Kagu-Eesti kodudele ülikiire interneti võrgu juurdepääsu tagamise ja Euroopa Regionaalarengufondi vahendite otstarbeka kasutamise kohta

Justiits- ja digiminister
Liisa-Ly Pakosta



 
Kirjalik küsimus Kagu-Eesti kodudele ülikiire interneti võrgu juurdepääsu tagamise ja Euroopa Regionaalarengufondi vahendite otstarbeka kasutamise kohta.
 

Lugupeetud minister Pakosta

Riigikontroll esitas  Riigikogule 23. aprill 2026 aruande „Regionaalarengu juhtimine Kagu-Eesti näitel. Kuidas on täidetud Vabariigi Valitsuse otsust osutada Kagu-Eesti regionaalarengule eritähelepanu?“
Selle aruande punktides 45-50 käsitletakse kiire interneti kättesaadavust regioonis. Kokkuvõtlikult märgitakse ära:  „Andmesidevõrk: kaabliga internetivõimalused muust Eestist kehvemad“  Samas võib lugeda: „Kiire internetiga seoses on KETKis eesmärgiks, et aastaks 2030 on lairibaühenduseta leibkondade osakaal alla 5%“. Riiklik eesmärk Eesti digiühiskonna arengukava järgi on ambitsioonikam – aastal 2030 on kõigil majapidamistel ja ettevõtetel võimalik liituda vähemalt 100 Mbit/s internetiühendusega, mida saab vajaduse korral suurendada kuni 1 Gbit/s.
Samas on kirjas „Võimalus saada eluruumi kaabliga internetiühendus ei ole Kagu Eestis kuigi hea. Nende aadresspunktide osakaal, mis on seotud eluhoonetega ja kuhu juurdepääsuvõrk ei ulatu, on Põlva- ja Võrumaal maakondade võrdluses suurim. Samuti, isegi kui sidekaabliga ühenduse võimalus on välja ehitatud, jääb Põlvamaal ca 38% ning Võru- ja Valgamaal ca 25% aadresspunktides 100 Mbit/s allalaadimiskiirus praegu veel kättesaamatuks. Näiteks Tartu- ja Harjumaal on selliseid aadresspunkte 10%“
 
Vabariigi valitsus võttis  06.01.2026 vastu määruse „Väga suure läbilaskevõimega elektroonilise side juurdepääsuvõrgu rajamiseks toetuse andmise tingimused“ (edaspidi siin „määrus“)
Määruse alusel antavat toetust rahastatakse Euroopa Regionaalarengufondist 45 miljoni euroga.
Määruse alusel antava toetuse eesmärk on aidata kaasa väga suure läbilaskevõimega elektroonilise side juurdepääsuvõrgu ehitamisele, mis võimaldab lõppkasutajal kasutada ülikiiret lairibateenust. Toetatakse juurdepääsuvõrgu ehitamist turutõrkepiirkondades ehk seal, kus puudub vähemalt 100 Mbit/s allalaadimiskiirust võimaldav juurdepääsuvõrk ja kuhu ettevõtjad 2029. aasta lõpuni selliste juurdepääsuvõrkude ehitamist ka ei plaani.
 (täpsemad tehnilised tingimused on sätestatud §-s 12).
 
