| Dokumendiregister | Riigikogu |
| Viit | |
| Registreeritud | 15.05.2026 |
| Sünkroonitud | 17.05.2026 |
| Liik | Protokoll |
| Funktsioon | |
| Sari | |
| Toimik | Komisjoni avalik istung teisipäeval, 5.05.2026 kell 14.00 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | |
| Saabumis/saatmisviis | |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tuumajaamad praegu Teet Koitjärv
Nõunik
05.05.2026 2
05.05.2026 3
05.05.2026 4
05.05.2026 5
Tänan tähelepanu eest!
Teet Koitjärv
nõunik
Riigikogu majanduskomisjoni avaliku
istungi protokoll nr 190
Tallinn, Toompea Teisipäev, 5. mai 2026
Algus 14.00, lõpp 15.20
Juhataja: Marek Reinaas (esimees)
Protokollija: Kiia Väli (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Jaak Aab, Aleksei Jevgrafov, Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik,
Tõnis Mölder, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi
Komisjoni ametnikud: Eve-Ly Kübard (nõunik-sekretariaadijuhataja), Mari Tänav (nõunik),
Maria Haas (konsultant)
Puudusid: Õnne Pillak ja Reili Rand
Kutsutud: Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna kiirguse ja
tuumaohutuse valdkonna juht Marily Jaska, Siseministeeriumi kriisivalmiduse ja
elanikkonnakaitse asekantsler Tuuli Räim ja nõunik Reelika Runnel, Tarbijakaitse ja
Tehnilise Järelevalve Ameti peadirektor Kristi Talving, Päästeameti peadirektor Margo Klaos,
Politsei- ja Piirivalveameti piirivalveosakonna kriisideks valmisoleku büroo juht Virko Luide,
Riigi Infosüsteemi Ameti esindaja Andres Pelešev, Keskkonnaameti nõunik (kriisihaldus)
Teet Koitjärv, Fermi Energia AS juhatuse liige ja tehnoloogiajuht Marti Jeltsov ning
tuumkütuse ja ohutusjuht Kaspar Kööp (1. päevakorrapunkt)
Päevakord:
1. Vabariigi Valitsuse algatatud tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu (856 SE) teise
lugemise ettevalmistamine: arutelu huvigruppidega julgeoleku ja pääste vaatest
2. Info ja muud küsimused
1. Vabariigi Valitsuse algatatud tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu (856 SE) teise
lugemise ettevalmistamine: arutelu huvigruppidega julgeoleku ja pääste vaatest
Komisjoni istung on järelvaadatav Riigikogu Youtubeʼi kanalil (link videole).
Tuuli Räim selgitas, et 856 SE kehtestab olulisi ülesandeid Siseministeeriumi (SiM)
valitsemisala mitmetele asutustele, nagu nt Päästeametile (PäA), Politsei- ja Piirivalveametile
(PPA) ning Kaitsepolitseiametile (KAPO). Julgeoleku vaates hakkab tuumavaldkonnas
riskide ja ohtude maandamine võimaliku tuumajaama planeerimistegevuste algusest, mitte
siis, kui tuumajaam on valmis. Eesti riik peab juba praegu olema valmis erinevateks
julgeolekuohtudeks, nagu nt küberohud ja sabotaaž. Tuumaprogrammi arendamine toimub
olemasoleval süsteemil. Oluline on tugevdada praegust kriisijuhtimise süsteemi, et vajadusel
2
tagada kiire ja koordineeritud reageerimine. Ükski tehnoloogia ei ole turvalisem, kui seda
ümbritsev süsteem, oskused ja teadmised. Sisekaitseakadeemia (SKA) täidab selles
valdkonnas olulist rolli, aidates väljaõppe kaudu suurendada SiM-i valitsemisalas
tuumavaldkonda puudutavaid teadmisi ja ekspertiisi. Nt SKA-s pakutakse rahvusvahelisel
tasandil hübriidohte puudutavat mikrokraadi.
Reelika Runnel andis ülevaate julgeoleku ja hädaolukordadeks valmisoleku teemade
käsitlusest 856 SE-s (lisa 1). SiM-i haldusalal on tuumaprogrammi rakendamisel suur
puutumus ja roll. Ligikaudu üks neljandik eelnõu kogumahust käsitleb julgeoleku ja
hädaolukordadeks valmisoleku temaatikat. Nimetatud lähenemine on kooskõlas Riigikogu 12.
juuni 2024. a otsuse „Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine“ punktiga nr 3, mille
kohaselt tuleb õigusraamistiku kujundamisel tagada riikliku julgeolekuga seotud riskide
põhjalik hindamine. 856 SE koostamisel on julgeoleku ja hädaolukordadeks valmisoleku
küsimustele pööratud suurt tähelepanu ja konsulteeritud nii rahvusvaheliste organisatsioonide
kui ka pikaajalise tuumaenergia kasutamise kogemusega riikidega. SiM-i ülesanded hõlmavad
eeskätt valdkondliku poliitika kujundamist ja õigusloomet ning strateegiate väljatöötamist.
PäA-le lisanduvad ülesanded, mis tulenevad erinevate intsidentide, õnnetusjuhtumite ja
hädaolukordade lahendamisest, samuti lisandub roll loamenetluses järelevalve teostamisel.
Samuti lisanduvad ülesanded PPA-le, nagu nt tuumamaterjali ja -kütuse vedude julgeoleku
tagamine ning kooskõlastamine. Kõige rohkem uusi ülesandeid lisandub KAPO-le, nagu nt
tüüpohu profiili kujundamine ja kaitseplaneerimise aluseks olevate ohtude hindamine, mis
hõlmab võimalike ründevektorite, potentsiaalsete ründajate ning nende kasutatavate meetodite
analüüsi, et tagada valmisolek erinevateks stsenaariumideks. Samuti hõlmavad ülesanded
tausta- ja julgeolekukontrollide läbiviimist, sh tuumajaama territooriumile sisenevate isikute
kontrollimist. Tuumajaama töötajad peavad läbima regulaarseid taustakontrolle vähemalt kord
viie aasta jooksul. SKA roll seisneb eeskätt esmareageerijate väljaõppe tagamises, et
kindlustada nende pädevus tuumajaamaga seotud intsidentidele ja õnnetusjuhtumitele
reageerimisel. Selles vallas pakutakse SKA-s juba hübriidohtude temaatilist mikrokraadi ja
ollakse värbamas inimesi CBRN-valdkonnas (keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja
tuumamaterjalide kuritahtlik kasutamine), kes asuvad laiendama nende teemade käsitlust
õppekavades. R. Runnel lisas, et 856 SE on üles ehitatud põhimõttel, mille kohaselt
arvestatakse julgeoleku ja hädaolukordadega seotud küsimusi läbivalt kogu tuumajaama
elutsükli vältel. Juba asukohavaliku lähteülesandes kehtestati vajadus arvestada
hädaolukordade lahendamiseks vajaliku taristu ja võimekusega ning kaardistada
julgeolekuriskid, tagamaks nende võimalikult varajane hindamine. Järgnevas etapis
hinnatakse arendajat, et välistada Eestile ebasõbralikest riikidest pärinev rahastus ja
kontrollitakse arendajaga seotud isikute tausta. Tehnoloogia- ja tarneahela osas on välistatud
Eestile potentsiaalset julgeolekuohtu kujutavad riigid tehnoloogiatarnijatena, ning seda kogu
tarneahela ulatuses, mitte üksnes reaktori enda puhul. Lisaks on kehtestatud nõue, et kasutatav
tehnoloogia peab olema eelnevalt mõnes riigis litsentseeritud, mille põhjal on tõendatud selle
ohutus. Sellega välistatakse Eestis esmakordselt katsetatavate lahenduste rakendamine.
Ehitusetapis rakendatakse rangeid turvameetmeid, sh ehitusplatsil läbiviidavaid
taustakontrolle ja esmaseid füüsilise kaitse meetmeid, et tõkestada kõrvaliste isikute ligipääsu.
Tuumajaama katsetuse ja hilisema käitamise faasis rakenduvad julgeoleku- ja hädaolukordade
protokollid, mis hõlmavad töötajate tausta- ja julgeolekukontrolle, hädaolukorra lahendamise
plaanide (HOLP) ajakohasuse kontrolli, riskianalüüse ning füüsilise kaitse süsteemide
toimimist. Füüsilise kaitse nõuete kohaselt peab tuumajaam olema kaitstud nii mehitatud kui
ka mehitamata süsteemide vastu. Lisaks toimuvad tuumajaamas regulaarsed rahvusvahelised
3
inspekteerimised, sh Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ja Euroopa Komisjoni poolt.
Seejuures rakendatakse ka välisinspektorite suhtes asjakohaseid kontrollimeetmeid, tagamaks,
et tuumajaama territooriumile lubatakse üksnes eelnevalt heaks kiidetud ja turvalisuse
seisukohast sobivad isikud. Täiendavad regulatiivsed detailid kehtestatakse siseministri
määrustega, mis puudutavad tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüse, tuumakäitise HOLP-i,
füüsilise kaitse nõudeid, sh tuumakäitise sisemisele turvateenistusele, ning tuumaohutusluba
omavas äriühingus olulise osaluse omandamist. Hetkel kavandatavalt hakkab tuumajaama
turvateenust osutama erasektor, kuid riik kehtestab turvateenistujatele vastavad
kvalifikatsiooninõuded. R. Runnel lisas, et võimaliku hädaolukorra korral lasub oluline osa
vastutusest tuumajaama operaatoril, kes peab tagama käitisesisese esmase reageerimisvõime,
rakendama HOLP-i ja teostama esmast sekkumist avariikiirituse olukorras. Riiklik vastutus
kehtib samuti, kui sündmuse mõju ulatub väljapoole jaama territooriumi. Riigi vastutada on
elanike evakuatsiooni korraldamine, päästetööde juhtimine ja kriisikommunikatsiooni
korraldamine. SiM-i haldusala asutused sekkuvad ka väiksemate juhtumite korral, lahendades
neid koostöös tuumajaama operaatoriga. Lisaks operaatori võimekusele tuleb arendada ka
riiklikku võimekust hädaolukordadega toimetulekuks, tuginedes olemasolevale riiklikule
kriisireguleerimise süsteemile. HOLP-i oluline osa on regulaarsete harjutuste ja õppuste
läbiviimine. 856 SE-s on sätestatud nõue korraldada vähemalt kord kolme aasta jooksul
tuumajaamas õppusi, mis hõlmavad ka käitisevälise reageerimise harjutamist, kuhu
kaasatakse nt kohalikku elanikkonda evakuatsiooni harjutamiseks. Õppuste teemad
määratletakse seaduse tasandil ja hõlmavad muu hulgas ka julgeolekustsenaariume, nagu nt
erinevaid hübriidohtusid. Samuti on välja kujunenud mitmed rahvusvahelised mehhanismid
sündmuste lahendamiseks, sh vastastikuse abi osutamiseks. Eesti on liitunud enamike
asjakohaste rahvusvaheliste konventsioonidega, mis käsitlevad kiirgus- ja
tuumahädaolukordades abi andmist. Teemat puudutab ka Euroopa Liidu (EL) õigusraamistik.
