Kaitsealuste võtmeheinade püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepanekust ja väljatöötamise kavatsusest teavitamine

1

I JA II KAITSEKATEGOORIA KAITSEALUSTE VÕTMEHEINADE

PÜSIELUPAIKADE KAITSE ALLA VÕTMISE ETTEPANEK JA

VÄLJATÖÖTAMISE KAVATSUS

1 Sissejuhatus

Keskkonnaministeeriumis (edaspidi KeM) oli aastatel 2008-2014 käsil Arvila ja Oonurme

virgiinia võtmeheina (Botrychium virginianum), Kostkova ja Hiiu kummeli võtmeheina

(Botrychium multifidum) ning Paidra ja Pruunakõrve harulise võtmeheina (Botrychium

matricariifolium) püsielupaikade (edaspidi PEP) moodustamine. Haruline võtmehein ja

virgiinia võtmehein on I kaitsekategooria liigid ning kummeli-võtmehein II kaitsekategooria

taimeliik.

Keskkonnaameti (edaspidi KeA) tellimusel viisid täiendava I ja II kaitsekategooria kaitsealuste

võtmeheinte inventuuri 2018. aastal läbi MTÜ Pärandkoosluste Kaitse Ühing eksperdid Meeli

Mesipuu, Peedu Saar ning Ott Luuk (Kaitsealuste võtmeheinte valikuliste leiukohtade

inventuur ja elupaikade seisundi eksperthinnang, edaspidi 2018. aasta inventuur). 2018. a

inventuuri raames külastati 11 harulise võtmeheina, 22 virgiinia võtmeheina ning 25 kummeli-

võtmeheina leiukohta ning anti kasvukohtadele seisundi hinnangud. Inventuuri käigus leiti

lisaks teadaolnud kasvukohtadele veel kaheksa virgiinia võtmeheina ja üheksa kummeli-

võtmeheina leiukohta, uusi harulise võtmeheina leiukohti 2018. a inventuuri käigus ei

tuvastatud. Peale selle käsitles 2018. a inventuuri aruanne planeeritud püsielupaikade kaitse alla

võtmise otstarbekust. Erandina pole 2018. aasta inventuuris käsitletud kavandatavat Varese ja

Kuutsi harulise võtmeheina ning Mustanina virgiinia võtmeheina kavandatavaid püsielupaiku,

kuna tegemist on 2019. – 2020. aastal tuvastatud leiukohtadega, mis polnud ekspertidele

inventuuri läbiviimise hetkel teada.

2018. a inventuuri käigus tehti ettepanek arhiivi kanda kaks harulise võtmeheina, neli virgiinia

võtmeheina ning 11 kummeli-võtmeheina leiukohta. Käesolevaga on Eestis (keskkonnaregistri

07.01.2021 seisuga) 12 harulise võtmeheina, 28 virgiinia võtmeheina ja 19 kummeli-

võtmeheina leiukohta. Kaitstavatel aladel asub üheksa harulise võtmeheina kasvukohta ehk

75%, 16 virgiinia võtmeheina kasvukohta ehk 57% ning 13 kummeli-võtmeheina kasvukohta

ehk 68% teadaolevatest keskkonnaregistrisse kantud kasvukohtadest. Eelnevalt nimetatud

kaitsealused võtmeheinad on 2017. a punase nimestiku eelhindamise alusel liigitatud

väljasuremisohus (EN – endangered) olevate liikide kategooriasse. Looduskaitseseaduse

(edaspidi ka LKS) § 48 lõigete 1 ja 2 alusel tagatakse I kaitsekategooria liikide kõikide

teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või

püsielupaikade kindlaksmääramisega; II kaitsekategooria liikide vähemalt 50 protsendi

teadaolevate ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse

kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt

alade esinduslikkusest. Arvestades liikide kaitsekategooriaid, ohustatuse hinnangut

(väljasuremisohus) ja kasvukohtade killustatust, on põhjendatud täiendavate I ja II

kaitsekategooria kaitsealuste võtmeheinte kasvukohtade kaitse alla võtmine (täpsemalt punktis

2)

Tuginedes 2018. aasta inventuuri andmetele ja kaitsealuste võtmeheinte kaitsekategooriatele

ning ohustatusele, teeb KeA LKS § 8 lõigete 1 ja 2 alusel ettepaneku võtta kaitse alla täiendavalt

Auvere, Rassi, Saueaugu, Iia, Kargaja, Kuningaküla ja Mustanina virgiinia võtmeheina, Varese,

Jälevere ja Kuutsi harulise võtmeheina püsielupaigad.

2

Käesoleva ettepanekuga tagatakse täiendavalt 10 virgiinia võtmeheina kasvukoha kaitse ehk

kaitseta jääb kaks teadaolevat virgiinia võtmeheina kasvukohta. Tuginedes eksperthinnangule

ja keskkonnaregistri analüüsile, ei kavandata kaitse alla võtta leiukohti keskkonnaregistri

koodiga (edaspidi KKR kood) KLO9335114 ja KLO9342379. Neist esimene kanti

keskkonnaregistrisse 2014. aastal, mil kasvukohas registreeriti kolm virgiinia võtmeheina

taime, 2018. aasta inventuuri käigus isendeid ei leitud. Kuna tegemist on liigi jaoks ebatüüpilise

kasvukohaga – leiukoht paikneb metsamassiivi sees, mitte sihil või lagendikul, on eeldatavasti

tegemist jätkusuutmatu kasvukohaga. Leiukoht KLO9342379 kanti keskkonnaregistrisse 2020.

aastal, kui liigi jaoks ebaloomulikust kasvukohast, endine karjääri põlevkivikaevanduse

puistanguala, leiti üheisendiline virgiinia võtmeheina kasvukoht. Kasvukohaks on endine

põlendik, leht- ja okaspuu segametsas. Kuna tegemist on sekundaarse kasvukohaga ja

üheisendilise leiukohaga, mis ei pruugi olla elujõuline, ei kavandata nimetatud leiukoha

kaitseks püsielupaika. Aktuaalsete andmete alusel teeme ettepaneku muuta

keskkonnaregistrisse kantud kavandatava Arvila virgiinia võtmeheina ulatust (välispiiri) ja

tsoneeringut. Eelnevalt mainitud aspektides tulenevalt on kaitstud kõik teadaolevalt

esinduslikud ja jätkusuutlikud virgiinia võtmeheina kasvukohad.

13.11.2020 seisuga on kaitseta kolm harulise võtmeheina kasvukohta, mis käesoleva ettepaneku

kohaselt võetakse kõik kaitse alla.

Aktuaalsete andmete alusel teeme ettepaneku muuta keskkonnaregistrisse kantud kavandatava

Kostkova kummeli-võtmeheina püsielupaiga ulatust (välispiiri) ja tsoneeringut. Kostkova

kummeli-võtmeheina PEP-i moodustamisega on tagatud kõigi esinduslike ja teadaolevate

jätkusuutlike kummeli-võtmeheina kasvukohtade kaitse (vt täpsemalt ka punktis 2.1 ja lisas 1).

KeA teeb keskkonnaministrile LKS § 8 lõigete 3 ja 4 alusel ettepaneku mitte võtta kaitse alla

neli kavandatavat võtmeheinte püsielupaika, mille kaitse alla võtmise menetlust on varasemalt

alustatud. Nendeks on Oonurme virgiinia võtmeheina, Hiiu kummeli-võtmeheina ning Paidra

ja Pruunakõrve harulise võtmeheina püsielupaigad. Hiiu kummeli-võtmeheina varasemalt

kavandatud püsielupaiga alale on 2013. aastal moodustatud kohaliku omavalitsuse tasandil

kaitstav loodusobjekt – Pääsküla raba kaitseala, mille kaitsekord tagab liigi kasvukoha kaitse.

Oonurme virgiinia võtmeheina kasvukohas 2015. a ja 2018. a teostatud vaatluse käigus ühtegi

isendit enam ei leitud, enne seda registreeriti nii 2011. a kui ka 2013. a vaatluste käigus vaid

üks isend. Kasvukoht pole esmaleiu registreerimisest (2002. a) palju muutunud, kuid sellegi

poolest on liigi arvukus olnud viimasel aastakümnel vähenev, mistõttu on alust arvata, et liik

on kasvukohast hääbunud. Nii Paidra kui Pruunakõrve harulise võtmeheina kasvukohas pole

viimasel neljal vaatluskorral liiki enam leitud. Varasemalt sobilikud kasvukohad on praeguseks

võsastunud ning sobilike niidukoosluste pindala vähenenud. Võsa ja puude pealekasvu tõttu

muutuvad harulisele võtmeheinale sobilikud kasvukohad varjukamaks ning niiskemaks, mis

toob ühtlasi kaasa muutused rohurindes. Rohukamara tihenemise tõttu ei ole madala

konkurentsivõimega haruline võtmehein enam võimeline kõrge- ja kiirekasvuliste liikidega

konkureerima, mistõttu tõrjutakse liik kooslusest välja. Viimati nimetatud leiukohtade

kasvukohad on praeguseks muutunud ebasoodsaks ning püsielupaiga moodustamine või

koosluse taastamine pole keerukuse ja kulukuse tõttu otstarbekas (leiukohad on tänaseks

arhiveeritud).

Moodustatavad 12 PEP-i (Auvere, Arvila, Iia, Kargaja, Kuningaküla, Mustanina, Rassi ja

Saueaugu virgiinia võtmeheina, Jälevere, Kuutsi ja Varese harulise võtmeheina ning Kostkova

kummeli-võtmeheina PEP-d) paiknevad Ida-Viru, Järva, Viljandi, Tartu ja Võru maakondades.

3

Kavandatavate püsielupaikade kogupindala on 91,71 ha ning need on kavandatud 87,14 ha

ulatuses sihtkaitsevööndisse ning 4,57 ha ulatuses piiranguvööndisse. Planeeritavatest

püsielupaikadest 34,73 ha kuulub eraomandisse, 56,87 ha riigiomandisse ja

munitsipaalomandisse 0,11 ha.

I ja II kaitsekategooria kaitsealuste võtmeheinte püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepaneku

ja väljatöötamise kavatsuse (edaspidi VTK) koostas Keskkonnaameti liigikaitse büroo

liigikaitse peaspetsialist Egle Kons. Käesoleva I ja II kaitsekategooria kaitsealuste võtmeheinte

püsielupaikade kaitse ala võtmise ettepaneku esitamine on heaks kiidetud liikide kaitse ja

võõrliikide ohjamise planeerimise komisjoni 18.08.2020 koosoleku otsusega.

2 Kaitse alla võtmise põhjendus ja eesmärk

Looduskaitseseaduse järgi arvatakse I kaitsekategooriasse liigid, mis on Eestis haruldased,

esinevad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena

või liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja

kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime

jätkumisel väga tõenäoline.

II kaitsekategooriasse arvatakse liigid, kes on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või

väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel

ning liigid, kes võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu.

Punase nimestiku kohaselt on I ja II kaitsekategooriasse kuuluvate võtmeheinte ohustatuse

hinnang väljasuremisohus (EN – endangered) asurkonna suuruse (leiukohtade ja isendite)

vähenemise ning vähese leviku ulatuse ja asustatava pindala tõttu. Kuigi looduskaitseseadusest

tulenev miinimumnõue 50% kummeli-võtmeheina kasvukohtade kaitse tagamisel on täidetud,

tuleb lähtuvalt liigi ohustatusest kaaluda ka kummeli-võtmeheina arvamist I

kaitsekategooriasse. Oluline on tagada võimalikult paljude Eesti tasandil esinduslike

kasvukohtade kaitse, et ennetada kummeli-võtmeheina väljasuremist Eestis.

LKS § 7 lõike 1 alusel on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldus selle ohustatus, haruldus,

tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust

tulenev kohustus. I ja II kaitsekategooria võtmeheinte püsielupaikade kaitse alla võtmise

eelduseks on nende ohustatus ja haruldus. LKS § 3 lõike 2 alusel loetakse liigi seisund soodsaks,

kui selle asurkonna arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade

või kasvukohtade elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi

asurkondade pikaajaliseks säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt

suur elupaik. Püsielupaikade moodustamise peamine eesmärk on kindlustada harulise, virgiinia

ja kummeli-võtmeheinale sobivate ja piisavalt suurte kasvukohtade pikaajaline säilimine ning

liikide elujõulisus seal, samuti loodusliku levila säilimine.

2.1 Väärtuste kirjeldus

Võtmeheinad (perekond Botrychium) on maokeeleliste (Ophioglossaceae) sugukonda

kuuluvad sõnajalgtaimed. Enamik võtmeheinaliike levib põhjapoolkera parasvöötmes. Eestist

on aegade jooksul leitud kuus liiki. Liht-võtmeheina (Botrychium simplex) pole ligikaudu saja

aasta jooksul enam leitud ning Eesti punase nimestiku kohaselt on liik piirkonnast välja surnud.

Sama pikalt polnud teateid ka süstja võtmeheina (Botrychium lanceolatum) leiukohtade kohta,

4

kuid 2015. aastal leiti taaskordselt ühe isendiga leiukoht harulise võtmeheina teadaolevast

leiukohast. Süstjat võtmeheina on Eestist varasemalt leitud vaid 1910. aastal Võrumaalt Vana-

Roosa mõisa lähedalt. Süstjas võtmehein pole käesolevaga Eestis riikliku kaitse all,

Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) kriteeriumite kohaselt kuulub liik ohualdiste (VU –

vulnerable) liikide kategooriasse ning Eestis on liigi ohustatus kriitilises seisundis (CR –

critically endangered). Harulise võtmeheina1 kasvukoha säilimine tagab ka ainukese teadaoleva

süstja võtmeheina kasvukoha säilimise Alutaguse rahvuspargi sihtkaitsevööndis.

