Arvamuse avaldamiseks eelnõu

1

Aprill, 2026

MÄRKUSTE TABEL

Võlaõigusseaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seadus

Nr

Märkused

Arvestatud/

Mitte-

arvestatud/

Selgitatud

RaM märkused

Justiitsministeerium

1 Eelnõu §-ga 1 antakse makseteenuse pakkujatele

tööriistad finantspettuste tõkestamiseks, mh sätestatakse

õiguslik alus maksejuhise täitmisest keeldumiseks juhul,

kui esineb kuritarvituse kahtlus.

A. Tegu on valdkonnaga, kus eksisteerib tugev EL õiguse

komponent, kuivõrd makseteenuste toimimine siseturul

on reguleeritud EL määrustega (Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta

siseturul ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL)

nr 260/2012). Eelnõukohase võlaõigusseaduse (VÕS)

muudatusega jäetakse finantsteenuse pakkujale küllaltki

suur otsustusvabadus selle jaoks, mis asjaoludel keelduda

maksejuhise täitmisest. Nähakse ette, et makseteenuse

pakkuja võib keelduda autoriseeritud maksejuhise

täitmisest, kui pärast komisjoni delegeeritud määruses

(EL) 2018/3899 ette nähtud turvameetmete täiendavat

rakendamist on makseteenuse pakkujal põhjendatud

kahtlus, et maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on

saadud andmete väärkasutamise, pettuse või maksja

manipuleerimise teel. Samas ei direktiiv (EL) 2015/2366

ega määrus (EL) nr 260/2012 otseselt sellist võimalust ega

kohustust teenusepakkujatele ette ei näe. Eeldusel, et

direktiiv (EL) 2015/2366 ei ole maksimumharmoneeriv,

on liikmesriikidel ilmselt võimalik minna kaugemale ja

täpsemaks direktiivis sätestatust, kuid sellisel juhul

palume, et seletuskirjas oleks rohkem selgitusi ja

Arvestatud A. Seletuskirjas on täiendavalt selgitatud kooskõla makseteenuste

diretiivi ja välkmaksete määrusega.

B. Seletuskirjas on selgitatud maksejuhise täitmiseks antud

nõusoleku seost tsiviisseadustiku üldosa seadusega.

C. Seletuskirjas on selgitatud kooskõla välkmaksete määrusega. Ka

välkmaksete puhul kehtib makseteenute direktiivi artiklis 64

sätestatud maksetehingute autoriseerimise põhimõtted. Selle atikli

lõike 1 kohaselt maksetehing loetakse autoriseerituks ainult siis, kui

maksja on andnud nõusoleku maksetehingu täitmiseks. Kui

nõusolek puudub, käsitatakse maksetehingut autoriseerimata

maksetehinguna. Makseteenuse pakkujal on õigus keelduda

autoriseerimata maksejuhise täitmisest.

D. Seletuskirja on täiendatud selgitusega vastutusest vabastamise

kohta, kui makseteenuse pakkuja viivitab maksekorralduse

elluviimisega selleks, et täita täiendavaid turvameetmeid

2

pidepunkte olukordadeks, mil maksejuhis jääb täitmata.

Pettustega võitlemine on küll vajalik, kuid praktikas võib

ette tulla ka olukordi, mil konto omaja ja maksja ei pruugi

olla rahul sellega, et tema poolt soovitud makse viibib või

jääb täitmata. Maksja vaatenurgast on oluline, et

makseteenuse pakkuja tegutsemispraktikad ei muutuks

ebamõistlikult konservatiivseks. Seletuskirjas võiks

kinnitada, et liikmesriigil ei ole keelatud kehtestada

maksejuhiste täitmata jätmise ja pettuste vältimise puhuks

reegleid, mis on põhjalikumad, kui praegune EL

regulatsioon ette näeb.

B. Eelnõuga nähakse ette, et makseteenuse pakkuja võib

keelduda autoriseeritud maksejuhise täitmisest, kui pärast

komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2018/3899

(edaspidi komisjoni delegeeritud määrus) ette nähtud

turvameetmete täiendavat rakendamist on makseteenuse pakkujal põhjendatud kahtlus, et maksetehingu täitmiseks

antud nõusolek on saadud andmete väärkasutamise,

pettuse või maksja manipuleerimise teel. Samas on

nõusoleku andmine käsitatav ühepoolse tehinguna,

millele sellisel juhul peaks kohalduma ka tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) reeglid seoses tehingutega. Tekib

küsimus, kuidas seostub see alus nõusoleku/tehingu

„tunnustamisest“ keeldumiseks TsÜS § 90 lõikes 1

sätestatud tehingu tühistamise aluste (oluline eksimus,

pettus, ähvardus või vägivalla mõju) või esindusõiguseta

isiku tehtud tehingu tühisuse regulatsiooniga (TsÜS §

128). Paremini võiks sobituda tsiviilõiguse süsteemi

konstruktsioon, mille puhul saab rääkida sellest, et

eksisteerib põhjendatud kahtlus, et maksetehingu

täitmiseks antud nõusolek võib kas osutuda tühiseks või

olla tühistatav vastavalt TsÜS-s tehingute kohta

sätestatule.

C. Täiendavad küsitavused ilmnevad

välkmaksekorralduste puhul (mis Eestis on hetkel

3

valdavad). VÕS-i muudatustega sätestatakse, et

välkkreeditkorralduse puhul tuleb maksejuhise täitmisest

keelduda kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrusega (EL) nr 260/2012 (eelnõu § 1 p 1, lg 43). See

määrus (konsolideeritud kujul, koos määrusest nr (EL)

2024/886 tulenevate muudatustega) keskendub aga

maksejuhise täitmisest keeldumise reguleerimisel

asjaoludele, mis seonduvad makse saaja isikuga. Määrus

sätestab korra, kuidas tuleb kontrollida makse saaja isikut

(art 5c) ning lisaks kehtib eraldi regulatsioon selle kohta,

kuidas välkkreeditkorraldusi pakkuvad makseteenuse

pakkujad kontrollivad, kas mõni nende makseteenuse

kasutajatest on isik või üksus, kelle suhtes kohaldatakse

sihipäraseid piiravaid finantsmeetmeid (art 5d). Määrus ei

näe ette selgeid aluseid maksejuhise täitmisest

keeldumiseks olukordadeks, mil pettus või kuritarvitus

seisneb maksekorralduse andja isiku identiteedivarguses,

või siis kui isik, kes annab maksekorralduse, on viidud

kolmandate isikute poolt eksitusse ja tegutseb nende poolt

saadud pahatahtlike suuniste alusel. Juhul, kui eelnõu

autorite hinnangul EL määrus ei takista siseriiklike

täpsustatud reeglite kehtestamist, võiks seda seletuskirjas

üle kinnitada.

D. Juhime tähelepanu ka makseteenuse pakkuja

vastutusest vabastamisele juhul, kui viimane viivitab

maksekorralduse elluviimisega selleks, et täita

täiendavaid turvameetmeid (VÕS § 7339 lg 3). Kuivõrd

makseteenuse pakkujal on lai diskretsioon selle

hindamiseks, kas täiendavad turvameetmed on vajalikud,

tekib küsimus, kas on õigustatud teenusepakkuja

vastutusest vabastamine. Lisaks näib vähemalt

esmapilgul, et see on küsimus, mida eelloetletud EL

õigusaktid ei reguleeri sellisel kujul (erinevalt nt

olukorrast, mil määrus ütleb, et makseteenuse pakkuja ei

vastuta valele makse saajale direktiivi (EL) 2015/2366

artiklis 88 sätestatud väära kordumatu tunnuse alusel

4

suunatud kreeditkorralduse täitmise eest, tingimusel et ta

on täitnud käesoleva artikli nõuded). Jällegi, kui EL

regulatsioon Eesti seaduste detailsemaks minemisele

takistusi ei sea, võiks selle seletuskirjas kirja panna.

2 Eelnõu §-ga 2 täiendatakse krediidiasutuste seadust

(KAS) §-ga 894, nähes ette andmete avaldamise

tingimused pettuste tõkestamise eesmärgil.

A. Viidatud paragrahvis on ette nähtud ulatuslik andmete

ja teabe avaldamise õigus, sh ka maksekonto kohta.

Toetame ja mõistame vajadust tõhustada finantspettuste

ennetamise ja tõkestamise meetmeid. Samas peame

oluliseks, et isiku põhiõiguste ja -vabaduste riive analüüs

oleks andmete avaldamiseks ulatuslike õiguste andmisel

läbi viidud põhjalikult ning tagatud riivete

proportsionaalsus. Seletuskirjas on küll lühidalt

analüüsitud üksikute riivete põhiseaduspärasust, kuid

JDM hinnangul on analüüs pinnapealne ning üldistatud

erinevate riivete kontekstis ning vajalik on teostada ja

esitada seletuskirjas põhjalikum analüüs iga riive kohta

eraldiseisvalt. Mõõdukuse hindamisel tuleb põhjalikult

kaaluda, kas riive abil saavutatav legitiimne eesmärk

kaalub üles põhiõiguse kandjale tekitatava kahju,

tagamaks, et riive ei moonuta põhiõiguse olemust (PS §

11 teine lause). Ei piisa üksnes väitest, et meetmed on

mõõdukad, kuna need on piiritletud, vaid vajalik on

mõlema kaalukausi sisuline põhjendamine. Paralleelselt

tuleb hinnata riive intensiivsust ja võimalikku mõju

põhiõiguse olemusele, et seletuskirja lugeja saaks

eesmärgi ja riive tasakaalu mõistlikult hinnata. Samuti

tuleb vajalikkuse all selgitada täpsemalt, kas ei leidu

muud, põhiõigusi vähem piiravat, end sama efektiivset

meedet. Viitame ka õiguskantsleri poolt maksukorralduse

seaduse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (EIS-is

eelnõu toimiku number: 25- 1000) raames viidatud

murekohtadele, mh et nt kui pangakontode väljavõtetele

Arvestatud

osaliselt

A. Seletuskirja mõjude osas on teostatud põhjalikum analüüs iga

riive (andmekoosseisu osas, mida jagatakse) kohta eraldiseisvalt.

B. Eelnõust on välja jäetud ennetuse eesmärgil panagasaladuse

andmete jagamine.

C. Krediidiasutuste seaduse § 88 on täiendatud ning ette nähtud, et

andmeid võib jagada lisaks ka eelnõuga seadusesse lisatava KAS §

894 lõike 2 alusel.

Eelnõus ei ole peetud vajalikuks eristada andmeid, mida võib

edastada teisele krediidiasutusele ning mida PPA-le, kuivõrd

nimetatud andmekoosseisud on samad.

Eelnõu on täiendatud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse

muutmisega. Ette on nähtud, et ka makseasutused ja e-raha asutused

võivad avaldada samu andmeid nagu krediidiasutused, kuna ka

makseasutused ja e-raha asutused osutavad makseteenuseid.

Seletuskirja on täiendatud selgitusega, milliseid andmeid võib

edastada kliendi tuvastamiseks.

Eriliiki isikuandmete jagamine ei ole eelnõu kohaselt lubatud,

pangakonto väljavõtte avaldamine ei ole lubatud, maksekonto all on

peetud silmas selle IBAN-i. Selguse mõttes on paragrahvi

täiendatud uue lõikega ning sätestatud, et eriliiki isikuandmete

avaldamine ei ole lubatud.

5

juurdepääsu laiendatakse seaduses, peab sellega

kaasnema põhjalik proportsionaalsuse analüüs

(õiguskantsleri 1. juuli 2025. a kirja nr 7-

7/250081/2504808 kokkuvõtte p 3). Kui eelnõu tulemusel

on võimalik ka pangakonto väljavõtetele ja

pangasaladusele juurdepääs, tuleb analüüsi täiendada

õiguskantsleri kirjas viidatu valguses, analüüsides

sealviidatud põhiõiguste ja -vabaduste riiveid ning

täpsustades vastavalt ka eelnõu. Eeltoodust tulenevalt

palume seletuskirjas põhiseaduspärasuse analüüsi

täiendada, pidades silmas ka eelnimetatud õiguskantsleri

1. juuli 2025. a kirjas viidatut. Palume eelnõu seletuskirjas

põhiseaduspärasuse analüüs esitada seletuskirja 3. osas

“Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs” eraldi viimase

alajaotusena. Kui loetavuse huvides on mõttekam esitada

põhiseaduspärasuse põhjalik analüüs konkreetse sätte

põhjenduse juures, saab seletuskirja 3. osa viimases

alajaotuses esitada viite vastavale argumenteeritud

analüüsile ning alajaotuses esitada üksnes kokkuvõtlik

järeldus. Või vastupidi, põhjalik analüüs esitatakse

viimases alajaotuses ning vastavat piirangut sisaldavate

normide juures on viide eraldi alaosas esitatud

põhiseaduspärasuse analüüsile.

B. KAS § 894 lg 1 näeb ette, et krediidiasutusel on õigus

avaldada andmeid ja teavet teisele krediidiasutusele ning

Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) maksetehingutega

seotud pettuste avastamiseks, väljaselgitamiseks ja

ennetamiseks juhul, kui krediidiasutusel on objektiivselt

põhjendatud alus kahtlustada, et klient või maksetehing

võib olla seotud pettusega. Leiame, et ennetuseks

sedavõrd tundlike andmete töötlemise õiguse andmine ei

ole proportsionaalne meede (st meede ei pruugi olla

kooskõlas eesmärgipärasuse ja minimaalsuse

põhimõttega). Palume piirduda üksnes pettuste

avastamise ja väljaselgitamisega ning välja jätta üldine

ennetus.

6

C. KAS § 88 lg 3 p 1 sätestab, et krediidiasutusel on õigus

avaldada klienti puudutav pangasaladus kolmandale

isikule, kui krediidiasutuse õigus või kohustus avaldada

pangasaladust tuleneb käesolevas paragrahvis sätestatust

[…]. Kuna kõnealune säte näeb selgelt ette, et

pangasaladust võib jagada ainult paragrahvis 88

sätestatud juhul, tuleks täiendada ka KAS § 88 lg 3 p 1 ja

näha ette, et „krediidiasutuse õigus või kohustus avaldada

pangasaladust tuleneb käesolevas paragrahvis ja

käesoleva seaduse § 894 sätestatust […]“. D. KAS § 894

lg 2 sätestab teabe, mida võib jagada teistele

krediidiasutustele ning PPA-le. Palume eristada, millist

teavet jagatakse PPA-ga ning millist teiste

krediidiasutustega. Lisaks tuleks KAS § 894 lg 2 p-s 1

täpsustada, milliseid andmeid võib edastada kliendi

tuvastamiseks. Samuti on KAS § 894 lg 2 p-s 3 ilmselt

puudu eriliiki isikuandmed, kuna pangakonto väljavõttelt

nähtub rohkem isikuandmeid kui vaid tundlikud

makseandmed (nt terviseandmed, kuuluvus kuhugi

organisatsiooni, poliitilised vaated jne).

3 II. Märkused normitehnika, keele ja mõju kohta Palume

arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja

seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste ja

keelemärkustega ning märkustega eelnõu mõjuanalüüsi

kohta.

Arvestatud Eelnõus ja seletuskirjas on arvestatud esitatud märkustega.

Siseministeerium

4 Eelnõuga on kavas täiendada ja muuta krediidiasutuste

seaduse 7. peatüki 3 jagu §-ga 894 järgmises sõnastuses:

„§ 894. Andmete avaldamine pettuste tõkestamise

eesmärgil

(1) Krediidiasutusel on õigus avaldada andmeid ja teavet

teisele krediidiasutusele ning Politsei- ja Piirivalveametile

maksetehingutega seotud pettuste avastamiseks,

väljaselgitamiseks ja ennetamiseks juhul, kui

krediidiasutusel on objektiivselt põhjendatud alus

Mittearvestatud Ettepanek kasutada mõiste „pettus” asemel mõistet „kelmus” ei ole

põhjendatud. Kavandatav säte ei reguleeri konkreetse

karistusõigusliku koosseisu kvalifitseerimist, vaid

maksetehingutega seotud pettusjuhtumite avastamist,

väljaselgitamist. Seetõttu on mõiste „pettus” käesolevas kontekstis

sisuliselt täpsem ja ulatuslikum kui mõiste „kelmus”, mis viitab

kitsamalt KarS-s sätestatud konkreetsele süüteokoosseisule. Säte

peab hõlmama ka nt pettusekatseid, manipulatsioonitehnikaid ja

muid maksepettustele viitavaid asjaolusid, mille puhul ei pruugi

andmevahetuse hetkel olla veel võimalik või vajalik anda lõplikku

7

kahtlustada, et klient või maksetehing võib olla seotud

pettusega.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutele on

lubatud avaldada andmeid ja teavet:

1) kliendi tuvastamiseks;

2) makse saaja ja maksekonto kohta;

3) maksetehingute kohta, sealhulgas tundlikke

makseandmeid;

4) pettuse teel tehtud tehingute või pettusekatsete ja nende

asjaolude kohta;

5) maksetehinguga seotud pettuse või muu süüteo

tunnustele vastava teo tuvastamiseks, sealhulgas

kasutatud seadmete, makseinstrumendi või

turvaelementide kohta.

(3) Krediidiasutusel on õigus Riigi Infosüsteemi Ametile

avaldada küberturvalisuse seaduse § 5 lõike 3 punktist 3

tulenevate ülesannete täitmise eesmärgil käesoleva

paragrahvi lõike 2 punktides 4 ja 5 sätestatud andmeid ja

teavet.“.

Kommentaar:

Paragrahvi pealkirjas sõna „pettus“ kasutamine.

Nimelt tekib küsimus, kas on õige kasutada mõistet

„pettus“. PPA-le teabe edastamise eesmärk peaks olema

seotud süütegude ennetamise, avastamise, tõkestamise

või menetlemisega, KarS-s sellise nimetusega

süüteokoosseisu kui „pettus“ ei ole. KrMS 13. peatüki 2.

jao 1. jaotise pealkiri on „Kelmus“, sellesse jaotisse

kuuluvad kelmuste alaliigid, nt § 209. Kelmus, § 211.

Investeerimiskelmus, § 213. Arvutikelmus.

KarS § 209 lõike 1 kohaselt loetakse kelmuseks teisele

isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest

asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel

varalise kasu saamise eesmärgil.

karistusõiguslikku kvalifikatsiooni. Mõiste „pettus” on ühtlasi

kooskõlas makseteenuste valdkonnas kasutatavate mõistetega.

8

Inglise keeles on jaotise ning § 209 pealkirjaks „Fraud“.

Kui KarS-i mõnedes koosseisudes (nt § 133.

Inimkaubandus, § 134. Isikuvabadust piiravasse riiki

toimetamine jne) kasutatakse mõistet „pettus“, siis see on

tõlgitud „deceit“.

Ettepanek I: Kaaluda, kas mõiste „pettus“ asemel oleks

korrektsem kasutada mõistet „kelmus“.

5 Eesmärgi sõnastus. Viidatud sätte pealkiri on andmete

avaldamine pettuste tõkestamise eesmärgil, samas lõike 1

kohaselt on krediidiasutusel õigus avaldada andmeid

pettuste avastamiseks, väljaselgitamiseks ja

ennetamiseks, mida ei saa käsitada pettuste

tõkestamisena. Ka seletuskirjas kasutatakse läbisegi

mõisteid ennetamine, tõkestamine, avastamine ja

väljaselgitamine.

Näiteks seletuskirjas: „…Teiseks, eelnõuga muudetakse

krediidiasutuste seadust (edaspidi KAS), millega antakse

krediidiasutustele õigus jagada vajalikku teavet pettuste

avastamiseks, väljaselgitamiseks ja ennetamiseks. Seda

juhul, kui krediidiasutusel on objektiivselt põhjendatud

alus kahtlustada, et klient või maksetehing võib olla

seotud pettusega. Eelnimetatud teave võib mh

kvalifitseeruda ka pangasaladuseks. Krediidiasutusel saab

olema õigus omal initsiatiivil jagada vajalikku teavet

teiste krediidiasutustega, Politsei- ja Piirivalveametiga

(edaspidi PPA) ning Riigi Infosüsteemi Ametiga (edaspidi

RIA). Kehtivas õiguses selline õigus puudub ning see on

osutunud probleemiks pettuste avastamisel ja

tõkestamisel. Praktikas tähendab see, et näiteks

olukordades, kus krediidiasutusel on kahtlus, et

konkreetne maksekonto (lihtsustatult arvelduskonto) on

seotud pettuste toimepanemisega, siis seda teadmist teiste

krediidiasutustega jagada ei tohi. Sellise õiguse

Arvestatud Eelnõua on ühtlustatud mõistete kasutust.

9

puudumine on takistuseks tõhusamalt ennetada pettuste

toimepanemist….“.

Tegemist on oma sisult erinevate mõistetega. Ennetamine

ja väljaselgitamine tulenevad KorS-st, neile laieneb

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679

füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja

selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ

kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse

üldmäärus), avastamisele ja tõkestamisele aga Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/680, mis

käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates

asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude

tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest

vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele

pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist

ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus

2008/977/JSK (õiguskaitseasutuste direktiiv).

Avastamise ja tõkestamise legaaldefinitsioon seaduses

puudub, v.a JAS, mille § 4 kohaselt on kuriteo

tõkestamine JAS tähenduses kuriteo ärahoidmine mis

tahes seaduslikul viisil enne selle toimepanemist.

Ennetamise mõiste on toodud KorS § 4 lõikes 7, mille

kohaselt on ohu ennetamine see osa korrakaitsest, kus

puudub ohukahtlus, kuid saab pidada võimalikuks

olukorda, mille realiseerumisel tekib ohukahtlus või oht.

Ohu ennetamine on muu hulgas teabe kogumine,

vahetamine ja analüüs, toimingute kavandamine ja

elluviimine ning riikliku järelevalve meetmete

kohaldamine avalikku korda tulevikus ähvardada võivate

ohtude tõrjumiseks, sealhulgas süütegude ennetamine.

Praeguse käsitluse juures jäävad õhku küsimused: mis

vahe on avastamisel ja väljaselgitamisel?; kas saab

rääkida ennetamisest, kui krediidiasutusel on juba kahtlus

tekkinud?

10

Ettepanek II: Pöörata tähelepanu terminite kasutamisele

pealkirjas ning sisus, et need oleksid kohased ning

kaaluda, kas lõikes 1 tuleks täpsustada, mis eesmärgil

krediidiasutus andmeid edastada võib.

6 Asutusele viide. Lõikes 2 sätestatakse: „Käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutele on lubatud

avaldada andmeid ja teavet:…“. Samas pöörame

tähelepanu, et pole ilmselt kõige korrektsem mainida, et

Politsei- ja Piirivalveamet on isik.

Ettepanek III: Kaaluda tekstis sõna „isik“ asendamist.

Mittearvestatud Mõkste „isik“ kasutamine on seaduse tekstides sellistel puhkudel

tavapärane.

7 Indikaatorid. Lõike 2 punkti 4 kohaselt võib

krediidiasutus edastada andmeid pettuse teel tehtud

tehingute või pettusekatsete ja nende asjaolude kohta.

Kui edastatakse andmeid kelmuse/pettuse teel tehtud

tehingute kohta, siis valdavalt ei saa süütegu enam

ennetada, avastada ega tõkestada. Lisaks jääb sellise

sõnastuse korral õhku küsimus: kas krediidiasutus on

pädev hindama, kas just kelmus/pettus on toime pandud?

Seletuskirja järgi on selle punkti all peetud silmas pigem

pettuseindikaatoreid – „Punktiga 4 nähakse ette andmete

ja teave jagamine pettuse teel tehtud tehingute või

pettusekatsete ja nende asjaolude kohta. Need on nn

pettuseindikaatorid, mis kirjeldavad petuskeemi

toimimist, nagu näiteks tehingu ajastus ja korduvad

summad ning mitme isiku samasugused käitumisjooned.

