Sissetulev kiri

TARBIJAVAIDLUSTE KOMISJONI OTSUS

Asja number 19-1/24-08802 Otsuse kuupäev 27.11.2024 Komisjoni koosseis Taavi Hein

Tarbija Kaupleja Osaühing EUROPARK ESTONIA (10811490)

Tarbija nõue Leppetrahvi tühistamine või summa vähendamine 55 eurolt 15 eurole

Resolutsioon:

1. Tarbija avaldus rahuldada. Tarbija ei kohustu kauplejale leppetrahvinõuet nr 0780 9042 4134 2590 täitma, kuivõrd kaupleja parkimistingimuste p 7 esimene lause on VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tühine tüüptingimus.

2. Komisjoni otsus täidetakse 30 päeva jooksul, arvates selle Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti veebilehel avaldamise päevale järgnevast päevast. Kui vaidlevad pooled ei nõustu komisjoni otsusega, on neil õigus pöörduda sama vaidluse läbivaatamiseks maakohtusse.

Asjaolud:

Tarbija parkis 09.04.2024 oma sõiduki aadressil Akadeemia 35, kus parkimisaja fikseerimisel parkimiskellaga kehtib tasuta parkimine 1 tund.

Tarbija ei märganud parkimistingimusi ja unustas parkimiskella panemata. Kaupleja väljastas parkimistrahvi parkimistasu maksmata jätmise eest summas 55 eurot. Trahvi maksetähtajaks oli märgitud 16.04.2024, klausliga Makstes hiljemalt 16.04.2024 kuulub tasumisele 15,00 EUR.

Tarbija esitas vaide trahvi tühistamiseks. Kaupleja vaiet ei rahuldanud, kuid vähendas trahvisummat 15 eurole, kui tarbija tasub trahvi enne 23.04.2024.

24.04.2024 palus tarbija ühe päeva pikendust vähendatud makse tasumiseks, sest ei jõudnud eelmiseks päevaks tasuda. Kaupleja pikendust ei andnud ja teatas, et nüüd kehtib täissumma 55 eurot.

Tarbija leidis, et trahvinõue ei ole õigustatud ei 15 ega 55 euro ulatuses:

Trahv ei ole põhjendatud sellepärast, et tarbija ei parkinud parklas üle 1 tunni - auto oli just pesust tulnud ja kaetud veepiiskadega, mis on näha kaupleja tehtud piltidel.

Suurem summa nõudmine ei ole tarbija hinnangul kooskõlas kohtupraktikaga. Tarbija sai aru, et 40 eurot on sissenõudmiskulu.

Tarbijale on arusaamatu, kuidas on kooskõlas õigusaktidega trahvil kahe erineva summa nõudmine samaks maksetähtajaks ning millisele õigusaktile tugineb 40€ lisamine.

Kaupleja seisukoht:

Kokkuvõtvalt on tarbija leidnud, ta ei märganud tasulise parkimisala liikluskorraldusvahendeid ning ei nõustu leppetrahvi väljastamise alusega.

Parkimislepingus on välja toodud maksimaalne leppetrahvi suurus mida kaupleja võib vastavaid asjaolusid arvesse võttes alati vähendada, luues leppetrahvi saajale sellega soodsam olukord. See tuleneb privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse printsiipidest. Kuna tarbija kaupleja seatud tingimusi ei täitnud, rakendus leppetrahviga määratud 55 euro suurune lepptrahv mis muutus sissenõutavaks 17.04.24.

Kaupleja on tõendanud, et parkimisala on kogu ulatuses ning ööpäev läbi tasuline ning tasuta aeg (1h) kehtib vaid parkimise alustamise fikseerimisel parkimiskellaga. Tarbija on ise korduvalt kinnitanud, et ta parkimiskella parkimisalal ei kasutanud. Seega on üheselt selge, et ta rikkus sellega parkimistingimusi mistõttu tal ka tasuta parkimisõigus puudus, mistõttu leppetrahvi väljastamine on õiguspärane.

Leppetrahv on oma olemuselt võlaõiguslik sanktsioonimeede, millega reageeritakse lepingulise suhte rikkumisele. Pooled lepivad kokku lepingu rikkumise tagajärgedes ja sanktsiooni, ehk leppetrahvi suuruses. Ei saa olla vaidlust selle üle, et pooled olid parkimislepingu sõlmimisega leppetrahvi suuruses kokku leppinud.

Komisjoni põhjendus:

Komisjon, olles tutvunud vaidluse aluseks olevate asjaolude, esitatud tõendite ja poolte taotlustega, leiab, et tarbija nõue tuvastada leppetrahvi, s.o kaupleja kehtestatud tüüptingimuse tühisus, kuulub rahuldamisele. Komisjon põhjendab enda seisukohta alljärgnevaga.

Komisjon käsitleb esmalt kaupleja õigust nõuda tarbijalt leppetrahvi, sh kaupleja kehtestatud ja parkimiskorda reguleerivate tüüptingimuste lepingu osaks saamist. Teisena hindab komisjon, kas leppetrahvi nõudmise aluseks olev kaupleja kehtestatud tüüptingimus on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ning seejärel selgitab komisjon pooltele, millistel tingimustel on kauplejal õigus panna leppetrahvi suurus sõltuma leppetrahvi maksetähtpäeva saabumisest.

Kaupleja ja tarbija on sõlminud lepingu VÕS § 8 lg 1 mõttes. Tarbija parkis enda sõiduki kaupleja poolt opereeritavas eraparklas aadressil X, parkimistsoonis Y. Kaupleja parkimiskorraldaja kontrollis kell 13:42 tarbija sõiduki parkimisõigust, kuid tuvastas, et sõiduki parkimise eest ei ole tasu makstud, mistõttu vormistati tarbijale vastavalt parkimislepingu tingimuste p-le 7 leppetrahvinõue nr 0780904241342590 summas 55,00 eurot. Kaupleja peab vajalikuks märkida, et parkimisala on kogu ulatuses ning ööpäev läbi tasuline ning tasuta aeg (1h) kehtib vaid parkimise

alustamise fikseerimisel parkimiskellaga.

Komisjon on tuvastanud, et kaupleja poolt viidatud parkimistingimuste p-ga 7 on kaupleja kehtestanud tingimuse, mille kohaselt parkimislepingu rikkumise korral kohustub sõiduki kasutaja tasuma kauplejale leppetrahvi 60 eurot. Rikkumise jätkudes võib vähemalt 24 tunni möödudes eelmisest leppetrahvinõudest esitada uue leppetrahvinõude. Leppetrahvi tasumine ei asenda parkimistasu maksmist.

Tarbija on esitanud kauplejale vastuväite, mille kohaselt vaidlusalusele alale sisenedes ei pannud ta vastavaid märke tähele ning seetõttu jäi kell parkimisaja alustamise seisuga kasutamata (Olen vastavas Coop kaupluses käinud ja ei ole tõesti märganud, et sinna on tekkinud parkimistasu korraldavad sildid). Tarbija on samaaegselt vastuolulisel seisukohal, et kuivõrd tarbija hoopis unustas parkimiskella kasutada, siis ei ole leppetrahvi tegemine põhjendatud. Komisjon tarbija seisukohtadega ei nõustu.

Komisjon leiab, et parkimisala tähistust pidi tarbija märkama, kuivõrd iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, muu hulgas olema liikluses hoolikas (vt LS § 14 lg 2). Juht, kes asub liikluses, peab ennast kurssi viima õigusaktides sätestatud normidega ning järgima liiklusmärke. Isegi siis, kui sõidukijuht pargib alale mida ta ekslikult tasuliseks parkimisalaks ei pea, ei saa ta eksimuse korral viidata sellele, et ta ei näe või ei suutnud jälgida liiklusmärke või ei ole end kurssi viinud liikluskorraldusega ja kui tarbija enda eksimusele viitab, ei vabane ta kohustuste täitmisest.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt 22.02.2011 vastuvõetud "Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele" § 10 lg 1 mõttes näitab märk 38 sellel kujutatud teise liiklusmärgi kehtivust kogu alal. Seevastu viidatud määruse § 10 lg 2 kohaselt märk 39 lõpetab märgiga 38 kehtestatud liikluskorra. Kuna tsooni X tasulisse parkimisalasse sisenevatel lõikudel on üles pandud tasulise parkimise mõjuala algust tähistavad liiklusmärgid (mitte segamini ajada platsil olevate parkimistingimustega), siis pidi tarbija mõistma, et ta pargib tasulisel parkimisalal sõltumata varasemast tasulise parkimiskorra puudumisest (juhul, kui peab paika, et varasemalt oli tegemist tasuta parkimisalaga). Kui tarbija oli sisenenud tasulisele parkimisalale ega möödunud mõjuala lõpetavast märgist, siis pidi tarbija järeldama, et tasuline parkimisala ei ole lõppenud. Parkimise alustamisel oli juhil täiendavalt võimalus kontrollida, kas ta on alas sees või alast väljunud ja kahtluse korral võtta tarvitusele abinõusid, et selles veenduda. Komisjon on ka varasemas praktikas märkinud, et objektiivselt ei ole komisjonil võimalik anda tarbijale ammendavaid juhiseid, kuidas sõidukijuht peaks veenduma, et ta tasulise parkimisala korraldust õigesti mõistaks. Liikluskorraldusega saab tutvuda juba enne sõidu alustamist, vastavalt on internetis avalikustatud kaupleja kodulehel skeemid, mille abil saab üksikasjalikult kontrollida, missugune ala ühe või teise tänava juures asub ja milliste ehitistega parkimisala piirneb. Isegi eeldades, et tarbija on aastaid samasse kohta parkinud kas enne parkimisala tasuliseks muutumist või tasulise parkimisala korral parkimise eest trahvi saamata ning arvesse võttes, et suurel parkimisalal ei pruugi parkimisala pikkuse ja laiuse tõttu liiklusmärgid koheselt silma hakata, ei saa sellega vabandada nn eksimust või parkimiskorraldusest mittearusaamist. Liiklusseadus kohustab liiklejat olema hoolikas ja erandeid ei õigusta ka tarbija harjumus ning sellest tingitud kujutus ebaõigetest asjaoludest.

Parkimisalale parkides on teenuse potentsiaalsel kasutajal võimalik praegusel juhul teenuse ja parkimistingimustega tutvuda. Teenuse kasutaja pidi mõistma, et alal kehtivad teenusepakkuja

poolt kehtestatud tingimused, sealhulgas kohustus teenuse eest tasuda ja kohustus täita muid parkimistingimusi. Sellised tingimused olid tarbijale nähtaval kohal ja parkijal oli mõistlik viis ning võimalus nendega tutvumiseks.

