Seisukoha edastamine

Sotsiaalministeerium Suur-Ameerika 1 10122, Tallinn, Harjumaa [email protected]

Teie 13.04.2026 nr 1.2-2/34-1 Meie 30.04.2026 nr 2.1-24/3697-1

Seisukoht Rahvatervishoiu seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi koostöö) kohta

Põhja-Eesti Regionaalhaigla toetab tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koordineeritud koostöö arendamise

eesmärki ning tunnustab eelnõu autorite ambitsiooni luua kompleksse abivajadusega inimestele

integreeritud teenusekorraldus.

Samas ei ole esitatud eelnõu praegusel kujul kooskõlastatav kahel põhimõttelisel põhjusel, mida

käsitletakse eraldi alljärgnevalt. Lisaks vajab eelnõu olulist täiendamist 21 märkuse osas, mis on esitatud

käesoleva seisukoha teises osas.

1. Mõjuanalüüsi olulised puudused

Eelnõus ei ole analüüsitud reformi rakendamisega kaasnevaid lisakulusid haiglatele, sealhulgas IT-

arendusi, liidestusi ja juurutamise tööjõukulu. Kuna haiglavõrgu kavas nimetatud haiglad on

TERVIKu kohustuslikud osapooled, peab nende kulude modelleerimine olema eelnõu mõjuanalüüsi

lahutamatu osa.

Eelnõu seletuskirjas väidetakse, et muudatusega ei kaasne Tervisekassale lisakulusid. See seisukoht

ei pea paika: kuna haiglate põhirahastus tuleb Tervisekassalt, on haiglatele tekkiv lisakulu

definitsioonist tulenevalt lisakulu ka Tervisekassale. Esitatud kujul ei vasta eelnõu mõjude analüüsi

osas heale õigusloome tavale ning sel põhjusel ei saa eelnõud kooskõlastada.

2. Erakliinikute väljajätmine TERVIKu kohustuslike osapoolte hulgast on loogiline vastuolu

Eelnõu loeb TERVIKu kohustuslikeks osapoolteks HVA haiglad, KOV-id ja perearstiabi osutajad, kuid

jätab erakliinikud kohustuse alt välja. Erakliinikute osakaal ambulatoorse ja päevastatsionaarse

eriarstiabi osutamisel on rahalises mahus võrreldav kõigi üldhaiglate ambulatoorse ja

päevastatsionaarse ravitüübi mahuga.

2 (6)

Selline regulatsioon jätab olulise osa eriarstiabi teenusepakkujatest TERVIKu mõjualast välja.

Patsientide vaatest tähendab see, et märkimisväärne osa neist ei saa eelnõuga lubatud

koordineeritud teenust.

Detailsed märkused eelnõu sätete kohta

1. § 8 lg 1 punkt 2 sätestab, et tervise- ja heaoluprofiil peab sisaldama kokkuvõtet

heaolupiirkonna peamistest tervise- ja heaolunäitajatest ning peamistest elukaareülestest

riski- ja kaitsetegurite näitajatest. Kes defineerib, mis on peamised näitajad? Kas näiteks

suitsetamisharjumused, keskmine alkoholitarbimine ning diabeedi ja kõrgvererõhktõve

esinemissagedus peavad olema peamiste näitajate hulgas, või jääb see iga TERVIKu enda

otsustada? Kui iga TERVIK defineerib “peamised” erinevalt, muutuvad heaolupiirkondade

profiilid omavahel võrreldamatuks, mis raskendab nii riiklikku seiret kui ka ressursside õiglast

jaotamist.

2. § 8¹ lg 2 punkt 3 näeb ette, et koostöökogu koosseisu kuulub kõigi heaolupiirkonda kuuluvate

kohaliku omavalitsuse üksuste üks esindaja. Sõnastusest ei selgu, kas silmas on peetud ühte

esindajat KOV üksuste peale kokku või ühte esindajat iga KOV üksuse kohta. Esimesel juhul:

kes ja millisel alusel valib ühise esindaja? Teisel juhul: kuidas tagatakse konsensusliku

otsustamise toimimine, kui näiteks Harjumaa koostöökogus on 16 KOV esindajat (millest

Tallinn on üks)? Mõlemal tõlgendusel tekib lisaks elanike arvu ebaproportsionaalse

esindatuse probleem: ühe esindaja per KOV mudelis muutub Tallinn väikeste valdade ühe

häälega võrdseks; ühe ühise esindaja mudelis võivad väikeste KOV-ide huvid jääda hoopiski

katmata. Kaaluda tasub elanike arvul põhinevat kaalutud esindatust.

