu §-ga 19 reguleeritakse isikunime muutmise avalduse esitamist. Eelnõu § 19 lõikes 1

nimetatakse viisid, kuidas saab isikunime muutmise avaldust esitada. Isik saab avalduse esitada

isiklikult ja kirjalikult kas turvalises veebikeskkonnas või kohapeal pädevas KOV-is: Jõhvi

Vallavalitsuses, Pärnu Linnavalitsuses, Tallinna Perekonnaseisuametis ja Tartu

Linnavalitsuses. Nimetatud asutuste pädevuses on nimemuutmine olnud ka NS-i kohaselt.

Nimemuutmise menetlus algab avalduse esitamisest, üldjoonetes lähtutakse HMS §-st 14.

Avalduse vastuvõtmisel on oluline isikusamasuse tuvastamine, seda on võimalik teha

elektrooniliste vahenditega turvalises veebikeskkonnas taotlust menetledes või avaldajaga

vahetult suheldes ja vajalikke tõendusmaterjale kasutades. Turvalise veebikeskkonna kaudu

avalduse esitamiseks on vajalik elektrooniline tuvastusvahend (ID-kaart, Smart-ID, mobiil-ID).

Eestis viibib taotleja saab esitada taotluse menetlevas asutuses kohapeal, kui ta ei soovi või ei

saa kasutada turvalist veebikeskkonda.

Turvalises veebikeskkonnas avalduse esitamisel ei saa valida menetlevat asutust. Kui avalduse

lahendamine on võimalik ametniku vahetu sekkumiseta, teeb nimemuutmise otsuse ja kannab

uue isikunime rahvastikuregistrisse Siseministeerium automaatselt. Kui avalduse

lahendamiseks on vajalik ametniku vahetu sekkumine, suunatakse avaldus selle pädeva KOV-i

töölauale, kelle tööpiirkonnas on avalduse esitaja rahvastikuregistrisse kantud elukoht. Kui

avaldus on lapse nime muutmiseks ning vajalik on välja selgitada lapse arvamus, saab avalduse

esitaja ise valida, millisele pädevale asutusele avaldus suunatakse. Kuna avalduse esitamise

alustamisel ei tea avalduse esitaja, kas tema avalduse menetluses on võimalik teha

Siseministeeriumi automaatotsus või on vajalik ametniku vahetu sekkumine, ei ole üheselt

võimalik määratleda ega avalduse esitajal valida, kellele ta avaldust esitada soovib. Avalduse

menetleja selgub menetluse käigus. Sarnaselt toimub näiteks PKTS-i alusel sünni

registreerimine, kui avaldus on esitatud turvalises veebikeskkonnas: sünde registreerib KOV

(§ 3 lõige 4), kõigi eelduste täitmisel teeb rahvastikuregistri vastutav töötleja kande

rahvastikuregistrisse perekonnaseisuametniku vahetu sekkumiseta (§ 7 lõige 41).

Avalduse esitamisel turvalises veebikeskkonnas kontrollitakse vajalikke andmeid automaatselt,

mis esmalt annab avalduse esitajale teadmise, et avalduse menetlemine on võimalik, ja teisalt

vabastab ametniku samade andmete kontrollimisest. Automaatselt saab kontrollida avalduse

esitaja õigust nime muuta, st kontrollida vanust, teovõimet ja kodakondsust. Samuti saab

kontrollida, kas RR-is on olemas põlvnemise, abielu või registreeritud kooselu seos ja soovitud

nime kasutamine.

Enne kui nimemuutmise avaldus turvalises veebikeskkonnas kinnitatakse, teavitatakse avalduse

esitajat, et menetlus võib lõppeda automaatotsuse ja -kandega. See annab võimaluse loobuda

avalduse turvalises veebikeskkonnas esitamisest ja esitada avaldus pädevas KOV-is kohapeal.

Eelnõu § 19 lõikega 2 sätestatakse täiendavad võimalused isikunime muutmise avalduse

esitamiseks juhul, kui isik ei saa ilmuda pädevasse kohalikku omavalitsusse või kui tal puudub

elektrooniline tuvastusvahend. Sel juhul võib isik esitada avalduse muu isiku vahendusel, kui

täidetud on üks eelnõu § 19 lõikes 2 nimetatud vorminõuetest. Taotleja valib, millisele pädevale

kohalikule omavalitsusele avaldus edastatakse. Avalduse võib pädevale kohalikule

omavalitsusele edastada posti teel, kullerteenuse vahendusel või kasutades muud isikut, kes

toimetab avalduse pädevasse kohalikku omavalitsusse.

Eelnõu § 19 lõike 2 punkti 1 alusel saab välisriigis viibija elektroonilise tuvastusvahendi

puudumisel või juhul, kui välisriigi notari poole pöördumine ei ole võimalik, pöörduda avalduse

vorminõuete täitmiseks Eesti välisesindusse. Taotlus vormistatakse kirjalikult,

34

konsulaarametnik teeb taotlusele märke, et ta on taotleja isikusamasuse tuvastanud, ning

kinnitab taotluse notariaalselt.14

Eelnõu § 19 lõike 2 punkti 2 alusel saab välisriigis viibija elektroonilise tuvastusvahendi

puudumisel pöörduda ka välisriigi notari poole. Välisriigi notar kontrollib avaldaja

isikusamasust ning kinnitab tema isiklikult ja kirjalikult esitatava avalduse allkirjaõigsuse.

Eelnõu § 19 lõike 2 punkti 3 alusel saab kinnipidamisasutuses viibiv isik esitada kirjalikult

vormistatud taotluse ning vangla direktor teeb taotlusele märke, et ta on taotleja isikusamasuse

tuvastanud, ja kinnitab, et taotlusel on taotleja allkiri. Vangla direktori õigus teha

tõestamistoiminguid, täpsemalt kinnitada vahistatu või kinnipeetava allkirja õigsust, tuleneb

notariaadiseaduse § 53 lõike 1 punktist 7.

Eelnõu § 19 lõikega 3 nähakse ette juhud, millal ei ole võimalik turvalises veebikeskkonnas

avaldust esitada. Eelnõu § 19 lõike 1 punktiga 1 sätestatakse, et turvalises veebikeskkonnas ei

saa esitada taotlust eestkostetava nime muutmiseks, kuna nendes menetlustes on vajalik välja

selgitada eestkostetava arvamus. Seetõttu tuleb menetluses koguda täiendavaid tõendeid,

sealhulgas selgitada välja eestkostetava enda arvamus, kui isiku seisund seda võimaldab.

Piirang on vajalik, et kokku hoida menetlusele kuluvat ressurssi. Taotleja saab taotluse

esitamiseks varem valmistuda, leppida ametnikuga kokku, kuidas ja millal toimub

eestkostetava arvamuse väljaselgitamine. Piirang puudutab väikest osa nimemuutmise

taotlusest ja on seega proportsionaalne, samas ei välista see nimemuutmise õiguse

realiseerimist.

Eelnõu § 19 lõike 3 punktiga 2 nähakse ette, et turvalises veebikeskkonnas ei saa avaldust

esitada ka alaealise nime muutmiseks, kui alaealine, kelle nime soovitakse muuta, saab

täisealiseks vähem kui 60 päeva pärast. Piirang on kehtestatud menetluseks kuluva aja tõttu,

kuna teisel hooldusõiguslikul vanemal on 30 päeva aega turvalises veebikeskkonnas nõusoleku

andmiseks, lisaks peab ametnik leidma sobiva aja alaealisega vestlemiseks ja tema arvamuse

väljaselgitamiseks. Piiranguga välditakse olukorda, kus alaealine võib saada täisealiseks enne,

kui menetlus jõuab lõpule. Täisealise isiku nime saab muuta üksnes tema enda avalduse alusel,

mitte tema vanema avalduse alusel.

Lisaks nähakse eelnõu § 19 lõike 3 punktiga 3 ette, et turvalises veebikeskkonnas ei saa avaldust

esitada Eestis rahvusvahelise kaitse saajad ja välisriigi kodanikud, kellel on õigus isikunime

muuta väga erandlikel juhtudel (vt eelnõu §-s 18 sätestatud selgitused).

Eelnõu § 19 lõikega 4 nähakse ette, et alaealise isiku isikunime muutmise avalduse esitab tema

hooldusõiguslik vanem või eestkostja. Piiratud teovõimega täisealise isikunime muutmise

avalduse esitab tema eestkostja. Kui soovitakse muuta alaealise nime, märgitakse avaldusel

tema andmed, samuti avalduse esitaja – hooldusõigusliku vanema – nimi, isikukood ja

kontaktandmed. Kui alaealisel on kaks hooldusõiguslikku vanemat, on vaja teise vanema

nõusolekut alaealise nime muutmiseks. Siin lähtutakse PKS §-st 120, mille kohaselt on ühist

hooldusõigust omavatel vanematel ühine esindusõigus.

Eelnõu § 19 lõikega 5 nähakse ette, et piiratud teovõimega täisealise isiku nime muutmiseks ei

saa avaldust esitada välisriigi notari juures. Selles menetluses on vaja välja selgitada piiratud

14 Konsulaarseaduse muutmise seaduse eelnõu kohaselt on kavas alates 1. jaanuarist 2027 lõpetada ametliku

kinnitamise teenuse osutamine välisesindustes. Isikunime muutmise taotlusel saab konsulaarametnik notariaalselt

tõestada kinnitamise vormis taotleja isikusamasuse ja isiku antud allkirja. Eelnõu toimik nr 26-0025.

35

teovõimega isiku arvamus ning kuna välisriigi notarile sellist kohustust panna ei saa, peab isiku

arvamuse välja selgitama pädev KOV. Seega on otstarbekas esitada avaldus pädevas KOV-is

kohapeal.

Eelnõu § 19 lõikega 6 nähakse ette alaealise nime muutmisel teise hooldusõigusliku vanema

nõusoleku andmise viisid. Välisriigis või kinnipidamisasutuses viibiv vanem saab nõusoleku

anda samal viisil taotluse esitamisega. Lisaks saab välisriigis olev vanem edastada nõusoleku

posti teel, kui nõusoleku andja isiku on tuvastanud ja tema allkirja õigsuse on kinnitanud

välisriigi notar. Olenevalt välisriigist peab dokument olema legaliseeritud või apostilliga

kinnitatud, kui välislepinguga ei ole kokku lepitud teisiti.

NS § 16 lõikes 1 sätestatud avalduse esitamine on eelnõus reguleeritud eraldi paragrahvis, mis

hõlmab kõiki avalduse esitamisega seotud küsimusi, sealhulgas avalduse esitamist

e-rahvastikuregistris või pädevas kohalikus omavalitsuses kohapeal, lubatud viisil kinnitatud

allkirjaga avalduse esitamist kolmanda isiku vahendusel ning piiratud teovõimega isiku

nimemuutmise avalduse esitamise erisusi.

NS-is ei reguleerita avalduse kinnitamist konsulaarametniku, vangla direktori ega välisriigi

notari poolt. Siseministri 12. detsembri 2017. aasta määruse nr 45 §-ga 5 on lubatud Eesti

välisesinduse konsulaarametnikul, välisriigi notaril või vangla direktoril kinnitada

nimemuutmise avaldusel allkirja õigsust, vangla direktoril ka hooldusõigusliku vanema allkirja

õigsust lapse nime muutmise nõusolekul. Normid tuuakse seaduse tasandile.

Eelnõu §-ga 20 sätestatakse isikunime muutmise avalduse andmekoosseis.

Lõikega 1 sätestatakse, milline teave peab avalduses olema. Nimemuutmise avalduse olulisim

osa on uus soovitud isikunimi ning seaduses märgitud juhtudel nimemuutmise põhjus (eelnõu

§ 24 lõige 3, § 26 lõige 2, § 29 lõige 1). Teatud juhtudel tuleb uue eesnime taotlejal selgitada

oma nimevalikut (eelnõu § 24 lõige 2). Piiratud teovõimega isiku nimemuutmisel on avaldajaks

isik ise, kuid tema eest allkirjastab taotluse tema eestkostja. Avalduses märgitakse eestkostja

nimi, isikukood ja kontaktandmed. Kui muudetakse alaealise lapse nime, tuleb avaldusel

esitada ka teise hooldusõigusliku vanema andmed. Avaldusele lisatakse avaldaja

kontaktandmed, mis võimaldavad menetlejal esitada täpsustavaid küsimusi, anda selgitusi jm.

Avaldaja, kes ei kasuta e-posti, saab avaldusele märkida postiaadressi.

Eelnõu § 20 lõikega 2 sätestatakse, millised andmed peavad avalduses olema selle isiku kohta,

kelle nime soovitakse muuta. Avalduse andmekoosseisus ei tehta vahet sellel, kas avalduse

esitaja soovib muuta enda või oma alaealise lapse nime. Seetõttu on vaja sätestada eraldi

andmekoosseis isiku kohta, kelle nime soovitakse muuta.

Piiratud teovõimega isiku arvamuse väljaselgitamine on nimemuutmise menetluse oluline osa.

Eelnõu § 20 lõiget 3 rakendatakse olukordades, kus piiratud teovõimega isiku isikunime

muutmise taotlus esitatakse Eesti välisesinduses; sel juhul määratakse, kelle kohustus on välja

selgitada piiratud teovõimega isiku arvamus. Eelnõu § 20 lõike 3 punktiga 1 sätestatakse, et

juhul kui Eesti välisesinduse konsulaarametnik võtab tavaolukorras vastu vaid taotluse ja kui

piiratud teovõimega isik asub koos hooldusõigusliku vanema või eestkostjaga samas välisriigis,

langeb konsulaarametnikule kohustus selgitada välja isiku arvamus. Piiratud teovõimega isikul

on kohustus ilmuda koos esindajaga samasse välisesindusse, kus avaldust esitatakse. Sellise

erisuse loomine ja konsulaarametniku pädevuse laiendamine on vajalik, et piiratud teovõimega

isiku õigused oleks igal juhul kaitstud. Eelnõu § 20 lõike 3 punktiga 2 sätestatakse, et piiratud

teovõimega isiku arvamuse selgitab avaldust menetlev pädev kohalik omavalitsus juhul, kui

piiratud teovõimega isik asub Eestis. Sellise lahendusega välditakse olukorda, kus isikut peaks

36

üksnes arvamuse andmiseks viima välisesindusse või korraldama põhjendamatult keeruka

suhtluse riikide vahel.

Eelnõu § 20 lõikega 4 selgitatakse, millal on kohustuslik esitada avaldusel rahvus, emakeel ja

kõrgeim omandatud haridustase, ning sätestatakse, et haridustaseme andmed tuleb esitada

11-aastase ja vanema alaealise kohta. Nõude eesmärk on hoida RR-i andmed aja- ja

asjakohased.

NS § 16 lõikega 2 ette nähtud avalduse andmekoosseis on lahti kirjutatud eraldi paragrahvis.

Eelnõu §-ga 21 määratletakse otsustuspädevus isikunime muutmisel. Eelnõu § 21 lõikega 1

sätestatakse jagatud pädevus Siseministeeriumi ja KOV-is töötava perekonnaseisuametniku

(edaspidi perekonnaseisuametnik) vahel. Siseministeeriumis teeb otsuseid selleks pädev

ametnik. HMS § 8 lõikega 2 nähakse ette, et haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes

tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud

teisiti. Sisepädevuse jaotamiseks antava volituse täpset vormi pole ega peagi olema kuskil

sätestatud. Volitatud organ peab suutma volitust tõendada, seetõttu on muidugi mõistlik

kasutada vaid kirjalikku volitamist. Kõige praktilisem on kehtestada volitus kindlate haldusakti

tüüpide suhtes asutuse käskkirjaga. Volitus võib olla antud ka asutusesiseses seadust

täpsustavas juhendis või teenistuja ametijuhendis.15

Eelnõu § 21 lõikega 2 nähakse ette, et perekonnaseisuametnik otsustab nimemuutmise juhul,

kui vajadus kaalutlusõiguse rakendamiseks puudub või see on selgepiiriline. Nii kuulub pädeva

KOV-i perekonnaseisuametniku pädevusse eesnime muutmine (eelnõu § 24), mille puhul tuleb

hinnata eesnime vastavust eelnõu nõuetele ning välja selgitada, kas soovitud eesnime andmisel

tekib isikunimi, mis on RR-i andmetel elava isiku perekonnanimi. Mõlemad kontrollid tehakse

RR-i andmete alusel.

Perekonnaseisuametnik otsustab nimemuutmise juhul, kui soovitud eesnime ei kanna RR-i

andmetel ükski isik (eelnõu § 24 lõige 2). Perekonnaseisuametnikul on kohustus välja selgitada,

kas soovitud eesnime andmine on võimalik, kas see vastab eesti õigekeelsusreeglitele, kas see

on võõrkeelsena kasutusel teises riigis või on mugandatud eesti keelde sobivaks.

Perekonnaseisuametniku kaalutlusõigus piirdub nime hindamisega, käesoleva seaduse § 7

nõuetele vastavuse väljaselgitamisega.

Perekonnaseisuametnik otsustab nimemuutmise ka juhul, kui soovitud eesnimi ei vasta taotleja

soole, kuid taotlejal on olemas mõjuv põhjus soovitud nime kandmiseks (eelnõu § 24 lõige 3).

Kui selgub, et soovitud eesnimi ei vasta seaduse nõuetele või soovitud eesnimega moodustuks

juba olemasolev isikunimi või soole mittevastava nime andmiseks ei ole mõjuvat põhjust, on

perekonnaseisuametnikul õigus jätta avaldus rahuldamata ja keelduda uue eesnime andmisest

(eelnõu § 25 punktid 1–3).

Perekonnaseisuametniku pädevusse kuulub perekonnanime muutmine, kui soovitud

perekonnanimega on olemas põlvnemise, abielu või registreeritud kooselu kaudu seos, mille

andmed on RR-is olemas (eelnõu § 26 lõige 1). Näiteks saab RR-is põlvnemise andmete alusel

anda perekonnanime, mida kandis taotleja vanavanaem, või anda taotlejale abikaasa

perekonnanimi abielu andmete alusel. Sellises menetluses ei ole vaja kaalutlusõigust, vaid

otsustada saab RR-i andmete alusel. Kui eelnõu § 26 lõike 1 järgi on perekonnanime andmisele

15 Haldusmenetluse käsiraamat, A.Aedmaa, E. Lopman, N. Parrest, I. Pilving, E. Vene, lk 53.

37

kehtestatud piirang – lapsele ei saa anda vanema nimest erinevat nime (eelnõu § 27 lõige 1) või

soovitud nimi on vanas kirjaviisis (eelnõu § 27 lõige 2) –, on perekonnaseisuametnikul õigus

jätta avaldus rahuldamata ja uus perekonnanimi andmata (eelnõu § 28 lõige 1).