VÕS § 37 lg 1 kohaselt võivad tüüptingimused saada lepingu osaks kahel alternatiivsel viisil: 1) tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada (esimene lause); 2) tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada (teine lause).

VÕS § 37 lg 1 mõlema alternatiivi puhul peab olema täidetud eeldus, et kostjal oli võimalus tüüptingimuste sisust teada saada. Komisjon rõhutab, et määrav ei ole tingimuste sisuga tegelik tutvumine, vaid võimalus nende sisust teada saada ehk võimalus nendega tutvuda (vt ka Riigikohtu 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 13). Tarbijal oli praegusel juhul võimalik tüüptingimuste sisuga tutvuda. Kaupleja on tõendanud, et parkimiskorraldust reguleerivad tingimused on selgelt nähtaval kohal ning neid ei ole võimalik mitte märgata. Komisjon nõustub kauplejaga, et vastavalt üldtingimustele loetaks sõiduki parkimisega sõiduki kasutaja nõustumus parkimislepingu sõlmimiseks parkimislepingu tingimustel antuks. LS § 2 p 49 järgi on parkimine sõiduki ettekavatsetud seisma jätmine kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimiseks. Seega on tarbijale loodud mõistlik võimalus parkimistingimustega tutvuda enne lepingu sõlmimist.

Tarbija on esitanud kauplejale vastuväite, mille kohaselt pidanuks leppetrahvi alus olema hoopis parkimiskella ununemine või kohustusest mitteteadmine, mitte aga parkimise eest maksmata jätmine. Ühtlasi on tarbija esitanud kauplejale küsimuse, kas märgitud alustel ei peaks olema erinevad trahvimäärad. Tarbija seesugune käsitlus on elukauge, objektiivselt realiseerimatu ning ebaloogiline, kuivõrd kauplejal ei ole võimalik teha järeldusi tarbija tajus, eelkõike tuvastada kas tarbija jättis parkimiskella kasutamata kogemata või ignoreeris liiklusmärke teadlikult. Isegi juhul, kui tarbijal oli kiire, tarbija unustas parkimiskella kasutamata või ilmnes muu subjektiivne takistus, siis ei tasunud tarbija teenuse eest sõltumata mõnest nimetatud asjaolust. Ka juhul, kui tarbija tegelikkuses unustas parkimiskella kasutada, siis ei muuda see fakti, et tarbija jättis teenuse eest tasumata.

Tarbija vaidleb vastu leppetrahvi suurusele (55 eurot). Tarbija vastuväite valguses tuleb komisjonil hinnata, kas kaupleja tüüptingimus, millega kaupleja on kehtestanud leppetrahvi kohustuse, on tarbijat ebamõistlikult kahjustav või mitte.

VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tüüptingimus tarbijat ebamõistlikult kahjustav, kui tüüptingimusega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

Parkimistingimuste p-i 7 (esimese lause) järgi kohustub tarbija tasuma parkimistingimuste rikkumise korral kauplejale leppetrahvi summas 60 eurot. Kaupleja esitatud tõenditelt nähtub, et kõnealusel parkimisalal maksab 30 minutit parkimist 0,5 eurot ja 24 tundi parkimist 5 eurot. Järelikult on kaupleja poolt kehtestatud parkimistingimuste p-i 7 esimene lause tarbijat

ebamõistlikult kahjustav, kuivõrd tingimusega nähakse ette tarbijale 12 korda suurem leppetrahvi määr võrreldes 24 tunni eest küsitava parkimistasu määraga. Rikkumise jätkudes võib vähemalt 24 tunni möödudes eelmisest leppetrahvinõudest esitada kaupleja tarbijale uue leppetrahvinõude (parkimistingimuste p 7 II lause). Seega oleks kauplejal tüüptingimuste p-i 7 esimese lause kehtivust eeldades õigus teha tarbijale ühe ööpäeva möödudes leppetrahvi täiendavalt 60 eurot, mis moodustaks proportsiooni 10 eurot (2 x 24h parkimistasu) ja 120 eurot leppetrahvi, kahe ööpäeva möödudes 15 eurot ja 180 eurot jne.

Komisjon ei nõustu tarbija väitega, mille kohaselt ei saa leppetrahv olla praegusel juhul kõrgem põhinõudest ehk parkimistasust. Parkimislepingute puhul tuleb arvestada konkreetse teenuse eripära, mistõttu ei ole põhjendatud parkimisteenuste lepingute puhul asuda seisukohale, et leppetrahv ei või olla parkimistasust kõrgem. Kuigi kaupleja on jätnud endale õiguse lisaks leppetrahvile nõuda kauplejalt sisse ka parkimistasu, siis ei motiveeriks parkimistasu mitteületav leppetrahv liiklejaid piisavalt parkimisteenuse eest tasuma ning lepingut kohaselt täitma. Näiteks praegusel juhul tähendaks see seda, et kaupleja ei saaks tarbijalt nõuda suuremat leppetrahvi kui 5 eurot põhjusel, et maksimaalne parkimistasu ööpäeva eest on vaidlusalusel parkimisalal 5 eurot. Võib eeldada, et leppetrahv ei täida sellisel juhul enda funktsiooni. Leppetrahvi eesmärk on sundida rikkumises olev pool kas kohustuse täitmisele või kahju hüvitamisele (vt VÕS § 158 lg 1 ja § 159 lg 1). Kuivõrd kaupleja kehtestatud tüüptingimuste p-st 7 tuleneb, et kauplejal säilib õigus nõuda lisaks leppetrahvile ka parkimistasu, siis on sellest järeldatav, et kaupleja kehtestatud leppetrahv on suunata teenuse tarbijat kohustuse täitmisele, mitte aga kahju hüvitamisele. Komisjoni hinnangul ei tohiks leppetrahv ületada parkimistasu enam kui kaks korda. Praegusel juhul võinuks seega maksimaalne leppetrahvi summa olla 10 eurot. Kui aga parkimisalal kehtinuks näiteks 24 tunni parkimise eest tasu maksmise kohustus summas 20 eurot, siis oleks maksimaalne mõistlik leppetrahv parkimistasu maksmise kohustuse rikkumise puhul 40 eurot ning 60 eurot oleks mõistlik ainult juhul, kui 24 tunni eest tekkis parkimistasu maksmise kohustus 30 eurot.

VÕS § 39 lg 2 teise lause kohaselt, kui tingimuse saab jagada mitmeks üksteisest sõltumatuks osaks, jääb ühe osa tühisuse korral tingimus muus osas kehtima. Kaupleja kehtestatud tüüptingimus on tühine vaid osas, millega sõiduki kasutaja kohustub tasuma parkimislepingu rikkumise korral leppetrahvi 60 eurot (esimene lause). Muus osas tüüptingimus kehtib.

Lähtudes ülaltoodust, rahuldab komisjon tarbija avalduse. Tarbija ei kohustu kauplejale tühise tüüptingimuse alusel leppetrahvi tasuma. Kuigi kaupleja nõudis tarbijalt leppetrahvi tegelikkuses 55 eurot, siis ei oma see mõju leppetrahvi aluseks olevale tüüptingimusele. Leppetrahv ei saa kehtida ilma kokkuleppeta (VÕS § 158 lg 1). Ka 55 euro nõudmisel oli leppetrahv 11 korda kõrgem, kui parkimise põhitasu.

Kuivõrd pooltel on tekkinud ka vaidlus küsimuses, kas kauplejal on leppetrahvi summat õigus võimalik leppetrahvi tasumiseks määratud maksetähtaja sees muuta või mitte, siis selgitab komisjon pooltele õigusselguse saavutamiseks üldist kaupleja õigust leppetrahvi summat muuta ja üldist tarbija kohustust kaupleja poolt määratud leppetrahv tasuda.

Kauplejal on õigus leppetrahvi summat tarbija kasuks vähendada leppetrahvi tasumiseks määratud tähtaja kestel tingimuslikult. Kauplejal on põhimõtteline õigus vähendada tarbija kohustust leppetrahvi tasumiseks, kui tarbija tasub vähendatud leppetrahvi kauplejale enne leppetrahvi tasumiseks määratud algset tähtpäeva.

VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. TsÜS § 136 lg 1 kohaselt määratakse tähtpäeva saabumine tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Seega on määratud leppetrahvi tasumiseks määratud üldjuhul kindel kuupäev (tähtpäev) ja tähtpäeva möödumisel muutub leppetrahv sissenõutavaks. Komisjon nõustub kaupleja loogikaga, mille kohaselt kaupleja pakub kompromissi korras tarbijale enne tähtpäeva saabumist võimalus tasuda algselt määratud leppetrahvist väiksem summa. Kui tarbija seda tasumisega aktsepteerib, loobub kaupleja ülejäänud leppetrahvi nõudest. Kaupleja peab vajalikuks märkida, et kuivõrd leppetrahvi väljastamise ajal ei ole kauplejale teada sõidukit parkinud isik, siis tehaksegi kaupleja poolt kompromissettepanek tarbijale väljastatud leppetrahvil. Komisjon nõustub kaupleja käsitlusega. Tarbijale luuakse esialgsest soodsam olukord ning antakse võimalus lepingus kokkulepitud leppetrahv tasuda oluliselt väiksemas summas võrreldes summaga, mille nõudmiseks on kaupleja õigustatud. Siiski tuleb kauplejal järgida õigust leppetrahvi vähendada summast, mille nõudmine on kooskõlas leppetrahvi regulatsiooni ning komisjoni antud juhistega. Praegusel juhul olnuks kauplejal õigus leppetrahvi vähendada summast 10 eurot. Lepptrahvi ei ole võimalik vähendada nõudest, mille aluseks olev tüüptingimus on tühine.

TKS § 60 lg 2 järgi kui pooled komisjoni otsusega ei nõustu ja seda ei järgi võivad nad pöörduda sama vaidluse läbivaatamiseks maakohtusse.

Taavi Hein

/allkirjastatud digitaalselt/

TARBIJAVAIDLUSTE KOMISJONI OTSUS

Asja number 19-1/25-10488 Otsuse kuupäev 09.11.2025 Komisjoni koosseis Taavi Hein

Tarbija Kaupleja Osaühing EUROPARK ESTONIA (10811490)

Tarbija nõue Leppetrahvi tühistamine

Resolutsioon:

1. Tarbija avaldus rahuldada. Tarbijal puudub kohustus tasuda 31.07.2025 väljastatud leppetrahvi nr 1783 1072 5111 2306 VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel.

