Sotsiaalministeerium Meie: 06.05.2026 nr 36

[email protected]

Eesti Puuetega Inimeste Koja arvamus Rahvatervishoiu seaduse ja tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse muutmise seaduse (tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi koostöö) eelnõule

EPIKoda tänab kaasamise eest. EPIKoda ja liikmesühingud on pikalt oodanud sotsiaal- ja

tervishoiu (ning ka töö- ja haridusvaldkonna) paremat lõimumist, et puuetega ja krooniliste

haigustega inimeste teekond oleks sujuv ning inimene ei peaks ise eri valdkondadest abi otsima

ja bürokraatiarägastikus lahendusi otsima. Toetame reformi üldist eesmärki, mis loob

raamistiku tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna lõimiseks, kuid peame vajalikuks selgitada, et

meie seisukohast kätkeb eelnõu endas mitmeid praktilisi kitsaskohti, millel on inimese

vaatest mudeli tööle hakkamisel mitmeid riske. Tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna lõimumine

peab parandama inimese tegelikku võimalust saada õigel ajal vajalikku abi sõltumata

diagnooside arvust või elukohast.

Märgime läbiva probleemkohana, et inimese õigusi, teenuse tegelikku sisu ja andmekasutust

mõjutavad küsimused on suures osas jäetud määruse tasandile, sealhulgas märkamislehe

andmekoosseis, heaoluplaani sisu, koordinatsiooniteenuse täpsustatud sihtrühm ja

riskihindamise metoodika. Rakendusaktide kavandid annavad küll nende küsimuste kohta esmast

selgust, kuid peame oluliseks, et inimese õigusi ja teenuse tegelikku sisu määratlevad

põhiküsimused oleksid reguleeritud seaduse tasandil, sh koordinatsiooniteenuse nõuded (sisu,

kohustused, lõpetamine jne).

Eelnõu järgi loetakse TERVIK moodustatuks juba siis, kui sellega on liitunud vähemalt üks

haiglavõrgu haigla, kaks kolmandikku piirkonna KOVidest ja üks neljandik perearstiabi

osutajatest. See tekitab riski, et süsteem loetakse formaalselt käivitunuks olukorras, kus kõik

inimese teekonna seisukohalt olulised osapooled ei ole veel tegelikult koostöösse kaasatud.

Inimese jaoks võib see tähendada, et teenuseteekond jääb sõltuma sellest, kas tema perearst või

kohalik omavalitsus on juba süsteemis sees.

Ettepanek: Palume hinnata, kas TERVIKu moodustumise miinimumnõuded on inimese

teenusteekonna seisukohast vajaliku abi saamiseks piisavad (nt olukorras, kus inimese perearst

on TERVIK-s, kuid KOV mitte).

1. Koordinatsioon ei asenda puuduvaid teenuseid

EPIKoja ja võrgustiku peamine mure on, et eelnõus on toodud eeldus, et kui koostöö ja

koordineerimine süsteemselt korda teha, siis jõuab abi inimeseni. Paraku näitab praktiline elu ja

ka erinevad uuringud123, et erinevates Eesti piirkondades ei ole teenused, spetsialistid ja muu abi

piisaval määral kättesaadavad, samuti on kohalike omavalitsuste võimekus erinev. Kui

piirkonnas pole perearstiteenus kättesaadav või kohalik omavalitsus ei suuda tagada

sotsiaaltransporti või koduteenust, siis terviseteejuhi toetus inimesele jääb ainult plaani

koostamiseks. Koordinatsiooni rakendamisega võib küll muutuda teenuse kättesaadavuse

piirkondlik ebavõrdsus süsteemis nähtavaks, mis võimaldab kitsakohti ja probleemseid

piirkondi paremini kaardistada, sh ka andmepõhiselt poliitikakujundajale, kuid kogutav

teave ei vähenda piirkondlikku ebavõrdsust, ei tekita juurde teenuseid, ei tõsta

teenusmahtusid ega too juurde reaalseid teenuseid osutavaid spetsialiste. Eelnõu loob küll

regionaalse planeerimise ja koostöö raami, kuid sellest ei nähtu selgelt, milliste konkreetsete

meetmetega vähendatakse tegelikku piirkondlikku ebavõrdsust seal, kus teenuseid ja spetsialiste

on juba täna puudu. Samuti vajab selgust, kuidas tagatakse süsteemi jätkusuutlikkus pärast

välisvahendite lõppemist, arvestades mitmeid varasemaid praktikaid, kus teenused ei ole alati

suudetud samas mahus ja kvaliteedis üle võtta.

Ettepanek: Palume kirjeldada, millised konkreetsed meetmed on kavandatud piirkondliku

ebavõrdsuse vähendamiseks ning kuidas tagatakse lisatugi nendele piirkondadele, kus teenuseid

ja spetsialiste on juba täna vähem. Teenusesaaja kodust kaugemale teenusele suunamisel

tuleb arvestada transpordi tervist halvendavat mõju ning lisanduvat majanduslikku ja

ajakulu teenusesaajale ja/või tema lähedasele, isegi juhul, kui transpordikulud kannab

KOV, sest inimesel tuleb tasuda omaosalus, mis on juba täna abivajaja jaoks kõrge. Lisaks

palume välisvahendite abil loodavate teenuste puhul töötada välja konkreetne

1 https://www.sm.ee/sites/default/files/documents/2026-04/HOV%20uuringu%20raport%202025.pdf 2 https://www.riigikontroll.ee/sites/default/files/documents/2025-11/19294_RKTR_6564_2-1.4_2312_002-2.pdf 3 https://www.riigikontroll.ee/sites/default/files/documents/2025-11/19429_RKTR_6574_2-1.4_2321_001- 2%20%281%29.pdf

väljumisplaan, et teenused peale rahastuse lõppemist kohalikul tasandil jätkusuutlikult

tagatud oleksid.

2. Heaoluplaan kui sisuline abimees ja tööriist inimesele

Eelnõu seletuskirjas on korduvalt märgitud, et riigil ja kohalikul omavalitsusele on keskne roll

probleemide lahendamisel ja abi osutamisel, ning inimese enda roll tervise ja heaolu hoidmisel

ning ennetuses on tagasihoidlik. Plaanis on võtta kasutusele heaoluplaan, mis koondab inimese

jaoks olulise info, soovitused, juhised ning määratud teenused, ravimid ja abivahendid sotsiaal-

ja tervishoiu infosüsteemidest. Heaoluplaanile kirjutab alla ka inimene kinnitades allkirjaga, et

ta on selle sisust aru saanud ja et ta on ka ise valmis oma tervise ja heaolu paranemisse panustama.

Oleme seisukohal, et kuigi üldises plaanis on inimese rolli rõhutamine ja vastutuse võtmine

olulised, siis eelnõust ei nähtu, milles inimese jõustamine ja toetamine sisuliselt seisneb ehk

kuidas inimese teadlikkust enda eksperdi-rollist/teekonna juhist tõstetakse. Dokumentide

allkirjastamine on oluline, kuid vaadates kasvõi seniseid omavalitsuse ja riiklike teenuste raames

inimesele allkirjastamiseks esitatud dokumentide mõistetavust ja rolli inimese vaatest, siis on

sageli tegemist formaalsusega, inimese jaoks jääb dokumendi sisu sageli ebaselgeks. Inimeste

teadlikkus dokumendi allkirjastamisel piirdub sageli teadmisega, et tegemist on rahastamiseks

vajaliku nõustumusega, sisulist analüüsi ja selgitamist ei toimu, mistõttu on dokumendi

allkirjastamine pigem vormiline kui sisuline. Inimese sisuliseks kaasamiseks ja rolli ning

vastutuse võtmise suurendamiseks peab allkirjastamisele eelnema sisuline ja põhjalik arutelu

veendumaks, et inimene mõistab dokumendi sisu, on sellega nõus, teab oma rolli, on saanud teha

ka oma ettepanekuid jne.

Viitame siinkohal ka Perearstide Seltsi avaldusele, kus on viitega rahvusvahelisele praktikale

rõhutatud samuti, et tervisejuhi ülesanne on parandada riskigruppi kuuluva inimese

terviseharitust, motiveerida teda oma tervise eest hoolitsema ja aidata inimest õigeaegselt

vajalike tervise- ja sotsiaalteenuste saamisel eesmärgiga toetada võimalikult pikalt inimese

toimetulekut koduses keskkonnas4, mis kinnitab sisulise koostöö olulisust.