Perekonnaseisuametniku pädevusse kuulub ka välisriigi kodaniku eesnime või perekonnanime

muutmine, kui isiku kodakondsusriik ei tunnusta Eestis perekonnaseisutoiminguga saadud

nime. Samuti on perekonnaseisuametnikul õigus jätta avaldus rahuldamata ja nimi muutmata,

kui ei ole tõendatud, et isiku kodakondsusriik siin saadud nime ei tunnusta (eelnõu § 30).

Eelnõu § 21 lõikega 3 antakse muidu perekonnaseisametniku otsustuspädevuses olevate sätete

(eelnõu § 24 ja § 26 lõige 1) alusel otsustamise õigus Siseministeeriumile, kuid seda vaid

tingimusel, et otsuse saab teha teatud tingimuste täitmise korral automaatselt (eelnõu § 23).

Eelnõu § 21 lõikega 4 sätestatakse Siseministeeriumi pädevus isikunime muutmisel.

Siseministeerium lähtub oma otsuse tegemisel isikunimekomisjoni arvamusest.

Siseministeeriumi pädevuses on menetlused, kus tuleb rakendada kaalutlusõigust. Kõigis

taotlustes, kus soovitakse vabalt valitud perekonnanime, tuleb hinnata nimemuutmise põhjust

(eelnõu § 26 lõige 2) ja soovitud perekonnanime vastavust eelnõu nõuetele (eelnõu § 27).

Kaalutlusõigus antakse Siseministeeriumile, et tagada nendes menetlustes ühtne praktika.

Siseministeeriumil on õigus jätta avaldus rahuldamata ja keelduda nime muutmisest, kui

soovitud nimi ei vasta eelnõu nõuetele või kui taotlejal ei ole nime muutmiseks mõjuvat põhjust

(eelnõu § 28).

Eelnõu § 21 lõike 4 punkti 2 järgi on avaldused, kus korraga soovitakse muuta nii eesnime kui

ka perekonnanime ja kus eesnime või perekonnanime muutmise otsustamine on

Siseministeeriumi pädevuses, otsustab nimemuutmise Siseministeerium (eelnõu § 25 punkt 4).

Sellega võetakse perekonnaseisuametnikult pädevus eesnime või perekonnanime muuta, kuid

sama avalduse jagamine kahe menetleja vahel võib tekitada segadust ja tuua taotlejale kaasa

soovimatuid tagajärgi. Näiteks ei ole soovitud eesnime andmiseks takistusi, kuid vabalt valitud

perekonnanime ei ole võimalik anda, tekkiv isikunimi (uus eesnimi ja senine perekonnanimi)

ei ole taotlejale vastuvõetav jne.

Eelnõu § 21 lõike 4 punktiga 3 sätestatakse, et Siseministeeriumi pädevuses on ka need

avaldused, mille esitaja eesnime või perekonnanime on varem muudetud, s.t korduvad

avaldused. Kuna korduvalt saab nime muuta vaid mõjuval põhjusel (eelnõu § 29 lõige 1), siis

on tegemist kaalutlusotsusega.

NS § 16 lõikes 61 on nimetatud, kellel on õigus otsustada uue nime andmist, kuid ei ole

täpsustatud pädevuse piire. Eelnõuga sätestatakse nimemuutmise otsustamise pädevus jagatuna

perekonnaseisuametniku ja Siseministeeriumi vahel, nimetades konkreetset sätted ning

olukorrad.

Eelnõu §-ga 22 reguleeritakse nimemuutmise õiguse andmine perekonnaseisuametnikule.

Eelnõu § 22 lõikega 1 sätestatakse, et perekonnaseisuametnikuna tegutsemise õigus antakse

PKTS-is sätestatud korras. See kord on kehtestatud siseministri määrusega.16 PKTS § 4 lõike 2

kohaselt võib perekonnaseisuametnikuks nimetada isiku, kes vastab avaliku teenistuse seaduses

sätestatud nõuetele ning kellele valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud isik on

andnud pärast perekonnaseisuametniku eksami sooritamist perekonnaseisuametnikuna

tegutsemise õiguse. Tavapäraselt omandab perekonnaseisuametnik teadmised

perekonnaseisutoimingute tegemiseks. Kui perekonnaseisuametnikule antakse õigus otsustada

16 RT I, 15.12.2017, 6.

38

nimemuutmist, peab ta omandama teadmised isikunimeseadusest, et viia läbi nimemuutmise

menetlusi.

Eelnõu § 22 lõike 2 järgi saab valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud isik anda

isikunime muutmise otsustamise õiguse pädeva KOV-i teenistujale, kes vastab avaliku

teenistuse seaduses ametnikule sätestatud nõuetele ning kes on sooritanud

perekonnaseisuametniku eksami PKTS-i ja selle alusel kehtestatud korra kohaselt.

Siseministeeriumis teeb otsuseid selleks pädev ametnik. HMS § 8 lõikega 2 nähakse ette, et

haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel,

kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti. Sisepädevuse jaotamiseks antava volituse

täpset vormi pole ega peagi olema kuskil sätestatud. Volitatud organ peab suutma volitust

tõendada ja seetõttu on muidugi mõistlik kasutada vaid kirjalikku volitamist. Kõige praktilisem

on kehtestada volitus kindlate haldusakti tüüpide suhtes asutuse käskkirjaga. Volitus võib olla

antud ka asutusesiseses seadust täpsustavas juhendis või teenistuja ametijuhendis.17

Perekonnaseisuametnikuks saamine vormistatakse Siseministeeriumi otsusega.

NS § 16 lõike 61 punktiga 3 nähakse ette, milliste õigustega perekonnaseisuametnik võib uue

nime andmist otsustada. Eelnõuga sätestatakse eraldi paragrahvis, kuidas

perekonnaseisuametnikule see õigus antakse.

Eelnõu §-ga 23 sätestatakse isikunime automaatne otsustamine. Eelnõu § 23 lõikega 1 nähakse

ette tingimused, mille täitmisel võib isikunime muutmise otsustada automaatselt.

Eelnõu § 23 lõike 1 punkti 1 kohaselt on võimalik teha isikunime muutmise kohta

automaatotsus vaid juhul, kui isikunime muutmise taotlus on esitatud turvalises

veebikeskkonnas. Automaatmenetluses ei ole ametnikul rolli, avalduse andmeid kontrollitakse

ja otsustusi tehakse automaatselt RR-i andmete alusel. Kui avaldus esitatakse pädevas KOV-is

kohapeal või kasutatakse muid eelnõu § 19 lõikes 2 kasutatud viise, on ametnik juba menetlusse

kaasatud.

Eelnõu § 23 lõike 1 punkti 2 järgi saab automaatotsuse teha juhul, kui taotletava perekonnanime

saamise õigust on võimalik kontrollida RR-ist automaatselt – näiteks kui soovitud

perekonnanimi on taotleja vanaema nimi ning põlvnemise seose ja nime kandmise saab

tuvastada RR-i andmetel. Eelnõu § 23 lõike 1 punkti 3 järgi on automaatotsuse tegemiseks

eesnime andmisel vajalik, et soovitud eesnimi on RR-i andmetel kasutusel ning seda kannavad

taotlejaga samast soost isikud – see tagab, et soovitav eesnimi vastab seaduses sätestatud

nõuetele.

Eelnõu § 23 lõike 1 punktiga 5 sätestatakse, et automaatotsuse saab teha vaid juhul, kui ei ole

vaja rakendada kaalutlusõigust – näiteks soovitud perekonnanime on isik varem kandnud ning

need andmed on RR-is olemas või perekonnanime muutmist taotletakse esmakordselt RR-is ei

ole andmeid varasema nimemuutmise kohta.

Eelnõu § 23 lõike 1 punktiga 6 sätestatakse, et automaatotsuse saab teha ka siis, kui otsuse

tegemisel ei ole vaja välja selgitada alaealise isiku arvamust – täisealiste nimemuutmise

avaldused saab lahendada automaatselt, aga ka laste nimemuutmise avaldustes on võimalik

automaatmenetlus, kui tegemist on lapsega, kelle arvamust ei selgitata välja tema vanuse tõttu.

Eelnõu § 23 lõike 1 punktiga 7 sätestatakse, et alaealise nimemuutmise menetluses

automaatotsuse tegemine eeldab ka teise hooldusõigusliku vanema nõusoleku andmist samas

turvalises veebikeskkonnas.

17 Haldusmenetluse käsiraamat, A. Aedmaa, E. Lopman, N. Parrest, I. Pilving, E. Vene, lk 53.

39

Eelnõu § 23 lõike 1 punktiga 8 nähakse ette, et automaatotsuse saab teha üksnes positiivse

otsuse korral, seega ei tohi menetluses esineda nime andmisest keeldumise alust. Päring

karistusregistrisse, millega kontrollitakse eelnõu § 18 lõikes 2 sätestatud piirangu olemasolu,

tehakse enne avalduse vastuvõtmist.

Eelnõu § 23 lõikega 2 sätestatakse, et kui eelnõu § 23 lõikes 1 ette nähtud tingimused on

täidetud, otsustab Siseministeerium nime andmise. Automaatotsuse tegemist ei kohaldata

kõigile avaldustele, vaid üksnes turvalises veebikeskkonnas esitatud avaldustele, mille puhul

on kõik seaduses sätestatud eeldused täidetud. Isikul on võimalik valida menetluskanal, esitades

avalduse kas turvalises veebikeskkonnas või kohaliku omavalitsuse üksuses kohapeal.

Veebikeskkonnas avaldust esitades teavitatakse isikut enne avalduse lõplikku esitamist sellest,

et avalduse lahendamisel võidakse teha automaatotsus. Kui isik ei soovi, et tema avaldus liigub

automaatmenetlusse, on tal võimalik veebimenetlus katkestada ja esitada avaldus kohaliku

omavalitsuse üksuses, kus selle lahendab ametnik.

RR-i andmete kontrolle saab teha automaatselt kõigi taotluste puhul, kuid olukordades, kus

eelnõu kohaselt on vaja hinnata nime muutmise põhjuseid või soovitud nime vastavust eelnõu

nõuetele, ei tehta automaatotsuseid, vaid menetlus edastatakse ametnikule kaalutlusotsuse

tegemiseks. Positiivne automaatotsus ei tähenda seega, et negatiivne otsus tehakse

automaatselt. Vastupidi, automaatotsus on piiratud juhtudega, kus süsteem saab teha üksnes

selge positiivse lahendi.

Automaatotsuse korral tagatakse asjakohased meetmed, et kaitsta andmesubjekti õigusi,

vabadusi ja õigustatud huve. Automaatotsuse tegemisel teavitatakse nimemuutmise avalduse

esitajat sellest, et tehtud on automaatotsus ja uus isikunimi on kantud RR-i. Lisaks märgitakse,

et automaatotsuse ja -kande tegemisel kasutati RR-i andmeid. Samuti on seal vaidlustamisviide.

Karistatust ja karistusregistri arhiivi kantud andmeid kontrollitakse karistusregistrist.

Kui avaldus esitatakse turvalises veebikeskkonnas, kontrollitakse vajalikke andmeid

automaatselt, mis esmalt annab avalduse esitajale teadmise, et avalduse menetlemine on

võimalik, ja teisalt vabastab ametniku samade andmete kontrollimisest. Automaatselt saab

kontrollida avalduse esitaja õigust nime muuta, s.t kontrollida vanust, teovõimet ja

kodakondsust. Samuti on võimalik kontrollida, kas RR-i andmed toetavad avalduse esitaja

soovi, näiteks isik soovib kanda vanavanema perekonnanime ning RR-is on olemas põlvnemise

seos ja soovitud nime kasutamine. Ent kui mõjuval põhjusel soovitakse vabalt valitud

perekonnanime, siis ei saa kaalutlusotsust automaatselt teha. Seetõttu ei ole sättes eraldi

märgitud, et kaalutlusotsuste puhul ei saa automaatset kontrolli teha, sest esmased kontrollid

tehakse kõikide avalduste korral. Kaalutlusega seotud juhtumite korral edastatakse menetlus

ametnikule ja automaatotsust ei tehta. Sättes on öeldud, et automaatotsus tehakse vaid siis, kui

avalduse vastavust õigusaktides kehtestatud tingimustele on kontrollitud automaatselt RR-i

abil, mis välistab kaalutluse.

Menetluse muutmine vastab tänapäeva elektroonilistele ja infotehnoloogilistele võimalustele

ning suurendab haldusmenetluse tõhusust. Õiguslikus tähenduses ei oma tähtsust asjaolu, kas

haldusakt on kinnitatud käsitsi, digiallkirja või -templiga – tähtis on see, et saab tuvastada,

milline haldusorgan on otsuse teinud. Samuti tuleb rõhutada, et kuigi suurema osa

automaatteenustest võib otsustada IT-süsteem, vastutab haldusakti sisulise õigsuse eest

kokkuvõttes otsuse teinud haldusorgan ehk Siseministeerium.

Isikutel säilivad nende põhiõigused, näiteks õigus automaatne haldusakt vaidlustada ja

halduskohtu poole pöörduda, isegi siis, kui haldusakti on andnud Siseministeerium

40

automaatselt, sest haldusõigussuhe on tekkinud isiku ja haldusorgani, mitte otsuse teinud

ametniku vahel, kes on määratud esindama haldusorganit sisepädevuse alusel. Vaidluse korral

esitab isik kaebuse haldusorgani, mitte konkreetse ametniku ja tema allkirja vastu.

Enamasti saab asjaolusid kontrollida ettenähtud reeglite alusel toimiva IT-lahenduse abil ja kui

süsteemi kontrolli tulemus on positiivne, saab kohe teha otsuse, samuti saab otsuse alusel kanda

uue nime viivitamata RR-i. Kontrollivõimalused saab luua turvalisse veebikeskkonda, kus

andmete esitamine ja seosed RR-iga on võimalik integreerida juba andmete esitamise etappi.

Kui kontrollida automaatselt, RR-i vahendusel, ning nime muutmiseks kaalutlusotsuse vajadust

ja nime muutmisest keeldumise aluseid ei esine, tehakse otsus automaatselt, edastamata

e-teenuse kaudu esitatud avaldust ametnikule. Kui avalduses on andmeid, mida RR-i andmete

põhjal ei ole võimalik kontrollida, näiteks soovitud perekonnanime andmiseks ei leita vajalikku

seost nime kandjaga, katkeb avalduse automaatmenetlus ning avaldus edastatakse ametnikule

asjaolude selgitamiseks ja võimaluse korral nimemuutmise otsuse tegemiseks. Automaatotsuse

tegemise loogika on sama mis näiteks PKTS-i alusel sünni registreerimise

automaatmenetlustes – kui RR avalduse andmeid ei toeta, edastatakse avaldus ametnikule, kes

selgitab välja asjaolud ja registreerib sünni.

Eelnõu §-s 23 ei ole eraldi sätestatud, et kui automaatotsuse tegemise eeldused ei ole täidetud,

siis toimub tavapärane nimemuutmise menetlus ametniku osalusel. Seega kehtib üldine eelnõu

regulatsioon nimemuutmise menetluses ehk ametnik vaatab läbi isiklikult või turvalises

veebikeskkonnas esitatud avaldused, kuid teatud juhtudel on võimalik automaatmenetlus ilma

ametnikuta, kui selleks on eeldused täidetud.

Automaatne menetlus on nimemuutmise avalduse esitajale kiire ja ka tema uus nimi kantakse

RR-i rutem. Eelkirjeldatud tegevusega hoitakse muu hulgas kokku ametnike tööaega. Seega

väheneb nii inimese halduskoormus kui ka ametnike töökoormus.

Nime muutmise menetluses automaatotsuse tegemise täpsemad tingimused ja korra kehtestab

valdkonna eest vastutav minister määrusega (eelnõu § 17 lõige 3).

Automaatotsuse tegemise puhul on tähtis viidata ka isikuandmete kaitse üldmäärusele.

Automaatotsuste ja -kannete tegemine ei ole isikuandmete kaitse üldmäärusega vastuolus.

Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduses 63 on sätestatud:

„Selleks et olla töötlemisest teadlik ja kontrollida selle seaduslikkust, peaks andmesubjektil

olema õigus tutvuda isikuandmetega, mis on tema kohta kogutud, ja seda õigust lihtsalt ja

mõistlike ajavahemike järel kasutada. /…/ Igal andmesubjektil peaks seega olema õigus teada

eelkõige isikuandmete töötlemise eesmärke, võimaluse korral isikuandmete töötlemise

ajavahemikku, isikuandmete vastuvõtjaid, isikuandmete automaatse töötlemise loogikat ja

sellise töötlemise võimalikke tagajärgi (vähemalt juhul kui töötlemine põhineb

profiilianalüüsil) ning saada eelneva kohta teate. Võimaluse korral peaks vastutav töötleja

saama anda kaugjuurdepääsu turvalisele süsteemile, kus andmesubjekt saab otse tutvuda oma

isikuandmetega.“

Isikuandmete kaitse üldmääruse põhjenduses 71 on kirjeldatud, millisel juhul ei tohiks isiku

suhtes tehtav otsus põhineda üksnes automaatotsusel. Need on eelkõige juhud, kui isikule

kaasnevad otsusega õiguslikud tagajärjed.

Automaatotsuste ja -kannete puhul võivad õiguslikud tagajärjed kaasneda seetõttu, et nimest

sõltuvad muud teenused. Teisalt on aga nimemuutmise avalduse esitanud isik ise, nii et

41

menetlus tehakse inimese enda algatusel. Ainus erinevus tavapärasest otsusest on see, et

kontrolle ja otsust ei tee ametnik, vaid andmeid kontrollitakse automaatselt RR-i kaudu ning

seejärel tehakse ametniku vahetu sekkumiseta automaatotsus. Kui esineb vastuolu, siis

menetleb nimemuutmise avaldust edasi ametnik. Seega on tagatud kõik isiku õigused ja

andmeid töödeldakse turvaliselt.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 35 lõike 3 kohaselt on andmekaitsealase mõjuhinnangu

tegemine nõutud, kui füüsilisi isiklikke aspekte hinnatakse süstemaatiliselt ja ulatuslikult; kui

hindamine põhineb automaatsel isikuandmete töötlemisel, sealhulgas profiilianalüüsil; ning kui

hindamisel põhinevad otsused, millel on füüsilise isiku jaoks õiguslikud tagajärjed või mis

samaväärselt mõjutavad oluliselt füüsilist isikut.