2. Komisjoni otsus täidetakse 30 päeva jooksul, arvates selle Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti veebilehel avaldamise päevale järgnevast päevast. Kui vaidlevad pooled ei nõustu komisjoni otsusega, on neil õigus pöörduda sama vaidluse läbivaatamiseks maakohtusse.

Asjaolud:

Tarbija ei nõustu tema sõidukile 31.07.2025 Õismäe tee 155b määratud parkimistrahviga, põhjendusel, et tarbijal ei olnud võimalik teada, et tsoon on aktiveeritud -EuroParki mobiilirakenduse (uuendatud versioon) järgi tsoon EP291 puudus; EuroParki ametlikus uudistevoos ei olnud ühtegi teadet, et EP291 oleks kasutusele võetud.

Kaupleja seisukoht:

Parkimisala on kogu ulatuses ning ööpäev läbi tasuline.

Parkimistingimused (üldtingimused) on parkimisalal, neid ei ole muudetud ning tarbijal on võimalik nendega mõistlikul viisil tutvuda

Parkimisalale sisenedes on nähtav, et tegemist on eraparklaga ja see on tasuline. Parkimise eest tasumise juhend on samuti leitav parkimisalal oleval märgistusel

Kaupleja lisab tõendina Telia Eesti AS (mobiilse parkimise teenuse pakkuja) poolt antud kinnituse, et nimetatud parkimistoon (EP291) on 22.07.2025 aktiveeritud.

Kauplejale jääb arusaamatuks, miks tarbija leiab, et parkimistsooni avamise või sulgemise kohta peaks kaasnema kaupleja avalik teavitus. Väär on tarbija arusaam, et kaupleja veebilehel olevate lepingu tingimuste punkti 15 kohaselt peaks kaupleja avaldama parkimisalade tsoonide avamise või sulgemise

Komisjoni põhjendus:

Tarbijavaidluste komisjon, tutvunud asja materjalidega, leiab, et tarbijale väljastatud leppetrahvi aluseks olev tüüptingimus on tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. Komisjon rahuldab tarbija avalduse.

Kaupleja nõudis tarbijalt leppetrahvi temaga sõlmitud parkimislepingu rikkumise eest. Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) võimaldab parkimist vajava auto juhil (üürnikul) kasutada tasu eest parkimisala (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-16, punkt 22). Kuivõrd poolte vahel on vaidlus, kas kaupleja leppetrahvinõue on põhjendatud, oli asja lahendamisel keskseks küsimuseks, kas ja millistel tingimustel on poolte vahel sõiduki parkimiseks üürileping sõlmitud ja kas poolte vahel oli leppetrahvikokkulepe. Tingimuste kehtivust tuli komisjonil hinnata sõltumata poolte väidetest. Tsiviilkohtumenetluse seadusliku (TsMS) § 230 lg 1 analoogia alusel tuli kauplejal tõendada parkimislepingu sõlmimist ja tehingu tingimusi.

Tarbija ei vaidlusta asjaolu, et ta parkis kaupleja opereeritavas parkimistsoonis ilma parkimise eest tasumata. Tarbija väidab, et asjakohane parkimistsoon ei olnud mobiilirakendusest valitav, mistõttu ei olnud võimalik rakenduse kaudu parkimise eest tasuda. Täiendavalt väidab tarbija, et kaupleja veebilehel puudus teavitus tsooni aktiveerimise kohta (vastavalt tingimuste punktile 15).

Komisjon selgitab, et esmalt tuli komisjonil välja selgitada, kas tarbija ja kaupleja vahel oli sõlmitud kehtiv leping. Kui poolte vahel puudunuks leping, ei saanuks lepingutingimustele, nende kehtivusele ega muutmisõigusele omistada asja lahendamise seisukohast tähendust.

Parkides sõiduki parklasse, nõustus sõidukijuht parkimistingimustega. Parkimise toimumise üle 31.07.2025 pooled ei vaidle. Riigikohus on leidnud, et parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 mõttes (vt RKTKo 3-2-1-82-16, p 22). Tarbija ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid, et ta oli ajavahemikul, mis kaupleja nõuet hõlmab, sõiduki omanik või valdaja. Tarbija ei vaidlusta ka seda, et avalduses märgitud sõiduk oli pargitud leppetrahvil märgitud kuupäeval ja kellaajal kaupleja parkimistsoonis. Asjaolul, et kaupleja veebilehel puudus teavitus tsooni aktiveerimise kohta, ei ole käesoleval juhul tähtsust. Kaupleja veebilehel kuvatud või kuvamata jäänud teave ei saanud praegusel juhul mõjutada poolte vahel lepingu sõlmimist ega parklas paiknenud parkimistingimuste kohalduvust. Parkimistingimused olid nähtavad parkla infotahvlil, millel kirjas olnud parkimistingimusi tarbija ei vaidlusta. Tarbija ei väida, et parkimistingimused paigaldati pärast sõiduki parkimist.

Üldjuhul on parkimistingimused tasulisel parkimisalal tüüptingimused, mille muutumist lepingu

osaks tuleb kauplejal tõendada. Tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ning mida tüüptingimuse kasutaja rakendab teise lepingupoole suhtes, kes ei saa tingimuse sisu mõjutada (VÕS § 35 lg 1). Käesoleval juhul on tüüptingimused saanud lepingu osaks, kuna tingimuste kasutaja viitas neile enne lepingu sõlmimist või selle sõlmimise ajal ning teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisuga tutvuda (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.03.2011. a otsus asjas nr 3-2-1-2-11, p 13). Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel poolel oli võimalus nende sisust teada saada.

Parkimisalale sisenedes pidi tarbijale olema nähtav, et tegemist on tasulise parkimisalaga. Parkimisala on tähistatud liikluskorraldusvahenditega, mille tagaküljel paiknevad parkimistingimused. Seetõttu on tingimused saanud lepingu osaks.

Tarbija ei ole tuginenud väitele, et parklasse sissesõidul puudus igasugune teave selle kohta, et tegemist on tasulise eraparklaga, tarbija tugineb valikuliselt tõendamata väitele, et mobiilirakenduses ei olnud tsoon kuvatud, kuigi makse tegemise võimalikust infotahvlil märgitud sõnumi saatmise vormis ei ole tarbija vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt tuvastas komisjon, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv leping kaupleja poolt esitatud tingimustel.

Tüüptingimuste kehtivust tuleb kohtul vaidluse asjaoludest lähtudes hinnata omal algatusel (RKTKo 10.04.2024, 2-21-4251/36, p 11.4). Tarbijavaidluste komisjon lähtub asja lahendamisel kohtutele kohalduvast analoogiast. Vaidluse asjaolusid hinnates tuleb lähtuda faktist, et tarbija parkis sõiduki tarbijana (VÕS § 1 lg 5). Seetõttu tuleb komisjonil hinnata, kas leppetrahvi kokkulepe, mille alusel tarbijale leppetrahv määrati on kooskõlas VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p-ga p 5.

VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt loetakse ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimust, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi. Kaupleja esitatud tõenditest selgub, et vastaval parkimisalal maksab parkimine 30 minuti eest 0,5 eurot ning 24 tunni eest 3 eurot. Seetõttu on kaupleja kehtestatud parkimistingimuste punkti 7 esimene lause, mille kohaselt parkimislepingu rikkumise korral kohustub sõiduki kasutaja tasuma leppetrahvi 100 eurot, tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Tingimuse kohaselt määratud leppetrahv on 33 korda suurem kui 24 tunni parkimistasu.

Parkimistingimuste punkti 7 teise lause järgi võib kaupleja rikkumise jätkumisel esitada uue leppetrahvinõude pärast vähemalt 24 tunni möödumist eelmisest nõudest. See tähendab, et kui eeldada punkti 7 esimese lause kehtivust, oleks kauplejal õigus määrata tarbijale iga ööpäeva järel täiendavalt 100 euro suurune leppetrahv.

Sellisel juhul kujuneks näiteks järgmine proportsioon:

24 tunni järel parkimistasu 3 eurot versus leppetrahv 100 eurot;

48 tunni järel parkimistasu kokku 6 eurot versus leppetrahv kokku 200 eurot;

72 tunni järel parkimistasu kokku 9 eurot versus leppetrahv kokku 300 eurot jne.

Leppetrahvi eesmärk on sundida rikkumises olev pool kas kohustuse täitmisele või kahju hüvitamisele (vt VÕS § 158 lg 1 ja § 159 lg 1). Kuivõrd kaupleja kehtestatud tüüptingimuste p-st 7 tuleneb, et kauplejal säilib õigus nõuda lisaks leppetrahvile ka parkimistasu, siis on sellest järeldatav, et kaupleja kehtestatud leppetrahv on suunata teenuse tarbijat kohustuse täitmisele, mitte aga kahju hüvitamisele. Kuigi leppetrahvil on kohustuse täitmisele sundimise funktsioon ja seda saab rakendada ka tulevikus sarnaste rikkumiste ärahoidmise ennetamiseks, ei nähtu, et tegemist oli korduva rikkumisega. Seega isegi kui leppetrahv oli üksnes 70 eurot, ei olnud leppetrahv komisjoni hinnangul proportsionaalne. Seejuures kaupleja tüüptingimuste punkti 7 esimene lause valikuruumi leppetrahvi kohustuse tekkimisele ei jäta, vaid seab ühemõtteliselt leppetrahvi tasumise kohustuseks parkimislepingu rikkumise korral 100 eurot. Järelikult tekkib igale parkimislepingu rikkujale 100 euro tasumise kohustus, mis praktikas sõltub sellest, millises ulatuses kaupleja rikkujalt leppetrahvi täitmist sisse nõuab.

VÕS § 39 lg 2 teise lause kohaselt, kui tingimuse saab jagada mitmeks üksteisest sõltumatuks osaks, jääb ühe osa tühisuse korral tingimus muus osas kehtima. Kaupleja kehtestatud tüüptingimus on tühine vaid osas, millega sõiduki kasutaja kohustub tasuma parkimislepingu rikkumise korral leppetrahvi 100 eurot (esimene lause). Muus osas tüüptingimus kehtib.

Lähtudes ülaltoodust, rahuldab komisjon tarbija avalduse. Tarbija ei kohustu kauplejale tühise tüüptingimuse alusel leppetrahvi tasuma. Kuigi kaupleja nõudis tarbijalt leppetrahvi 70 eurot (30 eurot vähem tekkinud kohustusest), siis ei oma väiksem nõue mõju leppetrahvi aluseks oleva tüüptingimuse kehtivusele. Leppetrahv ei saa kehtida ilma aluskokkuleppeta (VÕS § 158 lg 1). Kuna kaupleja parkimistingimuse 7 esimene lause on tühine, siis puudus kauplejal leppetrahvi nõudmiseks õiguslik alus.

