MAJK protokoll nr 191 7.05.2026

Riigikogu majanduskomisjoni

istungi protokoll nr 191

Tallinn, Toompea ja videosild Neljapäev, 7. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 15.15

Juhataja: Marek Reinaas (esimees)

Protokollija: Kiia Väli (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Aleksei Jevgrafov, Mario Kadastik, Tõnis Mölder, Urve Tiidus, Kristina

Šmigun-Vähi

Komisjoni ametnikud: Eve-Ly Kübard (nõunik-sekretariaadijuhataja), Maria Haas

(konsultant)

Puudusid: Jaak Aab, Rene Kokk, Mart Maastik, Õnne Pillak ja Reili Rand

Kutsutud: Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi regionaalarengu asekantsler Sigrid

Soomlais ja regionaalpoliitika osakonna valdkonnajuht (piirkondlik elukeskkond) Kaire Luht,

Konkurentsiameti peadirektor Evelin Pärn-Lee, hinnaregulatsiooniteenistuse juht Kertu Saul,

õigusteenistuse juht Sven Pääsuke ja jurist Chelly Siniväli, AS Eesti Posti juhatuse esimees

Martti Kuldma, Eesti Meediaettevõtete Liidu nõukogu liikmed Postimees Grupi

maakonnalehtede vastutav väljaandja Margus Mets ja Õhtuleht Kirjastuse juhatuse esimees

Martin Šmutov, Eesti Linnade ja Valdade Liidu nõunik Kalle Toomet (1. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse

muutmise seaduse eelnõu (781 SE) teise lugemise ettevalmistamine: arutelu huvigruppidega

2. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse

muutmise seaduse eelnõu (781 SE) teise lugemise ettevalmistamine: arutelu

huvigruppidega

Marek Reinaas selgitas, et 781 SE eesmärk on ajakohastada Eesti postiturgu ning pakkuda

lahendus universaalse postiteenuse (UPT) jätkusuutlikuks osutamiseks. Eelnõu esimene

lugemine Riigikogu täiskogus toimus 10. veebruaril 2026. aastal. Eelnõu menetlusest

Riigikogus teavitati huvirühmasid. Arvamused on esitanud Konkurentsiamet, AS Eesti Post

(Eesti Post) ning Eesti Meediaettevõtete Liit (EML). Eelnõu algataja esindajana esitas

eelnõule muutmise ettepanekud Regionaal- ja Põllumajandusministeerium (REM).

Riigikogust on laekunud eelnõule üks muudatusettepanek Isamaa fraktsioonilt. Käesoleval

istungil eelnõu kohta otsuseid ei langetata. Komisjon kuulab ära kaasatud partnerite

arvamused eelnõu kohta ning eelnõu algataja esindaja REM-i seisukohad.

2

Sigrid Soomlais sõnas, et postiseaduse muutmine on vajalik, kuna see reguleerib UPT

osutamist. Viimastel aastatel on UPT mahud märkimisväärselt vähenenud ning prognooside

kohaselt jätkub see langustrend ka edaspidi. Samal ajal on muutunud ka teenuse kasutajate

harjumused. Nendest arengutest lähtuvalt on postiseadusesse kavandatud muudatused, mille

eesmärk on ajakohastada nii teenuse kasutajale kui ka teenuse osutajale kehtivaid nõudeid,

arvestades teenuse olemuse ja kasutusmustrite muutumist. Üks muudatuste blokke puudutab

UPT rahastamist. Kehtivas seaduses on sätestatud, et UPT peab olema taskukohane, kuid

vähenevate mahtude kontekstis ei ole kulukomponent piisavalt esile toodud. Kavandatavas

lahenduses asendatakse see lähenemine põhjendatud hinna põhimõttega, mis võimaldab

arvestada teenuse osutamise tegelikke kulusid ja teenida ka mõistlikku kasumit. S. Soomlais

lisas, et kehtiva korra kohaselt tasub UPT osutaja vahendeid vastavasse fondi, millest seejärel

kompenseeritakse ebamõistlikult koormavaid kulusid. Praktikas on see tekitanud olukorra,

kus Eesti Post teeb fondi sissemakseid ning taotleb samast fondist ebamõistlike koormavate

kulude katmiseks vahendeid tagasi. Kavandatava eelnõuga loobutakse sellisest kulude

hüvitamise regulatsioonist. Lisaks eeltoodule sisaldab eelnõu ka mitmeid väiksemaid tehnilisi

muudatusi.

Evelin Pärn-Lee lausus, et Konkurentsiamet (KA) toetab postiseaduse muutmist. KA täidab

valdkonnas regulaatori rolli. Senine rahastusmudel ei ole enam jätkusuutlik. KA on sellele

tähelepanu juhtinud juba varem ja toetab kavandatavat muudatust. Muudatuse tulemusel

muudetakse senine ex post hinnaregulatsioon ex ante hinnaregulatsiooniks. Ex ante

hinnaregulatsioon tähendab, et regulaator kooskõlastab teenuse hinna enne selle kohaldamist

tarbijatele, st hinda ei või rakendada enne, kui sellele on antud vastav kooskõlastus. Seevastu

ex post regulatsioon tähendab hinnakontrolli tagantjärele.

Martti Kuldma sõnas, et Eesti Posti jaoks on tegemist oluliste muudatustega. Eelkõige

puudutab see hinnakujundust. Seni on oldud olukorras, kus postiteenuse osutamine on

toimunud kahjumlikult. Kavandatavad muudatused ei tähenda üksnes hinnataseme

korrigeerimist, vaid annavad võimaluse teha sisulisi ümberkorraldusi teenuse osutamises –

lihtsustada protsesse ning vähendada kulubaasi. See loob eeldused pakkuda tulevikus

jätkusuutlikku postiteenust, mis põhineb mõistlikul kulubaasil ning on samal ajal kättesaadava

hinnaga kõigile Eesti elanikele.

Margus Mets selgitas, et nii kehtiv postiseadus kui ka kavandatavad muudatused ei reguleeri

perioodika kojukannet. Seaduse § 36 lõikes 1 sätestatakse põhimõte, mille kohaselt UPT

osutajal on kohustus edastada oma postivõrgu kaudu üle Eesti perioodilisi väljaandeid ja

menetlusdokumente. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et perioodiliste väljaannete ja

menetlusdokumentide edastamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega. UPT mõiste postiseaduses ei hõlma perioodika kojukannet. UPT

koosseisu kuuluvad üksnes kirjateenused ning rahvusvahelised postipakid. Perioodika

kojukande käsitlemine UPT osana eemaldati postiseadusest ligikaudu kümme aastat tagasi.

Sellest tulenevalt ei laiene 781 SE keskseks teemaks olev hinnaregulatsioon perioodikale.

Postiseaduse muutmist peab vaatama Omniva erastamise kontekstis, kuna need teemad on

omavahel tihedalt seotud. Seni on perioodika kojukanne praktikas toimunud avaliku

teenusena, mida riik on osutanud, kuna turg ei ole selles vallas toiminud. Praegu on ainult

Omnival toimiv võrgustik, mis võimaldab perioodika regulaarset (viiel päeval nädalas)

kojukannet maapiirkondades ja hajaasustusega aladel. Omniva on turgu valitsev ettevõte.

Kuigi postiseadus võimaldab turule sisenemist ja konkurentsi teket nii praegu kui ka

3

tulevikus, ei ole praktikas konkurents tekkinud ning on vähetõenäoline, et see lähitulevikus

oluliselt muutuks. Kuigi digitaalsete kanalite kasutamine on märkimisväärselt kasvanud ning

trükimeedia roll on võrreldes varasemaga vähenenud, on perioodika füüsiline kättesaadavus

endiselt oluline, eelkõige piirkondades ja sihtrühmades, kus digilahendused ei ole täielikult

asendanud traditsioonilist meediatarbimist. Tuginedes Soomes kasutatavale metoodikale, on

Kantar Emori uuringutest selgunud, et Eestis on hinnanguliselt ligikaudu 200 000 regulaarset

paberajalehe lugejat, kellest umbes pooled elavad maapiirkondades. Veebimeedia kasutajate

arv on oluliselt suurem – erinevate suuremate ja väiksemate portaalide koondvaates on neid

vähemalt 500 000. Kuigi trend liigub selgelt veebimeedia suunas, on ka 200 000 lugejat suur

rühm. Suur osa nendest lugejatest kuulub vanusegruppi 60–85 eluaastat, kes sageli ei kasuta

mingisuguseid muid kanaleid. Paberajalehe tellijatele on pakutud soodsat ligipääsu

veebisisule, kuid tellija soovib uudiseid jätkuvalt lugeda paberajalehest. Maapiirkondade

kojukande osas on riik pakkunud toetust palju aastaid. Viimastel aastatel on see olnud

ligikaudu 1,5 mln € aastas. Samal ajal on olnud üldteada, et Omniva on katnud maakojukande

kulusid täiendavalt ristsubsideerimise kaudu ligikaudu samas suurusjärgus. Selline lahendus

ei ole aga äriliselt korrektne. Toetamine tuleks koondada ühte mehhanismi. Sisuliselt ei ole

vahet, kas vajalik rahastus tuleb riigiettevõtte sisese ristsubsideerimise kaudu või otseselt

