Arvamuse edastamine


Sotsiaalministeerium
Teie: 17.04.2026
Meie: 11.05.2026 nr 7



Arvamus Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muudatused) eelnõu kohta


Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon tänab võimaluse eest avaldada arvamust Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muudatused) eelnõu kohta.
Eelnõu eesmärk muuta rehabilitatsioonisüsteem terviklikumaks ja vajaduspõhisemaks, on põhimõtteliselt mõistetav ja toetatav. Samas jääb seletuskirja põhjal mitmes olulises küsimuses ebaselgeks, kuidas uus süsteem praktikas toimima hakkab ning millised on selle tegelikud mõjud teenuseosutajatele, kohalikele omavalitsustele, spetsialistidele ja teenust vajavatele inimestele.
1. Ajakava ja ressursid
Teenuseosutajate vaatest on tegemist sisuliselt turumuutust tingiva eelnõuga. Kõik senised SRT pakkujad ei jää tõenäoliselt turule, veel rehabilitatsiooniteenuseid mitte osutavad haiglavõrgu arengukava haiglad peavad hakkama teenust osutama. Vaja on kõigepealt üle vaadata uued nõuded, hinnata võimalused, tagada tegevusload, värvata uut personali ja lõpetada töösuhteid personaliga, kellele enam tööd ei ole pakkuda. Asutustel, kellel täna ei ole tervishoiuteenuse tegevusluba, tähendab see lisaks vormilistele muudatustele ka kultuurilist muudatust. Harjuda tuleb tervisekassa nõuete ja rahastuse korraldusega, hakata selgemalt eesmärgistama ja kasutama uusi mõõdikuid, tegema senisest laiemalt koostööd nii meeskonna sees kui ka terviseteejuhiga. Lisaks tuleb osadel teenuseosutajatel harjuda olema teenuseosutaja partneriks mitte iseseisvaks teenuseosutajaks. Kõik see vajab ühest õigusselgust (seaduse ja rakendusaktide vastuvõtmist), kommunikatsiooni, koolitusi ja aega. Oluline on ka see, et puudub kindlus vajalike IT arenduste valmimiseks, kuna seletuskirja selgituste kohaselt minnakse nendeks raha riigieelarve lisataotlustena alles taotlema. Kuna seletuskirjas ei ole ära toodud kõigi vajalike tegevuste ühtset ajakava, siis on raske hinnata, kas kõigi vajalike muudatuste eelduste täitmine 1.10.2027 on üldse reaalne.
• Samuti tekitab küsimusi kavandatav teenuseosutamise korraldus, kus Tervisekassa sõlmib lepingud eelisjärjekorras haiglavõrgu arengukava haiglatega ning teistel teenuseosutajatel on võimalik teenust osutada vaid läbi lepingupartneri või vajaduspõhiselt. Selline mudel võib vähendada seniste teenuseosutajate võimalusi turul jätkata ning piirata konkurentsi. Lisaks peavad olemasolevad teenuseosutajad vastama uutele teenuseosutamise tingimustele, mis eeldab mitmeid ümberkorraldusi. Sellega kaasnev halduskoormus ja kulud võivad olla märkimisväärsed.
• Kohati jääb mulje, et kavandatav süsteem ühendab varasemaid lähenemisi, sealhulgas elemente ISTE programmist, kuid tervikuna ei pruugi see arvestada piisavalt valdkonna tegelikke toimimisvõimalusi. On oht, et riigi kokkuhoid saavutatakse olukorras, kus mitmed eraettevõtted on sunnitud tegevuse lõpetama, mis omakorda suurendab koormust juba niigi pinges haiglasüsteemile.
• Olulise küsimusena tõuseb esile süsteemi rahastamise jätkusuutlikkus. Seletuskirjas on toodud, et teenust osutatakse seni, kuni abivajadus püsib, kuid ei selgu, millised saavad olema teenusmahtude piirid ja kuidas välditakse olukorda, kus teenusvajadus ületab riigi rahalised võimalused. Vajaduspõhise teenuse osutamise kõrval peaksid seaduses ja rakenduspraktikas olema selgelt määratletud teenuse saamise piirid, kriteeriumid ja vaidlustamise võimalused. Vastasel juhul võib tekkida õiguslik ebakindlus nii inimestele kui ka teenust korraldavatele asutustele.
• Seletuskirjast ei selgu, kuidas lahendatakse olukord, kus Tervisekassale teenusteks eraldatav raha on teenusvajaduse katmiseks ebapiisav. Selgitatud on, et hinnad kallinevad. Teenusele õigustatud isikute arv võib oluliselt tõusta, kuna kaob puude või töövõime languse nõue. Juba täna on spetsialistide vähesuse tõttu suunamisest teenusteni jõudmisel viiteajad. Kas uue korralduse puhul tekivad järjekorrad või kuidas teisiti lahendatakse inimese vaatest olukord, kus on teenusvajadus on põhjendatud, kuid vahendeid ei jätku?
• Ebaselgeks jääb ka see, millest kaetakse täiendavad haldus- ja koordinatsioonikulud Praktikas tuleb katta haiglate koordinatsioonikulu, lepingute haldamine, aruandlus, kvaliteedivastutus, IT- ja dokumentatsioonikulud ning samal ajal ka otsese teenuseosutaja töö. Kui olemasolev ressurss jaguneb rohkemate osapoolte vahel, võib see vähendada teenuseosutajate motivatsiooni ning suurendada süsteemi üldist halduskoormust.
• Kuigi eelnõu eesmärgina tuuakse välja halduskoormuse vähendamine, võib praktikas osa koormusest lihtsalt liikuda ühelt osapoolelt teisele. Otseste töösuhete asemel tekivad vahendatud suhted, rohkem lepinguid, kooskõlastusi ja vastutusahelaid. Eriti keeruline võib see olla väiksematele teenuseosutajatele, kellel puudub piisav administratiivne võimekus või läbirääkimisjõud haiglatega.
• Seoses muudatustega on vaja infopäevi ja koolitusi. Kuigi osaliselt on koolitusvajadust seletuskirjas välja toodud, ei teki sellest tervikvaadet, samuti ei ole selgitatud, kui palju need maksma lähevad ja mille arvelt kulud kaetakse.
• Milline saab olema sotsiaaltöötaja roll uues süsteemis ning milline on tugimeeskonna praktiline lisaväärtus võrreldes praeguse korraldusega?
• Võtmekoht uue korralduse rakendamisel on antud eelnõuga samal ajal kooskõlastusel oleva sotsiaal- ja tervise valdkondade integratsiooni eelnõu menetlus ja TERVIKute reaalne rakendumine ning terviseteejuhtide tööle hakkamine. Seletuskirjast ei selgu, kuidas tagatakse, et ka teine eelnõu ja sellega kaasnevad tegevused toimuvad nii, et antud eelnõu eesmärke on võimalik saavutada. Välja toomata on, kuidas maandatakse riske kui teise eelnõu menetlus võtab oodatust kauem aega.
• Seletuskirjas on toodud, et IT arendused puudutavad ennekõike SKAISi, TISi ja MTRi. Arendused puudutavad oluliselt kindlasti ka STARi, kuigi need tehakse teise seaduse muudatuse eelnõu raames, tuleks need ka siin ära märkida, sest ilma heaoluplaani andmete nägemise ja märkamislehe süsteemi kaudu edastuse võimaluseta tekib KOVidele oluline halduskoormus.
• Oluline on viia läbi põhjalikud ressursianalüüsid. See aitaks tagada, et muudatused on realistlikud, rakendatavad ega kahjusta olemasolevat toimivat süsteemi enne, kui uus lahendus on täielikult valmis seda asendama.