Võtmeheinte elutsükkel on keerukas. Seni teadaolevalt Eestis levivad võtmeheinaliigid

vegetatiivselt ei paljune. Igal taimel areneb vegetatsiooniperioodi vältel reeglina vaid üks

maapealne võsu. Eose idanemisest maapealse võsu arenemiseni kulub mitmeid aastaid. Enamus

vabanevatest eostest levivad tuulega taimest ligikaudu ühe meetri raadiuses, väiksem osa jõuab

tuulega ja ilmselt ka loomade abiga kilomeetrite taha2. Võtmeheintel esineb ka pikaajalist võsu

soikeolekut (dormantsust), mille puhul üks ja sama taim võib ühel või mitmel järjestikusel

vegetatsiooniperioodil maapealset võsu mitte kasvatada ning seejärel taas maapinnale ilmuda.

Praegu Eestis levivast viiest liigist kolm on riikliku kaitse all. Lisaks süstjale võtmeheinale pole

ka kuu-võtmehein (Botrychium lunaria) kaitsealune liik, kuid tegemist on siiski harvaesineva

ja enamikes kasvukohtades vähearvuka liigiga. Eestis kaitstavaid võtmeheinu peetakse ka mujal

Euroopa levialal harvaesinevateks ning kaitset vajavateks3,4.

Haruline võtmehein (Botrychium matricariifolium)

Kaitse-eesmärgiks olev haruline võtmehein on I kaitsekategooria sõnajalgtaim. Tegemist on

suhteliselt väikesekasvulise kuni 20 cm kõrguse mitmeaastase taimega5. Lähtudes IUCN

2017. a punase nimestiku ohustatud liikide hinnangu andmetest6 on haruline võtmehein levinud

peamiselt Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Põhja-Aasias. Skandinaavia maades on ohtramalt

leiukohti Rootsis, vähemal määral Norras ning Soomes. Soomes on liik hinnatud

väljasuremisohus olevaks (EN – endangered). Liigi populatsiooni üldist arvukust Euroopas on

hinnatud vähenevaks tulenevalt maa- ja põllukasutustavade muutustest. Eesti punases

nimestikus on liik arvatud nii 2008. kui ka 2017. aasta hindamisel väljasuremisohus olevate

liikide (EN – endangered) kategooriasse7.

Harulise võtmeheina asurkond on väga hõre – üksikud leiukohad, mis asuvad üksteisest kaugel.

Eestis on liik levinud peamiselt Lõuna-Eestis. Teadaolevast 12 kasvukohast kuus on

1 Keskkonnaregistri kood KLO9329868. 2 Peck, J. H., Peck C. J., Farrar, D. R. (1990). Influences of life history attributes on formation of local and distant fern populations. American Fern Journal 80(4) 126-142. 3 Stešević, A., Berg, C. (2015). Botrychium matricariifolium, a new fern species for the flora of Montenegro. Acta Bot. Croat. 74 (1), 181–186. 4 Pawlikowski, P. (2011). Botrychium virginianum (ophioglossaceae) rediscovered in Poland. Polish Botanical Journal 56(1): 81–84. 5Lengyel, A. (2009). New occurrence of botrychium matricariifolium (retz.) A. Braun ex w. D. J. Koch in Hungary. Acta Botanica Hungarica 51(1–2), pp. 99–104 6 Christenhusz, M., Bento Elias, R., Dyer, R., Ivanenko, Y., Rouhan, G., Rumsey, F. & Väre, H. 2017. Botrychium matricariifolium. The IUCN Red List of Threatened Species 2017. 7 Mesipuu, M. Harulise võtmeheina (Botrychium matricariifolium) sigiva asurkonna ohustatuse hinnang 2017. Eesti liikide punane nimestik. Liikide ohustatuse hindamised. Eesti Looduse Infosüsteem (EELIS). Keskkonnaagentuur (13.08.2020).

5

registreeritud Võru maakonnas, kaks Valga maakonnas ning üks Viljandi, Harju, Ida-Viru ja

Lääne-Viru maakonnas. Kaitstavatel aladel asub üheksa harulise võtmeheina kasvukohta, ehk

75% teadaolevatest leiukohtadest.

Isendite arv kasvukohtades on väga madal, enamasti on tegu paariisendiliste leiukohtadega,

harvemal juhul kümnekonna isendiga. 2020. aasta juunikuus leiti Valga maakonnas Karula

rahvuspargis lähiaastate kõige esinduslikum ning isendirohkem kasvukoht. Kasvukohas

loendati 79 harulise võtmeheina taime8, mis moodustab kõigi leiukohtade isendite

koguarvukusest 76%. See tähendab, et ülejäänud leiukohtades esineb 24% liigi teadaolevates

kasvukohtades loendatud isenditest (25 isendit). Keskkonnaregistri 07.01.2021 seisuga on liigi

arvukus Eestis 104 isendit. Viimastel vaatlustel (07.01.2021 seisuga) on keskkonnaregistris

seitse harulise võtmeheina leiukohta 0 isendiga ehk enam kui pooltes kasvukohtades võib liik

olla hääbumisohus. Kõik liigi leiukohad asuvad (kavandatavatel) kaitstavatel aladel, sh kolme

leiukoha kaitseks on kavas püsielupaiga moodustamine. Püsielupaikade moodustamisega

tagatakse 100% teadaolevate harulise võtmeheina kasvukohtade kaitse.

Haruline võtmehein on spetsiifilisele kasvukohale spetsialiseerunud väga madala

konkurentsivõimega liik. Sobivaks biotoobiks on kuivemad ja liigirikkamad madala hõreda

rohustuga paluniidud või veelgi kidurama taimestikuga puhmastumata nõmmeniidud. Aegade

jooksul on leitud harulist võtmeheina ka üksikutest ebatüüpilistest leiukohtadest (nt palumetsast

teeraja servalt), kuid need leiukohad pole olnud püsivad9.

Paluniidud on enamasti kujunenud palumetsadest, harvem laanemetsadest ning mahajäetud

söödistunud põldude asemele. Eristatakse kuivi ja niiskeid paluniite. Kuivad paluniidud

esinevad liivmuldadel, kujunenud on nad raiete või põlengute tagajärjel, primaarselt ka luidete

ja liivikute taimestumisel10. Niisked paluniidud esinevad peamiselt saviliivmuldadel11.

Paluniite on varasemalt karjatatud, kuid praeguseks on paljud alad hooldusest välja langenud.

Sarnaselt paluniitudele on ka nõmmeniidud kujunenud raiete või põlengute tagajärjel

nõmmemetsadest, primaarselt lahtiste luidete ja liivikute taimestumisel või põllunduseks

vähesobivatel maadel söötidest. Eestis on rohkem levinud kuivad nõmmeniidud, niiskeid niite

esineb harva. Nõmmeniitude taimkate on tavaliselt hõre ja madalakasvuline ning liivmuld on

tugevalt happelise reaktsiooniga, toitainetevaene ja taimekasvuks ebasoodsate tingimustega12.

Ka nõmmeniite on varasemalt karjatatud, kuid tänapäeval võib see olla raskendatud tulenevalt

alade väiksest pindalast.

Palu- ja nõmmeniidud on tänases Eestis valdavalt asendunud palu- ja nõmmemetsadega.

Tänapäeval on nõmme- ja paluniidud säilinud väikeste ribade või laikudena nõmme- või

palumetsade lagendikel või servades ning pärisaruniitude servaaladel13. Puisniitude kõrval on

nõmme- ja paluniidud kõige ohustatumad niidutüübid Eestis14.

8 Keskkonnaregistri kood KLO9342283. 9 Mesipuu, M. (2018). Kaitsealuste võtmeheinte valikuliste leiukohtade inventuur ja elupaikade seisundi eksperthinnang. Kättesaadav KeA-st. 10 Pärandkoosluste Kaitse Ühing. (2007). 171 hoiuala poollooduslike koosluste kaitsekorralduskava aastateks 2008-2011. 11 Paal, J. (1999). Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tartu. 8 Mesipuu, M. (2011). Aru- ja soostunud niitude hoolduskava. Pärandkoosluste Kaitse Ühing. 13 Mesipuu, M. (2018). Kaitsealuste võtmeheinte valikuliste leiukohtade inventuur ja elupaikade seisundi eksperthinnang. Kättesaadav KeA-st. 14 Mesipuu, M. (2011). Aru- ja soostunud niitude hoolduskava. Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

6

Harulisel võtmeheinal areneb peaaegu alati võsu fertiilne (eoslaid ehk sporangiume kandev)

osa. Harulise võtmeheina eosed valmivad ja lenduvad üsna vara, enamasti juba juuni lõpus või

juuli esimese pooles.

Liigi säilimiseks on vajalik teadaolevate kasvukohtade hea seisundi saavutamine ja säilitamine.

Virgiinia võtmehein (Botrychium virginianum)

Kaitse-eesmärgiks olev virgiinia võtmehein on I kaitsekategooria sõnajalgtaim. Tegemist on

20-40 cm kõrguse taimega15, mis on taksonoomiliselt väga keerukas. Lähtudes IUCN 2017. a

punase nimestiku ohustatud liikide hinnangu andmetest16, on virgiinia võtmehein laialdaselt

levinud. Liiki leidub kogu põhjapoolkeral ja Lõuna-Ameerikas, kuid sellegi poolest on kogu

levila piires tegemist haruldase liigiga. Skandinaaviamaadest leidub virgiinia võtmeheina

Rootsis ning ka Soomes. Sarnaselt Eestile on ka Soomes hinnatud liik väljasuremisohus (EN –

endangered) olevate liikide kategooriasse. Liigi populatsiooni üldist trendi on hinnatud

vähenevaks tulenevalt isendite arvu jätkuvast vähenemisest ning populatsioonide suurest

killustatusest. Eesti punases nimestikus on liik arvatud nii 2008. a kui ka 2017. a hindamisel

väljasuremisohus olevate liikide (EN – endangered) kategooriasse17.

Eestis teadaolevast 28 kasvukohast 10 on registreeritud Pärnu maakonnas, seitse Ida-Viru

maakonnas, kolm Järva maakonnas, kaks Harju, Tartu ja Valga maakonnas ning üks kasvukoht

nii Jõgeva kui Viljandi maakonnas. Kaitstavatel aladel asub 16 kasvukohta, ehk 57%

teadaolevatest keskkonnaregistrisse kantud virgiinia võtmeheina leiukohtadest.

Isendite arv kasvukohades on väga kõikuv, küündides ühest isendist paarisaja isendiga

leiukohtadeni. Keskkonnaregistri 07.01.2021 seisuga on liigi arvukus Eestis 1027 isendit,

millest 787 ehk 76% isenditest asub kaitstavatel aladel.

Virgiinia võtmeheina võsu võib olla kas fertiilne või vegetatiivne. Fertiilse võsu igas eoslas

valmib tuhandeid paksukestalisi ja pikaealisi eoseid. Virgiinia võtmeheina eosed valmivad ja

lenduvad juulis.

Virgiinia võtmehein kasvab Eestis reeglina metsaga seotud poolavatud kasvukohtades.

Ümbritsev metsatüüp võib varieeruda soostunud, kõdusoo-, palu-, laane- või salumetsa vahel.

Virgiinia võtmeheinale sobiva metsasihi või kraavinõlva taimestik on reeglina liigirikas,

keskmise tihedusega või hõre. Kui siht külgneb kraaviga, on sihi tasapind ümbritseva metsa

tasapinnast enamasti kõrgem ning alati parasniiske (aastakümneid tagasi toimunud kraavitusel

välja kaevatud pinnas on ladustatud sihile). Kuna muld on liivane ja kerge lõimisega, siis on sel

hea vee läbilaskvus, mis on võtmeheina paljunemiseks ja arenguks vajalik tingimus. Sihid, mis

on tekkinud vaid kraavi tegemise tõttu (mitte kvartalisihtidena) on vahel tasandamata ja seetõttu

eriti kõrge nõlvaga (kõrgus isegi 2-3m), mis mullavee liikuvust veelgi parandab.

15 M. Mesipuu. (2003). Virgiinia võtmehein ilmutab end jälle. Eesti Loodus 02-03. 16 Christenhusz, M., Bento Elias, R., Dyer, R., Ivanenko, Y., Rouhan, G., Rumsey, F. & Väre, H. 2017. Botrychium virginianum. The IUCN Red List of Threatened Species 2017. 17 Mesipuu, M. Virgiinia võtmeheina (Botrychium virginianum) sigiva asurkonna ohustatuse hinnang 2017. Eesti liikide punane nimestik. Liikide ohustatuse hindamised. Eesti Looduse Infosüsteem (EELIS). Keskkonnaagentuur (13.08.2020).

7

Virgiinia võtmeheinale sobiliku metsasihi taimestikus ei domineeri märkimisväärselt

toitainetelembeseid ruderaale (kõrvenõges, vaarikas, angervaks jt), taimestik on pigem madal

ja hõredapoolne. Kuna võtmeheintel puudub tavapärane vegetatiivne paljunemine, nende

juurestik on väga lihtne ja aeglasekasvuline, siis on madal juurkonkurentsi tase koosluses liigi

säilimiseks väga oluline. Hõreda liigirikka taimestiku metsasihil tagab ümbritsev kõrge mets,

puude ladvad sihi kohal sageli liituvad ja loovad varjukad või poolvarjukad valgustingimused.

