Eelnõu esitamine Vabariigi Valitsuse istungile

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise

ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskirja lisa 1

1

RAKENDUSAKTI KAVAND

29.04.2026

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määruse nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitse kord“ muutmine

Määrus kehtestatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 35 lõike 7, § 50 lõike 52

ja § 51 lõike 13 alusel.

§ 1. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määruses nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitse kord“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse preambul sõnastatakse järgmiselt:

„Määrus kehtestatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 11 lõike 1, § 13 lõike 5,

§ 14 lõike 4, § 15 lõigete 4 ja 5, § 20 lõigete 4, 6 ja 7, § 27 lõike 13, § 31 lõike 5, § 342 lõike 5,

§ 35 lõike 7, § 36 lõike 3, § 39 lõike 1, § 41 lõike 6, § 50 lõike 52 ja § 51 lõike 13 alusel.“;

2) määruses asendatakse sõnad „elektrooniline teabeturve“ sõnadega „salastatud teabe

küberturvalisus“ vastavas käändes;

3) määruses asendatakse sõna „intsident“ sõnaga „küberintsident“ vastavas käändes;

4) määruses asendatakse sõna „salajasus“ sõnaga „konfidentsiaalsus“ vastavas käändes;

5) määruses asendatakse sõna „terviklikkus“ sõnaga „terviklus“ vastavas käändes;

6) paragrahvi 2 punkt 1 ning § 5 lõike 5 punkt 12 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 7 lõike 1 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„1) julgeolekuasutuse koostatud teave julgeolekualase välissuhtluse kohta, kui see ei sisalda

käesoleva lõike punktides 2–4 nimetatud teavet, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei

kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse piiratud tasemel 30 aastaks;“;

8) paragrahvi 7 lõike 5 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„1) julgeolekuasutuse ülesannete täitmisel analüüsitud ja sünteesitud teave, mis kajastab

välisriike, välismaiseid tegureid või tegevust, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei

kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse piiratud tasemel 50 aastaks;“;

9) paragrahvi 7 lõige 10 sõnastatakse järgmiselt:

„(10) Julgeolekuasutuste poolt kasutatavate variandmete ja konspiratsioonivõtete kohta käiva

teabe osas on riigisaladuseks teave, millest nähtub kasutatavate variandmete või

2

konspiratsioonivõtete seotus julgeolekuasutusega, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei

kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse salajasel tasemel 50 aastaks.“;

10) paragrahvi 8 lõike 1 punktid 20–22 ning lõike 2 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;

11) paragrahvi 8 lõiget 3 täiendatakse punktiga 51 järgmises sõnastuses:

„51) teave töötlussüsteemis kasutatava krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimuste kohta;“;

12) paragrahvi 8 täiendatakse lõikega 33 järgmises sõnastuses:

„(33) Töötlussüsteemis kasutatava krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimusi käsitleva teabe

salastatuse taseme ja tähtaja kehtestab Välisluureamet, lähtudes käesolevast määrusest ja

tootjariigi kehtestatud nõuetest.“;

13) paragrahvi 8 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Salastatud teabe kaitseks kasutatavat krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimusi

käsitleva teabe osas on riigisaladuseks:

1) töötleva üksuse krüptoteabele juurdepääsu omavate kasutajate koondandmed. See teave

salastatakse piiratud tasemel 10 aastaks;

2) krüptomaterjali hävitamise aktid. See teave salastatakse piiratud tasemel 10 aastaks;

3) töötleva üksuse krüptokonto avamise ja sulgemisega seotud dokumentatsioon. See teave

salastatakse piiratud tasemel 10 aastaks;

4) riigi krüptohalduse volitatud esindaja teostatava järelevalvega seotud dokumentatsioon. See

teave salastatakse piiratud tasemel 10 aastaks.“;

14) määruse 4. peatükki täiendatakse §-ga 233 järgmises sõnastuses:

„§ 233. Riigisaladuse edastamine välismaale tsiviilõigusliku või halduslepingu alusel

(1) Tsiviilõiguslik või haldusleping, mille täitmine eeldab riigisaladuse edastamist välisriigi

töötlevale üksusele, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsioonile, peab sisaldama osa, millega lepitakse kokku vähemalt selles, millisel

tasemel salastatud riigisaladust töödeldakse ning millised on juhised riigisaladuse kaitsmiseks,

arvestades käesolevast määrusest tulenevaid nõudeid.

(2) Lõikes 1 nimetatud lepingu osa kooskõlastatakse enne riigisaladuse töötlemise alustamist

riigi julgeoleku volitatud esindajaga.

(3) Riigi julgeoleku volitatud esindaja võib lõikes 1 nimetatud lepingu osa mitte nõuda, kui see

ei ole koostöö olemuse tõttu otstarbekas.

(4) Ühe kuu jooksul lepingu sõlmimisest tuleb riigi julgeoleku volitatud esindajale esitada

lepingu poolte nimed, registrikoodid, asukohariigid ning lepingu kehtivusaeg.“;

15) paragrahvi 24 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Julgeolekuasutus võib võtta turvaala kasutusele oma juhi või tema volitatud isiku otsusel ilma

teise julgeolekuasutuse kooskõlastuseta.“;

16) paragrahvi 26 lõike 21 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

3

17) paragrahvi 471 punktis 1 asendatakse sõna „intsidendi“ sõnaga „rikkumise“;

18) määruse 5. peatüki 7. jagu täiendatakse 5. jaotisega järgmises sõnastuses:

„5. jaotis

Salastatud teabekandja vedamine kaubana

§ 1011. Salastatud teabekandja kaubana vedamise üldsätted

(1) Kui salastatud teabekandjat ei ole selle suuruse, kuju, paigutuse, kaalu, sisu olemuse või

suure koguse tõttu võimalik vedada käesolevas jaos kirjeldatud viisil või kui teistsuguse

vedamise vajadus on tingitud objektiivsest olukorrast, siis võib selle veo korraldada transporti

pakkuva teenusepakkuja kaudu.

(2) Lõikes 1 nimetatud viisil võib vedada kuni salajasel tasemel salastatud teavet sisaldavat

teabekandjat.

(3) Salastatud teabekandja kaubana vedamisel kohaldatakse käesoleva jao 1.–4. jaotise sätteid,

kui käesolevas jaotises ei ole sätestatud teisiti.

(4) Salastatud välisteavet sisaldava teabekandja kaubana vedamisel kohaldatakse välislepingust

tulenevaid või rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni nõudeid, arvestades käesolevas jaotises sätestatut.

(5) Riigi julgeoleku volitatud esindaja nõusolekul võib vajaduse korral teha käesolevas jaotises

sätestatust erandeid tingimusel, et teabekandja turvalisus tagatakse muude meetmetega.

§ 1012. Salastatud teabekandja kaubana vedamiseks pakendamine

(1) Salastatud teabekandjat veetakse kaubana suletud sõidukis, konteineris või vagunis, mere-

ja õhutranspordi puhul ka lastiruumis. Sõiduk, konteiner, vagun või lastiruum peavad olema

lukustatud või plommitud või suletud muul viisil, mis takistab kõrvalistel isikutel selle avamist.

Kui ei ole võimalik kasutada tervet lukustatud lastiruumi, siis tuleb kasutada lastiruumi

eraldatud ala.

(2) Salastatud teabekandja ei tohi olla nähtav. Vajaduse korral tuleb salastatud teabekandja ära

katta või teiste esemetega varjata.

§ 1013. Vedu saatvad isikud

(1) Salastatud teabekandjat saadavad vähemalt kaks isikut, kes omavad asjakohasel tasemel

salastatud teabele juurdepääsu õigust. Saatvatest isikutest vähemalt üks on kuller, salajasel

tasemel salastatud teabekandjat saadab kaks kullerit. Maanteetranspordi puhul võivad seda

ülesannet täita vastava juurdepääsuõigusega autojuhid.

(2) Saatev töötlev üksus juhendab vedu saatvaid isikuid enne veo algust salastatud teabe

kaitsega seotud kohustuste osas.

(3) Paragrahvis 1012 nimetatud konteineri, vaguni või lastiruumi sulgemine, avamine ning

kauba peale- ja mahalaadimine peab toimuma vedu saatvate isikute valve all.

4

(4) Peatuste ajal jääb salastatud teabekandja vähemalt ühe vedu saatva isiku valve alla. Mere-,

raudtee- ja õhutranspordi korral kohaldatakse seda nõuet võimaluste piires.

(5) Salastatud teabekandjat hoiustatakse vedamise ajal kinnis- või vallasasjal, kus on riigisiseste

õigusaktide kohaselt lubatud vastaval tasemel salastatud teavet töödelda. Kui see ei ole

võimalik, peab salastatud teabekandja olema asjakohasel tasemel salastatud teabele

juurdepääsu õigust omavate saatvate isikute pideva valve all. Pikemat hoiustamist tuleb vältida.

(6) Veo saatmisel võidakse täiendavalt kasutada ka ilma vastava juurdepääsuõiguseta isikuid.

(7) Mitmest sõidukist koosneva maanteetranspordi puhul peavad eri sõidukites olevad isikud

olema üksteisega sideühenduses ja tegema regulaarselt sidekontrolle. Nõue ei kohaldu, kui

salastatud teabekandjat vedava sõiduki asukoht on elektrooniliselt jälgitav.

§ 1014. Transporti pakkuv teenusepakkuja

(1) Paragrahvis 1011 nimetatud teenuse pakkumisel kasutatakse võimalusel ainult Eesti või teise

Euroopa Liidu, Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või Euroopa Majanduspiirkonna

liikmesriigi või Šveitsi Konföderatsiooni teenusepakkujat.

(2) Salastatud välisteabe puhul kasutatakse võimalusel Eesti või teabe avaldanud välisriigi või

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni puhul

selle liikmesriigi teenusepakkujat.

(3) Võimalusel kasutatakse ainult konkreetses salastatud projektis osaleva riigi või

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

liikmesriigi teenusepakkujat.

(4) Meretranspordi puhul kasutatakse lisaks lõigetes 1–3 nimetatud riigi teenusepakkujale

võimalusel ainult sellise riigi lipu all sõitvat laeva.

(5) Kui salastatud teabekandjat tuleb vedamise ajal hoiustada teenusepakkuja pinnal, siis peab

teenusepakkuja omama vastaval tasemel salastatud teabe töötlemisõigust.

(6) Lõikes 5 esitatud nõuet ei kohaldata õhutranspordi puhul, kui teenusepakkuja vastab lõigetes

1–3 esitatud tingimustele ning kui vedu korraldatakse otselennuga läbi §-s 1015 nimetatud

riikide õhuruumi ja kui teenusepakkuja võtab endale vastutuse saadetise turvalisuse eest.

Sellisel juhul kooskõlastab töötlemisõiguse puudumise riigi julgeoleku volitatud esindaja.

§ 1015. Salastatud teabekandja rahvusvaheline vedamine kaubana

(1) Riigisaladust sisaldavat teabekandjat veetakse kaubana võimalusel ainult läbi Eesti ning

teiste Euroopa Liidu, Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja Euroopa Majanduspiirkonna

liikmesriikide, Šveitsi Konföderatsiooni ja sellise riigi territooriumi, kellega Eesti on sõlminud

salastatud teabe kaitse kokkuleppe.

(2) Salastatud välisteavet sisaldavat teabekandjat veetakse kaubana võimalusel ainult läbi Eesti

ning teabe avaldaja riigi või rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsiooni puhul selle liikmesriikide territooriumi.

(3) Võimalusel veetakse salastatud teabekandjaid ainult läbi konkreetses salastatud projektis

osalevate riikide territooriumi.

5

(4) Meretranspordi puhul tohib siseneda ainult lõigetes 1–3 nimetatud riikide territoriaalvetesse.

(5) Õhutranspordi puhul tohib siseneda ainult lõigetes 1–3 nimetatud riikide õhuruumi.

Õhutranspordi puhul kasutatakse võimalusel ainult otselende.

(6) Kõrvalekalded lõigetes 1–5 nimetatud riikide territooriumist tuleb eelnevalt kooskõlastada

riigi julgeoleku volitatud esindajaga, välja arvatud mere- ja õhutranspordi puhul hädaolukorras.

(7) Meretranspordi puhul korraldatakse salastatud teabekandja kaubana vedamine võimalusel

nii, et laeva meeskond ja eelkõige laeva kapten on lõigetes 1–3 nimetatud riikide

kodakondsusega.

(8) Riigi julgeoleku volitatud esindaja annab salastatud teabekandja veost teada tolliametnikele,

kes peaksid saadetist käsitlema prioriteetsena. Saadetist võib avada vaid olulisel põhjusel ning

teadmisvajaduseta inimeste eest varjatult. Pärast avamist palutakse tolliametnikel saadetis

uuesti pakendada ning dokumenteerida, et pakend tollis avati.

§ 1016. Transpordiplaan

(1) Konfidentsiaalsel ja kõrgemal tasemel salastatud teavet sisaldava teabekandja

rahvusvahelise kaubana vedamisel koostab saatev töötlev üksus transpordiplaani, millest

selguvad:

1) salastatud teavet sisaldava koostöö (projekti) olemus;

2) saadetises sisalduva salastatud teabe kõrgeim salastatuse tase;

3) saadetise füüsiline kirjeldus;

4) projektis osalevate asutuste ja isikute esindajate kontaktandmed;

5) kullerite ja teiste vedu saatvate isikute andmed ja nende kohustused;

6) lähte- ja sihtkoha kirjeldus;

7) marsruudi ja peatuspaikade kirjeldus;

8) hoiustamiskohtade kirjeldus;

9) punktides 6–8 nimetatud kohtades rakendatavad julgeolekumeetmed;

10) transporditeenust pakkuva ettevõtte andmed;

11) piiriületuste ja tolliametnikega seonduv teave;

12) saatva ja vastuvõtva töötleva üksuse kohustused;

13) salastatud teabe tagastamise kirjeldus.

(2) Transpordiplaan esitatakse vähemalt viis tööpäeva enne veo algust kooskõlastamiseks riigi

julgeoleku volitatud esindajale.

(3) Riigi julgeoleku volitatud esindaja peab lõike 1 punktis 7 nimetatud marsruudi puhul

hindama vedu läbi kõrgema julgeolekuriskiga riikide territooriumi.

(4) Mitme veo või korduva vedamise jaoks võib koostada ühe transpordiplaani. Vastuvõtvale

töötlevale üksusele antakse igast saadetisest eelnevalt teada.

(5) Transpordiplaani ei tohi vedamise ajal kaasas kanda.“;

19) paragrahvi 104 punktid 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;

6

20) paragrahvi 104 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) turvameetmed – rakendatavad organisatsioonilised, füüsilised ja infotehnilised toimingud

või vahendid andmete ja töötlussüsteemi turvalisuse saavutamiseks ja säilitamiseks;“;

21) paragrahvi 104 punktid 3–5 sõnastatakse järgmiselt:

„3) käideldavus – vajalikul ja nõutaval tööajal kasutamiskõlblike andmete õigeaegne ning

hõlbus kättesaadavus selleks volitatud isikule või tehnilisele vahendile;

4) konfidentsiaalsus – andmete kättesaadavus ainult selleks volitatud isikule või tehnilisele

vahendile;

5) terviklus – andmete õigsuse, täielikkuse ja ajakohasuse tagatus ning päritolu autentsus ja

volitamata muutuste puudumine;“;

22) paragrahvi 104 punkt 7 sõnastatakse järgmiselt:

„7) küberintsident – töötlussüsteemiga seotud sündmus, mis ohustab või kahjustab

töötlussüsteemi turvalisust (töötlussüsteemi võime osutada vastupanu mis tahes tegevusele, mis

ohustab töötlussüsteemis töödeldavate andmete või töötlussüsteemi kaudu osutatavate või

juurdepääsetavate teenuste käideldavust, terviklust ja konfidentsiaalsust);“;

23) määrust täiendatakse §-ga 1141 järgmises sõnastuses:

„§ 1141. Pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti ülesannete täitmine

(1) Riigi julgeoleku volitatud esindaja struktuuriüksus täidab järgmisi välislepingu alusel

määrata tuleva pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti ülesandeid:

1) riigi julgeoleku volitatud esindaja;

2) riigi tööstusjulgeoleku volitatud esindaja.

(2) Välisluureamet täidab järgmisi välislepingu alusel määrata tuleva pädeva asutuse ja ühtse

kontaktpunkti ülesandeid:

1) riigi töötlussüsteemide akrediteerimise volitatud esindaja;

2) riigi turbelahenduste volitatud esindaja;

3) riigi krüptohalduse volitatud esindaja;

4) riigi kiirgusturbe volitatud esindaja.“;

24) paragrahvi 116 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

25) paragrahvi 118 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „või töötlev üksus, kes on riigi julgeoleku

volitatud esindaja põhiregistri kasutaja“;

26) paragrahvi 122 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„Riigi julgeoleku volitatud esindaja viib vähemalt korra kahe aasta jooksul läbi salajasel ja

kõrgemal tasemel salastatud välisteavet valdavas töötlevas üksuses salastatud välisteabe kaitse

tagamiseks rakendatavate turvameetmete ja nimetatud teavet töötlevate füüsiliste isikute

juurdepääsu kontrolli. Madalamal tasemel salastatud välisteavet töötlevate üksuste kontrollide

sageduse otsustab riigi julgeoleku volitatud esindaja vastavalt töötlevas üksuses töödeldava

salastatud välisteabe mahule.“;

7

27) paragrahv 1221 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 1221. Salastatud välisteabe töötlemist eeldavad lepingud

(1) Tsiviilõiguslik või haldusleping, mille täitmine eeldab salastatud välisteabe töötlemist, peab

sisaldama osa, millega lepitakse kokku vähemalt selles, kelle loodud ja millisel tasemel

salastatud välisteavet töödeldakse ning millised on juhised teabe kaitsmiseks, arvestades

käesolevast määrusest ja välislepingutest tulenevaid nõudeid.

(2) Lõikes 1 nimetatud lepingu osa kooskõlastatakse enne salastatud välisteabe töötlemise

alustamist riigi julgeoleku volitatud esindajaga.

(3) Riigi julgeoleku volitatud esindaja võib lõikes 1 nimetatud lepingu osa mitte nõuda, kui see

ei ole koostöö olemuse tõttu otstarbekas.

(4) Ühe kuu jooksul lepingu sõlmimisest tuleb riigi julgeoleku volitatud esindajale esitada

lepingu poolte nimed, registrikoodid, asukohariigid ning lepingu kehtivusaeg.“;

28) määruse 5. peatüki 10. jao 2. jaotise pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„2. jaotis

Rahvusvahelise organisatsiooni ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

andmise kord“;

29) paragrahvid 123 ja 124 tunnistatakse kehtetuks;

30) määrust täiendatakse §-ga 1241 järgmises sõnastuses:

„§ 1241. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 51 lõigete 4–13 kohaldamine

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

andmisel

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 51 lõikeid 4–13 kohaldatakse lisaks Euroopa

Liidu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja

salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisele ka Euroopa Kosmoseagentuuri salastatud

välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisel.“;

31) paragrahvi 125 lõike 1 teine lause ja lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

32) paragrahvi 126 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui puudub käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotleja, võib juurdepääsusertifikaadi

saamiseks taotluse esitada:

1) välisriik, rahvusvaheline organisatsioon või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioon, kelle ülesannete tõttu tekib isikul juurdepääsuvajadus;

2) juurdepääsuvajadusega isik koos välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni kinnituse või muu põhjendusega isiku

juurdepääsuvajaduse olemasolu kohta.

8

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud juhul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõike 1

punkti 2.“;

33) paragrahvi 126 lõike 3 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt:

„3) teabe isikule riigisaladusele juurdepääsu õiguse andmise ja kehtivuse kohta.“;

34) paragrahv 128 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 128. Töötlemissertifikaadi taotlemine

(1) Töötlemissertifikaadi taotlemiseks peab taotleja esitama riigi julgeoleku volitatud esindajale

järgmised dokumendid:

1) taotleja kirjalik taotlus, milles nimetatakse salastatud välisteabe avaldaja ja salastatuse tase,

mille töötlemisõigust taotletakse, ning põhjendatakse isiku vajadust töödelda salastatud

välisteavet;

2) töötlemisloa koopia;

3) salastatud teabe kaitse juhendi koopia;

4) koopia dokumendist, millega määratakse nimeliselt juriidilise isiku riigisaladuse kaitset

korraldav isik, samuti nende isikute nimekiri, kes hakkavad salastatud välisteavet töötlema,

ning vajaduse korral dokumendid neile juurdepääsusertifikaadi taotlemiseks.

(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotleja puudub, võib töötlemissertifikaadi

saamiseks taotluse esitada:

1) välisriik, rahvusvaheline organisatsioon või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioon;

2) töötlemisvajadusega isik koos välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsiooni kinnituse või muu põhjendusega isiku töötlemisvajaduse

olemasolu kohta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud juhul ei kohaldata käesoleva paragrahvi

lõike 1 punkte 2–4.“;

35) paragrahvi 129 pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„§ 129. Puuduste kõrvaldamine ning juurdepääsusertifikaadi ja töötlemissertifikaadi

andmise otsustamise tähtaeg“;

36) paragrahv 1291 tunnistatakse kehtetuks;

37) paragrahvi 130 lõike 1 sissejuhatav lauseosa sõnastatakse järgmiselt:

„Enne esmakordset salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmist ning vajaduse korral ka

juurdepääsuõiguse korduval andmisel tutvustatakse isikule salastatud välisteabe kaitse aluseid.

Tutvustuse korraldab:“;

38) paragrahvi 130 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „või juurdepääsusertifikaadi“;

39) paragrahv 134 tunnistatakse kehtetuks;

40) paragrahvi 135 pealkirjas asendatakse sõna „muutmisest“ sõnaga „muutumisest“;

41) paragrahvi 135 tekst sõnastatakse järgmiselt:

9

„Taotleja teavitab viivitamata riigi julgeoleku volitatud esindajat:

1) juurdepääsusertifikaadi saanud isiku salastatud välisteabele juurdepääsu vajaduse või

riigisaladusele juurdepääsu õiguse lõppemisest;

2) töötlemissertifikaadi saanud isiku salastatud välisteabe töötlemise vajaduse või töötlemisloa

lõppemisest;

3) riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 51 lõikes 9 nimetatud sündmusest.“;

42) määruse lisa 13 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud).

§ 2. Määrus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.

Kristen Michal

Peaminister

Hanno Pevkur

Kaitseminister

Keit Kasemets

Riigisekretär

1

EELNÕU

29.04.2026

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ning

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduses asendatakse sõnad „elektrooniline teabeturve“ sõnadega „salastatud teabe

küberturvalisus“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 3 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) salastatud teave – riigisaladus või salastatud välisteave;“;

3) paragrahvi 3 täiendatakse punktiga 71 järgmises sõnastuses:

„71) töötlemisõigus – töötleva üksuse õigus töödelda riigisaladust või salastatud välisteavet

enda valduses oleval kinnis- või vallasasjal A-kategooria töötlemisloa või töötlemissertifikaadi

alusel;“;

4) paragrahvi 3 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„9) töötlussüsteem – võrgu- ja infosüsteem, mida kasutatakse salastatud teabe elektrooniliseks

töötlemiseks;“;

5) paragrahvi 3 punktis 10 asendatakse sõna „salajasuse“ sõnaga „konfidentsiaalsuse“;

6) paragrahvi 3 punktis 10, § 16 punktis 4, § 20 lõikes 7 ja § 38 lõike 3 punktis 41 asendatakse

sõna „terviklikkus“ sõnaga „terviklus“ vastavas käändes;

7) paragrahvi 3 punkt 13 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„13) riigi julgeoleku volitatud esindaja – Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutuse

struktuuriüksus, mille ülesandeks on salastatud välisteabe kaitse korraldamine ja kontrollimine

ning riigisaladuse kaitse korraldamine ja kontrollimine selle avaldamise korral välisriigile,

rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile;“;

8) paragrahvi 9 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„10) teave julgeolekuasutuse kasutatavate variandmete ja konspiratsioonivõtete kohta, välja

arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave

salastatakse täiesti salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks;“;

2

9) paragrahvi 10 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses:

„10) salastatud teabe kaitseks kasutatavat krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimusi käsitlev

teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See

teave salastatakse täiesti salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks.“;

10) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib, võib asutuse juht või tema volitatud

isik käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks

tunnistatud teabe juurdepääsupiirangu tähtaega pikendada kuni viie aasta kaupa, kuid kokku

mitte kauemaks kui on käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud

samadele tunnustele vastava riigisaladuseks oleva teabe salastamise tähtaeg.“;

11) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Isik, kelle juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust lepingulisest suhtest välisriigi

töötleva üksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga, on kohustatud teatama käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud viisil töö- või

teenistusülesande välisest kavandatavast viibimisest välisriigis, mille kohta kehtib

teatamiskohustus, tema suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale asutusele.“;

12) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Isik, kelle juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust lepingulisest suhtest välisriigi

töötleva üksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga, on kohustatud teatama tema suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale

asutusele, kui tal esineb käesoleva seaduse § 32 lõike 1 punktis 8 või lõike 2 punktides 3–8

nimetatud asjaolu.“;

13) paragrahvi 20 lõigetest 11–13 jäetakse välja sõna „Riigisaladuse“;

14) seadust täiendatakse §-ga 201 järgmises sõnastuses:

„§ 201. Riigisaladuse avaldamine välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile

(1) Töötlev üksus võib avaldada riigisaladust välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile käesolevas seaduses ja selle alusel antud

õigusaktides sätestatud korras:

1) välislepingu alusel või

2) Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni otsuse alusel, kui teabe vastuvõtja tagab kaitse

avaldatava teabe avalikuks tuleku eest.

(2) Kui teabe vastuvõtja tagab kaitse avaldatava teabe avalikuks tuleku eest, võivad käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetamata juhul välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile riigisaladust avaldada järgmised

riigiasutused:

1) Politsei- ja Piirivalveamet tunnistajakaitse seaduses sätestatud tingimustel;

2) pädev jälitusasutus või prokuratuur, kui avaldatakse korrakaitselist piiratud taseme

jälitusteavet sisaldavat riigisaladust ning avaldamise kohustus tuleneb välislepingust või

avaldamine on vajalik riikidevahelise uurimisrühma töös;

3

3) julgeolekuasutus, kui see on vajalik tema ülesannete täitmiseks;

4) kaitseväeluuret teostav Kaitseväe struktuuriüksus, kui avaldatakse luuret või vastuluuret

puudutavat riigisaladust.“;

15) paragrahvi 22 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§-s 23“ tekstiosaga „§-des 23 ja 231“;

16) paragrahvi 22 lõike 2 punktid 3–5 tunnistatakse kehtetuks;

17) paragrahvi 22 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ülesannete täitmisel Kaitsepolitseiamet ja

Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksus:

1) annavad töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks juhiseid;

2) selgitavad välja käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete rikkumisi ning

osalevad tekkinud kahju hindamisel, kaasates käesoleva seaduse §-des 23, 231 ja 52 nimetatud

asutuse või selle struktuuriüksuse;

3) korraldavad regulaarselt koolitusi;

4) teevad koostööd riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.“;

18) paragrahvi 22 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

19) paragrahvi 22 täiendatakse lõigetega 7–10 järgmises sõnastuses:

„(7) Kaitsepolitseiameti poolt teostatava riigisaladuse kaitse kontrolli tegemiseks moodustab

Kaitsepolitseiameti peadirektor komisjoni (edaspidi riigisaladuse kaitse kontrolli komisjon).

(8) Riigisaladuse kaitse kontrolli komisjon täidab käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja

2 ettenähtud ülesandeid.

(9) Kontrolli kohta koostatakse aruanne, milles antakse hinnang riigisaladuse kaitse korralduse

nõuetele vastavusele.

(10) Aruandes tehtud ettekirjutuse täitmisest tuleb Kaitsepolitseiametile teatada viivitamata,

kuid hiljemalt üks kuu pärast ettekirjutuse täitmise tähtaja möödumist.“;

20) paragrahvi 23 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Salastatud teabe küberturvalisuse korraldamisel ja kontrollimisel Välisluureamet:

1) korraldab töötlussüsteemide akrediteerimist;

2) korraldab töötlussüsteemides kasutatavate turbelahenduste salastatud teabe küberturvalisuse

nõuetele vastavuse hindamist;

3) korraldab krüptomaterjalide kaitset ja kontrollib krüptomaterjalide töötlemise vastavust

salastatud teabe küberturvalisuse nõuetele;

4) korraldab töötlussüsteemide kiirgusturbe tagamist ja kontrollib töötlussüsteemide

kiirgusturbe vastavust salastatud teabe küberturvalisuse nõuetele.“;

21) paragrahvi 23 lõike 3 punktid 3–5 tunnistatakse kehtetuks;

22) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud ülesannete täitmisel Välisluureamet:

4

1) annab töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks juhiseid;

2) selgitab välisesindustes välja käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete

rikkumisi;

3) osaleb käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud salastatud teabe

küberturvalisuse nõuete rikkumiste väljaselgitamisel ning tekkinud kahju hindamisel;

4) korraldab regulaarselt koolitusi;

5) teeb koostööd riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.“;

23) seadust täiendatakse §-ga 231 järgmises sõnastuses:

„§ 231. Riigi julgeoleku volitatud esindaja pädevus riigisaladuse kaitse korraldamisel

(1) Riigi julgeoleku volitatud esindaja korraldab ja kontrollib riigisaladuse kaitset selle

avaldamise korral välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile ja rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioonile.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ülesannete täitmisel riigi julgeoleku volitatud

esindaja:

1) korraldab riigisaladuse ja salastatud välisteabe vastastikuse kaitse kokkulepete sõlmimist;

2) kontrollib tsiviilõigusliku või halduslepingu või haldusakti alusel välisriigi töötlevale

üksusele, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioonile riigisaladuse edastamist;

3) korraldab ja kontrollib riigisaladust sisaldavate salastatud teabekandjate rahvusvahelist

vedamist kaubana;

4) täidab muid talle välislepingus ettenähtud ülesandeid.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ülesannete täitmisel riigi julgeoleku volitatud

esindaja:

1) annab töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks juhiseid;

2) osaleb käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete rikkumiste

väljaselgitamisel ning tekkinud kahju hindamisel;

3) korraldab regulaarselt koolitusi;

4) teeb koostööd riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.

(4) Riigi julgeoleku volitatud esindaja ei korralda ega kontrolli riigisaladuse kaitset, kui:

1) teavet avaldab julgeolekuasutus;

2) käesoleva seaduse § 7 punktides 51, 7, 10 ja 11 nimetatud teavet avaldab Kaitsevägi;

3) tunnistajakaitset käsitlevat teavet avaldab Politsei- ja Piirivalveamet;

4) käesoleva seaduse § 8 punktides 1–3 nimetatud piiratud tasemel salastatud riigisaladust

avaldab jälitusasutus või prokuratuur.

(5) Riigi julgeoleku volitatud esindajal on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ülesande

täitmiseks õigus:

1) tutvuda kontrollimise käigus kogu vajaliku teabega;

2) saada julgeolekuasutustelt ja Kaitseväelt nende pädevuse piires ametiabi vastavalt

halduskoostöö seadusele;

3) teha töötlevale üksusele ettekirjutus välislepinguga või käesoleva seaduse või selle alusel

antud õigusaktidega kehtestatud nõuete rikkumise või rikkumise ohu kõrvaldamiseks;

4) teha töötlevale üksusele ettekirjutus riigisaladuse ja seda sisaldavate teabekandjate

töötlemise peatamise kohta ning vajaduse korral võtta riigisaladust sisaldavad salastatud

5

teabekandjad hoiule kuni nõutud tingimuste loomiseni, kui kontrollimise käigus on välja

selgitatud välislepinguga või käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud

nõuete rikkumine, mis võib kaasa tuua riigisaladuse avalikuks tuleku.

(6) Riigi julgeoleku volitatud esindajal on käesoleva paragrahvi lõike 5 punktides 3 ja 4

nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmise korral õigus rakendada asendustäitmist ja sunniraha

asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 3200 eurot.“;

24) paragrahvi 27 lõiget 5 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:

„31) riigi julgeoleku volitatud esindaja, kui isiku riigisaladusele juurdepääsu vajadus tuleneb

välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni antud ülesannetest;“;

25) paragrahvi 27 lõike 5 punktis 4 asendatakse tekstiosa „3“ tekstiosaga „31“;

26) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui riigisaladusele juurdepääsu vajadus tuleneb välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni

või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni antud ülesannetest, esitab füüsiline isik

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse riigi julgeoleku volitatud esindaja kaudu.“;

27) paragrahvi 32 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib teatamiskohustus, või kellel on

mitu kodakondsust, millest vähemalt üks on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib

teatamiskohustus.“;

28) paragrahvi 32 lõike 2 punktis 20 asendatakse tekstiosa „1 või 2“ tekstiosaga „1, 2, 21 või

71“;

29) paragrahvi 32 lõiget 2 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) kes regulaarselt suhtleb julgeolekukontrolli teostavale asutusele esitatud juurdepääsuloa

taotleja ankeedis või pikendaja ankeedis märgitud sugulase, hõimlase või muu lähedase isikuga,

kes elab välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus.“;

30) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Julgeolekukontrolli teostav asutus võib jätta taotluse läbi vaatamata, kui juurdepääsuloa

taotleja ei ole Eestis püsivalt elanud vähemalt viimased viis aastat. Käesolevat lõiget ei

kohaldata avaliku teenistuse seaduse alusel pikaajalisse välislähetusse saadetud ametniku

suhtes.“;

31) paragrahvi 342 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse töötlussüsteemi, mida kasutatakse

riigisaladuse edastamiseks välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitvale asutusele, võib

kasutada Kaitseväe juhataja otsuse alusel, kus määratakse töötlussüsteemis töötlemiseks

lubatud riigisaladuse tase, töötlussüsteemi kasutamise tähtaeg ning käesolevas seaduses ja selle

alusel antud õigusaktides sätestatud salastatud teabe küberturvalisuse nõuete täitmise ja

kontrollimise eest vastutavad struktuuriüksused.“;

6

32) paragrahvi 35 lõiked 4–6 tunnistatakse kehtetuks;

33) paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Riigisaladuse tsiviilõigusliku või halduslepingu alusel välisriigi töötlevale üksusele,

rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile

edastamise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitse korras.“;

34) paragrahvi 49 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud komisjon teeb julgeolekukontrolli käigus kogutud

teabe põhjal ettepaneku juurdepääsuõiguse, juurdepääsuloa või töötlemisloa andmise või selle

kehtivuse pikendamise või julgeolekukontrolli läbimise kohta isikule või organile, kelle

pädevuses on juurdepääsuõiguse, juurdepääsuloa või töötlemisloa andmise, kehtivuse

pikendamise, juurdepääsuõiguse äravõtmise, juurdepääsu- või töötlemisloa kehtetuks

tunnistamise või julgeolekukontrolli läbimise otsustamine.“;

35) paragrahvi 50 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Salastatud välisteabe kaitsel kohaldatakse välislepingust tulenevaid nõudeid, arvestades

käesolevas peatükis sätestatud erisusi. Käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse välislepingust

tulenevate nõuetena ka rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsiooni liikmesriigile täitmiseks kohustuslikust õigusaktist tulenevaid nõudeid.

Kui välislepingus ei ole salastatud välisteabe kaitse nõudeid sätestatud, välisleping viitab

riigisisestele õigusaktidele või välislepingut ei ole sõlmitud, kohaldatakse salastatud välisteabe

kaitsel selle salastatuse tasemele vastavale riigisaladusele kohaldatavaid käesoleva seaduse 1.

peatüki, 2. peatüki 3. jao ja 4. peatüki sätteid, arvestades käesolevas peatükis sätestatud erisusi.

(2) Riigi julgeoleku volitatud esindaja määrab riigisaladuse ja salastatud välisteabe salastatuse

taseme vastavuse, kui selle määramiseks vajalik teave on kättesaadav ja:

1) välislepingus ei ole salastatuse taseme vastavust kokku lepitud või

2) välislepingut ei ole sõlmitud, kuid Eesti Vabariigi huvides tuleb välisriigi, rahvusvahelise

organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni salastatud välisteavet

kaitsta käesoleva seaduse alusel.“;

36) paragrahvi 50 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Käesoleva seaduse § 52 lõikes 3 nimetatud asutus võib määrata riigisaladuse ja talle

edastatud salastatud välisteabe salastatuse taseme vastavuse, kui talle edastatud salastatud

välisteavet ei tule kaitsta välislepingu või käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse alusel.

(22) Salastatud välisteavet, mida ei tule kaitsta välislepingu kohaselt ja mille kohta ei ole tehtud

käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 21 nimetatud otsust, kaitstakse avaliku teabe seaduse alusel.“;

37) paragrahvi 50 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Töötlev üksus kustutab enda loodud teabe salastatuse, kui teavet on töödeldud salastatud

välisteabena õigusliku aluseta, või muudab enda loodud salastatud välisteabe salastatuse taset,

salastamise õiguslikku alust või tähtaega, kui salastatud välisteave on salastatud valel tasemel,

valel õiguslikul alusel või vale tähtajaga, käesoleva seaduse §-s 15 ettenähtud korras. Kui

7

töötlev üksus on teavet edastanud teisele töötlevale üksusele, tuleb salastatuse kustutamisest

või salastamisandmete parandamisest seda töötlevat üksust teavitada.“;

38) paragrahvi 50 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:

„(51) Kui käesoleva seaduse § 19 lõike 8 või § 20 lõike 8 või 9 alusel on Kaitsepolitseiametile

üle antud salastatud teabekandja, mis sisaldab üksnes salastatud välisteavet, tuleb see üle anda

riigi julgeoleku volitatud esindajale.

(52) Riigiasutuse või selle struktuuriüksuse, mis täidab välislepingust tulenevaid pädeva asutuse

ja ühtse kontaktpunkti ülesandeid, määrab Vabariigi Valitsus määrusega riigisaladuse ja

salastatud välisteabe kaitse korras.“;

39) paragrahvi 50 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Vabariigi Valitsus võib käesoleva seaduse alusel määrusega kehtestatud riigisaladuse ja

salastatud välisteabe kaitse korras kehtestada erisusi salastatud välisteabe kaitse kohta.“;

40) paragrahv 51 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 51. Salastatud välisteabele juurdepääsu õigus ja salastatud välisteabe töötlemise õigus

(1) Salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

andmisele kohaldatakse vastavalt riigisaladusele juurdepääsu õiguse ja riigisaladuse töötlemise

õiguse andmise nõudeid, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi. Kui

välislepingust tulenevad eelnimetatud õiguste andmisele rangemad või lisanõuded,

kohaldatakse välislepingus sätestatud nõudeid.

(2) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb isikule tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud kohustusi ja võtta

§ 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(3) Kui isik keeldub käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõuete tutvustamisest või

kinnituse allkirjastamisest, ei anta talle salastatud välisteabele juurdepääsu õigust.

(4) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse saamise eeltingimus on vähemalt samal tasemel salastatud riigisaladusele

juurdepääsu õiguse olemasolu ning salastatud välisteabe töötlemise õiguse saamise eeltingimus

on vähemalt samal tasemel salastatud riigisaladuse töötlemise õiguse olemasolu.

(5) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni piiratud tasemel salastatud

välisteabele juurdepääsu õigus antakse käesoleva seaduse § 27 lõike 2 ja lõike 5 punktides 1–3

sätestatud korras. Muudel juhtudel annab juurdepääsuõiguse riigi julgeoleku volitatud esindaja.

(6) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni konfidentsiaalsel või kõrgemal

tasemel salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu

Organisatsiooni salastatud välisteabe töötlemise õiguse saamise eeltingimus on

julgeolekukontrolli läbimine, välja arvatud käesoleva seaduse § 27 lõikes 1 nimetatud isikute

puhul. Kui välislepingu kohaselt on julgeolekukontroll salastatud välisteabele juurdepääsu

8

õiguse andmise kohustuslik eeltingimus, teostatakse julgeolekukontroll ka isiku suhtes, kellel

on ametikohajärgne juurdepääsuõigus, välja arvatud Vabariigi Presidendi suhtes.

(7) Käesoleva seaduse § 301 lõikes 1 nimetatud isik, kellele soovitakse anda lisaks

riigisaladusele juurdepääsu õigusele ka Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu

Organisatsiooni salastatud välisteabele juurdepääsu õigust, peab esitama Kaitseministeeriumi

valitsemisala valitsusasutuse kaudu julgeolekukontrolli teostavale asutusele allkirjastatud

nõusoleku tema suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks ning § 31 lõike 1 punktis 2 nimetatud

ankeedi.

(8) Julgeolekukontrolli teostav asutus otsustab, kas isik on julgeolekukontrolli läbinud, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(9) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni konfidentsiaalsel või kõrgemal

tasemel salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise otsustab riigi julgeoleku volitatud

esindaja, kes väljastab juurdepääsuõiguse tõendamiseks juurdepääsusertifikaadi.

(10) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabe töötlemise

õiguse andmise otsustab riigi julgeoleku volitatud esindaja, kes väljastab töötlemisõiguse

tõendamiseks töötlemissertifikaadi.

(11) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õigus või salastatud välisteabe töötlemise õigus tunnistatakse kehtetuks:

1) isiku juurdepääsuvajaduse või töötlemise vajaduse äralangemisel;

2) kui juurdepääsuõiguse või töötlemisõiguse kehtivusajal ilmneb mõni juurdepääsuõiguse või

töötlemisõiguse andmisest keeldumise alus.

(12) Juhul, kui isiku riigisaladusele juurdepääsu õigus või riigisaladuse töötlemise õigus lõpeb

enne Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe töötlemise õiguse kehtivusaja lõppu, lõpeb

vastavalt ka Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe töötlemise õiguse kehtivus.

(13) Euroopa Liidu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmise korra kehtestab Vabariigi

Valitsus määrusega riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras.

(14) Vabariigi Valitsus võib riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras nimetada muid

rahvusvahelisi organisatsioone või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioone, mille

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisel

kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 4–12 nimetatud ja lõike 13 alusel kehtestatud

nõudeid.“;

41) paragrahvi 52 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Riigi julgeoleku volitatud esindaja korraldab salastatud välisteabe kaitset ja kontrollib

salastatud välisteabe töötlemise nõuetele vastavust.“;

42) paragrahvi 52 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Salastatud välisteabe kaitse korraldamisel ja salastatud välisteabe töötlemise nõuetele

vastavuse kontrollimisel riigi julgeoleku volitatud esindaja:

9

1) korraldab seaduses ja selle alusel antud õigusaktides ettenähtud juhtudel salastatud välisteabe

avaldajalt vastuvõtmist, töötlemist ja sellele juurdepääsu ning salastatud välisteabe ja seda

valdavate töötlevate üksuste üle arvestuse pidamist;

2) korraldab riigisaladuse ja salastatud välisteabe vastastikuse kaitse kokkulepete sõlmimist;

3) määrab käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel riigisaladuse ja salastatud välisteabe

salastatuse taseme vastavuse;

4) korraldab ja kontrollib tsiviilõigusliku või halduslepingu või haldusakti alusel toimuvat

salastatud välisteabe töötlemist;

5) korraldab ja kontrollib salastatud välisteabe vedamist kaubana;

6) otsustab salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

andmise õigusaktides sätestatud korras;

7) teavitab salastatud välisteabe avaldajat salastatud välisteabe õigusvastase avalikustamise

korral selle asjaoludest välislepingus ettenähtud tingimustel;

8) täidab muid talle välislepingus ettenähtud ülesandeid.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud ülesannete täitmisel riigi julgeoleku volitatud

esindaja:

1) annab töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks juhiseid;

2) osaleb käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete rikkumiste

väljaselgitamisel ning tekkinud kahju hindamisel;

3) korraldab regulaarselt koolitusi;

4) teeb koostööd riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.“;

43) paragrahvi 52 lõike 3 punktis 2 asendatakse sõnad „välisriigi luure- või vastuluureülesannet

täitva asutusega“ sõnadega „välisriigi asutuse, rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga“;

44) paragrahvi 52 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Avaliku teabe seaduse muutmine

1) paragrahvi 2 lõike 2 punktis 1 asendatakse sõnad „riigisaladuseks või salastatud välisteabeks

oleva“ sõnadega „riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse alusel kaitstava“;

2) paragrahvi 35 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni poolt edastatud juurdepääsupiirangu märkega

teave, mida ei kaitsta vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele, loetakse

asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks.“.

§ 3. Eesti Panga seaduse muutmine

Eesti Panga seaduse § 111 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb Eesti Panga presidendile

ning Eesti Panga Nõukogu esimehele ja liikmele tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

10

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud isik keeldub nõuete tutvustamisest või

kinnituse allkirjastamisest, ei anta talle juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 4. Julgeolekuasutuste seaduse muutmine

Julgeolekuasutuste seaduse § 7 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõnad „elektroonilise teabeturbe“

sõnadega „salastatud teabe küberturvalisuse“.

§ 5. Kohtute seaduse muutmine

Kohtute seaduse § 81 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb kohtunikule tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui kohtunik keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse allkirjastamisest, ei anta talle

juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 6. Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmine

Riigikogu liikme staatuse seaduse § 19 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb Riigikogu liikmele

tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui Riigikogu liige keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse allkirjastamisest, ei anta

talle juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 7. Riigikontrolli seaduse muutmine

Riigikontrolli seaduse § 251 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb riigikontrolörile tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

11

(12) Kui riigikontrolör keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse allkirjastamisest, ei anta

talle juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 8. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine

Vabariigi Valitsuse seaduse § 31 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb Vabariigi Valitsuse liikmele

tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui Vabariigi Valitsuse liige keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse allkirjastamisest,

ei anta talle juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 9. Õiguskantsleri seaduse muutmine

Õiguskantsleri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 111 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb õiguskantslerile tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui õiguskantsler keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse allkirjastamisest, ei anta talle

juurdepääsu salastatud välisteabele.“;

2) paragrahvi 372 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb õiguskantsleri asetäitja-

nõunikule tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui õiguskantsleri asetäitja-nõunik keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse

allkirjastamisest, ei anta talle juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 10. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.

12

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, …………….. 2026

Algatab Vabariigi Valitsus …………….. 2026

1

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga luuakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses (edaspidi RSVS) ühetaoline

struktuur riigisaladuse ja salastatud välisteabe (edaspidi koos salastatud teave) kaitset

korraldavate ametkondade pädevust reguleerivates sätetes. Muudatus puudutab

Kaitsepolitseiametit (edaspidi KAPO), Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksust,

Välisluureametit (edaspidi VLA) ja riigi julgeoleku volitatud esindajat (edaspidi RJVE).

Muudatusega luuakse ühetaoliselt sõnastatud õigusnormid, mille kohaselt esmalt sõnastatakse

pädevused, seejärel pädevustest tulenevad ülesanded ning lõpuks ülesannete täitmisel tehtavad

tegevused.

Tulenevalt vajadusest reguleerida rahvusvahelist koostööd salastatud teabe kaitsel, loob eelnõu

õigusliku aluse pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti rollide määramiseks Vabariigi Valitsuse

20. detsembri 2007. aasta määruses nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“

(edaspidi RSVKK).

Eelnõuga täiendatakse ja täpsustatakse RJVE pädevusega seotud norme. RJVE-l on lisaks

salastatud välisteabe kaitse korraldamisele ja kontrollimisele roll ka riigisaladuse kaitse

korraldamisel ja kontrollimisel, kui riigisaladust avaldatakse välisriigile, rahvusvahelisele

organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile. Eelnõuga

sätestatakse vastav pädevus RSVS-is.

Eelnõuga luuakse õiguslik alus salastatud välisteabe juurdepääsu andmisest keeldumiseks

isikutele, kes ei nõustu endale salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamise või kinnituse

allkirjastamisega. Eesti Panga presidendil, Eesti Panga Nõukogu esimehel ja liikmel,

kohtunikul, Riigikogu liikmel, riigikontrolöril, Vabariigi Valitsuse liikmel ning õiguskantsleril

on ametikohajärgne juurdepääsuõigus salastatud välisteabele. Juurdepääsuõigus tekib

ametikohale asumisega ja seda eraldi ei vormistata. Kui aga välislepingu kohaselt on salastatud

välisteabe kaitse nõuete tutvustamine kohustuslik, kuid isik keeldub nõuete tutvustamisest või

kinnituse allkirjastamisest, ei ole võimalik talle konkreetsele salastatud välisteabele

juurdepääsu anda vaatamata ametikohajärgse juurdepääsuõiguse olemasolule.

Eelnõuga muudetakse salastatud välisteabe kaitset reguleerivate normide sõnastus selgemaks

ja rakenduspraktikaga kooskõlas olevaks.

Eelnõuga täiendatakse julgeolekukontrolliga seonduvat regulatsiooni eesmärgiga välistada

teatamiskohustusega välisriikide kodakondsust omavate isikute juurdepääs riigisaladusele.

Lisaks tehakse veel mõningad muuatused, mis täpsustavad julgeolekukontrolliga seonduvat

seoses isikutega, kes viibivad või töötavad suure osa ajast välismaal.

2

Eelnõu vähendab vähesel määral riigisaladust välismaale edastavate isikute halduskoormust.

Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks RSVS § 35 lõige 6, milles nähakse ette kohustus registreerida

riigisaladuse välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsioonile edastamine iga kord RJVE juures. Lisaks riigiasutustele võib olla vaja

edastada riigisaladust välismaale näiteks ettevõtjatel, kes edaspidi seda enam RJVE juures

registreerima ei pea.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kaitseministeeriumi ja VLA ametnikud koostöös

Siseministeeriumi ning KAPO esindajatega.

Eelnõu õiguslikku kvaliteeti on kontrollinud Kaitseministeeriumi õigusosakonna nõunik Liina

Martinson ([email protected]:). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt

toimetanud Luisa Keelelahenduste eesti keele vanemtoimetaja Tiina Alekõrs ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud teiste menetluses olevate eelnõudega, Euroopa Liidu õiguse

rakendamisega ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõuga muudetakse järgmisi

seadusi:

1) RSVS avaldamismärkega RT I, 03.02.2026, 13;

2) avaliku teabe seadus (edaspidi AvTS) avaldamismärkega RT I, 06.03.2026, 4;

3) Eesti Panga seadus (edaspidi EPS) avaldamismärkega RT I, 01.03.2023, 45;

4) julgeolekuasutuste seadus (edaspidi JAS) avaldamismärkega RT I, 14.03.2023, 25;

5) kohtute seadus (edaspidi KS) avaldamismärkega RT I, 08.04.2025, 7;

6) Riigikogu liikme staatuse seadus (edaspidi RKLS) avaldamismärkega RT I, 30.12.2024, 19;

7) Riigikontrolli seadus (edaspidi RKS) avaldamismärkega RT I, 08.04.2025, 11;

8) Vabariigi Valitsuse seadus (edaspidi VVS) avaldamismärkega RT I, 07.05.2025, 9;

9) õiguskantsleri seadus (edaspidi ÕKS) avaldamismärkega RT I, 08.04.2025, 19.

Selleks et eelnõu seadusena vastu võtta, on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust, kuna

VVS-i, EPS-i ja RKS-i muutmiseks on põhiseaduse § 104 punktide 8, 12 ja 13 järgi vaja

Riigikogu koosseisu häälteenamust.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on:

- muuta salastatud teabe kaitset korraldavate ametkondade pädevust reguleerivad sätted

ühetaoliseks;

- sätestada õiguslik alus pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti rollide määramiseks

RSVKK-is rahvusvahelise koostöö tarbeks;

- reguleerida RJVE pädevus riigisaladuse kaitse korraldamisel ja kontrollimisel;

- muuta salastatud välisteabe kaitset reguleerivate normide sõnastus selgemaks ja

rakenduspraktikaga kooskõlas olevaks.

Kehtivas seaduses on salastatud teabe kaitse korraldamisel eri ametkondades nende pädevused,

ülesanded ja tegevused esitatud üksteisega läbisegi, mis on raskendanud rakendajatel

mõistmast, millised pädevused mingil ametkonnal on, milliseid ülesandeid konkreetsete

pädevuste raames tuleb täita ning milliseid tegevusi on võimalik teha ülesannete täitmiseks.

3

Seaduse eesmärk on eristada üldpädevus, selle raames täidetavad ülesanded ja ülesannete

täitmiseks tehtavad tegevused.

Salastatud välisteabe kaitse puhul ei ole kehtivas õiguses defineeritud rahvusvahelisest õigusest

tulenevad rollid, mis on eriti olulised Euroopa Liidu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni

(edaspidi NATO) salastatud teabe kaitse puhul. Seaduse eesmärk on määrata nende rollide

täitja.

Kehtivas õiguses ei ole sätestatud RJVE pädevust riigisaladuse kaitse korraldamisel ja

kontrollimisel, kui riigisaladust avaldatakse välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile. Seaduse eesmärk on määrata kindlaks

pädevus RSVS-i tasandil.

Kehtivas seaduses on salastatud välisteabe kaitsega seotud normid raskesti mõistetavad ega ole

osal juhtudel enam rakenduspraktikaga kooskõlas. Seaduse eesmärk on muuta normid

selgemaks ja rakenduspraktikaga kooskõlas olevaks.

Kodakondsusega kaasneb riigi ja isiku vaheline eriline usaldussuhe, mis toob kaasa teatavad

õigused ja kohustused (sõjaväekohustus, lojaalsuskohustus jne). Kehtivas õiguses puuduvad

selged õiguslikud alused keeldumaks riigisaladusele juurdepääsu andmisest isikutele, kellel on

teatamiskohustusega välisriigi kodakondsus. Eelnõuga lisatakse RSVS-i vastavad alused.

Eelnõu väljatöötamise kavatsust ei ole koostatud. Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta

määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punkti 5 kohaselt ei ole

väljatöötamiskavatsus nõutav, kui seaduse rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku

muudatust või muud olulist mõju. Eelnõu eesmärk on ajakohastada salastatud teabe kaitset

reguleerivat regulatsiooni, kuid tegu ei ole põhimõtteliste muudatustega, millega kaasneks

oluline õiguslik muudatus või muu oluline mõju.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kümnest paragrahvist: §-dega 1–8 muudetakse RSVS-i, AvTS-i, EPS-i, JAS-

i, KS-i, RKLS-i, RKS-i, VVS-i ja ÕKS-i, §-ga 9 sätestatakse seaduse jõustumise aeg.

