Vastus Eesti Advokatuuri märkustele töölepingu seaduse muutmise seaduse 837 SE kohta

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Signe Riisalo

Riigikogu sotsiaalkomisjon

[email protected]

Lossi plats 1a

15165, Tallinn

Meie 30.04.2026 nr 11-1/1579-1

Vastus Eesti Advokatuuri märkustele

töölepingu seaduse muutmise seaduse 837 SE

kohta

Austatud Signe Riisalo

Käesolevaga esitab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium oma seisukohad Eesti

Advokatuuri poolt töölepingu seaduse muutmise seadusele 837 SE (edaspidi eelnõu) esitatud

märkustele.

1. Eelnõu § 1 punktid 1 ja 2: pereettevõttes töötamise erand

Eesti Advokatuuri hinnangul on põhjust kaaluda, kas eelnõu § 1 punktide 1 ja 2 alusel

pereettevõttes töötamise erandi kehtestamine on vajalik ja kui see on vajalik, siis sõnastada eelnõus

ka pereettevõtte mõiste kooskõlas kehtiva ettevõtet ja alaealise hooldusõigust reguleeriva

seadusandlusega.

TLS-is pereettevõttes töötamise erandi kehtestamise vajalikkust on täpsemalt selgitatud eelnõu

seletuskirjas. Seal tuuakse esile järgmist:

a) Alaealisega alates 7. eluaastast pereettevõttes väljaspool kultuuri-, kunsti-, spordi- või

reklaamitegevusvaldkonda tähtajaliseks töötamiseks töölepingu sõlmimise võimaluse

seaduses ette nägemine võimaldaks noorel töötada seaduslikult, alustada varakult

pensionistaaži kogumist ja tutvuda lähemalt tööeluga ning tagaks talle toetatud ja turvalises

keskkonnas esmase töökogemuse omandamise. Pereettevõttes esimese positiivse

töökogemuse saamine võib suurendada noores motivatsiooni ja huvi töötamise vastu, mis

on eriti oluline olukorras, kus noorte töötuse määr Eestis on kõrgem kui EL-i keskmine.

b) Samuti pereettevõttes laste tehtavaid abistava iseloomuga töid väljaspool TLS § 7 lg 4

teises lauses sätestatud nelja tegevusvaldkonda – kultuuri-, kunsti-, spordi- või

reklaamitegevus – tuleb kehtiva õiguse alusel käsitada seaduse rikkumisena, mille tõttu

võib Tööinspektsioon näiteks esitatud vihje või kaebuse alusel konkreetse pereettevõtte

suhtes alustada väärteomenetlust TLS § 7 lg 4 teises lauses sätestatu rikkumise tõttu (TLS

§ 118).

c) Lisaks ei arvesta kehtiv õigus piisavalt sellega, et paljud alaealised lapsed juba praegu

panustavad pereettevõttes töötamisse ilma selleks töölepinguid sõlmimata, kuigi töösuhtele

2 (4)

omased tunnused võivad olla täidetud, mis nõuab töölepingu sõlmimist ja alaealise

töötamise registreerimist töötamise registris. Praktikas on esinenud ka olukordi, kus

alaealise tehtav töö ei mahu eelnimetatud nelja tegevusvaldkonna alla, mistõttu on

lapsevanemad olnud sunnitud vastumeelselt sõlmima alaealisega töö tegemiseks käsundus-

või töövõtulepingu, kuigi oma sisult on olnud tegemist töösuhtega. Käsundus- või

töövõtuleping aga ei taga alaealisele töötajale piisavaid sotsiaalseid tagatisi ega tööalast

kaitset, kuna teenuse osutamise lepingute puhul puudub regulatsioon näiteks töö- ja

puhkeaja, puhkuse, miinimumtasu ning lepingu ülesütlemise tingimuste kohta. Seega on

muudatuse üheks eesmärgiks ka vähendada ohtu, et pereettevõttes töötamise korral

sõlmitaks alaealistega teenuse osutamise lepinguid, mis ei kaitse neid piisavalt.

Mis puudutab pereettevõtte termini lisamist eelnõusse, siis kuivõrd direktiivis 94/33/EÜ noorte

kaitse kohta tööl (edaspidi direktiiv 94/33) ei sisaldu termini „pereettevõtte“ definitsiooni ning

direktiiviga 94/33 ei ole jäetud selle tähendust ka liikmesriikide endi määrata, sest direktiivi artikli

2 lõike 2 punkt b ega ükski teine selle direktiivi säte ei viita seoses pereettevõtte terminiga

liikmesriikide õigusele, tuleb seda terminit pidada EL-i õiguse autonoomseks mõisteks, mistõttu

ei saa seda sisustada riigisiseses õiguses. Nimelt EL-i õiguse rakendamisel liikmesriikides, kui EL-

i direktiiv ise vastavat terminit ei määratle ega anna otsesõnu liikmesriigile pädevust selle

kindlaksmääramiseks, ei ole lubatud liikmesriigil EL-i õiguses (sh direktiivides) kasutatud

termineid siseriiklikult sisustada lähtuvalt riigisiseses õiguses tuntud õigusmõistetest ja -

instituutidest1. EL-i õiguse termineid, mis on jäetud direktiivis määratlemata ja millele direktiiv ei

viita liikmesriikide õiguse kaudu, tuleb tõlgendada kogu liidus ühetaoliselt ja autonoomselt.

