Arvamuse küsimine hoonestusloa taotluse ja täiendatud KMH eelhinnangu (sh Natura eelhinnangu) kohta

EELNÕU

1

Lisa 1

Keskkonnamõju hindamise eelhinnang

Hiiumere Farm OÜ (registrikood 14717196, edaspidi ka arendaja) esitas 11.08.2022

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile (edaspidi TTJA) ehitusseadustiku (EhS) § 1133

alusel hoonestusloa taotluse avaliku veekogu koormamiseks vetikate ja merekarpide

kasvatamiseks vajalike rajatistega. Vetikate ja merekarpide kasvatus planeeritakse Hiiumaa

lähistele, Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneeringu vesiviljelusalale PV2.

Hoonestusluba tuleb taotleda, kui kavandatava tegevusega koormatakse avalikku veekogu

ehitisega, mis on kaldaga püsivalt ühendamata. TTJA on vastavalt EhS § 1131-11310 pädev

asutus, kes menetleb hoonestusloa taotluseid ning otsustab hoonestusloa menetluse algatamise

ja hoonestusloa andmise üle. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seaduse (KeHJS) § 61 lõike 3 alusel annab otsustaja eelhinnangu arendaja esitatud ja muu

asjakohase teabe alusel ning lähtudes kavandatavast tegevusest, selle asukohast ning

eeldatavast keskkonnamõjust. KeHJS § 7 punkti 2 ja § 9 lõike 1 alusel on otsustaja

tegevusloa, sh hoonestusloa andja ehk TTJA.

Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda

keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ § 15 punkti 8 alusel

tuleb keskkonnamõju hindamise (edaspidi KMH) vajalikkuse eelhinnang anda sellise

tegevuse korral, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt

vajalik, kuid mis võib üksi või koostoimes muu tegevusega eeldatavalt mõjutada Natura 2000

võrgustiku ala või kaitstavat loodusobjekti.

Taotletava ala suhtelisse lähedusse jäävad Hiiu madala hoiuala, Kõrgessaare-Mudaste hoiuala

ja Paope looduskaitseala ning Natura 2000 võrgustikku kuuluvad Kõrgessaare-Mudaste

linnuala, Kõrgessaare-Mudaste loodusala ja Hiiu madala loodusala. Eeltoodust tulenevalt on

vaja koostada KMH eelhinnang, et välja selgitada kas Hiiumere Farm OÜ kavandatav agariku

ja söödava rannakarbi kasvatus vesiviljelusalal PV2 võib mõjutada Natura 2000 võrgustikku

kuuluvaid alasid või teisi kaitstavaid loodusobjekte (vt ka p 3).

Eelhindamine koostatakse olemasolevate andmete põhjal ilma lisauuringuteta vastavalt

keskkonnaministri 16.08.2017 määrusele nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“.

Natura eelhindamisel on kasutatud MTÜ Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühingu 2019. aastal

EELNÕU

2

koostatud dokumenti „Juhised Natura hindamise läbiviimiseks loodusdirektiivi artikli 6 lõike

3 rakendamisel Eestis“1.

KMH eelhinnangu koostamiseks on kasutatud järgmisi allikaid:

1. arendaja poolt esitatud andmed (21.02.2024 taotlus)2

2. Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneeringu (edaspidi mereala

maakonnaplaneering) ja selle lisad3

3. Eesti mereala planeeringu ja selle lisad4

4. Eesti looduse infosüsteemi (edaspidi EELIS)5

5. Keskkonnaportaal6

6. Maa-ameti geoportaali kaardirakendused (edaspidi geoportaal)7

7. Kliimaministeeriumi 27.09.2023 kiri nr 16-3/23/3906-28

8. Keskkonnaameti 26.09.2023 kiri nr 6-2/23/18156-39

1. Kavandatav tegevus

1.1. tegevuse iseloom ja maht

Hiiumere Farm OÜ on Eesti kapitalil põhinev vesiviljelusettevõte, mis tegeleb peamiselt

erinevate vesiviljelusprojektide arendamisega. Tegemist on alustava ettevõttega, mis on

suunatud uute töökohtade loomisele ning uue ettevõtlusvaldkonna arendamisele, milleks on

avamere vesiviljelus. Lisaks avameres kalakasvatamise projektide juhtimisele, on ettevõte

suunatud ökosüsteemi keskkonnamõju vähendamisele kalakasvatuse valdkonnas ning

alustatakse uue projektiga, mis hõlmab vetikate ning merekarpide kasvatamist Hiiumaa

lähistel avameres. Vetikate (agariku) ja söödava rannakarbi kasvatus on üks lahendustest, mis

aitab meres sumpades kalakasvatuse keskkonnamõju vähendada kuna mõlemad organismid

seovad veest fosforit ja lämmastikku.

Hiiumere Farm OÜ planeerib rajada Hiiumaa rannikuvee alale, Tahkuna poolsaarest

läänesuunal asuva vesiviljelusala PV2 alale vetikate (punavetikas, Eestis on enam levinud

nimetus agarik Furcellaria Lumbricalis) ja merekarpide (söödav rannakarp Mytilus Edulis)

kasvatamise kompleksi (edaspidi kasvatuskompleks), milles on kokku 16 vetikakasvatuse

1 Juhised Natura hindamise läbiviimiseks loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 rakendamisel Eestis. MTÜ Eesti

Keskkonnamõju Hindajate Ühing 2019. Kättesaadav: https://keskkonnaamet.ee/elusloodus-

looduskaitse/tegevused-kaitstavatel-aladel/natura-hindamine (08.11.2023) 2 Registreeritud TTJA infosüsteemis 22.02.2024 numbriga 16-7/22-11290-035 3 Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneering. Kehtestatud Hiiu maavanema 20.06.2016

korraldusega nr 1-1/2016/114. Kättesaadav: https://maakonnaplaneering.ee/maakonnaplaneeringud/hiiumaa/hiiu-

mereala-maakonnaplaneering/ 4 Eesti mereala planeering. Kehtestatud Vabariigi Valitsuse 12.05.2022 korraldusega nr 146. Kättesaadav:

https://www.fin.ee/riik-ja-omavalitsused-planeeringud/ruumiline-planeerimine/mereala-planeering 5 Eesti looduse infosüsteem (EELIS). Keskkonnaagentuur. Kättesaadav: https://eelis.ee/ 6 Keskkonnaportaal. Kättesaadav: https://keskkonnaportaal.ee/ 7 Kaardirakendused on kättesaadavad: https://geoportaal.maaamet.ee/est/Kaardirakendused-p2.html 8 Registreeritud TTJA infosüsteemis 27.09.2023 numbriga 16-7/22-11290-024 9 Registreeritud TTJA infosüsteemis 27.09.2023 numbriga 16-7/22-11290-025

EELNÕU

3

sumpa ning 200 karbiliini. Hiiu maakonnaga piirneva merealaplaneeringu kohaselt on

tegevuse asukoht määratud potentsiaalseks vesiviljelusalaks. Seega on kavandatav tegevus

kooskõlas Hiiumaa maakonnaga piirneva merealaplaneeringuga.

Vetikakasvatuses on planeeritud kasutusele võtta sukeltehnoloogial põhinevad uputatavad ja

kindlal sügavusel hõljuvad sumbad, mille sügavust on võimalik vastavalt vajadusele

reguleerida (valgustingimused, tormid, rüsijää). Mereala maakonnaplaneeringu kohaselt on

vesiviljelusala PV 2 sügavus 17…30 m. Seepärast peab kasutama sellist tehnilist lahendust,

mis lubab vetikal kasvada sobilikes valgustingimustes 4-8 meetri sügavusel.

Sumpatega hõivatud ala on ca 25 ha. Sumpade läbimõõduks on ca 100 meetrit. Sumba

kotikõrgus on 2-4 meetrit ja täiskõrgus koos piirde ja uputamispontooniga 7 meetrit. Sump on

pealt suletud vältimaks vetika minema uhtumist. Sumba kattevõrku on võimalik erinevatele

sügavustele seadistada ja selliselt vetikate kasvusügavust lisaks kontrollida ajal, mil sumbad

on pindmises asendis. Sumbad on ankurdatud merepõhja betoonplokkidega, kokku 44 tükki,

kaaluga 74,8 tonni ja kogumahuga 31,68 m3, plokid katavad merepõhja ala suuruses 52,8 m2.

Ühe betoonploki kaal on 1,7 tonni, mõõtudega 600x500x2400. Sumpade langetamine

veepinna alla toimub kompensatsioonikambrist (uputamispontoonist) õhu väljalaskmisega ja

asendamisega mereveega. Uputamistoru on täidetud kettraskustega, mis paneb sumba

ülemistes torudes õhuasendamisel veega, laskuma kontrollitud sügavusele merepinna alla.

Sumpade tõstmine merepinnale toimub vastupidises

järjekorras, kus kompressoriga pumbatakse õhku täiteventiili kaudu torudesse, merevesi

surutakse välja ja sump tõuseb pinnale.10

Joonis 1. Illustratiivne joonis vetikakasvatuseks kasutatavast tehnoloogiast. Hiiumere Farm OÜ 21.02.2024

vastuskiri.

10 Badinotti Group S.P.A. Submersible cages. https://www.badinotti.com/marine/submergible-cages.

EELNÕU

4

Arvestades vetikakihi paksuseks sumbas ligikaudu 0,2 meetrit ja vetika tiheduseks ligikaudu 5

kg/m2, kasvab kompleksi alal, kõikides sumpades (kokku 16), sõltuvalt juurdekasvust kuni

5000 tonni vetikat.

Vetikate kasvatamisel ei kasutata lisatoitaineid. Agariku mittekinnituv vorm püütakse

kehtestatud kvoodi alusel merest ning asetatakse sumpadesse kasvama. Vetikamassi

juurdekasv toimub loomulikult ning on looduses sõltuvalt tingimustest 50-200% aastas.

Söödava rannakarbi püüdmiseks on planeeritud kasutusele võtta tehnoloogia, mis on kasutusel

mitmes Läänemere-äärses riigis nagu Soome, Rootsi ja Taani. Arendaja on taotlusmaterjalid

kirjeldanud kahte söödava rannakarbi püügilahenduse varianti.

Planeeritavaks lahenduseks on nn. pikk liin (long line) püügivahend, millega on võimalik

tänaseks kogutud info põhjal Läänemere oludes püüda kuni 3000 kg karpe ühe 200 meetri

pikkuse liini kohta, millel on 3 meetri pikkused püügiliinid. Üks püügivahend koosneb

ligikaudu 200 meetri pikkusest põhiliinist, millelt riputatakse põhja suunas veesambasse

püügiliinid. Püügiliinid on sõltuvalt asukohast 3-5 meetri pikkused ja paiknevad põhiliinil

ligikaudu 0,5-meetriste vahedega. Liin on tähistatud ankrupoidega otstes, väiksemate

liinipoidega liinil ja kogu ala tähistatakse kollaste navigatsioonipoidega kõigis hõivatud ala 4

nurgas. Poid on varustatud radar-reflektori ja päiksepatareil ning akutoitel oleva LED

valgustusega. Poid ankurdatakse betoonplokkide ja kettidega kokku 4 tk. Betoonplokkide kaal

kokku on 6,8 tonni. Maht on 2,88 m3. Kaetud merepõhja ala pindala on 4,8 m2. Püügivahend

on ankurdatud merepõhja 400 betoonplokiga, kaaluga 680 tonni ja kogumahuga 489,6 m3.

Ühe betoonploki kaal on 1,7 tonni, mõõtudega 600x500x2400. Betoonplokkidega kaetud

merepõhja kogupindala on 480 m2.

Kasvatuskompleksis ei anta karpidele nende kasvu soodustamiseks täiendavaid toitaineid.

Rannakarpide püüdmise liinikomplekside maksimaalne pindala on ca 25 hektarit. Rannakarbi

kogumine toimub talvel samamoodi nagu muudel aastaaegadel ja püügiliine uuendatakse

vastavalt vajadusele.

Kasvatuskompleksis toimub saagikoristus kasvutsükli järgselt, milleks on kuni 2 aastat.

Saagikoristus toimub laevalt, kraana abil noodaga mehaaniliselt kasvatussumpasid tühjaks

tõstes, seejärel tõstetakse nooda tühjendusvõruga saak laeva pardal olevate konteinerite

kohale ja tühjendatakse. Nooda tühjendusvõrgu allalaskmisel kasutatakse sumba sees

liikumiseks väiksemat paati. Karbiliinide koristus toimub laevaga: karbiliin tõstetakse

kraanaga laevaparda kohale ja püügivahend puhastatakse kas survepesu meetodil või

vajadusel käsitsi köitelt korjates. Karbid kogutakse konteineritesse.

Saagikoristusel püütud materjal käideldakse laeval, misjärel toimetatakse maismaale.

Paigaldatud rajatiste ja püügisüsteemide teenindamine toimub vastava spetsiaalse

võimekusega laevalt. Lähtesadamana kasutatakse kasvatuskompleksi lähipiirkonnas asuvaid

sadamaid.

EELNÕU

5

1.2. tegevuse seos asjakohaste strateegiliste planeerimisdokumentidega ning

lähipiirkonna praeguste ja planeeritavate tegevustega

Planeeritav tegevus on seotud Eesti üleriigilise planeeringuga „Eesti 2030+“ ja säästva arengu

strateegiaga „Säästev Eesti 21“ läbi asjaolu, et aitab suurendada ettevõtlusaktiivsust kohalikul

tasemel. Planeeritav tegevus aitab arendada kohalikele tingimustele vastavat, paindlikku

ettevõtlust ja jätkusuutlikku loodusvarade kasutamist; arendab piirkonna majandustegevust

ning loob juurde uusi töökohti, tagades sellega kohalike ettevõtete konkurentsivõime ja

tegevuse stabiilsuse. Tuginedes eelnenule saab öelda, et kavandatav tegevus on kooskõlas ka

Hiiumaa arengustrateegiaga 2020+, mille keskmes on Hiiumaa elanik. Selle strateegia

valdkondlikud visioonid lähtuvad üldisest visioonist ja toetuvad olulistele alusväärtustele,

millest üks on aktiivne ettevõtlus sh: kohanev ja mitmekesine ettevõtlus; traditsioonilise

ettevõtluse väärtustamine (kalandus ja väikelaevandus); uue ettevõtluse toetamine (IT,

kaugtöö, teadmuspõhine ettevõtlus); energeetiline sõltumatus (puit, biomass, tuul, päike);

rohemajandus. Seega on planeeritav tegevus kooskõlas Hiiumaa arengustrateegiaga 2020+.

Eesti mereala planeeringu kohaselt on Eesti merealal suur potentsiaal söödava rannakarbi

kasvatamiseks. Karbi- ja vetikakasvatusteks on soovitav eelistada veeliikluskoridoridest

väljaspool olevaid alasid. Vesiviljeluses soositakse n-ö klasterlahendusi: meres toimuva

toiteaineid lisava kalakasvatuse kombineerimine toiteaineid eemaldava vetika ja/või

karbikasvatusega. Lisaks on soositud karbi- ja/või vetikakasvatus tuuleenergeetika aladel, et

saavutada positiivne koosmõju läbi mereala ruumilise kooskasutuse (paiknemise samas

mereruumis), võimalusel ühise taristu vms kasutamise.

Euroopa Liidu sinimajanduse strateegia näeb vesiviljelust ühe võimalusena, kuidas vähendada

maismaa ökosüsteemidele toidu ja erinevate bioloogilist päritolu toorainete tootmisest (nt

biomass biokütuste tootmiseks) avaldatavat survet, mis tekib maa hõivamisest ja looduslike

alade kasutuselevõtust inimeste mitmekülgsete vajaduste rahuldamiseks. Vesiviljeluse

edendamine aitab kaasa ka põllumajandusest (looma- ja taimekasvatus) lähtuva

saastekoormuse piiramisele ja vähendamisele.

Planeeritava tegevuse aluseks oleva mereala maakonnaplaneeringu koostamise eesmärk oli

määrata avaliku planeerimisprotsessi käigus Hiiu maakonnaga piirneval merealal mereruumi

üldised kasutustingimused. Säästva arengu strateegia, taastuvenergiale ülemineku vajaduse

jms valguses on tõusnud huvi mereala kasutamiseks uuel otstarbel nagu tuuleenergeetika,

laineenergeetika või vesiviljeluse arendamiseks. Mereala maakonnaplaneeringus on

kirjeldatud, et mereala planeerimise eesmärk on uute ja traditsiooniliste kasutusviiside

merealale paigutamine nii, et erinevad tegevused ei satuks omavahel konflikti ning ühtlasi

oleks tagatud ka looduskeskkonna hea seisundi säilimine.