See aitab pettuste toimepanemist avastada näiteks

olukorras, kus mitmed kliendid saavad samal päeval

panga nimel petukõnesid, siis on võimalik jagada

pettusekatsete mustreid teiste krediidiasutustega ning

tuvastada nn saripettuse toimepanemine võimalikult vara

ka teistel krediidiasutustel ning seeläbi kahjusid

vähendada. Eeltoodu võib olla ka makseteenuse

Mittearvestatud Mõiste „indikaatorid” kasutamine ei ole põhjendatud. Punkti 4

eesmärk on määrata andmekategooria, mida võib pettuste

avastamiseks ja väljaselgitamiseks jagada. Sõnastus „pettuse teel

tehtud tehingute või pettusekatsete ja nende asjaolude kohta”

hõlmab nii juba toime pandud juhtumeid kui ka katseid ning nende

faktilisi asjaolusid. Juba toime pandud pettusjuhtumi kohta käiva

teabe jagamine ei ole suunatud üksnes tagasiulatuvale

tuvastamisele, vaid võimaldab ära hoida sama skeemi jätkumist,

seostada omavahel korduvaid juhtumeid ja vähendada edasist

kahju. Samuti ei tähenda see sõnastus, et krediidiasutus annaks

lõpliku karistusõigusliku hinnangu süüteo toimepanemise kohta;

tegemist on objektiivselt põhjendatud pettusekahtlusega seotud

faktiliste asjaolude kirjeldamisega. Mõiste „indikaatorid”

kasutamine seaduse tekstis oleks kitsam ja ebaselgem ning ei

hõlmaks sama selgelt konkreetseid pettuse teel tehtud tehinguid,

pettusekatseid ega nende asjaolusid.

11

osutamisel tuvastatud manipulatsioonitehnikaid või muud

pettuslikud võtted. Pettuse toimepanijate nn töövõtted on

näiteks krediidiasutuse töötajana esinemise legend, kiire

tegutsemise surve kindlate pettuse liikide puhul, pahavara

allalaadimise juhendamine jne. Näiteks krediidiasutusele

teavitavad mitmed isikud samasuguse sisuga

krediidiasutuse töötajana esinenud pettuslikust kõnest.“

Ettepanek IV: Kaaluda tekstis sõna „…indikaatorid“

kasutamist.

8 Sõnastus. Sõnastuse juures tekib küsimus, kas

krediidiasutus peaks avaldama andmeid ja teavet üksnes

juhul, kui krediidiasutusel on alus kahtlustada, et tegemist

on kelmuse/pettusega? Tegelikult tuleks PPA-d teavitada

ka teiste kuritegude kahtlusest (nt omastamine).

Sellisele võimalusele viitab ka kõnealuse paragrahvi lõike

2 punkt 5:

5) maksetehinguga seotud pettuse või muu süüteo

tunnustele vastava teo tuvastamiseks, sealhulgas

kasutatud seadmete, makseinstrumendi või

turvaelementide kohta.

Ettepanek V: Kaaluda kõnealuse paragrahvi sõnastamist

järgmiselt:

§ 894. Andmete avaldamine kuritegude ennetamise,

avastamise ja tõkestamise eesmärgil

(1) Krediidiasutusel on õigus avaldada andmeid ja teavet

teisele krediidiasutusele ning Politsei- ja Piirivalveametile

maksetehingutega seotud kuritegude ennetamiseks,

avastamiseks ja tõkestamiseks.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil

võib avaldada andmeid ja teavet:

1) kliendi tuvastamiseks;

2) makse saaja ja maksekonto kohta;

3) maksetehingute kohta, sealhulgas tundlikke

makseandmeid;

Mittearvestatud Ettepanek asendada pettustele viitav sõnastus üldise kuritegude

ennetamisele, avastamisele ja tõkestamisele ei ole põhjendatud.

Kavandatav säte on suunatud kitsamalt maksetehingutega seotud

pettuste avastamisele ja väljaselgitamisele ning selline eesmärk

vastab ka makseteenuste direktiivi artiklis 94 kasutatud andmete

avaldamise eesmärgile, milleks on: liikmesriigid lubavad

maksesüsteemidel ja makseteenuse pakkujatel töödelda

isikuandmeid, kui see on vajalik maksepettuste ärahoidmise,

uurimise ja avastamise tagamiseks. Mõiste „kuriteod” laiendaks

normi eset oluliselt ja muudaks selle üldiseks süütegude kohta teabe

vahetamise sätteks, milleks eelnõu ei ole mõeldud. See oleks

problemaatiline ka põhiõiguste riive proportsionaalsuse vaatest,

kuna lubatud andmevahetuse eesmärk muutuks liiga avaraks.

Asjaolu, et üksikute andmekategooriate kirjelduses viidatakse ka

muu süüteo tunnustele vastavale teole, ei muuda paragrahvi

põhieesmärki, vaid võimaldab pettusekahtluse faktilisi asjaolusid

kirjeldada piisava täpsusega.

12

4) maksetehinguga seotud kuriteo tunnustele vastava teo

tuvastamiseks, sealhulgas kasutatud seadmete,

makseinstrumendi või turvaelementide kohta.

5) makseteenuse osutamisel tuvastatud kuriteomustrite ja

-skeemide ning manipulatsioonivõtete kohta.

9 Seletuskirjas selgitatakse: „Kehtiv KAS § 88 lg 5 p 2

võimaldab pangasaladuse avaldamist uurimisasutusele

üksnes kriminaalmenetluse raames. Seega on politseil

küll võimalik saada pettuste uurimisel informatsiooni,

kuid see on piiratud, sest andmete avaldamine eeldab

kriminaalmenetluse algatamist. Eelnõuga kavandatav

paragrahv loob õigusliku aluse, mis võimaldab

krediidiasutusel objektiivselt põhjendatud pettuse

kahtluse korral edastada andmeid enne

kriminaalmenetluse algatamist. See võimaldab kiiremat

reageerimist ja kahju ennetamist olukordades, kus

menetluse alustamine võib toimuda alles pärast esmast

juhtumi analüüsi ning pettuse ennetamise ja ärahoidmise

vaatest seega liiga hilja.“

Kriminaalmenetlust ei algatata, vaid tulenevalt KrMS §

193 lõikest 1 alustatakse seda esimese uurimis- või muu

menetlustoiminguga.

Ettepanek VI: Kaaluda sõna „algatamine“, asendamist

sõnaga „alustamine“.

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud.

10 KAS § 88 lõike 5 punkt 2 sõnastus. Kehtiva KAS § 88

lõike 5 punkt 2 sõnastus on ebaselge, mistõttu praktikas

on see tekitanud tõlgendamise probleeme:

„2) kohtueelse uurimise asutusele ja prokuratuurile

alustatud kriminaalmenetluses, sealhulgas välislepingus

sätestatud korras välisriigist saabunud õigusabi taotluse

alusel või Euroopa Liidu õiguses sätestatud kohustuse

täitmiseks rahvusvahelise konventsiooni või muu

välislepingu või politsei või muu sellesarnase pädeva

asutuse koostöölepingu täitmiseks;“

Mittearvestatud Kõnealune eelnõu ei ole mõeldud laiemalt krediidiasutuste seaduse

pangasaladuse paragrahvi muutmiseks, vaid on kitsamalt

maksepettustega seotud. Toome siinkohal välja, et

rahandusministeeriumil on välja töötamisel eelnõu, millega

muudetakse viidatud KAS §-i 88 tervikuna.

13

Muudatuse eesmärk on tagada kõnealuse sätte

õigusselgus, viies see mh kooskõlla kehtivates

õigusaktides kasutatavate mõistetega. Sätte sisu ei

muudeta ega kellelegi täiendavaid õigusi ei anta.

KrMS ei kasuta sellist mõistet kui „kohtueelse uurimise

asutus“ vaid „uurimisasutus“. KrMS 19. peatüki

„Rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses“ 3. jao

kohaselt toimub vastastikune abistamine

kriminaalmenetluses abistamistaotluse, mitte õigusabi

taotluse alusel. Koostööd kriminaalmenetluses Euroopa

Liidu liikmesriikide vahel reguleerib 8. jagu, millest

tulenevalt taotletakse teises liikmesriigis

menetlustoimingu tegemist, kui eesmärgiks on hankida

tõendeid või teises liikmesriigis asuvad tõendid üle anda

või hoiule võtta, Euroopa uurimismäärusega.

Lisaks siseriiklikus kriminaalmenetluses ning välisriigist

saabunud abistamistaotluse või Euroopa uurimismääruse

alusel tehtavatele päringutele nähakse ka kehtivas sättes

ette päringu tegemise võimalus välislepingutes,

rahvusvahelistes konventsioonides ning Euroopa Liidu

õigusaktis sätestatud kohustuse täitmiseks. 2014. aastal

muudeti sellega seonduvalt KAS-i, mille kohta on

seletuskirjas märgitud:

„Olulisema muudatusena tuleb välja tuua punkti 2

sõnastus, millega on laiendatud pangasaladuseks oleva

teabe saamise võimalusi seoses rahvusvahelise koostööga

kriminaalmenetlustes. Teised riigid esitavad Eesti

õiguskaitseasutustele konkreetsetes kriminaalasjades

taotlusi ka Euroopa Liidu Nõukogu 6. detsembri 2007.

aasta otsuse 2007/845/JSK, mis käsitleb kriminaaltulu

jälitamise talituste vahelist koostööd kuritegelikul teel

saadud tulu või kuritegevusega seotud muu vara

jälitamise ja tuvastamise valdkonnas, alusel läbi riiklike

kriminaaltulu üksuste. Tegemist ei ole rahvusvahelise

14

abistamistaotlusega KrMS 19. peatüki 3. jao mõistes.

Samuti ei ole tegemist mitte Eesti Vabariigis, vaid

välisriigis alustatud kriminaalmenetlusega. Kui taotlus on

välisriigis alustatud kriminaalmenetluse raames esitatud

eelnimetatud otsuse 2007/845/JSK alusel läbi riikliku

kriminaaltulu üksuse ilma õigusabitaotlust tegemata, ei

tohi kehtiva regulatsiooni kohaselt pangasaladust

edastada. Tulenevalt eelnimetatud raamotsusest toimub

koostöö kriminaaltulu jälitamise talituste vahel ning

kriminaaltulu jälitamise talituste ja teiste asutuste vahel,

mille ülesanne on kuritegelikul teel saadud tulu

kindlakstegemise ja uurimise hõlbustamine, nõukogu 18.

detsembri 2006. aasta raamotsuses 2006/960/JSK

(Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste

vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise

kohta) sätestatud menetluste ja tähtaegade alusel, kaasa

arvatud seal toodud keeldumise põhjused. Seega tuleb

KrAS § 88 lõike 7 punkt 2 sõnastada selliselt, et oleks

mõistetav, et Politsei- ja Piirivalveameti

keskkriminaalpolitsei kriminaaltulu tuvastamise bürool

on võimalus saada pangasaladust puudutavat teavet

raamotsuse 2007/845/JSK alusel esitatud päringutele

vastamisel.“

Käesolevaks ajaks on raamotsus 2006/960/JSK kehtetu,

koostööd tehakse Euroopa parlamendi ja nõukogu

direktiiviga (EL) 2023/977, mis käsitleb liikmesriikide

õiguskaitseasutuste vahelist teabevahetust ja millega

tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus

2006/960/JSK, sätestatud tingimustel ja korras.

Rahvusvahelise konventsioonina võib välja tuua nt

Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu

võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

konventsiooni, mille artikkel 12 „Konfiskeerimine ja

arestimine“ sõnastab: „1. Osalisriik võtab oma seaduse

15

alusel võimalikult suures ulatuses meetmeid, mis

võimaldavad konfiskeerida:

a) konventsioonis nimetatud kuriteo toimepanemisega

saadud vara või vara, millel on sama väärtus;

2. Osalisriik võtab meetmeid, et tagada lõikes 1 nimetatud

eseme kindlakstegemine, jälgimine ja arestimine selle

võimalikuks konfiskeerimiseks.

6. Käesoleva artikli ja artikli 13 kohaselt volitab osalisriik

oma kohtu või muu pädeva asutuse andma panga- või

muu finantsdokumendi või äridokumendi esitamise või

arestimise määruse. Osalisriik ei või käesoleva lõike

täitmisest keelduda, viidates pangasaladuse hoidmisele.“

Ettepanek VII: Kaaluda paragrahvi 88 lõike 5 punkt 2

muutmist ja sõnastamist järgmiselt:

„2) uurimisasutusele ja prokuratuurile alustatud

kriminaalmenetluses, sealhulgas välisriigist saabunud

abistamistaotluse või Euroopa uurimismääruse alusel või

välislepingus, rahvusvahelises konventsioonis või

Euroopa Liidu õigusaktis sätestatud kohustuse täitmiseks.

11 Väärteomenetlus, teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamine. Käesoleval ajal väärteomenetluses

krediidiasutusele päringu tegemine ei ole võimalik, v.a

kõnealuses paragrahvis toodud erisused. Teatud juhtudel

on aga väärtegude tõendamine pangasaladust

(pangatehingute andmeid) avaldamata võimatu või

ebamõistlikult koormav. Nt KarS §-s 213 (Arvutikelmus)

sätestatud teo toimepanemisel, kui kahju on alla 200 euro

(teise isiku pangakaardiga võetakse välja raha alla 200

euro), kvalifitseeritakse see § 218 alusel väärteona.

Sarnaselt VTMS § 312 lõikes 3 ette nähtud

regulatsiooniga võiks päringu krediidiasutusele teha

üksnes siis, kui see on vältimatult vajalik

väärteomenetluse eesmärgi saavutamiseks. Esitatud

sättega soovime rõhutada ultima ratio põhimõtte

Mittearvestatud Kõnealune eelnõu ei ole mõeldud laiemalt krediidiasutuste seaduse

pangasaladuse paragrahvi muutmiseks, vaid on kitsamalt

maksepettustega seotud. Toome siinkohal välja, et

rahandusministeeriumil on välja töötamisel eelnõu, millega

muudetakse viidatud KAS §-i 88 tervikuna.

16

kasutamist – päringu saab teha üksnes siis, kui see on

vajalik ja põhjendatud.

KAS-i täiendamisega teadmata kadunud isikute asukoha

tuvastamisega seonduvalt luuakse PPA-le võimalus saada

põhjendatud taotluse alusel ning kohtu loal ja ulatuses

teavet pangatehingute kohta, mis on vajalik teadmata

kadunud isiku asukoha tuvastamiseks, et välja selgitada

oht isiku elule ja kehalisele puutumatusele (kõrgendatud

oht), ja vajadusel vastav oht tõrjuda. Muudatusega

antakse teadmata kadunute otsimisega tegelevatele

ametnikele lisavõimalus teadmata kadunu isiku asukoha

kiireks ja tulemuslikuks väljaselgitamiseks ning süüteo

tunnuste ilmnemise korral kriminaalmenetluse

alustamiseks. Seejuures tuleb rõhutada, et muudatus ei

muuda teadmata kadunud isiku pangatehingute andmete

küsimist igas kaasuses nö vaikimisi toiminguks, sest

toimingu tegemise vajadus ja proportsionaalsus on

allutatud kohtu kontrollile, kes tagab sõltumatuse

vältimatu vajalikkuse ehk ultima ratio põhimõtte

järgimisel.

Aastas laekub PPA-le üle 4000 teate teadmata kadunud

isiku kohta, kuid enamikel juhtudel leitakse kadunu

muude meetmetega üles mõne päeva jooksul. Kadunu

pangatehingute andmeid võib olla vajalik küsida aastas

kuni paarikümnes juhtumis, kui muud toimingud

teadmata kadunud isiku asukoha väljaselgitamiseks on

ammendunud.

Ettepanek VIII: Kaaluda paragrahvi 88 lõike 5

täiendamist punktidega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:

„41) Politsei- ja Piirivalveametile alustatud

väärteomenetluses põhistatud määruse alusel, kui see on

vältimatult vajalik väärteomenetluse eesmärgi

saavutamiseks;“;

17

„42) Politsei- ja Piirivalveametile põhjendatud taotluse

alusel ning kohtu loal teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamiseks;“.

Vajadusel võib punkti 41 täiendada, nähes ette kohtu loa

kohustuslikkuse. Hetkel kehtiva seaduse kohaselt (§ 88

lõike 5 punkt 4) võib pangasaladust avaldada MTA-le

MKS alusel läbiviidavates väärteomenetlustes põhistatud

määruse alusel.

12 KAS § 88 lõiked 61 ja 62 sõnastus. Kehtivad KAS § 88

lõiked 61 ja 62 sätestavad:

„(61) Krediidiasutus avaldab käesoleva paragrahvi lõike 5

punktides 1–4 nimetatud järelepärimise vastusena

pangasaladuse, kui järelepärimises märgitud kliendi kohta

on esitatud vähemalt:

1) andmed kliendi maksekonto, maksekaardi või muu

maksevahendi või makseinstrumendi tunnuse või lepingu

kohta või

2) muud andmed, mis võimaldavad identifitseerida

kliendi isiku.

(62) Krediidiasutus avaldab käesoleva paragrahvi lõike 5

punktides 1–4 nimetatud järelepärimise vastusena

pangasaladuse:

1) järelepärimises märgitud kliendi maksekonto suhtes

esindusõigust omava isiku kohta;

2) kliendi kohta, kelle maksekonto suhtes järelepärimises

märgitud isik esindusõigust omab;

3) käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud kliendi

tegeliku kasusaaja kohta.“

Muudatus on seotud eelmises kommentaaris esitatud

muudatusettepanekutega. KAS § 88 lõigetes 61 ja 62

toodud põhimõtted peaksid kehtima ka juhul, kui PPA

esitab krediidiasutusele järelepärimise alustatud

väärteomenetluses või teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamiseks.

Mittearvestatud Kõnealune eelnõu ei ole mõeldud laiemalt krediidiasutuste seaduse

pangasaladuse paragrahvi muutmiseks, vaid on kitsamalt

maksepettustega seotud. Toome siinkohal välja, et

rahandusministeeriumil on välja töötamisel eelnõu, millega

muudetakse viidatud KAS §-i 88 tervikuna.

18

Ettepanek IX: Kaaluda paragrahvi 88 lõigetes 61 ja 62

tekstiosa „lõike 5 punktides 1-4“ asendamist tekstiosaga

„lõike 5 punktides 1–42“;

13 KAS § 88 lõike 9 sõnastus. KAS sõnastus

„Krediidiasutusel on õigus avaldada pangasaladust

uurijale, prokurörile ja kohtule seoses oma rikutud või

vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitsmisega seadusega

kindlaksmääratud korras.“ on eksitav. Nimelt on KrMS §

16 lõike 1 kohaselt menetlejad kohus, prokuratuur ja

uurimisasutus. KrMS § 30 lõike 2 kohaselt teostab

prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses prokuratuuri

nimel prokurör. Tulenevalt § 31 lõikest 5 kehtestab

uurimisasutuse juht nende ametikohtade loetelu, mille

täitjatel on õigus osaleda uurimisasutuse pädevuse piires.

Kõikide loetelus toodud ametikohtadel töötavate

ametnike ametinimetus ei pea olema uurija. Kui KrMS-s

soovitakse rõhutada konkreetset ametnikku, siis

kasutatakse mõistet „uurimisasutuse ametnik“. Nt

sätestab KrMS § 59 lõige 1: „Uurimisasutuse ametnik,

kelle menetluses on kriminaalasi, on kohustatud

taanduma käesoleva seadustiku § 49 lõigetes 1 ja 6

sätestatud alusel.“

Ettepanek X: Kaaluda paragrahvi 88 lõikes 9 tekstiosa

„uurijale, prokurörile“ asendamist tekstiosaga

„uurimisasutusele, prokuratuurile“.

Mittearvestatud Kõnealune eelnõu ei ole mõeldud laiemalt krediidiasutuste seaduse

pangasaladuse paragrahvi muutmiseks, vaid on kitsamalt

maksepettustega seotud. Toome siinkohal välja, et

rahandusministeeriumil on välja töötamisel eelnõu, millega

muudetakse viidatud KAS §-i 88 tervikuna.

Eesti Pank

14 Teeme ettepaneku parema õigusselguse saavutamiseks

täpsustada võlaõigusseaduses (edaspidi ka VÕS) poolte

õigusi ja kohustusi maksejuhise täitmisest keeldumisel.

Mõistame, et muudatuse eesmärgiks on anda

makseteenuse pakkujale kahtluse korral võimalus

veenduda, et maksejuhis on korrektselt kinnitatud ja

Arvestatud/

selgitatud

Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt täiendatud.

19

täpsustada täiendava kontrollimise tõttu maksejuhise

hilisema täitmisega kaasuvaid tagajärgi. See tähendab, et

makseteenuse pakkuja makse täitmisest keeldumise

korral tuleb pärast täiendavat kontrolli maksetehing täita

või jätta see täitmata. Neid erinevaid tagajärgi tuleks meie

hinnangul ka seaduses selgemalt reguleerida, sealhulgas

täpsustada poolte vastutust ja maksejuhise kättesaamise

tingimusi. Nii kaua, kui maksejuhisest on õigustatult

keeldutud, siis loetakse, et teenuse pakkuja ei ole

maksejuhist kätte saanud ja teenuse pakkujal puudub

täitmise kohustus. Seetõttu peame oluliseks ka

reguleerida seda, millal tuleb maksejuhist asuda täitma ja

võimalusel täpsustada ka sellise maksejuhise

kättesaamise aega (näiteks kohe, kui täitmisest

keeldumise põhjused on ära langenud, misjärel hakkab

lugema välkmakse 10 sekundit). Täpsustada võiks ka

tingimusi, millise aja jooksul tuleb makseteenuse

pakkujal otsustada vajadus teostada täiendav kontroll ja

milline on maksimaalne täiendava kontrolli aeg, et

otsustada maksejuhise täitmise üle. Samuti tuleks

täpsustada, et kui pärast maksejuhise täiendavat

kontrollimist maksejuhist ei täideta, siis loetakse, et

teenusepakkuja on õigustatult keeldunud maksejuhise

täitmisest ja sellisel juhul ei ole maksjal õigust nõuda

maksejuhise täitmist (so. makset käsitatakse kättesaamata

maksejuhisena vastavalt VÕS § 7243 lõikele 5).

Käesoleva eelnõu puhul on meie hinnangul oluline ka

põhjalikumalt selgitada kliendi (rahaliste vahendite)

kaitsmise ning maksejuhiste täitmisest keeldumise

eesmärki ja tagajärgi eelnõu juurde koostatud

seletuskirjas. Samuti selgitada, millised on poolte õigused

ja kohustused olukorras, kui maksja vaidleb/ei vaidle

täiendavaks kontrolliks peatatud maksejuhise täitmisele

vastu.

15 Teeme ettepaneku täpsustada ka maksekontode

blokeerimise tingimusi võimaliku andmete

väärkasutamise või maksepettusega seotud asjaolude

Selgitatud VÕS-is on §-s 73311 lõikes 3 ette nähtud makseinstrumendi

blokeerimise õigus. Vastavalt sellele, kui makseteenuse lepingus on

nii kokku lepitud, on makseteenuse pakkujal õigus blokeerida

20

väljaselgitamiseks ja ennetamiseks ning ette näha õigus

sellekohast teavet jagada ka teiste makseteenuse

pakkujatega. Eelkõige võimaldaks see makseteenuse

pakkujal ära hoida rahaliste vahendite kättesaadavaks

tegemist makse saajast petturile näiteks

veebikaubanduses või investeerimiskelmuste korral.

makseinstrument objektiivselt põhjendatud kaalutlustel, mis

seonduvad makseinstrumendi turvalisusega, või kui on kahtlus

maksja nõusolekuta või pettuse teel makseinstrumendi kasutamise

kohta või kui krediidiliiniga seotud makseinstrumendi kasutamisel

suureneb oluliselt oht, et maksjal ei ole piisavalt vahendeid

maksekohustuse täitmiseks.

