Kiri

Heidy Purga Teie 21.03.2026 nr 1-11/341-1

Kultuuriministeerium

Meie .05.2026 nr 1-6/26-61/2

Tagasiside muuseumiseaduse muutmise seaduse eelnõu

väljatöötamiskavatsuse kohta

Austatud minister

Kultuuriministeerium edastas muuseumiseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse

Riigikogu kultuurikomisjonile 23.03.2026 tutvumiseks.

Kultuurikomisjon arutas väljatöötamiskavatsust 06.04.2026 istungil koos Kultuuriministeeriumi

esindajatega. Istungil osalesid Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna

muuseuminõunik Marju Reismaa ning õigus- ja haldusosakonna juhataja Merle Põld.

Täname väljatöötamiskavatsuse tutvustamise eest. Istungil toimus ka arutelu, millega on

võimalik tutvuda siin: KULK protokoll 06.04.2026.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Carina Rikart

Kultuurikomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja

631 6483 [email protected]

Riigikogu kultuurikomisjoni

istungi protokoll nr 143

Tallinn, Toompea ja videosild Esmaspäev, 06. aprill 2026

Algus 11.10, lõpp 13.00

Juhataja: Liina Kersna (esimees)

Protokollija: Merje Noorlind (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Mait

Klaassen (Signe Kivi asendusliige), Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali

Komisjoni ametnikud: Carina Rikart (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helena Pihlakas (nõunik)

Kutsutud: Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna juhataja Katrin Kiisler ning

õigusosakonna nõunik Kadi Mölder (2. päevakorrapunkt); Kultuuriministeeriumi õigus- ja

haldusosakonna juhataja Merle Põld ning loomingu osakonna juhataja Bianka Soe (3.

päevakorrapunkt); Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna muuseuminõunik Marju

Reismaa ning õigus- ja haldusosakonna juhataja Merle Põld (4. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Jaak Valge ja Irja Lutsari algatatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni

korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu (822 SE) ettevalmistamine esimeseks

lugemiseks

3. Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning

spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu (824 SE) ettevalmistamine eesimeseks lugemiseks

4. Muuseumiseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse tutvustamine

5. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Riigikogu kultuurikomisjoni nädala (06.04.2026-12.04.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäev, 6.04.2026 kell 11.10

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Jaak Valge ja Irja Lutsari algatatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni

korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu (822 SE) ettevalmistamine esimeseks

lugemiseks

3. Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning

spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu (824 SE) ettevalmistamine esimeseks lugemiseks

4. Muuseumiseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse tutvustamine

5. Info ja muud küsimused

2

Komisjoni istung teisipäev, 7.04.2026 kell 14.00

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kõrgharidusseaduse, Eesti Vabariigi haridusseaduse ja

ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (849 SE) ettevalmistamine esimeseks lugemiseks

2. Vabariigi Valitsuse algatatud keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu (740 SE) ettevalmistamine teiseks lugemiseks

3. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Jaak Aab, Ester Karuse, Tanel Kiik, Andre

Hanimägi, Züleyxa Izmailova algatatud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse

eelnõu (819 SE) ettevalmistamine esimeseks lugemiseks

4. Info ja muud küsimused

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Vadim Belobrovtsev, Madis Kallas, Liina Kersna,

Mait Klaassen, Tõnis Lukas, Margit Sutrop).

2. Jaak Valge, Irja Lutsari algatatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni

korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu (822 SE) ettevalmistamine esimeseks

lugemiseks

Liina Kersna avas komisjoni päevakorrapunkti arutelu ning andis eelnõu tutvustamiseks sõna

selle algatajatele.

Irja Lutsar selgitas, miks on eelnõu välja töötatud ning milliseid muudatusi see endaga kaasa

toob. I. Lutsar sõnas, et riigi juhtimine tänapäeval peab toetuma teaduspõhistele otsustele,

mitte pelgalt tunnetele või emotsioonidele. Poliitikal on loomulikult oma roll, kuid teaduslik

ekspertiis peab olema riigivalitsemise lahutamatu osa. Teadusnõunike ametikohad loodi

Eestis 2016. aastal RITA programmi raames ning neid ametikohti on täidetud kokku 15 isiku

poolt. Selle aja jooksul on koostatud kuus põhjalikku raportit, nii kodu- kui ka välismaiste

ekspertide poolt. Nende raportite ühine järeldus on, et teadusnõunike ekspertsus ei ole praegu

piisav ning olukorra parandamiseks on vaja tõsta kvalifikatsiooninõudeid.

Praegu võib teadusnõunik olla magistrikraadiga, kuid tihti puudub tal valdkonnaspetsiifiline

teaduskogemus. Näiteks, meditsiinivaldkonnas töötav teadusnõunik võib olla küll

magistrikraadiga, kuid tal puudub praktiline teadustöö kogemus. Samuti on olnud juhtumeid,

kus teadusnõunikul on doktorikraad küll olemas, kuid hoopis teises valdkonnas, mis ei ole

asjakohane ministeeriumi vajaduste seisukohalt.

Eelnõu pakub välja, et teadusnõunikuks saaks edaspidi nimetada ainult isiku, kellel on

asjaomase valdkonna doktorikraad ja vähemalt viieaastane iseseisev teadus- ja arendustöö

kogemus. See tagab, et teadusnõunikul on sügavad teadmised ja praktilised oskused vajalikus

valdkonnas ning ta suudab pakkuda ministrile ja Riigikantseleile asjatundlikku nõu teadus- ja

arendustegevuse küsimustes.

