Nõuded ehitusprojektile määruse mustand

Nõuded ehitusprojektile

Määrus kehtestatakse ehitusseadustiku § 13 lõike 3 alusel.

1. peatükk

Üldised nõuded

§ 1. Määruse kohaldamis- ja reguleerimisala

(1) Käesolev määrus sätestab vähimad nõuded projekteerimise käigus koostatavale

teabekogumile (edaspidi ehitusprojekt), selle vormistamisele, esitamisele ja säilitamisele.

(2) Käesoleva määruse nõuetele vastav ehitusprojekt tuleb koostada ja esitada:

1) kui ehitise ehitamiseks on nõutud ehitusluba;

2) kui ehitusteatisega koos tuleb esitada ehitusprojekt;

3) kui ehitise kasutamiseks on nõutud kasutusluba;

4) kui kasutusteatisega tuleb esitada ehitusprojekt.

(3) Lõikes 2 nimetamata juhtudel kohaldatakse ehitusprojektile käesolevast määrusest vaid

säilitamise nõudeid ning ehitusprojekt koostatakse üksnes mahus, mis võimaldab ehitise ja

ehitamise nõuetele vastavust tuvastada mõistliku pingutuse ja kuluga.

Paragrahvi 1 lõikes 1 täpsustatakse määruse reguleerimisala. Reguleerimisala sätestab määrusega

normitavad küsimused, mis jagunevad formaalseteks (nt nõuded vormistusele, esitamisele ja

säilitamisele) ja materiaalseteks nõueteks (nõuded teabe sisule). Reguleerimisala sättes rõhutatakse, et

tegemist on ehitusprojektile esitatavate vähimate nõuetega ehk nõuetega, mis on vajalikud pädevale

asutusele talle määratud ülesannete täitmiseks. Ehituse heast tavast tulenevalt võib ehitise

projekteerimisel olla sõltuvalt ehitise keerukusest märksa enam olulisi komponente, kuid kõige

reguleerimine ei saa olla avalikes huvides.

Ehitusprojekti definitsioon kehtivas õiguses on dokumendikeskne – ehitusprojekt on projekteerimise

käigus koostatav dokument või dokumentide kogum (vt EhS § 5, kehtiva määruse § 1 lg 1). Kehtiv mõiste

on liiga kitsas ja jäänud ajale jalgu. Nii ehitusseadustikus kui ka käesoleva määruses minnakse üle

teabekesksele lähenemisele, kus ehitusprojekt ei ole dokument, vaid ehitise ja selle osade tehnilise

lahenduse kohta käiv terviklik teave, mis võimaldab hinnata ehitise ja ehitamise ning vajadusel

kasutamise ja korrashoiu nõuetelevastavust. Teisisõnu on ehitusprojekt teabekogum. Teabekogumis on

ehitise, selle osade ja nende lahenduste kohta käivad andmed omavahel seostatud, struktureeritud ja

saanud tähenduse. Lähteandmed on ehitusprojekti koostamise raames töödeldud ja moodustavad

terviku. Seejuures on otsustava tähtsusega ehitusprojekti sisu, mitte vorm, sest just sisu on avaliku

õigusliku kontrolli objekt – selle alusel otsustatakse, kas kavandatav ehitis on ohutu ja vastab nõuetele.

Kehtivas õigusruumis on aga rõhk pandud ehitusprojekti kui dokumendi vormistamisele. Selle

lähenemisega kaasnevad praktilised probleemid, mis põhjustavad menetluste venimist.

Muudatuse eesmärk on, et dokumendi vormi kõrval aktsepteeritaks samaväärselt ka teisi võimalikke

esitamisvorme, nt mudel. Ühtlasi on muudatuse eesmärk vähendada ebaproportsionaalset menetluskulu

dokumendi formaalsete vorminõuete, nt leheküljenumbrite kontrollimisele. Muudatus ei tähenda, et

edaspidi ei saaks ehitusprojekti esitada dokumendi vormis. Loamenetluses peab olema võimalik

menetleda erinevas vormis esitatud ehitusprojekte, sh peab üksikisikute vaates jääma alles võimalus

esitada ehitusprojekte erineval kujul.

Eeltoodust tulenevalt tuleb edaspidi ehitusprojekti mõista kui projekteerimise käigus koostatavat

teabekogumit olgu see (paber)dokumendi või infomudeli vormis. Sõnastuse muutmine toob selgemini

esile ja rõhutab, et ehitusprojekti mõiste keskmes ja avaliku õigusliku kontrolli objekt on eelkõige sisu

(teave) ja vorm on vahend teabevahetuse lihtsustamiseks osapoolte vahel.

Paragrahvi 1 lõikes 2 sätestatakse määruse kohaldamisala. Kohaldamisala näeb ette, millal tuleb

määruse nõuetele vastav ehitusprojekt koostada ja esitada. Üldjuhul kohaldatakse määrust, kui

tegevuseks on vajalik taotleda ehitus- või kasutusluba või ehitus- või kasutusteatisega koos esitada

ehitusprojekt (va lõikes 3 sätestatud juhul). Määrus kohaldub nii hoonetele kui ka rajatistele ning on

mõeldud kohalduma üldnormina ka eriehitiste ehitusprojekti määrustele 1 , mis tuleks õiguskorras

vastavalt korrastada.

Määruse kohaldamisala muutmisega jäetakse oluline rekonstrueerimine määruse kohaldamisalast

välja, sest määruse nõuetele vastav ehitusprojekt tuleb ehitusloa taotlemise või ehitusteatise ja

ehitusprojekti esitamise kohustusega ümberehitamise korral esitada sõltumata sellest, kas tegu on

olulise rekonstrueerimisega või mitte. Olulisele rekonstrueerimisele kui ümberehitamise erijuhule

esitatavaid nõudeid reguleerib EhS § 63 lg 4.

Lõige 3 põhineb EhS § 12 lg 1 ning § 13 lg 1 ja 2, mille kohaselt tuleb ehitada ehitusprojekti kohaselt,

järgides ehitise ja ehitamise kohta kehtivaid nõudeid ning muuhulgas peab olema võimalik

ehitusprojektist tuvastada ehitise ja ehitamise nõuetele vastavust. See tähendab, et sisuliselt peab

ehitusprojekt olemas olema iga ehitise kohta. EhS põhimõtted ja põhinõuded kehtivad igale EhS-ga

reguleeritud tegevusele. Seega saab EhS §-st 12 tuletada, et ehitusprojekt peab olemas olema ka juhul,

kui ehitamiseks ei ole nõutud teatist ja ehitusprojekti või luba ehk nn vabaehituse korral. Selline projekt

ei pea aga vastama käesoleva määruse nõuetele, kuid see peab olema koostatud mahus, mis võimaldab

vajadusel ehitise ja ehitamise nõuetele vastavust tuvastada mõistliku pingutuse ja kuluga. Praktikas võib

tõstatuda küsimus sellise ehitusprojekti detailsusastmest. Näiteks võib piisata alla 20 m2 ehitisealuse

pinnaga aiamaja püstitamiseks vaid tootjapoolsetest paigaldusjoonistest mida saab käsitleda

konkreetsel juhul ehitusprojektina. Lõikes 3 nimetatud ehitusprojektile kohaldub käesoleva määruse

nõuetest vaid selle säilitamisele esitatavad nõuded. Ehitusprojekti, mida ehitisregistrile esitama ei pea,

peab ehitise omanik säilitama 10 aastat arvestatuna ehitise valmimisest.

§ 2. Ehitusprojektis esitatava teabe üldnõuded

(1) Ehitusprojekt peab andma piisavat ja õiget teavet kavandatava ehitise või ehitamise ja selle

vastavuse kohta õigusaktides sätestatud nõuetele.

(2) Ehitusprojektis esitatav teave peab olema koostatud selliselt, et see on loetav, vastuoludeta

ning erialaspetsialistile arusaadav ja üheselt mõistetav. Ehitusprojektis esitatav teave täiendab

üksteist ja moodustab terviku.

(3) Ehitusprojektiga koos esitatakse asjakohasel juhul muu teave, mis seondub ehitise,

ehitamise, ehitise kasutamise ning korrashoiuga, sealhulgas ehitise hooldusjuhend.

(4) Ehitusprojekti alusel peab olema võimalik hinnata:

1) kavandatava lahenduse elluviidavust ehitusprojektis käsitletud asukohas ja kujul;

2) lahenduse sobivust ümbritsevasse ruumi ning vastavust üldplaneeringule,

detailplaneeringule, projekteerimistingimustele ning asjakohasel juhul riigi või kohaliku

omavalitsuse eriplaneeringule;

1 Vt nt kultuuriministri 13.06.2019 määris nr 27 „Kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise

konserveerimise, restaureerimise, ehitamise ja teisaldamise ehitusprojekti koostamise nõuded ja kord“, mille § 1

lg 2 kohaselt lähtutakse projekti koostamisel majandus- ja taristuministri 17. aprilli 2015. a määrusest nr 97

„Nõuded ehitusprojektile”, arvestades käesolevast määrusest tulenevaid erisusi.

3) ehitusprojekti elluviimisega kaasnevaid mõjusid ümbritsevale keskkonnale, sealhulgas

olemasolevatele ehitistele.

(5) Ehitusprojekt peab sisaldama ehitise tehnilisi andmeid, mis on nõutud:

1) ehitusloa taotlemisel või ehitusteatise esitamisel;

2) kasutusloa taotlemisel või kasutusteatise esitamisel.

Eelnõu paragrahvis 2 sätestatakse üldnõuded ehitusprojektis esitatavale teabele. Kehtivas määruses ei

ole teabele esitatavad nõuded kajastatud süstemaatiliselt, st neid leidub mitmes erinevas paragrahvis,

mis teeb nende leidmise ja järgimise keerukamaks. Seetõttu on eelnõus kõik üldnõuded teabele

koondatud ühte paragrahvi.

Lõikes 1 sätestatakse nõue, et ehitusprojekt peab sisaldama piisavat ja õiget teavet kavandatava ehitise

või ehitamise ja selle vastavuse kohta õigusaktide sätestatud nõuetele. Ehitusprojektile esitatavate

nõuete määrus peab õiguslikult sisustama ja viima ellu eelkõige EhS § 13 ja 14, sest need sätted annavad

sisendi ja nõuded ehitusprojekti koostamisele, sh selles sisalduvale andmemahule. Eeltoodud sätete

kohaselt peab ehitusprojekti järgi olema võimalik ehitada, kontrollida ehitise ja ehitamise nõuetele

vastavust ning asjakohasel juhul ka ehitist kasutada ja korras hoida (§ 13). Lisaks tuleb ehitusprojekti

koostamisel arvestada EhS §-s 14 sätestatud lähteandmetega, nagu näiteks uuringud, planeeringud ja

riskianalüüsid.

Lõikes 2 jääb ehitusprojekti teabe suhtes kehtima seni kehtinud põhimõte, et see peab olema loetav,

vastuoludeta, ühiselt mõistetav ja erialaspetsialistidele arusaadav. Lisaks tuuakse esile, et ehitusprojekti

koostamisel peavad kõik esitatud andmed olema omavahel seotud ja üksteist täiendavad, moodustades

ühtse ja loogilise terviku. Täiendamisega rõhutatakse määruse tasandil EhS §-s 10 sätestatud

asjatundlikkuse põhimõtet. See vajab väljatoomist, sest määrusest jäetakse välja kõik ehitusprojekti

koostamise protsessi puudutavad eraõiguslikke suhteid reguleerivad sätted, mis ei oma avalik-õigusliku

kontrolli vaates tähtsust.

Ehitusprojekti terviklikkuse nõue tähendab, et ehitusprojekt peab olema ühtne tervik, mis võtab

konkreetse ehitise puhul arvesse kõiki olulisi aspekte alates ehitise asukohast, kasutusotstarbest ja

tehnilistest nõuetest kuni keskkonna, ohutuse, sobivuse ja lähteandmetest tulenevate nõueteni.

Ehitusprojekt koosneb kõikidest käesoleva määruses nimetatud osadest, mis on kavandatava ehitise

kohta asjakohased. Ehitusprojektis esitatud osad (nt arhitektuur, üldosa, välisruum jne) on omavahel

kooskõlas (nt tehnosüsteemide omavaheline kooskõla ja toimivus, tehnosüsteemide mõju

konstruktsioonidele jne).

Lõikes 3 sätestatakse põhimõte, et ehitusprojektiga koos esitatakse asjakohasel juhul ka muu teave, mis

seondub ehitise, ehitamise, ehitise kasutamise ja korrashoiuga. Ehitusprojekti koosseis ei ole seega

kinnine loetelu, vaid peab igal konkreetsel juhul kajastama kõiki kavandatud ehitise ja tegevusega

seotud teabevaldkondasid. Ehitusprojekti juurde võib kuuluda ka hooldusjuhend. Juhul, kui ehitisse

paigaldatud materjali, seadme või tootja poolt ette nähtud kasutamis- ja korrashoiunõuded omavad

olulist tähendust oluliste avalike huvide tagamisel (nt ohutus), tuleks kaaluda nende välja toomist

kasutusloa kõrvaltingimusena. Määruse „Ehitamise dokumenteerimisele, ehitusdokumentide

säilitamisele ja üleandmisele esitatavad nõuded ning hooldusjuhendile, selle hoidmisele ja üleandmisele

esitatavad nõuded“ § 12 lg 2 kohaselt koostatakse hooldusjuhend lähtudes ehitusprojektist,

ehitusprojektiga seonduvalt koostatud hooldusjuhendist ning ehitamisel saadud teabest. Seega saab

hooldusjuhendi esitamine toimuda ennekõike kasutusõiguse taotlemisel. Kui ehitusprojektiga esitatakse

hooldusjuhend, esitatakse see eraldi ehituprojekti osana.

Lõikes 4 sätestatakse, milliseid küsimusi peab olema ehitusprojekti alusel võimalik hinnata. Tegu on

osaliselt EKEL analüüsis esitatud ettepanekuga.

Punkti 1 kohaselt tagamaks kavandatava tegevuse ohutust, vastavust nõuetele ja kvaliteetsele

ruumiloomele, peab ehitusprojektist olema võimalik aru saada, kas kavandatav tegevus on valitud

asukohas ja kujul elluviidav ning kas ja millised mõjud ümbritsevale keskkonnale tegevuse elluviimisega

kaasnevad. Ehitusprojektis kajastatakse kas konkreetset ehitist on võimalik konkreetses asukohas

võimalik valmis ehitada ja et see oleks päriselus kasutatav. Kuigi käesolev määrus ei sätesta nõudeid

ehitamisele ehk protsessile, peab nõuetele vastavuse kontrolli teostamine olema võimalik EhS §-s 12 ja

§-s 16 piiritletud ulatuses. St eelkõige peab saama loamenetluste kontekstis kontrollida ehitusprojekti

elluviimise mõju kolmandate isikute õigustele (EhS § 12 lg 3) ning et ehitist oleks võimalik ohutult ja

vastavalt kasutusotstarbele kasutada (EhS § 16 lg 2). Ka Riigikohus on varasemalt asunud seisukohale,

et ehitusloa andmine, kui ehitist ei ole tõenäoliselt võimalik õiguslikult või tehniliselt kasutada või ei ole

see majanduslikult otstarbekas, on iseenesest ebaseaduslik.2

Lõike 4 punkti 2 kohaselt peab ehitusprojekti alusel saama hinnata lahenduse sobivust ümbritsevasse

ruumi (EhS § 13). EhS § 13 lg 11 nimetatud juhtudel tuleb ehitise sobivuse hindamisel arvestada lisaks

ka konteksti, asukoha eripära, funktsionaalset ja esteetilist sobivust ümbritsevasse ruumi. 3 See

võimaldab projekteerimisel arvestada EhS § 14 lg-st 1 tulenevate lähteandmetega ning sobitada

lahendus ette antud tingimustega. Säte ei võimalda muuta või täpsustada planeeringulisi lahendusi vaid

on olemasoleva teabe pinnalt parima võimaliku lahenduse koostamise nõudega. Tegu on ehitusprojekti

määruse üldnõudega, mida võib käsitleda ka üldpõhimõttena. Sobivus on täpsemalt sätestatud

ehitusprojektile osadele esitatavate nõuete § 8 lg 1 p-s 1, kus sobivuse põhimõttele vastavus tuleb anda

edasi konkreetse ehitusprojekti üldteabe osas.

Lisaks peab sätte kohaselt saama hinnata vastavust üldplaneeringule, detailplaneeringule,

projekteerimistingimustele ning asjakohasel juhul riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringule

sealhulgas planeeringutele (EhS § 14, § 42 ja § 54) või projekteerimistingimustele (EhS § 26, § 27).

Ehitusprojektile esitatavate nõuete määrus peab õiguslikult sisustama ja viima ellu eelkõige EhS § 13

ja 14, sest need sätted annavad sisendi ja nõuded ehitusprojekti koostamisele, sh selles sisalduvale

andmemahule. Eeltoodud sätete kohaselt peab ehitusprojekti järgi olema võimalik ehitada, kontrollida

ehitise ja ehitamise nõuetele vastavust ning asjakohasel juhul ka ehitist kasutada ja korras hoida (§ 13).

Lisaks tuleb ehitusprojekti koostamisel arvestada EhS §-s 14 sätestatud lähteandmetega, nagu näiteks

uuringud, planeeringud ja riskianalüüsid. Lõike 4 punktis 3 sätestatud mõju ümbritsevale keskkonnale

tähendab, et ehitusprojekti koostamisel on mh arvestatud ka EhS § 9 tuleneva keskkonnasäästlikkuse

põhimõttega, § 11 lg 2 punktidega 6, 7 ja 81 ning EhS § 12 lg-ga 3, kus ehitamisel tuleb arvestada

ehitamisest mõjutatud isikute õigusi ning rakendada abinõusid nende õiguste ülemäärase kahjustamise

vastu.

Lõikesse 5 tuuakse üle kehtiva määruse § 3 lg 3, kus on samuti sätestatud nõue ehitise tehniliste andmete

esitamise kohustuse kohta. Nõude esitamise eesmärk on, et ehitusprojektis on kajastatud andmed, mis

on vajalikud kannete tegemiseks ehitisregistrisse (st, et ehitusprojektist on leitavad alati andmekoosseis,

mida riik on pidanud vajalikuks EHR-s kajastada).

§ 3. Ehitusprojekti koostamisele esitatavad üldnõuded

(1) Ehitusprojekti koostamisel lähtutakse, lisaks ehitusseadustiku § 14 lõikes 1 sätestatule:

1) muudest kohalduvatest õigusaktidest;

2) heast tavast, sealhulgas tehnilistest normidest ja standarditest;

3) ehitusuuringutest;

4) tehnilistest tingimustest, kirjeldustest ja muudest lähteandmetest, mille kasutamises on

kokku lepitud, sealhulgas ehitise eskiis- või tehnoloogilisest projektist.

(2) Ehitusprojekti lahendused peavad omavahel sobima selliselt, et nende väljaehitamine ja

toimimine ei segaks üksteist ja võimaldaks ehitist kasutada, hooldada ja korras hoida.

Lõike 1 punktides 1-3 loetletakse ehitusprojekti koostamise allikad lisaks EhS §-le 14. Need on

õigusaktid, hea tava, sh standardid, tehnilised normid ja muud juhendmaterjalid, millest peab

2 RKHKo, 20.10.2005, 3-3-1-33-05, p 9. 3 EhS jt seaduste muutmise seaduse eelnõu 743SE.

ehitusprojekti koostamisel lähtuma, sealhulgas ehitise eskiis- või tehnoloogiline projekt. Norm kordab

osaliselt EhS-s sätestatud nõudeid, kuid lisab erinevalt seadustikust kohustuse järgida tehnilisi norme.

Kehtiva määruse § 4 lg 2 p 2 kohaselt lähtutakse ehitusprojekti koostamisel muuhulgas standarditest.

Standard on üheks võimaluseks EhS §-s 7 sätestatud hea tava sisustamisel. Ehitusvaldkonnas kehtiva

hea tava põhimõtet sisustatakse praktikas läbi valdkonnas kehtivate standardite, sh on ehitusprojekti

standardi jälgimine ehitusprojekti koostamisel praktikas juurdunud. Arvestades, et ehitus on niivõrd

tehniline valdkond, kus on palju erinevaid nõudeid, mida ei ole nende rohkuse tõttu mõistlik ega ka

võimalik õigusaktides sätestada, tuuakse määruse tasemel selgelt välja, et arvestada tuleb hea tavaga

üldisemalt, mitte ainult standarditega. Hea tava ja/või tehniliste normide järgimise kohustus tuleneb ka

kohtupraktikast, kui vastavad normid sisaldavad olulisi ohutusnõudeid. Seega peegeldab muudatus

rakendus- ja kohtupraktikat luues täiendava selguse lähteandmete osas.

EhS § 14 lg 2 kohaselt tuleb lähtuda ka ehitusuuringutest. Üldpõhimõte ehitusinseneeria valdkonnas on,

et lahenduse väljatöötamisel peab arvestama olemasolevat olukorda ja sellega seotud ehitustehnilisi

andmeid. Projekteerimine ei tohi baseeruda arvamisel, vaid teadmistel. See põhimõte tuleb sisse läbi

EhS § 14 ja on täpsustatud seaduse mitmes §-s, näitkeks ehitusloa keeldumise alused.

Nimetatud sättesse toodud kehtiva määruse §-des 18 lg 3, 19 lg 3, 20 lg 3 ja 21 lg 3 nimetatud

tehnovõrgu või -rajatise omanikult saadud tehnilised tingimused, sh liitumispunkti või lõpp-punkti

(üldkasutatava elektroonilise side võrgu lõpp-punkt4 või juurdepääsupunkt5, mis ühendab nt kliendiliini

juurdepääsuvõrguga) asukoht. Tegu on tingimustega, millest tuleb lähtuda ehitusprojekti koostamisel.

Seega on mõistlik tuua vastav nõue käesoleva määruse üldosa sätetesse n.-ö. sulgude ette. Tehnovõrgu

või -rajatise tehnilised tingimused tuginevad EhS § 14 lg 1 p-s 4 nimetatud ehitise asukohaga

seonduvatele avalik-õiguslikele kitsendustele ning EhS § 70 jj esitatud kaitsevööndiga ehitise kohta

käivatele põhimõtetele ja nõuetele.

Kirjeldused, eskiis- ja tehnoloogiline projekt on valdkondlikud mõisted, mis ei ole määruses

defineeritud, sest ei kuulu otseselt määruse reguleerimisalasse. Ehitusprojekti standardis on eskiis

(inglise keeles concept design) defineeritud kui arhitektuuri- või insenerivaldkonna kavand koos

ruumilahenduse üldpõhimõtete ja selgitustega. Eskiis annab ülevaate kavandatava ehitise, selle osa või

objekti ideest ning terviklahenduse üldpõhimõtetest. Eskiis võimaldab enne projekteerimisprotsessi ja

täpsema ehitusprojekti koostamist kaaluda ning võrrelda erinevaid lahendusi. See on tellija ja

konsultantide koostöö tulemus, mille abil kooskõlastatakse visioon, hinnatakse tehnilist teostatavust

ning ehituse maksumust.

Tehnoloogiaprojekt on ehitusprojekt standardis defineeritud kui projektdokumentatsioon, milles

kirjeldatakse kavandatud tehnoloogilisi protsesse, seadmeid, materjale ja tootmisega seotud korraldusi,

näiteks toitlustus-, tootmis-, jäätmekäitlus- või ladustamisprotsesse. Lisaks esitatakse ehituslikud

nõuded tehnoloogilisi paigaldisi sisaldavale ehitisele ning paigaldisi teenindavatele tehnosüsteemidele

ja -võrkudele. Tehnoloogiaprojekt võib olla osa ehitusprojekti koostamise lähteinfost.

Tehnoloogiaprojekt ja eskiisprojekt kui ehitusprojekti koostamise alusmaterjalid või lähteandmed ei

kuulu avalik-õiguslikult kontrollitava teabe hulka. Eskiis- ja tehnoloogilisest projektist lähtutakse vaid

juhul, kui selline projekt koostatakse. Säte ei pane kohustust eskiis- või tehnoloogilist projekti koostada.

Tegemist ei ole ehitusprojekti kohustuslike etappidega ega anna pädevale asutusele õigust eskiis- või

tehnoloogilist projekti nõuda. Samas on ehitusprojekti hindamisel lähteandmete kontekstis oluline aru

saada, miks on valitud teatud lahendus. Näiteks võib eskiisprojekt omada tähendust avaliku sektori poolt

ehitatavate ehitiste puhul, kus kirjeldus või eskiisprojekt on riigihanke alusdokumendid ja seega projekti

koostajale siduvad lähteülesanded. Samuti võib eskiisprojekt olla näiteks detailplaneeringust tulenevate

tingimuste tõlgendamise vahend, kus on proovitud leida parim ruumiline lahendus ja arvestada ehitise

sobivuse põhimõttega (EhS § 13 lg 1 ja 11). Tehnoloogilise projekti olemasolu võib olla samuti oluline,

kui ehitusprojektis tuleb arvestada seadmetega, mis mõjutavad kavandatavaid lahendusi.

4 Elektroonilise side seadus (ESS) - § 2 p 70. 5 EhS § 612 lg 3.

Lõikes 2 sätestatakse põhimõte, et ehitusprojekti erinevates osades projekteeritud lahendused ei oleks

päriselus omavahel vastuolus ega toimimise või kasutamise takistuseks. Säte tugineb kehtiva määruse §

11 lg-le 2, kus on sätestatud, et tehnosüsteemide lahendused peavad omavahel sobituma. Samas

kehtestab EhS § 11 lg 2 p 9 ehitise toimivust ja koostoimimisvõimet ning ühilduvust puudutava üldnõude.

Seega on mõistlik kehtiva määruse põhimõtet üldistada ning kohaldada EhS alusel vastavat nõuet

erinevatele ehitistele, mitte üksnes ehitise osadele. Arvestades, et määrus kohaldub ka erinevatele

iseseisvatele rajatistele, võib põhimõtet kohaldada nt olukorras, kus on vajalik hinnata välisruumi või

tehnorajatiste lahenduse kokkusobivust hoone ehitusprojektiga või välisruumis ehitatavate rajatiste

omavahelist ühilduvust.