Lisaks on Eesti sõlminud kahepoolsed koostöölepped teiste riikidega, et tagada abi kiire
kättesaadavus ja tõhus koostöö õnnetusolukordades. Õnnetuste lahendamine on kõigi riikide
huvi, kuna sellistel sündmustel on piiriülene mõju ning need mõjutavad kogu sektori
usaldusväärsust. R. Runnel lisas, et tuumaenergia valdkonna toimimise keskmes on pädevad
ja motiveeritud inimesed, kellel on vajalikud erialased teadmised ning võimekus kavandatud
lahendusi rakendada ja ellu viia. Eestil on tihe koostöö kujunenud ka Ameerika
Ühendriikidega, samuti Euroopa Komisjoni, Prantsusmaa, Jaapani ja Soomega. R. Runnel
selgitas SiM-i haldusala eelarve lisavajadusi aastateks 2027-2030 seoses 856 SE
rakendamisega. Perioodiks 2027–2030 on kavandatud koguinvesteering ligikaudu 2 mln €,
mis on suunatud peamiselt tööjõukulude katmiseks. Võrreldes praeguse olukorraga nähakse
ette täiendavalt kaheksa ametikoha loomine, et tagada pädev koostöö tuumaregulaatoriga ehk
TTJA-ga ja aktiivne osalus asukohavaliku protsessis, et tagada julgeolekuriskide
maandamine. KAPO vajadused on esitatud eraldi salastatud tasemel. Kogu hädaolukordadeks
valmisoleku väljaarendamise investeerimisvajadus aastani 2035 ulatub SiM-i haldusalas 17
mln euroni. Tegemist on konservatiivsel meetodil põhineva hinnanguga, mis lähtub suurte
tuumajaamade ohuraadiustest ja tehnilistest vajadustest. Tegelikud investeerimisvajadused
sõltuvad tuumaregulaatori poolt kinnitatavast riskihinnangust ja julgeolekuasutuste
hinnangust valitsevale julgeolekuolukorrale. R. Runnel sõnas lõpetuseks, et 856 SE keskne
põhimõte on, et tuumavaldkonna hädaolukordade ja julgeoleku käsitlust ei kujundata
eraldiseisva süsteemina, vaid see integreeritakse olemasolevasse riiklikku kriisisüsteemi ja
julgeoleku arhitektuuri. Kuigi märkimisväärne osa vastutusest lasub tuumajaama käitajal, jääb
riigile keskne roll julgeolekuriskide hindamisel ja käitisevälise hädaolukordade lahendamise
võimekuse tagamisel. Seetõttu on võtmetähtsusega pädevate spetsialistide olemasolu ja
4
valdkondliku kompetentsi süsteemne arendamine, mille juures on oluline roll ka
rahvusvahelisel koostööl.
Teet Koitjärv andis ülevaate Eesti läheduses asuvatest tuumajaamadest (lisa 2).
Tuumavaldkonna julgeoleku ja hädaolukordade kontekstis ei looda uut, eraldiseisvat
süsteemi, vaid arendatakse edasi olemasolevat süsteemi. Eesti on juba praegu integreeritud
rahvusvahelistesse võrgustikesse ja on ratifitseerinud vajalikud konventsioonid. Samuti
toimivad rahvusvahelised teabevahetuse ja vastastikuse abi mehhanismid võimalike tuuma-
või kiirgusõnnetuste korral. Oluline on rõhutada, et Eestit mõjutab juba praegu ümbritsev
tuumajaamade võrgustik. T. Koitjärv andis ülevaate Eestist u 300 km kaugusel paiknevatest
tuumajaamadest. Lisaks ollakse Põhja-Poolasse planeerimas suurt tuumajaama.
Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur on kinnitanud soovituslikud hädaolukordi
puudutavad ohutsoonid (300 km, 100 km, 30 km ja 15 km), mille alusel peaks ka
hädaolukordade lahendamist planeerima. Need puudutavad olemasolevaid teise ja kolmanda
põlvkonna tuumajaamu ning ei puuduta tuleviku väikemoodulreaktoreid (SMR), mille osas
süsteemid vaadatakse üle. Eestist 100 km raadiuses paiknevad kaks tuumajaama: Leningradi
ja Loviisa tuumajaam. Eestis on kehtestatud HOLP-id riigisisese kiirgusõnnetuse ja
naaberriigis toimunud kiirgusõnnetuse lahendamiseks. Eestisse ehitava tuumajaama korral
vaadatakse need plaanid üle. 856 SE-s sätestatakse nõuded tuumakäitise HOLP-ile. Eestist
100 km raadiuses paiknevate tuumajaamade mõjuulatusse jääb Eestis alasid Ida-Virumaalt,
Lääne-Virumaalt ja Harjumaalt. Ettekandes on märgitud planeeringulised raadiused ja
reaalsuses mudeldatakse neid vastavalt tegelikele ilmastikuoludele. Selline analüüsivõimekus
on Eesti riigil olemas. Lähiriikide tuumajaamad mõjutavad Eestit sõltumata sellest, kas
Eestisse rajatakse tuumajaam või mitte. Tuumajaamu puudutavate riskide hindamine toimub
regulaarselt, kaheaastaste tsüklitena, mille käigus analüüsitakse võimalikke muutusi
riskipildis.
Margo Klaos sõnas, et Eestis on välja töötatud plaanid rahvusvahelise tuumahädaolukorra ja
siseriikliku kiirgushädaolukorra lahendamiseks, kuid edasise sammuna on vajalik kujundada
valmisolek ka riigisisese tuumahädaolukorra lahendamiseks. PäA roll seisneb koostöös
TTJA-ga planeerimisprotsessis nii asukohapõhiste valikute kui ka järelevalve puhul.
Planeerimise ja järelevalve keskmes hinnatakse seda, kuidas tuumajaama käitaja on valmis
sisemiste regulatsioonide, operatiivse valmisoleku ja isikkoosseisuga võimalikke
avariiolukordi lahendama. Oluline on käitaja enda suutlikkus intsidentidega toime tulla.
Sellele lisandub riigi valmisolek olukordadeks, kus ettevõttesisene reageerimine ei ole piisav
või kus sündmus väljub käitise territooriumilt ning eeldab riiklikku päästevõimekust. Sellest
tulenevalt on vajalik arendada tuumajaama asukohapiirkonnas valdkonna spetsiifilist
päästevõimekust. Samavõrd oluline on elanikkonnakaitse valmisoleku tugevdamine, mis
osaliselt sõltub tuumajaamaga seotud täiendavatest tuuma-ja kiirgusvaldkonna eripäradest.
See eeldab täiendava varustuse ja eritehnika soetamist, sh mehitamata vahendite
kasutuselevõttu, et ohu korral saaks siseneda õnnetuse piirkonda. Paralleelselt tuleb arendada
üldisi elanikkonnakaitse võimeid, mida on samuti vaja nii sõjalistes kriisides kui ka muudes
hädaolukordades, mida saab sealhulgas rakendada tuumaõnnetuste korral. Siia kuuluvad nt
evakuatsioonivalmidus, varjumiskorraldus ja ohuteavitus. Tegemist ei ole valdkondadega, mis
tulenevad arutatavast eelnõust, vaid nende olemasolu ja arendamine on praegusel hetkel
niikuinii vajalik. M. Klaos lisas, et PäA vajadused on tihedalt seotud CBRN-valdkonna
võimekuse arendamisega, sh lisavarustusega. Keemiaalaste õnnetuste lahendamise valmisolek
on aastate jooksul Eestil arenenud väga heaks. Praegu tuleb olemasolevasse süsteemi juurde
5
arendada tuumavaldkonna valmisolek.
Virko Luide selgitas, et PPA on olnud 856 SE väljatöötamisse kaasatud ja vajadused on
kaardistatud. Tuumajaama rajamisega kaasnev peamine väljakutse PPA jaoks on
olemasolevate riiklike ülesannete täitmise täiendav keerukus, riskitase ja ressursivajadus.
Lühiajalises vaates on võtmetähtsusega erialase ekspertiisi ja kompetentsi arendamine, et
valmistada organisatsioon ette võimalikele sündmustele reageerimiseks. Pikaajalises
perspektiivis on operatiivse reageerimisvõime tagamine, sh vajalike vahendite, väljaõppe ning
personali olemasolu. PPA rolli vaadates jäävad põhiülesanded samaks. Nendele lisanduvad
tuumamaterjali ja -kütuse vedude julgeoleku tagamine, riskianalüüside ning eelhinnangute
kooskõlastamine, samuti osalemine hädaolukordade lahendamises ja selle valmisoleku
harjutamises.
Andres Pelešev sõnas, et Riigi Infosüsteemi Amet (RIA) toetab 856 SE seadusena
vastuvõtmist. Samas soovib RIA juhtida tähelepanu sellele, et küberjulgeoleku teema käsitlus
on 856 SE-s pigem kaudne. Küberjulgeoleku roll on kavandatava arenduse kontekstis väga
oluline. Kaasaegsed tuumarajatised on tugevalt digitaliseeritud süsteemid, kus operatiivne
juhtimine, seire, füüsiline turve ja hooldus toimuvad suures osas arvutipõhiselt. Sellest
tulenevalt ei ole küberjulgeolek käsitletav eraldiseisva lisakomponendina, vaid moodustab
lahutamatu osa tuumaohutusest ja -julgeolekust. RIA hinnangul peaks küberjulgeolekut
käsitlema kogu tuumarajatise elutsükli üleselt. See eeldab, et küberjulgeoleku kaalutlused
integreeritakse juba varases etapis, ehk alates seaduse jõustumisest ja regulaatori loomisest
kuni planeerimise, tehnoloogiliste valikute, projekteerimise, ehitamise, käitamise ning lõpuks
ka rajatise sulgemiseni. Eriti oluline on järgida „turvalisus disainist alates“ (ingl security by
design) põhimõtet, mille kohaselt tuleb turvalisus lahendustesse kavandada algusest peale,
mitte tegeleda hiljem tekkivate tagajärgedega. Küberkompetentsi korralduse osas leiab RIA,
et tuumavaldkonnas tuleks tugineda olemasolevale riiklikule kompetentsile. Eestis on
kriitilise infrastruktuuri küberjulgeolek korraldatud tsentraalselt. Vastav pädevus on
koondatud RIA-sse, mis täidab ühtlasi riikliku küberjulgeolekukeskuse rolli. Seetõttu ei ole
RIA hinnangul otstarbekas luua tuumaregulaatori juurde eraldiseisvat küberkompetentsi, vaid
tuleks kasutada olemasolevat riiklikku võimekust. Olemasolevate võimekuste kasutamine
võimaldab vältida dubleerimist ja vähendab vajadust konkureerida piiratud erialase
kompetentsi pärast. Arvestades, et spetsiifilise küberkompetentsi arendamine on
ressursimahukas ja ajakulukas, toetab keskne korraldus ka ühtse lähenemise rakendamist.
Lisaks võimaldab see kasutada RIA-l seni kriitilise infrastruktuuri küberkaitses kogunenud
kogemusi. A. Pelešev lisas, et juhul kui tuumajaam rajataks, kuuluks see Eesti
küberturvalisuse seaduse kohaldamisalasse, millega rakendatakse EL-i võrgu- ja infoturbe
direktiivi (NIS2). Täiendavalt rakenduksid energiasektori küberturbe raamistikud ja EL-i
küberkerksuse määrus, mis kehtestab nõuded digitaalsetele toodetele. Neile lisanduvad
Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhendmaterjalid ja rahvusvahelised tehnilised
standardid, mis sätestavad konkreetsed meetmed. Seega ei ole küsimus niivõrd regulatsiooni
olemasolus, vaid selles, kuidas see tuumavaldkonnas sisuliselt rakendatakse ja
terviklahendusse integreeritakse. A. Pelešev lisas, et RIA esmase hinnangu kohaselt ei seisne
peamine küberoht otsestes rünnetes reaktori juhtimis- või muudele tehnilistele süsteemidele.
Tõenäolisemad riskid on seotud hübriidohtudega, milleks on mõjutustegevus ja
desinformatsioon, andmepüük ja identiteedivargus, tarneahela osapoolte kompromiteerimine,
projektiandmete vargus või manipuleerimine ning lunavararünnakud projekti osapoolte vastu.
Need ohud avalduvad sageli juba projekti varajastes etappides, sh enne ehitustegevuse algust.