4 1657_taotlus_avalik (2).pdf

3. Riskirühma määratlemine, koordinatsiooniteenuse sihtrühmad,

koordinatsiooniteenusele suunamine

Eelnõu järgi määrab Tervisekassa riskirühma tunnuse raviarvete ja retseptide andmete alusel.

Raviarvete ja retseptide andmete alusel võib paremini nähtavaks teha need inimesed, kes juba

kasutavad teenuseid ja on süsteemi vaateväljas.

Ettepanek: Palume täpsustada, kuidas riskipõhine segmenteerimine aitab üles leida ka need

inimesed, kelle vajadus sekkumiste ja toetuse järele on suur, kuid kes ei ole aktiivsed

teenusekasutajad.

Eelnõu järgi on koordinatsiooniteenuse sihtgruppi kuulumiseks kasutusele võetud riskipõhise

hindamise loogika, kus lähtutakse muu hulgas mitme ja enama kroonilise haiguse olemasolust,

tervishoiuteenuste kasutamisest (eelnõust: tervishoiuteenuste kasutamise riski leidmiseks on

vajalik kasutada Tervisekassa andmekogu, mis sisaldab raviarveid ja retseptide andmeid).

Abivajadus ei sõltu ainult diagnooside arvust. Teatud diagnoosid võivad iseenesest tingida

ulatusliku toetusvajaduse nii tervishoiu- kui sotsiaalvaldkonna (ka töö- ja haridusvaldkonna)

teenuste näol, samas kui mitme diagnoosiga inimene võib igapäevaelus toime tulla ka ilma

teenusteta.

See võib kaasa tuua olukorra, kus inimesed on sunnitud pöörduma tervishoiutöötajate poole, et

katusdiagnoosi all olevad seisundid või vaevused eraldi välja toodaks. See omakorda lisab

koormust nii inimesele kui tervishoiutöötajatele.

Rakendusaktide kavand § 15 loetleb diagnoose, mille alusel arvutakse riskitunnus. Loetelust on

välja jäänud oluliselt toimetulekut mõjutavad komplekssed terviseseisundid nagu näiteks

hulgiskleroos, parkinsoni tõbi, muud neuroloogilised haigused (sh liigutushäired), erinevad

harvikhaigused jne. Samuti on välja toodud, et igale isikule leitakse iga haigusrühma kohta kahe

aastase perioodi sees esimene ja viimane diagnoosi kuupäev. Ainult siis, kui esimese ja viimase

kuupäeva vahele jääb 60 päeva või enam, loetakse, et isikul on vastav vastavasse haigusrühma

kuuluv krooniline haigus. Kroonilise haigusega inimene võib eriarsti juures käia harvem, sh

seetõttu, et ei saa spetsialisti juurde aega, mis võib jätta ta aga riskitunnuseta ja raskendada

teekonda. Samuti ei vaja suur osa kroonilise haiguse diagnoose eraldi “ooteaega”, et haiguse

olemasolu leiaks tõendamist.

Ettepanek: Palume arvestada sihtrühma määratlemisel eelkõige inimeste tegelikku toimetulekut

ja kompleksest abivajadust, mitte üksnes diagnooside arvu või tervishoiuteenuste kasutamist.

Rõhutame - ka üks või kaks diagnoosi võivad tähendada kompleksset abivajadust, ka

hooldusvajadust.

Lisaks on eelnõus käsitletud vaimse tervise muredega lapsi. Kas nemad on samuti arvestatud

üheks teenuse sihtgrupiks, sest eelnõust ei selgu konkreetselt, kas vaimse tervise muredega

lapsed on koordinatsiooni üks sihtgruppidest? (Eelnõust: Ühiselt lepitakse kokku, kuidas toimub

vaimse tervise muredega laste märkamine (kasutades märkamislehte ja abivajavast lapsest

teavitamise süsteemi või muid võimalusi) ja edasine teekond (sh millistel juhtudel jääb peamiseks

juhtumikorraldajaks lastekaitse töötaja ja millistel juhtudel TERVIK-us töötavad

terviseteejuhid).

Samuti näeme riskina süsteemi rakendatavust. Eelnõus endas on välja toodud, et erinevate

huvigruppide tagasiside oli eesmärkide suhtes toetav, kuid lahenduste, ajakava ja

rahastuse suhtes kriitiline. Lahenduste loogika ja praktiline teostatavus, ajakava

mõistlikkus ning rahastuse loogika ja toimimine on aga kesksed teemad, et eelnõu

eesmärkidele vastaks ning inimeste jaoks ka reaalne muutus toimuks. Milline on mõju

sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna rahastusele ning kuidas rahastuse ja korralduse

muudatused koos ajakavaga teenuste kättesaadavust reaalselt mõjutavad? Lisame, et

tundub ebarealistlik koolitada lühikeses ajaraamis välja spetsialistid, kellel peavad olema

oskused tunda nii sotsiaal- kui tervishoiuvaldkonda, erinevaid erivajadusi ja haigusi. Ootame, et

õppekava koostamisel kaasatakse ka EPIKoja võrgustiku puudespetsiifilisi- ja

patsiendiorganisatsioone võimalikult praktilise väljundi saamiseks.

4. Sisuline märkamine, märkamislehe täitmine, märkamislehe edastamine

Eelnõus on inimese aktiivne roll heaoluplaani kinnitamisel ja selle elluviimisel kirjeldatud, kuid

vähem selge on inimese võimalus ise koordinatsiooniteenuse vajaduse hindamist algatada, ilma

et ta peaks sõltuma esmalt kellegi teise märkamisest või riskitunnusest. See võib just

riskirühmade vajaduse arvestades ja/või regionaalsete eripärade tõttu põhjustada vajaliku abi ja

toe hilinemist. Kroonilise haigusega inimene, kelle seisund on aeglaselt progresseeruv, ei

pruugi jõuda ei esmatasandi märkaja ega KOVi sotsiaaltöötaja vaatevälja.

Üleminekuetapis võib tekkida pudelikaela efekt esmatasandil, kui teenusevajadusega

inimesed üritavad “märgatud saada”.

Ettepanek: lisada §-i 133 lõige, mis annab inimesele endale õiguse pöörduda terviseteejuhi

poole koordinatsiooniteenuse vajaduse hindamiseks. Sama õigus peab olema inimese seaduslikul

esindajal ja lähedasel.

Eelnõus seletuskirjas on välja toodud, et „Märkamisleht täidetakse, kui inimene on kas

ambulatoorsel või statsionaarsel tervishoiuteenusel või KOV sotsiaaltöötaja poole pöördunud.

Perearstil on kehtiva TTKS alusel õigus kutsuda inimene oma vastuvõtule. Perearstile kuvatav

patsiendi riskitunnus hakkab perearstile edaspidi märku andma kõrgenenud tervishoiuteenuse

kasutamise riskist ja sellega kaasnevast vajadusest inimene oma vastuvõtule kutsuda.“

Ettepanekud: Kuna integratsiooni eesmärk on, et ükski inimene ei kukuks süsteemide vahele,

siis teeme ettepaneku, et nii perearstile kui ka sotsiaaltöötajale kuvatakse inimese riskitunnus.

Samuti palume määratleda, millal on spetsialistil kohustus koordinatsioonivajadus märkida ja

inimene edasi suunata ning milline on kontrollmehhanism juhtudel, kus seda ei tehta. Samuti on

oluline, et inimene ise näeks Terviseportaalis riskitunnust.

Märkamislehel (punktid 4 ja 5) peab spetsialist kinnitama, et inimest on teavitatud. Oluline on

täpsustada, kuidas ja mis vormingus inimest on teavitatud, et tagatud oleks teabe tegelik

kättesaadavus ja ligipääsetavus, näiteks afaasiaga inimesele, viipekeele kasutajatele või lihtsa

keele lugejatele.

Eelnõus on selgitatud, et koordinatsiooniteenus põhineb inimese nõusolekul, ning

rakendusaktide kavandis on ette nähtud ka kinnitus, et spetsialist on inimest andmete

edastamisest teavitanud. Samas vajab täpsustamist, kas ja kuidas lepitakse inimesega kokku

märkamislehe esmane edastamine terviseteejuhile, arvestades, et see sisaldab juba olulisi

tervise- ja sotsiaalandmeid. Samuti ei selgu piisavalt, millisel viisil tagatakse inimese jaoks

teabe tegelik mõistetavus ja teadlik otsustus, sealhulgas suhtlemisraskuste, kognitiivsete

piirangute või nähtamatute puuete korra. Kes annab nõusoleku intellektipuudega,

dementsuse varases staadiumis või psüühikahäirega inimese eest, kui

eestkostjat pole määratud, ent inimese teovõime on füüsiliselt piiratud? Ka puudub selge

regulatsioon, kuidas nõusoleku saab tagasi võtta või keeldumise asemel nõusoleku anda.