riigieelarvest. Omniva erastamist arvestades on seni meediaväljaannetele partneriks olnud

riik, kellega ollakse ühisel arusaamal, et maapiirkondades on kojukanne regionaalpoliitika

osa. Seega on riik iga-aastaselt määranud dotatsiooni. Erastamisel ei pruugi eraomaniku puhul

sellist eeldust olla, ehk puudub kindlus, et eraettevõtja oleks valmis jätkama ristsubsideerimist

oma ärimudeli sees. Samuti võib muutuda riigi roll, kus teemat käsitletakse eraettevõtete

vahelise küsimusena. Analoogiana võib siinkohal tuua ühistranspordi, kus riik toetab teenust

dotatsiooni kaudu. Viimaste arvutuste kohaselt oleks maapiirkondades kojukande kontekstis

realistlik vajadus riigipoolse toetuse järele ligikaudu 4 mln € aastas järgneva viie aasta

jooksul. Summa võib tunduda märkimisväärne kasv võrreldes senise 1,5 mln euroga, aga see

peegeldab olemasolevat tegelikku kulutaset. 2022. aasta oli erand, millal maapiirkondade

kojukande toetuseks eraldati otseselt 4 mln €. Toona tõi minister välja, et miks tehakse

ristsubsideerimist varjatult, mistõttu otsustas ta kojukannet toetada avalikumalt. M. Mets lisas,

et on mõistetav, et garantiimehhanismi ei ole võimalik sätestada postiseaduses, kuid seda

oleks võimalik käsitleda täpsemalt nt ministri määruse või erastamislepingu raames. EML ei

saa nõustuda olukorraga, kus nimetatud küsimus jääb täielikult reguleerimata. Siinkohal on

oluline arvestada tarbimistrendidega. Trükimeedia lugejaskond väheneb hinnanguliselt u 10%

aastas. See tähendab, et viie kuni kuue aasta perspektiivis võib lugejaskond väheneda

ligikaudu poole võrra ning muutuda võivad ka väljaannete ilmumissagedused. Sellest

tulenevalt võiks toetusmehhanism jääda selleks perioodiks. See võimaldaks pakkuda kindlust

nii maapiirkondade elanikele, teenuse osutajale kui ka meediaväljaannetele, et riigi tugi ei

katke ka pärast Omniva erastamist.

Kalle Toomet lausus, et Eesti Linnade ja Valdade Liit (ELVL) andis 2022. aastal sisendit

arutatava eelnõu ettevalmistamisse väljatöötamiskavatsuse kaudu. Tollased ettepanekud on

suures osas kajastunud arutatavas eelnõus. Perioodika roll on oluline kvaliteetse ja

usaldusväärse inforuumi kujundamisel ja hoidmisel. See on omakorda oluline ka vaenulike

narratiivide leviku tõkestamisel. See omandab erilise tähtsuse kriisiolukordades, kus nii riik

kui ka kohalikud omavalitsused (KOV) vajavad usaldusväärseid teavituskanaleid. Postiteenus

toetab seda eesmärki, aidates tagada riigi võimekuse levitada teavet ka eriolukordades. Kuigi

paberväljaannete maht ja lugejate arv on vähenenud, peab võimekus paberkandjal info

jagamiseks olema tagatud. ELVL-i hinnangul on oluline, et postiteenuse ümberkorraldamisel

4

oleksid KOV-id otsustusprotsessidesse sisuliselt kaasatud. Peetakse silmas sisulist kaasamist,

mille kaudu ühiselt arutatakse, millised oleksid kogukondadele sobivaimad lahendused

postiteenuste korraldamiseks. Kaasamise kohustus peaks tulenema õigusaktist ega tohiks

piirduda üksnes hea tahte avaldusega. Samuti on oluline, et kavandatavad muudatused ei

halvendaks UPT kättesaadavust kohalikele elanikele. Positiivsena saab esile tuua, et juba

praegu on tehtud edusamme teenuste arendamisel maapiirkondades. Samas UPT ei lahenda

perioodika kättesaadavust, vaid puudutab pigem pakiteenuse osutamist. Lisaks on oluline

UPT kaasajastamisel tagada ligipääsetavus pakiautomaatidele ja muudele teenusepunktidele.

Positiivsena saab märkida ka seda, et pensionide ja toetuste kojukande teenus on kavandatud

jätkuvana ning selles osas olulisi muudatusi ette ei nähta. Lisaks kehtestatakse postkastide

nõuded ministri määrusega ja on oluline tagada, et muudatused ei halvendaks praegust

olukorda. K. Toomet lisas, et üldiselt tuleb tõdeda, et postiseaduse ajakohastamine on

põhjendatud, arvestades tehnoloogia arengut ja muutuvaid teenusekasutuse harjumusi. Samal

ajal tuleb säilitada valmisolek edastada usaldusväärset teavet paberkandjal kõigile Eesti

elanikele, eriti kriisiolukordades. ELVL leiab, et koostöö KOV-idega peab olema sisuline, mis

oleks sätestatud ka seaduse tasandil, sh KOV-iga kooskõlastamise kohustuse säilimine. ELVL

on seisukohal, et 781 SE-ga peab edasi liikuma, kuna kavandatavad muudatused võimaldavad

parandada postiteenuste kättesaadavust kohalikul tasandil. Lisaks peaks säilima viiel päeval

nädalas toimuv kojukanne.

Sigrid Soomlais sõnas, et Vabariigi Valitsus otsustas 2. aprillil Omniva erastada, mistõttu on

teema käesolevas kontekstis üles kerkinud. Postiseaduse muutmine on üks olulistest eeldustest

erastamise elluviimiseks, aga postiseaduse muutmise protsess ei ole algatatud üksnes

erastamise eesmärgil. Muutmine sai alguse 2022. aastal väljatöötamiskavatsuse koostamisega

ning viimase kahe aasta jooksul on eelnõu korduvalt kooskõlastatud erinevate osapooltega.

Tegemist on pikaajalise protsessiga. Postiseaduses nimetatakse perioodika kojukannet ühe

postiteenusena, kuid see ei kuulu UPT koosseisu. Tegemist on UPT osutaja täiendava

kohustusega, mis tuleneb teenuse osutamise lepingust. Selline lahendus on põhjendatud

seetõttu, et olemasolevat postivõrku on otstarbekas kasutada ka perioodika kojukandeks. Sel

teemal on Omnival meediaettevõtetega sõlmitud leping kuni 2028. aastani ja riigiga UPT

osutamise leping kuni 2029. aastani. Juhul kui erastamine peaks toimuma nt 2027. aastal,

lähevad kõik kehtivad lepingulised kohustused uuele omanikule üle. See tähendab, et

lepingutega võetud kohustused jäävad kehtima ning need tuleb täita ka uuel omanikul. S.

Soomlais lisas, et postiseadus ei reguleeri perioodika kojukande hinda. Riik on täiendavalt

toetanud perioodika kättesaadavust maapiirkondades, eraldades selleks iga-aastaseid toetusi

riigieelarvest. Tegemist ei ole seaduses sätestatud kohustusega, vaid iga-aastaste

eelarveotsustega määratletava dotatsiooniga, mille eesmärk on toetada hajaasustusega

piirkondades kojukannet, kuna perioodika kojukanne on oluline regionaalpoliitiline teenus.

Rahvusvahelises võrdluses on perioodika kojukande toetamine laialt levinud ning selleks

kasutatakse erinevaid meetmeid. Nende hulka kuuluvad nt universaalse postivõrgu

kasutamine perioodika kandmiseks, riiklik toetus hajaasustusega piirkondadele,

universaalteenuse kahjumi kompenseerimine, ajakirjanduse madalam käibemaksumäär

(madalama käibemaksu võrra saab kanda logistikakulud) ning otsesed meediatoetused. S.

Soomlais lisas, et kehtiva seaduse kohaselt sõlmivad UPT osutaja ja meediaettevõtted

perioodika kojukande osutamiseks eraldi lepingu, milles lepitakse viieks aastaks kokku nii

hinnas kui ka mahtudes. Tegemist on kahepoolse lepinguga, mille läbirääkimistesse riik ei

sekku. 781 SE ei ole kavandatud muudatusi perioodika kojukande korralduses. Ka tulevikus

on ette nähtud, et UPT osutaja kasutab oma võrku perioodika edastamiseks. Seni on riik

5

valdkonda doteerinud. Siiamaani ta on seda teinud ja tõenäoliselt jätkab ka edaspidi, aga need

otsused vaadatakse vastavalt eelarve olukorrale igal aastal eraldi üle. Nagu nähtub ka teiste

riikide praktikast, ei ole selles valdkonnas välja kujunenud oluliselt erinevaid alternatiivseid

mudeleid.

Martti Kuldma selgitas, et Eesti Postil on meediaettevõtetega kehtiv leping, mis kehtib 2028.

aasta lõpuni ning mille raames on kokku lepitud ka hinnakujunduse muutmise mehhanismid.

