Tagasiside eelnõule

Tere, saadan Eesti Taastusarstide Seltsi tagasiside Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rehabilitatsioonisüsteemi muudatused) eelnõule.

Püüdsime sõnastada uue süsteemi erinevad väljakutsed.  

Tugevused

-          Soov luua parem infovahetus ja teenuste sidusus tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi vahele

-          Akuutravi järgsetele patsientidele võimalus saada kohest tuge igapäevaelu toetamisel

Nõrkused

-          terminoloogia on seaduses ebaselge (rehabilitatsioon, taastusravi, heaoluplaan).

-          Senine kompetents antud valdkonnas taastusravi ja rehabilitatsioonimeeskondade näol on uues süsteemis kirjeldamata.

-          Vastutus psühhosotsiaalsete teenuste ja abivajaja parema osaluse eest igapäevaellu on pandud arengukava haiglatele, kelle prioriteet on tervishoiuteenus

-          Terviseteejuhi kui juhtumikorraldaja pädevus ja roll tuleks lahti kirjutada, et ei jääks muljet nagu terviseteejuhi roll oleks terviseseisundist põhjustatud rehabilitatsioonivajaduse hindamine.

Võimalused

-          Katta tervishoius juba töötavate tugispetsialistide (näit. sotsiaaltöötajate töö) ja luua juurde võimalus kasutada parema toimetuleku tagamiseks lisajõudu (kogemusnõustajad jt)

-          Parendada infovahetust kasutades ühise keelena WHO klassifikaatoreid

Ohud

-          Liiga kiire ajakava (30.09.26) nii suure muudatuse läbiviimiseks.

-          Teenust juba kasutavatel inimestele võib teenus katkeda, kuna haiglatel endal pole lisapersonali teenuse käivitamiseks ja nad ei suuda nii kiiresti vormistada seniste teenusepakkujatega võrgustikutöö lepinguid.

-          Haiglate personalile suured ootused ja meedikutele lisakoormus põhitöö kõrval

-          Väikese rahvaarvuga Eestis võib mõni spetsiifiline rehabilitatsiooniprogramm olla ainus- sel juhul tuleb luua mehhanismid koostööks ka Tervikute üleselt või teha otselepingud Tervisekassaga.

-          Kroonilise haiguse ja langenud tegevus-ja osalusvõimega teenuse vajajate ebarealistlikud ootused uuele teenusele (haiglates oodatakse taastusraviteenust, mitte rehabilitatsiooniprogramme)

-          Teenuse kättesaadavus ei parane, sest psühhosotsiaalse rehabilitatsioonivaldkonna praegused riigieelarvelised vahendid kaovad tervishoiu üldise alarahastuse sisse ja sihtrühma laiendatakse

-          Nii rehabilitatsiooni kui taastusravi süsteemis ei ole lähiajal piisavalt spetsialiste.

Ettepanekud.

1.      Luua selgus seaduseelnõu terminoloogias ja sihtrühmas. Rehabilitatsioon võib olla meditsiiniline, psühhosotsiaalne, hariduslik, kutse- või noorte õiguserikkujate rehabilitatsioon. Meditsiiniline rehabilitatsioon ehk TAASTUSRAVI on arstlik eriala, kus arstil on võimalus teha vajadusel ka täpsustavaid uuringuid ja väljastada retseptiravimeid ilma milleta jääks terviseseisundi käsitlus poolikuks. SKA enda sõnastuses on Sotsiaalne rehabilitatsioon sotsiaalteenus, mis aitab puudega, tervisemure või piiratud töövõimega inimestel igapäevaelus paremini toime tulla ja olla võimalikult iseseisev. Abivajajal peab olema selge, mis sisuga teenust talle haigla juures pakkuma hakatakse. Kui on taastusarsti koostatud taastusraviplaan , siis rakendub patsiendile ka patsiendikindlustus ja tegemist on taastusraviga. Kui seaduseelnõu sisu on osaliselt ka meditsiinilise rehabilitatsiooni ehk taastusravi eriala korraldamine, siis tuleb selguse mõttes seda ka nimetada, et teenuse pakkujad ja sihtrühmad mõistaksid, mis teenusega tegemist on.

2.      Sõnastada selgelt rehabilitatsiooni eesmärk. Rehabilitatsiooni eesmärk on tegevus-ja osalusvõime põhine (seaduseeelnõus on kirjeldused diagnoosipõhised). Mitte tuua sisse uut mõistet heaoluplaan kui selle sisu on sama mis rehabilitatsiooniplaanil.

3.      Ajalise määratluse sisse toomisel soovitame mitte kasutada sõnastust ravi asemel, mis võib tekitada kliendil segadust teenuse sisu osas. Ravi protsessi toetavana on piisav kirjeldamaks teenuseid nii ravi eelselt, ajal kui järgselt.

4.      Administratiivsed ja personalipoliitilised riskid. Holistilise rehabilitatsiooni koordineerimise panemine HVA haiglate vastutusse tähendab automaatselt lisakohustusi taastusravikeskustele. Taastusarstidena vajame avatud sõnumeid, mida tegelikult reform haiglatele, taastusravikeskustele ja taastusarstidele kaasa toob.

