Kiri

Tere!

Riigikogu kultuurikomisjoni poole on pöördunud Kino Sõprus programmijuht Johannes Lõhmus. Kirjas tehakse ettepanek tõsta väärtfilmikinode tegevustoetuse mahtu ning tehakse ettepanek Kultuuriministeeriumile väärtfilmikinode esindajatest koosneva töögrupi moodustamiseks. Eeltoodust tulenevalt edastame kirja Kultuuriministeeriumile kui pädevale asutusele ettepanekutele vastamiseks.

Lugupidamisega

Carina Rikart

Nõunik-sekretariaadijuhataja

Kultuurikomisjon

Riigikogu Kantselei

T: +372 631 6482

Riigikogu, Lossi plats 1a, 15165 Tallinn.

www.riigikogu.ee

Tere!

Minu nimi on Johannes Lõhmus ja edastan Eesti Europa Cinemas võrgustikku kuuluvate väärtfilmikinode Artis, Elektriteater, Kannel, Sõprus ja Thule poolt ühiselt koostatud ettepaneku, et alustada arutelu, kuidas saaks edasi arendada ja säilitada Eestis euroopalikku ja kultuurset väikekinode võrgustikku. 

Esialgne pöördumine ja ettepanek on kaks lehekülge, mille käigus sõnastame oma praeguse olukorra, kus kõigil kinodel on oma lojaalne publik ja kultuuriliselt tähtis kogukondlik roll, aga kahjuks pole kasvanud elukalliduse tingimustes seda praegust tööd võimalik edasi arendada ega säilitada kui riiklik toetus väärtfilmikinodele kui kultuuriasutustele ei tõuse. Täna algab Cannes'i filmifestival, mis on maailma kinokultuuri suunanäitaja ja kus erinevates võistlusprogrammides linastub nii Läti kui Leedu autorite teoseid, ka eestlaste kaastootmisel, aga kui soovime, et eestikeelne film paistaks maailmas silma, siis vajame ka kvaliteetset kinokultuuri esile tõstvat regionaalset kinovõrgustikku (nagu näiteks Leedus). 

Eesti väärtfilmikinod paluvad Kultuuriministeeriumi tungivalt luua töögrupp, kuhu oleks kaasatud kõigi väärtfilmikinode esindajad, EFI nõukogu liikmed ning ka Riigikogu kultuurikomisjoni liikmed, et kinokultuur Eestis õitseks, mitte ei hakkaks hääbuma. Oleme valmis vastama igale täpsustavale küsimusele, jagama andmeid ja avatud aruteluks. 

Loodame väga, et leiate võimaluse ettepanekuga tutvuda ning meiega dialoogi pidama. Homme jagame ettepanekut ka kultuuriajakirjandusega. 

--------------------------------------------------------------

Eesti väärtfilmikinod: ilma ajakohase toetusmeetmeta on ohus Eesti

kinokultuur

Ettepaneku koostajad: Eesti väärtfilmikinod, mis kuuluvad Europa Cinemas

väärtfilmikinode rahvusvahelisse võrgustikku ehk Kuressaare Thule Kino, Tartu

Elektriteater, Tallinna kinod Artis ja Sõprus ning Võru kino Kannel.

Ettepaneku adressaat: Eesti Vabariigi kultuuriminister ja ministeeriumi loomingu

asekantsler ning audiovisuaal- ja digikultuuri nõunik; Eesti Filmi Instituut; Riigikogu

kultuurikomisjon; kultuuriajakirjandus.

Väärtfilmikinod on filmide pildis hoidmise ja publiku kasvatamise üks olulisemaid

lülisid: kinos luuakse keskkond filmi ja vaataja kohtumiseks ning luuakse alus

hilisemale levikule ka järgmistes kanalites. Väärtfilmikinod pakuvad kureeritud

programmiga tasakaalu Hollywoodi ja kommertskino domineerimisele, pakkudes

publikule võimalust kohtuda maailma kõrgkultuuriga koos Eesti, Euroopa ning

kaugemate riikide autorikino paremikuga. Oleme aastaid harinud publikut avades

filmide kunstilist ja ühiskondlikku konteksti filmijärgsete arutelude, läbimõeldud

sissejuhatuste ja filmitegijatega kohtumiste kaudu. See on erakordselt ajamahukas ja

seetõttu Eesti rahvaarvuga riigis paraku turutõrkega tegevus, mille laiem eesmärk on

säilitada ja arendada Eestis euroopalike väärtustega kultuurikeskkonda. Seetõttu

peaksid väärtfilmikinod olema riiklikult võrdväärsed kultuuriasutused näiteks

etenduskunstide allasutustega, kuna tegeleme otseselt publiku harimise ja sideme

loomisega kodumaise ja rahvusvahelise kultuuri vahel.

Eesti kinoturgu iseloomustab ühe suurketi monopoolne turuosa, mis tähendab, et

kvaliteetsele ja mitmekesisele programmile keskendunud väikekinod peavad

konkureerima mastaapsete sooduskampaaniate ja „suupiste-põhise“ ärimudeliga.

