Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu edastamine Riigikantseleile

1

EELNÕU

23.04.2026

Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seadus

§ 1. Täitemenetluse seadustiku muutmine

Täitemenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 16 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui võlgniku surmast on möödunud kuus kuud ja pärimismenetlust ei ole selle aja jooksul

algatatud, teavitab kohtutäitur sellest sissenõudjat, kellel on õigus kolme kuu jooksul pärast

teate kättesaamist teatada kohtutäiturile kirjalikus vormis täitemenetluse lõpetamise või selle

jätkamise soovist või pärimismenetluse algatamisest.“;

2) paragrahvi 16 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui sissenõudja teatab käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt oma soovist täitemenetlus

lõpetada, on kohtutäituril õigus lõpetada täitemenetlus kas tervikuna või osaliselt sissenõudja

nõude osas ja jätkata täitemenetlust täitekulude osas.

(4) Kui sissenõudja ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul teatanud oma

soovist täitemenetlust lõpetada või jätkata ning pärimismenetlust ei ole algatatud, on

kohtutäituril õigus lõpetada täitemenetlus omal algatusel kas tervikuna või osaliselt sissenõudja

nõude osas ja jätkata täitemenetlust täitekulude osas.“;

3) paragrahvi 26 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui kohtutäitur teeb päringu täitemenetluses vajaliku teabe saamiseks, võib andmesubjekti

õigust tutvuda teabega sellise päringu tegemise kohta nõuete täitmise tagamise eesmärgil piirata

kuni võlgnikule täitmisteate kättetoimetamiseni. Kui täitemenetlus lõpetatakse enne

täitmisteate kättetoimetamist, kehtib piirang kuni täitemenetluse lõpetamiseni.“;

4) paragrahv 42 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 42. Täitekulud täitedokumendi tühistamise korral

(1) Täitedokumendi tühistamise korral jäävad täitemenetluse kulud kohtutäituri seaduses

sätestatud ulatuses sissenõudja kanda.

(2) Võlgnikul on õigus nõuda sissenõudjalt enne täitedokumendi tühistamist tasutud täitekulude

tagastamist. Täitedokumendiks on sel juhul tühistav kohtulahend või kohtuvälise menetleja

lahend ja kohtutäituri otsus kulude kohta.

(3) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata, kui täitedokumendi tühistamise aluseks on

võlgnikupoolne täitemenetluse algatamise järgne kohustuse täitmine.“;

2

5) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui täitemenetlus peatatakse sissenõudja avalduse alusel, jätkab kohtutäitur

sundtäitmisega ühinenud sissenõudja nõudel kinnisasja müüki. Võlgniku kinnisasi müüakse,

kui selle väärtus ületab peatatud täitemenetluses sissenõutava summa suurust. Kohtutäitur

hoiustab peatatud täitemenetluse sissenõudja nõude katteks vastava osa müügist saadavast

rahast. Ülejäänud müügist laekunud tulemi jaotab kohtutäitur sissenõudjate ja muude tulemis

osalemiseks õigustatud isikute vahel käesolevas seadustikus sätestatud korras.“;

6) paragrahvi 48 lõiget 1 täiendatakse punktiga 73 järgmises sõnastuses:

„73) Riikliku perelepitusteenuse seaduse kohase vanemluskokkuleppe esitamisel, kui see

asendab varasemat sama lapse kohta tehtud kohtulahendit või kokkulepet;“;

7) paragrahvi 632 lõiget 21 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses:

„41) andmed võlgniku surma kohta;“;

8) paragrahvi 132 lõike 12 kolmandas lauses asendatakse sõna „paragrahvis“ sõnaga „lõikes“;

9) paragrahvi 132 lõike 3 teist lauset täiendatakse pärast sõna „on“ sõnaga „lapse“;

10) paragrahvi 149 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui sissenõudja esitab kohtutäiturile avalduse sissenõude pööramiseks võlgniku

kinnisasjale pärast seda kui võlgniku kinnisasi on juba arestitud teise sissenõudja kasuks, siis

teist arestimisakti ei koostata ja keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta. Käesoleva lõike

esimeses lauses nimetatud avalduse esitanud sissenõudja loetakse täitemenetlusega ühinenuks

avalduse esitamisest alates. Ühinemisest keeldumise kohta teeb kohtutäitur viivitamata

otsuse.“;

11) paragrahvi 149 lõiget 2 täiendatakse teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Ühinenud sissenõudjal on õigus nõuda kinnisasja müüki täitemenetluses, millega ühineti.

Kinnisasja müügi korraldamata jätmisel toimub kinnisasja arestimise akti koostamine ja

kinnisasja müük ühinenud pandipidajast või muu asja suhtes eesõigust omavast isikust

sissenõudja avalduse alusel algatatud täitemenetluses, kui käesolev seadustik ei sätesta teisiti.“;

12) paragrahvi 149 lõike 4 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Täiteasja menetlenud kohtutäitur edastab tema menetluses esitatud sundtäitmisega ühinemise

avaldused ja otsused ühinemisest keeldumise kohta kinnisasja arestinud kohtutäiturile.“;

13) paragrahvi 149 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui kinnisasja müük toimub käesoleva paragrahvi lõike 2 teises lauses sätestatud korras,

edastab kinnisasja arestinud kohtutäitur tema menetluses esitatud sundtäitmisega ühinemise

avaldused ja otsused ühinemisest keeldumise kohta müüki korraldavale kohtutäiturile.

Sundtäitmisega ühinemise avalduste järjekord ei muutu. Kinnisasja arestinud kohtutäituri ning

tema läbiviidava täitemenetluse sissenõudja nõuded rahuldatakse müügist saadud tulemi

jaotamisel esimesel järjekohal pärast käesoleva seadustiku § 174 lõike 3 punktides 1, 2 ja 22

3

nimetatud nõudeid. Vajaduse korral vabastab kinnisasja arestinud kohtutäitur kinnisasja

arestist.

(6) Sundtäitmisega ühinenud kohtutäituril on õigus nõuda kinnisasja müügist saadud tulemi

jaotamisel tasu vastavalt kohtutäituri seaduses sätestatule.“;

14) paragrahvi 174 lõike 3 punkt 22 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„22) lapse elatise nõuded, sealhulgas lapse elatise maksete võlg, mis on sissenõutavaks

muutunud ja sundtäitmisele esitatud, ning lapse perioodilise elatise nõude osa, mis on

perehüvitiste seaduse § 57 alusel riigile üle läinud;“;

15) paragrahvi 217 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kaebuse kohtutäituri tegevuse peale vaatab kohtutäitur läbi kirjalikus menetluses. Kui

menetlusosaline soovib kaebuse läbivaatamist suulises menetluses, peab ta seda kaebuses

märkima.“;

16) paragrahvi 217 lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kohtutäitur teeb kaebuse kohta motiveeritud otsuse 15 päeva jooksul alates kaebuse

kättesaamisest. Kaebuse suulises menetluses läbivaatamise korral teeb kohtutäitur motiveeritud

otsuse 15 päeva jooksul alates kaebuse läbivaatamisest. Kohtutäitur toimetab otsuse

menetlusosalistele kätte.

(4) Kaebuse suulises menetluses läbivaatamise korral vaadatakse kaebus läbi menetlusosaliste

osavõtul kümne päeva jooksul alates kaebuse esitamisest. Kohtutäitur teatab menetlusosalistele

kaebuse läbivaatamise aja vähemalt kolm tööpäeva enne kaebuse läbivaatamist.

Menetlusosalise kaebuse läbivaatamisele ilmumata jäämine ei takista kaebuse läbivaatamist.“;

17) paragrahvi 217 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

18) paragrahvi 217 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Kui kohus kohustab oma otsuse või määrusega kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama ja

selle kohta otsust tegema, lahendab kohtutäitur kaebuse kirjalikus menetluses käesoleva

paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaegu järgides. Kaebuse lahendamise tähtaeg algab kohtu

otsuse või määruse jõustumisest teadasaamisest arvates.“;

19) seadustikku täiendatakse §-dega 2171 ja 2172 järgmises sõnastuses:

„§ 2171. Kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale esitatava kaebuse sisu

Kaebuses kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale märgitakse:

1) kaebuse esitaja ja olemasolu korral tema esindaja nimi ja aadress ning sidevahendite andmed;

2) täiteasja number;

3) andmed vaidlustatava otsuse või toimingu kohta;

4) kaebuse aluseks olevad faktilised asjaolud;

5) kaebuse esitaja selgelt väljendatud nõue;

6) vajaduse korral tõendid;

7) kas menetlusosaline soovib kaebuse läbivaatamist suulises menetluses.

4

§ 2172. Kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale esitatud kaebuse menetlemine

(1) Kui menetlusosalise esitatud kaebuses on puudusi, mida saab kõrvaldada, määrab

kohtutäitur tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

(2) Kui kohtutäituri määratud tähtpäevaks puudusi ei kõrvaldata, võib kohtutäitur jätta

kaebuse läbi vaatamata.

(3) Kui kohtutäitur ei jäta kaebust läbi vaatamata, vaatab ta kaebuse läbi

tuginedes täitemenetluses teadaolevatele asjaoludele.

(4) Kui kohtutäitur on samas täiteasjas samadel asjaoludel esitatud kaebuse otsusega

lahendanud ja otsus on jõustunud, jätab kohtutäitur kaebuse läbi vaatamata.“.

§ 2. Kohtutäituri seaduse muutmine

Kohtutäituri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 9 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kui kohtutäituri ametitoiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik

rahuldada kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku vara arvel või seda ei ole võimalik

teha täies ulatuses, vastutab tekkinud kahju eest koda. Koja vastutus tekib juhul, kui:

1) kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku

suhtes algatatud täitemenetluses kuue kuu jooksul rahuldada; või

2) on välja kuulutatud kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku pankrot.“;

2) paragrahvi 9 täiendatakse lõigetega 61 ja 62 järgmises sõnastuses:

„(61) Kui kohtutäituri ametitoiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik

rahuldada koja vara arvel või seda ei ole võimalik teha täies ulatuses, vastutab tekkinud kahju

eest riik. Riigi vastutus tekib juhul, kui kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik koja vara arvel

mõistliku aja jooksul täies ulatuses rahuldada.

(62) Kojal ja riigil on tagasinõude õigus hüvitatud kahju ulatuses kohtutäituri või muu kahju

eest vastutava isiku vastu. Riik võib tagasinõude esitada ka koja vastu.“;

3) paragrahvi 13 lõike 1 esimeses lauses asendatakse sõnad „kohtutäituri ametitoimingud“

sõnaga „täitemenetlused“;

4) paragrahvi 13 lõikes 2 asendatakse sõnad „väljatrükk täitmisregistrist või väljavõte

ametiteenuste raamatust“ sõnadega „väljavõte täitetoimikust või ametiteenuste raamatust“;

5) paragrahvi 13 täiendatakse lõigetega 21–23 järgmises sõnastuses:

„(21) Koja ülesannete täitmise tagamiseks edastab kohtutäitur täitemenetluse seadustiku § 632

lõikes 1 nimetatud infosüsteemi iga täitemenetluse kohta vähemalt käesoleva paragrahvi lõike

3 alusel kehtestatud määruse § 19 lõike 6 punktides 1–13 nimetatud andmed. Kohtutäitur

vastutab edastatud andmete õigsuse, ajakohasuse ja täielikkuse eest.

5

(22) Kojal on õigus saada kohtutäiturilt ka muid täitemenetluse andmeid, mis on vajalikud koja

ülesannete täitmiseks.

(23) Kohtutäitur edastab andmed täitmisregistrisse ja täitemenetluse seadustiku § 632 lõikes 1

nimetatud infosüsteemi samal ajal.“;

6) paragrahvi 30 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas algatatud täitemenetluses,

sealhulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise puhul, maksab menetluse alustamise tasu ja

menetluse põhitasu võlgnik.“;

7) paragrahvi 32 lõike 2 esimest ja teist lauset täiendatakse pärast sõna „muutub“ sõnaga

„menetluse“;

8) paragrahvi 32 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas algatatud täitemenetluses

muutub menetluse põhitasu sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule.“;

9) paragrahvi 32 lõikes 4 ja lõike 41 esimeses ja teises lauses, § 35 lõikes 1, lõikes 1 esitatud

tabeli päises ning lõigetes 21 ja 22, § 36 lõigetes 11, 12, 2, 3 ja lõike 31 esimeses lauses, § 372

lõike 3 esimeses lauses, § 38 lõigetes 11, 12 ja 2, § 381 lõigetes 1 ja 2 ning § 401 lõigetes 1 ja 2

asendatakse sõna „kohtutäituri“ sõnaga „menetluse“;

10) paragrahvi 32 lõike 41 teist lauset täiendatakse pärast sõna „pool“ sõnaga „menetluse“;

11) paragrahvi 32 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, arvab kohtutäitur tulemist maha

menetluse põhitasu summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Juhul kui nõude

rahuldamine toimub kohtutäituri vahenduseta, on kohtutäituril õigus saada menetluse põhitasu

summas, mis on võrdeline sissenõudjale nõude katteks laekunud summaga, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.“;

12) paragrahvi 34 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 34. Täite- ja muu menetluse alustamise tasu“;

13) paragrahvi 34 tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Käesoleva seaduse § 30 lõike 1 esimese lause alusel menetluse alustamise tasu suurust

määrates lähtub kohtutäitur käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud määradest.“;

14) paragrahvi 35 pealkirja täiendatakse pärast sõna „sõltuvad“ sõnaga „menetluse“;

15) paragrahvi 36 pealkirjas ja § 36 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „Kindla

põhitasu“ sõnadega „Menetluse põhitasu kindla“;

16) paragrahvi 36 lõike 4 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

6

„Sundvõõrandamistoimingute eest võetavat menetluse põhitasu maksab sundvõõrandi saaja.“;

17) seadust täiendatakse §-ga 361 järgmises sõnastuses:

„§ 361. Kohtutäituri tasu ja täitekulud võlgniku pankroti väljakuulutamise korral

Võlgniku pankroti väljakuulutamise korral on kohtutäituril õigus nõuda võlgniku

pankrotimenetluses pankrotiseaduses sätestatud korras järgmiste täitekulude rahuldamist:

1) täitemenetluse alustamise tasu;

2) sissenõutavaks muutunud põhjendatud täitekulud;

3) menetluse põhitasu kuni pooles ulatuses, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt.“;

18) paragrahvi 37 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Elatusraha sissenõudmise eest makstav menetluse alustamise tasu on 100 eurot.“;

19) paragrahvi 37 lõike 2 esimest lauset, § 38 pealkirja ja § 381 pealkirja täiendatakse pärast

sõna „makstav“ sõnaga „menetluse“;

20) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Juhul kui sissenõudja esitab sundtäitmisele üksnes lapse elatise maksete võla, mis on

täitmisavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, ning ei taotle samas täitemenetluses

nende lapse elatise maksete sundtäitmist täitemenetluse seadustiku § 23 lõikes 45 sätestatud

korras, mis muutuvad sissenõutavaks tulevikus, arvestatakse menetluse alustamise tasu ja

menetluse põhitasu käesoleva seaduse §-de 34 ja 35 alusel.“;

21) paragrahvi 372 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Riik maksab kohtutäiturile tasu, kui täitmisel on täitedokumendist tulenev alaealise lapse

igakuise elatise nõue. Tasu makstakse ka siis, kui täitemenetlust lapse elatise sissenõudes

viiakse läbi kuni laps täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe

tasemeõppes, kuid mitte kauem kui lapse 21-aastaseks saamiseni. Kohtutäituril on õigus tasu

saada alates elatise sissenõudmise toimiku avamise kolmeteistkümnendast kalendrikuust.“;

22) paragrahvi 372 lõike 3 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „makstud“ sõnaga

„menetluse“;

23) paragrahvi 372 lõike 3 punktis 1 asendatakse sõna „tasu“ sõnadega „menetluse põhitasu“;

24) paragrahvi 38 lõike 1 sissejuhatavat lauset täiendatakse pärast sõna „täitmise“ sõnaga

„menetluse“;

25) paragrahvi 38 lõike 4 teises lauses asendatakse sõna „põhitasu“ sõnaga „tasu“;

26) paragrahvi 38 lõiget 6 täiendatakse pärast sõna „makstava“ sõnaga „menetluse“;

27) seadust täiendatakse §-ga 402 järgmises sõnastuses:

„§ 402. Menetluse põhitasu ja täitekulud sundtäitmisega ühinemise korral

7

Sissenõudja nõude rahuldamisel täitemenetluse seadustiku §-s 149 sätestatud korras on

sundtäitmisega ühinemise avalduse esitanud kohtutäituril õigus nõuda kinnisasja müügist ja

sundvalitsemisest saadud tulemi jaotamisel menetluse alustamise tasu, sissenõutavaks

muutunud põhjendatud täitekulude ja menetluse põhitasu nõude rahuldamist võrdeliselt sama

täitemenetluse sissenõudja nõude rahuldamisele kuuluva summaga. Kohtutäituri tasu nõue asub

sissenõudja nõudega samal järjekohal.“;

28) paragrahvi 41 lõike 1 kolmas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui nõue täideti samal päeval, kui toimetati kätte täitmisteade, loetakse täitmine toimunuks

pärast täitmisteate kättetoimetamist ning võlgnik maksab täitemenetluse alustamise tasu ja

menetluse põhitasu pooles ulatuses seaduses ettenähtust.“;

29) paragrahvi 41 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist

kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid, maksab

sissenõudja menetluse alustamise tasu, pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata

jäänud summalt, ja sissenõutavaks muutunud täitekulud. Kui sissenõudja annab nõusoleku

täitemenetluse lõpetamiseks täitemenetluse seadustiku § 16 lõike 3 alusel või esitab avalduse

lapse elatise nõude menetluse lõpetamiseks, maksab käesolevas lõikes kehtestatud tasud ja

täitekulud võlgnik.“;

30) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Täitedokumendi tühistamise korral maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu,

sissenõutavaks muutunud täitekulud ja pool menetluse põhitasust. Käesolevas lõikes sätestatut

ei kohaldata, kui täitedokumendi tühistamise aluseks on võlgnikupoolne täitemenetluse

algatamise järgne kohustuse täitmine.“;

31) paragrahvi 413 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesoleva seaduse § 411 sätteid ei kohaldata täitemenetluse lõpetamisele täitemenetluse

seadustiku §-de 202 ja 207 alusel.“;

32) paragrahvi 413 tekst loetakse lõikeks 1 ja täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:

„(2) Käesoleva seaduse §-de 411 ja 412 sätteid ei kohaldata käesoleva seaduse §

412 alusel tehtud kohtutäituri tasu otsusest tuleneva menetluse põhitasu nõude sundtäitmise

lõpetamisel nõude täitmise aegumise tõttu. Tasu nõude täitmise aegumise tähtaja möödumisel

lõpetab kohtutäitur omal algatusel täitemenetluse tasu nõude täitmise aegumise tõttu.“;

33) paragrahvi 461 pealkirja ja teksti täiendatakse pärast sõna „vallasvara“ sõnadega „ja varalise

õiguse“;

34) paragrahvi 54 lõike 1 teises lauses asendatakse sõnad „aukohus (edaspidi aukohus)“

sõnadega „ametikogu juhatus“;

35) paragrahvi 55 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

8

„(41) Koja ametikogu juhatusel on õigus järelevalve käigus tuvastatud ametitegevuse puuduste

kõrvaldamiseks teha kohtutäiturile ettekirjutus käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud

määruses sätestatud korras.“;

36) paragrahvi 56 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) kohtulahendist tuleneva kohtu korralduse või menetlusliku juhise süüline täitmata jätmine

või mittenõuetekohane täitmine.“;

37) paragrahvi 57 lõikes 3 asendatakse sõna „aukohtul“ sõnadega „koja aukohtul (edaspidi

aukohus)“;

38) paragrahvi 60 lõiget 2 täiendatakse kolmanda lausega järgmises sõnastuses:

„Rahatrahvi määramise otsuses võib ette näha, et trahv tasutakse osade kaupa teatud

tähtpäevadel kuni ühe aasta jooksul.“;

39) paragrahvi 78 punktist 12 jäetakse välja sõnad „ja pankrotihaldurite“;

40) paragrahvi 78 punkt 16 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„16) täitemenetluse seadustiku § 632 lõikes 1 nimetatud infosüsteemist õigustatud isikutele

selliste andmete väljastamine, mida täitmisregistrist ei väljastata;“.

§ 3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse

muutmine

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 26

täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjades tehtud kohtulahendite ja kokkulepete

alusel algatatud täitemenetlustes sunnivahendite rakendamisele kohaldatakse täitemenetluse

seadustiku § 1791 lõigetes 1–4 sätestatut.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „.....“.................2026. a __________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus „.....“....................... 2026. a

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu eesmärk on tõhustada täitemenetlust ja teha see menetlusosalistele selgemaks,

kujundada ühtsem menetluspraktika, vähendada õigusvaidlusi ning toetada kohtutäiturite

tegevuse jätkusuutlikkust täitekulude sissenõudmisel erijuhtudel.

Eelnõukohase seadusega korrastatakse kohtutäituri tegevuse peale esitatavate kaebuste

menetlemise regulatsiooni, mis muudab kaebeõiguse kasutamise võlgnike ja kohtutäiturite

jaoks kiiremaks.

Samuti täiendatakse täitemenetluse jätkamise regulatsiooni pärast võlgniku surma, kuna kehtiv

kord ei taga piisavat efektiivsust ning menetlused jäävad sageli osaliste passiivsuse tõttu seisma

ja eeldavad kohtu sekkumist. Uue korra eesmärk on kiirendada pärijate väljaselgitamist või

võimaldada passiivse täitemenetluse lõpetamist mõistliku aja jooksul, vältides põhjendamatut

ressursikulu.

Eelnõuga antakse kohtutäiturile õigus vajadusel piirata juurdepääsu teabele täitemenetluses

tehtud päringu tegemise kohta kuni võlgnikule täitmisteate kättetoimetamiseni. Muudatus

aitab vältida olukordi, kus võlgnik saaks enne täitemenetluse algust ja tema varaga seotud

toimingute tegemist astuda samme menetluse takistamiseks. Kohtutäitur kohaldab erandit ja

väljastab andmesubjektile teabe päringu tegemise kohta ajalise viivitusega üksnes põhjendatud

juhtudel teiste menetlusosaliste huvide kaitse eesmärgil.

Kohtutäituri ametitegevust reguleerivaid norme muudetakse, et tagada täitemenetluse

jätkusuutlikkus. Eelnõu kõrvaldab puudused, mis on seni takistanud menetluskulude katteks

piisavate summade laekumist. Muudatused puudutavad täitemenetluse kulude kandmist

pankrotimenetluses, võlgniku kinnisasja müügil sundtäitmisega ühinemisel, täitedokumendi

tühistamise või nõude sundtäitmise varasema lõppemise korral ning täitemenetluse peatamise

või nõude osalise täitmise korral.

Eelnõukohase seadusega kehtestatakse selged reeglid täitemenetluse kulude kandmise kohta

väärteo- ja kriminaalasjadest tulenevate nõuete aegumise korral. Muudatuse eesmärk on

leevendada võlgnike võlakoormust. Ühtlasi muudetakse elatise sissenõudmise tasustamise

reegleid, et soodustada elatise võimalikult tõhusat laekumist täitemenetluses.

Üksikud muudatused puudutavad Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja poolt kohtutäiturite

üle teostatava järelevalve korraldust eesmärgiga seda tõhustada. Koja ametikogu juhatusele

antakse täiendavad pädevused kohtutäiturite ametitegevuse suunamiseks ning õiguspärase ja

ühtse praktika kujundamiseks.

Eelnõuga kavandatavad muudatused mõjutavad võlgnike, sissenõudjate ja võlgniku pärijate

halduskoormust erinevalt. Kohtutäituri tegevusele esitatud kaebuse uue menetluskorra

kehtestamine võib esialgu suurendada nii võlgniku kui ka sissenõudja halduskoormust, kuna

kaebused peavad olema põhjalikumalt põhjendatud ja tõendatud. Samas võib see vähendada

2

edasikaebamiste arvu kohtusse ning kaotab üldjuhul vajaduse ilmuda kohtutäituri büroosse,

mistõttu koormus pikas vaates väheneb.

Täitemenetluse jätkamise uued reeglid pärast võlgniku surma võivad suurendada sissenõudja

halduskoormust pärimismenetluse notari juures algatamisel. Koormus ei suurene, kui

sissenõudja loobub menetluse jätkamisest või kui pärimismenetluse algatavad pärijad.

Võlgniku pärijate jaoks võib halduskoormus suureneda seoses tähtaegade, teabe kogumise ja

võimaliku inventuuri vajadusega, kuid selgem kord aitab vältida hilisemaid vaidlusi ja

lisakulusid ehk teha teadlikumaid otsuseid.

Sundtäitmisega ühinemise korra muutmine vähendab nii sissenõudja kui ka võlgniku

halduskoormust, kuna ühinemine toimub avalduse esitamisel ning väheneb korduvate vaidluste

vajadus. Täitekulude jaotuse selgem regulatsioon vähendab samuti mõlema poole vajadust

esitada kaebusi ja avaldusi. Automaatne täitemenetluse lõpetamine vanemluskokkuleppe korral

ning elatise sissenõudmise normide ühtlustamine toovad eelkõige kaasa võlgniku

halduskoormuse vähenemise, kuna kahaneb vajadus täiendavate taotluste ja kaebuste järele

ning vähenevad vaidlused.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Justiits- ja Digiministeeriumi justiitshalduspoliitika

osakonna vabakutsete talituse nõunikud Aleksandr Logussov ([email protected])

ja Gerli Spelman ([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiits- ja

Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Merike Koppel

([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Samuti ei ole eelnõu seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

Eelnõuga muudetakse järgmiste seaduste järgmisi redaktsioone:

1) täitemenetluse seadustik, RT I, 11.11.2025, 15;

2) kohtutäituri seadus, RT I, 14.03.2025, 16;

3) pankrotiseadus, RT I, 11.11.2025, 12;

4) tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus, RT I,

07.01.2026, 10.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Eesmärk ja saavutatavad tulemused

Täitemenetluse seadustiku, kohtutäituri seaduse, pankrotiseaduse ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus muutmise eesmärk on tõhustada

menetlust ja teha see menetlusosalistele selgemaks, kujundada ühtsem menetluspraktika,

vähendada õigusvaidlusi ning toetada kohtutäiturite tegevuse jätkusuutlikkust täitekulude

sissenõudmisel erijuhtudel.

Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral saavutatakse järgmised tulemused:

1. Kaebeõiguse kasutamine täitemenetluses muutub võlgnike jaoks kiiremaks, tõhusamaks ja

selgemaks. Kohtutäiturid teevad kaebuste läbivaatamisel vähem sisutuid toiminguid.

3

Menetlusosaliste õigused ja kohustused muutuvad arusaadavamaks nii kaebeõiguse

kasutamisel kui ka menetlusnõuete eiramise korral. Kohtu sekkumist vajavad vaidlused

jõuavad kohtusse kiiremini, tagades menetlusosaliste õiguste parema kaitse.

2. Võlgniku surma järel jätkub täitemenetlus tõhusal ja ökonoomsel viisil. Kohtutäiturid ei

pea üleval hoidma seiskunud täitemenetlusi ning saavad kasutada oma töö- ja ajaressurssi

sihipärasemalt.

3. Sundtäitmisega ühinemine võlgniku kinnisasja müügi korral muutub selgemaks ja

lihtsamaks ning ühtlustub kohtutäiturite menetluspraktika. Täiendatud ühinemise ning

ühinenud sissenõudjate nõuete menetlemise kord tagab võlausaldajatele paremad

väljavaated nõuete rahuldamiseks. Kohtutäiturite tööprotsessides väheneb põhjendamatu

töökoormus.

4. Täitekulude sissenõudmine muutub selgemaks ja prognoositavamaks järgmistes

olukordades: võlgniku pankrot, sundtäitmisega ühinemine, täitedokumendi tühistamine,

väärteomenetlusest ja karistusõiguslikest nõuetest tulenevate nõuete aegumine,

täitemenetluse peatamine ning nõude osaline täitmine. See aitab vähendada õigusvaidluste

arvu ja suurendada õigusselgust. Osa muudatustest mõjutab positiivselt võlgniku

võlakoormust, teised aitavad tagada täitemenetluse süsteemi tõhusa ja jätkusuutliku

toimimise riigis.

5. Lapse elatise sundtäitmise korda käsitlevates normides kasutatavate terminite ühtlustamine

loob parema tasakaalu sissenõudja huvide ja võlgniku kohustuste vahel. Väheneb oht, et

elatise võlgnik satub normi ebaselguse tõttu täitemenetluses olukorda, kus elatise

vabatahtlik tasumine on välistatud ainuüksi täitemenetluse algatamise tõttu.

6. Täitemenetluses nõuete tõhusa sundtäitmise eesmärgil piiratakse ajutiselt võlgniku

juurdepääsu täitemenetluses tehtud päringute teabele.

2.2 Hetkeolukord ja probleemi kirjeldus

Praktikas on täitemenetlusel mitmeid puudusi, mis ei ole siiani kas kehtivas õiguses käsitlust

leidnud, kuigi vajadus selle järele on, või mis vajaksid ajakohastamist ja korrastamist.

2.2.1. Täitemenetluse konkreetsete protseduuride puudused

Kohtutäituri tegevuse või tegevusetuse kohta esitatud kaebuste menetlemine

täitemenetluses. Kui täitemenetluse osaline ei nõustu kohtutäituri tegevuse või tegevusetusega,

on tal võimalik esitada kaebus kohtutäiturile täitemenetluse seadustiku (TMS) § 217 alusel.

Kehtiva korra kohaselt tuleb kaebus esitada kohtutäiturile endale, kes vaatab selle läbi

menetlusosaliste osavõtul 15 päeva jooksul. Pärast kaebuse läbivaatamist peab kohtutäitur

tegema otsuse 10 päeva jooksul. Otsuse tegemise tähtaega võib pikendada kuni 10 päeva võrra,

kui juhtum on õiguslikult keerukas või kui otsuse tegemine on muudel objektiivsetel põhjustel

raskendatud.

Praegusel korral on kolm peamist puudust: kaebuse suulises menetluses läbivaatamise

kohustuslikkus, menetluse venimine ning korra vähene detailsus.

Kaebuse läbivaatamine suulises menetluses on mõeldud selleks, et arutada veel kord läbi

vaidlusalused küsimused ja anda menetlusosalistele võimalus saada kohtutäiturilt selgitusi.

Praktikas kasutatakse seda võimalust aga äärmiselt harva – enamik kaebusi vaadatakse läbi ilma

menetlusosaliste osavõtuta. Seetõttu on suulisest menetlusest saanud sisuliselt vormitäide, mis

põhjustab üksnes kaebuse menetluse venimist.

4

Arvestades kehtivaid menetlustähtaegu, võidakse kaebuse kohta tehtav otsus teha kuni 45 päeva

jooksul alates probleemi tekkimisest (10 päeva kaebuse esitamiseks + 15 päeva suulise

läbivaatamise korraldamiseks + 10 päeva otsuse tegemiseks + võimalus 10 päeva tähtaega

pikendada). Mõne rikkumise puhul, näiteks kui määratakse valesti sissetuleku aresti tingimusi,

on selline ajakulu ebamõistlik – õigusselgus peaks saabuma palju kiiremini.

Lisaks eeltoodule annab kehtiv seadus kaebuse menetlemise korra kohta äärmiselt vähe

juhiseid. Näiteks ei ole selged paljud tõendamisega seonduvad aspektid. TMS ei määra, kas

võlgnik peab juba kaebust esitades lisama asjakohased tõendid või tuleb need esitada

kohtutäituri nõudmisel. Samuti ei ole selge, kas kohtutäituril on õigus nõuda üksnes tõendite

esitamist või on tal ka kohustus ise asjakohaseid andmeid koguda. Samuti ei täpsusta seadus,

kuidas mõjutab lisatõendite hankimine kaebuse läbivaatamise tähtaegu. Kehtiv regulatsioon ei

käsitle ka olukorda, kus kaebusi esitatakse korduvalt samadel asjaoludel. Ei ole selge, kas

kohtutäitur on kohustatud need uuesti läbi vaatama või võib jätta need menetlemata. TMS ei

sätesta üldse, millistel alustel võib kohtutäitur kaebuse läbivaatamisest keelduda.

Täitemenetlus võlgniku surma korral. TMS-i § 16 kohaselt võib enne võlgniku surma alanud

täitemenetlust jätkata tema pärandvara suhtes. Kui aga menetlustoiming eeldab võlgniku

kohalolu või talle toimingust teatamist, tuleb sissenõudjal taotleda kohtu kaudu pärijale ajutise

esindaja määramist – juhul kui pärandit ei ole veel vastu võetud, pärijat ei ole teada või ei ole

teada, kas ta pärandi vastu võtab. Ajutist esindajat ei määrata, kui pärandvara valitseb hooldaja

või testamenditäitja.

TMS-i § 17 sätestab, et enne pärandist loobumise tähtaja möödumist või pärandi vastuvõtmist

võib täitemenetlust võlgniku kohustuste alusel läbi viia üksnes pärandvara suhtes.

Täitemenetlus ei tohi enne pärandi vastuvõtmist toimuda pärija isiklike kohustuste arvelt.

Kuigi seadus võimaldab täitemenetluse jätkamist pärandvara suhtes, on toimingute läbiviimise

kord võlgniku surma korral vananenud, kohmakas ning vastuolus nõude kiire ja efektiivse

täitmise eesmärgiga. Eriti koormav võib olla ajutise esindaja määramise kohustus, mis koormab

kohtusüsteemi põhjendamatult.

Kehtiv kord vajab ajakohastamist, et võimaldada tõhusat ja ökonoomset täitemenetlust ka

pärast võlgniku surma.

