Majanduskomisjoni arvamus Euroopa Liidu süsiniku piirimeetme laiendamise ja nõuetest kõrvalehoidmise meetmete ning ajutise dekarboniseerimise fondi kohta - COM(2025) 989, COM(2025) 990

.05.2026 nr 1-2/26-252/2

ARVAMUS

Kellele: Euroopa Liidu asjade komisjon

Istungi kuupäev: 11.05.2026

Võtsid osa: Komisjoni liikmed: Marek Reinaas, Jaak Aab, Mario Kadastik, Mait Klaassen

(Õnne Pillaku asendusliige), Rene Kokk, Mart Maastik, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi

Komisjoni ametnikud: Eve-Ly Kübard (nõunik-sekretariaadijuhataja), Mari Tänav (nõunik),

Kiia Väli (konsultant), Maria Haas (konsultant)

Puudusid: Aleksei Jevgrafov, Tõnis Mölder ja Reili Rand

Kutsutud: Kliimaministeeriumi kliimaosakonna juhataja Laura Remmelgas, sama osakonna

nõunik Annika Varik ja välissuhete osakonna EL teemade valdkonnajuht Eliise Merila

Teema: Arvamuse andmine Euroopa Liidu süsiniku piirimeetme laiendamise ja nõuetest

kõrvalehoidmise meetmete ning ajutise dekarboniseerimise fondi kohta - COM(2025) 989,

COM(2025) 990

Ülevaade arutelust

Laura Remmelgas andis algatusest ülevaate (lisa 2). Süsiniku piirimeetme puhul on tegemist

juba kehtiva määrusega, mis tähendab, et kolmandatest riikidest imporditavatele kaupadele

lisandub CO2 hind. Eesmärk on ühtlustada Euroopa Liidus (EL) toodetavate kaupade hinda

kolmandate riikide toodetega, kus on madalamad keskkonnanõuded ja mõningates riikides

puudub ka heitkogustega kauplemise süsteem, mis EL-is on olemas. Meetme peamine

eesmärk on EL-is toodetud kaupade konkurentsivõime tõstmine siinsel siseturul. Kehtiv

määrus ei rakendu kõikidele kaupadele, vaid hetkel rauale, terasele, alumiiniumile,

tsemendile, väetistele, vesinikule ja elektrile. Tegemist on toodetega, mis kuuluvad EL-is

heitkogustega kauplemise süsteemi alla ja mille tootmine on emissioonimahukas. Määrus

rakendus täismahus käesoleva aasta algusest. Sellele eelnes paariaastane seireperiood, aga

käesolevast aastast peavad kolmandatest riikidest nimetatud toodete importijad, kes toovad

Euroopasse aasta jooksul vähemalt 50 t, nende toodete pealt süsinikutasu maksma.

Keskkonnaametile teadaolevalt on Eestis kehtiva määrusega u 130 kohuslast, kes toovad neid

tooteid üle 50 t aasta jooksul. Praeguseks on 107 neist esitanud ka tegevusloa taotluse, mis on

määruse kohaselt kohustus ja suurem osa on selle ka saanud. Hetkel on veel

sisseelamisperiood, kuna tegemist on väga uue kohustusega. Nüüd on Euroopa Komisjon

(Komisjon) tulnud välja määruse laiendamise ettepanekuga. Komisjon on teinud ettepaneku

laiendada CO2 tasu toodetele, mis sisaldavad praeguses määruse kohaldamisalas olevaid

materjale ehk rauda, terast ja alumiiniumi. Komisjon on toonud juurde veel täiendavad sätted,

mis puudutavad süsteemist kõrvalehoidmise vähendamist. On tehtud ka ettepanekud

uuendada arvestust elektrienergiasektorile, et see võtaks paremini arvesse ka taastuvenergia

osakaalu. Eestit see aga ei mõjuta, kuna Eesti enam kolmandatest riikidest ehk väljastpoolt

EL-i elektrit ei impordi. Lisaks on Komisjon tulnud välja ettepanekuga luua ajutine

dekarboniseerimisfond, toetamaks tootjaid, kes määruse alla kuuluvaid tooteid EL-is

toodavad. Tulevikuvaade on, et kui praegu puudutab laiendamine üksnes kaubakategooriaid,

mis sisaldavad juba määruse alla kuuluvaid materjale, siis 2027. aastal koostab Komisjon

aruande selle kohta, millistele tootekategooriatele võiks veel süsiniku piirimeedet laiendada

2

selleks, et tõsta erinevate sektorite konkurentsivõimet EL-i siseturul. Selle põhjal teeb

Komisjon ettepaneku määruse veel täiendavaks laiendamiseks. Käesoleval istungil

käsitletakse esimest sammu ehk ettepanekuid, mis puudutavad rauda, alumiiniumi ja terast

sisaldavaid tooteid. Valdav osa kaupadest, mille osas Komisjon on näinud, et süsiniku

piirimeede võiks laieneda, sisaldavad suures osas praeguse süsiniku piirimeetme alla

kuuluvaid materjale keskmiselt 79%, aga tootekategooriate sees on ka kodutarbed, millest

mõningatel juhtudel on süsiniku piirimeetme alla kuuluvate materjalide sisaldus isegi veidi

alla 60%. Varieeruvus on üsna suur. Komisjon on teinud ettepaneku laienda süsiniku

piirimeedet 180-le kaubakategooriale. Hetkel on töörühmades ja liikmesriikide vahelistes

aruteludes käinud liikmesriigid välja veel 700 täiendavat kaubakategooriat. Eelkõige

suuremate liikmesriikide puhul soovitakse pigem näha rohkem kui vähem kaupu, millele

süsiniku piirimeede laieneb. Eesti puhul on oluline silmas pidada, et kuna Eesti on nende

kaubakategooriate importija ja riigil sellist suurt tööstustootmist ei ole, siis on Eesti vaates

oluline suunata määruse laiendamist sellisesse ulatusse ja tingimustele, mis on kooskõlas ka

