Kohtuasi

Vastuvõtmise kuupäev : 29/04/2026

EUROOPA LIIDU KOHUS

Kantselei

28/04/26

Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile:

E-mail : [email protected] Euroopa Liidu Kohus

Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu Kantselei

L - 2925 LUXEMBOURG

Välisministeerium

Islandi väljak 1

15049 Tallinn

EESTI/ESTONIA

1365718.6 DE

Eelotsuse asi C-216/26

Deutsche Rentenversicherung Bund

(Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Bundessozialgericht - Saksamaa)

Eelotsusetaotluse kättetoimetamine

Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL

artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja.

Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes

Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel,

liikmesriikidel, komisjonil ning juhul, kui nad leiavad, et neil on eelotsusetaotluses tõstatatud

küsimuste suhtes eriline huvi, Euroopa Parlamendil, nõukogul ja Euroopa Keskpangal ja vajaduse

korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või

tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke

seisukohti või märkusi kahe kuu ja kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest,

kusjuures seda tähtaega ei pikendata.

Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa

Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus

esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule

kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja

jooksul.

Kohtusekretär juhib Teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse

lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul.

-2-

Juhime Teie tähelepanu ka menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele

juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate

kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis

„Kohtuasjade menetlemine – Euroopa Kohus – Menetlust reguleerivad õigusaktid“, ning esitatud

kirjalike seisukohtade või märkuste avaldamisele Euroopa Kohtu kodukorra artikli 96 lõikes 3 ette

nähtud tingimustel. Kõigil põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutel palutakse seega mitte

viidata oma seisukohtades või märkustes isikuandmetele või eelotsusetaotluses varjatud andmetele.

Sellised andmed tuleb ka kustutada esitatud seisukohtade ja märkuste metaandmetest.

Eleonora Sartori

Ametnik

Vastuvõtmise kuupäev : 29/04/2026

Kokkuvõte C-216/26 – 1

Kohtuasi C-216/26*

Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98

lõikele 1

Saabumise kuupäev:

13. märts 2026

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Bundessozialgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim

sotsiaalkohus)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

22. juuli 2025

Kaebaja ja kassaator:

HZ

Vastustaja ja vastustaja kassatsioonimenetluses:

Deutsche Rentenversicherung Bund

Põhikohtuasja ese

Sotsiaalõigusest tuleneva nõude rahuldamiseks esitatud kaebus –

Kassatsiooniastme kohus – Määrus (EÜ) nr 883/2004 –

Sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamine – Teises liikmesriigi elavale

pensionärile kohustusliku ravikindlustuse katmiseks makstav pensionilisa

Eelotsusetaotluse liik ja ese

Liidu õiguse tõlgendamine, ELTL artikkel 267

Eelotsuse küsimused

1. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ)

nr 883/2004 artiklitega 5 ja 7 on kooskõlas, kui pensionilisa, mis on

* Kohtumenetluse keel: saksa.

ET

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-216/26

2

riigisiseses õiguses ette nähtud pensioni alusel arvutatavate kohustusliku

ravikindlustuse sissemaksete katmiseks, makstakse teises liikmesriigis

elavale pensionärile väiksemas summas seetõttu, et teises liikmesriigis

tasuda tulevaid kohustusliku ravikindlustuse sissemakseid ei arvutata

pensioni alusel või arvutatakse pensioni alusel ainult osaliselt?

2. Kui esimesele küsimusele tuleb vastata eitavalt: Kas Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 artikliga 7 on

kooskõlas, kui liikmesriigi riigisisesed õigusnormid piiravad pensionilisa

poolega teises liikmesriigis tegelikult tehtud kohustusliku ravikindlustuse

sissemaksetest, olgugi et esimesena nimetatud liikmesriigis sõlmitud

ravikindlustuse puhul tuleks määrata suurem pensionilisa?

3. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ)

nr 883/2004 artikliga 5 on kooskõlas, kui pensionilisa arvutamise raames ei

võeta ravikindlustuse sissemaksete summa kindlaksmääramisel arvesse

elukohaliikmesriigi kohustusliku ravikindlustuse omaosaluse summat, kuna

pensioni maksva liikmesriigi riigisisese õiguse kohaselt puudub õigus

nõuda, et pensionikindlustusasutused võtaksid arvesse omaosaluse summat?

4. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta

määruse (EÜ) nr 987/2009 artikli 2 lõiget 2 ja artiklit 5 tuleb tõlgendada nii,

et teave, mille on ravikindlustuse andmiseks pädeva liikmesriigi asutus

edastanud pensioni maksmiseks pädeva liikmesriigi asutusele

ravikindlustusse tehtavate sissemaksete kohta, on siduv ka osas, mis

puudutab kindlustuse liigitamist haigushüvitiseks (Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 1

alapunkti va punkt i koostoimes XI lisa Madalmaid käsitleva jaotisega)?

5. Kui neljandale küsimusele tuleb vastata jaatavalt: Kas Euroopa Parlamendi

ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 1

alapunkti va punkt i ja artikkel 5 kohustavad pensioni maksmise

kohustusega liikmesriigi pensionikindlustusasutust võtma arvesse

ravikindlustuse andmiseks pädeva asutuse kohaldatud õigust, et teha vahet

ravikindlustusel ja hoolduskindlustusel, kui pensioni maksmise kohustusega

liikmesriigi riigisisestes õigusaktides on ette nähtud pensionilisa

ravikindlustuse sissemaksete eest, kuid mitte hoolduskindlustuse

sissemaksete eest?

6. Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ)

nr 883/2004 artiklitega 5 ja 7 on kooskõlas välistada pensionilisa

hoolduskindlustuse sissemaksete eest, kui elukohaliikmesriigis on kohustus

teha sissemakseid kindlustusse, mis sisuliselt vastab pensioni maksva

liikmesriigi hoolduskindlustusele, kuid mis elukohaliikmesriigi õigusaktide

kohaselt liigitatakse ravikindlustuse alla?

DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG BUND

3

Viidatud õigusnormid

Määravad on vaidlusalusel 2011. aastal kehtinud õigusnormid, mis asjas otsuse

tegemise seisukohast olulistes osades on ka praegu kehtivad.

