Muudatusettepanekud relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seadusele 855 SE

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Madis Timpson

Riigikogu õiguskomisjon

04.05.2026 nr 1-6/3331-18

Muudatusettepanekud

relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse

muutmise seadusele 855 SE

Austatud õiguskomisjoni esimees

Siseministeerium esitab relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seadusele 855 SE

(edaspidi eelnõu) muudatusettepanekud, mis on vajalikud eelnõu õigusselguse parandamiseks

ja praktikas esile kerkinud tõlgendus- ja rakendusprobleemide ennetamiseks.

Muudatusettepanekutega täpsustatakse laskemoona ja selle komponentide käsitlust,

korrastatakse relvaseaduse (edaspidi RelvS) terminoloogiat ning luuakse selgem raamistik

piiratud tsiviilkäibega esemete käsitlemiseks. Lisaks tehakse tulenevalt eelnõu menetluse käigus

huvirühmadelt saabunud tagasisidele ettepanek kaaluda regulatsiooni täiendamist viisil, mis

arvestab paremini alaealiste jahinduse ja laskespordiga tegelemise tegelikku praktikat.

1. Palume muuta eelnõu § 1 punktis 2 esitatud RelvS § 11 lõike 7 punkti 2 muudatust

asendades selles sõna „ja“ sõnaga „või“.

Selgitus: Tegemist on tehnilist laadi muudatusega. Eelnõukohases RelvS § 11 lõike 7 punktis 2

nähakse ette, et riigikaitses osalev isik on RelvS-i tähenduses füüsiline isik, kes on Kaitseliidu

tegevliige ja toetajaliige. Muudatusettepanekuga asendatakse sõna „ja“ sõnaga „või“, et säte

hõlmaks nii Kaitseliidu tegevliikmeid kui ka toetajaliikmeid eraldi. Sõna „ja“ kasutamisel

kehtiks norm vaid isikutele, kes kuuluvad mõlemasse kategooriasse korraga, mis praktikas ei

ole asjakohane.

2. Palume muuta eelnõu § 1 punktis 3 esitatud RelvS § 11 lõike 7 punkti 3 muudatust ja

sõnastada see järgmiselt:

„3) paragrahvi 11 lõike 7 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) riigieelarvest tegevustoetust saava reservis olevate isikute esindusorganisatsiooni

(edaspidi esindusorganisatsioon) liige.”;“.

Selgitus: Tegemist on tehnilist laadi muudatusega, mis parandab sätte loetavust ega muuda

eelnõuga kavandatud regulatsiooni sisu.

3. Palume muuta eelnõu § 1 punktis 11 esitatud RelvS-i § 17 lõike 1 muudatust ja sõnastada

see järgmiselt:

2 (10)

„11) paragrahvi 17 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Laskemoon on terviklik padrun või selle komponent, kui selle soetamiseks on käesoleva

seaduse § 19 lõike 3 kohaselt vajalik käesoleva seaduse §-des 32 ja 34 sätestatud soetamisluba

või relvaluba.“;“.

Selgitus: Eelnõu § 1 punktis 11 esitatud RelvS-i § 17 lõike 1 kohaselt on laskemoon terviklik

padrun või selle komponent. Tulenevalt Eesti Relvaomanike Liidu tähelepanekust, teeme

ettepaneku sätte sõnastust täpsustada selliselt, et laskemoonaks loetakse terviklik padrun või

selle komponent ainult juhul, kui selle soetamiseks on vaja luba.

Kehtiv RelvS eristab padrunikomponente nende ohtlikkuse ja käibepiirangute järgi. RelvS § 17

lõike 1 järgi koosneb laskemoon püssirohust või muust paiskelaengust, sütikust, kuulist, haavlist

või muust lendkehast ning padrunikestast. RelvS § 18 kohaselt on piiramata tsiviilkäibega

padrunikomponent kuul, haavel või muu lendkeha ja padrunikest. Seega on kehtivas seaduses

juba tehtud sisuline vahetegu komponentide vahel, mille käive vajab rangemat kontrolli, ning

komponentide vahel, mis eraldiseisvalt samaväärset ohtu ei kujuta.

Muudatusettepaneku eesmärk on vältida seaduse senise loogikaga vastuolus olevat tõlgendust.

Täpsustatud sõnastus seob padrunikomponendi laskemoonaks lugemise selgelt loa nõudega. See

tähendab, et terviklik padrun on jätkuvalt laskemoon, kuid padrunikomponent loetakse

laskemoonaks üksnes juhul, kui selle soetamiseks on RelvS § 19 lõike 3 kohaselt vaja RelvS §-

des 32 ja 34 sätestatud soetamisluba või relvaluba.