EELNÕU

6

Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava11 on koostatud vee kaitse ja kasutamise abinõude

planeerimiseks Lääne-Eesti vesikonnas. Vesikonna veemajanduskava koostamisel lähtuti

Euroopa Parlamendi ja nõukogu veepoliitika raamdirektiivis (2000/60/EÜ) ning veeseaduses

sätestatud eesmärkidest ja nõuetest, Euroopa Komisjoni veepoliitika raamdirektiivi

rakendamiseks välja töötatud juhistest ning Euroopa Komisjoni teise perioodi

veemajanduskavadele antud tagasisidest. Planeeritav vetikate ja merekarpide kasvatamise ala

kuulub Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava kohaselt Hiiu madala rannikuveekogumi

koosseisu. Veetüübilt on tegemist tüübiga IV - Läänesaarte avamere rannikuvesi -

mesohaliinne (soolsuse vahemik 6-7 psu) 12 , madal, lainetusele avatud rannikuvesi. Hiiu

madala rannikuveekogumi koondseisund 2019 Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava

2022-2027 järgi on halb. Veekogumi halva kvaliteediklassi põhjuseks on toitainete suur

kontsentratsioon vees. 2020. aasta vahehinnangu alusel on Hiiu madala rannikuveekogumi

koondseisund hinnatud „halb“, elavhõbeda sisalduse tõttu kalades. Ökoloogiline seisund

(ÖSE) on hinnatud kesiseks eutrofeerumise ja toitainete suure sisalduse tõttu. Eesmärgiks

Hiiu veekogumil on saavutada seisundiks „hea“. Karpide ja vetikate kasvatamine on üks

lahendustest, mis aitab meres sumpades kalakasvatuse keskkonnamõju vähendada, sidudes

veest fosforit ja lämmastikku, aidates sellega kaasa eutrofeerumise vähendamisele

Läänemeres.

Eesti vesiviljeluse mitmeaastase tegevuskava 2030+ kohaselt on Läänemere põhjaosas

praeguste teadmiste kohaselt kasvatamise vaatest kõige paljulubavamad tulemused järgmiste

vetikaliikide kasvatamisel: põisadru (Fucus vesiculosus), rohevetikas (Ulva intestinalis) ja

agarik (Furcellaria lumbricalis). Tegevuskavas on märgitud, et agariku kasvatamiseks meres

on tehtud mitu katset ja nende tulemusel saab järeldada, et kunstlik kultiveerimine

Väinameres on võimalik, aga vajab edasist tööstuslike meetodite arendamist ja katsetamist.

Hoonestusloa taotluse kohaselt planeeritakse alal kasvatama hakata muuhulgas agarikku.

Vesiviljelusalale PV2 agariku kasvatuse rajamine annaks uut teavet ja praktikat vetikate

kasvatusmetoodika kohta.

Eesti merestrateegia meetmekava 2022 – 2027 kohaselt on otstarbekas Läänemere

eutrofeerumise pidurdamisele kaasa aitamiseks merevesiviljelust arendada eeskätt kas

kombineeritud vesiviljelusena (kala ja karp või vetikas) või ainult karbi ja vetika

kasvatustena, kui see osutub majanduslikult otstarbekaks. Sobilikud on väiksemaid

mõnehektarised hajusalt ruumis paiknevad vetika- ja karbifarmid ning vältida tuleb

karbifarmide rajamisel väikese veevahetusega merealasid (nt kinniseid ja madalaid

merelahtesid). Toitainete merest väljaviimist saab suurendada ka nt rannaheidiste kogumise ja

võõrliikide (nt hõbekoger, ümarmudil) väljapüügiga. 13 Hoonestusloa taotluse alusel on

kavandatud rajada hajusalt paiknevaid vetika- ja karbifarme.

11 Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava 2022-2027. Keskkonnaministeerium. Kinnitatud

Keskkonnaministeeriumi 07.10.2022 käskkirjaga nr 357. Kättesaadav https://envir.ee/veemajanduskavad-2022-

2027#veemajanduskavade-do 12 practical salinity scale (PSS) unit ehk sooli kg/m3 vee kohta 13 Eesti merestrateegia meetmekava 2022 – 2027, Keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruanne

(20.02.2023)

EELNÕU

7

Põhja-Hiiumaa looduskaitseala moodustamise ettepanek

Keskkonnaamet esitas arvamuse 26.09.2023 kirjaga nr 6-2/23/18156-3, milles juhtis

tähelepanu Eesti Ornitoloogiaühingu poolt 06.06.2023 Keskkonnaametile tehtud ettepanekule

(edaspidi ka EOÜ ettepanek) Põhja-Hiiumaa looduskaitseala moodustamiseks. Hiiumere

Farm OÜ taotletav hoonestusala jääb ettepaneku Eesti Ornitoloogiaühingu kohaselt Põhja-

Hiiumaa sihtkaitsevööndi koosseisu. Lisaks on Eesti Ornitoloogiaühing esitanud ala Birdlife

Internationalile, kes on selle tunnistanud rahvusvaheliselt tähtsaks linnualaks.

EOÜ ettepanekus on muuhulgas toodud ala kaitseks kavandatavate piirangute kirjeldus, mis

käsitleb ka vesiviljelust. Kaitse alla võtmise ettepanekus on kirjas: „Vesiviljelus võib

mõjutada nii merepõhja, merevee hüdroloogilisi ja keemilisi omadusi kui ka organismide

liigilist koosseisu ja elutingimusi. Kala- ja karbikasvatuse puhul tekib vajadus kaitsta neid

lindude eest, mis võib omakorda põhjustada lindude täiendavat hukkumist. Seni ei ole mere

akvakultuurid Eestis levinud, kuid nende rajamine on üks tulevikusuundadest. Vesiviljelus

peaks looduskaitsealal olema keelatud“.

Käesoleva eelhinnangu koostamise ajaks ei ole kaitseala moodustamise või moodustamata

jätmise üle otsustatud ning seega ei ole asjakohane seada taotletavale tegevusele EOÜ

ettepanekus nimetatud piiranguid. Juhul kui ettepaneku alusel otsustatakse luua kaitseala enne

loa andmist tuleb taotlejal arvestada võimalike täiendavate piirangutega.

Tuginedes eelnenule ja TTJA-le teada olevale teabe ei ole kavandatav tegevus vastuolus

asjakohaste strateegiliste planeerimisdokumentidega ega lähi piirkonna praeguste ja

planeeritavate tegevustega.

1.3. ressursside, sealhulgas loodusvarade, nagu maa, muld, pinnas, maavara, vesi ja

looduslik mitmekesisus, näiteks loomastik ja taimestik kasutamine

Planeeritav tegevus on vesiviljelus ehk kasulike organismide kasvatus veekeskkonnas. Sellest

tulenevalt ei kaasne planeeritava tegevusega mõju maismaakasutusele ega selle

keskkonnakomponentidele (maismaa, muld, maavarad); ei kaasne ka mõju põhjaveele

(veeseaduse - VeeS, § 7 tähenduses), maismaaveele (VeeS § 6 tähenduses) ega siirdeveele

(VeeS § 8 tähenduses); samuti maismaad hõlmavale looduslikule mitmekesisusele (metsadele

ega maismaa loomadele ja taimedele). Eelpool nimetatud loodusvaradel ei ole puutumust

planeeritava tegevusega.

Kirjeldatud tegevuse elluviimiseks püütakse agariku mittekinnituv vorm kehtestatud kvoodi

alusel ning asetatakse rajatud sumpadesse kasvama. Seega kompenseeritakse püük hiljem

kasvatuse näol. Söödavaid rannakarpe eraldi ette ei kasvatata ning liinide külge ei kinnitata.

Toimub karpide loodusest püüdmine, pakkudes neile veesambas kinnitamise võimalust.

EELNÕU

8

Tegevuse käigus ei kasutata looduslikku kalavaru, ega teisi looduslikult vees elavaid

loomaliike.

Tulenevalt planeeritava tegevuse eripärast on sellel paratamatu kokkupuude Eesti

territoriaalmerega ning Hiiu madala rannikuveekogumiga. Nimetatud (omavahel kattuvad)

veealad on planeeritava rajatise asukohaks. Rajatavas kasvatuskompleksis on planeeritud

kasutusele võtta sukeltehnoloogial põhinev tehnoloogia, mis arvestab õigusaktidega

kehtestatud keskkonnakaitse põhimõtete ja nõuannetega. Sumbad ja püügiliinid kinnituvad

merepõhja ankurdamissüsteemide abil, seega avaldub tegevuse otsene mõju taimekooslustele,

elupaigatüüpidele ja loomastikule merepõhja hõivamise tagajärjel. Merepõhjast on

betoonplokkidega hõivatud ca 537,6 m2. Tegemist on võrdlemisi väikese alaga, mistõttu on

mõju ebaoluline.

Hoonestusloa taotluses määratletud hoonestusloa piirkond on pindalalt ulatuslikum

kui aktiivses kasutuses olev rajatistega hõivatud mereala. Kasvatuskompleksiga hõlmatakse

maksimaalselt kuni 50 hektarit. Sõltuvalt edasise projekti arendamise käigus täpsustuvast

detailsest kompleksi asukohast, selgub ka täpne hoonestusloaga avalikus veekogus

koormatava ala pindala ja asukoht.

Planeeritud tegevuse elluviimine ei mõjuta negatiivselt rajatise asukoha loodusvarade

kättesaadavust ja sellel puudub oluline negatiivne mõju looduslikule mitmekesisusele.

Kavandatavat tegevust planeeritakse mereala maakonnaplaneeringus ainult vesiviljeluseks ette

nähtud alale.

1.4. tegevuse energiakasutus

Vesiviljelusalale PV2 paigaldatavad rajatiste ja püügiliinide teenindamine toimub vastava

spetsiaalse võimekusega laevaga. Planeeritava tegevuse energiakasutus avaldub seda

teenindava laeva kasutamises. Lähtesadamana kasutatakse kasvatuskompleksi lähipiirkonnas

asuvaid sadamaid. Arendaja antud info kohaselt leitakse tõenäoliselt teenindava laeva

ühiskasutusvõimalused samasse piirkonda kavandatava kalakasvatusega. Kasvatuskompleks

tööks energiaallikaid ei vaja.

1.5. tegevusega kaasnevad tegurid, nagu heide vette, pinnasesse ja õhku ning müra,

vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus ja lõhn

Tegevusega kaasnev heide vette, pinnasesse ja õhku

Agariku kasvatamiseks vajalikud sumbad ning söödava rannakarbi liinikompleksid

ankurdatakse mere põhja. Nende paigaldamisel satub vette hõljuvainet. Põhja häiringutega

seotud töödest põhjustatud heljumi leviku ulatus sõltub peamiselt veesambasse paisatud

materjali omadustest (lõimiselisest koostisest, mis määrab settimise kiiruse) ja tööde perioodil

valitsevatest tuuletingimustest. Pinnasetööde maht kasvatuskompleksi rajamisel on suhteliselt

EELNÕU

9

piiratud ja see on ajutine ning lühiajaline. Siiski tasub silmas pidada, et pinnasetöid ei

teostataks tugevate tuulte tingimustes, milleks loetakse merel tuulekiirust pikaajaliselt üle 10

m/s.

Võttes arvesse planeeritava tegevuse iseloomu ja mahu ning vaadeldava piirkonna

(vesiviljelusala PV2) kaugust rannikust (ca 4,8 km), võib järeldada, et heljumi levik on tööde

piirkonna lähistel suhteliselt lokaalse tähtsusega ning Hiiumaa rannikuni heljumi mõju

eeldatavasti ei ulatu.

Taotleja selgituse põhjal ei teki saagi koristusel olulisel määral hõljumit, kuna saagi

koristamisel ei purustata saaki (karpe ja vetikaid). Taotleja on märkinud, et

kultiveerimisköitele võib mõningal määral sadestuda väikseid osakesi, kuid arvestades, et

tegevus toimub avamerel on lainetuse tõttu ladestumise tõenäosus väike.14

Taotluses oleva teabe kohaselt määrab Läänemere põhjakihtides hapnikusisalduse tugev

vertikaalne kihistumine. Sellise kihistumise põhjustab Põhjamerest Läänemerre tungiv

soolane vesi. Igapäevaselt Läänemerre sissevoolav vesi pole piisava tihedusega, et mõjutada

hapniku kontsentratsiooni sügavamates kihtides. Sügavamate kihtide vett uuendab ja rikastab

hapnikuga suur sissevool ehk major inflow. Vees sisalduvat hapnikku tarbivad seal elavad

organismid. Taotletav tegevus ei suurenda merevees sisalduva hapniku tarbimist. Vetikates

toimub sarnaselt maismaataimedega fotosünteesiprotsess, mille käigus vabaneb vette

hapnikku suurendades sellega vaba hapniku hulka vees.

Uuringud 15 on näidanud, et filtreerivate karpide liinidele püüdmisel on vee kvaliteedile

positiivsed mõjud. Karpide kolooniad on võimelised puhastama suurtes kogustes vett seal

sisalduvast orgaanilisest ainest, parandades vee kvaliteedi ja vähendades merekeskkonna

eutrofeerumist16. Arendaja on hoonestusloa taotluses välja toonud, et karpide positiivne mõju

keskkonnale on oluliselt suurem, kui toitainete filtreerimine ning karbiliine tuleks käsitleda

kui biogeenseid filtreid, mis parandavad keskkonda ka siis, kui karpe liinidelt ei eemaldata.

Ekspert Jonne Kotta poolt tehtud arvutuste põhjal eemaldatakse karbikasvatuse (200 x 100 m

liin) poolt püsivalt merekeskkonnast esimesel aastal 239 800 kg lämmastikku ja 19 800 kg

fosforit ja teisel aastal 329 600 kg lämmastikku ja 27 200 kg fosforit aastas. See tähendab,

taotletava karbikasvatuse (200 x 200 m liin) puhul eemaldatakse püsivalt merekeskkonnast

esimesel aastal 479 600 kg lämmastikku ja 39 600 kg fosforit ja teisel aastal 659 200 kg

lämmastikku ja 54 400 kg fosforit.

14 Taotleja 22.12.2023 vastuskiri (registreeritud TTJA dokumendiregistris 08.01.2024 nr 16-7/22-11290-033) 15Jonne Kotta et. al „Cleaning up seas using blue growth initiatives: Mussels farming for eutrophication control

in the Baltic Sea“ (Science of The Total Environment; Volume 709, 20 March 2020). Kättesaadav:

https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0048969719361406 (31.07.2023) 16 Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneeringu KSH aruanne. OÜ Alkranel, TTÜ Meresüsteemide

Instituut, OÜ Artes Terrae. Tartu-Tallinn, 2012-2015. Kättesaadav: https://maakonnaplaneering.ee/maakonna-

planeeringud/hiiumaa/hiiu-mereala-maakonnaplaneering/ (31.07.2023)

EELNÕU

10

Arendaja on märkinud, et kaasaegses teaduskirjanduses (nt. J.Kotta et.al; 2020) on valdavaks

saanud seisukoht, et suurvetikate (nt agarik, rohevetikas) kultiveerimisel on eelkõige

positiivne mõju veekeskkonnale, kuna sellega eemaldatakse veest inimtegevuse tagajärjel

sinna kogunenud anorgaanilisi ja orgaanilisi ühendeid, vähendades sellega veekogude

eutrofeerumist. Seetõttu nähakse vetikate kultiveerimist, kui ühte parimat lahendust võitluses

lokaalse eutrofeerumisega.

Ekspert Jonne Kotta on märkinud, et varasemalt ei ole avamere tingimustes nii suures

koguses vetikaid kasvatatud ning seetõttu on toitainete eemaldamisel veest palju määramatust.

Skaleerimisarvutuste põhjal eemaldavad antud taotluse puhul vetikad merekeskkonnast

12 100 kg lämmastikku ja 2150 kg fosforit aastas. Eeldusel, et vetikate asutustihedus on 1,5

m2 ja aastane saagikus 468 tonni.

Üldiselt ongi vetikate potentsiaal toitainete merekeskkonnast eemaldamisel ca 10-100 korda

väiksem kui karpidel ja see sõltub kultiveeritud liikidest ja keskkonnatingimustest.