Need sõltuvad ühelt poolt teenuse osutamise kuludest, kuid samavõrra ka mahtudest ehk

sellest, kui suur on perioodika koguhulk, mida lepingu alusel kantakse. Põhjus, miks see ei

põhine ühikupõhisel arvestusel, on see, et teenuse osutamise kulubaas ei muutu oluliselt

sellest, kas perioodikat viiakse 10 või 20 majapidamisse, sest kanderingid ja kulu jäävad

suures osas samaks. Probleem tekib eelkõige olukorras, kus mahud vähenevad laiemalt –

mitte üksnes perioodika, vaid ka UPT osas –, mille tulemusel väheneb tulubaas. Samal ajal

suurenevad kulud inflatsiooni ja tööjõukulude kasvu tõttu, mis tekitab suure vahe tulude ja

kulude vahel. Nagu ka varasemalt on välja toodud, näitab pikem ajaperspektiiv muutusi nii

tarbijakäitumises kui ka perioodika enda sisus ja vormis. Viie kuni kümne aasta pärast ei ole

perioodika kojukanne selline, nagu ta on praegu. Muutused võimaldavad vähendada

kulubaasi. Seetõttu pikemas perspektiivis ei ole teema osas suurt probleemi. Samas nii kaua

kui soovitakse säilitada senist teenuse kvaliteeti ehk viiel päeval nädalas toimuvat kojukannet,

on riiklik tugi jätkuvalt vajalik, et tagada teenuse osutamise võimekus.

Marek Reinaas küsis, kas praegu subsideerib Eesti Post perioodika kojukannet aastas u 1,5

mln € ulatuses.

Martti Kuldma vastas, et Eesti Posti perioodika kojukande kahjum on 4 mln € aastas, millest

riik katab praegu 1,5 mln €. Ülejäänud katab Eesti Post teiste teenuste arvelt.

Martin Šmutov palus REMi esindajal selgitada eelnevalt öeldut, et kui Omniva erastamine

toimub nt 2027. aastal, siis milliste konkreetsete mehhanismide abil on tagatud, et senine

perioodika kojukande korraldus jätkub samal kujul ka pärast erastamist.

Sigrid Soomlais vastas, et kui seadusest tuleneb UPT osutajale kohustus tagada ka perioodika

kojukanne, siis lasub see kohustus ettevõttel ka pärast erastamist. Teine pool on riiklik

dotatsioon, mille määrab valitsus iga-aastase eelarveotsusena. Senine praktika on näidanud, et

dotatsioon on eraldatud ning võib eeldada, et seda jätkatakse ka edaspidi, arvestades teenuse

selget regionaalpoliitilist tähtsust.

Martin Šmutov palus täpsustada Eesti Posti esindaja öeldut, et muudatusi saab teha ka selles,

kuidas perioodikat kantakse, mis juhul säilib olemasolev korraldus. Samas tema hinnangul on

korraldus muutunud, kui perioodikat kantakse majapidamistesse nt kord nädalas.

Martti Kuldma sõnas, et teenuse osutamine toimub nii praegu kui ka edaspidi

pooltevaheliste kokkulepete alusel. Teenuse osutamise tingimused, sh kande viis ja ulatus,

määratakse omavaheliste läbirääkimiste kaudu.

Sigrid Soomlais lisas, et omavahelistes kohtumistes on jõutud arusaamani, et nt kümne aasta

pärast ei pruugi viis päeva nädalas toimuv kojukande nõue, mis on hetkel seaduses sätestatud,

olla enam relevantne. Hetkel määrab siiski kehtiv õigusraamistik selged tingimused, millest

tuleb lepinguliste kokkulepete sõlmimisel lähtuda.

6

Martti Kuldma lausus, et juhul kui tegemist on kulupõhise hinnaga, ei ole probleemi

kojukannet teha nt viis, kuus või seitse päeva nädalas. Küsimus on selles, kuidas sõlmitakse

kolmepoolne kokkulepe ning mil viisil jaotub teenuse rahastamine tellijate, kirjastajate ja riigi

vahel.

Marek Reinaas sõnas, et laias laastus on meediaettevõtete mure selles, et olemasolev

korraldus säiliks järgmised viis aastat. M. Reinaas küsis, kas kehtivat lepingut, mis on

sõlmitud kuni 2028. aasta lõpuni, oleks võimalik enne erastamist muuta selliselt, et see

kehtiks viis aastat.

Martti Kuldma vastas, et tegemist on ettevõtetevahelise lepinguga. Lepingu osapooltel on

võimalik vastastikusel kokkuleppel lepingutingimusi läbi rääkida ja neid vajaduse korral

muuta. Küsimus ei seisne seega niivõrd lepingu muutmise võimalikkuses, vaid pigem selles,

millisel viisil tagatakse teenuse osutamisega seotud kulude katmine.

Marek Reinaas märkis, et laias laastus hinnatakse ettevõtte müümisel selle viie aasta kasumit

ja varasid. Kehtiva lepingu puhul tähendab perioodika kojukandega seotud kahjum seda, et

ettevõtte kasum on hinnanguliselt 3 mln € võrra väiksem aastas. Kui leping kehtib kuni 2029.

aastani, tekib uuel omanikul võimalus järgnevatel aastatel teenida 3 mln € rohkem. Sel juhul

võib ettevõtte müügihind olla ligikaudu 9 mln € võrra suurem. Kui leping sõlmida viieks

aastaks, siis ettevõte oskab arvestada kahjumi tekkimisega, mis juhul on müügihind u 10 mln

väiksem. Sellest tulenevalt taandub valik kaheks: kas pikendada lepingut ja leppida madalama

müügihinnaga või jätkata kehtiva lepinguga, aga sel juhul peaks tagama, et dotatsioon

suureneks 2029. aastal 3 mln võrra. Siinkohal ei saa seadusandja seda määrata.

Martti Kuldma vastas, et ettevõtte juhatusel ei ole lubatud sõlmida teadlikult kahjumlikke

lepinguid. Sellisel juhul peaks lepingus olema ette nähtud asjakohane kompensatsiooni-

mehhanism. Kehtiva lepingu sõlmisel võidi toona ettevõttes hinnata turuolukorda ja kulubaasi

ebatäpselt.

Marek Reinaas sõnas, et EML-i murekoht on kõigile osapooltele arusaadav, aga sellele ei ole

hetkel head lahendust.

Sigrid Soomlais lausus, et keeruline on prognoosida olukorda, mis on uue lepingu sõlmimise

ajal, kuna tingimusi mõjutab hulk muutujaid. Erastamine ei ole ainus tegur, vaid lepingu

sõlmimisel omavad rolli ka nt kütusehindade ja tööjõukulude areng. Seetõttu ei ole võimalik

ministeeriumi vaates rahastust ette garanteerida. Riiklikku dotatsiooni arutatakse iga-aastaselt

riigieelarve koostamise protsessi käigus, kus kõik kulud määratakse vastavalt riigi

finantsvõimekusele.

Tõnis Mölder sõnas, et teema üks pool puudutab Omniva erastamist, mille osas on eri

arvamusi. Praegune valitsus on otsustanud Omniva erastada, aga tulevane valitsus võib olla

teisel seisukohal. Teine pool puudutab seda, et Omniva on hetkel kasumlik ettevõte.

Käesolevas arutelus keskendutakse eelkõige kahjumlikule tegevussegmendile, kuid samal ajal

tuleb arvestada ka ettevõtte tulusate valdkondadega, eriti pakiteenuste turul, kus ettevõttel on

märkimisväärne turuosa ja selge liidripositsioon. Seetõttu tuleks käsitleda teemat laiemalt.

Esitatud ettepanek on üks poliitiline võimalus küsimuse lahendamiseks. Juhul kui valitsus

otsustab erastamise kasuks, on võimalik kaaluda omaniku suuniseid nt lepingu uuendamise

7

või lepingu tingimuste muutmise kaudu, kus riigipoolne toetus viiakse kooskõlla tegelike

kuludega. Teine variant on vaadata, kas ja kuidas soovitakse teenust regionaalse

investeeringuna piirkondadesse anda. T. Mölder küsis, kas EML-i kirjalikult edastatud

ettepanekud 781 SE kohta muudaksid olukorda oluliselt paremaks või omaksid

leevendusmeetme rolli. 781 SE ei puuduta iseenesest kulumehhanismi. Omnivale omaniku

poolsete suuniste andmine on pigem valitsuse pädevuses, sh tulevase valitsuse pädevuses.

Margus Mets lausus, et EML on korduvalt ettepanekuid esitanud. REM ja Eesti Post on

teemaga viimastel nädalatel palju tegelenud. Tundub, et on ühine arusaam selles osas, et

keskne küsimus seisneb riiklikus dotatsioonis. Olenemata sellest, milliseid täiendavaid sätteid

seadusesse lisada, ei lahenda need põhiprobleemi. Lahenduse tuum taandub sellele, kas ja

millises ulatuses doteerib riik teenust edaspidi. Samas on selge, et seadusesse ei ole võimalik

lisada, et riik peab doteerima maapiirkondades kojukannet 4 mln € ulatuses aastas. Pikki

aastaid on riik maakojukande toetuseks vahendeid eraldanud. Teema osas on mõistetav

poliitiline risk, et tulevaste valitsuste otsuseid ei ole võimalik ette garanteerida.

