Regionaal- ja Põllumajandusministeerium_vastus

Suur-Ameerika tn 1 / 10122 Tallinn / 625 6101/ info@agri.ee / www.agri.ee

Registrikood 70000734

Teie: 29.02.2024 nr 6-1/240330/2401272 Meie: 28.03.2024 nr 16-4/1132-1

Kalapüügiseadusest tuleneva püügiõiguse vähendamine Austatud proua Madise

Õiguskantsleril paluti kontrollida kalapüügiseaduse (edaspidi KPS) § 56 lõigete 3 ja 4 vastavust

Eesti Vabariigi põhiseadusele. Selleks, et kujundada oma seisukoht, palusite 29.02.2024. a

kirjaga nr 6-1/240330/2401272 vastata õigusselguse ja proportsionaalsuse põhimõtet silmas

pidades mitmetele küsimustele.

Esmalt märgime, et nimetatud sätete eesmärgiks on ebaseadusliku kalapüügi ohjamine ja seda

ajaloolist püügiõigust omavate ettevõtjate poolt. Piiratud kalaressursi juures otsitakse pidevalt

tasakaalu looduskeskkonda säästva ja jätkusuutliku kasutamise ja seda ressurssi kasutavate

isikute õiguste vahel. Olukorras, kus kalavaru on aasta-aastalt vähenev ressurss, ja jätkuvalt

pannakse toime tõsiseid kalapüüginõuete rikkumisi, said ka 2022. a KPS muudatusega

nimetatud sätted Riigikogus KPS-i muudatusettepanekutena seadusesse lisatud. KPS § 56 lg 3

sätestab, et kui kutselise kalapüügiloa saanud isikul või tema kalapüügiloa alusel kala püüdnud

kaluril või kaptenil on kokku ühel ja samal veekogul, veealal või maakonnas toimepandud

käesoleva seaduse § 711 lõikes 1 nimetatud kalapüüginõuete tõsiste rikkumiste eest rohkem kui

üks kehtiv karistus väärteo või kuriteo eest, antakse talle viimase karistuse jõustumisele

järgneval kahel kalendriaastal kalapüügiluba iga sama veekogu, veeala või maakonna

õiguspäraselt omandatud püügivõimaluse kasutamiseks 10 protsendi võrra vähendatud

ulatuses. Selle tulemusena jääb kahel järgneval kalendriaastal loa omaniku püügivõimalusest

10 protsenti välja jagamata.

Järgnevalt anname vastused esitatud küsimustele.

1. Lõike 3 puhul ei ole sõnastus selge ega üheselt arusaadav – pole selge, kes on „talle“, kellele

lõikes 3 viidatakse ja kelle puhul vähendatakse kalapüügiluba. Samuti ei ole selge, kas

vähendatakse ühte konkreetset kalapüügiluba (lube võib olla ka mitu) või kõiki

kalapüügilubasid või kas vähendatakse näiteks ainult seda kalapüügiluba, mis on seotud

konkreetse rikkumise toime pannud kaluriga või kapteniga. Pole ka selge, kas ühel kaluril peab

olema alates kaks rikkumist või mitmel kaluril kokku alates kaks rikkumist.

„Talle“ selle sätte mõttes on kalapüügiloa omanik. KPS § 56 läbiv sisu on püügivõimaluse

vähendamine. Püügivõimalus vastavalt KPS §-le 42 on lubatud väljapüügimaht, püügipäevade

arv, püügivahendite arv, laevade püügikoormus või püügivõimsus või kalalaevade arv ning

kutselisi kalapüügilube antakse lubatud püügivõimaluste piires. KPS § 41 järgi antakse kaluri

kalapüügiluba äriregistris registreeritud ettevõtjale ning Vabariigi Valitsuse 17. novembri 2017.

a määruse nr 164 „Kutselise kalapüügi loa taotlemisel esitatavate dokumentide loetelu,

kalapüügiloa andmise, kehtivuse peatamise ning kehtetuks tunnistamise kord,

kalapüügivõimaluste arvutamise metoodika ja kalapüügiloa taotluse ning kalapüügiloa vormid“

2 (5)

§ 12 järgi antakse kalapüügiluba taotlejale, kellele on püügivõimaluste jaotamise otsusega

eraldatud püügivõimalus. Seega saab „talle“ olla ainult isik, kellele saab anda kutselise

kalapüügiloa.

