[EIS] Eelnõu JDM/26-0536 - "Perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus" kooskõlastamine

1

08.05.2026

Perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga muudetakse perekonnaseadust (PKS) ja teisi seadusi, et kaasajastada

perekonnaõiguse valdkonna regulatsiooni ning muuta see paremini vastavaks tänapäeva

ühiskondlikele vajadustele, põhiõiguste kaitsele ja õigusemõistmise tõhusa korraldamise

eesmärgile. Eelnõu eesmärk on ajakohastada eestkoste seadmise materiaal- ja

menetlusõiguslikku regulatsiooni ning muuta perekonnaõiguslike menetluste, eelkõige abielu

lahutamist ja lastega seotud varahooldusõiguse teostamist lihtsamaks ja selgemaks.

Ülevaade eelnõuga kavandatavatest muudatustest perekonnaõiguslikes menetlustes.

 Abikaasasid kohustatakse tegema kõik selleks, et abielu lahutada kokkuleppel ja vältida

kohtusse pöördumist.

 Lihtsustatakse kohtumenetlust abielu lahutamise asjades – kaotatakse poolte lepitamise

ja isikliku ärakuulamise kohustus.

 Muudetakse menetluskulude jaotuse üldreeglit abielu lahutamise ja alaealise lapse

ülalpidamise asjades ning sätestatakse selgelt, et elatise asjas teise poole

menetluskulusid alaealise lapse kanda jätta ei tohi.

 Kaasajastatakse lapse nimel tema vara arvelt väärtpaberitega tehingute tegemise

regulatsiooni ning täpsustatakse kohtu eelneva nõusoleku nõuet.

 Täpsustatakse lapsendamissaladuse sätteid ja kohustatakse lapsendajaid last

lapsendamise faktist teavitama.

 Antakse lapsendatule õigus saada oma bioloogiliste vanemate isikustatud andmed

sõltumata nende nõusolekust.

 Bioloogilistele õdedele ja vendadele antakse õigus küsida andmeid lapsendatu kohta,

kuid andmete saamine sõltub lapsendatu või alaealise lapsendatu puhul tema lapsendaja

nõusolekust.

 Täpsustatakse, et põlvnemise tuvastamise hagimenetluses võib kohus omal algatusel

hagita asjana lahendada ära hooldusõiguse kuuluvuse.

Muudatustega vähendatakse isikute halduskoormust, lihtsustades abielu lahutamise

kohtumenetlust, kaotades lapsendamissaladusega seotud keerukad toimingud ning täpsustades

suhtluskorra ja hooldusõiguse regulatsiooni. Varahooldusõiguse muudatuse tulemusel ei pea

vanemad enam pöörduma kohtu poole alaealise lapse vara arvel väärtpaberite soetamiseks.

Ülevaade eelnõuga kavandatavatest muudatustest eestkostemenetluses.

 Asendatakse isiku piiratud teovõime tuvastamise alusena kasutatavad õiguslikud

mõisted ajakohasematega.

 Nähakse ette, et eestkostetava hääleõiguse kaotus ei ole enam ilma eraldi hindamata

seotud eestkoste seadmisega kõigi asjade ajamiseks.

 Luuakse selge õiguslik alus, et eestkostja ülesannetest vabastatud isik saaks kohtu ees

täita aruandekohustust ebamõistlike pingutusteta.

2

 Pikendatakse eestkoste määramise maksimaalset tähtaega ja nähakse ette, et eestkoste

võib seada kuni seitsmeks aastaks.

 Muudatuste kohaselt on võimalik jätta eestkoste seadmise menetluses ekspertiis

määramata, kui eestkostja ülesannete ring ei suurene haiguste või puude raskusastme

muutumise tõttu, vaid tema elukorraldusega seotud muudatuste tõttu või muu abi

ebapiisavuse tõttu.

 Eestkoste seadmise menetluses on võimalik anda arvamuse andmise õigus perearstile,

kui isik ise on eestkoste seadmisega nõus või seda taotleb.

 Kui eestkoste seadmise avalduse esitab kohtule isik ise ning sellele lisatud isiku

tervislikku seisundit kajastavad dokumendid lubavad kahtlusteta järeldada, et isik saab

aru oma eestkostevajadusest, ei pea kohus muudatuste kohaselt ekspertiisi määrama.

Eestkoste seadmise mudatuste tegemisel on võetud aluseks Justiits- ja Digiministeeriumi

tellimusel koostatud õigusliku analüüsi ettepanekud.1

Muudatuste rakendamisega ei kaasne halduskoormuse suurenemist. Muudatuste peamine mõju

on seotud eestkostesüsteemi korrastamise ning selle mõistlikumaks muutmisega kõikidele

osalistele. Kavandatu ei suurendata aruandluskohustust, samuti ei seata lisanõudeid.

Muudatused vähendavad halduskoormust, kuna eestkostja ülesannete täitmisega seotud

asjaajamine lihtsustub, ning võimaldavad paindlikumat lähenemist ekspertiiside korraldamisel.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Perekonnaseaduse muudatuste ja nendega seonduvate teiste seaduste muudatuste vastutav

ametnik on Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna asekantsler Heddi Lutterus

(e-post [email protected], tel 620 8122). Eestkoste seadmise muudatused on

koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi justiitshalduspoliitika osakonna kohtute talituse

nõunikud Mari Kirs (e-post [email protected], tel 5429 0114) ja Stella Johanson (e-post

[email protected] tel 5863 3152), koostamisel andis panuse õiguspoliitika osakonna

tsiviilõiguse talituse nõunik Kertu Tuuling (e-post [email protected], tel 5886 7043).

Eelnõu § 1 punkt 22 ning § 5 punktid 9, 10, 12 ja 14 põhinevad analüüsil, mille on Justiits- ja

Digiministeeriumi tellimusel koostanud Tiina Karm, PhD ja dr iuris Triin Uusen-Nacke.

1.3. Märkused

Eelnõukohase seadusega muudetakse järgmiste seaduste järgmisi redaktsioone:

1) perekonnaseadus, RT I, 07.05.2025, 17;

2) notari tasu seadus, RT I, 28.01.2026, 3;

3) perekonnaseisutoimingute seadus, RT I, 21.11.2025, 2

4) sotsiaalhoolekande seadus,RT I, 12.06.2025, 24;

5) tsiviilkohtumenetluse seadustik, RT I, 03.04.2025, 2;

6) tsiviilseadustiku üldosa seadus, RT I, 31.12.2024, 48.

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse koalitsioonileppe 2025–2027.2 Perepoliitika suunas on

seatud eesmärk suurendada vanemate rolli ja vastutust lapse vara haldamisel, võimaldades

1 Karm, T., Uusen-Nacke, T. Eestkoste kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside õiguslik analüüs. – Justiits- ja

Digiministeerium, 2025. 2 Koalitsioonilepe 2025–2027, p-d 186, 187, 395, 398 ja 402.

3

lapsele soetatud finantsvara kasutada ilma kohtu eelneva loata, mis muudab vara kasutamise

tõhusamaks ja vähendab kohtute töökoormust. Muudatus ei kohaldu pärandvarale. Üheks

eesmärgiks on lapsendamissaladuse kaotamine, et lapsendamine oleks avatum ja edaspidi oleks

lapsendatud lastel õigus teada enda lapsendamise fakti ja täiendavaid andmeid.

Õigusriigi valdkonnas soovitakse viia abielulahutusega seotud toimingud kohtust välja, jättes

kohtu pädevusse üksnes laste ja varaga seotud vaidlusküsimused. Samuti tsiviilkohtus

täisealisele isikule eestkoste seadmise protsessi ajakohastada ning mõistlikumaks muuta, et see

oleks kõikidele osalistele vähem koormav.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 104 punkti 14 kohaselt

vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, s.o 51 häält, sest muudetakse kohtumenetluse

seadust.

Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse

rakendamisega.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu üks eesmärke on muuta lapsendamissaladuse regulatsiooni selliselt, et toetada

lapsendatute õigust teada oma päritolu, mida kehtiv lapsendamise kord piirab. Hetkel saab

lapsendatud laps seaduse järgi oma lapsendamisest teada üksnes juhul, kui lapsendajad

otsustavad talle lapsendamise fakti avaldada. Kui lapsendajad seda ei tee, ei pruugi laps kunagi

teada saada, et lisaks perele, kus ta on üles kasvanud, on tal ka bioloogilised vanemad ning

võimalikud õed ja vennad. Muudatustega soovitakse tugevdada lapse õigusi, luua eeldused

teadlikumaks ja avatumaks lapsendamiseks ning toetada lapsendajaid ja lapsendatuid

läbipaistvama, lapse huve paremini arvestava korra kaudu. Lapsendamissaladuse regulatsiooni

ajakohastamine aitab kaasa lapsendamise suuremale läbipaistvusele ja usaldusväärsusele.

Avatum regulatsioon vähendab stigmatiseerimist, toetab lapse psühholoogilist turvatunnet ning

aitab vältida hilisemaid identiteedikriise.

Sotsiaalministeerium käsitles lapsendamissaladuse kaotamist oma 2023. aastal valminud

asendushoolduse väljatöötamiskavatsuses (VTK)3, kuivõrd lapsendamise korraldus on

Sotsiaalministeeriumi vastutusalas. Lapsendamise protsessiga tegeleb Sotsiaalkindlustusamet

(SKA). Lapsendamisega seotud materiaalõiguslik regulatsioon on reguleeritud

perekonnaseaduses (PKS), mis on Justiits- ja Digiministeeriumi pädevuses.

Laste kaitset reguleerivad mitmed rahvusvahelised konventsioonid, millega Eesti on ühinenud,

sealhulgas ÜRO Lapse Õiguste Konventsioon (LÕK), Haagi riikidevahelises lapsendamises

lastekaitseks tehtava koostöö konventsioon ning Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse

Konventsioon (EIÕK). Eesti Vabariigi PS § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu

puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi

perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise,

kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks

või kurjategija tabamiseks. Kõnealuse paragrahvi põhieesmärk on kaitsta isikut

riigivõimuasutuste meelevaldse sekkumise eest era- ja perekonnaellu, kuid sellele võib

lisanduda riigivõimu positiivne kohustus tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. PS § 26

3 Väljatöötamiskavatsus on leitav eelnõude menetlemise infosüsteemist:

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/614a22f1-e586-4147-a064-d152d5af3e37?activity=1#qOhnreTN

4

sõnastamisel on selgeks eeskujuks olnud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse

Konventsiooni (EIÕK) artikkel 8, milles on sätestatud sarnased alused, millal võib riik sekkuda

inimese eraellu.4

Lapse õigus teada oma päritoluandmeid tuleneb tema õigusest era- ja perekonnaelule (Euroopa

Inimõiguste Kohtu järgi artikli 8 kontekstis) ning identiteedi kujunemise aluspõhimõttest.

Näiteks kohtuasjas Odièvre vs Prantsusmaa leidis kohus, et teadmatus sünniloost ja bioloogilise

päritolu varjamine võivad kujutada riigipoolset sekkumist lapse identiteedi kujunemisse. Sünd

ja eelkõige asjaolud, milles laps sünnib, on osa lapse, ja hiljem täiskasvanu, eraelust, mida

kaitseb konventsiooni artikkel 8. Samuti asjas Godelli vs Itaalia rõhutas kohus, et riigil on

positiivne kohustus tagada regulatsioon, mis vastutab lapse huvide eest ning pakub juurdepääsu

päritoluinfole proportsionaalsel ja selgel viisil, kui analüüs näitab, et lapse huvi teada oma

bioloogilist päritolu kaalub üles bioloogilise vanema soovi jääda anonüümseks. Lisaks rõhutas

asjas Phinikaridou vs Küpros, et lapse identiteedi- ja päritoluinfo on osa eraelu ja perekonnaelu

mõiste sisust ning sellel võib olla iseseisev kaitse. Asjas Hendricks vs Holland on kohus LÕK

artikli 8 kontekstis leidnud, et kui on vastuolu lapse huvide ja õiguste ning vanemate õiguste ja

huvide vahel ning lahendus saab olla ainult ühe või teise kasuks, peavad esikohale jääma lapse

huvid.5

Lapsendamissaladuse kaotamise muudatused tuginevad lapse põhiõigusele identiteedile ja

päritolu teadmisele, mis on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses (PS §19 ja § 26) ning ÜRO

lapse õiguste konventsioonis (art. 7, 8 ja 21). Eesti lapsendamisõigus vajab ajakohastamist, et

vastata rahvusvahelistele lapse õiguste standarditele ning Põhjamaade avatud lapsendamise

praktikatele. Mitmes Euroopa riigis (sh Soome, Rootsi, Norra, Island) on lapsendatul

täisealiseks saades õigus teada oma bioloogilisi vanemaid sõltumata nende nõusolekust.

Sealjuures ei ole täheldatud ühiskondlikke probleeme, mis viitab, et avatud lapsendamine toetab

lapse arengut ja usaldust ühiskonna vastu. See tugineb arusaamale, et lapse õigus identiteedile

kaalub üles vanema õiguse eraelu puutumatusele ning võimalik kahju, mida riive tekitab

lapsendatud lapsele, on suurem kui bioloogilise vanema õiguste riive.6

Lapsendamiste arv on olnud olulises languses. SKA andmetel lapsendati aastatel 2012–2013

uude perre 50–60 last, kuid aastatel 2023–2024 oli uude perekonda lapsendatuid 21–26 last.7

Arvestades, et lapsendada soovivate isikute arv on püsinud ühtlaselt kõrge, peitub SKA

hinnangul lapsendamiste arvu vähenemine pigem asjaolus, et kohalikud omavalitsused

teavitavad SKA-d harvem lapsendamist vajavatest lastest. SKA on täheldanud, et kohalikud

omavalitsused ei tea, mida teha lapsendamiseks vabade laste puhul (sh kuhu pöörduda). Kui

laps paigutatakse asendus- või perekodusse, siis on tõenäoline, et laps sinna ka jääb, kuigi

sotsiaalhoolekande seadus kohustab kohalikke omavalitsusi tegelema perepõhise

asendushoolduse võimaluste otsimisega. Sotsiaalministeerium on oma VTK-s üheks põhjuseks,

miks lapsendatute arv on vähenenud, pidanud muuhulgas lapsendamise regulatsiooni, mis ei

ole enam ajakohane ja kahjustab lapsendatud laste õigusi. Peamiseks probleemiks võib pidada

4 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinna Raamatutrükikoda, 2020. 5 EIK 13.02.2003 Odièvre vs Prantsusmaa, p 28-29; EIK 18.03.2013 Godelli vs Itaalia, p 47-59; EIK 20.03.2008

Phinikaridou vs Küpros, p 43-67; Inimõiguste Komitee teadaanne 201/1985, 27.07.1988 Hendricks vs Holland, p

8.3-8.4. 6 Brandt, R. Lapsendamissaladuse mõju lapsendatu identiteedile. Bakalaureusetöö. Tallinna Tehnikakõrgkool,

2025; Sotsiaalministeeriumi andmed. 7 Sotsiaalkindlustusameti andmed.

5

PKS §-s 164 sätestatud lapsendamissaladuse nõuet, mis sellisel kujul kahjustab lapsendatute

identiteediõigust, mille üheks oluliseks osaks on õigus teada oma päritolu.8

Lapsendamissaladust puudutavaid kitsaskohti on põhjalikult analüüsinud ning Eestis kehtivat

regulatsiooni välisriikide omaga võrrelnud Margit Sarv 2021. a Juridicas ilmunud artiklis

„Õdede-vendade õigused lapsendamisel“.9 PKS § 164 lg 1 kohaselt on lapsendamissaladuse

eesmärk tagada lapse, vanema ja lapsendaja eraelu kaitse ning ära hoida soovimatut sekkumist.

M. Sarv toob samuti välja, et lapsendamissaladuse eesmärk ka mujal riikides on jäänud samaks

selles osas, et kaitsta lapsendaja, lapse ja bioloogilise vanema eraelu soovimatu sekkumise ja

diskrimineerimise eest. Küll aga on muutumas hoiak, et teadmatus lapsendamisest kaitseb last

ning see on asendumas tõekspidamisega, et lapse enesemääramisõigusest tulenevalt on tal õigus

teada lapsendamisest ning see võimaldab tal luua tegelikel asjaoludel põhineva minapildi.10

Võrreldes varasema ajaga on muutunud ka lapsendamisprotsessi praktiline käsitlus –

praktikas eelneb täna sageli lapsendamisele sama pere poolt lapsele hoolduspereks olemine.

Sellisel juhul on hooldusperel kohustus võimaldada lapsele suhtlust tema bioloogilise perega,

mistõttu pere on teadlik lapse bioloogilise pere andmetest ja muust laiendatud infost. Samuti

nõustab ja suunab SKA juba täna oma hindamise ja ettevalmistamise protsessis lapsendada

soovivaid peresid järgima avatud lapsendamise põhimõtteid, st rääkima lapsele tema päritolust

ning mitte tegema lapse ees saladust lapsendamisest. Arvestades eelpool toodud andmeid

päritoluandmete otsijate osas võib järeldada, et koosmõjus SKA poolse nõustamisega on ka

lapsendajad ning bioloogilised vanemad muutunud andmete avaldamise osas avatumaks.11

Seega toetab ka tänane lapsendamise korralduse praktika juba seda, et lapsendamissaladusega

seonduvat regulatsiooni ajakohastataks. See ühtlasi tagaks õigusselguse, võttes arvesse, et

praeguse regulatsiooni tõlgendus on piirav ning on praktikas tekitanud probleeme.

Kehtiv lapsendamissaladuse regulatsioon ei taga lapsendatute identiteediõigust. Lapsendajate

nõusoleku puudumisel ei ole võimalik kokku viia ka täiskasvanud lapsendatut tema õdede-

vendadega. Täiskasvanud lapsendatute pöördumiste arv SKA poole päritoluandmete saamiseks

on viimastel aastatel märgatavalt suurenenud (vt tabel 1). Kui 2020. aastal pöördus oma

päritoluperet otsides 49 lapsendatut, siis 2024. aastal oli selliseid pöördumisi juba 68. Aastatel

2020–2024 on pöördumiste arv mõnevõrra kõikunud, kuid üldine suundumus on tõusvas

joones, mis viitab kasvavale vajadusele ja huvile oma päritolu kohta teabe saamiseks.

Igal aastal on osa taotlejatest jäänud vajaliku nõusolekuta – nende osakaal on olnud ligikaudu

12–16% kõigist pöördumistest (nõusolekuta jäänute protsent on küll ajas langenud). SKA poole

pöördujate arv kajastab eelduslikult aga vaid osa tegelikust huvist, kuna paljud lapsendatud ei

pruugi teada, et nad on lapsendatud, või leiavad oma päritoluandmed iseseisvalt. Seetõttu näitab

statistika ainult nende lapsendatute arvu, kes on teadlikult SKA poole pöördunud ja tundnud

huvi oma päritolu vastu. Eelnevast võib järeldada, et kehtiv lapsendamissaladuse regulatsioon

tekitab olukordi, kus täisealisel lapsendatul ei ole võimalik oma päritolu kohta teavet saada isegi

siis, kui ta seda soovib.

8 Väljatöötamiskavatsus on leitav eelnõude menetlemise infosüsteemist

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/614a22f1-e586-4147-a064-d152d5af3e37?activity=1#qOhnreTN 9 Sarv, M. Õdede-vendade õigused lapsendamisel. Juridica, 2021/2, lk 101–111. 10 Ibid. 11 Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus perepõhise

asendushoolduse edendamiseks. – Eelnõude Infosüsteem.

6

Tabel 1. Täiskasvanud lapsendatute pöördumised SKA poole (2020-2024) 12

Probleemiks on muuhulgas, et praktikas tõlgendatakse kehtivat lapsendamissaladuse

regulatsiooni väga konservatiivselt ja jäigalt, kuigi sätted otseselt ei keela lapsendajal lapsele

lapsendamisfakti avaldada.

Õiguskantsler on MTÜ Oma Pere pöördumise vastuskirjas13 selgitanud, et lapsendamissaladus

kaitseb lapsendajat, last ja bioloogilisi vanemaid lapsendamisandmete tahtmatu avaldamise

eest, kuid ei kohusta lapsendamist varjama. Lapsendajad, laps ja bioloogilised vanemad võivad

enda kohta käivaid andmeid avaldada, järgides lapse parimaid huve (näiteks ei tohi nad seda

avaldada juhul, kui on oht, et bioloogiline vanem võib lapse ära tunda ja kahjustada lapsendajate

ja lapsendatud lapse pereelu). Kolmandad isikud peavad lapsendamissaladust hoidma.

Bioloogiliste ja lapsendajate perede identiteeti ei tohi avaldada ilma vastastikuse nõusolekuta.

Kehtib üldpõhimõte, et inimesel endal on õigus otsustada, kas, kellele, millal ja kui palju ta

oma isikuandmeid avaldab (Isikuandmete kaitse seaduse § 10 jj). Õiguskantsleri hinnangul

oleks eluvõõras nõuda, et lapsendajad varjaksid naabrite, lähisugulaste ja tuttavate eest, et ühel

päeval perre ilmunud laps on lapsendatud.

Tehtavate muudatuste eesmärk on ajakohastada lapsendamissaladusega seotud regulatsiooni, et

lapsendamine oleks avatum ning kaitseks paremini lapsendatute õigusi ja huve, eelkõige seoses

nende põhiõigustega identiteedile ja õigusele teada oma päritolu. Eelnõu kohaselt sätestatakse,

et lapsendajal on kohustus teavitada alaealist last lapsendamise faktist, arvestades lapse

arengutaset ja arusaamisvõimet. Seaduses ei määrata kindlat vanusepiiri, millal lapsele tuleb

lapsendamisest rääkida – see otsus jääb lapsendajapere hinnata, tuginedes lapse individuaalsele

küpsusele ja emotsionaalsele valmisolekule. Selline paindlikkus võimaldab lapsele teavet

edastada loomulikul ja tema arengut toetaval viisil. Selleks, et toetada lapsendatu identiteeti

juba lapseeas, on lapsendajatel võimalik praktilise töövahendina kasutada MTÜ Oma Pere poolt

2022. aastal valminud asendushooldusel lapse elulooraamatut, mis sisaldab lapse jaoks olulisi

fakte tema lapsepõlve kohta.

Täisealisel lapsendatul on õigus pöörduda Sotsiaalkindlustusameti poole, et saada teavet

lapsendamise fakti kohta. See võimaldab muu hulgas olukorras, kus lapsendamise fakti ei ole

talle varem avaldatud, kuid tal tekib kahtlus oma päritolu suhtes, seda Sotsiaalkindlustusameti

abil kontrollida. Sotsiaalkindlustusamet annab lapsendatule üle lisaks enne lapsendamist

kogutud andmed, sealhulgas andmeid varasema nime, emakeele, isikuomaduste, harjumuste,

eelistuste ja välimuse ning varasemal hooldusel viibimise aja ja koha kohta, samuti foto, ning

lapsendatu soovi korral tema bioloogiliste vanemate nimed, isikukoodid ja kontaktandmed.

12 Sotsiaalkindlustusameti andmed. 13 Õiguskantsleri vastuskiri, 2018. Kättesaadav: Lapsendamissaladuse avaldamine.pdf

Aasta Pöördumisi

kokku

Ei saanud vajalikku

nõusolekut

2020 49 8

2021 61 10

2022 57 7

2023 45 6

2024 68 8

7

Seega ei näe eelnõu ette riigi omal algatusel toimuvat teavitamist, vaid annab lapsendatule

õiguse ise teavet küsida. Selline lahendus võimaldab tagada lapsendatu õiguse teada oma

päritolu, vältides samal ajal põhjendamatut riigipoolset sekkumist perekonna eraellu.

Täisealisel lapsendatul säilib ka õigus saada Sotsiaalkindlustusametilt teavet oma bioloogiliste

vanavanemate ning õdede ja vendade kohta, kui need isikud on andnud vastava nõusoleku.

Alaealise lapsendatu puhul saab sellist teavet anda üksnes lapsendaja nõusolekul.

Seaduse eesmärk on tagada, et lapsendatu õigus teada oma päritolu kaaluks üles

bioloogilise vanema õiguse jääda anonüümseks. Bioloogilise vanema õigus jääda

anonüümseks ei ole absoluutne ega automaatne. Lapse huvi ja tema identiteedi kujunemise

vajadus võivad õigustada põhimõtet, et lapse õigus teada oma päritolu kaalub üles bioloogilise

vanema soovi jääda anonüümseks – eeldusel, et andmete edastamine toimub konfidentsiaalselt

ning kontakt bioloogilise vanemaga on vabatahtlik ega riiva vanema eraelu puutumatust. Seda

põhimõtet toetab ka EIK-i praktika. Kuigi lapse päritoluandmete avaldamine võib teatud

juhtudel riivata bioloogiliste vanemate õigust privaatsusele, on muudatuste eesmärk tagada

parem tasakaal lapse ja vanemate õiguste vahel. Enamik Eestis toimuvatest lapsendamisi

tehakse olukorras, kus bioloogilistelt vanematelt on hooldusõigus ära võetud, mistõttu ei ole

tegemist vabatahtliku lapsest loobumise juhtumitega. Võimalikud riskid (nt vanemate soov oma

isikut varjata) on Sotsiaalministeeriumi hinnangul hallatavad oskusliku nõustamise ja

ettevalmistuse kaudu. Muudatustega toetatakse lapse õiguste konventsioonist ja põhiseadusest

tulenevat lapse õigust identiteedile ja päritolu tundmisele ning soodustatakse lapse heaolu,

vähendades samas riske, mis võivad kaasneda hilisema ootamatu teabe saamisega lapsendamise

kohta. Seetõttu on asjakohane seadusemuudatus, mis võimaldab lapsendatul saada teavet oma

bioloogilise vanema kohta ning ajakohastab regulatsiooni nii, et lapse õigused oleksid selgelt

tagatud. Bioloogilisel vanemal säilib õigus kontaktist keelduda, mis maandab riivet tema eraelu

puutumatusele.

Uuendusena antakse bioloogilisele õele ja vennale õigus pöörduda Sotsiaalkindlustusameti

poole avaldusega lapsendatu kohta info saamiseks. Andmeid täisealise lapsendatu kohta

väljastatakse üksnes tema nõusolekul, alaealise lapse puhul lapsendaja nõusolekul. Kui

lapsendatu ei nõustu andmete väljastamisega, säilitab Sotsiaalkindlustusamet pöördumise

andmed juhuks, kui lapsendatu hiljem soovib ühendust võtta.

Lapsendamissaladusega seotud muudatused kohalduvad üksnes seaduse jõustumisel, pärast

2027. aasta 1. jaanuari toimunud lapsendamistele. Varasemate lapsendamiste puhul rakenduvad

muudatused piiratud ulatuses, sh bioloogiliste õdede ja vendade pöördumiste menetlemise

võimaldamiseks.

Lisaks lapsendamissaladusega seotud muudatustele on käesoleva eelnõuga kavas

väiksemad kehtiva õiguse täpsustused õigusselguse loomiseks, tulenevalt praktikas

tekkinud küsitavustele ja probleemidele.

Ühe täpsustusena lisatakse perekonnaseadusesse säte, et kõigile osapooltele oleks arusaadav,

et isaduse kohtulikul tuvastamisel kaasneb tuvastatud vanemale hooldusõigus koos seaduses

sätestatud õiguste ja kohustustega.