Eesti majandushuvidega. Taustal tasub aga silmas pidada, et enamate riikide huvi on määruse

kohaldamisala isegi rohkem laiendada kui see, mida Komisjon on välja pakkunud. Vaadates

laiendamise ettepaneku mõju ja kui kõne all on 180 kaubakoodi, mida Komisjoni ettepanek

sisaldab, siis Eestis lisanduks uusi kohuslasi u 31 ettevõtet. Komisjoni mõjuhinnangute

kohaselt ei tohiks piirimeetmel olla keskmiselt olulist mõju toodete hindadele. Kõige suurema

mõjuna näeb Komisjon hinnamõju ehitussektoris (0,12%). Teiste kaubakategooriate puhul on

Komisjon mõju hinnanud väiksemaks. Rääkides Eesti seisukohtadest, siis leitakse, et süsiniku

piirimeetme määruse muudatus peab keskenduma strateegiliselt olulistele ning EL-is piisava

tootmismahuga kaupadele. Eesti eelistus oleks, et nt kodukaupadele määrus kohe ei laieneks

ja määruse laienemine oleks järkjärguline. Esimeses järgus võiks keskenduda kaupadele, kus

süsiniku piirimeetme materjalide sisaldus on väga kõrge ehk üle 70%. See võimaldaks nt

kodukaubad hetkel meetme alt välja jätta. Lisaks peab Eesti vajalikuks tõsta praegust 50 t

aastast miinimummäära 75 t või 100 t, et paremini arvestada süsiniku piirimeetme

laiendamise mõjudega. See võimaldaks vähendada ka kohuslaste arvu, kes võiksid määruse

kohaldamisala laiendamise kaudu lisanduda. Lisaks eelistab Eesti, et meetme laiendamisega

hõlmatud toodete importijatele kohaldataks 2028. aastal ühe aasta pikkust finantskohustustega

üleminekuperioodi. See tähendab, et eelistatakse, et täiemahulisele rakendamisele eelneks

pikem ülemineku- ja seireperiood. Eesti toetab Komisjoni tehtud ettepanekuid seoses

järelevalvemeetmetega. Eesti saab toetada ka võimalust eemaldada kaup ajutiselt määruse

kohaldamisalast erakorraliste turuhäirete korral. Vaadates hetkel väetiseturul toimuvat, siis

kui Euroopas ei ole veel piisavas mahus oma tootmist ja ka impordihinnad on kriiside tõttu

tõusnud, siis võiks olla paindlik reageerimismehhanism. Kuigi elektri impordireeglite

muutmine Eestit ei mõjuta, siis seda toetatakse, kuna on riike, kus see on oluline ja Eesti saab

nendega solidaarne olla. Lisaks saab Eesti toetada ka tootepõhiseid vaikeväärtusi või muud

õiglasemat ja lihtsamat heite määramise lahendust, et tekiks korralik register.

Tootekategooriatel oleksid mõjud välja arvutatud keskselt, et ettevõtted, kes neid kaupu

impordivad, ei peaks heitekoguste arvutamiseks lisaressurssi kulutama. Eesti ei toeta

rahvusvaheliste kasvuhoonegaaside ühikute kasutamist süsiniku piirimeetme puhul enne, kui

rahvusvaheliste ühikute mõjud on hinnatud ja üldpõhimõtted on EL-is kokku lepitud.

Komisjon on lubanud välja tulla ka mõjuhinnanguga, kuid Eesti näeb, et enne, kui

mõjuhinnangut ei ole, ei peaks ka üksikute määruste puhul sündmustest ette minema, vaid

vaatama rahvusvaheliste ühikute kasutamist tervikuna kõikide failide lõikes. Eesti peab ajutise

toetusfondi vajadust ja tõhusust küsitavaks, kuna Eesti sealt kasu ei saa, aga enda tulust peab

selle kasuks loobuma. Kui selline toetusfond luuakse, siis sinna ei peaks panustama ja oma

tulust loobuma riigid, kus kohapeal ei ole tootjaid, kes sellest fondist vahendeid võiksid

taotleda. Ühtlasi peab Eesti oluliseks, et süsiniku piirimeetme rakendamiseks kavandatud

tulusid ei suunata muuks otstarbeks. Eesti võtab seisukoha, et ebasobiva fondilahenduse

korral saab selle loomise vastu hääletada. Kõik taolised omavahenditesse suunamised ja

3

fondide loomised tuleb EL-is eelarve läbirääkimistel läbi arutada, aga Komisjonil on viimasel

ajal olnud tihti tavaks hakata erinevate õigusaktide juures eraldi vahendeid omavahenditeks

küsima või uusi fonde läbi rääkima. Eesti hinnangul ei ole see mõistlik ja tasub hoida

tervikpilti.

Mart Maastik küsis, et mille alusel tehakse otsused, kui palju peavad EL-is ettevõtted

hakkama maksma kolmandatest riikidest tulevale CO2 hinnalisa ning kas see laekub EL-i

teatud arvele või läheb riiki, kuhu tooted tuuakse.