Lähtudes eeltoodust, rahuldab komisjon tarbija avalduse. Tarbijal puudub leppetrahvi tasumise kohustus põhjusel, et tarbijale tekkinud leppetrahvikohustus 100 eurot, millest kaupleja soovis sisse nõuda 70 eurot, oli ebamõistlikult kõrge.

TKS § 60 lg 2 järgi kui pooled komisjoni otsusega ei nõustu ja seda ei järgi võivad nad pöörduda sama vaidluse läbivaatamiseks maakohtusse.

Taavi Hein

/allkirjastatud digitaalselt/

TARBIJAVAIDLUSTE KOMISJONI OTSUS

Asja number 19-1/26-01486 Otsuse kuupäev 31.03.2026 Komisjoni koosseis Taavi Hein

Tarbija Kaupleja AS ÜHISTEENUSED (11052490)

Tarbija nõue Leppetrahvi tühistamine

Resolutsioon:

1. Tarbija avaldus rahuldada. Tarbijal puudub kohustus tasuda 04.09.2025 väljastatud leppetrahv nr 1013035996, summas 60 eurot.

2. Komisjoni otsuse järgimiseks on kauplejal 30 päeva arvates selle Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti veebilehel avaldamise päevale järgnevast päevast, kui otsuses ei ole määratud teist tähtaega (TKS § 60 lg 1).

3. Kui pooled komisjoni otsusega ei nõustu ja seda ei järgi, võivad nad pöörduda sama vaidluse läbivaatamiseks maakohtusse (TKS § 60 lg 2).

Asjaolud:

Tarbija parkis 04.09.2025 Karamelli tn 3 parklas, tuginedes 15 minuti tasuta parkimise reeglile. Väidetavalt alustas tarbija parkimist kell 13:41. Parkimise algusaeg oli fikseeritud automaatse parkimiskellaga. Kell 13:44 vormistas kaupleja leppetrahvi parkimistasu maksmata jätmise eest summas 60 eurot.

Tarbija esitas kell 14:58 vaide. Uuesti brauserit avades nägi tarbija teadet “Tasumata nõudeid 0”. Tarbija sai aru, et tema vaie rahuldati.

09.01.2026 sai tarbija võlanõude inkassoettevõtjalt. Tarbija ei nõustu temale esitatud nõudega põhjendusel, et - antud kohas oleva parkimisinfo kohaselt tohib seal parkimiskellaga 2 h tasuta parkida;

- tarbija nägi arvutiekraanil teadet, et vaie rahuldati,

- nelja kuu jooksul ei esitatud tarbijale ühtegi teadet ega meeldetuletust;

- trahvisumma on ebaproportsionaalselt suur.

Kaupleja seisukoht:

Leppetrahv on vormistatud õigustatult.

Tallinnas, Karamelli 3, asuva parkla (Tsoon YT33) näol on tegemist tasulise eraparklaga, kus tuleb parkimise eest tasuda alates esimesest minutist ning parkimiskellaga tasuta parkimise aega ettenähtud ei ole.

Leppetrahvi peale on 04.09.2025 esitatud vaie, mille kaupleja jättis 24.09.2025 rahuldamata, kuna alal liikumise reeglitest, piirangutest ja nende rikkumise korral kohaldatavatest leppetrahvidest on liiklejaid informeeritud vastavate liikluskorraldusvahenditega parklasse sissesõidul. Leppetrahvi koostamise hetkel oli sõiduki parkimistasu maksmata.

Tarbija on esitanud tõendina ekraanipildi kus on kirjas, et leppetrahvinõudeid on 0 ning lisainfo +372 661 0223 või europark@ Antud tõendist nähtub üheselt, et tegemist on Europark Eesti OÜ infoga mitte AS Ühisteenused iseteeninduskeskkonnast tehtud ekraanipildiga.

Parkimise korraldajal ei ole seadusest tulenevat kohustust saata sõidukijuhtidele meeldetuletuskirju tasumata jäänud leppetrahvide kohta, kuivõrd nõue loetakse kätte saaduks leppetrahvikviitungi näol.

Arvestades, et tarbija vaidlustas leppetrahvi läbi iseteeninduskeskkonna, siis oli tarbija teadlik leppetrahvist ning meeldetuletuse saatmine ei olnud vajalik. Tarbija oli ja pidi olema teadlik ka vaideotsusest, kuna teatis vaideotsusest edastati 24.09.2025 tarbija enda poolt iseteeninduskeskkonnas märgitud e-posti aadressile. Arusaamatu, põhjendamatu ja eksitav on tarbija väide, et tegemist on justkui ellu äratatud nõudega.

Komisjoni põhjendus:

Komisjon, olles tutvunud vaidluse aluseks olevate asjaolude, poolte seisukohtade ning esitatud tõenditega, rahuldab tarbija avalduse põhjusel, et leppetrahvi aluseks olev tüüptingimus on tühine.

Tarbija parkis sõiduki 04.09.2025 Tallinnas kaupleja opereeritavale tasulisele parkimisalale ilma parkimistasu maksmata, mistõttu väljastas kaupleja tarbijale leppetrahvi. Tarbija on seisukohal, et parkimisala oli eksitav ning ta eeldas, et tegemist on alaga, kus on võimalik parkida tasuta parkimiskellaga. Samuti viitab tarbija sellele, et hilisem nõude esitamine inkasso kaudu oli tema jaoks ootamatu, kuna iseteeninduskeskkonnas kuvatud info põhjal jäi talle mulje, et nõue puudub.

Kaupleja on seisukohal, et tegemist on tasulise eraparklaga, kus tuleb parkimise eest tasuda alates esimesest minutist ning parkimiskellaga tasuta parkimine ei ole ette nähtud. Kaupleja hinnangul oli parkimisala nõuetekohaselt tähistatud ning tarbijale väljastatud leppetrahv õiguspärane.

Komisjon selgitab, et parkimislepingu puhul on tegemist VÕS § 271 mõttes üürilepingu tunnustele vastava õigussuhtega, mille tekkimiseks piisab sellest, kui tarbija kasutab parkimisteenust tingimustel, mis on parkimisalal avaldatud ning millega tal on olnud võimalus tutvuda. Parkides sõiduki parklasse nõustub sõidukijuht parkimistingimustega. Parkimistingimuste infotahvlid on

tüüptingimused ja lepingu osa VÕS § 37 lg 1 mõttes. Tulenevalt lepingu sõlmimise viisist võis sõidukijuht tüüptingimuste olemasolu eeldada ning ta võis nende sisust teada saada. Määrav ei ole tingimuste sisuga tegelik tutvumine, vaid võimalus nende sisust teada saada ehk võimalus nendega tutvuda. Parkimistingimuste eiramise korral on kauplejal üldjuhul õigus väljastada leppetrahv.

Komisjon nõustub kauplejaga, et tähelepanelik juht peab tundma liikluskorraldusvahendite tähendust ning juhinduma neist liiklemisel. Mootorsõiduki juhi hoolsuskohustus hõlmab ka kohustust veenduda, millisesse parkimisalasse sõiduk pargitakse ning millised tingimused seal kehtivad. Menetluses esitatud tõenditest nähtub, et parkimisala sissepääsul paiknesid liiklusmärgid, mis viitasid tasulisele parkimisele, tsoonile ning parkimistingimustele. Samuti oli tähistatud parkimisala mõjuala. Komisjon ei ole tuvastanud, et parkimiskorraldus oleks olnud ebatavaline või arusaamatu. Selline parkimiskorraldus on tavapärane ning eeldab juhilt liiklusmärkide tundmist.

Komisjon ei nõustu tarbija väitega, et tal ei olnud võimalik parkimistingimustega tutvuda. Parkimisalale sisenemisel on juhil võimalik peatuda ning tutvuda liikluskorraldusvahenditega. Asjaolu, et tarbija tugines Google Mapsi juhistele või varasemale arusaamale parkimistingimustest, ei vabasta teda kohustusest juhinduda kohapeal kehtestatud liikluskorraldusest.

Samuti ei mõjuta nõude kehtivust tarbija viide iseteeninduskeskkonnas kuvatud andmetele. Menetluses on tuvastatud, et tarbija poolt esitatud ekraanipilt ei pärine kaupleja iseteeninduskeskkonnast, vaid teise ettevõtja keskkonnast. Leppetrahv edastati tarbijale sõiduki esiklaasile paigutatud teate kaudu, mis on kohtupraktika kohaselt piisav tahteavalduse kättetoimetamise viis. Tarbija oli nõudest teadlik ning esitas ka vaide.

Kuivõrd parkimisala oli tähistatud ning tarbijal oli võimalik parkimistingimustega tutvuda, loeb komisjon, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv parkimisleping kaupleja poolt kehtestatud tingimustel. Vaidluse lahendamisel on keskseks küsimuseks, kas leppetrahvi aluseks olev tüüptingimus on kehtiv. Tüüptingimuste kehtivust peab komisjon kontrollima ex officio.

Parkimistingimuste punkti 8 kohaselt kohustub sõidukijuht lepingu rikkumise korral tasuma leppetrahvi 100 eurot. Seejuures ei ole kaupleja jätnud endale tingimuse kohaselt ruumi leppetrahvi suurust kaaluda, mida praktikas tehakse sõna „kuni“ lisamisega leppetrahvi summa ette. Kaupleja on käesolevas asjas esitanud tarbija vastu nõude summas üksnes 60 eurot. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Selline kokkulepe võib VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi olla tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühine.

Komisjon võtab arvesse, et vaidlusaluses piirkonnas on 24 tunni parkimistasu 4 eurot. Seega on parkimistingimustes ette nähtud leppetrahvikohustus 100 eurot 25 korda suurem kui 24 tunni parkimistasu. Komisjoni hinnangul on selline erinevus sedavõrd suur, et tegemist on tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses.