Aastal 2021 ilmnes, et Siseministeerium on PKS-i valesti tõlgendanud ja kandnud isaduse

tuvastamise kohtulahendite alusel rahvastikuregistrisse automaatselt ka isade hooldusõiguse,

ilma, et kohus oleks lahendites selle kohta midagi märkinud. Justiits- ja Digiministeerium

kujundas seisukoha, et isaduse kohtulik tuvastamine ei too automaatselt kaasa hooldusõiguse

8

tekkimist, vaid kohus peab otsuse resolutsioonis hooldusõiguse kuuluvuse selgesõnaliselt

määrama.

Justiits- ja Digiministeeriumi seisukoha järgi põlvnemine ja hooldusõigus ei kuulu olemuslikult

alati kokku, st kõik lapsevanemad ei ole hooldusõiguslikud lapsevanemad. Põlvnemisega

tuvastatakse üksnes see, kes on lapse vanem, kuid hooldusõigus peab kuuluma vanema(te)le,

kellel on lapsega hea kontakt, kes osalevad aktiivselt lapse elus ja on lapse huve silmas pidades

sobivad ja võimelised hooldusõigust teostama. PKS § 137 lõike 1 esimene lause näeb ette, et

kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel

hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses

taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

See tähendab, et ka nende vanemate puhul, kes on lapse sünnist alates lapse eest koos

hoolitsenud, kuid seejärel lahku läinud, võib tekkida olukord, kus üks vanem ei osale enam

lapse elus piisaval määral ning võidakse anda lapse huvides ühele vanemale ainuhooldusõigus,

et tal oleks lihtsam lapse elu korraldada ja lapsesse puutuvaid otsuseid teha. Kui põlvnemine

tuvastatakse kohtu kaudu, siis astub üks vanematest lapse ellu hiljem ning sellisel juhul peab

kohus konkreetse juhtumi asjaolusid hinnates tuvastama, mis on lapse jaoks parim ning seega

ei piisa vaid kohtuotsusest, mis käsitleb põlvnemise tuvastamist, vaid eraldi on vajalik käsitleda

kohtuotsuses ka hooldusõiguse küsimust. Põlvnemisest tuleneb automaatselt vaid õigus lapsega

suhelda (kui kohus seda mingil põhjusel piiranud ei ole) ning kohustus anda ülalpidamist, mitte

aga tema elu üle muudes küsimustes otsustada.

Sellest tulenevalt lõpetas Siseministeerium hooldusõiguse automaatse kandmise

rahvastikuregistrisse põlvnemise kohtulahendite alusel. Praktikas on aga tekkinud erinevad

tõlgendused: enamik kohtuid on keeldunud hooldusõiguse küsimust eraldi menetlema, leides,

et põlvnemise kohtulik tuvastamine toob automaatselt kaasa ühise hooldusõiguse. Mõned

kohtunikud on seevastu võtnud hooldusõiguse küsimuse eraldi menetlusse ja selle sisuliselt

lahendanud. Kohtunikud on toonud välja, et põlvnemise kohtuliku tuvastamise menetluses ei

ole alati võimalik hinnata, kas isik on sobiv hooldusõiguslik vanem, kuna ta ei ole seni lapse

elus osalenud.

Siseministeeriumi andmetel tehti ajavahemikul 19.03.2021–27.02.2025 rahvastikuregistrisse

345 põlvnemise kohtulahendi kannet, kuid 177 juhul jäeti hooldusõigus registrisse kandmata,

kuna lähtuti 2021. aasta seisukohast. Nendest isadest oli 140 elus, 29 surnud ja 8 isiku andmed

puudusid (nad ei olnud Eesti rahvastikuregistri subjektid). Tegemist on isadega, kelle

hooldusõiguse kanne jäi tegemata varasema tõlgenduse tõttu. Samal perioodil esines ka

juhtumeid, kus hooldusõigus siiski kanti rahvastikuregistrisse – kas kohtulahendi resolutsiooni

alusel või pärast täiendavat kohtumenetlust.

Siseministeerium muutis oma praktikat 2025. aasta veebruaris, tuginedes Justiits- ja

Digiministeeriumi kavatsusele seadust täpsustada. Kavandatav seadusemuudatus annab

Siseministeeriumile selge õigusliku aluse hooldusõiguse kannete tegemiseks ja tagab

õigusselguse kõikidele osapooltele, et põlvnemise kohtulikul tuvastamisel kaasneb vanematele

ühine hooldusõigus. Muudatusel võib olla ka teatud riske – näiteks võib üksikvanem karta

kohtusse pöörduda põlvnemise tuvastamiseks, kui see tooks automaatselt kaasa ühise

hooldusõiguse olukorras, kus vanemate suhted on konfliktis. Sellistel juhtudel on jätkuvalt

võimalik pöörduda kohtusse hooldusõiguse lõpetamiseks või piiramiseks (PKS § 137 lg 1),

ning kohus saab lapse heaolu ohustamise korral rakendada vajalikke abinõusid (PKS § 134 lg

1).

9

Kokkuvõttes loob muudatus ühtse ja selge regulatsiooni, mille kohaselt põlvnemise kohtulik

tuvastamine toob kaasa samad õiguslikud tagajärjed nagu põlvnemise vabatahtlik omaksvõtt,

sh ühise hooldusõiguse tekkimise, kuid vanematele säilitab võimalus kohtulikult hooldusõigust

hiljem muuta lapse parimaid huve silmas pidades.

Kolmandaks on eelnõu oluline eesmärk vähendada kohtute töökoormust seoses abielude

lahutamisega. Muudatustega suunatakse abikaasasid abielu lahutama eelistatult kohtuväliselt

kas perekonnaseisuasutuste või notarite vahendusel. Kui kohtuväliselt abielu lahutamine

kuidagi ei õnnestu, lahutab abielu lõppastmes siiski kohus, kuid perekonnaseaduse ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatustega lihtsustatakse kohtumenetlust abielulahutuste

asjades. Menetluse lihtsustamise eesmärgil kaotatakse poolte lepitamise ja isikliku

ärakuulamise kohustus.

Kõrvaleesmärgiks on seejuures jagada menetluskulud poolte vahel senisest õiglasemalt abielu

lahutamise asjades. Eelnõu kohaselt ei ole nendes asjades enam üldreegliks menetluskulude

jätmine kummagi poole enda kanda, vaid menetluskulud jäetakse selle poole kanda, kes on

takistanud lahutuse kohtuvälist menetlust. See peaks motiveerima maksimaalsel hulgal juhtudel

jõudma abielu lahutamiseni kohtuvälisel kokkuleppel .

Muudatus on seotud muu hulgas Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.14 Vabariigi

Valitsuse tegevusprogramm 2025–2027 näeb ette riigilõivude ajakohastamise, et need oleksid

rohkem seotud tegelike menetluskuludega ja toetaks seeläbi kohtutel kiiremini otsusteni

jõudmist. Sellest tulenevalt plaanitakse eraldi eelnõuga suurendada abielu lahutamise hagi

esitamise riigilõivu, mistõttu oleks ebaõiglane jätta riigilõivu tasumise kohustus üksnes selle

abikaasa kanda, kes on näiteks teise abikaasa vastutöötamise tõttu olnud sunnitud abielu

lahutamiseks kohtu poole pöörduma.

Eelnõu muudatused puuduvad ka vanemate varahooldusõiguse teostamist

väärtpaberitega seotud tehingutes ning selle lihtsustamist ja kaasajastamist ning

vähendada kohtute koormust. PKS § 188 lg 11 kohaselt võib hooldusõiguslik vanem teha

alaealise lapse nimel väärtpaberitega seotud tehinguid ilma kohtu eelneva nõusolekuta üksnes

oma vara arvelt. Lapse enda teenitud tulu, pärandi või kolmandate isikute (sh vanaema või

vanaisa) poolt lapsele antud raha eest väärtpaberite ostmine ilma kohtu eelneva nõusolekuta ei

ole lubatud.

Kohtu nõusoleku taotlemine teatud tehingute tegemiseks on praktikas aeganõudev ning võib

Eesti Pangaliidu hinnangul kesta keskmiselt ligikaudu kaks kuni kuus kuud.15 Selline ajakulu

ei võimalda lapsevanemal reageerida piisava kiirusega finantsturgude muutustele ega teha lapse

vara säilitamiseks või kasvatamiseks vajalikke otsuseid õigeaegselt, arvestades

väärtpaberiturgude dünaamilist ja kiiresti muutuvat iseloomu.

Eesti Pangaliidu koondandmete kohaselt avati 2024. aastal alaealiste nimel 4751

väärtpaberikontot ning 2025. aasta esimesel poolaastal 2283 väärtpaberikontot. Samal ajal tehti

2024. aastal alaealiste nimel 65 014 väärtpaberitehingut ning 2025. aasta esimesel poolaastal

42 664 tehingut.16 Need näitajad osutavad alaealiste nimel investeerimise märkimisväärsele

levikule.

14 Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm | Eesti Vabariigi Valitsus 15 Eesti Pangaliidu andmetel. 16 Ibid.

10

Investeerimine on oma olemuselt seotud tururiskiga ning väärtpaberite väärtus võib ajas nii

tõusta kui ka langeda. Samas võib pikaajaline ja läbimõeldud investeerimine tuua kaasa vara

kasvu ning pakkuda kõrgemat tootlust võrreldes madala riskiga hoiustamisega. Otsus, kas

paigutada lapse raha väärtpaberitesse või kasutada turvalisemaid lahendusi, nagu hoiused või

muud madala riskiga instrumendid, on eelkõige vanema vastutus lapse seadusliku esindajana.

Vanem peab seejuures hindama nii võimalikke tulusid kui ka riske ning tegutsema lapse

parimates huvides, arvestades lapse vara säilitamise ja kasvatamise eesmärki.

Jätkuvalt jääb kehtima erisus pärandvara osas. Vanema varahooldusõigus ei kehti juhul kui

pärandaja on jätnud konkreetsed juhised, et vanem või kumbki vanem ei või pärandit valitseda

(PKS § 128 lg 1 p 1). Vara, mille laps on omandanud pärimise teel või kinketehingu alusel,

peavad vanemad valitsema vara andnud isiku juhiste kohaselt. Vanemad võivad juhistest

kõrvale kalduda, kui nende järgimine võib kahjustada lapse huve (PKS § 128 lg 2). See

tähendab, et kui pärandaja on jätnud konkreetsed juhised, siis vara valitsemiseks, sh

väärtpaberitega seotud tehingute tegemiseks, on vajalik erieestkoste (PKS § 209). Seega

kujundatakse regulatsioon, mis võimaldab lapsevanemal tavapäraste investeeringute puhul

kiiresti ja vastutustundlikult reageerida finantsturgude olukorrale, vähendades põhjendamatut

halduskoormust, säilitades samal ajal kitsendatud tingimustes kõrgendatud kaitse lapsele

pärandina saadud vara suhtes ning tugevdades tervikuna lapse varaliste huvide kaitset.

Eelnõu oluline eesmärk on ajakohastada tsiviilkohtus täisealisele isikule eestkoste

seadmise protsess ning muuta see mõistlikumaks, et see oleks kõikidele osalistele vähem

koormav. Eestkostevaldkonna viimased olulised muudatused tehti 2012. aastal17 ning selle aja

jooksul on Euroopas puuetega inimeste õiguste kaitsel toimunud olulised muudatused. ÜRO

võttis 2006. aastal vastu puuetega inimeste õiguste konventsiooni (PIÕK), et tagada teistega

võrdsetel alustel osalemine ühiskonnaelus puuetega inimestele. Konventsioonis on välja

toodud, et osalisriigid peavad tagama puuetega inimeste õigused ja kohustused ka seoses

eestkoste institutsiooniga, kui need on riigi seadustes ette nähtud.

Eesti on 2012. aastal ratifitseerinud PIÕK ja ühinenud selle fakultatiivprotokolliga18, kuid

tõlgendab selle artiklit 12 selliselt, et see ei keela inimest pidamast piiratud teovõimega isikuks,

kui ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Piiratud teovõimega isiku õiguste

kitsendamisel lähtub Eesti enda riigisisesest õigusest.

Eestkostevaldkonna praktilistele probleemidele ning seaduse muutmise vajadusele on 2023.

aastal juhtinud tähelepanu Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse

(RAKE) koostatud täisealiste eestkostekorralduse uuring.19 Menetlusseadustike regulatsiooni

muutmise vajadusele psühhiaatriavaldkonnas on Riigikogule antavas ülevaates

kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta juhtinud

tähelepanu ka Riigikohtu esimees.20 Näiteks kohtumenetluses vajalike ekspertiiside tegemine

võtab kaua aega, kuna eksperte ei ole piisavalt. Eestkoste lõppemisel eestkostjad ei saa pangast

kätte eestkostetavate konto väljavõtteid, kuigi eestkostjal on aruande esitamise kohustus kohtu

ees. Valimiõiguse puhul kaotab isik automaatselt hääleõiguse, kui kohus seab eestkoste

17 Muudatustega pakuti välja paindlikumad võimalused ekspertiisi määramiseks eestkoste pikendamise ja

eestkostja ülesannete laiendamise menetluses. – Kohtuekspertiisiseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seadus – Riigi Teataja. 18 Puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise seadus. – RT II, 04.04.2012, 5. 19 Trakmann, S. jt. Täisealiste eestkostekorralduse uuring Eestis. – RAKE, 2023. 20 Kõve, V. Ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Ettekanne

Riigikogu 2024. aasta kevadistungjärgul, lk 11.

11

eestkostetava kõigi asjade ajamiseks. Seaduses nimetatud piiratud teovõime kindlakstegemise

aluseks olevad terminid on iganenud ning neid tuleks kaasajastada.

Eestkostet vajavate isikute arv on Eestis kümne aasta jooksul kahekordistunud.21 Rahvastiku

vananemise tõttu prognoositakse, et igapäevaelu korraldamisel kõrvalist abi vajavate isikute

arv tulevikus kasvab,22 mis suurendab riigi hoolduskoormust ning vajadust toetavate

sotsiaalteenuste järele. Kuna eestkoste määramise menetlus on menetlusosalistele keeruline

protsess, tehakse eelnõuga muudatusi, et parandada eestkostemenetluse korraldust ning

lihtsustada eestkostja ülesannete täitmisega kaasnevat asjaajamist.

Eestkostet puudutavas osas eelnõule eelnes eestkoste seadmise muudatuste VTK23, mis saadeti

kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja

teise astme kohtutele, Eesti Kohtunike Ühingule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti

Advokatuurile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste

Instituudile, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti

Pangaliidule, Eesti Psühhiaatrite Seltsile, Eesti Perearstide Seltsile, Eesti Puuetega Inimeste

Kojale, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioonile ja Riigi Valimisteenistusele. VTK esitati teadmiseks

Riigikogule.

VTK kooskõlastasid märkustega Sotsiaalministeerium, Siseministeerium ning Eesti Linnade ja

Valdade Liit. Arvamuse esitasid Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, Riigikohus, Tartu

Ringkonnakohus, Õiguskantsleri Kantselei, Pärnu Maakohus, Eesti Kohtunike Ühing, Viru

Maakohus, Harju Maakohus, Tartu Maakohus, Eesti Puuetega Inimeste Koda ja Eesti

Psühhiaatrite Selts.24

Tagasiside andjad nõustusid, et eestkostesüsteem vajab korrastamist ning üldjoontes toetasid

välja pakutud muudatusi: ajakohastada eestkoste seadmise aluseid, hinnata eestkostetava

valimisõigust eraldi ning lihtsustada aruandekohustuse täitmisega seotud asjaajamist. Samas

toodi ka välja, et VTK ettepanekud ei ole piisavalt ulatuslikud ning eestkostesüsteem vajaks

põhjalikumat reformi, mh toetatud otsustamise mudelile üleminekut.

Arvamuse esitajad jäid eriarvamusele võimaliku regulatiivse lahenduse suhtes, millega tehti

ettepanek teatud juhtudel asendada psühhiaatri eksperdiarvamus muu arsti

eksperdiarvamusega. Kuna isikule eestkoste seadmine piirab oluliselt isiku põhiõigusi,

väljendati muret, et kavandatav muudatus võib tuua kaasa ekspertiisi taseme olulise languse

ning et perearstidel puudub arvamuse andmiseks vajalik väljaõpe. Kohtud tegid ettepaneku

kaaluda muid meetmeid, eelkõige muuta kohtupraktikat ning määrata vähem ekspertiise, kui

ekspert on isikut esmakordsel eestkoste määramisel hinnanud ning isiku seisund tõenäoliselt ei

muutu. Samuti soovitati kaaluda maksimaalse eestkoste seadmise pikendamist viielt aastalt

seitsme või kümne aastani. Lisaks pakuti lahendusena välja taastada tsiviilvaldkonnas

21 Täisealiste eestkostekorralduse uuringu kohaselt oli Eestis 2013. aastal 2958 eestkostetavat ja 2023. aastal 6036

eeskostetavat. Rahvastikuregistri andmetel 2026. aasta 1. jaanuari seisuga on 6460 eestkostetavat. 22 Eestkostekorralduse uuringu tulemuste kohaselt on dementsus üks kõige sagedasem arusaamisvõime muutumise

alus, mis tingib kohtusse pöördumise eestkostemenetluse algatamiseks. Eestis hinnati 2018. aastal dementsusega

inimeste arvuks 22 942 ja prognoositakse, et aastaks 2050 on see arv kasvanud 35 394 inimeseni, kusjuures kõige

suurem abivajajate arvu kasv on täheldatav üle 60-aastaste ja eelkõige üle 85-aastaste seas. Vt Dementia in Europe

Yearbook 2019, lk 36–37. 23 Perekonnaseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelnõu (eestkoste

seadmise muudatused) väljatöötamiskavatsus. – Eelnõude Infosüsteem. 24 Väljatöötamiskavatsuse kohta esitatud arvamustega on võimalik tutvuda Justiits- ja Digiministeeriumi avalikus

dokumendiregistris https://adr.rik.ee/jm/dokument/17661253.

12

ekspertiiside keskne koordineerimine Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kaudu. Vastupidisel

seisukohal oli Eesti Psühhiaatrite Selts, märkides arvamuses, et kõigil juhtudel ei ole eestkoste

seadmisel vaja psühhiaatri eriteadmisi. Isiku tervislikust seisundist ülevaate saamiseks piisab

teabest, mida kajastavad tervishoiuteenuse osutamisel koostatud dokumendid ning selleks ei

ole vaja anda spetsiaalseid arvamusi ega täita ankeete. Kui kohus peab olemasolevate tõendite

pinnalt vajalikuks isiku täpsemat uurimist, tuleks isikule määrata ekspertiis.

Justiits- ja Digiministeeriumi tellimisel koostatud õiguslik analüüs suhtub ekspertiisikorralduse

muudatusse ettevaatlikult, kaheldes, kas arstid, kellel puudub haridus ja kogemus

psühhiaatriast, on objektiivselt pädevad hindama isiku vaimset, psüühilist ja meelelist seisundit

nii, et kohus saaks selle pinnalt hinnata eestkoste seadmiseks vajalike eelduste täitumist. Silmas

tuleb pidada, et eksperdilt ei oodata üksnes ülevaadet isiku tervislikust seisundist, vaid ka

hinnangut sellele ning teaduslikult põhjendatud seisukohavõttu selles, kas ja kuidas mõjutab

vaimutegevuse häire isiku vaba tahte kujunemist. Meditsiinilisest ekspertiisist saab kohus

eestkoste seadmise meditsiinilise eelduse kontrollimiseks vajaliku sisendi. Eksperdiarvamusel

on eestkoste seadmisel kohtumenetluses keskne roll. Eksperdiarvamus peab andma kohtunikule

usaldusväärset ja ammendavat informatsiooni. Seetõttu on väga oluline, et eksperdil oleks

kvalifikatsioon, mis võimaldab meditsiiniliste eelduste täitmist objektiivselt ja igakülgselt

hinnata. TsMS-i § 294 lõike 1 järgi võib kohus eksperdiks määrata isiku, kellel on arvamuse

andmiseks vajalikud teadmised ja kogemused. Ühest küljest saab öelda, et mõne psüühilise

haiguse või vaimutegevuse häire korral on perearstil vajalikud teadmised, oskused ja kogemus.

Näiteks esmase dementsuse korral. Teisalt on perearsti võimalused hinnata tervislikku seisundit

piiratud (nt õigus suunata uuringutele mõne muu orgaanilise haiguse välistamiseks). Isegi kui

arstil, kes ei ole psühhiaater, on selleks vajalik erialane ettevalmistus, on psühhiaatril, kelle

igapäevane töö puudutab üksnes oma valdkonda, objektiivselt suurem kogemus kui arstil, kellel

on psüühiliste terviseseisundite hindamine vaid üks osa tema tööülesannetest.25

Õiguslikus vaates märgib analüüs, et koos pädevuse kriteeriumi tähtsuse kahandamisega

väheneb ka eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsus ning suureneb kohtu kohustus hinnata

tõendi välja andnud meditsiiniteenuse osutaja kvalifikatsiooni ja kogemust.26

Arvestada tuleb ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. EIK ei ole ühtset nõuet

eksperdiarvamuse koostaja kvalifikatsioonile vajalikuks pidanud. Psüühiliselt haige isiku

mõjutusmeetmena kinnipidamise asjas leidis EIK, et isiku tervisliku seisundi hindamisel saab

kohus tugineda üksnes arsti koostatud eksperdiarvamusele, kuid jättis arsti kvalifikatsiooni

küsimuse riiklike asutuste ja kohtute otsustada. EIK hinnangul on psühhiaatri tehtud ekspertiis

vajalik üksnes teatud juhtudel. Eelkõige siis, kui puudutatud isik ei ole varem psüühilistesse

haigustesse haigestunud. Aga mitte ainult. Kriminaalhoolduse lõpetamise asjas (discharge on

probation) on kohus leidnud, et sõltumatuks psühhiaatriliseks ekspertiisiks ei saa pidada

arvamust, mille on koostanud kaks psühholoogi. Kohus leidis, et selles asjas oleks riigisisene

kohus pidanud selgitama isiku tervisliku seisundi välja võimalikult täpselt ning määrama uue

ekspertiisi. Seega järeldub EIK praktikast, et nii Eesti seadusandja kui ka kohus saab

põhimõtteliselt otsustada, millise kvalifikatsiooniga arst sobib ekspertiisi tegema. Siinkohal

tuleb arvestada, et psühhiaatrilise ekspertiisi asendamine perearsti arvamusega oleks mõeldav

üksnes mõningatel juhtudel. EIK praktikale tuginedes ei oleks see põhjendatud isiku tervisliku

seisundi esmasel hindamisel.27

25 Vt lähemalt eestkoste kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside õiguslik analüüs (viide 1), lk 70 jj. 26 Ibid. 27 Ibid, lk 66–69.

13

Analüüsist ilmneb ka, et Eesti eestkostevaldkonna kujundamisel eeskujuks olnud Saksamaa

eestkostesüsteem on läbinud hiljuti mitu reformi, kuid sellegipoolest ei ole loobutud

psühhiaatrilise ekspertiisi tegemise nõudest. Selle asemel on valitud muud lahendused. Näiteks

piisab isiku enda avalduse alusel algatatud eeskostemenetluses arstlikust tõendist ja teatud

juhtudel on lubatud kasutada juba olemasolevat ekspertiisi, mis on tehtud isiku toetusvajaduse

hindamiseks. Kehtiva õiguse kohaselt saab Saksamaal eksperdiarvamuse eestkostemenetluses

koostada arst, kes ei ole psühhiaater, kuid kellel on psühhiaatriavaldkonna kogemus, üksnes

siis, kui puudutatud isiku tervisliku seisundi tingib esmajoones füüsiline puue või haigus, mida

praktikas tuleb ette väga harva.28

Rootsi eestkostekorralduse puhul on oluline märkida, et kuigi erialaspetsialisti nõue kaotati

1989. aasta eestkoste reformi käigus, nähtub analüüsi raames tehtud intervjuust, et praktikas

peetakse sageli vajalikuks esitada arsti arvamus, mille on koostanud psühhiaater. Samuti on ette

tulnud, et arstid keelduvad ekspertiisi tegemisest põhjusel, et neil puuduvad psühhiaatri

valdkonda kuuluvas küsimuses vajalikud teadmised ja kogemused. Intervjuus toodi välja, et

see, kas näiteks perearstil on eestkoste asjas antava arsti arvamuse koostamiseks vajalik

kompetents, oleneb konkreetsest juhtumist. Sellest ei saa tingimata järeldada, et eripädevuseta

arsti arvamus on piisav, kui eestkoste seadmise tingib füüsiline haigus või puue ja kõikidel

muudel juhtudel on vajalik psühhiaatri arvamus. Praktikas otsustab sageli eksperdiarvamuse

koostaja kvalifikatsiooni eeskosteasja ettevalmistav eestkosteametnik.29

VTK ettepaneku kohta antud tagasisidet ning õigusliku analüüsi järeldusi arvestades võeti

ekspertiisikorralduse muudatuste aluseks õigusliku analüüsi ettepanekud. Muus osas tuginevad

eestkostemenetlust puudutavad eelnõu muudatused VTK-s tehtud ettepanekutel.

Eelnõu ei reguleeri toetatud otsustamise tegemise küsimusi. Toetatud otsustamise tegemise

korra kujundamine eeldab lisaanalüüsi tegemist, et leida lahendus, mis sobiks Eesti õiguskorda.

Naaberriikide Soome30 ja Läti31 kogemused näitavad, et toetatud otsustamine ei ole asendanud

eestkostesüsteemi ning piiratud teovõimega täisealisele isikule võib määrata eestkostja eelkõige

varaliste ja rahaliste tehingute tegemiseks. Õiguskirjanduse järgi ka Rootsis kehtiv eestkoste

seadmise kord on asendatud otsustamise ja toetatud otsustamise mudeli segu.32 Seni kuni

analüüsitakse toetatud otsustamise tegemise põhimõtte rakendatavust Eestis, tehakse muudatusi

olemasolevas eestkostesüsteemis, et viia see paremini vastavusse konventsiooni nõuetega. Kui

selgub, millises ulatus on võimalik kasutusele võtta toetatud otsuste tegemine, saab edaspidi

kaaluda, kas ja milliseid muudatusi oleks vaja eestkostekorralduses teha.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Perekonnaseaduse muutmine

Paragrahvi 64 muutmine

28 Ibid, lk 73. 29 Ibid, lk 65–66. 30 Soomes jõustus 2025. aasta 1. jaanuaril puuetega inimeste teenuse seadus (soome k vammaispalvelulaki),

millega loodi õiguslik alus puuetega inimestele toetatud otsustamise teenuse osutamiseks. Teenuse eesmärk on

toetada puudega inimest otsustusprotsessis, kui isik vajab tuge oma elu puudutavate oluliste otsuste langetamiseks,

mis ei ole igapäevaelu osa. Finantsküsimused ei kuulu teenuse kohaldamisalasse. Eestkoste seadmist

reguleeritakse eestkosteseadusega (soome k laki holhoustoimesta). – Vt ka https://stm.fi/en/disability-services. 31 Lätis tagatakse alates 2023. aasta 1. novembrist sotsiaalteenuste ja sotsiaalabi seaduse alusel puuetega inimestele

toetatud otsustamise teenus ning seda osutab MTÜ ZELDA. – Vt ka https://zelda.org.lv/. 32 Vt eestkoste kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside õiguslik analüüs (viide 1), lk 48–49.

14

Muudatuse kaudu suunatakase isikuid rohkem kohtuväliselt kokkuleppel abielu lahutama. Nii

võib edaspidi alustada lahutamise menetlust ühe poole avalduse alusel ja seda ka

notari/perekonnaseisuametniku vahendusel.