Makseteenuse lepingus saab makseteenuse pakkuja täpsustada

makseinstrumendi blokeerimise tingimusi.

Leiame, et eelnõus sisalduv makseteenuse pakkujate õigus jagada

objektiivselt põhjendatud pettuse kahtluse korral andmeid teiste

makseteenuse pakkujatega katab ära ettepanekus toodud andmete

jagamise eesmärgi.

16 Teeme ettepaneku, et teave, mida makseteenuse pakkujad

on kohustatud klientidele makseteenuse lepingu kohta

andma, võiks sisaldada muu hulgas maksepettusega

seotud tagasinõudeid käsitlevaid tingimusi ja korda.

Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud.

17 Parema õiguskindluse huvides teeme ettepaneku

täpsustada võlaõigusseaduses ka makseteenuse pakkuja

poolt turvalisuse nõuete rakendamisega seotud kohustusi

(VÕS § 7246 ). Soovitame ette näha selgem õigus teenuse

pakkujale takistada maksekontole juurdepääs ja mis tahes

elektrooniliste toimingute tegemine, kui juurdepääs on

saadud või seda taotletakse autoriseerimata või pettuse

teel või kui toiminguga kaasneb andmete väärkasutamise

või makseteenusega seotud pettuse oht. Sealhulgas ette

näha selgem kohustus teenusepakkujale takistada

maksekontole juurdepääs interneti teel ja mis tahes

toimingute tegemine, kui teenusepakkujal on põhjendatud

kahtlus, et kliendi tugevaks autentimiseks mõeldud

turvaelementide kasutamine ei vasta makseteenuse

lepingus määratud tugeva autentimise tingimustele, muu

hulgas juhul, kui teenusepakkujal on põhjendatud kahtlus,

et neid võidakse kasutada kliendi teadmata (näiteks, kui

autentimiseks kasutatud seadmete asukoht on erinev, mis

annab alust arvata, et kliendi tugevaks autentimiseks

Selgitatud VÕS-is on §-s 73311 lõikes 3 ette nähtud makseinstrumendi

blokeerimise õigus. Vastavalt sellele, kui makseteenuse lepingus on

nii kokku lepitud, on makseteenuse pakkujal õigus blokeerida

makseinstrument objektiivselt põhjendatud kaalutlustel, mis

seonduvad makseinstrumendi turvalisusega, või kui on kahtlus

maksja nõusolekuta või pettuse teel makseinstrumendi kasutamise

kohta või kui krediidiliiniga seotud makseinstrumendi kasutamisel

suureneb oluliselt oht, et maksjal ei ole piisavalt vahendeid

maksekohustuse täitmiseks.

Makseinstrumendi blokeerimisel on takistatud muuhulgas ka

amksekonto kasutamine ning elektrooniliste toimingute tegemine.

Täpsemad nõuded turvalise teabevahetuse ja turvameetmete kohta

on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2015/2366/EL artiklis 98 nimetatud Euroopa Komisjoni

rakendusmääruses.

21

ettenähtud tehniline rakendus ei ole kliendi kontrolli all).

Samuti tuleks ette näha makseteenuse pakkuja kohustus

teavitada eelnimetatud asjaolust ka vastavat tugeva

autentimise lahenduse pakkujat (usaldusteenuse

pakkujat).

18 Eelnõuga nähakse krediidiasutusele õigus pettuse

avastamiseks, ennetamiseks ja välja selgitamiseks

avaldada andmeid ja teavet muu hulgas teisele

krediidiasutusele. Palume kaaluda, kas krediidiasutuste

õigus avaldada andmeid ja teavet oma kliendi kohta võiks

laieneda makseteenuse pakkujatele, kuivõrd

makseteenuseid osutavad ka mitte krediidiasutused

(makseasutused ja e-raha asutused). Vastasel juhul jääb

osa teenusepakkujaid pettuste ennetustegevusest

väljapoole just puuduva info tõttu.

Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud ja lisatud maksetasutustele ja e-raha

asutustele andmete avaldamise õigus.

19 Eelnõu kohaselt on krediidiasutusel õigus avaldada teavet

teisele krediidiasutusele juhul, kui krediidiasutusel on

objektiivselt põhjendatud alus kahtlustada, et klient või

maksetehing võib olla seotud pettusega. Palume selgitada,

millist rolli mängib krediidiasutuse pettuse kahtlus teabe

avaldamisel ja hinnata, kas teabe avaldamiseks piisaks,

kui seda tehakse maksetehingutega seotud pettuste

avastamise, väljaselgitamise ja ennetamise eesmärgil (so

loobuda pettuse kahtluse tingimusest).

Selgitatud Leiame, et andmete avaldamise eeldusena objektiivselt põhjendatud

pettusekahtluse tingimusest ei ole põhjendatud loobuda. Nimetatu

eesmärk on andmete avaldamise piiramine, mis seob

andmevahetuse konkreetse juhtumiga. See tagab, et andmeid ei

avaldata üldiselt või ennetavalt kõigi maksetehingute kohta. Selline

juhtumipõhine lävend tagab andmete avaldamise vajalikkust ja

proportsionaalsust, et oleks kooskõla andmete töötlemise

minimaalsuse põhimõttega. Ilma selle tingimuseta muutuks

andmete avaldamise alus liiga avaraks.

Finantsinspektsioon

20 Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse võlaõigusseaduse

(edaspidi VÕS) §-i 7243 lõikega 41 järgmiselt: „(41 )

Makseteenuse pakkuja võib keelduda autoriseeritud

maksejuhise täitmisest, kui pärast komisjoni delegeeritud

määruses (EL) 2018/389, millega täiendatakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366

regulatiivsete tehniliste standarditega, mis käsitlevad

kliendi tugevat autentimist ning ühiseid ja turvalisi

teabevahetuse avatud standardeid (ELT L 69/23,

13.03.2018, lk 23–43), ette nähtud turvameetmete

täiendavat rakendamist on makseteenuse pakkujal

põhjendatud kahtlus, et maksetehingu täitmiseks antud

Arvestatud Eelnõusse on lisatud uued lõiked, mis selgitavad täiendavate

turvameetme rakendamise sisu ja eesmärki.

22

nõusolek on saadud andmete väärkasutamise, pettuse või

maksjaga manipuleerimise teel.“ Eelnõus kasutatakse uut

mõistet „täiendavate turvameetmete rakendamine“, kuid

selle sisu ei ole eelnõu tekstis ega seletuskirjas avatud.

Finantsinspektsiooni hinnangul on õigusselguse huvides

vajalik nimetatud mõistet täpsemalt selgitada. Nimelt

seab Eelnõu § 1 punkt 1 kaks eeldust autoriseeritud

maksejuhise täitmisest keeldumiseks: 1) täiendavate

turvameetmete rakendamine; 2) põhjendatud kahtlus

väärkasutamises, pettuses või maksjaga

manipuleerimises. Eelnõu kohaselt on makseteenuse

pakkujal õigus keelduda maksejuhise täitmisest üksnes

pärast täiendavate turvameetmete rakendamist.

Makseteenuse pakkujad on maksetehingute töötlemisel

kohustatud rakendama erinevaid turvameetmeid.

Praktikas rakendatakse neid meetmeid suurel määral

automatiseeritud süsteemide kaudu. Eelnõus kasutatud

mõiste „täiendavate turvameetmete rakendamine“ võib

tekitada tõlgenduslikku ebaselgust selles osas, milliseid

turvameetmeid tuleb pidada täiendavateks võrreldes

makseteenuse pakkujate tavapäraste

kontrollimehhanismidega. Eelkõige võib tekkida

küsimus, millised rakendatavad turvameetmed

(sealhulgas automaatsed pettusetuvastuse süsteemid)

kvalifitseeruvad eelnõu tähenduses täiendavate

turvameetmeteks. Eeltoodut arvestades teeb

Finantsinspektsioon ettepaneku täpsustada eelnõu

seletuskirjas täiendavate turvameetmete rakendamise

mõiste sisu. Finantsinspektsiooni hinnangul tuleks

seletuskirjas vähemalt tuua välja näiteid (nt kliendile

helistamine), milliseid meetmeid silmas peetakse ning

mis vahe on täiendavatel turvameetmetel ja tavapärastel

turvameetmetel.

21 Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse VÕS §-i 7243 lõikega

43 järgmiselt: „(43) Välkkreeditkorralduse puhul tuleb

maksejuhise täitmisest keelduda kooskõlas Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 260/2012.“

Arvestad Eelnõu vastavalt muudetud.

23

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr

260/2012 kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja

otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning

muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009. Nõuded

välkkreeditkorraldustele kehtestab Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrus (EL) 2024/886, millega muudetakse

määrusi (EL) nr 260/2012 ja (EL) 2021/1230 ning

direktiive 98/26/EÜ ja (EL) 2015/2366 eurodes

välkkreeditkorralduste osas. Eelnõus on viidatud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 260/2012, kuid

nõuded välkkreeditkorraldusele kehtestab Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/886. a.

Finantsinspektsiooni teeb ettepaneku muuta Eelnõud

järgmiselt: „(43) Välkkreeditkorralduse puhul tuleb

maksejuhise täitmisest keeldumisel järgida Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2024/886

sätestatud nõudeid.“

22 Eelnõu § 1 punktid 1 ja 3

Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse VÕS §-i 7243 lõikega

41 järgmiselt: „(41) Makseteenuse pakkuja võib keelduda

autoriseeritud maksejuhise täitmisest, kui pärast

komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2018/389, millega

täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

(EL) 2015/2366 regulatiivsete tehniliste standarditega,

mis käsitlevad kliendi tugevat autentimist ning ühiseid ja

turvalisi teabevahetuse avatud standardeid (ELT L 69/23,

13.03.2018, lk 23–43), ette nähtud turvameetmete

täiendavat rakendamist on makseteenuse pakkujal

põhjendatud kahtlus, et maksetehingu täitmiseks antud

nõusolek on saadud andmete väärkasutamise, pettuse või

maksjaga manipuleerimise teel.“ Eelnõu § 1 punktiga 3

täiendatakse VÕS §-i 7339 lõikega 3 järgmiselt: „(3)

Makseteenuse pakkuja ei vastuta kahju eest, kui käesoleva

seaduse § 7243 lõike 4¹ alusel ette nähtud turvameetmete

täiendava rakendamise tulemusel täidetakse makse

hilinemisega, tingimusel et nimetatud turvameetmeid

rakendatakse ebamõistliku viivituseta ning rakendamise

Arvestatud Eelnõus on mõisted ühtlustatud.

24

aluseks on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et

maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on saadud

andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga

manipuleerimise teel“ Eelnõus kasutatakse mõisteid

„põhjendatud kahtlus“ ja „objektiivne põhjendatud

kahtlus“. Finantsinspektsioon teeb õigusselguse huvides

ettepaneku ühtlustada eelnimetatud mõisted. Kui eelnõu

eesmärk on seada mõlemas sättes eelduseks objektiivselt

põhjendatud kahtlus, tuleks seda mõistet kasutada

mõlemas sättes ühtmoodi. Juhul kui eelnõu eesmärk on

nimetatud mõisteid eristada, oleks vajalik seletuskirjas

selgitada nende mõistete sisu, omavahelisi erinevusi ning

seoseid. Eelkõige tuleks avada, millistel juhtudel tuleb

lähtuda põhjendatud kahtlusest ning millistel juhtudel

objektiivselt põhjendatud kahtlusest, ning kas ja mil

määral erinevad nende eeldused normi kohaldamisel.

23 Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse VÕS § 7339 lõikega

3 järgmiselt: „(3) Makseteenuse pakkuja ei vastuta kahju

eest, kui käesoleva seaduse § 7243 lõike 4¹ alusel ette

nähtud turvameetmete täiendava rakendamise tulemusel

täidetakse makse hilinemisega, tingimusel et nimetatud

turvameetmeid rakendatakse ebamõistliku viivituseta

ning rakendamise aluseks on objektiivselt põhjendatud

kahtlus, et maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on

saadud andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga

manipuleerimise teel.“ Finantsinspektsioon teeb

ettepaneku muuta Eelnõu § 1 punkti 3 ning kasutada

õigusselguse huvides väljendi „nimetatud turvameetmeid

rakendatakse“ asemel väljendit „turvameetmete täiendav

rakendamine teostatakse“, järgmiselt: „(3) Makseteenuse

pakkuja ei vastuta kahju eest, kui käesoleva seaduse §

7243 lõike 4¹ alusel ette nähtud turvameetmete täiendava

rakendamise tulemusel täidetakse makse hilinemisega,

tingimusel et turvameetmete täiendav rakendamine

teostatakse ebamõistliku viivituseta ning rakendamise

aluseks on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et

maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on saadud

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

25

andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga

manipuleerimise teel.“

24 Eelnõu §-ga 2 täiendatakse krediidiasutuste seaduse

(edaspidi KAS) §-ga 894 järgmiselt: „(1) Krediidiasutusel

on õigus avaldada andmeid ja teavet teisele

krediidiasutusele ning Politsei- ja Piirivalveametile

maksetehingutega seotud pettuste avastamiseks,

väljaselgitamiseks ja ennetamiseks juhul, kui

krediidiasutusel on objektiivselt põhjendatud alus

kahtlustada, et klient või maksetehing võib olla seotud

pettusega.“ Eelnõu seletuskirja leheküljel 6 on selgitatud

järgmist: „KAS uue §-i 894 lõike 1 kohaselt antakse

krediidiasutusele õigus avaldada erinevat teavet, mh

pangasaladust teisele krediidiasutusele ning Politsei- ja

Piirivalveametile.“ KAS § 88 lõige 3 punkt 1 sätestab

krediidiasutuse õiguse avaldada pangasaladust

kolmandale isikule, kui „krediidiasutuse õigus või

kohustus avaldada pangasaladust tuleneb käesolevas

paragrahvis sätestatust või;“. Finantsinspektsiooni

hinnangul sätestab KAS § 88 lõige 3 kinnise ja

ammendava loetelu, mille kohaselt on krediidiasutusel

õigus avaldada pangasaladust kolmandale isikule üksnes

juhul, kui selline õigus või kohustus tuleneb KAS § 88

muudest sätetest. KAS § 88 lõiget 3 punkti 1 tõlgendades

võib asuda seisukohale, et pangasaladust ei ole võimalik

avaldada muudel alustel kui KAS §-s 88 sätestatud

võimalustel. Sõnastus “tuleneb käesolevas paragrahvis

sätestatust“ välistab teiste erandite alused, mis ei ole KAS

§-is 88 ette nähtud. Seega on seadusandja kehtivas

õiguses sidunud pangasaladuse avaldamise alused

tervikuna sama paragrahvi regulatsiooniga ning

välistanud võimaluse tugineda pangasaladuse avaldamisel

teistele KAS-i sätetele, mis paiknevad väljaspool § 88.

Eelnõuga kavandatav KAS § 894 paikneb väljaspool KAS

§-i 88. KAS § 894 võib olla vastuolus kehtiva seadusega,

mille kohaselt on pangasaladuse avaldamise alused

koondatud KAS §-i 88 ning loetelu on käsitatav

Arvestatud KAS § 88 lõike 3 punkti 1 lisatud viide uuele §-le 894.

26

kinnisena. Eeltoodust tulenevalt tuleb

Finantsinspektsiooni hinnangul täiendavat hinnata KAS §

894 kooskõla KAS § 88 lõikega 3 ning vältida olukorda,

kus pangasaladuse avaldamise alused oleksid seaduses

killustatult reguleeritud või tekitaksid normide vahel

tõlgenduslikku vastuolu. Arvestades, et Eelnõu kohaselt

tekib õigus autoriseeritud maksejuhise täitmisest

keelduda kõigile makseteenuse pakkujatele, siis oleks

Finantsinspektsiooni hinnangul kohane kaaluda ka

teistele makseteenuse pakkujatele, kes ei ole

krediidiasutused, õiguse andmist avaldada andmeid ja

teavet maksetehingutega seotud pettuste avastamiseks,

väljaselgitamiseks ja ennetamiseks teistele makseteenuse

pakkujatele, Politsei- ja Piirivalveametile ning Riigi

Infosüsteemi Ametile. Juhul, kui sellist õigust ei soovita

kõigile makseteenuse pakkujatele anda, siis oleks kohane

vastavat välistust Eelnõu seletuskirjas hinnata ja

selgitada.

25 Eelnõu seletuskirja lk 1 kohaselt: „Esiteks, eelnõuga

muudetakse võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS)

regulatsiooni, mis puudutab maksejuhise täitmisest

keeldumist ehk olukorda, kus isik soovib teha

maksetehingut, kuid makseteenuse pakkuja (pank või

makseasutus) saab keelduda maksetehingu täitmisest.“

Finantsinspektsioon juhib tähelepanu, et makseteenuse

pakkujad määratleb MERAS § 3 lõige 6. Eesti turul

tegutsevad makseteenuse pakkujatena nii

krediidiasutused (sh välisriigi krediidiasutuste Eesti

filiaalid), makseasutused kui ka e-raha asutused.

Eeltoodust tulenevalt ei ole Eelnõu seletuskirjas esitatud

makseteenuse pakkujate loetelu täielik.

Finantsinspektsiooni hinnangul tuleb viia seletuskirja

sõnastus vastavusse MERAS-es sätestatud

definitsiooniga ning kasutada läbivalt mõistet

„makseteenuse pakkuja“.

Arvestatud. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 633 täiendatud uue

lõikega, mille kohaselt andmete avaldamisele pettuste

maksepettuste avastamiseks, väljaselgitamiseks ja ennetamiseks

kohaldatakse krediidiasutuste seaduse § 894.

26 Eelnõu seletuskiri lk 1, 10 ja 13 Eelnõu seletuskirja lk 1 kohaselt: „Samuti loob eelnõu

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud.

27

selgema õigusraamistiku ja tugevdab pankade õigust

põhjendatud pettuse kahtluse korral makseid ajutiselt

peatada või makse täitmisest keelduda.“ Eelnõu

seletuskirja lk 10 kohaselt: „7.1 Nähakse

krediidiasutustele ette õigus keelduda maksejuhiste

täitmisest. Sihtrühm nr 1: mõju makseteenuse pakkujatele

Muudatus võib mõju avaldada enamikele Eestis

tegutsevatele (suurematele) krediidiasutustele. Eestis on

hetkeseisuga registreeritud 8 krediidiasutust (kes on

saanud Finantsinspektsioonilt tegevusloa) ning 6

välisriigi krediidiasutuse filiaali. Eestis pakuvad

teadaolevalt põhimakseteenuseid 7 krediidiasutust: AS

LHV Pank, AS SEB Pank, AS TBB pank, Coop Pank AS,

Luminor Bank AS ja Swedbank AS. Lisaks pakub

põhimakseteenuseid üks Eestis tegutsev välisriigi

krediidiasutuse filiaal, milleks on AS Citadele banka Eesti

filiaal. Seega hetkel ei paku põhimakseteenuseid AS

Inbank, Bigbank AS, Holm Bank AS”. Eelnõu seletuskirja

lk 13 kohaselt: „Jõustumistähtaeg on ette nähtud

arvestusega, et krediidiasutustel oleks võimalik

valmistada ette ning teha vajadusel tehnilised

muudatused, mis on vajalikudud maksejuhise täitmisest

keeldumise rakendamiseks /.../“. Finantsinspektsioon

juhib tähelepanu, et Eelnõuga kavandatavad

võlaõigusseaduse muudatused kohalduvad kõigile

makseteenuse pakkujatele, mitte üksnes

krediidiasutustele ehk pankadele. Sellest tulenevalt peaks

ka Eelnõu seletuskiri (sh punkti 7.1 pealkiri) kajastama

muudatuste tegelikku adressaati ning viitama

makseteenuse pakkujatele. Sihtrühma kirjeldamise osas

on oluline ära märkida järgnev. Esiteks ei osuta kõik

krediidiasutused makseteenuseid, mistõttu ei ole kohane

piirduda tegevusluba omavate krediidiasutuste

loetlemisega, kuivõrd kõigile neile muudatus ei kohaldu.

Teiseks ei ole põhimakseteenuste osutajate seletuskirjas

käsitlemine käesoleva Eelnõu esemega otseselt seotud

ning selle väljatoomine mõjuanalüüsi osas võib jätta

28

eksitava mulje regulatsiooni kitsamast kohaldamisalast, st

muudatus ei kohaldu üksnes põhimakseteenuste

osutajatele. Finantsinspektsioon märgib informatiivses

korras, et Eelnõu seletuskirjas esitatud loetelu

põhimakseteenuste osutajatest ei ole ajakohane. Näiteks

on loetelus viidatud krediidiasutusele, mis enam ei tegutse

(AS TBB pank). Siinkohal kordame aga eeltoodut, et

sihtrühma kirjelduses ei ole asjakohane

põhimakseteenuste osutajaid eraldi välja tuua.

Kolmandaks on sihtrühma analüüsist hetkel välja jäänud

nii makseteenuse pakkujad, kes ei ole krediidiasutused kui

ka krediidiasutused, kes ei osuta tarbijatele

põhimakseteenuseid, vaid osutavad makseteenuseid

mitte-tarbijatele. Eeltoodust tulenevalt tuleb

Finantsinspektsiooni hinnangul Eelnõu seletuskirjas

kirjeldada sihtrühmana kõiki makseteenuse pakkujaid,

kelle tegevust kavandatav muudatus mõjutab või

tulevikus mõjutada võib.

27 Eelnõu seletuskirja lk 3 kohaselt: „Euroopa Liidu

tasemel on sisuliselt kokku lepitud uus makseteenuse

määrus, mis hakkab asendama praegu kehtivat

makseteenuste direktiivi 2015/23667. Määrusega

tugevdatakse mh makseteenuste turvalisust ning nähakse

ette ulatuslikumad pettusevastased meetmed, mis aitavad

krediidiasutustel kui ka vastavatel ametiasutustel

tõhusamalt sekkuda pettuste ennetamisse ja tõkestamisse.

Määrus paneb krediidiasutustele kohustuse autoriseeritud

maksete täitmisest keelduda juhul, kui on alus kahtlustada

pettust. Samuti näeb määrus ette andmete vahetamise

krediidiasutuste vahel ning samuti muude asutustega.

Makseteenuste määruse osas jõuti poliitilise

kokkuleppeni 2025. aasta novembris. Määrust hakatakse

eeldatavalt kohaldama 2028. aasta keskpaigas. Käesolev

eelnõu lähtub samast eesmärgist ning loob riigisiseses

õiguses vajalikud õiguslikud alused, mis aitavad pettusi

tõhusamalt ennetada ja tõkestada. Eesmärk on

võimaldada selliste meetmete rakendamist teatud ulatuses

Arvestatud Seletuskirja on täiendatud selgitustega makseteenuste määruse

valikute kohta ning seost kõnealuse eelnõuga.

29

juba enne, kui hakkab kehtima uus makseteenuste määrus.

Arvestades pettuste jätkuvat kasvu ning nende suur kahju

nii isikutele kui ettevõtjatele, on põhjendatud rakendada

sarnase sisuga meetmeid võimalikult varakult. Kui uus

makseteenuse määrus hakkab kehtima, tuleb lähtuvalt

sellest analüüsida ja tõenäoliselt kehtetuks tunnistada

need siseriiklikud sätted, mis tulenevad otse eelnimetatud

EL määrusest.“ Finantsinspektsioon märgib, et Eelnõu

seletuskirja praegune sõnastus jätab mulje, et Eelnõu

puhul on tegemist makseteenuste määruse sätete

ennetähtaegse ülevõtmisega. Arvestades, et määruse

lõplik tekst ei ole veel vastu võetud, on mõistetav, et

Eelnõu seletuskirjas ei ole võimalik viidata konkreetsetele

lõplikele sätetele, kus Eelnõu seletuskirjas mainitud

kohustusi või õigusi sätestatakse. Samas võiks Eelnõu

seletuskiri selgemalt eristada, millises ulatuses tuginevad

kavandatavad normid konkreetselt makseteenuste

määruse ettepanekule või selle kujunemise käigus

saavutatud poliitilistele kokkulepetele ning millises osas

on tegemist Eesti-sisese regulatiivse valikuga, mis on

kujundatud sarnase eesmärgi saavutamiseks.