Riigisisesed õigusnormid

Sotsiaalseadustiku kuues raamat (Sozialgesetzbuch; edaspidi „SGB VI“) § 106

Pensionilisa ravikindlustuse eest:

(1) Pensionisaajad, kes on vabatahtlikult kindlustatud riiklikus

ravikindlustusskeemis või Saksa järelevalve alla kuuluvas ravikindlustusasutuses,

saavad ravikindlustuse kulude katteks pensionilisa. Seda ei maksta, kui nad on

samal ajal kohustuslikult kindlustatud Saksamaa või välisriigi riiklikus

ravikindlustusskeemis (pensionikindlustuse vanusepiiride muutmise seadus

(RV-Altersgrenzenanpassungsgesetz) 20. aprilli 2007. aasta redaktsioonis, BGBl

I 554)

(2) Pensionisaajatele, kes on vabatahtlikult kindlustatud riiklikus

ravikindlustusskeemis, makstakse igakuist pensionilisa summas, mis moodustab

poole summast, mis saadakse, kui pensionisumma suhtes kohaldatakse riikliku

ravikindlustuse üldist kindlustusmäära, mida on vähendatud 0,9 protsendipunkti

võrra (teine seadus, millega muudetakse sotsiaalseadustiku kuuendat raamatut ja

muid seadusi (zweites Gesetz zur Änderung des Sechsten Buches Sozialgesetzbuch

und anderer Gesetze) 27. detsembri 2003. aasta redaktsioonis, BGBl I 3013)

(3) Pensionisaajatele, kes on kindlustatud Saksamaa järelevalve alla kuuluvas

ravikindlustusasutuses, makstakse igakuist pensionilisa summas, mis moodustab

poole summast, mis saadakse, kui pensionisumma suhtes kohaldatakse riikliku

ravikindlustuse üldist kindlustusmäära, mida on vähendatud 0,9 protsendipunkti

võrra. Igakuine pensionilisa on piiratud poolega tegelikest ravikindlustuskuludest.

Kui pensionärid saavad mitut pensioni, maksavad pensionikindlustusasutused

piiratud pensionilisa proportsionaalselt pensioni summadega. Seda võib maksta ka

nendest pensionidest ühe pensioni lisana (pensionikindlustuse rahastamise aluste

kestlikkuse seadus (RV-Nachhaltigkeitsgesetz) 21. juuli 2004. aasta redaktsioonis,

BGBl I 1791, ja riiklikus ravikindlustuses konkurentsi tugevdamise seadus

(GKV-Wettbewerbsstärkungsgesetz) 26. märtsi 2007. aasta redaktsioonis, BGBl

I 378)

(4) Pensionisaajad, kes on vabatahtlikult kindlustatud riiklikus

ravikindlustusskeemis ja Saksa järelevalve alla kuuluvas ravikindlustusasutuses,

saavad üksnes lõike 2 kohast pensionilisa (pensionikindlustuse rahastamise aluste

kestlikkuse seadus; RV-Nachhaltigkeitsgesetz).

SGB V § 249a Sissemaksete katmine pensioni saavate kindlustuskohustusega

isikute puhul:

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-216/26

4

Kindlustuskohustusega isikute puhul, kes saavad pensioni riiklikust

pensionikindlustusskeemist, katab pensionikindlustusasutus poole sissemaksetest,

mis arvutatakse pensioni alusel vastavalt üldisele sissemaksemäärale, millest on

maha arvatud 0,9 protsendipunkti; ülejäänud osas katavad sissemaksed

pensionärid ise (meditsiinitooteid käsitlevate õigusnormide ja muude

õigusnormide muutmise seadus (Gesetz zur Änderung medizinprodukterechtlicher

und anderer Vorschriften) 14. juuni 2007. aasta redaktsioonis, BGBl I 1066,

kehtiv kuni 30. juunini 2011)

Kindlustuskohustusega isikute puhul, kes saavad pensioni § 228 lõike 1 esimese

lause alusel, katab pensionikindlustusasutus poole sissemaksetest, mis arvutatakse

pensioni alusel vastavalt üldisele sissemaksemäärale, millest on maha arvatud

0,9 protsendipunkti; ülejäänud osas katavad sissemaksed pensionärid ise.

Sissemaksed välisriigi pensionidelt § 228 lõike 1 teise lause alusel katavad

pensionärid ise (seadus, millega koordineeritakse sotsiaalkindlustussüsteemid ja

muudetakse teatavaid seadusi (Gesetz zur Koordinierung der Systeme der sozialen

Sicherheit und zur Änderung anderer Gesetze) 22. juuni 2011. aasta redaktsioonis,

BGBl I 1202, kehtiv alates 1. juulist 2011)

SGB XI § 59 lõike 1 esimene lause, Sissemaksete katmine teiste liikmete puhul

(riiklikus ravikindlustuses konkurentsi tugevdamise seadus (GKV-

Wettbewerbsstärkungsgesetz) 26. märtsi 2007. aasta redaktsioonis, BGBl I 378):

§ 20 lõike 1 teise lause punktide 2–12 kohaselt hoolduskindlustusega kaetud

isikute suhtes, kes on kohustuslikult kindlustatud riiklikus ravikindlustusskeemis,

kehtivad sissemaksete katmise suhtes analoogia alusel viienda raamatu § 250

lõiked 1 ja 3 ning § 251 ja teise raamatu § 48 põllumajandustootjate

ravikindlustuse kohta; riiklikust pensionikindlustusest makstava pensioni kohased

sissemaksed katab kindlustatu üksi.

Liidu õigusnormid

Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71

sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate,

füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004

sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ)

nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004

(sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord

DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG BUND

5

Asjaolude ja menetluse lühikokkuvõte

1 Poolte vahel on vaidluse all, kui suur peab olema riikliku

pensionikindlustusskeemi põhise vanaduspensioni lisa, mida maksti Madalmaades

ajavahemikul 1. jaanuarist 2011 kuni 31. detsembrini 2011 ravikindlustuse eest.

2 Kaebaja on testamenditäitja, kes täidab kassatsioonimenetluse jooksul surnud FD,

kes oli apellatsioonimenetluse jooksul surnud QU abikaasa, (edaspidi

„kindlustatu“), testamenti. Vaidlusalusel ajavahemikul elas kindlustatu

Madalmaades. Ta sai vastustajalt, Saksamaa Riiklikult Pensionikindlustuselt

(Deutsche Rentenversicherung; edaspidi „DRV“), vanaduspensioni ligikaudu

14 537 eurot aastas ning Madalmaade põhipensioni üldise

vanaduskindlustusseaduse (Algemene Ouderdomswet; edaspidi „AOW“) alusel

ligikaudu 1844 eurot aastas. Vaidlusalusel ajavahemikul oli ta Madalmaades

kindlustatud ravikindlustusseaduse (Zorgverzekingswet; edaspidi „ZVW“) ja

Algemene Wet Bijzondere Ziektekosteni (eriravikulude üldseadus; edaspidi

„AWBZ“) alusel ning ta tasus mõlema kindlustuse eest igal aastal vastustajalt

saadud pensioni alusel arvutatud sissemakse, mille määras kindlaks

Belastingdienst (Madalmaade maksuamet), kes edastas asjaomase teabe

vastustajale (2011. aasta eest ligikaudu 1258 eurot – 437 eurot AWBZ alusel, 821

eurot ZVW alusel). Kindlustatu oli jätkuvalt kaetud CZ ravikindlustusega, mille

eest ta tasus aastas kindlasummalise makse 170 eurot ja igas kuus 129,32 eurot.

