Arvamuse avaldamine

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected]

www.riigikohus.ee

Riigikogu põhiseaduskomisjon

[email protected] 28.04.2026 nr 7-7/26-260

Arvamuse avaldamine

Lugupeetud Ando Kiviberg

Täname võimaluse eest esitada ettepanekuid kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse (kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu 854 SE kohta. Käesolevaga edastan Riigikohtu

ettepanekud.

Lisaks märgin, et eelnõu 854 SE arutelul osalevad Riigikohtust 4. mail 2026 Villu Kõve ja Ivo

Pilving (veebis) ning 5. mail 2026 Villu Kõve (veebis), Ivo Pilving ja Üllar Kaljumäe.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Villu Kõve

Riigikohtu esimees

Lisa: Riigikohtu ettepanekud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu (854 SE) muutmiseks

Riigikohtu ettepanekud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu (854 SE) muutmiseks

Täname võimaluse eest esitada ettepanekuid Riigikogu menetluses olevale kohtute seaduse ja

teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse kiirendamine) eelnõule (854 SE). Eelnõud

arutas Riigikohtu üldkogu 14. aprillil ja kujundas ka Riigikohtu seisukoha selle suhtes.

Meil on mõned põhimõttelist laadi ettepanekud kohtute seaduse muudatuste kohta ja samuti

mitmeid ettepanekuid menetlusseaduste täiendamiseks eelnõu üheks eesmärgiks oleva

kohtumenetluse kiirendamise ning tõhustamise tagamiseks. Lisaks on Riigikohtul mõned

redaktsioonilised ettepanekud ja kohtunike esitatud murekohad, mille kohta konkreetset

muudatusettepanekut ei ole formuleeritud.

Kuna menetlusega seonduvaid muudatusi on palju, võiks menetlemise kiiruse huvides olla

otstarbekas kaaluda nende käesolevast eelnõust eraldamist ja paralleelse eelnõuna Riigikogu

õiguskomisjonis menetlemist.

1. Kohtute seaduse muudatused (eelnõu § 1)

1.1.Sisulised muudatusettepanekud

Kohtunike arv

1) paragrahvi 11 tekst (eelnõu § 1 p-d 10 ja 111) muuta ja sõnastada järgmiselt:

„(1) Maakohtutes on vähemalt 164 eelarvestatud kohtuniku ametikohta.

(2) Maakohtu kohtunike arvulise jagunemise maakohtute ja kohtumajade vahel, samuti

kohtuniku ametikoha täitmise ja täitmata kohtunikukoha arvel vahendite muul viisil

maakohtutes kasutamise otsustab kohtute nõukogu, arvestades korrakohase õigusemõistmise

vajadust ja tagades isikutele õigusemõistmise kättesaadavuse ning kuulanud ära maakohtute ja

ringkonnakohtute esimeeste arvamuse.“

2) paragrahvi 19 tekst (eelnõu § 1 p 31) muuta ja sõnastada järgmiselt:

„(1) Halduskohtutes on vähemalt 26 eelarvestatud kohtuniku ametikohta.

(2) Halduskohtu kohtunike arvulise jagunemise halduskohtute ja kohtumajade vahel, samuti

kohtuniku ametikoha täitmise ja täitmata kohtunikukoha arvel vahendite muul viisil

halduskohtutes kasutamise otsustab kohtute nõukogu, arvestades korrakohase õigusemõistmise

vajadust ja tagades isikutele õigusemõistmise kättesaadavuse ning kuulanud ära halduskohtute

ja ringkonnakohtute esimeeste arvamuse.“

3) paragrahvi 23 tekst (eelnõu § 1 p-d 36 ja 37)2 muuta ja sõnastada järgmiselt:

„(1) Ringkonnakohtutes on vähemalt 46 eelarvestatud kohtuniku ametikohta.

1 Minimaalselt oleks normitehniliselt korrektne need muudatused ühendada ja anda paragrahvi tervikredaktsioon. 2 Sama märkus, tuleks anda minimaalselt paragrahvi tervikredaktsioon.

(2) Ringkonnakohtu kohtunike arvulise jagunemise ringkonnakohtute vahel, samuti kohtuniku

ametikoha täitmise ja täitmata kohtunikukoha arvel vahendite muul viisil ringkonnakohtutes

kasutamise otsustab kohtute nõukogu, kuulanud ära ringkonnakohtute esimeeste arvamuse.“;

Selgitus §-de 11, 19 ja 23 kohta: Riigikohus ei toeta kohtunike arvu fikseerimist seaduses

„kuni“ põhimõttel. Kohtunike koguarvu ülempiiri fikseerimine tänasele tasandile

konstitutsioonilise seadusega võib tekitada olukorra, kus pole võimalik kiirelt ja paindlikult

reageerida olukordadele, kui on vaja rohkem kohtunikke. Samuti tekitab see igal aastal

ebamäärasuse kohtunike arvu ja kohtade suhtes ja muudab igasuguse planeerimise äärmiselt

ebakindlaks.

Kohtusüsteemi pikemaajalise planeerimise ja stabiilsuse huvides on seadusega vaja tagada

kindel kohtunike arv hoopis minimaalselt, st kohtade arv, mida riik seaduse järgi kindlasti

finantseerib. Iga-aastastel eelarveläbirääkimistel saab Riigikogu eelarve kaudu anda

täiendavate kohtade finantsgarantii kohtute seadust muutmata, kui see on süsteemi huvides

vajalik. Kui riigil peaks raha nappima ja on soov kohtunike kohti vähendada, tuleks ühtlasi

muuta seadust kohtunike miinimumarvu osas ja seda vähendada. Konkreetne kohtunike arv

jääks kohtute nõukogu määrata.

Kui seadusandja ei soovi kohtunike arvu fikseerida miinimumi põhimõttel, võiks nõustuda ka

konkreetse numbri fikseerimisega, st Riigikohtu esitatud muudatusettepanekutest tuleks jätta

välja sõna „vähemalt“.

Mõlemal juhul peaks olema tagatud, et seaduses fikseeritud kohtunikukohtade raha on tagatud

ning erandolukorras saab ka roteerumiste või pensioneerumise tõttu kohtade ajutise ületäitmise

lahendada. Miinimumarvu fikseerimine annaks selleks paindlikuma võimaluse, aga erisätete

järgi on see võimalik tagada ka kindla arvu fikseerimisel. Kohtusüsteemi jätkuva toimimise

huvides on täita pensioneeruvate ja asjade lahendamises vaid väheselt panustavate kohtunike

kohti juba enne vabanemist. Samuti tuleb jätkuvalt tagada kohtunikule võimalus ajutiselt

töötada väljaspool kohtusüsteemi või stažeerida muus kohtuastmes ja siiski pöörduda tagasi

kohtusüsteemi, mis on süsteemi paindlikkuse ja kohtunike motiveerimise seisukohalt

hädavajalik.

Oluline on tagada, et kohtunikukohtade raha oleks süsteemi kasutuses ka siis, kui kohad on

ajutiselt täitmata, kuna töö tuleb ikkagi ära teha, ja selle arvel saaks kasvõi ajutiselt palgata

kohtujuriste vm abilisi või motiveerida töötajaid rohkem panustama. Kohtunikukohtade

täitmise ja raha kasutamise saaks otsustada kohtute nõukogu. See annaks süsteemile vajaliku

paindlikkuse ja võimaluse pikaajalisemaid plaane teha. Riigile on samas tagatud kontroll

kohtusüsteemile eraldatud eelarve suuruse üle.

4) Jätta eelnõust välja muudatusettepanek tunnistada kehtetuks § 12 lõige 13 (eelnõu § 1

p 21), § 584 lõige 6 (eelnõu § 1 p 100) ja kehtestada § 13014 (eelnõu § 1 p 128)

Selgitus: Praegune KS § 12 lg 13 tagab kohtu esimehele igal juhul võimaluse pöörduda

ametiaja möödumisel tagasi kohtunikutööle, sõltumata kohtade täitmisest. See on oluline

garantii kohtu esimehe ameti jaoks ja motiveerib kohtunikke sellele kohale kandideerima. § 584

lg 6 on oluline säte, mis tagab kohtunike ajutist liikumist mh ülikoolidesse, ministeeriumitesse

ja rahvusvahelistesse kohtuinstantsidesse. Oluliseks garantiiks on siin kohtunike

tagasipöördumisõigus, mis tingimusteta kajastub ka eelnõu järgi muudetavas § 584 lg-s 5 (seal

saab näha ka vastuolu). Sätte väljajätmine tekitab tarbetu vaidluse, kas kohtuniku

tagasipöördumise õigus sõltub kohtunikukohtade täitmisest. Iseäranis pärsiks see ebakindlus

kohtunike kandideerimist rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, sh Euroopa Inimõiguste

Kohtusse (EIK) ja Euroopa Kohtusse. Riigikohtunikest on praegu roteerunud EIK-i Peeter

Roosma ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna direktoriks Priit Pikamäe. Meie arvates ei tohiks

lg-t 6 kehtetuks tunnistada. Ajutine võimalik ülekulu on riigile minimaalne ja saab üldjuhul

kiiresti tasakaalustatud järgmise kohtuniku teenistusest lahkumisega, kelle kohta enam ei saa

täita. Lõike 6 säilitamisel puudub vajadus ka rakendussätte § 13014 järgi, mille võib jätta

kehtestamata.

5) Täiendada eelnõud punktiga, millega jäetakse § 86 lõikest 1 välja sõnad „või kohtunike

arvu vähendamise.

6) Muuta § 99 lõike 1 punkt 5 ja sõnastada see järgmiselt:

„5) kohtu likvideerimise või kohtumaja sulgemise korral, kui kohtunik ei ole nõus jätkama

teenistust sama astme ja valdkonna kohtunikuna teises talle pakutavas alalises teenistuskohas;“

Selgitus §-de 86 ja 99 kohta: Muudatusettepaneku eesmärk on vältida kohtute seaduse vastuolu

põhiseaduse (PS) § 147 lg 1 esimeses lauses sõnaselgelt sätestatud kohtunike eluaegsuse

põhimõttega. Eelnõu järgi kehtestatakse kohtunike piirarv seaduses. Peaks seadusandja

tulevikus muutma piirarvu nii, et uus piirarv on väiksem parasjagu ametis olevate kohtunike

arvust, tuleks KS § 99 lg 1 p 5 kohaselt osa ametisolevaid kohtunikke teenistusest vabastada.

See oleks aga vastuolus PS § 147 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt nimetatakse kohtunikud

ametisse eluaegsetena. Niisugune koondamisvõimalus seaks löögi alla kohtunike sõltumatuse.