Vesiviljelusalale PV2 agariku kasvatuse rajamine annaks uut teavet ja praktikat vetikate

kasvatusmetoodika kohta. Samuti võimaluse välja selgitada karbikasvatuse nii positiivsed- kui

negatiivsed mõjud Eesti mereala iseloomulikule keskkonnale, mille kohta tänaseks teadmised

veel puuduvad või on liialt väikesemahulised.

Kavandatava vesiviljelusega ei kaasne heidet õhku. Mõningat heidet võib oodata rajatisi

paigaldavatelt ning kasvatusrajatisi ning püügiliine teenindatavatelt laevadelt. Nimetatud

töödeks tuleb kasutada tehniliselt korras laevu, mille heitmekogus vastab õigusaktidega

kehtestatud normidele.

Eelneva põhjal saab järeldada, et kavandatava kasvatamisprotsessiga ei kaasne eeldatavalt

olulisel määral heidet vette, pinnasesse ega õhku.

Tegevusega kaasnevad müra, vibratsioon, valgus, soojus, kiirgus ja lõhn

Kavandatava tegevuse realiseerimisega ei kaasne müra ega eraldu soojust või valgust. Agariku

kasvatamise rajatised ja söödava rannakarbi püügiseadmed ei tekita vibratsiooni ega ole

ioniseeriva kiirguse allikaks. Planeeritava tegevusega pole oodata sellise lõhna eraldumist,

millel oleks oluline mõju või mis ulatuks lähima rannikuni (sh inimasustuseni).

Mõningat müra, lõhna ja vibratsiooni võib oodata rajatisi paigaldavatelt ning kasvatusrajatisi

ja püügiliine teenindatavatelt laevadelt, kuid see on lühiajaline ning peab vastama

õigusaktidega kehtestatud normidele. Nimetatud laevad võivad olla valgusallikaks juhul, kui

töö toimub hämaral ajal või pimedas. Sellisel juhul on valgusallika kasutamine lokaalne ja

lühiajaline (vaid tööde teostamise ajaks). Töö pimedas pole siiski, arvestades selle spetsiifikat,

tõenäoline ega praktiline, kuna raskendaks oluliselt tööde läbiviimist.

EELNÕU

11

Eelneva põhjal saab järeldada, et kavandatava kasvatamisprotsessiga ei kaasne eeldatavalt

olulisel määral müra, vibratsioon, valgust, soojust, kiirgust ja lõhna.

1.6. tekkivad jäätmed ja nende käitlemine

Vetika- ja karbikasvanduse rajamise ja käitamisega ei kaasne jäätmeseaduse mõttes

märkimisväärset jäätmeteket. Vetikaid ja merekarpe kasutatakse toorainena ning neid on

võimalik tarbida ligikaudu 100% ulatuses.

Karpide elutegevusest ei teki looduskeskkonda reostust. Karpide väljaheiteid ja selles

sisalduvaid toitaineid, siis neid satub neid karbikasvatuse (200 x 100 m liin) puhul aasta

jooksul veesambasse 85000 kg lämmastikku ja 9800 kg fosforit, taotletava karbikasvatuse

(200 x 200 m liin) puhul 170 000 kg lämmastikku ja 19 600 kg fosforit. Arvestades, et

toitainete erikaal on väike ning tegemist on väga kergelt lahustuvate või kiirelt loomse

hõljumi poolt ära tarbitavate osakestega, siis juhul, kui vee sügavus on suurem kui 10 meetrit,

jääb see kogus toitainetena veesambasse ning merepõhja ei ladestu. 17

Kasvatuskompleksi rajamisel ja käitamisel tekkivad jäätmed tuleb käidelda vastavalt

jäätmeseaduse nõuetele. Ehituse käigus võimalike jäätmete sattumisel veekogusse, tuleb need

koheselt eemaldada.

1.7. tegevusega kaasnevate avariiolukordade esinemise võimalikkus, sealhulgas heite

suurus

Taotluses toodud andmete põhjal ei ole ette näha, et kavandatavad objektid või tegevused

võiksid endaga kaasa tuua selliseid avariiolukordi või avariiheiteid, millega kaasneb oluline

keskkonnakahju või kahju inimeste tervisele. Avariioht esineb rajatisi teenindava laeva ja

mereliiklusega seonduvalt. Kasvatuskompleksi teenindava transpordi puhul esineb

mereliiklusega seonduv tavapärane õnnetuste risk, mida tuleb minimeerida jälgides

meresõiduohutuse tingimusi ja kasutades tehniliselt korras sõiduvahendeid. Arendaja on

selgitanud, et vesiviljeluse põhjakasvatuse puhul on mõju veeliiklusele ja muud ohud

minimaalsed, sest kogu kavandatava tegevuse ala on poidega markeeritud ja meresõidu

ohutust tagavate tähistega tähistatud.

1.8. tegevuse seisukoht asjakohaste suurõnnetuste või katastroofide ohust, sealhulgas

kliimamuutustest põhjustatud suurõnnetuste või katastroofide ohust teaduslike andmete

alusel

Hiiumere Farm OÜ näol ei ole tegemist suurõnnetuse ohuga ega ohtliku ettevõttega ning neid

ei asu ka lähipiirkonnas. Vetikate ja merekarpide kasvatamise ei kaasne suurõnnetuste või

katastroofide ohtu. Samuti puudub kavandatud tegevust silmas pidades kliimamuutustest

põhjustatud suurõnnetuste või katastroofide oht.

17 Taotleja 22.11.2023 vastuskiri (registreeritud TTJA infosüsteemis 23.11.2023 nr 16-7/22-11290-031)

EELNÕU

12

2. Kavandatava tegevuse asukoht ja mõjutatav keskkond

Hiiumere Farm OÜ kavandab kasvatuskompleksi rajamist Hiiumaa lähistel, Tahkuna

poolsaarest ca 10 km läänes asuva mereala maakonnaplaneeringu vesiviljelusala PV2

koosseisu. Vesiviljelusala PV2 asub kolmel lahustükil. Planeeritav ala on kolmest lahustükist

kõige lõunapoolsem.

Planeeritav agariku ja söödava merekarbi kasvatamise ala kuulub Lääne-Eesti vesikonna

veemajanduskava kohaselt Hiiu madala rannikuveekogumi koosseisu.

Vesiviljelusala PV2 kompleksi piiripunktide koordinaadid on järgmised:

Hiiumere Farm OÜ poolt esitatud taotluses on selgitatud, et täpne hoonestusloaga avalikus

veekogus koormatava ala pindala selgub projekti edasise arendamise käigus, kui on teada

rajatiste konkreetne arv ja insener-tehniline lahendus projekti elluviimiseks.

2.1. olemasolev ja planeeritav maakasutus ning seal toimuvad või planeeritavad

tegevused

Hiiumaa lähiümbruses on mitmeid miiniohtlikke alasid. Mereala maakonnaplaneeringus on

märgitud, et vesiviljelusalade PV 2 sellisel kasutusele võtmisel, kus on kokkupuude mere

põhjaga tuleb konsulteerida Kaitseministeeriumiga võimaliku meremiiniohu teemal ja

vajadusel viia läbi täiendavad uuringud ala ohutuse osas. Kaitseministeerium on kaasatud

kõnealuse hoonestusloa taotluse menetlusse.

TTJA teeb ettepaneku määrata hoonestusloa menetluse algatamise otsusesse tingimus viia

taotletaval alal läbi allveearheoloogiline uuring.

Kavandatava tegevuse ala kattub väikeste kalapüügiruuduga 29018. Kavandatav kasvatusala

on Hiiu maakonna rannakalurite lestapüügipiirkond19. TTJA-le teadaolevalt ei ole kavandatav

18 Vabariigi Valitsuse 23.12.2013 määrus nr 155 Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord. Kättesaadav:

https://www.riigiteataja.ee/akt/122112017013?leiaKehtiv (01.08.2023) 19 Maaeluministeeriumi (alates 01.07.2023 Regionaal- ja Põllumajandusministeerium) 13.10.2022 kiri nr 6.2-

15/1743-1

EELNÕU

13

tegevus vastuolus kalapüügiga, kuid põhjalikemate järelduste tegemiseks puudub piisav Eesti

tingimustest (kalavaru, püügitingimused, õigusaktid jms) põhinev teave.

Tuginedes eelnevale teeb TTJA ettepaneku määrata hoonestusloa menetluse algatamise

otsusesse tingimus kalastiku uuringu läbiviimiseks. Uuringu tulemusel peab olema hinnatav

kavandatava tegevuse mõju kalade kudealadele ja taotletava ala ümbruses toimuvale

kalapüügile.

Vesiviljelusala PV2 koosseisus on kolm lahustükki. Taotletavast alast ca 1,4 km kaugusel

põhjasuunas ja ca 1,7 km kirdesuunas asuvatele vesiviljelusala PV2 lahustükkidele on esitatud

taotlus hoonestusloa saamiseks merealal kalakasvatuse rajamiseks. Taotletav tegevus ei ole

vastuolus kavandatavate kalakasvatustega. EMKFi projekti andmetel kompenseerib vetikate

kasvatamine kalakasvatuse toitainete jalajälge, kuna agarikufarmi abil on võimalik

merekeskkonnast eemaldada lämmastikku ja fosforit. Seega leevendab vetikakasvatus

kalakasvatuse keskkonnamõju. Fosfori eraldumist kalakasvatusest merevette on keeruline

piirata kuid vetika- või karbikasvatus maandab sellist keskkonnariski hästi.

2.2 alal esinevad loodusvarad, sealhulgas maa, muld, pinnas, maavara, vesi ja looduslik

mitmekesisus, nende kättesaadavus, kvaliteet ja taastumisvõime

Kavandatav tegevus on vesiviljelus ehk kasulike organismide kasvatus veekeskkonnas. Sellest

tulenevalt ei leidu planeeritaval alal maismaaga seotud loodusvarasid ega ressursse nagu maa,

muld, pinnas, põhjavesi (VeeS, § 7 tähenduses), maismaavesi (VeeS § 6 tähenduses) ega

siirdevesi (VeeS § 8 tähenduses) ja maismaad hõlmav looduslik mitmekesisus. Kavandatav

tegevus ei ole seotud nimetatud loodusvarade kättesaadavuse, kvaliteedi või

taastumisvõimega.

Kuigi maavarade olemasolu võib vesiviljelusalal PV2 eeldada, ei kattu maavarade registri

andmetel asukoht kaevandamisväärse maavara leiukohaga. Samuti ei kavandata mereala

maakonnaplaneeringu andmetel planeeringuperioodi jooksul uusi maardlaid. Mereala

planeeringu ettepaneku kohaselt tuleks esmajärjekorras kasutada Hiiumadala maardlas

leiduvat ressurssi. Selle kättesaadavuse, kvaliteedi ja taastumisvõimega puudub taotletaval

tegevusel puutumus.

Rajatavas kasvatuskompleksis on planeeritud kasutusele võtta sukeltehnoloogial põhinev

tehnoloogia. See tähendab, et organismide kasvatamiseks vajalikud rajatised ankurdatakse

mere põhja. Ankurdussüsteemiga hõlmatud alal olevat pinnast ei saa kasutada

kasvatuskompleksi kasutamise ajal muuks otstarbeks. Kuid selle taastumisvõimet planeeritav

tegevus ei mõjuta, kuna pinnast tegevuse elluviimiseks ei kasutata.

Tulenevalt planeeritava tegevuse eripärast, asub kavandatav kasvatusala täielikult

veekeskkonnas. Arvestades, et tegemist on avatud merealaga (selle suurus võrreldes

kavandatavata tegevuse suurusega), ei mõjuta planeeritav tegevus oluliselt vee kättesaadavust

ja kasutamist (meretransport).

EELNÕU

14

Eeldatavalt ei mõjuta planeeritav tegevus pinnase ega vee kvaliteeti negatiivselt. Senised

uuringud on näidanud, et suurvetikate (nt agarik) kultiveerimisel on eelkõige positiivne mõju

veekeskkonnale, kuna sellega eemaldatakse veest inimtegevuse tagajärjel sinna kogunenud

anorgaanilisi ja orgaanilisi ühendeid, vähendades sellega veekogude eutrofeerumist.

Planeeritud tegevuse elluviimine ei mõjuta negatiivselt rajatise asukoha loodusvarade (sh

loodusliku mitmekesisuse) kättesaadavust, kvaliteeti ega selle taastumisvõimet.

Uuringus „Kinnitumata punavetikakoosluste kunstliku kultiveerimise võimalikkus ning selle

mõju Väinamere keskkonnaseisundile“ on välja toodud, et kirjanduse andmetel on tänapäeval

suurim kahju suurvetikate monokultuuride kunstliku kasvatamisega tekitatud madalatele

väikestele lahtedele, kus kultiveerivate vetikate all kasvav looduslik põhjakooslus (vetikad ja

meriheinad) on praktiliselt hävinud. Põhjaelustik on tundlik ja reageerib reeglina ka väikestele

keskkonnatingimuste muutustele, eriti valgustingimuste halvenemisele. Selleks, et vältida või

leevendada vetikate töönduslikust kultiveerimisest tingitud negatiivset mõju looduslikule

põhjaelustikule, on soovitatud mitte kasvatada suurvetikaid pidevalt (üle kahe aasta) ühes ja

samas kohas. Uuringust lähtuvalt tegi Kliimaministeerium ettepaneku hoonestusloa menetluse

käigus viia taotletaval alal läbi põhjaelustiku uuring. Tulemuste põhjal tuleb hinnata, kas

mainitud meede (vetikate kasvukoha vaheldumine) negatiivse mõju vähendamise kohta on

asjakohane ka PV2 ala kontekstis.20

TTJA teeb ettepaneku viia taotletaval alal läbi põhjaelustiku uuring ning hinnata, kas vetikate

kasvukoha vahetamine on negatiivse mõju vähendamiseks asjakohane.

Keskkonnaamet tegi ettepaneku ettevaatusprintsiibist lähtuvalt mõõta erinevaid

merekeskkonna veekvaliteeti defineerivaid keskkonnanäitajaid, et dokumenteerida ja

vajadusel ka välistada vetika- ja karbikasvatuste võimalikku negatiivset keskkonnamõju.21

TTJA teeb ettepaneku loa andmisel lisada tingimus merevee kvaliteedi fikseerimiseks ja

edaspidiseks seireks.

Agariku ja söödava rannakarbi kasvatus saab toimuda aastaringselt, seega võib öelda, et

rajatiste kasutamisest tekkiv mõju on pidev. Samas on kõik rajatised veest eemaldatavad ning

mõju seega pöörduv.

2.3. keskkonna vastupanuvõime, mille hindamisel lähtutakse märgalade, jõeäärsete

alade, jõesuudmete, randade ja kallaste, merekeskkonna, pinnavormide, maastike,

metsade, Natura 2000 võrgustiku alade, kaitstavate loodusobjektide, alade, kus

20 Kliimaministeeriumi 27.09.2023 kiri nr 16-3/23/3906-2 (registreeritud TTJA dokumendiregistris 27.09.2023

nr 16-7/22-11290-024) 21 Keskkonnaameti 26.09.2023 kiri nr 6-2/23/18156-3 (registreeritud TTJA dokumendiregistris 27.09.2023 nr

16-7/22-11290-025)

EELNÕU

15

õigusaktidega kehtestatud nõudeid on ületatud või võidakse ületada, tiheasutusega alade

ning kultuuri- või arheoloogilise väärtusega alade vastupanuvõimest

Planeeritaval alal ja seal kavandataval tegevusel ei ole puutumust märgalade, jõeäärsete alade,

jõesuudmete, randade ja kallaste ning metsa ega maastikega. Vesiviljelusala PV2, kuhu

kasvatuskompleks planeeritakse rajada, ei asu tiheasustusega alal. TTJA-le teadaolevalt ei

kattu planeeritav ala kultuuri- või arheoloogilise väärtusega aladega.

Teadaolevalt ei kattu taotletava tegevusega alasid, kus on õigusaktidega kehtestatud nõudeid

ületatud või võidakse ületada.

Taotletava tegevuse asukoht vesiviljelusalal PV2 asub täies ulatuses meres. Arvestades

kavandatava tegevuse iseloomu ja mahtu võib öelda, et tegevus ei mõjuta merekeskkonna

vastupanuvõimet. Pidades silmas asjaolu, et nii vetikad kui rannakarbid seovad veest fosforit

ja lämmastikku, aidates sellega kaasa eutrofeerumise vähendamisele, saab öelda, et

planeeritava kasvatuskompleksi mõjualas merekeskkonna vastupanuvõime teatud

protsessidele (eutrofeerumine) paraneb.