Võlgniku kinnisasja müügi sundtäitmisega ühinemine. TMS-i § 149 sätestab korra, mille

alusel saavad sissenõudjad ühineda täitemenetlusega, milles on algatatud võlgniku kinnisasja

müük. Vastavalt seadusele võib võlgniku kinnisasja arestida üksnes see kohtutäitur, kes

esimesena kandis kinnistusraamatusse kinnisasja käsutamise keelumärke. Teised sissenõudjad,

sealhulgas teised kohtutäiturid, saavad seejärel ühineda algatatud täitemenetlusega.

Selle korra üks eesmärk on vältida sama kinnisasja müümist korraga mitmes paralleelses

täitemenetluses. TMS-i § 149 lõike 1 kohaselt teist arestimisakti ei koostata ning teist

keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta.

Sundtäitmisega ühinemist reguleerivate sätete lõppeesmärk on võimaldada võlgniku kinnisasja

müügist saadava tulu jaotamist kõigi õigustatud sissenõudjate vahel. Samas võib

ühinemisavalduste haldamine osutuda kohtutäiturile praktikas koormavaks ning menetluslik

korraldus vajaks lihtsustamist.

2.2.2. Täitemenetluse jätkusuutlikkuse tagamisega seotud probleemid

5

Riigikohus selgitas juba 2015. aastal,1 et täitemenetluse tasud on oma olemuselt võrreldavad

lõivudega, mille eesmärk on katta konkreetse avalik-õigusliku soorituse kulud. Kehtiv

tasusüsteem on aga üles ehitatud viisil, kus osa töömahukate täitetoimingute tasusid on

kunstlikult hoitud madalal, nii et need ei pruugi katta isegi toimingu tegemisega seotud kulusid.

Samal ajal võib vähem töömahukate või sisuliselt lihtsamate täitetoimingute, näiteks tavalise

vara müügi eest võetav tasu olla ebaproportsionaalselt suur. Sellist lähenemisviisi nimetatakse

täitemenetluses ristsubsideerimise põhimõtteks.

Riigikohus on rõhutanud, et tasusüsteem peab olema tasakaalustatud ning arvestama kõikide

täitemenetluse osaliste huve. Samuti peab süsteem tagama kohtutäituritele piisava sissetuleku

ja suutlikkuse täitemenetlust tõhusalt korraldada.

2018. aastal astus Riigikohus järgmise sammu ning tunnistas osa ristsubsideerimise aluseks

olnud menetluse põhitasu reguleerivatest õigusnormidest põhiseadusega vastuolus olevaks.2

Riigikohus järeldas, et kõik täitemenetluse tasude regulatsiooni kehtestamise eesmärgid

taanduvad lõppastmes põhiseaduse §-dest 14, 15 ja 32 tulenevale riigi kohustusele tagada

eelkõige võlausaldajate omandiõiguse kaitseks toimiv täitesüsteem. Toimiv täitesüsteem

kaitseb ühtlasi ka võlgnikke selle eest, et nõudeid ei hakataks täitma eraviisiliselt, st

ebaseaduslikult.

Riigikohus selgitas, et isemajandava täitesüsteemi puhul tuleb arvestada, et kohtutäituri

põhitasu kujutab endast avalik-õiguslikku kohustust, mis sarnaselt lõivule on mõeldud katma

konkreetse avalik-õigusliku soorituse kulusid. Nende kulude hulka kuuluvad muu hulgas

kohtutäituri ja tema büroo töötajate mõistlik töötasu ning muud põhjendatud ja vajalikud

kulutused.

Riigikohtu hinnangul on täitemenetluste ristsubsideerimine – s.o ühe täitetoimingu kulude

katmine teise täitemenetluse või toimingu eest saadava tasu arvelt – teatud tingimustel lubatav.

Seadusandjal on õigus kujundada oma äranägemise järgi sobiv tasusüsteem. Samas oli

Riigikohtu üldkogu ühel meelel tsiviilkolleegiumiga selles, et ristsubsideerimise põhimõtte

kohaldamine ei ole põhiseaduslikult piiramatu. See tähendab, et kohtutäituri põhitasud ei tohi

olla ebamõistlikult kõrged võrreldes vastava täitetoimingu tegelike ja eeldatavate kuludega.

Riigikohtu järelduste valguses on täitemenetluse finantseerimissüsteemis küll tehtud mitmeid

muudatusi, kuid kõrgeima kohtu juhiseid ei ole senini täiel määral järgitud. Kõnesoleva eelnõu

eesmärk on astuda järgmine samm täitemenetluse tasakaalus ja jätkusuutliku rahastamismudeli

suunas.

Täitekulude sissenõutavus pankrotimenetluses. Kehtiv seadus ei reguleeri

pankrotimenetluses täitekulude sissenõudmist eraldi. Seetõttu puudub kohtutäituril võimalus

nõuda pankroti väljakuulutamisega lõppenud täitemenetluse põhitasu nõude rahuldamist

võlgniku pankrotimenetluses. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on sellisel viisil võimalik

rahuldada üksnes täitemenetluse alustamise tasu ja täitekulude nõudeid.

Selline olukord tähendab sisuliselt, et kohtutäitur kannab võlgniku maksejõuetuse riski. See

väljendub peamiselt selles, et täitemenetluse läbiviimiseks tehtud töö ja kulutused jäävad

kohtutäiturile kompenseerimata. Selline olukord on üks neist teguritest, mis vähendab

täitesüsteemi jätkusuutlikkust.

1 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 2015. a määrus kohtuasjas 3-2-1-108-15, punktid 27 ja 28.

Arvutivõrgus: 3-2-1-108-15 2 Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2018 a. otsus kohtuasjas 2-15-17249, punktid 66–86. Arvutivõrgus: 2-15-

17249/49

6

Täitekulud sundtäitmisega ühinemise korral. Kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamist

reguleerib üldiselt TMS-i § 174. Kehtiv seadus ei sätesta eraldi korda täitekulude, sealhulgas

põhitasu nõuete rahuldamiseks sundtäitmisega ühinemise kaudu.

Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, mille kohaselt täitemenetluse põhitasu nõue ei kuulu

sundtäitmisega ühinemise kaudu rahuldamisele – ühinemise teel on võimalik rahuldada vaid

täitemenetluse alustamise tasu ja täitekulude nõuet.

Paljudel juhtudel on võlgniku kinnisasi ainus reaalne vara, mille arvelt saab nõuet täita. Sellises

olukorras jääb sundtäitmisega ühinenud kohtutäitur ilma võimalusest saada hüvitist oma

varasema töö ja kulutuste eest, mis on tehtud enne sundtäitmisega ühinemist. Selle tagajärjel

jäävad pärast vara müüki mitmed täitemenetlused põhitasu osas lõpetamata ja sundtäitmine

jätkub üksnes selle osa ulatuses. See omakorda võib suurendada uute täitekulude tekkimise

riski, kuna toiminguid tuleb jätkata.

Olukord ei ole soodne ka võlgnikule, kelle huvides on eeldatavalt saavutada nõuete võimalikult

ulatuslik rahuldamine ning lõpetada täitemenetlus võimalikult kiiresti. Kehtiva korra tõttu see

eesmärk sageli ei realiseeru.

Täitekulud nõude täitmise varasema lõppemise ja täitedokumendi tühistamise korral.

Täitemenetlusega seoses on ette tulnud olukordi, kus menetlus lõpeb enne, kui nõue on täies

ulatuses täidetud. Mitmete selliste juhtumite puhul reguleerib seadus täitekulude kandmist vaid

osaliselt.

Näiteks TMS-i § 42 kohaselt on võlgnikul õigus nõuda sissenõudjalt tasutud täitekulude

tagastamist, kui täitedokument, mille alusel sundtäitmine toimus, on tühistatud. Seda sätet

kohaldatakse üksnes juhul, kui täitekulud on juba sisse nõutud ning täitedokumendi tühistamine

toimub pärast seda.

Praktikas on aga sageli juhtunud, et täitedokument tühistatakse alles pärast täitetoimingute

tegemist, kuid enne täitekulude täielikku sissenõudmist või selle kestel. Kehtiv seadus ei anna

selget vastust selle kohta, kes peaks siis kandma täitekulude nõudega seotud riski, kui

kohtutäitur on juba teinud toiminguid, kuid täitedokument osutub hiljem tühistatuks.

Senine kohtupraktika ei ole nimetatud õiguslünka täitnud. Nõude täitmise varasema lõppemise

korral võivad täitekulud jääda sõltuvalt asjaoludest ja tõlgendusest kas sissenõudja või võlgniku

kanda.

Täitekulud avalik-õiguslike ja karistusõiguslike nõuete aegumise korral. Kohtutäitur

lõpetab täitemenetluse TMS-i § 202 alusel rahatrahvi ja § 207 alusel rahalise ja varalise

karistuse sissenõudes täitmise aegumise tõttu omal initsiatiivil (ilma võlgniku avalduseta ja

sissenõudja seisukoha küsimiseta) aegumistähtaja ja aegumise edasilükkamise tähtaegade

möödumisel. Kehtiv TMS ei reguleeri väärteomenetluse ja karistusõiguslike nõuete täitmisel

tekkinud täitekulude sissenõudmist sissenõudja nõude osas täitemenetluse aegumisel.

Täitekulud täitemenetluse peatamise ja nõude osalise täitmise korral. Täitemenetluse

peatamise korral sissenõudja avalduse alusel peatub muu hulgas ka seni sissenõutavaks

muutunud täitekulude nõudmine võlgnikult. Täitemenetluse peatamise ajaks võivad olla

muutunud täitemenetluses sissenõutavaks tasumata täitekulud, alustamise tasu ja osaliselt ka

põhitasu (sissenõudja nõude osalise täitmise korral proportsionaalselt täidetud ulatusega).

Sissenõutavaks muutunud täitemenetluse kulude nõudmine võlgnikult on siiski põhjendatud,

7

kuid selge regulatsiooni puudumise tõttu võib kohtutäitur jääda teadmata ajaks täitekulude

täitmise ootele.

2.3. Koja ja riigi osalemine kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamises

Lahendamist vajab akuutne probleem, mis mõjutab oluliselt Eesti Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Koja (edaspidi koda) jätkusuutlikkust: koja roll kohtutäituri ametitegevuses

tekitatud kahju hüvitamise protsessis.

Kehtiva korra kohaselt vastutab kohtutäitur oma ametitegevuses süüliselt tekitatud kahju eest

eeskätt ise – riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Kui kahju ei ole võimalik

hüvitada kohtutäituri vara, kohustusliku ametikindlustuse või muu vastutava isiku vara arvelt,

või kui nimetatud allikad ei kata kahju täies ulatuses, langeb vastutus kojale. Alles seejärel, kui

kahju ei ole võimalik hüvitada ka koja vara arvelt, langeb vastutus riigile.

Koja (ja vajaduse korral riigi) vastutust reguleerib kohtutäiturite seaduse (KTS) § 9. Selle sätte

kohaldamises, sh kohtuvaidlustes, on ilmnenud järgmised peamised puudused:

 sätte sõnastusest ei selgu, millest tuleks lähtuda, et hinnata, kas kahju hüvitamise nõuet on

võimalik rahuldada kohtutäituri või muu vastutava isiku vara arvelt või mitte;

 ei ole selge, millal ja milliste eelduste täitmise korral läheb vastutus üle riigile.

2.4. Väljatöötamiskavatsus

Enne seaduseelnõu ja seletuskirja koostamist on avaliku kooskõlastusringi läbinud

järgmised väljatöötamiskavatsused:

 täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus, mis edastati

avalikule kooskõlastusringile 22. detsembril 20233;

 kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus, mis edastati

kooskõlastamiseks 21. märtsil 20244.

Laekunud tagasiside on valdavalt neutraalne või positiivne. Üksikute teemade täpsustamiseks

on peetud eraldi kohtumisi kohtutäiturite ja Koja esindajatega. Eelnõuga kavandatud

muudatused, mis puudutavad kohtutäituri abidele pankrotihaldurina tegutsemise õiguse

andmist, lisandusid eelnõusse koja ettepanekul, mis laekus vahetult enne eelnõu valmimist.

Seetõttu ei käsitletud nimetatud muudatusi eelnõule eelnenud kohtutäituri seaduse muutmise

seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuses. Kõnesolevas eelnõus kavandatud muudatused ei erine

eriti väljatöötamiskavatsustes esitatud ettepanekutest.

Eelnõust on välja jäetud järgmised algselt tehtud ettepanekud:

 täitemenetluse põhitasude ja üksikute kindla sisuga toimingute tasude tõstmise

ettepanekud;

 ettepanek luua kord, mis võimaldaks peatada kohtutäiturite suhtes läbiviidavad

distsiplinaar- ja aukohtumenetlused sama rikkumisega seotud täitemenetlusosaliste ja

kohtutäituri vahelise kohtuvaidluse ajaks. Kohtutäiturid ja koda ei pidanud muudatust

vajalikuks ning see jäeti kooskõlastusringilt saadud tagasiside põhjal eelnõust välja.

3 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/107e2a05-78b8-4a91-8b6c-41c6fe2e3990 4 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9481be7e-a953-4b6f-9b1a-c5bca04d961b

8

KTS-i väljatöötamiskavatsuse menetluse raames esitas koda korduvalt ettepaneku jätta

seadusest välja koja vastutus kohtutäituri tekitatud kahju eest. Eelnõu koostamise hetkeks ei ole

see ettepanek toetust saanud. Vastutuse küsimus vajab siiski täiendavat reguleerimist ning

eelnõus on olemasolevat korda täpsustatud.

TMS-i väljatöötamiskavatsuse menetluse raames juhtis Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium tähelepanu ettevõtjate poolt korduvalt tõstatatud probleemile

seoses töötasu arestimisakti täitmisega ning tegi ettepaneku analüüsida selle regulatsiooni

muutmise vajadust.

Kuna võlgniku sissetuleku arestimisega seotud muudatused on oma olemuselt ulatuslikud ja

suure mõjuga, toimub nende menetlemine eraldi seaduseelnõuna. Menetluses olev

täitemenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

keskendub muude täitemenetluse ning kohtutäituri ametipidamisega seotud kitsaskohtade

lahendamisele.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kolmest paragrahvist.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse TMS-i, §-ga 2 muudetakse KTS-i ja §-ga 3 muudetakse TsMSRS-i.

3.1. Täitemenetluse seadustiku muutmine

Eelnõu §-ga 1 muudetakse täitemenetluse seadustikku.

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse TMS-i § 16 lõike 2 sõnastust. Muudatuse eesmärk on

kiirendada täitemenetlust olukorras, kus võlgnik on surnud, kui pärimismenetlust ei ole

algatatud.

Muudatus sätestab, et kui võlgniku surmast on möödunud kuus kuud ja selle aja jooksul ei ole

algatatud pärimismenetlust, selgitab kohtutäitur välja, kas sissenõudja soovib täitemenetlust

jätkata või ei. Täitur teavitab sissenõudjat ka teadaolevast võimalikust pärandvara koosseisust

ning tema õigusest algatada pärimismenetlus pärimisseaduse § 116 lg 1 alusel.

Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse TMS-i § 16 lõigetega 3 ja 4.

Lõikega 3 sätestatakse, et kui sissenõudja annab nõusoleku, võib kohtutäitur lõpetada

täitemenetluse põhinõude osas. Kui sissenõudja ei soovi ise pärimismenetlust algatada, kuid

annab nõusoleku täitemenetluse lõpetamiseks surnud võlgniku suhtes, võib kohtutäitur kas

lõpetada kogu täitemenetluse, sealhulgas täitekulude osas, TMS-i § 48 lõike 1 punkti 1 alusel,

või lõpetada täitemenetluse sissenõudja nõude osas ning jätkata täitemenetlust täitekulude

sissenõudmise osas. Täitekulude üle puudub sissenõudjal otsustusõigus, kuna iga sissenõudja

käsutab oma varalist õigust ise.

Lõige 4 näeb ette, et juhul kui:

 sissenõudja ei anna nõusolekut täitemenetluse lõpetamiseks,

 pärimismenetlust ei ole algatatud,

 sissenõudja ei algata pärimismenetlust kolme kuu jooksul kohtutäituri teate saamisest

arvates,

9

 või sissenõudja ei reageeri üldse täituri päringule (ning täitur on veendunud, et teade on

sissenõudjani jõudnud), siis on kohtutäituril õigus kogu täitemenetlus omal algatusel

lõpetada TMS § 48 lg 1 p 8 alusel, või lõpetada täitemenetluse sissenõudja nõude osas ning

jätkata täitemenetlust täitekulude sissenõudmise osas

Muudatus annab kohtutäiturile lisavõimaluse (mitte kohustuse) lõpetada täitemenetlus juhul,

kui nii võlgniku õigusjärglased kui ka sissenõudja on passiivsed. See võimaldab täitetoimikuid

korrastada ja välistab olukorra, kus täitemenetlused peatuvad määramata ajaks. Sellega

suureneb täitemenetluse ökonoomsus ning väheneb kohtutäituri töökoormus.

Sissenõudja teadet täitemenetluse lõpetamise soovi kohta ei loeta sissenõudja avalduseks

täitemenetluse lõpetamiseks KTS § 41 lg 2 mõttes. Kui sissenõudja soovib täitemenetlust

lõpetada, kuid kohtutäitur jätkab täitemenetlust täitekulude sissenõudmiseks, nõutakse

täitemenetluse kulud sisse tavakorras võlgniku pärandvarast. Pärijate selgumisel saab

kohtutäitur esitada täitekulude nõude võlgniku pärijatele.

Uus kord ei oma tagasiulatuvat jõudu ning uued sätted kuuluvad kohaldamisele juhul, kui

täitemenetluse võlgnik sureb pärast muudatuste jõustumist.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse TMS-i § 26 lõikega 5. Säte näeb ette, et juhul kui

kohtutäitur teeb täitemenetluses vajaliku teabe saamiseks päringu, siis võib piirata juurdepääsu

teabele sellise päringu kohta kuni võlgnikule täitmisteate kättetoimetamiseni. Kui täitemenetlus

kuulub lõpetamisele enne täitmisteate kättetoimetamist, kehtib piirang kuni täitemenetluse

lõpetamiseni.

Kohtutäitur teeb täitemenetluse alustamisel ja läbiviimisel korduvalt päringuid erinevatesse

riigi infosüsteemidesse (nt rahvastikuregister, täitmisregister jt). Täitemenetlus ise loetakse aga

alanuks täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega (TMS § 24 lg 2). Juhul kui võlgnik saab

enne täitmisteate kättetoimetamist aimu, et tema suhtes on algatamisel täitemenetlus, võib see

ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist. Võlgnik võib teadlikult hoiduda täitmisteate

kättesaamisest ja astuda samme enda varatuks muutmiseks. Seega võib kohtutäitur

täitemenetluse huvides esitada teabe päringu tegemise kohta andmesubjektile alles siis, kui

täitemenetlus on alanud.

Näiteks kui kohtutäitur teeb päringu infosüsteemi kaudu, mis võimaldab isikule kuvada teavet

tema kohta infosüsteemi kaudu tehtud päringute kohta või sellise infosüsteemi kaudu, mis on

liitunud tehnilise lahendusega, mis seda võimaldab (nn andmejälgija), siis on kohtutäituril

võimalik teabe kuvamist täitmisteate kättetoimetamiseni edasi lükata. Samuti võib vajadusel

kohaldada erandit ka teiste kanalite kaudu tehtud päringute kohta teabe teatavaks tegemisele.

Isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM)5 artiklist 15 tuleneb isikute õigus teada, kuidas nende

andmeid töödeldakse. Päringute kohta teabe teatavaks tegemise nõue ei ole siiski absoluutne ja

sellest on võimalik teha erandeid. IKÜM annab seadusandjale õiguse piirata teatud juhtudel

seadusega andmesubjekti õigust tutvuda tema kohta käivate andmetega (IKÜM art 23). See

tähendab, et seaduses sätestatud juhtudel võib päringu tegija esitada teabe andmesubjektile ka

hiljem, piirata selle esitamist või keelduda selle väljastamist.

5 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus 2016/679/EL, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta

isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(isikuandmete kaitse üldmäärus)

10

Muudatus tehakse, et lubada kohtutäituril täitemenetluse huvides lükata edasi andmesubjektile

tema kohta kohtutäituri poolt tehtud päringu kohta teabe väljastamise aega. Teabe väljastamine

hiljem, arvates täitmisteate kättetoimetamisest, on vajalik selliste võlgniku tegevuste

vältimiseks, mis võivad täitemenetlust takistada. Kohtutäitur peab hindama vastava erandi

kohaldamise vajadust.

Kokkuvõtlikult on uue normiga kehtestatava piirangu eesmärk tagada täitemenetluses nõuete

tõhus sundtäitmine. Kohtutäituri poolt kehtestatav piirang võib olla põhjendatud eelkõige

süütegude eest vastutusele võtmisel või kriminaalkaristuste täitmisele pööramisel (trahvid ning

rahalised ja varalised karistused), kui see toimub täitemenetluse korras (IKÜM art 23 lõike 1

punkt d), samuti tsiviilõiguslike nõuete täitmise tagamiseks (IKÜM art 23 lõike 1 punkt j).

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse TMS-i § 42 sõnastust. Muudatuse eesmärk on täpsustada

täitekulude hüvitamise korda juhul, kui täitemenetlus lõpeb täitedokumendi tühistamise tõttu.

Kehtiva korra kohaselt jäävad täitemenetluse kulud üldjuhul võlgniku kanda. Samas võib

täitemenetluses ette tulla olukordi, kus menetlus lõpetatakse sellistel asjaoludel, et kulude

kandmine võlgniku poolt ei oleks põhjendatud. Selline olukord tekib eelkõige siis, kui

täitedokument tühistatakse.

Praktikas on täitedokument tühistatud sageli pärast täitetoimingute tegemist, kuid enne

täitekulude sissenõudmist või selle käigus. Kehtivas õiguses ei ole selgelt reguleeritud, kes

sellisel juhul täitekulud kannab. Kohtupraktikas on täitekulud jäetud nii sissenõudja kui ka

võlgniku kanda.

Riigikohus on rõhutanud (lahendi nr 2-21-327 p 14.2), et seadusandja ülesanne on tagada, et

õiguskorras oleks võimalikult vähe lünki. Ka juhul, kui täitedokument tühistatakse pärast

täitetoimingute tegemist, tuleb seaduses täpselt reguleerida, kas ja millises ulatuses tuleb

kohtutäituri tasu – sealhulgas menetluse alustamise tasu ja põhitasu – maksta.

Kõnesoleva muudatusega sätestatakse, et täitedokumendi tühistamise korral jäävad kõik

täitemenetluse kulud sissenõudja kanda. Kui kulud on juba võlgnikult sisse nõutud, on tal õigus

need sissenõudjalt tagasi nõuda.

Erandina sätestab TMS-i § 42 lõige 3, et sama paragrahvi norme ei kohaldata juhul, kui

täitedokumendi tühistamise aluseks on võlgniku poolt kohustuse täitmine pärast täitemenetluse

algatamist. Täitedokumendi tühistamine ei pruugi alati tähendada, et sissenõudja on

täitemenetluse algatanud alusetult. Praktikas, eelkõige sunniraha rakendamisel (nt

kaitseväeteenistuse seaduse või maksukorralduse seaduse alusel), tühistatakse täitedokument

sageli põhjusel, et võlgnik täidab oma põhikohustuse alles pärast sundtäitmise algatamist (nt

ilmub arstlikku kontrolli või esitab nõutud deklaratsiooni). Sellistel juhtudel ei ole kulude

jätmine sissenõudja kanda põhjendatud.

Muudatus loob õigusselguse menetlusosaliste jaoks, reguleerides üheselt mõistetavalt

täitekulude jaotust täitedokumendi tühistamise korral täitemenetluse käigus.

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse TMS-i § 47 lõikega 4. Uues lõikes 4 sätestatakse, et kui

täitemenetlus on peatatud sissenõudja avalduse alusel, jätkab kohtutäitur sundtäitmisega

ühinenud sissenõudja nõudel kinnisasja müüki. Võlgniku vara müüakse, kui vara väärtus ületab

peatatud täitemenetluse nõuet. Osa müügitulemist saadavast rahast hoiustab kohtutäitur

peatatud täitemenetluse sissenõudja nõude katteks. Säte on kehtestatud kitsamalt kinnisasjaga

seotud olukorra lahendamiseks, kuna muu vara realiseerimise suhtes puudub ühinenud

11

sissenõudjatel sõnaõigus ning tegelikult saab muu vara müük toimuda ka teistes

täitemenetlustes.

Vara müügi korral kohustub kohtutäitur hoiustama peatunud menetluses sissenõudja nõude

rahuldamiseks vajaliku summa (sh viivised kuni vara müügi seisuga) kohtutäituri ametialasel

kontol ja jagama ülejäänud tulemi menetlusosaliste vahel vastavalt seaduses sätestatud korrale

ja tähtaegadele. Vara müünud kohtutäitur võib täitekulude nõude sellisel juhul täies ulatuses

ära täita vara müügi arvelt, kuivõrd sisuliselt on ka peatatud menetluses sissenõudja nõude sisse

nõudnud. Pärast täitemenetluse peatamise äralangemist saab kohtutäitur teha väljamakse ka

nimetatud sissenõudjale.

Muudatus lahendab pikalt täitemenetluse praktikas esinenud suurt probleemi, mis seisneb

selles, et täitemenetluse peatamine ühe sissenõudja avalduse alusel takistab teiste sissenõudjate

nõuete rahuldamist võlgniku kinnisasja arvelt. Ühe sissenõudja avalduse alusel võlgniku

kinnisasja realiseerimise peatamine võib viia teiste sissenõudjate nõuete aegumiseni. Pärast

muudatuse jõustumist on võlgniku teiste sissenõudjate õigused kaitstud. Peatatud

täitemenetluse sissenõudja õigused on samuti kaitstud, kuna rahasumma, mida ta oleks

õigustatud saama hoiustab kohtutäitur. Muudatus vähendab võimalust, et üks sissenõudja

takistab pahatahtlikult teiste õiguste teostamist. Seeläbi suureneb täitemenetluste efektiivsus ja

kõiki sissenõudjaid koheldakse õiglaselt.

Eeltoodud muudatus arvestaks täituri huvidega saada täitekulud täitemenetluse peatamise

korral tasutud võlgniku vara arvelt. Samuti oleks muudatus positiivne ka nende täiturite jaoks,

kes on esitanud sundtäitmisega ühinemise avalduse või rahalise nõude arestimise akti,

võimaldades ka peale arestimist täitemenetlusega liitunud sissenõudjate õigusi realiseerida

vastavalt nende nõuete rahuldamise järjekorrale olukorras, kus üks menetlus on peatatud TMS-

i § 46 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel.

Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse TMS-i § 48 lõiget 1 punktiga 73. Muudatuse tulemusel

lisandub TMS-i veel üks täitemenetluse lõpetamise alus. Edaspidi on kohtutäitur kohustatud

lõpetama täitemenetluse, kui talle esitatakse Sotsiaalkindlustusameti kinnitatud hilisem

vanemluskokkulepe, mis käsitleb lapse üllapidamise või lapsega suhtlemisega seotud olukorda,

mille kohta on varem juba tehtud kohtulahend või kokkulepe.

Riikliku perelepitusteenuse seaduse (RPLS) § 4 lõike 1 kohaselt viiakse perelepitusteenuse

raames perelepitaja vahendusel läbi lepitusmenetlus, mille tulemusel võivad vanemad kokku

leppida perekonnaseaduses sätestatud alaealise lapse ülalpidamise või temaga suhtlemise

õiguse küsimustes.

RPLS-i § 12 lõike 4 kohaselt asendab Sotsiaalkindlustusameti kinnitatud hilisem

vanemluskokkulepe varasema kohtulahendi või kokkuleppe sama lapse kohta. Sellisel juhul

kaotab varasem dokument täitedokumendi jõu ning selle alusel algatatud täitemenetlus tuleb

lõpetada.

Kõnesolev muudatus tagab, et täitemenetlus lõpetatakse automaatselt juhul, kui sissenõude alus

on hilisema kokkuleppega kehtetuks muudetud. Samuti võimaldab see kohustatud isikul täita

uut vanemluskokkulepet vabatahtlikult, ilma samal ajal toimuva täitemenetluseta.

Muudatusega seoses ei kehtestata täitemenetluse kulude kandmise erinormi – lõpetatud

menetlusega seotud täitekulude kandmine jääb tavakorra kohaselt võlgniku kohustuseks.

12

Eelnõu § 1 punktiga 7 täiendatakse TMS-i § 632 punktiga 41. Tegemist on tehnilise

muudatusega millega täpsustatakse koja infosüsteemis töödeldavate isikuandmete koosseisu.

Eelnõu § 1 punktiga 8 kõrvaldatakse ebatäpsus TMS-i § 132 lõike 12 viimase lause sõnastuses.

Kehtiv lause ütleb, et §-s 132 sätestatut ei kohaldata lapse elatisnõude täitmisele. Tegemist on

ilmselge ebatäpsusega ning muudetav lause peab selgitama, et TMS-i § 132 lõikes 12 sätestatut

ei kohaldata lapse elatisnõude täitmisele. Muudatus on kooskõlas ka kehtiva sätte rakendamise

ja tõlgendamise praktikaga.

Eelnõu § 1 punktiga 9 muudetakse TMS-i § 132 lõiget 3. Muudatusega ühtlustatakse sätte

sõnastus ülejäänud TMS-i § 132 sõnastusega osas, mis puudutab sättes kehtestatud reeglite

kohaldamist lapse elatise nõude sundtäitmise korral. Edaspidi tuleneb normist selgelt, et TMS-

i § 132 lõikes 3 sätestatud regulatsiooni ei kohaldata juhul, kui sundtäitmisel on lapse elatise

nõue.

Eelnõu § 1 punktidega 10–13 muudetakse TMS-i § 149 sõnastust.

Esmalt muudetakse lõike 1 sõnastust. Kehtiva sätte kohaselt teeb kohtutäitur juhul, kui

kinnisasjale sissenõude pööramise avaldus esitatakse pärast kinnisasja arestimist teise

sissenõudja kasuks, otsuse lubada avalduse esitajal menetluses osaleda. Edaspidi selliseid

ühinemisotsuseid enam ei tehta – sissenõudja loetakse täitemenetlusega ühinenuks alates

avalduse esitamise hetkest. See vähendab kohtutäiturite töökoormust ja põhjendamatut

bürokraatiat TMS-i § 149 rakendamisel. Ühinemise kohta otsuse tegemise kohustus jääb

kehtima üksnes juhtudel, kus kohtutäitur keeldub avalduse esitajat sundtäitmisega liitmast.

Paragrahvi lõiget 2 täiendatakse teise ja kolmanda lausega. Muudatuse eesmärk on täpsustada

kinnisasjale sissenõude pööramisel menetlusega ühinenud sissenõudjate õigusi ning reguleerida

selgemalt, kuidas toimub kinnisasja müük juhul, kui algses täitemenetluses müüki ei korraldata.

Edaspidi, kui sundtäitmisega ühinenud sissenõudja nõuab kinnisasja arestinud kohtutäiturilt

võlgniku kinnisasja müüki, kuid viimane sellele vaatamata kinnisasja müüki ei korralda, läheb

kinnisasja müügi korraldamise õigus üle teisele kohtutäiturile.

Muudatus tagab, et vara realiseerimise protsess ei takerduks ning sissenõudjate õigused oleksid

tõhusamalt kaitstud. Eeldatakse, et kinnisasja sundtäitmisega ühinenud sissenõudja nõuab teises

menetluses võlgniku vara müüki juhul, kui tema nõuet ei ole võimalik mõistliku aja jooksul

rahuldada tema täitmisavalduse alusel algatatud menetluses muu võlgniku vara arvelt.

Uuesti sõnastatud TMS-i § 149 lõike 2 kohaselt peaks sellisel juhul müük toimuma ühinenud

pandipidajast sissenõudja täitemenetluses. Praktikas võtavad ka praegu pandipidajast

sissenõudja nõude sundtäitmisega tegelevad kohtutäiturid võlgniku kinnisasja müügi üle, isegi

juhul, kui seni on müüki korraldanud teine kohtutäitur. Just pandipidajast sissenõudja

täitemenetluses toimuv kinnisasja müük on kõige otstarbekam, lähtudes vara võõrandamiseks

kehtestatud reeglitest. Juhul kui sundtäitmisega ühinenud sissenõudjate hulgas ei ole

sissenõudjaid, kelle nõue oleks tagatud pandiõigusega või kellel oleks muu eesõigus asja suhtes,

läheb müügi korraldamise õigus üle sellele kohtutäiturile, kes viib läbi esimese

sissenõudmisega ühinenud sissenõudja täitemenetlust.

Näiteks näeb TMS-i § 158 ette, et kinnisasja täitemenetluses müügi korral jäävad püsima

sissenõudja nõude või selle tagatiseks oleva õiguse järjekohast eespool ja samal järjekohal

olevad kinnistusraamatust nähtuvad õigused. Sissenõudja nõudest järjekohas tagapool olevad

13

õigused lõpevad pakkumise parimaks tunnistamisega. Lõppenuks loetakse ka

kinnistusraamatusse kantud, sissenõudjale kuuluv õigus, millest tuleneva nõude rahuldamiseks

sissenõue pöörati. Seega toob üldjuhul kõige suurema õigusselguse kaasa kinnisasja müük

pandipidajast sissenõudja nõude täitemenetluses.

Kuna sundtäitmisega ühinemise kohta otsuse tegemise kohustus kaob, muudetakse TMS-i §

149 lõike 4 esimest lauset ja jäetakse välja osa, mis puudutab ühinemise otsuse edastamist.

Õigusselguse tagamise eesmärgil sätestab TMS § 149 edaspidi läbivalt, et müügiga seni

tegelenud kohtutäitur edastab müügi õiguse üleminekul teisele kohtutäiturile lisaks laekunud

sundtäitmise avaldusele ka seni tehtud otsused sundtäitmisega ühinemisest keeldumise kohta.

See tagab müüki jätkavale kohtutäiturile parema ülevaate senisest menetlusest ning välistab

korduvate avalduste menetlemise vajaduse.

