Looduskaitseseaduse ja metsaseaduse eelnõude ning metsanduse arengukava 2025-2035 tutvustamine

1

EELNÕU

26.02.2026

Looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Looduskaitseseaduse muutmine

Looduskaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva seaduse §-s 1 sätestatud eesmärkide saavutamiseks ja käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatud tegevuste kaudu tagatakse maismaal 30 protsendi ja merel 30 protsendi

ulatuses looduse tõhus kaitse.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kaitset tagavate loodusobjektide loetelu kehtestab

Vabariigi Valitsus määrusega.“;

2) paragrahvi 7 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Loodusobjekti käesoleva seaduse alusel kaitse alla võtmise eeldus on selle ohustatus,

haruldus või tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või tähtsus

ökosüsteemide sidususe tagamisel või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.“;

3) paragrahvi 81 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitusala määramisel peab arendaja saavutama

kirjaliku kokkuleppe kinnisasja omanikuga.“;

4) paragrahvi 9 lõige 101 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(101) Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise ja kaitsekorra muutmise otsuse eelnõu

kooskõlastatakse Kliimaministeeriumiga.“;

5) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud 30% tõhusa kaitse eesmärgi saavutamisel teeb

Keskkonnaamet valdkonna eest vastutavale ministrile ühe aasta jooksul ettepaneku alade kaitse

alt välja arvamiseks ja kaitse-eeskirjade muutmiseks, lähtudes ettepaneku tegemisel sama

paragrahvi lõigetes 1 ja 2 seatud põhimõtetest, liikide ja elupaikade seisundi seirest, asjakohaste

uuringute ja inventuuride tulemustest ning käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 sätestatud

eesmärgist.“;

6) paragrahvi 14 lõiget 1 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses:

„12) hooldada maaparandussüsteemi ehitisi või teha maaparandushoiutöid, mille käigus

eemaldatakse setet mehhaniseeritult või muudetakse veerežiimi.“;

7) seadust täiendatakse §-ga 141 järgmises sõnastuses:

㤠141. Riiklik uuring ja inventuur

(1) Kinnisasja omanikul või valdajal ei ole õigust keelata käesoleva seaduse alusel riigi

kavandatud või tellitud uuringu või inventuuri (edaspidi ka töö) tegijal, kes esitab töötõendi või

töö tellimise lepingu ja andmed selle kohta, millises haldusmenetluses keskkonnateavet

kogutakse, töö tegemiseks kinnisasjal viibida või sealt läbi liikuda.

EELN ÕU

2

(2) Kinnisasja omanikul on õigus viibida kinnisasjal tehtava uuringu või inventuuri juures töö

tegija pakutud ajal ja juhiseid järgides, välja arvatud juhul, kui sellega kaasneks elupaiga või

liigi kasvukoha kahjustamine või liigi häirimine.

(3) Teave kavandatud uuringu või inventuuri kohta avaldatakse selle asutuse kodulehel, kes töö

on kavandanud või tellinud, ning saadetakse elektrooniliselt kinnisasja füüsilisest isikust

omanikule Eesti teabeväravas eesti.ee aktiveeritud või rahvastikuregistrisse kantud ametlikule

elektronposti aadressile ja juriidilisele isikule äriregistrisse kantud elektronposti aadressile.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teates märgitakse uuringu või inventuuri:

1) eesmärk;

2) piirkond;

3) toimumise aeg.

(5) Kui riigi kavandatud või tellitud uuring või inventuur tehakse Eesti topograafia andmekogu

andmete alusel koostatud kaardile kantud õuemaal, teatab töö kavandanud või tellinud asutus

kinnisasja omanikule töö täpse toimumisaja, töö tegija ning tähtaja, mille jooksul kinnisasja

omanik saab anda teada enda või kinnisasja valdaja soovist viibida uuringu või inventuuri

juures, ning lisab teatele käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud teabe. Kinnisasja omanik või

valdaja peab võimaldama juurdepääsu õuealale toimingu tegemise ajaks.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul saadab töö kavandanud või tellinud asutus

teate elektrooniliselt kinnisasja füüsilisest isikust omanikule, kellel on Eesti teabeväravas

eesti.ee aktiveeritud või rahvastikuregistrisse kantud ametlik elektronposti aadress, vastavale

elektronposti aadressile ja juriidilisele isikule äriregistrisse kantud elektronposti aadressile.

Muul juhul saadetakse teade lihtkirjaga isiku rahvastikuregistrisse või juriidilise isiku

äriregistrisse kantud aadressile.

(7) Õuemaal uuringu või inventuuri tegemiseks ja sellest kinnisasja omaniku teavitamiseks on

vaja töödelda omaniku järgmisi isikuandmeid:

1) isiku nimi;

2) isikukood;

3) elektronposti aadress;

4) elukoha aadress;

5) kinnistu andmed.

(8) Töö kavandanud või tellinud asutusel on õigus saada kinnistusraamatu ja rahvastikuregistri

vastutavalt töötlejalt käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 nimetatud ülesande täitmiseks

käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud isikuandmeid ning neid sellel eesmärgil töödelda.

(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud isikuandmeid säilitatakse uuringu või inventuuri

tegemise lõpuni, välja arvatud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 395 lõikes 82 sätestatud

juhul.“;

8) paragrahvi 15 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kaitseala sihtkaitse- ja piiranguvööndis, hoiualal või kohaliku omavalitsuse tasandil

kaitstaval loodusobjektil olevad või kaitstava looduse üksikobjekti juurde viivad teed ja rajad

on päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks ning kinnisasja valdaja peab

tagama nimetatud ajal inimeste juurdepääsu kaitstavale loodusobjektile.“;

EELN ÕU

3

9) paragrahvi 15 lõike 3 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) teadustöötajal, kes tegeleb kaitstava loodusobjektiga seotud teadustööga ja esitab valdaja

nõudel teadusasutuse väljastatud sellekohase õiendi, mis sisaldab infot teadustöö tegija,

uurimisala, perioodi ja eesmärgi kohta.“;

10) seadust täiendatakse §-ga 181 järgmises sõnastuses:

„§ 181. Loodusväärtuse kaitseks riigi isikliku kasutusõiguse seadmine

(1) Väljaspool kaitseala, hoiuala, püsielupaika või kaitstava looduse üksikobjekti

piiranguvööndit asuva Eesti looduse infosüsteemi kantud loodusväärtuse kaitseks võib

kinnisasja omanikuga sõlmida notariaalse lepingu (edaspidi leping), mille alusel koormatakse

kinnisasi isikliku kasutusõigusega riigi kasuks.

(2) Riigi isiklik kasutusõigus käesoleva paragrahvi tähenduses on riigi õigus kasutada

kinnisasja loodusväärtuse kaitseks ja keelata või piirata kinnisasjal majandustegevust kaitse-

eesmärgi kohaselt.

(3) Kinnisasja omanik tagab loodusväärtuse säilimiseks lepingus ette nähtud kohustuste

täitmise.

(4) Loodusväärtuse kaitseks riigi isikliku kasutusõiguse seadmisel ja lepingu sõlmimisel on riigi

volitatud esindaja keskkonnainvesteeringutega tegelev riigi sihtasutus.

(5) Loodusväärtusega kinnisasja omandiõiguse üleminekul lähevad omandajale üle kõik

lepingust tulenevad õigused ja kohustused. Loodusväärtusega omandi üleminekul ei ole

omandajal õigust lõpetada lepingut ennetähtaegselt ühe aasta jooksul omandamisest arvates.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud keelu, piirangu või loodusväärtuse hooldamise eest

makstakse kinnisasja omanikule hüvitist (edaspidi loodusväärtuse kasutusõiguse tasu) riigi

isikliku kasutusõiguse perioodil iga-aastaste võrdsete maksetena.

(7) Loodusväärtuste loetelu, loodusväärtuse kasutusõiguse tasu arvutamise alused ja metoodika

ning käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingu sisu ja sõlmimise korra kehtestab

valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(8) Loodusväärtuse kasutusõiguse tasu arvutamisel kasutatakse käesoleva paragrahvi lõike 7

alusel kehtestatud metoodikat.

(9) Lepingu sõlmimisega ning kinnisasja riigi isikliku kasutusõigusega koormamisega

kaasnevad riigilõivud ja notari tasu maksab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud asutus.“;

11) paragrahvi 20 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kaitstaval loodusobjektil asuva kinnisasja riigi poolt omandamise ja sellele kasutusvalduse

seadmise ja ettepanekute menetlemise korra ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala

kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse

määramise korra ja alused ning kasutusvalduse seadmise lepingus kokkulepitavad tingimused

kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“;

EELN ÕU

4

12) seadust täiendatakse §-ga 203 järgmises sõnastuses:

㤠203. Riiklikult kaitstaval loodusobjektil asuvale kinnisasjale kasutusvalduse seadmine

(1) Käesoleva seaduse § 20 lõigetes 1‒13 sätestatud tingimustel võib riik kokkuleppel kinnisasja

omanikuga seada metsaga kinnisasjale või selle osale kasutusvalduse 99 aastaks.

(2) Kasutusvalduse seadmise ettepaneku tegemise õigus on kinnisasja omanikul, kaitstava

loodusobjekti valitsejal ja valdkonna eest vastutaval ministril. Kasutusvalduse seadmise

algatamise ja omandamise otsustab Keskkonnaameti peadirektor. Kasutusvalduse seadmisega

seotud kulud kannab riik ja seda finantseeritakse riigieelarvest igaks eelarveaastaks määratud

summa piires või riigitulundusasutuse eelarvest.

(3) Kasutusvalduse seadmisel on tasu suuruse aluseks kinnisasjal kasvava metsa väärtus, mis

määratakse käesoleva seaduse § 20 lõike 3 alusel kehtestatud kinnisasja väärtuse määramise

korra alusel. Tasu makstakse välja ühekordselt kasutusvalduse seadmisel.

(4) Kui kinnisasja omanik rikub kasutusvalduse tingimusi või kasutusvaldus lõpetatakse

ennetähtaegselt, on riigil õigus nõuda makstud tasu kinnisasja omanikult terves ulatuses tagasi

ning lisaks leppetrahvi, mis moodustab 10 protsenti hüvitisest.

(5) Kui kinnisasja koormavad hüpoteegid, seatakse kasutusvaldus kinnistusraamatus

hüpoteekidest kõrgemale järjekohale.

(6) Kasutusvalduse seadmisele käesoleva paragrahvi alusel kohaldatakse käesoleva seaduse

§ 20 lõigetes 4‒7 sätestatut.“;

13) paragrahvi 22 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kaitse-eeskirjast, kaitsekorralduskavast ja liigi tegevuskavast tuleneva tegevuse

korraldamine;“;

14) paragrahvi 24 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „pruunkaru talvitumispaika või“;

15) paragrahvi 24 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „pruunkaru talvitumispaiga või“;

16) paragrahvi 25 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „loodusobjekti“ tekstiosaga „ning ranna

ja kalda“;

17) paragrahvi 30 lõiget 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) Eesti looduse infosüsteemi kantud poollooduslike koosluste hävimist põhjustav või

kahjustav tegevus, nagu mullaharimine, puittaimestiku istutamine, väetamine,

taimekaitsevahendite kasutamine.“;

18) paragrahvi 31 lõiget 2 täiendatakse punktiga 13 järgmises sõnastuses:

„13) Eesti looduse infosüsteemi kantud poollooduslike koosluste hävimist põhjustav või

kahjustav tegevus, nagu mullaharimine, puittaimestiku istutamine, väetamine,

taimekaitsevahendite kasutamine, välja arvatud kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekul

tehtav tegevus.“;

EELN ÕU

5

19) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Kui piiranguvööndis olemasolevate maaparandussüsteemide rekonstrueerimis- ja hoiutööd

võivad kahjustada kaitse-eesmärgi saavutamist, võib kaitse-eeskirjaga seada nendeks tingimusi

või need tegevused keelata, kui tingimus või keeld ei takista maaparandussüsteemi

nõuetekohast toimimist väljaspool kaitstavat loodusobjekti.“;

20) paragrahvi 33 lõike 1 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks;

21) seaduse 7. peatükki täiendatakse §-ga 451 järgmises sõnastuses:

㤠451. Haljastuse inventeerimine

(1) Ehitustegevusest huvitatud isikute võrdse kohtlemise tagamiseks võib kohalik omavalitsus

kehtestada haljastuse inventeerimise korra, milles määratakse vähemalt:

1) millistel juhtudel on kinnisasja omanik kohustatud enne kavandatavat ehitustegevust

inventeerima kinnisasjal olevat haljastust;

2) haljastuse hindamise metoodika;

3) inventuuri tegijate kvalifikatsioon;

4) inventeerimise tulemuste vormistamise nõuded.

(2) Käesoleva paragrahvi tähenduses on haljastus looduslik või inimtekkeline taimkate, mis

koosneb puit- ja rohttaimestikust.“;

22) paragrahvi 511 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Talvituspaiga avastanud isik on kohustatud informeerima sellest kolme ööpäeva jooksul

Keskkonnaametit, kes nii kiiresti kui võimalik teavitab kirjalikult ja võimaluse korral ka

suuliselt kinnisasja omanikku ning peatab pruunkaru talvituspaigas metsateatisega lubatud

tegevused ja jahipiirkonna kasutusõiguse loaga määratud tegevused kuni talvitusperioodi

lõpuni.“;

23) paragrahvi 63 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Leidja võib surnuna leitud I või II kaitsekategooria loomaliigi isendi jätta enda valdusesse,

kui Keskkonnaamet ei ole talle kirjalikult andnud teistsugust teavet.“;

24) paragrahvi 63 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

25) paragrahvi 63 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui Keskkonnaamet soovib surnuna leitud I või II kaitsekategooria loomaliigi isendit enda

valdusesse või kui leidja ei soovi isendit enda valdusesse jätta, antakse isend üle

Keskkonnaametile, kes korraldab isendi kasutamise teadus- või õppeotstarbel või isendi

hävitamise.“;

26) paragrahv 71 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 71. Kaitstava loodusobjekti kaitse nõuete rikkumine

(1) Kaitstava loodusobjekti kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest, välja arvatud

§-des 71¹‒719, 73, 74¹, 74² ja 74⁵‒7426 loetletud rikkumised, –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.“;

27) seadust täiendatakse §-dega 71¹‒719 järgmises sõnastuses:

EELN ÕU

6

㤠711. Kaitstaval loodusobjektil majandustegevuse ja loodusvarade kasutamise keelu

rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil majandustegevuse või loodusvarade kasutamise keelu rikkumise

eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 712. Kaitstaval loodusobjektil ehitamise nõuete rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil ebaseadusliku ehitamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

§ 713. Kaitstaval loodusobjektil viibimise keelu rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil viibimise keelu rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 75 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.

§ 714. Kaitstaval loodusobjektil sõidukiga sõitmise nõuete rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil sõidukiga, sealhulgas maastikusõidukiga, või ujuvvahendiga

sõitmise nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.

§ 715. Kaitstaval loodusobjektil telkimise ja lõkke tegemise keelu rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil telkimise või lõkke tegemise eest selleks keelatud kohas –

karistatakse rahatrahviga kuni 75 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.

§ 716. Kaitstaval loodusobjektil rahvaürituse korraldamise nõuete rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil rahvaürituse korraldamise kohta kehtestatud piirangute rikkumise

eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.

EELN ÕU

7

§ 717. Kaitstaval loodusobjektil puittaimestiku istutamise ja raie nõuete rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil puittaimestiku istutamise või raie nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 718. Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kasutamise ja kaitse nõuete

rikkumine

(1) Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kasutamise või kaitse nõuete

rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.

§ 719. Kaitstaval loodusobjektil poollooduslike koosluste kaitse nõuete rikkumine

(1) Kaitstaval loodusobjektil poollooduslike koosluste kaitse nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.“;

28) paragrahvi 73 tekst muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tiheasustusalal kasvava puu või selle osa ebaseadusliku raie eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.“;

29) paragrahv 74 tunnistatakse kehtetuks;

30) paragrahvi 741 tekst muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Võõrliikide kasutamise nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.“;

31) paragrahv 742 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 742. Kaaviaripakendi märgistamise nõuete rikkumine

(1) Kaaviaripakendi märgistamise nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 6400 eurot.“;

EELN ÕU

8

32) paragrahvid 743 ja 744 tunnistatakse kehtetuks;

33) paragrahvi 745 tekst muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1007/2009 artiklis 3 ning komisjoni

rakendusmääruses (EL) 2015/1850 sätestatud hülgetoodete turule laskmise või impordi nõuete

rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.“;

34) paragrahvi 746 lõikes 2 asendatakse arv „32 000“ arvuga „35 000“;

35) seadust täiendatakse §-dega 747‒7426 järgmises sõnastuses:

„§ 747. Ranna ja kalda piiranguvööndis metsa kasutamise ja kaitse nõuete rikkumine

(1) Ranna või kalda piiranguvööndis metsa kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 748. Ranna ja kalda piiranguvööndis maavara kaevandamise keelu rikkumine

(1) Ranna või kalda piiranguvööndis maavara kaevandamise keelu rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.

§ 749. Ranna ja kalda piiranguvööndis mootor- ja maastikusõidukiga sõitmise nõuete

rikkumine

(1) Ranna või kalda piiranguvööndis mootor- või maastikusõidukiga sõitmise nõuete rikkumise

eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.

§ 7410. Ranna ja kalda ehituskeeluvööndis ehitamise nõuete rikkumine

(1) Ranna või kalda ehituskeeluvööndis ebaseadusliku ehitamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

§ 7411. Kaitsealuse loomaliigi isendi tahtliku surmamise keelu rikkumine

(1) Kaitsealuse loomaliigi isendi tahtliku surmamise eest –

EELN ÕU

9

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.

§ 7412. Kaitsealuse loomaliigi isendi püüdmise ja tahtliku häirimise keelu rikkumine

(1) Kaitsealuse loomaliigi isendi püüdmise või tahtliku häirimise keelu rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.

§ 7413. I kaitsekategooria taimede ja seente kaitse nõuete rikkumine

(1) I kaitsekategooria taimede või seente kahjustamise, sealhulgas korjamise või hävitamise

keelu rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

§ 7414. II kaitsekategooria taimede ja seente kaitse nõuete rikkumine

(1) II kaitsekategooria taimede või seente kahjustamise, sealhulgas korjamise või hävitamise

keelu rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 75 000 eurot.

§ 7415. III kaitsekategooria taimede, seente ja selgrootute loomade kaitse nõuete

rikkumine

(1) III kaitsekategooria taimede, seente või selgrootute loomade hävitamise või loodusest

korjamise ulatuse nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.

§ 7416. Looduslikult esinevate lindude tahtliku häirimise keelu rikkumine

(1) Looduslikult esinevate lindude tahtliku häirimise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 2560 eurot.

§ 7417. Looduslikult esinevate lindude, nende pesade ja munade tahtliku kahjustamise

keelu rikkumine

EELN ÕU

10

(1) Looduslikult esinevate lindude või nende pesade või munade tahtliku kahjustamise või

pesade kõrvaldamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5200 eurot.

§ 7418. Looduslikult esinevate lindude, nende pesade ja munade tahtliku hävitamise keelu

rikkumine

(1) Looduslikult esinevate lindude või nende pesade või munade tahtliku hävitamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.

§ 7419. Nahkhiirte ja lindude rõngastamise nõuete rikkumine

(1) Nahkhiirte ja lindude rõngastamise nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 75 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 2560 eurot.

§ 7420. Looduslikult esinevate mittekaitsealuste loomaliikide kaitse nõuete rikkumine ja

võõrsilt sisse toodud või tehistingimustes peetud looduslikult esinevate liikide isendite

loodusesse laskmise nõuete rikkumine

(1) Looduslikult esinevate mittekaitsealuste loomaliikide kaitse nõuete rikkumise või võõrsilt

sisse toodud või tehistingimustes peetud looduslikult esinevate liikide isendite loodusesse

laskmise nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.

§ 7421. Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ IV lisa punktis a loetletud loomaliikide isendite

paljunemis- ja puhkekohtade hävitamise ja kahjustamise keelu rikkumine

(1) Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ IV lisa punktis a loetletud loomaliikide isendite selgelt

märgatavate paljunemis- või puhkekohtade hävitamise või kahjustamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5200 eurot.

§ 7422. I kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumine

(1) I kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

EELN ÕU

11

karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 eurot.

§ 7423. II kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumine

(1) II kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 eurot.

§ 7424. III kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumine

(1) III kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.

§ 7425. Looduslikult esinevate linnuliikide isenditega tehingu tegemise keelu rikkumine

(1) Looduslikult esinevate linnuliikide elus või surnud isendite või nende selgelt äratuntavate

kehaosade või nendest valmistatud toodete müügi, müügiks transportimise, müügi eesmärgil

pidamise ja müügiks pakkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5200 eurot.

§ 7426. Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikide isenditega riikidevahelise

kauplemise nõuete rikkumine

(1) Nõukogu määruse (EÜ) nr 338/97 lisades A–D loetletud looma- ja taimeliikide kaitse

nõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.“;

36) paragrahvi 75 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „71, 73, 74 ja 742‒744 ja 746“ tekstiosaga

„71–717, 719, 742, 746–748 ja 7411–7426“;

37) paragrahvi 75 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „71, 73 ja 74“ tekstiosaga „718 ja 73“;

38) paragrahvi 75 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „741 ja 745“ tekstiosaga „741, 745 ja 7426“;

39) paragrahvi 75 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Käesoleva seaduse §-des 749 ja 7410 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on

Keskkonnaamet või valla- või linnavalitsus.“;

40) paragrahvi 751 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „71 ja 741‒746“ tekstiosaga „71–712, 741, 742,

745, 746 ja 7411–7426“;

EELN ÕU

12

41) paragrahvi 76 tekstis asendatakse tekstiosa „71, 73 ja 74“ tekstiosaga „718, 73, 749 ja 7410“;

42) paragrahvist 77 moodustatakse seaduse 111. peatükk ja selle pealkiri sõnastatakse

järgmiselt:

„11¹. peatükk

LOODUSOBJEKTILE TEKITATUD KAHJU“;

43) paragrahvi 77 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Loodusobjekti hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega

keskkonnale tekitatud kahju ulatuse ja kahju hüvitise arvestamise alused, hüvitamise korra ja

hüvitise määrad kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“;

44) paragrahvi 77 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse kehtestamisel võetakse aluseks §-s 771

sätestatud piirsummad ja arvestatakse kaitstava loodusobjekti ohustatuse taset.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 kehtestatud määruses võib:

1) kaitstava loodusobjekti hävitamise või kahjustamise mitme keelu rikkumise korral hüvitise

määrad liita;

2) kaitsealuse liigi kaitsenõuete rikkumise korral määrata hüvitise kuni kolmekordses

ulatuses.“;

45) paragrahvi 77 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Loodusobjektile õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitab kahju tekitanud isik riigile

käesolevas peatükis sätestatud ulatuses ja korras.“;

46) paragrahvi 77 lõike 3 punktid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) kaitstava loodusobjekti piires või ranna või kalda piiranguvööndis raiutakse või raadatakse

puittaimestikku keelatud ajal või sellises kohas, kus kasutatav raieliik või raadamine on

keelatud, või rikkudes kehtestatud raietingimusi;

2) kaitstava loodusobjekti piires või ranna või kalda piiranguvööndis kahjustatakse

ebaseaduslikult pinnast;“;

47) paragrahvi 77 lõiget 3 täiendatakse punktidega 8 ja 9 järgmises sõnastuses:

„8) loodusesse lastakse võõrliigi isend või ei takistata selle leviku laienemist või arvukuse

suurenemist looduses;

9) kaitstaval loodusobjektil hävitatakse või kahjustatakse poollooduslikku kooslust.“;

48) paragrahvi 77 lõiked 4‒101 tunnistatakse kehtetuks;

49) seaduse 111. peatükki täiendatakse §-ga 771 järgmises sõnastuses:

„§ 77¹. Loodusobjektile tekitatud kahju hüvitamise määrad

(1) I kategooria kaitsealuse liigi isendi:

1) ebaseadusliku hävitamise, elujõuetuseni vigastamise või ebaseadusliku loodusest

eemaldamise korral arvestatakse keskkonnakahju 384–7000 eurot isendi kohta või 26–70 eurot

isendi massi iga grammi kohta;

2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 64–3500 eurot isendi kohta või 10–30

eurot isendi massi iga grammi kohta.

(2) II kategooria kaitsealuse liigi isendi:

EELN ÕU

13

1) ebaseadusliku hävitamise, elujõuetuseni vigastamise või ebaseadusliku loodusest

eemaldamise korral arvestatakse keskkonnakahju 256–3500 eurot isendi või 13–35 eurot isendi

massi iga grammi kohta;

2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 24–1500 eurot isendi või 5–15 eurot isendi

massi iga grammi kohta.

(3) III kategooria kaitsealuse liigi isendi:

1) ebaseadusliku hävitamise, elujõuetuseni vigastamise või ebaseadusliku loodusest

eemaldamise korral arvestatakse keskkonnakahju 128–1500 eurot isendi või 5–15 eurot isendi

massi iga grammi kohta;

2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 24–700 eurot isendi või 3–7 eurot isendi

massi iga grammi kohta.

(4) Liigi püsielupaiga, kaitseala ja hoiuala:

1) hävitamise korral arvestatakse keskkonnakahju 8000–15 000 eurot ühe hektari kohta;

2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 4000–7000 eurot ühe hektari kohta.

(5) Kaitstava looduse üksikobjekti:

1) hävitamise korral arvestatakse keskkonnakahju 1280–7000 eurot;

2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 768–3500 eurot.

(6) Kaitstaval loodusobjektil oleva ja Eesti looduse infosüsteemi kantud elupaiga:

1) hävitamise korral arvestatakse keskkonnakahju 8000–15 000 eurot ühe hektari kohta;

2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 4000–7000 eurot ühe hektari kohta.

(7) Kui nõukogu määruse (EÜ) nr 338/97 lisades A–D nimetatud liigi isendiga tehingu või

toimingu tegemiseks rikutakse nimetatud määrusega ja selle alusel kehtestatud reegleid või kui

selline isend eemaldatakse loodusest ebaseaduslikult, arvestatakse keskkonnakahju 52–150

000 eurot liigi ohustatuse taseme ja isendi turuväärtuse põhjal.

(8) Liigi isendiga tehtud ebaseadusliku toimingu, tema hävitamise, elujõuetuseni vigastamise,

loodusest eemaldamise, tahtliku häirimise, tema pesa või munade tahtliku hävitamise, pesa

kõrvaldamise või isendiga või tema selgelt äratuntava kehaosaga või sellest valmistatud toote

või muu kaubaga tehtava tehingu korral arvestatakse keskkonnakahju 128–7000 eurot isendi

kohta.

(9) Võõrliigi loodusesse laskmise või selle leviku laienemise või arvukuse suurenemise

takistamata jätmise korral arvestatakse keskkonnakahju 50–6400 eurot võõrliigi isendi või

ruutmeetri kohta.

(10) Kaitse all mitteoleva linnu- ja imetajaliigi isendi, välja arvatud jahiuluki:

1) ebaseadusliku hävitamise, elujõuetuseni vigastamise või ebaseadusliku loodusest

eemaldamise korral arvestatakse keskkonnakahju 50–1000 eurot isendi kohta;

2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 10–500 eurot isendi kohta.

(11) Kivistise leiukoha:

1) hävitamise korral arvestatakse keskkonnakahju 350–10 000 eurot leiukoha kohta;

2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 150–3500 eurot leiukoha kohta.

(12) Ranna või kalda piiranguvööndi:

1) hävitamise korral arvestatakse keskkonnakahju 4000–7500 eurot ühe hektari kohta;

2) kahjustamise korral arvestatakse keskkonnakahju 2000–3500 eurot ühe hektari kohta.“;

EELN ÕU

14

50) paragrahvi 91 lõige 15 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(15) Kui kinnisasi on omandatud pärast selle kaitse alla võtmist, selle võõrandamistehing

sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ja selle omandamiseks on avaldus tehtud

hiljemalt 2013. aasta 14. aprillil, kantakse nimetatud avaldus käesoleva sätte jõustumise järel

samasse järjekorda selliste kinnisasja omandamise avaldustega, mis on tehtud enne kaitse alla

võtmist või vastavad käesoleva seaduse § 20 lõike 11 punktides 1–4 ettenähtud eranditele, ja

neid avaldusi menetletakse järjekorra alusel ühes järjekorras.“;

51) paragrahvi 91 täiendatakse lõigetega 26 ja 27 järgmises sõnastuses:

„(26) Enne käesoleva lõike jõustumist kaitse alla võetud alal on käesoleva seaduse § 30 lõike 2

punktis 7 ja § 31 lõike 2 punktis 13 nimetatud tegevus lubatud valitseja nõusolekul, kui

kaitsekord ei sätesta teisiti.

(27) Kliimaministeerium analüüsib hiljemalt 2031. aasta 1. jaanuariks maismaal 30 protsendi

ja merel 30 protsendi ulatuses looduse tõhusa kaitsmise eesmärgi tulemuslikkust. Kui maismaal

või merel looduse tõhusa kaitse osakaal on käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud osakaalust

kuni üks protsent väiksem või suurem, esitab Kliimaministeerium vajaduse korral ettepanekud

regulatsiooni muutmiseks.“.

§ 2. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse muutmine

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 395 lõiked 81 ja 82 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(81) Eesti looduse infosüsteemis töödeldakse järgmisi isikuandmeid:

1) infosüsteemi andmed esitanud isiku nimi, isikukood ja kontaktandmed;

2) isiku, kelle kinnisasjal tehakse riigi kavandatavat või tellitud uuringut või inventuuri, nimi,

isikukood, kontaktandmed, talle kuuluvate kinnistute andmed (kinnistu nimi, number ja

katastritunnus) ning andmed isikule uuringu või inventuuri tegemisega seoses saadetud

teavituste kohta.

(82) Eesti looduse infosüsteemi andmed esitanud registreeritud kasutaja nime ja isikukoodi

säilitatakse tähtajatult ning tema kontaktandmed kustutatakse kasutajaõiguste peatamise korral

või üks aasta pärast viimast andmete andmekogusse esitamist. Käesoleva paragrahvi lõike 81

punktis 2 nimetatud andmeid säilitatakse 25 aastat nende andmekogusse kandmisest arvates.“;

2) paragrahvi 395 täiendatakse lõikega 84 järgmises sõnastuses:

„(84) Käesoleva paragrahvi lõike 81 punktis 2 nimetatud andmeid töödeldakse

looduskaitseseaduse § 141 lõigetes 5 ja 6 sätestatud eesmärgil ning teavitamise nõuetekohasuse

tagamiseks.“.

§ 3. Keskkonnaseire seaduse muutmine

Keskkonnaseire seaduse §-s 13 tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi täiendatakse lõikega 13 järgmises sõnastuses:

„(13) Keskkonnaseire andmekogu vastutav töötleja on Keskkonnaagentuur.“;

2) paragrahvi täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmise sõnastuses:

„(41) Keskkonnaseire andmekogus töödeldakse järgmiseid isikuandmeid:

1) seiretöö vastutavat täitjat esindava isiku nimi;

EELN ÕU

15

2) uuringu tegijat esindava isiku nimi;

3) seiretöö või uuringu raames mõõtmist või vaatlust teostanud isiku nimi;

4) punktides 1 ja 2 nimetatud isikute kontaktandmed.

(42) Käesoleva paragrahvi lõikes 41 nimetatud andmed on keskkonnaseire andmekogus

avalikud keskkonnaseire tõhusa korraldamise ning keskkonnateabe avalikustamise eesmärgil,

arvestades keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 26 lõike 3 punkti 3.“;

3) paragrahvi täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Käesoleva paragrahvi lõikes 41 sätestatud andmeid säilitatakse keskkonnaseire

andmekogus tähtajatult, põhimääruses võib sätestada lühemad säilitustähtajad.“;

4) paragrahvi lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Keskkonnaseire andmekogu põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega, milles sätestatakse:

1) andmekogu volitatud töötleja;

2) vastutava töötleja ja volitatud töötleja ülesanded;

3) täpne andmekoosseis;

4) andmeandjad ja nendelt saadavad andmed;

5) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;

6) andmete säilitamise täpsemad tähtajad;

7) muud korralduslikud küsimused.“.

§ 4. Metsaseaduse muutmine

Metsaseaduse § 63 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§-s 20“ tekstiosaga „§-des 20 ja 203“.

§ 5. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 10, 11 ja 12 jõustuvad 2027. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ………………….2026. a

Algatab Vabariigi Valitsus

Vabariigi Valitsuse nimel

EELN ÕU

1

Looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Looduskaitseseadus (edaspidi ka LKS) võeti vastu 21. aprillil 2004. aastal ning selle eesmärk

on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku

loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega, samuti loodusvarade

säästlikule kasutamisele kaasaaitamisega. Looduskaitseseaduse muutmisega seoses

muudetakse ja täiendatakse keskkonnaseadustiku üldosa seadust ja metsaseadust.

Eelnõukohase seadusega täiendatakse keskkonnaseire seadust ning ajakohastatakse

andmekogus töödeldavate andmetega seonduv vastavalt kehtivatele nõuetele. Eelnõuga

vähendatakse halduskoormust, tõhustatakse taime- ja loomaliikide kaitset ja suurendatakse

loodusliku mitmekesisusust.

Käesoleva eelnõuga kujundatakse looduskaitse korraldust senisest enam koostööpõhiseks ja

paindlikuks, lähtudes põhimõttest, et looduskaitset tehakse koos inimestega, mitte inimeste

eest. Loodusväärtuste kaitse korraldamisel arvestatakse maaomanike õigusi ja õigustatud ootusi

ning luuakse võimalus vabatahtlikuks looduskaitseks. Luuakse selged ja läbipaistvad reeglid,

mille alusel on võimalik hinnata nii kaitse alla võtmise kui ka kaitse alt välja arvamise vajadust,

tagades otsuste põhjendatuse ja proportsionaalsuse.

Eelnõukohase seadusega on kavas teha järgmised muudatused:

• sätestatakse raamistik, mis on vajalik looduskaitseseaduse eesmärkide tagamiseks,

milleks on 30% Eesti maismaa ja 30% mereala tõhus kaitse;

• lisatakse võimalus sõlmida eramaa omanikuga leping loodusväärtuse kaitseks

väljaspool kaitstavat looduobjekti;

• lisatakse maade omandamise kõrvale võimalus seada riiklikult kaitstaval

loodusobjektil asuvale kinnisasjale kasutusvaldus;

• täpsustatakse riiklikust või riigi tellitud inventuurist või uuringust maaomaniku

teavitamise ja sellega seoses kinnisasjal viibimise korda.

• täiendatakse kaitse alla võtmise eelduste loetelu ökosüsteemide sidususe aspektiga,

mis aitab tagada ohustatud taime- ja loomaliikide levimis- ja sigimisvõimalused

ökosüsteemide vahel ning aitab vältida loodusalade asurkondade geneetilist

vaesestumist;

• piiranguvööndisse lisatakse võimalus kaitse-eeskirjaga reguleerida ka

maaparandussüsteemide rekonstrueerimis- ja hoiutöid ning täpsustatakse kaitstavatel

aladel asuvaid maaparandussüsteeme käsitlevaid sätteid;

• lisatakse kohalikule omavalitsusele (edaspidi KOV) võimalus kehtestada

loodusväärtuse väljaselgitamiseks haljastuse inventeerimise kord ja kohustus enne

kavandatavat ehitustegevust haljastus nõuetekohaselt inventeerida;

• lisatakse kohustus KOV loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitsekorra muutmise

otsuse eelnõu kooskõlastada Kliimaministeeriumiga (edaspidi KLIM);

• lisatakse hüvitusalade määramisel kinnisasja omaniku nõusoleku nõue;

• bürokraatia vähendamise eesmärgil lihtsustatakse pruunkaru talvituspaiga ja surnuna

leitud kaitsealusest loomast teavitamise ning teadustöötaja õiendi väljastamise korda.

• lisatakse maade omandamise nn II nimekirja lahendamise säte, mille tulemusel

kantakse need samasse järjekorda teiste kinnisasja omandamiseks tehtud avaldustega

ja lahendatakse ühise järjekorra alusel.

EELN ÕU

2

• sätestatakse selgemalt sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis poollooduslike koosluste

hävitamist või kahjustamist põhjustava tegevuse keeld;

• muudetakse ja korrastatakse vastutussätteid, eelkõige suurendatakse juriidiliste

isikute karistusmäärasid ja täpsustatakse väärteokoosseise. Vastutussätete

ajakohastamisega muudetakse need proportsionaalseks rikkumise iseloomu ja

füüsilisele isikule ette nähtud karistusmääraga. Samuti korrastatakse loodusobjektile

tekitatud kahju hüvitamise sätteid.

Hea õigusloome ja normitehnika (HÕNTE)1 eeskirja § 41 lõike 3 kohaselt tuleb eelnõu

sissejuhatavas osas kirjeldada mõju halduskoormusele ning halduskoormuse kasvamisel

näidata ka ülevaade meetmetest, millega olemasolevat halduskoormust vähendatakse. Samuti

sätestab eeskirja § 1 punkt 4¹, et juhul kui eelnõuga kavandatavate nõuete tõttu suureneb

ettevõtjate, inimeste või vabaühenduste halduskoormus, tuleb ette näha ka halduskoormust

vähendavad muudatused. Käesoleva eelnõu puhul tuleb rõhutada, et mitmed eelnõus sisalduvad

muudatused ei kuulu halduskoormuse mõiste alla ning seetõttu ei kohaldu neile

halduskoormuse tasakaalustamise ja vähendamise kohustus. Sellisteks

mittehalduskoormuslikeks säteteks on eelkõige trahvid, mis on avalik-õiguslikud rahalised

kohustused. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja kohaselt võib halduskoormuse

tasakaalustamise nõudest loobuda juhul, kui tegemist on avalik-õigusliku rahalise kohustuse

kehtestamisega, eelnõuga on kavandatud juriidilise isiku karistusmäärade suurendamine ja

vastutussätete korrastamine, mis kuulub erandi alla.

Eelnõu mõju isikute ja ettevõtjate halduskoormusele on tervikuna neutraalne kuni mõõdukas

ning puudutab üksnes piiratud hulka juhtumeid. Süsteemset ega laiapõhjalist halduskoormuse

kasvu ei kaasne.

Halduskoormus võib suureneda üksikutes spetsiifilistes olukordades. Hüvitusala määramisel

lisandub nõue saavutada kinnisasja omanikuga kirjalik kokkulepe, mis aga järgib senist

praktikat ning puudutab peamiselt suuremahuliste arenduste menetlusi.

Teatud maaparandussüsteemide hoiutöödeks (nt mehhaniseeritud setete eemaldamine) on vaja

kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, mis võib tõsta töö- ja halduskoormust. Samas

väheneb § 31 täiendusega KeA töökoormus ja kinnisasja omaniku halduskoormus, kuna

muudatuse jõustumise järel saab seada maaparanduse hooldamisel tingimusi või need keelata

juba kaitse-eeskirjaga ja §-s 14 sätestatud valitseja nõusoleku küsimine ei ole enam asjakohane.

Maaomanike jaoks täpsustatakse riigi tellitud uuringute ja inventuuride tegemise korda ning

sätestatakse teavitamise kohustus. Tegemist ei ole uue taotluskohustuse ega

aruandluskoormusega, vaid olemasoleva talumiskohustuse selgema regulatsiooniga, mis

suurendab õigusselgust.

Kohalike omavalitsuste jaoks lisandub kohustus kooskõlastada loodusobjekti kaitse alla

võtmise või kaitsekorra muutmise otsuse eelnõu Kliimaministeeriumiga. Muudatus suurendab

mõõdukalt halduskoormust avaliku sektori sees, kuid ei mõjuta otseselt eraisikuid ega

ettevõtjaid.

Teoreetiliselt võib halduskoormust tõsta ka haljastuse inventeerimise korra kehtestamine, mis

aga ei ole kohustuslik ja iga KOV võib vajadusel selle kehtestada enda ja enda elanike

vajadusi/võimekust arvestades või jätta see üldse kehtestamata. Samas ei ole isikute jaoks

tegemist täiesti uue kohustusega, juba planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) § 11 lõike 2

kohaselt on planeerimisalase tegevuse korraldajal õigus saada planeeringu koostamiseks tasuta

teavet. Samuti on keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (edaspidi KeÜS) kohaselt igaühel

hoolsuskohustus ja teadmiste omandamise kohustus, et keskkonnaohte vältida ja

keskkonnariske vähendada (§-d 14 ja 15). Mõjud halduskoormusele avalduvad üksnes nendes

omavalitsustes, kes haljastuse inventeerimise korra kehtestavad. Seega halduskoormuse kasvu

1 https://www.riigiteataja.ee/akt/122052025008

EELN ÕU

3

ei ole võimalik hinnata, kuna see avaldub üksnes juhul, kui KOV haljastuse inventeerimise

kohustuse ette näeb.

Samuti ei too lepinguline looduskaitse ja kasutusvalduse seadmine kaasa kohustuslikku

halduskoormust. LKSi täiendamine uue regulatsiooniga, mis võimaldab riigil loodusobjekti

kaitseks sõlmida kinnisasja omanikuga lepingu isikliku kasutusõiguse seadmiseks, eeldab isiku

poolset tahteavaldust, mis toob kaasa halduskoormuse, kuid on vabatahtlik. Ka riigi kasuks

kasutusvalduse seadmise võimalus alternatiivina riigi poolt kinnisasja omandamisele täiendavat

halduskoormust ei too, kuna see on isiku otsustada, kas soovib kinnisasja, mille sihtotstarbeline

kasutamine on oluliselt piiratud, riigile võõrandada või sõlmida kasutusvalduse seadmine riigi

kasuks. Lepingute sõlmimine antakse ülesandeks asutustele, mis juba sarnaseid ülesandeid

täidavad.

Ülejäänud muudatuste mõjul ei muutu või väheneb kokkuvõttes avaliku sektori töökoormus

ning isikute ja ettevõtete halduskoormus. Sellisteks muudatusteks on teadustöötaja õiendi vormi

kaotamine, pruunkaru talvituspaiga ja surnud kaitsealuse looma teavitamise lihtsustamine.

Kokkuvõttes on eelnõu kogumõju isikute halduskoormusele tasakaalustatud ning pigem

neutraalne, ilma et tekiks üldist regulatiivset lisakoormust ning eraldi halduskoormust

tasakaalustavate meetmete ette nägemine ei ole vajalik.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Seaduseelnõu ja seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna

nõunikud Kadri Alasi (626 2882, [email protected]), Marika Erikson (626

2880, [email protected]), Eleri Pulk (626 2872,

[email protected]) ja Kadri Möller (626 2876

[email protected]) ning peaspetsialist Kris Heinsoo (627 2319,

[email protected]). Vastutussätete muutmise peatükk on koostatud koostöös

Keskkonnaametiga.

Keeletoimetuse on teinud enne eelnõude infosüsteemi teistele ministeeriumidele

kooskõlastamiseks esitamist Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse

toimetaja Aili Sandre (aili.sandre@ justdigi.ee). Samuti on arvestatud Justiits- ja

Digiministeeriumi esitatud keeleliste märkustega. Eelnõu õigusekspertiisi on teinud

Kliimaministeeriumi õigusosakonna nõunik Džein Aunre (626 0738,

[email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Riigikogu menetluses oleva looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja

riigivaraseaduse muutmise seadus eelnõuga (612 SE). Eelnõuga täiendatakse § 81, mis lisatakse

eelnõu 612 SE järgi.

Eelnõu on seotud järgmiste Vabariigi Valitsuse Tegevusprogrammis olevate koalitsioonileppe

punktiga:

• Säilitame olulised loodusväärtused, anname kindluse maaomanikele ja tagame

ettenähtavuse planeerimisel ning ressursi kasutamisel. Määrame selleks

looduskaitseseaduses kaitsealuse maa piiriks 30% maismaast ja merest. Seadustame

vabatahtliku eralooduskaitse.

• Toetamaks looduse hoidmist õiglasel ja motiveerival viisil, seadustame

eralooduskaitse ning edendame vabatahtlikku ja lepingulist loodushoidu. Täiendame

looduskaitseliste piirangute hüvitamise võimalusi väikemetsaomanikele, töötades

välja metsa kasutusõiguse ostu meetme ning uuendades metsatoetuste süsteemi.

EELN ÕU

4

• Tõstame looduskaitsealade kvaliteeti, keskendudes elupaikade ja liikide seisundi

parandamisele, seiremeetodite täiendamisele ja mitmekesistamisele ning

teadmispõhisele haldamisele ja koostööle osapooltele. Hindame regulaarselt

liigikaitse tulemuslikkust ja arendame Eesti Looduse Infosüsteemi.

Eelnõu on seotud ELi õiguse rakendamisega. Sisulisest küljest on eelnõul puutumus nõukogu

direktiiviga 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse

kohta (loodusdirektiiv). Samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 2024/1991,

mis käsitleb looduse taastamist ja millega muudetakse määrust (EL) 2022/869

(taastamismäärus).

Vastutussätete muutmine on seotud karistusõiguse revisjoni eelnõuga 554 SE2. Karistusõiguse

revisjonist, mille tulemusena võeti vastu ja jõustus 01.01.2015 karistusseadustiku ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, jäid välja keskkonna valdkonda jäävate seaduste,

sh looduskaitseseaduse muudatused, mida toonane Keskkonnaministeerium oli asunud

kodifitseerima. LKSi vastutussätete ajakohastamisel on lähtutud karistusõiguse revisjoni

põhimõtetest, mis on kajastatud karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas.

Vastutussätetel on puutumus järgmiste ELi õigusaktidega, mille järgi rikkumised eraldatakse

eri väärteokoosseisudesse:

1) Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja

taimestiku kaitse kohta;

2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/147/EÜ, loodusliku linnustiku kaitse

kohta

3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise

kohta;

4) Nõukogu määrus (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega

kauplemise reguleerimise teel.

Eelnõukohase seadusega muudetakse looduskaitseseaduse redaktsiooni RT I, 28.01.2026, 5,

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse redaktsiooni RT I, 07.01.2026, 20, keskkonnaseire

seaduse redaktsiooni RT I, 21.09.2023, 3 ja metsaseaduse redaktsiooni RT I, 19.12.2024, 6.

Seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

Seaduseelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega, kuna planeeritavate sätetega ei

piirata ebaproportsionaalselt kodanike põhiõigusi ega kehtestata põhiseadusega vastuolus

olevaid kohustusi (kooskõla põhiseadusega on analüüsitud seletuskirja alajaos 3.1 punktides 7,

10, 17, 18 ja 19).

2. Seaduse eesmärk

Eelnõukohase seaduse eesmärk on ajakohastada looduse kaitseks kehtestatud korda, et

tõhustada taime- ja loomaliikide kaitset, suurendada looduslikku mitmekesisust ja karistuste

proportsionaalsust ja preventiivsust.

2 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/78433b29-8b2f-4281-a582-

0efb9631e2ad/Karistusseadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20mu

utmise%20seadus.

EELN ÕU

5

Eelnõu mõningate punktide kohta on koostatud väljatöötamiskavatsus (EISi toimik

nr 16-1029). Väljatöötamiskavatsus (VTK) käsitles vastutussätete korrastamist

(karistusmäärade ajakohastamist ja väärteokoosseisude täpsustamist). Kooskõlastusprotsessis

ei esitatud nimetatud muudatuste kohta vastuväiteid. Tehti ettepanekuid seletuskirja

täiendamiseks ja täpsustamiseks, mida eelnõu koostamisel ka arvestati. Samas VTK-s

sisaldunud ostueesõiguse kaotamist ja loomakahjude sätteid käsitleti eraldi eelnõu 301 SE

menetluses.

Ülejäänud punktide osas VTK-d koostatud ei ole, kuna need on kas kiireloomulised ja/või

rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju (HÕNTE §1 lg 2

punktid 1 ja 5).

Mitmed kavandatavad muudatused on suunatud kehtivate regulatsioonide lihtsustamisele,

dubleerivate või ebavajalike menetlusnõuete vähendamisele ning halduskoormuse ja

bürokraatia vähendamisele nii haldusorganite kui ka isikute jaoks, mis on kooskõlas Vabariigi

Valitsuse üldise regulatiivse poliitika suunaga.

Samuti ei too muudatused kaasa sisulist poliitikavalikute ümberhindamist ega mõjuta õiguste

ja kohustuste tasakaalu viisil, mis eeldaks alternatiivide kaalumist VTK-s. Kui vastav tegevus

on juba ette nähtud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis, ei muudaks VTK koostamine

lõpptulemust ega annaks täiendavat sisulist lisandväärtust.

Täpsemad eesmärgid, ülevaade konkreetse küsimuse senisest õiguslikust regulatsioonist ja

selle rakendamise praktikast ning valitud lahenduse põhjendus on iga punkti kohta eraldi välja

toodud seletuskirja peatükis 3.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb viiest paragrahvist, millega muudetakse looduskaitseseadust,

keskkonnaseadustiku üldosa seadust, keskkonnaseire seadust ja metsaseadust.

3.1 Eelnõu paragrahviga 1 muudetakse looduskaitseseadust

Punktidega 1, 5 ja 51 täiendatakse § 2 lõikega 3 ja § 13 lõikega 3 ning lisatakse rakendussäte.

Punkti 1 täiendusega sätestatakse eesmärk kaitsta Eesti maa-alast 30% ja merealast 30%. 30%

Eesti loodusväärtuste tõhus kaitse on oluline ökoloogiline siht, mis aitab tagada looduse

suuremat vastupidavust ka muutuvates kliimatingimustes ning hea elukeskkonna säilimist

tulevastele inimpõlvedele. Tegemist on olulise looduskaitselise sihi ja samas „laega“, mis annab

kindluse nii looduskaitseliste eesmärkide saavutamiseks kui maaomanikele, kes saavad

arvestada looduskaitse aluste maade piirmääraga.

30% kaitse eesmärk on tagada Eesti looduse tuumikalade ning kõigi Eesti loodusele omastele

ökosüsteemide, liikide ja nende elupaikade kestev kaitse. Selleks tuleb hallata kõiki kaitsealasid

tulemuslikult, tagada neile uusimatele teadmistele tuginev püsiv kaitse ja hea ökoloogiline

seisund ning määrata selleks kindlaks selged kaitse-eesmärgid ja meetmed ning seirata neid

asjakohaselt.

30% kaitse eesmärk ei tähenda automaatselt uute piirangute kehtestamist ega täiendavate alade

kohest kaitse alla võtmist. Tegemist on sihiga, mille saavutamisel lähtutakse teaduspõhistest

andmetest, olemasolevate alade kaitse tõhususe hindamisest ning vajadusest suunata kaitse

eelkõige sinna, kus see on loodusväärtuste säilimise seisukohalt põhjendatud.

EELN ÕU

6

Muudatus on seotud Euroopa Liidu elurikkuse strateegiaga aastani 2030, mille peamine

eesmärk on kaitsta õiguslikult vähemalt 30% maismaast ja 30% merealasid. ELi sihi alusel lisati

2021. a uuendatud Helcomi Läänemere tegevuskavasse (Baltic Sea Action Plan, BSAP 2021:

https://helcom.fi/wp-content/uploads/2021/10/Baltic-Sea-Action-Plan-2021-update.pdf)

mereökosüsteemide seisundi parandamiseks nende pindalalise kaitse meede B1: võtta 2030.

aastaks kaitse alla vähemalt 30% Läänemerest. Sellest rahvusvahelisest suunisest lähtudes on

ka Eesti merestrateegia 2024. a uuendatud sihtides (kinnitatud kliimaministri 18.07.2024

käskkirjaga nr 1-2/24/304: https://adr.envir.ee/et/document.html?id=b2f30e25-b5ee-4ece-

8eee-938787974fbd) üks eesmärke (vt siht BALEE-T40-2024) merekaitsealade sidusa

võrgustiku loomine ja merekaitsealade laiendamine nende omavahelise sidususe tagamiseks.

Sihi saavutamiseks kasutatakse indikaatoreid (T40.4 ja T40.5) kooskõlas regionaalselt kokku

lepitud BSAPiga: a) merekaitsealade (merelise osa) osakaal on 30% merealast, b) range kaitse

all oleva osa osakaal on 10%. Seega on strateegilise eesmärgina kliimaminister merekaitsealade

30% määra juba Eesti merestrateegiaga sätestanud.

Samuti on 30% kaitse eesmärk lõimida loodusvõrgustikku ökoloogilised koridorid ning kaitsta

rangelt vähemalt kolmandikku kaitsealadest.

Tõhusa kaitse all mõeldakse kaitsealade sh kavandatavate ja KOV tasandi kaitsealade,

hoiualade, püsielupaikade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitse alla võtmist, ranna ja

kalda kaitset (v.a tiheasustusalad ja kalda piiranguvöönd), lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse

kudemis- ja elupaikade kaitset, vääriselupaikade kaitset riigi maal ja eramaal lepinguga kaetud

vääriselupaikade kaitset, loodusdirektiivi I lisa elupaikade riigi maal ning I ja II kategooria

liikide kaitset looduskaitseseaduse § 55 lõike 7 kohase isendikaitse sätete alusel.

Tõhus kaitse tähendab, et 30% hulka arvatavate alade kaitsekord tagab nende loodusväärtuste

kaitse, mis on antud ala kaitse-eesmärgiks. See tähendab, et kehtestatud reeglid peavad olema

piisavalt mõjusad. Oluline on seaduse tasandil sätestada tõhusa kaitse eesmärk, et oleks üheselt

selge, et 30% hulka ei saa kuuluda alad, kus puuduvad üldse või rakendatakse liiga leebeid

kaitsemeetmeid, mis ei kindlusta kaitse-eesmärkide saavutamist.

Ranna ja kalda jaoks on vajalik kaaluda kaitsekorralduskava koostamist, mis annab selgemad

alused vööndite kaitsekorra ülevaatamisel ja vajadusel selle muutmisel, et oleks tagatud sealsete

liikide ja elupaikade soodne seisund.

30% hulka arvestatud riikliku kaitsega ja ka KOV tasandil kaitse alla võetud alad moodustavad

loodusvõrgustiku tuumikalad, mis tagavad laiema liikide leviku ja ökosüsteemide sidususe.

Praegu on kaitstavate loodusobjektidena (kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad ja üksikobjektid

(koos piiranguvööndiga)) riikliku kaitse all 20,8% (952 000 ha) maismaast. Sellele lisanduvad

ranna ja kalda kaitsevööndid – (v.a tiheasustusalad) ranna ja kalda ehituskeeluvöönd (edaspidi

EKV) ja ranna piiranguvöönd (173 000 ha), vääriselupaigad (edaspidi VEP) (17 000 ha), I ja II

kategooria taime-, seene- ja samblike kasvukohad (8500 ha), lõhe, jõeforelli, meriforelli ja

harjuse kudemis- ja elupaigad (1500 ha), Natura elupaigatüübid riigimaal väljaspool kaitstavaid

ja kavandatavaid kaitstavaid alasid (40 000 ha) ning kavandatavad kaitstavad alad (68 000 ha).

KOV kaitstavad loodusobjektid (4000 ha)3.

Kavandatavad kaitstavad alad on alad, mille kaitse alla võtmine on erinevates

menetlusetappides töös, sh mille kaitse alla võtmine on algatatud, esitatud on kaitse alla võtmise

ettepanek, eelnõu on avalikustamisel või kinnitamise menetluses. Kõik alad on kantud Eesti

looduse infosüsteemi (EELIS-esse) projekteeritavate/kavandatavate alade kihile.

3 https://storymaps.arcgis.com/stories/59e605ccfabb4c6790619344006d9ed3.

EELN ÕU

7

Seega mõeldakse 30% puhul laiemat kaitset, mis praegu on kokku ligikaudu 1 260 000 ha ehk

27,8% maismaast. See number täpsustub peale ranna ja kalda kaitsevööndite kohta täpsete

kaartide valmimist. Kaitset tagavate loodusobjektide loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus

määrusega, kuna sellel võib olla valdkonnaülene mõju.

Tulevikus võib tõhusa kaitse alla lisanduda loodus- ja põlismetsade kaitse ning väärtuslike soo-

ja niiduelupaikade kaitse tagamiseks nende kaitse alla võtmine riigimaal. See protsess on veel

pooleli ja täpset tähtaega selle saavutamiseks ei ole määratud.

Mereala tõhus kaitse tagatakse üksnes riiklike kaitstavate aladega (kaitsealad, hoiualad ja

püsielupaigad). Ja mereala arvestatakse koos majandusvööndiga, mis on 3,6 miljonit ha. Praegu

on sellest riiklikult kaitstud üle miljoni ha ehk 27,6%.

Kuna riikliku looduskaitse eesmärk on tagada pikaajaliselt Eesti loodus- ja kultuurmaastike

mitmekesisus, Eestile iseloomulikud looduslikud ja poollooduslikud ökosüsteemid ning hoida

eluruumi meiega kodumaad jagavale 40 000 liigile, siis nende eesmärkide saavutamiseks on

vaja mõningaid alasid tõhusalt kaitsta ja seda saab tagada eelkõige riiklike kaitsealade või

seadusega kehtestatud piirangutega. Seega moodustavad just riikliku kaitsega alad 30%. KOV

tasandi kaitsealade 30% hulka arvamise eeldus on eelnev kaalutlus, kas ja kuidas KOVid

panustavad 30% tõhusasse kaitsesse. Selleks on seadust täiendatud ka sättega, mis kohustab

KOVidel kooskõlastada kaitseala moodustamised Kliimaministeeriumiga, misjärel saab need

alad lugeda 30% hulka. Teiste mitteriiklike ja/või ajutiste piirangute korral ei ole riigil võimalik

nende loomist ja kaitse korraldust suunata ning kaitse tõhusust ja väärtuste säilimist pikas vaates

tagada. Seetõttu ei saa neid lugeda kõnealuse 30% hulka.

Kui mainitud 30% tõhusa kaitse siht on saavutatud, kuid looduskaitsevajakutest lähtudes on

asjakohane loodusväärtusi veel kaitse alla võtta, siis teeb Keskkonnaamet lähtudes seire- ja

teadusandmetele looduskaitse seisukohast vähem väärtuslike või looduskaitseväärtuse

kaotanud alade riikliku kaitse alt väljaarvamise ettepaneku (LKS § 13 lisatav lõige 3). Erand

on siinkohal Natura võrgustiku alad, kust väljaarvamise võimalused seab loodusdirektiiv ja

võimalused on väga piiritletud.