Ettepanek: Vormistada eraldi lõige nõusoleku andmise korra kohta, mis reguleerib kohustust

otsustamisel tuge pakkuda.

Eelnõu § 132: Tervishoiutöötaja või kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja (edaspidi koos

teavitaja) täidab märkamislehe, kui ilmneb, et inimesel esinevad terviseprobleemid koos oluliste

sotsiaalsete raskustega ning esineb põhjendatud kahtlus, et inimene ei suuda neid iseseisvalt

lahendada ja vajab valdkondade ülest teenuste koordineerimist. Märkamislehel toodud “olulised

sotsiaalsed raskused” ja “põhjendatud kahtlus” on määratlemata õigusmõisted.

Ettepanek: Palume selgemalt sõnastada ja sisustada, mida loetakse olulisteks sotsiaalseteks

raskusteks ja põhjendatud kahtluseks.

5. Terviseteejuhi ja KOV sotsiaaltöötaja roll ja vastutus vajavad selgemat kirjeldust

Kuigi terviseteejuhi rolli ja ülesandeid on eelnõus ja seletuskirjas kirjeldatud (Hindab

koordinatsioonivajadust, moodustab tugimeeskonna, koostab koos inimesega heaoluplaani,

motiveerib inimest ja toetab teda teenuste vahel. Eelnõu järgi ei määra ta tervishoiu- ega

sotsiaalteenuseid.), inimese vaatest on endiselt vastutuse piirid, õiguskaitsevõimalused ning

rollijaotus olukorras, kus terviseteejuhi hinnang inimese vajadusele erineb KOVi

hinnangust, ebaselged.

• Mis saab olukorras, kus terviseteejuht näeb vajadusi, aga teised osapooled ei suuda

lahendusi pakkuda? Näiteks olukorras, kus rehabilitatsiooniteenusele on järjekord

või kohalik omavalitsus ei suuda teenust pakkuda. Kas terviseteejuht vastutab

tulemuse eest?

• Kuidas saab inimene terviseteejuhi tehtud otsuseid, plaani vaidlustada?

• Kuidas saavad KOVi väliste hindajate hindamistulemused olla KOVle teenuste

osutamisel siduvad? Kui vajadusi hindab üks haldusorgan ja osutab teine

haldusorgan, siis kes vastutab juhtumikorralduse eest? Siin tekib risk, et inimese

sotsiaalabi vajadust ei hinnata tegeliku vajaduse, vaid olemasolevate ressursside

alusel. Vajalik on selgelt eristada vajaduse hindamine ja teenuse määramine ning

muuta nähtavaks ka rahuldamata vajadus.

Ettepanek: Kirjeldada eelnõu edasise menetluse käigus erinevate näidete kaudu inimese

teekonnad (sarnaselt raviteekondadega), kus on ka erinevate rollide vastutus ja tegutsemispiirid

selgitatud, sh ka inimese õiguskaitsevõimalused, kui heaoluplaani üks või mitu osapoolt abi ei

taga. Teekonna kaardistamine aitab tuua välja praktilised kitsaskohad inimese vaatest.

Samuti on ebaselge terviseteejuhtide arvu kujunemine. Ilma vajaduspõhise lähenemiseta ja tekib

risk, et teenus jääb piirkonniti ebaühtlaseks ning ei kata suurema koordinatsioonivajadusega

sihtrühmi, nt dementsusega inimesi. Terviseteejuhtide arv peab lähtuma tegelikust

töökoormusest, mitte üksnes struktuurist.

6. Heaoluplaani koostamine, valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse pakkumine ja

lõpetamine

Seaduse eelnõu tekstis on küll ette nähtud, et terviseteejuht selgitab inimesele plaani sisu ning

inimene kinnitab heaoluplaani, kuid inimese aktiivne roll plaani kujundamisel, eesmärkide

seadmisel ja täitmise hindamisel ei ole sõnastatud piisavalt selgelt. Samuti on eelnõus lähedaste

roll ebapiisavalt määratletud. Heaoluplaan tugineb inimese nõusolekule ning inimese

enesemääramisõigust tuleb täielikult austada. Samas kannavad mitmete sihtrühmade puhul

lähedased igapäevast hooldus-, juhendamis- ja koordineerimiskoormust, näiteks

psüühikahäirega inimesed. Seetõttu ei saa lähedaste kaasamine jääda juhuslikuks ega

sõltuda üksnes spetsialisti praktikast.

Ettepanek: sõnastada inimese roll aktiivsena, st inimene osaleb plaani koostamisel ja eesmärkide

seadmisel, hindab koos terviseteejuhiga plaani täitmist jne. Lähedaste roll tuleb sõnastada viisil,

mis ei asenda inimese tahet ega anna lähedasele automaatset otsustusõigust, kuid tagab, et

inimese nõusolekul, seadusliku esinduse olemasolul või muul seadusest tuleneval alusel

kaasatakse tema tegelik tugivõrgustik süsteemselt heaoluplaani koostamisse, tegevuste

kavandamisse, elluviimise toetamisse ja plaani täitmise hindamisse.

Lähedast tuleb käsitleda nii võimaliku infoallika ja toe pakkujana kui ka inimesena, kelle

enda hoolduskoormus ja toe vajadus vajavad märkamist.

Rakendusaktide § 9 lg 10 ja 11 kirjeldavad, kuidas haigla terviseteejuht annab inimese üle

esmatasandi kolleegile. See on oluline punkt, ent selgusetuks jääb, kuidas toimub tegelik teenusele

minek ja juhtumi üleandmine siis, kui lähim terviseteejuhiga tervisekeskus asub haiglaravilt koju

saabunud inimesest kaugel ehk kui tema perearstikeskuses ei ole terviseteejuhti. Eriti suur

riskikoht on hajaasustuses elavad (eakad) kroonilised haiged.

Ettepanek: Palume selgelt välja kirjutada taoliste olukordade teekonnad

Rakendusaktide kavandi § 10 selgitab, et inimese vastutus valdkonnaülesel koordinatsioonil seab

inimesele selged kohustused, mille täitmata jätmisel teenus lõpetatakse. Arvesse ei ole võetud

seda, et riskirühmades võib kohustuste täitmist takistada ka haiguse ägenemine, uus

haigestumine, vaimse tervise probleemide süvenemine, muud funktsioonipiirangud,

majandusliku toimetuleku raskused või ligipääsetavuse, sh transpordiprobleemid. See

omakorda võib kaasa tuua topeltdiskrimineerimise, kui inimene jääb raskes seisus nõuete

mittetäitmise tõttu ilma õigusest toele, mida ta kõige enam vajab.

Ettepanek: Sõnastada säte nii, et oleks selgelt ja üheselt arusaadav, millal ja mis alustel on õigus

teenus lõpetada põhjendamatu kohustuste mittetäitmise korral ja millal on tegemist force majeure

olukorraga.

7. Ligipääsetavuse tagamine

Kuna keskne rõhk koordinatsiooniteenuse ülesehitamisel on IT-süsteemidel, siis on oluline, et

oleks tagatud ligipääsetavus kõikides IT-kanalites. Asutustevaheliste ja sisekasutuseks mõeldud

tarkvarade ligipääsetavust üksi seadus ei kata, kuid need nõuded peavad olema hankes väga

selgelt välja toodud, sest teenusepakkujate seas on ligipääsetavaid lahendusi vajavad kasutajad

nii praegu kui ka tulevikus.

8. Teenuse saajate kaasamine TERVIKusse

Lõikes 3 sätestatakse nõue, et koostöökogu kohtumistele tuleb kaasata TERVIKu esindajad, sh

vähemalt TERVIKu juht, üks perearstiabi osutaja esindaja ja üks haigla esindaja. Sellega

tagatakse TERVIKu olulisematele osapooltele võimalus olla kursis heaoluprofiili aruteludega

ja anda vajadusel tasakaalustatud sisendit. Koostöökogusse võib kaasata ka teisi asutusi ja

huvirühmi, kuid otsustusõigus jääb avaliku võimu kandjatele, kelle pädevuses on teenuste

korralduse ja kättesaadavuse tagamine.