Keskkonnaamet on märkis, et konkreetse ala kohta ei ole andmeid veevahetustingimuste ja

lahustunud hapniku kohta, mistõttu on mõistlik enne kasvatuskompleksi rajamist läbi viia

merepõhja lahustunud hapniku ja merepõhja setete uuring.22

TTJA teeb ettepaneku viia läbi merepõhja lahustunud hapniku ja setete uuring.

Planeeritav kasvatuskompleks on ankurdussüsteemi abil põhjaga püsivalt ühendatud.

Nimetatud tegevus ei mõjuta merepõhja pinnavormide vastupanuvõimet. Vajaliku ehitiste

rajamiseks pinnavorme ei muudeta.

Vesiviljelusala PV2 ei kattu Natura 2000 võrgustikku (edaspidi Natura ala) kuuluva alaga ega

muu kaitstava loodusobjektiga.

Keskkonnaamet on TTJA-le planeeritava tegevuse kohta esitatud taotluse kohta antud

arvamuses23 märkinud, et planeeritava ala piirkonnas on tõenäosus elupaigatüüpide veealused

liivamadalad (1110) ja karid (1170) esinemiseks. Karbiliinide ja vetikakasvatuse rajamisel ei

tohi kahjustada või varjutada olemasolevaid väärtuslikke elupaiku, mistõttu on vajalik eelnev

teave väärtuslike koosluste kohta, et nendega arvestada hiljem kasvanduse paigutamisel.

Sellest tulenevalt tuleb Keskkonnaameti hinnangul piirkonnas eelnevalt läbi viia elupaikade

inventuur.

22 Keskkonnaameti 26.09.2023 kiri nr 6-2/23/18156-3 (registreeritud TTJA dokumendiregistris 27.09.2023 nr

16-7/22-11290-025) 23 Keskkonnaameti 11.10.2022 kiri nr 6 2/22/17975-2 (registreeritud TTJA dokumendihaldussüsteemis

12.10.2022 nr 16-7/22-11290-009)

EELNÕU

16

TTJA teeb ettepaneku määrata hoonestusloa menetluse algatamise otsusesse tingimus viia

taotletaval alal läbi Natura elupaikade inventuur.

Vesiviljelusala PV2 läheduses ja võimalikus mõjupiirkonnas asuvad järgmised Natura alad:

Hiiu madala loodusala (EELIS kood: RAH0000134), Kõrgessaare-Mudaste loodusala (EELIS

kood: RAH0000008), Kõrgessaare-Mudaste linnuala (EELIS kood: RAH0000109) ja Paope

loodusala (EELIS kood: RAH0000484) ning järgmised siseriiklikud kaitstavad

loodusobjektid: Hiiu madala hoiuala (registrikood: KLO2000066), Paope looduskaitseala

(registrikood: KLO1000281) ja Kõrgessaare-Mudaste hoiuala (registrikood: KLO2000163).

Kaitstavate alade keskkonna vastupanuvõimet taotletavale tegevusele on põhjalikumalt

analüüsitud peatükis 3.

2.4. inimeste tervis ja heaolu

Kavandatav kasvatuskompleks asub avamerel. Tegevuse vahetus läheduses ei asu elamuid.

Lähim maismaapunkt (Suursäär), katastriüksusega Kärdla metskond 220 (katastritunnus:

39201:004:1019) asub taotletavast alast ca 4,8 km kaugusel kirdes ning seal ei asu hooneid.

Lähimad hooned asuvad Pikasääre (katastritunnus: 39201:004:0879) katastriüksusel, mis asub

taotletavast alast ca 6,2 km kaugusel. Taotletava tegevuse rajamise ja kasutamisega ei teki

häiringuid (nt lõhna, müra, valgust), mis kanduksid lähima katastriüksuseni.

Kasvatuskompleksi rajamisel ja kasutamisel ei kasutata ohtlikke aineid ega teki ohtlikke

jäätmeid. Juhul, kui järgitakse kõiki ohutusnõudeid, on võimalike õnnetusjuhtumite esinemise

tõenäosus vähe oluline.

Sotsiaalmajanduslikust seisukohast on kavandataval tegevusel eeldatavalt positiivne mõju,

kuna sellega luuakse kohalikele uusi töökohti.

Arvestades planeeritava rajatise asukohta ja kaugust lähimast maismaapunktist ning

planeeritava tegevuse mahtu ja iseloomu, ei ole näha, et sellega kaasneks negatiivset mõju

inimeste tervisele ja heaolule.

3. Natura eelhindamine

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral

tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ § 15 p 8

tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang tegevuste korral, mis ei ole

otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis võib üksi või

koostoimes muu tegevusega eeldatavalt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või kaitstavat

loodusobjekti.

Vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 3 lg 1 p 2 tuleb

keskkonnamõju hinnata, kui kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe

EELNÕU

17

põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt

oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile, ja mis ei ole otseselt

seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik.

Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneeringu keskkonnamõju strateegilise

hindamise (edaspidi KSH) aruande koostamisel viidi läbi Natura eelhindamine, mille

järeldused ja soovitused on koondatud KSH aruande lk 169-190. Käesoleva Natura

eelhinnangu koostamiseks on kasutatud kasutatakse KSH aruandes toodud tulemusi.

Eesti Ornitoloogiaühing koostas SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse tellimusel 2022 aastal

aruande „Mereliste rahvusvahelise tähtsusega linnualade uuendamine“24 (projekt nr 17041).

Projektis tehti muuhulgas ettepanek Põhja-Hiiumaa rahvusvahelise tähtsusega merelise

linnuala (IBA) moodustamiseks ja selle lisamiseks Natura 2000 võrgustiku linnualade hulka.

Moodustatav Põhja-Hiiumaa linnuala täidab esitatud andmete põhjal IBA kriteeriume auli,

kirjuhaha, haha, tõmmuvaera ja väikekoskla osas. Nimetatud Põhja-Hiiumaa linnuala

kandidaatala hõlmab ka vesiviljelusala PV2.

Kavandatava tegevuse asukohta on kirjeldatud eespool punktis 2 ja planeeritavat tegevust on

kirjeldatud eespool punktis 1.1.

3.1 Tegevuse eeldatavas mõjuväljas asuvad kaitstavad loodusobjektid

Vesiviljelusala PV2 läheduses ja võimalikus mõjupiirkonnas asuvad järgmised Natura alad:

Hiiu madala loodusala (EELIS kood: RAH0000134), Kõrgessaare-Mudaste loodusala (EELIS

kood: RAH0000008), Kõrgessaare-Mudaste linnuala (EELIS kood: RAH0000109), Paope

loodusala (EELIS kood: RAH0000484) ning järgmised siseriiklikult kaitstavad

loodusobjektid, mis kattuvad Natura aladega: Hiiu madala hoiuala (registrikood:

KLO2000066), Paope looduskaitseala (registrikood: KLO1000281), Paope sihtkaitsevöönd ja

Kõrgessaare-Mudaste hoiuala (registrikood: KLO2000163).

Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile

esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” (edaspidi korraldus nr 615) lisa 1 punkti 1

alapunktist 19 kuulub Paope looduskaitseala Kõrgessaare-Mudaste linnuala ja tulenevalt

punkti 2 alapunktist 295 Paope loodusala koosseisu, kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata

selle mõju linnu- ja loodusala kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade

kohta kehtivaid erisusi. Sama põhimõtet kasutatakse käesoleva Natura eelhindamise käigus ka

Hiiu madala hoiuala ja Kõrgessaare-Mudaste hoiuala puhul. Hiiu madala hoiuala kuulub

tulenevalt korralduse nr 615 lisa 1 punkti 2 alapunktist 45 Hiiu madala loodusala koosseisu

ning Kõrgessaare-Mudaste hoiuala kuulub tulenevalt korralduse nr 615 lisa 1 punkti 2

alapunktist 156 Kõrgessaare-Mudaste loodusala ja korralduse nr 615 lisa 1 punkti 1

alapunktist 19 Kõrgessaare-Mudaste linnuala koosseisu.

24 Projekt on kättesaadav: https://eoy.ee/ET/17/240/mereliste-rahvusvahelise-tahtsusega-linnualade-uuendamine/

(03.08.2023)

EELNÕU

18

Eesti Ornitoloogiaühing esitas 20.06.2022 Keskkonnaametile Sihtasutuse

Keskkonnainvesteeringute Keskus projekti „Mereliste rahvusvahelise tähtsusega linnualade

uuendamine“ tulemused 25 , milles on muuhulgas tehtud ettepanek Põhja-Hiiumaa

rahvusvahelise tähtsusega merelise linnuala (IBA) moodustamiseks ja Natura 2000 linnualade

hulka lisamiseks. Moodustatav Põhja-Hiiumaa linnuala kandidaatala hõlmab ka kavandatavat

kasvatuskompleksi.

Käesoleva eelhinnangu koostamise ajaks ei ole kaitseala moodustamise või moodustamata

jätmise üle otsustatud ning seega ei ole asjakohane seada taotletavale tegevusele EOÜ

ettepanekus nimetatud piiranguid. Juhul kui ettepaneku alusel otsustatakse luua kaitseala enne

loa andmist tuleb taotlejal arvestada võimalike täiendavate piirangutega.

3.1.1. Natura alad ja seal kaitstavad loodusväärtused

Hiiu madala loodusala välispiir jääb vesiviljelusalast PV2 ca 1,5 km kaugusele läänesuunda.

Ala on kaitse alla võetud korraldusega nr 615.

Korralduse nr 615 lisa 1 punkti 2 alapunkti 45 kohaselt kaitstakse loodusalal järgnevat

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ (edaspidi loodusdirektiiv) I lisas

(edaspidi loodusdirektiivi I lisa) nimetatud looduslikku elupaigatüüpi (sulgudes on siin ja

edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt loodusdirektiivi I lisale) karid (1170).

Kõrgessaare-Mudaste loodusala välispiir jääb vesiviljelusalast PV2 ca 4,5 km kaugusele

kagusuunda. Ala on kaitse alla võetud korraldusega nr 615.

Korralduse nr 615 lisa 1 punkti 2 alapunkti 156 kohaselt kaitstakse loodusalal järgnevaid

loodusdirektiivi I lisas nimetatud kaitstavaid elupaigatüüpe (siin ja edaspidi on esmatähtsad

elupaigatüübid ja liigid märgitud tärniga): rannikulõukad (*1150), laiad madalad lahed

(1160), väikesaared ning laiud (1620), rannaniidud (*1630), kadastikud (5130), lood (alvarid

– *6280), niiskuslembesed kõrgrohustud (6430), liigirikkad madalsood (7230) ja

puiskarjamaad (9070) ning loodusdirektiivi II lisas nimetatud liigid, mille isendite elupaiku

kaitstakse, on kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) ja saarmas (Lutra lutra).

Kõrgessaare-Mudaste linnuala välispiir jääb vesiviljelusalast PV2 ca 4,5 km kaugusele

kagusuunda. Linnuala koosseisu kuuluvad Kõrgessaare-Mudaste hoiuala ja Paope

looduskaitseala. Linnuala kattub Paope loodusalaga ja Kõrgessaare-Mudaste loodusalaga. Ala

on kaitse alla võetud korraldusega nr 615.

Korralduse nr 615 lisa 1 punkti 1 alapunktis 19 kohaselt kaitstakse linnualal järgnevaid

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ (edaspidi linnudirektiiv) I lisas

(edaspidi linnudirektiivi I lisa) nimetatud linnuliike: soopart e pahlsaba-part (Anas acuta),

25 Registreeritud Keskkonnaameti dokumendiregistris 20.06.2022 nr 7-18/22/12278 all

EELNÕU

19

viupart (Anas penelope), sinikael-part (Anas platyrhynchos), valgepõsk-lagle (Branta

leucopsis), sõtkas (Bucephala clangula), liivatüll (Charadrius hiaticula), lauk (Fulica atra),

kalakajakas (Larus canus), sarvikpütt (Podiceps auritus), hahk (Somateria mollissima),

jõgitiir (Sterna hirundo), punajalg-tilder (Tringa totanus) ja kiivitaja (Vanellus vanellus).

Paope loodusala välispiir jääb vesiviljelusalast PV2 ca 5 km kaugusele lõunasuunda. Ala on

kaitse alla võetud korraldusega nr 615.

Korralduse nr 615 lisa 1 punkti 2 alapunkti 295 kohaselt kaitstakse loodusalal järgnevaid

loodusdirektiivi I lisas nimetatud kaitstavad elupaigatüübid on liivased ja mudased

pagurannad (1140), rannikulõukad (*1150), laiad madalad lahed (1160), väikesaared ning

laiud (1620), rannaniidud (*1630), jõed ja ojad (3260), kadastikud (5130), kuivad niidud

lubjarikkal mullal (*olulised orhideede kasvualad – 6210), lood (alvarid – *6280),

niiskuslembesed kõrgrohustud (6430), aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510),

nõrglubja-allikad (*7220), liigirikkad madalsood (7230) ja vanad loodusmetsad (*9010) ning

loodusdirektiivi II lisas nimetatud liik, mille isendite elupaika kaitstakse, on euroopa naarits

(Mustela lutreola*).

3.1.2. Siseriiklikult kaitstavad loodusobjektid ja sealsed kaitse-eesmärgid

Hiiu madala hoiuala välispiir jääb vesiviljelusalast PV2 ca 1,5 km kaugusele läänesuunda. Ala

on kaitse alla võetud Vabariigi Valitsuse 08.09.2005 määrusega nr 233 „Hoiualade kaitse alla

võtmine Hiiu maakonnas“ (edaspidi määrus nr 233).

Määruse nr 233 § 1 lg 1 p 1 kohaselt on hoiuala kaitse-eesmärk loodusdirektiivi I lisas

nimetatud elupaigatüübi – karide (1170) kaitse.

Paope looduskaitseala, Paope sihtkaitsevöönd välispiir jääb vesiviljelusalast PV2 ca 5 km

kaugusele lõunasuunda. Ala on kaitse alla võetud Vabariigi Valitsuse 12.12.2019 määrusega

nr 106 „Paope looduskaitseala kaitse-eeskiri“ (edaspidi määrus nr 106).

Määruse nr 106 § 1 lg 1 p 2 kohaselt on Paope looduskaitseala eesmärk kaitsta elupaigatüüpe,

mida loodusdirektiiv nimetab I lisas: liivamadalad (1110), liivased ja mudased pagurannad

(1140), rannikulõukad (1150*), laiad madalad lahed (1160), väikesaared ning laiud (1620),

rannaniidud (1630*), jõed ja ojad (3260), kadastikud (5130), kuivad niidud lubjarikkal mullal

(6210), lood (alvarid) (6280*), sinihelmikakooslused (6410), niiskuslembesed kõrgrohustud

(6430), aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510), nõrglubja-allikad (7220*),

liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), puiskarjamaad (9070), soostuvad

ja soo-lehtmetsad (9080*) ning lammi-lodumetsad (91E0*); kaitsealuseid linnuliike, mida

linnudirektiiv nimetab I lisas: valgepõsk-lagle (Branta leucopsis), niidurüdi (Calidris alpina

schinzii), liivatüll (Charadrius hiaticula), jõgitiir (Sterna hirundo) ja punajalg-tilder (Tringa

totanus) ning kaitsealuseid liike, mida loodusdirektiiv nimetab II lisas: roheline hiidkupar

(Buxbaumia viridis) ja euroopa naarits (Mustela lutreola).

EELNÕU

20

Määruse nr 106 § 10 lg 2 kohaselt on Paope sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk

rannikukoosluste, rannikumere ja linnustiku ning kaitsealuste taimeliikide kasvukohtade

kaitse.

Kõrgessaare-Mudaste hoiuala välispiir jääb vesiviljelusalast PV2 ca 4,5 km kaugusele

kagusuunda. Ala on kaitse alla võetud määrusega nr 233.

Määruse nr 233 § 1 lg 1 p 5 kohaselt on hoiuala kaitse-eesmärk loodusdirektiivi I lisas

nimetatud elupaigatüüpide – rannikulõugaste (1150*), laiade madalate lahtede (1160),

väikesaarte ning laidude (1620), rannaniitude (1630*), kadastike (5130), alvarite (6280*),

niiskuslembeste kõrgrohustute (6430), nõrglubja-allikate (7220*) ja liigirikaste madalsoode

(7230) kaitse ning linnudirektiivi I lisas nimetatud linnuliikide soopart ehk pahlsaba-part

(Anas acuta), viupart (Anas penelope), sinikael-part (Anas platyrhynchus), valgepõsk-lagle

(Branta leucopsis), sõtkas (Bucephala clangula), liivatüll (Charadrius hiaticula), lauk (Fulica

atra), kalakajakas (Larus canus), sarvikpütt (Podiceps auritus), hahk (Somateria molissima),

jõgitiir (Sterna hirundo), punajalg-tilder (Tringa totanus), kiivitaja (Vanellus vanellus), hüüp

(Botaurus stellaris), rääkspart (Anas strepera) ja tõmmuvaeras (Melanitta fusca) kaitse.