Iga kohtunik peaks alati arvestama võimalusega, et piirarvu võidakse vähendada ja sel juhul

võib just tema sattuda nende hulka, kes üleliigsena teenistusest vabastatakse. See omakorda

võib tingida (kasvõi alateadliku) soovi olla õigust mõistes meele järgi neile, kes saavad

koondatavate kohtunike valikut mõjutada või kellest oleneks kohtuniku karjäär ametikoha

kaotuse korral. Muu hulgas just niisuguse võimaliku mõju vältimiseks õigusemõistmisele

sätestabki PS § 147 lg 1 kohtuniku eluaegsuse põhimõtte.3 Halvemal juhul ei ole välistatud

ulatuslikum sekkumine kohtusüsteemi sõltumatusse. Näiteks saaks kohtunike piirarvu ajutiselt

kunstlikult vähendada, saavutades sel moel paljude ametisolevate kohtunike teenistusest

vabastamise. Seejärel piirarv taastataks, võimaldades täita vabad kohtunikukohad „sobivate“

inimestega. Lisaks ei peaks ka kohtu likvideerimine ega kohtu sulgemine olema aluseks

kohtuniku tahtevastaselt ametist vabastamiseks, kui ta on nõus jätkama teenistust sama astme

ja valdkonna kohtunikuna teises teenistuskohas. Kirjeldatud ohtude vältimiseks tulekski

KS § 99 ja 86 muuta. Eelmärgitu ei tähenda, et kohtunike piirarvu vähendamine oleks võimatu.

Seda saab teha täitmata ametikohtade ja edasiulatuvalt ka tulevikus vabanevate

kohtunikukohtade arvel.

Ringkonnakohtute kolleegiumite esimehed

3 Vt ka P. Pikamäe. § 147. – U. Lõhmus (peatoim.). Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarid. Eesti Teaduste

Akadeemia Riigiõiguse Sihtkapital. 2022, komm. 2–6 (https://pohiseadus.riigioigus.ee/v1/eesti-vabariigi-

pohiseadus/xiii-kohus-ss-146-153/ss-147-kohtuniku-personaalse-soltumatuse); V. Saarmets. § 147. Eesti

Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5. parandatud ja täiendatud väljaanne. Juura: Tallinn 2020,

komm 6–7 (https://pohiseadus.ee/sisu/3631/paragrahv_147).

7) Paragrahvi 242 lõikes 1 ja lõike 4 (eelnõu p-d 42 ja 44) sissejuhatuses asendada sõnad

„Ringkonnakohtu esimees“ sõnadega „Ringkonnakohtu kohtunike üldkogu“

Selgitus: Riigikohtu kohtunike enamuse arvates peaks ringkonnakohtu esimehe valima ja

ametist vabastama kohtunike üldkogu nagu Riigikohtu puhul. See tasakaalustab esimehe võimu.

Eestseisus

8) Paragrahv 361 (eelnõu p 55) muuta ja sõnastada järgmiselt:

㤠361. Kohtu eestseisus

(1) Kohtul on eestseisus, kui seal on üle 50 kohtuniku. Muu kohus võib moodustada eestseisuse

üldkogu otsusel.

(2) Eestseisusesse kuuluvad kohtu esimees ja kohtu üldkogu poolt neljaks aastaks valitud neli

liiget.

(3) Kohtu eestseisuse kutsub kokku ning selle töö korralduse ja teenindamise tagab kohtu

esimees.“

Selgitus: Riigikohtunike enamus leidis, et eestseisuse moodustamise kohustus on väikestes

kohtutes ebamõistlik ja seetõttu võiks see olla kohustusena vaid üle 50 kohtunikuga kohtus.

Teiseks leidis enamus, et eestseisuse kõik liikmed peale kohtu esimehe peaks valima üldkogu.

See on vajalik tagamaks kohtute demokraatlik juhtimine ja eestseisuse liikmetele suurema

legitimatsiooni andmine. Eestseisus hakkab sisuliselt asendama üldkogu ning seega vajab

tervikuna suuremat mandaati üldkogult, kui vaid alla poole valitud liikmed annavad. Samuti

aitab see maandada riski, et kohtu esimees saab endale liialt suure mõjuvõimu. Osa

riigikohtunikke ei pidanud eestseisust üldse vajalikuks. Eestseisuse liikmeid peaks olema

paaritu arv.

Tööjaotusplaan

9) Paragrahvi 37 lõike 4 esimene lause (eelnõu p 59) muuta ja sõnastada järgmiselt:

„Tööjaotusplaan kinnitatakse vähemalt üheks kalendriaastaks“.

Selgitus: Puudub mõistlik põhjendus, miks peab tööjaotusplaan olema kinnitatud alati vaid

üheks aastaks. Muudatus lubaks plaani kehtestamist ka pikemaks ajaks. Sedasi tagatakse

spetsialiseerunud kohtunikele kindlus pikemaks ajaks ja töökorralduse stabiilsus. See valik

võiks olla iga kohtu enda teha, kui pikaks ajaks plaan kehtestatakse. Peaasi, et seda jooksva

aasta kestel kergekäeliselt ei muudetaks, vaid muudatused tehtaks vajaduse ilmnedes tööaasta

alguses.

10) Paragrahvi 37 lõige 41 (eelnõu p 59) muuta ja sõnastada järgmiselt:

„(41) Tööjaotusplaaniga nähakse ette kohtunike spetsialiseerumine. Kohtute nõukogu võib

kehtestada kohtu tööjaotusplaani koostamise alused, sealhulgas kohtunike ja kohtuteenistujate

spetsialiseerumise põhimõtted ja kohustusliku spetsialiseerumise valdkonnad koos

kohustusliku koolituse mahu nõuetega. Kohtu tööjaotusplaani, kohtunike koolitusstrateegia ja

-programmi ning kohtu koolituskava koostamisel lähtutakse kohtute nõukogu kehtestatud

alustest.“

Selgitus: Riigikohus ei toeta seadusega sundspetsialiseerumise valdkondade ettenägemist. See

väljendab muu hulgas usaldamatust kohtunikkonna suhtes. Kohtute nõukogul võiks olla üldine

pädevus spetsialiseerumisvaldkondade kehtestamiseks, lähtudes süsteemi vajadustest, mis

võivad ajas muutuda.

Kohtute nõukogu

11) Paragrahvi 401 lõige 5 (eelnõu p 71) muuta ja sõnastada järgmiselt:

„(5) Nõukogu kohtunikest liikmete valimise ja nende asendamise korra kehtestab kohtunike

täiskogu.“

Selgitus: Riigikohtu arvates puudub vajadus kohtute nõukogu asendusliikmete järgi. Nende

pädevuse ja vajalikkusega on probleeme juba olemasolevas KHN-s. Uue KN komplitseeritud

valdkondi eristavat koosseisu (§ 401lg 2) arvestades tekitab asendusliikmetega seonduv

täiendavat segadust. KHN-l ei ole olnud viimastel aastatel probleeme kvoorumi puudumisega,

eriti kuna on võimalik kaugosalus, ja seda pole põhjust karta ka KN puhul. Asendusliige, kes

eelnõu kohaselt osaleks KN-i töös üksnes kohtunikust liikme äraolekul, poleks KN-i tegevusega

eelduslikult piisavalt kursis, et sellesse n-ö käigu pealt sujuvalt lülituda. Eeskätt siis, kui mõnel

KN-i istungil osaleb mitu asendusliiget ja nende seisukohad käsitletavates küsimustes

lahknevad asendatavate põhiliikmete arvamusest, võivad sündida vastuolulised otsused. Küll

peaks täiskogu kehtestama reeglid, kuidas ennetähtaegselt väljalangenud KN liiget asendada,

nt valimistulemuste järgi järgmise kandidaadiga.

Märgime ka, et osade riigikohtunike arvates peaks KN koosseisus olema enamuses kohtunike

valitud liikmed.

12) Jätta paragrahv 411 lõikest 1 (eelnõu p 73) välja p 7 ja muuta vastavalt punktide

numeratsiooni.

Selgitus: Tegu ei ole küll põhimõttelise muudatusettepanekuga, kuid seaduses ei peaks olema

ka formaalseid ja suurema sisuta sätteid. Riigikohtu esimehe ülevaade Riigikogule on leidnud

senini vaid formaalset kajastamist, seda enam, et see ei ole tihti veel KHN ajaks valmiski, vaid

valmib vahetult enne Riigikogus esinemist. Süsteemi valukohti arutatakse KN-s nii või teisiti

jooksvalt, sh Riigikohtu esimehe väljatoodut.

13) Muuta paragrahvi 411 lõike 1 punkti 16 (eelnõu p 74) ja sõnastada see järgmiselt:

„16) täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid ning arutab ja otsustab muid kohtute

haldamise ja kohtusüsteemi seisukohalt olulisi küsimusi“.

Selgitus: Punkt 16 tuleks formuleerida selgelt lahtise loeteluga, et KN saaks vajadusel arutada

ja seisukohti kujundada ka muudes kohtuhaldust ja kohtusüsteemi puudutavates küsimustes,

nagu seni on seda teinud KHN. Kohtute enesehalduse puhul on see veel olulisem.

Arengukava

14) Jätta välja paragrahvi 421 lõige 2 ja muuta vastavalt lõigete numeratsiooni.

Selgitus: Lõige 2 on meie arvates õõnes ja sisutu säte, mis meenutab okupatsiooniaegset

keelekasutust ja ideoloogiat. Peaks vältima sellist häirivat, aga ka ohtlikku retoorikat. Säte on

ka sisuliselt arusaamatu – leiab kindlasti sisukamaid dokumente, mida kohtute arengukava

tehes peaks arvestama. Kui seadusandja soovib kohtute arengukava osas seisukohta esitada,

saab Riigikogu ise arengukava kinnitada ja tagada sellega ka kohtule arenguks vajalikud

ressursid.

Eelarve

15) Paragrahvi 431 lõike 5 esimesest lausest (eelnõu p 82) jätta välja sõnad „kohute nõukogu

esimees või“.

Selgitus: Kuna Riigikohtu esimees esindab nagunii eelarveläbirääkimistel Riigikohut, oleks

võimaliku huvide konflikti vältimiseks mõistlik ette näha, et esimese ja teise astme kohtute

eelarveläbirääkimiste jaoks nimetab KN ise oma esindaja, kelleks võib, aga ei pruugi olla

esimees.

Tagasisidevestlus

16) Jätta välja § 741.

Selgitus: Riigikohtunike enamus on arvamusel, et vähemasti esitatud kujul ei ole kohtunike

tagasisidestamise kord läbi mõeldud ega mõistlik. Ringkonnakohtud ja Riigikohus ei saa muu

töö kõrvalt (eriti asjade kuhjumist arvestades) võtta täiendavat ülesannet, mis võib osutuda

väga töömahukaks. Näiteks eeldab korralik tagasisidestamine eelnevat põhjalikku analüüsi.

Osa kohtunike arvates oleks mõistlikum tagasiside arenguvestluse kujul kohtu

esimehe/osakonnajuhatajaga või jätta tagasisidestamine eneseregulatsioonile. On ka

kohtunikke, kes pooldaksid tagasiside andmist esitatud kujul.

Distsiplinaarvastutus

17) Paragrahvi 88 lõige 6 (eelnõu p 110) tunnistada kehtetuks.

Selgitus: Distsiplinaarkaristuse kustumise pikendamisel ei ole sisu, kuna Riigikohtu praktika

(vt nt RKÜKo 3-24-2036/10, p 38) järgi pole kustumisel distsiplinaarkaristuse määramisel

nagunii tähtsust. Alternatiiv oleks selgelt lisada ka kustumise tagajärg.

