Arvamus kriminaalmenetluse seadustiku ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõule

RIIGIPROKURATUUR Wismari 7 / 15188 TALLINN / 694 4400 / [email protected] / www.prokuratuur.ee

Registrikood 70000906

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

Suur-Ameerika 1

10122, Tallinn

[email protected]

Teie: 01.05.2026 nr 8-1/3534-1 Meie: 07.05.2026 nr RP-1-6/26/4435

Arvamus kriminaalmenetluse seadustiku ja karistusseadustiku muutmise seaduse

eelnõule

Lugupeetud justiits- ja digiminister

Prokuratuur tänab võimaluse eest anda arvamus kriminaalmenetluse seadustiku ja

karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõule.

Prokuratuuri hinnangul vajaks kõnealuse KrMS eelnõu sõnastus täpsustamist, kuivõrd pakutud

tekst võib sisaldada vastuolusid ning olla raskesti jälgitav.

Eelnõu seletuskirjas käsitletakse andmeesitamise ja andmesäilitamise määruste esitamise ja

täitmise küsimusi, samas keskendub eelnõu eelnevaga seotud tunnistustele. Seejuures jääb

ebaselgeks määruste ja tunnistuste omavaheline seos, mis näib olevat KrMS-i tulevases

regulatsioonis sisuliselt käsitlemata. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1543

(edaspidi määrus nr 2023/1543) artikli 4 lõikest 6 ning artikli 8 lõikest 1 loogikast tuleneb, et

tegemist on erinevate dokumentidega, kuid nende kasutamist ei ole eelnõu sätetes ega

seletuskirjas piisava selgusega avatud. Samuti oleks vajalik seletuskirjas täpsustada, et

kõnealused tunnistused on määruse nr 2023/1543 I lisa ja II lisa.

Eeltoodust tulenevalt on raskendatud eelnõus kajastatud regulatsioonist arusaamine ning ei ole

selge, kuidas määrused ja tunnistused peaksid Eesti ametiasutuste vahel liikuma. Näiteks tekib

küsimus, kas asutustevaheline suhtlus toimub kirjalike taotluste kaudu, mille lõpptulemuseks

on määrus või toimub asutuste vaheline suhtlus tunnistuse kaudu. Määruste/tunnistuste

esitamise menetlusse on kaasatud uurimisasutused, prokuratuur ja kohus, kuid asutuste

omavahelist suhtlust ei ole eelnõus selgelt reguleeritud.

Lisaks vajaks täpsustamist eelnõu § 48960 lõike 1 ja § 48961 lõike 1 sõnastus, mille kohaselt

kinnitab tunnistuse prokuratuur. Eelnõust ega seletuskirjast ei ole üheselt arusaadav, mida

„kinnitamine“ selles kontekstis tähendab – kas see eeldab näiteks allkirja lisamist ja kui jah,

siis millisele dokumendile (määrusele või tunnistusele).

Sarnane ebaselgus esineb ka eelnõu § 48960 lõike 2 ja § 48961 lõike 2 puhul, milles on sätestatud

loa andmine vastavalt kohtu või prokuratuuri poolt. Täpsustamist vajab, mida loa andmine

konkreetselt hõlmab: kas tegemist on pelgalt formaalse kinnitusega (nt allkiri) või sisulise

2 (3)

otsustusega (nt määruse tegemine) ja kas seda võib teha pealdisega, ning millisele dokumendile

(määrusele või tunnistusele) see luba lisatakse.

Täiendavalt juhib prokuratuur tähelepanu järgmistele küsimustele ja ebaselgustele:

1. § 48958 puhul jääb arusaamatuks, miks viidatakse mitmele erinevale määruse artiklile.

Võiks kaaluda, kas oleks piisav ja selgem sõnastada, et määruse nr 2023/1543 artikli 3

lõikes 17 sätestatud täitvaks asutuseks on Riigiprokuratuur. Selliselt oleks

otsekohalduva määruse rakendamine arusaadavam ja seotud määruse teksti kaudu kõigi

artiklitega.

2. Eelnõus ja seletuskirjas puudub säte § 48959, kuigi olemas on 48958 ja 48960. Seletuskiri

ei anna selgitust, miks ülamärge 59 on välja jäetud.

