Siseministeeriumi arvamus Euroopa Liidu ebaseadusliku tulirelvakaubanduse tõkestamise direktiivi eelnõu kohta

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Justiits- ja Digiministeerium

Teie: 19.03.2026 nr 3.1.1/26-0053/-2T

Meie: 24.04.2026 nr 5-1/47-2

Siseministeeriumi arvamus Euroopa Liidu

ebaseadusliku tulirelvakaubanduse

tõkestamise direktiivi eelnõu kohta

Tulenevalt Riigikantselei resolutsioonist 2-5/26-00617, edastab Siseministeerium arvamuse

Justiits- ja Digiministeeriumile Euroopa Liidu ebaseadusliku tulirelvakaubanduse tõkestamise

direktiivi eelnõu kohta, COM(2026) 102. Ülevaate koostasid Siseministeeriumi Euroopa Liidu

ja välissuhete osakond ning korrakaitse ja süüteomenetluse osakond

([email protected]). Seisukoha kujundamisesse olid kaasatud Politsei- ja

Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet. Valdkonna eest vastutab Siseministeeriumi

sisejulgeoleku asekantsler Joosep Kaasik ([email protected]).

Siseministeerium peab direktiivi eelnõu üldist eesmärki põhjendatuks ning toetab

Euroopa Liidu tasandil meetmeid, mis aitavad tõhusamalt tõkestada ebaseaduslikku

tulirelvakaubandust, piirata tulirelvade sattumist organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga

seotud isikute käsutusse ning parandada liikmesriikide vahelist koostööd. Samal ajal peab

Siseministeerium oluliseks, et direktiivis sisalduvad kohustused oleksid selged, tehniliselt

rakendatavad, kooskõlas liikmesriikide õigussüsteemide loogikaga ning ei tooks kaasa

põhjendamatut lisakoormust õiguskaitse- ja ekspertiisiasutustele.

1. Üldine hinnang ja eesmärkide toetamine

Siseministeerium toetab direktiivi üldeesmärke, milleks on ebaseadusliku tulirelvakaubanduse

ja sellega seotud kuritegevuse tõhusam ennetamine ja tõkestamine Euroopa Liidus, sealhulgas

kuriteokoosseisude ühtlustamine, piiriülese koostöö parandamine ning andmete kättesaadavuse

suurendamine. Need eesmärgid on sisuliselt kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu

artikliga 83 ning Euroopa Liidu ja liikmesriikide rahvusvaheliste kohustustega, eelkõige ÜRO

tulirelvade protokolliga. Siseministeeriumi hinnangul on õiguspoliitiliselt põhjendatud, et

ebaseadusliku tulirelvakaubanduse ja sellega seotud ettevalmistavate või kaasnevate tegude

suhtes kehtiksid Euroopa Liidus võrreldavad miinimumstandardid, sest tegemist on olemuselt

piiriülese kuritegevusliigiga, mille tõhus tõkestamine eeldab ühist arusaama karistatavatest

tegudest, uurimisprioriteetidest ja koostöömehhanismidest.

Eriti positiivsena tuleb esile tõsta seda, et eelnõu eesmärk ei ole muuta seadusliku relvakäibe

üldist raamistikku, vaid keskendub ebaseadusliku turu tõhusamale tõkestamisele.

Siseministeeriumi jaoks on oluline, et õiguspoliitiline fookus jääks tegevustele, mis tegelikult

suurendavad ohtu avalikule korrale ja sisejulgeolekule, nagu loata valmistamine, ebaseaduslik

2 (9)

kaubandus, keelatud ümbertegemine, märgistuse manipuleerimine ning sellise tegevuse

soodustamine digitaalse dokumentatsiooni abil.

Samas peab Siseministeerium oluliseks, et direktiivi rakendamine oleks proportsionaalne,

õigusselge ega tooks kaasa põhjendamatut haldus- ega menetluskoormuse kasvu riiklikele

õiguskaitseasutustele. Oluline on tagada, et Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) ning

Kaitsepolitseiamet (edaspidi KAPO) saaksid direktiivi rakendada olemasolevate ressursside,

pädevuste ja infosüsteemide raames. Direktiivi eesmärk ei saa olla selliste uute aruandlus-,

ekspertiisi- või menetluskohustuste loomine, mille täitmiseks oleks vaja rajada täiesti uus

institutsionaalne või tehniline võimekus ilma selge praktilise lisaväärtuseta. Sama oluline on

vältida olukorda, kus liikmesriikidele jäetakse küll ulatuslik kohustus kriminaliseerida uusi

käitumisviise, kuid puuduvad selged õiguslikud ja tehnilised kriteeriumid selleks, kuidas

selliseid tegusid tõendada, ekspertiisiga hinnata ja menetluslikult käsitleda.