Paragrahv 1. RSVS-i muutmine

Eelnõu § 1 punktidega 1, 5 ja 6 asendatakse RSVS-i tekstis:

- tekstiosa „elektrooniline teabeturve“ tekstiosaga „salastatud teabe küberturvalisus“;

- sõna „salajasus“ sõnaga „konfidentsiaalsus“;

- sõna „terviklikkus“ sõnaga „terviklus“.

Muudatuste eesmärk on ühtlustada RSVS-i terminikasutust küberturvalisuse seaduse (edaspidi

KüTS) ja selle alusel antud õigusaktide terminikasutusega. KüTS § 1 lõike 2 kohaselt ei

kohaldata KüTS-i riigisaladuse ja salastatud välisteabe töötlemisele ning sellise teabe

töötlussüsteemide pidamisele. Erisuse põhjus on see, et salastatud teabe elektroonilise

töötlemise korral tuleb rakendada rangemaid turvameetmeid, mis on reguleeritud RSVS-is ja

selle alusel antud õigusaktides. See aga ei tähenda, et RSVS-is peaks kasutama KüTS-ist

erinevaid termineid. Oma olemuselt on elektrooniline teabeturve küberturvalisuse tagamine

salastatud teabe töötlussüsteemides. Samuti on konfidentsiaalsus, terviklus ja käideldavus

4

olemuselt sama sisuga nii salastatud teabe töötlussüsteemide kui ka mittesalastatud teabe

töötlemiseks kasutatavate võrgu- ja infosüsteemide puhul.

Termin „küberturvalisus“ on defineeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist ja millega tunnistatakse

kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (küberturvalisuse määrus) artikli 2 punktis 1 kui tegevused,

mis on vajalikud, et kaitsta võrgu- ja infosüsteeme, nende kasutajaid ja teisi isikuid

küberohtude eest. Salastatud teabe küberturvalisus on salastatud teabe käideldavuse,

konfidentsiaalsuse ja tervikluse tagamine töötlussüsteemis (RSVS § 3 p 10). Määruse (EL)

2019/881 kohase küberturvalisuse termini ja salastatud teabe küberturvalisuse termini puhul

on erinevus selles, et esimese puhul on kaitseobjektiks võrgu- ja infosüsteemid, teise puhul

salastatud teave ehk riigisaladus või salastatud välisteave. See ei ole siiski selline erinevus,

mille tõttu ei peaks elektroonilise teabeturbe termini asemel salastatud teabe küberturvalisuse

terminit kasutusele võtma. Nii küberturvalisuse kui salastatud teabe küberturvalisuse puhul on

fookuses võrgu- ja infosüsteemide kaitse (töötlussüsteem on võrgu- ja infosüsteem, mida

kasutatakse salastatud teabe elektrooniliseks töötlemiseks (RSVS § 3 p 9)). Salastatud teabe

küberturvalisuse puhul rõhutatakse salastatud teabe kaitse aspekti, aga olemuselt on tegu

sarnase tegevusega. Selleks et võrgu- ja infosüsteemide küberturvalisusega üldiselt ja

salastatud teabe töötlemiseks kasutatavate võrgu- ja infosüsteemide (töötlussüsteemide)

turvalisusega kitsamalt tegelevad isikud saaks toimida sarnases inforuumis, tuleb

terminikasutust ühtlustada ja elektroonilise teabeturbe asendamine salastatud teabe

küberturvalisusega on üks viis selle saavutamiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 2 defineeritakse RSVS-is termin „salastatud teave“. Seni on definitsioon

olnud RSVKK-is, kuid kuna RSVS-is on mitmes kohas väljendit „salastatud teave“ kasutatud,

on otstarbekas tõsta termin RSVKK-ist RSVS-i. RSVKK vastav säte tunnistatakse kehtetuks.

Eelnõu § 1 punktiga 3 defineeritakse RSVS-is termin „töötlemisõigus“. Juba praegu on sõna

„töötlemisõigus“ RSVS-is mitmes kohas kasutatud, kuid seoses sellega, et käesoleva eelnõuga

tehtavate muudatuste toimel hakkab RSVS sõnaselgelt reguleerima ka Euroopa Liidu ja NATO

salastatud välisteabe töötlemisõiguse andmist, on otstarbekas defineerida ka vastav

lühiväljend, et seda oleks võimalik vastavates sätetes kasutada.

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse RSVS § 3 punktis 9 töötlussüsteemi terminit.

Töötlussüsteemi mõistes tehakse kaks muudatust. Esiteks defineeritakse „töötlussüsteem“

küberturvalisuse seaduse § 2 punktis 1 nimetatud võrgu- ja infosüsteemi kaudu, sest

olemuslikult on ka töötlussüsteem võrgu- ja infosüsteem. Teiseks tuuakse definitsioonis välja

riigisaladuse või salastatud välisteabe töötlemine. See on tunnus, mis muudab võrgu- ja

infosüsteemi töötlussüsteemiks.

Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse RSVS § 3 punktis 13 RJVE terminit.

RJVE mõiste muutmine on tingitud asjaolust, et RJVE ülesanded ei ole seotud ainult salastatud

välisteabega. RJVE korraldab ja kontrollib ka riigisaladuse kaitset, kui seda avaldatakse

välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioonile. Muudetud kujul mõistega arvestatakse mõlemat ülesannet. RJVE riigisaladuse

kaitse korraldamise ja kontrollimisega seotud ülesanded on täpsemalt kirjeldatud

eelnõukohases §-s 231.

5

Eelnõu § 1 punktiga 8 viiakse RSVS § 9 punktis 10 variandmete ja konspiratsioonivõtete

kasutamisega seotud teabe salastamise aluse sõnastus kooskõlla julgeolekuasutuste seaduse

§ 23 sõnastusega. RSVS § 9 punkti 10 kehtivas sõnastuses on kasutusel väljend „teeseldud

isikud ja organid“. Väljend „isiku, asutuse või organi teesklemine“ oli kasutusel

julgeolekuasutuste seaduse §-s 23 enne 01.07.2017. 01.07.2017 jõustus normi muudatus ning

sellest alates on kasutusel väljend „variandmed ja konspiratsioonivõtted“.

Eelnõu § 1 punktiga 9 täiendatakse RSVS § 10 uue punktiga 10, mis käsitleb salastatud teabe

kaitseks kasutatavat krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimusi käsitleva teabe salastamist.

Seni on krüptomaterjalide kohta käiva teabe salastamine paigutatud töötlussüsteemi käsitleva

teabe alla (RSVS § 10 punkt 2). See ei ole korrektne, sest kõik salastatud teabe kaitseks

kasutatavad krüptomaterjalid ei ole seotud konkreetse töötlussüsteemiga.

Eelnõu § 1 punktiga 10 täiendatakse RSVS § 11 lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib, võib asutuse juht või tema volitatud isik

käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistatud teabe

juurdepääsupiirangu tähtaega pikendada kuni viie aasta kaupa, kuid kokku mitte kauemaks kui on

käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud samadele tunnustele vastava

riigisaladuseks oleva teabe salastamise tähtaeg.“.

Muudatuse eesmärk on võimaldada pikendada RSVS § 11 lõike 3 alusel asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistatud teabele seatud juurdepääsupiirangu tähtaega kuni

viie aasta kaupa kuni juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib, kuid kokku mitte

kauemaks kui on samadele tunnustele vastava riigisaladuseks oleva teabe salastamise tähtaeg.

RSVS § 11 lõike 3 järgi võib teatud riigisaladuse tunnustele vastava teabe tunnistada

juurdepääsupiiranguga asutusesiseseks teabeks, kui selle teabe avalikuks tulek ei kahjusta küll

riigi julgeolekut, kuid teabele juurdepääsu piiramine on ette nähtud lepingus või teabe

avalikuks tulek kahjustaks riigi välissuhtlemist või teabevaldaja seadusest tulenevate

ülesannete täitmist. Sellise juurdepääsupiirangu tähtajale kohaldub AvTS § 40, sest RSVS

erandit ette ei näe. AvTS § 40 lõikes 1 sätestatud üldreegli järgi on juurdepääsupiirangu tähtaeg

kuni viis aastat ning asutuse juht võib pikendada seda kuni viie aasta võrra, kui

juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib. Loetelust, millist teavet võib RSVS § 11 lõike

3 järgi tunnistada juurdepääsupiiranguga asutusesiseseks teabeks, nähtub, et nimetatud teabest

valdava osa avalikuks tulek võib kahjustada teabevaldaja ülesannete täitmist pikema aja

jooksul. Konkreetne näide on julgeolekuasutuse riigisaladus. Näiteks võib

juurdepääsupiiranguga teabeks tunnistada julgeolekuasutuse struktuuriüksusi, koosseisu ja

nende ülesandeid kajastavat teavet, mille avalikuks tulek ei kahjusta riigi julgeolekut.

Samalaadse riigisaladuse salastatuse tähtaeg on 50 aastat. Pikk tähtaeg on põhjendatav sellega,

et mõned julgeolekuasutuse funktsioonid ja struktuuriüksused on pikka aega püsivad. Lühema

tähtaja korral tuleks need aga avalikustada ning see kahjustaks julgeolekuasutuse edasist

tegevust.

Seadusandja on selgelt väljendanud, et riigi julgeoleku kaitse on selline väärtus, mille kaitse

vajadus on expressis verbis seaduses kirjeldatud, ning teabe üldiseks kasutamiseks andmisel

peab olema riigi julgeolek tagatud1. RSVS-i sätete tunnustele vastava juurdepääsupiiranguga

asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe puhul võib AvTS-ist tuleneva maksimaalselt

kümneaastase juurdepääsupiirangu tähtaja lõppedes tekkida oht, et teabele

1 AvTS § 31 lg 3.

6

juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus on endiselt olemas ning teabe avalikustamise

tulemusel saab kahjustada riigi julgeolek.

Pärast seadusega kehtestatud juurdepääsupiirangu tähtaja lõppemist on asutusel kohustus teave

avalikustada asutuse dokumendiregistris2. Arvestatav uus julgeolekuoht on avaandmete

masspäringud, andmete nn kraapimine3 ja allalaadimine eraisikute4 ning eri tsiviilasutuste5,

sealhulgas välisriikides asuvate meediamajade poolt. Riigiasutuste avalikele

dokumendiregistritele on juurdepääs igaühel, sealhulgas välisriigi kodanikul. Riigiasutuste

avalikule teabele ei ole juurdepääs seaduse tasandil piiratud6. Lisaks saab Ukraina sõja näitel

esile tuua küberrünnete järjest süsteemsema rakendamise sõjaliste eesmärkide toetuseks.

Küberluureoperatsioonide fookus on liikumas riigikaitse ja poliitikaga seotud süsteemidele

ning sihtmärgid on julgeoleku- ja kaitsesektor ning ettevõtted, mis neid toetavad7. Samuti on

Eesti näitel leidnud tõendamist, et ka avalikult kättesaadavat infot edastatakse vaenuliku riigi

luureteenistusele8. Avalikult kättesaadavaid andmeid koos teiste andmetega analüüsides võib

jõuda riigi julgeolekut ohustavate tulemusteni. Sarnasel moel võib olla võimalik eri

ministeeriumide valitsemisalade andmeid koos töödeldes teha järeldusi riigi julgeoleku

tagamisega seotud võimete ja vahendite kohta. Kehtivas õiguses9 ei arvestata riigi julgeolekut

tagavate asutuste eripära võrreldes muude riigiasutustega ning piisava efektiivsusega ei ole

võimalik kaitsta riigi julgeoleku huvides olulist teavet. Arvestades eeltoodut, on tõusetunud

vajadus riigi julgeoleku tagamise eesmärgil kaitsta teavet kauem kui AvTS-iga maksimaalselt

lubatud kümme aastat.

Tromsø konventsioon ei piira riikide võimalusi juurdepääsupiirangu tähtaja pikendamise

otsustamiseks. Konventsiooni artikli 3 lõike 1 punkti a kohaselt võib konventsiooniosaline

piirata ametlikele dokumentidele juurdepääsu õigust riigi julgeoleku ja riigikaitse ning

rahvusvaheliste suhete kaitsmise kaalutlustel. Konventsiooni kohaselt peavad piirangud olema

seaduses täpselt sõnastatud, demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ja proportsionaalsed.

Eesti Vabariigi julgeoleku kaitsmine on legitiimne eesmärk. Mõne teise (vähem koormava)

vahendiga ei ole võimalik piirangu eesmärki saavutada, sest juurdepääsupiirang seatakse ja

seda pikendatakse vaid juurdepääsupiirangu seadmise põhjuse olemasolul ning teabe

avalikustamine ega kustutamine ei ole juurdepääsupiirangu põhjuse püsimisel sobivad

alternatiivid. Eeltoodust tulenevalt on meede mõõdukas, julgeoleku kaitsmine on kaalukas

põhjus.

Samad kaalutlused seoses muudatuste kooskõlast Tromsø konventsiooniga on asjakohased ka

juhtudel, kus teavet kaitstakse riigi välissuhtlemise kaitse ja töötleva üksuse ülesannete täitmise

tagamise põhjustel.

Eelnõu § 1 punktiga 11 täiendatakse RSVS § 19 lõikega 21, mille kohaselt peab isik, kelle

juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust lepingulisest suhtest välisriigi töötleva

2 AvTS § 28 lg 1 p 31. 3 web scraping. 4 https://dokumendiregistrid.karlerss.com/. 5 „Riigiandmete kogumine meedias kajastamise jaoks“ – Delfi Meedia ettekanne 2025. a konverentsil „A2:

avalik teave ja avaandmed“, kättesaadav: https://worksup.com/app/#/event/A2KONVERENTS/agenda/plan. 6 PS § 44, AvTS § 4. 7 RIA Küberturvalisuse aastaraamat 2025, lk 16. 8 https://www.err.ee/1609751085/kohus-saatis-narvalasest-vene-kodaniku-luuramise-eest-vangi. 9 AvTS ning eriseadused.

7

üksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga, esitama RSVS § 19 lõikes 2 nimetatud teavituse enda suhtes

julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale asutusele.

RSVS § 19 lõike 2 kohaselt on juurdepääsuõigust omav füüsiline isik kohustatud teatama

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selle töötleva üksuse, kellega teenistus- või muust

lepingulisest suhtest tulenevalt on isikul juurdepääsuõigus, riigisaladuse kaitset korraldavale

isikule töö- või teenistusülesande välisest kavandatavast viibimisest välisriigis, mille kohta

kehtib teatamiskohustus, hiljemalt viis tööpäeva enne kavandatava välisreisi algust.

Ettenägematust viibimisest välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus, teatab isik

riigisaladuse kaitset korraldavale isikule viivitamata. Teates märgitakse isiku nimi,

sidevahendite andmed, välisriik ning selles viibimise aeg ja põhjus. Hetkel on

teatamiskohustusega riikideks siseministri 29.09.2023 käskkirja nr 1-3/112 alusel Armeenia

Vabariik, Aserbaidžaani Vabariik, Hiina Rahvavabariik (sh Hongkongi ja Macau

erihalduspiirkonnad), Iraani Islamivabariik, Kasahstani Vabariik, Kirgiisi Vabariik, Korea

Rahvademokraatlik Vabariik, Tadžikistani Vabariik, Türkmenistan, Usbekistani Vabariik,

Valgevene Vabariik ja Venemaa Föderatsioon.

Riigisaladuse kaitset korraldava isiku kaudu peaks see teave jõudma julgeolekukontrolli

teostava asutuseni. Kui isiku tööandja on välisriigi töötlev üksus, rahvusvaheline

organisatsioon või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioon, siis üldjuhul see teave ei

jõua julgeolekukontrolli teostava asutuseni, sest konkreetse välisriigi, rahvusvahelise

organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni reeglid ei pruugi näha

ette salastatud teabe kaitse eest vastutava isiku määramist ja sel juhul ei ole isikul võimalik ka

kedagi teavitada. Seetõttu peab juurdepääsuõigust omaval füüsilisel isikul, kelle

juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust lepingulisest suhtest välisriigi töötleva

üksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga, olema kohustus teatada välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus,

kavandatavast viibimisest otse enda suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale

asutusele.

Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse RSVS § 19 lõikega 71, mille kohaselt isik, kelle

juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust lepingulisest suhtest välisriigi töötleva

üksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga, on kohustatud teatama enda suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale

asutusele, kui tema suhtes esineb RSVS § 32 lõike 1 punktis 8 või § 32 lõike 2 punktides 3–8

nimetatud asjaolu. Praktikas peab isik teavitama julgeolekukontrolli teostamiseks pädevat

asutust, kui ta on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav, kui tema suhtes viiakse läbi

väärteomenetlust ametialase süüteo või korruptiivse teo tunnustel, kui tal on mitu

väärteokaristust, kui teda on karistatud tahtlikult toimepandud ametialase süüteo või kuriteo

eest, mille isik on toime pannud ametiisikuna, või kui teda on kriminaalkorras karistatud.

Sellest, kui isiku suhtes alustatud ametialase kuriteo või riigivastase kuriteo menetlus on

lõpetatud kriminaalmenetluse seadustiku § 202, 203, 205 või 2052 alusel või kui isiku suhtes

viiakse läbi süüteomenetlust RSVS-i või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumise

tunnustel, on julgeolekukontrolli teostamiseks pädev asutus eelduslikult teadlik.

RSVS § 32 lg 4 sätestab, et kui isiku puhul ilmneb § 32 lõikes 1 või 2 nimetatud asjaolu, on

isikuga teenistus- või lepingulises suhtes olev töötlev üksus kohustatud sellest viivitamata

teatama isiku suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale asutusele. Praktikas saab

tööandja teavitada eelkõige isikuga seotud süüteomenetlusest, sest selline teave saab kõige

8

tõenäolisemalt tööandjale teatavaks. Muudatust on vaja, sest kui isik on teenistus- või

lepingulises suhtes välismaise tööandjaga, ei edasta tööandja seda teavet julgeolekukontrolli

teostamiseks pädevale asutusele ja kehtivas regulatsioonis puudub ka isikul endal

teavitamiskohustus.

Isik peab küll ka riigisaladuse juurdepääsuloa taotlemisel või pikendamisel märkima ankeeti

endaga seotud süüteomenetlused, kuid see ei ole piisav, sest ankeet tuleb täita üks kord viie

aasta jooksul salajase või täiesti salajase taseme riigisaladusele juurdepääsu loa taotlemisel ja

kord seitsme aasta jooksul konfidentsiaalse taseme riigisaladusele juurdepääsu loa taotlemisel.

Eelnõu § 1 punktiga 13 jäetakse RSVS § 20 lõigetest 11–13 välja sõna „riigisaladuse“.

RSVS-is ei eristata eraldi riigisaladuse töötlemiseks ette nähtud turvaala, seega tekitab sõna

„riigisaladuse“ olemasolu antud lauses segadust ja on üleliigne. Sõna „turvaala“ on konkreetne

ja üheselt arusaadav.

Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse RSVS-i §-ga 201. Uude paragrahvi on üle toodud kehtiva

§ 35 lõiked 4–52. Muudatuse eesmärk on selgelt eristada rakendajate jaoks riigisaladuse

avaldamist ja edastamist. Avaldamist tuleb mõista kui Eesti Vabariigi poolt teisele

rahvusvahelise õiguse subjektile riigisaladuse teatavaks tegemist, mille aluseks on üldjuhul

salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepe või riigi õigusaktide kohaselt antud luba. Selline

regulatsioon peab paiknema riigisaladuse kaitse üldsätete all.

Edastamine on konkreetse töötleva üksuse poolt riigisaladuse või seda sisaldava teabekandja

edastamine teise poole töötlevale üksusele. Edastamist puudutav regulatsioon peab paiknema

riigisaladuse töötlemise jaotises, kus paikneb ka § 35, milles seatakse edastamisele tingimusi.

Lõige 1 vastab kehtivale § 35 lõikele 4. Uues normis on kasutatud sõna „välisriigile“ erinevalt

kehtivast § 35 lõikest 4, kus on kasutusel „välisriigi töötlevale üksusele“. Erinevuse põhjus on

see, et riigisaladust avaldatakse teisele rahvusvahelise õiguse subjektile, milleks saab olla vaid

välisriik või rahvusvaheline organisatsioon. Riigisaladust võib jätkuvalt avaldada ka välisriigi

töötlevale üksusele, eeldusel et välisriigiga, kus töötlev üksus asub, on sõlmitud salastatud

teabe vastastikuse kaitse kokkulepe või on riigisaladuse avaldamiseks loa andnud Vabariigi

Valitsuse julgeolekukomisjon, kui teabe vastuvõtja tagab kaitse avaldatava teabe avalikuks

tuleku eest. Avaldatava teabe kaitstuse hindamisel peaks Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjon konsulteerima julgeolekuasutuste ja RJVE-ga. RJVE saab uurida, kas

rahvusvahelised organisatsioonid (eriti Euroopa Liit ja NATO), mille liige Eesti on, või selliste

organisatsioonide liikmesriigid vahetavad teabe vastuvõtjaga salastatud teavet ja mis

tingimustel see toimub (nt kas on sõlmitud leping). Julgeolekuasutused saavad anda ülevaate

teabe vastuvõtja suhetest teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Lõikesse 2 on koondatud kehtiva § 35 lõiked 5–52 ja lisatud on kaitseväeluuret teostavat

Kaitseväe struktuuriüksust puudutav punkt. Kolme lõike asemel on uues sõnastuses üks lõige,

millel on neli § 201 lõikes 1 sätestatust erinevalt riigisaladuse avaldamise juhtumit kirjeldavat

punkti. Sõnastuse muutmise eesmärk on tagada parem arusaadavus. Normide mõte jääb

samaks. Punktis 1 ja 2 on sõnastuslikult tehtud kaks muudatust, mis normide sisu ei mõjuta.

Punktis 1 ei ole erinevalt kehtivast § 35 lõikest 5 sõnu „käesolevas seaduses ja selle alusel

antud õigusaktides sätestatud korras“, sest see on ilmne, et õigusakte tuleb järgida. Punktist 2

on võrreldes kehtiva § 35 lõikega 51 kustutatud sõnad „Euroopa Liidu õigusest“, sest § 50

9

lõike 1 järgi loetakse Euroopa Liidu täitmiseks kohustuslikust õigusaktist tulenevaid nõudeid

RSVS-i tähenduses välislepingust tulenevateks nõueteks.

Punkt 4 loob erandi kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse osas. RSVS-is on

kasutatud nii sõnastust „kaitseväeluuret teostav Kaitseväe struktuuriüksus“ kui ka

„kaitseväeluurega tegelev Kaitseväe struktuuriüksus“. Neid termineid on oluline eristada.

Kaitseväe põhimääruses on kaitseväeluure teostamine üksnes luurekeskuse pädevuses (§ 13 p

2). Lisaks on seoses relvastatud vastupanu ettevalmistamisega antud volitus kaitseväeluuret

teostada ka erioperatsioonide väejuhatusele, sest relvastatud vastupanu ettevalmistamine on

erioperatsioonide väejuhatuse ülesanne (Kaitseväe põhimäärus § 16 lg 2 p 11) ja Kaitseväe

korralduse seaduse §-s 37 on teabe kogumisega seotud volitusi õigus rakendada ka relvastatud

vastupanu ettevalmistamiseks. Seega kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse all

on mõeldud luurekeskust ja erioperatsioonide väejuhatust. Kaitseväeluurega tegelev Kaitseväe

struktuuriüksus hõlmab ka teisi Kaitseväe struktuuriüksusi (nt merevägi või õhuvägi), mis

võivad oma ülesannete raames mingil määral kaitseväeluurega tegeleda. Selline eristus on

ilmne näiteks RSVKK § 5 lõike 7 ning lõigete 8 ja 10 sissejuhatavates lauseosades. RSVKK

§ 5 lõiget 7 võivad salastamisalusena kasutada kõik Kaitseväe struktuuriüksused, kellel on

ühel või teisel moel kaitseväeluure ülesanded, kuid RSVKK § 5 lõiked 8 ja 10 on üksnes

luurekeskuse ja erioperatsioonide väejuhatuse ehk kaitseväeluuret teostava või selleks volitust

omava Kaitseväe struktuurüksuse loodava teabe salastamisalused.

Kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse lisamine on tingitud sellest, et sel

struktuuriüksusel on oma ülesannete täitmise eesmärgil ja julgeolekuolukorrast tulenevalt

põhjendatud vajadus salastatud teabe vahetamiseks välisriikide, rahvusvaheliste

organisatsioonide ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega, kellega Eesti

Vabariik ei ole seni välislepingut sõlminud. Muutunud julgeolekuolukord maailmas nõuab

luure efektiivseks toimimiseks, luurele püstitatud ülesannete täitmiseks ja julgeolekuohtude

ennetamiseks ja tõkestamiseks aktiivset rahvusvahelist koostööd ja kiiret reageerimist ning

seda selgelt kasvava trendina. Loa taotlemisega kaasneb paratamatult liigne ajakulu ja samuti

tekib vastuolu teadmisvajaduse põhimõttega. Seega on otstarbekas ja mõistlik, et lisaks RSVS-

is juba nimetatud riigiasutustele saab ka kaitseväeluuret teostav Kaitseväe struktuuriüksus

edastada riigisaladust iseseisvalt tingimusel, et see on vajalik luure ja vastuluure ülesannete

täitmiseks.

Kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse osas erandi tegemist toetab ka eelnõuga

lisatav § 231 lõige 4 punkt 2 (kehtiv RSVS § 35 lg 6 p 2), mille alusel RJVE ei korralda ega

kontrolli riigisaladuse kaitset, kui Kaitsevägi avaldab välisriigile RSVS § 7 punktides 51, 7, 10

ja 11 nimetatud teavet. Sätted viitavad otseselt, et tegemist on kaitseväeluurega tegeleva

Kaitseväe struktuurüksuse kogutud ja sünteesitud teabega, sh rahvusvahelist koostööd

käsitleva teabega. Lisaks ei korralda ega kontrolli RJVE ka kaitseväeluurega tegeleva

Kaitseväe struktuuriüksuse luuret ja vastuluuret puudutavat salastatud välisteabe vahetust

RSVS § 52 lõike 3 punkti 2 kohaselt. Sarnased erandid on kavandatava § 231 lõike 4 punktides

1 ja 3–4 (kehtiv RSVS § 35 lg 6 punktid 1, 3 ja 4) ning RSVS § 52 lõike 3 punktides 1 ja 3–4

tehtud riigiasutuste osas, mida on nimetatud kavandatava § 201 lõike 2 punktides 1–3.

10

Eelnõu § 1 punktiga 15 muudetakse RSVS § 22 lõiget 1. Muudatus on vajalik seetõttu, et ka

RJVE täidab riigisaladuse kaitse korraldamise ja kontrollimisega seotud ülesandeid. Eelnõuga

sätestatakse need uues §-s 231. Muudatuse tulemusel viidatakse sättes ka sellele paragrahvile.

Eelnõu § 1 punktiga 16 tunnistatakse kehtetuks RSVS § 22 lõike 2 punktid 3–5. Nendes

punktides ei kirjeldata pädevusi ega ülesandeid, vaid tegevusi, mida tehakse pädevuse

rakendamisel. Punktid viiakse üle uude lõikesse 21.

Eelnõu § 1 punktiga 17 täiendatakse RSVS § 22 uue lõikega 21, milles esitatakse tegevused,

mida KAPO ja Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksus sama paragrahvi lõikes 2

toodud pädevuste täitmisel teevad.

Lõikesse on üle toodud eelneva punktiga kehtetuks tunnistatud lõike 2 punktid 3 ja 5 ning

lisatud on kaks uut punkti. Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile ettepanekute tegemist

sätestavat punkti ei ole üle toodud, kuna Riigikantselei juhtis oma tagasisides tähelepanu, et

RSVS § 22 lõike 2 punktis 4, § 23 lõike 3 punktis 4 ja § 52 lõike 1 punktis 7 sätestatakse

KAPO, Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksuse, VLA ja RJVE kohustus teha

Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja

õigusrikkumiste vältimiseks. Selline regulatsioon ei ole aga täpne, sest Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjon kui valitsuskomisjon ei menetle selliseid ettepanekuid. Ettepanekute

menetlemine toimub vastavas ministeeriumis või Riigikantseleis.

Punktiga 1 antakse KAPO-le ja Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksusele õigus

anda töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks juhiseid

riigisaladuse kaitse nõuete täitmiseks. Juhiste andmise õigus on vajalik selleks, et oleks

võimalik suunata töötlevaid üksusi parimal võimalikul viisil riigisaladust kaitsma. Teavet

antakse selleks, et töötlevatel üksustel oleks võimalik riigisaladust paremini kaitsta.

Punktis 2 on lisatud tekst, mille kohaselt tuleb vajaduse korral kaasata §-des 23, 231 ja 52

nimetatud asutus või selle struktuuriüksus. Tegemist on vastavates valdkondades

eksperditeadmisi omavate ametkondadega, kelle teadmisi on vaja vastava valdkonnaga seotud

rikkumise väljaselgitamiseks ja kahju hindamiseks.

Punktiga 4 lisatakse tegevusena koostöö tegemine riigisaladuse kaitse korraldamiseks ja

kontrollimiseks riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega, sest riigisaladuse kaitseks on vaja

vahetada teavet välisriikide politsei- ja julgeolekuasutustega ning rahvusvaheliste

organisatsioonide ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.

Eelnõu § 1 punktidega 18 ja 19 muudetakse KAPO poolt teostatava riigisaladuse kaitse

kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoniga seotud regulatsiooni.

Kehtiva RSVS § 22 lõike 6 kohaselt kehtestab KAPO poolt teostatava riigisaladuse kaitse

kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni töökorra valdkonna eest vastutav minister

määrusega. KAPO töökorraldust ei ole otstarbekas reguleerida ministri tasemel. Seetõttu

tunnistatakse RSVS § 22 lõige 6 kehtetuks.

Küll aga on asjakohane RSVS-is sätestada komisjoni üldine roll ja pädevus ning komisjoni

täpsema töökorralduse peaks sätestama KAPO sisemiste õigusaktidega. Sel eesmärgil

täiendatakse RSVS § 22 lõigetega 7–10.

11

Lõikega 7 nähakse ette volitusnorm komisjoni moodustamiseks.

Lõikega 8 sätestatakse ülesanded, mida riigisaladuse kaitse kontrolli komisjon täidab.

Lõikes 9 sätestatakse, et kontrolli läbiviimise kohta koostab komisjon aruande, milles antakse

hinnang riigisaladuse kaitse korralduse vastavusele nõuetele.

Lõikes 10 nähakse ette, et aruandes tehtud ettekirjutuste täitmisest tuleb Kaitsepolitseiametile

teatada viivitamatult, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul arvates ettekirjutuse täitmiseks

antud tähtaja möödumisest. RSVS § 22 lõike 3 kohaselt on KAPO-l õigus teha töötlevale

üksusele ettekirjutusi. Riigisaladuse kaitse tagamiseks on oluline, et töötlev üksus teavitaks

KAPO-t aruandes esitatud ettekirjutuste täitmisest.

Eelnõu § 1 punktiga 20 muudetakse RSVS § 23 lõiget 2. Lõikes 2 sätestatakse VLA ülesanded

salastatud teabe küberturvalisuse korraldamisel ja kontrollimisel. Selle tagajärjel tekib selge

struktuur, kus kõigepealt on lõikes 1 määratud, et VLA-l on pädevus salastatud teabe

küberturvalisust korraldada, ning seejärel on loetletud konkreetsed ülesanded.

VLA ülesanded salastatud teabe küberturvalisuse korraldamisel on töötlussüsteemide

akrediteerimine, töötlussüsteemides kasutatavate turbelahenduste nõuetele vastavuse

hindamine, töötlussüsteemides kasutatavate turbe- ja krüptomaterjalide kaitse ning

töötlussüsteemide kiirgusturbe tagamine. Sellest lähtub ka uus lõike 2 tekst.

Kehtivad punktid 3 ja 4 on hõlmatud uues sõnastuses töötlussüsteemide akrediteerimise alla

punktis 1. Tegemist on akrediteerimisega seotud tegevustega, mille eraldi väljatoomine

ülesandena ei ole vajalik.

Uue punktiga 2 analoogset normi RSVS praegu ei sisalda. VLA ülesanne on muu hulgas

hinnata töötlussüsteemides kasutatavate turbelahenduste salastatud teabe küberturvalisuse

nõuetele vastavust. Turbelahendus on salastatud teabe kaitse tagamiseks kasutatav riist- või

tarkvaraline (sealhulgas krüptograafiline) lahendus, mille eesmärk on tagada turbenõuete

täitmine.

Kehtiv punkt 6 sisaldab kaht põhiülesannet, mida VLA salastatud teabe küberturvalisuse

valdkonnas täidab – krüptomaterjalide töötlemise ja kiirgusturbe korraldamist. Uues sõnastuses

on mõlema ülesande kohta eraldi punkt, vastavalt punkt 3 ja punkt 4. Krüptomaterjalide kaitse

või kiirgusturbe tagamise korraldamine ei tähenda, et Välisluureamet seda töötleva üksuse eest

teostaks. Välisluureametil on riigülene suunav ja koordineeriv roll.

Kehtivat punkti 7 ei ole uude sõnastusse üle kantud, sest see on konkreetne tegevus, milleks on

vaja töötleva üksuse kaasabi. Töötlevat üksust saab kohustada turvameetmeid rakendama

lõike 4 alusel tehtava ettekirjutusega.

Kehtivad punktid 1, 2, 5 ja 8 on üle viidud § 23 uude lõikesse 31.

Eelnõu § 1 punktiga 21 tunnistatakse kehtetuks RSVS § 23 lõike 3 punktid 3–5. Need punktid

viiakse üle lisanduvasse sama paragrahvi lõikesse 31. Selliselt tekib sätete selge struktuur ka

VLA teise riigisaladuse kaitse pädevuse osas, milleks on riigisaladuse kaitse välisesindustes.

Lõikesse 3 jäävad alles ülesanded, mida VLA täidab välisesindustes riigisaladuse kaitseks.

12

Need on riigisaladuse kaitse korralduse nõuetele vastavuse kontroll, riigisaladuse ja salastatud

teabekandjate töötlemise vastavuse nõuete kontroll ning tulenevalt ohuhinnangust turvaalal

ebaseaduslikult teabe kogumise seadmete oleku kontroll.

Eelnõu § 1 punktiga 22 täiendatakse RSVS § 23 lõikega 31. Sättes kirjutatakse lahti tegevused,

mis on seotud lõigetes 2 ja 3 sätestatud ülesannete täitmisega. Nende lõigete punktid on

enamjaolt sama sisuga nagu kehtiva § 23 lõigetes 2 ja 3 toodud vastavad punktid, kuid

järgmiste erisustega.

Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile ettepanekute tegemist sätestavat punkti ei ole üle

toodud, kuna Riigikantselei juhtis oma tagasisides tähelepanu, et RSVS § 22 lõike 2 punktis 4,

§ 23 lõike 3 punktis 4 ja § 52 lõike 1 punktis 7 sätestatakse KAPO, Kaitseväe põhimääruses

määratud struktuuriüksuse, VLA ja RJVE kohustus teha Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjonile ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja õigusrikkumiste vältimiseks.

Selline regulatsioon ei ole aga täpne, sest Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon kui

valitsuskomisjon ei menetle selliseid ettepanekuid. Ettepanekute menetlemine toimub vastavas

ministeeriumis või Riigikantseleis.

Punktiga 1 antakse VLA-le õigus anda töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud

nõuete täitmiseks juhiseid riigisaladuse kaitse nõuete täitmiseks. Juhiste andmise õigus on

vajalik selleks, et oleks võimalik suunata töötlevaid üksusi parimal võimalikul viisil

riigisaladust kaitsma. Teavet antakse selleks, et töötlevatel üksustel oleks võimalik riigisaladust

paremini kaitsta.

Punktis 3 ei ole erinevalt kehtivast samasisulisest punktist (§ 23 lõike 2 punkt 2) soovituste

andmist täiendavate turvameetmete rakendamiseks välja toodud, sest see on hõlmatud

punktiga 1.

Eelnõu § 1 punktiga 23 täiendatakse RSVS-i uue §-ga 231, mis reguleerib RJVE ülesandeid

ja pädevust riigisaladuse kaitse korraldamisel ja kontrollimisel. Riigisaladuse kaitset

korraldavaid asutusi reguleerib üldiselt RSVS § 22, mis määrab nendeks asutusteks KAPO ja

Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksuse. Praktikas on piiratud ulatuses

riigisaladuse kaitse korraldamise ja kontrollimise pädevus ka RJVE-l, kuid seda ei ole RSVS-is

selgelt reguleeritud. Näiteks korraldab RJVE välisriikidega salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkulepete sõlmimist, kehtiva § 35 lõike 6 kohaselt tuleb riigisaladuse edastamine välismaale

üldjuhul registreerida RJVE juures ja kehtiva RSVKK § 1221 kohaselt peab leping, mille

raames edastatakse riigisaladust välismaale, sisaldama eraldi riigisaladuse kaitset käsitlevat

osa, mis tuleb kooskõlastada RJVE-ga. Seega ei anta muudatusega RJVE-le uut pädevust ega

piirata KAPO või Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksuse pädevust riigisaladuse

kaitsel, vaid reguleeritakse selgemalt olemasolev RJVE pädevus.

Lõikes 1 kirjeldatakse RJVE üldist pädevust seoses riigisaladuse kaitse korraldamise ja

kontrollimisega, milleks on riigisaladuse kaitse korraldamine ja kontrollimine selle

avaldamisel välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsioonile.

Lõikes 2 kirjeldatakse ülesandeid, mida RJVE seoses lõikes 1 toodud pädevusega täidab.

Punktiga 1 reguleeritakse RJVE pädevus salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepete

sõlmimisel. Punktid 2 ja 3 on seotud vastavalt RSVS § 35 uue lõike 41 ja selle alusel antava

RSVKK §-ga 233 ning RSVKK 5. peatüki 7. jao kavandatava uue 5. jaotisega. Viimane

13

reguleerib salastatud teabekandja vedamist kaubana ehk juhtudel, kui teabekandjat ei ole selle

suuruse, kuju, paigutuse, kaalu, sisu olemuse või suure koguse tõttu võimalik tavapäraselt

vedada. Tegu on rahvusvaheliselt väga üksikasjalikult, ent paindlikult reguleeritud salastatud

teabe kaitse valdkonnaga, mis tuleb rahvusvaheliste organisatsioonide julgeolekureeglitest ja

välislepingutest Eesti õigusesse üle tuua, et seda saaks paremini rakendada. RSVKK-s

reguleeritakse seejuures üksikasjalikumalt kaubana vedamiseks pakendamist, vedu saatvaid

isikuid, transporti pakkuvaid teenusepakkujaid, rahvusvahelist vedamist ja transpordiplaani

koostamist. RJVE poolt riigisaladust sisaldavate salastatud teabekandjate rahvusvaheliselt

kaubana vedamise korraldamine ei tähenda seda, et RJVE organiseerib ise veo. Veo

korraldamine, sealhulgas vedajaga lepingu sõlmimine, on töötleva üksuse ülesanne.

Korraldamine hõlmab selles kontekstis näiteks töötleva üksuse juhendamist ja vajadusel

asjakohaste välismaiste ametkondadega suhtlemist.

Välislepingus ettenähtud ülesannete kohta on eraldi punkt 4, sest RJVE peab lähtuma lisaks

riigisisesele regulatsioonile salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepetest ja

rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesriikidele täitmiseks kohustuslikest õigusaktidest.

Lõikes 3 kirjeldatakse tegevusi, mida RJVE teeb lõikes 1 nimetatud ülesannete täitmiseks.

Lõige on sama sisuga nagu KAPO, VLA ja RJVE salastatud välisteabe kaitsega seotud

ülesandeid reguleerivates paragrahvides toodud lõiked.

Lõikega 4 sätestatakse erandid, mil RJVE riigisaladuse kaitset ei korralda ega kontrolli.

Sarnased erandid on sätestatud kehtivas § 35 lõikes 6. Sättes loetletud teabe osas on

teadmisvajadus niivõrd piiratud, et RJVE teenistujatele ei ole võimalik sellele juurdepääsu

anda.

Lõigetega 5 ja 6 sätestatakse RJVE õigused nõuete täitmise kontrollimisel ja rikkumise

avastamise korral. Sätetega RJVE-le antavad õigused on sarnased KAPO-le, VLA-le ja

RJVE-le salastatud välisteabe valdkonnas antud õigustega.

Eelnõu § 1 punktiga 24 lisatakse RSVS § 27 lõikesse 5 punkt 31, mille tulemusel saab RJVE

õiguse anda isikule piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õigus, kui isiku

juurdepääsuvajadus riigisaladusele tuleneb välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni antud ülesannetest.

Muudatuse eesmärk on vähendada bürokraatiat ja võimaldada isikul saada vajalikud piiratud

taseme juurdepääsuõigused ühest kohast. Muudatuse tulemusel on RJVE-l õigus anda isikule

piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õigus järgmistes olukordades.

Esiteks, kehtiva regulatsiooni ja ka kavandatava RSVS § 51 lõike 4 kohaselt on piiratud taseme

riigisaladusele juurdepääsu õigus Euroopa Liidu või NATO piiratud taseme salastatud

välisteabele juurdepääsu õiguse saamise eeldus. Osadel juhtudel ongi isikul piiratud taseme

riigisaladusele juurdepääsu õigust vaja üksnes seetõttu, et muidu ei ole tal võimalik saada

Euroopa Liidu või NATO piiratud taseme salastatud välisteabele juurdepääsu õigust. Kehtiva

regulatsiooni järgi peab sellisel juhul piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õiguse andma

KAPO ja piiratud taseme Euroopa Liidu või NATO salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse

RJVE. Muudatuse tulemusel annab isikule mõlemad juurdepääsuõigused RJVE.

Teiseks võib isik vajada piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õigust selleks, et saada

juurdepääs välisriigi piiratud taseme salastatud välisteabele. Välisriigi salastatud välisteabele

14

ei anta eraldi juurdepääsuõigust, vaid juurdepääsuõigus saadakse Eesti juurdepääsuõiguse

alusel. Näiteks, kui Eesti kodanik töötab ettevõttes, mis on sõlminud Soome riigiga lepingu,

mille täitmine eeldab Soome piiratud taseme salastatud välisteabe töötlemist. Sellises olukorras

ei ole otstarbekas, et isikule annab piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õiguse KAPO,

sest selle, kas isikul on Soome piiratud taseme salastatud välisteabele juurdepääsu õigust vaja

ja kas vastav leping on sõlmitud, peab välja selgitama RJVE, suheldes Soome RJVE-ga

analoogse asutusega. Bürokraatia vähendamise eesmärgil on otstarbekas, et sellisel juhul annab

RJVE ka piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õiguse.

Eelnõu § 1 punktiga 25 asendatakse RSVS § 27 lõike 5 punktis 4 tekstiosa „3“ tekstiosaga

„31“. Muudatus on seotud eelmise punktiga tehtava muudatusega.

Eelnõu § 1 punktiga 26 täiendatakse RSVS § 31 lõike 11, mille tulemusel saab füüsiline isik

esitada teatud juhtudel taotluse riigisaladuse juurdepääsuloa saamiseks RJVE kaudu.

Muudatuse eesmärk on võimaldada esitada juurdepääsuloa saamiseks taotlus ka füüsilisel

isikul, kellel ei ole riigisisest juurdepääsuloa toetajat. Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab isik

esitama juurdepääsuloa taotluse juurdepääsuloa toetaja kaudu ja vastavas elektroonilises

keskkonnas. Samas kehtiva regulatsiooni ja ka kavandatava RSVS § 51 lõike 4 kohaselt on

riigisaladusele juurdepääsu õigus Euroopa Liidu või NATO salastatud välisteabele juurdepääsu

õiguse saamise eeldus. Osadel juhtudel ongi isikul riigisaladuse juurdepääsuluba vaja üksnes

seetõttu, et muidu ei ole tal võimalik saada Euroopa Liidu või NATO salastatud välisteabe

juurdepääsusertifikaati. Teiseks võib füüsiline isik vajada riigisaladuse juurdepääsuluba vaid

selleks, et saada juurdepääs välisriigi, näiteks Soome salastatud välisteabele. Sellistel juhtudel

ei pruugi isikul olla riigisisest juurdepääsuloa toetajat, kelle kaudu saaks juurdepääsuloa

taotluse esitada. Teoreetiliselt võiks isik esitada juurdepääsuloa taotluse elektroonilises

keskkonnas, aga sellele keskkonnale peab kõigepealt mõni riigiasutus isikule juurdepääsu

andma.

Muudatuse toimel esitab isik taotluse RJVE-le, mis teeb rahvusvahelise koostöö kaudu

kindlaks isiku juurdepääsuvajaduse ja selle olemasolul annab isikule juurdepääsu

elektroonilisele keskkonnale, mille kaudu saab isik esitada julgeolekukontrolli teostamiseks

pädevale asutusele vajalikud dokumendid.

Eelnõu § 1 punktiga 27 täiendatakse RSVS § 32 lõiget 1 punktiga 11, mille kohaselt

juurdepääsuluba ei anta Eesti kodanikule, kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta

kehtib teatamiskohustus, või kellel on mitu kodakondsust, millest vähemalt üks on välisriigi

kodakondsus, mille kohta kehtib teatamiskohustus.

Riigisaladus on RSVS § 3 punkti 1 kohaselt Eesti Vabariigi julgeoleku või välissuhtlemise

tagamise huvides avalikuks tuleku eest kaitset vajav teave. Riigi julgeoleku ja välissuhtlemise

tagamiseks on oluline välistada riigisaladusele juurdepääsu loa andmine isikutele, kelle puhul

võib eeldada, et nad kujutavad riigisaladuse kaitstusele suuremat ohtu.

Kodakondsusega kaasneb riigi ja isiku vaheline eriline usaldussuhe, mis toob kaasa teatavad

õigused ja kohustused (sõjaväekohustus, lojaalsuskohustus jne). Riigisaladusele juurdepääsu

loa saamise oluliseks põhimõtteks on tugev usaldussuhe riigi ja riigisaladusele juurdepääsu loa

taotleja vahel. Isikute puhul, kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib

teatamiskohustus, esineb suur tõenäosus, et kodakondsusest tulenevast lojaalsuskohustusest

tulenevalt võivad nad kujutada ohtu riigisaladuse kaitstusele. Kui isikul on mitu kodakondsust,

15

siis on tal lojaalsuskohustus lisaks Eesti Vabariigile ka välisriigi ees. Riigisaladuse kaitse

kontekstis peetakse välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus, viibimist või muul moel

seotust sellise riigiga oluliseks riskiks. Julgeolekukontrollis pööratakse nendele asjaoludele

erilist tähelepanu. Isikute puhul, kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib

teatamiskohustus, või lisaks Eesti Vabariigi kodakondsusele sellise välisriigi kodakondsus,

mille kohta kehtib teatamiskohustus, esineb suur tõenäosus, et välisriigi kodakondsusest

tulenevast lojaalsuskohustusest tulenevalt võivad nad kujutada ohtu riigisaladuse kaitstusele.

Seetõttu ei ole põhjendatud anda riigisaladusele juurdepääsu luba isikutele, kellel on välisriigi,

mille kohta kehtib teatamiskohustus, kodakondsus, või kellel on lisaks Eesti Vabariigi

kodakondsusele sellise välisriigi, mille kohta kehtib teatamiskohustus, kodakondsus.

Eelnõu § 1 punktiga 28 asendatakse RSVS § 32 lõike 2 punktis 20 tekstiosa „1 või 2“

tekstiosaga „1, 2, 21 või 71“.

Muudatust on vaja, kuna eelnõuga lisatakse § 19 kaks lõiget, mis näevad ette

teavitamiskohustuse.

Eelnõu § 1 punktiga 29 täiendatakse RSVS § 32 lõiget 2 punktiga 21, mille kohaselt võib

riigisaladuse juurdepääsuloa andmisest keelduda isikule, kes regulaarselt suhtleb

julgeolekukontrolli teostavale asutusele esitatud juurdepääsuloa taotleja ankeedis või pikendaja

ankeedis märgitud sugulase, hõimlase või muu lähedase isikuga, kes elab välisriigis, mille

kohta kehtib teatamiskohustus.

Eesti Vabariigi julgeolekut ohustavate välisriigi luureteenistuste eesmärk on värvata isikuid

luureteenistuse huvides erinevate ülesannete täitmiseks. Riigisaladuse kaitse kontekstis

peetakse suurema riskiga välisriikideks neid riike, mille kohta kehtib teatamiskohustus. Kuigi

Eesti Vabariigi julgeolekut ohustavad välisriigi luureteenistused ei tunne huvi pelgalt

riigisaladuse vastu, vaid igasuguse info vastu, on juurdepääsu saamine riigisaladusele üks

olulisemaid eesmärke. Värbamise sihtmärgiks on tihti just inimesed, kes külastavad sellise

luureteenistuse päritoluriiki või kellel on luureteenistuse päritoluriigiga alaline seos (nt seal

elavate sugulaste kaudu). Kui isiku sugulane (nt ema, isa, õde, vend, laps) või lähedalt seotud

isik (nt elukaaslane) elab sellises välisriigis, siis annab see selle välisriigi luureteenistustele

võimaluse isikut vajaduse korral survestada. See kujutab riigisaladuse kaitstusele ohtu, sest

seeläbi võib olla võimalik mõjutada isikut asuma välisriigi luureteenistusega koostööle.

Seetõttu tuleb isiku sugulase, hõimlase või lähedase isikuga seotud asjaolusid arvesse võtta

julgeolekuriskide hindamisel. Välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus, elav sugulane,

hõimlane või lähedane isik ei välista riigisaladuse juurdepääsuloa saamist. Oluline on hinnata

isikute vahelise suhte tugevust ja konkreetset välisriiki, milles sugulane, hõimlane või lähedane

isik elab. Regulaarne on kindla aja tagant toimuv suhtlus. Ka kord aastas toimuv suhtlus võib

olla sõltuvalt asjaoludest regulaarne. Regulaarne suhtlus viitab, et tegu on isikuga, kellel on

taotleja elus teatav roll ja keda võib seeläbi kasutada tema mõjutamisel või survestamisel.

Konkreetsemalt tuleb isikutevahelise seose tugevust ja sellest tulenevat võimalikku ohtu

riigisaladusele hinnata ja põhjendada igal juhul eraldi. Kui julgeolekukontrolli käigus kogutud

asjaolude pinnalt on põhjust arvata, et riigisaladuse kaitstus võib sattuda välisriigis elava

sugulase, hõimlase või lähedase isiku tõttu ohtu, peab olema võimalik isikule juurdepääsuloa

andmisest keelduda.

Otstarbekas on piiritleda sugulaste, hõimlaste ja lähedaste isikute ring isikutega, kes tuleb

märkida juurdepääsuloa taotleja ankeeti või juurdepääsuloa pikendaja ankeeti. Sel viisil on

hõlmatud isikud, kelle kaudu võib kõige tõenäolisemalt olla võimalik juurdepääsuloa taotlejat

16

mõjutada ja samas on lähedaste isikute ring juurdepääsuloa taotleja jaoks üheselt kindlaks

määratud.

Lähedaste isikutega seonduva hindamine juurdepääsuõiguse andmisel on välja toodud ka

NATO personalijulgeoleku direktiivi punktis 18, mille alapunkti l kohaselt on üks peamine

kriteerium, mille põhjal tuvastatakse isiku lojaalsus, usaldusväärsus ja kindlus isikule

juurdepääsuloa andmiseks see, kas isik võib sugulaste või lähedalt seotud isikute kaudu olla

haavatav või survestatav välisriikide luureteenistuste, terrorirühmituste või muude õõnestusega

tegelevate organisatsioonide või isikute poolt, kelle huvid võivad ohustada NATO ja/või

NATO liikmesriikide julgeolekuhuve.

Eelnõu § 1 punktiga 30 täiendatakse RSVS § 33 lõikega 51, mille kohaselt võib

julgeolekukontrolli teostav asutus jätta taotluse läbi vaatamata, kui juurdepääsuloa taotleja ei

ole Eestis püsivalt elanud vähemalt viimased viis aastat.

Riigisaladus on RSVS § 3 punkti 1 kohaselt Eesti Vabariigi julgeoleku või välissuhtlemise

tagamise huvides avalikuks tuleku eest kaitset vajav teave. Riigisaladuse kaitse tagamiseks on

ette nähtud julgeolekukontrolli teostamine, mis seisneb üksnes RSVS §-s 32 nimetatud

asjaolude esinemise kontrollimises. RSVS §-s 32 nimetatud asjaolude kontrollimise eesmärk

on veenduda, et isiku puhul ei esine asjaolusid, millest tulenevalt võib ta tõenäoliselt ohustada

riigisaladuse kaitstust. RSVS §-s 32 nimetatud asjaolude esinemist on võimalik kontrollida

ennekõike isiku puhul, kes elab püsivalt Eestis, s.o tema peamine elukoht on Eestis. Valdavalt

kontrollitakse viimase viie aasta andmeid, seega peaks isik olema Eestis elanud vähemalt mingi

ajaperioodi viimase viie aasta jooksul. Kui juurdepääsuloa taotleja ei ela Eestis, võib RSVS §-

s 32 nimetatud asjaolusid olla keeruline või osadel juhtudel võimatu kontrollida.

