Sotsiaalministeerium
Suur-Ameerika 1,
10122 Tallinn
11.05.2026 nr 1-2/125
Lp Karmen Joller
HNRK tagasiside rahvatervishoiu seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõule
Tulenevalt Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse (HNRK) tegevusvaldkonnast edastan HNRK tagasiside läbi Eesti Haiglate Liidu ja Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liidu liikunud rahvatervishoiu seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõule eraldiseisvalt. HNRK toetab eelnõu üldist eesmärki muuta rehabilitatsiooni teenused inimesekesksemaks, vajaduspõhisemaks ning tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahel paremini lõimituks. Peame õigeks suunda, et teenusele ligipääs ei sõltuks edaspidi formaalselt puude raskusastmest või töövõime hindamise tulemusest, vaid inimese tegelikust terviseseisundist, funktsioneerimisvõime piirangust ja abivajadusest. Samas vajab eelnõu mitmes olulises osas täpsustamist. Alljärgnevalt juhin tähelepanu küsimusi tekitanud punktidele, tuginedes eelnõu seletuskirjale.
1. Rehabilitatsiooniteenusele suunamine ja arsti saatekirja võimalus
Eelnõus kirjeldatakse rehabilitatsiooniteenust teenuste kogumina, mida võib osutada ravile eelnevalt, ravi toetavana, ravile järgnevalt või ravi asemel. Selline definitsioon eeldab, et rehabilitatsiooniteenuse vajadust saab tuvastada ja teenusele suunata ka arst, sh perearst, eriarst või taastusarst. Praegusest sõnastusest ja esitatud teenuseteekonna kirjeldusest jääb aga mulje, et rehabilitatsiooniteenusele jõudmine toimub peamiselt või üksnes valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse ja terviseteejuhi kaudu. See tekitab küsimuse, miks on varasemalt tutvustatud arsti saatekirjaga teenusele suunamise võimalus eelnõu kirjeldusest kadunud.
Meie hinnangul peab eelnõus olema selgelt sätestatud, et rehabilitatsiooniteenusele suunamise õigus on ka eriarstil, sh perearstil ja taastusarstil, kui patsiendi terviseseisund ja funktsioneerimisvõime piirang viitavad kompleksse rehabilitatsiooniteenuse vajadusele.
Veelgi enam, kui perearstikeskusel on olemas nõuetele vastav meeskond (seda võimalust näeb eelnõu seletuskiri ette) ning spetsialistid suudavad inimese vajaduse tuvastada ja teenust osutada, siis võib kohustuslik liikumine terviseteejuhi kaudu teenusele jõudmist hoopis pikendada. See oleks vastuolus reformi eesmärgiga lihtsustada inimese teekonda.
Küsimused:
1. Kas uues süsteemis on eriarstil õigus suunata inimene rehabilitatsiooniteenusele otse saatekirjaga? Kui jah, siis palume see eelnõus ja seletuskirjas selgesõnaliselt välja tuua.
2. Kui ei, siis mis on põhjendus, kui rehabilitatsiooniteenust kirjeldatakse ravile eelneva, ravi toetava, ravile järgneva või ravi asemel osutatava teenusena?
3. Millistel juhtudel peaks arst edaspidi suunama patsiendi taastusravile ja millistel juhtudel rehabilitatsiooniteenusele?
4. Milline on arsti otsustusõigus võrreldes terviseteejuhi rolliga rehabilitatsioonivajaduse tuvastamisel?
2. Taastusravi ja rehabilitatsiooniteenuse sisuline piiritlemine
Eelnõu seletuskirjas püütakse rehabilitatsiooniteenust eristada tervishoiuteenusest eelkõige selle kaudu, et tervishoiuteenuse fookus on haiguse või vigastuse diagnoosimisel ja ravimisel, rehabilitatsiooniteenuse fookus aga funktsioneerimis- ja osalusvõime parandamisel ning haigusega kohanemisel. Selline eristus ei ole taastusravi, eriti neuroloogilise taastusravi vaates sisuliselt täpne. Neuroloogiliste diagnooside ja paljude teiste krooniliste või püsiva funktsioonihäirega seisundite puhul ei ole ravi eesmärk sageli haiguse algpõhjuse kõrvaldamine, vaid just funktsioneerimisvõime, osalusvõime, enesetõhususe, igapäevase toimetuleku ja kohanemise toetamine. Samuti on taastusravi praktikas olemuslikult meeskondlik ja inimesekeskne. Seetõttu võib eelnõu praegune sõnastus tekitada eksitava mulje, nagu oleks terviklik, tegevus- ja elukeskkonda arvestav, meeskondlik käsitlus rehabilitatsiooniteenuse eripära, mitte taastusravi loomulik osa.