Seega, direktiivi eelnõu strateegilised eesmärgid on iseenesest mõistlikud, kuid mitmes

valdkonnas vajab direktiiv täiendavat sisustamist. Eelkõige puudutab see tehnilise

dokumentatsiooni mõistet, selle seostamist tulirelva mõistega, eksperthinnangute andmise

pädevust, süüteokoosseisude piisavat määratletust ning sanktsioonisüsteemi seost siseriikliku

õigusega. Kui neid küsimusi ei täpsustata, võib direktiivi praktiline rakendamine

liikmesriikides kujuneda ebaühtlaseks ja vaieldavaks, mis omakorda kahjustab õiguslikku

selgust ning direktiivi eesmärkide saavutamist.

2. Artikkel 3 – tulirelvadega seotud kuriteod

2.1 Punkt d – laskemoona valdamine

Direktiivi artikli 3 lõike 1 punktis d kavandatud laskemoona valdamise kriminaliseerimise

puhul tekib Siseministeeriumi jaoks põhimõtteline küsimus, kas direktiiv peaks kehtestama

ühtse miinimumkoguse, millest alates käsitatakse laskemoona valdamist kuriteona, või tuleks

see küsimus jätta liikmesriikide otsustada. Eesti kehtivas õiguses eristatakse väärtegu ja

kuritegu muu hulgas koguselise kriteeriumi alusel: väiksemate koguste puhul võib tegu olla

väärteoga, suuremate koguste puhul kuriteoga. Praktikas aitab selline lähenemine tagada

proportsionaalsuse, eristades ühekordseid või piiratud ohuga rikkumisi sellistest juhtumitest,

mis viitavad selgemalt ohtlikule, süstemaatilisele või kuritegeliku eesmärgiga käitumisele.

Siseministeerium leiab, et direktiiv ei peaks selles küsimuses kehtestama jäika, kõigile

liikmesriikidele ühesugust koguselist piiri. Liikmesriikide õiguspraktika, relvakäibe eripärad,

väärteo- ja kuriteosüsteemide ülesehitus ning sanktsioonipoliitika on erinevad. Ühtse

numbrilise piiri kehtestamine Euroopa Liidu tasandil võiks osutuda mõnes riigis liiga leebeks,

mõnes teises aga ebaproportsionaalselt karmiks. Samuti ei ole laskemoona puhul pelgalt kogus

alati ainus ega isegi peamine ohtlikkuse näitaja, hinnata tuleb ka laskemoona liiki, valdamise

asjaolusid, seost muu õigusrikkumisega ja isiku tegevuse eesmärki. Seetõttu on põhjendatud

jätta liikmesriikidele kaalutlusruum otsustada, millal kvalifitseerub loata laskemoona

valdamine väärteoks ja millal kuriteoks.

Selline paindlikkus on oluline ka õigusselguse seisukohalt. Kui liikmesriik on oma süsteemis

juba välja töötanud toimiva ja kohtupraktikas kinnistunud piiritlemise, ei ole põhjendatud seda

üksnes ühtlustamise eesmärgil lõhkuda. Direktiivi eesmärk peaks olema tagada, et

ebaseadusliku laskemoona valdamine oleks karistatav ning piisavalt tõhusalt sanktsioneeritud,

mitte sundida liikmesriike loobuma toimivast siseriiklikust diferentseerimisest.

2.2 Punktid e ja f – tehniline dokumentatsioon

3 (9)

Direktiivi artikli 3 lõike 1 punktides e ja f käsitletud tehnilise dokumentatsiooni, sealhulgas 3D-

jooniste, CAD-failide, tootmisfailide ja muude digitaallahenduste kriminaliseerimine on üks

eelnõu keskseid ja samas probleemsemaid osi. Siseministeerium toetab eesmärki piirata sellise

dokumentatsiooni kasutamist olukordades, kus see teenib tulirelvade või nende oluliste osade

ebaseaduslikku valmistamist. Tehnoloogia areng, eriti 3D-printimise ja arvjuhitava tootmise

laialdasem kättesaadavus, võib muuta relvade ebaseadusliku valmistamise senisest lihtsamaks

ning seetõttu on arusaadav, et õigusraamistik peab suutma reageerida ka valmistamist

võimaldavatele digitaalse iseloomuga ettevalmistavatele tegevustele.

