“EESTI EEST! SURMANI”
Treatment
Üksik kajakas triivib pilvitu taeva all. Kevadiselt värske, kuid veel jahedavõitu hommik sätendab lainetel ja tasane tuul paneb katuste kohal lehviva sini-must-valge tagasihoidlikult viipama. Merel hulbib armas luigepaar ja kaugemal valendavad juba esimesed uljad purjekesed. Idülli sekkub järsku med-instruktori kähisev hüüatus: "soolikad väljas!" Kajakas häälitseb vaguralt, rõhutades vaikse, pigem sissepoole pööratud kiljatusega selle sõnapaari valulist tähendust ja võtab suuna eemal asuvate prügikonteinerite poole.
Viisakas kevadises riietuses Tiina (42) seisab mereäärsel muruplatsil, tema kõrval on kvaliteetseis ja kalleis rõivais Herta (55), ranges-mehelikus pükskostüümis Kaie (32) ja lihtsas sportlikus vormis Laura (21). Nad seisavad koos umbes kümne teise Kaitseliidu õppustel osalejaga keskealise med-instruktori ümber, kes kirjeldab vägagi piltlikult, mis juhtub sõduriga, kes saab šrapnellitabamuse otse kõhtu.
Kohalolijad on enamasti tsiviilriietes, seal on erinevas vanuses naisi ja mehi, ning juba esmapilgul võib aimata erisugust sotsiaalset tausta, sissetulekut, elukogemust, mõnel puhul isegi poliitilisi veendumusi. Instruktor kirjeldab hüpoteetilist olukorda ilmekalt ja ilustamata, lisades siia-sinna musta huumoriga vürtsitatud peensusi.
Veidi rabeda olekuga Tiina jälgib kaaslasi kõhklevalt. Seal on libeda käitumisega elumees Artur (38), kes otsib naiste pilke, samas kui mureliku ilmega Laura näib hoopis millelegi muule mõtlevat. Kohmakas Elmo (41) kuulab vaikselt nohisedes, keerutades spordijaki vöökummi sõrme ümber. Vegan Viljar (32) vaatab kõike skeptiliselt ja kirtsutab "ambaal" Tiidu (35) lihtsate küsimuste peale nina. Sõjaväelasliku olekuga Sveta (36) kuulab aga täiesti emotsioonitult, tema jaoks pole instruktori jutus midagi šokeerivat. Asjalik Kaie teeb telefoni märkmeid ja rikas Herta piilub toimuvat üle luksuslike kuldraamiga päikeseprillide.
Nüüd pannakse osalejad haavatut ehk "langenut" evakueerima ja tundub, et instruktor valib justkui meelega haavatut mängima kõige suurema mehe, Tiidu ehk "ambaali", kes heidab patroneerivalt muiates kanderaamile pikali. Aga võib-olla valis ta "ambaali" ka sellepärast, et mees kõige aktiivsemalt koolitusse sekkus. Tiidu käele pannakse esmalt žgutt ja range ilmega Kaie teeb seda natuke liiga jõuliselt, nii et suurt kasvu mees hetkeks silmavalgeid välgutab, kui verevarustus katkema hakkab. Med-instruktor korrigeerib žguti tugevust ja tutvustab esmaabivõtteid. Tiit üritab enesekindlust säilitada, kui ohtlikult kõikuv kanderaam maast lahti tõstetakse. Järjest rabedamaks muutuv Tiina tunneb aga, et ei jõua kanderaami vedada ja "ambaali" pilk tõmbub nüüd juba varjamatult ärevaks, kui kõikuvatel jalgadel ekipaaž paratamatule hävingule vastu koperdab. Kuuleme instruktori hüüatust "sidumismängude" kohta, just hetk enne seda, kui Tiina käsi raami küljest lahti libiseb.
Õdusast Kalamaja hoovist kostab rõõmsat varblasesäutsumist. Lahtise akna taga sahiseb suvine aed, puud ja põõsad on paksult lehtes, kuumus väreleb aknapleki kohal. Aeg on mõned nädalad edasi liikunud.
Tiina seisab sõdurivarustuses peegli ees, sõbranna Anu vaatab teda ja kommenteerib: liigutada saad? On raske? Laseb hingata? Tiinal on lisaks muule seljas kuulivest ja peas kolm kilo kaaluv kiiver. Kokku kaalub varustus 35 kilo. Põgusast vestlusest selgub, et ülikoolis õppejõuna töötav ja vägagi kodulembene Tiina on oma eluga talumatult keerulisse punkti jõudnud. Ta on kodust ära tulnud, sest abikaasa jäi petmisega vahele, tema lapsed – poeg ja tütar on hetkel isa juures. Ka tunneb Tiina suurt puudust enda rajatud kaunist aiast, mis nüüd mehe käes kindlasti hukka läheb. Sõbranna, Anu, pakub talle küll asjade selginemiseni peavarju, kuid ärevusega maadlev Tiina vajab hetkel hädasti oma ellu mingitki kindlustunnet, stabiilsust, rahu. Midagi, mis ütleks, et maailm pöörleb siiski edasi. Talle tundubki, et otsus liituda Kaitseliiduga annaks talle enesekindlust ja loksutaks ehk ka seesmiselt paika. Sõbranna on igati nõus: Kaitseliit on parem kui psühhoteraapia!
Täies sõdurivarustuses Tiina istub sõbranna maja ees taksosse, Anu aitab tal sisse ronida ja naljatab, et Tiina on nagu kilpkonn oma rakmete ja seljakotiga, peaasi, et selili ei kukuks, siis jääbki jalgu siputama. Taksojuht vaatab naisi kerges hämmingus. Tiina pilk on üsna abitu, temast kumab ebakindlust.
Nüüd avaneb aga kaunis vaade eliitrajooni lumivalgele häärberile, hoovis seisab mitu luksautot, kostab mahe klassikaline muusika ja nikeldatud sprinklerid pritsivad sümfooniaga kokku häälestudes kuumale murule vett. Pehmes siidhommikumantlis Herta istub verandal massaažitoolis ja otsib internetist kallist tipptasemel sõjaväevarustust. Ta on samal ajal telefoniühenduses oma sõbrannaga, kes istub kusagil välismaal jalgupidi teraapilises kalavannis. Vestlusest selgub, et Herta on umbes aasta eest leseks jäänud ja tema parim sõbranna läks suveks välismaale, üldfüüsilisele ja vaimsele retriidile. Herta täiskasvanud lapsed elavad välismaal, ta ei suhtle nendega eriti ja oma lapselapsi pole ta peaaegu näinudki. Herta on kodus passimisest tüdinenud, ja nüüd, julgeolekuolukorra tõsinedes ning Ukraina sõja möllates, tahab ta riigikaitsesse panustada, igavust peletada, midagi ette võtta! Herta lõpetab Face-Time'i kõne, rüüpab kokteiliklaasist jääklõbinal mõnusa sõõmu ja ostab netipoest ülikalli kõrgtehnoloogilise sõdurikiivri.