2. Rakendusaktid
• Eelnõu näeb valdkonna eest vastutavale ministrile ette kolm volitust rakendusmääruste kinnitamiseks, mis on kaetud ühe määruse kavandiga. Kavandi pealkirjas ei kajastu, kuid määruse eelnõus on toodud rehabilitatsioonimeeskonna liikmele esitatavad täpsemad nõuded. Määruse pealkiri peaks sisaldama kõiki kolme volitust, mida ta katab;
• Seletuskirja punktis 8.1 on välja toodud viis määrust, milles tuleb muudatusi teha. Loetelust puudub. Antud määruse § 38 (6) Töötukassa võimaldab inimesel vastavalt tegevuskavas kokku lepitud rehabilitatsioonivajadusele valida sobiva tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutaja töötukassa kvalifitseeritud teenuseosutajate seast. Teenuseosutajal peab olema sotsiaalhoolekande seaduse § 147 lõikes 1 sätestatud tegevusluba.“ Vastav osa SHSist tunnistatakse kehtetuks, seega tuleb muuta ka antud sätte sõnastust.
• Muutmist vajab ka SHSi ja selle rakendusmäärustega seotud kaitseministri 29.06.2016 määrus nr 11 „Psühholoogilise abi ja sotsiaalteenuse tagamine ning töövõimetuse või puudega seotud lisakulu katmise tingimused, kord ja ulatus“.
• Kehtetuks muudetakse ka nõuded kogemusnõustaja ja rehabilitatsioonimeeskonna spetsialisti koolitustele. Samas jääb rakendusakti kavandi järgi kogemusnõustajale kohustus läbida vähemalt 182 – tunnine täiendkoolitus. Selle nõude säilimisel on koolituste ühtse taseme tagamiseks oluline kinnitada ka nõuded koolitusele.