CZ ravikindlustus hõlmas „Natura polis“ tariifis (99,27 eurot kuus) ZVW kohast

põhipaketti, „50+“ tariifis (13,80 eurot kuus) täiendavaid hüvitisi, sealhulgas

alternatiivseid ravimeetodeid ning välismaal reisimise ravikindlustust, ning

„Tandarts“ tariifis (16,25 eurot kuus) täiendavaid hambaravi- ja ortodontilisi

teenuseid.

3 Kindlustatule 2011. aasta eest pensioni määrates võttis vastustaja arvesse igakuist

lisa summas 52,46 eurot Madalmaades AWBZ ja ZVW alusel sõlmitud riikliku

ravikindlustuse kulude eest, mille tuvastas Belastingdienst.

4 Kaebus, milles paluti maksta pensionilisa Madalmaade ravikindlustuse kulude

eest summas, mis vastab Saksamaa riiklikus ravikindlustusskeemis (edaspidi

„GKV“) kindlustatud pensionärile makstavale summale, jäeti rahuldamata.

5 Landessozialgericht Berlin-Brandenburgile (Berlin-Brandenburgi liidumaa

kõrgeim sotsiaalkohus) esitatud apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Kindlustatul ei ole õigust suuremale pensionilisale, kuna erinevalt Saksa riiklikust

ravikindlustusest ei arvutata CZ kindlustusmakseid pensioni alusel, vaid

sissetulekust sõltumata. Vastustaja maksis Belastingdiensti poolt arvutatud

sissemaksete eest pensionilisa põhjendatult ZVW alusel. AWBZ alusel tehtud

sissemaksete puhul ei ole tegemist eksporditava rahalise hüvitisega, kuna see

kindlustus vastab Saksa hoolduskindlustusele, millesse teevad sissemakseid

pensionärid ise.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-216/26

6

6 Kassatsioonkaebuses palutakse tühistada madalama astme kohtute otsused ja

mõista vastustajalt ajavahemiku eest 2011. aasta jaanuarist kuni juunini välja

täiendav igakuine pensionilisa summas 35,54 eurot ning ajavahemiku 2011. aasta

juulist kuni detsembrini eest igakuine pensionilisa summas 36,42 eurot kuus.

Eelotsusetaotluse põhjendused

Asjaolude hindamine riigisisese õiguse alusel

7 Üksnes Saksa õiguse kohaldamise korral ei oleks kaebajal õigust saada

Madalmaades tehtud ravikindlustusmaksete eest suuremat pensionilisa kui see,

mille vastustaja juba maksis.

8 Saksamaal elavad riikliku pensioni saajad on kohustuslikult või vabatahtlikult

kaetud riikliku ravikindlustusega või kindlustatud eraõiguslikus

ravikindlustusasutuses. Igal Saksamaal kindlustatud pensionäril on õigus sellele,

et DRV osaleb ravikindlustuskulude katmises. DRV on kohustatud maksma

pensionilisa ravikindlustuse kulude katteks nii vabatahtlikult riikliku

ravikindlustusega kaetud Saksa pensioni saajatele kui ka eraõiguslikus

ravikindlustusasutuses kindlustatud pensionäridele. Pensionilisa makstakse

summas, mida DRV peaks maksma riikliku ravikindlustusega kohustuslikus

korras kaetud pensionäri eest; üksnes eraõiguslikus ravikindlustusasutuses

kindlustatud pensionäri puhul piiratakse hüvitist vajaduse korral poolega tegelike

sissemaksete summast. Kindlustatute puhul, kes saavad pensioni riiklikust

pensionikindlustusskeemist, kannab pensionikindlustusasutus poole

sissemaksetest, mis arvutatakse pensioni alusel vastavalt üldisele

sissemaksemäärale, mida on vähendatud 0,9 protsendipunkti võrra; ülejäänud osas

teevad sissemaksed pensionärid ise.

9 Kindlustatu sai pensioni riiklikust pensionikindlustusskeemist. Kui kindlustatu

oleks olnud kohustuslikus korras kaetud Saksa riikliku ravikindlustusega, oleks

sissemaksed tulnud arvutada eelkõige tema Saksa pensioni alusel. Tal oleks olnud

õigus sellele, et DRV katab sissemaksed summas, mis vastab 7,3% tema Saksa

pensionist. Üldine sissemaksemäär oli 15,5% (SGB V § 241). Sellest tuli maha

arvata 0,9 protsendipunkti, millest tulenevalt jäi alles 14,6%. Vastustaja oleks

pidanud katma sellest poole, st sissemaksed summas 88 eurot kuus 2011. aasta

jaanuarist kuni juunini ja pärast pensioni suurendamist 1. juulil 2011 teisel

poolaastal summas 88,88 eurot kuus. Sõnastuse ja ülesehituse poolest viitab

SGB V § 249a riigisisene säte SGB V kohasele kohustuslikule kindlustusele,

millest tulenevalt – liidu õigust arvesse võtmata – ei tule pensionilisa Madalmaade

ravikindlustusskeemi tehtavate sissemaksete eest kõne alla või tuleb äärmisel

juhul kõne alla pensionilisa summas, mis vastab poolele Madalmaades „pensioni

alusel arvutatavatest sissemaksetest“.

DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG BUND

7

Liidu õiguse arvessevõtmine

10 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et Euroopa Liidu Kohtu 6. juuli

2000. aasta kohtuotsuses Movrin (C-73/99, EU:C:2000:369) on selgitatud, et

DRV Bund peab „pensionilisa“ maksma ka Euroopa Liidu teise liikmesriigi

kohustusliku ravikindlustuse sissemaksete eest. SGB V § 249a esimest lauset

tuleb kooskõlas Euroopa Liidu õigusega tõlgendada nii, et DRV peab katma ka

poole teises liikmesriigis sõlmitud kohustusliku kindlustuse sissemaksetest, mis

on arvutatud pensioni alusel. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul ei ole kahtlusi, et

see määruse (EMÜ) nr 1408/71 artiklit 10 käsitlev kohtupraktika kehtib ka

määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 7 suhtes, kuna viidatud sätete sõnastus on

identne.