3. § 8¹ lg 2 ei sätesta nõudeid koostöökogu liikmete pädevusele. Kuidas tagatakse, et

koostöökogusse määratakse inimesed, kellel on reaalsed teadmised tervishoiu- ja

sotsiaalvaldkonnast? Ilma pädevusnõueteta võib koostöökogust kujuneda poliitiline organ,

mille otsused ei põhine valdkondlikul kompetentsil.

4. § 8¹ lg 6 nõuab otsuste langetamist konsensuslikult, kuid eelnõu ei näe ette ühtegi

mehhanismi olukorraks, kus konsensust ei saavutata. Mis saab siis, kui näiteks KOV esindaja

pole rahul Sotsiaalministeeriumi või Tervisekassa esindaja ettepanekutega? Kas tervise- ja

heaoluprofiili kinnitamine võib määramatult viibida? See võib halvata TERVIKu strateegilise

tegevuse heaolupiirkondades.

5. § 8¹ lg 8 näeb ette, et koostöökogu liikmetele tasu ei maksta. Kuidas motiveeritakse pädevaid

inimesi koostöökogu töös osalema, eriti arvestades vastutuse ulatust (lg 7 kohaselt on

otsused TERVIKule kohustuslikud) ja potentsiaalset ajakulu?

6. § 13¹ lg 2 lubab üle 100 000 elanikuga heaolupiirkonnas moodustada TERVIKu sees

koordineerimispiirkondi, kuid koostöökogu on ikkagi üks. Kas see tähendab, et Harjumaa 649

3 (6)

000 elaniku TERVIKu üle teostab strateegilist järelevalvet üks koostöökogu ja Hiiumaa 10 000

elaniku üle samuti üks koostöökogu? Praegune mudel ei näi tagavat võrreldavat

juhtimisvõimekust eri suurusega heaolupiirkondades.

7. § 13¹ lg 7² kohaselt ei tohi iseseisva juriidilise isikuna moodustatud TERVIKul olla muud

tegevusala kui käesolevas paragrahvis nimetatud tegevused, valdkonnaülene

koordinatsiooniteenus ning sotsiaal- ja tervishoiuteenuste osutamine, välja arvatud

eriarstiabi, perearstiabi ja kiirabi. See sõnastus näib lubavat TERVIKul osutada muid

tervishoiuteenuseid — õendusabi, füsioteraapiat, psühholoogilist ravi, logopeedilist ravi ja

ämmaemandusabi. Kas see on teadlik valik, et TERVIK hakkab neid teenuseid ise osutama?

Kui jah, siis kuidas välditakse konkurentsi TERVIKu enda liikmetega, kes juba samu teenuseid

osutavad?

8. Eelnõu loob TERVIKutele ülesanded ja rahastamisvood, kuid ei sätesta tulemuslikkuse

hindamise sõltumatut mehhanismi ega sanktsioone. Praegu ette nähtud skeemis teeb

TERVIK ise ettepaneku tulemuseesmärkide kohta, koostöökogu kiidab need heaks ning

Tervisekassa seob need tulemustasuga. Puudub sõltumatu hindamismehhanism, mis

kontrolliks, kas eesmärgid on piisavalt ambitsioonikad ning kas tulemustasu on põhjendatult

makstud. Mis juhtub, kui TERVIK ei täida koostöökogu kinnitatud eesmärke? Kas ministril on

õigus TERVIKusse sekkuda, selle struktuuri ümber korraldada või rahastamine peatada? Ilma

vastutusmehhanismita võib Tervisekassa rahastamise üleandmine TERVIKutele (alates 1. mai

2028) osutuda kontrollimatuks kuluallikaks.

9. § 13² lg 1 kohaselt algatab märkamislehe üksnes tervishoiutöötaja või KOV sotsiaaltöötaja.

See kitsas teavitajate ring loob olukorra, kus aastaid tervishoiusüsteemist eemal olnud

inimene (näiteks pikaajaline kodutu, vanglast vabanenud isik, pere- või kogukonnast

isoleerunud inimene) ei satu kunagi märkamislehe orbiiti, kuna ta ei pöördu ei arsti ega KOV

sotsiaaltöötaja poole. Kas tuleks lubada alternatiivseid teavituskanaleid (kolmanda sektori

organisatsioonid, varjupaigad, kogukonnatöötajad)?

10. § 13³ lg 4 paneb terviseteejuhile väga palju ülesandeid: vajaduse hindamine, tugimeeskonna

moodustamine, heaoluplaani koostamine, selle selgitamine, inimese motiveerimine,

liikumise toetamine erinevate teenuste vahel ning täitmise hindamine. Kas see kõik on ühele

inimesele realistlikult jõukohane? Milline peaks olema terviseteejuhi juhtumikoormus, et

teenuse kvaliteet säiliks? Kui palju terviseteejuhte on Eesti peale tarvis? Sellega seoses on

lahtine ka terviseteejuhtide koolitus- ja tööturuvalmidus: milline on praegune hinnang

vajaminevate terviseteejuhtide arvule, kes korraldab ja rahastab koolituse enne, kui

Tervisekassa hakkab teenust rahastama, ning kas Eestis on piisav tööturu reserv? Eesti

Haiglate Liidu kohtumisel on jäänud kõlama, et peamiselt kaasatakse olemasolevat

tööjõudu, kuid kui tervisekeskuses praegu sotsiaaltöötajat ei ole, ei ole selge, kes selle

inimese tööle võtab ja kelle eelarvest seda rahastatakse.