Kohtuniku teenistusvanuse ülemmäär

18) Paragrahvi 991 lõiked 2–5 tunnistada kehtetuks ning lõige 1 muuta ja sõnastada

järgmiselt (ühtlasi asendada ettepanekuga eelnõu p-d 111–113):

„(1) Kohtunik vabastatakse ametist 70-aastaseks saamisel.“

Selgitus: Riigikohtu arvates oleks mõistlik tõsta kohtuniku teenistusvanuse ülemmäär 70

aastale ja loobuda pikendamise regulatsioonist. Pikendamine on komplitseeritud ja võib

tekitada ebavõrdsust, kuna selle kriteeriumid ja põhjendused võivad jääda küsitavaks ning

vaieldavaks. Teenistusvanuse ülemmäära tõstmise kord seab kohtuniku võimaluse jätkata

teenistust ka pärast 68-aastaseks saamist sõltuvusse kohtu esimehe, KN-i ja Riigikohtu üldkogu

otsustusest. On vaieldav, kas sellise otsustuse langetamine ametisoleva kohtuniku

teenistussuhte kestuse üle on kooskõlas kohtuniku eluaegsuse ja sõltumatuse nõudega. Ainsana

võiks säilida lg 6 järgne pikendamine, mis võimaldaks pensioneeruval kohtunikul asju lõpuni

lahendada, st paragrahv võiks jääda kahelõikelisena.

1.2. Redaktsioonilised ettepanekud

1) Paragrahvi 91 lõike 2 esimene lause (eelnõu p 8) muuta ja sõnastada järgmiselt:

„Kohtunike spetsialiseerumise tagamiseks võib kohtu eestseisus otsustada, et valdkonnas on

mitu osakonda.“

Selgitus: Sedasi oleks lause lihtsam ja paremini loetavam.

2) paragrahvi 387 tekst (eelnõu p 66) muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui esimese või teise astme kohtu esimehe ametiaeg lõpeb erakorralise või sõjaseisukorra

ajal, võib kohtute nõukogu kohtu esimehe ja Riigikohtu esimehe nõusolekul tema ametiaega

pikendada. Kohtu esimehe volitused kehtivad kuni kuus kuud erakorralise või sõjaseisukorra

lõppemisest arvates.

(2) Kui Riigikohtu esimehe ametiaeg lõpeb erakorralise või sõjaseisukorra ajal, toimub tema

asendamine § 27 lõikes 4 sätestatud korras.“;

Selgitus: Muudatusega täpsustatakse, et eriregulatsioon käib vaid esimese ja teise astme kohtu

esimeeste kohta, Riigikohtu esimehe asendamine toimub üldises korras (§ 27 lg 4).

1.3.Muud tähelepanekud

1) Paragrahvi 34 lg 2 ja lg 3 p 1 näevad ette andmekogu kaasvastutavad töötlejad.

Iseenesest ei ole tegu millegi uuega Eesti õiguses (vrd nt Vabariigi Valitsuse

1. detsembri 2016. a määruse nr 138 „Tervise infosüsteemi põhimäärus“), kuid oluline

on, et kaasvastutuse korral vastutuse jaotus, sh põhimääruse kavandatav normistik oleks

selge. Seletuskirjas viidatakse seejuures IKÜM kaasvastutuse põhimõtetele (vt lk 47) –

see viide on ekslik, kuna andmekogu ja isikuandmete vastutav töötleja ei pruugi kattuda.

Paragrahvi 34 lg 31 sõnastus on halb: mis on viimane lahend? Kas siin on peetud silmas

viimast lahendit konkreetses kohtuasjas (selleks võib olla ka nt riigi õigusabi tasu

suuruse või andmete avaldamise kohta tehtud otsustus, mis tegelikult kohtuasja

menetlust sisulises mõttes ei lõpeta)?

2) Kahtlusi tekitab eelnõuga seadusse lisada soovitav § 388 kohtuniku koolituse kohta

erakorraliseks ja sõjaseisukorraks valmisoleku tagamiseks. Vaidlustamata, et selline

koolitus on vajalik, jääb see säte üksinda paljasõnaliseks. Koolitus peaks hõlmama

ettevalmistusi ka paljuks muuks, mida seadus ei nimeta. Lisaks koolitusele on vaja veel

enam tehnilist ja materiaalset valmisolekut kriisiks (nt infosüsteemide

kokkukukkumisel) praktilist ettevalmistust ja treeningut jne. Ehk ainuüksi kohtunike

koolitusega seda tagada ei saa. Pealegi ei peaks koolitus hõlmama vaid kohtunikke nagu

sättes kirjas, vaid kohtute kogu personali. Mõistlik oleks integreerida kohtute

valmisolek riigi muu ettevalmistuse regulatsiooni Riigikogu menetluses olevasse

tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõusse (668 SE) või olemasolevasse

riigikaitseseadusse, kuhu kohtute hõlmatus täna on üldse ebaselge (vrdl

riigikaitseseaduse § 432). Praegusel kujul on § 385 kasutegur ja vajalikkus pigem

küsitav. Lisaks muule tundub see paragrahv paiknevat kohtute seaduses vales kohas,

kuna kuulub olemuslikult koolituse juurde (§ 44), mitte aga peatükki, mille pealkirjaks

on „Kohtukorralduse erisused erakorralise ja sõjaseisukorra ajal“.

3) Riigikohtunikes tekitas küsimusi nii § 13013 ebamäärane sõnastus (määrus kehtib

niivõrd, kuivõrd…) kui ka vajalikkus sellise sätte järgi.

4) KS § 1306 lg 1 sõnastus on ebaõnnestunud ja sellisel kujul sisutu, sest 1. oktoobrile

eelnebki ju 30. september. Ilmselt võib selle sätte sõnastada nt järgmiselt: „Kohtute

haldamise nõukoja volitused kehtivad kuni 2026. aasta 30. septembrini.“

2. Halduskohtumenetluse seadustiku muudatused (eelnõu § 4)

1) Paragrahvi 187 lõige 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(31) Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse kokkuvõtlikult põhjendatud määrusega

tagastada, kui asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline või kui

selle menetlemisega ei ole võimalik saavutada apellatsioonkaebuse eesmärki. Ringkonnakohus

ei pea määrust põhjendama lihtmenetluses, kui ringkonnakohus järgib halduskohtu otsuse

põhjendusi, need põhjendused on ammendavad ja ringkonnakohus märgib oma määruses, et ta

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

2) Paragrahv 2361 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

§ 2361. Määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamine

(1) Riigikohus otsustab määruskaebuse menetlusse võtmise käesoleva seadustiku §-s 219

sätestatut järgides. Riigikohus võtab määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud

määruse peale esitatud määruskaebuse või määruskaebuse, mille seadus võimaldab läbi vaadata

lihtmenetluses, menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse

ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. Eelmises lauses sätestatut ei

kohaldata haldustoiminguks loa andmise või sellest keeldumise määruse peale esitatud

määruskaebuse korral.

(2) Käesoleva seadustiku § 187 lg 31 alusel tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse

lahendab Riigikohus viivitamata. Määruskaebuse võib lahendada seda menetlusse võtmata,

sellisel juhul ei kohaldata käesoleva seadustiku § 238 lõigetes 1 ja 2 sätestatut.

Selgitus: Eelnõu sisaldab mitmeid sätteid, mille eesmärk on vähendada ringkonnakohtu

halduskolleegiumite töökoormust. Riigikohtu hinnangul võiks see minna isegi veelgi

kaugemale. Sellest lähtuvalt teeme ettepaneku viia ringkonnakohtutesse sisse menetlusloa

süsteem. Erinevalt Riigikohtust peaks ringkonnakohus aga oma määrust menetlusloa

mitteandmise kohta põhjendama, v.a lihtmenetluses. See on vajalik edasikaebeõiguse riive

mõõdukuse tagamiseks. Muudatus laiendaks perspektiivituse tõttu apellatsioonikaebuse

tagastamise võimalust lihtmenetluse asjadelt kõikidele asjadele. Tagamaks tõhus ja mõistliku

menetlusajaga kontroll sellistele tagastamisele, tuleks ühtlasi muuta määruskaebuste

lahendamist Riigikohtus.

Ettepanek riivaks PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust, kuid see riive ei oleks intensiivne

ning seega on ettepanek põhiseadusega kooskõlas. Esiteks, see ei võta edasikaebeõigust ära ja

sealjuures jääb alles õigus pöörduda Riigikohtu poole, tagades isikule kolmeastmelise

õigusemõistmise. Ettepanekuga muutuks üksnes see, kuidas käib edasikabeõiguse teostamine.

Teiseks, põhiseadus jätab lahtiseks, kuidas edasikaebeõiguse teostamine peab olema

korraldatud, see on jäetud täielikult seadusandja otsustada (lihtne seadusreservatsioon).

HKMS ongi see seadus, millega pannakse paika „seaduses sätestatud kord“.

Kolmandaks, õiguskirjanduses on levinud seisukoht, et edasikaebeõiguse esmane funktsioon on

tagada, et inimlik eksimus ei jätaks isikut ilma õiglasest lahendusest. Väljapakutud lahendus

jätkuvalt teeniks seda eesmärki, sest ringkonnakohus saaks kaebuse tagastada vaid siis, kui ta

leiab, et apellatsioonkaebus on ilmselgelt põhjendamatu ja selle rahuldamine on

ebatõenäoline. Teiste sõnadega, peab ringkonnakohus veenduma, et halduskohus ei ole asja

lahendamisel teinud vigu. Kui halduskohus ei ole teinud vigu, siis ei teeniks

apellatsioonkaebuse menetlemine oma peamist eesmärki, milleks on vigade parandamine.

Sealjuures on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule kaebuse tagastamise määruse peale

(HKMS § 187 lg 7) ning järelikult on tagatud vigade kontroll ringkonnakohtu tegevuse osas.

Neljandaks, õiguskirjanduses ühtlasi leitakse, et edasikaebeõiguse piiramine on põhjendatud,

et tagada kohtusüsteemi toimimine. Seda põhjust tuuakse välja küll peamiselt seoses

kohtumäärustega, mille piiramatu edasikaebamine võiks takistada kohtusüsteemi normaalset

funktsioneerimist. Samas on möödapääsmatu fakt, et ringkonnakohtute halduskolleegiumites

on tekkinud selline tööjärg, mis juba takistab süsteemi normaalset toimimist. Praegune

ettepanek aitaks olukorda leevendada ning edaspidi hoida sisuliselt lahendatavate

apellatsioonkaebuste hulka kontrolli all.

Viiendaks ja eelmisega seonduvalt, edasikaebeõiguse riive kaalub teiselt poolt üles see, et on

paremini tagatud üks teine põhiõigus ja üks põhiseaduslik põhimõte. Ühelt poolt PS § 14 ja 15

lg-st 1 tulenev põhiõigus tõhusale menetlusele ehk mõistlikule menetlusajale. Ettepaneku

rakendamisel jõuaks ringkonnakohus kiiremini lõpplahenduseni nii neis asjades, kus

apellatsioonkaebus tagastatakse perspektiivituse tõttu, kui ka teistes asjades, sest väheneb

üldine töökoormus. Teiselt poolt PS §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttest tuleneb muu hulgas

õiguskindluse põhimõte, mis hõlmab endas õigusrahu. Ettepaneku rakendamisel saabuks

õigusrahu ehk lõplik lahendus kiiremini.