Määruse Lõike 2 kohaselt on toetuse maksimumsuurus ühe aadressiobjekti kohta 4500 eurot.
Riigi Tugiteenuste Keskuse seletustest võib leida, et kokku eraldatakse eelnimetatud määruse  eesmärkide täitmiseks Põlvamaale, Valgamaale ja Võrumaale kokku 9 578 987 miljonit eurot. Seega kui igale liitumisele on ettenähtud 4500 eurot, siis kokku saab ehitada juurdepääsu kuni 2029 selle toetuse eest 2 129 kodu.
Aga kokku on Kagu Eestis nn valgete alade nimekirjas  21 470 aadressobjekti. Seega on võimalik selle toetusvooruga ära teha ainult 10% nõudlusest. Tegemata jääb 19 341 aadressi.
Samas on avalikkuses ja meedias sagenenud arutelud alternatiivsete internetiühenduse tehnoloogiate üle. Näiteks on kajastatud juhtumeid, kus hajaasustusega piirkondade elanikud kasutavad Starlinki satelliidipõhist internetiteenust, mille puhul kliendi jaoks piirdub ühenduse kasutuselevõtu otsene kulu sisuliselt seadme tellimise ja postikuluga, samas kui riik kavandab viimase miili fiiberühenduste rajamiseks kuni 4500 euro suurust toetust ühe aadressiobjekti kohta ning sellele võivad lisanduda ka kliendi omaosalused ja hilisem teenuse kuutasu.
See on tekitanud küsimuse, kas ja millisel määral oleks võimalik kasutada Euroopa Liidu nõuetele vastavaid alternatiivseid tehnoloogiaid selliselt, et sama avaliku toetuse mahu juures oleks võimalik tagada kiire internetiühendus suuremale hulgale maapiirkondade majapidamistele, see tähendab, kas on võimalik uute tehnoloogiate kaasamisega saavutada EU vahendite otstarbekam kasutamine. Avalikest allikatest on võimalik leida, et  hajaasustusega piirkondades võib kaasaegsete püsiühenduse raadiosidelahenduste puhul  ühe liitumise rajamise maksumus olla mõnel juhul kordades väiksem ning jääda näiteks suurusjärku 500–3000 eurot liitumise kohta.
Määruses on kirjas: „Lõikes 2 defineeritakse väga suure läbilaskevõimega elektroonilise side juurdepääsuvõrk. Selliseks võrguks peetakse üldkasutatavat elektroonilise side võrku, mis koosneb kuni üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutamise kohas asuva jaotuspunktini täielikult fiiberoptikast, või üldkasutatav elektroonilise side võrk, mille kvaliteediparameetrid on samaväärsed fiiberoptikal põhineva võrguga. Tegemist on Euroopa Liidus kokku lepitud definitsiooniga (direktiivi 2018/1972 artikli 2 lõige 2) ning kogu Euroopa Liidu õigus ja toetusmeetmed on suunatud sellele, et tagada kõikjal Euroopas väga suure läbilaskevõimega võrkude olemasolu.“

Valguskaablil põhinevate võrkudega samaväärseid kvaliteediparameetreid on selgitatud elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ameti välja töötatud suunistes.
Uurisin täiendavalt Euroopa Liidu väga suure läbilaskevõimega võrgu (edaspidi nende allikate järgi nimetatud siin VHCN)  definitsiooni kohta. Konsulteerisin muu hulgas ka tehisintellekti põhise analüüsitööriistaga, mille kohaselt ei tähenda Euroopa Liidu õigusruumis VHCN  tingimata ainult fiiberühendust (edaspidi siin FTTH) vaid teatud tingimuste täitumisel võivad nõuetele vastata ka muud püsiühenduse tehnoloogiad, kui nende kvaliteediparameetrid on võrreldavad fiiberühendusega.

Analüüsis viidati muu hulgas:
• 5G põhistele fixed wireless access (FWA) lahendustele,
• järgmise põlvkonna punkt-mitmepunkt raadiosidelahendustele,
• Cambiumi, Tarana, Mimosa ja teiste tootjate püsiühenduse platvormidele,
• ning muudele tehnoloogiatele, mida kasutatakse hajaasustusega piirkondades viimase miili ühenduste rajamiseks olukorras, kus fiiberühenduse rajamine on väga kulukas.
 