Paragrahvi täiendatakse lõikega 5, mille eesmärk on reguleerida olukordi, mis jäävad väljapoole

TMS-i § 149 lõike 3 kohaldamisala. Eelkõige puudutab uus kord juhtumeid, kus kinnisasja

arestini jõudnud täitemenetlus jätkub, kuid kinnisasja müügini selles erinevatel põhjustel ei

jõutagi ning kinnisaja müük tuleb korraldada teises täitemenetluses.

Kehtivad TMS-i § 149 lõiked 3 ja 4 ei reguleeri otsesõnu ühinenud sissenõudjate nõuete kohta

käiva informatsiooni, sh ühinemise järjekorra kohta, üleminekut järgmisele müügiga tegelevale

kohtutäiturile olukorras, kus võlgniku kinnisasja müügi korraldamine läheb üle algse

täitemenetluse lõpetamata. Samas on oluline, et kinnisasja sundtäitmisega ühinenute avalduste

järjekord säiliks ka sellisel juhul. Seetõttu täiendatakse TMS-i § 149 vastava sisuga lõikega 5.

Muudatuse tulemusel tekib olukord, kus sõltumata vara müügi õiguse ülemineku põhjusest

säilib iga ülemineku korral muutumatul kujul TM § 149 lg 1 alusel esitatud avalduste alusel

kujunenud sundtäitmisega ühinenud sissenõudjate järjekord. Sundtäitmisega ühinenud

sissenõudjad loetakse kinnisasja müügi korraldamise õiguse üleminekul automaatselt järgmise

täitemenetlusega ühinenuks vastavalt ühinemisavalduste laekumise ajalisele järjekorrale.

Kinnisasja arestinud kohtutäitur ja tema menetluses olev sissenõudja ei ole mõistagi esitanud

ühinemisavaldust iseendale. Vara müügi õiguse üleminekul ei oleks siiski õiglane paigutada

neid varasemalt sama täitemenetlusega TMS § 149 lg 1 alusel ühinenud kohtutäiturite ja

sissenõudjate järjekorras viimaseks, kuna olukorras, kus vara müügi korraldamise õiguse

üleminekut ei oleks toimunud, oleks nende nõude rahuldamine toimunud eelistatud või

esimeses järjekorras.

Uus säte (TMS § 149 lg 5) näeb ühtlasi ette, et kinnisasja arestinud kohtutäitur vabastab

vajadusel kinnisasja arestist. Eelkõige tekib vajadus siis, kui varasem keelumärge

kinnistusraamatus takistab õnnestunud müügi järel kinnistusraamatusse kannete tegemist.

Samas on normi sõnastus piisavalt paindlik, et see võimaldaks ka varasema keelumärke

kustutamist ja uue keelumärke seadmist kohtutäiturite omavahelisel kokkuleppel. Formaalselt

ei ole varasema keelumärke säilitamine kinnistusraamatus põhjendatud ega vajalik, kuna uus

kord tagab ka varasema aresti seadnud kohtutäituri ja tema menetluses oleva sissenõudja

õiguste kaitse kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamisel.

Seetõttu loetakse neid uue korra kohaselt kinnisasja sundtäitmisega ühinenuks nõude

järjekohaga vahetult pärast pandipidajaid ja muid seadusest tulenevalt eelisjärjekorras

õigustatud isikuid.

14

Paragrahvi täiendatakse lõikega 6, mille kohaselt saab sundtäitmisega ühinenud kohtutäitur

müügitulemi jaotamisel tasu kohtutäituri seaduses sätestatud ulatuses. Selline lahendus välistab

olukorra, kus sundmüügiga ühinenud kohtutäiturid peaksid pärast kinnisasja sundmüügi lõppu

jätkama täitetoiminguid ainuüksi tasumata põhitasu sissenõudmise eesmärgil.

Kohtutäituri ametitoimingud, sealhulgas täitemenetluse läbiviimine, on tasulised ning ei tohi

tekkida olukorda, kus kohtutäituril puudub võimalus saada tasu tehtud töö eest. Sissenõudja

nõude rahuldamine võlgniku kinnisasja sundmüügi tulemi arvelt ei too automaatselt kaasa selle

nõude sundtäitmiseks algatatud täitemenetluse lõpetamist, eriti olukorras, kus kohtutäituril on

tasu täitemenetluses tehtud toimingute eest veel saamata.

Seega, kui regulatsioon ei võimalda kohtutäituril saada tehtud töö eest tasu ka kinnisasja

müügist laekunud rahast, jätkub täitemenetlus võlgnikult täitemenetluse kulude

sissenõudmiseks. Edasised täitetoimingud toovad võlgniku jaoks kaasa täiendavaid kulusid ja

ajakulu.

Menetluse põhitasu nõude rahuldamine kinnisasja müügist saadud rahast suurendab

õigusselgust ja tagab õiguskindluse kõikide poolte jaoks ning asetab kohtutäituri võrdsele

positsioonile sissenõudjatega, kelle nõudeid rahuldatakse samast allikast.

Arvestades, et võlgnikul lasub niikuinii kohustus tasuda kõik oma võlad, ei suurene tema

koguvõlg selle tõttu, et kohtutäituri menetluse põhitasu kaetakse kinnisasja müügist saadud

tulemist. Vastupidi – kui kohtutäituri põhitasu nõuet ei rahuldata kinnisasja müügi käigus, toob

see endaga kaasa uute täitetoimingute algatamise, mille tulemusena suurenevad võlgniku võlad

veelgi. Seetõttu on muudatus õigustatud nii menetlusökonoomia kui ka õiguskindluse tagamise

seisukohalt ning toetab täitemenetluse süsteemi terviklikku ja efektiivset toimimist.

Eelnõu § 1 punktiga 14 muudetakse TMS-i § 174 lõike 3 punkti 22 sõnastust. Muudatuse

eesmärk on suurendada õigusselgust seoses kinnisasja müügi tulemi jaotamisega lapse

elatisnõude täitmisel. Uue sõnastuse kohaselt peab kohtutäitur kinnisasja müügist saadud raha

jaotamisel eelistatud järjekorras rahuldama kõik lapse elatise maksmise nõudest tulenevad

võlgniku täitmata kohustused – nii jooksva elatise nõude kui ka varasemate perioodide jooksul

kogunenud elatise võlga.

Kuigi kehtiva sätte selline tõlgendus on olnud valdav ka praktikas, aitab uus sõnastus vältida

tõlgendamisprobleeme ning määrab sätte kohaldamisala kindlaks selgemalt ja üheselt.

Eelnõu § 1 punktidega 15–18 täiendatakse TMS §-i 217.

Esmalt täiendatakse TMS §-i 217 lõikega 21. Muudatuse peamine eesmärk on võimaldada

kohtutäituril vaadata täitemenetluses esitatud kaebus läbi kirjalikus menetluses, kui

menetlusosaline ei ole taotlenud kaebuse suulist arutamist. Eesmärk on asendada senine

kohustuslik kaebuse suuline arutamine kirjaliku menetlemisega. Kehtiva korra kohaselt tuli

täitemenetluses laekunud kaebus kohustuslikus korras arutada läbi suuliselt. Selle mõte oli anda

menetlusosalistele võimalus arutada läbi kohtutäituri tegevusega seotud küsimusi ja saada

selgitusi vaidlustatud toimingute kohta.

Praktikas kasutatakse seda võimalust aga väga harva ning enamik kaebusi vaadatakse läbi ilma

menetlusosaliste osavõtuta. Olukordi, kus võlgnik või sissenõudja ilmub kohtutäituri büroosse,

esineb äärmiselt harva – üksikutel kordadel aastas. Isegi juhul, kui menetlusosaline ilmub

kohale, piirdub kaebuse suuline arutamine enamasti kirjalikus kaebuses või seisukohas esitatud

15

väidete kordamisega ning täiendavat arutelu argumentide või asjaolude üle üldjuhul ei toimu.

Kohustuslik suuline arutamine on seetõttu muutunud ebapraktiliseks ja põhjustab kaebuste

menetlemise asjatut venimist. Mitmed kaebused, näiteks need, mis on esitatud seoses

pangakonto aresti või sissetulekule sissenõude pööramise muutmisega, ei eelda suulist sisulist

arutamist, mistõttu ei ole otstarbekas lükata õigusselguse saabumist üksnes menetlusvormi

nõude tõttu edasi.

Sellepärast kehtestatakse TMS-i § 217 lõikes 21 uus põhimõte, mille kohaselt vaadatakse

kaebus läbi kirjalikus menetluses. Tegemist on olulise menetluspõhimõtte muudatusega,

millega kaotatakse seni kehtinud kohustuslik suuline menetlus.

Kaebuse suulist arutamist ei välistata siiski täielikult. Kui menetlusosaline soovib, et kaebus

arutatakse läbi suuliselt, peab ta seda kaebuses selgesõnaliselt märkima.

Järgmisena muudetakse TMS § 217 lõiget 3. Säte täpsustab otsuse tegemise tähtaja kulgema

hakkamise aega, mis sõltub kaebuse läbivaatamise viisist. Mõlemal juhul on otsuse tegemise

tähtaeg 15 päeva, kuid selle kulgema hakkamise aeg sõltub läbivaatamise vormist: kirjalikul

menetlemisel algab tähtaeg kaebuse esitamise kuupäevast ja suulise arutamise korral algab

tähtaeg päevast, mil suuline arutamine toimub. Lõige 3 täpsustab ühtlasi, et kohtutäituri otsus

kaebuse kohta peab olema motiveeritud ning et see otsus tuleb menetlusosalistele kätte

toimetada.

Samuti muudetakse TMS § 217 lõiget 4. Muudatus näeb ette, et juhul kui kaebaja soovib

kaebuse arutamist suuliselt, pikeneb kaebuse läbivaatamise tähtaeg kuni kümne päeva võrra,

sest kaebuse suuline arutamine tuleb läbi viia kümne päeva jooksul alates kaebuse esitamisest.

Lõikes 4 on ühtlasi säilitatud senine põhimõte, et kaebuse suulise arutamise korral

menetlusosalise kaebuse läbivaatamisele ilmumata jäämine ei takista kaebuse läbivaatamist.

TMS § 217 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks. Edaspidi näeb muudetud TMS § 217 lõige 3 ette,

et kohtutäituri otsus kaebuse kohta peab olema motiveeritud ning otsus tuleb menetlusosalistele

kätte toimetada.

Viimasena muudetakse TMS § 217 lõiget 7, milles on sätestatud uuesti ka seni kehtinud juhis

juhtudeks, kui kohus kohustab oma otsuse või määrusega kohtutäiturit kaebust uuesti läbi

vaatama ja selle kohta otsust tegema. Võrreldes varasema korraga, on nüüd sättes täiendavalt

täpsustatud, et kaebuse uus lahendamine toimub kirjalikus menetluses. Olukorras, kus kohus

tõenäoliselt on juba andnud kohtutäiturile korralduse kaebus uuesti lahendada, pole kaebuse

suuline menetlemine enam otstarbekas.

Eelnõu § 1 punktiga 19 täiendatakse TMS-i uute paragrahvidega 2171 ja 2172.

Uue TMS § 2171 eesmärk on kehtestada kohtutäituri tegevuse või otsuse peale esitatava

kaebuse sisu- ja vorminõuded. Praktikas on esitatud kaebused sageli ebaselged või puudulikud,

mistõttu peab kohtutäitur küsima kaebajalt lisaandmeid või -selgitusi. See aga pikendab

kaebuste läbivaatamise aega, lükates edasi õigusselguse saabumist ja suurendades

menetluskoormust.

Kavandatav muudatus aitab tagada, et kaebused oleksid juba esmasel esitamisel piisavalt selged

ja sisuliselt lahendatavad. See võimaldab kohtutäituril kaebusi kiiremini ja tõhusamalt

menetleda.

16

Selgete vorminõuete sätestamine aitab:

 ühtlustada kaebuste struktuuri ja esitlusviisi,

 vähendada vajadust lisapäringute ja -selgituste järele,

 kiirendada kaebuste menetlemist ning

 suurendada õigusselgust ja täitemenetluse efektiivsust.

Oluline on rõhutada, et uus TMS-i § 217¹ ei piira isiku õigust vaidlustada kohtutäituri tegevust

või otsust. Muudatus täpsustab üksnes seda, millised miinimumandmed kaebuses sisalduma

peavad, et kohtutäitur saaks selle sisuliselt läbi vaadata ja seda menetleda.

Uus TMS § 2172 sätestab kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitatud kaebuse menetlemise

korra. Säte reguleerib sisuliselt olukordi, kus kaebus on esitatud puudustega, ning annab

kohtutäiturile selge aluse puuduste kõrvaldamise tähtaja määramiseks.

Praktikas ei võimalda esitatud kaebused sageli nende sisulist menetlemist ilma lisaselgituste

või -andmeteta. Uus TMS-i § 217² annab kohtutäiturile selge õigusliku aluse kaebuse puuduste

kõrvaldamise tähtaja määramiseks.

Uue sätte lõiked 2 ja 3 sätestavad edaspidi kohtutäituri kaalutlusruumi puudustega esitatud

kaebuste menetlemise üle otsustamisel.

Ühelt poolt, kui puudusi tähtajaks ei kõrvaldata, annab uue paragrahvi lõige 2 kohtutäiturile

õiguse jätta kaebus läbi vaatamata. Näiteks saab kohtutäitur jätta kaebuse läbi vaatamata, kui

kaebuse esitaja tugineb oma kaebuses asjaolule või dokumentaalsele tõendile, mida võlgnik ei

esita ka puuduste kõrvaldamise korras ning kohtutäituril endal ei ole võimalik seda kontrollida

ega hankida. Kaebuse läbi vaatamata jätmise võimalust ei tohi kohtutäitur kasutada

kergekäeliselt. Selline menetluslik lahendus on eelkõige mõeldud juhtumite jaoks, kus

võlgnikupoolne puuduse kõrvaldamata jätmine takistab motiveeritud otsuse tegemist ning ka

kohtutäituril endal puudub võimalus vajalikku teavet või tõendit saada.

Teiselt poolt annab uue sätte lõige 3 kohtutäiturile võimaluse lahendada kaebus otsusega ka

siis, kui puudusi ei kõrvaldata, kuid kohtutäituri arvates on menetluses juba kogutud piisavalt

palju informatsiooni sisulise otsuse tegemiseks. See kord peab andma selge signaali ka

kaebajale – kui kaebaja ei kõrvalda puudusi ning kohtutäitur teeb otsuse kaebaja kahjuks, ei saa

kaebaja otsuse edasikaebamisel enam tugineda asjaoludele, mis oleks saanud puuduste

kõrvaldamisel välja tuua. Edasine kohtusse pöördumine on piiratud nende asjaoludega ja

nendega seotud tõenditega, mille kaebaja esitas kaebuses kohtutäiturile endale.

Uue sätte lõige 3 kohaldamisalasse kuuluvad ka sellised kaebused, kus kohtutäituril on võimalik

omal initsiatiivil kindlaks teha kaebuse lahendamiseks vajalikke andmeid ja asjaolusid.

Praktikas esineb tihti olukordi, kus on küll põhjendatud nõuda võlgnikult puuduste

kõrvaldamist, kuid võlgniku huvide kaitseks tuleks ka kohtutäituril näidata initsiatiivi.

Näiteks on sissetuleku või pangakonto arestimise ulatust puudutava vaidluse puhul põhjendatud

nõuda võlgnikult pangakonto väljavõtte esitamist, kuid samas on kohtutäituril võimalik

pöörduda võlgniku pangakonto väljavõtte saamiseks otse krediidiasutuse poole. Sellise kaebuse

menetlemise kvaliteet on eelkõige võlgniku huvides ning see ei saa sõltuda võlgniku

suutmatusest esitada asjakohane tõend. Juhul kui võlgniku huvide kaitse seda eeldab – tuleb

kohtutäituril koguda kaebuse menetlemiseks vajalikke andmeid omal initsiatiivil. See puudutab

eelkõige TMS-i § 26 lõigetes 2–4 loetletud andmete kogumist.

17

Selline lähenemisviis ei vabasta edaspidi võlgnikku koostöö tegemise kohustusest, kuna

võlgnik on TMS-i § 26 lõike 1 alusel jätkuvalt kohustatud esitama kohtutäiturile

täitemenetluseks vajalikku suulist ja kirjalikku teavet.

Selline uus lähenemisviis tagab menetluse paindlikkuse. Samuti tagab see nii menetlusosalistele

kui ka kohtutäituritele õigusselguse, ühtlustades kaebuste käsitlemise praktikat. Muudatuse

eesmärk on tagada kaebuste tõhus ja õiglane menetlemine ning vältida põhjendamatut ajakulu

juhtumites, kus kaebuse lahendamiseks vajalikud asjaolud on kohtutäiturile juba teada.

Muudatus ei piira menetlusosaliste õigusi, vaid aitab tagada, et kaebuste läbivaatamine toimuks

selgetel ja läbipaistvatel alustel.

Uue sätte lõige 4 annab kohtutäiturile võimaluse jätta võlgniku kaebus läbi vaatamata, kui

kohtutäitur on samas täiteasjas samadel asjaoludel esitatud kaebuse juba lahendanud ning

tehtud otsus on jõustunud.

Uus säte vähendab kohtutäiturite töökoormust, kuna sarnase sisuga regulatsioon TMS-is seni

puudus ning TMS § 217 ei teinud vahet, kas kohtutäitur on samasisulist kaebust juba läbi

vaadanud, ning kohustas teda igal juhul kaebust menetlema.

Teisalt annab norm kaebuse esitajale selge signaali, et korduva kaebuse esitamine kohtutäiturile

ei ole tulemuslik ning õiguskaitse saamiseks tuleb pöörduda kohtusse. Praktikas on sageli

vastupidi – selle asemel, et pöörduda õigusselguse saamiseks üks kord kohtu poole, esitavad

menetlusosalised korduvalt samasisulisi kaebusi kohtutäiturile. See ei aita kaasa soovitud

eesmärgi saavutamisele ning suurendab riski mööda lasta kohtule kaebuse esitamise tähtaeg.

Uue sätte mõju ei ole siiski absoluutne. Teatud juhtudel võib korduv kaebuse esitamine olla

põhjendatud, näiteks sissetuleku arestimise ulatuse vaidlustamise korral. Sellisel juhul võib

kaebuste alus olla formaalselt sama – väide, et sissetuleku arestimise ulatus on ebaseaduslik või

on muutunud ebaseaduslikuks –, kuid kaebuse aluseks olevad faktilised asjaolud võivad

täitemenetluse kestel muutuda. Sellistel juhtudel tuleb kohtutäituril kaebus sisuliselt läbi

vaadata.

3.2. Kohtutäituri seaduse muutmine

Eelnõu §-ga 2 muudetakse kohtutäituri seadust.

Eelnõu § 2 punktidega 1–2 muudetakse kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 sõnastust.

Kohtutäituri ametitegevuse raames süüliselt tekitatud kahju hüvitamist reguleeriv kord näeb

ette, et kahju eest vastutab esmalt kohtutäitur ise. Kui kahjunõuet ei ole võimalik kohtutäituri

või muu kahju eest vastutava isiku vara arvel täies ulatuses rahuldada, vastutab kahju eest koda

ning alles seejärel riik.

Riigile vastutuse ülemineku küsimused lahendatakse praktikas peaaegu alati kohtumenetluses.

Kohtul tuleb iga kord kaalutlusotsusega hinnata, millal ja millises ulatuses on vastutus üle

läinud kohtutäiturilt kojale ning kojalt riigile. Kehtiva KTS-i § 9 lõike 6 vähese detailsuse tõttu

võivad vastavad kohtumenetlused olla aeganõudvad, keerulised ja raskesti prognoositava

tulemusega.

Muudatuse eesmärk on täpsustada ja selgemini reguleerida vastutuse üleminekut kohtutäiturilt

kojale ja kojalt riigile.

18

Uuendatud KTS-i § 9 lõige 6 sätestab edaspidi kahju hüvitamise kohustuse ülemineku

kohtutäiturilt kojale. Kohustuse üleminekuks seatakse kaks eeldust:

1. menetluslik eeldus – tekitatud kahju hüvitamise nõude sundtäitmiseks peab olema algatatud

täitemenetlus või pankrotimenetlus;

2. täitemenetluse puhul ka ajaline eeldus – täitemenetluses ei ole võimalik nõuet rahuldada

kuue kuu jooksul alates menetluse algatamisest.

Maksejõuetuse korral ei määrata nõude rahuldamise ebaõnnestumisele kindlat tähtaega. KTS §

9 oluline eesmärk on tagada, et kohtutäituri poolt tekitatud kahju hüvitamise protsess oleks

kahju saanud isiku vaatenurgast võimalikult efektiivne ja kiire. Kahju hüvitamiseks kohustatud

isiku pankroti väljakuulutamisel on selge, et nimetatud isik on püsivalt maksejõuetu. Sellisel

juhul on ilmne, et kahju ei ole võimalik täies ulatuses hüvitada.

Arvestades pankrotimenetluse tavapärast kestust, ei saa eeldada, et kahjunõue rahuldatakse

kiiresti. Seetõttu on põhjendatud sätestada, et kahju hüvitamiseks kohustatud isiku pankroti

väljakuulutamisel läheb kahju hüvitamise kohustus kohe üle kojale, kes asub pärast kahju

hüvitamist maksejõuetusmenetluses võlausaldaja rolli.

Sarnane loogika kehtib ka KTS-i § 9 täiendamisel uue lõikega 6¹, mis reguleerib vastutuse

üleminekut kojalt riigile, selle erisusega, et riigi vastutuse tekkimiseks ei ole vajalik koja

pankroti väljakuulutamine. Riik on kojale delegeerinud mitmed ülesanded ning koja püsivalt

maksejõuetuks muutumine on äärmisel ebasoodne stsenaarium.

Vastutuse üleminekut kojalt riigile reguleerib edaspidi uus KTS-i § 9 lõige 61. Ülemineku

eelduseks ei ole täitemenetluse algatamine, vaid asjaolu, et kahju hüvitamise nõudeid ei ole

võimalik koja vara arvel mõistliku aja jooksul täies ulatuses rahuldada. Riik on kojale

delegeerinud mitmed ülesanded ning täitemenetluses sunni rakendamine võib pärssida koja

ülesannete täitmist.

Samal ajal, ei välista uus norm põhimõtteliselt koja vastu suunatud nõude sundtäitmist, mis

omakorda suunab koda sundtäitmise vältimiseks otsima kompromisslahendusi, nt pidama

võlausaldajaga maksegraafiku sõlmimise või kohustuse täitmise ajatamise läbirääkimisi.

Eelnõu koostajad leiavad, et menetlusliku ja ajalise kriteeriumi lisamine muudab vastutuse

ülemineku korra võrreldes kehtiva olukorraga palju selgemaks. Täitemenetluse või

pankrotimenetluse algatamine eeldab täitedokumendi olemasolu, mis viitab sellele, et

kahjunõue on poolte vahel sisuliselt läbi vaieldud. Samuti võimaldab menetluse algatamine

reaalselt hinnata nõude täitmise võimalikkust – näiteks hinnata võlgniku vara olemasolu,

väärtust ja potentsiaali nõude rahuldamiseks.

Just nõude täitmise perspektiivi kohta selguse tagamiseks ongi teise eeltingimusena seatud

ajaline kriteerium – kuue kuu jooksul peab olema võimalik saada piisav selgus nõude

rahuldamise realistlikkusest ja ulatusest.

Eelnõu § 2 punktidega 3–5 muudetakse KTS-i § 13 sõnastust.

Esimese muudatusena täpsustatakse paragrahvi lõigete 1 ja 2 sõnastust. Kehtiva KTS-i § 13

lõike 1 esimene lause sätestab, et kõik kohtutäituri ametitoimingud registreeritakse

täitmisregistris. Tegemist on terminoloogilise ebatäpsusega, kuna täitmisregistris ei

registreerita üksikuid ametitoimingud, vaid täitemenetlusi täitmisregistri põhimääruses

ettenähtud korras. Seetõttu tehakse sättes vajaliku täpsustusega muudatus.

19

KTS-i § 13 lõike 2 kehtiv sõnastus näeb ette, et isikule, kelle taotlusel või kelle suhtes

ametitoiming tehti või kellele ametiteenust osutati, väljastatakse tema kirjaliku avalduse alusel

väljatrükk täitmisregistrist või väljavõte ametiteenuste raamatust. Pärast elektroonilise

täitmisregistri rakendamist saab iga menetlusosaline edaspidi vahetult tutvuda registris olevate

täitemenetluse andmetega. Seetõttu kaob ära vajadus täitmisregistri väljavõtete väljastamise

järele.

Lisaks on kehtivas õigusnormis ekslikult sätestatud, et täitmisregistrist on võimalik saada

väljavõtteid ametitoimingute ja ametiteenuste kohta. Tegelikkuses ei kanta täitmisregistrisse

infot ametitoimingute (v.a täitemenetlused) ja ametiteenuste kohta. Sellest tulenevalt

sõnastatakse KTS-i § 13 lõige 2 ümber, sätestades, et väljavõtteid väljastatakse vastavalt kas

täitetoimikust või ametiteenuste raamatust. Teise muudatusena täiendatakse paragrahvi

lõigetega 21–23. Muudatustega nähakse ette kohtutäiturite kohustus edastada koja peetavasse

infosüsteemi iga täitemenetluse kohta koja ülesannete täitmiseks vajalikku informatsiooni. 17.

jaanuaril 2026 kehtetuks tunnistatud TMS-i § 63² lõige 3 sätestas, et kohtutäiturid edastavad

täitmisregistrisse andmeid ainult koja infosüsteemi kaudu. Sellise vahendamise kaudu sai koda

oma käsutusse andmed, mis olid vajalikud koja seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks –

eelkõige järelevalve teostamiseks ja täitemenetluse toimikute ülevõtmiseks kohtutäituri ametist

lahkumise korral.

Uue lõike 22 alusel toimuv andmevahetus on vajaduspõhine ning andmete väljastamise

eelduseks on nende kasutamise vajadus KTS-i § 78 ja teistes õigusaktides sätestatud koja

ülesannete täitmisel. Kuna andmevahetus on vajaduspõhine, eeldab see andmete väljastamise

vajalikkuse ja ulatuse osas kaalutlusotsuse põhjendamist.

Kohtutäitur peab enne andmete väljastamist veenduma, et need on vajalikud koja ülesannete

täitmiseks. Nimetatud põhimõte ei kohaldu kohtutäituri tegevuse suhtes haldus- ja

distsiplinaarjärelevalve teostamisel, kuna sellisel juhul on kojal juurdepääs kõigile täitetoimiku

andmetele ja dokumentidele KTS-i § 11 lõike 3 punkti 4 ning kohtutäiturimäärustiku § 21 lõike

1 punkti 4 alusel.

Kuna koja ülesannete iseloom eeldab infosüsteemides sisalduvate andmete ajakohasust ja

korrektsust, pannakse uue korraga kohtutäiturile kohustus seda tagada. Selle protsessi

lisatagatisena on uues lõikes 23 täpsustatud, et kohtutäitur edastab andmed täitmisregistrisse ja

koja infosüsteemi samal ajal. See kohustus kehtib nii uute täiteasjade registreerimisel kui ka

mis tahes edasiste täitemenetluse andmete infosüsteemides uuendamise või muutmise puhul.

Sätte eesmärgiks on ühtlustada üksnes andmete edastamise ajaline raam ning see ei puuduta

täitmisregistrisse ja koja infosüsteemi edastatavate andmete koosseisu ega ulatust.

Eelnõu § 2 punktiga 6 muudetakse KTS-i § 30, täiendades seda lõikega 4. Uue lõike eesmärk

on täpsustada, et lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades algatatud

täitemenetluses, sealhulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise puhul, maksab alustamise tasu ja

menetluse põhitasu võlgnik.

Eelnimetatud nõuete puhul tekib sageli vaidlus selle üle, kes peab kandma täitekulud. See

küsimus on eriti aktuaalne hagi tagamise puhul kohtuvaidluse ajaks kohtu seatud suhtluskorra

täitmisel. Erisätte (KTS-i § 38 lõige 4) kohaselt maksab hagi tagamise määruse täitmise eest,

samuti hagi tagamise tühistamise korral kohtutäituri tasu isik, kes taotles hagi tagamise abinõu

rakendamist.

20

Lapsega suhtlust otsivale vanemale lisaks ka täitemenetluse kulude kandmise kohustuse

kehtestamine oleks äärmiselt ebaõiglane, eriti olukorras, kus see vanem ei saa lapsega suhelda

lapsega koos elava vanema vastuseisu tõttu. Seetõttu on nendes juhtumites täitekulud jäetud

võlgniku kanda.

Eelnõu § 2 punktidega 7, 9 ja 10 muudetakse KTS-i § 32 ja teiste vastavate KTS-i sätete

sõnastust. Muudatused toovad KTS-is alates selle §-st 32 olulisi terminoloogilisi korrektuure.

KTS-i § 29 lõike 1 kohaselt võib kohtutäituri tasu koosneda menetluse alustamise tasust,

menetluse põhitasust ja täitetoimingu lisatasust. Mitmes sättes on aga menetluse põhitasu

nimetatud kohtutäituri põhitasuks. Nt KTS-i § 32 lõige 4¹ räägib kohtutäituri põhitasust, kuigi

korrektne oleks rääkida menetluse põhitasust. Menetluse põhitasu nimetamine kohtutäituri

põhitasuks ei ole terminoloogiliselt korrektne ning moonutab avalikkuse ja seaduse rakendajate

arusaama menetluse põhitasust.

Termini „kohtutäituri põhitasu“ all mõistetakse tihti, et see on töötasu, kohtutäituri sissetulek.

Tegelikult see nii ei ole ning põhitasud moodustavad enamuse kohtutäituri tegevuse tulemist,

millest kantakse büroo pidamise kulusid (sh makstakse palka büroo töötajatele), ning üksnes

osa sellest tulemist on tegelikkuses kohtutäituri sissetulek. Edukamad kohtutäiturid

investeerivad osa põhitasudest laekunud vahenditest ka büroo arengusse ja moderniseerimisse.

Ka Riigikohus kinnitas juba eespool viidatud kohtulahendi 2-15-17249 p-s 80, et kohtutäituri

tasu on lõivule sarnanev avalik-õiguslik kohustus, mille eesmärk on eelkõige katta konkreetse

avalik-õigusliku soorituse kulud. Nende kulude hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka kohtutäituri ja

tema büroo töötajate mõistlik töötasu ning muud mõistlikud ja vajalikud kulutused. Seega, kui

põhitasu eesmärk on tagada menetluse finantseering, sh maksta töötasusid ja katta büroo

pidamise kulusid ning tasu on oma olemuselt lõiv täitemenetluse läbiviimise eest, on

korrektsem nimetada seda menetluse põhitasuks, mitte kohtutäituri põhitasuks. See muudab

täitemenetluse finantseerimise mudeli arusaadavamaks ja läbipaistvamaks. Sellest tulenevalt

tehakse mitmes KTS-i sättes vajalikud täpsustused.

Eelnõu § 2 punktiga 8 täiendatakse KTS paragrahvi 32 lõikega 2¹, mis sätestab, et lapse

üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades läbiviidavas täitemenetluses muutub

menetluse põhitasu sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule. Praegu muutub

selliste menetluste puhul menetluse põhitasu sissenõutavaks täitetoimingute lõpetamisega,

kuna KTS-i § 32 lõige 2 sätestab, et mitterahaliste nõuete täitmisel ja muude täitetoimingute

tegemisel muutub põhitasu sissenõutavaks täitetoimingute lõpetamisega.

Lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades läbiviidavad täitemenetlused on

tihti pikaajalised ning seetõttu peavad kohtutäiturid tasu saamist ootama kuid (lapse üleandmise

puhul) ja isegi aastaid (lapsega suhtlemise võimaldamise puhul), tehes samal ajal toiminguid

tasuta või ise täitemenetlust sisuliselt finantseerides. Selline olukord on vastuolus

täitemenetluse finantseerimise üldpõhimõttega, mille kohaselt finantseerib täitemenetluse

läbiviimist võlgnik. Sellest tulenevalt on asjakohane kehtestada lastega seotud mitterahaliste

nõuete puhul erand. On vähetõenäoline, et menetluse põhitasu sissenõudmine peale

täitemenetluse algatamist vähendab kohtutäiturite motivatsiooni nõude sundtäitmisega

tegeleda. Pigem vastupidi, täitemenetluse läbiviimiseks vajaliku ressursi kättesaamine kohe

menetluse alguses peaks tõstma menetluse efektiivsust.

Eelnõu § 2 punktiga 11 muudetakse KTS-i § 32 lõige 5 sõnastust, millega täpsustatakse

kohtutäituri tasu proportsionaalsuse põhimõtet. KTS-i § 32 lõige 5 sätestab, et kui täitmisel olev

rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas,

21

mis on võrdeline sissenõutud summaga. Tegemist on tehnilise sättega, mida tuleb tõlgendada

nii, et sissenõudja nõude ja täitemenetluse kulude rahuldamiseks vajaliku summa osalise

laekumise korral ei tohi kohtutäitur pidada sellest kohe kinni kõiki täitemenetluse kulusid (sh

põhitasu) täies ulatuses, vaid osalise laekumise korral tuleb seda alati jaotada sissenõudja ja

kohtutäituri tasu nõude vahel proportsionaalselt6.

Kohtupraktikas tõlgendatakse KTS-i § 32 lõiget 5, tihti koosmõjus teiste KTS-i sätetega,

erinevalt. Nimelt nii, et kohtutäituri tasu on tulemustasu ning olenemata kõigist täitemenetluse

asjaoludest (nt sooritatud toimingute paljususest ning täitemenetluse kestusest) on menetluse

põhitasu nõudeõiguse suurus küll seadusega kindlalt paika pandud (põhitasu määrad on

kehtestatud KTS-i §-ga 35), kuid lõplik tasumäär sõltub täitemenetluse asjaoludest.