Laura Remmelgas vasta, et see, kui palju erinevate toodete puhul CO2 tasu maksta tuleb,

sõltub kahest komponendist. Esimene komponent on toote CO2 jalajälg ehk see, kui palju

CO2-te toote tootmine õhku paiskab. Teine komponent on süsiniku tonnihind, mis on otseses

seoses heitkogustega kauplemise süsteemi ühiku hinnaga. Esimene aasta on kvartaalne ja

teisest aastast alates toimub see nädala kaupa. Esimese kvartali hind on nüüd kokku löödud ja

järgmise ehk teise kvartali oma lüüakse sügise poole kokku. Raha laekub EL-i eelarvesse,

kuna ühikuid ostetakse läbi keskse registri ja osa tuludest jääb EL-i omavahenditesse. Osa

tuludest pidi esialgse ettepaneku järgi laekuma liikmesriikidele rakenduskuludeks, aga nüüd

on arutelu all dekarboniseerimisfond, kuhu Komisjon soovib suunata selle osa, mis oli

mõeldud liikmesriikidele, et see otsemini ettevõteteni jõuaks.

Mart Maastik lausus, et ettekandes toodi välja, et muudatused tarbijatele hinda ei suurenda.

Kolmandatest riikidest tuuakse sisse kaupu, mida EL-is ei toodeta, nüüd pannakse sinna

hinnalisa ja öeldakse, et hind ei muutu. Ühtlasi toodi ettekandes välja, et impordimaht kasvab

72%. Kõneleja palus eelneva osas täpsustust.

Laura Remmelgas ütles, et Komisjoni mõjuhinnangul on toodete ja kaupade lõpphinnale

mõju pigem väike. Rääkides impordimahust, siis tegemist on süsiniku piirimeetme alla

kuuluvate kaupade mahu kasvuga.

Annika Varik lisas, et hetkel teatakse, mis süsiniku piirimeetme alla kuulub ja palju tonne

kokku on ning vaadates, kui palju tonne lisaks tuleks, kui süsiniku piirimeede laieneb, siis see

näitabki eelmainitud 72%-i.

Urve Tiidus tundis huvi, et vaadates hetkel maailmas toimuvat, siis kui palju kallineb väetiste

hind ja kas põllumehed on sellega kursis. Rääkides Eesti seisukohtadest, siis need tunduvad

üsna ratsionaalsed. Kõneleja uuris, kas nende osas võiks tekkida konflikte.

Laura Remmelgas sõnas, et väetistele määrus juba kehtib. Laiendamise ettepanek hõlmab

muid kaubakategooriaid. Väetistega tegeldakse hetkel väga intensiivselt. Komisjon on välja

tulnud väetiste tegevuskavaga, kuidas erinevate sündmuste hinnamõju leevendada. Väetiste

hinda suuremas osas mõjutab nende kättesaadavus Lähis-Ida sõjast tingitud tarneprobleemide

tõttu. Süsiniku piirimeetme mõju muude mõjude kõrval on väiksem, aga Eesti on erinevates

aruteludes seda probleemi tõstatanud, et läbi süsiniku piirimeetme hinnamõju veidi

leevendada. Küll aga ei ole selles osas liikmesriikide seisukohad ühesugused. On ka neid

riike, kes Euroopas väetisi toodavad ja näevad, et see on hetk anda eelist EL-is toodetud

väetistele. Eesti on erinevatel kohtumistel seda probleemi siiski tõstatanud nii Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi kui ka Kliimaministeeriumi ekspertide ja ministrite poolt. Need

arutelud toimuvad paralleelselt laiendamise ettepanekuga. Ühtlasi, et muuta tulevikus

lihtsamaks sellistele kriisidele reageerimist, siis Eesti toetab, et anda Komisjonile n-ö

hädaabipiduri nupp. On väga palju riike, kes sooviksid veelgi rohkematele kaupadele

süsinikutasu juurde lisada. Komisjon on öelnud, ja sellega nõustub ka Eesti, et kui üldse on

võimalik piirata, mis selle alla kuulub, siis need peavad olema väga lihtsasti arvutatud

4

põhimõtted. Seepärast on liigutud mitte üksikute tootekategooriate kaupa, vaid pigem tehakse

ettepanek tõsta n-ö miinimummaterjalide sisaldust, mis kaubad sinna alla läheksid ja lisaks

tuleks juurde vaadata ka seda, et Euroopas oleks piisav tootmismaht kohapeal olemas. Hetkel

tegelevad paljud teised riigid sellega, et nimekirja tooteid juurde saada, aga Eesti vaatest on

oluline, et tegeletakse nende teemadega, millel on suur mõju, aga ei tegeletaks näiliste

teemadega, millel ei ole olulist mõju, aga mis võib tekitada tarbijatele lisakoormust.

Mario Kadastik sõnas, et Komisjoni hinnangul ei tohiks meetme laienemisel hindadele suurt

mõju olla ja uuris seoses ehitussektori 0,12% kallinemisega, et kas see on mõeldud toote

hinna suhtes kallinemisena või et ehitussektoris tuleb umbes nii paljudel toodetel kallinemine.

Lisaks, see kui palju CO2 emiteeritakse hakkab edaspidi nädalase prognoosiga toimuma, aga

kas seal võetakse arvesse ka, kust sihtriigist see tuleb ja milliselt tootjalt. Nt kui kolmas riik

otsustab hakata tootma roheterast, siis kas nende puhul piirimeede enam ei rakendu, kuna nad

on CO2 neutraalsed.

Laura Remmelgas vastas, et kõik koefitsiendid ja vaikeväärtused, mis Komisjon laseb

keskselt välja arvutada, on riigipõhised. Seal on aga jäetud ka võimalus, et kui tõesti tootja on

kolmandas riigis rakendanud erinevaid meetmeid, et oma toote jalajälge alla tuua, siis ta saab

enda tootepõhise jalajälje lasta välja arvutada, aga see tuleb tõendada EL-i poolt ette nähtud

süsteemi alusel.