3) Paragrahvi 175 lõike 21 teine lause (eelnõu § 4 p 14) muuta ja sõnastada järgmiselt:

„Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole edasi kaevatav.“

Selgitus: redaktsiooniline muudatus, millega viiakse lause paremini kooskõlla ülejäänud

seaduse tekstiga.

4) Täiendada seadust §-ga 81 järgmises sõnastuses:

§ 81. Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asjade lahendamine

(1) Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asi on haldusasi, kus lahendatakse

vangistusseaduse § 2 tähenduses kinnipeetava, vangistusseaduse § 3 lõike 1 tähenduses

arestialuse või vangistusseaduse § 4 lõike 1 tähenduses vahistatu kaebust vangla haldusakti või

toimingu peale või vangla tekitatud kahju hüvitamiseks.

(2) Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asja jaotamine toimub selle halduskohtu

kohtunike vahel ja vastavalt selle halduskohtu tööjaotusplaanile, mille kohtunike töökoormus

on kohtute infosüsteemi andmete järgi kõige väiksem.

(3) Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asja kohtualluvus ei muutu, kohtunik

menetleb vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asja alluvusjärgse halduskohtu

kohtunikuna.

(4) Kui kohtunik arutab vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asja halduskohtus, mille

tööpiirkonnas ei asu tema alaline teenistuskoht, hüvitatakse talle sõidu- ja majutuskulud, samuti

muud lähetuskulud avaliku teenistuse seaduse § 44 lõike 5 alusel kehtestatud tingimustel ja

korras.“;

Selgitus: Selleks, et paremini hallata halduskohtute töökoormust teeme ettepaneku panna

eelnõusse tagasi sisse säte, mis oli 15. jaanuari 2026. a versioonis ja millega jagataks

vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise asju üleriigiliselt ilma kohtualluvust muutmata

(eelnõu § 1 punktis 78 väljapakutud KS § 455). Kinnipeetavate kaebuste kohta erireeglite

kehtestamine oleks põhiseadusega kooskõlas. Esiteks, põhiseaduse § 24 lg 1 on eelkõige

mõeldud kaitsma isikuid juba käimasoleva kohtuasja läbiviimisel. Teiseks näeb viidatud säte

selgelt ette võimaluse seadusega luua alluvuse erireeglid. Kolmandaks, KS § 451 võimaldab

juba täna kohtuasja lahendamise anda teisele kohtule ilma alluvust muutmata. See ettepanek

lihtsustaks sarnast protsessi kinnipeetavate kaebuste puhul. Kuivõrd kinnipeetavate kaebused

alluvad halduskohtule, sobiks see säte HKMS-i paragrahviks 81.

Üleriigiline jagamine peaks käiku minema vaid siis, kui halduskohtute omavahelise koormuse

erinevus ületab mingi lävendi. See aitab tagada seda, et asja ei antaks ilmaasjata teisele

halduskohtule lahendada. Kui üleriigiline jagamine rakenduks igasuguse töökoormuse

erinevuse puhul, siis võib juhtuda, et hommikul saabuv kinnipeetava kaebus jagatakse Tartust

Tallinnasse, kuid päeva teises pooles laekub Tallinna Halduskohtusse suurem hulk kaebusi.

3. Kriminaalmenetluse seadustiku muudatused (eelnõu § 9)

Toetame rahvakohtunike kaotamist, kuid juhime tähelepanu, et selleks tuleks täiendavalt muuta

ka kriminaalmenetluse seadustiku maakohtu menetlust puudutavad sätteid, kus kasutatakse

mõistet „eesistuja“ (see omab seal tähendust üksnes rahvakohtunike kaudu). Eeldab

KrMS § 23 lg 2, § 155 lg 3 (selles sättes peaks eesistuja mõiste säilima, kuna hõlmab ka

ringkonnakohut, ent lisada tuleks kohtunik), § 266 lg 1 ning § 315 lg-te 1 ja 5 muutmist. Osa

kolleege eelistas rahvakohtunike kaotamisel kolme kohtunikuga kohtukoosseisu võimaldamist

kriminaalmenetluses sarnaselt halduskohtumenetlusega, millisel juhul viidatud muudatusi

eesistuja kohta teha ei tuleks.

4. Riigieelarve seaduse muudatused (eelnõu § 17)

Jätta eelnõust välja paragrahvi 26 lõike 5¹ täiendamine kolmanda lausega (eelnõu § 17 p 3) ja

paragrahvi 56 lõige 23 muutmine (eelnõu § 17 p 7).

Selgitus: Eelnõus ette nähtud RES § 26 lg 51 täiendus, et „Kohtute grupi kulud liigendatakse

täiendavalt riigieelarves administratiivselt asutuste kaupa.“ halvendaks kohtusüsteemi

paindlikkust ja iseseisvust kohtusüsteemi eelarve aasta kestel ümberjagamise vajaduse

tekkimisel nt eri kohtute vahel, milline pädevus peaks olema kohtute nõukogul. Andes vastutuse

kohtute haldamise eest kohtutele, võiks usaldada kohtuid ka kasutama neile eraldatud eelarvet,

mitte iga kohtu osas vajaliku muudatusega tulla Riigikokku eelarve muutmise ettepanekuga.

Säte on vastuolus ka eelnõus pakutud KS § 411 lg 1 p-ga 11, mis annab kohtusüsteemis

eelarvevahendite jagamise õiguse kohtute nõukogule. Kuna viidatud kohtute seaduse sättes on

see juba ette nähtud, puudub omakorda vajaduse RES § 56 lg 23 täienduse järgi.

RES muudatuste järgi sätestataks edaspidi iga kohtu ja kohtuhaldusteenistuse kulud aastase

riigieelarve seadusega. See on vastupidine KS regulatsioonile, mille kohaselt seaduse tasemel

on sätestatud üksnes samaliigiliste kohtute üldised korralduslikud põhimõtted, mitte aga iga

kohtu lõikes eraldi. Praeguse eelnõu järgi on ebaselge mitte üksnes see, miks üleüldse on vajalik

aastases riigieelarve seaduses (seadusepildis) ette näha riigieelarve vahendite administratiivne

liigendamine kohtute ja kohtuhaldusteenistuse lõikes, kui tegelik liigendus selgub alles siis, kui

on läbi viidud vahendite täiendav liigendamine RES § 31 lõike 3 alusel, aga samuti see, kes siis

lõppkokkuvõttes – kas kohtute nõukogu või iga kohus iseseisvalt, hakkab kohtute ja

kohtuhaldusteenistuse omavahelist administratiivset jaotust ehk riigieelarve vahendite jaotust

otsustama. Kohtute seaduse järgi peaks selleks olema kohtute nõukogu, kuid riigieelarve

seaduse regulatsioon sätestab selle hoopis teisiti ja konkureerivalt kohtute nõukogu ning iga

kohtu (kohtuhaldusteenistuse?) ülesandena.

Praegune eelarvekorraldus kohtute osas on selline, et peaaegu poole esimese ja teise astme

kohtute eelarvest moodustavad arvestuslikud kulud, Riigikohtu eelarvest umbes kolmandiku.

Samas kohtureformi üks kõige olulisemaid eesmärke on muuta kohtute haldamine tõhusamaks

ja anda kohtutele suurem enesekorraldusõigus. Eelarve tähenduses, tulenevalt RES

regulatsioonist, saavad esimese ja teise astme kohtud seega suurema enesekorraldusõiguse aga

üksnes poole eelarve ulatuses. Esimese ja teise astme kohtute arvestuslikest kuludest peaaegu

kaks kolmandiku ning Riigikohtu eelarvest praktiliselt kogu arvestusliku kulu moodustab

kohtunike palgafond. Et edaspidi nähakse ette kohtute seaduses ette kohtunike üldarv kõikides

kohtuliikides, puudub vajadus kohtunike palgavahendite kajastamiseks arvestuslike kuludena.

Nende kajastamine kohtute eelarves kindlaksmääratud vahenditena aga suurendaks oluliselt

kulutõhusust, tõstaks kohtusüsteemi vastutust riigieelarveliste vahendite kasutamise eest ning

oleks kooskõlas kohtureformi peamiste eesmärkidega. Kohtunike palgavahendite kajastamine

kohtute, sh Riigikohtu eelarves edaspidi kindlaksmääratud vahenditena ei mõjuta kuidagi

seadustega, sh KRAPS-ga kohtunikele tagatud individuaalseid palgagarantiisid, sh

indekseerimist. Kuigi kehtiv riigieelarve üldregulatsioon (RES § 26 lõikest 51) kohustab

riigieelarves eristama seadusest tulenevad kulud arvestuslikena, kui need on suuremad kui 1

mln eurot, ei ole juba praegu seda järgitud kohtute osas näiteks kohtujuristide ja

kohtunikuabide palgavahendite osas.

5. Riigilõivuseaduse muudatused (eelnõu § 18)

Paragrahvi 60 lõikes 3 asendada arv „350“ arvuga „833“.

Selgitus: Seoses RLS § 60 lõikes 2 sätestatud riigilõivu ülempiiri tõstmisega 2500 euroni tuleks

ühtlasi tõsta RLS § 60 lõikes 3 sätestatud riigilõiv 833 euroni ehk ühe kolmandikuni RLS § 60

lõikes 2 sätestatud riigilõivu ülempiirist (varasemalt 1050 ja 350). Alternatiivselt, kui pidada

oluliseks „ümmarguste numbrite“ kasutamist, võiksid RLS § 60 lg-des 2 ja 3 sätestatud

riigilõivud olla vastavalt 2400 ja 800 või 2550 ja 850.

6. Riigi õigusabi seaduse muudatused (eelnõu § 21)

Riigi õigusabi seaduse § 7 lõike 1 punktis 4 asendada sõna „kahekordset“ sõnaga

„kolmekordset“.

Selgitus: Muudatuse eesmärk on kohtusüsteemi tõhustamine. Riigi õigusabi seaduse § 7 lõike 1

punkti 4 muutmise sisuks on riigi õigusabi saamise lävendi tõstmine selliselt, et riigi õigusabi

ei saaks need isikud, kelle kulud õigusteenusele ei ületa eeldatavasti taotleja kolmekordset

keskmist ühe kuu sissetulekut senise kahekordse asemel. Arvestades asjaoluga, et kuludest

arvestatakse praktikas maha mh mõistlike eluaseme ja transpordikuludena ka eluasemelaenu-

ja autoliisingumaksed, lisaks toidukulud jm esmavajalikud kulud, ei saa lävendi tõstmist pidada

ebamõistlikuks, kui praegu saaksid riigi õigusabi nõuda ka majanduslikult nn keskklassi

kuuluvad inimesed.