4 (6)

11. Eelnõus puudub patsiendi kaebemenetluse regulatsioon. Inimene ei saa praegusel kujul

vaidlustada terviseteejuhi otsuseid: koordinatsiooniteenusest keeldumist, heaoluplaaniga

mittenõustumist või teenuse lõpetamist. Arvestades, et heaoluplaan kajastab nii tervise- kui

ka sotsiaalseid otsuseid ning tugineb riskirühma tunnusele, peab kaebemenetluse võimalus

olema seaduses selgelt sätestatud.

12. Rakendusakti § 10 lg 2 sätestab koordinatsiooniteenuse lõpetamise inimesega, kes jätab

regulaarselt kohustused täitmata. Sihtrühm on aga sageli just need inimesed, kelle

toimetulek ja ravisoostumus on kõige nõrgemad — ehk just need, kes kohustuste täitmisega

kõige tõenäolisemalt hätta jäävad. Selline lõpetamisalus võib olla diskrimineeriv. Eelnõust ei

selgu, kes lõpetamisotsuse teeb, mille alusel loetakse täitmata jätmine regulaarseks ja

milline on inimese õiguskaitse selles protsessis.

13. § 13⁵ lg 2 sätestab kõrgenenud tervishoiuteenuse kasutamise riski hindamise aluseks üksnes

retsepti- ja raviarvete andmed. See on ebapiisav andmestik, võttes arvesse, kui oluliselt

sotsiaalmajanduslik olukord patsiendi terviseriske mõjutab. Kas riskihindamisse tuleks

kaasata ka rahvastikuregistri andmed, töötamisstaatus, sotsiaaltoetuste saamise info ja

muud riigile kättesaadavad sotsiaalmajanduslikku staatust puudutavad andmed? Praegune

metoodika tuvastab vaid neid, kes juba tervishoiusüsteemis käivad, jättes kõrvale

ennetustöö jaoks kriitilised sihtrühmad.

14. § 31 lg 4 näeb algselt ette, et TERVIKuga seotud kulusid rahastatakse Euroopa Liidu või

muudest toetustest (jõustub 1. juulil 2027), ning alles alates 1. maist 2028 võtab Tervisekassa

üle püsiva rahastamiskohustuse. Kas EL toetused on selleks perioodiks juba kindlustatud?

Mis summas ja millise programmi raames? Või eeldame, et iga TERVIK peab ise EL-ist raha

taotlema? Kui rahastamine ei ole tagatud, võivad TERVIKud esimesel tegevusaastal töötada

ebakindla eelarvega, mis ohustab reformi jätkusuutlikkust juba stardifaasis.

15. Lisaks TERVIKu üldrahastamise küsimusele on rakendusakti tasandil koordinatsiooniteenuse

rahastamise vaheperioodi probleem: rakendusakt sätestab kolm sihtrühma

(rehabilitatsioon, multimorbiidne krooniline haige, haiglast kodule liikumist vajav inimene),

kuid Tervisekassa rahastab alates septembrist 2027 üksnes rehabilitatsioonisihtrühma

teenust. Multimorbiidse kroonilise haige ja haiglast kodule liikumist vajava inimese

sihtrühmad jäävad perioodil september 2027 – mai 2028 ilma selge rahastusallikata. Kes

maksab nende inimeste terviseteejuhi teenuse eest sellel vaheperioodil?

16. § 31 lg 6 näeb ette, et TERVIKule võib maksta tulemustasu, mis kantakse eraldi sihtkontole

ja mida võib kasutada rahvatervishoiu eesmärkide saavutamiseks. Kellel on õigus määrata

tulemustasu suurus ja kuidas on maandatud huvide konflikt, kui TERVIK ise osaleb

tulemuseesmärkide kavandamises (vt punkti 8 sõltumatu hindamise küsimus)?

17. § 38² lg 2 loeb TERVIKu moodustatuks, kui sinna kuulub vähemalt üks haiglavõrgu haigla,

kaks kolmandikku KOV üksustest ja üks neljandik perearstiabi osutajatest. Samal ajal tekib

5 (6)

ülejäänud § 13¹ lg 5 nimetatud osapooltel kohustus TERVIKuga liituda. Kuidas seda

liitumiskohustust jõustatakse? Kas osapoolele, kes keeldub liitumast, rakenduvad

sanktsioonid, tegevusloa piirangud või rahastamise tingimused? Kaaluda tasub, kas

Tervisekassa saaks ravikindlustuslepingu sõlmimise eeldusena nõuda TERVIKu liikmesust.