Eelnõu näeb olulise muudatusena ette, et teadusnõuniku valikul osaleb komisjon, kuhu

kuuluvad Eesti Teaduste Agentuuri, Eesti Teaduste Akadeemia ning vastava ministeeriumi

või Riigikantselei esindajad. Teadusnõuniku valik ei ole enam pelgalt ministri otsustada, vaid

toimub avatud konkursi korras ning lähtub teadusmaailma põhimõtetest.

Ettepaneku kohaselt oleks teadusnõuniku ametiaeg kolm aastat ning ühe isiku valimine oleks

võimalik maksimaalselt kaheks ametiajaks. Kui teadusnõunik lõpetab oma ametiaja, näeb

eelnõu ette võimaluse saada kuue kuu jooksul 50% ulatuses kompensatsiooni teadustööle

naasmiseks.

Eelnõu koostamisel on konsulteeritud mitmete teadusasutuste ja tunnustatud teadlastega, sh

Eesti Teaduste Akadeemia presidendi, strateegilise analüüsi juhataja ning mitmete

akadeemikutega. Kõik nad on olnud toetavad ning pidanud ettepanekut vajalikuks Eesti

teaduspõhise poliitika kujundamise tugevdamiseks.

3

I. Lutsar lisas kokkuvõtteks, et eelnõu aitab ühendada teadusasutusi, ülikoole ja

riigivalitsemist, et riigi otsused oleksid tulevikus veelgi pädevamad ja läbimõeldumad.

Katrin Kiisler tutvustas komisjonile Vabariigi Valitsuse seisukohta.

K. Kiisler sõnas, et otsustati toetada eelnõu eesmärki tugevdada teaduspõhist

poliitikakujundamist, kuid mitte toetada eelnõu esitatud kujul.

Teadusnõunike ametikohad loodi algselt HTM-i kaasrahastusel, tagades doktorikraadi nõude

ja sisulise teadusnõustamise. Aja jooksul on rollid muutunud. Tänapäeval täidavad

teadusnõunikud pigem teadusrahastuse korraldaja ülesandeid (hangete, voorude ja määruste

koordineerimine), milleks doktorikraadi nõue vajalik ei ole. Viimased konkursid

teadusnõuniku ametikohale enam doktorikraadi ei nõudnud, või oli see soovituslik. Sisuline

teadusnõustamine on ministeeriumides taandunud ja poliitikakujundus liigub teadusnõunike

laualt mööda.

K. Kiisler lisas, et ministeeriumid ise ei taju teadusnõunike rolli muutumist probleemina.

Ametikoht täidetakse ülesannetega vastavalt oma vajadustele (teaduse tellimine, hangete

korraldamine, määruste koostamine). Eriti kärbete ja koondamiste ajal on just need ülesanded

kriitilised. Ministeeriumid ei soovi, et nende töökorraldust seadusega piiratakse.

Valitsus leiab, et konkreetse ametikoha loomise tingimuste seadusesse kirjutamine loob

pretsedendi. See võib viia mitmete teiste ametikohtade (nt kommunikatsioonispetsialistid)

kvalifikatsiooninõuete normeerimiseni. Sellisel juhul pole ametikohti enam võimalik

paindlikult ümber korraldada, koondada või ajutiselt kaotada, mis piirab ministeeriumi õigust

otsustada oma töökorralduse üle.

K. Kiisler lisas, et valitsus tunnistab probleemi, kuid soovib lahendust, mis jätab

ministeeriumile otsustusvabaduse. HTM arvamuse kohaselt võib seadusesse näiteks kirjutada

võimaluse, et ministeeriumil on õigus luua teadusnõuniku ametikoht ning määrata sellele

miinimumkvalifikatsioonid (nt doktorikraad, kogemuse nõue), kuid mitte kohustust, et igas

ministeeriumis peab vastav ametikoht olema. Samuti võiks teadusnõuniku põhiülesandeks

olla teadusnõustamine ning poliitikakujundusse teadusnõu kaasamine.

Riigiametniku valik peab jääma ministeeriumi pädevusse, kuna ametnikud on riigi

teenistuses. Kuigi, nt Teaduste Akadeemia, võib anda nõu kandidaadi sobivuse kohta, peab

lõplik valik jääma tööandjale. Mõnes riigis (nt Leedu) on teadusnõunikud teadusagentuuri

töötajad, kes tegutsevad ministeeriumi ruumides. Kui sellist lahendust Eestis kaaluda, siis on

võimalik, et Eesti Teadusagentuur ja Teaduste Akadeemia valivad teadusnõunikke. Meil tuleb

mõelda ka sellele, et nendel ametikohtadel töötavad inimesed ja kui me loome

kvaliteediraamistiku, siis kui neid rolle on ministeeriumile endiselt vaja, saavad nad jätkata

tööd ka nõunikena, mitte teadusnõunikena.

Valitsuse seisukoht on, et probleem on olemas ja eelnõu eesmärk on õige, kuid lahendus vajab

paindlikkust ja arvestamist ministeeriumide tegelike vajadustega.

Jaak Valge sõnul puudutab eelnõu algatajate ning valitsuse erimeelsus seda, millises ulatuses

ja millisel viisil peaks riik andma teadusnõustamisele institutsionaalse garantii.

J. Valge sõnul on senine praktika näidanud, et ilma selge seadusliku aluseta on teadusnõunike

roll ministeeriumides ebaühtlane. Ka valitsus teadvustab, et praegu on paljud teadusnõunikud

sunnitud täitma pigem administratiivseid ülesandeid. Kuigi ministeeriumid ei pruugi hetkel

vajadust näha, ei tähenda see, et tegelikku vajadust ei oleks. Seda kinnitab ka Vabariigi

Valitsuse seisukoht.