3.2 Kavandatava tegevuse mõju selle mõjuväljas asuvatele kaitstavatele

loodusobjektidele

3.2.1. Mõju Natura aladele

Natura ala kaitse eesmärk määratakse kindlaks, lähtudes ala tähtsusest linnudirektiivi I lisas

nimetatud linnuliikide või selles nimetamata rändlinnuliikide või loodusdirektiivi I lisas

nimetatud looduslike või poollooduslike elupaigatüüpide või loodusdirektiivi II lisas

nimetatud liikide soodsa seisundi säilitamise või taastamise jaoks, samuti lähtudes Natura

alade võrgustiku terviklikkuse saavutamise vajadusest ning silmas pidades ala degradeerumis-

ja hävimisohtu (looduskaitseseadus § 70).

Arvestades taotletava ala asukohta (meri), kaugust punktis 3.1. ja selle alapunktides nimetatud

kaitsealustest loodusobjektidest ning taotletaval alal kavandatava tegevuse iseloomu ja mahtu

saab öelda, et tegevusel puudub kokkupuude maismaa elupaigatüüpide või liikidega (v.a

linnud). Sellest tulenevalt käsitletakse järgnevates alapunktides kavandatava tegevuse mõju

loodusobjektide nendele kaitse-eesmärkidele, mis asuvad meres või millel on seos merega.

3.2.1.1. Hiiu madala loodusala ja Hiiu madala hoiuala

Hiiu madala hoiuala kuulub Hiiu madala loodusala koosseisu ning mõlema loodusobjekti

kaitse-eesmärgid kattuvad täielikult.

Kavandatav tegevus võib mõju avaldada Hiiu madala loodusala (sh Hiiu madala hoiuala)

kaitse-eesmärgiks olevale väärtusele: mereelupaik karid (1170).

EELNÕU

21

Eestis mahuvad karide elupaigatüübi alla rahnuderikkad või aluspõhjakivimeist

merepõhjakõrgendikud, mis paguvee ajal võivad ulatuda üle veepinna. Selliseid kõrgendikke

leidub moreensete merepõhjaseljandike piirkonnas: karid moodustuvad seal graniitrahnude ja

kivide kuhjatistest. Karide hulka arvatakse ka astmeliselt sügavamale laskuvad aluspõhja

kivimeist paerannakud mõnede saarte ümbruses. Hiiu madala loodusalal selliseid saari ei

leidu.

Karide elupaiga kvaliteeti mõjutab nii otsene kui kaudne inimtegevus. KSH hinnangul võib

elupaigale potentsiaalset negatiivset mõju avaldada (mida on asjakohane hinnata kõnealuse

planeeritava tegevusega) suurenenud toitainete kontsentratsioonide ja intensiivistunud

eutrofeerumise tõttu. Eutrofeerumisega kaasnev niitjate vetikate vohamine ning

valgustingimuste halvenemine võib sügavates piirkondades karide elustikule pikemas

perspektiivis negatiivselt mõjuda. Vetikate (agariku) ja söödava rannakarbi kasvatus on üks

lahendustest, mis aitab eutrofeerumist vähendada, kuna mõlemad organismid seovad veest

fosforit ja lämmastikku. Seega on kavandataval tegevusel, elupaikadele eutrofeerumise

vähenemise näol, potentsiaalne positiivne mõju.

Karide elupaigale avaldab mõju ehitustegevus, kuna selle tegevusega kaasneb täiendav

peensette hulga suurenemine veesambas. Veesambas leiduva ning merepõhja sadeneva

peensette tõttu võivad ajutiselt halveneda valgustingimused ning häiritud on põhjakoosluste

produktsioon. Pinnasetööde maht taotluse kohaste liinikomplekside rajamisel on suhteliselt

piiratud ja lühiajaline ning selle mõju võrreldav looduslike protsesside käigus (nt torm)

kaasneva mõjuga. (vt ka punkt 1.5.)

Karide elupaika ohustab merereostus. Vähene õlireostus teadaolevalt karide elustikule

jäädavaid kahjustusi ei põhjusta, samas suuremate koguste puhul on mõjud karide elustikule

letaalsed ning taastumine aeglane. Laevaliiklusega kaasnevate ohtude ärahoidmiseks ning

tegutsemiseks õnnetuse korral (õlireostus jms) piisab seadusandluses toodud meetmete

rakendamisest.

3.2.1.2. Kõrgessaare-Mudaste loodusala

Kavandatav tegevus võib mõju avaldada Kõrgessaare-Mudaste loodusala kaitse-eesmärgiks

olevatele väärtustele: rannikulõukad (*1150), laiad madalad lahed (1160), väikesaared ning

laiud (1620).

Rannikulõugaste elupaigatüübi alla kuuluvad madalad, merega veel ajuti ühenduses olevad

rannikujärved, mis on tekkinud madalate abajate ja lahtede eraldumisel merest.

Rannikulõukaid hinnatakse eelkõige ravimudavarude ja rikkaliku linnustiku tõttu.

Laiad madalad lahed - sellesse elupaigatüüpi kuuluvad lainetuse eest üsna hästi kaitstud

madalaveelised lahed ja abajad. Lahtede põhi on tavaliselt pehme – kaetud liiva või saviga, ja

EELNÕU

22

enamasti rikkalikult taimestunud. Mitmekesise põhjaelustiku tõttu leiab sellistest lahtedest

toitu palju eri liiki linde.

Elupaigatüüp väikesaared ning laiud on oluline eeskätt lindude pesitsus- ja puhkepaigana ning

hüljeste lesilana. Väikesaarte ja laidude taimkatet mõjustavad riimvesi ja jätkuv maakerge, ent

olulised on ka tuul, kestev päikesepaiste ning üldine kuivus, osal saartest ka lämmastikurikas

linnusõnnik: mõõdukal hulgal soodustab see taimekasvu, väga suurtes kogustes aga vastupidi

– hävitab kogu taimkatte.

KSH hinnangul (tabel 5.2) võib kavandatava tegevuse potentsiaalne negatiivne mõju

elupaigatüübi seisundile avalduda võõrliikide põgenemise korral. Hinnang on antud, pidades

ilmas kõiki vesiviljelusvorme (sh kalakasvatust). Arvestades taotletavat tegevust ja

organisme, mille tarbeks soovitakse kasvatuskompleksi rajada – ei ole nimetatud negatiivset

mõju planeeritaval alal ette näha.

Arvestades kõike eelnenut, taotletava tegevuse mahtu ja kaugust Kõrgessaare-Mudaste

loodusala kaitse-eesmärgiks seatud elupaigatüüpidest ning elupaigatüüpide suhteliselt head

kaitstust avameres toimuvate protsesside eest saab öelda, et kavandatava tegevusega ei kaasne

negatiivset mõju rannikulõugasetele, laiadele madalatele lahtedele ega väikesaartele ja

laidudele.

3.2.1.3. Kõrgessaare-Mudaste linnuala

Kavandatav tegevus võib mõju avaldada Kõrgessaare-Mudaste linnuala kaitse-eesmärgiks

olevale väärtusele, otseselt merega seotud linnuliikidele (KSH tabel 5.2. kohaselt): soopart

ehk pahlsaba-part (Anas acuta), viupart (Anas penelope), sinikael-part (Anas platyrhynchos),

valgepõsk-lagle (Branta leucopsis), sõtkas (Bucephala clangula), lauk (Fulica atra),

kalakajakas (Larus canus), sarvikpütt (Podiceps auritus), hahk (Somateria mollissima),

jõgitiir (Sterna hirundo).

Avamerele on iseloomulikud kolme liigirühma esindajad: põhjatoidulised, pelaagilistes

kihtides toitujad ja pinnatoidulised. Kaudselt on avamerega seotud mere kohalt läbirändajad.

Kõrgessaare-Mudaste linnuala mereosa on Hiiumaa põhjaosas koos Väinamerega tervikuna

oluliseks rändepeatuspaigaks paljudele veelindudele, paiknedes vahetult Ida-Atlandi

rändeteel. Olulisimad ohutegurid linnualale koonduvatele veelindudele on õlireostus,

eutrofeerumisest tulenevad toidubaasi muutused ja inimtegevusest põhjustatud häirimine (nt

ehitustegevus, laevaliiklus).

KSH tabelis 5.2. järgi, kus on välja toodud linnualale kaitse-eesmärgiks olevad linnud ning

kavandatava tegevuse potentsiaalne liigispetsiifiline mõju, põhjustab inimtegevusest tulenev

häirimine enim kalakajakat ja jõgitiiru (mõlemaid mõõdukalt). Mõlemad liigid on tundlikud

pesitsusaegse häirimise suhtes (hülgavad häirimise korral pesa). Pidades silmas, et taotletava

tegevuse asukoht (avameri) pole sobilik pesitsuskoht kummalegi linnuliigile ning kaugust

EELNÕU

23

lähimast Kõrgessaare-Mudaste linnualal asuvatest potentsiaalselt sobilikest pesitsuskohtadest

(rannik, rand, rannaniit, laiud) võib öelda, et taotletava tegevusega ei kaasne häiringut

kalakajakale ega jõgitiirule.

Taotletava tegevuse elluviimiseks ning hiljem käimas hoidmiseks on vaja merel liikuda

laevaga. Sellega on võimalik oh merereostuse tekkeks. Laevaliiklusega kaasnevate ohtude

ärahoidmiseks ning tegutsemiseks õnnetuse korral (õlireostus jms) piisab seadusandluses

toodud meetmete rakendamisest (vt ka punkt 3.2.1.1.).

Rajatiste merre paigaldamise käigus muudetakse vähesel määral merepõhja koosluseid – seda

nii otseselt füüsiliselt kui ka setete merre paiskamise teel, mis võib väikest negatiivset mõju

avaldada bentosetoidulistele liikidele (nt kirjuhahk), kuid mõju ulatus on planeeritaval

tegevusel tõenäoliselt suhteliselt väike ja mõju iseloom on ajutine. Mitmed põhjatoidulised

linnuliigid (nt aul, tõmmuvaeras, hahk) toituvad merepõhjas elavatest selgrootutest, eriti

karpidest. Seega on eeldus, et kavandatav kasvatuskompleks rikastab teatud linnuliikide

toidubaasi.

Sumbad asuvad sõltuvalt mereveetasemest merepõhjast 6-24 m kõrgusel. Sumba alla jäävad

vaid merepõhjaga ühendatud köie liinid ja merepõhja läheduses ei asu võrgukotti, millesse

saaks takerduda.

Kavandataval vesiviljelusalal on potentsiaalne positiivne mõju elupaikadele eutrofeerumise

vähenemisele. Nii agarik kui rannakarp filtreerivad mereveest välja suures koguses taimset

pisihõljumit ja selles sisalduvat fosforit ja lämmastikku. Seega ei muuda planeeritav tegevus

negatiivselt lindude toidubaasi.

Keskkonnaamet on 26.09.2023 kirjas välja toonud, et bentosetoidulistel veelindudel on

energeetiliselt optimaalne sukelduda toidu järele teatud sügavusega vees (liigist sõltuvalt 15

kuni 20 m sügavuseni, eelistatud madalamas), mistõttu peaks karbi- ja vetikakasvatuse rajama

pigem sügavamas vees, et ei hõivataks looduslikke toitumisalasid.

Sellest lähtuvalt teeb TTJA ettepaneku eelistada vetika- ja karbikasvatuse rajamist taotletava

ala piires sügavamale merealale.

Arvestades kõike eelnenut saab öelda, et taotletaval tegevusel puudub oluline negatiivne mõju

eespool loetletud linnuliikidele.

3.2.1.4. Paope loodusala

Kavandatav tegevus võib mõju avaldada Paope loodusala kaitse-eesmärgiks olevatele

väärtustele: liivased ja mudased pagurannad (1140), rannikulõukad (*1150), laiad madalad

lahed (1160), väikesaared ning laiud (1620). Elupaigatüüpide rannikulõukad, laiad madalad

lahed ja väikesaared ning laiud iseloomustust vt punktis 3.2.1.2.

EELNÕU

24

Liivased ja mudased pagurannad elupaigatüübi all käsitletakse ookeani rannikul mõõnaga

paljanduvaid ulatuslikke liiva- ja mudarandu. Läänemeres, kus tõusu ja mõõna peaaegu pole,

põhjustavad aju- ja paguvett tugevad tuuled. Paguvesi jätab sarnaselt mõõnaga kuivale suuri

laugeid ranna-alasid, kus leiavad hea toidulaua paljud veelinnud. Veetaseme kõikumisel

kuivale jäävate muda-, savi- ja liivamadalate taimestik on enamasti üsna rikkalik,

põhjaloomastiku liigiline koosseis ja arvukus sõltuvad hapnikutingimustest ja taimede

olemasolust.

KSH hinnangul (tabel 5.2) võib kavandatava tegevuse potentsiaalne negatiivne mõju

elupaigatüübi seisundile avalduda võõrliikide põgenemise korral. Hinnang on antud, pidades

ilmas kõiki vesiviljelusvorme (sh kalakasvatust). Arvestades taotletavat tegevust ja

organisme, mille tarbeks soovitakse kasvatuskompleksi rajada – ei ole nimetatud negatiivset

mõju planeeritaval alal ette näha.

Arvestades kõike eelnenut, taotletava tegevuse mahtu ja kaugust Paope loodusala kaitse-

eesmärgiks seatud elupaigatüüpidest ning elupaigatüüpide suhteliselt head kaitstust avameres

toimuvate protsesside eest saab öelda, et kavandatava tegevusega ei kaasne negatiivset mõju

rannikulõugasetele, laiadele madalatele lahtedele ega väikesaartele ja laidudele.

3.2.1.5. Moodustatav Põhja-Hiiumaa linnuala kandidaatala

SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse projekt „Mereliste rahvusvahelise linnualade

uuendamine" koostati Eesti merealaplaneeringu raames Rahandusministeeriumi poolt tellitud

ja 2019. aastal valminud uuringu „Lindude peatusalade analüüs“ jätkuprojekt. Rahvusvahelise

tähtsusega linnualade (IBA) täiendav kandidaatalade väljavalimine on esimeseks sammuks

täiendavate mereliste kaitsealade moodustamisel. Euroopa Liidu elurikkuse strateegia aastani

203026 kujutab endast olulist võimalust peatada ja pöörata tagasi bioloogilise mitmekesisuse

vähenemine merel, suurendades ELi kaitstavat mereala vähemalt 30%-ni.

Mereliste linnualade kandidaatalade valikul lähtuti rahvusvahelise tähtsusega linnuala (IBA)

kriteeriumitest ning kasutatud metoodikad ning andmeallikad on töös põhjalikult kirjeldatud.

Moodustatav Põhja-Hiiumaa linnuala täidab esitatud andmete põhjal IBA kriteeriume auli

(Clangula hyemalis), kirjuhaha (Polysticta stelleri), haha (Somateria mollissima),

tõmmuvaera (Melanitta fusca ) ja väikekoskla (Mergellus albellus) osas.

Olulisimad ohutegurid linnualale koonduvatele veelindudele on õlireostus, eutrofeerumisest

tulenevad toidubaasi muutused ja inimtegevusest põhjustatud häirimine (nt ehitustegevus,

laevaliiklus).

Veeliiklusest põhjustatud häiringud mõjutavad potentsiaalselt enim, kandidaatalal nimetatud

linnuliikidest, merel toituvaid sukelparte nagu kirjuhahk, aul, vaerad.

26 Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/0000/1279/3848/12793882.pdf (08.08.2023)

EELNÕU

25

Veeliiklus on ka linde häiriv faktor, mille olulisus sõltub väikelaevade liikluse tihedusest.

Taotletava tegevusega ei suurene planeeritaval alal oluliselt laevaliiklus. Laevaga liigeldakse

vaid vajalike tööde teostamiseks, milleks on rajatiste hooldus ja saagikoristus.