Paragrahvi 641 täiendamine lõigetega 12 – 14

Muudatustega täpsustatakse abielu lahutamise kohtuvälist menetluskorda, samuti dokumentide

kättetoimetamise korda. Notar võib selle järgi lahutada abielu abikaasade vastastikusel

kokkuleppel ka ühe abikaasa kirjaliku avalduse alusel. Notar peab avalduse teisele

abielupoolele kätte toimetama. Notar toimetab avalduse kätte talle kättesaadavate andmete

alusel, sealhulgas rahvastikuregistri andmete ja teise abikaasa esitatud teabe põhjal. Notar

annab teisele abikaasale tähtaja lahutusavalduse esitamiseks. Kui kättetoimetamine ei õnnestu,

nähakse ette võimalus avaldada vastav üleskutse väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Paragrahvi 65 muutmine

Eelnõuga täiendatakse kehtivat põhimõtet „Abielu võib lahutada kohtuotsusega ühe abikaasa

hagi alusel teise abikaasa vastu“ lisandusega, et see põhimõte kehtib vaid juhul, kui abielu ei

saanud lahutada perekonnaseisuasutuses või notari juures. Lisaks nähakse ette põhimõte, et

abielu lahutatakse kohtus, kui perekonnaseisuasutus või notar ei ole abielu lahutanud (lõige 1),

ning sealjuures peavad abikaasad enne kohtusse pöördumist tegema kõik selleks, et abielu

lahutada kokkuleppel (lõige 2). Eestis piisab abielu lahutamiseks ühe abikaasa soovimatusest

jätkuvalt abielus olla. Seega, kui üks abikaasa on püüdnud abielu lahutada kohtuväliselt, kuid

see ei ole õnnestunud ning ta on olnud sunnitud abielu lahutamiseks kohtule hagi esitama, võib

eeldada, et ta on oma soovi läbi mõelnud ja selles soovis kindel. Seetõttu muudetakse

perekonnaseadust ja võetakse kohtutelt kohustus kontrollida abielulahutuse menetluses

lahutuse sisulisi põhjuseid, kuid lisatakse tingimus, et pooled peavad enne kohtusse pöördumist

tegema kõik selleks, et abielu lahutamise küsimuses kohtuväliselt kokkuleppele jõuda. See

tähendab, et kui üks abikaasa esitab kohtule hagi abielu lahutamiseks, peab ta kohtu ette tooma

asjaolud ja näitama, mil viisil ta on püüdnud abielu lahutada enne kohtusse pöördumist

kohtuväliselt, kuid see ei ole temast olenematutel põhjustel õnnestunud. Sellisteks põhjusteks

võib olla näiteks teise abikaasa põhimõtteline keeldumine abielu lahutamisest või asjaolu, et

teise abikaasa asukohta ei ole võimalik tuvastada. Kui hageja ei ole püüdnud enne kohtusse

pöördumist abielu kohtuväliselt lahutada, võib kohus jätta avalduse TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel

menetlusse võtmata, kuna PKS § 65 lg 2 tingimused ei ole täidetud.

Paragrahvi 66 lg 1 täiendamine Muudatusega täpsustatakse, et ka notari juures abielu lahutamise korral lõpeb abielu

abielulahutuse kande jõustumisel. Tegemist on formaalse muudatusega, kuna

perekonnaseisuasutuse mõiste hõlmab teatud ülesannete puhul ka notareid, kuid selguse

huvides tuuakse siin notarid eraldi välja.

Paragrahvi 67 muutmine Muudatuse kaudu kaotatakse kohtute kohustus kontrollida abielulahutuse sisulisi põhjuseid ja

abielusuhete lõppemist ning kohustust püüda pooli lepitada (kehtiv säte näeb ette järgmist:

„Kohus võib abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on

lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu

ei taasta.“). Samuti tunnistatakse kehtetuks sama paragrahvi lõiked 2 („Abielusuhete lõppemist

eeldatakse, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi.“) ja 3 („Kohus peab tarvitusele

võtma abinõud poolte lepitamiseks, välja arvatud juhul, kui see on asjaoludest tulenevalt

võimatu või ebamõistlik. Kohus võib anda pooltele kuni kuuekuulise leppimisaja.). Kohus ei

pea muudatuste kohaselt seega enam abielu lahutamise menetluses abikaasadelt abielu

15

lahutamise põhjuseid uurima ning võib abielu lahutada ainuüksi sellel alusel, et üks abikaasa

soovib abielu lahutada.

Paragrahvi 95 muutmine

Seadust täiendatakse praktika lihtsustamise huvides põhimõttega, et kui kohtu kaudu toimub

isaduse tuvastamine, otsustab kohus ühtlasi omal algatuse põlvnemise tuvastamise hagi

lahendamisega ka hagita asjana hooldusõiguse kuuluvuse küsimused, kui lapsevanem seda

taotleb. Nii ei pea algatama järjekordset täiendavat menetlust pärast isaduse tuvastamist, et

selgeks teha hooldusõiguse kuuluvus.

Paragrahvi 102 muutmine

Muudetakse elatise määramise korda. Elatisvaidlused kohtus on pikad, lapsele kurnavad,

vanematele kallid (lapse arvelt) ja tulutud (elatisvõlg ca 120 mln). Seetõttu tuleb otsida

lahendusi, mis kogu protsessi kiiremaks ja tõhusamaks muudaks. Otstarbekas oleks kaotada

kohtu diskretsiooniõigus (vt allpool) ja luua tingimused elatise arvutamise automatiseerimiseks.

Nimetatud tegevuse põhjal on võimalik praktikas määrata elatist, mis on kindlaks tehtud

andme- ja arvutuspõhiselt. Kohus üksnes hindab automatiseerimise tulemusel väljapakutud

elatise suurust ja andmete õigsust ning kinnitab elatise sellises suuruses nagu õiged andmed

seda lubavad. Lõikesse 2 lülitatakse põhimõte, mille kohaselt saab kohus arvesse võtta ka

vanemate senist kulutuste jaotust lapsele ja § 102 lõikest 3 jäetakse välja kohtu võimalus

määrata arvutustest hoolimata suurem elatis, lähtuvalt kummagi vanema varalisest seisust ning

asendatakse see põhimõttega, et elatise suurendamine on võimalik, kui tegemist on

erivajadusega lapsega. Niisiis on vanematel võimalik kas iseseisvalt leppida kokku nende

arvates sobivas elatise suuruses või määratakse see kohtule teadaolevatel õigetel ja asjakohastel

andmetel põhinevate (automatiseeritud, kuid kohtu poolt täiendavalt kontrollitud) arvutuste

tulemusel.

Paragrahvi 113 muutmine

Seadust täiendatakse põhimõttega, et lapsel on õigus omada lähedast suhet mõlema oma

vanemaga. Tegemist on põhimõttelise täiendusega, viimaks Eesti perekonnaõiguse

aluspõhimõtted paremini kooskõlla ÜRO lapse õiguste konventsiooniga (vt ka § 137 muutmise

selgitusi).

Paragrahvi 117 muutmine

Kehtivas õiguses on abielus olevatel vanematel oma lapse suhtes ühine hooldusõigus. Kui

vanemad ei ole lapse sünni hetkel abielus, tekib neil ühine hooldusõigus vaid juhul, kui nad

isaduse omaksvõtu avaldusi esitades ei otsusta, et hooldusõigus kuulub üksnes ühele vanemale

(PKS § 117 lõiked 1 ja 2). Praegu ei tulene seadusest selgelt, kellele kuulub hooldusõigus juhul,

kui isadus on kohtulikult tuvastatud. See on tekitanud praktikas erinevaid tõlgendusi ja

õigusselgusetust. Muudatusega täiendatakse PKS § 117 uue lõikega 3, millega sätestatakse, et

juhul, kui isadus tuvastatakse kohtuotsusega, tekib vanematel ühine hooldusõigus, kui kohus ei

ole asja lahendamisel otsustanud hooldusõiguse kuuluvust teisiti. Selline täpsustus annab

Siseministeeriumile selge õigusliku aluse teha rahvastikuregistrisse vastav kanne isaduse

tuvastamise lahendi alusel ning tagab õigusselguse nii vanematele kui ka kohtutele. Mõlemale

vanemale jääb õigus PKS § 137 lõike 1 alusel hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus

antakse talle osaliselt või täielikult üle. Siiski ei ole põhjendatud kohaldada uut sätet

tagasiulatuvalt nendele juhtumitele, kus isaduse kohtulik tuvastamine toimus enne uue seaduse

jõustumist ja mille puhul kohtulikult hooldusõigust kindlaksmääratud ei ole.

Paragrahvi 131 täiendamine

16

Eelnõuga täiendatakse perekonnaseadust § 131 lõikega 11. Lisatud sättega täpsustatakse, et

vanemal on õigus ilma kohtu nõusolekuta omandada ja võõrandada lapse nimel väärtpaberituru

seaduse § 2 lõike 1 punktides 1–5 ja 7 nimetatud väärtpabereid, tingimusel, et tehingutest

saadud tulu jääb lapse omandisse. Sama põhimõte kehtib ka nimetatud väärtpaberite edasisele

omandamisele ja võõrandamisele lapse vara arvelt. Muudatusega lihtsustatakse

hooldusõigusliku vanema varahooldusõiguse teostamist. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb kohtult

küsida eelnev nõusolek, et lapse nimel ja vara arvelt omandada ning võõrandada väärtpabereid

(PKS § 188 lg 1 p 8 koosmõjus PKS § 131 lg 1).

Muudatus arvestab ühiskonnas toimunud arenguid finantsteenuste kättesaadavuse ja

investeerimiskultuuri arengu osas ning loob selgema ja paindlikuma regulatsiooni lapse nimel

tavapäraste väärtpaberitehingute tegemiseks. Investeerimine on tänapäeval üks osa

rahatarkusest, mida lapsele õpetada ning seetõttu pole mõistlik vanemaid suunata kohtusse

eraldi nõusolekut küsima ja tekitada selliselt tarbetut halduskoormust. Investeerimine

aktsiatesse ja investeerimisfondidesse muutub elanikkonna seas aina igapäevasemaks.

Tegemist ei ole tehingutega, mis on võrreldav näiteks kinnisvaraga seotud tehingutega ning

valdavalt saavad lapsed raha oma vanematelt. Samas säilib vanemate hoolsuskohustus.

Arvestades § 133 sätestatud hoolsus- ja vastutusnorme, säilib vanemate kohustus tegutseda

lapse vara suhtes heaperemehelikult ning lapse huve järgides. Lapsevanem peab lapse

varahooldusõigust teostades ilmutama samasugust hoolt nagu nad tavaliselt rakendavad oma

asjades (PKS § 133 lg 1) ning sama sätte lg 2 kohaselt vastutavad mõlemad vanemad lapsele

tekitatud kahju eest solidaarselt, kui kahju tekkimise on põhjustanud mõlemad vanemad. Seega

tagab kehtiv regulatsioon ka edaspidi lapse vara kaitse ning vanemate vastutuse selle rikkumise

korral.

Paragrahvi 137 muutmine

Hooldusõiguse jaotamise põhimõtted ei ole piisavas kooskõlas ÜRO lapse õiguste

konventsiooniga, samuti on praktikas pahatihti jäetud lähtumata vanemate võrdsetest

kohustustest oma lapse eest hoolitseda. Seadust täiendatakse järgmiste põhimõtetega: ühise

hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele

vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades lapse suhet mõlema

vanemaga, senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ja vanemate võimet ja valmisolekut

last puudutavates küsimustes omavahel koostööd teha ning võimet seada lapse huvid

esiplaanile. Niisiis esiplaanil on lapse huvid, ent sealjuures arvestades lapse õiguse ja vanema

kohustusega omada lähedast suhet ikkagi oma mõlema vanemaga (vt ka § 113 selgitusi).

Paragrahvi 143 muutmine

Nimetatud sätte muutmise eesmärk on tagada, et ka nt lapse vanavanematel oleks võimalik

taotleda konkreetsemaid lahendusi seoses suhtluskorra määratlemisel kohtus. Norm

restruktureeritakse selliselt, et esiteks nähakse ette põhimõte, et kolmandal isikul on üleüldse

õigus nõuda avalduse alusel hagita menetluses lapsega suhtlemise korra kindlaks määramist.

Sellega saab lahendada kahte võimalikku probleemi: vanavanemad maksvad näiteks elatist, aga

lapsega suhtlus on piiratud või laiemalt ei võimaldata vanavanematel oma lapselastega suhelda.

Seni kehtiva normi (lapse huvide kaitseks teatud juhtudel kolmandate isikute suhtlemise

piiramine või keelamine) põhimõtted viiakse üle uutesse lõigetesse 41 ja 42.

Paragrahvi 164 muutmine

Muudatuse eesmärk on täpsustada lapsendamissaladuse regulatsiooni selliselt, et tagada

lapsendatule õigus teada oma päritolu. Kehtiv õigus defineerib lapsendamissaladust, mille

17

eesmärk on tagada lapse, vanema ja lapsendaja eraelu kaitse, ära hoida soovimatut sekkumist

ning diskrimineerimist päritolu või muul alusel (PKS § 164 lg 1). Eelnõuga säilitatakse PKS §

164 lõikes 2 kehtestatud põhimõte kaitsta lapsendajat, last ja lapse bioloogilisi vanemaid

lapsendamisinfo nende tahte vastase avaldamise eest kolmandate isikute poolt.

Lapsendamissaladust reguleerivat sätet on tõlgendatud konservatiivselt. See ei taga

lapsendatute identiteediõigust (sh õigust teada oma päritolu), kuna lapsendamise faktist

informeerimine ning oma bioloogiliste vanemate kohta informatsiooni saamine sõltub kehtiva

õiguse kohaselt suuresti lapsendaja ja bioloogilise vanema otsusest (PKS § 164 lg 6-8).

Paragrahvi 164 muutmine

PKS § 164 täiendatakse lõigetega 11-14. Uute lõigete lisamisega sätestatakse, et

lapsendamissaladus ei piira lapsendatu õigust teada oma päritolu (PKS § 164 lg 11). Seadusega

pannakse lapsendajale kohustus teavitada alaealist lapsendatut lapsendamise faktist, arvestades

lapse arengutaset ja arusaamisvõimet. Seadus ei sätesta konkreetset aega, millal lapsendaja peab

lapsele lapsendamisest rääkima, vaid jätab selle lapse huvidest lähtudes vanema otsustada.

Täisealisel lapsendatul on õigus pöörduda Sotsiaalkindlustusameti poole ja saada teavet

lapsendamise fakti kohta ning enne lapsendamist kogutud andmeid, sealhulgas andmeid

varasema nime, emakeele, isikuomaduste, harjumuste, eelistuste ja välimuse, samuti varasemal

hooldusel viibimise aja ja koha ning foto kohta (PKS § 164 lg 12). Tegemist on lapsendatu enda

algatusel kasutatava õigusega. Seadus ei näe ette Sotsiaalkindlustusameti kohustust lapsendatut

omal algatusel teavitada, vaid loob õigusliku aluse teabe väljastamiseks lapsendatu taotluse

korral.

Muudatusega kehtestatakse ka täisealise lapsendatu õigus saada Sotsiaalkindlustusametilt

teavet oma bioloogiliste vanemate nimede, isikukoodide ja kontaktandmete kohta. Bioloogiliste

vanemate isikustatud andmete saamine ei sõltu edaspidi bioloogiliste vanemate nõusolekust.

Lisaks, kui bioloogiline vanem või hooldaja on jätnud lapsele kirja, on lapsendatul õigus see

saada (PKS § 164 lg 13). Bioloogilise vanema või hooldaja kiri või muu taoline teade on

võimalus, milles bioloogiline vanem või hooldaja, kes on lapse andnud lapsendada, saab näiteks

selgitada, miks andis lapse lapsendada või kirjutada midagi muud, vastavalt bioloogilise

vanema või hooldaja soovile. Ka alaealisel lapsendatul on õigus saada tema kohta enne

lapsendamist kogutud andmed ning bioloogiliste vanemate isikustatud andmed ja selle

olemasolul kiri või teade hooldajalt või bioloogiliselt vanemalt, aga seda vaid siis, kui

lapsendaja annab selleks nõusoleku (PKS § 164 lg 14).

PKS § 164 lg-d 11-14 saavad kehtima vaid nendele lapsendamistele, mis on toimunud alates uue

seaduse jõustumisest 1. jaanuaril 2027. aastal. Sellega on tagatud, et lapsendamise protsessis

on kõiki osapooli eelnevalt informeeritud ning varasemalt toimunud lapsendamiste osas säilib

bioloogiliste vanemate õigustatud ootus, et kui nad ei soovi oma isikuandmeid avaldada, siis

seda nende nõusolekuta ei tehta.

Kehtiva seaduse kohaselt on alaealisel lapsendatul lapsendaja nõusolekul või täisealisel

lapsendatul õigus saada Sotsiaalkindlustusametilt teavet lapsendamise fakti kohta (PKS § 164

lg 6). Säte tunnistatakse kehtetuks seoses tehtud muudatustega, millega lapsendajad suunatakse

lapsendatule enne täisealiseks saamist avaldama lapsendamise fakti. Muudatus viib sätte

kooskõlla lisanduvate PKS § 164 lõigetega 11 - 14.

Enne uue seaduse jõustumist lapsendatud isikutele säilib edasi õigus küsida enda kohta andmeid

Sotsiaalkindlustusametilt lapsendamise fakti kohta. PKS § 164 lõike 1 eesmärk on

lapsendamise fakti saladuses hoidmine kolmandate isikute eest, et tagada lapse, vanema ja

18

lapsendaja eraelu kaitse, ära hoida soovimatut sekkumist ning diskrimineerimist päritolu või

muul alusel. Kui aga lapsendatu soovib saada enda kohta andmeid, siis vastab see nii PKS §

164 lõike 1 mõttele kui ka isikuandmete kaitse seaduses sätestatule, mille kohaselt

andmesubjektil on õigus saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid (IKS § 24).

PKS § 164 täiendatakse uue lõikega 9, mis annab bioloogilistele õdedele ja vendadele õiguse

pöörduda Sotsiaalkindlustusameti poole lapsendatu kohta teabe saamiseks. Andmeid

väljastatakse täisealise lapsendatu nõusolekul (kui ka tema teab lapsendamise faktist) või

alaealise lapsendatu puhul lapsendaja nõusolekul. Selline võimalus kehtivas õiguses puudub.

Muudatus tugevdab bioloogiliste sugulaste õigust teabele ning toetab peresidemete säilitamist

ja taastamist juhtudel, kus see on mõlema poole huvides ja toimub vastastikusel nõusolekul.

PKS § 164 täiendatakse uue lõikega 10, millega luuakse volitusnorm rakendusaktile.

Sotsiaalkindlustusameti läbiviidavad vastavad toimingud, millega tagada uue seaduse täitmine,

sätestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega.

Paragrahvi 200 täiendamine lõikega 2

Eelnõuga täiendatakse perekonnaseaduse § 200 lõikega 2. Lisatud sättega antakse eestkostjale

kahe kuu jooksul pärast eestkoste lõppemist õigus saada Eesti või mõne teise lepinguriigi

krediidiasutuselt eestkostetava pangakontode ja hoiuste kohta aruande koostamiseks vajalikke

andmeid ja väljavõtteid. Lõikes täpsustatakse, et see õigus ei hõlma tehingute tegemist ega

eestkostetava vara käsutamist.

PKS-i § 200 reguleerib tehingute jätkamist pärast eestkoste lõppemist. Kehtiv perekonnaseadus

ei anna eestkostjale pärast eestkoste lõppemist selgesõnalist õigust saada krediidiasutustelt

teavet eestkostetava pangakontode ja hoiuste kohta. Eestkostja volitus lõpeb koos eestkoste

lõppemisega ning krediidiasutused ei väljasta andmeid ilma õigusliku aluseta. See on tekitanud

olukordi, kus eestkostja ei saa koostada lõpparuannet.

Muudatuse eesmärk on tagada, et eestkostja saaks pärast eestkoste lõppemist täita seadusest

tuleneva aruandekohustuse ka olukorras, kus tal ei ole enam õigust eestkostetava vara käsutada

ega juurdepääsu tema pangakontodele. Eestkostja peab esitama lõpparuande eestkoste perioodi

jooksul tehtud tehingute ja vara kasutamise kohta, kuid praktikas on ilmnenud, et pärast

eestkoste lõppemist puudub tal õiguslik alus krediidiasutustelt vajaliku kontoteabe saamiseks.

Säte loob selge ja ajaliselt piiratud (kaks kuud) teabe saamise õiguse, mis võimaldab

eestkostjal koguda aruande koostamiseks vajalikke andmeid eestkostetava pangakontode ja

hoiuste kohta. Samal ajal välistab säte selgesõnaliselt võimaluse teha tehinguid või käsutada

eestkostetava vara, vältides seeläbi õigusselgusetust ja võimalikku väärkasutuse riski.

Eelnõuga ei kavandata muudatusi eestkostja aruande esitamise korras. Eestkoste lõppemise

korral on eestkostja ka edaspidi kohustatud esitama kohtule viimase aruande eestkoste

lõppemise kuupäeva seisuga.

Muudatus on vajalik õigusselguse tagamiseks, et oleks üheselt selge, et eestkostja ülesannetest

vabastatud isikul oleks eestkoste lõppemisel korral õigus saada krediidiasutuselt viimase

aruandlusperioodi täitmiseks kõik eestkostetava pangakontode ja hoiuste väljavõtted.

Paragrahvi 203 lõike 1 muutmine

19

Eelnõuga asendatakse PKS § 203 lõikes 1 sõnad „vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu

psüühikahäire“ sõnadega „psüühikahäire, intellektihäire või muu vaimse tervise häire“.

Kehtivas seaduses kasutatud mõisted on vananenud ning ei vasta tänapäevasele meditsiinilisele

terminoloogiale ega inimväärikust austavale sõnakasutusele.

Muudatuse eesmärk ei ole muuta mõistete materiaalset sisu ega nende kohaldamisala. Tegemist

on üksnes sõnastuse ajakohastamisega, mistõttu tuleb uutele terminitele kohaldada senist

tõlgendus- ja kohtupraktikat. Selguse huvides on oluline välja tuua terminite vastavus: senine

termin „vaimuhaigus“ vastab sisuliselt mõistele „psüühikahäire“, senine termin

„nõrgamõistuslikkus“ vastab mõistele „intellektihäire“ ning väljend „muu psüühikahäire“

asendatakse laiema ja neutraalsema mõistega „muu vaimse tervise häire“.

Muudatus aitab tagada, et perekonnaseaduse sõnastus oleks kooskõlas tänapäevase erialase

keelekasutuse ja inimväärikust austavate põhimõtetega, säilitades samal ajal sätte sisulise

tähenduse ja rakenduspraktika.

Paragrahvi 203 lõike 4 muutmine

Eelnõu muudatusega pikendatakse PKS § 203 lõike 4 pikendatakse eestkoste seadmise

maksimaalset tähtaega viielt aastalt seitsmele aastale. Muudatus on seotud TsMS-i § 526 lõike

3 muudatusega. Tartu Maakohus tegi VTK-le esitatud tagasides sarnaselt eestkoste

kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside õiguslikus analüüsis ettepaneku kaaluda eestkoste vajaduse

kontrollimise Saksamaa eeskujul pikendamist viielt aastalt seitsmele aastale. Analüüsis toodi

Saksamaa näitel pikendamise põhjusena välja suure hulga puudutatud isikute pikaajalist

abivajadust ning menetluses vajaminevaid ressursse. Kui 2013. aastal oli Eestis eestkostetavaid

veidi alla kolme tuhande, siis 2023. aastaks oli nende arv üle kuue tuhande. Seega on Eestis

eestkostes olevate täisealiste arv kümnendi jooksul oluliselt kasvanud, millega kaasneb ka

eestkoste asjade menetluskoormuse ja ressursivajaduse märgatav suurenemine.

Muudatuse eesmärk on tagada, et eestkoste pikendamise menetlus vastaks paremini tegelikule

eestkostevajaduse kestusele. Muudatus aitab vähendada kohtute ja ekspertide koormust, kui

isiku seisund on püsiv, progresseeruv või muutumatu ning kus sagedane uuesti hindamine ei

ole põhjendatud. Ka edaspidi võib kohus isiku eestkostevajadust kontrollida määratud

maksimaalsest ajast varem.

Seaduse täiendamine §-dega 2174 ja § 2175

Perekonnaseadust täiendatakse paragrahviga 2174, millega kehtestatakse erisus PKS § 164

lõigete 11, 12, 13 ja 14 rakendamiseks. Lapsendamissaladuse kaotamisega seotud sätted ning

õigus saada andmeid, sh bioloogiliste vanemate isikustatud andmeid ilma nende nõusolekuta

saavad kehtima üksnes nende lapsendamiste puhul, mis on toimunud pärast 2027. aasta 1.

jaanuari.

Enne uue seaduse jõustumist toimunud lapsendamiste korral jääb kehtima nõusolekupõhine

kord, mille järgi saab isikustatud andmeid väljastada vaid bioloogiliste vanemate nõusolekul

ning lapsendajatel ei ole kohustust lapsendatule lapsendamise fakti avaldada.

Perekonnaseadust täiendatakse paragrahviga 2175, millega kehtestatakse erisus PKS § 65 lõike

2, § 67 ja § 137 lõike 1 rakendamiseks. Viidatud sätted kehtivad üksnes nendes abielu

lahutamise asjades, milles kohus on hagi menetlusse võtnud pärast 2027. aasta 1. jaanuari.

20

Abielu lahutamise asjades, milles kohus on hagi menetlusse võtnud enne uue seaduse

jõustumist, jääb kehtima senine kord.

3.2. Notari tasu seaduse muutmine

Muudetakse notari tasu seaduse (NotTS) § 332 lõikeid 1–2.

Muudatuste eesmärk on ajakohastada notari tasu abielu sõlmimise, abielu lahutamise ja abielu

lahutamisele kohaldatava õiguse kokkuleppe sõlmimise eest, arvestades muu hulgas käesoleva

eelnõuga notaritele lisanduvaid kohustusi abielu lahutamise avalduste kättetoimetamisel ning

vajadusel avaliku kättetoimetamise korraldamisel väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Kehtiva NotTS § 332 lõike 1 kohaselt on notari tasu abielu sõlmimise või lahutamise

kinnitamise eest 64 eurot. Tasu hõlmab ka abielu sõlmimise või abielulahutuse avalduse

vastuvõtmist, seaduses ettenähtud nõustamist ja kande tegemist. 64 eurot on notari tasuks ette

nähtud ka abielu lahutamisele kohaldatava õiguse kokkuleppe sõlmimise eest (NotTS

§ 332 lõige 11). NotTS § 332 lõikes 2 on sätestatud 45-eurone notari tasu olukorraks, kui notarile

on esitatud avaldus abielu sõlmimiseks, lahutamiseks või abielu lahutamisele kohaldatava

õiguse kokkuleppe sõlmimiseks ja notar on avaldajaid nõustanud ettenähtud korras, kuid

notarist sõltumatutel asjaoludel nimetatud toiminguid ei järgne.33

Eelnõuga suurendatakse NotTS § 332 lõigetes 1 ja 11 sätestatud 64-eurost tasu 180 eurole.

Edaspidi on abielu sõlmimise, abielu lahutamise ja abielu lahutamisele kohaldatava õiguse

kokkuleppe sõlmimine notari juures 116 eurot kallim. Sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud

toimingu ärajäämise eest makstav 45-eurone tasu on edaspidi 84 eurot ja muutub kliendi jaoks

39 eurot kallimaks.