Komisjon arvestab, et leppetrahvil on parkimislepingu puhul täitmisele sundimise ja rikkumisi ennetav eesmärk. Samas ei või leppetrahv olla ebaproportsionaalselt suur võrreldes selle kohustusega, mille täitmist sellega tagatakse. Leppetrahvi eesmärk ei ole anda kauplejale piiramatut õigust kehtestada sanktsioone, mis ületavad ilmselgelt parkimisteenuse majanduslikku

väärtust. Asjaolu, et parkimiskorra rikkumine toob kaasa vajaduse menetleda nõuet ja selgitada välja sõiduki kasutaja või omaniku andmed, ei õigusta iseenesest 100 euro suurust leppetrahvikohustust olukorras, kus 24 tunni parkimistasu on 4 eurot. Kui arvestada, et tarbija esitas leppetrahvinõude 60 eurot, moodustub nõutavaks summaks 15 korda suurem summa 24 tunni parkimistasust. Komisjoni hinnangul peaks leppetrahvi suurusjärk jääma alla 24 tunni parkimistasu 15 kordse summa.

Komisjon peab seejuures oluliseks ka enda varasemat lahendit asjas nr 19-1/25-10488, milles loeti tühiseks tüüptingimus, mille kohaselt tekkis tarbijale parkimislepingu rikkumise korral 100-eurone leppetrahvikohustus olukorras, kus 24 tunni parkimistasu oli 3 eurot. Komisjon märkis selles lahendis, et määrav ei ole üksnes see, millises summas kaupleja konkreetsel juhul nõuet sisse nõuab, vaid eelkõige see, milline kohustus tarbijale tüüptingimuse järgi tegelikult tekib. Käesolevas asjas on olukord sisuliselt võrreldav.

Komisjon leiab, et ka käesoleval juhul ei oma määravat tähendust see, et kaupleja nõuab sisse 60 eurot, mitte 100 eurot. Parkimistingimused ei näe ette 60-eurost leppetrahvi, vaid 100-eurost leppetrahvikohustust. Seega tekkis tarbijale parkimislepingu rikkumise korral kohustus tasuda 100 eurot, millest kaupleja otsustas praktikas sisse nõuda väiksema osa. Väiksemas summas nõude esitamine ei muuda aga leppetrahvi aluseks olevat tüüptingimust automaatselt kehtivaks. Praegusel juhul ei jäta leppetrahvi kehtestav tingimus nõude esitamisel kaalutlusruumi.

Kuivõrd leppetrahv ei saa kehtida ilma kehtiva aluskokkuleppeta, puudub kauplejal õiguslik alus leppetrahvi nõudmiseks. Seetõttu ei ole vaja täiendavalt hinnata, kas leppetrahvi nõudmise muud eeldused, sealhulgas VÕS § 159 lg 2 ja § 160 kohaldamise küsimused, annaksid käesolevas asjas aluse nõude rahuldamiseks.

Lähtudes ülaltoodust leiab komisjon, et parkimistingimustes sisalduv jäik 100-eurone leppetrahvikohustus on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi vaidlusaluses piirkonnas tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 ning § 42 lg 3 p 5 alusel tühine. Kuna kaupleja nõue summas 60 eurot tugineb tühisele tüüptingimusele, puudub tarbijal kohustus leppetrahvi tasuda.

Kui kaupleja muudaks enda kasutatavat tüüptingimust selliselt, et leppetrahvi osas oleks sätestatud kaalutlusruum, näiteks „kuni 100 eurot“, ei saaks sellest automaatselt järeldada, et tarbijale tekib kohustus tasuda 100 eurot. Sellisel juhul oleks võimalik leppetrahvi määrata konkreetseid asjaolusid arvestades. Seejuures tuleb arvestada, et parkimislepingut võib rikkuda ka juriidiline isik, mistõttu võib maksimaalse leppetrahvi sätestamine olla teatud juhtudel põhjendatud.

TKS § 60 lg 2 järgi kui pooled komisjoni otsusega ei nõustu ja seda ei järgi võivad nad pöörduda sama vaidluse läbivaatamiseks maakohtusse.

Taavi Hein

/allkirjastatud digitaalselt/

TARBIJAVAIDLUSTE KOMISJONI OTSUS

Asja number 19-1/26-02410 Otsuse kuupäev 20.03.2026 Komisjoni koosseis Alar Urm

Tarbija Kaupleja AS ÜHISTEENUSED (11052490)

Tarbija nõue Leppetrahvi tühistamine

Resolutsioon:

1. Rahuldada avaldus osaliselt. 2. Mõistlik leppetrahvi summa antud lepingurikkumise eest on 31 eurot. Tarbijal on

sissenõutavaks muutunud kohustus 31 euro tasumiseks kauplejale. 3. Kui pooled komisjoni otsusega ei nõustu ja seda ei järgi, võivad nad pöörduda

sama vaidluse läbivaatamiseks maakohtusse.

Asjaolud:

Tarbija parkis 14.01.2026 kl 19:00 aadressil P. Pinna tn 4. Infotahvlilt “2 tundi tasuta E-R 8:00-17:00” järeldas tarbija, et pärast kl 17:00 piirang ei kehti, kuid igaks juhuks paigutas armatuurlauale parkimiskella.

Kaupleja koostas kell 19:55 tarbijale leppetrahvinõude parkimistasu maksmata jätmise eest.

Tarbija vaidlustas trahvi põhjendusel, et parkimistingimused ei olnud selged ega üheselt mõistetavad - parklasse sissesõidul puudus arusaadav teave, et pärast kl 17:00 kehtivad tasulise parkimise või muud tingimused. Tarbija hiljem tuvastas, et parkimisalal paiknes kaks metallist infotahvlit, mille teave ei olnud omavahel kooskõlas. Lisaks pidas tarbija trahvisummat 60€ ebaproportsionaalselt suureks.

Kaupleja vaiet ei rahuldanud.

Tarbija leiab, et tarbijalt ei saa eeldada, et ta parkimiskohas teeks õiguslikke analüüse või hindaks parkimislepingu tingimusi juristi tasemel. Kaupleja kohustus on tagada, et parkimistingimused oleksid esitatud lihtsalt, selgelt ja üheselt tarbijale arusaadavalt.

Kaupleja seisukoht:

Aadressil P. Pinna 4, Tallinn asuva parkla näol on tegemist tasulise eraparklaga, kus on võimalik parkimiskellaga parkida 2 tundi tasuta ajavahemikul E-R 8.00-17.00.

Parkimiskorraldusele eraparklas viitavad liikluskorraldusvahendid, mis asuvad parklasse sissesõidul ja parklas. Parklas on olemas liiklusmärk 575a „Parkla“, mis osutab sõidukitele ettenähtud parkimispiirkonnale. Märgil on olemas info, et tegemist on tasulise parkimisega. Samuti on olemas info tsoonitähise ning parkimisaegade ja parkimishindade kohta. Lisaks on olemas liiklusmärk 873d „Parkimisaja piirang“ mis teatab, et märgiga 575a tähistatud parklas sõiduki lubatud pikimat parkimise kestust kas ööpäevaringselt või teatud ajavahemikul.

Parkimise algusaeg peab olema kontrollijale selgesti nähtavaks tehtud ja parkimiskella kasutamine on kohustuslik. Olemas on noolega lisateatetahvlid, mis näitavad mõjupiirkonna suunda märgist vastavalt paremale või vasakule ning liiklusmärk 643a „eravalduse tähis“ kirjega ÜHISTEENUSED. Täiendavalt viitab eraparklale oranž infotahvel, kus on kirjas parkimisala kasutamise tingimused.

Seega on liikluskorraldusvahendid paigaldatud korrektselt ja üheselt mõistetavalt, et tegemist on tasulise parklaga, kus ajavahemikul E-R 8.00-17.00 võib parkimiskellaga parkida 2 tundi tasuta.

Antud parklas maksab parkimine 24 tunni eest 5 eurot. Parkimislepingu rikkumise korral kohustub tarbija tasuma leppetrahvi kuni 100 eurot. Tarbijale on määratud leppetrahv summas 60 eurot, mida saab pidada mõistlikuks.

Tarbija on oma sõiduki parkinud liiklusmärkide juurde. Seega pidi tarbija nägema liiklusmärke ning neist aru saama.

Komisjoni põhjendus:

Pooltel on üürileping parkimiskoha kasutamiseks.

Tarbija väidab, et liikluskorraldusvahenditest ei olnud aru saada, et antud kohas on tasuline parkimine.

Kaupleja poolt esitatud parkimiskoha fotol on näha liiklusmärki Parkla, millel on viide parkimistsoonile ja sellele, et parkimistasu on „25 senti 30 minuti eest ja 5 eurot 24 tunni eest“. Märgi all on lisateatetahvel, mis selgitab tasuta parkimist, mis on „2 tundi tööpäevadel kell 8 kuni 17“.

Kaupleja esitatud fotodel on näha, et tarbija sõiduk on pargitud eespool kirjeldatud liiklusmärgi juurde. Tarbijal ei olnud mingit takistust liiklusmärgi nägemiseks.

Eeltoodud asjaolude alusel on liikluskorraldusvahendite alusel aru saada, missugune on kohas, kus tarbija sõiduki parkis, parkimiskord.

Tarbija väited parkimiskorra arusaamatuse kohta ei ole põhjendatud. Kaupleja tõendites esitatud liikluskorraldusvahendid on arusaadavad. Tarbijal oli kohustus parkimise eest tasuda ja tarbija on lepingut rikkunud, jättes parkimise eest tasu maksmata.

Tarbija on kohustist rikkunud (VÕS § 100) ja kauplejal on tarbija vastu kehtiv leppetrahvi nõue (VÕS § 158). Rikkumist vabandavad ja tarbija vastutust välistavad asjaolud puuduvad. Esitatud

leppetrahvi nõue ei ole alusetu.

Tarbija on vaidlustanud leppetrahvi summa, leides, et võrreldes parkimise eest maksmisele kuuluva summaga on nõutud leppetrahv põhjendamatult suur.

Antud parklas on tasu 0,25 eurot 30 minutilise parkimise eest ja ööpäevase parkimise eest 5 eurot. Leppetrahv on tüüptingimuste alusel kuni 100 eurot. Kaupleja nõudis 60 euro tasumist. Leppetrahvil on kahju hüvitamise ja sanktsioonifunktsioon.

Kauplejale tekkinud kahju seisneb saamata jäänud tasus ja rikkumise tuvastamise ning sellele järgnevas asjaajamises ning seonduvates kuludes. Leppetrahv vähem, kui 5 eurose võla tasumise eest, on ebaproportsionaalne, kui see ületab võlasummat enam, kui kümnekordselt.

Põhjendamatult suur leppetrahv on võlgniku suhtes ebaproportsionaalne ja toob endaga kaasa vaidluste arvu suurenemise ja sellega kaasneva täiendava asjaajamise ning kulud.

VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viidatud säte on analoogia alusel kohaldatav ka kohtueelses vaidluste lahendamise menetluses.