30% kaitse eesmärkide tulemuslikkust ja tõhusust hindab korrapäraselt aastase tsükliga

Keskkonnaamet, kes teeb olemasolevatele andmetele ja kogunenud teadmistele tuginedes

ettepanekud uute kaitsevajakute tekkimise korral väiksema kaitsevajadusega alade kaitse alt

väljaarvamiseks ühe aasta jooksul arvestades eesmärgi saavutamisest.

Seadusesse (§ 91) lisatakse ka järelhindamise säte, mille kohaselt Kliimaministeerium

analüüsib hiljemalt 2031. aasta 1. jaanuariks looduse kaitsmiseks maismaal 30 protsendi ja

merel 30 protsendi ulatuses tõhusa kaitse seadmise eesmärgi tulemuslikkust. Kui maismaa või

mere tõhusaks kaitseks seatud osakaal on LKS § 2 lõikes 3 sätestatud osakaalust kuni üks

protsent väiksem või suurem, esitab Kliimaministeerium vajadusel ettepanekud regulatsiooni

muutmiseks.

Ühiskonna praegune ootus on nii stabiilne majanduskeskkond kui ka Eesti loodusruumi

säilimine. Kindel kord püsiva riiklikult suunatud kaitse kohta annab selguse kõigile.

Punktiga 2 täiendatakse § 7 lõiget 1. Lõikesse lisatakse kaitse alla võtmise eelduste loetellu

„tähtsus ökosüsteemide sidususe tagamisel“. Ökosüsteemide sidusus tähendab elupaikade,

liikide populatsioonide ja nendevaheliste ökoloogiliste protsesside toimivat ühendatust. Selline

täiendus annab parema võimaluse loodusobjekti kaitse alla võtmisel arvestada ka elupaikade

sidususega ja seega tagada ohustatud taime- ja loomaliikide levimis- ja sigimisvõimalused

EELN ÕU

8

ökosüsteemide vahel ning aitab vältida loodusalade asurkondade geneetilist vaesestumist, mis

muuhulgas aitab kohaneda keskkonnamuutustega. Loodusobjektide kaitse alla võtmisel nende

sidusust toetavat rolli arvestamine aitab ennetada elupaikade killustumist ning toetada

elurikkuse ja ökosüsteemiteenuste säilimist pikaajaliselt.

Ökosüsteemide sidusus on tänapäevase looduskaitse põhimõtteline alus. Kui looduskaitse

algusaastatel keskenduti liigikaitsele kitsamalt, siis nüüd on peamiseks eesmärgiks just

ökosüsteemi tasand, mis tagab liigi elupaiga säilimise. Ja sidusus on vältimatu eeldus tegelikult

kaitse-eesmärgi saavutamiseks ning kaitstava objekti kestvaks säilimiseks.

Kaitse alla võtmise eelduste täpsustamine iseenesest ei too automaatselt kaasa piiranguid. Ala

kaitse alla võtmisel kaalutakse, kas ja mis ulatuses on ökoloogilist sidusust tagavate alade

kaasamine hädavajalik konkreetse liigi või elupaiga soodsa seisundi saavutamiseks.

Punktiga 3 lisatakse seadusesse nõue, et hüvitusala määramisel peab arendaja saavutama

kirjaliku kokkuleppe kinnisasja omanikuga. Suurte infrastruktuuri objektide (Rail Baltic) või

kaitseväe polügoonide (Nursipalu, Soodla) planeerimisel on välja pakutud 4500–10 000 hektari

suurused hüvitusalad riigimetsast, mis tuleb täiendavalt kaitse alla võtta, mistõttu väheneb

Riigimetsa Majandamise Keskuse majandatava metsa pindala. Kui hüvitusala on vaja määrata

riigile vajalikul põhjusel, siis üldjuhul määratakse hüvitusala riigimaale. Kui eraomanik on nõus

ja saavutatakse kokkulepe, siis on võimalik kinnisasja omaniku nõusolekul määrata ka riigile

vajalikul põhjusel hüvitusala eramaale. Hüvitamine on vajalik arendusega kavandatud

tegevusest tulenevalt kaitstava loodusobjektile tekitatava kahju kompenseerimiseks, kuid

hüvitusala kaitse alla võtmine toimub pärast kinnisasja riigile omandamist. Juhul kui arendaja

ja maaomanik on eraisikud, toimub hüvitamine nende omavahelisel kokkuleppel. Kui

kokkulepet kinnisasja omaniku või haldajaga või eraisikute vahel ei saavutata, tuleb leida uued

hüvitusalad, mille osas kokkulepe saavutatakse. Kokkulepe tuleb saavutada nii hüvitusalade

ulatuse kui ka seal kehtestatavate piirangute osas. LKSi kavandatud hüvitus- ja leevendusalade

paragrahv ( § 81) sisaldub Riigikogu menetluses olevas eelnõus 612 SE.

Punktiga 4 täiendatakse eelnõu sättega, mis kohustab KOV kooskõlastama loodusobjekti

kohaliku kaitse alla võtmise või kaitsekorra muutmise Kliimaministeeriumiga. Säte ei puuduta

kaitse alla võtmise otsuse kehtetuks tunnistamist. Normi laiendatakse nii, et igasugune, mitte

üksnes maardlaga kattuv kohaliku kaitse alla võetava loodusobjekti kaitse alla

võtmise/muutmise otsuse eelnõu tuleb KLIM-ga kooskõlastada. Sealjuures see kooskõlastus

tuleb saada enne otsust ja see on KOV-le siduv. Kliimaministeerium vastutab 30% Eesti

maismaa kaitse toimimise eest, selle ulatuses peab olema tagatud liikide ja elupaikade tõhus

kaitse. Kooskõlastuse käigus saab KLIM kaaluda, kas alale jäävad loodusvarad, mille

kasutamise vajadus kaalub üle KOV kaitstava loodusobjekti moodustamise ja millises ulatuses

mõjutab KOV loodusobjekti kaitse alla võtmine kogu Eesti kaitstuse taset ja kvaliteeti ning

panustab 30% kaitsesse. Samuti on sellisel juhul riigil olemas ajakohane KOV kaitsealade info

ja võimalus tagada ka asjakohaste piiride edastamine Keskkonnaagentuurile ja sisestamine

EELISe vastavale kihile.

Punktidega 6 ja 20 täpsustatakse maaparandussüsteemide regulatsiooni. § 14 lõiget 1

täiendatakse punktiga, millega lisatakse teatud maaparandussüsteemide hoiutööd nende

tegevuste hulka, mida ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti

kaitsevööndis teha kaitstava loodusobjekti valitseja ehk Keskkonnaameti nõusolekuta. Teise

punktiga tunnistatakse kehtetuks § 33 lõike 1 punkt 7 ehk maaparandussüsteemide korral

asendatakse hoiualadel teatise kohustus valitseja nõusolekuga, mis annab võimaluse nii suure

mõjuga tegevuse lubamist kui ka tingimuste seadmist. Muudatus on seotud Natura hindamise

käigus tekkinud probleemidega maaparanduse mõju hindamisel. Praeguses olukorras on

keeruline hinnata mõju tegevuse korral, mis ei vaja luba, teatise esitamist, nõusoleku küsimist

EELN ÕU

9

ega muud teavitamist. Muudatusega lisatakse nõue, et suurema mõjuga tegevusteks, milleks on

sette eemaldamine mehhaniseeritult on vaja valitseja nõusolekut. Maaparandussüsteemi ehitiste

hooldustöödega seotud hoiutöödena peetakse silmas eelkõige teekraavide ja truupide setetest

puhastamist. Veerežiimi reguleerimisena mõeldakse polderehitistega veetasemete

reguleerimist. Maaparandussüsteemi hoiutööde kooskõlastamise kohustus ei tähenda

automaatselt vastuolu maaomaniku kohustuste ja looduskaitseliste piirangute vahel. Kaitseala

valitseja arvestab maaparandussüsteemide toimimise vajadusega ja valitseja poolt seatud

tingimused ei tähenda, et maaomanik ei saaks tingimata hoiutöid teha.

Punktiga 7 täiendatakse seadust §-ga 141, millega antakse õigus viibida võõral maal LKS alusel

riigi kavandatud või tellitud uuringu või inventuuri tegemiseks, väljaspool kaitstavaid

looduobjekte. Säte ei kohaldu KeÜS sätestatud igameheõiguse raames kolmandate isikute poolt

populaarteaduslikul eesmärgil tehtavatel vaatlustel või vaatlustel ja andmete kogumisel, mida

tehakse tööde raames, mida ei ole võimalik ette kavandada. Tegemist on Eesti Vabariigi

põhiseaduse (PS) §-st 5 tuleneva riigi ülesande täitmisega kasutada säästlikult rahvuslikku

rikkust4 ning ühtlasi §-st 53 ja § 32 lõike 2 viimasest lausest tuleneva igaühe

talumiskohustusega5. Selleks, et oleks võimalik elu- ja looduskeskkonda säästa on vajalik välja

selgitada loodusväärtuste olem ja seisund. Uuring on mingi probleemi lahendamist taotlev

eesmärgistatud, ajaliselt piiratud tegevus. Inventuur on liikide ja/või elupaikade ühekordne või

perioodiline kontrollimine, mille eesmärk on tuvastada loodusväärtuste olemasolu ja seisund

konkreetsel ajahetkel. Seire on ka liikide ja elupaikade kontrollimine, aga selle eesmärk on

hinnata seisundi muutusi lühemas ja pikemas ajaskaalas. Seiret reguleerib keskkonnaseire

seadus.

Uue paragrahviga reguleeritakse ka uuringust ja inventuurist teavitamist ning selle töö juures

viibimise võimalust. Teavitus saadetakse ja juuresviibimist võimaldatakse omanikule, kes

vajadusel kaasab ka valdaja.

Töö tegija on kohustatud kinnisaja valdaja nõudel esitama töötõendi, lepingu või andmed,

millise haldusmenetluse käigus teavet kogutakse. Andmed kogutakse vastavatesse

andmebaasidesse (Eesti looduse infosüsteem). Inimeste teadlikkuse kasvuga on tekkinud

küsimus, millised on maaomanike ja keskkonnateabe kogujate õigused ja kohustused, mida

tuleb järgida, kui keskkonnateavet kogutakse võõral maal. Eriti oluline on see olukorras, kus

need andmed võivad kaasa tuua kitsendusi maaomanikule hilisemate haldusmenetluste või

looduskaitseseadusest tulenevate piirangute tõttu. Looduskaitseseaduses on reguleeritud seda

vaid kaitstavatel loodusobjektidel, samas neid andmeid kogutakse ka väljaspool kaitstavaid

alasi. Õigusselguse loomiseks lisatakse seadusesse uus paragrahv, mille kohaselt laienevad

kaitstavatel loodusobjektidel kehtivad uuringute ja inventuuridega kaasnevad õigused ja

kohustused ka väljapoole kaitstavaid alasi. Maaomanikel pole õigus keelata oma maal viibimist

ja vajalike tehniliste vahendite kasutamist riiklikult tellitud keskkonnateabe kogumisel, samas

peab see teabekoguja tõendama töövõtulepingu või töötõendiga, et täidab riiklikku tellimust.

Maaomanikul on võimalik uuringu või inventuuri tegemisel osaleda, kui ta selleks soovi

avaldab, töö tegija juhiseid järgides, välja arvatud, kui tegemist on näiteks häirimistundliku

4 Kuna PS § 5 näol on tegemist üldise sisuga keskkonnaalase printsiibiga, on terminit „loodusvarad ja -ressursid“

põhimõtteliselt võimalik laiendada kõikidele keskkonnakaitseõiguse esemeks olevatele keskkonna põhilistele

elementidele, nagu õhk, vesi, pinnas, floora ja fauna ning nende koostoime. Sätte eseme lai määratlemine on

kooskõlas nüüdisaegse keskkonnaõiguse arusaamaga, mille kohaselt on efektiivne keskkonnast kui terviklikust

süsteemist lähtuv keskkonnakaitse, mida rõhutatakse ka seaduses (KeÜS § 8). Keskkonnakaitse

valdkonnaspetsiifilises kontekstis on loodusvara või -ressursina eraldi vaadeldav ka nende elementide selline

komponent nagu mõni taime- või loomaliik ja selle looduslik elupaik, maastikuelement, maavara vms. Eesti

Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 5 kommentaar nr 3. Link. 5 PS § 32 igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus.

Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. PS § 53 igaüks on kohustatud säästma elu- ja

looduskeskkonda.

EELN ÕU

10

liigiga või osalemine võib kahjustada liigi kasvukohta või elupaika. Kuna inventuuri

tegemiseks sobiv aeg on väga piiratud ja osade liikide puhul sageli varajastel või hilistel

tundidel, siis ei ole alati võimalik arvestada omaniku soovidega uuringu või inventuuri

toimumise aja kohta. Samuti on oluline, et omanik järgiks inventeerija juhiseid inventuuri ajal,

et andmete kogumine õnnestuks ning selle tulemused oleksid objektiivsed. Õuemaal tuleb

arvestada lisaks kinnisasja omaniku õigusega privaatsusele ja sellisel juhul tuleb maaomanikku

põhjalikumalt teavitada ja samuti anda õigus soovi korral viibida inventuuri juures. Muul juhul

tuleb maaomanikke töödest teavitada elektroonilisel teel ja tellija kodulehe vahendusel.

Peamiselt on eelnõus kavandatud sätte kohaselt keskkonnateavet koguvaks asutuseks riigis

Keskkonnaamet, kuid inventuure ja uuringuid tehakse ka keskkonnamõjude, sealhulgas Natura

hindamise käigus ning info selle kohta antakse sellisel juhul asutuse kodulehel, kes viib läbi

keskkonnamõju hindamist sisaldavat haldusmenetlust. Eraldiseisvat Natura hindamist saab

kehtiva LKS kohaselt läbi viia, kui kavandatava tegevuse või strateegilise

planeerimisdokumendi ainus eesmärk on riigi julgeoleku tagamine. Riigikogu menetluses oleva

looduskaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Natura

hindamine) eelnõuga (610 SE) on kavandatud kohaldada eraldiseisvat Natura hindamist

kõikidele tegevustele, mis on loa, registreeringu, nõusoleku vmt dokumendi alusel

kohustuslikud. Haldusmenetluse korral on eeldus, et puudutatud kinnisasja omanikud

kaasatakse menetlusse. Alates 2025. aasta suvest saadab Keskkonnaamet maaomanikele

elektroonse teate kavandatava või tellitud uuringu või inventuuri kohta ja suunab täpsema info

saamiseks kodulehele. Tagamaks, et teavituste esitamine on võimalik mõistliku

halduskoormusega, on ette nähtud, et eelduslikult tuleb võõral maal viibimiseks teavitused

toimetada kätte elektrooniliselt, kasutades riigile teadaolevaid e-posti aadresse. Välja arvatud

õuemaal inventuuri või uuringu tegemiseks, kui füüsilise isiku puhul ei ole e-posti aadress

riigile teada (st see ei ole registreeritud Eesti teabeväravas või kantud rahvastikuregistrisse)

saadetakse see isiku rahvastikuregistrisse kantud aadressile lihtkirjaga. Tulenevalt EL

isikuandmete kaitse üldmäärusest (GDPR)6 on ka täpsustatud, et inventuuri või uuringu tegijal

on õigus selle ülesande täitmiseks saada vastavate registrite pidajatelt isikuandmeid

(kontaktandmeid sh postiaadressi) ning neid töödelda.

Lisatav säte riivab omandiõigust (PS § 32) ja eraelu puutumatust (PS §-d 19 ja 26), andes õiguse

töödelda isikuandmeid ning viibida inventuuri ja uuringu tegemisel võõral maal ning võttes ära

maaomanikult õiguse keelata riikliku inventuuri või uuringu tegemiseks oma maal viibimist.

Looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne (PS § 5), mis hõlmab endas ka

loodusväärtuste välja selgitamist ja teabe kogumist (inventuur, uuring). PS § 53 järgi on igaüks

kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale

tekitanud. Seetõttu on vaja nii riigil kui isikul ajakohast teavet loodusväärtuste esinemise kohta

ja teabe kogumine toimub maaomandist sõltumata. PS §-s 32 sätestatud omandiõiguse

teostamine (omandi vaba kasutamine) ei ole absoluutne õigus ning demokraatlikus ühiskonnas,

kus tuleb tagada ka teiste ühiskonnaliikmete õiguste ja üldiste huvide kaitse (nt PS § 19 lg 2,

§ 32 lg 2 viimane lause), on omandiõigus alati teatud määral piiratud või kitsendatud avalikust

huvist või teiste isikute õigustest lähtuvalt. Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik

rikkus ning PS seab kohustuse säästa keskkonda (§-d 5 ja 53). Omandi vaba kasutamine võib

olla kitsendatud looduskaitse eesmärgil (vt PS §-d 5 ja 53 ning LKS §-d 1 ja 2), kui piirangud

on sätestatud seaduses ja on proportsionaalsed. Looduskaitse eesmärgil eramaal teabe

kogumine (inventuur, uuring) on PS-ga kooskõlas, arvestades PS §-des 5 ja 53 sätestatut.

KeÜS § 32 lg-te 1, 2 ja 5 kohaselt võib üldpõhimõttena võõral maal viibida üksnes omaniku

6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta

isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise

kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1–88).

EELN ÕU

11

loal, kuid luba maal viibimiseks võib eeldada, kui vastupidine ei ole asjaoludest ilmne.

Sellisteks asjaoludeks võivad olla nt õuemaa või viibimist piiravad tähised ja piirded. Eraisik

võib selliseid piirdeid ja tähiseid paigaldada oma äranägemisel või viibimist ka suuliselt keelata,

välja arvatud juhul, kui seadusega on omanikul talumiskohustus. Taluda tuleb nt kallasraja

kasutamist (KeÜS § 38 lg 4), samuti on kaitsealal ja hoiualal ning kaitstava looduse

üksikobjekti juurde viivad teed ja rajad valgel ajal avalikuks kasutamiseks (LKS § 15 lg 1).

Sarnaselt eelnõukohasele sättele sätestab LKS § 15 lõige 3, et kaitstava loodusobjekti piires

oleva või seda sisaldava kinnisasja valdajal ei ole õigust keelata viibida kinnisasjal kaitstava

loodusobjekti valitseja esindajal, teadustöötajal, riikliku seire või kaitstava loodusobjekti

valitseja tellitud uuringu või inventuuri tegijal.

Seadusega võib omandiõigust (§ 32 lg 2 viimane lause, lihtne seadusereservatsioon) ja eraelu

puutumatust (PS § 19 lg 2, lihtne seadusereservatsioon § 26 teine lause, kvalifitseeritud

seadusereservatsioon) piirata. Inventuuri ja uuringu tegemisel ei sekkuta eraellu, vaid uuritakse

loodusväärtusi. Üldjuhul ei ole hajaasustuses, kus esinevad looduskooslused väljaspool õue või

põllumajandusloomade karjatamise kohti piiratud ja on võimalik võõrast maatükki läbida ning

seal viibida igaühel. Väljaspool õuemaad on riive omaniku eneseteostusele võttes ära võimaluse

keelata kinnisasjal viibimist, kuid otseselt omaniku privaatsust ei riivata. Intensiivsem on

omandiõiguse ja eraelu puutumatuse riive kui viibitakse inventuuri või uuringu tegemisel

õuemaal, mida tehakse pigem harva, kas seal kus kaitstav liik on juba varasemalt teada või on

esitatud leiu kohta teave. 01.10.2025 seisuga jääb üleni või osaliselt õuemaale7 111

I kaitsekategooria ja 1954 II kaitsekategooria liigi elupaika8. Sellest omakorda osaliselt või

üleni asub kaitstaval alal 62 I ja 1079 II kaitsekategooria liigi elupaika9. Võrdluseks 2024 aasta

alguses asus õuemaal 115 I ja 1842 II kaitsekategooria elupaika. Neist kaitstaval alal 66 I ja

1043 II kaitsekategooria liigi elupaika. Kuid ka õuemaal toimub vaatlus välitingimustes eeskätt

looduslikus keskkonnas ja ehitistesse ei siseneta. Juhul kui mõni liik on siiski end sisse seadnud

mõnes ehitises saab sisetingimustes tööd teha üksnes omaniku loal ja selleks eraldi kokku

leppides. Sellisteks liikideks on nahkhiired, kes talvituvad ka inimese rajatud ehitistes nt

maakeldrites kus on stabiilne sisekliima. Suvel võivad nad luua oma poegimiskoloonia katuse

alustesse, maja voodri vahele jmt varjulistesse kohtadesse, mille tuvastamiseks on vaja siseneda

ka siseruumidesse (et pääseda pööningule).

Riive proportsionaalsuse hindamisel tuleb kontrollida meetme sobivust, meetme vajalikkust

(kas on muid vähemkoormavaid meetmeid) ja mõõdukust (kas meede ei ole võrreldes

eesmärgiga ebaproportsionaalselt koormav).

Meede on sobiv, sest see aitab saavutada eesmärki, milleks on saada teavet loodusväärtuste

esinemise ja seisundi kohta. Parem teadmine võimaldab teha paremaid otsuseid ja võtta

vajalikke meetmeid loodusväärtuste, mis on rahvuslik rikkus, säilitamiseks ja seisundi

parandamiseks. Aja- ja asjakohane teave looduväärtustest tagab, et keskkonnakasutuse

lubamisel säiliks looduslik mitmekesisus ja ohustatud loodusväärtused oleksid kaitstud.

Elurikkus aitab hoida tervise- ja heaoluvajadustele vastavat keskkonda (vt KeÜS § 23 sätestatud

igaühe õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale). Igaüks peab

hoolsuskohustusest (KeÜS § 14) tulenevalt võtma oma tegevuses mõistlikke meetmeid

keskkonnahäiringu vähendamiseks. Loodusväärtuste esinemise väljaselgitamine annab ka

maaomanikele teavet, et oma tegevustes ettevaatlikum ja hoolsam olla.

Meede (inventuuri ja uuringu talumiskohustus) on vajalik, kuna eesmärki ei ole võimalik sama

efektiivselt ja isikuid vähem koormava abinõuga saavutada. Selge keeld maaomanikul

inventuuri või uuringut takistada on vajalik, et töö saaks tehtud, arvestades ilmastikuolusid ja

7 Õuemaa on Maa-ja Ruumiameti ETAK põhikaardi aastavahetuse kaardikihilt, kood=302. 8 Piiriks 0,1 m2 kattumist. 9 Piiriks samuti 0,1 m2 kattumist. Kaitstavate alade hulka on arvestatud: hoiualad, kaitsealad, püsielupaigad,

üksikobjekti kaitsetsoonid ja kohaliku omavalitsuse kaitstavad loodusobjektid.

EELN ÕU

12

liigi eripära, piiratud aja ja inimressurssidega. Kinnisasjal inventuuri või uuringu läbiviimiseks

maaomanikega vaidluste lahendamine oleks ajamahukas ja halvimal juhul tooks kaasa olukorra,

kus töö jääb tegemata.

Abinõu tasakaalustamiseks on maaomanikule antud õigus viibida inventuuri ja uuringu

läbiviimise juures, kui see ei sea ohtu kaitstavat loodusväärtust (nt kaitsealuse linnu pesitsust)

ja järgitakse töö tegija antud juhiseid. Kaitsealuste liikide leiud kantakse EELIS-esse, andmetel

on informatiivne tähendus. LKSi §-s 50 sätestatud piirangud pesapuu kaitseks ja isendikaitse

sätted (§-d 51‒52, 55 jj) kohalduvad olenemata registri kandest. Kui andmetest tulenevalt

algatatakse loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus, kaasatakse maaomanik menetlusse.

Seejuures kui pädev minister peab tulevikus vajalikuks asuda kaaluma loodusobjekti kaitse alla

võtmist, ei sõltu see tegelikult EELIS-e kande olemasolust või selle puudumisest. Samamoodi

nagu kande olemasolu ei ole iseenesest tõendiks liigi esinemise kohta, ei saa liigi esinemist

kinnitavate vaatlus- vms andmete olemasolu korral eitada liigi esinemist pelgalt põhjusel, et

EELIS-es pole vastavat kannet10. Inventuuri ja uuringu läbiviimine on avalikes huvides,

seejuures rakenduvad maaomanikule LKSis kehtestatud looduskaitse piirangud olenemata

inventuuri või uuringu tegemisest juba kaitsealuse liigi isendi esinemisest tulenevalt.

Hoolsuskohustus ja teadmiste omandamise kohustus (KeÜS §-d 14 ja 15) - selliste üldiste

igaühe kohustuste täitmata jätmine omab õiguslikke tagajärgi keskkonnavastutuse

kohaldamisel. Igaüks peab enne sellise tegevuse alustamist, mis põhjustab keskkonnaohu,

omandama mõistlikus ulatuses teadmisi, mis tegevuse laadi ja ulatust arvesse võttes on

vajalikud keskkonnaohu vältimiseks (KeÜS § 15). Nende teadmiste omandamine peaks aga

siiski olema jõukohane – ei saa eeldada, et isik õpib pähe nt haruldaste liikide välimääraja. Seda

enam ei ole põhjendatud maaomanikul keelata inventuuri või uuringu tegijal viibimist

kinnisasjal inventuuri või uuringu tegemiseks. Avalik huvi loodusväärtuste või nende

puudumise kindlaks tegemiseks kaalub üle maaomaniku talumiskohustuse. Seejuures ei toimu

inventuure ja uuringuid lausaliselt vaid need on planeeritud arvestades riigi võimekust ja

loodusväärtuste (seisundi) väljaselgitamise vajadust.

Õiguskantsler11 on juhtinud tähelepanu, et omaniku teavitamine inventeerija tegevusest

kinnistul vastaks hea halduse tavale. Omanike teavitamisel on vajalik töödelda isikuandmeid

sh isiku elukoha andmeid. Riive omandiõiguse ja eraelu puutumatusele on suurem, kui

inventuuri või uuringut on vaja teha õuemaal, siis on isiku teavitamine eriti oluline.

Meede on sobiv, kui isikuandmete töötlemine aitab kaasa inventuuri või uuringu läbi viimisest

ja kinnisasjal viibimisest maaomaniku teavitamisel. Meede on vajalik, kui eesmärki ei ole

võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama

efektiivne kui kavandatav meede.

Maaomanikule saadab teate inventuuri või uuringu läbiviimisest asutus, kes töö on kavandanud

ning teavitab, kes on töö tegija ja edaspidi suhtleb omanikuga tegelik töö tegija. Mõistlik on

maaomanikuga õuemaal täpse töö tegemise aja kokkuleppimine jätta töö tegijale, asutuse

vahendaja roll ei oleks eesmärgipärane ja võiks põhjustada töö tegemise viibimist, suurendaks

töökoormust ja kulusid riigile. Töö tegijal on igal juhul vaja õuemaale sisenemiseks või juhul,

kui omanik on avaldanud soovi töö tegemise juures viibida, suhelda omanikuga või valdajaga.

Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb arvestada, et intensiivsema eraelu puutumatuse riive

puhul õuemaal viibimiseks, töödeldakse isikuandmeid üksnes ulatuses, mis on vajalik isikule

teate kätte toimetamiseks, seejuures eelistatult e-kirjaga (vt ka eespool esitatud andmed

õuemaal registreeritud I ja II kaitsekategooria liikide esinemise kohta).

Mõistlik on tagada lihtne ja arusaadav suhtlus kinnisasja omanikule ja, et see ei tekitaks

täiendavat ebavajalikku töökoormust keskkonnateabe kogumist täitvale asutusele. Ei esine

10 TlnRnKo 14.11.2025, 3-23-511, p 11. 11 Õiguskantsleri 27.03.2024 kiri nr 7-4/240113/2401826.

EELN ÕU

13

mingit muud mõistlikku viisi, mis võimaldaks sama tulemust väiksema andmetöötlusega

saavutada. Andmetöötluse aeg on piiratud inventuuri või uuringu tegemise ajaga, andmeid võib

säilitada kuni inventuuri või uuringu tegemise lõpuni, mil võib veel vajalik olla kinnisasjal

viibimine, välja arvatud teate saatmisega seotud andmete säilitamisel. Praktikas on olnud

vajalik riigil kohtumenetluses tõendada ka üle 20 aasta taguseid asjaolusid, sh seda, et isikut on

asjaoludest teavitatud. Töö tegemine, sealhulgas asjakohasel juhul sellel eesmärgil õuemaal

viibimine, on vajalik riigi põhiseadusest tuleneva ülesande täitmiseks. Isiku eelnev teavitamine,

millisel eesmärgil isikuandmeid töödeldakse, on vajalik kinnisasja omaniku enda huvides, et ta

oleks teadlik tema kinnisasjal toimuvatest töödest ning tal oleks võimalus nende juures viibida,

võimaldades tal seega oma õigusi ja privaatsust paremini kaitsta. Isikuandmete maht, mida isiku

teavitamisel tema omandil viibimiseks töödeldaks ja nende andmete säilitamise periood, on

töötlemise eesmärki arvestades minimaalne. Teate saatmisega seotud andmete säilitamise aeg

EELISes 25 aastat on põhjendatud praktikas ilmnenud kohtuvaidluses asjaolude tõendamise

vajadusest tulenevalt. Seega on meede proportsionaalne.

Punktiga 8 täiendatakse § 15 lõiget 1, mille kohaselt kehtib see säte edaspidi ka kohaliku

omavalitsuse tasandil kaitstavate loodusobjektide korral. Täna on LKSs nõue, et kaitsealal

olevad teed ja rajad on päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks ning

kinnisasja valdaja peab tagama inimeste juurdepääsu kaitstavale loodusobjektile. Kuna inimese

jaoks ei ole vahet, millisel tasandil on kaitstav loodusobjekt kaitse alla võetud, siis on mõistlik

sarnane nõue kehtestada ka KOV objektide korral. KOV tasandil loodusobjekti kaitse alla

võtmine toimub kogukonna huvides, sageli on eesmärgiks kohalike elanike jaoks looduses

viibimise võimaluse pakkumine. Ka KOV alade korral on oluline tagada avalikkuse juurdepääs,

kus ei ole põhjendatud seda seadusest tulenevalt piirata. Arvestada tuleb näiteks KeÜS § 32

lõike 5 põhimõtet, mis võimaldab riigil või kohaliku omavalitsuse üksusel piirata enda omandis

oleval maatükil viibimist, kui see on vajalik avalikes huvides või kolmandate isikute, sealhulgas

maakasutajate huvide kaitseks.

KOV kaitavate alade korral on tegemist piiranguvööndi režiimiga, kus inimeste viibimist LKS

§-st 31 tulenevalt keelata ei saa.

Punktiga 9 muudetakse paragrahvi 15 lõike 3 punti 2 sõnastust ja kaotatakse ära volitusnorm

valdkonna eest vastutava ministri määrusele, mis kehtestaks kaitstava loodusobjekti piires

oleval kinnisasjal liikumiseks teadustöötajale õiendi väljastamise tingimused ja õiendi vormi.

Ka täna annavad teadusasutuses selliseid õiendeid pigem vabas vormis ja see ei ole praktikas

suuri probleeme tekitanud. Pigem võib väga kindla vormi kehtestamine vähendada pandlikkust

erinevate olukordade õiendis kajastamisel ja hilisemal lahendamisel. Muudatusega ei kaasne

ohtu, et ülikoolide väljastatavad õiendid muutuksid liiga üldisteks või väheinformatiivseks.

Ülikoolide jaoks on oluline selliste lubade, õiendite legitiimsus teadustöö publitseerimisel.

Need load peavad olema sellised, mis võimaldavad teadutöö publitseerimisel viitamist.

Juba eelmise seadusemuudatusega lihtsustati kaitstaval loodusobjektil liikumist riigi tellitud

teadustööde tegemisel. Kuna kaitstava loodusobjekti valitseja (KeA) tellitud uuringud ja

inventuurid ning riikliku seire korraldaja (Keskkonnaagentuur) tellitud või ise tehtavad

riiklikud seired on vajalikud loodusobjektide kaitse tulemuslikuks korraldamiseks, on

kõnealustel kinnisasjadel viibimine põhjendatud ning halduskoormuse vähendamiseks ei ole

otstarbekas selleks eraldi õiendit väljastada. Töö vajalikkust ja tööga hõlmatud piirkonda

tõendab tellitud töö leping koos lisadega ja Keskkonnaagentuuri tehtaval seirel töötõend ja seire

metoodika avalikult kättesaadav kirjeldus Keskkonnaseire infosüsteemis.

Kõnealuse muudatusega rakendatakse sama põhimõtet ka teadustöö raames tehtavate uuringute

korral. Ei ole mõistlik ega vajalik seadusega anda volitusnorm ministrile määrusega täiendava

regulatsiooni ja üksnes teadusasutusele mõeldud spetsiaalse õiendi vormi kehtestamiseks.

EELN ÕU

14

Sealjuures säilib kehtivas seaduses olev põhimõte, et §15 lõikes 3 toodud regulatsioon on

suunatud valdajale. Kui omanik ei ole ise valdaja, siis ta ei pruugi teadutöö tegemise ajal kohal

olla.

Punktiga 10 lisatakse seadusesse § 181, millega antakse võimalus sõlmida eramaa omanikuga

leping loodusväärtuse kaitseks väljaspool kaitstavat looduobjekti. See on täiendav meede

loodushoiutoetusele. Loodushoiutoetus on suunatud vajaliku töö/tegevuse tegemiseks, aga

lepinguline looduskaitse on pigem loodusväärtuse seisundi säilitamiseks ehk tegvuste

mittetegemiseks (kasutusõiguse seadmine riigi kasuks). Analoogia on metsaseadusega antud

võimalusega sõlmida leping vääriselupaiga kaitseks, millest on selle võimaluse loomisel ja

regulatsioonide väljatöötamisel eeskuju võetud.

Väärtus, mille kaitseks leping sõlmitakse, peab olema kantud Eesti looduse infosüsteemi ja selle

kaitse on toetav meede seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks ja loodusväärtuste seisundi

parandamiseks ning soodsa seisundi saavutamiseks. Seaduse muudatusega antakse õigus

sõlmida eramaa omanikuga notariaalne leping, mille alusel koormatakse kinnisasi isikliku

kasutusõigusega riigi kasuks. Lepingus tuuakse ära tingimused, mida väärtuse säilitamiseks on

vaja ja sellega võivad kaasneda keelud või piirangud majandustegevusele. Lepingut saab

sõlmida juhul, kui mõlema poole huvide arvestamine on tagatud. Lepingute ette valmistamisel

kaasatakse Keskkonnaamet, aga lepingu sõlmimisel on riigi volitatud esindaja

keskkonnainvesteeringutega tegelev riigi sihtasutus. Tänase seisuga on selleks

Keskkonnainvesteeringute Keskus. Hüvitis piirangute eest makstakse kinnisasja omanikule

riigi kasuks isikliku kasutusõigusega koormamise perioodil iga-aastaste võrdsete maksetena.

Loodusväärtuste loetelu, kasutusõiguse tasu arvutamise alused ja metoodika, lepingu sisu ja

sõlmimise kord reguleeritakse ministri määrusega. Seaduse tasandile on toodud üldised alused,

millest lepingu sõlmimisel lähtuda, samuti on sätestatud piiratud asjaõiguse sisu. Ministrile on

antud volitus kehtestada täpsem looduväärtuste loetelu, mille kaitseks lepingu saab sõlmida,

kasutusõiguse tasu määramise metoodika, samuti täpsustatud nõuded menetluse läbiviimisele

ja lepingu sisule. Selline regulatsioonijaotus tagab, et kõik isikute õigusi ja kohustusi oluliselt

mõjutavad küsimused on sätestatud seaduse tasandil, ning ministri määrusega reguleeritakse

üksnes seaduse rakendamiseks vajalikud täpsustavad ja tehnilise iseloomuga küsimused.

Loodusväärtuste kaitse on riigi ülesanne (PS § 5). Kuid igaüks on kohustatud säästma elu- ja

looduskeskkonda (PS § 53). Omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse teostamine (omandi vaba

kasutamine) ei ole absoluutne õigus ning demokraatlikus ühiskonnas, kus tuleb tagada ka teiste

ühiskonnaliikmete õiguste ja üldiste huvide kaitse (nt PS § 19 lg 2, § 31 teine lause, § 32 lg 2

viimane lause), on omandiõigus alati teatud määral piiratud või kitsendatud avalikust huvist või

teiste isikute õigustest lähtuvalt. Omandi vaba kasutamine võib olla kitsendatud looduskaitse

eesmärgil (vt PS §-d 5 ja 53 ning LKS §-d 1 ja 2). Riik tagab LKS eesmärkide saavutamist

liikide ja elupaikade kaitse alla võtmisega. Liikide kaitseks on LKSis mitmetes sätetes (nt §-d

51‒52, 55, 58) keelud isendite häirimiseks, kahjustamiseks ja hävitamiseks, mis kohalduvad

igaühele. Väljaspool kaitseala, hoiuala, või püsielupaika on kaitsealuste liikide kaitseks

sätestatud piirangud LKSis isendikaitse sätetega. Seejuures peab igaüks hoolsuskohustusest

(KeÜS § 14) tulenevalt võtma oma tegevuses mõistlikke meetmeid keskkonnahäiringu

vähendamiseks. Seega maaomanikule juba kehtivad seaduses sätestatud keelud ja kohustused,

mida tuleb järgida. Omandikitsendused lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused, mida võib

piirata igal legitiimsel eesmärgil. Seega legitiimsel eesmärgil piirangute seadmine on

proportsionaalne ja lubatav. Maaomanikul riigiga lepingu sõlmimine riigile isikliku

kasutusõiguse andmiseks võimaldab alade kaitse alla võtmisele täiendavalt loodusväärtustele

tõhusamat kaitset pakkuda. Lepingu sõlmimine on maaomanikule vabatahtlik, võimaldab

EELN ÕU

15

panustada rahvusliku rikkuse hoidmisesse ja on tasustatud. Maaomanikud on avaldanud soovi,

et lisaks riigi poolt alade kaitse alla võtmisele võiks riik hüvitada piiranguid ka väljaspool kaitse

alla võetud ala, kus piirangud tulenevad LKSist kaitsealuse liigi elupaigas või kasvukohas.

Riigile isikliku kasutusõiguse seadmine võimaldab seda eesmärki (piirangute hüvitamine) täita,

andes ka riigile garantii, et maaomaniku täiendav panus loodushoidu on kokkulepitud

tingimustel ajas püsiv.

Riive omandiõiguse ja eraelu puutumatusele ei ole riigile isikliku kasutusõiguse seadmisel

suurem kui loodusväärtuse kaitse alla võtmisel. Proportsionaalsuse hindamisel tuleb kontrollida

meetme sobivust, meetme vajalikkust (kas on muid vähemkoormavaid meetmeid) ja mõõdukust

(kas meede ei ole võrreldes eesmärgiga ebaproportsionaalselt koormav).

Isiklik kasutusõigus on üks servituudi liikidest. Isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja

selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või

teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile (AÕS

§ 225 lg 1). Seega on isikliku kasutusõiguse puhul õigustatud isikuks konkreetne isik. Isiklik

kasutusõigus võib olla oma sisult ka hoidumisservituut, s.o maaomaniku kohustus hoiduda teise

isiku kasuks teatud viisil maa kasutamisest, majandamisest. Nii näiteks on ka

Keskkonnainvesteeringute Keskuse poolt vääriselupaikade kaitseks sõlmitavate lepingute

sisuks maaomaniku kohustus hoiduda metsa tavapärasest majandamisest. Seega on isiklik

kasutusõigus sobiv meede loodusväärtuse säilimise tagamiseks.

Riigile isikliku kasutusõiguse seadmist võimaldav regulatsioon on vajalik, et võimaldada ka

väljaspool kaitstavat ala tagada kaitset vajavate loodusväärtuste tõhusam kaitse ja maksta selle

eest maaomanikule tasu.

Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb arvestada, et riigile isikliku kasutusõiguse seadmise

lepinguid saab sõlmida üksnes maa osas, mis asub väljaspool kaitstavat loodusobjekti. Isikliku

kasutusõiguse seadmisel puudub riigil õigus maa viljadele. Riigi eesmärk lepingu sõlmimiseks

on loodusväärtuste säilimine, mitte maa kasutus tulu saamiseks. Rendileping alternatiivina ei

ole sobilik, kuivõrd rendilepinguga annab rendileandja rentnikule kasutamiseks rendilepingu

eseme ning võimaldab rentnikule selle korrapärase majandamise järgi saadava vilja (VÕS §

339). Kuivõrd LKS lisatava lepingu esemeks ei ole riigi positiivsed kohustused seoses

kinnisasja kasutamisega, vaid kinnistuomaniku kohustused ja piirangud kinnistu

majandamisele, siis on isiklik kasutusõigus sobilik, vajalik ja mõõdukas meede.

Punktidega 11 ja 12 täiendatakse § 20 ja lisatakse uus paragrahv § 203 , mille eesmärgiks on

mitmekesistada looduskaitse kompensatsioone, et võimaldada isikutel, kelle metsamaast

kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist kaitstava loodusobjekti kaitsekord oluliselt piirab,

võõrandada riigile metsa kasutamise õigus nii, et maa jääb senise omaniku omandisse.

Kavandatava meetmega ei saa riik kinnisasja omanikuks. Tegemist on alternatiivse meetmega

kinnisasja täieliku võõrandamise kõrval. Riik maksab ühekordse kompensatsioonina

maaomanikule kinni metsa väärtuse ja selleks sobiv õiguslik instrument on kasutusvalduse

seadmine, sest siis saab täpselt paika panna kasutusvalduse ulatuse. Info kasutusvalduse kohta

kantakse ka kinnistusraamatusse.

Kuigi kasutusvalduse puhul saab iga kord erinevalt paika panna selle ulatuse, siis selleks, et

isikud oleks ühetaoliselt ja võrdselt koheldud, siis kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega

kasutusvalduse seadmise lepingus kokkulepitavad tingimused. Ehkki looduskaitseliste

piirangute korral on metsa majandamine olulises osas piiratud, ei ole metsaraie siiski täielikult

välistatud – nt võib kaitse-eeskirjaga lubada maaparandussüsteemi hoiutöid (millisel juhul võib

osutuda ka vajalikuks tee-, kraavi- või trassiraie). Samuti on piiratud ulatuses raie võimalik

piiranguvööndis. Lisaks võib vili seisneda ka õigusviljas, nt tasud erinevatest süsiniku ja

EELN ÕU

16

elurikkuse programmides osalemise eest. Teatud raied võivad olla vajalikud ka

loodushoiutööde raames. Kasutusvalduse pooled saavad sõlmida kasutusvalduse sisuks olevaid

õigusi täpsustavaid kokkuleppeid.

Kasutusvaldusest tulenevad õigused ja kohustused määratakse kindlaks kasutusvalduse aluseks

oleva lepinguga. Kasutusvalduse lepingus tuleb kindlasti lahendada tasu ja selle maksmise

kord, kinnisasja omaniku õigused, kinnistu korrashoiukohustus, maksude ja koormatiste

kandmine ja lõpetamise alused, lõpetamise tagajärjed, leppetrahv ja ala looduskaitselise

eesmärgiga seonduvad kohustused.

Eelnõuga luuakse oluliste looduskaitsepiirangute korral pikaajalise meetme rakendamise

võimalus – 99 aastaks kasutusvalduse seadmine, makstes isikule kogu metsa väärtuse,

kasutades olemasolevat metoodikat, mis on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 09.03.2023

määrusega nr 22 „Kinnisasja erakorralise hindamise kord“. Tulevikus saab kaaluda ka

lühemajalise meetme rakendamist, mis eeldab aga uue metoodika väljatöötamist,

milleväljatöötamine võib osutuda keeruliseks ja aeganõudvaks.

Kasutusvalduse seadmisel on otsustuspädevus Keskkonnaametil. Riigikogu menetluses oleva

eelnõuga 612 on plaanis muuta LKS § 20 lõiget 2, et kinnisasja omandamise algatamise ja

omandamise otsustab Keskkonnaameti peadirektor. Seega on nii kasutusvalduse seadmisel, kui

ka kinnisasja omandamisel mõlemal tulevikus otsustuspädevus KeA peadirektoril.

Lisaks on eelnõuga sätestatud, et kui kinnisasja koormavad hüpoteegid, tuleb kasutusvaldus

seada kinnistusraamatus hüpoteekidest kõrgemale järjekohale. Kinnisasja täitementluses müügi

korral kehtib põhimõte, mille järgi püsima jäävad sissenõudja nõude või selle tagatiseks oleva

õiguse järjekohast eespool ja samal järjekohal olevad kinnistusraamatust nähtuvad õigused,

kuid järjekohas tagapool olevad õigused lõppevad (täitemenetluse seadustikus (TMS) § 158

lõiked 1 ja 3). Sama põhimõte kehtib ka pankrotimenetluse korral (pankrotiseaduse § 138 lg 2).

See tähendab, et juhul, kui kinnisasi on koormatud hüpoteegiga, mis on kasutusvaldusest

eespool, siis hüpoteegi realiseerimisel täitemenetluses kasutusvaldus kustub ning riik jääb

metsa kasutusõigusest ilma. Kuigi sel juhul on riigil õigus nõuda kasutusvalduse eest hüvitist,

ei pruugi see õigus täite- ja või pankrotimenetluse korral olla reaalselt elluviidav. Järelikult on

kasutusvaldus vältimatult vajalik seada nii, et see oleks kinnisasja koormavatest hüpoteekidest

kõrgemal järjekohal. Selleks on vaja kasutusvalduse seadmisel kõrgemal järjekohal olevad

hüpoteegid kas kustutada või muuta nende järjekorda. Mõlemal juhul on vajalik

hüpoteegipidaja nõusolek.

Enne kasutusvalduse eelnõusse lisamist telliti põhjalik õigusanalüüs, et selgitada välja, milline

on õige õiguslik instrument ja millised on kaasnevad mõjud seotud asutustele. Õigusanalüüs on

leitav Keskkonnaportaalist12.

Punktiga 13 lisatakse § 22 punkti 3 liigi tegevuskavad. Nimetatud paragrahvis on loetelu

tegevustest, mis on kaitsva loodusobjekti valitsemine. Täna kehtivas seaduses on punktis 3

nimetatud üheks selliseks tegevuseks kaitse-eeskirjast ja kaitsekorralduskavast tuleneva

tegevuse korraldamine. Liigi tegevuskavad on oma olemuselt sarnased kaitsekorralduskavadele

ja need on samamoodi aluseks kaitstava loodusobjekti valitsemisel.

Punktidega 14, 15 ja 22 kaob Keskkonnaameti kohustus edastada pruunkaru talvitumispaiga

maaomanikule kaitsekohustusteatis. See asendatakse teavitamiskohustusega (paragrahvi 511

lõige 2). Kaitsekohustuse teatise kaotamisel on siiski vaja kinnisasja omaniku/valdaja

12 Metsa kasutusõiguse analüüsi raport (lõplik).pdf

EELN ÕU

17

teavitamine, kuna piirangute rikkumisele on ette nähtud vastutus. Kuigi KeA peatab pruunkaru

talvituspaigas metsateatisega lubatud tegevused ning jahipiirkonna kasutusõiguse loaga

määratud tegevused kuni talvitusperioodi lõpuni, siis on kinnisasja omaniku/valitseja

teavitamiseks vaja töödelda isikuandmeid (näiteks on omanikul võimalik MSi § 41 lõike 14

kohaselt teha raiet teatist esitamata) ja seega on vaja seadusesse lisada omaniku teavitamise

kohustus (LKS § 511 lõike 2 muudatus).

Punktiga 16 lisatakse võimalus ka ranna ja kalda kaitse korraldamiseks koostada

kaitsekorralduskava. Ranna ja kalda kaitsekorralduskava on aluseks nende vööndite

kaitsereeglite ülevaatamisel ja muutmisel, mis on vajalik sealse looduskoosluse, liikide ja

elupaikade soodsa seisundi tagamiseks.

Tegevuskava kehtestamine ei too automaatselt kaasa piiranguid. Tegevuskavaga antakse

ülevaade olemasolevast olukorrast ja mõjuteguritest ning seatakse eesmärgid ja kirjeldatakse

võimalikke meetmeid nende saavutamiseks. Kava peaks olema praktiliselt rakendatav tööriist,

mis aitab tasakaalustada kaitset ja kasutust ning vähendab juhuslikke ja konfliktseid otsuseid

nendel aladel. Kava võimaldab arvestada kumulatiivseid mõjusid, mitte ainult üksikuid

arendusi või tegevusi ja seega vältida olukorda, kus otsuseid tehakse killustatult (üksikute

ehituslubade või erandite kaupa). Kava annab selgemad suunised, kus ja millistel tingimustel

on tegevused lubatud, piiratud või välistatud, aitab ennetada konflikte looduskaitse, avaliku

kasutuse ja erahuvi vahel ja loob sellega selge raamistiku nii omavalitsustele, maaomanikele

kui ka arendajatele.

Ranna ja kalda kaitse kava koostamine on võimalus, mitte kohustus ja selle koostamisele eelneb

kaasnevate mõjude sh KeA ja KOV töökoormuse analüüs.

Punktidega 17 ja 18 korrastatakse ja täpsustatakse poollooduslike koosluste kaitseks

kehtestatud korda.

Kehtiva seaduse alusel on võimalik poollooduslike koosluse kaitset tagada § 14 lõike 1

punktis 1 sätestatu kohaselt. Sellega reguleeritakse katastriüksuse kõlviku piiri ja sihtotstarbe

muutmist. Eesti topograafia andmekogu (ETAK) 2019. aasta veebruari väljavõtte alusel jäävad

kaitstavate alade poollooduslikud kooslused kõlvikulise jaotuse alusel rohumaade, metsade,

põõsastike, muude lagedate alade, madalsoode, põldude, veekogude hulka. ETAK kõlvikuline

jaotus näitab, et kõlviku piiri ja sihtotstarbe muutmisega ei suudeta poollooduslikke kooslusi

kaitsta. Seetõttu täiendatakse looduskaitseseaduse § 30 sihtkaitsevööndi ja § 31 piiranguvööndi

sätteid, kuhu lisatakse punkt, millega tagatakse poollooduslike koosluste ehk pärandniitude

kaitse. Seadusesse tuuakse avatud (lõpetamata) loetelu tegevustest, mis võivad poollooduslikku

kooslust hävitada ja kahjustada, näiteks mullaharimine, puittaimede istutamine, põllukultuuride

kasvatamine, kultuurrohumaa rajamine, väetamine jms. Pärandniitudel on keelatud igasugune

mullaharimine, sh randaalimise võte, mis oluliselt mõjutab olemasolevat rohukamarat. Eesmärk

on säilitada pärandniitudele omast looduslikku taimestikku ning sellega seotud teiste

liigirühmade elustikku, mis on kujunenud pika aja jooksul, ilma et kamarat oleks eri

abivahenditega oluliselt mehaaniliselt mõjutatud. Pärandniitude pika aja jooksul kujunenud ja

liigirohke iseloomuliku ökosüsteemi hävitab mullaharimine pea pöördumatult. Metsloomade

ülessongitud rohukamarat või mutimullahunnikuid on lubatud tasandada, see ei ole

mullaharimine. Pärandniite kahjustavad tegevused on ka puittaimestiku istutamine, väetamine,

taimekaitsevahendite kasutamine. Sealjuures puittaimena käsitatakse puituvate ja korgistuvate

vartega taimi: puud, põõsad, liaanid, puhmad.

Lisatavate sätetega, millega täpsemalt keelatakse poollooduslike koosluste hävitamine ja

kahjustamine, seatakse juba kehtiva LKS § 14 lõike 1 punktis 1 sätestatule täpsustatud kitsendus

PS §-st 31 tulenevale ettevõtlusvabadusele ja §-st 32 tulenevale omandiõigusele. Keskkonda

mõjutava tegevuse õigusliku regulatsiooni aluseks on PS §-st 5 tulenev loodusvarade ja

loodusressursside kui rahvusliku rikkuse säästva kasutamise põhimõte. Pärandniitudel on

oluline roll avatud maastikus elurikkuse hoidjatena, kuna need pakuvad elu- ja toitumispaika

EELN ÕU

18

paljudele haruldastele seene-, looma- ja taimeliikidele ning aitavad säilitada põllumajandusmaa

elurikkust ja maastiku mitmekesisust. Pärandniidud on Eesti kõige liigirikkaimad rohumaad.

Poollooduslikud kooslused on kujunenud inimtegevuse tulemusel, mida on traditsiooniliselt

kasutatud karja- või heinamaadena. Pärandniitudel on vaja nende säilimiseks traditsioonilist

tegevust jätkata, seega ei ole igasugune inimtegevus välistatud vaid üksnes tegevus, mis

kooslusi kahjustab või hävitab. Pärandniitude taastamiseks ja hooldamiseks on võimalik

taotleda toetust13. Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju hüvitamise

kohustus tuleneb PS §-st 53. Tulenevalt PS §-dest 5, 31, 32 ja 53 ning keskkonnaseadustiku

üldosa seaduse ja looduskaitseseaduse alusel võib omandiõigust piirata. Omandiõiguse

põhiolemuse säilimiseks peavad seadusest tulenevad piirangud olema proportsionaalsed ehk

piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Poollooduslike koosluste

hävitamise ja kahjustamise täpsema keelu sätestamise eesmärk on loodusväärtuste säilimine.

Piirangute seadmise eesmärk on pärandniitude kaitse, et tagada nende soodne seisund Eestis.

Abinõud, mis soodustavad eesmärgi saavutamist, on õiguslikult sobivad: pärandniite

kahjustavatele tegevustele täpsemate piirangute seadmine aitab kaasa kaitstavate

loodusobjektide (kaitseala, hoiuala, püsielupaik) eesmärkide täitmisele. Abinõu on vajalik, kui

eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise isikut vähem koormava abinõuga, mis on

vähemalt sama efektiivne. Poollooduslike koosluste säilimiseks ei ole muid vähemalt sama

efektiivseid, kuid isikuid vähem koormavaid meetmeid. Poollooduslike koosluste alale kaitse

tagamisega ja tegevustele piirangute seadmisega kaitstavad loodusväärtused säilivad,

loodusväärtusi kahjustavate tegevuste elluviimisel need hävivad. Abinõu mõõdukuse üle

otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt isikutele antud õigusesse sekkumise ulatust ja

intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Poollooduslike koosluste, mis on elupaigaks

paljudele kaitstavatele liikidele, säilimine on oluline eesmärk, mis kaalub üle omandiõigusele

ja ettevõtlusele seatavad kitsendused. Kaitstavatel loodusobjektidel tegevuste korral, millel on

negatiivne mõju kaitse-eesmärgile, on teada risk, et tegevust ei saa võimaldada.

Ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda rahvusliku rikkuse kasutamist oma ettevõtluse

huvides. Omandiõigus ja ettevõtlusvabadus ei ole piiramatud õigused. Kaitse-eeskirjaga alale

seatud eesmärk kaalub üles omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive.

Punktiga 19 täiendatakse § 31 lõikega 6, lisades võimaluse reguleerida kaitse-eeskirjaga

piiranguvööndis maaparandussüsteemide hoiutöid ja rekonstrueerimist.

Sättega ei keelata automaatselt maaparandussüsteemi hoiutööd, vaid antakse võimalus seda

vajaduse korral kaitse-eeskirjaga reguleerida. Muudatus võimaldaks piirata või reguleerida ning

vajaduse korral ka keelata olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd ja

rekonstrueerimine. Samas on sättesse lisatud lisatingimus, et nimetatud piirangud ei tohi

takistada maaparandussüsteemi nõuetekohast toimimist väljaspool kaitstavat loodusobjekti.

Maaparandussüsteemide hoiutööd ja rekonstrueerimine on tegevused, mis on LKSi järgi

sihtkaitsevööndites eelduslikult keelatud, ent milleks võib kaitse-eeskirjaga ette näha

leevendusi. Piiranguvööndites kehtiv LKS seda tegevust praegu ei piira. Selline olukord ei ole

aga vastavuses piiranguvööndis hoitavate väärtuste kaitse vajadusega. Maaparandus ja selle

hoid mõjutab otseselt kõiki naabruses asuvaid vee-, soo- ja soostunud elupaiku, samuti neist

elupaikadest sõltuvaid liike. Natura alade puhul takistab sellise korra puudumine otseselt

rahvusvahelise kohustuse täitmist, sest ei võimalda vältida loodusdirektiivi paljude

elupaigatüüpide ja liikide hävitamist või kahjustamist. Piiranguvööndites maaparanduse

13 Maaeluministri 23.12.2022 määrus nr 79 „Perioodi 2023–2027 pärandniidu hooldamise toetus“,

keskkonnaministri 01.06.2004 määrus nr 62 „Loodushoiutoetuse taotlemise, taotluse läbivaatamise ja toetuse

maksmise kord, nõuded toetuse maksmiseks, toetuse määrad ning toetuse tagasinõudmise kord“.

EELN ÕU

19

reguleerimise võimaluse loomine on vajalik kaitstavate alade soodsa seisundi tagamiseks, aga

samas aitab ka põhjendamatult rangete piirangute seadmisest hoiduda. Näiteks ei ole soo- või

soostuvaid kooslusi, kus kunagi on rajatud kraave, praegu võimalik piiranguvööndi

kaitsekorraga kaitsta, sest see ei võimalda soodsa veerežiimi hoidmist, ja ala pidi võtma range

kaitse alla. Tihti on juba kahjustatud sookooslustes peamine eesmärk hoida väljakujunenud

olukorda. Soostumisprotsesse tagasi pöörata on väga keeruline ja vahel ka võimatu. Kuna nii

rekonstrueerimise, kui ka hoiutöödega kaasneb paratamatult oht, et süsteemi kuivendusmõjud

suurenevad, siis looduskaitselisi eesmärke ei ole võimalik saavutada, kui puudub võimalus

kahjulikke mõjusid vältida või vähendada.

Eelnõu kohaselt võib keelata üksnes tegevusi, mis võivad kahjustada kaitse-eesmärgi

saavutamist. Säte annab võimaluse reguleerida kaitse-eeskirjaga maaparandussüsteemi

rekonstrueerimistöid, nagu kraavide osaline sulgemine, maaparandussüsteemi osaline

ümberehitamine, keskkonnakaitseliste rajatiste rajamine ja voolusängi kuju muutmine. Samuti

on oluline võimalus reguleerida ka hoiutöid, kuna nendega võivad kaasneda olulised riskid.