Eelnevat silmas pidades ongi Euroopa Kohus EL-i õigusnormidele antavate tõlgenduste

ebaühtluse vältimiseks loonud liidu õiguse autonoomse mõiste kontseptsiooni2. Kui direktiivi

termini, mis on EL-i õiguse autonoomne mõiste, tähendus on ebaselge, on lõplik pädevus selle

sisustamisel Euroopa Kohtul.

Loomulikult võib möönda, et kui direktiiv 94/33 ei defineeri terminit „pereettevõte“ ega viita

riigisisesele õigusele, võiks liikmesriik selle defineerida oma õigusest lähtudes, tingimusel et see

on kooskõlas direktiivi eesmärgiga, kuid kui kõik liikmesriigid hakkaksid pereettevõtte terminit

eraldi defineerima, siis ei tekikski arusaama, et mis on pereettevõte ja mis mitte. Kuna

pereettevõtet ei ole kõnealuses direktiivis defineeritud ega ka senimaani Euroopa Kohtu poolt

sisustatud, siis ei ole õiguslikult korrektne hakata seda ka riigisiseses õiguses defineerima.

Väljakujunenud Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise

nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest, et liidu õigusnorme, mis ei viita otseselt liikmesriikide

õigusele nende tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu EL-is

tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt (vt nt EKo C-523/07, p 35). Pereettevõttes töötamise

erandi rakendamise ühtsust ei oleks nimelt võimalik tagada, kui liikmesriigid oleksid vabad

nägema ette eri tähenduse ja ulatusega pereettevõtte termineid, mis lähtuksid üksnes riigisisesest

õigusest ega tagaks seeläbi direktiivi 94/33 eesmärkide ühetaolist ja tõhusat kohaldamist kogu EL-

is.

Samuti jääb selgusetuks Eesti Advokatuuri väide, et pereettevõtte termini puudumine riigisiseses

õiguses toob kaasa kuritarvitused. Kui pereettevõtet ei määratleta, siis sisustabki selle termini

lõpuks siseriiklik kohus ning vajadusel Euroopa Kohus, kellelt saab siseriiklikus kohtumenetluses

eelotsust küsida. Samal ajal on eelnõu seletuskirjas põhjalikumalt selgitatud, mida eelkõige

mõeldakse pereettevõttes töötamise all ja esitatud näiteid selle kohta, kellel on õigus sõlmida

vähemalt 7-aastase alaealisega tööleping pereettevõttes töötamiseks.

1 Parind, M. 2022. Euroopa Liidu õigus. Eesti vaade, lk 250–251. Tallinn: kirjastus UKU. 2 Samas.

3 (4)

Eeltoodust tulenevalt on TLS-is pereettevõttes töötamise erandi kehtestamine vajalik, kuid

pereettevõtte termini sisustamine riigisiseses õiguses ei ole käesoleval juhul lubatud, kuna

vastupidine lähenemine kahjustaks EL-i õiguse ühtset kohaldamist ja oleks vastuolus EL-i õiguse

autonoomse mõiste käsitlusega, sest termin „pereettevõtte“ direktiivi 94/33 artikli 2 lõike 2 punkti

b tähenduses on EL-i õiguse autonoomne mõiste, mis on riigisisesest õigusest sõltumatu

tähendusega ja mida tuleb kõikides pereettevõttes töötamise erandi ette näinud liikmesriikides

tõlgendada ühetaoliselt.

2. Eelnõu § 1 punkt 3: seadusliku esindaja nõusoleku andmise keelu rikkumise tagajärg

Eesti Advokatuur märgib, et eelnõu § 1 punkti 3 alusel kehtestatav seadusliku esindaja nõusoleku

andmise keelu rikkumise tagajärg on ebaselge ja teeb ettepaneku täiendada eelnõu § 1 punkti 3

sõnastust selliselt, et kui rikutakse TLS § 8 lg-ga 2 kavandatava seadusliku esindaja nõusoleku

andmise tingimusi, oleks selle keelu rikkumise tagajärjeks seadusliku esindaja nõusoleku tühisus.