Julgeolekukontroll on riigisisene haldusmenetlus. Julgeolekukontrolli raames võib küll teha

päringuid välisriikidesse, aga välisriikide isikutel ei ole kohustust päringutele vastata. Kui

juurdepääsuloa taotleja puhul ei ole võimalik veenduda, kas esineb RSVS §-s 32 nimetatud

asjaolusid, siis ei saa talle riigisaladusele juurdepääsu luba anda. Eestis viimase viie aasta

jooksul püsivalt mitte elanud juurdepääsuloa taotleja juurdepääsuloa saamise taotluse

läbivaatamata jätmine ei ole siiski alati põhjendatud. Kui välisriigist on võimalik saada piisaval

hulgal RSVS §-s 32 nimetatud asjaolude kontrollimiseks vajalikku teavet, ei ole taotluse läbi

vaatamata jätmine põhjendatud. Samuti tuleb arvestada, et haldusmenetluses on isikul

kaasaaitamiskohustus ja isik saab osa julgeolekukontrolli läbiviimiseks mõeldud teabest ka ise

julgeolekukontrolli läbiviivale asutusele esitada. Eelkõige saab sellel alusel jätta läbi vaatamata

sellise juurdepääsuloa taotleja taotluse juurdepääsuloa saamiseks, kes on pikaajaliselt viibinud

välisriikides ja kelle side Eestiga on nõrk või puudub. Näiteks isikud, kelle kohta ei ole Eesti

andmekogudes muid andmeid peale isikut tõendavate dokumentide väljastamise andmete. Sel

juhul puudub julgeolekukontrolli teostaval asutusel võimalus ankeedis ja vestlusel esitatud

andmete usaldusvääruse kontrolliks. Eestist lähetatud inimeste puhul, isegi kui lähetus on

kestnud järjest üle viie aasta, ei ole juurdepääsuloa taotluse läbi vaatamata jätmine üldjuhul

õigustatud, sest neil oli ja säilib ka lähetuse ajal tugev side Eestiga ja nende poolt esitatud

andmeid on võimalik kontrollida.

Eelnõu § 1 punktiga 31 täiendatakse RSVS § 342 lõikega 41, mille kohaselt kaitseväeluuret

teostava Kaitseväe struktuuriüksuse töötlussüsteemi, mida kasutatakse riigisaladuse

edastamiseks välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitvale asutusele, võib kasutada

Kaitseväe juhataja otsuse alusel, kus määratakse töötlussüsteemis töötlemiseks lubatud

riigisaladuse tase, töötlussüsteemi kasutamise tähtaeg ning käesolevas seaduses ja selle alusel

17

antud õigusaktides sätestatud salastatud teabe küberturvalisuse nõuete täitmise ja kontrollimise

eest vastutavad struktuuriüksused.

Muudatuse tulemusel saab kaitseväeluuret teostav Kaitseväe struktuuriüksus analoogse erandi

akrediteerimise nõudest, nagu on RSVS § 342 lõikes 4 ette nähtud julgeolekuasutuste puhul.

Kaitseväe luuret teostava ja Kaitseväe luurega tegeleva Kaitseväe struktuuriüksuse erinevust

on selgitatud § 201 puudutavate selgituste juures. Rahvusvahelise koostöö raames on

kaitseväeluure valdkonnas vajadus erinevate töötlussüsteemide kasutamiseks. Kaitseväeluuret

teostav Kaitseväe struktuuriüksus teeb igapäevaselt koostööd välisriikide partnerteenistustega.

Sageli töödeldakse sel juhul riigisaladust eelkõige konkreetse koostöö kontekstis.

Kaitseväeluuret teostaval Kaitseväe struktuuriüksusel peab olema võimalus enda ehitatud

töötlussüsteeme koostöö raames partnerteenistusele kasutada anda. Sellistele

töötlussüsteemidele ei peaks kehtima akrediteerimise nõue, kuivõrd tuleb arvestada

teadmisvajaduse põhimõttega (sama põhimõte, mis rakendub teabele, mille osas puudub RJVE-

l korraldamise funktsioon – uus RSVS § 231 lõige 4).

Arvestades asjaolu, et RJVE ei korralda ega kontrolli kaitseväeluuret teostava Kaitseväe

struktuuriüksuse luuret ja vastuluuret puudutava riigisaladuse ja salastatud välisteabe vahetust,

kui välislepingust ei tulene teisiti, on põhjendatud, et VLA ei akrediteeri selleks otstarbeks

kasutatavaid töötlussüsteeme. Näiteks ei pea riigisaladuse edastamist registreerima riigi

julgeoleku volitatud esindaja juures, kui välisriigile edastatakse muuhulgas kaitseväeluurega

tegeleva Kaitseväe struktuuriüksuse kogutud ja sünteesitud teavet (RSVS § 35 lõige 6) ja RJVE

ei kinnita rahvusvahelisi külastustaotluseid RSVS § 52 lõikes 3 sätestatud juhul (RSVKK §

1222). Tulenevalt eeltoodust ei peaks VLA akrediteerima töötlussüsteeme, mis on ette nähtud

kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse poolt teabe vahetamiseks välisriigi luure-

või vastuluureülesannet täitva asutusega.

Oluline on rõhutada, et töötlussüsteemid, kus töödeldakse Euroopa Liidu või NATO salastatud

välisteavet või mille puhul on rahvusvahelises formaadis kokku lepitud

akrediteerimiskohustus, tuleb akrediteerida tavapärases korras Välisluureameti poolt.

Eelnõu § 1 punktiga 32 tunnistatakse kehtetuks RSVS § 35 lõiked 4–6.

Lõigete 4–52 sisu on viidud üle uude § 201.

Kehtiva § 35 lõike 6 kohaselt tuleb üldjuhul riigisaladuse edastamine välisriigile,

rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile

registreerida RJVE juures. Registreerimiskohustuse kehtestamise algne eesmärk oli

võimaldada RJVE-l tagada, et riigisaladust avaldatakse vaid sellistele välisriikidele, kellega

Eesti Vabariik on sõlminud salastatud teabe kaitse ja vahetamise kokkuleppe, või

rahvusvahelistele organisatsioonidele või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioonidele, millega Eesti Vabariik on ühinenud. Aastatepikkuse praktika käigus on aga

ilmnenud, et iga üksiku riigisaladust sisaldava teabekandja registreerimine RJVE peetavas

põhiregistris tekitab töötlevatele üksustele viivitusi teabe edastamisel ning nõude rakendamine

on töötlevatele üksustele liiga koormav ja ebaproportsionaalne.

RJVE-l on tekkinud õiguslike regulatsioonide täiendamise kaudu alternatiivsed võimalused

riigisaladuse õiguspärase avaldamise kontrollimiseks muude ülesannete täitmise teel. Ülevaade

riigisaladuse avaldamisest välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioonile saadakse RJVE regulaarsete salastatud teabe kaitse

18

kontrollide käigus ning täiendavaks kontrolliinstrumendiks on nõue kooskõlastada RJVE-ga

rahvusvahelise tsiviilõigusliku või halduslepingu juurde koostatav riigisaladuse kaitset käsitlev

osa.

Eelnõu § 1 punktiga 33 täiendatakse RSVS § 35 lõikega 7. Säte reguleerib tööstusjulgeoleku

olukordi, kus koostöö põhineb tsiviilõiguslikul või halduslepingul ning kus üheks pooleks on

juriidiline isik, näiteks ettevõte või avalik-õiguslik ülikool. Kuivõrd tegu ei ole riigiasutuste

ega rahvusvahelise õiguse subjektidega, siis on salastatud teabe kaitse kokkulepete ning

rahvusvahelise praktika järgi nende poolt salastatud teabe töötlemisele (sh edastamisele)

kehtestatud täiendavad nõuded. Need nõuded kehtestatakse RSVKK-is, kus on sarnased

nõuded ka salastatud välisteabe edastamise puhul.

Eelnõu § 1 punktiga 34 muudetakse RSVS § 49 lõiget 3. Muudatuse tulemusel antakse

komisjonile õigus teha ettepanek julgeolekukontrolli läbimise kohta isikule või organile, kelle

pädevuses on julgeolekukontrolli läbimise otsustamine. Muudatus seondub eelnõuga

kavandatava § 51 lõikega 8, mille kohaselt otsustab julgeolekukontrolli teostav asutus, kas isik

on julgeolekukontrolli läbinud. Selleks et julgeolekukontrolli teostaval asutusel oleks võimalik

julgeolekukontrolli läbimise kohta otsus teha, peab komisjonil olema õigus vastav ettepanek

teha.

Eelnõu § 1 punktiga 35 muudetakse RSVS § 50 lõikeid 1 ja 2. Lõike 1 muudatusega

kirjutatakse selgemalt lahti salastatud välisteabe kaitsmise loogika. Praegu ei ole see

rakendajate jaoks üheselt arusaadav.

Esiteks, kehtivas § 50 lõikes 1 on kasutusel sõnastus „salastatud välisteabele kohaldatakse selle

salastatuse tasemele vastavale riigisaladusele kohaldatavaid sätteid“. Sellise sõnastuse puhul ei

ole üheselt selge, kas säte kohaldub salastatud välisteabe kaitsega seotud tegevustele, mille

raames otseselt salastatud välisteavet ei töödelda. Näiteks on ebaselge, kas turva- või

administratiivala loomisele, kus töödeldakse salastatud välisteavet, kohaldub RSVS § 50 lõikes

1 sätestatud üldreegel. RSVS § 50 lõike 1 uue sõnastuse eesmärk on hõlmata kõik salastatud

välisteabe kaitsega seotud aspektid selgelt ühe üldreegli alla. Seepärat on kasutatud sõna

„kaitse“, mis hõlmab salastatud välisteabe töötlemist ja muid tegevusi, mis on vajalikud

salastatud välisteabe kaitseks. Sarnaselt on töötlemine ja muud tegevused hõlmatud

riigisaladuse kaitse alla RSVS 2. peatüki 3. jaos „Riigisaladuse kaitse“. Nii on selgelt hõlmatud

ka turva- ja administratiivalade loomisega seotud tegevused.

Teine eesmärk on sõnastada selgemalt põhimõte, et salastatud välisteabe kaitsmisel tuleb

esmalt lähtuda välislepingus sätestatud nõuetest ning alles seejärel RSVS-i 3. peatükis

sätestatud salastatud välisteabe kaitse erisustest ja riigisaladuse kaitse nõuetest. Kehtiva RSVS

§ 50 lõike 1 lõpuosa sõnastusest „kui välislepingust ei tulene teisiti“ ei ole see rakendajatele

selgelt välja loetav. Levinud on ekslik arusaam, et välislepingust tuleb lähtuda ainult juhul, kui

seal on sätestatud võrreldes RSVS-iga rangemad või täiendavad nõuded. Tegelikult tuleb

esmajoones kohaldada välislepingust tulenevaid nõudeid ja see, mil määral need kohalduvad,

sõltub salastatud välisteabe liigist.

Välisriikidega sõlmitud salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepetes on teise poole

salastatud välisteabe kaitsega seonduvat reguleeritud üldiselt vähesel määral. Tavaliselt on

reguleeritud mõningal määral näiteks salastatud teabe töötlemist hõlmavate külastuste korda,

salastatud teavet sisaldavate lepingutega seonduvat ja salastatud teabe vahetamist. Ülejäänud

osas tuleb rakendada RSVS-i 3. peatükki ja RSVS-is ette nähtud riigisaladuse kaitse nõudeid,

19

sest enamasti on kokkuleppes kirjas, et üks pool kaitseb teise poole salastatud teavet

samamoodi kui enda salastatud teavet.

Euroopa Liit, Euroopa Kosmoseagentuur ja NATO on kehtestanud oma salastatud välisteabe

kaitsmiseks eraldi regulatsioonid. Nimetatud organisatsioonide salastatud välisteabe kaitsel

tuleb kohaldada enamjaolt vastava organisatsiooni poolt ette nähtud nõudeid. RSVS-i 3.

peatükis ja RSVS-is sätestatud nõudeid kohaldatakse eelkõige juhul, kui vastava

organisatsiooni nõuetes viidatakse riigisisestes õigusaktides sätestatud korrale või ei ole mingit

küsimust reguleeritud.

RSVS-i 3. peatükis sätestatud salastatud välisteabe kaitse erisusi ja riigisaladuse kaitse nõudeid

kohaldatakse salastatud välisteabe kaitseks juhul kui välislepingus ei ole salastatud välisteabe

kaitse nõudeid sätestatud, välislepingus on kirjas, et kohaldatakse riigisisest korda, või kui

välislepingut ei ole sõlmitud. Viimasel juhul peab RJVE või RSVS § 52 lõikes 3 nimetatud

asutus olema määranud riigisaladuse ja salastatud välisteabe salastatuse tasemete vastavuse.

Esmajoones tuleb kohaldada RSVS-i 3. peatükis või selle alusel antud õigusaktides sätestatud

salastatud välisteabe kaitse erisusi. Kui RSVS-i 3. peatükis või selle alusel antud õigusaktides

ei ole salastatud välisteabe kaitse erisusi ette nähtud, tuleb kohaldada riigisaladuse kaitse

nõudeid.

Kolmandaks on muudatuse eesmärk sätestada RSVS-is, et välislepingust tuleneva nõudena

käsitatakse ka rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni liikmesriikidele täitmiseks kohustuslikust õigusaktist tulenevaid nõudeid.

Senises rakenduspraktikas on segadust tekitanud see, kas näiteks Euroopa Liidu või NATO

õigusaktidest tulenevad nõuded on täitmiseks kohustuslikud.

Turvaalade loomisel see suurt muudatust ei too, sest üldised turvaala nõuded ei erine

regulatsioonides olulisel määral. Küll aga võib rahvusvahelistes regulatsioonides olla erisusi

turvaala kasutamise puhul. Nii näiteks vastab NATO klass II turvaala Eesti turvaala üldisele

regulatsioonile, kuid NATO klass I turvaala puhul tuleb arvestada teatud erisusi. Klass I

turvaalale sisenedes saadakse kohe juurdepääs salastatud teabele. Seal töödeldava teabe

salastatuse tase peab esiteks olema selgelt määratletud ning teiseks peab turvaala

sissepääsukontrollisüsteem arvestama nii juurdepääsuõigust vastavale salastatuse tasemele kui

ka konkreetse teabe teadmise vajadust. Analoogselt on turvaalade kasutamist reguleeritud

Euroopa Liidu salastatud teabe kaitse regulatsioonides. Eestis on seni selliseid turvaalasid

loodud Kaitseväes ning see on reguleeritud RSVKK §-dega 39–40, mis reguleerivad isikute

viibimist turvaalal ja iseseisva sissepääsuõigusega isiku pääsu turvaalale.

RSVS § 50 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõttest on võimalik teha erisusi RSVS 3. peatükis.

Näiteks on seda tehtud § 51 lõikes 1, mille kohaselt tuleb salastatud välisteabele juurdepääsu

õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmise korral välislepingust lähtuda vaid

juhul, kui seal on sätestatud rangemad või täiendavad nõuded võrreldes RSVS-i nõuetega.

Näiteks kui välislepingus on sätestatud rangemad või täiendavad juurdepääsu- või

töötlemisõiguse andmisest keeldumise alused võrreldes RSVS-iga, siis tuleb RSVS-ist erinevas

osas lähtuda nimetatud nõuetest. Lisaks RSVS 3. peatükis sätestatud erisustele võib Vabariigi

Valitsus § 50 lõike 7 või 8 alusel sätestada RSVKK-is või kaitseminister krüptomaterjalide

töötlemist või kiirgusturvet reguleerivates määrustes RSVS § 50 lõikes 1 sätestatud

üldpõhimõttest erisusi. Hulk erisusi ja täpsustusi on sätestatud näiteks RSVKK 5. peatüki

10. jaos „Salastatud välisteabe kaitse“.

20

Paragrahvi 50 lõike 2 kehtiva sõnastuse ajel pöörduvad rakendajad RJVE poole peaaegu alati,

kui neile edastatud teave on märgistatud viisil, mis võib viidata selle salastatusele. Rakendajate

ootus on, et RJVE teostab riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitsemeetmete võrdluse ning

määrab selle pinnalt riigisaladuse ja rakendajale edastatud salastatud välisteabe salastatuse

taseme vastavuse. Selline ootus on põhjendatud, kuid praktikas on RJVE jaoks ülesande

täitmine kaitsemeetmete võrdluseks vajalike välismaiste regulatsioonide kättesaamatuse tõttu

raskendatud ja seetõttu on otsuse tegemiseks kuluv aeg ebamõistlik. Eesti Vabariik lepib

välisriigiga salastatud teabe vastastikuses kaitsmises kokku üldjuhul salastatud teabe

vastastikuse kaitse kokkuleppe sõlmimise teel. Rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni salastatud välisteabe kaitsmise kohustuse

võtab Eesti Vabariik üldjuhul organisatsiooni või institutsiooniga ühinedes. Kui välisriigiga ei

ole kokkulepet sõlmitud või Eesti Vabariik ei ole rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga ühinenud, ei ole üldjuhul vaja selle

välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või institutsiooni salastatud välisteavet

riigisaladusega sarnaselt kaitsta. Sellise välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni poolt edastatud salastatud välisteave tuleb

lugeda AvTS § 35 lõike 3 alusel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks ilma RJVE

poole pöördumata. Edaspidi määrab RJVE riigisaladuse ja salastatud välisteabe salastatuse

taseme vastavuse vaid kahel juhul.

Esiteks võib selline olukord tekkida siis, kui välislepingus ei ole salastatuse taseme vastavust

kokku lepitud. Sellisel juhul on Eesti Vabariik ja välisriik sõlminud salastatud teabe

vastastikuse kaitse kokkuleppe või on Eesti Vabariik välislepingu sõlmimise kaudu ühinenud

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise institutsiooniga, kuid välislepingus ei ole

salastatuse taseme vastavust kokku lepitud. Näiteks on Eesti ühinenud Rahvusvahelise

Kriminaalkohtu (ICC) Rooma statuudiga (RT II 2002, 2, 5), mille artikli 87 lõige 3 kohustab

osalisriike hoidma kohtu dokumente „konfidentsiaalsena“, kuid ei loetle ega täpsusta

osalisriikide ja kohtu salastatud teabe võrdväärsust tasemeti.

Teiseks võib selline olukord tekkida siis, kui välislepingut ei ole sõlmitud, kuid välisriigi,

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

salastatud välisteabe kaitsmine on Eesti Vabariigi huvides. Säte loob seega võimaluse kaitsta

salastatud välisteavet juhul, kui salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepet ei ole sõlmitud.

Selline võimalus on vajalik, sest välisriik ei pruugi salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkuleppeid sõlmida, salastatud välisteavet võib olla vaja töödelda enne kokkuleppe

sõlmimist (näiteks ka läbirääkimiste ajal) või salastatud välisteabe töötlemise vajadus võib olla

niivõrd lühiajaline, näiteks seotud konkreetse projektiga, et salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkuleppe sõlmimisele ei ole mõistlik ressurssi kulutada. RSVS-i järgi pole ilma

välislepinguta lubatud teisele poolele avaldada riigisaladust ilma Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjoni loata, kuid käesolev säte võimaldab teise poole salastatud välisteavet

Eestis salastatud välisteabena kaitsta, kui Eesti Vabariigi huvides on teha välisriigi,

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga

koostööd, mille raames edastab teine pool Eesti Vabariigile enda salastatud välisteavet. Sellisel

juhul tuleb pöörduda RJVE poole, kes suhtleb vajaduse korral teise poole pädeva asutusega,

teostab vajaduse korral riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitsemeetmete võrdluse ja

määrab riigisaladuse ja salastatud välisteabe salastatuse tasemete vastavuse. Otsus taseme

vastavuse määramise kohta tuleb avaldada RJVE veebilehel.10 Normis ei ole teadlikult

täpsustatud, kes ja millisel viisil otsustab, et salastatud välisteabe kaitsmine on konkreetsel

10 RJVE veebileht: nsa.valisluureamet.ee/õigusaktid.html.

21

juhul Eesti Vabariigi huvides. Salastatud välisteabe töötlemine ei ole eesmärk omaette, vaid

kaasneb mingi tegevusega, mis omakorda tuleneb poliitilisel tasandil langetatud otsusest.

Seepärast sõltub see, millal tuleks pöörduda RJVE poole, konkreetsetest asjaoludest. Näiteks

võib olla Eesti huvides kaitsta strateegiliselt oluliste partnerite või rahvusvahelisel sõjalisel

missioonil osalevate partnerite salastatud välisteavet, sest selle volitamata avalikustamine

põhjustaks kahju nii riikidevahelisele koostööle kui ka Eesti riigi mainele. Niisamuti tuleks

Eesti Vabariigi huvi eeldada olukorras, kus salastatud teabe kaitse kokkuleppe läbirääkimisi on

juba alustatud, kuid salastatud teavet on vaja vahetada juba enne kokkuleppe sõlmimist. Eesti

Vabariigi huvi tuleks eeldada ka oluliste rahvusvaheliste organisatsioonide nagu Euroopa Liidu

ja NATO liikmesriikide puhul.

Normis on eraldi välja toodud, et RJVE määrab taseme vastavuse, kui taseme vastavuse

määramiseks vajalik teave on kättesaadav. Seda on oluline rõhutada, sest taseme vastavuse

määramise eeldus on see, et selleks vajalik teave on RJVE-le kättesaadav. Kui teine pool ei

avalda tema poolt salastatud teabe osas rakendatavaid kaitsemeetmeid või kui salastatuse

tasemete vastavust pole määranud ka nt Euroopa Liit ja/või NATO, ei ole RJVE-l võimalik

tasemete vastavust määrata.

Muudetud sõnastusest on välja jäetud kaitsemeetme vastavuse võrdluse teostamine, sest seda

ei ole alati riigisaladuse ja salastatud välisteabe tasemete vastavuse määramiseks vaja teha.

Tuleb arvestada, et niisuguse võrdluse tegemine on ressursikulu, sest RJVE peab selle jaoks

välja uurima teise riigi salastatud teabe kaitse reeglid ning võrdlema neid riigisaladuse kaitse

reeglitega. Eelkõige saab võrdluse jätta tegemata välisriikide puhul, mis kuuluvad Euroopa

Liitu ja/või NATO-sse või mis on nendega sõlminud salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkuleppe, kuid millega Eesti Vabariik ei ole sõlminud salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkulepet. Nende riikide salastatud teabe kaitsemeetmed on üldjuhul üksteisega sarnased ning

Euroopa Liidu ja NATO julgeolekureeglite koostamisel on nende liikmesriikide salastatuse

tasemeid Euroopa Liidu või NATO salastatuse tasemetega juba võrreldud. Samuti võrreldakse

Euroopa Liidu või NATO salastatud teabe kaitsemeetmeid ja välisriigi salastatud välisteabe

kaitsemeetmeid enne Euroopa Liidu või NATO ja vastava välisriigi vahel salastatud teabe

vastastikuse kaitse kokkuleppe sõlmimist. Seega saab taseme vastavuse riigisaladuse tasemele

määrata ilma kaitsemeetmete võrdlust tegemata.

Eelnõu § 1 punktiga 36 täiendatakse RSVS § 50 lõigetega 21 ja 22.

Lõike 21 lisamine on vajalik selleks, et RSVS § 52 lõikes 3 nimetatud asutus saaks vajaduse

korral määrata riigisaladuse ja talle edastatud salastatud välisteabe salastatuse taseme

vastavuse. RSVS § 52 lõike 3 kohaselt ei korralda ega kontrolli RJVE sättes nimetatud asutuste

salastatud välisteabe vahetust. Erand RJVE pädevuses on tehtud seetõttu, et RSVS § 52 lõikes

3 nimetatud asutustele edastatakse üldjuhul salastatud välisteavet, mille puhul on

teadmisvajadus äärmiselt piiratud, ja seetõttu ei ole otstarbekas, et RJVE teenistujad sellest

teadlikuks saaks. RSVS § 52 lõikes 3 nimetatud asutustele võidakse salastatud välisteavet

edastada ka sellistest välisriikidest, millega Eesti ei ole sõlminud salastatud teabe vastastikuse

kaitse kokkulepet ja mille osas ei ole ka RJVE teinud riigisaladuse ja salastatud välisteabe

salastatuse taseme vastavuse määramise otsust. Sellisel juhul on otstarbekas, et vastav asutus

saab vajadusel ise määrata riigisaladuse ja talle edastatud salastatud välisteabe salastatuse

taseme vastavuse. Nii tagatakse, et teave on vajalikul määral kaitstud ja et teabele ei saa

juurdepääsu teadmisvajaduseta isikud. Taseme vastavuse määramine ei ole asutuse kohustus.

Kui asutus seda ei tee, siis rakendub RSVS § 50 lõige 22.

22

Sätte rakendamiseks peab asutus määrama iga konkreetse salastatud välisteabe avaldaja poolt

kasutatavale salastatuse tasemele vastava riigisaladuse salastatuse taseme. Edaspidi saab

vastava otsuse võtta selle salastatud välisteabe avaldaja edastatud salastatud välisteabe

kaitsmisel aluseks.

Oluline on rõhutada, et asutuse otsusel ei ole üleriigilist mõju. Otsus kohaldub vaid sellele

konkreetsele asutusele konkreetse salastatud välisteabe avaldaja poolt edastatavale salastatud

välisteabele. Juhul kui sama salastatud välisteabe avaldaja edastab enda salastatud välisteavet

mõnele teisele töötlevale üksusele, rakendub RSVS § 50 lõige 22.

Lõike 22 lisamine on vajalik selleks, et ilma täienduseta võib seaduse rakendajatele jääda

arusaamatuks, kuidas tuleb käituda salastatud välisteabega, mille kohta § 50 lõigete 2 või 21

alusel otsust ei ole tehtud. Segaduse vältimiseks viidatakse lõikes 22 AvTS-le, mis sellist

olukorda reguleerib. Keskne säte on AvTS § 35 lõige 3, mille kohaselt välisriigi või

rahvusvahelise organisatsiooni poolt edastatud juurdepääsupiirangu märkega teave, mida ei

kaitsta vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele, loetakse asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabeks. Lisaks on asjakohased veel AvTS § 40 lõige 11, § 41 lõige 3 ja

§ 42 lõige 21.

Eelnõu § 1 punktiga 37 muudetakse RSVS § 50 lõiget 4. Muudatuse tulemusel reguleerib säte

vaid töötleva üksuse enda loodud salastatud välisteabe ebaõige salastatuse kustutamist või

salastamisandmete parandamist, sest sel juhul on loogiline teha seda riigisaladusega sarnaselt

§-s 15 sätestatud korras. Juhul kui teavet on edastatud teisele töötlevale üksusele, tuleb seda

töötlevat üksust teavitada.

Kui salastatud välisteabe on loonud keegi teine, tuleb teavitada RJVE-d, sest salastatud

välisteabe puhul, mida ei ole loonud töötlev üksus, tuleb üle kontrollida, kas salastatus tuleb

kustutada või salastamisandmeid parandada. Kuna konkreetsete juhtumite asjaolud on

erinevad, ei ole selles osas otstarbekas eraldi normi sõnastada. RJVE suhtleb vajaduse korral

salastatud välisteabe avaldajaga, et saada edasised juhised, või annab ise töötlevale üksusele

juhise, näiteks kui salastatud välisteabe avaldajat ei ole võimalik tuvastada või kui salastatud

välisteabe avaldajat enam ei ole.

Eelnõu § 1 punktiga 38 täiendatakse RSVS § 50 lõigetega 51 ja 52. Uue lõikega 51 sarnane

norm on kehtivas õiguses RSVS § 52 lõige 5, mis tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva RSVS § 52

lõike 5 kohaselt antakse salastatud välisteavet sisaldavad teabekandjad neid valdava töötleva

üksuse tegevuse lõpetamisel viivitamata üle RJVE-le. Kehtival sõnastusel on mitu puudujääki.

Esiteks ei anta salastatud välisteavet sisaldavaid teabekandjaid alati üle RJVE-le. Kui

salastatud teabekandja sisaldab nii riigisaladust kui ka salastatud välisteavet, on osal juhtudel

mõistlik jätta see KAPO valdusesse. See, kelle valdusesse konkreetne salastatud teabekandja

jääb, räägitakse läbi KAPO ja RJVE vahel. Uue sõnastuse kohaselt tuleb RJVE-le kindlasti üle

anda vaid salastatud teabekandjad, mis sisaldavad üksnes salastatud välisteavet.

Teiseks ei ole töötleva üksuse tegevuse lõpetamine ainus juhtum, kus RJVE-le tuleks salastatud

teabekandjad üle anda. Selline vajadus võib tekkida ka juhul, kui lõppeb isiku salastatud

välisteabele juurdepääsu õigus või salastatud välisteabe töötlemise õigus. Seda juhul, kui

salastatud teabekandjaid ei saa üle anda isikule, kelle jaoks või ülesandel salastatud välisteavet

loodi või töödeldi. Seetõttu on uues sõnastuses tehtud viide § 19 lõikele 8 ning § 20 lõigetele

8 ja 9.

23

Kolmandaks ei paikne kehtiv RSVS § 52 lõige 5 õiges kohas. RSVS §-s 52 on sätestatud RJVE

pädevus. RSVS § 52 lõige 5 sobitub olemuselt RSVS §-s 50 toodud üldsätete alla.

RSVS § 50 täiendatakse uue lõikega 52. Euroopa Liidu ja NATO õigusaktidest tulenevalt tuleb

igal liikmesriigil määrata riigi julgeoleku volitatud esindaja, riigi töötlussüsteemide

akrediteerimise volitatud esindaja, riigi turbelahenduste volitatud esindaja, riigi krüptohalduse

volitatud esindaja ja riigi kiirgusturbe volitatud esindaja.

Lisaks eelnevatele võib liikmesriik määrata riigi tööstusjulgeoleku volitatud esindaja, mille on

määranud enamik Euroopa Liidu ja NATO liikmesriike ning mille määramine Eestis on

otstarbekas selleks, et luua selgus pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti osas.

Seni on Eestis õigusakti tasandil määratud vaid RJVE. Praktikas on teisi loetletud rolle täitnud

samuti RJVE ja VLA, kuid õigusakti tasandil ei ole seda sätestatud. Muudatuse toimel saab

Vabariigi Valitsus õiguse määrata rollide täitjad RSVKK-s.

Eelnõu § 1 punktiga 39 muudetakse RSVS § 50 lõiget 7. Kehtivas sõnastuses on loetletud

hulk norme, mille alusel kehtestatud määrustes võib Vabariigi Valitsus teha erisusi salastatud

välisteabe kaitsel. Tegelikkuses on normide alusel kehtestatud üks määrus – RSVKK.

Arusaadavuse huvides tuleb selgelt viidata RSVKK-le, nagu on paljudes teistes RSVS-i

normides tehtud.

Eelnõu § 1 punktiga 40 muudetakse RSVS § 51. Kuna muudatused ja täiendused on

suuremahulised, on otstarbekas kehtestada paragrahv tervikuna uuesti. RSVS §-le 51 teistes

RSVS-i sätetes ja muudes õigusaktides viidatud ei ole. Suuremad muudatused on järgmised:

Esiteks reguleeritakse paragrahvis edaspidi salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

kõrval selgelt ka salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmist. Seni on salastatud

välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmist eristatud

ainult RSVKK tasemel. Eristus tehti juba RSVKK algses tekstis. RSVKK 05.06.2023

jõustunud muudatustega eristati RSVKK-s täiendavalt juurdepääsusertifikaat ja

töötlemissertifikaat. Enne seda anti nii juurdepääsuõigus kui ka töötlemisõigus

juurdepääsusertifikaadiga. Selleks et rakendajate jaoks selgelt eristada juurdepääsuõigus ja

töötlemisõigus, tuleb eristus teha juba RSVS-i tasemel.

Teiseks sätestatakse RSVKK asemel RSVS-i tasandil RJVE õigus anda isikule Euroopa Liidu

või NATO salastatud välisteabele juurdepääsuõigus või salastatud välisteabe töötlemise õigus

ning eristatakse juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmise otsustamine julgeolekukontrolli

läbimise otsustamisest. Juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmise otsustaja on praegu

nimetatud RSVKK-s. RSVKK § 129 lõike 2 kohaselt otsustab juurdepääsu- või

töötlemissertifikaadi andmise või sellest keeldumise RJVE. RSVKK §-s 1291 on sama õigus

antud RJVE-le teatud juhtudel piiratud taseme Euroopa Liidu või NATO salastatud välisteabe

puhul. Julgeolekukontrolli läbimise otsustaja on ära toodud eriseadustes, näiteks kohtute

seaduse § 81 lõikes 5, Vabariigi Valitsuse seaduse § 31 lõikes 5 ja Riigikogu liikme staatuse

seaduse § 19 lõikes 8, kuid RSVS-i tasandil ei ole seda nimetatud. Et tagada rakendajatele

selgus, tuleb RSVS-i tasandil sätestada, kes otsustab julgeolekukontrolli läbimise üldjuhul.

Kolmandaks sätestatakse juurdepääsu- või töötlemisõiguse kehtetuks tunnistamise ja kehtivuse

lõppemise alused RSVKK asemel RSVS-i tasandil. Kuna juurdepääsu- või töötlemisõiguse

24

kehtetuks tunnistamisega või kehtivuse lõppemisega kaasneb sarnaselt juurdepääsu- või

töötlemisõiguse andmisest keeldumisega isiku põhiõiguste piiramine, siis tuleb vastavad alused

sätestada RSVS-i tasandil. Vastavad RSVKK normid tunnistatakse kehtetuks.

Neljandaks ei reguleerita paragrahvis enam seda, millistest RSVS-i sätetest tuleb salastatud

välisteabele juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisel lähtuda.

Vastav üldreegel kehtestatakse edaspidi RSVS § 50 lõikega 1. Lähtuda tuleb RSVS-i

juurdepääsuloa, töötlemisloa ja julgeolekukontrolliga seonduvat reguleerivatest normidest,

arvestades RSVS §-s 51 sätestatud erisusi ja RSVS § 51 lõike 13 alusel RSVKK-s sätestatud

korda.

Viiendaks ei ole paragrahvis edaspidi enam välja toodud seda, et kui välislepingust tulenevad

juurdepääsuõiguse andmisest keeldumise alused on rangemad võrreldes RSVS-is sätestatud

alustega, siis kontrollitakse julgeolekukontrolli teostades ka välislepingust tuleneva asjaolu

esinemist ja vastava asjaolu esinemine on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmisest

keeldumise alus. Vastav põhimõte tuleneb edaspidi § 51 lõike 1 teisest lausest. Rangemad või

täiendavad nõuded hõlmavad ka seda, kui juurdepääsuõiguse või töötlemisõiguse andmisest

keeldumise alused on rangemad võrreldes RSVS-is sätestatud keeldumise alustega.

Kuuendaks ei ole paragrahvis enam lauset, milles on sätestatud, et kui salastatud välisteabe

avaldaja keelab isikule juurdepääsuõiguse andmise, ei anta isikule õigust juurdepääsuks

vastavale salastatud välisteabele. Sellist olukorda praktikas ei esine. On ka raske näha, et

salastatud välisteabe avaldajal oleks põhimõtteliselt võimalik keelata isikule salastatud

välisteabele juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmine. Kui mõni

salastatud välisteabe avaldaja peaks soovima mõne isiku õigust enda avaldatud salastatud

välisteabele juurde pääseda piirata, lahendatakse see teadmisvajaduse põhimõtte alusel.

Seitsmendaks on kustutatud kehtiv § 51 lõige 5, kuna praktikas seda ei rakendata.

Julgeolekukontrolli teostavad asutused ei soovi saada RJVE-lt infot füüsilistele või

juriidilistele isikutele salastatud välisteabele juurdepääsu sertifikaatide ja salastatud välisteabe

töötlemise sertifikaatide andmise või nende kehtetuks tunnistamise kohta.

Kokkuvõtlikult on RSVS-is edaspidi reguleeritud juurdepääsu- ja töötlemisõiguse saamise

eeltingimused, juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmisega seotud erisused ning juurdepääsu-

või töötlemisõiguse lõppemise alused. RSVKK-s on edaspidi reguleeritud Euroopa Liidu või

NATO salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

taotlemine, kehtivusaja määramine, taotluses puuduste kõrvaldamine ja otsuse tegemise

tähtaeg, Euroopa Liidu ja NATO salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, sertifikaadi

vormistamine ja edastamine ning taotleja teavitamiskohustus andmete muutumisest.

Järgnevalt on selgitatud muudatusi lõigete kaupa.

Lõikega 1 sätestatakse erand § 50 lõikes 1 sätestatud üldreeglist. RSVS § 51 lõike 1 toimel

kohaldatakse salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise

õiguse andmisel riigisaladusele juurdepääsuõiguse ja riigisaladuse töötlemise õiguse andmise

nõudeid. Välislepingust tulenevaid nõudeid kohaldatakse vaid juhul, kui need on rangemad kui

RSVS-is või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuded või kui RSVS-is või selle alusel

antud õigusaktides ei ole nõudeid sätestatud. Näiteks piiratud tasemel Euroopa Liidu või

NATO salastatud välisteabe töötlemisõiguse saamiseks ei ole Euroopa Liidu ja NATO

regulatsiooni kohaselt vaja julgeolekukontrolli läbida. Piiratud tasemel salastatud riigisaladuse

25

töötlemisõiguse saamiseks tuleb aga julgeolekukontroll läbida ehk RSVS-i nõuded on selles

osas rangemad. RSVS § 51 lõike 1 toimel tuleb seega ka Euroopa Liidu või NATO piiratud

tasemel salastatud välisteabe töötlemisõiguse saamiseks julgeolekukontroll läbida.

Lõike 2 eesmärk on sätestada kohustus tutvustada isikule enne salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse andmist salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta selle kohta kinnitus,

kui välisleping seda nõuab. Salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustuse läbimise nõue on ära

toodud lisaks Euroopa Liidu ja NATO regulatsioonidele ka mitmes Eesti Vabariigi poolt

välisriigiga sõlmitud salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkuleppes (nt Iisrael,

Ühendkuningriik). Kui muus osas kaitstakse salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepete

kohaselt välisriigi salastatud välisteavet üldjuhul nagu riigisaladust, siis see on oluline erisus

ning seetõttu on normi sõnastuses lisaks Euroopa Liidu ja NATO salastatud välisteabele

nimetatud ka muud salastatud välisteavet.

Euroopa Liidu ja NATO salastatud välisteabe puhul tuleb tutvustada vastava organisatsiooni

salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta kinnitus RSVKK lisas 13 sätestatud vormil.

Muu salastatud välisteabe puhul tuleb tutvustada RSVS §-s 19 sätestatud kohustusi ja võtta

RSVS § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus RSVKK lisas 6 sätestatud vormil. Kuna

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse saamise eeltingimus on vastava taseme

riigisaladusele juurdepääsu õiguse omamine, siis üldjuhul on nõuded juba tutvustatud ja isik

kinnituse allkirjastanud. Nimetatud toiminguid uuesti teha ei ole vaja. Kaitseväe juhatajal ja

Andmekaitse Inspektsiooni juhil on aga ametikohajärgne juurdepääsu õigus salastatud

välisteabele, mille tõttu ei tutvustata neile RSVS §-s 19 sätestatud nõudeid ega võeta kinnitust.

Nendele salastatud välisteabe nõuete tutvustamist ei reguleeri ka ükski eriseadus. Kui

nimetatud isikutel on vaja juurdepääsu salastatud välisteabele, millele juurdepääsu saamise

eeltingimus on välislepingu kohaselt tutvustuse läbimine, siis tuleb neile tutvustada RSVS

§-s 19 sätestatud nõudeid ja võtta selle kohta kinnitus.

Lõikega 3 luuakse õiguslik alus salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmisest

keeldumiseks isikule, kes ei nõustu endale salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamise või

kinnituse allkirjastamisega. Kehtivas õiguses selleks selge õiguslik alus puudub. Kuigi

keelduda saaks põhimõtteliselt ka välislepingu alusel, on selguse huvides mõistlik alus

RSVS-is eraldi välja tuua.

Lõikega 4 tuuakse RSVS-i tasemele seni RSVKK §-des 123–124 reguleeritud Euroopa Liidu

ja NATO salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

saamise eeltingimused.

Lõikega 5 analoogne norm on kehtivas õiguses sätestatud RSVKK §-s 1291. Vastav norm

tunnistatakse RSVKK-s kehtetuks.

Lõikega 6 tuuakse välja, et Euroopa Liidu või NATO konfidentsiaalsel või kõrgemal tasemel

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse saamise

eeltingimus on julgeolekukontrolli läbimine. Juurdepääsuõiguse saamiseks ei pea

julgeolekukontrolli läbima § 27 lõikes 1 nimetatud isikud, sest neil on seadusest tulenevate

ülesannete täitmiseks ametikohajärgne juurdepääsuõigus kõigile salastatud välisteabe

tasemetele. Lõike esimene lause ei sätesta otseselt erisust võrreldes riigisaladusele juurdepääsu

õiguse või riigisaladuse töötlemise õiguse saamisega, kuid selguse huvides tuleb see välja tuua.

26

Lõike teise lause kohaselt peavad erandina ka § 27 lõikes 1 nimetatud isikud, välja arvatud

Vabariigi President, juurdepääsuõiguse saamiseks julgeolekukontrolli läbima, kui välislepingu

kohaselt on julgeolekukontrolli läbiviimine salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

kohustuslik eeltingimus. Sama sisuga säte on kehtivas RSVS-is § 51 lõige 3.

Lõige 7 on sama sisuga nagu kehtiva § 51 lõige 41. Normi mõte on sama, aga võrreldes kehtiva

sõnastusega on normi uues sõnastuses räägitud Euroopa Liidu ja NATO salastatud välisteabest.

Normi kohta on antud selgitus eelnõu 410 SE (riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse,

avaliku teabe seaduse ning avaliku teenistuse seaduse muutmise seadus) seletuskirjas (lk 53).

Lõikega 8 sätestatakse, et julgeolekukontrolli läbimise otsustab üldjuhul julgeolekukontrolli

teostav asutus. Tegemist ei ole otseselt erisusega võrreldes riigisaladuse kaitse nõuetega. Ka

riigisaladusele juurdepääsuõiguse või riigisaladuse töötlemise õiguse taotlemise korral otsustab

julgeolekukontrolli läbimise üldjuhul julgeolekukontrolli teostav asutus. See tuleb siiski eraldi

välja tuua, et oleks selge, et RJVE õigus otsustada Euroopa Liidu või NATO konfidentsiaalsel

või kõrgemal tasemel salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe

töötlemise õiguse andmist ei hõlma õigust otsustada, kas isik on julgeolekukontrolli läbinud.

Selle otsuse teeb enne juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmise otsustamist

julgeolekukontrolli teostav asutus või eriseaduses (näiteks Vabariigi Valitsuse seadus,

Riigikogu liikme staatuse seadus) nimetatud pädev otsustaja. Sisuliselt on otsuse näol tegemist

eelhaldusaktiga. RJVE võtab otsuse aluseks ja kontrollib muude juurdepääsuõiguse või

töötlemisõiguse saamise eeltingimuste täidetust (näiteks kas isik omab juurdepääsuvajadust,

kui seda ei ole julgeolekukontrolli käigus kontrollitud, ning on esitanud nõutud dokumendid,

läbinud salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustuse ja allkirjastanud salastatud välisteabe

hoidmise kinnituse). Oluline on rõhutada, et kui füüsilisel isikul on riigisaladuse

juurdepääsuluba vaja vaid selleks, et saada juurdepääsuõigus salastatud välisteabele, peaks

julgeolekukontrolli teostamiseks pädev asutus pöörduma RJVE poole, et see teeks kindlaks

salastatud välisteabele juurdepääsuvajaduse olemasolu. Vastasel korral on oht, et isiku suhtes

teostatakse julgeolekukontroll, kuigi see tegelikult põhjendatud ei ole.

Lõigetega 9–10 sätestatakse Euroopa Liidu ja NATO salastatud välisteabele juurdepääsu

õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisega seotud erisused võrreldes

riigisaladusele juurdepääsu õiguse ja riigisaladuse töötlemise õiguse andmisega. Erisusi

sätestamata annaks lõigetes 8 ja 9 kirjeldatud juhul juurdepääsu- või töötlemisõiguse

julgeolekukontrolli läbi viinud asutus, kui eriseaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigi julgeoleku

volitatud esindaja väljastab juurdepääsuõiguse ja töötlemisõiguse tõendamiseks vastavalt

juurdepääsu- või töötlemissertifikaadi.

Lõiked 11 ja 12 on üle toodud RSVKK-st. Kuna juurdepääsu- või töötlemisõiguse kehtetuks

tunnistamise või kehtivuse lõppemisega kaasneb sarnaselt juurdepääsu- või töötlemisõiguse

andmisest keeldumisega isiku põhiõiguste piiramine, siis tuleb vastavad alused sätestada

RSVS-i tasandil. Vastavad RSVKK normid tunnistatakse kehtetuks. Lõikes 10 välja toodud

põhimõtted on sarnased riigisaladuse puhul kehtivate põhimõtetega, kuid eraldi normi on siiski

vaja, sest riigisaladuse ja salastatud välisteabe juurdepääsu- või töötlemisõiguse kehtetuks

tunnistamise puhul on mõningad erinevused. Näiteks ei ole riigisaladuse töötlemisõiguse

saamise eeltingimuseks töötlemisvajaduse olemasolu. Samuti võivad Euroopa Liidu või NATO

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe töötlemise õiguse

kehtetuks tunnistamise alused tuleneda välislepingust.

27

Lõige 13 on sarnane kehtiva § 51 lõikega 6. Võrreldes kehtiva normiga on uuest sõnastusest

välja jäetud andmisest keeldumine, kehtivuse pikendamine ja kehtivuse lõppemine, sest

juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmise või sellest keeldumise otsustajad ja kehtivuse

lõppemise alused on sätestatud RSVS-is ning pikendamist RSVKK-s ei reguleerita.

Lõikega 14 nähakse Vabariigi Valitsusele ette võimalus nimetada riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitse korras täiendavaid rahvusvahelisi organisatsioone või rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioone, mille salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja

salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisel kohaldatakse RSVS § 51 lõigetes 4–13

sätestatud nõudeid. Eesti võib lisaks Euroopa Liidule ja NATO-le ühineda teiste

rahvusvaheliste organisatsioonide või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega,

mis on kehtestanud enda salastatud välisteabe kaitseks oma reeglid. Praegu on selline

rahvusvaheline organisatsioon vaid Euroopa Kosmoseagentuur, kuid kõiki niisuguseid

rahvusvahelisi organisatsioone ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioone ei ole

mõistlik Euroopa Liidu ja NATO kõrval seaduses loetleda, sest see muudaks organisatsioonide

ja institutsioonide lisandumisel sätted väga pikaks ja raskesti loetavaks.

Eelnõu § 1 punktiga 41 muudetakse RSVS § 52 lõiget 1. Muudatuse eesmärk on tekitada

seadusesse sarnane struktuur RJVE pädevuse, ülesannete ja nende täitmiseks tehtavate

tegevuste osas, nagu on sätestatud §-des 22, 23 ja 231.

Seni lõikes 1 olnud ülesanded ja tegevused viiakse üle teistesse sätetesse. Lõikes 1 sätestatakse

RJVE pädevus – salastatud välisteabe kaitse korraldamine ja nõuetele vastavuse kontroll.

Eelnõu § 1 punktiga 42 täiendatakse RSVS § 52 lõigetega 11 ja 12. Täiendusega luuakse

olukord, kus konkreetsed ülesanded pädevuse täitmiseks ja ülesannetega seotud tegevused on

esitatud eraldiseisvate sätetena.

Lõikes 11 on kaheksa punkti.

Punktid 1, 6, 7 ja 8 vastavad kehtiva RSVS § 52 lõike 1 punktidele 1, 4, 3 ja 8 muudetud

sõnastuses, arvestades eelnevaid muudatusi, eelkõige juurdepääsuõiguse ja töötlemisõiguse

andmise otsustamisel ning salastatud välisteabe avaldaja teavitamisel.

Punkti 2 järgi korraldab RJVE salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepete sõlmimist ning

sarnane ülesanne on RJVE-le antud § 231 lõike 2 punktis 1.

Punkti 3 järgi määrab RJVE riigisaladuse ja salastatud välisteabe taseme vastavuse. Ülesande

ulatust täpsustab § 50 lõige 2.

Punktiga 4 reguleeritakse tööstusjulgeoleku olukordi, kus koostöö põhineb tsiviilõiguslikul või

halduslepingul ning kus üheks pooleks on juriidiline isik, näiteks ettevõte või avalik-õiguslik

ülikool. Kuivõrd tegu ei ole riigiasutuste ega rahvusvahelise õiguse subjektidega, siis on

salastatud teabe kaitse kokkulepete ning rahvusvahelise praktika järgi nende poolt salastatud

teabe töötlemisele kehtestatud täiendavad nõuded. Riigisaladuse avaldamise olukorras on

RJVE-l § 231 lõike 2 punkti 2 järgi samasisuline ülesanne.

Punkti 5 kohaselt korraldab ja kontrollib RJVE salastatud välisteavet sisaldava salastatud

teabekandja vedamist kaubana ehk juhtusid, kui teabekandjat ei ole selle suuruse, kuju,

paigutuse, kaalu, sisu olemuse või suure koguse tõttu võimalik tavapäraselt vedada. RJVE poolt

28

salastatud välisteavet sisaldavate salastatud teabekandjate rahvusvaheliselt kaubana vedamise

korraldamine ei tähenda seda, et RJVE organiseerib ise veo. Veo korraldamine, sealhulgas

vedajaga lepingu sõlmimine, on töötleva üksuse ülesanne. Korraldamine hõlmab selles

kontekstis näiteks töötleva üksuse juhendamist ja vajadusel asjakohaste välismaiste

ametkondadega suhtlemist. Riigisaladuse avaldamise olukorras on RJVE-l § 231 lõike 2

punkti 3 järgi samasisuline ülesanne.

Kehtiva RSVS § 52 lõike 1 punkti 5, mille kohaselt RJVE teavitab töötlevaid üksuseid

salastatud välisteabe salastamisaluse, -taseme ja -tähtaja muutusest, ei ole üle toodud. Selle

eraldi väljatoomine ei ole vajalik, sest see on hõlmatud muude ülesannetega.

Lõikes 12 on neli punkti.

Punktiga 1 antakse RJVE-le õigus anda töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud

nõuete täitmiseks juhiseid riigisaladuse kaitse nõuete täitmiseks. Juhiste andmise õigus on

vajalik selleks, et oleks võimalik suunata töötlevaid üksusi parimal võimalikul viisil salastatud

välisteavet kaitsma. Teavet antakse selleks, et töötlevatel üksustel oleks võimalik salastatud

välisteavet paremini kaitsta.

Punkti 2 kohaselt osaleb RJVE salastatud välisteabega seotud rikkumiste väljaselgitamisel ja

kahju hindamisel. Rikkumisi uurib KAPO, sest RSVS § 19 lõike 1 punkti 4 kohaselt tuleb

RSVS-i ja selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumisest teavitada KAPO-t. Kuna RJVE on

aga salastatud välisteabe osas eksperditeadmisi omav VLA struktuuriüksus, tuleb RJVE

rikkumiste uurimisse ja kahju hindamisse kaasata.

Punkt 3 on sama sisuga nagu kehtiva § 52 lõike 1 punkt 6.

Punktiga 4 lisatakse tegevusena koostöö tegemine salastatud välisteabe kaitse korraldamiseks

ja kontrollimiseks riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega, sest salastatud välisteabe kaitseks on

vaja vahetada teavet välisriikide salastatud teabe kaitsega tegelevate asutuste ning

rahvusvaheliste organisatsioonide ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.

Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile ettepanekute tegemist sätestavat punkti ei ole üle

toodud, kuna Riigikantselei juhtis oma tagasisides tähelepanu, et RSVS § 22 lõike 2 punktis 4,

§ 23 lõike 3 punktis 4 ja § 52 lõike 1 punktis 7 sätestatakse KAPO, Kaitseväe põhimääruses

määratud struktuuriüksuse, VLA ja RJVE kohustus teha Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjonile ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja õigusrikkumiste vältimiseks.

Selline regulatsioon ei ole aga täpne, sest Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon kui

valitsuskomisjon ei menetle selliseid ettepanekuid. Ettepanekute menetlemine toimub vastavas

ministeeriumis või Riigikantseleis.

Eelnõu § 1 punktiga 43 asendatakse RSVS § 52 lõike 3 punktis 2 sõnad „välisriigi luure- või

vastuluureülesannet täitva asutusega“ sõnadega „välisriigi asutuse, rahvusvahelise

organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga“.

Muudatuse eesmärk on välistada RJVE kontroll ka sellise kaitseväeluurega tegeleva Kaitseväe

struktuuriüksuse teabevahetuse üle, mis toimub rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga. Sarnases ulatuses on RJVE kontroll

teabevahetuse üle välistatud teiste RSVS § 52 lõikes 3 nimetatud riigiasutuste puhul. Ka

29

kaitseväeluurega tegeleval struktuuriüksusel on vaja vahetada rahvusvaheliste

organisatsioonide ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega teavet, mille

puhul on teadmisvajadus äärmiselt piiratud. Oluline on siiski arvestada sellega, et kui

välislepingu kohaselt peab RJVE teatud liiki salastatud välisteabe vahetust korraldama ja

kontrollima, siis tuleb lähtuda välislepingust.

Eelnõu § 1 punktiga 44 tunnistatakse RSVS § 52 lõige 5 kehtetuks. Lõikega 5 samalaadne

norm on käesoleva eelnõuga § 50 lisatav lõige 51. Olemuselt sobitub norm §-s 50 sätestatud

salastatud välisteabe üldsätete alla.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse AvTS-i § 2 lõike 2 punkti 1 ja § 35 lõiget 3. Muudatuse eesmärk

on viia AvTS-i sõnastus kooskõlla salastatud välisteabe definitsiooniga.

RSVS § 3 punkti 2 kohaselt on salastatud välisteabe välisriigi, Euroopa Liidu, NATO või mõne

muu rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

poolt salastatud ja Eestile avaldatud teave ning Eesti Vabariigi poolt välislepingu täitmiseks

loodud teave, mis tuleb salastada välislepingu kohaselt. Definitsioonist nähtub, et salastatud

välisteave on teave, mille välisriik, rahvusvaheline organisatsioon või rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioon on salastanud ja Eestile avaldanud. See, kas Eesti kaitseb

seda teavet RSVS-ist või AvTS-ist lähtudes, ei oma teabe salastatud välisteabena defineerimise

mõttes tähtsust. Ka AvTS-i alusel kaitstav teave võib olla salastatud välisteave, kui selle

avaldaja seda ise salastatud teabeks peab.

Eelnõu §-dega 3 ja 5–9 muudetakse EPS-i, KS-i, RKLS-i, RKS-i VVS-i ja ÕKS-i. Kuna

muudatused on sarnased, on nende kohta esitatud ühine selgitus.

Esiteks sätestatakse kohustus tutvustada enne salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse

andmist salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta selle kohta kinnitus, kui välisleping seda

nõuab. Salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustuse läbimise nõue on ära toodud lisaks

Euroopa Liidu ja NATO regulatsioonidele ka mitmes Eesti Vabariigi poolt välisriigiga

sõlmitud salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkuleppes (nt Iisrael, Ühendkuningriik).

Rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

salastatud välisteabe puhul tutvustab RJVE vastava organisatsiooni salastatud välisteabe kaitse

nõudeid ja võtab kinnituse RSVKK lisas 13 sätestatud vormil. Välisriigi salastatud välisteabe

puhul tutvustab töötlev üksus RSVS §-s 19 sätestatud kohustusi ja võtab RSVS § 27 lõike 10

punktis 2 nimetatud kinnituse RSVKK lisas 6 sätestatud vormil.

Teiseks luuakse õiguslik alus salastatud välisteabe juurdepääsu andmisest keeldumiseks

isikutele, kes ei nõustu endale salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamise või kinnituse

allkirjastamisega. Eelnõu §-des 2 ja 4–8 toodud seadustes nimetatud isikutel on

ametikohajärgne juurdepääsu õigus salastatud välisteabele. Juurdepääsuõigus tekib

ametikohale asumisega ja seda eraldi ei vormistata. Kui aga välislepingu kohaselt on salastatud

välisteabe kaitse nõuete tutvustamine kohustuslik, kuid isik keeldub nõuete tutvustamisest või

kinnituse allkirjastamisest, ei ole võimalik talle konkreetsele salastatud välisteabele

juurdepääsu anda vaatamata ametikohajärgse juurdepääsuõiguse olemasolule.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse JAS-i, mille § 7 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõnad „elektrooniline

teabeturve“ sõnadega „salastatud teabe küberturvalisus“. Muudatus on tingitud samasisulistest

muudatustest RSVS-is.

30

Eelnõu § 10 kohaselt jõustub eelnõukohane seadus 2027. aasta 1. jaanuaril.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus võetakse kasutusele uus termin „pädev asutus ja ühtne kontaktpunkt“, mis on asutus

või üksus, mis täidab rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi riigi esindamisel vastava

rolli täitmisel.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei mõjuta ega muuda RSVS-i kooskõla Euroopa Liidu õigusega. Seaduse uue § 50

lõike 1 sõnastuse järgi loetakse käesoleva seaduse tähenduses välislepinguks muuseas ka

Euroopa Liidu täitmiseks kohustuslikke õigusakte. Senises rakenduspraktikas on segadust

tekitanud, kas sellistest õigusaktidest tulenevad nõuded on täitmiseks kohustuslikud.

6. Seaduse mõjud

Muudatustel on vahetu positiivne mõju riigi julgeolekule. Muudatustega ajakohastatakse

salastatud teabe kaitset reguleerivat regulatsiooni. Seaduse struktuur muudetakse ühetaoliseks

kõigi salastatud teabe kaitsega seotud osapoolte suhtes.

Samuti antakse Vabariigi Valitsusele volitus määrata rollide täitjad, mis on vajalikud

rahvusvahelises koostöös salastatud teabe kaitse valdkonnas. Sellel on positiivne mõju Eesti

riigi välissuhetele.

Muudatusel on mõju riigiasutuste korraldusele ja töökoormusele tänu seaduse selgemale

sõnastusele ning pädevuste-ülesannete-tegevuste selgusele. Sellega ei kaasne olulisi riske ega

negatiivseid kõrvalmõjusid.

Sihtrühm, kellele muudatused mõju avaldavad, on eelkõige salastatud teavet töötlevad

riigiasutused ja muud töötlevad üksused RSVS § 3 punkti 15 mõttes.

7. Seaduse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise

eeldatavad tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne otseseid kulusid rakendavatele ametkondadele. Ametkonnad

täidavad neid ülesandeid enamjaolt juba praegu, kuid nüüd muutub selgemaks nende

ülesannete struktuur ja jaotus.

Seaduse rakendamisega kaasnevat tulu ei ole võimalik prognoosida, kuna seadusest tuleneva

sunniraha määramine ei ole kohustus, vaid võimalus, samuti sõltub sunniraha suurus iga kord

selle määramisega seotud asjaoludest.

8. Rakendusaktid

Eelnõu rakendamiseks on vaja muuta Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määrust

nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“.

Rakendusakti kavand on lisatud seletuskirjale.

31

Eelnõuga luuakse RSVS-is kolm uut volitusnormi: § 35 lg 7, § 50 lg 52 ja § 51 lg 14.

RSVS § 35 lõikega 7 antakse Vabariigi Valitsusele õigus kehtestada riigisaladuse

tsiviilõigusliku või halduslepingu alusel välisriigi töötlevale üksusele, rahvusvahelisele

organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile edastamise nõuded.

Välisriikidega sõlmitud salastatud teabe kaitse kokkulepetes on üldjuhul ette nähtud, et

tsiviilõigusliku või halduslepingu juurde, mis eeldab salastatud teabe edastamist teise riigi

töötlevale üksusele, tuleb koostada julgeolekunõudeid sisaldav osa (julgeolekulisa), kus

kirjeldatakse konkreetse projekti raames loodavat salastatud teavet ning teabe salastatuse

tasemeid. Volitusnorm annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada sellise julgeolekulisa

nõuded, kui riigisaladust edastatakse välismaale. Kehtivas õiguses on välismaale riigisaladuse

edastamist käsitlevat julgeolekulisa reguleeritud RSVKK §-s 1221, kuid tegemist on salastatud

välisteabe töötlemist reguleerivas RSVKK osas paikneva sättega, mis ei tohiks reguleerida

riigisaladuse töötlemist. Samuti puudub riigisaladuse välismaale edastamist käsitleva

julgeolekulisa reguleerimiseks praegu RSVS-is volitusnorm, mis RSVS § 35 lõikega 7 luuakse.

RSVS § 50 lõikega 52 antakse Vabariigi Valitsusele õigus määrata RSVKK-s Euroopa Liidu

ja NATO õigusaktide kohaselt nõutud pädevad asutused ja ühtsed kontaktpunktid. Euroopa

Liidu ja NATO õigusaktidest tulenevalt tuleb igal liikmesriigil määrata riigi julgeoleku

volitatud esindaja, riigi töötlussüsteemide akrediteerimise volitatud esindaja, riigi

turbelahenduste volitatud esindaja, riigi krüptohalduse volitatud esindaja ja riigi kiirgusturbe

volitatud esindaja. Lisaks eelnevatele võib liikmesriik määrata riigi tööstusjulgeoleku volitatud

esindaja, mille on määranud enamik Euroopa Liidu ja NATO liikmesriike ning mille

määramine Eestis on otstarbekas selleks, et luua selgus pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti

osas. Seni on Eestis õigusakti tasandil määratud vaid RJVE. Praktikas on teisi loetletud rolle

täitnud samuti RJVE ja VLA, kuid õigusakti tasandil ei ole seda sätestatud. Muudatuse toimel

saab Vabariigi Valitsus õiguse määrata rollide täitjad RSVKK-s.

RSVS § 51 lõikega 14 nähakse Vabariigi Valitsusele ette võimalus nimetada RSVKK-s

täiendavaid rahvusvahelisi organisatsioone või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioone, mille salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe

töötlemise õiguse andmisel kohaldatakse RSVS § 51 lõigetes 4–13 sätestatud nõudeid. Eesti

võib lisaks Euroopa Liidule ja NATO-le ühineda teiste rahvusvaheliste organisatsioonide või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega, mis on kehtestanud enda salastatud

välisteabe kaitseks oma reeglid. Praegu on selline rahvusvaheline organisatsioon vaid Euroopa

Kosmoseagentuur, kuid kõiki niisuguseid rahvusvahelisi organisatsioone ja rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioone ei ole mõistlik Euroopa Liidu ja NATO kõrval seaduses

loetleda, sest see muudaks organisatsioonide ja institutsioonide lisandumisel sätted väga pikaks

ja raskesti loetavaks.

Eelnõu jõustumisel muutub kehtetuks siseministri 11. jaanuari 2008. a määrus nr 4

„Riigisaladuse kaitse kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni töökord“ (RTL 2008, 6,

67).

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril. Eesmärk on võimalikult kiiresti kõrvaldada eelnõus

mainitud kitsaskohad.

32

10. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks Riigikantseleile ja

ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks Andmekaitse Inspektsioonile, Eesti Pangale,

Kaitseliidule, Kaitseväele, Riigikogu Kantseleile, Riigikohtule, Riigikontrollile, Vabariigi

Presidendi Kantseleile, Välisluureametile ja Õiguskantsleri Kantseleile. Haridus- ja

Teadusministeerium, Kultuuriministeerium ning Sotsiaalministeerium kooskõlastasid eelnõu

märkusteta. Justiits- ja Digiministeerium, Siseministeerium, Riigikantselei ning

Välisministeerium kooskõlastasid eelnõu märkustega. Andmekaitse Inspektsioonil,

Kaitseliidul, Riigikogu Kantseleil ja Vabariigi Presidendi Kantseleil ei olnud eelnõu kohta

märkusi. Kaitsevägi, Riigikohus ja Välisluureamet esitasid eelnõule ettepanekud. Justiits- ja

Digiministeerium kooskõlastas eelnõu teisel ringil märkustega. Märkuste ja ettepanekutega on

võimaluse korral arvestatud ning kooskõlastustabel on lisatud käesolevale seletuskirjale.

Algatab Vabariigi Valitsus 2026

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

1

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise

ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskirja lisa 2

Kooskõlastustabel

Kaitsevägi

19.02.2026 nr 0.5-2/26/14-2

1. Eelnõu § 1 punkt 12

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu § 1 punktiga 12

täiendatakse RSVS-i §-ga 201 („Riigisaladuse avaldamine välisriigile,

rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsioonile“). Uude paragrahvi on üle toodud kehtiva RSVS

§ 35 lõiked 4–52 ning muudetud mõnevõrra sõnastust.

Loodava RSVS § 201 lõike 1 järgi (kehtiv § 35 lõige 4) võib töötlev

üksus avaldada riigisaladust välisriigile, rahvusvahelisele

organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioonile välislepingu alusel (punkt 1) või Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjoni otsuse alusel (punkt 2), kui teabe vastuvõtja tagab

kaitse edastatava teabe avalikuks tuleku eest. Lõikesse 2 on koondatud

kehtiva RSVS § 35 lõiked 5–52, sätestades erandid riigiasutuste suhtes,

kellel on võimalik edastada riigisaladust otse (erinevalt lõikes 1

sätestatud üldreeglist).

Seega on riigisaladuse operatiivne edastamine võimalik (nii kehtiva

RSVS kui ka eelnõus ettenähtud muudatuste valguses) üksnes

välislepingu (s.o riikidevahelise salastatud teabe vahetamise ja

vastastikuse kaitse kokkuleppe) olemasolu korral. Välislepingu

puudumisel tuleb riigisaladuse edastamiseks taotleda luba Vabariigi

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud vastavalt ettepanekule.

2

Valitsuse julgeolekukomisjonilt. Loa taotlemise menetlus toob aga

paratamatult kaasa ajakulu ning tekib vastuolu teadmisvajaduse

põhimõttega.

Muutunud julgeolekuolukord maailmas nõuab aga julgeolekuohtude

ennetamiseks ja tõkestamiseks aktiivset rahvusvahelist koostööd ning

kiiret reageerimist. Luure efektiivse toimimise ja luurele püstitatud

ülesannete eduka täitmise üheks oluliseks eelduseks on rahvusvaheline

koostöö ning seda selgelt kasvava trendina. Luurekeskusel on oma

ülesannete täitmise eesmärgil ja julgeolekuolukorrast tulenevalt

põhjendatud vajadus salastatud teabe vahetamiseks välisriikidega,

kellega Eesti vabariik ei ole seni välislepingut sõlminud. Seega on

otstarbekas ja mõistlik, et lisaks RSVS-is nimetatud riigiasutustele saab

kaitseväeluuret teostav Kaitseväe struktuuriüksus edastada riigisaladust

iseseisvalt tingimusel, kui see on vajalik luure ja vastuluure ülesannete

täitmiseks välisriigi luure- ja või vastuluureülesannet täitva asutusega.

Ettepanekut toetab ka eelnõuga muudetav RSVS § 35 ning lisatav § 231

lõige 4 punkt 2, mille alusel riigi julgeoleku volitatud esindaja (RJVE)

ei korralda ega kontrolli riigisaladuse kaitset, kui Kaitsevägi avaldab

välisriigile muu hulgas RSVS § 7 punktides 7, 10 ja 11 nimetatud

teavet. Sätted viitavad otseselt, et tegemist on kaitseväeluurega tegeleva

Kaitseväe struktuurüksuse kogutud ja sünteesitud teabega, sh

rahvusvahelist koostööd käsitleva teabega.

Eeltoodust lähtuvalt teeme ettepaneku täiendada § 201 lõiget 2 punktiga

4 järgmises sõnastuses:

„4) kaitseväeluuret teostav Kaitseväe struktuuriüksus, kui avaldatakse

luuret või vastuluuret puudutavat riigisaladust välisriigi luure- või

vastuluureülesannet täitvale asutusele“.

3

2. Eelnõu § 1 punkt 22

05.06.2023. aastal jõustunud RSVKK muudatusega sätestati § 2

punktis 8 ja §-is 1222 rahvusvahelise külastustaotluse mõiste ning

nimetati, kes kinnitab rahvusvahelise külastustaotluse. Praktikas on

selgunud, et selle küsimine ja täpsem regulatsioon on Eesti õigusaktides

täpsustamata ning ei ole üheselt selge, kellelt ja millisel juhul seda

küsima peab. Teeme ettepaneku sarnaselt tsiviillepingutega seonduvalt

reguleerida täpsemalt ka rahvusvahelise külastustaotlusega seonduv, st

kes, millal, millistel tingimustel peab seda nõudma ja kas on erandeid,

nt teiste riikide relvajõudude esindajate suhtes.

RSVS eelnõu punktiga 22 täiendatakse § 35 lõikega 7, mis näeb ette, et

„riigisaladuse tsiviilõigusliku või halduslepingu alusel välisriigi

töötlevale üksusele, rahvusvahelisele organisatsioonile või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile edastamise

nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega riigisaladuse ja

salastatud välisteabe kaitse korras“. Sarnane säte võiks olla

seaduseandja poolt öeldud ka rahvusvahelise külastustaotluse

küsimiseks.

Eeltoodust lähtuvalt teeme ettepaneku täiendada RSVS-i järgnevalt:

„Rahvusvahelise külastustaotluse esitamise nõuded kehtestab Vabariigi

Valitsus määrusega riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse

korras“.

Mittearvestatud.

Külastusi, mille raames vajavad välisriigist pärit isikud juurdepääsu

salastatud teabele, on reguleeritud välisriikidega sõlmitud salastatud

teabe vastastikuse kaitse lepingutes. Ettepanekust ei selgu, mida

täiendavat lisaks lepingutes sätestatule peaks RSVKK-s reguleerima.

3. Eelnõu § 1 punkt 24

Eelnõu kohaselt muudetakse RSVS § 50 lõikeid 1 ja 2. RSVS § 50

lõikes 2 sätestatakse, millistel tingimustel RJVE määrab riigisaladuse

ja salastatud välisteabe salastatuse taseme.

Palume täpsustada, millistel alustel määrab salastatuse taseme

riigiasutus, kes võib riigisaladust edastada välisriigile, rahvusvahelisele

organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppe alusel loodud

Esitatud selgitus.

Oluline on eristada Eesti poolt riigisaladuse avaldamist välisriigile,

rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsioonile ning välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni

või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni poolt salastatud

välisteabe avaldamist Eestile.

4

institutsioonile muudetava RSVS § 201 lõike 2 alusel või kelle juures

RJVE ei korralda ega kontrolli riigisaladuse kaitset § 231 lõige 4

mõistes.

Esimesel juhul on riigisaladuse salastatuse tase määratud RSVKK

alusel. Välisriik määrab temale avaldatud riigisaladuse ja enda

salastatud välisteabe salastatuse taseme vastavuse salastatud teabe

vastastikuse kaitse lepingu alusel või rahvusvahelise organisatsiooni

või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

ühinemislepingu alusel. Lepingu puudumise korral on kavandatava

RSVS § 201 lõike 2 kohaselt oluline, et teabe vastuvõtja tagab

avaldatava teabe kaitse avalikuks tuleku eest, aga seda, millise taseme

ta teabele määrab, ei ole võimalik mõjutada.

Teisel juhul tuleb Eestile avaldatud salastatud välisteabe ja riigisaladuse

taseme vastavus määrata salastatud teabe vastastikuse kaitse lepingu

või rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsiooniga ühinemise lepingu alusel. Lepingu puudumise

korral tuleb aluseks võtta RJVE poolt RSVS § 50 lõike 2 alusel tehtud

vastavuse määramise otsus. Kui puudub leping ja RJVE ei ole teinud

taseme vastavuse otsust, saab kavandatava RSVS § 50 lõike 21 alusel

RSVS § 52 lõikes 3 nimetatud asutus määrata talle edastatud salastatud

välisteabe ja riigisaladuse salastatuse taseme vastavuse ilma RJVE-d

kaasamata. Taseme vastavus tuleb määrata lähtudes teiselt poolelt

saadud infost tema kasutatavate kaitsemeetmete kohta.

4. Eelnõu § 1 punkt 29

Palume asendada § 51 lõikes 7 sõna „Kaitseväe“ sõnadega

„Kaitseministeeriumi valitsemisala valitsusasutuse“. Muudatus on

vajalik seoses eelnõuga 664 UA „Kaitseväeteenistuse seaduse

muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus“

(kuulutatud VP 29.01.2026 otsusega nr 661), millega tehti ettepanek

asendada RSVS § 301 lõigetes 2–4 ja 11–14 ning § 51 lõikes 41 sõna

„Kaitsevägi“ sõnadega „Kaitseministeeriumi valitsemisala

valitsusasutus“ vastavas käändes.

Arvestatud.

Eelnõu on muudetud vastavalt ettepanekule.

5

Eeltoodust lähtuvalt teeme ettepaneku muuta § 51 lõiget 7

järgmises sõnastuses:

„(7) Käesoleva seaduse § 301 lõikes 1 nimetatud isik, kellele soovitakse

anda lisaks riigisaladusele juurdepääsu õigusele ka Euroopa Liidu või

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õigus, peab esitama Kaitseministeeriumi valitsemisala

valitsusasutuse kaudu julgeolekukontrolli teostavale asutusele

allkirjastatud nõusoleku tema suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks

ning § 31 lõike 1 punktis 2 nimetatud ankeedi.“

5. Eelnõu § 1 punkt 30

Palume kaaluda, kas säte vajab täiendamist viisil, mis jätab välja RJVE

kontrollimiselt kaitseministri 29.11.2024 käskkirjaga nr 1-2/24/214

määratud pädeva asutuse (SIGINT Authority) juures hallatava NATO

erimärgistusega salastatud välisteabe kontrolli ja järelevalve tegemise.

Tulenevalt eeltoodust vajab üle vaatamist ja muutmist RSVKK § 116

lõige 1, § 118 lõige 1 ja § 120 lõige 1, kuna RJVE põhiregistris ei ole

põhjendatud konkreetse erimärgistustega teabe registreerimine, kui

RJVE-l ei ole pädevust selle teabe üle järelevalvet teha.

Arvestatud.

RSVS § 52 lõike 3 punktis 2 asendatakse sõnad „välisriigi luure- või

vastuluureülesannet täitva asutusega“ sõnadega „välisriigi asutuse,

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsiooniga“. Muudatuse tulemusel laieneb erisus ka

rahvusvaheliste organisatsioonidega toimuvale teabevahetusele.

6. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 342 lõige 4

Rahvusvahelise koostöö raames võib kaitseväeluure valdkonnas

ilmneda vajadus erinevate töötlussüsteemide, sh välisriigi kasutuses

olevate töötlussüsteemide, kasutamiseks ning seetõttu on vajalik, et

kaitseväeluurealase rahvusvahelise koostöö raames kasutatavatele

töötlussüsteemidele Eesti sisene akrediteerimisnõue ei rakenduks.

Kaitseväeluuret teostav Kaitseväe struktuurüksus teeb igapäevaselt

koostööd välisriikide luure ja vastuluure partnerteenistustega ning infot

vahetatakse töötlussüsteemides, mis võivad olla teiste riikide poolt

Eestile usaldatud ja kus võidakse töödelda riigisaladust eelkõige

konkreetse koostöö kontekstis. Samas peab olema võimalus Eesti

kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse poolt ehitatud

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud vastavalt ettepanekule.

Sõnastust on muudetud viisil, et akrediteerimise erand laieneb vaid

riigisaladuse edastamisele luure- või vastuluureülesannet täitvale

välisriigi asutusele. Sarnaselt on piiratud ka julgeolekuasutustele ette

nähtud erand.

Sättes nimetatud otsuse teeb Kaitseväe juhataja või tema volituse alusel

kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuurüksuse ülem.

6

süsteeme sama koostöö raames kasutada ja partnerteenistusele üle anda.

Sellistele süsteemidele ei peaks kehtima akrediteerimise nõue, kuivõrd

tuleb arvestada teadmisvajaduse põhimõttega (sama põhimõte, mis

rakendub teabele, mille osas puudub RJVE-l korraldamise funktsioon –

uus RSVS § 231 lõige 4).

Arvestada asjaolu, et riigi julgeoleku volitatud esindaja ei korralda ega

kontrolli kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse luuret ja

vastuluuret puudutava riigisaladuse ja salastatud välisteabe vahetust

(saamist ja edastamist) välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitva

asutusega, kui välislepingust ei tulene teisiti, on põhjendatud, et

Välisluureamet ei akrediteeri selleks otstarbeks kasutatavaid

töötlussüsteeme. Näiteks ei pea riigisaladuse edastamist registreerima

riigi julgeoleku volitatud esindaja juures, kui välisriigile edastatakse

muuhulgas kaitseväeluurega tegeleva Kaitseväe struktuuriüksuse

kogutud ja sünteesitud teavet (RSVS § 35 lõige 6) või nt ei kinnita

rahvusvahelisi külastustaotluseid riigi julgeoleku volitatud esindaja

RSVS § 52 lõikes 3 sätestatud juhul (RSVKK § 1222). Tulenevalt

eeltoodust ei peaks Välisluureamet akrediteerima töötlussüsteeme, mis

on ette nähtud RSVS § 7 punktides 7, 10 ja 11 teabe töötlemiseks

välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitva asutusega.

Eeltoodust lähtuvalt teeme ettepaneku RSVS § 342 lõike 4

muutmiseks või lõike 41 lisamiseks järgmises sõnastuses:

„(4) Julgeolekuasutuse töötlussüsteemi, mida kasutatakse riigisaladuse

edastamiseks välisriigi politsei- või julgeolekuasutusele või

kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse töötlussüsteemi,

mida kasutatakse kaitseväeluurealase rahvusvahelise koostöö

raames, võib kasutada julgeolekuasutuse juhi või kaitseväeluuret

teostava struktuurüksuse ülema otsuse alusel, kus määratakse

töötlussüsteemis töötlemiseks lubatud riigisaladuse tase,

töötlussüsteemi kasutamise tähtaeg ning käesolevas seaduses ja selle

7

alusel antud õigusaktides sätestatud elektroonilise teabeturbe nõuete

täitmise ja kontrollimise eest vastutavad struktuuriüksused.“

„(41) Kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse

töötlussüsteemi, mida kasutatakse kaitseväeluurealase rahvusvahelise

koostöö raames, võib kasutada kaitseväeluuret teostava

struktuuriüksuse ülema otsuse alusel, kus määratakse töötlussüsteemis

töötlemiseks lubatud riigisaladuse tase, töötlussüsteemi kasutamise

tähtaeg ning käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides

sätestatud elektroonilise teabeturbe nõuete täitmise ja kontrollimise

eest vastutavad struktuuriüksused.“

(Muutmise korral palume lõiget täiendada viisil, mis võimaldab

kaitseväeluure volitusi rakendaval Kaitseväe struktuuriüksusel

rahvusvahelise koostöö raames kaitseväeluureks kasutatavaid

töötlussüsteeme kasutada luurekeskuse ülema otsuse alusel, mis annab

võimaluse, mitte rakendada RSVS § 342 lõikes 1 sätestatud nõuet.)

Riigikohus

12.02.2026 nr 6-6/26-12

1. Eelnõuga laiendatakse KorS §§ 47-49 ja 52 sätestatud erimeetmete

rakendamise õigust ka administratiivalal. Seletuskirjas põhjendatakse,

et muudatustega luuakse parem võimalus salastatud teabe kaitseks ka

juhul, kui asutakse väljaspool tavalist asukohta, nt sõidukis.

Seletuskirja järgi ei ole mõistlik, et erinevate riigisaladuse tasemete

puhul saab töötlev üksus rakendada teabe kaitseks erinevaid meetmeid.

RSVKK sätestab väga selgelt väga erinevad nõuded turvaalale ja

administratiivalale. Seega, arvestades, et seadus ja määrus eristavad

selgelt nii erineva tasemega riigisaladust kui ka erinevate nõuetega

töötlemisalasid, jääb arusaamatuks seletuskirja lause, nagu ei oleks

põhjendatud erinevad meetmed. Arusaamatuks jääb ka välja toodud

meetmete seos sõidukis teabe töötlemise korral.

Arvestatud.

Administratiivalaga seonduv on muudatusest eemaldatud.

8

Seletuskirjas viidatakse, et RSVKK § 461 lõike 1 kohaselt tuleb

administratiivalale sisenevad isikud tuvastada, kuid et see saab toimuda

vaid KorS § 47 alusel.

KorS § 47 sätestab aga turvakontrolli, st isikut või tema riietust võib

kontrollida vaatlemise või kompimise teel või tehnilise vahendi abil.

Isikusamasuse tuvastamise meetme sätestab KorS 32. Seega jääb ka see

seletuskirja põhjendus arusaamatuks.

Eeltoodut kokku võttes on Riigikohus seisukohal, et RSVS § 20 lõigete

11-13 täiendamine soovitud viisil on põhjendamata.

Lisaks tuleb vältida eelviidatud erimeetmete lausalist kasutuselevõttu

administratiivalal olukorras, kus sellisel alal riigisaladuse töötlemist

parasjagu ei toimu. Õigus sellisel alal eeltoodud erimeetmeid kasutada

ei tohiks viia olukorrani, kus kõik asutuse administratiivalale sisenejad

allutatakse eeltoodud meetmetele sõltumata tegelikest riskidest ja

riigisaladuse töötlemise asjaoludest.

Muudatustega laiendataks administratiivalale ka RSVS § 20 lg 1-1 ls 2,

mille kohaselt „Korrakaitseseaduse §-des 47 ja 52 nimetatud meetmete

kohaldamist ei protokollita.“ Eelnõus ei ole põhjendatud, miks on

vallasasja hoiule võtmise misiganes talletamiskohustuse kaotamine

(mis hilisemat raskendab selle hilisemat kontrollitavust) põhjendatud ja

kuidas RSVS kontekst sellist erisust õigustaks.

2. RSVSis sätestatakse (§ 22 lg 21 p 1, § 23 lg 31 p 1, § 231 lg 3 p 1, 52

lg 12 p 1), et Kaitsepolitseiametil ja Välisluureametil on õigus salastatud

teabe töötlemisnõuete kontrollimisel anda töötlejale täitmiseks

kohustuslikke juhiseid. Seletuskirjas täpsemalt midagi selle kohta,

mida sellised juhised endast kujutavad, millised on nende

vaidlustamisvõimalused või järgimata jätmise tagajärjed, selgitatud ei

ole. Seejuures on RSVS § 22 lg 3 kohaselt KAPOl (ja vastavalt ka

VLA-l ja uuel loodaval riigi julgeoleku volitatud esindajal) pädevus

Arvestatud.

Eelnõus on lisatud sõnade „täitmiseks kohustuslikke“ ette sõnad

„õigusaktidest tulenevate nõuete“.

9

teha ka ettekirjutusi riigisaladuse töötlemise nõuete rikkumise

kõrvaldamiseks.

3. RSVS § 29 sätestab, et riigisaladusele on juurdepääsu õigus on ka

kriminaal-, tsiviil-, haldus- või väärteoasja kohtumenetluse osalisel,

menetlusse kaasatud isikul ning kummagi esindajal kohtu põhistatud

määruse alusel, kui juurdepääs on kriminaal-, tsiviil-, haldus- või

väärteoasja lahendamiseks vältimatult vajalik. Eelnõuga kitsendatakse

seda juurdepääsuõigust, sätestades, et juurdepääsu võib lisaks jätta

andmata ka kaitseväeluure teabele (täpsemalt kaitseväeluure poolt

Kaitseväe korralduse seaduse § 37 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõikes

2 nimetatud volituste rakendamisega teabe kogumist kajastavale

teabele, sh kogumiseks kasutatavaid meetodeid, vahendeid ja

jälgitavaid objekte käsitlevale teabele ja kaitseväeluurealast

rahvusvahelist koostööd käsitlevale teabele).

Seletuskirjas on üksnes põhjendus, et selline praktiline vajadus on

ilmnenud. Seletuskiri ei sisalda näiteid elulistest olukordadest, mil

selline vajadus on ilmnenud (sh mis liiki kohtumenetluses mis juhtudel)

ega piirangu põhiseaduspärasuse hinnangut. Muudatus on seega

sisuliselt põhjendamata ning pole võimalik hinnata selle vajalikkust.

Arvestatud.

RSVS § 29 muudatus on eelnõust välja jäetud.

4. RSVSi muudetava § 51 lõikes 7 sätestatakse, et isik peab andma

nõusoleku tema suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks ning § 31 lõike

1 punktis 2 nimetatud ankeedi. Kui selles sättes nimetatud nõusoleku

puhul peetakse silmas RSVS § 47 lg 6, viitega § 27 lõike 10 punktile 3,

kohast nõusolekut, siis selgitame järgmist.

RSVS § 27 lg 10 p 3 kohaselt peab isik andma nõusoleku, millega lubab

julgeolekukontrolli teostajal saada tema kohta teavet füüsilistelt

isikutelt ja juriidilistelt isikutelt ning nende asutustelt ja organitelt nii

juurdepääsuõiguse andmise või selle kehtivuse pikendamise

Esitatud selgitus.

Nõusoleku olemus julgeolekukontrolli menetluse raames vajab

kahtlemata ülevaatamist. Samas ei ole see käesoleva eelnõu skoobis.

Kavandatavas RSVS § 51 lõikes 7 on tehtud mõningad normitehnilised

täpsustused, kuid valdavas osas on see analoogne kehtiva § 51 lõikega

41. Muid julgeolekukontrolli menetluse raames antava nõusolekuga

seotud norme eelnõuga ei muudeta.

10

otsustamiseks kui ka juurdepääsuõiguse kehtivuse ajal. Nõusoleku

andmata jätmisel isik ei saa juurdepääsuõigust, vabastatakse § 27 lõikes

1 loetletud ametist või ta ei saa ametisse.

Sellises olukorras ei saa isikuandmete töötlemine toimuda nõusoleku

alusel. On selge, et antud juhul toimub töötlemine seaduse alusel,

mistõttu nõusoleku võtmine isikuandmete töötlemise kohta on ülearune

ja eksitav. Arvestades julgeolekukontrolli eriti invasiivset olemust, on

ka õige, et enne sellega alustamist antakse isikule selgelt sellest teada

ning võimalus sellest keelduda (koos tagajärgede teadvustamisega). Ka

andmekaitsenõuetest tulenevalt ka nõutav, et isikut teavitatakse

andmete kogumisest ja töötlemise asjaoludest, kuid selle kohta

kinnituse võtmine ei ole nõusolek andmekaitseõiguse mõttes. Seega

oleks õige seaduses sõnastada, et inimest teavitatakse

julgeolekukontrolli läbiviimise korraldusest, sh andmete kogumisest,

andmesubjekti õigustest (ja õiguste piirangutest) ning võetakse

teavitamise kohta kinnitus võimalusega keelduda julgeolekukontrolli

läbimisest.

Välisluureamet

18.02.2026 nr 7-1/26/3-2

11

10. Palun täiendada RSVS § 27 lõiget 5 punktiga 31 järgmises

sõnastuses:

„31) riigi julgeoleku volitatud esindaja, kui isiku riigisaladuse

juurdepääsuvajadus tuleneb välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni

või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni antud

ülesannetest;“.

Muudatusega seonduvalt palun RSVS § 27 lõike 5 punktis 4 asendada

tekstiosa „3“ tekstiosaga „31“.

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud vastavalt ettepanekule.

2. Palun täiendada RSVS § 31 lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui riigisaladuse juurdepääsuvajadus tuleneb välisriigi,

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsiooni antud ülesannetest, esitab füüsiline isik käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse riigi julgeoleku volitatud esindaja

kaudu.“.

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud vastavalt ettepanekule.

Justiits- ja Digiministeerium

Kooskõlastatud märkustega

02.03.2026 nr 8-2/657

Põhimõttelised märkused

1. Eelnõu asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine – eelnõu on

tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks avaliku teabe seaduse (AvTS)

§ 35 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. AvTS § 35 lg 2 p-d 1 ja 2 ei anna alust jätta

eelnõu asutusesiseseks kasutamiseks olukorras, kus see on juba

saadetud kooskõlastamisele. Võimalus jätta asutusesiseseks

Arvestatud.

12

kasutamiseks tunnistamise märge eelnõule kuni selle vastuvõtmiseni on

ette nähtud olukordadeks, mil eelnõu kooskõlastusringile ei saadeta.

Seetõttu palume märke eemaldada ning esitame kooskõlastuskirja

avalikult.

2. Eelnõu koostamise protsess – RSVS on Justiits- ja

Digiministeeriumi vastutusvaldkonda kuuluv seadus. Eelnõu

seletuskirjas on eksitav väide, justkui oleks selle seaduseelnõu

väljatöötajate seas „Justiitsministeerium“. Justiits- ja Digiministeeriumi

ei ole eelnõu väljatöötamisel osalenud.

Kooskõlastusele esitatud eelnõu sisaldab lisaks Kaitseministeeriumi

valitsemisala küsimustele (Välisluureameti ja riigi julgeoleku volitatud

esindaja pädevust ning salastatud välisteabe töötlemist puudutav) ka

selliseid põhimõttelisi sätteid, mille koostamisele oleks pidanud

eelnema kõikide RSVS valdkonna eest vastutavate asutuste vaheline

arutelu ja kokkulepped, näiteks RSVS terminid, § 11 asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabe juurdepääsupiirangu tähtaeg, § 29 lõike 2

ja § 35 muudatused. Peame vajalikuks enne eelnõu edasist menetlemist

arutada eelnõuga seotud küsimusi Justiits- ja Digiministeeriumi ning

teiste RSVS valdkonna eest vastutavate asutuste koostöös.

Arvestatud.

Viide Justiitsministeeriumile on seletuskirjast kustutatud.

Asjassepuutuvate asutuste osalusel toimus 30.03.2026 arutelu.

RSVS § 29 muudatus on eelnõust välja jäetud.

II. Sisulised märkused

3. Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse RSVSis läbivalt sõnad

„elektrooniline teabeturve“ sõnadeks „salastatud teabe küberturvalisus“

vastavas käändes. Sellega soovitakse ühtlustada terminikasutust

küberturvalisuse seadusega (KüTS). Sama muudatus tehakse ka

julgeolekuasutuste seaduses (vt eelnõu § 3). Juhime tähelepanu

asjaolule, et termin „küberturvalisus“ on defineeritud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/881 artikli 2 punktis 1 kui

„tegevused, mis on vajalikud, et kaitsta võrgu- ja infosüsteeme, nende

kasutajaid ja teisi isikuid küberohtude eest“. Seega on määruse (EL)

Arvestatud.

Seletuskirja on täiendatud.

13

2019/881 kohase küberturvalisuse termini ja eelnõuga RSVSis tehtava

muudatuse puhul erinevus selles, mida soovitakse kaitsta. Kui esimese

puhul on kaitseobjektiks võrgu- ja infosüsteemid, siis teise puhul on

salastatud teave ehk riigisaladus või salastatud välisteave.

Määruse (EL) 2019/881 definitsioonist lähtuvalt soovitame hinnata, kas

ja kuivõrd on eelnõuga tehtavas muudatustes tegemist sama

„küberturvalisuse“ termini definitsiooniga. Seda eriti, kui arvestada ka

eelnõu § 1 punkte 1 ja 5 ning selle tulemusena tekkiva „salastatud teabe

küberturvalisuse“ termini selgitust. Palume selles osas seletuskirja

täiendada. Selle hinnangu tulemuste põhjal tuleb ka eelnõule lisatud

määruse kavand üle vaadata.

4. Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse RSVSi terminiga „salastatud

teave“, milleks on riigisaladus või salastatud välisteave. Samas on

eelnõus sätteid, milles on koos kasutatud mõlemat terminit

„riigisaladus“ ja „salastatud välisteave“, mitte katusterminit „salastatud

teave“, näiteks eelnõu § 1 punktid 3 ja 4. Samuti on RSVSis sätteid,

mida ei muudeta, kuid mille puhul võiks kasutada katusterminit

„salastatud teave“, näiteks RSVS § 3 punktid 5 ja 14.

Leiame, et eelnõus kavandatu puhul (§ 23 lg 2 ja § 10 p 10) saab

kasutada senist lahendust ilma seadust (ja seetõttu ka määrust)

muutmata. Mõnes RSVS üksikus sättes uue katustermini sissetoomine

ei loo süsteemset vaadet (vt nt RSVS § 10 p 2 vs uus p 10, st ühes ja

samas paragrahvis oleks sel juhul kasutusel erinev lähenemine) ja oleks

pigem juhuslik.

Seetõttu arvame, et seadust ei ole vaja terminiga täiendada. Juhul kui

see on siiski vajalik, teeme ettepaneku hinnata, kuivõrd on võimalik

eelnõus ja RSVSis ühtlustada terminikasutust ning lisada eelnõusse

asjakohaste sätete muudatused.

Arvestatud osaliselt.

Eelnõu § 1 punktis 4 on asendatud sõnad „riigisaladus või salastatud

välisteave“ sõnadega „salastatud teave“.

Termin „salastatud teave“ võeti RSVS-is kasutusele 2023. a tehtud

muudatustega. Kuna termin on juba RSVS-is kasutusel, on otstarbekas

termini definitsioon RSVKK-st RSVS-i tõsta. See võimaldab terminit

„salastatud teave“ kasutada ka teistes RSVS-i alusel antavates

määrustes ilma seda seal eraldi defineerimata.

Samas käesoleva eelnõu skoobis ei ole RSVS-i terminikasutuse

ühtlustamine. Seetõttu on soov keskenduda eelnõuga muudetavatele

sätetele ja sealt vajadusel ebaühtlus kaotada.

Terminikasutus on RSVS-is ebaühtlane ka muus osas ja seda käesoleva

eelnõuga muuta ei ole otstarbekas. Näiteks on kasutusel „riigi

ametiasutus, valitsusasutuse hallatav riigiasutus, Eesti Pank, Kaitseliit“

(§ 3 p 12), „asutus, põhiseaduslik institutsioon, Kaitseliit“ (§ 3 p 15),

„riigiasutus, Eesti Pank, Kaitseliit“ (§ 27 lg 2) ja „asutus, põhiseaduslik

institutsioon, avalik-õiguslik juriidiline isik“ (§ 35 lg 1 p 1). Võimalik,

14

et osadel näitena toodud juhtudest on erinev sõnastus põhjendatud, aga

valdavalt on tegemist ebaühtlase terminikasutusega.

5. Eelnõu § 1 punktiga 5 asendatakse RSVS § 3 punktis 10 sõna

„salajasus“ sõnaga „konfidentsiaalsus“. Soovitame hinnata, kas või

kuivõrd võib selle muudatuse tulemusena tekkida segadus riigisaladuse

taseme „konfidentsiaalne tase“ sõnastuse ja keelekasutusega.

Esitatud selgitus.

Sõnad „konfidentsiaalne“ ja „konfidentsiaalsus“ võivad teoreetiliselt

rakendajatel segamini minna, kuid tõenäoliselt ei aeta neid segamini

sagedamini kui praegu kasutusel olevaid sõnu „salajasus“ ja „salajane“.

6. Eelnõu § 1 punkt 10 – punktiga muudetakse märkimisväärselt

asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe juurdepääsupiirangu

tähtaja määramise põhimõtteid võrreldes kehtiva seadusega. Juhime

tähelepanu, et samalaadset küsimust arutati ka 2023. a jõustunud RSVS

muudatuste väljatöötamisel, kuid säte jäeti seadusest välja.

Lahendusena kaaluti § 11 täiendamist lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud alusel asutusesiseseks

kasutamiseks tunnistatud teabele määratakse juurdepääsupiirang kuni

viieks aastaks kui seadusest või eraõigusliku isiku, välisriigi või

rahvusvahelise organisatsiooniga sõlmitud lepingust ei tulene teisiti.

Kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juurdepääsupiirangu

kehtestamise põhjus püsib, võib asutuse juht tähtaega kuni viie aasta

võrra korduvalt pikendada, kuid mitte üle samadele tunnustele vastava

riigisaladuse salastamise tähtaja.“

RSVS ja AvTS omavahelise parema kooskõla loomise vajadus on tõesti

olemas, kuid käesolevas eelnõus pakutud kujul säte RSVSi meie

hinnangul ei sobi. Säte looks võimaluse määrata kohe algselt

riigisaladuse tähtajaga samaväärse asutusesisese kasutamise

juurdepääsupiirangu tähtaja ning seda saaks omakorda 5 aasta võrra

pikendada. Sealhulgas jääb õigusselguse vaates arusaamatuks, kas

pikendada saaks ka korduvalt ning mida katab nõue „maksimaalselt 75-

aastaks“.

Esitatud selgitus.

Nõustume, et eelnõu säte muudab teabele juurdepääsupiirangu tähtaja

määramise põhimõtteid, kuid teatud juhtudel on sellised muudatused

vajalikud. JDM on seda küsimust põhjalikult analüüsinud (Justiits- ja

Digiministeerium 2024. Avaliku teabe seadus: võimalikud kitsaskohad

ja lahendused) ja jõudnud järeldusele, et teistes riikides on piirangu

üldnormid pikemad kui kümme aastat ning AvTS-i absoluutne

kümneaastane tähtaeg vajab tervikuna ülevaatamist.

Eelnõus kavandatud regulatsioon võimaldab viieaastast tähtaega

korduvalt pikendada, kuid mitte kauem kui 75 aastaks. Nõustume, et

sõnad „viie aasta võrra“ tekitavad koosmõjus sõnadega „mitte rohkem

kui 75 aastat“ ebaselguse juurdepääsupiirangu maksimaalse tähtaja

osas. Oleme selle murekoha leevendamiseks asendanud eelnõus sõna

„võrra“ sõnaga „kaupa“ analoogselt RSVS § 14 lõikes 1 sätestatuga.

Palume arvestada, et juurdepääsupiirangu tähtaja pikendamise

reguleerimisel on eesmärgipärane lähtuda juurdepääsupiirangu põhjuse

olemasolust. Õigusruum võiks välistada olukorra, kus kaitstav huvi

säilib, kuid juurdepääsupiirangu tähtaeg on möödunud ja seetõttu tuleb

teave avaldada. Seetõttu leiame, et sarnaselt riigisaladuse

15

salastamistähtajaga võiks regulatsioon võimaldada

juurdepääsupiirangu tähtaega pikendada. Näiteks, kui RSVS § 9 p 3

tunnustele vastav AK teave oleks tulevase regulatsiooni alusel 20

aastase juurdepääsupiiranguga, siis tuleks arvestada võimalusega, et

juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus võib 20 aasta möödumisel

püsida.

Oleme valmis kaaluma ka teie kooskõlastuskirjas toodud lahendust,

kuid võrreldes eelnõus pakutuga on see paratamatult asjassepuutuvate

asutuste töökoormust tõstev lahendus ega arvesta pikendamise

võimalusega kauemaks kui on samadele tunnustele vastav riigisaladuse

salastamise tähtaeg (mille pikendamine on võimalik).

7. Eelnõu § 1 punkt 20 – selleks, et muuta, millisele teabele ja kellele

saab või ei saa juurdepääsu anda uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu

määruse alusel, peab eelnema kõiki puudutatud osapooli kaasav arutelu,

et tagada sätte põhjendatus ja kooskõla teiste seadustega.

Kuna tegemist on lihtseaduse sättega, millel on väga tugev seos

erinevate menetlusseadustikega, palume selguse huvides seletuskirjas

välja tuua, mis alustel on RSVS § 29 lg 2 alusel tehtud otsuseid võimalik

vaidlustada.

Lisaks palume kaaluda RSVS § 29 lg 3 täiendamist selliselt, et ka

väärteomenetlustes oleks kaitseõiguse teostamiseks võimalik

(menetleja loal) tutvuda riigisaladusega, kuna kehtiv õigus näeb ka

mõnede väärtegude eest ette suured karistused.

Arvestatud.

RSVS § 29 muudatus on eelnõust välja jäetud.

8. Eelnõu § 1 punkti 24 puhul juhime tähelepanu, et kui kavandatud

sätte eesmärgiks on luua täiendav juurdepääsupiirangu alus, siis tuleb

sättes ette näha ka huvi, mille kaitseks teave asutusesiseseks

kasutamiseks tunnistatakse. Praegu on ette nähtud üksnes teise punkti

puhul, et teabe võib asutusesiseseks teabeks tunnistada Eesti Vabariigi

huvides. Sellise sõnastuse põhjal ei ole selge, millist huvi täpselt

Arvestatud.

Sättest on kustutatud viited asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud

teabele.

16

kaitstakse ja miks AvTSis toodud alustest ei piisa. Huvi välja toomine

on oluline just seetõttu, et hiljem saaks võimaliku teabenõude korral

kaaluda, kas kaitstav huvi kaalub üles avaliku huvi ning kas teave tuleb

teabenõude alusel väljastada või mitte. Samuti tuleb täiendava

juurdepääsupiirangu aluse puhul seletuskirjas välja tuua, millise Tromsø

konventsioonis sätestatud kaitstava huviga see huvi kattub. Samuti

palume täpsustada seletuskirjas, kas sellisele teabele kohalduvad

AvTSist tulenevad AK-tähtajad või RSVSst tulenevad AK-tähtajad.

9. Eelnõu § 1 punkt 25 – AvTS on üldseadus, mis kohaldub osas, milles

eriseadusega ei ole erandeid ette nähtud, mistõttu eriseaduses tagasi

üldseadusele ei viidata. Palume kavandatud sätte eelnõust välja jätta.

Arvestatud.

Sätet on muudetud viisil, et see annab juhise vaid salastatud välisteabe

osas.

10. Eelnõu § 1 punktide 10 ja 25 puhul tuleb seletuskirja täiendada

analüüsiga selle muudatuse kooskõlast ametlikele dokumentidele

juurdepääsu Euroopa Nõukogu konventsiooniga.

Arvestatud.

Punkti 10 selgitust on seletuskirjas täiendatud. Punkti 25 osas ei tohiks

see pärast sõnastuse muutmist enam vajalik olla.

III. Muud märkused

11. Eelnõu edastamine arvamuse avaldamiseks Andmekaitse

Inspektsioonile – palume eelnõu edastada arvamuse avaldamiseks ka

Andmekaitse Inspektsioonile.

Arvestatud.

Eelnõu saadetud arvamuse avaldamiseks Andmekaitse

Inspektsioonile.

Andmekaitse Inspektsioonil ettepanekuid ei olnud.

12. Palume arvestada käesoleva kirja lisas esitatud eelnõu ja seletuskirja

failis tehtud märkustega.

Arvestatud.

Märkustega on arvestatud või esitatud selgitus.

Välisministeerium

04.03.2026 nr 15.1-3/591-1

17

1. Eelnõu § 1 punkt 7 – kuna riigi julgeoleku volitatud esindaja ülesanne

on sertifikaatide väljastamine, siis teeme ettepaneku muuta ka

riigisaladuse juurdepääsuloa taotlemise vormi, lisades sellele

võimaluse märkida salastatud välisteabe sertifikaatide vajaduse, et

oleks võimalik väljastada vastavad sertifikaadid koos loaga. See

võimaldaks vähendada bürokraatiat, sest sertifikaati ei pea eraldi

taotlema. Ka testide arvu saaks vähendada, kui sertifikaadi taotlemisel

tuleks läbida veidi pikem ettevalmistus ning test sisaldaks välisteabe

töötlemisega seotud lisaküsimusi. Märgime, et juba praegu sisaldab

Kaitsepolitseiameti loataotluse keskkond küsimust, kas lisaks loale on

vajalik ka sertifikaatide olemasolu.

Võetud teadmiseks.

See mõte väärib kaalumist, kuid vajab põhjalikumat analüüsi.

2. Eelnõu § 1 punkt 16 – muudetava RSVS § 23 lg 2 p 2 osas palume

täpsustada, kas küberturvalisuse nõuetele vastavust ainult korraldatakse

või ka kontrollitakse.

Esitatud selgitus.

Konkreetne säte puudutab töötlussüsteemides kasutatavate

turbelahenduste nõuetele vastavuse hindamist enne nende

kasutuselevõtmise lubamist. Töötlussüsteemis kasutatavate lahenduste

kontroll toimub RSVS § 23 lg 2 p 1 alusel ehk akrediteerimise raames.

3. Eelnõu § 1 punkt 19 – RSVS-i täiendatakse uue §-ga 231, mis

reguleerib RJVE ülesandeid ja pädevust riigisaladuse kaitse

korraldamisel ja kontrollimisel. Välissuhtlemisseaduse § 9 lõike 7

punkti 2 kohaselt kuulub Välisministeeriumi pädevusse Eesti Vabariigi

diplomaatilise posti saatmise korraldamine, mistõttu palume selgitust,

millise rahvusvahelise kauba vedamist korraldab ja kontrollib RJVE

eelnõu § 231 lõike 2 punkti 3 kohaselt. Palume punkt viia kooskõlla

välissuhtlemisseadusega.

Sama paragrahvi lõike 6 alusel on RJVE-l õigus määrata sunniraha

asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Palume

Esitatud selgitus.

RJVE kontrollib salastatud teabekandjate rahvusvahelist vedamist

kaubana, kui salastatud teabekandjat ei ole selle suuruse, kuju,

paigutuse, kaalu, sisu olemuse või suure koguse tõttu võimalik vedada

tavapärasel viisil ja seda on vaja vedada transporditeenust pakkuva

teenusepakkuja kaudu. Vastuolu välissuhtlemisseadusega ei tohiks

esineda.

Sunnivahendi rakendamise võimalus peab olema sätestatud, sest

riigisaladust ei töötle ainult riigiasutused, vaid ka sellised isikud, kelle

suhtes saab sunnivahendit kohaldada.

18

selgitada, kuidas seda meedet teostatakse, kui nimetatud seaduse § 5 lg

1 ütleb, et sunnivahendit ei rakendata riigiasutuse suhtes.

Eelnõu § 1 punktiga 19 täiendatakse RSVS-i uue §-ga 231, mis

reguleerib RJVE ülesandeid ja pädevust riigisaladuse kaitse

korraldamisel ja kontrollimisel, ning eelnõu § 1 punktis 31 esitatud

täiendusega luuakse olukord, kus konkreetsed ülesanded pädevuse

teostamiseks ja ülesannetega seotud tegevused on esitatud

eraldiseisvate sätetena. Nimetatud sätted dubleerivad teineteist. Palume

koondada sätted ühte paragrahvi, kuna eraldi võivad need tekitada

selgusetust normi rakendajates.

RSVS §-d 231 ja 52 tõepoolest mõnevõrra dubleerivad üksteist, aga

RSVS § 231 reguleerib RJVE pädevust riigisaladuse kaitse

korraldamisel ja kontrollimisel ning § 52 reguleerib RJVE pädevust

salastatud välisteabe kaitse korraldamisel ja kontrollimisel. Nende

regulatsioonide kokku liitmine ei lisa selgust, vaid pigem vähendab

seda.

4. Eelnõu § 1 punkt 29 – muudetava § 51 lõikes 2 palume lähtuda

üldpõhimõttest, et kõikidele isikutele, kaasa arvatud Vabariigi President,

tutvustatakse salastatud välisteabe kaitse nõudeid. NATO

personalijulgeoleku direktiivi AC/35-D/2000-REV8 punkti 6 kohaselt

(PSC andmine kõrgematele riigiametnikele) peab tutvustama ka

riigipeadele (sh Vabariigi President) nende julgeolekukohustusi. Samuti

palume selgitada, kas ja millistel alustel võib RJVE võtta vastu otsuse

juurdepääsuõiguse andmisest keelduda.

Arvestatud.

Eelnõu on muudetud vastavalt ettepanekule.

5. Eelnõu §-d 2 ja 4–8 – palume hinnata, kas teiste seaduste muutmine

on otstarbekas, kui valdkonna üldseadus on RSVS. Teeme ettepaneku

teiste seaduste muutmise asemel koondada eelnõu nende paragrahvide

sisu RSVS-is ühte sättesse, et valdkonna seadused ei kordaks RSVS-is

sätestatut.

Esitatud selgitus.

Osade isikute puhul on peetud vajalikuks sätestada riigisaladusele ja

salastatud välisteabele juurdepääsu reguleerivad sätted mujal kui

RSVS-is. Selle põhimõtte muutmine eeldaks põhjalikumat analüüsi,

mis ei ole käesoleva eelnõu skoobis.

Rakendusakti Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta

määruse nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“

muutmise kavandi osas esitame järgnevad märkused:

Esitatud selgitus.

Rakendusakti osas esitatud ettepanekuid käsitletakse RSVKK eelnõu

menetluse raames.

19

1. Kuna rakendusakti kavandil puudub seletuskiri, mis peaks andma

ülevaate määruse vastuvõtmisega kaasnevatest mõjudest, siis on ilma

selleta keeruline hinnata muudatuste vajadust.

Esitatud selgitus.

Rakendusakti osas esitatud ettepanekuid käsitletakse RSVKK eelnõu

menetluse raames.

2. Punkt 11 – RSVKK § 8 lõike 2 punktid 8–10 loovad võimaluse

salastada lõike 3 punktides määratud tehnilist teavet paindlikumalt (s.o

madalamal) tasemel, kui seda on töötlussüsteemis töödeldava teabe tase

ning vastava juhendi on edastanud Välisluureamet töötlevatele

üksustele (VLA reg 09.10.2024 nr 6-3/68). Lisades lõikele 3 punkti 51

ning §-le 8 lõike 33 tekib vastuolu, sest Välisluureamet võib kehtestada

süsteemis kasutatava krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimusi

käsitlevale teabele salastatuse taseme ja tähtaja, kuigi töötleval üksusel

on kaalutlusõigus töötlussüsteemis kasutatava krüptomaterjali ja selle

kasutamise tingimusi käsitlevat teavet madalamal tasemel salastada.