Annika Varik lisas, et 0,12% peaks ilmestama nende toodete hinnatõusu keskmiselt. Eesti on

Komisjonilt korduvalt detailseid arvutusi näha palunud. Eesti ise ei saa arvutust teha seni,

kuni ei ole valemit, mille järgi Komisjon heite arvutab. Keerukus on, et erinevatel toodetel on

erinev süsiniku piirimeetme toorainesisaldus ja seda tuleks arvutuses arvestada. Tegemist on

üsna keerulise arvutusega. Eesti on proovinud Komisjonilt saada nende materjale

hinnastamise kohta, kuid neid ei ole veel Eestile antud.

Rene Kokk lausus, et Eesti seisukoht on, et imporditavatele kaupadele kehtivat massipõhist

lävendit (50 t aastas) suurendataks nt 75 või 100 t-ni aastas ja uuris, mis on teiste

liikmesriikide tunnetus.

Laura Remmelgas ütles, et see ei ole aruteludel hetkel väga palju liikmesriikide tähelepanu

saanud. See on üks teema, mida Eesti saab omalt poolt aruteludes välja tuua ja üleval hoida.

Teiste riikide rõhk on pigem läinud lisatootekategooriate väljakäimise peale. Ka Eestis on

neid ettevõtteid, kes on öelnud, et lävendit ei peaks tõstma. Võrdse konkurentsi vaatest on

oluline, et võib-olla kõik on kohuslased. Tasub silmas pidada, et algselt oli määrus selliselt

üles ehitatud, et iga tonn ja iga kilogramm oleks sinna arvesse läinud. See aga ei ole samuti

mõistlik, sest see kasvataks väga palju riikide halduskoormust ja võiks tähendada ka seda, et

eraisikutele võivad hakata laienema kohuslaseks registreerimise nõuded, mis ei ole mõistlik

ega teostatav. Seetõttu sai isegi juba 50 t-is teatud põhjustel kokku lepitud. Eesti näeb, et kui

tootekategooriate ring laieneb, siis tuleb hoolega kaaluda, kas see on ka laienemise korral

mõistlik või tuleks seda tõsta. Eesti näeb, et seda pigem tuleks tõsta.

Rene Kokk uuris, et kuna 50 t on väga väike kogus, siis kas seetõttu teema suuremaid riike ei

kõneta.

Laura Remmelgas vastas, et tõenäoliselt on see põhjuseks.

Jaak Aab lausus, et Eesti seisukohtades on välja toodud, et toetatakse elektri importi

puudutavate sätete kohendamist, mis tagavad mittefossiilsetest allikatest toodetud elektri

arvestamise impordis. Kõneleja palus selles osas kommentaari.

5

Annika Varik ütles, et hetkel on arvutused selliselt üles ehitatud, et justkui kogu

kolmandatest riikidest tulenev elekter oleks fossiilelekter, aga see ei ole nii. Seepärast tehakse

tagasiulatuvalt arvutused selliselt ringi, et see oleks maksustamise vaates õiglane.

Mario Kadastik sõnas, et terase tootmisel kulub keskmiselt u 1,9 t-ni CO2-te 1 t-ni terase

jaoks. Terase hind on hetkel turul u 700 eurot/t ja CO2 hind on u 75 eurot/t, mis tähendab u

20% hinnatõusu. See hinnatõus oleks importterasele. Seetõttu ettekandes toodud ja Komisjoni

poolt arvutatud 0,12% hinnatõus võib olla eksitav. EL-is on see 20% eeldatavasti juba hinna

sisse arvestatud. Kõneleja tundis huvi, kas see arvutus on korrektne.

Laura Remmelgas lausus, et arvutused vaadatakse üle. Lisaks, olulist rolli omab ka see, kui

palju Euroopas neid kaupu juba toodetakse ja kui kiiresti suudetakse EL-is nende

tootekategooriate koguseid suurendada. Eesmärk on, et Euroopas toodetakse rohkem ja

vähendatakse sõltuvust kolmandatest riikidest.

Mart Maastik sõnas, et sisuliselt luuakse EL-ile uut maksu ja raha lähebki EL-i. Euroopas on

kunstlikult tehtud CO2 heitkogustega kauplemise süsteem, mis ilmselgelt on viinud EL-i

võrreldes teiste riikide konkurentsist välja, aga nüüd soovitakse selle kaotamise asemel

sissetoodavale kaubale panna samasugune süsteem, et vähemalt EL-i sees ettevõtjad, kes

toodavad nt terast, oleksid samas konkurentsis kui need, kes väljastpoolt sisse toovad. Tekib

juurde suurel hulgal bürokraatiat. Süsteem ise on samuti keerukas. Lõppkokkuvõttes on

tegemist ka maksuga, mis ei lähe mitte riikidele või sinna, kus ehitused toimuvad, vaid EL-i

ühtsesse fondi. Raha hakatakse kulutama uute teemade toetamiseks, mis viivad EL-i veelgi

enam konkurentsist välja. Kõneleja ettepanek on mitte toetada kõnealuse süsteemi loomist.

Pigem peaks heitkogustega kauplemise süsteemist üldse vabanema. Ei ole arukas lisada ühele

ebamõistlikule süsteemile teist juurde.

Otsus

Komisjon otsustas Vabariigi Valitsuse seisukohti toetada.

Komisjoni otsus tehti hääletades (poolt 6: Jaak Aab, Mario Kadastik, Mait Klaassen, Marek

Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi; vastu 1: Mart Maastik; erapooletuid 0; ei

hääletanud 1: Rene Kokk).