Ettepanek: täpsustada seletuskirjas taastusravi ja rehabilitatsiooniteenuse omavahelist suhet viisil, mis ei vastanda neid teenuseid kunstlikult ega kirjelda taastusravi kitsalt haiguse või vigastuse ravina.
Küsimused:
1. Kuidas suhestuvad kavandatavas süsteemis taastusravi ja rehabilitatsiooniteenus, ehk kas rehabilitatsiooniteenus on mõeldud taastusravi täiendava või jätkuteenusena, paralleelse kompleksteenusena või eraldi teenuseteekonnana?
2. Kas seletuskirjas on võimalik loobuda taastusravi ja rehabilitatsiooniteenuse vastandamisest ning kirjeldada rehabilitatsiooni pigem taastusravi, psühhosotsiaalsete ja sotsiaalsete sekkumiste integreeritud laiendusena?
3. Rehabilitatsiooniteenuste osutamine raviperioodi vältel
Eelnõus on positiivne, et rehabilitatsiooniteenust nähakse ette nii ravile eelneva, ravi toetava, ravile järgneva kui ka ravi asemel osutatava teenusena. Praktikas on oluline, et see põhimõte toimiks ka statsionaarse ja ambulatoorse taastusravi raames. Näiteks statsionaarsel taastusravil viibival patsiendil võib multidistsiplinaarne meeskond hinnata vajalikuks loovterapeudi, eripedagoogi või kogemusnõustaja teenuse kaasamise. Sellisel juhul peab olema võimalik osutada neid teenuseid samas raviperioodis ja võimalusel sama asutuse spetsialistide poolt, ilma et patsient peaks läbima eraldi terviseteejuhi kaudu algavat teenuseteekonda. Vastasel juhul suureneb halduskoormus ning tekib vastuolu eelnõu eesmärgiga vähendada bürokraatiat ja tagada abivajavale inimesele sujuvam teekond.
Ettepanek: lisada eelnõusse või seletuskirja põhimõte, et kui taastusravi- või ravimeeskond tuvastab ravi käigus vajaduse rehabilitatsiooniteenuse komponentide järele, peab neid olema võimalik rakendada sama raviperioodi jooksul ilma eraldi koordineerimisteekonda läbimata.
Küsimused:
1. Kas statsionaarsel või ambulatoorsel taastusravil viibivale patsiendile saab sama raviperioodi jooksul osutada rehabilitatsiooniteenuse komponente, näiteks loovteraapiat, eripedagoogi teenust või kogemusnõustamist?
2. Kas sellised teenused on võimalik kajastada samal raviarvel või sama teenusjuhtumi raames?
3. Kas taastusravimeeskonnal on õigus rehabilitatsiooniteenuse vajadus ise tuvastada ja vajalikud spetsialistid kaasata?
4. Teenuseosutajate võimekus ja kättesaadavuse risk
Eelnõu kohaselt pannakse haiglavõrgu arengukava haiglatele rehabilitatsiooniteenuse osutamise kohustus. Samas on mitmes haiglas juba praegu spetsialistide puudus ning rehabilitatsioonimeeskonna komplekteerimine võib olla väga keeruline. Lisaks võib teenusevajajate hulk suureneda, kuna teenusele ligipääs ei sõltu enam puude raskusastmest või töövõime hindamisest ning lähedaste kaasamine muutub süsteemsemaks. Sisuliselt on see positiivne areng, kuid kui teenusevajajate arv kasvab ning spetsialistide arv ei kasva samas tempos, tekib tõsine oht ootejärjekordade pikenemiseks.
Ettepanek: täiendada mõjuanalüüsi realistliku hinnanguga spetsialistide kättesaadavusele, haiglate tegelikule võimekusele, teenusemahtudele ja ootejärjekordade riskile.
Küsimused:
1. Kui teenusevajajate hulk suureneb, kuid spetsialistide hulk jääb samaks, siis millise mehhanismi kaudu teenuste kättesaadavus paraneb?
2. Millised on planeeritavad teenusemahud ja rahastus võrreldes tänase SRT tegeliku kasutusega?
3. Kuidas jälgitakse ja maandatakse ootejärjekordade pikenemise riski?
5. Rahastus ja teenuste hinnastamine Tervisekassa süsteemis
Eelnõu järgi liigub rehabilitatsiooniteenuse rahastamine Tervisekassasse ning lisanduvad rehabilitatsioonis kasutatavad teenused, näiteks loovteraapia ja kogemusnõustamine, peaksid jõudma Tervisekassa tervishoiuteenuste loetellu.
See on põhimõtteliselt mõistlik, kuid peame oluliseks rõhutada ka nende teenuste kaug- ja grupiteenusena osutamise võimaluse tagamist, kui see on inimese vajadustest lähtudes põhjendatud.
