Eesti Pimedate Liidu tagasiside rahvatervishoiu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule (rehabilitatsioonisüsteemi muudatused)
7. mail 2026
Eesti Pimedate Liit tänab võimaluse eest anda tagasisidet rahvatervishoiu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule, millega kavandatakse rehabilitatsioonisüsteemi ümberkorraldamist.
Eesti Pimedate Liit toetab mõtet muuta rehabilitatsioon inimese tegelikust abivajadusest lähtuvaks ning vähendada tervise- ja sotsiaalvaldkonna killustatust.
Samas on eelnõu praeguses tekstis mitu olulist probleemi, mis võivad pimedate ja vaegnägijate inimeste teenusele jõudmist, teenuse kvaliteeti ja senise puudespetsiifilise kompetentsi säilimist halvendada. Peamine risk on, et sisult psühhosotsiaalne ja igapäevaelu oskusi toetav nägemispuude rehabilitatsioon surutakse tervishoiuteenuse osutaja ja haiglavõrgu korraldusmudelisse nii tugevalt, et praegused kompetentsikeskused ei saa uues süsteemis jätkata ning inimese rehabilitatsiooni teenuste kavandamine ning rakendamine lähtub liigselt meditsiinilistest, mitte sotsiaalsetest / toimetuleku piirangutest või võimalustest.
Pimedate ja vaegnägijate inimeste puhul on rehabilitatsiooni Eesmärk õppida püsiva nägemiskahjustusega võimalikult iseseisvalt elama, liikuma, suhtlema, õppima, töötama ja ühiskonnaelus osalema. Selleks on vaja puudespetsiifilist kompetentsi, ligipääsetavat infot, paindlikku teenusele jõudmise võimalust, piisavat üleminekukorraldust ning rahastusmudelit, mis ei vähenda juba täna ebapiisavat teenuse mahtu.
Peamised probleemid praeguses eelnõus
teenuseosutajate ring on eelnõu § 137 lõigetes 2 ja 3 liiga tugevalt seotud haiglavõrgu arengukava haiglate ja tervishoiuteenuse tegevuslubadega. Seletuskiri lubab koostööpartnereid, kuid seaduse tasandil ei ole piisavalt selge, et senised puudespetsiifilised kompetentsikeskused ja organisatsioonid saavad uues süsteemis sisuliselt ja stabiilselt jätkata ka siis, kui nad ei ole ise tervishoiuteenuse osutajad. Seletuskirjas toodud andmetest nähtub, et märkimisväärsel osal senistest SRT lepingupartneritest puudub tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba. Seetõttu ei ole tegemist ainult tehnilise ümbervormistamisega, vaid riskiga, et olemasolev kompetents ja teenusekeskkond sõltuvad edaspidi haiglate või TTO-de valmisolekust neid kaasata.
Eelnõus puudub selge õiguslik tee, kuidas inimene ise, tema esindaja, lähedane, puudega inimeste organisatsioon või nägemispuude alane kompetentsikeskus saab algatada rehabilitatsioonivajaduse hindamise. Seletuskirja järgi ei viida varasema korra järgi teenust saanud inimesi automaatselt uuele teenusele ning teenusele jõudmine sõltub sotsiaal- või tervishoiuvaldkonna spetsialisti märkamise kaudu tekkinud teekonnast. Pikaajalise nägemispuudega inimene ei pruugi olla regulaarselt perearsti, silmaarsti ega KOV sotsiaaltöötaja vaateväljas.
Eelnõu kohaselt lõpetatakse SRT tegevusload ja senine SRT korraldus 1. oktoobril 2027, kuid eelnõus ei ole piisavalt sisulisi rakendussätteid olemasolevate teenusesaajate, teenuseosutajate ega puudespetsiifilise kompetentsi üleminekuks. SKA ei anna seletuskirja järgi SRT klientide isikuandmeid Tervisekassale üle. Kui eraldi üleminekumehhanismi ei looda, võib osa inimesi teenuselt välja kukkuda.
Eelnõu ei lahenda olukordi, kus nägemispuudega inimene vajab lühikest, kuid eluliselt olulist puudespetsiifilist sekkumist, näiteks uue marsruudi õppimist, ekraanilugeri või kõnetoega seadme kasutamise õpetust, punktkirja õppimist või kogemusnõustamist. Seletuskiri rõhutab, et üksikteenuste eraldiseisev osutamine ei kujuta endast rehabilitatsiooniteenust, kuid pole ka selgitatud, kuidas peaks üksikute teenuste osutamine sellisel juhul toimima?
Rakendusakti kavandis nägemispuude alase rehabilitatsioonimeeskonna koosseis on liiga kitsas. Kavandis kuuluvad sellesse tegevusterapeut, eripedagoog ja kogemusnõustaja, kuid puuduvad kohustuslik sotsiaaltöötaja või juhtumikorralduslik kompetents, psühholoogilise toe selge roll ning nõue tegeliku nägemispuude spetsiifilise pädevuse, kogemusnõustamise, kohta.
Eelnõu ega rakendusakti kavandid ei sisalda piisavaid ligipääsetavuse tagatisi. Ligipääsetavad peavad olema mitte ainult inimesele suunatud portaalid ja dokumendid, vaid ka spetsialistide töövahendid, heaoluplaani haldus, rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimine ja suhtluskanalid. Vastasel juhul võivad süsteemist välja kukkuda nii pimedad teenusesaajad kui ka pimedad või vaegnägijad spetsialistid, kogemusnõustajad ja organisatsioonide töötajad.
Eemaldatakse senine sõidu- ja majutuskulude hüvitamise kord, kuid uut selget lahendust ei pakuta. Nägemispuude alane kompetents on Eestis paratamatult koondunud vähestesse keskustesse. Kui inimene peab teenuse saamiseks liikuma teise maakonda, ei saa transpordi- ja majutuskulu jääda ebamääraselt KOV-i või inimese enda kanda.
Seletuskiri näitab, , et tervishoiuteenuste hinnad on taastusravi süsteemis 1,2–2,1 korda kõrgemad SRT hindadest. Sama eelarve juures tähendab see väiksemat teenusemahtu. Eelnõu ei sisalda piisavat tagatist, et puudespetsiifiliste teenuste maht ja kättesaadavus tegelikult säilivad.
2. RTHS § 136 lõige 2 — määrusandlus peab sisaldama miinimumtagatisi
Praegune tekst: rehabilitatsiooniteenuse liigid ja nende täpsema sisu, teenuse osutamise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
Probleem: eelnõu jätab teenuse sisulised tagatised suuresti määruse tasandile. Nägemispuudega inimeste jaoks on just määruse sisu kriitiline: kas teenus hõlmab orienteerumis- ja liikumisõpet, punktkirja ja alternatiivseid lugemisviise, digivahendite ja ekraanilugeri kasutamist, igapäevaeluoskusi, kogemusnõustamist, psühhosotsiaalset tuge, lähedaste nõustamist jne. Kui seadus ei anna määrusele selgeid miinimumsuundi, võib puudespetsiifiline rehabilitatsioon jääda liiga kitsaks. Lisaks on määruse muutmine juriidilisest seisukohast oluliselt lihtsam kui seaduse, mis paneb nägemispuudega inimesed oluliselt haavatavamasse seisu.