Kesklinna klaasmaja korteriaknast avaneb avar vaade sumeda taeva all kaarduvale linnale. Tippjuht Kaie pakib ülimalt metoodiliselt varustust suurde laigulisse seljakotti. Tema veidi mureliku olemisega mees, Albert, üritab abiks olla, aga naine teab ise paremini, mida õppustele kaasa võtta. Samas on Kaiel vaja veel enne ärasõitu üks kiire zoomi-koosolek maha pidada, kui tahab kümme päeva töölt eemal viibida. Ta ei usalda alluvaid, sest kui teda kommunikatsioonifirmat juhtimas poleks, variseks kõik kiiresti kokku. Aga riik vajab praegu tugevaid naisi ja metoodilise loomuga Kaiel on Kaitseliidu õppus tegelikult juba ammu kalendrisse märgitud. Kaie kodu on steriilne ja range, pole lapsi ega koduloomi, pole lilli, ega fotosid. Muheda olekuga abikaasa Albert näitab talle tahvelarvutist enda uue õelapse pilti. Kaie vaatab vastsündinut tuimalt ja kommenteerib kuivalt: lapsed on kaos.
Pooltühjad pesunöörid võnguvad kerges tuules Lasnamäe tornmajade vahel. Hämar valgus tungib läbi tolmuste kardinate kulunud sisustusega elutuppa, laual on ääreni täis tuhatoos ja korratu rodu erinevaid pudeleid. Ärevil ilmega Laura pakib räämas vannitoas salaja oma pesemistarvikuid kokku ja liigub siis vargsi korterist välja. Ta vaatab välisukselt tagasi, magamistoa poolavatud uksest paistab tema kutt, Rait, kes magab sassis linade vahel joomaund välja. Poisi kehal on tätoveeringud ja ka mõned armid. Laura hiilib trepikotta ja sealt edasi keldrisse. Ta võtab keldriboksist mõrase salvokelgu taha peidetud laigulise seljakoti ja kilesse pakitud sõdurivormi, vaatab ettevaatlikult ringi ning liigub siis koos varustusega kortermajast välja. Linnud säutsuvad, päike paistab, varustust kandev Laura kiirendab vilksamisi tagasi vaadates sammu.
Lipuplagin ja pidulik atmosfäär. Mõned sõjaväeautod müristavad väljaku äärest läbi. Kaitseliidu vormis mehed ja naised seisavad Miinisadamas asfaltplatsil, koos on umbes 100 inimest, kelle ees seisavad instruktorid Roland (28) ja Meelis (55). Teiste seas on rivistunud ka sõdurivormis Tiina, Herta, Kaie ja Laura, ning nende jaokaaslased: Tiit, Elmo, Sveta, Artur ja Viljar.
Lühikest kasvu Meelis ehk "mini-Napoleon" peab kõnet, teine rühmajuht, hea välimuse ja heatahtliku ilmega Roland muheleb kõrval. Meelis hüüab õppurite poole: liitusid Kaitseliiduga ja andsid tõotuse seista õlg õla kõrval! Iga okas loeb! Kui kodumaa sind kutsub, siis jätad oma teise elu ja tuled otsejoones siia. Käsku tuleb täita vastuvaidlematult! See tekitab tippjuht Kaies reaktsiooni: mis mõttes täidan vastuvaidlematult käsku? Naised kortsutavad kulmu ja Kaie jätkab: kui ma ettevõttes korralduse annan, siis küsin alati lõpuks, kas on ka teisi arvamusi?
Roland ja Meelis räägivad ees ootavast: kõigepealt toimuvad esmased õppused Miinisadamas ja siis asutakse rännakule, mis on palistatud katsumuste ja väljakutsetega. Peale seda saavad alles jäänud võitlejad sõdurimärgid. Tiina kõhklevast ilmest võib lugeda: kuhu ma sattunud olen?
Rivistuselt suunatakse õppurid relvalattu, kus saab endale relva välja kirjutada. Rühmajuht Meelis räägib relvajärjekorras seisjatele, et relv on kaitseliitlase parim sõber ja elukaaslane, seda ei tohi kuskile maha jätta, võtad vetsu kaasa ja ööseks kaissu. Tiina saab teada, et relv kaalub lisaks muule varustusele veel pea 6 kilo. Kuidas ta sellise koormaga üldse liikuda jõuaks? Rühmajuht Meelis vaatab pead vangutades Herta luks-varustust: uhked saapad, spets kuulivest ja rakmed, kiiverkõrvaklapid, optiline sihik. Siin on ikka äärmusse mindud, hea, et oma mõõgaga kohale pole tulnud. Herta on hämmeldunud: see on parim, mis saada on. Meelis poetab kangelt, et siin peaks kõik võrdsed olema: kui laol kannatab anda, siis sul kannatab kanda. On näha, et erinevalt Rolandist suhtub rühmajuht "mini-Napoleon" Meelis naistesse kerge eelarvamusega, sest meestega suhtleb ta just rõhutatult semulikult.
Kostab lõbus nõudekolin ja valju jutuvada. Kõik jaod ja rühmad söövad avaras ruumis pikkade laudade taga. Tiina, Laura, Kaie ja Herta satuvad ühte lauaotsa. Käib üldine melu ja lõõp eri jagude vahel, üks ainult meestest koosnev jagu loodab õppustel eriliselt silma paista. Peen Herta pole söögiga rahul, krutib enda isotooniku lahti ja kohe on tema ümber soovijaid, kes tahavad "uut maitset" proovida. Herta vaatab imestades purki, mis on hetkega tühjaks saanud. Enamusele aga maitseb kohalik lobi küll. "Ambaal" Tiit sööb nagu loom, sest loodab varem lõpetades lisaportsu saada. Naistemees Artur piilub naiste poole ja pakub härrasmehelikult morsi valamisteenust. Vegan Viljar nokib kahvliotsaga toitu ja kurdab, et veganite jaoks on siin veel kõvasti arenguruumi. Kohmakas Elmo hammustab aga läbi kotleti raginal plastmasskahvlit.
Herta räägib naistele, et jahvatas endale kohvi kaasa, kodus jahvatatud robusta segamini arabicaga. Tal on oma kohv ja maitsvad batoonid kaasa võetud. Tiina kogeleb, et ei osanud selle peale mõeldagi. Kaie mainib, et teeb siin kaasa vastavalt sellele nagu eeskirjad ette näevad. Laura jälgib teisi vaikides, Tiina märkab marrastust tema kiitsakal randmel, kui tüdruk järsku ärevalt telefoni uurib ja selle siis välja lülitab.
Esimene öö möödub Miinisadama kasarmus. Tiina, Kaie, Herta ja Laura saavad kokku ühes väikses toas, kuhu ennast peale põgusat sekeldamist magama mahutatakse. Murelik Tiina vaatab telefonist oma laste pilte ja kaunist aeda, mis maha jäi, samas kerib mehe pildi kiiruga edasi. Herta unistab väiksest õhtusest kokteilist, mis siin kahjuks võimalik pole. Laura paneb klapid pähe ja lülitab telefoni sisse, et muusikat kuulata, aga ekraanile hakkab kohe vihaseid sõnumeid sadama: kus sa oled?!
Tiina murdub viimaks ja helistab lastele: uurib, kuidas neil läheb ja paljastab, et pole kindel, kas on õiges kohas, ehk tuleb hommikul siit hoopis tulema. Kaie kuuleb tahtmatult Tiina juttu ja naiste vahel tekib põgus vestlus. Tiina kinnitab Kaiele, et loodab õppustel siiski vastu pidada, seda on talle hetkel väga vaja. Kaie räägib, et kuuldavasti on hommikul algav rännak väga raske ja mitte igaühele konti mööda. Tiina kõhklused süvenevad veelgi.