Ettepanek: Sõnastada säte, et koostöökogusse on kohustus kaasata ka puudespetsiifilisi ja

patsiendiorganisatsioone, et otsustesse, koostöökokkuleppetesse oleks kaasatud ka nende

inimeste hääl, kes teenuseid igapäevaselt kasutavad.

9. Vähem võimekamate omavalitsuste toetamine

Eelnõu seletuskirjas: Lõikes 6 sätestatakse, et otsuste langetamine toimub konsensuslikult ning

üksnes riigi ja kohalike omavalitsuste esindajate osalusel, mis tagab otsuste legitiimsuse ja

avaliku vastutuse. Avalik vastutus tähendab, et koostöökogu liikmed tegutsevad oma pädevuse

piires otsuste elluviimise eest ning panustavad selleks vajalike ressurssidega nii TERVIKu kaudu

kui ka muude tegevuste raames. Konsensuslik otsustamine tähendab, et otsused kujundatakse

viisil, millega kõik osapooled saavad nõustuda. Selline otsustusmehhanism aitab kaitsta kohalike

omavalitsuste autonoomiat.

Kuna koostöökogu piirkonnaks saab maakond, siis võib ühes koostööpiirkonnas olla

erineva võimekusega kohalikud omavalitsused. Kuidas tagatakse väiksemate, vähem

võimekate omavalitsuse järeleaitamine? Ühes maakonnas võivad ka kohalikud

omavalitsused olla väga erinevate prioriteetidega. Poliitikakujundajal peab olema selgem

sekkumisvõimalus olukorras, kus osapooled jätavad täitmata oma seadusjärgsed

kohustused, näiteks sotsiaalhoolekandeseaduse alusel pakutavad teenused.

10. Muud tähelepanekud

Eelnõu seletuskirjas: „Kehtestatakse perearstiabi teenuse osutajate, KOVide ja haiglavõrgu

arengukava haiglate kohustus kuuluda TERVIKusse. Teiste teenuseosutajate liitumine on

vabatahtlik, kuid oluline terviklike teenusteekondade tagamiseks.“

Teeme ettepaneku sätestada kohustus kaasata TERVIKu koostöösse ka kohaliku

omavalitsuse allasutused ja teised piirkonnas olulised sotsiaalteenuse osutajad, kui nad

osutavad sihtrühmade teenuseid. Kui inimese teekonna seisukohalt olulised

teenuseosutajad jäävad TERVIKus vabatahtlikuks partneriks, võib ka inimese abiteekond

jääda poolikuks.

Eelnõu seletuskirjas: Koostatud heaoluplaaniga nõusoleku kinnitamine sisaldab inimese jaoks

kahte nõusolekut: nõusolekut plaani sisuga ja nõusolekut selle elluviimisse kaasatava täiendava

tugimeeskonnaga, kellele antakse samuti ligipääs koostatud heaoluplaanile.

Kas andmetele saavad ligipääsu kõik teenuseosutajad, kelle juures inimene teenuseid saab, st

erinevad ettevõtjad, mittetulundusühingud, kes pakuvad nt hanke korras KOV-dele

sotsiaalteenuseid? St on oluline, et kõik olulised osapooled saaksid inimese toimetuleku,

vajaduste kohta ühese info, et inimesel kaoks vajadus korduvalt oma lugu uuesti rääkida

ja andmeid esitada. Samas peab inimesele säilima õigus andmete edastamisest

keeldumiseks.

Lisaks on eelnõus välja toodud tugimeeskonna miinimumkoosseis, kuhu kuuluvad vähemalt

inimese raviarst, perearst, pereõde ja rahvastikuregistrisse kantud elukohajärgse kohaliku

omavalitsuse sotsiaaltöötaja või muu asjakohase kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ja

olemasolul inimese seaduslik esindaja. Kuidas saab inimene loobuda mõne spetsialisti

osalusest, kui näiteks on tekkinud omavaheline konflikt abistamisel, kas inimesel on õigus

nõuda spetsialisti välja vahetamist või on võimalik miinimumkoosseisu vahetada?

Kokkuvõtvalt

Lisaks EPIKoja poolt väljatoodud kitsaskohtadele ja tehtud ettepanekutele peame oluliseks

rõhutada, et :

• abi saamise võimalused ei tohi sõltuda inimese elukohast ning et süsteem peab looma

lahendused ka neile, kes elavad piirkondades, kus teenuseid on seni puudu olnud;

• reformi elluviimisel tuleb tagada inimeste valikuvabadus ja üleriigiline teenuste

kättesaadavus, vältides abi piiramist üksnes heaolupiirkondade raamistikus;

• keerulise abivajadusega sihtgruppide puhul on vältimatu kaasata süsteemselt ka

pereliikmeid, kellele langeb suur hoolduskoormus ning kes on seetõttu samuti sihtgrupi

osa;

• praeguses plaanis sisalduv tervishoiu rahastuse kokkuhoid ei ole realistlik, kui plaanis on

hakata osutama teenuseid tegeliku vajaduse alusel ning proaktiivselt, seda põhjusel, et

juba praegu on vajadus suurem kui võimalused ja pakkumine. Toetame täielikult seda, et

inimestele tuleb teenuseid osutada vajaduspõhiselt, kuid selleks tuleb ette näha

täiendavad vahendid. Rõhutame, et täiendavad vahendid ei tähenda pikas perspektiivis

kulu, vaid kokkuhoidu, kuna inimesed on saanud vajadustele vastavat abi, mis tagab

parema toimetuleku ja ka töötamisvõimalused nii inimesele endale kui tema lähedastele.

Kuigi eelnõu haakub sisuliselt Esmatasandi tervishoiu arengukava 2035 põhisuunaga, mille

kohaselt peab abi olema inimkeskne, ennetavam ning paremini sotsiaalteenustega lõimitud, siis

tekib praktikas küsimusi, kas kavandatav muudatus tugevdab esmatasandit või lisab sellele

üleminekuperioodil suure koormuse olukorras, kus perearstide töökoormus on juba täna suur

ning teenuste kättesaadavus piirkonniti ebaühtlane. On oluline, et eelnõu rakendamine ei jääks

üksnes struktuurireformiks, vaid looks esmatasandile reaalse toe, selged rollid ja tagaks piisavad

ressursid koordinatsiooni sisuliseks rakendamiseks ja teenuste pakkumiseks.

Eelnõus endas on välja toodud, et erinevate huvigruppide tagasiside oli eesmärkide suhtes

toetav, kuid lahenduste, ajakava ja rahastuse suhtes kriitiline. Lahenduste loogika ja

praktiline teostatavus, ajakava mõistlikkus ning rahastuse loogika ja toimimine on aga

kesksed teemad, et eelnõu eesmärkidele vastaks ning inimeste jaoks ka reaalne muutus

toimuks. EPIKoja jaoks on oluline, et rahastuse ja korralduse muudatused koos ajakavaga

mõjutavad pakutud kujul teenuste kättesaadavust reaalselt mõjutavad?

Seega EPIKoda toetab küll tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna integreerimise eelnõu eesmärki, kuid

ei saa eelnõu praegusel kujul täiel määral toetada. Oleme valmis eelnõud toetama juhul, kui

lahendatakse inimese vaatest olulised teemad: teenuste ebavõrdne kättesaadavus piirkonniti;

sihtrühma määratlemine lähtuvalt abivajadusest, mitte üksnes diagnooside arvust või

tervishoiuteenuste senisest kasutusest; kirjeldatakse inimese, terviseteejuhi, KOVi jt osapoolte

roll ja vastutus, sh inimese õiguskaitsevõimalused; hinnatakse realistlikult rakendamise ajakava

(IT-süsteemide valmidus, piisava rahastuse olemasolu) ja selgitatakse, mil moel ja määral

inimesed teenuseid praeguste eelarvevahendite piires edaspidi vajaduspõhises mahus saama

hakkavad.