Sette eemaldamine võib kaasa tuua pinnase hõljumina suublasse kandumise, mis omakorda

võib halvendada vee kvaliteeti ja looduslikku tasakaalu. Valgustingimused ja metsa liigendatus

võivad muutuda kraavitrasside puhastamise ja raiumise tagajärjel. Niiskustingimused võivad

muutuda ja tööde käigus võib tekkida müra, suureneda võib tuleoht. Kiirenev pinnavee äravool

võib vähendada põhjavette valguva vee mahtu. Suurte kraavikallete korral võib kaasneda

kraavikallaste ja -põhja erosioon ning masinate kasutamisega kaasneb lekete ja reostuse oht.

Selliste riskide esinemise tõenäosus sõltub suuresti konkreetsest asukohast ning tööde

iseloomust. Kaitse-eeskirja koostamisel tuleb analüüsida hoiutööde vajadust ja eesmärki,

hinnata piirangu mõju, tasakaalustada erinevad huvid, arvestada eesvooludega, minimeerida

maaomanikele avalduvad negatiivsed mõjud ning vajaduse korral anda kaitseala valitsejale

kaalutlusõigus otsustamaks, kas ja millistel tingimustel maaparandussüsteemide hoiutöid teha

võib. Huvide tasakaalustamiseks kaasab KeA kaitse-eeskirja avalikustamise ajal menetlusse

Maa- ja Ruumiameti (enne 01.01.2025, alates millest anti Põllumajandus- ja Toiduametist

maaparanduse valdkonna ülesanded Maa- ja Ruumiametile, kaasas KeA selles osas kaitse-

eeskirjade menetlusse Põllumajandus- ja Toiduameti). Kaitse-eeskirjaga sätestatav kaitsekord

on riiklik meede avaliku huvi ‒ looduskaitse tagamiseks ja ühtlasi enamikul juhtudel Natura

2000 võrgustiku alal ka rahvusvahelise kohustuse täitmiseks (avalikes huvides antav õigusakt).

Seega peavad haldusorganid riigi esindajatena koostööd tegema, et eesmärk saavutada. Et

haldusorganite koostöö laabuks, kontrollib Kliimaministeerium, kas KeA on avalikustamisel

Maa- ja Ruumiameti kaasanud. Kui seda tehtud ei ole, kaasatakse amet enne eelnõu eelnõude

infosüsteemi (EISi) esitamist.

Kõnealuse sätte rakendamisel ehk kaitse-eeskirjade koostamisel tuleb vaadata, et kehtestatav

kord ei läheks vastuollu § 14 muudatusega, millega lisatakse teatud maaparandussüsteemide

hoiutööd nende tegevuste hulka, mida ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava

looduse üksikobjekti kaitsevööndis teha kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta. Kuna

muudatuse jõustumisel saab seada maaparanduse hooldamisel tingimusi või need keelata juba

kaitse-eeskirjaga, vähendab KeA töökoormust ja kinnisasja omaniku halduskoormust §-s 14

sätestatud valitseja nõusoleku küsimine.

Maaparandussüsteemi hooldamise ja rekonstrueerimise piiramine omab puutumust PS §-st 31

tulenevale ettevõtlusvabadusele ja §-st 32 tulenevale omandiõigusele. Kaitse-eeskirjaga

maaparandussüsteemi hooldamise ja rekonstrueerimise piiramine ei välista kinnisasja

valdamist, kasutamist ja käsutamist täielikult ega ka peaaegu täielikult, mistõttu on tegemist

omandikitsendusega PS § 32 lõike 2 teise lause mõttes. Omandi vaba kasutamine võib olla

kitsendatud looduskaitse eesmärgil (vt PS §-d 5 ja 53 ning LKS §-d 1 ja 2). Ettevõtlusvabadus

ja omandiõigus on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused, mida võib piirata igal legitiimsel

EELN ÕU

20

eesmärgil. Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks peavad seadusest tulenevad piirangud

olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad.

Kitsendus on vajalik loodusväärtuste säilimiseks ja seisundi parandamiseks. Kaitse-eeskirjaga

maaparandussüsteemi hooldamisele ja rekonstrueerimisele piirangute seadmisel on kinnisasja

omanikud menetlusse kaasatud ja ärakuulatud. Tööde piiramisel on eelduseks, et väljaspool

kaitstavat loodusobjekti maaparandussüsteemi toimivust ei mõjutata. Meede on sobiv kuivõrd

võimaldab juhtumipõhiselt piirangu proportsionaalsust hinnata, arvestades nii loodusväärtuste

seisundi parandamise vajadust kui ka kinnisasja omanike huve. Loodusväärtuste kaitsel saab

samaväärse piirangu kehtestada praegu, kui kinnisasi arvatakse sihtkaitsevööndisse, mis on

isikuid koormavam. Riigi ülesanne on tagada loodusväärtuste kaitse, sh rakendada vajalikke

meetmeid kaitstaval loodusobjektil kaitse-eesmärgiks seatud väärtuste säilimiseks ja vajadusel

seisundi parandamiseks. Igaühel on hoolsuskohustus rakendada meetmeid oma tegevuse või

tegevusetusega põhjustatava keskkonnahäiringu vähendamiseks niivõrd, kuivõrd seda on

mõistlik eeldada (KeÜS § 14). Maaparandussüsteemi eesmärgiks on maa viljakuse tõstmine,

samas võib see negatiivselt mõjutada kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgiks seatud

loodusväärtusi ja nende seisundit. KeÜS § 10 sätestab, et keskkonnaohtu tuleb vältida.

Keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut tuleb taluda, kui tegevus on vajalik ülekaaluka

huvi tõttu, puudub mõistlik alternatiiv ja keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu

vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. Loodusobjekti kaitse alla võtmine toimub

avalikes huvides, mistõttu eelnimetatud vältimispõhimõtte erandi rakendamine peab olema

põhjendatud loodusväärtuse kaitsest suurema huviga. Piirang on proportsionaalne, huvide

kaalumine on tagatud kaitse-eeskirja menetlusega.

Punktiga 21 lisatakse seadusesse volitusnorm, mis annab KOVile õiguse ja pädevuse

kehtestada haljastuse inventeerimise kord, milles sätestatakse haljastuse hindamise metoodika,

inventuuri tegijate kvalifikatsiooni ja inventeerimise tulemuste vormistamise nõuded ning

kinnistuomaniku kohustus enne kavandatavat ehitustegevust nõuetekohaselt haljastus

inventeerida.

KOVil on kohustus planeerida elurikkust säilitavat ja suurendavat haljastust ja tagada ohutu

ning keskkonnasäästlik ehitustegevus. Kohustused tulenevad LKS § 48 lõikest 4, § 55 lõikest

7 (I ja II kaitsekategooria taimede kahjustamise ja hävitamise keeld) ning § 57 lõikest 1

(võõrtaime liigi loodusesse laskmise keeld), PlanS § 126 lõike 1 punktist 8, ehitusseadustiku

(edaspidi EhS) §-dest 8 ja 9 jms õigusaktidest, kuid seadusandja ei ole andnud kohaliku

omavalitsuse üksusele nende kohustuste täitmiseks sõnaselget volitust. Ehitushuvi korral on

KOV-il juba planeerimismenetluses vaja haljastuse kohta teavet, et tagatud oleks

tiheasustusalal avalik huvi tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, säiliksid

kaitsealused liigid ja ei levitataks invasiivsete võõrtaimede liike (nt pinnase teisaldamisel),

otsused oleksid kaalutusvigadeta ja vajadusel keskkonnariske vähendavad tingimused seatud.

KOVid tegelevad oma territooriumil vajalike haljastuse hooldustööde organiseerimise ja

planeerimise või ehitustegevuse suunamisega ning mõjutavad sel teel elurikkust, linnaliste

alade mikrokliimat, kliimamuutustega kohanemisvõimet ja vastupanuvõimet kliimariskidele.

Teadlike otsuste tegemiseks peab KOVil olema informatsioon olemasoleva haljastuse kohta.

Haljastuse inventeerimise tulemusena on võimalik suunata ehitiste ja rajatiste asukohta, et

säilitada juba olemasolevat loodust ning vajaduse korral näha ette projekteerimisel erilahendusi,

mis aitaksid säilitada haljastuse kasvutingimusi, samuti kindlaks määrata ehitustegevuses

haljastuse säilimiseks vajalikke kaitsemeetmeid. Säte annab KOVidele võimaluse kehtestada

kord eespool nimetatud kohustuste ja tegevuste elluviimiseks.

EELN ÕU

21

Haljastuse inventeerimise laiem eesmärk on aidata kaasa ehitustegevuse ja looduse säilitamise

tasakaalu tagamisele. Selge volitusnorm, mille alusel kord kehtestada, võimaldab paremini

tagada ehitustegevusest huvitatud isikute võrdse kohtlemise, sest annab aluse ühtse ja

läbipaistva õigusraamistiku loomiseks KOV territooriumil. Korras sätestatav ühtne reeglistik

on kõigile ehitustegevusest huvitatud isikutele eelnevalt teada ja neil on võimalik sellega

arvestada.

PlaS loetleb üheks detailplaneeringu ülesandeks haljastuse ja heakorrastuse põhimõtete

määramise ning ehitusseadustiku kohaselt võib asjakohasel juhul projekteerimistingimustega

määrata haljastuse põhimõtted, kuid seadus ei sätesta, kuidas KOV põhimõtete määramiseks

vajaliku teabe saab. PlanS § 11 lõike 2 kohaselt on planeerimisalase tegevuse korraldajal õigus

saada planeeringu koostamiseks tasuta teavet. Selleks, et mainitud menetlustes saaks KOV

üldse haljastuse põhimõtted määrata, on vajalik, et KOVil oleks olemas teave olemasoleva

haljastuse kohta ehitustegevusega hõlmataval alal, samuti selle seisundi kohta. Seda teavet on

võimalik saada haljastuse inventeerimise tulemusel. Haljastuse inventeerimine on vajalik, kui

ehitustegevusega hõlmatava ala kohta ei ole haljastuse andmeid senini kogutud või varem

kogutud andmed on ajakohasuse kaotanud.

PlanS ja EhS on menetlusseadused, milles üldjuhul konkreetseid materiaalseid nõudeid ei

sätestata (nt määrama peab haljastuse nõudeid, kuid millised need on, jäävad peamiselt

valdkondlike õigusaktide lahendada, muu hulgas LKS).

LKSi muutmise eelnõuga kavandatava haljastuse inventeerimise ja kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse (edaspidi KOKS) kohase heakorraeeskirja kehtestamise eesmärgid ka ei

kattu. KOKS-i alusel kehtestatava heakorraeeskirja reguleerimisese on avaliku korra ja

omavalitsuse haldusterritooriumil heakorra tagamine, mille osaks on kvaliteetse elukeskkonna,

sh territooriumi puhtuse ja heakorra tagamise kohustuse seadmine kõigile KOV

haldusterritooriumil viibivatele ja tegutsevatele isikutele ning kinnis- ja vallasvara

omanikele. KOV-id on heakorraeeskirjades kehtestanud füüsilistele ja juriidilistele isikutele

nende omandis või kasutuses oleva kinnistu ja selle haljastuse korrashoiuga seotud

käitumisreeglid (keelud-käsud), sh kõnniteede libedustõrje ja haljasalalt prügi koristamise

kohustuse, üldise nõude hoida oma kinnistu risust vaba, eemaldada ohtlikud rajatised või

nendest tulenev oht (lahtised plaadid, tuleohtlikud esemed) ja tagada heakord avalikus kohas

jne. Heakorraeeskiri ei võimalda suunata ehitiste ja rajatiste asukohta, et säilitada juba

olemasolevat loodust ning vajaduse korral näha ehitustegevuse korral ette projekteerimisel

erilahendusi, mis aitaksid säilitada haljastuse kasvutingimusi, samuti määrata kindlaks

ehitustegevuses haljastuse säilimiseks vajalikke kaitsemeetmeid. Ka õiguskantsler ei ole nt

Tallinnale linnale saadetud kirjas14 osundanud võimalusele näha haljastuse inventeerimise

nõudeid ette kehtivates heakorraeeskirjades. Eelnõus ette nähtud haljastuse inventeerimise kord

ei ole erinevalt heakorraeeskirjast KOV territooriumi ja erakinnistute üldise heakorra tagamise

abinõu. Inventeerimise korras seatakse menetluslik eeldus (kinnisasja omanikule pannakse

andmete kogumise kohustus enne ehitamist) ehitusõiguse andmisel, mitte ei seata üldiseid

heakorra tagamise nõudeid. Seega on volitusnorm sobilik LKS-i, millega tagatakse

loodusväärtuste kaitset (liikide ja nende elupaikade hea seisundi säilitamist või saavutamist).

Punktidega 23‒25 täpsustatakse surnuna leitud kaitsealusest loomast teavitamise korda.

Kaotatakse kohustus, et KeA peab iga kord reageerima, kui tuleb teade surnuna leitud

kaitsealusest loomast ja väljastama loa, kui leidja võib selle isendi enda valdusse jätta. KeA

peab edaspidi reageerima üksnes siis, kui soovib seda looma endale jätta (kasutada teadus-

ja/või õppeotstarbel). Praktikas on neid juhtumeid väga vähe.

14 Haljastuse inventeerimise nõue projekteerimistingimuste tagastamise põhjusena.pdf

EELN ÕU

22

Punktidega 26‒41 muudetakse LKSi 11. peatüki „Vastutus“ sätteid.

Justiits- ja Digiministeerium on juhtinud varasema looduskaitseseaduse muutmise menetluses

tähelepanu sellele, et analüüsida tuleks LKSi vastutussätete otstarbekust, st kas on võimalik

väärteovastutuse asemel kohaldada haldussundi, ning samuti tuleks täpsustada

väärteokoosseise. Justiits- ja Digiministeerium on palunud LKSi vastutussätete ajakohastamisel

lähtuda karistusõiguse revisjoni põhimõtetest, mis on kajastatud karistusseadustiku ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas (eelnõu 554 SE). Nimetatud

seletuskirjas on märgitud, et väärteovastutust tuleb kohaldada üksnes siis, kui haldussund ei

anna tulemust. Kui aga karistusnorm on põhjendatud, peab see olema piisavalt määratletud, et

isik saaks aru, millist tegu ette heidetakse. Justiits- ja Digiministeerium on juhtinud tähelepanu

ka sellele, et LKSi §-des 742, 743 ja 744 on kehtestatud kvalitatiivselt erinevaid süüteokoosseise

ning LKSis sätestatud juriidilise isiku karistusmäär on liiga leebe võrreldes KarSi juriidilise

isiku maksimaalse karistusmääraga.

Eelnõukohase seadusega ajakohastatakse seaduse vastutussätteid, eeskätt juriidilise isiku

karistusmäära, et tagada õiglane karistus ja vastutussätete õigusselgus. Samuti on kaalutud,

millisel juhul on võimalik väärteovastutuse asemel kohaldada haldussundi. Karistusliikidest on

alles jäetud üksnes rahatrahvi kohaldamise võimalus, kuna keskkonnaasjades pole kunagi

ühtegi aresti määratud, siis on see karistusliik liigne. Keskkonnaamet on vaid ühel korral aresti

kohaldamist taotlenud rikkumise puhul, kus rikkujad muutusid vägivaldseks, aga kohus leidis,

et keskmisest kõrgem rahatrahv on piisav.

LKSis on juriidilise isiku karistusmäär püsinud muutumatuna 2004. aastast (v.a § 741 lg 2 ja

§ 745 lg 2) ja on kuni 3200 eurot. See on liiga leebe karistus rikkumiste eest, mis võib loodust

negatiivselt mõjutada. Sanktsioonide kehtestamisel on oluline arvesse võtta võimalikku

majanduslikku tulu, mida seaduse nõuete eiramine võib ettevõtjale anda. Praegu kehtivad

juriidiliste isikute karistuste piirmäärad ei ole proportsionaalselt, et paigast on nihutatud

füüsilistele ja juriidilistele isikutele määratavate maksimaalsete karistuste proportsioonid.

Füüsilisele ja juriidilisele isikule ettenähtud maksimaalne karistusmäär peaks omavahel

korreleeruma, kuivõrd maksimaalse karistusmäära sätestamisel nii füüsilise kui ka juriidilise

isiku puhul peab arvestama nii kaitstavat õigushüvet (kaitsealuse loodusobjekti säilimine) kui

ka eri- ning üldpreventiivseid mõjusid. Kui füüsilisele isikule on LKSi rikkumise eest võimalik

määrata maksimumkaristus, mis on karistusseadustiku § 47 lõike 1 kohaselt 300 trahviühikut,

siis juriidiliste isikute kehtiv karistusmäär on oluliselt väiksem karistusseadustikuga sätestatud

maksimaalsest karistusmäärast, mis on

400 000 eurot. Samas tuleb trahvimäärade väga järsul tõstmisel arvestada, et üldsus ei pruugi

mõista selle vajalikkust, kuna a) see ei ole tasakaalus sissetulekute tõusuga b) LKS nõuete

rikkumiste arv madal ja trend ei ole tõusev, mistõttu see tunduda riigipoolse ülereageerimisena.

Praegu kehtivad LKSi maksimaalsed karistusmäärad ei täida karistuse eesmärke, milleks

eelkõige on üldpreventiivselt anda üldsusele märku, et riik ei aktsepteeri taolist käitumist.

Samuti on eesmärk mõjutada eripreventiivselt teo toimepanijat edaspidi vältima sarnaste

süütegude toimepanemist ja tagada, et rikkumine ei tasu end majanduslikult ära. Teatud

juhtudel (nt kinnisvara arendamisel) on ettevõtjad võimaliku karistusega juba ette arvestanud,

kuivõrd see võib ennast majanduslikult ära tasuda.

LKSi muutmise käigus on analüüsitud kehtivaid vastutussätteid, et leida võimalusi karistuse

asendamiseks haldussunniga. Vaadates LKSis kaitseala kohta sätestatut, on näha, et seadusega

sätestatud keeldude ja piirangute (v.a § 742 lg-d 3 ja 4) eesmärk on ennetada ja ära hoida

kaitstavate hüvede kahjustamist. Tegemist on selles suhtes liiklusseadusele sarnase seadusega,

et kui isik mõnda piirangut rikub, on tagajärg saabunud ning haldussunniga protsessi tagasi

pöörata ei ole võimalik. Samas on kohati võimalik rakendada väärteovastutust paralleelselt

EELN ÕU

23

haldussunniga, kui rikkumisega tekkinud kahjulik tagajärg on vaja likvideerida (likvideerida

ebaseaduslik ehitis piiranguvööndist, eemaldada piiranguvööndisse sõitnud sõiduk vms). Kuna

kaitse alla võetud loodusobjektid on ühel või teisel viisil õrnemad või tundlikumad kui meid

tavapäraselt ümbritsev looduskeskkond, on kaitsealade kasutamine suurema avaliku tähelepanu

all, mistõttu on ka avalik ootus, et nõuete rikkumise eest määratakse õiglane karistus.

Maksimummäära tõstmine ei tähenda, et pärast määra tõstmist hakatakse maksimummäära

rohkem või kergekäelisemalt määrama. Selleks, et vältida riigi või kohtute omavoli, on

karistamise kohta kehtestatud selged reeglid, millest nii kohus kui ka kohtuväline menetleja on

kohustatud kinni pidama. Väärteo eest karistuse määramisel kehtivad samad reeglid, mis

kuritegude puhul ning karistuse määramise juhised ja loogika võimaldavad maksimummäära

kohaldada vaid juhul, kui esinevad raskendavad asjaolud, puuduvad kergendavad asjaolud ja

tegemist on nn saririkkujaga. Karistuse määramisel tuleb kaalumist alustada sanktsioonimäära

keskmisest. Sellele on kohustuslik lisada või sellest võtta maha karistust raskendavad ja

kergendavad asjaolud (loetletud KarSi §-des 57 ja 58) ning seejärel hinnata süüd suurendavate

ja vähendavate asjaolude esinemist, milleks on varasema karistatuse olemasolu või puudumine,

rikkumise ulatus, rikkumise kestus, rikkumisega tekitatud kahju, rikkumisega saadud

(konkurentsi) eelis, isiku käitumine pärast rikkumist, isiku käitumine süüteomenetluse ajal.

Samuti menetleja hinnang, kui suur on tõenäosus, et isik võiks tulevikus analoogseid rikkumisi

toime panna, ja milline karistus täidaks ka üldpreventiivselt teisi valdkonnas tegutsevaid isikuid

hoiatavat eesmärki.

Kuna karistuse määramine käib kindlate reeglite järgi, siis maksimaalset võimalikku

karistusmäära saab rakendada üksnes juhul, kui esinevad ainult karistust raskendavad asjaolud

või süüd suurendavad asjaolud ja varasemad karistused ei ole mõjutanud isikut õiguskuulekalt

käituma. Seega peavad karistusmäärad olema sellised, et ka maksimaalset määra rakendamata

on võimalik määrata karistus, mis välistaks rikkumise majandusliku tulususe.

Eesti on tihedalt seotud ELi õigusega. Nii direktiivides, kui ka otsekohalduvates määrustes on

rõhutatud, et liikmesriik on kohustatud rakendama tõhusaid ja mõjusaid karistusi ning sageli on

soovitatud või ka kohustatud karistusega ettevõtjalt ära võtma rikkumise tulemusel saadud tulu.

Näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/111515 (nn raadamismäärus) art

25 lõike 2 kohaselt peavad karistused olema mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Punkti a

kohaselt peab kõnealuste karistuste suurus olema proportsionaalne tekitatud keskkonnakahju

ning asjaomaste saaduste või toodete väärtusega ja kõnealuste trahvide suurus arvutatakse nii,

et oleks tulemuslikult tagatud, et vastutavad isikud jäävad toime pandud rikkumistega saadud

majanduslikust kasust ilma, ning suurendades korduvate rikkumiste korral trahve järk-järgult.

Juriidilise isiku puhul kehtestatakse sellise trahvi maksimumsummaks vähemalt 4% ettevõtja

või kaupleja aastasest kogukäibest liidus trahviotsusele eelnenud majandusaastal, mis

arvutatakse sarnaselt ettevõtjate aastakäibe arvutamisega, nagu on sätestatud nõukogu määruse

(EÜ) nr 139/2004 artikli 5 lõikes 1, ning trahvisummat suurendatakse vajaduse korral nii, et see

ületaks saadud võimalikku majanduslikku kasu.

Samuti tuleb silmas pidada, et järgmisel aastal täiendatakse KarS-i seoses EL

keskkonnakuritegude direktiiviga 2024/1203. Näiteks lisatakse sinna kaitsealuste liikide olulise

kogusega kauplemisega seonduvad kuriteod (artikkel 3 lg 2 punktid n ja o, mille eest peab

olema juriidilise isiku karistuse ülemmäär vähemalt 24 000 000 eurot või 3% juriidilise isiku

ülemaailmsest kogukäibest (direktiivi 2024/1203 artikkel 7 lg 3 b)).

Praktikas on maksimummäära määratud üksikutel kordadel. Karistus mõistetakse KarSi § 56

ning Riigikohtu praktika väga kindlate reeglite järgi. KeA lähtub viidatud alustest,

15 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32023R1115&qid=1728990722510

EELN ÕU

24

väärteomenetluste kvaliteeti kontrollitakse, korraldatakse koolitusi ja välistatud on ametnike

suva karistuse määramisel.

Maksimaalse karistusmäära tõstmine võimaldab kohaldada teo raskusele ja iseloomule vastavat

karistust. Kergete rikkumiste korral jäävad karistused endiselt sümboolsetesse summadesse.

Samas tulu saamise eesmärgil toime pandud teo eest on võimalik rakendada karistust, mis on

kooskõlas põhimõttega, et rikkumine ei tohi end ära tasuda. Kedagi ei karistata, kui ta ei ole

toime pannud rikkumist. Kui isik on rikkumise toime pannud teadmatusest (ettevaatamatus

hooletuse vormis), on tema süü väike ja seda arvestatakse karistuse määramisel.

Samuti on välistatud võimalus, et riik võiks määrata põhjendamatult suuri rahatrahve, kuna

kohtumenetluses kontrollitakse muu hulgas karistuse määramise vastavust karistusseadustikule

ja levinud kohtupraktikale.

KeA arvestab rikkumiste menetlemisel tahtluse aspektiga. Eelnõus on arvestatud sellega, et

need koosseisud, mis on orienteeritud tahtlusele, on ka selliselt sätestatud. KarSi § 15 lõike 3

kohaselt on väärteona karistatavad nii ettevaatamatud kui ka tahtlikud teod. Kui seadus ei

täpsusta, siis üldjuhul peab lähtuma sellest, et tegu on pandud toime vähemalt hooletusest

(Riigikohtu lahend 3-1-1-48-05 p 6). Aga kui seadus täpsustab, et väärteokoosseis eeldab

tahtlust, siis tuleb väärteomenetluse käigus tuvastada, et tegu on toime pandud tahtlikult, st

vähemalt kaudse tahtlusega KarSi § 16 lõike 4 tähenduses. Näiteks §-des 7411 , 7412, 7416, 7417

ja 7418 sätestatud väärtegude lühikirjeldustes on rõhutatud, et väärteokoosseis eeldab tahtlust.

Tahtlus on defineeritud KarSi §-s 16, Euroopa Liidu õiguse üle võtvate sätete rikkumise korral

saab tahtluse korral lähtuda Euroopa Kohtu praktikast.

Igal juhul kehtib üldreegel, et karistuse kohaldamisel tuleb hinnata KarSi § 56 lõike 1 alusel

süü sisu – karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude ning süüd mõjutavate muude

asjaolude kaudu.

Samuti on eelnõud ette valmistades analüüsitud kehtivate väärteokoosseisude vastavust

määratluse nõuetele. Mitu väärteokoosseisu on liiga üldsõnalised, mistõttu isikud ei pruugi aru

saada, mida konkreetselt neile ette heidetakse. Näiteks LKSi § 71 näeb ette vastutuse kaitstava

loodusobjekti kaitse nõuete rikkumise eest. Looduskaitseseaduse kohaselt jagunevad kaitstavad

loodusobjektid kuueks eri iseloomuga objektiks, mis omakorda jagunevad tüübi või liigi järgi

(LKSi § 4). Seetõttu kirjutati enamik LKSi § 71 vastutusalas olevaid rikkumisi iseseisvate

väärteokoosseisudena lahti. Kui kehtivas LKSis oli kokku üheksa väärteokoosseisu, siis

eelnõus on neid 35.

Järgnevalt on gruppidesse jagatud ja lahti kirjutatud eelnõukohased vastutusnormid ning nende

aluseks olevad sätted LKSis ja selgitatud senist praktikat.

Kõige rohkem, 911 korda on trahve (nii juriidilistele kui ka füüsilistele isikutele) määratud

üldise sätte, LKSi § 71 „Kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete rikkumine“ alusel, kusjuures

keskmine trahvisumma oli 432 eurot. Ajavahemikul 01.01.2020 kuni 31.07.2021 on LKSi § 71

alusel menetletud pisut alla 300 väärteoasja ja füüsiliste isikute karistused jäävad 10–270

trahviühiku vahele, juriidiliste isikute karistused on vahemikus 120 kuni 1600 eurot. Eelnõuga

lisatavates paragrahvides (§-d 71¹‒719) on eraldi välja toodud üheksa rikkumist –

majandustegevuse või loodusvarade kasutamise keelu rikkumine (§ 71¹), ehituskeelu nõuete

rikkumine (§ 71²), telkimise või lõkketegemise nõuete rikkumine (§ 71⁵), rahvaürituse

korraldamise nõuete rikkumine (§ 71⁶), viibimiskeelu rikkumine (§ 71³), sõidukiga sõitmise

(§ 71⁴), puittaimestiku istutamise või raie nõuete rikkumine (§ 71⁷) ja kaitstaval loodusobjektil

poollooduslike koosluste kaitse nõuete rikkumine (§ 719). Need tegevused on reguleeritud LKSi

§-de 14, 30 ja 31 järgi ja viibimiskeeld ka §-des 15 ja 29. LKSi § 29 lõige 2 keelab reservaadis

igasuguse inimtegevuse, sh viibimise, hõlmates seega vastutussätteid

EELN ÕU

25

§-des 711, 713, 714, 715 ning 716. Keelu rikkumise korral määratakse trahv toimepandud

rikkumise järgi, näiteks kas inimene liikus reservaadis jalgsi või sõitis mootorsõidukiga.

Sõltuvalt inimese tegevusest on rikkumise raskusaste ning kaitseväärtuse häiring erinev.

Alles on jäetud ka üldine vastutussäte kaitstavate loodusobjektide kaitse nõuete rikkumiste eest.

Sellisteks rikkumisteks on LKSi § 31 lõike 2 punktides 1, 2, 4, 7, 9 ja 12 nimetatud keelatud

tegevused: uue maaparandussüsteemi rajamine; veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine;

puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine; biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise

kasutamine; jahipidamine ja kalapüük; roo varumine külmumata pinnasel. Selliseks

rikkumiseks on ka LKSi § 32 lõike 2 kohane keelatud tegevus – hoiualal nende elupaikade ja

kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati, ning seal

kaitstavate liikide oluline häirimine. Samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade

ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Sellisteks rikkumisteks on ka eelnõukohase seadusega

lisatavad keelatud tegevused, milleks on piiranguvööndis olemasoleva maaparandussüsteemi

hoiu- või rekonstrueerimistöödele kaitse-eeskirjaga seatud tingimuste või keeldude rikkumine,

kui sellega ei kaasne puittaimestiku istutamise või raie nõuete rikkumist, mis on eraldi

vastutuskoosseis.

§ 71. Kaitstava loodusobjekti kaitse nõuete rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 14 (kaitstavate alade üldised kitsendused)

lõike 1 punktides 1, 2, 9 ja 10, § 31 (piiranguvööndi kaitsekord) lõike 2 punktides 1, 2, 4, 7, 9

ja 12, § 31 lõikes 6 (lisatakse eelnõuga), § 32 (Hoiuala kaitsekord) lõikes 2 ning § 33 lõikes 1.

§ 711. Kaitstaval loodusobjektil majandustegevuse ja loodusvarade kasutamise keelu

rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 29 (loodusreservaadi kaitsekord) lõikes 2,

§ 30 (sihtkaitsevööndi kaitsekord) lõike 2 punktides 1 ja 2 ning § 31 (piiranguvööndi

kaitsekord) lõike 2 punktis 3.

§ 712. Kaitstaval loodusobjektil ehitamise nõuete rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 30 lõike 2 punktis 3 ja § 31 lõike 2 punktis

8, mis käsitlevad sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis ehitiste püstitamist ja

väliskonstruktsioonide muutmist.

§ 713. Kaitstaval loodusobjektil viibimise keelu rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 29 lõikes 2 ja § 30 lõike 2 punktis 4, mis

käsitlevad loodusreservaadis ja sihtkaitsevööndi kaitsealuste liikide elupaigas, kasvukohas ja

rändlindude koondumispaigas viibimist.

§ 714. Kaitstaval loodusobjektil sõidukiga sõitmise nõuete rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 29 lõikes 2, § 30 lõike 2 punktis 5 ja § 31

lõike 2 punktis 10.

§ 715. Kaitstaval loodusobjektil telkimise ja lõkke tegemise nõuete rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 29 lõikes 2, § 30 lõike 2 punktis 6 ja § 31

lõike 2 punktis 11.

§ 716. Kaitstaval loodusobjektil rahvaürituse korraldamise nõuete rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 29 lõikes 2, § 30 lõike 2 punktis 6 ja § 31

lõike 2 punktis 11.

§ 717. Kaitstaval loodusobjektil puittaimestiku istutamise ja raie nõuete rikkumine ‒

EELN ÕU

26

vastutusnorm nõuete kohta, mis on on § 29 lõikes 2, § 30 lõike 2 punktis 7 (lisatakse eelnõuga,

mis keelab poollooduslike koosluste hävitamist või kahjustamist põhjustava tegevuse sh

puittaimestiku istutamise), § 31 lõike 2 punktides 4, 5, 6 ja 13 (viimane lisatakse eelnõuga, mis

keelab poollooduslike koosluste hävitamist või kahjustamist põhjustava tegevuse sh

puittaimestiku istutamise) ning § 32 lõikes 3.

§ 719. Kaitstaval loodusobjektil poollooduslike koosluste kaitse nõuete rikkumine –

vastutusnorm rikkumiste kohta, mis on sätestatud § 17 lõigetes 1 ja 2, § 30 lõike 2 punktis 7

(lisatakse eelnõuga, mis keelab poollooduslike koosluste hävitamist või kahjustamist

põhjustava tegevuse), § 31 lõike 2 punktis 13 (lisatakse eelnõuga, mis keelab poollooduslike

koosluste hävitamist või kahjustamist põhjustava tegevuse) ja § 33 lõike 1 punktis 5.

Eeltoodud trahvimäärade (§71 -§719) määramisel on arvestatud rikkumise tagajärge. Näiteks

kaitstaval loodusobjektil sõiduki, maastikusõiduki või ujuvvahendiga liikumise nõuete

rikkumise korral on arvestatud, et kuna kaitsevööndid on erineva rangusega piirangutega ja

kooslused, mida kaitstakse, võivad olla äärmiselt tundlikud (rabas või liivasel rannal

samblikukihi taastumine võib võtta aastakümneid), siis nimetatud rikkumise tagajärg võib olla

raske.

Kaitstaval loodusobjektil puittaimestiku istutamise või raie nõuete rikkumise eest karistuse

määramisel peab arvestama, et kaitstavatel metsadel on lisaks majanduslikule väärtusele ka

looduskaitseline väärtus, mistõttu ainult majanduslikku tulu ei saa karistamisel aluseks võtta.

Seetõttu peaks selle sätte maksimaalne karistusmäär olema sama suur või suurem kui

metsaseaduse ebaseadusliku raie eest. Koosseis sisaldab lisaks raiekeelule ka muude nõuete,

nagu istutamise keeld, külmumata maaga raie keeld jms rikkumisi. Selle koosseisu alla käib ka

näiteks konnakotka toitumisala hävitamine metsa istutamise tõttu (Otepää looduspargis olnud

juhtum). Samuti on näide praegu kohtus olev menetlus, kus ettevõtja istutas Võrtsjärve poldri

hoiualal 80 ha suurusele alale 128 000 kuuse- ja kaseistikut, et muuta ala metsaks, millega ta

võis tekitada kahju Natura 2000 alana kaitstavale rohunepi, rukkiräägu, suurkoovitaja, hänilase

jt kaitsealuste lindude elupaikadele.

Juriidiliste isikute trahvimäära määramisel on arvestatud ka seda, et kui üksikisik rikub

kaitsealal liikumise reegleid kogemata, siis juriidilise isiku puhul on tegemist vastavas

valdkonnas (matkade, reiside korraldamine) tegutseva ettevõtjaga, kelle puhul eeldatakse eeltöö

tegemist. Lisaks on ettevõtja korraldatud ürituse korral oht või kahjulik mõju loodusobjektile

tavaliselt oluliselt suurem kui üksikisiku tegevusel. Samas võib olulist kahju tekitada ka

füüsiline isik, kes korraldab rahvarohke erakohtumise, aga praktikas ei ole siiani seda ette

tulnud. Kui kirjeldatud olukord saabuks, siis seda, kas seda käsitletakse rahvaüritusena või

mitte, selguks ütluste ja muude tõendite põhjal.

Viibimise ja rahvaürituste keelud on erinevad, aga võivad kaasa tuua kaks väärtegu korraga.

Näiteks kui on korraldatud rahvaüritus liikumiskeeluga alal, siis keelatud teo on toime pannud

kõik kohalviibinud isikud (rikkudes viibimise keeldu). Lisaks on korraldaja pannud toime kaks

väärtegu (korraldamine + viibimine) või kui korraldaja on juriidiline isik, siis karistatakse

juriidilist isikut (korraldamise eest) + kohal viibinud matkajuhti ka viibimisekeelu eest.

Karistuse määramisel arvestatakse, et juhul, kui kahju on võimalik heastada, eelistatakse alati

heastamist ning karistus on väike või seda ei kohaldata üldse. Karistamine on põhjendatud

juhul, kui ettevõtjat on varem juba hoiatatud ja tema tähelepanu loodust kahjustavale tegevusele

juhitud.

Üks suurima määraga karistus on kaitstaval loodusobjektil majandustegevuse või loodusvarade

kasutamise keelu rikkumise ja ebaseadusliku ehitamise eest. Kuna loodusreservaadid ja

sihtkaitsevööndid on erilist kaitset vajavad alad, kus majandustegevus on keelatud või väga

piiratud tingimustel lubatud, peavad karistused olema juba ette hoiatavad ja mõjusad. Selliseid

rikkumisi juhtub küll üliharva, kuid kui juhtub, siis tavaliselt kaitstav kooslus hävib. Enamasti

EELN ÕU

27

on tegemist vanade ja väärtuslike puistute raiega, mille taastumine võtab aega vähemalt

100 aastat.

Ehitamise puhul puudub enamasti võimalus hinnata tagantjärele kahju konkreetsete liikide

isenditele või ka keskkonnavastutuse mõttes kahju elupaigale, seega on rahatrahv ainus hoitav

meede. Seega peaks võimalik sanktsioonimäär ületama hoone maksumust. Eelnõus sätestatud

karistus peaks välistama ka võimaluse, et ettevõtja teadlikult jätkab rikkumisega seni, kuni riik

asub asendustäitmist korraldama.

Teine suurima trahvide arvuga rikkumine, 390 korda, on olnud LKSi §-s 74 sätestatud ranna ja

kalda kasutamise ja kaitse nõuete rikkumine, kusjuures keskmine trahvisumma oli 417 eurot

(maksimaalne 2400 ja minimaalne 8 (nii väike määr on seotud kroonilt eurole ülemineku

ümardamisega). Normitehnika reeglite järgi on üldise sisuga LKSi § 74 tunnistatud kehtetuks

ja eelnõus on eristatud viis sagedasemat rikkumist uutes vastutussätetes – ranna või kalda

ehituskeeluvööndis ehitamise (§ 7410), sõidukiga sõitmise (§ 749) ning metsa kasutamise ja

kaitse nõuete rikkumise (§ 74⁷) ja maavara kaevandamise keelu rikkumine (§ 748).

§ 747. Ranna ja kalda piiranguvööndis metsa kasutamise ja kaitse nõuete rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 37 lõikes 2, mis reguleerib lageraiet ja

sätestab, et valik- ja turberaie tegemisel tuleb arvestada käesoleva seaduse lisas toodud

tingimustega.

§ 748. Ranna ja kalda piiranguvööndis maavara kaevandamise keelu rikkumine ‒

vastutusnorm nõuetel kohta, mis on sätestatud LKSi § 37 lõike 3 punktis 5.

§ 749. Ranna ja kalda piiranguvööndis mootor- ja maastikusõidukiga sõitmise nõuete

rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 37 lõike 3 punktis 6.

§ 7410. Ranna ja kalda ehituskeeluvööndis ehitamise nõuete rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 38.

Ranna ja kalda piiranguvööndid on tavapärasest tundlikumad alad ja mis tahes rikkumised

võivad kaasa tuua väga tõsiseid ning pöördumatuid tagajärgi, mistõttu on nende keeldude

rikkumise eest karistusmäärad suhteliselt suuremad. Ranna ja kalda piiranguvööndis metsa

kasutamise ja kaitse nõuete rikkumise eest trahvimäärade määramisel on arvestatud, et rannal

ja kaldal kasvavatel metsadel on lisaks majanduslikule väärtusele ka looduskaitseline väärtus,

mistõttu ainult majanduslikku tulu ei saa karistamisel aluseks võtta. Rannal või kaldal kasvava

metsa eesmärk on hoida ära erosiooni, maalihkeid, majandamise ja muid mõjusid veekogudele

jne. Seetõttu peaks selle sätte maksimaalne karistus olema sama suur või suurem kui

maksimaalne karistus metsaseaduse ebaseadusliku raie eest.

Ranna ja kalda ehituskeeluvööndis ehitamise nõuete rikkumise korral on arvestatud, et ehitise

all olevad kooslused hävivad ja kumulatiivne mõju on pikaajaline. Ehituskeeluvööndid rannal

ja kaldal muutuvad tulevikus eriti oluliseks, kuna need plaanitakse arvata riiklikult kaitstavate

alade hulka, mis on vajalikud kaitstavate alade pindalalise (30%) eesmärgi täitmiseks. Praktikas

on kõige suurem probleem just juriidiliste isikutega (arendajad), kes looduskaunis kohas nn

miljonivaatega arenduste nimel eiravad kehtestatud nõudeid. Olukorras, kus mõnel juhul ei

pruugi ehitist saada likvideerida, peab karistus olema mõjuv ja hoiatav. Ilma loata ehitamine

ranna- või kaldaalale on suhteliselt levinud ja üha suurenev probleem. Kuna alati ei ole võimalik

ehitise likvideerimine, peab võimalik karistus juba preventiivselt mõjuma selliselt, et ära hoida

tuleviku rikkumisi.

EELN ÕU

28

Kui kehtivas seaduses on eraldi vastutussättena üksnes linnuliikide kaitse nõuete rikkumine

(viimase viie aasta jooksul määrati trahve 13 korral, keskmine trahvisumma 173 eurot), siis

eelnõu järgi on lisaks looduslikult esinevate linnuliikide kaitse nõuete rikkumisele (§-d 7416‒

7418 ja § 7425) eraldi vastutusnorm looduslikult esinevate mittekaitsealuste loomaliikide kaitse

nõuete rikkumine (§ 7420), mis on reguleeritud LKSi §-des 51, 511, 52, 58 ja 63. Normitehnika

reeglite alusel on kehtetuks tunnistatud LKSi § 74³, mis sisaldas vastutussätteid looduslikult

esinevate lindude kaitse nõuete rikkumise eest. Samas normis oli vastutussätted ka lindude ja

nahkhiirte rõngastamise nõuete rikkumise eest, mis eelnõus on eraldi koosseisuna

§-s 7419.

§ 7416‒7418. Looduslikult esinevate linnuliikide kaitse nõuete rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 55 lõikes 6¹ , mis keelab pesade ja munade

tahtliku hävitamise ja kahjustamise või pesade kõrvaldamise ja lindude tahtliku häirimise, eriti

pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal.

§ 7419. Nahkhiirte ja lindude rõngastamise nõuete rikkumine ‒

vastutusnorm nahkhiirte ja lindude rõngastamise nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 583

(lisatakse eelnõuga 612 SE).

§ 7420. Looduslikult esinevate mittekaitsealuste loomaliikide kaitse nõuete rikkumine või

võõrsilt sisse toodud või tehistingimustes peetud looduslikult esinevate liikide isendite

loodusesse laskmise nõuete rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-des 51 (kalade koelmuala kaitse), 511

(pruunkaru talvituspaiga kaitse), 52 (kaitsealuste liikide rändeteede kaitse) ja 58 (kodumaiste

liikide asustamise, loodusest eemaldamise ja tehiskeskkonnas hoidmise regulatsioon).

§ 7425. Looduslikult esinevate linnuliikide isenditega tehingu tegemise keelu rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 56 lõike 2¹ punktis 1, mis keelab tehingud

looduslikult esinevate linnuliikide elus või surnud isenditega ja nende selgelt äratuntavate

kehaosade või nendest valmistatud toodetega.

Eelpool toodud looduslikult esinevate linnuliikide kaitse nõuete rikkumise vastutussätted on

jagatud kolmeks. Eristatud on häirimine, kahjustamine ja hävitamine. Häirimine on leebe

lindude ellu sekkumine, see ei pruugi kaasa tuua pesitsuse katkemist ega lindude (munade)

hukkumist, seega piisab suhteliselt leebest karistusmäärast. Kahjustamine tähendab, et

negatiivne tagajärg on saabunud, st pesitus on katkenud ja linnud peavad otsima uusi

pesitsuskohti või jätavad pesitsuse vahele.

Hävitamine tähendab, et raie käigus hukkuvad pesades olevad munad või hävitatakse pesad

koos poegadega. Sellist tahtlikult hävitamist ehk linnupoegade tapmist peaks olema võimalus

karistada suurema määraga. Kui näiteks laane- või salumetsas lindude pesitsemise

kõrgperioodil raiutakse 7 ha, siis sellise raie tulemusel hävib hinnanguliselt 40 pesa poegadega.

Kui võtta iga pesa suuruseks keskmiselt 5 poega (värvulistel rohkem, suurematel lindudel

vähem), siis võidakse hävitada sellise raiega kuni 200 linnupoega.

Ka Euroopa Kohus on oma hiljutiste otsustega (C-473/19, C-474/19,C-784/23) leidnud, et

pesitsusrahu kaitse kohustus laieneb kõigile looduslikele linnuliikidele, ohustatusest sõltumata

ja et looduslikult esinevate lindude kaitsel käsitletakse tahtlust laiemalt ning tahtlikuks

häirimiseks või tapmiseks peetakse ka seda, kui teo tegija möönab häirimise või tapmise

võimaluse olemasolu.

Linnudirektiivi kohaselt on pesitsevad linnud erilise kaitse all. Linnades on probleemiks

korteriühistud, kes jätavad õigel ajal piisava hoolsuse kohustuse täitmata, mistõttu tehakse

katusetöid või soojustustöid lindude (räästapääsukesed, piiritajad, kajakad jt) pesitsusajal. Selle

asemel, et tööd katkestada, hävitatakse teadlikult ja tahtlikult pesad, sageli koos neis olevate

munadega. Direktiivi kohaselt peavad karistused olema mõjuvad, hoiatavad ja tõhusad. Kuna

EELN ÕU

29

tegevus eeldab teadlikku ja tahtlikku pesade või munade hävitamist ja tegevus toimub tavaliselt

tiheasustusalal kõigi pilgu all, peab karistus vastama süü suurusele. Lisaks korteriühistutele,

kes töid organiseerivad, peab karistus olema hoiatav ja mõjus ka ehitusettevõtjatele, kelle

igapäevaseks tegevuseks on katuste ja fassaadide renoveerimine.

Normitehnilistel põhjustel on eelnõus kehtetuks tunnistatud ka LKSi § 744, milles sisalduvad

direktiivi 92/43/EMÜ (loodusdirektiivi) IV lisas nimetatud looma- ja taimeliikide kaitse nõuete

rikkumised. Nimetatud rikkumised on kaetud vastutuskoosseisudega §-des 7411‒7415 ja 7421‒

7424. Direktiivi 92/43/EMÜ IV lisas nimetatud looma- ja taimeliigid on riigisiseselt võetud

kaitse alla kas I, II või III kaitsekategoorias. Seega on nende kaitse reguleeritud riigisiseses

kehtivas õiguses kaitsekategooria liikide kohta sätestatud nõuete ja piirangutega. Et vältida

dubleerivat vastutussätet, on kattuvad direktiivi 92/43/EMÜ IV lisa liikide kaitse normidele ja

riigisiseselt kaitse alla võetud liikide kaitse normidele vastavad koosseisud vastutussätetes

ühendatud.

§ 7411. Kaitsealuse loomaliigi isendi tahtliku surmamise keelu rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 55 lõikes 1 ja § 58 lõikes 4.

§ 7412. Kaitsealuse loomaliigi isendi püüdmise ja tahtliku häirimise keelu rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 55 lõikes 6 ja § 58 lõikes 4.

§ 7413. I kaitsekategooria taimede ja seente kaitse nõuete rikkumine ‒

§ 7414. II kaitsekategooria taimede ja seente kaitse nõuete rikkumine ‒

vastutusnormid nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 55 lõikes 7 (I ja II kaitsekategooria

taimede ja seente kahjustamise, sealhulgas korjamise ja hävitamise keeld) ja § 58 lõikes 4

(kaitsealuse liig loodusest eemaldamise (sh pidamise ja kasvatamise) keeld.

§ 7415. III kaitsekategooria taimede, seente ja selgrootute loomade kaitse nõuete

rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 55 lõikes 8 (III kaitsekategooria taimede,

seente ja selgrootute loomade hävitamine ja loodusest korjamine) ja § 58 lõikes 4 (kaitsealuse

liig loodusest eemaldamine).

§ 7421. Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ IV lisa punktis a loetletud loomaliigi isendi

paljunemis- ja puhkekohtade hävitamise ja kahjustamise keelu rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 51², mis sätestab, et keelatud on

hävitada ja kahjustada nende loomaliikide isendite selgelt märgatavaid paljunemis- või

puhkekohti, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ nimetab IV lisa punktis a.

§ 7422. I kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumine ‒

§ 7423. II kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumine ‒

§ 7424. III kaitsekategooria liigi isendiga tehingu tegemise keelu rikkumine ‒

Vastutusnormid nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 56 lõikes 2 (keelab tehingud I, II ja III

kaitsekategooria liigi isendiga, välja arvatud nende tehistingimustes kasvatatud järglastega) ja

lõike 2¹ punktis 2 (reguleerib tehinguid loomaliigi, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ nimetab

IV lisa punktis a, või taimeliigi, mida see direktiiv nimetab IV lisa punktis b, elus või surnud

isenditega ja nende selgelt äratuntavate osade või nendest valmistatud toodetega).

Kaitsealuse loomaliigi isendi tahtliku surmamise keelu rikkumise eest trahvimäära

kehtestamisel arvestatakse, et see koosseis hõlmab ka I kaitsekategooria liikide surmamist.

Näiteks on KeA töös selline juhtum, kus kotkas asus pesitsema majandusmetsas ja

metsaomanik (juriidiline isik), avastades pesa, langetas pesapuu, et vältida pesapuu ümber

moodustatavat sihtkaitsevööndit. Kirjeldatud juhul ei suudetud tuvastada, kas pesas olid ka

EELN ÕU

30

munad või pojad. Sellised rikkumised pannakse ühelt poolt toime eesmärgiga ära hoida

majanduslikku kahju, teisalt toob selline rikkumine juhul, kui koos pesa hävitamisega tapetakse

ka poeg või pojad, kaasa suure negatiivse mõju I kaitsekategooria liigi populatsioonile. Seetõttu

peab maksimaalne karistus olema suuruses, mis paneks ettevõtja olukorda, kus isendi tapmine

ei oleks tulusam.

Eelnõukohase seadusega muudetakse LKSi § 74² vastutussätte pealkirja, kuna varem

vastutussättes mitme seaduse nõude rikkumise eest ettenähtud koosseisude asemele jääb alles

ainult üks – kaaviaripakendi märgistamise nõuete rikkumine.

§ 742. Kaaviaripakendi märgistamise nõuete rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 59¹ lõike 4 alusel kehtestatud

keskkonnaministri 27.07.2009 määruses nr 38 - Kaaviari pakendite märgistamise kord ja

kaaviari käitleja esitatava aruande vorm).

Üldsättest (§ 71) on eraldatud ka nende looma- ja taimeliikide isendite kaitsenõuete rikkumine,

mis on loetletud nõukogu määruses (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse

kohta nendega kauplemise reguleerimise teel, ehk ohustatud liikide konventsiooniga kaitstud

isendite kaitsenõuete rikkumine (eelnõu järgi § 7426).

§ 7426. Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega riikidevahelise

kauplemise nõuete rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 59, mis seda kauplemist Eestis

reguleerib.

Eraldi on eelnõus ette nähtud ka vastutussäte kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava

loodusobjekti kasutamise ja kaitse nõuete rikkumise eest (§ 71⁸). KOV kaitstaval alal on sisult

piiranguvööndi kaitsekord ja seega on see võrdne § 71 juriidilise isiku trahvimääraga, sest

praegu rakenduks KOV kaitstaval alal just § 71 kehtestatud määr.

Seadusesse jääb alles ka vastutussäte tiheasustusalal puude ebaseadusliku raie eest (§73).

Nimetatud sätete kohane menetluspädevus antakse valla- või linnavalitsusele.

§ 71⁸. Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kasutamise ja kaitse nõuete

rikkumine ‒

LKSi § 44 järgi kohaldub kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstaval loodusobjektil LKSi § 31

kohane kaitsekord. Vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 31 (piiranguvööndi

kaitsekord).

§ 73. Tiheasustusala puude ebaseaduslik raie ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 45 (eelnõuga 612 SE täpsustatakse LKSi

§ 45 sõnastust, et oleks selge, et nõue hõlmab ka puuosi).

Kehtivas LKSis ei ole juriidilisele isikule kehtestatud karistusmäärad kooskõlas aja jooksul

toimunud muudatustega majanduses ja elatustasemes, mistõttu kaaluti süüteokoosseisude

juures, milline oleks teo raskuse ja keskkonnamõjuga vastavuses olev karistus. Ühtlasi hinnati

eri süüteokoosseisude korral uuesti füüsilisele isikule kohaldatavaid maksimaalseid

karistusmäärasid, ajakohastati menetluspädevust ja keskkonnakahju hüvitamist käsitlevaid

sätteid.

Muudatust tehes võeti arvesse ka rikkumise korral selle võimaliku keskkonnaohu olulisust, ohu

realiseerumise tõenäosust ning kaitstava loodusobjekti võimalikku pöördumatut hävimist või

kahjustumist ning asjaolu, et nimetatud tegu võib olla laiaulatuslike keskkonnaalaste ning

EELN ÕU

31

loodusobjekti kaitse eesmärkide täitmist mõjutavate tagajärgedega. Seega ei ole tihti üksnes

haldussunni rakendamine tõhus eri- ja üldpreventiivsete eesmärkide täitmiseks ning vaja on

määrata väärteovastutus.

Samuti arvestati juriidilise isiku puhul sellega, et rikkumine ei oleks majanduslikult tulusam

kui maksimaalne võimalik karistus. Mitme koosseisu korral on teoalternatiivide juures alust

eeldada olulise majandusliku tulu saamist, mida peab arvestama juriidilise isiku puhul teo

maksimaalse karistusmäära määramisel.

Võrreldes varem EISis kooskõlastusel olnud eelnõuga on trahvimäärasid eelnõus muudetud

ning need on 2560 kuni 100 000 eurot. 100 000 eurot on kaitstaval loodusobjektil ning ranna-

ja kalda ehituskeeluvööndis ehitamise keelu ja I kaitsekategooria taimede ja seente kaitse

nõuete rikkumise eest. Madalaimad määrad on looduslikult esinevate lindude tahtliku häirimise

keelu rikkumise ja lindude pesade ning munade tahtliku kahjustamise eest.

Karistussätete karmistamise juures on oluline pöörata tähelepanu ka selgitus- ja ennetustööle.

Keskkonnateemaline teavitustöö on Kliimaministeeriumi ja Keskkonnaameti ülesanne, millega

aktiivselt tegeletakse, sh järelevalve käigus. Esmakordsete väiksemate rikkumiste korral

piirdutakse tavaliselt selgitamise ja hoiatamisega ega karistata. Selgitustöö kohta on hea näide

KeA algatusel ja koostöös RMKga valminud Hiiumaa ja Saaremaa praamidel näidatud

videoklipid, milles selgitatakse looduses puhkamist. Samuti osaleb KeA iga-aastasel

meremessil, kus selgitatakse huvilistele kaitsealadel paatidega liikumise tingimusi ning muid

looduskaitsega seotud küsimusi.

KeA menetluspädevust käsitlevast LKSi § 75 lõikest 2 on välja jäetud viide §-dele 71⁸ ja 73.

Nende sätete puhul soovitakse menetluspädevus anda üksnes valla- või linnavalitsusele.

Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kaitse eeskirjad ja üksikpuude raie

eeskirjad kehtestab iga kohalik omavalitsus eraldi ning kohaliku omavalitsuse kehtestatud

õigusaktide täitmise üle järelevalve tegemise kohustus on kohalikul omavalitsusel.

Kehtivas seaduses olevad vastutusnormid võõrliikide kasutamise, hülgetoodetega tehtavate

tehingute ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 511/2014 nõuete rikkumise eest

jäävad kehtima, aga ajakohastatakse trahvimäärasid ja määruse viiteid.

§ 741. Võõrliikide kasutamise nõuete rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi §-s 57 (võõrliikide ohjamise

regulatsioon).

Paragrahvi 57 lõike 8 kohaselt kehtestatavat ministri määrust võõrliigi lindude loodusesse

laskmisega seotud teabe vahetamise ja Euroopa Komisjoniga konsulteerimise korra kohta ei ole

veel kehtestatud, kuna Euroopa Komisjon ei ole täpsustanud, kuidas teabevahetus ja

konsulteerimine toimuma peab, samas on volitusnorm vaja kehtestada linnudirektiivi

ülevõtmiseks.

§ 745. Hülgetoodetega tehtavate tehingute nõuete rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKSi § 56 lõikes 6. Hülgetoodetega tehtavate

tehingute nõuded on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1007/2009

(hülgetoodetega kauplemise kohta) artiklis 3 ning komisjoni määruse (EL) nr 737/2010, millega

kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1007/2009 (hülgetoodetega

kauplemise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad, artiklis 2.

EELN ÕU

32

§ 746. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 511/2014 nõuete rikkumine ‒

vastutusnorm nõuete kohta, mis on sätestatud LKS § 681 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 511/2014 (geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest

saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokollist tulenevate kasutajate jaoks

ette nähtud vastavusmeetmete kohta liidus) artiklites 4 ja 7 (Kasutajate kohustused ja

Kasutajapoolse nõuete täitmise jälgimine määruses).

Kokkuvõtteks, kõiki aspekte ei saa eraldi reguleerida ja see pole ka vajalik. Seaduse

rakendamisel lähtutakse mõistlikkusest ja järelevalve käigus selgitatakse välja asjaolud.

Väärteomenetluses ei erine tõendamiskoormus ning karistuse põhistamise koormus oluliselt

kriminaalmenetluses rakendatavast. See, kuidas kujuneb trahv ja kellele see määratakse

sõltubki asjaoludest, mida menetleja hindab kogumis.

Punktidega 42–49 eraldatakse vastutuse peatükist LKSi § 77, mis reguleerib loodusobjektile

tekitatud kahju hüvitamist ja mis viiakse omaette peatükki 11¹. „Loodusobjektile tekitatud

kahju“. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 24 lõike 5 nõuete järgi jagatakse § 77 sisu

järgi kaheks paragrahviks, et vältida ühte pikka paragrahvi. Eelnõukohasesse § 77 jäävad

kehtiva seaduse lõiked 1‒3 ja 11 ning § 77¹ jäävad kehtiva LKSi § 77 lõiked 4–10¹

(kahjumäärad).