3. Seotus teiste valdkondadega
• Seletuskirjas on oluline rõhk inimesepõhise tervikvaate tekkimisele. Sotsiaal- ja tervishoiuteenuste ühtsesse plaani toomisega ei teki veel tervikvaadet, kuna rehabilitatsiooniteenustega osalt kattuvatel eesmärkidel osutab töötukassa tööalast rehabilitatsiooniteenust (tööealised teenusesaajad), samuti toetavad lapsi hardidussüsteemis sama ettevalmistusega tugispetsialistid ning toimetulekut arendav on ka erivajadusega õpilastele korraldatavad hooldus- ja toimetulekuõppe vormid.

4. Muudatuste mõju kohalikele omavalitsustele
• Halduskoormuse suurenemine on välja toodud ainult juhtumikorralduse ja teenuste vajaduse vähenemise vaatest. Arvestada tuleks ka seda, et osa täna rehabilitatsiooniteenuseid kasutavad isikud ei vaja juhtumikorraldust, vaid saavad abi lihtmenetlustega, nende hulgas võib olla ka neid, kes ei kasuta üldse KOV teenuseid ja toetusi, mistõttu on nende kohta märkamislehe koostamine arvestatav lisakoormus. Täna piirdub sotsiaaltöötaja roll rehabilitatsiooniteenuste puhul nõustajaks olemisega ja SKA poole pöördumisel abistamises, tulevikus tuleb hakata täitma märkamislehti, sh selleks infot koguma ja tegema koostööd terviseteejuhiga. Samuti võib pöördumiste arv suureneda seoses sotsiaaltranspordi taotluste arvu suurenemise ja transpordi korraldamisega. Samuti võtab terviseteejuht üle ainult riskirühma teenuste koordineerimise, kõigi teiste abivajajate puhul jääb sotsiaaltöötajatele endiselt alles vajadus suhelda tervishoiuteenuste osutajatega. Vähemalt esialgu toob valdkonnaülesele koordineerimisele õigustatud ja mitteõigustatud abivajajate eristamine lisasegadust ja selgitamist.
• Seletuskirjas on ühe olulise mõjuna välja toodud põhjendamatu rehabilitatsiooniteenuse osutamine, sh pikaajaliselt. Pikaajaliste teenusesaajate teenuselt välja juhtimine võib tähendada suuremat vajadust KOV toetavate teenuste järele, sh tugiisikuteenuse järele.
• Seletuskirja järgi pakutakse täna KOVide poolt sotsiaalsele rehabilitatsioonile suunatavatele lastele tulevikus suuremas mahus MDFT saamise võimalust. Seletuskirjast ei selgu kuidas ja mis ajaks SKA kuuenda meeskonna võimekus saavutatakse ja palju võimaldab ühe meeskonna lisandumine mahtu kasvatada. MDFT on väga hea teenus, sh ka probleemide süvenemist ennetav teenus, kuid juba täna on vajadus suurem, kui on SKA võimalused teenust pakkuda. Kuna ka MDFTle on vajalik teha KOV suunamine, siis selles osas tuleb KOVil endiselt teha suunamisi + märkamislehtede täitmine teiste teenust vajavate laste kohta.
• Eelnõu seletuskirjas on selgitatud teenuse saajate transpordi- ja majutuskulude hüvitise lõppemist kui võimalikku lisakoormust KOVidele. Oluline on välja tuua, et KOVil on kehtiva SHSi järgi kohustus tagada sotsiaaltransport isikutele, kellel puue takistab isikliku või ühissõiduki kasutamist, kasutada tema vajadustele vastavat transpordivahendit tööle või õppeasutusse sõitmiseks või avalike teenuste kasutamiseks. Juhul, kui isikul ei ole tervisest tulenevaid takistusi isikliku või ühissõiduki kasutamiseks, siis ei teki KOVil kohustust talle teenust osutada. Samuti puudub KOVil kohustus tagada rehabilitatsiooniteenuse kasutamise ajal majutusteenust. Osad KOVid on loonud endale toetused, mis sobivad ka antud kulude katmiseks, kuid kohustust neil selleks pole ja seoses riigi kohustuslike teenuste kulude kasvuga on mitmed KOVid juba pidanud enda loodud hüvitisi vähendama. Tulenevalt sellest tuleks eelnõu seletuskirja täpsustada, et inimestel ei tekiks ekslik arusaam, et juhul, kui tal endal majanduslikud võimalused ei võimalda neid kulusid katta, on tal igal juhul õigus nõuda nende katmist elukohajärgselt KOVilt. Pigem on sellisel juhul lahenduseks võimalikult kodulähedaste teenuste kasutamine, et hoida kulude suurust inimesele jõukohasel tasemel.
• Märkamislehte saavad koostada ja edastada nii sotsiaal- kui tervisevaldkonna spetsialistid. On võimalik, et ühe ja sama inimese kohta teevad seda mõlema valdkonna spetsialistid, kuna alati ei saa inimesed ise aru, millest täpselt on jutt ja ei oska seetõttu ise topelt töö kohta infot anda. Mõlema valdkonna spetsialistide koormus on küllaltki suur, mistõttu oleks otstarbekas, kui info märkamislehe koostamise või selle edastamise kohta jõuaks võimalikult varases etapis ka teise valdkonna spetsialistini.