Lugupidamisega

(digitaalselt allkirjastatud) Maarja Krais-Leosk Tegevjuht Eesti Puuetega Inimeste Koda

Tuuli Seinberg; tervisekaitsealase huvikaitse nõunik ;+372 5401 0461; [email protected]

Kristi Rekand; jurist, +372 671 5909; [email protected]

Kristi Kähär; toetuste ja teenuste nõunik, +372 5401 0462; [email protected]

Sotsiaalministeerium Meie: 06.05.2026 nr 36

[email protected]

Eesti Puuetega Inimeste Koja arvamus Rahvatervishoiu seaduse ja tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse muutmise seaduse (tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi koostöö) eelnõule

EPIKoda tänab kaasamise eest. EPIKoda ja liikmesühingud on pikalt oodanud sotsiaal- ja

tervishoiu (ning ka töö- ja haridusvaldkonna) paremat lõimumist, et puuetega ja krooniliste

haigustega inimeste teekond oleks sujuv ning inimene ei peaks ise eri valdkondadest abi otsima

ja bürokraatiarägastikus lahendusi otsima. Toetame reformi üldist eesmärki, mis loob

raamistiku tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna lõimiseks, kuid peame vajalikuks selgitada, et

meie seisukohast kätkeb eelnõu endas mitmeid praktilisi kitsaskohti, millel on inimese

vaatest mudeli tööle hakkamisel mitmeid riske. Tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna lõimumine

peab parandama inimese tegelikku võimalust saada õigel ajal vajalikku abi sõltumata

diagnooside arvust või elukohast.

Märgime läbiva probleemkohana, et inimese õigusi, teenuse tegelikku sisu ja andmekasutust

mõjutavad küsimused on suures osas jäetud määruse tasandile, sealhulgas märkamislehe

andmekoosseis, heaoluplaani sisu, koordinatsiooniteenuse täpsustatud sihtrühm ja

riskihindamise metoodika. Rakendusaktide kavandid annavad küll nende küsimuste kohta esmast

selgust, kuid peame oluliseks, et inimese õigusi ja teenuse tegelikku sisu määratlevad

põhiküsimused oleksid reguleeritud seaduse tasandil, sh koordinatsiooniteenuse nõuded (sisu,

kohustused, lõpetamine jne).

Eelnõu järgi loetakse TERVIK moodustatuks juba siis, kui sellega on liitunud vähemalt üks

haiglavõrgu haigla, kaks kolmandikku piirkonna KOVidest ja üks neljandik perearstiabi

osutajatest. See tekitab riski, et süsteem loetakse formaalselt käivitunuks olukorras, kus kõik

inimese teekonna seisukohalt olulised osapooled ei ole veel tegelikult koostöösse kaasatud.

Inimese jaoks võib see tähendada, et teenuseteekond jääb sõltuma sellest, kas tema perearst või

kohalik omavalitsus on juba süsteemis sees.

Ettepanek: Palume hinnata, kas TERVIKu moodustumise miinimumnõuded on inimese

teenusteekonna seisukohast vajaliku abi saamiseks piisavad (nt olukorras, kus inimese perearst

on TERVIK-s, kuid KOV mitte).

1. Koordinatsioon ei asenda puuduvaid teenuseid

EPIKoja ja võrgustiku peamine mure on, et eelnõus on toodud eeldus, et kui koostöö ja

koordineerimine süsteemselt korda teha, siis jõuab abi inimeseni. Paraku näitab praktiline elu ja

ka erinevad uuringud123, et erinevates Eesti piirkondades ei ole teenused, spetsialistid ja muu abi

piisaval määral kättesaadavad, samuti on kohalike omavalitsuste võimekus erinev. Kui

piirkonnas pole perearstiteenus kättesaadav või kohalik omavalitsus ei suuda tagada

sotsiaaltransporti või koduteenust, siis terviseteejuhi toetus inimesele jääb ainult plaani

koostamiseks. Koordinatsiooni rakendamisega võib küll muutuda teenuse kättesaadavuse

piirkondlik ebavõrdsus süsteemis nähtavaks, mis võimaldab kitsakohti ja probleemseid

piirkondi paremini kaardistada, sh ka andmepõhiselt poliitikakujundajale, kuid kogutav

teave ei vähenda piirkondlikku ebavõrdsust, ei tekita juurde teenuseid, ei tõsta

teenusmahtusid ega too juurde reaalseid teenuseid osutavaid spetsialiste. Eelnõu loob küll

regionaalse planeerimise ja koostöö raami, kuid sellest ei nähtu selgelt, milliste konkreetsete

meetmetega vähendatakse tegelikku piirkondlikku ebavõrdsust seal, kus teenuseid ja spetsialiste

on juba täna puudu. Samuti vajab selgust, kuidas tagatakse süsteemi jätkusuutlikkus pärast

välisvahendite lõppemist, arvestades mitmeid varasemaid praktikaid, kus teenused ei ole alati

suudetud samas mahus ja kvaliteedis üle võtta.

Ettepanek: Palume kirjeldada, millised konkreetsed meetmed on kavandatud piirkondliku

ebavõrdsuse vähendamiseks ning kuidas tagatakse lisatugi nendele piirkondadele, kus teenuseid

ja spetsialiste on juba täna vähem. Teenusesaaja kodust kaugemale teenusele suunamisel

tuleb arvestada transpordi tervist halvendavat mõju ning lisanduvat majanduslikku ja

ajakulu teenusesaajale ja/või tema lähedasele, isegi juhul, kui transpordikulud kannab

KOV, sest inimesel tuleb tasuda omaosalus, mis on juba täna abivajaja jaoks kõrge. Lisaks

palume välisvahendite abil loodavate teenuste puhul töötada välja konkreetne

1 https://www.sm.ee/sites/default/files/documents/2026-04/HOV%20uuringu%20raport%202025.pdf 2 https://www.riigikontroll.ee/sites/default/files/documents/2025-11/19294_RKTR_6564_2-1.4_2312_002-2.pdf 3 https://www.riigikontroll.ee/sites/default/files/documents/2025-11/19429_RKTR_6574_2-1.4_2321_001- 2%20%281%29.pdf

väljumisplaan, et teenused peale rahastuse lõppemist kohalikul tasandil jätkusuutlikult

tagatud oleksid.

2. Heaoluplaan kui sisuline abimees ja tööriist inimesele

Eelnõu seletuskirjas on korduvalt märgitud, et riigil ja kohalikul omavalitsusele on keskne roll

probleemide lahendamisel ja abi osutamisel, ning inimese enda roll tervise ja heaolu hoidmisel

ning ennetuses on tagasihoidlik. Plaanis on võtta kasutusele heaoluplaan, mis koondab inimese

jaoks olulise info, soovitused, juhised ning määratud teenused, ravimid ja abivahendid sotsiaal-

ja tervishoiu infosüsteemidest. Heaoluplaanile kirjutab alla ka inimene kinnitades allkirjaga, et

ta on selle sisust aru saanud ja et ta on ka ise valmis oma tervise ja heaolu paranemisse panustama.

Oleme seisukohal, et kuigi üldises plaanis on inimese rolli rõhutamine ja vastutuse võtmine

olulised, siis eelnõust ei nähtu, milles inimese jõustamine ja toetamine sisuliselt seisneb ehk

kuidas inimese teadlikkust enda eksperdi-rollist/teekonna juhist tõstetakse. Dokumentide

allkirjastamine on oluline, kuid vaadates kasvõi seniseid omavalitsuse ja riiklike teenuste raames

inimesele allkirjastamiseks esitatud dokumentide mõistetavust ja rolli inimese vaatest, siis on

sageli tegemist formaalsusega, inimese jaoks jääb dokumendi sisu sageli ebaselgeks. Inimeste

teadlikkus dokumendi allkirjastamisel piirdub sageli teadmisega, et tegemist on rahastamiseks

vajaliku nõustumusega, sisulist analüüsi ja selgitamist ei toimu, mistõttu on dokumendi

allkirjastamine pigem vormiline kui sisuline. Inimese sisuliseks kaasamiseks ja rolli ning

vastutuse võtmise suurendamiseks peab allkirjastamisele eelnema sisuline ja põhjalik arutelu

veendumaks, et inimene mõistab dokumendi sisu, on sellega nõus, teab oma rolli, on saanud teha

ka oma ettepanekuid jne.

Viitame siinkohal ka Perearstide Seltsi avaldusele, kus on viitega rahvusvahelisele praktikale

rõhutatud samuti, et tervisejuhi ülesanne on parandada riskigruppi kuuluva inimese

terviseharitust, motiveerida teda oma tervise eest hoolitsema ja aidata inimest õigeaegselt

vajalike tervise- ja sotsiaalteenuste saamisel eesmärgiga toetada võimalikult pikalt inimese

toimetulekut koduses keskkonnas4, mis kinnitab sisulise koostöö olulisust.