Eesti keskmine palk 2025. aasta IV kvartalis oli 2155 eurot (https://stat.ee/et/avasta-

statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk). See teeb keskmiseks

netopalgaks ca 1744 eurot. Keskmine üürihind Tallinnas on 14,6 eurot m2 kohta

(https://www.city24.ee/real-estate-news/uurihinnad-tallinnas), mis tähendaks nt 50 m2 suuruse

korteri üüriks 730 eurot, millele lisanduvad kõrvalkulud. Keskmise liisingu abil soetatud

sõiduki liisingumakse võib sõltuvalt intressimäärast olla vahemikus 400–500 eurot

(https://majandus.postimees.ee/7801111/puust-ja-punaseks-mis-vahe-on-autolaenul-ja-

liisingul), millele lisanduvad kindlustusmaksed ja kulud kütusele. Konservatiivse hinnangu

korral kuluks korterit üürival ja sõidukit liisival keskmisel isikul üksnes eluasemele ja

transpordile vähemalt 1000 eurot kuus, mis tähendab, et RÕS § 7 lg 1 p 4 järgi arvesse minev

sissetulek oleks 1400 eurot (2x700). Arvestades, et keskmise kvaliteetse õigusabi tunnitasu oli

juba 2022. aastal 150 eurot (https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/0aa2f345-8192-

412b-8d82-ef41b319a318/content, lk 13), võib inflatsiooni arvestades see tunnitasu ületada

2026. aastal 200 eurot. See tähendab, et hüpoteetilise keskmise isiku hüpoteetilise vaidluse

peaks saama lahendatud 7 tunniga (1400/200). Selle ajaga on triviaalsest kohtuvaidlusest juba

veidi keerukamas vaidluses esindamine ebatõenäoline. Kui panna sinna arvestusse toidukulud

ka juurde, siis ei jääks keskmise palgaga inimesel enam midagi alles.

Muudatuse tulemusena väheneks isikute ring, kel on õigus riigi õigusabile ja kes peaksid oma

esindajakulud ise kandma. Selliselt vähendatakse eelduslikult kohtute koormust mh

põhjendamatute nõuete esitamiseks ja riigi kulutusi riigi õigusabile. Arvestades riigi õigusabi

eelarve pingelisust ja riigi õigusabi osutavate advokaatide suhteliselt väikest ringi, saab riigi

õigusabi raha kasutada eelduslikult tõhusamalt nende heaks, kellele seda päriselt vaja.

Soodustada tuleks õigusabikulude kindlustuse olemasolu keskklassi kuuluvate isikute

ettenägematute õigusabikulude katteks.

7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatused (eelnõu § 23)

1) Paragrahvi 17 lõikes 3 (eelnõu § 23 p 1) asendada sõna „lahendab“ sõnadega „võib

lahendada“ ning lõige 4 jätta välja.

Selgitus: Muudatus võimaldab ringkonnakohtul ise paindlikult otsustada, kas lihtmenetluse

asju lahendab kohtunik üksi või tehakse seda kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Muudatus on

vajalik mh ka selleks, et ringkonnakohtule ei pruugi alati olla äratuntav, et tegu on

lihtmenetluse asjaga või kui see on vaieldav. Absurdne oleks, aga eelnõu sõnastuse järgi ei saa

välistada, et oluliseks menetlusnormi rikkumiseks oleks, kui lihtmenetluse asja lahendab ühe

kohtuniku asemel ka ekslikult kolm.

2) Paragrahvi 59 täiendada lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Igaüks võib tutvuda jõustumata kohtuotsusega ja kohus võib selle samadel alustel

jõustunud kohtuotsusega täielikult või osaliselt avalikustada, kui kohus ei ole sellele

juurdepääsu piiranud. Hagita asja lõpplahendiga võib tutvuda ja selle avalikustada kohtu loal.“

Selgitus: Paragrahvi 59 lõike 21 lisamine seadusse peaks aitama kõrvaldama pikaajalise

vaidluse ja kahtlused ja pressiesindajate ebakindluse, kas tsiviilasjas saab jõustumata

kohtulahendit avalikustada ja annab selleks võimaluse. Seda regulatsiooni on oodatud aastaid.

Sätte järgi eristatakse otsuseid hagiasjades, mis põhimõtteliselt on avalikud, kuid kohus võib

juurdepääsu ja avalikustamist piirata, ning hagita asjades (nt eestkoste, lapsega suhtlemine),

kus kohus peab lahendi avalikustamise eraldi otsustama. Avalikustamisel lähtutakse jõustunud

kohtulahendi avalikustamise piirangutest (TsMS § 462).

3) Paragrahvi 150 lõige 32 tunnistada kehtetuks.

Selgitus: Paragrahvi 150 lõike 32 kehtetuks tunnistamisega kaob seadusest erisus Riigikohtule

esitatud kaebuse kohta selle rahuldamisel, st makstud lõiv jääks riigile ka kaebuse rahuldamisel

ja oleks arvestatud pooltevahelises menetluskulude jaotuses. Muudatus kõrvaldab kautsjoni

lõivuks muutmisel tehtud eksituse ja see suurendab mõningal määral riigitulusid kohtusüsteemi

ülalpidamiseks.

4) Paragrahvi 179 lõike 3 esimeses lauses asendada number „100“ numbriga „500“.

Selgitus: Paragrahvi 179 lõike 3 muutmisega tõstetakse riigi kasuks menetluskulude

väljamõistmisel selle vaidlustamise piirmäära 100 eurolt 500 eurole. Muudatus peaks kaebusi

mõnevõrra vähendama ja kohtu ressurssi kokku hoidma.

5) Paragrahvi 182 lõike 2 punktis 1 asendada sõna „kahekordset“ sõnaga “kolmekordset“.

Selgitus: Paragrahvi 182 lõike 2 punkti 1 muutmisega tõstetakse menetlusabi andmise lävendit

sarnaselt riigi õigusabiga, st menetlusabi ei anta, kui menetluskulude ei ületa eeldatavasti abi

taotleja kolmekordset (praegu kahekordset) keskmist ühe kuu sissetulekut. Arvestades

eluasemekulude ja transpordikulude suurejoonelist mahaarvamist praktikas ja 2025. a

muudatusega ka muude vältimatute kulude hõlmamist p 1 alla, ei tohiks suurem lävend olla

reaalseks takistuseks kohtusse pöördumisel. Menetlusabi ei peaks saama keskmise

sissetulekuga inimesed reeglina, aga praegune regulatsioon tegelikult sinna viinud on. Samas

mingil määral hoiab muudatus eelduslikult ära asjatuid kohtusse pöördumisi ja suurendab riigi

tulusid enam makstava riigilõivu näol. Näidetega vt p 6 riigi õigusabi seaduse analoogset

muudatusettepanekut.

6) Paragrahvi 186 lõige 5 muuta ja sõnastada järgmiselt:

„(5) Kohus kontrollib menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit esmajoones üksnes taotluse

alusel. Kui kohtul on kahtlusi esitatud andmete õigsust või täielikkuse osas, ta nõuda esitatud

andmete põhistamist või täiendavate dokumentide ja andmete esitamist või nõuda teistelt

isikutelt või asutustelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet taotleja ja temaga koos elavate

perekonnaliikmete majandusliku seisundi või maksevõime kohta. Järelepärimisele tuleb vastata

kohtu määratud tähtaja jooksul.“

Selgitus: Paragrahvi 186 lõike 5 muutmise mõte on lihtsustada menetlusabi määramist ja

vähendada selleks kuluvat ressurssi, st tõhustada menetlust. Senise praktika järgi kontrollib

kohus reeglina kõiki menetlusabi taotleja esitatud andmeid oma varalise seisu kohta üle, st

sisuliselt lähtub eeldusest, et need on valed. See on massiivne lisatöö kasvõi juba pankadele ja

registritele päringute tegemise näol, et veenduda, et pangakontosid kas ei ole või need on

tühjad. Täienduse järgi eeldatakse, et esitatud andmed on õiged ja kohus saab neist menetlusabi

andmise otsustamisel lähtuda. See ei tähenda, et kohus ei võiks neid üle kontrollida, kuid selleks

peaks olema ka mingi kahtlus. Kui kohtule saab siiski teatavaks valeandmete esitamine, tuleb

sellele ka karmilt reageerida ja menetlusabi andmine vajadusel tühistada.

7) Paragrahvi 237 lõike 1 esimest lauset täiendada pärast sõna „eelmenetluses“ sõnadega

„pärast asja lahendamiseks oluliste vaidlusaluste asjaolude väljaselgitamist“.

Selgitus: Paragrahvi 237 lõike 1 muutmise mõte on täpsustada erinevaid menetluse faase ja

piirata asjatut tõenditega menetluse ülekoormamist. Kohtu asi on anda pooltele mõistlik

tähtaeg tõendite esitamiseks eelmenetluses, kuid alles faasis, kui asjasse puutuvad

vaidlusalused asjaolud on pooltega koostöös fikseeritud ja selge, mille kohta kes peab tõendeid

esitama. Nii kontsentreeritakse menetlust ja keskendutakse olulisele. Muudatus tagab pooltele,

et nad saavad oma tõendeid esitada ega pea seda tingimata tegema enne, kui menetluse ese

paigas.

8) Paragrahvi 244 täiendada lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Eeltõendamismenetluse võib algatada ka kostja isiku või andmete kindlakstegemiseks,

kui hagejal puudub selleks muu mõistlik võimalus.“

Selgitus: Paragrahvi 244 täiendamise eesmärk on tuua ka seaduses selgelt välja praktikas juba

kinnistunud võimalus teha eeltõendamismenetluse käigus kindlaks kostja isikut, kui hagejal

seda muul viisil teha ei õnnestu. Praktikas on selliseks juhuks olnud esmajoones solvavate

internetikommentaaride kirjutajate andmete kindlakstegemine (vt ka RKTKm 2-21-5736).

9) Paragrahvi 3111 lõike 51 esimene lause muuta ja sõnastada järgmiselt:

„Kui äriühingule ei ole võimalik menetlusdokumente kätte toimetada infosüsteemis, muu

hulgas kuna seda ei õnnestu kätte toimetada infosüsteemi kaudu, või muul viisil elektrooniliselt

juhatuse liikmetele või äriühingu muudele esindajatele, saadab kohus menetlusdokumendid

äriregistrisse kantud elektronpostiaadressil.“

10) Paragrahvi 317 lõike 11 esimest lauset täiendada pärast sõnu „elektrooniline

kättetoimetamine“ sõnadega „muu hulgas esindajatele“.

Selgitus: Paragrahvi 3111 lõike 51 ja § 317 lõike 11 täiendamine täpsustab äriühingule ja muule

juriidilisele isikule menetlusdokumendi elektroonilise kättetoimetamise eeldusi ning püüab luua

parema seose eri aegadel seadusse lisatud erineva loogikaga kättetoimetamise sätete vahel (vt

selle kohta nt RKTKm 2-23-1662). Muudatuse järgi tuleks enne registriaadressile meili

saatmist püüda siiski toimetada äriühingule dokument kätte elektrooniliselt juhatuse liikmete

kaudu, nagu näeb ette ka § 318 lg 2. Sama puudutab avaliku kättetoimetamise eeldusi § 317 lg

11 järgi, st ka avaliku kättetoimetamise eeldusena tuleb püüda dokumenti kätte toimetada

juhatuse liikmetele, vähemasti elektrooniliselt.