5. Inimese vaade
• Seletuskirja järgi ei saa inimene enam rehabilitatsiooniteenuseid taotleda, vaid perearstil või sotsiaaltöötajal tuleb täita märkamisleht. Kuna teenusele suunamisele ei kohaldu enam Sotsiaalhoolekande seadus, siis ei ole märkamislehe edastamise otsuse jaoks nõutav haldusakti andmine KOVi poolt. Samuti ei tee terviseteejuht otsuseid, mida saaks vaidlustada. Seletuskirjast ei selgu, millised on abivajaja õigused ja kuidas toimub vaidluste lahendamine juhul, kui inimene ei ole rahul spetsialistide otsustega. Eriarvamuste ennetamiseks oleks oluline täpsemalt välja tuua, millisel juhul on sotsiaal- või tervishoiuvaldkonna spetsialistil õigus ja kohustus märkamisleht koostada ja edastada.
• Ebaselge on, kuidas toimub rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimine teenuseosutaja juures. Kokkuvõte heaoluplaani esitatakse alles teenuse osutamisel, kuid kus kajastab teenuseosutaja oma tegevuse. Terviseportaalis või on teenuseosutajatel oma tarkvarad?
• Seletuskirjas on toodud, et seda, kas inimene vajab kaugnõustamist või kohapealset teenust, otsustab teenuseosutaja, hinnates inimese terviseseisundit ja olukorda. Kindlasti tuleks arvestada ka inimese enda eelistusi ja valmisolekut ning võimalusi kaugsuhtlusvahendite kasutamiseks.
• Kindlasti tuleks ka inimese vaatest välja tuua sõidu- ja majutuskulude hüvitamise lõppemine, kuna ennekõike tähendab see seda, et juhul, kui tegemist ei ole sotsiaaltranspordile õigustatud sihtrühmaga, tuleb kulud katta inimesel endal.
• Seletuskirjas on küll öeldud, et ülemineku hetkel teenuste katkemise vältimiseks tuleb muudatuste korraldus hästi läbi mõtelda, kuid pole selgitatud, kuidas teenuse mittekatkemine tagatakse. Osadel muudatuse hetkel teenustele suunatud inimestel kindlasti ei lõppe teenused ülemineku hetkel, kuid neil võib tekkida vajadus teenuseosutaja vahetuseks (näiteks tänane teenuseosutaja ei jää tegutsema). Kas sellisel juhul on võimalik märkamislehtede edastamine juba enne 1. oktoobrit, et selleks tähtajaks oleks uue teenuseosutaja juures teenust jätkata? Ebaselge on mida ja kas tuleb vormiliselt teha juhul, kui teenus jätkub sama teenuseosutaja juures, kuid uutel alustel. Kas ka nende teenusvajadus nö hinnatakse üle ja otsustatakse teenuse vajadus uuesti või jätkub teenus juba koostatud tegevuskava alusel?
• Seletuskirjas kasutatakse läbivalt terminit vaimupuue. 2022 tehti SHSis läbivalt muudatus ja termin ”vaimne alaareng” asendati terminiga ”intellektipuue”. Sellest tulenevalt on kohane, et ka antud juhul kasutataks sama terminit.
• Oluline on läbi viia põhjalikud ressursianalüüsid. See aitaks tagada, et muudatused on realistlikud, rakendatavad ega kahjusta olemasolevat toimivat süsteemi enne, kui uus lahendus on täielikult valmis seda asendama.