Samuti märgime, et vastavalt KPS § 56 lõigetele 3 ja 4 vähendatakse loale kantavat

püügivõimalust, mitte luba. Kalapüügiloaga määratletakse lisaks püügivõimalusele ka näiteks

püügivahend, püügiaeg ja kalapüügi koht ning teatavatel juhtudel ka loale kantud püügivahendi

lubatud aastasaak. See, kuidas kalapüügiloa taotleja soovib talle määratud püügivõimalused

loale kanda, on tema enda otsus, arvestades, et samal veealal sama püügivahendi kasutamiseks

ei anta mitut ühel ajal kehtivat kaluri kalapüügiluba. Seega vähendatakse KPS § 56 alusel

kalapüügiloa taotleja üldist püügivõimalust, mille tagajärjel väheneb ka kalapüügiloale kantav

püügivõimalus kahel karistusele järgneval kalendriaastal.

Olukorras, kus kutselise kalapüügiloa saanud isikul või tema kalapüügiloa alusel kala püüdnud

kaluril või kaptenil on kokku ühel ja samal veekogul, veealal või maakonnas toimepandud

käesoleva seaduse § 711 lõikes 1 nimetatud kalapüüginõuete tõsiste rikkumiste eest rohkem kui

üks kehtiv karistus väärteo või kuriteo eest, tuleb arvestada samas sättes toodud piiranguga, ehk

siis rohkem kui üks rikkumine peab olema toime pandud ühel ja samal veekogul, veealal või

maakonnas. Olukorras, kus kutselise kalapüügiloa saanud isikul või tema kalapüügiloa alusel

kala püüdnud kaluril või kaptenil on küll rohkem kui üks kalapüüginõuete tõsine rikkumine,

kuid need on toime pandud erinevatel veekogudel, siis 10 protsendilist püügivõimaluse

vähendamist rakendada ei saa.

Meetme tulemusena jääb kahel järgneval kalendriaastal kalapüügiloa omaniku

püügivõimalusest 10 protsenti välja jagamata. Ettevõtja küll omandab selle õiguspäraselt ning

säilitab ajaloolise püügiõiguse, kuid loale (või lubadele, kui neid on rohkem kui üks) kantakse

KPS-i kohaselt 10 protsendi ulatuses väiksem püügivõimalus. Selline lähenemine on vajalik, et

ei muutuks ajaloolise püügiõiguse vahekord. Kui haldusmeede kohaldub püügivahendite

vähendamise läbi, siis jäävad need võrgud või mõrrad välja jagamata. Juhul, kui tegemist on

kvoodiga, siis esialgu jääb see 10 protsenti kvoodist välja püüdmata, kuid on võimalik, et see

osa, mida välja ei jagata, läheb jagamisele kõigi vahel järgmisel aastal, sest riigil on võimalik

välja püüdmata kvooti järgmisesse aastasse üle kanda. Merel on ülekantav kvoot 10 protsenti,

Peipsi järvel Venemaaga kokkulepitult 5 protsenti kogu riigikvoodist.

2. Lõike 3 sõnastuse järgi tuleb igal juhul ja alati automaatselt 10 protsendi võrra kalapüügiluba

vähendada. See ei pruugi olla õiglane ega proportsionaalne, sest rikkumised võivad kalapüüki

puudutavalt olla vägagi erinevad. Ilmselt juba ainuüksi väärteo ja kuriteo eest täpselt sama

tagajärg (10% vähendamine) võib olla ebaaus. Kogemuse pinnalt teame aga seda, et ka väärteol

ja väärteol võib väga suur vahe olla. Ei ole mõistetav, miks siin sõnastuse järgi ei lubata

otsustada, kas üldse vähendada ja mis mahus vähendada kalapüügiluba. Mõnikord ei pruugi

olla õiglane vähendada ja siis justkui ikkagi peaks lõike 3 teksti järgi vähendama.