11) Paragrahvi 363 täiendada lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Tõendeid tuleb hagiavaldusele lisada üksnes niivõrd, kui need on vajalikud hagiavalduse

mõistmiseks või kui võib eeldada mingi olulise asjaolu kostjapoolset vaidlustamist. Muus osas

tuleb hagis nimetada tõendid, mida hageja oma väidete kinnitamiseks saab esitada, kui kostja

neile väidetele vastu vaidleb.“

Selgitus: Paragrahvi 363 lõike 51 eesmärk on piirata kohtumenetluses tavaks kujunenud

koormamist n-ö igaks juhuks asjassepuutumatute tõenditega või tõenditega asjaolude kohta,

mille üle pooled ei vaidle. Hagiga tuleb tõendid esitada vaid niivõrd, kui asja mõistmiseks vaja,

nt tuleks esitada leping, mille rikkumise üle vaidlus käib. Muus osas piisab tõendite hagis

nimetamisest. Tõendeid saab hageja esitada eelmenetluses pärast seda, kui on selgunud, millele

kostja vastu vaidleb.

12) Paragrahv 383 lõige 11 muuta ja sõnastada järgmiselt:

„(11) Kohus tagab rahalise nõudega hagi üksnes juhul, kui antakse tagatis vähemalt 5 protsendi

ulatuses nõudesummalt, kuid mitte vähem kui 500 euro ja mitte rohkem kui 100 000 euro

ulatuses. Kui hagi tagamise korras taotletakse kostja aresti või elukohast lahkumise keelamist,

antakse tagatis mitte vähem kui 5000 euro ja mitte rohkem kui 100 000 euro ulatuses.“.

Selgitus: Paragrahvi 383 lõike 11 muutmise eesmärk on tagada hagi tagamisega seonduda

võivate kahju hüvitamise nõuete rahuldamine suuremas ulatuses tagatiste arvel ning piirata ka

n.ö igaks juhuks hagi tagamist. Sätte järgi suurendatakse rahalise nõudega hagi tagamiselt

makstava tagatise miinimumsummat 32 eurolt 500-le ning maksimumsummat 32 000 eurolt

100 000 eurole. Isikuvabadust piiravate meetmete nagu arest või elukohast lahkumise keeld

rakendamiseks tuleb hagejal anda tagatis minimaalselt 5000 euro ulatuses ja maksimaalselt

100 000 euro ulatuses.

13) Paragrahvi 392 täiendada lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Eelmenetluses selgitab kohus asja lahendamisel kohalduvaid õigusnorme, poolte

tõendamiskoormist, selgitab välja asjas tähendust omavad vaidlusalused asjaolud ja annab

pooltele tähtaja tõendite esitamiseks nende kohta. Kohus selgitab pooltele üheselt arusaadavalt,

millal eelmenetlus lõpeb ja uusi väiteid ega tõendeid enam esitada ei saa.“

Selgitus: Paragrahvi 392 lõike 6 lisamise mõte on eelmenetluse olulisi ülesandeid ja kohtu

selgitamiskohustust selgemalt kirjeldada. Oluline on, et kohus selgitaks pooltele asja

lahendamisel kohalduvaid õigusnorme, vaidlusaluseid asjaolusid ja nende tõendamiskoormust

ning tagaks pooletele tähtaja tõendite esitamiseks. Täpsustatud on, et pooled peavad igal ajal

aru saama, mis menetluse faasis ollakse ja millal lõpeb võimalus esitada uusi faktiväiteid või

tõendeid. Säte aitab tagada menetluse parema struktureeritusse ja seega eelduslikult ka kiirema

ja kvaliteetsema asja lahendamise.

14) Paragrahvi 394 täiendada lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Tõendeid tuleb vastusele lisada üksnes niivõrd, kui need on vajalikud vastuse

mõistmiseks või hageja väidete ümberlükkamiseks. Muus osas tuleb vastuses nimetada tõendid,

mida kostja oma väidete kinnitamiseks võib esitada, kui hageja neile väidetele vastu vaidleb.“

Selgitus: Paragrahvi 394 lõige 21 eesmärk sama mis hagi puhul (§ 363 lg 51), et menetlust ei

koormataks üles asjakohatute ja vaidlusaluseid asjaolusid mittepuudutavate tõenditega.

15) Paragrahv 415 lõige 2 (eelnõu § 23 p 28) muuta ja sõnastada järgmiselt:

„(2) Kaja võib esitada tagaselja otsuse kättetoimetamisest alates 15 päeva jooksul. Kui

tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 15 päeva jooksul alates päevast,

kui kostja sai tagaseljaotsusest teada.“

Selgitus: Paragrahvi 415 lõike 2 muutmisega lühendatakse kaja esitamise tähtaega 30 päevalt

15-le, kiirendades selliselt menetlust. Tähtaeg peaks olema piisav oma soovi väljendamiseks

menetlus kajaga taastada. Muudatus asendaks eelnõus pakutud § 415 lg 2 muudatust (eelnõu

§ 23 p 28), mis säilitaks 30 päevase liigpika tähtaja.

16) Paragrahv 423 lõike 1 punkt 13 muuta ja sõnastada järgmiselt:

„13) asi ei allu kohtule või kohus ei ole muul põhjusel pädev asja lahendama.“

Selgitus: Paragrahvi 423 lõike 1 punkti 13 muutmisega täpsustatakse üheselt, et ka

(rahvusvahelise) kohtualluvuse puudumine on hagi läbivaatamata jätmise aluseks.

17) Paragrahvi 437 täiendada punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) ilmneb asjaolu, mille arvestamata jätmisel otsuse tegemisel tehtaks

apellatsioonimenetluses tõenäoliselt teistsugune otsus;“

Selgitus: Paragrahvi 437 punktiga 21 täiendamise mõte on muuta menetluse uuendamine

paindlikumaks, võimaldades menetlus taastada ka n-ö viimasel hetkel asjaolu ilmnemisel,

millele küll ei võiks enam tugineda maakohtus, kuid millele saaks tugineda tõenäoliselt

ringkonnakohtus, mis võiks olla aluseks maakohtu otsuse tühistamisele. Muudatuse eesmärgiks

on menetlusökonoomia.

18) Paragrahvi 475 lõike 1 punkt 153 tunnistada kehtetuks.

Selgitus: Paragrahvi 475 lõike 1 punkti 153 väljajätmisega ei peaks kohus tegelema enam

täitemenetluse aegumise tõttu lõpetamise taotlustega. Need taotlused lahendaksid täiturid.

Muudatus on seotud allpool pakutud täitemenetluse seadustiku muudatustega.

19) Paragrahvi 481 lõiget 11 täiendada punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) korteriomandite või kaasomandi valitsemisest tulenevad rahalised nõuded“.

Selgitus: Paragrahvi 481 lõike 11 punktiga 4 täiendamise eesmärk on tuua selgelt välja, et

maksekäsu kiirmenetluses saab esitada ka korteriomandite või kaasomandi valitsemisest

tulenevaid rahalisi nõudeid.

20) Paragrahvi 484 lõike 2 punktis 3 ja § 485 lõikes 1 asendada sõnad „15 päeva jooksul,

makseettepaneku välismaal kättetoimetamise korral 30 päeva jooksul“ sõnadega „20

päeva jooksul“.

Selgitus: Paragrahvi 484 lõike 2 punkti 3 ja § 485 lõike 1 muutmisega ühtlustatakse

makseettepanekule vastuväite esitamise tähtaeg siseriikliku (15 päeva) ja välisriigis (30 päeva)

kättetoimetamise puhul, vältimaks vajadust iga kord hinnata, kumma juhtumiga on tegu,

lihtsustades nii tööprotsessi. Muutunud maailmas ja tehnoloogiliste lahendustega ei ole

tähtaegade eristamine enam mõistlik, pealegi on elektroonilise kättetoimetamise puhul juhuslik,

kus saaja parasjagu viibib ega peaks mõjutama vastuväite esitamise tähtaega. Ühtseks

tähtajaks on pakutud 20 päeva.

21) Paragrahvi 4842 esimeses lauses asendada number „20“ numbriga „50“.

Selgitus: Paragrahvi 4842 esimese lause muutmisega suurendatakse maksekäsu menetluse

fikseeritud menetluskulude hüvitamise määra 20 eurolt 50-le, viies selle tegelikkusega rohkem

kooskõlla ja arvestades vahepeal toimunud inflatsiooni.

22) Paragrahvi 486 lõige 3 tunnistada kehtetuks.

Selgitus: Paragrahvi 486 lõike 3 väljajätmise tingib korteriomandiasjadest ja

kaasomandiasjadest tulenevate rahaliste nõuete menetlemine hagimenetluses, mitte hagita

menetluses (vt muudatusettepanek allpool).

23) Paragrahvi 489 täiendada lõikega 23 järgmises sõnastuses:

„(23) Kui avaldaja ja võlgnik on tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude kohta kohtule esitanud

kirjaliku avalduse võla tasumiseks osade kaupa ning lisanud avaldusele maksegraafiku

makseettepanekus märgitud võla tasumiseks, antakse see lahendamiseks kohtunikule, kes

hindab muu hulgas tarbijakrediidile seaduses sätestatud nõuete järgimist ja otsustab

maksegraafiku kinnitamise kohtuliku kompromissi kinnitamise reeglite järgi.“

Selgitus: Muudatus peaks kaitsma tarbijat ebaseaduslikel tingimustel sõlmitud nn

kompromisside eest maksegraafikute kaudu, et neid tuleks vaadata sisuliselt maakohtus.

24) Paragrahvi 489 lõige 5 muuta ja sõnastada järgmiselt:

„(5) Maksekäsus tuleb võlgnikule selgitada, et ta võib kuni 20 päeva jooksul alates päevast, kui

ta sai maksekäsu täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada, esitada maksekäsule vastuväite.“

25) Paragrahv 4891 muuta ja sõnastada järgmiselt:

„§ 4891. Vastuväite esitamine maksekäsule

(1) Maksekäsule või selle osale võib võlgnik esitada 20 päeva jooksul maksekäsu alusel

täitemenetluse alustamisest teadasaamisest vastuväite maakohtule. Vastuväiteks maksekäsule

loetakse ka hilinemisega esitatud vastuväide makseettepanekule, mis esitatakse enne

maksekäsule vastuväite esitamise tähtaja möödumist.

(2) Vastuväite võib esitada maksekäsule lisatud blanketil või muus vormis. Vastuväite

põhjendamine ei ole vajalik.

(3) Kohus teatab avaldajale vastuväitest ja selle esitamise ajast.