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Reinaas

majanduskomisjoni esimees

Koostaja: Maria Haas

631 6436 [email protected]

.05.2026 nr 1-2/26-252/2

ARVAMUS

Kellele: Euroopa Liidu asjade komisjon

Istungi kuupäev: 11.05.2026

Võtsid osa: Komisjoni liikmed: Marek Reinaas, Jaak Aab, Mario Kadastik, Mait Klaassen

(Õnne Pillaku asendusliige), Rene Kokk, Mart Maastik, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi

Komisjoni ametnikud: Eve-Ly Kübard (nõunik-sekretariaadijuhataja), Mari Tänav (nõunik),

Kiia Väli (konsultant), Maria Haas (konsultant)

Puudusid: Aleksei Jevgrafov, Tõnis Mölder ja Reili Rand

Kutsutud: Kliimaministeeriumi kliimaosakonna juhataja Laura Remmelgas, sama osakonna

nõunik Annika Varik ja välissuhete osakonna EL teemade valdkonnajuht Eliise Merila

Teema: Arvamuse andmine Euroopa Liidu süsiniku piirimeetme laiendamise ja nõuetest

kõrvalehoidmise meetmete ning ajutise dekarboniseerimise fondi kohta - COM(2025) 989,

COM(2025) 990

Ülevaade arutelust

Laura Remmelgas andis algatusest ülevaate (lisa 2). Süsiniku piirimeetme puhul on tegemist

juba kehtiva määrusega, mis tähendab, et kolmandatest riikidest imporditavatele kaupadele

lisandub CO2 hind. Eesmärk on ühtlustada Euroopa Liidus (EL) toodetavate kaupade hinda

kolmandate riikide toodetega, kus on madalamad keskkonnanõuded ja mõningates riikides

puudub ka heitkogustega kauplemise süsteem, mis EL-is on olemas. Meetme peamine

eesmärk on EL-is toodetud kaupade konkurentsivõime tõstmine siinsel siseturul. Kehtiv

määrus ei rakendu kõikidele kaupadele, vaid hetkel rauale, terasele, alumiiniumile,

tsemendile, väetistele, vesinikule ja elektrile. Tegemist on toodetega, mis kuuluvad EL-is

heitkogustega kauplemise süsteemi alla ja mille tootmine on emissioonimahukas. Määrus

rakendus täismahus käesoleva aasta algusest. Sellele eelnes paariaastane seireperiood, aga

käesolevast aastast peavad kolmandatest riikidest nimetatud toodete importijad, kes toovad

Euroopasse aasta jooksul vähemalt 50 t, nende toodete pealt süsinikutasu maksma.

Keskkonnaametile teadaolevalt on Eestis kehtiva määrusega u 130 kohuslast, kes toovad neid

tooteid üle 50 t aasta jooksul. Praeguseks on 107 neist esitanud ka tegevusloa taotluse, mis on

määruse kohaselt kohustus ja suurem osa on selle ka saanud. Hetkel on veel

sisseelamisperiood, kuna tegemist on väga uue kohustusega. Nüüd on Euroopa Komisjon

(Komisjon) tulnud välja määruse laiendamise ettepanekuga. Komisjon on teinud ettepaneku

laiendada CO2 tasu toodetele, mis sisaldavad praeguses määruse kohaldamisalas olevaid

materjale ehk rauda, terast ja alumiiniumi. Komisjon on toonud juurde veel täiendavad sätted,

mis puudutavad süsteemist kõrvalehoidmise vähendamist. On tehtud ka ettepanekud

uuendada arvestust elektrienergiasektorile, et see võtaks paremini arvesse ka taastuvenergia

osakaalu. Eestit see aga ei mõjuta, kuna Eesti enam kolmandatest riikidest ehk väljastpoolt

EL-i elektrit ei impordi. Lisaks on Komisjon tulnud välja ettepanekuga luua ajutine

dekarboniseerimisfond, toetamaks tootjaid, kes määruse alla kuuluvaid tooteid EL-is

toodavad. Tulevikuvaade on, et kui praegu puudutab laiendamine üksnes kaubakategooriaid,

mis sisaldavad juba määruse alla kuuluvaid materjale, siis 2027. aastal koostab Komisjon

aruande selle kohta, millistele tootekategooriatele võiks veel süsiniku piirimeedet laiendada

2

selleks, et tõsta erinevate sektorite konkurentsivõimet EL-i siseturul. Selle põhjal teeb

Komisjon ettepaneku määruse veel täiendavaks laiendamiseks. Käesoleval istungil

käsitletakse esimest sammu ehk ettepanekuid, mis puudutavad rauda, alumiiniumi ja terast

sisaldavaid tooteid. Valdav osa kaupadest, mille osas Komisjon on näinud, et süsiniku

piirimeede võiks laieneda, sisaldavad suures osas praeguse süsiniku piirimeetme alla

kuuluvaid materjale keskmiselt 79%, aga tootekategooriate sees on ka kodutarbed, millest

mõningatel juhtudel on süsiniku piirimeetme alla kuuluvate materjalide sisaldus isegi veidi

alla 60%. Varieeruvus on üsna suur. Komisjon on teinud ettepaneku laienda süsiniku

piirimeedet 180-le kaubakategooriale. Hetkel on töörühmades ja liikmesriikide vahelistes

aruteludes käinud liikmesriigid välja veel 700 täiendavat kaubakategooriat. Eelkõige

suuremate liikmesriikide puhul soovitakse pigem näha rohkem kui vähem kaupu, millele

süsiniku piirimeede laieneb. Eesti puhul on oluline silmas pidada, et kuna Eesti on nende

kaubakategooriate importija ja riigil sellist suurt tööstustootmist ei ole, siis on Eesti vaates

oluline suunata määruse laiendamist sellisesse ulatusse ja tingimustele, mis on kooskõlas ka

