Riigikogu põhiseaduskomisjoni protokoll nr 164

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 164

Tallinn, Toompea Teisipäev, 05. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 16.48

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Kalle

Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme (Timo Suslov asendusliige), Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Puudusid: Lauri Läänemets ja Evelin Poolamets

Kutsutud: Riigikohtu esimees Villu Kõve (MS Teams); Riigikohtu liige Ivo Pilving; Tartu

Ringkonnakohtu esimees Mario Truu; Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo; Pärnu

Maakohtu esimees Toomas Talviste; Tallinna Halduskohtu esimees Kaupo Kruusvee; Viru

Maakohtu esimees Priit Kama; Tartu Halduskohtu esimees Ene Andresen; Eesti Kohtunike

Ühingu esimees Anu Uritam; Tallinna Ülikooli avaliku õiguse ja õigusteooria külalisprofessor

Madis Ernits; Eesti Juristide Liidu esindajad, selle president Rait Sannik ja avaliku õiguse

ühenduse juhatuse esimees Raul Narits; Riigikohtu direktor Üllar Kaljumäe; kohtudirektor

Hans Moks; justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta; Justiits- ja digiministeeriumi

justiitshalduspoliitika asekantsler Mari-Liis Mikli; Justiits- ja digiministeeriumi kohtute

talituse nõunik Marilin Reintamm; justiits- ja digiministri nõunik Mart Einasto (1.

päevakorrapunkt); Siseministeeriumi nõunikud Anneli Viks ja Margit Veskimäe;

Sotsiaalkindlustusameti toimepidevuse- ja rände talituse juhataja Liis Paloots (2.

päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu (854 SE) teise lugemise ettevalmistamine

(kohtukorralduse muudatused, huvigruppide kuulamine)

2. Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu

(831 SE) teise lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu (854 SE) teise lugemise ettevalmistamine

(kohtukorralduse muudatused, huvigruppide kuulamine)

2

Ando Kiviberg tutvustas istungil osalenud külalisi ning märkis, et istungil viiakse läbi

huvigruppide kuulamine ning ära kuulatakse nende esindajad, kes on eelnõu kohta esitanud

märkusi ja ettepanekuid. Seejärel andis ta sõna Riigikohtu esimees Villu Kõvele.

Villu Kõve sõnas, et eelnõu arutati Riigikohtu üldkogus, kus kujundati nii üksmeelsed

seisukohad kui ka erimeelsuste kohad ning need on kirjalikus arvamuses kajastatud. Üldine

hoiak oli, et kohtuhalduse reform ja kavandatavad muudatused tuleks lõpule viia, arvestades

samas jätkuvaid riske ja muresid, eeskätt seoses eelarvega, mida on rõhutanud ka kohtu

esimehed. Need mured võivad põhjendada eelnõu edasilükkamist või täiendavat arutelu, kuid

põhimõtteliselt peeti reformi elluviimist siiski vajalikuks. Ta tõi keskse murekohana esile

kohtunike arvu ja kohtunike ametikohtade eelarvestamise. Riigikohtus ei toetata „kuni“

põhimõttel seaduses kohtunike arvu fikseerimist, sest riigi rahastatavate kohtunike kohtade

osas on kohtusüsteemi toimimiseks vajalik selguse tagamine. Selle asemel pakuti välja sõna

„vähemalt“, jättes Riigikogule võimaluse otsustada eelarveläbirääkimistel konkreetne rahaline

summa. Sellega seonduvad ka laiemalt kohtusüsteemi eelarve kajastamise põhimõtted ning

muudatused riigieelarve seaduses, sh ettepanek mitte kajastada eelarves detailselt iga üksikut

kohtuasutust. Oluline probleem on ka kohtunike tagasipöördumise võimalus, kus

kavandatavad muudatused piiravad võimalust ajutiselt kohtusüsteemist lahkuda ja sinna