Täpsustatakse ka § 77 lõikes 1 sätestatud volitusnormi ulatust, et hüvitise määrad kehtestatakse

muu hulgas ka seaduse §-s 771 sätestatud piirsummasid aluseks võttes ning kaitstava

loodusobjekti ohustatuse taset arvestades.

Kuna raamid kahju ulatuse ja kahju hüvitamise arvestamise aluste kohta peavad olema

seaduses, siis on need eelnõusse lisatud (eelnõuga kavandatud § 77 lõige 12).

Samuti muudetakse volitusnormi sõnastust, muutes selle laiemaks/üldisemaks, mis kataks ära

kõikide loodusobjektidega sh näiteks ranna ja kaldaga seotud keskkonnakahju. Volitusnorm

kehtib üksnes keskkonnakahju kohta, mis määratud LKS alusel ja ei sisalda välistusi. Ka

kehtivas sõnastuses sisalduv välistust (jahiulukite osas) ei olnud täielik.

Sõnastuse olulise muudatusega seoses on oluline märkida, et volitusnorm jääb oma asukohta,

mistõttu jääb Vabariigi Valitsuse 08.04.2005. a määrus nr 69 „Kaitstava loodusobjekti või

kaitsmata loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse

laskmisega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad“ kehtima kuni

muutmiseni või uue kehtestamiseni.

Paragrahvi 77 on lisatud lõige 2¹, mis sõnaselgelt sätestab, et keskkonnale kahju tekitanud isiku

kohustus on tekitatud kahju hüvitada. Samuti lisatakse lõikesse 3 punktid 8 ja 9, millega

soovitakse looduskaitseseaduse mõtet selgemini välja tuua ning (loodusobjektile tekitatud)

kahjude loetellu lisatakse poollooduslike koosluste kahjustamine ja hävitamine ning võõrliigi

loodusesse laskmine. Võõrliigi loodusesse laskmiseks loetakse nii aktiivset tegevust, nagu

võõrliiki looma lahti laskmist, võõrliiki taime istutamist või külvamist, kui ka tegevusetust,

mille tõttu ei ole takistatud võõrliigi levikut loodusesse (näiteks külmumata pinnasel metsa- või

põllutöömasinatega sõitmisel läbi karuputke koloonia levitatakse seemneid, aiajäätmete

loodusesse viimine). LKSi § 57 lõike 1 kohaselt on keelatud võõrliiki elusate isendite

loodusesse laskmine, v.a metsaseaduse alusel metsapuudena kasvatada lubatud võõrpuuliikide

istutamine ja külvamine. Kehtiva LKSi § 77 lõike 1 volitusnorm ja lõike 10¹ säte (kahju määr)

käsitlevad kahju tekkimist võõrliigi laskmisega loodusesse, seetõttu parandatakse eelnõukohase

muudatusega ilmselge eksimus ja täiendatakse ka sama sätte lõikes 3 kahju tekkimise alust.

Nagu ka teiste väärteomenetluste puhul on järelevalve võõrliigi juhtumite puhul lähtunud

printsiibist, et tõendamiskoormis lasub menetlejal. Menetleja peab koguma kõik vajalikud

tõendid: teo toimepanemise asjaolud, teo koosseisupärasuse, süülisuse, karistamise aluste

olemasolu. Samuti on menetleja kohustus kõrvaldada ka kahtlused. Kui süü ei ole veenvalt

tõendatud, tuleb väärteomenetlus lõpetada. Tõendid hinnatakse kogumis ja objektiivselt,

EELN ÕU

33

järgides uurimisprintsiipi (VTMS § 31 lg 1). KeA kogub ütlused, avalikult internetis oleva teabe

põhjal (näiteks on võõrliigist vähke veekogusse lastes tehtud sellekohane video ja see

Facebooki avalikult üles riputatud. Või otsitakse taga kodunt metsa jooksnud pesukaru).

Võrdleb avalikult kasutada olevaid kaardimaterjale. Näiteks MARU kodulehel olevaid kaarte,

millelt on näha taimkatte levik, kasutatakse siis, kui tekib vaidlus, kas võõrriigist taime

tõrjumisega on tegeletud või mitte. Kogu selle uurimise käigus selgubki, kas tegemist on süülise

käitumisega või mitte. Samuti selguvad ka muud asjaolud, kas tegemist on teadmatuse,

ettevaatamatusega vmt.

Ka haldusmenetluses kogutakse kõik konkreetse juhtumi lahendamiseks vajalikud asjaolud.

Kui võõrliigist taimede levikut ei ole piiratud, siis enne ettekirjutuse tegemist või

sunnimeetmete kasutamist selgitatakse välja, kas isik on üldse rakendanud mingisuguseid

tõrjemeetmeid ja kui on, siis milliseid. Juhul, kui rakendatud on ebatõhusaid meetmeid, annab

KeA omalt poolt info tõhusate tõrjemeetmete kohta, lepitakse kokku järgneva kontrolli

läbiviimise aeg ning siis hinnatakse maaomaniku tegevuse tulemit. Ettekirjutuse tegemiseks on

vajadus vaid siis, kui isik järjekindlalt eirab talle antud juhtnööre.

Lähtudes eespool selgitatud vastutusmäärade korrastamise ja tõstmise põhjendustest, on üle

vaadatud ka keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise määrad. Lisatud on kaitstaval

loodusobjektil oleva ja asjakohasesse registrisse kantud elupaiga, kaitse all mitteoleva linnu- ja

imetajaliigi isendi, kivistise leiukoha ja ranna ning kalda piiranguvööndi hävitamise ja

kahjustamise määrad. Määrasid tõstetakse proportsionaalselt kahjustatava loodusväärtuse

väärtusega ehk ohustatusega. Suurendatakse kaitsealust liiki isendite ebaseadusliku hävitamise,

elujõuetuseni vigastamise või ebaseadusliku püsielupaigast eemaldamise korral ning ka

kahjustamise korral arvestatavaid keskkonnakahju maksimummäärasid. Samuti suurendatakse

proportsionaalselt miinimummäärasid. KeA ettepanekule tuginedes tõstetakse

miinimummäärad neljakordseks.

Kaitsealustele liikidele kehtestatakse määrad nii isendi kohta kui mõnel juhul ka isendi massi

iga grammi kohta, kuna näiteks toodete (karulaugupesto, kaitsealuse orhidee ekstrakti sisaldav

kosmeetika jms) korral ei ole võimalik kindlaks teha, mitu isendit on selle toote valmistamiseks

kasutatud.

I kategooria kaitsealuse liigi ebaseadusliku hävitamise määra oluline tõstmine on muu hulgas

vajalik, et rakendusaktis, Vabariigi Valitsuse 08.04.2005 määruses nr 69 „Kaitstava

loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi

isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad“

(edaspidi kahjumäärus), oleks teatud I kategooria liikide isendite, näiteks kotkaste

ebaseadusliku ja kuritahtliku hävitamise korral keskkonnakahju määraks summa, mille alusel

tekiks karistusseadustiku järgi nn oluline kahju. KeAl oleks alus sellise teo kahtluse korral

algatada kriminaalmenetlus. Kriminaalmenetluse käigus tehtud uurimine võimaldab suurema

tõenäosusega jõuda lahenduseni. Viimase viie aasta jooksul on I kategooria liikide isendite eest

keskkonnakahju määratud kokku 37 800 euro ulatuses.

Keskkonnakahju määrade suurendamine mõjub ka preventiivse heidutusmeetmena.

Lisaks eespool mainitud proportsionaalsuse põhimõttele on § 77¹ lõike 3 punktis 2 sätestatud

III kategooria kaitsealuse liigi kahjustamise korral arvestatava keskkonnakahju piirmäära

tõstmise põhjuseks ka looduskaitseseaduse ja kalapüügiseaduse kooskõlla viimine. Praegu

ületab kalapüügiseaduse (edaspidi KPS) alusel püüda lubatud kalaliigi isendi ebaseadusliku

püügi korral (nt elektripüük) arvestatav kahju mitu korda (vt KPSi § 73 lg 6 – viie- ja

kümnekordne määr) LKSi alusel kaitsealuse kalaliigi isendi korral arvestatavat kahjumäära.

LKSi § 77 lõike 1 alusel vastuvõetud kahjumäärus ei erista kahjumäärade korral tegevusi, mille

tagajärjel kahju tekkis. Seega tuleb LKSi ja KPSi alusel määratavad kahjumäärad ühtlustada.

Selleks on kõige mõistlikum võimaldada teatud tegevuste korral määrata kolmekordne

EELN ÕU

34

kahjumäär. Et kolmekordne kahjumäär vastaks LKSi piirmäärale, tuleb teha kõnealune

muudatus seaduses.

Keskkonnakahju määramisel arvestab KeA ka tahtlusega. Kahjunõue esitatakse ebaseadusliku

surmamise või hävitamise korral. See tähendab, et näiteks liikluses hukkunud linnu ega ka karu,

ilvese ega hundi kohta keskkonnakahjunõuet ei ole võimalik esitada, kuna tegemist on

õnnetusjuhtumiga, mitte kaitsealuse isendi vastu suunatud ebaseadusliku teoga.

LKSi alusel keskkonnakahju määramisel ei ole vastuolu keskkonnavastutuse seadusega

(edaspidi KeVS). KeVS reguleerib keskkonnale tekitatud kahju heastamist ehk tegemist on

endise olukorra taastamisega, kus keskkonnale kahju põhjustanud isik peab kahju reaalselt

heastama (nt likvideerima reostuse, lisaks asustama kalapopulatsiooni taastamiseks

kalamaimud, looma tingimused lindude pesitsemiseks jne). LKSi § 77 sätestab keskkonnale

tekitatud kahju hüvitamise, mis on rahaline hüvitamine ega ole otseselt seotud tegeliku olukorra

taastamisega. Tegemist on erinevate reeglitega. Kui tegemist on kaitsealust liiki looma

hukkamisega, lähtub KeA kahju arvutamisel LKSi alusel kehtestatud kahjumääradest. Kui

tegemist on kaitsealuse liigi kahjustamise või kaitseala või kaitsealuse üksikobjekti

kahjustamisega, siis selgitatakse välja, kas teoga on keskkonda kahjustatud ja milles

kahjustamine seisnes. Seega on tagatud, et rakendatakse olukorras kohasemat hüvitamismeedet

ning on välistatud, et samal ajal rakenduksid nii KeVSi alusel heastamine kui ka LKSi alusel

kahju väljamõistmine. Kui kahju on võimalik KeVSi alusel heastada, rakendub alati heastamine

ja rahalist nõuet kahju hüvitamiseks ei esitata. Kui kahju heastatakse KeVSi rakendussätte § 40

alusel, ei tule kahju LKSi § 77 alusel rahas tasuda.

KeVSi alusel kahju tuvastamine kaitstava liigi ja elupaiga ning elupaigatüübi puhul on väga

keeruline ning kohati võimatu just algandmete puudumise tõttu. Seega on väga oluline, et on

ette nähtud ka konkreetsed rahalised piirmäärad ning tekitatud keskkonnakahju on võimalik eri

seaduste alusel välja nõuda rahas.

Keskkonnakahju on võimalik tuvastada mitme seaduse tähenduses ning LKSi-järgne kahju ei

ole seotud KeVSis defineeritud kahjuga. Võib olla olukord, kus KeVSi tähenduses kahju

tekitatud ei ole, küll aga on kahju tekkinud LKSi või mõne teise eriseaduse tähenduses. Iga

seadus määratleb kahju eri viisil. Keskkonnakahju termin on kasutusel paljudes seadustes –

metsaseaduses, kalapüügiseaduses jne – ning see ei tähenda, et tegemist peab olema ka

keskkonnakahjuga KeVSi tähenduses.

Praktikas tuvastatakse liigi ja elupaiga korral KeVSi tähenduses enamasti keskkonnakahju oht,

mitte kahju. Kui näiteks metsateatise alusel on nõue jätta liigi kaitseks kasvukohta teatud

tihumeetrid metsa ning seda tingimust rikutakse, siis kohe ei ole võimalik tuvastada

keskkonnakahju. Kahju tekib võib-olla alles seitsme aasta pärast, kui liik kaob valgustingimuste

muutuse tõttu. Seega tuvastatakse praktikas enamasti keskkonnakahju oht, mille järel tuleb

kohe rakendada meetmeid, et keskkonnakahju ei tekiks.

KeVSi alusel liigi või elupaiga kahjustamise juhtumeid on mõned üksikud aastas ja nendestki

osal ei tuvastata lõpuks kahju ohtu ega nõuta hüvitusmeetmeid.

Punktiga 50 muudetakse maade omandamise rakendussätet nii, et maade omandamise nn teise

järjekorra avaldused, mis on esitatud kuni 14.04.2013 ja kus kinnisasja omandamisel sisaldas

tehing teavet kaitstava loodusobjekti kohta, kantakse samasse järjekorda teiste kinnisasja

omandamiseks tehtud avaldustega ja lahendatakse järjekorra alusel. Selliseid avaldusi on 35,

mis kehtiva LKS § 91 lõike 15 alusel ootavad nn teises järjekorras lahendamist pärast avalduste

lahendamist, mille esitaja on omandanud kinnisasja enne selle kaitse alla võtmist või

kohalduvad talle LKS § 20 lõikes 11 sätestatud erandid. Avaldused on oote järjekorras olnud

üle kümne aasta ja ei ole näha, et nende lahendamisega saaks alustada ilma seadust muutmata.

Riigile kinnisasja, mille sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud, võõrandamiseks saab

EELN ÕU

35

kinnisasja omanik esitada avalduse endale sobival ajal ja avalduste esitamine toimub pidevalt.

Seaduse muudatusega kaotatakse nn teine järjekord ja lahendatakse ootele jäetud avaldused.

Punktiga 51 lisatakse seadusesse rakendussätted.

Poolloodusliku koosluse kahjustamise ja hävitamise vältimiseks kehtestatakse normid, mis

sätestavad LKSi tähenduses keelu, mida saab leevendada kaitse-eeskirjas. Kaitse-eeskirjade

muutmine on aja- ja ressursimahukas, mistõttu antakse LKSi §-s 91 rakendussäte, et enne LKSi

§ 30 lõike 2 punkti 7 ja § 31 lõike 2 punkti 13 jõustumist moodustatud kaitstavatel aladel on

nimetatud tegevus lubatud loodusobjekti valitseja nõusolekul. Lähtudes Riigikohtu 28.11.2019

lahendist nr 3-17-740, ei ole igasugune negatiivne tegevus poollooduslikel kooslustel tingimata

selline, mida tuleb vältida. Tuleb vältida olulist mõju ala terviklikkusele, võtta arvesse ala

eesmärgid ja nende täitmist mõjutavad antropogeensed ja looduslikud tegurid. Seega ilma

rakendussätteta looksime olukorra, kus kuni kaitse-eeskirjade muutmiseni puuduks KeAl

võimalus kaaluda tegevuse lubamist olukorras, kus sellel puudub oluline mõju ala

terviklikkusele. Selline keeld tooks asjaolude kokkulangemisel kaasa ebaproportsionaalsed

piirangud maaomanikele, olles seega vastuolus nii Euroopa Liidu asutamislepingu artikli 5

lõikega 4 kui ka põhiseaduse § 11 teise lausega.

Teise rakendussättega antakse Kliimaministeeriumile volitus 5 aasta pärast analüüsida 30%

tõhusa kaitse regulatsiooni toimimist ja vajadusel teha ettepanekud selle muutmiseks.

3.2 Eelnõu paragrahviga 2 muudetakse keskkonnaseadustiku üldosa seadust

Maaomaniku teavitamiseks tema maal toimuvast inventuurist või uuringust on vajalik koguda

andmeid vastavatesse andmebaasidesse (Eesti looduse infosüsteem). Eesti looduse

infosüsteemis on keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 395 lõike 81 kohaselt lubatud

töödelda isiku nime, isikukoodi ja kontaktandmeid. Selles loetelus ei ole märgitud isikule

kuuluvaid kinnistuid, mille kohta on samuti vajalik andmeid koguda ja töödelda. Seega tuleb

täiendada seaduses sätestatud andmekoosseisu.

Kavas on täiendada ka Eesti looduse infosüsteemi põhimäärust ja lisada sinna andmete

säilitustähtaeg 25 aastat. Tähtaja pikk aeg tuleneb praktikas andmete kasutuse ajast. Näiteks on

kohtuasjades vaja olnud tõendada kaitsekohustuse teatise kättesaamist üle 20 aasta tagauste

juhtumite korral.

3.3 Eelnõu paragrahviga 3 muudetakse keskkonnaseireseadust

Keskkonnaseire infosüsteem (edaspidi KESE) on asutatud keskkonnaseire seaduse §-ga 13.

Eelnõu eesmärk on täpsustada § 13 regulatsiooni, et viia see kooskõlla põhimõttega, mille

kohaselt peavad andmekogus töödeldavate isikuandmete kategooriad ning volitusnormi ulatus

olema sätestatud seaduse tasandil. Muudatuse eesmärk ei ole laiendada andmetöötluse ulatust,

vaid tagada olemasoleva praktika selge õiguslik alus.

Eelnõuga täiendatakse § 13 lõikega 13, mille kohaselt on keskkonnaseire andmekogu vastutav

töötleja Keskkonnaagentuur.

Muudatus tagab selguse andmekaitsealases vastutuses ning viib regulatsiooni kooskõlla

isikuandmete kaitse üldpõhimõtetega, mille kohaselt peab vastutav töötleja olema üheselt

määratletud.

Eelnõuga täiendatakse § 13 lõigetega 41 ja 42, millega sätestatakse seaduse tasandil KESE-s

töödeldavad isikuandmete kategooriad. Eelnõu kohaselt on § 13 lõikes 41 nimetatud andmed

avalikud keskkonnaseire tõhusa korraldamise ning keskkonnateabe avalikustamise eesmärgil.

EELN ÕU

36

KESE-s töödeldakse (kogutakse, säilitatakse ja avalikustatakse) riiklike seiretöö täitjate ja

uuringute-projektide tegijate ning proovivõtjate ja vaatlejate nimesid. Nende andmete

töötlemine on vajalik selleks, et:

1) seostada keskkonnaseire andmed konkreetse töö eest vastutava isikuga ja seiret

teostanud isikuga ning võimaldada talle vastavate andmete sisestamise õigus;

2) tagada andmete õigsuse kontrollitavus ja läbipaistvus;

3) anda andmete hilisemale kasutajale ammendav ülevaade keskkonnaseire programmi

täitmisest ja võimaldada vajadusel täiendava informatsiooni saamist seiretöö või

uuringu läbiviimise kohta.

Andmekogusse kogutakse isiku nimi, mis on hädavajalik vastutava täitja ja seiret teostanud

isiku tuvastamiseks seiretöö kontekstis.

Avalikkusele kättesaadavates aruandefailides võib sisalduda seiretöö või uuringu tegija

tööalaseid kontaktandmeid (nt töö e-posti aadress, telefon). Seega ei ole nende andmete puhul

tegemist tundliku iseloomuga isikuandmetega. Seiretöö ja uuringu tegija on juriidilised isikud,

teadaolevalt ühel juhul on olnud tegemist FIEga. Nende andmete aruannetesse kandmine ei ole

õigusaktidega nõutav ning need ei sisaldu seega kõigis aruannetes. Kontaktandmed on lisatud

ainult juhul, kui dokumendi koostaja ise on seda vajalikuks pidanud.

Need andmed sisalduvad aruandefailides tervikuna ja ei ole seega tehniliselt eristatavad

keskkonnaandmetest. Nende eraldamine või osaline piiramine tähendaks ka keskkonnateabe

kättesaadavuse piiramist.

Kuivõrd tegemist on valdavalt tööalaste kontaktandmetega ning nende hulk on piiratud, on

nende töötlemine ja avalikustamine proportsionaalne ning vajalik keskkonnateabe terviklikkuse

ja usaldusväärsuse tagamiseks.

KeÜSi § 26 lõike 3 punkti 3 kohaselt on haldusorganil kohustus avalikustada keskkonnaseire

andmed. KeÜSi § 26 regulatsioon tuleneb nii Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist

2003/4/EÜ, keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ

kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 41, 14.2.2003) (edaspidi keskkonnateabe direktiiv16) kui

keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis

asjus kohtu poole pöördumise konventsioonist, mille Eesti ratifitseeris 06.06.2001 vastu võetud

seadusega (RT II 2001, 18, 89) (Aarhusi konventsioon).

Aarhusi konventsiooni ja keskkonnateabe direktiivi eesmärk on tagada inimestele juurdepääs

kogu informatsioonile, mis puudutab neid ümbritsevat keskkonda, sealhulgas inimese tervist

mõjutavat keskkonda. Keskkonnaandmetele juurdepääs on oluline erinevate eesmärkide

saavutamiseks, sh keskkonnateadlikkuse tõstmine, parem informeeritus

keskkonnakasutustegevusest, selle kaudu parem kaasatus keskkonnaotsuste tegemisse,

juurdepääs õiguskaitsele keskkonnaasjades vms

KeÜS § 23 sätestab õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Selle õiguse

tagamiseks on õigus nõuda haldusorganilt keskkonna säästmist ning mõistlike meetmete

võtmist, et tagada keskkonna vastavus tervise- ja heaoluvajadustele. KeÜS § 28 sätestab õiguse

osaleda olulise keskkonnamõjuga otsuse tegemisel. KeÜS § 30 sätestab juurdepääsu

õiguskaitsele keskkonnaasjades.

Kõigi nende õiguste tagamise eelduseks on juurdepääs keskkonnaandmetele. KeÜSi § 26 lõike

2 kohaselt avalikustatakse keskkonnateave internetis või muul asjakohasel viisil, mis tagab

avalikkuse tõhusa teavituse.

16 Direktiiv - 2003/4 - ET - EUR-Lex

EELN ÕU

37

Keskkonnainfo taotluse võib Aarhusi konventsiooni kohaselt muuhulgas jätta rahuldamata, kui

avalikustamine võib ebasoodsalt mõjutad isikuandmete konfidentsiaalsust juhul, kui isik ei ole

nõus üldsusele info teatavaks tegemisega ning kui konfidentsiaalsusnõue on ette nähtud

siseriikliku õigusega. Avaliku teabe seadus (AvTS) võimaldab isikuandmetele

juurdepääsupiirangu seada, kui teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks andmesubjekti

eraelu puutumatust.

Keskkonnateabe direktiivi art 4 lg 2 täpsustab keskkonnateabe mitteavalikustamisega seoses:

„Lõikes 1 ja 2 mainitud tagasilükkamise põhjuste tõlgendamine peaks olema piiratud, võttes

arvesse, kas avalikustamine teeniks konkreetsel üksikjuhul üldsuse huvisid. Igal üksikjuhul

tuleb avalikustamisega teenitavaid üldsuse huvisid võrrelda tagasilükkamisega teenitavate

huvidega.“ Euroopa kohus on samuti mitmes kohtuasjas rõhutanud, et keskkonnainfo avalikkus

on üldreegliks ning avalikustamisest keeldumise põhjendusi tuleb tõlgendada

kitsendavalt (vt nt kohtuotsus asjas C-442/14, p 16).

Nagu eespool selgitatud, on KESEs töödeldavad isikuandmed vajalikud seiretöö tõhusamaks

korraldamiseks ja kvaliteedi tagamiseks, samuti keskkonnateabe avalikustamise

võimaldamiseks, kui need sisalduvad lisatud dokumentides. Tegemist on isikute tööalase või -

ettevõtlustegevusega seotud andmetega, mille avalikustamine ei mõjuta oluliselt isikute eraelu

puutumatust ning mille kaitse vajadus ei kaalu seega üles üldsuse huvi olla keskkonnaseisundist

informeeritud, et efektiivselt tagada nende õiguste kaitse ja realiseerimine. Nende andmete

töötlemine, sh avaldamine on kooskõlas nende kogumise eesmärgiga ja vajalik selle täitmiseks

ning vastab seega ka isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatud isikuandmete töötlemise

põhimõtetele17. Andmetöötlus on proportsionaalne taotletava eesmärgiga.

Eelnõuga sätestatakse, et § 13 lõikes 41 nimetatud andmeid säilitatakse tähtajatult, kusjuures

põhimääruses võib ette näha lühemad säilitustähtajad. Tähtajatu säilitamine on põhjendatud,

kuna keskkonnaseire andmed on pikaajalise väärtusega ja andmete usaldusväärsuse ning

kontrollitavuse tagamine võib eeldada varasemate seiretööde täitjate tuvastamist.

Kuna andmekogu ei asutata määrusega, vaid seadusega, on eelnõuga muudetud ka §13 lõiget 6.

Uue sõnastuse kohaselt antakse volitusnorm vaid põhimääruse kehtestamiseks ja avatakse

volitusnormi sisu ja ulatus. Sellega tagatakse selge pädevusjaotus seaduse ja alamastme

regulatsiooni vahel.

3.4 Eelnõu paragrahviga 4 muudetakse metsaseadust

Muudatuse jõustumise järel sätestab MS § 63 lõige 1, et Riigimetsa Majandamise Keskus

(edaspidi RMK) omandab vara riigimetsa majandamiseks või tulu saamiseks või

looduskaitseseaduse §-des 20 ja 203 sätestatud riigi ülesande täitmiseks RMK eelarves selleks

määratud vahendite arvelt.

LKSi täiendamisel võimalusega riigile seada kaitstaval loodusobjektil metsamaale

kasutusõigus on vaja anda MSis RMKle vastavad õigused. Vara on isikule kuuluvate rahaliselt

hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti (TsÜS § 66).

MS § 63 lõike 2 kohaselt on vara omandamine:

1) vallas- ja kinnisasjade omandamine tasu eest või tasuta;

2) teistele isikutele kuuluvate vallas- ja kinnisasjade kasutus- või asjaõiguste omandamine;

3) teistele isikutele kuuluvate kinnisasjade koormamine piiratud asjaõigustega;

17 Isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud kui see on vajalik avalikes huvides

oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks (art 6 lõike 1 punkt e).

EELN ÕU

38

4) nõudeõiguste omandamine.

Kasutusvaldus on asjaõigus (AÕS § 5 lg 1). Kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik,

kelle kasuks kasutusvaldus on seatud (kasutusvaldaja), on õigustatud kasutama kinnisasja ja

omandama selle vilju (AÕS § 201 lg 1). Kasutusvaldajal on õigus asja vallata ja kasutada ning

tal on õigus asja viljale (AÕS § 214 lg 1 ja 3). Kasutusvaldus ei ole üleantav (AÕS § 215).

Kuivõrd kasutusvaldus on isikule kuuluv õigus (asjaõigus), mis annab õiguse asja kasutada ja

omandada selle vilju (AÕS § 5 lg 1, AÕS § 201 lg 1, AÕS § 214 lg 1 ja 3), ning vara on

rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum (TsÜS § 66), on kasutusvaldus oma

olemuselt õigus, mis kuulub vara hulka.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõukohase seadusega ei võeta kasutusele uusi termineid.

LKSis kasutatakse „poolloodusliku koosluse“ terminit, kuid samatähenduslik on „pärandniit“,

mida samuti kasutatakse tegevuskavas, erialakirjanduses, teadustöödes ja ka mõnes teises

õigusaktis (näiteks Maaeluministri 23.12.2022 määrus nr 79 Perioodi 2023–2027 pärandniidu

hooldamise toetus).

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Vastutussätetel on puutumus järgmiste ELi õigusaktidega, mille järgi rikkumised eraldatakse

eri väärteokoosseisudesse:

1) nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja

taimestiku kaitse kohta;

2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/147/EÜ, loodusliku linnustiku kaitse

kohta

3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise

kohta;

4) nõukogu määrus (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega

kauplemise reguleerimise teel.

6. Seaduse mõju

Eelnõu loob dünaamilise raamistiku, kus looduskaitselised otsused põhinevad ajakohastel

seireandmetel, teadmistel ja mõju hindamisel. Kaitse alla võtmise kõrval nähakse ette ka

võimalus hinnata olemasolevate piirangute jätkuvat põhjendatust ning vajaduse korral teha

ettepanekuid nende muutmiseks või lõpetamiseks. See võimaldab tagada, et looduskaitse on

sisuliselt põhjendatud, ajakohane ja suunatud tegelike loodusväärtuste kaitsele, vähendades

samal ajal ebavajalikke piiranguid ning suurendades õigusselgust kõigi osapoolte jaoks.

Paljude punktide korral on tegemist muudatustega, millega suuremas osas täpsustatakse

kehtivat seadust ega muudeta väljakujunenud halduspraktikat, mistõttu ei ole nendel otsest

vahetut mõju, kuid see loob aluse edasistele otsustele ja nende mõjudele.

6.1 Kavandatavad muudatused ja nende mõju

Mõju avaldav muudatus: sätestada raamid, mis on vajalikud looduskaitseseaduse ja Euroopa

Liidu looduse kaitse eesmärkide tagamiseks (eelnõu § 1 punktid 1 ja 5).

Looduskaitseseaduse muudatuse ettepanekuga, sh 30% kaitse eesmärgi sätestamisega, ei võeta

automaatselt alasid kaitse alla. Tegu on eesmärgiga, mille poole liikuda kaitstavate alade

moodustamisega. Seega ei ole sättel ka otsest mõju. Kirjeldame kaudseid ja/või tulevikus

realiseeruda võivaid mõjusid.

EELN ÕU

39

Muudatusel on positiivne mõju loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna

säilitamisega kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. See aitab paremini

tagada meie ökosüsteemide ja seal leiduvate liikide kaitse.

Sätte kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju

välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise

vajaduse sätestavad nii strateegia „Euroopa 2020“ kui ka tegevuskava „Ressursitõhus

Euroopa“. Elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud „Euroopa Liidu

elurikkuse strateegia aastani 2030“ (EU Biodiversity Strategy for 2030) seab liikmesriigile

konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi)

parandamiseks aastaks 2030. Säte toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist. Mere 30%

kaitset toetab lisaks Eesti merestrateegia ja Helcomi Läänemere tegevuskava.

Elurikkuse hoidmine on majanduslikult selgelt põhjendatud. On tõendatud, et hästi säilinud ja

toimivad ökosüsteemid toovad märkimisväärset majanduslikku kasu, mis ületab elupaikade

muutmise käigus saadud kasu. Hinnangute järgi on üldine tulude ja kulude suhe vähemalt 100:1

(https://www.science.org/doi/10.1126/science.1073947).

Elurikkuse säilitamine toob nii otsest kui kaudset majanduslikku kasu paljudele

majandussektoritele. Paljud sektorid ja ettevõtjad sõltuvad geneetilisest mitmekesisusest,

liikidest ja ökosüsteemist, mis on nende tegevuse olulisteks eeldusteks (näiteks põllumajandus)

või koguni tootmissisenditeks (näiteks ravimitööstus). Suur osa sisemajanduse kogutoodangust

sõltub loodusest ja selle hüvedest ning eriti sõltuvad sellest kolm suurimat majandussektorit –

ehitus, põllumajandus (sh metsandus) ning toiduainetööstus. Oluline koht on loodusel ka

turismis (loodusmatkad, linnuvaatlused, taimeretked, loodusfotograafia jmt), mis avaldab

positiivset mõju eeskätt kohalikule tööhõivele ja ettevõtlusele (majutus, toitlustus, transport

jne) ning toetab regionaalarengut ja asustuse säilimist maapiirkondades.

Muudatusel on positiivne mõju ka sotsiaalvaldkonnale, sh rahva tervisele, kuna riikliku kaitsega

aladel säilivad looduslikud alad, kus saab jätkuvalt virgestustegevusi teha. Teadusuuringud

näitavad looduse otsest positiivset mõju inimeste tervisele – nii haigusi ennetavalt kui ka

leevendavalt ja ravivalt. Positiivne mõju majanduses avaldub seega kokkuhoitud tervisekulude

kaudu, kuid ka inimeste kvaliteetsema ja suurema tööpanuse kaudu. Teiselt poolt näitavad

viimase aja uuringud ka otsest seost looduskoosluste hävimise ja üleilmsete haigusepideemiate

puhkemise vahel.

Muudatusel on mõju eelarvele (nii KOVi kui ka riigieelarvele) riikliku kaitse alla võetavatel

aladel kehtima hakkavate maamaksuvabastuste, seal makstavate metsatoetuste ja võimaliku

kinnisasjade riigile omandamise tõttu. Nende kulude täpsem suurus sõltub kaitse alla võetaval

maal, sh metsamaal, kehtima hakkavatest piirangutest ja see selgub kaitse alla võtmise

menetluses, mille käigus otsustatakse kaitse alla võetava ala täpsed piirid, tsoneering ja

kaitsekord. Kaitse alla võtmise menetlusse on kaasatud kõik puudutatud maaomanikud ja

kohalikud omavalitsused.

Vastavalt Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punktile 11 ei maksta maamaksu kaitstavate alade

loodusreservaadi ja sihtkaitsevööndi maalt ning § 4 lõike 2 kohaselt makstakse kaitsealade ja

looduse üksikobjektide piiranguvööndi ning hoiualade maalt makstakse maamaksu 50 protsenti

maamaksumäärast. Maamaksuseaduse § 4 lõike 3 kohaselt hakkab maamaksusoodustus

kehtima piirangu kehtestamise jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril.

Maamaksu saab arvutada, lähtudes näiteks eeldusest, et lisaks hakkab 30% maismaa kaitse

täitumisel maamaksusoodustus kehtima veel umbes 4,5% (sh 1,5% projekteeritavad alad)

maismaast. Praegu ei ole teada, millise kaitsekorra need eesmärgi täitmiseks kaitse alla

EELN ÕU

40

võetavad alad saavad. Kui umbes pool nendest aladest läheb range kaitse alla, kus hakkab

kehtima 100% soodustus, ja pool leebema kaitsekorraga vööndisse, kus kehtib 50% soodustus,

ja võttes arvesse, et maatulundusmaal on maksimaalne maksumäär 0,5%, maksustamishind

metsamaal on 0,13 €/m2 ja looduslikul rohumaal 0,2 €/m2, oleks maksimaalne KOVide

tulubaasi saamata jääv tulu kokku ~750 000 eurot aastas. Kui arvesse võtta ka maamaksu

tõusule kehtestatud kasvupiirang, siis tegelik laekumata maamaks oleks tõenäoliselt väiksem.

KOVidele kompenseeritakse looduskaitseliste piirangute tõttu maamaksust saamata jäänud tulu

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi hallatava tasandusfondi kaudu. 30% maismaa kaitse

eesmärgi täitmisega kaasneb vajadus suurendada tasandusfondi eelarvet lähtudes kaitse alla

võetud objektide pindalast ja kaitsekorrast.

Kuna uute alade kaitse alla võtmisel keskendutakse valdavalt riigimaadele, siis ei teki olulist

mõju kompensatsioonimeetmeteks tehtavate kulude kujul.

Saamata jäänud tulu saab arvutada, lähtudes sellest, et praegu on väljaspool 30% kaitset 2,5%

maismaast ehk umbes 135 000 ha. Nendel aladel, kus mets läheb range kaitse alla ehk igasugune

majandustegevus on välistatud, on otsene aastane saamata jääv tulu 167 eurot hektari kohta

aastas (RMK hinnangu ja ülalviidatud Eesti Maaülikooli uuringu järgi). Ja Statistikaameti

andmetel (EM001: ettevõtete majandusnäitajad, näitaja, tegevusala, tööga hõivatud isikute arv

ning vaatlusperiood) on metsamajandamise ja puidutööstuse agregeeritud lisandväärtus 110

€/tm (2022. aasta seis, metsamajandamise haru puhul on arvestatud Eestist raiutud puidu hulka

ja puidutööstuse puhul Eesti puidu ja imporditud puidu hulka). Sealjuures Keskkonnaagentuuri

2022. a andmete alusel on metsa keskmine tagavara 216 tm/ha.

Aga tegelik saamata jääv tulu ja loomata jääv lisandväärtus sõltuvad sellest, milline kaitse alla

võetava ala kaitsekord kehtestatakse. Ja samavõrd sõltub see ka metsa tegelikust seisundist, sh

küpsusastmest, aga ka sellest, millised piirangud kehtiksid selle maa majandusmetsana

majandamisel.

Arvestades, et Eestil on ELi liikmena kohustus vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja

suurendada süsiniku sidumist, on tegemist olulise protsessiga. Kaitstavate alade valimis olevate

loodusalade – metsade, soode ning pärandniitude – biomassi on seotud kümneid miljoneid

tonne süsinikku, mille rahaline väärtus CO2 ekvivalentides on omakorda sadu miljoneid

eurosid.

Just elurikkus võimaldab süsiniku sidumise ja pikaaegse (sadadesse aastatesse ulatuva)

looduslikes ökosüsteemides talletamise, temperatuuriregulatsiooni ja üleujutusriskide

vähendamise kaudu kliimamuutuste kahjulikke mõjusid inimkonnale leevendada ja nendega

kohaneda. See on tõhusaim ja odavaim viis kliimamuutuste mõju leevendamiseks. Elurikkuse

hävinemine ei ole mitte ainult keskkonnaküsimus, vaid ka arengualane, majanduslik, sotsiaalne

ja eetiline küsimus.

Seega tuleb arvestada ka kaitsealade laiendamise laiemat mõju – ökosüsteemi pakutavat kasu

ühiskonnale. Ökosüsteemi hüvedega arvestamist on oluliseks pidanud ka Riigikohus, kes

toonitas, et riiklike looduskaitse eesmärkide täitmiseks tuleb loodusressursside kasutusse

lubamisel majanduslike argumentide kõrval arvestada ka ökosüsteemi (Riigikohus

https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=3-20-1657/78).

Võttes aluseks maismaaökosüsteemide kaardistamise ja hinnastamise metoodika, on

Keskkonnaagentuuri arvutuste kohaselt ökosüsteemi hüvede hind metsas 116 481 €/ha, niidul

90 445 €/ha ja soodes 210 293 €/ha. Seajuures ökosüsteemi tegelik väärtus on suurem, sest

ökosüsteemide keskmiste hindade leidmiseks on kasutatud ELME2 („Eesti

maismaaökosüsteemide hüvede (ökosüsteemiteenuste) sotsiaalmajandusliku väärtuse

üleriigiline hindamine ja kaardistamine“) projekti üksnes kahe suurima rahalise väärtusega

EELN ÕU

41

ökosüsteemi hüve – globaalse kliima reguleerimine ja veevoogude reguleerimine – summat.

Kusjuures globaalse kliima reguleerimise indikaatorid on mullas oleva orgaanilise süsiniku

ning puitsesse biomassi seotud süsiniku kogus. Süsiniku hinnastamiseks on kasutatud viimase

kümne aasta keskmist CO2 ETSi (Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteem) hinda

30,7 €/t.

Looduskaitse korraldus muutub eelnõuga dünaamilisemaks – kaitse alla võtmise kõrval

nähakse ette ka olemasolevate piirangute põhjendatuse regulaarne hindamine. Kui

loodusväärtus on säilinud või selle kaitse ei ole enam vajalik samas mahus, on võimalik teha

ettepanek ala kaitse alt välja arvamiseks või kaitsekorra muutmiseks. See tagab, et piirangud

on ajakohased, põhjendatud ja suunatud tegelikele vajadustele.

30% tõhusa kaitse eesmärgi täitumise järel tuleb Keskkonnaametil ühe aasta jooksul teha

ettepanek olemasolevate objektide kaitse alt välja arvamiseks, mis eeldab sarnast menetlust, kui

on kaitse alla võtmine.

Muudatuse sihtrühm on väga lai – kõik looduskaitse ja loodusest sõltuva majandusega seotud

inimesed ja organisatsioonid. Täpsemad mõjutatud sihtrühmad ja nende suurus sõltub kaitse

alla võetavate alade suurusest, piiridest, tsoneeringust, kehtima hakkavatest piirangutest jms

looduskaitsega kaasnevatest asjaoludest.

Mõju avaldav muudatus: Võimalus sõlmida eramaa omanikuga leping loodusväärtuse

kaitseks väljaspool kaitstavat looduobjekti (eelnõu § 1 punkt 10).

Muudatusel on positiivne mõju elurikkusele, kuna loob raamistiku, mis võimaldab säilitada

väärtusi vabatahtlikult ja koostöös maaomanikuga. Suurendab võimalust hoida olulisi liike ja

elupaiku ka kohtades, mida ei loetleta ametlike kaitsealade hulka, aga mis on looduse säilimise

seisukohast olulised

Sihtrühm I: maaomanikud. Positiivne mõju metsamaa omanikele, kes soovivad panustada

looduskaitsesse ja enda maal asuvaid loodusväärtusi paremini hoida ja kaitsta. Sihtrühma

suurus sõltub huvitatud maaomanike arvust.

Maaomanikud ei ole üksnes mõjutatud osapooled, vaid looduskaitse olulised partnerid. Eelnõu

loob võimalused loodusväärtuste kaitseks ka väljaspool riiklikult kaitstavaid alasid vabatahtlike

kokkulepete kaudu, tagades samal ajal maaomanikele selguse, õiguskindluse ja õiglasema

tasakaalu piirangute ja hüvede vahel.

Sihtrühm II: Keskkonnaamet ja keskkonnainvesteeringutega tegelev riigi sihtasutus (KIK).

Töökoormus võib tõusta seoses lepingute ettevalmistamise ja sõlmimisega. Kuna hetkel ei ole

ette nähtud vahendeid selliste lepingute sõlmimiseks, siis töökoormuse muutust ei saa täpsemalt

hinnata.

Mõju avaldav muudatus: kaitse alla võtmise eelduste loetellu lisatakse „tähtsus

ökosüsteemide sidususe tagamisel“ (eelnõu § 1 punkt 2). Sellisel täiendusel on positiivne mõju

looduskeskkonnale, kuna see annab parema võimaluse tagada ohustatud taime- ja loomaliikide

levimis- ja sigimisvõimalused ökosüsteemide vahel ning aitab vältida loodusalade asurkondade

geneetilist vaesestumist. Muudatuse tulemusel ei hakata üksnes sellest täiendusest tulenevalt

rohkem loodusobjekte kaitse alla võtma, vaid kaitse alla võtmist kaalutakse põhjalikumalt,

mille raames tuleb tulevikus arvestada lisaks ka ökoloogilise sidususega. See võib seotud

maaomanike arvu nii suurendada kui vähendada.

Kaudselt puudutab see muudatus näiteks kaitse alla võtmisel ekspertiisi tegijaid, aga otsest

EELN ÕU

42

sihtrühma muudatusel ei ole.

Mõju avaldav muudatus: uued kohustused arendajale hüvitusalade määramisel (eelnõu § 1

punkt 3).

Seadusemuudatusega suureneb mõju suurte infrastruktuuri või muude avalikkuse jaoks

esmatähtsate projektide (nt riigikaitse) arendajatele, kes peavad hüvitusalade määramisel

saavutama kokkuleppe maaomaniku või -haldajaga. Näiteks Nursipalu harjutusväljaku

laiendamise tõttu määrati hüvitusalad 6336 ha ulatuses RMK hallata olevas majandusmetsas.

RMK 2024. aasta sügisel tehtud arvutuste alusel on selle ala metsamaterjali likviidne

hetkeväärtus kokku 81,2 miljonit eurot ja aastane metsamajanduse brutokasum 1,18 miljonit

eurot. Metsamajanduse brutokasum on puidu müügitulu, millest on maha arvatud

metsamaterjali varumise ja transpordiga seotud otsekulud ning metsauuendamise ja -

kasvatusega seotud otsekulud. See teeb ühe hektari majandatava metsa hüvitusalana kaitse alla

võtmise kompenseerimise vajaduseks keskmiselt 186 eurot hektari kohta aastas.

Sihtrühm: infrastruktuuri või muude avalikkuse jaoks esmatähtsate projektide arendajad,

maaomanikud ja -haldajad (sh RMK). Mõjutatav sihtrühm sõltub otseselt projekti, arenduse

mastaapsusest. Kuna eelduslikult väga suuri projekte on vähe, on ka sihtrühma suurus

tõenäoliselt väike.

Mõju avaldav muudatus: lisatakse kohustus KOVile loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse

eelnõu kooskõlastada Kliimaministeeriumiga (eelnõu § 1 punkt 4).

Muudatusel on positiivne mõju, parandab koordineerimist. Kaitsealade moodustamine on

tihedalt seotud riiklike elurikkuse kaitse eesmärkide ja rahvusvaheliste kohustustega (nt ELi

loodusdirektiivid, strateegiad). Kliimaministeeriumi kooskõlastus tagab, et KOVide algatused

toetavad riigi prioriteete.

Kuna KOV kaitsealad lähevad 30% arvestusse, on oluline arvestada mõju looduskaitsele ja

elurikkusele laiemalt. Riigi tasandil saab seda protsessi paremini suunata, tuginedes laiematele

teadusandmetele ja loodusväärtuste võrgustikele, millised piirkonnad on prioriteetsed

kaitsmiseks ja olulised 30% eesmärgi täitmisel.

Mõningane negatiivne mõju on juhul, kui KOV tahab üksnes kohaliku väärtuse kaitseks

kaitseala moodustada, siis võib kooskõlastamisega kaasnev bürokraatia ja sellest tulenev

viivitus olla ebamõistlik. Ka tõuseb sellega seoses mõningal määral KOV-de töökoormus.

Samuti vähendab muudatus kohaliku tasandi rolli ja autonoomiat, KOVide iseseisvat

otsustusõigust. KOVide algatusõigus võib de facto nõrgeneda, kui riik hakkab tugevalt

suunama või isegi takistama mõningaid kaitsealgatusi.

Praktikas sõltub mõju kooskõlastusmenetluse rakendamisest. Kui see on selge, kiire ja toetav,

on see kasulik tööriist. Kui menetlus muutub takistuseks või poliitiliselt kallutatud, võib see

pidurdada kohaliku initsiatiivi.

Kokkuvõttes on mõju väike, kuna KOV kaitsealasid on suhteliselt vähe (täna 24). Muudatus on

positiivne samm koordineeritud ja teaduspõhise looduskaitse suunas, kui see on hästi

rakendatud.

Sihtrühm: KOVid, kes kavatsevad moodustada kohaliku tasandi kaitseala. Ka praegu on

KOVidel kohustus kooskõlastada kaitseala moodustamine Kliimaministeeriumiga, kui see

kattub maardlaga. Seega on KOVidel kogemus olemas, mis vähendab muudatuse negatiivset

mõju.

Mõju avaldav muudatus: poollooduslike koosluste sätete täpsustamine (eelnõu § 1 punktid

17 ja 18).

EELN ÕU

43

Poollooduslike koosluste sätete täpsustamisel on oluline positiivne mõju keskkonnale.

Sihtkaitsevööndi (SKV) ja piiranguvööndi (PV) sätete täiendamine poollooduslike koosluste

kaitsenõuetega ei too kaasa olulist mõju, kuna täpsustatakse olemasolevat korda. Ka kehtiva

seaduse alusel on põhimõtteliselt võimalik neid tegevusi keelata ja pärandniitude kaitset tagada

(§ 14 lõike 1 punktis 1 sätestatud regulatsioon, SKV majandustegevuse keeld, PV-s puistute

kujundamise ja rajamise regulatsioon, väetiste kasutamise keeld, maaparandussüsteemide

rajamisega seotud regulatsioon, mis üldiselt katavad ka pärandniite kahjustava tegevuse), siis

eraldi punktina on see selgem nii maaomanikule, kui lihtsustab ka KeA tegevust. Mõju

looduskeskkonnale on positiivne, kuna väheneb võimalus, et kaitstavatel aladel

poollooduslikke kooslusi siiski kahjustatakse.

Sihtrühmad: Sätete muudatused loovad nii maaomanikele kui ka kaitseala valitsejale selgema

ja ettearvatavama õigusruumi, mida kohaldada poollooduslike koosluste kaitse valdkonnas.

Hinnanguliselt tegeleb pärandniitude majandamisega ligikaudu 1000 hooldajat. Kuna need

tegevused ei olnud lubatud ka varem ja rikkumised ei ole olnud sagedased, siis puudutab see

aga üksikuid maaomanikke.

Täpsustatud õigusnormid vähendavad tõlgendamiserinevuste võimalust, tugevdavad

õiguskindlust ning annavad kõigile asjaosalistele parema aluse oma õiguste, kohustuste ja

piirangute mõistmiseks ning rakendamiseks. See aitab vähendada halduspraktikas tekkivaid

ebakindlusi, lihtsustada õigusnormide rakendamist ning toetada poollooduslike koosluste kaitse

eesmärkide edukat elluviimist.

Mõju avaldav muudatus: maaparandussüsteemide hoiutööde lisamine nende tegevuste hulka,

mida ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ega kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis

teha kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta ja võimalus piiranguvööndis kaitse-

eeskirjaga reguleerida maaparandussüsteemide rekonstrueerimis- ja hoiutöid (eelnõu § 1

punktid 6, 19 ja 20).

Muudatusel on oluline positiivne mõju keskkonnale, kuna aitab paremini kaitsta ka

piiranguvööndi liike ja elupaiku, kelle jaoks veerežiim on oluline, ning vähendada

maaparandustöödega kaasnevaid riske. Samuti on muudatusel positiivne mõju rahvusvahelisele

suhtlusele, kuna aitab lahendada Natura hindamise käigus tekkinud maaparanduse mõju

hindamisega seotud probleeme (vt seletuskirja peatükk „Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs“).

Kaitsealade piiranguvööndisse jääb u 19 000 hektarit sookooslusi ja märgasid metsasid on

piiranguvööndites ligi 70 000 hektarit. Kuigi kõik nendest aladest ei ole kuivendusest

mõjutatud, on see ligikaudne pindala, mida muudatus võib positiivselt mõjutada.

Kaasnev mõju: maaparandus, sh maaparandushoid, mõjutab ümberkaudseid elupaiku ja seega

sealseid maaomanikke. Samas kaalutakse ja arutatakse võimalikke piiranguid juba kaitse-

eeskirja koostamise käigus, kus huvitatud maaomanikud saavad kaasa rääkida ja on võimalik

leida negatiivset mõju vähendav kompromiss. Piiranguvööndis kaitse-eeskirjaga

maaparandussüsteemi hoiu- ja rekonstrueerimistöödele tingimuste seadmise ja keelamise

võimaluse sätestamine on proportsionaalne, kuna võimaldab veerežiimist sõltuvate liikide ja

elupaikade tsoneerimist võrreldes sihtkaitsevööndiga, mis oluliselt piirab kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist, vähem sihtotstarbelist kasutamist piiravasse piiranguvööndisse.

Kaitse-eeskirjaga piiranguvööndis maaparandussüsteemide hoiu- või rekonstrueerimistöödele

tingimuste seadmisel või nende keelamisel kaasatakse Maa- ja Ruumiamet kaitse-eeskirja

menetlusse ja hinnatakse piirangute seadmisega kaasnevaid mõjusid.

Sihtrühm I: Keskkonnaameti ametnikud (looduskasutuse osakonna töötajad). Ühelt poolt

kasvab töökoormus, kuna LKSi § 14 lõikesse 1 lisatakse valitseja nõusoleku kohustus

maaparandussüsteemide rekonstrueerimisel ja sette eemaldamisel ning hooldustöödel poldri

ehitamisel. Samas väheneb § 31 täiendusega KeA töökoormus ja kinnisasja omaniku

EELN ÕU

44

halduskoormus, kuna muudatuse jõustumise järel saab seada maaparanduse hooldamisel

tingimusi või need keelata juba kaitse-eeskirjaga ja §-s 14 sätestatud valitseja nõusoleku

küsimine ei ole enam asjakohane. Kui konkreetsed tingimused on kaitse-eeskirjas kirjas, siis

neid tegevusi kaitsealal ka ei planeerita ning väheneb töökoormus ja bürokraatia, mis tuleb

keskkonnamõju hindamise protsessi läbimisest.

Sihtrühm II: maaomanikud. Koosluste taastamise töid on kavas teha eelkõige riigimaadel,

eramaadele minnakse erandjuhtudel ja üksnes juhul, kui selleks on saadud maaomaniku

nõusolek. Seega on mõju maaomanikele minimaalne.

Mõju avaldav muudatus: väljaspool kaitstavat ala inventuurist või uuringust teavitamine ja

võõral maal viibimine (eelnõu § 1 punkt 7).

Muudatusel positiivne mõju. Suureneb eraomandi puutumatuse austamine. Omanikul on

võimalik oma õigusi ja privaatsust paremini kaitsta. Samuti kasvab usaldus erineva

looduskaitselise tegevuse vastu. Läbipaistvam suhtlus aitab vähendada umbusku riigi või

uuringute tegijate vastu.

Parem teavitamine aitab ennetada konflikte. Kui maaomanik on teadlik tegevusest ja selle

toimumise ajast, väheneb tõenäosus, et inventuur või uuring tuleb katkestada maaomaniku

vastuseisu tõttu. Vähenevad võimalused hilisemate vaidluste või kaebuste tekkeks.

Negatiivsed või piiravad mõjud on seotud asjaoluga, et inventuuri või uuringu tegemise

ajagraafik võib pikeneda. Kokkuleppe saavutamine õuemaal võib viivitada ja teatud juhul isegi

takistada tegevust, eriti kui omanik on kättesaamatu või keeldub koostööst ja konkreetse

inventuuri või uuringu tegemine ei ole teisel ajal ega kohas võimalik. Teatud tööde puhul võib

sobiv ajavahemik olla lühike (nt liigispetsiifilised aknad), mistõttu võib uuring sootuks ära

jääda ja seega piirata või takistada oluliste keskkonnaandmete kogumist. Õuemaal inventuuri

tegemine on siiski erandlik ja neid juhtumeid ei ole palju.

Negatiivne mõju on ka töökoormusele. Teavitamise ja kokkuleppimise protsess tähendab

lisatööd ning potentsiaalselt ka lisakulusid nii riigiasutustele kui ka uuringufirmadele.

Kokkuvõttes tugevdab see muudatus maaomaniku õigusi ja usalduslikku suhtlust, kuid võib

keerulisemaks muuta riiklikult oluliste uuringute ja inventuuride tegemise, kui puudub

koostöötahe.

Sihtrühm I: inventuuri või uuringut tegev või telliv asutus või uuringufirma. Peamiselt kogub

keskkonnateavet Keskkonnaamet. Uuringuid ja inventuure viiakse läbi ka näiteks Natura

hindamise käigus ning seetõttu on asutuste ring laiem. Samas on Natura hindamise kohustusega

haldusmenetlused avalikud ning kinnisasja omanikud niikuinii kaasatud. Ja kuigi juba täna

saadab Keskkonnaamet maaomanikele teate kavandatavast uuringut või inventuurist, siis

seadusesse lisatava konkreetse ja põhjalikuma teavituskohustusega kaasneb nimetatud asutuste

töökoormust. Kui kavandatud uuringu või inventuuri kohta saadetakse isikutele üldisem teade

e-posti teel, siis õuemaa puhul on suhtlust omanikuga rohkem. Samas on õuemaal

keskkonnateabe kogumine pigem erandlik ja selleks vajadus väike, mistõttu teate saatmine ning

omanikuga suhtlemine ei kujuta endast seetõttu olulist töökoormust. 01.10.2025 seisuga jääb

üleni või osaliselt õuemaale 111 I ja 1954 II kaitsekategooria liigi elupaika. Sellest omakorda

osaliselt või üleni asub kaitstaval alal 62 I ja 1079 II kaitsekategooria liigi elupaika. Võrdluseks

2024 aasta alguses asus õuemaal 115 I ja 1842 II kaitsekategooria elupaika. Neist kaitstaval alal

66 I ja 1043 II kaitsekategooria liigi elupaika.

Sihtrühm II: maaomanikud. (2025 aastal saadeti 4127 teavitust) Positiivne mõju, kuna

maaomanikud on paremini informeeritud enda maal toimuvatest tegevustes ja vajadusel on

võimalus neil ka osaleda. Kui uuringu/inventuuri käigus leitakse kaitset vajavaid objekte (nt

kaitsealused liigid või elupaigad), on maaomanikul parem arusaam, kuidas otsused kujunevad,

ning võimalus võimaliku edasise menetluse käigus varakult oma seisukohti esitada. Varajane

EELN ÕU

45

teavitamine ja koostöö parandab maaomanike ja riigi/teadlaste vahelist suhet. Õiguskindlus

suureneb, sest omanik on paremini informeeritud ja hilisemaid vaidlusi võib olla vähem. Samuti

väheneb risk, et looduskaitselised otsused tunduvad omanikele pealesurutud.

Erametsa omanikke on Eestis üle 100 000. Kõigi Eesti eramaa omanike ehk maksimaalselt

potentsiaalsete mõjutatud isikute arvu riigis statistiliselt ei esitata.

Mõju avaldav muudatus: täiendatakse § 15 lõiget 1, et ka kohaliku omavalitsuse tasandil

kaitstavate loodusobjektide juurde viivad teed ja rajad on päikesetõusust päikeseloojanguni

avalikuks kasutamiseks (eelnõu § 1 punkt 8). Täna KOV tasandil kaitstavate loodusobjektide

puhul selline üleriigiline selge norm puudub. Mõju on positiivne, suureneb avaliku juurdepääsu

õigus kaitstavatele loodusobjektidele ja tagatud on ühtne lähenemine, kuna inimese jaoks ei ole

vahet, millisel tasandil on loodusobjekt kaitse alla võetud. Nii nagu riiklikel kaitsealadel on ka

KOV tasandil kaitstava loodusobjekti puhul üheks eesmärgiks pakkuda avalikkusele võimalusi

virgestustegevusteks ja looduses viibimiseks.

Muudatus ei loo täiesti uut looduses liikumise õigust, vaid ühtlustab regulatsiooni ja muudab

avaliku juurdepääsu põhimõtte selgesõnaliseks ka KOV kaitstavate objektide puhul.

Tavakasutaja jaoks käitumisreeglid ei muutu. Jätkuvalt tuleb järgida kaitse-eeskirju ja üldisi

looduses viibimise nõudeid. Muudatus ei anna õigust liikuda väljaspool teid ja radu, kui see on

keelatud.

Muudatus annab kindluse, et tulevikus peab KOV kaitstava loodusobjekti moodustamisel ja

kaitse-eeskirja kehtestamisel kindlasti arvestama, et tuleb tagada avaliku juurdepääsu võimalus

(vajadusel planeerida ligipääs ja kindlasti teha koostööd maaomanikega)

Tänase seisuga on moodustatud 29 KOV kaitseala, 19 omavalitsuses. Sealjuures enamik KOV

kaitstavaid objekte on avalikul maal, eramaade osakaal on üksnes 5,7 %.