Tõnis Mölder sõnas, et riigi dotatsioon on olnud tasemel, mis ei kata tegelikult Omniva

kahjumit. See on probleemi tuum. Kui isegi riik kinnitab, et toetust jätkatakse senises mahus,

ei lahenda see sisulist küsimust. Uus omanik tõenäoliselt lähtub eelkõige majanduslikest

kaalutlustest ning otsib kuluefektiivsemaid lahendusi, kuna regionaalpoliitilised eesmärgid ei

pruugi olla tema peamine prioriteet. Tema fookus on eeskätt teenuse efektiivne ja kvaliteetne

osutamine. See tähendab, et kulusid (2,5 mln €), mida Omniva on seni katnud

ettevõttesiseselt, ei pruugi uus omanik enam kanda. Sellisel juhul avaldab see mõju nii

meediaettevõtetele, kes teenust kasutavad, kui ka lõpptarbijatele, eelkõige paberajalehe

lugejatele, kellele võib teenuse kättesaadavus halveneda.

Margus Mets lausus, et EML on aastate jooksul esitanud erinevaid ettepanekuid. Ajaloost on

näide, kus Omniva tõi välja, et ta ei saa resubsideerida. Sel hetkel tõid meediaettevõtted välja,

et sel juhul muutuks maapiirkondade elanikele perioodika hind oluliselt kõrgemaks kui

linnapiirkondades. Samas on selge, et selline lähenemine ei ole regionaalpoliitiliselt

vastuvõetav ja vahendid leiti.

Martin Šmutov lisas, et EML-i esitatud ettepanekutest üks puudutab perioodika

kojukandeteenuse hüvitamist.

Sigrid Soomlais sõnas, et perioodika kojukanne jääb seaduses jätkuvalt seotuks UPT-ga.

781 SE üks eesmärke on luua eeldused UPT kulupõhisemaks ja paindlikumaks osutamiseks.

Oluline osa senisest negatiivsest tulemusest tuleneb asjaolust, et teenuse osutamiseks

kasutatav võrk ei ole piisavalt paindlik. Kui UPT võrku kasutatakse ka perioodika

kojukandeks, suurendab see kulubaasi. Samas, kui UPT on võimalik pakkuda paindlikumalt

ning kujundada hinnastamist rohkem turupõhiselt, loob see eeldused ka kojukandeteenuse

kulustruktuuri optimeerimiseks.

Marek Reinaas märkis, et probleem on arusaadav. Samas ei ole see otseselt seotud arutatava

eelnõu sisuga. Tõenäoliselt tuleb sellele lahendus leida muudmoodi. Samas on teema

käsitlemine eelnõu juures asjakohane. Tema hinnangul taandub küsimus sellele, kas Omniva

müügihind on teatud määral madalam või kõrgem.

Tõnis Mölder palus täpsustada EML-i kirjas toodut, et arutatava eelnõu kohaselt

8

eemaldatakse seadusest viited perioodika kojukandele kõikidel tööpäevadel.

Margus Mets lausus, et see punkt on praeguseks tagasi pandud.

Sigrid Soomlais lisas, et nõue puudutab kojukannet viiel päeval nädalas, kus saab ise valida

kojukande päevi, ehk kojukannet võib teha nt neljal tööpäeval ja ühel puhkepäeval.

Kristina Šmigun-Vähi küsis, kas uuringute käigus on analüüsitud põhjuseid, miks paberlehe

lugejad eelistavad trükimeediat digilahendustele. K. Šmigun-Vähi lisas, et tasuta perioodide

võimalusse suhtutakse ettevaatlikult, kuna tuuakse välja, et tasuta perioodi lõppedes

ankurdavad teenusepakkujad kasutaja siiski teenuse külge. Lisaks küsis K. Šmigun-Vähi, kas

Omniva erastamise vastu on üles näidatud huvi.

Margus Mets vastas, et paberlehe tootmine ei piirdu üksnes kojukandega – see hõlmab ka

trükiprotsessi, paberi hankimist ning muid sellega seotud tegevusi, mis on tunduvalt

kulukamad ja keerukamad võrreldes digitaalse sisu tootmise ja levitamisega. Sellest tulenevalt

on meediaettevõtted huvitatud sellest, et suunata kogu tarbimine üksnes veebikeskkonda.

Samas soovitakse säilitada olemasolevat sihtrühma. Majanduslikus vaates tullakse toime, aga

toimetulek on habras, mistõttu iga täiendav kulu võib avaldada oluliselt negatiivset mõju.

Mitmeid katseid on tehtud ka tarbijate suunamiseks digikanalitesse. Rootsis, Gotlandil jagati

inimestele tasuta tahvelarvuteid ja õpetati nende kasutamist, aga see eksperiment kukkus läbi.

Eesti uuringud ja kasutajaküsitlused näitavad, et paberlehe lugejate jaoks on oluline

kojukanne viiel päeval nädalas ning just regulaarne hommikune kojukanne, kuna paberlehe

lugemine on inimestel väljakujunenud harjumus ja igapäevane rutiin, millel on kasutajate

jaoks väärtus.

Martin Šmutov tõi välja veel kaks uuringut. Esimene puudutab sihtrühmade kattuvust. Selle

põhjal on selge, et veebimeedia ja trükimeedia tarbijaskonnad ei kattu. Nt Õhtulehel oli mingi

hetk sihtrühmade kattuvus alla 10%. Teiseks on läbi viidud uuringud, milles on küsitud,

kuidas käituksid lugejad olukorras, kus neile harjumuspärane meediakanal kaob.

Paberväljaannete lugejate seas kerkivad esile kaks peamist vastust: esiteks otsitakse

võimalikult sarnane alternatiivne väljaanne ning teiseks ei tehta mitte midagi. Viimane viitab

uudiskõrbe tekkele, mistõttu tekib laiem küsimus, kas ja mil määral soovitakse tagada, et

Eesti inimesed püsiksid jätkuvalt Eesti infoväljas.

Margus Mets sõnas, et maakonnalehtede lugejaskond on seni olnud kõige konservatiivsem,

koosnedes peamiselt harjumuspärastest püsilugejatest. Samas puudub kohalikus inforuumis

nende jaoks sisuliselt alternatiiv, kuna kogukonda ja piirkonda käsitlevat teavet pakub

eelkõige just kohalik ajaleht.

Sigrid Soomlais vastas Omniva erastamise protsessi kohta esitatud küsimusele, et Omniva

erastamine on ettevalmistuse faasis, ei ole veel jõutud konsulteerimise faasi.

Mario Kadastik küsis, kellele kuuluvad sihtnumbrid ning kuidas on nende kuuluvus

korraldatud erastamise korral. Eelkõige on küsimus selles, kas sihtnumbrid on seadusega

määratud nt mõne riikliku regulaatori hallata või Omniva hallata, mida võidakse erastada.

Martti Kuldma ei osanud küsimusele hetkel vastata ja lubas vastuse saata kirjalikult.

Urve Tiidus sõnas, et tema hinnangul on tegemist ajas hääbuva nähtusega. Võib eeldada, et

9

10–15 aasta perspektiivis kaotab see küsimus suuresti oma aktuaalsuse, kuna alates 1990.

aastatest sündinud põlvkonnad on harjunud digilahenduste kasutamisega ega kasuta enam

trükimeediat samal määral. Trükimeedia tarbimine vanemaealiste sihtrühmade seas on ka

seotud ligipääsuga internetiühendustele.

Marek Reinaas palus selgitada, kuidas suhtuti sellesse, kui mõned aastad tagasi lahkusid

kommertskanalid vabalevi võrgust.

Margus Mets selgitas, et ETV, ETV2 ja ETV+ kanaleid saab endiselt sealt võrgust vaadata.

Teema on seotud kahe kommertskanali omavahelise teemaga.

Kalle Toomet toetas Urve Tiiduse kommetaari, mis puudutab nähtuse ajaperspektiivi. On

põhjendatud eeldada, et lähima 10–15 aasta jooksul väheneb paberväljaannete lugejate

osakaal märkimisväärselt. K. Toomet lisas Omniva erastamise kontekstis, et oluline on vältida

olukorda, kus teenuse osutaja hakkab ebapiisava riikliku toetuse korral pöörduma KOV-ide

poole ettepanekuga hakata teenust kohapeal täiendavalt finantseerima, kui soovitakse teenuse

jätkumist piirkonnas. Selline lähenemine ei ole ELVL-i hinnangul põhjendatud. ELVL-i

seisukoht on, et teenuste osutamine peab ka edaspidi kuuluma riigipoolsete teenuste hulka ega

tohiks jääda KOV-ide kanda. Lisaks tuleb arvestada ka teiste õigusaktidega. Praegu tulenevad

seadusest kohustused teavitada planeerimismenetlustest muu hulgas paberkandjal. Kuigi on

tehtud ettepanekuid selliste kohustuste üleviimiseks digitaalsesse vormi, kehtib täna endiselt

nõue avaldada teated paberkandjal kas kohalikus või üleriigilises ajakirjanduses.

Martti Kuldma märkis, et KA vaatab üle nii UPT hinna kui ka tulevikus perioodika hinna,

kuna Eesti Post on turgu valitsev ettevõte. Perioodika osas ei ole põhjust ülemääraselt

negatiivset fooni kujundada. Nõudluse olemasolul kujuneb üldjuhul ka vastav pakkumine.

Põhiküsimus seisneb selles, kuidas oluliselt vähenevate mahtude tingimustes tagada teenuse

osutamiseks vajaliku kulubaasi katmine.

2. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Reinaas

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Kiia Väli

protokollija

Riigikogu majanduskomisjoni

istungi protokoll nr 191

Tallinn, Toompea ja videosild Neljapäev, 7. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 15.15

Juhataja: Marek Reinaas (esimees)

Protokollija: Kiia Väli (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Aleksei Jevgrafov, Mario Kadastik, Tõnis Mölder, Urve Tiidus, Kristina

Šmigun-Vähi

Komisjoni ametnikud: Eve-Ly Kübard (nõunik-sekretariaadijuhataja), Maria Haas

(konsultant)

Puudusid: Jaak Aab, Rene Kokk, Mart Maastik, Õnne Pillak ja Reili Rand

Kutsutud: Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi regionaalarengu asekantsler Sigrid

Soomlais ja regionaalpoliitika osakonna valdkonnajuht (piirkondlik elukeskkond) Kaire Luht,

Konkurentsiameti peadirektor Evelin Pärn-Lee, hinnaregulatsiooniteenistuse juht Kertu Saul,

õigusteenistuse juht Sven Pääsuke ja jurist Chelly Siniväli, AS Eesti Posti juhatuse esimees

Martti Kuldma, Eesti Meediaettevõtete Liidu nõukogu liikmed Postimees Grupi

maakonnalehtede vastutav väljaandja Margus Mets ja Õhtuleht Kirjastuse juhatuse esimees

Martin Šmutov, Eesti Linnade ja Valdade Liidu nõunik Kalle Toomet (1. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse

muutmise seaduse eelnõu (781 SE) teise lugemise ettevalmistamine: arutelu huvigruppidega

2. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse

muutmise seaduse eelnõu (781 SE) teise lugemise ettevalmistamine: arutelu

huvigruppidega

Marek Reinaas selgitas, et 781 SE eesmärk on ajakohastada Eesti postiturgu ning pakkuda

lahendus universaalse postiteenuse (UPT) jätkusuutlikuks osutamiseks. Eelnõu esimene

lugemine Riigikogu täiskogus toimus 10. veebruaril 2026. aastal. Eelnõu menetlusest

Riigikogus teavitati huvirühmasid. Arvamused on esitanud Konkurentsiamet, AS Eesti Post

(Eesti Post) ning Eesti Meediaettevõtete Liit (EML). Eelnõu algataja esindajana esitas

eelnõule muutmise ettepanekud Regionaal- ja Põllumajandusministeerium (REM).

Riigikogust on laekunud eelnõule üks muudatusettepanek Isamaa fraktsioonilt. Käesoleval

istungil eelnõu kohta otsuseid ei langetata. Komisjon kuulab ära kaasatud partnerite

arvamused eelnõu kohta ning eelnõu algataja esindaja REM-i seisukohad.

2

Sigrid Soomlais sõnas, et postiseaduse muutmine on vajalik, kuna see reguleerib UPT

osutamist. Viimastel aastatel on UPT mahud märkimisväärselt vähenenud ning prognooside

kohaselt jätkub see langustrend ka edaspidi. Samal ajal on muutunud ka teenuse kasutajate

harjumused. Nendest arengutest lähtuvalt on postiseadusesse kavandatud muudatused, mille

eesmärk on ajakohastada nii teenuse kasutajale kui ka teenuse osutajale kehtivaid nõudeid,

arvestades teenuse olemuse ja kasutusmustrite muutumist. Üks muudatuste blokke puudutab

UPT rahastamist. Kehtivas seaduses on sätestatud, et UPT peab olema taskukohane, kuid

vähenevate mahtude kontekstis ei ole kulukomponent piisavalt esile toodud. Kavandatavas

lahenduses asendatakse see lähenemine põhjendatud hinna põhimõttega, mis võimaldab

arvestada teenuse osutamise tegelikke kulusid ja teenida ka mõistlikku kasumit. S. Soomlais

lisas, et kehtiva korra kohaselt tasub UPT osutaja vahendeid vastavasse fondi, millest seejärel

kompenseeritakse ebamõistlikult koormavaid kulusid. Praktikas on see tekitanud olukorra,

kus Eesti Post teeb fondi sissemakseid ning taotleb samast fondist ebamõistlike koormavate

kulude katmiseks vahendeid tagasi. Kavandatava eelnõuga loobutakse sellisest kulude

hüvitamise regulatsioonist. Lisaks eeltoodule sisaldab eelnõu ka mitmeid väiksemaid tehnilisi

muudatusi.

Evelin Pärn-Lee lausus, et Konkurentsiamet (KA) toetab postiseaduse muutmist. KA täidab

valdkonnas regulaatori rolli. Senine rahastusmudel ei ole enam jätkusuutlik. KA on sellele

tähelepanu juhtinud juba varem ja toetab kavandatavat muudatust. Muudatuse tulemusel

muudetakse senine ex post hinnaregulatsioon ex ante hinnaregulatsiooniks. Ex ante

hinnaregulatsioon tähendab, et regulaator kooskõlastab teenuse hinna enne selle kohaldamist

tarbijatele, st hinda ei või rakendada enne, kui sellele on antud vastav kooskõlastus. Seevastu

ex post regulatsioon tähendab hinnakontrolli tagantjärele.

Martti Kuldma sõnas, et Eesti Posti jaoks on tegemist oluliste muudatustega. Eelkõige

puudutab see hinnakujundust. Seni on oldud olukorras, kus postiteenuse osutamine on

toimunud kahjumlikult. Kavandatavad muudatused ei tähenda üksnes hinnataseme

korrigeerimist, vaid annavad võimaluse teha sisulisi ümberkorraldusi teenuse osutamises –

lihtsustada protsesse ning vähendada kulubaasi. See loob eeldused pakkuda tulevikus

jätkusuutlikku postiteenust, mis põhineb mõistlikul kulubaasil ning on samal ajal kättesaadava

hinnaga kõigile Eesti elanikele.

Margus Mets selgitas, et nii kehtiv postiseadus kui ka kavandatavad muudatused ei reguleeri

perioodika kojukannet. Seaduse § 36 lõikes 1 sätestatakse põhimõte, mille kohaselt UPT

osutajal on kohustus edastada oma postivõrgu kaudu üle Eesti perioodilisi väljaandeid ja

menetlusdokumente. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et perioodiliste väljaannete ja

menetlusdokumentide edastamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest

vastutav minister määrusega. UPT mõiste postiseaduses ei hõlma perioodika kojukannet. UPT

koosseisu kuuluvad üksnes kirjateenused ning rahvusvahelised postipakid. Perioodika

kojukande käsitlemine UPT osana eemaldati postiseadusest ligikaudu kümme aastat tagasi.

Sellest tulenevalt ei laiene 781 SE keskseks teemaks olev hinnaregulatsioon perioodikale.

Postiseaduse muutmist peab vaatama Omniva erastamise kontekstis, kuna need teemad on

omavahel tihedalt seotud. Seni on perioodika kojukanne praktikas toimunud avaliku

teenusena, mida riik on osutanud, kuna turg ei ole selles vallas toiminud. Praegu on ainult

Omnival toimiv võrgustik, mis võimaldab perioodika regulaarset (viiel päeval nädalas)

kojukannet maapiirkondades ja hajaasustusega aladel. Omniva on turgu valitsev ettevõte.

Kuigi postiseadus võimaldab turule sisenemist ja konkurentsi teket nii praegu kui ka

3

tulevikus, ei ole praktikas konkurents tekkinud ning on vähetõenäoline, et see lähitulevikus

oluliselt muutuks. Kuigi digitaalsete kanalite kasutamine on märkimisväärselt kasvanud ning

trükimeedia roll on võrreldes varasemaga vähenenud, on perioodika füüsiline kättesaadavus

endiselt oluline, eelkõige piirkondades ja sihtrühmades, kus digilahendused ei ole täielikult

asendanud traditsioonilist meediatarbimist. Tuginedes Soomes kasutatavale metoodikale, on

Kantar Emori uuringutest selgunud, et Eestis on hinnanguliselt ligikaudu 200 000 regulaarset

paberajalehe lugejat, kellest umbes pooled elavad maapiirkondades. Veebimeedia kasutajate

arv on oluliselt suurem – erinevate suuremate ja väiksemate portaalide koondvaates on neid

vähemalt 500 000. Kuigi trend liigub selgelt veebimeedia suunas, on ka 200 000 lugejat suur

rühm. Suur osa nendest lugejatest kuulub vanusegruppi 60–85 eluaastat, kes sageli ei kasuta

mingisuguseid muid kanaleid. Paberajalehe tellijatele on pakutud soodsat ligipääsu

veebisisule, kuid tellija soovib uudiseid jätkuvalt lugeda paberajalehest. Maapiirkondade

kojukande osas on riik pakkunud toetust palju aastaid. Viimastel aastatel on see olnud

ligikaudu 1,5 mln € aastas. Samal ajal on olnud üldteada, et Omniva on katnud maakojukande

kulusid täiendavalt ristsubsideerimise kaudu ligikaudu samas suurusjärgus. Selline lahendus

ei ole aga äriliselt korrektne. Toetamine tuleks koondada ühte mehhanismi. Sisuliselt ei ole

vahet, kas vajalik rahastus tuleb riigiettevõtte sisese ristsubsideerimise kaudu või otseselt

