Arvamuse edastamine

Sotsiaalministeerium Teie 23.04.2026 nr 1.2-2/38-1

[email protected] Meie 12.05.2026 nr 39

Eesti Puuetega Inimeste Koja seisukoht Sotsiaalministri määruse “Ministri määruste

muutmine” eelnõule

Eelnõuga muudetakse nelja tervishoiuvaldkonna määrust eesmärgiga viia määrused kooskõlla

vastavate seaduste muudatustega, ühtlustada tervishoiuteenuste osutamisel patsientidele

ohjeldusmeetmete kohaldamist, parandada nende kasutamise dokumenteerimist ja riskide

hindamist ning suurendada patsientide ja tervishoiutöötajate ohutust.

1.Määruse seletuskirja kohaselt kehtestatakse ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise

sageduse, rakendamise järgse vestluse pidamise ning ohjeldusmeetmete rakendamise kohta

patsiendile selgituste andmise tingimused ja kord. Ohjeldamismeetmete rakendamise jälgimise

sagedus sõltub ohjeldusmeetme liigist, sageduse kehtestamisel on lähtutud väljakujunenud

praktikast. Eelnõu kohaselt kontrollib arst ohjeldusmeetmete rakendamisel isiku seisundit kuni

ohjeldusmeetmte rakendamise lõpetamiseni vähemalt üks kord nelja tunni jooksul.

Ohjeldusmeetmete kohaldamise otsustab üldjuhul arst, vältimatu vajaduse korral võib esialgse

otsuse teha õde või ämmaemand, arsti tuleb ohjeldamisest viivitamata teavitada ja sellele peab

järgnema arsti otsustus ohjeldamise jätkamise kohta. Ohjeldamismeetme rakendamist ei pea

tingimata jälgima arst.

Oleme seisukohal, et kuigi ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sageduse kehtestamisel on

lähtutud väljakujunenud praktikast, siis arvestades meetme intensiivsust ja mõju inimesele peab

kõikide ohjeldusmeetmete liikide puhul olema jälgimise sagedus vähemalt üks kord tunni

jooksul ning kui ohjeldamismeetme rakendamist ei jälgi arst, siis peab vastav töötaja olema

läbinud ohjeldusmeetme kohaldamise ja jälgimisega seonduva erialase koolituse.

Ka peab olema selgelt reguleeritud isikute ring, kes võivad esialgse ohjeldusmeetme

kohaldamise otsuse teha ning üheselt määratletud aeg, millial peab arst võtma vastu otsuse

ohjeldamise jätkamise kohta juhul kui algne meetme kohaldamise otsus on tehtud

mittearstliku otsusena.

Toompuiestee 10 / 10137 Tallinn / 6616629 [email protected] / www.epikoda.ee

2. Tunnustame regulatsiooni eest, mille kohaselt selgitab tervishoiutöötaja isikule arusaadaval

viisil ohjeldusmeetme rakendamise põhjuseid ja tegevusi meetme kohaldamise käigus või

ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse käigus.

Arvestades ohjeldusmeetme olemust ja intensiivsust oleme seisukohal, et selgitusi meetme

kohaldamise kohta peab selgitama nii meetme kohaldamise alguses, kestel kui ka järgselt.

Lisame, et ohjeldusmeetmeid kohaldavad tervishoiutöötjad peavad läbima regulaarseid

koolitusi, mis hõlmavad lisaks meetmete kohaldamise õiguslikele ja praktilistele alustele,

dokumenteerimise nõuetele, andmekaitsele jms ka meetme kohaldamise aluseks oleva patsiendi

tunnetust ja vaadet meetme kohaldamisele selle ajal ja järgselt.

3. Määruse seletuskirjas on toodud, et ohjeldusmeetmeid saab rakendada juhul kui patsiendi

psüühikahäirest või kehalisest haigusest tuleneva terviseseisundi tõttu puudub tal otsusevõime

ning sellest tulenevalt esineb otsene oht tema enda või teiste isikute elule või tervisele.