Eesti majandushuvidega. Taustal tasub aga silmas pidada, et enamate riikide huvi on määruse

kohaldamisala isegi rohkem laiendada kui see, mida Komisjon on välja pakkunud. Vaadates

laiendamise ettepaneku mõju ja kui kõne all on 180 kaubakoodi, mida Komisjoni ettepanek

sisaldab, siis Eestis lisanduks uusi kohuslasi u 31 ettevõtet. Komisjoni mõjuhinnangute

kohaselt ei tohiks piirimeetmel olla keskmiselt olulist mõju toodete hindadele. Kõige suurema

mõjuna näeb Komisjon hinnamõju ehitussektoris (0,12%). Teiste kaubakategooriate puhul on

Komisjon mõju hinnanud väiksemaks. Rääkides Eesti seisukohtadest, siis leitakse, et süsiniku

piirimeetme määruse muudatus peab keskenduma strateegiliselt olulistele ning EL-is piisava

tootmismahuga kaupadele. Eesti eelistus oleks, et nt kodukaupadele määrus kohe ei laieneks

ja määruse laienemine oleks järkjärguline. Esimeses järgus võiks keskenduda kaupadele, kus

süsiniku piirimeetme materjalide sisaldus on väga kõrge ehk üle 70%. See võimaldaks nt

kodukaubad hetkel meetme alt välja jätta. Lisaks peab Eesti vajalikuks tõsta praegust 50 t

aastast miinimummäära 75 t või 100 t, et paremini arvestada süsiniku piirimeetme

laiendamise mõjudega. See võimaldaks vähendada ka kohuslaste arvu, kes võiksid määruse

kohaldamisala laiendamise kaudu lisanduda. Lisaks eelistab Eesti, et meetme laiendamisega

hõlmatud toodete importijatele kohaldataks 2028. aastal ühe aasta pikkust finantskohustustega

üleminekuperioodi. See tähendab, et eelistatakse, et täiemahulisele rakendamisele eelneks

pikem ülemineku- ja seireperiood. Eesti toetab Komisjoni tehtud ettepanekuid seoses

järelevalvemeetmetega. Eesti saab toetada ka võimalust eemaldada kaup ajutiselt määruse

kohaldamisalast erakorraliste turuhäirete korral. Vaadates hetkel väetiseturul toimuvat, siis

kui Euroopas ei ole veel piisavas mahus oma tootmist ja ka impordihinnad on kriiside tõttu

tõusnud, siis võiks olla paindlik reageerimismehhanism. Kuigi elektri impordireeglite

muutmine Eestit ei mõjuta, siis seda toetatakse, kuna on riike, kus see on oluline ja Eesti saab

nendega solidaarne olla. Lisaks saab Eesti toetada ka tootepõhiseid vaikeväärtusi või muud

õiglasemat ja lihtsamat heite määramise lahendust, et tekiks korralik register.

Tootekategooriatel oleksid mõjud välja arvutatud keskselt, et ettevõtted, kes neid kaupu

impordivad, ei peaks heitekoguste arvutamiseks lisaressurssi kulutama. Eesti ei toeta

rahvusvaheliste kasvuhoonegaaside ühikute kasutamist süsiniku piirimeetme puhul enne, kui

rahvusvaheliste ühikute mõjud on hinnatud ja üldpõhimõtted on EL-is kokku lepitud.

Komisjon on lubanud välja tulla ka mõjuhinnanguga, kuid Eesti näeb, et enne, kui

mõjuhinnangut ei ole, ei peaks ka üksikute määruste puhul sündmustest ette minema, vaid

vaatama rahvusvaheliste ühikute kasutamist tervikuna kõikide failide lõikes. Eesti peab ajutise

toetusfondi vajadust ja tõhusust küsitavaks, kuna Eesti sealt kasu ei saa, aga enda tulust peab

selle kasuks loobuma. Kui selline toetusfond luuakse, siis sinna ei peaks panustama ja oma

tulust loobuma riigid, kus kohapeal ei ole tootjaid, kes sellest fondist vahendeid võiksid

taotleda. Ühtlasi peab Eesti oluliseks, et süsiniku piirimeetme rakendamiseks kavandatud

tulusid ei suunata muuks otstarbeks. Eesti võtab seisukoha, et ebasobiva fondilahenduse

korral saab selle loomise vastu hääletada. Kõik taolised omavahenditesse suunamised ja

3

fondide loomised tuleb EL-is eelarve läbirääkimistel läbi arutada, aga Komisjonil on viimasel

ajal olnud tihti tavaks hakata erinevate õigusaktide juures eraldi vahendeid omavahenditeks

küsima või uusi fonde läbi rääkima. Eesti hinnangul ei ole see mõistlik ja tasub hoida

tervikpilti.

Mart Maastik küsis, et mille alusel tehakse otsused, kui palju peavad EL-is ettevõtted

hakkama maksma kolmandatest riikidest tulevale CO2 hinnalisa ning kas see laekub EL-i

teatud arvele või läheb riiki, kuhu tooted tuuakse.