Mõju avaldav muudatus: kaotatakse ära volitusnorm valdkonna eest vastutava ministri

määrusele, mis kehtestaks kaitstava loodusobjekti piires oleval kinnisasjal liikumiseks

teadustöötajale õiendi väljastamise tingimused ja õiendi vormi (eelnõu §1 punkt 9).

Muudatusel ei ole olulist sisulist mõju, kuna juba täna annavad teadusasutused selliseid

õiendeid pigem vabas vormis.

Muudatusel on positiivne mõju ülereguleerimise vähendamisele. Ei ole mõistlik seadusega anda

volitusnorm määrusega täiendava regulatsiooni ja üksnes teadusasutusele mõeldud spetsiaalse

õiendi vormi kehtestamiseks.

Mõju avaldav muudatus: riigile kinnisasja võõrandamise alternatiivina võimalus isikutel

võõrandada riigile metsa kasutamise õigus nii, et maa jääb senise omaniku omandisse (eelnõu

§1 punktid 11 ja 12).

Sihtrühm I: Esialgu suurenevad uue meetme rakendamise sissetöötamisega kulud ja

töökoormus Keskkonnaametis ja Riigimetsa Majandamise Keskuses. Aga kuna tegemist on

sama eelarvega, mis on ette nähtud maade riigile omandmaiseks, siis pikas vaates (peale

süsteemi sissetöötamist) ei saa KeA ega RMK töökoormus olla oluliselt suurem, kui see on täna

ja eeldatavasti lisatööjõud ei ole vajalik. Samuti võib esialgu, enne süsteemi korralikku

sissetöötamist suureneda vaidluste arv.

Sihtrühm II: Positiivne mõju oluliste looduskaitse piirangutega maaomanikele, kes soovivad

küll saada kompensatsiooni piirangute talumise eest, aga jääda maaomanikuks. Neile

tekitatakse alternatiiv maade võõrandamise kõrvale. Hinnanguliselt on selliseid maaomanikke

umbes kolmandik.

Mõju avaldav muudatus: tühistatakse kohustus edastada pruunkaru talvitumispaiga

EELN ÕU

46

maaomanikule kaitsekohustusteatis (eelnõu § 1 punktid 14, 15 ja 22). Muudatusel on positiivne

mõju KeA töökoormusele, kuna kaitsekohustusteatiste väljastamine on pikem ja keerulisem

protsess, kui on teavitus. Teavitus edastatakse KeA arendatud spetsiaalse teavitussüsteemi

kaudu. Samas on see mõju väike, kuna aastas väljastatakse kümmekond kaitsekohustusteatist.

Samuti puudub negatiivne mõju looduskeskkonnale, kuna teavitussüsteemiga saab

samaväärselt tagada pruunkaru talvituspaikade kaitse.

Mõju avaldav muudatus: seadusesse lisatakse võimalus koostada kaitsekorralduskava ka

ranna ja kalda kaitse korraldamiseks (eelnõu § 1 punktiga 16). Kuna muudatus ei kohusta kava

koostama, vaid loob selleks võimaluse, siis võimalik mõju ei ole automaatne ega püsiv, vaid

sõltub haldusotsustest ja vajadusest. Ranna ja kalda kaitsekorralduskava koostamisel avalduks

mõju Keskkonnaameti töökoormusele, kes on kaitsekorralduskavade ettevalmistaja ja kinnitaja.

Mõju ei kaasne ka tegevuskava kehtestamisega, kuna kaitsekorralduskava ei ole õigusakt ega

too automaatselt kaasa piiranguid. Tegevuskavaga antakse ülevaade olemasolevast olukorrast

ja ohuteguritest ning seatakse eesmärgid ja kirjeldatakse võimalikke meetmeid nende

saavutamiseks.

Sihtrühm I: Mõju maaomanikele on kaudne. Kaitsekorralduskava koostamine ei too kaasa

vahetuid piiranguid kinnisasja omanikele ega muuda kehtivat õiguslikku regulatsiooni.

Võimalik mõju võib avalduda kaudselt planeerimis- ja kaalutlusotsuste sisendina.

Sihtrühm II. Muudatus ei too automaatselt kaasa uusi kohustusi kohalikele omavalitsustele.

Kui kaitsekorralduskava koostatakse, võib see suurendada koostöövajadust Keskkonnaametiga,

olla sisendiks planeeringute ja ehituslubade menetlemisel. Kava ei ole siduv õigusakt ega

muuda KOV otsustuspädevust. Seetõttu on mõju eeldatavalt vähene ja kaudne.

Mõju avaldav muudatus: kohaliku omavalitsuse tasandi looduskaitsesätete täpsustamine

(eelnõu § 1 punk 21).

Muudatusel on positiivne mõju keskkonnale. Kaitset vajavate liikide ja koosluste tuvastamine

enne arenduse elluviimist tagab nende säilimise. Parem ülevaade ala loodusväärtustest tõstab

ala ökoloogilist väärtust ja sellel võib olla positiivne mõju näiteks loodusturismi puhul.

Haljastuse inventeerimise korra kehtestamine ei ole kohustuslik ja iga KOV võib vajadusel selle

kehtestada enda vajadusi/võimekust arvestades või jätta see üldse kehtestamata. Mõjud

avalduvad üksnes nendes omavalitsustes, kes haljastuse inventeerimise korra kehtestavad.

Sihtrühm I: maaomanikud. Sihtrühma suurust ei ole võimalik hinnata, kuna mõju

maaomanikele avaldub üksnes juhul, kui KOV haljastuse inventeerimise kohustuse ette näeb.

Seega avalduks mõju üksnes määratud juhtudel ehitustegevust planeerivatele kinnisasja

omanikele ehk ei puudutaks kõiki ehitustegevust planeerivaid kinnisasja omanikke. Haljastuse

inventeerimise nõudega seoses võivad maaomanikule kaasneda kulud (palgates botaaniku või

keskkonnaeksperdi). Haljastuse inventeerimisega võib kaasneda piirang edasisele

maakasutusele (kui inventuuris avastatakse kaitsealuseid liike või elupaiku).

Samas annab inventeerimine maaomanikule parema ülevaate kinnistu loodusväärtustest ja võib

suurendada huvi nende säilitamise vastu.

Sihtrühm II: KOVi ametnikud.

Volitusel, mis annab KOVile õiguse ja pädevuse kehtestada haljastuse inventeerimise kord,

ning kinnistuomaniku kohustus enne kavandatavat ehitustegevust nõuetekohaselt haljastus

inventeerida, on positiivne mõju keskkonnale, kuna see annab kohalikule omavalitsusele

parema võimaluse planeerida elurikkust säilitavat ja suurendavat, kaitsealuseid liike kaitsvat

haljastust ning tagada ohutut ja keskkonnasäästlikku ehitustegevust. Praegu tulevad sellised

EELN ÕU

47

kohustused rahvusvahelistest kokkulepetest ja seadustest, kuid seadusandja ei ole andnud

kohaliku omavalitsuse üksusele nende kohustuste täitmiseks sõnaselget volitust. Sättel on

positiivne mõju ka KOVi töökorraldusele, kuna annab selged ja ühesed suunised. Mõningane

negatiivne mõju võib olla KOV-ide töökoormusele, aga seda tasandab asjaolu, et KOV ilmselt

hindab eelnevalt oma võimekust uut korda rakendada.

Mõju avaldav muudatus: kaotatakse kohustus, et KeA peab iga kord reageerima, kui tuleb

teade surnuna leitud kaitsealusest loomast, ja väljastama loa, kui leidja soovib selle endale jätta

(eelnõu punkt 23-25). Muudatusel on positiivne mõju KeA töökoormusele, kuna KeA ei pea

iga kord väljastama luba, kui tuleb teade surnuna leitud kaitsealusest loomast. KeA peab

reageerima üksnes siis, kui soovib seda looma endale jätta. Selliseid juhtumeid on väga vähe.

Mõju avaldav muudatus: vastutussätetes trahvimäärade, väärteokoosseisude ja

menetluspädevuse muutmine (eelnõu § 1 punktid 26–41).

Ajakohastatud vastutussätted (eriti juriidilise isiku karistusmäärade tõstmine) tagavad

õiglasema karistuse ning vastutuse õigusselguse.

Juriidiliste isikute karistusmäärade suurendamine koos väärteokoosseisude täpsustamisega

muudab karistused proportsionaalseks karistusseadustikus sätestatuga ja viib need rohkem

kooskõlla rikkumise iseloomuga. Olulist negatiivset mõju ei tohiks see kaasa tuua, kuna uued

määrad on kooskõlas muutustega, mis on toimunud majanduses ja elatustasemes, ning on seega

ootuspärased. Samuti ei ole põhjust eeldada, et pärast maksimummäärade tõstmist hakatakse

neid rohkem määrama.

Maksimaalse võimaliku karistusmäära tõstmine avaldab kindlasti preventiivset mõju, eelkõige

sellistele rikkumistele, mis praegu tegevuse kavandamisel n-ö arvestatakse eelarvesse.

Sellisteks rikkumisteks on kaitsealal ehitamine, maastiku ümberkujundamine, vaadete avamine

raietega. Kirjeldatud tegevuste puhul ei ole sageli võimalik (v.a raied) keskkonnale tekitatud

kahju arvutada, kuigi kahju maastiku ilmele võib olla korvamatu. Seega sätestatakse piisavalt

tõhus karistus, mille rakendamise korral rikkumine end ära ei tasuks. Keskkonnaameti

hinnangul võiks ärahoitavate rikkumiste arv olla 10–15% ringis, mis arvestades, et rikkumiste

arv Eestis ei ole väga suur, on hea tulemus.

Tiheasustusalal puude ebaseadusliku raie menetlemise jätmine üksnes kohaliku valla- või

linnavalitsuse pädevusse ei too neile kaasa lisatööd, kuna nad tegelevad juba praegu sellega.

Väärteokoosseisude täpsustamine on positiivse mõjuga, kuna suurendab õigusselgust ja

võimaldab inimesel paremini aru saada, mille eest talle täpsemalt karistus on määratud.

Sihtrühm: seaduse nõuete rikkujad. Menetluste statistikale tuginedes on see arv keskmiselt

paarsada isikut aastas.

Mõju avaldav muudatus: muudetakse loodusobjektile tekitatud kahju määramise

regulatsiooni (eelnõu § 1 punkt 42-49) Olulist mõju ei kaasne, kuna muudatused on seotud

olemasoleva regulatsiooni täpsustamise ja õigusselguse suurendamisega ning uued määrad on

kooskõlas muutustega, mis on toimund majanduses ning elatustasemes, ja on seega

ootuspärased. Samuti vähendab seadusemuudatuse mõju asjaolu, et seadusega kehtestatakse

üksnes piirmäärad. Konkreetsed määrad kehtestatakse määrusega, mille ette valmistamisel

hinnatakse mõju eraldi.

Sihtrühm I: Keskkonnaameti ametnikud. Mõju ei ole, kuna keskkonnakahju menetlemine ei

sõltu määrade suurusest. Positiivne mõju on keskkonnakahju määrade täpsustamisel, kuna

sellega seoses muutub nende määramise menetlus selgemaks ja lihtsamaks.

EELN ÕU

48

Sihtrühm II: maaomanikud ja ettevõtjad. Mõju on keeruline hinnata, kuna see avaldub üksnes

juhul, kui maaomanik või ettevõtja tekitab oma tegevusega kahju loodusobjektile, mille

juhtumise tõenäosust ja ulatust ei ole võimalik prognoosida.

Mõju avaldav muudatus: Maade omandamise nn teise nimekirja kaotamisel (eelnõu § 1 punkt

50) on positiivne mõju maaomanikele, kuna nende avaldus lahendatakse lõpuks, peale aastaid

ootamist.

Sihtrühm I: maaomanikud. Mõju on positiivne, kuna tekib võrdsem kohtlemine maaomanike

vahel – kaob eristamine „esimese“ ja „teise“ nimekirja maaomanike vahel ning kõik riigile

müügihuvilised maaomanikud on edaspidi ühes, läbipaistvas järjekorras. Maaomanikel on

parem arusaam oma koha ja ajaraami kohta omandamise järjekorras. Kõige suurem on mõju

neile maaomanikele, kelle avaldused on nende 35 hulgas, mis on juba olnud ootel ligi 10 aastat.

Sihtrühm II: maade omandamisega tegelevad ametnikud Keskkonnaametis ja

Kliimaministeeriumis, pärast 612SE ja eelnõukohase seadusega kavandatud muudatuste

jõustumist tegelevad maade omandamisega ametnikud Keskkonnaametis. Mõju töökoormusele

ei ole, kuna omandamine jätkub samade vahendite raames.

Mõju avaldav muudatus: Keskkonnaseire seaduse § 13 muutmine. Muudatus ei too kaasa

sisulist muutust KESE andmetöötluse praktikas. Tegemist on olemasoleva regulatsiooni

täpsustamisega ja seaduse tasandil selgema sõnastamisega.

Täiendav halduskoormus puudub.

Eelnõu tugevdab õigusselgust ning parandab seega kooskõla andmekaitse põhimõtetega:

• töödeldavad isikuandmete kategooriad sätestatakse seaduse tasandil;

• vastutav töötleja on selgelt seaduse tasandil määratletud;

• andmete töötlemise eesmärk on selgelt sõnastatud;

• töödeldakse üksnes piiratud ulatuses ja hädavajalikke isikuandmeid.

Tegemist ei ole tundlike isikuandmetega ega ulatusliku isikuandmete töötlemisega. Seetõttu ei

ole vajalik täiendava andmekaitsealase mõjuhinnangu koostamine

Sihtrühm: muudatus mõjutab riiklike seiretööde täitjaid, uuringu- ja projektitööde tegijaid ning

proovivõtjaid ja vaatlejaid. Mõju sihtrühmale on väike või puudub, kuna ei too kaasa muutust

praktikas ja töödeldakse üksnes isiku nime ning tööalaseid kontaktandmeid.

Muudatus ei too kaasa täiendavaid kulusid riigieelarvele.

6.2. Haldus- ja töökoormuse muutus

Planeeritud muudatuste mõjul ei suurene või väheneb kokkuvõttes avaliku sektori töökoormus.

Suurim töökoormuse tõus on seotud uuringust ja inventuurist teavitamise kohustuse

lisandumisega. Aga see tasandub muudatustega, mis vähendavad töökoormust. KeA

töökoormus väheneb seoses surnuna leitud loomast ja pruunkaru talvituspaigast teavitamise

regulatsiooni muudatustega. Samuti vähendab töökoormust vastutussätete korrastamine, mis

suurendab õigusselgust ja seega muudab järelevalve selgemaks ning tõhusamaks. Kui

karistusnormid on täpsemalt määratletud (isik saab aru, millist tegu talle ette heidetakse), siis

see vähendab KeA hinnangul oluliselt järelepärimiste ja vaidluste hulka, milledele vastamine

on suur osa KeA töökoormusest. Nimetatud muudatustega ja teadustöötaja õiendi vormi

kaotamisega seoses väheneb ka isikute ja ettevõtete halduskoormus.

Alguses küll suureneb töökoormus metsa kasutusvalduse meetme rakendamise sisse

töötamisega, aga kuna selle meetme eelarve on sama, mis on ette nähtud maade riigile

omandmaiseks, siis pikas vaates ei ole töökoormus suurem, kui see on juba täna.

EELN ÕU

49

Ka maaparandussüsteemide hooldustöödega seotud §14 muudatusega kaasneva töökoormuse

tõusu tasandavad vastavad muudatused §-s 31.

Seega muudatuste jõustumise järel kokkuvõttes töökoormus (peamiselt KeA töökoormus) ei

suurene ning tulude ja kulude suhe on sama või pigem positiivne.

Täpsem mõju Keskkonnaameti töökoormusele sõltub konkreetse muudatuste sisust ja ulatusest.

Muudatused, mis viivad haldusmenetluste lihtsustamiseni, bürokraatia vähendamiseni või

teatud ülesannete automatiseerimiseni, aitavad vähendada ametnike töökoormust ja

võimaldavad optimeerida töökorraldust. Keskkonnaameti töökoormust analüüsitakse ja

hinnatakse pidevalt ning selle põhjal tehakse vajalikke ümberkorraldusi töökorralduses ning

vajaduse korral korrigeeritakse ka ametnike arvu.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad tulud

ja kulud

Trahvimäärade ja keskkonnakahju määrade tõstmisega võib kaasneda rahaline tulu. Selle

suurust prognoosida on raske, kuna loodetavasti on määrade tõstmisel ka preventiivne mõju

ehk rikkumised hoopis vähenevad.

Uue võimalusena on eelnõus loodusmetsade kaitseks võimalik eraomanikul sõlmida riigiga

leping ja see võib kaasa tuua kulu riigile. Täpset summat ei ole võimalik välja tuua, kuna ei ole

teada, kas ja mis mahus eraomanikud selliseid lepinguid sõlmida soovivad. Eeldatav kulu riigile

on samas suurusjärgus, kui metsaseaduse alusel sõlmitavate VEP lepingute korral ehk umbes

300 000 eurot aastas. Võimalikud rahastusallikad on hetkel täpsustamisel.

Samuti ei ole täna võimalik hinnata 30% kaitsemäära kehtestamisega kaasnevaid kulusid.

Muudatusel võib olla mõju eelarvele (nii KOVi kui ka riigieelarvele) riikliku kaitse alla

võetavatel aladel kehtima hakkavate maamaksuvabastuste, seal makstavate metsatoetuste ja

võimaliku kinnisasjade riigile omandamise tõttu. Nende kulude täpsem suurus aga sõltub kaitse

alla võetaval maal, sh metsamaal, kehtima hakkavatest piirangutest ja see selgub kaitse alla

võtmise menetluses, mille käigus otsustatakse kaitse alla võetava ala täpsed piirid, tsoneering

ja kaitsekord.

8. Rakendusaktid

Seadusemuudatustega kaasneb järgmiste rakendusaktide kehtestamine:

1) Vabariigi valitsuse määrus „Looduskaitseseaduse eesmärkide saavutamiseks vajaliku kaitse

tagavate alade loetelu“;

2) Energeetika ja keskkonnaministri määrus „Loodusväärtuste loetelu, loodusväärtuste

kaitseks lepingu sõlmimine ja kasutusõiguse tasu arvutamise täpsustatud alused“.

Seadusemuudatustega kaasneb järgmiste rakendusaktide muutmine:

1) Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrus nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja

riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel

loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja

väärtuse määramise kord ja alused“;

2) Vabariigi Valitsuse 08.04.2005. a määrus nr 69 „Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata

loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega

tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad“;

3) Keskkonnaministri 08.06.2022 määrus nr 26 „Eesti looduse infosüsteemi põhimäärus“.

Täiendatud on LKSi § 77 lõike 1 volitusnormi sõnastust, et lisaks loodusobjektile tekitatud

kahju hüvitamise korrale ja määradele saaks valitsus kehtestada ka keskkonnale tekitatud kahju

EEL ÕU

50

ulatuse ning kahju hüvitamise arvestamise alused. Muudatus on vajalik, et oleksid selged

põhimõtted, millal keskkonnale on kahju tekitatud ja kuidas keskkonnale tekitatud kahju määra

arvestada. LKSi § 77 lõikes 3 on sätestatud alused, millisel juhul tekitatakse loodusobjektile

kahju, samuti on samas paragrahvis kehtestatud loodusobjektile tekitatud kahju hüvitamise

alam- ja ülemmäärad (eelnõus on loodusobjektile tekitatud kahju hüvitamise alam- ja

ülemmäärad kavandatud §-s 77¹). Volitusnormi alusel antavas määruses täpsustatakse

loodusobjekti tüübiti seaduses nimetatud kahju tekitamise alused (vajaduse korral ka kahju

tekitamise viisid) ja see, millises ulatuses kahjustatud loodusobjekt loetakse hävinenuks.

Määratakse põhimõtted, mille alusel kindlaks teha kahjustatud isendite arvu või mõõtmeid (nt

puutüve mõõtmine keskkonnakahju arvutamiseks). Samuti määratakse kahju kindlakstegemise

erandid, kui kahjustatakse või hävitatakse näiteks linnumune, kaitsealuse loomaliigi pesa või

loom tiinus-, imetamis- või pesitsusajal. Muudatus on kooskõlas põhiseaduse § 113

põhimõtetega: LKSis on sätestatud või sätestatakse tekitatud kahju hüvitamiseks kohustuslikud

elemendid, nagu isik, kes on kohustatud kahju hüvitama (muudatus § 77 lg-s 2¹, õigusvastaselt

kahju tekitanud isik), tegevused, mille eest võib kahju hüvitamist nõuda (LKSi § 77 lg 3), kahju

hüvitamise määrad (LKSi § 77 lg-d 4‒10¹, eelnõus § 77¹), see, kes võib kahju hüvitamist nõuda

(LKSi § 77 lg 2, KeA) ja nõude esitamise kord (LKSi § 77 lg 2, hagi esitamine kohtule), kahju

tekitamise eest väljamõistetud hüvitise saaja (LKSi § 77 lg 2, riik), kahju tekitamise eest

väljamõistetud hüvitise maksmise kord ja tähtpäev (LKSi § 77 lg 2, kohtu otsuse alusel).

LKSi § 77 lõike 1 kohane volitusnorm jääb oma asukohta, mistõttu jääb Vabariigi Valitsuse

08.04.2005. a määrus nr 69 „Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi isendi hävitamise

või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju

hüvitamise kord ja hüvitise määrad“ kehtima kuni muutmiseni või uue kehtestamiseni.

Seoses muudatusega, millega lisatakse maade omandamise kõrvale võimalus seada kaitstavat

loodusobjekti sisaldavale kinnisasjale kasutusvaldus tuleb vastavalt täiendada ka Vabariigi

Valitsuse 08.07.2004 aasta määrust nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi

poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse

ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse

määramise kord ja alused“.

Seoses § 15 lõike 3 punkti 2 muudatusega kaob ära volitusnorm valdkonna eest vastutavale

ministrile kehtestada tingimused teadustöötaja õiendi väljastamiseks, siis muutub kehtetuks

selle volitusnormi alusel kehtestatud Keskkonnaministri 28.05.2004 aasta määrus nr 60

„Kaitstava loodusobjekti piires oleval kinnisasjal liikumiseks teadustöötajale õiendi

väljastamise tingimused ja õiendi vorm“ (RT I, 13.06.2025, 5).

Rakendusaktide kavandid on lisatud seletuskirja lisasse.

10. Seaduse jõustumine

Seaduse § 1 punktid 10, 11 ja 12 (§-d 181 ja 203) jõustuvad 2027. aasta 1. jaanuaril, kuna nende

sätetega seotud lepingute vormid vajavad väljatöötamist. Teiste punktidega kavandatud

muudatused täpsustavad enamjaolt kehtivaid nõudeid, seega ei ole vaja muudatuste

jõustumiseks pikemat kohanemisaega ning need jõustuvad üldises korras. Eelnõus on

kavandatud ka muudatused, mis toovad kaasa vajaduse muuta rakendusakte. Rakendusaktide

eelnõusid on kavas menetleda samal ajal seaduse eelnõu menetlusega.

11. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

20.04.2020 esitati eelnõu, mis sisaldas mitmeid eelnõus olevaid sätteid esimest korda eelnõude

EELN ÕU

51

infosüsteemi (EIS toimik nr 20-0469) kaudu kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile,

Rahandusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, toonasele

Maaeluministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile. Samuti saadeti sellekohane info

Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning järgmistele huvirühmadele: Eesti Keskkonnaühenduste

Koda, Eesti Erametsaliit, Eesti Jahimeeste Selts, Eesti Turismifirmade Liit, Eesti Orhideekaitse

Klubi, Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit, Eesti Mesinike Liit, Eesti Laevaomanike Liit,

Eesti Sadamate Liit.

Valitsuse vahetuse tõttu esitati eelnõu (koos seletuskirja ja selle lisaks oleva tabeliga, kus olid

kajastatud eelmise kooskõlastuse märkused) 02.07.2021 uuesti EISi kaudu kooskõlastamiseks

Justiitsministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile,

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Maaeluministeeriumile.

Eelnõu ja seletuskiri esitati 01.11.2022 enne Vabariigi Valitsusele esitamist veel kord

kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Maaeluministeeriumile,

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja Kaitseministeeriumile.

Kolmandat korda esitati eelnõu 12.08.2024 EISi kaudu (toimik nr 24-0810) kooskõlastamiseks

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile,

Rahandusministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Justiitsministeeriumile ja

Kaitseministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks järgmistele huvirühmadele: Eesti Linnade

ja Valdade Liit, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Erametsaliit, Eesti Jahimeeste Selts,

Eesti Orhideekaitse Klubi, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Koda, Notarite Koda, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Põllumajandus-

Kaubanduskoda, Eesti Looduskaitse Selts, Eesti Loodusturismi Ühing, Eestimaa Talupidajate

Keskliit, Eesti Loodushoiu Keskus.

Eelnõu esitati EISi kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile 19.12.2024 (toimik

nr 24-0810/09). Kuna pärast teiste ministeeriumidega kooskõlastamist oli eelnõu muudetud ja

täiendatud, esitati see kooskõlastamiseks ka Kaitseministeeriumile, Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumile, Rahandusministeeriumile ning Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile. Samuti saadeti arvamuse avaldamiseks huvirühmadele.

Seejärel jagati eelnõu kahte paketti.

I pakett esitati 20.03.2025 Vabariigi Valitsusele ja on praegu Riigikogu menetluses (612 SE).

Käsitletav eelnõu on LKSi muudatuse II pakett, mis esitati EISi kaudu (toimiku number

25-1175) kooskõlastamiseks teistele ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks järgmistele

huvirühmadele:

Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Erametsaliit, Eesti

Jahimeeste Selts, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti

Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Looduskaitse Selts, Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool,

Eesti Kinnisvarafirmade Liit.

Kommentaarid ja ettepanekud esitasid Kaitseministeerium, Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium, Rahandusministeerium, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium ning Justiits- ja

Digiministeerium. Haridus- ja Teadusministeerium ning Justiits- ja Digiministeerium jätsid

eelnõu kooskõlastamata.

Kokku laekus 28 asutuselt/isikult ligi 300 kommentaari ja ettepanekut. Laekunud ettepanekud

ja nendega arvestamise või arvestamata jätmise info ning sellekohased selgitused on lisatud

seletuskirja lisas olevasse märkustega arvestamise tabelisse.

EELN ÕU

52

Eelnõu esitati Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõike 5 kohaselt kooskõlastamiseks Justiits-

ja Digiministeeriumile kes kooskõlastas eelnõu märkustega, millede kohaselt on eelnõud ja

seletuskirja täiendatud.

EISi kaudu (toimiku number 25-1175) kooskõlastamisel esitatud ettepanekute arvestamise tabel

on esitatud seletuskirja lisas.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, …………………. 2026. a

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ ………2026. a

(allkirjastatud digitaalselt)

EELN ÕU

1

EELNÕU

08.04.2026

Metsaseaduse, keskkonnatasude seaduse ja tulumaksuseaduse

muutmise seadus

§ 1. Metsaseaduse muutmine

Metsaseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõikes 1 asendatakse sõna „säästev“ sõnaga „kestlik“;

2) paragrahvi 2 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Metsa majandamine on kestlik, kui see tagab elustiku mitmekesisuse, metsa tootlikkuse,

uuenemisvõime ja elujõulisuse ning loob ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja

kultuurilisi vajadusi rahuldava mitmekülgse metsakasutuse võimaluse ning aitab leevendada

kliimamuutuse mõjusid ja nendega kohaneda.“;

3) paragrahvi 2 täiendatakse lõigetega 3–6 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva seaduse eesmärkide täitmiseks tagatakse majandusmetsade osakaal 70

protsendil metsamaast, arvestades osakaalu arvutamisel paindlikkust ühe protsendi ulatuses.

(4) Majandusmets käesoleva seaduse tähenduses on väljaspool kaitstavat ala, kaitseks

kavandatavat ala või looduskaitse piirangutega ala asuv mets, kus metsa majandamise eesmärki

ei ole oluliselt piiratud.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud majandusmetsade hulka mittekuuluvate alade

loetelu, kus on metsa majandamisele seatud olulised piirangud, ning majandusmetsa osakaalu

arvutamise ja selle rakendamise metoodika kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(6) Looduskaitseseaduse § 9 lõike 1 alusel määratud loodusobjekti kaitse alla võtmise

menetluse läbiviija hindab kaitse alla võtmise menetluses ja kaitse alla võtmise otsuse

muutmise menetluses mõju majandusmetsa olemile. Kui kaitse alla võtmise otsus võib

põhjustada metsaseaduse § 2 lõikes 3 sätestatud osakaalu languse, teeb Keskkonnaamet

valdkonna eest vastutavale ministrile ühe aasta jooksul ettepaneku alade kaitse alt välja

arvamiseks või kaitse-eeskirjade muutmiseks. “;

4) paragrahvi 3 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast ja sealsest elustikust.“;

5) paragrahvi 3 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Puu- ja põõsaistandik (edaspidi istandik) käesoleva seaduse tähenduses on

mittemetsamaale puude ja põõsaste intensiivseks kasvatamiseks rajatud kasvuala, mis on

kantud käesoleva seaduse §-s 9 nimetatud registrisse.“;

6) seadust täiendatakse §-ga 3¹ järgmises sõnastuses:

„§ 3¹. Istandiku rajamine ja majandamine

(1) Mittemetsamaale rajatavat istandikku saab metsaregistrisse kanda, kui see asub maa-alal:

1) mille kohta ei ole eelneva viie aasta jooksul makstud Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel toetust;

EELN ÕU

2

2) mis ei ole Eesti looduse infosüsteemi kantud poollooduslike koosluste esinemisalana ega I

ja II kategooria kaitsealuste liikide leiukohana;

3) mida või millel asuvat objekti ei ole loodusobjektina kaitse alla võetud;

4) mis ei asu turvasmullal (M, S, R), lammimullal (AM), rannikumullal (Gr, Gr1, Mr) või

eemaldatud rabamullal (TxR);

5) mis ei ole väärtuslik maastik ega väärtuslik põllumajandusmaa;

6) mida ei loeta haritava maa või loodusliku rohumaa kohta tehtud inventuuri järgi

väärtuslikuks püsirohumaaks;

7) mis ei ole drenaaži maa-ala.

(2) Drenaaži maa-alale võib istandiku rajada ja metsaregistrisse kanda, kui Maa- ja Ruumiamet

on andnud kooskõlastuse, et istandik ei kahjusta drenaaži ning istandiku rajamise tulemusena

ei ole takistatud maaparandussüsteemi nõuetekohane toimimine.

(3) Kui isik soovib istandiku rajada maa-alale, mille kohta ei ole tehtud käesoleva paragrahvi

lõike 1 punktis 6 nimetatud inventuuri, peab ta tellima eksperdilt hindamise, mis kinnitab, et

maa-alal puuduvad väärtusliku püsirohumaa tunnused.

(4) Istandike majandamisele ei kohaldata käesolevas seaduses sätestatud nõudeid metsa

majandamise kohta.

(5) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega:

1) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavate istandikuks sobivate maa-

alade ruumiandmed;

2) istandiku registreerimise tingimused ja korra;

3) haritava maa ja loodusliku rohumaa maa-alal väärtusliku püsirohumaa tunnustele vastavuse

hindamise korra ja nõuded eksperdile;

4) istandiku rajamisel kasvatada lubatud puuliigid ja kasutada lubatud kultiveerimismaterjali

algmaterjali päritolupiirkonnad;

5) istandiku majandamise täpsemad nõuded.“;

7) paragrahvi 4 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesolevat seadust kohaldatakse metsamaa ja sealse elustiku suhtes.“;

8) paragrahvi 4 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesolevat seadust kohaldatakse metsamaa ja sealse elustiku ning metsaressursi arvestuse

riiklikus registris registreeritud istandiku suhtes.“;

9) paragrahvi 6 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „ning selleks metsandust käsitleva

valdkonna arengukava“;

10) paragrahvi 6 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:

„8) kliimamuutuse leevendamiseks ja kliimamuutusega kohanemiseks vajalike tegevuste

koordineerimine.“;

11) paragrahvi 6 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „erametsanduse arendamiseks ja toetamiseks

moodustatud sihtasutusele“ tekstiosaga „erametsanduse arendamise ja toetamisega tegelevale

sihtasutusele“;

12) paragrahv 7 tunnistatakse kehtetuks;

EELN ÕU

3

13) paragrahvi 9 lõiget 1¹ täiendatakse pärast sõna „ka“ tekstiosaga „istandike paiknemise,

puuliikide ja pindala üle ning“;

14) paragrahvi 9 täiendatakse lõigetega 12 ja 1⁴ järgmises sõnastuses:

„(12) Metsaregister on andmekogu, mille eesmärk on võimaldada teha järgmisi toiminguid:

1) esitada ja menetleda metsateatisi;

2) esitada metsa inventeerimise andmeid;

3) esitada välitööde, metsauuendus- ja metsakaitseekspertiisi andmeid;

4) esitada andmeid kultiveerimismaterjali kasutamise kohta majandusliku tasuvuse

kindlakstegemiseks, metsaaretuseks või teadustööks;

5) esitada andmeid istandiku registreerimiseks.

(13) Metsaregistris töödeldakse metsa inventeerija, välitööde või ekspertiisi tegija ja

metsaomaniku üldandmeid ning metsaomanikuga seotud andmeid, mis on nimetatud käesoleva

paragrahvi lõikes 4.

(14) Metsaregistrisse metsaressursi kohta kogutud teavet säilitatakse tähtajatult, põhimääruses

võib sätestada lühema andmete säilitamise tähtaja. Isiku üldandmed kustutatakse registrist

kümne aasta möödudes arvates andmete registrisse kandmisest.“;

15) paragrahvi 9 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Metsaregistri põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, milles

sätestatakse:

1) vastutava töötleja ja volitatud töötleja ülesanded;

2) täpsem andmekoosseis ja andmete kasutusse andmise kord;

3) andmeandjad ja nendelt saadavad andmed;

4) andmete säilitamise täpsemad tähtajad;

5) muud korralduslikud küsimused.“;

16) paragrahvi 9 lõike 4 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Füüsilisest isikust metsaomanik võib metsaregistris avalikustada järgmised andmed:“;

17) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 94 järgmises sõnastuses:

„(94) Kui toetuse saaja ei ole tagastanud toetuse summat tähtajaks, on ta kohustatud maksma

tähtpäevaks tasumata summalt viivist 0,06 protsenti iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud

kalendripäeva eest, kuid kogusummas mitte rohkem kui tagasinõutav toetuse summa. Toetuse

tagasimaksmisel laekunud maksetest loetakse kõigepealt tasutuks viivis, seejärel tagastamisele

kuuluv toetus.“;

18) seaduse 2. peatükki täiendatakse §-ga 10¹ järgmises sõnastuses:

„§ 10¹. Metsandusalane õppe- ning teadus- ja arendustegevus

(1) Kui metsandusalaseks õppe- ning teadus- ja arendustegevuseks on vaja kalduda kõrvale

metsa majandamise nõuete täitmisest, esitab selle tegija või tegevust koordineeriv kutseõppe-

või teadus- ja arendusasutus Keskkonnaametile taotluse, milles on õppe- või uurimistöö kohta

märgitud järgmist:

1) töö eesmärk, erandid kehtestatud nõuetest ja nende rakendamise põhjendus;

2) planeeritavate tegevuste kirjeldus ja töö metoodika;

3) tegevuse algusaeg ja eeldatav lõpptähtaeg;

4) õppetöö või uuritava ala täpne asukoht.

EELN ÕU

4

(2) Keskkonnaamet võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluses nimetatud

tegevusteks loa andmisest põhjendatud juhtudel keelduda, kui:

1) käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuded ei ole täidetud;

2) taotluses kirjeldatud tegevused ohustavad oluliselt looduskeskkonda.

(3) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada metsa majandamise eeskirjas erandeid

kutseõppe- või teadus- ja arendusasutustele metsa majandamiseks õppe-, teadus- ja

arendustegevuse eesmärgil ning erandite taotlemise, rakendamise ja hindamise korra.“;

19) paragrahvi 11 lõige 4¹ muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4¹) Metsa inventeeritakse ülepinnalise takseerimisega või statistilise valikmeetodiga. Metsa

inventeerimise andmed, välja arvatud statistilise valikmeetodiga saadud andmed, kehtivad

kümme aastat inventeerimise kuupäevast arvates. Metsaregistrisse kantavad

inventeerimisandmed ei tohi olla vanemad kui üks aasta, välja arvatud juhul, kui eraldise

pindala on muutunud kuni 20%, kuid mitte rohkem kui 0,2 hektarit selle ruumiandmete

muutmise tõttu.“;

20) paragrahvi 11 lõiget 4¹ täiendatakse pärast sõna „takseerimisega“ tekstiosaga „, kaugseire

meetodiga“;

21) paragrahvi 122 lõike 51 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) rikkunud metsakorraldustööde nõudeid puistu koosseisu, esimese rinde rinnaspindala ja

enamuspuuliigi vanuse, kõrguse ning rinnasdiameetri kohta kalendriaasta jooksul vähemalt

kümnel metsaregistrisse kandmiseks esitatud metsaeraldisel määral, mis ületab metsa

korraldamise juhendiga metsakorraldustööde täpsuse kohta seatud veapiire vähemalt kaks

korda;“;

22) paragrahvi 13 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) on rikkunud metsakorraldustööde nõudeid puistu koosseisu, esimese rinde rinnaspindala ja

enamuspuuliigi vanuse, kõrguse ning rinnasdiameetri kohta kalendriaasta jooksul vähemalt

kümnel metsaregistrisse kandmiseks esitatud metsaeraldisel määral, mis ületab metsa

korraldamise juhendiga metsakorraldustööde täpsuse kohta seatud veapiire vähemalt kaks

korda;“;

23) seaduse 4. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 23² järgmises sõnastuses:

„§ 23² Väljaspool riiklikult või kohaliku omavalitsuse kaitstavat loodusobjekti metsaga

kinnisasja omandamine

(1) Kui planeeringuga seatakse väljaspool riiklikult või kohaliku omavalitsuse kaitstavat

loodusobjekti metsaga kinnisasjale täielik uuendusraie keeld, omandab kohaliku omavalitsuse

üksus kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja selle väärtusele vastava tasu eest.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksus ei omanda kinnisasja käesolevas paragrahvis sätestatud

korras, kui isik on kinnisasja omandanud planeeringu koostamise ajal või pärast planeeringu

kehtestamist, välja arvatud juhul, kui metsaga kinnisasja suhtes kohaldatavad kitsendused

muudetakse rangemaks.

(3) Kui kinnisasi ei asu kogu ulatuses alal, kus planeeringuga seatakse täielik uuendusraie keeld,

võib kohaliku omavalitsuse üksus kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada selle osa

kinnisasjast, kus piirangud on seatud. Kinnisasja jagamise korraldab kinnisasja omanik,

jagamisega seotud kulud kannab kinnisasja omandamise ettepaneku teinud isik.

EELN ÕU

5

(4) Ettepaneku kinnisasja omandamiseks kohaliku omavalitsuse üksuse poolt võib teha

kinnisasja omanik või kohaliku omavalitsuse üksus. Kinnisasja omandamisega seotud kulud

kannab kohaliku omavalitsuse üksus oma eelarvest.

(5) Metsaga kinnisasja väärtus määratakse maatüki ja sellel kasvava metsa väärtuste summana.

Kui metsaga kinnisasja väärtuse määramisel ei oma kasvava metsa väärtus olulist tähtsust ja

piirkonna turusituatsioonist lähtuvalt ei kajasta maa maksustamishind selle piirkonna turuhinda,

võib kohaliku omavalitsuse esindaja metsaga kinnisasja väärtuse määramiseks tellida

erakorralise hindamise.

(6) Metsaga kinnisasja väärtuse määramisel lähtutakse maa hindamise seaduse § 8 lõike 2 alusel

kehtestatud erakorralise hindamise korrast.

(7) Kohaliku omavalitsuse üksus võib kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

omandamise ning lõikes 4 nimetatud ettepanekute menetlemise korra.

(8) Kinnisasja kohalikule omavalitsusele omandamine otsustatakse võõrandamiseks tehtud

ettepanekute laekumise järjekorras, kui ei esine mõjuvaid põhjusi menetluse pikendamiseks.

Mõjuva põhjuse esinemise korral lahendatakse ettepanek pärast mõjuva põhjuse äralangemist.“

24) paragrahvi 25 lõiget 2 täiendatakse punktidega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„4) mets asub riiklikult kaitstaval arheoloogiamälestisel, ajaloolises looduslikus pühapaigas või

nende kaitsevööndis, samuti arheoloogiliseks leiukohaks määratud alal;

5) mets asub Eesti looduse infosüsteemi kantud poollooduslike koosluste esinemisalal.“;

25) paragrahvi 25 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „, selle pikendamiseks“;

26) paragrahvi 25 lõiked 5–7 tunnistatakse kehtetuks;

27) paragrahvi 25 lõike 8 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui metsa uuendamise võtete rakendamine on kohustuslik, kuid metsaomanik ei ole neid kahe

aasta jooksul pärast metsaosa hukkumist või raiet rakendanud või kui hukkunud metsaosa või

raiesmik ei ole metsakasvukohatüübile sobivate puuliikidega viie aasta või loo, siirdesoo,

madalsoo, raba, osja, tarna ja lodu metsakasvukohatüüpides kümne aasta jooksul uuenenud,

teeb Keskkonnaamet metsauuendusekspertiisi alusel metsaomanikule ettekirjutuse

uuendamisvõtete rakendamiseks.“;

28) paragrahvi 28 lõike 4 punktist 4 jäetakse välja tekstiosa „, mille hulka kuulub kuni nelja

meetri laiuselt kvartali- või piirisihi sisseraie või olemasoleva sihi või teeserva, kraavikalda ja

kraaviserva puhastamine puudest, mille keskmine rinnasdiameeter ületab kaheksat

sentimeetrit“;

29) paragrahvi 28 lõike 4 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) kujundusraie, mida tehakse kaitstaval loodusobjektil kaitse-eesmärgi saavutamiseks

kaitsekorralduskava, liigi kaitse ja ohjamise tegevuskava, elupaiga tegevuskava kohaselt või

kaitstava looduse üksikobjekti või vääriselupaiga seisundi säilitamiseks ja parandamiseks või

Eesti looduse infosüsteemi kantud poollooduslikul kooslusel puittaimede eemaldamiseks

elupaiga tegevuskava kohaselt.“;

30) paragrahvi 28 lõiget 10 täiendatakse pärast sõna „tase“ tekstiosaga „, välja arvatud raie

tegemisel kutseõppeasutuse korraldatava õppe käigus“;

EELN ÕU

6

31) paragrahvi 29 lõike 1 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja tekstiosa „ühe aasta jooksul

raie algusest arvates“;

32) paragrahvi 29 lõike 11 punkt 2¹ tunnistatakse kehtetuks;

33) paragrahvi 29 lõike 11 punktid 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) käesoleva lõike punktis 2 nimetamata kasvukohatüüpides raielank olla suurem kui viis

hektarit, välja arvatud juhul, kui nimetatud raielank jääb ühe metsaeraldise piiresse;

4) erinevates kasvukohatüüpides asuva raielangi pindala olla suurem kui viis hektarit,

arvestades käesoleva lõike punktides 2 ja 3 sätestatud piiranguid.“;

34) seadust täiendatakse §-ga 31¹ järgmises sõnastuses:

„§ 31¹. Trassiraie

(1) Trassiraie on raie, mille hulka kuulub kvartali- või piirisihi sisseraie või varem sisseraiutud

trassi või teeserva, kraavikalda ja kraaviserva puhastamine puudest või puittaimestikust, mille

keskmine rinnasdiameeter ületab kaheksat sentimeetrit.

(2) Kui trassiraie laius on üle nelja meetri, esitatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

alade hooldamiseks õigusaktidest tulenev kehtiv projekt, hoolduskava või muu dokument.“;

35) paragrahvi 32 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Raadamine on raie või muu tegevus, mida tehakse, et võimaldada maa kasutamist muul

otstarbel kui metsa majandamiseks.“;

36) paragrahvi 32 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

37) paragrahvi 32 lõike 2 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) õigusaktidest tuleneva kehtiva projekti või muu dokumendi alusel, mis on aluseks maa

kasutamiseks muul otstarbel kui metsa majandamiseks.“;

38) paragrahvi 36 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljadel kehtiva planeeringu kohaselt või Vabariigi

Valitsuse loal;“;

39) paragrahvi 36 täiendatakse lõikega 2¹ järgmises sõnastuses:

„(2¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud Vabariigi Valitsuse luba ei ole vajalik lõike 1

punktis 2 nimetatud juhul, kui riigimetsa valitseja on Kaitseministeerium.“;

40) paragrahvi 37 lõike 6 punktist 3 jäetakse välja sõnad „kinnistu ja“;

41) paragrahv 38 tunnistatakse kehtetuks;

42) paragrahvi 41 lõiget 1 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) käesoleva seaduse § 32 lõikes 1 nimetatud muu tegevuse kohta, mida tehakse, et võimaldada

maa kasutamist muul otstarbel kui metsa majandamiseks.“;

43) paragrahvi 41 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „, digitaalselt allkirjastatuna e-kirjaga“;

44) paragrahvi 41 lõiget 5¹ täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Riigilõiv kuulub tagastamisele, kui raadamise või uuendusraie metsateatis tunnistatakse

kehtetuks Keskkonnaameti algatusel kogu kavandatud raie ulatuses enne raietööde tegemist.“;

EELN ÕU

7

45) paragrahvi 41 lõike 8¹ teisest lausest jäetakse välja tekstiosa „või e-kirjaga“;

46) paragrahvi 41 lõige 13 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(13) Metsaomanik võib teha raiet 24 kuu jooksul pärast metsateatise või metsakaitseekspertiisi

akti registreerimist metsaregistris. Uuendusraie või raadamise korral võib raiet või käesoleva

seaduse § 32 lõikes 1 nimetatud muud tegevust alustada, kui metsateatise registreerimisest

metsaregistris on möödunud kümme päeva. Kümne päeva möödumist ei pea ootama elutähtsa

teenuse tagamise, inimese tervisele ja varale ohtlike puude eemaldamise eesmärgil ning

riigikaitseseaduses sätestatud kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni

või sõjaseisukorra väljakuulutamisel.“;

47) paragrahvi 41 lõikes 13² asendatakse arv „12“ arvuga „24“;

48) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 134 järgmises sõnastuses:

„(134) Metsaomanik või tema esindaja on kohustatud kahe kuu jooksul teavitama

Keskkonnaametit kavandatud raie, välja arvatud trassiraie, valgustusraie ja raadamise

lõpetamisest või tagama pärast raie lõpetamist kahe kuu jooksul uute inventeerimisandmete

esitamise raiutud metsaosa kohta. Käesoleva paragrahvi tähenduses loetakse raie lõppenuks,

kui on lõpetatud tööd, mis on loetletud käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktides 1–3.“;

49) paragrahvi 43 lõige 1¹ tunnistatakse kehtetuks;

50) paragrahvi 43 lõige 3¹ tunnistatakse kehtetuks;

51) paragrahvi 45 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Valdkonna eest vastutav minister määrab Riigimetsa Majandamise Keskusele järgneva viie

aasta uuendusraie pindala, sealhulgas männikute, kuusikute, kaasikute ja haavikute pindala

puuliikide viisi, arvestades käesoleva seaduse § 11 lõigete 3 ja 4 alusel kehtestatud määruses

sätestatud metsa raiemahu arvutamise metoodikat.“;

52) paragrahvi 45 täiendatakse lõikega 5¹ järgmises sõnastuses:

„(5¹) Valdkonna eest vastutav minister võib muuta käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel

kehtestatud uuendusraie pindala, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) uuendusraie pindala arvutamise aluseks oleva metsa pindala on muutunud vähemalt 15%;

2) uuendusraie pindala arvutamise aluseks olevas metsas on tuvastatud ulatuslik

metsakahjustus;

3) käesoleva seaduse § 45 lõike 5 alusel määratud uuendusraie pindala ei võimalda täita

käesoleva seaduse § 2 lõikes 2 seatud eesmärke või muid riigi kohustusi.“;

53) paragrahvi 45 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

54) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab RMK-le omaniku ootused, millega määratakse

strateegilised eesmärgid ning mida uuendatakse vähemalt igal kolmandal aastal. RMK arvestab

omaniku ootustes nimetatud strateegiliste eesmärkidega.“;

55) paragrahvi 49 lõike 7 punkt 10 tunnistatakse kehtetuks;

56) paragrahvi 60 lõike 1 punktides 1 ja 2 asendatakse arv „32 000“ arvuga „120 000“;

EELN ÕU

8

57) paragrahvi 64 lõike 1 punkte 3 ja 4 täiendatakse pärast sõna „juhatus“ sõnadega „või tema

volitatud isik“;

58) paragrahvi 68 lõikes 2 asendatakse arv „3200“ arvuga „50 000“;

59) seadust täiendatakse §-ga 68¹ järgmises sõnastuses:

„68¹ Puude ja põõsaste raiumine raiet lubava metsateatiseta või metsateatise tingimusi

rikkudes

(1) Puude ja põõsaste raiumine raiet lubava metsateatiseta või metsateatise tingimusi

rikkudes, –

karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 12 800 eurot.“;

60) paragrahvi 69 lõikes 1 asendatakse arv „300“ arvuga „200“;

61) paragrahvi 69 lõikes 2 asendatakse arv „3200“ arvuga „30 000“;

62) paragrahv 70 tunnistatakse kehtetuks;

63) seadust täiendatakse §-dega 70¹‒705 järgmises sõnastuses:

„§ 70¹. Metsa uuendamisel ja raiel pinnase kahjustamine

(1) Metsa uuendamisel ja raiel pinnase kahjustamise eest üle maksimaalse lubatud määra –

karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 25 000 eurot.

§ 702. Metsa kaitse nõuete rikkumine

(1) Metsa kaitse nõuete rikkumise eest, –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 eurot.

§ 703. Metsa kasutamise nõuete rikkumine

(1) Metsa kasutamise nõuete rikkumise, eest, –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 8 000 eurot.

§ 704. Metsa kasvatamise nõuete rikkumine

(1) Metsa kasvatamise nõuete rikkumise eest, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 68

nimetatud juhtudel, –

karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut.

EELN ÕU

9

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 25 000 eurot.

§ 705. Metsa uuendamise nõuete rikkumine

(1) Metsa uuendamise nõuete rikkumise eest, –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 eurot.“;

64) paragrahvi 71 täiendatakse pärast arvu „68“ tekstiosaga „, 68¹“;

65) paragrahvi 72 lõigetes 1 ja 2 asendatakse tekstiosa „68–70“ tekstiosaga „68–69 ja

701 – 705“;

66) paragrahvi 80 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Enne 2027. aasta 1. detsembrit rajatud istandiku võib metsaregistrisse kanda, kui istandik

paikneb maa-alal, mis vastab kuni käesoleva seaduse jõustumiseni metsaseaduses istandiku

kohta kehtinud nõuetele, seal kasvavate puude keskmine vanus ei ületa kümmet aastat ning maa

ei ole maakatastrisse kantud metsamaana ning istandiku rajamiseks ei ole kasutatud

metsastamise toetust.“;

67) seadust täiendatakse §-ga 80¹ järgmises sõnastuses:

„§ 80¹. Majandusmetsade osakaalu järelhindamine

Kliimaministeerium analüüsib hiljemalt 2031. aasta 1. jaanuariks majandusmetsade osakaalu

eesmärgi saavutamist ja rakendamisega kaasnenud mõju. Kui majandusmetsade osakaal

metsamaast on käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud osakaalust rohkem kui ühe protsendi

võrra väiksem, esitab Kliimaministeerium ettepanekud regulatsiooni muutmiseks.“.

§ 2. Keskkonnatasude seaduse muutmine

Keskkonnatasude seaduse § 81 lõike 5 punktid 1 ja 3 tunnistatakse kehtetuks.

§ 3. Tulumaksuseaduse muutmine

Tulumaksuseadust täiendatakse §-ga 56⁶ järgmises sõnastuses:

„§ 56⁶. Raieõiguse või metsamaterjali ostutehingust teatamine

(1) Residendist juriidiline isik, Eestis püsivat tegevuskohta omav mitteresident ja füüsilisest

isikust ettevõtja on kohustatud esitama Maksu- ja Tolliametile deklaratsiooni

maksustamisperioodil füüsiliselt isikult ostetud raieõiguse või metsamaterjali kohta järgneva

aasta 1. veebruariks.

(2) Deklaratsiooni vormi ja täitmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega.“.

§ 4. Seaduse jõustumine

EELN ÕU

10

(1) Käesoleva seaduse § 1 punktid 12, 19, 21, 22, 32, 33, 41 ja 48 jõustuvad 2027. aasta 1.

jaanuaril.

(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 5, 6, 8 ja 13 jõustuvad 2027. aasta 1. detsembril.

(3) Käesoleva seaduse § 1 punkt 20 jõustub 2028. aasta 1. juulil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus…………..2026. a

EELN ÕU

1

Metsaseaduse, keskkonnatasude seaduse ja tulumaksuseaduse

muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Metsaseaduse (edaspidi MS) muutmise eesmärk on kehtestada põhimõte, et 70% Eesti

metsamaast on majandusmetsana majandatav ilma lisapiiranguteta, ühtlustada riiklike

arengukavade koostamise põhimõtteid, vähendada raiealade suurust, edendada puu- ja

põõsaistandike (edaspidi istandikud) rajamist ning ajakohastada metsakorraldust reguleerivaid

sätteid. Juriidilistele isikutele kavandatakse uued maksimaalsed trahvimäärad ning uue

põhimõttena lisatakse ka kohustus teavitada metsateatise alusel tehtud raietöödest. Mitme

muudatuse eesmärk on vähendada ühelt poolt riigiasutuste töökoormust, kuid teisalt ka

inimeste/ettevõtete halduskoormust.

Metsandus ja puidutööstus annavad olulise panuse tööhõivesse, eksporditulusse ning

maapiirkondade elujõulisusse. Eelnõu eesmärk on tagada, et metsade kasutamine ja kaitse

oleksid tasakaalus ning toetaksid Eesti pikaajalist arengut, vältides samal ajal nii

loodusväärtuste halvenemist kui ka majandusliku potentsiaali põhjendamatut piiramist.

Halduskoormust aitab vähendada loobumine kohustusest esitada raieõiguse või metsamaterjali

müümisel raieõiguse või metsamaterjali müümise teatis Maksu- ja Tolliametile.

Kui seni pidid tehingust teada andma nii müüja kui ostja, siis edaspidi vastutab teatise esitamise

eest ainult ostja ja sedagi vaid juhul, kui tehing tehakse füüsilise isikuga.

Samuti kaob metsa uuendamise võtete rakendamise ja metsa uuenemise tähtaja pikendamise

taotluse esitamise kohustus. Samas lisandub kohustus anda teatud raietööde lõpetamisest teada

metsaregistrisse loodud arenduse kaudu.

Teised muudatused ei suurenda sihtrühmade halduskoormust. Keskkonnatasude seadust

muudetakse MSis raadamise ja trassiraie mõiste täpsustamise alusel.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Metsaseaduse muudatused valmistasid ette Kliimaministeeriumi metsaosakonna nõunikud

Maret Parv (tehnilised muudatused, püsimetsandus, raadamine;

[email protected]), Rauno Reinberg (kuni juuni 2025 puu- ja

põõsaistandikud), metsaosakonna peaspetsialistid Epp Kikas (kuni juuni 2025 puu- ja

põõsaistandikud) ja Arvi Toss (püsimetsandus, raadamine; [email protected]),

kliimaministri teadusnõunik Aveliina Helm (kuni juuni 2025), Keskkonnaameti ja

Keskkonnaagentuuri metsaosakondade spetsialistid, Kliimaministeeriumi õigusosakonna

nõunik Marko Lelov (õigusanalüüs; [email protected]).

Keeletoimetuse tegi Justiits- ja Digiministeeriumi keeletoimetaja Aili Sandre

([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu

õiguse rakendamisega.

Eelnõu punktid, mis käsitlevad 70% majandusmetsa põhimõtte rakendamist, metsanduse

arengukava, metsateatise alusel tehtava raie teavitust ja kaugseire rakendamist, on seotud

Vabariigi Valitsuse tööplaanis kokkulepitud järgmiste tegevustega:

EELN ÕU

2

1) tagame metsaseaduse alusel põhimõtte, et 70% Eesti metsamaast on majandusmetsana

majandatav ilma lisapiiranguteta, arvestades metsade olulisi funktsioone – ökoloogilisi,

kultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke;

2) teadmispõhiste ja usaldusväärsete otsuste tegemiseks ajakohastame metsanduse seiret ja

andmestikku. Tagame kaugseire meetoditega operatiivse raieinfo;

Eelnõukohase seadusega on kavas muuta metsaseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I,

19.12.2024, 6, keskkonnatasude seaduse redaktsiooni RT I, 08.07.2025, 46 ning tulumaksuseaduse redaktsiooni RT I, 18.12.2025, 17.

Seaduse vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu poolthäälte enamust.

Seaduseelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega, kuna planeeritavate sätetega ei

piirata ebaproportsionaalselt isikute põhiõigusi ega kehtestata põhiseadusega vastuolus olevaid

kohustusi.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõuga kavandatud muudatused tehakse eesmärgiga:

1) tagada kestlik metsandus, keskkonnahoidlik maakasutus, metsaelustiku kaitse, suurem

ühiskondlik ja isiklik kasu metsadest, soodustada teadus-arendustegevust, vähendada

keskkonnakahjusid;

2) vähendada riigiasustuste töökoormust ja tõhustada asjaajamist;

3) vähendada inimeste/ettevõtete halduskoormust;

4) teha väiksemad haldussisesed ümberkorraldused.

Eesmärkide täitmiseks teeme järgmist.

1. Täiendame metsaseadust põhimõttega, et 70% Eesti metsamaast on majandusmetsana

majandatav ilma lisapiiranguteta, arvestades metsade olulisi funktsioone – ökoloogilisi,

kultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke. Selle eesmärk on metsandussektorile ja

maaomanikele kindluse andmine, et ootamatult ei lisandu uusi piiranguid ning metsa- ja

puidutööstus saab arvestada olemasoleva ressursiga. Selgus tooraine kättesaadavuse kohta

võimaldab ettevõtetel planeerida, investeerida, olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised ja

kõige selle abil säilitada metsandusega seotud töökohti ja hüve ühiskonnale. Samuti loob 70%

põhimõte kindluse olemasolevate kaitsealade staatuse säilimiseks.