11 Kahtlused Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise suhtes ei luba eelotsusetaotluse

esitanud kohtul asjas otsust teha.

12 a) Esmalt võib määruse (EÜ) nr 883/2004 artikleid 5 ja 7 tõlgendada nii, et

kohustuslik ravikindlustus Madalmaades tuleb võrdsustada kohustusliku

ravikindlustusega Saksamaa Liitvabariigis, kuna pensionilisa tuleb Madalmaades

tegelikult tehtud sissemakseid arvesse võtmata arvutada üksnes Saksamaa õiguse

alusel (nii, nagu oleks kohustuslik kindlustus sõlmitud Saksamaa territooriumil).

Sellisel juhul tuleks kassatsioonkaebus rahuldada.

13 b) Kui eelkõige määruse (EÜ) nr 883/2004 artikkel 7 lubab arvesse võtta

Madalmaades tegelikult tasuda tulevaid sissemakseid, siis tekib küsimus, milliseid

sissemakseid tuleb arvesse võtta. Pensionilisa kohustusliku kindlustuse eest tuleb

SGB V § 249a alusel alati kõne alla, kuid pensionilisa vabatahtliku kindlustuse

sissemaksete eest tuleb määrata SGB VI § 106 alusel. SGB V § 249a eeldab lisaks

kindlustuskohustusele, et ravikindlustuse sissemaksed arvutatakse pensioni alusel.

Nii on see juhul, kui pensioni suurus mõjutab sissemaksete suurust, nagu see on

Saksa riiklikusse ravikindlustusse tehtud sissemaksete puhul, mis arvutatakse

protsendimäärana pensionist (SGB V § 247), aga ka Madalmaade AWBZ ja ZVW

alusel tehtud sissemaksete puhul, kuivõrd need on kindlaks määranud

Belastingdienst. Ainult neid kogutakse teatud protsendi ulatuses maksustamisele

kuuluvalt pensionilt. 52,46 euro suuruse pensionilisa arvutamisel võttis vastustaja

neid sissemakseid juba arvesse.

14 c) See, kas vastustaja peab lisaks arvesse võtma muid sissemakseid, sõltub

omakorda määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklite 5 ja 7 ning määruse (EÜ)

nr 987/2009 artiklite 2 ja 5 tõlgendamisest. Kuigi lojaalse koostöö põhimõte, mis

on sätestatud määruse (EÜ) nr 987/2009 artikli 5 lõikes 1 ja artikli 2 lõikes 2,

võimaldab Saksa kohtutel tõlgendada Madalmaade õigust, ei pea CZ „Tandarts“ ja

„50+“ tariifis sissemaksete eest pensionilisa maksma juba seetõttu, et need ei

hõlma kohustuslikku ravikindlustust, vaid on sõlmitud vabatahtlikult. Riikliku

ravikindlustuse lisakindlustusi, mida ei arvutata sissetuleku alusel, tunneb ka

Saksamaa õigus. Neid ei tule SGB V § 249a alusel pensionilisa arvutamisel siiski

arvesse võtta, kuna nende sõlmimine ei ole kohustuslik. Pensionilisa seda liiki

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-216/26

8

kindlustuse eest on SGB VI § 106 lõike 1 teises lauses sõnaselgelt välistatud.

Kuivõrd kaebaja väidab, et nendes kahes tariifis sisalduvad Madalmaade õiguse

kohaselt ka hüvitised, mida Saksamaa Liitvabariigis maksab riiklik ravikindlustus

ja mis seetõttu arvatakse sissemaksete hulka, mida saab arvesse võtta, ei ole

eelotsusetaotluse esitanud kohtul ühtlustamise ja koordineerimise erinevusi

arvesse võttes kahtlusi, et need aspektid ei anna õigust suuremale pensionilisale.

Määrav on see, et nende tariifide kohane kindlustus on vabatahtlik ja et nende

alusel makstavad hüvitised on lisahüvitised.

15 Seevastu „Natura polis“ tariifi alusel sõlmitud CZ kindlustus on kohustuslik

ravikindlustus. Sissemaksed tuleb tasuda ZVW kohase põhipaketi eest, mis on

Madalmaades kohustuslik. Kui määruse (EÜ) nr 987/2009 artiklitega 2 ja 5 on

Saksa kohtute poolt Madalmaade õigusele antud tõlgendus vastuolus, tuleks

kassatsioonkaebus rahuldada vähemalt osas, milles eelotsusetaotluse esitanud

kohus tühistab apellatsioonikohtu otsuse ja saadab asja tagasi

Landessozialgerichtile (liidumaa kõrgeim sotsiaalkohus). Saksa menetlusõiguse

kohaselt on liidumaa kõrgeimate sotsiaalkohtute järeldused välisriigi õiguse kohta

Bundessozialgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim sotsiaalkohus) siduvad.

16 d) Juhul kui Saksamaa kohtutel on õigus tõlgendada Madalmaade õigust

autonoomselt osas, mis puudutab CZ tariifide liigitamist kohustusliku

ravikindlustuse alla, tekib küsimus, kas määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklid 5 ja 7

nõuavad, et pensionilisa arvutamisel tuleb arvesse võtta ka sissetulekust

sõltumatuid sissemakseid. Vastavalt SGB V § 249a esimesele lausele koostoimes

§-ga 247 võetakse Saksa õiguses arvesse ainult „pensioni alusel arvutatavaid

sissemakseid“. Koosseisutunnusega „pensioni alusel arvutatav“ soovitakse

saavutada riigisiseselt olukord, kus DRV kohustus katta sissemaksed piirdub

pensioniga. DRV ei pea maksma pensionilisa sissemaksete eest, mis arvutatakse

muu sissetuleku alusel, millelt tuleb teha sissemakseid.

17 Kui aga kohaldada ainult Saksa õigust, ei saa „Natura polis“ tariifi alusel tehtud

sissemakseid arvesse võtta, kuna neid ei arvutata pensioni alusel, vaid need tuleb

tasuda sama summa ulatuses, sõltumata sissetuleku suurusest. ZVW kohase

hüvitiste põhipaketi puhul koguvad kindlustusandjad igalt kindlustatult alates

18. aastast nominaalset kindlustusmakset, mis ei sõltu sissetulekust. Madalmaade

kohustusliku ravikindlustuse sellist tulupõhiste sissemaksete (Belastingdienst) ja

kindlasummaliste sissemaksete (CZ) kombinatsiooni ei ole Saksamaa riiklikus

ravikindlustuses ette nähtud.