Nii sedastas Riigikohus 16. detsembri 2015. aasta kohtumääruse 3-2-1-108-15 punktis 11

järgmised põhimõtted:

 kohtutäituri põhitasu otsus tehakse täitemenetluse alguses, rahalise nõude korral lähtuvalt

sissenõudja nõude suurusest (KTS-i § 35)

 täitemenetluse alguses näidatakse kogu põhitasu suurus koos käibemaksuga seetõttu, et kui

võlgnik täidab täitedokumendi talle selleks antud vabatahtliku tähtaja jooksul, peab ta KTS-

i § 32 lõike 4 kolmanda lause kohaselt põhitasu maksma üksnes pooles ulatuses seaduses

ettenähtust;

 põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline

nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse

tulemusel (nt vara müümine) või n-ö väljaspool täitemenetlust (võlgnik maksab võla otse

sissenõudjale vms).

Eeltoodu tõttu on tekkinud olukord, kus kohtud ühelt poolt peavad menetluse põhitasu n-ö

tulemustasuks (tasu võib saada ainult vastavalt sellele, kui tulemuslik on täitemenetlus), ja

teiselt poolt samastatakse seda lõivuga (lõiv on fikseeritud maks soorituse eest, mis ei sõltu

otseselt soorituse kvaliteedist).

Arvestades asjaolu, et Eesti täitesüsteemis finantseerib menetlust võlgnik ning täitekulude

eesmärk on pidada üleval kogu täitesüsteemi, on eelnõu autorid seisukohal, et menetluse

põhitasu sarnaneb rohkem lõivule täitemenetluse läbiviimise eest. Sellisel juhul ei ole üdini

korrektne selline lähenemisviis, mille kohaselt sõltub menetluse põhitasu nõude ulatus üksnes

täitemenetluse edukusest.

Õigusnormist peab üheselt arusaadavalt järelduma, et võlgniku või muu kohustatud isiku

kohustus maksta lõivule sarnast menetluse tasu täies ulatuses säilib täitemenetluse lõpuni. Kui

kohtutäituril ei ole mingil põhjusel õnnestunud selleks ajaks võlga sisse nõuda, sätestab KTS

erireegli selle kohta, mis ulatuses saab kohtutäitur nõuda menetluse tasu maksmist pärast

sissenõudja nõude osas täitemenetluse lõppemist. Nt sätestab KTS-i § 41 tasu suuruse nõude

täitmisel otse sissenõudja ees või sissenõudja avalduse alusel jne. KTS-i § 32 lõike 5 selguse

tagamiseks tehakse selle sõnastuses muudatused, mis avavad täpsemalt selle sätte tehnilist

olemust.

Sätet täiendatakse ka teise lausega, mille kohaselt on kohtutäituril õigus saada tasu

proportsionaalselt sissenõudjale laekunud nõude summaga olukorras, kus kohtutäitur teeb

6 Sarnaselt sisustab KTS-i § 32 lg-t 5 ka täitemenetlusõiguse õpiku koostaja Anneli Alekand, selgitades, et

„kohtutäituri tasu nõutakse rahalise nõude puhul sisse koos nõudesummaga. Kui võlgnik tasub nõudesumma osade

kaupa, arvutab kohtutäitur igakordsest maksest maha oma tasu proportsionaalselt nõude rahuldamisega (KTS § 32

lg 5).“. Vt A. Alekand. Täitemenetlusõigus, lk. 205.

22

täitemenetluses tööd ja teostab nõude sissenõudmiseks toiminguid, kuid võlgnik täidab

sundtäitmiseks esitatud nõude otse sissenõudjale. Ka sellisel juhul ei ole põhjendatud, et

kohtutäituri töö jääb tasustamata. Sarnane lähenemine on juba sätestatud KTS § 41 lõikes 3.

Eelnõu § 2 punktidega 12–13 muudetakse KTS-i § 34. Kehtiv KTS-i § 34 sätestab üksnes

täitemenetluse alustamise tasu määra, mida nõutakse sisse võlgnikult sõltuvalt täitmisteate

kättetoimetamise viisist.

Samas teevad kohtutäiturid ka muid täitetoiminguid, eelkõige seaduses ettenähtud juhtudel ja

korras – näiteks kohtu või haldusorgani taotlusel enampakkumise korraldamine väljaspool

täitemenetlust, samuti kaasomanikevahelise enampakkumise korraldamine, avaliku

enampakkumise korraldamine kaas- või ühisomandi lõpetamiseks ning muu toimingu

tegemiseks kohustava lahendi täitmine.

Ka nimetatud juhtudel on põhjendatud nõuda menetluse alustamise tasu, kuid selleks puudub

hetkel selge seaduslik alus. Praegu oleks võimalik analoogia korras rakendada kehtivat KTS-i

§ 34, kuid see ei ole alati korrektne, kuna selliste toimingute puhul ei ole menetluses võlgnikku

ning tasu peab maksma toimingu tegemist taotlenud isik.

Sellest tulenevalt täiendatakse KTS-i § 34 õigusnormiga, mis sätestab selgesõnaliselt õiguse

nõuda tasu ametitoimingu tegemist taotlenud isikult. Kohtutäituril tekib õigus nõuda ühekordset

tasu (mis ei sõltu menetlusosaliste arvust), mille suurus sõltub menetlusdokumentide

edastamise viisist: juhul kui vähemalt ühele menetlusosalisele ei ole võimalik dokumente kätte

toimetada e-posti aadressil või elektrooniliselt selleks ettenähtud infosüsteemi kaudu, on

menetluse alustamise tasu 30 eurot.

Eelnõu § 2 punktidega 14–16 ühtlustatakse KTS-i paragrahvides 35 ja 36 menetluse põhitasu

kohta kasutatavaid termineid (vt eelnõu § 2 punktide 7, 9 ja 10 selgitust).

Eelnõu § 2 punktiga 17 täiendatakse KTS-i §-ga 361, mis reguleerib kohtutäituri tasu suurust

ja nõudmise korda täitemenetluses võlgniku pankroti väljakuulutamisel.

Täitemenetluse valdkonnas on pikemat aega kehtinud kohtupraktika, mille kohaselt kaotab

kohtutäitur võlgniku pankroti väljakuulutamisel õiguse nõuda sissenõudmata jäänud menetluse

põhitasu nõude rahuldamist täitemenetluse võlgniku pankrotimenetluses. Senine kohtupraktika

tugines kas KTS-i § 35 lõike 5 analoogilisele kohaldamisele asjakohase KTS-i sätte puudumise

tõttu või lihtsalt seisukohale, et KTS-i § 28 lõige 2 nõuab, et kohtutäituri tasude õiguslik alus

peab tulenema seadusest, ning KTS ei sätesta selget reeglit selle kohta, millises ulatuses on

kohtutäituril õigus saada tasu võlgniku pankroti väljakuulutamisel.

Riigikohus leidis 28. mai 2025. a kohtumääruses asjas 2-23-607, et arvestades, et kohtutäituri

ametitoiming on tasuline, kuid seadus ei reguleeri, kuidas tuleb kohtutäiturile põhitasu maksta

juhul, kui täitemenetlus lõpeb võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu, on tegemist

õiguslüngaga. Riigikohus sedastas, et kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõttega ei ole

kooskõlas, kui kohtutäitur ei saa üldse põhitasu olukorras, kus ta on alustanud täitemenetlust ja

teinud täitetoiminguid, kuid täitemenetlus on lõpetatud võlgniku pankroti väljakuulutamise

tõttu.

Eelviidatud kohtumääruses asus Riigikohus seisukohale, et seaduslik lünk tuleb kõrvaldada

analoogia korras. Riigikohus selgitas, et täitemenetluse lõppemine võlgniku pankroti tõttu

sarnaneb kõige enam olukorrale, kus täitemenetlus lõpetatakse nõude täitmise aegumise tõttu,

23

mistõttu tuleb kohaldada KTS-i § 41². Sellest tulenevalt leidis Riigikohus, et täitemenetluse

lõpetamise korral võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu on kohtutäituril analoogia alusel

KTS-i § 41² esimese lause kohaselt õigus nõuda võlgnikult menetluse põhitasu kuni pooles

ulatuses arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt.

Lisaks sedastas Riigikohus, et kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõtet ja tasustamise

aluseid arvestades ei ole vaidlusaluses olukorras põhjendatud kohaldada analoogia korras KTS-

i § 41² teist lauset, mis välistab täitemenetluse alustamise tasu nõude, kui täitemenetlus

lõpetatakse nõude aegumise tõttu. Nimelt on nõude täitmise aegumise avalduse läbivaatamisel

ja täitemenetluse lõpetamisel sel alusel kohtutäitur saanud KTS-i § 41¹ lõike 1 alusel avalduse

läbivaatamise tasu.

Sarnast tasu ei ole ette nähtud juhuks, kui täitemenetlus lõpetatakse võlgniku pankroti

väljakuulutamise tõttu. Lisaks tuleneb KTS-i § 32 lõikest 1, et menetluse alustamise tasu

muutub sissenõutavaks menetluse alustamisega. Järelikult ei ole põhjendatud jätta kohtutäitur

ilma menetluse alustamise tasust, kui kohtutäitur on alustanud täitemenetlust ja teinud

täitetoiminguid, kuid menetlus lõpetatakse võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu.

Riigikohtu osutatud õiguslünga kõrvaldamiseks kehtestatakse uus KTS-i § 36¹, mille kohaselt

tekib kohtutäituril täitemenetluses võlgniku pankroti väljakuulutamise korral õigus nõuda

pankrotimenetluses täiekulude nõuete rahuldamist järgmises ulatuses: täitemenetluse

alustamise tasu ja sissenõutavaks muutunud põhjendatud täitekulud ning menetluse põhitasu

kuni pooles ulatuses, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt.

Normi kehtestamisel on eeskujuks võetud kehtiv KTS-i § 41² lõige 1 ning eelviidatud

Riigikohtu seisukohad, sh täitemenetluse alustamise tasu kohta. Menetluse põhitasu kohta teeb

kohtutäitur põhjendatud otsuse pankrotimenetluse väljakuulutamise seisuga. Kohtutäituri

otsusest peab nähtuma kohtutäituri töö maht ja täitemenetluse keerukus, et vajaduse korral oleks

võimalik kontrollida uue põhitasu nõude ulatuse põhjendatust.

Menetluse põhitasu nõue esitatakse pankrotimenetluses üldkorras ning pankrotihalduril ja

pankrotivõlgnikul säilib õigus tasu nõuet vaidlustada. Täitemenetluse alustamise tasu ja

pankroti väljakuulutamise hetkeks reaalselt kantud täitemenetluse kulude nõuet vaidlustada ei

saa. Vastavad pankrotiseaduse muudatused tehakse sama eelnõu § 3 punktiga 2.

Eelnõu § 2 punktidega 18 ja 20 muudetakse KTS-i § 37.

Esimese põhimõttelise muudatusena seotakse lapse perioodilise elatise nõude asjades

täitemenetluse alustamise tasu lahti Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

2021. aastal aset leidnud alaealisele lapsele elatise kindlaksmääramise korra reformi ajal

(perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, 474 SE)

seoti lapse elatise sissenõudmise tasu lahti elatusraha miinimummäärast ning seoti see Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga (pooles ulatuses). Muudatusega jäi elatise

sissenõudmise eest makstav menetluse alustamise tasu kehtiva õigusega võrreldes samaks.

Muudatust põhjendati sellega, et kui summa jääks seotuks miinimumelatisega, tähendaks see

kohtutäiturite jaoks elatise asjades täitemenetluse alustamise tasu olulist vähenemist ning tasu

suuruse sõltumist mitmetest erinevatest asjaoludest, millel ei ole täitemenetlusega puutumust.

Kuna elatise asju täidetakse pika perioodi vältel kuni lapse täisealiseks saamiseni ning sageli

ongi täitemenetluse alustamise tasu ainus tasu, mille kohtutäitur nende nõuete täitmise eest

saab, oleks tasu vähendamine elatise kindlaksmääramise süsteemi muutmise tõttu

kohtutäiturite suhtes ebaõiglane.

24

Menetluse alustamise tasu sidumine palga alammääraga viis aga selleni, et elatise

sissenõudmise täitemenetluse alustamise tasu hakkas tõusma iga kord, kui Vabariigi Valitsus

tõstis palga alammäära. Käesoleva seletuskirja koostamise ajal oli elatise sundtäitmise

menetluse alustamise tasu 540,46 eurot (sh km). 2021. aastal oli sama tasu 328,80 eurot (sh

km). Seega on elatise sissenõudmise menetluse alustamise tasu nelja aastaga tõusnud rohkem

kui 200 euro võrra.

Arvestades sellega, et lapse elatise keskmine summa jääb 200 ja 300 euro vahele ning elatise

sundtäitmise menetluse alustamise tasu tuleb täitemenetluses tasuda koos esimese

elatismaksega, on elatise võlgnik praegu kohustatud maksma kohe täitemenetluse algatamisel

ca 800 eurot. Sellises suuruses ühekordse makse tegemine käib võlgnikel selgelt üle jõu ning

viib selleni, et täitemenetluse algatamisel ei olegi võlgnikul võimalik elatist vabatahtlikult

tasuma asuda.

Veel üks argument tasu kõrgel hoidmise kasuks seisnes selles, et sageli ongi täitemenetluse

alustamise tasu ainus tasu, mida kohtutäitur nende nõuete täitmise eest saab, ning kohtutäitur

peab selle summa eest menetlema elatise sissenõudmise täiteasja vähemalt kuni lapse

täisealiseks saamiseni (kogunenud võla osas ka kauem).

Praeguseks on olukord oluliselt muutunud. 1. jaanuaril 2023 jõustus KTS-i § 372, mis kehtestas

alaealisele lapsele elatise sissenõudmise eest riigi makstava tasu. Selle sätte kohaselt, kui

kohtutäituri aktiivses menetluses on lapse perioodiline elatise nõue, kuid kohtutäituril ei

õnnestu saada võlgnikult kätte vahendeid selle menetluse finantseerimiseks, finantseerib seda

menetlust piiratud ulatuses riik. Kohtutäituril on õigus saada tasu alates elatise sissenõudmise

toimiku avamise kolmeteistkümnendast kalendrikuust. Seega peab elatise sissenõudmise

menetluse alustamise tasu katma üksnes esimese aasta kulud.

Eeltoodust tulenevalt on elatise sissenõudmise alustamise tasu praeguseks muutunud

põhjendamatult suureks ega täida enam oma ajaloolist eesmärki finantseerida pikaajalist elatise

sissenõudmise menetlust. Seetõttu on põhjendatud siduda tasu lahti palga alammäärast ning

kehtestada see fikseeritud summana. Uus alustamise tasu määr on 100 eurot, millele lisandub

käibemaks. Sama suur tasu makstakse kohtutäiturile lapse elatise sundtäitmise täiteasjades

alates menetluse teisest aastast KTS-i § 372 alusel.

Kokkuvõttes tähendab muudatus, et iga elatise sissenõudmise aasta kohta on kohtutäiturile ette

nähtud finantseerimine vähemalt 100 euro ulatuses.

Veel ühe olulise muudatusena täiendatakse KTS-i § 37 lõikega 3, mis kehtestab korra, mille

järgi määrab kohtutäitur täitemenetluse alustamise tasu ja menetluse põhitasu juhul, kui

sundtäitmisele esitatakse üksnes enne täitemenetluse alustamist kogunenud elatisvõlg ning

sissenõudja ei soovi edaspidi sissenõutavaks muutuvate elatismaksete sissenõudmist samas

täitemenetluses.

Kogunenud elatise võlg on oma olemuselt tavapärase rahalise nõude võlg – see ei taga igakuise

või muu perioodilise elatise eesmärki tagada asjaomasel ajavahemikul lapsele ülalpidamiseks

vajalik raha. Seetõttu on sellise võla puhul põhjendamatu kasutada lapse perioodilise elatise

sissenõudmise tasu reguleerivaid sätteid.

Sellisteks puhkudeks täpsustab uus õigusnorm, et ainult elatise võla sundtäitmisel määratakse

tasu tavapärase rahalise kohustuse sundtäitmise tasusid reguleerivate sätete alusel:

25

täitemenetluse alustamise tasu määratakse KTS-i § 34 järgi ning menetluse põhitasu KTS-i §

35 järgi.

Eelnõu § 2 punktiga 21 muudetakse KTS-i § 372 lõike 1 sõnastust.

Muudetav säte reguleerib kohtutäiturile riigi poolt alaealisele lapsele elatise sissenõudmise eest

makstava tasu maksmist. Käesoleval ajal säte on sõnastatud nii, et riik maksab kohtutäiturile

tasu juhul, kui täitmisel on kohtulahendist või notariaalselt tõestatud kokkuleppest tulenev

alaealise lapse igakuise elatise nõue.

Perekonnaseaduse (PKS) § 97 lg 2 näeb ette, et laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või

kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni,

on õigustatud saama ülalpidamist. Seega on ka täitemenetluses üsna sage olukord, kus lapse

perioodilise elatise sissenõudmise täitemenetlus ei lõpe lapse täisealiseks saamisel, vaid

sissenõudmine jätkub ka PKS § 97 lõikes 2 sätestatud perioodi jooksul.

On põhjendatud eeldada, et lapse täisealiseks saamisel ei pruugi tema materiaalne olukord kohe

muutuda selliselt, et ta ei vajaks edaspidi ülalpidamist, eriti õpingute ajal. Seetõttu on ka selle

perioodi jooksul oluline, et täitemenetlus elatise sundtäitmiseks oleks tõhus.

Eeltoodud põhjenduste alusel täpsustatakse riigi poolt elatise sundtäitmise finantseerimist

reguleerivat sätet selliselt, et oleks selge, et see kohaldub ka juhul, kui täitedokument näeb ette

lapse elatise sundtäitmise ka PKS § 97 lõikes 2 sätestatud tingimustel. Suure tõenäosusega oli

selline seadusandja tahe ka algse KTS § 372 sätte kehtestamisel, kuid edaspidi tuleneb see

selgelt sätte sõnastusest.

Kuna lapse elatise nõue võib eelnõu koostamise ajal tuleneda lisaks kohtulahendile või

notariaalsele kokkuleppele ka Sotsiaalkindlustusameti kinnitatud vanemluskokkuleppest,

muudetakse sätte sõnastust üldisemaks. Edaspidi ei sisalda säte enam erinevate

täitedokumentide loetelu, vaid sätestab kokkuvõtlikult, et riik maksab kohtutäiturile tasu juhul,

kui täitmisel on täitedokumendist tulenev alaealise lapse igakuine elatisnõue.

Eelnõu § 2 punktidega 19 ja 22–26 ühtlustatakse KTS-i paragrahvides 37, 372 ja 38 menetluse

põhitasu kohta kasutatavaid termineid (vt eelnõu § 2 punktide 7, 9 ja 10 selgitust).

Eelnõu § 2 punktiga 27 täiendatakse KTS-i §-iga 402. Uus säte reguleerib menetluse

alustamise tasu, menetluse põhitasu ja täitekulude võtmist sundtäidetava nõude rahuldamisel

võlgniku kinnisasja müügiga ühinemise kaudu.

Kõnesoleva sätte eesmärk on kõrvaldada oluline õiguslik lünk. Täitemenetluse valdkonnas on

tasapisi juurdunud arusaam, mille kohaselt on kinnisasja suhtes toimuva sundtäitmisega

ühinenud kohtutäituril kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamisel õigus üksnes menetluse

alustamise tasule ja sissenõutavaks muutunud põhjendatud täitekulude hüvitamisele. Seejuures

välistatakse menetluse põhitasu nõude rahuldamine. Selline käsitlus tuleneb Riigikohtu 29.

jaanuari 2014. a kohtumäärusest tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13.

Kolleegiumi hinnangul võimaldab KTS-i § 32 lõige 5 koosmõjus TMS-i § 33 lõikega 4

(analoogia alusel) ja §-ga 149 tõlgendada seda sätet selliselt, et sundtäitmisega ühinemise

avaldust vahendanud kohtutäituril on õigus saada kinnisasja müügist saadud rahast tasu nii

menetluse alustamise eest kui ka täitekulude katteks.

26

Riigikohtu senine seisukoht tähendab sisuliselt, et olukorras, kus ühe võlgniku vastu toimub

mitu täitemenetlust mitme kohtutäituri kaudu, ei tohi võlgniku kulud ületada kulusid, mis

kaasneksid nõuete menetlemisega ühe kohtutäituri poolt. Lisaks tuleb arvesse võtta, et

sissenõudja nõude rahuldamine sundtäitmisega ühinemise kaudu toimub väljaspool ühinenud

kohtutäituri menetlust, st ilma tema aktiivse osaluseta.

Eelnõu koostajad leiavad, et täitekulude sissenõudmise selline käsitlus ei ole siiski alati

põhjendatud. Esiteks ei ole TMS-i § 33 lõikes 4 sätestatud loogikat võimalik täiel määral

analoogia korras kohaldada, kui sissenõudjale on antud vabadus valida endale sobiv kohtutäitur

pädevas tööpiirkonnas. Sellest tulenevalt võib juhtuda, et ühe võlgniku vastu esitatud nõudeid

menetleb korraga mitu kohtutäiturit, kes on kõik teinud täitetoiminguid ja kellel on seega õigus

saada tasu. TMS-i § 33 lõike 4 analoogia korras kohaldamine ei tohi põhjustada kohtutäituri

töö tasustamata jäämist.

Teiseks on KTS-i § 32 lõige 5 pigem tehniline säte, mille eesmärk ei ole ilmtingimata siduda

tasu maksmist üksnes sissenõudmise edukusega. Lisaks ei ole sellest sättest tõlgendamise teel

tuletatud formaalne tasu nõudmise proportsionaalsuse põhimõte täitemenetluses enam

absoluutne ning kohtutäituri õigus nõuda menetluse põhitasu ei ole enam seotud üksnes

täitemenetluse edukusega. Kohtutäituri tasu on lõivuga sarnane avalik-õiguslik kohustus, mille

eesmärk on katta konkreetse avalik-õigusliku toimingu kulud. Sellise tasu maksmine ei saa

sõltuda töö tulemuslikkusest – eriti täitemenetluse puhul.

Seda põhimõtet kinnitab ka näiteks KTS-i § 32 lõikest 4 tulenev üldreegel: isegi juhul, kui

võlgnik rahuldab sissenõudja nõude vabatahtlikult seaduses sätestatud tähtaja jooksul, mil

kohtutäitur täitetoiminguid ei tee, on kohtutäituril siiski õigus saada osa menetluse põhitasust.

Lisaks on mitmes KTS-i sättes kohtutäituri tasu saamise õigus juba lahutatud töö edukusest.

Näiteks KTS-i § 41 lõike 3 kohaselt tuleb juhul, kui võlgnik täidab nõude pärast vabatahtliku

täitmise tähtaja möödumist ilma kohtutäituri vahenduseta, siiski tasuda kohtutäituri tasu ja

täitekulud vastavalt kohtutäituri vastavale otsusele.

Õigusselguse ja täitesüsteemi jätkusuutlikkuse huvides on vaja kehtestada erisäte menetluse

põhitasu nõudmise kohta juhtudeks, kus sissenõudja nõue rahuldatakse kinnisasja sundmüügiga

ühinemise tulemusena.

Selleks täiendatakse KTS-i uue §-iga 40², mille kohaselt on sissenõudja nõude rahuldamisel

TMS-i §-s 149 sätestatud korras sundtäitmisega ühinemise avalduse esitanud kohtutäituril õigus

nõuda kinnisasja müügist ja sundvalitsemisest saadud tulemi jaotamisel menetluse alustamise

tasu ja sissenõutavaks muutunud põhjendatud täitekulude maksmist ning menetluse põhitasu

nõude (võrdeliselt sissenõudja nõude rahuldamisele kuuluva summaga) rahuldamist.

Kohtutäituri tasu nõue tuleb rahuldada sissenõudja nõudega samal järjekohal.

Uue sätte sõnastamisel lähtuti kehtiva KTS-i § 41 lõike 3 ja sama eelnõuga muudetava KTS-i

§ 32 lõike 5 loogikast.

Eelnõu § 2 punktidega 28–30 muudetakse KTS-i § 41. Kehtivas sättes on nimetatud erinevad

alused kohtutäituri tasu ja täitekulude maksmise nõudmiseks nõude täitmise varasema

lõppemise tõttu. Muudatuse tulemusena annab õigusnorm edaspidi selge juhise täitekulude ja

tasude nõudmiseks täitedokumendi tühistamise korral.

Kehtiv KTS-i § 41 lõige 1 sätestab, et kui võlgnik täidab nõude nõuetekohaselt pärast avalduse

esitamist kohtutäiturile, kuid enne täitmisteate saamist, maksab ta 15 eurot. See kord pärineb

27

ajast, mil universaalne täitemenetluse alustamise tasu oli 15 eurot ning sisuliselt võrdus see

kehtestatud tasu suurus tolleaegse menetluse alustamise tasu suurusega. Suure tõenäosusega

seisnes seadusandja tahe selles, et võlgnik hüvitaks täitemenetluse alustamise tasu juhul, kui ta

täidab nõude alles pärast avalduse esitamist, kuid enne ametliku täitmisteate saamist. Seaduses

tehakse vastav täpsustus, mis vastab selle algsele loogikale.

Alates 01.01.2017 kehtiv KTS § 41 lg 1 redaktsioon näeb ette, et kui nõude täitmine toimus

samal päeval kui täitmisteate kättetoimetamine, loetakse täitmine toimunuks pärast täitmisteate

kättetoimetamist ning võlgnik maksab menetluse alustamise tasu.

Kuni 31.12.2016 kehtinud redaktsioonis nägi sama sätte ette, et kui nõude täitmine toimus

samal päeval kui täitmisteate kättetoimetamine, loetakse täitmine toimunuks pärast täitmisteate

kättetoimetamist ning võlgnik maksab menetluse alustamise tasu ja poole menetluse põhitasust.

Sarnaselt oli reguleeritud tasu võtmine ka juhul, kui nõue täideti täitemenetluses selleks ette

nähtud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. KTS § 32 lg 4 nägi ette, et kui täitedokument

täidetakse enne vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist, võib võlgnikult nõuda

menetluse põhitasu üksnes pooles ulatuses seaduses ettenähtust.

Siinkohal tuleb selgitada, et nõude täitmine täitmisteate kättesaamise päeval on samaväärne

nõude täitmisega täitemenetluses selleks ette nähtud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul.

01.01.2017 jõustunud sätete muudatusega kaotati mõlema sätte – nii KTS § 32 lg 4 kui ka § 41

lg 1 – puhul võlgniku kohustus tasuda pool menetluse põhitasust. Muudatus oli seotud

asjaoluga, et sama KTS muutmise seadusega kehtestati kõrgemad täitemenetluse alustamise

tasud, mis pidid katma täitemenetluse algatamisega seotud kulud ning kohtutäituri tasu juhul,

kui võlgnik täidab sundtäitmiseks esitatud nõude vabatahtlikuks täitmiseks ette nähtud tähtaja

jooksul.

09.04.2021 KTS-is tehtud muudatustega langetati taas täitemenetluse alustamise tasu määrasid.

Seoses sellega näeb KTS § 32 lg 4 alates sellest ajast taas ette, et kui rahalise nõude täitmisel

täidetakse täitedokument enne vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist või sõlmib

võlgnik enne nimetatud tähtaja möödumist sissenõudjaga maksegraafiku ja täidab nõuet

maksegraafiku kohaselt kuni selle nõuetekohase täitmiseni, maksab võlgnik kohtutäituri

põhitasu üksnes pooles ulatuses seaduses ettenähtust ning täitemenetluse alustamise tasu. Sama

põhimõtet tulnuks kohaldada ka KTS § 41 lg 1 regulatsioonile, kuid vastav muudatus jäi

tegemata.

Kõnesoleva eelnõuga see puudus kõrvaldatakse. Seaduse vastuvõtmise järel peab võlgnik taas

tasuma täitemenetluse alustamise tasu ja menetluse põhitasu pooles ulatuses seaduses

ettenähtust juhul, kui tema suhtes sundtäitmiseks esitatud nõue täidetakse samal päeval, kui

täitmisteade kätte toimetatakse.

KTS-i § 41 lõikes 2 tehakse kaks muudatust. Esiteks, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse

lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on juba teinud

täitetoiminguid, tuleb sissenõudjal lisaks täitemenetluse alustamise tasule ja poolele menetluse

põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt, tasuda ka muud sissenõutavaks

muutunud täitekulud. Puudub põhjus, miks peaksid sissenõudjapoolse menetluse lõpetamise

korral jääma täitekulud kohtutäituri kanda.

Teise muudatusena kehtestatakse kaks erandit, mille kohaselt jäävad täitemenetluse lõpetamisel

täitekulud ja tasud võlgniku kanda, kui sissenõudja annab nõusoleku täitemenetluse

28

lõpetamiseks täitemenetluse seadustiku § 16 lõike 3 alusel või esitab avalduse lapse elatise

nõude menetluse lõpetamiseks.

TMS-i § 16 lõike 3 kohast sissenõudja teadet täitemenetluse lõpetamise soovi kohta ei loeta

sissenõudja avalduseks täitemenetluse lõpetamiseks KTS § 41 lõike 2 mõttes. Kui sissenõudja

soovib täitemenetlust lõpetada, kuid kohtutäitur jätkab täitemenetlust täitekulude

sissenõudmiseks, nõutakse täitemenetluse kulud sisse tavakorras võlgniku pärandvarast.

Pärijate selgumisel saab kohtutäitur esitada täitekulude nõude võlgniku pärijatele.

Lapse elatise sissenõudja on menetluses alati nõrgemas positsioonis ning selliste sissenõudjate

jaoks on juba kehtestatud erikord, sealhulgas täitemenetluse kulude kandmise kohta. Näiteks ei

nõuta elatise sissenõudjalt täitekulude ettemaksu (TMS-i § 40 lõige 2 punkt 3) ning hagi

tagamise korras määratud elatise sissenõudmise eest maksab menetluse põhitasu võlgnik (KTS-

i § 38 lõige 4). Seetõttu oleks lapse elatise sissenõudjalt tasude ja kulude maksmise nõudmine

vastuolus kehtiva seaduse loogikaga ning ebaõiglane.

Viimase kõnealuse paragrahvi muudatusena täiendatakse KTS-i § 41 uue lõikega 4, mis

reguleerib makstavate täitekulude ja tasude ulatust ning määrab nende kandmise kohustuse

täitedokumendi tühistamise korral sissenõudjale. Eelnõu koostamise ajal kehtinud TMS-i §-st

42 järeldub, et täitedokumendi tühistamise riski kannab sissenõudja. KTS-is ei ole seni selgelt

reguleeritud, millises ulatuses ja kellelt võib kohtutäitur täitemenetluse kulude kandmist

täitedokumendi tühistamise korral nõuda.

Üldise täitemenetluse loogika järgi peaks need kulud jääma võlgniku kanda (kes saaks need

hiljem sissenõudjalt tagasi nõuda), kuid täitedokumendi tühistamise korral ei ole see õiglane

ega menetlusökonoomne. Seetõttu nähakse uues lõikes 4 ette, et täitedokumendi tühistamise

korral jäävad täitekulud (sh tasud) seaduses sätestatud ulatuses sissenõudja kanda. Eelnõu § 1

punkti 10 kohaselt tehakse vastavad täpsustused ka TMS-i §-s 42.

Eelnõu § 2 punktidega 31–32 muudetakse KTS-i § 413. Muudatuse tagajärjel võimaldab KTS-

i § 412 nõuda võlgnikult menetluse põhitasu kuni pooles ulatuses arvestatuna sissenõudmata

jäänud summalt ka täitemenetluse lõpetamise korral TMS-i §-de 202 ja 207 alusel. Seega jääb

KTS-i §-i 413 üksnes keeld nõuda sellistel juhtudel aegumise kohaldamise avalduse

läbivaatamise eest makstavat tasu.

Muudatus on vajalik õiguslünga kõrvaldamiseks. 1. aprillil 2021 jõustunud KTS-i muudatusega

kehtestati KTS-i §-d 411 ja 412 juhtudeks, kus kohtutäitur lõpetab täitemenetluse jõustunud

kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise

aegumise tõttu TMS-i § 481 alusel. Täitemenetluse lõpetamine TMS-i §-de 202 ja 207 sätete

alusel jäeti uue regulatsiooni kohaldamisalast välja.

See välistus oli õige aegumise kohaldamise avalduse menetlemise tasu nõudmise puhul. TMS-

i §-de 202 ja 207 alusel nõude sundtäitmise aegumise kohaldamine ei eelda võlgnikupoolset

avalduse esitamist, vaid kohtutäitur lõpetab omal algatusel nõude menetluse täitmise tähtaja

möödumisel.

Samas on ilmnenud vajadus selgemalt reguleerida täitemenetluse põhitasu nõude rahuldamist

täitemenetluse lõpetamise korral TMS-i §-de 202 ja 207 alusel. Seda küsimust ei ole seaduses

seni selgelt reguleeritud ning see lünk tekitab praktikas sageli ebaselgust ja vaidlusi võlgnike

ning kohtutäiturite vahel. Samuti ei ole kujunenud välja ühtset praktikat – osa kohtutäitureid

29

nõuab võlgnikelt aegumise avalduse läbivaatamise eest tasu, mõnikord nõutakse menetluse

põhitasu täies ulatuses kuni tasu maksmise nõude aegumiseni jne.

Sellise ebamäärase olukorra lahendamiseks muudetakse KTS-i § 413 kohaldamisala.

Muudatusega sätestatakse KTS-is selge kord, mille kohaselt kohaldub KTS-i §-is 412 sätestatud

menetluse põhitasu nõudmise kord absoluutselt igas olukorras, kus kohtutäitur lõpetab nõude

menetluse sissenõude aegumise tõttu, sõltumata sellest, kas aegumist kohaldatakse TMS-i §-de

481, 202, 207 või mingi muu sätte alusel.

Täpsustus ei puuduta KTS-i §-s 412 sätestatud üldist tasu nõudmise korda: põhinõude osas

täitemenetluse lõpetamisel nõude aegumise tõttu teeb kohtutäitur uue tasuotsuse, et nõuda

võlgnikult menetluse põhitasu maksmist KTS-i § 412 lõikes 1 sätestatud ulatuses. Otsus

edastatakse võlgnikule ning tasu nõude suhtes hakkab alates otsuse tegemisest kulgema uus

aegumise tähtaeg.

