Tagasiside

___________________________________________________________________________ Eesti Psühhiaatrite Selts Raja tn 31 [email protected] registrikood 80026686 50417 Tartu www.psy.ee

Sotsiaalministeerium Teie 17.04.2026 nr 1.2-2/35-1 [email protected] Meie 11.05.2026 Eesti Psühhiaatrite Seltsi tagasiside rahvatervishoiu seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (rehabilitatsioonisüsteemi muudatused) kohta Täname võimaluse eest esitada seisukohad rehabilitatsiooniteenuste süsteemi muudatuste eel- nõu kohta! Mõistame eelnõu eesmärki muuta teenusele jõudmine vajaduspõhisemaks, vähendada dublee- rimist tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahel ning siduda rehabilitatsiooniteenus senisest tihe- damalt tervishoiusüsteemiga. Seletuskirja kohaselt lõpetatakse sotsiaalse rehabilitatsiooni tee- nuse osutamine Sotsiaalkindlustusameti korraldusel 30.09.2027 ning alates 01.10.2027 paku- takse teenust tervishoiuvaldkonnas Tervisekassa kaudu, kus keskseks koordineerivaks lüliks kujuneb terviseteejuht ning teenusevajadus seotakse heaoluplaaniga. Selline üldsuund on põhi- mõtteliselt mõistetav. Samas sõltub reformi tegelik õnnestumine sellest, kas enne rakendumist on lahendatud selle sisulised ja korralduslikud riskid. 1. Teenuse toimepidevuse katkemise risk üleminekuperioodil Eelnõu loogika järgi lõpeb senine süsteem kindlal kuupäeval, kuid uue süsteemi toimimine eel- dab samal ajal hinnakirjade kehtestamist, Tervisekassa lepingute sõlmimist, IT-arenduste val- mimist, terviseteejuhtide väljaõpet ning teenuseosutajate tegelikku valmisolekut. Seletuskirjast nähtub ühtlasi, et teenusele pääsemine hakkab sõltuma uuest vajaduspõhisest hindamisest ja koordineeritud suunamisest. Kui neist eeldustest kasvõi üks viibib, tekib praktiline oht, et vana süsteem lõpeb enne uue reaalselt toimima hakkamist. Seetõttu ei saa pidada enesestmõisteta- vaks, et praegused teenusesaajad jätkavad sujuvalt teenusel ka pärast reformi jõustumist.  Tuleb tagada, et ükski praegune teenusesaaja ei jääks üleminekuperioodil teenuseta põhju-

sel, et senine süsteem on lõppenud, kuid uus hindamine või uus teenus ei ole veel tegelikult käivitunud.

2. Terviseteejuhi rolliga seotud riskid Seletuskirja järgi tuvastab terviseteejuht teenusevajaduse, koordineerib infot, aitab teenuseosu- taja valikul, seob teenuse heaoluplaaniga ning toetab jätkuteenustele suunamist. See eeldab, et õigeks ajaks on olemas piisav arv pädevaid spetsialiste ning selge töökorraldus ja piirkondlik

paiknemine. Vastasel juhul võib kujuneda uus pudelikael süsteemi sisenemisel. Eelnõu edu ei sõltu siin üksnes rolli kirjeldusest, vaid sellest, kas see roll toimib kogu riigis ühtlaselt ja piisava võimekusega.  Tuleb selgelt määratleda terviseteejuhtide arv, väljaõpe, töökorraldus ja paiknemine. 3. Ebaselge rahastusmudeli ja rakendatavuse riskid Seletuskirja järgi kehtestatakse rehabilitatsiooniteenuste hinnad hiljem Tervisekassa tervishoiu- teenuste loetelus. See tähendab, et eelnõu menetletakse olukorras, kus puudub lõplik teadmine teenuste hinnatasemest, mahust ja rahastamise loogikast. Ilma hinnakirjata ei ole teenuseosuta- jatel võimalik planeerida personali, töökorraldust, koostöömudeleid ega hinnata, kas senine tee- nusemaht on olemasoleva rahastuse juures üldse säilitatav. See on eriti oluline valdkondades, kus senine teenus on olnud kombinatsioon individuaalsest toest, grupitööst ja pikaajalisest toi- metulekut toetavast sekkumisest. Paberil võib süsteem olla terviklik, kuid kui rahastus hakkab soosima üksnes kitsamalt tervishoiuloogikasse sobituvaid või kõrgema hinnaga teenuseid, või- vad osa sihtrühmade jaoks vajalikud teenused tegelikult kaduda või muutuda marginaalseks.  Enne rakendumist peab olema avalik ja arusaadav rehabilitatsiooniteenuste hinnakiri ning