Sisuliselt oleks seadusliku esindaja nõusolek õppimiskohustusliku alaealise töötamiseks tühine,

kui ta annab selle töötamiseks koolivaheajal pikemateks perioodideks, kui on lubatud eelnõu § 1

punktiga 3.

Me ei poolda väljapakutud muudatusettepanekut. Eesti Advokatuuri ettepaneku eesmärk ja

lisandväärtus, eriti alaealise töötaja kaitse vaates, on meie jaoks ebaselge ning võib just

vastupidiselt tekitada alaealisele töötajale negatiivseid tagajärgi, sest kui tagantjärele tuvastatakse,

et alaealise töötamiseks antud seadusliku esindaja nõusolek on tühine, siis see tähendab, et

alaealine ei oleks tohtinud üleüldse töötada, mis võib omakorda seejärel tekitada küsimuse, kas

tööandja oleks pidanud sellele alaealisele töötajale üldse töötasu maksma.

Samuti TLS § 8 kehtiva lg 2 puhul ei ole ette nähtud, et kui alaealise seaduslik esindaja annab

nõusoleku õppimiskohustusliku alaealise töötamiseks pikemaks perioodiks kui pool koolivaheaja

kestusest, toob see kaasa seadusliku esindaja antud nõusoleku tühisuse. Selle sätte järgimisega ei

ole praktikas reaalseid probleeme esinenud. Tööinspektsioon on kinnitanud meile, et

järelevalvepraktikas ei ole tööinspektoritele TLS § 8 lg-s 2 sätestatud nõude rikkumisi

märkimisväärselt silma jäänud ning selliseid juhtumeid, kus seaduslik esindaja annab nõusoleku

alaealise töötamiseks koolivaheajal seadusega lubatust pikemaks ajaks, esineb väga harva ja kui

esineb, siis mitte kellegi pahatahtlikkusest vaid pigem eksimusest. Nimelt kuni aastani 2021 (s.o

enne Tööelu infosüsteemi – TEIS – arenduse valmimist) oli Tööinspektsiooni järelevalvesüsteemi

andmete kohaselt registreeritud vaid kaks vastavat rikkumist, mis mõlemad pärinevad aastast

2015. Tänase TEIS-i süsteemi andmetest ei ole TLS § 8 lg-st 2 tuleneva nõude rikkumise kohta

võimalik statistikat välja võtta, kuid tööinspektorite kogemuse põhjal esineb neid rikkumisi

jätkuvalt väga harva.

Selgitame ka, et TLS § 8 kehtiva lg 2 kehtestamise eesmärk seisneb selles, et teavitada alaealise

seaduslikku esindajat, et kui ta annab § 8 lg 1 kohase nõusoleku alaealisega töölepingu

sõlmimiseks, siis selle nõusoleku andmisel ta jälgiks, et alaealise töötamise periood kokku ei

ületaks poolt iga koolivaheaja kestusest. Teisisõnu, mõte on olnud suunata seaduslikku esindajat

jälgima alaealise töötamise perioodide pikkust, mitte näha seadusega ette täiendavaid tühisuse

aluseid.

Kokkuvõttes ei pea me vajalikuks TLS § 8 lg-ga 2 näha ette, et selles sätestatud piirangute

rikkumise tagajärjeks oleks seadusliku esindaja nõusoleku tühisus. Tegemist on kehtiva

õigusnormi toimiva sõnastusega, mis ei ole praktikas probleeme tekitanud ega ole järelevalves

esile kerkinud rikkumisena. Vastupidi, Eesti Advokatuuri pakutud täiendus võib tuua kaasa

alaealistele töötajatele ebasoodsaid tagajärgi, mida me püüamegi vältida.

4 (4)

3. Eelnõu § 1 p 3: koolivaheajal töötamise piirangu leevendamine

Koolivaheaegadel töötamise piirangute leevendamisel on lähtutud Vabariigi Valitsuselt saadud

juhistest, mille kohaselt tuleb alaealiste töötajate töötingimuste lihtsustamisel, sh koolivaheaegadel

töötamise piirangute leevendamisel, võtta aluseks eelkõige direktiivis 94/33 sätestatud

miinimumnõuded ja piirangud. Direktiiv 94/33 ei keela koolivaheajal pikemat töötamist kui pool

koolivaheaja kestusest. Kuna tegemist on olnud Vabariigi Valitsuse kokkuleppega sätestada 1- ja

2-nädalaste koolivaheaegade puhul Euroopa sotsiaalharta tõlgendustest erinev regulatsioon ilma

seejuures minemata vastuollu direktiiviga 94/33, siis olemegi eelnõu koostamisel lähtunud EL-i

direktiivi miinimumnõuetest.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Lisaadressaat: Eesti Advokatuur

Stella Vogt

+372 5886 4172, [email protected]