Arvamuse edastamine

Pr Karmen Joller Teie 17.04.2026 nr 1.2-2/35-1

Sotsiaalministeerium

[email protected] Meie 11.05.2026 nr 1.5-1/2116-1

Eelnõu kooskõlastamine

Lugupeetud minister

Tervisekassa tutvus kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks edastatud avaldamiseks

rahvatervishoiu seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

(rehabilitatsioonisüsteemi muudatused) eelnõuga ja teeb järgmised ettepanekud:

1. Ettepanek sõnastada eelnõu § 1 punktis 2 toodud § 136 järgmiselt:

„§ 136. Teenuse eesmärk ja sisu

(1) Rehabilitatsiooniteenus on tervishoiuteenuste ja neid toetavate teenuste kogum, mille

eesmärgiks on toetada inimese igapäevast funktsioneerimis- ja osalusvõimet, leevendades

haiguse või vigastuse mõju inimese kehalistele, psüühilistele ja sotsiaalsetele

funktsioonidele, parandades või säilitades iseseisvat toimetulekut ja heaolu ning arendades

enesejuhtimisega seotud oskuseid inimese terviseseisundit, elukeskkonda ning

personaalseid faktoreid arvestades.

(2) Rehabilitatsiooniteenust osutatakse meeskondlikult ühise eesmärgi nimel, kaasates

inimene ja tema lähivõrgustik nii eesmärkide püstitamisesse kui tegevustesse.

(3) Rehabilitatsiooniteenust osutatakse vastavalt vajadusele ravile eelnevalt, ravi

toetavana, ravile järgnevalt või ravi asemel.

(4) Rehabilitatsiooniteenuse liigid ja nende täpsema sisu, teenuse osutamise tingimused ja

korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“

Ettepanek on ajendatud eesmärgist muuta eelnõu § 136 lõikes 1 esitatud rehabilitatsiooniteenuse

sisu selgemaks ja arusaadavamaks. Seetõttu on lõigetena eristatud teenuse eesmärk, selle osutajad

ja teenuse osutamise aeg. Lisaks leiab Tervisekassa, et rehabilitatsiooniteenuse osutamisse võib

olla vajalik kaasata lisaks inimese lähedastele, kelle all üldjuhul mõeldakse inimese pereliikmeid,

sugulasi või koos elavaid inimesi, ka teisi inimesega igapäevaselt kokkupuutuvaid inimesi, nagu

näiteks lapse õpetaja või tugispetsialist lasteaias ja koolis. Seega võiks kasutada sõna

„lähivõrgustik“.

2. Ettepanek sõnastada eelnõu § 1 punktis 2 toodud § 137 lõige 5 järgmiselt

„(5) Tervisekassa võtab inimeselt rehabilitatsiooniteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle,

kui teenuse vajaduse on hinnanud inimese raviarst või terviseteejuht. Terviseteejuhi märgatud

rehabilitatsiooniteenuse vajadus on märgitud inimese heaoluplaani. Arsti hinnangule järgneb

saatekiri rehabilitatsiooniteenusele.“

Tervishoiuteenuste osutamisel kasutatakse inimese teenusele suunamisel saatekirja.

Ravikindlustuse seaduse (RaKS) kohaselt on saatekiri olemasolu üldjuhul Tervisekassa poolt tasu

maksmise kohustuse ülevõtmise eelduseks. Eranditeks on valdkonnad, kus inimesel on võimalik

omal algatuse pöörduda tervishoiuteenuse osutaja poole Tervisekassa rahastusel teenuse

saamiseks, nagu näiteks perearstiabi, hambaravi, RaKS § 70 lõikes 3 nimetatud valdkonnad.

Tervisekassa hinnangul on oluline, et inimese õigus saada riigi kulul rehabilitatsiooniteenust

põhineb hinnatud vajadusel.