J. Valge selgitas, et eelnõu põhieesmärk ei ole ministeeriumide sisekorralduse reguleerimine

detailideni, vaid anda teaduspõhisele poliitikakujundamisele institutsionaalne minimaalne

garantii.

4

Teadusnõunike süsteem pole tavapärane personaliküsimus, vaid osa riigi teadus- ja

arendustegevuse korraldusest ning teaduspõhise valitsemise võimekusest. J. Valge sõnul on

seetõttu põhjendatud, et institutsiooni olemasolu, põhiülesanne ja minimaalsed

kvalifikatsiooninõuded oleksid seaduses selgelt määratletud.

Täitevvõimu enesekorraldusõigust ei saa käsitleda piiramatuna. Seadusandja on ka teistes

valdkondades kehtestanud täitevvõimu tegevusele raamid, kui kaalul on riigi toimimise

kvaliteet, järjepidevus ja erapooletus.

Käesolev eelnõu ei võta ministeeriumidelt võimalust kujundada sisemist tööjaotust, vaid

sätestab teadusnõustamisele miinimumtaseme, kust allapoole ei tuleks langeda. Seega on

küsimus avaliku huvi kaitseks vajalike raamtingimuste kehtestamises, mitte põhjendamatus

piiramises.

J. Valge lisas, et eelnõul on ka oluline depolitiseeriv roll. Teadusnõuniku ülesanne on

vahendada teaduslikku teadmust ministrile ja ametkonnale ning see peab olema võimalikult

sõltumatu hetke poliitilistest kaalutlustest. Valik teadusnõuniku ametikohale peab toimuma

avaliku konkursi alusel ning kaasama pädevaid teadusinstitutsioone. Valitsuse arvamus

kinnitab, et teadusnõunike ametikohad on kujunenud teaduslikult nõrgemaks ja sisult

administratiivsemaks. Järelikult on vaja uut süsteemi.

Seaduse kaudu korraldamine aitaks ära hoida huvide konflikte ning muudaks ministrite valiku

läbipaistvamaks, vähendades võimalikke kiusatusi võtta tööle poliitilisi tuttavaid. J. Valge

lisas, et eelnõu ei ole liiga jäik. See võimaldab ministeeriumide eripärasid, täiendavaid

tööülesandeid ning erinevat sisekorraldust. Samuti on võimalik teadusnõuniku koht jaotada

mitmeks ametikohaks. Põhimõte on, et igas ministri või valitsuse vastutusalas Riigikantseleis

peab olema pädev isik, kes annab teaduspõhist nõu ega ole pelgalt administraator.

See nõue on proportsionaalne vastus probleemile, millele on juba aastaid tähelepanu juhitud,

et teadmussiire on Eestis kitsas. Kui vaadata näiteks Tartu Ülikooli, siis on ta tugev

teadustsiteeringutes, kuid tugevdamist vajab side ühiskonnaga.

J. Valge viitas, et valitsuse arvamus on sisuliselt positiivne kinnitus sellele, et probleem on

olemas, teadusnõunike roll on ebaühtlane, pädevuse nõuded on hägustunud ning

teadusnõustamise mõju poliitikakujundamisele vajab tugevdamist. Eelnõu pakub sellele

probleemile süsteemse ja sisulise lahenduse.

J. Valge lisas, et eelnõu menetlemist tuleks jätkata, vajadusel täpsustada üksiklahendusi

koostöös komisjoniga, loobumata põhieesmärgist. Eelnõu algatajad on valmis edasistes

aruteludes kaasa rääkima ning toetama muudatusettepanekuid, mis aitavad pakkuda lahendusi

ning viivad edasi teaduspõhise poliitikakujundamise suunas.

Tõnis Lukas avaldas arvamust, et ministeeriumide ja seaduseelnõu algatajate nägemus

teadusnõunike rollist on erinev. Ministeeriumides töötavad teadusnõunikud on muutunud

pigem bürokraatideks, mistõttu innovatiivsus ja vaba teadustöö jäävad tahaplaanile.

T. Lukas küsis, kas ametniku staatus piirab teadusnõuniku sõltumatust ning milliseid

meetmeid saab rakendada, et vältida teadlase ja teadusnõuniku huvide konflikte. Kas kuidagi

neid vabadusi piiratakse ja kas üldse leitakse inimesi, kes ei ole samal ajal seotud mõne

grantiga või projektiga, mis võiks rollide konflikti põhjustada ning kuidas seda tehniliselt

tagada.

Irja Lutsar vastas, et teadusnõunike leidmine sõltub eelkõige konkursi väljakuulutamise ajast

ja tingimustest. Alles siis selgub, millised kandidaadid osalevad. Näiteks Hispaania praktika

näitab, et seal oli teadusnõunike kohtadele suur huvi. Kokku kandideeris üle 2000 kogenud

teadlase. I. Lutsari arvamuse kohaselt võib sarnane huvi olla ka Eestis, sest Eesti teadlaste

motivatsioon ja professionaalne taust ei erine oluliselt teistest riikidest.

5

Teadusgrantide haldamine on korraldatav. Kui teadusnõunik asub ametisse, siis tema granti

saab edasi anda mõnele teisele projekti liikmele ning see ei takista teadusnõuniku tööd ega loo

huvide konflikti. Oluline on, et teadusnõuniku roll ei muutuks pelgalt võimaluseks lihtsamalt

rahastust hankida, vaid toetaks tõeliselt teaduspõhist valitsemist.