Komisjon arvestab leppetrahvi nõude summa hindamisel seda, et tasumata jäänud parkimistasu summa on antud juhul alla 5 euro. VÕS § 1132 lg 2 p 1 reguleerib sissenõudmiskulusid, antud võla puhul oleksid need piiratud 30 euroga.

Komisjon arvestab leppetrahvi nõude summa hindamisel seda, et Tallinna ühistranspordis piletita sõidu eest on leppetrahv 80 eurot. Võrreldes parkimiskoha üürimisega on ühistransporditeenuse osutamise kulud oluliselt suuremad.

Komisjon arvestab leppetrahvi nõude summa hindamisel seda, et Tallinna tasulise parkimise alal parkimise eest, kui parkimistasu ei ole makstud, kohaldatakse viivistasu 31 eurot.

Komisjon leiab, et 60-eurone leppetrahv on antud asjaolusid arvestades ebaproportsionaalselt suur.

Arvestades eeltoodut on antud lepingurikkumise puhul mõistlik leppetrahvi summa 31 eurot.

TKS § 60 lg 2 järgi kui pooled komisjoni otsusega ei nõustu ja seda ei järgi võivad nad pöörduda sama vaidluse läbivaatamiseks maakohtusse.

Alar Urm

/allkirjastatud digitaalselt/

Riho Pihlakas

parkimistrahv.ee

E-post: [email protected]

Tallinn, 05. mai 2026

Harju Maakohus

Lubja 4, Tallinn 10115

[email protected]

Kohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo

TÄIENDAV MÄRGUKIRI JA SELGITUSTAOTLUS

Tarbijate ja väikeettevõtjate õiguste kaitse tagamine eraparklate masshagide tagaseljaotsustes — jätkupöördumine

Õiguslik alus: märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadus (MSVS) § 5; TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7; VÕS § 42; Euroopa Kohtu praktika direktiivi 93/13/EMÜ tõlgendamisel

Austatud kohtu esimees

1. Pöördumise eesmärk

07.04.2026 esitasin Harju Maakohtu esimehele märgukirja pealkirjaga „Tarbijate õiguste kaitse tagamine eraparklate masshagide tagaseljaotsustes”. Käesolevaga edastan täiendavad materjalid — Tarbijavaidluste komisjoni praktika võrdlusanalüüsi, Irene Kulli VÕS Kommenteeritud väljaande asjakohased seisukohad ning konkreetsete 2025. aasta Harju Maakohtu tagaseljaotsuste analüüsi —, et neid saaks kohtu esimees arvesse võtta 07.04.2026 märgukirja sisulise vastuse koostamisel.

Täiendavate materjalide esitamise eesmärk on muuta vastuse andmine kohtu esimehe jaoks võimalikult konstruktiivseks ja põhinema tervikpildil: võrdlusel riikliku järelevalveorgani praktikaga, autoriteetsel õigusteadusliku allikal ning Harju Maakohtu enda tagaseljaotsuste süstemaatilisel analüüsil.

2. Eesti juhtiva õigusteadlase seisukoht kohtu omaalgatusliku kontrolli kohustuse kohta

Irene Kull, Tartu Ülikooli tsiviilõiguse professor ja VÕS Kommenteeritud väljaande (Tallinn: Juura 2016) peaautor § 42 osas, on õigusteaduslikus kirjanduses selgesõnaliselt kinnitanud järgmist (kommentaari punkt 4.1.2, lk 221 — Lisa 1):

„Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktika kohaselt peab kohus omal algatusel (ex officio) hindama, kas tegemist on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega või mitte. Tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega, mida kohus teeb poolte taotlustest sõltumata (nn iura novit curia põhimõte). Iga liikmesriigi kohus peab ise hindama, kas vaidlusalune tüüptingimus on kehtiv või tühine. Tüüptingimuse kehtivust peab kohus ise omal algatusel hindama, seda ka siis, kui pooled tingimuse tühisusele ei tugine, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 järgi.”

Kommentaari järgmisel leheküljel (punkt 4.1.3 jätk, Lisa 2) on lisatud:

„Sisukontrolli teostab kohus sõltumata poolte väidetest või sellest, kas nad on kehtivuse kontrolli vajalikuks pidanud. Seega, kui pooled vaidlevad tüüptingimuse sisu üle, peab kohus kontrollima omal algatusel ka tingimuse kehtivust.”

Kommentaar tugineb üheksale Riigikohtu lahendile (RKTKo 3-2-1-155-05 p 19; 3-2-1-2-08 p 13; 3-2-1-56-08 p 13; 3-2-1-64-12 p 32; 3-2-1-150-14 p 14; RKTKm 3-2-1-109-11 p 12; RKTKo 3-2-1-71-14 p 139; 3-2-1-106-13 p 24; 3-2-1-12-14 p 41) ning Euroopa Kohtu praktikale (C-240/98 Océano Grupo; C-243/08 Pannon GSM; C-76/10 Pohotovosť; C- 237/02 Freiburger Kommunalbauten; C-488/11 Asbeek Brusse; C-472/10 Invitel Távközlési).

Seega ei ole tegemist üksiku õigusteadlase arvamusega, vaid Eesti õiguskorra väljakujunenud standardiga, millele tugineb nii Riigikohtu järjekindel praktika, Euroopa Liidu õigus kui ka autoriteetne kommenteeritud väljaanne, mida Eesti kohtud ise oma otsustes korduvalt tsiteerivad.

Lisaks rõhutab sama kommentaari punkt 4.1.3 tõendamiskoormuse osas (Lisa 2):

„Pool, kes tugineb tüüptingimuse tühisusele, peab tõendama, et tegemist on tüüptingimusega. Kui tegemist on § 42 lg-s 3 sätestatud tüüptingimusega, eeldatakse ebamõistlikku kahjustamist ning teine pool ei saa tõendada tingimuse kehtivust.”

See tähendab, et eraparkla 55–100-eurose leppetrahvi tüüptingimuse puhul, mis kuulub § 42 lg 3 p 5 loetelusse, eeldatakse ebamõistlikku kahjustamist seaduse jõul. Tõendamiskoormus lasub tüüptingimuse kasutajal (eraparkla operaatoril), mitte kostjal.

Kommentaari punkt a „Leppetrahv” (lk 233 — Lisa 3) täpsustab, et leppetrahvi suuruse hindamisel tuleb seda võrrelda lepingu sõlmimise ajal ettenähtava kahjuga ning arvestada leppetrahvi funktsiooni. Kommentaari punkt c „Tühisuse tagajärg” (lk 235 — Lisa 4) rõhutab viitega RKTKo 3-2-1-45-15 p 14 ja 3-2-1-25-16 p 13, et ebaproportsionaalselt suur leppetrahv toob Riigikohtu hinnangul üldjuhul kaasa kokkuleppe tühisuse — mitte lihtsalt vähendamise õiguse.

3. Võrdlus: Tarbijavaidluste komisjon kontrollib, Harju Maakohus ei kontrolli

Kõige ilmekam tõend süsteemsest probleemist ilmneb, kui võrrelda Tarbijavaidluste komisjoni (edaspidi TVK) praktikat Harju Maakohtu tagaseljaotsuste praktikaga samade või sisuliselt identsete tüüptingimuste kontekstis.

3.1. TVK praktika — neli otsust, kontroll teostatud neljal korral neljast

TVK on 2024–2026 teinud neli otsust eraparklate leppetrahvide asjades. Kõigil neljal korral on TVK teostanud tüüptingimuse kehtivuse kontrolli VÕS § 42 alusel. Tulemused:

TVK otsus Operaator Nõude summa TVK tulemus Autor

19-1/24-08802 (2024, Lisa 6)

EuroPark 55 € Tüüptingimus tühine

T. Hein

19-1/25-10488 (2025, Lisa 7)

EuroPark 70 € Tüüptingimus tühine

T. Hein

19-1/26-01486 (2026, Lisa 8)

Ühisteenused 60 € Tüüptingimus tühine

T. Hein

19-1/26-02410 (2026, Lisa 9)

Ühisteenused 60 € Vähendatud 31 euroni

A. Urm

Kokkuvõtvalt: kolmel korral on TVK tüüptingimuse tühiseks tunnistanud ja ühel korral vähendanud summat 31 euroni. Ükski TVK lahend ei ole jätnud tüüptingimust kontrollimata. TVK otsuses 19-1/26-01486 on selgesõnaliselt öeldud:

Lähtudes ülaltoodust leiab komisjon, et parkimistingimustes sisalduv jäik 100-eurone leppetrahvikohustus on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi vaidlusaluses piirkonnas tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 ning § 42 lg 3 p 5 alusel tühine. Kuna kaupleja nõue summas 60 eurot tugineb tühisele tüüptingimusele, puudub tarbijal kohustus leppetrahvi tasuda.

Need otsused on tehtud kahe erineva operaatori ja kahe erineva komisjoniliikme poolt, mis välistab üksikjuhtumi argumendi. Tegemist on väljakujunenud, selgesõnaliselt põhjendatud kontrollipraktikaga kolme viimase aasta näidete põhjal.

3.2. Harju Maakohtu tagaseljaotsuste maht — tagaseljaotsus on domineeriv menetlusvorm

2025. aasta Europargi kohtulahendite analüüsist nähtub, et 193 lahendit 375-st on tehtud tagaseljaotsusena — see moodustab 51,5% kõigist eraparkla leppetrahvi asjades tehtud lahenditest. Tegemist ei ole marginaalse menetlusvormiga, vaid domineeriva menetlusvormiga, mille kaudu rohkem kui pool kohtuasju lahendatakse.

Just nendes menetlustes on kostja kaitsetu — ta ei esita vastuväidet ega taotle tüüptingimuse tühisuse tuvastamist. Sellepärast ongi kohtu omaalgatuslik kontroll VÕS § 42 alusel just tagaseljaotsuste puhul eriti oluline. Kui ex officio kontrolli ei teostata, puudub tarbijal ja väikeettevõtjal VÕS § 42 lg 3 p 5 pakutav õiguskaitse täielikult — seadus on olemas, aga ei toimi.

3.3. Konkreetsete tagaseljaotsuste analüüs — 193-st läbi vaadatud otsusest ükski ei näita ex officio kontrolli

Olen süstemaatiliselt läbi vaadanud kõik 193 Harju Maakohtu tagaseljaotsust 2025. aastal eraparkla leppetrahvi asjades. Analüüs näitab üheselt, et ükski nendest ei sisalda märke kohtu omaalgatuslikust tüüptingimuste kontrollist VÕS § 42 alusel.