18 Kui määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklite 7 ja 5 tõlgendamisel jõutakse järeldusele,

et pensionilisa arvutamisel tuleb arvesse võtta ka CZ-sse tehtud sissemakseid, mis

ei ole sissetulekuga seotud, peaks vastustaja võtma pensionilisa arvutamisel

arvesse poolt sissemaksetest (99,27:2 = 49,64 eurot).

19 e) Kaebaja kassatsioonkaebus rahuldatakse ainult siis, kui lisaks „Natura

polis“ tariifi sissemaksetele tuleb sissemaksete arvutamisel arvesse võtta iga-

aastast 170 euro suurust omaosaluse summat, mida kindlustatu maksis vahetult

DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG BUND

9

CZ-le. See on nii üksnes juhul, kui määruse (EÜ) nr 883/2004 artikkel 5 ei luba

käsitleda Madalmaade õiguse kohast omaosalust analoogia alusel SGB V § 61

kohase kindlustatu lisamaksu kohustusega. SGB V § 249a ja SGB VI § 106

kohaselt ei saa lisaks makstud summasid pensionilisa või pensioni lisahüvitise

arvutamisel arvesse võtta. Kui Madalmaade õiguse kohane omaosalus ei ole

samuti arvessevõetav, ei oleks kindlustatul õigust suuremale pensionilisale. Teisel

juhul oleks kaebajal õigus täiendavale 7,08 eurole kuus (= 170 eurot aastas:

12 kuud ja sellest pool).

20 f) Lõpuks tekib küsimus, kas Saksa kohtutele on määruse (EÜ) nr 987/2009

artikli 2 lõike 2 ja artikli 5 lõike 1 kohaselt siduv Belastingdiensti hinnang, et ka

AWBZ kohane kindlustus on ravikindlustus.

21 Saksa õiguse kohaselt tuleb pensionilisa määramisel teha vahet riikliku

ravikindlustuse ja hoolduskindlustuse vahel. Hoolduskindlustus tagab pikaajaliste

terviseprobleemide korral kodu- või statsionaarse hoolduse, sealhulgas kodu- ja

isikuhoolduse, samal ajal kui riiklik ravikindlustus katab peamiselt lühiajalise

hooldusvajaduse ja haiguste raviks vajaliku hoolduse ning arstiabi. SGB V

§-s 249a ette nähtud pensionilisa ja SGB VI §-s 106 ette nähtud lisahüvitise puhul

ei tule hoolduskindlustuse sissemakseid arvesse võtta, kuna selle katab pensionär

ise (SGB XI § 59 lõige 1). Kuna määruse (EÜ) nr 987/2009 artiklite 2 ja 5

kohaselt ei ole Belastingdiensti hinnang, mille kohaselt on AWBZ kohane

kindlustus Saksa riiklikule ravikindlustusele vastav kindlustus, Saksa kohtutele

siduv, siis on oluline, kas Saksa kohtutel on õigus pidada AWBZ kohast

kindlustust hoolduskindlustusega üldiselt võrreldavaks või esineb võrreldav

olukord ainult juhul, kui hüvitised on põhiosas identsed. Kaebaja väidab, et

AWBZ kohane kindlustus hõlmab hüvitisi, mida Saksa õiguse kohaselt peab

andma riiklik ravikindlustus, ning ka hüvitisi, mida peab andma

hoolduskindlustus. Teisalt näeb AWBZ ette hüvitisi, mida riiklik ravikindlustus

andma ei pea. Landessozialgerichti (liidumaa kõrgeim sotsiaalkohus) siduvate

järelduste põhjal peab eelotsusetaotluse esitanud kohus AWBZ kohast kindlustust

tervikuna võrreldavaks hoolduskindlustusega ja keskpunktis olevaks. AWBZ

pakutavate hüvitiste järgi otsustades vastab see kindlustus põhiosas Saksa

hoolduskindlustusele ning seega ei saa sissemakseid pensionilisa arvutamisel

arvesse võtta.

22 Olenevalt eespool sõnastatud küsimustele antavast vastusest tuleb

kassatsioonkaebus rahuldamata jätta, kuna vastustaja on juba määranud

kindlustatule ettenähtust suurema summa (tegelikult määratud pensionilisa

52,46 eurot, millest on maha arvatud AWBZ kohasele kindlustusele ette nähtud

18,25 eurot = 34,21 eurot), või osaliselt rahuldada, kuna määrata tuli igakuine

pensionilisa summas 83,85 eurot kuus (õigesti määratud: 34,21 eurot ZVW alusel,

millele lisaks tuleb määrata 49,64 eurot CZ „Natura polis“ tariifi

alusel = 83,85 eurot).

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-216/26

10

Esimene küsimus

23 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ka SGB V

§ 249a teist kriteeriumi „pensioni alusel arvutatavad sissemaksed“ tuleb kooskõlas

liidu õigusega tõlgendada nii, et pensionilisa arvutamisel tuleb sissetulekust

sõltumatuid sissemakseid teises liikmesriigis käsitada samamoodi nagu pensioni

alusel arvutatavaid Saksa kohustusliku ravikindlustuse sissemakseid.

24 Määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 5 punkti b kohaselt peab liikmesriik võtma

arvesse teises liikmesriigis aset leidnud sarnaseid fakte või sündmusi, kui tema

õiguse kohaselt võib teatavate faktide või sündmuste esinemisel olla õiguslikke

tagajärgi. Sellega seoses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, mida tuleb

mõista „sarnaste“ faktide või sündmuste all. Bundessozialgericht (Saksamaa

Liitvabariigi kõrgeim sotsiaalkohus) leiab, et kohtuasjas Movrin on selgitatud, et

kohustuslik ravikindlustus ühes liikmesriigis on võrreldav kohustusliku

ravikindlustusega teises riigis, sõltumata sellest, kas kohustuslik kindlustus on

sõlmitud eraõiguslikus või avalik-õiguslikus asutuses. Eelotsusetaotluse esitanud

kohtule on ka piisavalt selge, et „sissemaksete tegemise kohustuse“ õiguslik

tagajärg on mõlemas riigis sama. Siiski on eelotsusetaotluse esitanud kohtul

kahtlusi, kas sellest tulenevate sissemaksete suurus kujutab endast fakti, sündmust

või hoopis õiguslikku tagajärge. Kas määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklit 5 tuleb

mõista nii, et õiguslikku tagajärge (käesoleval juhul: sissemaksete tegemise

kohustus) tuleb fakti või sündmuse mõistest lahus hoida? Kas õiguslik tagajärg

võib järgnevas etapis muutuda uuesti faktiks, mis viib lõpuks õiguslike

tagajärgede ahelani (käesoleval juhul: õiguslik tagajärg: sissemaksete tegemise

kohustus sissemaksete suuruse kaudu kuni pensionilisa arvessevõtmiseni)?