naasta, mis võib oluliselt vähendada Riigikohtu kohtunike valmisolekut kandideerida teistele

ametikohtadele, kui puudub tagasipöördumise garantii või võimalus roteeruda näiteks Justiits-

ja digiministeeriumisse või Riigikogusse. Ta puudutas ka kohtute eestseisuse küsimust, mis

oli tekitanud erimeelsusi, kuid mis leidis Riigikohtus enamuse toetuse, kusjuures

kompromissina pakuti selle rakendamist suuremates kohtutes ning tingimusel, et liikmed

valitakse kohtunike poolt. Lisaks on esitatud ka väiksemaid tähelepanekuid ja muresid, mis on

kirjalikes seisukohtades välja toodud. Ta pidas vajalikuks kaaluda seaduseelnõu osade

eristamist, näiteks võimalusele lahutada kohtute seaduse ja sellega otseselt seotud

muudatused. Ka rahvakohtunike teema osas tuleks liikuda menetluslike muudatustega edasi,

et vältida kogu eelnõu takerdumist. Eelkõige menetlusõigust puudutavad muudatused, nagu

tarbijakrediidi ja maksekäsu menetlus, tuleks eraldada, et need ei takistaks teiste muudatuste

edasiviimist.

Ando Kiviberg andis sõna Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilvingule.

Ivo Pilving selgitas, et eestseisuse liikmete nimetamise asemel nende kohtunike poolt

valimine on vajalik tasakaalu tagamiseks ning juhtimise tõhustamiseks. Ta nägi selles

võimalust kujundada suuremates kohtutes omamoodi kohtuparlament. Eestseisus saab oma

rolli täita üksnes juhul, kui selle liikmed on kohtunike valitud, kuna vastasel juhul tekiks

olukord, kus otsustajad määratakse väljastpoolt ja nad ei oma piisavat legitiimsust. Eelnõu on

valminud pikaajaliste ja pingeliste arutelude tulemusena, mille käigus on otsitud tasakaalu

erinevate lahenduste vahel alates kohtute ühendamisest kuni juhtimismudelini. Varasemate

versioonide hierarhilisust on kritiseeritud, kuid praeguses lahenduses on tema hinnangul

saavutatud tasakaal eestseisuse liikmete valitavuse kaudu. Ta käsitles kohtunõukogu

koosseisu puudutavat kriitikat, mille kohaselt kohtunike osakaal on liiga väike ning sõnas, et

eestseisuse ja kohtunõukogu rollid on erinevad. Eestseisus teeb konkreetseid otsuseid, mis

mõjutavad vahetult kohtunikke, sealhulgas spetsialiseerumise ja tööjaotuse küsimusi, mistõttu

on seal vajalik kohtunike otsene osalus ja valitavus. Kohtunõukogu puhul on tegemist

üldisemate otsustega, mille tegemisel peab tema hinnangul olema esindatud ka poliitiline

3

mandaat. Ta tõi esile, et Euroopa riikides ei ole ühtset kohtu nõukodade mudelit ning nende

funktsioonid on erinevad, sealhulgas distsiplinaarvastutuse teostamine, mis Eestis on

lahendatud eraldi. Ta pidas oluliseks säilitada Riigikogu liikmete roll kohtusüsteemi

aruteludes, kuna see võimaldab tuua süsteemi ühiskondlikke ootusi ja probleeme. Ta viitas ka

varasemale kriitikale ametite ühitamatuse osas ning märkis, et vastavate rollide määratlemine

jääb seadusandja pädevusse.

Ando Kiviberg andis täpsustamiseks sõna Riigikohtu direktor Üllar Kaljumäele.