28 Eelnõu seletuskirja lk 5 kohaselt: „VÕS § 7243 uus lõige

43 – selle kohaselt tuleb välkkreeditkorralduse puhul

maksejuhise täitmisest keelduda kooskõlas välkmaksete

määrusega. Välkmaksete määruse kohaselt teeb makse

saaja makseteenuse pakkuja kümne sekundi jooksul alates

maksja makseteenuse pakkujalt välkkreeditkorralduse

maksekäsundi vastuvõtmise ajast maksetehingu summa

makse saaja maksekontol kättesaadavaks vääringus,

milles makse saaja konto on nomineeritud, ning kinnitab

maksja makseteenuse pakkujale maksetehingu

lõpuleviimist. See tähendab, et makseteenuse pakkuja

peab maksetehingu riskianalüüsi ära tegema kümne

sekundi jooksul ning otsustama, kas on vajalik

turvameetmete täiendav rakendamine. Juhul, kui

maksetehingu riskianalüüsi põhjal selgub, et vajalik on

turvameetmete täiendav, siis täidetakse maksejuhis pärast

Arvestatud Eelnõu seletuskirjas on täpsemalt selgitatud, millisel makseteenuse

pakkujal ja millal tekib õigus maksejuhise vastuvõtmise

edasilükkamiseks.

30

täiendavat kontrolli ning sellisel juhul ei rakendu

välkmaksete määruse kümne sekundi nõue.

Turvameetmete täiendav rakendamine peab toimuma aga

ilma ebamõistliku viivituseta.“ Finantsinspektsioon juhib

tähelepanu, et esiteks tuleb selgelt eristada seda, millisel

makseteenuse pakkujal saab üldse tekkida küsimus

maksejuhise täitmisest keeldumisest. Maksja

makseteenuse pakkuja on see, kes võtab maksejuhise

vastu, kontrollib selle täitmise eeldusi ning otsustab

maksejuhise täitmise üle. Seetõttu saab makse täitmisest

keeldumise küsimus tekkida üksnes maksja makseteenuse

pakkujal. Makse saaja makseteenuse pakkuja roll algab

hetkest, mil kreeditkorraldus on talle edastatud. Teiseks

tuleb eristada seda, millised ajalised raamid seab

välkmaksete määrus maksja makseteenuse pakkujale ning

millised saaja makseteenuse pakkujale. Välkmaksete

määruse artikli 5a(4) punkti c) kohaselt on saaja

makseteenuse pakkuja kohustus kümne sekundi jooksul

teha maksesumma kättesaadavaks makse saaja kontol ja

kinnitada tehingu lõpuleviimine. Maksja makseteenuse

pakkujal on välkmaksete määruse artikli 5a(4) punkti b)

kohaselt kohustus saata maksetehing viivitamata makse

saaja makseteenuse pakkujale. Käesoleva Eelnõu

seletuskirja versiooni tekst jätab ebaselgeks, millistele

makseteenuse pakkujatele millised käitumisootused ning

õigused või kohustused seatakse. Eeltoodust tulenevalt

tuleb Finantsinspektsiooni hinnangul täpsemalt

analüüsida, mis on loodava VÕS § 7243 lõike 43 eesmärk

ning kuidas see suhestub lõikega 41 ja vastavalt sellele

muuta Eelnõu seletuskirja ja/või Eelnõud.

29 Seletuskirja lk 10-11 kohaselt: „Mõju ulatust on

keeruline täpselt hinnata, kuid pigem on see väike, kuna

kõnealune õigus puudutab väikest osa kõikidest

maksetehingutest, valdav enamus makseid on

autoriseeritud ning korrektselt autenditud. Maksejuhise

täitmisest keeldumised kõnealusel põhjusel on harvad

võrreldes maksetehingute koguarvuga. /.../ Mõju

Arvestatud Seletuskirja mõjude osa täiendatud.

31

avaldumise sagedust saab pidada väikeseks seetõttu, et

maksejuhise täitmisest keeldumine on pigem erandlik

ning puudutab väikest osa maksejuhistest. /.../ Muudatus

avaldab potentsiaalselt mõju kõikidele makseteenuse

kasutajatele, kuid igapäevaselt siiski väikesele osale

makseteenuse kasutajatest, kuna enamus makseid on

autoriseeritud ning korrektselt autenditud.“

Finantsinspektsioon juhib tähelepanu, et Eelnõu

seletuskirja mõjuanalüüsis esineb teatud ebakõlasid.

Eelnõuga nähakse makseteenuse pakkujatele ette õigus

keelduda autoriseeritud maksejuhise täitmisest, samas kui

mõjuanalüüsis hinnatakse muu hulgas autoriseerimata

tehingute hulka ja sagedust. Autoriseerimata

maksetehingute statistika põhjal ei ole võimalik teha

põhjendatud järeldusi nende maksejuhiste kohta, mis on

küll autoriseeritud, kuid mille andmine on toimunud

pettuse, andmete väärkasutamise või maksja

manipuleerimise tulemusel. Samuti ei ole põhjendatud

eeldada, et maksejuhise täitmisest keeldumine jääb

erandlikuks, sest kavandatav muudatus loob

makseteenuse pakkujatele täiendava õigusliku aluse

autoriseeritud maksejuhiste täitmisest keeldumiseks.

Maksejuhise täitmisest keeldumised on olnud erandlikud

just sellepärast, et kehtivas õiguses puudus makseteenuse

pakkujal õigus keelduda pettuse korral maksejuhise

täitmisest. Eelnõus kavandatud muudatused võivad

praktikas tõsta oluliselt keeldumiste sagedust võrreldes

senise praktikaga. Finantsinspektsiooni hinnangul tuleks

seetõttu mõjuanalüüsi täiendada, eelkõige hinnates

põhjalikumalt mõju ulatust ja avaldumise sagedust

autoriseeritud, kuid pettuse teel tehtud maksete

kontekstis.

30 Eelnõust jääb ebaselgeks ja Eelnõu seletuskirjas ei ole

selgitatud, millised on tagajärjed juhul, kui makseteenuse

pakkujal on objektiivne põhjendatud kahtlus, et

maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on saadud

andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga

Arvestatud Eelnõus on vastavalt täiendatud.

32

manipuleerimise teel, kuid makseteenuse pakkuja ei

kasuta Eelnõuga antavat õigust maksejuhise täitmisest

keelduda ning maksetehing täidetakse. Ebaselgeks jääb,

kas ja kuidas sellises olukorras võiks hinnata

makseteenuse pakkuja vastutust, sealhulgas kas

põhjendatud kahtluse olemasolul võib makse täitmine

mõjutada makseteenuse pakkuja vastutust hilisema

pettuse korral. Finantsinspektsiooni hinnangul tuleks

eeltoodut Eelnõu seletuskirjas kaaluda ja selgitada isegi

juhul, kui Eelnõuga makseteenuste pakkujatele sellist

vastutust ei teki.

Eesti Pangaliit

31 Olukord tuleb reguleerida maksejuhise kättesaamise ja

autoriseerimise hetke kaudu Esitatud eelnõust on välja

jäetud regulatiivne mehhanism, mis seob maksejuhise

kättesaamise hetke ja autoriseerimise protsessi. Eelnõu

reguleerib vaid autoriseeritud maksejuhise poolt, kuid

pettuse kahtlusega seotud maksejuhise (tehnilise)

autoriseerimise saab lõpule viia alles pärast täiendavate

turvameetmete rakendamist. Esmases tagasisides

pakkusime välja sõnastuse, mille kohaselt on

makseteenuse pakkujal õigus lükata maksejuhise

kättesaamine edasi täiendavate turvameetmete

rakendamiseks ning maksejuhis loetakse kättesaaduks

ning autoriseerituks alles siis, kui makseteenuse pakkuja

on lõpetanud täiendavate turvameetmete rakendamise ja

on veendunud, et maksejuhis vastab nõuetele: „(41)

Makseteenuse pakkujal on õigus lükata maksejuhise

kättesaamine edasi täiendavate turvameetmete

rakendamiseks, maksejuhise töötlemiseks vajalike

tehniliste ja turvanõuete täitmise kontrolliks, sealhulgas

autentimise ja riskipõhiste turvameetmete rakendamiseks

ning juhul, kui on põhjendatud alus kahtlustada, et

maksejuhist ei ole maksja poolt autoriseeritud, maksjat on

Arvestatud Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt muudetud.

33

manipuleeritud või on autoriseerimine tehtud pettuse teel.

Maksejuhis loetakse makseteenuse pakkujale siduvaks,

kui makseteenuse pakkuja on lõpetanud täiendavate

turvameetmete rakendamise ja maksejuhise töötlemiseks

vajalike tehniliste ja turvanõuete täitmise kontrolli ning

on veendunud, et maksejuhis vastab käesoleva lõike

esimeses lauses nimetatud nõuetele. (42) Makseteenuse

pakkujal on õigus keelduda maksejuhise täitmisest, kui

pärast täiendavate turvameetme rakendamist ei ole olnud

objektiivselt võimalik kõrvaldada kahtlust, et

maksetehing ei ole maksja poolt autoriseeritud või on

autoriseerimine tehtud pettuse teel.“ Meie hinnangul

peaks seletuskiri selgelt avama, et luuakse võimalus

reageerida nii enne kui ka pärast maksejuhise

makseteenuse kasutajalt kättesaamist, kuid enne

autoriseerimist, et tagada pankade/makseasutuste

võimalus operatiivselt ja põhjendatult reageerida enne

rahade edasi liikumist, mis on ka eelnõu eesmärk.

32 Makse loetakse autoriseerituks alles pärast täiendavate

turvameetmete rakendamist. Oleme seisukohal, et

maksejuhis loetakse PSD2 RTS kontekstis autoriseerituks

(tehniliselt) alles pärast maksejuhise osas täiendavate

turvameetmete rakendamist. Tegevused pärast PIN2

kinnitamist, sealhulgas täiendavad kontrollimeetmed,

moodustavad osa täielikust autoriseerimisprotsessist ning

pettuse kahtlus saab maandatud alles siis, kui

autoriseerimine on lõppenud. Vajalik on protsess, kus

peale PIN2 kinnitamist ja summa debiteerimist: (1) klient

saab teate, et makse suunatakse täiendavasse kontrolli; (2)

rakendatakse täiendav tehniline meede (nt ID-kaardi

skännimine, biomeetria vms); (3) kui pettuse kahtlust ei

ole kõrvaldatud, peab klient esitama täiendavat infot ning

pank võtab kliendiga ühendust; (4) kui pettuse kahtlust ei

Arvestatud Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt muudetud.

34

saa kõrvaldada, keeldub pank makse teostamisest ning

raha tagastatakse kliendi kontole. See lähenemine on meie

hinnangul kooskõlas PSD2 põhimõtetega, mille kohaselt

on autoriseerimine direktiivi keskne mõiste ning

põhjendatud pettuse kahtluse välistamine ja

turvameetmete rakendamine peaks olema seotud

autoriseerimise kehtivusega.

1.3 Kooskõla EL välkmaksete määrusega Maksejuhise

kättesaamise hetke reguleerimine läbi

autoriseerimisprotsessi tagaks meie hinnangul ka

kooskõla EL välkmaksete määrusega.

Välkkreeditkorralduse puhul tuleks maksejuhise

töötlemiseks vajalike tehniliste ja turvanõuete täitmise

kontroll ning maksejuhise vastuvõtmisest keeldumine

teha kümne sekundi jooksul alates maksekäsundi

vastuvõtmise hetkest, nagu näeb ette välkmaksete määrus.

See tähendab, et kui autoriseerimisprotsess hõlmab

täiendavaid turvameetmeid, ei loeta maksejuhist

kättesaaduks enne nende meetmete rakendamist. See on

ainus loogiline ja õiguslikult järjepidev lähenemine

välkmaksete kontekstis.

Arvestatud

33 Turvameetmete rakendamise aeg

Mõistame, et osapooled võivad väljendada muret, et

selline regulatsioon võib viia selleni, et pangad hoiavad

makseid ebamõistlikult kinni, kuid rõhutame, et

seadusandja poolt on võimalik sätestada, et

turvameetmeid tuleb rakendada ilma ebamõistliku

viivituseta. Täiendavate turvameetmete rakendamine

peab olema proportsionaalne ja põhinema objektiivselt

põhjendatud kahtlusel. Sama punkti sätestab meie

varasemas tagasisides pakutud kahju välistamise punkt:

Makseteenuse pakkuja ei vastuta kahju eest, kui

turvameetmete täiendava rakendamise tulemusel

Arvestatud Eelnõu on muudetud ning ette nähtud täiendavate turvameetmete

rakendamise aeg.

35

täidetakse makse hilinemisega, tingimusel, et nimetatud

turvameetmete rakendamine viiakse läbi põhjendamatu

viivituseta ning rakendamise aluseks on objektiivselt

põhjendatud kahtlus. Sama põhimõte peaks olema selgelt

sätestatud ka siis, kui regulatsioon puudutab maksejuhise

kättesaamise hetke.

34 Välkkrediidikorralduste regulatsiooni ebapiisavus

Eelnõu uus lõige 4³ sätestab, et välkkreeditkorralduse

puhul tuleb maksejuhise täitmisest keelduda kooskõlas

välkmaksete määrusega ning et makseteenuse pakkuja

peab autoriseeritud maksetehingu riskianalüüsi tegema

kümne sekundi jooksul ning otsustama, kas on vajalik

turvameetmete täiendav rakendamine. Juhul, kui

autoriseeritud maksetehingu riskianalüüsi põhjal selgub,

et vajalik on turvameetmete täiendav rakendamine, siis

täidetakse maksejuhis pärast täiendavat kontrolli ning

sellisel juhul ei rakendu välkmaksete määruse kümne

sekundi nõue, kuid turvameetmete täiendav rakendamine

peab toimuma ebamõistliku viivituseta. Meie hinnangul

jääb välkkrediidikorralduste regulatsioon eelnõus

ebapiisavaks, sest ei sisalda selget regulatsiooni selle

kohta, kuidas toimub välkkrediidikorralduse hilinemisega

täitmine olukorras, kus turvameetmete täiendav

rakendamine võtab aega kauem kui 10 sekundit. Kuigi

seletuskiri mainib, et kümne sekundi nõue sel juhul ei

rakendu, puudub selge raamistik selle kohta, millises

täiendavas ajavahemikus peab välkkrediidikorraldus

täidetama ning millised on mõlema poole (maksja ja saaja

makseteenuse pakkuja) täpsed kohustused viivituse

korral. Eelnõus ei ole üheselt välja toodud selget

regulatsiooni selle kohta, kuidas kooskõlastatakse

välkkrediidikorralduse hilinemisega täitmine

Arvestatud Eelnõu seletkirjas on täiendavalt selgitatud kooskõla välkmaksete

määruse nõuetega. Lähtutud on sealhulgas ka Eesti Pangaliidu

varasematest selgitustest (vt punkt )

36

välkmaksete määruse nõuetega, mis on eelnõu üks

alusaktidest.

Regulatsiooni ebatäpsus võib tekitada praktilist

ebakindlust nii pankade kui makseteenuse kasutajate

jaoks. Juhul, kui ministeerium jääb oma esialgselt

pakutud sõnastuse juurde, siis palume eelnõud täiendada

selge ja konkreetse regulatsiooniga

välkkrediidikorralduste hilinemisega täitmise

mehhanismi, sealhulgas mõlema poole makseteenuse

pakkuja kohustuste ja vastutuse osas.

35 Konkreetne viide PSD2 delegeeritud määruse (RTS)

riskianalüüsi sättele ei ole eesmärgipärane. Eelnõuga

nähakse ette, et makseteenuse pakkuja õigus keelduda

autoriseeritud maksejuhise täitmisest seotakse RTS ette

nähtud turvameetmete täiendava rakendamisega. RTS

artikkel 18 käsitleb tehingu riskianalüüsi ning puudutab

olukorda, kus makseteenuse pakkujatele antakse luba

mitte kasutada kliendi tugevat autentimist juhul, kui

maksja algatab elektroonilise kaugmaksetehingu, mille

makseteenuse pakkuja on tehinguseiremehhanismide

alusel lugenud väikese riskiga tehinguks. Käesoleval

juhul on viide RTS artikli 18 riskianalüüsile ebavajalik.

Artikkel 18 on mõeldud SCA rakendamise

leevendamiseks, mitte pettuste tõkestamise eesmärgil

turvameetmete rakendamise aluse loomiseks. Kui eelnõu

esitaja eesmärk on peegeldada vastavaid kriteeriume, siis

tuleks viidata neile mitte konkreetsele artiklile osutades,

vaid asjakohaste kriteeriumite täpsema loetelu kaudu.

Artiklis nimetatud kriteeriumid on järgmised: i) maksja

tavapäratud kulutused või käitumismuster; ii) ebatavaline

teave maksja seadme/tarkvara kasutamise kohta; iii)

pahavaraga nakatumine autentimismenetluse mis tahes

seansi kestel iv) makseteenuste osutamisega seoses

Avestatud Seletuskirja on muudetud. Seletuskirjas on täpsemalt selgitatud, et

viite eesmärk RTS artiklile 18 on näitlikustada ja üldiselt välja tuua,

et mida kõike peavad makseteenuse pakkujad reaalajas tehingu

riskianalüüsi käigus hindama.

Täiendavate turvameetmete rakendamise osas on tehtud viide RTS

artikli 2 lõikele 1.

37

teadaolev petuskeem; v) maksja tavapäratu asukoht; vi)

makse saaja kõrge riskitasemega asukoht. Eelnõus on

eesmärk anda pankadele alus täiendavate turvameetmete

rakendamiseks pettuste tõkestamise eesmärgil. Selleks

asjakohaseks sätteks on RTS artikli 2 lõige 1, mille

kohaselt peavad makseteenuse pakkujatel turvameetmete

rakendamise eesmärgil olema tehinguseiremehhanismid,

mis võimaldavad neil avastada autoriseerimata või

pettuse teel tehtud maksetehinguid. Seletuskirjale tuleks

lisada viide RTS artikli 2 lõike 2 punktile c, mis käsitleb

tehinguseire mehhanisme ja petuskeeme. Palume eelnõust

eemaldada viited RTS artikli 18 riskianalüüsile (nn SCA

erand väikese riskiga tehingutele) ning asendada need

asjakohaste viidetega RTS artikli 2 lõike 1 kohastele

seiremehhanismidele, mis on pettuste tõkestamise

seisukohalt ainus otseselt kohalduv säte.

36 3.1 „Objektiivselt põhjendatud kahtluse“ näitlikustamine

Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse VÕS § 724³ lõigetega

41 -4 3 ning nähakse ette, et makseteenuse pakkuja võib

keelduda autoriseeritud maksejuhise täitmisest juhul, kui

esineb objektiivselt põhjendatud kahtlus, et maksetehingu

täitmiseks antud nõusolek on saadud pettuse teel.

Sarnasele mõistele (objektiivselt põhjendatud kahtlus) on

viidatud eelnõu § 1 punktis 3, millega täiendatakse VÕS

§ 7339 lõiget 3 vastutuse piiranguga ning eelnõu § 2,

millega täiendatakse KAS §-ga 894 krediidiasutuse

õigusega avaldada andmeid. Uus õigus keelduda

maksejuhise täitmisest tugineb mõistel „objektiivselt

põhjendatud kahtlus“. Eelnõu seletuskirjas on küll

viidatud riskiteguritele, mida tehinguseiremehhanismid

peaksid arvesse võtma (lk 4 lg 2), riskianalüüsile ja mida

selle raames tuleks näiteks hinnata (lk 4 kg 3) ning kahele

näitele, milline võiks olla objektiivselt põhjendatud

Arvestatud Seletuskirja on täiendatud selgitusega mida käsitletakse

objektiivselt põhjendatud kahtlusena ning toodud näitlik loetelu.

38

kahtlus (lk 6 lg 3), kuid eelnõu ei defineeri seda mõistet

ammendavalt. Praktikas tekib küsimus, millised

kriteeriumid peavad olema täidetud, et kahtlust pidada

objektiivselt põhjendatuks, milline on makseteenuse

pakkuja dokumenteerimiskohustus selles osas ja mille

alusel hinnatakse hiljem panga otsuse õiguspärasust (nt

kohtus või järelevalves). Kuna vastutus makse hilinemise

või täitmata jätmise eest sõltub sama mõiste sisust, võib

ebaselge regulatsioon suurendada vaidlusriski nii

klientide kui ka järelevalveasutustega. Samuti on eelnõu

seletuskirjas KAS § 894 lg 1 juures välja toodud, et

pangasaladuse avaldamine ei ole lubatud iga kahtluse

korral, vaid juhul kui selleks on objektiivselt põhjendatud

alus kahtlustada pettust. See tähendab, et lisaks

kliendivaidlustele suureneb objektiivselt põhjendatud

kahtluse ebamäärasusega ka pangasaladuse jagamise

piiride ületamisega seotud risk. Teeme ettepaneku lisada

VÕS § 724³ lõike 4¹ juurde või eelnõu seletuskirja

definitsioon, mis moodustab objektiivselt põhjendatud

kahtluse. Mõistan, et liiga detailne definitsioon muutuks

kiiresti vananenuks, sest pettuseskeemid arenevad kiiresti

ning see võib halvata operatiivse reageerimise. Ei ole vaja

ammendavat loetelu, vaid raamistust, mis tagaks, et

krediidiasutused, järelevalve ja kohtud hindaksid olukordi

ühtmoodi. Samuti teeme ettepaneku eelnõu seletuskirjas

rõhutada, et krediidiasutus võib tugineda automatiseeritud

riskimudelitele ja tehinguseire süsteemidele

37 3.2 Tähelepanek seletuskirja olevale lõigule „Komisjoni

delegeeritud määruse artikli 2 lõike 2 kohaselt tagavad

makseteenuse pakkujad, et tehinguseiremehhanismid

võtavad arvesse vähemalt kõiki järgmisi riskipõhiseid

tegureid: a) murtud või varastatud autentimisvahendite

loetelu; b) iga maksetehingu summa; c) makseteenuste

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud.

39

osutamisega seoses teada olevad petuskeemid; d) märgid

pahavaraga nakatumise kohta autentimismenetluse mis

tahes seansi kestel; e) juhul kui juurdepääsuseadme või -

tarkvara annab kasutaja käsutusse makseteenuse pakkuja,

logid sellise juurdepääsuseadme või -tarkvara kasutamise

ning juurdepääsuseadme või -tarkvara tavapäratu

kasutamise kohta.“ Punkt „d) märgid pahavaraga

nakatumise kohta autentimismenetluse mis tahes seansi

kestel; “ on midagi, mida on tehniliselt väga keeruline (kui

mitte võimatu) teostada. See tähendaks kogu kliendi

seadmes oleva info kogumist, töötlemist ja protsessimist

ning seda ei saa teha ei tehniliselt ega ka seadusandluse

kontekstis. Teeme ettepaneku sõnastada punkti d asemel:

„seadme ja kasutaja infot, sh IP-aadressi ja kogutavat

seadmete spetsiifilist infot“.