Selline lahendus on kooskõlas ka Euroopa Liidu tulirelvadirektiivi loogikaga. Direktiivi järgi

hõlmab laskemoona mõiste terviklikku padrunit või selle osakomponente üksnes tingimusel, et

asjaomases liikmesriigis on nende komponentide jaoks vajalik luba. Kuna Eestis ei ole kuuli,

haavli, muu lendkeha ega padrunikesta soetamiseks luba nõutav, ei tuleks neid komponente ka

eraldiseisvalt käsitada laskemoonana.

Täpsustus aitab säilitada kehtiva regulatsiooni põhimõtte, mille kohaselt on rangemalt

kontrollitud need komponendid, mis võivad eraldiseisvalt kujutada suuremat ohtu, eelkõige

püssirohi ja sütikud. Samal ajal välistab see võimaluse, et piiramata tsiviilkäibega komponente

käsitatakse üksnes definitsiooni muutmise tõttu laskemoonana.

Muudatusettepanek parandab õigusselgust ning tagab, et relvaomanike, laskespordiklubide,

lasketiirude, ettevõtjate ja heausksete tavakodanike õigusi ei piirata rohkem, kui on avaliku

korra ja riigi julgeoleku eesmärgil vajalik.

4. Palume täiendada eelnõu § 1 uute punktidega 17–18, muutes järgnevate § 1 punktide

numeratsiooni:

„17) paragrahvi 19 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Piiratud tsiviilkäibega laskemoon on piiratud tsiviilkäibega relvas kasutatav laskemoon,

püssirohi ja sütikud.

(22) Piiratud tsiviilkäibega laskemoona hoitakse käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuete

kohaselt.“;

18) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

3 (10)

„(4) Piiratud tsiviilkäibega relvadele mõeldud laskemoona, püssirohtu ja sütikuid ei või soetada

käesoleva seaduse § 29 lõikes 12 nimetatud 15-18-aastane isik paralleelrelvaloa alusel.“;“.

Selgitus: Muudatusettepanekus esitatud eelnõu § 1 uue punkti 17 eesmärk on parandada

õigusselgust ning korrastada seaduses kasutatavat terminoloogiat seoses laskemoona ja selle

komponentidega.

Kehtivas RelvS-s kasutatakse paralleelselt mõisteid „laskemoon“, „püssirohi“ ja „sütikud“, kuid

puudub neid ühendav selge ja üheselt mõistetav kategooria. Samas on ilmne, et tegemist on

esemetega, mille tsiviilkäive on piiratud ning mille suhtes kehtivad rangemad nõuded nii

soetamisel, käitlemisel kui ka hoiustamisel. Eraldi loetelude korduv kasutamine mitmetes

sätetes muudab seaduse teksti kohati raskesti jälgitavaks ning võib tekitada praktikas

tõlgendamisraskusi.

Ettepanekuga lisatav lõige 21 defineerib mõiste „piiratud tsiviilkäibega laskemoon“, hõlmates

selle alla piiratud tsiviilkäibega relvas kasutatava laskemoona, samuti püssirohu ja sütikud.

Tegemist ei ole uute piirangute kehtestamisega, vaid olemasoleva regulatsiooni

süstematiseerimise ja selgemaks muutmisega. Kõnealused esemed on juba kehtiva RelvS-i

alusel piiratud tsiviilkäibega ning nende käsitlemine ühtse mõistena aitab vältida tarbetut

dubleerimist ja ebaselgust.

Lõikega 22 seotakse nimetatud mõiste üheselt RelvS §-s 46 sätestatud hoiustamisnõuetega. See

tagab, et puudub kahtlus, milliste esemete suhtes vastavaid nõudeid kohaldatakse. Praktikas

aitab see kaasa ühtsele arusaamale nii relvaomanike, ettevõtjate kui ka järelevalveasutuste seas

ning vähendab tõlgendusvaidluste tekkimise võimalust.

Muudatus on oluline ka laiemas kontekstis, arvestades eelnõus kavandatavaid muudatusi

laskemoona definitsioonis. Selge eristuse loomine piiratud tsiviilkäibega laskemoona osas aitab

vältida olukorda, kus erineva ohtlikkuse ja käibepiiranguga esemed käsitatakse ühtmoodi.

Seeläbi säilib kehtiva regulatsiooni sisuline loogika, mille kohaselt kohaldatakse rangemaid

nõudeid üksnes nendele esemetele, mille käitlemine kujutab endast suuremat riski avalikule

korrale ja julgeolekule.