4 1657_taotlus_avalik (2).pdf

3. Riskirühma määratlemine, koordinatsiooniteenuse sihtrühmad,

koordinatsiooniteenusele suunamine

Eelnõu järgi määrab Tervisekassa riskirühma tunnuse raviarvete ja retseptide andmete alusel.

Raviarvete ja retseptide andmete alusel võib paremini nähtavaks teha need inimesed, kes juba

kasutavad teenuseid ja on süsteemi vaateväljas.

Ettepanek: Palume täpsustada, kuidas riskipõhine segmenteerimine aitab üles leida ka need

inimesed, kelle vajadus sekkumiste ja toetuse järele on suur, kuid kes ei ole aktiivsed

teenusekasutajad.

Eelnõu järgi on koordinatsiooniteenuse sihtgruppi kuulumiseks kasutusele võetud riskipõhise

hindamise loogika, kus lähtutakse muu hulgas mitme ja enama kroonilise haiguse olemasolust,

tervishoiuteenuste kasutamisest (eelnõust: tervishoiuteenuste kasutamise riski leidmiseks on

vajalik kasutada Tervisekassa andmekogu, mis sisaldab raviarveid ja retseptide andmeid).

Abivajadus ei sõltu ainult diagnooside arvust. Teatud diagnoosid võivad iseenesest tingida

ulatusliku toetusvajaduse nii tervishoiu- kui sotsiaalvaldkonna (ka töö- ja haridusvaldkonna)

teenuste näol, samas kui mitme diagnoosiga inimene võib igapäevaelus toime tulla ka ilma

teenusteta.

See võib kaasa tuua olukorra, kus inimesed on sunnitud pöörduma tervishoiutöötajate poole, et

katusdiagnoosi all olevad seisundid või vaevused eraldi välja toodaks. See omakorda lisab

koormust nii inimesele kui tervishoiutöötajatele.

Rakendusaktide kavand § 15 loetleb diagnoose, mille alusel arvutakse riskitunnus. Loetelust on

välja jäänud oluliselt toimetulekut mõjutavad komplekssed terviseseisundid nagu näiteks

hulgiskleroos, parkinsoni tõbi, muud neuroloogilised haigused (sh liigutushäired), erinevad

harvikhaigused jne. Samuti on välja toodud, et igale isikule leitakse iga haigusrühma kohta kahe

aastase perioodi sees esimene ja viimane diagnoosi kuupäev. Ainult siis, kui esimese ja viimase

kuupäeva vahele jääb 60 päeva või enam, loetakse, et isikul on vastav vastavasse haigusrühma

kuuluv krooniline haigus. Kroonilise haigusega inimene võib eriarsti juures käia harvem, sh

seetõttu, et ei saa spetsialisti juurde aega, mis võib jätta ta aga riskitunnuseta ja raskendada

teekonda. Samuti ei vaja suur osa kroonilise haiguse diagnoose eraldi “ooteaega”, et haiguse

olemasolu leiaks tõendamist.

Ettepanek: Palume arvestada sihtrühma määratlemisel eelkõige inimeste tegelikku toimetulekut

ja kompleksest abivajadust, mitte üksnes diagnooside arvu või tervishoiuteenuste kasutamist.

Rõhutame - ka üks või kaks diagnoosi võivad tähendada kompleksset abivajadust, ka

hooldusvajadust.

Lisaks on eelnõus käsitletud vaimse tervise muredega lapsi. Kas nemad on samuti arvestatud

üheks teenuse sihtgrupiks, sest eelnõust ei selgu konkreetselt, kas vaimse tervise muredega

lapsed on koordinatsiooni üks sihtgruppidest? (Eelnõust: Ühiselt lepitakse kokku, kuidas toimub

vaimse tervise muredega laste märkamine (kasutades märkamislehte ja abivajavast lapsest

teavitamise süsteemi või muid võimalusi) ja edasine teekond (sh millistel juhtudel jääb peamiseks

juhtumikorraldajaks lastekaitse töötaja ja millistel juhtudel TERVIK-us töötavad

terviseteejuhid).

Samuti näeme riskina süsteemi rakendatavust. Eelnõus endas on välja toodud, et erinevate

huvigruppide tagasiside oli eesmärkide suhtes toetav, kuid lahenduste, ajakava ja

rahastuse suhtes kriitiline. Lahenduste loogika ja praktiline teostatavus, ajakava

mõistlikkus ning rahastuse loogika ja toimimine on aga kesksed teemad, et eelnõu

eesmärkidele vastaks ning inimeste jaoks ka reaalne muutus toimuks. Milline on mõju

sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna rahastusele ning kuidas rahastuse ja korralduse

muudatused koos ajakavaga teenuste kättesaadavust reaalselt mõjutavad? Lisame, et

tundub ebarealistlik koolitada lühikeses ajaraamis välja spetsialistid, kellel peavad olema

oskused tunda nii sotsiaal- kui tervishoiuvaldkonda, erinevaid erivajadusi ja haigusi. Ootame, et

õppekava koostamisel kaasatakse ka EPIKoja võrgustiku puudespetsiifilisi- ja

patsiendiorganisatsioone võimalikult praktilise väljundi saamiseks.

4. Sisuline märkamine, märkamislehe täitmine, märkamislehe edastamine

Eelnõus on inimese aktiivne roll heaoluplaani kinnitamisel ja selle elluviimisel kirjeldatud, kuid

vähem selge on inimese võimalus ise koordinatsiooniteenuse vajaduse hindamist algatada, ilma

et ta peaks sõltuma esmalt kellegi teise märkamisest või riskitunnusest. See võib just

riskirühmade vajaduse arvestades ja/või regionaalsete eripärade tõttu põhjustada vajaliku abi ja

toe hilinemist. Kroonilise haigusega inimene, kelle seisund on aeglaselt progresseeruv, ei

pruugi jõuda ei esmatasandi märkaja ega KOVi sotsiaaltöötaja vaatevälja.

Üleminekuetapis võib tekkida pudelikaela efekt esmatasandil, kui teenusevajadusega

inimesed üritavad “märgatud saada”.

Ettepanek: lisada §-i 133 lõige, mis annab inimesele endale õiguse pöörduda terviseteejuhi

poole koordinatsiooniteenuse vajaduse hindamiseks. Sama õigus peab olema inimese seaduslikul

esindajal ja lähedasel.

Eelnõus seletuskirjas on välja toodud, et „Märkamisleht täidetakse, kui inimene on kas

ambulatoorsel või statsionaarsel tervishoiuteenusel või KOV sotsiaaltöötaja poole pöördunud.

Perearstil on kehtiva TTKS alusel õigus kutsuda inimene oma vastuvõtule. Perearstile kuvatav

patsiendi riskitunnus hakkab perearstile edaspidi märku andma kõrgenenud tervishoiuteenuse

kasutamise riskist ja sellega kaasnevast vajadusest inimene oma vastuvõtule kutsuda.“

Ettepanekud: Kuna integratsiooni eesmärk on, et ükski inimene ei kukuks süsteemide vahele,

siis teeme ettepaneku, et nii perearstile kui ka sotsiaaltöötajale kuvatakse inimese riskitunnus.

Samuti palume määratleda, millal on spetsialistil kohustus koordinatsioonivajadus märkida ja

inimene edasi suunata ning milline on kontrollmehhanism juhtudel, kus seda ei tehta. Samuti on

oluline, et inimene ise näeks Terviseportaalis riskitunnust.

Märkamislehel (punktid 4 ja 5) peab spetsialist kinnitama, et inimest on teavitatud. Oluline on

täpsustada, kuidas ja mis vormingus inimest on teavitatud, et tagatud oleks teabe tegelik

kättesaadavus ja ligipääsetavus, näiteks afaasiaga inimesele, viipekeele kasutajatele või lihtsa

keele lugejatele.

Eelnõus on selgitatud, et koordinatsiooniteenus põhineb inimese nõusolekul, ning

rakendusaktide kavandis on ette nähtud ka kinnitus, et spetsialist on inimest andmete

edastamisest teavitanud. Samas vajab täpsustamist, kas ja kuidas lepitakse inimesega kokku

märkamislehe esmane edastamine terviseteejuhile, arvestades, et see sisaldab juba olulisi

tervise- ja sotsiaalandmeid. Samuti ei selgu piisavalt, millisel viisil tagatakse inimese jaoks

teabe tegelik mõistetavus ja teadlik otsustus, sealhulgas suhtlemisraskuste, kognitiivsete

piirangute või nähtamatute puuete korra. Kes annab nõusoleku intellektipuudega,

dementsuse varases staadiumis või psüühikahäirega inimese eest, kui

eestkostjat pole määratud, ent inimese teovõime on füüsiliselt piiratud? Ka puudub selge

regulatsioon, kuidas nõusoleku saab tagasi võtta või keeldumise asemel nõusoleku anda.