6
A. Pelešev sõnas lõpetuseks, et RIA toetab 856 SE seadusena vastuvõtmist ning rõhutab, et
küberjulgeolekut ei tule käsitleda tuumavaldkonnas eraldiseisva teemana, vaid lahutamatu
osana süsteemi tervikust, hõlmates ohutust, julgeolekut ja töökindlust.
Marek Reinaas palus täpsustada, kas 856 SE-s ei käsitleta üldse küberjulgeolekuga seotud
aspekte.
Andres Pelešev vastas, et kaudselt on need 856 SE-s väljaloetavad. Rahvusvaheline
Aatomienergiaagentuur käsitleb küberjulgeolekut ja infosüsteemide kaitset osana laiemast
turvaraamistikust, mitte eraldiseisva valdkonnana. Samas on täheldatav, et Rahvusvaheline
Aatomienergiaagentuur on neid aspekte üha enam eraldi reguleerimas ja nende kohta
soovitusi andmas.
Marily Jaska lisas, et eelnõus lähtutakse olemasoleva regulatiivse raamistiku maksimaalsest
ärakasutamisest. Eestis kehtiv küberturvalisuse seadus hõlmab küberjulgeolekuga seotud ohte
ja aspekte, mistõttu on 856 SE-s piirdutud pigem viidetega olemasolevale regulatsioonile.
Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhendeid ja materjale vaadates on Eesti selles vallas
hästi arenenud, mis võib-olla selgitab valdkonda eraldi välja toomata jätmist eelnõus. M.
Jaska nõustus, et ohuhinnangud on erinevad. Seetõttu on asjakohane pöörata sellele
valdkonnale täiendavat tähelepanu alamaktide väljatöötamisel ja programmi edasisel
rakendamisel.
Kaspar Kööp lausus, et Fermi Energia AS-il (Fermi Energia) on praegusel hetkel teema
arutelus pigem väike sõna roll. Võttes arvesse 856 SE materjalide sisu, peegeldub välja, et
tuumaenergiat ei arendata üksi. Lisaks on tegemist rahvusvaheliselt reguleeritud valdkonnaga,
millel on hästi väljakujunenud juhised ja koostöömehhanismid. Fermi Energial kui ühel
võimalikul tuumajaama operaatoril on olemas partnerid, kellega ühiselt valmistutakse ette
selleks, et kui riiklik regulaator alustab tegevust, oleks võimalik astuda sisukasse dialoogi
kõigis olulistes küsimustes. K. Kööp lisas, et on loodud Maailma Tuumaoperaatorite
Assotsiatsioon, mille kaudu jagatakse süsteemselt teavet intsidentide, õppetundide ning
parimate praktikate kohta, sh turvalisuse ja julgeoleku tagamise valdkonnas. Oluline on
rõhutada, et nii nagu riigil on omad partnerid, on ka operaatoritel rahvusvahelised partnerid.
See võrgustik on oluline, kuna tuumavaldkonnas käsitletakse iga intsidenti kui kogu sektorit
puudutavat, kuna ühe jaamaga seotud probleemid mõjutavad kogu valdkonna usaldusväärsust
ja toimimist.
Marti Jeltsov tõi kui ühe võimaliku tulevase operaatori vaatenurgast esile, et eelnõu
läbivaatamisel on protsesside raamistik selge ja arusaadav. 856 SE kaudu mõistetakse, kuidas
tuleb jaama erinevates arendusetappides läbi viia ohu- ja riskihindamisi ning koostada nendel
põhinevaid plaane. Selline selgus on oluline ka investorite jaoks. Samuti on nõudeid selgelt
põhjendatud. Oluline on rõhutada, et riski- ja ohuhindamiste ning vastavate plaanide
koostamine võimalikult varajastes arendusetappides võimaldab riske ennetada süsteemselt ja
põhjalikult. Selline lähenemine suurendab tõenäosust, et võimalike intsidentide praktiline
lahendamine jääb õppuste tasandile, mitte reaalseks sekkumisvajaduseks.
Kristi Talving rõhutas tulevase regulaatori vaatenurgast, et julgeoleku kontekstis on Eestis
ettevõtete loastamine juba praegu toimumas. Istungil esindatud asutustega teeb TTJA
igapäevast koostööd suurõnnetuse ohuga ettevõtete loastamisel, kaitse- ja relvatööstuse
arendamisel ning välisinvesteeringute usaldusväärsuse hindamisel. Samuti on TTJA
7
küberturvalisuse järelevalve asutus, toetudes seejuures olulisel määral RIA-le. Kavandatav
tuumajaama loastamise protsess on üles ehitatud olemasolevatele süsteemidele. Eelloa
menetluse raames hinnatakse koostöös julgeolekuasutustega, kas ettevõte ja selle investorid
on võimelised ehitama ja käitama julgeolekualaselt sobivat tuumajaama. Ehitusloa menetluses
on keskseks eelduseks HOLP-i olemasolu ja hinnatakse selle praktilist teostatavust. Sarnast
lähenemist rakendatakse ka nt kemikaaliettevõtete puhul. Seega on ettevõtete ohu- ja
riskihindamise ning loamenetluste alane kogemus asjaomastel asutustel olemas. Lisaks tuleb
arvestada, et 856 SE kohaselt ei ole Eesti esimene riik, kes taolist käitist loastab, kuna olemas
peab olema teiste riikide kogemus, sh julgeolekuvaldkonnas, millele on võimalik toetuda
jaama loastamisel.
Marily Jaska sõnas, et 856 SE keskmes on ennetustegevus ja riskide maandamine. Seni ei
ole käsitletud kõige kehvemat stsenaariumi, kuid ka selliseks juhuks on ette nähtud
tagatismehhanismid. 856 SE näeb ette kohustusliku vastutuskindlustuse nõude kuni 350 mln €
ulatuses ühe käitise kohta (käitaja vastutus õnnetusjuhtumi korral).
Mario Kadastik küsis, kas järelevalvet teostavad välisvaatlejad ja -inspektorid võivad
pärineda kolmandatest riikidest.
Reelika Runnel vastas, et Eestis käivad ka praegu Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri
inspektorid, kelle tausta Eesti kontrollib ja on olnud mitmeid kordi, kus Eesti on inspektori-
kandidaate tagasi lükanud. Kuna tegemist on ÜRO organisatsiooniga, siis võivad inspektorid
pärineda ka kolmandatest riikidest. Samuti juhtudel, kui kasutatakse nt Ameerika
Ühendriikide päritolu tehnoloogiat ning selle tarnija soovib veenduda sihtriigi sobivuses. Ka
Jaapani partnerid on suhteliselt ranged selles osas ning enne tehnoloogia müümist või
kasutuselevõttu soovivad nad järelevalvet teha, et välistada tsiviilotstarbel arendatud
tehnoloogia kuritahtlik rakendamine sihtriigis. Peamiseks järelevalve teostajaks on
Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur, kes paigaldab tuumakäitistesse ka erinevaid
jälgimissüsteeme, et tagada pidev kontroll ja vältida tuumamaterjali kõrvalekaldumist
ettenähtud kasutusest.
Mario Kadastik palus selgitada nii ehitusfaasis kui ka eelhindamise faasis julgeolekuasutuste
poolt projekti detailide ja ohuhinnangute hindamise osas, kas võib tekkida olukord, kus Eestis
seatakse projektile karmimad tingimused kui tehnoloogia väljatöötatud riigis, mistõttu on vaja
projekt relitsenseerida, mis juhul võib projekt muutuda esimeseks omataoliseks. Sellest
tulenevalt küsis M. Kadastik, kas Kanada regulaatoriga suheldakse selleks, et hinnata, kas
nende koostatud ohuhinnangud on Eesti kontekstis samasugused või võib Eestis
potentsiaalselt tekkida lisapiiranguid.
Reelika Runnel vastas, et hetkel pigem ei nähta vajadust suuremahuliste disainimuudatuste
järele. Julgeolekuasutused kaasatakse ohuhinnangute koostamisse, sh nt seinte paksuse
hindamisse. Rahvusvahelises praktikas leidub näiteid, kus disaini on muudetud. Nt Venemaal
välja töötatud VVER-1200 tehnoloogia puhul, mida kasutatakse Valgevenes muutmata kujul,
samas kui Soomes peeti vajalikuks lisada täiendav kaitseelement lisa betoonkihi kujul.
Muudatus ei tulenenud niivõrd õnnetusohust, vaid pigem laiendatud julgeolekukäsitlusest.
Peale Ameerika Ühendriikides 2001. aastal toimunud 11. septembri terrorirünnakuid
arvestatakse tuumarajatiste puhul ka suure reisilennuki kokkupõrke võimalustega. Selliseid
riske peab ka Eestis hindama, mis on seotud asukohavaliku küsimusega. Selle käigus
8
analüüsitakse lennukoridoride paiknemist ja eelnevalt selgitatud riskide tõenäosust. Sellised
küsimused taanduvad terviklikele riskihinnangutele ja ohuanalüüsidele. Tõenäoliselt on suur
osa tuvastatud riske võimalik maandada ka muude meetmetega, ilma et hakatakse muutma
disaini, misjuhul muutuks reaktoritehnoloogia Eesti jaoks esimeseks omataoliseks.
Tõnis Mölder sõnas, et tema hinnangul suurenevad suure tõenäosusega SiM-i haldusala
eelarve lisavajadused. T. Mölder küsis, kas teistes riikides leidub praktikaid, mille käigus
oleks kulusid võimalik katta läbi tuumajaama tulevase operaatori.
Reelika Runnel vastas, et rahvusvahelises praktikas ei ole näiteid, et tuumajaama operaator
kataks kohaliku päästevõimekuse väljaarendamise kulud. Operaatorile kehtestatakse nõuded
kohaliku päästevõimekuse loomiseks, aga jaamavälisel sekkumisel täidab oma rolli riik.
Seega 856 SE ei näe hetkel ette taolist kompensatsioonimehhanismi. R. Runnel lisas, et
eelarveprognoosi koostamisel on konsulteeritud teiste tuumariikidega. Eelkõige on hinnatud
Soome praktikat, kus hädaolukordade lahendamiseks on välja töötatud selged regulatsioonid.
Eestis puudub praegu regulaatori kinnitatud hinnang hädaolukorra planeerimisala ulatuse ja
võimalike käitiseväliste mõjude kohta. Seetõttu on lähtutud suurte tuumajaamade
võrdlusandmetest. Nende alusel on tehtud arvutused, eelkõige saasteärastuse võimekuse
vajalikkuse kohta. Sealjuures ei ole välistatud, et täpsemate ja realistlikumate hinnangute
valmimisel võivad vajadused osutuda väiksemaks, kuid samas võivad osutuda need ka
suuremaks, sõltuvalt konkreetsest ohupildist, keskkonnast ja reaalsetest vajadustest. Vajalike
võimekuste arendamisel tehakse ulatuslikku rahvusvahelist koostööd, mis hõlmab nii
väljaõpet kui ka varustust. Nt Ameerika Ühendriikidel on selles vallas koostöömehhanismid
ka Euroopa Komisjoniga ja riikidega, sh Eestiga kahepoolselt.
Tõnis Mölder märkis, et tulevikus tasuks analüüsida ka seda, et kuna tuumajaama ehitamine
on ajamahukas protsess, siis see ei pruugi valmida esialgu planeeritud ajaks ja see tähendab,
et riigi kanda jäävad kulud võivad püsida pikema aja vältel, samas kui projekti otsene kasu
ühiskonnale realiseerub alles pikema aja vältel. Seetõttu tasuks kaaluda mehhanismide
loomist juhuks, kui ehitusprotsess viibib või projekt mingil põhjusel ei realiseeru. Sellisel
juhul võiks riigil, kes on võtnud kulude kandmise enda peale, olla võimalus esitada nõudeid
tulevasele operaatorile või rakendada muid asjakohaseid meetmeid.