Naistemees Artur vahib kasarmukoridoris ringi, uudishimulik muie näol, tõsise olekuga Sveta tõmbab tema ees ukse kinni ja hakkab hambaid harjama. Artur satub ühte tuppa kohmaka Elmo ja "ambaal" Tiiduga, nendega ühineb veel ka närvilise olekuga vegan Viljar. "Ambaal" määrib ennast mingi õliga kokku ja see on viimane asi, mida Artur siin näha lootis. Tagatipuks koriseb vegan Viljaril harjumatust toidust kõht. Kohmakas Elmo helistab emale ja teatab, et on turvaliselt kohal, selgub, et keskealine mees elab endiselt vanemate juures.
Tiina lamab avali silmadega oma naril, Kaie magab silmaklapid silme ees, Herta norskab valjult ja Laura nuuksatab läbi une. Tiina vaatab uurivalt tüdruku poole ja tunneb ennast järsku veelgi haledamalt. Tiina pilgust võib lugeda, kuidas ta küll tahaks kodus oma pere keskel olla, aga millegi pärast kõlgub ta siin oma senise elu varemeil, silmitsi senitundmatu katsumusega.
Lipud plagisevad värskes hommikutuules, linnud säutsuvad ja päike särab mere kohal. Suured telkveokid mürisevad parklas ja õppurid liiguvad masinate poole. Kõik peavad kasti ronima, aga täisvarustuses autokasti ronimine on üpris keeruline. Kohmakas Elmo näeb ronimisega parajalt vaeva, samas kui Sveta teeb seda kõike nõtke enesestmõistetavusega. Keegi ei tea, kuhu nad viiakse ja kostavad ärevil sosinad. Tiina vaatab ehmunud pilgul ringi ja tahaks nüüd tõsiselt koju minna, aga juba on hilja, ta aidatakse kasti ja sõit võib alata.
...
Tolmu üles keerutavad veokid liiguvad põldude vahel ja sisenevad üsna kitsast rada mööda metsa. Tiina jälgib kastis loksudes kaaslaste nägusid, presendi vahelt vilksab killuke metsaalust, kostab vali mootorimüra. Veokid kaovad järgmise käänaku taha ja latvade kohale tõuseb põdra või mõne teise suurema looma madal häälitsus.
Kostab vali linnulaul, mida saadab mahe tuulesahin. Rühmajuhid Meelis ja Roland seisavad järvekese lähedal metsasopis ja tutvustavad värsketele kaitseliitlastele kamuflaaži saladusi. Näod tehakse värviga triibuliseks ning kiivritele põimitakse kanarbikust pärjad. Looduses viibimine ja pärja punumine näib Tiinat natuke rahustavat, aga varustuse vedamine on muutumas tõeliseks katsumuseks. Rühmajuht Meelis teeb samas märkusi ega lase kellelgi relva puu najale laokile jätta.
Lõbusama olekuga rühmajuht Roland tutvustab samas olmeküsimusi: vetsu pole, on auk ja "kusepuu", pesema lubatakse järve või tiiki ainult need, kes õppustel tublimad on. See kõik tekitab naistes hämmingut ja segadust.
Tiina saab oma kiivri pärjaga kaetud, kui järsku astub kuuskede vahelt tema juurde üks mutike, kellel on kaenlas puuris kana. Ta tervitab mundris inimesi vaguralt ja ulatab kana Tiinale. See on tema kingitus ja panus Eesti kaitsevõimesse. Kana muneb ja kanast saab suppi. Kanaga tuleb kaasa ka kott teri, ehk kanatoitu. Tiina ajab tagasi ja tekib väike lõõpiv segadus, mille käigus mutike märkamatult tagasi metsa kaob. Tiina ei tea, mida kanaga peale hakata ja lõbus rühmajuht Roland soovitab kana alles jätta, sest söögipoolist ei tohi raisku lasta. Vegan Viljaril hakkab linnust kahju. Otsustatakse, et kana saadetakse esimesel võimalusel tagasi baasi, või tuleb see siis tõesti lihtsalt loodusesse lahti lasta. Arutelu katkestab rühmajuht Meelise terav vile koos käsklusega valmistuda esimeseks ülesandeks: me ei tulnud siia puid kallistama! Võtke paaridesse! Tiina vaatab Kaie poole, kes vaatab korraks kõheldes ringi, aga naeratab siis Tiinale õlgu kehitades: olgu nii, paariline. Herta pühib salvrätiga saapaninalt pori. Rühmajuht Meelis jälgib teda imestades ja suunab ta siis Laura paariliseks.
Tolm ja kuumus. Herta on täies pikkuses kõhuli ja roomab, hambad risti, riided ja varustus üleni määrdunud. Ka teised õppurid roomavad ning Roland ja Meelis ärgitavad ja hüüavad kõrval: rooma, siis kaeva, rooma, siis kaeva! Distants on 50 meetrit ja takistused on madalal, nende alt tuleb läbi pugeda. Herta sisiseb: kulmude abil peab ennast edasi vedama! Meelis on vilega tema kõrval ja puhub kõrvulukustavalt: edasi, edasi! "Ambaal" Tiit ja vene tüdruk Sveta jõuavad kõige kiiremini kaevikute alale ja hakkavad kaevama. Kohmakas Elmo kaotab roomates suunataju ja roomab kaarega täiesti vales suunas. Naistemees Artur saab ees roomava Laura talla alt sahmaka mulda näkku ja hakkab läkastama. Surmväsinud Tiina jõuab viimaks kaevamisalani, hingeldab raskelt, pilk väreleb. Ta toetab relva vastu puud ja kurgust pressib tahtmatu nuuksatus, samas kui käisest niriseb sorinal higi. Meelis ilmub tema kõrvale ja hüüab: relv kätte! Kaevama! Tiina nõksatab kohalt ja komberdab Kaie poole, kes juba kaevab, kulm asjalikult kortsus.
Vaikus, tuulesahin ja kerge jutupomin, kogu jagu kaevab kaevikuid. Tiina ja Kaie kaevavad kõrvuti, kaeviku sügavus peab õnneks olema vaid lamava asendi jaoks. Kaiele meeldib kaevata, vestluses Tiinaga selgub, et talle meeldib üldse rassida, elu on ehitamine, raskuste ületamine, kerge ei tohi olla, kui on kerge, siis on midagi valesti. Tiina ei jõua nii kiiresti kaevata, aga talle meeldib kaevikut kaunistada – kaevik tuleb nagunii okstega varjata – see tegevus meenutab talle koduaias tegutsemist, naised avavad ennast teineteisele veidi. Kaie saab aru, et Tiina on oma eluga parajas kriisis. Herta ja Laura on sealsamas lähedal, Laura kaevab tublisti, samas kui Herta püüab oma kallist varustust mullast puhastada, aga see on lootusetu. Kaie lööb järsku labida sügavamale mulda ja paljastub tuhkrupesa, millest hakkab hooga karvaseid närilisi välja jooksma. Naised ehmuvad ja taanduvad hüüatades, samas kui metsaalune sebivate närilistega täitub. Tuhkrud kaovad sama kiiresti kui ilmusid ja korraga hüüab Meelis: Tiit ja Sveta olid kõige tublimad, nemad saavad pesema! Herta istub ohates otse mullahunnikusse ja Kaie viskab labida käest. Väsinud Tiina vaatab okstega kaunistatud kaevikut ja kommenteerib: see näeb välja nagu haud.