Eesti ametkondade praktikas on siiski kujunenud arusaam, et toetuskõlblikuks peetakse peamiselt fiiberoptilisi lahendusi kuni lõppkasutajani, mistõttu tekib põhjendatult küsimus Euroopa Liidu riigiabi põhimõtete, sealhulgas proportsionaalsuse, tehnoloogianeutraalsuse ja avaliku raha võimalikult otstarbeka kasutamise kohta olukorras, kus erinevate tehnoloogiate rajamiskulu võib hajaasustusega piirkondades erineda kordades.



Lähtudes ülaltoodust on mul Teile Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse paragrahvi 147 alusel järgmised küsimused:

1. Kuidas kavatsete tagada ülikiire interneti juurdepääsu 2030-ndaks aastaks nendele Kagu Eesti 19341 kodule kelle ühendamiseks ei eraldata raha käesolevast Euroopa Regionaalarengu toetusvoorust määruse piirangutest tulenevalt?
2. Kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning TTJA käsitlevad Euroopa Liidu direktiivi 2018/1972 mõistes VHCN-võrguna üksnes FTTH-fiiberühendusi või võivad toetuskõlblikud olla ka muud tehnoloogiad, sealhulgas 5G/FWA, ngFWA ja muud professionaalsed püsiühenduse raadiosidelahendused?
3. Milliste tehniliste parameetrite alusel hinnatakse, kas alternatiivne raadiosidel põhinev püsiühendus on „kvaliteediparameetritelt samaväärne valguskaablitel põhineva võrguga“?
4. Määruse seletuskirjas on märgitud, et „on otsustatud lähtuda peamiselt sellest, et rajatav lairibataristu oleks tehniliselt võimeline teenindama 1 Gbit/s allalaadimiskiirusega lairibateenuseid“. Kes ja milliste analüüside või prognooside alusel sellise otsuse tegi ning kuidas hinnati selle eesmärgi proportsionaalsust hajaasustusega piirkondade tegeliku ja prognoositava ühendusvajadusega?
5. Kas ministeerium on analüüsinud erinevate kaasaegsete püsiühenduse raadiosidelahenduste kasutamise võimalikkust hajaasustusega piirkondades, kus FTTH väljaehitamise maksumus ületab oluliselt ühe liitumise kohta ettenähtud toetuse määra?
6. Euroopa Komisjoni riigiabi suunised rõhutavad tehnoloogianeutraalsuse, proportsionaalsuse ja kulutõhususe põhimõtteid. Kas ministeeriumi hinnangul võimaldaks tehnoloogianeutraalsem lähenemine saavutada sama toetussumma juures suurema maapiirkondade kaetuse ning kiirema ühenduste rajamise tempo?
7. Kas interneti viimase miili toetusmeetme kujundamisel on hinnatud, kas sama teenuse või võrreldava kvaliteeditasemega püsiühenduse rajamine oleks teatud piirkondades võimalik oluliselt väiksema avaliku toetusega muude tehnoloogiate abil ning kuidas on sellisel juhul hinnatud Euroopa Liidu riigiabi reeglitest tuleneva proportsionaalsuse ja kulutõhususe põhimõtte järgimist?
8. Kas meetme ettevalmistamisel on analüüsitud niinimetatud valgete alade majapidamiste tegelikku ja prognoositavat andmeside vajadust järgmise 10 aasta jooksul, sealhulgas seda, milline osa majapidamistest vajab hinnanguliselt näiteks 200 Mbit/s, 500 Mbit/s või 1 Gbit/s ühenduskiirust ning kuidas on neid vajadusi arvestatud toetatava tehnilise lahenduse valikul?
9. Kui alternatiivsed VHCN-tehnoloogiad on ka  praktikas toetuskõlblikud, siis millistel õiguslikel või tehnilistel põhjustel on kujunenud fiiberkeskne rakenduspraktika?
10. Mille alusel  „on otsustatud lähtuda peamiselt sellest, et rajatav lairibataristu oleks tehniliselt võimeline teenindama 1 Gbit/s allalaadimiskiirusega lairibateenuseid“,  kui see võib olla samaaegselt ebaotstarbekas abirahade kasutamine?
 