Ettepanek: Eelnõuga tuleb sätestada puudespetsiifiliste rehabilitatsiooniliikide miinimumsisu, ligipääsetavuse nõuded, meeskonna puudespetsiifiline pädevus ning teenuseosutajate koostöö puudega inimeste organisatsioonide ja kompetentsikeskustega.
3. RTHS § 137 lõiked 2 ja 3 — teenuseosutajate ring on liiga kitsas
Praegune tekst: rehabilitatsiooniteenust osutavad haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad. Lisaks võib teenust osutada tervishoiuteenuse osutaja, kellel on taastusravi või perearstiabi tegevusluba või vähemalt kaks iseseisva füsioteraapia, logopeedilise ravi või psühholoogilise ravi tegevusluba.
Probleem: nägemispuudega inimeste rehabilitatsioonikompetents on praegu koondunud eelkõige puudespetsiifilistesse keskustesse ja organisatsioonidesse, mitte haiglatesse. Seletuskirja järgi võivad haiglad ja teised Tervisekassa lepingupartnerid kasutada koostööpartnereid, kuid see ei taga seniste kompetentsikeskuste säilimist. Kui haigla või TTO saab valida, kas tellida puudespetsiifiline teenus seniselt kompetentsikeskuselt või palgata üksikuid spetsialiste enda juurde, võib olemasolev terviklik teenusekeskkond, metoodika, kogemus ja kogukonnasuhe kaduda. Lisaks jääb ebaselgeks, kuidas tagatakse sihtrühmapõhine teenus haiglapõhises mudelis praktikas: kas igas haiglas peab olema valmisolek pakkuda kõiki spetsialiseeritud rehabilitatsiooniliike või kuidas tagatakse inimese suunamine sellise teenuseosutaja juurde, kellel on tegelik pädevus just tema puudest või terviseseisundist tuleneva rehabilitatsioonivajaduse katmiseks.
Ettepanek: täiendada § 137 lõiget 3 või lisada uus lõige, mille järgi võib rehabilitatsiooniteenuse puudespetsiifilisi ja mittemeditsiinilisi komponente osutada ka muu juriidiline isik, kellel on nõuetele vastav rehabilitatsioonimeeskond või vastavad spetsialistid, ilma et ta peaks ise olema tervishoiuteenuse osutaja. Teise variandina tuleb seaduses selgelt sätestada Tervisekassa lepingupartneri kohustus kaasata puudespetsiifiline kompetentsikeskus, kui inimesel on sellise kompetentsi vajadus. Reform ei peaks külmutama senist teenuseosutajate mudelit, kuid peab looma realistliku ülemineku, et olemasolev haruldane puudespetsiifiline kompetents ei kaoks enne, kui uus süsteem suudab seda sisuliselt asendada.
4. RTHS § 137 lõige 4 — Tervisekassa lepingutingimused peavad hõlmama puudespetsiifilist kvaliteeti
Praegune tekst: rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks sõlmib Tervisekassa tervishoiuteenuse osutajaga lepingu, lähtudes ravikindlustuse seaduse §-des 35–37 sätestatust.
Probleem: lepingumudel on eelnõus kirjeldatud üldiselt. Kui Tervisekassa lepingutes ei ole eraldi nõudeid puudespetsiifilise kompetentsi, teenuse ligipääsetavuse, koostööpartnerite, teenusmahtude ja regionaalse kättesaadavuse kohta, võib teenus formaalselt olemas olla, kuid sisuliselt mitte vastata nägemispuudega inimeste vajadustele.
Ettepanek: täiendada eelnõu või seletuskirja nii, et Tervisekassa lepingutes tuleb puudespetsiifiliste teenuste puhul sätestada vastava sihtrühma kompetentsi olemasolu, ligipääsetavus, teenuseosutaja kohustus kaasata vajalik kompetents ning seire teenusele jõudmise ja tulemuste kohta. Samuti tuleb selgelt kirjeldada, kuidas terviseteejuht ja Tervisekassa tagavad, et inimene suunatakse teenuseosutaja juurde, kellel on tegelik pädevus konkreetse puudespetsiifilise rehabilitatsiooni osutamiseks, mitte ainult üldine õigus rehabilitatsiooniteenust pakkuda.
5. RTHS § 137 lõige 5 — teenusevajaduse hindamise algatamine on liiga kitsas
Praegune tekst: Tervisekassa võtab teenuse eest tasu maksmise kohustuse üle, kui teenuse vajaduse on hinnanud terviseteejuht ning teenuse vajadus on märgitud inimese heaoluplaani.
Probleem: säte kirjeldab teenuse rahastamise eelduse, kuid ei lahenda, kuidas inimene hindamiseni jõuab. Seletuskiri ütleb, et varasema korra järgi teenust saanud isikuid ei viida automaatselt üle ning aluseks on sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna spetsialistide märkamine. Nägemispuudega inimeste puhul on see liiga kitsas. Nägemispuudega inimene võib vajada rehabilitatsiooni uues eluolukorras, kuid ei pruugi olla KOV-i ega tervishoiutöötaja vaateväljas. Sageli jõuab info inimeseni näiteks puudespetsiifilise organisatsiooni kaudu.
Ettepanek: täiendada § 137 lõiget 5 või lisada uus lõige, mis annab inimesele, tema esindajale, lähedasele, puudega inimeste organisatsioonile ja pädevale rehabilitatsioonikeskusele õiguse algatada teenusevajaduse hindamine. Algatus ei pea tähendama automaatset teenusele saamist, kuid peab looma terviseteejuhile kohustuse vajadust hinnata või põhjendada, miks hindamist ei alustata. Samuti peab inimesele olema ligipääsetavalt ja arusaadavalt selgitatud, kuidas ta saab toimida juhul, kui rehabilitatsioonivajadust ei hinnata, seda ei tuvastata või seda ei kanta heaoluplaani. See ei pea tähendama uut keerukat menetlust, kuid inimesel peab olema selge edasine samm ja vastutav kontakt.
8. RTHS § 138 — teenuseosutaja kohustustesse tuleb lisada ligipääsetavus ja puudespetsiifiline kvaliteet
Praegune tekst: teenuseosutaja peab tagama teenuse vastavuse seadusele, nõuetele vastava meeskonna, nõuetekohase dokumenteerimise, kvaliteedijuhtimise ning rahaliste vahendite efektiivse kasutamise.
Probleem: kohustuste loetelus puudub teenuse ligipääsetavuse, teabe ligipääsetavuse, suhtluskanalite ligipääsetavuse ja puudespetsiifilise kompetentsi tagamise selge kohustus. Nägemispuudega inimese jaoks võib teenus jääda kättesaamatuks, kui info, dokumendid, nõusolekud, ruumid, liikumiskeskkond või digilahendused ei ole ligipääsetavad.
Ettepanek: täiendada § 138 teenuseosutaja kohustusi ligipääsetavuse ja puudespetsiifilise kompetentsi tagamisega.
9. RTHS § 139 lõige 1 — erialane ettevalmistus on liiga üldine
Praegune tekst: rehabilitatsioonimeeskonna liikmeks võib olla isik, kellel on selleks vajalik erialane ettevalmistus või sobiv kutse- või kõrgharidus.