Kokkuvõtvalt aitab muudatusettepanek parandada seaduse arusaadavust ja rakendatavust, ilma

et see laiendaks kehtivaid piiranguid või seaks täiendavaid kohustusi õiguspärastele

relvaomanikele ja teistele isikutele.

Muudatusettepanekus esitatud eelnõu § 1 uue punktiga 18 sätestatakse üheselt, et 15–18-

aastane noor, kellel on paralleelrelvaluba, ei või ise osta laskemoona, püssirohtu ega sütikuid,

mis on mõeldud piiratud tsiviilkäibega relvadele.

Kuigi paralleelrelvaluba võimaldab alaealisel teatud tingimustel relva kasutada, ei anna see talle

täielikku õigust relva iseseisvalt käidelda. Laskemoon ja selle komponendid on iseseisvalt

ohtlikud ning nende hankimine eeldab suuremat vastutust ja kogemust. Seetõttu on põhjendatud,

et nende soetamine jääb täisealise relvaloa omaja ülesandeks. Nii väheneb risk, et laskemoona

kasutatakse valesti, satub kõrvaliste isikute kätte või rikutakse ohutusnõudeid.

6. Palume täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 19, muutes järgnevate punktide

numeratsiooni:

„19) paragrahvi 201 lõiget 31 täiendatakse pärast sõna „kehti“ sõnaga „vähemalt“;“.

4 (10)

Selgitus: RelvS § 20¹ lõike 3¹ kohaselt ei kehti helisummuti relvale kinnitamise piirang jahi- või

vastava spordialaga tegelemise otstarbel registreeritud püssi puhul tingimusel, et relva kantakse

vaid jahipidamisel, lasketiirus või laskepaigas. Muudatusettepaneku kohaselt täiendatakse sätet

pärast sõna „kehti“ sõnaga „vähemalt“, et täpsustada sätte kohaldamisala olukorras, kus relv on

registreeritud mitmel otstarbel (nt jahipidamiseks ja samaaegselt turvalisuse tagamiseks).

Kehtiv sõnastus võib jätta mulje, et helisummuti kinnitamine relvale on lubatud üksnes juhul,

kui relva kasutatakse ainult jahipidamisel, lasketiirus või laskepaigas. Praktikas esineb aga

olukordi, kus sama relv on relvaloal registreeritud mitmel otstarbel.

Sõna „vähemalt“ lisamine võimaldab käsitada seaduses loetletud juhtumeid miinimumina,

mitte ammendava loeteluna, väldib olukorda, kus mitmeotstarbelise relva puhul rakenduks

põhjendamatult kitsas tõlgendus, ning võimaldab hoida helisummutit relvale kinnitatuna

relvakapis ka juhul, kui relv on registreeritud nii jahipidamiseks, spordi otstarbel kui ka

turvalisuse tagamiseks.

Muudatuse eesmärk ei ole laiendada helisummuti kasutamise või kinnitatuna hoidmise õigust

relvadele, mis on soetatud üksnes turvalisuse tagamise otstarbel. Sellisel juhul kehtivad

jätkuvalt olemasolevad piirangud.

7. Palume täiendada eelnõu § 1 uute punktidega 32–39, muutes järgnevate punktide

numeratsiooni:

„32) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) 16–18-aastane isik võib vallata jahitulirelva jahipidamiseks ja 15–18-aastane isik

sporditulirelva vastava spordialaga tegelemiseks paralleelrelvaloa alusel tingimusel, et tal on

selleks lapsevanema või eestkostja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolek.“;

33) paragrahvi 29 lõike 2 teises lauses asendatakse sõna „ta“ tekstiosaga „tema, tema laps või

eestkostetav“;

34) paragrahvi 29 lõike 3 kolmandas lauses asendatakse sõna „tal“ tekstiosaga „temal, tema

lapsel või eestkostetaval“;

35) seadust täiendatakse §-ga 291 järgmises sõnastuses:

㤠291. Tulirelva soetamine, omamine ja valdamine alaealise jahipidamise ning

laskesporditegevuse toetamiseks

(1) Füüsiline isik võib soetada, omada ja vallata tulirelva käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktis

1 nimetatud otstarbel ka juhul, kui see on vajalik tema 16–17-aastase lapse või eestkostetava

jahipidamise võimaldamiseks tingimusel et:

1) 16–17-aastane laps või eestkostetav on jahindusorganisatsiooni liige ning omab kehtivat

jahitunnistust ning jahindusorganisatsiooni kinnitust regulaarse jahipidamise kohta;

2) soetatav tulirelv vastab jahiseaduse § 24 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud nõuetele.