Samas rõhutab Siseministeerium, et sellise dokumentatsiooni kriminaliseerimine peab olema

selgelt seotud tahtlusega kasutada seda ebaseaduslikul eesmärgil. Pelgalt joonise, faili või

tehnilise kirjelduse omamine ei tohiks olla kuritegu. Vastasel juhul tekib reaalne oht, et

kriminaalvastutuse alla satuksid ka tegevused, mis on õiguspärased ja ühiskondlikult

aktsepteeritavad, nagu teadus- ja arendustegevus, kollektsioneerimine, õppetegevus,

relvatööstuse seaduslik tootearendus või näiteks kohtuekspertiisiga seotud säilitamis- ja

analüüsitoimingud. Ei ole mõistlik olukord, kus isik peab juba tehnilise idee arutamiseks või

tutvustamiseks hindama, kas see võib kuuluda karistatava tegevuse alla. Ideede või tehnilise

mõtte arendamine ei tohi olla karistatav. Regulatsioon ei tohi viia olukorrani, kus õiguspärase

tehnilise lahenduse väljatöötamine või avalikustamine muutub problemaatiliseks üksnes

seetõttu, et seda oleks teoreetiliselt võimalik kuritarvitada.

Direktiivi eelnõus puudub selge mehhanism, mille alusel tuvastada, et konkreetne fail, joonis

või digitaalne mudel kujutab endast just tulirelva või selle olulise osa tehnilist joonist. Samuti

ei ole selge, kuidas eristada tulirelvaga seotud tehnilist dokumentatsiooni muudest skeemidest,

joonistest või insenertehnilistest lahendustest ning milline asutus peaks olema pädev sellist

hinnangut andma.

Seetõttu peab Siseministeerium oluliseks, et direktiivis täpsustataks vähemalt kolm küsimust.

Esiteks tuleb selgemalt määratleda, millal saab tehnilist dokumentatsiooni lugeda selliseks, mis

on mõeldud või sobiv tulirelva või selle olulise osa valmistamiseks. Teiseks tuleb kindlaks

määrata, milliste tunnuste või kriteeriumide alusel eristatakse sellist dokumentatsiooni üldisest

tehnilisest või insenertehnilisest informatsioonist. Kolmandaks tuleb selgelt reguleerida,

milline pädev asutus võib sellist hinnangut anda ning millisel metoodilisel alusel see hinnang

kujuneb. Kui need küsimused jäetakse liikmesriikidele vabalt tõlgendada, tekib suur risk, et

sama tüüpi fail loetakse ühes liikmesriigis karistatavaks tehniliseks dokumentatsiooniks, teises

aga mitte.

Lisaks tuleb direktiivis täpselt määratleda, millised tegevused kuuluvad loa- või

teavitamiskohustuse alla ning mis on dokumentatsiooni „jagamise“ ja „levitamise“ sisuline

erinevus. Siseministeeriumi hinnangul ei tohi terminoloogia jääda ebamääraseks, sest sellest

sõltub nii karistatava käitumise ulatus kui ka isikute võimalus oma tegevuse õiguspärasust ette

näha. Samuti peab olema selge, et teadusasutuste, relvatööstuse, pädevate ametiasutuste ning

vajaduse korral ka ekspertiisiasutuste vaheline dokumentatsiooni hoidmine ja vahetamine

seaduslikel eesmärkidel peab olema lubatud. Direktiivi eesmärk ei saa olla innovatsiooni,

teadusuuringute või õiguspärase tööstustegevuse pärssimine.

Prokuratuur on samuti juhtinud tähelepanu sellele, et täiendavalt tuleks läbi mõelda, kas ja mil

määral peaks olema reguleeritud mitte üksnes tehnilise dokumentatsiooni, vaid ka

arvutiprogrammide või muude digilahenduste loomine ja kasutamine, mis võimaldavad 3D-

printimist või muud digitaalselt juhitavat tootmist. Pelgalt tehnilise dokumentatsiooni

kriminaliseerimine ei pruugi kõiki praktilisi olukordi katta ning võib jätta seadusesse lünki.

4 (9)

Siseministeeriumi hinnangul tuleb siiski säilitada väga selge piir kuriteokoosseisu ja üldise

tehnoloogilise arendustegevuse vahel. Karistatavaks ei tohi muutuda neutraalsed või

mitmeotstarbelised digitaalsed vahendid üksnes seetõttu, et neid võiks teoreetiliselt kasutada ka

ebaseaduslikul eesmärgil.

2.3 Hooletus (artikkel 3 lõige 2)

Direktiivi ettepanek näeb ette, et tehnilise dokumentatsiooni levitamine võib olla karistatav ka

raske hooletuse korral. Siseministeeriumi hinnangul ei ole selline lahendus piisavalt

läbimõeldud ega kooskõlas siseriikliku karistusõiguse loogikaga. Tehnilise dokumentatsiooni

levitamine, eriti selle avalik kättesaadavaks tegemine internetis või muul viisil laiale ringile

edastamine, on üldjuhul teadlik ja aktiivne tegevus, mille puhul on loomulik käsitada tegu

tahtlikuna. Levitamine kui käitumine eeldab tavaliselt isiku teadlikku otsust materjali üles

laadida, avaldada, edastada või muuta see määratlemata isikute ringile ligipääsetavaks. Sellise

teo kvalifitseerimine raske hooletusena tekitab dogmaatilisi ja praktilisi probleeme.

