Kohtuasi

Vastuvõtmise kuupäev : 06/05/2026

EUROOPA LIIDU KOHUS

Kantselei

06/05/26

Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile:

E-mail : [email protected] Euroopa Liidu Kohus

Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu Kantselei

L - 2925 LUXEMBOURG

Välisministeerium

Islandi väljak 1

15049 Tallinn

EESTI/ESTONIA

1366695.6 NL

Eelotsuse asi C-250/26

Marnen 1

(Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Raad van State - Madalmaad)

Eelotsusetaotluse kättetoimetamine

Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL

artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja.

Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes

Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel,

liikmesriikidel, komisjonil ning juhul, kui nad leiavad, et neil on eelotsusetaotluses tõstatatud

küsimuste suhtes eriline huvi, Euroopa Parlamendil, nõukogul ja Euroopa Keskpangal ja vajaduse

korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või

tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke

seisukohti või märkusi kahe kuu ja kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest,

kusjuures seda tähtaega ei pikendata.

Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa

Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus

esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule

kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja

jooksul.

Kohtusekretär juhib Teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse

lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul.

1 Käesoleva kohtuasja nimi on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetluspoole tegelikule nimele.

-2-

Juhime Teie tähelepanu ka menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele

juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate

kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis

„Kohtuasjade menetlemine – Euroopa Kohus – Menetlust reguleerivad õigusaktid“, ning esitatud

kirjalike seisukohtade või märkuste avaldamisele Euroopa Kohtu kodukorra artikli 96 lõikes 3 ette

nähtud tingimustel. Kõigil põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutel palutakse seega mitte

viidata oma seisukohtades või märkustes isikuandmetele või eelotsusetaotluses varjatud andmetele.

Sellised andmed tuleb ka kustutada esitatud seisukohtade ja märkuste metaandmetest.

Anne Lamote

Ametnik

Vastuvõtmise kuupäev : 06/05/2026

Kokkuvõte C-250/26 – 1

Kohtuasi C-250/26* [Marnen]i

Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98

lõikele 1

Saabumise kuupäev:

26. märts 2026

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu,

Madalmaad)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

25. märts 2026

Apellatsioonkaebuse esitaja:

Minister van Volksgezondheid, Welzijn en Sport (tervishoiu‐,

heaolu‐ ja spordiminister)

Vastustajad apellatsioonimenetluses:

KL

DT

RB

HL

PM

MR

Põhikohtuasja ese

Haldusakti peale esitatud apellatsioonkaebus mitmes kohtuasjas, milles

vastustajad apellatsioonimenetluses pakkusid internetis tooteid toidulisanditena.

* Kohtumenetluse keel: hollandi.

i Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.

DE

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-250/26

2

Apellatsioonkaebuse esitaja hinnangul esitlesid nad neid tooteid aga ravimitena,

ilma et neil oleks olnud nõutavat müügiluba, ja reklaamisid seetõttu ravimeid

õigusvastaselt. Seetõttu määrati vastustajatele apellatsioonimenetluses

rahatrahvid, mille peale nad esitasid kaebuse.

Eelotsusetaotluse laad ja ese

Taotlus tõlgendada direktiivi 2001/83/EÜ (muudetud direktiiviga 2004/27/EÜ ja

direktiiviga 2002/46), et võimaldada kindlaks teha, kas käesoleval juhul tuleb

kohaldada ravimeid käsitlevaid õigusnorme või toidulisandeid käsitlevaid

õigusnorme.

Eelotsuse küsimused

1. Kas direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate

ühenduse eeskirjade kohta artikli 2 lõiget 2 ja direktiivi 2002/46/EÜ

toidulisandeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 1

lõiget 2 tuleb direktiivi 2004/27/EÜ põhjendust 7 arvestades tõlgendada nii, et

kõigepealt tuleb kontrollida, kas toode kuulub selgelt toidulisandi määratluse alla,

ja kui see on nii, ei ole enam vaja kontrollida, kas toode on ravim esitluse alusel,

kuna sel juhul ei ole direktiiv 2001/83/EÜ kohaldatav?