KTS-i § 413 täiendatakse uue lõikega 2, mis sätestab, et kui põhinõude aegumise kohaldamisel

võlgnikult KTS §-i 412 alusel väljamõistetud menetluse põhitasu sissenõude aegumise tähtaeg

möödub, lõpetab kohtutäitur omal algatusel täitemenetluse ka põhitasu nõude osas.

Muudatus tehakse õigusselguse huvides ning vaidluste ennetamiseks. Kohtutäituri tasu nõude

otsus on formaalses mõttes muu täitedokument, mille aegumisele peaks kohalduma TMS-i §

481. Vaatamata sellele tuleb rõhutada, et TMS-i §-des 481, 501 ja 2231 ja KTS-i §-des 411 ja 412

sätestatud kord ei kohaldu kohtutäituri tasu ja täitekulude väljamõistmise otsuste aegumisele.

See ei oleks seaduse mõttega kooskõlas ning võib viia olukorrani, kus nõude aegumisel tekiks

igakord uus põhitasu nõue vähendatud määras, s.o kuni 50% ulatuses (KTS-i § 412). See oleks

vastuolus nõude aegumise loogikaga7 ning täitekulude nõude aegumine veniks lõpmatult

pikaks.

Eelkirjeldatud olukorra lahendamiseks täiendatakse KTS-i sättega, mis sisuliselt piirab KTS-i

§ 412 alusel tekkinud tasu sissenõudmist ühe aegumise tsükliga – 10 aastaga. Seejuures ei sõltu

see asjaolu sellest, mis õiguslikul alusel tasu otsus tehakse, kas TMS-i §-de 481, 202, 207 või

mingi muu sätte alusel – aegumise tähtaja möödumisel lõpetab kohtutäitur täitemenetluse omal

algatusel ning uut põhitasu väljamõistmise otsust KTS-i § 412 alusel selles menetluses enam ei

tehta.

Eelnõu § 2 punktiga 33 muudetakse KTS-i § 461. Edaspidi annab see säte kohtutäiturile õiguse

nõuda lisatasu lisaks vallasvara müügile ka varalise õiguse (nt väärtpaberi, osaühingu osa,

hooneühistu liikmesuse jms) müügi puhul, mis võib samuti nõuda kohtutäiturilt lisatööd. Sellest

tulenevalt on õigustatud anda kohtutäiturile võimalus nõuda lisatasu maksmist ka võlgniku

sellise vara müügi puhul.

Eelnõu § 2 punktiga 34 muudetakse KTS-i § 54. Muudatusega antakse koja aukohtule pandud

ülesanne teostada haldusjärelevalvet koja põhikirja, organite otsuste ja koja kehtestatud hea

ametitava täitmise üle koja ametikogu juhatusele.

Muudatusega saavutatakse koja organite ülesannete jaotuse parem tasakaal: edaspidi teostab

haldusjärelevalvet iga üksikjuhtumi puhul ametikogu juhatus, kellel on ka pädevus hinnata

rikkumise laadi ja olulisust. Vajaduse korral edastab ametikogu juhatus juhtumi arutamiseks

aukohtule koos taotlusega algatada aukohtumenetlus.

7 Justiitsministeeriumi 09.06.2021 vastus nr 15-1/2414-2. Justiits- ja Digiministeeriumi avalik dokumendiregister

30

Selline ülesannete ümberjaotamine loob selgema tööjaotuse haldusjärelevalve ja

distsiplinaarjärelevalve vahel.

Eelnõu § 2 punktiga 35 muudetakse KTS-i § 55. Tulenevalt KTS-i § 54 lõikest 1 teostavad

haldusjärelevalvet kohtutäituri tegevuse üle Justiits- ja Digiministeerium ning koja ametikogu

juhatus. Mõlema haldusjärelevalvet teostava organi pädevused on formaalselt samad, kuid kojal

puudub oluline mõjutusvahend – ettekirjutuse tegemise võimalus.

Olukorras, kus ametikogu juhatus avastab järelevalvemenetluse käigus rikkumisi või puudusi,

saab see organ hetkel üksnes taotleda koja aukohtult aukohtumenetluse läbiviimist. Järelevalve

selline korraldus ei ole praktikas piisavalt efektiivne, eriti juhtudel, kus järelevalve käigus

ilmnenud rikkumisele oleks otstarbekas reageerida kiiresti ja tulemuslikult.

Olukorra lahendamiseks nähakse eelnõukohase seadusega ette, et koja ametikogu juhatusel on

edaspidi õigus teha kohtutäiturile ettekirjutusi kohtutäiturimäärustiku § 69 alusel ja seal

sätestatud korras. Seejuures kehtib piirang, et ettekirjutuses ei tohi anda kohtutäiturile juhiseid

õiguse rakendamise või tõlgendamise kohta täitetoimingute tegemisel.

Juhul kui kohtutäitur jätab järelevalvematerjalide alusel tehtud ettekirjutuse täitmata või ei täida

seda nõuetekohaselt, võib see olla aluseks aukohtumenetluse algatamisele kohtutäituri suhtes.

Eelnõu § 2 punktiga 36 muudetakse KTS-i § 56 sõnastust. Muudatusega lisatakse paragrahvis

esitatud kohtutäituri distsiplinaarsüütegude loetellu uus, kolmas punkt, mille kohaselt

käsitatakse kohtutäituri distsiplinaarsüüteona kohustavast kohtulahendist tuleneva kohtu

korralduse või menetlusalase juhise süülist täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist.

Justiits- ja Digiministeeriumi haldusjärelevalve käigus on aastate jooksul ilmnenud

üksikjuhtumeid, kus kohtutäiturid on eiranud kohtulahenditest tulenevaid kohustusi ja juhiseid

täitemenetluse edasise läbiviimise kohta. Eelnõu autorite hinnangul on tegemist olulise

rikkumisega, mis muu hulgas vähendab usaldust kohtutäituri ameti ja kogu täitesüsteemi vastu

laiemalt.

Juhtudel, kus menetlusosaline saab just kohtumenetluses kaitsta või taastada oma rikutud

õigusi, on kohtulahendi eiramisega lõppenud ametialastel rikkumistel eriti suur kaal. Tuleb küll

tunnistada, et sellised juhtumid on harvad, ent vaatamata sellele on eelnõu koostajad seisukohal,

et need väärivad distsiplinaarmenetluse raames uurimist.

Siinkohal on oluline rõhutada, et distsiplinaarmenetluse algatamine on selle läbiviija sisuline

kaalutlusotsus. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ei piisa pelgalt menetlusosalise kaebusest,

mis tugineb veendumusele, et kohtutäitur ei täitnud kohtulahendit viisil, mis oli kaebaja arvates

ootuspärane. Rikkumine peab olema objektiivselt hinnatav ning menetluse aluseks olev teave

peab selgelt viitama sellele, et kohtutäitur jättis kohtulahendi täitmata või ei täitnud seda

nõuetekohaselt.

Rikkumise hindamisel langeb rõhuasetus sellele, kas kohtutäitur jättis süüliselt täitmata kohtu

konkreetse korralduse, mille eesmärk oli lahendada konkreetne õigusvaidlus või eluline

olukord. Näitena võib tuua olukorra, kus võlgnik vaidlustab täitemenetluses sissetuleku

arestimise ulatuse, kohus annab kohtutäiturile selgesõnalise juhise aresti muuta, kuid

kohtutäitur jätab selle toimingu tegemata. Teise näitena võib tuua olukorra, kus kohus tühistab

31

kohtutäituri varasema otsuse ja annab selge juhise kaebuse asjaolusid uuesti hinnata, kuid

kohtutäitur eirab seda korraldust kaebuse uuel läbivaatamisel.

Eelnõu § 2 punktiga 37 muudetakse KTS-i § 57. Tegemist on tehnilise muudatusega.

Eelnõu § 2 punktiga 38 muudetakse KTS-i § 60. Muudatusega antakse kohtutäituritele

võimalus taotleda distsiplinaarmenetluses karistusena määratud rahatrahvi tasumist osade

kaupa kuni ühe aasta jooksul.

Muudatuse eesmärk on võimaldada kohtutäiturile rahatrahvi tasumisel sarnast paindlikkust,

nagu on juba ette nähtud notarite puhul. Muudatuse tegemisel on eeskujuks võetud notari

distsiplinaarvastutuse seaduse § 9 lõige 3, mis võimaldab rahatrahvi tasumist osamaksetena

määratud aja jooksul.

Selline lähenemisviis võimaldab paremini arvestada distsiplinaarkorras karistatud isiku rahalist

olukorda ning vältida kohtutäituri ametikohustuste täitmise või büroo igapäevase toimimise

takistamist ühekordse suurema makse tegemise tõttu.

Eelnõu § 2 punktidega 39-40 muudetakse KTS-i § 78.

Paragrahvi punktist 12 jäetakse välja viide pankrotihalduritele. Tegemist on tehnilise

muudatusega. Kehiv KTS-i § 78 punkt 12 sätestab, et koja ülesannete hulka kuulub Justiits- ja

Digiministeeriumi abistamine kohtutäiturite ja pankrotihaldurite üle haldusjärelevalve

teostamisel.

Alates 1. jaanuarist 2022 ei teosta Justiits- ja Digiministeerium enam haldusjärelevalvet

pankrotihaldurite üle. Sellest tulenevalt puudub kojal edaspidi ülesanne abistada Justiits- ja

Digiministeeriumi pankrotihaldurite üle haldusjärelevalve teostamisel. Õigusnormi sõnastust

muudetakse vastavalt.

Lisaks muudetakse paragrahvi punkti 16, mille kohaselt kuulub koja ülesannete hulka

täitmisregistrist andmete väljastamine selleks õigustatud isikutele. Selline kohustus lasus kojal

ajal, mil koda oli täitemenetluse seadustikust tulenevalt täitemenetlusregistri vastutav töötleja

kuni 31.12.2023.

Alates 01.01.2024 võttis täimenetluse andmete väljastamise ja avalikustamise ülesande kojalt

üle riiklik täitmisregister. Täitmisregistri andmetöötluse ja andmete väljastamise kord

sätestatakse täitmisregistri põhimääruses.

Täimisregistrisse siiski kõiki andmeid ei koondata ning koja peetav infosüsteem jätkab

täitmisregistri kõrval õigustatud isikutele selliste andmete väljastamist, mida ei ole võimalik

saada kätte täitmisregistri kaudu. Ei ole välistatud, et mõni andmepäring eeldab selliste andmete

väljastamist, mis on korraga kantud nii täitmisregistrisse kui koja infosüsteemi. Sellisel juhul

on menetluslikult otstarbekas väljastada andmeid ühest allikast. Näiteks reguleerivad sarnast

olukorda kohtutäiturimäärustiku §-d 601-604.

Eeltoodust tulenevalt tuleb TMS § 78 punkti 16 sõnastust täpsustada ning sätestada, et koja

ülesannete hulka kuulub selliste andmete väljastamine koja infosüsteemist selleks õigustatud

isikutele, mida täitmisregistrist ei väljastata. Koja infosüsteemi põhimääruses on kehtestatud

infosüsteemi pidamise kord, sealhulgas andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord.

32

3.3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse

muutmine

Eelnõu §-ga 3 muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku

rakendamise seadust.

Eelnõu § 3 punktiga 1 täiendatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse

seadustiku rakendamise seaduse (TSMSRS) paragrahvi 26 lõikega 3.

Muudatuse eesmärk on täpsustada, et juhul kui sundtäitmisele esitatakse sellised kohtulahendid

ja kokkulepped lapsega suhtlemise korraldamise kohta, mille lahendamise avaldus esitati

kohtule enne 2022. aasta 1. septembrit, mistõttu lahendas kohus need enne seda kuupäeva

kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel, tuleb selliste täitedokumentide

sundtäitmisel sunnivahendite rakendamisele kohaldada kehtivat TMS-i redaktsiooni.

Sätte täiendamise vajadus tuleneb kohtupraktikast, milles tõlgendati TSMSRS-i § 25 lõiget 2

ekslikult, leides, et nimetatud säte reguleerib ka täitemenetluses lubatud sunnimeetmete

kohaldamist. Sellest järeldusest lähtuvalt jätsid kohtud osa kohtutäiturite avaldustest trahvi

määramiseks rahuldamata, viidates TSMSRS-i § 25 lõikele 2. Tekkis olukord, kus kohtutäiturid

olid justkui sunnitud kohaldama kuni 1. septembrini 2022 kehtinud sunnivahendit (sunniraha),

kuigi seadusandja oli tunnistanud selle ebaefektiivseks ning asendanud trahvi ja arestiga.

Tegelikult reguleerib TSMSRS-i § 25 lõige 2 üksnes täitedokumendi sundtäitmisele võtmise

(täidetavuse) eeldusi, mitte aga täitemenetluse läbiviimist ega täitemeetmete rakendamist. Kuna

väljakujunenud kohtupraktika on vastuolus seadusandja tegeliku tahtega, täiendatakse

õigusselguse huvides TSMSRS-i § 26 lõikega 3, mis sätestab, et ka TSMSRS-i § 25 lõikes 1

nimetatud kohtulahendite ja kokkulepete sundtäitmisel tuleb kohaldada kehtivat TMS-i

redaktsiooni.

Seega kehtestatakse üheselt mõistetav põhimõte, et ka kõigis eelnõu seadusena jõustumise ajaks

lapsega suhtlemise korraldamise asjades pooleliolevates täitemenetlustes hakatakse alates 1.

septembrist 2022 rakendama uusi sunnivahendeid – kohtulikku trahvi ning vajaduse korral ka

aresti.

3.4. Eelnõu põhiseaduspärasuse analüüs

Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega. Eelnõu eesmärk on parandada

täitemenetluse toimivust, õigusselgust ja ökonoomiat ning tagada kohtutäituri ametitegevuse

jätkusuutlikkus, mis omakorda toetab PS-i §-dest 14, 15 ja 32 tulenevat riigi kohustust tagada

isikute põhiõiguste tõhus kaitse.

Õigusselguse ja õiguskindluse põhimõte. Eelnõu üks keskseid eesmärke on kaotada

täitemenetluse läbiviimise ja täitekulude sissenõudmise praktikas ilmnenud õiguslik ebaselgus.

Seletuskirjas kirjeldatud probleemid – ebaühtlane kaebemenetluse praktika, ebamäärane

tõendamiskoormuse jaotus, selgusetus täitekulude kandmises pankrotimenetluses,

sundtäitmisega ühinemisel, täitedokumendi tühistamisel, aegumise korral või täitemenetluse

peatamisel – on otseselt seotud õiguskindluse puudumisega. Kavandatavad muudatused

täpsustavad menetlusreegleid, kehtestavad selgemad tähtajad, vorminõuded ja otsustusloogika

ning vähendavad normide tõlgendamisruumi. See võimaldab menetlusosalistel ja

kohtutäituritel oma õigusi ja kohustusi paremini ette näha ning vähendab vajadust pöörduda

33

õiguskaitse saamiseks kohtu poole. Selline lähenemisviis on kooskõlas põhiseadusliku

õigusselguse nõudega.

Õiguspärase ootuse põhimõte. Menetlusosaliste jaoks täitemenetluse olemus ega vastutuse

põhimõtteline jaotus ei muutu. Võlgnike jaoks on täitekulude kandmise kohustus õiguses juba

kehtestatud ning muudatused pigem selgitavad selle kohaldamise piire. Sissenõudjate jaoks

jääb kehtima põhimõte, et pankrotimenetluses ja täitemenetluses sõltub nõuete rahuldamine

seaduses sätestatud järjekorrast ja vara olemasolust. Ka kohtutäiturite jaoks ei kehtestata uusi

ootamatuid kohustusi, vaid täpsustatakse tasu sissenõudmise aluseid, lähtudes senisest

praktikast ja Riigikohtu suunistest. Seega ei riku eelnõu õiguspärase ootuse põhimõtet.

Proportsionaalsuse põhimõte. Eelnõus sisalduvad meetmed on sobivad, vajalikud ja

mõõdukad. Need on sobivad, kuna aitavad saavutada eesmärki tagada toimiv ja jätkusuutlik

täitesüsteem. Need on vajalikud, sest senine regulatsioon ja üksnes kohtupraktikale tuginemine

ei ole suutnud kõrvaldada ilmnenud ebaselgust ega vähendada vaidlusi. Meetmete mõõdukus

väljendub eelkõige täitekulude sissenõudmise piirangutes, proportsionaalses jaotuses ning

menetluslike tagatiste säilitamises. Muudatused ei lähe täitemenetluse tõhusaks toimimiseks

vajalikust kaugemale.

Põhiõigus tõhusale õiguskaitsele (PS § 15). Kaebemenetluse korrastamine – sh vaikimisi

kohalduva kirjaliku menetluse kehtestamine, vormi- ja sisunõuete täpsustamine ning puuduste

kõrvaldamise selge reguleerimine – ei piira isikute õigust vaidlustada kohtutäituri tegevust, vaid

muudab selle õiguse kasutamise efektiivsemaks. Menetluse kiirenemine ja selgem struktuur

toetavad tegelikku juurdepääsu õiguskaitsele, vältides olukordi, kus õigusselguse saabumine

venib üksnes menetlusvormi tõttu. Seega tugevdavad muudatused PS-i §-st 15 tuleneva

põhiõiguse sisulist kaitset.

Omandipõhiõigus (PS § 32). Eelnõu puudutab omandipõhiõigust eeskätt võlgnike ja

sissenõudjate vaatenurgast, reguleerides täitekulude kandmist ja raha jaotamist piiratud

ressursside tingimustes. Muudatustega ei kehtestata uusi rahalisi kohustusi ega suurendata

nõuete kogumahtu, vaid täpsustatakse kehtivate kohustuste täitmise korda ja järjekorda.

Täitekulude katmine võlgniku vara arvelt ka erijuhtudel on kooskõlas täitemenetluse

üldpõhimõttega, mille kohaselt kannab menetluse kulud üldjuhul võlgnik. Samal ajal on mitmel

juhul ette nähtud selged piirangud ja maksimummäärad, mis välistavad ebamõistliku koormuse.

Sissenõudjate jaoks tähendab võimalik mõju peamiselt pankrotivara või müügitulemi

ümberjaotamist seaduses sätestatud järjekorra alusel, mida ei saa pidada intensiivseks

omandipõhiõiguse riiveks. Seega on omandipõhiõiguse riived mõõdukad ja põhiseaduspärased.

Ettevõtlusvabadus ja avaliku ülesande täitmine (PS § 31 koostoimes PS §-dega 14 ja 32). Kohtutäituri ametitegevus on avalik-õiguslik ülesanne, mis eeldab mõistlikku ja prognoositavat

finantseerimist. Täitekulude ja menetluse põhitasu sissenõudmise selgem reguleerimine väldib

olukordi, kus kohtutäitur kannab ebaproportsionaalselt menetlusosaliste maksejõuetuse riski

või neid riske, mida tema ei suuda menetluslikult juhtida. See toetab ka riigi kohustust tagada

toimiv täitesüsteem, mis kaitseb tõhusalt võlausaldajate õigusi ja hoiab ära omavolilise

õigusemõistmise.

Õigus teabele (PS § 44). Eelnõuga piiratakse isiku õigust saada teavet tema kohta kogutud

andmete töötlemise kohta. Piirang teenib legitiimset eesmärki tagada täitemenetluse tõhusus ja

vältida olukordi, kus võlgnik saab enne täitemenetluse ametlikku algust teadlikuks menetlusest

ning astub samme selle takistamiseks, näiteks varjab vara või hoidub täitmisteate

kättesaamisest. Piirang on ajaliselt piiratud ja ei välista andmesubjekti õigust teabele, vaid

34

lükkab selle edasi. Samuti tuleneb piirangu kohaldamise võimalus selgelt seadusest ning

kohtutäituril lasub kohustus hinnata selle kohaldamise vajadust igal üksikjuhul. Seetõttu on

riive proportsionaalne ja puudub vastuolu põhiseadusega.

Kokkuvõttes on eelnõus kavandatud muudatused põhiseaduspärased. Need suurendavad

õigusselgust ja lisavad õiguskindlust, tagavad menetlusosaliste õiguste tasakaalustatud kaitse

ning on proportsionaalsed taotletavate eesmärkidega. Muudatused ei too kaasa ebamõistlikku

põhiõiguste riivet, vaid vastupidi – aitavad vähendada õiguslikku ebakindlust ja vaidlusi,

parandades täitemenetluse efektiivsust ja usaldusväärsust tervikuna. Väheneb võlgnike ja

sissenõudjate halduskoormus, eelkõige kohtutäituri tegevuse peale esitatava kaebuse

menetluses tehtavate muudatuste tõttu.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõul ei ole puutumust Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud8

Eelnõuga planeeritakse teha neli suuremat sisulist muudatust:

1. kohtutäituri tegevuse või tegevusetuse peale esitatud kaebuste menetlemise korra muutmine;

2. uute reeglite kehtestamine täitemenetluse läbiviimiseks pärast võlgniku surma;

3. täitemenetluse kulude kandmise korra täpsustamine erijuhtumite puhul;

4. täitemenetluse võlgniku ajutine juurdepääsu piiramine teabele.

6.1. Kavandatav muudatus: kohtutäituri tegevuse või tegevusetuse peale esitatud kaebuse

menetlemise korra muutmine

Muudatusega kaasnev mõju: majanduslik mõju (mõju töö- ja halduskoormusele)

Muudatusest mõjutatud sihtrühmad:

1) kohtutäiturid – 35;

2) täitemenetluse osalised – 100 0009 isiku.

Sihtrühmadele avalduva mõju kirjeldus ning järeldus mõju olulisuse kohta

6.1.1. Mõju kohtutäituritele – muudatus avaldab valdavalt positiivset mõju, eelkõige

töökoormuse ning menetluse tõhususe aspektist. Muudatuse tulemusel ei ole kohtutäiturid

edaspidi kohustatud igal juhul korraldama kaebuse suulist menetlemist, mis võimaldab neil

asuda viivitamata koostama kirjalikku otsust kaebuse kohta. Osa menetlusosalistest võib

soovida ka kaebuse suulist läbivaatamist kohtutäituri büroos. Senist praktikat arvestades esineb

selliseid juhtumeid siiski vaid üksikute kaebuste puhul. See vähendab menetlusega seotud

8 Eelnõus pakutavate muudatuste mõju on varem hinnatud täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

väljatöötamise kavatsuses (https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/107e2a05-78b8-4a91-8b6c-

41c6fe2e3990) ja kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuses

(https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9481be7e-a953-4b6f-9b1a-c5bca04d961b). 9 Eelnõu mõju analüüsis on täitemenetluse osaliste sihtrühmana läbivalt käsitatud käimasolevate täitemenetluste

võlgnikke ja sissenõudjaid. Nii võlgnike kui ka sissenõudjate hulgas on nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid.

35

ajakulu ning aitab kaasa kohtutäiturite tööaja ratsionaalsemale kasutamisele. Lisaks antakse

kohtutäituritele kirjaliku otsuse tegemiseks juurde viis päeva ning kehtestatakse kümnepäevane

tähtaeg tõendite kogumiseks, mis jaotab menetluskoormuse senisest ühtlasemalt ja vähendab

ajasurvest tulenevat õiguste rikkumise riski.

Täpsemad menetlusreeglid suurendavad õigusselgust kaebemenetluse läbiviimisel ning

vähendavad vajadust õigusnormide tõlgendamise järele. Olulise muudatusena nähakse ette

võimalus jätta korduvad samasisulised kaebused läbi vaatamata, mis lahendab praktikas

esinenud probleemi ja hoiab ära põhjendamatu töökoormuse tekkimise. Uus norm aitab vältida

näiteks neid olukordi, kus võlgnik esitab igakordse sissetulekust kinnipidamise korral kaebuse

sissetuleku aresti ulatuse kohta, selle asemel et pöörduda kohtusse.

Samuti aitab tõendamiskoormuse selgem jaotus kaebaja ja menetleja vahel täpsustada

menetlusosaliste rolle ning muuta kaebemenetlus läbipaistvamaks. Arvestades täitemenetluse

formaalset iseloomu, toetab detailsem regulatsioon menetluse sujuvamat ja ühtlasemat

läbiviimist. Kaebuste sisu muutub edaspidi menetleja jaoks selgemaks, mis omakorda mõjutab

positiivselt kaebuste kohta tehtavate otsuste kvaliteeti ja nende tegemise kiirust.

Selle muudatusega ei kaasne kohtutäituritele töökoormuse kasvu, kuna kohtupraktika ja

kehtivad TMS-i normid kohustavad kohtutäiturit juba praegu koguma täitemenetluses tähtsust

omavat teavet omal algatusel, sealhulgas kohtutäituri tegevuse suhtes lahkarvamuste

tekkimisel.

6.1.2. Mõju täitemenetluse osalistele – täitemenetluse osaliste jaoks tähendab kaebemenetluse

korra muutmine eeskätt vaidluste kiiremat lahendamist ja õigusselguse varasemat saabumist.

Suulise menetlemise kohustuse kaotamine ning kaebemenetluse üldine lühenemine kiirendavad

otsuse tegemist, võimaldades menetlusosalistel kiiremini selgusele jõuda, kas vaidlus laheneb

kohtutäituri menetluses või on vajalik pöörduda kohtu poole. See soodustab õigusrahu

saavutamist ning vähendab menetlusega kaasnevat ebakindlust. Täpsem regulatsioon muudab

kohtutäituri menetluslikud otsused ja nõuded menetlusosalistele paremini etteaimatavaks ning

selgitab ühtlasi menetlusreeglite rikkumise tagajärgi.

Kaebajale, sealhulgas võlgnikule pandud tõendamiskoormus ja tähtajad ei ole ebamõistlikult

koormavad ning on proportsionaalsed menetluse eesmärgiga. Kuigi see ei ole seni olnud selgelt

reguleeritud, on ka varem eeldatud, et kaebuse esitaja toetab oma seisukohti asjakohaste

tõenditega. Seega ei muuda uute normide kehtestamine kaebuse esitamist sisuliselt

keerulisemaks. Samas ei jäta uus regulatsioon enam ruumi ühe- või kahelauselistele kaebustele,

mille puhul pidid nii kohtutäitur kui ka kaebaja ise tegema märkimisväärseid jõupingutusi, et

selgitada välja kaebuse eesmärk, taust ja asjakohased tõendid. Edaspidi suunatakse nendele

tegevustele varem kulunud ressurss vahetult kaebuse lahendamisele, mis kiirendab menetlust

menetlusosalise huvides.

6.1.3. Mõju halduskoormusele - kohtutäituri tegevusele esitatava kaebuse uue menetluskorra

kehtestamine võib tõsta nii sissenõudja kui ka võlgniku halduskoormust, kuna kaebus peab

sisaldama selgelt sõnastatud nõudeid ja põhjendusi. See võib nõuda põhjalikumat

ettevalmistust. Kaebuse puuduste kõrvaldamiseks võib olla vajalik täiendavate dokumentide

või andmete esitamine. See suurendab esialgset panust kaebemenetluse algatamisse.

Halduskoormuse võimalik kasv ei pruugi siiski praktikas realiseeruda, kuna ka praegu esitavad

menetlusosalised põhjendatud kaebusi ning lisavad asja lahendamiseks vajalikud tõendid.

36

Samas toob kaebuse menetlemise uus kord kaasa ka halduskoormuse vähenemise. Paremini

sisustatud ja tõendatud kaebuse alusel tehtava kohtutäituri otsuse kvaliteet paraneb ning

väheneb vajadus otsuse edasikaebamiseks kohtusse. Lisaks ei eeldata menetlusosalistelt enam

üldjuhul ilmumist kaebuse läbivaatamisele kohtutäituri büroosse, välja arvatud juhul, kui nad

ise avaldavad selleks soovi. Samuti lüheneb kaebuse kohta otsuse tegemise aeg.

6.1.4. Kokkuvõttes avaldab kavandatav muudatus kõigile sihtrühmadele üldiselt positiivset

mõju. Muudatus toetab sujuvamat ja kiiremat vaidluste lahendamist täitemenetluses.

Muudatuste tulemusel kaebused muutuvad menetluse vaatest selgemaks ja arusaadavamaks

ning toetatud asjakohaste tõenditega, mis võimaldab kaebust menetleda kiiremini ja teha selle

kohta igakülgselt põhjendatud otsuse. Otsuste tegemise kiirenemine ja nende kvaliteedi

paranemine on tegurid, mis toetavad kaebaja huvide tõhusamat kaitset.

6.2. Kavandatav muudatus: uute reeglite kehtestamine täitemenetluse läbiviimiseks

pärast võlgniku surma

Muudatusega kaasnev mõju: majanduslik mõju (mõju töö- ja halduskoormusele)

Muudatusest mõjutatud sihtrühmad:

1) kohtutäiturid – 35;

2) täitemenetluse osalised – ligikaudu üle 100 000 isiku.

Sihtrühmale avalduva mõju kirjeldus ning järeldus mõju olulisuse kohta

6.2.1. Mõju kohtutäiturile – kohtutäitur peab haldama kõiki oma täitemenetlusi ja kavandatav

muudatus võimaldaks täituril korrastada ja lihtsustada tema menetluses olevate toimikute

haldamist ning vältida täitemenetluste põhjendamatut peatumist teadmata ajaks. Muudatus võib

suurendada täituri töökoormust sissenõudjale asjaolude selgitamise ja täitemenetluse osalise

lõpetamise tõttu, kuid täituri koormus suureneks pigem mõõdukalt, aga mitte märgatavalt.

Eeltoodust lähtudes avaldab muudatus sihtrühmale pigem positiivset mõju.

6.2.2. Mõju võlgnikele / võlgnike pärijatele – negatiivne mõju võlgnikule või

võlgnikupärijale täitemenetluse jätkamise, peatamise ja lõpetamise korral võlgniku surma tõttu

puudub.

Kavandatav muudatus kehtestab täitemenetluse jätkamise osas selged tähtajad olukorras, kus

võlgnik on surnud ning pärimismenetlust ei ole algatatud. Kehtiv õigus otsest tähtaega

pärimismenetluse algatamiseks ei sätesta. Praktikas on see võimaldanud pärijatel jätta

otsustamine pikaks ajaks määramatusse seisu, mis omakorda on toonud kaasa täitemenetluste

seiskumise.

Muudatuse kohaselt tekivad pärast võlgniku surma konkreetsed ajaraamid, mille jooksul

sissenõudja saab otsustada pärimismenetluse algatamise üle ning mille möödumisel võib

kohtutäitur täitemenetluse lõpetada. See võib kaasa tuua olukorra, kus pärimismenetlus

algatatakse varasemalt kui kehtiva praktika kohaselt.

Pärijate jaoks võib suureneda ajasurve pärimisasja lahendamiseks. Kui sissenõudja algatab

pärimismenetluse või annab märku soovist täitemenetlust jätkata, peavad potentsiaalsed pärijad

tegema kiiremini otsuse pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise kohta. Seega väheneb

võimalus hoida pärimisasja pikalt passiivses seisus.

37

Teiseks võib varasem pärimismenetluse algatamine kaasa tuua kiirema selguse pärandvara

koosseisu ja kohustuste ulatuse osas. See võib olla pärijate jaoks ka positiivne, kuna väldib

pikaajalist õiguslikku ebamäärasust ning võimaldab kiiremini hinnata, kas pärand on

majanduslikult mõistlik vastu võtta. Samuti jäävad pärijatele alles kõik pärimisseadusest

tulenevad õiguskaitsevahendid, sealhulgas õigus pärandist loobuda ning õigus nõuda

pärandvara inventuuri läbiviimist.

Muudatuse mõju pärijatele on kokkuvõtvalt väike kuni mõõdukas. Muudatus ei loo pärijatele

uusi materiaalõiguslikke kohustusi ega laienda nende vastutust pärandaja võlgade eest. Samuti

ei kitsenda see pärijate õigust pärandist loobuda ega kasutada pärandvara inventuuri

mehhanismi.

6.2.3. Mõju sissenõudjatele – juhul kui täitemenetlus lõpetatakse võlgniku surma korral

sissenõudja tahteavalduse alusel, on tegemist sissenõudja enda nõude käsutamisega ning sellisel

juhul ei avalda muudatus sissenõudjale negatiivset mõju. Juhul kui täitemenetlus lõpetatakse

sissenõudja passiivsuse tõttu, s.o juhul kui sissenõudja ei vasta kohtutäituri teavitusele või ei

algata kolme kuu jooksul alates teavitamisest pärimismenetlust, on menetluse lõpetamine

tingitud sissenõudja enda tegevusetusest, mida tal on võimalik vältida pärimismenetluse

algatamise kaudu.

Arvestades, et sissenõudjal säilib igal juhul õigus pöörduda TMS-i § 49 lõike 2 alusel uuesti

kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult

täitmata, ei ole sissenõudja õigused ega huvid olulisel määral riivatud. Eeltoodust tulenevalt on

kavandatava muudatuse mõju sissenõudjale väike.

6.2.4. Mõju halduskoormusele - muudatus võib suurendada sissenõudja halduskoormust,

kuna temalt eeldatakse suuremat aktiivsust täitemenetluse jätkamisel pärast võlgniku surma.

Kui sissenõudja peab täitemenetluse jätkamist perspektiivikaks, tuleb tal edaspidi näidata

suuremat valmisolekut võlgniku pärimismenetluse algatamiseks. Selleks tuleb pöörduda notari

poole ja tasuda riigilõiv.

Samas ei pruugi halduskoormuse kasv praktikas ilmtingimata aset leida, kuna pärimismenetluse

algatamine ei muutu sissenõudja jaoks kohustuslikuks. Kui sissenõudja ei pea nõude

sundtäitmise jätkamist perspektiivikaks, võib ta anda kohtutäiturile nõusoleku täitemenetluse

lõpetamiseks. Samuti ei suurene sissenõudja halduskoormus juhul, kui pärimismenetluse

algatavad võlgniku pärijad.