(4) Vastuväite esitamisel kaotab maksekäsk kehtivuse ja asi antakse menetlemiseks

hagimenetluses käesoleva seadustiku §-des 486 ja 487 sätestatud korras. Maksekäsu alusel

algatatud täitemenetlus tuleb lõpetada.“

Selgitus: Paragrahvi 4891 (ja sellega seotud § 489 lg 5) muutmisega tehtaks põhimõtteline

muudatus maksekäsu kiirmenetluses, kui kaotatakse senine võimalus esitada maksekäsu

määrusele määruskaebus ja asendatakse see lihtsama võimalusega esitada maksekäsule

vastuväide mh täitemenetluse faasis. Selliselt pöördutakse tagasi seaduse algse regulatsiooni

poole, millega sarnane kord kehtib ka nt Saksamaal. Maksekäsu kiirmenetluse tänane korraldus

on mitmeti probleemne. Euroopa Kohus on seal nõudnud vähemalt osaliselt õigusemõistmist ja

EL direktiividest tulenevate sätete kontrollimist, samas on menetlus olemuslikult formaalne, mis

peaks seda just eristama mh tagaseljaotsuse tegemisest. Maksekäsu kiirmenetlust viivad läbi

kohtunikuabid, kelle pädevuse on Riigikohus välistanud materiaalses mõttes õigusemõistmise

osas ja pidanud seda kohtuniku ainuõiguseks. Praegune määruskaebe kord võimaldab

ringkonnakohtus avada maakohtus formaalselt lahendatud asja sisuliselt. Samas ei võimalda

see asja lõpuni lahendada, kui selgub, et maksekäsk ongi põhjendamatu, vaid maakohus hakkab

asjaga tegelema hagimenetluses. Seetõttu ongi pakutud naasta kahe vastuväite süsteemi juurde,

kus kaebeõigust ei olegi. Võlgnikule antakse senisest oluliselt laiem õiguskaitsevahend

maksekäsu elimineerimiseks vastuväite näol, mille esitamisel liigub asi hagimenetlusse. Kuna

maksekäsu kiirmenetluses esitatakse vähe vastuväiteid, ei muuda see menetlust ebatõhusamaks.

Võlgnike kaitse paraneb, kuna nende võimekus korrektselt põhjendatud määruskaebust esitada

on tihti madal. Menetlus muutub taas formaalsemaks. Kuna võlgnikul säilib ka täitemenetluse

faasis põhjenduseta vastuväite esitamise õigus, saab põhjendada kohtu vähemat kohustust

menetluses asja sisuliselt kontrollida. Muudatus vähendab üksjagu ringkonnakohtu koormust,

kes ei pea maksekäsu kiirmenetlusest tulenevate määruskaebustega enam tegelema. Paragrahvi

489 lõike 5 muudatused on tingitud senise määruskaebe menetluse asendamisest kahekordse

vastuväite esitamise võimalusega.

26) Paragrahvi 496 lõige 4 muuta ja sõnastada järgmiselt:

„(4) Elatisnõudega maksekäsu peale võib võlgnik esitada 20 päeva jooksul alates maksekäsu

kättetoimetamisest vastuväite samadel põhjustel kui vastuväite esitamisel makseettepanekule.

Vastuväite esitamisele ja selle lahendamisele kohaldatakse maksekäsu kohta üldiselt

sätestatut.“

Selgitus: Paragrahvi 496 lõike 4 muutmisega ühtlustatakse elatisnõudega maksekäsu

kiirmenetlus üldise regulatsiooniga, et maksekäsule saab esitada määrusekaebuse asemel

vastuväite.

27) Paragrahvi 534 lõike 5 esimeses lauses asendada number „neli“ numbriga „kümme“.

Selgitus: Paragrahvi 534 lõike 5 muutmisega pikendatakse kinnisesse asutusse esialgse

õiguskaitse korras paigutamise tähtaga neljalt päevalt kümnele. Selliselt välditakse vajadust

viia kohe läbi esialgse õiguskaitse pikendamise menetlust ja hoitakse kokku kohtu ja teiste

asjaosaliste ressurssi ning koormatakse ka isikut uue menetlusega vähem. Kümne päeva jooksul

isiku seisund mitmetel juhtudel stabiliseerub ja ta saab välja lasta.

28) Paragrahvi 540 lõike 1 teist lauset täiendada pärast sõna „kohustusi“ sõnadega „, muu

hulgas panna isikule kohustuse ambulatoorseks raviks“.

29) Paragrahvi 540 täiendada lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kohus võib kinnisse asutusse paigutamise peatada nii paigutamise otsustamisel kui

hiljem.“

Selgitus: Paragrahvi 540 muudatuste eesmärk on seadusse selgelt kirjutada seni

kohtupraktikas tunnustatud võimalus peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine kohe, st

sisuliselt määrata see tingimuslikult, esmajoones ambulatoorse ravi kohustusega.

30) Paragrahv 601 muuta ja sõnastada järgmiselt:

„§ 601. Sunniraha määramine

(1) Kui kohtul on andmeid selle kohta, et andmed, mis seaduse kohaselt tuleb kohustuslikult

registrisse kanda või registripidajale esitada, on esitamata jäetud, teeb kohus määruse, millega

kohustab sunniraha ähvardusel andmete esitamiseks kohustatud isikuid esitama puuduvad

andmed või esitama määruse kohta vastuväite. Kohus võib sunniraha määrata ka muul seaduses

sätestatud juhul.

(2) Kui kohtu määratud tähtaja jooksul kohustust ei täideta ega esitata ka vastuväidet, teeb

kohus sunniraha sissenõudmise määruse (sunnirahamääruse) ja kordab varasemat määrust

andmete esitamise kohta koos uue sunniraha määramise hoiatusega. Kohus toimib sel viisil

seni, kuni kohustus täidetakse või esitatakse määruse kohta vastuväide.

(3) Kui kohtu määratud tähtaja jooksul esitatakse määruse kohta vastuväide, milles toodud

asjaolud vajavad lähemat selgitamist, kutsub kohus vajaduse korral asjaosalised välja asjaolude

selgitamiseks.

(4) Kui kohus peab esitatud vastuväidet põhjendatuks, ei määrata sunniraha.

(5) Kui vastuväide ei ole põhjendatud, teeb kohus sunnirahamääruse ja uue määruse kohustuse

täitmise kohta. Uues määruses ettenähtud tähtaeg ei hakka kulgema enne määruse peale

määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist.

(6) Kui korduvale määrusele esitatakse põhjendatud vastuväide, võib kohus ühtlasi tühistada

varem tehtud sunnirahamääruse või sunniraha vähendada, kui see on põhjendatud.

(7) Sunniraha määramisel jätab kohus määruses ka menetluskulud asjaosaliste kanda.

(8) Sunnirahamääruse peale võib trahvitud isik esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebuse kohta ei saa Riigikohtule edasi kaevata.“

Selgitus: Paragrahv 601 on sõnastatud uuesti, kui registripidaja poolt andmete esitamise

tagamiseks kasutatav rahaline sunnivahend on läbivalt reguleeritud sunnirahana, mitte

(karistusliku) trahvina, nagu praegu on ebakorrektselt sõnastatud sunniraha trahvina.

Trahvimine peaks pealegi juba põhiseadusest tulenevalt olema kohtuniku, mitte kohtunikuabi

pädevuses.

31) Paragrahvi 613 lõige 1 punkt 1 muuta ja sõnastada järgmiselt:

„(1) Kohus lahendab hagita menetluses:

1) korteriomaniku või korteriühistu avalduse alusel asja, mis tuleneb korteriomandist ja

korteriomandi eseme valitsemisest ning puudutab korteriomanike omavahelisi õigusi ja

kohustusi ning korteriomanike ja korteriühistu vahelisi õigusi ja kohustusi, välja arvatud

rahalised nõuded korteriomanike või korteriühistu vastu ja nõue, mis korteriomandi- ja

korteriühistuseaduse § 33 järgi on esitatud korteriomandi võõrandamise kohustamiseks;“

Selgitus: Paragrahvi 613 lõike 1 punkt 1 muutmisega välistatakse hagita menetlusest rahalised

nõuded korteriomanike või korteriühistu vastu, esmajoones kommunaalmaksete sissenõudmise

asjad, mis suunatakse tagasi hagimenetlusse. Selliselt tõhustatakse ja kiirendatakse nende

asjade lahendamist ning hoitakse kokku kohturessurssi. Esiteks ei ole vaja kaasata teisi

korteriomanikke, teiseks ei kohaldu uurimispõhimõte ja kolmandaks saab kohus hagile

vastamatajätmisel teha tagaseljaotsuse.

32) Jätta välja eelnõu § 23 punkt 36 (§ 631 lõike 1 täiendamine punktiga 7) ning muuta

paragrahvi 637 lõike 1 punkt 6 ja sõnastada see järgmiselt:

„6) apellatsioonkaebus on esitatud väidete alusel ilmselgelt edulootuseta;“.

Selgitus: Paragrahvi 637 lõike 1 punkti 6 muutmisega laiendatakse oluliselt ringkonnakohtu

õigust keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest. Praegu võib keelduda

apellatsioonkaebuse menetlemisest vaid siis, kui kaebust ei saaks tõenäoliselt rahuldada, kui

ka kaebaja väited oleks õiged. Muudatus võimaldab ringkonnakohtul hinnata menetlusse

võtmisel kaebust vaid selle väidete alusel ja keelduda perspektiivitu kaebuse menetlemisest.

Selliselt hoitakse kokku oluliselt ringkonnakohtu ressurssi. Välja tuleks jätta eelnõuga pakutud

§ 637 lg 1 p 7 täiendus, sest see ei peaks jääma kõrvuti senise p-ga 6, millest tekiks segane

dubleerimine.

8. Riigivastutuse seaduse muudatused (eelnõu § 20)

Väljendame muret ka eelnõus pakutud riigivastutuse seaduse § 17 lõike 1 muutmise üle (eelnõu

§ 20), kus soovitakse kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamise taotluse adressaadina edaspidi

näha Justiits- ja Digiministeeriumi asemel näha kohtute nõukogu. Ühtpidi tundub muudatus

loogiline, kui kohtute haldamine läheb üle kohtute nõukogule ja kohtuhaldusteenistusele.

Samas ei ole kohtute poolne kahju hüvitamise mehhanism üleüldse seaduse tasandil ette nähtud

ega läbi mõeldud. Ei saa nõustuda käsitlusega, kus võimalikud kahju hüvitised tuleb katta

kohtusüsteemi eelarvest, st kohtute arvel, ilma et selleks oleks ette nähtud vastavat reservi või

tasandusmehhanismi. Halvemal juhul võib see viia kohtute tegevuse halvamiseni ja

õigusemõistmisse sekkumiseni.

9. Vangistusseaduse muudatused (eelnõu § 26)

Jätta vangistusseaduse muudatused (eelnõu § 26) eelnõust välja.

Selgitus: Riigikohtunike valdav enamus ei toeta kinnipeetavatele tervishoiuteenuste

osutamisega seotud vaidluste toomist halduskohtute pädevusest maakohtute pädevusse.

Riigikohtus oli seda tüüpi kaebuste lahendamiseks pädev kohus mitmeid aastaid vaidluse all,

kuid lõpuks leidis üldkogu, et põhjendatud on selliseid asju lahendada halduskohtus (vt

RKÜKm 3-21-30/19), kuna tegu on kompleksse õigussuhtega, mille baas on avalikus õiguses,

kuna tervishoiuteenust osutatakse kinnipeetavatele avalikõiguslikus suhtes. Halduskohtutel on

kujunenud praktika ja kompetents selliste kaebuste lahendamisel. Tervishoiuteenustega seotud

vaidluste toomine koormaks maakohtuid, lisaks või tekkida vaidluste jaotamise vajadus, kuna

tihti on kinnipeetaval etteheiteid ka nt ravi võimaldamata jätmisele.