Lõige rõhutab, et projekteeritud lahenduste ehitamine ja nende hilisem kasutamine ei tohi teineteist

segada ega ohustada. Väljaehitatud lahendusi peab olema võimalik ohutult ja mugavalt kasutada ja

hooldada. Näiteks tuleks veenduda, et seadmete paigutus ei blokeeri hooldusluuke ega takista torude

jms juurde pääsemist. Ka hooldus- või tehnosüsteemide ruumis asuvad ehitise osad ja seadmed peavad

olema ligipääsetavad regulaarseks hoolduseks või remondiks nii, et sellega ei kaasneks ebamõistlik

ajakulu või lisatööd.

§ 4. Ehitusprojekti vormistamisele esitatavad üldnõuded

(1) Ehitusprojekt koosneb üldosast ja muudest osadest, mis:

1) kirjeldavad projekteeritud lahendusi tekstiliselt, nagu on seletuskiri või tabelid;

2) esitavad graafilist teavet, nagu on asendiplaan, joonised, illustratsioonid, skeemid või

graafikud;

3) on esitatud teabemudelitena, nagu koond-, osa- või teemamudelina.

(2) Vajadusel võib erinevaid ehitusprojekti osasid omavahel ühitada või eraldada selliselt, et

need täiendaksid üksteist, kuid ei raskendaks ehitusprojekti loetavust.

(3) Ehitusprojekti graafilises osas esitatakse objekt kahe- või kolmemõõtmelisena.

(4) Ehitusprojekti vormistamiseks kasutatakse üldkättesaadavat vabavaraga loetavat

failiformaati, mille abil on ehitusprojekt terviklikult nähtav ja teabe nägemiseks ei ole vaja

omada spetsiifilisi oskusi tarkvara kasutamiseks.

(5) Ehitusprojekti vormistamisel teabemudelina peab teave olema korrektselt liigitatud,

kasutades vastavaid modelleerimisvahendeid ja -vorminguid.

(6) Ehitusprojekti seletuskirjas esitatakse ehitusprojekti lähteandmetele põhinevad järeldused,

nende saavutamiseks valitud lahenduse kirjeldus ning asjakohasel juhul valiku põhjendused.

Ehitusprojekti seletuskirjas tuuakse ära teave, millest ehitusprojekti või selle osa koostamisel

on lähtutud.

(7) Ehitusprojekti graafiline osa, eelkõige selle koosseisus olev asendiplaan peab olema esitatud

nii plaaniliselt kui ka kõrguslikult ja seotult Eesti geodeetilise süsteemiga. Graafiline osa

esitatakse enamlevinud mõõtkavades.

(8) Ehitusprojekti osa võib koosneda viidetest ehitusprojekti muudele osadele, kui vastava osa

kohta käiv teave kajastub ehitusprojekti muudes osades.

(9) Ehitusprojektis märgitakse ehitusprojekti ja asjakohasel juhul selle osa:

1) koostaja või koostamist kontrollinud isiku nimi;

2) koostaja kvalifikatsioon, kui selle tõendamine on nõutud;

3) juriidilisest isikust ehitusprojekti koostaja puhul registrikood, kontaktandmed ja

majandustegevuse registreerimise number.

(10) Ehitusprojekti üldosa peab sisaldama teavet ehitusprojekti ülesehituse kohta ning

ehitusprojekti üldosa ning muud osad peavad sisaldama ehitusprojekti nimetust või tunnust.

(11) Ehitusprojekti digitaalsel esitamisel, sealhulgas vormistamisel teabemudelina,

juhindutakse täiendavalt ehitisregistri veebilehel avaldatud juhisest.

Paragrahvis 4 sätestatakse ehitusprojekti vormistamisele esitatavad üldnõuded. Kehtivas määruses on

vormistamine reguleeritud liiga detailselt ja regulatsioon on (paber)dokumendikeskne. Selline

lähenemine on aga üleliia piirav, et kasutada teabe esitamiseks teisi teabevorme. Kuna uue määruse

üks eesmärkidest oli liikuda dokumendikesksest lähenemisest eemale, vajavad ka vormistamise nõuded

ulatuslikku muutmist. Paragrahvi aluseks on kehtiva määruse § 7, mida on muudetud ja täpsustatud.

Eelnõuga jäetakse vormistamise nõuetest välja kõik sätted, mis reguleerivad ehitusprojekti

paberdokumendina esitamist, nagu näiteks kehtiva määruse § 7 lg 1 (tiitelleht), lg 2 (iga lehe

kohustuslikud andmed), lg 3 (lehekülgede nummerdamise nõuded), lg 5 (köidete nummerdamine) ja lg

6 (dokumentide loetelu), lg 9 (tiitellehe allkirjastamise nõuded).

Lõikes 1 tuuakse välja, et ehitusprojekt peab koosnema üldosast ja muudest osadest. Ehitusprojektil on

hea tava kohaselt üldosa, milles on selgitatud ja kirjeldatud lähtekohad, andmed, dokumendid ja kõik

muud alused ning see, kuidas ehitusprojekt on jaotatud. See on vajalik ehitusprojekti mõistmise ja teabe

leidmise lihtsustamiseks. Samuti aitab selline jaotamine valdkonna spetsialistidel keskenduda enda

osadele, nõuetele ja tagada, et kõik on korrektselt projekteeritud ja dokumenteeritud. Selline jagamine

on eriti oluline keerukate ehitusprojektide puhul.

Ehitusprojekti jagatakse muudeks osadeks vastavalt projekteeritava ehitise olemusele ja eripärale. See

on vajalik, andmaks edasi kavandatud tegevuse ja valitud lahenduse eesmärke, ning vähendades

tõlgendamisriske.

§ 4 lg 1 loetelu rakendamine on alternatiivne. Konkreetsel kujul teabe, st tekstilise või graafilise osa

kohustuslikkus, sh teabemudelis teksti või graafilise osa esitamine on näidatud ära vastavat

ehitusprojekti osa käsitlevas sättes.

Ehitusprojekti vormistamisel jääb kehtima põhimõte, et selle võib vormistada ka paberkandjal, st

ülalkirjeldatud graafiline või tekstiline teave võib olla esitatud ka paberkandjal. Tegu on

haldusmenetluse seaduses (HMS) § 14 lg-s 1 sätestatud vormivabaduse nõudega, kus haldusmenetluse

algatamiseks või haldusmenetluse käigus esitatakse haldusorganile avaldus (taotlus) vabas vormis.

Kuigi seadusega võib taotluse esitamiseks ette näha kohustusliku vormi, st EHR kasutamise, siis peab

ehitusvaldkonnas jätma võimaluse teatud isikute gruppidel suhelda pädeva asutusega ka paberil. Tegu

on praktikas esinevate erandlike juhtudega, kus isikul puudub võimalus kasutada arvutit ning siseneda

riiklikesse andmekogudesse. Elektrooniliste vahendite kasutamise võimatus ei tohi aga piirata isiku

võimalust nt oma maale ehitada, st kasutada oma kinnisasja.

Praktikas ei ole välistatud, et ehitusprojekt sisaldab täiendavaid ehitise ehitamiseks vajalikke osasid,

mida käesolev eelnõu ei reguleeri. See on vajalik andmaks edasi kavandatud tegevuse ja valitud

lahenduse eesmärke ning vähendades tõlgendamisriske.

Samuti esitatakse vajadusel ehitusprojekti osades teave graafiliselt, nagu asendiplaan, tehnilised

joonised, illustratsioonid, skeemid või graafikud (eelnõu § 4 lg 1 p 2).

Tehniline joonis on inseneriteaduse, arhitektuuri, ehituse ja tootmisetehnika graafiline kirjakeel.

Tehnilisel joonisel esitatakse ehitise kohta käivat teavet, lisaks muu objekti kuju, suurust ja asukohta

iseloomustav informatsioon. Ehitusvaldkonna tehniliste jooniste koostamisel järgitakse kokkulepitud

standardeid ja reegleid ehitise täpseks ja üheselt mõistetavaks kujutamiseks. Selleks kasutatakse

standardseid jooni, sümboleid ja koode.

Illustratsioon on visuaalne kujutis, mis võib olla joonistus, maal, foto või muu graafiline esitus.

Illustratsioonide kasutamise otstarve ehitusvaldkonnas on enamasti esteetiline või selgitav, aidates

näiteks arhitektidele visuaalselt edastada ideid, lugusid või kontseptsioone. Illustratsioonid võivad olla

vähem täpsed ja standardiseeritud kui tehnilised joonised. Need annavad visuaalse ülevaate kavandatud

tegevusest, mis sealhulgas võimaldab hinnata tegevuse sobivust keskkonda ja paremini aru saada

võimalikest mõjutustest kolmandatele isikutele. Graafiline teave aitab paremini mõista kavandatud

tegevuse olemust ja kontrollida projekti erinevate osade kokkusobivust ning samuti maandab

tõlgendamisriski.

Arvestades valdkonna tehnoloogilist arengut võib projekt olla esitatud ka teabemudelina (nt BIM,

Building Information Modeling, p 3). Osamudel on näiteks konkreetse projekteerimise eriala või

tegevusala vajadustest lähtuv mudel. Teemamudel on kindal teema (nt energiatarbimise

modelleerimiseks) või valdkonna andmeid sisaldav mudel, mis keskendub kindlale aspektile, nt

ehitamise ajaline kavandamine või mahtude hindamine. Koondmudel on erinevate osamudelite ja

teemamudelite ühendamisel saadud terviklik mudel, mis võimaldab koordineerida ja hallata

ehitusprojekti informatsiooni ühes kohas. Need toetavad projekti koostööd ja koordineerimist erinevate

osapoolte vahel kogu ehitusprojekti elukaare vältel.

Ehitusprojekti esitamisel, sh ehitusteabe mudelina, tuleb kasutada avatud ja laialdaselt kättesaadavaid

failiformaate, lähtuda ja kasutada rahvusvaheliselt tunnustatud ja avatud standarditest, näiteks IFC

(Industry Foundation Classes). Ehitusteabe mudelis esitatud teave (nii geomeetria kui ka mitte-

geomeetriaga seotud teave) peab olema korrektselt liigitatud, kasutades selleks õigeid modelleerimise

vahendeid, ning esitatud üheselt arusaadavas masinloetavas vormingus. Ehitusteabe valdkonnamudelid

(kindlaks kasutusotstarbeks kohandatud teemamudelid) peavad sobima kokku, olema ühildatavad ja

vastuoludeta. See võimaldab integreerida kõik ehitusprojekti osad üheks digitaalset teavet koondavaks

mudeliks, mille muutmine ja menetlemine on ressursitõhusam. Ehitusprojekti esitamisel teabemudelina

tuleb lähtuda käesoleva paragrahvi 4 lõikes 11 viidatud juhendmaterjalidest.

Lõikes 2 jääb kehtima kehtiva määruse § 4 lg-s 3 sätestatud põhimõte, et ehitusprojekti muid osasid võib

omavahel ühildada või eraldada, et nad täiendaks üksteist, kuid ei raskendaks ehitusprojekti loetavust.

See tähendab, et ehitusprojekti üldosa on alati kohustuslik ning ühitada või jagada saab vajadusel

määruse § 9-15 sätestatud ehitusprojekti osasid. Enamik ehitusprojektide probleeme on seostatavad

puuduste või vigadega projektdokumentatsioonis. See juhtub mh seetõttu, et ehitusprojekti osad on

eraldi projekteerimise valdkonnad, mille eest vastutavad eraldi isikud. Ehitusprojekti osade ühildamisel

või eraldamisel on seega keskse tähendusega asjatundlikkuse põhimõtte rakendamine ja

koostöökohustus. Ehitusprojekti ühildamisel või eraldamisel tuleb veenduda, et esitatava lahenduse eest

vastutav pädev isik on tuvastatav. See on oluline eelkõige vastutuse aspektist – ehitusprojektist peab

olema selge, kas ja milliseid juhiseid ehitajale see sisaldab ning kes on neid andnud.

Ehitusprojekti osadeks jaotamise, samuti teabe esitlusviisi üle, otsustab projekti koostaja. Samasisulise

ettepaneku tegi EKEL määruse kavandis. Vajadusel jagatakse ehitusprojekt erialaspetsiifilisteks

osadeks, lähtudes projekteeritava ehitise eripärast ning projektlahendi erialaspetsiifiliste osade

(maastikuarhitektuur, erinevad tehnovõrgud, arhitektuur, kandvad ja jäigastavad tarindid, erinevad

tehnosüsteemid, tuleohutus, akustika, muinsuskaitse jm) koostajatest. Tulenevalt ehitusprojekti

komplekssusest võib ehitusprojekt koosneda ühest erialaspetsiifilisest osast või mitmetest osadest.

Lõikes 3 sätestatakse üldised nõuded graafilisele osale. Ehitusprojekti graafilises osas esitatakse objekt

kahe- või kolmemõõtmelisena. Üldiseid nõudeid joonistele võrreldes kehtiva määrusega muudetud ei

ole.

Lõikes 4 sätestatakse nõue, et ehitusprojekti vormistamiseks elektrooniliselt või mudelina tuleb kasutada

vabavaraga loetavat failiformaati. Muuhulgas on see vajalik, et pädevad asutused ei peaks loamenetluse

läbiviimiseks soetama litsentse tasuliste programmide kasutamiseks.

Lõige 5 sätestab erinõude ehitusprojekti vormistamisele teabemudelis, kehtestades et teave peab olema

korrektselt liigitatud, kasutades vastavaid modelleerimisvahendeid ja -vorminguid. Vastav tähendab nt,

et kui mudelis kirjeldatakse seinaelementi, siis tuleb selleks kasutada seina modelleerimise töövahendit

ja andmeklassi.

Lõikes 6 sätestatakse üldised nõuded seletuskirjale. Seletuskirjas peab sisalduma teave, millest

ehitusprojekti või selle osa (teabevaldkonna) koostamisel on lähtutud. Võrreldes kehtiva määrusega

lisatakse, et seletuskirjas esitatavad järeldused, nende saavutamiseks valitud lahenduse kirjeldus ning

valiku põhjendused peavad põhinema ehitusprojekti lähteandmetele. Seejuures võivad lähteandmed,

näiteks planeeringutest tulenevate nõuete ja projektlahendis sisalduvate ehitise tehniliste andmete

võrdlus, olla esitatud ka tabeli kujul (vt § 8 lg 1 p 4).

Lõikes 7 sätestatakse, et ehitusprojekti graafiline osa, sealhulgas selle koosseisus olev asendiplaan peab

olema esitatud nii plaaniliselt kui ka kõrguslikult ja seotult Eesti geodeetilise süsteemiga. Graafiline

osa esitatakse enamlevinud mõõtkavades. Tegu on kehtiva määruse § 11 lg-ga 1, kus on sätestatud

nõuded asendiplaani, tehnovõrkude ja -rajatiste, teede, platside, logistika ja haljastuse lahenduste

graafilisele esitamisele nõuded. Kuna määrusele on lisatud väliruumi osa, siis ei korrata käesolevas

sättes enam asendiplaani sisulisi nõudeid. Säte on toodud eelnõu üldosasse, kuna tegu on teabe

vormistamise üldnõudega. Sätet on täiendatud kehtiva määruse § 25 lg-ga 8, kus on sätestatud, et

graafiline osa esitatakse enimlevinud mõõtkavades. Kuna tegu on graafilise osa üldise vormistamise

nõudega, siis on see tõstetud üldosasse ning eemaldatud viide lammutamisele.

Lõikes 8 sätestatakse põhimõte, et ehitusprojekti osa võib sisaldada viited ehitusprojekti muudele

osadele. Näiteks võib tehnosüsteemide osa viidata liitumispunktidega seoses tehnovõrkude ja -rajatiste

osale, sest liitumispunkt on koht, kus tehnosüsteem ja tehnovõrk saavad kokku. Viidata võib nii

tekstilisele kui ka graafilisele osale, näiteks joonistele või skeemidele. Tegu on kehtiva määruse § 22 lg-

s 2 sätestatud põhimõttega, mida laiendatakse kõigi osade suhtes. Säte eesmärk on luua paindlikkus ja

selgus ehitusprojekti koostajatele. Säte lisamisega väheneb vajadus korrata sama teavet mitmes kohas,

muutes ehitusprojekti hoomatavamaks ja selgemaks. Ühtlasi aitab viitamine tagada, et erinevates

osades kasutatakse ja lähtutakse samast teabest, vältides vastuolusid ja vigu. Seejuures on oluline

tagada, et ehitusprojekt peab andma piisavat, arusaadavat ja õiget teavet kavandatava ehitise kohta

(eelnõu § 2 lg 1) ja olema loetav, vastuoludeta ning erialaspetsialistile arusaadav ja üheselt mõistetav

(eelnõu § 2 lg 2).

Lõikes 9 sätestatakse, millised ehitusprojekti koostaja andmed peavad olema ehitusprojektist

tuvastavad. Tegu on kehtiva määruse § 7 lg-s 1 punktides 4 – 7 sätestatud nõuetega ehitusprojekti

vormistamisele. Nõuded ei ole sisuliselt muudetud. Majandus- ja kutsetegevuse raames on EhS § 24 lg

2 kohaselt loakohustusliku ehitusprojekti koostamiseks vajalik pädeva isiku kvalifikatsioon ära

tõendada vastava pädevustunnistuse või kutsega. Erandlikel juhtudel võib ehitus- või kasutusloa

taotlemiseks vajaliku ehitusprojekti koostaja olla ehitise omanik (nn iseendale ehitamise põhimõte).

Sellisel juhul jäetakse ehitusprojektis selle koostaja ehk pädeva isiku kvalifikatsioon märkimata.

Ehitusprojektist peab olema tuvastatav ehitusprojekti koostaja või kontrollija nimi ja koostaja

kvalifikatsioon, kui selle tõendamine on nõutud. Juriidilise isiku puhul tuleb täpsustada ka registrikood,

kontaktandmed ja majandustegevuse registreerimise number. Nõue tagab läbipaistvust ja kvaliteedi

jälgitavust ning vajadusel võimaldab tuvastada, kes on pädev isik või ehitusprojekti koostamise või selle

elluviimise eest vastutav omanik. Säte tugineb kehtiva määruse § 7 lg-s 1 p-des 4 – 7 sätestatud nõuetele.

Lõikes 10 sätestatakse ehitusprojektile minimaalsed vormistuslikud nõuded, millega toetatakse määruse

§ 2 lg 1 sätestatud nõude täitmist, mille kohaselt peab ehitusprojekt andma mh arusaadavat teavet

kavandatava ehitise või ehitamise ja selle vastavuse kohta õigusaktides. Määruse eelnõu

ettevalmistamisel korraldatud kaasamisüritusel ei pooldanud sektori osapooled ehitusprojekti

vormistusnõuete detailset reguleerimist, kuid oluliseks peeti elementaarsete vormistusnõuete

kehtestamist, millega tagatakse ehitusprojekti loetavus ja arusaadavus. Ennekõike peab olema

mõistetav, kuidas on ehitusprojekt ning selle osad üles ehitatud (nt sisukord) ning ehitusprojektist peab

tulenema selle nimi või tunnus, sh peab olema arusaadav, millise projekti versiooniga on tegu.

Lõikes 11 sätestatakse, et ehitusprojekti vormistamisel teabemudelina ning digitaalsel esitamisel

juhindutakse ehitisregistri veebilehel avaldatud juhisest. Tegu on kehtiva määruse § 7 lõikega 11 ja §

13 lõikega 5. Juhistega võib anda selgitusi käesolevas paragrahvis reguleeritud teemade kohta, et

ühtlustada ehitusprojekti vormistamise nõudeid. Kuivõrd ehitusprojekti vormistamine ja esitamine

teabemudelina on loamenetluste kontekstis uus ja pidevalt arenev valdkond, ei ole selle detailne

reguleerimine määruse tasandil otstarbekas. Juhistega ei saa isikutele panna selliseid lisakohustusi

seoses vormistamise vms nõuetega, mis ei ole taandatavad õigusaktide nõuetele.

§ 5. Ehitusprojekti allkirjastamisele esitatavad nõuded

(1) Allkirjaga kinnitatakse, et järgitud on ehitusprojektile ja selle koostamisele esitatavaid

nõudeid. Ehitusprojekti allkirjastab ehitusprojekti või selle osa koostanud või selle koostamist

kontrollinud isik.

(2) Kui ehitusprojekti koostamisel osaleb mitu isikut, määratakse projekteerimist juhtiv isik.

Projekteerimist juhtiva isiku ülesandeks on tagada ehitusprojekti osade kokkusobivus ja

koostoimimine.

(3) Ehitusprojekti allkirjastab:

1) projekteerimist juhtinud isik kogu ehitusprojektis esitatud teabe osas;

2) ehitusprojekti erialaspetsiifilise osa koostanud või koostamist kontrollinud isik vastava osa

osas.

(4) Kui ehitusprojekti on koostanud mitu isikut, kuid ehitusprojekt ei ole jagatud

koostajapõhisteks erialaspetsiifilisteks jaotisteks, siis esitatakse ehitusprojektis teave, kes ja

millise ehitusprojekti osa koostas ning ehitusprojekti allkirjastavad kõik isikud.

Paragrahvis 5 sätestatakse ehitusprojekti allkirjastamisele esitatavad nõuded. Kehtivad allkirjastamise

nõuded lähtuvad eeldusest, et ehitusprojekt on dokument ning näevad näiteks ette, et allkirjastatud peab

olema ehitusprojekti tiitelleht. Kuna uue määruse üks eesmärkidest oli liikuda dokumendikesksest

lähenemisest eemale, vajavad ka allkirjastamise nõuded muutmist.

Lõikes 1 rõhutatakse, et allkirjaga kinnitatakse ehitusprojekti vastavust ehitusprojektile ja selle

koostamisele esitatavatele nõuetele. See tähendab, et ehitusprojekti koostamisel tuleb muuhulgas

järgida EhS § 13 ja § 14 ning §-des 23-25 sätestatud nõudeid.

Lõikes 2 sätestatakse projekteerimist juhtinud isiku määramise kohustus, kui ehitusprojekti koostamisel

osaleb mitu isikut. Ennekõike on see tingitud valdkondlikust pädevuse jaotustest ning kutsete sisust.

Seetõttu on oluline määrata isik, kelle ülesandeks on tagada ehitusprojekti osade kokkusobivus ning

koostoimimine. Kes projekteerimist juhtivaks isikuks määratakse, on töökorralduslik küsimus, mis

käesoleva määruse reguleerimisalasse ei kuulu. Sättega rõhutatakse EhS § 10 sätestatud

asjatundlikkuse põhimõtte järgimise olulisust ja kohustuslikkust.

Lõikes 3 kehtestatakse nõue, et ehitusprojekti peab tervikuna, sh selle osad, allkirjastama isik, kes

vastutab ehitusprojektile ja selle koostamisele esitatavate nõuete täitmise eest (lg 1, lg 3 p 1). Säilib

nõue, et ehitusprojekti osa peab allkirjastama selle koostanud isik (lg 3 p 2; kehtiva määruse § 7 lg 4 ja

9). Sätte rakendamisel on oluline tähele panna, et see kohaldub nii majandus- ja kutsetegevuses kui ka

iseendale ehitamisel. Majandus- ja kutsetegevuses kohaldub ehitusprojekti allkirjastamise regulatsioon

läbivalt pädevale isikule. Seega on regulatsiooni eesmärgiks ennekõike anda pädevale asutusele

võimalus kontrollida, kas tõendatud kvalifikatsiooniga isikud on ehitusprojekti koostamisel kaasatud.

Isiku kvalifikatsiooni ulatus tuleneb kutseseaduse kohasest kutsest või muu õigusakti kohase

pädevustunnistuse sisust. Iseendale ehitamise korral rakendub nimetatud regulatsioon (füüsilisest

isikust) omanikule. Seega tuleb sõna „isik“ vastavas paragrahvis lugeda, arvestades ülaltoodud

konteksti.

Lõikes 4 sätestatakse allkirjastamise erisused. Kui ehitusprojekti on koostanud mitu isikut, kuid

ehitusprojekt ei ole jagatud koostajapõhisteks erialaspetsiifilisteks jaotisteks, siis esitatakse

ehitusprojektis teave, kes ja millise ehitusprojekti osa koostas ning ehitusprojekti allkirjastavad kõik

isikud. Kui tegu on iseendale ehitamisega, siis piisab kogu ehitusprojekti allkirjastamisest omaniku

poolt. Kui omanik on teatud erialaspetsiifilised osad tellinud pädevalt isikult, siis kohalduvad tellitud

osadele majandus- ja kutsetegevusele sätestatud nõuded ehk pädev isik peab ehitusprojekti

allkirjastama vastavalt oma kvalifikatsioonile.

Sama põhimõte kohaldub ehitusprojekti igale ühitatud või jagatud osa allkirjastamisele. Näiteks kui

ühildatakse arhitektuur ja konstruktsioonid, allkirjastavad ühildatud osa mõlemad pädevad isikud või

kui eraldatakse arhitektuuri ja sisearhitektuuri osad, allkirjastab vastavat osa vaid üks pädev isik, kellel

on vajalik kvalifikatsioon. Kvalifikatsiooni tõendamise osas vaata täpsemalt ettevõtlus- ja

tehnoloogiministri 23.11.2017 määrus nr 61 “Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse

tegevusalade täpsem jagunemine”.