Õhtune valgus kuldab latvasid, metsa all on hämaram ja puude vahel seisavad tsirkusetelke meenutavad telgid, igale jaole üks. Tiina jagu sööb pisikese lõkke ümber sõjaväetoitu. Vegan Viljar vaatab õudusega pakikest, milles pole tema jaoks peaaegu mitte midagi söödavat. Ta määrib mett leivale, aga leib on kõva ja murdub sõrmede vahel pudiks.
Herta krõbistab kodust kaasa võetud toitu ja kohe ilmub tema juurde huvilisi, kes tahaksid jälle "uut maitset" testida, Herta superbatoonid saavad kiiresti otsa. Kaie on endale rahmeldamisega liiga teinud, õlg valutab ja Tiina soovitab venitusharjutust. Kaie pomiseb, et talle tekivad lihtsalt uued lihased, see on normaalne. Jagu on väsinud olemisega, eemalt kuusetüvede tagant kostab meestejao rõõmsaid-toimekaid hüüdeid ja rühmajuht Meelise lõbus naer meeste keskel. Aga nüüd tuleb rühmajuht Roland ja demonstreerib Tiinale ja tema jaole vihmakeebist telgi tegemist. Tavalisest keebist saab paari liigutusega telgilaadne magamisase. Trikk on veel selles, et selles kitsas keep-telgis tuleb ennast ööseks aluspesuni riidest lahti võtta. Herta vaatab silmade särades, kuidas hea kehaehitusega Roland ennast telgikeses poolalasti võtab. Ta palub ülesannet korrata, teeseldes, et ei saanud päris hästi aru ja naised muigavad. Naistemees Artur ohkab tüdinult, "ambaal" Tiit ei saa naljast aru. Roland ilmselt tajub, miks tal ülesannet korrata paluti, aga teeb mängu heatahtlikult kaasa, six-pack trimmis. Herta väsimus on nagu peoga pühitud.
Peaaegu kogu jagu on ümaras telgis. Inimesed võtavad saapad jalast ja hetkega täidab telgi metsik sokihais. Riided on võidunud ja naised üritavad ennast märgade salvrätikutega kasida, üritatakse tsivilisatsioonist kinni hoida nii palju kui võimalik. Herta: jumal, see on ju alles algus! Ta laseb endale lõhna peale, aga see teeb asja ainult hullemaks. Võiduka ilmega "ambaal" Tiit ja asjalik Sveta tulevad sisse, puhtad ja värsked, käterätid õlal. Kaaslaste kadedad pilgud saadavad neid määrdunud laupade alt. Hasartse loomuga Kaie on veidi ärritunud, ta on harjunud ise võitma.
Tiina sätib enda relva madratsi kõrvale, võtab selle kaissu, aga see tundub kummaline, siis asetab selle servapidi madratsi alla. Ase on kõva. Kaie seevastu naudib spartalikke tingimusi, ehkki õlg teeb valu. Laura vaatab arglikult enda telefoni: seal on uued vihased sõnumid tema pätist kutilt. Tiina ja Kaie jätkavad vestlust ja selgub, et Tiina on õppejõud, kes loobus pere nimel teadustööst, Kaie on aga ambitsioonikas tippjuht, kes ei loobuks pere nimel kunagi millestki, ehkki tema abikaasa nähtavasti sooviks lapsi. Tiina poetab, et ootas õppustest mingit raami, mis aitaks tal ennast kokku võtta, aga siin pole kõik nii, nagu ta arvas. Varustus on liiga raske, tema füüsiline vorm pole enam see, mis oli.
Hertal on uhke täispuhutav matkamadrats ja ta räägib veidi suurustledes, et katsetas seda rõdul, magas nagu jääkaru kaisus, see on pehme ja mõnus. Aga nüüd läheb madrats vastu juurikat katki. Uus pettumus, Herta rehmab käega ja hakkab elektrilise harjaga hambaid pesema. Tiina palub, et Kaie aitaks tal puuki otsida ja puugihirm paneb teisigi ennast üle vaatama. Selle peale hakkab järsku kohmakas Elmo veidralt rapsima, sipelgad on mööda relvakaba tema riiete alla roninud.
Esimesena peab valvesse minema Laura. Naistemees Artur jääb seda teadet kuulama, miski välgatab tema silmis. Vegan Viljar sööb hapu näoga pihust pooltooreid mustikaid, tema kõht koriseb näljast järjest valjemini. Tiina saab järsku lastelt toreda piltsõnumi ja naeratab soojalt, samas saab tema telefoni aku tühjaks ja Tiina ilme muutub uuesti tõsiseks. Kaie jälgib teda mõtlikult. Herta vaatab otsivalt telgis ringi: kus siin telefoni ja hambaharja laadida saab? Vegan Viljar muigab kibedalt: lähim stepsel on kümne versta kaugusel ja lähim ökopood on veelgi kaugemal.
Tiina lamab poroloonmadratsil ja katsub taskulambi abil sõduriõppe raamatut lugeda, kuid jõuab ainult esimese lause lõpuni veerida, väsimus on nii suur. Ta kustutab lambi.
Herta niheleb tühjal madratsil ja üritab poolsosinal võitluslikku laulu üles võtta, aga vaatab siis ringi, kõik norskavad juba, ainult kana kaagutab vaikselt telgi ees kaasa. Herta ohkab ja sosistab, et vajab napsu ja kohe! Artur vaatab ettevaatlikult ringi ja tõuseb asemelt.
Naistemees Artur liigub telgist välja, kummardub telgiserva ja meisterdab paari vilunud liigutusega kauni oblikakimbu, millele saab krooniks kena maasikaõis. Ta liigub kergelt ekseldes valveposti poole, kus peaks olema Laura. Artur peatub järsku ja märkabki kühmus täisvarustuses kuju, kes istub seljaga tema poole. Artur naeratab ja liigub kuju juurde ning pakub meelal sosinal kohmaka flirtiva lausega istujale lilli, aga kuju pöörab end Arturi poole ja näeme nüüd hoopis rühmajuht Meelise hämmeldunud ja vihaseks tõmbuvat nägu. Artur neelatab õudusest.
Linnulaul ja hommikuvalgus. Telgis on kaunid valguse-tolmusambad, Tiina avab silmad ja imetleb sambaid, tal läheb hetk aega, et mõista, kus ta on.
Ümmarguste telkide vahel käib toimekas sagimine. Jagatakse välja hommikusöögipakk ja lõunapakk, kokk kommenteerib, et õhtuks tuuakse sooja sööki. Nõrkenud ilmega Artur teeb eemal kätekõverdusi, tema kõrval seisab stopperit hoidev range Meelis. Vegan Viljari näljaprobleem süveneb, ta vaatab ahne pilguga teri, mida Tiina kanale puuri puistab.
Kaie õlg teeb valu, Hertal on selg kange. Tiina suhtleb Lauraga, aga tüdruk on kidakeelne. Herta nühib tühjaks saanud elektrihambaharjaga hambaid ja annab teada, et ei kahetse vaatamata ebamugavustele õppustele tulekut, kodus oli lihtsalt tapvalt igav. Kaie norsatab, et siia ei tulda mitte igavusest vaid kohusetundest. Tiina uurib Herta laste kohta, aga naine ainult ohkab: elavad oma elu. Kostab järsk vile, mis tähistab rännaku jätkumist.