Jaak Valge täiendas, et teadusnõunike rolli ja huvide konflikti vältimist saab tehniliselt

tagada konkursi protsessi kaudu. Kandidaadilt tuleb konkursil küsida ning vajadusel nõuda

kinnitust, et tal puudub huvide konflikt ning ta ei tööta samal ajal seotud grantis. Vajadusel on

võimalik nõuda ajutist loobumist grandist või vahepidamist. Oluline on, et kandidaat ise

arvestab, kuidas ja millal ta naaseb teadusprotsessi, sest seda on keeruline ette näha ning

paindlikkus on vajalik. Seadusesse liiga detailsete nõuete kirjutamine võib osutuda

ebasobivaks, mistõttu on praktiline lahendus konkursi käigus tagada läbipaistvus ja

sõltumatus.

Katrin Kiisler selgitas, et teadusnõunike bürokratiseerumise probleem ei ole ainult Eesti

spetsiifiline, vaid esineb ka riikides, kus teadusnõustamise süsteem on hästi arendatud, näiteks

Hollandis. Sageli on olukord selline, et ministeeriumisse tulles määratakse teadusnõunikule

menetluslikud ülesanded, mille tagajärjel muutub ta aja jooksul pigem bürokraadiks kui

sõltumatuks eksperdiks. Üheks võimalikuks lahenduseks peetakse teadusnõunike rotatsiooni,

kus teadusnõunik töötab ministeeriumis kindla perioodi (näit 2-3 aastat) ning pärast seda

naaseb teadusmaailma. See aitab vältida ametniku rolli kinnistumist ja säilitada

innovatiivsust.

Praegu on Eestis teadusnõunikud võetud tööle riigiametnikena, mis võimaldab neil täita

menetluslikke rolle. Samas on võimalik rakendada ka töölepingu alusel töötavaid

teadusnõunikke.

K. Kiisler lisas, et erinevad mudelid vajavad läbimõtlemist. Uue süsteemi loomisel tuleks

arvestada nii rahvusvahelisi praktikaid kui ka olemasolevate töötajate olukorda, et üleminek

oleks sujuv ja töötajad ei satuks ebakindlasse olukorda. Oluline on, et muutused ei mõjuks

praegustele teadusnõunikele kui kriitika nende tööle, vaid toetaksid süsteemi arendamist ja

teadmispõhise poliitika kujundamist Eestis.

Liina Kersna küsis, kas tänased teadusnõunikud töötavad tähtajaliste või tähtajatute

lepingutega.

Katrin Kiisler vastas, et hetkel ei oska sellele vastata.

Margit Sutrop avaldas arvamust, et teadusnõunike institutsiooni tugevdamine ja

doktorikraadi nõude kehtestamine on oluline samm teadmispõhise poliitika suunas, kuid üksi

sellest ei piisa. Peamine probleem seisneb selles, kas ministeeriumid ja ministrid üldse

tunnetavad vajadust teaduspõhise otsustusprotsessi järele. Kui seda vajadust ei ole, jääb nõue

formaalseks ning teadusnõunike roll võib olla ebaühtlane või marginaalne. Eesti riigi huvides

oleks tagada, et teadmispõhine poliitika leiab igal tasandil rakendust, mitte ainult seal, kus

minister seda vajalikuks peab.

M. Sutrop küsis, kas on ülevaade, kuidas erinevates ministeeriumides teadusnõunike rollid on

kujunenud ja kas nende roll on seotud doktorikraadi olemasolu või puudumisega. Kuidas

tagada, et kõik ministeeriumid tunneksid vajadust teadmispõhise poliitika järele ning

rakendaksid teadusnõunike potentsiaali. Kas ainult doktorikraadi nõude kehtestamine aitab

kaasa teadmispõhise poliitika juurutamisele või oleks vaja ka teisi meetmeid.

Irja Lutsar vastas, et riigi juhtimine peaks tuginema teaduspõhistele teadmistele. See aitab

langetada paremaid otsuseid ning vähendab emotsioonipõhise juhtimise riske. Näiteks

mobiiltelefonide kasutamise piiramise otsus koolides on poliitiline, kuid selle otsuse tegemisel

6

on oluline arvestada teadusuuringute tulemusi, mis annavad objektiivset infot. Kui

ministeeriumid ei tunnista teaduspõhisuse vajadust ja lähtuvad eelkõige tunnetest või

emotsioonidest, võib see takistada teadusnõunike rolli rakendamist.

I. Lutsar lisas, et tegelikkuses võib juhtuda, et teadusnõunikud ei täida oma rolli, sest neil

puudub vajalik kvalifikatsioon või ministeeriumid ei soovi teaduspõhist lähenemist

rakendada. Seetõttu tuleks selgelt eristada teadusnõuniku ja nõuniku rollid. Kui isikul puudub

teaduskraad ja ta ei paku teaduslikku nõu, siis peaks tema ametinimetus olema lihtsalt

"nõunik". Kokkuvõttes jääb rollide täitmise küsimus ministeeriumide teadlikkuse ja vajaduse

tunnetamise taha. Mõnes ministeeriumis täidetakse teadusnõuniku rolli, teises mitte. Sellega

kaasneb ebamäärasus.

Margit Sutrop kinnitas isiklikku arvamust, et teadmispõhine poliitika ning doktorikraadiga

nõunikud on vajalikud.

M. Sutrop lisas, et teaduses on palju väärtuspõhisust ning teadlaste arvamused on sageli väga

erinevad. Näiteks mobiiltelefonide kasutamise küsimuses näitavad uuringud küll kahjulikkust,

kuid kas täielik keelamine on mõistlik - selles teadlaste seisukohad jagunevad.