Jaak Aab sõnas, et komisjoni varasematel istungitel on Kliimaministeerium (KLIM) toonud
välja, et tuumaprogrammi eelarveline mõju riigieelarve strateegia (RES) 2027–2030 vaates on
esmase hinnangu põhjal 18,6 mln €. Jaama käitamise ajal ulatuksid selle hinnangu põhjal
riigieelarvelised kulud 8,3 mln € aastas. J. Aab küsis, kas nende kulude alla on arvestatud
SiM-i haldusala kulud või ainult TTJA kulud. Lisaks nõustus J. Aab, et praegu on küll ette
nähtud selge ajaraam ideaalgraafiku alusel, kuid juhul kui projekt ei edene kavandatud
tempos, tuleb arvestada, et kulud paratamatult suurenevad.
Marily Jaska vastas, et eelarvevahenditesse on arvestatud ka SiM-i kulud. M. Jaska lisas
tulevaste kulude kohta, et kulutused käivad programmi arenemisega paralleelis. Kui mõni
protsessi osa viibib, saab hinnata nii arendatavate võimekuste ulatust kui ka koolituste
vajadust.
Tuuli Räim sõnas, et siin eristub selgelt lühi- ja pikaajaline perspektiiv. Pikemas vaates võib
muudatusi tulla. Lühiajalises ehk RES-i nelja-aastases vaates on SiM-i valitsemisalas tähtis
9
praegu alustada vajalike kompetentside arendamist, et tagada asutustele pandud ülesannete
täitmise valmisolek.
Jaak Aab palus täpsustada, kas hetkel ei ole tuumaprogrammi eelarve vajadused tulevases
RES-is arvestatud.
Tuuli Räim lausus, et SiM on need eelarvelised vajadused esitanud KLIM-ile.
Jaak Aab märkis, et seega need võidakse lisada tulevasse RES-i. J. Aab sõnas, et komisjoni
varasematel istungitel on toonud KLIM välja, et 20% järelevalveametnike tööjõust ja
ekspertide ning laborite kulu kannab jaama arendaja. J. Aab küsis, mis perioodist alates
kohustus rakendub.
Marily Jaska vastas, et kohustus rakendub jaama ehitamise algusest, ehk järelevalvetasud
rakenduvad alates hetkest, mil järelevalvetegevus reaalselt algab. Järelevalvet teostab
tuumaregulaator (TTJA). 20% on hetkel arvestatud enamjaolt järelevalvetasudeks, ehk lubade
menetlus puudutab riigilõive ning järelevalvetasud lähtuvad menetlustele kujunenud ajakulust
ja ressursside ulatusest. Seda puudutab eraldi määrus. Järelevalvetasude ülemmäär
sätestatakse seaduses 960 000 €, aga täpsed summad sõltuvad reaalsest järelevalvetegevusest.
Urve Tiidus palus infot Maailma Tuumaoperaatorite Assotsiatsiooni kuuluvatest riikidest.
Lisaks küsis U. Tiidus, kas Maailma Tuumaoperaatorite Assotsiatsioonis tehakse koostööd
tuumajäätmete lõpphoiustamiskoha vallas.
Kaspar Kööp ei osanud hetkel välja tuua, millised riigid ei kuulu assotsiatsiooni, aga
sisuliselt läänemaailma kõikide riikide operaatorid kuuluvad sinna. Maailma
Tuumaoperaatorite Assotsiatsiooni kaudu tehakse koostööd eesmärgiga parandada
tehnoloogia kasutust, tagada ohutum käitlus ning tugevdada julgeolekut. K. Kööp lisas, et
tuumajäätmete lõpphoiustamise valdkonnas on rahvusvaheline koostöö tegemine olnud seni
keeruline. Peamiseks takistuseks on asjaolu, et ühise lõppladustuslahenduse otsimisel ei ole
tavaliselt võimalik leida riiki, kes oleks valmis jäätmeid vastu võtma. Kõik riigid soovivad
olla andja rollis. Sellist koostöömudelit on Euroopas arutatud mitmete aastate jooksul. Seoses
SMR-ide arenguga, mille puhul on tekkivate jäätmete kogused väikesed, võib see teema taas
päevakorda tõusta, kuna ühel riigil on ebamõistlik selle jaoks lõpphoidlat rajada. Samas
jagatakse Maailma Tuumaoperaatorite Assotsiatsioonis pigem jaama opereerimise ajal
käidukogemust, eesmärgiga parandada opereerimispraktikaid, vältida varasemaid vigu ja leida
lahendusi tekkinud probleemidele.
Mario Kadastik sõnas, et eelarve vaates toob 856 SE jõustamine tõesti kaasa täiendavaid
kulusid. Samas tuleb arvestada, et osa neist kuludest on seotud tegevustega, mida oleks tulnud
ellu viia juba varem, arvestades Eesti lähinaabruses paiknevaid tuumaelektrijaamu. Seega
tegemist on võimekustega, mis peaksid riigil juba olemas olema, kuid mis on seni jäänud
teiste prioriteetide varju. Seetõttu sõltumata sellest, kas Eestisse rajatakse tuumajaam või ei
rajata, ei ole põhjendatud käsitleda kõiki kavandatavaid kulusid otseselt tuumajaama
rajamisega seotud kuludena. Osa kuludest tuleneb varasematest, juba olemasolevatest
kohustustest. Praegusel hetkel on tekkinud suurem põhjendus nende tegevuste elluviimiseks.
M. Kadastik lisas, et tõepoolest võivad suurprojektide valmimised hilineda. Tuumajaamade
puhul on üheks peamiseks viivituste allikaks olnud asjaolu, et suurte jaamade disaini
ülekandmine ühest asukohast teise on peaaegu alati toonud kaasa justkui uue jaama ehitamise
10
litsentseerimise, sest disainis tehakse muudatusi tulenevalt kohalikest regulatsioonidest,
geoloogiast ja muudest eripäradest. See toob tihti kaasa mingite komponentide
litsentseerimise ja valideerimise, mis omakorda pikendab projekti ajakava. See oli ka üks
peamisi põhjuseid, miks hakati arendama SMR-e. Sellest tulenevalt on lootus, et SMR-ide
kasutuselevõtt võib vähendada nii aja kui ka kulude ületamist.
Margo Klaos lausus, et mõnes mõttes saab öelda, et osad lahendused oleksid pidanud varem
olemas olema, aga peamine küsimus on siin riskide aktsepteerimises. Seni on riske
aktsepteeritud, kuna Eesti lähinaabruses paiknevad tuumajaamad asuvad teatud kauguses, aga
praeguseks on riskipilt muutunud.
Tõnis Mölder sõnas, et eelnevalt toodu on arusaadav, aga samas on oluline arvestada, et riik
on võtnud palju kohustusi, mida ei ole seni suudetud täita. Riigi eelarvelised vahendid on
ühed, seega kui ühes valdkonnas vähendatakse rahastust, jääb osa vajalikest tegevustest seal
katmata. Seetõttu on oluline teha teadlikke prioriteedivalikuid. Siseturvalisuse valdkonda on
vaja rohkem raha suunata, arvestades sealsete vajaduste laiapõhjalisust. Samas on positiivne,
kui kavandatavate meetmete kaudu on võimalik katta mitut eesmärki korraga.
Marek Reinaas lausus, et julgeoleku ja turvalisuse tagamise vastutus on jaotatud ühelt poolt
jaama operaatori ja teiselt poolt riigi vahel, kus mõlemal osapoolel on määratletud
kohustused. M. Reinaas küsis, kas vastutuspiir operaatori ja riigi vahel on piisavalt selgelt
määratletud, et vältida tegevuste dubleerimist ning ühtlasi olukorda, kus vajalikud tegevused
jäävad ellu viimata seetõttu, et kumbki osapool eeldab nende täitmist teise poole poolt.
Margo Klaos vastas, et paralleelina saab tuua lennujaamade toimimise, kus lennujaam on
kohustatud looma endale päästeteenistuse. Lennujaama päästeteenistus lahendab eelkõige
need olukorrad ja intsidendid, mis lennujaama igapäevase töö käigus võivad jaamasiseselt
tekkida ning mis valdavalt ei kvalifitseeru hädaolukordadeks, kuid nõuavad reageerimist,
spetsiifilisi teadmisi lennukitest ning head ülevaadet lennujaama territooriumil toimuvast.
Samas on lennujaamade puhul ette nähtud ka väline reageerimiskohustus. Olukordades, kus
sündmus eskaleerub, hakkab mõjutama laiemat ümbrust või nõuab ulatuslikumaid ressursse,
seal sekkub riik. Sarnane jaotus kehtib ka tuumajaamade puhul. Operaatori ülesanne on
tagada, et kohapealne meeskond suudab iseseisvalt ja tõhusalt toime tulla käitise siseselt
tekkivate avariiliste olukordade ja intsidentidega. Juhul kui sündmus väljub käitise piiridest,
reageerib sündmusele ka riik.
Kaspar Kööp lisas, et operaatori ülesanne on koolitada välja meeskond, kes on valmis
reageerima erinevatele jaamasisestele intsidentidele, nagu nt tulekahjudele. Siinkohal ei
käsitleta suuremahulisi tuumaõnnetusi, vaid eelkõige käitise sees toimuvaid juhtumeid, sh
kiirgusõnnetusi. See meeskond ei ole suure tõenäosusega täiskohaga päästetöötajad, vaid neil
on ka mingisugune muu tööülesanne, aga kes on läbinud vastava väljaõppe ja on pädevad
täitma päästeteenistusega seotud ülesandeid. Oluline on, et igal ajahetkel on jaamas tööl
piisav arv sellise väljaõppega personali. Lisaks reageerimisvõimele on keskse tähtsusega ka
teavitamiskohustus. Isegi kui sündmuse lahendamisega saab operaator ise hakkama, on ta
kohustatud sündmusest teavitama asjakohaseid asutusi. Selle põhjal otsustatakse, kas piisab
jaamasisesest reageerimisest või kaasatakse ka jaamaväliseid jõude. Õppuste kaudu
harjutatakse regulaarselt süsteemi toimimist, nagu nt infovahetust ja erinevate asutuste
reageerimisvõimekust.
11
Reelika Runnel sõnas, et operaatori roll on tagada võimekus reageerida olukordadele, mis
nõuavad kohest sekkumist, ja stabiliseerida olukord vähemalt kuni väliste abijõudude
saabumiseni. See kohustus hõlmab nii hädaolukordade kõiki õnnetusjuhtumeid kui ka
julgeolekuintsidente. Rolli selguse tagamiseks on 856 SE-s sätestatud põhinõuded, millele
lisanduvad täpsustavad nõuded määruste tasandil. Määrustes määratletakse üksikasjalikult
operaatori ja riigi vastutuspiirid, koostöö- ja teavitamismehhanismid ning õppuste
korraldamise põhimõtted ja sagedus.