Hämarus hoiab tagasi mitmesuguste kõrgema kasvuga dominantliikide vohamist (nt

jäneskastik), samuti vähendab põõsastumist. Virgiinia võtmeheinale sobivad metsasihid on

reeglina mootorsõidukitega mittesõidetavad, st tihendamata pinnasega ja lisa-täitematerjalideta.

Leidub ka üksikuid avatumaid - niiduelupaikade laadseid kasvukohti, mis siiski piirnevad alati

metsaga (nt Rassi, Saueaeugu, Arvila leiukohad). Valgusküllasemates kasvukohtades näib

generatiivsete isendite osakaal kõrgem olevat, kuid samas on tugevam ruumikonkurents.

Üksikisendeid on leitud ka metsamassiivide seest (jänesekapsa kuusik, salukuusik,

kõdusookuusik). Herbaar- ning kartoteekandmetes on kasvukohana kõige enam mainitud

segametsade sihte, kraavikaldaid ja lagendikke. 2018. a inventuuri aruandest selgub, et virgiinia

võtmeheina arvukamad leiukohad paiknevad enamasti kaitsealadel või nende piiril, kus

keskealist või vana metsa ei ole suurte lankidena raiutud. 2020. a leiti kaks liigi ebaloomulikku/

juhuslikku kasvukohta põlevkivikaevanduse puistangualadele. Kuigi tegemist on sekundaarsete

elupaikadega, tuleb tagada ka nende kasvukohtade kaitse, kui tegemist on elujõulise

populatsiooniga. Arvukama leiukoha kaitseks on kavandatud Mustanina püsielupaiga

moodustamine.

Käesoleva ettepaneku kohaselt ei kavandata püsielupaika moodustada kahe teadaoleva virgiinia

võtmeheina kasvukoha kaitseks – leiukohad KLO9335114 ja KLO9342379. Virgiinia

võtmeheina leiukoht KLO9335114 on keskkonnaregistrisse kantud 2014. aastal, kasvukohas

registreeriti kolm taime, 2018. aasta inventuuri käigus isendeid ei leitud. Kasvukohaks on

kõdusookuusik (allmaakaevanduse alal). Kuna tegemist on liigi jaoks ebatüüpilise kasvukohaga

– leiukoht paikneb metsamassiivi sees, mitte sihil või lagendikul, võib tegemist olla

jätkusuutmatu kasvukohaga. Sellegi poolest tuleb leiukohas vältida metsaraiet. Leiukoht (KKR

kood KLO9342379) kanti keskkonnaregistrisse 2020. aastal, kui liigi jaoks ebaloomulikust

kasvukohast, Sirgala põlevkivikaevanduse karjääri puistanguala, leiti üheisendiline virgiinia

võtmeheina kasvukoht. Kasvukohaks on endine põlendik, leht- ja okaspuu segametsas. Kuna

tegemist on sekundaarse kasvukohaga ja üheisendilise leiukohaga, mis ei pruugi olla elujõuline,

ei kavandata nimetatud leiukoha kaitseks püsielupaika moodustada. Mõlemat virgiinia

võtmeheina kasvukohta tuleb järgnevatel aastatel seirata, et saada parem ülevaade nende

jätkusuutlikusest. Täiendavate püsielupaikade moodustamisega tagatakse kõigi jätkusuutlike ja

93% teadaolevate virgiinia võtmeheina kasvukohtade kaitse.

Võrreldes 10 aasta taguse ajaga, on virgiinia võtmeheina leiukohti juurde avastatud. See ei

tulene liigi seisundi paranemisest, vaid pigem sellest, et taimeliigi tundmine välitöid tegevate

botaanikute seas on paranenud ning sobivas biotoobis on süstemaatilisemalt teostatud välitöid.

Tegelikkuses on virgiinia võtmehein väga ohustatud kaasaegsete metsamajanduslike tööde

tõttu, sealhulgas nii raiete kui olemasolevate kuivendussüsteemide intensiivse renoveerimise

tõttu. 2018. a inventuuri käigus ilmnes, et mitmed vanade herbaarandmete põhjal välja valitud

piirkonnad, kust liiki otsiti ning sobilikku kooslust leidus, ostusid liigile sobimatuks eelkõige

just hiljutiste kuivenduskraavide laiendamiste või süvendamiste ning piirnevate sihtide täitmise

ja metsaraiete tõttu.

8

Kummeli-võtmehein (Botrychium multifidum)

Kaitse-eesmärgiks olev kummeli-võtmehein on II kaitsekategooria sõnajalgtaim. Tegemist on

kuni 32 cm kõrguse rohtse mitmeaastase eluviisiga taimega. Tuginedes IUCN 2017. a punase

nimestiku ohustatud liikide hinnangu andmetest18, on kummeli-võtmehein peamiselt levinud

Euraasia ja Põhja-Ameerika tsirkumpolaarses vöötmes. Skandinaaviamaades on leiukohti

palju, eriti Rootsis, kuid seal on liigi populatsioonid kiiresti vähenevad. Soomes on liigi seisund

hinnatud ohulähedaseks (NT – near threatened), liik on vähenev riigi lõunapoolsetes

piirkondades. Kummeli-võtmeheina üldist populatsioonide arvukust peetakse vähenevaks.

Eesti punases nimestikus on liik arvatud nii 2008. a kui ka 2017. a hindamisel väljasuremisohus

olevate liikide (EN – endangered) kategooriasse19, mistõttu tuleb kaaluda liigi arvamist I

kaitsekategooriasse.

Liik on Eestis levinud hajusalt mandriosas. Teadaolevast 19 kasvukohast neli on registreeritud

Võru maakonnas, kolm Pärnu ja Tartu maakonnas, kaks Järva, Põlva ja Ida-Viru maakonnas

ning üks Harju, Lääne-Viru ja Valga maakonnas. Kaitstavatel aladel asub 13 kasvukohta ehk

68% teadaolevatest leiukohtadest. Kummeli-võtmeheina leiukohad on esitatud (lisa 1).

Isendite arv kasvukohtades on väga kõikuv, küündides mõnekümne isendini kasvukohas.

Viimaste vaatluste kohaselt on kasvukohtades kokku 238 isendit. Kummeli-võtmeheina võsu

võib olla kas fertiilne või vegetatiivne. Võsu fertiilne osa kuivab peale eoste lendumist, kuid

lehekujuline osa on talvehaljas. Fertiilse võsu igas eoslas valmib tuhandeid paksukestalisi ja

pikaealisi eoseid. Kummeli-võtmeheina eosed valmivad ja lenduvad augusti teises pooles.

Kummeli-võtmehein kasvab Eestis kahte tüüpi kooslustes. Klassikaline kasvukoht on palu- või

nõmmeniit nagu harulisel võtmeheinalgi, ning leidub kohti, kus need kaks liiki ka koos

kasvavad (Poogandi, Perajärve). Erinevalt harulisest võtmeheinast esineb kummeli-võtmeheina

ka pärisaruniidul, kus rohustu on kõrgem ja tihedam. See viitab liigi veidi paremale

võimekusele juur- ja valguskonkurentsis hakkama saada. Siiski on tavaliselt tegu

üleminekukooslusega ühelt niidutüübilt teisele ning enamasti paikneb kummeli-võtmehein

sealgi kõige kuivemas ja liivasemas laigus või servas.

Kummeli-võtmehein kasvab ka metsakoosluses, enamasti happelisel turbamullal, nt

metsaradade või turbaaukude ääres. Püsivad populatsioonid võivad metsaga seotud elupaigas

moodustuda juhul, kui esineb stabiilset ja sobiva koormusega häiringut (nt matkarajal või

metsasihil kõndimine). Ilma häiringuta tõrjuvad turbamullal levivad puhmarindeliigid

(kanarbik, pohl, sinikas jt) kummeli-võtmeheina välja.

Kummeli-võtmeheina enamus leiukohtadest on vaid ühe-kahe isendilised, mis kaovad kiiresti

(tõenäoliselt piisava suurusega sobiva elupaigalaigu puudumise või stohhastiliste mõjutegurite

tõttu). Keskkonnaregistrisse on 07.01.2021 seisuga kantud 19-st leiukohast 13-nes on liigi

arvukus alla 10 isendi, millest ühel juhul on viimasel vaatlusel registreeritud 0 ja kuuel juhul 1

isend. Pikas perspektiivis pole nõnda väheste isenditega kasvukohad tõenäoliselt elujõulised ja

võivad kergesti ka juhuslike tegurite tagajärjel hääbuda. Ka arvukamad, sh kaitstavatel aladel

asuvad leiukohad on ohustatud mitmesuguste antropogeensete tegurite poolt, nt Gorodenka

leiukohas (sihtkaitsevööndis) on jalgrajast kujunenud rööbastee, piiranguvööndis asuvasse Hiiu

leiukohta rajati jalgtee asemele laudtee, mis hävitas osa isendeid ja kasvukoha. Suigu leiukohas

18 Christenhusz, M., Bento Elias, R., Dyer, R., Ivanenko, Y., Rouhan, G., Rumsey, F. & Väre, H. 2017. Botrychium virginianum. The IUCN Red List of Threatened Species 2017. 19 Mesipuu, M. Kummeli-võtmehein (Botrychium multifidum) sigiva asurkonna ohustatuse hinnang 2017. Eesti liikide punane nimestik. Liikide ohustatuse hindamised. Eesti Looduse Infosüsteem (EELIS). Keskkonnaagentuur (13.08.2020).

9

on kasvukohta läbivat jalgrada regulaarselt kasutatud matkarajana. Jalgraja pideva kasutusega

metsa keskkonnas kaasnes võtmeheintele sobivalt mõõdukas häiring, mis omakorda tagas

soodsa seisundi eoste levikuks ning paljandas naabruses piisavalt turbapinnast. Tudusoo

taastamise käigus suleti sihiga piirnev kraav ning matkarada suunati ümber laudteele, millest

tulenevalt on oodata kummeli-võtmeheina seisundi halvenemist piisava häiringu puudumise

tõttu. Ohuteguriteks on ka võsastumine (Kostkova kavandatav PEP, Suigu leiukoht), üleujutus

(nt Hiiu kasvukohas kobraste tegevuse tagajärjel) ja võõrliikide vohamine (Kostkova

kavandatavas PEP-s lupiinid). Kuna ühtegi arvukat ja samas ohustamata kummeli-võtmeheina

populatsiooni hetkel ei ole, on liigi seisund kriitiline ning oluliseks tuleb pidada ka

väikeseisendilisi populatsioone, mis paiknevad stabiilsemates tingimustes avakooslustes, mida

regulaarselt või aeg-ajalt hooldatakse (Arula, Poogandi, Palupõhja20). Viimati nimetatud

kummeli-võtmeheina kasvukohad asuvad kaitstavatel aladel, kehtestatud kaitsekord tagab liigi

elupaikade säilimise, eeldusel et ka edaspidi jätkatakse kasvukohtade aktiivse hooldamisega.

Kaitse all pole hetkel üle 3 isendiga kasvukohtadest kaks, mis ühtlasi kuuluvad nelja Eesti

esinduslikuima kasvukoha hulka. Käesolevaga on kavandatud moodustada ühe kummeli-

võtmeheina esindusliku kasvukoha kaitseks täiendav püsielupaik, millega tagatakse 74%

teadaolevate kummeli-võtmeheina kasvukohtade kaitse. Liikide kaitse ja võõrliikide ohjamise

planeerimise komisjoni 18.08.2020 koosolekul tõstatati püsielupaiga moodustamine väga

esindusliku Rootsiküla kummeli-võtmeheina kasvukoha (KKR kood KLO9340864) kaitseks,

kuid kuna tegemist on eraomandusse kuuluva elamumaa sihtotstarbega maaüksusega, jäetakse

kaalutlusotsuse alusel püsielupaik kasvukoha kaitseks siiski moodustamata ning maaomanikku

on teavitatud isendikaitse vajadusest. Käsitletav ala on isendite arvukuse poolest teadaolevalt

kolmas (vt ka lisa 1).

Kummeli-võtmeheina isendid on pikaealised. Stabiilsetes tingimustes võib üks isend elada

mitukümmend aastat, viibides mõnel aastal soikeolekus ja seejärel uuesti maapinnale ilmudes.

2.2 Väärtusi ohustavad tegurid

I ja II kaitsekategooria kaitsealuste võtmeheinte seisund sõltub otseselt kasvukohaks olevate

niidukoosluste ja metsakoosluste seisundist. Reeglina viivad liikide hääbumiseni kasvukoha

seisundi ja pindala muutused, mistõttu on peamiseks ohuteguriks inimtegevusest tingitud

kasvukohtade hävimine ja nende seisundi halvenemine. Püsielupaikade piiritlemisel tuleb

keskenduda kaitsekorra kavandamisel teguritele, mis mõjutavad (või võivad tõenäoliselt

mõjutada) kaitsealuste võtmeheinte kasvuks sobilikke kooslusi. Niidul kasvava harulise

võtmeheina olulisemaks ohuteguriks on majandamise lakkamine, mistõttu on sobivad

niidulapid metsastuvad, võsastuvad ning kulustuvad. Sellest tulenevalt on konkurentsiõrnal

liigil taolistes tingimustes keeruline hakkama saada. Samuti ohustavad kummeli-võtmeheina

niidul paiknevaid kasvukohti samad tegurid, mis harulisel võtmeheinal, kuigi liik on mõnevõrra

konkurentsivõimelisem ka tihedama rohustuga kasvukohtades. Metsakooslustes esineva

virgiinia võtmeheina puhul on olulisemad negatiivset mõju omavad tegurid intensiivne

metsamajandus, sobivate kasvukohtade kinnikasvamine ning olemasolevate

kuivendussüsteemide rekonstrueerimine.