2. Loome reeglid istandike rajamiseks ja majandamiseks. Kehtestatakse tingimused, mille

alusel saab maa-ala kanda metsaressursi arvestamise riiklikusse registrisse (edaspidi

metsaregister) istandikuna. Istandike rajamine ja hooldamine erineb tavalisest metsa

majandamisest, mistõttu on vaja see seaduses selgelt reguleerida.

3. Vähendame lageraielangi maksimaalset pindala seitsmelt hektarilt viiele hektarile. Väiksemad raielangid toetavad metsaelustiku taastumist, aitavad säilitada elupaikade sidusust

ning metsamaastiku mitmekesisust.

4. Võimaldame poollooduslikel kooslustel kujundusraiet teha ka väljaspool kaitstavaid

alasid. Eesti looduse infosüsteemi kantud poollooduslikel kooslustel võimaldatakse eemaldada

puittaimi kujundusraietega elupaiga tegevuskava kohaselt. Poollooduslikud kooslused ehk

pärandniidud on Eesti liigirohkeimate ja haruldasemate ökosüsteemide seas, need kuuluvad ka

loodusdirektiivi I lisa elupaikade hulka ning nende taastamise ja kaitse kohustus on seatud

rahvusvaheliste looduse ja bioloogilise mitmekesisuse kaitset ja taastamist käsitlevate

konventsioonidega.

5. Soodustame õppe- ja teadustöö tegemist. Kehtestatakse kord, mis võimaldab

Keskkonnaameti loal kalduda kõrvale metsaseaduses sätestatust, et toetada metsandusalast

õppe-, teadus- ja arendustegevust.

EELN ÕU

3

6. Arendame metsaregistrit. Metsaregistrisse saab edaspidi esitada metsa

inventeerimisandmeid ka eraldise põhjal. Registrisse lisatakse istandike asukoha, puuliigi ja

pindala info ning luuakse võimalus raiejärgseks teavitamiseks.

7. Metsaseadusesse lisatav kaugseire säte annab suuna, et tulevikus võtta metsanduses

kaugseire kasutusele iseseisva metsainventeerimismeetodina. Kaugseire on täna kasutusel

toetava meetodina, kuid kaugseirega kogutud andmed tuleb hetkel tavametsakorraldusega üle

mõõta. Kaugseire kasutusele võtuks vajalik metoodika on kavas välja töötada ja kasutusele

võtta 2028. aastal.

8. Loome raie lõpetamisest teavitamise kohustuse, et riik saaks kiiremini ülevaate tehtud

raiete asukohtadest ja ulatusest. Metsaomanikud peavad pärast raie tegemist teavitama

Keskkonnaametit metsaregistri kaudu tööde lõpetamisest.

9. Ajakohastame juriidilistele isikutele kehtestatud trahvimäärasid. Juriidiliste isikute

maksimaalset rahatrahvi suurendatakse, kuna praegu kehtivad määrad (2000–3200 eurot) ei ole

enam mõjusad, arvestades 18 aasta jooksul kasvanud sissetulekuid ja elukallidust. Trahvid

peavad vastama karistusõiguse põhimõttele, et rikkumine ei tasuks end ära.

10. Anname kohaliku omavalitse üksusele aluse ja võimalus omandada väljaspool riiklikult

või kohaliku omavalitsuse kaitstavat loodusobjekti metsaga kinnisasi, kui planeeringuga

seatakse täielik uuendusraie keeld.

Regulatsiooni eesmärk on luua tasakaalustav võimalus olukorras, kus kohalik omavalitsus seab

ebaproportsionaalseid kitsendusi, mis piiravad maaomaniku õigust oma omandit vabalt

kasutada/ käsutada.

Arvestades Vabariigi Valitsuse 22. novembri 2011. aasta määruse nr 180 „Hea õigusloome ja

normitehnika eeskiri“ (edaspidi HÕNTE) § 1 lõike 2 punkti 5, ei koostatud allpool toodud

kaalutlusi arvesse võttes eelnõu vajaduse kooskõlastamiseks ja õiguslike valikute selgitamiseks

väljatöötamiskavatsust. Muudatustega ei kaasne sellist olulist mõju, mis oleks vajanud eraldi

väljatöötamiskavatsust. Muudatusega ei kaasne olulisi riske ega negatiivseid kõrvalmõjusid

ning ei lisandu olulist halduskoormust. Suur hulk muudatusi puudutab kestlikku metsandust ja

metsaelustiku kaitset (teadus-arendustegevus, kujundusraie pool-looduslikel kooslustel,

lageraielangi pindala vähendamine, raadamine jms) ja sellega ei kaasne olulist õiguslikku

muudatust – kõiki nimetatud teemasid on käsitletud ka kehtivas metsaseaduses. Oluliselt ei

suurene ka isikute halduskoormus ja ametiasutuste töökoormus (eraldisepõhine

metsakorraldus, raiest teavitamine, metsaregistri arendus). Enamasti on tegemist positiivset

mõju omavate muudatustega. Eraldise põhjal inventeerimisandmete esitamine metsaregistri

kaudu annab metsaomanikule võimaluse vähendada metsakorraldamisega seotud kulutusi.

Olulist mõju omavaks ei saa pidada ka muudatusi, mis on seotud isiku teavitamiskohustusega.

Metsaregistri kaudu esitatakse nii metsateatisi kui ka inventeerimisandmeid. Ka raiete

tegemisest antakse edaspidi teada metsaregistris kas märkega või esitatakse raiutud metsaosa

kohta Keskkonnaagentuurile metsaregistrisse kandmiseks uued inventeerimisandmed.

Metsanduse korraldamisel on oluline tagada maaomanike õigused, õigustatud ootused ja piisav

õiguskindlus. Riigi kehtestatavad piirangud peavad olema selgelt põhjendatud, läbipaistvad ja

proportsionaalsed. Eelnõu loob raamistiku, mis võimaldab metsasektoril teha pikaajalisi

majandamisotsuseid, vähendab ebakindlust ning toetab koostööpõhiseid lahendusi looduskaitse

ja metsamajandamise vahel.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõukohane seadus koosneb neljast paragrahvist. Esimeses paragrahvis käsitletakse

metsaseaduse muudatusi, teises keskkonnatasude seaduse ja kolmandas tulumaksuseaduse

muudatust. Paragrahv 4 on jõustumisnorm, milles sätestatakse jõustumise erisused.

E LN

ÕU

4

Punkti 1 muudatusega asendatakse sõna „säästev“ sõnaga „kestlik“. Muudatus on seotud

punkti 2 muudatusega, milles täiendatakse metsaseaduse eesmärki.

Punktiga 2 täiendatakse metsaseaduse § 2 lõikes 2 sätestatud kestliku metsamajandamise

põhimõtet kliimamuutuste mõjude leevendamise ja nendega kohanemise põhimõttega.

Täienduse eesmärk on laiendada arusaama, milles seisneb kestlik majandamine. Eesti on

sarnaselt ELile võtnud riigina eesmärgiks kliimamuutuste mõjusid leevendada ja nendega

kohaneda. Metsad moodustavad olulise osa Eesti maismaast, mille tõttu on nende kestlikul

majandamisel märkimisväärne positiivne mõju nii kliimamuutuste mõjude leevendamisel kui

ka nendega kohanemisel.

Metsandusel on süsiniku sidumise ja talletamise vaatest oluline roll kliimamuutuste

leevendamisel. Metsade kestliku majandamisega saame suurendada metsade juurdekasvu ehk

tootlikkust, samas hoida ka metsad terved ja elujõulised. Samasugune eesmärk ja mõõdik on

seatud metsandusele ka kliimamuutustega kohanemise arengukavas1. Metsas kasvanud ja

kasvatatud puitu kasutatakse kui taastuvat ressurssi, mis asendab mh fossiilsest süsinikuringest

tekkivaid suurtes kogustes süsinikuheitmeid. Puidust loodud tooted lukustavad süsiniku pikaks

ajaks. Metsa ja puidu roll globaalselt kasvab veelgi, seda just kliimamuutuste leevendamise

seisukohast ja ka fossiilsete materjalide asendamisel.

Tingituna vajadusest arvestada muutunud ja kiirelt muutuvate kliimaoludega, leevendada

kliimamuutuste mõjusid ning toetada metsade kliimamuutustega kohanemist, on vaja lisada ka

see mõõde metsaseadusesse. Kliimamuutused on aspekt, mida varem ei ole osatud

seadusloomes ette näha ega arvesse võtta.

Punktiga 3 täiendatakse § 2 lõigetega 3–6.

Metsaseaduse eesmärk on tagada metsa kui ökosüsteemi kaitse ja kestlik majandamine. Metsa

majandamine on kestlik, kui see tagab elustiku mitmekesisuse, metsa tootlikkuse,

uuenemisvõime ja elujõulisuse ning ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi

vajadusi rahuldava mitmekülgse metsakasutuse võimaluse.

70% põhimõtte metsaseaduses sätestamise eesmärk on luua selgus ja anda kindlus

huvirühmadele, st kinnitatakse ühtlasi üle, et metsaseadusega seatud kohustused ja piirangud

tagavad ökosüsteemi kaitse ja metsa kestva majandamise, nagu seadus seda ette näeb.

70% peal on otsustatud fikseerida praegune seis. Ka metsanduse arengukava koostamise

töörühmas sõnastati probleemina riigi pikaajalise plaani puudumine majandatavate metsade,

majanduspiirangutega metsade ja rangelt kaitstavate metsade osakaalu kohta. Eelnõukohase

seadusega see probleem lahendatakse.

Lõikega 3 seatakse põhimõte, et seaduse eesmärkide täitmiseks oleks tagatud majandusmetsade

osakaal 70% metsamaast, arvestades osakaalu arvutamisel kuni ühe protsendi suurust

paindlikkust.

Majandusmetsa osakaalu hulka on arvestatud alad, kus ei ole metsa majandamisele seatud

metsaseadusega oluliselt erinevaid kitsendusi või piiranguid. Oluliste piirangutena on peetud

silmas selliseid piiranguid, mis ei võimalda majandusmetsas enam tegeleda metsa

kasvatamisega majanduslikust eesmärgist lähtudes. Seega on kasutatud lähenemist, loetledes

alad, mis ei kuulu majandusmetsade hulka, kuna nende alade kohta on seatud selged

majandustegevuse piirangud.

Euroopa Liidu toimimise lepingus ei viidata ühisele liidu metsapoliitikale ning seetõttu kuulub

see liikmesriikide enda pädevusse. Euroopa Liidu õigusest ei tulene ka nõuet, mis keelaks

majandusmetsa osakaalu määramise riigisiseses õiguses. Mõistagi tuleb arvestada erinevates

ELi õigusaktides sätestatud nõuetega, mis ühel või teisel viisil metsa majandamist või metsast

1 Kliimamuutustega kohanemise arengukava | Kliimaministeerium.

EELN ÕU

5

saadava puidu turustamist jms, võivad mõjutada (nt EL raadamisvabade toodete määrus (EL)

2023/1115, taastuvenergia direktiivid (EL) 2018/2001 (RED II ja (EL) 2023/2413 (RED III)).

Samuti tuleb endiselt teatud eelduste olemasolul loodusobjekte kaitse alla võtta, täites nii

nõukogu direktiivis 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja

taimestiku kaitse kohta kui ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2009/147/EÜ

loodusliku linnustiku kaitse kohta sätestatud nõudeid.

Majandusmetsa 70% fikseerimine on seatud eesmärgina, mida ei hakata iga päev hindama.

Eesmärk on seada selguse ja kindluse hindamiseks sihttase, mida kord aastas üle vaadatakse.

Ühe protsendi suuruse paindlikkuse määramine 70 protsendil võimaldab reageerida vastavalt

vajadusele.

Lõikes 4 sätestatakse majandusmetsa mõiste. Majandusmetsana ei käsitleta selliseid

metsaalasid mis asuvad kaitstaval, kaitseks kavandataval või looduskaitse piirangutega alal, kus

metsa majandamist oluliselt piiratakse. Nii ei saa kuuluda majandusmetsade hulka järgmised

alad:

1) reservaadid ja sihtkaitsevööndid (sh loodusreservaat; looduslik ja hooldatav SKV;

kavandatav loodusreservaat, looduslik SKV ja hooldatav SKV);

2) piiranguvööndid (sh kohaliku objekti, kaitsealade ja kavandatavad PV-d);

3) püsielupaiga SKV (püsielupaiga SKV ja kavandatav püsielupaiga SKV);

4) püsielupaiga piiranguvöönd (püsielupaiga PV ja kavandatav püsielupaiga PV);

5) hoiualad (hoiuala ja kavandatav hoiuala);

6) veekaitsemetsad (ranna piiranguvöönd ja korduv üleujutusala);

7) vääriselupaigad (VEP eramaal lepinguga, VEP riigimetsas);

8) RMK Natura metsaelupaigad (Natura metsaelupaik RMK hallataval maal (PV, PEP PV ja

hoiualadel));

9) alad muul põhjusel (I ja II kategooria loomad, seened, taimed; üksikobjekti kaitsetsoon;

kavandatava üksikobjekti kaitsetsoon, kavandatavad kaitstavad alad);

10) hüvitusalad.

Samas on majandusmetsa osakaalu hulka näiteks arvatud kalda piiranguvöödid, kuna nendel

aladel on looduskaitseseaduse § 37 alusel lageraielangi pindala piiranguks seatud kaks hektarit.

Kuna oluliste piirangutena on peetud silmas eelkõige piiranguid majanduslikust eesmärgist

lähtuvalt, siis on arvestatud oluliselt piiravaks, kui lageraiet piiratakse rohkem kui kaks hektarit.

Riigimetsa Majandamise Keskus (edaspidi RMK) viimase nelja aasta keskmine lageraielank on

kaks hektarit ning erametsas natuke alla kahe hektari.

Lõikega 5 antakse õigus Vabariigi Valitsusele kehtestada määrusega majandusmetsade hulka

mittekuuluvate alade loetelu, kus on metsa majandamisele seatud olulised piirangud ja

protsendi arvutamise metoodika.

Praegu on ka Vabariigi Valitsusel pädevus kaitse alla võtmiseks, kaitse korra muutmiseks või

kaitse alt välja arvamiseks (LKS § 10). Valitsus saab hinnata muutuvat õiguskorda ja teha

vajaduse korral muudatusi alade loetelus. Analoogselt on ka eelnõu § 2 lõikes 5 sätestatud

volitusnormis valitsusele antud lisaks pädevus kehtestada majandusmetsade hulka

mittekuuluvate alade loetelu, majandusmetsa osakaalu arvutamise ja selle rakendamise

metoodika.

Lõikes 6 sätestatakse, et looduskaitseseaduse § 9 lõike 1 alusel määratud loodusobjekti kaitse

alla võtmise menetluse läbiviija hindab kaitse alla võtmise menetlusel ja kaitse alla võtmise

otsuse muutmise menetlusel mõju majandusmetsa olemile. Kui kaitse alla võtmise otsus võib

põhjustada metsaseaduse § 2 lõikes 3 sätestatud osakaalu languse, teeb Keskkonnaamet

valdkonna eest vastutavale ministrile ühe aasta jooksul ettepaneku alade kaitse alt välja

arvamiseks või kaitse-eeskirjade muutmiseks.

EELN ÕU

6

Praegu on kavas protsendi jälgimiseks kasutada statistilise metsainventuuriga (edaspidi SMI;

ingl National Forest Inventory, NFI) saadud andmete ja statistiliste meetodite alusel koostatud

metsaressursi üldistatud hinnangut kogu Eesti kohta. Metsaseaduse § 91 lõike 2 kohaselt on

SMI põhieesmärk koostada statistilisi ülevaateid Eesti metsavarude olemist, seisundist ja

kasutamisest ning maakasutusest ja selle muutusest.

SMI kategooriate jaotuse vaatab Keskkonnaagentuur igal aastal üle, võtab arvesse muutusi

seadusloomes (muutused definitsioonides, kaitsekategooriates, sisulistes piirangutes jne) ja

teeb vajaduse korral parandusi. See tähendab, et SMI iga-aastane hinnang on sisuline ning sobib

seetõttu seatud eesmärgi – metsanduses toimuvate muutuste jälgimiseks.

2024. a SMI2 järgi on majandusmetsade pindala 1,65 mln ha, mis moodustab kogu metsamaa

pindalast 70,2% (suhteline viga + –1,7%). Kuna SMI on valikuuring, kaasneb statistilisel

uuringul proovitükkide karakteristikute alusel tehtud üldkogumi mingi tunnuse hinnanguga

alati tõenäosuslikust valikust tulenev viga. Seega arvestatakse protsendi hulka ka SMI raames

esitatud statistiline viga.

Paralleelselt on välja töötamisel Keskkonnaagentuuri tellitud kaugseire vahend, nn metsamask,

mille eesmärk on parandada Eesti topograafia andmekogu (ETAK) täpsust, seejuures anda

metsamaa pindala FAO ja Eesti metsaseaduse definitsiooni alusel. See võimaldab EELISes

olevaid looduskaitse kaardikihte võrdluste tegemiseks edukamalt kasutada. Metsamaski

valmimisel võetakse see aluseks metsamaa pindala määramisel.

Arvestades, et maakasutuses toimuvad pidevad muutused (piirangute seadmine ja piirangute alt

välja arvamine), on ka 70% majandusmetsa paiknemine pidevas muutumises. Seetõttu ei ole

reaalajas arvestuse pidamine põhjendatud ja 70% eesmärgi seisu hinnatakse kord aastas

uuendatud andmete alusel.

Punktiga 4 täpsustatakse § 3 lõikes 1 metsa definitsiooni. Mets on terviklik ökosüsteem, mille

lahutamatud osad on ka teised liigirühmad (bakterid, seened jm), mitte ainult loomastik ja

taimestik. Seetõttu on asjakohane kasutada nende asemel terminit „elustik“, mis sisaldab

laiemalt metsadega seotud ja neile iseloomulikke elustikurühmasid ja liike.

Punktiga 5 täpsustatakse § 3 lõikes 4 istandiku määratlust, jättes välja senised tingimused, mis

käsitlesid istandikes puude ja põõsaste regulaarset ja ühevanuselisena majandamist. Praegune

määratlus ei ole ennast õigustanud, kuna erinevad puuliigid uuenevad sageli istandikes ka

looduslikult, mistõttu ei saa istandike puhul rääkida puude/põõsaste regulaarsest paiknemisest

või ühevanuselisest majandamisest. Näiteks hübriidhaavikud paljunevad hästi juurevõsudest,

kased aga seemnetest. Samuti käsitleti istandikku istandikuna senikaua, kuni seda ei saanud

looduses kirjeldada metsana. Muudatus võimaldab istandikke rajada ja hooldada sihipäraselt,

näiteks puidu mahu, kvaliteedi või eriliste omadustega toodangu saamiseks, ilma et neile

tulevikus kehtiksid metsaseaduse piirangud.

Termin „intensiivne kasvatamine“ viitab istandike rajamisele ja majandamisele peamiselt

puidutootmise eesmärgil. Selle saavutamiseks hooldatakse istandikke õigeaegsete ning puistu

kvaliteeti ja jämeduskasvu parandavate harvendusraiete ja muude võtetega.

Edaspidi loetakse istandikeks ainult need alad, mis on kantud metsaregistrisse. Metsaregistris

registreeritud istandike kohta kehtestatakse metsaseaduses sätestatust erinevad

majandamisnõuded.

2 Workbook: SMI.

EELN ÕU

7

Muudatus on vajalik, kuna praeguse korra kohaselt muutub mittemetsamaale rajatud istandik

metsamaaks, kui seal kasvab puittaimestik, mis vastab metsaseaduse § 3 lõike 2 punktile 2.

Kehtiva metsaseaduse (§ 3 lg-te 3 ja 4) järgi puudub võimalus, et alasid käsitletaks kuni raieni

istandikena. Praegu kaardistatakse istandikena rajatud alad puude kasvades keskkonnaministri

20.12.2013. a määruse nr 76 „Topograafiliste andmete hõive kord ja üldist tähtsust omavad

topograafilised nähtused“ § 27 lõike 4 ja § 29 lõike 2 punkti 1 alusel Eesti topograafia

andmekogus (ETAK) metsana ning kantakse metsamaa kõlvikuna maakatastri kõlvikukaardile.

ETAK andmeid uuendatakse aeropildistamise ja aerolaserskannimise (ALS) alusel (laiatarbe

sõnakasutuses lidarandmed) automaatkandena maakatastris (minu.kataster.ee). ETAK-l

puudub menetluskeskkond ning praegune andmehõivemetoodika ei võimalda lidarandmete

põhjal eristada istandikualasid metsast.

Muudatuse põhjal on vaja täiendada keskkonnaministri 28.08.2017. a määruse nr 32

„Metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimäärus“ (edaspidi määrus nr 32) 2., 3. ja 6.

peatükki. Istandike reguleerimise on ministeerium näinud juba eraldi ette „Metsanduse

arengukavas aastani 2035“ ja selle eesmärk on luua õigusraamistik istandike ja lühikese

raieringiga puistute kasvatamise reguleerimiseks.

Istandike rajamine on üks võimalikest vahenditest metsa tootlikkuse suurendamiseks ja puidu

kättesaadavuse parandamiseks. Eelnõu eesmärk ei ole suunata kogu metsamajandust

istandikupõhiseks, vaid luua selged ja läbipaistvad tingimused, mille alusel maaomanikud

saavad seda võimalust kasutada seal, kus see on asjakohane ja põhjendatud.

Punktiga 6 täiendatakse seadust §-ga 3¹ (istandiku rajamine ja majandamine).

Lõikes 1 määratakse, milliseid alasid saab kanda metsaregistrisse istandikuna. Istandike

rajamine ja hooldus on võrreldes muu metsamaa kasutusega erinev, mistõttu on sätestatud

tingimused alale, mida saab metsaregistrisse kanda istandikuna. Toidujulgeoleku tagamiseks ei

ole lubatud istandikke rajada aktiivses kasutuses olevale põllumaale, mistõttu on määratud

tingimus, et maa-ala kohta ei ole viimase viie aasta jooksul makstud Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel toetust (lg 1 p 1). Selleks kasutatakse PRIA

põllumassiivide kaardikihte.

Poollooduslikele kooslustele ehk pärandniitudele ei ole istandikke lubatud rajada, sest nende

koosluste soodsa seisundi saavutamiseks on vaja praeguseni säilinud alasid hoida avatuna ning

soosida elurikkust edendavat majandamist (lg 1 p 2). Samuti ei või istandikke rajada Eesti

looduse infosüsteemi kantud I ja II kategooria kaitsealuste liikide leiukohtadesse (lg 1 p 2) ning

välistatakse maa-alad, mis on loodusobjektina kaitse alla võetud, kuna eesmärk on säilitada

nende alade ökosüsteeme ja maastikke (lg 1 p 3).

Istandikud ning nende rajamiseks ja hoolduseks vajalikud tegevused võivad mõjutada

veerežiimi ja muldade seisundit soomuldade puhul. Seetõttu on eelnõu kohaselt piiratud

istandike rajamine mittemetsamaal soomuldadele (turvasmullad, lammimullad) ja

rannikumuldadele (lg 1 p 4). Väheste teadmiste tõttu istandike pikemaajalisest

keskkonnamõjust nii istandiku alale kui ka ümbritsevale maastikule ei ole võimalik neid rajada

ka ammendatud turbakarjääridesse.

Istandikku ei saa rajada ka maa-alale, mis on väärtuslik põllumajandusmaa või väärtuslik

maastik (lg 1 p 5). Eesti toidu varustuskindluse tagamisel on oluline võimalikult suures ulatuses

suure viljelusväärtusega põllumajandusmaa ehk väärtusliku põllumajandusmaa säilimine

põllumajanduslikuks tegevuseks. Väärtusliku põllumajandusmaa ning väärtusliku maastiku

puhul on tegemist maakonnaplaneeringus märgitud aladega. Planeerimisseaduse § 75 lõike 1

punktis 14 sätestatu kohaselt määratakse väärtuslikud põllumajandusmaad ja seatakse nende

EELN ÕU

8

kaitse- ja kasutustingimused üldplaneeringuga. Üldplaneeringu koostamise alus on omakorda

maakonnaplaneering. See tähendab, et istandikke ei tohi rajada üldplaneeringuga määratud

väärtuslikele põllumajandusmaadele. Kui üldplaneering on koostamisel ehk seda ei ole

kehtestatud, tuleb väärtuslike põllumajandusmaade määratlemisel järgida

maakonnaplaneeringus kehtestatut.

Väärtuslikud püsirohumaad (lg 1 p 6) on suure loodusväärtusega alad, kus on kujunemas

looduslik taimestik ja tagatud tingimused suurema liigirikkuse kujunemiseks. Seetõttu on

seatud tingimuseks, et istandiku saab rajada haritava maa või loodusliku rohumaa maa-alale,

mida ei ole (inventuuri kohaselt) loetud väärtuslikuks püsirohumaaks. Haritava maa ja

loodusliku rohumaa määratlemisel lähtutakse keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse

nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ § 38 lõikes 4 toodud kõlvikute liigitusest. Muudatus

välistaks inventuuri läbiviimise kohustuse õuemaal, muu kasutusega maa pindaladel (nt

karjäärid) ning kehtestaks inventuuri läbiviimise kohustuse asjakohastel maadel.

Väärtuslikele püsirohumaadele on iseloomulik pikemaajalisem põllumajandusliku uuendamise

puudumine ning seetõttu taastub looduslik niidutaimestik, mis tuvastatakse indikaatorliikide

abil. Looduslikud niidud, pikaajalised püsirohumaad ja pärandniidud on

põllumajandusmaastikus elurikkuse allikad ehk tuumalad, mis pakuvad toitumis-, paljunemis-,

pesitsus-, elu-, talvitumis- ja varjepaiku väga paljudele liikidele. Nendelt aladelt saavad

kasulikud organismid (tolmeldavad ja tõrjuvad looduslikult kahjureid) levida edasi agro-

ökosüsteemidesse. Niidualasid on võrreldes teiste ökosüsteemidega Eesti maastikes väga vähe

säilinud, seetõttu ei tohiks neil lasta võsastuda, teha neile istandikke või neid metsastada.

Väärtuslikel püsirohumaadel tuleks soosida ekstensiivset karjatamist või niitmist.

Alustatud on väärtuslike püsirohumaade inventuuridega. Väärtuslike püsirohumaade

inventeerimise metoodika on välja töötatud Tartu ülikoolis Life IP projekti „Loodusrikas Eesti“

käigus. Inventeerija peab selle metoodika järgi täitma väärtuslike püsirohumaade

inventeerimise ankeedi ja andma iga põllu kohta hinnangu, kas tegemist on (või ei ole)

väärtusliku püsirohumaaga. Aastatel 2024–2027 teeb väärtuslike püsirohumaade inventuure

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga sõlmitud lepingu alusel Pärandkoosluste Kaitse

Ühing (edaspidi PKÜ). Inventeeritud ja väärtuslikeks tunnistatud alad kantakse Põllumajanduse

Registrite ja Informatsiooni Ametis väärtuslike püsirohumaade kaardikihile.

Inventuuri võib teha ka eksperthinnangu alusel (lg 3), kui haritava maa või loodusliku rohumaa

maa-ala ei ole veel inventeeritud ja väärtuslikuks püsirohumaaks tunnistatud. Täpsemad nõuded

kehtestatakse määrusega. See tagab, et kõik maaomanikud, kes soovivad maid hinnata, saaksid

seda teha, ning maa-alad hinnatakse ühtse metoodikaga. Maa-alade hindaja ei oleks ainult PKÜ,

kaasata saaks ka teisi eksperte, samuti saaks jätkata maa-alade hindamisega, kui eespool

nimetatud lepingu alusel tehtav inventuur lõpeb.

Määrusega kehtestatakse maa-alade hindamise metoodika ja nõuded eksperdile. Metoodika

aluseks on Tartu Ülikoolis Life IP projekti „Loodusrikas Eesti“ käigus väljatöötatud metoodika,

mida on täiendatud senisele inventeerimispraktikale tuginedes.

Kuna paljude omanike maal võivad paikneda maaparandussüsteemid, siis ei tohi kavandatav

istandik kahjusta ka drenaaži ning peab säilima maaparandussüsteemi nõuetekohane toimimine

(lg 1 p 7). Kui isik soovib istandiku rajada drenaaži maa-alale, mis ei ole punkti 7 alusel

määratud istandikuks sobivaks maa-alaks, võib istanduse rajada juhul, kui maa-ala istandiku

rajamiseks sobivuse on kooskõlastanud Maa- ja Ruumiamet (lg 2).

Lõikega 3 antakse isikule võimalus tellida eksperdilt lõike 1 punktis 6 nimetatud maa-alale

istandiku rajamiseks sobivuse hindamine olukorras, kus maa-alal puuduvad või on muutunud

EELN ÕU

9

lõikes 1 sätestatud tunnused. Eksperthinnangu andmise täpsemad nõuded kehtestatakse

määrusega. Ekspertidena saab kasutada valdkonnas tegutsevaid konsulente või riigiasutuste

sellel alal pädevaid spetsialiste. Erasektoris tegutsevate ekspertide hinnangu kulu tuleb kanda

isikul, kes eksperthinnangu tellib.

Lõikes 4 täpsustatakse, et istandiku rajamisel ja majandamisel ei rakendata metsaseaduses ja

metsa majandamise eeskirjas sätestatud nõudeid metsa majandamisele (küpsusvanused ja

rinnasdiameetrid, uuendamine kohustus jms). Lisaks ei võimalda metsaseaduse ja metsa

majandamise eeskirja nõuete rakendamine istandikke sihtotstarbeliselt majandada. Seega ei ole

metsaseaduse piirangute rakendamine istandiku olemuse ja seal valitsevate tingimuste (vähene

puuliikide variatsioon, mulla suurem toitainete sisaldus võrreldes metsamaaga jms) tõttu

põhjendatud ega sobiv.

Istandikes rakendatakse spetsiaalseid tehnoloogiaid (raievõtteid) kogu puistu eluea vältel, et

saavutada nendes kiirem jämeduskasv. Maksimaalse toodangu saavutamiseks valitakse puuliigi

põhjal optimaalne istutustihedus. Vajaduse korral kasutatakse puuliigi ja kasvukoha mullaliigi

järgi puutuhka või orgaanilisi ja mineraalväetisi arvestusega, et keskkonnaohutuse tagamiseks

kasutatav kogus kindlal kasvukohal ei ületa väetamist käsitlevates õigusaktides esitatud

väärtuseid ning norme. Samuti võib istandike hooldamine vajada teistsugust lähenemist, kui on

metsaseadusega reguleeritud tavametsade majandamine. Näiteks puidu maksimaalselt

efektiivseks kasvuks vajalike valgustingimuste saavutamiseks on üldjuhul vaja teha

harvendusraiet selliselt, et puistu esimese rinde rinnaspindala jääb väiksemaks metsaseaduse

alusel kehtestatud alammäärast (§ 31 lg 2). Istandike majandamise täpsemad nõuded

kehtestatakse määrusega.

Lõikes 5 sätestatud volitusnorm näeb ette istandike rajamise, kasvatamise ja majandamise

kohta eraldi nõuete kehtestamise.

Punktiga 1 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile õigus määrata istandikeks sobivad

alad. Sobivate alade kohta luuakse olemasolevaid kaardikihte kasutades metsaregistri juurde

eraldi kaardikiht, milles on arvestatud juba seaduses sätestatud piirangutega. Seda tehakse, et

maaomanikel oleks lihtsam aru saada, kas tema omandis olevale maa alale saaks istandiku

rajada. Kaardikihi loomisel kasutatakse PRIA põllumassiivide, Põllumajandus- ja toiduameti

kaardirakendust maaparandussüsteemide alade kohta, planeeringute kaardikihte (vääruslik

põllumaa, vääruslik maastik), Teadmuskeskuse kaardikihti, et välistada väärtuslikud

püsirohumaad, ning Keskkonnaagentuuri EELISe kaardikihti kaitsealuste alade ja kaitsealuste

liikide kohta.

Määruses sätestatakse ka konkreetsed nõuded ja juhised istandike kohta: kasutada lubatud

puuliigid ja kultiveerimismaterjali algmaterjali päritolupiirkonnad ning istandike majandamise

viisid nii istandike rajamise, väetamise, hooldamise kui ka raie kohta. Lisaks võib istandiku

hooldamine tähendada ka kahjurite ja haiguste tõrjet ning keskkonnanõuete järgimist. Määruses

sätestatakse ka istandiku metsaregistris registreerimise tingimused ja kord.

Huvirühmad on teinud ettepaneku mõningal määral lubada istandikes väetiste kasutamist. Eesti

Maaülikool, tuginedes oma teadustöödele, leiab, et mineraalväetiste kasutamine istandiku

rajamisel aitab puud kiiremini välja rohukonkurentsist. See aitaks vähendada istutamise stressi

ning tagaks ökosüsteemi positiivse süsinikubilansi kiiremini. Samuti ollakse seisukohal, et iga-

aastane väetamine ei ole majanduslikult tasuv ning hakkab vähendama ka puidu kvaliteeti.

Seetõttu piisab ülikooli hinnangul ühest korrast, mida tehtaks teisel aastal pärast istutamist.

Vahetult istutamisel ei ole mõtet mineraalväetisi kasutada, sest puudel on pungad kinni.

Täpsemad nõuded on kavas sätestada määruses, tuginedes uuringute tulemustele.

EELN ÕU

10

Istandiku omanikul peab olema õigus otsustada istandiku lõpetamise üle. Pärast istandiku

lõppraiet peab saama maaomanik valida, kas rajada uus istandik või võtta maa kasutusele muul

otstarbel. Istandik on kavandatud intensiivse majandamise eesmärgil ning seda hoitakse kogu

majandustsükli vältel istandikuna. Istandiku struktuur, puuliikide koosseis ja majandamisviisid

erinevad loodusmetsast. Kuna istandik ei muutu aja jooksul loodusmetsaks, ei hakka sellele ka

tulevikus kohalduma metsaseaduses metsamaale ette nähtud piirangud. Istandiku staatust saab

muuta ainult maaomaniku algatusel, muutes kas maa kasutusotstarvet või registrist

väljaarvamise teel. Istandiku muutmine metsamaaks on omaniku otsus. See toimub omaniku

poolt ala istandike jaoks mõeldud registrist väljaarvamise teel. Kui puittaimestik sellel alal

vastab metsaseaduse tingimusele, käsitletakse seda ala edasi metsana metsaseaduse mõistes

ning rakenduvad seaduse nõuded metsa majandamisele.

Registrisse kandmine ja sealt väljaarvamise kord sätestatakse ministri määrusega (§ 3¹ lg 6).

Eesti Maaülikool on teinud uuringuid istandike kasvukiiruse ja produktsiooni, mullaviljakuse,

elurikkuse, kahjustajate jm kohta. Uuringud leiab Eesti Maaülikooli kodulehelt3, klõpsates

lingil „Eelretsenseeritud teaduspublikatsioonid istandikes“.

Kliimakindla majanduse seaduses arvestatakse põllumajandussektori heitkogustena ka

põllumajandusmaal (rohumaadel, põllumaadel) tekkiv heide või sidumine, mis on ELi

kasvuhoonegaaside arvestuses vaid LULUCFi sektoris. See annab põllumajandussektorile ka

hoovad põllumajanduslikest tegevustest pärineva heite vähendamiseks ja aitab meetmeid

paremini planeerida ning rakendada. Seega on põllumaa ja rohumaa Kliimakindla majanduse

seaduse kategooriate jaotuse mõistes mõlemas sektoris, kuid EL õigusaktide (LULUCFi

määrus) ja rahvusvahelise inventuuri aruandluse järgi on need vaid LULUCFi kategoorias.

Kliimakindla majanduse seaduse põllumajanduse eesmärgi täitmist arvestatakse ka edaspidi

koos põllu-ja rohumaaga, ehk kategoorias „põllumajandus, sh LULUCF“. Seejuures kogu

väetamisest tulenev N2O heidet võetakse nii Kliimakindla majanduse seaduse kui

rahvusvahelise KHG inventuuris arvesse põllumajandussektoris, kuni ei ole andmeid

väetamiste kohta teistes maakategooriates.

Punktidega 7 ja 8 muudetakse § 4 lõikes 1 seaduse kohaldamise sätet punktiga 3 kavandatud

muudatuste järgi, millega täpsustatakse metsa mõistet, ja istandikega seotud sätteid (vt p-d 5 ja

6). Punkti 7 muudatus jõustub üldises korras ning punkti 8 jõustumisaeg on 1. juuli 2027.

Punkti 9 muudatuse kohaselt jääb edaspidi riigi ülesandeks metsanduses muu hulgas

metsanduse suunamine, mida on kavas ellu viia metsanduspoliitika aluste uuendamise kaudu.

Muudatus on seotud punktis 12 kavandatud muudatusega, millega tunnistatakse kehtetuks §-s

7 sätestatud valdkonna arengukava koostamise sätted.

Punktiga 10 lisatakse § 6 lõikesse 1 punkt 8, täiendades metsanduses riigi ülesannete loetelu,

kuna kliimamuutuste leevendamisel kasvab nii metsanduse tähtsus kui ka vajadus tagada

metsade kohanemine muutustega.

Punktiga 11 tehakse tehniline muudatus. Kehtiva metsaseaduse kohaselt võib

Kliimaministeerium volitada metsaseaduses sätestatud erametsanduse toetuste haldamise

ülesande erametsanduse arendamiseks ja toetamiseks moodustatud sihtasutusele. Varem mõeldi

selle sihtasutuse all Erametsakeskust, kuid nüüdseks on see liidetud Keskkonnainvesteeringute

Keskusega (edaspidi KIK). Kuna KIK-il on ka muid ülesandeid lisaks erametsanduse

arendamise ja toetamise, siis on sõnastust korrigeeritud ning sõna „moodustatud“ on asendatud

lauseosaga „erametsanduse arendamise ja toetamisega tegeleva sihtasutusega“.

3 Metsakasvatuse töörühm | Metsanduse ja inseneeria instituut.

EELN ÕU

11

Punktiga 12 tunnistatakse kehtetuks metsaseaduse § 7, milles on sätestatud kohustus koostada

metsanduse arengukava kümneks aastaks. Arvestades metsanduse pikka vaadet, on

kümneaastane arengukava valdkonnale liialt lühike perspektiiv, mistõttu on mõistlik loobuda

sellisest kohustusest. Samuti on metsanduse arengukava koostamise kohustuse puhul tegemist

erandiga riiklike strateegiliste dokumentide koostamise põhimõtetest ning selleks, et ühtlustada

riigi planeerimisprotsessi, on mõistlik loobuda vaid ühele valdkonnale keskenduva arengukava

koostamisest. Selleks, et riiklikul tasandil otsustada kestliku metsamajanduse põhimõtted ja

valdkonna pikk vaade, uuendatakse 11.06.1997 aastal Riigikogus vastu võetud Eesti

metsapoliitika põhimõtteid, sealhulgas saab kaaluda sihi seadmist majandusmetsade tagavara

säilitamisele tulevikus.

Punktiga 13 täiendatakse § 9 lõikes 1 metsaregistris peetavate alade nimekirja. Edaspidi

kantakse metsaregistrisse lisaks metsa kohta käivatele andmetele ka istandike asukoha, puuliigi

ning pindala info. Muudatus jõustub 1.07.2027.

Punktiga 14 täiendatakse §-s 9 sätestatud andmekogu regulatsiooni. Paragrahvi 9 täiendatakse

lõigetega 12 ja 1⁴, tuues välja andmekogu pidamise täpse eesmärgi, milliste ülesannete

täitmiseks registrit peetakse. Samuti tuuakse välja, milliseid isikuandmeid andmekogus

töödeldakse ning ka andmekogu andmete säilitamise tähtaeg. Tegemist on tehnilise

muudatusega.

Lõikes 1⁴ sätestaks, et metsaregistrisse metsaressursi kohta kogutud teavet säilitatakse

tähtajatult. Kõigi keskkonnaandmekogude puhul on ette nähtud et keskkonnateavet säilitatakse

tähtajatult. Ka metsaressursi andmed on keskkonnaandmed ehk isikule kuuluva metsa andmed

on samaaegselt ka keskkonnaandmed. Isikuandmega on seos eelkõige aktuaalsetel

metsaandmetel ja raieandmetel, millel aga pole kümne aasta möödumisel enam erilist mõju

isikule. Keskkonnaandmete säilitamine on vajalik keskkonnaseisundi pikaajaliste hinnangute

koostamiseks. Isikuandmete piiratud töötlemine on seda arvestades proportsionaalne ja

minimaalne. Lisaks ei ole need avalikud, samuti ei säilitata neid koos isiku üldandmetega.

Punktiga 15 muudetakse § 9 lõike 2 sõnastust, kuna volitusnorm peab ütlema, milliseid

küsimusi reguleeritakse määruse tasandil: valdkonna eest vastutav minister kehtestab

määrusega vastutava töötleja ja volitatud töötleja ülesanded, täpsema andmekoosseisu ja

kasutusse andmise korra, andmeandjad ja nendelt saadavad andmed, andmete säilitamise

täpsemad tähtajad ning muud korralduslikud küsimused.

Punktiga 16 täpsustatakse § 9 lõike 4 sissejuhatavat lauseosa, jättes välja tekstiosa, et

metsaregistrisse kantud andmed on avalikud välja arvatud andmed, millele kohaldatakse

avaliku teabe seadusest tulenevalt juurdepääsupiirangut. Tegemist on tehnilise muudatusega

kuivõrd kohaldub avaliku teabe seadus (edaspidi AvTS), mille kohaselt on kogu teave avalik,

v.a juhul, kui sellele ei ole sätestatud juurdepääsupiirangut. Juurdepääsupiirangu alused on

sätestatud AvTSi §-s 35. MSi jääb kehtima säte, mille kohaselt andmed füüsilisest isikust

metsaomanik saab vajadusel metsaregistris avalikustada inventeerimisandmetest kasvava

metsa tagavara, kaalutud keskmine raievanuse, juurdekasvu, rinnaspindalaa, täiuse,

hektaritagavara, puude arv (välja arvatud järelkasvupuude arv), diameeteri, surnud puidu

tagavara, metsakasvatusvõtete soovitused ning raietööde mahu. Tegemist on täiendava

võimalusega metsaregistris oma andmeid soovi korral avalikustada, kui on soov nt metsaga

tehinguid teha.

Punktiga 17 täiendatakse § 10 lõikega 94, andes KIKile õiguse nõuda toetuse saajalt viivist,

kui toetuse saaja ei ole tagastanud toetussummat tähtajaks. Viivise kehtestamise eesmärk on

ühtlustada riigis toetuse andmise sätteid ning tagada raha otstarbekas kasutamine.

EELN ÕU

12

Riigikohus on kohtuasjas 5-23-2 leidnud (vt p 64), et toetuse tagasinõue on eripärane avalik-

õiguslik kohustus, millele laienevad seda eripära arvestavad nõuded. Tegemist on alusetult

saadud soodustuse tagastamisega. Kuivõrd toetuste andmise ja kasutamise üksikasjad on suures

ulatuses määratud kindlaks seadusandja volitusnormide alusel antud määrustega, on

asjakohane, et ka toetuste tagasinõudmise üksikasjad reguleeritakse määruse tasandil. Samas

tuleb nii viivise kui ka intressi maksmise kohustust pidada avalik-õiguslikuks rahaliseks

kohustuseks, mida saab põhiseaduse § 113 alusel kehtestada vaid seadusega.

Punktiga 18 täiendatakse metsaseaduse 2. peatükki §-ga 10¹, millega reguleeritakse

metsandusalase õppetöö ning teadus- ja arendustegevuse tegemist juhul, kui on põhjendatud

vajadus kalduda kõrvale metsaseaduses sätestatust. Teadus- ja arendustegevust saab teha

teadus- ja arendusasutus teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse

(edaspidi TAIKS) tähenduses. Õppetöö korral peetakse silmas kutseõpet korraldavat asutus

kutseõppeasutuse seaduse tähenduses ja ülikoole TAIKSi mõistes. Kui katsetada on vaja

mitmesuguseid metsamajanduslikke või muid võtteid, mis erinevad metsaseaduses metsa

majandamise kohta sätestatud tingimustest, tuleb uuritava ala kohta esitada Keskkonnaametile

taotlus erandi rakendamiseks. Taotlus sisaldab töö eesmärgi kirjeldust, erandite rakendamise

põhjendust, planeeritavate tegevuste kirjeldust ja metoodikat, tegevuste algusaega ja

orienteeruvat lõpptähtaega, samuti uuritavate alade asukohta või õppetöö kohta. Muid erandeid

metsa majandamiseks õppe- ning teadus- ja arendustegevuse eesmärgil on võimalik seada ka

metsa majandamise eeskirjaga. Samuti on eeskirjas võimalik täpsustada erandite taotlemise

korda. Muudatus annab võimaluse ka erasektoril valdkonna arendamise eesmärgil lihtsamalt

investeeringuid teha, mis on üks riigi eesmärke „Eesti 2035“4 kohaselt.

Põhjendatud juhul on Keskkonnaametil õigus taotluses kirjeldatud tegevusteks loa andmisest

keelduda. Keeldumise aluseks võib olla eelkõige olukord, kus taotlusest ei selgu töö tegemise

eesmärk, erandite rakendamise vajalikkus, meetodid ei ole piisavalt põhjendatud või on

põhjendatud kahtlus, et taotluses kirjeldatud tegevused võivad ohustada oluliselt

looduskeskkonda. Lisaks võib keeldumise aluseks olla puudulik dokumentatsioon, esitatud

andmete ebakõla või risk, et kavandatud tegevused ei vasta keskkonnahoiu põhimõtetele.

Punktiga 19 muudetakse § 11 lõikes 4¹ metsakorralduse põhimõtet. Edaspidi on võimalik

esitada metsa inventeerimisandmeid ka eraldise kaupa, mitte kogu katastri või

majandamisüksuse kaupa.

Eraldis on üksus, mida majandatakse ühtse tervikuna. Seni on eraldisepõhist metsakorraldust

kasutanud mõned riigimetsa majandajad. Õigusselguse huvides peab see võimalus laienema ka

erasektorile. Loobudes metsa inventeerimisest katastri- või majandusüksuse kaupa, on

metsaomanikel võimalik järjepidevalt oma metsa andmeid uuendada ning vähendada samas

metsakorraldusega seotud kulutusi. Keskkonnaametil võib eraldisepõhisele inventeerimisele

üleminek koormust vähendada, eriti metsauuendusekspertiiside välitööde arvelt. Järelevalvet

on samuti võimalik efektiivsemaks muuta, sest info raiutud metsaeraldiste kohta jõuab

metsaregistrisse kiiremini kui uued inventeerimisandmed praeguse korra järgi.

Ligikaudu 23% erametsade inventeerimisandmetest on vanemad kui kümme aastat ning

inventeerimisandmeteta katastriüksusi on ligikaudu 11%. Selle on tinginud asjaolu, et

metsakorraldus on kohustuslik eeldus ja teatud tingimustel (MS § 11 lg 4²) ainult metsade

majandamiseks, mistõttu ei saa nõuda metsaomanikelt, et nad oma katastriüksustele

inventeerimise telliksid. Kehtiva korra kohaselt ei uuendata erametsa andmeid metsaregistris

pärast raieid või muid tehtud töid (nt istutamine, valgustusraie), mistõttu on metsaregistri

4 https://valitsus.ee/sites/default/files/documents/2021-

06/Eesti%202035_PUHTAND%20%C3%9CLDOSA_210512_1.pdf.

EELN ÕU

13

andmestik küllaltki staatiline. Et metsaregistri andmed oleksid ajakohasemad, luuakse võimalus

esitada uued inventeerimisandmed eraldise põhjal.

Seega saab omanik ise otsustada millisel kujul – kas kinnistu- või eraldisepõhiselt

inventeerimine on talle sobilik. Väikemetsaomanikul on kindlasti mõistlik jätkuvalt lasta

inventeerida kogu metsakinnistu ning tellida metsamajandamiskava, et saada ülevaade oma

metsade seisukorrast, ning spetsialisti soovitusi, mida võib ja peaks oma metsas ning mis

järjekorras tegema.

Metsa inventeerimisandmeid metsaregistrisse võivad kanda tegevusluba ja metsakorraldaja

tunnistust omavad isikud. Kui toimub kinnistupõhine metsade inventeerimine, siis

metsaomanikul tuleb kutsuda metsakorraldaja oma metsa inventeerima üks kord kümne aasta

jooksul. Seda siis juhul, kui metsaomanik soovib metsa majandada. Kui on soov metsa

inventeerida eraldise põhiselt, siis tuleb pärast nt igat raiet kutsuda metsaeraldist inventeerima

metsakorraldaja ning talle selle eest maksta.

Ülevaate metsaressursist tervikuna annab üleriigiline statistiline metsainventuur. Samas sättes

on sätestatud inventeerimisandmete kehtivus, et see oleks kooskõlas tegelikkusega. Tegemist

on tehnilise muudatusega, mis on seotud erinevate planeeringutega (taristu, riigikaitse jms),

mille käigus muudetakse maa (metsamaa) sihtotstarvet ja mitte alati kogu metsaeraldise

ulatuses. Seetõttu on tarvis lubada äralõigete puhul kanda registrisse inventeerimisandmeid, mis

on vanemad kui üks aasta, kui muudetakse ainult kaardiandmeid. Samas on see seotud ka

eraldisepõhisele metsakorraldusele üleminekuga, sest raiepiirid võivad erineda esialgu

määratud eraldise piiridest (nt ei raiuta kogu eraldist).

Oluline on aga otsustada ruumiandmete muutmisel pindala muutuse maksimaalne piir, sest

metsas ei ole ühegi eraldise kogu pind ühesugune ning äralõige võib moonutada alles jääva

eraldise kirjeldust. Eraldise pindala muutmisel on määraks valitud 20% seetõttu, et üldjuhul on

metsa korraldamise juhendi järgi lubatud veapiirid 10% ning kontrollsüsteemi arendada on

lihtsam, kui arvutada eraldise piiripunktide asukoha erinevust.

Uus lähenemine hoiab kokku riigi kulusid, kuna ei ole vaja muuta andmeid metsa olemi kohta,

vaid ainult eraldise pindala/kuju ja seetõttu ei tule Keskkonnaagentuuril teha välitöid, et

kontrollida eraldise kirjelduse vastavust looduses. Seepärast on tarvis täpsustada ka

inventeerimisandmete kehtivuse algusaega, et ei saaks samu, esialgsete välitöödega kogutud

andmeid lõputult esitada.

Praegu kehtivad inventeerimisandmed kümme aastat alates registrisse kandmisest, kuid

planeeritava muudatuse järgi hakkab kümneaastane ajaarvestus inventeerimisandmete

välitööde tegemise kuupäevast. Ehk olukorras, kus uuesti inventeeritud eraldis muudab kõrval

olevate eraldise piire (pindala on muutunud kuni 20%), ei ole vaja kõrval olevat eraldist uuesti

inventeerida. Neile jäävad kehtima välitööde andmed, mis on kogutud viimase

inventeerimisega.

Punktiga 20 täiendatakse sätet (§ 11 lõige 4¹) kaugseire võimalusega. Kaugseiret saab täna

võimaliku abivahendina kasutada, kuid mitte eraldiseisva takseerimismeetodina. See on

tingitud sellest, et käesoleval hetkel ei ole kaugseire metoodikat, mis annaks sama kvaliteetsed

andmed nagu takseerimine.

Kontrollimisel hinnatakse esitatud andmete õigsust, mitte seda, milliste vahenditega tulemus

on saadud. Kui andmete kontrollimisel selgub, et lubatud veapiire ei ole ületatud, siis ei ole

vahet, kuidas tulemus on saadud.

Kehtiv metsaseadus nimetab kaks võimalikku metoodikat metsa inventeerimiseks –

ülepinnaline takseerimine ja statistiline valikmeetod. Mõlemad metoodikad on kirjeldatud

EELN ÕU

14

õigusaktides. Lisades täienduse kaugseire kohta metsaseaduse § 11 lõikesse 4¹, tähendab see

seda, et tekib kolmas eraldi inventeerimise meetod, mida on vaja kirjeldada ka metsa

korraldamise juhendis. Seda põhjusel, et volitusnorm näeb ette, et metsa korraldamise juhendis

sätestatakse muu hulgas ka metsa inventeerimise metoodika. Kuna praegu ei ole kaugseire

metoodika, sisu ja kirjeldus teada, samuti see, mis ajal seda on võimalik sätestada, siis on

mõistlik sätestada seaduses sätte jõustumise aeg aastaks 2028. See annab võimaluse selle aja

jooksul välja töötada vajalik metoodika ning see kirjeldada metsa korraldamise juhendis.

Kaugseire on teadus, mille eesmärk on koguda teavet Maa pinnal toimuvate nähtuste kohta ilma

nendega vahetus kontaktis olemata. Selleks mõõdetakse ja salvestatakse Maa pinnalt

peegelduvat või kiirguvat energiat ning saadud andmeid töödeldakse, analüüsitakse ja

rakendatakse. Tuleb rõhutada, et ei eksisteeri ühtset ja universaalset „kaugseire metoodikat“.

Kaugseirepõhised metoodikad töötatakse välja eraldi iga konkreetse tunnuse ja kaardikihi jaoks

(nt puistu kõrgus, tagavara, katvus, metsamaa pindala, lageraie tuvastus, puuliigid).

Metoodika välja töötamisega on juba alustatud ning selles osalevad RMK, Eesti Maaülikooli ja

Keskkonnaagentuuri eksperdid. Tauri Arumäe, Eesti Maaülikooli kaugseire kaasprofessor on

oma doktoritöös „Estimating forest variables using airborne lidar measurements in hemi-

boreal forests“ (2020) avaldatud metsade kõrguse, tagavara ja katvuse määramise metoodikad,

mida kasutatakse alusena ka Keskkonnaagentuuris koostatud kaartides. Puuliikide määramise

võimalikkust multispektraalsete satelliitandmete, mullakaardi ja masinõppemeetodite (Random

Forest) abil on näiteks käsitletud töös „Construction of tree species composition map of Estonia

using multispectral satellite images, soil map and a random forest algorithm“ (Lang jt). Lisaks

kõrgusmudelitele on välja töötatud ja rakendatud mitmeid muid metoodikaid muude

metsatakseertunnuste leidmiseks kaugseiremeetodite abil, aga kõik ei ole avalikud kaardikihid

erinevatel põhjustel.

Suur osa metoodikatest on olemas teadustööde näol, vaja on neid kirjeldada seadusandlusesse

sobival kujul. Loomulikult tuleb iga metoodika puhul kirjeldada nii selle sisu kui ka planeeritav

kasutus. Just seetõttu ongi seaduse sätete jõustumine kavandatud tulevikuaastasse – et oleks

piisav aeg metoodikate lõpuleviimiseks, infosüsteemide arendamiseks ning nende praktilise

rakendamise läbimõtlemiseks ja testimiseks.

Punktidega 21 ja 22 täpsustatakse metsakorraldaja tunnistuse kehtetuks tunnistamise sätteid.

Kuna metsaseaduse muudatustega antakse võimalus inventeerida metsa eraldise kaupa, mitte

ilmtingimata katastriüksuse kaupa, siis muutuks praeguse sõnastuse järgi nii metsakorraldajate

kui ka metsakorraldusettevõtete rikkumiste üle arvestuse pidamine ülimalt keeruliseks. Kehtiva

seaduse kohaselt on lubatud metsakorraldajal eksida alla 20% juhtudest.

Edaspidi oleks eksimuse piir rikkumine vähemalt kümnel metsaregistrisse kandmiseks esitatud

metsaeraldisel, mis ületab metsa korraldamise juhendiga metsakorraldustööde täpsuse kohta

seatud veapiire enam kui kaks korda. Arvesse lähevad rikkumised, mis puudutavad puistu

koosseisu, esimese rinde rinnaspindala ja enamuspuuliigi vanust, kõrgust ning rinnasdiameetrit.

Tegemist on takseertunnustega, mille suured vead võivad põhjustada olulise majandusliku- või

keskkonnakahju. Seetõttu on edaspidi vaja panna rohkem rõhku metsakorraldustööde

kvaliteedile.

Punktiga 23 täiendatakse seadust §-ga 23². Eelnõukohase seadusega antakse kohaliku

omavalitse üksusele (edaspidi KOV) alus ja võimalus omandada väljaspool riiklikult või

kohaliku omavalitsuse kaitstavat loodusobjekti metsaga kinnisasi, kui KOV seab planeeringuga

täieliku uuendusraie keelu. MSi kohaselt kuuluvad uuendusraie hulka lage- ja turberaie.

EELN ÕU

15

Üldjuhul saab KOV kinnisasja omandada kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse

(edaspidi ka KAHOS) alusel, kuid KAHOS ei sätesta väljaspool riiklikult või kohaliku

omavalitsuse kaitstavat loodusobjekti metsaga kinnisasja omandamise õigust, kui sellele on

seatud täielik uuendusraie keeld. KOVile ei ole kehtestatud ühtseid kriteeriumeid, mis

võimaldaksid hinnata, kas on täidetud KAHOSe § 4 lõikes 3 sätestatud eeldused, mis tingivad

kinnisasja omandamise. KAHOSe § 4 lõikes 1 on nimetatud eesmärgid, mis juhul on kinnisasja

omandamine lubatud. Loetelu on jäetud lahtiseks ning punkti 21 kohaselt on lubatud kinnisasja

omandada ka muul seaduses sätestatud juhul. Muudatusega luuakse alus kinnisasja

omandamiseks juhuks, kui KOV seab planeeringuga väljaspool riiklikult või kohaliku

omavalitsuse kaitstavat loodusobjekti metsaga kinnisasjale täieliku uuendusraie keelu.

Tagamaks KOV-i enesekorraldusõiguse põhiolemuse säilimist, peavad selle piirangud olema

proportsionaalsed ehk siis piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad

(RK 3-4-1-4-07 p 19, 3-4-1-23-15 p 72).