Karistusõiguslikult on oluline eristada teadlikku levitamist olukordadest, kus dokument muutub

teistele kättesaadavaks ettevaatamatusest või hooletu teabehalduse tõttu. Hooletus võiks teatud

tingimustel tulla kõne alla näiteks jagamise puhul, kui dokument satub avalikku või laiemasse

kasutusse isiku puudulike turvameetmete, eksimuse või ettevaatamatu käitumise tõttu. Kuid ka

sel juhul peab koosseis olema väga täpselt sõnastatud, et välistada olukorrad, kus

kriminaalvastutus tekib üksnes abstraktse riski või ebaselge etteheidetavuse alusel.

Siseministeerium leiab seetõttu, et direktiivis tuleks loobuda levitamise kriminaliseerimisest

raske hooletuse alusel või vähemalt sõnastada see ümber nii, et hooletusvastutus saaks tekkida

üksnes kitsalt määratletud juhtudel, mis on karistusõiguslikult põhjendatud ja ette nähtavad.

Vastasel juhul tekib oht, et kriminaalvastutus laieneb ebamääraselt tegevustele, mille sisuline

ohtlikkus ja süüline iseloom ei ole võrreldav teadliku ebaseadusliku levitamisega.

2.4. Teabe omamine või sellega tutvumine

Siseministeerium peab vajalikuks rõhutada, et pelgalt teabe omamine või sellega tutvumine ei

tohi olla karistatav. Vastasel juhul tekib ebaproportsionaalselt lai regulatsioon, mille alla võivad

sattuda ka õiguspärased tegevused, nagu teaduslik uurimistöö, ajalooline huvi või tehniline

enesetäiendamine. Selline lähenemine ei ole kooskõlas karistusõiguse ultima ratio

põhimõttega.

Kui internetis on kättesaadav materjal, mida saab kasutada ebaseadusliku tulirelva

valmistamiseks, tuleks sellele reageerida riskipõhiselt. See tähendab eelkõige järelevalve- ja

ennetavaid meetmeid – näiteks tegevuse jälgimist ja vajadusel suhtlust isikuga ohu

hindamiseks. Kriminaalvastutus peaks tekkima alles siis, kui ilmneb konkreetne ebaseaduslik

tegevus, näiteks relva valmistamine.

3. Artikkel 8 – raskendavad asjaolud

Direktiivis sätestatud raskendavate asjaolude loetelu eesmärk on üldjoontes mõistetav, kuid

Siseministeeriumi hinnangul ei pruugi pakutud lahendused olla Eesti kontekstis

proportsionaalsed ega piisavalt paindlikud.

Eelnõu punktis a sätestatud künnis, mille kohaselt oleks raskendavaks asjaoluks kümne või

enama tulirelva kasutamine kuriteo toimepanemisel, on Eesti praktikas ebarealistlikult kõrge.

Eesti-suguses väiksemas liikmesriigis on tulirelvadega seotud juhtumite maht, struktuur ja

5 (9)

iseloom teistsugune ning nii kõrge lävendi puhul ei pruugi norm olulist praktilist tähendust

omada. See vähendab sätte tegelikku kasutatavust ning ei võimalda adekvaatselt hinnata

juhtumeid, mis on kohalikes oludes juba iseenesest tõsise iseloomuga.

Seetõttu teeb Siseministeerium ettepaneku kaaluda madalamat künnist või võimaldada

liikmesriikidel määrata see oma õigussüsteemi ja praktika põhjal. Näiteks juba kolme või

enama tulirelvaga seotud kuritegu võib Eesti tingimustes viidata märkimisväärsele

organiseeritusele, suuremale ohtlikkusele või varustusahela laiemale ulatusele. Raskendavate

asjaolude eesmärk peaks olema kajastada tegelikku ohuastet konkreetse liikmesriigi praktikas,

mitte üksnes kehtestada abstraktselt ühtset, kuid paljudes olukordades sisutühjaks jäävat

arvnäitajat.