Riigikogu menetluses oleva kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse kiirendamine) eelnõuga muudetakse muu hulgas riigilõivuseaduse (RLS) § 59

lõiget 2, mille tulemusel nähakse ette, et riigilõivu määr tõuseb lahutus või kooselulepingu

lõpetamise asjas hagiavalduse esitamisel 310 euroni (kasv 210%). Nimetatud muudatuse

eesmärk on soodustada lahutamist või kooselulepingu lõpetamist kohtuväliselt. Lahutuse või

kooselulepingu lõpetamise vormistamine notari või perekonnaseisuasutuse kaudu on kulult

soodsam. Seega on viidatud RLS muudatuse eesmärgiks, et rohkem inimesi pöörduksid kohtu

asemel notari või perekonnaseisuameti poole.

Seejuures osutavad notarid abielu sõlmimise, abielu lahutamise ja abielu lahutamisele

kohaldatava õiguse kokkuleppe sõlmimise eest teenuseid tasu eest, mida ei ole muudetud

NotTS § 332 jõustumisest 01.07.2010 ehk kuusteist aastat, mistõttu ei kata NotTS § 332 lõigetes

1-2 sätestatud tasud notari jaoks tehingu tõestamise tegelikke kulusid.

Samal ajal pakub notar lisaks avalduse vastuvõtmisele ka seaduses ettenähtud nõustamist, mida

perekonnaseisuamet sellisel määral inimesele ei osuta. Muu hulgas hõlmab notari tasu vastava

kande tegemist registrisse, muutes teenuse sisuliselt mahukamaks kui on

perekonnaseisuasutuse toiming.

33 Notari tasule lisandub käibemaks.

21

Märkimisväärt on ka asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2025 on tõstetud perekonnaseisuametis

abielukande tegemise riigilõivu 70 eurole (RLS § 338) ning abielulahutuse kande tegemise

riigilõivu 90 eurole (RLS § 339), mis ületavad samuti kehtivat notari tasu.

Oluline on seetõttu tagada notari tasude proportsionaalsus ja süsteemne kooskõla, vältimaks

olukorda, kus sisuliselt mahukamat teenust osutava notari teenus on hinnastatud madalamalt

kui perekonnaseisuasutuses tehtav toiming. Selline ebakõla ei toeta teenuste loogilist

hinnastamist. Notari tasude ajakohastamine on vajalik, et tagada tasude vastavus tegelikele

kuludele, sh käesoleva eelnõuga notaritele lisanduvatele kohustustele, ning vältida olukorda,

kus seadusandlikult soodustatud kohtuväliste menetluste mahu kasv põhjustab notaritele

ebaproportsionaalse, sh majandusliku, koormuse.

Muudatus mõjutab notareid, kuna nad tõestavad regulaarselt abielu sõlmimise ja lahutamisega

seotud toiminguid.34 Seejuures ei ole 116 ja 39-eurostel hinnamuutustel eelduslikult

märkimisväärset mõju abielu sõlmijatele ega lahutajatele, kuivõrd muudatus on mõõdukas ning

vastavaid toiminguid tehakse üldjuhul harva.

3.3. Perekonnaseisutoimingute seaduse muutmine

Perekonnaseisutoimingute seadust täiendatakse § 29 lõike 3 lisamise kaudu põhimõttega, et kui

kohus tuvastab isaduse, kantakse rahvastikuregistrisse andmed lapse hooldusõiguse kohta

vastavalt kohtulahendis märgitule.

3.4. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine

Kehtiva õiguse kohaselt säilitatakse sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse kantud

lapsendamise ja hoolduspere sooviavaldusi 50 aastat menetluse lõpukuupäevast arvates.

SHS § 1451 lõige 4 muudetakse ning andmete säilitamise tähtajaks määratakse 100 aastat

lapsendamise jõustumisest arvates. Muudatusega kehtestatakse lisaks sooviavalduste

säilitamisele ka kohustus säilitada andmeid, mis on seotud lapsendamissaladuse käsitlemise ja

sellega seotud ülesannete täitmisega. Muudatuse eesmärk on tagada lapsendatutele ja teistele

õigustatud isikutele pikem ajaperiood oma päritoluandmete saamiseks, arvestades, et

valmisolek oma päritolu kohta teavet otsida võib tekkida erineval ajal. Samuti loob

säilitustähtaja pikendamine võimaluse pärida andmeid ka oma lapsendatud vanemate või

vanavanemate kohta.

3.5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine

Paragrahvi 144 täiendamine

Notari tasu abielu lahutamise avalduse esitamise eest arvatakse kohtuväliste kulude hulka ja

kuulub menetluskuluna kindlaksmääramisele, kui abielu ei õnnestunud kohtuväliselt lahutada

ja hageja on sunnitud abielu lahutamiseks pöörduma kohtusse.

Paragrahvi 164 muutmine

Sätte kehtiva redaktsiooni kohaselt on üldreegliks, et kõigis hagilistes abieluasjades, alaealise

lapse ülalpidamisasjades ja põlvnemisasjades jäetakse menetluskulud kummagi poole enda

kanda. Seda üldreeglit muudetakse eelnõuga nii abielu lahutamise asjade kui ülalpidamisasjade

34 2025. aastal kinnitati notarite poolt 495 abielu, lahutati 602 abielu.

22

osas ning muudatuse tulemusena hakkab nendes asjades sarnaselt teiste hagiliste asjadega

kehtima üldreegel, mille kohaselt jäävad menetluskulud reeglina selle poole kanda, kelle

kahjuks otsus tehti (vt TsMS § 162 lg 1).Kohus võib siiski ka nendes asjades jätta kulud

täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle

kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4).

Abielu lahutamise asjades tuleks muudatuse kohaselt säästa menetluskuludest hagejat, kes

vastavalt PKS § 65 lõike 2 muudetud sõnastusele on teinud kõik endast oleneva, et abielu

lahutada kohtuväliselt kokkuleppel, kuid see ei ole osutunud võimalikuks vastaspoolest tingitud

põhjusel. Kohus võib jätta menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on

põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei nõustunud abielu lahutama kohtuväliselt või on

kohtuvälist abielu lahutamist muul moel takistanud. Hagejal tuleb hagiavalduses kohtule

näidata, mida ta on teinud, et abielu lahutada kohtuväliselt. Kohus saab jätta avalduse käiguta

ja küsida hagejalt kohtueelse lahutamise võimaluste kasutamise kohta täpsustusi ja selgitusi.

Kui hageja ei ole kasutanud abielu lahutamiseks kohtuväliseid võimalusi, jätab kohus avalduse

TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata.

Muudatus on kantud eelnõu laiemast eesmärgist, milleks on kohtulike lahutuste arvu

vähendamine ning abikaasade motiveerimine abielu lahutama kohtuväliselt

perekonnaseisuasutuses või notari juures.

Paragrahvi 164 täiendamine lõikega 12

Lõiget täiendatakse keeluga jätta alaealise lapse ülalpidamisasjas teise poole menetluskulud

alaealise lapse kanda. Kuigi alaealise lapse ülalpidamisasjas on hagejaks laps, esindab last selles

menetluses tema seaduslik esindaja ning vaidlus toimub enamasti tema vanemate vahel.

Sõltumata menetluse lõpptulemusest peab olema igal juhul välistatud olukord, kus

menetluskulud jääksid alaealise lapse kanda.

Paragrahvi 262 muutmine

Muudatusega asendatakse TsMS § 262 lõikes 2 sõnad „vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või

vaimutegevuse muu häire“ sõnadega „psüühikahäire, intellektihäire või muu vaimse tervise

häire“.

TsMS-i § 262 reguleerib tunnistaja ülekuulamise korda. Lõikes 2 loetletakse isikud, keda ei

hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest.

Lõike 2 teises lauses asendatakse ajale jalgu jäänud terminid inimväärikust austavatega.

Sõnastuse muutmise eesmärk ei ole terminite sisu muutmine. Seega tuleks muudetud terminite

korral kohaldada senist tõlgendust ja kohtupraktikat.

Paragrahvi 346 muutmine

Muudatusega jäetakse välja kohustus pooled abielu lahutamise asjades isiklikult ära kuulata.

Kui kohus seda vajalikuks peab, võib ta muudatusele vaatamata sama paragrahvi esimese lõike

alusel siiski kohtuistungi korraldada ning pooled isiklikult ära kuulata. Näiteks peaks kohus

isiklikult ära kuulama eestkostetava, kes soovib abielu lahutada.

Paragrahvi 357 kehtetuks tunnistamine Kehtiva õiguse kohaselt on kohus kohustatud abielu lahutamise menetluses pooli lepitama ning

TsMS § 357 reguleerib menetluse peatamist olukorras, kus kohtu hinnangul võiks abielu

säilitamine võimalikuks osutuda. Kuna eelnõu üks eesmärke on kohtute töökoormuse

23

vähendamine ja menetluse lihtsustamine abielu lahutamise asjades, tunnistatakse see paragrahv

sarnaselt PKS paragrahviga 67 kehtetuks.

Paragrahvi 363 lõike 5 kehtetuks tunnistamine Lõige 5 tunnistatakse kehtetuks seoses menetluse lihtsustamisega abielu lahutamise asjades.

Lisaks on lõige kaotanud oma praktiline tähenduse, kuna abielu lahutamise menetlus toimub

praktikas lastega seotud menetlustest eraldi ning kohus ei kontrolli ka praegu abielu lahutamisel

vanemate kokkuleppeid laste kasvatamise edasise korraldamise osas.

Paragrahvi 522 lõike 1 muutmine

Muudatusega TsMS-i 522 lõike 1 esimeses lausest asendatakse sõnad „vaimuhaiguse või

nõrgamõistuslikkuse“ sõnadega „psüühikahäire või intellektihäire“.

TsMS-i § 522 reguleerib eestkostevajaduse ja selle ulatuse kontrollimiseks kohtumenetluses

ekspertiisi määramist. TsMS-i § 522 lõikes 1 reguleeritakse eestkoste kontrollimise vajadust

õigusterminite kaudu ja selles ei kirjeldata täpseid meditsiinilisi diagnoose või seisundeid.

Samu õigustermineid kasutavad ka TsÜS-i § 8 lõiked 2 ja 3 ning PKS-i § 203 lõige 1. Nendes

sätetes sisalduvad terminid on ajale jalgu jäänud, terminite „vaimuhaigus“ ja

„nõrgamõistuslikkus“ asemel tuleks kasutada inimväärikust austavaid termineid.

Eelnõuga ajakohastatakse terminoloogiat selliselt, et mõisted „vaimuhaigus või

nõrgamõistuslikkus“ asendatakse mõistetega „psüühikahäire või intellektihäire“.

Muudatuse eesmärgiks ei ole mõistete sisu muutmine. Seega tuleks muudetud mõistetele

kohaldada seniseid tõlgendusi ja kohtupraktikat.

Paragrahvi 522 lõike 5 muutmine

Kehtiva TsMS-i § 522 lõike 5 kohaselt ei pea kohus puudutatud isikule ekspertiisi määrama,

kui eestkostja määramise avalduse esitas eestkostet vajav isik ise ning avaldusele on lisatud

tema tervislikku seisundit kajastavad dokumendid ja isik loobub ekspertiisi tegemise õigusest

ning ekspertiisi tegemine on eestkostja ülesannete mahtu arvestades ebamõistlikult kulukas või

töömahukas. Tegemist on kumulatiivsete eeldustega ja kohus võib jätta ekspertiisi

määramata ainult siis, kui esinevad kõik lõikes 5 nimetatud eeldused.

Eestkoste kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside õiguslikus analüüsis pakuti välja ettepanek

kaaluda sätte muutmist selliselt, et juhul, kui avalduse kohtule esitab isik ise ning sellele lisatud

isiku tervislikku seisundit kajastavad dokumendid lubavad kahtluseta järeldada, et isik saab

aru oma eestkostevajadusest, ei pea kohus täiendavalt ekspertiisi korraldama.

Kavandatu kohaselt ei pea kohus puudutatud isikule ekspertiisi määrama, kui avalduse esitab

puudutatud isik ise, avaldusele on lisatud tema tervislikku seisundit kajastavad dokumendid

ning neist järeldub kahtluseta, et isik mõistab oma tervislikku seisundit ja eestkostevajadust.

Seega ei pea kohus § 522 lõike 5 alusel ekspertiisi määramata jätmise kaalumisel tulevikus

enam hindama seda, kas ekspertiisi tegemine oleks eestkostja ülesannete mahtu arvestades

ebamõistlikult kulukas või töömahukas.

Muudatus lähtub eelnõu üldisest eesmärgist pakkuda eestkostemenetluses ekspertiisi

määramisel paindlikumaid lahendusi ja leevendada ekspertiisivaldkonna koormust isiku

põhiõiguste tagamise taset vähendamata. Tegemist on alternatiivse võimalusega. Kohtul säilib

õigus määrata vajadusel ekspertiis.

24

Paragrahvi 522 täiendamine lõikega 6

Eelnõuga TsMS-i § 522 täiendatakse lõikega 6, mille kohaselt ei pea kohus eestkostja

määramise menetluses psühhiaatriaekspertiisi määrama ja võib küsida arvamuse perearstilt, kui

eestkostja määramise avalduse esitas eestkostet vajav isik ise ja ta nõustub ekspertiisi

määramise asemel perearsti arvamuse küsimisega. Tegemist on olukorraga, kus isiku esitatud

avaldusele ei ole lisatud eestkostja määramise otsustuse tegemiseks piisavaid meditsiinilisi

dokumente. Kohtul tuleb eeskostja määramise menetluses selle aluse kasutamiseks kindlaks

teha isiku tahe selle kohta, et eksperdiarvamuse asemel annab arvamuse isiku tervisliku seisundi

kohta isiku perearst.

Muudatus on alternatiivse iseloomuga. See tähendab, et see peaks pakkuma

eestkostemenetluses täiendava võimaluse võrreldes kehtiva õigusega. Muudatusega ei piirata

kohtu õigust määrata kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Muudatus lähtub sellest, et teatud juhtudel

võib psühhiaatri asemel arvamuse anda isiku perearst. Näiteks võiks kõne alla tulla olukord,

mis vastab TsMS § 522 lõikes 5 toodud ekspertiisist loobumise eeldustele. Erisuseks on asjaolu,

et lisamata on jäänud arstlikud dokumendid. Muudatuse kohaselt oleks võimalik puuduvad

dokumendid asendada perearsti arvamusega. Kui menetlus on algatatud isiku enda avalduse

alusel, saab üldjuhul eeldada, et eestkoste seadmine vastab isiku tahtele, mistõttu ei ole

välistatud ka see, et asjas kogutud tõenditel saab olla madalam usaldusväärsus. Seejuures on

oluline, et inimene oleks võimeline oma tahet kehtivalt avaldama; seda tuleb kohtul kontrollida.

Kohtul säilib mistahes alternatiivse lahenduse puhul kohustus kontrollida eestkostevajadust

arvestades kohtu kaalutlusõigust ning kohustust teha otsustus, mis pakub isikule vajaliku kaitse,

kuid piirab samal ajal võimalikult vähe tema põhiõigusi. Uus regulatsioon ei peaks suunama

kohut isiku enda avalduse alusel algatatud menetluses piirduma automaatselt perearsti

arvamusega, vaid hindama vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele, kas perearsti kvalifikatsioon

oleks sellisel juhul kohtu hinnangul piisav.

Ka perearst peaks andma kohtule sama sisendi, nagu seda teeks psühhiaater. See tähendab, et

kohus peaks saama teha selle pinnalt, olenevalt eestkosteasja asjaoludest, järelduse eestkoste

vajalikkuse ja ulatuse kohta.

Ka kehtivas õiguses ei ole seadusandja välistanud võimalust, et ekspertiis jäetakse määramata,

kui eestkostja määramist taotleb isik ise. Ka sellisel juhul tuleb kohtul vaatamata

isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimele (TsMS § 202 lõige 4) veenduda selles, et isikule on tema

avalduse sisu ja tagajärjed selged.35 TsMS § 522 lõike 5 alusel on võimalik ekspertiisist

loobuda üksnes siis, kui eestkostja ülesanded on piiratud; kui kohus leiab, et eestkoste ulatus

peaks olema laiem, ekspertiisist TsMS § 522 lõike 5 alusel loobuda ei saa. Nõue, et avalduse

sisu ja tagajärjed oleks selged, tähendab, et inimene on arusaamisvõimeline vähemalt selles

ulatuses, mis puudutab eestkoste seadmise tähendust ja õiguslikke tagajärgi, sh seda, kuidas

mõjutab eestkoste tema iseseisva tehingu tegemise võimet. Arusaamisvõime

kindlakstegemiseks saab kohus isiku ära kuulata. Muudatuse kohaselt on kohtul, arvestades

hagita menetluse eripära ja üksikjuhtumi asjaolusid, õigus paluda perearsti arvamust, säilitades

õiguse määrata vajadusel ka ekspertiis.

Kui kohus peab konkreetses asjas võimalikuks küsida arvamuse psühhiaatri asemel isiku

perearstilt kui eriteadmistega isikult, küsib kohus perearstilt TsMS § 295 lõike 2 alusel

nõusoleku arvamuse andmiseks.

35 Tsiviilkohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne III, § 522 kommentaar, p 3.5 a).

25

Paragrahvi 526 lõike 3 muutmine

TsMS-i § 526 lõike 3 muudatusega pikendatakse eestkoste seadmise maksimaalset tähtaega

viielt aastalt seitsmele aastale. Muudatus on seotud PKS-i § 203 lõike 4 muudatusega. Kehtiva

õiguse kohaselt ei või aeg, millal kohus otsustab eestkoste lõpetamise või pikendamise, olla

pikem kui viis aastat määruse tegemisest alates (TsMS § 526 lg 3, PKS § 203 lg 4). Isiku

eestkostevajadust võib kohus kontrollida ka varem.

Eestkoste kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside õiguslikus analüüsis36 on muu hulgas tehtud

ettepanek kaaluda Eesti õiguse muutmist Saksamaa eeskujule tuginedes nii, et kohus kontrollib

hiljemalt iga seitsme aasta järel, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava

huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Kuigi

Saksamaa õiguse kohaselt tuleb siis, kui eestkoste on seatud puudutatud isiku tahte vastaselt,

otsustada eestkoste pikendamise üle kahe aasta möödumisel. Sedavõrd lühikest maksimaalset

eestkoste määramise tähtaega Eesti õigusesse ei looda. Saksamaa seadusandja leidis, et

arvestades suure hulga puudutatud isikute pikaajalist abivajadust ning menetluses vajaminevaid

ressursse, tuleb seaduses ettenähtud tähtaega seaduse alusel lühendada vaid siis, kui kohtu poolt

kohaldatav meede on vastuolus puudutatud isiku väljendatud sooviga ja rikub oluliselt isiku

enesemääramisõigust. Eesti õiguse kohaselt kuulab kohus isiku menetluses ära ja saab

arvestada puudutatud isiku tahtega. Automaatse kaheaastase tähtaja kehtestamine oleks Eesti

kohtusüsteemile väga koormav. Ka edaspidi võib kohus isiku eestkostevajadust kontrollida

määratud maksimaalsest ajast varem. Lisaks tuleb tähele panna, et kohus saab eestkostevajadust

hinnata ex officio (PKS § 203 lg 1, TsMS § 528 lg 1), ning kui eestkostevajadus on ära langenud,

tuleb kohtul eestkoste lõpetada (§ 529 lg 1).

Paragrahvi 526 lõike 2 täiendamine punktiga 41 ja lõike 5 muutmine

Kehtiva õiguse kohaselt loetakse, et kui kohus seab eestkoste eestkostetava kõigi asjade

ajamiseks või kui eestkostja ülesannete ringi laiendatakse, on eestkostetav tunnistatud

valimisõiguse osas teovõimetuks ja ta kaotab hääleõiguse.

Eelnõu kohaselt tuleb kohtul eestkoste seadmisel anda hinnang isiku võimele valimisõigusest

aru saada ja seda teostada ning seda ka juhul, kui kohus seab eestkoste eestkostetava kõigi

asjade ajamiseks, ning määrusesse märkida, kas isik on valimisõiguse tähenduses teovõimeline.

Valimisõigus on isiku subjektiivne õigus osaleda esinduskogude – Riigikogu, kohaliku

omavalitsuse volikogu, Euroopa Parlamendi – moodustamisel. Valimisõigusena tuleb mõista

õigust osaleda rahvahääletusel ning valimistel nii valijana (aktiivne valimisõigus) kui ka

kandidaadina (passiivne valimisõigus).37 Riigikogu valimistel ei ole hääle- ega

kandideerimisõigust isikul, kes on valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistatud (RKVS § 4 lg

2 ja 4). Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei ole hääleõiguslik isik, kes on

valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistatud (KOVVS § 5 lg 3). Euroopa Parlamendi valimistel

ei ole hääle- ega kandideerimisõigust isikul, kes on valimisõiguse osas teovõimetuks

tunnistatud (EPVS § 4 lg 3 p 1 ja § 6 p 1). Rahvahääletusest ei saa osa võtta isik, kes on

valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistatud (RaHS § 2 lg 3 p 1).

PIÕK artikli 29 järgi peavad osalisriigid tagama puuetega inimestele poliitilised õigused ja

võimalused neid õigusi teistega võrdsetel alustel teostada. Osalisriigil tuleb ka tagada, et

36 Vt eestkoste kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside õiguslik analüüs (viide 1), lk 74–75. 37 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2020, § 57 p 6.

26

puuetega inimesed saavad teistega võrdsetel alustel osaleda poliitilises ja avalikus elus,

sealhulgas, et neil on õigus ja võimalus valida ja olla valitud.

Muudatuse kohaselt peab kohus eestkoste määramisel alati eraldi hindama, kas isiku psüühiline

seisund võimaldab tal aru saada ja teostada valimisõigust. Et valimisõigus hõlmab hääletamis-

ja kandideerimisõigust, peab kohus kontrollima isiku vastavust hääletamiseks ja

kandideerimiseks vajalikele nõutele, et isik saaks valimistel osaleda. See tähendab, et kohus

peab hindama, kas isik suudab poliitilistes küsimustes orienteeruda ja iseseisvalt oma õigusi

realiseerida. Muudatus tagab, et valimisõiguse olemasolu hinnatakse iga isiku puhul eraldi,

võttes arvesse tema tegelikku võimet poliitilistes küsimustes otsuseid langetada, mitte üksnes

tema teovõime ulatust tsiviilõiguslike tehingute tegemisel.

Paragrahvi 528 lõike 2 punkti 2 muutmine

TsMS-i §-s 528 on reguleeritud eestkostja ülesannete ringi laiendamine ja eestkostja ametiaja

pikendamine. Lõikes 2 on loetletud olukorrad, millal ei pea kehtiva õiguse kohaselt eestkostja

ülesannete ringi laiendamise või ametiaja pikendamise menetluses eestkostetavale uut

ekspertiisi ega esindajat määrama. Lõike 2 punkti 2 kohaselt ei pea kohus eestkostja ülesannete

muutmisel, uue eestkostja määramisel või eestkostja ametiaja pikendamisel uut ekspertiisi

tegema ega eestkostetavale menetluseks esindajat määrama, kui eestkoste määramise aluseks

olevast ekspertiisist on möödunud vähem kui viis aastat. Eelnõuga on kavandatud pikendada

nimetatud tähtaega seitsme aastani.

Muudatus on seotud TsMS-i § 526 lõikes 3 ja PKS-i § 203 lõikes 4 tehtavate muudatustega,

millega pikendatakse eestkoste seadmise maksimaalset tähtaega viielt aastalt seitsmele aastale.

Kuivõrd TsMS-i § 526 lõike 3 ja PKS-i § 203 lõike 4 muutmise eesmärk on menetlusökonoomia

tagamine, tuleb pikendada ka seda tähtaega, mille jooksul tehtud eksperdiarvamust on kohtul

võimalik eestkostja ülesannete ringi laiendamise ja eestkostja ametiaja pikendamise menetluses

arvesse võtta.

Paragrahvi 528 lõike 4 täiendamine

TsMS-i §-s 528 on reguleeritud eestkostja ülesannete ringi laiendamine ja eestkostja ametiaja

pikendamine. Lõikes 2 on loetletud olukorrad, millal ei pea kehtiva õiguse kohaselt eestkostja

ülesannete ringi laiendamise või ametiaja pikendamise menetluses eestkostetavale uut

ekspertiisi ega esindajat määrama. Need on juhud, kui eestkostja ülesandeid oluliselt ei

laiendata või kui eestkoste määramise aluseks olevast ekspertiisist on möödunud vähem kui viis

aastat. Lõike 4 kohaselt ei pea eestkostetavale eestkostja ametiaja pikendamisel ekspertiisi

tegema, kui eestkostetava ärakuulamisest ja tema tervislikku seisundit kajastavatest

dokumentidest ilmneb, et eestkostevajadus ei ole ära langenud.

Seega on kehtiva õigusega kaetud olukorrad, kus kohus laiendab eestkostja ülesannete ringi

ebaolulisel määral või tervislikku seisundit kajastavatest dokumentidest ja isiku ärakuulamisest

nähtub, et eestkostevajadus ei ole ära langenud. Seejuures on lõige 4 lõike 2 punkti 2 suhtes

erinormiks. See tähendab, et juhul, kui dokumentidest ja ärakuulamisest nähtub, et isiku

eestkostevajadus ei ole ära langenud, nt eestkostetaval on teatud kromosoomihaigused, vaimne

alaareng, ei pea kohus ekspertiisi määrama ka siis, kui ekspertiisi tegemisest on möödas rohkem

kui viis aastat (muudatuste kohaselt seitse aastat).

Ebaoluliseks eestkostja ülesannete ringi laiendamiseks saab pidada eelduslikult seda, kui

eestkostjale, kellele on juba suures osas antud üle eestkostetava varaliste õiguste ja huvide

kaitse, antakse õigus suuremas mahus varaliste toimingute tegemiseks. Ebaoluline ülesannete

27

ringi laiendamine on ka õiguste juurde andmine toiminguteks, mis on vajalikud juba varem üle

antud õiguste teostamiseks. Oluliseks eestkostja ülesannete ringi laiendamiseks on nt uute

valdkondade suhtes eestkoste seadmine.38

Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et lõike 2 õiguslik põhjendatus võib olla

problemaatiline ning kohtul tuleks igal üksikjuhul eestkostja ülesannete ringi kavandatava

laiendamise ulatuse põhjal kaaluda võimaliku ekspertiisi tegemist.39

Eestkoste kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside õiguslikus analüüsis on tehtud ettepanek kaaluda

ekspertiisi koostamiseks pädevate isikute ringi laiendamise asemel ekspertiisi koostamise

vajaduse vähendamist Saksamaa õiguse FamFG40 § 293 lõike 3 eeskujul. Viidatud sätte

kohaselt saab kohus jätta ekspertiisi määramata eestkostja ülesannete ringi laiendamisel ka siis,

kui eestkostja ülesannete ring ei suurene haiguse või puude raskusastme muutumise tõttu, vaid

tema elukorraldusega seotud muudatuste tõttu või muu abi ebapiisava toime tõttu. See norm

peaks vähendama kohtute koormust siis, kui eestkostja ülesannete ringi laiendatakse mitte

meditsiinilistel põhjustel, vaid muu abi ebapiisavaks osutumise korral.