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Priit Sibul
Riigikogu liige
 

Justiits- ja digiminister
Liisa-Ly Pakosta



 
Kirjalik küsimus Kagu-Eesti kodudele ülikiire interneti võrgu juurdepääsu tagamise ja Euroopa Regionaalarengufondi vahendite otstarbeka kasutamise kohta.
 

Lugupeetud minister Pakosta

Riigikontroll esitas  Riigikogule 23. aprill 2026 aruande „Regionaalarengu juhtimine Kagu-Eesti näitel. Kuidas on täidetud Vabariigi Valitsuse otsust osutada Kagu-Eesti regionaalarengule eritähelepanu?“
Selle aruande punktides 45-50 käsitletakse kiire interneti kättesaadavust regioonis. Kokkuvõtlikult märgitakse ära:  „Andmesidevõrk: kaabliga internetivõimalused muust Eestist kehvemad“  Samas võib lugeda: „Kiire internetiga seoses on KETKis eesmärgiks, et aastaks 2030 on lairibaühenduseta leibkondade osakaal alla 5%“. Riiklik eesmärk Eesti digiühiskonna arengukava järgi on ambitsioonikam – aastal 2030 on kõigil majapidamistel ja ettevõtetel võimalik liituda vähemalt 100 Mbit/s internetiühendusega, mida saab vajaduse korral suurendada kuni 1 Gbit/s.
Samas on kirjas „Võimalus saada eluruumi kaabliga internetiühendus ei ole Kagu Eestis kuigi hea. Nende aadresspunktide osakaal, mis on seotud eluhoonetega ja kuhu juurdepääsuvõrk ei ulatu, on Põlva- ja Võrumaal maakondade võrdluses suurim. Samuti, isegi kui sidekaabliga ühenduse võimalus on välja ehitatud, jääb Põlvamaal ca 38% ning Võru- ja Valgamaal ca 25% aadresspunktides 100 Mbit/s allalaadimiskiirus praegu veel kättesaamatuks. Näiteks Tartu- ja Harjumaal on selliseid aadresspunkte 10%“
 
Vabariigi valitsus võttis  06.01.2026 vastu määruse „Väga suure läbilaskevõimega elektroonilise side juurdepääsuvõrgu rajamiseks toetuse andmise tingimused“ (edaspidi siin „määrus“)
Määruse alusel antavat toetust rahastatakse Euroopa Regionaalarengufondist 45 miljoni euroga.
Määruse alusel antava toetuse eesmärk on aidata kaasa väga suure läbilaskevõimega elektroonilise side juurdepääsuvõrgu ehitamisele, mis võimaldab lõppkasutajal kasutada ülikiiret lairibateenust. Toetatakse juurdepääsuvõrgu ehitamist turutõrkepiirkondades ehk seal, kus puudub vähemalt 100 Mbit/s allalaadimiskiirust võimaldav juurdepääsuvõrk ja kuhu ettevõtjad 2029. aasta lõpuni selliste juurdepääsuvõrkude ehitamist ka ei plaani.
 (täpsemad tehnilised tingimused on sätestatud §-s 12).
 