Punktis b sätestatud A-klassi tulirelvade käsitamine raskendava asjaoluna vajab samuti

täpsustamist. Eesti õiguses on tsiviilkäibes keelatud relvade ja laskemoona käitlemine juba

eraldi rangemalt karistatav. Seetõttu ei ole põhjendatud, et ainuüksi relva kuulumine direktiivi

A-klassi peaks automaatselt toimima universaalse raskendava asjaoluna, sõltumata

konkreetsest esemest, selle kasutusviisist või tegelikust ohtlikkusest. Eriti probleemne võib see

olla juhtudel, kus A-kategooria tuleneb esemega seotud formaalsetest

klassifikatsioonitunnustest, kuid konkreetse teo sisuline ohtlikkus ei ole samas suurusjärgus.

Siseministeerium juhib siinjuures tähelepanu võimalikele ebaproportsionaalsetele olukordadele

seoses suure mahutavusega padrunisalvedega. Näiteks võib sportlaskuri valduses olla üle 20

padruni mahutav püstoli salv või üle 10 padruni mahutav püssi salv, mis kuuluvad

klassifikatsiooni alusel piiratud käibega esemete hulka. Kui isik lõpetab laskespordiga

tegelemise ja loovutab põhivarustuse, kuid üks salv jääb hooletusest alles, ei oleks põhjendatud,

et selline olukord tooks automaatselt kaasa raskendava asjaolu kohaldamise samal tasemel kui

tegelikult ohtlike või organiseeritud kuritegudega seotud relvakäitlemine. Raskendavate

asjaolude regulatsioon peab võimaldama eristada formaalset rikkumist reaalsest kõrgendatud

ohust.

Prokuratuur on lisaks õigustatult tõstatanud küsimuse, kuidas suhestuvad artiklis 3 nimetatud

kuriteod olukordadega, kus ebaseadusliku tulirelva kasutamise tagajärjel põhjustatakse raske

tervisekahjustus või surm. Kuna artiklis 3 sätestatud teod ei ole üldjuhul tagajärjedeliktid, vajab

selgitamist, kas ja kuidas on direktiivis kavas arvestada juhtumeid, kus sama ebaseadusliku

relva käitlemine realiseerub hiljem väga raskete tagajärgedega vägivallakuriteos.

Siseministeeriumi hinnangul tuleks selgemalt läbi mõelda, kas sellistes olukordades nähakse

ette eraldi kvalifitseerivad tunnused, raskendavad asjaolud või jäetakse tagajärgede hindamine

täielikult liikmesriigi üldiste isikuvastaste süütegude regulatsiooni kanda. Õigusliku selguse

huvides peaks direktiiv seda küsimust vähemalt põhjendusosast selgemini käsitlema.

4. Artikkel 12 – aegumistähtajad

Direktiivis kavandatud aegumistähtaegade regulatsioon vajab Siseministeeriumi hinnangul

täiendavat põhjendamist ja täpsustamist. Praegusel kujul jääb ebaselgeks, miks on valitud just

sellised tähtajad ning kuidas need suhestuvad erinevate liikmesriikide karistusõiguslike

süsteemidega, kus aegumine on tihedalt seotud nii sanktsioonisüsteemi, süüteoliikide

raskusastme kui ka menetlusökonoomiaga. Eesti õiguses on aegumise regulatsioon kujundatud

tervikliku süsteemina, milles võetakse arvesse teo raskust, sanktsiooni määra ja õiguskindluse

põhimõtet. Kui direktiiv kehtestab kohustuslikud miinimumid või muudab aegumise loogikat

teatud süüteoliikide lõikes oluliselt, võib see tuua kaasa süsteemseid pingeid ning nõuda

siseriiklike põhimõtete ümberhindamist ka laiemalt.

6 (9)

Lisaks ei ole selge, kas kavandatud aegumistähtajad on kõigi artiklis 3 kirjeldatud tegude puhul

proportsionaalsed. Direktiiv koondab ühe regulatsiooni alla väga erineva raskusastmega teod,

alates relvade ebaseaduslikust valmistamisest või kaubandusest kuni tehnilise

dokumentatsiooni teatud käitlemisvormideni. Kui nendele tegudele rakendada liiga ühtset või

liiga pikka aegumisrežiimi, võib tagajärjeks olla olukord, kus vähem ohtlikud või piiripealse

sisuga teod allutatakse samasugusele kriminaalpoliitilisele rangusele nagu kõige raskemad

relvakuriteod. See ei oleks kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

Seetõttu peab Siseministeerium oluliseks, et liikmesriikidele tuleb säilitada piisav paindlikkus

kujundada aegumistähtajad vastavalt oma õigussüsteemi loogikale, eeldusel et tagatud on

direktiivi eesmärkide saavutamiseks vajalik uurimis- ja menetlusvõimalus. Direktiiv peaks

keskenduma sellele, et tõsiste piiriüleste relvakuritegude menetlemine ei nurjuks

põhjendamatult lühikese aegumise tõttu, kuid ei tohiks minna kaugemale sellest, mis on vajalik

ja põhjendatud.