Üllar Kaljumäe selgitas, et kui kohtunike arvu regulatsioonis asendada sõna „kuni“ sõnaga

„vähemalt“, tuleb tagada sama loogika kohaldamine ka teiste kohtute puhul, et säiliks

korralduslik tasakaal. Maakohtute puhul on ette nähtud maksimaalarv ning samasugune

põhimõte tuleks laiendada ka haldus- ja ringkonnakohtutele. Ta tõi esile, et praeguse

ettepaneku kohaselt peaks süsteemi ühetaolisuse tagamiseks lisanduma neljaprotsendiline

reserv ka halduskohtute ja ringkonnakohtute vaates, mis väljenduks minimaalse kohtunike

arvu suurendamises. See tähendaks halduskohtutele ühe kohtuniku ja ringkonnakohtutele

kahe kohtuniku lisandumist, mis looks kõigi kohtute jaoks ühtse ja õiglaselt toimiva

korraldusliku mehhanismi.

Ando Kiviberg andis sõna Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoole.

Liina Naaber-Kivisoo selgitas, et esimese ja teise astme kohtute esimehed on esitanud ühise

seisukoha, mille kohaselt toetatakse menetluslike muudatuste ja kohtuhalduse küsimuste

eraldi käsitlemist. Menetluslike muudatustega tuleks edasi liikuda kiiresti, kuna nende osas ei

ole olulisi erimeelsusi, kuid kohtute halduse ja korralduse küsimustes tuleks võtta täiendavat

aega. Ta tõi esile, et peamised murekohad on seotud rakendusplaani ja eelarvega ning märkis,

et kohtuid on viimastel aastatel korduvalt kärbitud ning hiljutine täiendav kärbe 0,9 miljoni

euro suuruses on suurendanud ebakindlust. Samal ajal soovitakse panna kohtutele täiendavaid

ülesandeid, kuid ebaselges finantsolukorras puudub kindlus nende täitmiseks vajalike

ressursside olemasolu. Ta leidis, et parlament peab otsustama, millist kohtuteenust soovitakse,

kas keskenduda kvaliteedile või arvestada piirangutega kohtuasjade lahendamise mahus.

Esitatud eelarvelised hinnangud ei kata tegelikke vajadusi, viidates nii varasematele kärbetele

kui ka kohtuteenistujate madalale palgatasemele, mis mõjutab otseselt kohtupidamise

kvaliteeti. Eelnõus toodud finantskokkulepped on ebapiisavad ning eelnõu vastuvõtmine ilma

selgete rahaliste kokkulepeteta ei ole põhjendatud. Ta käsitles ka kohtunike arvu regulatsiooni

eelnõus ja leidis, et see võib olla vastuolus eelarvestamise põhimõtetega, kui samaaegselt

soovitakse suurendada kohtute eelarvelist iseseisvust. Ta tõi esile, et eelarvestamise süsteem

on seaduse eelnõus ebaselge ning kohtu esimehena puudub tal selgus, milliste põhimõtete

alusel järgmise aasta eelarve kujuneb, toonitades vajadust selgema regulatsiooni järele.

Ando Kiviberg andis sõna Tartu Ringkonnakohtu esimees Mario Truule.

Mario Truu märkis, et kõige olulisemaks peetakse vajadust tagada selged garantiid ja

rahastamise plaan enne kohtuhalduse muutmist. Ilma nendeta ei tohiks muudatusi ellu viia. Ta

leidis, et selles küsimuses on vaja täiendavat aega ja arutelu, kuna kohtutel peab olema

kindlus, et nad suudavad täita neile pandud ülesandeid. Tartu Ringkonnakohus ei toeta

kohtunike arvu ülempiiri kehtestamist seaduses, pidades seda liiga jäigaks lahenduseks, mis ei

4

võimalda reageerida paindlikult kohtute koormuse muutumisele ega taga kohtunikukohtade

täitmist. Samuti ei toetata eestseisuste moodustamist väiksema kohtunike arvuga kohtutes,

tuues näiteks Tartu Ringkonnakohtu, kus 17 kohtunikuga toimib kollegiaalne ja demokraatlik

juhtimismudel ning eraldi eestseisuse loomine ei ole põhjendatud. Ta tõi esile ka probleemid

kohtute nõukogu koosseisus, märkides, et esimese ja teise astme kohtunike esindatus on seal

ebapiisav ning see vajab täiendavat tähelepanu. Küsimusi on tekitanud ka kohtunike

seadusega spetsialiseerumise kohustus, mis võib vähendada paindlikkust tööjaotuse

korraldamisel ning ei pruugi arvestada kohtute eripära, mis mõjutab seda, milliseid asju

erinevad kohtud lahendavad.