Lugupidamisega

Allkirjastatud digitaalselt

Eike Käsi
Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon
Juhatuse esimees


Sotsiaalministeerium
Teie: 17.04.2026
Meie: 11.05.2026 nr 7



Arvamus Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muudatused) eelnõu kohta


Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon tänab võimaluse eest avaldada arvamust Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muudatused) eelnõu kohta.
Eelnõu eesmärk muuta rehabilitatsioonisüsteem terviklikumaks ja vajaduspõhisemaks, on põhimõtteliselt mõistetav ja toetatav. Samas jääb seletuskirja põhjal mitmes olulises küsimuses ebaselgeks, kuidas uus süsteem praktikas toimima hakkab ning millised on selle tegelikud mõjud teenuseosutajatele, kohalikele omavalitsustele, spetsialistidele ja teenust vajavatele inimestele.
1. Ajakava ja ressursid
Teenuseosutajate vaatest on tegemist sisuliselt turumuutust tingiva eelnõuga. Kõik senised SRT pakkujad ei jää tõenäoliselt turule, veel rehabilitatsiooniteenuseid mitte osutavad haiglavõrgu arengukava haiglad peavad hakkama teenust osutama. Vaja on kõigepealt üle vaadata uued nõuded, hinnata võimalused, tagada tegevusload, värvata uut personali ja lõpetada töösuhteid personaliga, kellele enam tööd ei ole pakkuda. Asutustel, kellel täna ei ole tervishoiuteenuse tegevusluba, tähendab see lisaks vormilistele muudatustele ka kultuurilist muudatust. Harjuda tuleb tervisekassa nõuete ja rahastuse korraldusega, hakata selgemalt eesmärgistama ja kasutama uusi mõõdikuid, tegema senisest laiemalt koostööd nii meeskonna sees kui ka terviseteejuhiga. Lisaks tuleb osadel teenuseosutajatel harjuda olema teenuseosutaja partneriks mitte iseseisvaks teenuseosutajaks. Kõik see vajab ühest õigusselgust (seaduse ja rakendusaktide vastuvõtmist), kommunikatsiooni, koolitusi ja aega. Oluline on ka see, et puudub kindlus vajalike IT arenduste valmimiseks, kuna seletuskirja selgituste kohaselt minnakse nendeks raha riigieelarve lisataotlustena alles taotlema. Kuna seletuskirjas ei ole ära toodud kõigi vajalike tegevuste ühtset ajakava, siis on raske hinnata, kas kõigi vajalike muudatuste eelduste täitmine 1.10.2027 on üldse reaalne.
• Samuti tekitab küsimusi kavandatav teenuseosutamise korraldus, kus Tervisekassa sõlmib lepingud eelisjärjekorras haiglavõrgu arengukava haiglatega ning teistel teenuseosutajatel on võimalik teenust osutada vaid läbi lepingupartneri või vajaduspõhiselt. Selline mudel võib vähendada seniste teenuseosutajate võimalusi turul jätkata ning piirata konkurentsi. Lisaks peavad olemasolevad teenuseosutajad vastama uutele teenuseosutamise tingimustele, mis eeldab mitmeid ümberkorraldusi. Sellega kaasnev halduskoormus ja kulud võivad olla märkimisväärsed.
• Kohati jääb mulje, et kavandatav süsteem ühendab varasemaid lähenemisi, sealhulgas elemente ISTE programmist, kuid tervikuna ei pruugi see arvestada piisavalt valdkonna tegelikke toimimisvõimalusi. On oht, et riigi kokkuhoid saavutatakse olukorras, kus mitmed eraettevõtted on sunnitud tegevuse lõpetama, mis omakorda suurendab koormust juba niigi pinges haiglasüsteemile.
• Olulise küsimusena tõuseb esile süsteemi rahastamise jätkusuutlikkus. Seletuskirjas on toodud, et teenust osutatakse seni, kuni abivajadus püsib, kuid ei selgu, millised saavad olema teenusmahtude piirid ja kuidas välditakse olukorda, kus teenusvajadus ületab riigi rahalised võimalused. Vajaduspõhise teenuse osutamise kõrval peaksid seaduses ja rakenduspraktikas olema selgelt määratletud teenuse saamise piirid, kriteeriumid ja vaidlustamise võimalused. Vastasel juhul võib tekkida õiguslik ebakindlus nii inimestele kui ka teenust korraldavatele asutustele.
• Seletuskirjast ei selgu, kuidas lahendatakse olukord, kus Tervisekassale teenusteks eraldatav raha on teenusvajaduse katmiseks ebapiisav. Selgitatud on, et hinnad kallinevad. Teenusele õigustatud isikute arv võib oluliselt tõusta, kuna kaob puude või töövõime languse nõue. Juba täna on spetsialistide vähesuse tõttu suunamisest teenusteni jõudmisel viiteajad. Kas uue korralduse puhul tekivad järjekorrad või kuidas teisiti lahendatakse inimese vaatest olukord, kus on teenusvajadus on põhjendatud, kuid vahendeid ei jätku?
• Ebaselgeks jääb ka see, millest kaetakse täiendavad haldus- ja koordinatsioonikulud Praktikas tuleb katta haiglate koordinatsioonikulu, lepingute haldamine, aruandlus, kvaliteedivastutus, IT- ja dokumentatsioonikulud ning samal ajal ka otsese teenuseosutaja töö. Kui olemasolev ressurss jaguneb rohkemate osapoolte vahel, võib see vähendada teenuseosutajate motivatsiooni ning suurendada süsteemi üldist halduskoormust.
• Kuigi eelnõu eesmärgina tuuakse välja halduskoormuse vähendamine, võib praktikas osa koormusest lihtsalt liikuda ühelt osapoolelt teisele. Otseste töösuhete asemel tekivad vahendatud suhted, rohkem lepinguid, kooskõlastusi ja vastutusahelaid. Eriti keeruline võib see olla väiksematele teenuseosutajatele, kellel puudub piisav administratiivne võimekus või läbirääkimisjõud haiglatega.
• Seoses muudatustega on vaja infopäevi ja koolitusi. Kuigi osaliselt on koolitusvajadust seletuskirjas välja toodud, ei teki sellest tervikvaadet, samuti ei ole selgitatud, kui palju need maksma lähevad ja mille arvelt kulud kaetakse.
• Milline saab olema sotsiaaltöötaja roll uues süsteemis ning milline on tugimeeskonna praktiline lisaväärtus võrreldes praeguse korraldusega?
• Võtmekoht uue korralduse rakendamisel on antud eelnõuga samal ajal kooskõlastusel oleva sotsiaal- ja tervise valdkondade integratsiooni eelnõu menetlus ja TERVIKute reaalne rakendumine ning terviseteejuhtide tööle hakkamine. Seletuskirjast ei selgu, kuidas tagatakse, et ka teine eelnõu ja sellega kaasnevad tegevused toimuvad nii, et antud eelnõu eesmärke on võimalik saavutada. Välja toomata on, kuidas maandatakse riske kui teise eelnõu menetlus võtab oodatust kauem aega.
• Seletuskirjas on toodud, et IT arendused puudutavad ennekõike SKAISi, TISi ja MTRi. Arendused puudutavad oluliselt kindlasti ka STARi, kuigi need tehakse teise seaduse muudatuse eelnõu raames, tuleks need ka siin ära märkida, sest ilma heaoluplaani andmete nägemise ja märkamislehe süsteemi kaudu edastuse võimaluseta tekib KOVidele oluline halduskoormus.
• Oluline on viia läbi põhjalikud ressursianalüüsid. See aitaks tagada, et muudatused on realistlikud, rakendatavad ega kahjusta olemasolevat toimivat süsteemi enne, kui uus lahendus on täielikult valmis seda asendama.