lepingumudel, mille alusel saavad teenuseosutajad hinnata oma valmisolekut ja võimekust. 4. Teenuseosutajate valmisoleku ja regionaalse võrdsuse riskid Seletuskirjast nähtub, et oluline osa senistest sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutajatest ei oma praegu tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba ning uues süsteemis sõltub teenuse ise- seisev osutamine tervishoiuloast ja rehabilitatsioonimeeskonna nõuetele vastamisest. For- maalne võimalus jätkata lepingupartnerina ei lahenda automaatselt küsimust, kuidas säilib ole- masolev võimekus piirkondades, kus teenus põhineb vähestel spetsialistidel või väiksematel teenuseosutajatel. On reaalne oht, et kui teenusevõrk koondub enam suurematesse keskustesse ja haiglate ümber, muutub väiksemates piirkondades teenus sõltuvaks üksikutest lepingulistest lahendustest. Kättesaadavuse paranemise asemel võib see mõne sihtrühma jaoks hoopis halve- neda. Isegi kui teenused väljaspool kodupiirkonda on inimesele formaalselt olemas, võivad need praktiliselt jääda kättesaamatuks.  Tuleb kehtestada meetmed, mis hoiavad ära väiksemate ja piirkondlike teenuseosutajate

väljalangemise ning teenusevõrgu liigse koondumise. 5. Vaimse tervise valdkonna spetsiifilised riskid Eraldi tuleb rõhutada, et vaimse tervise ja psüühikahäirete valdkonnas ei saa rehabilitatsiooni- vajadust käsitada üksnes terviseseisundipõhiste sekkumistena. Selle sihtrühma vajadused on sageli seotud mitte ainult terviseseisundi, vaid ka eluliste, sotsiaalsete ja toimetulekuliste puu- dujääkidega. Praktikas tähendab see oluliselt avaramat ja mitmekesisemat teenusevajadust, kui võimaldab kitsalt häirepõhine standardiseeritud sekkumisloogika. Vajalikud on sekkumised, mis aitavad säilitada osalusvõimet, ennetada ägenemisi ning toetada igapäevast toimimist.  Tuleb sõnaselgelt tagada, et grupiteenused, kogemusnõustamine, loovteraapiad ja muud

toimetulekut toetavad sekkumised ei kaoks uues süsteemis rahastuse ega regulatsiooni tõttu tahaplaanile.

6. Inimvara ja täiendava koormusega seotud riskid ja vastuolu astmelise abi põhimõte- tega. Rehabilitatsiooniteenuste liikumine tervishoiusüsteemi suurendab täiendavalt survet sellele, kuna abi vajavad inimesed koonduvad teenuse saamiseks järjest enam vaimse tervise püramiidi kõige kallimasse ja kitsamasse tippu. Samal ajal jääb eelnõus käsitlemata, mis motiveerib haig- lavõrgu haiglaid niigi pingestatud koormuse tingimustes alustama uute teenuste arendamist,

nende laiendatud mahus osutamist ning sellega seotud korralduslike ja juhtimisülesannete täit- mist. On oluline risk, et tervishoiuvaldkonnale asetatav lisakoormus kiirendab seniste spetsia- listide liikumist valdkonnast välja.  Reformi rakendamiseks tuleb eelnevalt tagada realistlik inimvara plaan, piisav rahastus ja

toimivad stiimulid, et täiendavad ülesanded ei süvendaks tervishoiusüsteemi ülekoormust ega personali puudust.