TsMS-i § 528 lõikes 4 tehakse FamFG § 293 lõike 3 eeskujul muudatus, mille kohaselt ei pea

kohus ekspertiisi määrama eestkostja ülesannete ringi laiendamisel ka siis, kui eestkostja

ülesannete ring ei suurene haiguse või puude raskusastme muutumise tõttu, vaid tema

elukorraldusega seotud muudatuste tõttu või muu abi ebapiisava toime tõttu. Sellises olukorras

võivad eestkostja ülesanded laieneda nii väheolulisel määral kui ka olulisel määral.

Muudatuse aluseks oleva analüüsi autorid viitavad, et Saksa õiguskirjandusele tuginedes saab

tuua näiteid eestkostja ülesannete muutumisest seoses muudatustega elutingimustes, kõrvalise

abi kättesaadavuses ja tugiteenuste valikus. Näiteks kolib eeskostetav korterist hooldekodusse

või hooldekodust korterisse. Sellisel juhul võib ära langeda või tekkida abivajadus

„eluasemeasjade“ või „hooldekoduga seotud asjade“ osas. Eestkostja ülesanded võivad

muutuda ka seetõttu, et langeb ära kõrvaline abi, millele eeskostetav siiani on saanud toetuda.

Näiteks sureb eestkostetava abikaasa, laps või elukaaslane või lõpetab tegevuse sotsiaalteenuse

osutaja või advokaadibüroo, kelle teenuseid eestkostetav kasutas. Ka muutused eestkostetava

varalises seisundis võivad mõjutada eestkostja ülesannete ringi. Näiteks pärandi saamine võib

muuta võlgade korraldamise ülesande üleliigseks. Samuti võib selguda, et senised tugiteenused

ei ole piisavad, st algusest peale sobimatud, mitte sobimatud tervisliku seisundi muutumise

tõttu. Oluline on, et ebapiisavus ei tulene meditsiinilistest ega terapeutilistest põhjustest.

Sellised muudatused võivad menetlusi lihtsustada, kuid praktikas võivad tekkida keerulised

piiritlemisküsimused, mis üksikjuhtudel võivad omakorda õigustada uut arstlikku hinnangut.

Vastavalt konkreetse eestkosteasja asjaoludele võib olla tõenäoline, et toodud näited võivad

olla käsitletavad eestkostja ülesannete olulise muudatusena.

Kuigi muudatusega antakse kohtule võimalus ekspertiisi mitte määrata, tuleb kohtul seda igal

konkreetsel juhul kaaluda. Kui tegemist on eestkostja ülesannete ringi olulise laiendamisega

ning seda alust saab ekspertiisi määramata jätmisel kohaldada olukorras, kus ekspertiisi

tegemisest on möödas rohkem kui muudatuste kohaselt seitse aastat (kehtiva õiguse kohaselt

viis aastat), tuleb isikule määrata menetluses esindaja.

38 Tsiviilkohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne III, § 528 kommentaar, p 3.3 b). 39 Ibid, p 3.3.c). 40 Gesetz über das Verfahren in Familiensachen und in den Angelegenheiten der freiwilligen Gerichtsbarkeit.

28

Alternatiivne lahendus hõlmab pigem erandlikke olukordi. Nimetatud aluse loomine ei too

tõenäoliselt kaasa olulist leevendust ja koormuse vähenemist ekspertiisivaldkonnas, kuid

võimaldab siiski senisest veelgi paindlikumat lähenemist ekspertiiside määramisel eestkostja

ülesannete laiendamise menetluses eestkostetava menetlusõigusi kahjustamata.

Paragrahvi 550 muutmine

Kohus ei lahenda praktikas lahutuse küsimusi ja hooldusõiguse küsimusi samas menetluses.

Tegemist on nii menetluslikult (hagimenetlus ja hagita menetlus) kui ka sisuliselt täiesti

erinevate küsimustega, mille koos menetlemine pigem takistaks menetlust, mitte ei soodustaks

seda. Hagimenetlus toimub poolte esitatu alusel, hagita menetluses rakendab kohus

uurimisprintsiipi. Seetõttu on põlvnemisega seotud eelnõus olevate uuenduste teostatavuse

huvides vaja kohtumenetluse põhimõtteid vastavalt täiendada. Vt ka PKS § 137 lg 1 muutmise

põhjendusi.

3.6. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmine

Paragrahvi 8 lõike 2 teises lauses ning lõikes 3 asendatakse sõnad „vaimuhaiguse,

nõrgamõistlikkuse või muu psüühikahäire“ sõnadega „psüühikahäire, intellektihäire või muu

vaimse tervise häire“; Lõike 2 teises lauses ja lõikes 3 asendatakse ajale jalgu jäänud terminid

inimväärikust austavatega.

Sõnastuse muutmise eesmärgiks ei ole mõistete sisu muutmine. Seega tuleks muudetud

mõistetele kohaldada seniseid tõlgendusi ja kohtupraktikat.

3.5. Eelnõu kooskõla põhiseadusega

3.5.1. Eestkostja määramise ja eestkoste pikendamise ning eestkostja ülesannete

laiendamise põhiseaduspärasus

Eestkostja määramise ja eestkoste pikendamise ning eestkostja ülesannete laiendamise

menetluses tehtavad muudatused puudutavad PS-i §-ga 15 tagatud põhiõigust õiglasele

kohtumenetlusele, PS-i §-s 10 sisalduvaid inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtteid, PS-i §-ga

19 tagatud isiksuspõhiõigust, PS-i §-ga 26 tagatud enesemääramisõigust ning PS-i §-ga 11,

mille kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Samuti

puudutavad muudatused menetlusökonoomiat, mis on põhiseaduslikku järku õigusväärtus, mis

tuleneb PS-i XIII ptk-st.41

Muudatuste eesmärk on ühelt poolt riigi ja kohtumenetluse ressursi tõhusam kasutamine.

Teiselt poolt on muudatuste eesmärk, et isikuid, kelle suhtes eestkostja määramist, eestkoste

pikendamist või eestkostja ülesannete laiendamist menetletakse, ei koormataks asjatult ega

allutataks ekspertiisidele olukorras, kus kohtul on võimalik nende menetlusõigusi tagada vähem

koormaval viisil.

Muudatused on põhiseaduspärased. Muudatustega pikendatakse eestkostja määramise

maksimaalset tähtaega viielt aastalt seitsmele aastale ja nähakse ette paindlikumad võimalused

eestkoste seadmise ja pikendamise menetluses ekspertiisi määramata jätmiseks. Samuti

nähakse ette, et kohtul tuleb eestkostja määramise menetluses hinnata, kas isik, kelle suhtes

eestkostja määramist menetletakse, on teovõimeline valimisõiguse tähenduses.

41 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2020, § 11 p 14).

29

Kohtumenetluse ressurss on piiratud. Samuti on piiratud arv psühhiaatreid, kes on pädevad

andma eestkostemenetluses eksperdiarvamuse. Isikuõiguste piiramise, st ekspertiisi määramise

paindlikumate võimaluste kehtestamise legitiimne eesmärk on menetlusökonoomia.

Menetlusökonoomia on põhiseaduslikku järku õigusväärtus (nt RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-

15, p 33) ning olulise kaaluga põhiseaduslik väärtus ja eesmärk, tagamaks isikute õiguskaitset

ning õigusemõistmise toimumist mõistliku aja jooksul (RKPJKo 01.11.2011, 3-4-1-19-11, p

32). Samuti on menetlusökonoomia eesmärk menetlusressursi efektiivne kasutamine.

Menetlusökonoomia legitiimne eesmärk võimaldab mõõdukaid ja proportsionaalseid

põhiõiguste riiveid.42

Muudatused on menetlusökonoomia eesmärgile kaasaaitamiseks sobivad ja vajalikud, kuna

võimaldavad piiratud kohtumenetluse ressurssi säästlikumalt kasutada ja kontrollida isiku

eestkostevajadust harvem. Muudatused ei mõjuta kohtu võimalust kontrollida eestkostevajadust

ka varem, kui on maksimaalne eestkostja määramise tähtaeg.

Põhiõiguste riive on proportsionaalne. Isikute menetlusõigused on tagatud neid vähem

koormavamal viisil. Kohtul on hagita menetluses uurimisprintsiip, kohus on hagita menetluses

sisuliselt tõegarant. Edasikaebemenetlus on tagatud. Puudutatud isikul endal, kelle suhtes

eestkostja määramist, eestkoste pikendamist või eestkostja ülesannete laiendamist

menetletakse, on olenemata tema faktilise teovõime ulatusest eestkostemenetluses

tsiviilkohtumenetlusteovõime.

3.5.2. Valimisõiguse osas isiku teovõime kontrolli põhiseaduspärasus

PS-i § 56 lõige 1 sätestab, et kõrgeimat riigivõimu saavad Riigikogu valimise ja rahvahääletuse

teel teostada üksnes hääleõiguslikud kodanikud. PS-i § 57 lõige 2 avaldab hääleõigusele

piiravat mõju, kui kohus on isiku valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistanud. Selline piirang

riivab isiku õigust hääletada ning kandideerida valimistel.

Muudatuse eesmärk on eristada seaduses valimisõigus muudest teovõime teostamise

aspektidest. Samuti tagada, et valimisõiguse olemasolu hinnatakse iga isiku puhul eraldi, võttes

arvesse tema tegelikku võimet poliitilistes küsimustes otsuseid langetada, mitte üksnes tema

teovõime ulatust tsiviilõiguslike tehingute tegemisel.

Muudatusega nähakse ette, et kohus annab eestkoste seadmisel hinnangu isiku võimele

valimisõigusest aru saada ja seda teostada ning seda ka juhul, kui kohus on seab eestkoste

eestkostetava kõigi asjade ajamiseks, ja märgib määruses, kas isik on valimisõiguse tähenduses

teovõimeline. Muudatuse tulemusel on hääleõiguse riive senisest väiksem. Eestkoste seadmine

kõigi asjade ajamiseks ei too enam kaasa isiku automaatset hääleõiguse kaotust, kuna teovõimet

valimisõiguse tähenduses peab kohus edaspidi eestkostja määramisel alati eraldi hindama.

EIK on leidnud, et hääleõigust tohib piirata, kui eesmärk on tagada, et riigivõimu teostamisel

osaleks üksnes inimesed, kes on võimelised hindama oma otsustuste tagajärgi ning tegema

teadlikke ja kaalutletud otsuseid.43 EIK on märkinud, et eestkoste seadmisega kaasnev üldine

ja automaatne hääleõiguse piirang läheb kaugemale liikmesriigi kaalutlusruumist hääleõiguse

piiramisel. Kohus peaks igal konkreetsel üksikjuhul hindama isiku tegelikku võimet

42 Näiteks PSJKo 10.12.2013, 3-4-1-20-13, p 56. 43 EIK 38832/06, 20.05.2010, Alajos Kiss v. Hungary, p 38.

30

valimisõigust teostada.44 Eelnõuga kavandatud muudatused on sobivad ja vajalikud, et viia

seadus kooskõlla rahvusvaheliste nõuetega puuetega inimeste õiguste kaitsmisel.

3.5.3. Eestkoste lõppemisel endisele eestkostjale eestkostetava konto väljavõtte

väljastamise põhiseaduspärasus

PS § 26 järgi igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. PS § 26 esimeses lauses on

sätestatud tõrjeõigus, mis annab põhiõiguse kandjale õiguse oodata, et riik ei sekku tema

perekonna- ja eraellu ning kohustab riiki sekkumisest hoiduma.45 PS § 26 esimeese lausega

tagatud eraelu puutumatus kaitseb esemeliselt kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole kaitstud

eriõigustega.46

Riigikohus on rõhutanud, et isikule eestkostja määramine on sekkumine tema eraellu PS § 26

mõttes, mis on lubatud üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras, ning selline sekkumine

riivab isiku õigust vabale eneseteostusele PS § 19 mõttes.47 Eestkostja on eestkostetava

seaduslik esindaja ning kui eestkoste on seatud varaliste tehingute tegemiseks, riivab see isiku

õigust teha iseseisvalt tehinguid ning tema õigust pangasaladusele. Pangasaladus hõlmab

muuhulgas juurdepääsu konto väljavõttele. Eestkostjale eestkostetava pangakontoga seotud

toimingute tegemise õigus tuleneb kohtumäärusest, millega eestkoste seatakse.

Muudatusega antakse eestkostjale kahe kuu jooksul pärast eestkoste lõppemist õigus saada

Eesti või mõne teise lepinguriigi krediidiasutuselt eestkostetava pangakontode ja hoiuste kohta

aruande koostamiseks vajalikke andmeid ja väljavõtteid. See õigus ei hõlma tehingute tegemist

ega eestkostetava vara käsutamist. Muudatusega kaasnev puudutatud isiku eraelu puutumatuse

riive on väike. Välistatud on endise eestkostja poolt puudutatud isiku nimel tehingute tegemine

pärast eestkoste lõppemist. Krediidiasutus väljastab endisele eestkostjale pangakonto väljavõtte

üksnes selle ajavahemiku kohta, mil tal oli õigus eestkostet teostada, ning ulatuses, mis on

vajalik kohtule viimase aruande esitamiseks. Eestkostja esitab kirjaliku aruande vähemalt kord

aasta, mistõttu ei saa vajalik väljavõtte periood üldreeglina olla pikem kui aasta. Ajaline piirang

teabe saamiseks vähendab riive intensiivsust, kuna puudatud isiku andmete väljastamine on

lubatud üksnes kahe kuu jooksul pärast eestkoste lõppemist.

Muudatuse eesmärk on lihtsustada eestkostja ülesannete täitmisega kaasnevat asjaajamist.

Muudatus on eesmärgi saavutamiseks vajalik, kuna pangakonto väljavõte on eestkostjale

aruandluskohustuse täitmiseks vältimatult vajalik ning senine kord tekitab kohtule ja

eestkostjatele ebamõistlikku bürokraatiat. Muudatus on proportsionaalne, kuivõrd see on seotud

selliste andmete väljastamisega, mis on vajalikud aruande esitamiseks ning kohtuliku

järelevalve läbiviimiseks eestkostemenetluses. See võimaldab kohtul kontrollida eestkostja

kohustuste täitmist ning seeläbi kaitsta puudutatud isiku või tema võimalike pärijate õigusi.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus kasutatakse teovõime piiratuse üle otsustamisel uusi, inimväärikust austavaid

õigustermineid „psüühikahäire“, „intellektihäire“ ja „muu vaimse tervise häire“, millega

asendatakse seni kasutusel olnud õigusterminid „vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“ ja

„vaimutegevuse muu häire“.

44 EIK 25802/18 ja 27338/18, 02.02.2021, Strøbye and Rosenlind v. Denmark. 45 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2020, § 26 p 19. 46 RKPJKo 19.12.2019, 5-19-38, p 96. 47 RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-87-11, p 21.

31

Varasemad mõisted on ajale jalgu jäänud, mistõttu eelnõuga terminoloogia ajakohastatakse ja asendatakse kaasaegsete inimväärikust austavate terminitega. Muudatuste eesmärgiks ei ole

õigusterminite sisu muutmine. Muudetud õigusterminitele tuleks kohaldada seniseid tõlgendusi

ja kohtupraktikat.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole puutumuses Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

6.1. Eestkoste seadmise muudatused

 Sihtrühmad

6.1.1. Isikud, kelle suhtes menetletakse eestkostja määramist või eestkoste pikendamist

või eestkostja ülesannete laiendamist

Inimesi, kelle suhtes menetletakse eestkostja määramist või eestkoste pikendamist või

eestkostja ülesannete laiendamist, koormatakse vähem olukorras, kus ekspertiisi määramine ei

ole vajalik. Kohus saab eestkostevajadust nii avalduse alusel kui ka ex officio kontrollida ka

enne maksimaalse eestkostja määramise tähtaja lõppemist. Isikul, kelle suhtes on eestkoste

seatud, on tema tegelikust teovõime piiratusest olenemata tsiviilkohtumenetlusteovõime

eestkostemenetluses. Rahvastikuregistri andmetel 2026. aasta 1. jaanuari seisuga on täisealisi

eestkostetavaid kokku 6460.

6.1.2. Kohtud, kes menetlevad eestkosteasju

Kohtul on edaspidi võimalik eestkostevajadust kontrollida pikema ajavahega kui seni. Kohtute

menetlusstatistika veebilehe andmetel alustati 2024. aastal maakohtus 2516 eestkosteasja

menetlust. See arv sisaldab nii uusi eestkostja määramise asju kui ka neid asju, kus kohus

kontrollib jätkuvat eestkostevajadust või menetleb eestkostja ülesannete laiendamist. Aastal

2025 alustati maakohtus 2771 sellise eestkosteasja menetlust. 19.03.2026. a seisuga on 2026.

aastal algatatud maakohtus 356 eestkosteasja, mis on 19,87% vähem, kui oli möödunud aastal

samal ajal.48 Praegu on kolmes kohtuastmes kohtunikuna ametis kokku 240 kohtunikku.

Muudatused puudutavad nendest esmajoones maakohtu kohtunikke, keda on kokku 151.49

6.1.3. Psühhiaatrid, kes annavad eestkostemenetluses eksperdiarvamust

Muudatus, mis võimaldab kohtul edaspidi jätta eestkoste seadmise menetluses ekspertiis

määramata, võib vähendada nende psühhiaatrite töökoormust, kes eestkostemenetluses

ekspertiise teevad. Eksperdiarvamuse andmise sagedus võib väheneda ka juhul, kui kohus

määrab eestkoste edaspidi pikemaks tähtajaks. Tervishoiutöötajate registri andmetel tegutseb

Eestis 2026. aasta seisuga 312 psühhiaatrit.50 Kõik psühhiaatrid eestkostemenetluses ekspertiise

48 Kohtute menetlusstatistika on kättesaadav veebilehel

https://app.fabric.microsoft.com/view?r=eyJrIjoiOWVjNWMxY2ItMDgwMS00NzhiLWIzOTctMDM5NTFlNjc

zNGE4IiwidCI6ImY2MzQyZDcwLWRhYzEtNDYxNC04ZTFhLTQ3YjkxYzE2YjhkZiIsImMiOjl9. 49 Kohtunikkond 2026. aasta alguses. – Kohtute aastaraamat 2025. 50 Tervishoiutöötaja registrid.

32

ei tee. Alates 2021. aastast, kui tsiviilvaldkonnas tellitakse ekspertiise otse tervishoiuteenuse

osutajalt või registreeritud eraeksperdilt, puudub täpne ülevaade psühhiaatritest, kes teevad

ekspertiise eestkostemenetluses. Kui valdkonda koordineeris veel Eesti Kohtuekspertiisi

Instituut, osales ekspertiiside tegemisel hinnanguliselt 40 psühhiaatrit.

6.1.4. Perearstid, kes eestkostemenetluses saavad anda arvamust

Muudatused mõjutavad perearste, kellelt kohus saab edaspidi isiku eestkostevajaduse

hindamiseks küsida arvamust. Tervishoiutöötajate registri andmetel on 783 perearsti.51

Muudatuse kohaselt ei pea kohus eestkostja määramise menetluses ekspertiisi määrama ja võib

küsida arvamuse isiku perearstilt, kui:

1) eestkostja määramise avalduse esitas eestkostet vajav isik ise ja

2) isik nõustub ekspertiisi määramise asemel perearsti arvamuse küsimisega. Tegemist on

olukorraga, kus isiku esitatud avaldusele ei ole lisatud piisavaid meditsiinilisi dokumente.

Hagita menetluses on kohtul ka praegu võimalik küsida perearstilt arvamust isiku tervisliku

seisundi kohta. Siiski on TsMS-i § 522 lõike 6 kohase tõendi väljastamine perearstile uus

ülesanne. Seega tuleb perearstidel muudatustega tutvuda ja uue ülesandega kohaneda ning

tegevusi planeerida. Muudatuse mõju ulatus perearstide töökorraldusele on pigem väike, kuna

olukordi, kus eestkostja määramise avalduse esitab eestkostet vajav isik ise, esineb harva. Kuigi

muudatusega võib kaasneda teatav ajakulu isiku tervisliku seisundi hindamiseks ja kohtule

arvamuse andmiseks, siis tõenäoliselt ei too see perearstidele kaasa märkimisväärset igapäevast

lisakoormust.

6.1.5. Endised eestkostjad, kes peavad kohtule esitama infot ülesannete täitmise kohta

Isikul, kes on täitnud eestkostja ülesandeid, kuid on eestkoste lõppemise tõttu eestkostja

ülesannetest vabastatud, on edaspidi võimalik krediidiasutuselt kätte saada eestkostetava

pangakonto väljavõte ajavahemiku kohta, mil isik täitis eestkostja ülesandeid. Eestkostja

ametist vabastatud isik ei pea edaspidi andmete kättesaamiseks eraldi kohtult abi paluma. Kõik

eestkostjad peavad kohtule esitama kirjaliku aruande eestkostja ülesannete täitmise kohta.

Muudatus avaldab seetõttu mõju kõikidele inimestele, kes on määratud alaealise või täisealise

isiku eestkostjaks ning eestkoste lõppemisel on kohustatud esitama kohtule viimase aruande

eestkoste lõppemise kuupäeva seisuga. Rahvastikuregistri andmetel 2026. aasta 1. jaanuari

seisuga on täisealistest eestkostetavaid kokku 6460. Täisealistele määratud eestkostjatest

füüsilised isikud on 3497 ning kohalikud omavalitsused või juriidilised isikud 3009. Eestkostele

määratud alaealisi on kokku 1032. Alaealistele määratud eestkostjatest füüsilised isikud on 589

ning kohalikud omavalitsused või juriidilised isikud 494.

6.1.6. Krediidiasutused, kes peavad endisele eestkostjale eestkostetava konto väljavõtte

väljastama

Muudatus mõjutab krediidiasutusi, kelle juures eestkostetaval on avatud pangakonto. Eestis on

registreeritud kaheksa krediidiasutust ning viis välisriigi krediidiasutuse filiaali.52 Muudatuse

tulemusena eestkoste lõppemisel krediidiasutus väljastab endisele eestkostjale eestkostetava

konto väljavõtte ajavahemiku kohta, mil ta oli õigust eestkostet teostada, ning ulatuses, mis on

vajalik kohtule viimase aruande esitamiseks.

51 Perearstinimistute otsing. 52 Pangandus ja krediit. – Finantsinspektsioon.

33

 Muudatus: isiku piiratud teovõime tuvastamise alusena kasutatavate mõistete

ajakohastamine

Muudatusena tulemusena võetakse kasutusele teovõime piiratuse üle otsustamisel uued

õigusterminid „psüühikahäire“, „intellektihäire“ ja „muu vaimse tervise häire“, millega

asendatakse seni kasutusel olnud õigusterminid „vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“ ja

„vaimutegevuse muu häire“.

Muudatuse eesmärk on ajakohastada eestkoste ning laiemalt tsiviilõiguse valdkonnas

kasutatavat vaimse tervise valdkonna terminoloogiat. Muudatuste eesmärk ei ole muuta seni

kasutatud õigusterminite tõlgendust ega nende suhtes kujundatud kohtupraktikat.

 Muudatus: isiku valimisõiguse hindamine eestkostemenetluses

Muudatuse tulemusena tuleb kohtul eestkostja määramisel või eestkoste pikendamisel anda

hinnang isiku võimele valimisõigusest aru saada ja seda teostada ning seda ka juhul, kui kohus

seab eestkoste eestkostetava kõigi asjade ajamiseks, ja määruses märkida, kas isik on

valimisõiguse tähenduses teovõimeline. Muudatus ei mõjuta oluliselt kohtunike töökoormust.

Kohtupraktikast nähtub, et paljudes menetlustes on kohus uurinud isiku valimisõiguse

teostamise võimet ning märkinud lahendi resolutsioonis ka otsustuse eestkostetava

valimisõiguse teovõime kohta.53

Eestkostetavatele on muudatuse mõju positiivne, kuna see suurendaks senisest veelgi rohkem

piiratud teovõimega isikute õiguste ja huvide kaitset viisil, mis austaks nende inimväärikust

ning looks paremad võimalused ühiskonnaelus osalemiseks. Selline muudatus on kooskõlas ka

PIÕK-st tuleneva kohustusega tagada puuetega inimestele võimalused poliitilises elus

osalemiseks, samuti EIK nõuetega eraldi hinnata isiku valimisõiguse teostamise võimet. 2026.

aasta 1. jaanuari seisuga oli rahvastikuregistri andmetel eestkostetavaid kokku 6460, neist

valimisõiguseta 4296 ehk 67%. See tähendab, et enamik eestkostetavaid on täna

valimisõiguseta. Muudatuse tulemusena võib hääleõiguslike isikute arv suureneda ning

puuetega inimeste kaasatus ühiskonnaellu seeläbi paraneda. Muudatus ei välista siiski seda, et

kohus võib ka edaspidi jõuda seisukohal, et isik ei ole võimeline kasutama oma valimisõigust

ning loeb ta valimisõiguse teostamise tähenduses teovõimetuks. Muudatuse mõju ulatust

eestkostetavale on seetõttu keeruline hinnata, sest valimisõiguse olemasolu sõltub isiku

tegelikust võimest oma õigusi kasutada, mis selgub konkreetse menetluse raames.

 Muudatus: ekspertiisi määramisest loobumine eestkoste seadmisel

Ekspertiisi määramisest loobumise korda eestkoste seadmisel muudetakse. Kohus ei pea

puudutatud isikule ekspertiisi määrama, kui avalduse esitab puudutatud isik ise, avaldusele on

lisatud tema tervislikku seisundit kajastavad dokumendid ning neist järeldub kahtluseta, et isik

mõistab oma eestkostevajadust. Muudatustega nähakse ka ette, et edaspidi kohus ei pea

eestkostja määramise menetluses ekspertiisi määrama ja võib küsida arvamuse perearstilt, kui

eestkostja määramise avalduse esitas eestkostet vajav isik ise ja ta nõustub ekspertiisi

määramise asemel perearstilt arvamuse küsimisega.

Muudatused annavad kohtule paindlikumad võimalused eestkoste seadmisel ekspertiisi

määramata jätmiseks. Muudatuste eesmärk on ühelt poolt menetlusökonoomia, teisalt aga ka

53 Vt täisealiste eestkostekorralduse uuring Eestis (viide 4), lk 63–65.

34

puudutatud isiku huvide kaitsmine ning säästmine menetlustoimingutest olukorras, kus kohtul

on võimalik nende menetlusõigusi tagada vähem koormavamal viisil.

Muudatuse mõju on vähene. Kohtute menetlusstatistika veebilehe andmetel alustati 2024. aastal

maakohtus 2516 eestkosteasja menetlust, aastal 2025 alustati 2771 eestkosteasja menetlust.

2026. aastal on 19. märtsi seisuga algatatud maakohtus 356 eestkosteasja. Kohtumenetluse

statistikas ei ole andmeid selle kohta, kui paljudes menetlustes kohus on ekspertiisi määramisest

loobunud. Aruteludest maakohtunikega saab öelda, et muudatustest mõjutatud olukordi tuleb

ette pigem väga vähe. Kuigi eestkoste seadmisel ekspertiisist loobumist esineb harva, annab

muudatus siiski suurema paindlikkuse kohtutel otsustada ekspertiisi määramata jätmise üle.

Muudatused ei too tõenäoliselt kaasa märkimisväärset kulude vähenemist eestkosteasjades

tellitud ekspertiisikulude kandmisel. TsMS-i § 172 lõike 1 kohaselt hagita menetluses kannab

menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Eestkostja määramise kulud võib kohus jätta

täielikult või osaliselt riigi kanda. Tavaliselt need jäävadki riigi kanda ning need tasutakse kohtu

eelarvest. Kuigi viimastel aastatel on tsiviilasjades, sh eestkosteasjades kohtusse saabunud

eksperdiarvamuste koguarv vähenenud, on ekspertiiside tegemisel tekkinud kulud kasvanud.