Probleem: “vajalik erialane ettevalmistus” on liiga üldine ega taga puudespetsiifilist pädevust. Nägemispuude rehabilitatsioonis ei piisa alati üldisest tegevusterapeudi, eripedagoogi või sotsiaaltöötaja kvalifikatsioonist. Vajalik on oskus töötada pimedate ja vaegnägijatega, tunda abivahendeid, ligipääsetavat tehnoloogiat, orienteerumis- ja liikumisõpet ning psühhosotsiaalset kohanemist.
Ettepanek: täiendada § 139 lõiget 1 või rakendusakti § 4 nii, et puudespetsiifilise teenuse puhul peab meeskonnaliikmel olema lisaks üldkvalifikatsioonile sihtrühmapõhine pädevus või peab teenuseosutaja tagama sellise pädevuse kaasamise.
11. SHS § 1609 ja § 16010 — SRT lõpetamise rakendussätted on liiga napid
Praegune tekst: alates 1. veebruarist 2027 lõpetab SKA SRT tegevusloa taotluste vastuvõtmise ning alates 1. oktoobrist 2027 on SRT tegevusluba kehtetu.
Probleem: need rakendussätted lõpetavad vana süsteemi, kuid ei loo piisavat silda uude süsteemi. Puudub kohustus koostada olemasolevatele teenusesaajatele üleminekuplaan, teavitada neid ligipääsetaval viisil, hinnata jätkuvat vajadust või tagada, et puudespetsiifilised teenuseosutajad jõuavad uude lepingumudelisse enne vana süsteemi lõppu.
Ettepanek: täiendada SHS rakendussätteid eraldi üleminekusättega, mis kohustab SKA-d, Tervisekassat ja Sotsiaalministeeriumi koostöös tagama praeguste teenusesaajate ja teenuseosutajate ülemineku. Enne 01.10.2027 jõustumist peavad olema sisuliselt valmis ja testitud vähemalt teenuseosutajate lepingud, puudespetsiifiliste meeskondade olemasolu, inimese teekond uude süsteemi, andmevahetus, digilahenduste ligipääsetavus ning seniste teenusesaajate üleminek. Kui need eeldused ei ole täidetud, tekib reaalne teenuse katkemise risk.
Lisaks tuleb koostada teenuseosutajate üleminekukava, mis kirjeldab, kuidas senised nägemispuude alased kompetentsikeskused saavad uues süsteemis jätkata.
13. TTKS muudatus § 8 — rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõte peab olema inimesele ligipääsetav
Praegune tekst: tervise infosüsteemi andmekoosseisu lisatakse rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõte vastavalt RTHS § 137 lõikele 6.
Probleem: tervise infosüsteemi andmete liikumine ei taga automaatselt, et inimene saab talle olulise info ligipääsetavalt kätte. Nägemispuudega inimene peab saama kokkuvõtte ekraanilugeriga kasutatavas vormis ning vajadusel alternatiivses suhtluskanalis. Hiljuti nägemise kaotanud inimene ei pruugi veel kasutada Terviseportaali ega digiteavitusi.
Ettepanek: lisada rakendusakti dokumenteerimise nõuetesse ja seletuskirja, et rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõte ja heaoluplaani lisatud info tehakse inimesele kättesaadavaks ligipääsetavas vormis ja vajadusel muus kui digikanalis. Samuti tuleb kirjeldada andmevahetus terviseteejuhi ja rehabilitatsiooniteenuse osutaja vahel: millise info saab teenuseosutaja heaoluplaanist, millist lisainfot saab ta küsida, kes teeb teenuse käigus tegevuskava muudatusi ning kuidas välditakse olukorda, kus inimene peab iga teenuse täpsustuse või muudatuse jaoks uuesti kogu teekonda alustama.
“Rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõte esitatakse inimesele ja vajadusel tema esindajale ligipääsetavas vormis, arvestades inimese puudest, suhtlusviisist ja digioskustest tulenevaid vajadusi.”
14. Rakendusakti § 2 punkt 1 — tegevuskava peab sisaldama ligipääsetavuse ja teenusele jõudmise vajadusi
Praegune tekst: teenuse osutamise käigus tuleb koostada inimesega tema heaoluplaaniga kooskõlas olev tegevuskava, mis sisaldab eesmärki, kaasatavate spetsialistide loetelu, teenuse mahtu ja osutamise perioodi.
Probleem: rakendusakti § 5 lõige 2 punkt 8 käsitleb teenuse käigus selgunud abivahendivajaduse dokumenteerimist, seega abivahendite teema ei ole kavandist täielikult puudu. Küll aga ei nimeta § 2 tegevuskava juures ligipääsetavusvajadust, inimese suhtlusviisi, teenusele jõudmise või transpordivajadust ega inimese enda keskkonnas vajalikke kohandusi. Nägemispuudega inimese rehabilitatsioon sõltub neist sageli juba tegevuskava koostamise hetkel, mitte alles teenuse lõpus kokkuvõtet tehes.
Ettepanek: täiendada § 2 punkti 1 nii, et tegevuskava hõlmaks lisaks eesmärgile, spetsialistidele, mahule ja perioodile ka inimese suhtlus- ja ligipääsetavusvajadusi, teenusele jõudmise korraldust ning vajadusel keskkonnakohandusi.
15. Rakendusakti § 2 — lisada puudespetsiifiliste lühisekkumiste võimalus
Praegune tekst: teenuse osutamise tingimused lähtuvad terviklikust tegevuskavast ja meeskondlikust teenusest.
Probleem: nägemispuudega inimesel võib olla vaja lühikest, kuid väga olulist sekkumist, näiteks marsruudiõpet, abivahendi kasutamise õpetust, punktkirja või ekraanilugeri kasutamise juhendamist. Kui kõik peab liikuma täismahus meeskondliku teenuse kaudu, suureneb bürokraatia ja teenuse saamise aeg.
Ettepanek: lisada § 2 eraldi punkt, mis võimaldab heaoluplaaniga seotud puudespetsiifilisi lühisekkumisi.
“Kui inimese rehabilitatsioonieesmärgi saavutamiseks või säilitamiseks on vaja piiratud mahus puudespetsiifilist lühisekkumist, võib teenuseosutaja osutada seda inimese heaoluplaani või varasema rehabilitatsioonitegevuskava alusel lihtsustatud korras, tagades vajaduse ja tulemuse dokumenteerimise.”
18. Rakendusakti § 3 lõige 3 punkt 2 — nägemispuude meeskond on liiga kitsas
Praegune tekst: nägemispuude alase rehabilitatsiooni meeskonda kuuluvad tegevusterapeut, eripedagoog ja kogemusnõustaja.
Probleem: koosseis ei sisalda sotsiaaltöötajat, psühholoogi või psühhosotsiaalse toe pädevust ega eraldi nõuet orienteerumis- ja liikumisõppe ning ligipääsetava tehnoloogia pädevuse kohta. Nägemispuudega inimese toimetulek sõltub sageli sotsiaalteenuste, abivahendite, transpordi, õppimise, töö, digioskuste ja kogukonnatoe seostamisest.
Ettepanek: muuta § 3 lõike 3 punkti 2.
“2) nägemispuude alase rehabilitatsiooni meeskonda kuuluvad tegevusterapeut, eripedagoog, sotsiaaltöötaja või juhtumikorraldusliku pädevusega spetsialist, kogemusnõustaja ning vajadusel psühholoog. teenuseosutaja peab tagama orienteerumis- ja liikumisõppe, ligipääsetava tehnoloogia kasutamise, punktkirja või alternatiivsete lugemisviiside ning igapäevaeluoskuste õpetamise pädevuse.”