(2) Füüsiline isik võib soetada, omada ja vallata tulirelva käesoleva seaduse § 28 lõike 1

punktides 2 ja 21 nimetatud otstarbel ka juhul, kui see on vajalik tema 12–17-aastase lapse või

eestkostetava laskespordiga tegelemise võimaldamiseks tingimusel et:

1) 12–17-aastane laps või eestkostetav on laskespordiga tegeleva organisatsiooni liige ning

omab laskeinstruktori või treeneri kinnitust regulaarse treeningtegevuse kohta;

5 (10)

2) soetatav tulirelv vastab konkreetse laskespordiala nõuetele.“;

36) paragrahvi 30 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Välismaalane, kes on Eestis asuva Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi diplomaatilise või

konsulaaresinduse töötaja, võib soetada, omada ja vallata käesoleva seaduse § 29

lõikes 1 loetletud relva käesoleva seadusega kehtestatud korras Välisministeeriumi taotlusel

Politsei- ja Piirivalveameti antud loa alusel tingimusel, et tal on kodakondsusjärgse riigi

relvaluba.“;

37) paragrahvi 30 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:

„(51) Välismaalane, kes on Eestis asuva, käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetamata riigi

diplomaatilise või konsulaaresinduse töötaja, võib soetada, omada ja vallata käesoleva seaduse

§ 29 lõikes 1 loetletud relva, käesoleva seadusega kehtestatud korras Välisministeeriumi

taotlusel Politsei- ja Piirivalveameti antud loa alusel tingimusel, et:

1) ta on sellise riigi kodanik, kellega Eesti Vabariik on sõlminud salastatud teabe vastastikuse

kaitse lepingu või

2) ta on muu riigi kodanik, kellele loa andmiseks on valdkonna eest vastutav minister andnud

nõusoleku ning

3) tal on kodakondsusjärgse riigi relvaluba.

(52) Käesoleva paragrahvi lõike 51 punkti 2 kohaselt antud haldusakti aluseks olevaid

põhjendusi, samuti menetluses kogutud teavet ja tõendeid ei avaldata, sealhulgas taotlejale,

ulatuses, milles see võib ohustada Eesti Vabariigi, Euroopa Liidu, NATO, muu välisriigi või

mõne muu rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni julgeolekut või avaliku korra kaitset või milles sellele kohaldub seaduses

sätestatud juurdepääsupiirang.“;

38) paragrahvi 34 täiendatakse lõigetega 16 ja 17 järgmises sõnastuses:

„(16) Isik, kes taotleb relvaluba käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktis 1 sätestatud otstarbel

selleks, et toetada käesoleva seaduse § 291 lõikes 2 nimetatud alaealise jahipidamisega

tegelemist, peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule tõendama, et alaealisel on:

1) kehtiv jahitunnistus ja

2) jahiorganisatsiooni kinnitus aktiivselt jahiorganisatsiooni tegevuses osalemise kohta.

(17) Isik, kes taotleb relvaluba käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktis 2 või 21 sätestatud

otstarbel selleks, et toetada käesoleva seaduse § 291 lõikes 1 nimetatud alaealise laskespordiga

tegelemist, peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule tõendama, et:

1) alaealine harjutab aktiivselt laskevõistlustel osalemiseks või osaleb laskevõistlustel, mida on

tunnustanud laskespordiorganisatsioon või rahvusvaheline ametlikult tunnustatud

laskespordiföderatsioon;

2) alaealine on vastava laskespordi organisatsiooni liige ning tal on laskeinstruktori või treeneri

kinnitus regulaarses treeningtegevuses osalemise kohta.“;

39) paragrahvi 34 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:

„(31) 16-17-aastane isik, kes taotleb paralleelrelvaluba käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktis 1

nimetatud otstarbel peab, lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule tõendama, et tal on:

1) kehtiv jahitunnistus;

2) jahiorganisatsiooni kinnitus aktiivselt jahiorganisatsiooni tegevuses osalemise kohta;

6 (10)

3) lapsevanema või eestkostja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolek.