Lähtudes eelnevast tõstatame taaskord küsimuse otsusevõime hindamise aluste kehtestamise

vajaduse osas. Oleme seisukohal, et riiklikul tasandil tuleb tervikdokumendina/juhisena luua

otsusevõime hindamise alused ja kriteeriumid, mis on praktiliseks töövahendiks arstidele ning

omab olulist kaalu ka patsiendi jaoks. Otsusevõime hindamise vahend on tööriistaks arstile, kes

peab ohjeldusmeetme kui inimese õigustesse maksimaalsel määral sekkuva meetme

kohaldamisel kaaluma meetme õigustatust. Vastava juhiseta on aga tervishoiutöötajal otsuse

tegemisel lubamatult suur subjektiivne kaalutlusruum, mis võib tekitada võimaluse meetme väär-

või liigkasutuseks.

4.Tõstatame taaskord ka küsimuse ohjeldusmeetmete kohaldamise reguleerimise vajaduses

sotsiaalhoolekandes ja hariduses. Seaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et

sotsiaalvaldkonnas on vastava regulatsiooni vajadus hetkel analüüsimisel ning kavandatavad

muudatused töötatakse välja tervishoiuvaldkonna muudatuste eeskujul. Üheks oluliseks

põhjuseks, miks sotsiaalvaldkonnas ei ole veel vastavat regulatsiooni kehtestatud on käimasolev

kinnise lasteasutuse teenuse ja erihoolekande süsteemi ümberkorraldamine. Seetõttu tuleb

ohjeldusmeetmete regulatsiooni kujundamisel arvestada ka paralleelselt muudetavate

teenusmudelitega, et tagada terviklik ja kooskõlas olev õigusraamistik.

Toompuiestee 10 / 10137 Tallinn / 6616629 [email protected] / www.epikoda.ee

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Maarja Krais-Leosk

Tegevjuht

Kristi Rekand, [email protected] , tel +372 6715909

Sotsiaalministeerium Teie 23.04.2026 nr 1.2-2/38-1

[email protected] Meie 12.05.2026 nr 39

Eesti Puuetega Inimeste Koja seisukoht Sotsiaalministri määruse “Ministri määruste

muutmine” eelnõule

Eelnõuga muudetakse nelja tervishoiuvaldkonna määrust eesmärgiga viia määrused kooskõlla

vastavate seaduste muudatustega, ühtlustada tervishoiuteenuste osutamisel patsientidele

ohjeldusmeetmete kohaldamist, parandada nende kasutamise dokumenteerimist ja riskide

hindamist ning suurendada patsientide ja tervishoiutöötajate ohutust.

1.Määruse seletuskirja kohaselt kehtestatakse ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise

sageduse, rakendamise järgse vestluse pidamise ning ohjeldusmeetmete rakendamise kohta

patsiendile selgituste andmise tingimused ja kord. Ohjeldamismeetmete rakendamise jälgimise

sagedus sõltub ohjeldusmeetme liigist, sageduse kehtestamisel on lähtutud väljakujunenud

praktikast. Eelnõu kohaselt kontrollib arst ohjeldusmeetmete rakendamisel isiku seisundit kuni

ohjeldusmeetmte rakendamise lõpetamiseni vähemalt üks kord nelja tunni jooksul.

Ohjeldusmeetmete kohaldamise otsustab üldjuhul arst, vältimatu vajaduse korral võib esialgse

otsuse teha õde või ämmaemand, arsti tuleb ohjeldamisest viivitamata teavitada ja sellele peab

järgnema arsti otsustus ohjeldamise jätkamise kohta. Ohjeldamismeetme rakendamist ei pea

tingimata jälgima arst.