See oleks praktiliselt efektiivseim hoob, kuid vajab selget õiguslikku alust ja

proportsionaalsuse analüüsi. Praeguses kujus võib üleminekuperioodil tekkida olukord, kus

TERVIK on küll moodustatud, kuid katab kavandatust oluliselt väiksemat elanikkonda.

18. § 38² lg 3 paneb TERVIKu moodustamise kohustuse — juhul kui see pole 1. juuliks 2027

täidetud — madalama etapi haiglavõrgu haiglale. See loob olukorra, kus tagasihoidlikuma

tugistruktuuriga haigla peab võtma vastutuse kompleksse koostööstruktuuri moodustamise

eest, mille jaoks tal võib nappida ressurssi. Risk on, et TERVIK ei hakka toimima just nendes

piirkondades, kus koostööd kõige enam vajatakse.

19. § 2 punkti 8 (TTKS § 59² lg 16) kohaselt edastab terviseteejuht tervise infosüsteemi

valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse raames koostatud heaoluplaani ja tegevuskava

andmed. Eelnõu eeldab tervikuna mitme paralleelse IT-arenduse valmimist 2027. aasta

septembriks: riskitunnus TIS-is, märkamisleht TIS-is, heaoluplaan TIS-is, KOV ligipääs TIS-ile,

STAR–TIS andmevahetus. Kelle poolt ja mis ajaks töötatakse välja terviklahenduse

sihtarhitektuur, mille järgi peavad nii TEHIK kui haiglad arendusi infosüsteemides ellu viima?

Kas sihtarhitektuuri loomisel on arvestatud haiglate infosüsteemide võimalusi ja

puudujääke? Millal on plaanis tervishoiuteenuse osutajatele edastada info juurutustöödeks,

et teenuseosutajad saaksid oma süsteemid õigeaegselt ette valmistada? Kas TEHIK on

kinnitanud, et see ajakava on realistlik? Millal peaksid TTO-d muudatusi planeerima

hakkama?

Integratsiooni SK lk 65 toodud tabelis on nähtavasti arvestamata jäetud haiglates esialgsete

IT arendustööde ja hilisemate hooldustööde kulud. Kas need kulud on samuti planeeritud

katta välisvahenditest? Millised riiklike arenduste teekaardil olevad teemad nihkuvad 2028.

aastasse, et võimaldada käesoleva seaduse jõustumiseks vajalike muudatuste elluviimist?

Millistel tingimustel on lubatav jõustumistähtaja edasilükkamine?

20. Heaoluplaani 30-aastane säilitusaeg on väga pikk dokumendile, mis ühendab nii tervise- kui

ka sotsiaalhoolekandelisi andmeid. See vajab eraldiseisvat andmekaitsealast mõjuanalüüsi,

eelkõige proportsionaalsuse hinnangut töötlemise eesmärgi suhtes.

21. Rakendusakti § 4 nõuab samaaegselt kahte vastandlikku asja: perearstide esindajate arv

peab olema väiksem kui KOV-ide ja haigla esindajate arv kokku, kuid tervishoiuküsimustes

peab perearstide häälte osakaal olema vähemalt 50%. Need kaks nõuet on ühitatavad

üksnes kaalutud hääletusega, mida rakendusakt sõnaselgelt ei sätesta. Kas see on taotluslik

valik ja kui jah, siis kuidas see praktikas toimib? MEDRE andmetel on Tallinnas näiteks 222

nimistut.

6 (6)

Kokkuvõte

Põhja-Eesti Regionaalhaigla peab eelnõu eesmärki — tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna integreeritud

teenuseosutamise tagamine kompleksse abivajadusega inimestele — oluliseks ja toetab selle

saavutamist.

Esitatud eelnõu praegusel kujul ei ole aga kooskõlastatav kahel sisulisel põhjusel:

1) Mõjuanalüüs ei vasta heale õigusloome tavale, eelkõige haiglatele ja sealhulgas

Tervisekassale tegelikult tekkivate kulude osas;

2) TERVIKu kontseptsioon ei realiseeru, kui erakliinikute näol jäetakse kohustuslike osapoolte

hulgast välja oluline osa eriarstiabi teenusepakkujatest.

Lisaks vajab eelnõu olulist täiendamist eespool kirjeldatud detailsete märkuste osas. Põhja-Eesti

Regionaalhaigla on valmis konstruktiivseks dialoogiks Sotsiaalministeeriumi ja teiste osapooltega

eelnõu täiendamise küsimustes.

Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Agris Peedu juhatuse esimees Priit Tohver [email protected]