(32) 15-17-aastane isik, kes taotleb paralleelrelvaluba käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktides

2 või 21 nimetatud otstarbel peab, lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule tõendama, et:

1) ta harjutab aktiivselt laskevõistlustel osalemiseks või osaleb laskevõistlustel, mida on

tunnustanud laskespordiorganisatsioon või rahvusvaheline ametlikult tunnustatud

laskespordiföderatsioon;

2) ta on vastava laskespordi organisatsiooni liige ning tal on laskeinstruktori või treeneri kinnitus

regulaarses treeningtegevuses osalemise kohta;

3) tal on selleks lapsevanema või eestkostja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

nõusolek.“;“.

Selgitus: Muudatusettepanekus esitatud eelnõu § 1 uute punktidega 32–35 täiendatakse

RelvS-i regulatsiooni viisil, mis arvestab paremini alaealiste tegelikku osalemist jahinduses ja

laskespordis ning loob selleks selge, süsteemse ja õigusselge raamistiku.

Muudatusettepanekud on tehtud huvirühmade – eeskätt Eesti Jahimeeste Seltsi ja Eesti

Laskesuusatamise Föderatsiooni – ettepanekuid arvestades, kus on toodud esile, et kehtiv kord

ei võimalda alaealistel praktikas piisavalt paindlikult ja õigusselgelt relva kasutada, kuigi nad

osalevad aktiivselt treeningutel, võistlustel ja jahitegevuses.

Nii Eesti Jahimeeste Selts kui Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon on juhtinud tähelepanu

probleemile seoses alaealiste sportimis- ja jahipidamisvõimaluste piiratusega ning vajadusega

luua praktikas toimiv õiguslik raamistik, mis võimaldaks alaealistel kontrollitud tingimustel

relva kasutada nii treeningutel, võistlustel kui ka jahipidamisel. Samuti on rõhutatud, et kehtiv

regulatsioon ei arvesta piisavalt noorte tegelikke osalemisvõimalusi ega spordi- ja

jahindusvaldkonna eripära, mistõttu on vajalik täpsustada nii paralleelrelvaloa regulatsiooni kui

ka lapsevanema rolli relva soetamisel ja kasutamise võimaldamisel, tagades samal ajal piisavad

ohutus- ja järelevalvemehhanismid.

RelvS-i § 28 sätestab ammendavalt otstarbed, milleks füüsiline isik võib relva soetada, omada

ja vallata, sealhulgas jahipidamiseks ja laskespordiga tegelemiseks. RelvS-i § 29 omakorda

reguleerib, millises vanuses isikud võivad relvi soetada ja omada. Kehtiva regulatsiooni kohaselt

on relva soetamise, omamise ja valdamise õigus seotud täisealisusega, samas kui alaealiste

osalemine jahinduses ja laskespordis on praktikas levinud ning nende valdkondade

esindusorganisatsioonid on korduvalt toonud välja vajaduse muuta alaealiste sportlaste ja

jahimeeste relva valdamine paindlikumaks.

Oluline on rõhutada, et kehtiva õiguse kohaselt ei või alaealine paralleelrelvaloa alusel tulirelva

vallata. Kavandatav muudatus loob selles osas uue õiguse. Samas ei ole tegemist piiranguteta

õiguse laiendamisega, vaid selgelt reguleeritud ja tingimusliku võimalusega.

Muudatuse kohaselt saab alaealine paralleelrelvaloa alusel relva vallata, kuid see eeldab, et

alaealine vastab relvaloa saamise üldtingimustele (sh usaldusväärsus, tervislik seisund,

teadmised ja oskused vastavalt seadusele), talle väljastatakse relvaluba, olemas on lapsevanema

või eestkostja kirjalik nõusolek.

Seega on tegemist olukorraga, kus alaealine on õigustatud relva valdama, kuid tema õigused on

siiski piiratud võrreldes täisealise loaomanikuga. Kavandatav regulatsioon ei anna alaealisele

õigust relva ise soetada ega relva omanik olla. Relva soetab jätkuvalt täisealine isik (nt

lapsevanem või eestkostja), kellele jääb ka omandiõigus ning esmane vastutus relva eest.

7 (10)

Alaealisele antav õigus seisneb eelkõige relva seaduslikus valdamises konkreetse tegevuse

(jahindus või laskesport) raames, samuti relva transportimises ja kasutamises lubatud eesmärgil.

See tähendab, et alaealisel on võimalik näiteks toimetada relv lasketiirust või võistluselt koju,

osaleda relvaga võistlustel, sealhulgas välisriikides, transportida relva nende tegevustega

lahutamatult seotud ulatuses. Selline lahendus on praktikas väga oluline, kuna rahvusvaheline

laskesport eeldab sageli noorte sportlaste iseseisvat liikumist koos spordivahenditega.