Seega on eelnõu eesmärk tuua teaduslik mõtlemine ministeeriumidesse. Üks nõunik ei suuda

alati täpselt öelda, mida teha, sest väärtuskonfliktid ja erinevad arusaamad põrkuvad

paratamatult. M. Sutrop püstitas küsimuse, kuidas tagada ministeeriumides teadmispõhine

poliitika olukorras, kus otsused peavad sündima kiiresti, kuid teadlaste töö ja vaidlused

võtavad aega. Mitmetes teistes maades ei otsusta üks nõunik, vaid otsustusprotsessi on

kaasatud palju erinevaid komisjone. Süsteemi paremaks muutmise soovi korral tuleks ka läbi

mõelda, kuidas eriarvamusi kaaluda ja nende alusel poliitilisi otsuseid teha.

Jaak Valge sõnas, et juhul kui praegu ametis olevate teadusnõunike jaoks on vajalik

üleminekuaeg, saab selle vajaduse eelnõusse hõlpsasti sisse viia.

J. Valge selgitas, et eelnõu näol ei ole tegemist pelgalt TAIKS-i vigade parandusega. Pigem

väikese, ent olulise täiendusega.

J. Valge vastas küsimusele, milline on teadusnõuniku roll, kas doktorikraadiga töötaja suudab

olukorda muuta ning kas ministeeriumides mõistetakse teaduspõhise poliitika vajalikkust, et

kui usku ei ole, tuleb seda tekitada ja veenda. Ühiskonnana me mõistame, et teadmispõhisus

on vajalik.

Margit Sutrop tõi esile vajaduse tuua akadeemiline maailm ministeeriumitesse, et

mitmekesistada mõtlemist ja otsustusprotsesse. Ta viitas, et praeguse eelnõu järgi peaks

teadusnõunik olema ministri alluvuses ametnik. Samas oldi arutelus seisukohal, et

bürokratiseerumist tuleks vältida ning teadusnõunik võiks töötada ka käsunduslepingu alusel

või muus paindlikus vormis. Sellisel juhul tekib küsimus, kuidas tagada, et ministeeriumid

doktorikraadiga nõunikud tööle võtaksid. Sutrop sõnul on oluline, et iga minister tunnetaks

teadusnõunike vajadust.

M. Sutrop küsis, millised konkreetsed lahendused võiksid HTMi kogemuse põhjal tagada, et

kõik ministeeriumid tunnistaksid teadusnõunike vajadust ja rakendaksid nende potentsiaali.

Katrin Kiisler selgitas, et teadusnõuniku ametikohaga kaasneb rahaline ressurss, mille

olemasolu on praeguse valitsuse koalitsioonileppes sätestatud, kuid selle kehtivus võib

järgmise valitsuse puhul muutuda. Iga ministeerium saab teadusnõuniku ametikoha kohta 100

000 eurot, millesse kuulub nii teadusnõuniku palk kui ka tegevuskulud (ekspertide kaasamine,

teadusnõukoja koostamine jm). See rahastus on ühelt poolt motivaator teadusnõuniku

ametikoha loomisel, kuid teisalt tekitab vastasseisu, kui ametikoha nimetamise või täitmise

tingimused muutuvad. K. Kiisler lisas, et poliitikakujundus on sageli väga kiire ning teaduse

kaasamine on keeruline just ajaraami tõttu. Teadus nõuab aega nii uurimiseks kui ka

7

soovituste andmiseks. K. Kiisleri sõnul võiks lahenduseks olla püsiva teaduse loomine

valdkondades, kus ministeeriumil on vajadus teadusnõu järele ning võimalust kasutada

ekspertiisi nendelt teadlastelt, kes vastavaid teemasid pidevalt uurivad. Ministeeriumi

menetluslik roll vahendajana on samuti vajalik. Ministeeriumid näevadki, et need mõlemad

rollid jääksid paralleelselt alles. Kõrgetasemelised teadlased ei hakka ekspertiisi vahendama.

Sellisel juhul saame tagada teadmispõhise poliitika ning see võimaldab motiveerida

kõrgetasemelistel teadlastel teadusnõuniku ametikohale kandideerida.

Liina Kersna sõnul on ühine arusaam, et Eesti riigivalitsemises on vaja teaduspõhisemat

lähenemist ning see peab olema süsteemsem. Teadusnõunike süsteem loodi just selleks, et

otsustusprotsesse toetaksid teaduspõhised teadmised, mitte pelgalt hangete korraldamine või

bürokraatia. Oluline on, et teadusnõunike institutsioon toetaks päriselt teadmispõhist

poliitikakujundamist ning säilitaks oma algse eesmärgi, tuua teaduslik ekspertiis

riigijuhtimisse.

L. Kersna tegi komisjonile ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. aprillil, määrata

juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop ning teha ettepanek esimene lugemine lõpetada.

Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on muudatusettepanekute tähtaeg 10

tööpäeva.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15.04.2026 (konsensus: Vadim

Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Liina Kersna, Margit Sutrop, Kadri Tali).

2.2. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop (konsensus: Vadim Belobrovtsev,

Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Liina Kersna, Margit Sutrop, Kadri Tali).

2.3. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Vadim Belobrovtsev,

Helle-Moonika Helme, Madis Kallas, Liina Kersna, Margit Sutrop, Kadri Tali).

3. Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide

seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu (824 SE) ettevalmistamine

eesimeseks lugemiseks

Liina Kersna avas päevakorrapunkti arutelu. Kersna lisas, et riigikogule esitatud esialgne

eelnõu oli ettepanekuga kaotada kultuuristipendiumid, mille aastane eelarve oli 46 000 eurot.