1

Aprill, 2026

MÄRKUSTE TABEL

Võlaõigusseaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seadus

Nr

Märkused

Arvestatud/

Mitte-

arvestatud/

Selgitatud

RaM märkused

Justiitsministeerium

1 Eelnõu §-ga 1 antakse makseteenuse pakkujatele

tööriistad finantspettuste tõkestamiseks, mh sätestatakse

õiguslik alus maksejuhise täitmisest keeldumiseks juhul,

kui esineb kuritarvituse kahtlus.

A. Tegu on valdkonnaga, kus eksisteerib tugev EL õiguse

komponent, kuivõrd makseteenuste toimimine siseturul

on reguleeritud EL määrustega (Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta

siseturul ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL)

nr 260/2012). Eelnõukohase võlaõigusseaduse (VÕS)

muudatusega jäetakse finantsteenuse pakkujale küllaltki

suur otsustusvabadus selle jaoks, mis asjaoludel keelduda

maksejuhise täitmisest. Nähakse ette, et makseteenuse

pakkuja võib keelduda autoriseeritud maksejuhise

täitmisest, kui pärast komisjoni delegeeritud määruses

(EL) 2018/3899 ette nähtud turvameetmete täiendavat

rakendamist on makseteenuse pakkujal põhjendatud

kahtlus, et maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on

saadud andmete väärkasutamise, pettuse või maksja

manipuleerimise teel. Samas ei direktiiv (EL) 2015/2366

ega määrus (EL) nr 260/2012 otseselt sellist võimalust ega

kohustust teenusepakkujatele ette ei näe. Eeldusel, et

direktiiv (EL) 2015/2366 ei ole maksimumharmoneeriv,

on liikmesriikidel ilmselt võimalik minna kaugemale ja

täpsemaks direktiivis sätestatust, kuid sellisel juhul

palume, et seletuskirjas oleks rohkem selgitusi ja

Arvestatud A. Seletuskirjas on täiendavalt selgitatud kooskõla makseteenuste

diretiivi ja välkmaksete määrusega.

B. Seletuskirjas on selgitatud maksejuhise täitmiseks antud

nõusoleku seost tsiviisseadustiku üldosa seadusega.

C. Seletuskirjas on selgitatud kooskõla välkmaksete määrusega. Ka

välkmaksete puhul kehtib makseteenute direktiivi artiklis 64

sätestatud maksetehingute autoriseerimise põhimõtted. Selle atikli

lõike 1 kohaselt maksetehing loetakse autoriseerituks ainult siis, kui

maksja on andnud nõusoleku maksetehingu täitmiseks. Kui

nõusolek puudub, käsitatakse maksetehingut autoriseerimata

maksetehinguna. Makseteenuse pakkujal on õigus keelduda

autoriseerimata maksejuhise täitmisest.

D. Seletuskirja on täiendatud selgitusega vastutusest vabastamise

kohta, kui makseteenuse pakkuja viivitab maksekorralduse

elluviimisega selleks, et täita täiendavaid turvameetmeid

2

pidepunkte olukordadeks, mil maksejuhis jääb täitmata.

Pettustega võitlemine on küll vajalik, kuid praktikas võib

ette tulla ka olukordi, mil konto omaja ja maksja ei pruugi

olla rahul sellega, et tema poolt soovitud makse viibib või

jääb täitmata. Maksja vaatenurgast on oluline, et

makseteenuse pakkuja tegutsemispraktikad ei muutuks

ebamõistlikult konservatiivseks. Seletuskirjas võiks

kinnitada, et liikmesriigil ei ole keelatud kehtestada

maksejuhiste täitmata jätmise ja pettuste vältimise puhuks

reegleid, mis on põhjalikumad, kui praegune EL

regulatsioon ette näeb.

B. Eelnõuga nähakse ette, et makseteenuse pakkuja võib

keelduda autoriseeritud maksejuhise täitmisest, kui pärast

komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2018/3899

(edaspidi komisjoni delegeeritud määrus) ette nähtud

turvameetmete täiendavat rakendamist on makseteenuse pakkujal põhjendatud kahtlus, et maksetehingu täitmiseks

antud nõusolek on saadud andmete väärkasutamise,

pettuse või maksja manipuleerimise teel. Samas on

nõusoleku andmine käsitatav ühepoolse tehinguna,

millele sellisel juhul peaks kohalduma ka tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) reeglid seoses tehingutega. Tekib

küsimus, kuidas seostub see alus nõusoleku/tehingu

„tunnustamisest“ keeldumiseks TsÜS § 90 lõikes 1

sätestatud tehingu tühistamise aluste (oluline eksimus,

pettus, ähvardus või vägivalla mõju) või esindusõiguseta

isiku tehtud tehingu tühisuse regulatsiooniga (TsÜS §

128). Paremini võiks sobituda tsiviilõiguse süsteemi

konstruktsioon, mille puhul saab rääkida sellest, et

eksisteerib põhjendatud kahtlus, et maksetehingu

täitmiseks antud nõusolek võib kas osutuda tühiseks või

olla tühistatav vastavalt TsÜS-s tehingute kohta

sätestatule.

C. Täiendavad küsitavused ilmnevad

välkmaksekorralduste puhul (mis Eestis on hetkel

3

valdavad). VÕS-i muudatustega sätestatakse, et

välkkreeditkorralduse puhul tuleb maksejuhise täitmisest

keelduda kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrusega (EL) nr 260/2012 (eelnõu § 1 p 1, lg 43). See

määrus (konsolideeritud kujul, koos määrusest nr (EL)

2024/886 tulenevate muudatustega) keskendub aga

maksejuhise täitmisest keeldumise reguleerimisel

asjaoludele, mis seonduvad makse saaja isikuga. Määrus

sätestab korra, kuidas tuleb kontrollida makse saaja isikut

(art 5c) ning lisaks kehtib eraldi regulatsioon selle kohta,

kuidas välkkreeditkorraldusi pakkuvad makseteenuse

pakkujad kontrollivad, kas mõni nende makseteenuse

kasutajatest on isik või üksus, kelle suhtes kohaldatakse

sihipäraseid piiravaid finantsmeetmeid (art 5d). Määrus ei

näe ette selgeid aluseid maksejuhise täitmisest

keeldumiseks olukordadeks, mil pettus või kuritarvitus

seisneb maksekorralduse andja isiku identiteedivarguses,

või siis kui isik, kes annab maksekorralduse, on viidud

kolmandate isikute poolt eksitusse ja tegutseb nende poolt

saadud pahatahtlike suuniste alusel. Juhul, kui eelnõu

autorite hinnangul EL määrus ei takista siseriiklike

täpsustatud reeglite kehtestamist, võiks seda seletuskirjas

üle kinnitada.

D. Juhime tähelepanu ka makseteenuse pakkuja

vastutusest vabastamisele juhul, kui viimane viivitab

maksekorralduse elluviimisega selleks, et täita

täiendavaid turvameetmeid (VÕS § 7339 lg 3). Kuivõrd

makseteenuse pakkujal on lai diskretsioon selle

hindamiseks, kas täiendavad turvameetmed on vajalikud,

tekib küsimus, kas on õigustatud teenusepakkuja

vastutusest vabastamine. Lisaks näib vähemalt

esmapilgul, et see on küsimus, mida eelloetletud EL

õigusaktid ei reguleeri sellisel kujul (erinevalt nt

olukorrast, mil määrus ütleb, et makseteenuse pakkuja ei

vastuta valele makse saajale direktiivi (EL) 2015/2366

artiklis 88 sätestatud väära kordumatu tunnuse alusel

4

suunatud kreeditkorralduse täitmise eest, tingimusel et ta

on täitnud käesoleva artikli nõuded). Jällegi, kui EL

regulatsioon Eesti seaduste detailsemaks minemisele

takistusi ei sea, võiks selle seletuskirjas kirja panna.

2 Eelnõu §-ga 2 täiendatakse krediidiasutuste seadust

(KAS) §-ga 894, nähes ette andmete avaldamise

tingimused pettuste tõkestamise eesmärgil.

A. Viidatud paragrahvis on ette nähtud ulatuslik andmete

ja teabe avaldamise õigus, sh ka maksekonto kohta.

Toetame ja mõistame vajadust tõhustada finantspettuste

ennetamise ja tõkestamise meetmeid. Samas peame

oluliseks, et isiku põhiõiguste ja -vabaduste riive analüüs

oleks andmete avaldamiseks ulatuslike õiguste andmisel

läbi viidud põhjalikult ning tagatud riivete

proportsionaalsus. Seletuskirjas on küll lühidalt

analüüsitud üksikute riivete põhiseaduspärasust, kuid

JDM hinnangul on analüüs pinnapealne ning üldistatud

erinevate riivete kontekstis ning vajalik on teostada ja

esitada seletuskirjas põhjalikum analüüs iga riive kohta

eraldiseisvalt. Mõõdukuse hindamisel tuleb põhjalikult

kaaluda, kas riive abil saavutatav legitiimne eesmärk

kaalub üles põhiõiguse kandjale tekitatava kahju,

tagamaks, et riive ei moonuta põhiõiguse olemust (PS §

11 teine lause). Ei piisa üksnes väitest, et meetmed on

mõõdukad, kuna need on piiritletud, vaid vajalik on

mõlema kaalukausi sisuline põhjendamine. Paralleelselt

tuleb hinnata riive intensiivsust ja võimalikku mõju

põhiõiguse olemusele, et seletuskirja lugeja saaks

eesmärgi ja riive tasakaalu mõistlikult hinnata. Samuti

tuleb vajalikkuse all selgitada täpsemalt, kas ei leidu

muud, põhiõigusi vähem piiravat, end sama efektiivset

meedet. Viitame ka õiguskantsleri poolt maksukorralduse

seaduse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (EIS-is

eelnõu toimiku number: 25- 1000) raames viidatud

murekohtadele, mh et nt kui pangakontode väljavõtetele

Arvestatud

osaliselt

A. Seletuskirja mõjude osas on teostatud põhjalikum analüüs iga

riive (andmekoosseisu osas, mida jagatakse) kohta eraldiseisvalt.

B. Eelnõust on välja jäetud ennetuse eesmärgil panagasaladuse

andmete jagamine.

C. Krediidiasutuste seaduse § 88 on täiendatud ning ette nähtud, et

andmeid võib jagada lisaks ka eelnõuga seadusesse lisatava KAS §

894 lõike 2 alusel.

Eelnõus ei ole peetud vajalikuks eristada andmeid, mida võib

edastada teisele krediidiasutusele ning mida PPA-le, kuivõrd

nimetatud andmekoosseisud on samad.

Eelnõu on täiendatud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse

muutmisega. Ette on nähtud, et ka makseasutused ja e-raha asutused

võivad avaldada samu andmeid nagu krediidiasutused, kuna ka

makseasutused ja e-raha asutused osutavad makseteenuseid.

Seletuskirja on täiendatud selgitusega, milliseid andmeid võib

edastada kliendi tuvastamiseks.

Eriliiki isikuandmete jagamine ei ole eelnõu kohaselt lubatud,

pangakonto väljavõtte avaldamine ei ole lubatud, maksekonto all on

peetud silmas selle IBAN-i. Selguse mõttes on paragrahvi

täiendatud uue lõikega ning sätestatud, et eriliiki isikuandmete

avaldamine ei ole lubatud.

5

juurdepääsu laiendatakse seaduses, peab sellega

kaasnema põhjalik proportsionaalsuse analüüs

(õiguskantsleri 1. juuli 2025. a kirja nr 7-

7/250081/2504808 kokkuvõtte p 3). Kui eelnõu tulemusel

on võimalik ka pangakonto väljavõtetele ja

pangasaladusele juurdepääs, tuleb analüüsi täiendada

õiguskantsleri kirjas viidatu valguses, analüüsides

sealviidatud põhiõiguste ja -vabaduste riiveid ning

täpsustades vastavalt ka eelnõu. Eeltoodust tulenevalt

palume seletuskirjas põhiseaduspärasuse analüüsi

täiendada, pidades silmas ka eelnimetatud õiguskantsleri

1. juuli 2025. a kirjas viidatut. Palume eelnõu seletuskirjas

põhiseaduspärasuse analüüs esitada seletuskirja 3. osas

“Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs” eraldi viimase

alajaotusena. Kui loetavuse huvides on mõttekam esitada

põhiseaduspärasuse põhjalik analüüs konkreetse sätte

põhjenduse juures, saab seletuskirja 3. osa viimases

alajaotuses esitada viite vastavale argumenteeritud

analüüsile ning alajaotuses esitada üksnes kokkuvõtlik

järeldus. Või vastupidi, põhjalik analüüs esitatakse

viimases alajaotuses ning vastavat piirangut sisaldavate

normide juures on viide eraldi alaosas esitatud

põhiseaduspärasuse analüüsile.

B. KAS § 894 lg 1 näeb ette, et krediidiasutusel on õigus

avaldada andmeid ja teavet teisele krediidiasutusele ning

Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) maksetehingutega

seotud pettuste avastamiseks, väljaselgitamiseks ja

ennetamiseks juhul, kui krediidiasutusel on objektiivselt

põhjendatud alus kahtlustada, et klient või maksetehing

võib olla seotud pettusega. Leiame, et ennetuseks

sedavõrd tundlike andmete töötlemise õiguse andmine ei

ole proportsionaalne meede (st meede ei pruugi olla

kooskõlas eesmärgipärasuse ja minimaalsuse

põhimõttega). Palume piirduda üksnes pettuste

avastamise ja väljaselgitamisega ning välja jätta üldine

ennetus.

6

C. KAS § 88 lg 3 p 1 sätestab, et krediidiasutusel on õigus

avaldada klienti puudutav pangasaladus kolmandale

isikule, kui krediidiasutuse õigus või kohustus avaldada

pangasaladust tuleneb käesolevas paragrahvis sätestatust

[…]. Kuna kõnealune säte näeb selgelt ette, et

pangasaladust võib jagada ainult paragrahvis 88

sätestatud juhul, tuleks täiendada ka KAS § 88 lg 3 p 1 ja

näha ette, et „krediidiasutuse õigus või kohustus avaldada

pangasaladust tuleneb käesolevas paragrahvis ja

käesoleva seaduse § 894 sätestatust […]“. D. KAS § 894

lg 2 sätestab teabe, mida võib jagada teistele

krediidiasutustele ning PPA-le. Palume eristada, millist

teavet jagatakse PPA-ga ning millist teiste

krediidiasutustega. Lisaks tuleks KAS § 894 lg 2 p-s 1

täpsustada, milliseid andmeid võib edastada kliendi

tuvastamiseks. Samuti on KAS § 894 lg 2 p-s 3 ilmselt

puudu eriliiki isikuandmed, kuna pangakonto väljavõttelt

nähtub rohkem isikuandmeid kui vaid tundlikud

makseandmed (nt terviseandmed, kuuluvus kuhugi

organisatsiooni, poliitilised vaated jne).

3 II. Märkused normitehnika, keele ja mõju kohta Palume

arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud eelnõu ja

seletuskirja failis jäljega tehtud normitehniliste ja

keelemärkustega ning märkustega eelnõu mõjuanalüüsi

kohta.

Arvestatud Eelnõus ja seletuskirjas on arvestatud esitatud märkustega.

Siseministeerium

4 Eelnõuga on kavas täiendada ja muuta krediidiasutuste

seaduse 7. peatüki 3 jagu §-ga 894 järgmises sõnastuses:

„§ 894. Andmete avaldamine pettuste tõkestamise

eesmärgil

(1) Krediidiasutusel on õigus avaldada andmeid ja teavet

teisele krediidiasutusele ning Politsei- ja Piirivalveametile

maksetehingutega seotud pettuste avastamiseks,

väljaselgitamiseks ja ennetamiseks juhul, kui

krediidiasutusel on objektiivselt põhjendatud alus

Mittearvestatud Ettepanek kasutada mõiste „pettus” asemel mõistet „kelmus” ei ole

põhjendatud. Kavandatav säte ei reguleeri konkreetse

karistusõigusliku koosseisu kvalifitseerimist, vaid

maksetehingutega seotud pettusjuhtumite avastamist,

väljaselgitamist. Seetõttu on mõiste „pettus” käesolevas kontekstis

sisuliselt täpsem ja ulatuslikum kui mõiste „kelmus”, mis viitab

kitsamalt KarS-s sätestatud konkreetsele süüteokoosseisule. Säte

peab hõlmama ka nt pettusekatseid, manipulatsioonitehnikaid ja

muid maksepettustele viitavaid asjaolusid, mille puhul ei pruugi

andmevahetuse hetkel olla veel võimalik või vajalik anda lõplikku

7

kahtlustada, et klient või maksetehing võib olla seotud

pettusega.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutele on

lubatud avaldada andmeid ja teavet:

1) kliendi tuvastamiseks;

2) makse saaja ja maksekonto kohta;

3) maksetehingute kohta, sealhulgas tundlikke

makseandmeid;

4) pettuse teel tehtud tehingute või pettusekatsete ja nende

asjaolude kohta;

5) maksetehinguga seotud pettuse või muu süüteo

tunnustele vastava teo tuvastamiseks, sealhulgas

kasutatud seadmete, makseinstrumendi või

turvaelementide kohta.

(3) Krediidiasutusel on õigus Riigi Infosüsteemi Ametile

avaldada küberturvalisuse seaduse § 5 lõike 3 punktist 3

tulenevate ülesannete täitmise eesmärgil käesoleva

paragrahvi lõike 2 punktides 4 ja 5 sätestatud andmeid ja

teavet.“.

Kommentaar:

Paragrahvi pealkirjas sõna „pettus“ kasutamine.

Nimelt tekib küsimus, kas on õige kasutada mõistet

„pettus“. PPA-le teabe edastamise eesmärk peaks olema

seotud süütegude ennetamise, avastamise, tõkestamise

või menetlemisega, KarS-s sellise nimetusega

süüteokoosseisu kui „pettus“ ei ole. KrMS 13. peatüki 2.

jao 1. jaotise pealkiri on „Kelmus“, sellesse jaotisse

kuuluvad kelmuste alaliigid, nt § 209. Kelmus, § 211.

Investeerimiskelmus, § 213. Arvutikelmus.

KarS § 209 lõike 1 kohaselt loetakse kelmuseks teisele

isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest

asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel

varalise kasu saamise eesmärgil.

karistusõiguslikku kvalifikatsiooni. Mõiste „pettus” on ühtlasi

kooskõlas makseteenuste valdkonnas kasutatavate mõistetega.

8

Inglise keeles on jaotise ning § 209 pealkirjaks „Fraud“.

Kui KarS-i mõnedes koosseisudes (nt § 133.

Inimkaubandus, § 134. Isikuvabadust piiravasse riiki

toimetamine jne) kasutatakse mõistet „pettus“, siis see on

tõlgitud „deceit“.

Ettepanek I: Kaaluda, kas mõiste „pettus“ asemel oleks

korrektsem kasutada mõistet „kelmus“.

5 Eesmärgi sõnastus. Viidatud sätte pealkiri on andmete

avaldamine pettuste tõkestamise eesmärgil, samas lõike 1

kohaselt on krediidiasutusel õigus avaldada andmeid

pettuste avastamiseks, väljaselgitamiseks ja

ennetamiseks, mida ei saa käsitada pettuste

tõkestamisena. Ka seletuskirjas kasutatakse läbisegi

mõisteid ennetamine, tõkestamine, avastamine ja

väljaselgitamine.

Näiteks seletuskirjas: „…Teiseks, eelnõuga muudetakse

krediidiasutuste seadust (edaspidi KAS), millega antakse

krediidiasutustele õigus jagada vajalikku teavet pettuste

avastamiseks, väljaselgitamiseks ja ennetamiseks. Seda

juhul, kui krediidiasutusel on objektiivselt põhjendatud

alus kahtlustada, et klient või maksetehing võib olla

seotud pettusega. Eelnimetatud teave võib mh

kvalifitseeruda ka pangasaladuseks. Krediidiasutusel saab

olema õigus omal initsiatiivil jagada vajalikku teavet

teiste krediidiasutustega, Politsei- ja Piirivalveametiga

(edaspidi PPA) ning Riigi Infosüsteemi Ametiga (edaspidi

RIA). Kehtivas õiguses selline õigus puudub ning see on

osutunud probleemiks pettuste avastamisel ja

tõkestamisel. Praktikas tähendab see, et näiteks

olukordades, kus krediidiasutusel on kahtlus, et

konkreetne maksekonto (lihtsustatult arvelduskonto) on

seotud pettuste toimepanemisega, siis seda teadmist teiste

krediidiasutustega jagada ei tohi. Sellise õiguse

Arvestatud Eelnõua on ühtlustatud mõistete kasutust.

9

puudumine on takistuseks tõhusamalt ennetada pettuste

toimepanemist….“.

Tegemist on oma sisult erinevate mõistetega. Ennetamine

ja väljaselgitamine tulenevad KorS-st, neile laieneb

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679

füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja

selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ

kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse

üldmäärus), avastamisele ja tõkestamisele aga Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/680, mis

käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates

asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude

tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest

vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele

pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist

ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus

2008/977/JSK (õiguskaitseasutuste direktiiv).

Avastamise ja tõkestamise legaaldefinitsioon seaduses

puudub, v.a JAS, mille § 4 kohaselt on kuriteo

tõkestamine JAS tähenduses kuriteo ärahoidmine mis

tahes seaduslikul viisil enne selle toimepanemist.

Ennetamise mõiste on toodud KorS § 4 lõikes 7, mille

kohaselt on ohu ennetamine see osa korrakaitsest, kus

puudub ohukahtlus, kuid saab pidada võimalikuks

olukorda, mille realiseerumisel tekib ohukahtlus või oht.

Ohu ennetamine on muu hulgas teabe kogumine,

vahetamine ja analüüs, toimingute kavandamine ja

elluviimine ning riikliku järelevalve meetmete

kohaldamine avalikku korda tulevikus ähvardada võivate

ohtude tõrjumiseks, sealhulgas süütegude ennetamine.

Praeguse käsitluse juures jäävad õhku küsimused: mis

vahe on avastamisel ja väljaselgitamisel?; kas saab

rääkida ennetamisest, kui krediidiasutusel on juba kahtlus

tekkinud?

10

Ettepanek II: Pöörata tähelepanu terminite kasutamisele

pealkirjas ning sisus, et need oleksid kohased ning

kaaluda, kas lõikes 1 tuleks täpsustada, mis eesmärgil

krediidiasutus andmeid edastada võib.

6 Asutusele viide. Lõikes 2 sätestatakse: „Käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutele on lubatud

avaldada andmeid ja teavet:…“. Samas pöörame

tähelepanu, et pole ilmselt kõige korrektsem mainida, et

Politsei- ja Piirivalveamet on isik.

Ettepanek III: Kaaluda tekstis sõna „isik“ asendamist.

Mittearvestatud Mõkste „isik“ kasutamine on seaduse tekstides sellistel puhkudel

tavapärane.

7 Indikaatorid. Lõike 2 punkti 4 kohaselt võib

krediidiasutus edastada andmeid pettuse teel tehtud

tehingute või pettusekatsete ja nende asjaolude kohta.

Kui edastatakse andmeid kelmuse/pettuse teel tehtud

tehingute kohta, siis valdavalt ei saa süütegu enam

ennetada, avastada ega tõkestada. Lisaks jääb sellise

sõnastuse korral õhku küsimus: kas krediidiasutus on

pädev hindama, kas just kelmus/pettus on toime pandud?

Seletuskirja järgi on selle punkti all peetud silmas pigem

pettuseindikaatoreid – „Punktiga 4 nähakse ette andmete

ja teave jagamine pettuse teel tehtud tehingute või

pettusekatsete ja nende asjaolude kohta. Need on nn

pettuseindikaatorid, mis kirjeldavad petuskeemi

toimimist, nagu näiteks tehingu ajastus ja korduvad

summad ning mitme isiku samasugused käitumisjooned.