Ragin, ähkimine ja hämar metsaalune valgus. Täisvarustuses kaitseliitlased liiguvad raskesti läbitavas rägastikus. Sääsed pinisevad vihaselt ja Herta kaebab, et kintsud hõõruvad, relv käib valusalt vastu puusa. Tiina räägib, et beebipuuder aitaks, oleks pidanud kaasa võtma. Roland kuuleb vestlust ja pakub, et pole häbiasi rännak pooleli jätta ning koju tagasi minna. Kaie kortsutab kulmu: meie pooleli ei jäta. Herta on nõus, ka tema suguvõsas on harjutud asjadega ikka lõpuni minema. Tiina veab kanapuuri, galantne Artur pakub ennast appi ja Tiina annab puuri mehe kätte: ei saanud teda ju maha jätta, looduses ta hukkub. Mööduv Sveta kohendab nüüd aga paari osava liigutusega Tiina varustust ja see muutub imekombel tunduvalt kergemaks, imestunud Tiina tänab Svetat, kes on juba edasi liikunud.
Väikesel lagendikul satutakse järsku marjulistega kokku: seal on vanaisa, ja kaks lapselast, poiss ja tüdruk, armsad muhedad tegelased. Kaitseliitlased tervitavad marjulisi ja korraga tuleb reipus tagasi. Poiss vaatab aukartlikult laigulisi mundreid ja varustust. Vanaisa muheleb, lööb naljatades kulpi ja õppurite selg läheb uhkusest sirgu. Nõudlik rühmajuht Meelis lõhub aga lummuse: tsivilistidel on õppuste alal viibimine omal riisikol, see on Kaitseliidu territoorium!
Ragistatakse metsas ja siis jõutakse surnuaia lähedale niidule. Eemalt kostab vaikset matusemuusikat. Herta seisatab ja sosistab: kas see on päriselt või seda kuulen ainult mina? Selgub, et salus on tõesti surnuaed. Vaikelu ei saa aga pikalt nautida, sest hetke pärast kaigub üle välu Meelise terav vile.
Raske hingamiskahin, visklev taevas ja rappuv maa, oksad, tolm ja muld, kiire liikumine, piiratud nähtavus. Tiina jookseb, relv käes, hingeldab raskelt, tolm ja kuumus on tapvad. Toimub "peatus-takistus" harjutus. Roland hüüab: söösta! Katan! Rühmaliikmed tormavad käskluse peale edasi, peatuvad, relv palgel ja hüüavad: katan!
Surnuaialt tuleb järsku musta riietatud vanem mees ja kõnnib otse keset harjutust Rolandi poole. Roland tõstab käe ja kõik peatuvad. Matuseline palub vaikust, et saaks sugulase viisakalt manalateele saata, see lärm siin ajab kadunukese kirstust üles. Roland mõistab ja vabandab ning edasi toimub harjutus sosinal: söösta, katan! Eesmärgiks on nüüd kaaslast märgata ja hääletult tegutseda.
Peale harjutust seisab Tiina hingeldades, varrukast tuleb jälle sorinal higi. Hais on väljakannatamatu. Kohmakas Elmo hingeldab puu najal, hing paelaga kaelas, pisarad silmis ja veremaitse suus. Kaie mudib enda järjest valusamat õlga. Herta istub rätsepaasendis, pilk tühi: sõbranna on kindlasti praegu välismaal mingis mõnusas massaažis. "Ambaal" Tiit teeb aga hoogsalt venitusharjutusi ja Sveta tegeleb kätekõverdustega, neil kahel ei paista väsimusest märkigi olevat. Vegan Viljar vaatab neid ja puhiseb endamisi arusaamatuses: lihasööjate rahutu ja mõttetu eksistents.
Reibas meestejagu möödub lõõpides ja naistemees Artur näitab neile keskmist sõrme. Rühmajuht Meelis möödub lahtise džiibiga ja kutsub ta kiiresti korrale: roppused jätta! Nüüd tekib aga "ambaal" Tiidul ühe meestejao liikmega lõõp ja Tiit lubab näidata, kuidas ta sapöörilabida 20 meetri pealt otse puusse kinni viskab. See väljakutse huvitab ka naisi ja jagu koguneb vaatama.
"Ambaal" Tiit viskabki sapöörilabida puu suunas, aga see lendab liiga kõrgele puusse ja seda ei saa enam kätte. Tiit tahab labidat puu otsast kiivriga alla visata, aga kiiver jääb nüüd hoopis labidavarre otsa rippuma. Ta vaatab ringi, siis märkab Meelise lahtist džiipi eemal. "Ambaal" ärandab korraks auto ja müksab sellega kergelt puud, et kiiver alla kukuks, ja see kukubki – talle otse pähe. Ka labidas kukub alla ja tabab Tiidu käsivart, veritsev ja oigav mees viiakse medpunkti. Meelis on aga maruvihane, tema džiip jäi küll terveks, aga tegu on ennekuulmatu allumatusega, ja mis veelgi hullem – ennekuulmatu lollusega.
Kaie mainib kergelt muiates, et üks konkurent langes välja, nüüd on rohkem lootust pesema saada. Tiina on samas Tiidu pärast mures: kas Meelis saadab ta nüüd õppuselt minema, isegi kui vigastus eluohtlik pole? Rühmajuht Roland arvab, et Tiitu koju ei saadeta ja räägib Tiinale Meelisest, kes ei nori õppuritega niisama, vaid ikka selleks, et värsked kaitseliitlased saaksid siit kaasa võimalikult kasuliku kogemuse. Roland vaatab kavalal pilgul naisi ja jätkab: see rännak on siin üldse hea koht, kus maskid langevad ja inimesed eelkõige iseendast aru saama hakkavad. Pole jõudu mängida ega esineda, oledki lõpuks see, kes tegelikult oled. Lisaks muidugi praktilised teadmised ja enesekindlus, mis kriisiks valmis olemisega kaasneb. Tolmune ja higine Herta pomiseb: see on purgatoorium.
Tiina liigub koos teistega edasi ja vaatab imetledes ringi, kaunis loodus, kuldsed päikesekiired tungivad läbi võrade ja sõnajalgade, jõekäänakud, liivakoopad, vesiroosid ja veesolin. Metskits silkab põõsaste vahele. Siis läbitakse veetakistus ja naised on rinnuni vees, relvad pea kohal. Herta vaatab hirmunult ringi: on siin verekaane? Kaie rahustab: kindlasti on, aga nad kardavad meid, mitte vastupidi. Artur hoiab puuris kana vee kohal ja naeratab kangelt Tiinale, kes teda hetkeks murelikult vaatab.
Järsku kostavad valjud püssipaugud ja näeme Tiinat ja tema kaaslasi laetud relvadega liivasel alal inimkujulisi metallist märklaudasid sihtimas, lastakse päris kuulidega, lahingpaariline jälgib laskja selja taga ja ütleb, kui kuul pihta läheb. Kostab Meelise terav vile ja järsud käsklused. Tiina tunneb ehmatusega relva tugevat tagasilööki, kuulid lendavad märklauast mööda. Herta kukub tagasilöögist lausa istukile ja hakkab naerma. Kaie tabab aga täpselt märki ja muigab võidurõõmsalt. Ka Laura tabab märki, ta tulistab mehekujulist märklauda veidi liiga pikalt, sihtides metallkuju jalge vahele, mitte rinda. Naistemees Artur, kes selja taga tema tabamusi loendab, kergitab seda märgates veidi kõhedalt kulmu.