2. peatükk

Nõuded ehitus- või kasutusloa taotlusega ning ehitus- või kasutusteatisega esitatavale

ehitusprojektile

Määruse 2. peatükk „Nõuded ehitus- või kasutusloa taotlusega ning ehitus- või kasutusteatisega

esitatavale ehitusprojektile“ käsitleb, millistele nõuetele peab ehitusprojekt vastama, et seda saaks

esitada EhS lisades sätestatud juhtudel ehitus- või kasutusloa taotlusega või ehitus- või

kasutusteatisega. Määruse ettevalmistamisel korraldatud kaasamisüritustel toetati ideed sätestada

määruses ehitus- ja kasutusõiguse saamisel esitatava ehitusprojekti nõuded jättes määruse tasandil

reguleerimata ehitusprojekti põhiprojekti arengujärk. Kaasamisüritusel saadud tagasiside kohaselt on

osa sektorist harjunud oma töös lähtuma ehitusprojekti arengujärkudest, mistõttu otsustati ehitusloa

taotlusega esitatava ehitusprojekti arengujärgu määratlemisel lähtuda jätkuvalt eelprojekti mõistest.

Sõltuvalt ehitise keerukusest võib praktikas olla võimalik ehitis terviklikult valmis ehitada erinevate

ehitusprojekti arengujärkude (staadiumite) alusel. Tulenevalt eelnevast ei nähta kasutusloa taotlusega

esitatavale ehitusprojektile ette kindlat standardikohast ehitusprojekti arengujärku, vaid

kasutusloataotlusega esitatav ehitusprojekt peab olema sellises arengujärgus, mille alusel on ehitis

võimalik terviklikult ja nõuetekohaselt valmis ehitada.

Sedasi ei hälbi käesoleva määruse sisu EVS standardist. Juhul kui ehitusprojekti põhi- või tööprojekti

arengujärk on vajalik pooltevaheliste tsiviilõigussuhete õigusselguse tagamiseks, on pooltel endiselt

võimalik lähtuda EVS standardist.

§ 6. Nõuded ehitusloa taotlusega või ehitusteatisega esitatavale ehitusprojektile

(1) Ehitusloa taotlusega või ehitusteatisega esitatakse kavandatava lahenduse ehitusprojekt

vähemalt eelprojekti mahus, mis sisaldab:

1) arhitektuuri lahenduste põhimõtted;

2) insener-tehniliste lahenduste põhimõtteid;

3) üldiseid nõudeid ehitise, ehitamise ja kasutamise kvaliteedile ja ehitise ohutule kasutamisele;

4) võimalikke negatiivsed mõjusid keskkonnale, ehitisele ja kolmandatele isikutele koos

kavandatud leevendusmeetmetega.

(2) Vajaduse korral esitab ehitusloa taotleja ehitusprojekti enda valitud täpsusastmes, kuid mitte

väiksemas mahus, kui on sätestatud käesolevas paragrahvis. Olenemata esitatud ehitusprojekti

arengujärgust, annab pädev asutus ehitusprojektile hinnangu lähtudes eelprojekti mahust.

(3) Ehitusloa taotlusega või ehitusteatisega esitatavas ehitusprojektis kirjeldatakse asjakohasel

juhul ehitises kasutatava tehnoloogilise sisseseade, seadme või muu eripärase lahenduse:

1) mõõtmeid ja paiknemist;

2) kasutamisest tulenevaid piiranguid;

3) teenindamiseks vajalikku kuja või koridori.

(4) Kui ehitisele kohalduvad ligipääsetavuse nõuded, tuuakse ehitusloa taotlusega või

ehitusteatisega esitatavas ehitusprojektis välja ehitise ligipääsetavuse lahendused tekstiliselt.

(5) Ehitusloa taotlusega või ehitusteatisega esitatavas ehitusprojekti üldosas tuuakse välja,

kuidas on lahenduse kavandamisel arvestatud ehitise sobivuse nõudega.

(6) Kui esitatakse taotlus ehitusloaga kinnitatud või ehitusteatisega heakskiidetud ehitusprojekti

muutmiseks ning muudatuse ulatusest tulenevalt ei pea esitama uut ehitusloa taotlust või

ehitusteatist, siis järgitakse ehitusprojektis tehtud muudatuse esitamisel § 8 toodud erisusi.

Paragrahvis 6 sätestatakse nõuded ehitusloa taotlusega või ehitusteatisega esitatavale ehitusprojektile.

Lõikes 1 sätestatakse, milline teave ja millises mahus peab olema ehitusõiguse saamiseks koostatud

ehitusprojektiga esitatud. Kavandatava lahenduse ulatus määratleb, milliseid töid tuleb ehitusprojekti

elluviimisel teha (ehitusprojekti maht). See tähendab, et ehitusprojektiga esitatakse teave ehitise või

selle osa kohta, mis on ehitustöödega hõlmatud. Näiteks hoone katusekatte vahetamiseks esitatava

projekti sisu (nt katusekatte vastavus planeeringuga ning katusekonstruktsiooni sobivus valitud

katusekattega, soojustuskiht jms) on oluliselt piiratum kui tervikuna uue ehitise püstitamisel.

Katusekatte vahetamiseks koostatavas ehitusprojektis ei pea kajastama seda teavet (nt tehnovõrkude

olemasolu ja nende nõuetele vastavus), mis ei ole konkreetselt katusekatte vahetamisega seotud. Ka uue

hoone püstitamiseks esitatavas ehitusprojektis ei pea kajastama ehitisi, mis ei ole uue hoone

nõuetekohaseks ehitamiseks ja kasutamiseks vajalikud. Regulatsioon kordab oma sisult eelprojektile

kehtestatud nõudeid. Eelnõu koostamisel säilitati lähenemine, et ehitusõiguse andmisel hinnataks

üksnes kavandatavate lahenduste põhimõtteid ega nõutaks detailsemat teavet.

Eelnõu kohaselt on teabemaht piiritletud ehitusprojekti osadega, sest ühte universaalset kõikehõlmavat

teabehulka pole võimalik määrata. Seda eelkõige põhjusel, et ehitusprojektiga esitatav teabemaht ja

selle piiritlemine võib sõltuda ehitise ja ehitamise liigist, kasutusotstarbest, ehitise ehitusalusest

pindalast ja kõrgusest ning selle asukohast tulenevatest nõuetest. Ehitusprojektis esitatav teabemaht ja

selle ülesehitus sõltub kavandatud ehitisest (vt määruse § 7 seletuskiri). Kuna eelnõu kehtestab üldised

nõuded ehitusprojektile ning ehitised on nii hooned kui rajatised, siis juhul, kui projekteeritaval rajatisel

puuduvad mingid spetsiifilised tunnused (näiteks hoone tunnused: torujuhtmel puuduvad välispiirded),

siis ka ehitusõiguse saamiseks esitataval ehitusprojektis seda osa ei kajastata.

Igal juhul tuleb ehitusloa taotlusega esitatavas ehitusprojektis esitada ehitise arhitektuuri- ja insener-

tehniliste lahenduste põhimõtted (eelnõu § 6 lg 1 p 1 ja 2). Sätete eesmärk on piiritleda, millises

täpsusastmes tuleb esitada ehitusprojekti osade kohta käiv teave. Sätete eesmärk ei ole sisustada nt

ehitusprojekti arhitektuuri või tehnosüsteemide osa sisunõudeid. Ehitusprojekti osa sisunõuded

tulenevad vastavast erisättest, st §-dest 9 – 15. Erisätetest tuleneb ühtlasi see, kas ehitusloa taotluse või

ehitusteatisega esitatav ehitusprojekt peab vastava osa kohta sisaldama nii tekstilist või ka graafilist

teavet.

Punktide 1 ja 2 kohaselt jaguneb ehitusprojekt sisuliselt kaheks suuremaks kategooriaks, mis on

arhitektuur ja insener-tehniline osa. Eelnõus jaguneb insener-tehniline osa omakorda

konstruktsioonideks, sisekliimaks, välisvõrkudeks jne. Käesolevas eelnõus on arhitektuuri osa jaotatud

arhitektuuri ja sisearhitektuuri ning välisruumi ja maastikuarhitektuuri alajaotisteks. Arhitektuuri ja

insener-tehnilise lahenduse põhimõtted tähendavad, et ehitusprojektis kirjeldatakse lahenduste

väljatöötamise aluseid, kontseptsiooni ja põhimõtteliste valikute otsuseid, millele kavandatav ehitis

tugineb. See hõlmab arhitektuuri puhul nt kavandatava mahu sobitamist ümbritsevasse keskkonda,

kontseptsiooni esitamist (vorm, maht, proportsioonid ja ruumiline lahendus), materjalide kasutuse

kirjeldamist, viimistluse põhimõtete määramist, avatäiteid (aknad, uksed) jm.

Insener-tehnilise lahenduste põhimõtted tähendavad, et asjakohasel juhul esitatakse nt ehitise kande- ja

piirdetarindite (näiteks seinad, laed, vahelagede- ja katusekonstruktsioonid) valik, nende toimimine ja

kasutatavad materjalid. Tehnosüsteemide (elektri, kütte, ventilatsiooni, elektroonilise side võrgu, vee-

kanalisatsiooni, tulekustutuse, automaatika jne) kohta tuleb esitada piisav teave tehnosüsteemide

põhimõtteliste lahenduste kohta. Kirjeldatavate lahenduste sisuline jaotus on esitatud ehitusprojekti

osade kohta käivates sätetes. Nt kirjeldatakse ehitusprojektis süsteemide kasutusiga, toimimise

põhimõtteid, põhiparameetreid (nt jahutussüsteemi arvutuslikke põhiparameetreid), energiakasutuse

efektiivsust, materjale (nt torustiku materjal), seadmeid või nende liike (nt küttekeha liiki), paigutust,

ruumivajadust (nt olulise ruumivajadusega tehnosüsteemid) või asukohta.

Punktis 3 on reguleeritud kaks eraldi teabenõuet, mis on omavahel seotud, kuid on siiski erinevad.

Esiteks peab ehitusprojekt sisaldama ehitisele ja selle osadele esitatud nõudeid, nt peab ehitis olema

ohutu, vastupidav, jne. Lisaks peab ehitusprojektis olema välja toodud ehitise kvaliteet. Viimane peab

vastama küsimusele, kuidas saavad esitatud nõuded täidetud. Ehitise kvaliteet on funktsionaalsed ja

toimivusega seotud minimaalsed nõuded ehk mida ehitis peab tegema/võimaldama ja kui hästi ta peab

seda tegema. Ehitamise kvaliteedi väljendus on näiteks tolerantsid, viimistletud pindade omadused

(näiteks puhta betooni pind, värvitud pinnad) jne. Kasutamise kvaliteet viitab sellele, kui hästi ehitis

täidab kasutaja kasutamise eesmärke. Samuti kas hoone on turvaline, võimaldab selle kasutamist

ettenähtud viisil ja ajal.

Punktis 4 on sätestatud kohustus tuua ehitusprojektis välja ka võimalikud negatiivsed mõjud, et hinnata,

kuidas ehitis ja ehitustegevus võib mõjutada ümbritsevat keskkonda, ehitise struktuuri ja inimesi.

Keskkonnamõjud võivad näiteks hõlmata õhusaastet, müra või valgustusmüra. Mõju kolmandatele

isikutele tähendab, et ehitusprojekti elluviimine või ehitise kasutamine võib mõjutada naabruses elavaid

inimesi (nt ligipääsu takistamine, elukeskkonna halvenemine, kinnisasja väärtuse vähenemine jne).

Need riskid tuleb ehitusprojekti luues arvesse võtta ning näha ette lahendused riskide ennetamiseks ja

leevendamiseks. Näiteks võib sügava vaivundamendi rajamisel tihedalt asustatud piirkonnas olla mõju

keskkonnale müra ja vibratsiooni näol. Leevendusmeede antud olukorras oleks näiteks vähem müra ja

vibratsiooni tekitavate paigaldusmeetodite kasutamine, müratõkke paigaldamine või tööde teostamine

kindlates ajavahemikes.

Lõikes 2 on sätestatud võimalus esitada ehitusprojekt taotleja enda valitud täpsusastmes, kuid mitte

väiksemas mahus, kui näeb ette käesolev paragrahv. Ehitusloa taotlusega esitatava ehitusprojekti mahtu

kirjeldab käesoleva paragrahvi lõige 1. Lisaks antakse lõikes 2 juhis, et ehitusprojekti tuleb hinnata

vastavalt käesolevale paragrahvile. See tähendab, et ehitusõiguse taotlejalt ei tohi nõuda rohkem teavet,

kui on sätestatud käesolevas paragrahvis. Koosmõjus lõikega 1 jääb kehtima põhimõte, et pädev asutus

annab ehitusprojektile hinnangu lähtudes eelprojekti arengujärgust ka juhul, kui ehitusprojekt on sellest

detailsem.

Lõikes 3 sätestatakse kohustus asjakohasel juhul kirjeldada ehitusprojektis ehitises kasutatava

tehnoloogilise sisseseade, seadme või muu eripärase lahenduse mõõtmeid ja paiknemist (p 1),

kasutamisest tulenevaid piiranguid (p 2) ning teenindamiseks ja transpordiks vajalik kuja või koridori

(p 3). Sätet võrreldes kehtiva määrusega muudetud ei ole, tegu on kehtiva määruse § 8 lg-ga 6. Tegemist

ei ole täismahulise tehnoloogilise projekti esitamise nõudega. Eskiis- ja tehnoloogilise projekti

koostamise nõuet määrus ei sätesta (vt § 3 lg 1 p 4 selgitus). Asjakohasel juhul ehk kui see on ohutuse

põhimõttest tulenevalt vajalik, esitatakse ehitusprojekti koosseisus siiski punktides 1-3 sätestatud

andmed. Teisisõnu on see vajalik juhul, kui see tuleb ehitise või ehitamise keerukuse tulenevatest

eripäradest (vt ka EhS § 42 lg 3 p 5).

Ehitised kavandatakse inimtegevuse toetamiseks, olgu selleks elamine, äritegevus või tootmine.

Spetsiifiliste tegevuste, näiteks tootmine või autoteenindus, puhul kaasnevad erivajadused ja -nõuded,

mis eeldavad vastavate seadmete kasutamist. Näiteks tuleb autotöökoja projekteerimisel arvestada

spetsiifiliste seadmetega, nagu autotõstukid, rehvipingid ja diagnostikaseadmed, mis toetavad töökoja

äritegevust. Ehitusprojekti koostamisel peab arvestama muu seas nende seadmete paiknemise,

mõõtmete ja energiavajadusega.

Lõikes 4 sätestatakse kohustus tuua ehitusprojekti vastavas osas välja ehitise ligipääsetavuse ja

kasutamise lahendused juhul, kui ehitisele kohalduvad ligipääsetavuse nõuded. Igal inimesel peab

olema võimalik ehitist kasutada iseseisvalt ja ohutult. Säte eesmärk on tagada ehitise kasutamise

võimalikkust ja ohutust kõigi inimeste poolt sõltumata nende erivajadustest (füüsilised, sensoorsed jm

erivajadused). Praktikas ei ole ligipääsetavuse lahendused vajalikud ainult puuetega inimestele – tihti

kasutavad neid ka vanemaealised, ajutise tervisekahjustusega inimesed ja väikelaste hooldajad

(vanemad, lapsehoidjad jne). Seega tagavad ligipääsetavuse lahendused kasutusmugavust laiemale

isikute ringile.

Lõikes 5 sätestatakse kohustus kajastada ehitusloataotlusega esitatavas ehitusprojekti seletuskirjaks,

kuidas on ehitise kavandamisel arvestatud ehitise sobivusega. Nõude täitmisel tuleb lähtuda ennekõike

EhS § 13 lg 1 ja 11 nõuetest. Nõue ei tähenda, et muidu ehitisele ja ehitamisele kohalduvad

üldpõhimõtteid ja -nõudeid ei peaks kohaldama. Sättega tagatakse, et projekteeritud lahendused oleksid

läbimõeldud ning realiseeruks olemasoleva teabe pinnalt parim võimalik lahendus.

Lõike 6 kohaselt on ehitusprojekti muutmine võimalik kui muudatuste ulatusest, iseloomust või mahust

tulenevalt ei pea esitama uut ehitusloa taotlust või ehitusteatist. Seega tuleb muudatuste ulatusele nii

ehitusloa kui ka -teatise puhul anda hinnang vastavalt EhS §-le 46. Kui muudatuse tulemusena

muutuvad ehitise olulised tingimused oluliselt, tuleb pädeval asutusel kaaluda ehitusloa kehtetuks

tunnistamist või tuleb isikul esitada uus ehitusteatis.

Muudel juhtudel võib tulenevalt tegelikust situatsioonist ehitusplatsil ja täiendavalt ilmnenud

asjaoludest tekkida ehitustööde käigus vajadus esialgse ehitusprojektiga võrreldes alternatiivsete

meetodite ja lahenduste kasutamiseks. Selline asendus ei muuda ehitusprojektis kajastatut ebaõigeks või

ebatäpseks, vaid ehitustööde käigus tehakse muudatustest huvitatud osapoole soovi kohaselt midagi

teisiti. Samuti saab ehitusprojekti muudatustega lahendada operatiivselt üleskerkinud ehitustehnilisi

probleeme ja mittevastavusi tegelikule olukorrale (näiteks ehitise ümberehitamisel).

Kui taotleja soovib ehitusprojekti muudatusele pädeva asutuse kinnitust enne kasutusloa taotlemist, on

pädeval asutusel võimalik ehitusprojekti muudatus kinnitada haldusaktiga (ehitusloa muutmine).

Haldusakti muutmisele ja kehtetuks tunnistamisele kohalduvad haldusmenetluse seaduse vastavad

sätted (§ 64 jj). Juhul, kui esitatakse taotlus haldusakti muutmiseks muul alusel, kui on sätestatud

haldusmenetluse seaduse §-s 44, on pädeval asutusel kaalutlusõigus nii menetluse uuendamise kui ka

haldusakti muutmise osas.6 Erinevalt ehitusloast on ehitusteatise esitamine oma olemuselt halduse

toiming (vt nt RKHKo 3-17-1859/34). Seega ei ole võimalik teatist ehk halduse toimingut kui sellist

muuta. Kui ehitusteatise ja ehitusprojekti esitamise kohustusega ehitise ehitusprojekti muudatusele

soovitakse pädeva asutuse kinnitust enne kasutusteatise esitamist, peaks pädev asutus ehitusteatise

lähtudes ehitusprojekti muudatusest uuesti läbi vaatama. Ehitusprojekti muudatuste kohta, mille

eelduseks ei ole ehitusseadustikus nimetatud pädeva asutuse läbi viidavad menetlused, saab andmed

esitada läbi ehitisregistri andmete esitamise teatisega igal ajal.

§ 7. Nõuded kasutusloa taotlusega või kasutusteatisega esitatavale ehitusprojektile

(1) Kasutusloa taotlusega või kasutusteatisega esitatakse ehitusprojekt, mille järgi ehitis ehitati.

Esitatav ehitusprojekt peab olema detailsusastmes, mille alusel oli võimalik ehitis terviklikult

ja nõuetekohaselt valmis ehitada.

(2) Kasutusloa taotlusega esitatakse ehitusprojekt, mis sisaldab:

1) kontrollitud ja omavahel kooskõlas olevaid arhitektuuri- ja insener-tehnilisi lahendusi ning

kõiki olulisi tehnilised nõudeid ehitustootele, -materjalile ja -seadmele, ehitisele ja selle

osadele;

2) ehitise oluliste arhitektuurilahenduste ja insener-tehniliste lahenduste parameetrite kirjeldust

graafiliselt või mudeli ja tehniliste kirjelduste kogumina sellisel tasemel, mis annab selged ja

üheselt mõistetavad tehnilised lahendused ning võimaldab nõuetekohaselt ehitada;

3) lõplikult täpsustatud tehnoloogilisi või esteetilisi eelistusi ja piiranguid;

4) ehitustoote, -materjali ja -seadme tehnilisi näitajaid ning vajadusel juhiseid nende

seadistamiseks ja hooldusele esitatavad üldnõudeid seletuskirjas või ehitusprojektiga koos

esitatud hooldusjuhendis.

(3) Kui ehitusprojekt näeb ette tüüplahenduse kasutamist, siis tuleb ehitusprojektis viidata

konkreetsele tüüplahendusele ning vajadusel esitada tüüplahenduse kohta käiv teave

ehitusprojekti koosseisus.

6 Haldusmenetluse käsiraamat, lk 369-372.

(4) Kui kasutusloa taotlusega esitatavas ehitusprojektis esitatakse kogu ehitamiseks vajalik

informatsioon mudelis või graafiliselt viidete ja märkustena, ei ole seletuskirja, tabelite,

graafikute ja muude lisaselgitusi andvate dokumentide või teabe esitamine kohustuslik.

(5) Kasutusloa taotlemisel esitatud ehitusprojektis peab projekteeritud lahenduse geomeetria

olema mõõtmetega ja/või koordinaatidega kirjeldatud määral, mis võimaldas ehitada kui ka

omanikujärelevalvet teostada.

(6) Kui kasutusloa taotlusega või kasutusteatisega esitatakse projekt, mida on võrreldes

ehitusloa taotlusega või ehitusteatisega esitatud projektiga muudetud ning muudatuse ulatusest

tulenevalt ei esine kasutusloa andmisest keeldumise aluseid, siis tuleb ehitusprojektis tehtud

muudatuse kajastamisel järgida lisaks § 8 toodud erisusi.

Paragrahvis 7 sätestatakse nõuded kasutusloa taotlusega esitatavale ehitusprojektile.

Lõikes 1 sätestatakse, et kasutusloa taotlusega esitatavas ehitusprojektis täpsustatakse ehitusloa

taotlusega esitatava ehitusprojekti selliselt, et selle alusel oli võimalik ehitis terviklikult ja

nõuetekohaselt valmis ehitada. Tegu on osaliselt kehtiva määruse § 10 lg 1 ja 3 sõnastusega. Nõuetele

peab vastama nii ehitis kui ka ehitamine. Praktikas võib olla võimalik ehitis terviklikult valmis ehitada

erinevate ehitusprojekti arengujärkude (staadiumite) alusel. Ka kehtiva ehitusseadustiku redaktsiooni

seletuskirja kohaselt võib anda ehitusloa eelprojekti staadiumis olevale ehitusprojektile, kuid

kasutusluba tuleb anda tulenevalt ehitise keerukusest kas põhi- või tööprojekti alusel. Pädev asutus peab

kasutusloa andmisel kasutama oma kaalutlusõigust ning veenduma, et esitatud ehitusprojekt on piisav,

et tulevikus oleks võimalik kontrollida erinevate nõuete täitmist 7 . Seega antakse sõltuvalt ehitise

keerukusest ehitisele kasutusõigus kas eel-, põhi- või tööprojekti staadiumis juba täna. Sealjuures ei ole

sisuliselt tähtis projekti staadium vaid asjaolu, et ehitusprojekt oleks valmis, st selle kohaselt oleks

pädeval isikul võimalik nõuetekohaselt ehitada ning ehitise ja ehitamise nõuetele vastavust kontrollida.

Tulenevalt eelnevast ei nähta käesoleva määrusega teadlikult ette kasutusloa taotlusega esitatavale

ehitusprojektile kohustuslikku standardikohast ehitusprojekti staadiumi.

Projekteerimine on järkjärguline protsess, st üldiselt detailsemale liikumise teabe loomise protsess.

Selline järkjärguline ehitusprojekti arendamine on vajalik omanikule/ehituse tellijale riskide ja

ressursside mõistlikuks haldamiseks ning pädevale asutusele halduskoormuse vähendamiseks.

Kasutusloa taotlusega esitatav ehitusprojekt sisaldab teavet samade ehitusprojekti osade kohta, mis

esitati ehitusloa taotlemisel. Kasutusloa taotlemisel esitatav ehitusprojekt erineb ehitusloa taotlemisel

esitatavast projektis peamiselt kvalitatiivselt ehk see puudutab ehitise samu teabevaldkondasid, kuid on

oma olemuselt detailsem.

Kasutusloa ehitusprojekti teave peab olema sellise täpsusega ja detailsusega, kus ehitusprojekti osad

on lõpuni kooskõlas ning mille alusel on võimalik saada lõplik ülevaade projekteerimise alustest,

kontrollida nõuetele vastavust, ehitada ja täita omanikujärelevalve ülesandeid. Kuid kasutusloa

taotlemisel sisalduv ehitusprojekti teave ei tohi olla vastuolus ehitusloa taotlemisel esitatava teabega

ehk kasutusloa taotlusega esitatav ehitusprojekt täpsustab ja detailiseerib ehitusloa taotlusega

esitatavat ehitusprojekti, kuid ei muuda seda põhimõtteliselt.

Kasutusloa taotlemisel tuleb esitada ehitusprojekt, mille alusel ehitati. Ehitada saab ainult valmis

ehitusprojekti alusel. Konkreetse ehitusprojekti puhul hindab projekti koostaja, mis on piisav

ehitusprojekti detailsus, et vastata käesoleva sätte nõuetele. Ehitusprojekti detailsus sõltub kavandatava

ehitise olemusest ja keerukusest, sh konkreetsest kasutusotstarbest tulenevatest nõuetest. Ehitusprojekt

on valmis, kui on läbitud kõik projekteerimise vajalikud etapid ja kui on jõutud projektlahendini, mis on

piisavalt detailne, et nõuetekohaselt ehitada. Võib esineda olukordi, kus kasutusloa taotlusega

ehitusprojekt ei pruugi olla detailsem kui ehitusloa taotlusega esitatav ehitusprojekt, nt võib see

puudutada abihooneid või ehitisena paigaldatavaid ehitustooteid (mänguväljak).

Sisuliselt on valmis ja kontrollitud ehitusprojekt kooskõlas kõigi kehtivate nõuetega, sealhulgas EhS-s

sätestatuga, ning sisaldab piisavalt detailset teavet, et võimaldada pädeval asutusel saada täielik

7 SE 555 seletuskiri, lk 98.

ülevaade ehitamise aluseks olnud teabest ja normdokumentidest ning selle alusel koostatud

ehitusdokumentidest (EhS § 52 lg 2 p 10). Ehitusprojekti ja selle alusel ehitamise nõuetelevastavuse

kontroll on suunatud EhS §-s 55 sätestatud kasutusloa andmisest keeldumise aluste kontrollimisele

pädeva asutuse poolt. Samuti peab selline ehitusprojekt sisaldama asjakohaseid erialaspetsiifilisi

jaotisi, mis on omavahel kooskõlas ja üksikasjalikult kontrollitud.