Väärtfilmikinod täidavad samaaegselt kino, kultuuri- ja kogukonnakeskuse rolli. Kui

kinod ei suuda nendes turutingimustes enam tegutseda, siis ajapikku kaob ka

praegune kinolevi programmiline mitmekesisus ning repertuaar muutub üksnes

kassatulu põhiseks, mis tähendab, et Eestist saab Euroopa mõistes

kultuuriperifeeria. Hollywoodilik kommertskino ei taga ka kohalikele filmitegijatele

piisavalt võimalusi end muu maailma kinoga kursis hoida ja meie loominguline

konkurentsivõime kannatab ning eestikeelsel kultuuril muutub üha keerulisemaks

rahvusvaheliselt kõnekas olla.

Olulise osa väärtfilmikinode tööst moodustab koostöö haridusasutustega ja

järelkasvuga. Programmid nagu „Koolikino“ ja „Klassiga kinno“ toovad saalidesse

uue põlvkonna vaatajaid, seovad kinokogemuse õppetööga ja tõstavad filmiharidust.

Väärtfilmikino on noorte jaoks koht, kus õrnas eas kogeda filmikunsti empaatilist

mõju mõtestatud keskkonnas, mitte pelgalt tarbimisele orienteeritud multipleksis.

See on jätkuvalt kõige taskukohasem viis noortel inimestel maailma tundma õppida

ja kinosaalis “reisida” kaugetele maadele ja erinevatesse ajastutesse. Meie kinod pakuvad nendeks tegevusteks hinnalist konteksti (nagu ka näiteks teatrid või

muuseumid oma kavalehtede ja haridusprogrammidega).

Juhime tähelepanu, et praegune riiklik toetus ei taga kultuurset ja mitmekülgset

kodumaist ning rahvusvahelist programmi pakkuvate kinode kestlikkust. Me

tegutseme täna majandusliku toimetuleku piiril olukorras, kus riiklik rahastus on

jäänud viimastel aastatel seisma või vähenenud, samal ajal kui kulud on kasvanud

ligi poole võrra. Euroopa Komisjoni poolt eraldatav toetus on iga kino poolt

maksimaalselt kasutatud, kuid ei kata tegelikku kulubaasi ega võimalda säilitada

kvaliteetset programmi ja professionaalset ning motiveeritud meeskonda.

Viie aastaga on toetuse kogumaht langenud 185 000 € pealt 175 750 euroni kuigi

toetust taotlevate kinode arv on kasvanud. Inflatsiooni arvestades peaks 2026.

aastaks toetuse maht ulatuma vähemalt 266 780 euroni, et säilitada varasem

väärtus. Kehtiv kord ei luba toetust kasutada personalikuludeks, kuigi just sisuline

töö nagu eriprogrammide kureerimine, hariduslik töö järelkasvuga, erisündmused ja

publikust lähtuv turundus on kvaliteetse kinokeskkonna vundament. Seetõttu on

väärtfilmikinod sõltuvad projektitoetustest, mis ei võimalda teha pikaajalisi plaane ja

pärsivad sellega võimekust ka piletitulust sõltuvat tulubaasi kasvatada.

Väärtfilmikinode potentsiaal Eesti kultuurimaastikul on alarakendatud, kuna ekraanid

ümbritsevad meid kõikjal, aga liiga vähe panustatakse nende mõtestatud

kasutamisesse. Kino on aken empaatilisema ja vastupidavama ühiskonna

võimestamiseks. Väärtfilmikinod on kohad, kus omavahel suheldakse ja julgetakse

rääkida keerulistel teemadel. Väärtfilmikinod on investeering Eesti haridusse,

sotsiaalsesse sidususse ja kultuuripärandisse. Ilma elukallidusele vastava ja stabiilse

baastoetuseta riskib Eesti mitmekesise filmimaastiku ja regionaalse kinovõrgustiku

hääbumisega, mille hilisem taastamine on oluliselt kallim kui praeguse süsteemi

hoidmine ja arendamine. Iga väärtfilmikinodesse investeeritud euro aitab hoida Eestit

globaalsel filmikaardil olulisena pildil.

Teeme ettepaneku tõsta väärtfilmikinode tegevustoetuse mahtu minimaalselt

350 000 euroni aastas hiljemalt 2028 eelarveaastaks ning sealt edasi siduda

see filmivaldkonna kogutoetuse kasvuga, et järk-järgult liikuda

väärtfilmikinode kui riiklikult rahaliselt toetatud ja väärtustatud

kultuuriasutuste suunas.

Eesti väärtfilmikinod paluvad Kultuuriministeeriumi tungivalt luua töögrupp, kuhu

oleks kaasatud kõigi väärtfilmikinode esindajad, EFI nõukogu liikmed ning ka

Riigikogu kultuurikomisjoni liikmed, et kinokultuur Eestis areneks, mitte ei hääbuks. Oleme valmis

vastama igale täpsustavale küsimusele, jagama andmeid ja avatud aruteluks.

Väärtfilmikinode nimel 12. mail 2026: Johannes Lõhmus, Sõpruse kino

programmijuht; Rasmus Rääk, Elektriteatri programmijuht; Kristi Porila, Thule kino

programmijuht; Joonas Tartu, Tallinnfilm OÜ juht ja Kris Kelp, Võru kino Kannel juht.

Head