Muudatus võib suurendada ka võlgniku pärijate halduskoormust, kuna pärimismenetluse

algatamisega võib kaasneda vajadus suhelda pärimismenetluse läbiviija või pärandvara

inventuuri tegijaga. Võlgniku surma järel võivad rakenduda konkreetsed tähtajad, mille jooksul

tuleb otsustada pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise üle. See võib eeldada pärijatelt

kiiremat otsustamist ja teabe kogumist pärandvara kohta.

Uus kord võib samas vähendada võlgniku pärijate halduskoormust. Varasem menetluslik selgus

aitab vältida olukordi, kus pärijad teevad otsuseid teadmatuses. See võib kokku hoida nii aega

kui ka kulusid, mis muidu kaasneksid hilisemate vaidluste või vastutuse ulatuse selgitamisega.

Kiirem menetluslik lahendus võib piirata võimalike kulude kasvu ja vähendada pärandvara

väärtuse vähenemise riski.

6.2.5. Kokkuvõtvalt on kavandatud muudatuse mõju sõltuvalt sihtrühmast kas positiivne või

puudub. Täitemenetlus muutub võlanõude täitmise aspektist tänu sellele kiiremaks,

38

efektiivsemaks ja ökonoomsemaks, mis avaldab positiivset mõju kohtutäituritele ja

sissenõudjatele. Samuti ei kaasne muudatusega otsest negatiivset mõju võlgniku

õigusjärglasele. Muudatus võib küll kaasa tuua pärimismenetluse varasema algatamise ning

vähendada ajapikendust otsuse tegemiseks, kuid ei halvenda pärijate õiguslikku seisundit ega

suurenda nende vastutust. Pärijate vastutus pärandaja võlgade eest jääb endiselt piiratud

pärandvara väärtusega ning sõltub pärandi vastuvõtmisest. Samuti ei mõjuta muudatus pärijate

õigust otsustada, kas nad pärandi vastu võtavad või sellest loobuvad.

6.3. Kavandatav muudatus: täitemenetluse kulude kandmise korra täpsustamine

erijuhtumite puhul

Muudatusega kaasnev mõju: majanduslik mõju (mõju töö- ja halduskoormusele, kuludele ja

tuludele)

Muudatusest mõjutatud sihtrühmad:

1) kohtutäiturid – 35;

2) täitemenetluse osalised – ligikaudu üle 100 000 isiku;

3) pankrotihaldurid – 59.

Sihtrühmale avalduva mõju kirjeldus ning järeldus mõju olulisuse kohta

6.3.1. Mõju kohtutäituritele – muudatused vähendavad süsteemset riski, et kohtutäitur jääb

tehtud toimingute eest tasust ilma, ning tugevdavad kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse

põhimõtte tegelikku toimimist. Täitekulude ja põhitasu sissenõudmise selgem reguleerimine

erinevates olukordades – sealhulgas pankrotimenetluses, sundtäitmisega ühinemisel,

täitemenetluse peatamisel, nõude varasemal lõppemisel ning avalik-õiguslike ja

karistusõiguslike nõuete aegumisel – loob kohtutäituritele suurema õiguskindluse tasu

laekumise suhtes. See omakorda toetab ametitegevuse jätkusuutlikkust ning vähendab vajadust

kulukate ja ajamahukate õigusvaidluste järele nt pankrotihaldurite või menetlusosalistega.

Kuigi mõnes üksikus aspektis võib töökoormus mõõdukalt suureneda (nt nõudeavalduste

esitamise sagenemise tõttu), tasakaalustub see vaidluste vähenemise ja menetlusliku selguse

suurenemisega. Kavandatavate muudatuste koondmõju kohtutäituritele on selgelt positiivne.

Muudatused parandavad kohtutäiturite töökorraldust, finantsstabiilsust ja menetluslikku

positsiooni täitemenetluses.

6.3.2. Mõju võlgnikele – võlgnike jaoks on muudatuste koondmõju valdavalt neutraalne kuni

mõõdukalt positiivne. Muudatused ei suurenda võlgniku rahalisi kohustusi ebamõistlikult, vaid

selgitavad ja ühtlustavad olukordi, kus täitekulud jäävad võlgniku kanda ka maksejõuetuse,

täitemenetluse peatamise või nõude lõppemise korral. Enamasti ei too muudatused kaasa

rahalist lisakoormust, vaid muudavad pankrotivara või täitemenetluses laekuva raha jaotust,

suurendades samal ajal õigusselgust ja etteaimatavust.

Mitmel muudatusel on ka võlgniku huve toetav toime, näiteks juhtudel, kus täitekulude

katmisega vara müügist välditakse täitemenetluste edasist jätkumist ja lisakulude tekkimist.

Täitekulude maksimummäärade fikseerimine ja aegumist reguleerivate sätete ühtlustamine

vähendavad samuti võlgniku õiguslikku ebakindlust. Seetõttu võib muudatuste mõju võlgnikele

pidada pigem väikeseks ja mõõdukalt positiivseks. Lapse elatise sundtäitmise menetluse

alustamise tasu langetamine parandab elatise võlgniku võimekust tasuda elatist vabatahtlikult

ka täitemenetluse ajal.

39

6.3.3. Mõju sissenõudjatele – sissenõudjatele avaldavad muudatused mõju peamiselt

pankrotivara ja täitemenetluses laekuva raha jaotuse tasandil. Täitekulude suurem või selgem

arvestamine võib mõningatel juhtudel vähendada sissenõudjale jaotatavat summat, kuid

tegemist on üldjuhul väikese mõjuga, mis ei muuda sissenõudjate käitumismustreid ega nõua

kohanemismeetmeid.

Sissenõudjate positsioon täitemenetluses jääb üldjoontes samaväärseks ning muudatused ei

halvenda nende õiguste järjekohta ega sisulist võimalust nõuet maksma panna. Vastupidi,

mitmed muudatused toetavad võlausaldajate võrdset kohtlemist ning välistavad olukordi, kus

ühe sissenõudja tegevus (nt menetluse põhjendamatu peatamine) kahjustaks

ebaproportsionaalselt teiste sissenõudjate huve. Samuti ei kaasne sissenõudjatele otsest

majanduslikku lisakoormust avalik-õiguslike ja karistusõiguslike nõuete aegumise või

täitemenetluse lõpetamise korral. Seega on muudatuste mõju sissenõudjatele pigem väike.

6.3.4. Mõju pankrotihalduritele – pankrotihaldurite jaoks on muudatuste koondmõju

valdavalt neutraalne kuni mõõdukalt positiivne. Muudatused ei too kaasa olulist töökoormuse

kasvu, kuna täitekulude ja kohtutäituri tasunõuete käsitlemine pankrotimenetluses muutub

õigusselgemaks ning väheneb vajadus vaidlustada kohtutäiturite nõudeid. Kuigi

nõudeavalduste arv võib suureneda, kuna kohtutäiturid hakkavad senisest aktiivsemalt oma

nõudeid esitama, tasakaalustab seda vaidluste vähenemine ja menetluste sujuvam kulg.

Muudatused ei avalda pankrotihalduritele otsest majanduslikku mõju ning toetavad

pankrotimenetluse efektiivsust ja prognoositavust. Kokkuvõttes ei avalda muudatused

pankrotihalduritele olulist mõju, kuid parandavad menetluslikku selgust ja vähendavad

praktikas esinenud ebakindlust.

6.3.5. Mõju halduskoormusele – täitekulude jaotuse täpsustamine vähendab halduskoormust

nii sissenõudja kui ka võlgniku jaoks. Mida täpsemalt on sätestatud tasu kandmise kord, seda

väiksem on vajadus oma õiguste kaitseks ja tekkinud eriarvamuste lahendamiseks esitada

avaldusi ja kaebusi.

6.4. Kavandatav muudatus: täitemenetluse võlgniku ajutine juurdepääsu piiramine

teabele

Muudatusega kaasnev mõju: majanduslik mõju (mõju töö- ja halduskoormusele), mõju

inimeste õigustele (isikuandmete kaitse)

Muudatusest mõjutatud sihtrühmad:

1) kohtutäiturid – 35;

2) täitemenetluse osalised – ligikaudu üle 100 000 isiku.

Sihtrühmale avalduva mõju kirjeldus ning järeldus mõju olulisuse kohta

6.4.1. Mõju kohtutäituritele – kohtutäiturite jaoks loob muudatus selgema õigusliku aluse

päringute tegemisel andmete avaldamise ajastuse juhtimiseks ning vähendab menetluse

nurjumise riski varajase teabe avalikustamise tõttu. Samas kaasneb kohtutäiturile kohustus

hinnata igal konkreetsel juhul piirangu kohaldamise põhjendatust, mis eeldab kaalutlusõiguse

kasutamist, kuid ei too kaasa märkimisväärset täiendavat töökoormust.

6.4.2. Mõju võlgnikele – võlgnike jaoks tähendab muudatus, et teave tema kohta tehtud

päringute kohta ei pruugi olla talle viivitamata kättesaadav. See võib ajutiselt vähendada tema

teadlikkust tema andmete töötlemisest, kuid ei piira tema õigusi lõplikult, kuna teave

40

tehakse kättesaadavaks hiljem. Samas aitab muudatus vältida olukordi, kus võlgnik saaks enne

täitemenetluse algust astuda samme menetluse takistamiseks, mis on õigustatud teiste

menetlusosaliste õiguste kaitse eesmärgil.

6.4.3. Mõju sissenõudjatele – sissenõudjate jaoks on muudatuse mõju positiivne, kuna see

suurendab täitemenetluse efektiivsust ja vähendab riski, et võlgnik varjab vara või väldib

menetlust enne selle ametlikku algust. See parandab nõuete tegeliku rahuldamise väljavaateid.

6.5. Täiendav mõju halduskoormusele

Automaatne täitemenetluse lõpetamine vanemluskokkuleppe korral vähendab võlgniku

halduskoormust. Edaspidi näeb õigusakt ette täitemenetluse automaatse lõpetamise juhul, kui

kohtutäiturile esitatakse Sotsiaalkindlustusameti kinnitatud hilisem vanemluskokkulepe, mis

käsitleb lapse ülalpidamist või lapsega suhtlemist olukorras, mille kohta on varem tehtud

kohtulahend või sõlmitud kokkulepe. Kuna lõpetamine ei eelda võlgnikult täiendavaid sisulisi

toiminguid, piisab selleks lihtsast avaldusest ning menetlus ei sõltu teiste menetlusosaliste

tegevusest. Lisaks langeb võlgniku jaoks ära vajadus taotleda täitemenetluse lõpetamist kohtus.

Võlgniku kinnisasja suhtes läbiviidava täitemenetlusega ühinemise kord vähendab oluliselt

sissenõudja halduskoormust. Kuna edaspidi loetakse sissenõudja sundtäitmisega ühinenuks

vastava avalduse esitamisega, ei pea sissenõudja enam ootama kohtutäituri ühinemisotsust.

Sissenõudja jaoks seisneb muudatuse eelis selles, et uus kord välistab vajaduse esitada

korduvaid avaldusi sundtäitmisega ühinemiseks, mida varasema praktika kohaselt võis ette

tulla. Ühtlasi väheneb vajadus kaitsta oma õigusi seoses sundtäitmisega ühinemise

küsimustega. Uus kord vähendab ka võlgniku halduskoormust. Sundtäitmisega automaatne

ühinemine ei välista võlgniku kaebeõigust, näiteks juhul, kui kohtutäitur peaks tegema

ühinemise kohta keelduva otsuse. Uue korra kohaselt tuleb võlgnikul sellist laadi vaidlus läbida

üksnes üks kord, samas kui varasema korra järgi võis selline vajadus tekkida korduvalt.

Kokkuvõtvalt avaldavad kavandatavad muudatused positiivset mõju täitemenetluse

süsteemile tervikuna ning positiivset mõju igale sihtrühmale. Muudatustega

kõrvaldatakse mitmed senised õiguslikud ebaselgused, vähendatakse vaidlusi,

parandatakse menetluste efektiivsust ning tagatakse kohtutäituri ametitegevuse

jätkusuutlikum finantseerimine. Negatiivne mõju menetlusosalistele on kas olematu või

väga piiratud ning seda ei saa pidada oluliseks.

Ülejäänud eelnõus kavandatavad muudatused on kas terminoloogilised või ei ole neil

sisulist mõju, mistõttu pole nende mõju seletuskirjas hinnatud.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevusi. Riigile ja

omavalitsustele eelnõukohase seaduse rakendamisega tulusid ega kulusid ei lisandu.

Riigipoolse lapse elatise sundtäitmise rahastamise perioodi täpsustamine ei too kaasa riigi

kulude suurenemist. Vastavad vajadused ja mõjud on hinnatud riigi poolt makstava tasu

kehtestamise eelnõu koostamisel ning juba siis arvestati asjaoluga, et lapse elatisnõude

sundtäitmine võib kesta kuni lapse 21-aastaseks saamiseni. Käesoleva eelnõuga kavandatav

muudatus ei mõjuta riigieelarvest igal aastal eraldatava summa suurust.

41

Riigi makstud tasu nõutakse võlgnikult hiljem samas täiteasjas sisse ja kantakse riigieelarvesse

tagasi. Muudatustel ei ole lisamõju riigi kuludele.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks ei ole vaja muuta kehtivaid rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras. Muudatused on kavandatud õigusselguse tagamiseks ja ei too

endaga kaasa sisulisi muudatusi ega eelda pikema üleminekuperioodi kehtestamist.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu 26-0309 ja arvamuse

avaldamiseks Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Notarite Kojale, Riigikohtule,

Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Pärnu Maakohtule,

Tartu Maakohtule, Viru Maakohtule, Eesti Advokatuurile, Eesti Võlanõustajate Liidule, MTÜ-

le Eesti Võlausaldajate Liit, Andmekaitse Inspektsioonile ja Maksejõuetuse teenistusele.

__________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus „.....“....................... 2026. a

(allkirjastatud digitaalselt)

Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 1

KOOSKÕLASTUSTABEL

Kooskõlastamise käigus esitatud märkused ja ettepanekud täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu kohta

Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu

kooskõlastamiseks ministeeriumidele ja arvamuse avaldamiseks Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Notarite Kojale, Riigikohtule, Tallinna

Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Tartu Maakohtule, Viru Maakohtule, Eesti Advokatuurile,

Eesti Võlanõustajate Liidule, MTÜ-le Eesti Võlausaldajate Liit, Andmekaitse Inspektsioonile ja Maksejõuetuse teenistusele.

Tagasiside eelnõu väljatöötamise kavatsusele esitas kokku 6 asutust. Sisulise tagasiside esitasid Harju Maakohus, Eesti Advokatuur, Maksejõuetuse

teenistus, Andmekaitse Inspektsioon ning Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja Rahandusministeerium kooskõlastasid väljatöötamise kavatsuse märkusega. Ülejäänud

ministeeriumid ei esitanud seisukohta eelnõu suhtes.

Kooskõlastustabel on seletuskirjale lisatud.

Esitatud sisulisi arvamusi ja ettepanekuid ning nende arvesse võtmist on kajastatud alltoodud kooskõlastustabelis.

Esi-

taja/

Jrk

Nr.

Märkuse või ettepaneku sisu JDM seisukohad/vastused

A - arvestatud

OA – osaliselt arvestatud

MA – mitte arvestatud

S – selgitatud

TV – teadmiseks võetud

Harju Maakohus

1 Kohtuniku hinnangul on tegemist suures osas vajalike

muudatustega, mida võiks toetada. Siiski näeb ta mõnda

küsitavust või probleemkohta. Kaebemenetluse

muudatustega (TMS § 217 jj) võib kaasneda kohtute

töökoormuse tõus, mida ei ole eelnõu koostamisel

analüüsitud. Eelnõu muudab kohtutäituri tegevuse peale

esitatava kaebuse menetluse vaikimisi kirjalikuks ning annab

täiturile õiguse jätta puudustega kaebus läbi vaatamata või

lahendada see puudulike andmete pinnalt. Seletuskiri väidab,

et see vähendab halduskoormust ja kiirendab menetlust. See

on nii kohtutäituri vaatest. Kui kohtutäitur jätab juriidilise

hariduseta võlgniku (või sissenõudja) kaebuse formaalsetel

põhjustel läbi vaatamata, on isikul õigus pöörduda TMS §

218 alusel maakohtusse. Kohtu lauale võib jõuda suur hulk

puudulikke kaebusi, mille täitur jätab läbi vaatamata.

TV

Mõistagi võivad kohtutäituri tegevuse vaidlustamist

puudutavate menetlusnormide muudatused tuua kaasa

muutusi kohtute töökoormuses. Ministeeriumi hinnangul

on võimalik töökoormuse kasv siiski ajutine. Pikemas

perspektiivis peaksid kavandatavad muudatused kohtute

töökoormust vähendama, kuna paremini põhjendatud ja

tõendatud kaebuste alusel tehtavate kohtutäituri otsuste

kvaliteet paraneb ning väheneb vajadus nende otsuste

edasikaebamiseks.

Ministeerium on seisukohal, et kohtutäiturid ei saa uut

regulatsiooni, mis võimaldab jätta kaebuse läbi vaatamata,

kasutada kergekäeliselt. Eelnõu seletuskirja kohaselt võib

kohtutäitur jätta kaebuse läbi vaatamata näiteks juhul, kui

kaebuse esitaja tugineb asjaolule või dokumentaalsele

tõendile, mida ta ei esita ka puuduste kõrvaldamise käigus

ning mida kohtutäituril ei ole võimalik iseseisvalt

kontrollida ega hankida.

Kaebuse läbi vaatamata jätmise võimalus on ette nähtud

eelkõige olukordadeks, kus võlgniku tegevusetus takistab

sisuliselt põhjendatud otsuse tegemist ning kohtutäituril

puudub võimalus vajalikku teavet muul viisil saada.

Samuti nähakse ette võimalus jätta kaebus läbi vaatamata

juhul, kui samas täiteasjas on samadel asjaoludel esitatud

kaebus juba lahendatud ning vastav otsus on jõustunud.

Tegemist ei ole üksnes formaalsete puudustega. Kui

selline kaebus jõuab kohtusse, on põhjendatud hinnata

selle menetlemise perspektiivikust, mis on eelduslikult

piiratud.

2 Küsitav on kohtutäiturile õiguse andmine täitemenetluse

jätkamiseks täitekulude osas olukorras, kus sissenõudja on

olnud (maksegraafiku sõlmimise tulemusena) nõus täitmise

peatama.

TV

Juhul kui nõude täitmine toimub pärast täitemenetluse

peatamist maksegraafiku alusel, on kohtutäituril õigus

saada proportsionaalset tasu. Ei ole põhjendatud olukord,

kus kohtutäitur peab taluma sissenõutavaks muutunud

täitekulude mittetasumist olukorras, kus võlgnik täidab

vabatahtlikult üksnes sissenõudja nõuet. Täitetoimingute

vältimiseks on võlgnikul võimalik sõlmida maksegraafiku

kokkulepe ka kohtutäituriga.

3 Eelnõu kohaselt soovitakse täpsustada kohtutäituri seaduse §

41, et anda selge juhis täitekulude nõudmiseks

täitedokumendi tühistamise korral. Kuigi eelnõu eesmärk on

õigusselgus, võib jäik reegel, et sissenõudja maksab alati, kui

dokument tühistatakse, tekitada ebaõiglasi olukordi. Nt

sõlmitakse uus vanemluskokkulepe. See võib pärssida

vanemate soovi jõuda uutele, lapse huvides olevatele

kokkulepetele, sest sissenõudja kardab kaasnevat rahalist

kohustust. Või kaja korras tagaseljaotsuse tühistamine: kui

sissenõudja on algatanud menetluse korrektse dokumendi

alusel, kas on õige jätta täitekulud automaatselt tema kanda

seetõttu, et võlgnik „ilmus välja“ ja kasutas protsessuaalseid

õigusi menetluse taastamiseks ja tagaseljaotsuse

tühistamiseks? Täitemenetlus algas ainult seetõttu, et võlgnik

ei osalenud (reeglina teadlikult) põhimenetluses. Täitekulude

jaotuse selgus võib saabuda õigluse arvelt.

S

Viidatud kavandatav KTS § 41 muudatus dubleerib

sisuliselt TMS §-s 42 sätestatut, mille kohaselt on

võlgnikul õigus nõuda sissenõudjalt tasutud täitekulude

tagastamist juhul, kui sundtäitmise aluseks olev

täitedokument on tühistatud. Täitedokumendiks on sellisel

juhul tühistav kohtulahend või kohtuvälise menetleja

lahend ning kohtutäituri otsus kulude kohta. Seda TMS-i

sätet muudetakse küll käeoleva eelnõuga, kuid põhimõte

jääb sisuliselt samaks.

Kehtiva korra kohaselt on võlgnikul võimalik pöörduda

sissenõudja vastu täitemenetluse algatamiseks otse

kohtutäituri poole. Seetõttu ei jäta ka kehtiv õigusruum

kaalutlusruumi otsustamaks, kelle kanda jäävad

kohtutäituri tasud.

Ühtlasi puudub kehtivas KTS-s üldsäte, mis võimaldaks

kohtutäituril teha täitemenetluse asjaoludest lähtudes

kaalutlusotsuse tasu maksmiseks kohustatud isiku

määramisel.

Võimalikud ebaõiglaseks peetavad olukorrad on

menetlusosalistel võimalik lahendada kokkuleppeliselt.

Näiteks võivad pooled, kes soovivad jõuda uue

kokkuleppeni (nt vanemluskokkulepe), leppida omavahel

kokku täitemenetlusega seotud kulude jaotamises,

sealhulgas jagada tasu omavahel.

Eesti Advokatuur

4 Komisjon ei toeta PankrS § 146 lg 1 täiendamist punktiga 5

selliselt, et võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppenud

täitemenetluse alustamise tasu ja sissenõutavaks muutunud

täitemenetluse kulud rahuldatakse enne võlausaldajatele

jaotiste väljamaksmist eelisjärjekorras.

Eelnõu seletuskirjast ei selgu põhjendusi kohtutäituri

eelistamisele võrreldes teiste võlausaldajatega. Komisjoni

hinnangul on kohtutäitur võrreldavas positsioonis

tavavõlausaldajaga – tema nõue on tekkinud enne võlgniku

pankroti väljakuulutamist ning võlgnik ei ole oma

majanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline vastavat

nõuet täitma. Võlgniku maksejõuetus toob rasked tagajärjed

kaasa igale võlausaldajale, mistõttu on pankrotimenetluse

keskseks põhimõtteks võlausaldajate võrdse kohtlemise

printsiip.

Pankrotiseadus ei erista väljamaksete tegemisel

võlausaldajaid sõltuvalt nende nõuete tekkimise alusest.

Väljamaksete tegemine pro rata põhimõttel tagab, et

võlgniku maksejõuetusega kaasnevate raskete tagajärgede

kandmises osalevad proportsionaalselt kõik võlausaldajad.

Samadel kaalutlustel kaotati pankrotiseaduse 01.01.2004

reformi käigus riigi maksunõuete eristaatus ning

maksunõudeid käsitletakse võrdsena kõigi teiste sama järgu

võlausaldajatega.

S

Muudatus jäetakse eelnõust välja.

PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed tehakse enne

võlausaldajatele jaotiste alusel väljamaksete tegemist

põhjusel, et need nõuded on kas (i) otseselt seotud

pankrotimenetluse enda läbiviimisega või (ii) on nende

võlausaldajate eelistamine õiguspoliitilistel kaalutlustel

õigustatud (nt elatise nõuded). Komisjoni hinnangul ei kuulu

täitemenetluse alustamise tasu ja täitemenetluse kulud

kummagi viidatud erandi alla.

Vajadus tugevdada täitemenetluse süsteemi

jätkusuutlikkust on võimalik tagada muude meetmetega ning

see ei peaks toimuma teiste pankrotivõlausaldajate arvelt.

5 Komisjonil ei ole vastuväiteid eelnõu § 3 punktides 1 ja 3

toodud muudatuste kohta, mis puudutavad kohtutäituri abile

haldurina tegutsemise õiguse andmist.

TV

Andmekaitse Inspektsioon

6 Kohtutäituri seaduse (KTS) § 13 täiendatakse lõikega 2¹, mis

näeb ette, et koja ülesannete täitmise tagamiseks edastab

kohtutäitur täitemenetluse seadustiku § 63² lõikes 1

nimetatud infosüsteemi iga täitemenetluse kohta vähemalt

käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud määruse

(kohtutäiturimäärustik) § 19 lõikes 6 nimetatud andmed.

Juhime tähelepanu, et viidatud infosüsteemis töödeldavate

andmete ammendav loetelu on sätestatud TMS § 63² lõikes

2¹, mis on kitsam, kui kohtutäiturimäärustiku § 19 lõikes 6

loetletud andmete koosseis. Nimelt ei näe TMS § 63² lõige 2¹

A

Eelnõu täiendatakse sättega, mille kohaselt töödeldakse

Koja infosüsteemis ka andmeid isiku surma kohta.

ette isiku surma kohta andmete töötlemist. Seaduse tasandil

sätestatud andmekoosseisu ei ole võimalik laiendada üksnes

alamaktile viitamise kaudu, arvestades isikuandmete

töötlemise seadusereservatsiooni põhimõtet. Seega juhul, kui

esineb vajadus töödelda infosüsteemis andmed ka isiku

surma kohta, peaks TMS § 63² lõiget 2¹ vastavalt täiendama.

7 Lisaks märgime, et viitamine kohtutäiturimäärustiku § 19

lõikele 6 tervikuna ei ole AKI hinnangul põhjendatud, sest

lõikes nimetatud andmete koosseis on esitatud lahtise

loeteluna. Eeldame, et kavandatava KTS § 13 lõike 2¹

eesmärgiks on kohustada kohtutäituri edastama infosüsteemi

kindlaksmääratud andmed, mitte täitetoimik tervikuna (nagu

eelnõu sõnastus ette näeb). AKI hinnangul oleks

isikuandmete töötlemise minimaalsuse ja eesmärgipärasuse

põhimõtete tagamiseks vajalik täpsustada KTS § 13 lõike 2¹

alusel edastatavate andmete koosseisu, nt viidates

kohtutäiturimäärustiku § 19 lõike 6 konkreetsetele

punktidele.

A

Eelnõu sõnastus muudetud.

8 Kavandatava KTS § 13 lõike 2² kohaselt tekib kojal õigus

saada kohtutäiturilt ka muid täitemenetluse andmeid, mis on

vajalikud koja ülesannete täitmiseks. Märgime, et säte

sõnastus võimaldab liiga laia tõlgenduse. Jääb ebaselgeks,

millised andmed peab kohtutäitur esitama ning kas tegemist

on andmete automaatse lisamisega infosüsteemi koos KTS §

13 lõikes 2¹ nimetatud andmetega, või sätte eesmärgiks on

anda kojale õiguse saada andmed vajaduspõhiselt, mis eeldab

igakordse põhjendamiskohustuse kaalutluse andmete

A

Seletuskiri on täiendatud.

väljastamise vajalikkuse ja ulatuse osas. Palume kaaluda

võimaluse sõnastada säte selgemalt ning täpsustada

seletuskirjas, millistes olukordades ning millistel tingimustel

on kojal õigus kohtutäiturilt andmeid saada, mh rõhutada, et

kui mõeldud on andmete vajaduspõhine kogumine, peab

koda andmete saamise vajadust ja ulatust iga kord

põhjendama

9 Kavandatav KTS § 13 lõige 2³ näeb ette andmete samaaegse

edastamise täitmisregistrisse ja koja infosüsteemi. Selguse

huvides palume täiendada eelnõu seletuskirja selgitusega, et

sätte eesmärgiks on ühtlustada üksnes andmete edastamise

ajaline raam ning et see ei puuduta täitmisregistrisse ja koja

infosüsteemi edastatavate andmete koosseisu ega ulatust.

A

Seletuskiri on täiendatud.

10 Kuigi eelnõu ei näe ette KTS § 14 muutmist, siiski peame

vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et nimetatud säte

sõnastus ei vasta kehtivale seadusandlusele, kuna viide

arhiiviseadusele ei ole enam asjakohane. KTS § 14 lõige 1

näeb ette, et kohtutäituri poolt ametitoimingute käigus

loodud või saadud dokumendid on avalike ülesannete

täitmise käigus loodud või saadud dokumendid

arhiiviseaduse tähenduses. Selgitame, et kui dokumendid on

loodud avalike ülesannete täitmise raames, on tegemist

avaliku teabega, millele kohaldub avaliku teabe seadus

(AvTS). Seega pole vaja seaduses täpsustada, et tegemist on

avalike ülesannete täitmise käigus loodud või saadud

dokumentidega. Arvestades, et tegemist on normitehniliselt

aegunud ja sisuliselt dubleeriva regulatsiooniga ning

muudatus ei eelda mahukat sisulist hindamist, soovitame

MA

Viidatud säte ei korda üle, et kohtutäituri poolt

ametitoimingute käigus loodud või saadud dokumendid on

avalike ülesannete täitmise käigus loodud või saadud

dokumendid, vaid sätestab seda kuidas nimetatud

dokumendid suhestuvad arhiiviseaduse rakendamisega.

kaaluda võimaluse tunnistada KTS § 14 käesoleva eelnõu

raames kehtetuks.

Maksejõuetuse teenistus

11 Maksejõuetuse teenistus ei nõustu sellega, et kohtutäituri

kulud kanduvad üle teise menetlusse st pankrotimenetlusse ja

võtavad pankrotimenetluses endale PankrS §-s 146

massikohustuste järjekoha. Tegemist on kahe erineva

menetlusega. Kohtutäitur on tavaline võlausaldaja nagu on

seda näiteks Maksu- ja Tolliamet, Ettevõtluse ja Innovatsooni

Sihtasutus, kohaliku omavalitsuse organ, lepingupartner jt

pankrotimenetluses (st PankrS §-s 153 nimetatud

võlausaldajana). Tõstes kohtutäituri kulud PankrS § 146 alla

rikutaks pankrotiõiguses kehtivat fundamentaalset

põhimõtet, milleks on võlausaldajate võrdne kohtlemine.

Kohtutäitur ei ole pankrotimenetluse menetleja nagu

pankrotihaldur, kelle töötasu on õigustatult hetkel sätestatud

PankrS §-s 146. Lisaks sellele - juhul, kui kohtutäituri tasud

muutuksid massikohustuseks, ei suudaks mitte ükski

võlausaldaja, pankrotiasja menetlev pankrotihaldur ega ka

Maksejõuetuse teenistus ette ennustada pankrotiasja

algatamisel, sh avaliku uurimise algatamisel

menetluskulusid. Tavalised võlausaldajad, kes niigi ei ole

Eestis hetkel nõus finantseerima pankrotimenetlusi,

taanduksid täielikult finantseerimisest (kohtu deposiiti

summa kandmisest), sest võlausaldajate väljamakseteks

PankrS § 153 alusel jääks veelgi vähem rahalisi vahendeid.

S

Muudatus jäetakse eelnõust välja.

Samas pankrotimenetlus on üksnes mõeldud võlausaldajate

kaitseks ja võlausaldajate nõuete kiireks rahuldamiseks

pankrotivara arvelt. Kohtutäituril on hetkel võimalus esitada

pankrotimenetlusse nõue võlausaldajana oma nõude

(teenustasu) rahuldamiseks ning see peab ka edaspidi nii

jääma. Pankrotiseaduse muudatus ei ole meie nägemuses

vajalik. Seega me ei toeta, et PankrS paragrahvi 146 lõiget 1

täiendataks punktiga 5 järgmises sõnastuses: „5) võlgniku

pankroti väljakuulutamisega lõppenud täitemenetluse

alustamise tasu ja sissenõutavaks muutunud täitemenetluse

kulud, välja arvatud täitemenetluse põhitasu.“.

12 Maksejõuetuse teenistus ei nõustu sellega, et kohtutäituri

asendamise õigusega kohtutäituri abi saab Eestis tegutseda ka

pankrotihaldurina (sh saneerimisnõustajana, usaldusisikuna

ja sundlikvideerijana). Pankrotihaldurile ja kohtutäiturile kui

avaliku ülesande täitjatele esitatud (esitatavad) nõuded,

haridus, oskused, avalikud ülesanded on sisuliselt ja

olemuslikelt liiga erinevad ning hetkel kehtiv regulatsioon ei

vasta ammu võlausaldajate ja ühiskonna ootustele

võitlemisel maksejõuetusega likvideerimis-, saneerimis-,

pankrotimenetlustes, erinevates kohtumenetlustes ja

kriminaalmenetlustes. Meie arvates on tagumine aeg kõik

piisava kvalifikatsiooni, kogemuse, oskuste ja haridusega

maksejõuetusvaldkonna menetlejad konsolideerida kokku

ühte riigi menetluskeskusesse st riikliku järelevalve asutusse,

mis tagaks piisavad sunnimeetmed võlgnike suhtes

kaitsmaks võlausaldajate õigusi. Näide sellisest edukast

S

Eelnõu ettevalmistajatel puudub kahtlus selles, et

käesoleval ajal tegutsevad kogenud kohtutäituri abid on

võimelised tegutsema pankrotihalduritena.

Justiits- ja Digiministeeriumis on koostamisel

pankrotihalduri kutsesüsteemi ajakohastamise

väljatöötamiskavatsus (VTK), milles muu hulgas on kavas

analüüsida pankrotihalduri kutse saamise tingimusi. Kuna

VTK-s kavandatavad muudatused võivad tingida ka

käesolevas eelnõus pakutud normide muutmise või

täiendamise, on menetluslikult otstarbekas jätta halduri

kutsega seotud pankrotiseaduse (PankrS) muudatused

käesolevast eelnõust välja ning käsitleda neid edaspidi

pankrotihalduri kutset puudutava VTK raames. Seetõttu

jäetakse nimetatud muudatused käesolevast eelnõust välja.

riigiasutusest on näiteks Rootsis (Kronofogden), mis võtab

alates juulist 2026 kohtutelt üle oluliselt funktsioone ning

Iirimaal (Corporate Enforcement Authority).