Kokkuvõttes esitatakse kasutusloaga taotluse või kasutusteatisega täpsustatud ehitusprojekt. Tegemist

ei ole eraldiseisva ehitusprojekti liigi ega staadiumiga. Ehitusprojekt on arenev teabekogum, pärast

ehitusloa saamist arendatakse sama teabekogumit edasi selliselt, et selle järgi oleks võimalik ehitis

tervikuna välja ehitada. Kasutusloa taotlusega koos esitataksegi selline ehitusprojekt, mille järgi oli

võimalik nõuetekohaselt ehitada ja sealjuures ei ole määrav, kas EVS standardi kohaselt on tegu

ehitusprojektiga eel-, põhi- või tööprojekti staadiumis.

Lõikes 2 sätestatakse, milline teave peab olema esitatud kasutusloa taotlusega esitatava

ehitusprojektiga. Sisuliselt piiritleb lõikes 2 sätestatu kasutusloa taotlusega esitatava ehitusprojekti

ulatuse. Igal juhul ei saa pädev asutus nõuda taotlejalt detailsemat infot kui kehtiv õigus seda ette näeb.

Esitatav teabemaht on piiritletud järgmiselt.

Punkti 1 kohaselt peavad kasutusloa taotlusega esitatavas ehitusprojektis olema esitatud kontrollitud ja

omavahel kooskõlas olevad arhitektuuri ja insener-tehnilised lahendused. Säte rõhutab, et valitud

lahendused peavad olema terviklikud. Lisaks peab olema selgelt määratletud, milliseid tehnoloogiaid,

materjale või kujunduslahendusi kasutati, samuti on täpsustatud, mida tohib teha, et saavutada soovitud

tulemus.

Punkt 2 tugineb kehtivale määrusele (§ 9 lg 6). Ehitusprojekt peab sisaldama oluliste

arhitektuurilahenduste ja insener-tehniliste lahenduste parameetrite (ehk omaduste) kirjeldust, et

ehitaja saaks aru, kuidas ehitis peab välja nägema ja funktsioneerima, ning saaks selle vastavalt

nõuetele valmis ehitada. Näiteks koolimaja ehitamise puhul peab arhitektuurilahendusest selguma, kus

asuvad klassiruumid, koridorid, trepid, aknad, uksed, tualetid, spordisaal ning mis on nende mõõtmed,

sisearhitektuuri puhul ka kujundus.

Punkti 3 kohaselt peavad ehitusprojektis olema esitatud ka tingimused, millele ehitusmaterjalid, tooted

ja seadmed ning ehitise osad peavad vastama, tagamaks ohutust, kvaliteeti ja vastavust nõuetele.

Tehnoloogiline piirang või tehniline näitaja iseloomustavad kirjeldatavaid parameetreid. Näiteks

võidakse välja tuua, millise tugevusklassiga peab olema vundamendis kasutatav betoon, millise

tulepüsivuse klassiga peab olema katusematerjal või millise energiatõhususe klassiga peab olema

kütteseade. Näiteks hoone puhul võib tehnoloogiline nõue olla, et energiatõhususe tagamiseks peavad

aknad olema kolmekordse klaaspaketiga. Esteetiline nõue võib seisneda kohustuses viia aknad

fassaadiga tasapinda (nt sageli miljööaladel). Piiranguna saab käsitleda nt nõuet, et hoone fassaad ei

tohi olla klaasist.

Punkti 4 järgi peaksid uute ehitiste puhul andmed ehitises kasutatud toodete ja materjalide kohta olema

olemas piisavas detailsusastmes ehitusprojektis ja ehitusdokumentides. Seega ei kehtestata võrreldes

kehtiva määrusega uut nõuet. Küll aga tuleb silmas pidada, et kui ehitisele laieneb varjendi rajamise

kohustus, siis tuleb vajalikus mahus näidata ära varjendis olevate tehnosüsteemide (ventilatsioon, küte,

veevarustus, elekter) kasutamine koos varjendis oleva muu varustuse eesmärgipärase ja ohutu

kasutusega.

Lõikes 3 sätestatakse, et kui ehitusprojekt näeb ette tüüplahenduse kasutamist, siis tuleb ehitusprojektis

viidata konkreetsele tüüplahendusele ning vajadusel esitada tüüplahenduse kohta käiv teave

ehitusprojekti koosseisus. Tegu on kehtiva määruse § 10 lg-ga 10 ning selle sõnastust ei ole muudetud.

Tüüplahendus on eelnevalt projekteeritud ja standardiseeritud lahendus, mida saab korduvalt kasutada

sarnaste projektide puhul ilma, et oleks vaja iga kord projekteerimist. Tüüplahendust saab vajadusel

kohandada tegelikule olukorrale. See tähendab, et kui mingi osa kohta on välja töötatud tüüplahendus,

mis on praktikas kasutusel, võib eelistada just seda lahendust ning vajadusel kohandada see tegelikule

olukorrale, mitte hakata välja töötama iseseisvat lahendust, mille lõpptulemus võib olla sarnane või

samaväärne sellele, mis tüüplahenduse puhul.

Lõikes 4 sätestatakse, et kasutusloa taotlemisel võib esitatav ehitusprojekt sisaldada vaid graafilist

teavet viidete ja märkustega ning tekstiline teave ei ole sel juhul vajalik. Tegu on kehtiva määruse § 6

lg-ga 3 ning selle sõnastust ei ole muudetud. Säte on mõeldud olukorraks, kui joonisel või mudelis saab

ära näidata kõik vajalik teave selle ohutuses veendumiseks, pole seletuskirja tarvis. See aitab kaasa

menetlusökonoomiale ja vähendab ehitusprojekti koostaja koormust.

Oluline on tähele panna, et tegu on erisättega, mis kohaldub üksnes kasutusloa taotlusega esitatavale

ehitusprojektile. Ehitusloa taotlusega ehitusprojekti puhul tuleb projekti koostajal valida määruses

toodud ehitusprojekti eriosad. Ehitusloa taotluses esitatakse kõik asjakohased eriosad vähemalt

seletuskirjas tekstilisena, erandina tuleb nt arhitektuuri osa puhul esitada ka joonised. Kasutusloa

taotlusega esitatav ehitusprojekt võib sisaldada üksnes graafilist teavet (kuna seletuskiri esitati

ehitusloa juures), mis on esitatud viidete ja märkustena joonistel või mudelis, kui see on piisavalt

informatiivne, et hinnata eelnõu § 7 lg-s 2 toodud nõuete täitmist, nt võib see olla asjakohane hoonet

teenindavate rajatiste puhul, kus varasemale seletuskirjale ei ole enam midagi lisada.

Lähtudes sellest, et kasutusloaga esitatava ehitusprojekti alusel peab olema võimalik ehitis terviklikult

valmis ehitada, peab ka teave olema koostatud selliselt, et selle kasutamine ehitusplatsil oleks

võimalikult mugav ja käepärane. Seega, kui kasutusloaga esitatavas ehitusprojektis antakse kogu vajalik

informatsioon joonistel, ei ole seletuskirja, tabelite, graafikute ja muude lisaselgitusi andvate

dokumentide esitamine kohustuslik.

Lõikes 5 sätestatakse kohustus esitada ehitusprojekti joonistel või mudelis kõik vajalikud mõõdud ja

koordinaadid, et neid saaks kasutada ehitustööde teostamiseks ja omanikujärelevalve tegemiseks. Tegu

on kehtiva määruse § 11 lg-ga 3, sätet võrreldes kehtiva määrusega muudetud ei ole. Sätestatud

kohustus tagab ehitamise õigsust ja kvaliteeti. Täpsed mõõdud ja koordinaadid tagavad, et ehitustööd

tehakse vastavalt projekteeritud lahendusele, väheneb vea esinemise tõenäosus.

Lõike 7 kohaselt on muudetud ehitusprojekti kooskõlastamine kasutusloa andmisel või kasutusteatise

heakskiitmisel võimalik juhul, kui ei esine kasutusloa andmisest keeldumise aluseid, sh kui muudatuse

ulatusest tulenevalt ei ole algatatud ehitusloa kehtetuks tunnistamise menetlust. Ka kasutusteatise

täiendaval kontrollil kontrollitakse kasutusloa andmisest keeldumise aluste esinemist (EhS § 48 lg 6).

Kui muudatuse tulemusena muutuvad ehitise olulised tingimused oluliselt, tuleb pädeval asutusel lisaks

kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamist või tuleb isikul esitada uus ehitusteatis, st selliseid muudatusi

ei ole võimalik kasutusõiguse andmisega nn seadustada.

§ 8. Ehitusprojekti muutmine

(1) Ehitusprojekti muutmisel lähtutakse muudetava ehitusprojekti osale kohalduvatest nõuetest.

(2) Ehitusprojekti juurde koostatakse seletuskiri, milles selgitatakse muudatuse tegemise

põhjuseid, lisatakse lahendus koos põhjenduste ja selgitustega ning muudatuse tegemisest

tulenevad võimalikud mõjud.

(3) Ehitusprojekti graafilises osas eristatakse tehtud muudatused arusaadavalt ehitusloa saanud

või ehitusteatisega heakskiidetud ehitusprojektis kajastatud lahendusest.

Ehitusprojekti muutmise sätted ei loo uut menetlusliiki. Taotlus on isiku tahteavaldus, mis on suunatud

sellele, et haldusorgan midagi teeks: sooritaks toimingu või annaks haldusakti 8 . Valdavalt on

ehitusprojekti muudatuse esitamise näol taotlusega vaadata ehitusteatis lähtudes muudatuse ulatusest

uuesti läbi (toiming) või muuta ehitusloa resolutsiooni osaks olevat ehitusprojekti (haldusakt).

Menetluslike erisuste kohta ehitusprojekti muudatuse kinnitamisel või heakskiitmisel vaata

paragrahvide 6 ja 7 seletuskirjast. Käesolevas paragrahvis sätestatakse lisanõuded ehitusprojekti

muutmise vormistamisele.

Lõike 1 kohaselt kohalduvad ehitusprojekti muutmisele täpselt samasugused nõuded, nagu muudetavale

ehitusprojekti osale. See hõlmab muuhulgas nii ehitusprojektile, selle koostamisele kui ka ehitusprojekti

8 Haldusmenetluse käsiraamat, lk 127.

koostava isiku pädevusele esitatavaid nõudeid, sealjuures peab muudatus olema sellises

detailsusastmes, nagu on muudetav ehitusprojekti osa.

Lõikes 2 ja 3 esitatakse nõuded ehitusprojekti muudatuse vormistamisele. Ehitusprojekti muudatuse

vormistamisel peab olema täpselt ja arusaadavalt selge millisel põhjusel muudatus tehakse, mis on

muudatuse ulatus ja selle mõjud. Ehitusprojekti muudatus peab olema ehitusprojektis selgelt eristatav,

see tähendab, et muudatuse kohta tuleb koostada eraldi seletuskiri ning ehitusprojekti graafilises osas

tuleb muudatus võrreldes esialgse lahendusega selgelt ja üheselt mõistetavalt tähistada.

3. peatükk

Nõuded ehitusprojekti osadele

Nagu eelnevalt kirjeldatud (vt § 4 ülal), peab ehitusprojektil olema üldosa. Ehitusprojekti jagamine

valdkondade kaupa või mõnel muul viisil otsustatakse tellija ja töövõtja vahelises kokkuleppes. See

sõltub ehitise olemusest ja eripäradest, näiteks iga hoone ja rajatise puhul ei pruugi kõik osad olla

vajalikud.

Ehitiste kasvava keerukuse, projekti koostajate spetsialiseerumise ja kvalifikatsiooninõuete olukorras

koosneb ehitusprojekt peaaegu alati mitmest valdkonnaspetsiifilisest jaotisest. Ehk tüüpiliselt on ehitise

projekti koostajaid mitu. Ehitusprojekt jaguneb valdkonnaspetsiifilisteks osadeks, mille raames iga osa

tegeleb teatud valdkonna tehniliste ja funktsionaalsete (kvaliteedi)nõuetega ning lahenduste loomise ja

kirjeldamisega. Selline jaotamine aitab valdkonna spetsialistidel keskenduda enda osadele, nõuetele ja

tagada, et kõik on korrektselt projekteeritud ja dokumenteeritud. Selline jagamine on eriti oluline

keerukate ehitusprojektide puhul.

§ 9. Ehitusprojekti osad

(1) Ehitusprojekt koosneb ehitusprojekti üldosast, kus esitatakse:

1) ehitusprojektiga hõlmatud kinnistu andmed, ehitise asukoha andmed, olemasoleva

situatsiooni lühikirjeldus, ehitusprojekti nimetus, tunnus või number ning ehitusprojekti

koostamise eesmärk, sealhulgas kavandatava või lammutatava ehitise kirjeldus ja sobivus, selle

kasutamise otstarve, põhjendused ja ulatus;

2) selgitus ehitusprojekti ülesehituse ja koosseisu kohta;

3) ehitise ja selle osa, sealhulgas tehnosüsteemi ja ajutise ehitise, kavandatav kasutusiga;

4) planeeringute või projekteerimistingimuste ning ehitusprojektis esitatud lahenduse võrdlus;

5) kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise korral kinnismälestise või

muinsuskaitseala nimetus ja kultuurimälestiste riiklikku registri number ning muinsuskaitse

eritingimuste ning ehitusprojekti võrdlus;

6) teave energiatõhususe nõuete kohaldamise kohta, sealhulgas kas tegemist on hoone olulise

rekonstrueerimisega.

(2) Ehitusprojekt koosneb asjakohasel juhul paragrahvides 9 – 15 sätestatud osadest ja nendes

nõutud teabest lähtudes käesoleva määruse § 6 või § 7 sätestatud teabe mahust.

Paragrahvis 9 sätestatakse detailsemad nõuded ehitusprojektide osadele.

Lõikes 1 on reguleeritud nõuded ehitusprojekti üldosale, mille esitamine on igal juhul kohustuslik.

Tegemist on uue normiga, kehtiv määrus üldosa (üldteavet) ei nõua. Üldteave on ehitusprojekti tervikut

kirjeldav teave. Üldosa on üldteavet koondav projektdokumentatsiooni osa (dokumendi peatükk või

mudelile lisatud selgitused). Lähtudes heast praktikast, on EKEL samuti pakkunud välja ühisosa

teabenõuded. Vastavat ettepanekut on määruse koostamisel arvestatud. Üldosa sisu on oma olemuslikult

informatiivne ja kokkuvõtlik, see on suunatud teabe struktureerimisele ja edastamisele. Lisaks tuleb

selgitada ehitusprojekti koostamise aluseks olnud lähteandmetega arvestamist, st seoseid EhS §-dega

13 ja 14.

Lõike 1 punkti 1 kohaselt peab ehitusprojekt sisaldama ehitusprojektiga hõlmatud kinnisasja andmeid

(nt katastritunnust), olemasoleva situatsiooni lühikirjeldust, ehitusprojekti nimetust, tunnust või numbrit

ning ehitusprojekti koostamise eesmärki, sealhulgas kavandatava ehitise kirjeldust ja sobivust ning selle

kasutamise otstarvet, põhjendusi ja ulatust.

Ehitusprojektis peab olema selgelt välja toodud, mis on selle koostamise eesmärk. Teisisõnu tuleb

selgesõnaliselt välja tuua mida ehitusprojektiga lahendatakse, näiteks kas tegemist on uue hoone

rajamisega, olemasoleva rajatise ümberehitamisega või hoopis lammutamisega. Ühtlasi peab olema

kirjeldatud mida ehitis endast kujutab (mis see on). Ehitusprojektis peab olema selgitatud, mis tüüpi

ehitis on kavandatud (nt elumaja, kontorhoone, tööstushoone, raudtee, tunnel vms) ning kuidas ja mis

eesmärgil seda ehitist kavatsetakse kasutada (mis on funktsioon). Kui on selge mida ja mis otstarbeks

ehitatakse, tuleb täiendavalt lühidalt selgitada ka konkreetse lahenduse valikut lähteandmetega

arvestades (miks selline valik ehk põhjendused). Kavandatava ehitamise ulatus määratleb, milliseid

töid tuleb ehitusprojekti elluviimisel teha (ehitusprojekti maht).

Ühtlasi aitab eeltoodu seada fookust ning piiritleda ehitusprojektis esitatavat teabemahtu ja

kohaldatavaid nõudeid (kehtiv õigus, standardid). Näiteks kui ehitusprojekti eesmärk on mõne rajatise

ehitamine, ei ole energiatõhususe osa üldjuhul vajalik. Kui eesmärk ei ole selgelt määratletud, ei pruugi

ehitusprojekt anda piisavat, arusaadavat ja õiget teavet. Määramatusega võivad kaasneda vead ja

arusaamatused, mis loovad ohtliku olukorda või põhjustavad menetluse venimist.

Ehitusprojekt peab sisaldama ka teavet konkreetse kinnisasja kohta, millele ehitist kavandatakse,

vältimaks ebamäärasust kavandatava ehitise asukoha kohta. Olemasoleva situatsiooni kirjeldus peab

andma ülevaadet olukorrast kinnisasjal, näiteks olemasolevatest hoonetest, maastikust,

infrastruktuurist jne. See on vajalik, mõistmaks kas uue ehitise rajamine on võimalik. Olemasoleva

situatsiooni kirjeldus peaks hõlmama ka suuremat pilti, et oleks võimalik hinnata kas ja kuidas

kavandatud ehitis sobitub olemasolevasse keskkonda.

Punkti 2 kohaselt peab üldosa sisaldama selgitust ehitusprojekti ülesehituse ja koosseisu kohta lähtuvalt

punktis 1 esitatud lähteandmetest. Nimelt peab olema selge, mis eriosad on ehitusprojekti koosseisu

lisatud ning kuidas ja miks on ehitusprojekt selliselt ülesehitatud. Seda eelkõige eesmärgiga anda

lugejale juhis ehitusprojekti kui terviku lugemiseks, tagada selgus, terviklikkust ja kooskõla kehtiva

õigusega ning võimalust esitatud teabes efektiivselt ja kiiresti orienteeruda, sh menetluse läbiviimisel.

Selgelt määratletud struktuur võimaldab ka hinnata, kuidas muudatused ühes osas mõjutavad teisi osi.

Punkti 3 kohaselt peab ehitusprojektis olema ka ehitise ja selle osa (sh tehnosüsteem), sealhulgas ajutise

ehitise, kavandatav kasutusiga . Ehitise kavandatav kasutusiga on toodud eriosadest üldosasse (vrdl nt

kehtiva määruse § 8 lg 7, § 16 lg 1 p 3) Ehitise projekteeritud kasutusiga määratakse projekteerimise

käigus, võttes arvesse ehitise otstarvet, kasutustingimusi ja hooldusnõudeid. Kasutusea määramise

puhul eeldatakse, et ehitis säilitab oma funktsionaalsuse, toimivuse ja ohutuse selle perioodi vältel, kui

seda kasutatakse ja hooldatakse ettenähtud viisil.

Mõistete ehitise eluiga, kasutusiga või püsimisiga erinevust iseloomustab järgmine näide. Hoone

püstitamise hetkel peab omanik silmas selle hoone kümneaastast kasutamist kinona. Kümne aasta pärast

sulgeb omanik kino – seega on hoone kasutusiga läbi, kuid hoone on alles ja püsib. Loomulikult on

võimalik, et mõne aja pärast algab hoone järgmine kasutusiga – selles avatakse kauplus ning paari

aasta jooksul toimib see hoone kauplusena. Kuid kui hoone jääb pärast kino sulgemist hoolduseta, siis

millalgi tekivad probleemid hoone püsivusega – hoone amortiseerub, nt võivad tekkida praod ning

hoone võib muutuda varisemisohtlikuks. Seega lõpeb hoone püsivusiga, kuid ka nüüd on võimalik

rekonstrueerimisega hoone püsivus taastada. Samas võib saabuda aga ajahetk, kui ehitist kas pole enam

vaja või pole majanduslikult otstarbekas säilitada ning siis on võimalik ehitise eluiga/eksistents

lammutamisega lõpetada.

Punktis 4 sätestatakse kohustus esitada planeeringutest või projekteerimistingimustest tulenevate nõuete

ning ehitusprojekti võrdlus. Tegu on uue nõudega, mida ei ole kehtivas määruses. Ehitusprojektist peab

selguma, kuidas on plaanis täita planeeringust või projekteerimistingimustest tulenevaid nõudeid,

eelkõige EhS § 26 lg-s 4, § 27 lg-s 4 või PlanS § 126 lg-s 2 loetletud tingimusi. Selleks saab esitada

vastavate nõuete ja kavandatava lahenduse võrdluse (nt tabelina või tekstiliselt). See on oluline, kuna

ehitusprojekti menetlev asutus peab mõistma, kas ja kuidas projekti koostaja on kavandatud lahendustes

arvestanud kehtivate planeeringutega või projekteerimistingimustega. Planeeringud ja

projekteerimistingimused sisaldavad sageli nõudeid, mis puudutavad hoonete asukohta, kõrgust,

funktsiooni, keskkonnamõjusid ja teisi olulisi tegureid, ning nende nõuete täitmine on ehitusloa andmise

eeldus. Kui ehitusprojektis on kirjas, kuidas on plaanis need nõuded täita, saab pädev asutus kiiresti

kontrollida, kas kõigi nõuetega on arvestatud. See tagab sujuva, kiirema ja läbipaistvama menetluse,

kuna ei pea eraldi küsima täiendavat teavet või selgitusi. Tingimusel, et see ei halvenda projektlahendi

võrdluse arusaadavust ja ülevaatlikust, võib võrdluses viidata ka muudele ehitusprojekti osadele

eesmärgiga vältida ehitusprojekti sisu kordust.

Punkti 5 kohaselt peab kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise korral üldosa sisaldama

kinnismälestise või muinsuskaitseala nimetust ja kultuurimälestiste riiklikku registri numbrit ning

muinsuskaitse eritingimuste ning projektlahendi võrdlust. Oluline on tagada, et ehitusprojektist oleks

selgelt tuvastatav millise kinnismälestisega on tegu või millisel muinsuskaitsealal kavandatav ehitis

asuma hakkab. Ühtlasi peab olema selge kuidas on plaanis täita muinsuskaitse eritingimusi. Näiteks

saab selleks saab esitada muinsuskaitse eritingimuste ning projektlahendi võrdluse tabelina või

tekstiliselt. Tingimusel, et see ei halvenda projektlahendi võrdluse arusaadavust ja ülevaatlikust, võib

võrdluses viidata ka muudele ehitusprojekti osadele eesmärgiga vältida ehitusprojekti sisu kordust.

Punkti 6 alusel esitatakse teave energiatõhususe nõuete kohaldamise kohta, sh kas ehitamise näol on

tegemist olulise rekonstrueerimisega. Teisisõnu tuleb kokkuvõtlikult kirjeldada, miks teatud

energiatõhususe nõuded konkreetsel juhul ei kohaldu. Kirjeldus on vajalik, kuna energiatõhususe osa

ehitusprojekti määruses ei kohaldu või kohalduvad erisustega teatud hoonetele, näiteks ajutised hooned,

miljööväärtuslikule alale jäävad või väärtusliku üksikobjektina määratletud hooned või hooned, mis on

tunnistatud mälestisteks jne. Detailsem teave energiatõhususe nõuete täitmise osas esitatakse vastavas

ehitusprojekti eriosas.

Lõikes 2 sätestatakse, et ehitusprojekt koosneb järgnevates paragrahvides kirjeldatud osadest, mis

sisaldab teavet, mille esitamise vajadus sõltub konkreetsest ehitisest ehk muude osade valik otsustatakse

lõikest 1 lähtuvalt, st projekti koostaja otsustab asjakohaste eriosade koostamise ja selles sisalduva

teabe ulatuse. Ehitusprojekti osade kirjeldus kohaldub asjakohases detailsusastmes nii ehitus- kui ka

kasutusõiguse andmisel.

Määruse eelnõu ettevalmistamisel korraldatud kaasamisüritustel juhiti tähelepanu, et ka ehitusprojekti

osade sisu loetelu ei peaks olema sõnastatud imperatiivsena. Ehitus- ja kasutusõiguse andmisel esitatav

teabemaht on piiratud määruse §-des 6 ning 7 ja lisaks on konkreetse ehitusprojekti osa juures

määratletud ehitusloa taotlusega ning ehitusteatisega esitatav teave.

Seega peab §-des 9-15 sätestatud ehitusprojekti osade teabest esitama selle, mis konkreetse ehitise puhul

on asjakohane. Näiteks ei tule arhitektuuri osas hinnata piirdetarindite soojusjuhtivust, kui ehitatakse

sisekliima tagamiseta abihoonet.

Kasutusõiguse andmisel on kontrolliese ühtlasi piiratud ehitusõigusega. Näiteks peab EhS § 54 lõike 1

kohaselt ehitis, millele kasutusluba antakse, vastama õigusaktides sätestatud nõuetele, eelkõige ehitisele

esitatud nõuetele, ja ehitusloale. Viidatud sätte eesmärk on piiritleda kasutusloa andmise kontrolliese.

See tähendab, mida peab haldusorgan kontrollima kasutusloa taotluse saamisel. Kasutusloa

kontrolliese on piiratud ehitusloa kontrolliesemega.

§ 10. Nõuded arhitektuuri osale

(1) Arhitektuuri ning sisearhitektuuri osas esitatakse:

1) arhitektuurilahenduse kirjeldus;

2) ehitise põhitarindite kirjeldus koos põhiliste ehitustoodete, -materjalide ja -seadmete

äranäitamisega;

3) arhitektuurinõuded hoone välispiiretele ja viimistluse kirjeldus;

4) piirdetarindite soojusjuhtivused ja muud ehitusfüüsikalised omadused, sealhulgas

niiskusohutus ja õhupidavus;

5) piirdetarindite õhumüra isolatsiooni ning ruumidevahelise heliisolatsiooni parameetrid;

6) nõuded ja nõuetele vastavust tagavad lahendused ligipääsetavuse kindlustamiseks;

7) nõuded siseviimistlusele koos põhiliste ehitustoodete, -materjalide ja nende omaduste

äranäitamisega.