Tõendina esitan käesoleva pöördumise juurde 10 näidist 2025. aastal tehtud tagaseljaotsustest, mis illustreerivad kogu 193-lahendilise kogumi struktuuri ja sisu:

Nr Tsiviilasi

1 2-25-102450

2 2-25-103464

3 2-25-102576

4 2-25-111565

5 2-25-104483

6 2-25-107867

7 2-25-109010

8 2-25-106134

9 2-25-114736

10 2-24-143907

Nende kümne lahendi ja laiemalt kõigi 193 tagaseljaotsuste analüüs näitab üheselt järgmist:

Esiteks — kohus ei rakenda menetluses ex officio tüüptingimuste kontrolli (VÕS § 42), mis on Euroopa Kohtu praktika kohaselt direktiivi 93/13/EMÜ tõlgendamisel ning Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt kohustuslik. Mitte ühes analüüsitud lahendis ei ole põhistuses viidet § 42 kohasele sisukontrollile, Riigikohtu praktikale eraparkla leppetrahvide osas (3- 2-1-68-16; 3-2-1-77-16; 2-15-3430/58; 2-17-117146/31) ega Euroopa Kohtu praktikale tüüptingimuste kontrolli kohustuse osas.

Teiseks — kohtulahendid on sisult identsed, viidates automatiseeritud „liinitööle”, kus hagiavalduste sisulist kontrolli ei toimu. Põhistustes puuduvad individuaalsed hinnangud konkreetse tüüptingimuse mõistlikkusele, kahju proportsionaalsusele või hageja tegelikult saamata jäänud tulule, mis on keskmiselt 1-5 eurot ja viitab 1% hüvituslikule ja 99% karistuslikule iseloomule.

Kolmandaks — hoolimata asjaolust, et tegemist on ilmselgelt standardsete masshagidega sama ettevõtja poolt (Tartu Ringkonnakohus on asjas 2-23-116531/33 tuvastanud üle 2500 EuroPargi menetluse), ei ole Harju Maakohus rakendanud menetlusökonoomia põhimõtteid ega asunud ühtset seisukohta leppetrahvide mõistlikkuse osas. Iga asi menetletakse nagu oleks esmakordne, kuid ilma sisulise kontrollita.

Neljandaks — samal ajal, kui TVK on neljal korral neljast tuvastanud täpselt samade operaatorite täpselt samade tüüptingimuste ebamõistlikkuse, rahuldab Harju Maakohus tagaseljaotsustega samadel tüüptingimustel põhinevad nõuded sisulise kontrollita. Tulemuseks on, et sama tüüptingimus on üheaegselt nii tühine (TVK foorumis) kui ka täitmisele pööratav (kohtu foorumis). Just sellel lihtsal põhjusel eelistabki Europark oma „äri“ kohtu kaudu ajada.

3.4. Tagajärg: kohus kui masshageja võlamenetlusosakond

Tartu Ringkonnakohus on kohtuasjas 2-23-116531/33 (27.11.2024) tuvastanud, et OÜ EuroPark Estonia on masshageja, kes loobub hagidest süstemaatiliselt vältimaks ebasoodsate pretsedentide tekkimist. Ainuüksi 2025. aastal oli EuroPargiga seotud 684 kohtumenetlust.

Käesolevas kirjas kirjeldatud süstemaatiline kontrollipuudus toetab masshageja ärimudelit. Kui kohus teostaks TVK-ga samaväärset omaalgatuslikku kontrolli VÕS § 42 alusel, ei oleks masshagejal majanduslikult mõtet enam kohtusse pöörduda väikeste nõuetega, mille tüüptingimused on TVK korduvalt tühiseks tunnistanud. Just kontrollipuudus on see, mis teeb masshageja mudeli tulusaks ja tekitab 684 menetlust aastas kohtule. Eesti teised suurettevõtted (Telia, Swedbank, Olerex jne) lahendavad oma pisivõlad klienditeeninduse kaudu. Mis juhtuks kui nad kõik pöörduks kohtusse?

Sellega on tekkinud olukord, kus kohus on tahtmatult muutunud masshageja võlamenetlusosakonnaks: kohtusüsteem täidab automaatrahuldamise kaudu ülesannet, mis õigusdogmaatiliselt peaks olema täidetud sisulise kontrolliga. Tagaseljaotsustega legitimeeritakse tüüptingimused, mille õiguslikku kehtivust on pädev riiklik järelevalveorgan (TVK) korduvalt eitanud kolm aastat järjest.

Tulemuseks on, et tarbijad ja väikeettevõtjad jäävad ilma VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestatud õiguskaitsest — selle normi eesmärk on kaitsta nõrgemat poolt ebaproportsionaalsete leppetrahvide eest, kuid praktikas see kaitse tagaseljaotsuste puhul ei toimi, kuna just nõrgem pool (kes ei julge või ei suuda vastata) saab kahju, mida seadus pidi ära hoidma.

3.5. Põhimõtteline küsimus: miks võib eraettevõte karistada karmimalt kui riik?

Liiklusseaduse § 188 kohaselt on avaliku parkimise viivistasu ülempiiriks 31 eurot. See on Riigikogu poolt seadustatud tase, mille piires kohalikud omavalitsused võivad karistada parkijaid, kes ei ole parkimistasu maksnud. Riik on niisiis pidanud 31 eurot piisavaks ja proportsionaalseks sanktsiooniks parkimiskorralduse tagamiseks. Märkimisväärne on, et OÜ EuroPark Estonia opereerib Tallinna linnale parkimisteenust just selle 31-eurose

piirmäära raames (alates 02.09.2025), mis tõendab, et see tase on äriliselt teostatav ka mass-skaalas.

Samal ajal rahuldab Harju Maakohus tagaseljaotsustega sama operaatori 55-, 70- ja peagi 100-eurosed leppetrahvinõuded — kuni kolmekordses ulatuses võrreldes seadusega kehtestatud avaliku piirmääraga. Riigikohus on neljas eraparkla leppetrahvi puudutavas lahendis (3-2-1-68-16; 3-2-1-77-16; 2-15-3430/58; 2-17-117146/31) hinnanud 30 eurot mõistlikuks tasemeks ning Tarbijavaidluste komisjon on otsuses 19-1/26-02410 leppetrahvi vähendanud just 31 euroni, viidates otseselt LS § 188 piirmäärale.

Sellest tulenevalt tõstatub põhimõtteline küsimus, mis väärib kohtu esimehe sisulist vastust:

Miks võib eraettevõte Eesti kohtusüsteemi vahendusel karistada parkijat karmimalt kui riik ise seda samas olukorras teeb?

Kui Riigikogu on seadnud avaliku parkimise eest määratava sanktsiooni ülempiiriks 31 eurot, on raske põhistada, miks eraõigusliku leppetrahvi puhul peaks samasuguse rikkumise eest olema lubatud sellest kahe- või kolmekordne summa — eriti olukorras, kus kohtulik ex officio kontroll, mis selle asümmeetria peaks korrigeerima, jääb tagaseljaotsustes teostamata.

Ennetavalt tuleb märkida, et eraõiguslike leppetrahvide suhtes ei saa selle küsimuse vastuseks tugineda lepinguvabaduse põhimõttele. Irene Kull on VÕS Kommenteeritud väljaandes (lk 221, punkt 4.1.1) selgesõnaliselt sedastanud:

„Lõige 1 sätestab üldise hinnangulise standardi tüüptingimuste kehtivuse või tühisuse tuvastamiseks: tühine on tingimus, mis on 'ebamõistlikult kahjustav'. Seda üldpõhimõtet täpsustab lõige 3. Üldjuhul ei sisalda VÕS piiranguid isikute vahel sõlmitud lepingu sisule (kehtib lepinguvabadus) ja sekkub nende valitud regulatsiooni üksnes erandlike imperatiivsete seadusesätete kaudu. Üldine dispositiivsuse põhimõte ei kehti aga tüüptingimuste puhul."

Õiguskirjandus rõhutab seega selgelt, et lepinguvabaduse põhimõte just nimelt ei laiene tüüptingimustele — neile kohaldub VÕS §-st 42 tulenev imperatiivne sisukontroll. Eraparkla parkimistingimused on ühepoolselt välja töötatud tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 mõttes ning kuuluvad seetõttu just sellesse kategooriasse, kus seadusandja on dispositiivsuse põhimõtte teadlikult välistanud. Kuna VÕS § 42 lg 3 p 5 keelab ebamõistlikult suure leppetrahvi tüüptingimusena, ei ole võimalik põhistada eraettevõtja õigust nõuda kohtu vahendusel suuremat sanktsiooni kui riik avaliku parkimise viivistasuna kehtestab — viitega „lepingupoolte tahtele" ega „eraõigussuhete autonoomiale". Tüüptingimuste puhul see autonoomia õiguslikus mõttes puudub.

Tulemuseks on paradoks, kus eraettevõtja sanktsioneerimisõigus ulatub kohtu vahendusel kaugemale kui riigi enda sanktsioneerimisõigus seaduse alusel.

4. Konkreetsed küsimused, millele palun MSVS § 5 lg 1 alusel sisulist vastust

Käesoleva pöördumise sisulise vastuse saamiseks palun kohtu esimehel vastata kõigepealt kahele põhiküsimusele:

4.1. Miks ei ole Harju Maakohus TsMS § 438 lg 1 kohast omaalgatuslikku tüüptingimuste kontrolli (VÕS § 42 alusel) seni kunagi eraparklate masshagide tagaseljaotsustes rakendanud, et kaitsta vastaspoole õigusi olukorras, kus vastaspool jääb tagaseljaotsuse tegemisel ise kaitsetuks?

Küsimus on põhimõtteline, kuna Riigikohtu praktika, Euroopa Kohtu praktika, Irene Kulli VÕS Kommenteeritud väljaanne ja TVK praktika jõuavad kõik samale järeldusele — kohtul on omaalgatuslik kontrollikohustus. Tagaseljaotsus ei vabasta sellest, vaid just tagaseljaotsuse puhul on see kohustus kõige olulisem, sest vastaspool ise oma õigusi kaitsta ei saa.

4.2. Kas tulevikus on lootust, et Harju Maakohus seda kontrollmehhanismi eraparklate masshagide puhul rakendama hakkab — või lasebki masshagejal (OÜ EuroPark Estonia, 684 menetlust 2025. aastal) muuta kohtusüsteemi sisuliselt oma võlamenetluse osakonnaks, kus reaalset sisukontrolli tüüptingimuste üle ei teostata?