Muude tegurite poolest (väljatõrjumine, toitumispaikade kadu) on kõige ohustatumad

tõmmuvaeras ja hahk. Taotletav tegevus ei too kaasa häiringuid mahus ega ulatuses, mis

tõrjuks linde planeeritavalt alalt püsivalt eemale. Samuti ei kaasne kavandatava tegevusega

toidupaikade olulist kadu. Nii agarik kui rannakarp filtreerivad mereveest välja suures

koguses taimset pisihõljumit ja selles sisalduvat fosforit ja lämmastikku.

Arvestades kõike eelnenut saab öelda, et taotletaval tegevusel puudub negatiivne mõju

eespool loetletud linnuliikidele.

3.2.2. Mõju muudele looduskaitselistele aladele

3.2.2.1. Paope looduskaitseala

Paope looduskaitseala kuulub Paope loodusala ja Kõrgessaare-Mudaste linnuala koosseisu.

Kavandatav tegevus võib mõju avaldada Paope looduskaitseala, Paope sihtkaitsevööndi

kaitse-eesmärgiks olevatele väärtustele (nimetatud vaid need väärtused, mis ei kattu

Kõrgessaare-Mudaste linnuala kaitse-eesmärgiks olevate väärtustega): veealused liivamadalad

(1110), liivased ja mudased pagurannad (1140), rannikulõukad (1150*), laiad madalad lahed

(1160), väikesaared ning laiud (1620). Lisaks on Paope sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk

rannikukoosluste, rannikumere ja linnustiku ning kaitsealuste taimeliikide kasvukohtade

kaitse.

Elupaigatüüpide rannikulõukad, laiad madalad lahed ja väikesaared ning laiud iseloomustust

vt punktis 3.2.1.2 ja elupaigatüübi liivased ja mudased pagurannad iseloomustust punktis

3.2.1.4.

Elupaigatüüp veealused liivamadalad hõlmab veealuseid leetseljakuid – lainete kuhjatud

madalaid pikliku kuju ning ebasümmeetrilise läbilõikega liivavalle. Eestis käsitletakse selles

tähenduses eeskätt liivase põhjaga madalmerd kuni taimestiku alumise levikupiirini, mis jääb

rannikumeres tavaliselt 5–15 meetri sügavusele. Et liiv lainetuse toimel tugevasti liigub, on

leetseljakud sageli taimedeta või asustatud väga hõredalt, peamiselt soontaimede ja

mändvetikatega.

Elupaigalist väärtust mõjutavad peamiselt looduslikud tegurid – tuule tugevus ja suund ning

sellest põhjustatud lainetus. Inimtegevusest tingitud ohud elupaigale on peamiselt maavarade

võimalik kaevandamine merepõhjast, sadamate, laevateede ja tuuleparkide rajamine ning

nendega kaasnevad häiringud. Ühtegi loetletud tegevust käsitletaval taotletaval alal ei

planeerita.

EELNÕU

26

Samuti on võimalikuks ohuks agariku ülepüük. Keskkonna eutrofeerumine ja merereostus.

Kavandatava tegevuse käigus planeeritakse muuhulgas agariku kasvatust. Agariku

mittekinnituv vorm püütakse kehtestatud kvoodi alusel ning asetatakse sumpadesse kasvama.

Seega kompenseeritakse püük hiljem kasvatuse näol. Taotletaval tegevusel on potentsiaalne

positiivne mõju elupaikadele eutrofeerumise vähenemisele. Nii agarik kui rannakarp

filtreerivad mereveest välja suures koguses taimset pisihõljumit ja selles sisalduvat fosforit ja

lämmastikku.

Taotletava tegevuse elluviimiseks ning hiljem käimas hoidmiseks on vaja merel liikuda

laevaga. Sellega on võimalik oht merereostuse tekkeks. Laevaliiklusega kaasnevate ohtude

ärahoidmiseks ning tegutsemiseks õnnetuse korral (õlireostus jms) piisab seadusandluses

toodud meetmete rakendamisest.

Arvestades kõike eelnenut, taotletava tegevuse mahtu ja kaugust Paope looduskaitseala kaitse-

eesmärgiks seatud elupaigatüüpidest ning elupaigatüüpide suhteliselt head kaitstust avameres

toimuvate protsesside eest saab öelda, et kavandatava tegevusega ei kaasne negatiivset mõju

rannikulõugasetele, laiadele madalatele lahtedele ega väikesaartele ja laidudele.

3.2.2.2. Kõrgessaare-Mudaste hoiuala

Kõrgessaare-Mudaste hoiuala kuulub Kõrgessaare-Mudaste linnuala ja Kõrgessaare-Mudaste

loodusala koosseisu. Hoiuala kaitse-eesmärgid kattuvad linnudirektiivi lisas I nimetatud

liikide osas Kõrgessaare-Mudaste linnuala kaitse-eesmärkidega ning neid on käsitletud

punktis 3.2.1.3. Hoiuala kaitse-eesmärgid kattuvad loodusdirektiivi lisas I nimetatud

elupaigatüüpide osas Kõrgessaare-Mudaste loodusala kaitse-eesmärkidega ning neid on

käsitletud punktis 3.2.1.2.

3.3. võimalik koosmõju teiste projektidega

Vesiviljelusala PV2 koosseisus on kolm lahustükki. Taotletavast alast ca 1,4 km kaugusel

põhjasuunas ja ca 1,7 km kirdesuunas asuvatele vesiviljelusala PV2 lahustükkidele on

esitatud taotlus hoonestusloa saamiseks merealal kalakasvatuse rajamiseks.

Taotletav tegevus ei ole vastuolus kavandatavate kalakasvatustega. Karpide ja vetikate

kasvatamine on üks lahendustest, mis aitab meres sumpades kalakasvatuse keskkonnamõju

vähendada, sidudes fosforit ja lämmastikku. Nagu Eesti vesiviljeluse mitmeaastane

tegevuskava 203027 ütleb, on vesiviljelemise abiga võimalik panustada ka kliimamuutuste

mõjude leevendamisele, kuna karpide ja vetikate kasvatamine on üks lahendustest, mis aitab

meres sumpades kalakasvatuse keskkonnamõju vähendada, sidudes veest fosforit ja

lämmastikku.

27 Kättesaadav: https://agri.ee/kalamajandus-teadus-nouanne/kalamajandus-ja-kalapuuk (03.08.2023)

EELNÕU

27

Tartu Ülikooli poolt tellitud uuringu „Tööndusliku kalapüügi ja kalakasvatusega seotud

toiduainete voogude modelleerimine Läänemeres ning saadud mudeli valideerimine Tagalahe

kalakasvatuse näitel“ 28 (2022) aruandes jõuti järeldusele, et kalakasvatusest merepõhja

settinud ülejäänud lämmastiku- ja fosforiühendite vormid kasutatakse normaalsete

hapnikutingimuste esinemisel ära pikaealiste põhjaorganismide (nt merekarpide) poolt.

Näiteks levib söödav rannakarp Läänemere avaosas umbes 75 000 km2 merealal ning selline

kooslus seob endas stabiilselt 525 000 tonni lämmastikku ja 49 500 tonni fosforit.

Merekarpide püügiliinide rajamise kaudu on võimalik merevett puhastada liigsetest

toitainetest. Kasvanduse karbid filtreerivad mereveest välja suures koguses taimset

pisihõljumit ja selles sisalduvat fosforit ja lämmastikku. Lisaks näitas Tagalahe

kalakasvatuses tehtud modelleerimis- ja mõõtmistulemused uurimisrühmale seda, et 0,5

hektariline karbifarm suudab filtreerimise kaudu veesambast aasta jooksul eemaldada 2587,2

kg lämmastikku ja 295,7 kg fosforit. Sama farm vabastab veesambasse 1388,6 kg

lämmastikku ja 196,8 kg fosforit. Lisaks suunatakse sellisest karbifarmist põhjasetetesse

424,5 kg lämmastikku ja 48,5 kg fosforit, mis seotakse kiirelt pikaealiste

põhjaorganismidesse: peamiselt merekarpide biomassi. Ühel saagikorjel eemaldatakse

sellisest karbifarmist 70 tonni karbimassi kuivkaalus (arvutuslik aastane saagikus 35 tonni).

Need tulemused näitavad väga veenvalt, et karpide positiivne keskkondlik mõju on oluliselt

suurem, kui pelgalt karpidesse ladestatud toitainete hulk. Seega tuleb karbiliine käsitleda kui

biogeenseid filtreid, mis parandavad keskkonda ka siis, kui karpe liinidest ei eemaldata.

Eelpoolkirjeldatud omaduste tõttu on karbiliinidel väga suur perspektiiv kompenseerimaks

kalakasvatustest veesambasse sattunud toitainete keskkonnamõju.

Eelnevast nähtub, et taotletaval tegevusel on teistele vesiviljelusala PV2 lahustükkidel

planeeritavatele tegevustele, sealhulgas merekeskkonnale laiemalt, eeldatavalt positiivne

mõju.

3.4. Natura eelhindamise tulemus ja järeldus

Kavandatav tegevus ei näe, punktis 3.1. ja 3.2. käsitletud Natura aladel ega nende vahetus

läheduses, ette tegevusi, mis võiksid aladele tervikuna ja nende kaitse-eesmärkidele

ebasoodsat mõju avaldada. Taotletava tegevusega (agariku ja söödava rannakarbi

kasvatamine) keskkonnale kaasneda võiv mõju ei ole oluline. Arvestades lisaks kavandatava

tegevuse ulatust ja suurust saab öelda, et sellel puudub Natura aladele negatiivne mõju.

Natura eelhindamise järeldus on, et kavandatav tegevus eraldi või koos muude tegevustega ei

mõju ebasoodsalt Natura 2000 võrgustiku ala, sh muude looduskaitseliste objektide, kaitse-

eesmärkidele.

28 Kättesaadav:

https://kalateave.ee/images/pdf/Kalapyygi_ja_kalakasvatuse_toitainevoogude_modelleerimine_ja_valideerimine

_ver_21032022.pdf (07.08.2023)

EELNÕU

28

4. Hinnang keskkonnamõju olulisusele

Taotletava tegevusega kaasnev tegevus avaldab mõju eelkõige vahetule merekeskkonnale. Kui

tegevuse elluviimisel ja hilisemal kasutamisel järgitakse asjakohaste õigusaktide kehtestatud

norme jm kohustusi, ei kaasne taotletava tegevusega vahetult ümbritsevale keskkonnale

olulist mõju.

4.1. mõju suurus; mõjuala ulatus, näiteks geograafiline ala ja tõenäoliselt mõjutatava

elanikkonna suurus; mõju ilmnemise tõenäosus; mõju tugevus, kestus, sagedus ja

pöörduvus

Kavandatava tegevusega võivad kaasneda järgnevad keskkonnamõjud.

1. Agariku kasvatamiseks vajalikud aiad ja rannakarpide püügiliinid paigaldatakse ning

ankurdatult mere põhja. Sellest tulenevalt mõjutab tegevus, rajamise hetkel, asukoha

põhjataimestiku kooslust. Paigaldamisel satub vette hõljuvainet. Kuid pinnasetööde

maht aedade ja liinikomplekside rajamisel on suhteliselt piiratud, ajutine ja lühiajaline

ning selle mõju võrreldav looduslike protsesside käigus (nt torm) kaasneva mõjuga.

(vt ka punkt 1.5.)

Pinnasetööd tuleb planeerida ajale, mil merel tuulekiirus ei ületaks pikaajaliselt 10

m/s.

2. Mõningat heidet välisõhku, müra, lõhna ja vibratsiooni võib oodata rajatisi

paigaldavatelt ning kasvatusrajatisi ja püügiliine teenindatavatelt laevadelt.

Vajalikeks töödeks ja transpordiks tuleb kasutada tehniliselt korras laevu, mille

heitmekogus jm näitajad vastavad õigusaktidega kehtestatud normidele.

Mereliiklusega seonduvat õnnetuste tekkimise riski saab minimeerida jälgides

meresõiduohutuse tingimusi ja kasutades tehniliselt korras sõiduvahendeid.

3. Karide elupaika ohustab merereostus. Vähene õlireostus teadaolevalt karide elustikule

jäädavaid kahjustusi ei põhjusta, samas suuremate koguste puhul on mõjud karide

elustikule letaalsed ning taastumine aeglane.

Laevaliiklusega kaasnevate ohtude ärahoidmiseks ning tegutsemiseks õnnetuse korral

(õlireostus jms) piisab seadusandluses toodud meetmete rakendamisest

4.2. mõju piiriülesus

Arvestades kavandatava tegevuse iseloomu, võimalikku mõju ulatust ja riigipiiri (merepiiri)

kaugust taotletavast alast (ca 19 km) ei ole ette näha, et tegevusega võiks kaasneda piiriülest

mõju.

EELNÕU

29

4.3. mõju Natura alale

Käesoleva KMH eelhinnangu punktis kolm läbi viidud Natura eelhindamise tulemus ja

järeldus (p 3.4.) on - objektiivse teabe põhjal läbi viidud hindamise tulemusel saab öelda, et

kavandatav tegevus eraldi või koos muude tegevustega ei mõju ebasoodsalt Natura 2000

võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele.

4.4. mõju muudele kaitsealustele loodusobjektidele

Käesoleva KMH eelhinnangu punktis kolm läbi viidud Natura eelhindamise käigus hinnati

kavandatava tegevuse võimalikku mõju ka muudele tegevuse mõjualas olevatele

loodusobjektidele. Hindamise järeldusel leiti, et kavandatav tegevus eraldi või koos muude

tegevustega ei mõju ebasoodsalt Natura 2000 võrgustiku ala, sh muude looduskaitseliste

objektide, kaitse-eesmärkidele.

4.5. kavandatava tegevuse koosmõju muude asjakohaste toimuvate või mõjualas

planeeritavate tegevustega

Keskkonnamõju hindamise eelhinnangu andmise juhendi29 järgi tuleb koosmõju all mõista

sünergilist (mõju võimendumine), antagonistlikku (mõju vähenemine) ning kumulatiivset

mõju (liituv mõju). Kumulatiivset mõju on oluline hinnata, kui kavandatavast tegevusest

lähtuv mõju kombineerituna teiste tegevuste mõjudega ajas ja ruumis võib muutuda

märkimisväärselt oluliseks. Teisisõnu tuleb kahe (või mitme) tegevuse kumulatiivset mõju

hinnata, kui planeeritava tegevuse mõju keskkonnale on väheoluline, kuid kumulatiivne mõju

teise tegevusega võib olla paljutähendav.

Mere maakonnaplaneeringu vesiviljelusala PV2 koosneb kolmest lahustükist. Lisaks

taotletavale agariku ja söödava rannakarbi kasvatusalale planeeritakse vesiviljelusala PV2

teistele lahustükkidele kalakasvatuse rajamist.

Taotletav tegevus ja teised vesiviljelusala PV2 lahustükkidel planeeritavad tegevused ei mõju

teineteise suhtes sünergiliselt ega kumulatiivselt. Kuid võib eeldada, et taotletav tegevus

vähendab teiste vesiviljelusalal PV2 planeeritavate tegevuste keskkonnamõju. (vt ka punkt

3.3)

4.6. ebasoodsa mõju tõhusa ennetamise, vältimise, vähendamise ja leevendamise

võimalused

29 Keskkonnaministeerium (alates 01.07.2023 Kliimaministeerium) "Keskkonnamõju hindamise eelhinnangu

andmise juhend" (2017). Kättesaadav: https://keskkonnaamet.ee/keskkonnakasutus-

keskkonnatasu/keskkonnakorraldus/keskkonnamoju-hindamine#kmh-eelhindamine-ja- (01.08.2023)

EELNÕU

30

Eelneva eelhinnangu põhjal ja teadaoleva info kohaselt ei ole ettepanekuid

leevendusmeetmete seadmiseks. Kuid tuginedes eelnevale ja KSH-le teeb TTJA ettepaneku

määrata hoonestusloa menetluse algatamise otsusesse alljärgnevad tingimused.

Taotletava alal tuleb läbi viia:

1. uuring põhjasetetes saasteainete sisalduse kindlakstegemiseks. Proovipunktide

valimisel tuleb arvestada asjaoluga, et peeneteralisemad setted akumuleeruvad rohkem

mürke kui jämeteralised;

2. allveearheoloogiline uuring;

3. kalastiku uuringu. Uuringu tulemusel peab olema hinnatav kavandatava tegevuse mõju

kalade kudealadele ja taotletava ala ümbruses toimuvale kalapüügile;

4. Natura elupaikade inventuur;

5. põhjaelustiku uuring, mis aitaks hinnata, kas meede, vetikate kasvukoha vaheldumine,

asjakohane ka PV2 ala kontekstis;

6. merepõhja setete ja lahustunud hapniku uuring.