2. Info ja muud küsimused
Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Marek Reinaas
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Kiia Väli
protokollija
Riigikogu majanduskomisjoni avaliku
istungi protokoll nr 190
Tallinn, Toompea Teisipäev, 5. mai 2026
Algus 14.00, lõpp 15.20
Juhataja: Marek Reinaas (esimees)
Protokollija: Kiia Väli (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Jaak Aab, Aleksei Jevgrafov, Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik,
Tõnis Mölder, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi
Komisjoni ametnikud: Eve-Ly Kübard (nõunik-sekretariaadijuhataja), Mari Tänav (nõunik),
Maria Haas (konsultant)
Puudusid: Õnne Pillak ja Reili Rand
Kutsutud: Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna kiirguse ja
tuumaohutuse valdkonna juht Marily Jaska, Siseministeeriumi kriisivalmiduse ja
elanikkonnakaitse asekantsler Tuuli Räim ja nõunik Reelika Runnel, Tarbijakaitse ja
Tehnilise Järelevalve Ameti peadirektor Kristi Talving, Päästeameti peadirektor Margo Klaos,
Politsei- ja Piirivalveameti piirivalveosakonna kriisideks valmisoleku büroo juht Virko Luide,
Riigi Infosüsteemi Ameti esindaja Andres Pelešev, Keskkonnaameti nõunik (kriisihaldus)
Teet Koitjärv, Fermi Energia AS juhatuse liige ja tehnoloogiajuht Marti Jeltsov ning
tuumkütuse ja ohutusjuht Kaspar Kööp (1. päevakorrapunkt)
Päevakord:
1. Vabariigi Valitsuse algatatud tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu (856 SE) teise
lugemise ettevalmistamine: arutelu huvigruppidega julgeoleku ja pääste vaatest
2. Info ja muud küsimused
1. Vabariigi Valitsuse algatatud tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu (856 SE) teise
lugemise ettevalmistamine: arutelu huvigruppidega julgeoleku ja pääste vaatest
Komisjoni istung on järelvaadatav Riigikogu Youtubeʼi kanalil (link videole).
Tuuli Räim selgitas, et 856 SE kehtestab olulisi ülesandeid Siseministeeriumi (SiM)
valitsemisala mitmetele asutustele, nagu nt Päästeametile (PäA), Politsei- ja Piirivalveametile
(PPA) ning Kaitsepolitseiametile (KAPO). Julgeoleku vaates hakkab tuumavaldkonnas
riskide ja ohtude maandamine võimaliku tuumajaama planeerimistegevuste algusest, mitte
siis, kui tuumajaam on valmis. Eesti riik peab juba praegu olema valmis erinevateks
julgeolekuohtudeks, nagu nt küberohud ja sabotaaž. Tuumaprogrammi arendamine toimub
olemasoleval süsteemil. Oluline on tugevdada praegust kriisijuhtimise süsteemi, et vajadusel
2
tagada kiire ja koordineeritud reageerimine. Ükski tehnoloogia ei ole turvalisem, kui seda
ümbritsev süsteem, oskused ja teadmised. Sisekaitseakadeemia (SKA) täidab selles
valdkonnas olulist rolli, aidates väljaõppe kaudu suurendada SiM-i valitsemisalas
tuumavaldkonda puudutavaid teadmisi ja ekspertiisi. Nt SKA-s pakutakse rahvusvahelisel
tasandil hübriidohte puudutavat mikrokraadi.
Reelika Runnel andis ülevaate julgeoleku ja hädaolukordadeks valmisoleku teemade
käsitlusest 856 SE-s (lisa 1). SiM-i haldusalal on tuumaprogrammi rakendamisel suur
puutumus ja roll. Ligikaudu üks neljandik eelnõu kogumahust käsitleb julgeoleku ja
hädaolukordadeks valmisoleku temaatikat. Nimetatud lähenemine on kooskõlas Riigikogu 12.
juuni 2024. a otsuse „Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine“ punktiga nr 3, mille
kohaselt tuleb õigusraamistiku kujundamisel tagada riikliku julgeolekuga seotud riskide
põhjalik hindamine. 856 SE koostamisel on julgeoleku ja hädaolukordadeks valmisoleku
küsimustele pööratud suurt tähelepanu ja konsulteeritud nii rahvusvaheliste organisatsioonide
kui ka pikaajalise tuumaenergia kasutamise kogemusega riikidega. SiM-i ülesanded hõlmavad
eeskätt valdkondliku poliitika kujundamist ja õigusloomet ning strateegiate väljatöötamist.
PäA-le lisanduvad ülesanded, mis tulenevad erinevate intsidentide, õnnetusjuhtumite ja
hädaolukordade lahendamisest, samuti lisandub roll loamenetluses järelevalve teostamisel.
Samuti lisanduvad ülesanded PPA-le, nagu nt tuumamaterjali ja -kütuse vedude julgeoleku
tagamine ning kooskõlastamine. Kõige rohkem uusi ülesandeid lisandub KAPO-le, nagu nt
tüüpohu profiili kujundamine ja kaitseplaneerimise aluseks olevate ohtude hindamine, mis
hõlmab võimalike ründevektorite, potentsiaalsete ründajate ning nende kasutatavate meetodite
analüüsi, et tagada valmisolek erinevateks stsenaariumideks. Samuti hõlmavad ülesanded
tausta- ja julgeolekukontrollide läbiviimist, sh tuumajaama territooriumile sisenevate isikute
kontrollimist. Tuumajaama töötajad peavad läbima regulaarseid taustakontrolle vähemalt kord
viie aasta jooksul. SKA roll seisneb eeskätt esmareageerijate väljaõppe tagamises, et
kindlustada nende pädevus tuumajaamaga seotud intsidentidele ja õnnetusjuhtumitele
reageerimisel. Selles vallas pakutakse SKA-s juba hübriidohtude temaatilist mikrokraadi ja
ollakse värbamas inimesi CBRN-valdkonnas (keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja
tuumamaterjalide kuritahtlik kasutamine), kes asuvad laiendama nende teemade käsitlust
õppekavades. R. Runnel lisas, et 856 SE on üles ehitatud põhimõttel, mille kohaselt
arvestatakse julgeoleku ja hädaolukordadega seotud küsimusi läbivalt kogu tuumajaama
elutsükli vältel. Juba asukohavaliku lähteülesandes kehtestati vajadus arvestada
hädaolukordade lahendamiseks vajaliku taristu ja võimekusega ning kaardistada
julgeolekuriskid, tagamaks nende võimalikult varajane hindamine. Järgnevas etapis
hinnatakse arendajat, et välistada Eestile ebasõbralikest riikidest pärinev rahastus ja
kontrollitakse arendajaga seotud isikute tausta. Tehnoloogia- ja tarneahela osas on välistatud
Eestile potentsiaalset julgeolekuohtu kujutavad riigid tehnoloogiatarnijatena, ning seda kogu
tarneahela ulatuses, mitte üksnes reaktori enda puhul. Lisaks on kehtestatud nõue, et kasutatav
tehnoloogia peab olema eelnevalt mõnes riigis litsentseeritud, mille põhjal on tõendatud selle
ohutus. Sellega välistatakse Eestis esmakordselt katsetatavate lahenduste rakendamine.
Ehitusetapis rakendatakse rangeid turvameetmeid, sh ehitusplatsil läbiviidavaid
taustakontrolle ja esmaseid füüsilise kaitse meetmeid, et tõkestada kõrvaliste isikute ligipääsu.
Tuumajaama katsetuse ja hilisema käitamise faasis rakenduvad julgeoleku- ja hädaolukordade
protokollid, mis hõlmavad töötajate tausta- ja julgeolekukontrolle, hädaolukorra lahendamise
plaanide (HOLP) ajakohasuse kontrolli, riskianalüüse ning füüsilise kaitse süsteemide
toimimist. Füüsilise kaitse nõuete kohaselt peab tuumajaam olema kaitstud nii mehitatud kui
ka mehitamata süsteemide vastu. Lisaks toimuvad tuumajaamas regulaarsed rahvusvahelised
3
inspekteerimised, sh Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ja Euroopa Komisjoni poolt.
Seejuures rakendatakse ka välisinspektorite suhtes asjakohaseid kontrollimeetmeid, tagamaks,
et tuumajaama territooriumile lubatakse üksnes eelnevalt heaks kiidetud ja turvalisuse
seisukohast sobivad isikud. Täiendavad regulatiivsed detailid kehtestatakse siseministri
määrustega, mis puudutavad tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüse, tuumakäitise HOLP-i,
füüsilise kaitse nõudeid, sh tuumakäitise sisemisele turvateenistusele, ning tuumaohutusluba
omavas äriühingus olulise osaluse omandamist. Hetkel kavandatavalt hakkab tuumajaama
turvateenust osutama erasektor, kuid riik kehtestab turvateenistujatele vastavad
kvalifikatsiooninõuded. R. Runnel lisas, et võimaliku hädaolukorra korral lasub oluline osa
vastutusest tuumajaama operaatoril, kes peab tagama käitisesisese esmase reageerimisvõime,
rakendama HOLP-i ja teostama esmast sekkumist avariikiirituse olukorras. Riiklik vastutus
kehtib samuti, kui sündmuse mõju ulatub väljapoole jaama territooriumi. Riigi vastutada on
elanike evakuatsiooni korraldamine, päästetööde juhtimine ja kriisikommunikatsiooni
korraldamine. SiM-i haldusala asutused sekkuvad ka väiksemate juhtumite korral, lahendades
neid koostöös tuumajaama operaatoriga. Lisaks operaatori võimekusele tuleb arendada ka
riiklikku võimekust hädaolukordadega toimetulekuks, tuginedes olemasolevale riiklikule
kriisireguleerimise süsteemile. HOLP-i oluline osa on regulaarsete harjutuste ja õppuste
läbiviimine. 856 SE-s on sätestatud nõue korraldada vähemalt kord kolme aasta jooksul
tuumajaamas õppusi, mis hõlmavad ka käitisevälise reageerimise harjutamist, kuhu
kaasatakse nt kohalikku elanikkonda evakuatsiooni harjutamiseks. Õppuste teemad
määratletakse seaduse tasandil ja hõlmavad muu hulgas ka julgeolekustsenaariume, nagu nt
erinevaid hübriidohtusid. Samuti on välja kujunenud mitmed rahvusvahelised mehhanismid
sündmuste lahendamiseks, sh vastastikuse abi osutamiseks. Eesti on liitunud enamike
asjakohaste rahvusvaheliste konventsioonidega, mis käsitlevad kiirgus- ja
tuumahädaolukordades abi andmist. Teemat puudutab ka Euroopa Liidu (EL) õigusraamistik.
Lisaks on Eesti sõlminud kahepoolsed koostöölepped teiste riikidega, et tagada abi kiire
kättesaadavus ja tõhus koostöö õnnetusolukordades. Õnnetuste lahendamine on kõigi riikide
huvi, kuna sellistel sündmustel on piiriülene mõju ning need mõjutavad kogu sektori
usaldusväärsust. R. Runnel lisas, et tuumaenergia valdkonna toimimise keskmes on pädevad
ja motiveeritud inimesed, kellel on vajalikud erialased teadmised ning võimekus kavandatud
lahendusi rakendada ja ellu viia. Eestil on tihe koostöö kujunenud ka Ameerika
Ühendriikidega, samuti Euroopa Komisjoni, Prantsusmaa, Jaapani ja Soomega. R. Runnel
selgitas SiM-i haldusala eelarve lisavajadusi aastateks 2027-2030 seoses 856 SE
rakendamisega. Perioodiks 2027–2030 on kavandatud koguinvesteering ligikaudu 2 mln €,
mis on suunatud peamiselt tööjõukulude katmiseks. Võrreldes praeguse olukorraga nähakse
ette täiendavalt kaheksa ametikoha loomine, et tagada pädev koostöö tuumaregulaatoriga ehk
TTJA-ga ja aktiivne osalus asukohavaliku protsessis, et tagada julgeolekuriskide
maandamine. KAPO vajadused on esitatud eraldi salastatud tasemel. Kogu hädaolukordadeks
valmisoleku väljaarendamise investeerimisvajadus aastani 2035 ulatub SiM-i haldusalas 17
mln euroni. Tegemist on konservatiivsel meetodil põhineva hinnanguga, mis lähtub suurte
tuumajaamade ohuraadiustest ja tehnilistest vajadustest. Tegelikud investeerimisvajadused
sõltuvad tuumaregulaatori poolt kinnitatavast riskihinnangust ja julgeolekuasutuste
hinnangust valitsevale julgeolekuolukorrale. R. Runnel sõnas lõpetuseks, et 856 SE keskne
põhimõte on, et tuumavaldkonna hädaolukordade ja julgeoleku käsitlust ei kujundata
eraldiseisva süsteemina, vaid see integreeritakse olemasolevasse riiklikku kriisisüsteemi ja
julgeoleku arhitektuuri. Kuigi märkimisväärne osa vastutusest lasub tuumajaama käitajal, jääb
riigile keskne roll julgeolekuriskide hindamisel ja käitisevälise hädaolukordade lahendamise
võimekuse tagamisel. Seetõttu on võtmetähtsusega pädevate spetsialistide olemasolu ja
4
valdkondliku kompetentsi süsteemne arendamine, mille juures on oluline roll ka
rahvusvahelisel koostööl.