13 Kohtutäitur ei tohiks meie arvates olla Eestis pankrotihalduri

tegutsemise õigusega, sest kohtutäitur ja pankrotihaldur

juhinduvad avalike ülesannete täitmisel erinevatest

vastandlikest põhimõtest. Kohtutäituri ja pankrotihalduri

tegevusele kohalduvad põhimõtted on ülesehituselt

vastandlikud, sest need teenivad eri eesmärke ja peavad

tasakaalustama eri huvide kogumeid. Kohtutäitur on avaliku

võimu kandja, kes viib täide olemasoleva kohtu otsuse

formaalselt ja sundkorras. Pankrotihaldur on avaliku

ülesande täitja, kes juhib keerulist kollektiivset menetlust,

tasakaalustades samaaegselt paljude huvigruppide huvisid ja

tehes ise sisulisi majanduslikke ja juriidilisi otsuseid. Seega

me ei toeta muudatusi, mille kohaselt PankrS paragrahvi 56

lõiget 1 täiendataks punktiga 5 järgmises sõnastuses: „5)

kohtute seaduse § 47 lõike 1 punktile 1 vastava

haridustasemega ja kohtutäituri asendamise õigusega

kohtutäituri abi, kellele on koja poolt antud haldurina

tegutsemise õigus.“; ning ei toeta rakendussätteid

pankrotiseaduses, mida täiendataks §-ga 1934 järgmises

sõnastuses: „§ 1934. Kohtutäituri abile haldurina tegutsemise

õiguse andmine „(1) Käesoleva seaduse § 57 lõikes 3

sätestatut kohaldatakse ka kohtutäituri asendamise õigusega

ja kohtute seaduse § 47 lõike 1 punktile 1 vastava

haridustasemega kohtutäituri abile, kes sooritas kohtutäituri

TV

eksami kohtutäituri seaduse §-s 95 sätestatud korras enne

2026. aasta 1. jaanuari. (2) Alates 2026. aasta 1. jaanuarist

kohtutäituri eksami sooritanud ja kohtute seaduse § 47 lõike

1 punktile 1 vastava haridustasemega kohtutäituri abi peab

halduriks tegutsemise õiguse saamiseks sooritama ka halduri

eksami kohtutäituri seaduse §-s 95 sätestatud korras.“.

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda

14 TMS § 16 muutmine ja täiendamine. Toetame eelnõu

koostaja kavatsust kiirendada täitemenetlust olukorras, kus

võlgnik on surnud ja pärimismenetlust ei ole algatatud. Siiski

peame vajalikuks pöörata tähelepanu õiguslikele aspektidele

seonduvalt eelnõuga TMS-i lisatava § 16 lõikega 4. Leiame,

et kavandatav regulatsioon täitemenetluse lõpetamiseks

võlgniku surmast möödunud pika aja tõttu on sarnane

täitemenetluse lõpetamisega nõude täitmise aegumise tõttu

(TMS § 481). Täitmise aegumise tõttu täitemenetluse

lõpetamise üheks oluliseks alustingimuseks on, et

„sissenõudja ei vaidle täitemenetluse lõpetamisele vastu“

(TMS § 481 lg 1 p 3).

Seejuures tuleb arvestada, et pelgalt sissenõudja vastuväidete

puudumist ei saa automaatselt käsitada tema nõustumusena.

Vastavalt VÕS § 20 lg-le 2 ei loeta vaikimist või tegevusetust

üldreeglina nõustumuseks, välja arvatud juhul, kui see

tuleneb seadusest, poolte kokkuleppest või väljakujunenud

praktikast. Sama põhimõte tuleneb ka TsÜS tahteavalduse

MA

Eelnõus sätestatud normid on üles ehitatud selliselt, et kuni

uues TMS § 16 lõikes 2 sätestatud kolme kuu tähtaja

möödumiseni on sissenõudjal ainupädevus otsustada

täitemenetluse edasise kulgemise üle. Pärast nimetatud

tähtaja möödumist, eeldusel et sissenõudja ei ole seda

õigust realiseerinud, läheb otsustamisõigus üle KTS § 16

lg 4 alusel kohtutäiturile, kes võib seejärel sõltumata

sissenõudja seisukohast otsustada täitemenetluse

lõpetamise üle omal algatusel kas tervikuna või osaliselt

sissenõudja nõude osas ning jätkata täitemenetlust

täitekulude sissenõudmiseks.

Seega ei käsitata sissenõudja vaikimist nõusolekuna, vaid

tegemist on otsustamisõiguse üleminekuga kohtutäiturile.

Sissenõudja seisukohast on tegemist õigust lõpetava

normiga.

regulatsioonist, mille kohaselt eeldab tahteavalduse tegemine

isiku aktiivset tahte väljendamist.

Kavandatav regulatsioon võimaldab lugeda sissenõudja

passiivsuse vaikimisi nõustumuseks ilma selge ja üheselt

mõistetava õigusliku aluseta, mis ei ole kooskõlas

õiguskindluse ega tahteavalduse andmise üldpõhimõtetega.

Eeltoodust tulenevalt teeme ettepaneku jätta eelnõust TMS §

16 lõige 4 välja. Alternatiivselt tuleks säte sõnastada

analoogiliselt TMS § 48¹ lg 1 punktiga 3, sätestades

selgesõnaliselt, et täitemenetluse võib kohtutäitur omal

algatusel lõpetada üksnes juhul, kui sissenõudja ei vaidle

sellele vastu.

15 TMS § 42 muutmine ja KTS § 41 täiendamine lg-ga 4. Teeme

ettepaneku, et eelnõuga muudetav TMS § 42 lg 1 ja KTS §

41 lg 4 kehtiksid lisaks täitedokumendi tühistamisele ka

täitedokumendi kehtetuks tunnistamise korral. HMS § 61 lg

2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni ja

§ 63 lg 1 alusel on tühine haldusakt kehtetu algusest

peale. Haldusõiguslikus tähenduses ei ole vahet, kas akt

kaotab kehtivuse ex nunc või ex tunc, mõlemal juhul langeb

ära sundtäitmise alus. Vastupidine lähenemine rikuks

õigusselguse põhimõtet ning looks põhjendamatu eristuse

olukordade vahel, mis on sisuliselt võrreldavad. Seega tuleb

asuda seisukohale, et täitedokument kaotab

kehtivuse mõlemal juhul ja asjakohane oleks sätestada

täitemenetluse kulude kandmiseks seaduses sarnane kord.

TV

Ministeerium on seisukohal, et muudetav regulatsioon ei

muutu edaspidi sedavõrd õiguslikult ebaselgeks, et seda ei

oleks võimalik kohaldada ka täitedokumendi kehtetuks või

tühiseks tunnistamise korral. Ministeerium võtab

ettepaneku teadmiseks ning kaalub selle võimaliku

elluviimise põhjendatust edasistes seadusloome algatustes.

16 TMS § 47 täiendamine lg-ga 4 (KT tasude sissenõudmine

menetluse peatamisel). Ei toeta esitatud ettepanekut.

Täitemenetlus on formaliseeritud menetlus ja kui

täitemenetlus on peatatud, siis kohtutäitur ei tee

täitemenetluse peatamise ajal täitetoiminguid ja see reegel

peab olema absoluutne. Näiteks TsMS § 358 lg 2 kohaselt on

kohtumenetluse peatumise või peatamise aja kestel tehtud

menetlustoimingud tühised.

Teeme ettepaneku reguleerida olukord, kus sissenõudja

esitab kohtutäiturile täitemenetluse peatamise avalduse olles

ise saanud nõudest täidetud proportsionaalselt suurema osa

kui kohtutäitur sissenõutavaks muutunud täitekulude osas,

nii, et sissenõudja peab tasuma kohtutäiturile sissenõutavaks

muutunud täitekulud. Enne sissenõutavaks muutunud

täitekulude tasumist ei ole kohtutäituril õigust täitemenetlust

peatada.

A

Ettepanek jäetakse käesolevast eelnõust välja. Kohtutäituri

tasustamist täitemenetluse peatamise ajal analüüsitakse

edasi teiste seadusloomealgatuste raames.

17 TMS § 48 lg 1 täiendamine punktiga 73. Teeme ettepaneku

täiendada muudatusega seonduvalt seadust eraldi sättega, mis

reguleeriks kohtutäiturile täitemenetluses sissenõutavaks

muutunud täitemenetluse kulude kandmist.

MA

Ettepaneku sisu ja eesmärk jäävad ebaselgeks. TMS § 48

lõige 1 sätestab täitemenetluse lõpetamise alused ega ole

sobiv koht täitekulude kandmist puudutava regulatsiooni

kehtestamiseks. Lisaks ei selgu ettepanekust, milline

täitekulude kandmise kord või milline konkreetne olukord

peaks kavandatava normiga olema reguleeritud.

18 TMS § 149 lg 2, 5 ja 6 täiendamine. Toetame kavandatavat

muudatust, mille eesmärk on võimaldada kinnisasja

müügiõiguse üleminekut pandipidajast sissenõudjale

S

Praktikas on välistatud olukord, kus uue korra alusel

läheks kinnisasja müük sellise kohtutäituri menetlusse,

olukorras, kus algselt kinnisasja arestinud kohtutäitur müüki

ei korralda.

Samas sõltub sellise regulatsiooni praktiline toimimine

kinnisturaamatu kandemenetlusest.

Kinnistusosakonnast saadud selgituste kohaselt on üldjuhul

võimalik kanda keelumärge ka esimese järjekoha

hüpoteegipidaja kasuks, kuid see ei ole alati tagatud ning

eelkõige võib probleem tekkida juhul, kui müügiõigus läheb

üle järjekorras tagapool olevale

hüpoteegipidajale. Samuti sõltub kande tegemine konkreetse

kohtunikuabi hinnangust, mistõttu praktika ei ole täielikult

ühtlane ega ette ennustatav.

Seetõttu ei saa välistada olukordi, kus eelnõuga ette nähtud

müügiõiguse üleminekut ei ole võimalik kinnistusraamatus

realiseerida. See tekitab vastuolu täitemenetlusliku

regulatsiooni ja asjaõigusliku registrisüsteemi vahel ning

kahjustab õigusselgust. Eeltoodust tulenevalt on vajalik

regulatsiooni täpsustada või vajadusel täiendada

kinnistusraamatuseadust või asjaõigusseadust, et

tagada eelnõuga kavandatu üheselt ja praktikas toimiv

rakendamine.

Teeme ettepaneku täiendada kinnistusraamatuseadust

selliselt, et kinnistusosakonnal oleks selgesõnaline alus

kanda keelumärge ka selle sissenõudja kasuks, kelle esitatud

nõude sundtäitmise täitemenetluses kinnisasja müük

milles täidetakse pandipidaja nõuet, mille tagamiseks

seatud pant asub keelumärkest tagapool. Seega toimub

müük reeglina menetluses, kus pandiõigus asub

keelumärkest eespool. Sellisel juhul ei ole täiendava

keelumärke kandmine ilmtingimata vajalik ning

müügijärgsed kinnistusraamatu kanded on võimalik teha

takistusteta TMS § 158 alusel. Ministeeriumile

teadaolevalt toimub see ka kehtivas praktikas sellisel viisil.

Mööname, et ei ole välistatud ka olukorrad, kus uue

regulatsiooni kohaselt läheb kinnisasja müük kohtutäituri

menetlusse, kes ei täida eespoolseisva pandiõigusega

tagatud nõuet. Sellisel juhul ei ole TMS § 158 kohaldatav

varem seatud keelumärke suhtes.

Sellistes olukordades on põhjendatud, et varasema

keelumärke kustutamine ja uue keelumärke seadmine

toimub kohtutäiturite omavahelisel kokkuleppel.

Varasema keelumärke säilitamine kinnistusraamatus ei ole

põhjendatud ega vajalik, kuna uus kord tagab ka varasema

aresti seadnud kohtutäituri ja tema menetluses oleva

sissenõudja õiguste kaitse kinnisasja müügist saadud

tulemi jaotamisel.

Ministeerium siiski võtab ettepaneku teadmiseks ning

kaalub selle võimaliku elluviimise põhjendatust edasistes

seadusloome algatustes.

tegelikult toimub, sõltumata sellest, et varasem keelumärge

on kantud teise kohtutäituri menetluses muu sissenõudja

kasuks.

Alternatiivina tuleks sätestada norm, mille kohaselt nähakse

kinnistusraamatus ette alus, mis võimaldab kohtutäituril

TMS § 149 lg 4 alusel nõuda keelumärke kandmist või teha

omandikande muudatus olemasoleva keelumärke alusel ka

juhul, kui keelumärge ei ole seatud tema menetluses.

19 TMS § 174 lg 3 punkti 22 muutmine. Teeme ettepaneku

sisustada kavandatav säte analoogiliselt PKS § 16 lg 4 ja PKS

§ 77 lg-le 2, mille kohaselt võib õigustatud isik

ülalpidamiskohustuse täitmist või kohustuse täitmata jätmise

tõttu tekkinud kahju hüvitamist või nõuda elatist

tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatise hagi kohtule

esitamist. Samadel tingimustel tuleks sätestada ka TMS § 174

lg 3 punkti 22 nii, et tulemist rahuldamisel ja jaotuskavas

arvestatakse järjekorras eespool jooksva kuu lapse

perioodilise elatisnõude ja elatisvõlaga tagasiulatuvalt kuni

ühe aasta eest enne jaotuskava kinnitamist. Leiame, et

elatisvõlg ei oma absoluutselt piiramata ulatuses

eelisjärjekorda võrreldes teiste nõuetega. Üldise täitepraktika

kohaselt võrdsustatakse varasem elatisvõlg

arestipandiõiguste järjestamisel tavapäraste võlanõuetega.

Mitmete aastate kestel kogunenud elatisnõude võlg ei tohi

MA

TMS § 174 lõike 3 punktis 2² väljendub seadusandja selge

õiguspoliitiline valik lubada erandkorras vähendada lapse

ees kogunenud elatise võlgnevust suurema tulemiga

tehingu korral. Tegemist on kehtiva õiguskorra erandiga

ning eelnõus kavandatav muudatus üksnes täpsustab

kehtivat regulatsiooni õigusselguse tagamise eesmärgil.

olla vääramatuks argumendiks, mis välistab tulemist muude

nõuete rahuldamise.

20 KTS § 9 lg 6 muutmine ja täiendamine lõigetega 61 ja

62. Teeme ettepaneku lisada lõike 6 punkti 1 lõppu sõna

„või“. Leiame, et lõike 6 punktid 1 ja 2 peavad olema

sätestatud alternatiivsetena, sest pankrotiavalduse võib

esitada ka ilma eelnevalt täitemenetlust alustamata.

Toetame mõtet, mis on ka kohtulahendites leidnud jaatamist,

et kohtutäituri ametitegevuse tagajärjel tekkinud kahju tuleb

kahju kannatanule hüvitada võimalikult kiiresti. Senise

praktika kohaselt võtab kahjude hüvitamine kohtuvaidluste ja

pankrotimenetluste läbiviimise tõttu aega aastaid. Sellist

olukorda ei saa pidada kahjude kiireks hüvitamiseks. Koja

ettepanek on, et kohtutäituri kindlustuskaitsest välja jääva

kahju hüvitaks riik kohe ja seejärel asub riik välja selgitama,

kui palju on võimalik regressi korras tagasi nõuda

kohtutäituri muu vara arvel. Koda on jätkuvalt seisukohal, et

Koda tuleb arvata KTS § 9 lg 6 regulatsioonist välja nii,

et vastutavad ainult ametitoimingut rikkunud kohtutäitur ja

riik. Täpselt selliselt on see ette nähtud ka näiteks notarite

puhul (NotS § 14 lg 4). Nii on võlausaldajale endiselt tagatud

tema nõude rahuldamine, samas kui Koja õigusi sellega ei

rikutaks ega tekitataks tarbetut segadust kutsekogu ega ka

riigieelarvest Kojale sihtotstarbeliselt teatud riiklike

ülesannete täitmiseks eraldatud vahendite eesmärgipäratu

ärakasutamise tõttu või halvataks ametikogu võimekust KTS

OA

Säte on eelnõus ümbersõnastatud ning uus sõnastus näeb

ette, et riigi vastutus tekib juhul, kui kahju hüvitamise

nõudeid ei ole võimalik koja vara arvel mõistliku aja

jooksul täies ulatuses rahuldada.

Seega täitemenetluse algatamine Koja suhtes ei ole

ilmtingimata vajalik selleks, et kahju hüvitamise kohustus

läheks riigile üle. Samal ajal, ei välista norm

põhimõtteliselt Koja vastu suunatud nõude sundtäitmist,

mis omakorda suunab Koda sundtäitmise vältimiseks

otsima kompromisslahendusi, nt pidama võlausaldajaga

maksegraafiku sõlmimise või kohustuse täitmise ajatamise

läbirääkimisi.

§ 78-s sätestatud ülesannete (sh täitemenetlust toetavate

infosüsteemide järjepideva toimimise tagamine) täitmisel.

Eelnõus kavandatud KTS § 9 täiendamisega lõikega 61 tekib

riigi vastutus aga alles juhul, kui kahju hüvitamise nõudeid ei

ole võimalik Koja suhtes algatatud täitemenetluses kuue kuu

jooksul rahuldada. Koja vastu alustatavas

sundtäitemenetluses pöörataks nõue Koja varale tervikuna,

sh ka kutsekogu eelarve üksikosas olevatele vahenditele

(kutsekogu varale) või Koja kaudu kohtutäituritele elatise

sissenõudmise tasudeks makstavatele riigi vahenditele.

Oletame, et kui kohtutäitur arestibki Koja pangakontolt

nõude katteks raha, mis on mõeldud kohtutäituritele elatise

sissenõudmise tasude katteks, siis lõpeb täitemenetlus nõude

rahuldamisega ja riik vabaneb kahjude hüvitamise kohustuse

kandmisest, ent Koda ei suuda kohtutäituritele tasusid mingis

või kogu ulatuses välja maksta. Eelnõust ega seletuskirjast ei

selgu, millise ressursi arvel peaks Koda kohtutäituri

täitetoimingu tagajärjel tekkivad muud nõuded Koja vastu

hüvitama. Eelneva tõttu ei toeta Koda kõnealust

muudatusettepanekut.

Koja KTS § 9 lg-st 6 ja ka kavandatavatest lõigetest 61 ja

62 väljaarvamise ettepaneku õiguspärasust kinnitab mh KTS

§ 2 lg 1, mis sätestab, et kohtutäitur peab avalik-õiguslikku

ametit enda nimel ja vastutusel, mitte aga kollegiaalsel

vastutusel teiste kohtutäiturite või Kojaga. Kohtutäituri

nimetab ametisse minister, mitte Koda, millest tulenevalt

lasub ka ministri kaudu riigil kaasvastutus kohtutäituri

ametitegevusest tekkida võivate kahjude

hüvitamisel. Täitemenetlus toimub riigi, mitte Koja huvides.

Juhul, kui riik ei pakuks isikutele nõuete sundtäitmise

võimalust, rikuks riik kodanike soorituspõhiõigust. Niisiis

võib väita, et nõuete sundtäitmise võimaluse pakkumine on

üks riigi tuumikülesannetest. Sellest järeldub, et kuna

täitemenetluse toimub riigi huvides ja riigi põhiseadusest

tulenevate kohustuste täitmiseks, peavad riigi kanda jääma ka

täitemenetlusega seonduvad riskid. Seda enam on

arusaamatu, miks eelnõu koostaja kavandab praegu kehtiva

seadusega võrreldes veel täiendavalt Koja vastu esitatavas

nõudes täitemenetluse vältimatu alustamise nõude lisamist

enne, kui nõude võtaks täitmisele riik. Täitemenetluse

tulemusel kaotab Koda lühemaks või pikemaks ajaks

maksevõime igapäevaste kulude kandmisel, mis päädib

teenuslepingute ülesütlemisega, täitemenetlust toetavate

infosüsteemide momentaanse sulgemise ja see omakorda

täitemenetluste olulise halvamisega nii menetlustoimingute

läbiviimisel kui ka nõuete arvestuse pidamisel. Seega lõpeb

riigi ühe tuumikülesande toimevõime.

Viitame siinkohal ka Riigikohtu lahendile, mille

kohaselt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium küll ei lugenud põhiseadusega vastuolus

olevaks normi osas, milles see paneb avalik õiguslikule

juriidilise isikule kohustuse kulude hüvitamiseks kolmandale

isikule, kuid on pidanud normi põhiseadusvastaseks osas,

milles ei ole ette nähtud selliste kulude katmist

riigieelarvest (RKPJKo 09.11.2017, 5-17-8, p 71). Koja

ülesannete täitmist ei finantseerita riigieelarvest. Ka Euroopa

Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et riik ei saa oma

vastutusest kõrvale hiilida, delegeerides oma kohustused

eraõiguslikele isikutele. Teisisõnu, asjaolu, et riik otsustab

oma ülesandeid delegeerida, mille tagajärjel teostab tema

volitusi mõni teine organ, ei ole piisav vastutuse vältimiseks.

Kohtu hinnangul võib riigivõimu teostamine, mis mõjustab

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis

sätestatud õigusi ja vabadusi, kaasa tuua riigi vastutuse

sõltumata sellest, kes riigivõimu

teostab (EIKo 43422/074, Aranboldi vs. Itaalia, p 39-40).

21 KTS § 13 muutmine ja täiendamine. Juhime tähelepanu

eelnõu seletuskirjas lk 18 antud ekslikule sõnastusele: „TMS-

i § 63² lõige 3 sätestas, et kohtutäiturid edastavad

täitmisregistrisse andmeid ainult koja infosüsteemi kaudu“.

Tegelikult sätestas kehtivuse kaotanud TMS-i § 63² lõige 3:

„Kohtutäiturid kasutavad teiste andmekogudega

andmevahetuseks ainult käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud infosüsteemi.“ Seega ei ole praegu kohtutäituritele

pandud keeldu edastada täitmisregistrisse andmeid Koja

infosüsteemi kaudu ega täitmisregistrilt võetud ära võimalust

sellist andmevahetusviisi ainsana aktsepteerida. Praegune

olukord, kus mõned kohtutäiturid saadavad

menetlusandmeid täitmisregistrisse otse ja mõned läbi Koja

peetava infosüsteemi, on tekitanud ja tekitab väga palju

segadust (sh samade täitemenetluste mitmekordne ja

OA

TMS § 63 regulatsiooni muutmine ei kuulu käesoleva

eelnõu teemade hulka. Koja ettepanek võetakse

teadmiseks.

KTS § 13 lg-s 23 sõnastuse muutmise ettepanekuga

arvestatakse.

Õigusaktide täiendamine kontrollimehhanismidega ei ole

vajalik, kuna juhul, kui selgub, et kohtutäitur ei täida talle

seadusega pandud kohustusi, on võimalik rikkumist uurida

haldusjärelevalve raames ning mõjutada kohtutäituri

käitumist distsiplinaarmenetluse kaudu.

erinevate menetlusandmetega esitlemine, andmeparanduste

tegemise raskendatus või isegi võimatus ilma mitme asutuse

kaasabita jm). Teeme ettepaneku sätestada TMS §-s 63, et

täitmisregister võtab täitemenetluste andmed kohtutäituritelt

vastu üksnes Koja infosüsteemi vahendusel. Sellisel moel on

Kojal võimalik tehnilised andmevead iseseisvalt ära

parandada, on võimalik korraldada täitemenetluste sujuv

üleandmine ja on püsivalt kindel, et menetluste andmed Koja

infosüsteemis ja täitmisregistris ei erine.

Teeme ettepaneku asendada KTS § 13 lg-s 23 sõnad „ühel

ajal“ sõnadega „samal ajal“. See täpsustus on oluline juhuks,

kui seadusandja ei nõustu Koja ülal esitatud ettepanekuga

TMS § 63 täiendamiseks. Mõiste „ühel ajal“ vastandiks on

„mitmel ajal“, aga menetlusandmete mitmes erinevas

infosüsteemis järjepidevalt sünkroonis hoidmiseks on

hädavajalik, et andmed uuendatakse igas infosüsteemis

samaaegselt, mitte erinevatel aegadel. Leiame, et seadus peab

sätestama ka konkreetse kontrollmehhanismi, et kohtutäituri

infosüsteemist andmete edastamine Koja infosüsteemi ja

täitmisregistrisse samal ajal ka tegelikult ja järjepidevalt aset

leiab. Senine praktika annab tunnistust, et taolist kontrolli ei

ole rakendatud ega ole ka kontrollmehhanismi välja töötatud.

22 KTS § 30 täiendamine lg-ga 4 ja KTS § 32 täiendamine lg-

ga 21. Teeme ettepaneku asendada mõlemas sättes sõna

„võlgnik“ sõnadega „kohustatud isik“. Analoogiliselt

kasutab ka TMS § 179 terminit „kohustatud isik“.

TV

Selles osas nõuab KTS regulatsioon mitmes kohas

uuendamist ja ühtlustamist. Ministeerium võtab esitatud

ettepaneku teadmiseks ning kaalub selle võimalikku

elluviimist edasistes seadusloome algatustes.

23 KTS § 34 täiendamine lg-ga 2. Nõustume KTS § 34 lõikega

2 täiendamise ettepanekuga. Teeme ettepaneku muuta ka

KTS § 34 lg 1 sätestatud tasumäärasid ja kehtestada, et

täitemenetluse alustamise tasu on 30 eurot (siin ja edaspidi

on kõik tasumäärad esitatud ilma käibemaksuta), kui

sissenõutav nõue on 130 eurot või väiksem, ja 45 eurot, kui

sissenõutav summa on üle 130 euro. Mitterahalises nõudes

on täitemenetluse alustamise tasu 45 eurot.

Ettepanek on lõpetada täitemenetluse alustamise seostamine

täitmisteate kättetoimetamise viisiga. Kehtiv 15 eurot ei kata

täitemenetluse alustamise ega toimiku arhiveerimise

tegelikke kulusid. Leiame, et täitemenetluse alustamise tasu

peab katma kõik täiteasja alustamise, lõpetamise ja

arhiveerimise kulud, millised kulud tuleb katta ka siis, kui

kohtutäitur täitemenetluses põhitasu täies või pooles ulatuses

ei saa. Riigikohus on selgitanud, et kohtutäitur peab büroo

majandamise kulud kandma põhi- ja lisatasu arvel

(Riigikohtu 14.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-17, p

13.4). Täitmisteate elektrooniline edastamine võib tunduda

küll lihtsa toiminguna, aga menetluslikke norme, mis

võimaldaks elektrooniliselt saadetud täitmisteate

lugeda kättetoimetatuks selle tegelikku kättesaamist

kontrollimata või tuvastamata, täitemenetluses ei ole.

Toimiku arhiveerimise kulu ei sõltu üldse täitmisteate

kättetoimetamise viisist.

KTS § 34 alustamise tasu regulatsiooni muudeti viimati

19.04.2021 jõustunud täitemenetluse seadustiku ja

TV

Ettepanek hõlmab nii tasude tõstmist kui ka kohtutäituri

tegevuse tasustamise põhimõtete ümberkujundamist.

Seetõttu ei ole võimalik sellega käesoleva eelnõu

menetlemise praeguses etapis arvestada. Esitatud

ettepanekud vajavad täiendavat analüüsi ja kaalumist,

kuna sisuliselt nähakse nendega ette menetluse põhitasude

üldine tõstmine.

Ministeerium võtab esitatud ettepanekud teadmiseks ning

kaalub nende võimalikku elluviimist edasistes

seadusloome algatustes.

kohtutäituri seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seadusega (291 SE). Toonase muudatuse

kohaselt pidi täitmisteate võlgnikule elektrooniliselt

kättetoimetamine motiveerima võlgnikku kohtutäituriga

suhtlema. Leiame, et see eesmärk peaks olema nüüdseks

saavutatud ja võlgnike käitumisharjumused vastavalt

kujundatud, mistõttu täiendavat mõju toonane muudatus

enam ei avalda.

Järjest suuremat tähelepanu vajavad kohtutäiturilt

täitemenetluse alustamisel kõik kohtulahendid jm

täitedokumendid, mis ei ole koostatud trafaretselt. Selliste

läbilugemine ja täitmiseelduste kontrollimine ning

täitmisteate koostamine võib kohtutäituril aega võtta isegi üle

ühe tunni. Arvestades KTS § 47 sätestatud kohtutäituri

tunnitasu suurust (40 eurot), ei ole kehtiv täitemenetluse

alustamise tasu täitemenetluse alustamise ja lõpetamise

kulusid kaugeltki kattev. Trafaretsed lahendid on valdavalt

väärteomenetluste otsused, mille suurused jäävad alla 130

euro.

24 KTS täiendamine §-ga 361 ja PankrS § 146 lg 1 täiendamine

punktiga 5. Senine menetluspraktika näitab, et kohtutäituri

tasunõuete tunnustamisele pankrotimenetluses läheb väga

palju kohtunike ja pankrotihaldurite aega ja energiat

arvestades võimalikku mõju menetluse tulemusel

väljamakstavale summale. Seega peaks seadusemuudatus

olema suunatud ka menetluslike vaidluste vähendamisele

eelkõige neil juhtudel, kus vaidluse tulemusel puudub

MA

Võlgniku pankroti väljakuulutamise aega ei ole võimalik

ette ennustada, mistõttu kindlas summas tasu sätestamine

võib tekitada sama palju või isegi rohkem vaidlusi selle

tasu põhjendatuse üle. Paratamatult tekib küsimus, kas

veerandi tasu saamine on õigustatud nii olukorras, kus

täitemenetlus kestis enne pankroti väljakuulutamist vaid

märkimisväärne mõju häälte arvule pankrotivara tulemi

jaotusele. Teeme ettepaneku asendada KTS § 361 punktis 3

sõnad „kuni pooles“ sõnaga „veerandi“.

Sõnastus „kuni pooles ulatuses“ jätab põhjendamatu

kaalutlusruumi ning toob praktikas kaasa normi ebaühtlase

kohaldamise ja vaidlusi. Lõivulaadse tasu puhul peab selle

suurus olema selge ja ette määratav ega tohi sõltuda

täitetoimingute subjektiivsest hindamisest. Riigikohus on

rõhutanud, et kohtutäituri tasu eesmärk on katta avalik-

õigusliku soorituse kulud ning kohtutel ei ole lubatud luua

seaduses ette nägemata täiendavaid tingimusi (vt

nt RKTKm 28.05.2025 nr 2-23-607; RKTKm 01.06.2022 nr

2-21-327). Seetõttu ei ole põhjendatud

jätta pankrotimenetluses rahuldatava tasu ulatus sõltuvusse

hinnangutest täitemenetluse „keerukuse“ või

„tulemuslikkuse“ kohta.

Nii välistataks vaidlused tulenevalt sellest, mille (kohtutäituri

toimingute loetelu pikkuse, toimingute kulukuse, toimingute

tulemuslikkuse, menetluse kestuse vm) alusel sisustada sõna

„kuni“ ja milline peab olema aluseks võetav skaala (st, mis

oleks maksimaalses määras rahuldamise etalon). Samas

jällegi peavad kõik pankrotimenetluses rahuldamisele

kuuluvad nõuded olema printsiibina kontrollitavad ning

vajaduse korral vaidlustatavad. Nõuete kontroll on

pankrotimenetluse keskne mehhanism, mille eesmärk on

tagada pankrotivara õiglane jaotus ning vältida

üksikuid päevi, kui ka olukorras, kus täitemenetlus kestis

aastaid ning kohtutäitur tegi sadu toiminguid.

Ministeerium on seisukohal, et eeltoodut arvestades ei ole

kaalutlusõigust välistava normi kehtestamine antud juhul

põhjendatud.

Ministeerium on ühtlasi seisukohal, et juhul kui

kohtutäitur teeb pankrotimenetluse väljakuulutamise

seisuga menetluse põhitasu kohta uue põhjendatud otsuse,

millest nähtub kohtutäituri töö maht ja täitemenetluse

keerukus, väheneb sellega seonduvate vaidluste arv

pankrotimenetluses.

Ministeeriumile teadaolevalt seisnes senine praktika

kitsaskoht selles, et pankrotihalduril puudus võimalus

objektiivselt hinnata pankrotimenetlusse esitatud

tasunõude põhjendatust. Selle põhjuseks oli asjaolu, et

kohtutäiturid esitasid nõuded pankrotimenetlusse sageli

ilma piisava põhjenduseta, mistõttu ei jäänud

pankrotihalduril sisuliselt muud võimalust kui tasunõue

vaidlustada selle põhjendatuse kontrollimiseks.

Uue korra jõustumisel paraneb pankrotihaldurite võimalus

hinnata põhitasu nõude ulatuse põhjendatust, mis

omakorda aitab vähendada vaidluste arvu. Võimalikud

eriarvamused ja praktika kujunemisel tekkivad ebakõlad

tuleb lahendada kohtutäiturite ja pankrotihaldurite

koostöös

põhjendamatute või alusetute nõuete rahuldamist

pankrotivara arvelt. Lisaks tuleb arvestada

pankrotimenetluse üldpõhimõtteid, eelkõige võlausaldajate

võrdse kohtlemise põhimõtet. Regulatsioon, mis võimaldaks

teatud nõudeid rahuldada eelistatud korras ning välistaks

nende nõuete vaidlustamise, kahjustaks teiste võlausaldajate

õigusi ning oleks vastuolus pankrotimenetluse eesmärgiga

tagada pankrotivara õiglane ja läbipaistev jaotus.

Leiame, et ei ole põhjendatud tõsta täitemenetluse alustamise

tasu ja sissenõutavaks muutunud täitekulud (v.a.

täitemenetluse põhitasu) pankrotimenetluses rahuldamisele

kuuluvaks PankrS § 146 lg 1 alusel. Kuna sisuliselt on

tegemist nõudega pankrotivõlgniku vastu, siis oleks

asjakohane tõsta kõnealused nõuded rahuldamisele PankrS §

153 lg 1 p 2 alusel. Selgitame, et täitemenetluse alustamise

tasu ning enne pankroti väljakuulutamist kantud täitekulude

nõudeid ei ole kohane käsitleda pankrotimenetlusega seotud

väljamaksetena pankrotiseaduse § 146 mõttes.