Kohtute eelarvest tsiviilasjades tasutud ekspertiiside kogukulu 2022. aastal oli 433 948 eurot,

2023. aastal 714 237 eurot, 2024. aastal 967 957 eurot ning 2025. aastal 968 365 eurot.

Kuni 31.03.2023 kehtis tsiviilasjades tehtud ekspertiisidele Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi

hinnakirjaline hind, kuid alates 1. aprillist 2023 makstakse eksperdile ekspertiisi eest tunnitasu,

mis peab jääma 10–40-kordse töölepingu seaduse alusel kehtestatud tunnitasu alammäära

piiresse (TsMS § 153 lg 1). See on toonud kaasa olukorra, kus tsiviilasjades tehtud ekspertiiside

hinnad on kujunenud vabaturu alusel ning on väga ebaühtlased. Arvestades ühelt poolt

eestkostet vajavate isikute arvu kasvu ning teiselt poolt töötasu alammäära tõusu, võib

prognoosida, et ekspertiisikulud jätkavad suurenemist.

 Muudatus: ekspertiisi määramisest loobumine eestkostja ülesannete laiendamisel

Muudatuste kohaselt on võimalik jätta eestkoste seadmise menetluses ekspertiis määramata,

kui eestkostja ülesannete ring ei suurene haiguste ega puude raskusastme muutumise tõttu, vaid

tema elukorraldusega seotud muudatuste tõttu või muu abi ebapiisavuse tõttu.

Muudatus ei too tõenäoliselt kaasa olulist leevendust ja koormuse vähenemist

ekspertiisivaldkonnas, kuid võimaldab siiski senisest veelgi paindlikumat lähenemist

ekspertiiside määramisel eestkostja ülesannete laiendamise menetluses eestkostetava

menetlusõigusi kahjustamata.

 Muudatus: eestkoste määramise maksimaalse tähtaja pikendamine

Muudatusega pikendatakse eestkoste määramise maksimaalset tähtaega viielt aastalt seitsmele

aastale. Selle järgi pikendatakse ka tähtaega, mille jooksul tehtud eksperdiarvamust on kohtul

võimalik eestkostja ülesannete ringi laiendamise ja eestkostja ametiaja pikendamise menetluses

arvesse võtta. Eksperdiarvamuse andmise sagedus võib edaspidi mõnevõrra väheneda, kui

kohus määrab eestkoste kuni seitsmeks aastaks. Kohtupraktikas on eestkostja määratud

valdavalt maksimumtähtajaks. Üksikutel juhtudel on kohus seadnud eestkoste ka lühemaks

35

ajaks, peamiselt siis, kui ei ole teada, kuidas isik paraneb.54 Seega võib prognoosida, et ka

edaspidi määratakse eestkoste seadusjärgses maksimumulatuses.

Muudatuse tulemusena ei koormataks isikuid, kelle eestkostevajadus on pikaajaline ning püsiv,

asjatult ega allutataks ekspertiisidele olukorras, kus kohtul on võimalik nende menetlusõigusi

tagada vähem koormavamal viisil. Muudatus aitab vähendada ka teiste menetlusosaliste

eestkostja ametiaja pikendamise menetlustes osalemist ning arvamuste andmist. Eestkostja

ametiaja pikendamisele kohaldatakse TsMS-i § 528 lõike 1 järgi eestkostja määramise kohta

sätestatut. See tähendab, et eestkostja ametiaja pikendamise menetlus sarnaneb eestkoste

seadmisega ning kohtunik peab üldjuhul tegema samad menetlustoimingud nagu eestkostja

määramise menetlemisel. Kohus kuulab ära puudutatud isiku ja tema lähedased ning kogub

muid vajalikke andmeid, sh määrab vajaduse korral isikule ekspertiisi. Muudatuse tulemusena

muutub eestkostemenetlus kõikidele osalistele vähem koormavaks, vähendades vajadust

osaleda korduvates menetlustoimingutes olukorras, kus eestkoste seadmisel on tuvastatud, et

isiku vaimne seisund ajas ei parane.

Eestkoste määramine viie aasta asemel seitsmeks aastaks tähendab isikule ulatuslikumat

sekkumist tema õigustesse – pikemaajalisema eestkoste määramine riivab isiku põhiõigusi

intensiivsemalt. Eestkoste määramine maksimumulatuses ei tähenda automaatselt siiski seda,

et isiku eestkostevajadust selle aja jooksul ei kontrollita.

Kohus saab eestkostevajadust nii avalduse alusel kui ex officio (PKS § 203 lg 1, TsMS § 528

lg 1) kontrollida ka enne maksimaalse eestkostja määramise tähtaja lõppemist. Riigikohus on

selgitanud, et kohus peab ka pärast isikule eestkostja määramist hoolitsema selle eest, et isiku

üle seatud eestkoste ei kestaks kauem, kui on vajalik, ning eestkostja ülesanded vastaks isiku

eestkostevajadusele. Tulenevalt kohtu aktiivsest rollist hagita menetluses peab kohus alustama

eestkoste muutmise menetluse ka omal algatusel, kui talle teatavaks saanud asjaolud annavad

piisavalt alust arvata, et eestkostetava olukord võib olla muutunud.55

Ka eestkoste järelevalve osakond täidab PKS-i §-s 193 nimetatud järelevalve ja §-s 194

sätestatud ülesandeid (KS § 162 lg 1).56 PKS-i § 194 lõike 2 alusel esitab eestkostja kohtule igal

aastal kirjaliku aruande ning osakond hindab eestkoste ulatust igal aastal aruande sisulise

kontrolli tulemuste põhjal. Eestkostja ülesannete täitmise kontrollimisel annab eestkoste

järelevalve osakond järelevalvekohtunikule teada, kui eestkostetava üle seatud eestkoste ulatus

on muutunud ning tuleks alustada menetlus eestkostja ülesannete ringi laiendamiseks või

kitsendamiseks või eestkoste lõpetamiseks. Kohus ei oota PKS-i § 203 lõikes 4 sätestatud

tähtaja saabumist eestkostevajaduse kontrollimiseks.

 Muudatus: eestkostja aruande esitamiseks vajalike andmete kättesaamine

krediidiasutuselt

Muudatuse tulemusena antakse eestkostjale kahe kuu jooksul pärast eestkoste lõppemist õigus

saada Eesti või mõne teise lepinguriigi krediidiasutuselt eestkostetava pangakontode ja hoiuste

kohta aruande koostamiseks vajalikke andmeid ja väljavõtteid. Muudatus aitab kaasa valdkonna

selgusele ja korrastamisele, lihtsustades eestkostja ülesannete täitmisega kaasnevat asjaajamist.

54 Ibidem, lk 69. 55 RKTKm 23.10.2015, 3-2-1-73-15 p 14–17. 56 Pärnu Maakohtu juurde loodi 2023. aastal eestkoste järelevalve osakond. Osakond teeb eestkostjate üle

järelevalvet, koolitab eestkostjaid ning ühtlustab eestkoste järelevalve ja seadmise praktikat kohtuteüleselt. –

Kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 633 SE.

36

Eestkostja peab vähemalt kord aastas esitama kohtule kirjaliku aruande seadusest ja

kohtumäärusest tulenevate ülesannete täitmise kohta. Kui eestkostjal on kohustus valitseda

eestkostetava vara, peab ta koos aruandega esitama ka eestkostetava pangakontode väljavõtted

vastava aruandlusperioodi kohta. Muudatuse mõju eestkostjatele ja kohtule on positiivne, sest

eestkostja ülesandeid täitnud isik ei pea edaspidi pangakonto väljavõtte saamiseks eraldi

kohtusse pöörduma. Sellega hoitakse kokku nii eestkostjate kui ka kohtu aega, mis muidu

kuluks selliste taotluste kohtule esitamisele ning kohtu poolt krediidiasutustele päringute

tegemisele. Selle tulemusena muutub eestkoste järelevalvemenetlus sujuvamaks, vähendades

samal ajal aruandluskohtuse täitmisega kaasnevat ebamõistlikku bürokraatiat. Eestkostjad

jõuavad esitada aruande õigeaegselt kohtu antud tähtajaks. Kohtud saavad krediidiasutustele

päringute tegemise arvelt vabanevat ressurssi kasutada muude järelevalvetoimingute

tegemiseks. Muudatus ei mõjuta krediidiasutuste töökorraldust, kuivõrd juba praegu

väljastatakse samu andmeid kohtule. Kuna kirjalik aruanne tuleb esitada igal aastal ning seda

peavad tegema kõik eeskostjad, on muudatuse mõju pigem suur ning aitab aruandmisel

vähendada tarbetut bürokraatiat, kui eestkostja ametist vabastatakse.

6.2. Abielu lahutamise lihtsustamine

 Sihtrühmad

6.2.1. Abikaasad (lahutavad paarid)

Aastas lahutatud abielude arv on muudatustest mõjutatud sihtrühma lähteindikaator: kõigist

lahutavatest paaridest puudutavad muudatused osa otseselt ja osa kaudselt. Statistikaameti

andmetel57 on Eesti abielulahutuste arv viimase viie aasta jooksul olnud järgmine:

Tabel 2. Lahutused ja abielud 2020–2024

Aasta Abielud Lahutused

2020 6093 2555

2021 6396 2554

2022 7200 2546

2023 6504 2648

2024 6361 2893

Viimase viie aasta jooksul on lahutuste arv püsinud ligikaudu 2400–2900 vahel (tabel 2). 2021–

2023 oli lahutuste arv pisut madalam (alla 2 600), kuid näitas märgatavat tõusu võrreldes

eelmise aastaga (+9%), mis näitab, et perekonnaõiguslike menetluste maht on jätkuvalt oluline

kohturessurssi kasutuse seisukohalt. Vaadates pikemat abielude ja lahutuste aegrida, võib

täheldada üldist trendi lahutuste arvu vähenemises ning samuti abielude-lahutuste suhtarvus

(ehk selles, kui mitu abielu lahutatakse ühe sõlmitud abielu kohta igal aastal, vt joonis 1).

Kui vahemikus 2006–2014 lahutati 100 sõlmitud abielu kohta 55–59 abielu, siis vahemikus

2020–2024 lahutati 100 sõlmitud abielu kohta 35–45 abielu. Vaadeldud 19 aasta pikkuses

57 https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahvastik/abielud-ja-lahutused

37

vahemikus on abielude arv langenud 8,5% võrra (6954 abielu 2006 vs 6361 abielu 2024) siis

lahutuste arv on langenud 24% võrra (3501 lahutust 2006 vs 2893 lahutust 2024).

Kõikidest abielulahutustest saabus kohtute interaktiivse menetlusstatistika kohaselt 2025. aastal

maakohtusse 675 asja ning lahendati 712 asja. Varasemad arvandmed on leitavad tabelist 3.

Tabel 3. Kohtusse saabunud ja lahendatud abielulahutuse asjad 2020–2024

Aasta Saabunud Lahendatud

2020 840 861

2021 749 758

2022 747 755

2023 788 745

2024 763 771

6.2.2. Kohtunikud

Kohtute aastaraamatute andmetel on Eestis kohtuniku ametikohti 249. Koos nn ajutiste

kohtunikukohtade ja ajutise erisusega 256. Neist täidetud oli 2026. aasta alguses 240 kohta.

Täitmata oli üks koht Riigikohtus, kaks Tallinna Ringkonnakohtus, kuus Harju Maakohtus, neli

Tartu Maakohtus ja kolm Viru Maakohtus.58

Tabel 4. Kohtunike ametikohad ja vakantsid

Aasta Kohtunike kohti kokku Täidetud kohti kokku

58 Kohtunikkond 2026. aasta alguses. – Kohtute aastaraamat.https://aastaraamat.riigikohus.ee/kohtunikkond-

2025-aasta-alguses/

38

2022 243 241

2023 254 245

2024 256 246

2025 256 249

2026 256 240

Kohtunike ametikohtade arv on viimastel aastatel olnud vahemikus 240–256 ametikohta, mis

näitab, et kohtusüsteem on vägagi stabiilse mahuga ning süsteemi inimressursi arvukus ei

kõigu. Selles kontekstis mõjutab iga menetlusega kaasnev töökoormuse muutus sihtrühma

ressursside planeerimist, iga koormuse kahanemine annab võimaluse rakendada seni hõivatud

võimekusi teiste asjade lahendamisel.

6.2.3. Notarid

2025. aasta seisuga töötab Eestis kokku 86 notarit. Notarite koja andmetel on notarite üldarv

viimastel aastatel olnud kerges langustrendis.59

Tabel 5. Notarite ja notaritoimingute arv

Aasta

Toimingute

koguarv Eestis

Notari kohta

keskmiselt

Notarite

arv

2016 292 247 3212 91

2017 315 704 3469 91

2018 322 972 3549 91

2019 328 447 3609 91

2020 298 433 3316 90

2021 334 261 3842 87

2022 315 004 3621 87

2023 279 295 3210 87

2024 279 577 3214 87

Notarite koguarv on viimase kümnendi jooksul veidi vähenenud (2016 aastal ca 91 notarit vs

2024 aastal 87 notarit), mis tähendab, et notarite ressursid on piiratud. Notarite hõivatus on

nende aastate jooksul ületanud 3800 asja notari kohta, kuid on 2024. aastal langenud tagasi

2016. aasta tasemele – ca 3200 asja notari kohta.

6.2.4. Perekonnaseisuasutused

59 Notarite Koda. Notarite Koja 2024. aasta tegevuse aruanne.

https://www.notar.ee/sites/default/files/Notarite%20Koja%202024.%20a%20tegevuse%20aruanne.pdf

39

Eesti Perekonnaseisuametnike Kutseliidu andmetel on Eestis kuusteist

perekonnaseisuasutust, kus registreeritakse sünde, kinnitatakse abielude sõlmimist ja

lahutamist, muudetakse ja parandatakse perekonnaandmeid, tehakse andmehõivekandeid,

perekonnaseisukandeid, kohtulahendite, rahvusvahelise kaitse andmise otsuste ja välisriigi

perekonnaseisudokumentide alusel, antakse väljavõtteid perekonnaseisuandmetest ja ärakirju

perekonnaseisudokumentidest, tehakse nimeõiguslikke muudatusi kajastavaid kandeid.60

Eestis tegutsevates kuueteistkümnes perekonnaseisuasutuses töötab ligikaudu kakssada

perekonnaseisuametnikku. Perekonnaseisuametnikud töötavad ka valla- ja linnavalitsustes, kus

registreeritakse sünde.

 Muudatus: abielu lahutamise lihtsustamine

Muudatusega soodustatakse abielu lahutamist kohtuväliselt. Muudatuse eesmärk on

vähendada kohtute töökoormust ja muuta abielu lahutamise menetlus lihtsamaks olukordades,

kus tegelik õiguslik vaidlus puudub. Abielu lahutatakse kohtus üksnes juhul, kui

perekonnaseisuasutuses või notari juures ei ole õnnestunud abielu lahutada. Menetlusosalistel

väheneb tarvidus isiklikuks kohalolekuks kohtuistungil. Kohus säilitab õiguse pooli

vajadusel ära kuulata (nt eestkostetav), kuid kohustuslik ärakuulamine lahutusasjades kaob.

Kaotatakse kohtu lepitamiskohustus ja vähendatakse sisulist kontrolli. Kohus ei hinda

muudatuse järgselt enam lahutuse sisulisi põhjuseid ning abielusuhete lõppemist. Samuti ei

peata kohus enam lahutamise kohtumenetlust poolte lepitamiseks.

Abikaasasid suunatakse nii, et nad enne kohtusse pöördumist teeksid kõik mõistliku, et

lahutada abielu kokkuleppel. Kohtuvälise abielu lahutamise puhul nähakse ette võimalus

alustada lahutamse protsessi ka ühe abikaasa ühepoolse avalduse alusel. Menetleja toimetab

avalduse teisele abikaasale kätte (kui õnnestu, avaldab Ametlikes Teadaannetes vastava teate)

ning seejärel saab edasi liikuda kohtuvälise kokkuleppemenetluse juurde. Kui kokkulepet ei

saavutata, saab minna kohtusse.

Abielu lahutamise asjade puhul muudetakse senist menetluskulude jaotamise reeglit. Edaspidi

jäetakse menetluskulud reeglina selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus saab

menetluskulud jätta selle abikaasa kanda, kes kohtuvälist abielu lahutamist takistas.

Abielulahutuse kanne jõustub perekonnaseisuasutuses või notari juures.

Sotsiaalne mõju

Väheneb abikaasade vaheliste konfliktide eskaleerumine

Muudatused vähendavad selliste olukordade tekkimise tõenäosust, kus abielu lahutamise

protsess jõuab kohtusse ning muutub ise konfliktiallikaks või pinget suurendavaks teguriks. Kui

lahutusmenetluse läbiviimine sisaldab üht või mitut kohtuistungit, kohustuslikku poolte

ärakuulamist, ja menetluse peatamist lepitamise eesmärgil, siis võib see praktikas pikendada

lahutamise protsessi, suurendada poolte vahelisi pingeid ja süvendada vastasseisu ka nendes

olukordades, kus abielu sisuliselt juba ammu ei toimi. Muudatustega vähendatakse vaidluste

„ülekuumenemise“ riski ning lahutusmenetluse fookus hoitakse õiguslikel küsimustel, mitte

emotsionaalsel eskalatsioonil.

On esinenud juhtumeid, kus üks lahutuse osapool soovib lahutust kiiresti ja teine osapool

venitab menetlust (istungile ilmumata jätmine, lepitusperioodi nõudmine, formaalsete

vastuväidete esitamine). Kui kohtul kaob kohustus menetlust peatada lepitamise eesmärgil ning

60 Eesti Perekonnaseisuametnike Kutseliit. https://pereliit.ee/et

40

ärakuulamine ei ole enam tingimata vajalik, väheneb võimalus lahutust menetluslikult

takistada.

Suureneb abikaasade autonoomia

Muudatused lähtuvad põhimõttest, et abielu lahutamine on eelkõige täiskasvanute eraõiguslik

otsus ning riigi roll on tagada menetluse korrektsus ja õiguste kaitse, mitte hinnata abielu

„sisulist lõppemist“.

Kohus ei pea enam:

- hindama, kas abielu on pöördumatult lõppenud;

- kontrollima abielusuhete lõppemise põhjuseid;

- võtma lepitamiseks tarvitusele abinõusid.

Muudatuse järgselt suureneb isikute otsustusõigus ja väheneb riigi sekkumine –

lahutusmenetlus ei ole väärtushinnanguline abielu lõpetamise vajaduse kaalumine, vaid

formaalne õiguslik protsess.

Abikaasade psühholoogilise koormuse vähenemine

Kohustuslikud ärakuulamised võivad osutuda paljudele inimestele koormavaks, eriti

olukordades, kus abielu on lõppenud pikka aega tagasi ja/või poolte vahel on kõrge

konfliktitase.

Menetluse lihtsustamine vähendab vajadust ilmuda kohtusse ja viibida vastaspoolega samas

ruumis, samuti vähendab ebakindlust ja lahenduse ootamist, mis on lahutuse puhul sageli üks

suuremaid stressiallikaid. Kiire ja selge menetlus toetab ka perede edasist toimetulekut, sh laste

huvide kaitset, sest õigusrahu saabub kiiremini ning vanemad saavad liikuda stabiilsema

elukorralduse suunas.

Majanduslik mõju

Menetluskulude vähenemine abikaasade jaoks

Muudatused vähendavad kohtumenetlusega seotud kulusid abikaasa jaoks, kes lahutust soovib,

olukorras, kus teine abikaasa lahutust takistab, sest edaspidi saab kohus jätta menetluskulud

selle abikaasa kanda, kes kohtuvälist abielu lahutamist takistas. Lisaks vähenevad

õigusabikulud mõlema abikaasa jaoks seeläbi, et sisuliselt kaob praktiline vajadus abielu

lahutamise menetluses esindaja kasutamiseks, kuna lihtsustatud kohtumenetluses ei ole enam

vaja korraldada istungit ning sisulist arutelu (lepitamine, võimalik menetluse peatamine jms) ei

toimu. Tõendamist vajab abielu lahutamise menetluses edaspidi vaid asjaolu, et hageja on

teinud kõik endast oleneva, et abielu lahutada kohtuväliselt.

Statistikaameti andmetel61 lahutati Eestis 2024. aastal 2 893 abielu, maakohtusse jõudis 2024.

aastal 763 abielulahutust ja lahendati 771 lahutusasja. Seega menetluskulude vähenemise mõju

ei puuduta üksikuid juhtumeid, vaid igal aastal tuhandeid inimesi.

Asjaolu, et edaspidi saab kohus jätta menetluskulud selle abikaasa kanda, kes kohtuvälist abielu

lahutamist takistas, peaks samuti soosima kohtuvälise lahendi otsimist ning kaudselt

vähendama kohtusse jõudvate abielulahutuste hulka.

61 Statistikaamet. (2025). Mida näitab värske abielude ja lahutuste statistika?

https://stat.ee/et/uudised/mida-naitab-varske-abielude-ja-lahutuste-statistika

41

Riigi kulude kokkuhoid

Kohtumenetluste vähenemine ja lühenemine ning istungite arvu langus vähendab riigi kulusid

mitmel tasandil. Kokkuhoid tekib eelkõige läbi (1) tööaja vabanemise kohtunikel ning (2)

kohtuametnike (kantselei ametnike, kohtusekretäride, protokollijate jne) tööaja vähenemisest,

samuti (3) istungite korraldamisega seotud haldus- ja tehniliste toimingute vähenemisest.

Iga istung tähendab praktikas koormust istungite planeerimisele, kutsete saatmisele,

ruumikasutusele, salvestusele ja IT-toele, kohtu turvakorraldusele.

Kui lahutuste arv on ligikaudu 3 000 aastas, ning kohtusse jõuab neist 600–800 aastas (vt tabel

3), siis isegi juhul, kui vaid osa neist liigub kohtust välja või muutub oluliselt lühemaks, võib

see vabastada kohtusüsteemis märkimisväärse ressursi.

Notarite töökoormuse kasv

Notarite rolli kasv tähendab, et notaribüroode töömaht suureneb. See võib kaasa tuua:

- vajaduse suurendada notarite administratiivset võimekust;

- vajaduse täiendavate juhendmaterjalide ja koolituste järele;

- vajaduse menetluspraktika ühtlustamiseks.

Mõju väljendub pigem töökoormuse ümberjaotamisena haldussüsteemi sees kui lisakuluna

ühiskonnale tervikuna: lihtsad asjad liiguvad notarite juurde, samal ajal kui kohtud saavad

keskenduda sisulistele vaidlustele.

Mõju õigussüsteemile

Kohtu rolli selgem piiritlemine ja selgem menetlusloogika

Muudatuste järel paraneb kohtute rolli fookus: kohus ei tegele enam abielusuhete sisulise

hindamisega ega ole kohustatud menetlust peatama lepitamise eesmärgil. See vähendab

praktika ebajärjekindlust, sest kohtunike hinnangud abielu „lõppemise“ kohta võivad

paratamatult erineda. Samuti väheneb oht, et sarnased juhtumid saavad eri kohtutes erineva

menetlusliku kohtlemise osaliseks.

Muudatuste tagajärjel paraneb õiguskindlus – pooled teavad, milline on menetluse loomulik

järjekord, väheneb menetluslik vaidlus selle üle, kas kohtusse pöördumine oli põhjendatud.

Mõju riigivalitsemisele

Kohtute töökoormuse vähenemine

Kohtute töökoormuse vähenemine on muudatuste üks olulisi eesmärke. Koormuse vähenemine

ei tähenda ainult kohtunike aja kokkuhoidu, vaid ka kohtuadministratsiooni koormuse

vähenemist, istungite korraldamise vajaduse vähenemist ning paremat menetlusaja

planeeritavust.

Menetluste lühenemine muudes kohtuasjades

Kui lihtsad lahutusasjad ei koorma kohtuid, saavad kohtud perekonnaasjades kiiremini

menetleda lapsega seotud vaidlusi (suhtluskorra vaidlused, hooldusõiguse vaidlused) ja vara

jagamise vaidlusi, samuti ka muid tsiviilasju. Seega avaldub muudatuse mõju kaudselt ka

õiguskaitse üldises kiiruses ja kvaliteedis.

Kokkuvõte: kohtumenetluse lihtsustamine

42

Kohtumenetluse lihtsustamise peamine sotsiaalne mõju seisneb lahutusmenetluse

konfliktipotentsiaali vähenemises. Kui menetlus hõlmab mitut kohtuistungit, kohustuslikke

ärakuulamisi ja lepitusperioode, võib lahutusprotsess ise pinget suurendada ning anda

võimaluse menetlust venitada. Muudatustega vähendatakse olukordi, kus lahutust kasutatakse

vastaspoole survestamiseks või protsessi takistamiseks. Samuti suureneb abikaasade

autonoomia ning väheneb psühholoogiline koormus, kuna väheneb vajadus kohtusse ilmuda

ja konfliktolukorras vastaspoolega kokku puutuda.

Institutsionaalses vaates mõjutab muudatus kohtuid, notareid ja perekonnaseisuasutusi.

Kohtunike ametikohtade arv on stabiilne (ligikaudu 243–256 kohta), mistõttu töökoormuse

vähenemine parandab süsteemi võimekust. Notarite arv on samal ajal langenud (2016. aasta 91

notarilt 2024. aasta 87 notarini), kuid notarite keskmine hõivatus on viimastel aastatel

vähenenud, mis võimaldab osalist töökoormuse ümberjaotust.

Kokkuvõttes muutub menetlusloogika selgemaks: kohtusse jõuavad need asjad, kus

kohtuväliselt ei ole olnud võimalik lahutada. See suurendab õiguskindlust, vabastab

kohtusüsteemis ressurssi ning eeldab notarite ja perekonnaseisuasutuste valmisolekut, et

tagada menetluste ühtlane kvaliteet.

6.3. Lapsendamissaladuse kaotamine

 Sihtrühmad

6.3.1. Lapsendatud lapsed

Eestis puudub statistiline ülevaade selle kohta, kui palju on kokku lapsendatud lapsi, olemas on

Sotsiaalkindlustusameti ligikaudne hinnang: Eesti peredes elab 2024. aasta seisuga umbes 700

alaealist lapsendatud last.

Lapsendamiste arv on läbi aastate oluliselt langenud. Kui aastatel 2005–2015 lapsendati aastas

uude perre keskmiselt 40–50 last, siis viimastel aastatel on see püsinud 20 lapse ringis (vt tabel

8). Enamus lapsendamisi toimub peresiseselt, st lapsendatakse abikaasa või kooselupartneri

bioloogiline laps.

Tabel 8. Lapsendamised 2019–202462

2019 2020 2021 2022 2023 2024

UUDE PEREKONDA

LAPSENDAMINE

Uued avaldused 39 44 47 43 47 23

Lapsendatud lapsed 22 22 13 20 21 26

PERESISENE LAPSENDAMINE

Uued avaldused 52 51 44 41 42 33

Lapsendatud lapsed 55 46 45 43 45 30

62 Sotsiaalkindlustusameti andmed.

43

Lapsendamine võib alguse saada kolmel viisil: vanem võib anda notariaalse nõusoleku lapse

lapsendamiseks; vanematelt on lapse hooldusõigus täielikult ära võetud; lapse mõlemad

vanemad on surnud (vt tabel 9).