See aitab pettuste toimepanemist avastada näiteks

olukorras, kus mitmed kliendid saavad samal päeval

panga nimel petukõnesid, siis on võimalik jagada

pettusekatsete mustreid teiste krediidiasutustega ning

tuvastada nn saripettuse toimepanemine võimalikult vara

ka teistel krediidiasutustel ning seeläbi kahjusid

vähendada. Eeltoodu võib olla ka makseteenuse

Mittearvestatud Mõiste „indikaatorid” kasutamine ei ole põhjendatud. Punkti 4

eesmärk on määrata andmekategooria, mida võib pettuste

avastamiseks ja väljaselgitamiseks jagada. Sõnastus „pettuse teel

tehtud tehingute või pettusekatsete ja nende asjaolude kohta”

hõlmab nii juba toime pandud juhtumeid kui ka katseid ning nende

faktilisi asjaolusid. Juba toime pandud pettusjuhtumi kohta käiva

teabe jagamine ei ole suunatud üksnes tagasiulatuvale

tuvastamisele, vaid võimaldab ära hoida sama skeemi jätkumist,

seostada omavahel korduvaid juhtumeid ja vähendada edasist

kahju. Samuti ei tähenda see sõnastus, et krediidiasutus annaks

lõpliku karistusõigusliku hinnangu süüteo toimepanemise kohta;

tegemist on objektiivselt põhjendatud pettusekahtlusega seotud

faktiliste asjaolude kirjeldamisega. Mõiste „indikaatorid”

kasutamine seaduse tekstis oleks kitsam ja ebaselgem ning ei

hõlmaks sama selgelt konkreetseid pettuse teel tehtud tehinguid,

pettusekatseid ega nende asjaolusid.

11

osutamisel tuvastatud manipulatsioonitehnikaid või muud

pettuslikud võtted. Pettuse toimepanijate nn töövõtted on

näiteks krediidiasutuse töötajana esinemise legend, kiire

tegutsemise surve kindlate pettuse liikide puhul, pahavara

allalaadimise juhendamine jne. Näiteks krediidiasutusele

teavitavad mitmed isikud samasuguse sisuga

krediidiasutuse töötajana esinenud pettuslikust kõnest.“

Ettepanek IV: Kaaluda tekstis sõna „…indikaatorid“

kasutamist.

8 Sõnastus. Sõnastuse juures tekib küsimus, kas

krediidiasutus peaks avaldama andmeid ja teavet üksnes

juhul, kui krediidiasutusel on alus kahtlustada, et tegemist

on kelmuse/pettusega? Tegelikult tuleks PPA-d teavitada

ka teiste kuritegude kahtlusest (nt omastamine).

Sellisele võimalusele viitab ka kõnealuse paragrahvi lõike

2 punkt 5:

5) maksetehinguga seotud pettuse või muu süüteo

tunnustele vastava teo tuvastamiseks, sealhulgas

kasutatud seadmete, makseinstrumendi või

turvaelementide kohta.

Ettepanek V: Kaaluda kõnealuse paragrahvi sõnastamist

järgmiselt:

§ 894. Andmete avaldamine kuritegude ennetamise,

avastamise ja tõkestamise eesmärgil

(1) Krediidiasutusel on õigus avaldada andmeid ja teavet

teisele krediidiasutusele ning Politsei- ja Piirivalveametile

maksetehingutega seotud kuritegude ennetamiseks,

avastamiseks ja tõkestamiseks.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil

võib avaldada andmeid ja teavet:

1) kliendi tuvastamiseks;

2) makse saaja ja maksekonto kohta;

3) maksetehingute kohta, sealhulgas tundlikke

makseandmeid;

Mittearvestatud Ettepanek asendada pettustele viitav sõnastus üldise kuritegude

ennetamisele, avastamisele ja tõkestamisele ei ole põhjendatud.

Kavandatav säte on suunatud kitsamalt maksetehingutega seotud

pettuste avastamisele ja väljaselgitamisele ning selline eesmärk

vastab ka makseteenuste direktiivi artiklis 94 kasutatud andmete

avaldamise eesmärgile, milleks on: liikmesriigid lubavad

maksesüsteemidel ja makseteenuse pakkujatel töödelda

isikuandmeid, kui see on vajalik maksepettuste ärahoidmise,

uurimise ja avastamise tagamiseks. Mõiste „kuriteod” laiendaks

normi eset oluliselt ja muudaks selle üldiseks süütegude kohta teabe

vahetamise sätteks, milleks eelnõu ei ole mõeldud. See oleks

problemaatiline ka põhiõiguste riive proportsionaalsuse vaatest,

kuna lubatud andmevahetuse eesmärk muutuks liiga avaraks.

Asjaolu, et üksikute andmekategooriate kirjelduses viidatakse ka

muu süüteo tunnustele vastavale teole, ei muuda paragrahvi

põhieesmärki, vaid võimaldab pettusekahtluse faktilisi asjaolusid

kirjeldada piisava täpsusega.

12

4) maksetehinguga seotud kuriteo tunnustele vastava teo

tuvastamiseks, sealhulgas kasutatud seadmete,

makseinstrumendi või turvaelementide kohta.

5) makseteenuse osutamisel tuvastatud kuriteomustrite ja

-skeemide ning manipulatsioonivõtete kohta.

9 Seletuskirjas selgitatakse: „Kehtiv KAS § 88 lg 5 p 2

võimaldab pangasaladuse avaldamist uurimisasutusele

üksnes kriminaalmenetluse raames. Seega on politseil

küll võimalik saada pettuste uurimisel informatsiooni,

kuid see on piiratud, sest andmete avaldamine eeldab

kriminaalmenetluse algatamist. Eelnõuga kavandatav

paragrahv loob õigusliku aluse, mis võimaldab

krediidiasutusel objektiivselt põhjendatud pettuse

kahtluse korral edastada andmeid enne

kriminaalmenetluse algatamist. See võimaldab kiiremat

reageerimist ja kahju ennetamist olukordades, kus

menetluse alustamine võib toimuda alles pärast esmast

juhtumi analüüsi ning pettuse ennetamise ja ärahoidmise

vaatest seega liiga hilja.“

Kriminaalmenetlust ei algatata, vaid tulenevalt KrMS §

193 lõikest 1 alustatakse seda esimese uurimis- või muu

menetlustoiminguga.

Ettepanek VI: Kaaluda sõna „algatamine“, asendamist

sõnaga „alustamine“.

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud.

10 KAS § 88 lõike 5 punkt 2 sõnastus. Kehtiva KAS § 88

lõike 5 punkt 2 sõnastus on ebaselge, mistõttu praktikas

on see tekitanud tõlgendamise probleeme:

„2) kohtueelse uurimise asutusele ja prokuratuurile

alustatud kriminaalmenetluses, sealhulgas välislepingus

sätestatud korras välisriigist saabunud õigusabi taotluse

alusel või Euroopa Liidu õiguses sätestatud kohustuse

täitmiseks rahvusvahelise konventsiooni või muu

välislepingu või politsei või muu sellesarnase pädeva

asutuse koostöölepingu täitmiseks;“

Mittearvestatud Kõnealune eelnõu ei ole mõeldud laiemalt krediidiasutuste seaduse

pangasaladuse paragrahvi muutmiseks, vaid on kitsamalt

maksepettustega seotud. Toome siinkohal välja, et

rahandusministeeriumil on välja töötamisel eelnõu, millega

muudetakse viidatud KAS §-i 88 tervikuna.

13

Muudatuse eesmärk on tagada kõnealuse sätte

õigusselgus, viies see mh kooskõlla kehtivates

õigusaktides kasutatavate mõistetega. Sätte sisu ei

muudeta ega kellelegi täiendavaid õigusi ei anta.

KrMS ei kasuta sellist mõistet kui „kohtueelse uurimise

asutus“ vaid „uurimisasutus“. KrMS 19. peatüki

„Rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses“ 3. jao

kohaselt toimub vastastikune abistamine

kriminaalmenetluses abistamistaotluse, mitte õigusabi

taotluse alusel. Koostööd kriminaalmenetluses Euroopa

Liidu liikmesriikide vahel reguleerib 8. jagu, millest

tulenevalt taotletakse teises liikmesriigis

menetlustoimingu tegemist, kui eesmärgiks on hankida

tõendeid või teises liikmesriigis asuvad tõendid üle anda

või hoiule võtta, Euroopa uurimismäärusega.

Lisaks siseriiklikus kriminaalmenetluses ning välisriigist

saabunud abistamistaotluse või Euroopa uurimismääruse

alusel tehtavatele päringutele nähakse ka kehtivas sättes

ette päringu tegemise võimalus välislepingutes,

rahvusvahelistes konventsioonides ning Euroopa Liidu

õigusaktis sätestatud kohustuse täitmiseks. 2014. aastal

muudeti sellega seonduvalt KAS-i, mille kohta on

seletuskirjas märgitud:

„Olulisema muudatusena tuleb välja tuua punkti 2

sõnastus, millega on laiendatud pangasaladuseks oleva

teabe saamise võimalusi seoses rahvusvahelise koostööga

kriminaalmenetlustes. Teised riigid esitavad Eesti

õiguskaitseasutustele konkreetsetes kriminaalasjades

taotlusi ka Euroopa Liidu Nõukogu 6. detsembri 2007.

aasta otsuse 2007/845/JSK, mis käsitleb kriminaaltulu

jälitamise talituste vahelist koostööd kuritegelikul teel

saadud tulu või kuritegevusega seotud muu vara

jälitamise ja tuvastamise valdkonnas, alusel läbi riiklike

kriminaaltulu üksuste. Tegemist ei ole rahvusvahelise

14

abistamistaotlusega KrMS 19. peatüki 3. jao mõistes.

Samuti ei ole tegemist mitte Eesti Vabariigis, vaid

välisriigis alustatud kriminaalmenetlusega. Kui taotlus on

välisriigis alustatud kriminaalmenetluse raames esitatud

eelnimetatud otsuse 2007/845/JSK alusel läbi riikliku

kriminaaltulu üksuse ilma õigusabitaotlust tegemata, ei

tohi kehtiva regulatsiooni kohaselt pangasaladust

edastada. Tulenevalt eelnimetatud raamotsusest toimub

koostöö kriminaaltulu jälitamise talituste vahel ning

kriminaaltulu jälitamise talituste ja teiste asutuste vahel,

mille ülesanne on kuritegelikul teel saadud tulu

kindlakstegemise ja uurimise hõlbustamine, nõukogu 18.

detsembri 2006. aasta raamotsuses 2006/960/JSK

(Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste

vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise

kohta) sätestatud menetluste ja tähtaegade alusel, kaasa

arvatud seal toodud keeldumise põhjused. Seega tuleb

KrAS § 88 lõike 7 punkt 2 sõnastada selliselt, et oleks

mõistetav, et Politsei- ja Piirivalveameti

keskkriminaalpolitsei kriminaaltulu tuvastamise bürool

on võimalus saada pangasaladust puudutavat teavet

raamotsuse 2007/845/JSK alusel esitatud päringutele

vastamisel.“

Käesolevaks ajaks on raamotsus 2006/960/JSK kehtetu,

koostööd tehakse Euroopa parlamendi ja nõukogu

direktiiviga (EL) 2023/977, mis käsitleb liikmesriikide

õiguskaitseasutuste vahelist teabevahetust ja millega

tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus

2006/960/JSK, sätestatud tingimustel ja korras.

Rahvusvahelise konventsioonina võib välja tuua nt

Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu

võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

konventsiooni, mille artikkel 12 „Konfiskeerimine ja

arestimine“ sõnastab: „1. Osalisriik võtab oma seaduse

15

alusel võimalikult suures ulatuses meetmeid, mis

võimaldavad konfiskeerida:

a) konventsioonis nimetatud kuriteo toimepanemisega

saadud vara või vara, millel on sama väärtus;

2. Osalisriik võtab meetmeid, et tagada lõikes 1 nimetatud

eseme kindlakstegemine, jälgimine ja arestimine selle

võimalikuks konfiskeerimiseks.

6. Käesoleva artikli ja artikli 13 kohaselt volitab osalisriik

oma kohtu või muu pädeva asutuse andma panga- või

muu finantsdokumendi või äridokumendi esitamise või

arestimise määruse. Osalisriik ei või käesoleva lõike

täitmisest keelduda, viidates pangasaladuse hoidmisele.“

Ettepanek VII: Kaaluda paragrahvi 88 lõike 5 punkt 2

muutmist ja sõnastamist järgmiselt:

„2) uurimisasutusele ja prokuratuurile alustatud

kriminaalmenetluses, sealhulgas välisriigist saabunud

abistamistaotluse või Euroopa uurimismääruse alusel või

välislepingus, rahvusvahelises konventsioonis või

Euroopa Liidu õigusaktis sätestatud kohustuse täitmiseks.

11 Väärteomenetlus, teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamine. Käesoleval ajal väärteomenetluses

krediidiasutusele päringu tegemine ei ole võimalik, v.a

kõnealuses paragrahvis toodud erisused. Teatud juhtudel

on aga väärtegude tõendamine pangasaladust

(pangatehingute andmeid) avaldamata võimatu või

ebamõistlikult koormav. Nt KarS §-s 213 (Arvutikelmus)

sätestatud teo toimepanemisel, kui kahju on alla 200 euro

(teise isiku pangakaardiga võetakse välja raha alla 200

euro), kvalifitseeritakse see § 218 alusel väärteona.

Sarnaselt VTMS § 312 lõikes 3 ette nähtud

regulatsiooniga võiks päringu krediidiasutusele teha

üksnes siis, kui see on vältimatult vajalik

väärteomenetluse eesmärgi saavutamiseks. Esitatud

sättega soovime rõhutada ultima ratio põhimõtte

Mittearvestatud Kõnealune eelnõu ei ole mõeldud laiemalt krediidiasutuste seaduse

pangasaladuse paragrahvi muutmiseks, vaid on kitsamalt

maksepettustega seotud. Toome siinkohal välja, et

rahandusministeeriumil on välja töötamisel eelnõu, millega

muudetakse viidatud KAS §-i 88 tervikuna.

16

kasutamist – päringu saab teha üksnes siis, kui see on

vajalik ja põhjendatud.

KAS-i täiendamisega teadmata kadunud isikute asukoha

tuvastamisega seonduvalt luuakse PPA-le võimalus saada

põhjendatud taotluse alusel ning kohtu loal ja ulatuses

teavet pangatehingute kohta, mis on vajalik teadmata

kadunud isiku asukoha tuvastamiseks, et välja selgitada

oht isiku elule ja kehalisele puutumatusele (kõrgendatud

oht), ja vajadusel vastav oht tõrjuda. Muudatusega

antakse teadmata kadunute otsimisega tegelevatele

ametnikele lisavõimalus teadmata kadunu isiku asukoha

kiireks ja tulemuslikuks väljaselgitamiseks ning süüteo

tunnuste ilmnemise korral kriminaalmenetluse

alustamiseks. Seejuures tuleb rõhutada, et muudatus ei

muuda teadmata kadunud isiku pangatehingute andmete

küsimist igas kaasuses nö vaikimisi toiminguks, sest

toimingu tegemise vajadus ja proportsionaalsus on

allutatud kohtu kontrollile, kes tagab sõltumatuse

vältimatu vajalikkuse ehk ultima ratio põhimõtte

järgimisel.

Aastas laekub PPA-le üle 4000 teate teadmata kadunud

isiku kohta, kuid enamikel juhtudel leitakse kadunu

muude meetmetega üles mõne päeva jooksul. Kadunu

pangatehingute andmeid võib olla vajalik küsida aastas

kuni paarikümnes juhtumis, kui muud toimingud

teadmata kadunud isiku asukoha väljaselgitamiseks on

ammendunud.

Ettepanek VIII: Kaaluda paragrahvi 88 lõike 5

täiendamist punktidega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:

„41) Politsei- ja Piirivalveametile alustatud

väärteomenetluses põhistatud määruse alusel, kui see on

vältimatult vajalik väärteomenetluse eesmärgi

saavutamiseks;“;

17

„42) Politsei- ja Piirivalveametile põhjendatud taotluse

alusel ning kohtu loal teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamiseks;“.

Vajadusel võib punkti 41 täiendada, nähes ette kohtu loa

kohustuslikkuse. Hetkel kehtiva seaduse kohaselt (§ 88

lõike 5 punkt 4) võib pangasaladust avaldada MTA-le

MKS alusel läbiviidavates väärteomenetlustes põhistatud

määruse alusel.

12 KAS § 88 lõiked 61 ja 62 sõnastus. Kehtivad KAS § 88

lõiked 61 ja 62 sätestavad:

„(61) Krediidiasutus avaldab käesoleva paragrahvi lõike 5

punktides 1–4 nimetatud järelepärimise vastusena

pangasaladuse, kui järelepärimises märgitud kliendi kohta

on esitatud vähemalt:

1) andmed kliendi maksekonto, maksekaardi või muu

maksevahendi või makseinstrumendi tunnuse või lepingu

kohta või

2) muud andmed, mis võimaldavad identifitseerida

kliendi isiku.

(62) Krediidiasutus avaldab käesoleva paragrahvi lõike 5

punktides 1–4 nimetatud järelepärimise vastusena

pangasaladuse:

1) järelepärimises märgitud kliendi maksekonto suhtes

esindusõigust omava isiku kohta;

2) kliendi kohta, kelle maksekonto suhtes järelepärimises

märgitud isik esindusõigust omab;

3) käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud kliendi

tegeliku kasusaaja kohta.“

Muudatus on seotud eelmises kommentaaris esitatud

muudatusettepanekutega. KAS § 88 lõigetes 61 ja 62

toodud põhimõtted peaksid kehtima ka juhul, kui PPA

esitab krediidiasutusele järelepärimise alustatud

väärteomenetluses või teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamiseks.

Mittearvestatud Kõnealune eelnõu ei ole mõeldud laiemalt krediidiasutuste seaduse

pangasaladuse paragrahvi muutmiseks, vaid on kitsamalt

maksepettustega seotud. Toome siinkohal välja, et

rahandusministeeriumil on välja töötamisel eelnõu, millega

muudetakse viidatud KAS §-i 88 tervikuna.

18

Ettepanek IX: Kaaluda paragrahvi 88 lõigetes 61 ja 62

tekstiosa „lõike 5 punktides 1-4“ asendamist tekstiosaga

„lõike 5 punktides 1–42“;

13 KAS § 88 lõike 9 sõnastus. KAS sõnastus

„Krediidiasutusel on õigus avaldada pangasaladust

uurijale, prokurörile ja kohtule seoses oma rikutud või

vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitsmisega seadusega

kindlaksmääratud korras.“ on eksitav. Nimelt on KrMS §

16 lõike 1 kohaselt menetlejad kohus, prokuratuur ja

uurimisasutus. KrMS § 30 lõike 2 kohaselt teostab

prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses prokuratuuri

nimel prokurör. Tulenevalt § 31 lõikest 5 kehtestab

uurimisasutuse juht nende ametikohtade loetelu, mille

täitjatel on õigus osaleda uurimisasutuse pädevuse piires.

Kõikide loetelus toodud ametikohtadel töötavate

ametnike ametinimetus ei pea olema uurija. Kui KrMS-s

soovitakse rõhutada konkreetset ametnikku, siis

kasutatakse mõistet „uurimisasutuse ametnik“. Nt

sätestab KrMS § 59 lõige 1: „Uurimisasutuse ametnik,

kelle menetluses on kriminaalasi, on kohustatud

taanduma käesoleva seadustiku § 49 lõigetes 1 ja 6

sätestatud alusel.“

Ettepanek X: Kaaluda paragrahvi 88 lõikes 9 tekstiosa

„uurijale, prokurörile“ asendamist tekstiosaga

„uurimisasutusele, prokuratuurile“.

Mittearvestatud Kõnealune eelnõu ei ole mõeldud laiemalt krediidiasutuste seaduse

pangasaladuse paragrahvi muutmiseks, vaid on kitsamalt

maksepettustega seotud. Toome siinkohal välja, et

rahandusministeeriumil on välja töötamisel eelnõu, millega

muudetakse viidatud KAS §-i 88 tervikuna.

Eesti Pank

14 Teeme ettepaneku parema õigusselguse saavutamiseks

täpsustada võlaõigusseaduses (edaspidi ka VÕS) poolte

õigusi ja kohustusi maksejuhise täitmisest keeldumisel.

Mõistame, et muudatuse eesmärgiks on anda

makseteenuse pakkujale kahtluse korral võimalus

veenduda, et maksejuhis on korrektselt kinnitatud ja

Arvestatud/

selgitatud

Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt täiendatud.

19

täpsustada täiendava kontrollimise tõttu maksejuhise

hilisema täitmisega kaasuvaid tagajärgi. See tähendab, et

makseteenuse pakkuja makse täitmisest keeldumise

korral tuleb pärast täiendavat kontrolli maksetehing täita

või jätta see täitmata. Neid erinevaid tagajärgi tuleks meie

hinnangul ka seaduses selgemalt reguleerida, sealhulgas

täpsustada poolte vastutust ja maksejuhise kättesaamise

tingimusi. Nii kaua, kui maksejuhisest on õigustatult

keeldutud, siis loetakse, et teenuse pakkuja ei ole

maksejuhist kätte saanud ja teenuse pakkujal puudub

täitmise kohustus. Seetõttu peame oluliseks ka

reguleerida seda, millal tuleb maksejuhist asuda täitma ja

võimalusel täpsustada ka sellise maksejuhise

kättesaamise aega (näiteks kohe, kui täitmisest

keeldumise põhjused on ära langenud, misjärel hakkab

lugema välkmakse 10 sekundit). Täpsustada võiks ka

tingimusi, millise aja jooksul tuleb makseteenuse

pakkujal otsustada vajadus teostada täiendav kontroll ja

milline on maksimaalne täiendava kontrolli aeg, et

otsustada maksejuhise täitmise üle. Samuti tuleks

täpsustada, et kui pärast maksejuhise täiendavat

kontrollimist maksejuhist ei täideta, siis loetakse, et

teenusepakkuja on õigustatult keeldunud maksejuhise

täitmisest ja sellisel juhul ei ole maksjal õigust nõuda

maksejuhise täitmist (so. makset käsitatakse kättesaamata

maksejuhisena vastavalt VÕS § 7243 lõikele 5).

Käesoleva eelnõu puhul on meie hinnangul oluline ka

põhjalikumalt selgitada kliendi (rahaliste vahendite)

kaitsmise ning maksejuhiste täitmisest keeldumise

eesmärki ja tagajärgi eelnõu juurde koostatud

seletuskirjas. Samuti selgitada, millised on poolte õigused

ja kohustused olukorras, kui maksja vaidleb/ei vaidle

täiendavaks kontrolliks peatatud maksejuhise täitmisele

vastu.

15 Teeme ettepaneku täpsustada ka maksekontode

blokeerimise tingimusi võimaliku andmete

väärkasutamise või maksepettusega seotud asjaolude

Selgitatud VÕS-is on §-s 73311 lõikes 3 ette nähtud makseinstrumendi

blokeerimise õigus. Vastavalt sellele, kui makseteenuse lepingus on

nii kokku lepitud, on makseteenuse pakkujal õigus blokeerida

20

väljaselgitamiseks ja ennetamiseks ning ette näha õigus

sellekohast teavet jagada ka teiste makseteenuse

pakkujatega. Eelkõige võimaldaks see makseteenuse

pakkujal ära hoida rahaliste vahendite kättesaadavaks

tegemist makse saajast petturile näiteks

veebikaubanduses või investeerimiskelmuste korral.

makseinstrument objektiivselt põhjendatud kaalutlustel, mis

seonduvad makseinstrumendi turvalisusega, või kui on kahtlus

maksja nõusolekuta või pettuse teel makseinstrumendi kasutamise

kohta või kui krediidiliiniga seotud makseinstrumendi kasutamisel

suureneb oluliselt oht, et maksjal ei ole piisavalt vahendeid

maksekohustuse täitmiseks.