Ettepanek: Vormistada eraldi lõige nõusoleku andmise korra kohta, mis reguleerib kohustust

otsustamisel tuge pakkuda.

Eelnõu § 132: Tervishoiutöötaja või kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja (edaspidi koos

teavitaja) täidab märkamislehe, kui ilmneb, et inimesel esinevad terviseprobleemid koos oluliste

sotsiaalsete raskustega ning esineb põhjendatud kahtlus, et inimene ei suuda neid iseseisvalt

lahendada ja vajab valdkondade ülest teenuste koordineerimist. Märkamislehel toodud “olulised

sotsiaalsed raskused” ja “põhjendatud kahtlus” on määratlemata õigusmõisted.

Ettepanek: Palume selgemalt sõnastada ja sisustada, mida loetakse olulisteks sotsiaalseteks

raskusteks ja põhjendatud kahtluseks.

5. Terviseteejuhi ja KOV sotsiaaltöötaja roll ja vastutus vajavad selgemat kirjeldust

Kuigi terviseteejuhi rolli ja ülesandeid on eelnõus ja seletuskirjas kirjeldatud (Hindab

koordinatsioonivajadust, moodustab tugimeeskonna, koostab koos inimesega heaoluplaani,

motiveerib inimest ja toetab teda teenuste vahel. Eelnõu järgi ei määra ta tervishoiu- ega

sotsiaalteenuseid.), inimese vaatest on endiselt vastutuse piirid, õiguskaitsevõimalused ning

rollijaotus olukorras, kus terviseteejuhi hinnang inimese vajadusele erineb KOVi

hinnangust, ebaselged.

• Mis saab olukorras, kus terviseteejuht näeb vajadusi, aga teised osapooled ei suuda

lahendusi pakkuda? Näiteks olukorras, kus rehabilitatsiooniteenusele on järjekord

või kohalik omavalitsus ei suuda teenust pakkuda. Kas terviseteejuht vastutab

tulemuse eest?

• Kuidas saab inimene terviseteejuhi tehtud otsuseid, plaani vaidlustada?

• Kuidas saavad KOVi väliste hindajate hindamistulemused olla KOVle teenuste

osutamisel siduvad? Kui vajadusi hindab üks haldusorgan ja osutab teine

haldusorgan, siis kes vastutab juhtumikorralduse eest? Siin tekib risk, et inimese

sotsiaalabi vajadust ei hinnata tegeliku vajaduse, vaid olemasolevate ressursside

alusel. Vajalik on selgelt eristada vajaduse hindamine ja teenuse määramine ning

muuta nähtavaks ka rahuldamata vajadus.

Ettepanek: Kirjeldada eelnõu edasise menetluse käigus erinevate näidete kaudu inimese

teekonnad (sarnaselt raviteekondadega), kus on ka erinevate rollide vastutus ja tegutsemispiirid

selgitatud, sh ka inimese õiguskaitsevõimalused, kui heaoluplaani üks või mitu osapoolt abi ei

taga. Teekonna kaardistamine aitab tuua välja praktilised kitsaskohad inimese vaatest.

Samuti on ebaselge terviseteejuhtide arvu kujunemine. Ilma vajaduspõhise lähenemiseta ja tekib

risk, et teenus jääb piirkonniti ebaühtlaseks ning ei kata suurema koordinatsioonivajadusega

sihtrühmi, nt dementsusega inimesi. Terviseteejuhtide arv peab lähtuma tegelikust

töökoormusest, mitte üksnes struktuurist.

6. Heaoluplaani koostamine, valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse pakkumine ja

lõpetamine

Seaduse eelnõu tekstis on küll ette nähtud, et terviseteejuht selgitab inimesele plaani sisu ning

inimene kinnitab heaoluplaani, kuid inimese aktiivne roll plaani kujundamisel, eesmärkide

seadmisel ja täitmise hindamisel ei ole sõnastatud piisavalt selgelt. Samuti on eelnõus lähedaste

roll ebapiisavalt määratletud. Heaoluplaan tugineb inimese nõusolekule ning inimese

enesemääramisõigust tuleb täielikult austada. Samas kannavad mitmete sihtrühmade puhul

lähedased igapäevast hooldus-, juhendamis- ja koordineerimiskoormust, näiteks

psüühikahäirega inimesed. Seetõttu ei saa lähedaste kaasamine jääda juhuslikuks ega

sõltuda üksnes spetsialisti praktikast.

Ettepanek: sõnastada inimese roll aktiivsena, st inimene osaleb plaani koostamisel ja eesmärkide

seadmisel, hindab koos terviseteejuhiga plaani täitmist jne. Lähedaste roll tuleb sõnastada viisil,

mis ei asenda inimese tahet ega anna lähedasele automaatset otsustusõigust, kuid tagab, et

inimese nõusolekul, seadusliku esinduse olemasolul või muul seadusest tuleneval alusel

kaasatakse tema tegelik tugivõrgustik süsteemselt heaoluplaani koostamisse, tegevuste

kavandamisse, elluviimise toetamisse ja plaani täitmise hindamisse.

Lähedast tuleb käsitleda nii võimaliku infoallika ja toe pakkujana kui ka inimesena, kelle

enda hoolduskoormus ja toe vajadus vajavad märkamist.

Rakendusaktide § 9 lg 10 ja 11 kirjeldavad, kuidas haigla terviseteejuht annab inimese üle

esmatasandi kolleegile. See on oluline punkt, ent selgusetuks jääb, kuidas toimub tegelik teenusele

minek ja juhtumi üleandmine siis, kui lähim terviseteejuhiga tervisekeskus asub haiglaravilt koju

saabunud inimesest kaugel ehk kui tema perearstikeskuses ei ole terviseteejuhti. Eriti suur

riskikoht on hajaasustuses elavad (eakad) kroonilised haiged.

Ettepanek: Palume selgelt välja kirjutada taoliste olukordade teekonnad

Rakendusaktide kavandi § 10 selgitab, et inimese vastutus valdkonnaülesel koordinatsioonil seab

inimesele selged kohustused, mille täitmata jätmisel teenus lõpetatakse. Arvesse ei ole võetud

seda, et riskirühmades võib kohustuste täitmist takistada ka haiguse ägenemine, uus

haigestumine, vaimse tervise probleemide süvenemine, muud funktsioonipiirangud,

majandusliku toimetuleku raskused või ligipääsetavuse, sh transpordiprobleemid. See

omakorda võib kaasa tuua topeltdiskrimineerimise, kui inimene jääb raskes seisus nõuete

mittetäitmise tõttu ilma õigusest toele, mida ta kõige enam vajab.

Ettepanek: Sõnastada säte nii, et oleks selgelt ja üheselt arusaadav, millal ja mis alustel on õigus

teenus lõpetada põhjendamatu kohustuste mittetäitmise korral ja millal on tegemist force majeure

olukorraga.

7. Ligipääsetavuse tagamine

Kuna keskne rõhk koordinatsiooniteenuse ülesehitamisel on IT-süsteemidel, siis on oluline, et

oleks tagatud ligipääsetavus kõikides IT-kanalites. Asutustevaheliste ja sisekasutuseks mõeldud

tarkvarade ligipääsetavust üksi seadus ei kata, kuid need nõuded peavad olema hankes väga

selgelt välja toodud, sest teenusepakkujate seas on ligipääsetavaid lahendusi vajavad kasutajad

nii praegu kui ka tulevikus.

8. Teenuse saajate kaasamine TERVIKusse

Lõikes 3 sätestatakse nõue, et koostöökogu kohtumistele tuleb kaasata TERVIKu esindajad, sh

vähemalt TERVIKu juht, üks perearstiabi osutaja esindaja ja üks haigla esindaja. Sellega

tagatakse TERVIKu olulisematele osapooltele võimalus olla kursis heaoluprofiili aruteludega

ja anda vajadusel tasakaalustatud sisendit. Koostöökogusse võib kaasata ka teisi asutusi ja

huvirühmi, kuid otsustusõigus jääb avaliku võimu kandjatele, kelle pädevuses on teenuste

korralduse ja kättesaadavuse tagamine.