KOV peab ka täna kitsenduste seadmisel hindama kitsenduste alale jäävate kinnistute omanike

õiguste riivet (nt PlaNS § 75 lg 1 p 10, 21), kuid KOV-il puudub otsene alus kitsendustega

hõlmatud alale jääva kinnistu omandamiseks või võimalus muul viisil leevendada

omandiõigusele seatud ulatuslike piirangute mõju.

Seaduse reservatsioonist (KOV tegutseb seaduste alusel) tuleneb, et riigivõimul on võimalik

seadusega sekkuda KOV-i enesekorraldusõiguse kasutamisse ja KOV-i elemente

konkretiseerida. Kuna § 154 lõige 1 näeb KOV-i pädevuse piiranguna ette lihtsa

seadusereservatsiooni, võib riik KOV-i kohaliku elu küsimuste otsustamise ja korraldamise

õigust piirata iga vabalt seatud eesmärgi saavutamiseks, mis ei ole PS-iga vastuolus.

Regulatsiooni eesmärk on tasakaalustava mehhanismi loomine sellise olukorra tarvis, kus

kohalik omavalitsus seab ebaproportsionaalseid kitsendusi, mis piiravad maaomanikku õigust

oma omandit vabalt kasutada/käsutada.

Riigikohus on öelnud, et rohevõrgustiku kaitse tingimused ei nõua täielikku raiekeeldu (RK 3-

21-979/44 p 49). Samuti on kohus öelnud, et metsa paiknemine rohevõrgustiku tuumalal

iseenesest metsa raiumist, sh lageraiet ei välista (p 11). Rohevõrgustiku toimivust tagavad

piirangud peavad olema proportsionaalsed, st sobivad ja vajalikud piirangu eesmärgi

saavutamiseks, ning mõõdukad, pidades silmas piiranguga kaitstava huvi ning piiratava huvi

kaalu.

Seega aitab loodav meede kaasa ühest küljest sellele, et planeeringutega ei seataks mõtlematult

ulatuslikke kitsendusi omandi kasutamisele. Täielik uuendusraie keeld väljaspool riiklikult või

kohaliku omavalitsuse kaitstavat loodusobjekti on kahtlemata kitsendus, millega on ulatuslikult

piiratud omaniku õigust omandit kasutada. Samuti ei pruugi alati uuendusraiet tegemata olla

võimalik ka kestlik metsa majandamine (metsa uuenemine muud raiet kasutades on kas võimatu

või väga raskendatud). Seega kui kohalik omavalitsus otsustab kõigest hoolimata seada eespool

nimetatud kitsenduse, tekib KOV-il ka kohustus see omandada, kui maaomanik sellega

nõustub.

Lõike 2 kohaselt ei rakendu omandamiskohustus siis, kui kinnisasi on omandanud planeeringu

koostamise ajal või pärast planeeringu kehtestamist, välja arvatud juhul, kui metsaga kinnisasja

suhtes kohaldatavad kitsendused muudetakse rangemaks.

Kui kinnisasi ei asu kogu ulatuses kitsendustega hõlmatud alal, ei ole välistatud, et omanik

jagab kinnisasja ja KOV omandab üksnes selle osa, mis on hõlmatud kitsendustega.

EELN ÕU

16

Lõiked 5 ja 6 reguleerivad metsaga kinnisasja väärtuse leidmist. Metsaga kinnisasja väärtuse

määramisel lähtutakse maa hindamise seaduse § 8 lõike 2 alusel kehtestatud erakorralise

hindamise korrast.

Metsaga kinnisasja väärtus määratakse maatüki ja sellel kasvava metsa väärtuste summana ning

selleks kasutatakse kinnisasja erakorralise hindamise korra 5. peatükki.

Kui kinnisasja väärtuse määramisel ei oma kasvava metsa väärtus olulist tähtsust ja piirkonna

turusituatsioonist lähtuvalt ei kajasta maa maksustamishind selle piirkonna turuhinda, võib

kohaliku omavalitsuse esindaja metsaga kinnisasja väärtuse määramiseks tellida erakorralise

hindamise. Sellise juhul kasutatakse kinnisasja erakorralise hindamise 2. peatükki ehk hariliku

väärtuse hindamist.

Seadusesse on lisatud ka võimalus, et KOV võib vajaduse korral täpsustada omandamise ning

lõikes 4 nimetatud ettepanekute menetluskorda.

Lõike 8 kohaselt otsustatakse kinnisasja KOV-ile omandamine võõrandamiseks tehtud

avalduste laekumise järjekorras, kui ei esine mõjuvaid põhjusi menetluse pikendamiseks ja

mistõttu on mõistlik liikuda järjekorraga edasi. Mõjuva põhjuse esinemise korral lahendatakse

avaldus pärast mõjuva põhjuse äralangemist. Mõjuvateks põhjusteks võib olla pooleliolev

hinnavaidlus või kohtuvaidlus, kui kinnistu jagamine on pooleli, või ka olukord, kui mingil

põhjusel on peatunud või venima jäänud KOV-i ja kodaniku vaheline suhtlus (kodanik ei vasta

KOV-i pakkumistele/pöördumistele).

Punktiga 24 täiendatakse § 25 lõiget 2 punktidega 4 ja 5.

Punktis 4 sätestatakse, et metsa uuendamise võtete rakendamine ei ole kohustuslik, kui mets

asub riiklikult kaitstaval arheoloogiamälestisel, ajaloolises looduslikus pühapaigas või nende

kaitsevööndis, samuti arheoloogiliseks leiukohaks määratud alal. Muudatus on vajalik seetõttu,

et hetkel on kahe seaduse vahel vastuolu: metsaseaduse järgi on omanik kohustatud metsa

uuendama, kuid juhul, kui selles metsas asub näiteks arheoloogiamälestis, siis

muinsuskaitseseaduse § 33 lõige 1 keelab teha mälestisel tegevusi, mis võivad kultuurimälestist

ohustada, hävitada või rikkuda. Sellisel alal ei saa kohustada omanikku kõiki metsauuenduse

võtteid rakendama, kuna sisuliselt kohustatakse omanikku mälestist rikkuma.

Punkti 5 kohaselt ei ole kohustuslik rakendada metsauuendamise võtteid Eesti looduse

infosüsteemi kantud poollooduslikel koosluste esinemisaladel. Kui metsamaal taastatakse

poollooduslik kooslus, näiteks puisniit, siis metsa uuendamise kohustuse nõue läheb vastuollu

poollooduslikele kooslustele omase struktuuri ja toimimise nõuetega.

Punktidega 25–27 muudetakse § 25 lõikeid 4 ja 8. Lõiked 5–7 tunnistatakse kehtetuks

halduskoormuse vähendamise eesmärgil.

Metsaseaduse sätete eesmärk on üldistatult tagada hukkunud ning raiutud metsaosade

uuenemine uue metsapõlvkonnaga. Praegu kohustab seadus ka metsa uuendamise võtete

rakendamise ning ka metsa uuenemise tähtaegselt tegemata jätmisel tähtaega pikendama.

Muudatusega kaotatakse see kohustus ära.

Metsaseaduse § 24 lõike 3 kohaselt on metsaomanik endiselt kohustatud rakendama seaduses

nimetatud metsa uuendamise võtteid ulatuses, mis hiljemalt viis aastat ning loo, siirdesoo,

madalsoo, raba, osja, tarna ja lodu metsakasvukohatüüpides kümme aastat pärast raiet või metsa

hukkumist tagab uuenenud metsa.

Samuti on seaduses olemas metsaomanikule ettekirjutuse tegemise võimalus, kui ala pole

uuenenud.

Punktiga 28 jäetakse § 28 lõike 4 punktis 4 alles vaid sõna „trassiraie“ ning trassiraiele seatud

tingimused sätestatakse §-s 31¹ (vt p 33).

EELN ÕU

17

Punktiga 29 lisatakse § 28 lõike 4 punktis 6 sätestatud dokumentide loetellu elupaiga

tegevuskava, mille alusel on lubatud teha kujundusraiet.

Dokumentide loetelu laiendatakse, et vältida juba ühes dokumendis määratud elupaiga ulatuse

ja taastamise ning majandamistingimuste korduvat määramist teises dokumendis. Näiteks, kui

elupaiga tegevuskava kaudu on määratud kaitstaval loodusobjektil elupaiga ulatus ning

tingimused, siis edaspidi ei ole vaja sellele alale teha kaitstava ala kaitsekorralduskava. Kehtiva

sätte alusel on vaja igale hoiualale koostada alapõhine kaitsekorralduskava, kuigi sisuline

vajadus võiks olla kaetud ka elupaigapõhise tegevuskavaga. Samuti lisatakse võimalus

eemaldada kujundusraiega väljaspool kaitstavaid loodusobjekte Eesti looduse infosüsteemi

kantud poollooduslikelt kooslustelt puittaimed elupaiga tegevuskava järgi. Eesmärk on anda

maaomanikele võimalus taastada infosüsteemis märgitud poollooduslikke kooslusi ka

väljaspool kaitstavaid alasid.

Muudatus on kooskõlas ELi raadamismäärusega (Euroopa Komisjoni juhend määruse

rakendamiseks5). Poollooduslike koosluste taastamine ei kuulu ELi raadamismääruse järgi

raadamise alla. Poollooduslikud kooslused kuuluvad loodusdirektiivi I lisa elupaikade hulka

ning nende taastamise ja kaitse kohustus tuleneb rahvusvahelistest looduse ja bioloogilise

mitmekesisuse kaitset ja taastamist käsitlevatest konventsioonidest.

Punktiga 30 täiendatakse § 28 lõiget 10. Lõige 10 sätestab, et raie tegemisel harvesteriga peab

selle operaatoril olema kutseseaduses ja selle alusel sätestatud korras antud 4. taseme

harvesteri-operaatori kutse. Kuna õppetöö käigus on õpilastel (kellel viidatud kutset veel ei ole)

vaja õppida harvesteriga töötama, sealhulgas teha metsaseaduse mõttes raiet, on vaja teha

ajakohane muudatus ka seaduses.

Punktiga 31 jäetakse § 29 lõikest 1 välja tekstiosa, mis puudutab lageraie tegemise aega, sest

metsateatise kehtivus on seaduse jõustumisel 24 kuud metsaregistris registreerimisest alates,

mis annab rohkem aega (varem 12 kuud) raie tegemiseks. Ka teiste raiete puhul ei ole eraldi

välja toodud perioodi, mis aja jooksul tuleb raied teha, mistõttu ei ole mõistlik seda rakendada

ka lageraiete korral.

Punktidega 32 ja 33 vähendatakse mitme eraldise piires paikneva lageraielangi

maksimumpindala seitsmelt hektarilt viiele. Seni kehtinud langi piirang lubab teatud

kasvukohatüübist sõltuvate eranditega teha mitme eraldise piires asuvat lageraiet kuni seitsmel

hektaril. Muudatusega vähendatakse maksimaalset lageraielangi pindala viiele hektarile.

Väiksemad raielangid aitavad kaasa metsa uuenemisele ning toetavad metsa mitmekesisust.

Olulisimad riskitegurid lageraielankide suurenemisel ja koondumisel on tormirisk,

uuenemisrisk ja ajutine soostumine liigniiskete muldade puhul. Raiestiku suur pindala ja laius

(> 200 m) võimendavad ebasobivaid mikrokliima tingimusi, mis kahjustavad noori puittaimi

või takistavad puutaimede teket ja pikendavad ka uuenemisprotsessi. Eriti võimendub see

liigniisketes kasvukohtades ning ka väga kuivades kasvukohtades, kus näiteks viimaste aastate

põuad on kohati kahjustanud metsauuendust. Eesti hemiboreaalsetes metsades on enamlevinud

looduslikeks häiringuteks väikesepinnalised häilud, mida väiksemad lageraielangid

võimaldavad metsamajandamisel rohkem jäljendada. Teemale on viidatud ka veel vastu

võtmata metsanduse arengukavas, milles on ühe tegevussuunana välja toodud, et metsaraiete

ruumilisel planeerimisel välditakse suurte lagedate alade koondumist, et tagada metsaosade

suurem sidusus ja metsaliikidele sobivam maastik.

5 EUR-Lex - 52024XC06789 - EN - EUR-Lex.

EELN ÕU

18

Muudatusel ei ole tagasiulatuvat mõju. See tähendab, et kui seaduse jõustumise ajal on kehtiv

metsateatis, mis lubab raiuda mitme eraldisega langil seitse hektarit, siis säilib see õigus kuni

loa realiseerimiseni. Muudatus laieneb neile teatistele, mis esitatakse pärast kavandatud

muudatuse jõustumist.

Punktiga 34 täiendatakse seadust §-ga 31¹, kus avatakse täpsemalt trassiraie mõiste. Muu

hulgas täpsustatakse, millistel juhtudel on trassiraie tegemiseks tarvis lisadokumente. Kehtiva

seaduse kohaselt kuulub trassiraie hulka kuni nelja meetri laiuselt kvartali- või piirisihi sisseraie

või olemasoleva sihi või teeserva, kraavikalda ja kraaviserva puhastamine puudest, mille

keskmine rinnasdiameeter ületab kaheksat sentimeetrit. Muudatusega lisatakse trassiraie hulka

ka varem sisseraiutud trassi puhastamine puudest või puittaimestikust, sest trassiraie on mingi

kindla maa-ala hooldamine, mitte metsakasvatuslik võte ega ka raadamine.

Kui ala laius ületab nelja meetrit, siis on vaja nii trassi kui ka varem raadatud ala hooldamiseks

esitada Keskkonnaametile õigusaktidest tulenev kehtiv projekt, hoolduskava või muu

dokument. Nii on ka võimalik turustada hooldatud aladelt saadavat puitu hõlpsamalt, sest

tegemist ei ole raadamisega metsaseaduse tähenduses. Varem tehti neid hooldamistöid

raadamise kaudu. See tähendas, et sellise ala raadamise alus (projekt) või selle ala hooldamise

kohutus tulenes õigusaktist. Nüüd on toodud need alused trassiraie hulka.

Punktiga 35 muudetakse § 32 lõikes 1 raadamise mõistet selliselt, et oleks üheselt aru saada,

et raadamine on maa kasutusotstarbe muutmine, millele võib eelneda ka mõni muu tegevus kui

raie. Seetõttu on raadamine iga tegevus (nt kändude juurimine, maa puittaimestikust

puhastamine), mis on tehtud eesmärgiga muuta maa kasutusotstarvet ja mille tulemusena ei saa

kasutada maad metsana või metsa kasvatamiseks. Raadamise mõiste täpsustamise eesmärk on

muu hulgas vältida olukorda, kus lageraiele justkui ei järgne raadamist (ehk et tasu ei pea

maksma), kuna puid seal ei kasva ja pole mida raadata kehtiva MSi tähenduses. Raadamisel on

pikaajaline ja oluline mõju metsandusele, elurikkusele ning süsiniku sidumisele ning

kasvuhoonegaaside arvestusele.

Punkti 36 muudatus on seotud punkti 32 muudatusega, mille kohaselt juba sisseraiutud trasside

hooldamist ei käsitata raadamisena, vaid käsitatakse trassiraiena.

Punkti 37 muudatusega korrigeeritakse § 32 lõike 2 punkti 4 sõnastust. Kuna lõikesse 2 jääb

alles üks punkt, seega sõna „muu“ ei ole enam vajalik.

Punktidega 38 ja 39 täpsustatakse § 36 sätteid, mis käsitlevad Kaitseministeeriumile kuuluvat

metsamaad, et kiirendada riigimetsas väljaõppe korraldamist.

MSi § 36 lõike 1 punkti 1 kohaselt kasutatakse metsa riigikaitseks kaitseväe ja Kaitseliidu

harjutusväljadel kehtiva planeeringu järgi. Punktiga 37 tehtav muudatus on tingitud

relvaseaduse § 85 lõikes 3¹ sätestatust, mille kohaselt on võimalik asutada harjutusväli

planeerimismenetlust läbimata. Sellistel juhtudel on edaspidi muudatuse kohaselt õigus

väljaõpetamiseks kasutada riigimetsa Vabariigi Valitsus loal.

Punktiga 38 sätestatakse, et Kaitsevägi saaks oma ülesannete täitmiseks (alalise väljaõppe

korraldamiseks) väljaspool harjutusvälja Kaitseministeeriumi valitsemisele kuuluvat riigimetsa

kasutada, kui selleks tekib vajadus ja kui sellega ei tekitata metsakahjustusi. Muudatused on

väikese mõjuga, lihtsustavad ning kiirendavad Kaitseväe ja Kaitseliidu tegevust. Tegemist on

maadega, mis kuuluvad Kaitseministeeriumile ning tavaliselt on planeeringud juba kehtestatud.

EELN ÕU

19

Punktiga 40 jäetakse § 37 lõike 6 punktist 3 välja sõna „kinnistu“, sest katastriüksuse number

on piisav kinnistu, sealhulgas selle numbri tuvastamiseks. Mõju on väike, sest muudatus toob

kaasa marginaalse arenduskulu IT-süsteemides.

Punktidega 41 tunnistatakse kehtetuks § 38. Seetõttu täiendatakse tulumaksuseadust §-ga 56⁶.

Seotud § 3 muudatusega.

Punktiga 42 täiendatakse § 41 lõiget 1 punktiga 3. Metsateatis on vaja esitada ka raadamise

mõistes nimetatud „muu tegevuse“ kohta, mida tehakse, et võimaldada maa kasutamist muul

otstarbel kui metsa majandamiseks (vt p 34).

Raadamisel on pikaajaline ja oluline mõju metsandusele, elurikkusele ning süsiniku sidumisele

ja kasvuhoonegaaside arvestusele. Aastaks 2030 on Eestile seatud kasvuhoonegaaside eesmärk

maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse ehk LULUCFi sektoris, mille järgi peab

Eesti baastasemega (aastate 2016–2018 keskmine) võrreldes suurendama kasvuhoonegaaside

sidumist või vähendama heitkoguseid 434 kilotonni CO2 ekvivalendi võrra. Kui eesmärki ei

suudeta täita, on vaja soetada heitkoguste ühikuid, lisaks tuleb edasisi eesmärke silmas pidades

kompenseerida raadatud maa edasist võimetust süsinikku siduda ja elupaika pakkuda.

Lähtudes 2024. a inventuuri märtsi esildisest ja selle inventuuri põhjal koostatud

kasvuhoonegaaside prognoosidest (aastad 2023–2025), ei täida Eesti perioodi 2021–2025

kohustusi. Eesmärkide saavutamiseks tuleb riigil rakendada lisameetmeid, mis suurendavad

süsinikuvaru, parandavad süsiniku sidumist ja vähendavad süsinikuheidet ning mida on

võimalik kajastada KHG inventuuris.

Muu tegevuse kohta metsateatist esitades rakendub ka raadamisõiguse tasu. Tasu on

kehtestatud, et kompenseerida raadamisest tingitud süsinikuvaru ja süsiniku sidumise võime

kahanemine maakasutussektoris ning toetada neid tegevusi, mis aitavad riigil säilitada talletatud

süsinikuvaru ja suurendada süsinikusidumist, et LULUCFi sektor täidaks seatud eesmärke.

Punktiga 43 jäetakse § 41 lõikest 4 välja võimalus esitada metsateatis digitaalselt

allkirjastatuna e-kirjaga. Kogu menetlusprotsess teatise saabumisest kuni väljasaatmiseni on

ajakulukas, mistõttu on otstarbekas suunata see protsess võimalikult rohkem metsaregistrisse.

Metsaomanikul, kel võib tekkida probleeme metsaregistris metsateatise esitamisega, on

võimalus pöörduda Keskkonnaameti või metsaühistute poole.

E-kirjaga esitatakse Keskkonnaameti andmetel ca 6% metsateatistest. Aastal 2023 esitas

metsateatise e-kirjaga 1277 isikut. Selleks, et teatisi menetleda, on ametnikul tarvis

metsateatiste blanketil olev info käsitsi sisestada metsaregistrisse. Metsaomanikud, kes seni on

saatnud e-kirjaga digitaalselt allkirjastatud metsateatised, sisestavad nüüd need otse

metsaregistrisse. Alles jääb võimalus esitada paberkandjal, kuna välisriigi kodanikud, kellel ei

ole digitaalse allkirjastamise võimalust, saaksid siiski metsa majandada.

Muudatusega väheneb Keskkonnaameti töökoormus, sest ära jääb andmete sisestamise ning

kirjade ja e-kirjade saatmine, kuna andmed edastatakse metsaregistri vahendusel.

Punktiga 44 täiendatakse § 41 lõiget 5¹. Keskkonnaameti praktikas on ette tulnud olukorrad,

kus maaomanik esitab riigilõivu alla mineva raieviisiga metsateatise ja maksab riigilõivu, kuid

enne raietöödega alustamist selgub, et pärast metsateatise kinnitamist on raiealale tekkinud

loodusväärtus, mis välistab kavandatud raietöö tegemise. Riigilõivuseaduse §-s 15 puudub

selleks alus ning Keskkonnaamet on sunnitud tegema keelduva otsuse, mis arusaadavalt

põhjustab maaomanikele põhjendamatuid kulusid, seetõttu täpsustatakse tasutud riigilõivu

tagastamise aluseid.

EELN ÕU

20

Punktiga 45 tehtav muudatus on seotud punktiga 43 tehtava muudatusega, mille kohaselt ei

saa e-kirjaga digitaalselt allkirjastatud metsateatist Keskkonnaametile enam edastada. Kui

metsateatis on esitatud paberil, saadab Keskkonnaamet metsateatise esitajale raie

registreerimise kohta registriväljavõtte. Muul juhul edaspidi esitatakse metsateatisi ainult

metsaregistri kaudu ning ka tagasiside omanikule tuleb registri kaudu.

Punktiga 46 vähendatakse § 41 lõikes 13 nimetatud raieliike, mille puhul saab raietöödega

alustada pärast kümne päeva möödumist metsateatise registreerimist metsaregistris. Tegemist

on raieliikidega, mille mõju looduskeskkonnale on suurem.

Säte tuleks sõnastada selliselt, et mitte piirata raieid, millele Riigikohus ei ole 28.09.2023

haldusasjas 3-21-979 tehtud otsuses viidanud. Seetõttu on õiglane, kui kümnepäevane nn

ooteaeg kohalduks ainult uuendusraietele ja raadamisele. Muud raied on hooldusraie, trassiraie,

valikraie ning kujundusraie, mille puhul ei ole ooteaega vaja, kuna nende raiete mõju

metsaökosüsteemile on väiksem. Näiteks kujundusraie puhul on oluline saavutada kaitstava

loodusobjekti kaitse eesmärk. Ka metsakaitseekspertiisi alusel tehtavate raiete puhul on

võimalik raietöödega alustada kohe pärast registreeringut metsaregistris, et tagada kahjustuse

õigeaegne likvideerimine ning peatada näiteks kuuse-kooreüraski levikut. Sätte jõustumisel

arvestatakse suurema mõjuga raiete puhul kaasarääkimise võimalusega ja seda mitte üksnes

rohevõrgustikega aladel. Kümne päeva möödumist ei pea ootama elutähtsa teenuse tagamise,

inimese tervisele ja varale ohtlike puude eemaldamise eesmärgil ning riigikaitseseaduses

sätestatud kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni või sõjaseisukorra

väljakuulutamisel.

Punktiga 47 asendatakse § 41 lõikes 13² arv 12 arvuga 24, sest metsateatise kehtivusaeg on

edaspidi 24 kuud.

Punktiga 48 täiendatakse § 41 lõikega 134, et riik saaks kiiremini ülevaate raiete asukohtadest

ja ulatusest.

Raiete tegemisest antakse teada metsaregistris kas märkega, et töö on tehtud, või esitatakse

raiutud metsaosa kohta Keskkonnaagentuurile metsaregistrisse kandmiseks uued

inventeerimisandmed. Kui metsaomanik ei ole huvitatud uute inventeerimisandmete

tellimisest, on võimalik teha metsaregistris märge kahe kuu jooksul pärast raietegevuse

lõpetamist.

Metsa inventeerimine on endiselt tegevusloaga tegevus, seega peab lähtuma uute

inventeerimisandmete esitamisel seaduses sätestatud tingimustest.

Teavitama peab, kui on lõpetatud § 28 lõike 1 punktide 1–3 tegevused, puude ja põõsaste

langetamine, langetatud tüvede laasimine või tüvede järkamine. Metsamaterjali koondamine ja

kokkuvedu (MS § 28 lg 1 p 4 ) on loetelust väljas seetõttu, et seaduse kohaselt võib seda teha

ka hiljem kui 24 kuud pärast raie või metsakaitseekspertiisi akti registreerimist metsaregistris.

Metsaregistrisse ehitatakse ka teavitusteenused, mille abil on võimalik meelde tuletada, et riik

ootab infot tehtud tööde kohta. Kui raietööd on tehtud, kuid märget ei ole, on võimalik võtta

isik vastutusele metsa majandamise nõuete rikkumise eest. Eelnõuga lisatakse täiendatav säte

MS-i jakku „Metsakaitse“, milles on ka § 41, mis käsitleb metsateatise esitamist raieks ja

olulisest metsakahjustusest teavitamiseks.

Keskkonnaametil on võimalik teavituse alusel teha otsuseid järgmiste metsateatiste

menetlemisel. Samuti on võimalik tehtud raiete korral teha riskipõhist järelevalvet metsa

majandamise nõuete täitmise üle.

EELN ÕU

21

Punktiga 49 tunnistatakse kehtetuks § 43 lõige 1¹, mis ei ole enam asjakohane. Kehtiv seadus

nõuab, et RMK koostab tema valitseda olevate metsade kohta metskondade või muude

majandamisüksuste kaupa vähemalt igaks kümneks aastaks metsamajandamiskava. Metsa

korraldamise juhendi kohaselt peab metsamajandamiskava sisaldama §-s 21 sätestatud nõudeid,

nagu tiitellehte, temaatilisi kaarte, metsa takseerkirjeldust jms. Tegelikkuses peetakse

riigimetsas ressursi üle arvestust elektroonilistes andmebaasides, mistõttu seaduse säte ei ole

enam asjakohane.

Punktiga 50 tunnistatakse § 43 lõige 3¹ kehtetuks, sest teadus- ja arendustegevust käsitletakse

laiemalt peatükis 2 ja seadust täiendatakse §-ga 10¹. Volitusnormi asukohta muudetakse, kuna

teadus- ja arendustegevus ei pruugi toimuda vaid riigimetsas. Metsandusõppega tegeleb Eesti

Maaülikool ja Luua Metsanduskool, seega puudutab muudatus teadaolevalt kahte suuremat

asutust, kellel võib tekkida vajadus taotleda erandit. Mõju töökoormusele võib pidada

väikeseks.

Punktiga 51 muudetakse § 45 lõiget 5. Edaspidi määrab valdkonna eest vastutav minister

metsa korraldamise juhendi alusel raiepindalad puuliigiti. Kehtiva seaduse kohaselt määrab

minister igal aastal RMK-le järgneva viie aasta optimaalse uuendusraie pindala. Sõna

„optimaalne“ on sisult määratlemata subjektiivne õigusmõiste ja tekitab erinevaid

tõlgendamisvõimalusi uuendusraiete pindala suuruse määramisel.

Muudatuse eesmärk on vähendada töökoormust, sest ka praegu kehtestatakse uuendusraie

pindala viieks aastaks, mistõttu ei ole mõtet seda igal aastal uuesti määrata. Mõju on väike, sest

metsa korraldamise juhendist lähtudes arvutatakse arvestuslank kümne aasta kohta, võttes

arvesse küpsete ja valmivate puistute olemit. Viie aasta kohta raiemahu kehtestamine annab

piisava puhvri õigeaegseks reageerimiseks muutustele metsas.

Punktis 52 sätestatakse § 45 lõike 5¹ tingimused, millistel juhtudel võib valdkonna eest

vastutav minister muuta uuendusraie pindala, mis on kehtestatud viieks aastaks. Pindala

muutmise vajadus võib olla tingitud küpsete metsade kaitse alla võtmisest. Mingil määral võib

selle põhjuseks olla ka raadamiste maht, lähtudes riigi eriplaneeringutest (näiteks riigikaitse

valdkond).

Ulatusliku metsakahjustuse puhul on lähenemine paindlik ja mõiste „ulatuslik“ sisustatakse iga

kord, kui tuvastatakse suurem metsakahjustus (analoogne hädaolukorraga). Keskkonnaamet või

RMK annab teada, et on tekkinud märkimisväärne kahju. Lisaks võib valdkonna eest vastutav

minister muuta uuendusraie pindala ka olukorras, kui määratud uuendusraie pindala ei

võimalda täita metsaseaduse § 2 lõikes 2 seatud eesmärke või muid riigi kohustusi.

Metsade osakaal saab väheneda majandusmetsade olemi alt väljaviimise teel (looduskaitse

eesmärgil, suured riiklikud taristuobjektid) või seda vähendab metsa oluline kahjustus (suur

torm, kuuse kooreürask, männivaksik, külmaliblikas vms). Kui on põhjust eeldada, et

arvestuslangi arvutamise aluseks olev pindala väheneb, siis tuleb hinnata, kas vähenemisel on

mõju ja milline see mõju on. Uuendusraie pindala (arvestuslangi) arvutamise aluseks on küpsete

(+ valmivate I ja II vanuslangi puhul) metsade olem. Eeldatavalt sellises mahus uuendusraie

aluseks (küpsed metsad) oleva metsa osakaal ei muutu.

Küpsete puistute pindala arvutatakse eraldise pindalade liitmise teel. Eraldiste pindala kohta

andmed võetakse metsaregistrist.

Punktiga 53 tunnistatakse kehtetuks § 45 lõige 6, sest tegemist on ministeeriumi haldusalas

oleva asutusega ning seaduse tasandil ei ole tarvis määrata, et ministeerium kooskõlastab oma

haldusalas oleva asutusega raiepindalad.

EELN ÕU

22

Punktiga 54 täiendatakse § 47 lõikega 6, lisades metsaseadusesse omaniku ootustega

arvestamise. Valdkonna eest vastutav minister kehtestab omanike ootused ja vajaduse korral

muudab neid. Riigivaraseaduse (edaspidi RVS) §-s 88 sätestatakse riigi osalusega äriühingu

juhtimise erisused, mille hulgas on ka äriühingule omaniku ootuste kehtestamine. Riigimetsa

Majandamise Keskus on riigitulundusasutus. Riigivaraseaduse § 2 lõike 4 kohaselt

kohaldatakse riigitulundusasutuse valduses oleva riigivara valitsemisel riigivaraseadust tema

kohta eriseaduses sätestatud erisusi arvestades, mistõttu on metsaseaduses omaniku ootustega

arvestamise sätestamine õigustatud.

Punktiga 55 tunnistatakse kehtetuks § 49 lõike 7 punkt 10, sest nõukogu pädevusest tuleks

välja jätta ülesanded, mis ei ole seotud RMK tegevuse planeerimise, juhtimise korraldamise ja

järelevalvega juhatuse tegevuse üle (vt § 49 lg 1). Ka avalikus teenistuses on teenistujate

palgajuhendi, mille osa on palgaastmestik, kehtestamise pädevus asutuse juhil, mitte Vabariigi

Valitsusel või valdkonna eest vastutaval ministril (ATS § 64 lg 4). See lisatakse RMK

põhimääruses juhatuse pädevusse.

Punktiga 56 muudetakse § 60 lõikes 1 punktides 1 ja 2 vara võõrandamise otsuse tegemisega

seotud piirmäärasid. Vara võõrandamise otsustab RMK juhatus või nõukogu, lähtudes vara

harilikust väärtusest. Otsustamise aluseks oleva vara hariliku väärtuse piirmäärad sätestatakse

RMK põhimääruses.

Kehtivas seaduses sätestatud hariliku väärtuse piirmäära alusel otsustuspädevuse jaotamine ei

ole enam põhjendatud. Summad on samad alates 1999. aastast (euro tulekul teisendati kroonid

eurodesse) ning põhjustavad ebaotstarbekat töökoormust nõukogule. Kehtiva seaduse kohaselt

otsustab vara võõrandamise nõukogu, kui vara väärtus on 32 000 eurot, väiksema väärtuse

puhul juhatus. Muudatuse tulemusel tõstetakse vara võõrandamise piirmäära selliselt, et

nõukogu pädevuses oleks otsustamine alates vara väärtusest üle 120 000 euro. Väiksema

piirmäära puhul on vara võõrandamise otsus juhatuse pädevuses.

Punktiga 57 muudetakse RMK poolt vara omandamise reegleid, andes võimaluse

samaväärsete õiguste ja kohustuste teostamisel rakendada samaväärseid volitusi, nagu on

seaduse § 64 lõigetes 1 ja 2.

Muudatus on vajalik näiteks metsamajandamiseks vajalike juurdepääsude loomiseks. Ehk

olukord, kus püsivat juurdepääsu (tee servituut) on vaja metsamaterjali väljaveoks. Sellises

olukorras saab anda volituse isikutele, kes vahetult servituutide loomise/kokkuleppimisega

tegelevad. Kehtiva seaduse korral peab seda aga tegema juhatus.

Punktidega 58–63 kehtestatakse juriidilistele isikutele uued trahvimäärad. Metsaseaduse

vastutussätted kehtivad muutmata kujul alates seaduse vastuvõtmisest 2006. aastal. Vahepeal

on muudetud korduvalt karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 47 lõiget 2, mis sätestab juriidilise

isiku rahatrahvi maksimaalse määra.

Rikkumiste arv alates 2022. aastast.

2022 2023 2024

Kokku 39 52 49

Juriidiliste isikute

rikkumised

1 7 15

Kasvule pööramine näitab, et karistused ei ole mõjusad. Suurema mõjuga rikkumised ehk

keskkonnakahju põhjustanud rikkumised on mõnevõrra tõusnud 2021 – 5, 2022 – 14, 2023 –

17 ja 2024 – 16. Keskkonnale suurema mõjuga rikkumiste ühtlane tase näitab, et rikkumisega

EELN ÕU

23

kaasnev karistus pole piisavalt motiveeriv seaduse nõuete täitmiseks. Paljudel juhtudel on

rikkumisest saadud puidu tulu suurem rikkumise eest määratavast karistusest.

Praegu kehtivad maksimaalsed rahatrahvimäärad 2000–3200 eurot ei ole 18 aasta jooksul

kasvanud sissetulekuid ja elukallidust arvestades enam mõjusad. Karistusõiguse põhimõtte

kohaselt ei tohi rikkumine end ära tasuda. Metsa majandamine on peamiselt kasumi teenimisele

suunatud tegevus, mistõttu võivad praegused karistusmäärad tekitada metsa majandajale

kiusatust rikkuda metsaseadusega kehtestatud reegleid, kui rahatrahvi tasumine osutub

majanduslikult odavamaks. Seega on otstarbekas tõsta juriidilise isiku maksimaalsed karistuse

määrad sõltuvalt süüteokoosseisust kuni 50 000 euroni.

Praegu kehtivad juriidiliste isikute karistuste piirmäärad ei ole põhjendatud ka seetõttu, et

paigast on nihutatud füüsilistele ja juriidilistele isikutele määratavate maksimaalsete karistuste

proportsioonid. Füüsilisele isiku maksimaalne karistuse määr metsaseaduses on kuni 300

trahviühiku, mis on ka KarSi alusel maksimum määr. Juriidiliste isikute maksimaalne karistuse

määr on KarSi kohaselt kuni 400 000 eurot.

Füüsilisele ja juriidilisele isikule ette nähtud maksimaalne karistusmäär peaks omavahel

korreleeruma, kuivõrd maksimaalse karistusmäära sätestamisel nii füüsilise kui ka juriidilise

isiku puhul peab arvestama nii kaitstavat õigushüve kui ka eri- ning üldpreventiivseid mõjusid.

Maksimummäära tõstmine ei tähenda, et pärast määra tõstmist hakatakse maksimummäära

rohkem või kergekäelisemalt määrama. Väärteo eest karistuse määramisel kehtivad samad

reeglid, mis kuritegude puhul, ning karistuse määramise juhised ja loogika võimaldavad

maksimummäära kohaldada vaid juhul, kui esinevad raskendavad asjaolud, puuduvad

kergendavad asjaolud ja tegemist on nn saririkkujaga. Seni on maksimummäära kasutatud

mõnel korral. Karistus mõistetakse KarSi § 56 ning Riigikohtu praktika väga kindlate reeglite

järgi. Keskkonnaamet lähtub viidatud alustest. Väärteomenetluste kvaliteeti kontrollitakse,

korraldatakse koolitusi ja välistatud on ametnike suva karistuse määramisel.

Maksimaalse karistusmäära tõstmine võimaldab kohaldada teo raskusele ja iseloomule vastavat

karistust. Kergete rikkumiste korral jäävad karistused endiselt sümboolsetesse summadesse,

samas tulu saamise eesmärgil toime pandud teo eest on võimalik rakendada karistust, mis on

kooskõlas põhimõttega, et rikkumine ei tohi end ära tasuda. Kedagi ei karistata, kui ta ei ole

toime pannud rikkumist. Kui isik on toime pannud rikkumise teadmatusest (ettevaatamatus

hooletuse vormis), on seda karistuse määramisel võimalik arvesse võtta.

Trahviühiku suurendamine ei viita siiski üheselt kriminaalpoliitika karmistamisele, kuna trahv

on üks võimalik väärteomenetluse tulemus teiste seas. Aastal 2015 võeti vastu

väärteomenetluse seadustiku muudatus, mis lubab vähetähtsa teo puhul jätta menetluse

alustamata ning piirduda suulise hoiatamisega. Samas täpsustati võimalust lõpetada

väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel, kui isiku süü pole suur ning menetluse jätkamiseks

puudub avalik menetlushuvi.

Selleks, et vältida riigi või kohtute omavoli, on karistamise kohta kehtestatud väga selged

reeglid, millest nii kohus kui ka kohtuväline menetleja on kohustatud kinni pidama. KarSi § 56

lõike 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse mõistmisel kohus või

määramisel kohtuväline menetleja arvestab:

- kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid;

- võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

- õiguskorra kaitsmise huve.

EELN ÕU

24

Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt tuleb karistuse määramisel kaalumist alustada

sanktsioonimäära keskmisest, sellele on kohustuslik lisada või võtta maha karistust

raskendavad ja kergendavad asjaolud (loetletud KarS §-des 57 ja 58) ning seejärel hinnata süüd

suurendavate ja vähendavate asjaolude esinemist, milleks on varasema karistatuse olemasolu

või puudumine, rikkumise ulatus, rikkumise kestvus, rikkumisega tekitatud kahju, rikkumisega

saadud (konkurentsi)eelis, isiku käitumine pärast rikkumist, isiku käitumine süüteomenetluse

ajal, samuti menetleja hinnang, kui suur on tõenäosus, et isik võiks tulevikus analoogseid

rikkumisi toime panna, ja milline karistus täidaks ka üldpreventiivselt teistele valdkonnas

tegutsevatele isikutele hoiatavat eesmärki.

Kuna karistus määratakse kindlate reeglite järgi, saab maksimaalset võimalikku karistusmäära

rakendada üksnes juhul, kui esinevad ainult karistust raskendavad asjaolud, süüd suurendavad

asjaolud ja varasemad karistused on näidanud, et need ei ole mõjutanud isikut õiguskuulekalt

käituma. Seega peavad karistuse raamid olema sellised, et ka maksimaalset määra rakendamata

on võimalik määrata karistus, mis välistaks rikkumise majandusliku tulususe.

Punktiga 58 tõstetakse § 68 lõikes 2 trahvimäära metsa, puude ja põõsaste ebaseadusliku

raiumise või kahjustamise eest. Maksimaalse karistusmäära tõstmine võimaldab kohaldada teo

raskusele ja iseloomule vastavat karistust.

Paragrahvi 68 alla kuulub näiteks:

• raie, kus rikutakse MS § 29 lõikes 4 sätestatud tingimusi ( nt noorema või lubatust

väiksema rinnasdiameetriga metsa lageraie);

• lageraie korral suurima lubatud pindala ületamine (MS § 29 lg 11);

• turberaie kohta sätestatud nõuete rikkumine (MS § 30 lg 2, lg 3, lg 4 ja lg 6);

• harvendusraie järgse rinnaspindala rikkumine (MS § 31 lg 2);

• valikraie väikehäilu pindala ja rinnaspindala rikkumine (MS § 28 lg 8 ja lg 8.1).

Raie on ebaseaduslik ulatuses, millega rikutakse eespool nimetatud raiete kohta sätestatud

norme. Normide rikkumisega kaasneb MS § 67 lg 2 punktides 1, 2 ja 3 nimetatud

keskkonnakahju. Raie on ebaseaduslik nt juhul, kui raiet tegeval isikul puudub raie tegemise

õigus. Siia alla kuulub olukord, kui raie tegija (raieõiguse ostja) on raiunud üle metsateatisega

hõlmatud eraldise piiri. Aga ka olukord kui omanik ise raiet tehes läheb üle temale kuuluva

kinnisasja piiri. Sellise raiega kaasneb keskkonnakahju juhul, kui rikutakse ka eespool

nimetatud norme.

Punktiga 59 täiendatakse seadust §-ga 68¹, sätestades trahvimäärad puude ja põõsaste raiumise

eest raiet lubava metsateatiseta või metsateatise tingimusi rikkudes või raieõigust omamata.

Füüsilistele isikutele kehtestatakse trahvimääraks kuni 200 trahviühikut ning juriidilistele

isikutele kuni 12 800 eurot. KaRSi kohaselt on trahviühiku suurus 8 eurot.

Siia alla kuuluvad MS § 41 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmine (ehk metsateatise

mitteesitamine).

Kui raie tehakse MS § 41 lõikes 13 nimetatud tingimustest varem (varem kui 10 päeva

metsateatise registreerimisest) või hiljem (pärast 24 kuu möödumist metsateatise

registreerimisest). Viimati nimetatud juhul metsateatis enam ei kehti. Samuti kuulub selle

koosseisu alla metsateatise eest riigilõivu tasumata jätmine (MS-i § 41 lõige 133) ja

metsateatiseta raie tegemine üle 20 tihumeetri kinnisasja kohta aastas (MS § 41 lg 14 -

metsateatist esitamata võib metsaomanik võib raiuda kuni 20 tihumeetrit puitu kinnisasja kohta

aastas).

Lisaks hõlmab see koosseis ka metsateatisel märgitud kõrvaltingimuste rikkumist. Näiteks

antakse veeseaduse § 121 lg 2 kohaselt veekaitsevööndis metsaseaduse kohase raie tegemisel

veekaitsevööndis puu ja põõsarinde raiumise nõusolek metsateatisel. Sõltuvalt veekogust võib

metsateatisel antud nõusolek sisaldada täiendavaid tingimusi metsaraiele, näiteks alusmetsa ja

EELN ÕU

25

põõsaste raie keeldu. Vastava tingimuse rikkumine on võimalik menetleda metsaseaduse kohase

raie kontrollimisel.

Punktiga 60 korrigeeritakse § 69 füüsilise isiku trahviühikut 300-lt 200-le. Korrigeerimine on

vajalik, et füüsilisele isikule ette nähtud maksimaalne karistusmäär korreleeruks juriidilise isiku

trahvimääraga § 69 lõikes 2.

Punktiga 61 tõstetakse § 69 lõikes 2 trahvimäärasid raieõiguse ja metsamaterjali üleandmisel

ning metsa raieks andmisel seaduslikkuse tõendamise ja selle kontrollimise kohustuse

rikkumise eest. Toiminguid raieõiguse, metsamaterjali ja raieks andmisega teevad nii füüsilised

kui ka juriidilised isikud. Valdavalt teevad raiet (langetavad puid ja veavad kokku) juriidilised

isikud. Üks raieõigust tõendav dokument on metsateatis ning üks enamlevinud rikkumistest on

raie metsaosas, mille raieks ei ole esitatud metsateatist. Raieõiguse kontrollimise kohustuse

täitmata jätmisel ei saa osapooled olla veendunud, et raie on metsaosas lubatud. See toob kaasa

võimaluse, et osaletakse ebaseaduslikus metsaraies ja saadud metsamaterjali turule laskmises.

Selle sätte alla liigituvad ka näiteks tehingud varastatud või ebaseaduslikult raiutud

metsamaterjaliga, mistõttu on võimalik teenida suurt tulu ka sättes kirjeldatud rikkumistega.

Uueks maksimummääraks kehtestatakse 30 000 eurot.

Punktiga 62 tunnistatakse kehtetuks § 70. Nimetatud paragrahv käsitleb metsa majandamise

nõuete rikkumisi. Arvestades väärteokoosseisude üldist sõnastust, sõnastatakse täpsemad

süüteokoosseisud ja trahvimäärad §-des 70¹‒705, lähtudes vastutuse ja karistuse

proportsionaalsusest.

Punktiga 63 täiendatakse seadust §-dega 70¹‒705.

Paragrahvis 70¹ sätestatakse trahvimäärad metsa uuendamisel ja raiel pinnase kahjustamise

korral üle maksimaalse lubatud määra. Metsa uuendamisel ja raiel pinnase kahjustamise

maksimaalse lubatud määrad on kehtestatud metsa majandamise eeskirjaga. Füüsilistele

isikutele kehtestatakse maksimummääraks kuni 150 trahviühikut ning juriidilisele isikule kuni

25 000 eurot.

Paragrahvis 702 sätestatakse trahvimäärad metsa kaitse nõuete rikkumise eest. Siia alla

kuuluvad: raielangi raidmetest puhastamise nõuete rikkumine (MSi § 40 lg 4¹); pestitsiidi

kasutamine (§ 40 lg 5); toore koorimata okaspuidu tähtaegselt välja vedamata jätmine (§ 40 lg

7); kahjustatud või ohustatud alale kehtestatud keelu või piirangu rikkumine (§ 40 lg 9) ning

omanikule seatud kohustuste rikkumine metsa majandamisel (MSi § 42 lg 1).

Paragrahvis 703 sätestatakse trahvimäärad metsa kasutamise nõuete rikkumise eest (loata

sõitmine, lõkke tegemine ja telkimine, saaduste korjamine; MSi § 35 lg l).

Paragrahvis § 704 sätestatakse trahvimäärad metsa kasvatamise nõuete rikkumise eest.

Koosseis hõlmab rikkumisi, millega ei tekitata keskkonnale kahju MSi § 67 lg 2 mõistes ja

mis jäävad seetõttu §-s 68 sätestatud koosseisu alt välja. Näiteks:

• kvartalisihtide sisseraiumisega seotud rikkumine (MS-i § 28 lg 9);

• harvesteri operaatorile sätestatud nõuete rikkumine (MS-i § 28 lg 10);

• säilikpuude jätmise nõude rikkumine (MS-i § 29 lg 1 p 3; § 30 lg 6 p 7);

• veeru kõrval raiutakse üksikpuid puistus, millel puudud järelkasv (MS § 30 lg 4);

• sanitaarraiel raiutakse raiumisele mittekuuluvaid puid (MS § 31 lg 3);

• raiete tegemisel keskkonnakaitsenõuete rikkumised, loodusliku uuenduse kahjustamine

(§ 33).

• kokkuveotee tee tehakse lubatust laiem ja mis moodustab rohkem kui 20% langi

pindalast ning väljaspool lanki (metsa majandamise eeskirja § 8 lg 1–3 rikkumised).

EELN ÕU

26

Paragrahvis 705 sätestatakse trahvimäärad metsa uuendamise nõuete rikkumise, nt metsa

uuendamise kohustuse täitmata jätmise eest (MS 24 lg 3, lg 6, lg 8 ja MS § 25 lg 1).

Punktid 64 ja 65 on seotud uute §-de lisamisega. Tegemist on tehnilise muudatusega.

Punktiga 66 sätestatakse tingimused olukorraks, kus istandik on juba rajatud enne seaduse

muudatuse jõustumist. Juba rajatud istandiku saab metsaregistrisse kanda juhul, kui ala vastab

kehtivas metsaseaduses sätestatud istandiku määratlusele: puude keskmine vanus ei ületa

kümmet aastat ning maa-ala ei ole kantud maakatastrisse metsamaana. Kui puude keskmine

vanus ületab kümme aastat või ala on juba kantud metsamaana metsaregistrisse, siis sellel alal

kehtivad juba metsaseaduse sätted ning tuleb lähtuda metsaseaduses metsa majandamise kohta

sätestatust.

Punktiga 67 täiendatakse seadust §-ga 80¹, sätestades majandusmetsade osakaalu

järelhindamise kohustuse. Hiljemalt 2031. aasta 1. jaanuariks analüüsib Kliimaministeerium

majandusmetsade osakaalu eesmärgi saavutamist ja rakendamisega kaasnenud mõju. Kui

majandusmetsade osakaal metsamaast langeb § 2 lõikes 3 sätestatud osakaalust rohkem üks

protsent, esitab Kliimaministeerium ettepanekud vajalike õigusaktide muutmiseks.

§ 2. Keskkonnatasude seaduse muutmine

Keskkonnatasude seaduses tunnistatakse kehtetuks § 81 lõike 5 punktid 1 ja 3. Muudatus on

seotud eelnõu punktiga 36, mis tunnistab kehtetuks metsaseaduse § 32 lõike 2 punkti 2.

Nimetatud tegevus on edaspidi trassiraie hulgas, kuna puudutab raadatud alade hooldamist.

§ 3. Tulumaksuseaduse muutmine

Metsamaterjali ja raieõiguse müügiinfol on peaasjalikult maksualane informatiivne eesmärk –

füüsilise isiku tulude kindlakstegemine. Kuna vastav teatis esitatakse üks kord aastas, siis

juriidilisest isikust ostjate (ning müüjate) maksuriskide igakuiseks analüüsimiseks ei saa

Maksu- ja Tolliamet (edaspidi MTA) esitatavatest andmetest olulist informatsiooni. Seega on

teatise esitamise nõue käibemaksukohustuslasest ettevõtja jaoks halduskoormav ning MTA

jaoks tarbetu. Teatisega esitatud andmeid saab MTA kasutada füüsilise isiku tulude

kindlakstegemiseks, mis on ka jätkuvalt oluline ning aktuaalne.

Seetõttu sätestatakse raieõiguse või metsamaterjali ostutehingu teatis tulumaksuseaduses.

Üksikasjalik teabe esitamise kord ning andmestik reguleeritaks valdkonna eest vastutava

ministri (rahandusministri) määrusega. Füüsiliselt isikult metsamaterjali või raieõigust ostev

isik esitaks MTA-le ostetud metsamaterjali või raieõiguse kohta deklaratsiooni. Kuna nii

äriühingud kui FIE-d on raamatupidamis- ja maksuarvestuskohustusega, peame mõistlikuks, et

teatis metsamaterjali või raieõiguse ostu kohta esitatakse elektrooniliselt. Seetõttu tunnistatakse

metsaseaduse § 38 kehtetuks ning täiendatakse tulumaksuseadust §-ga 56⁶.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõukohase seadusega võetakse kasutusele termin „majandusmets“. Termin tuleb

määratleda, sest seaduse kohaselt liigitatakse 70% metsamaast majandusmetsaks. Seetõttu on

oluline üheselt mõista, millised metsad sellesse kategooriasse kuuluvad.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

EELN ÕU

27

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

Eelnõukohasel seadusel puudub oluline mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele ning oluline

sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju.

Mõju valdkond – mõju elu- ja looduskeskkonnale

Mõju kirjeldus

70% majandusmetsade eesmärgi kehtestamine (punkt 3) ei muuda kestliku

metsamajandamise põhimõtteid. Metsaseadus kohustab metsi majandama säästvalt, tagades

elustiku mitmekesisuse, metsa tootlikkuse, uuenemisvõime ning loob ökoloogilisi,

majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi rahuldava mitmekülgse metsakasutuse

võimaluse. Metsaseaduses on kehtestatud metsa uuendamise kohustus, piirangud raievanusele

ja raie pindalale. Need jäävad endiselt kehtima ja tagavad metsamaa püsimise ja uuenemise.

Mõju võib avalduda, kui looduskaitseseaduse kohaselt on vaja kaitse alla võtta suuremaid

metsa-alasid. SMI 20246 andmetel on majandusmetsade pindala 1,65 mln ha, mis moodustab

kogu metsamaa pindalast 70,2% (suhteline viga +-1,7%). Et mõjutada majandusmetsade

pindala, tuleks võtta kaitse alla veel ligi 23 500 hektarit. Eelnõus on kavandatud ka paindlikkuse

komponent.

Selleks, et oleks tagatud kooskõla erinevate rahvusvaheliste kohustustega, hindab

Keskkonnaamet ka praegu kaitsealade kaitse tulemuslikkust ja tõhusust ning tegeleb

paralleelselt ka kaitsealuste objektide kaitse alt välja arvamisega.

Puu- ja põõsaistandik

Punktidega 5 ja 6 kehtestatakse sätted istandike rajamiseks ja majandamiseks. Istandike

rajamisega ei kaasne olulisi mõjusid võrreldes kehtiva korraga. Istandikku on ka praegu

võimaldatud rajada mittemetsamaale ja seda on mõnda aega juba tehtud. Seetõttu ei saa öelda,

et sätestatu puhul on tegemist põhimõttelise muudatusega.

Eelnõukohase seadusega piiritletakse alasid, kuhu istandik rajada, et loodusväärtused oleksid

hoitud ja ning toidujulgeolek tagatud. Istandikud on kavas rajada aladele, mis ei ole määratud

suure looduskaitselise väärtusega aladena ega ole loetud väärtuslikuks põllumajandusmaaks,

maastikuks või püsirohumaaks. Samuti ei rajata istandikke poollooduslike koosluste arvel.

Eesti Maaülikool on praeguste isandike mõju elurikkusele uurinud7. Mõju elurikkusele ja

maastikele sõltub istandike planeerimisest, puuliigi valikust ja majandamisvõtetest. Hoolikas

planeerimine võimaldab vähendada võimalikke negatiivseid mõjusid ning suurendada

positiivseid mõjusid elurikkusele ja maastike mitmekesisusele. Samuti lisavad istandikud

maastikele mitmekesisust, aidates kaasa ökoloogiliste koridoride loomisele ja fragmentatsiooni

vähendamisele. Bauhus jt (2010) rõhutavad, et istandikud võivad täiendada maastiku struktuuri

ning toetada elurikkust laiemalt8.

Teadusuuringud Eestis näitavad, et istandike rajamine mahajäetud põllumajandusmaadele võib

suurendada elurikkust võrreldes nende alade praeguse seisundiga. Näiteks Lutter jt (2023)

leidsid, et kasemetsade istandike mullaseente mitmekesisus sarnaneb looduslike metsade

6 Workbook: SMI. 7 Lutter et al. 2023a; Oja et al. 2016; Randlane et al. 2017; Rähn et al. 2024; Tullus 2013; Tullus et al. 2015,

2022a, 2022b). 8 Bauhus, J., van der Meer, P. J., Kanninen, M. (2010). Ecosystem Goods and Services from Plantation Forests.

Earthscan. ISBN: 9781844077247.

EELN ÕU

28

omale. Eestis publitseeritud teadustööd toovad välja, et istandikud ei vähenda mulla viljakust9,

sealhulgas ei halvene mulla elustik10. Lisaks eemaldavad istandikud mullast olulise koguse

raskmetalle11.

Istandike rajamine kasutusest välja jäänud vähemviljakatele põllumajandusmaadele võib olla

keskkonnale kasulik, aidates suurendada elurikkust ja parandada maastiku mitmekesisust, ilma

et see kahjustaks olemasolevaid poollooduslikke kooslusi või karjatamisvõimalusi.

Monokultuursete istandike rajamine on vaid üks võimalus istandike maakasutuseks. Eestis

tehtud teadusuuringute kohaselt on monokultuursete istandike rajamine mahajäetud

põllumajandusmaadele tõhus viis nende alade taastamiseks ja säästvaks kasutamiseks, aidates

parandada mulla omadusi ja toetades elurikkuse taastumist.

Kindlasti peaks omanik kaaluma erinevaid riske monokultuure rajades, seda ka eelkõige

võimalike haiguste leviku valguses. Seetõttu kaalume koos metsastamise meetme

väljatöötamisega anda suuniseid ka vastupidavamate istandike rajamisele. Teadusuuringud

toetavad seda lähenemist, rõhutades, et istandike rajamine kasutusest välja jäänud aladele aitab

vältida survet looduslikele kooslustele12. Rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et istandike

rajamine mahajäetud või madala tootlikkusega maadele võib olla keskkonnale ja ka

majanduslikult kasulik, ilma et see kahjustaks põllumajandust13.

Istandikel võib olla mõju veekeskkonnale, veerežiimile ja ümbritsevale elustikule

intensiivsema maakasutuse tõttu. Istandikku ei saa rajada soomuldadega, rannikumuldadega

aladele ja ammendunud turbakarjääridele, kus neil võib olla oluline negatiivne mõju elustikule,

veele ja mullale.

Kliimakindla majanduse seaduse seletuskirja alusel võimaldab 250 hektari istandike rajamine

siduda perioodil 2025–2030 keskmiselt 2171 t CO2 ekv aastas.

Kujundusraie poollooduslikul kooslusel

Punktiga 29 luuakse võimalus kasutada kujundusraiet ka Eesti looduse infosüsteemi kantud

poollooduslikul kooslusel puittaimede eemaldamiseks elupaiga tegevuskava kohaselt.

Muudatuse kohaselt saavad maaomanikud võimaluse taastada infosüsteemis märgitud

poollooduslikke kooslusi ka väljaspool kaitstavaid alasid. Poollooduslike koosluste hooldamise

eesmärk väljaspool kaitstavaid alasid on parandada sidusust elupaikade vahel. Elurikkuse

säilimiseks on vaja, et elupaigad on piisava pindalaga ja sidusad – hästi toimiv

elupaigavõrgustik –, mistõttu peavad loodusväärtuste säilimisele kaasa aitama ka maastikud

väljaspool kaitstavaid alasid. Muudatusel on positiivne mõju poollooduslike koosluste

säilitamisele ja taastamisele.

Raielangi pindalal vähenemine

Vähendatakse mitme eraldise piires paikneva lageraielangi maksimaalset pindala kuni viie

hektarini senise seitsme hektari asemel) (p-d 32 ja 33). Muudatusel on positiivne mõju

looduskeskkonnale.