Lisaks on järgmised soovitused:

1. eelistada veeliikluskoridoridest väljaspool olevaid alasid.

2. planeerida ajale pinnasetööd, mil merel tuulekiirus ei ületaks pikaajaliselt 10 m/s.

3. tootmistegevuse käigus tuleb seirata veekvaliteeti (üldlämmastiku, üldfosfori, vee

läbipaistvuse ja klorofüll-a sisalduse mõõtmine).

4. eelistada vetika- ja karbikasvatuse rajamist taotletava ala piires sügavamale merealale.

5. Eelhinnangu järeldus

TTJA hinnangul puudub kavandataval tegevusel oluline keskkonnamõju, kuna:

5.1. Kavandatav tegevuskoht ja selle mõjuala ei asu kaitsealadel ega Natura 2000 võrgustiku

alal ning kavandatava agariku kasvatus koos söödava rannakarbi püügiliigiga ei mõjutata

negatiivselt kaitsealasid ega Natura 2000 võrgustiku alasid.

5.2. Taotletava tegevusega ei ületata eeldatavalt õigusaktides sätestatud piirnorme.

5.3. Taotletav tegevus on kooskõlas Hiiu maakonnaga piirneva mereala

maakonnaplaneeringuga ning projekti ellu viimisel tuleb maakonnaplaneeringus toodut

arvesse võtta.

5.4. Taotletaval tegevusel on teistele vesiviljelusala PV2 lahustükkidel planeeritavatele

tegevustele, sealhulgas merekeskkonnale laiemalt, eeldatavalt positiivne mõju.

5.5. Vetikate ning merekarpide kasvatamisega ei teki olulisel määral jäätmeid.

5.6. Tegemist ei ole suurõnnetuse ohuga ega ohtliku ettevõttega ning neid ei asu ka

lähipiirkonnas.

EELNÕU

31

5.7. Sotsiaalmajanduslikust seisukohast on kavandataval tegevusel eeldatavalt positiivne

mõju, kuna sellega luuakse kohalikele uusi töökohti.

5.8. Kavandatava tegevusega ei kaasne eeldatavalt piiriülest keskkonnamõju.

Tuginedes käesolevas eelhinnangus (sh Natura eelhindamises) esitatud kaalutlustele leiab

TTJA, et kavandatava tegevusega ei kaasne olulist keskkonnamõju; kavandatav tegevus eraldi

või koos muude tegevustega ei mõju ebasoodsalt Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-

eesmärkidele, mistõttu on põhjendatud jätta keskkonnamõju hindamine algatamata avaliku

veekogu koormamiseks (vetikate ja merekarpide kasvatamiseks vajalike rajatistega) esitatud

hoonestusloa taotluse menetluse raames.

Liis Jääger

ehituse tegevusõiguse talitus

peaspetsialist

Carmen Tau

ehituse tegevusõiguse talitus

peaspetsialist

1

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelvalve Amet 21.02.2024

Endla 10A, Tallinn, 10122

Hoonestusloa taotlus avaliku veekogu koormamiseks vetikate kasvatamiseks ja

merekarpide kasvatamiseks vajalike rajatistega

Käesolevaga esitab Hiiumere Farm OÜ (edaspidi nimetatud taotleja) hoonestusloa taotluse

Hiiumaa ranniku vette, Tahkuna poolsaarest lääne suunal asuva vesiviljelusala (PV 2) alale

vetikate kasvatamiseks ja merekarpide püüdmise ja kasvatamise kompleksi rajamiseks, milles

on kokku 16 vetikakasvatuse sumpa ning 200 karbiliini (kaart ja koordinaadid on lisatud

taotlusele).

Taotlus on koostatud vastavalt Ehitusseadustik §113’3 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustele.

Hiiumaa mereplaneeringus on ettenähtud kohad vesiviljelusaladele, mis on oluliselt suurema

pindalaga, kui antud taotluses küsitud ala, kuid praegusel menetluse etapis veel ei ole võimalik

täpsemalt määrata taotluses küsitud tegevuste konkreetseid asukohti – need täpsustatakse

edasise hoonestusloa menetluse käigus.

Samale alale on Eesti Sinitaristu OÜ esitanud hoonestusloa taotluse Eesti avamerre

kalakasvatuse rajamiseks. Hiiumere Farm OÜ ja Eesti Sinitaristu OÜ taotlused ei konkureeri

üksteisega, vaid mõlemad valdkonnad on üksteist toetavad. Hea koostöö mõlema ettevõtte

vahel tähendab seda, et vajadusel on võimalik mõningaid vajaminevaid uuringuid ühildada.

1. Üldinfo

1.1.Arendaja taust

Hiiumere Farm OÜ (registrikood 14717196) on Eesti kapitalil põhinev vesiviljelusettevõte,

mis peamiselt tegeleb erinevate vesiviljelusprojektide arendamisega. Tegemist on alustava

ettevõttega, mis on suunatud uute töökohtade loomisele ning uue ettevõtlusvaldkonna

arendamisele, milleks on avamere vesiviljelus. Lisaks avameres kalakasvatamisprojektide

2

juhtimisele, oleme suunatud ökosüsteemi keskkonnamõju vähendamisele kalakasvatuse

valdkonnas. Selleks oleme alustamas uue projektiga, mis hõlmab vetikate kasvatamist ning

merekarpide püüdmist Hiiumaa lähistel avameres.

Hiiumere Farm OÜ on pere-ettevõte, mille omanikud on hiidlased: Georg Linkov ja Kristi

Linkov. Mõlemad omavad 4-aastast töökogemust vesiviljelussektoris, töötades Eesti Avamere

Vesiviljeluse Ühistus ning arendades koos teiste kalakasvatajatega Eestis vesiviljelust. Georg

Linkov omab kalakasvataja IV kutsetaset Järvamaa Kutsehariduskeskusest ning on Eesti

Avamere Vesiviljelusühistu kaasasutaja ja juhatuse liige. Samuti omavad mõlemad omanikud

rannakaluri 4. kutsetaset ning ettevõte omab kalapüügilube Hiiumaa rannikuvetes kala

püüdmiseks 12 nakkevõrgu ning 6 rivimõrraga. Mõlemad omavad magistrikraadi Tallinna

Ülikoolist sotsiaalteadustes. Lisaks õpib juhatuse liige, Kristi Linkov, Eesti Maaülikoolis

magistratuuris vesiviljeluse suunal.

Hoonestusloa objektiks oleva ehitise valmimist ja hilisemat kasutamist planeeritakse rahastada

projektidest ja osanike omavahenditest (EhS § 113³ lg 2 p 9).

Kinnitame, et äriregistrile esitatud andmed äriühingu osanike ning tegelike kasusaajate kohta

on täielikud ja tõesed (EhS § 113³ lg 2 p 8).

1.2.Sotsiaalmajanduslik mõju

Arendaja eesmärk on oma tegevusega säästvalt kasutada bioloogilisi ressursse, toiduga

kindlustatus vesiviljelustoodete pakkumise kaudu, mis vajab oma kõrvale ökoloogilise jalajälje

kompenseerimismeetmeid; säästev sinimajanduse arendamine ning ohutud ja puhtad mered.

Sotsiaalmajanduslike huvide arendamine: säästev sinimajandus aitab kasutada olemasolevat

ressurssi kauem ja efektiivsemalt, samamoodi suurendab see investeeringuid Eesti majandusse,

seeläbi tõuseb majanduskasv ja tööhõive, see omakorda edendab teadus- ja arendustegevust.

Vesiviljelusega tegelemine toetab Eesti riigi toiduga kindlustatust ja elanike varustamist

toiduainetega. Karpide ja vetikate kasvatamine on üks lahendustest, mis aitab meres sumpades

kalakasvatuse keskkonnamõju vähendada, sidudes fosforit ja lämmastikku. Nagu Eesti

vesiviljeluse mitmeaastane tegevuskava 2030 ütleb, on vesiviljelemise abiga võimalik

3

panustada ka kliimamuutuste mõjude leevendamisele, kuna karpide ja vetikate kasvatamine on

üks lahendustest, mis aitab meres sumpades kalakasvatuse keskkonnamõju vähendada, sidudes

veest fosforit ja lämmastikku.

1.3.Vajalikud load

1.3.1. Hoonestusluba

Vastavalt Ehitusseadustiku §113’1 (1) on hoonestusluba tähtajaline õigus koormata

avaliku veekogu piiritletud ala selle põhjaga püsivalt ühendatud ehitisega, mis ei

ole püsivalt ühendatud kaldaga. Hoonestusluba on vajalik, kuna soovitakse meres

karbi- ja vetikakasvatamiseks mõeldud liine ankurdada merepõhja ehk siinkohal on

tegemist põhjaga ühendatud rajatisega. Loa väljastab Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelvalve Amet.

1.4. Üldinformatsioon projekti kohta

Kasvatatavaks vetikaks: Furcellaria Lumbricalis

Vetikakasvatamise põhjused

Vetikakasvatamise uuringud on läbi viinud Kalanduse teabekeskus 2011-2020 ning selle

tulemustena võib välja tuua erinevad põhjused, miks peaks vetikaid Läänemeres kasvatama

(https://kalateave.ee/images/pdf/Vetika_ja_karbiuuringud_2011_2020_veeb.pdf).

Põhjuseid vetikate kasvatamiseks Läänemeres on mitmeid: kuna need on kõrge toiteväärtusega

taimed, sobivad nad suurepäraselt inimtoiduks, lisaks on neil suurepärased omadused

bioväetistena, söödalisandina, lemmiklooma toiduks, kosmeetika-, biokeemia ja terapeutilistes

rakendustes, energia tootmiseks ning ka tuleviku meditsiinis.

Vastvalminud Tartu Ülikooli uuring 2022: „Tööndusliku kalapüügi ja kalakasvatusega seotud

toitainete voogude modelleerimine Läänemeres ning saadud mudeli valideerimine Tagalahe

kalakasvatuse näitel“ on välja toonud, et kalatootmist on võimalik muuta säästvamaks, kui

suurendada söödas primaarprodutsentide (maismaataimed ja vetikad) osakaalu. Oluline osa on

4

ka kohalikul toorainel, so väljapüütud kaladel, merekarpidel ja suurvetikatel põhineva

kalasööda kasutamisel. Selliste mereorganismide väljapüügil eemaldatakse merekeskkonnast

toitaineid ning kasutatakse neid samu toitaineid merekeskkonnas kalade tootmiseks.

Vetikate kasvatamine aitab kaasa kliimamuutuste mõjude leevendamisele, kuna

kasvatusprotsessi tagajärjel seotakse süsinikku. Lisaks absorbeerivad merevetikad veesambast

toitaineid, pakuvad väiksematele kaladele ja selgrootutele kaitsevarju ja toitu, suurendades läbi

selle bioloogilist mitmekesisust. Vaatamata vetikakasvatuse positiivsetele keskkonnamõjudele

puuduvad sisuliselt Läänemere piirkonnas suurvetikate kasvatamise ja kasutamise

traditsioonid.

Samas on vetikatoodete järele tekkimas meie regioonis kasvav nõudlus. Eestlased on maailmas

ainukesed punavetikast toodetud unikaalse tekstuuriandva lisaaine – furcellarani tootjad.

Lisaks saab kasutada vetikate tootmist kalakasvanduste toitainete jalajälje kompenseerimiseks,

mida toob välja ka EMKFi projekti „Vesiviljeluse piirkondlike kavade koostamine võimaliku

keskkonnasurve ohjamiseks“ tulemus:

Vetika (agariku) püügiga eemaldatakse praegu kogu Väinamere piirkonnast keskmiselt tonn

lämmastikku ja pool tonni fosforit aastas. Ühe ruutkilomeetri suuruse agarikufarmi abil on aga

võimalik merekeskkonnast eemaldada 4,3 tonni lämmastikku ja 2,2 tonni fosforit. Ühe

kalakasvanduse keskkonnamõju leevendamiseks tuleb merevetikaid kasvatada palju suuremal

alal ja suurema tihedusega kui näiteks merekarpe.

Värske Tartu Ülikooli poolt tellitud uuring: „Tööndusliku kalapüügi ja kalakasvatusega seotud

toiduainete voogude modelleerimine Läänemeres ning saadud mudeli valideerimine Tagalahe

kalakasvatuse näitel,“ lisab: Kalakasvatusest merepõhja settinud ülejäänud lämmastiku- ja

fosforiühendite vormid kasutatakse normaalsete hapnikutingimuste esinemisel ära pikaealiste

põhjaorganismide (nt merekarpide) poolt. Pikaealised põhjaloomad on toitainete tohutult

suureks looduslikuks reservuaariks, kust toitainete vabastamine toimub vaid elupaiga (nt

karide) täielikul hävinemisel (mida pole viimase 50a jooksul ava-Läänemere regioonis

täheldatud). Näiteks levib söödav rannakarp Läänemere avaosas umbes 75 000 km2 merealal

ning selline kooslus seob endas stabiilselt 525 000 tonni lämmastikku ja 49 500 tonni fosforit.

Vetikakasvatuse asukoht

5

Rajatiste piirkondade valikul on arvestatud, et need asuksid kehtestatud Hiiumaa

mereplaneeringus vesiviljelusalaks planeeritud alal. Kuna järgitakse kehtestatud Hiiumaa

mereala planeeringut, välditakse võimalikke konflikte merekasutusest huvitatud teiste

valdkondadega. Üldine ülevaade kavandatavatest kasutusele võetud piirkondadest on esitatud

joonistel 2, taotlus on esitatud Hiiumaa merealade planeeringu vesiviljeluse piirkonnale PV2.

Vetikakasvatuse tehnoloogia

Vetikakasvatuses on planeeritud kasutusele võtta sukeltehnoloogial põhinevad uputatavad ja

kindlal sügavusel hõljuvad sumbad, mida saab vastavalt vajadusele (valgustingimused, tormid,

rüsijää) merepinna suhtes tõsta ja langetada. Antud piirkonnas on merepõhi sügav 17-30

meetrit ja sellel sügavusel ei ole tagatud piisavad valgustingimused kasvamiseks. Seepärast

peab kasutama sellist tehnilist lahendust, mis lubab vetikal kasvada sobilikes valgustingimustes

4-8m sügavusel. Sumpatega hõivatud ala on ca 500x500 meetrit (kogu arendusala 1km2, sellest

hõivatud ca 0,5km2), mille sees asuvad sumbad läbimõõduga ca 100 meetrit. Sumba koti

kõrgus on 2-4meetrit ja täiskõrgus koos piirde ja uputamispontooniga 7 meetrit. Sump on pealt

suletud vältimaks vetika minema uhtumist. Sumba kattevõrku on võimalik erinevatele

sügavustele seadistada ja selliselt vetikate kasvusügavust lisaks kontrollida ajal, mil sumbad

on pindmises asendis. Sumbad on ankurdatud merepõhja betoonplokkitega, kokku 44tk,

kaaluga 74,8t (1tk kaal 1,7t mõõdud 600x500x2400) ja kogumahuga 31,68 m3, plokid katavad

merepõhja ala suuruses 52,8m2. Sumpade langetamine veepinna alla toimub

kompensatsioonikambrist (uputamispontoonist) õhu väljalaskmisega ja asendamisega

mereveega. Uputamistoru on täidetud kettraskustega, mis paneb sumba ülemistes torudes õhu

asendamisel veega, laskuma kontrollitud sügavusele merepinna alla. Sumpade tõstmine

merepinnale toimub vastupidises järjekorras, kus kompressoriga pumbatakse õhku täiteventiili

kaudu torudesse, merevesi surutakse välja ja sump tõuseb pinnale.

Näiteks Badinotti uputatav lahendus Oceanis-1 või analoog. Täpsem ülevaade tehnoloogiast ja

detailne kirjeldus on ära toodud aadressil: https://www.badinotti.com/marine/submergible-

cages/

Arvestades vetikakihi paksuseks sumbas ligikaudu 0,2 meetrit ja vetika tiheduseks ligikaudu 5

kg/m2, kasvab kompleksi alal, kõikides sumpades (16tk) kokku , sõltuvalt juurdekasvust kuni

5000 tonni vetikat. Vetikate kasvatamisel piiratud alal, sumpades ei kasutata mingeid

6

lisatoitaineid. Furcellaria Lumbricalise mittekinnituv vorm püütakse kvoodi alusel merest ning

asetatakse rajatud aedadesse kasvama. Vetika massi juurdekasv toimub loomulikult ning on

looduses sõltuvalt tingimustest 50-200% aastas.

