Arvamuse avaldamine eelnõule (KrMS ja KarS, elektrooniliste tõendite määruse rakendamine)

ERAELU KAITSE JA RIIGI LÄBIPAISTVUSE EEST

Tatari 39 / 10134 Tallinn / 627 4135 / [email protected] / www.aki.ee

Registrikood 70004235

Lp Liisa-Ly Pakosta Justiits- ja Digiministeerium [email protected]

Teie 01.05.2026 nr 8-1/3534-1 Meie 06.05.2026 nr 2.3-4/26/1855-2

Arvamuse avaldamine eelnõule (KrMS ja KarS, elektrooniliste tõendite määruse

rakendamine)

Täname, et saatsite Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) arvamuse avaldamiseks

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) ja karistusseadustiku muutmise seaduse (elektrooniliste

tõendite määruse rakendamine) eelnõu. Meil on esitatud eelnõu osas järgmised tähelepanekud.

Kavandatav KrMS § 489⁶⁰ lõige 3 sätestab täitva riigi teavitamiskohustuse, viidates Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1543 (määrus) artiklile 8. Kavandatav KrMS § 489⁶²

reguleerib väga täpselt adressaadi ehk teenuseosutaja vastuväiteid (määruse artikkel 17), samas

isiku (andmesubjekti) õiguste kohta pole eelnõus ühtegi sarnast täpsustavat sätet. Ehk isiku

teavitamine (määruse artikkel 13) ja isiku kaebeõigus (määruse artikkel 18) on eelnõust täielikult

välja jäänud.

Kuigi määrus on otsekohalduv, siiski määruse artiklid 13 ja 18 eeldavad, et liikmesriik kohaldab

oma siseriiklikke menetlusnorme ehk riigisisene menetluskord (kes teavitab, millal ja kuidas

kaevata saab) jääb liikmesriigi sisustada. Eelnõu aga ei täpsusta, kuidas isiku teavitamine ja

vaidlustamise õigus suhestuvad KrMS olemasolevate normidega.

Kohtueelse menetluse andmete avaldamise tingimused on sätestatud KrMS §-s 214, mille

peaeesmärgiks on tagada uurimisandmete kaitset lekete eest ehk selline teavitamise kord ei pruugi

olla määruse kontekstis piisav. Kui tugineda andmesubjekti teavitamisel vaid KrMS §-le 214, tekib

oht, et teavitamine jääbki prokuratuuri suvaotsustuse taha. Määruse artikkel 13 näeb ette isiku

teavitamise kohustusliku põhireeglina, millest kõrvalekaldumine (edasilükkamine) peab olema

ajutine ja põhjendatud. Eelnõus peaks olema selge viide, et prokuratuuril on kohustus isikut

teavitada, kui ei esine põhjuseid teavitamise edasilükkamiseks. Seletuskirjas peaks isiku

teavitamise kohustuse täpsemini lahti kirjutama, viidates siseriikliku õiguse vastavatele

menetlusnormidele, kui leitakse, et KrMS praegune regulatsioon vastab täielikult määruse artiklis

13 ettenähtud isiku õiguste tagamisele.

Selgusetuks jääb ka isiku edasikaebamise õiguse praktiline realiseerimine. Näiteks kas isik peab

kaebama KrMS § 228 (prokuratuuri tegevuse peale esitatav kaebus) või mõne muu sätte alusel?

Kui välismaalane soovib Eestis vaidlustada andmeesitamismäärust, peab ta tuginema KrMS

üldistele normidele, mis ei pruugi olla piiriüleses olukorras piisavalt selged või tõhusad. Juhime

tähelepanu, et määruse artikli 18 lõike 1 kohaselt peab õiguskaitsevahend olema tõhus, seega

arvestama peab ka välisriigis asuva isiku kaebeõiguse reaalse teostamise võimalusega.

Määruse artikli 18 lõike 2 kohaselt peab isikul olema võimalik vaidlustada andmeesitamismääruse

vajalikkust ja proportsionaalsust. Juhul kui andmesubjekt ei ole menetluses kahtlustatav (nt on

2 (2)

tegemist kolmanda isikuga), on tema võimalused KrMS üldnormide kaudu oma õigusi kaitsta

ebaselged.

Eeltoodust tulenevalt peame vajalikuks eelnõus selgesõnaliselt sätestada andmesubjekti

teavitamise ja vaidlustamise korra, sarnaselt kavandatavas KrMS §-s 489⁶² loodava

läbivaatamismenetlusega ning kavandatavas KrMS § 489⁶⁰ lõikes 3 sõnastatud

teavitamiskohustusega. Kui aga leitakse, et olemasolev siseriiklik raamistik tagab määruses

ettenähtud isiku (andmesubjekti) õiguste tõhusa realiseerimise, peaks seletuskiri selgitama, miks

peetakse olemasolevat KrMS-i regulatsiooni määruse artiklite 13 ja 18 täitmiseks piisavaks,

viidates siseriikliku õiguse vastavatele menetlusnormidele. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Pille Lehis peadirektor Irina Meldjuk

[email protected]

627 4108