5. Ülekriminaliseerimise risk ja juriidiliste isikute vastutus

Siseministeerium näeb direktiivi puhul ühe olulise ohukohana ülekriminaliseerimise riski. Eriti

puudutab see uusi tehnilise dokumentatsiooniga seotud koosseise, juriidiliste isikute vastutuse

laiendamist ning kõrgeid rahalisi karistusi. Kuriteokoosseisude loomisel tuleb vältida olukorda,

kus karistusõiguslik sekkumine laieneb ka neile juhtumitele, mida oleks võimalik piisavalt

tõhusalt käsitleda haldusõiguslike meetmete, loa- ja järelevalvesüsteemi või kitsamalt

sõnastatud kuriteokoosseisude kaudu. Karistusõigus peab jääma ultima ratio vahendiks ning

seda põhimõtet tuleb eriti hoolikalt järgida valdkondades, kus reguleeritavad tegevused võivad

osaliselt kattuda ka õiguspärase tööstus-, teadus- või tehnilise tegevusega.

Juriidiliste isikute vastutuse osas tuleb tagada, et vastutus tekiks üksnes juhtudel, kus

juriidilisele isikule etteheidetav seos teo toimepanemisega on sisuliselt põhjendatud ja

tõendatav. Liiga lai, abstraktne või automaatne vastutusmudel võib osutuda

ebaproportsionaalseks, eriti väikeriikides tegutsevate ettevõtjate suhtes. Sama kehtib rahaliste

karistuste kohta. Kuigi globaalses või suurte liikmesriikide kontekstis võivad väga kõrged

trahvimäärad tunduda põhjendatud, võivad need Eesti-suguses majanduskeskkonnas olla

väikese või keskmise suurusega ettevõtjatele sisuliselt hävitava mõjuga, isegi olukordades, kus

teo raskus või süü ei õigusta niivõrd intensiivset sanktsiooni.

Seetõttu peab Siseministeerium oluliseks, et direktiiv võimaldaks karistuste määramisel

piisavat paindlikkust ning arvestaks juriidilise isiku suurust, tegevusmahtu, süü vormi, teo

tegelikku ohtlikkust ja konkreetseid asjaolusid. Sanktsioonisüsteem peab olema tõhus, kuid

samal ajal diferentseeritud ja proportsionaalne. Eesmärk ei tohi olla formaalse

harmoniseerimise nimel liikmesriikide senise tasakaalustatud karistuspoliitika lõhkumine.

6. Seosed kehtiva õigusega

Siseministeeriumi hinnangul on oluline säilitada toimiv eristus väärteo ja kuriteo vahel,

eelkõige laskemoona koguste alusel, kuid ka laiemalt relvakäitlemise rikkumiste käsitlemisel.

Direktiiv ei tohiks seda loogikat lõhkuda ega suruda liikmesriikidele peale lahendusi, mis ei

arvesta väljakujunenud siseriikliku õiguse struktuuri. Kehtiv õigusraamistik on suures osas juba

kooskõlas direktiiviga kavandatavate eesmärkide ja meetmetega. See tähendab, et direktiivi

ülevõtmise lähtekoht peaks olema olemasoleva süsteemi sihipärane täiendamine, mitte selle

ulatuslik ümberkujundamine.

7 (9)

Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, et uued tehnilise dokumentatsiooni ja digilahendustega

seotud koosseisud sobituksid Eesti karistusõiguse üldosa põhimõtetega, sealhulgas süü

vormide, ettevalmistavate tegude karistatavuse, osavõtu ning juriidilise isiku vastutuse

regulatsiooniga. Kui direktiiv jätab need küsimused liiga avatuks, võib see tekitada vajaduse

siseriiklikult luua keerulisi erandeid või eriregulatsioone, mis omakorda vähendavad süsteemi

arusaadavust ja kooskõla..

7. Artikkel 18 – statistilised andmed ja kontaktasutuse roll

Direktiivis sätestatud aruandlus- ja andmekogumiskohustused vajavad Siseministeeriumi

hinnangul olulist täpsustamist nii sisulise vajalikkuse, vastutuse jaotuse kui ka praktilise

teostatavuse seisukohalt. Põhimõtteliselt on mõistetav eesmärk parandada andmete

võrreldavust ja kättesaadavust, et kujundada paremat ülevaadet tulirelvadega seotud

kuritegevusest Euroopa Liidus. Samas peab andmekogumise süsteem olema üles ehitatud

realistlikult, arvestades liikmesriikide institutsionaalset ülesehitust ja olemasolevaid

andmevooge.