Nii nõmme- kui ka paluniidud on majanduslikus mõttes niitmiseks vähe produktiivsed.

Liigikaitselisest aspektist võib siiski vajalikuks osutuda alade niitmine, et hoida kasvukohtade

rohustu madalana. Alade madala intensiivsusega karjatamine aitab samuti vältida nende

kinnikasvamist ja elupaikade kadumist. Hooldamata alad hakkavad ajapikku võsastuma ning

20 Leiukoht paikneb Alam-Pedja looduskaitsealal ja on keskkonnaregistrisse kandmisel

10

ka kulustuma ning väiksema konkurentsivõimega liigid hääbuvad kooslusest tulenevalt

kasvukoha muutustest. Ka 2018. a inventuuri käigus leiti, et mitmed harulise võtmeheina

kasvukohaks olevad palu- ja nõmmeniidud võsastuvad ning kulustuvad tulenevalt regulaarse

hoolduse puudumisest.

2.2.1 Hooldamise lakkamine

Niitude hooldamise lakkamine on üks peamisi harulise võtmeheina ja kummeli-võtmeheina

niidu kasvukohti ohustavaid tegureid. Valdav osa kasvukohtadest on kujunenud niitude

hooldamise (niitmine ja karjatamine) tagajärjel, kuid tänapäevaks on nende majandamine pea

täielikult lakanud. Kasvukohtade hooldamine on vältimatu tagamaks harulise võtmeheina ja

kummeli-võtmeheina kasvukohtade säilimise.

Kui niit on juba mitu aastat hooldamata, hakkab mullaviljakus tõusma (heina arvelt, mis varem

ära viidi või söödi), paksenev kulukiht takistab mitmetel taimeliikidel idandite arengut ning

võimust võtvad põõsad varjutavad rohurinnet. Kasvukoht muutub varjukuse tõttu niiskemaks

ja viljakamaks, mille tagajärjel tõuseb varem liigiliselt ühtlases koosluses nii varjutaluvamate

kui viljakamat mulda eelistavate liikide osakaal, samuti on olukord soodne mättaid

moodustavatel liikidel. Aruniidud sh nii nõmme- kui paluniidud on puittaimedele soodsate

kasvutingimustega ja võsastumise-metsastumise protsess võib toimuda väga kiiresti. Taolised

tingimused aga ei sobi harulise võtmeheinale.

1934-1955 aastate Eesti taimkatte kaardistamise alusel oli nõmmeniite 1,1% kõigist

aruniitudest (umbes 12 000 hektarit)21. Poollooduslike niidukooslustena käsitletavaid

nõmmekoosluseid (elupaigatüüp koodiga 4030) on Eestis 2019. aasta seisuga kokku umbes 717

hektarit ning paluniidukoosluseid (elupaigatüüp koodiga 6270*) umbes 685 hektarit22.

Praegu pole kavandatavates püsielupaikades inventeeritud poollooduslikke kooslusi. Vastav

inventuur on kavas eeldatavasti 2021. aastal tellida, mis annab maaomanikele võimaluse

taotleda poollooduslike koosluste levikualal (alal, mis on vähemalt 0,1 ha suurune) nende

hooldamiseks toetust.

2.2.2 Ehitustegevus

Ehitiste püstitamine killustab kaitsealuste taimeliikide kasvukohtadeks olevad kooslused või

sootuks hävitab ehitise alla jäävad loodusväärtused. 1987. aastast on teada ühe harulise

võtmeheina leiukoha hävimine tee-ehitustööde tõttu23.

Infrastruktuuride laiendamine ning rajamine ohustab kaitsealuste võtmeheinte soodsa seisundi

säilimist nii otseselt kasvukohtade hävitamisega, sh pinnase teisaldamisel, kui kaudselt

veerežiimi muutmisel ja muude ehitustegevusega kaasnevate muutustega ümbritsevas

keskkonnas.

21 Viidatud: Mesipuu, M. (2011). Aru- ja soostunud niitude hoolduskava. Pärandkoosluste Kaitse Ühing. – kaudu. 22 Mesipuu, M. (2020). Aru- ja soostunud niitude hoolduskava. Pärandkoosluste Kaitse Ühing. 23 Mesipuu, M. Harulise võtmeheina (Botrychium matricariifolium) sigiva asurkonna ohustatuse hinnang 2017.

Eesti liikide punane nimestik. Liikide ohustatuse hindamised. Eesti Looduse Infosüsteem (EELIS).

Keskkonnaagentuur (13.08.2020).

11

2.2.3 Veerežiimi muutused

Veerežiimi muutusi põhjustab eeskätt kuivendamine. Kuivendamisega soodustatakse

esmajoones mullasisese vee äravoolu, kuid sellega kaasneb tavaliselt ka pinnavee äravoolu

kiirenemine, kõrgemal asuvatelt maa-aladelt pealevalguva vee äralõikamine ja surve all oleva

põhjavee tõusu tõkestamine. Kuivendamise intensiivsus oleneb enamasti muldade

liigniiskusastmest: mida suurem on liigniiskus, seda intensiivsem kuivendus ja väiksem

kuivendajate vahekaugus kuivendussüsteemis. Määravaks on ka kõlvikutüüp ja (soovitud)

maakasutusviis. Peamised kuivendusviisid on drenaaž- (nt põllumajandusmaadel) ja

kraavkuivendus (nt metsamaadel)24. Lisaks kuivendamisele põhjustab veerežiimi muutusi ka

pinnase täitmine ja tõstmine (nt taristu rajamisel).

Veerežiimi muutuste tõttu asenduvad niiskust armastavad liigid vähem niiskusnõudlikumatega

ja hoogustub puittaimede kasv. Sellistes kuivendatud ja metsastunud tingimustes jäävad

niiskuslembesed liigid, nagu virgiinia võtmehein, konkurentsis teistele liikidele alla ja

hääbuvad.

Veerežiimi muutused omavad kõige suuremat mõju virgiinia võtmeheinale eelkõige

olemasolevate kuivendussüsteemide renoveerimise või uute kuivendussüsteemide rajamise

tõttu. Virgiinia võtmeheina peamisteks kasvukohtadeks on kuivenduskraaviga külgnev

metsasiht või kraavinõlv, kui kuivenduskraave laiendada või süvendada on oht, et kaevatav

materjal ladustakse kraavinõlvale ja/või sihile. Sihid ja kraavid muudetakse renoveerimistööde

käigus laiemaks ning valgusele avatumaks. Taimestik muutub seeläbi liigivaeseks ja

ruderaalide rohkeks, mis ei sobi virgiinia võtmeheinale, kuna liigil on madal juureline

konkurentsivõime. Võib-olla muutuvad renoveeritud kraavid ja sihid kunagi paljude

aastakümnete pärast võtmeheinale taaskord sobivaks, kui mets nende ümber on piisavalt kõrge

ja varjukas ning mullatingimused sobivad, kuid see pole kindel. Ka uute kuivenduskraavide

rajamine muudab kasvukoha niiskustingimusi, mis võib taaskord mõjuda negatiivselt virgiinia

võtmeheina kasvukohtadele. Kasvukohtadesse uute kuivenduskraavide rajamisega võib

kasvukoht muutuda liigselt kuivaks, mis muudab omakorda taimelist koosseisu, mille läbi

tõrjutakse võtmehein kooslusest välja. Samuti võib negatiivset mõju omada kasvukohtades

kobraste tegevus, mille tõttu kasvuks sobilik ala üle ujutatakse (ohuks Hiiu leiukohas Pääsküla

raba piiranguvööndis).

2.2.4 Metsamajandus

Planeeritavates püsielupaikades on metsamajandamine eelkõige ohuteguriks varjulise

eluviisiga virgiinia võtmeheina kasvukohtades. Metsaraiete käigus muutuvad

valgustingimused, mille tulemusena liik võib kasvukohas hääbuda. Isegi mõõdukas

harvendusraie kasvukoha kõrval toob kaasa valgustingimuste muutuse, mille tagajärjel muutub

võtmeheina kasvukohas rohurinde koosseis. Valguslembesed kõrgekasvulised liigid

(jäneskastik, mets-harakputk, angervaks, seaohakas jt) hakkavad vohama ning tõrjuvad

konkurentsiõrna võtmeheina kasvukohalt välja. Liigi kasvukohti ohustavad uuendusraied ja

sellised võtted teistes raieviisides, mille käigus rikutakse masinatega ka mullapinda, sh

metsamaterjali ja raiejäätmete koondamisel ning kokkuveol, või jäetakse raidmed kasvukohale.

Sihtide täitmine okste või tüvedega muudab tingimused võtmeheina kasvuks sobimatuks,

raskete metsamasinatega sõitmine tihendab liialt mullapinda ja/või tekitab rööpaid, kuhu

koguneb vesi ja hakkab vohama niiskuslembene lopsakas kooslus. Sihtidel-metsateedel

24 Kuum., J. (1982). Maaparandus. Kirjastus „Valgus“, Tallinn

12

sõitmine külmumata pinnasel võimendab kõiki nimetatud tegureid, ning kahjustab isendeid

mehhaaniliselt.

3 Püsielupaikade piiritlemise ja tsoneerimise põhimõtted

3.1. Piiritlemine

Püsielupaikade piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et sinna oleks hõlmatud kasvukohaks

olevad kooslused ja nende säilimiseks vajalik puhver. Puhver on eelkõige vajalik alal asuvate

niidu- ja metsakoosluste soodsate tingimuste säilitamiseks.

Kaitstav ala peab hõlmama ala, kus inimtegevusel võib kõige tõenäolisemalt olla kaitstavate

võtmeheinade kasvukohale nii oluline positiivne kui ka negatiivne mõju. Siinjuures on

positiivse mõju all peetud silmas parendavat mõju, mis võib kaasneda näiteks puittaimestiku

harvendamise, kopratammide lammutamise, kasvukoha niitmise või karjatamise läbi. Oluline

on, et alade piiritlemine võimaldab ptk-s 2.2 toodud ohutegureid vältida optimaalses ulatuses

ning leevendada juba realiseerunud ohutegurite mõju looduskaitseliste tööde läbi, olles samal

ajal proportsionaalne maaomanikele kaasnevate piirangute osas.

Enamik niidukooslusi on kasutusest väljalangemise tõttu ajapikku võsastunud ja metsastunud,

mistõttu nende pindala on kohati lähikümnenditel märgatavalt vähenenud ja koos sellega ka

niidul kasvavate võtmeheinte sobilik kasvuala. Kuna nõmme- ja paluniitude elupaigalaigud on

väikesed, siis on harulise võtmeheina ja kummeli-võtmeheina püsielupaikade piiritlemisel

võimalusel arvestatud kasvukoha ümber 20 m puhverala kasvukohas liigse varju vältimiseks.

Virgiinia võtmeheina püsielupaikade piiritlemisel on arvestatud, et leiukoha ümbrusesse jääks

vähemalt 30 m puhverala. Kui esineb erandeid ning vähendatakse puhverala ulatust,

selgitatakse seda täpsemalt konkreetse püsielupaiga kirjelduse juures.

Lisaks eelnevale on püsielupaiga piiritlemisel arvestatud, et ala piirid peavad olema looduses

selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja

ajas vähe muutuvaid objekte (kraavide kaldad, teede radade ja sihtide servad, katastriüksuste

piirid), kusjuures piir kulgeb põhikaardile märgitud tee, kraavi või sihi telgjoonest 2 m kaugusel

ning iga püsielupaiga puhul on selgitatud, kas tee, kraav või siht on arvatud püsielupaika või

mitte. Nende puudumisel on piiritlemisel kasutatud geograafiliste koordinaatidega fikseeritud

mõttelisi sirgjooni.

Maaparandussüsteemi PEP-i jääva osa (kraav) arvamine virgiina võtmeheina PEP-i koosseisu

on vajalik, et võimaldada vähemalt osaliselt veerežiimi taastamist (kopratammide

eemaldamine) või välistada selle edaspidist hooldust (kraavide süvendamine, laiendamine).

Lisaks on kraavide hõlmamine PEP-i vajalik, kuna need sobivad virgiinia võtmeheina

kasvukohaks. Kui virgiinia võtmeheina leiukoht paikneb kraavinõlval, on püsielupaik

piiritletud kraavist 30 m puhveralaga, et võimaldada seniste valgustingimuste ja minimaalselt

vajaliku metsa säilimine.

3.2. Tsoneerimine

PEP-i maa-ala on vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele

tsoneeritud sihtkaitsevööndisse ja piiranguvööndisse. Sihtkaitsevööndisse on kavandatud

arvata olemasoleva kraavitusega virgiina võtmeheina püsielupaigad, kuna piiranguvööndi

kaitsekord ei võimalda reguleerida kraavide hooldustöid. Kraavide hooldamine võib oluliselt

13

kahjustada virgiinia võtmeheina kasvukohti. Et välistada metsa tavapärane majandamine, on

virgiinia võtmeheina püsielupaigad ka sel põhjusel tsoneeritud sihtkaitsevööndisse.