9 Lutter, R; Tullus, A; Kanal, A; Tullus, T; Tullus, H (2016). The impact of short-rotation hybrid aspen (Populus

tremula L. × P. tremuloides Michx.). 10 (Lutter, R; Riit, T; Agan, A; Rähn, E; Tullus, A; Sopp, R; Ots, K; Kaivapalu, M; Täll, K; Tullus, T; Tedersoo,

L; Drenkhan, R; Tullus, H. (2023). 11 Kaivapalu, Marju; Ots, Katri; Lutter, Reimo; Tullus, Arvo; Tullus, Tea; Sopp, Reeno; Hepner, Heiki; Siller,

Mari-Liis; Hordo, Maris; Õunapuu-Pikas, Eele; Täll, Kristjan; Vares, Aivo; Tullus, Hardi (2024). 12 Viide: Freer-Smith, P., Muys, B., Bozzano, M., jt. (2019). Plantation forests in Europe: challenges and

opportunities. European Forest Institute. DOI: 10.36333/fs09. 13 Freer-Smith, P.; Muys, B.; Bozzano, M.; jt. (2019). Plantation forests in Europe: challenges and opportunities.

From Science to Policy 9. European Forest Institute. DOI: 10.36333/fs09.

EELN ÕU

29

Väiksemad raielangid toetavad metsaelustiku taastumist, aitavad säilitada elupaikade sidusust

ning metsamaastiku mitmekesisust.

Samas võib muudatus tuua kaasa ajutise raiesurve suurenemise, kuna praegu on lubatud raie

suuremal pinnal. Siiski tuleb arvestada, et raie lubamisel lähtutakse ka kõrval asuvatest

lankidest ja nende uuenemisest, mistõttu ei pruugi raie osutuda võimalikuks.

Raadamine

Punktiga 35 on täiendatud raadamise mõistet „muu tegevusega“. Kui juba on otsustatud

raadamise tegemine, siis muu tegevuse lisamine raadamise mõistesse ei mõjuta eraldi

looduskeskkonda. Seni kehtinud raadamise mõiste kohaselt tehakse raadamist eesmärgiga

kasutada maad muul otstarbel kui metsa majandamine. Seega on raadamisel kui tegevusel

pikaajaline ja oluline mõju metsandusele, elurikkusele ning süsiniku sidumisele ja

kasvuhoonegaaside arvestusele.

Eelnõu lähtub põhimõttest, et metsamaa vähenemine ei ole Eesti pikaajalistes huvides. Metsade

roll süsiniku sidumisel, elurikkuse säilitamisel ja majanduses eeldab, et raadamine jääb

erandlikuks ja selgelt põhjendatud tegevuseks. Samal ajal on oluline suurendada metsade

kliimakindlust, toetades mitmekesisemaid ja vastupidavamaid puistuid ning võimaldades

metsaomanikel kasutada erinevaid majandamisvõtteid, mis aitavad vähendada

kliimamuutustest tulenevaid riske.

Karistusmäärad juriidilistele isikutele

Punktidega 58–63 kehtestatakse uued trahvimäärad juriidilistele isikutele. Tegemist on

ennetava meetmega vähendamaks võimalikku kahju keskkonnale või ka metsaomanikele.

Rikkumiste arv alates 2022. aastast.

2022 2023 2024

Kokku 39 52 49

Juriidiliste isikute

rikkumised

1 7 15

Kui rikkumine on sure mõjuga ning tegu pannakse toime kavatsetult (seadis rikkumise ja

tagajärje eesmärgiks), saab määrata senisest oluliselt kõrgema trahvimäära ning see võib kaasa

tuua väiksemale ettevõtjale tegevuse lõpetamise. Karistus kujundatakse kindlate reeglite järgi

ja alati võetakse aluseks konkreetse vastutussätte karistuse raamid, seega üldjuhul jäävad

karistused sanktsiooni keskmisest allapoole, kuna tavaliselt on karistust kergendavaid ja süüd

vähendavaid asjaolusid rohkem kui süüd suurendavaid.

Kui jõutakse järeldusele, et süü on väike, tegu heastatud ja varasemad rikkumised puuduvad,

siis on rikkumist menetleval ametnikul kaalumise ja põhjendamise koht, kas menetlus tuleks

otstarbekuse kaalutlusel lõpetada või on siiski vaja määrata karistus.

Mõju valdkond – mõju majandusele ja regionaalarengule

Mõju sihtrühm – metsaomanikud (ligi 104 000), metsakorraldusettevõtted (ligi 60).

Lisaks regulatiivsetele muudatustele on oluline suurendada metsaomanike toetamist, et

soodustada kestlikku ja kliimakindlat metsamajandamist. See hõlmab muu hulgas paremat

ligipääsu nõustamisele, inventeerimisele, metsamajandamiskavade koostamisele ning

toetustele, mis aitavad kujundada vastupidavamaid ja mitmekesisemaid metsi. Toetuste ja

regulatsiooni koostoime peab looma olukorra, kus kestlik metsamajandus on metsaomanikule

praktiliselt teostatav ja majanduslikult mõistlik.

EELN ÕU

30

70% majandusmetsade eesmärgi kehtestamine (punkt 3)

Mõju on positiivne. Metsaomanikud on avaldanud soovi fikseerida majandatavate alade

protsent, kuna piirangute kasv on viimastel aastatel tekitanud metsandussektoris suurt

ebakindlust, mis omakorda mõjutab turu stabiilsust. Selge ja läbipaistev otsus aitab meil

kindlalt planeerida ja hoida metsanduse kui majandusharu jätkusuutlikkust.

Ernst & Young Baltic AS-i ja Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu koostöös valminud metsa- ja

puidusektori sotsiaalmajandusliku mõju analüüs14 (edaspidi EY analüüs) näitab, et metsa- ja

puidusektoril on oluline roll pealinnaregioonist väljaspool asuvate piirkondade

majandusarengus. Näiteks moodustas sektori loodud lisandväärtus 2022. aastal 32% Kesk-

Eestis ja 26% Lõuna-Eestis loodavast kogulisandväärtusest. Samuti andis sektor 15% Kesk- ja

Lõuna-Eesti töökohtadest. Metsa- ja puidusektori (sh metsamajandus, puidu-, paberi- ja

mööblitööstus) panusel loodi 1,15 miljardi euro väärtuses maksutulu (sh otsene, kaudne,

kaasnev mõju). Seejuures sektori otsene maksutulu oli 2022. aastal ligikaudu 565 miljonit eurot.

Metsasektor on väga tähtis tööandja maapiirkondades. Seda iseloomustab asjaolu, et OSKA

uuringu15 andmetel töötab tervelt 43% sektori hõivatutest Lõuna-Eestis, 18% Kesk-Eestis ning

14% Lääne-Eestis.

Puu- ja põõsaistandik

Istandike rajamist täpsemalt reguleerivad sätted (punktid 5 ja 6) annavad maaomanikele

investeerimiskindluse ja võimaluse suurendada oma tulusid. Tööhõive mõttes võib istandike

rajamine ja hiljem nende majandamine luua uusi võimalusi kohalikele elanikele ning

metsandussektoris tegutsevatele ettevõtetele. Uute töökohtade loomine ja metsandussektori

arendamine aitavad kaasa piirkondade jätkusuutlikule arengule.

Istandike rajamine on planeeritud peamiselt vähemviljakatele ja kasutusest välja jäänud

põllumajandusmaadele jm maadele, mis ei sobi intensiivseks põllumajanduseks või ei ole nii

olulised maastike kaitseks või elurikkuse toetamiseks. Need alad on sageli kesise

mullaviljakusega, väikese pindalaga või asuvad taristutest eemal, mistõttu ka nende

põllumajanduslik kasutamine ei ole majanduslikult tasuv. Uuringud Eestis näitavad, et sellistele

maadele istandike rajamine on efektiivne viis maa kasutamiseks, ilma et see konkureeriks kõrge

viljakusega põllumajandusmaadega16. Keskkonnaagentuuri koostatud analüüs „2024

Asendusmetsastamine“17 – selles kasutatud metoodika alusel leiti, et asendusmetsastamiseks

potentsiaalseid alasid võiks olla kokku 79 745 ha ulatuses, moodustades ligi 8% kasutuses

olevast põllumajandusmaast18. Kuivõrd eelnõus on istandike tingimusi täpsustatud, siis võib

eeldada, et sobilikke alasid istandike jaoks on mõnevõrra vähem. Seda eelkõige kasutuses ja

toetusaluse põllumajandusmaa ja üldplaneeringutes kajastatud väärtusliku põllumajandusmaa

tõttu. Analüüsis kasutatud tingimustes lähtuti kahe eelneva aasta jooksul väljastatud toetustest,

seaduseelnõus on selleks tingimuseks viis aastat. Samuti kasutati analüüsis

maakonnaplaneerigu andmeid väärtusliku põllumajandusmaa kohta, eelnõu seletuskirja

kohaselt lähtutakse esmalt üldplaneeringust ja selle puudumisel maakonnaplaneeringust.

Kuna istandikke suunatakse rajama maadele, mis ei ole aktiivses põllumajanduslikus kasutuses,

ei vähene põllumajandustootjate kasutuses olev kõrge viljakusega maa-ala. Seega ei kaasne

14 Metsa- ja puidusektori sotsiaalmajanduslik mõju 2022. aastal, Ernst & Young Baltic, 2024. 15 OSKA tulevikuvaade tööjõu-ja oskuste vajadusele: metsandus ja puidutööstus, 2022. 16 Lutter, R.; Tullus, A.; Kanal, A.; Tullus, T.; Vares, A.; Tullus, H. (2015) Growth development and plant-soil

relations in mid-term silver birch (Betula pendula Roth) plantations on previous agricultural lands in hemiboreal

Estonia. European Journal of Forest Research, 134(4), 653−667. DOI: 10.1007/s10342-015-0879-x. 17 https://pilv.envir.ee/index.php/s/F7PYFPfsFmExm9W. 18 https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/pollumajandus-kalandus-ja-jahindus/pollumajandus.

EELN ÕU

31

istandike rajamisega negatiivset mõju põllumajandustootmisele ega toidujulgeolekule. Kui

istandike rajamisel säilib maa põllumajanduslik kasutusklassifikatsioon, on vajaduse korral

võimalik maa taas kasutusele võtta põllumajanduslikuks tootmiseks. See tagab

põllumajandustootjatele paindlikkuse tulevikus maa kasutuse üle otsustamisel.

EUDRi juhenddokument (C/2025/4524) käsitleb eraldi „põllumajandusliku kasutamise“

juhtumeid. Seega lähtume juhenddokumendis toodud põhimõttest põllumaale rajatud istandiku

aluse maa-ala uuesti kasutusele võtmise põllumajanduslikuks kasutamiseks ja sh veiste

kasvatamiseks.

Eelnõu punktis 5 on sätestatud, et istandik rajatakse mittemetsamaale ja punktis 6 on loetletud

istandiku rajamise tingimused. Tingimustes tuleneb, et istandiku rajamiseks sobiv maa-ala ei

ole viimase 5 aasta jooksul saanud põllumajandustoetusi ega ole väärtuslik põllumaa või

väärtuslik püsirohumaa. Sellest järeldub, et istandiku rajamine on kavandatud eelkõige sellisele

põllumajandusmaale, mis on mingil põhjusel tootmisest kõrvale jäänud või ajutiselt kasutusest

välja jäänud.

Sellist maa-ala on põhjendatud käsitleda analoogselt ajutise kesa all oleva maaga. Euroopa

Komisjoni EUDRi juhenddokumendi punktis 11.4a selgitatakse terminit „põllumajanduslik

kasutamine“ ning tuuakse välja, et tootmisest kõrvalejäetud põllumajandusmaa ja ajutise kesa

all olev maa kuuluvad EUDR tähenduses põllumajandusliku maakasutuse alla.

Juhenddokumendis on täpsustatud põllumajandusliku kasutuse alla kuuluvad

maakasutuskategooriad EUDRi mõistes. Seetõttu kohaldatakse põllumajandusmaale rajatud

istandike puhul järgmist lähenemist, kui piisavalt veenvate tõenditega on võimalik tõendada, et

i) maatükk oli eespool kirjeldatud „põllumajanduslikus kasutuses“ enne 31. detsembrit 2020

ning

ii) tootja otsustas enne või pärast nimetatud kuupäeva istutada sellele maatükile lühikese

raieringiga madalmetsa või võttis kohustuse maad ajutiselt metsastada, ning

iii) see maa ei kuulu metsamajandamiskava kohaldamisalasse ega sellise seaduse alla, millega

nõutakse selle maatüki puhul metsamajandamist või metsa kaitset,

siis loetakse EUDRi tähenduses, et see maatükk jääb põllumajanduslikuks kasutamiseks.

Sellisel juhul võib tootja jätkata sellel maatükil põllumajanduslikku tegevust ka pärast

istandiku rajamist või selle likvideerimist.

Istandiku likvideerimisel on raadamine EUDRi tähenduses lubatud ning istandikust pärineva

puidu turustamine on lubatud, kuna EUDRi kohaselt käsitletakse istandikku metsana, mis asub

põllumajanduslikul maal.

Pärast põllumajandusmaale rajatud istandiku likvideerimist on võimalik maa-ala taas

kasutusele võtta põllumajanduslikuks otstarbeks, sealjulgas veisekasvatuseks. Sellisel juhul

jääb maa EUDRi mõttes põllumajanduslikku kasutusse ning tootja võib jätkata tavapärast

põllumajanduslikku tegevust.

Statistikaameti põllumajanduse struktuuriuuringu andmetel oli Eestis 2023. aastal kokku

988 000 hektarit kasutatavat põllumajandusmaad, millest 72% oli põllumaa, pea 28%

püsirohumaa, 0,4% püsikultuurid ja 0,3% koduaed. 12% püsirohumaast ehk 3% kogu

kasutatavast põllumajandusmaast on siiski tootmiseks mittekasutatav hooldatav püsirohumaa.

Seega on Eestis võrreldes ELi keskmisega tunduvalt rohkem tootmiseks mittekasutatavat, kuid

heas põllumajanduslikus ja keskkonna poolest korras hoitavat maad, mille eest saadakse ka ELi

toetusi (ELi keskmine 2020. aastal oli 3,8% püsirohumaast).

Maaülikooli pikaajalise teadustöö tulemused näitavad, et istandikud kasvavad viljakatel

muldadel kiiresti, ületades kasvukiiruses oluliselt metsamaa puistuid. Kehvema viljakusega

EELN ÕU

32

muldadel on kasv varieeruvam ning suurt produktsooni ei ole oodata, eriti põuakartlikel

muldadel. Kaasikute eeldatava raieringi pikkus istandikes on 35 aastat.

Tuginedes Eesti Maaülikooli 2020. a projekti „Kaseistandike potentsiaal kliimamuutustega

kohanemisel ja leevendamisel: ökoloogilis-majanduslik analüüs“ lõpparuandele, saab

keskmiselt hinnata (nelja mullatüübiga põldude näitel), et istutatud kaasikute keskmine

juurdekasv kasvutsükli jooksul on 11,8 m3/ha/a. SMI2023 andmetel on arukase keskmine aasta

juurdekasv 6,0 tm/ha/. Seega keskmiselt on vahe metsa- ja põllumaale rajatud kaasikute puhul

5,8 tm/ha/a. Puidu töötlemisel tekib otsest lisandväärtust summas 164 eurot 1 tm kohta (metsa-

ja puidusektori sotsiaalmajanduslik mõju 2022. aastal19).

Seega toodab ühe hektari suurune kaseistandik igal aastal keskmiselt 11,8 * 164 = 1935 eurot

lisandväärtust. Ühe hektari suurune tulundusmetsa kaasik toodab keskmiselt 6 * 164 = 948

eurot lisandväärtust, mis on ligi 50% vähem kui istandik. Siiski tuleb arvestada, et ka loodusliku

tekkega viljakate kasvukohatüüpide kaasikutes võib juurdekasv olla kuni 10 tm/ha/a. Istandikke

rajades võib maaomanikel olla alternatiivne võimalus saada tulu ning aidata sel viisil kaasa

maapiirkonna majanduse elavdamisele ja regionaalarengule.

Eraldisepõhine metsakorraldus (punkt 19)

Loobudes metsa inventeerimisest katastri- või majandusüksuse kaupa, on metsaomanikel

võimalik oma metsa andmeid uuendada. Uued inventeerimisandmed saab esitada eraldise

põhjal. Muudatuse kohaselt saab metsaregistris andmeid uuendada nt pärast raie tegemist.

Tegemist on lisavõimalusega, mitte kohustusega, mis ei too kaasa negatiivset mõju

metsaomanikele.

Metsakorraldusfirmadele on mõju ebaoluline, kuna metsa korraldamise metoodika ei muutu.

Kuna hetkel erametsaomanikele teenus turul puudub, siis ei ole teada kui palju tuleb ainult ühe

eraldise inventeerimise eest tasuda. Siiski tuleb arvestada, et tegemist on täiendava võimalusega

metsa inventeerimisel.

Omandamine piirangute seadmisel (punkt 23)

Võimalik on positiivne mõju metsaomanikele, kuna sätte eesmärk on tasakaalustava

mehhanismi loomine omandamisena, kui kohalik omavalitsus seab planeeringuga

ebaproportsionaalseid kitsendusi, mis piiravad maaomaniku õigust oma omandit vabalt

kasutada/käsutada.

Praegu ei ole alust eeldada, et täielik uuendusraie piiramine muutuks KOV-i poolt massiliseks.

Siiski on planeeringuid, kus metsa majandamine on lubatud üksnes nt valikraiet kasutades.

KOV üldplaneeringutega määratud raiepiirangutega alade kogupindala on ligikaudu 56 792

ha. RMK maadel – 29 721 ha.

Neist umbes 9 900 ha on alad, kus lageraie on keelatud. RMK maadel – 4660 ha; 2 ha piirang

577 ha.

Kujundusraie poollooduslikul kooslusel (punkt 29)

Muudatusega lisatakse võimalus kujundusraiet teha ka poollooduslike koosluste hooldamisel

väljaspool kaitstavaid loodusobjekte. Poollooduslikud kooslused ei ole olulised üksnes

looduskaitselisest aspektist, vaid neil on ka sotsiaalmajanduslik mõju, kuna nende hooldamine

on maapiirkondades ka elatusallikas.

Poollooduslikud kooslused on ökosüsteemid, mille pikaajaliseks püsimiseks on vajalik inimese

mõõdukas toimetamine – karjatamine ja niitmine. Poolloodusliku koosluse hooldamiseks

makstakse Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava 2023–2027 vahenditest

toetust.

19 Eesti metsa- ja puidusektor 2022.

EELN ÕU

33

Raielangi pindalal vähenemine (punktid 32 ja 33).

Mitme eraldise piires paikneva lageraielangi pindala vähendamine (seitsmelt hektarilt viiele

hektarile) võib kaasa tuua vajaduse täiendava metsakorraldamise järele.

Raie edasilükkamine lükkab edasi metsaomanikule ka raiest saadavat tulu ning sellel on mõju

piirkonna tööhõivele ja regionaalsele arengule.

Kõigist piirnevate aladega lageraie metsateatistest moodustavad sellised metsateatised

ligikaudu ühe protsendi. 2023. a esitati mitme eraldise peale, mis on suuremal alal kui viis

hektarit, 544 lageraie metsateatist (lageraiete metsateatisi esitatakse aastas keskmiselt 50 000,

2024 a. esitati üle 63 000).

Juulis 2024 kehtivate metsateatiste andmetel on keskmine kavandatud raielangi pindala

riigimetsas 2,2 ja erametsas 1,4 hektarit.

Muudatusel ei ole tagasiulatuvat mõju. Muudatus laieneb neile teatistele, mis esitatakse pärast

kavandatud muudatuse jõustumist.

Trassiraie

Punktiga 34 lisatakse trassiraie hulka ka varem raadatud ala puhastamine puudest või

puittaimestikust, sest trassiraie on mingi kindla maa-ala hooldamine, mitte metsakasvatuslik

võte ega ka raadamine. Muudatus lihtsustab seega metsaomanikel ja ka Elektrilevi OÜ-l

hooldada raadatud alasid. Senise korra kohaselt tuli ka raadatud alade hooldamiseks esitada

metsateatis raadamise kohta, kuna ala võis juba vastata MSis sätestatud metsamaa mõistele. Nii

on ka võimalik turustada hooldatud aladelt saadavat puitu hõlpsamalt, sest tegemist ei ole

raadamisega metsaseaduse tähenduses.

Elektrilevi jaotusvõrgu näitel vajab hooldatakse üle 14 000 kilomeetri ulatuses liinikoridore,

millest üle 8 500 kilomeetri elektriliinidest asub metsaaladel.

Raadamine (punkt 35)

Raadamise mõistet muudetakse. Raadamine on maa kasutusotstarbe muutmine, millele võib

eelneda ka mõni muu tegevus kui raie, näiteks on raadamine ka kändude juurimine, maa

puittaimestikust puhastamine vm. Seega on raadamine iga tegevus, mis on tehtud eesmärgiga

muuta maa kasutusotstarvet ja mille tulemusena ei saa kasutada maad metsana või metsa

kasvatamiseks. Maaomanik, kes on soovinud teha raadamist, kuid on teinud seda lageraie

metsateatist esitades (et vältida raadamisõiguse tasu), peab arvestama, et metsaseaduse

muudatuse jõustumisel tuleb ala lõplikult kändudest puhastamise eest tasuda raadamisõiguse

tasu. Raadamisõiguse tasu määr on kehtestatud 12.06.2024 kliimaministri määrusega nr 40

„Raadamisõiguse tasu määra arvutamise metoodika ja tasumäär“. Määruse kohaselt on ühe

hektari raadamisõiguse tasumäär 4462 eurot.

Raieõiguse ning metsamaterjali müügi- ja ostutehingu teatis (punkt 41)

Muudatuse kohaselt tuleb edaspidi residendist juriidiline isik, Eestis püsivat tegevuskohta omav

mitteresident ja füüsilisest isikust ettevõtjale esitada Maksu- ja Tolliametile andmed

maksustamisperioodil füüsiliselt isikult ostetud raieõiguse või metsamaterjali kohta järgneva

aasta 1. veebruariks. Muudatusega vähendatakse halduskoormust, kuna materjali müüja ei pea

enam teavitust esitama, samuti tuleb ostjal teavitada üksnes füüsiliselt isikult ostetud raieõiguse

või metsamaterjali kohta.

2024. aastal tegi metsamaterjali ja/või raieõiguse tehinguid 5756 füüsilist isikut.

Seadusemuudatus mõjutab ka juriidiliste isikute halduskoormuse vähenemist. Teatist ei pea

esitama, kui tehinguid teevad juriidilised isikud omavahel (ostja-müüja juriidilised isikud) või

kui juriidiline isik müüb metsamaterjali või raieõigust füüsilisele isikule. 2024. ja 2025 aastal

on Maksu- ja Tolliametile esitatud ostu-müügiteatise järgi selliseid tehinguid teinud 2024. aastal

1727 ja 2025. aastal 1672 juriidilist isikut. Seega varasemate aastate tehingute hulgale tuginedes

väheneb aastas hinnanguliselt ligi 1700 juriidilise isiku halduskoormus.

EELN ÕU

34

Metsateatise e-kirjaga esitamisest loobumine (punktid 43 ja 45)

Metsateatise e-postiga esitamisest loobumine mõjutab keskmiselt 1300 metsaomanikku, kuid

riik on loonud võimaluse saada metsaühistute vahendusel tasuta nõustamisteenust, mille hulka

kuulub ka asjaajamine raiete tegemisel. Seega ei jää senisel viisil metsateatisi esitanud

metsaomanikud abita. Samas jääb endiselt võimalus esitada metsateatis ka paberil.

Muudatus aitab vähendada Keskkonnaameti töökoormust, sest ära jääb andmete sisestamise

ning kirjade ja e-kirjade saatmine, kuna andmed edastatakse metsaregistri vahenduse. Samuti

võib muudatus kaasa aidata metsaühistute liikmeskonna suurenemisele ning erametsaomanike

tugisüsteemi arengule, mis on üks riigi eesmärkidest olnud metsanduse arengukavas aastani

2020 ning kavandatud metsanduse arengukava 2035 eelnõus.

Raie lõpetamisest teavitamine (punkt 48)

Metsaomanikele kehtestatakse nõue teavitada Keskkonnaametit kavandatud raie (v.a trassiraie,

valgustusraie ja raadamine) lõpetamisest. Muudatus puudutab kõiki metsaomanikke, kes

esitavad metsateatise ja kavandavad erinevaid raieid. Mõju halduskoormusele saab pidada

väikeseks, kuna metsaregistris tehakse IT-arendus, mis võimaldab metsateatise esitajale ka

tööde tegemisest süsteemis teada anda.

Mõju kokkuvõte metsaomanikele ja metsakorraldusettevõtetele

Halduskoormust aitab vähendada loobumine kohustusest esitada raieõiguse või metsamaterjali

müümisel raieõiguse või metsamaterjali müümise teatis Maksu- ja Tolliametile. Samuti kaob

metsa uuendamise võtete rakendamise ja metsa uuenemise tähtaja pikendamise taotluse

esitamise kohustus.

Lisandub kohustus teatud raietööde lõpetamisel metsaregistrisse loodud arenduse kaudu sellest

teada andma.

Raielangi pindala vähendamine viiele hektarile võib metsaomanikele kaasa tuua vajaduse uue

metsakorraldamise järele. Väiksema raielangi tegemisega (kui kehtiva korra järgi oleks

võimalik teha suurem) lükkub edasi ka raiest tulu saamise metsaomanikule.

Muudatusega luuakse metsaomanikele ka lisavõimalusi. Nimelt luuakse reeglid istandike

rajamiseks ja majandamiseks, mis annab neile lisavõimaluse suurendada oma tulusid. Istandike

reeglite loomisel tekib maaomanikel valikuvabadus, kas registreerida istutatud puud n-ö

istandikuna või jätkata praegusel kujul ehk teatud east ja kõrgusest alates loetakse istutatud

puud metsaks ning rakenduvad metsaseaduses kehtestatud metsamajandamise reeglid, mis on

rangemad. Seega saavad omanikud metsastamise asemel valida ka lihtsamate

majandamisnõuetega istandiku rajamise, kui nõuded on täidetud, või jätkata tavapärase metsa

majandamisega.

Samuti tekib võimalus inventeerida metsa ka eraldise põhjal ning võimalus teha kujundusraiet

poollooduslike koosluste hooldamisel ka väljaspool kaitstavaid loodusobjekte.

Kokkuvõttes sihtrühmade koormus pigem väheneb.

Mõju valdkond – mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Mõju sihtrühm: Keskkonnaamet (sõltuvalt muudatusest mõjutab 38 ametniku tööd) ja

Keskkonnaagentuur.

70% majandusmetsade eesmärgi kehtestamine (punkt 3)

Muudatusega ei kaasne lisakulusid Keskkonnaagentuurile, kuna SMI korraldamine on

Keskkonnaagentuuri ülesanne metsaseaduse § 91 järgi. Keskkonnaameti töökoormus suureneb

edaspidi kohustuse tõttu hinnata looduskaitseseaduse §-s 10 sätestatud kaitse alla võtmise

otsustamisel selle mõju majandusmetsa pindalale ning vajaduse korral alade kaitse alt välja

arvamise või kaitse-eeskirjade muutmise menetluse korraldamisel.

EELN ÕU

35

Hindamiseks on vaja uut infotehnoloogilist vahendit, millega on võimalik majandusmetsade

osakaalu jälgida. Selleks on tarvis korrigeerida ka liikide ja elupaikade kaitse põhimõtteid, et

seatud 70% eesmärgi täitumisel kaaluda alade kaitse alt välja arvamist.

Kuna ka praegu hindab amet kaitsealade kaitse tulemuslikkust ja tõhusust ning tegeleb

paralleelselt kaitsealuste objektide kaitse alt välja arvamisega, siis lähiajal KeA koormus ei

muutu.

Puu- ja põõsaistandik (punktid 5 ja 6)

Keskkonnaametile tekib kohustus vaadata, kas istandikega seotud dokumendid on olemas, kui

istandik soovitakse rajada alale, mille kohta tuleb anda eksperthinnang või Maa- ja Ruumiameti

kooskõlastus. KeAs mõjutab muudatus seitsme ametikoha töökohustusi, kui on tarvis

kontrollida ka istandikega seotud lisadokumentide olemasolu. Istandikega seotud nõuete

rakendamine nõuab ka metsaregistri arendust, et pidada arvestust istandike pindala, puuliigi

ning asukoha kohta. Arendustöö maksumuseks hinnatakse ligikaudu 200 000 eurot.

Metsanduse arengukava

Punktiga 12 tehtav muudatus on väikese mõjuga, sest metsanduse pikka vaadet käsitletakse

teistes strateegilistes dokumentides („Eesti metsapoliitika põhialused“, „Eesti 2035“ jm) ning

eraldi metsanduse arengukava koostada ei ole tarvis.

Metsapoliitika põhialuste uuendamine on avalik protsess. See suurendab mõnevõrra nii

Keskkonnaameti kui ka Keskkonnaagentuuri töökoormust.

Metsandusalane õppe- ning teadus- ja arendustegevus

Punkti 18 kohaselt tuleb Keskkonnaametil menetleda kutseõppe-, teadus- või arendusasutuse

taotlust, kui metsandusalase õppe- ning teadus- ja arendustööks on vaja kalduda kõrvale metsa

majandamise kohta sätestatud nõuete täitmisest. Kehtiva seaduse kohaselt saab metsa

majandamise eeskirjaga erandeid teha üksnes Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisel

oleva metsa majandamiseks teaduseesmärkidel. Muudatusega saavad metsandusalase

õppetegevusega tegelevad Eesti Maaülikool ja Luua Metsanduskool edaspidi vajaduse korral

ka erametsaomanikele kuuluval maal õppe-, teadus- ja arendustööd teha. Mõju puudutab KeAs

ühte ametikohta ning töökoormust võib pidada väikeseks.

Eraldisepõhine metsakorraldus (punkt 19)

Avaliku sektori üldine töökorraldus jääb eraldisepõhise metsakorralduse põhimõtte

rakendamisel samaks. Keskkonnaagentuuril võib esineda vaid väike kulude kasv

kontrollkäikudel andmete kontrollimiseks läbitavate kilomeetrite hulga kasvu tõttu. Seda aitab

kompenseerida kvaliteetsete andmete esitamise suurem hulk ning korduskontrollide ja

Keskkonnaameti tehtavate metsauuendusekspertiiside vähenemine. Eraldisepõhisele

metsakorraldusele üleminekuga kulusid ei kaasne, kuid ruumiandmete muutmise kontrolliks

kulub hinnanguliselt 40 000 eurot.

Keskkonnaametil võib eraldisepõhisele inventeerimisele üleminek koormust vähendada, eriti

metsauuendusekspertiiside välitööde arvelt. Järelevalvet on samuti võimalik tõhustada, sest

info raiutud metsaeraldiste kohta jõuab metsaregistrisse kiiremini kui uued

inventeerimisandmed praeguse korra järgi. Muudatus mõjutab KeAs 38 ametikohta, kus

tegeldakse metsateatiste menetlemise ja metsauuenduse ekspertiisidega.

Raielangi pindala vähenemine (punktid 32 ja 33)

Muudatustega suureneb Keskkonnaameti töökoormus lageraie metsateatiste menetlemisel,

kuna raielangi lubatud suuruse vähendamisega seitsmelt hektarilt viiele hektarile väheneb

metsaregistri automaatotsuste arv lageraie metsateatiste menetlemisel kolmandiku võrra ning

need metsateatised suunatakse spetsialistidele menetlemiseks. 2024. aastal menetles

EELN ÕU

36

metsaregistri automaatsüsteem 40 517 lageraie metsateatist. Kokku esitati 2024 aastal lageraie

metsateatisi 63 132. Seega tuleb muudatuse jõustumisel menetleda veel lisaks vähemalt 10 000

lageraie metsateatist. Selleks peab Keskkonnaamet ümber korraldama oma tööjaotuse. Samas

vähenevad kulud, kuna e-postiga metsateatisi ei pea registrisse kandma ning metsa

uuendamisvõtete pikendamise taotlusi ei ole vaja menetleda. Lisaks vähendab eraldisepõhine

metsakorraldus nt metsauuendusekspertiiside koostamise vajadust.

Muudatus mõjutab otseselt tööd KeA 18 ametikohal.

Raadamine (punkt 35)

Raadamise mõiste täiendamine muu tegevusega võib suurendada esitatavate metsateatiste arvu.

Samas võib pidada seda marginaalseks, sest suur osa raadamisi tehakse siiski raadamise

metsteatist esitades. Muudatus mõjutab KeAs ühe ametikoha tööd.

Metsateatise e-kirjaga esitamisest loobumine (punktid 43 ja 45)

2023. aastal esitasid metsaomanikud e-posti teel digiallkirjaga 5769 teatist, neist füüsilised

isikud 3692, juriidilised isikud 1119, muu omandivormi esindajad 620 ja RMK 338.

Muudatusega väheneb Keskkonnaameti töökoormus, sest ära jääb andmete sisestamise ning

kirjade ja e-kirjade saatmine, kuna andmed edastatakse eeldatavasti metsaregistri vahendusel.

Muudatus mõjutab 38 ametikoha tööd.

Raie lõpetamisest teavitamine (punkt 48)

Eelnõu punktiga 48 kehtestatakse metsaomanikele nõue teavitada Keskkonnaametit

kavandatud raie lõpetamisest. Muudatusega kaasneb IT süsteemide arendusvajadus 130 000

eurot.

Keskkonnaametil on võimalik teavituse alusel teha otsuseid naabruses asuvate raielankide

metsateatiste menetlemisel. Samuti on võimalik tehtud raiete korral teha riskipõhist järelevalvet

metsa majandamise nõuete täitmise üle. Muudatus mõjutab 38 ametikoha tööd. Kui raie

lõpetamisest teavitamiseks tehtav IT-arendus saab valmis, on mõju töökoormusele pigem

positiivne.

Mõju sihtrühm: Riigimetsa Majandamise Keskus. Raielangi pindala vähenemine

Punktides 32 ja 33 nimetatud muudatustel on mõju RMK raiutavate alade pindalale ning

seeläbi vähenevad riigi tulud. Lankide valimine ja arvestuslangi täitmine muutub

keerulisemaks, kuna külgneva langi raiumisel tuleb järgida uuenemise nõuet. See omakorda

lükkab allesjääva puistu raie 5–6 aastat edasi. Selle aja jooksul võib tekkida ka metsakahjustusi

(ürask, tuul), mistõttu saadakse hiljem vähem tulu. Lisaks on allesjäänud hajusalt paiknevate

alade majandamine kulukas. Mõju alade suurusele on keeruline välja tuua.

RMK viie aasta uuendusraie pindala

Eelnõu punktidega 51 ja 52 ei määrata edaspidi enam iga aasta RMK-le uuendusraie pindala

viieks aastaks. Muudatusel on positiivne mõju, kuna võimaldab pikemat planeerimist. Samas

jäetakse muudatusega alles ka paindlikkus ootamatute olukordade lahendamiseks. Muudatus ei

too kaasa lisakulusid RMK-le.

Mõju sihtrühm: Kaitseministeerium.

Riigikaitselise väljaõppe korraldamine

Punktiga 39 tehtavate muudatuste kohaselt ei ole Kaitseministeeriumil edaspidi tarvis taotleda

tema valitsemisel olevas riigimetsas väljaõppe korraldamiseks Vabariigi Valitsuselt luba. Loa

taotlemine on pikk protsess, kuid väljaõppe korraldamise vajadus võib olla kiireloomuline,

EELN ÕU

37

mistõttu võib kannatada saada väljaõppe efektiivsus. Perioodil 2010–2025 on väljastatud neli

Vabariigi Valitsuse korraldust, ühe menetlus on pooleli. Muudatus vähendab

Kaitseministeeriumi ja Vabariigi Valitsuse töökoormust.

Mõju sihtrühm: kohalikud omavalitsused (Eestis on 78 kohalikku omavalitsust)

Punktiga 23 tehtava muudatusega antakse kohaliku omavalitse üksusele alus ja võimalus

omandada väljaspool riiklikult või kohaliku omavalitsuse kaitstavat loodusobjekti metsaga

kinnisasi, kui KOV seab planeeringuga täieliku uuendusraie keelu.

See tähendab, et KOV peab eelarvesse planeerima omandamisega seotud kulutused. Seega

suurim potentsiaalne mõju KOV-ile on võimalik koormus eelarvele.

KOV-i töökoormus võib kasvada, kui tekib vajadus teha omandamisega seotud toiminguid.

Mõju kokkuvõte riigiasutustele

Riigiasutustest mõjutavad metsaseaduse muudatused peamiselt Keskkonnaametit ja

Keskkonnaagentuuri.

Keskkonnaametile tekib järgmisi lisaülesandeid:

1) raielangi pindalal vähenemisega seotud metsateatiste menetlemine;

2) istandikega seotud dokumentide olemasolu kontrollimine (Maa- ja Ruumiameti

kooskõlastuse olemasolu);

3) metsandusalase õppe- ning teadus- ja arendustegevus erandi taotluse menetlemine.

Keskkonnaameti töökoormust vähendavad järgmised muudatuses:

1) ei ole vaja sisestada registrisse e-postiga laekunud digitaalselt allkirjastatud metsateatisi;

2) ei ole vaja menetleda metsa uuendamise võtete rakendamise tähtaja ning metsa uuenemise

tähtaja pikendamise taotlusi;

3) eraldisepõhine metsakorraldus võib vähendada metsauuendusekspertiiside koostamise

vajadust.

Metsaomanike poolt raie lõpetamisest teavitamine annab Keskkonnaametile võimaluse teha

otsuseid naabruses asuvate raielankide metsateatiste menetlemisel. Samuti on võimalik tehtud

raiete korral teha riskipõhist järelevalvet metsa majandamise nõuete täitmise üle.

Keskkonnaameti töökoormus kokkuvõttes ei muutu, sest töö tehakse olemasolevate töötajatega

töö ümberkorraldamise kaudu.

Keskkonnaagentuuril võib esineda eraldisepõhise metsakorralduse põhimõtte rakendamisel

kulude kasv kontrollkäikude tõttu. Seda aitab kompenseerida kvaliteetsete andmete esitamise

suurem hulk ning korduskontrollide vähenemine.

Suurem mõju RMK-le on seotud lageraielangi pindala vähendamisega, mis vähendab ka riigi

tulusid.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Infosüsteemide arendused puudutavad metsaregistrit (hinnanguliselt 370 000 eurot) kaetakse

riigieelarvest Kliimaministeeriumi valitsemisala eelarve piires.

Istandikega seotud nõuete rakendamine nõuab metsaregistri arendust, et pidada arvestust

istandike pindala ning asukoha üle, kuna praegu selline register puudub. Metsanduse pikka

vaadet käsitletakse teistes strateegilistes dokumentides („Eesti metsapoliitika põhialused“,

„Eesti 2035“ jm) ning eraldi metsanduse arengukava koostada ei ole tarvis.

EELN ÕU

38

Muudatustega punktides 32 ja 33 suureneb Keskkonnaameti töökoormus lageraie metsateatiste

menetlemisel: raielangi lubatud suuruse vähendamisel viiele hektarile väheneb metsaregistri

automaatotsuste arv lageraie metsateatiste menetlemisel kolmandiku võrra ning need

metsateatised suunatakse spetsialistidele menetlemiseks. Samuti tuleb investeerida, et arendada

metsaregistrit.

2024. aastal menetles metsaregistri automaatsüsteem 40 517 lageraie metsateatist. Kokku esitati

lageraie metsateatisi 63 132. Seega tuleb muudatuse jõustumisel menetleda veel lisaks vähemalt

10 000 lageraie metsateatist. Selleks tuleb Keskkonnaametil oma töö ümber korraldada. Samas

vähenevad kulud, kuna e-postiga metsateatisi edaspidi ei esitata. Lisaks vähendab

eraldisepõhine metsakorraldus näiteks metsauuendusekspertiiside koostamise vajadust ning ei

ole vaja enam menetleda harvendusraie metsateatisi. Keskkonnaameti töökoormus kokkuvõttes

ei muutu, sest töö tehakse olemasolevate töötajatega töö ümberkorraldamise kaudu.

Avaliku sektori üldine töökorraldus jääb eraldisepõhise metsakorralduse põhimõtte

rakendamisel samaks, Keskkonnaagentuuril võib esineda vaid väike kulude kasv

kontrollkäikudel andmete kontrollimiseks läbitavate kilomeetrite hulga kasvu tõttu. Seda aitab

kompenseerida kvaliteetsete andmete esitamise suurem hulk ning korduskontrollide ja

Keskkonnaameti tehtavate metsauuendusekspertiiside vähenemine. Eraldisepõhisele

metsakorraldusele üleminekuga kulusid ei kaasne.

Punkti 41 muudatuse rakendamine eeldab Maksu- ka Tolliameti (MTA) poolt uue tehnilise

lahenduse ja deklaratsiooni väljatöötamist. Sellega kaasneb MTA-le arenduskulu summas

ligikaudu 300 000 eurot, milleks on vaja taotleda täiendavaid vahendeid riigieelarvest.

8. Rakendusaktid

Metsaseaduse rakendamiseks on vaja muuta järgmisi rakendusakte:

1) keskkonnaministri 28. augusti 2017. a määrus nr 32 „Metsaressursi arvestuse riikliku registri

põhimäärus“;

2) keskkonnaministri 27. detsembri 2006. määrus nr 88 „Metsa majandamise eeskiri“;

3) keskkonnaministri 16. jaanuari 2009. a määrus nr 2 „Metsa korraldamise juhend“;

4) keskkonnaministri 11. augusti 2017. a määrus nr 28 „Metsateatisel esitatavate andmete

loetelu ning metsateatise esitamise, menetlemise ja registreerimise kord ning tähtajad“;

Samuti tuleb koostada ja kehtestada kaks uut rakendusakti:

1) „Istandike maa-alade ruumiandmed; registreerimise, sealhulgas eksperdihinnangu andmise,

istandiku rajamise, kasvatada lubatud puuliikide ja kasutada lubatud kultiveerimismaterjali

algmaterjali päritolupiirkonnad ning majandamise täpsemad nõuded“;

2) „Majandusmetsade hulka mittekuuluvate alade loetelu, majandusmetsa osakaalu arvutamise

ja jälgimise metoodika“.

9. Seaduse jõustumine

Enamik seadusega kavandatud muudatusi täpsustavad kehtivaid nõudeid, seetõttu ei ole

vajadust jätta muudatuste jõustumiseks pikemat kohanemisaega ning need jõustuvad üldises

korras. Kuna metsanduse arengukava aastani 2035 eelnõu esitatakse Vabariigi Valitsusele

paralleelselt käesoleva eelnõuga, siis selleks, et ei tekiks olukorda, kus punktiga 12 planeeritud

muudatus hakkab kehtima enne arengukava heakskiitmist, siis hakkab § 1 punkt 12 jõustuma

1.01.2027.

Selleks, et arendustööd jõuaksid valmis teha nii riik kui ka metsaregistrit kasutavad ettevõtted,

jõustuvad § 1 punktid 19, 21, 22, 32, 33, 41 ja 48 samuti 2027. aasta 1. jaanuaril ning punktid

EELN ÕU

39

5, 6, 8 ja 13 2027. aasta 1. detsembril. Paragrahvi 1 punkt 20 jõustub 1.07.2028, kuna selleks

on enne tarvis metoodika välja töötada.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

12.08.2024 esitati eelnõu esimest korda eelnõude infosüsteemi (EIS; toimik nr 24-0812) kaudu

kooskõlastamiseks Haridus- ja Teadusministeeriumile, Justiitsministeeriumile,

Kaitseministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile,

Rahandusministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile ning ettepanekute

tegemiseks Eesti Linnade ja Valdade Liidule, metsakorraldusettevõtetele, Eesti Maaülikoolile,

Eesti Erametsaliidule, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidule ja Eesti Keskkonnaühenduste

Kojale.

Kokku laekus 217 ettepanekut ja kommentaari 27 asutuselt, ühingult ja eraisikult.

Haridus- ja Teadusministeerium, Justiitsministeerium, Kaitseministeerium, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium ning Rahandusministeerium kooskõlastasid märkustega.

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium jättis eelnõu kooskõlastamata, esitades märkused.

19.12.2024 esitati EISi kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile ning Kaitseministeeriumile

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile. Täiendavalt esitasid ka huvirühmad ettepanekuid.

Eelnõu esitati uuesti kooskõlastamisele, kuna võrreldes 12.08.2024 esitatud eelnõuga on see

saadud tagasiside põhjal mõnevõrra muutunud.

Eelnõu esitati uuesti kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks

järgmistele huvirühmadele:

Eesti Erametsaliit, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda,

Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Maaülikool, Tartu

Ülikool, metsakorraldusettevõtted, AS Tallinna Lennujaam, Ridali Lennuklubi, Viljandi

Lennuklubi.

Algatab Vabariigi Valitsus…….2026. a.

EELN ÕU

40

Lisa 1

KAVAND

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Majandusmetsade hulka mittekuuluvate alade loetelu,

majandusmetsa osakaalu arvutamine ja

selle rakendamise metoodika

Määrus kehtestatakse metsaseaduse § 2 lõike 4 alusel.

§ 1. Majandusmetsade hulka mittekuuluvate alade loetelu

70 protsendi majandusmetsade hulka ei kuulu järgmised alad:

1) looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel kaitse alla võetud kaitsealad ja hoiualad;

2) looduskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel kaitse alla võetud ja § 50 lõike 2 alusel kindlaks

määratud püsielupaigad;

3) looduskaitseseaduse § 10 lõike 6 alusel kaitse alla võetud looduse üksikobjektid;

4) looduskaitseseaduse § 10 lõike 7 alusel kaitse alla võetud kohaliku omavalitsuse tasandil

kaitstavad loodusobjektid;

5) looduskaitseseaduse § 37 kohane ranna piiranguvöönd, arvestades §-s 35 sätestatud

kitsendustega, väljaspool tiheasustusala;

6) metsaseaduse § 23 lõikes 1 nimetatud vääriselupaigad avalik-õigusliku isiku omandis olevas

metsas ja riigimetsas ning vääriselupaigad, mille kaitseks on sõlmitud metsaseaduse § 23 lõike

4 kohane leping;

7) nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja

taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) I lisas nimetatud

metsaelupaigatüübid riigimaal;

8) I ja II kategooria loomade ning taimede, samblike ja seente kasvukohad;

9) kavandatavad kaitstavad alad, sh hüvitusalad;

10) …. alusel sõlmitud lepinguga kaitstavad alad.

§ 2. Majandusmetsa protsendi arvutamise ja jälgimise metoodika

(1) Metsaseaduse § 2 lõikes 3 seatud eesmärgi täitmist hindab üks kord aastas

Keskkonnaagentuur, kasutades metsaseaduse §-s 91 sätestatud riiklikku metsade inventeerimise

statistilist valikmeetodit.

EELN ÕU

41

Lisa 2

KAVAND

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn

Istandike maa-alade ruumiandmed, registreerimise,

sealhulgas eksperdihinnangu andmise, istandiku rajamisel

kasvatada lubatud puuliikide algmaterjali päritolupiirkonnad

ning majandamise täpsemad nõuded

Määrus kehtestatakse metsaseaduse § 3¹ lõike 5 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse istandike registreerimise, rajamise ja majandamise nõuded.

§ 2. Istandike kaardistamine

§ 3. Istandike registreerimise nõuded

§ 4. Eksperthinnangu andmise tingimused

§ 5. Istandike rajamise, kasvatada lubatud puuliikide ja kultiveerimismaterjali päritolu

nõuded

§ 6. Istandike majandamine

§ 7.Istandiku lõpetamine ja maa edasine kasutus

EELN ÕU

42

Lisa 3

KAVAND

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn

Keskkonnaministri 28.08.2017 aasta määruse

nr 32 „Metsaressursi arvestuse riikliku registri

põhimäärus“ muutmine

Määrus kehtestatakse metsaseaduse § 9 lõike 2 alusel.

Keskkonnaministri 28.08.2017 aasta määruses nr 32 „Metsaressursi arvestuse riikliku registri

põhimäärus“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7 lõiget 2 täiendatakse punktiga 4 järgmise sõnastuses:

„4) “.

EELN ÕU

43

Lisa 4

KAVAND

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn

Keskkonnaministri 27.12.2016 aasta määruse

nr 88 „Metsa majandamise eeskiri“ muutmine

Määrus kehtestatakse metsaseaduse § 10¹ lõike 3, § 24 lõigete 6, 7 ja 10, § 25 lõike 3, § 28

lõike 8¹, § 29 lõigete 3, 4¹, 5 ja 6, § 30 lõigete 3 ja 7, § 31 lõigete 3 ja 4, § 33, § 40 lõigete 4¹–

7 ja 11 ning § 43 lõigete 3 ja 32 alusel.

Keskkonnaministri 27.12.2016 aasta määruses nr 88 „Metsa majandamise eeskiri“ tehakse

järgmised muudatused:

1) paragrahvi 13 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1)“;

2) paragrahv 18 tunnistatakse kehtetuks;

3) määrust täiendatakse §-ga 24 järgmises sõnastuses:

„§ 24. Metsa majandamise erandid õppe-, teadus- ja arendusasutustele metsa

majandamiseks teaduseesmärkidel

(1)

(2)

(3)“.

EELN ÕU

44

Lisa 5

KAVAND

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn

Keskkonnaministri 16.01.2009 aasta määruse

nr 2 „Metsa korraldamise juhend“ muutmine

Määrus kehtestatakse metsaseaduse § 11 lõigete 3 ja 4 alusel.

Keskkonnaministri 16.01.2009 aasta määruses nr 2 „Metsa korraldamise juhend“ tehakse

järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 punkti 1 täiendatakse järgmises sõnastuses:

„ /…/

EELN ÕU

45

Lisa 6

KAVAND

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn

Keskkonnaministri 11.08.2017 aasta määruse

nr 28 „Metsateatisel esitatavate andmete loetelu

ning metsateatise esitamise, menetlemise ja

registreerimise kord ning tähtajad“ muutmine

Määrus kehtestatakse metsaseaduse § 41 lõike 6 alusel.

Keskkonnaministri 11.08.2017 aasta määruses nr 28 „Metsateatisel esitatavate andmete loetelu

ning metsateatise esitamise, menetlemise ja registreerimise kord ning tähtajad“ tehakse

järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „või digitaalselt allkirjastatuna e-kirjaga“;

EELN ÕU

Looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 1

KAVAND 1

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Tallinn, Toompea 2026 nr

Looduskaitseseaduse eesmärkide saavutamiseks

vajaliku kaitse tagavate alade loetelu

Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 2 lõike 4 alusel.

§ 1. Maismaa kaitse

30 protsendi maismaa tõhus kaitse tagatakse järgmiste aladega:

1) looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel kaitse alla võetud kaitsealad ja hoiualad;

2) looduskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel kaitse alla võetud ja § 50 lõike 2 alusel kindlaks

määratud püsielupaigad;

3) looduskaitseseaduse § 10 lõike 6 alusel kaitse alla võetud looduse üksikobjektid;

4) looduskaitseseaduse § 10 lõike 7 alusel kaitse alla võetud kohaliku omavalitsuse tasandil

kaitstavad loodusobjektid;

5) looduskaitseseaduse §-de 37 kohane ranna piiranguvöönd ja § 38 kohane ranna ja kalda

ehituskeeluvöönd, arvestades looduskaitseseaduse §-s 35 sätestatut, väljaspool tiheasustusala;

6) looduskaitseseaduse § 51 lõike 2 alusel kehtestatud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse

kudemis- ja elupaik;

7) metsaseaduse § 23 lõikes 1 nimetatud vääriselupaigad avalik-õigusliku isiku omandis

olevas metsas ja riigimetsas ning vääriselupaigad, mille kaitseks on sõlmitud metsaseaduse §

23 lõike 4 kohane leping;

8) nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja

taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) I lisas nimetatud elupaigatüübid

riigimaal;

9) I ja II kaitsekategooria taimede, samblike ja seente kasvukohad;

10) looduskaitseseaduse § 181 alusel sõlmitud lepinguga kaitstavad alad;

11) Eesti looduse infosüsteemi kantud alad, mille kaitse alla võtmiseks on tehtud ettepanek

või algatatud kaitse alla võtmise menetlus looduskaitseseaduse alusel.

§ 2. Mere kaitse

30 protsendi Eesti territoriaalmere ja majandusvööndi tõhus kaitse tagatakse järgmiste

aladega:

1) looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel kaitse alla võetud kaitsealad ja hoiualad;

EELN ÕU

2) looduskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel kaitse alla võetud ja § 50 lõike 2 alusel kindlaks

määratud püsielupaigad;

3) Eesti looduse infosüsteemi kantud alad, mille kaitse alla võtmiseks on tehtud ettepanek või

algatatud kaitse alla võtmise menetlus looduskaitseseaduse alusel.

KAVAND 2

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr …..

Loodusväärtuste loetelu, loodusväärtuste kaitseks lepingu sõlmimine ja kasutusõiguse

tasu arvutamise täpsustatud alused

Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse §181 lõike 7 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse loodusväärtuste loetelu, mille kaitseks eramaal väljaspool kaitstavat

loodusobjekti on õigus lepingut sõlmida, loodusväärtuse kaitseks lepingu sõlmimise kord,

lepingu sisu, kitsendustega põhjustatud kahju ja hooldamise kulu hüvitise

(edaspidi loodusväärtuse kasutusõiguse tasu) arvutamise alused.

§ 2. Loodusväärtuste loend

Leping sõlmitakse järgmiste loodusväärtuste kaitseks:

1) loodusmetsa kriteeriumitele vastav mets;

2) II kategooria liikide elupaigad.

§ 3. Loodusväärtuse kaitseks lepingu sõlmimine ja lepingu sisu

(1) Loodusväärtuse kaitseks notariaalse lepingu (edaspidi leping) sõlmimise ja selle alusel

kinnisasja koormamise isikliku kasutusõigusega riigi kasuks korraldab riik

Keskkonnainvesteeringute Keskus (edaspidi KIK) kaudu.

(2) Lepingu sõlmimisele eelneva menetluse viib läbi ning lepingu objekti säilimist kontrollib

Keskkonnaamet. Kinnisasja omanik kohustub tagama Keskkonnaametile ja KIK esindajale

juurdepääsu lepingu objektile selle kontrollimiseks.

(3) Lepingu sõlmimisele eelneva menetluse käigus Keskkonnaamet:

1) kontrollib loodusväärtuse olemasolu;

2) määrab geograafilise positsiooneerimise süsteemi abil loodusväärtuse piirid ja digitaliseerib

need säästva metsanduse seire infosüsteemis;

EELN ÕU

3) vajaduse korral edastab loodusväärtuse piiride muudatusettepaneku Eesti looduse

infosüsteemi;

4) vormistab määruse lisa 1 kohase kontrollakti;

5) koostab ja esitab KIKile määruse lisa 2 kohase akti lepingu sõlmimiseks vajalike

algandmetega.

(4) Lepingu sõlmimisega ning kinnisasja isikliku kasutusõigusega koormamisega kaasnevad

riigilõivud ja notari tasu maksab KIK.

(5) Leping peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid ja lisasid:

1) poolte nimed, isikukoodid ja elukohad või ärinimed, registrikoodid ning asukohad;

2) kinnistusraamatu registriosa number, katastriüksuse nimi, katastriüksuse tunnus ja asukoha

andmed;

3) loodusväärtuse iseloomustavate näitajate loetelu, pindala ja asukoha kirjeldus;

4) poolte õigused ja kohustused loodusväärtuse kaitse korraldamisel, sealhulgas kaitse

korraldamiseks vajalikud toimingud;

5) lepingu alusel makstava loodusväärtuse kasutusõiguse tasu määr ja maksegraafik;

6) lepingu lisana katastriüksuse tunnusega seotud loodusväärtuse asukoha kaart.

(6) Lepinguga keelatakse loodusmetsast lamapuidu eemaldamine, metsa kuivendamine,

metsateede ehitamine, metsa uuendamine, telkimine, lõkke tegemine ja metsa raiumine, välja

arvatud erakorralised raied Keskkonnaameti nõusolekul.

(7) Lepingu rikkumisel tasub lepingut rikkunud pool leppetrahvi, mis moodustab 10% lepingu

kogusummast. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tagastab lepingut rikkunud või

lepingut lõpetada sooviv täitja lepinguga saadud tasu ja tasub leppetrahvi, mis moodustab

20% lepingu kogusummast.

(8) Loodusväärtuse omandiõiguse üleminekust informeerib võõrandaja KIKi vähemalt kaks

nädalat enne tehingut. Loodusväärtuse omandi üleminekul ei ole omandajal õigus lõpetada

lepingut ennetähtaegselt ühe aasta jooksul omandamisest arvates.

(9) KIK teatab Keskkonnaagentuurile sõlmitud lepingu numbri, sõlmimise aja, täitja või täitja

esindaja nime, makstava kasutusõiguse tasu suuruse ja lepingu lõpetamise päeva kirjalikult

ühe nädala jooksul selle sõlmimisest või muutmisest arvates.

(10) KIK esitab ühe nädala jooksul pärast lepingu sõlmimist lepingu teksti koos lisadega

digitaalsel kujul Keskkonnaagentuurile.

(11) KIK teavitab Keskkonnaametit lepingu sõlmimisest ja ennetähtaegsest lõpetamisest kahe

nädala jooksul.

(12) Lepingu objekti säilimist kontrollib Keskkonnaamet üks kord aastas ja vormistab selle

kohta lisa 1 kohase akti, mida ta säilitab enda juures. Lepingu objekti hindamisel ilmnenud

puudustest teavitab Keskkonnaamet viivitamata KIKi.

§ 4. Loodusväärtuse kasutusõiguse tasu arvutamise alused

EELN ÕU

KAVAND 3

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004. a määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti

sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute

menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala

kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks,

ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ muutmine

Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 20 lõike 3 alusel.

Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004.a määruses nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava

kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille

alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning

kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja sellele

kasutusvalduse seadmise ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel

loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning

kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused ning kasutusvalduse seadmise lepingus

kokkulepitavad tingimused“;

2)

EELN ÕU

KAVAND 4

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Tallinn 2026 nr

Vabariigi Valitsuse 8. aprilli 2005. a määruse nr 69

„Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi

isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi

isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju

hüvitamise kord ja hüvitise määrad“ muutmine

Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 77 lõike 1 alusel.

Vabariigi Valitsuse 8. aprilli 2005. a määruses nr 69 „Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata

loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega

tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„Loodusobjekti hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse

laskmisega keskkonnale tekitatud kahju ulatuse ja hüvitamise arvestamise alused,

hüvitamise kord ja hüvitise määrad“;