Siseministeeriumi vaates on oluline siseriiklikult kokku leppida, milline asutus hakkab täitma

direktiivikohase kontaktasutuse rolli. Siseministeeriumi valitsemisalas, PPA-s, tegutseb riiklik

tulirelvade kontaktpunkt (National Firearms Focal Point, edaspidi NFFP), mis juba praegu

koondab osa teabest, mida direktiiv nõuab, ning mille töös osalevad mitme asutuse esindajad,

sealhulgas Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi töötajad. NFFP on seega oluline olemasolev

koostööplatvorm ning selle toimimist tuleb direktiivi rakendamisel arvesse võtta. Samas on

direktiivikohase kontaktasutuse roll NFFP senisest ülesandest oluliselt laiem. Direktiiv hõlmab

lisaks operatiivsetele ja relvaandmetele ka kohtumenetluse, süüdistuste, süüdimõistmiste,

lõpetatud menetluste ja karistusliikidega seotud andmeid, mida NFFP ei oma ega saa oma

pädevuse piires koguda, analüüsida või edasi edastada.

Seetõttu ei saa Siseministeeriumi hinnangul eeldada, et NFFP täidaks automaatselt

direktiivikohase kontaktasutuse kõiki ülesandeid ilma täiendava õigusliku, institutsionaalse ja

tehnilise kokkuleppeta. Kui direktiiv nõuab eri asutuste andmete koondamist ja edastamist,

tuleb siseriiklikult selgelt määratleda vastutav asutus, andmeomanikud, andmevood ning

andmete kvaliteedi ja õigsuse eest vastutamise kord. NFFP saab edastada tema valduses või

talle õiguspäraselt kättesaadavaid andmeid, kuid ei saa vastutada prokuratuuri, kohtute ega

teiste Justiits- ja Digiministeeriumi haldusala asutuste andmete kogumise, tõlgendamise ega

analüüsi eest.

Sama loogika kehtib ka statistiliste andmete kogumise puhul laiemalt. Politsei ei saa koguda

ega analüüsida kogu justiitsvaldkonna statistikat, mis hõlmab ka prokuratuuri ja kohtute

andmeid. Seetõttu ei saa selline kohustus olla pandud PPA-le ega ka üksnes NFFP-le. Kui

direktiiv nõuab eri asutuste andmete koondamist ja edastamist, tuleb see riigisiseselt korraldada

ministeeriumide ja pädevate asutuste koostöös. NFFP saab edastada olemasolevaid, tema

pädevuses olevaid andmeid, kuid ei saa vastutada teiste asutuste andmete kogumise,

valideerimise ega analüüsimise eest.

Lõike 2 punkt b, mis käsitleb kõikide lõpetatud kohtuasjade arvu, sealhulgas aegumise tõttu

lõpetatud asju, vajab Siseministeeriumi hinnangul täiendavat põhjendamist. Ei ole selge, miks

just see näitaja on vajalik direktiivi eesmärkide saavutamise või poliitikakujundamise

seisukohalt. Selliste andmete kogumine võib olla halduslikult koormav, samas kui nende

lisaväärtus võib olla piiratud, eriti kui lõpetamise alused on väga erinevad ega peegelda otseselt

kuritegevuse tegelikku mahtu ega menetlussüsteemi tõhusust.

8 (9)

Sarnane probleem puudutab punkte c ja e, mis näevad ette süüdistuse saanud füüsiliste ja

juriidiliste isikute arvu kogumise. Süüdistuse esitamine on menetluse vaheetapp ning ei anna

iseenesest usaldusväärset pilti ei kuritegevuse tasemest ega ka õigussüsteemi

lõpptulemuslikkusest. Menetlused võivad lõppeda erinevalt ning vaheetappide kogumine võib

anda moonutatud pildi, kui neid ei suhestata lõplike lahenditega. Siseministeeriumi hinnangul

peaks rõhk olema pigem sellistel andmetel, mis aitavad mõista kuritegevuse ulatust,

tüpoloogiat, relvade liike, arestide mahtu ja menetluste lõpptulemusi, mitte aga iga võimaliku

vaheetapi statistilisel jälgimisel.

Lisaks tuleb vältida dubleerivat aruandlust, käsitsi andmesisestust ja ebaproportsionaalset

andmete säilitamise kohustust. Kui Europolile tuleb esitada andmeid vähemalt kord kuus, peab

see olema võimalik olemasolevatest andmekogudest automatiseeritud või vähemalt minimaalse

lisatöötlusega. Käsitsi andmete ettevalmistamine, ümberstruktureerimine või topeltsisestus ei

ole vastuvõetav lahendus. Ka 20-aastane andmete säilitamise kohustus vajab täiendavat

põhjendust, eriti kui andmed sisaldavad eri liiki menetlusinfot ning nende pikaajaline

säilitamine ei pruugi olla kooskõlas minimaalsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega.