Automaatotsustega tekib Siseministeeriumi ja avalduse esitaja vahel õiguslik suhe. Tegemist

on isikuandmete automaatse töötlemisega, mis mõjutab oluliselt füüsilist isikut ja millega

kaasneb õiguslik tagajärg. Käesoleval juhul ei hinnata füüsilisi isiklikke aspekte süstemaatiliselt

ja ulatuslikult, sest protsessi algatab isik ise, kui ta esitab nimemuutmise avalduse. Mõni

inimene võib seda teha kord elus, mõni teine paar korda, kuid süstemaatilisust ega ulatuslikkust

ei ole selles olukorras võimalik tuvastada. Seega ei ole vaja koostada ka andmekaitsealast

mõjuhinnangut. Haldusmenetluse ja andmetöötluse tahte esitab alati esimesena avalduse alusel

isik, kes soovib nime muuta.

Kuna nime muutmise automaatotsus on haldusakt, siis loetakse seda isikuandmete kaitse

üldmääruse artikli 22 tähenduses automaatotsuseks. Artiklis 22 käsitletakse automatiseeritud

töötlusel põhinevate üksikotsuste tegemist. Artikli 22 lõike 1 kohaselt on andmesubjektil õigus

mitte olla sellise otsuse subjekt, mis põhineb üksnes automatiseeritud töötlusel, sealhulgas

profiilianalüüsil, ning millel on tema suhtes õiguslikud tagajärjed või mis teda muul viisil

oluliselt mõjutab. Artikli 22 lõike 2 punkti b kohaselt ei kohaldata artikli 22 lõiget 1, kui otsus

on lubatud vastutava töötleja suhtes kohaldatava liidu või liikmesriigi õigusega, milles on

sätestatud ka asjakohased meetmed andmesubjekti õiguste ja vabaduste ning õigustatud huvide

kaitsmiseks. Eelnõusse lisatakse õiguslik alus automaatotsuste ja -kannete tegemiseks

nimemuutmise menetluses. Automaatotsuste ja -kannete tegemisel tagatakse andmesubjekti

õigused ja vabadused ning õigustatud huvid.

NS § 16 lõikega 64 reguleeritakse automaatotsuste tegemist. Eelnõuga sätestatakse

automaatotsuste tegemisse puutuv eraldi paragrahvis.

Eelnõu §-ga 24 sätestatakse eesnime muutmise alused. Laps saab eesnime sünni

registreerimisel, eesnimi väljendab vanemate soove, vanemad valivad lapsele oma hinnangul

sobivaima eesnime. Ometi võib ette tulla olukordi, kus sünnist saadiks kantav eesnimi ei ole

isikule meelepärane. Kuna eesnime kasutatakse igapäevasuhtluses, võib sobimatu eesnimi

tekitada palju probleeme. Seega võib eesnime muutmine olla vajalik. Uue eesnime taotlemisel

ei ole vaja esitada põhjuseid, miks kantav eesnimi enam ei sobi. Eelnõu § 24 lõikega 1

sätestatakse, et uue eesnime saab anda isiku soovil.

Eelnõu lõikega 2 nähakse ette, et kui isik soovib kanda eesnime, mida RR-i andmetel ei kanna

ükski isik, on ametnikul õigus küsida eesnime valiku kohta selgitust. RR-is on kasutusel ligi

24 000 eesnime, seega esitatakse taotlus enamasti registriandmete alusel kontrollitava eesnime

saamiseks. Kuna sellise kasutuseta eesnime taotluse menetlemisel tuleb ametnikul hinnata

eesnime vastavust seaduse nõuetele ja vajaduse korral otsida selle kasutuse kohta muu riigi

tõendusmaterjali, siis peaks nime taotleja selgitama, miks on haruldase nime kandmine vajalik.

Eelnõu § 24 lõikega 3 nähakse ette olukorrad, kus isik peab eesnime muutmise taotlust

42

põhjendama. Eelnõu § 24 lõike 3 punktiga 1 sätestatakse, et kui isik soovib eesnime, mis on

RR-i andmetel kasutusel üksnes vastassool, tuleb isikul oma soovi põhjendada.

Eelnõu § 24 lõike 3 punktiga 2 nähakse ette, et kui isik on eesnime juba muutnud, siis on

korduvaks nime muutmiseks vaja mõjuvat põhjust. Eelnõuga ei piirata eesnime muutmise

korda, kuid kui isik on juba kord saanud endale ise uue eesnime valida, siis peab sellest

loobumiseks ning uue nime andmiseks olema põhjus. Isikunimi on siiski isiku identifitseerimise

tunnus ning seda ei tohiks muuta kergekäeliselt ja sisulise vajaduseta.

NS §-ga 19 reguleeritakse eesnime muutmist. Eelnõuga täpsustatakse, millal on vaja eesnime

muutmisel nime valikut selgitada või põhjendada. Põhimõttelist erinevust eesnime muutmisel

ei ole.

Eelnõu §-ga 25 sätestatakse eesnime muutmisest keeldumise alused. Need on vaja esitada

õigusselguse huvides, sest siis saavad nii ametnikud kui ka nime muuta soovivad inimesed

lihtsamini aru, mis alusel nende eesnime muutmise taotlusest keeldutakse. Eesnime muutmisest

keeldumiseks on neli alust.

Eelnõu § 25 lõike 1 punktiga 1 sätestatakse piirang. Esimese keeldumise aluse eesmärk on hoida

eesti keelt ja kultuuri, mille oluline osa on ka eesnimi. Tänapäeval on Eestis kasutusel palju

võõrkeelseid eesnimesid, kuid see ei tähenda, et neid võiks vabalt juurde luua. Eelnõu § 6

kohaselt on võimalik võõrkeelne eesnimi mugandada eesti keelde sobivaks ning hinnata

võõrkeelsete tunnustega eesnime vastavust eesti nimetraditsioonile. Seega on eesnime valik uue

eesnime andmisel väga lai ja eelnõuga sätestatav piirang jätab võimaluse sobiva eesnime

valikuks. Piirang aitab vältida äärmuslikke valikud ja keeruliste eesnimede teket. Kui isik

soovib eesnime, mis ei vasta eelnõu § 6 nõuetele, siis antakse talle menetluses võimalus oma

nimevalikut muuta. Seega ei tehta otsust kunagi ainult esitatud andmete alusel, vaid isikule

selgitakse seaduse võimalusi ja soovitatakse nimevalikut muuta.

Eelnõu § 25 lõike 1 punktiga 2 sätestatakse piirang: soovitud eesnime ei saa anda juhul, kui see

koos kantava perekonnanimega moodustab isikunime, mis on RR-i andmetel elava isiku

isikunimi. Piirangu eesmärk on vältida segadusi isikunimedega, aga välistada ka

identiteedivargused. Olemasoleva isikunimega sama isikunimi saab tekkida näiteks sünni

registreerimisel ja abielu või kooselulepingu sõlmimisel, kuid selliseid isikunimesid ei tohiks

juurde tekitada nimemuutmise menetluses. Eesnimede valik on väga lai, vajaduse korral saab

piirangu alla langevale eesnimele lisada teise eesnime ning sellega vältida olemasoleva

isikunimega sama isikunime tekkimist.

Eelnõu § 25 lõike 1 punkti 3 alusel keeldutakse uue eesnime andmisest siis, kui soovitud

eesnimi on juurdunud taotleja vastassoo eesnimena ja avalduses puudub selle võtmiseks mõjuv

põhjus. Seadusega ei ole kehtestatud keeldu anda soole mittevastavat eesnime, samuti on

selliseid juhtumeid olnud praktikas, kuid põhjuse esitamise nõue juhib taotleja tähelepanu

vastuolule ja tagab, et tema soov on läbi mõeldud.

Eelnõu § 25 lõike 1 punktiga 4 antakse alus keelduda eesnime korduvast andmisest, kui taotleja

ei esita mõjuvat põhjust.

NS-is puudusid eraldi alused eesnime andmisest keeldumiseks. Eelnõus on need esitatud

õigusselguse huvides.

Eelnõu §-ga 26 sätestatakse perekonnanime muutmise alused. Lõikes 1 on esitatud alused, kus

kaalutlusõigust ei rakendata ja nimi muudetakse, kui soovitud nimi ja vajalik seos on

43

dokumentaalselt tõendatud. Näiteks soovib isik hakata kandma perekonnanime Tamm ja

rahvastikuregistrisse kantud andmete alusel on sama nime kandnud tema emaema.

Nimemuutmise alus on INS-i eelnõu § 26 lõike 1 punkt 2: perekonnanime võib muuta, kui isik

soovib kanda otsejoones üleneja sugulase dokumentaalselt tõendatud üheosalist

perekonnanime.

Eelnõu § 26 lõike 1 punktiga 1 nähakse ette, et perekonnanime saab muuta, kui isik soovib

kanda perekonnanime, mida ta on varem kandnud – sel juhul saab anda sünnil, abielu või

kooselulepingu sõlmimisel või nimemuutmisel saadud perekonnanime. Oluline ei ole see, mis

põhjusel on kunagi kantud perekonnanimest loobutud. Kui RR-is on andmed soovitud nime

kandmise kohta olemas, saab seda nime ka anda. NS-i alusel võib sünnil saadud nime anda

vanema perekonnanimena, mis ei ole sisult korrektne. Kuna pärast lahutust on neiupõlve

perekonnanime taotlemine üsna sage põhjus, luuakse eelnõuga selle jaoks selgem säte, et nime

saab anda isiku enda varem kantud nimena, mitte vanema nimena.

Eelnõu § 26 lõike 1 punktiga 2 nähakse ette, et perekonnanime saab muuta, kui isik soovib

kanda perekonnanime, mida on kandnud tema otsejoones ülenejad sugulased. Siin ei seata

põlvkondade arvule piire, vajalik on vaid usaldusväärne tõendus põlvnemissuhte ja

perekonnanime kandmise kohta. Suguvõsanimena saab anda üheosalise perekonnanime, kuid

anda ei saa topeltperekonnanimesid. Topeltperekonnanimi on eesti nimetraditsioonis erand ja

selle edasiandmise piiramine on põhjendatud. Reeglina näitab topeltperekonnanimi abielu

sõlmimist. Selline nimi saab kuuluda ainult konkreetsele isikule, tema järglased sünnil niisugust

nime ei saaks. Seega ei liigu topeltperekonnanimi edasi põlvnemise kaudu ja seda ei saa anda

järgnevates põlvkondades nimemuutmise kaudu. Piirang on proportsionaalne – soovi kanda

suguvõsas kasutusel olnud nime saab realiseerida muude nimede kaudu.

Eelnõu § 26 lõike 1 punktiga 3 nähakse ette, et perekonnanime saab muuta, kui isik soovib

kanda vanema topeltperekonnanime või sellest ühte nime, kui isiku sünni registreerimisel tema

vanem soovitud perekonnanime kandis ning sünni registreerimise ajal kehtinud õiguse kohaselt

oleks sellise perekonnanime andmine olnud võimalik. Kui vanema perekonnanimi on hiljem

muutunud kahest nimest koosnevaks perekonnanimeks, siis sellist nime nimemuutmisel anda

ei saa. Erand on vajalik, et kohelda võrdselt isikuid, kellel on sünni registreerimisel õigus saada

vanema kahest nimest koosnev perekonnanimi.

Eelnõu § 26 lõike 1 punktiga 4 nähakse ette, et perekonnanime saab muuta, kui isik soovib

kanda perekonnanime, mille ta oleks saanud valida kehtiva abielu või kooselulepingu

sõlmimisel. Seega, isik, kes abielu või kooselulepingu sõlmimisel otsustas jääda kandma senist

perekonnanime, saab teostada oma õigust kanda ühe abikaasa või registreeritud elukaaslase

perekonnanime ühise perekonnanimena või liita kaaslase perekonnanime oma

perekonnanimele. Perekonnanime muutmisel lähtutakse eelnõu § 13 reeglitest.

Eelnõu § 26 lõike 1 punkti 5 järgi saab isikule anda perekonnanime, mille ta oleks saanud

viimase abielu või kooselulepingu jooksul, kuid see abielu või kooseluleping on lõppenud

abikaasa või registreeritud elukaaslase surmaga. See tähendab, et isik, kes abielu või

kooselulepingu sõlmimisel otsustas jääda kandma senist perekonnanime, saab teostada oma

õigust kanda ühe abikaasa või registreeritud elukaaslase perekonnanime ühise

perekonnanimena või liita kaaslase perekonnanime oma perekonnanimele ka siis, kui abielu või

registreeritud kooselu on lõppenud abikaasa või elukaaslase surmaga. Nime saab anda juhul,

kui kaasa surmaga lõppenud abielu või registreeritud kooselu järel ei ole isik sõlminud uut

abielu või kooselulepingut. Perekonnanime muutmisel lähtutakse eelnõu § 13 reeglitest.

44

Eelnõu § 26 lõike 1 punktiga 6 nähakse ette, et perekonnanime saab muuta, kui isik soovib

kanda perekonnanime, kus abikaasaga või registreeritud elukaaslasega ühise perekonnanime

ees on sidekriipsuga vallalisena kantud viimane perekonnanimi. Sättega antakse võimalus

väärtustada ja hoida vallalisena kantud perekonnanime, näidates nimes endiselt ka abielu või

registreeritud kooselu tunnusena kaasa perekonnanime.

Eelnõu § 26 lõike 1 punktiga 7 nähakse ette, et perekonnanime saab muuta, kui isik soovib

kanda perekonnanime rahvustavale vastava soo- või muu tunnuseta või lisada perekonnanimele

rahvustavale vastav soo- või muu tunnus. Soo- või muu tunnuse kasutamine perekonnanimes

sõltub isiku tahtest ning seda valikut saab muuta. Näiteks anti isikule sünni registreerimisel isa

perekonnanime naissoovorm, kuid ta soovib kanda sama perekonnanime ilma sootunnuseta –

selle saab nimemuutmise menetlusega anda.

Eelnõu § 26 lõike 1 punktiga 8 nähakse ette, et perekonnanime saab muuta, kui isik soovib

kanda võõrkeelset perekonnanime ümberkirjutusreeglite kohaselt või perekonnanime keelelise

päritolu mõttes lähteriigis ametlikult kehtiva tähetabeli kohaselt. Säte puudutab nimesid, mida

originaalis ei kirjutata ladina tähtedega, vaid näiteks kirillitsas. Vene nimi Чичиков on

ümberkirjutuse järgi Tšitšikov või Chichikov, nimest Щедрин saab Štšedrin või Shchedrin,

nimest Крылов saab Krõlov või Krylov. Näidete toomisel on lähtutud NS-i alusel antud

Vabariigi Valitsuse 18. märtsi 2005. aasta määrusest nr 61 „Isikunime andmisel ja kohaldamisel

kasutatavate eesti-ladina tähtede ja sümbolite loetelu ning võõrkeelsete isikunimede

ümberkirjutusreeglid“ ning siseministri 20. juuni 2016. aasta käskkirjast nr 1-3/93

„Tähetabelite heakskiitmine“. Eelnõu kohaselt antakse valdkonna eest vastutavale ministrile

volitusnorm mitteladina tähestiku tähtedega kirjutatud isikunimede ümberkirjutusreeglite

kehtestamiseks ja isikunime keelelise päritolu mõttes lähteriigis ametlikult kehtivate

tähetabelite heaks kiitmiseks. Reeglitest on täpsemalt kirjutatud eelnõu 5. peatükis.

Eelnõu § 26 lõike 1 alusel uue perekonnanime andmiseks ei pea olema mõjuvat põhjust. Piisab,

kui isik selleks soovi avaldab.

Juhul kui § 26 lõikes 1 loetletud alust ei esine, menetletakse taotlust kui vabalt valitud

perekonnanime eelnõu § 26 lõike 2 alusel ning sellisel juhul peab isik esitama nime muutmiseks

mõjuva põhjuse.

Seaduses on mõjuv põhjus jäetud selgitamata, andes avalduse menetlejale õiguse kaalutleda,

kas kõiki asjaolusid arvestades on avalduses esitatud põhjus mõjuv ning vastavuses eelnõu

mõtte ja sätetega, õiguse üldiste eesmärkidega ning avaliku huviga. Nimemuutmise soov peab

olema ajendatud probleemist kantava nimega, s.t mõjuv saab olla põhjus, mille tõttu isik ei

soovi olemasolevat nime enam kanda. Näiteks võib isalt saadud perekonnanimest loobumise

põhjuseks olla lapsepõlves kogetud vanemliku hoole puudumine. Keerulisest või võõrapärasest

nimest loobutakse sageli segaduse tõttu asjaajamisel või soovist kanda eestipärast

perekonnanime. Eelnõus ei anta mõjuva põhjuse valikuid, nimemuutmist taotlev isik peab

avaldama oma individuaalse põhjuse.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei taga Euroopa inimõiguste konventsiooni

artikkel 8 tingimusteta õigust nime muuta. Samas peab otsustusprotsess nimemuutmise taotluse

lahendamisel tagama konkureerivate huvide kaalumise ning olema sisuliselt põhjendatud.

Kohus on pidanud konventsiooni rikkumiseks olukordi, kus riigisisesed kohtud piirdusid

puhtformaalse seadusekohaldamisega ega kaalunud individuaalseid asjaolusid18 või kus

18 Euroopa Inimõiguste Kohtu 25. juuni 2019. aasta otsus kohtuasjas 21669/21 Sahiner vs. Austria; Euroopa

Inimõiguste Kohtu 25. septembri 2019. aasta otsus kohtuasjas 21101/07 Aktaş ja Aslaniskender vs. Türgi.

45

ametiasutused jätsid arvesse võtmata isiku identiteediga seotud aspektid19 või ei esitanud

keeldumise toetuseks piisavaid põhjendusi20.