2. Rakendusaktid
• Eelnõu näeb valdkonna eest vastutavale ministrile ette kolm volitust rakendusmääruste kinnitamiseks, mis on kaetud ühe määruse kavandiga. Kavandi pealkirjas ei kajastu, kuid määruse eelnõus on toodud rehabilitatsioonimeeskonna liikmele esitatavad täpsemad nõuded. Määruse pealkiri peaks sisaldama kõiki kolme volitust, mida ta katab;
• Seletuskirja punktis 8.1 on välja toodud viis määrust, milles tuleb muudatusi teha. Loetelust puudub. Antud määruse § 38 (6) Töötukassa võimaldab inimesel vastavalt tegevuskavas kokku lepitud rehabilitatsioonivajadusele valida sobiva tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutaja töötukassa kvalifitseeritud teenuseosutajate seast. Teenuseosutajal peab olema sotsiaalhoolekande seaduse § 147 lõikes 1 sätestatud tegevusluba.“ Vastav osa SHSist tunnistatakse kehtetuks, seega tuleb muuta ka antud sätte sõnastust.
• Muutmist vajab ka SHSi ja selle rakendusmäärustega seotud kaitseministri 29.06.2016 määrus nr 11 „Psühholoogilise abi ja sotsiaalteenuse tagamine ning töövõimetuse või puudega seotud lisakulu katmise tingimused, kord ja ulatus“.
• Kehtetuks muudetakse ka nõuded kogemusnõustaja ja rehabilitatsioonimeeskonna spetsialisti koolitustele. Samas jääb rakendusakti kavandi järgi kogemusnõustajale kohustus läbida vähemalt 182 – tunnine täiendkoolitus. Selle nõude säilimisel on koolituste ühtse taseme tagamiseks oluline kinnitada ka nõuded koolitusele.