3. Eelnõu § 48960 lõike 1 kolmandas lauses ja § 48961 lõike 1 kolmandas lauses on

sätestatud, et kohtumenetluses teeb tunnistuse kohus. Samas sättes on 1. lauses

prokuratuuri ja uurimisasutuse puhul kasutatud fraasi „esitama“. Ei ole üheselt selge,

kas „tegemine“ ja „esitamine“ tähistavad samasisulist toimingut või erinevaid need

olukorrad kuidagi omavahel. Kui tegemist on sama sisuga tegevusega, oleks soovitatav

kasutada läbivalt ühtset terminoloogiat.

4. Tuleks üle vaadata eelnõu § 48960 lõike 3 sõnastus, mille lõpus viidatakse tunnistuse

koostajale. Sätte sisust nimelt ei selgu üheselt, kes konkreetselt on koostaja. Eelnõus on

tegevustest tulenevalt asutustel erinevad rollid (esitaja, tegija, taotleja, kinnitaja ja loa

andja) ja selguse huvides võiks rollide ja nende ülesannete jaotus olla üheselt

määratletud.

Prokuratuur märgib, et seletuskirjas ei ole käsitletud Eesti kriminaalmenetluses praegu

aktuaalset teemat seoses sideandmetega. Seoses sellega tekib küsimus, kuidas suhestub

kavandatav regulatsioon Riigikohtu praktikaga (nt Riigikohtu kriminaalkolleegium

20.03.2026.a otsus nr 1-23-1551, p 26), mille kohaselt peab kohtumenetluses olema võimalik

selgelt eristada, millised andmed on säilitatud õiguspäraselt ning millised isiku põhiõigusi

rikkudes. Sellest lähtudes on oluline hinnata, kas ja kuidas tagab eelnõu, et andmete töötlemine

ja edastamine toimub kooskõlas kehtiva kohtupraktika ning põhiõiguste kaitse nõuetega.

Prokuratuuri hinnangul on määruse nr 2023/1543 rakendamisel vajalik tagada, et

teenuseosutajad tegutsevad edaspidi selgel ja kehtival õiguslikul alusel. Vastasel juhul võib

tekkida olukord, kus välisriigi tunnistuse alusel edastatakse välisriikide kriminaalmenetlustesse

andmeid, mida Eesti kriminaalmenetluses ei oleks lubatud tõendina kasutada.

Juhul kui sideandmete säilitamist puudutavat regulatsiooni ei ole kavas muuta või täpsustada,

oleks põhjendatud seletuskirjas selgitada tekkinud olukorda ning anda ülevaade, kuidas on

tagatud kavandatava regulatsiooni kooskõla riigisisese õiguse ja kohtupraktikaga.

Samuti puudub seletuskirjas analüüs selle kohta, miks on prokuratuur määruse kohaselt

käsitatav täitva asutusena ka olukorras, kus küsimus puudutab sisuandmete väljastamist. Eesti

kriminaalmenetluse kontekstis on sideandmete (ja eriti sisuandmete) väljastamine üldjuhul

seotud kohtuliku kontrolliga ning eeldab kohtu luba, mis tagab põhiõiguste kaitse. Seetõttu

tekib küsimus, kuidas on põhjendatav, et kavandatava regulatsiooni kohaselt täidab analoogset

funktsiooni prokuratuur, ilma et seletuskiri selgitaks, kuidas selline pädevusjaotus suhestub

Eesti kehtiva menetluskorra ja põhiseaduslike nõuetega. Ilma vastava analüüsita jääb

ebaselgeks, kas kavandatav regulatsioon tagab piisava kohtuliku kontrolli ja põhiõiguste kaitse.

Seetõttu oleks vajalik seletuskirjas selgelt põhjendada valitud pädevusjaotust ning selle

vastavust kehtivale õiguskorrale.

Samuti on oluline arvestada koolitusvajadusega, mida uus regulatsioon paratamatult kaasa toob.

Kavandatavad muudatused mõjutavad uurimisasutuste, prokuratuuri, kohtute ning ka erasektori

töökorraldust, mistõttu on vajalik kõigi asjakohaste osapoolte õigeaegne teavitamine. Efektiivse

rakendamise tagamiseks oleks põhjendatud organiseerida koolitused, mille käigus selgitatakse

uue regulatsiooni sisu ja praktilist toimimist. See aitab tagada, et kõik menetluses osalejad

3 (3)

mõistavad oma rolli ja kohustusi ning suudavad uut süsteemi ühtselt ja korrektselt rakendada.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Astrid Asi

riigi peaprokurör