Samas on kohus leidnud, et nime muutmisest keeldumine ei riku Euroopa inimõiguste

konventsiooni artiklit 8, kui ametiasutused on otsust piisavalt põhjendanud ning kaalunud isiku

huve ja avalikku huvi21. Euroopa Inimõiguste Kohus on samuti märkinud, et pelgalt asjaolu, et

nimi võib kanda negatiivset konnotatsiooni, ei tähenda automaatselt kohustust nime muutmist

lubada22.

Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et nimeregulatsioonis on riikidel lai otsustusruum

ning riigid võivad kehtestada nimekujule ja nime andmisele süsteemseid piiranguid, kui need

ei ole meelevaldsed ega diskrimineerivad ning teenivad õiguspäraseid eesmärke, nagu

õigusselgus, nimetraditsiooni kaitse ja teiste isikute õiguste kaitse.23

Käesolevas eelnõus sätestatud nimemuutmise regulatsiooni kohaselt nähakse juhul, kui taotlust

menetletakse eelnõu § 27 lõike 2 alusel, ette taotluse individuaalne hindamine, mõjuva põhjuse

olemasolu kontroll ning perekonnanime vastavuse hindamine eelnõus sätestatud nõuetele.

Tegemist on kaalutlusotsusega, mille tegemisel tuleb arvestada nii isiku identiteediga seotud

huve kui ka nimetraditsioonist, õigusselgusest ja avalikust huvist tulenevaid kaalutlusi. Seetõttu

on regulatsioon kooskõlas konventsiooni artiklist 8 tulenevate materiaalõiguslike ja

menetluslike nõuetega.

NS § 171 lõikes 1 nimetatud alused esitatakse eelnõu § 26 lõikes 1. Samaks jääb põhimõte, et

anda saab põlvnemise või abielu/registreeritud kooselu seosega perekonnanime ja avaldust ei

pea põhjendama. Lisatud on võimalus liita abielu / registreeritud kooseluga saadud ühise

perekonnanime ette abielu/kooselulepingu sõlmimisel kantud perekonnanimi. Välja on jäetud

NS § 171 lõike 1 punktid 5–7, mis on oma tähtsuse minetanud, kuna sellised olukorrad on isikut

tõendavate dokumentide uuendamisel juba selgunud ja vajaduse korral parandatud. Välja

jäetakse ka punkt 8, mis dubleerib eelnõu § 26 lõike 2 punkti 2.

NS § 171 lõikes 12 nimetatud alused esitatakse eelnõu § 26 lõikes 2. Loobutud on nimetamast

põhjuseid, mis võivad olla nime muutmiseks mõjuvad, st uue nime taotleja peab esitama

põhjused, mida ta ise peab mõjuvaks.

Eelnõu §-ga 27 sätestatakse perekonnanime muutmise piirangud. Nimemuutmine ise ei ole

inimese põhiõigus, vaid selle kaudu saab inimene realiseerida oma põhiõigusi, eelkõige

põhiseaduses sätestatud õigust vabale eneseteostusele ning õigust perekonna- ja eraelu

puutumatusele. Eelnõu eesmärk on hoida eesti nimetraditsiooni ja eesti keelt. Samuti on

eesmärk tagada perekonnanimede ühtlustatud ja õiguspärane kasutamine. Nende eesmärkide

saavutamiseks seatakse uue perekonnanime valikul piirangud. Tuleb selgelt vahet teha, kas

perekonnanimi saadakse põlvnemisest või abielu ja kooselulepingu sõlmimisest tekkinud

suhtest või soovib isik kanda perekonnanime, millega tal selline suhe puudub. Esimesel juhul

lahendatakse taotlus faktipõhiselt, teisel juhul rakendatakse kaalutlusotsust ja hinnatakse

soovitud nime nõuetekohasust. Seega piirab eelnõu isiku vaba valikut uue perekonnanime

taotlemisel.

19 Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas 32265/10, Henry Kismoun vs. Prantsusmaa. 20 Euroopa Inimõiguste Kohtu 16. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas 20390/07, Garnaga vs. Ukraina. 21 Euroopa Inimõiguste Kohtu 15. septembri 2015. aasta otsus kohtuasjas 12209/10, Macalin Moxamed Sed Dahir

vs. Šveits. 22 Euroopa Inimõiguste Kohtu 25. novembri 1994. aasta otsus kohtuasjas 18131/91, Stjerna vs. Soome. 23 Euroopa Inimõiguste Kohtu 25. novembri 1994. aasta otsus kohtuasjas 18131/91, Stjerna vs. Soome; Euroopa

Inimõiguste Kohtu 15. septembri 2015. aasta otsus kohtuasjas 12209/10, Macalin Moxamed Sed Dahir vs. Šveits.

46

Eelnõu § 27 lõike 1 alusel keelatakse lapsele tema vanema perekonnanimest erineva

perekonnanime andmine. Lapse perekonnanime säilitamine on lapse huvides. Juhinduda tuleb

ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklist 3: igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes

riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite

poolt tuleb esikohale seada lapse huvid. NS-i alusel tehtud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

otsuses24 märgitakse muu hulgas: „Lisaks märgib kolleegium, et isegi juhul, kui avaldaja saaks

õiguse otsustada laste perekonnanime muutmise üle, võiks laste perekonnanime muutmine olla

takistatud lapse perekonnanime kohta seaduses sätestatud piirangute tõttu. Lapsele

perekonnanime andmine ja selle muutmine on reguleeritud nimeseaduses. NS § 8 lõike 1 järgi

antakse lapsele vanemate ühise perekonnanime korral vanemate perekonnanimi, vanemate

erinevate perekonnanimede korral ühe vanema perekonnanimi ja seadusliku isa puudumise

korral ema perekonnanimi. Seega antakse lapsele tema vanema(te) perekonnanimi ja see näitab

lapse perekondlikku kuuluvust. Lapse perekonnanime muutmine ei ole, arvestades lapse nime

kontinuiteedi põhimõtet, üldjuhul ilma seaduses sätestatud aluseta lubatud. Nimeseaduse järgi

on lubatud anda lapsele uus perekonnanimi eelkõige juhul, kui toimuvad õiguslikud

muudatused lapse perekondlikes suhetes, sh lapse põlvnemist (NS § 8¹) või lapsendamist (NS

§-d 13 ja 14) puudutavalt. Lisaks saab vanem taotleda lapsele uue perekonnanime andmist

olukorras, kus vanem taotleb endale uut perekonnanime (NS § 16 lõige 1). Muudel juhtudel ei

näe nimeseadus ette lapse perekonnanime muutmise võimalust.“ Riigikohtu seisukohtadest

lähtudes sätestatakse eelnõu § 27 lõike 1 keeld anda lapsele vanemast erinev perekonnanimi.

Lõikele lisatakse üks erand: lapsele saab anda vanema topeltperekonnanimest ühe nime ehk

tuuakse esile sünni registreerimisel lubatu (eelnõu § 9 lõike 2 punkt 2), et tagada isikute võrdne

kohtlemine.

Eelnõu § 27 lõikega 2 nähakse ette, et anda ei saa vanas kirjaviisi perekonnanime, kui selline

perekonnanimi ei ole olnud kasutusel pärast 1940. aastat. Eesti keele kirjutamiseks on läbi

aegade kasutatud eri kirjaviise. Nii on ka isikunimede ametlikud allikad – aastani 1926

kirikuraamatud, hiljem riigi ja KOV-i dokumendid – kirjutatud eri kirjaviisides. Bengt Gottfried

Forselius ja Johann Hornung lõid 17. sajandi lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti vana

kirjaviisi, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Uut kirjaviisi, mille eeskujuks oli

soome ortograafia, hakati propageerima 19. sajandi keskpaiku (Eduard Ahrens). Rahvusliku

kirjakeele kujundamine seisnes kirjakeele ühtlustamises ja uuele kirjaviisile üleminekus. Eesti

rahvusliku keelekorralduse algusaastaks peetakse 1872. aastat, mil Eesti Kirjameeste Selts

otsustas oma presidendi Jakob Hurda ettepanekul seltsi väljaannetes üle minna uuele kirjaviisile

ning võttis samas vastu ka mitu kirjakeele ühtlustusettepanekut. Vanalt kirjaviisilt uuele ei

mindud üle päevapealt, pikalt olid kasutusel mõlemad kirjaviisid, mida kasutati ka isikunimede

märkimisel. Rahvusriigi tekkimise järel 1918. aastal ja eesti keelele riigikeele staatuse andmisel

pöörati suuremat tähelepanu isikunimede korraldamisele, sealhulgas nende õigekirjale.

Samasse perioodi jääb ka nimede eestistamine – mõisnike antud saksapäraste perekonnanimede

asemel võeti eestipärased, näiteks nimelõpp -berg asendati sageli lõpuga -mägi,

nimelõpp -mann asendati lõpuga -maa. Samuti soovitati vanas kirjaviisis isikunimesid

fikseerida ametlikus perekonnaregistris uues kirjaviisis. Isikunime muutmiseks anti KOV-i

otsus, mis oli märgitud ka kirikuraamatusse kui algallikasse. Isikunime kirjutamist vanast uude

kirjaviisi ei loetud nime muutmiseks, kuid selleks oli vaja nimekandja nõusolekut.

1940. aastaks olid isikunimed ametlikus perekonnaregistris kasutusel uues kirjaviisis, ka

saksakeelsete nimede märkimisel ei kasutatud w-tähte (nt Vrangell, mitte Wrangell). Olulise

muudatuse uue kirjaviisi kasutuselevõtmisel tõi trükistes üleminek gooti kirjalt ehk fraktuurilt

24 RKTKo 29. oktoobri 2014. aasta otsus nr 3-2-1-96-14, p 22.

47

(kus kasutati eesti keeles w-tähte) ladina kirjale ehk antiikvale, mis lõppes 1940. aastal. Vana

kirjaviisi kohta saab lugeda ka EKI teatmikust.25

Nüüdisajal kasutatakse eesti keele märkimiseks uut kirjaviisi ja vanas kirjaviisis nimede uuesti

kasutusele võtmine ei ole põhjendatud. Mõned perekonnanimed on vanas kirjaviisis seetõttu, et

pikk täishäälik on märgitud ühe tähega (näiteks Kodi vs. Koodi) või kaashäälik on märgitud

kahe tähega (näiteks Sallu või Sallo vs. Salu). Need on jäänud muutmata kujul kasutusse ning

selliste nimede andmine on võimalik nii uues kui ka vanas kirjaviisis, kui mõlemad variandid

on suguvõsas kasutusel olnud. Vanas kirjaviisis perekonnanime saab nimemuutmise korral

anda vaid juhul, kui see on olnud perekonnanimena kasutusel pärast 1940. aastat. Piirangu

eesmärk on hoida eesti keelt tänapäevasena. Eesti keelele on iseloomulik häälduspõhine

kirjaviis, nime peaks olema võimalik hääldada kirjapildi järgi.

Eelnõu § 27 lõikega 3 sätestatakse piirangud vabalt valitud perekonnanimede taotlemisel.

Eelnõu § 27 lõike 3 punkti 1 kohaselt ei saa anda perekonnanime, mis on RR-i andmetel elava

isiku perekonnanimi. Sätte eesmärk on kaitsta teiste sama nime kandvate inimeste identiteeti ja

perekondlikku kuuluvust ning enesemääramisõigusega seonduvat. Uute perekonnanimede

loomisega rikastatakse Eesti nimekultuuri. Lõikega 3 sätestatud piirangute üks eesmärke on

säilitada eesti perekonnanimedele iseloomulikud jooned, nagu nimede eestikeelsus,

mitmekesisus, selge eristatavus eesnimedest ja igasuguste äärmuste vältimine.

Inimesel ei peaks olema võimalik vabalt valida perekonnanime, mis juba on olemas, omamata

seost perekonnaga, kes soovitud nime kannab. Eesti nimetraditsiooni kohaselt liigub

perekonnanimi põlvemise kaudu vanemalt lapsele ja abielu kaudu abikaasale. Eestis on

kasutusel palju perekonnanimesid ja paljudel neist on suur kasutajaskond ning sama

perekonnanime kandvad isikud ei pruugi olla suguluses või hõimluses. Siiski võib olemasoleva

perekonnanime andmine nimemuutmise menetluses luua näilisi peresuhteid, kui taotletakse

näiteks elukaaslase perekonnanime ilma abielu või kooselulepingut sõlmimata, bioloogilise isa

perekonnanime ilma põlvnemise tuvastamiseta ja eestkostja perekonnanime ilma

lapsendamiseta. Piirang lubada ainult selliseid perekonnanimesid, mida RR-i andmetel ükski

elav isik ei kanna, ei kahjusta ühegi sellise isiku huve, kellel on mõjuv põhjus loobuda kantavast

perekonnanimest. Pigem annab see piirang võimaluse luua just endale sobiv perekonnanimi,

arvestades muidugi teisi piiranguid. Uute perekonnanimede loomisega rikastatakse eesti

nimekultuuri. Eelnõu koostamisel on eeskujuks võetud Soome nimeseadus, mis sisaldab

samasugust piirangut ja mille rakendamisel ei ole tekkinud probleeme. Eesti keel on niivõrd

rikas, et eestikeelsete perekonnanimede loomiseks on rohkesti võimalusi, kasutades sõnade

liitmist, liiteid, eri käändevorme jm. EKI on valmis koostama nimekirju näidisnimedega.

Olemasolevaks perekonnanimeks loetakse ka nimi, mille kirjapilt erineb soovitud

perekonnanime kirjapildist rahvuse või keele nimetraditsiooni tõttu soo, perekonnaseisu või

muu tunnuse poolest. Seega, kui rahvastikuregistri andmetel kantakse näiteks vene

perekonnanime üksnes meessoo vormis, loetakse sama perekonnanime naissoo vorm samuti

kantavaks nimeks ning seda ei anta vabalt valitud nimena.

Eelnõu § 27 lõike 3 punkti 2 kohaselt ei saa anda sellist perekonnanime, mis on RR-i andmetel

rohkem kui 30 elava isiku eesnimi. Niisugused vähese kasutussagedusega eesnimed on Eestis

pigem erandlikud ning oma kirjapildilt ja olemuselt ebatüüpilised, mistõttu nende kasutamine

perekonnanimena ja eristamine isikunimes ei tekita segadust.

25 Vana kirjaviisi kohta leiab täpsemat teavet ka EKI teatmikust.

48

Eelnõu § 27 lõike 3 punkti 3 kohaselt ei tohi uueks perekonnanimeks olla nimi, mis koosneb

rohkem kui ühest nimest. Eesti nimetraditsioonis on topeltperekonnanimed pigem erandlikud

ja nende tekkemehhanism on olnud sama – topeltperekonnanimi saadakse abielu sõlmimisel,

seda tuntakse abielus olemise tähisena. Kuna taotleda saab vaid sellist nime, mida veel keegi ei

kanna, siis ei saa vabalt valitud topeltperekonnanimi sama loogikat kanda.

Eelnõu § 27 lõike 3 punkti 4 kohaselt ei saa anda sellist perekonnanime, mis on vastuolus eesti

kirjakeele normis sätestatud eesti õigekirjutusreeglitega. Eelnõu üks eesmärke on hoida ja

kaitsta eesti keelt, uus nimi antakse eesti keele- ja kultuuriruumis ning nimed mõjutavad

oluliselt eesti keelt. Kõige üldisemalt iseloomustab eesti keelt võõrtähtede ja võõrapäraste

täheühendite puudumine. Igaühel on uut perekonnanime luues võimalik arvestada eesti

õigekeelsusreegleid. Eesti kirjakeele normi (edaspidi kirjakeele norm) all mõistetakse

õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi. Kirjakeele

norm peab tagama ametliku keelekasutuse ühtluse ja selguse ning soodustama keelekasutuse

hea tava rakendamist26. Kirjakeele norm on määratud Eesti Keele Instituudi uusima

õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas

heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga. Sätte eesmärk

on hoida eesti keelt ja eestikeelseid perekonnanimesid ning vältida olukorda, kus nimes ei ole

küll võõrkeelsuse tunnuseid, kuid nime ei saa näiteks kirjapildi kohaselt hääldada. Näiteks

eeldab kirjakeele norm, et ühesilbilises sõnas on pikk täishäälik või kaashäälik. Mõlemat näidet

saab iseloomustada järgmiselt: perekonnanimes Ram puudub pikk häälik, samuti hääldub see

kirjapildist erinevalt Ramm.

Eelnõu § 27 lõike 3 punkti 5 alusel ei saa anda sellist perekonnanime, mis on tähenduse tõttu

vastuolus heade kommetega. Perekonnanime väljamõtlemisel tuleb arvestada, et see ei tohi

kandjale tekitada probleeme. Kas ja millisel juhul on väljamõeldud perekonnanimi vastuolus

heade kommetega, on üheselt võimatu määratleda ja seega eelnõuga seda reeglit ei täpsustata.

Kui nimemuutmise menetluses tuleb tuvastada nime vastavust heade kommetega, antakse nime

taotlejale alati võimalus oma põhjused esitada ning vajaduse korral saab menetleja küsida

nimeteadusliku usaldusasutuse arvamust.

Eelnõu § 27 lõikega 4 luuakse erandi tegemise võimalus juhul, kui soovitav perekonnanimi

langeb eelnõu sama paragrahvi lõike 3 punkti 4 (perekonnanimi ei tohi olla vastuolus kirjakeele

normis sätestatud eesti õigekirjutusreeglitega) piirangu alla. Erandi tegemine on võimalik, kui

nime muutjal on põlvnemise tõttu seos muu rahvuse või keele nimetraditsiooniga ning soovitud

perekonnanimi vastab sellele. Sama põhimõtet on käsitlenud ka Euroopa Kohus oma otsuses27,

kus ta on öelnud: „EÜ artikleid 12 ja 17 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui

niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas keeldub liikmesriigi ametiasutus rahuldamast taotlust

liikmesriigis elavate ja nii selle riigi kui ka mõne teise liikmesriigi topeltkodakondsusega

alaealiste laste perekonnanime muutmiseks, kui taotluse eesmärk on see, et lapsed saaksid

kanda perekonnanime, mis neil oleks teise liikmesriigi õiguse ja traditsiooni kohaselt.“ Sama

nõuet on järgitud ka eelnõus ja on arvestatud inimese seost muukeelse nimetraditsiooniga.