Kokkuvõte Kokkuvõttes on meie seisukoht, et eelnõus kirjeldatud eesmärk on põhimõtteliselt õige, kuid selle rakendamise eeldused ei ole praegusel kujul piisava selgusega kirjeldatud ning peamised riskid ei ole piisavalt maandatud. Reformi edu ei sõltu sellest, kui hästi on sõnastatud üldpõhi- mõtted, vaid sellest, kas need on tegelikkuses ellu rakendatavad. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Anu Arold juhatuse esimees

___________________________________________________________________________ Eesti Psühhiaatrite Selts Raja tn 31 [email protected] registrikood 80026686 50417 Tartu www.psy.ee

Sotsiaalministeerium Teie 17.04.2026 nr 1.2-2/35-1 [email protected] Meie 11.05.2026 Eesti Psühhiaatrite Seltsi tagasiside rahvatervishoiu seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (rehabilitatsioonisüsteemi muudatused) kohta Täname võimaluse eest esitada seisukohad rehabilitatsiooniteenuste süsteemi muudatuste eel- nõu kohta! Mõistame eelnõu eesmärki muuta teenusele jõudmine vajaduspõhisemaks, vähendada dublee- rimist tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahel ning siduda rehabilitatsiooniteenus senisest tihe- damalt tervishoiusüsteemiga. Seletuskirja kohaselt lõpetatakse sotsiaalse rehabilitatsiooni tee- nuse osutamine Sotsiaalkindlustusameti korraldusel 30.09.2027 ning alates 01.10.2027 paku- takse teenust tervishoiuvaldkonnas Tervisekassa kaudu, kus keskseks koordineerivaks lüliks kujuneb terviseteejuht ning teenusevajadus seotakse heaoluplaaniga. Selline üldsuund on põhi- mõtteliselt mõistetav. Samas sõltub reformi tegelik õnnestumine sellest, kas enne rakendumist on lahendatud selle sisulised ja korralduslikud riskid. 1. Teenuse toimepidevuse katkemise risk üleminekuperioodil Eelnõu loogika järgi lõpeb senine süsteem kindlal kuupäeval, kuid uue süsteemi toimimine eel- dab samal ajal hinnakirjade kehtestamist, Tervisekassa lepingute sõlmimist, IT-arenduste val- mimist, terviseteejuhtide väljaõpet ning teenuseosutajate tegelikku valmisolekut. Seletuskirjast nähtub ühtlasi, et teenusele pääsemine hakkab sõltuma uuest vajaduspõhisest hindamisest ja koordineeritud suunamisest. Kui neist eeldustest kasvõi üks viibib, tekib praktiline oht, et vana süsteem lõpeb enne uue reaalselt toimima hakkamist. Seetõttu ei saa pidada enesestmõisteta- vaks, et praegused teenusesaajad jätkavad sujuvalt teenusel ka pärast reformi jõustumist.  Tuleb tagada, et ükski praegune teenusesaaja ei jääks üleminekuperioodil teenuseta põhju-

sel, et senine süsteem on lõppenud, kuid uus hindamine või uus teenus ei ole veel tegelikult käivitunud.

2. Terviseteejuhi rolliga seotud riskid Seletuskirja järgi tuvastab terviseteejuht teenusevajaduse, koordineerib infot, aitab teenuseosu- taja valikul, seob teenuse heaoluplaaniga ning toetab jätkuteenustele suunamist. See eeldab, et õigeks ajaks on olemas piisav arv pädevaid spetsialiste ning selge töökorraldus ja piirkondlik

paiknemine. Vastasel juhul võib kujuneda uus pudelikael süsteemi sisenemisel. Eelnõu edu ei sõltu siin üksnes rolli kirjeldusest, vaid sellest, kas see roll toimib kogu riigis ühtlaselt ja piisava võimekusega.  Tuleb selgelt määratleda terviseteejuhtide arv, väljaõpe, töökorraldus ja paiknemine. 3. Ebaselge rahastusmudeli ja rakendatavuse riskid Seletuskirja järgi kehtestatakse rehabilitatsiooniteenuste hinnad hiljem Tervisekassa tervishoiu- teenuste loetelus. See tähendab, et eelnõu menetletakse olukorras, kus puudub lõplik teadmine teenuste hinnatasemest, mahust ja rahastamise loogikast. Ilma hinnakirjata ei ole teenuseosuta- jatel võimalik planeerida personali, töökorraldust, koostöömudeleid ega hinnata, kas senine tee- nusemaht on olemasoleva rahastuse juures üldse säilitatav. See on eriti oluline valdkondades, kus senine teenus on olnud kombinatsioon individuaalsest toest, grupitööst ja pikaajalisest toi- metulekut toetavast sekkumisest. Paberil võib süsteem olla terviklik, kuid kui rahastus hakkab soosima üksnes kitsamalt tervishoiuloogikasse sobituvaid või kõrgema hinnaga teenuseid, või- vad osa sihtrühmade jaoks vajalikud teenused tegelikult kaduda või muutuda marginaalseks.  Enne rakendumist peab olema avalik ja arusaadav rehabilitatsiooniteenuste hinnakiri ning