Esitatud selgitus.

Rakendusakti osas esitatud ettepanekuid käsitletakse RSVKK eelnõu

menetluse raames.

3. Punkt 13 – § 8 täiendatakse lõikega 10. Määruse kavand loob uued

salastatuse alused, mille puhul pole selge, kuidas tekib nende

avalikustumisest oht riigi julgeolekule. Nt lõike 10 punkt 2 – kui muud

salastatud teabe hävitusaktid pole salastatud teave, siis nüüd ilmneb, et

salastatud teabekandjate hävitamise akt loob hoopis salastatud teavet

juurde. Samuti puudub vajadus lõike 10 punktis 3 nimetatud teavet

salastada, kuna krüptokonto ehk sisuliselt krüptoregistri loomise fakt

ilmneb juba sellest, et asutus on töötlevaks üksuseks. Hindame, et

võrguühenduse ja krüptosüsteemiga töötlussüsteemid on peamine

elektroonilise töötlemise viis ning puudub vajadus salastada asjaolusid,

et töötlev üksus peab arvet krüptomaterjalide üle krüptokonto all.

Esitatud selgitus.

Rakendusakti osas esitatud ettepanekuid käsitletakse RSVKK eelnõu

menetluse raames.

20

4. Punkt 15 – kuna määruse eelnõu kavandil puudub seletuskiri, jääb §

24 lõike 2 täiendamise vajadus selgusetuks. Teeme ettepaneku

reguleerida turvaalade ristkasutamine, kus üks asutus kasutab teise

asutuse turvaala, selgelt määruse ühes jaotises.

Esitatud selgitus.

Rakendusakti osas esitatud ettepanekuid käsitletakse RSVKK eelnõu

menetluse raames.

5. Punkt 17 – praeguse praktika kohaselt jääb § 471 p 1 kohaselt

intsidentide käsitlemise ajal igal korral määramata, kas seni salastamata

kõvakettad on vajalik arvele võtta salastatud teabekandkandjana. St kui

toimub rikkumine, mille korral AK arvutivõrku (sh pilvteenusesse)

saabub vääralt töödeldud salastatud teave, siis pole otstarbekas arvele

võtta kõiki e-posti teenuse serverite kõvakettaid ning tihtipeale nt

avaliku pilvteenuse puhul pole see ka võimalik. Punktis 1 peaks arvele

võtmist nõudma üksnes Kaitsepolitseiameti ja/või Välisluureameti

ettekirjutusel.

Esitatud selgitus.

Rakendusakti osas esitatud ettepanekuid käsitletakse RSVKK eelnõu

menetluse raames.

6. Punkt 18

6.1. Teeme ettepaneku täiendada § 1011 lõiget 1 teise lausega

järgmises sõnastuses: „Teenusepakkuja kaudu korraldatud salastatud

teabekandjate vedamist käsitletakse salastatud teabekandjate

vedamisena kaubana.“. Täiendus on vajalik, et määruses oleks selgelt

eristatavad salastatud teabekandja vedamine kulleriga ja salastatud

teabekandja vedamine kaubana kui kaks erinevat salastatud teabekandja

töötlemise vormi, millele rakenduvad erinevad töötlemise nõuded.

6.2. Teeme ettepaneku § 1011 lõike 3 sõnastust ühtlustada §-i 114

sõnastusega:

„(3) Salastatud teabekandja kaubana vedamisel kohaldatakse käesoleva

jao 1.–4. jaotise sätteid, arvestades käesolevas jaos sätestatut.“.

6.3. Paragrahvi 1011 lõige 4 on ebavajalik, sest salastatud välisteabe

töötlemise õiguslik alus ja nõuded on juba sätestatud §-s 114.

Esitatud selgitus.

Rakendusakti osas esitatud ettepanekuid käsitletakse RSVKK eelnõu

menetluse raames.

21

6.4. Teeme ettepaneku asendada eelnõu § 1012 lõige 2 järgmise

sättega:

„(2) Salastatud teabekandja kaubana vedamiseks pakendamisel

järgitakse võimalusel §-s 88 sätestatud nõudeid. Salastatud teabekandja

peab olema pakendatud viisil, mis kaitseb sellel sisalduvat teavet

avalikuks tuleku ning juurdepääsuõiguseta ja teadmisvajaduseta isiku

juurdepääsu eest ning võimaldab tagantjärele tuvastada pakendi

avamise.“.

6.5. Paragrahv 1013 lg 1 sätestab, et vähemalt üks kaupa saatvatest

isikutest peab olema kuller. Paragrahvi 2 punktis 7 on kuller defineeritud

kui salastatud teabekandjat vedav isik. Paragrahvi 90 lg 3 sätestab, et

kuller on kohustatud hoidma salastatud teabekandjat kuni üleandmiseni

kogu aeg enda otseses valduses. Paragrahvi 1013 lõike 1 muudatusest

tulenevalt teeme ettepaneku muuta ka § 90 lõiget 3 ja sõnastada see

järgnevalt:

„(3) Kuller hoiab salastatud teabekandjat kuni üleandmiseni kogu aeg

enda otseses valduses, välja arvatud juhul, kui teabekandjat veetakse

kaubana.“.

Muudatus on vajalik, sest üldjuhul on kuller kohustatud salastatud

teabekandja vedamisel hoidma seda pidavalt enda valduses. Salastatud

teabekandja vedamisel kaubana on lubatud teatud erisused, st sõltuvalt

sõiduki ja transpordi laadist ei ole kulleril võimalik salastatud

teabekandjat igal hetkel enda valduses hoida/selle juures viibida.

6.6. Palume eelnõu seletuskirjas selgitada, kuidas rakendatakse §

1013 lõike 1 teist lauset: „Maanteetranspordi puhul võivad seda

ülesannet täita vastava juurdepääsuõigusega autojuhid.“

6.7. Teeme ettepaneku täiendada § 1013 lõike 5 esimest lauset pärast

sõnu „vedamise ajal“ sõnaga „peatudes“. Täiendus on vajalik, sest lõige

käsitleb nõudeid, mida tuleb täita olukordades, mil salastatud

22

teabekandja kaubana vedamise ajal tehakse peatus. „Peatumise“ sõna

puudumine on segadust tekitav, sest vedamise ajal hoiustamise nõuded

on eelnõus juba esitatud § 1012 lõikes 1. Vedamise vältel liigub

salastatud teabekandja avaliku ruumi kaudu ehk seda ei hoiustata

„kinnis- või vallasasjal, kus on riigisiseste õigusaktide kohaselt lubatud

vastaval tasemel salastatud teavet töödelda“. Selline nõue saab kehtida

ainult peatuste ajal, kui kauba vedamiseks ei kehtestata näiteks liikuvaid

turvaalasid (laeva lastiruum, vagun, konteiner). Viimasel juhul peaks

selle eelnõus selgelt välja tooma. Reeglina on näiteks rongi vagun jms

avalik ruum. Terminit „peatus“ on kasutatud lõikes 4. Lõiked 4 ja 5 on

praegu vastuolulised. Esimene neist nõuab, et peatuse ajal „jääb

salastatud teabekandja vähemalt ühe vedu saatva isiku valve alla“ ja

teine, et „salastatud teabekandja peab olema asjakohasel tasemel

salastatud teabele juurdepääsu õigust omavate saatvate isikute pideva

valve all“. Ehk ühel juhul öeldakse, et peatuste ajal peab kauba juures

olema üks isik, kuid teisel juhul, et selle suures peavad olema kõik

saatvad isikud. Kui lõikes 5 mõeldakse üksnes vedamise aega, siis on

tarvilik sätete sõnastust muuta selliselt, et ei tekiks segadust.

6.8. Palume § 1013 lõikes 6 täpsustada, milliseid isikuid ja millisel

eesmärgil on lubatud kasutada veo saatmisel.

6.9. Teeme ettepaneku täiendada § 1014 nõudega, et salastatud teabe

vedamisel kaubana peab üks kaupa vedavatest isikutest omama

vähemalt kaubale vastava tasemega juurdepääsuluba. Näide: NATO

direktiivi punkt 118 (b) näeb ette: „the commercial carrier shall deploy

personnel that have been granted a PSC at a minimum level to the

material being transported;“.

6.10. Teeme ettepaneku sõnastada § 1014 lg 6 järgmiselt: „Käesoleva

paragrahvi lõikes 5 ja § 1013 lõikes 5 esitatud nõuet ei kohaldata

õhutranspordi puhul, kui salastatud teabekandjat tuleb vedamise ajal

23

hoiustada teenusepakkuja pinnal ja teenusepakkuja vastab § 1014

lõigetes 1–3 esitatud tingimustele ning kui vedu korraldatakse

otselennuga läbi §-s 1015 nimetatud riikide õhuruumi. Sellisel juhul

kooskõlastab töötlemisõiguse puudumise riigi julgeoleku volitatud

esindaja.“

6.11. Palume selgitada, miks on § 1015 lõikes 7 kehtestatud

meretranspordil laeva meeskonnale ja kaptenile kodakondsuse nõue,

kuid sellist nõuet ei ole kehtestatud teiste transpordiliikide puhul.

Määrus vajab täiendamist kulleritele esitatavate nõuete osas kõigi

transpordiliikide puhul, kui teabekandjat veetakse välismaale, välismaal

või välismaalt.

6.12. Palume täpsustada § 1015 lg 8 sõnastust, asendades väljendid

„kes peaksid“ ja „Pärast avamist palutakse“ konkreetse tegevuse

sooritajaga, sest määrus peab andma selge suunise.

6.13. Teeme ettepaneku salastada § 1016 lg 1 kirjeldatud

transpordiplaan vähemalt piiratud tasemel.

6.14. Lisaks märgime, et RSVKK §-d 100–101 on sõnastatud väga

sarnaselt ja nende erisused võivad jääda rakendajatele arusaamatuks.

Teeme ettepaneku tunnistada § 101 kehtetuks ja sõnastada § 100

järgmiselt:

,,(1) Välismaale ja välismaalt veetakse konfidentsiaalsel ja kõrgemal

tasemel salastatud teabekandja diplomaatilise või sõjalise kulleriga,

kellel on asjakohasel tasemel salastatud teabele juurdepääsuõigus.

Lisaks peab kulleril olema diplomaatilise kulleri tunnistus ja

piiriületusluba, mille on väljastanud Välisministeerium, või kulleri

tunnistus ja diplomaatiline pass.

(2) Välismaal veetakse konfidentsiaalsel ja kõrgemal tasemel salastatud

teabekandja kulleriga, kellel on asjakohasel tasemel salastatud teabele

juurdepääsuõigus. Lisaks peab kulleril olema diplomaatiline

24

puutumatus. Diplomaatilist puutumatust tõendavad dokumendid peavad

olema kulleri valduses terve vedamise perioodi vältel.

(3) Vastavalt Kaitsepolitseiamet, Kaitsevägi, riigi julgeoleku volitatud

esindaja või Välisluureamet võib anda kirjaliku loa lõikes 1 ja 2

nimetatud teabekandjate vedamiseks diplomaatilise või sõjalise

kullerita või diplomaatilise puutumatuseta kulleril juhul, kui kulleri

kasutamine tooks kaasa ebasoovitava viivituse või kui teistsuguse

vedamise vajadus on tingitud objektiivsest olukorrast.

(4) Kui salastatud teabekandjat soovib diplomaatilise või sõjalise

kullerita või diplomaatilise puutumatuseta kulleriga vedada

julgeolekuasutus, annab vedamiseks kirjaliku loa selle

julgeolekuasutuse juht või tema volitatud isik.

(5) Lõikes 3 nimetatud loas esitatakse nõuded, mida peab saadetise

vedamisel täitma, eelkõige teekonna ja vedamiseks kasutatavate

transpordivahendite kohta.

(6) Rahvusvahelise sõjalise operatsiooni piirkonnas võib salastatud

teabekandjat vedada ka sõjalise kulleriga. Nõuded sõjalisele kullerile

sätestatakse Kaitseväe salastatud teabe kaitse juhendis.“.

7. Punkt 24 – teeme ettepaneku, et RSVKK-s määratletaks kõik EL

eeskirjades loetletud asutused, vastavalt nõukogu 23. septembri 2013

otsusele 2013/488/EL, ELi salastatud teabe kaitseks vajalike

julgeolekueeskirjade kohta.

Esitatud selgitus.

Rakendusakti osas esitatud ettepanekuid käsitletakse RSVKK eelnõu

menetluse raames.

8. Punkt 35 – bürokraatia vähendamise eesmärgil teeme ettepaneku viia

töötlemissertifikaadi taotlemine kokku riigisaladuse töötlemisloa

taotlemisega ja muuta riigisaladuse töötlemisloa taotlemise vormi,

lisades sinna võimaluse märkida töötlemissertifikaadi vajadus.

Esitatud selgitus.

Rakendusakti osas esitatud ettepanekuid käsitletakse RSVKK eelnõu

menetluse raames.

9. Teeme ettepaneku tunnistada kehtetuks RSVKK § 75 lõike 3 punkt 4.

Välisesindustes vahetuvad seifikasutajad vastavalt rotatsioonile iga

Esitatud selgitus.

25

kolme kuni viie aasta tagant ja tihti vahetub vähemalt üks seifi kasutaja

lühema aja jooksul, mistõttu muudetakse seifi lukukoode keskmiselt iga

kahe aasta tagant. Liialt sage seifikoodide vahetus tekitab olukorra, kus

vähese kasutusega seifide koode unustatakse sagedamini ning seetõttu

pole vajalikel hetkedel seifile juurdepääs tagatud, mistõttu kannatab

hoopis turvaline hoiustamine, sest välisesindus ei saa muuta seifi koodi

ilma teises ajavööndis oleva peamaja abita. Teeme ettepaneku, et

koodide perioodilise vahetamise sagedus oleks määratud salastatud

teabe kaitse juhendis ning põhineks töötleva üksuse riskihinnangul.

Rakendusakti osas esitatud ettepanekuid käsitletakse RSVKK eelnõu

menetluse raames.

10. Teeme ettepaneku muuta § 72 lõiget 4, sest teadmisvajaduse põhiselt

seifi füüsilisteks sektsioonideks jagamise asemel võiks kasutada ka

(turva)ümbrikuid, mille puhul on avamine tuvastatav. Seifide plekist

sektsiooniuksed ei ole murdmiskindlad.

Esitatud selgitus.

Rakendusakti osas esitatud ettepanekuid käsitletakse RSVKK eelnõu

menetluse raames.

Siseministeerium

05.03.2026 nr 1-7/25-3

1. Eelnõu § 1 p 3. Defineeritakse termin „töötlemisõigus“. Eelnõus

kasutatud definitsioonikohaselt saab töötlemisõigus olla üksnes A-

kategooria töötlemisluba omaval isikul. Märgime, et ka B-kategooria

töötlemisluba omaval isikul on õigus töödelda riigisaladust, kuid mitte

enda valduses oleval kinnis- või vallasasjal (§ 40 lg 2 p 2). Vajadusel

peab olema võimalik mõlema kategooria töötlemisloa omanikult

töötlemisõigus ära võtta (§ 44 lg 1 p 3).

Teeme ettepaneku sõnastada RSVS § 3 punkt 71 järgmiselt:

„71) töötlemisõigus – töötleva üksuse õigus töödelda riigisaladust või

salastatud välisteavet töötlemisloa alusel;“.

Mittearvestatud.

Töötlemisõiguse all mõeldakse siiski õigust töödelda salastatud teavet

enda valduses oleval kinnis- või vallasasjal. Täpsustusena on lisatud, et

see toimub A-kategooria töötlemisloa või töötlemissertifikaadi alusel.

Väljaspool enda valduses olevat kinnis- või vallasasja on lubatud

salastatud teavet töödelda igal juriidilisel isikul, kui selle töötajatel on

olemas vastavad juurdepääsuõigused. B-kategooria töötlemisluba ei

anna seega täiendavat õigust salastatud teavet töödelda, vaid sellega

saab kinnitada, et juriidiline isik on läbinud julgeolekukontrolli.

26

2. Juurdepääsuõigust omav füüsiline isik on kohustatud teatama

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selle töötleva üksuse,

kellega teenistus- või muust lepingulisest suhtest tulenevalt on isikul

juurdepääsuõigus, riigisaladuse kaitset korraldavale isikule töö- või

teenistusülesande välisest kavandatavast viibimisest välisriigis, mille

kohta kehtib teatamiskohustus, hiljemalt viis tööpäeva enne

kavandatava välisreisi algust (RSVS § 19 lg 2). Tööandja kaudu jõuab

see teave julgeolekukontrolli teostava asutuseni. Kui isiku tööandja on

välisriigi juriidiline isik, rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioon, siis üldjuhul

tööandjat ei teavitata või see teave ei jõua Kaitsepolitseiametisse.

Seetõttu peab juurdepääsuõigust omaval füüsilisel isikul olema

kohustus teatada nn riskiriigis viibimisest otse enda suhtes

julgeolekukontrolli teostamiseks pädevat asutust.

RSVS § 32 lg 4 sätestab, et kui isiku puhul ilmneb § 32 lg 1 või 2

nimetatud asjaolu, on isikuga teenistus- või lepingulises suhtes olev

töötlev üksus kohustatud sellest viivitamata teatama isiku suhtes

julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale asutusele. Ka see teave ei

jõua kuigi operatiivselt Kaitsepolitseiametisse. Samas ei ole asjakohane

panna isikule kohustust teatada iga keeldumisaluse esinemisest.

Erandiks on süüteomenetlusega seotud teave.

Teeme ettepaneku täiendada RSVS § 19 lõikega 21 järgmises

sõnastuses:

„(21) Isik, kelle juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust

lepingulisest suhtest välisriigi juriidilise isiku, rahvusvahelise

organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud vastavalt ettepanekule.

Välisriigi juriidilise isiku asemel on kasutatud välisriigi töötlevat

üksust.

27

institutsiooniga, kohustub teatama käesoleva seaduse § 19 lõikes 2

sätestatud viisil töö- või teenistusülesande välisest kavandatavast

viibimisest välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus, enda suhtes

julgeolekukontrolli teostamiseks pädevat asutust.

Nimetatud isik on lisaks kohustatud teatama enda suhtes

julgeolekukontrolli teostamiseks pädevat asutust kui tema suhtes esineb

käesoleva seaduse § 32 lõike 1 punktis 8 või § 32 lõike 2 punktides 3-8

nimetatud asjaolu.“.

Ühtlasi teeme ettepaneku sõnastada RSVS § 32 lõige 2 punkt 20

järgmiselt:

„20) kes on korduvalt rikkunud riigisaladuse või salastatud välisteabe

kaitse nõudeid või eiranud käesoleva seaduse § 19 lõikes 1, 2 või 21

sätestatud kohustust.“.

3. RSVS § 22 lg 6 kohaselt kehtestab Kaitsepolitseiameti poolt

teostatava riigisaladuse kaitse kontrolli läbiviimiseks moodustatava

komisjoni töökorra valdkonna eest vastutav minister määrusega.

Leiame, et ei ole otstarbekas reguleerida ministri tasemel

Kaitsepolitseiameti töökorraldust. Küll aga on asjakohane seaduses

sätestada komisjoni üldine roll ja pädevus ning komisjoni täpsema

töökorralduse peaks sätestama Kaitsepolitseiameti sisemine

töökorraldus.

Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku RSVS § 22 lõige 6 kehtetuks

tunnistada ning täiendada §-i 22 lõigetega 7–10 järgmises sõnastuses:

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud vastavalt ettepanekule.

Lõigete 9 ja 10 teksti on muudetud lähtudes sellest, et ettekirjutuse

tegemise õigus on RSVS-is juba sätestatud.

28

„(7) Kaitsepolitseiameti poolt teostatava riigisaladuse kaitse kontrolli

läbiviimiseks moodustab Kaitsepolitseiameti peadirektor komisjoni

(edaspidi riigisaladuse kaitse kontrolli komisjon).

(8) Riigisaladuse kaitse kontrolli komisjon täidab käesoleva paragrahvi

lõike 2 punktidest 1–2 tulenevaid ülesandeid.

(9) Kontrolli läbiviimise kohta koostatakse aruanne, milles antakse

hinnang riigisaladuse korralduse vastavusele nõuetele. Puuduste

esinemisel teeb Kaitsepolitseiamet kontrollitavale töötlevale üksusele

ettekirjutuse andes puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja.

(10) Kontrollitav töötlev üksus on kohustatud võtma tarvitusele

meetmed aruandes esitatud puuduste kõrvaldamiseks. Puuduste

kõrvaldamisest tuleb Kaitsepolitseiametile teatada viivitamatult, kuid

mitte hiljem kui ühe kuu jooksul arvates puuduste kõrvaldamiseks antud

tähtaja möödumisest.“.

Lisaks eeltoodule palume täiendada eelnõu seletuskirja punktis 8 toodud

rakendusakte puuduvat osa märkides, et eelnõu jõustumisel

tunnistatakse kehtetuks siseministri 11.01.2008 määrus nr 4

„Riigisaladuse kaitse kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni

töökord“.

4. Kaitsepolitseiameti üheks ülesandeks on riigisaladuse kaitse

korraldamine ja kontrollimine ning valdkonnaga seotud süüteoasjade

menetlemine. Erinevates menetlustes on esinenud olukordi, kus töötlev

üksus on salastanud teavet riigisaladusena, kuid hiljem on selgunud, et

seda on tehtud alusetult. Kaitsepolitseiametil puudub õigus ise alusetult

Mittearvestatud.

Riigikantselei juhtis oma kooskõlastuskirjas tähelepanu, et Vabariigi

Valitsuse julgeolekukomisjoni roll on ümberkujundamisel. Seetõttu ei

ole otstarbekas hetkel uusi pädevusi ette näha.

29

salastatud teabe salastatuse kustutamiseks või salastatuse ümber

hindamiseks. Seda saab teha üksnes teabe looja. Kui Kaitsepolitseiamet

ja teabe looja jäävad teabe salastamise põhjendatuse osas eriarvamusele,

peab teabe juurdepääsupiirangu taseme ja tähtaja määrama erapooletu

kolmas osapool. Lähtuvalt RSVS loogikast on asjakohane see pädevus

anda Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile. Julgeolekukomisjon

võib teabe hindamiseks kokku kutsuda vastava ekspertkomisjoni.

Teeme ettepaneku täiendada RSVS § 24 punktiga 5 järgmises

sõnastuses:

„5) määrab teabe juurdepääsupiirangu taseme ja tähtaja, kui

Kaitsepolitseiametil on tekkinud põhjendatud kahtlus, et töötlev üksus

on salastanud riigisaladuse valel õiguslikul alusel, vale

salastamistaseme või -tähtajaga või jätnud riigisaladuse salastamata.“.

5. Kodakondsusega kaasneb riigi ja isiku vaheline eriline usaldussuhe,

mis toob kaasa teatavad õigused ja kohustused (sõjaväekohustus,

lojaalsuskohustus jne). Viibimisele välisriigis, mille kohta kehtib

teatamiskohustus, pööratakse julgeolekukontrollis erilist tähelepanu.

Tegemist on olulise riskiga riigisaladuse kaitsel. Seetõttu ei ole

põhjendatud anda juurdepääsu riigisaladusele välisriigi kodanikule või

välisriigis registreeritud juriidilise isikule, kellel on välisriigi, mille

kohta kehtib teatamiskohustus, kodakondsus või kes on asutatud sellise

välisriigi õiguse alusel.

Teeme ettepaneku täiendada RSVS § 25 lõikega 4 järgmises sõnastuses:

Arvestatud osaliselt.

Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud vastavalt ettepanekule välisriigi,

mille kohta kehtib teatamiskohustus, kodanikule riigisaladuse

juurdepääsu andmise piiranguga. Täiendus on § 25 asemel tehtud § 32

lõikesse 1.

30

„(4) Keelatud on anda juurdepääsu riigisaladusele välisriigi kodanikule

või välisriigis registreeritud juriidilise isikule, kellel on välisriigi, mille

kohta kehtib teatamiskohustus, kodakondsus või kes on asutatud sellise

välisriigi õiguse alusel.“.

6. Eelnõu § 1 p 20. RSVS § 29 lg 2 järgi ei lubata uurimisasutuse,

prokuratuuri või kohtu määruse alusel juurdepääsu piiratud,

konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui see seab ohtu

kriminaalmenetluse seadustiku § 12614 punktides 2, 4, 5, 6 ja 7

sätestatud õiguste kaitse. Kuna norm viitab üksnes KrMS-le, saab seda

tõlgendada selliselt, et riigisaladusele juurdepääsu piiramine on

võimalik üksnes kriminaalmenetluses. Teiste isikute õigusi ja vabadusi

ning asutuse vahendi, meetodi või taktika salajasus on vaja tagada ka

haldusmenetluses. Seetõttu ei ole asjakohane muuta RSVS § 29 lg 2

eelnõus esitatud kujul, vaid õigusselguse tagamiseks tuleb loetelusse

lisada viited JAS ja KKS asjakohastele sätetele.

Teeme ettepaneku sõnastada RSVS § 29 lõige 2 järgmiselt:

„(2) Uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu määruse alusel ei lubata

juurdepääsu piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme

riigisaladusele, kui see seab ohtu kriminaalmenetluse seadustiku § 12614

punktides 2, 4, 5, 6 ja 7, julgeolekuasutuste seaduse § 29 lõikes 2 või

kaitseväe korralduse seaduse § 40 lõikes 2 sätestatud õiguste kaitse, ja

täiesti salajase taseme riigisaladusele.“

Mittearvestatud.

RSVS § 29 lõike 2 muudatus jäetakse eelnõust välja, sest see vajab

põhjalikumat arutelu ja kaasata tuleb asjassepuutuvad asutused.

7. Venemaa Föderatsiooni (VF) luureteenistuste eesmärk on kasutada nii

VF kodanikke kui ka muid isikuid erinevate Venemaa luureteenistuste

huvides ülesannete täitmiseks. Kuigi Venemaa eriteenistused ei tunne

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud vastavalt ettepanekule.

31

huvi pelgalt riigisaladuste vastu, vaid igasuguse info vastu, on

juurdepääsu saamine riigisaladusele üks olulisemaid eesmärke.

Värbamise sihtmärgiks on tihti just inimesed, kes külastavad Venemaad

ja kellel on Venemaaga alaline seos (nt seal elavate sugulaste kaudu).

Kui isiku perekonnaliige (nt abikaasa, elukaaslane, laps) või lähedane

sugulane (nt ema, isa, õde, vend) elab Venemaal, siis annab see Venemaa

eriteenistustele võimaluse isikut vajaduse korral survestada. Seetõttu

tuleb isiku perekonnaliikme või lähedase sugulasega seotud asjaolud

arvesse võtta julgeolekuriskide hindamisel. Samasisuline keeldumisalus

on ka NATO personalijulgeoleku direktiivis (§ 18 punkt l).

Riigisaladuse kaitse kontekstis peetakse suurema riskiga riikideks neid

riike, mille kohta kehtib teatamiskohustus.

Teeme ettepaneku täiendada RSVS § 32 lõiget 2 punktiga 21 järgmises

sõnastuses:

„(21) kelle perekonnaliige või lähedane sugulane elab välisriigis, mille

kohta kehtib teatamiskohustus.“.

Sugulaste, hõimlaste ja lähedaste isikute ring on piiritletud isikutega,

kes tuleb märkida juurdepääsuloa taotleja ankeeti või juurdepääsuloa

pikendaja ankeeti.

8. Siseministeerium on korduvalt juhtinud tähelepanu topelt

kodakondsust omavate isikutega seotud julgeolekuohtudele.

Kodakondsusega kaasneb riigi ja isiku vaheline eriline usaldussuhe, mis

toob kaasa teatavad õigused ja kohustused (sõjaväekohustus,

lojaalsuskohustus jne). Riigisaladuse juurdepääsuloa saamise oluliseks

põhimõtteks on tugev usaldussuhe riigi ja riigisaladusele juurdepääsuloa

taotleja vahel. Kui isikul on mitu kodakondsust, siis paratamatult on

tema lojaalsus jagatud. Tuleb arvestada, et riigisaladuse avalikuks tulek

on ohuks riigi julgeolekule tervikuna, mistõttu saab riik usaldada

riigisaladust üksnes isikule, kelle taust ja teod vastavad kõrgendatud

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud vastavalt ettepanekule. Täiendus

on § 33 asemel tehtud § 32 lõikesse 1.

32

nõuetele. Ohuks riigi julgeolekule on topelt kodakondsus ennekõike

siis, kui lisaks Eesti Vabariigi kodakondsusele on isikul ka Eesti suhtes

vaenulikult meelestatud välisiirigi kodakondsus, näiteks Venemaa

Föderatsiooni kodakondsus. Riigisaladuse kaitse kontekstis peetakse

suurema riskiga riikideks neid riike, mille kohta kehtib

teatamiskohustus.

Teeme ettepaneku täiendada RSVS § 33 lõiget 1 teise lausega järgmises

sõnastuses:

„Juurdepääsuluba ei saa Eesti kodanik, kellel on mitu kodakondsust,

millest vähemalt üks on välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib

teatamiskohustus.“.

9. Julgeolekukontrolli teostamine seisneb üksnes RSVS §-s 32

nimetatud asjaolude esinemise kontrollimises. Kui juurdepääsuloa

taotleja ei ela Eestis, on neid asjaolusid keeruline, tihti lausa võimatu,

kontrollida. Julgeolekukontroll ei saa tugineda üksnes välispäringute

kaudu saadud teabele, sest välispäringud ei ole alati tulemuslikud ja

teave võib jääda puudulikuks. Kui taotleja usaldusväärsuses ei ole

võimalik veenduda, siis ei saa talle anda juurdepääsu salastatud teabele.

Keeldumisaluste esinemist on võimalik kontrollida ennekõike isikul,

kes elab püsivalt Eestis, s.o tema peamine elukoht on Eestis (VMS § 6).

Valdavalt kontrollitakse viimase viie aasta andmeid, seega peaks isik

olema Eestis elanud vähemalt viimased viis aastat.

Teeme ettepaneku täiendada RSVS § 33 lõikega 51 järgmises

sõnastuses:

Arvestatud.

Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud vastavalt ettepanekule.

33

„(51) Julgeolekukontrolli teostav asutus võib jätta taotluse läbi

vaatamata, kui juurdepääsuloa taotleja ei ole Eestis püsivalt elanud

vähemalt viimased viis aastat.“.

10. Eelnõu § 1 p 27. Kohustus RSVS § 19 lg 8 või § 20 lg 8 või 9

sätestatud juhtudel üksnes salastatud välisteavet sisaldavad

teabekandjad viivitamata riigi julgeoleku volitatud esindajale üle anda

ei pruugi olla alati otstarbekas. Näiteks juhul, kui töötlemisloa kehtivuse

lõppemine on ajutine. Kui salastatud teabekandjad on juba

Kaitsepolitseiameti valduses, siis tagab amet nende nõuetekohase

säilimise.

Teeme ettepaneku RSVS § 50 lõike 51 sõnastusest välja jätta sõna

„viivitamata“.

Arvestatud.

Eelnõu on muudetud vastavalt ettepanekule.

11. Eelnõu § 1 p 28. Seletuskirjas märgitakse, otsuse julgeolekukontrolli

läbimise kohta teeb enne juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmise

otsustamist julgeolekukontrolli teostav asutus. RJVE võtab otsuse

aluseks ja kontrollib muude juurdepääsuõiguse või töötlemisõiguse

saamise eeltingimuste täidetust (näiteks kas isik omab

juurdepääsuvajadust ning on esitanud nõutud dokumendid, läbinud

salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustuse ja allkirjastanud salastatud

välisteabe hoidmise kinnituse). Juhime tähelepanu, et isiku

juurdepääsuvajadust tuleb hinnata enne julgeolekukontrolli või

hiljemalt selle ajal (esimese sammuna), et oleks võimalik veenduda, et

isiku põhiõiguste riive on põhjendatud ja vajalik. Julgeolekukontrollis

töödeldakse suures mahus isikuandmeid. Kui pärast julgeolekukontrolli

läbimist selgub, et isikul üleüldse puudub juurdepääsuvajadus, siis oli

kontrolliga kaasnev riive asjatu. Palume arvestada eeltoodut riigi

Arvestatud.

Seletuskirjas on juurdepääsuvajaduse hindamisega seonduvat

täpsustatud.

34

julgeoleku volitatud esindaja tööprotsesside väljatöötamisel ja

täpsustada vastavalt ka seletuskirja.

12. Eelnõule on lisatud küllaltki põhjalik riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitse korra (RSVKK) kavand, millele esitame märkused ja

ettepanekud RSVKK eelnõu menetlemisel.

Võetud teadmiseks.

Riigikantselei

18.03.2026 nr 7-2/26-00192-2

1. RSVSi § 22 lõike 2 punktis 4, § 23 lõike 3 punktis 4 ja § 52 lõike 1

punktis 7 asendatakse sõnad „Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjonile“ sõnadega „asjaomasele ministeeriumile ja

Riigikantseleile“.

Viidatud punktides sätestatakse Kaitsepolitseiameti, Kaitseväe

põhimääruses määratud struktuuriüksuse, Välisluureameti ning riigi

julgeoleku volitatud esindaja kohustus teha Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjonile (VVJK) ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks

ja õigusrikkumiste vältimiseks. Selline regulatsioon ei ole aga päris

täpne, sest VVJK kui valitsuskomisjon ei menetle selliseid

ettepanekuid; nende menetlemine toimub vastavas ministeeriumis või

Riigikantseleis. Seetõttu on põhjendatud, et ettepanekud esitatakse

asjaomasele ministeeriumile või Riigikantseleile, mitte otse VVJK-le.

Vajaduse korral saavad ministeerium või Riigikantselei esitada need

küsimused VVJK-le arutamiseks.

Arvestatud.

Punktid on kustutatud, sest ettepanekute tegemise õigus on sätetes

nimetatud asutustel nagunii olemas. Seda ei ole vaja seaduses eraldi

reguleerida.

35

2. RSVSi § 24 tunnistatakse kehtetuks.

Paragrahvis 24 sätestatud VVJK ülesanded on kavas sätestada VVJK

põhimääruses, kuna ükski neist ülesannetest ei ole selline, mille üle

peaks otsustama seadusandja. Põhimääruse muutmisel tuleb siiski

täiendavalt hinnata, kas VVJK peaks neid ülesandeid sellisel kujul

täitma. Näiteks tuleb kaaluda, kas konkreetsete kaebuste ja avalduste

läbivaatamine peaks olema VVJK ülesanne. VVJK ülesandeks on

ennekõike tegeleda üldiste ja strateegiliste küsimustega, mitte üksikuid

juhtumeid puudutavate kaasustega. Kui mõnel detailsemal küsimusel on

laiem mõju või selle lahendamine eeldab põhimõtteliste otsuste tegemist

riigisaladuse kaitse korralduse kohta, võib selle küsimuse VVJK-le

arutamiseks esitada. Samas ei peaks VVJK tõenäoliselt arutama iga

õigusakti väidetavalt ebaseaduslikku kohaldamist või kohaldamata

jätmist. Lisaks tuleks VVJK põhimääruse muutmisel täiendavalt

hinnata, kas osa praegu RSVSis sätestatud ülesandeid tuleks sätestada

mitte VVJK põhimääruses, vaid hoopis RSVSi alusel kehtestatud

riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras, mis on samuti

Vabariigi Valitsuse määrus.

Võetud teadmiseks.

RSVS § 24 eelnõuga ei muudeta.

3. Paragrahvi 38 lõike 3 punktis 2 asendatakse sõnad „töötlevat üksust,

Kaitsepolitseiametit ja Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni“

sõnadega „töötlevat üksust ja Kaitsepolitseiametit“.

RSVSi § 38 lõike 3 punkti 2 kohaselt tuleb teavitada teabekandja loonud

töötlevat üksust, Kaitsepolitseiametit ning VVJK-d juhul, kui salastatud

teabekandja hävitatakse ootamatult tekkinud olukorras, kus

teabekandjat ei ole võimalik kaitsta juurdepääsuõiguseta isiku

juurdepääsu eest ühelgi muul viisil ning kui sellele juurdepääsuga

kaasneks tõenäoliselt oluline kahju Eesti Vabariigi julgeolekule. Ei ole

Võetud teadmiseks.

RSVS § 38 lõike 3 punkti 2 eelnõuga ei muudeta.

36

põhjendatud, miks oleks vaja lisaks Kaitsepolitseiametile ja teabekandja

loonud töötlevale üksusele teavitada ka VVJK-d. Kaitsepolitseiamet on

pädev asutus, kes peaks tegelema kõigi riigisaladusega seotud

vahejuhtumitega. Kui Kaitsepolitseiamet leiab juhtumit menetledes, et

sellest peaksid olema teadlikud ka poliitikud, on tal võimalik VVJK-d

teavitada.

4. Palume muuta eelnõu punkti 12 ja jätta sarnaselt eelmises punktis

viidatud muudatustega välja ka RSVSi § 35 lõike 4 punktis 2 sätestatud

Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni ülesanne.

RSVSi § 35 lõike 4 punktis 2 sätestatud VVJK ülesanne sõnastatakse

RSVSi § 201 lõike 1 punktis 2. Selle kohaselt võib töötlev üksus

(asjakohase välislepingu puudumisel) avaldada riigisaladust välisriigile,

rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsioonile käesolevas seaduses ja selle alusel antud

õigusaktides sätestatud korras Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni

otsuse alusel, kui teabe vastuvõtja tagab avaldatava teabe kaitse selle

avalikuks tuleku eest.

Sarnaselt eelmistes punktides toodud selgitustele ei ole põhjendatud

jätta sellist ülesannet VVJK pädevusse. VVJK roll on eelkõige käsitleda

üldisi ja strateegilisi küsimusi, mitte hinnata üksikjuhtumite kaupa

riigisaladuse edastamisega seotud asjaolusid. VVJK-l puudub nii vastav

erialane ekspertiis kui ka vahetud kontaktid välisriikides, mis

võimaldaksid hinnata, kas riigis, kuhu teavet soovitakse edastada, on

tagatud piisav teabekaitse tase. Sellise sisulise hinnangu andmine

kuulub pädevate valitsusasutuste ülesannete hulka. Praegune lahendus,

mille kohaselt on välislepingu puudumisel vajalik VVJK otsus, on

menetluslikult kohmakas ja ajamahukas ning ei võimalda vajaduse

Mittearvestatud.

Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni ülesannete ja pädevuse

muutmisega seonduv ei ole käesoleva eelnõu skoobis.

37

korral teha kiireid otsuseid. Kuigi poliitiline otsustus võib kuuluda

VVJK pädevusse, eeldab teabe sisuline hindamine erialast kompetentsi

ning otsuse sisulist põhjendamist.

Teeme ettepaneku jätta eelnõu punktist 12 välja RSVSi § 201 lõike 1

punkt 2 ning töötada koostöös Riigikantselei ja teiste asutustega välja

lahendus, mille kohaselt moodustatakse nt riigi julgeoleku volitatud

esindaja, Välisministeeriumi, Kaitseministeeriumi või Välisluureameti

juurde valitsusasutuste esindajatest koosnev komisjon. Selle komisjoni

pädevuses oleks hinnata riigisaladuse edastamist välisriigile,

rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsioonile juhtudel, kui vastavasisulist välislepingut ei ole

sõlmitud.

Justiits- ja Digiministeerium

II ring

28.04.2026 nr 8-2/657

1. AK märge – juhime tähelepanu, et eelnõud tuleb kooskõlastamisele

saata avalikuna, välja arvatud juhul, kui esineb mõni avaliku teabe

seaduse § 35 lõikes 1 ette nähtud alus.

kantselei

Arvestatud

Eelnõu esitatakse Vabariigi Valisuse istungile ilma AK märketa.

2. Eelnõu § 1 p 10 – tegime I kooskõlastusringil märkuse, et muudetud

säte toob kaasa põhimõttelise muudatuse AK teabe

juurdepääsupiirangute määramisel, kuna juba AK teabe loomisel peab

asutus määrama teabele riigisaladuse salastamistähtajaga sama pika AK

tähtaja. Riigisaladuse salastamistähtajad on näiteks 20, 30, 50 kuni 75

aastat. Esmalt tekib küsimus, kas teabeloojal ei peaks olema siiski

kaalumisruum (hindamiskohustus), millise tähtaja vältel selline teave

AK-na kaitset vajab (eelnõus on sõna „kehtestatakse“). Teiseks jääb

Arvestatud.

Sätte sõnastust on muudetud.

Muudetud sõnastuse kohaselt lähtutakse juurdepääsupiirangu

kehtestamisel AvTS-ist ja võetakse üle AvTS-i loogika, mille kohaselt

juurdepääsupiirangu pikendamine toimub viie aasta kaupa. Erand

kehtestatakse selles osas, kui kaua on maksimaalselt võimalik koos

pikendamisega RSVS § 11 lõike 3 alusel asutusesiseseks kasutamiseks

tunnistatud teabele juurdepääsupiirangut seada.

38

sõnastuses ebaselgeks pikendamise osa sättest (2. lause). Kas mõeldud

on anda õigus pikendada kuni 75 aastat n-ö viie aasta kaupa või on

mõeldud RSVS § 14 lg 1 kohast loogikat, et kokku ei saa algse tähtaja

ja järgnevate pikendamiste teel salastada teavet kauemaks kui 75

aastaks. Palume sätte veelkord üle vaadata.

3. Eelnõu § 1 p 17 (RSVS § 22 lg 21 punkt 1), p 22 (RSVS § 23 lg 31

p 1) ja p 43 (RSVS § 52 lg 12 p 1) – sätted näevad jätkuvalt ette

„kohustuslikud juhised“, mida töötlevale üksusele võib

„anda“. Kordame I kooskõlastusringil tehtud märkust, et kohustused

peavad tulenema õigusaktist, seega palume välja jätta „täitmiseks

kohustuslikke“.

Arvestatud osaliselt.

Välja on jäetud sõna „kohustuslikke“.

4. Eelnõu § 1 p 20 – muudatuse kohaselt Välisluureamet

„korraldab krüptomaterjalide kaitset“. Juhime tähelepanu, et see võib

tähendada, et ta ka teostab seda töötlevate üksuste juures, kuid

eeldatavasti ei ole see tolle punkti soovitud tõlgendus/sisu. Seetõttu

tuleb sätte sõnastus üle vaadata.

Arvestatud osaliselt.

Seletuskirja on lisatud selgitus, et krüptomaterjalide kaitse või

kiirgusturbe tagamise korraldamine ei tähenda, et Välisluureamet seda

töötleva üksuse eest teostaks. Välisluureametil on riigiülene suunav ja

koordineeriv roll.

5. Eelnõu § 1 p 26 – tegime varasemal kooskõlastusringil RSVS § 29 lg

2 muutmise kohta märkuse, millele on kooskõlastustabelis vastatud,

et RSVS § 29 muudatus on eelnõust välja jäetud. Samas on muudatus

eelnõus jätkuvalt olemas. Palume muudatuse eelnõust välja jätta või

esitada põhjendused, miks seda ei tehta.

Arvestatud.

RSVS § 29 muudatus on eelnõust välja jäetud.

39

6. Eelnõu § 1 p 30 – mõistame soovi näha ette selgemalt kaalumist

võimaldav keeldumisalus teatamiskohustusega riikides elavate

isikutega ohtu kujutavate sidemete olemasolu korral. Samas on eelnõu

pakutud sõnastus liiga avar, esiteks on isikute ring lai ja isik ei pruugi

olla teadlik sugulase või hõimlase elukohast. Säte peaks olema

adressaadi õiguste vaates siiski piiratud mingi sisulisema

kriteeriumiga (sotsiaalne või majanduslik sõltuvus selliselt isikust,

näiteks nagu § 32 lg 2 p 14; regulaarsed kontaktid sellise isikuga

vms), et selle kohaldamise võimalusega saaks isik ka arvestada.

Lisaks on oluline, et teatamiskohustusega riikide ring on ajas muutuv.

Säte vajab rakendusliku poole läbimõtlemist (mis saab nende

isikutega, kes täna juba omavad juurdepääsuluba). Palume säte

sõnastus üle vaadata.

Arvestatud.

Sätet on täiendatud nii, et keeldumist võib kaaluda juhul, kui isik

regulaarselt suhtleb teatamiskohustusega riigis elava isikuga.

Kuivõrd tegu on kaalumist võimaldava sättega, siis puudub vajadus

eraldi rakendussätte järele.

7. Eelnõu § 1 p 31 – muudatuse kohaselt võib julgeolekukontrolli

teostav asutus jätta taotluse läbi vaatamata, kui juurdepääsuloa taotleja

ei ole Eestis püsivalt elanud vähemalt viimased viis aastat. Kuigi

tegemist oleks julgeolekukontrolli teostajale jäetud võimalusega, tuleb

siin arvestada vajadust tagada siiski kindlus ka neile adressaatidele,

kes näiteks riigi ülesandel tööülesannete tõttu välisriikides pikemalt

viibivad. Samuti on eraldi keeldumisalusena olemas juba § 32 lg 2 p 12

(isik on pikemat aega viibinud välisriigis asjaoludel, mis ei ole

tuvastatavad). Palume sätte selles vaates uuesti üle vaadata.

Arvestatud.

Sättesse on lisatud, et seda ei kohaldata avaliku teenistuse seaduse

alusel pikaajalisse välislähetusse saadetud ametniku suhtes.

8. Eelnõu lisana on esitatud ka rakendusakti kavand, milles on Vabariigi

Valitsuse 20. detsembri 2007. a määruse nr 262 „Riigisaladuse ja

salastatud välisteabe kaitse kord“ muudatused. Määruse kavandis on

kasutusel täiesti uued terminid nagu "krüptokonto" ja "krüptoteave".

Esiteks ei ole need terminid sisustatud. Teiseks ei ole võimalik aru

Esitatud selgitus.

Rakendusakti osas esitatud ettepanekuid käsitletakse RSVKK eelnõu

menetluse raames.

40

saada, kuidas "krüptoteave" erineb senini käibel olevast

"krüptomaterjalist" (ka see jääb käibele). Kui "krüptokonto" all

mõistetakse töötlevat üksust, ei ole määruses arusaadavuse huvides

mõtet eraldi terminit sisse tuua. Igal juhul peavad olema need terminid

defineeritud ja seosed "krüptomaterjal" vs "krüptoteave" selgesti

arusaadavad.

9. Palume arvestada käesoleva kirja lisas esitatud eelnõu ja seletuskirja

failis tehtud märkustega.

Arvestatud

Kirja lisas esitatud märkused on eelnõusse ja seletuskirja sisse viidud.

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise

ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskirja lisa 1

1

RAKENDUSAKTI KAVAND

29.04.2026

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määruse nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitse kord“ muutmine

Määrus kehtestatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 35 lõike 7, § 50 lõike 52

ja § 51 lõike 13 alusel.

§ 1. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määruses nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitse kord“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse preambul sõnastatakse järgmiselt:

„Määrus kehtestatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 11 lõike 1, § 13 lõike 5,

§ 14 lõike 4, § 15 lõigete 4 ja 5, § 20 lõigete 4, 6 ja 7, § 27 lõike 13, § 31 lõike 5, § 342 lõike 5,

§ 35 lõike 7, § 36 lõike 3, § 39 lõike 1, § 41 lõike 6, § 50 lõike 52 ja § 51 lõike 13 alusel.“;

2) määruses asendatakse sõnad „elektrooniline teabeturve“ sõnadega „salastatud teabe

küberturvalisus“ vastavas käändes;

3) määruses asendatakse sõna „intsident“ sõnaga „küberintsident“ vastavas käändes;

4) määruses asendatakse sõna „salajasus“ sõnaga „konfidentsiaalsus“ vastavas käändes;

5) määruses asendatakse sõna „terviklikkus“ sõnaga „terviklus“ vastavas käändes;

6) paragrahvi 2 punkt 1 ning § 5 lõike 5 punkt 12 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 7 lõike 1 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„1) julgeolekuasutuse koostatud teave julgeolekualase välissuhtluse kohta, kui see ei sisalda

käesoleva lõike punktides 2–4 nimetatud teavet, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei

kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse piiratud tasemel 30 aastaks;“;

8) paragrahvi 7 lõike 5 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„1) julgeolekuasutuse ülesannete täitmisel analüüsitud ja sünteesitud teave, mis kajastab

välisriike, välismaiseid tegureid või tegevust, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei

kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse piiratud tasemel 50 aastaks;“;

9) paragrahvi 7 lõige 10 sõnastatakse järgmiselt:

„(10) Julgeolekuasutuste poolt kasutatavate variandmete ja konspiratsioonivõtete kohta käiva

teabe osas on riigisaladuseks teave, millest nähtub kasutatavate variandmete või

2

konspiratsioonivõtete seotus julgeolekuasutusega, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei

kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse salajasel tasemel 50 aastaks.“;

10) paragrahvi 8 lõike 1 punktid 20–22 ning lõike 2 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;

11) paragrahvi 8 lõiget 3 täiendatakse punktiga 51 järgmises sõnastuses:

„51) teave töötlussüsteemis kasutatava krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimuste kohta;“;

12) paragrahvi 8 täiendatakse lõikega 33 järgmises sõnastuses:

„(33) Töötlussüsteemis kasutatava krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimusi käsitleva teabe

salastatuse taseme ja tähtaja kehtestab Välisluureamet, lähtudes käesolevast määrusest ja

tootjariigi kehtestatud nõuetest.“;

13) paragrahvi 8 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Salastatud teabe kaitseks kasutatavat krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimusi

käsitleva teabe osas on riigisaladuseks:

1) töötleva üksuse krüptoteabele juurdepääsu omavate kasutajate koondandmed. See teave

salastatakse piiratud tasemel 10 aastaks;

2) krüptomaterjali hävitamise aktid. See teave salastatakse piiratud tasemel 10 aastaks;

3) töötleva üksuse krüptokonto avamise ja sulgemisega seotud dokumentatsioon. See teave

salastatakse piiratud tasemel 10 aastaks;

4) riigi krüptohalduse volitatud esindaja teostatava järelevalvega seotud dokumentatsioon. See

teave salastatakse piiratud tasemel 10 aastaks.“;

14) määruse 4. peatükki täiendatakse §-ga 233 järgmises sõnastuses:

„§ 233. Riigisaladuse edastamine välismaale tsiviilõigusliku või halduslepingu alusel

(1) Tsiviilõiguslik või haldusleping, mille täitmine eeldab riigisaladuse edastamist välisriigi

töötlevale üksusele, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsioonile, peab sisaldama osa, millega lepitakse kokku vähemalt selles, millisel

tasemel salastatud riigisaladust töödeldakse ning millised on juhised riigisaladuse kaitsmiseks,

arvestades käesolevast määrusest tulenevaid nõudeid.

(2) Lõikes 1 nimetatud lepingu osa kooskõlastatakse enne riigisaladuse töötlemise alustamist

riigi julgeoleku volitatud esindajaga.

(3) Riigi julgeoleku volitatud esindaja võib lõikes 1 nimetatud lepingu osa mitte nõuda, kui see

ei ole koostöö olemuse tõttu otstarbekas.

(4) Ühe kuu jooksul lepingu sõlmimisest tuleb riigi julgeoleku volitatud esindajale esitada

lepingu poolte nimed, registrikoodid, asukohariigid ning lepingu kehtivusaeg.“;

15) paragrahvi 24 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Julgeolekuasutus võib võtta turvaala kasutusele oma juhi või tema volitatud isiku otsusel ilma

teise julgeolekuasutuse kooskõlastuseta.“;

16) paragrahvi 26 lõike 21 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

3

17) paragrahvi 471 punktis 1 asendatakse sõna „intsidendi“ sõnaga „rikkumise“;

18) määruse 5. peatüki 7. jagu täiendatakse 5. jaotisega järgmises sõnastuses:

„5. jaotis

Salastatud teabekandja vedamine kaubana

§ 1011. Salastatud teabekandja kaubana vedamise üldsätted

(1) Kui salastatud teabekandjat ei ole selle suuruse, kuju, paigutuse, kaalu, sisu olemuse või

suure koguse tõttu võimalik vedada käesolevas jaos kirjeldatud viisil või kui teistsuguse

vedamise vajadus on tingitud objektiivsest olukorrast, siis võib selle veo korraldada transporti

pakkuva teenusepakkuja kaudu.

(2) Lõikes 1 nimetatud viisil võib vedada kuni salajasel tasemel salastatud teavet sisaldavat

teabekandjat.

(3) Salastatud teabekandja kaubana vedamisel kohaldatakse käesoleva jao 1.–4. jaotise sätteid,

kui käesolevas jaotises ei ole sätestatud teisiti.

(4) Salastatud välisteavet sisaldava teabekandja kaubana vedamisel kohaldatakse välislepingust

tulenevaid või rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni nõudeid, arvestades käesolevas jaotises sätestatut.

(5) Riigi julgeoleku volitatud esindaja nõusolekul võib vajaduse korral teha käesolevas jaotises

sätestatust erandeid tingimusel, et teabekandja turvalisus tagatakse muude meetmetega.

§ 1012. Salastatud teabekandja kaubana vedamiseks pakendamine

(1) Salastatud teabekandjat veetakse kaubana suletud sõidukis, konteineris või vagunis, mere-

ja õhutranspordi puhul ka lastiruumis. Sõiduk, konteiner, vagun või lastiruum peavad olema

lukustatud või plommitud või suletud muul viisil, mis takistab kõrvalistel isikutel selle avamist.

Kui ei ole võimalik kasutada tervet lukustatud lastiruumi, siis tuleb kasutada lastiruumi

eraldatud ala.

(2) Salastatud teabekandja ei tohi olla nähtav. Vajaduse korral tuleb salastatud teabekandja ära

katta või teiste esemetega varjata.

§ 1013. Vedu saatvad isikud

(1) Salastatud teabekandjat saadavad vähemalt kaks isikut, kes omavad asjakohasel tasemel

salastatud teabele juurdepääsu õigust. Saatvatest isikutest vähemalt üks on kuller, salajasel

tasemel salastatud teabekandjat saadab kaks kullerit. Maanteetranspordi puhul võivad seda

ülesannet täita vastava juurdepääsuõigusega autojuhid.