NS § 171 lõikes 3 olevad vabalt valitud perekonnanime piirangud on viidud eelnõu § 27, neid

on täiendatud ja täpsustatud. Olulisemad muudatused: lapsele ei saa anda vanema nimest

erinevat nime, anda ei saa üleneja sugulase vanas kirjaviisis nime, RR-i andmetel juba kantavat

26 Eesti kirjakeele rakendamise norm on sätestatud Vabariigi Valitsuse 9. juuni 2011. aasta määrusega nr 71

„Eesti kirjakeele normi rakendamise kord“. 27 Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-148/02 Carlos Garcia Avello vs. Belgia riik,

ECLI:EU:C:2003:539.

49

nime, välja on jäänud piirang anda üldtuntud isiku nime, juriidilisele isikule viitavat nime,

eesnimega sama perekonnanime.

Eelnõu §-ga 28 sätestatakse perekonnanime muutmisest keeldumise alused. Keeldumise alused

on vaja esitada õigusselguse huvides, võimaldades nii ametnikel kui ka nime muuta soovivatel

isikutel lihtsamini aru saada, mis alusel tema perekonnanime muutmisest keeldutakse.

Perekonnanime andmisest keeldutakse juhul, kui soovitud perekonnanimi ei vasta eelnõu § 27

nõuetele ja/või perekonnanime muutmiseks puudub eelnõu § 26 lõikes 2 nõutud mõjuv põhjus.

Perekonnanime muutmisest saab keelduda ka siis, kui isiku perekonnanime on varem muudetud

ja korduvaks muutmiseks puuduv eelnõu § 29 lõikes 1 nõutud mõjuv põhjus.

NS-is puudusid eraldi keeldumise alused.

Eelnõu §-ga 29 reguleeritakse korduvat nimemuutmist. Üldreegel on jäänud NS-iga samaks –

inimene võib oma eesnime ja perekonnanime muuta üks kord elus. Sellest reeglist on võimalik

kõrvale kalduda üksnes mõjuval põhjusel. Näiteks on esmasel nimemuutmisel taotletud vabalt

valitud perekonnanime, millega siiski ei ole harjutud, teistkordselt taotlemisel soovitakse

suguvõsas kantud perekonnanime; esmasel nimemuutmisel taotleti suguvõsas kantud

perekonnanime, teistkordsel nimemuutmisel vabalt valitud perekonnanime, kuna võõrapärane

perekonnanimi tekitab segadust asjaajamises. Nimemuutmine on erandlik toiming ning isik

peab uue nime taotlemisel hoolikalt kaaluma ja endale vajaliku valiku tegema. Kui varem tehtud

valik enam ei sobi, siis tuleb esitada ka põhjused, et avaldust menetlev ametnik saaks kaaluda,

kas nime korduv muutmine on võimalik, kas see on kooskõlas eelnõu mõttega, teiste seaduste

eesmärkidega. Seega, kuigi eelnõu § 26 lõikes 1 sätestatud alustel puudub esmakordsel

taotlemisel ametnikul kaalutlusõigus, tuleb korduval nimemuutmise taotlemisel seda siiski

rakendada. Seda tuleb teha eelkõige mõjuva põhjuse olemasolu hindamise kaudu.

Lõike 2 kohaselt ei loeta korduvaks nimemuutmiseks taotlust, millega soovitakse tagasi võtta

nimemuutmise eel kantud eesnime või perekonnanime. Isikul on alati õigus tagasi saada nimi,

millest ta on loobunud nimemuutmise menetluses.

NS § 16 lõikes 4 nimetatu on esitatud eraldi paragrahvina õigusselguse huvides, põhimõtet ei

ole muudetud.

Eelnõu §-ga 30 lubatakse välisriigi kodanikul muuta teatud juhtudel isikunime. Tegemist on

eelnõuga loodava uue võimalusega, NS-i kohaselt ei ole välisriigi kodanikul õigust oma

isikunime muuta, sealhulgas olukordades, kus kodakondsusriik keeldub Eestis (näiteks

abiellumisel) antud nime arvestamast. Näiteks abielu sõlmimisel või lahutamisel arvestatakse

kodakondsusriigi õigust, kuid inimesed ei ole sageli sellest teadlikud, samuti ei ole ametnikul

alati võimalik välja selgitada asjaomase välisriigi õiguse kõiki nüansse. Inimesed võivad jääda

nime muutmisel oma nimega riikide vahele lõksu, omades eri riikides erinevat identiteeti. Õigus

isikunime muuta eelnõu § 30 kohaselt on isikul kolme kuu jooksul alates Eestis toimunud

perekonnasündmuse läbiviimisest.

Välisriigi kodanik võib eelnõu § 30 tähenduses olla ükskõik milline isik, kes on Eestis teinud

perekonnaseisutoimingu ning kelle suhtes on täidetud muud eelnõu §-s 30 nimetatud

tingimused. Kuna välisriigi kodanikul tuleb eelnõu § 19 lõike 3 punktis 3 sätestatud piirangu

tõttu pöörduda isikunime muutmise avalduseks pädevasse kohalikku omavalitsusse kohapeale,

peab tal Eestis viibimiseks olema seaduslik alus.

Eelnõu § 30 lõikega 1 sätestatakse, et välisriigi kodanik võib eesnime muuta, kui tema

kodakondsusriik ei tunnusta isikule Eestis sünni registreerimisel antud eesnime.

50

Eelnõu § 30 lõike 2 punktidega 1–3 sätestatakse juhud, millal välisriigi kodanik võib oma

perekonnanime Eestis muuta. Kõikide punktide puhul eeldatakse, et välisriigi kodaniku

kodakondsusriik Eesti perekonnasündmuse käigus antud nime ei tunnusta.

Eelnõu § 30 lõigetega 3–5 nähakse ette võimalused, millist nime võib välisriigi kodanik Eestis

taotleda. Sünni registreerimisel antud perekonnanime muutmisel lähtutakse kodakondsusriigi

õigusest. Abielu, kooselulepingu või sooandmete muutmisega seotud nime puhul antakse tagasi

isiku varasem, enne vastavat sündmust kantud nimi. Sellega tagatakse, et isiku nimi vastab tema

kodakondsusriigi nõuetele ega tekita vastuolu kahe õiguskorraga.

Eelnõu § 30 lõike 6 kohaselt saab välisriigi kodanik realiseerida oma nimemuutmise õigust

kuue kuu jooksul alates Eestis perekonnaseisutoimingu tegemisest. Kui välisriigi kodanik saab

Eestis §-s 30 nimetatud alustel uue isikunime, tuleb tal kodakondsusriigist taotleda selle nimega

ka isikut tõendav dokument ning seda võiks teha viivituseta. Eelnõu § 34 lõikega 1 pannakse

RR-i andmesubjektile kohustus esitada välisriigis isikunime muutumist tõendav dokument RR-i

kandmiseks 30 päeva jooksul. Ka teistel riikidel peaks olema huvi saada oma kodanike kohta

teavet muus riigis nime muutumise kohta võimalikult kiiresti. Seega, kui muu riigi kodanik

teavitab viivitamata pärast sündmuse toimumist oma kodakondsusriiki Eestis sõlmitud või

lahutatud abielust, sõlmitud või lõpetatud kooselulepingust, lapse sünnist või sooandmete

muutmisest, on avalduse esitamiseks lubatud kuus kuud piisav aeg, et selguks nime muutmise

vajadus eelnõu § 30 kohaselt. Kõigis nimetatud menetlustes juhivad perekonnaseisuametnikud

menetlusosaliste tähelepanu nime valikule ja vajaduse korral suunavad isikuid enne otsustamist

konsulteerima oma kodakondsusriigi asjaomaste asutustega. Nõustamisega proovitakse vältida

olukordi, kus isiku kodakondsusriik Eestis saadud nime ei tunnusta.

Eelnõu § 30 lõikega 7 nähakse ette, et välisriigi kodanik saab isikunime muuta ainult siis, kui

tema kodakondsusriik keeldub Eesti perekonnaseisutoimingu käigus saadud nime

tunnustamast, vastasel juhul keeldutakse välisriigi kodaniku isikunime muutmisest.

Kodakondsusriigi poolne tunnustamata jätmine peab olema tõendatav.

NS ei näe ette välisriigi kodanikele uue isikunime andmist.

Eelnõu §-ga 31 reguleeritakse riigilõivu tasumist isikunime muutmise taotluse läbivaatamise

eest. Riigilõivumäärad kehtestatakse riigilõivuseaduses nii eesnime kui ka perekonnanime

muutmise eest; kui sama taotlusega soovitakse muuta eesnime kui ka perekonnanime koos,

tuleb tasuda kaks riigilõivu. Riigilõivu tasumisel ja tagastamisel lähtutakse riigilõivuseaduses

sätestatust.

NS § 16 lõike 7 kohaselt tasuti riigilõiv uue eesnime, perekonnanime või isikunime andmise

või eesnime, perekonnanime või isikunime taastamise otsustamise eest. Eelnõuga muudetakse

põhimõtet – riigilõivu võetakse taotluse läbivaatamise eest.

Eelnõu §-ga 32 reguleeritakse isikunime muutmise jõustumine ja muudatuse tõendamine.

Eelnõu § 32 lõikega 1 nähakse ette erisus HMS-is sätestatud haldusakti jõustumisest ning

sätestatakse, et isikunime muutmise otsus jõustub ja isikunimi loetakse muudetuks, kui

nimemuutmise andmed on kantud RR-i. Nimemuutmise otsuse tegemisel rahuldatakse avalduse

esitaja soov ja otsus ei mõjuta kolmandate isikute õigusi ega kohustusi. Seega ei saa enne isikule

teatavaks tegemist jõustunud haldusakt riivata kellegi huve.

51

Eelnõu § 32 lõikega 2 nähakse ette, et isikunime muutmist tõendatakse RR-i väljavõttega. Igal

täisealisel isikul on õigus saada teavet enda, oma alaealiste laste, eestkostetavate, surnud

abikaasa või registreeritud elukaaslase rahvastikuregistrisse kantud andmete kohta ning saada

andmetest väljavõtteid (RRS § 45). RR-i väljavõttele kantakse isiku nimi, isikukood, sünniaeg

ja -koht, sugu ning kodakondsus. Lisaks saab väljavõttele märkida teisi rahvastikuregistrisse

kantud andmeid, sealhulgas isikunime muutmise tõendamiseks varem kantud isikunime ning

uue isikunime RR-i kandmise aja.

Eelnõu § 32 lõike 3 kohaselt väljastab pädev kohaliku omavalitsuse üksus pärast otsuse

jõustumist isikule ühe esmase rahvastikuregistri väljavõtte tasuta. Selle eesmärk on tagada, et

isikul oleks võimalik oma nime muutmist viivitamata tõendada ning vajaduse korral esitada

vastav dokument teistele asutustele või teenuseosutajatele.

Iga järgnev rahvastikuregistri väljavõte väljastatakse rahvastikuregistri seaduses sätestatud

korras. Sellega tagatakse, et korduvaid väljavõtteid väljastatakse üldise registrimenetluse ja

riigilõivuregulatsiooni alusel ning välditakse eriregulatsiooni dubleerimist käesolevas seaduses.

Eelnõu § 32 lõikega 4 sätestatakse, et isikunime muutmise otsus on kättesaadav

rahvastikuregistri turvalises veebikeskkonnas. Sätte eesmärk on tagada positiivse otsuse kiire

ja mugav kättesaadavus isikule ning vähendada halduskoormust. Kuna nimemuutmise otsus

toob kaasa kande tegemise RR-i, on põhjendatud, et isik saab otsusega tutvuda samas turvalises

veebikeskkonnas, kus ta saab vaadata enda andmeid.

Negatiivne otsus toimetatakse isikule kätte haldusmenetluse seaduses sätestatud korras.

Lahendus tagab menetluse efektiivsuse positiivsete otsuste puhul ja samal ajal isiku õiguste

piisava kaitse keeldumise korral.

NS-is ei ole reguleeritud isikunime muutmise jõustumist ja muudatuse tõendamist, vajalikud

normid olid siseministri 12. detsembril 2017. aasta määruse nr 45 § 8 lõikes 4 ja §-des 10–11.

Sätted tuuakse seaduse tasandile, et tagada õigusselgus.

Eelnõu 5. peatükiga reguleeritakse isikunime kohaldamise, ümberkirjutamise ja

korrastamisega seotud küsimused.

Eelnõu §-ga 33 nähakse ette isikunime kohaldamise ja ümberkirjutamise reeglid.

Eelnõu § 33 lõikega 1 sätestatakse, et isikunime kohaldamine tähendab tegevust, mille käigus

isikunimi kantakse dokumenti või andmekogusse välisriigi dokumendi alusel olukorras, kus

isikunime on selleks vaja teatud viisil töödelda. Kohaldamine võib hõlmata isikunime

ümberkirjutamist ladina tähtedega, isikunime osade väljajätmist, kui need ei vasta eesti

isikunimemallile, abikaasa perekonnanime märkimist Angloameerika õiguse kohaselt või

isikunime kirjapildi korrastamist. Sellise regulatsiooni eesmärk on tagada välisriigi

dokumentides esinevate isikunimede ühtlane ja arusaadav kasutamine Eesti dokumentides ja

andmekogudes, vältides andmete ebatäpsusest tulenevaid õiguslikke ja praktilisi vastuolusid.

Eelnõuga nähakse ette, et isikunime kohaldab Eestis avalikku ülesannet täitev asutus. Eestis

avalikku ülesannet täitva asutuse all on siinjuures mõeldud riigi- või kohaliku omavalitsuse

asutus, samuti eraõiguslik isik, kellele on seadusega või selle alusel delegeeritud avaliku võimu

teostamine. Eelkõige tegelevad isikunime kohaldamisega perekonnaseisuasutused, PPA, Eesti

välisesindused ja notarid.

52

Eelnõu § 33 lõikega 2 antakse üldreegel välisriigi dokumendilt isikunime kohaldamiseks.

Isikunimi kohaldatakse muutmata kujul, kui dokument on ladinatäheline ning isikunimi

koosneb eesnimest ja perekonnanimest. Oluline on tagada, et isikud oleks eri riikides

dokumenteeritud sama isikunimega, et vältida mitme identiteedi tekkimist ja vastuolu

identiteedihalduses sätestatud põhimõtetega.

Eelnõu § 33 lõikega 3 sätestatakse isikunime osaline kohaldamine, nähes ette erisuse

põhimõttest, et isikunime kohaldatakse muutmata kujul ning kehtestatakse reeglid

olukordadeks, kus välisriigi dokumendil olev isikunimi sisaldab enamat eesti isikunimemallist

„eesnimi + perekonnanimi“. Eri riikides on erinevad tavad isikunime märkimisel isikut

tõendavasse dokumenti või perekonnaseisudokumenti.

Eelnõu § 33 lõike 3 punktiga 1 nähakse ette, et nimest jäetakse välja tiitlid, kirjavahemärgid,

numbrid jm, mis ei ole eesnime ega perekonnanime osa. Näiteks Saksa kodaniku passis on

perekonnanimi kujul Dr Kaiser, dokumenti või andmekogusse kantakse see nimi ilma tiitlita

Kaiser.

Eelnõu § 33 lõike 3 punktiga 2 nähakse ette, et välja jäetakse nimed, mis ei ole dokumendi välja

andnud välisriigi reeglite kohaselt isiku ametlikud nimed, kuid mida võib kasutada. Näiteks

Prantsuse kodaniku passis on isiku perekonnanimi Leford ép Ollema, kus Ollema on

abiellumisel saadud abikaasa nimi, mida Prantsusmaal ei loeta ametlikuks perekonnanimeks,

dokumenti või andmekogusse kantakse Leford. Näiteks Rootsi kodaniku passis on isiku

perekonnanimi Kjellerberg ja eesnimi Jonas C:son, kus C:son märgib isanime Carl, dokumenti

või andmekogusse kantakse perekonnanimi Kjellerberg ja eesnimi Jonas.

Eelnõu § 33 lõike 3 punktiga 3 nähakse ette, et välisriigi dokumendil olev nimi, mis ei ole

eesnime ega perekonnanime osa ning mis asub eraldi andmeväljal (näiteks kesknimi, vahenimi,

lisanimi), märgitakse kas ees- või perekonnanime osaks vastavalt dokumendi väljastanud riigi

tavale. Kui ei ole tõendatud vastupidist, loetakse kesknimi eesnime osaks ja lisatakse eesnime

järele.

Eelnõu § 33 lõikega 4 nähakse ette reeglid olukordadeks, kui väliriigi dokumendil olev

isikunimi ei ole kirjutatud ladina tähtedega. Eesti riigikeel on eesti keel, seda kasutakse

ametlikus asjaajamises, sealhulgas RR-i ja dokumentidesse andmete kandmisel. Eesti keele

märkimiseks kasutatakse eesti-ladina tähestikku. Isiku andmete kandmiseks RR-i saab kasutada

ka muu tähestiku tähtedega kirjutatud dokumente, kirjutades vajalikud nimed ümber eesti-

ladina tähestiku tähtedega.

Eelnõu § 33 lõikega 5 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnorm kohaldamise,

osalise kohaldamise ja ümberkirjutamiseks vajalike täpsemate reeglite kehtestamiseks

määrusega.

Eelnõu § 34 lõikega 6 antakse volitusnorm isikunime keelelise päritolu mõttes lähteriigis

ametlikult kehtiva tähetabeli heakskiitmiseks valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga,

mille puhul on tegemist üldaktiga. Volitusnorm annab võimaluse valdkonna eest vastutaval

ministril lisaks kiita heaks isikunime ümberkirjutamisel kohaldatavad isikunime keelelise

päritolu mõttes lähteriigis ametlikult kehtivad tähetabelid, mida kohaldatakse inimese taotluse

alusel isikunime ümberkirjutamisel. NS-i kohaselt andis Vabariigi Valitsus määrusega

volitusnormi valdkonna eest vastutavale ministrile käskkirjaga kinnitamiseks. Vabariigi

Valitsuse taset enam vajalikuks ei peeta. Kui ministri määrusega kehtestada eespool nimetatud

ühtsed tähetabelid, tagatakse õigusselgus inimestele, kes teavad, milliseid reegleid ja tabeleid

on võimalik kasutada.

53

Eelnõu § 33 lõikega 7 märgitakse võimalus küsida nimeteadusliku usaldusasutuse arvamust

isikunimede kohaldamisel, ümberkirjutamise reeglite rakendamisel ja tähetabelite kasutamisel.