Makseteenuse lepingus saab makseteenuse pakkuja täpsustada

makseinstrumendi blokeerimise tingimusi.

Leiame, et eelnõus sisalduv makseteenuse pakkujate õigus jagada

objektiivselt põhjendatud pettuse kahtluse korral andmeid teiste

makseteenuse pakkujatega katab ära ettepanekus toodud andmete

jagamise eesmärgi.

16 Teeme ettepaneku, et teave, mida makseteenuse pakkujad

on kohustatud klientidele makseteenuse lepingu kohta

andma, võiks sisaldada muu hulgas maksepettusega

seotud tagasinõudeid käsitlevaid tingimusi ja korda.

Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud.

17 Parema õiguskindluse huvides teeme ettepaneku

täpsustada võlaõigusseaduses ka makseteenuse pakkuja

poolt turvalisuse nõuete rakendamisega seotud kohustusi

(VÕS § 7246 ). Soovitame ette näha selgem õigus teenuse

pakkujale takistada maksekontole juurdepääs ja mis tahes

elektrooniliste toimingute tegemine, kui juurdepääs on

saadud või seda taotletakse autoriseerimata või pettuse

teel või kui toiminguga kaasneb andmete väärkasutamise

või makseteenusega seotud pettuse oht. Sealhulgas ette

näha selgem kohustus teenusepakkujale takistada

maksekontole juurdepääs interneti teel ja mis tahes

toimingute tegemine, kui teenusepakkujal on põhjendatud

kahtlus, et kliendi tugevaks autentimiseks mõeldud

turvaelementide kasutamine ei vasta makseteenuse

lepingus määratud tugeva autentimise tingimustele, muu

hulgas juhul, kui teenusepakkujal on põhjendatud kahtlus,

et neid võidakse kasutada kliendi teadmata (näiteks, kui

autentimiseks kasutatud seadmete asukoht on erinev, mis

annab alust arvata, et kliendi tugevaks autentimiseks

Selgitatud VÕS-is on §-s 73311 lõikes 3 ette nähtud makseinstrumendi

blokeerimise õigus. Vastavalt sellele, kui makseteenuse lepingus on

nii kokku lepitud, on makseteenuse pakkujal õigus blokeerida

makseinstrument objektiivselt põhjendatud kaalutlustel, mis

seonduvad makseinstrumendi turvalisusega, või kui on kahtlus

maksja nõusolekuta või pettuse teel makseinstrumendi kasutamise

kohta või kui krediidiliiniga seotud makseinstrumendi kasutamisel

suureneb oluliselt oht, et maksjal ei ole piisavalt vahendeid

maksekohustuse täitmiseks.

Makseinstrumendi blokeerimisel on takistatud muuhulgas ka

amksekonto kasutamine ning elektrooniliste toimingute tegemine.

Täpsemad nõuded turvalise teabevahetuse ja turvameetmete kohta

on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2015/2366/EL artiklis 98 nimetatud Euroopa Komisjoni

rakendusmääruses.

21

ettenähtud tehniline rakendus ei ole kliendi kontrolli all).

Samuti tuleks ette näha makseteenuse pakkuja kohustus

teavitada eelnimetatud asjaolust ka vastavat tugeva

autentimise lahenduse pakkujat (usaldusteenuse

pakkujat).

18 Eelnõuga nähakse krediidiasutusele õigus pettuse

avastamiseks, ennetamiseks ja välja selgitamiseks

avaldada andmeid ja teavet muu hulgas teisele

krediidiasutusele. Palume kaaluda, kas krediidiasutuste

õigus avaldada andmeid ja teavet oma kliendi kohta võiks

laieneda makseteenuse pakkujatele, kuivõrd

makseteenuseid osutavad ka mitte krediidiasutused

(makseasutused ja e-raha asutused). Vastasel juhul jääb

osa teenusepakkujaid pettuste ennetustegevusest

väljapoole just puuduva info tõttu.

Arvestatud Eelnõu on vastavalt täiendatud ja lisatud maksetasutustele ja e-raha

asutustele andmete avaldamise õigus.

19 Eelnõu kohaselt on krediidiasutusel õigus avaldada teavet

teisele krediidiasutusele juhul, kui krediidiasutusel on

objektiivselt põhjendatud alus kahtlustada, et klient või

maksetehing võib olla seotud pettusega. Palume selgitada,

millist rolli mängib krediidiasutuse pettuse kahtlus teabe

avaldamisel ja hinnata, kas teabe avaldamiseks piisaks,

kui seda tehakse maksetehingutega seotud pettuste

avastamise, väljaselgitamise ja ennetamise eesmärgil (so

loobuda pettuse kahtluse tingimusest).

Selgitatud Leiame, et andmete avaldamise eeldusena objektiivselt põhjendatud

pettusekahtluse tingimusest ei ole põhjendatud loobuda. Nimetatu

eesmärk on andmete avaldamise piiramine, mis seob

andmevahetuse konkreetse juhtumiga. See tagab, et andmeid ei

avaldata üldiselt või ennetavalt kõigi maksetehingute kohta. Selline

juhtumipõhine lävend tagab andmete avaldamise vajalikkust ja

proportsionaalsust, et oleks kooskõla andmete töötlemise

minimaalsuse põhimõttega. Ilma selle tingimuseta muutuks

andmete avaldamise alus liiga avaraks.

Finantsinspektsioon

20 Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse võlaõigusseaduse

(edaspidi VÕS) §-i 7243 lõikega 41 järgmiselt: „(41 )

Makseteenuse pakkuja võib keelduda autoriseeritud

maksejuhise täitmisest, kui pärast komisjoni delegeeritud

määruses (EL) 2018/389, millega täiendatakse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366

regulatiivsete tehniliste standarditega, mis käsitlevad

kliendi tugevat autentimist ning ühiseid ja turvalisi

teabevahetuse avatud standardeid (ELT L 69/23,

13.03.2018, lk 23–43), ette nähtud turvameetmete

täiendavat rakendamist on makseteenuse pakkujal

põhjendatud kahtlus, et maksetehingu täitmiseks antud

Arvestatud Eelnõusse on lisatud uued lõiked, mis selgitavad täiendavate

turvameetme rakendamise sisu ja eesmärki.

22

nõusolek on saadud andmete väärkasutamise, pettuse või

maksjaga manipuleerimise teel.“ Eelnõus kasutatakse uut

mõistet „täiendavate turvameetmete rakendamine“, kuid

selle sisu ei ole eelnõu tekstis ega seletuskirjas avatud.

Finantsinspektsiooni hinnangul on õigusselguse huvides

vajalik nimetatud mõistet täpsemalt selgitada. Nimelt

seab Eelnõu § 1 punkt 1 kaks eeldust autoriseeritud

maksejuhise täitmisest keeldumiseks: 1) täiendavate

turvameetmete rakendamine; 2) põhjendatud kahtlus

väärkasutamises, pettuses või maksjaga

manipuleerimises. Eelnõu kohaselt on makseteenuse

pakkujal õigus keelduda maksejuhise täitmisest üksnes

pärast täiendavate turvameetmete rakendamist.

Makseteenuse pakkujad on maksetehingute töötlemisel

kohustatud rakendama erinevaid turvameetmeid.

Praktikas rakendatakse neid meetmeid suurel määral

automatiseeritud süsteemide kaudu. Eelnõus kasutatud

mõiste „täiendavate turvameetmete rakendamine“ võib

tekitada tõlgenduslikku ebaselgust selles osas, milliseid

turvameetmeid tuleb pidada täiendavateks võrreldes

makseteenuse pakkujate tavapäraste

kontrollimehhanismidega. Eelkõige võib tekkida

küsimus, millised rakendatavad turvameetmed

(sealhulgas automaatsed pettusetuvastuse süsteemid)

kvalifitseeruvad eelnõu tähenduses täiendavate

turvameetmeteks. Eeltoodut arvestades teeb

Finantsinspektsioon ettepaneku täpsustada eelnõu

seletuskirjas täiendavate turvameetmete rakendamise

mõiste sisu. Finantsinspektsiooni hinnangul tuleks

seletuskirjas vähemalt tuua välja näiteid (nt kliendile

helistamine), milliseid meetmeid silmas peetakse ning

mis vahe on täiendavatel turvameetmetel ja tavapärastel

turvameetmetel.

21 Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse VÕS §-i 7243 lõikega

43 järgmiselt: „(43) Välkkreeditkorralduse puhul tuleb

maksejuhise täitmisest keelduda kooskõlas Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 260/2012.“

Arvestad Eelnõu vastavalt muudetud.

23

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr

260/2012 kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja

otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning

muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009. Nõuded

välkkreeditkorraldustele kehtestab Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrus (EL) 2024/886, millega muudetakse

määrusi (EL) nr 260/2012 ja (EL) 2021/1230 ning

direktiive 98/26/EÜ ja (EL) 2015/2366 eurodes

välkkreeditkorralduste osas. Eelnõus on viidatud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 260/2012, kuid

nõuded välkkreeditkorraldusele kehtestab Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/886. a.

Finantsinspektsiooni teeb ettepaneku muuta Eelnõud

järgmiselt: „(43) Välkkreeditkorralduse puhul tuleb

maksejuhise täitmisest keeldumisel järgida Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2024/886

sätestatud nõudeid.“

22 Eelnõu § 1 punktid 1 ja 3

Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse VÕS §-i 7243 lõikega

41 järgmiselt: „(41) Makseteenuse pakkuja võib keelduda

autoriseeritud maksejuhise täitmisest, kui pärast

komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2018/389, millega

täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

(EL) 2015/2366 regulatiivsete tehniliste standarditega,

mis käsitlevad kliendi tugevat autentimist ning ühiseid ja

turvalisi teabevahetuse avatud standardeid (ELT L 69/23,

13.03.2018, lk 23–43), ette nähtud turvameetmete

täiendavat rakendamist on makseteenuse pakkujal

põhjendatud kahtlus, et maksetehingu täitmiseks antud

nõusolek on saadud andmete väärkasutamise, pettuse või

maksjaga manipuleerimise teel.“ Eelnõu § 1 punktiga 3

täiendatakse VÕS §-i 7339 lõikega 3 järgmiselt: „(3)

Makseteenuse pakkuja ei vastuta kahju eest, kui käesoleva

seaduse § 7243 lõike 4¹ alusel ette nähtud turvameetmete

täiendava rakendamise tulemusel täidetakse makse

hilinemisega, tingimusel et nimetatud turvameetmeid

rakendatakse ebamõistliku viivituseta ning rakendamise

Arvestatud Eelnõus on mõisted ühtlustatud.

24

aluseks on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et

maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on saadud

andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga

manipuleerimise teel“ Eelnõus kasutatakse mõisteid

„põhjendatud kahtlus“ ja „objektiivne põhjendatud

kahtlus“. Finantsinspektsioon teeb õigusselguse huvides

ettepaneku ühtlustada eelnimetatud mõisted. Kui eelnõu

eesmärk on seada mõlemas sättes eelduseks objektiivselt

põhjendatud kahtlus, tuleks seda mõistet kasutada

mõlemas sättes ühtmoodi. Juhul kui eelnõu eesmärk on

nimetatud mõisteid eristada, oleks vajalik seletuskirjas

selgitada nende mõistete sisu, omavahelisi erinevusi ning

seoseid. Eelkõige tuleks avada, millistel juhtudel tuleb

lähtuda põhjendatud kahtlusest ning millistel juhtudel

objektiivselt põhjendatud kahtlusest, ning kas ja mil

määral erinevad nende eeldused normi kohaldamisel.

23 Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse VÕS § 7339 lõikega

3 järgmiselt: „(3) Makseteenuse pakkuja ei vastuta kahju

eest, kui käesoleva seaduse § 7243 lõike 4¹ alusel ette

nähtud turvameetmete täiendava rakendamise tulemusel

täidetakse makse hilinemisega, tingimusel et nimetatud

turvameetmeid rakendatakse ebamõistliku viivituseta

ning rakendamise aluseks on objektiivselt põhjendatud

kahtlus, et maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on

saadud andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga

manipuleerimise teel.“ Finantsinspektsioon teeb

ettepaneku muuta Eelnõu § 1 punkti 3 ning kasutada

õigusselguse huvides väljendi „nimetatud turvameetmeid

rakendatakse“ asemel väljendit „turvameetmete täiendav

rakendamine teostatakse“, järgmiselt: „(3) Makseteenuse

pakkuja ei vastuta kahju eest, kui käesoleva seaduse §

7243 lõike 4¹ alusel ette nähtud turvameetmete täiendava

rakendamise tulemusel täidetakse makse hilinemisega,

tingimusel et turvameetmete täiendav rakendamine

teostatakse ebamõistliku viivituseta ning rakendamise

aluseks on objektiivselt põhjendatud kahtlus, et

maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on saadud

Arvestatud Eelnõu on vastavalt muudetud.

25

andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga

manipuleerimise teel.“

24 Eelnõu §-ga 2 täiendatakse krediidiasutuste seaduse

(edaspidi KAS) §-ga 894 järgmiselt: „(1) Krediidiasutusel

on õigus avaldada andmeid ja teavet teisele

krediidiasutusele ning Politsei- ja Piirivalveametile

maksetehingutega seotud pettuste avastamiseks,

väljaselgitamiseks ja ennetamiseks juhul, kui

krediidiasutusel on objektiivselt põhjendatud alus

kahtlustada, et klient või maksetehing võib olla seotud

pettusega.“ Eelnõu seletuskirja leheküljel 6 on selgitatud

järgmist: „KAS uue §-i 894 lõike 1 kohaselt antakse

krediidiasutusele õigus avaldada erinevat teavet, mh

pangasaladust teisele krediidiasutusele ning Politsei- ja

Piirivalveametile.“ KAS § 88 lõige 3 punkt 1 sätestab

krediidiasutuse õiguse avaldada pangasaladust

kolmandale isikule, kui „krediidiasutuse õigus või

kohustus avaldada pangasaladust tuleneb käesolevas

paragrahvis sätestatust või;“. Finantsinspektsiooni

hinnangul sätestab KAS § 88 lõige 3 kinnise ja

ammendava loetelu, mille kohaselt on krediidiasutusel

õigus avaldada pangasaladust kolmandale isikule üksnes

juhul, kui selline õigus või kohustus tuleneb KAS § 88

muudest sätetest. KAS § 88 lõiget 3 punkti 1 tõlgendades

võib asuda seisukohale, et pangasaladust ei ole võimalik

avaldada muudel alustel kui KAS §-s 88 sätestatud

võimalustel. Sõnastus “tuleneb käesolevas paragrahvis

sätestatust“ välistab teiste erandite alused, mis ei ole KAS

§-is 88 ette nähtud. Seega on seadusandja kehtivas

õiguses sidunud pangasaladuse avaldamise alused

tervikuna sama paragrahvi regulatsiooniga ning

välistanud võimaluse tugineda pangasaladuse avaldamisel

teistele KAS-i sätetele, mis paiknevad väljaspool § 88.

Eelnõuga kavandatav KAS § 894 paikneb väljaspool KAS

§-i 88. KAS § 894 võib olla vastuolus kehtiva seadusega,

mille kohaselt on pangasaladuse avaldamise alused

koondatud KAS §-i 88 ning loetelu on käsitatav

Arvestatud KAS § 88 lõike 3 punkti 1 lisatud viide uuele §-le 894.

26

kinnisena. Eeltoodust tulenevalt tuleb

Finantsinspektsiooni hinnangul täiendavat hinnata KAS §

894 kooskõla KAS § 88 lõikega 3 ning vältida olukorda,

kus pangasaladuse avaldamise alused oleksid seaduses

killustatult reguleeritud või tekitaksid normide vahel

tõlgenduslikku vastuolu. Arvestades, et Eelnõu kohaselt

tekib õigus autoriseeritud maksejuhise täitmisest

keelduda kõigile makseteenuse pakkujatele, siis oleks

Finantsinspektsiooni hinnangul kohane kaaluda ka

teistele makseteenuse pakkujatele, kes ei ole

krediidiasutused, õiguse andmist avaldada andmeid ja

teavet maksetehingutega seotud pettuste avastamiseks,

väljaselgitamiseks ja ennetamiseks teistele makseteenuse

pakkujatele, Politsei- ja Piirivalveametile ning Riigi

Infosüsteemi Ametile. Juhul, kui sellist õigust ei soovita

kõigile makseteenuse pakkujatele anda, siis oleks kohane

vastavat välistust Eelnõu seletuskirjas hinnata ja

selgitada.

25 Eelnõu seletuskirja lk 1 kohaselt: „Esiteks, eelnõuga

muudetakse võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS)

regulatsiooni, mis puudutab maksejuhise täitmisest

keeldumist ehk olukorda, kus isik soovib teha

maksetehingut, kuid makseteenuse pakkuja (pank või

makseasutus) saab keelduda maksetehingu täitmisest.“

Finantsinspektsioon juhib tähelepanu, et makseteenuse

pakkujad määratleb MERAS § 3 lõige 6. Eesti turul

tegutsevad makseteenuse pakkujatena nii

krediidiasutused (sh välisriigi krediidiasutuste Eesti

filiaalid), makseasutused kui ka e-raha asutused.

Eeltoodust tulenevalt ei ole Eelnõu seletuskirjas esitatud

makseteenuse pakkujate loetelu täielik.

Finantsinspektsiooni hinnangul tuleb viia seletuskirja

sõnastus vastavusse MERAS-es sätestatud

definitsiooniga ning kasutada läbivalt mõistet

„makseteenuse pakkuja“.

Arvestatud. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 633 täiendatud uue

lõikega, mille kohaselt andmete avaldamisele pettuste

maksepettuste avastamiseks, väljaselgitamiseks ja ennetamiseks

kohaldatakse krediidiasutuste seaduse § 894.

26 Eelnõu seletuskiri lk 1, 10 ja 13 Eelnõu seletuskirja lk 1 kohaselt: „Samuti loob eelnõu

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud.

27

selgema õigusraamistiku ja tugevdab pankade õigust

põhjendatud pettuse kahtluse korral makseid ajutiselt

peatada või makse täitmisest keelduda.“ Eelnõu

seletuskirja lk 10 kohaselt: „7.1 Nähakse

krediidiasutustele ette õigus keelduda maksejuhiste

täitmisest. Sihtrühm nr 1: mõju makseteenuse pakkujatele

Muudatus võib mõju avaldada enamikele Eestis

tegutsevatele (suurematele) krediidiasutustele. Eestis on

hetkeseisuga registreeritud 8 krediidiasutust (kes on

saanud Finantsinspektsioonilt tegevusloa) ning 6

välisriigi krediidiasutuse filiaali. Eestis pakuvad

teadaolevalt põhimakseteenuseid 7 krediidiasutust: AS

LHV Pank, AS SEB Pank, AS TBB pank, Coop Pank AS,

Luminor Bank AS ja Swedbank AS. Lisaks pakub

põhimakseteenuseid üks Eestis tegutsev välisriigi

krediidiasutuse filiaal, milleks on AS Citadele banka Eesti

filiaal. Seega hetkel ei paku põhimakseteenuseid AS

Inbank, Bigbank AS, Holm Bank AS”. Eelnõu seletuskirja

lk 13 kohaselt: „Jõustumistähtaeg on ette nähtud

arvestusega, et krediidiasutustel oleks võimalik

valmistada ette ning teha vajadusel tehnilised

muudatused, mis on vajalikudud maksejuhise täitmisest

keeldumise rakendamiseks /.../“. Finantsinspektsioon

juhib tähelepanu, et Eelnõuga kavandatavad

võlaõigusseaduse muudatused kohalduvad kõigile

makseteenuse pakkujatele, mitte üksnes

krediidiasutustele ehk pankadele. Sellest tulenevalt peaks

ka Eelnõu seletuskiri (sh punkti 7.1 pealkiri) kajastama

muudatuste tegelikku adressaati ning viitama

makseteenuse pakkujatele. Sihtrühma kirjeldamise osas

on oluline ära märkida järgnev. Esiteks ei osuta kõik

krediidiasutused makseteenuseid, mistõttu ei ole kohane

piirduda tegevusluba omavate krediidiasutuste

loetlemisega, kuivõrd kõigile neile muudatus ei kohaldu.

Teiseks ei ole põhimakseteenuste osutajate seletuskirjas

käsitlemine käesoleva Eelnõu esemega otseselt seotud

ning selle väljatoomine mõjuanalüüsi osas võib jätta

28

eksitava mulje regulatsiooni kitsamast kohaldamisalast, st

muudatus ei kohaldu üksnes põhimakseteenuste

osutajatele. Finantsinspektsioon märgib informatiivses

korras, et Eelnõu seletuskirjas esitatud loetelu

põhimakseteenuste osutajatest ei ole ajakohane. Näiteks

on loetelus viidatud krediidiasutusele, mis enam ei tegutse

(AS TBB pank). Siinkohal kordame aga eeltoodut, et

sihtrühma kirjelduses ei ole asjakohane

põhimakseteenuste osutajaid eraldi välja tuua.

Kolmandaks on sihtrühma analüüsist hetkel välja jäänud

nii makseteenuse pakkujad, kes ei ole krediidiasutused kui

ka krediidiasutused, kes ei osuta tarbijatele

põhimakseteenuseid, vaid osutavad makseteenuseid

mitte-tarbijatele. Eeltoodust tulenevalt tuleb

Finantsinspektsiooni hinnangul Eelnõu seletuskirjas

kirjeldada sihtrühmana kõiki makseteenuse pakkujaid,

kelle tegevust kavandatav muudatus mõjutab või

tulevikus mõjutada võib.

27 Eelnõu seletuskirja lk 3 kohaselt: „Euroopa Liidu

tasemel on sisuliselt kokku lepitud uus makseteenuse

määrus, mis hakkab asendama praegu kehtivat

makseteenuste direktiivi 2015/23667. Määrusega

tugevdatakse mh makseteenuste turvalisust ning nähakse

ette ulatuslikumad pettusevastased meetmed, mis aitavad

krediidiasutustel kui ka vastavatel ametiasutustel

tõhusamalt sekkuda pettuste ennetamisse ja tõkestamisse.

Määrus paneb krediidiasutustele kohustuse autoriseeritud

maksete täitmisest keelduda juhul, kui on alus kahtlustada

pettust. Samuti näeb määrus ette andmete vahetamise

krediidiasutuste vahel ning samuti muude asutustega.

Makseteenuste määruse osas jõuti poliitilise

kokkuleppeni 2025. aasta novembris. Määrust hakatakse

eeldatavalt kohaldama 2028. aasta keskpaigas. Käesolev

eelnõu lähtub samast eesmärgist ning loob riigisiseses

õiguses vajalikud õiguslikud alused, mis aitavad pettusi

tõhusamalt ennetada ja tõkestada. Eesmärk on

võimaldada selliste meetmete rakendamist teatud ulatuses

Arvestatud Seletuskirja on täiendatud selgitustega makseteenuste määruse

valikute kohta ning seost kõnealuse eelnõuga.

29

juba enne, kui hakkab kehtima uus makseteenuste määrus.

Arvestades pettuste jätkuvat kasvu ning nende suur kahju

nii isikutele kui ettevõtjatele, on põhjendatud rakendada

sarnase sisuga meetmeid võimalikult varakult. Kui uus

makseteenuse määrus hakkab kehtima, tuleb lähtuvalt

sellest analüüsida ja tõenäoliselt kehtetuks tunnistada

need siseriiklikud sätted, mis tulenevad otse eelnimetatud

EL määrusest.“ Finantsinspektsioon märgib, et Eelnõu

seletuskirja praegune sõnastus jätab mulje, et Eelnõu

puhul on tegemist makseteenuste määruse sätete

ennetähtaegse ülevõtmisega. Arvestades, et määruse

lõplik tekst ei ole veel vastu võetud, on mõistetav, et

Eelnõu seletuskirjas ei ole võimalik viidata konkreetsetele

lõplikele sätetele, kus Eelnõu seletuskirjas mainitud

kohustusi või õigusi sätestatakse. Samas võiks Eelnõu

seletuskiri selgemalt eristada, millises ulatuses tuginevad

kavandatavad normid konkreetselt makseteenuste

määruse ettepanekule või selle kujunemise käigus

saavutatud poliitilistele kokkulepetele ning millises osas

on tegemist Eesti-sisese regulatiivse valikuga, mis on

kujundatud sarnase eesmärgi saavutamiseks.