Seega puudub vajadus kõigi pakutud vangistusseaduse muudatuste tegemiseks. Alternatiiv

oleks selgelt sätestada selliste vaidluste olemine halduskohtute pädevuses. Samas on senine

praktika sellest lähtunud ja hädavajadus selleks puudub.

10. Võimalikud kohtumenetlusi tõhustavad muudatused teistes seadustes

10.1. Täitemenetluse seadustiku muutmine

Tarbijakrediidist tulenevad nõuded

1) Paragrahvi 24 lõiget 3 täiendatakse punktiga 61 järgmises sõnastuses:

„61) viide võlgniku õigusele esitada põhjendamist mittevajav vastuväide

tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes esitatud maksekäsule 20 päeva jooksul alates

maksekäsu täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest vastavalt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 4891 lõikele 1;“

Selgitus: Muudatus on vajalik, kui TsMS § 4891muudetakse Riigikohtu pakutud viisil. Kuna

tarbijakrediidist tulenevale maksekäsule saab esitada vastuväite veel täitemenetluses, tuleb

võlgniku sellele õigusele ka eraldi tähelepanu juhtida.

2) Paragrahv 221 lõige 11 ja lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1

punktides 18-191 nimetatud täitedokumentide puhul, samuti tarbijakrediidilepingust tulenevas

nõudes tehtud maksekäsu puhul ning tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes tehtud

tagaseljaotsuse puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik

vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul, välja arvatud

tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes tehtud maksekäsu puhul ning tarbijakrediidilepingust

tulenevas nõudes tehtud tagaseljaotsuse puhul, lubatud üksnes siis, kui alus, millel need

põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.“

Selgitus: Muudatus aitaks kõrvaldada sätte võimalikku vastuolu Euroopa Kohtu tõlgendusega,

eeldusel, et maksekäsu kiirmenetlus jääb endiselt formaliseeritud menetluseks, kus ei

kontrollita tõendeid. Nimelt on Euroopa Kohus tõlgendanud direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste

tingimuste kohta tarbijalepingutes selliselt, et kui riigisiseste õigusnormidega antakse

maksekäsu tegemise pädevus ametnikule, kes ei ole kohtunik, ei ole see direktiiviga vastuolus

juhul, kui kohtulik kontroll ebaõiglaste tingimuste puudumise üle lepingus on ette nähtud kas

maksekäsu täitmise staadiumis või vastulause esitamise korral. Siiski tuleb silmas pidada, kui

et kui niisugune kontroll on võimalik ainult vastulause staadiumis ja kui tarbijaid heidutatakse

niisugust vastulauset esitamast, esineb siiski vastuolu direktiiviga (EKo 20.09.2018, C-448/17,

p-d 50, 51 ja 54). Seega aitaks maksekäsu täitmise staadiumis vastuväite (sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi) esitamine. Lisaks on Euroopa Kohus märkinud, et direktiiviga

93/13/EMÜ oleks vastuolus see, kui kohtuotsuse seadusjõud oleks kohtulahenditel, millest ei

nähtu, et kohtulik kontroll ebaõiglaste tingimuste puudumise üle on toimunud (EKo 07.11.2024,

C 178/23, p 38). Nii direktiivi 93/13/EMÜ kui ka direktiivi 2008/48/EÜ eesmärk on

kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamine, seega võib Euroopa Kohtu seisukohta laiendada ka

direktiivile 2008/48/EÜ. Muudatuse vajalikkust vähendab see, kui võimaldada esitada

maksekäsule kahekordne vastuväide (TsMS § 4891 muutmine), kuid tagaseljaotsuse puhul

probleem säiliks.

Alghinna vaidlustamine

3) Paragrahvi 74 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Hinna vaidlustamise korral määrab kohtutäitur uueks hindamiseks eksperdi.“

4) Paragrahvi 74 lõike 9 esimeses ja kolmandas lauses asendatakse sõna „kohtu“ sõnaga

„kohtutäituri“.

Selgitus: Kehtiva regulatsiooni järgi peab täitur pöörduma arestitud asja hinna määramise

vaidlustamisel kohtu poole, kelle ainus roll on määrata ekspert. Muudatusega viiakse eksperdi

määramise menetlus kohtust välja ja antakse kohtutäituri enda korraldada, kuna tegu ei ole

õigusemõistmisega. Muudatus vähendab mõnevõrra kohtu koormust.

Täitedokumendist tulenevate nõuete aegumine

5) Paragrahvi 481 lõike 1 punktist 2 jäetakse välja sõna „ja“ ning lõikest 1 jäetakse välja punkt

3.

6) Paragrahvist 501 jäetakse välja lõiked 4 ja 5.

7) Paragrahv 2231 tunnistatakse kehtetuks.

Selgitus: Paragrahvi 481 lõike 1 muutmise ning § 501 lõigete 4 ja 5 ja § 2231 kehtetuks

tunnistamisega antakse täitemenetluse lõpetamine nõude täitmise aegumise tõttu täituri

pädevusse ka siis, kui sissenõudja vaidleb lõpetamisele vastu. Tegemist ei ole reeglina keerulise

õigusvaidluse lahendamisega, vaid üksnes tähtaegade arvutamisega, mis ei pea tingimata

olema kohtu pädevuses. Kohtusse jõuaks vaidlus aegumise üle üksnes kaebuse kaudu täituri

otsusele. Muudatusega hoitakse kokku kohturessurssi ja kiirendatakse aegumisvaidluse

lahendamist.

10.2. Pankrotiseaduse muutmine

Pankrotiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) Paragrahvi 10 lõige 7 ja § 13 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks ning § 17 lõike 1 esimesest

lausest jäetakse välja sõnad „või võlgnik, võlausaldaja või ajutine haldur seda taotleb“.

Selgitus: Paragrahvi 10 lõike 7 ja § 13 lõike 5 väljajätmisega ning § 17 lõike 1 muutmisega

jäetakse kohtu otsustada, kas vaadata pankrotiavaldus läbi kohtuistungil, st avaldaja ei saa

istungit taotleda. Selliselt saab kohus paindlikult otsustada pankrotiavalduse lahendamise viisi

ja lahendada avaldus tõhusamal viisil.

2) Paragrahvi 32 lõikest 2 jäetakse välja teine lause.

Selgitus: Paragrahvi 32 lõikest 2 teise lause väljajätmisega piiratakse määruskaebuse

Riigikohtule esitamise võimalust, kui pankrotiavaldus jäetakse rahuldamata. See tõhustab

menetlust ja toob kiirema lahenduse, kui alama astme kohtute arvates ei ole pankroti

väljakuulutamine põhjendatud. Võlausaldaja saab oma nõuded panna maksma

kohtumenetluses. Lisaks ei ole välistatud asjaolude muutumisel uue pankrotiavalduse

esitamine.

3) Paragrahvi 841 lõike 3 punktid 6 ja 7 tunnistatakse kehtetuks.

Selgitus: Paragrahvi 841 lõike 3 punktide 6 ja 7 kehtetuks tunnistamisega võimaldataks

pankrotimenetluses halduri ja ajutise halduri ja toimkonna tasude ja kulude

kindlaksmääramisel kasutada kohtujuristi. Tegemist ei ole sisulise õigusemõistmise

küsimusega, mis tuleb reserveerida kohtunikule. Muudatus võimaldab tööd paindlikumalt

korraldada ning säästa kohtuniku ressurssi olulisemate ja keerulisemate küsimuste jaoks. Kas

seda tegelikult kasutatakse, jääb kohtute otsustada.

4) Paragrahv 1003 lõike 4 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) nõue, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga või täitemenetluse seadustiku § 2 lõike

1 punkti 6 või 61 kohaselt täitedokumendiks oleva vahekohtu lahendiga, välja arvatud

tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes tehtud maksekäsk ning tarbijakrediidilepingust

tulenevas nõudes tehtud tagaseljaotsus mille põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks

kontrollinud, kas krediidiandja on enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist hinnanud tarbija

krediidivõimelisust vastavalt võlaõigusseaduse § 4034 lg-tele 2–4;“

Selgitus: Muudatus aitab kõrvaldada sätte võimalikku vastuolu Euroopa Kohtu tõlgendusega,

mille järgi peab liikmesriigi kohus hindama kohe, kui talle on teada selleks vajalikud asjaolud,

kas krediidiandja on täitnud direktiivi 2008/48/EÜ artiklis 8 sätestatud kohustuse. Artiklid 8

ja 23 kohustavad liikmesriigi kohut omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja

lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, mis on ette nähtud selle direktiivi

artiklis 8 (EKo 05.03.2020, C-679/18, p-d 23 ja 46). Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et

direktiivi 93/13 art 6 lg-ga 1 ja art 7 lg-ga 1 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad

ette, et füüsiliste isikute pankrotimenetluses on nõuete nimekiri pärast seda, kui kohus on selle

nimekirja heaks kiitnud, ilma et ta oleks käsitlenud asjasse puutuva lepingu tingimuste

võimalikku ebaõiglust, ja pankrotikohtus on menetlust alustatud, viimati nimetatud kohtu jaoks

siduv, mistõttu ei saa ta hinnata, kas sellise krediidilepingu tingimused, millel põhineb sellesse

nimekirja kantud nõue, on ebaõiglased (EKo 03.07.2025, C 582/23, p 58). Lisaks on Euroopa

Kohus märkinud, et direktiiviga 93/13/EMÜ oleks vastuolus see, kui kohtuotsuse seadusjõud

oleks kohtulahenditel, millest ei nähtu, et selline kontroll on toimunud (EKo 07.11.2024, C

178/23, p 38). Nii direktiivi 93/13/EMÜ kui ka direktiivi 2008/48/EÜ eesmärk on

kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamine, seega võib neid seisukohti laiendada ka direktiivile

2008/48/EÜ.

10.3. Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse muutmine

Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 6 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „usaldusisikule tasu

ja kulutuste hüvitise määramise,“.

Selgitus: Paragrahvi 6 lõike 3 muudatuse järgi saaksid kohtujuristid õiguse määrata füüsilise

isiku maksejõuetuse menetluses usaldusisiku tasu ja kulutuste hüvitist, võimaldades vabastada

kohtuniku ressurssi sisulisemate otsustuste peale. Paljuski ons ee tasu standardiseeritud. Tasu

määramine ei ole kitsas mõistes õigusemõistmine, mida peaks tegema kohtunik.

10.4. Notari tasu seaduse muutmine

Notari tasu seaduse §-d 402 tehakse järgmised muudatused:

1) Lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Taotlus notari tasu maksmisest vabastamiseks esitatakse 10 päeva jooksul pärast notarilt

arve saamist Notarite Kojale.“

2) Lõige 6 tunnistatakse kehtetuks.

Selgitus: Notari tasu seaduse § 402 muudatustega viidaks kohtust välja menetlus notari tasust

vabastamiseks majanduslikel põhjustel, kuna sellel puudub kohtumenetlusena nii seos kui

põhjendus. Pakutud on asjade lahendamine anda Notarite Kojale, kelle otsuseid saaks

vaidlustada halduskohtus. Arvestades eesseisvat tõenäolist notari tasude tõusu vähendab

muudatus mõningal määral maakohtute koormust ja annab ressursisäästu. Lisaks muule

viidatakse sättes linnakohtule, mida ta ammu enam pole.