21. Rakendusakti § 5 lõige 2 — dokumenteerida tuleb ka ligipääsetavus ja suhtlusvajadus
Praegune tekst: dokumenteeritakse muu hulgas rehabilitatsiooniteenuse eesmärk, tegevuskava, teenuseosutaja, kaasatud spetsialistid, osutatud teenuste sisu, maht, eesmärk ja tulemused, ajakava, saavutatud tulemus inimese elu ja toimetuleku kontekstis ning soovitused edaspidiseks, sealhulgas jätkuteenused ja abivahendite vajadus.
Probleem: see säte lahendab juba mitu olulist dokumenteerimisküsimust, sealhulgas abivahendivajaduse ja jätkuteenused. Täiendamist vajab aga ligipääsetavuse vaade: inimese suhtlusviis, ligipääsetava info vajadus, teenusele jõudmise või transpordiga seotud vajadus, keskkonnakohandused ja kokkulepitud vastutajad ei ole piisavalt selgelt esile toodud. Nägemispuudega inimese puhul võivad need olla teenuse õnnestumise eeldused. Ettepanek: täiendada dokumenteerimise nõudeid nii, et lisaks juba nimetatud tegevuskavale, tulemustele, jätkuteenustele ja abivahenditele kajastatakse ka inimese suhtlus- ja ligipääsetavusvajadused, teenusele jõudmisega seotud vajadused ning kokkulepitud vastutajad ja tähtajad.
22. Rakendusakti § 5 lõige 5 — kokkuvõte tuleb edastada ka inimesele ligipääsetavas vormis
Praegune tekst: teenuseosutaja edastab rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte heaoluplaani tegevuskavasse pärast teenuse lõppemist.
Probleem: kokkuvõtte edastamine heaoluplaani ei tähenda, et inimene selle tegelikult kätte saab, sellest aru saab või saab seda kasutada. Nägemispuudega inimese puhul peab kokkuvõte olema ekraanilugeriga kasutatav ning vajadusel kättesaadav e-posti, telefoni või muu sobiva kanali kaudu.
Ettepanek: täiendada § 5 lõiget 5.
“Rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõte edastatakse heaoluplaani tegevuskavasse ning tehakse inimesele ja tema nõusolekul esindajale kättesaadavaks ligipääsetavas vormis ja inimesele sobivas suhtluskanalis.”
23. Seletuskiri punktides, mis käsitlevad teenuseosutajaid ja tegevuslubasid
Seletuskirja tuleb täiendada nägemispuude ja teiste harvaesinevamate puudespetsiifiliste teenuste vaatega. Praegu eeldab seletuskiri, et tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa raamistik sobib uue teenuse korraldamiseks. Nägemispuude rehabilitatsiooni puhul ei ole probleem ainult tegevusloa olemasolu, vaid see, et senine kompetents on kujunenud keskustes ja organisatsioonides, mille põhitegevus ei ole tervishoiuteenuse osutamine.
Palume seletuskirja lisada selgitus, et puudespetsiifiliste rehabilitatsiooniteenuste puhul on eesmärk säilitada olemasolev kompetents ning luua lepingumudel, mis võimaldab keskustel ja organisatsioonidel osaleda teenuseosutamises ilma ebaproportsionaalse tervishoiuteenuse tegevusloa nõudeta nende teenuseosade puhul, mis ei ole meditsiinilised. Samal ajal peab reform looma realistliku kvaliteedi- ja arendustee senistele teenuseosutajatele: eesmärk ei ole vana süsteemi muutumatul kujul säilitada, vaid vältida olukorda, kus olemasolev puudespetsiifiline kompetents kaob enne, kui uus süsteem suudab selle asendada.
24. Seletuskiri punktid 101–102 — automaatse ülemineku puudumine
Seletuskirjas öeldakse, et varasema korra järgi teenust saanud isikuid ei viida automaatselt üle uuele teenusele. See on üks eelnõu olulisemaid riske. EPL palub seletuskirja täiendada konkreetse üleminekumehhanismiga, mitte üksnes üldise märkamisloogika kirjeldusega.
Seletuskirjas tuleb selgitada, kuidas teavitatakse seniseid SRT kliente, kuidas nad saavad uues süsteemis hindamise algatada, kuidas kasutatakse nende seniseid rehabilitatsiooniplaane või teenuse kokkuvõtteid inimese nõusolekul ning kuidas välditakse teenuse katkemist.
25. Seletuskiri punkt 276 ja seotud mõjuhinnang — transpordi- ja majutuskulud
Seletuskiri tunnistab, et planeeritud muudatuste tulemusena ei hüvitata enam teenuse saajatele transpordi- ega majutuskulusid samamoodi nagu senises SRT süsteemis. Nägemispuude alase teenuse puhul ei pruugi pädev teenus olla kättesaadav inimese kodukoha järgses omavalitsuses. Seetõttu tuleb seletuskirja lisada täpsem lahendus, mitte jätta küsimust KOV-ide ebaühtlase võimekuse kanda ega suunata inimest sisuliselt kasutama ainult kohalikke teenuseid, kui kohalikul tasandil puudub vastav puudespetsiifiline kompetents.
EPL teeb ettepaneku säilitada riiklik transpordi- ja vajadusel majutuskulu hüvitamise mehhanism nende rehabilitatsiooniteenuste puhul, mille puudespetsiifiline osutaja asub väljaspool inimese elukohajärgset maakonda või kuhu jõudmine on inimese puude tõttu ilma toeta ebamõistlikult raske.
27. Seletuskiri punktid 331–332 — spetsialistide töövahendite ligipääsetavus
Seletuskiri käsitleb infosüsteeme ja TIS-i ligipääsu, kuid ei käsitle spetsialistide töövahendite digiligipääsetavust. Pimedad ja vaegnägijad inimesed võivad olla rehabilitatsioonis kogemusnõustajad, sotsiaaltöötajad, organisatsioonide töötajad või muud spetsialistid. Kui töövahendid ei ole ekraanilugeriga kasutatavad, ei võimalda uus süsteem neil tööd teha.
EPL teeb ettepaneku lisada seletuskirja ja rakendusakti põhimõte, et kõik rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise, heaoluplaani, teavitamise ja koostöö digilahendused peavad olema ligipääsetavad nii teenusesaajale kui ka spetsialistile.
Kokkuvõte
EPL toetab rehabilitatsioonisüsteemi korrastamise eesmärki, kuid praegune eelnõu vajab enne edasist menetlemist sisulisi täiendusi. Kõige olulisem on tagada, et reform ei katkestaks nägemispuudega inimeste ligipääsu senisele puudespetsiifilisele rehabilitatsioonile ega muudaks seda ebakindlaks haiglate või tervishoiuteenuse osutajate kõrvalteenuseks. Rakendamise eelduseks peab olema, et teenuseosutajate võimekus, lepingud, IT-lahendused, ligipääsetavus ja üleminekuteekonnad on enne jõustumist päriselt testitud, mitte ainult üldisel tasandil kavandatud.
Eesti Pimedate Liit tänab Janne jervat ja Nägemispuudega inimeste rehabilitatsioonikeskust NIRK tagasisidesse väärtuslike mõtetega panustamise eest.