8) insolatsiooni ja päikesekaitse lahendused, sealhulgas avatäidete soojusläbivus ja

klaaspindade valgusläbivus ning nõuded ja valgustustehnilised parameetrid siseruumide

valgustusele;

9) hooldamise lahendused koos vajalike abivahendite kirjeldusega.

(2) Ehitusteatisega esitatavas ehitusprojektis esitatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides

1, 2 ja 8 nõutud teave tekstiliselt ja graafiliselt esitatakse ehitise vaated, kuhu kantakse fassaadi

viimistlusmaterjalid.

(3) Ehitusloa taotlemisel kirjeldatakse arhitektuuri ning asjakohasel juhul sisearhitektuuri osas

projekteeritud lahendusi tekstiliselt ja graafiliselt esitatakse ehitise plaan, vaated ja vajalikud

lõiked, kuhu kantakse ruumide, tarindite, tehnosüsteemide ja seadmete asukohad ja fassaadi

viimistlusmaterjalid.

Paragrahvis 10 sätestatakse nõuded ehitusprojekti arhitektuuri ja sisearhitektuuri osale.

Punkti 1 kohaselt esitatakse arhitektuuri osas ehitise arhitektuurilahendus (kehtiva määruse § 16 lg 1 p

2). Arhitektuurilahendus kirjeldab kavandatava ehitise välimust, funktsionaalset ja esteetilist lahendust.

See võimaldab kõigil osapooltel mõista, milline ehitis on kavandatud, sh hinnata ehitise sobivust

ümbritsevasse keskkonda. Sisearhitektuuri lahenduste kirjeldus on ennekõike asjakohane juhul, kui see

on vajalik ehitise, ehitamise või selle kasutamisele esitatud nõuetele vastavuse tõendamiseks (nt

ligipääsetavuse tagamisega seotud lahendused).

Punkti 2 kohaselt esitatakse ehitise põhitarindite kirjeldus koos põhiliste ehitustoodete, -materjalide ja

-seadmete äranäitamisega (kehtiva määruse § 16 lg 1 p 4). Põhitarindid on ehitise põhinõuete (EhS §

11) täitmise hindamiseks vajalikud tarindid: kandvad ja jäigastavad tarindid, välispiirded (katus,

välisseinad, avatäited, sokkel, vundament) ja sisetarindid. Need moodustavad ehitise kandevstruktuuri

ja määravad selle stabiilsuse, ohutuse ja vastupidavuse. Lisaks näitab sisetarindite paigutus

ruumijaotust.

Punkti 3 kohaselt sisaldab ehitusprojekt ka arhitektuurinõudeid hoone välispiiretele ja viimistluse

kirjeldust (kehtiva määruse § 16 lg 1 p 5). Arhitektuurinõuded on funktsionaalseid nõuded, samuti

nõuded välisilmele ja materjali valikule. Seejuures ei kuulu arhitektuurinõuete hulka planeeringutest

tulenevad nõuded – need on lähteandmed.

Punkti 4 kohaselt tuuakse arhitektuuri osas välja ka piirdetarindite soojusjuhtivused ja muud

ehitusfüüsikalised omadused, sealhulgas niiskusohutus ja õhupidavus. Piirdetarindi soojusjuhtivus

määrab, kui tõhusalt suudab ehitise piirdetarind soojust hoida või juhtida. Ehitusfüüsikalised näitajad

on olulised ehitise funktsionaalseks, toimivuse ja ohutuse kavandamiseks. Ehitusfüüsikalised valikud

mõjutavad muu hulgas energia tarbimist, mõju keskkonnale, sisekliimat, niiskusturvalisust,

vastupidavust jne.

Punkti 5 näol on kehtiva määruse § 16 lg 1 p 6 tuleneva nõude edasiarendusega. Mürapidavus määrab

kuivõrd heli levib läbi ehitise piirete, st väliskeskkonnast ehitisse ja ehitisesiseselt ühest ruumist teise

Punkti 5 kohaselt kajastatakse ehitusprojektis piirdetarindite võimet takistada väliskeskkonnast

pärineva müra levikut ehitisse ning ka ruumidevahelist mürapidavust ja selle tagamiseks kavandatud

abinõud. Näiteks kortermaja puhul on eriti oluline korteritevaheline mürapidavus ja korteri siseselt

magamistubade ja tualettruumide mürapidavus, et tagada kasutusmugavust ja privaatsust. Eriti oluline

on täheldada, et linnalises keskkonnas, milles tänavamüra ületab lubatud välisõhu norme, et ole

ilmtingimata uute elamute ehitamine keelatud, vaid teatud juhtudel võib olla vajalik tagada täiendavaid

müra tõkestavaid meetmeid, et tagada müranormi vastavus elamu siseruumis.

Punkti 6 kohaselt tuuakse arhitektuuri osas välja nõuded ja nõuetele vastavust tagavad lahendused

ligipääsetavuse tagamiseks (kehtiva määruse § 16 lg 1 p 7). Nõuete eesmärk on tagada, et ehitis on

kõigile ligipääsetav, sealhulgas väikelastele ja väikelastega liikuvatele vanematele, vanemaealistele

isikutele, ratastoolis liikujatele, vaegnägijatele ja -kuulajatele jne. Ligipääsetavuse nõuded lähtuvad

inimese elukaarest. Ligipääsetavus hõlmab nt sissepääse, liikumisteid ja koridore, lifte, tualettruume,

tehnosüsteeme, parkimist jne. Täpsemad nõuded ligipääsetavusele on kehtestatud eraldi määrusega.

Punkti 7 kohaselt sisaldab arhitektuuri osa ka nõudeid siseviimistlusele (kehtiva määruse § 16 lg 1 p 8)

koos põhiliste ehitustoodete, -materjalide ja nende omaduste äranäitamisega. Nõude täitmise

detailsusaste sõltub projekteerimise staadiumist ja taotletavast eesmärgist – ehitusloa taotlemisel ei pea

teave olema liiga detailne, kasutusloa taotlusele lisatud projekt peab olema detailne (vt selles osas

täpsemalt § 7 lg 1 p 4 selgitused).

Punkti 8 kohaselt kajastatakse arhitektuuri osas ka insolatsiooni ja päikesekaitse lahendusi, sealhulgas

avatäidete soojusläbivus ja klaaspindade valgusläbivus ning nõuded ja valgustustehnilised parameetrid

siseruumide valgustusele. Insolatsioon on ruumi paistev otsene päikesekiirgus ehk otsene päikesevalgus.

Insolatsioon omab tähtust inimese tervise jaoks ning peab olema piisav. See mõjutab ka ehitise

sisekliimat. Näiteks Majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad

nõuded“ § 3 lg 3 kohaselt tuleb eluruumis tagada piisav loomulik valgus. Määrus samas ei sisusta,

milline on piisav loomulik valgus. Insolatsiooni nõuded ei ole õigusakti tasemel reguleeritud ning seda

sisustatakse ehituse hea tava kaudu, mida on võimalik sisustada näiteks erinevate valdkondlike

standardite või juhenditega.

Vähemolulised ei ole ka päikesekaitse lahendused, mis aitavad reguleerida otsese päiksekiirguse mõju,

et vältida liiga kõrget sisetemperatuuri. Päiksekaitse lahendustega arvestama jätmine võib hiljem tuua

vajaduse täiendava tehnosüsteemi jaoks, nt jahutuse järele, et tagada mugav sisekliima. Sobivad

päiksekaitse meetmed aitavad vähendada jahutusvajadust ja seeläbi ka energiakulusid. Eeltooduga

arvestamise kohustus on tuletatav ka EhS § 9 sätestatud keskkonnasäästlikkuse põhimõttest.

Siseruumide valgustuse üldnõuded ja põhimõtted erinevad sõltuvalt ruumi kasutusest. Näiteks võib

elutoa valgustus olla pehmem ja valgustase madalam, kui kontoriruumides. Ehitusprojektis tuleb välja

tuua valitud valgustuse lahendus. Valitud lahendus peab tagama ruumide kasutamise ohutust ning olla

kasutaja jaoks visuaalselt mugav. Valgustustehniliste parameetrite hulka kuuluvad näiteks

valgustustihedus, värvustemperatuur, heledus, ühtlus, värviesitus (vt eelnõu § 14 selgitusi).

Punkti 9 kohaselt võib arhitektuuri osas olla vajalik välja tuua hooldamise lahenduste kirjeldus koos

vajalike abivahendite kirjeldusega. Hooldamise lahendus on ehitise ja selle osa hooldamiseks mõeldud

meetod. Hooldamist võivad vajada ehitise erinevad osad. Sätte eesmärk on suunatud hooldamiseks

vajalike abitarindite kirjelduse esitamisele, st kas arhitektuurse lahenduse hooldamiseks on vajalikud

redelid, trepid vms.

Lõikes 2 sätestatakse arhitektuuri osale esitatavad vorminõuded olukorras, kui ehitusteatisega koos

tuleb esitada ehitusprojekt. Ehitusteatise ja ehitusprojekti kohustuse korral nähakse ette oluliselt

väiksem teabenõude maht, kui ehitusloakohustuse puhul. Eeltoodu ei tähenda, et ehitisele ja ehitamisele

kohalduvad nõuded ei rakenduks vaid seda, et pädev asutus ei pea ilmtingimata kõikide nõuete täitmist

sedavõrd põhjalikult kontrollima. Üldistatult on ehitusõiguse andmisel pädeva asutuse peamiseks

kohustuseks hinnata planeeringulistele nõuetele vastavust, isikute ja avalike huvide riive ulatust ning

isiku pädevusele esitatud nõuete täitmist. Vastutus ehitise ja ehitamise nõuetele vastavuse eest jääb siiski

ennekõike hoone omanikule (EhS § 19). Sätte eesmärgiks on tagada esialgset ehitusteatise regulatsiooni

eesmärki, milleks on võimaldada lihtsamaid ja kiiremaid menetlusi. Säte võtab arvesse, et sageli ei ole

ehitusteatise kohustusega ehitised või ehitamine oma olemuselt üleliia suure ohupotentsiaaliga, mistõttu

on lihtsustatud menetlus põhjendatud.

Lõikes 3 sätestatakse arhitektuuri osale esitatavad nõuded olukorras, kus ehitamiseks on nõutud

ehitusluba. Arhitektuuri- ja asjakohasel juhul sisearhitektuuri osas kirjeldatakse projekteeritud

lahendusi tekstiliselt seletuskirjas. Tegu on osaliselt kehtiva määruse § 8 lg-ga 9 ja § 16 lg-ga 2, mille

sisu ei muudeta. Graafilise teabe vormi – plaan, vaade, lõige või mudel – üle otsustab ehitusprojekti

koostaja. Ehitusloa taotlemisel tuleb graafiliselt esitada ehitise plaan, vaade ja vajalikud lõiked kuhu

kantakse ruumide, tarindite, tehnosüsteemide ja seadmete asukohad ja fassaadi viimistlusmaterjalid.

Säte selgitab, mida tuleb täpsemalt graafiliselt esitada, et piiritleda ehitusloa taotlusega esitatavat

teavet.

§ 11. Välisruumi ja maastikuarhitektuuri osa

(1) Välisruumi ja maastikuarhitektuuri osas esitatakse järgmine teave:

1) välisruumi ja maastikuarhitektuuri lahenduse kirjeldus;

2) välisruumi juurdepääsetavuse ja kasutamise lahendused, mis arvestavad ligipääsetavuse

nõuetega;

3) välisruumi kavandatavate rajatiste arhitektuur, asukoht, materjalid ja värvitoonid;

4) haljastuse kirjeldus, projekteeritud haljastuse lahendus ja asendusistutuse vajadus, maht ja

põhjendused;

5) katendi kandevõime ning katendi taastamise lahendus;

6) teed, liikluslahendused ja parkimiskorraldus;

7) vertikaalplaneerimise lahendus;

8) maa-ala valgustuse lahendus.

(2) Ehitusteatisega esitatavas ehitusprojektis esitatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides

1 ja 6 ja 7 nõutud teave nii tekstiliselt kui ka graafiliselt.

(3) Ehitusloa taotlemisel kirjeldatakse välisruumi ja maastikuarhitektuuri osas projekteeritud

lahendusi nii tekstiliselt kui ka graafiliselt.

Paragrahvis 11 sätestatakse nõuded välisruumi ja maastikuarhitektuuri osale.

Kehtivas määruses kasutatakse läbisegi projekteerimisvaldkondi ja projektdokumentatsiooni liike (vrdl

§ 3, § 4 ja § 5). Väliruumi osasid kirjeldavate projekteerimisvaldkondade asemel kasutatakse

asendiplaani mõistet. Projekteeritakse aga väliruumi osasid ja selle projektlahenduse üks

väljendusvahend on asendiplaan (ehk joonise tüüp).

Kehtiva määrusega võrreldes on seega tegemist uue paragrahviga, mille vajadus on tingitud eeltoodust

ja asjaolust, et välisruumi ja maastikuarhitektuuri kohta käiv teave ei ole kehtivas määruses selgelt

eristatud, mistõttu jääb ebaselgeks millist teavet ja mis mahus tuleb välisruumi osas ehitusprojektis

esitada. Välisruumi osa lahendatakse sellisel juhul, kui kavandatavat ehitist puudutavad tingimused on

seotud ka välisruumi, nt hoone püstitamisel on reeglina vajalik kavandada välisvõrgud,

juurdepääsuteed ja viia ellu muud detailplaneeringut või projekteerimistingimustest tulenevad

tingimused. Samas tuleb tähele panna, et hoone ümberehitamisel, nt kandvate konstruktsioonide

muutmisel pruugi olla puutumust välisruumiga, mistõttu võib selle osa jätta lahendamata.

Lõikes 1 sätestatakse, millised teemasid tuleb kajastada välisruumi ja maastikuarhitektuuri

ehitusprojekti osa all. Ehitusprojekti standardi kohaselt on välisruum väljapoole hoonete siseruumi jääv

terviklik keskkond, mille moodustavad ehitised, loodus, kultuur ja sotsiaalne keskkond, sealhulgas

hoonete siseruumist väljapoole jäävad maa-ala rajatised. Mõistet ei tooda määruse tasemele, kuna see

on hoonekeskne. Määruse eelnõuga soovitakse lahendada ehitist ümbritseva ruumi ehitusprojekti

koostamise küsimused, kuna praktikas vastavat maa-ala projekteeritakse ning see on oluline

ehitusprojekti terviklikkuse vaates. Välisruumi osa lahendamine on oluline nii hoonete kui ka rajatiste

kontekstis.

Punkti 1 kohaselt esitatakse välisruumi ja maastikuarhitektuuri osas analoogselt teiste osadega

lahenduse kirjeldus. Selle kirjelduse esitamiseks valib projekti koostaja talle sobiva vormi, praktikas

kasutatakse selleks graafilist vormi, st asendiplaani. Asendiplaanil tuleb näidata, kus asuvad

välisruumis juurdepääsud, teed, valgustus jms rajatised. Välisruumi kujundamine on osa

maastikuarhitektuuri lahendusest. Arhitektuuri osa keskendub kavandatavale ehitisele ning välisruumi

ja maastikuarhitektuuri osa seda ehitist ümbritsevale ruumile.

Punkti 2 kohaselt tuuakse välisruumi ja maastikuarhitektuuri osas välja juurdepääsu lahendused, mis

arvestavad ligipääsetavuse nõuetega (kehtiva määruse § 16 lg 1 p 7). Nõuete eesmärk on tagada, et

välisruum on kõigile ligipääsetav, sealhulgas väikelastele ja väikelastega liikuvatele vanematele,

vanemaealistele isikutele, ratastoolis liikujatele, vaegnägijatele ja -kuulajatele jne. Ligipääsetavuse

nõuded lähtuvad inimese elukaarest. Ligipääsetavus hõlmab nt kergliiklusteid, ligipääsuteid ehitisele,

parkimist jne. Täpsemad nõuded ligipääsetavusele on kehtestatud vastava määrusega.

Punktide 3-5 kohaselt tuleb välisruumi ja maastikuarhitektuuri osas lahendada välisruumi

kavandatavate rajatiste ning katendite ja haljastuse küsimused. Maastikuarhitektuuriline lahendus

hõlmab väliruumi terviklikku kujundamist, keskendudes esteetikale, funktsionaalsusele ja

kasutusmugavusele. Selle raames planeeritakse haljastus, teede ja platside paigutus, veekogud ning

muud elemendid, mis loovad toimiva keskkonna. Katendite taastamise ja kandevõime küsimus on mh

oluline näiteks ehitist teenindava transpordi ning päästeautode ligipääsu vaates.

Punkti 6 kohaselt on välisruumi oluline osa on veel teed ja liikluslahendused. Nende kavandamisest võib

sõltuda külgnevate kinnisasjade juurdepääsude tagamine, mistõttu tuleb loa taotlusega esitada vastava

teema lahendus ning pädev asutus peab uurima, kas kavandatav lahendus võiks mõjutada nt naabrite

võimalusi oma kinnistule ligipääsuks. Lisaks esitatakse maa-ala parkimisnormatiiv, projekteeritud

autoparkimiskohtade arv (koos arvutuskäiguga), asjakohasel juhul ka jalgrataste parkimiskohtade arv

(koos arvutuskäiguga). Energiatõhususe nõuetest tulenevad autode parkimiskohtade nõuded

(laadimistaristu) ja nõuded jalgrattaparklatele kajastatakse energiatõhususe osas.

Punkti 7 kohaselt esitatakse välisruumi ja maastikuarhitektuuri osas vertikaalplaneerimise lahendus.

Maastikuarhitektuur ja vertikaalplaneerimine on mõlemad maastiku kujundamise osad, kuid neil on

erinevad fookused ja eesmärgid. Vertikaalplaneerimine keskendub maapinna kõrgussuhete ja kallete

planeerimisele, et tagada nõuetekohane sademevee ärajuhtimine, vältida vee kogunemist

soovimatutesse kohtadesse ning tagada teede ja platside sobiv kalle. Sademevee lahendusi kavandatakse

tehnovõrkude ja -rajatiste osas, kuid lahendus peab olema kooskõlas välisruumi osaga, nt saab projekti

koostaja otsustada nende osade ühitamise vajaduse. Vertikaalplaneerimisel, sh pinnase tõstmisel tuleb

tagada, et sademevee äravool ei kahjustaks külgnevaid kinnisasju ning tehnovõrkude ja -rajatiste osas

tuleb selleks ette näha konkreetsed rajatised, nt drenaaž vms (nt olukorras kus sademeveed valguvad

tõstetud pinnasega kinnisasjalt naabri kinnisasjal). Vertikaalplaneerimine on oluline ka

juurdepääsuteede, parkimiskohtade ja muude infrastruktuurielementide korrektseks paigutamiseks, et

tagada nende funktsionaalsus ja ohutus. Vertikaalplaneerimise puhul tuleb arvestada ka kohalike

omavalitsuste üldplaneeringutega, kuna seal võivad olla sätestatud piirangud vertikaalplaneerimiseks.

Punkti 8 kohaselt esitatakse maa-ala valgustuse lahenduste osas tekitatava valgustuse visualiseering,

täpsustades valgustustihedust, värvsustemperatuuri, heledust, ühtlust ja värviesitust. Valgustuse kohta

käiva teabe esitamine võib olla oluline, kuna see võib samuti mõjutada naaberkinnisasjade elanikke, nt

valgusreostuse tõttu.

Lõikes 2 piiritletakse sarnaselt arhitektuuri osale ehitusteatisega esitatava ehitusprojekti teabenõuete

mahtu. Täpsemaid põhjendusi vaata § 9 lg 2 seletuskirjast.

Lõige 3 sätestab, et välisruumi ja maastikuarhitektuuri osas kirjeldatakse projekteeritud lahendusi nii

tekstiliselt seletuskirjas kui ka graafiliselt joonistel.

§ 12. Nõuded konstruktsioonide osale

(1) Ehitusprojekti konstruktsioonide osas esitatakse järgnev:

1) ehitisele mõjuvate tuule-, lume-, kasus- ja eritehnoloogiliste koormuste normatiivsed

väärtused, sealhulgas kandekonstruktsioonide lahenduse aluseks olevad koormused;

2) ehitusgeoloogiliste olude ja vundamendilahenduse kirjeldus;

3) ehitise kandeskeemi ning kandvate ja jäigastavate tarindite ning asjakohasel juhul varjendi

rajamise nõude täitmise lahendus;

4) tarindite töökindlusklass, teostusklass, järelevalvetase, keskkonnaklassid ja tolerantsid.

(2) Ehitusteatisega esitatavas ehitusprojektis kirjeldatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis

3 nõutud teave vähemalt tekstiliselt.

(3) Ehitusloa taotlemisel kirjeldatakse konstruktsioonide osas projekteeritud lahendusi

vähemalt tekstiliselt. Vajaduse korral kirjeldatakse konstruktsioonide tüübid ja kandeskeemid

graafiliselt tekstilise osa lisana.

Paragrahvis 12 sätestatakse nõuded ehitusprojekti konstruktsioonide osale. Konstruktsioonid on

organiseeritud kogum ühendatud elemente, mis on projekteeritud koormuse kandmiseks ja piisava

jäikuse tagamiseks. Kehtiva regulatsiooniga võrreldes on konstruktsioonide osas tehtud muudatusi.

Uuendatud nõuded on detailsemad, käsitledes muuhulgas ehitusgeoloogilisi olusid, kandeskeemi ja

konstruktsioonide klassifikatsioone. Nende nõuete täpsustamine on vajalik, et tagada projekteeritavate

hoonete ohutus, vastupidavus ja kvaliteet. Samuti aitavad detailsemad juhised pädeval asutusel ja

projekti koostajal paremini mõista, millist teavet tuleb esitada, vähendades nii vigade tekkimise

võimalust ning parandades hoone ehitamise ja kasutamise turvalisust. Lisaks aitab see paremini hinnata

keskkonnamõjusid ja vajadusel rakendada leevendusmeetmeid. Ühtlustatud nõuete eesmärk on ühtlasi

lihtsustada järelevalvet, tõsta kvaliteeti ja anda kõigile osapooltele selgem arusaam, milline teave

ehitusprojektis kajastuma peab.

Punkti 1 kohaselt esitatakse konstruktsioonide osas vähemalt ehitisele mõjuvate tuule-, lume-, kasus-

ja eritehnoloogiate koormuste normatiivsed väärtused, sealhulgas kandekonstruktsioonide valiku

aluseks olevad koormused. Normatiivsed väärtused tuleb iga kord hoolikalt üle vaadata, sest nende

järgimine on vajalik ohutuse tagamiseks.

Punkti 2 kohaselt tuleks konstruktsioonide osas esitada ka ehitusgeoloogiliste olude kokkuvõte ja

vundamendilahenduse kirjeldus, kuna need mõjutavad otseselt hoone ohutust, stabiilsust ja püsivust.

Ehitusgeoloogilised olud on maapinna geoloogilised omadused. Näiteks sõltub kinnisasja pinnasest, kui

rasket ehitist saab sellele rajada. Kui pinnase omadustega ei arvestata, võib ehitis vajuda või variseda

kokku. Erinevad pinnased vajavad seega erinevaid vundamenditüüpe.

Punkti 3 kohaselt on oluline esitada ka ehitise kandeskeemi ning kandvate ja jäigastavate tarindite

lahendus. Ehitise kandeskeem kirjeldab kuidas hoone koormused kanduvad läbi erinevate

konstruktsioonielementide vundamendini. Kandvad tarindid on ehitise konstruktsiooni osad, mis

kannavad ja jaotavad hoone koormusi, nagu seinad, talad ja postid. Jäigastavad tarindid tagavad hoone

stabiilsuse, takistades deformatsioone ja tagades konstruktsiooni jäikuse, näiteks diagonaalsed toed või

jäigastavad raamid. Kandvate ja jäigastavate tarindite lahendus kirjeldab nende elementide tüüpe,

materjale ja paigutust, mis tagavad hoone vajaliku kandevõime ja jäikuse. Nende esitamine projektis on

oluline, et tagada hoone konstruktsioonide nõuetekohane toimimine ja vastupidavus. Juhul, kui ehitisele

kohalduvad varjendi rajamise nõuded, tuleb konstruktsiooni osas ära näidata, kuidas on tagatud

vastava ruumiosa vastavus varjendite rajamisele esitatavatele nõuetele. Silmas tuleb ka pidada, et

varjendile rakenduvad avatäidete (uksed, luugid, aknad) osas erinõudmised, mis samuti peavad

projektis kajastuma.

Punkti 4 kohaselt sisaldab konstruktsioonide osa ka tarindite töökindlusklassi, teostusklassi,

järelvalvetaset, keskkonnaklasse ja tolerantse. Tarindi töökindlusklass määrab konstruktsiooni

usaldusväärsuse taseme, võttes arvesse võimalike riskide realiseerumise tagajärgi.

Lõikes 2 piiritletakse ehitusteatisega esitatava ehitusprojekti teabenõuete mahtu. Täpsemaid põhjendusi

vaata § 9 lg 2 seletuskirjast.

Lõikes 3 sätestatakse konstruktsiooni osale esitatavad vorminõuded – konstruktsioonide osas

kirjeldatakse projekteeritud lahendusi vähemalt tekstiliselt seletuskirjas. Konstruktsioonide tüüpe ja

kandeskeeme võib kajastada graafilises osas tekstilise osa lisana juhul, kui see aitab ehitusprojekti

paremini mõista. Ehitusteatise esitamisel või ehitusloa taotlemisel ei ole konstruktsioonide osa

graafiline kujutamine ilmtingimata vajalik, kuna konstruktsioonide joonised on reeglina sedavõrd

detailsed ning ehitusprojekti nõuetele vastavust saab pädev asutus hinnata tekstilise seletuskirja alusel.