2. Kas fraasi „toiduained, mille eesmärk on täiendada tavapärast toitumist“,

mis sisaldub direktiivi 2002/46/EÜ toidulisandeid käsitlevate liikmesriikide

õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 2 sissejuhatavas lauses ja punktis a, tuleb

tõlgendada nii, et tähtis on ainult see, kuidas tootja on tooted määratlenud ja turule

viinud? Milliste kriteeriumide alusel tuleb tootja esitatud määratlus kindlaks teha?

Kas tähtis on samuti või ainult see, kuidas müüja tooteid tarbijale pakub?

3. Kas toote, mis kuulub (selgelt) toidulisandi määratluse alla ja mille suhtes

kohaldatakse seega direktiivi 2002/46/EÜ toidulisandeid käsitlevate liikmesriikide

õigusaktide ühtlustamise kohta, võib hilisemas etapis liigitada ravimiks, kuna selle

omadused on direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid

käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta artikli 1 punkti 2 alapunkti a kohaselt ette

nähtud inimest haiguste raviks või nende ärahoidmiseks, ning kas sellise

klassifikatsiooni tühistamise korral on sama toote puhul uuesti tegemist

toidulisandiga?

4. Kas väljendit „on […] ette nähtud“, mis sisaldub direktiivi 2001/83/EÜ

inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta

artikli 1 punkti 2 alapunktis a, tuleb tõlgendada nii, et kolmandate isikute poolt

toote kohta koostatud veebiarvustusi, mis sisaldavad meditsiinilisi väiteid ja mis

on avaldatud müüja platvormil, võib küsimuse hindamisel, kas esineb

„sihtotstarve“, arvesse võtta, isegi kui need arvustused on avaldatud tootjast ja

müüjast sõltumatult? Kui jaa, siis millised tootja või müüja käitumisviisid,

algatused, tegevused või jõupingutused, mille eesmärk on takistada meditsiinilisi

MARNEN

3

väiteid sisaldavate arvustuste avaldamist, võivad viia selleni, et neid arvustusi ei

võeta sellisel hindamisel arvesse?

Viidatud õigusnormid

Riigisisesed õigusnormid

Ravimiseadus (Geneesmiddelenwet, edaspidi „Gnw“)

Artikli 1 lõige 1, mis sisaldab ravimi määratlust, mis vastab muudetud

direktiivi 2001/83 artikli 1 punkti 2 sõnastusele

Artikli 1 lõige 6, milles on märgitud, et juhul kui toode vastab selle omadusi

arvestades nii ravimi määratlusele kui ka toote määratlusele mõne muu

õigusnormi kohaselt, kuulub selle toote suhtes täielikult kohaldamisele Gnw

Artikli 40 lõige 2, millega mh keelatakse ravimi pakkumine müügiks, müük või

tarnimine ilma müügiloata

Artikkel 84, milles on kehtestatud keeld reklaamida või propageerida ravimit,

millele ei ole antud müügiluba, ning keeld teha eksitavat reklaami

Artikkel 100, mille kohaselt on Gnw rakendamise pädevus mh antud Madalmaade

toidu- ja tarbijakaitseametile (Nederlandse Voedsel- en Warenautoriteit, edaspidi

„NVWA“)

Artikkel 101, mis käsitleb ministri poolt rahatrahvi määramist Gnw artikli 40

lõike 2 ja artikli 84 rikkumise puhul

Määrus, mis on vastu võetud toidulisandite kontrolli seaduse alusel

(Warenwetbesluit voedingssupplementen)

Artikli 1 lõige 1, milles on esitatud toidulisandite määratlus direktiivi 2002/46/EÜ

artikli 2 punkti a kohaselt, ja lõige 2, milles on kindlaks määratud, et seda määrust

ei kohaldata ravimite suhtes Gnw artikli 1 lõike 1 tähenduses

Määrus, mis on vastu võetud toidulisandeid käsitleva tootekontrolli seaduse alusel

(Warenwetregeling voedingssupplementen)

Artikkel 1, mis käsitleb kohustust kasutada toidulisandite valmistamisel

direktiivi 2002/46/EÜ I lisas loetletud mineraalaineid ja vitamiine sama direktiivi