Harulise ja kummeli-võtmeheina kavandatavates püsielupaikades on kavas kehtestada

piiranguvööndi kaitsekord. Kuivadel nõmme- ja paluniitudel puudub kuivendamise vajadus

ning seetõtu pole vaja reguleerida maaparandussüsteemide hooldamist. Samuti pole vaja

keelata täielikult majandustegevust ning sellest tulenevalt kaaluda rangema kaitsekorra

kehtestamist. Piiranguvööndi kaitsekord on kavandatud kehtestada virgiinia võtmeheina

kasvukohas, kus puuduvad kuivenduskraavid (Mustanina). Piiranguvööndi kaitsekord on piisav

tagamaks harulise ja kummeli-võtmeheina ning kraavituseta virgiinia võtmeheina kasvukoha

kaitse, sealjuures võimaldab piiranguvööndi kaitsekord majandada püsielupaikadesse jäävat

metsa.

Tabel 1. Kaitsealuste võtmeheinte planeeritavate püsielupaikade maaomandi jaotus (13.

november 2020. a seisuga).

Maaomand Sihtkaitsevöönd Piiranguvöönd

Eraomand 33,28 1,45

Munitsipaalomand 0,11

Riigiomand 53,86 3,01

KOKKU 87,14 4,57

4 Kaitseks kavandatavate piirangute kirjeldus

Kaitsekorra kavandamisel on lähtutud põhimõttest, et see peab võimaldama ptk-s 2.2 toodud

ohutegureid vältida optimaalses ulatuses ning leevendada juba realiseerunud ohutegurite mõju

looduskaitseliste tööde läbi, olles samal ajal proportsionaalne maaomanikele kaasnevate

piirangute osas. PEP-i kaitsekord tuleneb looduskaitseseaduses (§ 14 lõige 1, § 30 ja 31)

sätestatust.

Sihtkaitsevööndisse on kavandatud arvata Arvila, Auvere, Rassi, Saueaugu, Iia, Kargaja ja

Kuningaküla virgiinia võtmeheina püsielupaigad ning piiranguvööndisse Kostkova kummeli-

võtmeheina, Mustanina virgiinia võtmeheina ning Varese, Kuutsi ja Jälevere harulise

võtmeheina püsielupaigad. Järgnevalt on lahti kirjutatud kavandatud kaitsekord ja selle

põhjendused.

4.1 Üldised piirangud

Kavandatavates PEP-ides ei planeerita piirata inimeste ajalist viibimist, metsaandide korjamist

ega jahipidamist, kuna tõenäoliselt puudub nendel tegevustel oluline mõju planeeritavatesse

püsielupaikadesse jäävatele väärtustele. Samuti ei kavandata piirata kalapüüki, kuna

püsielupaika ei jää kalastamiseks sobivaid veekogusid.

12 PEP-i alal on kavandatud lubada rahvaürituste korraldamist kaitseala valitseja nõusolekul.

Erandiks on Kuutsi harulise võtmeheina kavandatav PEP, mis on tsoneeritud

piiranguvööndisse. Eelnevalt nimetatud püsielupaigas, Mõniste Talurahvamuuseumi aianurgas,

on olemas rahvaürituste korraldamiseks ettevalmistatud koht. Kuna Kuutsi kasvukoht on

piiratud aiaga ning asub turvakaamera vaateväljas, on kasvukoha kaitse tõhusalt tagatud ning

sinna pääseb ligi üksnes muuseumi töötajate juhendamisel, kes on teadlikud liigi olemasolust

ja elupaiganõudlusest ning tutvustavad soovi korral harulist võtmeheina ka muuseumi

14

külastajatele. Seega on tegemist keskkonnahariduslikult väga olulise tegevusega. Selleks, et

tagada võtmeheinte ja nende elupaikade soodne seisund, saab mujal anda rahvaüritusteks

nõusoleku üksnes põhjendatud juhtudel, kui üritust ei ole võimalik läbi viia väljaspool

püsielupaika ning üritusel on teaduslik, keskkonnahariduslik vm tähtsus. Oluline on ka piirata

sellisel üritusel osalejate arvu ning suunata see kohta, kus mõju kaitsealustele võtmeheintele

oleks minimaalne. Püsielupaikades (v.a Kuutsi) puuduvad rahvaürituse korraldamiseks

ettevalmistatud kohad, matkarajad ja laudteed, mille olemasolu aitaks leevendada

rahvaüritusega kaasneda võivat tallamisest tingitud negatiivset mõju ning neid pole ka edaspidi

põhjendatud rajada.

Püsielupaikades on keelatud telkimine. Telkimiseks on püsielupaikades potentsiaalselt

sobilikke paiku väga vähe või puudub üldse. Telkimine võib põhjustada isendite ja pinnase

tallamist, mistõttu ei saa seda lubada ning püsielupaikade väikese pindala tõttu on võimalik

sobiv telkimiskoht leida väljaspool püsielupaiku. Kavandatavates püsielupaikades puuduvad

ettevalmistatud telkimiskohad ning külastuskoormuse väiksena hoidmiseks ei ole põhjendatud

niisuguste rajatiste rajamine.

Lõkketegemist on püsielupaikades planeeritud lubada vaid püsielupaiga valitseja nõusolekul.

Püsielupaiga valitseja saab lubada lõkke tegemist näiteks võtmeheinte kasvukohtade või

püsielupaikades paiknevate niidukoosluste taastamisel või hooldamisel tekkivate raiejäätmete

põletamiseks. Selleks, et mitte kahjustada väikesepindalalisi võtmeheinte jaoks sobilikke

kasvukohti, on suure kohapealse mõjuga lõkke tegemine lubatud vaid püsielupaiga valitsejaga

kooskõlastatud kohas.

Mõnevõrra on kavandatud piirata sõidukitega sõitmist. Jalgrattaga on kavandatud lubada sõita

kõikidel PEP-ide alale jäävatel teedel ja radadel, kuid mitte väljaspool neid. Mootor- ja

maastikusõidukiga on kavandatud lubada sõita vaid teedel, mis on kantud Eesti topograafilisse

andmekogusse (ETAK)25 ehk on nähtavad ka Eesti põhikaardil. Piirangud sõitmisele on

vajalikud, sest sõitmine maastikul võib kahjustada isendeid ja pinnast ning seeläbi

püsielupaikade kaitseväärtusi. Erandina on lubatud väljaspool teid sõita LKS-s nimetatud

erandjuhtudel ja PEP-des kaitse-eeskirjaga kavandada lubatud töödel (sh koosluse

kujundamine, niitmine, võsatõrje, liinisihi jm rajatiste hooldamine).

Püsielupaikades on võtmeheinade elutingimuste säilimiseks või parandamiseks lubatud

koosluste kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile sõltuvalt liikide nõudlusest. Harulise

võtmeheina ning kummeli-võtmeheina kasvukohtade säilimise eelduseks on nende hooldamine,

mistõttu on see tegevus püsielupaikades oluline. Ka virgiinia võtmeheina kasvukohtades võib

niitmine või võsa raiumine vajalikuks osutuda, kui rohustu või võsa on kasvukohas liiga tihe

varjutades võtmeheina.

Virgiinia võtmeheinte PEP-des on kavandatud mitte lubada maavarade (nt põlevkivi, turvas)

kaevandamist (ohuteguriks Arvila, Kuningaküla, Mustanina, Saueaugu ning kaudselt Jälevere

ja Auvere PEP-des). Maavara kaevandamisega kaasnevad veerežiimi (ohuteguriks virgiinia

võtmeheina kasvukohas) ja pinnasemuutused mõjuvad kaitsealuste võtmeheinte

kasvukohtadele halvasti või lausa hävitavalt.

Lisaks tuleb kavandatavate püsielupaikade puhul silmas pidada, et kaitsekorra kehtestamisel ei

või püsielupaikadesse jäävate maaüksuste kõlvikute piire ja sihtotstarvet ilma püsielupaiga

valitseja nõusolekuta muuta.

25 Eesti Topograafiline Andmekogu on kättesaadav Maa-ameti geoportaalist veebiaadressil https://geoportaal.maaamet.ee/est/Andmed-ja-kaardid/Topograafilised-andmed/Eesti-pohikaart-110- 000/Eesti-pohikaardi-ETAK-kihtide-loetelu-ja-objektide-arv-p519.html

15

4.2 Sihtkaitsevöönd

Ainult virgiinia võtmeheina kasvukohad on kavandatud arvata sihtkaitsevööndisse. Erandiks

on Ida-Virumaal puistangualadel paiknev virgiinia võtmeheina kasvukoht, mis on kavandatud

arvata piiranguvööndisse (vt täpsemalt punktist 4.3 piiranguvöönd).

Olemasolevate maaparandussüsteemide hooldamist on planeeritud lubada vaid püsielupaiga

valitseja nõusolekul. Olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutöid lubatakse vaid juhul, kui

nende hooldamine ei avalda negatiivset mõju ala loodusväärtustele ja see on vajalik, kui

maaparandussüsteemi hooldamata jätmine tekitaks kahju väljaspool püsielupaika asuvatele

aladele. Püsielupaiga valitseja jälgib, et kraavide hooldustöid tehtaks minimaalses vajalikus

mahus, st veerežiim oleks sobilik püsielupaigaga piirnevate alade toimimiseks, kuid ka

püsielupaika jäävate koosluste säilimiseks. Virgiinia võtmeheinale sobiva

maaparandussüsteemi hooldustööna saab käsitleda vaid kraavinõlva võsast puhastamist.

Virgiinia võtmeheina püsielupaikades on lubatud veerežiimi taastamine püsielupaiga valitseja

nõusolekul. Kasvukoha soodsa seisundi tagamiseks soodsa tegevusena saab käsitleda ainult

kopratammide lammutamist või truupide puhastamist, et vältida kasvukohaks oleva ala

soostumist. Keelatud on kraavide süvendamine, laiendamine ja pinnase teisaldamine, mis

hävitab otseselt liigi kasvukoha. Samuti pole lubatud uute maaparandussüsteemide rajamine,

kuna see toob endaga kaasa aastakümneid muutumatuna püsinud veerežiimi muutuse, mõjudes

kasvukohta kuivendavalt.

Ehitiste, sh maaparandussüsteemi ja selle osade püstitamine on kavandatud keelata, et vältida

võtmeheinte kasvukohtade otsest kahjustamist ja hävimist või nende seisundi halvenemist.

Püsielupaikades on kavandatud lubada uute rajatiste püstitamist püsielupaiga valitseja

nõusolekul püsielupaiga tarbeks (nt infotahvlid, tõkkepuud vms). Püsielupaiga tarbeks vajalike

rajatiste alla kuuluvad eelkõige koosluste ja liikide elupaikade taastamiseks vajalikud rajatised.

Keelatud on olemasolevate teede laiendamine püsielupaiga poolsel küljel, kuna ehitustööde

käigus võivad taimed mattuda pinnaskatte alla, mis hävitab otseselt liikide kasvukoha (ohutegur

Arvila, Rassi, Saueaugu, Iia, Kostkova ja Jälevere PEP-des). Püsielupaiga valitseja nõusolekuta

on keelatud ka matkataristu (nt uue laudtee) rajamine või parkimisalade loomine.

Veerežiimi muutused mõjuvad negatiivselt virgiinia võtmeheina kasvukohale, kuna liik eelistab

parasniiskeid kasvukohti. Kuivendamise läbi muudetakse pika aja jooksul sobilikuks muutunud

mikrokliimaatilist keskkonda.

Kavandatavates virgiinia võtmeheinte püsielupaikades on keelatud tavapärane

metsamajandamine, kuna igasugune järsk valgustingimuste muutus kasvukohas on

potentsiaalseks ohuks liigi säilimisele. Liigikaitselisest aspektist on lubatud kujundusraietena

näiteks metsa- ja kraavisihtide hooldamine. Metsasihtide ja kraavide hooldamisel tuleb

arvestada, et väljaraiutud materjali ei tohi ladustada ega põletada kaitsealuste liikide

leiukohtades. Kuna kraavisihid on enamasti just peamised kasvukohad virgiinia võtmeheinale,

ei tohi raiutud materjali kindlasti kraavisihtidele ladustada. Tegevusi on lubatud teostada kuiva

või külmunud pinnasega, sealjuures tuleb raiutud materjal alalt eemaldada.

Vastuolusid võib tekkida leiukohtades, kus virgiinia võtmeheinaga kaaslevaks liigiks on kaunis

kuldking, näiteks Siimusti käpaliste püsielupaigas või kavandatavas Auvere püsielupaigas, kus

kuldkinga leiuala ulatub ka sihi kõrval olevasse metsa. Valgustingimuste parandamine (nt

harvendusraiega) virgiinia võtmeheina kasvukohaga külgnevas metsas võib soodsalt mõjuda

kuldkingale, kuid on potentsiaalseks ohuks võtmeheinale. Seetõttu on 30 m raadiuses virgiinia

võtmeheina kasvukohast lubatud metsakoosluse kujundamine vaid virgiinia võtmeheina

elupaigatingimuste parandamiseks püsielupaiga valitseja nõusolekul.