Teisisõnu, kas määruse (EÜ) nr 883/2004 artikliga 5 on vastuolus, kui pensionilisa

arvutamisel võetakse arvesse erinevusi elukohaliikmesriigi ja pensioni maksva

liikmesriigi ravikindlustuse sissemaksete vahel, kuna faktid või sündmused tuleb

võrdsustada kõigil tasanditel?

25 Määruse (EÜ) nr 883/2004 artikkel 7 keelab rahaliste hüvitiste vähendamise

põhjusel, et hüvitisesaaja elukohaks on mõni teine liikmesriik. Määruse (EÜ)

nr 883/2004 artikli 1 punkti w kohaselt hõlmavad pensionid mitte ainult pensione

kitsamas tähenduses, vaid ka ühekordseid hüvitisi, millega neid võidakse

asendada, ja sissemaksete tagasimaksete vormis makseid ning III jaotise sätete

alusel ümberhindamise alusel suurendamisi või täiendavaid toetusi.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul ei ole kahtlusi, et pensionid on hõlmatud

määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklis 7 osutatud mõistega „rahalised hüvitised“ ja

põhikohtuasjas vaidluse all olev pensionilisa on hõlmatud määruse (EÜ)

nr 883/2004 artikli 1 punktis w määratletud mõistega „pensionid“.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski kahtlusi, kas pensionilisa määramisest

keeldumist või väiksema pensionilisa määramist tuleb käsitada rahalise hüvitise

vähendamise, muutmise või tühistamisena „elukoha alusel“, kui sissemakseid ei

võeta pensionilisa puhul arvesse, kuna seda liiki sissemakseid ei saa selle

liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis, kus see hüvitis on määratud, arvesse

võtta. Kas määruse (EÜ) nr 883/2004 artikkel 7 koostoimes määruse (EÜ)

DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG BUND

11

nr 883/2004 artikli 1 punktidega w ja l keelavad arvesse võtta süsteemide

erinevusi?

Teine küsimus

26 Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kui kaugele

ulatub faktide võrdsustamine ja keeld vähendada hüvitisi elukoha alusel. Vajaduse

korral tuleb SGB V § 249a kohaldada nii, et kindlustatule tuleb sõltumata tema

tegelikest sissemaksetest määrata kindlasummaliselt need summad, mida ta oleks

saanud, kui tema elukohaks oleks olnud Saksamaa.

27 Määruse (EÜ) nr 883/2004 põhjendused 9–12 annavad alust tõlgendada

määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklit 5 nii, et määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 5

mõju piirdub „kindlustuskohustusega“ ja selle põhjal ei saa teha järeldusi hüvitise

suuruse kohta („pensioni alusel arvutatavate sissemaksete“ koosseisutunnus).

Kohtuasjas Movrin on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kindlustuskohustus

elukohaliikmesriigis tuleb võrdsustada kindlustuskohustusega pensioni maksvas

liikmesriigis (põhjendus 9). Seega tuleb aga võrdväärseks pidada üksnes

„kindlustuskohustuse“ fakti. Põhimõtteliselt toob kindlustuskohustus kui selline

esmalt kaasa üksnes õigusliku tagajärje, mis seisneb SGB V § 249a kohases

õiguses pensionilisale. Et taotleda sama suurt pensionilisa nagu Saksa riiklikus

ravikindlustuses kindlustatud isikutel, tuleks eelotsusetaotluse esitanud kohtu

arusaama kohaselt võrdsustada mitte faktid, vaid eri faktide õiguslik tagajärg. Kas

määruse (EÜ) nr 883/2004 artikkel 5 võimaldab eri faktide põhjal (ühelt poolt

Saksa õiguse kohane kindlustuskohustus ja teiselt poolt Madalmaade õiguse

kohane kindlustuskohustus) tuletada sama õigusliku tagajärje (pensionilisa

kindlasummaline arvutamine üksnes Saksa riiklikku ravikindlustust reguleeriva

õiguse alusel)?

28 Määruse (EÜ) nr 883/2004 põhjenduse 12 kohaselt tuleb proportsionaalsuse

põhimõtet arvestades tagada, et faktide ja sündmuste võrdsustamise põhimõte ei

tooks kaasa objektiivselt põhjendamatuid tulemusi. Kas sama summa määramine

nagu Saksamaal elavale pensionärile toob kaasa objektiivselt põhjendatud

tulemused?

29 Määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 11 lõike 1 esimese lause kohaselt kohaldatakse

kõnealuse määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes üksnes ühe

liikmesriigi õigusakte. Määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 1 punktis l on mõiste

„õigusaktid“ määratletud kui iga liikmesriigi puhul õigus- ja haldusnormid ning

muud rakendusmeetmed, mis on seotud artikli 3 lõikes 1 käsitletud

sotsiaalkindlustusliikidega. Määrusega (EÜ) nr 883/2004 soovitakse

sotsiaalkindlustusõigust ainult koordineerida, aga mitte ühtlustada (põhjendus 4).

Kas nende sätete põhjal võib järeldada, et pensioni maksva liikmesriigi asutus on

kohustatud võimalikult suures ulatuses kohaldama ainult enda õigusakte ja võib

elukohajärgse liikmesriigi õigusaktidele tugineda vaid vähesel määral? Kas

määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 1 punkt l ja artikkel 11 lubavad võtta teise

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-216/26

12

liikmesriigi sissemaksete arvutamisel elukohajärgse liikmesriigi õigusakte arvesse

üksnes vähesel määral?