(2) Saatev töötlev üksus juhendab vedu saatvaid isikuid enne veo algust salastatud teabe

kaitsega seotud kohustuste osas.

(3) Paragrahvis 1012 nimetatud konteineri, vaguni või lastiruumi sulgemine, avamine ning

kauba peale- ja mahalaadimine peab toimuma vedu saatvate isikute valve all.

4

(4) Peatuste ajal jääb salastatud teabekandja vähemalt ühe vedu saatva isiku valve alla. Mere-,

raudtee- ja õhutranspordi korral kohaldatakse seda nõuet võimaluste piires.

(5) Salastatud teabekandjat hoiustatakse vedamise ajal kinnis- või vallasasjal, kus on riigisiseste

õigusaktide kohaselt lubatud vastaval tasemel salastatud teavet töödelda. Kui see ei ole

võimalik, peab salastatud teabekandja olema asjakohasel tasemel salastatud teabele

juurdepääsu õigust omavate saatvate isikute pideva valve all. Pikemat hoiustamist tuleb vältida.

(6) Veo saatmisel võidakse täiendavalt kasutada ka ilma vastava juurdepääsuõiguseta isikuid.

(7) Mitmest sõidukist koosneva maanteetranspordi puhul peavad eri sõidukites olevad isikud

olema üksteisega sideühenduses ja tegema regulaarselt sidekontrolle. Nõue ei kohaldu, kui

salastatud teabekandjat vedava sõiduki asukoht on elektrooniliselt jälgitav.

§ 1014. Transporti pakkuv teenusepakkuja

(1) Paragrahvis 1011 nimetatud teenuse pakkumisel kasutatakse võimalusel ainult Eesti või teise

Euroopa Liidu, Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või Euroopa Majanduspiirkonna

liikmesriigi või Šveitsi Konföderatsiooni teenusepakkujat.

(2) Salastatud välisteabe puhul kasutatakse võimalusel Eesti või teabe avaldanud välisriigi või

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni puhul

selle liikmesriigi teenusepakkujat.

(3) Võimalusel kasutatakse ainult konkreetses salastatud projektis osaleva riigi või

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

liikmesriigi teenusepakkujat.

(4) Meretranspordi puhul kasutatakse lisaks lõigetes 1–3 nimetatud riigi teenusepakkujale

võimalusel ainult sellise riigi lipu all sõitvat laeva.

(5) Kui salastatud teabekandjat tuleb vedamise ajal hoiustada teenusepakkuja pinnal, siis peab

teenusepakkuja omama vastaval tasemel salastatud teabe töötlemisõigust.

(6) Lõikes 5 esitatud nõuet ei kohaldata õhutranspordi puhul, kui teenusepakkuja vastab lõigetes

1–3 esitatud tingimustele ning kui vedu korraldatakse otselennuga läbi §-s 1015 nimetatud

riikide õhuruumi ja kui teenusepakkuja võtab endale vastutuse saadetise turvalisuse eest.

Sellisel juhul kooskõlastab töötlemisõiguse puudumise riigi julgeoleku volitatud esindaja.

§ 1015. Salastatud teabekandja rahvusvaheline vedamine kaubana

(1) Riigisaladust sisaldavat teabekandjat veetakse kaubana võimalusel ainult läbi Eesti ning

teiste Euroopa Liidu, Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja Euroopa Majanduspiirkonna

liikmesriikide, Šveitsi Konföderatsiooni ja sellise riigi territooriumi, kellega Eesti on sõlminud

salastatud teabe kaitse kokkuleppe.

(2) Salastatud välisteavet sisaldavat teabekandjat veetakse kaubana võimalusel ainult läbi Eesti

ning teabe avaldaja riigi või rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsiooni puhul selle liikmesriikide territooriumi.

(3) Võimalusel veetakse salastatud teabekandjaid ainult läbi konkreetses salastatud projektis

osalevate riikide territooriumi.

5

(4) Meretranspordi puhul tohib siseneda ainult lõigetes 1–3 nimetatud riikide territoriaalvetesse.

(5) Õhutranspordi puhul tohib siseneda ainult lõigetes 1–3 nimetatud riikide õhuruumi.

Õhutranspordi puhul kasutatakse võimalusel ainult otselende.

(6) Kõrvalekalded lõigetes 1–5 nimetatud riikide territooriumist tuleb eelnevalt kooskõlastada

riigi julgeoleku volitatud esindajaga, välja arvatud mere- ja õhutranspordi puhul hädaolukorras.

(7) Meretranspordi puhul korraldatakse salastatud teabekandja kaubana vedamine võimalusel

nii, et laeva meeskond ja eelkõige laeva kapten on lõigetes 1–3 nimetatud riikide

kodakondsusega.

(8) Riigi julgeoleku volitatud esindaja annab salastatud teabekandja veost teada tolliametnikele,

kes peaksid saadetist käsitlema prioriteetsena. Saadetist võib avada vaid olulisel põhjusel ning

teadmisvajaduseta inimeste eest varjatult. Pärast avamist palutakse tolliametnikel saadetis

uuesti pakendada ning dokumenteerida, et pakend tollis avati.

§ 1016. Transpordiplaan

(1) Konfidentsiaalsel ja kõrgemal tasemel salastatud teavet sisaldava teabekandja

rahvusvahelise kaubana vedamisel koostab saatev töötlev üksus transpordiplaani, millest

selguvad:

1) salastatud teavet sisaldava koostöö (projekti) olemus;

2) saadetises sisalduva salastatud teabe kõrgeim salastatuse tase;

3) saadetise füüsiline kirjeldus;

4) projektis osalevate asutuste ja isikute esindajate kontaktandmed;

5) kullerite ja teiste vedu saatvate isikute andmed ja nende kohustused;

6) lähte- ja sihtkoha kirjeldus;

7) marsruudi ja peatuspaikade kirjeldus;

8) hoiustamiskohtade kirjeldus;

9) punktides 6–8 nimetatud kohtades rakendatavad julgeolekumeetmed;

10) transporditeenust pakkuva ettevõtte andmed;

11) piiriületuste ja tolliametnikega seonduv teave;

12) saatva ja vastuvõtva töötleva üksuse kohustused;

13) salastatud teabe tagastamise kirjeldus.

(2) Transpordiplaan esitatakse vähemalt viis tööpäeva enne veo algust kooskõlastamiseks riigi

julgeoleku volitatud esindajale.

(3) Riigi julgeoleku volitatud esindaja peab lõike 1 punktis 7 nimetatud marsruudi puhul

hindama vedu läbi kõrgema julgeolekuriskiga riikide territooriumi.

(4) Mitme veo või korduva vedamise jaoks võib koostada ühe transpordiplaani. Vastuvõtvale

töötlevale üksusele antakse igast saadetisest eelnevalt teada.

(5) Transpordiplaani ei tohi vedamise ajal kaasas kanda.“;

19) paragrahvi 104 punktid 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;

6

20) paragrahvi 104 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) turvameetmed – rakendatavad organisatsioonilised, füüsilised ja infotehnilised toimingud

või vahendid andmete ja töötlussüsteemi turvalisuse saavutamiseks ja säilitamiseks;“;

21) paragrahvi 104 punktid 3–5 sõnastatakse järgmiselt:

„3) käideldavus – vajalikul ja nõutaval tööajal kasutamiskõlblike andmete õigeaegne ning

hõlbus kättesaadavus selleks volitatud isikule või tehnilisele vahendile;

4) konfidentsiaalsus – andmete kättesaadavus ainult selleks volitatud isikule või tehnilisele

vahendile;

5) terviklus – andmete õigsuse, täielikkuse ja ajakohasuse tagatus ning päritolu autentsus ja

volitamata muutuste puudumine;“;

22) paragrahvi 104 punkt 7 sõnastatakse järgmiselt:

„7) küberintsident – töötlussüsteemiga seotud sündmus, mis ohustab või kahjustab

töötlussüsteemi turvalisust (töötlussüsteemi võime osutada vastupanu mis tahes tegevusele, mis

ohustab töötlussüsteemis töödeldavate andmete või töötlussüsteemi kaudu osutatavate või

juurdepääsetavate teenuste käideldavust, terviklust ja konfidentsiaalsust);“;

23) määrust täiendatakse §-ga 1141 järgmises sõnastuses:

„§ 1141. Pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti ülesannete täitmine

(1) Riigi julgeoleku volitatud esindaja struktuuriüksus täidab järgmisi välislepingu alusel

määrata tuleva pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti ülesandeid:

1) riigi julgeoleku volitatud esindaja;

2) riigi tööstusjulgeoleku volitatud esindaja.

(2) Välisluureamet täidab järgmisi välislepingu alusel määrata tuleva pädeva asutuse ja ühtse

kontaktpunkti ülesandeid:

1) riigi töötlussüsteemide akrediteerimise volitatud esindaja;

2) riigi turbelahenduste volitatud esindaja;

3) riigi krüptohalduse volitatud esindaja;

4) riigi kiirgusturbe volitatud esindaja.“;

24) paragrahvi 116 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

25) paragrahvi 118 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „või töötlev üksus, kes on riigi julgeoleku

volitatud esindaja põhiregistri kasutaja“;

26) paragrahvi 122 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„Riigi julgeoleku volitatud esindaja viib vähemalt korra kahe aasta jooksul läbi salajasel ja

kõrgemal tasemel salastatud välisteavet valdavas töötlevas üksuses salastatud välisteabe kaitse

tagamiseks rakendatavate turvameetmete ja nimetatud teavet töötlevate füüsiliste isikute

juurdepääsu kontrolli. Madalamal tasemel salastatud välisteavet töötlevate üksuste kontrollide

sageduse otsustab riigi julgeoleku volitatud esindaja vastavalt töötlevas üksuses töödeldava

salastatud välisteabe mahule.“;

7

27) paragrahv 1221 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 1221. Salastatud välisteabe töötlemist eeldavad lepingud

(1) Tsiviilõiguslik või haldusleping, mille täitmine eeldab salastatud välisteabe töötlemist, peab

sisaldama osa, millega lepitakse kokku vähemalt selles, kelle loodud ja millisel tasemel

salastatud välisteavet töödeldakse ning millised on juhised teabe kaitsmiseks, arvestades

käesolevast määrusest ja välislepingutest tulenevaid nõudeid.

(2) Lõikes 1 nimetatud lepingu osa kooskõlastatakse enne salastatud välisteabe töötlemise

alustamist riigi julgeoleku volitatud esindajaga.

(3) Riigi julgeoleku volitatud esindaja võib lõikes 1 nimetatud lepingu osa mitte nõuda, kui see

ei ole koostöö olemuse tõttu otstarbekas.

(4) Ühe kuu jooksul lepingu sõlmimisest tuleb riigi julgeoleku volitatud esindajale esitada

lepingu poolte nimed, registrikoodid, asukohariigid ning lepingu kehtivusaeg.“;

28) määruse 5. peatüki 10. jao 2. jaotise pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„2. jaotis

Rahvusvahelise organisatsiooni ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

andmise kord“;

29) paragrahvid 123 ja 124 tunnistatakse kehtetuks;

30) määrust täiendatakse §-ga 1241 järgmises sõnastuses:

„§ 1241. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 51 lõigete 4–13 kohaldamine

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

andmisel

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 51 lõikeid 4–13 kohaldatakse lisaks Euroopa

Liidu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja

salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisele ka Euroopa Kosmoseagentuuri salastatud

välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisel.“;

31) paragrahvi 125 lõike 1 teine lause ja lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

32) paragrahvi 126 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui puudub käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotleja, võib juurdepääsusertifikaadi

saamiseks taotluse esitada:

1) välisriik, rahvusvaheline organisatsioon või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioon, kelle ülesannete tõttu tekib isikul juurdepääsuvajadus;

2) juurdepääsuvajadusega isik koos välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni kinnituse või muu põhjendusega isiku

juurdepääsuvajaduse olemasolu kohta.

8

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud juhul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõike 1

punkti 2.“;

33) paragrahvi 126 lõike 3 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt:

„3) teabe isikule riigisaladusele juurdepääsu õiguse andmise ja kehtivuse kohta.“;

34) paragrahv 128 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 128. Töötlemissertifikaadi taotlemine

(1) Töötlemissertifikaadi taotlemiseks peab taotleja esitama riigi julgeoleku volitatud esindajale

järgmised dokumendid:

1) taotleja kirjalik taotlus, milles nimetatakse salastatud välisteabe avaldaja ja salastatuse tase,

mille töötlemisõigust taotletakse, ning põhjendatakse isiku vajadust töödelda salastatud

välisteavet;

2) töötlemisloa koopia;

3) salastatud teabe kaitse juhendi koopia;

4) koopia dokumendist, millega määratakse nimeliselt juriidilise isiku riigisaladuse kaitset

korraldav isik, samuti nende isikute nimekiri, kes hakkavad salastatud välisteavet töötlema,

ning vajaduse korral dokumendid neile juurdepääsusertifikaadi taotlemiseks.

(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotleja puudub, võib töötlemissertifikaadi

saamiseks taotluse esitada:

1) välisriik, rahvusvaheline organisatsioon või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioon;

2) töötlemisvajadusega isik koos välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsiooni kinnituse või muu põhjendusega isiku töötlemisvajaduse

olemasolu kohta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud juhul ei kohaldata käesoleva paragrahvi

lõike 1 punkte 2–4.“;

35) paragrahvi 129 pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„§ 129. Puuduste kõrvaldamine ning juurdepääsusertifikaadi ja töötlemissertifikaadi

andmise otsustamise tähtaeg“;

36) paragrahv 1291 tunnistatakse kehtetuks;

37) paragrahvi 130 lõike 1 sissejuhatav lauseosa sõnastatakse järgmiselt:

„Enne esmakordset salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmist ning vajaduse korral ka

juurdepääsuõiguse korduval andmisel tutvustatakse isikule salastatud välisteabe kaitse aluseid.

Tutvustuse korraldab:“;

38) paragrahvi 130 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „või juurdepääsusertifikaadi“;

39) paragrahv 134 tunnistatakse kehtetuks;

40) paragrahvi 135 pealkirjas asendatakse sõna „muutmisest“ sõnaga „muutumisest“;

41) paragrahvi 135 tekst sõnastatakse järgmiselt:

9

„Taotleja teavitab viivitamata riigi julgeoleku volitatud esindajat:

1) juurdepääsusertifikaadi saanud isiku salastatud välisteabele juurdepääsu vajaduse või

riigisaladusele juurdepääsu õiguse lõppemisest;

2) töötlemissertifikaadi saanud isiku salastatud välisteabe töötlemise vajaduse või töötlemisloa

lõppemisest;

3) riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 51 lõikes 9 nimetatud sündmusest.“;

42) määruse lisa 13 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud).

§ 2. Määrus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.

Kristen Michal

Peaminister

Hanno Pevkur

Kaitseminister

Keit Kasemets

Riigisekretär

1

EELNÕU

29.04.2026

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ning

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduses asendatakse sõnad „elektrooniline teabeturve“ sõnadega „salastatud teabe

küberturvalisus“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 3 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) salastatud teave – riigisaladus või salastatud välisteave;“;

3) paragrahvi 3 täiendatakse punktiga 71 järgmises sõnastuses:

„71) töötlemisõigus – töötleva üksuse õigus töödelda riigisaladust või salastatud välisteavet

enda valduses oleval kinnis- või vallasasjal A-kategooria töötlemisloa või töötlemissertifikaadi

alusel;“;

4) paragrahvi 3 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„9) töötlussüsteem – võrgu- ja infosüsteem, mida kasutatakse salastatud teabe elektrooniliseks

töötlemiseks;“;

5) paragrahvi 3 punktis 10 asendatakse sõna „salajasuse“ sõnaga „konfidentsiaalsuse“;

6) paragrahvi 3 punktis 10, § 16 punktis 4, § 20 lõikes 7 ja § 38 lõike 3 punktis 41 asendatakse

sõna „terviklikkus“ sõnaga „terviklus“ vastavas käändes;

7) paragrahvi 3 punkt 13 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„13) riigi julgeoleku volitatud esindaja – Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutuse

struktuuriüksus, mille ülesandeks on salastatud välisteabe kaitse korraldamine ja kontrollimine

ning riigisaladuse kaitse korraldamine ja kontrollimine selle avaldamise korral välisriigile,

rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile;“;

8) paragrahvi 9 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„10) teave julgeolekuasutuse kasutatavate variandmete ja konspiratsioonivõtete kohta, välja

arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave

salastatakse täiesti salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks;“;

2

9) paragrahvi 10 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses:

„10) salastatud teabe kaitseks kasutatavat krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimusi käsitlev

teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See

teave salastatakse täiesti salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks.“;

10) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib, võib asutuse juht või tema volitatud

isik käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks

tunnistatud teabe juurdepääsupiirangu tähtaega pikendada kuni viie aasta kaupa, kuid kokku

mitte kauemaks kui on käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud

samadele tunnustele vastava riigisaladuseks oleva teabe salastamise tähtaeg.“;

11) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Isik, kelle juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust lepingulisest suhtest välisriigi

töötleva üksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga, on kohustatud teatama käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud viisil töö- või

teenistusülesande välisest kavandatavast viibimisest välisriigis, mille kohta kehtib

teatamiskohustus, tema suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale asutusele.“;

12) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Isik, kelle juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust lepingulisest suhtest välisriigi

töötleva üksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga, on kohustatud teatama tema suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale

asutusele, kui tal esineb käesoleva seaduse § 32 lõike 1 punktis 8 või lõike 2 punktides 3–8

nimetatud asjaolu.“;

13) paragrahvi 20 lõigetest 11–13 jäetakse välja sõna „Riigisaladuse“;

14) seadust täiendatakse §-ga 201 järgmises sõnastuses:

„§ 201. Riigisaladuse avaldamine välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile

(1) Töötlev üksus võib avaldada riigisaladust välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile käesolevas seaduses ja selle alusel antud

õigusaktides sätestatud korras:

1) välislepingu alusel või

2) Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni otsuse alusel, kui teabe vastuvõtja tagab kaitse

avaldatava teabe avalikuks tuleku eest.

(2) Kui teabe vastuvõtja tagab kaitse avaldatava teabe avalikuks tuleku eest, võivad käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetamata juhul välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile riigisaladust avaldada järgmised

riigiasutused:

1) Politsei- ja Piirivalveamet tunnistajakaitse seaduses sätestatud tingimustel;

2) pädev jälitusasutus või prokuratuur, kui avaldatakse korrakaitselist piiratud taseme

jälitusteavet sisaldavat riigisaladust ning avaldamise kohustus tuleneb välislepingust või

avaldamine on vajalik riikidevahelise uurimisrühma töös;

3

3) julgeolekuasutus, kui see on vajalik tema ülesannete täitmiseks;

4) kaitseväeluuret teostav Kaitseväe struktuuriüksus, kui avaldatakse luuret või vastuluuret

puudutavat riigisaladust.“;

15) paragrahvi 22 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§-s 23“ tekstiosaga „§-des 23 ja 231“;

16) paragrahvi 22 lõike 2 punktid 3–5 tunnistatakse kehtetuks;

17) paragrahvi 22 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ülesannete täitmisel Kaitsepolitseiamet ja

Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksus:

1) annavad töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks juhiseid;

2) selgitavad välja käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete rikkumisi ning

osalevad tekkinud kahju hindamisel, kaasates käesoleva seaduse §-des 23, 231 ja 52 nimetatud

asutuse või selle struktuuriüksuse;

3) korraldavad regulaarselt koolitusi;

4) teevad koostööd riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.“;

18) paragrahvi 22 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

19) paragrahvi 22 täiendatakse lõigetega 7–10 järgmises sõnastuses:

„(7) Kaitsepolitseiameti poolt teostatava riigisaladuse kaitse kontrolli tegemiseks moodustab

Kaitsepolitseiameti peadirektor komisjoni (edaspidi riigisaladuse kaitse kontrolli komisjon).

(8) Riigisaladuse kaitse kontrolli komisjon täidab käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja

2 ettenähtud ülesandeid.

(9) Kontrolli kohta koostatakse aruanne, milles antakse hinnang riigisaladuse kaitse korralduse

nõuetele vastavusele.

(10) Aruandes tehtud ettekirjutuse täitmisest tuleb Kaitsepolitseiametile teatada viivitamata,

kuid hiljemalt üks kuu pärast ettekirjutuse täitmise tähtaja möödumist.“;

20) paragrahvi 23 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Salastatud teabe küberturvalisuse korraldamisel ja kontrollimisel Välisluureamet:

1) korraldab töötlussüsteemide akrediteerimist;

2) korraldab töötlussüsteemides kasutatavate turbelahenduste salastatud teabe küberturvalisuse

nõuetele vastavuse hindamist;

3) korraldab krüptomaterjalide kaitset ja kontrollib krüptomaterjalide töötlemise vastavust

salastatud teabe küberturvalisuse nõuetele;

4) korraldab töötlussüsteemide kiirgusturbe tagamist ja kontrollib töötlussüsteemide

kiirgusturbe vastavust salastatud teabe küberturvalisuse nõuetele.“;

21) paragrahvi 23 lõike 3 punktid 3–5 tunnistatakse kehtetuks;

22) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud ülesannete täitmisel Välisluureamet:

4

1) annab töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks juhiseid;

2) selgitab välisesindustes välja käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete

rikkumisi;

3) osaleb käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud salastatud teabe

küberturvalisuse nõuete rikkumiste väljaselgitamisel ning tekkinud kahju hindamisel;

4) korraldab regulaarselt koolitusi;

5) teeb koostööd riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.“;

23) seadust täiendatakse §-ga 231 järgmises sõnastuses:

„§ 231. Riigi julgeoleku volitatud esindaja pädevus riigisaladuse kaitse korraldamisel

(1) Riigi julgeoleku volitatud esindaja korraldab ja kontrollib riigisaladuse kaitset selle

avaldamise korral välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile ja rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioonile.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ülesannete täitmisel riigi julgeoleku volitatud

esindaja:

1) korraldab riigisaladuse ja salastatud välisteabe vastastikuse kaitse kokkulepete sõlmimist;

2) kontrollib tsiviilõigusliku või halduslepingu või haldusakti alusel välisriigi töötlevale

üksusele, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioonile riigisaladuse edastamist;

3) korraldab ja kontrollib riigisaladust sisaldavate salastatud teabekandjate rahvusvahelist

vedamist kaubana;

4) täidab muid talle välislepingus ettenähtud ülesandeid.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ülesannete täitmisel riigi julgeoleku volitatud

esindaja:

1) annab töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks juhiseid;

2) osaleb käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete rikkumiste

väljaselgitamisel ning tekkinud kahju hindamisel;

3) korraldab regulaarselt koolitusi;

4) teeb koostööd riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.

(4) Riigi julgeoleku volitatud esindaja ei korralda ega kontrolli riigisaladuse kaitset, kui:

1) teavet avaldab julgeolekuasutus;

2) käesoleva seaduse § 7 punktides 51, 7, 10 ja 11 nimetatud teavet avaldab Kaitsevägi;

3) tunnistajakaitset käsitlevat teavet avaldab Politsei- ja Piirivalveamet;

4) käesoleva seaduse § 8 punktides 1–3 nimetatud piiratud tasemel salastatud riigisaladust

avaldab jälitusasutus või prokuratuur.

(5) Riigi julgeoleku volitatud esindajal on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ülesande

täitmiseks õigus:

1) tutvuda kontrollimise käigus kogu vajaliku teabega;

2) saada julgeolekuasutustelt ja Kaitseväelt nende pädevuse piires ametiabi vastavalt

halduskoostöö seadusele;

3) teha töötlevale üksusele ettekirjutus välislepinguga või käesoleva seaduse või selle alusel

antud õigusaktidega kehtestatud nõuete rikkumise või rikkumise ohu kõrvaldamiseks;

4) teha töötlevale üksusele ettekirjutus riigisaladuse ja seda sisaldavate teabekandjate

töötlemise peatamise kohta ning vajaduse korral võtta riigisaladust sisaldavad salastatud

5

teabekandjad hoiule kuni nõutud tingimuste loomiseni, kui kontrollimise käigus on välja

selgitatud välislepinguga või käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud

nõuete rikkumine, mis võib kaasa tuua riigisaladuse avalikuks tuleku.

(6) Riigi julgeoleku volitatud esindajal on käesoleva paragrahvi lõike 5 punktides 3 ja 4

nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmise korral õigus rakendada asendustäitmist ja sunniraha

asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 3200 eurot.“;

24) paragrahvi 27 lõiget 5 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:

„31) riigi julgeoleku volitatud esindaja, kui isiku riigisaladusele juurdepääsu vajadus tuleneb

välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni antud ülesannetest;“;

25) paragrahvi 27 lõike 5 punktis 4 asendatakse tekstiosa „3“ tekstiosaga „31“;

26) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui riigisaladusele juurdepääsu vajadus tuleneb välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni

või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni antud ülesannetest, esitab füüsiline isik

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse riigi julgeoleku volitatud esindaja kaudu.“;

27) paragrahvi 32 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib teatamiskohustus, või kellel on

mitu kodakondsust, millest vähemalt üks on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib

teatamiskohustus.“;

28) paragrahvi 32 lõike 2 punktis 20 asendatakse tekstiosa „1 või 2“ tekstiosaga „1, 2, 21 või

71“;

29) paragrahvi 32 lõiget 2 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) kes regulaarselt suhtleb julgeolekukontrolli teostavale asutusele esitatud juurdepääsuloa

taotleja ankeedis või pikendaja ankeedis märgitud sugulase, hõimlase või muu lähedase isikuga,

kes elab välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus.“;

30) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Julgeolekukontrolli teostav asutus võib jätta taotluse läbi vaatamata, kui juurdepääsuloa

taotleja ei ole Eestis püsivalt elanud vähemalt viimased viis aastat. Käesolevat lõiget ei

kohaldata avaliku teenistuse seaduse alusel pikaajalisse välislähetusse saadetud ametniku

suhtes.“;

31) paragrahvi 342 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse töötlussüsteemi, mida kasutatakse

riigisaladuse edastamiseks välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitvale asutusele, võib

kasutada Kaitseväe juhataja otsuse alusel, kus määratakse töötlussüsteemis töötlemiseks

lubatud riigisaladuse tase, töötlussüsteemi kasutamise tähtaeg ning käesolevas seaduses ja selle

alusel antud õigusaktides sätestatud salastatud teabe küberturvalisuse nõuete täitmise ja

kontrollimise eest vastutavad struktuuriüksused.“;

6

32) paragrahvi 35 lõiked 4–6 tunnistatakse kehtetuks;

33) paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Riigisaladuse tsiviilõigusliku või halduslepingu alusel välisriigi töötlevale üksusele,

rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile

edastamise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitse korras.“;

34) paragrahvi 49 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud komisjon teeb julgeolekukontrolli käigus kogutud

teabe põhjal ettepaneku juurdepääsuõiguse, juurdepääsuloa või töötlemisloa andmise või selle

kehtivuse pikendamise või julgeolekukontrolli läbimise kohta isikule või organile, kelle

pädevuses on juurdepääsuõiguse, juurdepääsuloa või töötlemisloa andmise, kehtivuse

pikendamise, juurdepääsuõiguse äravõtmise, juurdepääsu- või töötlemisloa kehtetuks

tunnistamise või julgeolekukontrolli läbimise otsustamine.“;

35) paragrahvi 50 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Salastatud välisteabe kaitsel kohaldatakse välislepingust tulenevaid nõudeid, arvestades

käesolevas peatükis sätestatud erisusi. Käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse välislepingust

tulenevate nõuetena ka rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsiooni liikmesriigile täitmiseks kohustuslikust õigusaktist tulenevaid nõudeid.

Kui välislepingus ei ole salastatud välisteabe kaitse nõudeid sätestatud, välisleping viitab

riigisisestele õigusaktidele või välislepingut ei ole sõlmitud, kohaldatakse salastatud välisteabe

kaitsel selle salastatuse tasemele vastavale riigisaladusele kohaldatavaid käesoleva seaduse 1.

peatüki, 2. peatüki 3. jao ja 4. peatüki sätteid, arvestades käesolevas peatükis sätestatud erisusi.

(2) Riigi julgeoleku volitatud esindaja määrab riigisaladuse ja salastatud välisteabe salastatuse

taseme vastavuse, kui selle määramiseks vajalik teave on kättesaadav ja:

1) välislepingus ei ole salastatuse taseme vastavust kokku lepitud või

2) välislepingut ei ole sõlmitud, kuid Eesti Vabariigi huvides tuleb välisriigi, rahvusvahelise

organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni salastatud välisteavet

kaitsta käesoleva seaduse alusel.“;

36) paragrahvi 50 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Käesoleva seaduse § 52 lõikes 3 nimetatud asutus võib määrata riigisaladuse ja talle

edastatud salastatud välisteabe salastatuse taseme vastavuse, kui talle edastatud salastatud

välisteavet ei tule kaitsta välislepingu või käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse alusel.

(22) Salastatud välisteavet, mida ei tule kaitsta välislepingu kohaselt ja mille kohta ei ole tehtud

käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 21 nimetatud otsust, kaitstakse avaliku teabe seaduse alusel.“;

37) paragrahvi 50 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Töötlev üksus kustutab enda loodud teabe salastatuse, kui teavet on töödeldud salastatud

välisteabena õigusliku aluseta, või muudab enda loodud salastatud välisteabe salastatuse taset,

salastamise õiguslikku alust või tähtaega, kui salastatud välisteave on salastatud valel tasemel,

valel õiguslikul alusel või vale tähtajaga, käesoleva seaduse §-s 15 ettenähtud korras. Kui

7

töötlev üksus on teavet edastanud teisele töötlevale üksusele, tuleb salastatuse kustutamisest

või salastamisandmete parandamisest seda töötlevat üksust teavitada.“;

38) paragrahvi 50 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:

„(51) Kui käesoleva seaduse § 19 lõike 8 või § 20 lõike 8 või 9 alusel on Kaitsepolitseiametile

üle antud salastatud teabekandja, mis sisaldab üksnes salastatud välisteavet, tuleb see üle anda

riigi julgeoleku volitatud esindajale.

(52) Riigiasutuse või selle struktuuriüksuse, mis täidab välislepingust tulenevaid pädeva asutuse

ja ühtse kontaktpunkti ülesandeid, määrab Vabariigi Valitsus määrusega riigisaladuse ja

salastatud välisteabe kaitse korras.“;

39) paragrahvi 50 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Vabariigi Valitsus võib käesoleva seaduse alusel määrusega kehtestatud riigisaladuse ja

salastatud välisteabe kaitse korras kehtestada erisusi salastatud välisteabe kaitse kohta.“;

40) paragrahv 51 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 51. Salastatud välisteabele juurdepääsu õigus ja salastatud välisteabe töötlemise õigus

(1) Salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

andmisele kohaldatakse vastavalt riigisaladusele juurdepääsu õiguse ja riigisaladuse töötlemise

õiguse andmise nõudeid, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi. Kui

välislepingust tulenevad eelnimetatud õiguste andmisele rangemad või lisanõuded,

kohaldatakse välislepingus sätestatud nõudeid.

(2) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb isikule tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud kohustusi ja võtta

§ 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(3) Kui isik keeldub käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõuete tutvustamisest või

kinnituse allkirjastamisest, ei anta talle salastatud välisteabele juurdepääsu õigust.

(4) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse saamise eeltingimus on vähemalt samal tasemel salastatud riigisaladusele

juurdepääsu õiguse olemasolu ning salastatud välisteabe töötlemise õiguse saamise eeltingimus

on vähemalt samal tasemel salastatud riigisaladuse töötlemise õiguse olemasolu.

(5) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni piiratud tasemel salastatud

välisteabele juurdepääsu õigus antakse käesoleva seaduse § 27 lõike 2 ja lõike 5 punktides 1–3

sätestatud korras. Muudel juhtudel annab juurdepääsuõiguse riigi julgeoleku volitatud esindaja.

(6) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni konfidentsiaalsel või kõrgemal

tasemel salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu

Organisatsiooni salastatud välisteabe töötlemise õiguse saamise eeltingimus on

julgeolekukontrolli läbimine, välja arvatud käesoleva seaduse § 27 lõikes 1 nimetatud isikute

puhul. Kui välislepingu kohaselt on julgeolekukontroll salastatud välisteabele juurdepääsu

8

õiguse andmise kohustuslik eeltingimus, teostatakse julgeolekukontroll ka isiku suhtes, kellel

on ametikohajärgne juurdepääsuõigus, välja arvatud Vabariigi Presidendi suhtes.

(7) Käesoleva seaduse § 301 lõikes 1 nimetatud isik, kellele soovitakse anda lisaks

riigisaladusele juurdepääsu õigusele ka Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu

Organisatsiooni salastatud välisteabele juurdepääsu õigust, peab esitama Kaitseministeeriumi

valitsemisala valitsusasutuse kaudu julgeolekukontrolli teostavale asutusele allkirjastatud

nõusoleku tema suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks ning § 31 lõike 1 punktis 2 nimetatud

ankeedi.

(8) Julgeolekukontrolli teostav asutus otsustab, kas isik on julgeolekukontrolli läbinud, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(9) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni konfidentsiaalsel või kõrgemal

tasemel salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise otsustab riigi julgeoleku volitatud

esindaja, kes väljastab juurdepääsuõiguse tõendamiseks juurdepääsusertifikaadi.

(10) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabe töötlemise

õiguse andmise otsustab riigi julgeoleku volitatud esindaja, kes väljastab töötlemisõiguse

tõendamiseks töötlemissertifikaadi.

(11) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õigus või salastatud välisteabe töötlemise õigus tunnistatakse kehtetuks:

1) isiku juurdepääsuvajaduse või töötlemise vajaduse äralangemisel;

2) kui juurdepääsuõiguse või töötlemisõiguse kehtivusajal ilmneb mõni juurdepääsuõiguse või

töötlemisõiguse andmisest keeldumise alus.

(12) Juhul, kui isiku riigisaladusele juurdepääsu õigus või riigisaladuse töötlemise õigus lõpeb

enne Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe töötlemise õiguse kehtivusaja lõppu, lõpeb

vastavalt ka Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe töötlemise õiguse kehtivus.

(13) Euroopa Liidu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmise korra kehtestab Vabariigi

Valitsus määrusega riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras.

(14) Vabariigi Valitsus võib riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras nimetada muid

rahvusvahelisi organisatsioone või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioone, mille

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisel

kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 4–12 nimetatud ja lõike 13 alusel kehtestatud

nõudeid.“;

41) paragrahvi 52 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Riigi julgeoleku volitatud esindaja korraldab salastatud välisteabe kaitset ja kontrollib

salastatud välisteabe töötlemise nõuetele vastavust.“;

42) paragrahvi 52 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Salastatud välisteabe kaitse korraldamisel ja salastatud välisteabe töötlemise nõuetele

vastavuse kontrollimisel riigi julgeoleku volitatud esindaja:

9

1) korraldab seaduses ja selle alusel antud õigusaktides ettenähtud juhtudel salastatud välisteabe

avaldajalt vastuvõtmist, töötlemist ja sellele juurdepääsu ning salastatud välisteabe ja seda

valdavate töötlevate üksuste üle arvestuse pidamist;

2) korraldab riigisaladuse ja salastatud välisteabe vastastikuse kaitse kokkulepete sõlmimist;

3) määrab käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel riigisaladuse ja salastatud välisteabe

salastatuse taseme vastavuse;

4) korraldab ja kontrollib tsiviilõigusliku või halduslepingu või haldusakti alusel toimuvat

salastatud välisteabe töötlemist;

5) korraldab ja kontrollib salastatud välisteabe vedamist kaubana;

6) otsustab salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

andmise õigusaktides sätestatud korras;

7) teavitab salastatud välisteabe avaldajat salastatud välisteabe õigusvastase avalikustamise

korral selle asjaoludest välislepingus ettenähtud tingimustel;

8) täidab muid talle välislepingus ettenähtud ülesandeid.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud ülesannete täitmisel riigi julgeoleku volitatud

esindaja:

1) annab töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks juhiseid;

2) osaleb käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete rikkumiste

väljaselgitamisel ning tekkinud kahju hindamisel;

3) korraldab regulaarselt koolitusi;

4) teeb koostööd riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.“;

43) paragrahvi 52 lõike 3 punktis 2 asendatakse sõnad „välisriigi luure- või vastuluureülesannet

täitva asutusega“ sõnadega „välisriigi asutuse, rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga“;

44) paragrahvi 52 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Avaliku teabe seaduse muutmine

1) paragrahvi 2 lõike 2 punktis 1 asendatakse sõnad „riigisaladuseks või salastatud välisteabeks

oleva“ sõnadega „riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse alusel kaitstava“;

2) paragrahvi 35 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni poolt edastatud juurdepääsupiirangu märkega

teave, mida ei kaitsta vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele, loetakse

asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks.“.

§ 3. Eesti Panga seaduse muutmine

Eesti Panga seaduse § 111 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb Eesti Panga presidendile

ning Eesti Panga Nõukogu esimehele ja liikmele tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

10

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud isik keeldub nõuete tutvustamisest või

kinnituse allkirjastamisest, ei anta talle juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 4. Julgeolekuasutuste seaduse muutmine

Julgeolekuasutuste seaduse § 7 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõnad „elektroonilise teabeturbe“

sõnadega „salastatud teabe küberturvalisuse“.

§ 5. Kohtute seaduse muutmine

Kohtute seaduse § 81 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb kohtunikule tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui kohtunik keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse allkirjastamisest, ei anta talle

juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 6. Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmine

Riigikogu liikme staatuse seaduse § 19 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb Riigikogu liikmele

tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui Riigikogu liige keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse allkirjastamisest, ei anta

talle juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 7. Riigikontrolli seaduse muutmine

Riigikontrolli seaduse § 251 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb riigikontrolörile tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

11

(12) Kui riigikontrolör keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse allkirjastamisest, ei anta

talle juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 8. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine

Vabariigi Valitsuse seaduse § 31 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb Vabariigi Valitsuse liikmele

tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui Vabariigi Valitsuse liige keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse allkirjastamisest,

ei anta talle juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 9. Õiguskantsleri seaduse muutmine

Õiguskantsleri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 111 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb õiguskantslerile tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui õiguskantsler keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse allkirjastamisest, ei anta talle

juurdepääsu salastatud välisteabele.“;

2) paragrahvi 372 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb õiguskantsleri asetäitja-

nõunikule tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui õiguskantsleri asetäitja-nõunik keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse

allkirjastamisest, ei anta talle juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 10. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.

12

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, …………….. 2026

Algatab Vabariigi Valitsus …………….. 2026

1

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga luuakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses (edaspidi RSVS) ühetaoline

struktuur riigisaladuse ja salastatud välisteabe (edaspidi koos salastatud teave) kaitset

korraldavate ametkondade pädevust reguleerivates sätetes. Muudatus puudutab

Kaitsepolitseiametit (edaspidi KAPO), Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksust,

Välisluureametit (edaspidi VLA) ja riigi julgeoleku volitatud esindajat (edaspidi RJVE).

Muudatusega luuakse ühetaoliselt sõnastatud õigusnormid, mille kohaselt esmalt sõnastatakse

pädevused, seejärel pädevustest tulenevad ülesanded ning lõpuks ülesannete täitmisel tehtavad

tegevused.

Tulenevalt vajadusest reguleerida rahvusvahelist koostööd salastatud teabe kaitsel, loob eelnõu

õigusliku aluse pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti rollide määramiseks Vabariigi Valitsuse

20. detsembri 2007. aasta määruses nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“

(edaspidi RSVKK).

Eelnõuga täiendatakse ja täpsustatakse RJVE pädevusega seotud norme. RJVE-l on lisaks

salastatud välisteabe kaitse korraldamisele ja kontrollimisele roll ka riigisaladuse kaitse

korraldamisel ja kontrollimisel, kui riigisaladust avaldatakse välisriigile, rahvusvahelisele

organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile. Eelnõuga

sätestatakse vastav pädevus RSVS-is.

Eelnõuga luuakse õiguslik alus salastatud välisteabe juurdepääsu andmisest keeldumiseks

isikutele, kes ei nõustu endale salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamise või kinnituse

allkirjastamisega. Eesti Panga presidendil, Eesti Panga Nõukogu esimehel ja liikmel,

kohtunikul, Riigikogu liikmel, riigikontrolöril, Vabariigi Valitsuse liikmel ning õiguskantsleril

on ametikohajärgne juurdepääsuõigus salastatud välisteabele. Juurdepääsuõigus tekib

ametikohale asumisega ja seda eraldi ei vormistata. Kui aga välislepingu kohaselt on salastatud

välisteabe kaitse nõuete tutvustamine kohustuslik, kuid isik keeldub nõuete tutvustamisest või

kinnituse allkirjastamisest, ei ole võimalik talle konkreetsele salastatud välisteabele

juurdepääsu anda vaatamata ametikohajärgse juurdepääsuõiguse olemasolule.

Eelnõuga muudetakse salastatud välisteabe kaitset reguleerivate normide sõnastus selgemaks

ja rakenduspraktikaga kooskõlas olevaks.

Eelnõuga täiendatakse julgeolekukontrolliga seonduvat regulatsiooni eesmärgiga välistada

teatamiskohustusega välisriikide kodakondsust omavate isikute juurdepääs riigisaladusele.

Lisaks tehakse veel mõningad muuatused, mis täpsustavad julgeolekukontrolliga seonduvat

seoses isikutega, kes viibivad või töötavad suure osa ajast välismaal.

2

Eelnõu vähendab vähesel määral riigisaladust välismaale edastavate isikute halduskoormust.

Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks RSVS § 35 lõige 6, milles nähakse ette kohustus registreerida

riigisaladuse välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsioonile edastamine iga kord RJVE juures. Lisaks riigiasutustele võib olla vaja

edastada riigisaladust välismaale näiteks ettevõtjatel, kes edaspidi seda enam RJVE juures

registreerima ei pea.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kaitseministeeriumi ja VLA ametnikud koostöös

Siseministeeriumi ning KAPO esindajatega.

Eelnõu õiguslikku kvaliteeti on kontrollinud Kaitseministeeriumi õigusosakonna nõunik Liina

Martinson ([email protected]:). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt

toimetanud Luisa Keelelahenduste eesti keele vanemtoimetaja Tiina Alekõrs ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud teiste menetluses olevate eelnõudega, Euroopa Liidu õiguse

rakendamisega ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõuga muudetakse järgmisi

seadusi:

1) RSVS avaldamismärkega RT I, 03.02.2026, 13;

2) avaliku teabe seadus (edaspidi AvTS) avaldamismärkega RT I, 06.03.2026, 4;

3) Eesti Panga seadus (edaspidi EPS) avaldamismärkega RT I, 01.03.2023, 45;

4) julgeolekuasutuste seadus (edaspidi JAS) avaldamismärkega RT I, 14.03.2023, 25;

5) kohtute seadus (edaspidi KS) avaldamismärkega RT I, 08.04.2025, 7;

6) Riigikogu liikme staatuse seadus (edaspidi RKLS) avaldamismärkega RT I, 30.12.2024, 19;

7) Riigikontrolli seadus (edaspidi RKS) avaldamismärkega RT I, 08.04.2025, 11;

8) Vabariigi Valitsuse seadus (edaspidi VVS) avaldamismärkega RT I, 07.05.2025, 9;

9) õiguskantsleri seadus (edaspidi ÕKS) avaldamismärkega RT I, 08.04.2025, 19.

Selleks et eelnõu seadusena vastu võtta, on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust, kuna

VVS-i, EPS-i ja RKS-i muutmiseks on põhiseaduse § 104 punktide 8, 12 ja 13 järgi vaja

Riigikogu koosseisu häälteenamust.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on:

- muuta salastatud teabe kaitset korraldavate ametkondade pädevust reguleerivad sätted

ühetaoliseks;

- sätestada õiguslik alus pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti rollide määramiseks

RSVKK-is rahvusvahelise koostöö tarbeks;

- reguleerida RJVE pädevus riigisaladuse kaitse korraldamisel ja kontrollimisel;

- muuta salastatud välisteabe kaitset reguleerivate normide sõnastus selgemaks ja

rakenduspraktikaga kooskõlas olevaks.

Kehtivas seaduses on salastatud teabe kaitse korraldamisel eri ametkondades nende pädevused,

ülesanded ja tegevused esitatud üksteisega läbisegi, mis on raskendanud rakendajatel

mõistmast, millised pädevused mingil ametkonnal on, milliseid ülesandeid konkreetsete

pädevuste raames tuleb täita ning milliseid tegevusi on võimalik teha ülesannete täitmiseks.

3

Seaduse eesmärk on eristada üldpädevus, selle raames täidetavad ülesanded ja ülesannete

täitmiseks tehtavad tegevused.

Salastatud välisteabe kaitse puhul ei ole kehtivas õiguses defineeritud rahvusvahelisest õigusest

tulenevad rollid, mis on eriti olulised Euroopa Liidu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni

(edaspidi NATO) salastatud teabe kaitse puhul. Seaduse eesmärk on määrata nende rollide

täitja.

Kehtivas õiguses ei ole sätestatud RJVE pädevust riigisaladuse kaitse korraldamisel ja

kontrollimisel, kui riigisaladust avaldatakse välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile. Seaduse eesmärk on määrata kindlaks

pädevus RSVS-i tasandil.

Kehtivas seaduses on salastatud välisteabe kaitsega seotud normid raskesti mõistetavad ega ole

osal juhtudel enam rakenduspraktikaga kooskõlas. Seaduse eesmärk on muuta normid

selgemaks ja rakenduspraktikaga kooskõlas olevaks.

Kodakondsusega kaasneb riigi ja isiku vaheline eriline usaldussuhe, mis toob kaasa teatavad

õigused ja kohustused (sõjaväekohustus, lojaalsuskohustus jne). Kehtivas õiguses puuduvad

selged õiguslikud alused keeldumaks riigisaladusele juurdepääsu andmisest isikutele, kellel on

teatamiskohustusega välisriigi kodakondsus. Eelnõuga lisatakse RSVS-i vastavad alused.

Eelnõu väljatöötamise kavatsust ei ole koostatud. Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta

määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punkti 5 kohaselt ei ole

väljatöötamiskavatsus nõutav, kui seaduse rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku

muudatust või muud olulist mõju. Eelnõu eesmärk on ajakohastada salastatud teabe kaitset

reguleerivat regulatsiooni, kuid tegu ei ole põhimõtteliste muudatustega, millega kaasneks

oluline õiguslik muudatus või muu oluline mõju.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kümnest paragrahvist: §-dega 1–8 muudetakse RSVS-i, AvTS-i, EPS-i, JAS-

i, KS-i, RKLS-i, RKS-i, VVS-i ja ÕKS-i, §-ga 9 sätestatakse seaduse jõustumise aeg.

Paragrahv 1. RSVS-i muutmine

Eelnõu § 1 punktidega 1, 5 ja 6 asendatakse RSVS-i tekstis:

- tekstiosa „elektrooniline teabeturve“ tekstiosaga „salastatud teabe küberturvalisus“;

- sõna „salajasus“ sõnaga „konfidentsiaalsus“;

- sõna „terviklikkus“ sõnaga „terviklus“.

Muudatuste eesmärk on ühtlustada RSVS-i terminikasutust küberturvalisuse seaduse (edaspidi

KüTS) ja selle alusel antud õigusaktide terminikasutusega. KüTS § 1 lõike 2 kohaselt ei

kohaldata KüTS-i riigisaladuse ja salastatud välisteabe töötlemisele ning sellise teabe

töötlussüsteemide pidamisele. Erisuse põhjus on see, et salastatud teabe elektroonilise

töötlemise korral tuleb rakendada rangemaid turvameetmeid, mis on reguleeritud RSVS-is ja

selle alusel antud õigusaktides. See aga ei tähenda, et RSVS-is peaks kasutama KüTS-ist

erinevaid termineid. Oma olemuselt on elektrooniline teabeturve küberturvalisuse tagamine

salastatud teabe töötlussüsteemides. Samuti on konfidentsiaalsus, terviklus ja käideldavus

4

olemuselt sama sisuga nii salastatud teabe töötlussüsteemide kui ka mittesalastatud teabe

töötlemiseks kasutatavate võrgu- ja infosüsteemide puhul.

Termin „küberturvalisus“ on defineeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist ja millega tunnistatakse

kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (küberturvalisuse määrus) artikli 2 punktis 1 kui tegevused,

mis on vajalikud, et kaitsta võrgu- ja infosüsteeme, nende kasutajaid ja teisi isikuid

küberohtude eest. Salastatud teabe küberturvalisus on salastatud teabe käideldavuse,

konfidentsiaalsuse ja tervikluse tagamine töötlussüsteemis (RSVS § 3 p 10). Määruse (EL)

2019/881 kohase küberturvalisuse termini ja salastatud teabe küberturvalisuse termini puhul

on erinevus selles, et esimese puhul on kaitseobjektiks võrgu- ja infosüsteemid, teise puhul

salastatud teave ehk riigisaladus või salastatud välisteave. See ei ole siiski selline erinevus,

mille tõttu ei peaks elektroonilise teabeturbe termini asemel salastatud teabe küberturvalisuse

terminit kasutusele võtma. Nii küberturvalisuse kui salastatud teabe küberturvalisuse puhul on

fookuses võrgu- ja infosüsteemide kaitse (töötlussüsteem on võrgu- ja infosüsteem, mida

kasutatakse salastatud teabe elektrooniliseks töötlemiseks (RSVS § 3 p 9)). Salastatud teabe

küberturvalisuse puhul rõhutatakse salastatud teabe kaitse aspekti, aga olemuselt on tegu

sarnase tegevusega. Selleks et võrgu- ja infosüsteemide küberturvalisusega üldiselt ja

salastatud teabe töötlemiseks kasutatavate võrgu- ja infosüsteemide (töötlussüsteemide)

turvalisusega kitsamalt tegelevad isikud saaks toimida sarnases inforuumis, tuleb

terminikasutust ühtlustada ja elektroonilise teabeturbe asendamine salastatud teabe

küberturvalisusega on üks viis selle saavutamiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 2 defineeritakse RSVS-is termin „salastatud teave“. Seni on definitsioon

olnud RSVKK-is, kuid kuna RSVS-is on mitmes kohas väljendit „salastatud teave“ kasutatud,

on otstarbekas tõsta termin RSVKK-ist RSVS-i. RSVKK vastav säte tunnistatakse kehtetuks.

Eelnõu § 1 punktiga 3 defineeritakse RSVS-is termin „töötlemisõigus“. Juba praegu on sõna

„töötlemisõigus“ RSVS-is mitmes kohas kasutatud, kuid seoses sellega, et käesoleva eelnõuga

tehtavate muudatuste toimel hakkab RSVS sõnaselgelt reguleerima ka Euroopa Liidu ja NATO

salastatud välisteabe töötlemisõiguse andmist, on otstarbekas defineerida ka vastav

lühiväljend, et seda oleks võimalik vastavates sätetes kasutada.

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse RSVS § 3 punktis 9 töötlussüsteemi terminit.

Töötlussüsteemi mõistes tehakse kaks muudatust. Esiteks defineeritakse „töötlussüsteem“

küberturvalisuse seaduse § 2 punktis 1 nimetatud võrgu- ja infosüsteemi kaudu, sest

olemuslikult on ka töötlussüsteem võrgu- ja infosüsteem. Teiseks tuuakse definitsioonis välja

riigisaladuse või salastatud välisteabe töötlemine. See on tunnus, mis muudab võrgu- ja

infosüsteemi töötlussüsteemiks.

Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse RSVS § 3 punktis 13 RJVE terminit.

RJVE mõiste muutmine on tingitud asjaolust, et RJVE ülesanded ei ole seotud ainult salastatud

välisteabega. RJVE korraldab ja kontrollib ka riigisaladuse kaitset, kui seda avaldatakse

välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioonile. Muudetud kujul mõistega arvestatakse mõlemat ülesannet. RJVE riigisaladuse

kaitse korraldamise ja kontrollimisega seotud ülesanded on täpsemalt kirjeldatud

eelnõukohases §-s 231.

5

Eelnõu § 1 punktiga 8 viiakse RSVS § 9 punktis 10 variandmete ja konspiratsioonivõtete

kasutamisega seotud teabe salastamise aluse sõnastus kooskõlla julgeolekuasutuste seaduse

§ 23 sõnastusega. RSVS § 9 punkti 10 kehtivas sõnastuses on kasutusel väljend „teeseldud

isikud ja organid“. Väljend „isiku, asutuse või organi teesklemine“ oli kasutusel

julgeolekuasutuste seaduse §-s 23 enne 01.07.2017. 01.07.2017 jõustus normi muudatus ning

sellest alates on kasutusel väljend „variandmed ja konspiratsioonivõtted“.

Eelnõu § 1 punktiga 9 täiendatakse RSVS § 10 uue punktiga 10, mis käsitleb salastatud teabe

kaitseks kasutatavat krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimusi käsitleva teabe salastamist.

Seni on krüptomaterjalide kohta käiva teabe salastamine paigutatud töötlussüsteemi käsitleva

teabe alla (RSVS § 10 punkt 2). See ei ole korrektne, sest kõik salastatud teabe kaitseks

kasutatavad krüptomaterjalid ei ole seotud konkreetse töötlussüsteemiga.

Eelnõu § 1 punktiga 10 täiendatakse RSVS § 11 lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib, võib asutuse juht või tema volitatud isik

käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistatud teabe

juurdepääsupiirangu tähtaega pikendada kuni viie aasta kaupa, kuid kokku mitte kauemaks kui on

käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud samadele tunnustele vastava

riigisaladuseks oleva teabe salastamise tähtaeg.“.

Muudatuse eesmärk on võimaldada pikendada RSVS § 11 lõike 3 alusel asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistatud teabele seatud juurdepääsupiirangu tähtaega kuni

viie aasta kaupa kuni juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib, kuid kokku mitte

kauemaks kui on samadele tunnustele vastava riigisaladuseks oleva teabe salastamise tähtaeg.