Eesti Pimedate Liidu tagasiside rahvatervishoiu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule (rehabilitatsioonisüsteemi muudatused)
7. mail 2026
Eesti Pimedate Liit tänab võimaluse eest anda tagasisidet rahvatervishoiu seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule, millega kavandatakse rehabilitatsioonisüsteemi ümberkorraldamist.
Eesti Pimedate Liit toetab mõtet muuta rehabilitatsioon inimese tegelikust abivajadusest lähtuvaks ning vähendada tervise- ja sotsiaalvaldkonna killustatust.
Samas on eelnõu praeguses tekstis mitu olulist probleemi, mis võivad pimedate ja vaegnägijate inimeste teenusele jõudmist, teenuse kvaliteeti ja senise puudespetsiifilise kompetentsi säilimist halvendada. Peamine risk on, et sisult psühhosotsiaalne ja igapäevaelu oskusi toetav nägemispuude rehabilitatsioon surutakse tervishoiuteenuse osutaja ja haiglavõrgu korraldusmudelisse nii tugevalt, et praegused kompetentsikeskused ei saa uues süsteemis jätkata ning inimese rehabilitatsiooni teenuste kavandamine ning rakendamine lähtub liigselt meditsiinilistest, mitte sotsiaalsetest / toimetuleku piirangutest või võimalustest.
Pimedate ja vaegnägijate inimeste puhul on rehabilitatsiooni Eesmärk õppida püsiva nägemiskahjustusega võimalikult iseseisvalt elama, liikuma, suhtlema, õppima, töötama ja ühiskonnaelus osalema. Selleks on vaja puudespetsiifilist kompetentsi, ligipääsetavat infot, paindlikku teenusele jõudmise võimalust, piisavat üleminekukorraldust ning rahastusmudelit, mis ei vähenda juba täna ebapiisavat teenuse mahtu.
Peamised probleemid praeguses eelnõus
teenuseosutajate ring on eelnõu § 137 lõigetes 2 ja 3 liiga tugevalt seotud haiglavõrgu arengukava haiglate ja tervishoiuteenuse tegevuslubadega. Seletuskiri lubab koostööpartnereid, kuid seaduse tasandil ei ole piisavalt selge, et senised puudespetsiifilised kompetentsikeskused ja organisatsioonid saavad uues süsteemis sisuliselt ja stabiilselt jätkata ka siis, kui nad ei ole ise tervishoiuteenuse osutajad. Seletuskirjas toodud andmetest nähtub, et märkimisväärsel osal senistest SRT lepingupartneritest puudub tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba. Seetõttu ei ole tegemist ainult tehnilise ümbervormistamisega, vaid riskiga, et olemasolev kompetents ja teenusekeskkond sõltuvad edaspidi haiglate või TTO-de valmisolekust neid kaasata.
Eelnõus puudub selge õiguslik tee, kuidas inimene ise, tema esindaja, lähedane, puudega inimeste organisatsioon või nägemispuude alane kompetentsikeskus saab algatada rehabilitatsioonivajaduse hindamise. Seletuskirja järgi ei viida varasema korra järgi teenust saanud inimesi automaatselt uuele teenusele ning teenusele jõudmine sõltub sotsiaal- või tervishoiuvaldkonna spetsialisti märkamise kaudu tekkinud teekonnast. Pikaajalise nägemispuudega inimene ei pruugi olla regulaarselt perearsti, silmaarsti ega KOV sotsiaaltöötaja vaateväljas.
Eelnõu kohaselt lõpetatakse SRT tegevusload ja senine SRT korraldus 1. oktoobril 2027, kuid eelnõus ei ole piisavalt sisulisi rakendussätteid olemasolevate teenusesaajate, teenuseosutajate ega puudespetsiifilise kompetentsi üleminekuks. SKA ei anna seletuskirja järgi SRT klientide isikuandmeid Tervisekassale üle. Kui eraldi üleminekumehhanismi ei looda, võib osa inimesi teenuselt välja kukkuda.
Eelnõu ei lahenda olukordi, kus nägemispuudega inimene vajab lühikest, kuid eluliselt olulist puudespetsiifilist sekkumist, näiteks uue marsruudi õppimist, ekraanilugeri või kõnetoega seadme kasutamise õpetust, punktkirja õppimist või kogemusnõustamist. Seletuskiri rõhutab, et üksikteenuste eraldiseisev osutamine ei kujuta endast rehabilitatsiooniteenust, kuid pole ka selgitatud, kuidas peaks üksikute teenuste osutamine sellisel juhul toimima?
Rakendusakti kavandis nägemispuude alase rehabilitatsioonimeeskonna koosseis on liiga kitsas. Kavandis kuuluvad sellesse tegevusterapeut, eripedagoog ja kogemusnõustaja, kuid puuduvad kohustuslik sotsiaaltöötaja või juhtumikorralduslik kompetents, psühholoogilise toe selge roll ning nõue tegeliku nägemispuude spetsiifilise pädevuse, kogemusnõustamise, kohta.
Eelnõu ega rakendusakti kavandid ei sisalda piisavaid ligipääsetavuse tagatisi. Ligipääsetavad peavad olema mitte ainult inimesele suunatud portaalid ja dokumendid, vaid ka spetsialistide töövahendid, heaoluplaani haldus, rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimine ja suhtluskanalid. Vastasel juhul võivad süsteemist välja kukkuda nii pimedad teenusesaajad kui ka pimedad või vaegnägijad spetsialistid, kogemusnõustajad ja organisatsioonide töötajad.
Eemaldatakse senine sõidu- ja majutuskulude hüvitamise kord, kuid uut selget lahendust ei pakuta. Nägemispuude alane kompetents on Eestis paratamatult koondunud vähestesse keskustesse. Kui inimene peab teenuse saamiseks liikuma teise maakonda, ei saa transpordi- ja majutuskulu jääda ebamääraselt KOV-i või inimese enda kanda.
Seletuskiri näitab, , et tervishoiuteenuste hinnad on taastusravi süsteemis 1,2–2,1 korda kõrgemad SRT hindadest. Sama eelarve juures tähendab see väiksemat teenusemahtu. Eelnõu ei sisalda piisavat tagatist, et puudespetsiifiliste teenuste maht ja kättesaadavus tegelikult säilivad.
2. RTHS § 136 lõige 2 — määrusandlus peab sisaldama miinimumtagatisi
Praegune tekst: rehabilitatsiooniteenuse liigid ja nende täpsema sisu, teenuse osutamise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
Probleem: eelnõu jätab teenuse sisulised tagatised suuresti määruse tasandile. Nägemispuudega inimeste jaoks on just määruse sisu kriitiline: kas teenus hõlmab orienteerumis- ja liikumisõpet, punktkirja ja alternatiivseid lugemisviise, digivahendite ja ekraanilugeri kasutamist, igapäevaeluoskusi, kogemusnõustamist, psühhosotsiaalset tuge, lähedaste nõustamist jne. Kui seadus ei anna määrusele selgeid miinimumsuundi, võib puudespetsiifiline rehabilitatsioon jääda liiga kitsaks. Lisaks on määruse muutmine juriidilisest seisukohast oluliselt lihtsam kui seaduse, mis paneb nägemispuudega inimesed oluliselt haavatavamasse seisu.