II lisas loetletud kujul

Liidu õigusnormid

Määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised

põhimõtted ja nõuded: artikkel 2

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-250/26

4

Määrus (EÜ) nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste

väidete kohta: artikli 13 lõike 1 punktid a ja b, punkti c alapunktid i ja ii ning

lõige 3

Määrus (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist

tarbijatele: artikli 2 lõige 1, artikli 7 lõiked 1–4

Määrus (EL) nr 432/2012, millega kehtestatakse nimekiri tervisealastest väidetest,

mida on lubatud esitada toidu kohta: artikli 1 lõiked 1 ja 2

Direktiiv 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse

eeskirjade kohta (muudetud direktiiviga 2004/27/EÜ): artikli 1 punkti 2

alapunktid a ja b, artikli 2 lõiked 1 ja 2

Direktiiv 2002/46/EÜ toidulisandeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide

ühtlustamise kohta: artiklid 1 ja 2, artikli 6 lõige 2

Direktiiv 2004/27/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2001/83: põhjendus 7

Viidatud kohtupraktika

Liikmesriikide kohtute praktika

Afdeling bestuursrechtspraak van Raad van State (kõrgeima halduskohtuna

tegutseva riiginõukogu halduskohtuasjade osakond) 3. mai 2017. aasta kohtuotsus,

ECLI:NL:RVS:2017:1175, Biodent

Liidu kohtute praktika

Euroopa Kohtu 13. märtsi 2025. aasta kohtuotsus Klosterfrau (C-589/23);

26. juuni 2025. aasta kohtuotsus SALUS (C-618/23); 15. novembri 2007. aasta

kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C-319/05): 30. novembri 1983. aasta

kohtuotsus Van Bennekom (C-227/82); 19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus L ja H

(C-495/21 ja C-496/21); 13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus M2Beauté Cosmetics

(C-616/20); 2. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Kwizda Pharma (C-760/21);

4. septembri 2025. aasta kohtuotsus Kwizda Pharma II (C-451/24, punkt 58) ning

28. oktoobri 1992. aasta kohtuotsus Ter Voort (C-219/91)

Faktiliste asjaolude ja põhikohtuasja lühikokkuvõte

1 Vastustajad apellatsioonimenetluses müüvad internetis tooteid, mida nad

nimetavad toidulisanditeks. Nad väidavad, et nende tooted aitavad tugevdada

immuunsüsteemi (külmetushaigused, koroona jms) ning säilitada tugevaid luid ja

painduvaid liigeseid. Lisaks olid kahe vastustaja veebisaitidel avaldatud kasutajate

arvustused, mis sisaldasid meditsiinilisi väiteid toodete kohta.

MARNEN

5

2 NVWA tuvastas, et vastustajad apellatsioonimenetluses esitlesid neid tooteid oma

veebisaitidel ravimitena, ilma et neil oleks olnud selleks nõutav müügiluba. Lisaks

olid nad rikkunud Gnw-s kehtestatud reklaamikeeldu ja esitanud lubamatuid

väiteid. Apellatsioonkaebuse esitaja määras neile seetõttu kuue eraldi otsusega

rahatrahvid Gnw artikli 40 lõike 2 ja artikli 84 lõike 1 rikkumise eest.

3 Kuus kaebust, mille vastustajad apellatsioonimenetluses esitasid Madalmaade eri

kohtutele, rahuldati erinevatel põhjendustel, mis puudutasid toodete liigitamist ja

kohaldatavaid õigusnorme; mõnel juhul tunnistas Rechtbank (esimese astme

kohus) vaidlustatud otsuse kehtetuks või tühistas selle osas, mis puudutas

määratud rahatrahvi summat, ja määras ise kindlaks väiksema trahvisumma.

4 Apellant esitas nende kohtuotsuste peale apellatsioonkaebuse.

Põhikohtuasja poolte peamised argumendid

5 Kõigepealt esitasid pooled eelotsusetaotluse esitanud kohtule seisukohad Euroopa

Kohtu kohtuotsuste Klosterfrau (C-589/23) ja SALUS (C-618/23) kohta.