Oleme seisukohal, et kuigi ohjeldusmeetmete rakendamise jälgimise sageduse kehtestamisel on

lähtutud väljakujunenud praktikast, siis arvestades meetme intensiivsust ja mõju inimesele peab

kõikide ohjeldusmeetmete liikide puhul olema jälgimise sagedus vähemalt üks kord tunni

jooksul ning kui ohjeldamismeetme rakendamist ei jälgi arst, siis peab vastav töötaja olema

läbinud ohjeldusmeetme kohaldamise ja jälgimisega seonduva erialase koolituse.

Ka peab olema selgelt reguleeritud isikute ring, kes võivad esialgse ohjeldusmeetme

kohaldamise otsuse teha ning üheselt määratletud aeg, millial peab arst võtma vastu otsuse

ohjeldamise jätkamise kohta juhul kui algne meetme kohaldamise otsus on tehtud

mittearstliku otsusena.

Toompuiestee 10 / 10137 Tallinn / 6616629 [email protected] / www.epikoda.ee

2. Tunnustame regulatsiooni eest, mille kohaselt selgitab tervishoiutöötaja isikule arusaadaval

viisil ohjeldusmeetme rakendamise põhjuseid ja tegevusi meetme kohaldamise käigus või

ohjeldusmeetme rakendamise järgse vestluse käigus.

Arvestades ohjeldusmeetme olemust ja intensiivsust oleme seisukohal, et selgitusi meetme

kohaldamise kohta peab selgitama nii meetme kohaldamise alguses, kestel kui ka järgselt.

Lisame, et ohjeldusmeetmeid kohaldavad tervishoiutöötjad peavad läbima regulaarseid

koolitusi, mis hõlmavad lisaks meetmete kohaldamise õiguslikele ja praktilistele alustele,

dokumenteerimise nõuetele, andmekaitsele jms ka meetme kohaldamise aluseks oleva patsiendi

tunnetust ja vaadet meetme kohaldamisele selle ajal ja järgselt.

3. Määruse seletuskirjas on toodud, et ohjeldusmeetmeid saab rakendada juhul kui patsiendi

psüühikahäirest või kehalisest haigusest tuleneva terviseseisundi tõttu puudub tal otsusevõime

ning sellest tulenevalt esineb otsene oht tema enda või teiste isikute elule või tervisele.

Lähtudes eelnevast tõstatame taaskord küsimuse otsusevõime hindamise aluste kehtestamise

vajaduse osas. Oleme seisukohal, et riiklikul tasandil tuleb tervikdokumendina/juhisena luua

otsusevõime hindamise alused ja kriteeriumid, mis on praktiliseks töövahendiks arstidele ning

omab olulist kaalu ka patsiendi jaoks. Otsusevõime hindamise vahend on tööriistaks arstile, kes

peab ohjeldusmeetme kui inimese õigustesse maksimaalsel määral sekkuva meetme

kohaldamisel kaaluma meetme õigustatust. Vastava juhiseta on aga tervishoiutöötajal otsuse

tegemisel lubamatult suur subjektiivne kaalutlusruum, mis võib tekitada võimaluse meetme väär-

või liigkasutuseks.

4.Tõstatame taaskord ka küsimuse ohjeldusmeetmete kohaldamise reguleerimise vajaduses

sotsiaalhoolekandes ja hariduses. Seaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et

sotsiaalvaldkonnas on vastava regulatsiooni vajadus hetkel analüüsimisel ning kavandatavad

muudatused töötatakse välja tervishoiuvaldkonna muudatuste eeskujul. Üheks oluliseks

põhjuseks, miks sotsiaalvaldkonnas ei ole veel vastavat regulatsiooni kehtestatud on käimasolev

kinnise lasteasutuse teenuse ja erihoolekande süsteemi ümberkorraldamine. Seetõttu tuleb

ohjeldusmeetmete regulatsiooni kujundamisel arvestada ka paralleelselt muudetavate

teenusmudelitega, et tagada terviklik ja kooskõlas olev õigusraamistik.

Toompuiestee 10 / 10137 Tallinn / 6616629 [email protected] / www.epikoda.ee

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Maarja Krais-Leosk

Tegevjuht

Kristi Rekand, [email protected] , tel +372 6715909