30 Määruse (EÜ) nr 883/2004 artikkel 7 keelab pensionide vähendamise.

Määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 4 kohaselt võimaldatakse isikutele, kelle suhtes

kõnealust määrust kohaldatakse, iga liikmesriigi õigusaktide alusel samasuguseid

soodustusi ja nende suhtes kehtivad samasugused kohustused kui nimetatud riigi

kodanike suhtes. Saksamaal ravikindlustusega kaetud pensionäridel – sõltumata

nende kodakondsusest – ei ole siiski õigust kindlasummalisele pensionilisale, vaid

äärmisel juhul poolele tegelikult tasuda tulevatest sissemaksetest (SGB VI § 106

lõike 3 teine ja kolmas lause). Sissemaksetest poole katmise eesmärk ei ole

pensionihüvitisi suurendada, vaid vabastada pensionärid täiemahuliste

sissemaksete tegemisest. Riikliku ravikindlustuse – nii vabatahtliku kui ka

kohustusliku – puhul peab DRV tasuma 7,3% (SGB VI § 106 lõige 2)

pensionilisana või DRV-le tehtava maksena (SGB V § 249a ja § 255). Kui

kindlustatu tegelikud kulud on väiksemad, siis hüvitatakse kõige rohkem pool

tegelikest kuludest (SGB VI § 106 lõige 3). Ilma sellise piiranguta põhineks teises

liikmesriigis elava pensionäri õigus suuremale pensionile (määruse (EÜ)

nr 883/2004 artikli 1 punkt w) lõppkokkuvõttes üksnes sellel, et kohustuslik

ravikindlustus on Saksamaa Liitvabariigis kallim kui elukohariigis. Kas liidu

õigust rikkudes vähendatakse pensioni, kui pensionär, kes on kaetud kohustusliku

ravikindlustusega muus liikmesriigis kui see, kes talle pensioni maksab, saaks

pensionilisa ulatuses, mis vastab poolele kohustusliku kindlustuse tegelikest

kuludest, selle asemel et saada kindlasummalist pensionilisa, mis võtab arvesse

pensioniriigi kindlustuse kulusid?

31 Määruse (EÜ) nr 883/2004 artikkel 7 keelab pensionide vähendamise teises

liikmesriigis oleva elukoha tõttu. Käesoleval juhul oli kindlustatu kindlustatud

Madalmaades, kuna seal oli tema elukoht (määruse (EÜ) nr 883/2004 artikkel 23)

ja sissemaksed arvutati vastavalt Madalmaade õigusaktidele. Madalam

pensionilisa oli aga tingitud väiksematest sissemaksetest, mis põhinesid

erinevustel ravikindlustussüsteemides ja hüvitiste kuludes. Haigushüvitised

määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 1 punkti va alapunkti i tähenduses on mõlemas

liikmesriigis võrreldavad. Kas määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklit 7 tuleb

tõlgendada nii, et sellistes olukordades, nagu on kujunenud käesolevas asjas,

vähendatakse hüvitisi „elukoha tõttu“?

Kolmas küsimus

32 Kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada –

juhul kui Madalmaades tegelikult tehtud sissemakseid võib Saksa pensionilisa

arvutamisel aluseks võtta –, kas määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklit 5 tuleb

tõlgendada nii, et Madalmaade õiguse kohast omaosaluse summat tuleb

ravikindlustuse eest antava Saksa pensionilisa arvutamisel arvesse võtta, mille

tulemusel pensionilisa suureneb.

DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG BUND

13

33 Saksa õigus näeb eraõiguslike ravikindlustuslepingute puhul ette omaosaluse.

Riiklik ravikindlustus põhineb mitterahaliste hüvitiste põhimõttel (SGB V § 13

lõige 1), teenuste eest arveldamine toimub peamiselt otse teenuseosutajate ja

haigekassade vahel. SGB V § 61 (30. juuli 2004. aasta seadus, mis reguleerib

kohaliku omavalitsuse valikut sotsiaalkindlustusasutuseks (Kommunales

Optionsgesetz), BGBl I 2014) näeb siiski ette lisamaksed kuni 10% ulatuses

müügihinnast ravimite, ravimeetodite (füsioteraapia, ergoteraapia, logopeedia jne)

puhul ning 10% ulatuses koduõenduse puhul pluss 10 eurot retsepti kohta, samuti

10 eurot päevas statsionaarsete meetmete puhul. Ka maksimumsumma määratakse

kindlaks protsendina kindlustatu aastasest sissetulekust (SGB V § 62). Nende

lisamaksete puhul ei ole samuti õigust DRV osalusele ega omaosalusele

eraõiguslikus ravikindlustuses.

34 Vastavalt Landessozialgerichti (liidumaa kõrgeim sotsiaalkohus) järeldustele

Madalmaade õiguse kohta maksavad kindlustatud seal riigi kehtestatud

omaosaluse summa. Käesoleval juhul maksis kindlustatu CZ-le vastavalt CZ-ga

sõlmitud lepingutele 170 eurot, et saada esimesest päevast alates mitterahalisi

hüvitisi („Natura polis“).

35 Kas määruse (EÜ) nr 883/2004 artikkel 5 võimaldab sellisel juhul nagu käesolev

pidada võrdväärseks Madalmaade õiguse kohast fakti või sündmust „omaosalus“

Saksa õiguse kohaste „kindlustatu poolt hüvitiste saamiseks tehtavate

lisamaksetega“? Kas sellisel juhul tuleb määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklit 5

tõlgendada nii, et lisatasu ja omaosalus kujutavad endast „sarnaseid“ sündmusi või

fakte?

Neljas küsimus

36 Neljanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas

elukohajärgse asutuse teated ravikindlustusmaksete suuruse kohta määruse (EÜ)

nr 883/2004 artikli 1 punkti va tähenduses on Saksamaa asutustele siduvad ja

ammendavad osas, mis puudutab erinevate sissemaksete liigitamist ühe

kindlustusliigi ja ühe kindlustuskohustuse alla.

37 Määruse (EÜ) nr 987/2009 artikli 5 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigi asutuse

väljastatud dokumente, mis näitavad isiku olukorda põhimääruse ja

rakendusmääruse kohaldamise eesmärgil, ning tõendusmaterjale, mille alusel need

dokumendid on välja antud, aktsepteeritakse teiste liikmesriikide asutustes

niikaua, kuni need väljastanud liikmesriik ei ole neid tagasi võtnud või kehtetuks

tunnistanud. Määruse (EÜ) nr 987/2009 artikli 2 lõike 2 esimeses lauses on

sätestatud, et asutused edastavad või vahetavad viivitamata kõiki andmeid, mis on

vajalikud nende isikute õiguste ja kohustuste kehtestamiseks ja

kindlaksmääramiseks, kelle suhtes põhimäärust kohaldatakse. Määruse (EÜ)

nr 883/2004 XI lisa Madalmaid käsitleva jaotise punkti 2 alapunkti a kohaselt

käsitatakse seoses Madalmaade õigusaktide kohase õigusega mitterahalistele

hüvitistele kõnealuse määruse III jaotise 1. ja 2. peatüki rakendamisel isikutena,

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-216/26

14

kellel on õigus saada mitterahalisi hüvitisi: i) isikuid, kes ravikindlustusseaduse

(Zorgverzekeringswet) artikli 2 kohaselt peavad sõlmima kindlustuse

ravikindlustusandjaga. Selle sätte punkti b kohaselt peavad isikud, kellele on

viidatud punkti 1 alapunkti a punktis i, ravikindlustusseaduse

(Zorgverzekeringswet) sätete kohaselt sõlmima ravikindlustusandjaga kindlustuse.