riigieelarvest. Omniva erastamist arvestades on seni meediaväljaannetele partneriks olnud

riik, kellega ollakse ühisel arusaamal, et maapiirkondades on kojukanne regionaalpoliitika

osa. Seega on riik iga-aastaselt määranud dotatsiooni. Erastamisel ei pruugi eraomaniku puhul

sellist eeldust olla, ehk puudub kindlus, et eraettevõtja oleks valmis jätkama ristsubsideerimist

oma ärimudeli sees. Samuti võib muutuda riigi roll, kus teemat käsitletakse eraettevõtete

vahelise küsimusena. Analoogiana võib siinkohal tuua ühistranspordi, kus riik toetab teenust

dotatsiooni kaudu. Viimaste arvutuste kohaselt oleks maapiirkondades kojukande kontekstis

realistlik vajadus riigipoolse toetuse järele ligikaudu 4 mln € aastas järgneva viie aasta

jooksul. Summa võib tunduda märkimisväärne kasv võrreldes senise 1,5 mln euroga, aga see

peegeldab olemasolevat tegelikku kulutaset. 2022. aasta oli erand, millal maapiirkondade

kojukande toetuseks eraldati otseselt 4 mln €. Toona tõi minister välja, et miks tehakse

ristsubsideerimist varjatult, mistõttu otsustas ta kojukannet toetada avalikumalt. M. Mets lisas,

et on mõistetav, et garantiimehhanismi ei ole võimalik sätestada postiseaduses, kuid seda

oleks võimalik käsitleda täpsemalt nt ministri määruse või erastamislepingu raames. EML ei

saa nõustuda olukorraga, kus nimetatud küsimus jääb täielikult reguleerimata. Siinkohal on

oluline arvestada tarbimistrendidega. Trükimeedia lugejaskond väheneb hinnanguliselt u 10%

aastas. See tähendab, et viie kuni kuue aasta perspektiivis võib lugejaskond väheneda

ligikaudu poole võrra ning muutuda võivad ka väljaannete ilmumissagedused. Sellest

tulenevalt võiks toetusmehhanism jääda selleks perioodiks. See võimaldaks pakkuda kindlust

nii maapiirkondade elanikele, teenuse osutajale kui ka meediaväljaannetele, et riigi tugi ei

katke ka pärast Omniva erastamist.

Kalle Toomet lausus, et Eesti Linnade ja Valdade Liit (ELVL) andis 2022. aastal sisendit

arutatava eelnõu ettevalmistamisse väljatöötamiskavatsuse kaudu. Tollased ettepanekud on

suures osas kajastunud arutatavas eelnõus. Perioodika roll on oluline kvaliteetse ja

usaldusväärse inforuumi kujundamisel ja hoidmisel. See on omakorda oluline ka vaenulike

narratiivide leviku tõkestamisel. See omandab erilise tähtsuse kriisiolukordades, kus nii riik

kui ka kohalikud omavalitsused (KOV) vajavad usaldusväärseid teavituskanaleid. Postiteenus

toetab seda eesmärki, aidates tagada riigi võimekuse levitada teavet ka eriolukordades. Kuigi

paberväljaannete maht ja lugejate arv on vähenenud, peab võimekus paberkandjal info

jagamiseks olema tagatud. ELVL-i hinnangul on oluline, et postiteenuse ümberkorraldamisel

4

oleksid KOV-id otsustusprotsessidesse sisuliselt kaasatud. Peetakse silmas sisulist kaasamist,

mille kaudu ühiselt arutatakse, millised oleksid kogukondadele sobivaimad lahendused

postiteenuste korraldamiseks. Kaasamise kohustus peaks tulenema õigusaktist ega tohiks

piirduda üksnes hea tahte avaldusega. Samuti on oluline, et kavandatavad muudatused ei

halvendaks UPT kättesaadavust kohalikele elanikele. Positiivsena saab esile tuua, et juba

praegu on tehtud edusamme teenuste arendamisel maapiirkondades. Samas UPT ei lahenda

perioodika kättesaadavust, vaid puudutab pigem pakiteenuse osutamist. Lisaks on oluline

UPT kaasajastamisel tagada ligipääsetavus pakiautomaatidele ja muudele teenusepunktidele.

Positiivsena saab märkida ka seda, et pensionide ja toetuste kojukande teenus on kavandatud

jätkuvana ning selles osas olulisi muudatusi ette ei nähta. Lisaks kehtestatakse postkastide

nõuded ministri määrusega ja on oluline tagada, et muudatused ei halvendaks praegust

olukorda. K. Toomet lisas, et üldiselt tuleb tõdeda, et postiseaduse ajakohastamine on

põhjendatud, arvestades tehnoloogia arengut ja muutuvaid teenusekasutuse harjumusi. Samal

ajal tuleb säilitada valmisolek edastada usaldusväärset teavet paberkandjal kõigile Eesti

elanikele, eriti kriisiolukordades. ELVL leiab, et koostöö KOV-idega peab olema sisuline, mis

oleks sätestatud ka seaduse tasandil, sh KOV-iga kooskõlastamise kohustuse säilimine. ELVL

on seisukohal, et 781 SE-ga peab edasi liikuma, kuna kavandatavad muudatused võimaldavad

parandada postiteenuste kättesaadavust kohalikul tasandil. Lisaks peaks säilima viiel päeval

nädalas toimuv kojukanne.

Sigrid Soomlais sõnas, et Vabariigi Valitsus otsustas 2. aprillil Omniva erastada, mistõttu on

teema käesolevas kontekstis üles kerkinud. Postiseaduse muutmine on üks olulistest eeldustest

erastamise elluviimiseks, aga postiseaduse muutmise protsess ei ole algatatud üksnes

erastamise eesmärgil. Muutmine sai alguse 2022. aastal väljatöötamiskavatsuse koostamisega

ning viimase kahe aasta jooksul on eelnõu korduvalt kooskõlastatud erinevate osapooltega.

Tegemist on pikaajalise protsessiga. Postiseaduses nimetatakse perioodika kojukannet ühe

postiteenusena, kuid see ei kuulu UPT koosseisu. Tegemist on UPT osutaja täiendava

kohustusega, mis tuleneb teenuse osutamise lepingust. Selline lahendus on põhjendatud

seetõttu, et olemasolevat postivõrku on otstarbekas kasutada ka perioodika kojukandeks. Sel

teemal on Omnival meediaettevõtetega sõlmitud leping kuni 2028. aastani ja riigiga UPT

osutamise leping kuni 2029. aastani. Juhul kui erastamine peaks toimuma nt 2027. aastal,

lähevad kõik kehtivad lepingulised kohustused uuele omanikule üle. See tähendab, et

lepingutega võetud kohustused jäävad kehtima ning need tuleb täita ka uuel omanikul. S.

Soomlais lisas, et postiseadus ei reguleeri perioodika kojukande hinda. Riik on täiendavalt

toetanud perioodika kättesaadavust maapiirkondades, eraldades selleks iga-aastaseid toetusi

riigieelarvest. Tegemist ei ole seaduses sätestatud kohustusega, vaid iga-aastaste

eelarveotsustega määratletava dotatsiooniga, mille eesmärk on toetada hajaasustusega

piirkondades kojukannet, kuna perioodika kojukanne on oluline regionaalpoliitiline teenus.

Rahvusvahelises võrdluses on perioodika kojukande toetamine laialt levinud ning selleks

kasutatakse erinevaid meetmeid. Nende hulka kuuluvad nt universaalse postivõrgu

kasutamine perioodika kandmiseks, riiklik toetus hajaasustusega piirkondadele,

universaalteenuse kahjumi kompenseerimine, ajakirjanduse madalam käibemaksumäär

(madalama käibemaksu võrra saab kanda logistikakulud) ning otsesed meediatoetused. S.

Soomlais lisas, et kehtiva seaduse kohaselt sõlmivad UPT osutaja ja meediaettevõtted

perioodika kojukande osutamiseks eraldi lepingu, milles lepitakse viieks aastaks kokku nii

hinnas kui ka mahtudes. Tegemist on kahepoolse lepinguga, mille läbirääkimistesse riik ei

sekku. 781 SE ei ole kavandatud muudatusi perioodika kojukande korralduses. Ka tulevikus

on ette nähtud, et UPT osutaja kasutab oma võrku perioodika edastamiseks. Seni on riik

5

valdkonda doteerinud. Siiamaani ta on seda teinud ja tõenäoliselt jätkab ka edaspidi, aga need

otsused vaadatakse vastavalt eelarve olukorrale igal aastal eraldi üle. Nagu nähtub ka teiste

riikide praktikast, ei ole selles valdkonnas välja kujunenud oluliselt erinevaid alternatiivseid

mudeleid.

Martti Kuldma selgitas, et Eesti Postil on meediaettevõtetega kehtiv leping, mis kehtib 2028.

aasta lõpuni ning mille raames on kokku lepitud ka hinnakujunduse muutmise mehhanismid.