Märgime, et KPS-i § 56 sätestatud 10 protsendi püügivõimaluse vähendamise meede ei ole

seotud igasuguste kalapüüginõuete rikkumistega, vaid ainult nendega, mis on korduvad ja

piisavalt tõsised, st on nimetatud § 711 lõikes 1. Neid on seadusandja seaduse tegemisel

hinnanud piisavalt kaalukaks rikkumiseks, näiteks keelatud püügiviiside ja vahendite

kasutamine, loata püük, keeluajal püük jne, mis võiksid tuua kaasa loa omanikule 10

protsendilise püügivõimaluse vähendamise.

Püügivõimaluse vähendamist saab vaadelda analoogse haldusmeetmena, mis Eestis kehtib juba

2012. aastast. Selleks on kalapüügiga seotud tõsiste rikkumiste karistamine ja asjakohase

punktisüsteemi rakendamine, mis tugineb nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 ning komisjoni

rakendusmäärusele (EL) 404/2011, kus kalalaevatunnistuse omanikule määratud

kalapüügialaste tõsiste rikkumiste korral määratakse teatud arv punkte ja teatud juhtudel

võetakse kalalaeva tunnistus ka jäädavalt ära.

3 (5)

Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.

Püügivõimaluste kasutamise võimaldamine samas mahus nendele ettevõtjatele, kellele antud

püügilubade alusel pannakse ühiskonnale kuuluva kalavaru kasutamisel korduvalt toime

tõsiseid kalapüüginõuete rikkumisi, pole õiglane ega põhjendatud.

Kokku määrati perioodil 2016–2018 karistus kalapüüginõuete tõsise rikkumise eest 93 korral.

Karistus juriidilisele isikule määrati kolmel korral, millest ühe kohus tühistas. Ükski juriidiline

isik korduvaid tõsiseid rikkumisi toime ei pannud, küll aga panid kalapüüginõuete tõsiseid

rikkumisi korduvalt toime 11 füüsilist isikut. Nimetatud 11 füüsilist isikut olid kantud kokku

13 isiku lubadele, neist 8 puhul oli isiku lubade alusel toime pandud tõsiseid rikkumisi rohkem

kui üks. Seaduse muudatuse menetluse ajal oli seadusandjal kasutada ka rikkumiste statistika.

Näiteks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve Eesti-Venemaa kohtumise protokolli kohaselt tegi

Keskkonnaamet 2019. aasta kümne kuuga veekogul 573 toimingut ning lossimisi kontrolliti

787 korral. Kalandust reguleerivate õigusaktide rikkumisi avastati 100 korral, nendest 8 korral

alustati kriminaalmenetlus. Kalavarudele tekitatud kahju arvestati summas 114 743 eurot. See

tähendab, et 7,4% kontrollimiste puhul avastati rikkumisi.

3. Tundub, et isikuid sisuliselt karistatakse kellegi teise teo eest. Selgitame, et kalurid töötavad

enamasti FIE-dena. Kui FIEdena töötavad kalurid panevad mingi rikkumise toime, siis sellest

ei teavitata kalapüügiloa omanikke – teavitust ei tee FIEna töötav kalur ega ka see ametkond,

kes rikkumist kontrollib. Rikkumisest (jõustunud väärteo või kuriteo karistusest) teavitatakse

siis, kui kõik otsused on juba jõustunud ja neid enam muuta ei saa. Kalapüügiloa omanikud ei

ole ametkondade poolt nendesse menetlustesse kaasatud, kus kalapüüginõuete rikkumisi

tuvastatakse. See tähendab, et kalapüügiloa omanik ei saa tegelikult vaidlustada rikkumise

toimumist ega ühtegi sellega seotud asjaolu. Ometigi arvatakse, et ta peab ilma

vaidlustamisvõimaluseta automaatselt vastutust kandma kellegi teise teo eest.

Juhime tähelepanu sellele, et KPS ja ka KarS näevad ette nii füüsilise kui ka juriidilise isiku

vastutuse. Eesmärki ei täida karistus, mis on mõnisada eurot ja on määratud ainult füüsilisele

isikule, kui füüsiline isik tegutseb ettevõtja lubadega. Juba aastaid on kasutatud füüsiliste

isikute vahetamist kalapüügilubadel pärast esimese karistuse saamist selleks, et loa omanik

saaks edasi püüki jätkata ilma sisulist vastutust omamata. Juriidilise isiku väärteovastutuse

statistikale ja kohtupraktikale tuginedes on selge, et ettevõtja vastutuse ja suuremate rahaliste

karistuste rakendamine pole osutunud võimalikuks ning määratud karistused piisavalt tõhusaks

hoidmaks ära järgnevaid rikkumisi. Rahatrahvile lisaks on vajalik rakendada haldusmeedet, et

tagada nõuetekohane kalapüük ja kaitsta kalavarusid ja keskkonda. Vajalik on suurendada

ettevõtja vastutust juhuks, kui kalapüügiloa saanud isik ei suuda korraldada oma tegevust nii,

et nende kasuks tegutsevad isikud kehtestatud kalapüüginõuetest kinni peavad.