§ 13. Tehnosüsteemide osa

(1) Ehitusprojekti tehnosüsteemide osas esitatakse projekteeritud tehnosüsteemide loetelu ja iga

tehnosüsteemi kohta eraldi:

1) tehnosüsteemi iseloomustus, tööpõhimõtted ja lahendus;

2) tehnosüsteemi paiknemine hoones, sealhulgas tehnoruumide ja šahtide vajadus, paiknemine

ja suurus;

3) tehnosüsteemi energiatarbimise mõõtmise põhimõtted ja lahendused;

4) tehnosüsteemi tekitatud müra helirõhutase ning lubatud helirõhutaseme tagamise lahendused

ehitises, kinnistul ja lähimate müratundlike alade juures;

5) asjakohasel juhul ehitise tehnosüsteemi vastavus varjendi rajamisele esitatavatele nõuetele.

Paragrahvis 13 sätestatakse nõuded ehitusprojekti tehnosüsteemide osale.

Kehtivas määruses käsitletakse tehnosüsteeme ja -võrke koos. See ei ole korrektne, sest tehnosüsteemid

ja tehnovõrgud on oma olemuselt erinevad. Tehnosüsteem on ehitise toimimiseks, kasutamiseks või

ohutuse tagamiseks vajalike seadmete, paigaldiste või kommunikatsioonide kogum koos vajalike

konstruktsioonielementidega (EhS § 4 lg 5). Tehnosüsteemid asuvad ehitises või selle küljes.

Tehnovõrgud ja -rajatised asuvad ehitisest väljas maapinnal, maapõues või õhuruumis. Need on nt

kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustik, elektroonilise side või elektrivõrk, nõrkvoolu-,

küttegaasi- või elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalikud ehitised (AÕS §

158 lg 1).

Selguse loomiseks eraldatakse tehnosüsteemid ja tehnovõrgud eraldi paragrahvidesse. Selline

jaotamine aitab valdkonna spetsialistidel keskenduda enda osadele, nõuetele ja tagada, et kõik on

korrektselt projekteeritud ja dokumenteeritud. Selline jagamine on eriti oluline keerukate

ehitusprojektide puhul.

Lõikes 1 sätestatakse, et tehnosüsteemide osas tuleb eelkõige välja tuua projekteeritud tehnosüsteemide

loetelu. Projekteeritud tehnosüsteemid sõltuvad ehitise olemusest ja kasutusotstarbest, mistõttu kõiki

eelnõu §-s 13 nimetatud tehnosüsteeme ei pruugita ehitusprojektis välja tuua. Nt kui hoonel puudub

gaasiühendus, siis ei ole vaja vastavat osa ehitusprojektis käsitleda. Loetelu väljatoomine

tehnosüsteemide osa alguses annab parema ülevaate, millised tehnosüsteemid on ehitisse kavandatud.

Lõikes 1 p-des 1 – 5 sätestatakse üldised nõuded teabele tehnosüsteemide osas, mis kohaldavad kõigile

ehitisse kavandatud tehnosüsteemidele. Tegu on kehtiva määruse §-de 18–21 üldistamise ja

harmoniseerimisega, eesmärgiga tuua esile nõuded, mis on relevantsed iga tehnosüsteemi puhul. Iga

tehnosüsteemi osas tuleb esitada selle iseloomustus, tööpõhimõtted ja lahendus (p 1). Sisuliselt

vastatakse tehnosüsteemi iseloomustuse kirjelduse all küsimusele, mis tüüpi süsteemiga on tegu (nt

lihtsustatult mehaaniline sissepuhke-väljatõmbeventilatsioon soojustagastusega). Tehnosüsteemi

põhimõtte all kirjeldatakse ennekõike selle tööpõhimõtet (jätkates ventilatsioonisüsteemi näidet, näiteks

lihtsustatult CO₂-anduri põhine juhtimine). Lahenduse all mõeldakse konkreetset ehituslikku lahendust

(jätkates eelneva näitega, näiteks lihtsustatult seadme osad üksteiseasetatuna üksteise peale

ruumikokkuhoiu mõttes). Tehnosüsteemide osas tuleb plaanil, vaatel või lõikel vajadusel esitada ka

tehnoruumi ja/või šahti asukoht ja suurus (p 2). Tehnosüsteemi paiknemise osas tuleb ehitusprojektis

välja tuua selle asukoht hoones ning ruumivajadus, sh võib teatud juhtudel nõuded ruumivajadusele

tuleneda muudest õigusaktidest. Sellise teabe väljatoomise eesmärk on anda ülevaade tehnosüsteemi

integreerimisest ehitisse, sh kooskõlast arhitektuuri ja konstruktsioonide osadega, tagamaks

tehnosüsteemide korrektne toimimine ja ohutus.

Punkti 3 kohaselt tuleb tehnosüsteemi osas välja tuua selle energiatarbimise mõõtmise põhimõtted ja

lahendused. Energiatarbimise hindamine võib, kuid ei pruugi olla seotud energiatõhususe nõuetega.

Punkti 4 kohaselt tuuakse iga tehnosüsteemi puhul ehitusprojektis välja selle helirõhutase ja lubatud

helirõhu tagamise lahendused ehitises, kinnistul ja lähimate müratundlike alade juures. Tehnosüsteemi

lubatud helirõhutase on maksimaalne müra tase, mida tehnosüsteem võib ehitises või väliskeskkonnas

tekitada jäädes kehtiva õiguse piiresse. Lubatud helirõhutasemed erinevad sõltuvalt ehitise otstarbest

ja ajavahemikust. Käesoleval hetkel on hoones sees leviv müra reguleeritud sotsiaalministri 17.11.2025

määrusega nr 61 „Nõuded müra, sealhulgas ultra- ja infraheli ohutusele elamutes ja ühiskasutusega

hoonetes ning helirõhutaseme mõõtmise meetodid“. Välisõhus leviva müra regulatsioon Helirõhutase

on reeglina määratletud detsibellides ja tagab, et tehnosüsteemide tööst tulenev müra ei kahjusta

inimeste tervist ega vähenda nende elukvaliteeti.

Lubatud helirõhutasemete välja toomine aitab tagada, et hoones, selle ümbruses ja naabruses

paiknevatel aladel, eriti müratundlikel aladel oleks müra lubatud tasemel. Lisaks tasemetele tuleks

ehitusprojektis selgelt välja tuua, kuidas tagatakse helirõhutasemete püsimine normi piires.

Helirõhutasemete tagamise lahendus võib hõlmata näiteks ventilatsiooniseadme paigutamist

tehnoruumi, mis on akustiliselt isoleeritud, või selliste ehitusmaterjalide ja -toodete kasutamist, mis

tõstavad seina- või laekonstruktsiooni heliisolatsioonivõimet.

Punkti 5 kohaselt tuleb varjendi nõude kohaldumisel näidata ära, kuidas on tehnosüsteemide rajamisel

arvestatud varjendi rajamisele esitatud nõuetega, nt tulenevad nimetatud nõuetest täiendavad nõuded

hoone veevarustusele ning ventilatsioonile. Varjendiks rajatud hoone osale antakse tavapärases

kasutuses mõni muu otstarve, seega tuleb erinevate tehnosüsteemide puhul nende näidata vastavus nii

hoone tavapärases kasutuses kui olukorras, kus varjend võetakse kasutusele varjendina.

(2) Ehitusprojekti kütte-, ventilatsiooni- ja jahutuseosas, soojus- ja külmavarustuse osas

esitatakse lisaks lõikes 1 toodule:

1) kütte ja jahutuse tootmise viis, sealhulgas valitud soojusallikas, jahutusseade või -süsteem

ning kasutatav kütus, energiaallikas või tehnoloogia;

2) hoone arvutuslikud kütte- ja jahutuskoormused;

3) süsteemide ja põhiliste seadmete, nagu näiteks katla, ventilatsiooniagregaadi vms,

energiatõhususe näitajad ja ligikaudsed võimsused;

4) arvutuslikud kliimaparameetrid.

Lõikes 2 sätestatakse spetsiifilisemad nõuded kütte-, ventilatsiooni- ja jahutuse tehnosüsteemide osas

ning soojus- ja külmavarustuse kohta. Lõike aluseks on kehtiva määruse § 18 lg 1 punktid 1-7, mida on

muudetud ja täpsustatud.

Punkti 1 kohaselt tuleb ehitusprojekti kütte-, ventilatsiooni- ja jahutuse osas ning soojus- ja

külmavarustuse kohta esitada kütte ja jahutuse tootmise viis, kasutatav kütus, energiaallikas või

tehnoloogia või tehnoloogia. Teisisõnu peab ehitusprojektist selguma, millega on kavas toota või tagada

ehitise küte ja jahutus. Näiteks kas soojust toodetakse tsentraalselt ja edastatakse ehitisse (kaugküte)

või asub ehitises soojuspump või katel, millega toodetakse soojust lokaalselt. Ehitise kütte ja jahutuse

toomise viis sõltub selle kasutusotstarbest ja kehtivatest nõuetest. See nõue tagab seega tehnosüsteemi

varustuskindluse ja sobivuse teiste osadega.

Punkti 2 kohaselt tuleb esitada hoone arvutuslikud kütte- ja jahutuskoormused. Ehitise arvutuslike kütte-

ja jahutuskoormuste alusel määratakse prognoositud energia kogus, mida ehitis või selle osa vajab oma

kavandatud funktsiooni täitmiseks ja toimivuse tagamiseks. Kütte- ja jahutuskoormuse määratlemisel

saab ehitisele kavandada sobiva võimsusega tehnosüsteemid. Tehnosüsteemi soojuskoormus on

arvutuslik soojushulk, mida on vaja hoone või ruumi kütmiseks, et saavutada ja säilitada soovitud

sisetemperatuur välisõhu madalaima arvestusliku temperatuuri juures. Tehnosüsteemi jahutusvõimsus

on seadme või süsteemi võimekus eraldada ruumist või hoonest liigset soojust, et säilitada soovitud

madalam sisetemperatuur. Need sõltuvad hoone suurusest, soojustusest ja muudest tehnilistest

andmetest.

Punkti 3 kohaselt peab ehitusprojekt sisaldama ka kütte- ja ventilatsioonisüsteemide ning sisekliima

tagamiseks vajalike põhiliste seadmete, nagu näiteks katlad, ventilatsiooniagregaadi vms, ligikaudseid

võimsusi ning energiatõhususe näitajaid. Nt tuleb ventilatsiooniseadme puhul välja tuua, et see tõmbab

ruumist välja sooja õhu ja toob asemele värske õhu õuest. Gaasikatla osas võib välja tuua, et gaas põleb

katlas, soojendades vett, mis juhitakse radiaatoritesse või põrandaküttesse jne. Lisaks toimimise

põhimõttele tuleb välja tuua ka seadmete võimsused (nt soojuskoormus või jahutusvõimsus).

Energiatõhususe näitajad kirjeldavad hoone energiakasutuse efektiivsust, sealhulgas

energiatõhususarvu ja energiamärgise klassi. Energiatõhususarv väljendab hoone aastast

energiatarbimist toatemperatuuriga pinna ruutmeetri kohta, energiamärgis annab teavet hoone

energiatõhususe klassi kohta ning tõendab vastavust kehtivatele energiatõhususe miinimumnõuetele.

Nende näitajate esitamine aitab hinnata, kas hoone vastab kehtivatele energiatõhususe nõuetele

(kasutegur, soojustegur (COP/SCOP/SPF), erienergiatarve (SFP), soojustagastuse temperatuuri

suhtarv vms).

Punkti 4 kohaselt peab kütte- ja ventilatsiooni ning jahutuse ja soojusvarustuse osa sisaldama ka

vastavate tehnosüsteemide mõju keskkonnale ja arvutuslikke kliimaparameetreid. Tehnosüsteemi

arvutuslikud kliimaparameetrid on projekteerimisel kasutatavad väliskeskkonna tingimused, mille

alusel määratakse tehnosüsteemide töövõime ja vajalikud omadused. Näiteks välisõhu temperatuur,

tuule kiirus ja suund, päiksekiirgus jne. Tehnosüsteemi mõju keskkonnale on selle kasutamise ja

töötamise käigus tekkiv mõju, mis hõlmab mõjusid, mis tekivad energia ja ressursside tarbimisest.

Näiteks fossiilkütusel töötavad katlad või generaatorid tekitavad kütuse põletamisel kasvuhoonegaase.

Keskkonnamõjude vähendamiseks tuleb kasutada energiatõhusaid lahendusi, taastuvenergiaallikaid

jne.

(3) Ehitusprojekti gaasipaigaldise osas esitatakse lisaks lõikes 1 toodule:

1) kasutatav gaas, töörõhk;

2) ehitise ligikaudne gaasivajadus;

3) ruumide ventilatsiooni ja suitsuäratõmbe sobivus gaasipaigaldisele.

Lõikes 3 sätestatakse spetsiifilisemad nõuded gaasivarustuse osale. Lõike aluseks on kehtiva määruse §

19 lg 1 punktid 1-7, mida ei ole muudetud ega täpsustatud. Muudatused seonduvaid vaid esimese nö

üldisema lõike loomisega, mistõttu on uus loetelu lühem (kehtiva määruse § 19 lg 1 punktid 1-2 ja 5-6

on tõstetud lõikesse 1, ülejäänud punktid jäävad lõikesse 3).

Punkti 1 kohaselt tuleb gaasivarustuse osas ehitusprojektis täpsustada millist gaasi kasutatakse, nt

maagaas, biometaan, vesinik jne. Samuti tuleb täpsustada mis rõhuga liigub gaas torustikus või

seadmes, näiteks mis on gaasiboileri töörõhk. Töörõhu õige määramine on tähtis, vältimaks lekkeid ja

tagamaks gaasi ohutu tarbimist.

Punkti 2 kohaselt peab gaasivarustuse osast selguma ehitise ligikaudne gaasivajadus ehk gaasikogus,

mis on vajalik ehitise kavandatud funktsioonide täitmiseks, sh kütmiseks, sooja vee tootmiseks jne. See

aitab valida sobiva seadme, sh võimsuse. Gaasivajadus sõltub ehitise suurusest, soojustusest,

kasutajate/elanike arvust ja soovitud kliimatingimustest.

Punkti 3 kohaselt peab gaasivarustuse osas sisalduma ruumide ventilatsiooni ja suitsuäratõmbe sobivus

gaasipaigaldisele. Sageli eeldab gaasipaigaldis teatud suuruse või õhuvooluga ruumi. See on vajalik,

tagamaks ohutust – gaasiseadme töö käigus võib tekkida gaasi- või vingugaasilekkeid. Praktikas on

esinenud mitmeid raskete tagajärgedega õnnetusi, mis on tingitud gaasipaigaldise ebapiisavast

põlemisgaaside ärajuhtimisest. Hästi toimiv ventilatsioon vähendab ohte, juhtides lekkinud gaasid

ehitisest välja.

(4) Ehitusprojekti veevarustuse- ja kanalisatsioonipaigaldise osas esitatakse lisaks lõikes 1

toodule vähemalt:

1) veevarustuse ja kanalisatsiooni vooluhulgad;

2) vee ning reo- ja sademevee puhastamise vajadus;

3) puhastusseadmete ja veemõõdusõlme toimimisskeemi kirjeldus;

4) sademevee vooluhulgad;

5) sooja vee valmistamise moodus;

6) kanalisatsioonitorustiku väljaviikude asukohad;

7) tehnoloogilise vee vajadus ehitises;

8) tehnoloogilise reovee kogus ja reostustase.

Lõikes 4 sätestatakse spetsiifilisemad nõuded veevarustuse ja kanalisatsiooni osas. Lõike aluseks on

kehtiva määruse § 20 lg 1 punktid 1-12, mida on muudetud ja täpsustatud. Kehtiva määrusega võrreldes

on osa täiendatud punktidega 5 ja 6. Veevarustuse ja kanalisatsiooni nõuete täpsustamine on vajalik, et

projekti koostajad esitaksid teavet terviklikumalt ja ühtlasemalt. Samuti aitab see ennetada probleeme,

näiteks ehituse etapis, järelevalve tegemisel ja tagada süsteemide ohutus ning toimivust pikas

perspektiivis. Ühtlustatud nõuded aitavad otsustajatel paremini hinnata kavandatud lahenduste

asjakohasust ja vastavust kehtivatele standarditele.

Punktis 1 sätestatakse kohustus esitada ehitusprojekti veevarustuse ja kanalisatsiooni osas nende

vooluhulgad. Vooluhulga määramine on oluline kanalisatsioonisüsteemi projekteerimisel, et tagada

torustike läbilaskevõime ja vältida võimalikke ülejookse või süsteemi ülekoormust. Arvutamisel võetakse

arvesse sanitaarseadmete normvooluhulkade summat ja nende kasutamise tõenäosust. Vooluhulkade

esitamine aitab tagada, et ehitises on piisav veesurve ja äravool ning seadmed, nagu dušid, kraanid jne,

töötavad optimaalselt.

Punkti 2 kohaselt peab ehitusprojektist selguma ka vee ning reo- ja sademevee puhastamise vajadus.

Teisisõnu tuleb hinnata ja kirjeldada, kas ja kuidas ehitises tekkiv vesi puhastatakse enne

kanalisatsiooni või keskkonda juhtimist, et tegevus oleks kooskõlas kehtivate nõuetega. Näiteks kas ja

kuidas tuleb puhastada reovett olukorras, kus ehitise kasutamisele on seatud vastav keskkonnatingimus,

nt teatud tehased vms. Tegemist on keskkonna- ja tervisekaitse perspektiivist olulise teabega, mis aitab

ennetada kahju tekkimist ja tagada nõuetele vastavust.

Punkti 3 kohaselt kirjeldatakse veevarustuse ja kanalisatsiooni osas puhastusseadmete ja

veemõõdusõlme toimimisskeemi. Toimimisskeem näitab, kuidas vesi liigub läbi erinevate

puhastusseadmete (nt filtrid, septik vms) ning kuidas veekulu mõõdetakse ja annab ülevaate vastavate

süsteemide koostööst. Toimimisskeem tagab, et vee tarbimine on kontrollitud ja vesi on nõuetekohaselt

puhastatud enne kanalisatsiooni või väliskeskkonna viimist.

Punkti 4 kohaselt tuleb veevarustuse ja kanalisatsiooni osas esitada sademevee vooluhulgad. Tegemist

on hinnangulise veekogusega, mis tekib sademetest (vihm, lumi jne) ja voolab ehitiselt läbi

torustiku/vihmaveesüsteemi ära teatud aja jooksul. Vooluhulk määrab kui palju vett tuleb ära juhtida.

Tegemist on olulise teabega, sest kliimamuutused suurendavad sademete intensiivsust ja sagedust. Kuna

sademevee ärajuhtimine kipub projekteerimisel jääma teisejärguliseks (siit ka uputused), tuleks seda

rohkem rõhutada. Vooluhulgaga arvestades valitakse ja projekteeritakse sobivaid tehnosüsteeme

vältimaks üleujutusi ja säilitades seejuures sademevee süsteemi töövõime.

Punktis 5 sätestatakse kohustus esitada sooja vee valmistamise moodus. Oluline on valida sobiv sooja

vee valmistamise viis, arvestades ehitise suurust, energiaallikate kättesaadavust ja energiatõhususe

nõudeid. Näiteks võib sooja tarbevee tootmiseks kasutada keskküttekatlaid, soojuspumpasid või

päikeseküttesüsteeme. Teisisõnu tuleb ära näidata tehnoloogia või meetod, mida kasutatakse vee

soojendamiseks ehitises. Valik sõltub ehitises suurusest, energiaallikate kättesaadavusest ja

energiatõhususe nõuetest.

Punktis 6 sätestatakse kohustus esitada kanalisatsioonitorustiku väljaviikude asukohad. Väljaviik on

torustiku osa, mille kaudu juhitakse ehitises tekkiv reovesi hoonest välja ja suunatakse

kanalisatsioonisüsteemi. Nende täpsed asukohad peavad olema ehitusprojektis märgitud, et tagada

torustiku korrektne paigaldus, vältida tõrkeid ja ummistusi ning tagada kooskõla teiste tehnosüsteemide

ja kehtivate õigusaktidega. Näiteks tuleb kanalisatsioonitorustiku projekteerimisel juhinduda heast

tavast, nt standardist EVS 846 "Hoone kanalisatsioon", mis määrab nõuded torustike

dimensioneerimisele ja paigaldamisele.

Punkti 7 kohaselt tuleb veevarustuse ja kanalisatsiooni osas selgitada, kas ehitis vajab tehnoloogilist

vett. Tehnoloogiline vesi on vesi, mis ei ole kasutuses olmeveena. Ehitis võib tehnoloogilist vett vajada

spetsiifiliste teoloogiliste vajaduste katmiseks, nagu näiteks serverite jahutamine, auru tootmine vms.

Reeglina on see asjakohane näiteks tehase- või tootmishoonete puhul. Tehnoloogilise vee kättesaadavus

mõjutab projekteeritud seadmete töökindlust, tootmisprotsesside efektiivsust ja kehtivate nõuete täitmist.

Punkti 8 kohaselt tuleb veevarustuse ja kanalisatsiooni osas ära näidata tehnoloogilise reovee kogus ja

reostustase. Tehnoloogiline reovesi on tööstus- või tootmisprotsesside käigus tekkiv heitvesi. See on

vajalik, vältimaks olukordi kus teadmatusest välja antud ehitusluba suure reostuskoormusega ehitisele,

tekivad probleemid reovee ärajuhtimisega.

(5) Ehitusprojekti tugevvoolu (madal-, kesk- ja kõrgepinge) elektripaigaldiste osas esitatakse

lisaks lõikes 1 toodule:

1) tugevvoolu hinnanguline vajalik tarbitav võimsus;

2) tehnoruumide nagu alajaama, peajaotla, varutoitegeneraatori ja muude tehnoseadmete või -

süsteemide ruumivajadus.

Lõikes 5 sätestatakse spetsiifilisemad nõuded elektripaigaldiste tugevvoolu osale. Tugevvoolu

elektripaigaldiste all tuleb mõista madal-, kesk- ja kõrgepinge elektripaigaldisi. Nõuded nõrkvoolu ehk

madalpingesüsteemide osa sisule sätestatakse eraldi lõigetes. Tehnosüsteemide jaotus tervikuna on

loodud arvestades tehnosüsteemide liike ja nendele kohalduvaid kutsenõudeid. Kui varasemalt kehtinud

pädevussüsteem eristas tugevvoolu ja nõrkvoolu tööde teostajale esitatavaid nõudeid, siis uuele

kutsesüsteemile üleminekul seatakse kutsenõue vaid tugevvoolu tööde teostajale. Seega on põhjendatud

tugev- ja nõrkvoolusüsteemide osa sisunõuete kehtestamine eraldi lõigetes. Üldsättest on tugevvoolu

elektripaigaldiste osas ennekõike oluline välja tuua süsteemi iseloomustus (näiteks…), tööpõhimõtted

(näiteks…), lahendus (näiteks…) ning selle paiknemine hoones.

Lõike 5 punkti 1 kohaselt sätestatakse kohustus ehitusprojektis välja tuua tugevvoolu hinnanguline

vajalik tarbitav võimsus. Tugevvoolu võimsus viitab elektrisüsteemi või -seadme võimekusele edastada

või tarbida elektrienergiat teatud ajaühikus ning mõõdetakse vattides (W) või kilovattides (kW).

Ehitusprojektis hinnangulise tarbitava võimsuse määramine on oluline, et tagada elektrisüsteemi piisav

võimekus kõigi seadmete ja süsteemide tõrgeteta toimimiseks.

Lõike 5 punkti 2 kohaselt tuleb ehitusprojektis välja tuua elektripaigaldiste ruumivajadus.

Elektripaigaldised, nagu alajaam, peajaotla, varutoitegeneraator, vajavad sageli eraldi ruumi ohutuse,

töökindluse ja hoolduse tagamiseks. Ehitusprojektis tuleb selgitada, kas eraldi ruum on vajalik (nt

kohustuslik eraldi tuletõkketsoon). Näiteks võivad suured elektriseadmed kuumeneda või põhjustada

lühist. Kui need on paigutatud eraldi ruumi, vähendab see tulekahju leviku riski ja kaitseb teisi ehitise

osi. Lisaks tagab eraldi ruum võimalused elektripaigaldisele mugavalt pääseda hooldamise või remondi

eesmärgil.

(6) Ehitusprojekti nõrkvoolu, sealhulgas sidepaigaldise, osas esitatakse lisaks lõikes 1 toodule:

1) ehitise side-peajaotla kohta teave, mis võimaldab hinnata võimalust ehitise ühendamiseks

ühiskasutatava sidevõrguga;

2) olemasolevate ja potentsiaalsete elektroonilise side võrkude vajadused;

3) tehnoruumi või jaotuskoha tehnoseadmete ruumivajadus;

4) lõppkasutajate ühenduste arv;

5) nõrkvoolu sideühenduste teave;

6) erivajaduste tagamiseks mõeldud süsteemid ja lahendused.

Kui varasemalt kehtinud pädevussüsteem eristas tugevvoolu ja nõrkvoolu tööde teostajale esitatavaid

nõudeid, siis uuele kutsesüsteemile üleminekul seatakse kutsenõue vaid tugevvoolu tööde teostajale.

Seega on põhjendatud tugev- ja nõrkvoolusüsteemide osa sisunõuete kehtestamine eraldi lõigetes.

Sidepaigaldiste osas on detailsema teabe nõudmine põhjendatud, kuivõrd sidevaldkonnale tulevad

täiendavad nõuded ka otsekohalduvatest Euroopa Liidu õigusaktidest. Üldsättest on nõrkvoolu osas

ennekõike oluline välja tuua süsteemi iseloomustus (näiteks…), tööpõhimõtted (näiteks…), lahendus

(näiteks…) ning selle paiknemine hoones.