Komisjonis toimunud arutelu tulemusel on eelnõu muudetud enne esimest lugemist selliselt,

et kultuuristipendiumid jäävad alles ning neid saavad taotleda kõrghariduse omandanud

kultuurivaldkonna inimesed enesetäiendamiseks. Tingimusi on leevendatud võrreldes

praeguse korraga (aastast 1998), kus stipendiumit pidi taotlema loomeliidu kaudu.

Kadri Tali küsis, kas kehtivas stipendiumikorras on professionaalse karjääri alustamiseks

nõutud, et taotlejal peab olema bakalaureusekraad juba omandatud.

Merle Põld vastas, et ei ole nõutud, hetkel on võimalik esitada taotlus õpinguteks, sealhulgas

bakalaureusekraadi omandamiseks.

Kadri Tali rõhutas, et kultuuris andekate ja talendikate loovisikute puhul ei tohiks olla

piiravat seost haridustaseme omandamisega. Mõni loovisik võib olla väga noor või ei pruugi

kunagi sellist võimalust saada, ent tema loominguline panus võib olla hindamatu. Seega pean

oluliseks vaidlustada selle punkti, mis seob stipendiumi taotlemise võimaluse

bakalaureusekraadi olemasoluga.

8

K. Tali küsis, kas kehtivas korras on samuti lahti kirjutatud enesetäiendamise

programmidesse, töötubadesse või residentuuridesse vastuvõtmise tingimused.

Merle Põld vastas, et ei olnud. Kehtiv stipendium on mõeldud õppetoetusena õpinguteks

välismaa kõrgkoolis. Eelnõus pakutud stipendium on enesetäiendamiseks erinevatel kursustel

ja töötubades. Tegemist on sisulise erinevusega.

Kadri Tali sõnas, et kehtiva korra järgi on kultuuristipendiumit võimalik taotleda ka

projektideks ja seega peab ta vajalikuks ka selles osas eelnõu vaidlustada.

Kultuuriministeeriumi stipendiumiprogramm on paljusõnaline, mis muudab taotlemise

keeruliseks ja demotiveerivaks paljudele kultuuriinimestele. K. Tali arvamuse kohaselt tundub

paljusõnalisus olevat teadlikult sisse kirjutatud, mistõttu on oluline see probleem lahendada, et

kultuurivaldkonna toetused jõuaksid sihtgrupini ning oleks vähem võimalusi leida põhjusi,

miks taotlejad neid stipendiume ei saa.

Liina Kersna sõnas täpsustuseks, et riikliku kultuuristipendiumi määramise tingimused ja

kord ei ole seaduseelnõu osa, vaid ministri määruse kavand.

Margit Sutrop meenutas, et õppimiseks saab stipendiume taotleda Haridus- ja

Teadusministeeriumist, aga enesetäiendamiseks ja professionaalse karjääri alustamiseks

toetavad meetmed puuduvad, mistõttu on stipendiumisaajate ringi kitsendatud. M. Sutrop

küsis, kas on kaardistatud, millised stipendiumivõimalused ja toetused on kunstnikele ja

kultuuriinimestele, kes ei ole veel bakalaureusekraadi omandanud ning kas see info võiks

osaliselt leevendada Kadri Tali muret.

Merle Põld selgitas, et tegemist on Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala

küsimusega. Kõrgharidusseaduse alusel antakse üliõpilastele stipendiume. Eraldi on olemas

Kristjan Jaak Petersoni nimeline välisõpingute stipendium ning erinevad ERASMUS

programmid, mida saab taotleda Haridus- ja Noorteameti kaudu. Lisaks toetab õppimist ka

Kultuurkapital, kus sihtkapitalide juures on erinevad stipendiumid, mh ka õppimiseks.

Helle-Moonika Helme avaldas arvamust, et määruse kavandi muudatused suunavad

stipendiumide kasutajaid senisest enam rahvusvahelisele tegevusele, jättes tahaplaanile

kodumaise kultuuri arendamise ja toetamise. Lisaks juhtis H.-M. Helme tähelepanu määruse

kavandile, et stipendiumide konkursi väljakuulutamine sõltub eelarveaasta vahenditest, mis

tähendab, et loomeinimesed võivad sattuda ebakindlasse olukorda, kus eelarveliste vahendite

puudumisel jäävad stipendiumid välja maksmata või konkurss üldse välja kuulutamata.

Merle Põld vastas, et määruse puhul on tegemist kavandiga, eelnõusse minev tekst ei sisalda

kaalutlusruumi ja määrusest jääb viidatud lause välja. Stipendium on mõeldud eelkõige

õppimiseks välismaa kõrgkoolides, kuigi teoreetiliselt võib toetada ka kultuuriprojekte.

Praktikas on üritatud pigem toetada õppimist. Projektidega tegutsevad sageli juriidilised

isikud, mis tekitab probleeme. Stipendiumi eesmärk on aidata ennast täiendanud isikutel

arendada kultuuri Eestis, luua kontakte ja võrgustikke ning soodustada nende tagasitulekut

ning loomingulist tegevust Eestis.

Liina Kersna küsis, kas lisaks hetkel määruse kavandisse plaanitud muudatusele on veel

midagi plaanis muuta.

Merle Põld vastas, et hetkel mitte. Aga kui kavand saadetakse kooskõlastusringile, saavad

kõik puudutatud ja kaasatud isikud anda oma sisulise panuse kavandi arutelusse.

Liina Kersna viitas kehtivale kultuuristipendiumi korrale, kus noor inimene sai taotleda

stipendiumi ainult loomeliidu kaudu. See oli suur takistus, mida enam plaanis ei ole.