Laura Remmelgas vasta, et see, kui palju erinevate toodete puhul CO2 tasu maksta tuleb,

sõltub kahest komponendist. Esimene komponent on toote CO2 jalajälg ehk see, kui palju

CO2-te toote tootmine õhku paiskab. Teine komponent on süsiniku tonnihind, mis on otseses

seoses heitkogustega kauplemise süsteemi ühiku hinnaga. Esimene aasta on kvartaalne ja

teisest aastast alates toimub see nädala kaupa. Esimese kvartali hind on nüüd kokku löödud ja

järgmise ehk teise kvartali oma lüüakse sügise poole kokku. Raha laekub EL-i eelarvesse,

kuna ühikuid ostetakse läbi keskse registri ja osa tuludest jääb EL-i omavahenditesse. Osa

tuludest pidi esialgse ettepaneku järgi laekuma liikmesriikidele rakenduskuludeks, aga nüüd

on arutelu all dekarboniseerimisfond, kuhu Komisjon soovib suunata selle osa, mis oli

mõeldud liikmesriikidele, et see otsemini ettevõteteni jõuaks.

Mart Maastik lausus, et ettekandes toodi välja, et muudatused tarbijatele hinda ei suurenda.

Kolmandatest riikidest tuuakse sisse kaupu, mida EL-is ei toodeta, nüüd pannakse sinna

hinnalisa ja öeldakse, et hind ei muutu. Ühtlasi toodi ettekandes välja, et impordimaht kasvab

72%. Kõneleja palus eelneva osas täpsustust.

Laura Remmelgas ütles, et Komisjoni mõjuhinnangul on toodete ja kaupade lõpphinnale

mõju pigem väike. Rääkides impordimahust, siis tegemist on süsiniku piirimeetme alla

kuuluvate kaupade mahu kasvuga.

Annika Varik lisas, et hetkel teatakse, mis süsiniku piirimeetme alla kuulub ja palju tonne

kokku on ning vaadates, kui palju tonne lisaks tuleks, kui süsiniku piirimeede laieneb, siis see

näitabki eelmainitud 72%-i.

Urve Tiidus tundis huvi, et vaadates hetkel maailmas toimuvat, siis kui palju kallineb väetiste

hind ja kas põllumehed on sellega kursis. Rääkides Eesti seisukohtadest, siis need tunduvad

üsna ratsionaalsed. Kõneleja uuris, kas nende osas võiks tekkida konflikte.

Laura Remmelgas sõnas, et väetistele määrus juba kehtib. Laiendamise ettepanek hõlmab

muid kaubakategooriaid. Väetistega tegeldakse hetkel väga intensiivselt. Komisjon on välja

tulnud väetiste tegevuskavaga, kuidas erinevate sündmuste hinnamõju leevendada. Väetiste

hinda suuremas osas mõjutab nende kättesaadavus Lähis-Ida sõjast tingitud tarneprobleemide

tõttu. Süsiniku piirimeetme mõju muude mõjude kõrval on väiksem, aga Eesti on erinevates

aruteludes seda probleemi tõstatanud, et läbi süsiniku piirimeetme hinnamõju veidi

leevendada. Küll aga ei ole selles osas liikmesriikide seisukohad ühesugused. On ka neid

riike, kes Euroopas väetisi toodavad ja näevad, et see on hetk anda eelist EL-is toodetud

väetistele. Eesti on erinevatel kohtumistel seda probleemi siiski tõstatanud nii Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi kui ka Kliimaministeeriumi ekspertide ja ministrite poolt. Need

arutelud toimuvad paralleelselt laiendamise ettepanekuga. Ühtlasi, et muuta tulevikus

lihtsamaks sellistele kriisidele reageerimist, siis Eesti toetab, et anda Komisjonile n-ö

hädaabipiduri nupp. On väga palju riike, kes sooviksid veelgi rohkematele kaupadele

süsinikutasu juurde lisada. Komisjon on öelnud, ja sellega nõustub ka Eesti, et kui üldse on

võimalik piirata, mis selle alla kuulub, siis need peavad olema väga lihtsasti arvutatud

4

põhimõtted. Seepärast on liigutud mitte üksikute tootekategooriate kaupa, vaid pigem tehakse

ettepanek tõsta n-ö miinimummaterjalide sisaldust, mis kaubad sinna alla läheksid ja lisaks

tuleks juurde vaadata ka seda, et Euroopas oleks piisav tootmismaht kohapeal olemas. Hetkel

tegelevad paljud teised riigid sellega, et nimekirja tooteid juurde saada, aga Eesti vaatest on

oluline, et tegeletakse nende teemadega, millel on suur mõju, aga ei tegeletaks näiliste

teemadega, millel ei ole olulist mõju, aga mis võib tekitada tarbijatele lisakoormust.

Mario Kadastik sõnas, et Komisjoni hinnangul ei tohiks meetme laienemisel hindadele suurt

mõju olla ja uuris seoses ehitussektori 0,12% kallinemisega, et kas see on mõeldud toote

hinna suhtes kallinemisena või et ehitussektoris tuleb umbes nii paljudel toodetel kallinemine.

Lisaks, see kui palju CO2 emiteeritakse hakkab edaspidi nädalase prognoosiga toimuma, aga

kas seal võetakse arvesse ka, kust sihtriigist see tuleb ja milliselt tootjalt. Nt kui kolmas riik

otsustab hakata tootma roheterast, siis kas nende puhul piirimeede enam ei rakendu, kuna nad

on CO2 neutraalsed.

Laura Remmelgas vastas, et kõik koefitsiendid ja vaikeväärtused, mis Komisjon laseb

keskselt välja arvutada, on riigipõhised. Seal on aga jäetud ka võimalus, et kui tõesti tootja on

kolmandas riigis rakendanud erinevaid meetmeid, et oma toote jalajälge alla tuua, siis ta saab

enda tootepõhise jalajälje lasta välja arvutada, aga see tuleb tõendada EL-i poolt ette nähtud

süsteemi alusel.