Siis hakatakse lõhkeseadeldist meisterdama. See on ohtlik harjutus ja võtab Tiinal käed värisema. Lõhkeainele tuleb sütik külge panna, et see siis detoneerida. Seda tehakse neljastes gruppides ja Herta ei saa oma süütenööri põlema. Teised lõhkeseadeldised on juba süüdatud ja süütenöörid särtsuvad tema kõrval ohtlikult. Roland tirib Herta eemale ja viimasel hetkel jääb ka tema süütenöör põlema. Kostavad plahvatused ning lõhkeseadeldised plahvatavad järgemööda, kaitseliitlasi läbib lõbus elevus, huilatakse ja lüüakse käsi kokku.
Jaod istuvad kauni tammesalu servas lõkkeasemete ümber. Õhk on õhtuselt tummisem, päike on madalamal. Rühmajuht Roland teeb osavalt lõkke üles ja jagu tõmbub tulele lähemale, niisked mundrid ripuvad okste küljes. Kokatädi läheneb õhtuse toiduga, mis on pilaff loomalihaga. Vegan Viljari põsed hakkavad masendusest tukslema. Eemal medpunkti juures on väike järjekord, Tiina viipab kateloki kohalt Kaiele, aga Kaie ei taha oma õlaga nõrk välja paista ja keeldub medpunkti minemast.
Tiina saab Kaielt akupanka laenata, lülitab telefoni sisse ja saab järsku sõnumi oma mehelt, kes tahab rääkida andestusest ja lubab muutuda. Tiina vahib hetkeks ekraani ja poetab siis Kaiele, et ei taha mehega rääkida, ta ei oska petturiga midagi rääkida, kõik on läbi, ta ei tea, mis lastest ja kodust saab. Kaie soovitab asjale ratsionaalselt läheneda. Aga Tiina jaoks pole armastuse purunemine mitte kuidagi ratsionaalne teema. Tiina näitab Kaiele oma laste fotosid ja Kaie pilk muutub tõsisemaks, miski uudne väreleb seal, kui laste pildid tema silme eest mööduvad. Ta vaatab pisut segadusse sattudes mujale.
Rühmajuht Meelis tuleb ja teatab, et nende jao laskmisvõistluse võitja Sveta võib nüüd pesema minna, järve ääres on juba ka mõned naised teistest jagudest, kellega paarikaupa pesemist organiseerida. Naistemees Arturi pilk lööb nõkslema. Meelis teeb Herta ja Kaie arvel sarkastilise märkuse, vihjates õrnemale soole ja norib naiste varustuse kallal: sõdur peab alati väärikas välja nägema, mitte ainult siis kui on vaja sõbrannadega kudumisringi minna. Herta kulm tõmbub kortsu. Kaie raputab vihaselt pead, ta peab järgmise võistluse võitma ja pesema saama.
Vegan Viljar otsib taskulambiga metsa all marju, samas kui Sveta järvekese poole liigub. Artur tahab naise tähelepanu võita ja hiilib samuti järvekese poole, sattudes justkui "juhuslikult" Sveta teele. Flirtiv Artur teeb naisele kohatu märkuse, mispeale Sveta ta valuvõttesse võtab ja nägupidi samblasse surub. Arturi lähenemiskatsed saavad ootamatu lõpu ja surmrahulik Sveta sammub üksi järve poole.
Herta, Kaie, Tiina ja Laura on hambaid pesemas. Laura puristab suu puhtaks ja saab siis telefoni sõnumi. Ta vaatab sõnumit hirmunult, naised tunnevad huvi, mis tal selle telefoniga toimub? Laura ei taha rääkida, aga siis murdub ja siiski poetab, et tuli õppustele salaja, tema kutt Rait on ahistav ja kontrolliv ja tegeleb kahtlaste äridega, käib kahtlaste inimestega läbi, joob palju ja teeb igasugu aineid. Laura tahab vabaks saada, aga kutt on teda nüüd tema enda telefoni kaudu jälitanud ja lubab ta koju tagasi viia. Naised lubavad Laurat aidata, et tülikast poisist vabaneda. Herta teab head advokaati, Kaie arvab, et tuleb lihtsalt mehega mehemoodi rääkida. Arutelu lõpeb järsku, kui Tiina kiljatab, sest leiab samblalt rästikunaha. Herta hakkab kavalalt naerma: ma tean, mis sellega teha. Herta kougib ussinaha maast üles ja kerib kokku.
Udulooridega kaunistatud öö hingab metsa all läbi vaikse putukasumina. Tiina vahib hetkeks mõtlikult telgilage, siis üritab raamatut lugeda, aga silm vajub jällegi esimese lause peal kinni. Telgis on hais ja erinevad häälitsused, keegi norskab, keegi sügab läbi une sääsekuppe. Traagilise ilmega Artur vahib telgiseina. Herta paneb öökreemi näkku. Sveta määrib samade liigutustega kamuflaažvärvi põskedele ja läheb öövalvesse. Kaie vaatab telefonist oma e-kirju ja kortsutab vihaselt kulmu: nad ei saa firmas ilma minuta hakkama. Järgmisel hetkel saab aga Kaie telefon tühjaks ja ta ohkab veidi leplikumalt, vajub asemele ja suleb silmad.
Herta üritab poolsosinal laulu üles võtta, aga kõik magavad juba. Kusagilt eemalt kostavad öökulli huiked.
Rühmajuht Meelis avab oma telgis seljakoti ning võpatab ehmudes, hakates seejärel valjult vanduma. Tema asjade vahel on rästik, ehk rästikunahk. Vihane sõim kaigub metsa kohale ja kogu laager ärkab üles.
Hommikul on kõik magamata ja unised, süüakse hommikueinet, enamusel on kõhud kinni, vegan Viljar on näljast nõrkemas. Tiina vaatab hirmuga jubedaid ville enda jalgadel. Kaie õlg teeb veelgi rohkem valu. Medpunkti telgi ees on järjekord ja musta huumorit viljelev med-instruktor lõikab mõnuga ville puruks ning jagab leukoplaastreid välja. Rühmajuht Meelis käib kahtlustava näoga ringi ja peab endamisi aru, kes talle öösel rästikunalja tegi. Aga keegi ei avalda soovi tegu enda peale võtta.
Laagrisse jõuab nüüd aga ärev teade, et eile nähtud marjulised – vanaisa ja kaks lapselast – on metsa eksinud ega tulnud ööseks tagasi koju. Peetakse hetkeks nõu, aga samas algab kohe orienteerumine tagasi baasi poole ning rästikupaanika tõttu on Meelis oma vile kaotanud. Muigav Herta annab talle pulgakommi, mille teises otsas on lapsik vile. Meelis on vihane, aga tegelikult teeb see roosa asjandus oma töö ära.
Vegan Viljar kummardub vargsi kanapuuri juurde ja varastab sealt mõned terad, kana vaatab teda pead nõksutades. Viljar paneb sõrme suule: kuss.