Võrreldes kehtiva NS-iga jääb kohaldamise eesmärk sisuliselt samaks – tagada ühtsed reeglid

olukordadeks, kus isikunime ei saa Eestis kasutusele võtta ilma teatud töötlemiseta. Eelnõuga

muudetakse regulatsioon selgemaks ning eristatakse üheselt nimemuutmist, kohaldamist ja

korrastamist. See suurendab õigusselgust ning toetab eelnõu üldist eesmärki kujundada

loogiliselt üles ehitatud ja terviklik nimeregulatsioon.

Eelnõu §-ga 34 reguleeritakse RR-i kantud isikunime korrastamine.

Eelnõu § 34 lõikega 1 luuakse õiguslik alus RR-i kantud isikunime korrastamiseks. RR-i

andmesubjekti määratlus on esitatud RRS §-s 5, lihtsustatult öeldes on andmesubjekt lisaks

Eesti kodanikule ka teatud tingimustele vastav välismaalane. Kuna RR-i kantud andmete

õigsust eeldatakse (RRS § 6 lõige 1) ning avaliku ülesande täitmisel lähtutakse RR-i kantud

põhiandmetest (RRS § 6 lõige 2), on oluline, et RR-i andmed oleksid aja- ja asjakohased. Kuna

paljude riikide vahel ei toimu elanikkonna andmete vahetamist või on see vähene, on vajalik,

et isik ise annab RR-i andmeid, kui tema isikunimi on välisriigis muutunud. Andmete

aktuaalsuse tagamiseks nähakse eelnõus ette, et muudatust tõendav dokument tuleb isikul

esitada esimesel võimalusel alates nime muutmisest. Dokument tuleb esitada

perekonnaseisutoiminguid tegevale KOV-ile või Eesti välisesindusele.

Eelnõu § 34 lõikega 2 nähakse ette, et isikunime kandmiseks dokumenti või andmekogusse

tuleb esitada asjakohane usaldusväärne dokument. Eraldi nõuded on Eesti kodanike ja Eesti

kodakondsuseta isikute ning välisriigi kodanike dokumentidele, samuti sõltub dokumentide

nõue RR-i andmesubjektsusest.

Eesti kodaniku ja Eesti kodakondsuseta isiku andmed, sealhulgas isikunimi, on RR-is olemas

ning välisriigi dokument saab tõendada välisriigis toimunud nimemuutust. Isiku nimi saab

välisriigil olla muutunud perekonnaseisusündmusega, näiteks on abielu sõlmimisel või

lahutamisel perekonnanime vahetatud, põlvnemise tuvastamisel või vaidlustamisel teise

vanema perekonnanimi antud. Mõnes riigis (näiteks Suurbritannia) on võimalik ka

mittekodanikul isikunime muuta, seega võib uue isikunime kanda RR-i nimemuutmist tõendava

dokumendi alusel. Kui isikunimi on välisriigis muutunud muul alusel (näiteks teise riigi

kodakondsuse andmisel), loetakse sobivaks dokumendiks välisriigi isikut tõendav dokument.

Eelnõu § 34 lõikega 3 nähakse ette RR-i andmesubjektiks mitteolevate isikute nimemuudatuste

kandmine RR-i. Teatud juhtudel on isiku andmed RR-is ilma, et isik oleks RR-i andmesubjekt,

ning nendest andmetest tuleb lähtuda mõne avaliku ülesande täitmisel. Nii kantakse RR-i

e-residentide andmed. E-resident on välismaalane, kellele Eesti riik on loonud isiku

kodakondsusjärgse riigi identiteedi alusel digitaalse identiteedi. Seega tõendab e-resident oma

isikunime kodakondsusriigi passi või isikutunnistusega, sealhulgas juhul, kui tema isikunimi

on pärast e-residendi staatuse saamist muutunud mistahes alusel. Ka nende isikute andmed, kes

osalevad perekonnaseisutoimingus (abielu sõlmimine või lahutamine, põlvnemise asjad),

kantakse RR-i isikut tõendava dokumendi alusel. Samuti kantakse RR-i sellise isiku andmed,

kellel on põlvnemise või abielu kaudu seos RR-i andmesubjektiga. Näiteks kantakse RR-i RR-i

andmesubjekti välisriigis sõlmitud abielu dokumendi alusel tema abikaasa andmed. Seetõttu

võib avaliku ülesande täitmisel tekkida vajadus korrastada sellise isiku RR-i andmeid, kes ei

ole RR-i subjekt, kuid kelle andmed on RR-i kantud.

54

Teatud olukordades saab RR-i kantud isikunime korrastada ilma, et kantavad andmed oleksid

dokumendil märgitud.

Eelnõu § 34 lõike 4 järgi kantakse RR-i Eesti kodaniku ja Eesti kodakondsuseta isiku kantava

perekonnanime asemel abikaasa või registreeritud elukaaslase perekonnanimi, kui abielu või

registreeritud kooselu sõlmimise välisriigi õiguse kohaselt on isikul õigus kanda abikaasa või

registreeritud elukaaslase perekonnanime ilma, et see oleks märgitud abieludokumendile või

kooselulepingule. RR-i tehakse kanne isiku taotlusel, taotlust saab esitada kuni abielu või

kooselulepingu sõlmimise järel järgmise Eesti isikut tõendava dokumendi väljastamiseni. Selle

tähtaja ületamine ei võta isikult õigust hakata kandma abikaasa või registreeritud elukaaslase

perekonnanime, kuid selle saab nimemuutmise menetluse kaudu. Selle sätte alusel on võimalik

kanda isiku perekonnanimeks tema abikaasa või registreeritud elukaaslase perekonnanimi, st

abikaasad või registreeritud elukaaslased hakkavad kandma sama perekonnanime. Kui isik

soovib oma perekonnanimele liita abikaasa või registreeritud elukaaslase perekonnanime, tuleb

seda teha nimemuutmise menetluse kaudu.

Asjaomaste välisriikidena käsitatakse siin Angloameerika õigusega riike: Ameerika

Ühendriigid, Suurbritannia, Uus-Meremaa, Austraalia jt. Angloameerika õigusega riikides ei

kanta abieludokumendile abikaasade ühist perekonnanime ja väljastatud abieludokumendi

alusel on inimestel soovi korral õigus kanda abikaasa perekonnanime. Abieludokument on uue

nime saamist tõendav dokument, mistõttu tuleb välisriigis sõlmitud abieludokumendi

tunnustamisel Eestis nende riikide puhul lahutamatu osana tunnustada inimese õigust kanda

abikaasa nime. Topeltperekonnanimede andmise praktika on Angloameerika riikides erinev.

Juhul, kui abielu on sõlmitud Angloameerika õigusega riigis, ei saa nende riikide praktikat

topelperekonnanimede andmise kohta Eesti õigusruumi otse üle kanda ja üheselt kohaldada.

Eelnõu § 34 lõike 5 järgi kantakse RR-i Eesti kodaniku ja Eesti kodakondsuseta isiku taotluse

alusel isikunime õige kirjapilt, kui see erineb välisriigi dokumendil olevast isikunime

kirjapildist dokumendi keele tõttu. Sellised olukorrad võivad tekkida juhul, kui välisriigis

sündinud laps saab vanema perekonnanime või abielu sõlmimisel saab üks abikaasadest teise

abikaasa perekonnanime moonutatud kujul (näiteks Lõhmuse asemel Lohmus, kui selles

välisriigis kasutatavas tähestikus õ-täht puudub). Sätet ei rakendata, kui lapse sünnitunnistusel

oleva eesnime kirjapilt võiks Eestis olla teistsugune (näiteks Tonu asemel Tõnu, Robertsi

asemel Robert). Korrastamisel võetakse aluseks RR-i varem kantud andmed ning nime

korrastatakse nendele vastavaks.

NS § 21 sätted on ümber mõtestatud ja kohaldamise asemel on kasutatud korrastamise mõistet.

Põhimõtteid ei ole muudetud.

Eelnõu 6. peatükiga reguleeritakse isikunimekomisjoni ja nimeteadusliku usaldusasutust

puudutavad küsimused.

Eelnõu §-ga 35 reguleeritakse isikunimekomisjoni pädevus ja töökorraldus.

Isikunimekomisjon on moodustatud Siseministeeriumi valitsemisalasse ning kuulub

ministeeriumi juurde. Isikunimekomisjonil on oluline roll isikunimeseaduse valdkonna

arendamisel, samuti igapäevases isikunimeseaduse rakendamises ja ühtse praktika

kujundamisel. Isikunimekomisjoni liikmeteks kutsutakse isikunimespetsialistid

nimeteaduslikust usaldusasutusest või teadusasutusest, praktikud PPA-st ja

perekonnaseisuasutusest, Siseministeeriumi isikunimevaldkonna ametnikud ja

õigusasjatundjad.

55

Eelnõu § 35 lõike 1 järgi moodustab isikunimekomisjoni ja kinnitab selle põhimääruse

valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga. Põhimääruses märgitakse isikunimekomisjoni

ülesanded ja töökord, samuti õigused.

Eelnõu § 35 lõikes 2 loetletakse isikunimekomisjoni ülesanded. Isikunimekomisjon annab

arvamusi isikunime muutmise otsustamisel ja muudes nimetoimingutes, samuti

nimetoimingute vaidlustamise korral, teeb ettepanekuid nimetoiminguid reguleerivate

õigusaktide muutmiseks ja täidab teisi talle põhimäärusega pandud ülesandeid. Kõige

regulaarsem ülesanne on arvamuste andmine isikunime muutmise otsustamisel ja muudes

nimetoimingutes. Põhimääruse kohaselt toimub komisjoni koosolek vähemalt üks kord

kvartalis.

Komisjon ei ole iseseisev teabevaldaja avaliku teabe seaduse § 5 mõttes, isikunimekomisjoni

tegevuse raames loodav teave on osa ministeeriumi teabest. Komisjonil on oma ülesannete

täitmiseks õigus tutvuda menetlusmaterjalide ja muude andmetega, sealhulgas asutusesiseseks

kasutamiseks tunnistatud teabega, ulatuses, mis on vajalik tema pädevuse teostamiseks.

Komisjoni liikmetele laienevad seejuures ametisaladuse hoidmise ja isikuandmete kaitse

nõuded.

Komisjoni tegevuse käigus loodud dokumendid, sealhulgas arvamused ja protokollid, on

avaliku ülesande täitmisel loodud teave ning kuuluvad avaliku teabe hulka. Samas võib selline

teave sisaldada juurdepääsupiiranguga andmeid (näiteks isikuandmed) ning selle

avalikustamisel kohaldatakse avaliku teabe seadusest tulenevaid piiranguid.

Eelnõu § 35 lõike 3 järgi on isikunimekomisjonil õigus saada oma ülesannete täitmiseks

nimeteaduslikult usaldusasutuselt eksperdihinnanguid isikunime teemal ning nimetoimingute

küsimustes riigiasutustelt ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutustelt vastuseid.

Isikunimekomisjon täidab avalikku ülesannet ning tegutseb valdkonna eest vastutava ministri

valitsemisalas. Komisjoni ülesannete täitmiseks on tal õigus saada riigiasutustelt ja kohaliku

omavalitsuse asutustelt teavet, sealhulgas asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet, kui

see on vajalik konkreetse nimetoimingu või vaidluse lahendamiseks.

NS § 25 põhimõtted on üle võetud.

Eelnõu §-ga 36 antakse alus nimeteadusliku usaldusasutuse tegevuseks. Nimeteaduslikul

usaldusasutusel on isikunimeseaduse valdkonnas oluline roll, sageli vajavad lahendamist

küsimused, mille lahendamiseks on tarvis valdkonnaspetsiifilisi teadmisi. Nimeteadusliku

usaldusasutuse nimetamine on vajalik, et tagada õigusselgus ja valdkonnaspetsiifiliste

teadmiste usaldusväärsus.

Eelnõu § 36 lõikega 1 nimetatakse nimeteaduslikuks usaldusasutuseks Eesti Keele Instituut.

Eesti Keele Instituudi põhimäärus on kehtestatud haridus- ja teadusministri 13. oktoobri

2017. aasta määrusega nr 29, mille § 1 kohaselt on Eesti Keele Instituut (edaspidi EKI) Haridus-

ja Teadusministeeriumi hallatav riigi teadus- ja arendusasutus, mille ülesandeks on eesti keele

hoidmine ja arendamine eesmärgiga tagada Eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. EKI

täidab riigi keskse keeleasutuse ülesandeid ja vastutab Eesti riigikeele kestlikkuse

kindlustamise ja eestikeelse terminoloogia arendamiseks vajalike tegevuste eest. Määruse § 4

lõike 1 punkti 3 kohaselt on EKI püsirahastamisel põhinev tegevus toimimine nimeteadusliku

usaldusasutusena.

Eelnõu § 36 lõikega 2 sätestatakse nimeteadusliku usaldusasutuse ülesanded. Nimeteaduslik

usaldusasutus annab isikunimede kohta arvamusi ja eksperdihinnanguid ning nõustab

56

nimetoiminguid tegevaid asutusi. Usaldusasutuse kaasamise eesmärk on tagada, et isikunimede

vastavuse hindamisel arvestatakse eesti keele normi, nimetraditsiooni ja nimeteaduse

põhimõtteid. Nimeküsimus ei ole üksnes haldusõiguslik, vaid ka keeleline ja kultuuriline

küsimus, mistõttu on erialase hinnangu olemasolu vajalik õiguspäraste ja põhjendatud otsuste

tegemiseks. Usaldusasutus hindab eeskätt isikunime vastavust seaduses sätestatud nõuetele,

sealhulgas nime keelelist sobivust, struktuuri ja kooskõla eesti nimetraditsiooniga. Samuti võib

usaldusasutus teha ettepanekuid nimetoiminguid reguleerivate õigusaktide muutmiseks või

täiendamiseks, kui praktikas ilmneb regulatsiooni täpsustamise vajadus.

Eelnõu § 36 lõike 2 järgi määrab nimeteadusliku usaldusasutuse Vabariigi Valitsus. Seni on seda

ülesannet täitnud EKI. Siseministeeriumi arvates võib nimeteadusliku usaldusasutuse rolli täita

ka edaspidi EKI.

NS § 26 sätestas Vabariigi Valitsusele volitusnormi nimeteadusliku usaldusasutuse

määramiseks. Eelnõus loobutakse volitusnormist ja nimetatakse EKI nimeteaduslikuks

usaldusasutuseks. Kuna tegemist on EKI põhimääruse järgse ülesandega, on asutus võimalik

määrata otse seadusega.

Eelnõu 7. peatükiga reguleeritakse järelevalve ja vaidlustamine.

Eelnõu §-ga 37 reguleeritakse haldusjärelevalve korraldamine nimetoimingute üle ning

sätestatakse, et haldusjärelevalvet teeb Siseministeerium, kes kontrollib, kas nimetoimingute

tegemisel on järgitud käesolevat seadust ja selle alusel antud õigusakte. Lisaks kontrollib

Siseministeerium tegevuse otstarbekust. Otstarbekuse kontrollimine lisati haldusjärelevalve

sättesse seepärast, et nimetoiminguid tehakse RR-is ning seega võib tekkida vajadus anda

siduvaid suuniseid ka õiguspäraste tegevuste muutmiseks, kui seda nõuab näiteks RR-i tarkvara

mõistlik kasutamine, näiteks kui see on vajalik RR-i toimimise huvides. Otstarbekuse

kontrollimine on olemas ka RRS-i ja PKTS-i järelevalve sättes. Haldusjärelevalve läbiviimisel

lähtutakse Vabariigi Valitsuse seaduse haldusjärelevalve sätetest.

NS-is vastavad sätted puuduvad.

Eelnõu §-ga 38 sätestatakse nimetoiming vaidlustamise alusel – vaide esitamine

Siseministeeriumile ja kaebuse esitamine halduskohtule. Vaidemenetluse läbiviimisel

juhindutakse HMS-ist, kuid on teatud erandid. Nimetoiminguid teevad maakonnakeskuse

kohalikud omavalitsused (edaspidi ka MK KOV), samuti Politsei- ja Piirivalveamet. Üldnormi

kohaselt esitatakse vaie haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani kaudu

haldusorganile, kes teeb haldusakti andnud või toimingu teinud haldusorgani üle teenistuslikku

järelevalvet. HMS § 73 lubab teistsugust vaidealluvust ja nii on nimetoimingute vaidlustamisel

vaide lahendaja Siseministeerium. Nimetoiminguid teevad maakonnakeskuste kohaliku

omavalitsuse üksused riikliku ülesande (perekonnaseisutoimingud ja nimemuutmine) täitmise

käigus. Ühtse praktika ja seaduse ühetaolise tõlgendamise tagamiseks on erandlik vaidealluvus

vajalik ja põhjendatud. Erandlik on ka vaide lahendamisse tähtaeg – kui üldnorm on 10 päeva,

siis Siseministeeriumil on vaide lahendamiseks aega 30 päeva. Pikem periood võib olla vajalik,

et välja selgitada alluvussuhteta asutustelt vajalik teave, taotleda nimeteadusliku usaldusasutuse

arvamust jms.

Eelnõu regulatsioon vastab kehtiva nimeseaduse §-s 24 sätestatud põhimõtetele ja sisulisi

muudatusi võrreldes kehtiva õigusega ei tehta. Nagu kehtiva õiguse kohaselt, on ka eelnõu järgi

nimetoimingu vaidlustamiseks võimalik esitada vaie Siseministeeriumile või kaebus

halduskohtule. Samuti säilib Siseministeeriumi pädevus vaide lahendajana ja 30-päevane vaide

lahendamise tähtaeg. Seega ei muudeta vaidlustamise ülesehitust ega õiguskaitsevahendeid,

57

vaid kehtiv regulatsioon võetakse sisuliselt üle uude seadusesse.

Eelnõu 8. peatükiga sätestatakse eelnõu rakendussätted ja seaduste muutmine.

Eelnõu §-ga 39 nähakse ette, et isikunime muutmine loetakse korduvaks käesoleva seaduse

§ 29 tähenduses, kui isikunime on eelnevalt muudetud alates 2005. aasta 31. märtsist, välja

arvatud juhul, kui isik oli nimemuutmise hetkel alaealine. Seega loetakse isikunime muutmine

korduvaks, kui nime on muudetud 31. märtsil 2005 kehtima hakanud NS-i alusel. Varasemaid,

enne 31. märtsi 2005 toimunud nimemuutmisi korduvuse lugemisel ei arvestata. Korduvuse

lugemisel ei arvestata ka neid nimemuutmisi, mille toimumise ajal oli nime muutnud isik

alaealine, sest vanema tahet lapse nime muutmiseks ei saa võrdsustada lapse enda tahtega.