Ando Kiviberg küsis, kas hoolimata vastuseisust kohtunike spetsialiseerumisele on eelnõu

eesmärk selles osas arusaadav.

Mario Truu vastas, et spetsialiseerumise eesmärk on arusaadav, kuna selle kaudu püütakse

parandada asjade lahendamise kvaliteeti ning saavutada menetluste tõhustamiseks teatud

mastaabiefekte. Spetsialiseerumise vajadust iseenesest ei vaidlustata, kuid küsimus seisneb

selles, kuidas seda korraldada ja kelle pädevuses peaksid olema vastavad otsustused.

Kalle Laanet küsis kohtute suuruse kontekstis, millise kohtunike arvu puhul oleks eestseisuse

moodustamine põhjendatud ning millise piiri juures ei ole see enam otstarbekas.

Mario Truu märkis, et konkreetset piiri ei ole täpselt kokku lepitud. Aruteludes on kõlanud

erinevad hinnangud, mille kohaselt võiks see jääda ligikaudu 20–30 kohtuniku juurde, samas

kui Riigikohtu seisukohas on viidatud ka märksa suuremale suurusjärgule ehk 50 kohtunikule.

Ando Kiviberg andis sõna Pärnu Maakohtu esimees Toomas Talvistele.

Toomas Talviste selgitas eestseisuse küsimuse osas, et 21 kohtunikuga Pärnu Maakohtus ei

ole tema hinnangul eestseisuse loomine põhjendatud ning sarnaselt varasematele

seisukohtadele piisab üldkogu tasandil toimivast juhtimisest. Selline kohtute suurus

võimaldab teha otsuseid kollegiaalselt ilma eraldi juhtorganit moodustamata. Ta tõi peamise

murekohana esile eelarveküsimuse ning viimase aja arengud on seda probleemi teravdanud.

Kohtute eraldamine Justiits- ja Digiministeeriumist on võrreldav lahutusega, mille käigus

peaks kaasnema ka vara lahutus. Kui kohtud peavad võtma üle kõik kohustused, sealhulgas

varasemad kärped, ilma piisava rahalise katteta, ei ole see tema hinnangul õiglane.

Ando Kiviberg andis sõna Tallinna Halduskohtu esimees Kaupo Kruusveele.

Kaupo Kruusvee märkis, et esimese ja teise astme kohtujuhtide ühisseisukoht on varasemalt

kõlanud ning ta nõustub sellega, täiendusi lisamata. Ta tõi spetsialiseerumise kontekstis esile,

et see on põhjendatud ning Tallinna Halduskohtus on seda rakendatud juba ligikaudu kümme

aastat. Seadus peaks jätma kohtutele piisava paindlikkuse, kuna kehtiv praktika ei piirdu

üksnes seaduses ette nähtud kolme kategooriaga, vaid hõlmab ka täiendavaid valdkondi.

Seadus ei peaks spetsialiseerumise ulatust detailselt ette kirjutama, vaid jätma kohtutele

võimaluse kujundada vastavad lahendused ise.

Ando Kiviberg andis sõna Viru Maakohtu esimees Priit Kamale.