Võlaõigusseaduse § 1054 lõiked 1–3 näevad ette analoogse vastutuse, et kui isik kasutab teist

isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt

tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 16 lõige 2 järgi on menetlusosaline muuhulgas ka kolmas

isik, kellena käsitatakse füüsilist või juriidilist isikut, kes ei ole kuriteos kahtlustatav,

süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle õiguste või kohustuste üle võidakse

kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses otsustada.

Läbi selle peaks olema kalapüüginõuete tõsiste rikkumiste puhul, mis on kvalifitseeritud

kuriteona, tagatud ka kalapüügiloa omaniku kaasamine menetlusse. Väärteomenetluse

seadustiku analoogsed sätted kolmandat isikut menetlusosalisena otsesõnu ei nimeta. Miks on

kolmanda isiku kaasamise osas kahe menetlusseadustiku osas erinevused, ei ole Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumile teada. Praktikas meile teadaolevalt teavitab Keskkonnaamet

KPS § 711 lg 2 kohaselt kalapüüginõuete tõsise rikkumise puhul väärteo või kuriteo eest

4 (5)

karistuse määramise korral Põllumajandus- ja Toiduametit ning kutselise kalapüügi loa

omanikku, kelle loa alusel toimunud kalapüügil toimepandud rikkumise eest karistus määrati,

karistusandmete kandmisest karistusregistrisse, näidates ära karistuse jõustumise aja.

Keskkonnaamet teavitab peale karistuse jõustumist ja karistuse kandmist karistusregistrisse

Põllumajandus- ja Toiduametit ning loa omanikku sellest, et jõustunud on karistus nende sätete

eest, mille puhul rakendatakse korduva rikkumise puhul haldusmeedet. Teavitatakse juba

esmakordse rikkumise korral. Keskkonnaameti teavitus sisaldab minimaalselt andmeid, mis

annab ettevõttele vaid infot, et tema loa alusel on vastav karistus määratud. Isiku nime ega muid

andmeid isiku andmekaitse eesmärkidel ei esitata. Edasi peab kutselise kalapüügiloa omanik

ise minema karistusregistrisse, kust leiab oma töötaja kohta vastava rikkumise ja karistuse.

Ettevõtja peab oma töökorralduses ja ettevõttesisestes asjaoludes ise kokku leppima, kuidas

peaks käima informatsiooni jagamine toimepandud rikkumiste ja menetluste kohta. Peipsi

järvel käiakse püügil brigaadidena, seega ei saa rikkumisest teadlik olla vaid üks töötaja.

Riiklikul tasandil ei saa reguleerida ettevõttesisest erinevate töövormide (nt püsivalt FIEde

kasutamist) kasutamist, kuid riigi asi on reguleerida avaliku ressursi kasutada andmist

ettevõtjatele nii, et selle kasutamisel aset leidvate rikkumiste vastutus lasuks ettevõtjal, kellele

selle ressursi kasutus usaldatakse. Ettevõtluses kasutatav mistahes töövorm (nt FIEde) ja

ettevõttesiseselt avaliku ressursi kasutamise edasi delegeerimine nt kalapüügiloaga ei tohi seda

vastutust kaotada.

4. Lõike 4 puhul ei räägita enam 10 protsendist vaid 1 võrra vähendamisest. Aga toome mõned

näited võrdluseks. Kui püügivahendit on 10 tk, siis vähendatakse 9 peale. Kui püügivahendit

on aga 2 tk, siis vähendatakse 1 peale. Kui püügivahendit on 1 tk, siis vähendatakse 0ni.

Protsentides ei ole need enam 10%, vaid juba 50% ja 100%. Ka see võib lõpuks anda väga

ebaõiglase tulemuse.