Sealjuures juhime tähelepanu, et terviseteejuhile antav õigus suunata inimene otse

rehabilitatsiooniteenusele on suur erand võrreldes kõigi teiste tervishoiu- ja sotsiaalteenustega,

mida terviseteejuht saab heaoluplaani lisada, kuid ei saa neile suunata. Kuna rehabilitatsiooniteenus

hõlmab endas muu hulgas ka erinevaid tervishoiutöötajate või nendega võrdsustatud isikute

osutatavaid teenuseid (füsioterapeudi, logopeedi ja kliinilise psühholoogi teenused) ja erinevate

tervishoius töötavate spetsialistide teenuseid (näiteks tegevusterapeut, psühholoog-nõustaja), kuhu

tänaste regulatsioonide kohaselt saab ravikindlustushüvitise saamiseks suunata vaid arst või eriõde,

siis loob tervishoiuteejuhile antav õigus inimese suunamiseks samade spetsialistide juurde

võimaluse saada teenusele selle vajadusele arstlikku hinnangut saamata. Taoline erand tõmbab

rehabilitatsiooniteenusele palju tähelepanu, mis suurendab inimeste õigustatud ootust seda teenust

saada. See omakorda mõjutab Tervisekassa võimalusi juhtida piiratud rahalisi ressursse ning

tekitab suure surve teenuseosutajatele teenuse osutamisest keelduda või korraldada järjekordi.

Sidudes rehabilitatsiooniteenuse rahastamise eriarsti suunamisega, lihtsustaks see

rehabilitatsiooniteenuste lõimimist tervishoiuteenustega ning võimaldaks paremini jälgida

rehabilitatsiooni kasutamist terviseseisundist tulenevate probleemide lahendamisel ja inimese

eesmärkide seadmisel ja saavutamise toetamisel. Samuti toetaks see meeskondliku teenuse

vajaduse hindamist ja sisulist lahtimõtestamist. Eriarstil on võimalik suunamisotsuse tegemisel

hinnata, kas inimene vajab oma seisundist tulenevalt üksikut tervishoiuteenust või

rehabilitatsiooniteenust kompleksteenusena.

Eelnevast tulenevalt soovitab Tervisekassa kaaluda varianti rakendada terviseteejuhti

rehabilitatsiooniteenusega seoses sarnaselt teiste tervishoiu- ja sotsiaalteenustega, s.o mitte suunaja

vaid koordinaatorina neil juhtudel, kus terviseteejuhi kaasamiseks on olemas näidustus vastavalt

rahvatervishoiu seadusele. Selline lähenemine tagab ka suurema selguse seoses loodava

terviseteejuhi rolli ja rakendamisega olukorras, kus tegu on uue institutsiooniga Eesti ühiskonnas.

See omakorda tähendaks ka valdkonnaülesele koordinatsiooniteenuse märkamislehelt sõna

“rehabilitatsioon” eemaldamist, et vältida segadust nende kahe teenuse segamini ajamisel. Igal

rehabilitatsioonivajadusega inimesel ei ole tarvis valdkonnaülest koordinatsiooniteenust ning igal

valdkonnaülesel koordinatsiooniteenust saav inimene ei vaja rehabilitatsiooniteenust, mistõttu ei

saa nende märkamiseks kasutada samu aluseid.

3. Eelnõu § 1 punktis 2 toodud § 137 lõikes 7 sätestatakse rehabilitatsiooniteenuse

dokumenteerimise nõuded. Tervisekassa juhib tähelepanu, et rehabilitatsiooniteenuse

puhul on tegemist kompleksteenusega, mille hulka kuuluvad ka teenused, mida osutavad

tervishoiutöötajad ja tervishoiutöötajatega võrdsustatud isikud (nt kliiniline psühholoog),

kes peavad tervishoiuteenuste osutamisel järgima TTKS-is ja selle alusel antud määrustega

kehtestatud dokumenteerimise nõudeid. Seega võib näiteks tekkida kliinilisel psühholoogil

segadus, milliseid õigusakte tal tuleb osutatud teenuse dokumenteerimisel järgida.

Tervisekassa hinnangul võiks dokumenteerimise nõuded ja põhimõtted olla reguleeritud

ühtedes õigusaktides ja olla sarnased.

4. Rehabilitatsiooniteenuse rahastamise osas (eelnõu § 1 punktis 2 toodud § 1310) soovib

Tervisekassa kindlust, et riigieelarvest Tervisekassa kaudu rehabilitatsiooniteenuse ja selle

korraldamise tarbeks tehtavad eraldis oleks oma mahult stabiilne või kasvav. Hetkel

eelnõus toodud väljend „eelarveliste võimaluste piires“ seda kindlust Tervisekassale ega ka

teenuse sihtgrupile ei taga.