Ettepanek: Sõnastada säte, et koostöökogusse on kohustus kaasata ka puudespetsiifilisi ja

patsiendiorganisatsioone, et otsustesse, koostöökokkuleppetesse oleks kaasatud ka nende

inimeste hääl, kes teenuseid igapäevaselt kasutavad.

9. Vähem võimekamate omavalitsuste toetamine

Eelnõu seletuskirjas: Lõikes 6 sätestatakse, et otsuste langetamine toimub konsensuslikult ning

üksnes riigi ja kohalike omavalitsuste esindajate osalusel, mis tagab otsuste legitiimsuse ja

avaliku vastutuse. Avalik vastutus tähendab, et koostöökogu liikmed tegutsevad oma pädevuse

piires otsuste elluviimise eest ning panustavad selleks vajalike ressurssidega nii TERVIKu kaudu

kui ka muude tegevuste raames. Konsensuslik otsustamine tähendab, et otsused kujundatakse

viisil, millega kõik osapooled saavad nõustuda. Selline otsustusmehhanism aitab kaitsta kohalike

omavalitsuste autonoomiat.

Kuna koostöökogu piirkonnaks saab maakond, siis võib ühes koostööpiirkonnas olla

erineva võimekusega kohalikud omavalitsused. Kuidas tagatakse väiksemate, vähem

võimekate omavalitsuse järeleaitamine? Ühes maakonnas võivad ka kohalikud

omavalitsused olla väga erinevate prioriteetidega. Poliitikakujundajal peab olema selgem

sekkumisvõimalus olukorras, kus osapooled jätavad täitmata oma seadusjärgsed

kohustused, näiteks sotsiaalhoolekandeseaduse alusel pakutavad teenused.

10. Muud tähelepanekud

Eelnõu seletuskirjas: „Kehtestatakse perearstiabi teenuse osutajate, KOVide ja haiglavõrgu

arengukava haiglate kohustus kuuluda TERVIKusse. Teiste teenuseosutajate liitumine on

vabatahtlik, kuid oluline terviklike teenusteekondade tagamiseks.“

Teeme ettepaneku sätestada kohustus kaasata TERVIKu koostöösse ka kohaliku

omavalitsuse allasutused ja teised piirkonnas olulised sotsiaalteenuse osutajad, kui nad

osutavad sihtrühmade teenuseid. Kui inimese teekonna seisukohalt olulised

teenuseosutajad jäävad TERVIKus vabatahtlikuks partneriks, võib ka inimese abiteekond

jääda poolikuks.

Eelnõu seletuskirjas: Koostatud heaoluplaaniga nõusoleku kinnitamine sisaldab inimese jaoks

kahte nõusolekut: nõusolekut plaani sisuga ja nõusolekut selle elluviimisse kaasatava täiendava

tugimeeskonnaga, kellele antakse samuti ligipääs koostatud heaoluplaanile.

Kas andmetele saavad ligipääsu kõik teenuseosutajad, kelle juures inimene teenuseid saab, st

erinevad ettevõtjad, mittetulundusühingud, kes pakuvad nt hanke korras KOV-dele

sotsiaalteenuseid? St on oluline, et kõik olulised osapooled saaksid inimese toimetuleku,

vajaduste kohta ühese info, et inimesel kaoks vajadus korduvalt oma lugu uuesti rääkida

ja andmeid esitada. Samas peab inimesele säilima õigus andmete edastamisest

keeldumiseks.

Lisaks on eelnõus välja toodud tugimeeskonna miinimumkoosseis, kuhu kuuluvad vähemalt

inimese raviarst, perearst, pereõde ja rahvastikuregistrisse kantud elukohajärgse kohaliku

omavalitsuse sotsiaaltöötaja või muu asjakohase kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ja

olemasolul inimese seaduslik esindaja. Kuidas saab inimene loobuda mõne spetsialisti

osalusest, kui näiteks on tekkinud omavaheline konflikt abistamisel, kas inimesel on õigus

nõuda spetsialisti välja vahetamist või on võimalik miinimumkoosseisu vahetada?

Kokkuvõtvalt

Lisaks EPIKoja poolt väljatoodud kitsaskohtadele ja tehtud ettepanekutele peame oluliseks

rõhutada, et :

• abi saamise võimalused ei tohi sõltuda inimese elukohast ning et süsteem peab looma

lahendused ka neile, kes elavad piirkondades, kus teenuseid on seni puudu olnud;

• reformi elluviimisel tuleb tagada inimeste valikuvabadus ja üleriigiline teenuste

kättesaadavus, vältides abi piiramist üksnes heaolupiirkondade raamistikus;

• keerulise abivajadusega sihtgruppide puhul on vältimatu kaasata süsteemselt ka

pereliikmeid, kellele langeb suur hoolduskoormus ning kes on seetõttu samuti sihtgrupi

osa;

• praeguses plaanis sisalduv tervishoiu rahastuse kokkuhoid ei ole realistlik, kui plaanis on

hakata osutama teenuseid tegeliku vajaduse alusel ning proaktiivselt, seda põhjusel, et

juba praegu on vajadus suurem kui võimalused ja pakkumine. Toetame täielikult seda, et

inimestele tuleb teenuseid osutada vajaduspõhiselt, kuid selleks tuleb ette näha

täiendavad vahendid. Rõhutame, et täiendavad vahendid ei tähenda pikas perspektiivis

kulu, vaid kokkuhoidu, kuna inimesed on saanud vajadustele vastavat abi, mis tagab

parema toimetuleku ja ka töötamisvõimalused nii inimesele endale kui tema lähedastele.

Kuigi eelnõu haakub sisuliselt Esmatasandi tervishoiu arengukava 2035 põhisuunaga, mille

kohaselt peab abi olema inimkeskne, ennetavam ning paremini sotsiaalteenustega lõimitud, siis

tekib praktikas küsimusi, kas kavandatav muudatus tugevdab esmatasandit või lisab sellele

üleminekuperioodil suure koormuse olukorras, kus perearstide töökoormus on juba täna suur

ning teenuste kättesaadavus piirkonniti ebaühtlane. On oluline, et eelnõu rakendamine ei jääks

üksnes struktuurireformiks, vaid looks esmatasandile reaalse toe, selged rollid ja tagaks piisavad

ressursid koordinatsiooni sisuliseks rakendamiseks ja teenuste pakkumiseks.

Eelnõus endas on välja toodud, et erinevate huvigruppide tagasiside oli eesmärkide suhtes

toetav, kuid lahenduste, ajakava ja rahastuse suhtes kriitiline. Lahenduste loogika ja

praktiline teostatavus, ajakava mõistlikkus ning rahastuse loogika ja toimimine on aga

kesksed teemad, et eelnõu eesmärkidele vastaks ning inimeste jaoks ka reaalne muutus

toimuks. EPIKoja jaoks on oluline, et rahastuse ja korralduse muudatused koos ajakavaga

mõjutavad pakutud kujul teenuste kättesaadavust reaalselt mõjutavad?

Seega EPIKoda toetab küll tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna integreerimise eelnõu eesmärki, kuid

ei saa eelnõu praegusel kujul täiel määral toetada. Oleme valmis eelnõud toetama juhul, kui

lahendatakse inimese vaatest olulised teemad: teenuste ebavõrdne kättesaadavus piirkonniti;

sihtrühma määratlemine lähtuvalt abivajadusest, mitte üksnes diagnooside arvust või

tervishoiuteenuste senisest kasutusest; kirjeldatakse inimese, terviseteejuhi, KOVi jt osapoolte

roll ja vastutus, sh inimese õiguskaitsevõimalused; hinnatakse realistlikult rakendamise ajakava

(IT-süsteemide valmidus, piisava rahastuse olemasolu) ja selgitatakse, mil moel ja määral

inimesed teenuseid praeguste eelarvevahendite piires edaspidi vajaduspõhises mahus saama

hakkavad.

Lugupidamisega

(digitaalselt allkirjastatud) Maarja Krais-Leosk Tegevjuht Eesti Puuetega Inimeste Koda

Tuuli Seinberg; tervisekaitsealase huvikaitse nõunik ;+372 5401 0461; [email protected]

Kristi Rekand; jurist, +372 671 5909; [email protected]

Kristi Kähär; toetuste ja teenuste nõunik, +372 5401 0462; [email protected]