Määruse Lõike 2 kohaselt on toetuse maksimumsuurus ühe aadressiobjekti kohta 4500 eurot.
Riigi Tugiteenuste Keskuse seletustest võib leida, et kokku eraldatakse eelnimetatud määruse  eesmärkide täitmiseks Põlvamaale, Valgamaale ja Võrumaale kokku 9 578 987 miljonit eurot. Seega kui igale liitumisele on ettenähtud 4500 eurot, siis kokku saab ehitada juurdepääsu kuni 2029 selle toetuse eest 2 129 kodu.
Aga kokku on Kagu Eestis nn valgete alade nimekirjas  21 470 aadressobjekti. Seega on võimalik selle toetusvooruga ära teha ainult 10% nõudlusest. Tegemata jääb 19 341 aadressi.
Samas on avalikkuses ja meedias sagenenud arutelud alternatiivsete internetiühenduse tehnoloogiate üle. Näiteks on kajastatud juhtumeid, kus hajaasustusega piirkondade elanikud kasutavad Starlinki satelliidipõhist internetiteenust, mille puhul kliendi jaoks piirdub ühenduse kasutuselevõtu otsene kulu sisuliselt seadme tellimise ja postikuluga, samas kui riik kavandab viimase miili fiiberühenduste rajamiseks kuni 4500 euro suurust toetust ühe aadressiobjekti kohta ning sellele võivad lisanduda ka kliendi omaosalused ja hilisem teenuse kuutasu.
See on tekitanud küsimuse, kas ja millisel määral oleks võimalik kasutada Euroopa Liidu nõuetele vastavaid alternatiivseid tehnoloogiaid selliselt, et sama avaliku toetuse mahu juures oleks võimalik tagada kiire internetiühendus suuremale hulgale maapiirkondade majapidamistele, see tähendab, kas on võimalik uute tehnoloogiate kaasamisega saavutada EU vahendite otstarbekam kasutamine. Avalikest allikatest on võimalik leida, et  hajaasustusega piirkondades võib kaasaegsete püsiühenduse raadiosidelahenduste puhul  ühe liitumise rajamise maksumus olla mõnel juhul kordades väiksem ning jääda näiteks suurusjärku 500–3000 eurot liitumise kohta.
Määruses on kirjas: „Lõikes 2 defineeritakse väga suure läbilaskevõimega elektroonilise side juurdepääsuvõrk. Selliseks võrguks peetakse üldkasutatavat elektroonilise side võrku, mis koosneb kuni üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutamise kohas asuva jaotuspunktini täielikult fiiberoptikast, või üldkasutatav elektroonilise side võrk, mille kvaliteediparameetrid on samaväärsed fiiberoptikal põhineva võrguga. Tegemist on Euroopa Liidus kokku lepitud definitsiooniga (direktiivi 2018/1972 artikli 2 lõige 2) ning kogu Euroopa Liidu õigus ja toetusmeetmed on suunatud sellele, et tagada kõikjal Euroopas väga suure läbilaskevõimega võrkude olemasolu.“

Valguskaablil põhinevate võrkudega samaväärseid kvaliteediparameetreid on selgitatud elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ameti välja töötatud suunistes.
Uurisin täiendavalt Euroopa Liidu väga suure läbilaskevõimega võrgu (edaspidi nende allikate järgi nimetatud siin VHCN)  definitsiooni kohta. Konsulteerisin muu hulgas ka tehisintellekti põhise analüüsitööriistaga, mille kohaselt ei tähenda Euroopa Liidu õigusruumis VHCN  tingimata ainult fiiberühendust (edaspidi siin FTTH) vaid teatud tingimuste täitumisel võivad nõuetele vastata ka muud püsiühenduse tehnoloogiad, kui nende kvaliteediparameetrid on võrreldavad fiiberühendusega.

Analüüsis viidati muu hulgas:
• 5G põhistele fixed wireless access (FWA) lahendustele,
• järgmise põlvkonna punkt-mitmepunkt raadiosidelahendustele,
• Cambiumi, Tarana, Mimosa ja teiste tootjate püsiühenduse platvormidele,
• ning muudele tehnoloogiatele, mida kasutatakse hajaasustusega piirkondades viimase miili ühenduste rajamiseks olukorras, kus fiiberühenduse rajamine on väga kulukas.
 
Eesti ametkondade praktikas on siiski kujunenud arusaam, et toetuskõlblikuks peetakse peamiselt fiiberoptilisi lahendusi kuni lõppkasutajani, mistõttu tekib põhjendatult küsimus Euroopa Liidu riigiabi põhimõtete, sealhulgas proportsionaalsuse, tehnoloogianeutraalsuse ja avaliku raha võimalikult otstarbeka kasutamise kohta olukorras, kus erinevate tehnoloogiate rajamiskulu võib hajaasustusega piirkondades erineda kordades.