Punktides 1-4 sätestatakse nõuded ehitusprojekti side osa sisule. Elektroonilise side võrk on defineeritud

ESS § 2 p-s 2, mis muuhulgas on ka andmesidevõrk. EhS § 612 lg 3 defineerib mh ka hoonesisese füüsilise

taristu, mis on lõppkasutaja asukohas olev füüsiline taristu, mis ühendab juurdepääsupunkti

terminalseadme ühenduspunktiga. Olemasolevate ja potentsiaalsete elektroonilise sidevõrkude

vajadustega arvestamine tähendab, et elektroonilise side võrke on mitmeid, st elektroonilise sideteenuse

osutaja peab teenuse osutamiseks ehitama välja oma võrgu ega saa kasutada teiste elektroonilise

sideteenuse osutajate võrke. Tehnoruumi ruumivajaduse puhul tuleb analoogselt elektripaigaldistega

arvestada nt sidekapi paigutamise või selleks ehitatava eraldiseisva ruumiga, et oleks tagatud võrgu

füüsiline turvalisus, kuid samas lihtsasti juurdepääsetavus hoolduseks või korrashoiuks. Lõppkasutajate

ühenduste arvu näitamine on vajalik, et anda hinnang lõppkasutajate arvule ning selleks vajalikuks

ruumivajaduseks, nt analoogselt antakse teiste tehnosüsteemide ehitamisel ette vooluhulk või pinge, mis

on oluline lõppkasutajate vaates.

Punktis 5 sätestatakse kohustus lisada ehitusprojekti nõrkvoolu sideühenduste teave. Nõrkvoolu

sideühenduste teave viitab informatsioonile, mis on seotud madalpinge elektrisüsteemide

projekteerimise, paigaldamise ja hooldamisega, keskendudes eelkõige side- ja

kommunikatsioonivõrkudele. Nõrkvoolusüsteemid hõlmavad erinevaid tehnilisi lahendusi, sealhulgas

andmesidevõrke, telefonisüsteeme, turvasüsteeme (nagu videovalve ja läbipääsusüsteemid) ning

tulekahjusignalisatsioonisüsteeme. Lisaks peab silmas pidama, et varjendiks rajatud hoone osasse tuleb

tagada nii antennipistikuga FM-raadiole vajalik vastuvõtmislahendus kui ka tehniline valmidus andme-

ja telefoniside kasutamiseks.

Punkti 6 kohaselt tuleb ehitusprojektis välja tuua erivajaduste tagamiseks mõeldud süsteemid ja

lahendused. Erivajadus võib tuleneda tekkinud olukorrast (nt tulekahju, elektrikatkestus jms) või olla

seotud kasutajate erivajadustega (nt vaegnägemine või -kuulmine). Ehitusprojektis tuleb selgitada, mis

süsteemid ja kuidas tagavad erivajaduse puhul kasutusvõimalust.

(7) Ehitusprojekti hooneautomaatikapaigaldise osas esitatakse lisaks lõikes 1 toodule:

1) teave ehitise seisundi parameetrite ja tehnosüsteemide monitoorimise ning juhtimise

võimaluste kohta, mis on hooneautomaatikasüsteemile projekteeritud ja mis aitavad tagada

ehitise energiatõhusa ning säästliku kasutamise;

2) tehnosüsteemide omavaheline liidestamine.

Hooneautomaatika kuulub väikepinge ehk nõrkvoolu paigaldiste hulka, kuid moodustab praktikas

valdavalt omaette ehitusprojekti osa. Seega on ehitusprojekti hooneautomaatika osa sisunõuded

sätestatud eraldi lõikena. Üldsättest on ehitusautomaatika osas ennekõike oluline välja tuua süsteemi

iseloomustus (näiteks…), tööpõhimõtted (näiteks…), lahendus (näiteks…) ning selle paiknemine hoones.

Punktides 1 ja 2 sätestatakse kohustus esitada teave, milliseid ehitise seisundi parameetreid (nt

temperatuur, niiskus, CO2 tase) hooneautomaatikasüsteem monitoorib ning milliseid tehnosüsteeme ja

seadmeid (nt kütte-, elektri- ja ventilatsioonisüsteem, sh katlad, konditsioneerid jms) on võimalik läbi

automaatika juhtida. Monitoorimine hõlmab hoone tehnosüsteemide, nagu kütte-, ventilatsiooni- ja

valgustussüsteemide, pidevat jälgimist ja andmete kogumist. See võimaldab tuvastada ebaefektiivsusi,

optimeerida süsteemide tööd ning tagada energiatõhususe ja kasutusmugavuse ning tagab süsteemi

läbimõeldud planeerimise, energiasäästu ning hoone mugava ja efektiivse toimimise. Ühtlasi tuleb

kirjeldada, kuidas on hooneautomaatikapaigaldisega tagatud tehnosüsteemide omavaheline

liidestamine. Sealjuures tuleb kirjeldada kasutajaliideseid ning häirete ja alarmide haldust.

Hooneautomaatika üheks peamiseks eesmärgiks on tagada ehitise energiatõhus ja säästlik kasutamine

(nt standardist EVS-EN ISO 52120-1:2022 9 juhindudes saab ära näidata, kui hästi

automaatikasüsteemid suudavad energiat säästa ja hoone toimimist optimeerida).

Hooneautomaatikapaigaldis peaks võimaldama tuvastada ebaefektiivsusi, optimeerida süsteemide tööd

ning tagada energiatõhusus ja kasutusmugavus.

(8) Ehitusteatisega esitatavas ehitusprojektis esitatakse iga tehnosüsteemi osas käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktides 1, 2 ja 4 ning asjakohasel juhul lõigetes 2-5, lõike 6 punktides X

ja X ning lõikes 7 toodud teave.

§ 14. Tehnovõrkude ja -rajatiste osa

(1) Elektrivarustuse, nõrkvoolusüsteemide, elektroonilise side võrgu, gaasivarustuse,

veevarustuse, kanalisatsiooni (reovee-, sademevee- ja drenaažisüsteemid), kaugkütte ja -

jahutuse võrkude ning muude võrkude (tehnovõrgud ja -rajatised) osas esitatakse

projekteeritud tehnovõrkude ja -rajatiste loetelu ja iga tehnovõrgu ja -rajatise kohta eraldi

vähemalt:

1) iseloomustus, tööpõhimõtted ja lahendus;

2) asukoht ning kaitsevööndi ulatus;

3) tehniliste tingimuste olemasolul kavandatud tehnilise lahenduse vastavus tehnilistele

tingimustele;

4) muud tingimused, mis seonduvad paragrahvis 13 loetletud ülesannete lahendamisega;

5) katendi taastamise plaan.

9 Energy performance of buildings - Contribution of building automation, controls and building management - Part

1: General framework and procedures (ISO 52120-1:2021, Corrected version 2022-09). Internetis:

https://www.evs.ee/en/evs-en-iso-52120-1-2022.

(2) Tehnovõrkude ja -rajatiste osas kirjeldatakse projekteeritud lahendusi nii tekstiliselt kui ka

graafiliselt. Asendiplaanil, tehnovõrkude ja -rajatiste koondplaanil või vajadusel eraldi

tehnovõrgu ja -rajatise plaanil esitatakse olemasolevate, projekteeritud ja likvideeritavate

tehnovõrkude ja -rajatiste asukohad ning kaitsevööndi olemasolul selle ulatus.

Paragrahviga 14 sätestatakse nõuded ehitusprojekti tehnovõrkude ja -rajatiste osale. Kehtiva

määrusega võrreldes on tegemist uue paragrahviga (vt põhjendused § 13 juures). Paragrahvi aluseks

on kehiva määruse §-des 19 – 21 sätestatud nõuded tehnovõrkudele ja -rajatistele. Sättesse on lisatud

elektroonilise side võrgu osa analoogselt ehitise tehnosüsteemide osaga. Tehnovõrgud ja -rajatised

asuvad ehitisest väljas maapinnal, maapõues või õhuruumis. Need on näiteks kütte-, veevarustus- või

kanalisatsioonitorustik, elektroonilise side või elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldis

või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalikud ehitised (AÕS § 158 lg 1).

Lõikes 1 sätestatakse nõuded tehnovõrkude ja -rajatiste osale. Eelkõige esitatakse vastavas osas loetelu

projekteeritavate tehnovõrkude ja -rajatiste kohta, mis on vajalikud kavandatava ehitise iseloomust

tulenevalt. Sisuliselt tuleb esitada loetelu, mis annab ülevaate ehitisest väljapoole kavandatud

tehnovõrkudest ja -rajatistest. Kõik lõike 1 sissejuhatavas lauses loetletud tehnovõrgud ja -rajatised ei

pruugi olla iga ehitise puhul asjakohased ega vajalikud. Projekti koostaja lähtub selles osas

kavandatava ehitise kasutusotstarbest. Elektrivarustuses jaoks vajalik tehnovõrk või -rajatis on näiteks

elektriliin või alajaam. Kanalisatsioon üldmõistena võib hõlmata erinevaid süsteeme heitvee ja liigse

vee ärajuhtimiseks ning puhastamiseks, näiteks reovesi, sademevesi (sademetest (vihm, lumi) pärinev

vesi), drenaaž (pinnase- ja põhjavee ärajuhtimise süsteem, mis aitab säilitada sobiva niiskustaseme

pinnases ja kaitsta ehitisi niiskuskahjustuste eest). Näiteks tuuakse veevarustuse ja kanalisatsiooni osas

välja reovee, drenaaži ja sademevee eesvoolud. Reovee eesvool on näiteks kanalisatsioonitorustik,

drenaaži eesvool on näiteks kraav, sademevee eesvool on näiteks sademeveekanalisatsioon või biotiik.

Eesvoolude selge reguleerimine aitab tagada liigse vee ohutu ärajuhtimise, keskkonnakaitset ja

vastavust nõuetele.

Lõige 1 annab loetelu, millised tingimused tuleb ehitusprojektis esitada lisaks tehnovõrkude ja -rajatiste

loetelule. Säte kordab osaliselt eelnõu § 13 lg 1. Analoogselt tehnosüsteemide sättega, tuleb

ehitusprojektis kirjeldada neid rajatisi ja võrke, mis on kavandatava ehitise kasutusotstarbest tulenevalt

vajalikud.

Punktide 1 – 2 alusel tuleb sarnaselt tehnosüsteemide osas esitada tehnovõrgu või -rajatise

iseloomustus, lahendus ja põhimõtted ning kirjeldada asukohta ja kaitsevööndi ulatust. Ehitusprojekti

koostamisel tuleb tehnovõrgu iseloomustuse, põhimõtete ja lahenduse kirjeldamisel vastata küsimustele,

mis tüüpi võrguga on tegu (nt survetoru), kuidas see töötab (nt ühisveevärk või

puurkaev/kohtkäitlusüsteem) ja milline on konkreetne kasutatav lahendus (kui sügaval, millise kaldega

jne). Kui tehnovõrgul on kaitsevöönd või kaitsevöönd tekib tehnovõrgu rajamise tulemusena, tuleb ära

näidata ka kaitsevööndi ulatus.

Punkti 3 kohaselt tuleb ehitusprojektis ära näidata tehnilise lahenduse vastavus tehniliste tingimustele

juhul, kui tehnilised tingimused on olemas. Selleks võib esitada tehniliste tingimuste ning projektlahendi

võrdlus tabelina või tekstiliselt. Tingimusel, et see ei halvenda projektlahendi võrdluse arusaadavust ja

ülevaatlikust, võib võrdluses viidata ka muudele ehitusprojekti osadele eesmärgiga vältida

ehitusprojekti sisu kordust.

Punkt 4 on seotud punktidega 1 ja 2, mille alusel tuleb ehitusprojektis esitada muud tingimused, mis

seonduvad eelnõu §-s 13 (tehnosüsteemid) loetletud ülesannete lahendamisega. Tehnosüsteemid ja

tehnovõrgud või -rajatised toimivad lõppastmes koosmõjus ning seega tuleb ehitisest väljas asuvate

rajatiste kavandamisel arvestada tehnosüsteemide kohta käivate ülesannete lahendustega. Nt hoone

veevarustuse ja kanalisatsiooni vooluhulkadega peab arvestama tehnosüsteemide ja -rajatiste

projekteerimisel koosmõjus, kuna tehnosüsteem ei ole eraldiseisev autonoomne süsteem, vaid sõltub

välisvõrkude lahendusest, sh liitumispunktile antud tingimustest.

Punkti 5 kohaselt esitatakse samas osas ka katendi taastamise plaan, juhul kui katend tuleb

tehnovõrkude ja – rajatiste ehitamise/paigaldamise järgselt korda teha, nt võib selline vajadus ilmneda

kui hoonet laiendatakse ja olemasolevad tehnorajatised või -võrgud tuleb ümber ehitada. Katendi

taastamise plaani koostamise vajadus sõltub ehitustegevuse olemusest, nt ei ole vajalik katendit

taastada, kui selle asemele ehitatakse hoone, mille alla jäävad tehnorajatised. Plaan peab kirjeldama,

kuidas taastatakse infrastruktuuri või maastiku endine olukord. Sätte eesmärgiks on tagada vastavus

kehtivatele nõuetele ja vähendada mõju liiklusele ja keskkonnale. Taastamise plaan peab sisaldama

olulist teavet ohutuse tagamiseks ja kehtivatele nõuetele vastamiseks. Näiteks võib taastamise plaan

sisaldada olemasoleva olukorra kirjeldust (võib viidata ka ehitusprojekti teistele osadele), vajalike

tööde kirjeldust (millist tehnorajatist paigaldatakse), tööde järjekorda, liikluskorraldust tööde ajal jne.

Lõikes 2 sätestatakse tehnovõrkude ja -rajatiste osas esitatava teabe vorm – projekteeritud lahendusi

kirjeldatakse nii tekstiliselt seletuskirjas kui ka graafiliselt joonistel. Graafiliselt tuleb esitada

olemasolevate, projekteeritud ja likvideeritavate tehnovõrkude ja -rajatiste asukohad ja kaitsevööndi

ulatus (asendiplaanil, tehnovõrkude ja -rajatiste koondplaanil või vajadusel eraldi tehnovõrgu ja -

rajatise plaanil). Ehitise ehitusloa menetlemisel hinnatakse põhjalikumalt ehitise mõju seda

ümbritsevale keskkonnale, näiteks millised tehnovõrgud, kus ja kuidas soovitakse liita ühtsesse

tehnovõrkude süsteemi. See on ajalooliselt tinginud praktika, et välisruumi puudutavad osad

lahendatakse detailsemalt, sest see võib puudutada kolmandate isikute õigusi või avalikke huve ja

mõjutada muid välisruumiga seonduvaid lahendusi.

§ 15. Tuleohutuse osa

(1) Ehitusprojekti tuleohutuse osas esitatakse vähemalt:

1) ehitise tuleohutusklass ja tulekaitsetase;

2) ehitise tuleohutuskuja, kande- ja jäigastavate konstruktsioonide ning

tuletõkkekonstruktsioonide tulepüsivusajad ja eripõlemiskoormus;

3) ehitise jagunemine tuletõkkesektsioonideks ning konstruktsioonide tulepüsivust ja

ehitustoodete ja -materjalide tuletundlikkust iseloomustavad näitajad;

5) hoones viibivate inimeste arvu piirangud evakuatsioonialade kaupa;

6) jagunemine suitsueemaldustsoonideks ja suitsueemalduse põhimõtted; korruseplaanidel

näidatakse suitsueemaldamise jaoks kavandatud aknad ja luugid;

7) asendiplaan ja situatsiooniskeem koos nii projekteeritud kui ka tuleohutust mõjutavate

olemasolevate ehitiste, teede ja tuletõrje veevõtukohtadega äranäitamisega;

8) päästetehnika ja -meeskonna juurde- ja sissepääs ehitisele ning evakuatsiooni- ja

hädaväljapääsudele;

9) tulemüüride ja tuletõkkesektsioone moodustavate konstruktsioonide, sealhulgas

tuletõkkeuste, avatäidete ning oluliste läbiviikude asukohad joonistel ja nende tulepüsivusajad;

10) evakuatsioonilahendus, sealhulgas evakueeruvate inimeste arv, evakuatsiooniteede laius ja

vajadusel arvutus, trepikodade iseloomustus, evakuatsiooniväljapääsud ja nendel kasutatavad

sulused; korruseplaanidel näidatakse evakuatsioonivõimalused, välja arvatud elamutes ja

eluhoonetes, mis ei ole kõrghooned;

11) pääsud keldrisse, pööningule, katusele;

12) tehnosüsteemide tuleohutuse põhimõtted;

13) ehitisse ettenähtud tuleohutuspaigaldiste loetelu, kavandatav kasutusiga ja paigaldusviisi

lühikirjeldus;

14) ehitise välise tulekustutusvee minimaalne veevooluhulk, selle tagamise lahendus ja

väljaspool ühisveevärki asuva tuletõrje veevõtukoha korrashoiu kirjeldus, kui tulekustutusvee

tagamine lahendatakse olemasoleva tuletõrje veevõtukohaga;

15) hädavalgustuse lahenduste kirjeldus;

17) muud tuleohutust mõjutavad tegurid ja tuleohutusabinõud ehitises, nagu näiteks eriohtlikud

ruumid, varjendid, tuleohutusmärgid ja automaatikapaigaldised;

(X) Ehitusteatisega esitatavas ehitusprojektis esitatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides

X ja X nõutud teave.

(2) Ehitusloa taotlemisel kirjeldatakse projekteeritud lahendusi nii tekstiliselt kui ka graafiliselt,

kus esitatakse graafiliselt vähemalt korruseplaanid ja lõiked, millel näidatakse käesoleva

paragrahvi lõikes 1 punktides 3, 7, 8, 9, 10 ja 11 sätestatu.

Paragrahvis 15 sätestatakse nõuded ehitusprojekti tuleohutuse osale.

Lõike 1 aluseks on kehiva määruse § 22 lõikes 1 sätestatud nõuded tuleohutusele, mida on täiendatud,

täpsustatud ja muudetud.

Punkti 1 kohaselt esitatakse tuleohutuse osas ehitise tuleohutusklass ja tulekaitsetase. Tuleohutusklassid

on sätestatud siseministri määruses „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded“. Hooned jaotatakse

tuleohutusklassidesse lähtuvalt tuleohutusest. Tuleohuklass ja tulekaitsetase määratakse vastava

standardi või projekteerimisnormi alusel, millest on projekteerimisel lähtutud.

Punkti 2 kohaselt esitatakse ehitusprojektis ehitise tuleohutuskuja, kande- ja jäigastavate

konstruktsioonide ning tuletõkkekonstruktsioonide tulepüsivusajad ja eripõlemiskoormus. Kuja,

tulepüsivuse ja eripõlemiskoormuse mõisted on sisustatud siseministri määruse „Ehitisele esitatavad

tuleohutusnõuded“§-des 6, 7 ja 22.

Punkti 3 kohaselt…

Lõikes 2 sätestatakse, et tuleohutuse osas kirjeldatakse projekteeritud lahendusi nii tekstiliselt, näiteks

seletuskirjas, kui ka graafiliselt, näiteks joonistel. Tegu on kehtiva määruse § 22 lõikega 3, mida ei ole

muudetud. Lõikesse lisatakse selguse huvides, et tuleohutuse osas tuleb graafiliselt esitada vähemalt

korruseplaanid ja lõiked, millel näidatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 punktides 3, 7, 8, 9, 10 ja 11

sätestatu. Viimane lause piirab ehitusloa taotlusega esitatava ehitusprojekti teabemahtu. Muud

käesolevas paragrahvis loetletud teemad peavad olema lahendatud hiljemalt kasutusõiguse saamiseks

esitatud taotlusega esitatavas ehitusprojektis.

§ 16. Energiatõhususe osa

(1) Kui püstitatakse või rekonstrueeritakse oluliselt hoonet, millele on kehtestatud

energiatõhususe nõuded, esitatakse ehitusprojekti energiatõhususe osas järgnevad

energiaarvutuse lähteandmed:

1) energiatõhususe nõuetele vastavuse tõendamise meetod, lihtsustatud meetodi puhul lisatakse

ka meetodi valiku põhjendus;

2) teave, mis on vajalik energiaarvutuse teostamiseks;

3) teave hoone kasutamise otstarbe või otstarvete kohta, millest energiaarvutuses lähtuti,

sealhulgas teave, kuidas käsitleti kasutamise otstarbeid, mille pind on väiksem kui 10 protsenti

hoone toatemperatuuriga pinnast;

4) madala temperatuuriga pindade loetelu ja suurus;

5) kultuuripärandi hoone puhul esitatakse kaalutlus, milliseid energiatõhususe parendamise

meetmete rakendamist ehitusprojekti koostamisel kaaluti ning milliseid meetmeid

rakendatakse;

6) loetelu hoone energiatõhusust oluliselt mõjutavatest energiaarvestitega tehnosüsteemidest,

ning teave nende tehnosüsteemide kohta, mille energiakasutuse mõõtmine ei ole ette nähtud.

(2) Ehitusprojekti energiatõhususe osas esitatakse teave, kuidas on täidetud kestliku liikuvuse

taristu nõudeid ning juhul kui nõuete täitmisel on kohaldatud leevendusi, teave leevenduste

kohaldamise osas.

(3) Ehitusprojekti energiatõhususe osas esitatakse vastavad selgitused, kui hoone püstitamisel

ei ole lokaalse päikeseenergiasüsteemi või sellest osa paigaldamine majanduslikult põhjendatud

või tehniliselt teostatav.

(4) Energiatõhususe osas esitatakse tehnilisest, funktsionaalsusest ja majanduslikust

teostatavusest lähtuvad soovitused või nõuded kasutada suure tõhususega süsteemi.

(5) Suure tõhususega süsteem võib olla näiteks soojuspump, taastuvast energiaallikast toodetud

energial põhinev detsentraliseeritud energiavarustussüsteem, elektri- ja soojusenergia

koostootmise süsteem, kaug- ja lokaalkütte- või -jahutussüsteem, eriti kui see põhineb täielikult

või osaliselt taastuvatest energiaallikatest toodetud energial.

(6) Ehitusprojekti energiatõhususe osas kirjeldatakse projekteeritud lahendusi vähemalt

tekstiliselt.

Paragrahvis 16 sätestatakse ehitusprojekti energiatõhususe osale esitatavad nõuded. Ehitusprojektis on

teabe esitamine vajalik, et terviklikult oleksid leitavad tekstilised selgitused projekteeritud lahenduse

kohta, mh et oleks selgitatud energiatõhususe osa seoseid teiste projekteerimisvaldkondadega. Säte on

sõnastatud lähtuvalt energiamärgise koostamiseks vajalike lähteandmete esitamise kohustusest, kuivõrd

energiaarvutus teostatakse lisaks energiatõhususe regulatsioonis toodud vaikeväärtustele ka

ehitusprojektis esitatud teabe pinnalt.

Lõige 1 on sõnastatud lähtuvalt EhS §-s 62 sätestatud hoone energiatõhususe nõuete kohaldamisalast.

Lõike 1 kohaselt peab energiatõhususe osas antav teave võimaldama koostada energiaarvutusel

põhinevat energiamärgist. Määruse eelnõu ettevalmistamisel korraldatud kaasamisüritusel avaldati

arvamust, et ehitusprojekti energiatõhususe osa sõnastamisel tuleks lähtuda andmete mitmekordse

esitamise keelu põhimõttest. Seega on võrreldes kehtiva määrusega sättest eemaldatud teave, mida tuleb

ehitisregistrile esitada energiamärgise koostamisel ning mis on kajastatud energiamärgisel või selle

lisades. Näiteks ei ole vaja ehitusprojektis eraldi välja tuua teavet energiaarvutuse tulemuste kohta, sest

see teave on energiamärgisel kajastatud.

Lõike 1 punkti 1 kohaselt tuleb energiatõhususe osas esitada teave hoone energiatõhususe nõuetele

vastavuse tõendamise meetodi kohta, lihtsustatud meetodi puhul lisatakse ka meetodi valiku põhjendus.

Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 11.12.2018 määruse nr 63 „Hoone energiatõhususe

miinimumnõuded“ § 15 lg 3 kohaselt määratakse energiatõhususarv lihtsustatud tõendamismeetodi või

arvutusliku tõendamismeetodi abil. Juhud, millal on lihtsustatud tõendamismeetodi kasutamine lubatav,

on sätestatud sama määruse §-s 17. Näiteks võib lihtsustatud tõendamismeetodit kasutada, kui hoone

kasutamise otstarbeks on väikeelamu. Lihtsustatud tõendamismeetod on energiatõhususarvu

määramisel loodud erand. Juhul kui erandi kohaldamise nõuded on täidetud, saab energiatõhususarvu

määramiseks kasutada Kliimaministeeriumi veebilehel avaldatud energiatõhususarvu kalkulaatorit10.

Igal teisel juhul määratakse energiatõhususarv vastavalt energiatõhususe regulatsioonis sätestatud

nõuetele (majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määrus nr 58 „Hoone energiatõhususe arvutamise

metoodika“; ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 11.12.2018 määrus nr 63 „Hoone energiatõhususe

miinimumnõuded“ ning majandus- ja taristuministri 30.04.2015 määrus nr 36 „Nõuded energiamärgise

andmisele ja energiamärgisele“).

Lõike 1 punkti 2 tuleb energiatõhususe osas esitada teave, mis on vajalik energiaarvutuse teostamiseks

hoone tüüpilisel kasutusel. Majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määrus nr 58 „Hoone

energiatõhususe arvutamise metoodika“ § 2 lõike 2 punkti 11 kohaselt mõeldakse hoone tüüpilise

kasutuse all selle tavapärast kasutust energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse tõendamisel, mille

kindlaksmääramisel võetakse arvesse hoone kasutamise otstarvet, välis- ja sisekliimat, hoone ja

tehnosüsteemi kasutusaega ning vabasoojust.