6. Meeskonnanõuded ja vastuolud kahe või kolme spetsialisti nõudes
Seletuskirjas esineb ebaselgust selles, kas rehabilitatsiooniteenuse osutamise eelduseks on vähemalt kahe või vähemalt kolme spetsialisti olemasolu. Ühes kohas põhjendatakse vähemalt kahe iseseisva tervishoiuteenuse tegevusloa nõuet kahe spetsialisti koostöö ja meeskonnatöö komponendiga, samas on põhimeeskonna puhul nimetatud vähemalt kolme spetsialisti nõuet.
Ettepanek: ühtlustada eelnõu ja seletuskirja sõnastus nii, et oleks selge, mitme spetsialisti kaasatus on eelduslikult vajalik rehabilitatsiooniteenuse kui kompleksteenuse osutamiseks
7. Kvalifikatsiooninõuded ja teenuse kättesaadavus
Toetame vajadust tagada rehabilitatsiooniteenuse kvaliteet ja spetsialistide pädevus. Samas tuleb kvalifikatsiooninõuete tõstmisel hinnata mõju teenuste kättesaadavusele. Kui nõudeid tõstetakse näiteks magistrikraadi tasemele valdkondades, kus spetsialiste on niigi vähe, võib see oluliselt piirata teenuseosutajate võimekust ja pikendada järjekordi.
Ettepanek: kvalifikatsiooninõuete kehtestamisel tuleb paralleelselt hinnata iga nõude mõju teenuse kättesaadavusele, piirkondlikule kaetusele ja üleminekuperioodi vajadusele. Samuti peaks kvalifikatsiooninõuete kujundamisel arvestama lisaks formaalsele haridusele ka töökogemust, täienduskoolitusi ja senist rehabilitatsioonivaldkonna praktikat.
8. Dokumenteerimine, heaoluplaan ja teenuseosutaja sisemine koordineerimine
Eelnõu eeldab, et terviseteejuht koordineerib heaoluplaani ning et rehabilitatsioonimeeskonna tegevuskava kokkuvõtted liiguvad heaoluplaani. Samas ei kao teenuseosutaja sees vajadus koordineeriva rolli järele. On ebarealistlik eeldada, et iga meeskonnaliige suhtleb eraldi terviseteejuhiga või haldab iseseisvalt kogu valdkonnaülest infovahetust.
Praktikas on teenuseosutaja poolel jätkuvalt vaja koordineerivat spetsialisti, sageli sotsiaaltöötajat või juhtumikorraldusliku pädevusega töötajat, kes korraldab meeskonnasisest infovahetust, dokumenteerimist ja suhtlust terviseteejuhiga.
Samuti ei pruugi dokumenteerimiskoormus väheneda sellisel määral, nagu seletuskirjas eeldatud, sest endiselt tuleb hinnata inimese vajadusi, koostada tegevuskava, teha vahe- ja lõpphindamisi ning edastada kokkuvõtteid.
Ettepanek: täpsustada seletuskirjas, et teenuseosutaja sisemine koordineeriv roll säilib. Halduskoormuse vähenemise eeldused vajavad realistlikumat kirjeldust.
9. Juurdepääs andmetele ja heaoluplaani õiguste haldus
Eelnõu kirjeldab, et heaoluplaani andmetele pääsevad ligi need spetsialistid, kellel on roll inimese teenuseteekonnal. Samas vajab täpsustamist, kuidas hallatakse juurdepääse olukorras, kus rehabilitatsioonimeeskondades on personalivoolavus, osakoormusega töötajad ja koostööpartnerid.
Ei tundu otstarbekas, et iga konkreetse spetsialisti ligipääsu haldamine jääb terviseteejuhi ülesandeks. Mõistlikum oleks, et teenuseosutaja haldab oma töötajate ja inimese teenuseprotsessis osalevate spetsialistide ligipääse kokkulepitud õiguste ja vastutuse alusel.
10. Terviseteejuhtide arv ja töökoormuse arvestus
Seletuskirjas on toodud terviseteejuhtide vajaduse hinnang, kuid vajab täpsustamist, millise ajaperioodi, teenusesaajate mahu ja töökoormuse eelduse põhjal see arvestus on tehtud. Millise ajaperioodi kohta on arvutatud ühe terviseteejuhi kohta 50–100 klienti ja millist töömahtu eeldatakse ühe kliendi kohta?
Kui terviseteejuht muutub rehabilitatsiooniteenusele jõudmisel oluliseks lüliks, on tema töökoormuse realistlik hindamine kriitilise tähtsusega. Vastasel juhul võib terviseteejuhist saada teenusele jõudmise pudelikael.
Loodan, et kasutate esitatud tagasisidet kavandatava reformi täpsemal kujundamisel.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Mari-Liis Ööpik-Loks
juhatuse esimees