Punktis c on sätestatud, et ravikindlustusseaduse (Zorgverzekeringswet) ja

eriravikulusid käsitleva üldseaduse (Algemene Wet Bijzondere Ziektekosten)

sissemaksete tasumise kohustust käsitlevaid sätteid kohaldatakse alapunktis a

viidatud isikute suhtes.

38 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib nüüd teada, milline on määruse (EÜ)

nr 987/2009 artiklite 5 ja 2 vaheline seos, võttes arvesse määruse (EÜ)

nr 883/2004 XI lisa sätteid. Erinevalt artiklist 5 ei sisalda määruse (EÜ)

nr 987/2009 artikkel 2 sätteid, mis käsitlevad kättesaadavaks tehtud andmete

siduvust. Määruse (EÜ) nr 987/2009 artikliga 5 tagatakse välja antud

dokumentidega seotud õiguspärase ootuse kaitse kahe liikmesriigi asutuste ja liidu

kodaniku vahelistes kolmepoolsetes suhetes. See eeldab staatuse

kindlaksmääramist. Seevastu määruse (EÜ) nr 987/2009 artikkel 2 lähtub tõhusa,

aktiivse, toetava ja kiire koostöö põhimõttest eri liikmesriikide asutuste vahel.

Staatuse kindlaksmääramine on eeldatav või ei ole kohustuslik. Liikmesriikide

asutuste omavahelist suhet iseloomustab lojaalse koostöö põhimõte, mis hõlmab

ka vastastikuse usalduse põhimõtet (ELL lepingu artikli 4 lõige 3; Euroopa Kohtu

16. novembri 2023. aasta kohtuotsus C-422/22, EU:C:2023:869, punkt 35).

Küsimused selgitatakse vastastikuse teabevahetuse raames. Kas määruse (EÜ)

nr 987/2009 artikli 2 lõike 2 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et see seab

samamoodi nagu määruse (EÜ) nr 987/2009 artikkel 5 elukohajärgsele asutusele

kohustuse saata andmed teiste liikmesriikide asutustele? Millega on seotud

kättesaadavaks tehtud andmete siduvus? Eelkõige: Milline kahest asutusest

määrab kindlaks andmed, mis on vajalikud isiku õiguste ja kohustuste tekkimiseks

ja kindlaksmääramiseks? Kas siduvus on sedavõrd ulatuslik, et teistele asutustele

(käesoleval juhul eraõiguslikele asutustele) makstud sissemaksete kohta andmete

edastamata jätmine tähendab järgmist: muid andmeid, mis on vajalikud isikute

õiguste kindlaksmääramiseks, ei ole? Kas teise (pensioni)liikmesriigi asutus on

määruse (EÜ) nr 987/2009 artikli 2 lõike 2 alusel kohustatud vajaduse korral

pöörduma teiste võimalike asutuste poole esimeses liikmesriigis ja omakorda

taotlema määruse (EÜ) nr 987/2009 artikli 2 lõikes 2 osutatud andmevahetust, kui

tal on tema suhtes kohaldatavate õigusaktide alusel vaja täiendavaid andmeid?

Viies küsimus

39 Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas AWBZ

kohase kindlustuse kvalifitseerimisel Saksa õiguse kohaseks ravi- või

hoolduskindlustuseks võib arvesse võtta sellest Madalmaade õiguse kohaselt

tuleneva hüvitiste saamise õiguse sisu. Kas määruse (EÜ) nr 883/2004 artikliga 5

on vastuolus, kui Saksa õiguses ette nähtud vahetegemine ravikindlustuse ja

hoolduskindlustuse vahel kantakse üle Madalmaade kindlustustele? Kas Saksamaa

DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG BUND

15

asutused ja kohtud võivad teha vahet ravikindlustustel teistes liikmesriikides

sõltuvalt sellest, milliseid hüvitisi nende alusel makstakse?

40 Määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 1 punkti va kohaselt on mõistega

„haigushüvitised“ hõlmatud nii Saksa riikliku ravikindlustuse hüvitised kui ka

Saksa hoolduskindlustuse hüvitised. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul ei ole

tõsiseid kahtlusi, et määruse (EÜ) nr 883/2004 XI lisast tuleneb, et nii AWBZ

kohase kindlustuse kui ka ZVW kohase kindlustuse puhul on tagatud

mitterahalised haigushüvitised määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 1 punkti va

tähenduses. Määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 1 punkti va selge sõnastuse kohaselt

hõlmab see mõiste ka pikaajalisi hooldushüvitisi.

41 Pensionilisa arvutamisel teeb Saksa õigus siiski vahet riiklikusse ravikindlustusse

(SGB V § 249a) ja hoolduskindlustusse (SGB XI § 59) tehtavate sissemaksete

alusel. Madalmaade õiguses on ette nähtud bijzondere Ziektenkosten

(eriravikulud) ja ravikindlustus (Zorgverzekering). Kas määruse (EÜ) nr 883/2004

artiklit 5 ja määruse (EÜ) nr 987/2009 artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega

on vastuolus, kui pensioniliikmesriigi asutus kontrollib, kas teatatud sissemakseid

on elukohaliikmesriigi õigusaktide alusel tehtud ravikindlustuse, mitte pikaajalise

hoolduse kindlustuse eest?

Kuues küsimus

42 Kuuenda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas

määruse (EÜ) nr 883/2004 artikkel 5 keelab tal põhimõtteliselt hinnata välisriigi

õigust Saksa õiguses sätestatud vahetegemise kriteeriumi alusel. Eelkõige tekib

küsimus, kas kahtluse korral peab eelotsusetaotluse esitanud kohus määruse (EÜ)

nr 883/2004 artiklite 4 ja 7 kohaselt lähtuma sellest, et teise liikmesriigi asutuse

teatatud kindlustus (AWBZ) on Saksa õiguse kohaselt ravikindlustus ja annab

liidu kodanikule õiguse saada pensionilisa.