Eelnõu §-ga 40 sätestatakse, et enne eelnõu jõustumist esitatud nime muutmise taotluste puhul

lähtutakse käesolevast seadusest. Eelnõu § 41 lõikega 2 lubatakse teha sellest põhimõttest

erand – taotlust võib menetleda selle esitamise ajal NS-i alusel, kui see on isikule soodsam ja

isik ise taotleb, et otsus tehtaks NS-i alusel. Soodsam lahendus ei kehti eelnõu § 18 lõigetes 2

ja 3 nimetatud isikute isikunime muutmise korral. Seadusandja tahe on siin piirata avalikkuse

huvides rasketes ja varavastastes kuritegudes süüdimõistetud inimeste – kelle karistus ei ole

kustunud – isikunime muutmise õigust, et nad ei saaks oma identiteeti varjata. Muudatus on

vajalik, et välistada enne eelnõu jõustumist viimasel hetkel tekkivaid süüdimõistetud isikute –

kelle karistusandmed ei ole kustutatud – taotlusi, et soodsamat regulatsiooni ära kasutada.

Eelnõu § 41 punktiga 1 täiendatakse KarRS § 5 lõiget 2 punktiga 10, milles sätestatakse, et

nimemuutmise menetluses on karistusregistri arhiivi andmetel õiguslik tähendus.

Karistusregistri arhiivi andmetel on oluline roll, kuna isiku suhtes, kelle kohta on jõustunud

süüdimõistev kohtuotsus seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemise eest

alaealise suhtes või KarS §-des 89–93, 95–112, 231–238, 403, 405, 414 ja 415 sätestatud süüteo

eest, on nimemuutmise piirang sätestatud eluaegsena. Seetõttu tuleb kontrollida ka

karistusregistrist kustutatud ehk arhiivi kantud karistuse andmeid.

Eelnõu § 41 punktiga 2 täiendatakse KarRS § 20 lõiget 1 punktiga 21, mille kohaselt on

karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid õigus nimemuutmise menetluses saada

Siseministeeriumil ja eelnõu § 21 lõikes 1 nimetatud ametnikul isikunimeseaduses sätestatud

eesnime, perekonnanime või isikunime muutmise menetluse läbiviimiseks. Karistusregistri

arhiivi andmetele antakse juurdepääs vaid siis, kui see on seaduses eraldi sätestatud ehk selleks

on õiguslik alus. Kuna eelnõu § 18 lõikes 3 sätestatud nime muutmise piirang on eluaegne, siis

ei ole võimalik seda sätet muudmoodi rakendada, kui sätestada nimemuutmise menetluse

läbiviijatele õigus juurde pääseda karistusregistri arhiivi andmetele, et välja selgitada, kas

nimemuutmise menetluses uut nime sooviva isiku suhtes on jõustunud süüdimõistev

kohtuotsus.

Eelnõu § 41 punktiga 3 täiendatakse KarRS § 23 lõiget 2, mille kohaselt on karistusregistrist

ja karistusregistri arhiivist elektroonilise päringu tasu maksmisest vabastatud nimemuutmise

menetluse läbiviijad eelnõu § 18 lõikes 3 sätestatud piirangu kontrollimiseks. See tähendab, et

karistusregistri elektroonilise päringu eest ei maksta tasu, kui isikunime muutmise menetluses

kontrollitakse, kas isiku suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus eelnõu § 18 lõikes 3

loetletud sätte alusel.

Eelnõu §-dega 42 ja 43 asendatakse kooseluseaduses ja keeleseaduses seaduse nimi

„nimeseadus“ uue nimega „isikunimeseadus“. Muudatus on vajalik, et seadused oleksid

kooskõlas, kuna nimeseadus tunnistatakse kehtetuks ja selle asemele tuleb uus seadus

pealkirjaga „Isikunimeseadus“.

58

Eelnõu §-ga 44 tunnistatakse kehtetuks NS ja selle alusel antud rakendusaktid.

Eelnõu §-ga 45 muudetakse PKTS-i. Esimese muudatusena asendatakse seaduse nimi

„nimeseadus“ uue nimega „isikunimeseadus“. Lisaks muudetakse PKTS § 491 lõike 2 punktis 2

olevat viidet ja viiakse see kooskõlla eelnõuga.

Eelnõu §-ga 46 asendatakse rahvastikuregistri seaduses seaduse nimi „nimeseadus“ uue

nimega „isikunimeseadus“.

Eelnõu §-ga 47 muudetakse riigilõivuseadust. Riigilõivuseaduses asendatakse läbivalt seaduse

nimi. Muudatus on vajalik, et seadused oleksid kooskõlas, kuna NS tunnistatakse kehtetuks ja

selle asemele tuleb uus seadus pealkirjaga „Isikunimeseadus“. Eelnõuga tunnistatakse

kehtetuks riigilõivuseaduse § 48, mis reguleerib nimemuutmise eest riigilõivu tasumisest

vabastamist. Kuna eelnõuga ei nähta ette riigilõivuvabasid menetlusi, ei ole asjakohane jätta

see säte alles riigilõivuseadusesse. Samuti tunnistatakse kehtetuks riigilõivuseaduse § 262, kuna

sätteid ühtlustatakse ning riigilõivu küsimise alus on edaspidi riigilõivuseaduse § 341.

Riigilõivuseaduse § 341 muudetakse ja sõnastatakse ümber, samuti kehtestatakse uue eelnõu

jõustumisega uus riigilõivumäär: eesnime muutmise avalduse läbivaatamise eest tasutakse

riigilõivu 200 eurot ja ka perekonnanime muutmise avalduse läbivaatamise eest tasutakse

riigilõivu 200 eurot. Kui taotletakse uue ees- ja perekonnanime muutmist koos, tuleb tasuda

riigilõivu summas 400 eurot.

Eesnime muutmisel ja perekonnanime muutmisel tuleb hinnata muutmise põhjuseid ning

soovitud nime vastavust eelnõus sätestatud nõuetele. Kui avalduses taotletakse nii ees- kui ka

perekonnanime muutmist, hinnatakse mõlemat eraldi.

Eelnõuga tõstetakse riigilõivumääri, sest need ei ole vastavuses riigi kuludega. Riigilõivumäära

kujundamisel on lähtutud eelkõige riigilõivuseaduse § 4 lõikes 1 sätestatud kulupõhimõttest.

Selle kohaselt peab riigilõivumäär lähtuma toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest.

Riigilõiv katab vähemalt toiminguga seotud otsesed kulud ning põhjendatud ulatuses ka

kaudsed kulud. Otseste kulude hulka kuulub eelkõige avalduse läbivaatamisele kuluv tööaeg,

sealhulgas taotluses esitatud asjaolude ja põhjenduste hindamine, soovitud nime vastavuse

kontroll isikunimeseaduses sätestatud nõuetele, vajaduse korral täiendavate asjaolude

kontrollimine ning otsuse ettevalmistamine. Kaudsete kulude hulka kuuluvad menetluse

läbiviimiseks vajalikud haldus- ja tugikulud ning infosüsteemide ülalpidamisega seotud kulud.

Isikunime muutmise avalduse läbivaatamise riigilõivumäära kujundamisel on aluseks võetud

varasem kulupõhine arvestus, mille kohaselt oli ühe toimingu kulupõhine määr 171 eurot.

Sellele lisandub 5 eurot rahvastikuregistri portaali töös hoidmise, arendamise ja

rahvastikuregistri kasutamise toe pakkumise kuluna. Lisaks on arvestatud töökoha keskmise

maksumuse kasvu 2026. aastal 5 euro ulatuses ning prognoositavat täiendavat kasvu

2027. aastal samuti 5 euro ulatuses. Seega kujuneb toimingu kulupõhiseks maksumuseks 186

eurot.

Riigilõivumäära kujundamisel on lisaks arvestatud riigilõivuseaduse § 4 lõikes 2 nimetatud

asjaolusid, eelkõige toimingu eesmärki ja sellest isikule saadavat hüvet. Isikunime muutmine

ei ole isikule kohustuslik toiming, vaid erandlik ja isiku algatusel taotletav menetlus. Tegemist

ei ole vältimatu haldustoiminguga, vaid võimalusega taotleda uut ametlikes õigussuhetes

kasutatavat ees- või perekonnanime. Menetluse tulemusel saadav hüve on isikule oluline ja

püsiva õigusliku tähendusega. Seejuures on nimemuutmine erandlik toiming, mille puhul peab

59

isik uue nime valikut hoolikalt kaaluma. Riigilõivumäära kujundamisel on seda arvesse võetud

täiendava asjaoluna.

Seega on 200 euro suurune riigilõiv kujundatud kulupõhise arvestuse alusel, arvestades

toimingu otseseid ja kaudseid kulusid ning lisaks toimingu eesmärki, erandlikkust ja sellest

isikule saadavat olulist hüvet. Senine riigilõivumäär ei vasta enam toimingu tegelikule kulule.

Riigilõivumäära ajakohastamise vajadus on tingitud eelkõige tööjõukulude kasvust ning

infosüsteemide ülalpidamise ja arendamisega seotud kulude suurenemisest. Eelnõuga

kehtestatav 200 euro suurune riigilõiv viib isikunime muutmise avalduse läbivaatamise eest

tasutava riigilõivu paremasse vastavusse toimingu tegelike kuludega.

Eelnõu §-ga 48 nähakse ette, et eelnõu jõustub 2027. aasta 1. detsembril. See on piisav aeg, et

valmistuda seaduse rakendamiseks ning muuta selleks vajalikke tööprotsesse ja RR-i

menetlustarkvara.

3.1. Eelnõu põhiseaduspärasuse analüüs

PS §-s 11 on sätestatud, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas PS-iga. Piirangud

peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning ei tohi moonutada piiratavate õiguste

ja vabaduste olemust. Seega peab põhiõiguse riivel olema legitiimne eesmärk ja riive selle

saavutamiseks proportsionaalne: sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Põhiõiguse riive on:

 sobiv, kui see aitab saavutada legitiimset eesmärki;

 vajalik, kui seda ei ole võimalik saavutada, kasutades põhiõigusi vähem riivavat meedet,

ning

 mõõdukas, kui see ei moonuta ühiskonna demokraatlikkust ja põhiõiguse olemust.

PS § 19 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste

kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi

ning järgima seadust.

PS § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud

omavalitsused (edaspidi KOV) ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu

sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või

teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.

Isikunimega seotud küsimused kuuluvad ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikli 8 kaitsealasse, mis tagab õiguse era- ja perekonnaelu austamisele. Euroopa

Inimõiguste Kohus on korduvalt rõhutanud, et ees- ja perekonnanimede andmine, kasutamine

ja muutmine on valdkond, kus lepinguriikidel on lai otsustamisruum, arvestades riigipõhiseid

ajaloolisi, keelelisi ja kultuurilisi eripärasid. Konventsiooni artikkel 8 ei taga tingimusteta

õigust nime muuta ning riigid võivad kehtestada nime muutmisele avalikes huvides piiranguid.

Kuigi artikkel 8 ei sisalda sõnaselgeid menetlusnõudeid, on selle sättega tagatud õiguste tõhusa

kasutamise huvides oluline, et otsustusprotsess oleks õiglane ning võimaldaks nõuetekohaselt

arvestada selle sättega kaitstud isiku huve.28

Identiteet on inimese enesemääratlus iseenda ja välismaailma jaoks ning on antud inimese nime,

elukäigu, välimuse, käitumismaneeride, riietuse, seksuaalsuse enesemääratluse, mõtete,

28 Euroopa Inimõiguste Kohtu 7. veebruari 2023. aasta otsus kohtuasjas 61860/15, Jacquinet ja Embarek Ben

Mohamed vs. Belgia.

60

tunnete, veendumuste jmt kategooriate kaudu. Nimi on üks osa inimese identiteedist. Nimi on

esmane tunnus, millega inimene end eristab teistest ning seostab end vanemate, hõimlaste ja

rahvusega. Nimi kui personaalse identifitseerimise ja perekonnaga seostamise vahend on samal

ajal ka era- ja pereelu küsimus.

Eelnõus sätestatud nime muutmist piiravate meetmete näol on tegemist põhiõiguste

riivamisega, sest eelnõu kohaselt piiratakse isiku õigust vabalt endale ees- ja perekonnanime

valida, sätestades nime valimisele teatud piirangud, et isikunimi oleks INS-iga kooskõlas.

Seega riivatakse isiku põhiseadusest tulenevat õigust perekonnaelu puutumatusele ja õigust

vabale eneseteostusele.

Kuna PS §-s 19 sätestatud õigus on üldine vabadusõigus ja lisaks PS §-s 19 sätestatud õigusele

riivavad meetmed PS §-s 26 sätestatud õigust, tuleb lex specialis derogat legi general’i

põhimõttest lähtudes riive proportsionaalsust hinnata PS § 26 alusel ning analüüsida meetmete

põhiseaduspärasust PS §-st 26 lähtudes.29

 Isikuline kaitseala. Õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele ning õigus vabale

eneseteostusele on PS § 9 lõike 1 järgi igaühe õigus. PS § 9 lõikes 1 loetletud kõigi ja

igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis

viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.30

 Esemeline kaitseala. Riigikohus tõdeb, et esemeliselt kaitseb PS § 26 kõiki eraelu

valdkondi, mis ei ole kaitstud eriõigustega.31

 Piiriklausel. PS § 26 teise lause kohaselt võib sekkuda perekonna- ja eraellu tervise,

kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo

tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. See on kvalifitseeritud seadusereservatsioon,

mis lubab perekonna- ja eraelu riivata üksnes seadusega või seaduse alusel PS § 26

teises lauses kindlaks määratud eesmärgil. Kvalifitseeritud seadusereservatsiooni korral

on põhiõiguse piirang legitiimne üksnes PS-is loetletud eesmärgil. Riigikohus on

korduvalt kontrollinud, kas perekonna- või eraellu sekkumise eesmärk on hõlmatud PS

§ 26 teise lausega.32 Õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele võib seadusega piirata

juhul, kui piirangu kehtestamisel on lisaks eesmärgi legitiimsusele järgitud PS §-s 11

sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt peavad piirangud olema

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja

vabaduste olemust. Seega võib seadusandja PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärgil

piirata isiku õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuid piirang peab olema

proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Eesmärkide saavutamiseks võetakse eelnõuga järgmisi meetmeid, millega piiratakse õigust

perekonna- ja eraelu puutumatusele:

 ees- ja perekonnanimele esitatavad nõuded;

 kriminaalkorras karistatud isikute isikunime muutmise piirang (sh keeld muuta

isikunime tähtajatult, kui isik on süüdi mõistetud seksuaalkuriteo toimepanemises

alaealise suhtes);

29 Vallikivi, Hannes, 2020. PS § 19 kommentaarid, p 6. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne.

– Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kättesaadav: https://pohiseadus.ee/sisu/3490. 30 Ibid, p 10. 31 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium (RKPJKo), 25.06.2009, 3-4-1-3-09, p 16; RKPJKo,

19.12.2019, 5-19-38/15, p 96. 32 Riigikohtu üldkogu (RKÜKo), 11.06.2019, 5-18-8/19, p 60; RKPJKo, 04.04.2011, 3-4-1-9-10, p 50; RKPJKo,

16.11.2016, 3-4-1-2-16, p 97.

61

 automaatotsuste tegemine nimemuutmise avalduse esitamisel turvalise veebikeskkonna

kaudu;

 ees- ja perekonnanime muutmise piirangud, sealhulgas piirang võtta teise elava isiku

nime.

Järgnevalt analüüsitakse, kas eelnõuga kavandatavad meetmed on proportsionaalsed.

2.4.1. Ees- ja perekonnanimele esitatavad nõuded

Legitiimne eesmärk. Nõuete eesmärk on tagada nimede ühtlustatud ja õiguspärane kasutamine

ning sellega seoses tagatakse teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse, samuti õigusselgus ning

eksituste vältimine, identiteedi kaitse ning inimeste õigus olla teistest eristatud. Lisaks aitavad

piirangud tagada eesti keele ja nimetraditsiooni säilimist.

Sobivus. Meede on sobiv ehk kohane, kui see aitab kaasa legitiimse eesmärgi saavutamisele. Et

oleks võimalik tagada ees- ja perekonnanimede ühtlustatud ja õiguspärase andmine ja

kasutamine, on vaja seaduse tasandil sätestada ees- ja perekonnanimedele teatavad reeglid,

millest saavad lähtuda nii isikud kui ka asutused. Seega on meede sobiv eesmärgi

saavutamiseks.

Vajalikkus. Meede on vajalik, kui ei leidu muud, põhiõigust vähem piiravat, ent sama tõhusat

meedet. Alternatiivselt on võimalik jätta seadusest välja nõuded ees- ja perekonnanimele, kuid

sellisel juhul puudub võimalus tagada, et ees- ja perekonnanimed siiski teatud kriteeriumitele

vastaks ning et neid kriteeriume ka isikute suhtes ühetaoliselt kohaldataks. Seega on reeglite

kehtestamine seaduse tasandil tõhus meede eesmärgi saavutamiseks. Lisaks oleks võimalik

koostada juhendeid ja soovitusi, kuid need ei annaks sellist tulemust, mida annab regulatiivne

meede, mis võimaldab mõjutada rohkemate inimeste käitumist.

Mõõdukus. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse

sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust.33 Peab kaaluma,

kas eelnõu eesmärk kaalub üles perekonna- ja eraelu puutumatuse riive. Eelnõu eesmärk on

hoida eesti nimetraditsiooni ning tagada isikunimede ühtlustatud ja õiguspärane kasutamine.