16

Olemasolevate ehitiste hooldamine on lubatud püsielupaiga valitseja nõusolekul. Arvila, Rassi

ning Saueaugu PEP-des tuleb arvestada, et tee hooldustööde käigus teekattematerjal ei satuks

teega piirnevale alale, kuna kasvukohad paiknevad teepeenra läheduses. Mattumine

teekattematerjali alla hävitab võtmeheina kasvuks sobiliku kasvuala. Tee servades heina ning

võsa purustamine jäätmaaniidukiga on lubatud üksnes alates septembrist (eosed valmivad

juulis) tingimusel, et pinnast ei kahjustata. Nõue on vajalik selleks, et teeäärseid taimi enne

viljumist kogemata maha ei niidetaks.

4.3 Piiranguvöönd

Piiranguvööndisse on kavandatud arvata kummeli-võtmeheina ja harulise võtmeheina

kasvukohtade kaitseks moodustatavad püsielupaigad. Piiranguvööndis pole planeeritud piirata

uuendusraiet, kuna see ei mõjuta kuivas niiduelupaigas kasvava kummeli-võtmeheina ja

harulise võtmeheina soodsat seisundit. Lubatud on poollooduslike koosluste esinemisalal

(nõmme- ja paluniidud) nende hooldamine ning niitmine. Kummeli-võtmeheina kasvukohas on

sobivaim kooslust niita mai lõpust jaanipäevani, kuna sel juhul jäävad fertiilsed võsud

niitmiskõrgusest välja või jõuab taim ädalasse uue fertiilse võsu kasvatada. Keelatud on

kasvukoha niitmine enam kui kord vegetatsiooni perioodi jooksul (välja arvatud invasiivsete

liikide või suureneva ohtrusega dominantliikide tõrjumiseks), samuti on keelatud rohustu

niitmine muruniidukiga. Taoline piirang on vajalik, säilitamaks looduslik tasakaal, liigid ning

nende vanuseline mitmekesisus. Kasvukoha hooldamisel tuleb arvestada, et niidus tuleb kokku

riisuda ning sealjuures PEP-ist eemaldada. Sarnaselt niitmisele, on ka puistu või võsa raiel

vajalik raidmed PEP-ist eemaldada või põletada need püsielupaiga valitsejaga kooskõlastatud

kohas. Alternatiivina võib alasid iga-aastaselt ka mõõdukalt karjatada. Puistu- või võsa raiel

tuleb raidmed PEP-ist eemaldada või põletada püsielupaiga valitsejaga kooskõlastatud kohas.

Kummeli-võtmeheina ja harulise võtmeheina piiranguvööndisse arvatud püsielupaikades pole

põhjendatud uute maaparandussüsteemide ja muude kraavide rajamise lubamine, kuna see

vähendab liigile sobiva kasvukoha pindala ning tegemist on kuivade kasvukohtadega, mistõttu

eeldatavasti puudub neis vajadus kuivendussüsteemide rajamiseks majanduslikul eesmärgil.

Piiranguvööndisse on kavandatud arvata ka puistangualal paiknev sekundaarne virgiinia

võtmeheina kasvukoha kaitseks kavandatav Mustanina püsielupaik. Virgiinia võtmeheina

kaitseks moodustatavas PEP-is on keelatud uuendusraied, kuna igasugune järsk valguse muutus

võib mõjuda ebasoodsalt liigi säilimisele. Kasvukohas puuduvad kraavid, mistõttu pole seal

vajalik reguleerida olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutöid, millest tulenevalt puudub

ka vajadus rangema kaitsekorra kehtestamiseks, kuid keelatud on uute maaparandussüsteemide

rajamine säilitamaks sobivat niiskusrežiimi. Piiranguvööndi kaitsekord on piisav reguleerimaks

metsa majandamist.

Virgiinia võtmeheina Mustanina püsielupaigas on lubatud koosluse kujundamine- ja

hooldamine vastavalt kaitse-eesmärgile. Raidmed tuleb PEP-ist eemaldada või põletada need

püsielupaiga valitsejaga kooskõlastatud kohas. Virgiinia võtmeheina puhul on sobivaim

kooslust niita 1. augustist 20. septembrini. Sarnaselt kummeli-võtmeheinale, on

piiranguvööndis keelatud kasvukoha niitmine enam kui kord vegetatsiooni perioodi jooksul

(välja arvatud invasiivsete liikide või suureneva ohtrusega dominantliikide tõrjumiseks). Niidus

tuleb hiljem kokku riisuda ning kasvukohalt eemaldada.

Piiranguvööndisse kuuluvatesse PEP-idesse ei jää veekogusid, sh tiike mistõttu pole vajalik

reguleerida veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmist.

17

Püsielupaikades on keelatud maavara kaevandamine, kuna see vähendab sobiva kasvukoha

pindala.

Piiranguvööndis on keelatud puhtpuistute kujundamine ning energiapuistute rajamine.

Võtmeheinad on obligatoorselt mükoriissed taimed, mille edukus sõltub palju pinnase

mükoriisaseente liigilisest koosseisust ja osakaalust. Monokultuuri rajamine vähendab

mükoriisaseente liigirikkust ning võib kokkuvõttes viia selleni, et võtmeheintele sobilikke liike

hakkab nappima.

Piiranguvööndis on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud uute rajatiste püstitamine nii

püsielupaiga kui püsielupaigas paikneva kinnistu tarbeks (nt maakaablid) juhul, kui see ei

kahjusta kaitsealuseid võtmeheinu ega nende kasvukohtade seisundit. Uute hoonete püstitamine

ei ole lubatud.

Kavandatavatesse püsielupaikadesse on piiritletud ka 0,4 ha põllumaad (Kostkova ja Varese

PEP) puhverala jätmise eesmärgil, et tagada kasvukohtade mullastiku soodne seisund ja piisav

avatus. Püsielupaikades pole kavandatud lubada kasutada biotsiidi, taimekaitsevahendeid ja

väetisi, sh põllumaal, et tagada võtmeheintele vajalike mükoriisaseente piisav säilimine

põllualaga vahetult piirneva kasvukoha mullastikus. Biotsiidide, taimekaitsevahendite ja

väetiste kasutamine väljaspool põllumaid põhjustab muutusi koosluse looduslikus liigilises

koosseisus ning kahjustab seega niidul kasvavate võtmeheinte kasvukohti.

5 Kavandatavate PEP-ide kirjeldused

Järgnevalt on kirjeldatud 12 PEP-i, mis vastavalt käesolevale ettepanekule on kavas

moodustada võtmeheinte kasvukohtade kaitseks. PEP-ide piiritlemisel on lähtutud

piiritlemispõhimõtetest, mis on lahti kirjutatud ptk-s 3. Kui piiritlemispõhimõtetes on tehtud

erandeid, on neid iga konkreetse juhtumi puhul põhjendatud.

5.1 Arvila virgiinia võtmeheina PEP, Ida-Viru maakond, Alutaguse vald, Arvila küla

Püsielupaik asub Savala-Arvila kõrvalmaantee vahetus läheduses. Püsielupaigas on esindatud

nii virgiinia võtmehein (leiukohad KLO9300978, KLO9310282) kui ka kummeli-võtmehein

(leiukoht KLO9340866). Esmakirje virgiinia võtmeheina esinemisest kasvukohas pärineb

2002. aastast. 2018. aastal loendati kasvukohas kokku 27 isendit. Kummeli-võtmeheina

isendeid leiti esmakordselt 2011. aasta riikliku seire käigus, 2018. aasta inventuuri käigus

isendeid ei leitud. Niiduribal, kus kummeli-võtmehein teadaolevalt esines, on kõrge rohustu

ning kasvukohas on kilpjala ohtrus suurenenud, millest tulenevalt pole kummeli-võtmeheina

jaoks kasvutingimused soodsad. Nii virgiinia võtmeheina kui kummeli-võtmeheina

kasvukohtade soodsa seisundi tagamiseks on vaja teha hooldustöid kasvukohatingimuste

parandamiseks.

Virgiinia võtmeheina Arvila populatsioon koosneb kolmest osapopulatsioonist. Leiukoht

KLO9300978 paikneb kahe osapopulatsioonina parasniiskes poolvarjukas kuivendamise

mõjuga männi-kuuse segametsas ning leiukoht KLO9310282 paikneb kruusatee peenra ja

kruusatee ning metsa vahele jääval (ligikaudu 10 m laiune) parasniiskel liigirikkal niidualal

(kattub osaliselt kummeli-võtmeheina kasvukohaga leiukoht KLO9340866). Leiukohaga

piirneval metsaeraldisel kasvab mõõdukalt kuivendatud keskealine jänesekapsa-mustika

18

kasvukohatüübi okasmets. Osa virgiinia võtmeheintest kasvab pooleteise kuni kahe meetri

kaugusel kruusatee servast, osa metsaserva lähedal.

Planeeritava püsielupaiga ulatust on võrreldes 2011. aasta ettepanekuga veidi vähendatud,

suurendades püsielupaika kasvukohtade vahetusse ümbrusesse jääva puhverala ulatuses ning

vähendades kasvukohtadest kaugemal asuva ala ulatust.

PEP-i piiritlemisel on arvestatud, et PEP-i idaküljele jääv kruusatee on hõlmatud tervenisti

PEP-i, et võimaldada reguleerida tee hooldus- ja rekonstrueerimistöid ning tagada idapoolsele

kasvukohale piisav puhver. Püsielupaiga läänepiiri piiritlemisel pole võimalik ega otstarbekas

30 m puhverala jätta, kuna PEP-i läänepoolses küljes paiknevatel metsaeraldistel 26, 13, 4 ja 3

on 2020. a seisuga teostatud raie ning virgiinia võtmeheina kasvuks pole seal sobilikke

kasvutingimusi säilinud. Samuti pole liiki teiselpool kraavi leitud, kuna rohustu on seal pigem

ebasoodne, mistõttu kulgeb läänepiir mööda kraavisihti (siht jääb 2 m puhvriga püsielupaigast

välja), et tagada väike puhver läänepoolse kasvukoha lääneservale ja võimaldada reguleerida

püsielupaika arvatud kraavi hooldustöid. PEP-i piir põhjas ja lõunas kulgeb mõtteliste sirgetena

nii, et püsielupaik hõlmab liigi kasvukohad, neid ümbritseva puhvri ning on mõistlikult

piiritletud.

Kaaslevad III kaitsekategooria taimeliigid on pruunikas pesajuur ning laialehine neiuvaip.

Püsielupaiga moodustamisega tagatakse ka nende liikide kasvukohtade kaitse.

Püsielupaik asub täies ulatuses riigimaal ning on kavandatud sihtkaitsevööndisse. Pindala 40,31

ha.

5.2 Kostkova kummeli-võtmeheina PEP, Võru maakond, Setomaa vald, Kostkova

küla

Esmakirje liigi esinemisest kasvukohas (leiukoht KLO9309900) pärineb juba 1998. aastast,

kasvukohas on toimunud regulaarne seire (Värska SJA6175000 seirejaam). 2008. aastal

loendati kasvukohas rekordarv taimi, kokku 108 isendit. Peale seda on kasvukohas liigi arvukus

järk-järgult vähenenud ning 2018. aasta inventuuri käigus loendati 42 kummeli-võtmeheina

isendit. Varasemaga võrreldes olid taimed kidurad, sealjuures puudusid generatiivsed võsud.

Kasvukohaks on noorte ja keskealiste mändidega samblane paluniidu laiguke kultuuristatud

heinamaa ja männimetsa vahel, võtmeheinad paiknevad niidulapil hõredalt. Kinnistul, kus

võtmeheina elupaik asub, ei toimu elupaiga alal niitmist ega karjatamist, mistõttu on kasvukoht

hakanud võsastuma. Paluniiduga piirnevale heinamaale on kasvanud tihedad männi- ja

kasetukad, mis paiknevad leiukoha lõunapoolses küljes ning varjutavad niitu.

Võrreldes 2011. aasta ettepanekuga, on PEP-i ulatus 0,09 ha võrra vähendatud, kuna

põhjapoolne osa on võsastunud ning seetõttu kasvukohaks sobimatu. Käesoleva ettepanekuga

ulatub püsielupaik ka Varahoidla (93401:005:0098) maaüksusele, et tagada kasvukoha piisav

avatus.

Kuna maastikulised alused põhja-, lääne- ja lõunaosas PEP-i piiritlemiseks puuduvad, on

piiritlemisel kasutatud mõttelisi sirgeid. Mõttelised sirged kulgevad viisil, mis tagavad, et PEP-

i oleks arvatud liigi leiukoht, minimaalne liigile potentsiaalselt sobilik kasvuala ning selle

ümber paiknev puhverala (ligikaudu 20 m), mis on vajalik liigile liigse varju vältimiseks liigi

kasvukohas. PEP-i idapiir kulgeb mööda pinnastee serva (piiritletud 2 m puhvriga). PEP-i

lõunapiiri piiritlemisel on arvestatud, et tagatud oleks kasvukoha avatus, mis on oluline

päikesepaiste jõudmiseks liigi elupaika. Niidukasvukohas on esmatähtis, et niidu toitelisus ei

19

suureneks, sest see toob kaasa taimekoosluse muutumise ja rohukasvu suurenemise-tihenemise.

Kui varjukus suureneb, suureneb ka toitelisus, niiskus ja taimeliikide vaheline konkurents. Nii

väikese niidu puhul nagu Kostkovas, omab ümbritsev vari väga suurt efekti, varjud ulatuvad

üle kogu kasvukoha. Hetkel on Varahoidla katastriüksusel niidetav ala, mis tuleb vähemalt

kavandatava püsielupaiga ulatuses taolisena ka säilitada. Seetõttu on liigset varjutust võimalik

vältida, kui arvata PEP-i koosseisu ligikaudu 15 m laiune riba Varahoidla maaüksusest.