5.      Spetsiifiliste üleriigiliste rehabilitatsiooniprogrammide tellimist peaks koordineerima rahastaja ehk Tervisekassa (näit kuulmis, nägemis, vaimse tervise programmid jt)

6.      Jagatud spetsialistide baas. Eelnõus nimetatud rehabilitatsiooni põhimeeskonna koosseis kattub üks ühele taastusravi meeskonna koosseisuga . HVA haiglate taastusravi spetsialistide nappuse tingimustes ei ole aus anda  psühhosotsiaalset tuge vajavale abivajajale lootus, et tema eest hakkab keegi “leidma” talle teenuste aegu. Eriti tervishoiuspetsialistidele (arst, füsioterapeut, psühholoog), Kui spetsialiste ei jagu, ei jagu ka teenuste aegu. Kuigi seda ei ole lahti kirjutatud, hakkaks antud eelnõu järgi HVA haigla vastutama spetsialistide olemasolu eest ja taastusravi osakond peab jagama oma niigi nappi spetsialistide kaadrit, et tagada mingilgi moel rehabilitatsiooniteenus. Juba täna on haiglad küsimuse ees, kuidas tagada kiired taastusravi ajad trauma patsientidele, kui ajad on pikalt ette broneeritud funtsioone toetava taastusravi patsientide ravikuuridega. Võimalus, et HVA haigla teeb tänaste rehabilitatsiooniteenuseid pakkuvate asutustega alltöövõtulepingud ja abivajaja jaoks midagi ei muutu, toob haiglale juurde halduskoormuse ja vastutuse arvete ja teenuse kvaliteedi eest.

7.      Rehabilitatsioonikorralduse reformi kontekstis tuleb välja joonistada ka esmatasandi, so perearstikeskuse ja KOV kohustused ja teenused inimese tegevusvõime toetamisel, et suunata uusi toimivaid lahendusi just inimese elukohajärgsete tervishoiu-ja sotsiaalteenuste integratsiooni, mis on olnud üks nõrgemaid lülisid raviteekonnal. Elukvaliteedi toetamine ja samas inimesele enda tervise eest vastutuse andmine ei peaks olema piirkondliku tervishoiuasutuse, vaid just esmatasandi teema.

8.      Rehabilitatsioonis on abivajajal sageli mitu diagnoosi ja seega ei pruugi rehabilitatsioonimeeskonna liikmete koosseisu liiga detailne kirjeldamine olla praktikas piisavalt paindlik. Kuna projekti suurim eesmärk on tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna sidususe parendamine, siis võiks suures plaanis olla rehabilitatsiooni meeskonnas tervishoiutöötaja (füsioterapeut, psühholoog), rehabilitatsioonispetsialist (sotsiaaltöötaja, eripedagoog, kogemusnõustaja jt) ning patsient, patsiendi esindaja või KOV esindaja. Täpsustamist vajab, kas Tervisekassa hinnakirja tuleb teenusena rehabilitatsioonispetsialisti hind ja kood? Kas mõne antud nimekirjas puuduva, kuid vajaliku spetsialisti (näit. audioloogi, optometristi, lümfiterapeudi) kaasamine toimub läbi suunamise tervishoiuteenusele? Kas Terviseteejuhil on õigus suunata tervishoiuteenusele?

9.      Andmevahetus tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi vahel. Olulisem, kui teenuste ühele pinnale või sama rahastaja alla toomine , on infovahetus erinevate teenustepakkujate vahel. Siduserialade vahelise infovahetuse parendamiseks tuleks sarnaselt haiguste klassifikaatoriga (RHK-10) võtta rehabilitatsioonispetsialistide igapäevatöö praktikasse  tegevusvõimet kaardistav Rahvusvaheline Funktsioonide Klassifikaator (RFK). Kindlasti tuleks kodeerida rehabilitatsiooni eesmärk (näit. d465 – Liikumine abivahendiga, d570 – Oma tervise eest hoolitsemine vms). Oleks väga kahju, kui uutes  integratsiooniprojektides võetaks kasutusele järgmised vabas vormis küsimustikud (märkamislehed) või ühe kitsa valdkonna küsimustik, mida järgmises etapis või teises valdkonnas ei ole enam võimalik kasutada või siis eelnevaga võrrelda.

10. Lisaks terviseteejuhile (õde või sotsiaaltöötaja) on vajalik anda võimalus suunata tervisemurega inimest rehabilitatsiooni arsti saatekirjaga (näit silmaarst nägemisrehabilitatsiooni). See oleks kõige konkreetsem tee terviseseisundist lähtuva rehabilitatsioonivajadusega inimesele.

11. Probleemiks tuuakse ka ühtsete standardite puudumine, millised on vajalikud sekkumised ning kompetents nende rakendamiseks. Võimalus oleks töötada välja tegevus-ja osalusvõime eesmärgipõhised ajaliselt määratletud rehabilitatsiooniprogrammid (näit ratastooliga liikumine erinevates keskkondades).

Kui on olemas kogemustega töötavad ja spetsialistide meeskondi omavad  rehabilitatsioonoasutused, võiks eelkõige süsteemi korrastada, infosüsteemid ühildada, kvaliteedinõuded paika panna. Ära tuleks kasutada süsteemide senised tugevused Tervisekassa optimaalne bürokraatia ja konkreetsed suunamiskirjad  ning Töötukassa biopsühhosotsiaalse tervise mudeli põhine andmevahetus ja hindamine.

Lugupidamisega,

Varje-Riin Tuulik

ETAS juhatuse nimel