Tabel 9. Lapsendamised põhjuste järgi63

Aasta Kokku

lapsendamisi

Lapsendamiseks

nõusoleku andmine

Hooldusõigus

ära võetud

Orvud

2021 13 1 12 0

2022 20 6 14 0

2023 21 3 17 1

2024 26 5 21 0

Enamik lapsi lapsendatakse Eestis hooldusõiguse äravõtmise tagajärjel, oma lapse

lapsendamiseks nõusoleku andmisi on vaid üksikutel juhtudel (vt tabel 9). Kui vanemalt on

hooldusõigus ära võetud, suundub laps asutusepõhisele hooldusele või hooldusperre.

Oma päritoluperet otsivate täiskasvanud lapsendatute arv on aasta-aastalt suurenenud (vt tabel

10). See näitab, et valdav enamus (keskm. 86% kõikidest otsijatest) on saanud info oma

bioloogiliste vanemate kohta. Seega suuremal osal bioloogilistest vanematest on huvi teada

saada enda lastest.

Tabel 10. Täiskasvanud lapsendatute pöördumised SKA poole (2020–2024)64

Aasta Pöördumisi kokku

Ei saanud vajalikku

nõusolekut

2020 49 8

2021 61 10

2022 57 7

2023 45 6

2024 68 8

6.3.2. Lapsendajad

Täpset lapsendajate arvu ei ole teada, aga arvestades, et Eestis on umbes 700 lapsendatud last,

siis lapsendavate perede arv võiks olla ligikaudu samas suurusjärgus või veidi väiksem

(arvestades, et mõnes peres võib olla korraga mitu lapsendatud last). Tulevaste lapsendamiste

osas – Sotsiaalkindlustusameti andmetel oli 2024. aasta lõpu seisuga sobivaks hinnatud

lapsendajaperesid 60.

6.3.3. Bioloogilised vanemad

63 Ibid. 64 Ibid.

44

Ka lapsendatud laste bioloogiliste vanemate täpset arvu ei ole teada, saab vaid taas tugineda

ligikaudsele hinnangule – kui lapsendatud on 700 last, siis sarnane on ka nende perede arv, kust

laps pärit on.

Sageli eelneb lapsendamisele sama pere poolt lapsele hoolduspereks olemine (kasvõi

lühiajaliselt, kuni lapsendamine on õiguslikult võimalik). Nt 2024. aastal sõlmitud 47-st

hoolduspere lepingust 19-l juhul olid tegemist hooldusperes viibimisega enne lapsendamist.

Sellisel juhul on hooldusperel kohustus võimaldada lapsele suhtlust tema bioloogilise perega,

ehk pere on teadlik lapse bioloogilise pere andmetest.

6.3.4. Notarid

Kui vanem soovib anna nõusoleku oma lapse lapsendamiseks, tuleb selleks sõlmida notariaalne

leping. 2025. aasta seisuga töötab Eestis kokku 86 notarit. Notari ülesanne on nõusoleku

andjale selgitada lepingu asjaolusid ja õiguslikke tagajärgi.

Alates 1. jaanuarist 2027 hakkavad notarid teavitama bioloogilisi vanemaid sellest, et

lapsendatud lapsel on õigus teada oma bioloogilisi vanemaid ning nende kohta andmete

avaldamine ei sõltu enam nõusolekust.

6.3.5. Kohtunikud

2024. aastal menetleti kohtus 56 lapsendamise avaldust.

Kui SKA on hinnanud lapsendaja pere sobivust ja kogunud kokku lapse ja lapsendaja kohta

vajalikud andmed, esitab ta kohtule omapoolse arvamuse lapsendamiseks koos vajaliku

dokumentatsiooniga. Lõpliku otsuse lapsendamise lubamise kohta teeb kohus. Kohus peab

veenduma, et lapsendamine toimub lapse parimates huvides, et see vastab lapse heaolule,

arenguvajadustele ja turvalisusele. Olemuslikult kohtu ülesanded ja töökoormus eelnõu

muudatuste järel ei kasva. Küll aga peavad edaspidi kohtud ühe olulise asjaoluna hindama ka

potentsiaalsete lapsendajate valmidust lapsele tema lapsendamisest rääkida.

Kohtute aastaraamatute andmetel on Eestis kohtuniku ametikohti 249. Koos nn ajutiste

kohtunikukohtade ja ajutise erisusega 256. Neist täidetud oli 2026. aasta alguses 240 kohta.

Täitmata oli üks koht Riigikohtus, kaks Tallinna Ringkonnakohtus, kuus Harju Maakohtus, neli

Tartu Maakohtus ja kolm Viru Maakohtus.65

6.3.6. Sotsiaalkindlustusamet

Enamik lapsi lapsendatakse uude perre hooldusõiguse äravõtmise teel, mis tähendab et enne

lapsendamist viibivad lapsed asendushooldusel. Asendushooldusteenuse osutamine on

kohalike omavalitsuse ülesanne.

Lapse elukohajärgne KOV teavitab kirjalikult SKA-d lapsest, keda saab lapsendada. SKA

spetsialist selgitab koostöös KOV lastekaitsetöötajaga välja lapsega seonduvad asjaolud ning

lapse kasvatamiseks, arendamiseks ja hooldamiseks vajaliku teabe. Eestis on 79 KOV-i, kõige

rohkem lapsi lapsendatakse Harjumaal.

6.3.7. Tugiteenuste spetsialistid

Tugiteenuseid hooldus-, eestkoste- ja lapsendajaperedele pakuvad tugiteenuseid mitmed

mittetulundusühingud, 2025. aastal on leping sõlmitud: MTÜ Oma Pere, Tallinna Lastekodu,

MTÜ Teadlik Lapsevanem, MTÜ Igale Lapsele Pere.

65 Kohtunikkond 2026. aasta alguses. – Kohtute aastaraamat.

45

 Muudatus: lapsendamissaladuse kaotamine

Lapsendamissaladuse kaotamine, lapsendatud lapse vanematele pannakse kohustus teavitada

alaealist last lapsendamise faktist. Kui kohustust ei täideta ja lapsendatul tekib kahtlus enda

päritolu suhtes, on tal õigus pöörduda Sotsiaalkindlustusameti poole teabe saamiseks.

Lapsendatu saab õiguse teada saada oma bioloogiliste vanemate nimed, isikukoodid ja

kontaktandmed sõltumata bioloogilise vanema nõusolekust.

Bioloogilistele õdedele ja vendadele antakse õigus küsida andmeid lapsendatu kohta, kuid

andmete saamine sõltub lapsendatu või alaealise lapsendatu puhul tema lapsendaja nõusolekust.

Muudatuse peamine eesmärk on kaotada lapsendamissaladus, et tagada lapsendatutele õigus

teada oma päritolu. Kehtiv lapsendamise kord piirab lapsendatute õigusi, sest praegu saab

lapsendatud laps seaduse järgi oma lapsendamisest teada üksnes juhul, kui lapsendajad

otsustavad talle lapsendamise fakti avaldada. Muudatustega soovitakse tugevdada lapse

õigusi, luua eeldused teadlikumaks ja avatumaks lapsendamiseks ning toetada lapsendajaid ja

lapsendatuid läbipaistvama, lapse huve paremini arvestava korra kaudu.

Õiguslikud mõjud

Lapsendatu õiguste kaitse

Lapsendamissaladuse kaotamise tulemusel suureneb lapsendatu enesemääramisõigus ning

õigus teada oma päritolu. Alates 1. jaanuarist 2027 toimunud lapsendamiste puhul on

täisealiseks saanud lapsendatul õigus esitada Sotsiaalkindlustusameti (SKA) kaudu päring

bioloogiliste vanemate kohta ning saada nende nimed, isikukoodid ja kontaktandmed sõltumata

bioloogilise vanema nõusolekust. Alaealine lapsendatu saab SKA kaudu andmeid pärida

lapsendaja nõusolekul. Lisaks on lapsendatul võimalik pärida andmeid bioloogiliste õdede-

vendade ja vanavanemate kohta, kuid nende andmete väljastamine sõltub vastavate isikute

nõusolekust.

Selgem andmete väljastamise loogika ja rollide jaotus

Muudatus täpsustab, kellel ja millistel tingimustel on õigus lapsendamisega seotud andmeid

saada. Erandina laieneb enne 1. jaanuari 2027 toimunud lapsendamiste puhul bioloogiliste

õdede-vendade õigus esitada SKA-le päring lapsendatu kohta. Andmed väljastatakse üksnes

lapsendatu nõusolekul; mittenõustumise korral säilitatakse pöördumise info juhuks, kui

lapsendatu soovib hiljem kontakti.

Lapsendamise lõplikkuse rõhutamine ja õigusvaidluste piiritlemine

Muudatused kinnitavad põhimõtet, et lapsendamine on lõplik ning täisealisena põlvnemise

vaidlustamine ja selle alusel vanemakande ebaõigeks tunnistamise ning kande muutmise nõue

ei ole perspektiivne, välja arvatud seaduses sätestatud lapsendamise kehtetuks tunnistamise

aluste esinemisel. See vähendab õiguslikku ebakindlust ja suunab vaidlused erandlikesse

olukordadesse, kus lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks on seaduslik alus.

Sotsiaalsed mõjud

Lapsendatu vaimse heaolu ja identiteeditunde toetamine

Oma päritoluandmete mitteteadmine võib mõjutada lapsendatu identiteeditunnet ning tekitada

segadust enesemääramise ja tervisealastes küsimustes. Avatud suhtlus lapsendamise teemal on

praktikas üks oluline kaitsetegur, mida on seostatud lapse kõrgema enesehinnanguga ja parema

toimetulekuga hilisemas elus.

46

Muudatus toetab põhimõtet, et laps peaks saama lapsendamise faktist teada turvalisel viisil ja

esmajärjekorras oma vanematelt, mitte juhuslikult. See vähendab riski, et täisealiseks saanud

inimene saab lapsendamise faktist ootamatult teada, mis võib olla emotsionaalselt väga

koormav.

Lapsendajate rolli ja vastutuse selgus

Muudatus suunab lapsendajaid last teavitama lapsendamise faktist juba lapseeas sobival hetkel,

austades samas vanemlikku autonoomiat. Juhtumid on erinevad (lapse vanus, areng,

erivajadused, päritolulugu), mistõttu ei ole võimalik ega põhjendatud sätestada ühtset vanust

ega ühtset lähenemist.

Lapsendatud laste keskmine vanus oli 2024. aastal 4,9 aastat ning 26 lapsendatud lapsest 19

olid kuni 5-aastased. See tähendab, et paljudel juhtudel ei ole lapsendamise fakt lapse jaoks

täielikult „salastatav“, eriti kui laps on juba mäletamisvõimelises eas või tal on mälupilte

sünniperest.

Mõju bioloogilistele vanematele ja lähisugulastele

Bioloogiliste vanemate andmete avaldamine lapsendatule sõltumata nõusolekust võib

põhjustada bioloogilisele vanemale emotsionaalset ebamugavust (häbi, süütunne, kahetsus,

soov minevikku mitte taaselustada). Samas ei avaldata andmeid avalikkusele ega teistele

isikutele, vaid üksnes lapsendatule personaalselt, ning andmete teada saamine ei tekita

automaatset kohustust suhelda või suhet luua.

Bioloogiliste õdede-vendade õigus esitada SKA-le päring võib toetada perekondlike sidemete

taastamist, kuid see sõltub lapsendatu või alaealise puhul lapsendaja nõusolekust. Seega on

tasakaalustatud bioloogiliste sugulaste huvi ning lapsendatu privaatsus ja autonoomia.

Mõjud riigivalitsemisele ja asutustele

SKA töökoormuse kasv ja töökorralduse muutus

Seadusemuudatus näeb ette, et lapsendaja on kohustatud alaealist lapsendatud teavitama

lapsendamise faktist, kui ta seda ei tee ja lapsendatul tekib kahtlus, et ta võib olla lapsendatud,

siis on lapsel õigus pöörduda Sotsiaalkindlustusameti poole teabe saamiseks.

Lapsendamise küsimustega tegeleb SKA-s seitse töötajat, kellest üks menetleb

päritolupäringuid. Muudatusega lisandub SKA-le ka kohustus menetleda bioloogiliste õdede-

vendade päringuid ning uute lapsendamiste puhul koguda ja säilitada lapsendamiseelne info

SKA infosüsteemis.

Lisandub ka kohustus teavitada lapsendatut tema täisealiseks saamisel lapsendamise faktist

ning anda talle üle enne lapsendamist kogutud andmed (sh varasem nimi, emakeel,

isikuomadused, eelistused, varasem hooldusel viibimise aeg ja koht, foto) ning teave

päritolupäringu võimaluste kohta. Arvestades, et lapsendatud laste keskmine vanus on

ligikaudu 5 aastat, hakkab täisealiseks saamisel teavitamise kohustus SKA jaoks täielikumalt

realiseeruma alles 13–18 aasta pärast. Seetõttu ei ole esialgse hinnangu kohaselt vajalik SKA

täiendav ametikoht, kuid päringute mahu kasv võib aja jooksul suurendada ressursivajadust.

Tugiteenuste vajaduse võimalik kasv

Muudatus võib suurendada vajadust psühholoogilise ja nõustamistoetuse järele, eelkõige seoses

sellega, kuidas lapsendamisest lapsega rääkida ning kuidas toetada täisealisi lapsendatuid

päritoluandmete saamisel ja võimalike kontaktide loomisel.

47

SKA on 2025. aastal sõlminud lepingud nelja MTÜ-ga, kes pakuvad tugiteenuseid hooldus-,

eestkoste- ja lapsendajaperedele (MTÜ Oma Pere, Tallinna Lastekodu, MTÜ Teadlik

Lapsevanem, MTÜ Igale Lapsele Pere). Muudatus ei too MTÜ-dele otseseid uusi kohustusi,

kuid võib suurendada nende rolli nõustamises ja tugiteenuste osutamises. Kui nõudlus kasvab

märkimisväärselt, võib tekkida vajadus tugiteenuste mahu ja rahastuse täiendavaks

hindamiseks.

Mõju kohalikele omavalitsustele

Lapsendamissaladuse regulatsiooni muutus võib suurendada kohalike omavalitsuste

valmisolekut teavitada SKA-d lapsendamist vajavatest lastest. Üheks seniseks piduriks on

peetud riski, et lapsendamisel võivad katkeda lapse sidemed sünniperega (nt õed-vennad või

teised sugulased), mistõttu eelistatakse hooldusperet või asutusepõhist asendushooldust.

Töökorralduslikult KOV-ide jaoks olulisi uusi ülesandeid ei teki, sest ka praegu koguvad KOV-

ide lastekaitsetöötajad lapsendatava lapse ja bioloogiliste vanemate kohta andmeid ning

edastavad need SKA-le.

Mõju notaritele

Oma lapse lapsendamiseks nõusoleku andmine toimub notariaalse lepingu kaudu. Notarite roll

on selgitada nõusoleku andjale lepingu asjaolusid ja õiguslikke tagajärgi. 2025. aasta seisuga

töötab Eestis 86 notarit ning oma lapse lapsendamiseks nõusoleku andmisi on aastas 1–6.

Seetõttu ei ole oodata notarite töökoormuse olulist kasvu. Alates 1. jaanuarist 2027 tuleb

notaritel selgitada bioloogilistele vanematele ka seda, et lapsendatud lapsel on tulevikus õigus

teada oma bioloogiliste vanemate andmeid ning nende avaldamine ei sõltu enam nõusolekust.

Mõju kohtutele

Kohtud menetlevad lapsendamise avaldusi ning teevad lõpliku otsuse lapsendamise lubamise

kohta, kontrollides, et lapsendamine toimub lapse parimates huvides. Muudatus ei suurenda

kohtute töökoormust, kuid kohtud peavad edaspidi ühe asjaoluna hindama ka lapsendajate

valmisolekut lapsele lapsendamisest rääkida. 2024. aastal menetleti kohtus 56 lapsendamise

avaldust.

Kokkuvõte: lapsendamissaladuse kaotamine

Sotsiaalkindlustusameti hinnangul elab Eesti peredes 2024. aasta seisuga ligikaudu 700

alaealist lapsendatud last. Lapsendamiste arv on ajas vähenenud: kui 2005–2015 lapsendati

uude perre keskmiselt 40–50 last aastas, siis viimastel aastatel on uude perre lapsendamine

püsinud umbes 20 lapse ringis. Valdav osa lapsendamisi on peresiseseid (abikaasa või

kooselupartneri lapse lapsendamine). Lapsendamiste peamine alus on hooldusõiguse

äravõtmine bioloogilistelt vanematelt; oma lapse lapsendamiseks antakse notariaalset

nõusolekut üksikutel juhtudel (2024. aastal 5).

Täiskasvanud lapsendatute pöördumised SKA poole oma päritolu otsimiseks on suurenenud

(2020–2024 kokku 45–68 pöördumist aastas), kusjuures enamik (keskmiselt 86%) saab vajaliku

info kätte. See viitab, et suure osa bioloogiliste vanemate kontaktid on praktikas siiski

võimalik taastada ning huvi päritoluteabe vastu on kasvav. Lapsendajate täpset arvu ei

teata, kuid see on tõenäoliselt samas suurusjärgus lapsendatud laste arvuga; 2024. aasta lõpus

oli sobivaks hinnatud lapsendajaperesid 60.

Muudatuste keskne mõju seisneb lapsendamissaladuse kaotamises ja lapsendatu õiguste

tugevdamises: lapsendajale pannakse kohustus teavitada alaealist last lapsendamise faktist, kui

48

lapsendaja seda ei tee ja lapsel tekib kahtlus, et ta võib olla lapsendatud, siis on tal õigus

pöörduda Sotsiaalkindlustusameti poole teabe saamiseks.

Sellega suureneb õigusselgus, väheneb ebaühtlus andmete väljastamisel ning rõhutatakse

lapsendamise lõplikkust (täisealisena põlvnemise vaidlustamine ja vanemakande muutmine

on üldjuhul perspektiivitu, v.a kehtetuks tunnistamise alused). Sotsiaalselt toetab muudatus

lapsendatu identiteeditunnet ja vaimset heaolu, vähendades riski, et laps saab

lapsendamisest teada juhuslikult või liiga hilja. Samas võib bioloogilistele vanematele

kaasneda emotsionaalne koormus.

Riigivalitsemise vaates suureneb vähesel määral SKA töökoormus (praegu 7 töötajat

lapsendamise valdkonnas, sh üks töötaja kes tegeleb päritolupäringutega), sest lisandub

kohustus menetleda lapsendatud laste päringuid nende päritolu kohta (lisaks õdede-vendade

päringud). Kohalike omavalitsuste töökorraldus oluliselt ei muutu, kuid avatuse suurenemine

võib kasvatada valmisolekut lapsendamist vajavatest lastest SKA-le teavitada. Notarite

töökoormus ei kasva märkimisväärselt (nõusolekuid 1–6 aastas; Eestis 86 notarit). Kohtute roll

jääb sisuliselt samaks (2024. aastal 56 lapsendamise avaldust), kuid lisandub selgem fookus

lapsendajate valmisolekule lapsele lapsendamisest rääkida.

6.4. Automaatne hooldusõigus isaduse kohtulikul tuvastamisel

 Sihtrühmad

6.4.1. Lapsed ja vanemad isaduse kohtuliku tuvastamise asjades

Kohtute infosüsteemi andmetel esitatakse isaduse tuvastamise hagisid kohtusse aastas

keskmiselt 50–70 (vt tabel 11).

Tabel 11. Isaduse tuvastamise hagid kohtus66

Aasta Isaduse tuvastamise hagide arv kohtus

2022 68

2023 57

2024 54

Igal aastal sünnib Eestis ligi 400 last, kelle sünnitõendile ei märgita isa. Keskmiselt jääb

ametlikult isata 3,5% kõigist sündivatest lastest. Umbes kolmandikul juhtudel lisatakse lapse

sünnitõendile isakanne hiljem, seejuures 75% juhtudel on tegu isaduse omaksvõtuga, veerandil

juhtudel tuvastatakse lapse põlvnemine kohtus. Teise vanema kandeta lapsi kasvab sagedamini

üksikvanemate peres ja venekeelsetes leibkondades. Isakandeta laste osakaal on langemas,

seejuures väheneb vanemate ühisel otsusel isakande tegemata jätmine.

6.4.2. Kohtunikud

Kohtute aastaraamatute andmetel on Eestis kohtuniku ametikohti 249. Koos nn ajutiste

kohtunikukohtade ja ajutise erisusega 256. Neist täidetud oli 2026. aasta alguses 240 kohta.

66 Kohtute infosüsteemi andmed.

49

Täitmata oli üks koht Riigikohtus, kaks Tallinna Ringkonnakohtus, kuus Harju Maakohtus, neli

Tartu Maakohtus ja kolm Viru Maakohtus.67

 Muudatus: automaatne hooldusõigus isaduse kohtulikul tuvastamisel

Muudatusega lisatakse perekonnaseadusesse säte, et kõigile osapooltele oleks arusaadav, et

isaduse kohtulikul tuvastamisel kaasneb tuvastatud vanemale hooldusõigus koos seaduses

sätestatud õiguste ja kohustustega.

Õiguslikud mõjud

Perekonnaseadusesse lisatav säte suurendab õigusselgust, sätestades üheselt, et isaduse

kohtuliku tuvastamise korral tekib tuvastatud vanemale automaatselt hooldusõigus koos

seaduses sätestatud õiguste ja kohustustega. Muudatus puudutab eeskätt vanemaid, kes

pöörduvad kohtusse põlvnemise tuvastamiseks, ning nende ühiseid lapsi.

Isaduse tuvastamine kohtus toimub eeskätt juhul, kui lapse bioloogiline isa ei ole nõus isadust

omaks võtma või ema ei anna nõusolekut isaduse omaksvõtuks, samuti olukordades, kus isa

või ema on surnud enne lapse sündi või sünni registreerimist. Muudatus annab kohtusse

pöördujatele kindluse, et pärast põlvnemise tuvastamist ei ole vaja eraldi kohtumenetlust

hooldusõiguse tekkimiseks.

Praktikas ei too muudatus enamasti kaasa sisulist muutust, sest kohtud lähtuvad juba täna

üldjuhul seisukohast, et põlvnemise tuvastamisega kaasneb automaatselt hooldusõigus. Samas

on praktikas esinenud üksikjuhtumeid, kus hooldusõiguse küsimus on lahendatud eraldi.

Seaduse täpsustamine vähendab sellist ebaühtlust ja ühtlustab praktikat.

Sotsiaalsed mõjud

Muudatus toetab lapse õigust omada õiguslikult selget suhet mõlema vanemaga ning

tugevdab lapse positsiooni olukordades, kus seni võis vanema roll jääda õiguslikult

ebamääraseks. Kaudselt võib muudatus suurendada isade osalust lapse kasvatamisel, kuna

vanemlik staatus ja sellega seotud vastutus on seaduses üheselt fikseeritud.

Samas võib kõrge konfliktsuse tasemega juhtumites tekkida risk, et last kasvatav vanem hoidub

põlvnemise tuvastamisest, kartes ühise hooldusõiguse automaatset tekkimist. Sellisel juhul võib

laps jääda ilma selgest õiguslikust suhtest teise vanemaga. Samas säilib kummalgi vanemal

võimalus taotleda kohtult hagita menetluses hooldusõiguse osalist või täielikku üleandmist, kui

ühise hooldusõiguse teostamine ei ole lapse huvides võimalik.

Majanduslikud mõjud

Majanduslik mõju avaldub eelkõige menetlusliku lihtsustumise kaudu. Kui hooldusõigus tekib

isaduse tuvastamisega automaatselt, väheneb vajadus algatada eraldi kohtumenetlus

hooldusõiguse määramiseks. See võib vähendada menetluskulusid nii vanematele (õigusabi, ajakulu) kui ka riigile (kohtusüsteemi töökoormus).

Samas võib suureneda hagita menetluste arv, kui vanemad ei jõua ühise hooldusõiguse

teostamises kokkuleppele ja taotlevad hooldusõiguse ümberkorraldamist. Sellisel juhul võivad

menetluskulud osaliselt nihkuda hilisemasse faasi.

67 Kohtunikkond 2026. aasta alguses. – Kohtute aastaraamat.

50

Mõjud riigivalitsemisele ja halduskoormusele

Kohtute töökoormus muudatuse tulemusel eelduslikult oluliselt ei kasva, kuna praktikas

käsitletakse hooldusõiguse kuuluvust isaduse tuvastamisel juba praegu üldjuhul lahutamatu

osana. Muudatus vähendab üksikjuhtumeid, kus hooldusõiguse küsimus lahendatakse eraldi

menetluses, ning ühtlustab menetluspraktikat.

Lisaks annab säte selge aluse perekonnaseisutoimingute tasandil, sh maakonnakeskuste

kohalikele omavalitsustele (15), kes teevad rahvastikutoiminguid. Praktikas ei ole siiski oodata

olulist muutust, kuna rahvastikuregistrisse isaduse kandeid on juba tehtud.

6.5. Alaealiste nimel väärtpaberitega tehtud tehingud

 Sihtrühmad

6.5.1. Alaealised lapsed ja nende vanemad, kellel on väärtpaberikonto või kes soovivad

tulevikus investeerimisega alustada

Statistikaameti andmetel elab Eestis 267 879 alaealist last. Eesti Pangaliidu andmetel loodi

2024. aastal alaealiste nimele 4751 väärtpaberikontot ning alaealiste nimel tehti pankades

2024. aastal 65 014 väärtpaberitehingut.

6.5.2. Pangad, kes pakuvad alaealistele investeerimisteenused

Finantsinspektsiooni väljastatud loa alusel tegutseb Eestis 2025. aasta lõpu seisuga 8

krediidiasutust, 5 välisriikide krediidiasutuse filiaali, 33 krediidiandjat ja 9 erandi alusel

tegutsevat krediidiandjat.

6.5.3. Kohtunikud

Kohtute aastaraamatute andmetel on Eestis kohtuniku ametikohti 249. Koos nn ajutiste

kohtunikukohtade ja ajutise erisusega 256. Neist täidetud oli 2026. aasta alguses 240 kohta.

Täitmata oli üks koht Riigikohtus, kaks Tallinna Ringkonnakohtus, kuus Harju Maakohtus, neli

Tartu Maakohtus ja kolm Viru Maakohtus.68

6.5.4. Maksu- ja Tolliamet

Maksu- ja Tolliamet on muudatusest mõjutatud sihtrühm seoses alaealise lapse nimel tehtavate

väärtpaberitehingute maksustamise ja tuludeklaratsiooni esitamisega. Kehtivad maksureeglid

ei muutu: alaealise lapse tulu deklareerib ja maksukohustuse täidab üldjuhul lapsevanem.

 Muudatus: alaealiste nimel väärtpaberitega tehtud tehingud

Muudatusega kaotatakse kohtu eelneva nõusoleku nõue alaealise lapse nimel

väärtpaberitega seotud tehingute tegemisel lapse vara arvelt, kui tegemist on lapse

varahooldusõiguse tavapärase teostamisega (nt väärtpaberite ost ja müük lapse kontol).

Kohtu nõusoleku nõue jääb kehtima tehingute puhul, mis puudutavad lapsele pärandatud vara.

Pärimisolukorras on kohtu kontrollimehhanism jätkuvalt põhjendatud ning pankade praktikas

rakendatakse sellistes olukordades juba täna tõhusaid kontrollmeetmeid.