Pankrotimenetlusega seotud väljamaksetena käsitatakse

kulusid, mis tekivad pankrotimenetluse läbiviimise käigus

ning on otseselt vajalikud pankrotimenetluse eesmärkide

saavutamiseks. Täitemenetluse alustamise tasu ja enne

pankroti väljakuulutamist tekkinud täitekulud on aga seotud

täitemenetlusega, mis pankroti väljakuulutamisega lõpeb.

Seetõttu ei ole need kulud seotud pankrotimenetluse

läbiviimisega ega saa olla käsitatavad pankrotimenetluse

kuludena. Lisaks on PankrS § 146 lg 1 alusel tehtavate

Siinkohal tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et

pankrotimenetluses tasunõude esitamine üksnes

kohtutäituri algse tasu määramise otsuse alusel on niigi

küsitav ega pruugi olla kooskõlas kohtupraktikaga.

Riigikohus on kohtuasjas 3-2-1-108-15 tehtud määruses

selgitanud, et kohtutäituri põhitasu otsus tehakse

täitemenetluse alguses, rahalise nõude korral lähtuvalt

sissenõudja nõude suurusest (KTS § 35). Põhitasu lõplik

suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele

esitatud rahaline nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas

täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel

(nt vara müümine) või n-ö väljaspool täitemenetlust

(võlgnik maksab võla otse sissenõudjale vms). Eeltoodust

tuleneb muu hulgas, et juhul kui täitemenetlus kuulub

lõpetamisele ning kohtutäitur soovib nõuda

menetlusosaliselt tasu, sealhulgas eriregulatsiooni alusel,

tuleb teha uus põhitasu määramise otsus, milles tuuakse

esile ja hinnatakse kõiki tähtsust omavaid asjaolusid.

Ministeerium ei nõustu ettepanekuga kehtestada võlgniku

pankroti väljakuulutamise korral täitekulude kandmise

kohustus sissenõudjale. TMS-is kehtiva üldpõhimõtte

kohaselt kannab täitemenetluse kulud võlgnik ning sellest

põhimõttest kõrvalekaldumine eeldab erandlikke

asjaolusid.

Kehtivas õiguses on sellised erandid seotud eelkõige

sissenõudja käitumisega. Näiteks maksab sissenõudja

väljamaksete tegelik suurus on pankrotimenetlustes sageli

piiratud PankrS § 153 lg 2 sätestatud tingimusega (võrdeliselt

pandieseme müügist saadud rahasumma suhtega

pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent

mitte enam kui ühe kümnendiku ulatuses pandieseme

müügist saadud rahasummast). Kui pankrotivõlgniku vastu

oli varem alustatud arvukalt täitemenetlusi, võivad

kohtutäiturite nõuded olla kogusummas väga suured. Samuti

ei ole pankrotimenetluse aluspõhimõtetega kooskõlas

kohtutäituri kui võlausaldaja nõudeid rahuldatakse erinevate

põhimõtete alusel.

Leiame, et seletuskirjas antud selgitus, milles kirjeldatu

kohaselt teeb kohtutäitur menetluse põhitasu kohta

põhjendatud otsuse pankrotimenetluse väljakuulutamise

seisuga ja sellest otsusest peab nähtuma kohtutäituri töö maht

ja täitemenetluse keerukus, et vajaduse korral oleks võimalik

kontrollida uue põhitasu nõude ulatuse põhjendatust, on

kohtutäiturit koormav ja uusi vaidlusi esile kutsuv. Rõhutame

veelkord, et kohtutäituri töö mahu ja täitemenetluse

keerukuse kohta puuduvad üldaktsepteeritavad etalonid.

Eelnõu seletuskirjas (lk 22) peetakse põhjendamatuks jätta

kohtutäitur ilma menetluse alustamise tasust, kui kohtutäitur

on alustanud täitemenetlust ja teinud täitetoiminguid, kuid

menetlus lõpetatakse võlgniku pankroti väljakuulutamise

tõttu. Samuti viidatakse seletuskirjas (lk 19)

Riigikohtu kohtulahendi 2-15-17249 p-le 80, et kohtutäituri

kulusid KTS § 41 lõike 2 kohaselt juhul, kui ta taotleb

täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku

sissenõudmist ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks

teinud täitetoiminguid. Samuti kannab sissenõudja

täitekulude kandmise riski juhul, kui täitedokument

tühistatakse pärast sundtäitmise alustamist TMS § 42

kohaselt.

Käesoleva ettepaneku puhul ei ole esitatud veenvat

argumenti, mis põhjendaks sissenõudjale täiendava riski

panemist olukorras, kus ta juba kannab

pankrotimenetluses nõude rahuldamise piiratuse riski.

Selline lahendus tooks kaasa olukorra, kus sissenõudja

kannab lisaks nõude rahuldamise ebakindlusele ka

täitekulude kandmise riski, mis ei ole põhjendatud.

Pankrotiõiguses halduri tasu puudutavate sätete muutmise

ettepaneku võtab ministeerium teadmiseks, kuna sellel ei

ole otsest kokkupuudet käesoleva eelnõu teemaga.

Ministeerium kaalub selle võimalikku elluviimist edasistes

seadusloome algatustes.

tasu on lõivule sarnanev avalik-õiguslik kohustus, mille

eesmärk on eelkõige katta konkreetse avalik-õigusliku

soorituse kulud. Nende kulude hulka kuuluvaks tuleb lugeda

ka kohtutäituri ja tema büroo töötajate mõistlik töötasu ning

muud mõistlikud ja vajalikud kulutused. Nende

põhimõtetega ei haaku kavandatav lahendus, mille kohaselt

peab kohtutäitur nõudma täitemenetluse alustamise tasu

jätkuvalt pankrotimenetluses. Ühelt poolt kestab

pankrotimenetlus pikka aega, ent teiselt poolt saab

kohtutäitur jaotise alusel oma tasu katteks vaid mingi osa

sellest. Sisuliselt hinnates jääb kohtutäitur pankrotimenetluse

tulemusel oma tasust ikkagi ilma ja avalik-õigusliku

soorituse kulud jäävad katmata.

Kohtud on üksmeelsel seisukohal, et kohtutäituri tasu otsus

peab olema vaidlustatav. Kohtutäituri tasu otsus on

vaidlustatav TMS § 217 alusel. Reeglina on kohtutäituri tasu

otsuste vaidlustamistähtaeg täitemenetluse võlgniku pankroti

alusel lõpetamise hetkeks juba möödunud. Peame vajalikuks

eelnõuga tagada, et kohtutäitur võib esitada

pankrotimenetlusse põhitasu nõude algse tasu otsuse alusel.

Teeme eelnevaga seonduvalt

alternatiive ettepaneku asendada kavandatavad

muudatused KTS täiendamiseks §-ga 361 ja PankrS § 146 lg

1 täiendamiseks punktiga 5 KTS muutmisega nii,

et kohtutäiturile antakse seadusega õigus nõuda

täitemenetluse võlgniku pankrotiga lõpetamisel sissenõudjalt

täitemenetluse lõppemise tasu. Ilmselt oleks selline

regulatsioon kõikidele asjasse puutuvatele (menetlusosalised,

kohtutäitur ja pankrotihaldur, pankrotikohtunik) selgemalt

arusaadavam ja ka võlgniku pankrotimenetluse

kontekstis menetluslikult ökonoomsem. Täitemenetluse

lõppemise tasu suuruse määramisel võetaks ettepaneku

kohaselt aluseks menetluse alustamise tasu ja

täitemenetlusega kaasnevad täitekulud, kui need jäid

täitemenetluses sisse nõudmata ja menetluse põhitasu pooles

ulatuses arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt, kuid

mitte rohkem kui 50 eurot. Tasu maksjaks oleks sissenõudja.

Tasu ülempiiri seadmisel oleme arvestanud, et tasu ei oleks

põhinõudega võrreldes oluliselt kõrgem, kuid samas aitaks

vähemalt minimaalses ulatuses katta kohtutäituri

tegevuskulud täiteasja menetlemisel. Näiteks on KTS § 372 lg

2 järgi riigi makstava elatise sissenõudmise tasu suurus ühe

täiteasja kohta kuni 100 eurot kalendriaastas. Seega

oleks täitemenetluse kulude katteks kavandatud 50 eurot

pluss täitemenetluse alustamise tasu mõõdukas

suuruses. Täitemenetluse infosüsteemi andmete kohaselt

lõpetati 2025. aastal 4229, 2024. aastal 5549 ja 2023.

aastal 7147 täitemenetlust võlgniku

pankrotiga. Sissenõudjate peale kokku võiks menetluse

lõpetamise tasudeks makstav kulu ulatuda ca 350000 euroni

aastas. Täitemenetluse võlgniku pankrotiga lõpetamise tasu

maksmise kohustuse panek sissenõudjale viiks kohtutäituri

võlgniku pankrotimenetlusest välja ja rakenduks analoogiline

võlausaldaja menetluskulude kandmises osalemise printsiip,

nagu see on pankrotimenetluses (PankrS § 146 lg 1 ja § 153

lg 2).

Lisaks teeme ettepaneku tõsta ajutise halduri ja halduri

tasu PankrS §-st 150 PankrS § 146 lg 1 punkti 3, st enne

massikohustusi. Sellise muudatusega kaasnevalt tagataks

haldurile tema tasu saamine praegusega võrreldes

kindlamini. Hetkel kehtiva korra kohaselt tuleb halduril teha

kõik menetlustoimingud ja pidada oma bürood ülal, ent

pankrotivarast ei pruugi pärast massikohustuste rahuldamist

temale tasu maksmiseks üldse raha jätkuda.

25 KTS § 37 lg 1 muutmine. Ei nõustu perioodilise elatisnõude

alustamise tasu vähendamisega 100 eurole. Eelnõu

seletuskirjas lk 23 käsitletav alaealisele lapsele elatise

sissenõudmise eest riigi makstav tasu ei ole mõeldud mitte

täitemenetluse alustamise tasu kompenseerimiseks, vaid

makstakse kohtutäiturile juhul, kui võlgnikult täiteasjas või

mitmes täiteasjas kalendriaasta jooksul saadud kohtutäituri

põhitasu summa on ministri määratud tasemest väiksem.

Oluline on siin tähele panna, et kui ühe võlgniku suhtes on

täitmisel mitu täiteasja, siis elatise sissenõudmise tasu sellest

ei suurene. Märgime ka, et perioodilise elatise toimikus ei

pruugi võlgnikul olla üldse jooksvat võlga ja kohtutäituril

puudub põhitasule õigus, kuid ka sellisel juhul peab

kohtutäitur menetlust läbi viima kuni lapse täisealiseks

saamiseni (sh igakuised pangaülekanded ja nõude

arvestused).

MA

Koja ettepanekuga uue tasu liigi kehtestamiseks ei saa

nõustuda, kuna see viiks enamikul juhtudel olukorrani, kus

võlgniku suhtes muutuks igal aastal sissenõutavaks

täiendav 100-eurone tasu ning sellele lisanduks põhitasu

elatise võlgnevuselt.

Selline lahendus suurendaks oluliselt võlgniku koormust

ning muudaks elatise nõude täitemenetluse algatamise

potentsiaalselt ligikaudu neli korda kallimaks võrreldes

kehtiva korraga. Näiteks juhul, kui menetlus algab lapse

sünnist, võiks tasu summaarselt ulatuda ligikaudu 1800

euroni, millele lisandub menetluse põhitasu, võrreldes

kehtiva korra kohase ligikaudu 473 euroga, millele

lisandub samuti põhitasu.

Mõistame eelnõu koostaja soovi välistada olukord, kus

täitemenetluse alustamisel nõutava ühekordse makse

tegemine käib võlgnikel selgelt üle jõu ja, et täitemenetluse

algatamisel ei olegi võlgnikul võimalik elatist vabatahtlikult

tasuma asuda, teeme ettepaneku luua täiesti uuel

regulatsioonil põhinev lapse perioodilise elatise nõude

täitemenetluse alustamise tasu. Taoline alustamise tasu oleks

suurusega 100 eurot, kuid see muutub sissenõutavaks iga

täisaasta möödumisel arvates täitmisteate kättetoimetamisest.

26 KTS § 413 täiendamine teise lausega. Teeme ettepaneku jätta

muudatusettepanek eelnõust välja. Kohtutäituri tasu nõue on

tsiviilõiguslik nõue, millele laieneb TMS § 481 regulatsioon.

Puudub õigusteoreetiline argument, mispärast tekitatakse

erinevus kohtutäituri tasu nõuetele sõltuvalt põhinõudest ja

veel omakorda ka eristatakse teatud juhtudel kohtutäituri tasu

nõue muulaadsest tsiviilõiguslikust nõudest.

MA

Muudatuse ajendiks on praktiline vajadus. Muudatuse

põhjendused on esitatud eelnõu seletuskirjas.

27 KTS § 56 täiendamine punktiga 3. Teeme ettepaneku jätta

muudatus eelnõust välja. Märgime, et kohtu antavad

korraldused võivad olla mitmeti tõlgendatavad või

abstraktsed (näiteks annab kohus juhise viia perioodilise

elatise toimikus lahku perioodilise elatise ja kogunenud

elatisvõlgnevuse sissenõudmiseks seatud võlgniku

pangakontode või sissetuleku arestide tingimused vms),

milliseid ei ole võimalik tehniliste lahenduste puudumisel

täita vms. Lisaks ei selgu eelnõust, kes hindab korralduse või

juhise täitmise mittenõuetekohasust? Lisaks on oluline

pöörata tähelepanu, et muudatusettepanekuga sarnases

OA

Nõustume tähelepanekuga, et ka uue distsiplinaarsüüteo

liigi puhul on oluline, et karistatav tegu oleks pandud

toime süüliselt. Eelnõus ja seletuskirjas tehakse vastavad

muudatused.

Muus osas jääb ministeerium seletuskirjas antud selgituste

juurde: distsiplinaarmenetluse algatamine on selle läbiviija

sisuline kaalutlusotsus. Distsiplinaarmenetluse

algatamiseks ei piisa pelgalt menetlusosalise kaebusest,

mis tugineb veendumusele, et kohtutäitur ei täitnud

kohtulahendit viisil, mis oli kaebaja arvates ootuspärane.

kaasuses on võimalik alustada distsiplinaarmenetlus KTS §

56 p 1 alusel, kuid üksnes juhul, kui kohustused on jäetud

täitmata või täidetud mittenõuetekohaselt süüliselt. Eelnõuga

kavandatavalt on võimalik distsiplinaarsüüteoks pidada ka

juhtumit, kus kohtutäituri süüd ei tuvastata või see puudub

sootuks. Väheoluline ei ole märkida ka seda, et TsMS

kohaselt on kohtul võimalik trahvida kohustatud isikut, kui

jäetakse kohtu antud korraldus täitmata.

Rikkumine peab olema objektiivselt hinnatav ning

menetluse aluseks olev teave peab selgelt viitama sellele,

et kohtutäitur jättis kohtulahendi täitmata või ei täitnud

seda nõuetekohaselt. Sama puudutab ka kohtutäituri

karistamist aukohtumenetluses.

28 KTS § 78 p 16 kehtetuks tunnistamine. Teeme ettepaneku

jätta muudatus eelnõust välja. Ei nõustu seletuskirja lk 30

väidetuga, justkui puudutaks KTS § 78 p 16 kehtetuks

tunnistamine üksnes menetlusosalisi, kes saavad vajalikud

andmed ka kohtutäiturilt või täitmisregistrist. Pigem tuleb

säte ümber sõnastada nii, et Kojal on õiguslik alus ja

ülesanne väljastada täitemenetluste andmeid selleks

õigustatud isikutele. Hetkel teenindab Koda lisaks võlgnike,

sissenõudjate, uurimisorganite, pankrotihaldurite ja

usaldusisikute avaldustele füüsilisele vastamisele ka muid

õigustatud isikuid X-tee teenuste kaudu, samuti saavad riigi

sissenõudjad näha menetlusandmeid Koja

infosüsteemis. Sätte kehtetuks tunnistamisega lõpeb Koja

ülesanne andmeid väljastada, mistõttu ei saa eelnimetatud

enam operatiivselt neile vajalikke täitemenetluste andmeid.

A

Eelnõu ja seletuskiri on muudetud.

29 PankrS täiendamine §-ga 1934. Teeme ettepaneku asendada

sätestatud kuupäev 1.01.2026 seaduse üldise jõustumise

ajaga. Koda kavandab ka tänavu korraldada eksamid ja

ilmselt oleks võimalikele eksamil osaleda soovijatele

S

Muudatus jäetakse eelnõust välja. Vt käesoleva tabeli

punkti 12 juures esitatud selgitust.

soodsam anda neile veel üks võimalus läbida eksam

varasemate tingimuste kohaselt nii, et kohtutäituri abiks

saamisega kaasneks pankrotihaldurina tegutsemise õigus

samaväärselt eksami varem edukalt sooritanutega.

30 Muud ettepanekud:

 asendada PankrS § 70 lõikes 6 sõnad „punktides 1–7“

sõnadega „punktides 1–8“ ja täiendada § 70 lõikega 8:

„Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib kutsekogu

juhatus taotleda Koja aukohtult distsiplinaarvastutuse

kohaldamist.“;

 muuta SanS § 192 lg 5 p 3 ja sõnastada see järgmiselt:

„esitada saneerimisnõustajale arvamusi, soovitusi ja

ettekirjutusi.“ ja täiendada § 192 lõikega 6: „Ettekirjutuse

täitmata jätmise korral võib kutsekogu juhatus taotleda

Koja aukohtult distsiplinaarvastutuse kohaldamist.“;

 muuta FIMS § 56 lg 5 p 3 ja sõnastada see järgmiselt:

„esitada usaldusisikule arvamusi, soovitusi ja

ettekirjutusi.“ ja täiendada § 56 lõikega 6: „Ettekirjutuse

täitmata jätmise korral võib kutsekogu juhatus taotleda

Koja aukohtult distsiplinaarvastutuse kohaldamist.“;

 PankrS § 65 lg 11, 112 ja 113 muutmine ja lg 111 kehtetuks

tunnistamine;

 KTS § 35 sätestatud täitemenetluse põhitasude

suurendamine;

 KTS § 36 sätestatud täitetoimingu kindla määraga

põhitasude suurendamine;

 KTS § 371 sätestatud tasumäärade suurendamine;

 KTS § 401 kehtetuks tunnistamine;

 KTS § 411 sätestatud tasumäära suurendamine;

 KTS § 42 sätestatud tasumäära suurendamine;

S

Tegemist on mahuka ettepanekute paketiga, millega ei ole

võimalik käesoleva eelnõu menetlemise praeguses etapis

arvestada. Esitatud ettepanekud vajavad täiendavat

analüüsi ja kaalumist, kuna sisuliselt nähakse nendega ette

menetluse põhitasude üldine tõstmine.

Käesolevas eelnõus keskendutakse üksnes üksikute

kriitiliste ja viivitamatut lahendamist vajavate

kitsaskohtade kõrvaldamisele kohtutäituri tasustamise

süsteemis, nii sissenõudja kui ka võlgniku vaatenurgast.

Ministeerium võtab esitatud ettepanekud teadmiseks ning

kaalub nende võimalikku elluviimist edasistes

seadusloome algatustes.

 KTS § 451 sätestatud tasumäära suurendamine;

 KTS § 47 sätestatud tasumäära suurendamine;

 KTS § 48 sätestatud tasumäära suurendamine;

 KTS § 49 sätestatud tasumäära suurendamine.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

31 Eelnõu ettevalmistamisele eelnes täitemenetluse seadustiku

ja pankrotiseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise

kavatsus, mille Justiitsministeerium edastas

kooskõlastamiseks 22.12.2023. Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium esitas nimetatud

väljatöötamiskavatsuse kohta oma seisukoha 08.02.2024

kirjaga nr 2-7/2023/5208. Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium kooskõlastas

väljatöötamiskavatsuse ning toetas selle eesmärki muuta

täitemenetluse läbiviimine efektiivsemaks ja

menetlusosalistele selgemaks. Kooskõlastamisel juhtis

ministeerium tähelepanu ettevõtjate poolt korduvalt

tõstatatud probleemile seoses töötasu arestimisakti täitmisega

ning tegi ettepaneku analüüsida selle regulatsiooni muutmise

vajadust. Märkisime, et töötasu arestimisaktide täitmine võib

tööandjale kaasa tuua märkimisväärse halduskoormuse.

Tööandja peab arvutama kinnipidamise ulatuse ning tegema

vajalikud maksed kohtutäituri arvelduskontole, kuigi

tegemist ei ole ettevõtja majandustegevusega otseselt seotud

tegevusega. Samale probleemile juhtis tähelepanu ka Eesti

S

Täitemenetluse seadustiku võlgniku sissetuleku arestimise

regulatsiooni väljatöötamiskavatsuse valmimine on

mitmete asjaolude tõttu korduvalt edasi lükkunud.

Väljatöötamiskavatsus on kavandatud saata avalikule

kooskõlastusringile käesoleva aasta II kvartalis.

Sealhulgas pakutakse selles välja lahendusi, mis peaksid

leevendama tööandjate ja teiste võlgniku suhtes

kohustatud isikute halduskoormust.

Võlgniku sissetuleku arestimisega seotud muudatused on

oma olemuselt ulatuslikud ja suure mõjuga, mistõttu on

kavandatud nende menetlemine eraldi seaduseelnõuna.

Käesoleval ajal menetluses olev täitemenetluse seadustiku

ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu keskendub muude täitemenetluse ning kohtutäituri

ametipidamisega seotud kitsaskohtade lahendamisele.

Kaubandus-Tööstuskoda, kes tegi ettepaneku analüüsida

töötasu arestimisakti täitmisega seotud regulatsiooni

väljatöötamiskavatsuse raames ning kaaluda võimalikke

lahendusi. Eelnõu ja seletuskirjaga tutvumisel nähtub siiski,

et töötasu arestimise regulatsiooni muutmise küsimust

käesolevas eelnõus ei käsitleta ning seletuskirjas sellele

teemale ei viidata. Samuti ei ole seletuskirjas selgitatud,

millisel põhjusel ei ole Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi kooskõlastamisel esitatud

ettepanekut eelnõu ettevalmistamisel arvesse võetud ega

millises õigusloomeprotsessis on kavas seda küsimust

edaspidi käsitleda.

Täitemenetluse seadustiku väljatöötamiskavatsuse

kooskõlastustabelis (eelnõu seletuskirja lisa 3) on Eesti

Kaubandus-Tööstuskoja ettepaneku juures märgitud selgitus,

et võlgniku sissetuleku arestimise regulatsiooni puudutav

väljatöötamiskavatsus on Justiitsministeeriumil töös

vastavalt 2024. aasta tööplaanile. Samas on eelnõu esitatud

kooskõlastamiseks 2026. aastal, mistõttu jääb ebaselgeks, kas

nimetatud tööplaani viide on ajakohane ning millises etapis

on praegu vastava regulatsiooni muutmine. Eeltoodust

tulenevalt palume eelnõu seletuskirjas täpsustada kuidas

arvestatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

kooskõlastamisel esitatud võlgniku sissetuleku arestimise

regulatsiooni ettepanekut ning kas on korrektne seletuskirja

lisas 3 Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ettepanekule vastuses

viide Justiitsministeeriumi 2024. aasta tööplaanile.

Rahandusministeerium

32 Menetluse lõpetamine võlgniku surma korral (TMS § 16

lõiked 3 ja 4). Eelnõu kohaselt on sissenõudjal õigus teatada

soovist menetlus lõpetada, ilma et seda käsitletaks tavapärase

avaldusena kohtutäituri seaduse (KTS) § 41 lõike 2

tähenduses. Toetame seletuskirjas väljendatud põhimõtet, et

sellisel juhul ei peaks sissenõudja kandma menetluse

alustamise ega põhitasu kulusid. Selguse ja õiguskindluse

huvides peame vajalikuks täiendada KTS § 41 lõiget 2

erisusega: „Erandiks on sissenõudja poolt täitemenetluse

lõpetamise soovi edastamine TMS § 16 lõike 3 alusel, mil

sissenõudjalt menetluse alustamise tasu ja menetluse

põhitasu tasumist ei nõuta.“ Ainult seletuskirjas toodud

märkus ei pruugi olla piisav ühtse rakendamispraktika

tagamiseks.

A

Eelnõu ja seletuskiri täiendatud.

33 Täitekulude jaotus täitedokumendi tühistamise korral (TMS

§ 42). Eelnõuga kavandatav TMS § 42 muudatus sätestab

üldpõhimõtte, mille kohaselt jäävad täitedokumendi

tühistamise korral täitekulud sissenõudja kanda ning

võlgnikule tekib tagasinõudeõigus juba tasutud kulude osas.

Kuigi muudatuse eesmärk – kaitsta võlgnikku olukorras, kus

täitmise alus osutub tagantjärele ebaõigeks – on asjakohane,

on sätte praegune sõnastus liialt laiaulatuslik ja tekitab

ebaõiglasi tagajärgi avalik-õiguslike nõuete sissenõudmisel.

A

Eelnõu ja seletuskiri täiendatud.

Juhime tähelepanu, et täitedokumendi tühistamine ei pruugi

alati tähendada, et sissenõudja on algatanud täitemenetluse

alusetult. Praktikas (eelkõige sunniraha rakendamisel, nt

KRAS-i või MKS-i alusel) tühistatakse täitedokument sageli

põhjusel, et võlgnik täidab oma põhikohustuse alles pärast

sundtäitmise algatamist (nt ilmub arstlikku kontrolli või

esitab nõutud deklaratsiooni). Sellisel juhul:

a. sissenõudjal oli täitmise algatamise hetkel kehtiv nõue ja

võlgnik oli viivituses;

b. täitekulude tekkimise tingis võlgniku varasem tegevusetus,

mitte sissenõudja viga või täitedokumendi algne defekt.

Sätte praegusel kujul rakendamine paneks sissenõudja

olukorda, kus ta peab hüvitama täitekulud ka siis, kui

sundtäitmine oli vajalik ja õigustatud survestusmeede. See ei

ole kooskõlas menetlusökonoomika ega õigluse

põhimõttega, kuna soodustab võlgniku passiivsust kuni

viimase hetkeni, jättes kulud riigi kanda. Teeme ettepaneku

täiendada TMS § 42 regulatsiooni selliselt, et kulude

sissenõudja kanda jäämise kohustus ei kohalduks juhtudel,

kui täitedokumendi tühistamise aluseks on võlgniku poolt

oma kohustuse hilisem täitmine pärast täitemenetluse

algatamist.

Võimalik täiendus sätte sõnastusse: „Käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatut ei kohaldata, kui täitedokument

tühistatakse põhjusel, et võlgnik on pärast täitemenetluse

algatamist täitnud kohustuse, mille täitmise tagamiseks

täitedokument (nt sunniraha) oli väljastatud.“

Eeltoodud täpsustus tagab, et sissenõudja vastutab kulude

eest vaid siis, kui täitedokument oli algusest peale vigane või

alusetu, kuid ei karista sissenõudjat võlgniku poolt varem

täitmata jäetud kohustuste sundtäitmisele pööramise eest.

Seejuures juhime tähelepanu, et kuigi eelnõu seletuskirja

lisas esitatud märkuste tabelis on märgitud, et

Rahandusministeerium kooskõlastas eelnõule eelnenud

täitemenetluse seadustiku ja pankrotiseaduse muutmise

seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse märkusteta,

esitasime me siiski oma 29. jaanuari 2024. a kirjas nr 1.1-

11/7601-2 märkuse/tähelepaneku, mis vajab eriti täitekulude

kontekstis lahendamist. Meie kirjas toodud märkus on

järgmine: „Seoses täitemenetluse seadustiku muutmise

kavatsusega juhime aga tähelepanu probleemile, millega

Rahandusministeerium on mitmetel kordadel kokku

puutunud. Nimelt hüvitatakse süüteomenetluses tekitatud

kahju hüvitamise seaduse § 2 lõike 1 kohaselt

kriminaalmenetluses ja väärteomenetluses menetleja

tekitatud kahju riigi poolt Rahandusministeeriumi kaudu.

Rahandusministeerium ise ei ole vastavates menetlustes

menetlusosaline. Täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1

punktide 3, 4 ja 10 kohaselt on jõustunud kohtuotsus ja -

määrus ning uurimisasutuse või prokuratuuri määrus

menetluskulude hüvitamiseks täitedokument. Samas ei ole

uurimisasutustel, prokuratuuril ega kohtul seadusest

tulenevalt kohustust vastavaid lahendeid

Rahandusministeeriumile edastada, mistõttu on nende

täitmine enamasti seotud sellega, kas õigustatud isik ise

pöördub Rahandusministeeriumi poole või mitte.

Rahandusministeerium on saanud mitmel korral

kohtutäiturilt täitmisteate võlgnevuse sissenõudmiseks, kuid

eelnevalt ei ole nõude aluseks olev dokument

Rahandusministeeriumi hüvitise väljamaksmiseks

jõudnudki. Leiame, et täitemenetluse algatamise võimalus

olukorras, kus täitedokumendiks olev otsus või määrus ei ole

Rahandusministeeriumisse jõudnud, ei ole õigustatud.“

34 Sundtäitmisega ühinemine (TMS § 149 lõiked 5 ja 6).

Kavandatav muudatus võimaldab mitmel kohtutäituril nõuda

tasu ühe kinnisasja müügist saadud tulemist. Juhime

tähelepanu, et kui sundtäitmisega ühinenud kohtutäitureid on

palju, väheneb sissenõudjatele jaotatav summa märgatavalt.

See võib kahjustada põhinõuete rahuldamise määra.

Soovitame analüüsida täituritasude kumuleerumise mõju

sissenõudjate huvidele.

S

Eelnõu puhul on hinnatud mõjusid, mis tulenevad

täitemenetluse kulude kandmise korra täpsustamisest

erijuhtumite puhul. Võlgniku kinnisasja sundtäitmisega

ühinenud kohtutäiturite tasustamise reeglite täpsustamine

võib küll mõjutada seda, kui suur osa vara müügist saadud

tulemist jaotub sissenõudjate vahel, kuid üldjuhul ei

mõjuta see sissenõudjate võimalust oma nõude

maksmapanekuks. Täitemenetlused jätkuvad

sissenõudmata jäänud nõuete osas ka pärast võlgniku

kinnisasja müüki.

35 Menetluse põhitasu nõude rahuldamisel välisriigis (KTS § 32

lõige 5). Eelnõu sätestab kohtutäituri õiguse saada põhitasu

ka siis, kui nõue rahuldatakse kohtutäituri vahenduseta.

Olukorras, kus sissenõudmine toimub paralleelselt välisriigis

ametiabi korras, võtab välisriigi täitur oma tasu. Kui ka Eesti

S

Kuna teises riigis täitemenetluse algatamine ei eelda Eestis

läbiviidava täitemenetluse lõpetamist ning TMS § 8

kohustab kohtutäiturit viivitamata rakendama kõiki

seadusega lubatud abinõusid täitedokumendi täitmiseks,

kohtutäitur nõuab samal ajal täit tasu välisriigi täituri tehtud

töö eest, tekib võlgnikul ebaõiglane topelt tasude maksmise

kohustus. Teeme ettepaneku sätestada piirang, et välisriigis

sissenõutud summa pealt Eesti kohtutäituri tasu arvestamist

piirataks või välistataks.

kulgevad mõlemad menetlused paralleelselt ning Eesti

kohtutäitur teeb oma menetluses samuti toiminguid nõude

rahuldamiseks. Seetõttu ei oleks põhjendatud jätta Eesti

kohtutäiturit tasust ilma.

36 Täitekulude eelistamine väljamaksete järjekorras (PankrS §

146 lõike 1 punkt 5). Eelnõu seab enne pankrotti

sissenõutavaks muutunud täitekulud (v.a põhitasu)

eelisjärjekorda, tasudes need enne võlausaldajate nõudeid.

MTA hinnangul muudab see oluliselt ja põhjendamatult

pankrotivara jaotamise dünaamikat. Kohtutäiturite kulude

eelistamine riivab võlausaldajate võrdse kohtlemise

põhimõtet. Samuti jääb selgusetuks täitekulude saatus pärast

pankrotimenetluse lõppu – kas nende sissenõudmine jätkub

üldises korras ja kas neist on võimalik vabaneda kohustustest

vabastamise menetluses? Seletuskiri peaks sisaldama

põhjalikumat analüüsi sellise eelistamise vajalikkuse kohta.

Kohtutäitur nagu ka kõik teised võlausaldajad peavad oma

kulusid ning riske hindama ning perspektiivitud täiteasju ei

pea menetlema ning tekitama täitekulu. Ilmestamaks

igapäevast olukorda kus ühe füüsilise isiku

pankrotimenetluses võib olla palju erinevaid täitureid, samuti

võib ühele täiturile olla edastatud mitu erinevat haldusakti

täitmiseks. Seega toimub põhjendamatu võlausaldaja

(kohtutäitur) eelistamine ja täitetasude kumuleerimine samas

S

Muudatus jäetakse eelnõust välja.

asjas, mis kuuluks väljamaksmisele enne teisi võlausaldajaid

sh riiki.

37 Kohtutäituri abi tegutsemine haldurina (PankrS § 1934).

Toetame haldurite ringi laiendamist, kuid osutame

potentsiaalsetele riskidele: Kohtutäituri abid on

teenistussuhtes kohtutäituriga, võib tekkida huvide konflikt

menetlustes, kus üheks võlausaldajaks on abi tööandjaks olev

kohtutäitur. Pankrotimenetlus eeldab sageli keerukat

kohtuvaidlustes osalemist. Kui abid ei ole piisavalt kogenud

ja peavad teenust sisse ostma, võib see hüppeliselt kasvatada

menetluskulusid võlausaldajate arvelt. Vajalik on selgus, kas

halduri tasu määratakse abi tööandjaks olevale büroole või

abile isiklikult, ning kas sellega kaasneb kohustus luua

eraldiseisev büroo.

S

Muudatus jäetakse eelnõust välja. Vt käesoleva tabeli

punkti 12 juures esitatud selgitust.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Riigikantselei Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu edastamine Riigikantseleile Justiits-ja Digiministeerium esitab täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu Riigikantseleile. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. Seletuskirja lisa 1 – eelnõu kooskõlastamise tabel

Meie 05.05.2026 nr 8-1/3604-1