Oksaragin ja linnulaul. Jagu on metsas, liigutakse Sveta juhtimisel edasi ja leitakse orienteerumiseks puudelt märgistusi. Kohmakas Elmo jääb aga kaaslastest maha ja kaob silmist. Sveta peatub ja arutab teistega asja: kedagi ei saa ju maha jätta. Kaie on pettunud, nad kaotavad punkte ja jäävad ilmselt viimaseks, aga tõesti Elmo tuleb ju üles leida. Otsitakse Elmot ja rühmajuht Meelis saab asjast aimu, ta tuleb uurima ja tirtsustab oma lapsikut vilet. Teine rühmajuht Roland on aga sõbralik ja rahustab seltskonda, peamine on kamraad üles leida, ärgu nad pesemise pärast üleliia muretsegu. Tiina märkab järsku eemal liikumist ja leiabki Elmo ning jagu saab viimaks edasi orienteeruda. Kana vedamine on muutunud omamoodi katsumuseks ja naistemees Artur teeb ettepaneku lind maha jätta. Kaie tuletab meelde, et kedagi ei jäeta maha ja pealegi on kana "ambaali" asendusliige, kuni mees labidaga pähe saamise intsidendist paraneb. Jagu jõuab lõpuks metsast välja ja jääbki muheleva meestesalga pilkude all viimaseks. Kaie vaatab etteheitvalt Elmot. Nüüd tuleb aga Meelis ja teatab, et nad peavad jaos usalduse taastama ja selleks on ilmtingimata vaja "usalduslangemise" rituaal läbi teha.
Elmo pannakse klapptoolile seisma, silmad kinni, rühmajuht Meelis räägib usaldusest ning teised jaoliikmed tulevad Elmo selja taha teda kinni püüdma. Ja siis käsu peale "lange!", langeb Elmo ootamatult hoopis ettepoole, näoli vastu maad, mitte tahapoole, kus jaoliikmed on valmis teda püüdma. Meelis on uuesti raevus ja ka ehmunud, aga samblase näoga Elmo jääb õnneks terveks.
Jagu liigub edasi ja nüüd jõutakse suurema järve äärde laagrisse. Nõrkemiseni näljane vegan Viljar ja naistemees Artur vaidlevad toidu üle. Artur pole kindel, et veganlus üldse midagi väärt on, see on tuim ja mõttetu eluviis. Aga Viljar vaidleb vastu, vegantoit võib vägagi maitsev olla. Artur ei usu ja Viljar lubab tõestada ning läheb nüüd näljast ja väljakutsest haaratuna tõsimeeli metsast söödavat otsima.
Naised on väga viletsas seisus, räpased ja väsinud. Heatahtlik Roland tuleb ja lubab nüüd kogu nende jaol viimaks pesemas ära käia. Rühmajuht Meelis läks õhtuks keskusse, et kadunud marjuliste osas nõu pidada. Marjulised jääksid nüüd juba teiseks ööks metsa, kui kohe välja ei ilmu.
Tiina, Herta, Kaie ja Laura on kauni rabajärve kaldal, naised ujuvad-pesevad kordamööda. Sulistatakse vees ja suheldakse. Laura on endiselt tõsine, sest tema peigmees Rait luurab kuskil läheduses. Ta räägib kaaslastele, et kutt saatis talle sõnumi, milles ähvardas, et on sõpradega juba teel tema poole, et ta õppustelt vägisi tagasi Tallinna viia. Tiina ägestub ootamatult ja lubab Laurat kaitsta: kurat, meil on relvad, labidad, noad, kuulikindlad vestid, mida üks niru mees selle vastu panna saab? Kaie vaatab enesekindlamaks muutunud Tiinat uue pilguga, samas kui Herta lisab: just, me ei karda hunti, puuki, ega ka ühtegi Raitu.
Vegan Viljar seisab kavala näoga telgi ees, ta palub jaokaaslased imelisele õhtusöögile. Viljar on looduse nappidest andidest imemaitsva õhtusöögi valmistanud. Toit on tõesti hea. Herta annab sellele kolm Michelini tärni ja arvab, et see meenutab midagi Islandil kogetut. Artur peab tunnistama, et sammal võib siiski väga isuäratav olla, kui seda osavalt prepareerida. Jagatakse kogemusi, vennastutakse, kõigil on sinikad, marrastused ja villid, keegi ei kahetse, et sai õppustele tuldud. Kaie õlg valutab metsikult, aga ta ei taha teistest kehvem olla, pealegi saab varsti enda asemel oma pesemata riided rivisse saata, need seisavad nagunii juba püsti. Herta: see rännak on raskem kui sünnitamine, sünnitamine saab kiiremini läbi. Herta räägib nüüd enda perekonnast ja kunagisest küüditamisest, mis tema ema puudutas, ta avaneb ka ise natuke, räägib miks ta Kaitseliitu astus. Tema bravuuritsemise taga pole muud kui kartus üksilduse ees, ta pole osanud ka oma lastega suhelda, on lähedased endast eemale peletanud. Herta tahab siiski melanhoolsed noodid unustada ja hea toidu peale ka väikse napsu võtta, aga seda pole. Ta teeb naistele riukaliku ettepaneku hüppesse minna. Nelik sammubki peale põgusat veenmist läbi metsa maantee poole, mis järve äärest mööda lookleb, kusagil lähedal on tankla, milles nad kõik natuke tsivilisatsiooni hõngu nuusutada saaksid.
Tiina tunneb ennast järsku rahulikumana, teatav enesekindlus on hakanud temas pead tõstma, ta liigub kaaslastega ülevas meeleolus läbi metsa maanteele ja nad jõuavad peagi tuledesäras tankla juurde.
Lõbutseda ihkav Herta nõuab, et saaks kamraadidele välja käristada ja ostab tanklast kõigile head-paremat ning meeleolu tõuseb veelgi. Siis järsku kostab aga väljast ohtlikku pidurikriginat ja näeme, et ehmunud näoga Laura seisab kulunud välimusega sportauto vastas. Hetkega on selge, et Laura on sattunud silmitsi oma ahistava kuti Raiduga, keda saadavad kolm pätivälimusega dress-noormeest. Ohtlik kamp tahab Laura jõuga autosse suruda, tekib äge sõnelus ja naised tulevad kaaslasele appi. Sõnelus läheb aga kiiresti üle rüseluseks ja kuraasi täis kamraadid ei lase Laurat autosse vedada. Vastased on tugevad, aga nüüd sekkuvad mäsusse ootamatult rühmajuhid Meelis ja Roland, kes tulid samuti tanklasse burksi ostma. Koos tehakse kuttidele siiski tuul alla ja põgenevate pättide auto sõidab läbi klaasipesuvedeliku püramiidi. Terve tanklaesine on lekkivaid plastkanistreid täis. Naised on õnnelikud, et suutsid Laurat kaitsta, kuid võidurõõm jääb üürikeseks, sest nad jäid rühmajuhtidele hüppesse minekuga vahele. Ja sellest tekkinud segadus on täiesti ennekuulmatu. Kaklusest räsitud Meelis ja Roland kuulavad naiste selgitusi, kuid tundub, et Tiina ja tema kaaslased on kodukorda väga rängalt rikkunud, kas nad enam väärivadki sõdurimärki?
Öösel on seltskond vaikselt oma telgis, igaüks oma mõtetes. Herta poetab pisara ja tahab laulu üles võtta, aga see soikub juba tema enda huultel. Kaie on pettunud, nad tahtsid head, aga kukkus välja kõige hullem jama. Ta paneb akupanga telefonile järele ja näeb firmast tulnud häirivaid kirju, tema töö juures hakkab kriis tekkima ja ta ei saa ka seal aidata. Kaie pole harjunud inimesi usaldama ja tunneb nüüd lisaks õlavalule lausa füüsilist valu ka vaimsest pingest, sest ei saa isiklikult kriisilahendamisse sekkuda. Tiina on veelgi suuremas masenduses, sest läheb nüüd lörri läinud õppustelt tagasi oma lörri läinud elu juurde. Ta arvab, et temasugusel polegi vaenlast vaja, sest ta on iseenda suurim vaenlane ja et sellega kuidagi toime tulla, kestabki terve elu üks pidev õppus. Herta tunneb ennast kogu asja pärast süüdi, aga Laura on kõigile abi eest tänulik ja see lepitab mingil määral naisi olukorraga. Herta arvab, et aus oleks kui ta lahkub õppustelt, aga teised pole nõus, et tema üksi vastutaks.