Need sõltuvad ühelt poolt teenuse osutamise kuludest, kuid samavõrra ka mahtudest ehk

sellest, kui suur on perioodika koguhulk, mida lepingu alusel kantakse. Põhjus, miks see ei

põhine ühikupõhisel arvestusel, on see, et teenuse osutamise kulubaas ei muutu oluliselt

sellest, kas perioodikat viiakse 10 või 20 majapidamisse, sest kanderingid ja kulu jäävad

suures osas samaks. Probleem tekib eelkõige olukorras, kus mahud vähenevad laiemalt –

mitte üksnes perioodika, vaid ka UPT osas –, mille tulemusel väheneb tulubaas. Samal ajal

suurenevad kulud inflatsiooni ja tööjõukulude kasvu tõttu, mis tekitab suure vahe tulude ja

kulude vahel. Nagu ka varasemalt on välja toodud, näitab pikem ajaperspektiiv muutusi nii

tarbijakäitumises kui ka perioodika enda sisus ja vormis. Viie kuni kümne aasta pärast ei ole

perioodika kojukanne selline, nagu ta on praegu. Muutused võimaldavad vähendada

kulubaasi. Seetõttu pikemas perspektiivis ei ole teema osas suurt probleemi. Samas nii kaua

kui soovitakse säilitada senist teenuse kvaliteeti ehk viiel päeval nädalas toimuvat kojukannet,

on riiklik tugi jätkuvalt vajalik, et tagada teenuse osutamise võimekus.

Marek Reinaas küsis, kas praegu subsideerib Eesti Post perioodika kojukannet aastas u 1,5

mln € ulatuses.

Martti Kuldma vastas, et Eesti Posti perioodika kojukande kahjum on 4 mln € aastas, millest

riik katab praegu 1,5 mln €. Ülejäänud katab Eesti Post teiste teenuste arvelt.

Martin Šmutov palus REMi esindajal selgitada eelnevalt öeldut, et kui Omniva erastamine

toimub nt 2027. aastal, siis milliste konkreetsete mehhanismide abil on tagatud, et senine

perioodika kojukande korraldus jätkub samal kujul ka pärast erastamist.

Sigrid Soomlais vastas, et kui seadusest tuleneb UPT osutajale kohustus tagada ka perioodika

kojukanne, siis lasub see kohustus ettevõttel ka pärast erastamist. Teine pool on riiklik

dotatsioon, mille määrab valitsus iga-aastase eelarveotsusena. Senine praktika on näidanud, et

dotatsioon on eraldatud ning võib eeldada, et seda jätkatakse ka edaspidi, arvestades teenuse

selget regionaalpoliitilist tähtsust.

Martin Šmutov palus täpsustada Eesti Posti esindaja öeldut, et muudatusi saab teha ka selles,

kuidas perioodikat kantakse, mis juhul säilib olemasolev korraldus. Samas tema hinnangul on

korraldus muutunud, kui perioodikat kantakse majapidamistesse nt kord nädalas.

Martti Kuldma sõnas, et teenuse osutamine toimub nii praegu kui ka edaspidi

pooltevaheliste kokkulepete alusel. Teenuse osutamise tingimused, sh kande viis ja ulatus,

määratakse omavaheliste läbirääkimiste kaudu.

Sigrid Soomlais lisas, et omavahelistes kohtumistes on jõutud arusaamani, et nt kümne aasta

pärast ei pruugi viis päeva nädalas toimuv kojukande nõue, mis on hetkel seaduses sätestatud,

olla enam relevantne. Hetkel määrab siiski kehtiv õigusraamistik selged tingimused, millest

tuleb lepinguliste kokkulepete sõlmimisel lähtuda.

6

Martti Kuldma lausus, et juhul kui tegemist on kulupõhise hinnaga, ei ole probleemi

kojukannet teha nt viis, kuus või seitse päeva nädalas. Küsimus on selles, kuidas sõlmitakse

kolmepoolne kokkulepe ning mil viisil jaotub teenuse rahastamine tellijate, kirjastajate ja riigi

vahel.

Marek Reinaas sõnas, et laias laastus on meediaettevõtete mure selles, et olemasolev

korraldus säiliks järgmised viis aastat. M. Reinaas küsis, kas kehtivat lepingut, mis on

sõlmitud kuni 2028. aasta lõpuni, oleks võimalik enne erastamist muuta selliselt, et see

kehtiks viis aastat.

Martti Kuldma vastas, et tegemist on ettevõtetevahelise lepinguga. Lepingu osapooltel on

võimalik vastastikusel kokkuleppel lepingutingimusi läbi rääkida ja neid vajaduse korral

muuta. Küsimus ei seisne seega niivõrd lepingu muutmise võimalikkuses, vaid pigem selles,

millisel viisil tagatakse teenuse osutamisega seotud kulude katmine.

Marek Reinaas märkis, et laias laastus hinnatakse ettevõtte müümisel selle viie aasta kasumit

ja varasid. Kehtiva lepingu puhul tähendab perioodika kojukandega seotud kahjum seda, et

ettevõtte kasum on hinnanguliselt 3 mln € võrra väiksem aastas. Kui leping kehtib kuni 2029.

aastani, tekib uuel omanikul võimalus järgnevatel aastatel teenida 3 mln € rohkem. Sel juhul

võib ettevõtte müügihind olla ligikaudu 9 mln € võrra suurem. Kui leping sõlmida viieks

aastaks, siis ettevõte oskab arvestada kahjumi tekkimisega, mis juhul on müügihind u 10 mln

väiksem. Sellest tulenevalt taandub valik kaheks: kas pikendada lepingut ja leppida madalama

müügihinnaga või jätkata kehtiva lepinguga, aga sel juhul peaks tagama, et dotatsioon

suureneks 2029. aastal 3 mln võrra. Siinkohal ei saa seadusandja seda määrata.

Martti Kuldma vastas, et ettevõtte juhatusel ei ole lubatud sõlmida teadlikult kahjumlikke

lepinguid. Sellisel juhul peaks lepingus olema ette nähtud asjakohane kompensatsiooni-

mehhanism. Kehtiva lepingu sõlmisel võidi toona ettevõttes hinnata turuolukorda ja kulubaasi

ebatäpselt.

Marek Reinaas sõnas, et EML-i murekoht on kõigile osapooltele arusaadav, aga sellele ei ole

hetkel head lahendust.

Sigrid Soomlais lausus, et keeruline on prognoosida olukorda, mis on uue lepingu sõlmimise

ajal, kuna tingimusi mõjutab hulk muutujaid. Erastamine ei ole ainus tegur, vaid lepingu

sõlmimisel omavad rolli ka nt kütusehindade ja tööjõukulude areng. Seetõttu ei ole võimalik

ministeeriumi vaates rahastust ette garanteerida. Riiklikku dotatsiooni arutatakse iga-aastaselt

riigieelarve koostamise protsessi käigus, kus kõik kulud määratakse vastavalt riigi

finantsvõimekusele.

Tõnis Mölder sõnas, et teema üks pool puudutab Omniva erastamist, mille osas on eri

arvamusi. Praegune valitsus on otsustanud Omniva erastada, aga tulevane valitsus võib olla

teisel seisukohal. Teine pool puudutab seda, et Omniva on hetkel kasumlik ettevõte.

Käesolevas arutelus keskendutakse eelkõige kahjumlikule tegevussegmendile, kuid samal ajal

tuleb arvestada ka ettevõtte tulusate valdkondadega, eriti pakiteenuste turul, kus ettevõttel on

märkimisväärne turuosa ja selge liidripositsioon. Seetõttu tuleks käsitleda teemat laiemalt.

Esitatud ettepanek on üks poliitiline võimalus küsimuse lahendamiseks. Juhul kui valitsus

otsustab erastamise kasuks, on võimalik kaaluda omaniku suuniseid nt lepingu uuendamise

7

või lepingu tingimuste muutmise kaudu, kus riigipoolne toetus viiakse kooskõlla tegelike

kuludega. Teine variant on vaadata, kas ja kuidas soovitakse teenust regionaalse

investeeringuna piirkondadesse anda. T. Mölder küsis, kas EML-i kirjalikult edastatud

ettepanekud 781 SE kohta muudaksid olukorda oluliselt paremaks või omaksid

leevendusmeetme rolli. 781 SE ei puuduta iseenesest kulumehhanismi. Omnivale omaniku

poolsete suuniste andmine on pigem valitsuse pädevuses, sh tulevase valitsuse pädevuses.

Margus Mets lausus, et EML on korduvalt ettepanekuid esitanud. REM ja Eesti Post on

teemaga viimastel nädalatel palju tegelenud. Tundub, et on ühine arusaam selles osas, et

keskne küsimus seisneb riiklikus dotatsioonis. Olenemata sellest, milliseid täiendavaid sätteid

seadusesse lisada, ei lahenda need põhiprobleemi. Lahenduse tuum taandub sellele, kas ja

millises ulatuses doteerib riik teenust edaspidi. Samas on selge, et seadusesse ei ole võimalik

lisada, et riik peab doteerima maapiirkondades kojukannet 4 mln € ulatuses aastas. Pikki

aastaid on riik maakojukande toetuseks vahendeid eraldanud. Teema osas on mõistetav

poliitiline risk, et tulevaste valitsuste otsuseid ei ole võimalik ette garanteerida.