Lõike 1 punkti 3 kohaselt tuleb energiatõhususe osas esitada teave hoone kasutamise otstarbe või

otstarvete kohta, millest energiaarvutuses lähtuti, sealhulgas teave, kuidas käsitleti kasutamise

otstarbeid, mille pind on väiksem kui 10 protsenti hoone toatemperatuuriga pinnast. Seega tuleb

ehitusprojektis selgitada väiksemate pindade käsitlemise põhimõtteid mitme kasutamise otstarbega

hoone puhul. Võrreldes kehtiva määrusega on tegemist uue sättega, mis on tingitud sellest, et sageli

kavandatakse ja ehitatakse mitme kasutamise otstarbega ehitisi (näiteks korterelamu, mille esimesel

korrusel on äripinnad), mille puhul tuleb teha eeldusi ja valikuid ning neid tuleb selgitada. Mitme

kasutamise otstarbega hoone puhul, kus erinevad osad täidavad erinevaid funktsioone (nt elamu ja

äripinnad samas hoones), tuleb energiatõhususarvu määramisel arvestada iga osa eraldi. Ettevõtlus-

ja infotehnoloogiaministri 11.12.2018 määruse nr 63 „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded“ § 1

lõike 6 kohaselt tuleb energiatõhususarv määrata igale hoone kasutamise otstarbele, mille

toatemperatuuriga pind ületab 10% kogu hoone toatemperatuuriga pinnast. Kasutamise otstarbed,

mille pindala on väiksem kui 10% hoone toatemperatuuriga pinnast, arvestatakse hoone

funktsionaalselt sarnase kasutamise otstarbe koosseisu.

Lõike 1 punkti 4 kohaselt tuleb energiatõhususe osas esitada teave hoone madala temperatuuriga

pindade ja nende suuruse osas. Punkt tugineb ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 11.12.2018

määruse nr 63 „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded“ § 2 lõikele 4, kus on sätestatud, et madala

temperatuuriga pind käesoleva määruse tähenduses on sisekliima tagamisega ruumide netopind, mille

kütmise seadeväärtus on oluliselt madalam kui lisas 1 „Ventilatsiooni välisõhu vooluhulgale ja

energiaarvutuses kasutatavate ruumitemperatuuride seadeväärtustele kehtivad nõuded” sätestatud

väärtus. Teave on vajalik energiaarvutuse tegemiseks.

Lõike 1 punkti 5 kohaselt tuleb energiatõhususe osas esitada teave kaalutluste osas, milliseid

energiatõhususe parendamise meetmete rakendamist kultuuriväärtuslike hoonete puhul ehitusprojekti

koostamisel kaaluti ning milliseid meetmeid rakendatakse. Mõiste „kultuuripärandi hoone“ on

sisustatud EhS §-s 62 lõikes 3. Siia alla kuuluvad nt miljööalal paiknevad hooned kui ka

kinnismälestised. Tegemist on teabenõudega, mis on otseselt seotud hoonete energiatõhususe

direktiivist11 tulenevate nõuete ülevõtmisega. Kui direktiivi eelmise versiooni kohaselt oli liikmesriikidel

võimalik kohaldada kultuuriväärtuslike hoonete suhtes erandit energiatõhususe miinimumnõuete

rakendamisel, siis direktiivi uusversiooni kohaselt liikmesriikidel seda võimalust endisel kujul ei ole.

Direktiivi uusversiooni artikli 5 lõike 2 kohaselt on liikmesriikidel võimalus kohaldada energiatõhususe

miinimumnõudeid leevendustega riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil ametlikult kaitse all

olevatele hoonetele kui osana määratletud keskkonnast või oma erilise arhitektuurse või ajaloolise

väärtuse tõttu, kus teatud energiatõhususe miinimumnõuded täitmine muudaks vastuvõetamatult nende

eripära või välimust.

10 Väikeelamu energiatõhususarvu kalkulaator 01.06.2025. Kliimaministeeriumi veebileht:

https://kliimaministeerium.ee/elukeskkond-ringmajandus/energiatohusus-ja-keskkonnasaast/hoone-

energiatohususe-tooriistad 11 EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2024/1275, 24. aprill 2024, hoonete energiatõhususe

kohta.

Seega on ehitusprojekti koostaja ülesanne ja eesmärk hoone energiatõhusust parandavate meetmete

seast leida tehniliselt ja majanduslikult teostatavad lahendused, mis ühtviisi säilitavad hoone

kultuuriväärtuse ja parandavad hoone energiatõhusust. Veendumaks, et leevendusega kohaldamisel on

alternatiivseid lahendusi kaalutud, tuleb hoone ehitusprojektis esitada analüüs, millest nähtub, milliseid

võimalusi kaaluti, millised ja mis põhjendusel valiti rakendamiseks ning milles selgitatakse valitud

meetmete vastavust leevenduse kriteeriumitele.

Lõike 1 punkti 6 kohaselt tuleb energiatõhususe osas esitada loetelu hoone energiatõhusust oluliselt

mõjutavatest tehnosüsteemidest, mis projekteeriti hoonele ja varustati energiaarvestitega, ning teave

nende tehnosüsteemide kohta, millele energiakasutuse mõõtmine ei ole ette nähtud. Energiaarvestite

paigaldamine on vajalik selleks, et hoone energiakasutust oleks võimalik jälgida ja andmete alusel

optimeerida. Lisaks sellele on mõõdetud andmete alusel võimalik hoone tegelik energiatarve viia

vastavusse tüüpilise kasutusega. Näiteks ei nõuta ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määruse

„Hoone energiatõhususe miinimumnõuded“ kohaselt eraldi energiakasutuse mõõtmist pliidikubu,

väljatõmbekapi, ukseavamismootori ja välipistikupesa (paikneb väljaspool hoonet, näiteks fassaadil)

puhul. Tegu on energiatarvititega, mille energiakasutusega ei ole tüüpilise kasutuse puhul arvestatud.

Samas on vastavate tarvitate energiatarve väga madal ja nende energiatarbe mõõtmiseks tehtud

kulutused ei oleks majanduslikult põhjendatud.

Lõike 2 kohaselt tuleb energiatõhususe osas esitada teave, kuidas on täidetud kestliku liikuvuse taristu

nõudeid ning juhul kui on kohaldatud erandeid, teave erandite kohaldamise osas. Sätte sisu võrreldes

kehtiva määrusega ei muutu, kuid ajakohastatud on mõistekasutust lähtudes hoonete energiatõhususe

direktiivist 12 . Elektriauto laadimistaristu nõuete täitmisel tuleb lähtuda kehtivatest EhS ja EhSRS

sätetest.

Lõike 3 kohaselt tuleb energiatõhususe osas esitada selgitused, kui lokaalse päikeseenergiasüsteemi või

sellest osa paigaldamine ei ole majanduslikult põhjendatud või tehniliselt teostatav. Selgituste andmisel

tuleb lähtuda ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 11.12.2018 määruse nr 63 „Hoone energiatõhususe

miinimumnõuded“ §-s 8 sätestatud nõuetest.

Lõikeid 4 ja 5 on ajakohastatud vastavalt hoonete energiatõhususe direktiivile13. Viidatud direktiivi

artikli 8 punkti 3 kohaselt soodustavad liikmesriigid oluliselt rekonstrueeritavate hoonete puhul

alternatiivsete, suure tõhususega süsteemide kasutamist, kui see on tehniliselt, funktsionaalselt ja

majanduslikult teostatav.

Varasem nõue tulenes Euroopa Komisjoni põhjendatud arvamusest asjas nr 2012/0345, mis puudutas

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153,

18.06.2010, lk 13–35) ülevõtmist. Komisjon leidis, et Eesti õigusaktides ei käsitleta alternatiivsete suure

tõhususega süsteemide kasutamise edendamist. Kehtivad lõiked olid kehtestatud nimetatud direktiivi

artikli 7 viienda lõigu paremaks ülevõtmiseks. Säte on mõeldud eelkõige suunava juhisena, et juba

projekteerimise faasis kaaluda energiatõhusaid lahendusi ning sedasi vähendada tulevikus tarbitavat

energiakogust. Täienduse kohaselt tuleb ehitusprojekti energiatõhususe osas kajastada

projekteerimisettevõtja soovitused suure energiatõhususega süsteemide kasutamiseks. Sättes on toodud

suure energiatõhususega tehnosüsteemide näidisloetelu, mis oli esitatud direktiivi 2010/31/EL art 6

lõikes 1, kuid mida kehtiv hoonete energiatõhususe direktiiv14 ei sisalda.

Lõikes 6 sätestatakse, et energiatõhusust puudutavaid lahendusi kirjeldatakse ehitusteatise ja ehitusloa

taotlusega esitatud ehitusprojektis vähemalt tekstiliselt seletuskirjas. Tegu on esitatavat teabemahtu

piirava sättega ehk energiatõhususe teabe graafiline esitamine ehitusteatise ja ehitusloa taotlusega

esitatavas ehitusprojektis ei ole nõutud.

12 EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2024/1275, 24. aprill 2024, hoonete energiatõhususe

kohta. 13 EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2024/1275, 24. aprill 2024, hoonete energiatõhususe

kohta. 14 EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2024/1275, 24. aprill 2024, hoonete energiatõhususe

kohta.

3. peatükk

Nõuded lammutusloa taotlusega esitatavale ehitusprojektile

§ 17. Nõuded lammutusloa taotlusega esitatavale ehitusprojektile

(1) Ehitise osaliseks või täielikuks lammutamiseks koostatava ehitusprojekti koostamise

lähtealuseks, lisaks ehitusseadustiku § 14 lõikes 1 ning käesoleva määruse paragrahvis 3

sätestatule, on olemasoleva situatsiooni kirjeldus ning pädeva asutuse ettekirjutused.

(2) Ehitise lammutamiseks koostatava ehitusprojekti eesmärk on anda teavet lammutatava

ehitise või selle osa kohta, juhiseid lammutustööde ohutuks läbiviimiseks ning lammutamisel

tekkivate jäätmete käitlemiseks.

(3) Ehitusprojektis ehitise lammutamiseks antakse juhised ja lahendused tööde läbiviimiseks

sellises täpsusastmes, et lammutustööd oleks võimalik ohutult ja keskkonnasäästlikult lõpule

viia.

(4) Ehitusprojekt ehitise lammutamiseks peab sisaldama vähemalt:

1) lammutatava ehitise või ehitise lammutatava osa kirjeldus ja dateering;

2) tööde alasse jäävate ehitiste, sealhulgas tehnovõrkude- ja rajatiste, haljastuse ning muude

säilitatavate elementide kaitsmise nõuded, viis ja ulatus;

3) tehnosüsteemi, tehnovõrgu ja -rajatise lahtiühendamise tingimused ja kohad;

4) lammutustööde tehnoloogia kirjeldus, lammutamise järjekord ja ohutud võtted tööde

läbiviimiseks ning lammutamisest tingitud negatiivsete mõjude leevendamiseks;

5) tarindite lahtiühendamise viisid ja kohad;

6) ehitise osade ajutise toestamise viisid;

7) katendi ja haljastuse taastamise plaan;

8) lammutatavas ehitises kasutatud korduskasutusse suunatavate materjalide, seadmete ja

toodete eeldatavad kogused liikide kaupa ning nende liigiti kogumise ja korduskasutusse

suunamise viis;

9) ehitise lammutamisel tekkivate jäätmete eeldatavad kogused jäätmeliikide kaupa ning nende

liigiti kogumise ja edasise käitlemise korraldus;

10) enne 1940. aastat ehitatud ehitise kohta andmed hoone ehitamise ajaloo kohta, säilinud

väärtuslike detailide loetelu koos fotodega ja ettepanekuid nende kordus- või taaskasutamiseks;

11) kinnismälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise korral kinnismälestise või

muinsuskaitseala nimetus ja kultuurimälestiste riiklikku registri number ning hoone

lammutamiseks või osaliseks lammutamiseks antud muinsuskaitse eritingimuste ning

ehitusprojekti võrdlus.

(6) Ehitise ehitusprojekt ehitise püstitamiseks või muuks loakohustuslikuks tegevuseks võib

sisaldada ka ehitusprojekti ehitise osaliseks või täielikuks lammutamiseks. Juhul kui

lammutustööde läbiviimiseks on vajalik tehnovõrgu ja -rajatise ümbertõstmine või mõni muu

ehitustöö, koostatakse selle kohta iseseisev ehitusprojekt.

Paragrahvi 17 lõikes 1 sätestatakse lähtealused ehitise lammutamiseks mõeldud ehitusprojekti

koostamiseks. Nendeks on EhS § 14 lõikes 1 sätestatud nõuded, eelnõu paragrahvis 3 sätestatud nõuded,

olemasoleva situatsiooni kirjeldus ning pädeva asutuse ettekirjutused. Lisaks kehtivas määruses

sätestatule lisatakse eelnõuga lähtealuste hulka viide eelnõu paragrahvile 3 (ehitusprojekti

koostamisele esitatavad üldnõuded) ning jäetakse välja tellija lähteülesanne, ehitusuuring ja pädeva

asutuse korraldused. Viimased on kaetud EhS ja ehitusprojekti ja selle koostamise üldnõuetega.

Lõikes 2 sätestatakse lammutamiseks koostatava ehitusprojekti eesmärk. Kui ehitusprojekti eesmärk on

suunatud ehitise valmimisele, siis lammutusprojekti eesmärk on anda ehitist lammutavale

ehitusettevõtjale teavet lammutatava ehitise või selle osa kohta, juhiseid lammutustööde ohutuks

läbiviimiseks ning lammutamisel tekkivate jäätmete käitlemiseks. Teabe adressaadiks on nii avalik võim,

kui ka lammutamisega tegelev ettevõte. Sätet võrreldes kehtiva määrusega muudetud ei ole, kuna

rakendusanalüüsis selles osas probleeme ei tuvastatud.

Lõikes 3 sätestatakse esitatava info täpsusaste. Ehitusprojektis sisalduvad juhised ja lahendused tööde

läbiviimiseks peavad võimaldama lammutustöid ohutult ja keskkonnasäästlikult lõpule viia. Sätet

võrreldes kehtiva määrusega muudetud ei ole, kuna rakendusanalüüsis selles osas probleeme ei

tuvastatud.

Lõike 4 loetelus sätestatakse ehitusprojekti minimaalsed teabevaldkonnad.

Punkti 1 kohaselt lisatakse ehitusprojektile lammutatava ehitise või osalise lammutamise korral

lammutatava ehitise osa kirjeldus ja dateering ehk püstitamise aeg. Lammutatava ehitise või selle osa

kirjeldamine ja püstitamise aja määramine on vajalik ühelt poolt tööde kavandamise seisukohast

(ehitises kasutatud materjalid, võimalik reostus, ohutud töövõtted jms), kuid teisalt on teatud ajal

ehitatud ehitiste lammutamisele seatud ehituspärandi säilitamise eesmärgil täiendavad nõuded (vt nt p

10).

Punktide 2 ja 3 kohaselt kirjeldatakse lammutusprojekti osades olemasoleva ehitise ja selle

tehnovõrkude, –rajatiste või haljastusega seonduvaid tingimusi eesmärgiga vältida nende kahjustamist.

Olemasolevate tingimuste kirjeldamisele kohaldub ehitusprojekti üldosa säte, mille kohaselt peab

projekti koostaja andma hinnangu lammutusprojekti osade ja ülesannete lahendamise ulatusele. Nt võib

kolmandate isikute õiguste kaitse vaates olla oluline hinnata, mis on mõju võrgu või rajatise

lahtiühendamisele ja liitumispunkti asukoha muutmisele.

Punkti 4 kohaselt kirjeldatakse lammutusprojektis lammutamisel kasutatavat tehnoloogiat ja tööde

järjekorda eesmärgiga tagada tööde ohutu teostamine nii isikute kui ka keskkonna vaates. Näiteks tuleb

ehitusprojektis käsitleda ohtliku ainet sisaldavate jäätmete (nt asbest) käitlemisel tarvitusele võetavaid

lisameetmeid.

Punkti 5 kohaselt kirjeldatakse lammutusprojektis tarindite lahtiühendamise viisi ja kohtasid. Tarindite

lahtiühendamise viisi ja koha määratlemine muutub eriti oluliseks ehitise lammutamisel tekkivate

materjalide ja toodete korduskasutuse ja ringlussevõtu kavandamisel. Ka uuenenud ehitustoodete

määrus15 tõstab esile keskkonnanõuete olulisust, nähes ette võimaluse kehtestada ühtlustatud tehnilistes

spetsifikatsioonides keskkonnanõuded, mis muu hulgas käsitlevad eri materjalide või ainete

eraldatavust ja taaskasutatavust demonteerimisel või ringlussevõtul ning teabe esitamist selle kohta,

milliseid tooteid või nende osi on võimalik pärast ehitisest eelmaldamist korduskasutada

(korduskasutatavus) ja mil määral. Lisaks on tarindite lahtiühendamise viisi määramine oluline

lammutustööde ohutuse tagamiseks.

Punkti 6 kohaselt kirjeldatakse lammutusprojektis ehitise ajutise toestamise viisi. See on ennekõike

vajalik ehitise lammutamise ohutuse tagamiseks, sh ehitise osalise lammutamise korral. Teatud juhtudel

võib olla vajalik ette näha ka naaberhoone toestamise vajadus, nt kui lammutataval hoonel on

naaberhoonega ühine piirdekonstruktsioon.

Punkti 7 kohaselt nähakse lammutusprojektis ette katendi ja haljastuse taastamise plaan. Selle

vajalikkus võib ennekõike ilmneda teealuse tehnovõrgu lammutamisel või juhul, kui lammutatud ehitise

asemele uut ehitist ei kavandata.

15 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus 2024/3110 millega sätestatakse ehitustoodete ühtlustatud

turustusreeglid ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 305/2011

Punkti 8 kohaselt tuleb lammutusprojektis esitada info selle kohta, millised lammutatavas ehitises

kasutatud materjalid, seadmed ja tooted on kavas suunata korduskasutusse, milline on nende eeldatav

kogus liikide kaupa, kuidas toimub nende liigiti kogumine lammutusobjektil ja kuidas on kavas

korraldada nende korduskasutusse suunamine (nt üle andmine korduskasutuskeskusse, digitaalsete

platvormide kasutamine vms).

Korduskasutus on mis tahes toiming, mille käigus tooteid või tootekomponente, mis ei ole jäätmed,

kasutatakse uuesti nende esialgsel otstarbel. Ehitise lammutamise kontekstis on korduskasutus selline

tegevus, kus ehitiselt eemaldatud kasutuskõlblikke materjale, seadmeid või tooteid kasutatakse uuesti

nende esialgsel otstarbel (nt ust uksena, katuseplaati katuseplaadina, puidust tala ehitusmaterjalina

ehitus- või renoveerimistööde käigus jne). Korduskasutus ei ole taaskasutus16.

Punktis 9 on ajakohastatud ehitise lammutamisel tekkivate jäätmete lammutusprojektis kajastamise

korda. Lammutusprojektis tuleb esitada info ehitise lammutamisel tekkivate jäätmeliikide ja nende

eeldatavate koguste kohta. Samuti tuleb kirjeldada, kuidas toimub lammutusobjektil jäätmete liigiti

kogumine (sh milliseid jäätmeid liigiti kogutakse, kus ja kuidas neid ladustatakse jne) ning kuidas on

korraldatud jäätmete edasine käitlus. Suurim erinevus võrreldes kehtiva määrusega on viite puudumine

ohtlikke aineid sisaldavatele materjalidele ning asbesti sisaldavate materjalide lammutamisel

asbestikiudude leviku vältimise meetmetele. Lammutusprojektis tuleb esitada info kõigi ehitise

lammutamisel tekkivate jäätmete kohta sõltumata sellest, kas tegemist on tava- või ohtlike jäätmetega.

Jäätmete liigitamisel tuleb lähtuda keskkonnaministri 14.12.2015 määrusest nr 70 „Jäätmete liigitamise

kord ja jäätmenimistu“ ja jäätmete kohta info esitamisel tuleb kasutada määruse lisas olevas

jäätmenimistus toodud jäätmekoode ja jäätmete nimetusi. Ohtlikud jäätmed on jäätmenimistus

tähistatud tärniga, samuti on jäätmenimistus eraldi koodid asbesti sisaldavatele

isolatsioonimaterjalidele ja ehitusmaterjalidele. Asbestitöödega seonduvat reguleerib Vabariigi

Valitsuse 11.10.2007 määrus nr 224 „Asbestitööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“.

Viidatud määruse kohaselt peab tööandja koostama enne lammutustöö või asbesti eemaldustöö

alustamist kirjaliku töökava, mis peab muuhulgas sisaldama asbesti või asbesti sisaldavate materjalide

asukohti ja eeldatavat kogust lammutatavas objektis (asbestikaardistus) ning asbestitolmu leviku

takistamiseks rakendatavaid meetmeid, mistõttu ei ole nõuete dubleerimine käesolevas määruses

asjakohane.

Punkti 10 kohaselt tuleb enne 1940. aastat ehitatud ehitise kohta esitada andmed hoone ehitamise ajaloo

kohta, säilinud väärtuslike detailide loetelu koos fotodega ja ettepanekuid nende kordus- või

taaskasutamiseks. Enne 1940. aastat ehitatud hooneid on Eesti ehituspärandi seas säilinud

märkimisväärselt vähem kui hilisemaid. Need on reeglina püstitatud käsitööna, mitte masstootmise

tulemusena, mistõttu leidub neis hoonetes suure tõenäosusega kordus- või taaskasutatavaid materjale

(uksed, aknad, ehituspalgid, ahjud, põrandalauad jms). Suure tõenäosusega leidub nende hoonete

hulgas ka arhitektuurselt väärtuslikke hooneid, mida ei pruugi olla otstarbekas või võimalik säilitada

ei riikliku ega kohaliku tasandi piirangutega, kuid millest on oluline säilitada arhiiviväärtusega teave

(sageli ei ole algseid ehitusprojekte säilinud). Seda on otstarbekas teha ehitusprojekti koosseisus, tuues

ära harilikust enam andmeid. See on vajalik vahend Eesti ehituspärandi säilitamisel vähemalt

arhiivimaterjalina ning samuti aitab see edendada hoonetes leiduvate materjalide ja detailide kordus-

ja taaskasutamist. Olemasolevate materjalide ja detailide uuesti kasutusse suunamine võimaldab hoida

olemasolevaid ressursse kauem ringluses ning vähendada seeläbi esmase toorme kasutamist ja

jäätmeteket saades sealjuures autentsema tulemuse andes nii võimaluse väärtustada ka ehituspärandit.

Punkti 11 kohaselt tuleb ehitusprojektis esitada vastavus muinsuskaitse all või muinsuskaitsealal asuva

oleva hoone lammutamiseks või osaliseks lammutamiseks antud eritingimustele või -nõuetele.

Muinsuskaitsealal või muinsuskaitsealusel hoonel on tööde teostamiseks vajalik muinsuskaitseameti

tööde tegemise luba, tegevuskava või muinsuskaitse eritingimused. Seega tuleb ehitusprojektis

kajastada, kuidas on lammutustööde teostamisel nimetatud nõudeid arvesse võetud.

16 Taaskasutus on koondnimetus sellistele jäätmetega tehtavatele toimingutele, mille eesmärk on jäätmete

kasutamine kasulikul otstarbel selliselt, et need asendavad muid materjale (nt betoonijäätmete purustamine ja

kasutamine maa-alade täitmisel või uute ehitustoodete valmistamisel, puidujäätmete purustamine ja kasutamine

katlamajades kütusena jne).

Lõikes 6 sätestatakse, et ehitise osalisel lammutamisel võib ehitusprojekt ehitise püstitamiseks või muuks

loakohustuslikuks tegevuseks sisaldada ka ehitusprojekti ehitise lammutamiseks. Juhul kui

lammutustööde läbiviimiseks on vajalik tehnovõrgu ja -rajatise ümbertõstmine (ümberehitamine) või

mõni muu ehitustöö, koostatakse selle kohta iseseisev ehitusprojekt. Sätet võrreldes kehtiva määrusega

muudetud ei ole, kuna rakendusanalüüsis selles osas probleeme ei tuvastatud. Sätte mõte on eristada

kahte olukorda – esimesel juhul lammutatakse samas asukohas ehitis ja selle asemele rajatakse uus.

Teisel juhul võib olla lammutamise läbiviimiseks vajalik tõsta ümber eemal asuvaid tehnovõrke- või

rajatisi ning siis tuleb vastava töö tegemiseks koostada eraldiseisev ehitusprojekt. Nt puudutab see

tehnovõrkude ja -rajatiste mõjusid kaugemal asuvatele sõlmedele, alajaamadele või

naaberkinnisasjadele olulisi ühendusi.

4. peatükk

Ehitusprojekti säilitamine

§ 18. Ehitusprojekti säilitamine

(1) Ehitusprojekti, mida ehitisregistrile ei esitata, säilitab ehitise omanik 10 aastat arvestatuna

ehitise valmimisest.

(2) Ehitusprojekti säilitamisele ehitisregistris sätestab nõuded ehitisregistri põhimäärus.

Määruse §-s 17 sätestatakse nõuded ehitusprojekti säilitamisele. Ehitisregistrile esitatava projekti

säilitamisele esitatavad nõuded sätestatakse ehitisregistri põhimääruses ning neid nõudeid käesolevas

määruses ei korrata. Seega on käesoleva sätte eesmärgiks seada ehitise omanikule kohustus säilitada

ehitusprojekti, mida ehitisregistrile ei esitada, teatud ajaperioodi jooksul. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 146 lg 1-3 kohaselt on ehitise puuduse tõttu nõuete täitmise tähtaeg 10 aastat, kui isik on oma

kohustusi rikkunud tahtlikult. Seega on omanikul kohustus ehitusprojekti, mida ehitisregistrile ei

esitada, säilitada vähemalt 10 aastat.

5. peatükk

Määruse rakendamine

§ 19. Rakendussätted

(1) Enne [●] ehitus- või kasutusloa taotlemisel esitatud ehitise ehitusprojekt peab vastama

taotluse esitamisel kehtinud ehitusprojekti nõuetele.

(2) Enne [●] ehitus- või kasutusteatise esitamisel esitatud ehitusprojektile esitatavaid nõudeid

hinnatakse vastavalt kehtivatele õigusnormidele.