Säilitamistähtaeg peaks olema seotud tegeliku vajadusega ning arvestama ka siseriikliku

andmekaitse- ja andmete säilitamise regulatsiooniga.

Peamiseks praktiliseks probleemiks on ka tõlkimiskoormus. Selle vähendamiseks tuleks

võimaldada automaattõlke kasutamist vähemalt varases etapis.

8. Koormuse ja rakendatavuse küsimus

Direktiivi rakendamisel tuleb Siseministeeriumi hinnangul ühe läbiva põhimõttena tagada

olemasolevate infosüsteemide ja koostöömehhanismide maksimaalne kasutamine,

automatiseeritud andmevahetuse eelistamine ning uute kohustuslike menetlusprotseduuride

vältimine. Selline lähenemine on oluline mitte üksnes halduskoormuse vähendamiseks, vaid ka

selleks, et direktiiv oleks tegelikkuses rakendatav ega jääks deklaratiivseks või tekitaks

liikmesriikidele ebamõistlikke kohustusi.

Siseministeeriumi valitsemisalaasutuste, PPA ja KAPO seisukohast on oluline, et direktiiv ei

looks uusi püsivaid tegevusi, mis nõuavad täiendavat personali, eraldi andmesisestusvõimekust,

täiendavat operatiivset koordineerimist või uut menetluslikku taristut, kui sama eesmärki on

võimalik saavutada olemasolevate struktuuride kaudu.

Siseministeerium ei toeta lahendusi, mis suurendavad oluliselt halduskoormust või nõuavad

täiendavaid ressursse ilma selge lisaväärtuseta. Direktiivi praktiline mõju tuleb hinnata mitte

üksnes normi eesmärgi, vaid ka rakendamise maksumuse, personali vajaduse,

ekspertiisivõimekuse ning andmehalduse tegelike võimaluste kaudu. Õiguspoliitiliselt ei ole

põhjendatud luua regulatsiooni, mille rakendamine eeldab ulatuslikke investeeringuid, kuid

mille tõenduslik või operatiivne kasu jääb ebaselgeks.

Kokkuvõtvalt toetab Siseministeerium direktiivi üldeesmärke. Samas peab Siseministeerium

vajalikuks mitmete sätete sisulist täpsustamist, et tagada regulatsiooni õigusselgus, praktiline

rakendatavus ja proportsionaalsus.

Siseministeerium peab vajalikuks, et tehnilise dokumentatsiooni kriminaliseerimine oleks

seotud selge tahtlusega ebaseaduslikuks kasutamiseks; liikmesriikidele tuleb jätta paindlikkus

laskemoona koguste määramisel; raskendavate asjaolude regulatsioon peab olema

proportsionaalne ning arvestama liikmesriikide praktikat; andmekogumise ja aruandluse

nõuded tuleb lihtsustada ning siduda olemasolevate süsteemidega; vältida tuleb õiguskaitse- ja

9 (9)

ekspertiisiasutuste põhjendamatut lisakoormamist. Samuti on vajalik täpsustada tehnilise

dokumentatsiooni mõistet, selle tuvastamise kriteeriume, pädevusjaotust ning digitaalse

dokumentatsiooni kvalifitseerimise mehhanismi, et vältida liikmesriikide vahelisi erinevaid

tõlgendusi.

Lisaks peab Siseministeerium oluliseks, et siseriiklikult lepitakse enne direktiivi ülevõtmist

kokku, milline asutus hakkab täitma direktiivikohase kontaktasutuse rolli, milline on selle

asutuse suhe olemasoleva NFFP-ga ning kuidas tagatakse nende andmete kogumine ja

edastamine, mis jäävad väljapoole Siseministeeriumi valitsemisala või olemasolevate

õiguskaitseasutuste pädevust. Ilma sellise selge vastutusjaotuseta tekib oht, et direktiivist

tulenevad aruandlus- ja koordineerimiskohustused jäävad ebaselgeks või pannakse asutustele,

kellel puudub nende täitmiseks õiguslik ja sisuline pädevus.

Direktiivi edasisel menetlemisel tuleb seetõttu keskenduda lahendustele, mis on praktiliselt

rakendatavad, õigusselged, kulutõhusad ja kooskõlas liikmesriikide olemasoleva õigussüsteemi

loogikaga. Siseministeerium toetab eelnõu edasiarendamist ning peab oluliseks

Siseministeeriumi valitsemisala asutuste, EKEI ja prokuratuuri jätkuvat kaasamist

kuriteokoosseisude, ekspertiisivõimekuse, sanktsioonide ja menetluslike lahenduste

täpsustamisel.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Joosep Kaasik

sisejulgeoleku asekantsler

Katarina Budrik 6125144

[email protected]