Teet Koitjärv andis ülevaate Eesti läheduses asuvatest tuumajaamadest (lisa 2).
Tuumavaldkonna julgeoleku ja hädaolukordade kontekstis ei looda uut, eraldiseisvat
süsteemi, vaid arendatakse edasi olemasolevat süsteemi. Eesti on juba praegu integreeritud
rahvusvahelistesse võrgustikesse ja on ratifitseerinud vajalikud konventsioonid. Samuti
toimivad rahvusvahelised teabevahetuse ja vastastikuse abi mehhanismid võimalike tuuma-
või kiirgusõnnetuste korral. Oluline on rõhutada, et Eestit mõjutab juba praegu ümbritsev
tuumajaamade võrgustik. T. Koitjärv andis ülevaate Eestist u 300 km kaugusel paiknevatest
tuumajaamadest. Lisaks ollakse Põhja-Poolasse planeerimas suurt tuumajaama.
Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur on kinnitanud soovituslikud hädaolukordi
puudutavad ohutsoonid (300 km, 100 km, 30 km ja 15 km), mille alusel peaks ka
hädaolukordade lahendamist planeerima. Need puudutavad olemasolevaid teise ja kolmanda
põlvkonna tuumajaamu ning ei puuduta tuleviku väikemoodulreaktoreid (SMR), mille osas
süsteemid vaadatakse üle. Eestist 100 km raadiuses paiknevad kaks tuumajaama: Leningradi
ja Loviisa tuumajaam. Eestis on kehtestatud HOLP-id riigisisese kiirgusõnnetuse ja
naaberriigis toimunud kiirgusõnnetuse lahendamiseks. Eestisse ehitava tuumajaama korral
vaadatakse need plaanid üle. 856 SE-s sätestatakse nõuded tuumakäitise HOLP-ile. Eestist
100 km raadiuses paiknevate tuumajaamade mõjuulatusse jääb Eestis alasid Ida-Virumaalt,
Lääne-Virumaalt ja Harjumaalt. Ettekandes on märgitud planeeringulised raadiused ja
reaalsuses mudeldatakse neid vastavalt tegelikele ilmastikuoludele. Selline analüüsivõimekus
on Eesti riigil olemas. Lähiriikide tuumajaamad mõjutavad Eestit sõltumata sellest, kas
Eestisse rajatakse tuumajaam või mitte. Tuumajaamu puudutavate riskide hindamine toimub
regulaarselt, kaheaastaste tsüklitena, mille käigus analüüsitakse võimalikke muutusi
riskipildis.
Margo Klaos sõnas, et Eestis on välja töötatud plaanid rahvusvahelise tuumahädaolukorra ja
siseriikliku kiirgushädaolukorra lahendamiseks, kuid edasise sammuna on vajalik kujundada
valmisolek ka riigisisese tuumahädaolukorra lahendamiseks. PäA roll seisneb koostöös
TTJA-ga planeerimisprotsessis nii asukohapõhiste valikute kui ka järelevalve puhul.
Planeerimise ja järelevalve keskmes hinnatakse seda, kuidas tuumajaama käitaja on valmis
sisemiste regulatsioonide, operatiivse valmisoleku ja isikkoosseisuga võimalikke
avariiolukordi lahendama. Oluline on käitaja enda suutlikkus intsidentidega toime tulla.
Sellele lisandub riigi valmisolek olukordadeks, kus ettevõttesisene reageerimine ei ole piisav
või kus sündmus väljub käitise territooriumilt ning eeldab riiklikku päästevõimekust. Sellest
tulenevalt on vajalik arendada tuumajaama asukohapiirkonnas valdkonna spetsiifilist
päästevõimekust. Samavõrd oluline on elanikkonnakaitse valmisoleku tugevdamine, mis
osaliselt sõltub tuumajaamaga seotud täiendavatest tuuma-ja kiirgusvaldkonna eripäradest.
See eeldab täiendava varustuse ja eritehnika soetamist, sh mehitamata vahendite
kasutuselevõttu, et ohu korral saaks siseneda õnnetuse piirkonda. Paralleelselt tuleb arendada
üldisi elanikkonnakaitse võimeid, mida on samuti vaja nii sõjalistes kriisides kui ka muudes
hädaolukordades, mida saab sealhulgas rakendada tuumaõnnetuste korral. Siia kuuluvad nt
evakuatsioonivalmidus, varjumiskorraldus ja ohuteavitus. Tegemist ei ole valdkondadega, mis
tulenevad arutatavast eelnõust, vaid nende olemasolu ja arendamine on praegusel hetkel
niikuinii vajalik. M. Klaos lisas, et PäA vajadused on tihedalt seotud CBRN-valdkonna
võimekuse arendamisega, sh lisavarustusega. Keemiaalaste õnnetuste lahendamise valmisolek
on aastate jooksul Eestil arenenud väga heaks. Praegu tuleb olemasolevasse süsteemi juurde
5
arendada tuumavaldkonna valmisolek.
Virko Luide selgitas, et PPA on olnud 856 SE väljatöötamisse kaasatud ja vajadused on
kaardistatud. Tuumajaama rajamisega kaasnev peamine väljakutse PPA jaoks on
olemasolevate riiklike ülesannete täitmise täiendav keerukus, riskitase ja ressursivajadus.
Lühiajalises vaates on võtmetähtsusega erialase ekspertiisi ja kompetentsi arendamine, et
valmistada organisatsioon ette võimalikele sündmustele reageerimiseks. Pikaajalises
perspektiivis on operatiivse reageerimisvõime tagamine, sh vajalike vahendite, väljaõppe ning
personali olemasolu. PPA rolli vaadates jäävad põhiülesanded samaks. Nendele lisanduvad
tuumamaterjali ja -kütuse vedude julgeoleku tagamine, riskianalüüside ning eelhinnangute
kooskõlastamine, samuti osalemine hädaolukordade lahendamises ja selle valmisoleku
harjutamises.
Andres Pelešev sõnas, et Riigi Infosüsteemi Amet (RIA) toetab 856 SE seadusena
vastuvõtmist. Samas soovib RIA juhtida tähelepanu sellele, et küberjulgeoleku teema käsitlus
on 856 SE-s pigem kaudne. Küberjulgeoleku roll on kavandatava arenduse kontekstis väga
oluline. Kaasaegsed tuumarajatised on tugevalt digitaliseeritud süsteemid, kus operatiivne
juhtimine, seire, füüsiline turve ja hooldus toimuvad suures osas arvutipõhiselt. Sellest
tulenevalt ei ole küberjulgeolek käsitletav eraldiseisva lisakomponendina, vaid moodustab
lahutamatu osa tuumaohutusest ja -julgeolekust. RIA hinnangul peaks küberjulgeolekut
käsitlema kogu tuumarajatise elutsükli üleselt. See eeldab, et küberjulgeoleku kaalutlused
integreeritakse juba varases etapis, ehk alates seaduse jõustumisest ja regulaatori loomisest
kuni planeerimise, tehnoloogiliste valikute, projekteerimise, ehitamise, käitamise ning lõpuks
ka rajatise sulgemiseni. Eriti oluline on järgida „turvalisus disainist alates“ (ingl security by
design) põhimõtet, mille kohaselt tuleb turvalisus lahendustesse kavandada algusest peale,
mitte tegeleda hiljem tekkivate tagajärgedega. Küberkompetentsi korralduse osas leiab RIA,
et tuumavaldkonnas tuleks tugineda olemasolevale riiklikule kompetentsile. Eestis on
kriitilise infrastruktuuri küberjulgeolek korraldatud tsentraalselt. Vastav pädevus on
koondatud RIA-sse, mis täidab ühtlasi riikliku küberjulgeolekukeskuse rolli. Seetõttu ei ole
RIA hinnangul otstarbekas luua tuumaregulaatori juurde eraldiseisvat küberkompetentsi, vaid
tuleks kasutada olemasolevat riiklikku võimekust. Olemasolevate võimekuste kasutamine
võimaldab vältida dubleerimist ja vähendab vajadust konkureerida piiratud erialase
kompetentsi pärast. Arvestades, et spetsiifilise küberkompetentsi arendamine on
ressursimahukas ja ajakulukas, toetab keskne korraldus ka ühtse lähenemise rakendamist.
Lisaks võimaldab see kasutada RIA-l seni kriitilise infrastruktuuri küberkaitses kogunenud
kogemusi. A. Pelešev lisas, et juhul kui tuumajaam rajataks, kuuluks see Eesti
küberturvalisuse seaduse kohaldamisalasse, millega rakendatakse EL-i võrgu- ja infoturbe
direktiivi (NIS2). Täiendavalt rakenduksid energiasektori küberturbe raamistikud ja EL-i
küberkerksuse määrus, mis kehtestab nõuded digitaalsetele toodetele. Neile lisanduvad
Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhendmaterjalid ja rahvusvahelised tehnilised
standardid, mis sätestavad konkreetsed meetmed. Seega ei ole küsimus niivõrd regulatsiooni
olemasolus, vaid selles, kuidas see tuumavaldkonnas sisuliselt rakendatakse ja
terviklahendusse integreeritakse. A. Pelešev lisas, et RIA esmase hinnangu kohaselt ei seisne
peamine küberoht otsestes rünnetes reaktori juhtimis- või muudele tehnilistele süsteemidele.
Tõenäolisemad riskid on seotud hübriidohtudega, milleks on mõjutustegevus ja
desinformatsioon, andmepüük ja identiteedivargus, tarneahela osapoolte kompromiteerimine,
projektiandmete vargus või manipuleerimine ning lunavararünnakud projekti osapoolte vastu.
Need ohud avalduvad sageli juba projekti varajastes etappides, sh enne ehitustegevuse algust.
6
A. Pelešev sõnas lõpetuseks, et RIA toetab 856 SE seadusena vastuvõtmist ning rõhutab, et
küberjulgeolekut ei tule käsitleda tuumavaldkonnas eraldiseisva teemana, vaid lahutamatu
osana süsteemi tervikust, hõlmates ohutust, julgeolekut ja töökindlust.
Marek Reinaas palus täpsustada, kas 856 SE-s ei käsitleta üldse küberjulgeolekuga seotud
aspekte.
Andres Pelešev vastas, et kaudselt on need 856 SE-s väljaloetavad. Rahvusvaheline
Aatomienergiaagentuur käsitleb küberjulgeolekut ja infosüsteemide kaitset osana laiemast
turvaraamistikust, mitte eraldiseisva valdkonnana. Samas on täheldatav, et Rahvusvaheline
Aatomienergiaagentuur on neid aspekte üha enam eraldi reguleerimas ja nende kohta
soovitusi andmas.
Marily Jaska lisas, et eelnõus lähtutakse olemasoleva regulatiivse raamistiku maksimaalsest
ärakasutamisest. Eestis kehtiv küberturvalisuse seadus hõlmab küberjulgeolekuga seotud ohte
ja aspekte, mistõttu on 856 SE-s piirdutud pigem viidetega olemasolevale regulatsioonile.
Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhendeid ja materjale vaadates on Eesti selles vallas
hästi arenenud, mis võib-olla selgitab valdkonda eraldi välja toomata jätmist eelnõus. M.
Jaska nõustus, et ohuhinnangud on erinevad. Seetõttu on asjakohane pöörata sellele
valdkonnale täiendavat tähelepanu alamaktide väljatöötamisel ja programmi edasisel
rakendamisel.
Kaspar Kööp lausus, et Fermi Energia AS-il (Fermi Energia) on praegusel hetkel teema
arutelus pigem väike sõna roll. Võttes arvesse 856 SE materjalide sisu, peegeldub välja, et
tuumaenergiat ei arendata üksi. Lisaks on tegemist rahvusvaheliselt reguleeritud valdkonnaga,
millel on hästi väljakujunenud juhised ja koostöömehhanismid. Fermi Energial kui ühel
võimalikul tuumajaama operaatoril on olemas partnerid, kellega ühiselt valmistutakse ette
selleks, et kui riiklik regulaator alustab tegevust, oleks võimalik astuda sisukasse dialoogi
kõigis olulistes küsimustes. K. Kööp lisas, et on loodud Maailma Tuumaoperaatorite
Assotsiatsioon, mille kaudu jagatakse süsteemselt teavet intsidentide, õppetundide ning
parimate praktikate kohta, sh turvalisuse ja julgeoleku tagamise valdkonnas. Oluline on
rõhutada, et nii nagu riigil on omad partnerid, on ka operaatoritel rahvusvahelised partnerid.
See võrgustik on oluline, kuna tuumavaldkonnas käsitletakse iga intsidenti kui kogu sektorit
puudutavat, kuna ühe jaamaga seotud probleemid mõjutavad kogu valdkonna usaldusväärsust
ja toimimist.
Marti Jeltsov tõi kui ühe võimaliku tulevase operaatori vaatenurgast esile, et eelnõu
läbivaatamisel on protsesside raamistik selge ja arusaadav. 856 SE kaudu mõistetakse, kuidas
tuleb jaama erinevates arendusetappides läbi viia ohu- ja riskihindamisi ning koostada nendel
põhinevaid plaane. Selline selgus on oluline ka investorite jaoks. Samuti on nõudeid selgelt
põhjendatud. Oluline on rõhutada, et riski- ja ohuhindamiste ning vastavate plaanide
koostamine võimalikult varajastes arendusetappides võimaldab riske ennetada süsteemselt ja
põhjalikult. Selline lähenemine suurendab tõenäosust, et võimalike intsidentide praktiline
lahendamine jääb õppuste tasandile, mitte reaalseks sekkumisvajaduseks.
Kristi Talving rõhutas tulevase regulaatori vaatenurgast, et julgeoleku kontekstis on Eestis
ettevõtete loastamine juba praegu toimumas. Istungil esindatud asutustega teeb TTJA
igapäevast koostööd suurõnnetuse ohuga ettevõtete loastamisel, kaitse- ja relvatööstuse
arendamisel ning välisinvesteeringute usaldusväärsuse hindamisel. Samuti on TTJA
7
küberturvalisuse järelevalve asutus, toetudes seejuures olulisel määral RIA-le. Kavandatav
tuumajaama loastamise protsess on üles ehitatud olemasolevatele süsteemidele. Eelloa
menetluse raames hinnatakse koostöös julgeolekuasutustega, kas ettevõte ja selle investorid
on võimelised ehitama ja käitama julgeolekualaselt sobivat tuumajaama. Ehitusloa menetluses
on keskseks eelduseks HOLP-i olemasolu ja hinnatakse selle praktilist teostatavust. Sarnast
lähenemist rakendatakse ka nt kemikaaliettevõtete puhul. Seega on ettevõtete ohu- ja
riskihindamise ning loamenetluste alane kogemus asjaomastel asutustel olemas. Lisaks tuleb
arvestada, et 856 SE kohaselt ei ole Eesti esimene riik, kes taolist käitist loastab, kuna olemas
peab olema teiste riikide kogemus, sh julgeolekuvaldkonnas, millele on võimalik toetuda
jaama loastamisel.
Marily Jaska sõnas, et 856 SE keskmes on ennetustegevus ja riskide maandamine. Seni ei
ole käsitletud kõige kehvemat stsenaariumi, kuid ka selliseks juhuks on ette nähtud
tagatismehhanismid. 856 SE näeb ette kohustusliku vastutuskindlustuse nõude kuni 350 mln €
ulatuses ühe käitise kohta (käitaja vastutus õnnetusjuhtumi korral).
Mario Kadastik küsis, kas järelevalvet teostavad välisvaatlejad ja -inspektorid võivad
pärineda kolmandatest riikidest.
Reelika Runnel vastas, et Eestis käivad ka praegu Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri
inspektorid, kelle tausta Eesti kontrollib ja on olnud mitmeid kordi, kus Eesti on inspektori-
kandidaate tagasi lükanud. Kuna tegemist on ÜRO organisatsiooniga, siis võivad inspektorid
pärineda ka kolmandatest riikidest. Samuti juhtudel, kui kasutatakse nt Ameerika
Ühendriikide päritolu tehnoloogiat ning selle tarnija soovib veenduda sihtriigi sobivuses. Ka
Jaapani partnerid on suhteliselt ranged selles osas ning enne tehnoloogia müümist või
kasutuselevõttu soovivad nad järelevalvet teha, et välistada tsiviilotstarbel arendatud
tehnoloogia kuritahtlik rakendamine sihtriigis. Peamiseks järelevalve teostajaks on
Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur, kes paigaldab tuumakäitistesse ka erinevaid
jälgimissüsteeme, et tagada pidev kontroll ja vältida tuumamaterjali kõrvalekaldumist
ettenähtud kasutusest.
Mario Kadastik palus selgitada nii ehitusfaasis kui ka eelhindamise faasis julgeolekuasutuste
poolt projekti detailide ja ohuhinnangute hindamise osas, kas võib tekkida olukord, kus Eestis
seatakse projektile karmimad tingimused kui tehnoloogia väljatöötatud riigis, mistõttu on vaja
projekt relitsenseerida, mis juhul võib projekt muutuda esimeseks omataoliseks. Sellest
tulenevalt küsis M. Kadastik, kas Kanada regulaatoriga suheldakse selleks, et hinnata, kas
nende koostatud ohuhinnangud on Eesti kontekstis samasugused või võib Eestis
potentsiaalselt tekkida lisapiiranguid.
Reelika Runnel vastas, et hetkel pigem ei nähta vajadust suuremahuliste disainimuudatuste
järele. Julgeolekuasutused kaasatakse ohuhinnangute koostamisse, sh nt seinte paksuse
hindamisse. Rahvusvahelises praktikas leidub näiteid, kus disaini on muudetud. Nt Venemaal
välja töötatud VVER-1200 tehnoloogia puhul, mida kasutatakse Valgevenes muutmata kujul,
samas kui Soomes peeti vajalikuks lisada täiendav kaitseelement lisa betoonkihi kujul.
Muudatus ei tulenenud niivõrd õnnetusohust, vaid pigem laiendatud julgeolekukäsitlusest.
Peale Ameerika Ühendriikides 2001. aastal toimunud 11. septembri terrorirünnakuid
arvestatakse tuumarajatiste puhul ka suure reisilennuki kokkupõrke võimalustega. Selliseid
riske peab ka Eestis hindama, mis on seotud asukohavaliku küsimusega. Selle käigus
8
analüüsitakse lennukoridoride paiknemist ja eelnevalt selgitatud riskide tõenäosust. Sellised
küsimused taanduvad terviklikele riskihinnangutele ja ohuanalüüsidele. Tõenäoliselt on suur
osa tuvastatud riske võimalik maandada ka muude meetmetega, ilma et hakatakse muutma
disaini, misjuhul muutuks reaktoritehnoloogia Eesti jaoks esimeseks omataoliseks.
Tõnis Mölder sõnas, et tema hinnangul suurenevad suure tõenäosusega SiM-i haldusala
eelarve lisavajadused. T. Mölder küsis, kas teistes riikides leidub praktikaid, mille käigus
oleks kulusid võimalik katta läbi tuumajaama tulevase operaatori.
Reelika Runnel vastas, et rahvusvahelises praktikas ei ole näiteid, et tuumajaama operaator
kataks kohaliku päästevõimekuse väljaarendamise kulud. Operaatorile kehtestatakse nõuded
kohaliku päästevõimekuse loomiseks, aga jaamavälisel sekkumisel täidab oma rolli riik.
Seega 856 SE ei näe hetkel ette taolist kompensatsioonimehhanismi. R. Runnel lisas, et
eelarveprognoosi koostamisel on konsulteeritud teiste tuumariikidega. Eelkõige on hinnatud
Soome praktikat, kus hädaolukordade lahendamiseks on välja töötatud selged regulatsioonid.
Eestis puudub praegu regulaatori kinnitatud hinnang hädaolukorra planeerimisala ulatuse ja
võimalike käitiseväliste mõjude kohta. Seetõttu on lähtutud suurte tuumajaamade
võrdlusandmetest. Nende alusel on tehtud arvutused, eelkõige saasteärastuse võimekuse
vajalikkuse kohta. Sealjuures ei ole välistatud, et täpsemate ja realistlikumate hinnangute
valmimisel võivad vajadused osutuda väiksemaks, kuid samas võivad osutuda need ka
suuremaks, sõltuvalt konkreetsest ohupildist, keskkonnast ja reaalsetest vajadustest. Vajalike
võimekuste arendamisel tehakse ulatuslikku rahvusvahelist koostööd, mis hõlmab nii
väljaõpet kui ka varustust. Nt Ameerika Ühendriikidel on selles vallas koostöömehhanismid
ka Euroopa Komisjoniga ja riikidega, sh Eestiga kahepoolselt.
Tõnis Mölder märkis, et tulevikus tasuks analüüsida ka seda, et kuna tuumajaama ehitamine
on ajamahukas protsess, siis see ei pruugi valmida esialgu planeeritud ajaks ja see tähendab,
et riigi kanda jäävad kulud võivad püsida pikema aja vältel, samas kui projekti otsene kasu
ühiskonnale realiseerub alles pikema aja vältel. Seetõttu tasuks kaaluda mehhanismide
loomist juhuks, kui ehitusprotsess viibib või projekt mingil põhjusel ei realiseeru. Sellisel
juhul võiks riigil, kes on võtnud kulude kandmise enda peale, olla võimalus esitada nõudeid
tulevasele operaatorile või rakendada muid asjakohaseid meetmeid.
Jaak Aab sõnas, et komisjoni varasematel istungitel on Kliimaministeerium (KLIM) toonud
välja, et tuumaprogrammi eelarveline mõju riigieelarve strateegia (RES) 2027–2030 vaates on
esmase hinnangu põhjal 18,6 mln €. Jaama käitamise ajal ulatuksid selle hinnangu põhjal
riigieelarvelised kulud 8,3 mln € aastas. J. Aab küsis, kas nende kulude alla on arvestatud
SiM-i haldusala kulud või ainult TTJA kulud. Lisaks nõustus J. Aab, et praegu on küll ette
nähtud selge ajaraam ideaalgraafiku alusel, kuid juhul kui projekt ei edene kavandatud
tempos, tuleb arvestada, et kulud paratamatult suurenevad.
Marily Jaska vastas, et eelarvevahenditesse on arvestatud ka SiM-i kulud. M. Jaska lisas
tulevaste kulude kohta, et kulutused käivad programmi arenemisega paralleelis. Kui mõni
protsessi osa viibib, saab hinnata nii arendatavate võimekuste ulatust kui ka koolituste
vajadust.