Madis Kallas sõnas, et seaduseelnõu § 4 järgi on täiesti selgelt sätestatud, et tegevus võib

toimuda ka Eestis, mitte ainult välismaal. See tähendab, et rahvusvaheliste juhendajate

9

meistriklassid, töötoad või residentuurid võivad toimuda Eestis ning stipendiumi saab

kasutada ka enda täiendamiseks Eestis.

Kadri Tali viitas stipendiumitaotlemise statistikale aastatel 2015–2020. Ilmneb, et

varasematel aastatel oli taotlejate arv märkimisväärne (nt 61, 43 ja 39 taotlejat), mis langes

järsult COVID-19 perioodil (2021. aastal vaid viis taotlejat). See viitab piirangute mõjule

välisõpingute võimalustele.

K. Tali lisas, et stipendiumi suurus (2300 eurot aastas) on kultuurivaldkonna jaoks oluline ja

tihti kombineeritakse erinevaid allikaid, et jõuda õppima minekuks vajaliku summani. Algse

eelnõu muudatustega kavandatakse riiklikult kultuuri- ja spordistipendiumide kaotamist ning

vabanevate vahendite suunamist teistesse toetustesse, et kasutada ressursse sihipärasemalt. K.

Tali sõnul on oluline välistada võimalus, et valdkonna eest vastutav minister saab õiguse

määrusega kehtestada preemia suurust.

Liina Kersna viitas eelnõu seletuskirjale, et kultuuristipendiumide eelarvet on kasvatatud 46

000 eurolt 50 000 eurole aastas ja ka kultuuristipendiumi suuruseks on kavandatud 10 000

eurot aastas. L. Kersna lisas, et on võetud kuulda kultuurikomisjoni sisendit, et summa võiks

olla suurem.

Kadri Tali sõnas, et viimase viie aasta jooksul on kultuuriinimeste pealt säästetud ning see

raha on paigutatud kuskile mujale. K. Tali arvamuse kohaselt peaks statuut jääma samaks, va

see, et isik võiks ise taotleda toetust, mitte ei taotle toetust loomeliidu kaudu.

Liina Kersna tänas osalejaid arutelu eest.

4. Muuseumiseaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse tutvustamine

Liina Kersna avas päevakorrapunkti arutelu ning andis muuseumiseaduse muutmise seaduse

väljatöötamiskavatsuse tutvustamiseks sõna Kultuuriministeeriumi esindajatele.

Marju Reismaa viitas sissejuhatuseks kultuurikomisjonis 15.12.2025 toimunud arutelule,

mille teemaks oli Eesti Rahva Muuseumi juriidiline staatus. Pärast seda kohtumist on

Kultuuriministeerium korraldanud veel mitmeid arutelusid Eesti Rahva Muuseumiga (ERM),

Muinsuskaitseametiga ja Konserveerimis- ja Digiteerimiskeskus Kanutiga (kuulub Eesti

Vabaõhumuuseumi koosseisu).

Praegu kooskõlastusringil olevas väljatöötamiskavatsuses on sõnastatud kaks põhiprobleemi.

Esimese probleemina puudub Eestis sõltumatu museoloogiaalane kompetentsikeskus. ERM

on riigiasutusena otseselt täitevvõimu kontrolli all, mis piirab asutuse autonoomiat teadus- ja

kultuuriasutusena. Teise probleemina vajavad muutmist ka muuseumide pärandihoidlad koos

sobiva juhtimismudeliga. Eesmärk on leida juhtimismudel, mis tagab ühtlasi ERM-ile

vajaliku institutsionaalse autonoomia ning võimaldab kujuneda muuseumivaldkonna teadus-

ja arenduskeskuseks. Reismaa selgitas, et valitud lahendus on ERM-i asutamine

avalik-õigusliku juriidilise isikuna. Seadusega määratakse ERM-i ülesandeks olla muuseumi

valdkonna teadus- ja arenduskeskus ning korraldada riigile kuuluvate muuseumikogude

säilitamise, konserveerimise ja digiteerimise teenuseid. Alternatiivseid mitteregulatiivseid

lahendusi selle probleemi lahendamiseks ei ole. Regulatiivsete variantidena kaalus

Kultuuriministeerium kahte varianti, kas eraldi seaduse loomist või muuseumiseaduse

muutmist. Mõlemad variandid on juriidiliselt võimalikud. Aga kuna muuseumivaldkonnas on

olemas muuseumiseadus ning kuna eesmärgiks pole ainult ERM-i kui avalik-õigusliku

juriidilise isiku asutamine, vaid ka valdkonnaüleste ülesannete reguleerimine, peab

Kultuuriministeerium õigusselgeks ning otstarbekaks kõik vajalikud muudatused teha

10

muuseumiseaduses.

Reismaa lisas, et VTK tagasisidet oodatakse 14. aprilliks. Eelnõu on plaanis saata

kooskõlastusringile mai teises pooles. Arvestatud on ka varuaega, mistõttu on plaanis esitada

eelnõu valitsusse augusti lõpus ning Riigikogule septembri alguses. Eelnõu peaks seadusena

jõustuma ning ERM alustama avalik-õigusliku juriidilise isikuna tegevust 1. aprillil 2027.

Tõnis Lukas küsis, kuidas on plaanitud hoone ERM-ile üleandmine, mis on eeldus

autonoomia teostamiseks. Oleks korrektne, kui ERM-ile antakse maja üle.

Marju Reismaa vastas, et praegu on plaanis, et ERM-ile antakse üle Heimtali muuseum.

ERM-i peamaja jääb Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi (RKAS) teenusele. Selline lahendus

tuleneb riigi kinnisvarapoliitikast, mis näeb ette, et RKAS haldab peamaja, kuna see on

majanduslikult otstarbekam. Rahaliseks oleks kordades keerulisem, kui peamaja oleks ERM-i

enda halduses. RKAS-il on paremad võimalused hoonete majandamiseks ning see otsus on

puhtalt rahaline.