PS-i preambul viitab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise olulisusele ja PS §-s 6 on sätestatud, et

Eesti riigikeel on eesti keel. Nimede andmise ja kasutamise korraldamisel põrkuvad sageli kaks

PS-i kaitsealasse kuuluvat olulist aspekti: ühelt poolt inimese eneseteostusõigus ning õigus

perekonna- ja eraelu puutumatusele, teiselt poolt avalik huvi eesti rahvuse ja keele säilitamiseks

ning edasikandmiseks tulevastele põlvedele.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on identiteet inimese enesemääratlus iseenda ja välismaailma jaoks

ning on antud inimese nime, elukäigu, välimuse, käitumismaneeride, riietuse, seksuaalsuse

enesemääratluse, mõtete, tunnete, veendumuste jms kategooriate kaudu. Nimi on üks osa

inimese identiteedist. Nimi on esmane tunnus, millega inimene eristab end teistest ning seostab

end vanemate, hõimlaste ja rahvusega. Nimi kui personaalse identifitseerimise ja perekonnaga

seostamise vahend on samal ajal ka era- ja pereelu küsimus.

Riigikohus on oma otsuses34 välja toonud, et kui seadusandja eesmärk piirangu kehtestamisel

oli tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine ja selle kaudu teiste inimeste õigus rahvuslikule

identiteedile, siis Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegiumi arvates saab lugeda riivet

33 RKPJKo 17. juuli 2009. aasta otsus nr 3-4-1-6-09, p 21. 34 RKPJKo 3. mai 2001. aasta otsus nr 3-4-1-6-01, p 18.

62

õigustavaks eesmärgiks. Ka õiguskantsler on seda teemat oma seisukohas puudutanud35,

vastates talle esitatud avaldusele järgmist: „Selgub, et nime valiku õigust on võimalik piirata,

kuid äärmiselt ettevaatlikult ning mitte rohkem, kui see on hädavajalik muu eesmärgi (nt eesti

rahvuse ja kultuuri säilimine ja selle kaudu teiste inimeste õigus rahvuslikule identiteedile,

inimese identifitseerimine nime kaudu, isiku kaitse põhjalikult läbi mõtlemata nimede

muutmise otsuste eest jne) saavutamiseks.“

Riigikohus on lisaks öelnud36: „Nimi on ka selleks, et isikuid eristada või määratleda isiku

perekondlik kuuluvus.“ Siinkohal võib minna veelgi kaugemale ja väita, et nimi ei aita üksnes

isikuid eristada ega perekondlikku kuuluvust määratleda, vaid ka rahvuslikku kuuluvust ning

rahvuslikku järjepidevust edasi kanda. Traditsiooniliste nimede järgi saab öelda näiteks seda,

millisest maailma piirkonnast inimene suure tõenäosusega pärineb või mis rahvusest ta on.

Riigikohtu ja õiguskantsleri seisukohad kinnitavad, et nimevaliku piirangud võivad olla

põhiseaduslikult õigustatud, kui nende eesmärk on tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine

ning kaitsta seeläbi ka teiste isikute õigust rahvuslikule identiteedile ja õiguskindlusele. Nime

kui isikut eristava ja identiteeti kandva tunnuse kaudu täidab riik olulist rolli nii üksikisiku kui

ka ühiskonna tasandil identiteedi hoidmisel.

Eeltoodust tuleneb, et seadusandja eesmärk ei ole pelgalt keeleline või vormiline, vaid sisuliselt

seotud rahvusliku järjepidevuse ja sotsiaalse selguse tagamisega. Nimi võimaldab inimestel

üksteist eristada ning perekondlikku ja rahvuslikku kuuluvust määratleda, samuti toetab

avalikku huvi, et nimed oleksid arusaadavad ja sobituksid keele- ja kultuuriruumi.

Seetõttu võib järeldada, et nimetatud piirangud teenivad õiguspärast ja kaaluka avaliku huvi

eesmärki, milleks on eesti rahvuse ja kultuuri säilitamine ning teiste isikute identiteedi ja

õiguskindluse kaitse. Selline eesmärk on kooskõlas PS-i preambuli ja § 6 sisuga ning annab

piisava aluse mõõduka põhiõiguste piirangu õigustamiseks.

Kehtestatud nõuded, näiteks eestikeelses eesnimes õigekirjareeglite järgimine, vastassoole

omaste nimede kasutamise piiramine või heade kommetega vastuolus olevate nimede

vältimine, ei välista isikule sobiva nime valikut, vaid suunavad seda viisil, mis tagab

ühiskondliku arusaadavuse ja õigusselguse. Eelnõu võimaldab lisaks kasutada võõrapäraseid

eesnimesid, kui need on kasutusel eesnimedena, sarnased juba kasutusel olevate nimedega või

mugandatud eesti keele struktuurile vastavaks. Seega säilib isikul lai valikuvabadus, kuid

ühtlasi välditakse selliseid nimesid, mis oleksid ühiskondlikult eksitavad, solvavad või

vastuolus eesti keele üldpõhimõtetega.

Lisaks tagavad nimeteadusliku usaldusasutuse kaasamine ja seaduses sätestatud erandid, et iga

juhtumit hinnatakse eraldi, vältides meelevaldseid otsuseid ja ülemääraseid piiranguid. Erandid

võimaldavad arvestada isiku keelelist või rahvuslikku tausta, mis aitab tagada, et nõuded

oleksid mõõdukad ning aitaksid vajaduse korral lähtuda konkreetsetest olukordadest. Seega on

abinõud kujundatud viisil, mis tagavad tasakaalu üksikisiku õiguste ja avaliku huvi vahel.

Järeldus. Ees- ja perekonnanimedele esitatavad nõuded on PS-iga kooskõlas, kuna need on

suunatud põhiseaduslikult kaitstud eesmärgi – eesti keele ja kultuuri säilitamise ning rahvusliku

identiteedi kaitse – saavutamisele.

35 Õiguskantsleri 10. mai 2012. aasta seisukoht nr 7 4/120692/1202353. 36 RKPJKo 3. mai 2001. aasta otsus nr 3-4-1-6-01, p 15.

63

Kehtestatud abinõud on oma olemuselt mõõdukad ja tasakaalustatud, piirates isiku

enesemääramisõigust üksnes ulatuses, mis on vajalik nimetatud eesmärgi tagamiseks.

Seadusega ei välistata nimevalikut täielikult, vaid sätestatakse üldised raamid, mille piires on

isikul endiselt suur otsustusvabadus.

Oluline on seegi, et eelnõuga nähakse ette erandeid, mis võimaldavad arvestada isiku keelelist

või rahvuslikku tausta ning tagavad, et piirangud ei oleks meelevaldsed ega ülemäärased.

Selline paindlikkus välistab olukorra, kus põhiõiguste piirangud muutuksid absoluutseks või

põhjendamatult intensiivseks.

Seetõttu võib järeldada, et kehtestatud regulatsioon tasakaalustab õiguspäraselt isiku õiguse

valida ja kanda nime ning riigi kohustuse kaitsta eesti keelt ja kultuuri. Lisaks teenib see teiste

isikute õiguste ja õiguskindluse kaitse eesmärki, tagades, et nimed oleksid selgelt eristatavad,

ühiskondlikult arusaadavad ning ei looks eksitavaid või identiteeti kahjustavaid olukordi.

Eelnõus sätestatud piirangud on proportsionaalsed, kuna avaliku huvi olulisus, s.t eesti rahvuse

ja keele kestmine ning teiste isikute identiteedi ja õiguskindluse kaitse, ületab mõõduka

põhiõiguste riive intensiivsuse.

2.4.2. Kriminaalkorras karistatud isiku isikunime muutmise piirang

Legitiimne eesmärk. Nime muutmise piirangu eesmärk kriminaalkorras karistatud isiku puhul

on avaliku korra, õiguskindluse ja teiste isikute õiguste ning turvalisuse kaitse, samuti

karistusõiguse preventiivsete eesmärkide tagamine.

Piirang puudutab rasketes, varavastastes või lähisuhtevägivalla kuritegudes süüdimõistetud

isikut, kelle karistusandmed ei ole veel karistusregistrist kustutatud, välja arvatud juhud, kus

isik on süüdi mõistetud alaealise suhtes toimepandud seksuaalkuriteos. Põhiseaduspärasuse

analüüs nendele isikutele kohaldatavale piirangule on esitatud punktis 2.4.3. Piirangu eesmärk

on vältida olukorda, kus sellistes kuritegudes süüdimõistetud isik saaks nime muutmisega

varjata oma identiteeti ja varasemat kuritegelikku tausta, kahjustades sellega avalikku usaldust

ning tekitades reaalse ohu teistele isikutele. Varavastaste kuritegude (näiteks kelmus, vargus,

omastamine) puhul võib nimemuutmine võimaldada toimepanijal jätkata samalaadseid tegusid

uue identiteedi all, raskendades õiguskaitseorganite ja potentsiaalsete kannatanute võimalust

isikut tuvastada.

Sellise nimemuutmise piirangu kaudu tagatakse, et avalikkusel on võimalik tuvastada isik, kelle

süüdimõistvad kohtuotsused on seaduse järgi avalikud, nagu näeb ette karistusregistri seaduse

(edaspidi KarRS) § 28. Kui KarRS §-s 28 sätestatud süütegudes süüdimõistetud isikul oleks

lubatud nime muuta enne karistusandmete kustumist, muutuks karistusregistri ja kohtulahendite

avalikustamise eesmärk sisutuks ning kahjustaks avalikkuse õigust saada usaldusväärset teavet

rasketes ja varavastastes kuritegudes süüdimõistetud isikute kohta.

Lähisuhtevägivalla toimepanijate nimemuutmise piirangu eesmärk on kaitsta teiste isikute

õigusi ja turvalisust, eelkõige potentsiaalseid uusi ohvreid, ning toetada kuritegude ennetamist.

Lähisuhtevägivald ei ole valdavalt ühekordne tegu, vaid sageli korduv ja mustriline käitumine,

mille puhul on suurem risk vägivalla kordumiseks ning uute ohvrite tekkimiseks. Varasem

vägivaldne käitumine on üks tugevamaid tulevase vägivalla riskitegureid, mistõttu võib kuriteo

toimepanija identiteedi muutmine raskendada uute vägivallajuhtumite ennetamist ja ohvrite

kaitset.

64

Seega teenib piirang kaalukat ja põhiseaduslikult õigustatud avalikku huvi kaitsta ühiskonda

potentsiaalsete korduvkuritegude eest, hoida ära isikuandmetega manipuleerimist ning säilitada

karistusõiguse üld- ja eripreventiivne mõju.

Sobivus. Piirang on sobiv seatud eesmärgi saavutamiseks, sest see aitab tõhusalt vältida

olukorda, kus süüdimõistetud isik saaks nime muutmise kaudu varjata oma isikut ja varasemat

kuritegelikku käitumist.

Nime muutmise keeld tagab, et karistusregistri andmed ja kohtulahendite avalikustamine

täidavad oma eesmärki teavitada avalikkust rasketest ja varavastastest kuritegudest ning hoida

ära kuritegeliku tegevuse varjatud jätkumist. Samuti aitab piirang säilitada karistuse

ühiskondlikku tähendust ja tagada õigussüsteemi usaldusväärsuse, sest isikul ei ole võimalik

nime vahetamise kaudu jätta muljet, et karistuse kehtivus on lõppenud või tema kuriteod

unustatud. Nime muutmise keeld vähendab seega reaalselt riski, et raskete või varavastaste

kuritegude toimepanijad saaksid oma identiteeti varjata ja uute kannatanute usaldust

kuritarvitada. Nimemuutmise piirang aitab vältida ka olukorda, kus lähisuhtevägivalla eest

süüdi mõistetud isik saaks identiteedi muutmise kaudu varjata oma varasemat kuritegelikku

käitumist uute lähisuhete, tööandjate või kogukonna eest. See vähendab riski, et toimepanija

saab uute potentsiaalsete ohvrite usaldust kuritarvitada või oma varasemat tausta varjata.

Vajalikkus. Piirang on ühtlasi vajalik, kuna eesmärki – avaliku korra ja teiste isikute õiguste

kaitset – ei ole võimalik saavutada mõne leebema meetmega sama tõhusalt.

Kuigi karistusregistri andmete alusel on võimalik kontrollida isiku karistatust, on selline

kontroll tasuline ja eeldab isikukoodi teadmist. Praktikas kontrollitakse isikute tausta enamasti

avalike allikate ja internetiotsingute kaudu, kasutades vaid isikunime. Kui süüdimõistetud isikul

oleks võimalik nime muuta, muutuks karistusregistri avalike andmete kasutamine ja

kohtulahendite läbipaistvus sisuliselt ebatõhusaks.

Leebemad meetmed, näiteks ainult nimemuutmise avalikustamine või ajutine nimemuutmise

keeld, ei saavutaks samal tasemel kaitset, sest need ei välistaks identiteedi varjamise riski.

Teatud kuritegudes süüdimõistetud isikute nime muutmise keeld on ajutine ja kestab vaid kuni

karistusandmete kustumiseni, mistõttu ei ole tegemist ülemäärase ega püsiva piiranguga. Eraldi

on põhiseaduslikkusele vastavust analüüsitud punktis 2.4.3, milles analüüsitakse tähtajatut

nimemuutmise keeldu nende isikute suhtes, kes on toime pannud seksuaalkuriteo alaealise

suhtes.

Mõõdukus. Piirang on mõõdukas, kuna see kehtib vaid piiratud isikurühma kohta ja kindla

ajavahemiku jooksul. Süüdimõistetud isiku nime muutmise keeld ei ole absoluutne, vaid lõpeb

hetkel, kui karistusandmed on karistusregistrist kustutatud. Piirang suunab isikut oma käitumist

kontrollima ja hoiduma uute kuritegude toimepanemisest, kuna nime muutmise eeldus on

karistusregistri andmete kustumine. Uue, eelnõus sätestatud kuriteo eest süüdimõistmisel

pikeneb nimemuutmise piirang.

Samuti on süüdimõistetud isikul lubatud vahetada perekonnanime abielu sõlmimisel või

lahutamisel, mis tagab, et piirang ei muutu ülemääraseks ega sega perekonnaelu.

Eesmärk kaitsta avalikku korda, õiguskindlust ja teiste isikute õigusi on oluliselt kaalukam kui

piirangust tulenev sekkumine isiku eneseteostusvabadusse. Riigikohtu praktika kohaselt37 võib

37 RKPJKo 3. mai 2001. aasta otsus nr 3-4-1-6-01, p 17.

65

põhiõiguse riivet pidada põhiseaduspäraseks, kui see on vajalik ja mõõdukas demokraatlikus

ühiskonnas.

Lisaks tuleb arvestada, et rasketes ja varavastastes kuritegudes süüdimõistetud isikute puhul

võib nende käitumine kujutada endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu ühiskonnale. Antud juhul

on tegemist reaalse ja piisavalt tõsise ohuga inimestele, kes ei tea, et raskes või varavastases

kuriteos süüdimõistetud isikud on nime muutmisega endale uue identiteedi loonud ning saavad

nii oma tegevust varjatult jätkata ja teisi oma tegudega ohtu seada. Seega peab seadusandja

seesugusel juhul peale süüdimõistetud isikute õiguste lähtuma ka avaliku korra kaalutlustest,

sest see on reaalne ja piisavalt tõsine oht, mis õigustab isikunime muutmise piirangut.

Järeldus. Kokkuvõttes on kriminaalkorras karistatud isikutele kehtestatud nime muutmise

piirang põhiseaduspärane ja proportsionaalne kitsamas mõttes. Piirang on suunatud avaliku

korra, õiguskindluse ning teiste isikute õiguste ja turvalisuse kaitsele ning aitab täita

karistusõiguse preventiivseid eesmärke. Eelnõu § 18 lõikes 2 sätestatud keeld on ajutine,

välditakse identiteedi varjamist ja võimalust toime panna korduvkuritegusid, ning see ei

kahjusta isiku põhiõigusi rohkem, kui on hädavajalik avaliku huvi saavutamiseks.

2.4.3. Tähtajatu nimemuutmise keeld isikute suhtes, kes on süüdi mõistetud

seksuaalkuriteo toimepanemises alaealise suhtes

Legitiimne eesmärk: Isikutele, kes on süüdi mõistetud alaealise suhtes toimepandud

seksuaalkuriteos, kehtestatakse tähtajatu nimemuutmise keeld. Piirangu eesmärk on edendada

turvalisust ning ennetada ohte inimeste elule ja tervisele. Justiits- ja Digiministeeriumi

avaldatavas kuritegevuse statistikas on välja toodud, et suure osa registreeritud

seksuaalkuritegudest moodustavad laste vastu toime pandud registreeritud seksuaalkuriteod.

Alaealise kannatanuga kontaktsetest seksuaalkuritegudest on kõige enam registreeritud

vägistamisjuhtumeid ning suguühet või muu sugulise iseloomuga tegusid lapseealisega.38

Piirangu eesmärk on vältida olukorda, kus sellistes kuritegudes süüdimõistetud isik saaks nime

muutmisega varjata oma identiteeti ja varasemat kuritegelikku tausta, kahjustades sellega

avalikku usaldust ning tekitades reaalse ohu teistele isikutele. Võimalus muuta nime pärast

karistusandmete kustumist võimaldaks teo toimepanijal jätkata samalaadseid tegusid uue

identiteedi all, raskendades potentsiaalsete kannatanute võimalust isikut tuvastada. Lisaks

kaitseb säte alaealiste laste kui ühiskonna ühe kõige haavatama rühma elu ja tervist, kuna sätted,

mis ei luba süüdimõistetud isikul nime tema eluajal muuta, puudutavad seksuaalkuritegusid,

mis on toimepandud alaealiste suhtes.

Sobivus. Piirang on sobiv seatud eesmärgi saavutamiseks, sest aitab tõhusalt vältida olukorda,

kus alaealise suhtes toimepandud seksuaalkuriteos süüdimõistetud isik saaks nime muutmise

kaudu varjata oma isikut ja varasemat kuritegelikku käitumist. Piirang aitab ära hoida

kuritegeliku tegevuse varjatud jätkumist.

Vajalikkus. Piirang on ka vajalik, kuna eesmärki – avaliku korra ja teiste isikute õiguste kaitset –

ei ole võimalik saavutada mõne leebema meetmega sama tõhusalt.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 esimese lõike esimese lause ja PS § 11

kohaselt tohib põhiõiguste ja vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga.

Põhiseadus ei näe ette muid võimalusi põhiõiguste ja vabaduste piirangute kehtestamiseks. See

põhimõte on absoluutne ning välistab võimaluse kehtestada põhiõiguste ja vabaduste piiranguid

38 Kuritegevuse statistika, Justiits- ja Digiministeerium.

66

seadusest allpool seisvate õigusaktidega.39 Seega ei ole nimetatud piirangu rakendamiseks

muud sobivat lahendust.