Ettepanek: Eelnõuga tuleb sätestada puudespetsiifiliste rehabilitatsiooniliikide miinimumsisu, ligipääsetavuse nõuded, meeskonna puudespetsiifiline pädevus ning teenuseosutajate koostöö puudega inimeste organisatsioonide ja kompetentsikeskustega.
3. RTHS § 137 lõiked 2 ja 3 — teenuseosutajate ring on liiga kitsas
Praegune tekst: rehabilitatsiooniteenust osutavad haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad. Lisaks võib teenust osutada tervishoiuteenuse osutaja, kellel on taastusravi või perearstiabi tegevusluba või vähemalt kaks iseseisva füsioteraapia, logopeedilise ravi või psühholoogilise ravi tegevusluba.
Probleem: nägemispuudega inimeste rehabilitatsioonikompetents on praegu koondunud eelkõige puudespetsiifilistesse keskustesse ja organisatsioonidesse, mitte haiglatesse. Seletuskirja järgi võivad haiglad ja teised Tervisekassa lepingupartnerid kasutada koostööpartnereid, kuid see ei taga seniste kompetentsikeskuste säilimist. Kui haigla või TTO saab valida, kas tellida puudespetsiifiline teenus seniselt kompetentsikeskuselt või palgata üksikuid spetsialiste enda juurde, võib olemasolev terviklik teenusekeskkond, metoodika, kogemus ja kogukonnasuhe kaduda. Lisaks jääb ebaselgeks, kuidas tagatakse sihtrühmapõhine teenus haiglapõhises mudelis praktikas: kas igas haiglas peab olema valmisolek pakkuda kõiki spetsialiseeritud rehabilitatsiooniliike või kuidas tagatakse inimese suunamine sellise teenuseosutaja juurde, kellel on tegelik pädevus just tema puudest või terviseseisundist tuleneva rehabilitatsioonivajaduse katmiseks.
Ettepanek: täiendada § 137 lõiget 3 või lisada uus lõige, mille järgi võib rehabilitatsiooniteenuse puudespetsiifilisi ja mittemeditsiinilisi komponente osutada ka muu juriidiline isik, kellel on nõuetele vastav rehabilitatsioonimeeskond või vastavad spetsialistid, ilma et ta peaks ise olema tervishoiuteenuse osutaja. Teise variandina tuleb seaduses selgelt sätestada Tervisekassa lepingupartneri kohustus kaasata puudespetsiifiline kompetentsikeskus, kui inimesel on sellise kompetentsi vajadus. Reform ei peaks külmutama senist teenuseosutajate mudelit, kuid peab looma realistliku ülemineku, et olemasolev haruldane puudespetsiifiline kompetents ei kaoks enne, kui uus süsteem suudab seda sisuliselt asendada.
4. RTHS § 137 lõige 4 — Tervisekassa lepingutingimused peavad hõlmama puudespetsiifilist kvaliteeti
Praegune tekst: rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks sõlmib Tervisekassa tervishoiuteenuse osutajaga lepingu, lähtudes ravikindlustuse seaduse §-des 35–37 sätestatust.
Probleem: lepingumudel on eelnõus kirjeldatud üldiselt. Kui Tervisekassa lepingutes ei ole eraldi nõudeid puudespetsiifilise kompetentsi, teenuse ligipääsetavuse, koostööpartnerite, teenusmahtude ja regionaalse kättesaadavuse kohta, võib teenus formaalselt olemas olla, kuid sisuliselt mitte vastata nägemispuudega inimeste vajadustele.
Ettepanek: täiendada eelnõu või seletuskirja nii, et Tervisekassa lepingutes tuleb puudespetsiifiliste teenuste puhul sätestada vastava sihtrühma kompetentsi olemasolu, ligipääsetavus, teenuseosutaja kohustus kaasata vajalik kompetents ning seire teenusele jõudmise ja tulemuste kohta. Samuti tuleb selgelt kirjeldada, kuidas terviseteejuht ja Tervisekassa tagavad, et inimene suunatakse teenuseosutaja juurde, kellel on tegelik pädevus konkreetse puudespetsiifilise rehabilitatsiooni osutamiseks, mitte ainult üldine õigus rehabilitatsiooniteenust pakkuda.
5. RTHS § 137 lõige 5 — teenusevajaduse hindamise algatamine on liiga kitsas
Praegune tekst: Tervisekassa võtab teenuse eest tasu maksmise kohustuse üle, kui teenuse vajaduse on hinnanud terviseteejuht ning teenuse vajadus on märgitud inimese heaoluplaani.
Probleem: säte kirjeldab teenuse rahastamise eelduse, kuid ei lahenda, kuidas inimene hindamiseni jõuab. Seletuskiri ütleb, et varasema korra järgi teenust saanud isikuid ei viida automaatselt üle ning aluseks on sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna spetsialistide märkamine. Nägemispuudega inimeste puhul on see liiga kitsas. Nägemispuudega inimene võib vajada rehabilitatsiooni uues eluolukorras, kuid ei pruugi olla KOV-i ega tervishoiutöötaja vaateväljas. Sageli jõuab info inimeseni näiteks puudespetsiifilise organisatsiooni kaudu.
Ettepanek: täiendada § 137 lõiget 5 või lisada uus lõige, mis annab inimesele, tema esindajale, lähedasele, puudega inimeste organisatsioonile ja pädevale rehabilitatsioonikeskusele õiguse algatada teenusevajaduse hindamine. Algatus ei pea tähendama automaatset teenusele saamist, kuid peab looma terviseteejuhile kohustuse vajadust hinnata või põhjendada, miks hindamist ei alustata. Samuti peab inimesele olema ligipääsetavalt ja arusaadavalt selgitatud, kuidas ta saab toimida juhul, kui rehabilitatsioonivajadust ei hinnata, seda ei tuvastata või seda ei kanta heaoluplaani. See ei pea tähendama uut keerukat menetlust, kuid inimesel peab olema selge edasine samm ja vastutav kontakt.
8. RTHS § 138 — teenuseosutaja kohustustesse tuleb lisada ligipääsetavus ja puudespetsiifiline kvaliteet
Praegune tekst: teenuseosutaja peab tagama teenuse vastavuse seadusele, nõuetele vastava meeskonna, nõuetekohase dokumenteerimise, kvaliteedijuhtimise ning rahaliste vahendite efektiivse kasutamise.
Probleem: kohustuste loetelus puudub teenuse ligipääsetavuse, teabe ligipääsetavuse, suhtluskanalite ligipääsetavuse ja puudespetsiifilise kompetentsi tagamise selge kohustus. Nägemispuudega inimese jaoks võib teenus jääda kättesaamatuks, kui info, dokumendid, nõusolekud, ruumid, liikumiskeskkond või digilahendused ei ole ligipääsetavad.
Ettepanek: täiendada § 138 teenuseosutaja kohustusi ligipääsetavuse ja puudespetsiifilise kompetentsi tagamisega.
9. RTHS § 139 lõige 1 — erialane ettevalmistus on liiga üldine
Praegune tekst: rehabilitatsioonimeeskonna liikmeks võib olla isik, kellel on selleks vajalik erialane ettevalmistus või sobiv kutse- või kõrgharidus.