6 Mõne vastustaja apellatsioonimenetluses (ja kahe esimese astme kohtu) hinnangul

ei ole vaja kontrollida, kas kõnealuste toodete puhul on tegemist ravimitega. Nad

märgivad, et nende müüdud tooted on selgelt toidulisandid, mistõttu ei ole Gnw ja

direktiiv 2001/83 kohaldatavad. Nad tuginevad seejuures direktiivi 2004/27

põhjendusele 7, millega lisati direktiivi 2001/83 artikli 2 lõige 2. Selles

põhjenduses on märgitud, et direktiivi 2001/83 ei tule kohaldada, kui toode vastab

selgelt muude tootekategooriate määratlusele, eelkõige mis puudutab toiduaineid,

toidulisandeid, meditsiiniseadmeid, biotsiide või kosmeetikatooteid.

7 Apellandi hinnangul tuleb igal juhul kontrollida, kas kõnealuste toodete puhul on

tegemist ravimitega. Käesoleval juhul on tegemist ravimiga esitluse alusel

direktiivi 2001/83 artikli 1 punkti 2 alapunkti a tähenduses, kuna tooteid

esitletakse sellistena, nagu neil oleksid terapeutilised või profülaktilised

omadused. Sel põhjusel on direktiiv 2001/83 ja Gnw toodete suhtes kohaldatavad.

Eelotsusetaotluse põhjendused

8 Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tõlgendama riigisiseseid õigusnorme liidu

õigust arvestades ja sel eesmärgil kindlaks tegema, kas kohaldada tuleb

direktiivi 2001/83 või direktiivi 2002/46. Mõlemad direktiivid sisaldavad sätteid

nende kohaldamisala kohta ning ei ole selge, millistele sätetele tuleb siinkohal

anda esimus.

9 Keskse tähtsusega on küsimus, kuidas tõlgendada esimuse reeglit, mis on

sätestatud direktiivi 2001/83 artikli 2 lõikest 2. See säte on üle võetud Gnw

artikli 1 lõikesse 6, mille kohaselt kohaldatakse Gnw-d täies ulatuses, kui toode

vastab selle omadusi arvestades nii ravimi määratlusele kui muu õigusaktiga

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-250/26

6

reguleeritava toote määratlusele. Lisaks on asjakohane direktiivi 2002/46 artikli 1

lõige 2 (mis on üle võetud toidulisandeid käsitleva tootekontrolli seaduse alusel

vastu võetud määruse artikli 1 lõikega 2).

10 Esimuse reegel on direktiivi 2001/83 lisatud direktiiviga 2004/27.

Direktiivi 2004/27 põhjenduse 7 kohaselt ei tule seda direktiivi kohaldada, „kui

toode vastab selgelt muude tootekategooriate määratlusele, eelkõige mis puudutab

[…] toidulisandeid […]“. Euroopa Kohus on kohtuotsuses L ja H (C-495/21 ja

C-496/21, punkt 32) otsustanud, et selline erand sõltub siiski vastavalt

põhjenduse 7 sõnastusele sellest, et need muus määratluses ette nähtud tingimused

on ilmselgelt täidetud.

11 Selleks et teha kindlaks, milline direktiiv on kohaldatav, on seega otsustava

tähtsusega, kas tooted on „selgelt“ toidulisandid või hoopis ravimid. Käesolevas

asjas ei ole igal juhul tegemist „ravimiga toime alusel“ [direktiivi 2001/83 artikli 1

lõike 2 punkt b]. Esimuse reeglit, mis on sätestatud direktiivi 2001/83 artikli 2

lõikes 2, kohaldatakse siiski ka „ravimitele esitluse alusel“ [direktiivi 2001/83

artikli 1 lõike 2 punkt a] (vt ka kohtuotsus L ja H, C-495/21 ja C-496/21,

punkt 32).

12 Veel üks aspekt on see, et apellant tugines kahes kohtuasjas rahatrahvide

määramisel ka ostjate veebiarvustustele. Tekib küsimus, mil määral saab neid

arvustusi seostada müüjatega.