Tuuli Räim sõnas, et siin eristub selgelt lühi- ja pikaajaline perspektiiv. Pikemas vaates võib
muudatusi tulla. Lühiajalises ehk RES-i nelja-aastases vaates on SiM-i valitsemisalas tähtis
9
praegu alustada vajalike kompetentside arendamist, et tagada asutustele pandud ülesannete
täitmise valmisolek.
Jaak Aab palus täpsustada, kas hetkel ei ole tuumaprogrammi eelarve vajadused tulevases
RES-is arvestatud.
Tuuli Räim lausus, et SiM on need eelarvelised vajadused esitanud KLIM-ile.
Jaak Aab märkis, et seega need võidakse lisada tulevasse RES-i. J. Aab sõnas, et komisjoni
varasematel istungitel on toonud KLIM välja, et 20% järelevalveametnike tööjõust ja
ekspertide ning laborite kulu kannab jaama arendaja. J. Aab küsis, mis perioodist alates
kohustus rakendub.
Marily Jaska vastas, et kohustus rakendub jaama ehitamise algusest, ehk järelevalvetasud
rakenduvad alates hetkest, mil järelevalvetegevus reaalselt algab. Järelevalvet teostab
tuumaregulaator (TTJA). 20% on hetkel arvestatud enamjaolt järelevalvetasudeks, ehk lubade
menetlus puudutab riigilõive ning järelevalvetasud lähtuvad menetlustele kujunenud ajakulust
ja ressursside ulatusest. Seda puudutab eraldi määrus. Järelevalvetasude ülemmäär
sätestatakse seaduses 960 000 €, aga täpsed summad sõltuvad reaalsest järelevalvetegevusest.
Urve Tiidus palus infot Maailma Tuumaoperaatorite Assotsiatsiooni kuuluvatest riikidest.
Lisaks küsis U. Tiidus, kas Maailma Tuumaoperaatorite Assotsiatsioonis tehakse koostööd
tuumajäätmete lõpphoiustamiskoha vallas.
Kaspar Kööp ei osanud hetkel välja tuua, millised riigid ei kuulu assotsiatsiooni, aga
sisuliselt läänemaailma kõikide riikide operaatorid kuuluvad sinna. Maailma
Tuumaoperaatorite Assotsiatsiooni kaudu tehakse koostööd eesmärgiga parandada
tehnoloogia kasutust, tagada ohutum käitlus ning tugevdada julgeolekut. K. Kööp lisas, et
tuumajäätmete lõpphoiustamise valdkonnas on rahvusvaheline koostöö tegemine olnud seni
keeruline. Peamiseks takistuseks on asjaolu, et ühise lõppladustuslahenduse otsimisel ei ole
tavaliselt võimalik leida riiki, kes oleks valmis jäätmeid vastu võtma. Kõik riigid soovivad
olla andja rollis. Sellist koostöömudelit on Euroopas arutatud mitmete aastate jooksul. Seoses
SMR-ide arenguga, mille puhul on tekkivate jäätmete kogused väikesed, võib see teema taas
päevakorda tõusta, kuna ühel riigil on ebamõistlik selle jaoks lõpphoidlat rajada. Samas
jagatakse Maailma Tuumaoperaatorite Assotsiatsioonis pigem jaama opereerimise ajal
käidukogemust, eesmärgiga parandada opereerimispraktikaid, vältida varasemaid vigu ja leida
lahendusi tekkinud probleemidele.
Mario Kadastik sõnas, et eelarve vaates toob 856 SE jõustamine tõesti kaasa täiendavaid
kulusid. Samas tuleb arvestada, et osa neist kuludest on seotud tegevustega, mida oleks tulnud
ellu viia juba varem, arvestades Eesti lähinaabruses paiknevaid tuumaelektrijaamu. Seega
tegemist on võimekustega, mis peaksid riigil juba olemas olema, kuid mis on seni jäänud
teiste prioriteetide varju. Seetõttu sõltumata sellest, kas Eestisse rajatakse tuumajaam või ei
rajata, ei ole põhjendatud käsitleda kõiki kavandatavaid kulusid otseselt tuumajaama
rajamisega seotud kuludena. Osa kuludest tuleneb varasematest, juba olemasolevatest
kohustustest. Praegusel hetkel on tekkinud suurem põhjendus nende tegevuste elluviimiseks.
M. Kadastik lisas, et tõepoolest võivad suurprojektide valmimised hilineda. Tuumajaamade
puhul on üheks peamiseks viivituste allikaks olnud asjaolu, et suurte jaamade disaini
ülekandmine ühest asukohast teise on peaaegu alati toonud kaasa justkui uue jaama ehitamise
10
litsentseerimise, sest disainis tehakse muudatusi tulenevalt kohalikest regulatsioonidest,
geoloogiast ja muudest eripäradest. See toob tihti kaasa mingite komponentide
litsentseerimise ja valideerimise, mis omakorda pikendab projekti ajakava. See oli ka üks
peamisi põhjuseid, miks hakati arendama SMR-e. Sellest tulenevalt on lootus, et SMR-ide
kasutuselevõtt võib vähendada nii aja kui ka kulude ületamist.
Margo Klaos lausus, et mõnes mõttes saab öelda, et osad lahendused oleksid pidanud varem
olemas olema, aga peamine küsimus on siin riskide aktsepteerimises. Seni on riske
aktsepteeritud, kuna Eesti lähinaabruses paiknevad tuumajaamad asuvad teatud kauguses, aga
praeguseks on riskipilt muutunud.
Tõnis Mölder sõnas, et eelnevalt toodu on arusaadav, aga samas on oluline arvestada, et riik
on võtnud palju kohustusi, mida ei ole seni suudetud täita. Riigi eelarvelised vahendid on
ühed, seega kui ühes valdkonnas vähendatakse rahastust, jääb osa vajalikest tegevustest seal
katmata. Seetõttu on oluline teha teadlikke prioriteedivalikuid. Siseturvalisuse valdkonda on
vaja rohkem raha suunata, arvestades sealsete vajaduste laiapõhjalisust. Samas on positiivne,
kui kavandatavate meetmete kaudu on võimalik katta mitut eesmärki korraga.
Marek Reinaas lausus, et julgeoleku ja turvalisuse tagamise vastutus on jaotatud ühelt poolt
jaama operaatori ja teiselt poolt riigi vahel, kus mõlemal osapoolel on määratletud
kohustused. M. Reinaas küsis, kas vastutuspiir operaatori ja riigi vahel on piisavalt selgelt
määratletud, et vältida tegevuste dubleerimist ning ühtlasi olukorda, kus vajalikud tegevused
jäävad ellu viimata seetõttu, et kumbki osapool eeldab nende täitmist teise poole poolt.
Margo Klaos vastas, et paralleelina saab tuua lennujaamade toimimise, kus lennujaam on
kohustatud looma endale päästeteenistuse. Lennujaama päästeteenistus lahendab eelkõige
need olukorrad ja intsidendid, mis lennujaama igapäevase töö käigus võivad jaamasiseselt
tekkida ning mis valdavalt ei kvalifitseeru hädaolukordadeks, kuid nõuavad reageerimist,
spetsiifilisi teadmisi lennukitest ning head ülevaadet lennujaama territooriumil toimuvast.
Samas on lennujaamade puhul ette nähtud ka väline reageerimiskohustus. Olukordades, kus
sündmus eskaleerub, hakkab mõjutama laiemat ümbrust või nõuab ulatuslikumaid ressursse,
seal sekkub riik. Sarnane jaotus kehtib ka tuumajaamade puhul. Operaatori ülesanne on
tagada, et kohapealne meeskond suudab iseseisvalt ja tõhusalt toime tulla käitise siseselt
tekkivate avariiliste olukordade ja intsidentidega. Juhul kui sündmus väljub käitise piiridest,
reageerib sündmusele ka riik.
Kaspar Kööp lisas, et operaatori ülesanne on koolitada välja meeskond, kes on valmis
reageerima erinevatele jaamasisestele intsidentidele, nagu nt tulekahjudele. Siinkohal ei
käsitleta suuremahulisi tuumaõnnetusi, vaid eelkõige käitise sees toimuvaid juhtumeid, sh
kiirgusõnnetusi. See meeskond ei ole suure tõenäosusega täiskohaga päästetöötajad, vaid neil
on ka mingisugune muu tööülesanne, aga kes on läbinud vastava väljaõppe ja on pädevad
täitma päästeteenistusega seotud ülesandeid. Oluline on, et igal ajahetkel on jaamas tööl
piisav arv sellise väljaõppega personali. Lisaks reageerimisvõimele on keskse tähtsusega ka
teavitamiskohustus. Isegi kui sündmuse lahendamisega saab operaator ise hakkama, on ta
kohustatud sündmusest teavitama asjakohaseid asutusi. Selle põhjal otsustatakse, kas piisab
jaamasisesest reageerimisest või kaasatakse ka jaamaväliseid jõude. Õppuste kaudu
harjutatakse regulaarselt süsteemi toimimist, nagu nt infovahetust ja erinevate asutuste
reageerimisvõimekust.
11
Reelika Runnel sõnas, et operaatori roll on tagada võimekus reageerida olukordadele, mis
nõuavad kohest sekkumist, ja stabiliseerida olukord vähemalt kuni väliste abijõudude
saabumiseni. See kohustus hõlmab nii hädaolukordade kõiki õnnetusjuhtumeid kui ka
julgeolekuintsidente. Rolli selguse tagamiseks on 856 SE-s sätestatud põhinõuded, millele
lisanduvad täpsustavad nõuded määruste tasandil. Määrustes määratletakse üksikasjalikult
operaatori ja riigi vastutuspiirid, koostöö- ja teavitamismehhanismid ning õppuste
korraldamise põhimõtted ja sagedus.
2. Info ja muud küsimused
Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Marek Reinaas
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Kiia Väli
protokollija
Tuumaenergia ja -ohutuse seadus (TEOS) –
julgeolek ja hädaolukordadeks valmisolek
Tallinn, 05.05.2026
nõunik
Reelika Runnel
1/a
S is
em in
is te
er iu
m
2/a
S is
em in
is te
er iu
m
3/a
S is
em in
is te
er iu
m
4/a
S is
em in
is te
er iu
m
5/a
S is
em in
is te
er iu
m
6/a
S is
em in
is te
er iu
m
7/a
S is
em in
is te
er iu
m
8/a
S is
em in
is te
er iu
m
Siseministeeriumi haldusala eelarve lisavajadused 2027-2030 seoses TEOS
rakendamisega
9/a
Valitsemisala Kulu liik 2027 2028 2029 2030 Töökohad Põhisisu
Siseministeerium Tööjõukulu 64 224 64 224 64 224 64 224 1 Koordinatsioon,
õigusloome
Majandamiskulu 36 000 36 000 36 000 36 000 0 Analüüsid, koostöö
Päästeamet Tööjõukulu 168 588 168 588
168 588
168 588 3 CBRN, kemikaaliohutuse
ja järelevalve arendus
Majandamiskulu 36 000 36 000 6 000 6 000 0 Õppused, varustus
Sisekaitseakadeemia Tööjõukulu 0 0 18 732 56 196 1 CBRN väljaõpe
Majandamiskulu 6 000 6 000 6 000 6 000 0 Õppematerjalid
Politsei ja Piirivalveamet Tööjõukulu 60 811 126 568 197 556 197 556 3 Kriisivalmidus
Majandamiskulu 6 000 9 000 18 000 18 000 0 Koolitused
KOKKU 389 623 458 380 527 100 564 564
8
KOKKU 2027–2030
*KAPO vajadused on esitatud eraldi
1 939 667€
Kogu hädaolukordadeks valmisoleku väljaarendamise investeerimisvajadus aastani 2035 SiM haldusalas (va KAPO, mis on esitatud eraldi): 17 042 511 €
S is
em in
is te
er iu
m
..