Probleem: “vajalik erialane ettevalmistus” on liiga üldine ega taga puudespetsiifilist pädevust. Nägemispuude rehabilitatsioonis ei piisa alati üldisest tegevusterapeudi, eripedagoogi või sotsiaaltöötaja kvalifikatsioonist. Vajalik on oskus töötada pimedate ja vaegnägijatega, tunda abivahendeid, ligipääsetavat tehnoloogiat, orienteerumis- ja liikumisõpet ning psühhosotsiaalset kohanemist.
Ettepanek: täiendada § 139 lõiget 1 või rakendusakti § 4 nii, et puudespetsiifilise teenuse puhul peab meeskonnaliikmel olema lisaks üldkvalifikatsioonile sihtrühmapõhine pädevus või peab teenuseosutaja tagama sellise pädevuse kaasamise.
11. SHS § 1609 ja § 16010 — SRT lõpetamise rakendussätted on liiga napid
Praegune tekst: alates 1. veebruarist 2027 lõpetab SKA SRT tegevusloa taotluste vastuvõtmise ning alates 1. oktoobrist 2027 on SRT tegevusluba kehtetu.
Probleem: need rakendussätted lõpetavad vana süsteemi, kuid ei loo piisavat silda uude süsteemi. Puudub kohustus koostada olemasolevatele teenusesaajatele üleminekuplaan, teavitada neid ligipääsetaval viisil, hinnata jätkuvat vajadust või tagada, et puudespetsiifilised teenuseosutajad jõuavad uude lepingumudelisse enne vana süsteemi lõppu.
Ettepanek: täiendada SHS rakendussätteid eraldi üleminekusättega, mis kohustab SKA-d, Tervisekassat ja Sotsiaalministeeriumi koostöös tagama praeguste teenusesaajate ja teenuseosutajate ülemineku. Enne 01.10.2027 jõustumist peavad olema sisuliselt valmis ja testitud vähemalt teenuseosutajate lepingud, puudespetsiifiliste meeskondade olemasolu, inimese teekond uude süsteemi, andmevahetus, digilahenduste ligipääsetavus ning seniste teenusesaajate üleminek. Kui need eeldused ei ole täidetud, tekib reaalne teenuse katkemise risk.
Lisaks tuleb koostada teenuseosutajate üleminekukava, mis kirjeldab, kuidas senised nägemispuude alased kompetentsikeskused saavad uues süsteemis jätkata.
13. TTKS muudatus § 8 — rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõte peab olema inimesele ligipääsetav
Praegune tekst: tervise infosüsteemi andmekoosseisu lisatakse rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõte vastavalt RTHS § 137 lõikele 6.
Probleem: tervise infosüsteemi andmete liikumine ei taga automaatselt, et inimene saab talle olulise info ligipääsetavalt kätte. Nägemispuudega inimene peab saama kokkuvõtte ekraanilugeriga kasutatavas vormis ning vajadusel alternatiivses suhtluskanalis. Hiljuti nägemise kaotanud inimene ei pruugi veel kasutada Terviseportaali ega digiteavitusi.
Ettepanek: lisada rakendusakti dokumenteerimise nõuetesse ja seletuskirja, et rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõte ja heaoluplaani lisatud info tehakse inimesele kättesaadavaks ligipääsetavas vormis ja vajadusel muus kui digikanalis. Samuti tuleb kirjeldada andmevahetus terviseteejuhi ja rehabilitatsiooniteenuse osutaja vahel: millise info saab teenuseosutaja heaoluplaanist, millist lisainfot saab ta küsida, kes teeb teenuse käigus tegevuskava muudatusi ning kuidas välditakse olukorda, kus inimene peab iga teenuse täpsustuse või muudatuse jaoks uuesti kogu teekonda alustama.
“Rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõte esitatakse inimesele ja vajadusel tema esindajale ligipääsetavas vormis, arvestades inimese puudest, suhtlusviisist ja digioskustest tulenevaid vajadusi.”
14. Rakendusakti § 2 punkt 1 — tegevuskava peab sisaldama ligipääsetavuse ja teenusele jõudmise vajadusi
Praegune tekst: teenuse osutamise käigus tuleb koostada inimesega tema heaoluplaaniga kooskõlas olev tegevuskava, mis sisaldab eesmärki, kaasatavate spetsialistide loetelu, teenuse mahtu ja osutamise perioodi.
Probleem: rakendusakti § 5 lõige 2 punkt 8 käsitleb teenuse käigus selgunud abivahendivajaduse dokumenteerimist, seega abivahendite teema ei ole kavandist täielikult puudu. Küll aga ei nimeta § 2 tegevuskava juures ligipääsetavusvajadust, inimese suhtlusviisi, teenusele jõudmise või transpordivajadust ega inimese enda keskkonnas vajalikke kohandusi. Nägemispuudega inimese rehabilitatsioon sõltub neist sageli juba tegevuskava koostamise hetkel, mitte alles teenuse lõpus kokkuvõtet tehes.
Ettepanek: täiendada § 2 punkti 1 nii, et tegevuskava hõlmaks lisaks eesmärgile, spetsialistidele, mahule ja perioodile ka inimese suhtlus- ja ligipääsetavusvajadusi, teenusele jõudmise korraldust ning vajadusel keskkonnakohandusi.
15. Rakendusakti § 2 — lisada puudespetsiifiliste lühisekkumiste võimalus
Praegune tekst: teenuse osutamise tingimused lähtuvad terviklikust tegevuskavast ja meeskondlikust teenusest.
Probleem: nägemispuudega inimesel võib olla vaja lühikest, kuid väga olulist sekkumist, näiteks marsruudiõpet, abivahendi kasutamise õpetust, punktkirja või ekraanilugeri kasutamise juhendamist. Kui kõik peab liikuma täismahus meeskondliku teenuse kaudu, suureneb bürokraatia ja teenuse saamise aeg.
Ettepanek: lisada § 2 eraldi punkt, mis võimaldab heaoluplaaniga seotud puudespetsiifilisi lühisekkumisi.
“Kui inimese rehabilitatsioonieesmärgi saavutamiseks või säilitamiseks on vaja piiratud mahus puudespetsiifilist lühisekkumist, võib teenuseosutaja osutada seda inimese heaoluplaani või varasema rehabilitatsioonitegevuskava alusel lihtsustatud korras, tagades vajaduse ja tulemuse dokumenteerimise.”
18. Rakendusakti § 3 lõige 3 punkt 2 — nägemispuude meeskond on liiga kitsas
Praegune tekst: nägemispuude alase rehabilitatsiooni meeskonda kuuluvad tegevusterapeut, eripedagoog ja kogemusnõustaja.
Probleem: koosseis ei sisalda sotsiaaltöötajat, psühholoogi või psühhosotsiaalse toe pädevust ega eraldi nõuet orienteerumis- ja liikumisõppe ning ligipääsetava tehnoloogia pädevuse kohta. Nägemispuudega inimese toimetulek sõltub sageli sotsiaalteenuste, abivahendite, transpordi, õppimise, töö, digioskuste ja kogukonnatoe seostamisest.
Ettepanek: muuta § 3 lõike 3 punkti 2.
“2) nägemispuude alase rehabilitatsiooni meeskonda kuuluvad tegevusterapeut, eripedagoog, sotsiaaltöötaja või juhtumikorraldusliku pädevusega spetsialist, kogemusnõustaja ning vajadusel psühholoog. teenuseosutaja peab tagama orienteerumis- ja liikumisõppe, ligipääsetava tehnoloogia kasutamise, punktkirja või alternatiivsete lugemisviiside ning igapäevaeluoskuste õpetamise pädevuse.”