RSVS § 11 lõike 3 järgi võib teatud riigisaladuse tunnustele vastava teabe tunnistada

juurdepääsupiiranguga asutusesiseseks teabeks, kui selle teabe avalikuks tulek ei kahjusta küll

riigi julgeolekut, kuid teabele juurdepääsu piiramine on ette nähtud lepingus või teabe

avalikuks tulek kahjustaks riigi välissuhtlemist või teabevaldaja seadusest tulenevate

ülesannete täitmist. Sellise juurdepääsupiirangu tähtajale kohaldub AvTS § 40, sest RSVS

erandit ette ei näe. AvTS § 40 lõikes 1 sätestatud üldreegli järgi on juurdepääsupiirangu tähtaeg

kuni viis aastat ning asutuse juht võib pikendada seda kuni viie aasta võrra, kui

juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib. Loetelust, millist teavet võib RSVS § 11 lõike

3 järgi tunnistada juurdepääsupiiranguga asutusesiseseks teabeks, nähtub, et nimetatud teabest

valdava osa avalikuks tulek võib kahjustada teabevaldaja ülesannete täitmist pikema aja

jooksul. Konkreetne näide on julgeolekuasutuse riigisaladus. Näiteks võib

juurdepääsupiiranguga teabeks tunnistada julgeolekuasutuse struktuuriüksusi, koosseisu ja

nende ülesandeid kajastavat teavet, mille avalikuks tulek ei kahjusta riigi julgeolekut.

Samalaadse riigisaladuse salastatuse tähtaeg on 50 aastat. Pikk tähtaeg on põhjendatav sellega,

et mõned julgeolekuasutuse funktsioonid ja struktuuriüksused on pikka aega püsivad. Lühema

tähtaja korral tuleks need aga avalikustada ning see kahjustaks julgeolekuasutuse edasist

tegevust.

Seadusandja on selgelt väljendanud, et riigi julgeoleku kaitse on selline väärtus, mille kaitse

vajadus on expressis verbis seaduses kirjeldatud, ning teabe üldiseks kasutamiseks andmisel

peab olema riigi julgeolek tagatud1. RSVS-i sätete tunnustele vastava juurdepääsupiiranguga

asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe puhul võib AvTS-ist tuleneva maksimaalselt

kümneaastase juurdepääsupiirangu tähtaja lõppedes tekkida oht, et teabele

1 AvTS § 31 lg 3.

6

juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus on endiselt olemas ning teabe avalikustamise

tulemusel saab kahjustada riigi julgeolek.

Pärast seadusega kehtestatud juurdepääsupiirangu tähtaja lõppemist on asutusel kohustus teave

avalikustada asutuse dokumendiregistris2. Arvestatav uus julgeolekuoht on avaandmete

masspäringud, andmete nn kraapimine3 ja allalaadimine eraisikute4 ning eri tsiviilasutuste5,

sealhulgas välisriikides asuvate meediamajade poolt. Riigiasutuste avalikele

dokumendiregistritele on juurdepääs igaühel, sealhulgas välisriigi kodanikul. Riigiasutuste

avalikule teabele ei ole juurdepääs seaduse tasandil piiratud6. Lisaks saab Ukraina sõja näitel

esile tuua küberrünnete järjest süsteemsema rakendamise sõjaliste eesmärkide toetuseks.

Küberluureoperatsioonide fookus on liikumas riigikaitse ja poliitikaga seotud süsteemidele

ning sihtmärgid on julgeoleku- ja kaitsesektor ning ettevõtted, mis neid toetavad7. Samuti on

Eesti näitel leidnud tõendamist, et ka avalikult kättesaadavat infot edastatakse vaenuliku riigi

luureteenistusele8. Avalikult kättesaadavaid andmeid koos teiste andmetega analüüsides võib

jõuda riigi julgeolekut ohustavate tulemusteni. Sarnasel moel võib olla võimalik eri

ministeeriumide valitsemisalade andmeid koos töödeldes teha järeldusi riigi julgeoleku

tagamisega seotud võimete ja vahendite kohta. Kehtivas õiguses9 ei arvestata riigi julgeolekut

tagavate asutuste eripära võrreldes muude riigiasutustega ning piisava efektiivsusega ei ole

võimalik kaitsta riigi julgeoleku huvides olulist teavet. Arvestades eeltoodut, on tõusetunud

vajadus riigi julgeoleku tagamise eesmärgil kaitsta teavet kauem kui AvTS-iga maksimaalselt

lubatud kümme aastat.

Tromsø konventsioon ei piira riikide võimalusi juurdepääsupiirangu tähtaja pikendamise

otsustamiseks. Konventsiooni artikli 3 lõike 1 punkti a kohaselt võib konventsiooniosaline

piirata ametlikele dokumentidele juurdepääsu õigust riigi julgeoleku ja riigikaitse ning

rahvusvaheliste suhete kaitsmise kaalutlustel. Konventsiooni kohaselt peavad piirangud olema

seaduses täpselt sõnastatud, demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ja proportsionaalsed.

Eesti Vabariigi julgeoleku kaitsmine on legitiimne eesmärk. Mõne teise (vähem koormava)

vahendiga ei ole võimalik piirangu eesmärki saavutada, sest juurdepääsupiirang seatakse ja

seda pikendatakse vaid juurdepääsupiirangu seadmise põhjuse olemasolul ning teabe

avalikustamine ega kustutamine ei ole juurdepääsupiirangu põhjuse püsimisel sobivad

alternatiivid. Eeltoodust tulenevalt on meede mõõdukas, julgeoleku kaitsmine on kaalukas

põhjus.

Samad kaalutlused seoses muudatuste kooskõlast Tromsø konventsiooniga on asjakohased ka

juhtudel, kus teavet kaitstakse riigi välissuhtlemise kaitse ja töötleva üksuse ülesannete täitmise

tagamise põhjustel.

Eelnõu § 1 punktiga 11 täiendatakse RSVS § 19 lõikega 21, mille kohaselt peab isik, kelle

juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust lepingulisest suhtest välisriigi töötleva

2 AvTS § 28 lg 1 p 31. 3 web scraping. 4 https://dokumendiregistrid.karlerss.com/. 5 „Riigiandmete kogumine meedias kajastamise jaoks“ – Delfi Meedia ettekanne 2025. a konverentsil „A2:

avalik teave ja avaandmed“, kättesaadav: https://worksup.com/app/#/event/A2KONVERENTS/agenda/plan. 6 PS § 44, AvTS § 4. 7 RIA Küberturvalisuse aastaraamat 2025, lk 16. 8 https://www.err.ee/1609751085/kohus-saatis-narvalasest-vene-kodaniku-luuramise-eest-vangi. 9 AvTS ning eriseadused.

7

üksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga, esitama RSVS § 19 lõikes 2 nimetatud teavituse enda suhtes

julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale asutusele.

RSVS § 19 lõike 2 kohaselt on juurdepääsuõigust omav füüsiline isik kohustatud teatama

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selle töötleva üksuse, kellega teenistus- või muust

lepingulisest suhtest tulenevalt on isikul juurdepääsuõigus, riigisaladuse kaitset korraldavale

isikule töö- või teenistusülesande välisest kavandatavast viibimisest välisriigis, mille kohta

kehtib teatamiskohustus, hiljemalt viis tööpäeva enne kavandatava välisreisi algust.

Ettenägematust viibimisest välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus, teatab isik

riigisaladuse kaitset korraldavale isikule viivitamata. Teates märgitakse isiku nimi,

sidevahendite andmed, välisriik ning selles viibimise aeg ja põhjus. Hetkel on

teatamiskohustusega riikideks siseministri 29.09.2023 käskkirja nr 1-3/112 alusel Armeenia

Vabariik, Aserbaidžaani Vabariik, Hiina Rahvavabariik (sh Hongkongi ja Macau

erihalduspiirkonnad), Iraani Islamivabariik, Kasahstani Vabariik, Kirgiisi Vabariik, Korea

Rahvademokraatlik Vabariik, Tadžikistani Vabariik, Türkmenistan, Usbekistani Vabariik,

Valgevene Vabariik ja Venemaa Föderatsioon.

Riigisaladuse kaitset korraldava isiku kaudu peaks see teave jõudma julgeolekukontrolli

teostava asutuseni. Kui isiku tööandja on välisriigi töötlev üksus, rahvusvaheline

organisatsioon või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioon, siis üldjuhul see teave ei

jõua julgeolekukontrolli teostava asutuseni, sest konkreetse välisriigi, rahvusvahelise

organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni reeglid ei pruugi näha

ette salastatud teabe kaitse eest vastutava isiku määramist ja sel juhul ei ole isikul võimalik ka

kedagi teavitada. Seetõttu peab juurdepääsuõigust omaval füüsilisel isikul, kelle

juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust lepingulisest suhtest välisriigi töötleva

üksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga, olema kohustus teatada välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus,

kavandatavast viibimisest otse enda suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale

asutusele.

Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse RSVS § 19 lõikega 71, mille kohaselt isik, kelle

juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust lepingulisest suhtest välisriigi töötleva

üksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga, on kohustatud teatama enda suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale

asutusele, kui tema suhtes esineb RSVS § 32 lõike 1 punktis 8 või § 32 lõike 2 punktides 3–8

nimetatud asjaolu. Praktikas peab isik teavitama julgeolekukontrolli teostamiseks pädevat

asutust, kui ta on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav, kui tema suhtes viiakse läbi

väärteomenetlust ametialase süüteo või korruptiivse teo tunnustel, kui tal on mitu

väärteokaristust, kui teda on karistatud tahtlikult toimepandud ametialase süüteo või kuriteo

eest, mille isik on toime pannud ametiisikuna, või kui teda on kriminaalkorras karistatud.

Sellest, kui isiku suhtes alustatud ametialase kuriteo või riigivastase kuriteo menetlus on

lõpetatud kriminaalmenetluse seadustiku § 202, 203, 205 või 2052 alusel või kui isiku suhtes

viiakse läbi süüteomenetlust RSVS-i või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumise

tunnustel, on julgeolekukontrolli teostamiseks pädev asutus eelduslikult teadlik.

RSVS § 32 lg 4 sätestab, et kui isiku puhul ilmneb § 32 lõikes 1 või 2 nimetatud asjaolu, on

isikuga teenistus- või lepingulises suhtes olev töötlev üksus kohustatud sellest viivitamata

teatama isiku suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale asutusele. Praktikas saab

tööandja teavitada eelkõige isikuga seotud süüteomenetlusest, sest selline teave saab kõige

8

tõenäolisemalt tööandjale teatavaks. Muudatust on vaja, sest kui isik on teenistus- või

lepingulises suhtes välismaise tööandjaga, ei edasta tööandja seda teavet julgeolekukontrolli

teostamiseks pädevale asutusele ja kehtivas regulatsioonis puudub ka isikul endal

teavitamiskohustus.

Isik peab küll ka riigisaladuse juurdepääsuloa taotlemisel või pikendamisel märkima ankeeti

endaga seotud süüteomenetlused, kuid see ei ole piisav, sest ankeet tuleb täita üks kord viie

aasta jooksul salajase või täiesti salajase taseme riigisaladusele juurdepääsu loa taotlemisel ja

kord seitsme aasta jooksul konfidentsiaalse taseme riigisaladusele juurdepääsu loa taotlemisel.

Eelnõu § 1 punktiga 13 jäetakse RSVS § 20 lõigetest 11–13 välja sõna „riigisaladuse“.

RSVS-is ei eristata eraldi riigisaladuse töötlemiseks ette nähtud turvaala, seega tekitab sõna

„riigisaladuse“ olemasolu antud lauses segadust ja on üleliigne. Sõna „turvaala“ on konkreetne

ja üheselt arusaadav.

Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse RSVS-i §-ga 201. Uude paragrahvi on üle toodud kehtiva

§ 35 lõiked 4–52. Muudatuse eesmärk on selgelt eristada rakendajate jaoks riigisaladuse

avaldamist ja edastamist. Avaldamist tuleb mõista kui Eesti Vabariigi poolt teisele

rahvusvahelise õiguse subjektile riigisaladuse teatavaks tegemist, mille aluseks on üldjuhul

salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepe või riigi õigusaktide kohaselt antud luba. Selline

regulatsioon peab paiknema riigisaladuse kaitse üldsätete all.

Edastamine on konkreetse töötleva üksuse poolt riigisaladuse või seda sisaldava teabekandja

edastamine teise poole töötlevale üksusele. Edastamist puudutav regulatsioon peab paiknema

riigisaladuse töötlemise jaotises, kus paikneb ka § 35, milles seatakse edastamisele tingimusi.

Lõige 1 vastab kehtivale § 35 lõikele 4. Uues normis on kasutatud sõna „välisriigile“ erinevalt

kehtivast § 35 lõikest 4, kus on kasutusel „välisriigi töötlevale üksusele“. Erinevuse põhjus on

see, et riigisaladust avaldatakse teisele rahvusvahelise õiguse subjektile, milleks saab olla vaid

välisriik või rahvusvaheline organisatsioon. Riigisaladust võib jätkuvalt avaldada ka välisriigi

töötlevale üksusele, eeldusel et välisriigiga, kus töötlev üksus asub, on sõlmitud salastatud

teabe vastastikuse kaitse kokkulepe või on riigisaladuse avaldamiseks loa andnud Vabariigi

Valitsuse julgeolekukomisjon, kui teabe vastuvõtja tagab kaitse avaldatava teabe avalikuks

tuleku eest. Avaldatava teabe kaitstuse hindamisel peaks Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjon konsulteerima julgeolekuasutuste ja RJVE-ga. RJVE saab uurida, kas

rahvusvahelised organisatsioonid (eriti Euroopa Liit ja NATO), mille liige Eesti on, või selliste

organisatsioonide liikmesriigid vahetavad teabe vastuvõtjaga salastatud teavet ja mis

tingimustel see toimub (nt kas on sõlmitud leping). Julgeolekuasutused saavad anda ülevaate

teabe vastuvõtja suhetest teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Lõikesse 2 on koondatud kehtiva § 35 lõiked 5–52 ja lisatud on kaitseväeluuret teostavat

Kaitseväe struktuuriüksust puudutav punkt. Kolme lõike asemel on uues sõnastuses üks lõige,

millel on neli § 201 lõikes 1 sätestatust erinevalt riigisaladuse avaldamise juhtumit kirjeldavat

punkti. Sõnastuse muutmise eesmärk on tagada parem arusaadavus. Normide mõte jääb

samaks. Punktis 1 ja 2 on sõnastuslikult tehtud kaks muudatust, mis normide sisu ei mõjuta.

Punktis 1 ei ole erinevalt kehtivast § 35 lõikest 5 sõnu „käesolevas seaduses ja selle alusel

antud õigusaktides sätestatud korras“, sest see on ilmne, et õigusakte tuleb järgida. Punktist 2

on võrreldes kehtiva § 35 lõikega 51 kustutatud sõnad „Euroopa Liidu õigusest“, sest § 50

9

lõike 1 järgi loetakse Euroopa Liidu täitmiseks kohustuslikust õigusaktist tulenevaid nõudeid

RSVS-i tähenduses välislepingust tulenevateks nõueteks.

Punkt 4 loob erandi kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse osas. RSVS-is on

kasutatud nii sõnastust „kaitseväeluuret teostav Kaitseväe struktuuriüksus“ kui ka

„kaitseväeluurega tegelev Kaitseväe struktuuriüksus“. Neid termineid on oluline eristada.

Kaitseväe põhimääruses on kaitseväeluure teostamine üksnes luurekeskuse pädevuses (§ 13 p

2). Lisaks on seoses relvastatud vastupanu ettevalmistamisega antud volitus kaitseväeluuret

teostada ka erioperatsioonide väejuhatusele, sest relvastatud vastupanu ettevalmistamine on

erioperatsioonide väejuhatuse ülesanne (Kaitseväe põhimäärus § 16 lg 2 p 11) ja Kaitseväe

korralduse seaduse §-s 37 on teabe kogumisega seotud volitusi õigus rakendada ka relvastatud

vastupanu ettevalmistamiseks. Seega kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse all

on mõeldud luurekeskust ja erioperatsioonide väejuhatust. Kaitseväeluurega tegelev Kaitseväe

struktuuriüksus hõlmab ka teisi Kaitseväe struktuuriüksusi (nt merevägi või õhuvägi), mis

võivad oma ülesannete raames mingil määral kaitseväeluurega tegeleda. Selline eristus on

ilmne näiteks RSVKK § 5 lõike 7 ning lõigete 8 ja 10 sissejuhatavates lauseosades. RSVKK

§ 5 lõiget 7 võivad salastamisalusena kasutada kõik Kaitseväe struktuuriüksused, kellel on

ühel või teisel moel kaitseväeluure ülesanded, kuid RSVKK § 5 lõiked 8 ja 10 on üksnes

luurekeskuse ja erioperatsioonide väejuhatuse ehk kaitseväeluuret teostava või selleks volitust

omava Kaitseväe struktuurüksuse loodava teabe salastamisalused.

Kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse lisamine on tingitud sellest, et sel

struktuuriüksusel on oma ülesannete täitmise eesmärgil ja julgeolekuolukorrast tulenevalt

põhjendatud vajadus salastatud teabe vahetamiseks välisriikide, rahvusvaheliste

organisatsioonide ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega, kellega Eesti

Vabariik ei ole seni välislepingut sõlminud. Muutunud julgeolekuolukord maailmas nõuab

luure efektiivseks toimimiseks, luurele püstitatud ülesannete täitmiseks ja julgeolekuohtude

ennetamiseks ja tõkestamiseks aktiivset rahvusvahelist koostööd ja kiiret reageerimist ning

seda selgelt kasvava trendina. Loa taotlemisega kaasneb paratamatult liigne ajakulu ja samuti

tekib vastuolu teadmisvajaduse põhimõttega. Seega on otstarbekas ja mõistlik, et lisaks RSVS-

is juba nimetatud riigiasutustele saab ka kaitseväeluuret teostav Kaitseväe struktuuriüksus

edastada riigisaladust iseseisvalt tingimusel, et see on vajalik luure ja vastuluure ülesannete

täitmiseks.

Kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse osas erandi tegemist toetab ka eelnõuga

lisatav § 231 lõige 4 punkt 2 (kehtiv RSVS § 35 lg 6 p 2), mille alusel RJVE ei korralda ega

kontrolli riigisaladuse kaitset, kui Kaitsevägi avaldab välisriigile RSVS § 7 punktides 51, 7, 10

ja 11 nimetatud teavet. Sätted viitavad otseselt, et tegemist on kaitseväeluurega tegeleva

Kaitseväe struktuurüksuse kogutud ja sünteesitud teabega, sh rahvusvahelist koostööd

käsitleva teabega. Lisaks ei korralda ega kontrolli RJVE ka kaitseväeluurega tegeleva

Kaitseväe struktuuriüksuse luuret ja vastuluuret puudutavat salastatud välisteabe vahetust

RSVS § 52 lõike 3 punkti 2 kohaselt. Sarnased erandid on kavandatava § 231 lõike 4 punktides

1 ja 3–4 (kehtiv RSVS § 35 lg 6 punktid 1, 3 ja 4) ning RSVS § 52 lõike 3 punktides 1 ja 3–4

tehtud riigiasutuste osas, mida on nimetatud kavandatava § 201 lõike 2 punktides 1–3.

10

Eelnõu § 1 punktiga 15 muudetakse RSVS § 22 lõiget 1. Muudatus on vajalik seetõttu, et ka

RJVE täidab riigisaladuse kaitse korraldamise ja kontrollimisega seotud ülesandeid. Eelnõuga

sätestatakse need uues §-s 231. Muudatuse tulemusel viidatakse sättes ka sellele paragrahvile.

Eelnõu § 1 punktiga 16 tunnistatakse kehtetuks RSVS § 22 lõike 2 punktid 3–5. Nendes

punktides ei kirjeldata pädevusi ega ülesandeid, vaid tegevusi, mida tehakse pädevuse

rakendamisel. Punktid viiakse üle uude lõikesse 21.

Eelnõu § 1 punktiga 17 täiendatakse RSVS § 22 uue lõikega 21, milles esitatakse tegevused,

mida KAPO ja Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksus sama paragrahvi lõikes 2

toodud pädevuste täitmisel teevad.

Lõikesse on üle toodud eelneva punktiga kehtetuks tunnistatud lõike 2 punktid 3 ja 5 ning

lisatud on kaks uut punkti. Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile ettepanekute tegemist

sätestavat punkti ei ole üle toodud, kuna Riigikantselei juhtis oma tagasisides tähelepanu, et

RSVS § 22 lõike 2 punktis 4, § 23 lõike 3 punktis 4 ja § 52 lõike 1 punktis 7 sätestatakse

KAPO, Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksuse, VLA ja RJVE kohustus teha

Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja

õigusrikkumiste vältimiseks. Selline regulatsioon ei ole aga täpne, sest Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjon kui valitsuskomisjon ei menetle selliseid ettepanekuid. Ettepanekute

menetlemine toimub vastavas ministeeriumis või Riigikantseleis.

Punktiga 1 antakse KAPO-le ja Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksusele õigus

anda töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks juhiseid

riigisaladuse kaitse nõuete täitmiseks. Juhiste andmise õigus on vajalik selleks, et oleks

võimalik suunata töötlevaid üksusi parimal võimalikul viisil riigisaladust kaitsma. Teavet

antakse selleks, et töötlevatel üksustel oleks võimalik riigisaladust paremini kaitsta.

Punktis 2 on lisatud tekst, mille kohaselt tuleb vajaduse korral kaasata §-des 23, 231 ja 52

nimetatud asutus või selle struktuuriüksus. Tegemist on vastavates valdkondades

eksperditeadmisi omavate ametkondadega, kelle teadmisi on vaja vastava valdkonnaga seotud

rikkumise väljaselgitamiseks ja kahju hindamiseks.

Punktiga 4 lisatakse tegevusena koostöö tegemine riigisaladuse kaitse korraldamiseks ja

kontrollimiseks riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega, sest riigisaladuse kaitseks on vaja

vahetada teavet välisriikide politsei- ja julgeolekuasutustega ning rahvusvaheliste

organisatsioonide ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.

Eelnõu § 1 punktidega 18 ja 19 muudetakse KAPO poolt teostatava riigisaladuse kaitse

kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoniga seotud regulatsiooni.

Kehtiva RSVS § 22 lõike 6 kohaselt kehtestab KAPO poolt teostatava riigisaladuse kaitse

kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni töökorra valdkonna eest vastutav minister

määrusega. KAPO töökorraldust ei ole otstarbekas reguleerida ministri tasemel. Seetõttu

tunnistatakse RSVS § 22 lõige 6 kehtetuks.

Küll aga on asjakohane RSVS-is sätestada komisjoni üldine roll ja pädevus ning komisjoni

täpsema töökorralduse peaks sätestama KAPO sisemiste õigusaktidega. Sel eesmärgil

täiendatakse RSVS § 22 lõigetega 7–10.

11

Lõikega 7 nähakse ette volitusnorm komisjoni moodustamiseks.

Lõikega 8 sätestatakse ülesanded, mida riigisaladuse kaitse kontrolli komisjon täidab.

Lõikes 9 sätestatakse, et kontrolli läbiviimise kohta koostab komisjon aruande, milles antakse

hinnang riigisaladuse kaitse korralduse vastavusele nõuetele.

Lõikes 10 nähakse ette, et aruandes tehtud ettekirjutuste täitmisest tuleb Kaitsepolitseiametile

teatada viivitamatult, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul arvates ettekirjutuse täitmiseks

antud tähtaja möödumisest. RSVS § 22 lõike 3 kohaselt on KAPO-l õigus teha töötlevale

üksusele ettekirjutusi. Riigisaladuse kaitse tagamiseks on oluline, et töötlev üksus teavitaks

KAPO-t aruandes esitatud ettekirjutuste täitmisest.

Eelnõu § 1 punktiga 20 muudetakse RSVS § 23 lõiget 2. Lõikes 2 sätestatakse VLA ülesanded

salastatud teabe küberturvalisuse korraldamisel ja kontrollimisel. Selle tagajärjel tekib selge

struktuur, kus kõigepealt on lõikes 1 määratud, et VLA-l on pädevus salastatud teabe

küberturvalisust korraldada, ning seejärel on loetletud konkreetsed ülesanded.

VLA ülesanded salastatud teabe küberturvalisuse korraldamisel on töötlussüsteemide

akrediteerimine, töötlussüsteemides kasutatavate turbelahenduste nõuetele vastavuse

hindamine, töötlussüsteemides kasutatavate turbe- ja krüptomaterjalide kaitse ning

töötlussüsteemide kiirgusturbe tagamine. Sellest lähtub ka uus lõike 2 tekst.

Kehtivad punktid 3 ja 4 on hõlmatud uues sõnastuses töötlussüsteemide akrediteerimise alla

punktis 1. Tegemist on akrediteerimisega seotud tegevustega, mille eraldi väljatoomine

ülesandena ei ole vajalik.

Uue punktiga 2 analoogset normi RSVS praegu ei sisalda. VLA ülesanne on muu hulgas

hinnata töötlussüsteemides kasutatavate turbelahenduste salastatud teabe küberturvalisuse

nõuetele vastavust. Turbelahendus on salastatud teabe kaitse tagamiseks kasutatav riist- või

tarkvaraline (sealhulgas krüptograafiline) lahendus, mille eesmärk on tagada turbenõuete

täitmine.

Kehtiv punkt 6 sisaldab kaht põhiülesannet, mida VLA salastatud teabe küberturvalisuse

valdkonnas täidab – krüptomaterjalide töötlemise ja kiirgusturbe korraldamist. Uues sõnastuses

on mõlema ülesande kohta eraldi punkt, vastavalt punkt 3 ja punkt 4. Krüptomaterjalide kaitse

või kiirgusturbe tagamise korraldamine ei tähenda, et Välisluureamet seda töötleva üksuse eest

teostaks. Välisluureametil on riigülene suunav ja koordineeriv roll.

Kehtivat punkti 7 ei ole uude sõnastusse üle kantud, sest see on konkreetne tegevus, milleks on

vaja töötleva üksuse kaasabi. Töötlevat üksust saab kohustada turvameetmeid rakendama

lõike 4 alusel tehtava ettekirjutusega.

Kehtivad punktid 1, 2, 5 ja 8 on üle viidud § 23 uude lõikesse 31.

Eelnõu § 1 punktiga 21 tunnistatakse kehtetuks RSVS § 23 lõike 3 punktid 3–5. Need punktid

viiakse üle lisanduvasse sama paragrahvi lõikesse 31. Selliselt tekib sätete selge struktuur ka

VLA teise riigisaladuse kaitse pädevuse osas, milleks on riigisaladuse kaitse välisesindustes.

Lõikesse 3 jäävad alles ülesanded, mida VLA täidab välisesindustes riigisaladuse kaitseks.

12

Need on riigisaladuse kaitse korralduse nõuetele vastavuse kontroll, riigisaladuse ja salastatud

teabekandjate töötlemise vastavuse nõuete kontroll ning tulenevalt ohuhinnangust turvaalal

ebaseaduslikult teabe kogumise seadmete oleku kontroll.

Eelnõu § 1 punktiga 22 täiendatakse RSVS § 23 lõikega 31. Sättes kirjutatakse lahti tegevused,

mis on seotud lõigetes 2 ja 3 sätestatud ülesannete täitmisega. Nende lõigete punktid on

enamjaolt sama sisuga nagu kehtiva § 23 lõigetes 2 ja 3 toodud vastavad punktid, kuid

järgmiste erisustega.

Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile ettepanekute tegemist sätestavat punkti ei ole üle

toodud, kuna Riigikantselei juhtis oma tagasisides tähelepanu, et RSVS § 22 lõike 2 punktis 4,

§ 23 lõike 3 punktis 4 ja § 52 lõike 1 punktis 7 sätestatakse KAPO, Kaitseväe põhimääruses

määratud struktuuriüksuse, VLA ja RJVE kohustus teha Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjonile ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja õigusrikkumiste vältimiseks.

Selline regulatsioon ei ole aga täpne, sest Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon kui

valitsuskomisjon ei menetle selliseid ettepanekuid. Ettepanekute menetlemine toimub vastavas

ministeeriumis või Riigikantseleis.

Punktiga 1 antakse VLA-le õigus anda töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud

nõuete täitmiseks juhiseid riigisaladuse kaitse nõuete täitmiseks. Juhiste andmise õigus on

vajalik selleks, et oleks võimalik suunata töötlevaid üksusi parimal võimalikul viisil

riigisaladust kaitsma. Teavet antakse selleks, et töötlevatel üksustel oleks võimalik riigisaladust

paremini kaitsta.

Punktis 3 ei ole erinevalt kehtivast samasisulisest punktist (§ 23 lõike 2 punkt 2) soovituste

andmist täiendavate turvameetmete rakendamiseks välja toodud, sest see on hõlmatud

punktiga 1.

Eelnõu § 1 punktiga 23 täiendatakse RSVS-i uue §-ga 231, mis reguleerib RJVE ülesandeid

ja pädevust riigisaladuse kaitse korraldamisel ja kontrollimisel. Riigisaladuse kaitset

korraldavaid asutusi reguleerib üldiselt RSVS § 22, mis määrab nendeks asutusteks KAPO ja

Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksuse. Praktikas on piiratud ulatuses

riigisaladuse kaitse korraldamise ja kontrollimise pädevus ka RJVE-l, kuid seda ei ole RSVS-is

selgelt reguleeritud. Näiteks korraldab RJVE välisriikidega salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkulepete sõlmimist, kehtiva § 35 lõike 6 kohaselt tuleb riigisaladuse edastamine välismaale

üldjuhul registreerida RJVE juures ja kehtiva RSVKK § 1221 kohaselt peab leping, mille

raames edastatakse riigisaladust välismaale, sisaldama eraldi riigisaladuse kaitset käsitlevat

osa, mis tuleb kooskõlastada RJVE-ga. Seega ei anta muudatusega RJVE-le uut pädevust ega

piirata KAPO või Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksuse pädevust riigisaladuse

kaitsel, vaid reguleeritakse selgemalt olemasolev RJVE pädevus.

Lõikes 1 kirjeldatakse RJVE üldist pädevust seoses riigisaladuse kaitse korraldamise ja

kontrollimisega, milleks on riigisaladuse kaitse korraldamine ja kontrollimine selle

avaldamisel välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsioonile.

Lõikes 2 kirjeldatakse ülesandeid, mida RJVE seoses lõikes 1 toodud pädevusega täidab.

Punktiga 1 reguleeritakse RJVE pädevus salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepete

sõlmimisel. Punktid 2 ja 3 on seotud vastavalt RSVS § 35 uue lõike 41 ja selle alusel antava

RSVKK §-ga 233 ning RSVKK 5. peatüki 7. jao kavandatava uue 5. jaotisega. Viimane

13

reguleerib salastatud teabekandja vedamist kaubana ehk juhtudel, kui teabekandjat ei ole selle

suuruse, kuju, paigutuse, kaalu, sisu olemuse või suure koguse tõttu võimalik tavapäraselt

vedada. Tegu on rahvusvaheliselt väga üksikasjalikult, ent paindlikult reguleeritud salastatud

teabe kaitse valdkonnaga, mis tuleb rahvusvaheliste organisatsioonide julgeolekureeglitest ja

välislepingutest Eesti õigusesse üle tuua, et seda saaks paremini rakendada. RSVKK-s

reguleeritakse seejuures üksikasjalikumalt kaubana vedamiseks pakendamist, vedu saatvaid

isikuid, transporti pakkuvaid teenusepakkujaid, rahvusvahelist vedamist ja transpordiplaani

koostamist. RJVE poolt riigisaladust sisaldavate salastatud teabekandjate rahvusvaheliselt

kaubana vedamise korraldamine ei tähenda seda, et RJVE organiseerib ise veo. Veo

korraldamine, sealhulgas vedajaga lepingu sõlmimine, on töötleva üksuse ülesanne.

Korraldamine hõlmab selles kontekstis näiteks töötleva üksuse juhendamist ja vajadusel

asjakohaste välismaiste ametkondadega suhtlemist.

Välislepingus ettenähtud ülesannete kohta on eraldi punkt 4, sest RJVE peab lähtuma lisaks

riigisisesele regulatsioonile salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepetest ja

rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesriikidele täitmiseks kohustuslikest õigusaktidest.

Lõikes 3 kirjeldatakse tegevusi, mida RJVE teeb lõikes 1 nimetatud ülesannete täitmiseks.

Lõige on sama sisuga nagu KAPO, VLA ja RJVE salastatud välisteabe kaitsega seotud

ülesandeid reguleerivates paragrahvides toodud lõiked.

Lõikega 4 sätestatakse erandid, mil RJVE riigisaladuse kaitset ei korralda ega kontrolli.

Sarnased erandid on sätestatud kehtivas § 35 lõikes 6. Sättes loetletud teabe osas on

teadmisvajadus niivõrd piiratud, et RJVE teenistujatele ei ole võimalik sellele juurdepääsu

anda.

Lõigetega 5 ja 6 sätestatakse RJVE õigused nõuete täitmise kontrollimisel ja rikkumise

avastamise korral. Sätetega RJVE-le antavad õigused on sarnased KAPO-le, VLA-le ja

RJVE-le salastatud välisteabe valdkonnas antud õigustega.

Eelnõu § 1 punktiga 24 lisatakse RSVS § 27 lõikesse 5 punkt 31, mille tulemusel saab RJVE

õiguse anda isikule piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õigus, kui isiku

juurdepääsuvajadus riigisaladusele tuleneb välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni antud ülesannetest.

Muudatuse eesmärk on vähendada bürokraatiat ja võimaldada isikul saada vajalikud piiratud

taseme juurdepääsuõigused ühest kohast. Muudatuse tulemusel on RJVE-l õigus anda isikule

piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õigus järgmistes olukordades.

Esiteks, kehtiva regulatsiooni ja ka kavandatava RSVS § 51 lõike 4 kohaselt on piiratud taseme

riigisaladusele juurdepääsu õigus Euroopa Liidu või NATO piiratud taseme salastatud

välisteabele juurdepääsu õiguse saamise eeldus. Osadel juhtudel ongi isikul piiratud taseme

riigisaladusele juurdepääsu õigust vaja üksnes seetõttu, et muidu ei ole tal võimalik saada

Euroopa Liidu või NATO piiratud taseme salastatud välisteabele juurdepääsu õigust. Kehtiva

regulatsiooni järgi peab sellisel juhul piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õiguse andma

KAPO ja piiratud taseme Euroopa Liidu või NATO salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse

RJVE. Muudatuse tulemusel annab isikule mõlemad juurdepääsuõigused RJVE.

Teiseks võib isik vajada piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õigust selleks, et saada

juurdepääs välisriigi piiratud taseme salastatud välisteabele. Välisriigi salastatud välisteabele

14

ei anta eraldi juurdepääsuõigust, vaid juurdepääsuõigus saadakse Eesti juurdepääsuõiguse

alusel. Näiteks, kui Eesti kodanik töötab ettevõttes, mis on sõlminud Soome riigiga lepingu,

mille täitmine eeldab Soome piiratud taseme salastatud välisteabe töötlemist. Sellises olukorras

ei ole otstarbekas, et isikule annab piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õiguse KAPO,

sest selle, kas isikul on Soome piiratud taseme salastatud välisteabele juurdepääsu õigust vaja

ja kas vastav leping on sõlmitud, peab välja selgitama RJVE, suheldes Soome RJVE-ga

analoogse asutusega. Bürokraatia vähendamise eesmärgil on otstarbekas, et sellisel juhul annab

RJVE ka piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õiguse.

Eelnõu § 1 punktiga 25 asendatakse RSVS § 27 lõike 5 punktis 4 tekstiosa „3“ tekstiosaga

„31“. Muudatus on seotud eelmise punktiga tehtava muudatusega.

Eelnõu § 1 punktiga 26 täiendatakse RSVS § 31 lõike 11, mille tulemusel saab füüsiline isik

esitada teatud juhtudel taotluse riigisaladuse juurdepääsuloa saamiseks RJVE kaudu.

Muudatuse eesmärk on võimaldada esitada juurdepääsuloa saamiseks taotlus ka füüsilisel

isikul, kellel ei ole riigisisest juurdepääsuloa toetajat. Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab isik

esitama juurdepääsuloa taotluse juurdepääsuloa toetaja kaudu ja vastavas elektroonilises

keskkonnas. Samas kehtiva regulatsiooni ja ka kavandatava RSVS § 51 lõike 4 kohaselt on

riigisaladusele juurdepääsu õigus Euroopa Liidu või NATO salastatud välisteabele juurdepääsu

õiguse saamise eeldus. Osadel juhtudel ongi isikul riigisaladuse juurdepääsuluba vaja üksnes

seetõttu, et muidu ei ole tal võimalik saada Euroopa Liidu või NATO salastatud välisteabe

juurdepääsusertifikaati. Teiseks võib füüsiline isik vajada riigisaladuse juurdepääsuluba vaid

selleks, et saada juurdepääs välisriigi, näiteks Soome salastatud välisteabele. Sellistel juhtudel

ei pruugi isikul olla riigisisest juurdepääsuloa toetajat, kelle kaudu saaks juurdepääsuloa

taotluse esitada. Teoreetiliselt võiks isik esitada juurdepääsuloa taotluse elektroonilises

keskkonnas, aga sellele keskkonnale peab kõigepealt mõni riigiasutus isikule juurdepääsu

andma.

Muudatuse toimel esitab isik taotluse RJVE-le, mis teeb rahvusvahelise koostöö kaudu

kindlaks isiku juurdepääsuvajaduse ja selle olemasolul annab isikule juurdepääsu

elektroonilisele keskkonnale, mille kaudu saab isik esitada julgeolekukontrolli teostamiseks

pädevale asutusele vajalikud dokumendid.

Eelnõu § 1 punktiga 27 täiendatakse RSVS § 32 lõiget 1 punktiga 11, mille kohaselt

juurdepääsuluba ei anta Eesti kodanikule, kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta

kehtib teatamiskohustus, või kellel on mitu kodakondsust, millest vähemalt üks on välisriigi

kodakondsus, mille kohta kehtib teatamiskohustus.

Riigisaladus on RSVS § 3 punkti 1 kohaselt Eesti Vabariigi julgeoleku või välissuhtlemise

tagamise huvides avalikuks tuleku eest kaitset vajav teave. Riigi julgeoleku ja välissuhtlemise

tagamiseks on oluline välistada riigisaladusele juurdepääsu loa andmine isikutele, kelle puhul

võib eeldada, et nad kujutavad riigisaladuse kaitstusele suuremat ohtu.

Kodakondsusega kaasneb riigi ja isiku vaheline eriline usaldussuhe, mis toob kaasa teatavad

õigused ja kohustused (sõjaväekohustus, lojaalsuskohustus jne). Riigisaladusele juurdepääsu

loa saamise oluliseks põhimõtteks on tugev usaldussuhe riigi ja riigisaladusele juurdepääsu loa

taotleja vahel. Isikute puhul, kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib

teatamiskohustus, esineb suur tõenäosus, et kodakondsusest tulenevast lojaalsuskohustusest

tulenevalt võivad nad kujutada ohtu riigisaladuse kaitstusele. Kui isikul on mitu kodakondsust,

15

siis on tal lojaalsuskohustus lisaks Eesti Vabariigile ka välisriigi ees. Riigisaladuse kaitse

kontekstis peetakse välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus, viibimist või muul moel

seotust sellise riigiga oluliseks riskiks. Julgeolekukontrollis pööratakse nendele asjaoludele

erilist tähelepanu. Isikute puhul, kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib

teatamiskohustus, või lisaks Eesti Vabariigi kodakondsusele sellise välisriigi kodakondsus,

mille kohta kehtib teatamiskohustus, esineb suur tõenäosus, et välisriigi kodakondsusest

tulenevast lojaalsuskohustusest tulenevalt võivad nad kujutada ohtu riigisaladuse kaitstusele.

Seetõttu ei ole põhjendatud anda riigisaladusele juurdepääsu luba isikutele, kellel on välisriigi,

mille kohta kehtib teatamiskohustus, kodakondsus, või kellel on lisaks Eesti Vabariigi

kodakondsusele sellise välisriigi, mille kohta kehtib teatamiskohustus, kodakondsus.

Eelnõu § 1 punktiga 28 asendatakse RSVS § 32 lõike 2 punktis 20 tekstiosa „1 või 2“

tekstiosaga „1, 2, 21 või 71“.

Muudatust on vaja, kuna eelnõuga lisatakse § 19 kaks lõiget, mis näevad ette

teavitamiskohustuse.

Eelnõu § 1 punktiga 29 täiendatakse RSVS § 32 lõiget 2 punktiga 21, mille kohaselt võib

riigisaladuse juurdepääsuloa andmisest keelduda isikule, kes regulaarselt suhtleb

julgeolekukontrolli teostavale asutusele esitatud juurdepääsuloa taotleja ankeedis või pikendaja

ankeedis märgitud sugulase, hõimlase või muu lähedase isikuga, kes elab välisriigis, mille

kohta kehtib teatamiskohustus.

Eesti Vabariigi julgeolekut ohustavate välisriigi luureteenistuste eesmärk on värvata isikuid

luureteenistuse huvides erinevate ülesannete täitmiseks. Riigisaladuse kaitse kontekstis

peetakse suurema riskiga välisriikideks neid riike, mille kohta kehtib teatamiskohustus. Kuigi

Eesti Vabariigi julgeolekut ohustavad välisriigi luureteenistused ei tunne huvi pelgalt

riigisaladuse vastu, vaid igasuguse info vastu, on juurdepääsu saamine riigisaladusele üks

olulisemaid eesmärke. Värbamise sihtmärgiks on tihti just inimesed, kes külastavad sellise

luureteenistuse päritoluriiki või kellel on luureteenistuse päritoluriigiga alaline seos (nt seal

elavate sugulaste kaudu). Kui isiku sugulane (nt ema, isa, õde, vend, laps) või lähedalt seotud

isik (nt elukaaslane) elab sellises välisriigis, siis annab see selle välisriigi luureteenistustele

võimaluse isikut vajaduse korral survestada. See kujutab riigisaladuse kaitstusele ohtu, sest

seeläbi võib olla võimalik mõjutada isikut asuma välisriigi luureteenistusega koostööle.

Seetõttu tuleb isiku sugulase, hõimlase või lähedase isikuga seotud asjaolusid arvesse võtta

julgeolekuriskide hindamisel. Välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus, elav sugulane,

hõimlane või lähedane isik ei välista riigisaladuse juurdepääsuloa saamist. Oluline on hinnata

isikute vahelise suhte tugevust ja konkreetset välisriiki, milles sugulane, hõimlane või lähedane

isik elab. Regulaarne on kindla aja tagant toimuv suhtlus. Ka kord aastas toimuv suhtlus võib

olla sõltuvalt asjaoludest regulaarne. Regulaarne suhtlus viitab, et tegu on isikuga, kellel on

taotleja elus teatav roll ja keda võib seeläbi kasutada tema mõjutamisel või survestamisel.

Konkreetsemalt tuleb isikutevahelise seose tugevust ja sellest tulenevat võimalikku ohtu

riigisaladusele hinnata ja põhjendada igal juhul eraldi. Kui julgeolekukontrolli käigus kogutud

asjaolude pinnalt on põhjust arvata, et riigisaladuse kaitstus võib sattuda välisriigis elava

sugulase, hõimlase või lähedase isiku tõttu ohtu, peab olema võimalik isikule juurdepääsuloa

andmisest keelduda.

Otstarbekas on piiritleda sugulaste, hõimlaste ja lähedaste isikute ring isikutega, kes tuleb

märkida juurdepääsuloa taotleja ankeeti või juurdepääsuloa pikendaja ankeeti. Sel viisil on

hõlmatud isikud, kelle kaudu võib kõige tõenäolisemalt olla võimalik juurdepääsuloa taotlejat

16

mõjutada ja samas on lähedaste isikute ring juurdepääsuloa taotleja jaoks üheselt kindlaks

määratud.

Lähedaste isikutega seonduva hindamine juurdepääsuõiguse andmisel on välja toodud ka

NATO personalijulgeoleku direktiivi punktis 18, mille alapunkti l kohaselt on üks peamine

kriteerium, mille põhjal tuvastatakse isiku lojaalsus, usaldusväärsus ja kindlus isikule

juurdepääsuloa andmiseks see, kas isik võib sugulaste või lähedalt seotud isikute kaudu olla

haavatav või survestatav välisriikide luureteenistuste, terrorirühmituste või muude õõnestusega

tegelevate organisatsioonide või isikute poolt, kelle huvid võivad ohustada NATO ja/või

NATO liikmesriikide julgeolekuhuve.

Eelnõu § 1 punktiga 30 täiendatakse RSVS § 33 lõikega 51, mille kohaselt võib

julgeolekukontrolli teostav asutus jätta taotluse läbi vaatamata, kui juurdepääsuloa taotleja ei

ole Eestis püsivalt elanud vähemalt viimased viis aastat.

Riigisaladus on RSVS § 3 punkti 1 kohaselt Eesti Vabariigi julgeoleku või välissuhtlemise

tagamise huvides avalikuks tuleku eest kaitset vajav teave. Riigisaladuse kaitse tagamiseks on

ette nähtud julgeolekukontrolli teostamine, mis seisneb üksnes RSVS §-s 32 nimetatud

asjaolude esinemise kontrollimises. RSVS §-s 32 nimetatud asjaolude kontrollimise eesmärk

on veenduda, et isiku puhul ei esine asjaolusid, millest tulenevalt võib ta tõenäoliselt ohustada

riigisaladuse kaitstust. RSVS §-s 32 nimetatud asjaolude esinemist on võimalik kontrollida

ennekõike isiku puhul, kes elab püsivalt Eestis, s.o tema peamine elukoht on Eestis. Valdavalt

kontrollitakse viimase viie aasta andmeid, seega peaks isik olema Eestis elanud vähemalt mingi

ajaperioodi viimase viie aasta jooksul. Kui juurdepääsuloa taotleja ei ela Eestis, võib RSVS §-

s 32 nimetatud asjaolusid olla keeruline või osadel juhtudel võimatu kontrollida.

Julgeolekukontroll on riigisisene haldusmenetlus. Julgeolekukontrolli raames võib küll teha

päringuid välisriikidesse, aga välisriikide isikutel ei ole kohustust päringutele vastata. Kui

juurdepääsuloa taotleja puhul ei ole võimalik veenduda, kas esineb RSVS §-s 32 nimetatud

asjaolusid, siis ei saa talle riigisaladusele juurdepääsu luba anda. Eestis viimase viie aasta

jooksul püsivalt mitte elanud juurdepääsuloa taotleja juurdepääsuloa saamise taotluse

läbivaatamata jätmine ei ole siiski alati põhjendatud. Kui välisriigist on võimalik saada piisaval

hulgal RSVS §-s 32 nimetatud asjaolude kontrollimiseks vajalikku teavet, ei ole taotluse läbi

vaatamata jätmine põhjendatud. Samuti tuleb arvestada, et haldusmenetluses on isikul

kaasaaitamiskohustus ja isik saab osa julgeolekukontrolli läbiviimiseks mõeldud teabest ka ise

julgeolekukontrolli läbiviivale asutusele esitada. Eelkõige saab sellel alusel jätta läbi vaatamata

sellise juurdepääsuloa taotleja taotluse juurdepääsuloa saamiseks, kes on pikaajaliselt viibinud

välisriikides ja kelle side Eestiga on nõrk või puudub. Näiteks isikud, kelle kohta ei ole Eesti

andmekogudes muid andmeid peale isikut tõendavate dokumentide väljastamise andmete. Sel

juhul puudub julgeolekukontrolli teostaval asutusel võimalus ankeedis ja vestlusel esitatud

andmete usaldusvääruse kontrolliks. Eestist lähetatud inimeste puhul, isegi kui lähetus on

kestnud järjest üle viie aasta, ei ole juurdepääsuloa taotluse läbi vaatamata jätmine üldjuhul

õigustatud, sest neil oli ja säilib ka lähetuse ajal tugev side Eestiga ja nende poolt esitatud

andmeid on võimalik kontrollida.

Eelnõu § 1 punktiga 31 täiendatakse RSVS § 342 lõikega 41, mille kohaselt kaitseväeluuret

teostava Kaitseväe struktuuriüksuse töötlussüsteemi, mida kasutatakse riigisaladuse

edastamiseks välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitvale asutusele, võib kasutada

Kaitseväe juhataja otsuse alusel, kus määratakse töötlussüsteemis töötlemiseks lubatud

riigisaladuse tase, töötlussüsteemi kasutamise tähtaeg ning käesolevas seaduses ja selle alusel

17

antud õigusaktides sätestatud salastatud teabe küberturvalisuse nõuete täitmise ja kontrollimise

eest vastutavad struktuuriüksused.

Muudatuse tulemusel saab kaitseväeluuret teostav Kaitseväe struktuuriüksus analoogse erandi

akrediteerimise nõudest, nagu on RSVS § 342 lõikes 4 ette nähtud julgeolekuasutuste puhul.

Kaitseväe luuret teostava ja Kaitseväe luurega tegeleva Kaitseväe struktuuriüksuse erinevust

on selgitatud § 201 puudutavate selgituste juures. Rahvusvahelise koostöö raames on

kaitseväeluure valdkonnas vajadus erinevate töötlussüsteemide kasutamiseks. Kaitseväeluuret

teostav Kaitseväe struktuuriüksus teeb igapäevaselt koostööd välisriikide partnerteenistustega.

Sageli töödeldakse sel juhul riigisaladust eelkõige konkreetse koostöö kontekstis.

Kaitseväeluuret teostaval Kaitseväe struktuuriüksusel peab olema võimalus enda ehitatud

töötlussüsteeme koostöö raames partnerteenistusele kasutada anda. Sellistele

töötlussüsteemidele ei peaks kehtima akrediteerimise nõue, kuivõrd tuleb arvestada

teadmisvajaduse põhimõttega (sama põhimõte, mis rakendub teabele, mille osas puudub RJVE-

l korraldamise funktsioon – uus RSVS § 231 lõige 4).

Arvestades asjaolu, et RJVE ei korralda ega kontrolli kaitseväeluuret teostava Kaitseväe

struktuuriüksuse luuret ja vastuluuret puudutava riigisaladuse ja salastatud välisteabe vahetust,

kui välislepingust ei tulene teisiti, on põhjendatud, et VLA ei akrediteeri selleks otstarbeks

kasutatavaid töötlussüsteeme. Näiteks ei pea riigisaladuse edastamist registreerima riigi

julgeoleku volitatud esindaja juures, kui välisriigile edastatakse muuhulgas kaitseväeluurega

tegeleva Kaitseväe struktuuriüksuse kogutud ja sünteesitud teavet (RSVS § 35 lõige 6) ja RJVE

ei kinnita rahvusvahelisi külastustaotluseid RSVS § 52 lõikes 3 sätestatud juhul (RSVKK §

1222). Tulenevalt eeltoodust ei peaks VLA akrediteerima töötlussüsteeme, mis on ette nähtud

kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse poolt teabe vahetamiseks välisriigi luure-

või vastuluureülesannet täitva asutusega.

Oluline on rõhutada, et töötlussüsteemid, kus töödeldakse Euroopa Liidu või NATO salastatud

välisteavet või mille puhul on rahvusvahelises formaadis kokku lepitud

akrediteerimiskohustus, tuleb akrediteerida tavapärases korras Välisluureameti poolt.

Eelnõu § 1 punktiga 32 tunnistatakse kehtetuks RSVS § 35 lõiked 4–6.

Lõigete 4–52 sisu on viidud üle uude § 201.

Kehtiva § 35 lõike 6 kohaselt tuleb üldjuhul riigisaladuse edastamine välisriigile,

rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile

registreerida RJVE juures. Registreerimiskohustuse kehtestamise algne eesmärk oli

võimaldada RJVE-l tagada, et riigisaladust avaldatakse vaid sellistele välisriikidele, kellega

Eesti Vabariik on sõlminud salastatud teabe kaitse ja vahetamise kokkuleppe, või

rahvusvahelistele organisatsioonidele või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioonidele, millega Eesti Vabariik on ühinenud. Aastatepikkuse praktika käigus on aga

ilmnenud, et iga üksiku riigisaladust sisaldava teabekandja registreerimine RJVE peetavas

põhiregistris tekitab töötlevatele üksustele viivitusi teabe edastamisel ning nõude rakendamine

on töötlevatele üksustele liiga koormav ja ebaproportsionaalne.

RJVE-l on tekkinud õiguslike regulatsioonide täiendamise kaudu alternatiivsed võimalused

riigisaladuse õiguspärase avaldamise kontrollimiseks muude ülesannete täitmise teel. Ülevaade

riigisaladuse avaldamisest välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioonile saadakse RJVE regulaarsete salastatud teabe kaitse

18

kontrollide käigus ning täiendavaks kontrolliinstrumendiks on nõue kooskõlastada RJVE-ga

rahvusvahelise tsiviilõigusliku või halduslepingu juurde koostatav riigisaladuse kaitset käsitlev

osa.

Eelnõu § 1 punktiga 33 täiendatakse RSVS § 35 lõikega 7. Säte reguleerib tööstusjulgeoleku

olukordi, kus koostöö põhineb tsiviilõiguslikul või halduslepingul ning kus üheks pooleks on

juriidiline isik, näiteks ettevõte või avalik-õiguslik ülikool. Kuivõrd tegu ei ole riigiasutuste

ega rahvusvahelise õiguse subjektidega, siis on salastatud teabe kaitse kokkulepete ning

rahvusvahelise praktika järgi nende poolt salastatud teabe töötlemisele (sh edastamisele)

kehtestatud täiendavad nõuded. Need nõuded kehtestatakse RSVKK-is, kus on sarnased

nõuded ka salastatud välisteabe edastamise puhul.

Eelnõu § 1 punktiga 34 muudetakse RSVS § 49 lõiget 3. Muudatuse tulemusel antakse

komisjonile õigus teha ettepanek julgeolekukontrolli läbimise kohta isikule või organile, kelle

pädevuses on julgeolekukontrolli läbimise otsustamine. Muudatus seondub eelnõuga

kavandatava § 51 lõikega 8, mille kohaselt otsustab julgeolekukontrolli teostav asutus, kas isik

on julgeolekukontrolli läbinud. Selleks et julgeolekukontrolli teostaval asutusel oleks võimalik

julgeolekukontrolli läbimise kohta otsus teha, peab komisjonil olema õigus vastav ettepanek

teha.

Eelnõu § 1 punktiga 35 muudetakse RSVS § 50 lõikeid 1 ja 2. Lõike 1 muudatusega

kirjutatakse selgemalt lahti salastatud välisteabe kaitsmise loogika. Praegu ei ole see

rakendajate jaoks üheselt arusaadav.