Muudatuse eesmärk on vähendada tarbetut koormust vanematele ja kohtutele ning

lihtsustada alaealise lapse varahooldusõiguse teostamist olukordades, kus lapse nimel

68 Kohtunikkond 2026. aasta alguses. – Kohtute aastaraamat.

51

tehakse tavapäraseid väärtpaberitega seotud tehinguid lapse vara arvelt. Samuti on

eesmärk soodustada laste investeerimisega alustamist ning toetada finantskirjaoskuse

kujunemist ja pikaajalist säästmist.

Õiguslikud mõjud

Varahooldusõiguse teostamise lihtsustumine

Kohtu eelneva nõusoleku nõude kaotamine alaealise nimel tehtavate väärtpaberitehingute puhul

lihtsustab vanemate jaoks varahooldusõiguse teostamist ning vähendab olukordi, kus

tavapärase investeerimistegevuse jaoks tuleb algatada eraldi kohtumenetlus.

Kohtuliku kontrolli säilimine pärandvara puhul

Muudatus ei kõrvalda kohtu kontrollimehhanismi olukordades, kus tegemist on lapsele

pärandatud varaga. Kohtu nõusoleku nõue jääb selliste tehingute puhul alles, mis tagab lapse

varaliste huvide täiendava kaitse.

Sotsiaalsed mõjud

Laste finantskirjaoskuse ja säästmiskäitumise toetamine

Muudatus soodustab laste jaoks investeerimisega alustamist, kuna lapse nimel tehingute

tegemine muutub vanema jaoks kiiremaks ja lihtsamaks. Varakult investeerimisega alustamine

võib toetada lapse rahalist kindlustatust täisealiseks saamisel ning suurendada

finantskirjaoskust.

Alaealiste investeerimistegevus on praktikas kasvav nähtus: 2024. aastal loodi alaealiste nimele

4751 väärtpaberikontot ning alaealiste nimel tehti pankades 2024. aastal 65 014

väärtpaberitehingut.

Võimalik risk lapse konto väärkasutamiseks

Muudatus võib suurendada riski, et lapse väärtpaberikontot kasutatakse vanema isiklikes

huvides, näiteks vara varjamiseks võlausaldajate eest või maksukohustuse optimeerimiseks.

Samuti võib tekkida motivatsioon kasutada lapse kontot väärtpaberite soetamiseks olukordades,

kus ühe isiku ostumaht on piiratud (nt uue ettevõtte börsile tulekul).

Samas on pankade hinnangul sellised riskid senises praktikas olulisel määral realiseerumata.

Investeerimisriskid ja lapse vara kaitse

Lapse nimel investeerimine sisaldab tavapäraseid tururiske. Samas on lapse väärtpaberikonto

saldo piiratud selliselt, et see ei saa täisealiseks saamisel olla väiksem kui null: konto algsaldo

on null ning tuletisväärtpaberite omamine lapse nimel on keelatud. Väärtpaberite müügist

saadud tulu laekub lapse kontole ning raha juriidiline omanik on laps.

Majanduslikud mõjud

Menetluskulude ja halduskoormuse vähenemine

Kohtu nõusoleku nõude kaotamine vähendab vanemate halduskoormust ning menetluskulusid,

mis kaasnevad kohtusse pöördumise, dokumentide koostamise ja menetluse läbimisega.

Mõju pankadele

52

Pangad peavad uue korra rakendamiseks üle vaatama lepingutingimused ja sisemised

protsessid. Kuna uus kord ei erine sisuliselt oluliselt juba praktikas kujunenud lahendustest, ei

ole oodata märkimisväärset kulude või ajakulu kasvu.

Arvestades, et alaealiste nimel tehtud väärtpaberitehingud moodustavad kogu tehingute arvust

väikese osa (2024. aastal alaealiste nimel 65 014 tehingut, võrreldes jaeklientide ligikaudu 1,5

miljoni tehinguga), on muudatuse majanduslik mõju pangandussektorile üldiselt piiratud.

Mõjud riigivalitsemisele ja asutustele

Kohtute töökoormuse vähenemine, kuid piiratud ulatuses

Kohtute jaoks võib muudatus kaasa tuua töökoormuse mõningase vähenemise, kuna väheneb

vajadus menetleda alaealise nimel väärtpaberitega seotud tehingute nõusoleku avaldusi (tabel

12).

Tabel 12. Kohtutes registreeritud nõusoleku andmise avaldused

Aasta Nõusoleku andmise avaldusi

2022 443

2023 489

2024 467

Aastal 2024 lahendatud nõusoleku andmistest ligikaudu 65 käsitles mingil kujul

väärtpaberitega seonduvat. Seega on kohtute töökoormuse vähenemine võimalik, kuid mitte

ulatuslik.

MTA töökoormus üldjuhul ei muutu

MTA töökoormusele muudatus otseselt mõju ei avalda, sest alaealise lapse investeerimistulu

deklareerimise ja maksustamise põhimõtted ei muutu. Kuni 18-aastase lapse eest esitab

tuludeklaratsiooni lapsevanem ning alaealisele kohaldub üldine maksuvaba tulu.

MTA töökoormus võib tulevikus suureneda vaid juhul, kui alaealiste investeerimistegevus

kasvab oluliselt ning realiseerub lapse konto väärkasutamise risk (nt varade varjamine).

Kokkuvõte: alaealiste nimel väärtpaberitega tehtud tehingud

Muudatus mõjutab eeskätt alaealisi lapsi ja nende vanemaid, kes soovivad lapse nimel

investeerida. Eestis elab 267 879 alaealist last ning alaealiste investeerimistegevus on kasvav –

2024. aastal avati alaealiste nimele 4751 väärtpaberikontot ja tehti 65 014

väärtpaberitehingut. Vahetult on muudatusest mõjutatud ka pangad, kes selliseid teenuseid

pakuvad, samuti kohtud ning Maksu- ja Tolliamet.

Õiguslikult suurendab muudatus õigusselgust ja lihtsustab vanemate varahooldusõiguse

teostamist, kaotades vajaduse taotleda kohtult eelnevat nõusolekut tavapärasteks

väärtpaberitehinguteks. Samas säilib kohtu kontroll pärandvaraga seotud tehingute puhul,

mis tagab lapse varaliste huvide täiendava kaitse.

Sotsiaalselt ja majanduslikult toetab muudatus laste finantskirjaoskust ning muudab

investeerimise alustamise perede jaoks lihtsamaks ja odavamaks. Kohtute töökoormus

võib mõnevõrra väheneda (2024. aastal oli ligikaudu 65 väärtpaberitega seotud

53

nõusolekuasja), kuid mõju jääb piiratud ulatusse. MTA töökorraldus üldjuhul ei muutu, sest

maksureeglid jäävad samaks; võimalik kaudne mõju tekib vaid juhul, kui alaealiste

investeerimine kasvab oluliselt ja sageneb lapse konto väärkasutamine.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega seoses kaasnevad Sotsiaalkindlustusametile täiendavad uued

ülesanded, mh lapsendatute teavitamine lapsendamise faktist, lapsendamiseelsete andmete

kogumine, säilitamine ning lapsendatule üle andmine, aga ka lapsendatute bioloogiliste õdede-

vendade avalduste menetlemine. Vajalik on asutusesiseste tööprotsesside ja

andmekogumisvormide väljatöötamine, uuendamine ning nende juurutamine, teenuse

arendamine. Kohalikule omavalitsusele töökorralduslikus mõttes kohustusi juurde ei teki.

Andmete kogumiseks ja säilitamiseks hakkab Sotsiaalkindlustusamet kasutama olemasolevat

dokumendihaldussüsteemi, mille kasutamine ei too kaasa täiendavat rahaliste vahendite

vajadust. Rahvusarhiivi saab Sotsiaalkindlustusamet esitada päringuid alates 2025. aasta

septembrist tasuta.

Kuivõrd seaduse jõustumisega kaasnevad mõjud ja töökoormus rakenduvad

Sotsiaalkindlustusameti spetsialistidele järk-järgult (õdede-vendade avalduste menetlemine

toimub ka toimunud lapsendamiste osas, kuid muus osas puudutavad muudatused ainult uusi

lapsendamisi), siis eelduslikult kulutuste tõusu (nt uue ametikoha loomise näol) esialgu ette ei

nähta ehk täiendavaid tulusid ega kulusid riigiasutustele ja kohaliku omavalitsuse üksustele ei

kaasne.

Eestkostemenetluses perearstilt arvamuse küsimine on alternatiivne võimalus, tegemist on

sama kaaluga tõendi liigiga kui psühhiaatri antud arvamus. Perearsti kui muu eriteadmisega

isiku tasustamine toimub samamoodi kui psühhiaatrite tasustamine.

8. Rakendusaktid

Lapsendamisega seotud korraldus on Sotsiaalkindlustusameti pädevuses. Eelnõuga

kehtestatakse volitusnorm PKS § 164 lg 10 lapsendamissaladust reguleeriva paragrahviga

seonduvate toimingute kehtestamiseks. Uue volitusnormi alusel ei kehtestata uut määrust, vaid

muudetakse vastavalt sotsiaalministri 23. detsembri 2016. a määrust nr 78 „Lapsendamise

ettevalmistamise käigus läbiviidavad kohustuslikud toimingud ja nende sisu, lapsendamise

sooviavalduses esitatavate andmete loetelu ja Sotsiaalkindlustusameti kogutavate dokumentide

loetelu“. Rakendusakti kavand on esitatud seletuskirja lisas 1.

9. Seaduse jõustumine

Seaduse § 1 punktid 1–19 ja 23, § 2, § 3, § 4 ning § 5 punktid 1–3, 5–7 ja 15 jõustuvad 2027.

aasta 1. jaanuaril, andes piisava üleminekuaja vajalikeks ettevalmistusteks ning rakendusaktide

vastuvõtmiseks.

Seaduse § 5 punktid 9 ja 10 jõustuvad 2027. aasta 1. juulil. Need on ekspertiisikorralduse

muudatused, millega täpsustatakse ekspertiisi määramata jätmise korda, kui eestkostja

määramise avalduse esitab puudutatud isik ise ning antakse perearstidele õigus väljastada isiku

tervislikku seisundit kajastav tõend kohtumenetluseks. Kuigi hagita menetluses on kohtul ka

praegu võimalik küsida perearstilt arvamust isiku tervisliku seisundi kohta, on TsMS-i § 522

54

lõike 6 kohase tõendi väljastamine uus ülesanne. Seetõttu jäetakse sätte jõustumiseks piisav

aeg.

Ülejäänud seadus jõustub üldises korras kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist (PS

§ 108). Muudatuste jõustumine ei eelda adressaatide töö ümberkorraldamist. Tehtavate

muudatuste puhul tagab üldine vacatio legis adressaatidele piisava aja regulatsiooniga

tutvumiseks ja oma tegevuste planeerimiseks.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avaliku konsultatsioon

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemis kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse

avaldamiseks kohtutele, Eesti Kohtunike Ühingule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti

Advokatuurile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste

Instituudile, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti

Psühhiaatrite Seltsile, Eesti Perearstide Seltsile, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti

Sotsiaaltöö Assotsiatsioonile, Riigi Valimisteenistusele, Eesti Pangaliidule, Eesti Esmatasandi

Tervisekeskuste Liidule, Eesti Juristide Liidule, Notarite Kojale, Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Kojale, Sotsiaalkindlustusametile, Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse

kohtlemise voliniku kantseleile, MTÜ-le FinanceEstonia, MTÜ-le Lastekaitse Liit, MTÜ-le

Lapsele Vanemad, MTÜ-le Oma Pere, Eesti Naisteühenduste Ümarlaua SA-le, Eesti Naiste

Varjupaikade Liidule, MTÜ-le Naiste Tugi- ja Teabekeskus, MTÜ-le Ühendus Emade ja Laste

Kaitseks, MTÜ-le Eesti Lasterikaste Perede Liit ning MTÜ-le Lasterikkad isad.

Algatab Vabariigi Valitsus

(allkirjastatud digitaalselt)

1

EELNÕU

08.05.2026

Perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Perekonnaseaduse muutmine

Perekonnaseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 64 teksti muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Perekonnaseisuasutus, välja arvatud notar, võib abielu lahutada abikaasade ühise või ühe poole

kirjaliku avalduse alusel, järgides sealjuures käesoleva seaduse § 64 lõigetes 12 – 14 ettenähtud

korda, juhul, kui:“;

2) paragrahvi 641 täiendatakse lõigetega 12 – 14 järgmises sõnastuses:

(12) Notar võib abielu lahutada abikaasade vastastikusel kokkuleppel ka ühe abikaasa kirjaliku

avalduse alusel. Notar toimetab avalduse teisele abikaasale kätte ja annab talle tähtaja lahutuse

avalduse esitamiseks.

(13) Dokumentide kättetoimetamisele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus

menetlusdokumentide kättetoimetamise kohta sätestatut.

(14) Kui notaril ei õnnestu avaldust teisele poolele kätte toimetada, avaldab notar teate

väljaandes Ametlikud Teadaanded. Teade peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid:

1) teade abielu lahutamise avalduse esitamisest;

2) üleskutse teisele abikaasale esitada notarile avaldus abielu lahutamiseks ühe kuu jooksul

teate avaldamisest arvates;

3) notari juurde ilmumata jätmise tagajärjed.“;

3) paragrahvi 65 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „abikaasa vastu“ tekstiosaga „juhul, kui

abielu ei saanud lahutada perekonnaseisuasutuses või notari juures“;

4) paragrahvi 65 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Abielu lahutatakse kohtus, kui perekonnaseisuasutus või notar ei ole abielu lahutanud.

Abikaasad peavad enne kohtusse pöördumist tegema kõik selleks, et abielu lahutada

kokkuleppel.“;

5) paragrahvi 66 punkti 3 täiendatakse pärast tekstiosa „perekonnaseisuasutuses“ tekstiosaga

„või notari juures “;

6) paragrahvi 67 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohus võib abielu lahutada, kui pooled ei ole saanud abielu lahutada

perekonnaseisuasutuses või notari juures.“;

7) paragrahvi 67 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi 95 tekst loetakse lõikeks 1 ja täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:

„(2) Koos põlvnemise tuvastamise hagi lahendamisega otsustab kohus vanema taotlusel hagita

asjana ka hooldusõiguse kuuluvuse.“;

2

9) paragrahvi 102 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu “Kohus võib mõjuval põhjusel” sõnadega

“lähtuvalt lapsega seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel,”;

10) paragrahvi 102 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

“(3) Kohus võib elatise välja mõista käesoleva seaduse § 101 alusel arvutatud summaga

võrreldes suuremas summas lisaks §-s 99 toodud alustele ka lähtuvalt lapse erivajadusest”;

11) paragrahvi 113 teksti täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Lapsel on õigus

lähedasele suhtele mõlema vanemaga.“;

12) paragrahvi 117 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui põlvnemine on tuvastatud kohtuotsusega, kuulub vanematele ühine hooldusõigus, kui

kohus ei ole asja lahendamisel otsustanud hooldusõiguse kuuluvust teisiti.“

13) paragrahvi 131 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kohtu nõusolekut ei ole vaja juhul, kui vanem omandab või võõrandab lapse nimel

väärtpaberituru seaduse § 2 lõike 1 punktides 1–5 ja 7 nimetatud väärtpabereid enda või lapse

vara arvel, tingimusel, et tehingutest saadud tulu jääb lapse omandisse. Käesolevat lõiget

kohaldatakse ka nimetatud väärtpaberite edasisele omandamisele ja võõrandamisele lapse vara

arvelt.”;

14) paragrahvi 137 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse

ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades lapse suhet mõlema

vanemaga, senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ja vanemate võimet ja valmisolekut

last puudutavates küsimustes omavahel koostööd teha ning võimet seada lapse huvid

esiplaanile.”;

15) paragrahvi 143 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kolmandal isikul on õigus nõuda avalduse alusel hagita menetluses lapsega suhtlemise

korra kindlaks määramist.“;

16) paragrahvi 143 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:

„(41) Kohus võib lapse huvides lubada kolmandal isikul lapsega suhelda, keelata tal lapsega

suhtlemise või seda piirata.

(42) Kohus võib asjassepuutuvale isikule panna kohustuse hoiduda tegevustest, mis kahjustab

lapse suhet vanemaga või raskendab lapse kasvatamist.“;

17) paragrahvi 164 täiendatakse lõigetega 11–14 järgmises sõnastuses:

„(11) Lapsendamissaladus ei piira lapsendatu enda õigust teada oma päritolu. Lapsendaja on

kohustatud alaealist lapsendatut teavitama lapsendamise faktist lapse nõudmisel, arvestades

lapse arengutaset ja arusaamisvõimet.

(12) Täisealisel lapsendatul on õigus pöörduda Sotsiaalkindlustusameti poole ja saada teavet

lapsendamise faktist ning tema kohta enne lapsendamist kogutud andmeid lapsendatu varasema

nime, emakeele, isikuomaduste, harjumuste, eelistuste ja välimuse, varasemal hooldusel

viibimise aja ja koha kohta ning võimalusel lapsendatu foto.

3

(13) Täisealisel lapsendatul on õigus saada Sotsiaalkindlustusametilt oma bioloogiliste

vanemate nimed, isikukoodid ja kontaktandmed ning selle olemasolul kirja või muu teate

bioloogiliselt vanemalt või hooldajalt.

(14) Alaealisel lapsendatul on õigus Sotsiaalkindlustusametilt saada käesoleva paragrahvi

lõigetes 12 ja 13 nimetatud teavet lapsendaja nõusolekul.“;

18) paragrahvi 164 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

19) paragrahvi 164 täiendatakse lõigetega 9 ja 10 järgmises sõnastuses:

„(9) Bioloogilisel õel ja vennal on õigus pöörduda avaldusega Sotsiaalkindlustusameti poole

lapsendatu kohta info saamiseks. Andmeid täisealise lapsendatu kohta väljastatakse juhul, kui

täisealine lapsendatu teab lapsendamise faktist ja annab andmete avaldamiseks nõusoleku.

Alaealise lapsendatu kohta väljastatakse andmed lapsendaja nõusolekul.

(10) Käesolevas paragrahvis ette nähtud Sotsiaalkindlustusameti toimingud kehtestab

valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

20) paragrahvi 200 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Eestkostjal on õigus saada kahe kuu jooksul eestkoste lõppemisest arvates Eesti või mõne

teise lepinguriigi krediidiasutuselt eestkostetava pangakontode ja hoiuste kohta andmeid ja

väljavõtteid ulatuses, mis on vajalikud käesoleva seaduse § 194 lõike 2 kohase aruande

koostamiseks. See õigus ei hõlma tehingute tegemist ega eestkostetava vara käsutamist.“;

21) paragrahvi 203 lõikes 1 asendatakse sõnad „vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu

psüühikahäire“ sõnadega „psüühikahäire, intellektihäire või muu vaimse tervise häire“;

22) paragrahvi 203 lõikes 4 asendatakse sõna „viie“ sõnaga „seitsme“.

23) seadust täiendatakse §-dega 2174 ja 2175 järgmises sõnastuses:

„§ 2174. Käesoleva seaduse § 164 lõigete 11, 12, 13 ja 14 kohaldamine

Käesoleva seaduse 2027. aasta 1. jaanuaril jõustunud redaktsiooni § 164 lõikeid 11, 12, 13 ja 14

kohaldatakse pärast 2027. aasta 1. jaanuari toimunud lapsendamiste suhtes.

§ 2175. Käesoleva seaduse 2027. aasta 1. jaanuaril jõustunud redaktsiooni § 65 lõiget 2, §

67 ja § 137 lõiget 1 kohaldatakse kohtumenetluste suhtes, milles on kohus hagi menetlusse

võtnud pärast 2027. aasta 1. jaanuari “.

§ 2. Notari tasu seaduse muutmine

Notari tasu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 332 lõigetes 1 ja 11 asendatakse arv „64“ arvuga „180“;

2) paragrahvi 332 lõikes 2 asendatakse arv „45“ arvuga „84“."

§ 3. Perekonnaseisutoimingute seaduse muutmine

Perekonnaseisutoimingute seaduse paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui kohus tuvastab isaduse, kantakse rahvastikuregistrisse andmed lapse hooldusõiguse

kohta vastavalt kohtulahendis märgitule.“.

4

§ 4. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine

Sotsiaalhoolekande seaduse paragrahvi 1451 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse kantud lapsendamise ning hoolduspere

sooviavaldusi ning perekonnaseaduse § 164 sätestatud ülesannete täitmiseks vajalikke andmeid

säilitatakse 100 aastat lapsendamise jõustumisest arvates.“.

§ 5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 144 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses:

„41) notari tasu abielu lahutamise avalduse esitamise eest;“;

2) paragrahvi 164 lõiget 12 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Alaealise lapse

ülalpidamisasjas ei või jätta teise poole menetluskulusid alaealise lapse kanda. “;

3) paragrahvi 164 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Abielulahutuse asjas võib kohus jätta menetluskulud kostja kanda, kui kostja on takistanud

abielu lahutamist kohtuväliselt.“

4) paragrahvi 262 lõike 2 teises lauses asendatakse sõnad „vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse

või vaimutegevuse muu häire“ sõnadega „psüühikahäire, intellektihäire või muu vaimse tervise

häire“;

5) paragrahvi 346 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „välja arvatud“ tekstiosaga „abielu

lahutamise asjas või “;

6) paragrahv 357 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 363 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi 522 lõike 1 esimeses lauses asendatakse sõnad „vaimuhaiguse või

nõrgamõistuslikkuse“ sõnadega „psüühikahäire või intellektihäire“;

9) paragrahvi 522 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Ekspertiisi ei pea määrama, kui eestkostja määramise avalduse esitas eestkostet vajav isik

ise ning avaldusele on lisatud piisavad tema tervislikku seisundit kajastavad dokumendid.“;

10) paragrahvi 522 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Kohus võib eestkostja määramise menetluses psühhiaatriaekspertiisi määramise asemel

küsida arvamust isiku perearstilt, kui:

1) eestkostja määramise avalduse esitas eestkostet vajav isik ise ja

2) isik nõustub ekspertiisi määramise asemel perearsti arvamuse küsimisega.“;

11) paragrahvi 526 lõiget 2 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses:

„41) kas piiratud teovõimega isik on teovõimeline valimisõiguse tähenduses;“;

12) paragrahvi 526 lõikes 3 ning paragrahvi 528 lõike 2 punktis 2 asendatakse sõna „viis“

sõnaga „seitse“;

13) paragrahvi 526 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Eestkoste seadmisel annab kohus hinnangu isiku võimele valimisõigusest aru saada ja seda

teostada.“;

5

14) paragrahvi 528 lõiget 4 täiendatakse pärast sõnu „ära langenud“ sõnadega „või kui

eestkostja ülesannete laiendamine on seotud elukorralduslike muudatuste või muu abi

ebapiisavusega“.

15) paragrahvi 550 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „hagimenetluses koos“ tekstiosaga

„põlvnemise,“.

§ 6. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmine

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lõike 2 teises lauses ja lõikes 3 asendatakse sõnad

„vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire“ sõnadega „psüühikahäire,

intellektihäire või muu vaimse tervise häire“.

§ 7. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 1–19 ja 23, § 2, § 3, § 4, § 5 punktid 1–3, 5–7 ja 15 jõustuvad

2027. aasta 1. jaanuaril.

Käesoleva seaduse § 5 punktid 9 ja 10 jõustuvad 2027. aasta 1. juulil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „.....“.................2026. a

__________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus „.....“....................... 2026. a

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 [email protected]/ www.justdigi.ee/ Registrikood 70000898

Ministeeriumid Perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Eesti Kohtunike Ühingule, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudile, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Psühhiaatrite Seltsile, Eesti Perearstide Seltsile, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioonile, Riigi Valimisteenistusele, Eesti Pangaliidule, Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liidule, Eesti Juristide Liidule, Notarite Kojale, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale, Sotsiaalkindlustusametile, Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantseleile, MTÜ-le FinanceEstonia, MTÜ-le Lastekaitse Liit, MTÜ-le Lapsele Vanemad, MTÜ-le Oma Pere, Eesti Naisteühenduste Ümarlaua SA-le, Eesti Naiste Varjupaikade Liidule, MTÜ-le Naiste Tugi- ja Teabekeskus, MTÜ-le Ühendus Emade ja Laste Kaitseks, MTÜ-le Eesti Lasterikaste Perede Liit ning MTÜ-le Lasterikkad isad perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse. Palume teil esitada oma kooskõlastus ja arvamused hiljemalt 22.05.2026. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad:

1. PKS-i ja teiste seaduste muutmise eelnõu 2. PKS-i ja teiste seaduste muutmise seletuskiri 3. SoM-i rakendusakti kavand seletuskirja lisa 1

Lisaadressaadid: Harju Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Viru Maakohus

Meie 11.05.2026 nr 8-1/3800-1

2

Tallinna Halduskohus Tartu Halduskohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Riigikohus MTÜ Eesti Kohtunike Ühing Õiguskantsleri Kantselei Eesti Advokatuur Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut Eesti Kohtuekspertiisi Instituut Eesti Linnade ja Valdade Liit Eesti Psühhiaatrite Selts Eesti Perearstide Selts Eesti Puuetega Inimeste Koda Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon Riigi Valimisteenistus Eesti Pangaliit Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit Eesti Juristide Liit Notarite Koda Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda Sotsiaalkindlustusamet Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei MTÜ FinanceEstonia MTÜ Lastekaitse Liit MTÜ Lapsele vanemad MTÜ Oma Pere Eesti Naisteühenduste Ümarlaua Sihtasutus Eesti Naiste Varjupaikade Liit MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus MTÜ Ühendus Emade ja Laste Kaitseks MTÜ Eesti Lasterikaste Perede Liit MTÜ Lasterikkad isad Mari Kirs 54290114 [email protected]

Perekonnaseaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise

eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 1

KAVAND

SOTSIAALMINISTER

MÄÄRUS

Sotsiaalministri 23. detsembri 2016. a määruse nr 78 „Lapsendamise ettevalmistamise

käigus läbiviidavad kohustuslikud toimingud ja nende sisu, lapsendamise sooviavalduses

esitatavate andmete loetelu ja Sotsiaalkindlustusameti kogutavate dokumentide loetelu“

muutmine

Määrus kehtestatakse perekonnaseaduse § 158 lõike 3 ja § 164 lõike 10 alusel.

§ 1. Sotsiaalministri 23. detsembri 2016. a määruse nr 78 „Lapsendamise ettevalmistamise

käigus läbiviidavad kohustuslikud toimingud ja nende sisu, lapsendamise sooviavalduses

esitatavate andmete loetelu ja Sotsiaalkindlustusameti kogutavate dokumentide loetelu“

muutmine

Sotsiaalministri 23. detsembri 2016. a määruses nr 78 „Lapsendamise ettevalmistamise käigus

läbiviidavad kohustuslikud toimingud ja nende sisu, lapsendamise sooviavalduses esitatavate

andmete loetelu ja Sotsiaalkindlustusameti kogutavate dokumentide loetelu“ tehakse järgmised

muudatused:

1) määruse pealkirja muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Lapsendamise ettevalmistamise ja lapsendamisest teavitamise käigus läbiviidavad

toimingud ning kogutavate ja edastatavate andmete ja dokumentide loetelu“

2) määruse preambulat täiendatakse pärast tekstiosa „lõike 3“ tekstiosaga „ja § 164 lõike 10“;

3) määrust täiendatakse paragrahviga 21 järgmises sõnastuses:

„21. Lapsendamisest teavitamisega seotud kohustuslikud toimingud

PKS § 164 uute lõigete 11-14 täitmiseks vajalike toimingute loetelu.

§ 2. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.