Toodud näidete puhul, kui vähendamine on suurem kui 10 protsenti, on tegemist sisuliselt

eranditega, mis on ka seaduse tasemel sätestatud. Erandite süsteem rakendub ainult siis, kui

püügivahendeid on tõesti vähe, kuid on selge, et püügivahendeid ei saa poolitada ega tükkidena

eraldada. Ka antud lahendus on seaduse tasemel sätestatud ning loa omanikule on korduvate

tõsiste rikkumiste puhul järgnev tagajärg haldusmeetme näol selgesti ette määratletav.

Haldusmeetme mõju võib küll matemaatiliselt tunduda suurt püügiõigust omava ja väikest

püügiõigust omava ettevõtte puhul erinev, aga tegelikkuses rakendub haldusmeetme

keskkonnakaitsel selge proportsionaalsuse põhimõte, et proportsionaalselt suurema hulga

avalikku ressurssi kasutada saanud isiku puhul jäetakse kasutusest kõrvale absoluutnumbrites

ka proportsionaalselt suurem hulk püügivõimalusest. Alati on võrdsuse printsiip jälgitav

samasuguse püügivahendeid omavate isikute suhtes. Juhime siinkohal tähelepanu, et rikkumiste

toimepanemine ei ole kohustus, vaid vastupidiselt on see taunitav ja välditav. Veelgi enam ei

ole tolereeritud tahtlike ja korduvate tõsiste rikkumiste toimepanemine. Juhime tähelepanu, et

näiteks alla 10 nakkevõrgu kasutamiseks, mis on enamlevinud püügivahend, antakse luba KPS-

i § 42 lõike 9, 10 ja 11 alusel vaid erandina ja sisuliselt on sellise arvu püügivahendite omanik

harrastuspüüdja, kuna tema sissetulek ei võimalda elatuda kalapüügist.

Lisaks selgitame, et ajalooline püügiõigus on kalandust käsitleva riigi poolt kehtestatud

õigusliku režiimi üks komponent. Ajaloolise püügiõiguse kui eelisõiguse sisu on seadusandja

KPS-s pidevalt muutnud ja edasiarendanud. Nende muudatustega on pidanud arvestama ka

vastavat püügiõigust omavad isikud ja võib väita, et „ajalooline kalapüügiõigus“ põhiseaduse

§-ga 32 kaitstava omandipõhiõiguse kaitse alla ei kuulu. Sellest lähtudes ei saa ka „ajaloolise

püügiõiguse“ vähendamist kahe kehtiva süüteokaristusega isikule kalapüüginõuete tõsise

rikkumise eest vaadelda kui põhiseaduse §-ga 32 kaitstava omandipõhiõiguse rikkumisena.

Põhiseaduse § 31 sätestab: „Eesti kodanikel on õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda

tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja

korra. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne

ettevõtlusega seotud tegevuse. Seega võib öelda, et kalapüüginõuete tõsise rikkumise eest

5 (5)

mõistetud kahe kehtiva süüteokaristusega isiku ajaloolise püügiõiguse vähendamine kujutab

endast ettevõtlusvabaduse (põhiseaduse § 31) riivet, mille eesmärgiks on eeliste tagamine

ettevõtjatele, kellele on antud ajalooline püügiõigus. Kalapüüginõuete tõsise rikkumise eest

mõistetud kahe kehtiva süüteokaristusega isiku ajaloolise püügiõiguse vähendamine

distsiplineerib isikuid mitte panema toime kalapüügi alaseid tõsiseid rikkumisi olukorras, kus

püügivõimaluste arv jääb alla püügitaotluste arvu. Tegemist on piiratud kalaressursi

süstemaatilise kuritarvitamise toimepanemisega seotud isikutele haldusmeetme

kohaldamisega, mis tugineb riigi kohustusele põhiseaduse § 5 alusel kujundada

looduskeskkonna säästlikku ja avalike huvide kohast kasutamist tagav õiguslik režiim.

KPS § 711 sisalduv ettevõtlusvabaduse riive ajaloolise kalapüügiõiguse vähendamine tõsiste

kalapüüginõuete rikkumise eest on proportsionaalne ja see vähendamine ei ole vastuolus

põhiseadusega.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Madis Kallas

Minister

Koostaja: Aare Tuvi

Aare.Tuvi@agri.ee