Lähtudes ülaltoodust on mul Teile Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse paragrahvi 147 alusel järgmised küsimused:

1. Kuidas kavatsete tagada ülikiire interneti juurdepääsu 2030-ndaks aastaks nendele Kagu Eesti 19341 kodule kelle ühendamiseks ei eraldata raha käesolevast Euroopa Regionaalarengu toetusvoorust määruse piirangutest tulenevalt?
2. Kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning TTJA käsitlevad Euroopa Liidu direktiivi 2018/1972 mõistes VHCN-võrguna üksnes FTTH-fiiberühendusi või võivad toetuskõlblikud olla ka muud tehnoloogiad, sealhulgas 5G/FWA, ngFWA ja muud professionaalsed püsiühenduse raadiosidelahendused?
3. Milliste tehniliste parameetrite alusel hinnatakse, kas alternatiivne raadiosidel põhinev püsiühendus on „kvaliteediparameetritelt samaväärne valguskaablitel põhineva võrguga“?
4. Määruse seletuskirjas on märgitud, et „on otsustatud lähtuda peamiselt sellest, et rajatav lairibataristu oleks tehniliselt võimeline teenindama 1 Gbit/s allalaadimiskiirusega lairibateenuseid“. Kes ja milliste analüüside või prognooside alusel sellise otsuse tegi ning kuidas hinnati selle eesmärgi proportsionaalsust hajaasustusega piirkondade tegeliku ja prognoositava ühendusvajadusega?
5. Kas ministeerium on analüüsinud erinevate kaasaegsete püsiühenduse raadiosidelahenduste kasutamise võimalikkust hajaasustusega piirkondades, kus FTTH väljaehitamise maksumus ületab oluliselt ühe liitumise kohta ettenähtud toetuse määra?
6. Euroopa Komisjoni riigiabi suunised rõhutavad tehnoloogianeutraalsuse, proportsionaalsuse ja kulutõhususe põhimõtteid. Kas ministeeriumi hinnangul võimaldaks tehnoloogianeutraalsem lähenemine saavutada sama toetussumma juures suurema maapiirkondade kaetuse ning kiirema ühenduste rajamise tempo?
7. Kas interneti viimase miili toetusmeetme kujundamisel on hinnatud, kas sama teenuse või võrreldava kvaliteeditasemega püsiühenduse rajamine oleks teatud piirkondades võimalik oluliselt väiksema avaliku toetusega muude tehnoloogiate abil ning kuidas on sellisel juhul hinnatud Euroopa Liidu riigiabi reeglitest tuleneva proportsionaalsuse ja kulutõhususe põhimõtte järgimist?
8. Kas meetme ettevalmistamisel on analüüsitud niinimetatud valgete alade majapidamiste tegelikku ja prognoositavat andmeside vajadust järgmise 10 aasta jooksul, sealhulgas seda, milline osa majapidamistest vajab hinnanguliselt näiteks 200 Mbit/s, 500 Mbit/s või 1 Gbit/s ühenduskiirust ning kuidas on neid vajadusi arvestatud toetatava tehnilise lahenduse valikul?
9. Kui alternatiivsed VHCN-tehnoloogiad on ka  praktikas toetuskõlblikud, siis millistel õiguslikel või tehnilistel põhjustel on kujunenud fiiberkeskne rakenduspraktika?
10. Mille alusel  „on otsustatud lähtuda peamiselt sellest, et rajatav lairibataristu oleks tehniliselt võimeline teenindama 1 Gbit/s allalaadimiskiirusega lairibateenuseid“,  kui see võib olla samaaegselt ebaotstarbekas abirahade kasutamine?
 

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Priit Sibul
Riigikogu liige