3. Seotus teiste valdkondadega
• Seletuskirjas on oluline rõhk inimesepõhise tervikvaate tekkimisele. Sotsiaal- ja tervishoiuteenuste ühtsesse plaani toomisega ei teki veel tervikvaadet, kuna rehabilitatsiooniteenustega osalt kattuvatel eesmärkidel osutab töötukassa tööalast rehabilitatsiooniteenust (tööealised teenusesaajad), samuti toetavad lapsi hardidussüsteemis sama ettevalmistusega tugispetsialistid ning toimetulekut arendav on ka erivajadusega õpilastele korraldatavad hooldus- ja toimetulekuõppe vormid.

4. Muudatuste mõju kohalikele omavalitsustele
• Halduskoormuse suurenemine on välja toodud ainult juhtumikorralduse ja teenuste vajaduse vähenemise vaatest. Arvestada tuleks ka seda, et osa täna rehabilitatsiooniteenuseid kasutavad isikud ei vaja juhtumikorraldust, vaid saavad abi lihtmenetlustega, nende hulgas võib olla ka neid, kes ei kasuta üldse KOV teenuseid ja toetusi, mistõttu on nende kohta märkamislehe koostamine arvestatav lisakoormus. Täna piirdub sotsiaaltöötaja roll rehabilitatsiooniteenuste puhul nõustajaks olemisega ja SKA poole pöördumisel abistamises, tulevikus tuleb hakata täitma märkamislehti, sh selleks infot koguma ja tegema koostööd terviseteejuhiga. Samuti võib pöördumiste arv suureneda seoses sotsiaaltranspordi taotluste arvu suurenemise ja transpordi korraldamisega. Samuti võtab terviseteejuht üle ainult riskirühma teenuste koordineerimise, kõigi teiste abivajajate puhul jääb sotsiaaltöötajatele endiselt alles vajadus suhelda tervishoiuteenuste osutajatega. Vähemalt esialgu toob valdkonnaülesele koordineerimisele õigustatud ja mitteõigustatud abivajajate eristamine lisasegadust ja selgitamist.
• Seletuskirjas on ühe olulise mõjuna välja toodud põhjendamatu rehabilitatsiooniteenuse osutamine, sh pikaajaliselt. Pikaajaliste teenusesaajate teenuselt välja juhtimine võib tähendada suuremat vajadust KOV toetavate teenuste järele, sh tugiisikuteenuse järele.
• Seletuskirja järgi pakutakse täna KOVide poolt sotsiaalsele rehabilitatsioonile suunatavatele lastele tulevikus suuremas mahus MDFT saamise võimalust. Seletuskirjast ei selgu kuidas ja mis ajaks SKA kuuenda meeskonna võimekus saavutatakse ja palju võimaldab ühe meeskonna lisandumine mahtu kasvatada. MDFT on väga hea teenus, sh ka probleemide süvenemist ennetav teenus, kuid juba täna on vajadus suurem, kui on SKA võimalused teenust pakkuda. Kuna ka MDFTle on vajalik teha KOV suunamine, siis selles osas tuleb KOVil endiselt teha suunamisi + märkamislehtede täitmine teiste teenust vajavate laste kohta.
• Eelnõu seletuskirjas on selgitatud teenuse saajate transpordi- ja majutuskulude hüvitise lõppemist kui võimalikku lisakoormust KOVidele. Oluline on välja tuua, et KOVil on kehtiva SHSi järgi kohustus tagada sotsiaaltransport isikutele, kellel puue takistab isikliku või ühissõiduki kasutamist, kasutada tema vajadustele vastavat transpordivahendit tööle või õppeasutusse sõitmiseks või avalike teenuste kasutamiseks. Juhul, kui isikul ei ole tervisest tulenevaid takistusi isikliku või ühissõiduki kasutamiseks, siis ei teki KOVil kohustust talle teenust osutada. Samuti puudub KOVil kohustus tagada rehabilitatsiooniteenuse kasutamise ajal majutusteenust. Osad KOVid on loonud endale toetused, mis sobivad ka antud kulude katmiseks, kuid kohustust neil selleks pole ja seoses riigi kohustuslike teenuste kulude kasvuga on mitmed KOVid juba pidanud enda loodud hüvitisi vähendama. Tulenevalt sellest tuleks eelnõu seletuskirja täpsustada, et inimestel ei tekiks ekslik arusaam, et juhul, kui tal endal majanduslikud võimalused ei võimalda neid kulusid katta, on tal igal juhul õigus nõuda nende katmist elukohajärgselt KOVilt. Pigem on sellisel juhul lahenduseks võimalikult kodulähedaste teenuste kasutamine, et hoida kulude suurust inimesele jõukohasel tasemel.
• Märkamislehte saavad koostada ja edastada nii sotsiaal- kui tervisevaldkonna spetsialistid. On võimalik, et ühe ja sama inimese kohta teevad seda mõlema valdkonna spetsialistid, kuna alati ei saa inimesed ise aru, millest täpselt on jutt ja ei oska seetõttu ise topelt töö kohta infot anda. Mõlema valdkonna spetsialistide koormus on küllaltki suur, mistõttu oleks otstarbekas, kui info märkamislehe koostamise või selle edastamise kohta jõuaks võimalikult varases etapis ka teise valdkonna spetsialistini.