Esiteks, kehtivas § 50 lõikes 1 on kasutusel sõnastus „salastatud välisteabele kohaldatakse selle

salastatuse tasemele vastavale riigisaladusele kohaldatavaid sätteid“. Sellise sõnastuse puhul ei

ole üheselt selge, kas säte kohaldub salastatud välisteabe kaitsega seotud tegevustele, mille

raames otseselt salastatud välisteavet ei töödelda. Näiteks on ebaselge, kas turva- või

administratiivala loomisele, kus töödeldakse salastatud välisteavet, kohaldub RSVS § 50 lõikes

1 sätestatud üldreegel. RSVS § 50 lõike 1 uue sõnastuse eesmärk on hõlmata kõik salastatud

välisteabe kaitsega seotud aspektid selgelt ühe üldreegli alla. Seepärat on kasutatud sõna

„kaitse“, mis hõlmab salastatud välisteabe töötlemist ja muid tegevusi, mis on vajalikud

salastatud välisteabe kaitseks. Sarnaselt on töötlemine ja muud tegevused hõlmatud

riigisaladuse kaitse alla RSVS 2. peatüki 3. jaos „Riigisaladuse kaitse“. Nii on selgelt hõlmatud

ka turva- ja administratiivalade loomisega seotud tegevused.

Teine eesmärk on sõnastada selgemalt põhimõte, et salastatud välisteabe kaitsmisel tuleb

esmalt lähtuda välislepingus sätestatud nõuetest ning alles seejärel RSVS-i 3. peatükis

sätestatud salastatud välisteabe kaitse erisustest ja riigisaladuse kaitse nõuetest. Kehtiva RSVS

§ 50 lõike 1 lõpuosa sõnastusest „kui välislepingust ei tulene teisiti“ ei ole see rakendajatele

selgelt välja loetav. Levinud on ekslik arusaam, et välislepingust tuleb lähtuda ainult juhul, kui

seal on sätestatud võrreldes RSVS-iga rangemad või täiendavad nõuded. Tegelikult tuleb

esmajoones kohaldada välislepingust tulenevaid nõudeid ja see, mil määral need kohalduvad,

sõltub salastatud välisteabe liigist.

Välisriikidega sõlmitud salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepetes on teise poole

salastatud välisteabe kaitsega seonduvat reguleeritud üldiselt vähesel määral. Tavaliselt on

reguleeritud mõningal määral näiteks salastatud teabe töötlemist hõlmavate külastuste korda,

salastatud teavet sisaldavate lepingutega seonduvat ja salastatud teabe vahetamist. Ülejäänud

osas tuleb rakendada RSVS-i 3. peatükki ja RSVS-is ette nähtud riigisaladuse kaitse nõudeid,

19

sest enamasti on kokkuleppes kirjas, et üks pool kaitseb teise poole salastatud teavet

samamoodi kui enda salastatud teavet.

Euroopa Liit, Euroopa Kosmoseagentuur ja NATO on kehtestanud oma salastatud välisteabe

kaitsmiseks eraldi regulatsioonid. Nimetatud organisatsioonide salastatud välisteabe kaitsel

tuleb kohaldada enamjaolt vastava organisatsiooni poolt ette nähtud nõudeid. RSVS-i 3.

peatükis ja RSVS-is sätestatud nõudeid kohaldatakse eelkõige juhul, kui vastava

organisatsiooni nõuetes viidatakse riigisisestes õigusaktides sätestatud korrale või ei ole mingit

küsimust reguleeritud.

RSVS-i 3. peatükis sätestatud salastatud välisteabe kaitse erisusi ja riigisaladuse kaitse nõudeid

kohaldatakse salastatud välisteabe kaitseks juhul kui välislepingus ei ole salastatud välisteabe

kaitse nõudeid sätestatud, välislepingus on kirjas, et kohaldatakse riigisisest korda, või kui

välislepingut ei ole sõlmitud. Viimasel juhul peab RJVE või RSVS § 52 lõikes 3 nimetatud

asutus olema määranud riigisaladuse ja salastatud välisteabe salastatuse tasemete vastavuse.

Esmajoones tuleb kohaldada RSVS-i 3. peatükis või selle alusel antud õigusaktides sätestatud

salastatud välisteabe kaitse erisusi. Kui RSVS-i 3. peatükis või selle alusel antud õigusaktides

ei ole salastatud välisteabe kaitse erisusi ette nähtud, tuleb kohaldada riigisaladuse kaitse

nõudeid.

Kolmandaks on muudatuse eesmärk sätestada RSVS-is, et välislepingust tuleneva nõudena

käsitatakse ka rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni liikmesriikidele täitmiseks kohustuslikust õigusaktist tulenevaid nõudeid.

Senises rakenduspraktikas on segadust tekitanud see, kas näiteks Euroopa Liidu või NATO

õigusaktidest tulenevad nõuded on täitmiseks kohustuslikud.

Turvaalade loomisel see suurt muudatust ei too, sest üldised turvaala nõuded ei erine

regulatsioonides olulisel määral. Küll aga võib rahvusvahelistes regulatsioonides olla erisusi

turvaala kasutamise puhul. Nii näiteks vastab NATO klass II turvaala Eesti turvaala üldisele

regulatsioonile, kuid NATO klass I turvaala puhul tuleb arvestada teatud erisusi. Klass I

turvaalale sisenedes saadakse kohe juurdepääs salastatud teabele. Seal töödeldava teabe

salastatuse tase peab esiteks olema selgelt määratletud ning teiseks peab turvaala

sissepääsukontrollisüsteem arvestama nii juurdepääsuõigust vastavale salastatuse tasemele kui

ka konkreetse teabe teadmise vajadust. Analoogselt on turvaalade kasutamist reguleeritud

Euroopa Liidu salastatud teabe kaitse regulatsioonides. Eestis on seni selliseid turvaalasid

loodud Kaitseväes ning see on reguleeritud RSVKK §-dega 39–40, mis reguleerivad isikute

viibimist turvaalal ja iseseisva sissepääsuõigusega isiku pääsu turvaalale.

RSVS § 50 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõttest on võimalik teha erisusi RSVS 3. peatükis.

Näiteks on seda tehtud § 51 lõikes 1, mille kohaselt tuleb salastatud välisteabele juurdepääsu

õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmise korral välislepingust lähtuda vaid

juhul, kui seal on sätestatud rangemad või täiendavad nõuded võrreldes RSVS-i nõuetega.

Näiteks kui välislepingus on sätestatud rangemad või täiendavad juurdepääsu- või

töötlemisõiguse andmisest keeldumise alused võrreldes RSVS-iga, siis tuleb RSVS-ist erinevas

osas lähtuda nimetatud nõuetest. Lisaks RSVS 3. peatükis sätestatud erisustele võib Vabariigi

Valitsus § 50 lõike 7 või 8 alusel sätestada RSVKK-is või kaitseminister krüptomaterjalide

töötlemist või kiirgusturvet reguleerivates määrustes RSVS § 50 lõikes 1 sätestatud

üldpõhimõttest erisusi. Hulk erisusi ja täpsustusi on sätestatud näiteks RSVKK 5. peatüki

10. jaos „Salastatud välisteabe kaitse“.

20

Paragrahvi 50 lõike 2 kehtiva sõnastuse ajel pöörduvad rakendajad RJVE poole peaaegu alati,

kui neile edastatud teave on märgistatud viisil, mis võib viidata selle salastatusele. Rakendajate

ootus on, et RJVE teostab riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitsemeetmete võrdluse ning

määrab selle pinnalt riigisaladuse ja rakendajale edastatud salastatud välisteabe salastatuse

taseme vastavuse. Selline ootus on põhjendatud, kuid praktikas on RJVE jaoks ülesande

täitmine kaitsemeetmete võrdluseks vajalike välismaiste regulatsioonide kättesaamatuse tõttu

raskendatud ja seetõttu on otsuse tegemiseks kuluv aeg ebamõistlik. Eesti Vabariik lepib

välisriigiga salastatud teabe vastastikuses kaitsmises kokku üldjuhul salastatud teabe

vastastikuse kaitse kokkuleppe sõlmimise teel. Rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni salastatud välisteabe kaitsmise kohustuse

võtab Eesti Vabariik üldjuhul organisatsiooni või institutsiooniga ühinedes. Kui välisriigiga ei

ole kokkulepet sõlmitud või Eesti Vabariik ei ole rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga ühinenud, ei ole üldjuhul vaja selle

välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või institutsiooni salastatud välisteavet

riigisaladusega sarnaselt kaitsta. Sellise välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni poolt edastatud salastatud välisteave tuleb

lugeda AvTS § 35 lõike 3 alusel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks ilma RJVE

poole pöördumata. Edaspidi määrab RJVE riigisaladuse ja salastatud välisteabe salastatuse

taseme vastavuse vaid kahel juhul.

Esiteks võib selline olukord tekkida siis, kui välislepingus ei ole salastatuse taseme vastavust

kokku lepitud. Sellisel juhul on Eesti Vabariik ja välisriik sõlminud salastatud teabe

vastastikuse kaitse kokkuleppe või on Eesti Vabariik välislepingu sõlmimise kaudu ühinenud

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise institutsiooniga, kuid välislepingus ei ole

salastatuse taseme vastavust kokku lepitud. Näiteks on Eesti ühinenud Rahvusvahelise

Kriminaalkohtu (ICC) Rooma statuudiga (RT II 2002, 2, 5), mille artikli 87 lõige 3 kohustab

osalisriike hoidma kohtu dokumente „konfidentsiaalsena“, kuid ei loetle ega täpsusta

osalisriikide ja kohtu salastatud teabe võrdväärsust tasemeti.

Teiseks võib selline olukord tekkida siis, kui välislepingut ei ole sõlmitud, kuid välisriigi,

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

salastatud välisteabe kaitsmine on Eesti Vabariigi huvides. Säte loob seega võimaluse kaitsta

salastatud välisteavet juhul, kui salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepet ei ole sõlmitud.

Selline võimalus on vajalik, sest välisriik ei pruugi salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkuleppeid sõlmida, salastatud välisteavet võib olla vaja töödelda enne kokkuleppe

sõlmimist (näiteks ka läbirääkimiste ajal) või salastatud välisteabe töötlemise vajadus võib olla

niivõrd lühiajaline, näiteks seotud konkreetse projektiga, et salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkuleppe sõlmimisele ei ole mõistlik ressurssi kulutada. RSVS-i järgi pole ilma

välislepinguta lubatud teisele poolele avaldada riigisaladust ilma Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjoni loata, kuid käesolev säte võimaldab teise poole salastatud välisteavet

Eestis salastatud välisteabena kaitsta, kui Eesti Vabariigi huvides on teha välisriigi,

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga

koostööd, mille raames edastab teine pool Eesti Vabariigile enda salastatud välisteavet. Sellisel

juhul tuleb pöörduda RJVE poole, kes suhtleb vajaduse korral teise poole pädeva asutusega,

teostab vajaduse korral riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitsemeetmete võrdluse ja

määrab riigisaladuse ja salastatud välisteabe salastatuse tasemete vastavuse. Otsus taseme

vastavuse määramise kohta tuleb avaldada RJVE veebilehel.10 Normis ei ole teadlikult

täpsustatud, kes ja millisel viisil otsustab, et salastatud välisteabe kaitsmine on konkreetsel

10 RJVE veebileht: nsa.valisluureamet.ee/õigusaktid.html.

21

juhul Eesti Vabariigi huvides. Salastatud välisteabe töötlemine ei ole eesmärk omaette, vaid

kaasneb mingi tegevusega, mis omakorda tuleneb poliitilisel tasandil langetatud otsusest.

Seepärast sõltub see, millal tuleks pöörduda RJVE poole, konkreetsetest asjaoludest. Näiteks

võib olla Eesti huvides kaitsta strateegiliselt oluliste partnerite või rahvusvahelisel sõjalisel

missioonil osalevate partnerite salastatud välisteavet, sest selle volitamata avalikustamine

põhjustaks kahju nii riikidevahelisele koostööle kui ka Eesti riigi mainele. Niisamuti tuleks

Eesti Vabariigi huvi eeldada olukorras, kus salastatud teabe kaitse kokkuleppe läbirääkimisi on

juba alustatud, kuid salastatud teavet on vaja vahetada juba enne kokkuleppe sõlmimist. Eesti

Vabariigi huvi tuleks eeldada ka oluliste rahvusvaheliste organisatsioonide nagu Euroopa Liidu

ja NATO liikmesriikide puhul.

Normis on eraldi välja toodud, et RJVE määrab taseme vastavuse, kui taseme vastavuse

määramiseks vajalik teave on kättesaadav. Seda on oluline rõhutada, sest taseme vastavuse

määramise eeldus on see, et selleks vajalik teave on RJVE-le kättesaadav. Kui teine pool ei

avalda tema poolt salastatud teabe osas rakendatavaid kaitsemeetmeid või kui salastatuse

tasemete vastavust pole määranud ka nt Euroopa Liit ja/või NATO, ei ole RJVE-l võimalik

tasemete vastavust määrata.

Muudetud sõnastusest on välja jäetud kaitsemeetme vastavuse võrdluse teostamine, sest seda

ei ole alati riigisaladuse ja salastatud välisteabe tasemete vastavuse määramiseks vaja teha.

Tuleb arvestada, et niisuguse võrdluse tegemine on ressursikulu, sest RJVE peab selle jaoks

välja uurima teise riigi salastatud teabe kaitse reeglid ning võrdlema neid riigisaladuse kaitse

reeglitega. Eelkõige saab võrdluse jätta tegemata välisriikide puhul, mis kuuluvad Euroopa

Liitu ja/või NATO-sse või mis on nendega sõlminud salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkuleppe, kuid millega Eesti Vabariik ei ole sõlminud salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkulepet. Nende riikide salastatud teabe kaitsemeetmed on üldjuhul üksteisega sarnased ning

Euroopa Liidu ja NATO julgeolekureeglite koostamisel on nende liikmesriikide salastatuse

tasemeid Euroopa Liidu või NATO salastatuse tasemetega juba võrreldud. Samuti võrreldakse

Euroopa Liidu või NATO salastatud teabe kaitsemeetmeid ja välisriigi salastatud välisteabe

kaitsemeetmeid enne Euroopa Liidu või NATO ja vastava välisriigi vahel salastatud teabe

vastastikuse kaitse kokkuleppe sõlmimist. Seega saab taseme vastavuse riigisaladuse tasemele

määrata ilma kaitsemeetmete võrdlust tegemata.

Eelnõu § 1 punktiga 36 täiendatakse RSVS § 50 lõigetega 21 ja 22.

Lõike 21 lisamine on vajalik selleks, et RSVS § 52 lõikes 3 nimetatud asutus saaks vajaduse

korral määrata riigisaladuse ja talle edastatud salastatud välisteabe salastatuse taseme

vastavuse. RSVS § 52 lõike 3 kohaselt ei korralda ega kontrolli RJVE sättes nimetatud asutuste

salastatud välisteabe vahetust. Erand RJVE pädevuses on tehtud seetõttu, et RSVS § 52 lõikes

3 nimetatud asutustele edastatakse üldjuhul salastatud välisteavet, mille puhul on

teadmisvajadus äärmiselt piiratud, ja seetõttu ei ole otstarbekas, et RJVE teenistujad sellest

teadlikuks saaks. RSVS § 52 lõikes 3 nimetatud asutustele võidakse salastatud välisteavet

edastada ka sellistest välisriikidest, millega Eesti ei ole sõlminud salastatud teabe vastastikuse

kaitse kokkulepet ja mille osas ei ole ka RJVE teinud riigisaladuse ja salastatud välisteabe

salastatuse taseme vastavuse määramise otsust. Sellisel juhul on otstarbekas, et vastav asutus

saab vajadusel ise määrata riigisaladuse ja talle edastatud salastatud välisteabe salastatuse

taseme vastavuse. Nii tagatakse, et teave on vajalikul määral kaitstud ja et teabele ei saa

juurdepääsu teadmisvajaduseta isikud. Taseme vastavuse määramine ei ole asutuse kohustus.

Kui asutus seda ei tee, siis rakendub RSVS § 50 lõige 22.

22

Sätte rakendamiseks peab asutus määrama iga konkreetse salastatud välisteabe avaldaja poolt

kasutatavale salastatuse tasemele vastava riigisaladuse salastatuse taseme. Edaspidi saab

vastava otsuse võtta selle salastatud välisteabe avaldaja edastatud salastatud välisteabe

kaitsmisel aluseks.

Oluline on rõhutada, et asutuse otsusel ei ole üleriigilist mõju. Otsus kohaldub vaid sellele

konkreetsele asutusele konkreetse salastatud välisteabe avaldaja poolt edastatavale salastatud

välisteabele. Juhul kui sama salastatud välisteabe avaldaja edastab enda salastatud välisteavet

mõnele teisele töötlevale üksusele, rakendub RSVS § 50 lõige 22.

Lõike 22 lisamine on vajalik selleks, et ilma täienduseta võib seaduse rakendajatele jääda

arusaamatuks, kuidas tuleb käituda salastatud välisteabega, mille kohta § 50 lõigete 2 või 21

alusel otsust ei ole tehtud. Segaduse vältimiseks viidatakse lõikes 22 AvTS-le, mis sellist

olukorda reguleerib. Keskne säte on AvTS § 35 lõige 3, mille kohaselt välisriigi või

rahvusvahelise organisatsiooni poolt edastatud juurdepääsupiirangu märkega teave, mida ei

kaitsta vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele, loetakse asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabeks. Lisaks on asjakohased veel AvTS § 40 lõige 11, § 41 lõige 3 ja

§ 42 lõige 21.

Eelnõu § 1 punktiga 37 muudetakse RSVS § 50 lõiget 4. Muudatuse tulemusel reguleerib säte

vaid töötleva üksuse enda loodud salastatud välisteabe ebaõige salastatuse kustutamist või

salastamisandmete parandamist, sest sel juhul on loogiline teha seda riigisaladusega sarnaselt

§-s 15 sätestatud korras. Juhul kui teavet on edastatud teisele töötlevale üksusele, tuleb seda

töötlevat üksust teavitada.

Kui salastatud välisteabe on loonud keegi teine, tuleb teavitada RJVE-d, sest salastatud

välisteabe puhul, mida ei ole loonud töötlev üksus, tuleb üle kontrollida, kas salastatus tuleb

kustutada või salastamisandmeid parandada. Kuna konkreetsete juhtumite asjaolud on

erinevad, ei ole selles osas otstarbekas eraldi normi sõnastada. RJVE suhtleb vajaduse korral

salastatud välisteabe avaldajaga, et saada edasised juhised, või annab ise töötlevale üksusele

juhise, näiteks kui salastatud välisteabe avaldajat ei ole võimalik tuvastada või kui salastatud

välisteabe avaldajat enam ei ole.

Eelnõu § 1 punktiga 38 täiendatakse RSVS § 50 lõigetega 51 ja 52. Uue lõikega 51 sarnane

norm on kehtivas õiguses RSVS § 52 lõige 5, mis tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva RSVS § 52

lõike 5 kohaselt antakse salastatud välisteavet sisaldavad teabekandjad neid valdava töötleva

üksuse tegevuse lõpetamisel viivitamata üle RJVE-le. Kehtival sõnastusel on mitu puudujääki.

Esiteks ei anta salastatud välisteavet sisaldavaid teabekandjaid alati üle RJVE-le. Kui

salastatud teabekandja sisaldab nii riigisaladust kui ka salastatud välisteavet, on osal juhtudel

mõistlik jätta see KAPO valdusesse. See, kelle valdusesse konkreetne salastatud teabekandja

jääb, räägitakse läbi KAPO ja RJVE vahel. Uue sõnastuse kohaselt tuleb RJVE-le kindlasti üle

anda vaid salastatud teabekandjad, mis sisaldavad üksnes salastatud välisteavet.

Teiseks ei ole töötleva üksuse tegevuse lõpetamine ainus juhtum, kus RJVE-le tuleks salastatud

teabekandjad üle anda. Selline vajadus võib tekkida ka juhul, kui lõppeb isiku salastatud

välisteabele juurdepääsu õigus või salastatud välisteabe töötlemise õigus. Seda juhul, kui

salastatud teabekandjaid ei saa üle anda isikule, kelle jaoks või ülesandel salastatud välisteavet

loodi või töödeldi. Seetõttu on uues sõnastuses tehtud viide § 19 lõikele 8 ning § 20 lõigetele

8 ja 9.

23

Kolmandaks ei paikne kehtiv RSVS § 52 lõige 5 õiges kohas. RSVS §-s 52 on sätestatud RJVE

pädevus. RSVS § 52 lõige 5 sobitub olemuselt RSVS §-s 50 toodud üldsätete alla.

RSVS § 50 täiendatakse uue lõikega 52. Euroopa Liidu ja NATO õigusaktidest tulenevalt tuleb

igal liikmesriigil määrata riigi julgeoleku volitatud esindaja, riigi töötlussüsteemide

akrediteerimise volitatud esindaja, riigi turbelahenduste volitatud esindaja, riigi krüptohalduse

volitatud esindaja ja riigi kiirgusturbe volitatud esindaja.

Lisaks eelnevatele võib liikmesriik määrata riigi tööstusjulgeoleku volitatud esindaja, mille on

määranud enamik Euroopa Liidu ja NATO liikmesriike ning mille määramine Eestis on

otstarbekas selleks, et luua selgus pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti osas.

Seni on Eestis õigusakti tasandil määratud vaid RJVE. Praktikas on teisi loetletud rolle täitnud

samuti RJVE ja VLA, kuid õigusakti tasandil ei ole seda sätestatud. Muudatuse toimel saab

Vabariigi Valitsus õiguse määrata rollide täitjad RSVKK-s.

Eelnõu § 1 punktiga 39 muudetakse RSVS § 50 lõiget 7. Kehtivas sõnastuses on loetletud

hulk norme, mille alusel kehtestatud määrustes võib Vabariigi Valitsus teha erisusi salastatud

välisteabe kaitsel. Tegelikkuses on normide alusel kehtestatud üks määrus – RSVKK.

Arusaadavuse huvides tuleb selgelt viidata RSVKK-le, nagu on paljudes teistes RSVS-i

normides tehtud.

Eelnõu § 1 punktiga 40 muudetakse RSVS § 51. Kuna muudatused ja täiendused on

suuremahulised, on otstarbekas kehtestada paragrahv tervikuna uuesti. RSVS §-le 51 teistes

RSVS-i sätetes ja muudes õigusaktides viidatud ei ole. Suuremad muudatused on järgmised:

Esiteks reguleeritakse paragrahvis edaspidi salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

kõrval selgelt ka salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmist. Seni on salastatud

välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmist eristatud

ainult RSVKK tasemel. Eristus tehti juba RSVKK algses tekstis. RSVKK 05.06.2023

jõustunud muudatustega eristati RSVKK-s täiendavalt juurdepääsusertifikaat ja

töötlemissertifikaat. Enne seda anti nii juurdepääsuõigus kui ka töötlemisõigus

juurdepääsusertifikaadiga. Selleks et rakendajate jaoks selgelt eristada juurdepääsuõigus ja

töötlemisõigus, tuleb eristus teha juba RSVS-i tasemel.

Teiseks sätestatakse RSVKK asemel RSVS-i tasandil RJVE õigus anda isikule Euroopa Liidu

või NATO salastatud välisteabele juurdepääsuõigus või salastatud välisteabe töötlemise õigus

ning eristatakse juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmise otsustamine julgeolekukontrolli

läbimise otsustamisest. Juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmise otsustaja on praegu

nimetatud RSVKK-s. RSVKK § 129 lõike 2 kohaselt otsustab juurdepääsu- või

töötlemissertifikaadi andmise või sellest keeldumise RJVE. RSVKK §-s 1291 on sama õigus

antud RJVE-le teatud juhtudel piiratud taseme Euroopa Liidu või NATO salastatud välisteabe

puhul. Julgeolekukontrolli läbimise otsustaja on ära toodud eriseadustes, näiteks kohtute

seaduse § 81 lõikes 5, Vabariigi Valitsuse seaduse § 31 lõikes 5 ja Riigikogu liikme staatuse

seaduse § 19 lõikes 8, kuid RSVS-i tasandil ei ole seda nimetatud. Et tagada rakendajatele

selgus, tuleb RSVS-i tasandil sätestada, kes otsustab julgeolekukontrolli läbimise üldjuhul.

Kolmandaks sätestatakse juurdepääsu- või töötlemisõiguse kehtetuks tunnistamise ja kehtivuse

lõppemise alused RSVKK asemel RSVS-i tasandil. Kuna juurdepääsu- või töötlemisõiguse

24

kehtetuks tunnistamisega või kehtivuse lõppemisega kaasneb sarnaselt juurdepääsu- või

töötlemisõiguse andmisest keeldumisega isiku põhiõiguste piiramine, siis tuleb vastavad alused

sätestada RSVS-i tasandil. Vastavad RSVKK normid tunnistatakse kehtetuks.

Neljandaks ei reguleerita paragrahvis enam seda, millistest RSVS-i sätetest tuleb salastatud

välisteabele juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisel lähtuda.

Vastav üldreegel kehtestatakse edaspidi RSVS § 50 lõikega 1. Lähtuda tuleb RSVS-i

juurdepääsuloa, töötlemisloa ja julgeolekukontrolliga seonduvat reguleerivatest normidest,

arvestades RSVS §-s 51 sätestatud erisusi ja RSVS § 51 lõike 13 alusel RSVKK-s sätestatud

korda.

Viiendaks ei ole paragrahvis edaspidi enam välja toodud seda, et kui välislepingust tulenevad

juurdepääsuõiguse andmisest keeldumise alused on rangemad võrreldes RSVS-is sätestatud

alustega, siis kontrollitakse julgeolekukontrolli teostades ka välislepingust tuleneva asjaolu

esinemist ja vastava asjaolu esinemine on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmisest

keeldumise alus. Vastav põhimõte tuleneb edaspidi § 51 lõike 1 teisest lausest. Rangemad või

täiendavad nõuded hõlmavad ka seda, kui juurdepääsuõiguse või töötlemisõiguse andmisest

keeldumise alused on rangemad võrreldes RSVS-is sätestatud keeldumise alustega.

Kuuendaks ei ole paragrahvis enam lauset, milles on sätestatud, et kui salastatud välisteabe

avaldaja keelab isikule juurdepääsuõiguse andmise, ei anta isikule õigust juurdepääsuks

vastavale salastatud välisteabele. Sellist olukorda praktikas ei esine. On ka raske näha, et

salastatud välisteabe avaldajal oleks põhimõtteliselt võimalik keelata isikule salastatud

välisteabele juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmine. Kui mõni

salastatud välisteabe avaldaja peaks soovima mõne isiku õigust enda avaldatud salastatud

välisteabele juurde pääseda piirata, lahendatakse see teadmisvajaduse põhimõtte alusel.

Seitsmendaks on kustutatud kehtiv § 51 lõige 5, kuna praktikas seda ei rakendata.

Julgeolekukontrolli teostavad asutused ei soovi saada RJVE-lt infot füüsilistele või

juriidilistele isikutele salastatud välisteabele juurdepääsu sertifikaatide ja salastatud välisteabe

töötlemise sertifikaatide andmise või nende kehtetuks tunnistamise kohta.

Kokkuvõtlikult on RSVS-is edaspidi reguleeritud juurdepääsu- ja töötlemisõiguse saamise

eeltingimused, juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmisega seotud erisused ning juurdepääsu-

või töötlemisõiguse lõppemise alused. RSVKK-s on edaspidi reguleeritud Euroopa Liidu või

NATO salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

taotlemine, kehtivusaja määramine, taotluses puuduste kõrvaldamine ja otsuse tegemise

tähtaeg, Euroopa Liidu ja NATO salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, sertifikaadi

vormistamine ja edastamine ning taotleja teavitamiskohustus andmete muutumisest.

Järgnevalt on selgitatud muudatusi lõigete kaupa.

Lõikega 1 sätestatakse erand § 50 lõikes 1 sätestatud üldreeglist. RSVS § 51 lõike 1 toimel

kohaldatakse salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise

õiguse andmisel riigisaladusele juurdepääsuõiguse ja riigisaladuse töötlemise õiguse andmise

nõudeid. Välislepingust tulenevaid nõudeid kohaldatakse vaid juhul, kui need on rangemad kui

RSVS-is või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuded või kui RSVS-is või selle alusel

antud õigusaktides ei ole nõudeid sätestatud. Näiteks piiratud tasemel Euroopa Liidu või

NATO salastatud välisteabe töötlemisõiguse saamiseks ei ole Euroopa Liidu ja NATO

regulatsiooni kohaselt vaja julgeolekukontrolli läbida. Piiratud tasemel salastatud riigisaladuse

25

töötlemisõiguse saamiseks tuleb aga julgeolekukontroll läbida ehk RSVS-i nõuded on selles

osas rangemad. RSVS § 51 lõike 1 toimel tuleb seega ka Euroopa Liidu või NATO piiratud

tasemel salastatud välisteabe töötlemisõiguse saamiseks julgeolekukontroll läbida.

Lõike 2 eesmärk on sätestada kohustus tutvustada isikule enne salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse andmist salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta selle kohta kinnitus,

kui välisleping seda nõuab. Salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustuse läbimise nõue on ära

toodud lisaks Euroopa Liidu ja NATO regulatsioonidele ka mitmes Eesti Vabariigi poolt

välisriigiga sõlmitud salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkuleppes (nt Iisrael,

Ühendkuningriik). Kui muus osas kaitstakse salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepete

kohaselt välisriigi salastatud välisteavet üldjuhul nagu riigisaladust, siis see on oluline erisus

ning seetõttu on normi sõnastuses lisaks Euroopa Liidu ja NATO salastatud välisteabele

nimetatud ka muud salastatud välisteavet.

Euroopa Liidu ja NATO salastatud välisteabe puhul tuleb tutvustada vastava organisatsiooni

salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta kinnitus RSVKK lisas 13 sätestatud vormil.

Muu salastatud välisteabe puhul tuleb tutvustada RSVS §-s 19 sätestatud kohustusi ja võtta

RSVS § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus RSVKK lisas 6 sätestatud vormil. Kuna

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse saamise eeltingimus on vastava taseme

riigisaladusele juurdepääsu õiguse omamine, siis üldjuhul on nõuded juba tutvustatud ja isik

kinnituse allkirjastanud. Nimetatud toiminguid uuesti teha ei ole vaja. Kaitseväe juhatajal ja

Andmekaitse Inspektsiooni juhil on aga ametikohajärgne juurdepääsu õigus salastatud

välisteabele, mille tõttu ei tutvustata neile RSVS §-s 19 sätestatud nõudeid ega võeta kinnitust.

Nendele salastatud välisteabe nõuete tutvustamist ei reguleeri ka ükski eriseadus. Kui

nimetatud isikutel on vaja juurdepääsu salastatud välisteabele, millele juurdepääsu saamise

eeltingimus on välislepingu kohaselt tutvustuse läbimine, siis tuleb neile tutvustada RSVS

§-s 19 sätestatud nõudeid ja võtta selle kohta kinnitus.

Lõikega 3 luuakse õiguslik alus salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmisest

keeldumiseks isikule, kes ei nõustu endale salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamise või

kinnituse allkirjastamisega. Kehtivas õiguses selleks selge õiguslik alus puudub. Kuigi

keelduda saaks põhimõtteliselt ka välislepingu alusel, on selguse huvides mõistlik alus

RSVS-is eraldi välja tuua.

Lõikega 4 tuuakse RSVS-i tasemele seni RSVKK §-des 123–124 reguleeritud Euroopa Liidu

ja NATO salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

saamise eeltingimused.

Lõikega 5 analoogne norm on kehtivas õiguses sätestatud RSVKK §-s 1291. Vastav norm

tunnistatakse RSVKK-s kehtetuks.

Lõikega 6 tuuakse välja, et Euroopa Liidu või NATO konfidentsiaalsel või kõrgemal tasemel

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse saamise

eeltingimus on julgeolekukontrolli läbimine. Juurdepääsuõiguse saamiseks ei pea

julgeolekukontrolli läbima § 27 lõikes 1 nimetatud isikud, sest neil on seadusest tulenevate

ülesannete täitmiseks ametikohajärgne juurdepääsuõigus kõigile salastatud välisteabe

tasemetele. Lõike esimene lause ei sätesta otseselt erisust võrreldes riigisaladusele juurdepääsu

õiguse või riigisaladuse töötlemise õiguse saamisega, kuid selguse huvides tuleb see välja tuua.

26

Lõike teise lause kohaselt peavad erandina ka § 27 lõikes 1 nimetatud isikud, välja arvatud

Vabariigi President, juurdepääsuõiguse saamiseks julgeolekukontrolli läbima, kui välislepingu

kohaselt on julgeolekukontrolli läbiviimine salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

kohustuslik eeltingimus. Sama sisuga säte on kehtivas RSVS-is § 51 lõige 3.

Lõige 7 on sama sisuga nagu kehtiva § 51 lõige 41. Normi mõte on sama, aga võrreldes kehtiva

sõnastusega on normi uues sõnastuses räägitud Euroopa Liidu ja NATO salastatud välisteabest.

Normi kohta on antud selgitus eelnõu 410 SE (riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse,

avaliku teabe seaduse ning avaliku teenistuse seaduse muutmise seadus) seletuskirjas (lk 53).

Lõikega 8 sätestatakse, et julgeolekukontrolli läbimise otsustab üldjuhul julgeolekukontrolli

teostav asutus. Tegemist ei ole otseselt erisusega võrreldes riigisaladuse kaitse nõuetega. Ka

riigisaladusele juurdepääsuõiguse või riigisaladuse töötlemise õiguse taotlemise korral otsustab

julgeolekukontrolli läbimise üldjuhul julgeolekukontrolli teostav asutus. See tuleb siiski eraldi

välja tuua, et oleks selge, et RJVE õigus otsustada Euroopa Liidu või NATO konfidentsiaalsel

või kõrgemal tasemel salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe

töötlemise õiguse andmist ei hõlma õigust otsustada, kas isik on julgeolekukontrolli läbinud.

Selle otsuse teeb enne juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmise otsustamist

julgeolekukontrolli teostav asutus või eriseaduses (näiteks Vabariigi Valitsuse seadus,

Riigikogu liikme staatuse seadus) nimetatud pädev otsustaja. Sisuliselt on otsuse näol tegemist

eelhaldusaktiga. RJVE võtab otsuse aluseks ja kontrollib muude juurdepääsuõiguse või

töötlemisõiguse saamise eeltingimuste täidetust (näiteks kas isik omab juurdepääsuvajadust,

kui seda ei ole julgeolekukontrolli käigus kontrollitud, ning on esitanud nõutud dokumendid,

läbinud salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustuse ja allkirjastanud salastatud välisteabe

hoidmise kinnituse). Oluline on rõhutada, et kui füüsilisel isikul on riigisaladuse

juurdepääsuluba vaja vaid selleks, et saada juurdepääsuõigus salastatud välisteabele, peaks

julgeolekukontrolli teostamiseks pädev asutus pöörduma RJVE poole, et see teeks kindlaks

salastatud välisteabele juurdepääsuvajaduse olemasolu. Vastasel korral on oht, et isiku suhtes

teostatakse julgeolekukontroll, kuigi see tegelikult põhjendatud ei ole.

Lõigetega 9–10 sätestatakse Euroopa Liidu ja NATO salastatud välisteabele juurdepääsu

õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisega seotud erisused võrreldes

riigisaladusele juurdepääsu õiguse ja riigisaladuse töötlemise õiguse andmisega. Erisusi

sätestamata annaks lõigetes 8 ja 9 kirjeldatud juhul juurdepääsu- või töötlemisõiguse

julgeolekukontrolli läbi viinud asutus, kui eriseaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigi julgeoleku

volitatud esindaja väljastab juurdepääsuõiguse ja töötlemisõiguse tõendamiseks vastavalt

juurdepääsu- või töötlemissertifikaadi.

Lõiked 11 ja 12 on üle toodud RSVKK-st. Kuna juurdepääsu- või töötlemisõiguse kehtetuks

tunnistamise või kehtivuse lõppemisega kaasneb sarnaselt juurdepääsu- või töötlemisõiguse

andmisest keeldumisega isiku põhiõiguste piiramine, siis tuleb vastavad alused sätestada

RSVS-i tasandil. Vastavad RSVKK normid tunnistatakse kehtetuks. Lõikes 10 välja toodud

põhimõtted on sarnased riigisaladuse puhul kehtivate põhimõtetega, kuid eraldi normi on siiski

vaja, sest riigisaladuse ja salastatud välisteabe juurdepääsu- või töötlemisõiguse kehtetuks

tunnistamise puhul on mõningad erinevused. Näiteks ei ole riigisaladuse töötlemisõiguse

saamise eeltingimuseks töötlemisvajaduse olemasolu. Samuti võivad Euroopa Liidu või NATO

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe töötlemise õiguse

kehtetuks tunnistamise alused tuleneda välislepingust.

27

Lõige 13 on sarnane kehtiva § 51 lõikega 6. Võrreldes kehtiva normiga on uuest sõnastusest

välja jäetud andmisest keeldumine, kehtivuse pikendamine ja kehtivuse lõppemine, sest

juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmise või sellest keeldumise otsustajad ja kehtivuse

lõppemise alused on sätestatud RSVS-is ning pikendamist RSVKK-s ei reguleerita.

Lõikega 14 nähakse Vabariigi Valitsusele ette võimalus nimetada riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitse korras täiendavaid rahvusvahelisi organisatsioone või rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioone, mille salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja

salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisel kohaldatakse RSVS § 51 lõigetes 4–13

sätestatud nõudeid. Eesti võib lisaks Euroopa Liidule ja NATO-le ühineda teiste

rahvusvaheliste organisatsioonide või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega,

mis on kehtestanud enda salastatud välisteabe kaitseks oma reeglid. Praegu on selline

rahvusvaheline organisatsioon vaid Euroopa Kosmoseagentuur, kuid kõiki niisuguseid

rahvusvahelisi organisatsioone ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioone ei ole

mõistlik Euroopa Liidu ja NATO kõrval seaduses loetleda, sest see muudaks organisatsioonide

ja institutsioonide lisandumisel sätted väga pikaks ja raskesti loetavaks.

Eelnõu § 1 punktiga 41 muudetakse RSVS § 52 lõiget 1. Muudatuse eesmärk on tekitada

seadusesse sarnane struktuur RJVE pädevuse, ülesannete ja nende täitmiseks tehtavate

tegevuste osas, nagu on sätestatud §-des 22, 23 ja 231.

Seni lõikes 1 olnud ülesanded ja tegevused viiakse üle teistesse sätetesse. Lõikes 1 sätestatakse

RJVE pädevus – salastatud välisteabe kaitse korraldamine ja nõuetele vastavuse kontroll.

Eelnõu § 1 punktiga 42 täiendatakse RSVS § 52 lõigetega 11 ja 12. Täiendusega luuakse

olukord, kus konkreetsed ülesanded pädevuse täitmiseks ja ülesannetega seotud tegevused on

esitatud eraldiseisvate sätetena.

Lõikes 11 on kaheksa punkti.

Punktid 1, 6, 7 ja 8 vastavad kehtiva RSVS § 52 lõike 1 punktidele 1, 4, 3 ja 8 muudetud

sõnastuses, arvestades eelnevaid muudatusi, eelkõige juurdepääsuõiguse ja töötlemisõiguse

andmise otsustamisel ning salastatud välisteabe avaldaja teavitamisel.

Punkti 2 järgi korraldab RJVE salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepete sõlmimist ning

sarnane ülesanne on RJVE-le antud § 231 lõike 2 punktis 1.

Punkti 3 järgi määrab RJVE riigisaladuse ja salastatud välisteabe taseme vastavuse. Ülesande

ulatust täpsustab § 50 lõige 2.

Punktiga 4 reguleeritakse tööstusjulgeoleku olukordi, kus koostöö põhineb tsiviilõiguslikul või

halduslepingul ning kus üheks pooleks on juriidiline isik, näiteks ettevõte või avalik-õiguslik

ülikool. Kuivõrd tegu ei ole riigiasutuste ega rahvusvahelise õiguse subjektidega, siis on

salastatud teabe kaitse kokkulepete ning rahvusvahelise praktika järgi nende poolt salastatud

teabe töötlemisele kehtestatud täiendavad nõuded. Riigisaladuse avaldamise olukorras on

RJVE-l § 231 lõike 2 punkti 2 järgi samasisuline ülesanne.

Punkti 5 kohaselt korraldab ja kontrollib RJVE salastatud välisteavet sisaldava salastatud

teabekandja vedamist kaubana ehk juhtusid, kui teabekandjat ei ole selle suuruse, kuju,

paigutuse, kaalu, sisu olemuse või suure koguse tõttu võimalik tavapäraselt vedada. RJVE poolt

28

salastatud välisteavet sisaldavate salastatud teabekandjate rahvusvaheliselt kaubana vedamise

korraldamine ei tähenda seda, et RJVE organiseerib ise veo. Veo korraldamine, sealhulgas

vedajaga lepingu sõlmimine, on töötleva üksuse ülesanne. Korraldamine hõlmab selles

kontekstis näiteks töötleva üksuse juhendamist ja vajadusel asjakohaste välismaiste

ametkondadega suhtlemist. Riigisaladuse avaldamise olukorras on RJVE-l § 231 lõike 2

punkti 3 järgi samasisuline ülesanne.

Kehtiva RSVS § 52 lõike 1 punkti 5, mille kohaselt RJVE teavitab töötlevaid üksuseid

salastatud välisteabe salastamisaluse, -taseme ja -tähtaja muutusest, ei ole üle toodud. Selle

eraldi väljatoomine ei ole vajalik, sest see on hõlmatud muude ülesannetega.

Lõikes 12 on neli punkti.

Punktiga 1 antakse RJVE-le õigus anda töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud

nõuete täitmiseks juhiseid riigisaladuse kaitse nõuete täitmiseks. Juhiste andmise õigus on

vajalik selleks, et oleks võimalik suunata töötlevaid üksusi parimal võimalikul viisil salastatud

välisteavet kaitsma. Teavet antakse selleks, et töötlevatel üksustel oleks võimalik salastatud

välisteavet paremini kaitsta.

Punkti 2 kohaselt osaleb RJVE salastatud välisteabega seotud rikkumiste väljaselgitamisel ja

kahju hindamisel. Rikkumisi uurib KAPO, sest RSVS § 19 lõike 1 punkti 4 kohaselt tuleb

RSVS-i ja selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumisest teavitada KAPO-t. Kuna RJVE on

aga salastatud välisteabe osas eksperditeadmisi omav VLA struktuuriüksus, tuleb RJVE

rikkumiste uurimisse ja kahju hindamisse kaasata.

Punkt 3 on sama sisuga nagu kehtiva § 52 lõike 1 punkt 6.

Punktiga 4 lisatakse tegevusena koostöö tegemine salastatud välisteabe kaitse korraldamiseks

ja kontrollimiseks riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega, sest salastatud välisteabe kaitseks on

vaja vahetada teavet välisriikide salastatud teabe kaitsega tegelevate asutuste ning

rahvusvaheliste organisatsioonide ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.

Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile ettepanekute tegemist sätestavat punkti ei ole üle

toodud, kuna Riigikantselei juhtis oma tagasisides tähelepanu, et RSVS § 22 lõike 2 punktis 4,

§ 23 lõike 3 punktis 4 ja § 52 lõike 1 punktis 7 sätestatakse KAPO, Kaitseväe põhimääruses

määratud struktuuriüksuse, VLA ja RJVE kohustus teha Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjonile ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja õigusrikkumiste vältimiseks.

Selline regulatsioon ei ole aga täpne, sest Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon kui

valitsuskomisjon ei menetle selliseid ettepanekuid. Ettepanekute menetlemine toimub vastavas

ministeeriumis või Riigikantseleis.

Eelnõu § 1 punktiga 43 asendatakse RSVS § 52 lõike 3 punktis 2 sõnad „välisriigi luure- või

vastuluureülesannet täitva asutusega“ sõnadega „välisriigi asutuse, rahvusvahelise

organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga“.

Muudatuse eesmärk on välistada RJVE kontroll ka sellise kaitseväeluurega tegeleva Kaitseväe

struktuuriüksuse teabevahetuse üle, mis toimub rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga. Sarnases ulatuses on RJVE kontroll

teabevahetuse üle välistatud teiste RSVS § 52 lõikes 3 nimetatud riigiasutuste puhul. Ka

29

kaitseväeluurega tegeleval struktuuriüksusel on vaja vahetada rahvusvaheliste

organisatsioonide ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega teavet, mille

puhul on teadmisvajadus äärmiselt piiratud. Oluline on siiski arvestada sellega, et kui

välislepingu kohaselt peab RJVE teatud liiki salastatud välisteabe vahetust korraldama ja

kontrollima, siis tuleb lähtuda välislepingust.

Eelnõu § 1 punktiga 44 tunnistatakse RSVS § 52 lõige 5 kehtetuks. Lõikega 5 samalaadne

norm on käesoleva eelnõuga § 50 lisatav lõige 51. Olemuselt sobitub norm §-s 50 sätestatud

salastatud välisteabe üldsätete alla.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse AvTS-i § 2 lõike 2 punkti 1 ja § 35 lõiget 3. Muudatuse eesmärk

on viia AvTS-i sõnastus kooskõlla salastatud välisteabe definitsiooniga.

RSVS § 3 punkti 2 kohaselt on salastatud välisteabe välisriigi, Euroopa Liidu, NATO või mõne

muu rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

poolt salastatud ja Eestile avaldatud teave ning Eesti Vabariigi poolt välislepingu täitmiseks

loodud teave, mis tuleb salastada välislepingu kohaselt. Definitsioonist nähtub, et salastatud

välisteave on teave, mille välisriik, rahvusvaheline organisatsioon või rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioon on salastanud ja Eestile avaldanud. See, kas Eesti kaitseb

seda teavet RSVS-ist või AvTS-ist lähtudes, ei oma teabe salastatud välisteabena defineerimise

mõttes tähtsust. Ka AvTS-i alusel kaitstav teave võib olla salastatud välisteave, kui selle

avaldaja seda ise salastatud teabeks peab.

Eelnõu §-dega 3 ja 5–9 muudetakse EPS-i, KS-i, RKLS-i, RKS-i VVS-i ja ÕKS-i. Kuna

muudatused on sarnased, on nende kohta esitatud ühine selgitus.

Esiteks sätestatakse kohustus tutvustada enne salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse

andmist salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta selle kohta kinnitus, kui välisleping seda

nõuab. Salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustuse läbimise nõue on ära toodud lisaks

Euroopa Liidu ja NATO regulatsioonidele ka mitmes Eesti Vabariigi poolt välisriigiga

sõlmitud salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkuleppes (nt Iisrael, Ühendkuningriik).

Rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

salastatud välisteabe puhul tutvustab RJVE vastava organisatsiooni salastatud välisteabe kaitse

nõudeid ja võtab kinnituse RSVKK lisas 13 sätestatud vormil. Välisriigi salastatud välisteabe

puhul tutvustab töötlev üksus RSVS §-s 19 sätestatud kohustusi ja võtab RSVS § 27 lõike 10

punktis 2 nimetatud kinnituse RSVKK lisas 6 sätestatud vormil.

Teiseks luuakse õiguslik alus salastatud välisteabe juurdepääsu andmisest keeldumiseks

isikutele, kes ei nõustu endale salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamise või kinnituse

allkirjastamisega. Eelnõu §-des 2 ja 4–8 toodud seadustes nimetatud isikutel on

ametikohajärgne juurdepääsu õigus salastatud välisteabele. Juurdepääsuõigus tekib

ametikohale asumisega ja seda eraldi ei vormistata. Kui aga välislepingu kohaselt on salastatud

välisteabe kaitse nõuete tutvustamine kohustuslik, kuid isik keeldub nõuete tutvustamisest või

kinnituse allkirjastamisest, ei ole võimalik talle konkreetsele salastatud välisteabele

juurdepääsu anda vaatamata ametikohajärgse juurdepääsuõiguse olemasolule.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse JAS-i, mille § 7 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõnad „elektrooniline

teabeturve“ sõnadega „salastatud teabe küberturvalisus“. Muudatus on tingitud samasisulistest

muudatustest RSVS-is.

30

Eelnõu § 10 kohaselt jõustub eelnõukohane seadus 2027. aasta 1. jaanuaril.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus võetakse kasutusele uus termin „pädev asutus ja ühtne kontaktpunkt“, mis on asutus

või üksus, mis täidab rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi riigi esindamisel vastava

rolli täitmisel.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei mõjuta ega muuda RSVS-i kooskõla Euroopa Liidu õigusega. Seaduse uue § 50

lõike 1 sõnastuse järgi loetakse käesoleva seaduse tähenduses välislepinguks muuseas ka

Euroopa Liidu täitmiseks kohustuslikke õigusakte. Senises rakenduspraktikas on segadust

tekitanud, kas sellistest õigusaktidest tulenevad nõuded on täitmiseks kohustuslikud.

6. Seaduse mõjud

Muudatustel on vahetu positiivne mõju riigi julgeolekule. Muudatustega ajakohastatakse

salastatud teabe kaitset reguleerivat regulatsiooni. Seaduse struktuur muudetakse ühetaoliseks

kõigi salastatud teabe kaitsega seotud osapoolte suhtes.

Samuti antakse Vabariigi Valitsusele volitus määrata rollide täitjad, mis on vajalikud

rahvusvahelises koostöös salastatud teabe kaitse valdkonnas. Sellel on positiivne mõju Eesti

riigi välissuhetele.

Muudatusel on mõju riigiasutuste korraldusele ja töökoormusele tänu seaduse selgemale

sõnastusele ning pädevuste-ülesannete-tegevuste selgusele. Sellega ei kaasne olulisi riske ega

negatiivseid kõrvalmõjusid.

Sihtrühm, kellele muudatused mõju avaldavad, on eelkõige salastatud teavet töötlevad

riigiasutused ja muud töötlevad üksused RSVS § 3 punkti 15 mõttes.

7. Seaduse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise

eeldatavad tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne otseseid kulusid rakendavatele ametkondadele. Ametkonnad

täidavad neid ülesandeid enamjaolt juba praegu, kuid nüüd muutub selgemaks nende

ülesannete struktuur ja jaotus.

Seaduse rakendamisega kaasnevat tulu ei ole võimalik prognoosida, kuna seadusest tuleneva

sunniraha määramine ei ole kohustus, vaid võimalus, samuti sõltub sunniraha suurus iga kord

selle määramisega seotud asjaoludest.

8. Rakendusaktid

Eelnõu rakendamiseks on vaja muuta Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määrust

nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“.

Rakendusakti kavand on lisatud seletuskirjale.

31

Eelnõuga luuakse RSVS-is kolm uut volitusnormi: § 35 lg 7, § 50 lg 52 ja § 51 lg 14.

RSVS § 35 lõikega 7 antakse Vabariigi Valitsusele õigus kehtestada riigisaladuse

tsiviilõigusliku või halduslepingu alusel välisriigi töötlevale üksusele, rahvusvahelisele

organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile edastamise nõuded.

Välisriikidega sõlmitud salastatud teabe kaitse kokkulepetes on üldjuhul ette nähtud, et

tsiviilõigusliku või halduslepingu juurde, mis eeldab salastatud teabe edastamist teise riigi

töötlevale üksusele, tuleb koostada julgeolekunõudeid sisaldav osa (julgeolekulisa), kus

kirjeldatakse konkreetse projekti raames loodavat salastatud teavet ning teabe salastatuse

tasemeid. Volitusnorm annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada sellise julgeolekulisa

nõuded, kui riigisaladust edastatakse välismaale. Kehtivas õiguses on välismaale riigisaladuse

edastamist käsitlevat julgeolekulisa reguleeritud RSVKK §-s 1221, kuid tegemist on salastatud

välisteabe töötlemist reguleerivas RSVKK osas paikneva sättega, mis ei tohiks reguleerida

riigisaladuse töötlemist. Samuti puudub riigisaladuse välismaale edastamist käsitleva

julgeolekulisa reguleerimiseks praegu RSVS-is volitusnorm, mis RSVS § 35 lõikega 7 luuakse.

RSVS § 50 lõikega 52 antakse Vabariigi Valitsusele õigus määrata RSVKK-s Euroopa Liidu

ja NATO õigusaktide kohaselt nõutud pädevad asutused ja ühtsed kontaktpunktid. Euroopa

Liidu ja NATO õigusaktidest tulenevalt tuleb igal liikmesriigil määrata riigi julgeoleku

volitatud esindaja, riigi töötlussüsteemide akrediteerimise volitatud esindaja, riigi

turbelahenduste volitatud esindaja, riigi krüptohalduse volitatud esindaja ja riigi kiirgusturbe

volitatud esindaja. Lisaks eelnevatele võib liikmesriik määrata riigi tööstusjulgeoleku volitatud

esindaja, mille on määranud enamik Euroopa Liidu ja NATO liikmesriike ning mille

määramine Eestis on otstarbekas selleks, et luua selgus pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti

osas. Seni on Eestis õigusakti tasandil määratud vaid RJVE. Praktikas on teisi loetletud rolle

täitnud samuti RJVE ja VLA, kuid õigusakti tasandil ei ole seda sätestatud. Muudatuse toimel

saab Vabariigi Valitsus õiguse määrata rollide täitjad RSVKK-s.

RSVS § 51 lõikega 14 nähakse Vabariigi Valitsusele ette võimalus nimetada RSVKK-s

täiendavaid rahvusvahelisi organisatsioone või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioone, mille salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe

töötlemise õiguse andmisel kohaldatakse RSVS § 51 lõigetes 4–13 sätestatud nõudeid. Eesti

võib lisaks Euroopa Liidule ja NATO-le ühineda teiste rahvusvaheliste organisatsioonide või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega, mis on kehtestanud enda salastatud

välisteabe kaitseks oma reeglid. Praegu on selline rahvusvaheline organisatsioon vaid Euroopa

Kosmoseagentuur, kuid kõiki niisuguseid rahvusvahelisi organisatsioone ja rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioone ei ole mõistlik Euroopa Liidu ja NATO kõrval seaduses

loetleda, sest see muudaks organisatsioonide ja institutsioonide lisandumisel sätted väga pikaks

ja raskesti loetavaks.