Hommikul arutavad naised ärevalt, mis neist edasi võiks saada, kas saadetakse koju või määratakse mingi karistus. Kahju oleks õppus pooleli jätta. Aga siis selgub, et eksinud marjulised on endast märku andmiseks rumalal kombel metsatulekahju tekitanud ja veelgi suurema kriisi põhjustanud, mis võib lausa katastroofiks paisuda. Üks eksinud lastest saatis enne telefoni tühjaks saamist oma emale sõnumi, et vanaisa on tagatipuks rabanduse saanud ja vajab arstiabi. Nüüd tuleb kiiresti kadunud inimesed üles leida, arstiabi osutada ja siis metsatulekahju kustutada. Iga lisakäsi oleks abiks. Tiina arvab, et praegu tuleks lihtsalt tegutseda ning kõhklused ja häbi kõrvale jätta. Kaie, Herta ja Laura on nõus ja nii asutaksegi koos oma jaoga päästeoperatsioonis osalema. Täpselt õigel hetkel saabub tagasi ka "ambaal" Tiit, kelle tervis on jälle korras. Sveta naeratab talle rõõmsalt, mõlemad on parajad relvahullud ja hingelt tõelised võitlejad.
...
Käivitub täiemõõtmeline päästeoperatsioon. Mets on leekides ja lapsed veavad teadvusetut vanaisa tulest eemale. Tiina, Kaie, Laura ja Herta liiguvad koos jaokaaslastega ahelikus edasi ning olud muutuvad järjest ohtlikumaks, loomad ja linnud põgenevad nilpsavate leekide eest.
Meestejagu kaotab segaduses orientiiri, jääb hätta ja naised tulevad neile julgelt appi, juhtides nad ohutusse paika. Kärssava varustusega mehed on päästmise eest väga tänulikud ja esimest korda ka üsna vagusad. Rühmajuht Meelis on aga endiselt teistest irdunud ja vajub ootamatult jääkülma laukasse. Teised liiguvad vastassuunas edasi ning keegi ei märka helikopterimüra ja segaduse tõttu, et Meelis on laukasse uppumas. Meelis saab rapsides rinnataskust oma märja telefoni kätte ja tahab abi kutsuda, aga telefon heliseb järsku. Üha sügavamale vajuv Meelis vastab imestunult kõnele, ja nüüd selgub, et tegu on müügikõnega, milles pakutakse võimalust moeajakirja digipaketiga liituda. Meelis kirub ja lõpetab kõne, aga samal hetkel sureb telefon välja ja mees hakkab järjest sügavamale laukasse vajudes appi karjuma.
Jagu liigub tulepiiri mööda edasi, et marjulisi leida ja korraga ilmneb kohmaka Elmo salavõime, tal on nimelt üliterav kuulmine. Mees peatub ja tõstab käe, ta kuuleb järsku Meelise appikarjeid. Nad arvavad algul, et tegu on marjulistega ja tormavad häälte suunas. Siis, tõepoolest viimasel hetkel, leitakse aga hoopis uppuv Meelis ja mees päästetakse külmast laukast. Herta surub surmast pääsenud ja šokist nuuksuva Meelise oma rindade vahele.
Naised liiguvad läbi suitsu edasi, seal võib olla ka tule eest põgenevaid kiskjaid ja asi muutub järjest ohtlikumaks. Surmasuust pääsenud tänulik Meelis on aga muutunud tunduvalt leebemaks ja vaguramaks.
Kohmakas Elmo tõstab uuesti sõrme, liigutab teravalt kuulatades oma kõrvu ja seltskond liigub tema märguande peale teises suunas edasi. Nad leiavad viimaks tulest sisse piiratud lapsed ja poolteadvusetu vanaisa, kes lamab segaselt soigudes samblal. Helikopter maandub lagendikule ja marjulised evakueeritakse. Samal ajal lendab üle ka lennuk, mis kallab põlevale metsale kustutusvett.
Väsinud kangelased, tahmaste nägudega Tiina, Kaie, Herta ja Laura kõnnivad mööda järvekallast tagasi laagri poole. Nad viskavad korraks ühe kauni suvila ette murule siruli ja Herta meenutab hommikuid oma majas, kui lapsed olid veel väikesed, kuidas ta siis nautis selliseid hooletuid, tähtsusetuid momente, mis õigupoolest ju ongi kõige õnnelikumad hetked elus. Kaie tõdeb veidi nukralt, et pole endale aga kunagi selliseid hetki lubanud. Tiina vannub, et ei lase oma elu mehe eksimuse pärast ära rikkuda, võib-olla peaks talle ikkagi uue šansi andma. Tiina arvab ka, et sõbrannal oli siiski õigus: see rännak on parem kui psühhoteraapia. Naised naeravad. Kaie saab järsku töö juurest sõnumi, et kriis on lahenenud ja see on talle tõestuseks, et ta peab hakkama edu ja elu nautima, teisi rohkem usaldama ja mõtlema, mida tema ise tegelikult tahab: võib-olla on lastega kaasnev kaos just see mõnus väljakutse, millega edaspidi rinda pista. Herta räägib, et tal on hea meel, et raskusi talus, harjud vihmagagi lõpuks ära: las, kurat, ladistab kasvõi lagipähe, mis see ikka teeb. Ta otsustab koju tagasi jõudes oma lastega ühendust võtta.
Järsku astub meeldiva olemisega majaomanik ligi ja pakub üllatunud sõduritele kohvi. Herta küsib naljatledes, kas see on robusta või arabica? Ja naised muigavad tahmaste nägudega. Kaie õlga lööb nüüd aga metsik valu ja kõigi pilgud muutuvad murelikuks.
Tiina, Herta ja Laura marsivad mööda maanteed, Kaie toetub Tiina ja Laura õlgadele. Naised on väsinud ja uhked. Nende ümber on umbes 100 teist kaitseliitlast ja ka rühmajuhid. Inimesed lehvitavad neile tee äärest. Tekib ülev tunne ja Herta võtab laulu üles. Nüüd viimaks tulevad ka kõik teised lauluga kaasa. Nad marsivad ja laulavad koos, pead püsti ja seljad sirged.
Rännak ongi läbi saanud. Seltskond on viimaseid hetki koos ja tundub, et väga kahju on lahku minna. Vahetatakse telefoninumbreid ja paistab kohe ka see, kes kellega tõsisemalt suhtlema jääb. Sveta ilmselt Tiiduga ja kohmakas Elmo on leidnud ühise keele vegan Viljariga. Naistemees Arturi pilk liigub aga juba järgmiste kandidaatide poole, samas kui talle kingitakse üllatuslikult ja pidulikult uus kaaslane, kelleks on õppused edukalt läbinud kana.
Kostab marsimuusika ja näeme, kuidas värsketele kaitseliitlastele Miinisadamas sõdurimärke üle antakse. Ka kindral Kress on kohal.
Tiina naeratab, märk rinnas, Kaie muigab, Herta näitab pöialt ja Laura hakkab esimest korda südamest naerma.