Püsielupaiga pindala on 0,53 ha, sellest 0,42 ha on eramaal ja 0,11 ha munitsipaalomandis, PEP

on kavandatud piiranguvööndisse.

Uued alad

5.3 Auvere virgiinia võtmeheina PEP, Ida-Viru maakond, Narva-Jõesuu linn, Auvere

küla

Püsielupaik piirneb Lodu käpaliste püsielupaigaga. Esmakirje virgiinia võtmeheina esinemisest

(leiukoht KLO9336433) kasvukohas pärineb 2014. aastast. 2018. aasta inventuuri käigus

loendati kasvukohas 4 virgiinia võtmeheina taime, millest üks oli generatiivne. Virgiinia

võtmeheina kasvukoha lähi-ümbruskonnas on tegemist soostunud segametsaga.

2014. aastal on Thea Kull teinud ettepaneku moodustada püsielupaik nokktarna kasvukoha

kaitseks, mis kattub osaliselt virgiinia võtmeheina kasvkohaga. Kasvukohas on registreeritud

20 nokktarna isendit, liigi ohustatuse hinnang on kritilises seisus (CR – critically endangered)26.

Otstarbekas on piiritleda ühine püsielupaik virgiinia võtmeheinale ja nokktarnale.

PEP on piiritletud mööda katastripiire ja Lodu käpaliste püsielupaiga piiri, lääneosas mõttelise

sirgena nii, et nokktarna kasvukoht jääb ligikaudu 30 meetrise puhvriga püsielupaika, edelaosas

mööda elektriliini trassi serva.

Püsielupaiga moodustamisega tagatakse kasvukohas II kaitsekategooriasse kuuluva nokktarna,

õrn tarna, ainulehise soovalgu, sagristarna ja kauni kuldkinga ning III kaitsekategooriasse

kuuluvate vööthuul-sõrmkäpa, pruunika pesajuure, laialehise neiuvaiba ning suure käopõlle

kaitse. Osaliselt kattub virgiinia võtmeheina kasvukoht kuldkinga kasvukohaga. Virgiinia

võtmeheina kasvukohas ja selle lähiümbruses (vähemalt 30 m kasvukoha piirist) tuleb

kujundusraiete tegemisel ja muude hooldustööde korraldamisel arvestada virgiinia võtmeheina

kui ohustatuma liigi elupaiganõudlusega.

Püsielupaiga pindala on 25,71 ha, see asub täies ulatuses eramaal ning on kavandatud

sihtkaitsevööndisse.

5.4 Rassi virgiinia võtmeheina PEP, Järva maakond, Türi vald, Rassi küla

Püsielupaik asub Parasi-Põikva-Rassi kõrvalmaantee ääres. Esmane kirje liigi esinemisest

kasvukohas (leiukoht KLO9337799) pärineb 2015. aastast. 2018. aastal loendati kasvukohas

üheksa isendit, millest seitse olid generatiivsed. Tegemist on liigirohke niiduribaga kruusatee

26 Kaljund, K. Nokktarna (Carex rhynchophysa) sigiva asurkonna ohustatuse hinnang 2017. Eesti liikide punane nimestik. Liikide ohustatuse hindamised. Eesti Looduse Infosüsteem (EELIS). Keskkonnaagentuur (13.08.2020).

20

ja metsa vahelisel alal. Isendid paiknevad kruusatee servast ca 2-3 m kaugusel, mõned ka päris

metsa piiril pajupõõsa varjus.

PEP-i idaosas on vähendatud puhverala ulatust, tulenevalt sobimatust kasvukohast ning

piirnemisest teega. Eeldatavasti tegevused teisel pool maanteed ei mõjuta kasvukoha seisundit.

PEP-i idapiir on piiritletud mööda põhikaardile kantud teed nii, et tee jääb püsielupaika (4 m

tee telgjoonest), mis võimaldab reguleerida tee hooldus- ja rekonstrueerimistöid. PEP-i

lõunapiir kulgeb mööda maaüksusel paikneva tiigi ja metsasihi piiri (jättes sihi PEP-ist välja).

Et tagada piisav minimaalse laiusega (30 m) puhverala virgiinia võtmeheina kasvukoha ümber

selle mikrokliima säilitamiseks, on ka PEP-i põhja- ja läänepiir piiritletud looduslike piiride

puudumisel mõtteliste sirgetena, arvestades vajaliku puhverala laiust.

Püsielupaiga pindala on 0,61 ha ja see asub täies ulatuses riigimaal ning on kavandatud

sihtkaitsevööndisse.

5.5 Saueaugu virgiinia võtmeheina PEP, Järva maakond, Türi vald, Saueaugu küla

Püsielupaik piirneb Kõnnumaa-Väätsa metsise püsielupaigaga. Kasvukoht kanti

keskkonnaregistrisse esmakordselt 2016. aastal, mil loendati kasvukohast (leiukoht

KLO9337994) 133 isendit. 2018. aasta inventuuri käigus loendati kasvukohas 121 virgiinia

võtmeheina taime, millest 109 olid generatiivsed. Tegemist on ühe esinduslikuma virgiinia

võtmeheina populatsiooniga, mis praeguseks on keskkonnaregistris registreeritud.

Kasvukohaks on liigirikas niiduriba kruusatee ja kraavi vahel, kasvukoha kõrval paikneb

keskealine kõdusoomets. Põhipopulatsiooni (leiukoht KLO9337994) lähedalt võsastuvalt

metsasihilt leiti 2018. aastal inventuuri käigus veel neli virgiinia võtmeheina isendit (leiukoht

KLO9340854).

PEP koosneb kahest lahustükist. PEP-i põhjapoolne lahustükk on piiritletud nii, et Ussisoo-

Saueaugu tee jääb püsielupaika (3 m tee telgjoonest), et oleks võimalik reguleerida tee hooldus-

ja rekonstrueerimistöid. PEP-i läänepiir on piiritletud mõttelise sirgena nii, et virgiinia

võtmeheina kasvukohale jääks vähemalt 30 m puhverala seniste valgustingimuste säilimiseks.

PEP-i põhjapoolse lahustüki lõunapiir kulgeb paralleelselt elektriliini trassiga, jättes elektriliini

10 meetrise puhveralaga PEP-ist välja.

Lõunapoolse lahustüki põhjapoolne serv on piiritletud samadel põhimõtetel elektriliini trassini.

Mujal on lahustüki piir piiritletud mõtteliste sirgetena, arvestades 30 m puhverala ulatust ümber

kasvukoha.

Püsielupaiga pindala on 5,37 ha ja see asub osaliselt eramaal (4,6 ha) ning osaliselt riigimaal

(0,77 ha) ning on kavandatud sihtkaitsevööndisse.

5.6 Iia virgiinia võtmeheina PEP, Viljandi maakond, Põhja-Sakala vald, Iia küla

Püsielupaik asub Kõpu-Tõramaa-Jõesuu kõrvalmaantee lähistel. Leiukoht avastati 2018. aastal,

otsides virgiinia võtmeheina vanade herbaarandmete põhjal määratletud eelvalikualalt.

Kasvukohast leiti 4 isendit (neist kaks generatiivset). Kasvukohaks on kraaviga piirnev kuuse-

segametsa metsasiht.

21

PEP-i kirdepiir on piiritletud mööda katastripiiri paralleelselt teega. PEP-i piiri viimine üle tee

pole otstarbekas, kuna tegevused teiselpool maanteed eeldatavasti ei mõjuta kasvukoha

seisundit, mistõttu on PEP-i kirdenurgas puhverala ulatust vähendatud. Kuna ülejäänud alal

puuduvad maastikulised alused, kulgeb püsielupaiga välispiir mujal mõtteliste sirgetena

minimaalse puhveralana (30 m) ümber kasvukoha.

Püsielupaiga pindala on 2,38 ha ja see asub täies ulatuses riigimaal ning on kavandatud

sihtkaitsevööndisse.

5.7 Kargaja virgiinia võtmeheina PEP, Tartu maakond, Peipsiääre vald, Kargaja küla

Kasvukohaks on kraaviga külgnev metsasiht keskealises kõdusoo-segametsas. Liigi esinemine

kasvukohas (leiukoht KLO9308086) on registreeritud juba 1937. aastal. 2018. a vaatluse käigus

leiti kasvukohast kolm (neist üks generatiivne) virgiinia võtmeheina taime.

PEP-i on piiritletud selle põhjaosas paiknev kraav, mis on potentsiaalseks kasvukohaks

virgiinia võtmeheinale, koos 30 m laiuse puhveralaga, et oleks võimalik säilitada mõlemal

kraavikaldal virgiinia võtmeheinale sobilikud valgustingimused. PEP-i piirid lõunas järgivad

katastriüksuste piire, mujal kulgevad mõtteliste sirgetena, arvestades 30 m laiuse puhvri ulatust.

Püsielupaiga moodustamisega tagatakse II kaitsekategooriasse kuuluva liigi karvase maarjalepa

ja III kaitsekategooriasse kuuluva laialehise neiuvaiba kasvukohtade kaitse.

Püsielupaiga pindala on 9,56 ha ja see asub 2,97 ha ulatuses eramaal ja 6,59 ha ulatuses

riigimaal ning on kavandatud sihtkaitsevööndisse.

5.8 Kuningaküla virgiinia võtmeheina PEP, Ida-Viru maakond, Alutaguse vald,

Kuningaküla

Püsielupaik piirneb Alutaguse rahvuspargiga. Kasvukoht (leiukoht KLO9337800) kanti

registrisse 2015. aastal, mil loendati seal 17 isendit. 2017. aastal loendati kasvukohast 11

isendit. Kasvukohaks on metsasihi serv ja kraaviperv naadi-angervaksa kasvukohatüübis.

Püsielupaiga idapiir kulgeb mööda metsasihti ning ühtib Alutaguse rahvuspargi piiriga. Kuigi

metsaeraldisel 23 on teostatud 2020. a seisuga raie, on selle ala hõlmamine vajalik tagamaks

liigi levikukoridor tulevikus, kuna metsasiht on liigile potentsiaalselt sobivaks kasvukohaks.

Mujal kulgeb PEP-i piir mõtteliste sirgetena ümber virgiinia võtmeheina kasvukoha.

Piiritlemisel arvestati, et virgiinia võtmeheina kasvukohale jääks vähemalt 30 m laiune puhver,

sest vaid seeläbi on liigi kasvukohas võimalik tagada ka püsielupaika ümbritseva metsa

raiumise järel liigile sobilik mikrokliima.

Püsielupaiga moodustamisega tagatakse III kaitsekategooria taimeliigi laialehise neiuvaiba

kaitse.

Püsielupaiga pindala on 3,20 ha ja see asub täies ulatuses riigimaal ning on kavandatud

sihtkaitsevööndisse.

22

5.9 Mustanina virgiinia võtmeheina püsielupaik, Ida-Viru maakond, Narva-Jõesuu

linn, Mustanina küla

Püsielupaik moodustatakse leiukoha KLO9342380 kaitseks. Keskkonnaregistri andmetel on

leiukoht registreeritud 2020. a., kui kasvukohas loendati 20 virgiinia võtmeheina isendit.

Püsielupaiga moodustamise otstarbekust 2018. aasta inventuuri aruandes käsitletud pole, kuna

tegemist on hiljem leitud liigi leiukohaga. Kasvukoht on liigi jaoks ebatüüpiline, tegemist on

Sirgala karjääri põlevkivikaevanduse puistangualaga. Kasvukohaks on endine põlendik, leht-

ja okaspuu segametsas.

Püsielupaiga piiritlemisel puuduvad maastikulised alused sobiliku puhverala jätmiseks,

mistõttu on püsielupaika hõlmatud liigile sobilik kasvukoht koos minimaalse puhveralaga 30

m mõtteliste sirgetena.

Püsielupaiga moodustamisega tagatakse ka III kaitsekategooria taimeliigi suure käopõlle kaitse.

Püsielupaiga pindala on 2,84 ha, see asub täies ulatuses riigimaal ning on kavandatud

piiranguvööndisse.

5.10 Varese harulise võtmeheina püsielupaik, Võru maakond, Võru vald, Varese küla

Keskkonnaregistri andmetel on leiukoht registreeritud 2020. aastal, kasvukohas (leiukoht

KLO9342284) loendati kolm harulise võtmeheina isendit. Taimed kasvavad kasvukohas kitsa

ribana ning populatsiooni seisundit on hinnatud keskmiseks. Püsielupaiga moodustamise

otstarbekust 2018. aasta inventuuri aruandes käsitletud pole, kuna tegemist on hiljem leitud liigi

leiukohaga. Kasvukohaks on jänesekapsa-pohla kasvukohatüüp, üleminekuala palumetsalt

laanemetsa. Tõenäoliselt on ala varasemalt kas kultuuristatud või on see looduslikult uuenenud

okaspuudega.