Annika Varik lisas, et 0,12% peaks ilmestama nende toodete hinnatõusu keskmiselt. Eesti on

Komisjonilt korduvalt detailseid arvutusi näha palunud. Eesti ise ei saa arvutust teha seni,

kuni ei ole valemit, mille järgi Komisjon heite arvutab. Keerukus on, et erinevatel toodetel on

erinev süsiniku piirimeetme toorainesisaldus ja seda tuleks arvutuses arvestada. Tegemist on

üsna keerulise arvutusega. Eesti on proovinud Komisjonilt saada nende materjale

hinnastamise kohta, kuid neid ei ole veel Eestile antud.

Rene Kokk lausus, et Eesti seisukoht on, et imporditavatele kaupadele kehtivat massipõhist

lävendit (50 t aastas) suurendataks nt 75 või 100 t-ni aastas ja uuris, mis on teiste

liikmesriikide tunnetus.

Laura Remmelgas ütles, et see ei ole aruteludel hetkel väga palju liikmesriikide tähelepanu

saanud. See on üks teema, mida Eesti saab omalt poolt aruteludes välja tuua ja üleval hoida.

Teiste riikide rõhk on pigem läinud lisatootekategooriate väljakäimise peale. Ka Eestis on

neid ettevõtteid, kes on öelnud, et lävendit ei peaks tõstma. Võrdse konkurentsi vaatest on

oluline, et võib-olla kõik on kohuslased. Tasub silmas pidada, et algselt oli määrus selliselt

üles ehitatud, et iga tonn ja iga kilogramm oleks sinna arvesse läinud. See aga ei ole samuti

mõistlik, sest see kasvataks väga palju riikide halduskoormust ja võiks tähendada ka seda, et

eraisikutele võivad hakata laienema kohuslaseks registreerimise nõuded, mis ei ole mõistlik

ega teostatav. Seetõttu sai isegi juba 50 t-is teatud põhjustel kokku lepitud. Eesti näeb, et kui

tootekategooriate ring laieneb, siis tuleb hoolega kaaluda, kas see on ka laienemise korral

mõistlik või tuleks seda tõsta. Eesti näeb, et seda pigem tuleks tõsta.

Rene Kokk uuris, et kuna 50 t on väga väike kogus, siis kas seetõttu teema suuremaid riike ei

kõneta.

Laura Remmelgas vastas, et tõenäoliselt on see põhjuseks.

Jaak Aab lausus, et Eesti seisukohtades on välja toodud, et toetatakse elektri importi

puudutavate sätete kohendamist, mis tagavad mittefossiilsetest allikatest toodetud elektri

arvestamise impordis. Kõneleja palus selles osas kommentaari.

5

Annika Varik ütles, et hetkel on arvutused selliselt üles ehitatud, et justkui kogu

kolmandatest riikidest tulenev elekter oleks fossiilelekter, aga see ei ole nii. Seepärast tehakse

tagasiulatuvalt arvutused selliselt ringi, et see oleks maksustamise vaates õiglane.

Mario Kadastik sõnas, et terase tootmisel kulub keskmiselt u 1,9 t-ni CO2-te 1 t-ni terase

jaoks. Terase hind on hetkel turul u 700 eurot/t ja CO2 hind on u 75 eurot/t, mis tähendab u

20% hinnatõusu. See hinnatõus oleks importterasele. Seetõttu ettekandes toodud ja Komisjoni

poolt arvutatud 0,12% hinnatõus võib olla eksitav. EL-is on see 20% eeldatavasti juba hinna

sisse arvestatud. Kõneleja tundis huvi, kas see arvutus on korrektne.

Laura Remmelgas lausus, et arvutused vaadatakse üle. Lisaks, olulist rolli omab ka see, kui

palju Euroopas neid kaupu juba toodetakse ja kui kiiresti suudetakse EL-is nende

tootekategooriate koguseid suurendada. Eesmärk on, et Euroopas toodetakse rohkem ja

vähendatakse sõltuvust kolmandatest riikidest.

Mart Maastik sõnas, et sisuliselt luuakse EL-ile uut maksu ja raha lähebki EL-i. Euroopas on

kunstlikult tehtud CO2 heitkogustega kauplemise süsteem, mis ilmselgelt on viinud EL-i

võrreldes teiste riikide konkurentsist välja, aga nüüd soovitakse selle kaotamise asemel

sissetoodavale kaubale panna samasugune süsteem, et vähemalt EL-i sees ettevõtjad, kes

toodavad nt terast, oleksid samas konkurentsis kui need, kes väljastpoolt sisse toovad. Tekib

juurde suurel hulgal bürokraatiat. Süsteem ise on samuti keerukas. Lõppkokkuvõttes on

tegemist ka maksuga, mis ei lähe mitte riikidele või sinna, kus ehitused toimuvad, vaid EL-i

ühtsesse fondi. Raha hakatakse kulutama uute teemade toetamiseks, mis viivad EL-i veelgi

enam konkurentsist välja. Kõneleja ettepanek on mitte toetada kõnealuse süsteemi loomist.

Pigem peaks heitkogustega kauplemise süsteemist üldse vabanema. Ei ole arukas lisada ühele

ebamõistlikule süsteemile teist juurde.

Otsus

Komisjon otsustas Vabariigi Valitsuse seisukohti toetada.

Komisjoni otsus tehti hääletades (poolt 6: Jaak Aab, Mario Kadastik, Mait Klaassen, Marek

Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi; vastu 1: Mart Maastik; erapooletuid 0; ei

hääletanud 1: Rene Kokk).

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Reinaas

majanduskomisjoni esimees

Koostaja: Maria Haas

631 6436 [email protected]