Eelnõu kohaselt sõlmib Tervisekassa rehabilitatsiooniteenuse osutajatega lepingu, lähtudes

ravikindlustuse seaduse §-des 35-37 sätestatust. Tervisekassa võtab halduslepingutega kohustuse

rahastada lepingus kokkulepitud ajaperioodil ja mahus (§-s 36 sätestatud lepingu kohustuslikud

tingimused) rehabilitatsiooniteenust. Viide riigieelarvelistele võimalustele annab selge sõnumi, et

rehabilitatsiooniteenuse näol on tegemist teenusega, mille pakkumine inimestele sõltub üksnes

riigieelarve seisust ja poliitilistest prioriteetidest. Tervisekassal puudub võimalus eeltoodut

mõjutada, mistõttu tekib oht, et halduslepingutega võetud kohustuste täitmiseks tuleb Tervisekassal

kasutada täiendavalt oma eelarvelisi vahendeid ehk ravikindlustushüvitiste maksmiseks ja muude

tervishoiuteenuste (nt kiirabi, vältimatu arstiabi) rahastamiseks planeeritud vahendeid.

6. Eelnõu § 8 punktist 2 tuleb välja võtta „punkti 1“, kuna selle punktiga täiendatakse

§ 592 lõiget 1 punktiga 4.

Seletuskirjast puudub hetkel selgitus nimetatud sätte muutmise kohta.

Kokkuvõttes:

1) Tervisekassa arvates on vajalik ja mõistlik käsitleda taastusravi ja rehabilitatsiooni ühtse

valdkonnana, et vähendada teenuste dubleerimist ja suunata tervishoiuteenuseid senisest

varem inimeste tegevus- ja osaluseesmärkide saavutamisele ja enesjuhtimisoskuste

arendamisele. Selle ettepaneku sisu ei ole käsitleda rehabilitatsiooni tervishoiuteenusena,

vaid tervishoiuteenuseid toetava teenusena. Väiksemas mastaabis on sellised praktikad juba

hetkel rakendatud, näiteks tegevusterapeutide kaasamisel tervishoiuteenuste osutamisesse.

2) Hoides rehabilitatsiooniteenuse väga selgelt eraldiseisva teenusena, iseäranis teenuse

õiguslikke ja korralduslikke aspekte silmas pidades, tähendab see Tervisekassale oluliselt

suuremat halduskoormust, kui teenust mõistlikult lõimides. Suurem halduskoormus on

seotud teenuse lepinguliste aspektide korraldamisega, teenuse järelvalvega, teenusele

suunamise ettevalmistamise ja korraldamisega, arveldamisega jne. Taolise suurema

halduskoormuse katet riigieelarve eraldises hetkel arvestatud ei ole. Samuti ei ole sellise

halduskoormuse tekitamine mõistlik ega kuluefektiivne.

3) Tervisekassa juhib tähelepanu, et hetkel on riigieelarve eraldis planeeritud stabiilse

suurusega ning ebakindel on eraldise jätkuv olemasolu alates 2029. aastast. Arvestades

tavapärast elukalliduse tõusu ja üldteada prognoose abivajaduse suurenemisele seoses

rahvastiku vananemise ja elanikkonna vaimse tervise kriisiga, tähendab hetkel esitatud

eraldise planeering pikas perspektiivis teenuse kättesaadavuse vähenemist. See omakorda

märkimisväärset survet Tervisekassa eelarvele, et saaksime Tervisekassa võetud

halduslepingulisi kohustusi täita. Tervisekassa ostab rehabilitatsiooniteenuseid riigieelarve

eraldise mahus, mistõttu tekib mahu vähenemisel selge kättesaadavuse piiratus. Peame

vajalikuks arutelu ja selgeid lahendusi, et eraldis oleks ajas kasvava iseloomuga.

4) Hetkel on väga ebaselge, kuidas on planeeritud rehabilitatsioonireformi toetavad IT-

arendused. Arvestades väga kiiret reformi ajaraami, juhib Tervisekassa tähelepanu, et

olemasolevate IT-lahenduste rakendamine rehabilitatsiooniteenuse osutamisel vähendab

oluliselt riski IT-lahenduste tõttu reformiga ebaõnnestuda.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Siiri Lahe

juhatuse esimees

Katrina Koha

[email protected]