Asjakohane Euroopa Kohtu praktika

Ravim esitluse alusel või muu rühma toode

13 Euroopa Kohtu mitmest otsusest, mis käsitlevad küsimust, kas toodet tuleb

käsitada ravimina esitluse alusel või muu tootekategooria alla kuuluva tootena,

saab järeldada järgmist.

14 Ravimi mõiste määratlusele vastava toote suhtes tuleb kohaldada

direktiivi 2001/83 vaatamata sellele, et see toode kuulub ka teiste, vähem rangete

ühenduse eeskirjade kohaldamisalasse. Seetõttu tuleb kõigepealt kontrollida, kas

vaidlusalune toode on ravim direktiivi 2001/83 tähenduses (kohtuotsus komisjon

vs. Saksamaa, C-319/05, punktid 38 ja 30).

15 Mõistet „ravim esitluse alusel“ tuleb tõlgendada laialt, kuna selle eesmärk on

tarbijakaitse (kohtuotsus M2Beauté Cosmetics, C-616/20, punkt 29).

16 Mõistete „ravim“ ja „meditsiinilisel näidustusel kasutamiseks ettenähtud toit“

eristamiseks tuleb hinnata, kas tegemist on toiduga, mis on mõeldud eriliste

toitumisvajaduste rahuldamiseks, või tootega, mis on mõeldud inimeste haiguste

ärahoidmiseks või raviks (kohtuotsus Kwizda Pharma, C-760/21).

MARNEN

7

17 Toote suhtes, mis vastab nii toidu kui ka ravimi mõistega hõlmatuse tingimustele,

kohaldatakse vaid liidu õiguse erisätteid (Euroopa Kohtu kohtuotsus SALUS,

C-618/23, punktid 41 ja 45).

18 Direktiivi 2001/83 artikli 2 lõikes 2 sätestatud esimuse reegel on kohaldatav juhul,

kui toode vastab kindlalt tingimustele, mis peavad olema täidetud selleks, et seda

saaks liigitada ravimiks, kuid esineb kahtlus, et see toode võib kuuluda ka muusse

liidu õigusega reguleeritud toodete kategooriasse. Seevastu ei ole kõnealune

esimuse reegel kohaldatav juhul, kui toode vastab selgelt muu reguleeritud toodete

kategooria määratlusele. Mitu liidu õigusakti, mis käsitlevad neid teisi toodete

kategooriaid, sisaldavad norme, mis välistavad ravimid nende vastavast

kohaldamisalast. Sellest järeldub, et need normid ja nimetatud esimuse reegel

täiendavad teineteist (kohtuotsus Kwizda Pharma II, C-451/24, punkt 58 ja

punktid 63–65).

19 Küsimusele, kas kolmandate isikute väiteid tuleb selle hindamisel, kas esitluse

kriteerium on täidetud, arvesse võtta, peavad vastama liikmesriikide kohtud. Nad

peavad konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades kontrollima, kas avaldamine

koos toodet puudutavate väidetega toimub müüjast täiesti sõltumatult, ja kui see

nii ei ole, siis kas müüjal oli kavatsus tekitada keskmises tarbijas mulje, et

kõnealune toode on ravim (kohtuotsus Ter Voort, C-219/91, punktid 31, 32 ja 39).

Kas tuleb veel kontrollida, kas toode on ravim, kui see juba vastab selgelt mõne

muu tootekategooria määratlusele?

20 Euroopa Kohus ei ole seni teinud ühtegi kohtuotsust, milles oleks kõigepealt

kontrollitud, kas toode kuulub niinimetatud muusse toodete kategooriasse, ning

seejärel on jäetud käsitlemata küsimus, kas toote puhul oli tegemist ravimiga,

kuna oli selgelt tegemist teise toodete kategooriasse kuuluva tootega.

21 Kui on selge, et tegemist on muusse toodete kategooriasse kuuluva tootega, ei ole

vastustajate apellatsioonimenetluses hinnangul kohaldatav mitte direktiiv 2001/83,

vaid direktiiv 2002/46, ning esimuse reegel ei kehti.

22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et vastustajate väiteid toetavad ühest

küljest direktiivi 2004/27 põhjendus 7 ja eespool viidatud kohtupraktika, mille

kohaselt ei ole direktiiv 2001/83 kohaldatav juhul, kui toode vastab selgelt muu

reguleeritud toodete kategooria määratlusele.

23 Ka määruse nr 1169/2011 artikli 7 lõiked 3 ja 4 ning neile vastav

direktiivi 2002/46 artikli 6 lõige 2 toetavad neid väiteid. Nimetatud sätete kohaselt

ei või ühelegi toidule ega toidulisandile omistada inimeste haigusi vältida aitavaid,

ravivaid või leevendavaid omadusi ega viidata niisugustele omadustele. Neis

artiklites sätestatul ei oleks mingit tähendust, kui direktiivi 2001/83 saaks esitluse

kriteeriumi alusel kohaldada toodete suhtes, mis kuuluvad selgelt „toidulisandi“

määratluse alla, kuid mida võidi esitleda nii, nagu oleksid neil eespool nimetatud

omadused. Meditsiinilised väited on nimelt juba direktiivi 2002/46 kohaselt

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-250/26

8

keelatud. Sellega on ka direktiivist 2001/83 tulenev tarbijakaitse eesmärk juba

saavutatud (vt kohtuotsus Van Bennekom, C-227/82, punkt 17).

24 Teisest küljest võib eespool esitatud tõlgenduse suhtes tekkida ka kahtlusi.

Esimuse reegel käib nimelt kaheldavate juhtumite kohta, kus toode „võib vastata

nii „ravimi“ määratlusele kui muu ühenduse õigusaktiga reguleeritava toote

määratlusele“. Tuleb märkida, et selle sätte prantsus-, inglis- ja saksakeelne

versioon on sõnastatud vähem kategooriliselt [kui hollandikeelne versioon, mis on

sõnastatud järgmiselt: „[…] ning kuulub ka muu toote määratluse alla“]. Tekib

küsimus, kas selles sättes silmas peetud kahtluse toote liigitamisel kohtuotsuse

Kwizda Pharma II (C-451/24, punkt 64) tähenduses saab välistada juhul, kui toote

hindamine toimus üksnes muu toodete kategooria määratluse alusel ja mitte

ravimi määratluse alusel. Juhul kui tooteid ei tuleks hinnata ka direktiivis 2001/83

esitatud määratluse kohaselt, piirataks esimuse reegli kohaldamist. See võib

kahjustada esimuse reegli kasulikku mõju ja rangemaid nõudeid, mida liidu õigus

ravimite suhtes kehtestab, ning direktiivi 2001/83 eesmärki tagada inimeste tervise

kõrgetasemeline kaitse. Meditsiiniliste väidete esitamine on siiski ka juba

direktiivi 2002/46 artikli 6 lõike 2 kohaselt keelatud.

25 Eespool esitatud kaalutlused on esimese küsimuse esitamise aluseks.

26 Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, tekib eelotsusetaotluse

esitanud kohtul küsimus, millal kuulub toode „selgelt“ toidulisandi määratluse alla

direktiivi 2002/46 artikli 2 punkti a tähenduses. Euroopa Kohus ei ole selles

küsimuses seni kohtuotsust teinud.

27 On kindel, et vaidlusalused tooted on ette nähtud toidulisanditena kasutamiseks ja

need viidi sellisena turule. Küsimus on selles, kas toidulisanditeks liigitamisel

tuleb arvesse võtta veel muid aspekte.

28 Arvestades kohtuotsust komisjon vs. Saksamaa (C-319/05), ei näi esitluse vorm

olevat määrav tingimus, kuna see vorm on toidulisandite ja ravimite puhul väga

sarnane.

29 Samuti on selge, et tooted viiakse turule annustena ja need sisaldavad toitaineid,

mis on direktiivi 2002/46 alusel lubatud. Sellega seoses näib, et kohtuotsuses L

ja H (C-495/21 ja C-496/21) nimetatud kriteeriumid toidulisandi kohta on selgelt

täidetud.

30 Mis puudutab asjaomaste toodete „eesmärki“, siis ei saa eelotsusetaotluse esitanud

kohus kohaldatavast õigusest ja Euroopa Kohtu praktikast järeldada, kuidas tuleb

mõista fraasi „toiduained, mille eesmärk on täiendada tavapärast toitumist“, mis

on esitatud artikli 2 punktis a. Tekib küsimus, milliste kriteeriumide alusel tuleb

seda küsimust analüüsida.

31 Apellandi hinnangul ei ole otsustava tähtsusega mitte ainult tootja esitatud

määratlus, vaid see, kuidas tarbijale tooteid pakutakse. Pärast seda, kui need on

toidulisanditena turule viidud, võivad müüjad esitada meditsiinilisi väiteid. Kui

MARNEN

9

väited vastavad esitluse kriteeriumile, saab toidulisandist õiguslikus tähenduses

ravim. Sellise käsitusega vastuolus olev tõlgendus võib kahjustada esitluse

kriteeriumi kasulikku mõju ja direktiivi 2001/83 eesmärki kaitsta rahvatervist.

32 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul piisab esialgu sellest, kui kontrollida,

kuidas on tootjad tooted määratlenud ja turule viinud. Apellandi argumentide

kohaselt on täiesti võimalik, et toote puhul, mille sisu ei muutu, muutub selle

kategooria olenevalt sellest, kas lubamatu tervisealane väide avaldatakse müüja

veebisaidil või just nimelt eemaldatakse sellelt veebisaidilt.

33 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul kahjustab õiguskindlust see, kui toode

saab vaheldumisi üle minna ühest kategooriast teise (ja seeläbi võidakse selle

suhtes kohaldada muid kohaldatavaid õigusnorme); sellel ei ole ka mingit

eesmärki.

34 Juhul kui tuleb hinnata, kuidas on tootjad tooted määratlenud, tekib veel küsimus,

milliste tegurite alusel tuleb see määratlus kindlaks teha.

35 Eespool esitatud kaalutlused on teise ja kolmanda küsimuse esitamise aluseks.

Veebiarvustuse tähtsus

36 Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, tuleb uurida, kas tegemist on

ravimiga esitluse alusel. Sel juhul tuleb uurida, milline tähendus on

veebiarvustustel, mis on kahes kohtuasjas kolmandate isikute poolt asjaomastel

veebisaitidel avaldatud ja mille alusel oli apellant määranud rahatrahvi.

37 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib küsimus, kas kohtuotsus Ter Voort

(C-219/91) – mis pärineb internetieelsest ajast – on kohaldatav, kuna selles

kohtuasjas saadeti „arvustus“ tarbijale tema taotlusel pärast seda, kui ta oli toote

ostnud. Kohtuasjas DT sai arvustustega takistusteta tutvuda juba enne toote

ostmist, samal ajal kui kohtuasjas RB tuli kõigepealt klõpsata lingile, mis viis

eraldi vahekaardile. Viimati nimetatud juhul on mõeldav, et arvustusi kuvatakse

tarbija taotlusel.

38 Pealegi on ebaselge, kuidas tuleb veebiarvustuste puhul mõista tingimust, mille

kohaselt peab kolmas isik tegutsema omal algatusel ning – õiguslikult ja

faktiliselt – täielikult sõltumatult müüjast.

39 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlused, kas kohtuotsust Ter Voort

(C-219/91) tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui kolmas isik tegutseb sõltumatult, ei

ole toodet direktiivi 2001/83 tähenduses „määratletud“ või „esitletud“. DT ja RB

tegevusest nähtub, et nad pakuvad oma veebisaitidel üksnes platvormi, kus nende

kliendid saavad vabalt arvamust avaldada, ning kontrollivad arvustusi sellest

seisukohast, kas neis on esitatud meditsiinilisi väiteid, mis veebisaidilt

(automaatselt) eemaldatakse.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-250/26

10

40 Kerkib küsimus, kas veebimüüjale jääb hoolimata läbiviidud kontrollist lõplik

vastutus, kui meditsiinilisi väiteid sisaldavad arvustused on avaldatud veebisaidil,

kuna neist võib tuletada selge määratluse, mille veebimüüja on esitanud.

Võimalikke jõupingutusi selle vältimiseks võiks proportsionaalsuse põhimõtte

raames arvesse võtta.

41 Eespool esitatud kaalutlused on neljanda küsimuse esitamise aluseks.