28 Eelnõu seletuskirja lk 5 kohaselt: „VÕS § 7243 uus lõige

43 – selle kohaselt tuleb välkkreeditkorralduse puhul

maksejuhise täitmisest keelduda kooskõlas välkmaksete

määrusega. Välkmaksete määruse kohaselt teeb makse

saaja makseteenuse pakkuja kümne sekundi jooksul alates

maksja makseteenuse pakkujalt välkkreeditkorralduse

maksekäsundi vastuvõtmise ajast maksetehingu summa

makse saaja maksekontol kättesaadavaks vääringus,

milles makse saaja konto on nomineeritud, ning kinnitab

maksja makseteenuse pakkujale maksetehingu

lõpuleviimist. See tähendab, et makseteenuse pakkuja

peab maksetehingu riskianalüüsi ära tegema kümne

sekundi jooksul ning otsustama, kas on vajalik

turvameetmete täiendav rakendamine. Juhul, kui

maksetehingu riskianalüüsi põhjal selgub, et vajalik on

turvameetmete täiendav, siis täidetakse maksejuhis pärast

Arvestatud Eelnõu seletuskirjas on täpsemalt selgitatud, millisel makseteenuse

pakkujal ja millal tekib õigus maksejuhise vastuvõtmise

edasilükkamiseks.

30

täiendavat kontrolli ning sellisel juhul ei rakendu

välkmaksete määruse kümne sekundi nõue.

Turvameetmete täiendav rakendamine peab toimuma aga

ilma ebamõistliku viivituseta.“ Finantsinspektsioon juhib

tähelepanu, et esiteks tuleb selgelt eristada seda, millisel

makseteenuse pakkujal saab üldse tekkida küsimus

maksejuhise täitmisest keeldumisest. Maksja

makseteenuse pakkuja on see, kes võtab maksejuhise

vastu, kontrollib selle täitmise eeldusi ning otsustab

maksejuhise täitmise üle. Seetõttu saab makse täitmisest

keeldumise küsimus tekkida üksnes maksja makseteenuse

pakkujal. Makse saaja makseteenuse pakkuja roll algab

hetkest, mil kreeditkorraldus on talle edastatud. Teiseks

tuleb eristada seda, millised ajalised raamid seab

välkmaksete määrus maksja makseteenuse pakkujale ning

millised saaja makseteenuse pakkujale. Välkmaksete

määruse artikli 5a(4) punkti c) kohaselt on saaja

makseteenuse pakkuja kohustus kümne sekundi jooksul

teha maksesumma kättesaadavaks makse saaja kontol ja

kinnitada tehingu lõpuleviimine. Maksja makseteenuse

pakkujal on välkmaksete määruse artikli 5a(4) punkti b)

kohaselt kohustus saata maksetehing viivitamata makse

saaja makseteenuse pakkujale. Käesoleva Eelnõu

seletuskirja versiooni tekst jätab ebaselgeks, millistele

makseteenuse pakkujatele millised käitumisootused ning

õigused või kohustused seatakse. Eeltoodust tulenevalt

tuleb Finantsinspektsiooni hinnangul täpsemalt

analüüsida, mis on loodava VÕS § 7243 lõike 43 eesmärk

ning kuidas see suhestub lõikega 41 ja vastavalt sellele

muuta Eelnõu seletuskirja ja/või Eelnõud.

29 Seletuskirja lk 10-11 kohaselt: „Mõju ulatust on

keeruline täpselt hinnata, kuid pigem on see väike, kuna

kõnealune õigus puudutab väikest osa kõikidest

maksetehingutest, valdav enamus makseid on

autoriseeritud ning korrektselt autenditud. Maksejuhise

täitmisest keeldumised kõnealusel põhjusel on harvad

võrreldes maksetehingute koguarvuga. /.../ Mõju

Arvestatud Seletuskirja mõjude osa täiendatud.

31

avaldumise sagedust saab pidada väikeseks seetõttu, et

maksejuhise täitmisest keeldumine on pigem erandlik

ning puudutab väikest osa maksejuhistest. /.../ Muudatus

avaldab potentsiaalselt mõju kõikidele makseteenuse

kasutajatele, kuid igapäevaselt siiski väikesele osale

makseteenuse kasutajatest, kuna enamus makseid on

autoriseeritud ning korrektselt autenditud.“

Finantsinspektsioon juhib tähelepanu, et Eelnõu

seletuskirja mõjuanalüüsis esineb teatud ebakõlasid.

Eelnõuga nähakse makseteenuse pakkujatele ette õigus

keelduda autoriseeritud maksejuhise täitmisest, samas kui

mõjuanalüüsis hinnatakse muu hulgas autoriseerimata

tehingute hulka ja sagedust. Autoriseerimata

maksetehingute statistika põhjal ei ole võimalik teha

põhjendatud järeldusi nende maksejuhiste kohta, mis on

küll autoriseeritud, kuid mille andmine on toimunud

pettuse, andmete väärkasutamise või maksja

manipuleerimise tulemusel. Samuti ei ole põhjendatud

eeldada, et maksejuhise täitmisest keeldumine jääb

erandlikuks, sest kavandatav muudatus loob

makseteenuse pakkujatele täiendava õigusliku aluse

autoriseeritud maksejuhiste täitmisest keeldumiseks.

Maksejuhise täitmisest keeldumised on olnud erandlikud

just sellepärast, et kehtivas õiguses puudus makseteenuse

pakkujal õigus keelduda pettuse korral maksejuhise

täitmisest. Eelnõus kavandatud muudatused võivad

praktikas tõsta oluliselt keeldumiste sagedust võrreldes

senise praktikaga. Finantsinspektsiooni hinnangul tuleks

seetõttu mõjuanalüüsi täiendada, eelkõige hinnates

põhjalikumalt mõju ulatust ja avaldumise sagedust

autoriseeritud, kuid pettuse teel tehtud maksete

kontekstis.

30 Eelnõust jääb ebaselgeks ja Eelnõu seletuskirjas ei ole

selgitatud, millised on tagajärjed juhul, kui makseteenuse

pakkujal on objektiivne põhjendatud kahtlus, et

maksetehingu täitmiseks antud nõusolek on saadud

andmete väärkasutamise, pettuse või maksjaga

Arvestatud Eelnõus on vastavalt täiendatud.

32

manipuleerimise teel, kuid makseteenuse pakkuja ei

kasuta Eelnõuga antavat õigust maksejuhise täitmisest

keelduda ning maksetehing täidetakse. Ebaselgeks jääb,

kas ja kuidas sellises olukorras võiks hinnata

makseteenuse pakkuja vastutust, sealhulgas kas

põhjendatud kahtluse olemasolul võib makse täitmine

mõjutada makseteenuse pakkuja vastutust hilisema

pettuse korral. Finantsinspektsiooni hinnangul tuleks

eeltoodut Eelnõu seletuskirjas kaaluda ja selgitada isegi

juhul, kui Eelnõuga makseteenuste pakkujatele sellist

vastutust ei teki.

Eesti Pangaliit

31 Olukord tuleb reguleerida maksejuhise kättesaamise ja

autoriseerimise hetke kaudu Esitatud eelnõust on välja

jäetud regulatiivne mehhanism, mis seob maksejuhise

kättesaamise hetke ja autoriseerimise protsessi. Eelnõu

reguleerib vaid autoriseeritud maksejuhise poolt, kuid

pettuse kahtlusega seotud maksejuhise (tehnilise)

autoriseerimise saab lõpule viia alles pärast täiendavate

turvameetmete rakendamist. Esmases tagasisides

pakkusime välja sõnastuse, mille kohaselt on

makseteenuse pakkujal õigus lükata maksejuhise

kättesaamine edasi täiendavate turvameetmete

rakendamiseks ning maksejuhis loetakse kättesaaduks

ning autoriseerituks alles siis, kui makseteenuse pakkuja

on lõpetanud täiendavate turvameetmete rakendamise ja

on veendunud, et maksejuhis vastab nõuetele: „(41)

Makseteenuse pakkujal on õigus lükata maksejuhise

kättesaamine edasi täiendavate turvameetmete

rakendamiseks, maksejuhise töötlemiseks vajalike

tehniliste ja turvanõuete täitmise kontrolliks, sealhulgas

autentimise ja riskipõhiste turvameetmete rakendamiseks

ning juhul, kui on põhjendatud alus kahtlustada, et

maksejuhist ei ole maksja poolt autoriseeritud, maksjat on

Arvestatud Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt muudetud.

33

manipuleeritud või on autoriseerimine tehtud pettuse teel.

Maksejuhis loetakse makseteenuse pakkujale siduvaks,

kui makseteenuse pakkuja on lõpetanud täiendavate

turvameetmete rakendamise ja maksejuhise töötlemiseks

vajalike tehniliste ja turvanõuete täitmise kontrolli ning

on veendunud, et maksejuhis vastab käesoleva lõike

esimeses lauses nimetatud nõuetele. (42) Makseteenuse

pakkujal on õigus keelduda maksejuhise täitmisest, kui

pärast täiendavate turvameetme rakendamist ei ole olnud

objektiivselt võimalik kõrvaldada kahtlust, et

maksetehing ei ole maksja poolt autoriseeritud või on

autoriseerimine tehtud pettuse teel.“ Meie hinnangul

peaks seletuskiri selgelt avama, et luuakse võimalus

reageerida nii enne kui ka pärast maksejuhise

makseteenuse kasutajalt kättesaamist, kuid enne

autoriseerimist, et tagada pankade/makseasutuste

võimalus operatiivselt ja põhjendatult reageerida enne

rahade edasi liikumist, mis on ka eelnõu eesmärk.

32 Makse loetakse autoriseerituks alles pärast täiendavate

turvameetmete rakendamist. Oleme seisukohal, et

maksejuhis loetakse PSD2 RTS kontekstis autoriseerituks

(tehniliselt) alles pärast maksejuhise osas täiendavate

turvameetmete rakendamist. Tegevused pärast PIN2

kinnitamist, sealhulgas täiendavad kontrollimeetmed,

moodustavad osa täielikust autoriseerimisprotsessist ning

pettuse kahtlus saab maandatud alles siis, kui

autoriseerimine on lõppenud. Vajalik on protsess, kus

peale PIN2 kinnitamist ja summa debiteerimist: (1) klient

saab teate, et makse suunatakse täiendavasse kontrolli; (2)

rakendatakse täiendav tehniline meede (nt ID-kaardi

skännimine, biomeetria vms); (3) kui pettuse kahtlust ei

ole kõrvaldatud, peab klient esitama täiendavat infot ning

pank võtab kliendiga ühendust; (4) kui pettuse kahtlust ei

Arvestatud Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt muudetud.

34

saa kõrvaldada, keeldub pank makse teostamisest ning

raha tagastatakse kliendi kontole. See lähenemine on meie

hinnangul kooskõlas PSD2 põhimõtetega, mille kohaselt

on autoriseerimine direktiivi keskne mõiste ning

põhjendatud pettuse kahtluse välistamine ja

turvameetmete rakendamine peaks olema seotud

autoriseerimise kehtivusega.

1.3 Kooskõla EL välkmaksete määrusega Maksejuhise

kättesaamise hetke reguleerimine läbi

autoriseerimisprotsessi tagaks meie hinnangul ka

kooskõla EL välkmaksete määrusega.

Välkkreeditkorralduse puhul tuleks maksejuhise

töötlemiseks vajalike tehniliste ja turvanõuete täitmise

kontroll ning maksejuhise vastuvõtmisest keeldumine

teha kümne sekundi jooksul alates maksekäsundi

vastuvõtmise hetkest, nagu näeb ette välkmaksete määrus.

See tähendab, et kui autoriseerimisprotsess hõlmab

täiendavaid turvameetmeid, ei loeta maksejuhist

kättesaaduks enne nende meetmete rakendamist. See on

ainus loogiline ja õiguslikult järjepidev lähenemine

välkmaksete kontekstis.

Arvestatud

33 Turvameetmete rakendamise aeg

Mõistame, et osapooled võivad väljendada muret, et

selline regulatsioon võib viia selleni, et pangad hoiavad

makseid ebamõistlikult kinni, kuid rõhutame, et

seadusandja poolt on võimalik sätestada, et

turvameetmeid tuleb rakendada ilma ebamõistliku

viivituseta. Täiendavate turvameetmete rakendamine

peab olema proportsionaalne ja põhinema objektiivselt

põhjendatud kahtlusel. Sama punkti sätestab meie

varasemas tagasisides pakutud kahju välistamise punkt:

Makseteenuse pakkuja ei vastuta kahju eest, kui

turvameetmete täiendava rakendamise tulemusel

Arvestatud Eelnõu on muudetud ning ette nähtud täiendavate turvameetmete

rakendamise aeg.

35

täidetakse makse hilinemisega, tingimusel, et nimetatud

turvameetmete rakendamine viiakse läbi põhjendamatu

viivituseta ning rakendamise aluseks on objektiivselt

põhjendatud kahtlus. Sama põhimõte peaks olema selgelt

sätestatud ka siis, kui regulatsioon puudutab maksejuhise

kättesaamise hetke.

34 Välkkrediidikorralduste regulatsiooni ebapiisavus

Eelnõu uus lõige 4³ sätestab, et välkkreeditkorralduse

puhul tuleb maksejuhise täitmisest keelduda kooskõlas

välkmaksete määrusega ning et makseteenuse pakkuja

peab autoriseeritud maksetehingu riskianalüüsi tegema

kümne sekundi jooksul ning otsustama, kas on vajalik

turvameetmete täiendav rakendamine. Juhul, kui

autoriseeritud maksetehingu riskianalüüsi põhjal selgub,

et vajalik on turvameetmete täiendav rakendamine, siis

täidetakse maksejuhis pärast täiendavat kontrolli ning

sellisel juhul ei rakendu välkmaksete määruse kümne

sekundi nõue, kuid turvameetmete täiendav rakendamine

peab toimuma ebamõistliku viivituseta. Meie hinnangul

jääb välkkrediidikorralduste regulatsioon eelnõus

ebapiisavaks, sest ei sisalda selget regulatsiooni selle

kohta, kuidas toimub välkkrediidikorralduse hilinemisega

täitmine olukorras, kus turvameetmete täiendav

rakendamine võtab aega kauem kui 10 sekundit. Kuigi

seletuskiri mainib, et kümne sekundi nõue sel juhul ei

rakendu, puudub selge raamistik selle kohta, millises

täiendavas ajavahemikus peab välkkrediidikorraldus

täidetama ning millised on mõlema poole (maksja ja saaja

makseteenuse pakkuja) täpsed kohustused viivituse

korral. Eelnõus ei ole üheselt välja toodud selget

regulatsiooni selle kohta, kuidas kooskõlastatakse

välkkrediidikorralduse hilinemisega täitmine

Arvestatud Eelnõu seletkirjas on täiendavalt selgitatud kooskõla välkmaksete

määruse nõuetega. Lähtutud on sealhulgas ka Eesti Pangaliidu

varasematest selgitustest (vt punkt )

36

välkmaksete määruse nõuetega, mis on eelnõu üks

alusaktidest.

Regulatsiooni ebatäpsus võib tekitada praktilist

ebakindlust nii pankade kui makseteenuse kasutajate

jaoks. Juhul, kui ministeerium jääb oma esialgselt

pakutud sõnastuse juurde, siis palume eelnõud täiendada

selge ja konkreetse regulatsiooniga

välkkrediidikorralduste hilinemisega täitmise

mehhanismi, sealhulgas mõlema poole makseteenuse

pakkuja kohustuste ja vastutuse osas.

35 Konkreetne viide PSD2 delegeeritud määruse (RTS)

riskianalüüsi sättele ei ole eesmärgipärane. Eelnõuga

nähakse ette, et makseteenuse pakkuja õigus keelduda

autoriseeritud maksejuhise täitmisest seotakse RTS ette

nähtud turvameetmete täiendava rakendamisega. RTS

artikkel 18 käsitleb tehingu riskianalüüsi ning puudutab

olukorda, kus makseteenuse pakkujatele antakse luba

mitte kasutada kliendi tugevat autentimist juhul, kui

maksja algatab elektroonilise kaugmaksetehingu, mille

makseteenuse pakkuja on tehinguseiremehhanismide

alusel lugenud väikese riskiga tehinguks. Käesoleval

juhul on viide RTS artikli 18 riskianalüüsile ebavajalik.

Artikkel 18 on mõeldud SCA rakendamise

leevendamiseks, mitte pettuste tõkestamise eesmärgil

turvameetmete rakendamise aluse loomiseks. Kui eelnõu

esitaja eesmärk on peegeldada vastavaid kriteeriume, siis

tuleks viidata neile mitte konkreetsele artiklile osutades,

vaid asjakohaste kriteeriumite täpsema loetelu kaudu.

Artiklis nimetatud kriteeriumid on järgmised: i) maksja

tavapäratud kulutused või käitumismuster; ii) ebatavaline

teave maksja seadme/tarkvara kasutamise kohta; iii)

pahavaraga nakatumine autentimismenetluse mis tahes

seansi kestel iv) makseteenuste osutamisega seoses

Avestatud Seletuskirja on muudetud. Seletuskirjas on täpsemalt selgitatud, et

viite eesmärk RTS artiklile 18 on näitlikustada ja üldiselt välja tuua,

et mida kõike peavad makseteenuse pakkujad reaalajas tehingu

riskianalüüsi käigus hindama.

Täiendavate turvameetmete rakendamise osas on tehtud viide RTS

artikli 2 lõikele 1.

37

teadaolev petuskeem; v) maksja tavapäratu asukoht; vi)

makse saaja kõrge riskitasemega asukoht. Eelnõus on

eesmärk anda pankadele alus täiendavate turvameetmete

rakendamiseks pettuste tõkestamise eesmärgil. Selleks

asjakohaseks sätteks on RTS artikli 2 lõige 1, mille

kohaselt peavad makseteenuse pakkujatel turvameetmete

rakendamise eesmärgil olema tehinguseiremehhanismid,

mis võimaldavad neil avastada autoriseerimata või

pettuse teel tehtud maksetehinguid. Seletuskirjale tuleks

lisada viide RTS artikli 2 lõike 2 punktile c, mis käsitleb

tehinguseire mehhanisme ja petuskeeme. Palume eelnõust

eemaldada viited RTS artikli 18 riskianalüüsile (nn SCA

erand väikese riskiga tehingutele) ning asendada need

asjakohaste viidetega RTS artikli 2 lõike 1 kohastele

seiremehhanismidele, mis on pettuste tõkestamise

seisukohalt ainus otseselt kohalduv säte.

36 3.1 „Objektiivselt põhjendatud kahtluse“ näitlikustamine

Eelnõu § 1 punktiga 1 täiendatakse VÕS § 724³ lõigetega

41 -4 3 ning nähakse ette, et makseteenuse pakkuja võib

keelduda autoriseeritud maksejuhise täitmisest juhul, kui

esineb objektiivselt põhjendatud kahtlus, et maksetehingu

täitmiseks antud nõusolek on saadud pettuse teel.

Sarnasele mõistele (objektiivselt põhjendatud kahtlus) on

viidatud eelnõu § 1 punktis 3, millega täiendatakse VÕS

§ 7339 lõiget 3 vastutuse piiranguga ning eelnõu § 2,

millega täiendatakse KAS §-ga 894 krediidiasutuse

õigusega avaldada andmeid. Uus õigus keelduda

maksejuhise täitmisest tugineb mõistel „objektiivselt

põhjendatud kahtlus“. Eelnõu seletuskirjas on küll

viidatud riskiteguritele, mida tehinguseiremehhanismid

peaksid arvesse võtma (lk 4 lg 2), riskianalüüsile ja mida

selle raames tuleks näiteks hinnata (lk 4 kg 3) ning kahele

näitele, milline võiks olla objektiivselt põhjendatud

Arvestatud Seletuskirja on täiendatud selgitusega mida käsitletakse

objektiivselt põhjendatud kahtlusena ning toodud näitlik loetelu.

38

kahtlus (lk 6 lg 3), kuid eelnõu ei defineeri seda mõistet

ammendavalt. Praktikas tekib küsimus, millised

kriteeriumid peavad olema täidetud, et kahtlust pidada

objektiivselt põhjendatuks, milline on makseteenuse

pakkuja dokumenteerimiskohustus selles osas ja mille

alusel hinnatakse hiljem panga otsuse õiguspärasust (nt

kohtus või järelevalves). Kuna vastutus makse hilinemise

või täitmata jätmise eest sõltub sama mõiste sisust, võib

ebaselge regulatsioon suurendada vaidlusriski nii

klientide kui ka järelevalveasutustega. Samuti on eelnõu

seletuskirjas KAS § 894 lg 1 juures välja toodud, et

pangasaladuse avaldamine ei ole lubatud iga kahtluse

korral, vaid juhul kui selleks on objektiivselt põhjendatud

alus kahtlustada pettust. See tähendab, et lisaks

kliendivaidlustele suureneb objektiivselt põhjendatud

kahtluse ebamäärasusega ka pangasaladuse jagamise

piiride ületamisega seotud risk. Teeme ettepaneku lisada

VÕS § 724³ lõike 4¹ juurde või eelnõu seletuskirja

definitsioon, mis moodustab objektiivselt põhjendatud

kahtluse. Mõistan, et liiga detailne definitsioon muutuks

kiiresti vananenuks, sest pettuseskeemid arenevad kiiresti

ning see võib halvata operatiivse reageerimise. Ei ole vaja

ammendavat loetelu, vaid raamistust, mis tagaks, et

krediidiasutused, järelevalve ja kohtud hindaksid olukordi

ühtmoodi. Samuti teeme ettepaneku eelnõu seletuskirjas

rõhutada, et krediidiasutus võib tugineda automatiseeritud

riskimudelitele ja tehinguseire süsteemidele

37 3.2 Tähelepanek seletuskirja olevale lõigule „Komisjoni

delegeeritud määruse artikli 2 lõike 2 kohaselt tagavad

makseteenuse pakkujad, et tehinguseiremehhanismid

võtavad arvesse vähemalt kõiki järgmisi riskipõhiseid

tegureid: a) murtud või varastatud autentimisvahendite

loetelu; b) iga maksetehingu summa; c) makseteenuste

Arvestatud Seletuskirja on vastavalt muudetud.

39

osutamisega seoses teada olevad petuskeemid; d) märgid

pahavaraga nakatumise kohta autentimismenetluse mis

tahes seansi kestel; e) juhul kui juurdepääsuseadme või -

tarkvara annab kasutaja käsutusse makseteenuse pakkuja,

logid sellise juurdepääsuseadme või -tarkvara kasutamise

ning juurdepääsuseadme või -tarkvara tavapäratu

kasutamise kohta.“ Punkt „d) märgid pahavaraga

nakatumise kohta autentimismenetluse mis tahes seansi

kestel; “ on midagi, mida on tehniliselt väga keeruline (kui

mitte võimatu) teostada. See tähendaks kogu kliendi

seadmes oleva info kogumist, töötlemist ja protsessimist

ning seda ei saa teha ei tehniliselt ega ka seadusandluse

kontekstis. Teeme ettepaneku sõnastada punkti d asemel:

„seadme ja kasutaja infot, sh IP-aadressi ja kogutavat

seadmete spetsiifilist infot“.