Püütavaks karbiks: söödav rannakarp Mytilus Edulis.

Rannakarbi püüdmise põhjused

Rannakarpide püüdmise uuringud on läbi viinud Kalanduse teabekeskus 2011-2020 ning selle

tulemustena võib välja tuua erinevad põhjused, miks peaks rannakarpe Läänemeres püüdma.

(https://kalateave.ee/images/pdf/Vetika_ja_karbiuuringud_2011_2020_veeb.pdf).

Rannakarpide püüdmine on uus, perspektiivikas ning arenev vesiviljeluse haru Läänemeres.

Söödavad rannakarbid on olnud inimkonna toidulaual juba aastatuhandeid ning neid võib

looduslikult kohata nii Euroopa kui ka Põhja-Ameerika rannikuvetes, peamiselt Atlandi

ookeani põhjaosas. Suurimad tootjad Euroopa Liidus on: Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia.

Kui maailmas on karbikasvatus väga arenenud, siis Läänemeres on seda tehtud pigem

pilootprojektide tasemel. Väärtusahela positiivne keskkonnamõju avaldub just karpide

kasvatamise faasis, kuid kogu väärtusahela majanduslik tasuvus sõltub enam karpide

järeltöötlusest ja edasistest kasutusvõimalustest.

Karbid on tooraineks toiduainetetööstusele ja looma- ning linnusööda tootmisele. Lisaks on

nendest võimalik toota lemmiklooma- ja kalasööta ning väetist. Rannakarbid on positiivse

mõjuga Läänemere toitainetest puhastamisele, eriti suures osas mõjutab seda just karpide

püüdmine. Sellekohase uuring on läbi viidud EMKFi projekti „Vesiviljeluse piirkondlike

kavade koostamine võimaliku keskkonnasurve ohjamiseks“ ning tulemustena võib välja tuua

järgmist:

Fosfori eraldumist kalakasvatusest merevette on keeruline piirata kuid karbikasvatus maandab

sellist keskkonnariski hästi. Lisaks toitainete eemaldamisele suurendab karbifarm märgatavalt

vee läbipaistvust ja vähendab kalakasvatusest tingitud lokaalsete vetikaõitsengute ohtu.

Seepärast on mõistlik paigutada rannikumeres paiknevate kalakasvatuste lähiümbrusesse

karbikasvatusi, kuna sellisel kooskasutusel on võimalik kompenseerida kalakasvatustest merre

vabaneva toitainete voogu.

7

Tartu Ülikooli läbiviidud uuring: „Tööndusliku kalapüügi ja kalakasvatusega seotud toitainete

voogude modelleerimine Läänemeres ning saadud mudeli valideerimine Tagalahe

kalakasvatuse näitel“ lk 28 kinnitab: Merekarpide kasvatuste rajamise kaudu on võimalik

merevett puhastada liigsetest toitainetest. Kasvanduse karbid filtreerivad mereveest välja

suures koguses taimset pisihõljumit ja selles sisalduvat fosforit ja lämmastikku. Lisaks näitas

Tagalahe karbikasvatuses tehtud modelleerimis- ja mõõtmistulemused uurimisrühmale seda,

et 0,5 hektariline karbifarm suudab filtreerimise kaudu veesambast aasta jooksul eemaldada

2587,2kg lämmastikku ja 295,7kg fosforit. Sama farm vabastab veesambasse 1388,6kg

lämmastikku ja 196,8kg fosforit. Lisaks suunatakse sellisest karbifarmist põhjasetetesse

424,5kg lämmastikku ja 48,5kg fosforit, mis seotakse kiirelt pikaealiste põhjaorganismidesse:

peamiselt merekarpide biomassi. Ühel saagikorjel eemaldatakse sellisest karbifarmist 70 tonni

karbimassi kuivkaalus (arvutuslik aastane saagikus 35 tonni).

Need tulemused näitavad väga veenvalt, et karpide positiivne keskkondlik mõju on oluliselt

suurem, kui pelgalt karpidesse ladestatud toitainete hulk. Seega tuleb karbikasvatusi käsitleda

kui biogeenseid filtreid, mis parandavad keskkonda ka siis, kui karpe kasvatustest ei eemaldata.

Eelpoolkirjeldatud omaduste tõttu on karbikasvatusetel väga suur perspektiiv

kompenseerimaks kalakasvatustest veesambasse sattunud toitainete keskkonnamõju.

Rannakarbi püüdmise tehnoloogia

Söödava rannakarbi püüdmiseks on plaanis kasutada laialdaselt kasutusesolevat tehnoloogiat,

mida kasutavad ka teised Läänemere-äärsed riigid nagu seda on Soome, Rootsi ja Taani.

Planeeritavaks püügilahenduseks on nn long line püügivahend, millega on võimalik tänaseks

kogutud info põhjal Läänemere oludes püüda kuni 3000 kg karpe ühe 200m pikkuse liini kohta,

millel on 3 meetri pikkused püügiliinid. Üks püügivahend koosneb ligikaudu 200m pikkusest

põhiliinist, millelt riputatakse veesambasse püügiliinid. Püügiliinid on sõltuvalt asukohast 3-5

meetri pikkused ja paiknevad põhiliinil ligikaudu 0,5-meetriste vahedega. Püügivahend on

ankurdatud merepõhja betoonplokkitega, kokku 400tk, kaaluga 680t (1tk kaal 1,7t mõõdud

600x500x2400) ja kogumahuga 489,6m3, ankrutega kaetud merepõhja ala kokku on 480m2.

Liin on tähistatud ankrupoidega otstes, väiksemate liinipoidega liinil ja kogu ala tähistatakse

kollaste navigatsioonipoidega kõigis hõivatud ala 4 nurgas. Poid on varustatud radar-reflektori

ja päiksepatareil ning akutoitel oleva LED valgustusega. Poid ankurdatakse betoonplokkide ja

kettidega kokku 4 tk. Plokkide kaal kokku on 6,8t. Maht on 2,88m3. Kaetud merepõhja ala

kokku on 4,8m2.

8

Paigaldatud rajatiste ja püügisüsteemide teenindamine toimub vastava spetsiaalse

võimekusega laevaga, mis saab lähtesadamana kasutatada piirkonnas asuvaid sadamaid.

Hiiu maakonnaga piirneval merealal selle jaoks eraldi välja toodud potentsiaalsetele

vesiviljeluse aladele PV2 on arendaja planeerinud paigaldada vetikate ja merekarpide

kasvatamiseks vajalikud rajatised.

Joonis 1: Hiiumaa merealade planeeringu joonis

9

Joonis 2: Planeeritav vesiviljeluskompleksi ala PV2-s

Hiiu maakonnaga piirneval merealal on vesiviljeluseks planeeritud ala PV2 tähistatud kollaka

ovaaliga, mille sees olev punane ruut tähistab käesolevas taotluses planeeritava vesiviljelusala

kompleksi.

Aluskaardina on kasutatud Hiiu maakonnaga piirneva mereala planeeringu põhijoonist.

Arvestades lubade menetlusaega on planeeritav lubade kasutuselevõtmise aeg orienteeruvalt

2025/26. aasta.

1.4.1. Rajatise kasutamise otstarve

Vetikate kasvatamise rajatiste eesmärgiks on kasvatada toorainet tehastele,

mis toodab lisandeid toiduainete-, kosmeetika ja meditsiinitööstustele.

Kasvatamine tagab tootmismahtude kasvamisel stabiilsema ressursi ning

annab võimaluse parandada sisendtooraine kvaliteeti ja puhtust.

10

Karbiliine kasutatakse söödava rannakarbi püüdmiseks, mis on sisendiks

lemmikloomade, kalade ning lindude toidutootmisele, aga samuti

planeeritakse kasutatakse toorainet ka inimtoidu tootmises.

Mõlema tegevuse mitte vähemtähtsaks eesmärgiks on Läänemeres

kalakasvatuste keskkonnakoormuse mõjude leevendamine.

1.4.2. Rajatise maksimaalne kõrgus ja sügavus ning muud olulised tehnilised

andmed

Vetikakasvatuses on planeeritud kasutusele võtta sukeltehnoloogial põhinevad uputatavad ja

kindlal sügavusel hõljuvad sumbad, mida saab vastavalt vajadusele (valgustingimused, tormid,

rüsijää) merepinna suhtes tõsta ja langetada. Antud piirkonnas on merepõhi sügav 17 kuni 30

meetrit ja sellel sügavusel ei ole tagatud piisavad valgustingimused kasvamiseks. Seepärast

peab kasutama sellist tehnilist lahendust, mis lubab vetikal kasvada sobilikes valgustingimustes

4-8m sügavusel. Sumpadega hõivatud ala on ca 500x500 meetrit, mille sees asuvad sumbad

läbimõõduga ca 100 meetrit. Sumba koti kõrgus on 2-4meetrit ja täiskõrgus koos piirde ja

uputamispontooniga 7 meetrit. Sump on pealt suletud vältimaks vetika minema uhtumist.

Sumba kattevõrku on võimalik erinevatele sügavustele seadistada ja selliselt vetikate

kasvusügavust lisaks kontrollida ajal, mil sumbad on nn tõstetud asendis. Sumbad on

ankurdatud merepõhja betoonblokkidega.

Arvestades vetikakihi paksuseks sumbas ligikaudu 0,2 meetrit ja vetika tiheduseks ligikaudu 5

kg/m3, kasvab sumpade alal, kõikides sumpades (16 tk) kokku orienteeruvalt kuni 10 000 tonni

vetikat. Vetikate kasvatamisel piiratud alal, sumpades ei kasutata mingeid lisatoitaineid.

Furcellaria Lumbricalise mittekinnituv vorm püütakse kvoodi alusel merest ning asetatakse

rajatud aedadesse kasvama. Vetika massi juurdekasv toimub loomulikult ning on looduses

sõltuvalt tingimustest 50-200% aastas.

Söödava rannakarbi püüdmiseks on plaanis kasutada laialdaselt levinud tehnoloogiat, mida

kasutatakse ka teistes Läänemereäärsetes riikides, nagu seda on Taani, Rootsi, Soome jne.

Planeeritava püügilahendus on nn long line püügivahend, millega on võimalik tänaseks

teostatud testide põhjal Läänemere oludes püüda kuni 3000kg karpe ühe 200m pikkuse liini

kohta, millel on 3-5m pikkused püügiliinid. Üks püügivahend koosneb ligikaudu 200m

11

pikkusest põhiliinist, millelt riputatakse veesambasse püügiliinid. Püügiliinid on 3-5 meetri

pikkused (5m püügiliini korral on 200m põhiliinil kuni 200m püügiliini) ja paiknevad põhiliinil

ligikaudu 0,5 meetriste vahedega. Liinid paigaldatakse ligikaudu 3-5 meetriste vahedega

kompleksi, milles iga liin on tähistatud ankrupoidega otstes, väiksemate liinipoidega liinil ja

kogu ala tähistatakse kollaste toodritega nurkades. Liinidega kaetud ala on ca 25ha.

1.4.3. Avaliku veekogu koormatava ala koordinaadid ja koormatava ala

suurus ruutmeetrites ning ehitiste arv koormataval alal ning ehitiste

ehitusalane pindala

Hoonestusluba taotletakse Hiiumaa lähistel meres, Hiiumaa mereplaneeringuga planeeritud

vesiviljelusalale PV2, vetikate kasvatamise ning rannakarpide püüdmise komplekside

rajamiseks, milles on kokku kuni 16 vetikate kasvatuse sumpa (rajatist) ja kuni 200 karpide

püüdmise liini.

Kuni 16 vetikakasvatuse rajatise maksimaalne summaarne pindala (st ehitusalane pindala) on

25ha ehk 250 000m2 (ca 500x500 meetrit) mille sees asuvad sumbad läbimõõduga ca 100

meetrit.

Rannakarpide püüdmise liinikomplekside maksimaalne summaarne pindala on samuti ca 25

hektarit ehk 250 000m2.

Käesolevas hoonestusloa taotluses määratletud hoonestusloa piirkond on pindalalt ulatuslikum

kui aktiivses kasutuses olev rajatistega hõivatud mereala.

Hoonestusloa piirkondade keskpunkti koordinaadid ja pindalad on esitatud alljärgnevalt:

Vesiviljelusala PV2 kompleksi piiripunktide koordinaadid ja asukoht tabelis:

PV2 ala nurgapunktide koordinaadid

punkt Y X

1 407908.9 6547473.2

2 407908.9 6546473.2

12

3 406908.9 6546473.2

4 406908.9 6547473.2

Sõltuvalt edasise projekti arendamise käigus täpsustuvast detailsest kompleksi asukohast,

selgub ka täpne hoonestusloaga avalikus veekogus koormatava ala pindala ja asukoht.

1.4.4. Uuringute kirjeldus, mida soovitakse enne hoonestusloa andmist teha

Hoonestusloa menetlemise protsessis on meie hinnangul vajalik teostada

täiendavaid uuringuid vastavalt ametkondade võimalikele juhistele.

1.4.5. Hoonestusloa taotletav kestvus

Hiiumere Farm OÜ taotleb hoonestusluba 50. aastaks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Georg Linkov

Juhatuse liige

56483426

Hiiumere Farm OÜ

Nimekirja alusel 07.03.2024 nr 16-7/22-11290-036

Arvamuse küsimine hoonestusloa taotluse ja täiendatud KMH eelhinnangu (sh Natura eelhinnangu) kohta

Hiiumere Farm OÜ (registrikood 14717196, edaspidi ka taotleja) esitas 11.08.2022 Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile (edaspidi TTJA) ehitusseadustiku (EhS) § 1133

alusel hoonestusloa taotluse ja 21.02.2024 täiendatud hoonestusloa taotluse avaliku veekogu koormamiseks vetikate ja merekarpide kasvatamiseks vajalike rajatistega. Vetikate ja merekarpide kasvatus planeeritakse Hiiumaa lähistele, Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneeringu vesiviljelusalale PV2.

Kõik hoonestusloa taotluse ja sellega seotud dokumendid on registreeritud TTJA avalikus dokumendiregistris https://jvis.ttja.ee/modules/dokumendiregister/ (registreerimise nr: 16-7/22-11290).

TTJA edastas 25.08.2023 korrigeeritud hoonestusloa taotluse ning KMH eelhinnangu (sh Natura eelhinnangu) asjaomastele asutustele arvamuse avaldamiseks.

Omapoolse seisukoha esitasid Keskkonnaamet (26.09.2023 kiri nr 6-2/23/18156-3), Kliimaministeerium (27.09.2023 kiri nr 16-3/23/3906-2), Regionaal- ja Põllumajandusministeerium (12.09.2023 nr 6.2-15/2071-1), Transpordiamet (25.09.2023 nr 7.2-4/23/18488-2), Hiiumaa Vallavalitsus (25.09.2023 nr 8-3/214-1) ja Muinsuskaitseamet (28.09.2023 nr 1.1-7/1437-5). TTJA edastas 04.10.2023 taotlejale asjaomaste asutuste seisukohad ja palus esitada taotluse osas täiendavat informatsiooni.

Taotleja esitas taotleja 21.02.2024 täiendatud taotluse, kus muuhulgas on muudetud vetikakasvatuseks kasutatavat tehnoloogiat.

Käesolevaga esitame teile EhS § 1135 lõikele 1 tuginedes arvamuse avaldamiseks Hiiumere Farm OÜ 21.02.2024 täiendatud taotluse ja KMH eelhinnangu (sh Natura eelhinnangu). Palume teil anda EhS § 1135 lõike 2 kohane arvamus käsitledes EhS § 1135 lõikes 4 toodud tingimusi vastavalt asjaomase asutuse pädevusvaldkonnale.

Oma põhjendatud arvamuse palume saata TTJA e-posti aadressile [email protected] 30 päeva jooksul alates käesoleva kirja kättesaamisest. Kui te tähtaja jooksul ettepanekuid ei esita ega vastamistähtaega ei pikenda, siis loeme, et te ei soovi antud materjalide kohta ettepanekuid esitada.

Endla tn 10a / 10122 Tallinn / tel 667 2000 / faks 667 2001 / [email protected] / www.ttja.ee Registrikood 70003218

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt) Liina Roosimägi ehituse tegevusõiguse talituse juhataja

Lisad: 1) Hoonestusloa taotlus (21.02.2024) 2) Keskkonnamõju hindamise eelhinnang

Carmen Tau +372 620 1730 [email protected]