Tõnis Mölder sõnas, et riigi dotatsioon on olnud tasemel, mis ei kata tegelikult Omniva

kahjumit. See on probleemi tuum. Kui isegi riik kinnitab, et toetust jätkatakse senises mahus,

ei lahenda see sisulist küsimust. Uus omanik tõenäoliselt lähtub eelkõige majanduslikest

kaalutlustest ning otsib kuluefektiivsemaid lahendusi, kuna regionaalpoliitilised eesmärgid ei

pruugi olla tema peamine prioriteet. Tema fookus on eeskätt teenuse efektiivne ja kvaliteetne

osutamine. See tähendab, et kulusid (2,5 mln €), mida Omniva on seni katnud

ettevõttesiseselt, ei pruugi uus omanik enam kanda. Sellisel juhul avaldab see mõju nii

meediaettevõtetele, kes teenust kasutavad, kui ka lõpptarbijatele, eelkõige paberajalehe

lugejatele, kellele võib teenuse kättesaadavus halveneda.

Margus Mets lausus, et EML on aastate jooksul esitanud erinevaid ettepanekuid. Ajaloost on

näide, kus Omniva tõi välja, et ta ei saa resubsideerida. Sel hetkel tõid meediaettevõtted välja,

et sel juhul muutuks maapiirkondade elanikele perioodika hind oluliselt kõrgemaks kui

linnapiirkondades. Samas on selge, et selline lähenemine ei ole regionaalpoliitiliselt

vastuvõetav ja vahendid leiti.

Martin Šmutov lisas, et EML-i esitatud ettepanekutest üks puudutab perioodika

kojukandeteenuse hüvitamist.

Sigrid Soomlais sõnas, et perioodika kojukanne jääb seaduses jätkuvalt seotuks UPT-ga.

781 SE üks eesmärke on luua eeldused UPT kulupõhisemaks ja paindlikumaks osutamiseks.

Oluline osa senisest negatiivsest tulemusest tuleneb asjaolust, et teenuse osutamiseks

kasutatav võrk ei ole piisavalt paindlik. Kui UPT võrku kasutatakse ka perioodika

kojukandeks, suurendab see kulubaasi. Samas, kui UPT on võimalik pakkuda paindlikumalt

ning kujundada hinnastamist rohkem turupõhiselt, loob see eeldused ka kojukandeteenuse

kulustruktuuri optimeerimiseks.

Marek Reinaas märkis, et probleem on arusaadav. Samas ei ole see otseselt seotud arutatava

eelnõu sisuga. Tõenäoliselt tuleb sellele lahendus leida muudmoodi. Samas on teema

käsitlemine eelnõu juures asjakohane. Tema hinnangul taandub küsimus sellele, kas Omniva

müügihind on teatud määral madalam või kõrgem.

Tõnis Mölder palus täpsustada EML-i kirjas toodut, et arutatava eelnõu kohaselt

8

eemaldatakse seadusest viited perioodika kojukandele kõikidel tööpäevadel.

Margus Mets lausus, et see punkt on praeguseks tagasi pandud.

Sigrid Soomlais lisas, et nõue puudutab kojukannet viiel päeval nädalas, kus saab ise valida

kojukande päevi, ehk kojukannet võib teha nt neljal tööpäeval ja ühel puhkepäeval.

Kristina Šmigun-Vähi küsis, kas uuringute käigus on analüüsitud põhjuseid, miks paberlehe

lugejad eelistavad trükimeediat digilahendustele. K. Šmigun-Vähi lisas, et tasuta perioodide

võimalusse suhtutakse ettevaatlikult, kuna tuuakse välja, et tasuta perioodi lõppedes

ankurdavad teenusepakkujad kasutaja siiski teenuse külge. Lisaks küsis K. Šmigun-Vähi, kas

Omniva erastamise vastu on üles näidatud huvi.

Margus Mets vastas, et paberlehe tootmine ei piirdu üksnes kojukandega – see hõlmab ka

trükiprotsessi, paberi hankimist ning muid sellega seotud tegevusi, mis on tunduvalt

kulukamad ja keerukamad võrreldes digitaalse sisu tootmise ja levitamisega. Sellest tulenevalt

on meediaettevõtted huvitatud sellest, et suunata kogu tarbimine üksnes veebikeskkonda.

Samas soovitakse säilitada olemasolevat sihtrühma. Majanduslikus vaates tullakse toime, aga

toimetulek on habras, mistõttu iga täiendav kulu võib avaldada oluliselt negatiivset mõju.

Mitmeid katseid on tehtud ka tarbijate suunamiseks digikanalitesse. Rootsis, Gotlandil jagati

inimestele tasuta tahvelarvuteid ja õpetati nende kasutamist, aga see eksperiment kukkus läbi.

Eesti uuringud ja kasutajaküsitlused näitavad, et paberlehe lugejate jaoks on oluline

kojukanne viiel päeval nädalas ning just regulaarne hommikune kojukanne, kuna paberlehe

lugemine on inimestel väljakujunenud harjumus ja igapäevane rutiin, millel on kasutajate

jaoks väärtus.

Martin Šmutov tõi välja veel kaks uuringut. Esimene puudutab sihtrühmade kattuvust. Selle

põhjal on selge, et veebimeedia ja trükimeedia tarbijaskonnad ei kattu. Nt Õhtulehel oli mingi

hetk sihtrühmade kattuvus alla 10%. Teiseks on läbi viidud uuringud, milles on küsitud,

kuidas käituksid lugejad olukorras, kus neile harjumuspärane meediakanal kaob.

Paberväljaannete lugejate seas kerkivad esile kaks peamist vastust: esiteks otsitakse

võimalikult sarnane alternatiivne väljaanne ning teiseks ei tehta mitte midagi. Viimane viitab

uudiskõrbe tekkele, mistõttu tekib laiem küsimus, kas ja mil määral soovitakse tagada, et

Eesti inimesed püsiksid jätkuvalt Eesti infoväljas.

Margus Mets sõnas, et maakonnalehtede lugejaskond on seni olnud kõige konservatiivsem,

koosnedes peamiselt harjumuspärastest püsilugejatest. Samas puudub kohalikus inforuumis

nende jaoks sisuliselt alternatiiv, kuna kogukonda ja piirkonda käsitlevat teavet pakub

eelkõige just kohalik ajaleht.

Sigrid Soomlais vastas Omniva erastamise protsessi kohta esitatud küsimusele, et Omniva

erastamine on ettevalmistuse faasis, ei ole veel jõutud konsulteerimise faasi.

Mario Kadastik küsis, kellele kuuluvad sihtnumbrid ning kuidas on nende kuuluvus

korraldatud erastamise korral. Eelkõige on küsimus selles, kas sihtnumbrid on seadusega

määratud nt mõne riikliku regulaatori hallata või Omniva hallata, mida võidakse erastada.

Martti Kuldma ei osanud küsimusele hetkel vastata ja lubas vastuse saata kirjalikult.

Urve Tiidus sõnas, et tema hinnangul on tegemist ajas hääbuva nähtusega. Võib eeldada, et

9

10–15 aasta perspektiivis kaotab see küsimus suuresti oma aktuaalsuse, kuna alates 1990.

aastatest sündinud põlvkonnad on harjunud digilahenduste kasutamisega ega kasuta enam

trükimeediat samal määral. Trükimeedia tarbimine vanemaealiste sihtrühmade seas on ka

seotud ligipääsuga internetiühendustele.

Marek Reinaas palus selgitada, kuidas suhtuti sellesse, kui mõned aastad tagasi lahkusid

kommertskanalid vabalevi võrgust.

Margus Mets selgitas, et ETV, ETV2 ja ETV+ kanaleid saab endiselt sealt võrgust vaadata.

Teema on seotud kahe kommertskanali omavahelise teemaga.

Kalle Toomet toetas Urve Tiiduse kommetaari, mis puudutab nähtuse ajaperspektiivi. On

põhjendatud eeldada, et lähima 10–15 aasta jooksul väheneb paberväljaannete lugejate

osakaal märkimisväärselt. K. Toomet lisas Omniva erastamise kontekstis, et oluline on vältida

olukorda, kus teenuse osutaja hakkab ebapiisava riikliku toetuse korral pöörduma KOV-ide

poole ettepanekuga hakata teenust kohapeal täiendavalt finantseerima, kui soovitakse teenuse

jätkumist piirkonnas. Selline lähenemine ei ole ELVL-i hinnangul põhjendatud. ELVL-i

seisukoht on, et teenuste osutamine peab ka edaspidi kuuluma riigipoolsete teenuste hulka ega

tohiks jääda KOV-ide kanda. Lisaks tuleb arvestada ka teiste õigusaktidega. Praegu tulenevad

seadusest kohustused teavitada planeerimismenetlustest muu hulgas paberkandjal. Kuigi on

tehtud ettepanekuid selliste kohustuste üleviimiseks digitaalsesse vormi, kehtib täna endiselt

nõue avaldada teated paberkandjal kas kohalikus või üleriigilises ajakirjanduses.

Martti Kuldma märkis, et KA vaatab üle nii UPT hinna kui ka tulevikus perioodika hinna,

kuna Eesti Post on turgu valitsev ettevõte. Perioodika osas ei ole põhjust ülemääraselt

negatiivset fooni kujundada. Nõudluse olemasolul kujuneb üldjuhul ka vastav pakkumine.

Põhiküsimus seisneb selles, kuidas oluliselt vähenevate mahtude tingimustes tagada teenuse

osutamiseks vajaliku kulubaasi katmine.

2. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Reinaas

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Kiia Väli

protokollija