21. Rakendusakti § 5 lõige 2 — dokumenteerida tuleb ka ligipääsetavus ja suhtlusvajadus
Praegune tekst: dokumenteeritakse muu hulgas rehabilitatsiooniteenuse eesmärk, tegevuskava, teenuseosutaja, kaasatud spetsialistid, osutatud teenuste sisu, maht, eesmärk ja tulemused, ajakava, saavutatud tulemus inimese elu ja toimetuleku kontekstis ning soovitused edaspidiseks, sealhulgas jätkuteenused ja abivahendite vajadus.
Probleem: see säte lahendab juba mitu olulist dokumenteerimisküsimust, sealhulgas abivahendivajaduse ja jätkuteenused. Täiendamist vajab aga ligipääsetavuse vaade: inimese suhtlusviis, ligipääsetava info vajadus, teenusele jõudmise või transpordiga seotud vajadus, keskkonnakohandused ja kokkulepitud vastutajad ei ole piisavalt selgelt esile toodud. Nägemispuudega inimese puhul võivad need olla teenuse õnnestumise eeldused. Ettepanek: täiendada dokumenteerimise nõudeid nii, et lisaks juba nimetatud tegevuskavale, tulemustele, jätkuteenustele ja abivahenditele kajastatakse ka inimese suhtlus- ja ligipääsetavusvajadused, teenusele jõudmisega seotud vajadused ning kokkulepitud vastutajad ja tähtajad.
22. Rakendusakti § 5 lõige 5 — kokkuvõte tuleb edastada ka inimesele ligipääsetavas vormis
Praegune tekst: teenuseosutaja edastab rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõtte heaoluplaani tegevuskavasse pärast teenuse lõppemist.
Probleem: kokkuvõtte edastamine heaoluplaani ei tähenda, et inimene selle tegelikult kätte saab, sellest aru saab või saab seda kasutada. Nägemispuudega inimese puhul peab kokkuvõte olema ekraanilugeriga kasutatav ning vajadusel kättesaadav e-posti, telefoni või muu sobiva kanali kaudu.
Ettepanek: täiendada § 5 lõiget 5.
“Rehabilitatsiooniteenuse kokkuvõte edastatakse heaoluplaani tegevuskavasse ning tehakse inimesele ja tema nõusolekul esindajale kättesaadavaks ligipääsetavas vormis ja inimesele sobivas suhtluskanalis.”
23. Seletuskiri punktides, mis käsitlevad teenuseosutajaid ja tegevuslubasid
Seletuskirja tuleb täiendada nägemispuude ja teiste harvaesinevamate puudespetsiifiliste teenuste vaatega. Praegu eeldab seletuskiri, et tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa raamistik sobib uue teenuse korraldamiseks. Nägemispuude rehabilitatsiooni puhul ei ole probleem ainult tegevusloa olemasolu, vaid see, et senine kompetents on kujunenud keskustes ja organisatsioonides, mille põhitegevus ei ole tervishoiuteenuse osutamine.
Palume seletuskirja lisada selgitus, et puudespetsiifiliste rehabilitatsiooniteenuste puhul on eesmärk säilitada olemasolev kompetents ning luua lepingumudel, mis võimaldab keskustel ja organisatsioonidel osaleda teenuseosutamises ilma ebaproportsionaalse tervishoiuteenuse tegevusloa nõudeta nende teenuseosade puhul, mis ei ole meditsiinilised. Samal ajal peab reform looma realistliku kvaliteedi- ja arendustee senistele teenuseosutajatele: eesmärk ei ole vana süsteemi muutumatul kujul säilitada, vaid vältida olukorda, kus olemasolev puudespetsiifiline kompetents kaob enne, kui uus süsteem suudab selle asendada.
24. Seletuskiri punktid 101–102 — automaatse ülemineku puudumine
Seletuskirjas öeldakse, et varasema korra järgi teenust saanud isikuid ei viida automaatselt üle uuele teenusele. See on üks eelnõu olulisemaid riske. EPL palub seletuskirja täiendada konkreetse üleminekumehhanismiga, mitte üksnes üldise märkamisloogika kirjeldusega.
Seletuskirjas tuleb selgitada, kuidas teavitatakse seniseid SRT kliente, kuidas nad saavad uues süsteemis hindamise algatada, kuidas kasutatakse nende seniseid rehabilitatsiooniplaane või teenuse kokkuvõtteid inimese nõusolekul ning kuidas välditakse teenuse katkemist.
25. Seletuskiri punkt 276 ja seotud mõjuhinnang — transpordi- ja majutuskulud
Seletuskiri tunnistab, et planeeritud muudatuste tulemusena ei hüvitata enam teenuse saajatele transpordi- ega majutuskulusid samamoodi nagu senises SRT süsteemis. Nägemispuude alase teenuse puhul ei pruugi pädev teenus olla kättesaadav inimese kodukoha järgses omavalitsuses. Seetõttu tuleb seletuskirja lisada täpsem lahendus, mitte jätta küsimust KOV-ide ebaühtlase võimekuse kanda ega suunata inimest sisuliselt kasutama ainult kohalikke teenuseid, kui kohalikul tasandil puudub vastav puudespetsiifiline kompetents.
EPL teeb ettepaneku säilitada riiklik transpordi- ja vajadusel majutuskulu hüvitamise mehhanism nende rehabilitatsiooniteenuste puhul, mille puudespetsiifiline osutaja asub väljaspool inimese elukohajärgset maakonda või kuhu jõudmine on inimese puude tõttu ilma toeta ebamõistlikult raske.
27. Seletuskiri punktid 331–332 — spetsialistide töövahendite ligipääsetavus
Seletuskiri käsitleb infosüsteeme ja TIS-i ligipääsu, kuid ei käsitle spetsialistide töövahendite digiligipääsetavust. Pimedad ja vaegnägijad inimesed võivad olla rehabilitatsioonis kogemusnõustajad, sotsiaaltöötajad, organisatsioonide töötajad või muud spetsialistid. Kui töövahendid ei ole ekraanilugeriga kasutatavad, ei võimalda uus süsteem neil tööd teha.
EPL teeb ettepaneku lisada seletuskirja ja rakendusakti põhimõte, et kõik rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimise, heaoluplaani, teavitamise ja koostöö digilahendused peavad olema ligipääsetavad nii teenusesaajale kui ka spetsialistile.
Kokkuvõte
EPL toetab rehabilitatsioonisüsteemi korrastamise eesmärki, kuid praegune eelnõu vajab enne edasist menetlemist sisulisi täiendusi. Kõige olulisem on tagada, et reform ei katkestaks nägemispuudega inimeste ligipääsu senisele puudespetsiifilisele rehabilitatsioonile ega muudaks seda ebakindlaks haiglate või tervishoiuteenuse osutajate kõrvalteenuseks. Rakendamise eelduseks peab olema, et teenuseosutajate võimekus, lepingud, IT-lahendused, ligipääsetavus ja üleminekuteekonnad on enne jõustumist päriselt testitud, mitte ainult üldisel tasandil kavandatud.
Eesti Pimedate Liit tänab Janne jervat ja Nägemispuudega inimeste rehabilitatsioonikeskust NIRK tagasisidesse väärtuslike mõtetega panustamise eest.