RelvS-i § 28 sätestab selgelt, millistel otstarvetel võib relva soetada, omada ja vallata (nt

jahipidamine, vastava spordialaga tegelemine jne).

RelvS-i § 29 lõigete 2 ja 3 täpsustused („tema, tema laps või eestkostetav“) on vajalikud selleks,

et vältida tõlgendust, mille kohaselt peab relva soetaja ise olema vahetult selle kasutusotstarbe

kandja, ning võimaldada selgesõnaliselt olukorda, kus relva kasutatakse seaduses ette nähtud

eesmärgil alaealise lapse või eestkostetava poolt. Muudatus kõrvaldab senise ebaselguse ja viib

normi kooskõlla tegeliku praktikaga.

Muudatusega ei looda uusi relva soetamise, omamise ja valdamise otstarbeid, vaid täpsustatakse

olemasolevate otstarvete rakendamist olukorras, kus relva kasutamine on seotud alaealise

tegevusega. Sätte kohaselt võib täisealine füüsiline isik soetada, omada ja vallata relva RelvS-s

juba ette nähtud otstarbel ka juhul, kui see on mõeldud tema alaealise lapse või eestkostetava

jahipidamise või laskespordiga tegelemise võimaldamiseks.

Oluline on rõhutada, et relva ei soetata alaealisele ning relva omanikuks ja vastutajaks jääb

jätkuvalt täisealine isik. Muudatus ei anna alaealisele õigust relva iseseisvalt soetada ega omada.

Sättes ettenähtud tingimused tagavad, et tegemist on sisulise ja kontrollitava tegevusega.

Laskespordi puhul peab alaealine olema vastava organisatsiooni liige ning omama treeneri või

instruktori kinnitust regulaarse treeningtegevuse kohta, samuti peab relv vastama konkreetse

spordiala nõuetele. Jahinduse puhul peab alaealine olema jahindusorganisatsiooni liige, omama

kehtivat jahitunnistust ning kinnitust regulaarse jahipidamise kohta, lisaks peab relv vastama

jahiseaduses sätestatud nõuetele. Need tingimused välistavad juhusliku või formaalse kasutuse

ning seovad relva kasutamise reaalse tegevuse ja pädevuse olemasoluga.

Muudatus on seotud ka RelvS-i § 29 täiendamisega, millega antakse alaealisele võimalus vallata

relva paralleelrelvaloa alusel. Koostoimes loovad need sätted tervikliku regulatsiooni: ühelt

poolt on täisealisel isikul selge õigus soetada relv alaealise tegevuse toetamiseks, teiselt poolt

on alaealisel seaduslik alus relva valdamiseks ja kasutamiseks seadusega lubatud eesmärkidel.

Kokkuvõttes ei muudeta relvade lubatud otstarbeid ega laienda relvade kättesaadavust

kontrollimatult. See tagab õigusselguse, vähendab tõlgendusvaidluste riski ning viib seaduse

kooskõlla tegeliku praktikaga, säilitades samal ajal kõik olulised vastutuse ja ohutuse

mehhanismid. Selline lähenemine tagab ühelt poolt noorte jahindus- ja sporditegevuse arengu

ning teiselt poolt säilitab kontrolli ja vastutuse, mis on vajalikud avaliku korra ja riigi julgeoleku

tagamiseks. Muudatusel on ka laiem riigikaitseline mõõde. Noorte varajane ja turvaline

kaasamine laskespordi ja jahinduse tegevustesse aitab kujundada relva ohutu käsitsemise oskusi,

vastutustunnet ja distsipliini. Need teadmised ja hoiakud toetavad hilisemat valmisolekut

panustada riigikaitsesse ning aitavad kaasa üldise kaitsetahte kujunemisele.

Muudatusettepanekus esitatud eelnõu § 1 punktides 36 ja 37 täpsustatakse ja laiendatakse

RelvS § 30 regulatsiooni, mis käsitleb välisriikide diplomaatiliste ja konsulaaresinduste

töötajate õigust relva soetada, omada ja vallata Eestis. Oluline on rõhutada, et muudatus ei

anna diplomaatidele automaatset õigust relva omada, vaid säilitab loapõhise süsteemi, mis

8 (10)

võimaldab riigil hinnata iga juhtumi puhul võimalikke riske ning tagada, et relva omamine ei

ohusta avalikku korda ega riigi julgeolekut.

Rahvusvahelise õiguse seisukohalt on selline lähenemine põhjendatud ja lubatav.

Diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni1 artikli 41 kohaselt on diplomaatilistel esindajatel

kohustus austada vastuvõtva riigi seadusi ja määrusi. See tähendab, et kuigi diplomaatidel on

mitmeid immuniteete, ei hõlma need automaatselt õigust relvi omada. Vastuvõttev riik võib

seega kehtestada relvade omandamisele ja valdamisele tingimusi, eelkõige avaliku korra ja riigi

julgeoleku kaitse eesmärgil. Sama põhimõte tuleneb ka konsulaarsuhete Viini konventsiooni2

regulatsioonist konsulaartöötajate suhtes.

Esiteks korrastatakse kehtivat regulatsiooni EL-i ja NATO liikmesriikide diplomaatide puhul,

täpsustades menetluskorda ja tingimusi. Teiseks luuakse selge õiguslik raamistik ka nende

riikide diplomaatiliste esinduste töötajatele, kes ei kuulu EL-i ega NATO-sse, sidudes relva

soetamise ja relvaloa taotlemise võimaluse täiendavate julgeolekutingimustega (nt salastatud

teabe vastastikuse kaitse koostööleping või ministri nõusolek).

Muudatus eristab ühelt poolt EL-i ja NATO liikmesriikide diplomaate ning teiselt poolt teiste

riikide esindajaid. Selline eristamine on praktikas põhjendatav, kuna EL-i ja NATO riikidega

on Eestil tihe julgeoleku- ja õigusalane koostöö ning vastastikune usaldus. Nende riikide

diplomaatide puhul piisab üldjuhul sellest, kui isikul on kodakondsusjärgse riigi relvaluba ning

Eesti pädev asutus annab loa pärast vastavat kontrolli. See tähendab, et isik on juba läbinud oma

riigis eelkontrolli ning lisaks teostatakse hindamine Eestis.

Teiste riikide diplomaatide puhul on ette nähtud täiendavad tingimused. Esiteks eelistatakse

riike, kellega Eestil on sõlmitud salastatud teabe kaitse leping, mis viitab kõrgemale

usaldustasemele ja koostöövõimele julgeolekuvaldkonnas. Teiseks nähakse ette võimalus anda

luba valdkonna eest vastutava ministri nõusolekul ka muudel juhtudel, mis võimaldab arvestada

konkreetse olukorra eripärasid ning teha individuaalne riskihinnang. Ka nendel juhtudel on

nõutav, et isikul oleks kodakondsusjärgse riigi relvaluba, mis tagab vähemalt miinimumtasemel

eelkontrolli.

Erinev kohtlemine ei ole vastuolus rahvusvahelise õigusega. Diplomaatiliste suhete Viini

konventsiooni artikkel 47 lubab vastuvõtval riigil kohaldada erinevat kohtlemist, kui see on

põhjendatud vastastikkuse põhimõtte või muude objektiivsete kaalutlustega. Käesoleval juhul

on eristuse aluseks eelkõige julgeoleku- ja usalduskaalutlused, mis on relvade käitlemise

kontekstis õigustatud.

Lisaks sätestatakse, et loa andmise aluseks olevat julgeolekutundlikku teavet ei avalikustata

ulatuses, mis võiks ohustada julgeolekut või avalikku korda.

Muudatused ei laienda relvade kättesaadavust, vaid loovad selgema regulatsiooni, mis arvestab

nii rahvusvahelisi suhteid kui ka julgeolekukaalutlusi. Muudatused aitavad vähendada

julgeolekuriske, suurendavad õigusselgust ning tagavad, et relva omamine Eestis toimub

kontrollitud tingimustel.

Muudatusettepanekus esitatud eelnõu § 1 uued punktid 38 ja 39 täpsustavad tingimusi, mille

alusel saab:

 täisealine taotleda relvaluba alaealise laskespordi või jahindustegevuse toetamiseks,

1 Diplomaatiliste suhete Viini konventsioon – RT II 2006, 16, 0. 2 Konsulaarsuhete Viini konventsioon – RT II 2006, 16, 0.

9 (10)

 alaealine taotleda paralleelrelvaluba.

Kavandatava muudatuse kohaselt täiendatakse RelvS-i § 34 uute lõigetega, millega sätestatakse

täiendavad nõuded juhtudel, kui relvaluba taotletakse eesmärgiga toetada alaealise tegevust

laskespordis või jahinduses. Kui täiskasvanu taotleb relvaluba oma lapse või eestkostetava

laskespordi toetamiseks, peab ta lisaks üldtingimuste täitmisele tõendama, et alaealine tegeleb

aktiivselt laskespordiga, valmistudes võistlusteks või osaledes ametlikult tunnustatud

võistlustel. Samuti peab alaealine olema vastava laskespordiorganisatsiooni liige ning tema

regulaarset treeningtegevust peab kinnitama treener või laskeinstruktor.