5. Inimese vaade
• Seletuskirja järgi ei saa inimene enam rehabilitatsiooniteenuseid taotleda, vaid perearstil või sotsiaaltöötajal tuleb täita märkamisleht. Kuna teenusele suunamisele ei kohaldu enam Sotsiaalhoolekande seadus, siis ei ole märkamislehe edastamise otsuse jaoks nõutav haldusakti andmine KOVi poolt. Samuti ei tee terviseteejuht otsuseid, mida saaks vaidlustada. Seletuskirjast ei selgu, millised on abivajaja õigused ja kuidas toimub vaidluste lahendamine juhul, kui inimene ei ole rahul spetsialistide otsustega. Eriarvamuste ennetamiseks oleks oluline täpsemalt välja tuua, millisel juhul on sotsiaal- või tervishoiuvaldkonna spetsialistil õigus ja kohustus märkamisleht koostada ja edastada.
• Ebaselge on, kuidas toimub rehabilitatsiooniteenuse dokumenteerimine teenuseosutaja juures. Kokkuvõte heaoluplaani esitatakse alles teenuse osutamisel, kuid kus kajastab teenuseosutaja oma tegevuse. Terviseportaalis või on teenuseosutajatel oma tarkvarad?
• Seletuskirjas on toodud, et seda, kas inimene vajab kaugnõustamist või kohapealset teenust, otsustab teenuseosutaja, hinnates inimese terviseseisundit ja olukorda. Kindlasti tuleks arvestada ka inimese enda eelistusi ja valmisolekut ning võimalusi kaugsuhtlusvahendite kasutamiseks.
• Kindlasti tuleks ka inimese vaatest välja tuua sõidu- ja majutuskulude hüvitamise lõppemine, kuna ennekõike tähendab see seda, et juhul, kui tegemist ei ole sotsiaaltranspordile õigustatud sihtrühmaga, tuleb kulud katta inimesel endal.
• Seletuskirjas on küll öeldud, et ülemineku hetkel teenuste katkemise vältimiseks tuleb muudatuste korraldus hästi läbi mõtelda, kuid pole selgitatud, kuidas teenuse mittekatkemine tagatakse. Osadel muudatuse hetkel teenustele suunatud inimestel kindlasti ei lõppe teenused ülemineku hetkel, kuid neil võib tekkida vajadus teenuseosutaja vahetuseks (näiteks tänane teenuseosutaja ei jää tegutsema). Kas sellisel juhul on võimalik märkamislehtede edastamine juba enne 1. oktoobrit, et selleks tähtajaks oleks uue teenuseosutaja juures teenust jätkata? Ebaselge on mida ja kas tuleb vormiliselt teha juhul, kui teenus jätkub sama teenuseosutaja juures, kuid uutel alustel. Kas ka nende teenusvajadus nö hinnatakse üle ja otsustatakse teenuse vajadus uuesti või jätkub teenus juba koostatud tegevuskava alusel?
• Seletuskirjas kasutatakse läbivalt terminit vaimupuue. 2022 tehti SHSis läbivalt muudatus ja termin ”vaimne alaareng” asendati terminiga ”intellektipuue”. Sellest tulenevalt on kohane, et ka antud juhul kasutataks sama terminit.
• Oluline on läbi viia põhjalikud ressursianalüüsid. See aitaks tagada, et muudatused on realistlikud, rakendatavad ega kahjusta olemasolevat toimivat süsteemi enne, kui uus lahendus on täielikult valmis seda asendama.




Lugupidamisega

Allkirjastatud digitaalselt

Eike Käsi
Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon
Juhatuse esimees