Margit Sutrop avaldas arvamust, et ühe suure hoidla rajamise ideest loobumine tundub

praeguses kontekstis mõistlik, arvestades Eesti muuseumide mitmekesisust ja piirkondlikke

vajadusi. Sutrop küsis, kas hoidlate haldamine ja teadustöö peaksid tingimata olema ühe

asutuse vastutusel, mis võib viia olukorrani, kus teadustöö areng võib jääda hoidlate

haldamisega seotud praktiliste küsimuste varju. M. Sutrop tõi näiteks Kirjandusmuuseumi

üleandmise Tartu Ülikoolile, mis on just seetõttu keeruline, et ülikool ei soovi muuseumi

hoidlate ja arhiivi haldamisega tegeleda.

Marju Reismaa kinnitas, et ühte suurt hoidlat pole kunagi kavandatud. Endiselt on plaanis

Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti hoidlate süsteem ning Hiiumaa hoidlad ja see struktuur jääb

kehtima. ERM-il on vajadus Lõuna-Eestis hoidlate juurdeehituse järele.

Reismaa vastas, et ERM-i teadustöös on tugevalt seotud esemelise pärandi füüsiline osa –

eseme säilitamine, konserveerimine on seotud ka nende teadustööga ja nad on selles mõttes

unikaalsed. Tegemist ei ole ainult hoidla pidamisega, vaid tervikteenuse osutamisega.

Unikaalne on see, et tekib museaalide eluea mõttes terviklahendus. Kogumine, uurimine,

säilitamine, eksponeerimine ja selle käigus uue info hankimine, moodustavad pideva tsükli,

mis on väga loogiliselt seotud.

Tõnis Lukas avaldas arvamust, et arvestades Eesti muuseumide süsteemi mitmekesisust ja

piirkondlikke vajadusi, on oluline, et pärandihoidlad Hiiumaal ning teistes regioonides

arenevad kiiresti ning paindlikult. Kui hoidlad jäävad eraldi institutsiooniks, tuleb sinna leida

pädev operaator ja tagada eraldi funktsioneerimine. Kuid Eesti väikesel kultuurimaastikul

pole selline killustatus otstarbekas. Pigem peaks juhtivmuuseum, näiteks avalik-õigusliku

staatusega Eesti Rahva Muuseum (ERM), võtma pärandihoidlate koordineerimise enda kanda.

Margit Sutrop küsis, kuidas mõjutab uue seadusega antav roll ERM-i töökorraldust ja

rahastamist, arvestades, et staatuse muutumine iseenesest rahalisi vahendeid juurde ei too.

Marju Reismaa vastas, et täiendavat rahastust selle eelnõuga ette nähtud ei ole ja

pärandihoidlate rajamine toimub eraldi protsessina. ERM osutab juba täna teatud mõttes

pärandihoidlateenust, kuna teatud muuseumite kogud on ERM-i hoidlates.

Võimendusefekt seisneb selles, et Konserveerimis- ja Digiteerimiskeskuse Kanut, mis praegu

kuulub Vabaõhumuuseumi koosseisu, konservaatorid viiakse ERM-i alla. See muudatus

annab institutsioonile suurema paindlikkuse, kuna enamate töötajate olemasolul muutub

teenuste korraldamine lihtsamaks. Lisaks avardub konservaatoritele liikumisvabadus. Neil on

11

võimalik valida, kas töötada Tartus või Tallinnas, sest Kanuti töökohad asuvad pealinnas.

Margit Sutrop küsis, miks mõned muuseumid keelduvad seda teenust ERM-i käest võtmast.

Marju Reismaa selgitas, et ERM on võtnud vastu kõige suuremas hädas olevad kogud, kuid

ERM-il endal napib ruumi ja ressursse kogude hoidmiseks. Ruumipuudus leeveneb tulevikus

siis, kui rajatakse pärandihoidla. Konserveerimisteenust ERM praegu teistele muuseumidele

ei paku. Seda teenust osutatakse Kanuti kaudu. Koos Kanuti töötajate ja toetustega liigub see

ülesanne ERM-ile. Näiteks juba materjalide soetamisel võib tekkida mastaabiefekt. Kui

hangitakse vahendeid nii enda kui ka teiste muuseumide teenuste jaoks, on võimalik

saavutada suurem efektiivsus ja säästlikkus.

Helle-Moonika Helme viitas paari aasta tagusele komisjoni visiidile Vabaõhumuuseumisse

ning selle hoidla viletsale olukorrale ja küsis, kas vahepeal on midagi muutunud.

Marju Reismaa vastas, et Kultuuriministeeriumil õnnestus anda muuseumile lisaraha ning

nad tegid korda oma ühe suurtest kaarhallidest, kuhu nad said panna mitmetasapinnalisi

riiuleid suuremõõtmelistele esemetele.

Liina Kersna tänas VTK tutvustamise ning arutelu eest.

5. Info ja muud küsimused

5.1. Kultuurikomisjoni taotlus konverentsisaali kasutamiseks reedel, 22. mail.

Eesti Logopeedide Ühing on edastanud kultuurikomisjonile palve, korraldada RK

konverentsisaalis rahvusvaheline Euroopa Logopeedide Assotsiatsiooni (European Speech

and Language Therapist Association) seminar.

Otsustati:

5.1.1 Toetada Eesti Logopeedide Ühingu poolt korraldatava seminari toimumist Riigikogu

konverentsisaalis 22. mail 2026.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liina Kersna

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Merje Noorlind

protokollija