Püsielupaiga piiritlemisel puuduvad maastikulised alused sobiliku puhverala jätmiseks. Põhja-

ja lõunasuunal on püsielupaika hõlmatud mõtteliste sirgetena liigile sobilik kasvukoht metsa-

ja endise põllumaa üleminekualal koos minimaalse puhveralaga (20 m), mis on vajalik liigile

liigse varju vältimiseks tema kasvukohas. Ida- ja lääneosas on piir valdavas osas tõmmatud

samuti mõtteliste sirgetena, kuid olemasolevat kasvukohta ümbritsev puhverala on jäetud

suurem (ligikaudu 30 – 40 m), kuna seal on tegemist potentsiaalselt sobiliku kasvukohaga, kuhu

liik saab levida, kui raie tulemusel valgustingimusi parandada. Kirdeosas on piiriks jalgraja serv

(1 m selle telgjoonest). Kuna kasvukoht hakkab vaikselt kinni kasvama, on vähemalt

kavandatava püsielupaiga piires vajalik säilitada kasvukoha avatus päikesele. Kasvukohas on

esmatähtis, et ala toitelisus ei suureneks, sest see toob kaasa taimekoosluse muutumise ja

rohukasvu suurenemise-tihenemise. Kui varjukus suureneb, suureneb ka toitelisus, niiskus ja

taimeliikide vaheline konkurents. Kasvukoha metsastumisel pole harulisele võtmeheinale

sobilikud valgustingimused enam tagatud.

Püsielupaiga pindala on 0,41 ha, see asub täies ulatuses eramaal ning on kavandatud

piiranguvööndisse.

23

5.11 Jälevere harulise võtmeheina püsielupaik, Viljandi maakond, Põhja-Sakala vald,

Jälevere küla

Kasvukohaks on paluniidukooslus, kunagise pinnase häiringuga alal – esinevad maapinna

ebatasasused. Leiukoht on keskkonnaregistrisse kantud 2015. a, mil registreeriti kahe harulise

võtmeheina taime olemasolu, 2018. a vaatluse käigus taimi enam ei leitud. Kasvukoha

ümbruses kasvab noor männik, liigile sobivat kooslust on kasvukohas vähe.

Püsielupaiga lõunapiir kulgeb paralleelselt teega kuni katastripiirini ja siis mööda katastripiiri

selle nurgapunktini. Ülejäänud püsielupaiga piiritlemiseks puuduvad maastikulised alused

sobiliku puhverala jätmiseks, mistõttu on püsielupaika hõlmatud mõtteliste sirgetena liigile

sobilik kasvukoht, koos ligikaudse puhveralaga 20 m, et tagada liigile sobilike valgustingimuste

säilimine.

Püsielupaiga pindala on 0,76 ha, see asub 0,14 ha ulatuses riigimaal ja 0,62 ha ulatuses eramaal

ning on kavandatud piiranguvööndisse.

5.12 Kuutsi harulise võtmeheina püsielupaik, Võru maakond, Rõuge vald, Kuutsi küla

Kasvukoht on kuiv ja liivane lõunakallak aia ääres, ehk tegemist pole liigi jaoks tavapärase

kasvukohaga nõmme- või paluniidul. Mõniste Talurahvamuuseumi aianurk, kus haruline

võtmehein 2019. a (neli taime) tuvastati, on niidetav ja külastatav õppegruppide ja teiste

huviliste poolt. Kasvukohta niidetakse peale harulise võtmeheina eoste lendumist. Tegemist on

teadaolevalt ainukese avalikus kasutuses oleva ning külastatava kasvukohaga. Aianurgas

kasvab üle 50 erineva taimeliigi, mis on eraldatud piirdega ja kuhu lubatakse huvilised

talurahvamuuseumi töötajate juuresolekul ja videovalve all. Kasvukohas liigutakse mööda

selleks ettevalmistatud rada.

Püsielupaik on lõuna- ja idaosas piiritletud katastripiiriga, lääneosas põhikaardijärgse hoone

servaga ning põhjaosas mõttelise sirgena hoone nurgast katastripiirini. Kasvukohta ümbritsevat

muuseumi õueala ja teemaad niidetakse, mistõttu pole põhjendatud selle ala arvamine

puhveralana püsielupaika, et säilitada kasvukohta ümbritseval alal sobivaid tingimusi

(niitmine).

Püsielupaiga pindala on 0,03 ha, see asub täies ulatuses riigimaal ning on kavandatud

piiranguvööndisse.

6 Kaitse alla võtmise ja kaitse korraldamisega seotud kulutuste hinnang

Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 11 kohaselt püsielupaikade sihtkaitsevööndi maalt

maamaksu ei maksta. Seega kaasneb kaitsekorra kehtestamisel kohaliku omavalitsuse

maamaksutulude vähenemine 100% ja piirangukaitse vööndi maal 50% maamaksutulude

vähenemine. Selle tulemusena väheneb tulu Alutaguse vallal 113 eurot, Setomaa vallal 0,5

eurot, Peipsiääre vallal 30 eurot, Türi vallal 15 eurot, Põhja-Sakala vallal 7 eurot, Võru vallal

0,6 eurot ning Narva-Jõesuu linnal 68 eurot aastas.

Püsielupaiga kaitse alla võtmisega arvatakse kaitse alla 53,86 ha riigi metsamaad, millest küpset

või valmivat metsa on 22,8 ha ulatuses. Arvestades piirangutega alal asuva küpse ja valmiva

24

metsa osakaalu, on Riigimetsa Majandamise Keskusel sellest tulenevalt saamata jääv tulu

keskmiste määrade järgi ligikaudu 3 000 eurot aastas.

Maaeluministri 22. aprilli 2015. a määruse nr 39 „Natura 2000 erametsamaa toetus” alusel

hüvitatakse erametsaomanikele väljaspool Natura 2000 alasid asuvate püsielupaikade

sihtkaitse- ja piiranguvööndites asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute järgimist.

Kehtiva määruse kohaselt on ühele hektarile makstav erametsamaa toetus sihtkaitsevööndis 110

eurot. Toetust on võimalik taotleda enam kui 0,3 ha suurusele metsamaale. Kavandatavasse

püsielupaika jääb 33,28 ha eramaid, sh 33,25 ha metsamaad. Nimetatud määruse kohaselt on

eraomanikel võimalik kokku iga-aastaselt toetust taotleda 3 658 eurot.

Vastavalt LKS § 20 lõikele 1 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja,

mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele vastava

tasu eest. Peale püsielupaikade kaitse alla võtmist on kinnisasja omanikul õigus teha ettepanek

püsielupaiga sihtkaitsevööndis asuva maa riigi poolt omandamiseks, kui kaitsekord piirab

oluliselt maa sihtotstarbelist kasutamist. Maa-ameti tehingute andmebaasi alusel toimus 2019.

aastal Alutaguse vallas 1 916 ha maatulundusmaaga 180 tehingut kogusummas 5 737 185 eurot,

Peipsiääre vallas 1 707 ha maatulundusmaaga 266 tehingut kogusummas 6 674 768 eurot,

Narva-Jõesuu linnas 845 ha maatulundusmaaga 72 tehingut kogusummas 2 498 156 eurot, Türi

vallas 2 912 ha maatulundusmaaga 249 tehingut kogusummas 16 807 514, Põhja-Sakala vallas

2 084 ha maatulundusmaaga 216 tehingut kogusummas 7 706 613 eurot, Võru vallas 2 236 ha

maatulundusmaaga 319 tehingut kogusummas 9 139 221 eurot ning Rõuge vallas 1701 ha

maatulundusmaaga 199 tehingut kogusummas 6 371 622 eurot. Tehingute koguväärtust ja

pindala puudutavad andmed kuvatakse vaid juhul, kui on toimunud vähemalt 5 tehingut.

Kavandatavasse püsielupaika jääb 33,28 ha sihtkaitsevööndis paiknevaid eramaid, mille

sihtotstarbeline kasutamine on eeldatavasti oluliselt piiratud. Eeldatavad kulud eramaade

ostmiseks on ligikaudu 138 960 eurot. Tegemist on hüpoteetilise summaga, kuna maid

omandatakse riigile maaomaniku taotluse alusel. Arvestades seni esitatud maade omandamise

taotluste hulka, on huvi maade riigile müümise vastu eeldatavalt tagasihoidlik ja määruse

jõustumine ei avalda olulist mõju juba võetud kohustustele. Vajalike vahendite lisataotlust

menetletakse üldises korras riigieelarve koostamise protsessis kooskõlas riigi

eelarvestrateegiaga ja arvestades eelarvelisi võimalusi.

25

Lisa 1.

Kummeli-võtmeheina kasvukohtade ülevaade ja esinduslikkus

KKR kood Kasvukoha nimetus Kaitstav ala27 Arvukus (is)

Pindala (ha) Projekteeritav

KLO9318353 Maalema PEP, pv 51 0,047 KLO9337210 Kõveri LKA, skv 43 0,3744 KLO9309900 Kostkova 42 0,0553 Kostkova KLO9340864 Rootsiküla 39 0,1131 KLO9338275 Suigu LKA, skv 16 0,1254 KLO9322434 Gorodenka LKA, skv 12 0,1264 KLO9305497 Poogandi MKA, pv 8 0,2923 KLO9312148 Hiiu Kohalik kaitstav ala, pv 6 0,3615 KLO9338250 Maalema PEP, pv 6 0,0244 KLO9335900 Arula LP, pv 4 0,1085 KLO9340866 Arvila 2 3 0,0309 KLO9338191 Sakurgi 2 0,0078 KLO9335920 Kiidjärve MKA, pv 1 0,0282 KLO9337209 Kalda 1 0,2646 KLO9340863 Urissaare 2 LKA, skv 1 0,0198 KLO9337004 Ähijärve RP, pv 1 0,0312 KLO9342644 Taevaskoja 1 0,0312 KLO9309901 Ahunapalu

(Pähnassaare) LKA, skv 1 0,0358

KLO9327963 Tepripalu kavandatav võsu- liivsibula PEP, pv

0 0,0173

27 Lühendid: MKA – maastikukaitse ala, LKA – looduskaitse ala, HA – hoiuala, PEP – püsielupaik, RP – rahvuspark, LP – looduspark; skv – kaitseala sihtkaitsevöönd, pv – kaitseala piiranguvöönd

Roheline 64 / 80010 Pärnu / Tel 662 5999 / Faks 680 7427 / e-post: [email protected] /

www.keskkonnaamet.ee / Registrikood 70008658

ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS

Märge tehtud: 03.02.2021

Juurdepääsupiirang kehtib kuni: 02.02.2026

Alus: AvTS § 35 lg 1 p 8

Teabevaldaja: Keskkonnaamet

Riigimetsa Majandamise Keskus

[email protected]

03.02.2021 nr 7-16/21/2453

Kaitsealuste võtmeheinade püsielupaikade

kaitse alla võtmise ettepanekust ja

väljatöötamise kavatsusest teavitamine

Austatud riigivara haldaja

Teie poolt hallatavad maaüksused on kavandatud järgmiste püsielupaikade koosseisu:

Arvila, Iia, Kargaja, Kuningaküla, Mustanina, Rassi ja Saueaugu (ulatus näidatud lisas 2

sisalduvatel kaartidel), kuna neil kasvab I kaitsekategooria taimeliik virgiinia võtmehein.

Edastame Teile arvamuse avaldamiseks planeeritavate püsielupaikade kaitse alla võtmise

ettepaneku ja väljatöötamise kavatsuse (lisa 1) ning kavandatavate püsielupaikade piire ja

tsoneeringut sisaldavad kaardid (lisa 2). Nimetatud väljatöötamise kavatsus käsitleb

püsielupaikade kaitse alla võtmise põhjendust, eesmärki, kavandatavate piirangute kirjeldust,

püsielupaiga piiritlemise ja tsoneerimise põhjendust ning kaitse alla võtmisega ning kaitse

korraldamisega seotud kulutuste hinnangut.

Teil on võimalik 15. märtsini 2021 (kaasaarvatud) esitada oma arvamusi, ettepanekuid ja

põhjendatud vastuväiteid kaitsealuste võtmeheinade püsielupaikade kaitse alla võtmise

ning kavandatava kaitsekorra kohta Keskkonnaameti liigikaitse büroole aadressil Narva mnt

7a, 15172 Tallinn või e-posti aadressil [email protected]. Kui Te ei ole nimetatud

kuupäevaks ettepanekuid teinud, siis arvestame, et Teil ei ole vastuväiteid võtmeheinade

püsielupaikade kaitse alla võtmise ja kavandatava kaitsekorra kohta. Täiendava teabe saamiseks

pöörduge julgesti liigikaitse peaspetsialisti Egle Kons poole (tel: 56943013; e-post:

[email protected]).

Planeeritavate võtmeheinade püsielupaikade kaitse alla võtmise ettepanekut ja väljatöötamise

kavatsust täiendatakse põhjendatud muudatusettepanekute alusel ning esitatakse see eeldatavasti

2021. aasta septembris keskkonnaministrile vastava määruse menetluse algatamiseks. Määruse

kehtestamisest teavitatakse Teid kirjalikult, see toimub eeldatavasti 2022. aasta teises pooles.

2 (2)

Juhime tähelepanu, et looduskaitseseaduse § 53 lõike 1 järgi on I kaitsekategooria liigi isendi

täpse asukoha avalikustamine massiteabevahendites keelatud, mistõttu palume selle piiranguga

arvestada ja planeeritavate võtmeheina püsielupaikade kaitse alla võtmise väljatöötamise

kavatsust veebilehtedel ega mujal massiteabevahendites mitte avalikustada.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Marju Erit

juhataja

liigikaitse büroo

looduskaitse planeerimise osakond

Lisad:

1. Kaitsealuste võtmeheinade PEP väljatöötamise kavatsus.pdf

2. PEP_kaardid.zip

Egle Kons 5694 3013

[email protected]