Küsimus puudutab otseselt 2026. aasta suvest kohtusse saabuvaid 70-euroseid leppetrahve, mille automaatne rahuldamine ilma ex officio kontrollita tähendaks masshageja ärimudeli edasist legitimeerimist — ja kohtusüsteemi koormuse vältimatut kasvu, mitte kahanemist.

Hinnanguliselt kasutab Europark hetkel üle 5% Harju Maakohtu tsiviilosakonna ressursist ja annab täiskohaga tööd kahele kohtunikule kui arvestada et kohtuniku töömaht on 250 menetlust.

Täiendavalt palun sisulist vastust järgmistele spetsiifilistele küsimustele:

4.3. Kas Harju Maakohtu esimees jagab Irene Kulli VÕS Kommenteeritud väljaandes (lk 221, punkt 4.1.2 ) ning Riigikohtu järjekindlas praktikas väljendatud õiguslikku seisukohta, et kohus peab VÕS § 42 alusel tüüptingimuste kehtivust kontrollima omal algatusel ka tagaseljaotsuste tegemisel?

4.4. Kuidas selgitab kohtu esimees olukorda, kus sama eraparkla tüüptingimust on TVK korduvalt tühiseks tunnistanud (4 otsust neljast), kuid Harju Maakohus on sama tüüptingimust analüüsitud tagaseljaotsustes aastaid rahuldanud kontrollimata?

4.5. Milliseid konkreetseid organisatsioonilisi või metoodilisi samme plaanib Harju Maakohtu esimees astuda, et tagada tsiviilkolleegiumi kohtunike ühtne praktika VÕS § 42 kontrolli osas — kas tsiviilkolleegiumi sisemise juhise kaudu, tsiviilkolleegiumi koosoleku kaudu või muul viisil?

4.6. Millise tähtaja jooksul võib oodata vastust 07.04.2026 esitatud märgukirjale ja käesolevale täiendavale pöördumisele? Kas need käsitletakse kumulatiivselt või eraldi?

4.7. Kuidas tagab Harju Maakohus käesoleva pöördumise punktis 3.3 kirjeldatud olukorras — kus 2025. aastal tehtud 193-st tagaseljaotsusest ühestki ei nähtu VÕS § 42 kohane ex officio kontroll — kohtuliku kontrolli kvaliteedi ja tarbijate kaitse vastavalt seadusele?

5. Õiguslik alus sisuliseks vastuseks

Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 5 lg 1 kohaselt peab adressaat vastama märgukirjale ja selgitustaotlusele sisuliselt ja viivituseta, tähtajaga hiljemalt 30 päeva jooksul. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab vastus sisaldama sisulisi vastuseid esitatud küsimustele.

Lähtuvalt MSVS § 2 lg-st 1 on selgitustaotlus isiku pöördumine, millega soovitakse riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuselt selgitusi kehtivate õigusnormide kohaldamise, nende rakendamise või asutuse pädevuses olevate küsimuste kohta. Käesolev pöördumine kvalifitseerub nii märgukirjaks (osas, milles teen ettepanekuid praktika muutmiseks) kui ka selgitustaotluseks (osas, milles palun selgitusi kohtu senise praktika kohta VÕS § 42 kohaldamisel).

Palun kohtu esimehel vältida vastust, mis piirdub pöördumise teadmiseks võtmise kinnitamisega või üldise viitamisega kohtute sõltumatuse põhimõttele. Kohtute seaduse (KS) § 12 lg 2 kohaselt esindab ja juhib kohtuasutust oma pädevuse piires. Kohtu esimees vastutab õigusemõistmise korrakohase toimumise eest kohtus. KS § 45 lg 1 kohaselt teostab esimees järelevalvet mh õigusemõistmise korrakohase toimimise üle.

Õigusemõistmine ei toimu korrakohaselt olukorras, kus aastatepikkuse praktika kohaselt ei järgita õiguskirjanduses ja Riigikohtu praktikas selgelt sedastatud materiaalõiguslikke seisukohti. Seejuures õigusalaste selgituste andmise kohustus tuleneb üheselt MSVS §-st 3, samuti ei esine ühtegi keeldumise alust MSVS §-st 5 tulenevalt.

Kohtute sõltumatus konkreetsete kohtunike erapooletuse mõttes ei välista kohtu esimehe organisatsioonilist pädevust tagada ühtne praktika ja juhtida tähelepanu siduvale õiguskorrale. Just selle pädevuse raames on kohtu esimehel kohustus käesoleva pöördumise sisulistele küsimustele vastata.

6. Kokkuvõte

Õiguskantsler on 24.04.2026 vastuses märkinud, et oma õiguste kaitseks on igaühel võimalik pöörduda kohtusse. See põhimõtteline seisukoht on iseenesest õige, kuid käesolev pöördumine puudutab täpselt seda olukorda, kus kohtutee ise jääb sisuliselt suletuks: just nendele, kes vastust ei esita — sageli seetõttu, et kardavad menetluskulude kasvu mitukümmend korda üle põhinõude — ei toimi see kaitsemehhanism, kuna tagaseljaotsuste puhul tüüptingimuste omaalgatuslikku kontrolli ei teostata. Tulemuseks

on, et seaduses sätestatud õiguskaitse VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes jääb kättesaamatuks just nõrgemale poolele, keda see norm pidi kaitsma — ja muutub kättesaadavaks vaid neile, kes suudavad menetluskulude riski kanda.

Kahe kontrollimehhanismi võrdlus — TVK (neli lahendit, kontroll neljal korral, tüüptingimused tühiseks) ja Harju Maakohus (193 tagaseljaotsust 2025. aastal, ühestki ei nähtu ex officio kontrolli) — on kõige selgem tõend sellest, et probleem on süsteemne, mitte üksikjuhtumlik. Tarbija ja väikeettevõtja õiguskaitse VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes toimib ühes foorumis, aga mitte teises — ja masshageja on õppinud seda asümmeetriat enda kasuks kasutama.

Käesoleva pöördumise eesmärk ei ole ühegi konkreetse kohtuniku kritiseerimine ega konkreetse kohtuotsuse vaidlustamine. Eesmärk on süsteemne: saada sisuline vastus küsimustele 4.1, 4.2 ja 4.7 ning teada, kas kohtu esimehel on tahe ja võimekus tagada, et Harju Maakohus täidaks TsMS § 438 lg 1 kohast ja Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 93/13/EMÜ tõlgendamisel tulenevat omaalgatuslikku kontrollikohustust ka eraparklate masshagide tagaseljaotsuste tegemisel.

Palun:

1) käsitleda käesolevat pöördumist koos 07.04.2026 esitatud märgukirjaga ühtse asjaajamisena;

2) vastata käesoleva märgukirja punktis 4 esitatud küsimustele 4.1–4.7 sisuliselt MSVS § 6 sätestatud tähtajas;

3) juhul kui kohtu esimehe hinnangul nõuab mõne küsimuse vastamine tsiviilkolleegiumi juhtide või kohtunike kaasatust, palun seda oma vastuses välja tuua.

Kinnitan, et olen valmis käesoleva pöördumise sisu ning täiendavaid asjaolusid vajaduse korral selgitama ka suuliselt.

Lugupidamisega

Riho Pihlakas

parkimistrahv.ee

[email protected]

Lisad

Lisa 1 — Väljavõte VÕS Kommenteeritud väljaandest (I. Kull. § 42. – P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Tallinn: Juura 2016), lk 221 (punkt 4.1.2 — kohtu omaalgatusliku kontrolli kohustus).

Lisa 2 — Väljavõte VÕS Kommenteeritud väljaandest (I. Kull. § 42), (punkt 4.1.3 — tõendamiskoormus § 42 lg 3 tüüptingimuste puhul).

Lisa 3 — Väljavõte VÕS Kommenteeritud väljaandest (I. Kull. § 42), lk 233 (punkt „a) Leppetrahv” — leppetrahvi hindamise kriteeriumid).

Lisa 4 — Väljavõte VÕS Kommenteeritud väljaandest (I. Kull. § 42), lk 235 (punkt „c) Tühisuse tagajärg” ja punkt „g) Ettevõtjatevahelised lepingud”).

Lisa 5 — Näidisena esitatud 10 tagaseljaotsust (kohtu infosüsteemist kättesaadavad ja kontrollitavad): 2-25-102450, 2-25-103464, 2-25-102576, 2-25-111565, 2-25-104483, 2- 25-107867, 2-25-109010, 2-25-106134, 2-25-114736, 2-24-143907.

Lisa 6 — TVK otsus 19-1/24-08802

Lisa 7 — TVK otsus 19-1/25-10488

Lisa 8 — TVK otsus 19-1/26-01486

Lisa 9 — TVK otsus 19-1/26-02410

Viidatud allikad 1. 07.04.2026 märgukiri „Tarbijate õiguste kaitse tagamine eraparklate masshagide

tagaseljaotsustes” (esitatud Harju Maakohtu esimehele)

2. I. Kull. Kommentaar § 42-le. – P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, lk 220–235

3. Riigikohtu lahendid: 3-2-1-155-05 p 19; 3-2-1-2-08 p 13; 3-2-1-56-08 p 13; 3-2-1- 64-12 p 32; 3-2-1-150-14 p 14; 3-2-1-109-11 p 12; 3-2-1-71-14 p 139; 3-2-1-106-13 p 24; 3-2-1-12-14 p 41; 3-2-1-45-15 p 14; 3-2-1-25-16 p 13

4. Riigikohtu eraparkla leppetrahvi lahendid: 3-2-1-68-16 (25.01.2017); 3-2-1-77-16; 2-15-3430/58; 2-17-117146/31

5. Euroopa Kohtu lahendid: C-240/98 Océano Grupo; C-243/08 Pannon GSM; C-76/10 Pohotovosť; C-237/02 Freiburger Kommunalbauten; C-488/11 Asbeek Brusse; C- 472/10 Invitel Távközlési; C-415/11 Mohamed Aziz

6. EL direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste lepingutingimuste kohta tarbijalepingutes

7. Tarbijavaidluste komisjoni otsused: 19-1/24-08802 (27.11.2024); 19-1/25-10488 (2025); 19-1/26-01486 (31.03.2026); 19-1/26-02410 (20.03.2026)

8. Tartu Ringkonnakohtu lahend 2-23-116531/33 (27.11.2024)

9. Tartu Ringkonnakohtu esimehe 06.04.2026 vastus nr 12-5/26/43-1 (684 menetlust 2025. aastal)

10. Harju Maakohtu 2025. aasta tagaseljaotsuste süstemaatiline analüüs (193 otsust 375-st)

11. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadus, RT I, 25.10.2016, 17