lepingumudel, mille alusel saavad teenuseosutajad hinnata oma valmisolekut ja võimekust. 4. Teenuseosutajate valmisoleku ja regionaalse võrdsuse riskid Seletuskirjast nähtub, et oluline osa senistest sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutajatest ei oma praegu tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba ning uues süsteemis sõltub teenuse ise- seisev osutamine tervishoiuloast ja rehabilitatsioonimeeskonna nõuetele vastamisest. For- maalne võimalus jätkata lepingupartnerina ei lahenda automaatselt küsimust, kuidas säilib ole- masolev võimekus piirkondades, kus teenus põhineb vähestel spetsialistidel või väiksematel teenuseosutajatel. On reaalne oht, et kui teenusevõrk koondub enam suurematesse keskustesse ja haiglate ümber, muutub väiksemates piirkondades teenus sõltuvaks üksikutest lepingulistest lahendustest. Kättesaadavuse paranemise asemel võib see mõne sihtrühma jaoks hoopis halve- neda. Isegi kui teenused väljaspool kodupiirkonda on inimesele formaalselt olemas, võivad need praktiliselt jääda kättesaamatuks.  Tuleb kehtestada meetmed, mis hoiavad ära väiksemate ja piirkondlike teenuseosutajate

väljalangemise ning teenusevõrgu liigse koondumise. 5. Vaimse tervise valdkonna spetsiifilised riskid Eraldi tuleb rõhutada, et vaimse tervise ja psüühikahäirete valdkonnas ei saa rehabilitatsiooni- vajadust käsitada üksnes terviseseisundipõhiste sekkumistena. Selle sihtrühma vajadused on sageli seotud mitte ainult terviseseisundi, vaid ka eluliste, sotsiaalsete ja toimetulekuliste puu- dujääkidega. Praktikas tähendab see oluliselt avaramat ja mitmekesisemat teenusevajadust, kui võimaldab kitsalt häirepõhine standardiseeritud sekkumisloogika. Vajalikud on sekkumised, mis aitavad säilitada osalusvõimet, ennetada ägenemisi ning toetada igapäevast toimimist.  Tuleb sõnaselgelt tagada, et grupiteenused, kogemusnõustamine, loovteraapiad ja muud

toimetulekut toetavad sekkumised ei kaoks uues süsteemis rahastuse ega regulatsiooni tõttu tahaplaanile.

6. Inimvara ja täiendava koormusega seotud riskid ja vastuolu astmelise abi põhimõte- tega. Rehabilitatsiooniteenuste liikumine tervishoiusüsteemi suurendab täiendavalt survet sellele, kuna abi vajavad inimesed koonduvad teenuse saamiseks järjest enam vaimse tervise püramiidi kõige kallimasse ja kitsamasse tippu. Samal ajal jääb eelnõus käsitlemata, mis motiveerib haig- lavõrgu haiglaid niigi pingestatud koormuse tingimustes alustama uute teenuste arendamist,

nende laiendatud mahus osutamist ning sellega seotud korralduslike ja juhtimisülesannete täit- mist. On oluline risk, et tervishoiuvaldkonnale asetatav lisakoormus kiirendab seniste spetsia- listide liikumist valdkonnast välja.  Reformi rakendamiseks tuleb eelnevalt tagada realistlik inimvara plaan, piisav rahastus ja

toimivad stiimulid, et täiendavad ülesanded ei süvendaks tervishoiusüsteemi ülekoormust ega personali puudust.

Kokkuvõte Kokkuvõttes on meie seisukoht, et eelnõus kirjeldatud eesmärk on põhimõtteliselt õige, kuid selle rakendamise eeldused ei ole praegusel kujul piisava selgusega kirjeldatud ning peamised riskid ei ole piisavalt maandatud. Reformi edu ei sõltu sellest, kui hästi on sõnastatud üldpõhi- mõtted, vaid sellest, kas need on tegelikkuses ellu rakendatavad. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Anu Arold juhatuse esimees