Jahinduse toetamise eesmärgil relvaloa taotlemisel tuleb täiendavalt tõendada, et alaealisel on

kehtiv jahitunnistus ning jahiorganisatsiooni kinnitus tema aktiivse osalemise kohta

jahindustegevuses.

Paralleelrelvaloa taotlemisel kehtivad sarnased nõuded ka alaealisele endale. Laskespordi puhul

(vanuses 15–17 aastat) tuleb tõendada regulaarset treeningut või võistlustel osalemist, kuulumist

organisatsiooni ning esitada treeneri või instruktori kinnitus. Lisaks on vajalik lapsevanema või

eestkostja kirjalik nõusolek. Jahinduse puhul (vanuses 16–17 aastat) peab alaealisel olema

kehtiv jahitunnistus, osalus jahiorganisatsioonis ning samuti lapsevanema või eestkostja

nõusolek.

Erinev vanuseline lävend laskespordi ja jahinduse puhul tuleneb nende tegevusalade olemusest

ning kehtivast õigusraamistikust. Laskesport toimub kontrollitud tingimustes ja juhendaja

järelevalve all, mistõttu on põhjendatud madalam vanusepiir. Jahiseaduse kohaselt on

jahitunnistuse omandamine lubatud alates 16. eluaastast, mistõttu on ka paralleelrelvaloa

taotlemise alumine vanusepiir jahinduse eesmärgil seotud sama vanusega.

Muudatuste eesmärk on tagada, et relvaluba antakse alaealisega seotud juhtudel üksnes siis, kui

tema tegevus vastavas valdkonnas on tegelik ja tõendatud ning toimub kontrollitud ja

vastutustundlikes tingimustes.

8. Palume täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 38, muutes järgnevate punktide

numeratsiooni:

„38) paragrahvi 34 täiendatakse lõikega 72 järgmises sõnastuses.

„(72) Käesoleva seaduse § 29 lõikes 12 nimetatud 15-18-aastasele isikule väljastatud

paralleelrelvaluba kehtib kuni isiku 19-aastaseks saamiseni.“;“.

Selgitus: Muudatusettepanekuga täiendatakse RelvS §-i 34 uue lõikega 7², millega sätestatakse,

et 15–18-aastasele väljastatud paralleelrelvaluba kehtib kuni tema 19-aastaseks saamiseni.

Kehtiv RelvS ei näe ette paralleelrelvaloa andmist alaealisele, mistõttu puudub ka regulatsioon

sellise loa kehtivuse kohta. Kuigi relvaloa üldine kehtivusaeg (kuni viis aastat) on RelvS-s

olemas, on see mõeldud täisealistele ega arvesta alaealise erisusi.

Muudatuse eesmärk on siduda loa kehtivus inimese vanusega. See aitab vältida segadust

olukorras, kus noor saab täisealiseks, ning väldib vajadust kohe täisealiseks saamisel uut luba

taotleda. Kui luba kehtib kuni 19. eluaastani, jääb talle piisavalt aega oma olukord üle vaadata

ja vajadusel taotleda juba täisealisena uus relvaluba.

10 (10)

9. Palume täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 59, muutes järgnevate punktide

numeratsiooni:

„59) paragrahvi 74 lõiget 2 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) müüa piiratud tsiviilkäibega relvale mõeldud laskemoona, püssirohtu ja sütikuid käesoleva

seaduse § 29 lõikes 12 nimetatud 15-18-aastasele isikule paralleelrelvaloa alusel;“;“.

Selgitus: Muudatusettepanekuga täiendatakse RelvS §-i 74 lõiget 2 uue punktiga, millega

sätestatakse selgesõnaline keeld müüa laskemoona, püssirohtu ja sütikuid 15–18-aastasele

paralleelrelvaloa omajale.

Muudatuse eesmärk on selgelt sätestada, et paralleelrelvaluba ei anna alaealisele õigust soetada

piiratud tsiviilkäibega relvale mõeldud laskemoona, püssirohtu ega sütikuid. See on vajalik, et

vältida tõlgendamisvaidlusi ning tagada, et laskemoona soetamise ja üldise käitlemise vastutus

jääb jätkuvalt täisealisele isikule, säilitades RelvS-i süsteemse loogika ja kontrolli relvade ja

laskemoona käitlemise üle.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister