Arvamus eelnõu kohta

EESTI ERIPEDAGOOGIDE LIIT

Teie 17.04.2026 nr 1.2-2/35-1
Meie 06.05.2026

Sotsiaalministeeriumile
Eesti Eripedagoogide Liit esitab oma arvamuse rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (rehabilitatsioonisüsteemi muudatused) kohta.

Üldised seisukohad
Eesti Eripedagoogide Liit tunnustab eelnõus mitmeid olulisi arengusuundi. Positiivsena näeme, et rehabilitatsiooniteenuste saamiseks ei ole edaspidi tingimata vajalik puude raskusastme tuvastamine ning teenuseid on võimalik kasutada paindlikumalt ka üksikteenustena senise kompleksteenuse asemel. Samuti peame oluliseks rõhuasetust teenusepakkujate kvalifikatsioonile ja teenuste tulemuslikkusele. Eraldi toome esile eripedagoogide kvalifikatsiooninõuete ühtlustamise kui olulise sammu teenuse kvaliteedi ja professionaalsete standardite tagamisel.
Peamised tähelepanekud ja probleemkohad
1. Meditsiinikeskne lähenemine
Eelnõu käsitlus rehabilitatsioonist on valdavalt meditsiinikeskne. Rehabilitatsiooniteenuste koondumine tervishoiusüsteemi ning rõhuasetus raviteenustele ei arvesta piisavalt hariduslike ja sotsiaalsete sekkumiste rolli, mis on eriti olulised laste arenguliste erivajaduste puhul. Välja on toodud, et teenuseosutajatel tuleb leping sõlmida Tervisekassaga ja ka teenuse eest tasub Tervisekassa. Paraku jääb selgusetuks, kuidas toimub nende teenuste rahastamine, mida ei ole Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus, näiteks eripedagoogi teenuste puhul.
2. Eripedagoogi rolli ebaselgus
Eelnõus ei ole eripedagoogi roll tervishoiusüsteemi partnerina selgelt määratletud. Kuigi seletuskirjas viidatakse erinevatele spetsialistidele (sh eripedagoogid), ei kajastu see selgelt teenuse osutamise raamistikus. See tekitab küsimuse, kuidas on kavandatud eripedagoogilise toe järjepidev kättesaadavus uues süsteemis.
3. Teenuste osutamise keskkond ja sisu
Eelnõu kohaselt osutatakse rehabilitatsiooniteenuseid peamiselt haiglavõrgu kaudu ning teenuseosutajatena on välja toodud eeskätt tervishoiuteenuse osutajad (nt logopeedid, psühholoogid, füsioterapeudid). Samas jääb ebaselgeks, kuidas ja millises vormis on ette nähtud selliste teenuste pakkumine, mis ei ole olemuselt raviteenused (nt eripedagoogiline sekkumine), kuid on lapse arengus kriitilise tähtsusega. Siinkohal on oluline silmas pidada, et keerulisemate ning komplekssemate erivajadustega laste puhul on eripedagoogi teenus sageli esmane ja kõige mõistlikum valik, sest eripedagoog lähtuvalt oma eriala spetsiifikast/ettevalmistusest on võimeline juhtumeid komplekssemalt käsitlema. Näiteks erinevalt logopeedist, kes tegeleb oma töös kitsama valdkonnaga.
4. Koostöö ja infovahetuse puudulik käsitlus
Eelnõu ei käsitle piisavalt koostööd haridusasutuste, tervishoiusüsteemi ja sotsiaalvaldkonna vahel ega too välja, kuidas tagada sujuvat ja süsteemset infovahetust õpetajate, eripedagoogide, tugispetsialistide ja tervishoiutöötajate vahel. Puudub selge regulatsioon, kuidas toimub turvaline ja tõhus infovahetus kooli, perearsti ja teiste osapoolte vahel.
5. Varajase märkamise ja sekkumise aspekt
Arenguliste erivajaduste varajane märkamine toimub sageli just lasteaedades ja koolides. Eelnõus ei ole piisavalt arvestatud haridusasutuste rolli selles protsessis ega loodud mehhanisme, mis toetaksid varajase märkamise ja tervishoiusüsteemi vahelist sidusust.
6. Mõju lastele ja teenuste kättesaadavusele
Seletuskirja andmetel on üks suurimaid sihtrühmi olnud 0–15-aastased puudega lapsed ning eripedagoogi teenus on olnud üks enimkasutatavaid teenuseid. Kui eripedagoogi teenuse roll rehabilitatsioonisüsteemis väheneb või ei ole selgelt tagatud, võib see viia olukorrani, kus vastav vajadus kandub teistele spetsialistidele, kelle pädevus ei kata eripedagoogilist sekkumist. Alla kolme aastased puudega lapsed, kes on veel kodused või käivad lastehoius võivad jääda neile olulisest eripedagoogilisest teenusest sootuks ilma. Kust nemad peaksid abi saama?
7. Vastuolu eesmärkide ja lahenduste vahel
Seletuskirjas on viidatud, et muudatused võivad parandada laste toimetulekut ja tugiteenuste kättesaadavust haridussüsteemis. Samas ei ole eelnõus piisavalt selgelt tagatud eripedagoogilise toe olemasolu rehabilitatsiooniteenuste osana, mistõttu jääb ebaselgeks, kuidas kavandatud positiivne mõju reaalselt saavutatakse.
8. Valdkondadevahelise koordineerituse puudulikkus
Eelnõu üheks oluliseks puuduseks on valdkondadevahelise koordineerituse vähesus. Hariduslike erivajadustega laste terviklik, teenuspõhine käsitlus eeldab tihedat koostööd haridus-, sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna vahel, kuid eelnõus ei ole see piisavalt süsteemselt lahendatud.
Kokkuvõte
Eesti Eripedagoogide Liit leiab, et eelnõu sisaldab mitmeid positiivseid muudatusi, kuid vajab täpsustamist ja täiendamist, et tagada eripedagoogilise toe kättesaadavus ning valdkondadeülene koostöö. Eriti oluline on selgelt määratleda eripedagoogi roll rehabilitatsioonisüsteemis ning luua toimivad mehhanismid haridus- ja tervishoiusüsteemi koostööks, et toetada laste terviklikku arengut ja toimetulekut.

Lugupidamisega
Eesti Eripedagoogide Liit
Juhatuse esimees Liina Õmblus
/allkirjastatud digitaalselt/