5

Priit Kama lausus, et kohtute seisukoht ei ole esitada üksnes tavapärast rahataotlust, vaid

rõhutada, et piiratud ressursside tingimustes sellise ulatusliku muudatuse elluviimine peab

olema planeeritud vastutustundlikult. Oluline ootus nii kohtute kui ka avalikkuse poolt on

seotud eelkõige IT-arendusega, kuid kavandatavad ressursid ei ole võrreldavad teiste

valdkondade, näiteks vanglate süsteemi arendamiseks kasutatud vahenditega, mis on olnud

märkimisväärselt suuremad. Kuni puudub selge ja piisavalt läbi töötatud plaan, on

põhjendatud jätkata olemasoleva mudeli alusel koostööd Justiits- ja digiministeeriumiga.

Küsimus ei ole üksnes lisaraha vajaduses vaid eelkõige tervikliku finants- ja personalivaate

puudumises, mis on kujunenud eelnõu menetlemise hilises etapis ning jäänud ebamääraseks.

Ta pidas vajalikuks haldusmudeli põhjalikumat läbitöötamist, vältimaks olukorda, kus

muudatused ebaõnnestuvad puuduliku ettevalmistuse tõttu. Menetluslike muudatustega võiks

edasi liikuda, kuid kohtute halduskorraldust puudutavad muudatused vajavad täiendavat

täpsustamist nii sisuliselt kui ka rahalises vaates. Ta lisas, et kohtute eelarve kasv ei ole olnud

erandlik vaid pigem kooskõlas inflatsiooniga. Kohtud ei ole olnud võrreldes teiste avaliku

sektori asutustega eelisseisundis. Kohtute töö iseloom on tugevalt formaliseeritud ning

võimalused sisemisteks kokkuhoiumeetmeteks on piiratud ilma ulatuslike menetluslike

muudatusteta. Kuigi efektiivsuse suurendamise ideed ei ole iseenesest väärad, eeldavad need

menetlusõiguses põhimõttelisi muudatusi ning ei saa tuleneda üksnes organisatsioonilistest

ümberkorraldustest või ressursside kokkuhoiust.

Kalle Laanet küsis, kas ta sai õigesti aru, et mõte on esmalt teha muudatused

menetlusseadustikes ning seejärel optimeerida nende kaudu kohtukorraldust.

Priit Kama selgitas, et juhul kui on poliitiline ootus, et kohtud peaksid tulema toime oluliselt

väiksema ressursiga või tegutsema tõhusamalt, tuleks keskenduda eelkõige põhjalikule

menetlusreformile, hinnates samal ajal selle põhiseaduslikke piire. Ootust kohtute töö

odavamaks ja kiiremaks muutmiseks on korduvalt väljendatud, kuid selle realiseerimine

sõltub seadusandja otsusest, kas sellist eesmärki peetakse legitiimseks. Selliste eesmärkide

saavutamiseks tuleb tegeleda menetlusõigusega, kuna kehtiv regulatsioon seab kohtutele

raamid selle kohta, kui kiiresti ja milliste ressurssidega nad saavad oma ülesandeid täita.

Ando Kiviberg kommenteeris, et ühiskonna peamine ootus on, et kohtud toimiksid ladusalt

ning otsuste tegemine ei veniks. Küsimus sellest, kas seda on võimalik saavutada väiksemate

kuludega, on ka tähtis, kuid võrreldes ootusega tagada tõhus ja sujuv õigusemõistmine, on

juba teine mõttekoht.

Priit Kama selgitas, et menetluse keerukus on otseselt seotud vajaliku ressursiga.

Keerukamate menetluste puhul on võimalik teha lahendeid kiiremini üksnes suurema

ressursiga, samas kui lihtsama menetluse korral on võimalik saavutada sama väiksema

ressursikasutusega. Teoreetiliselt oleks võimalik teha lahendeid väga kiiresti, kui menetlus

oleks oluliselt lihtsustatud ja põhjendused viidud miinimumini.

Villu Kõve vaidles eelnevale käsitlusele vastu ning märkis, et ei nõustu väitega, nagu oleks

kohtute praegune töökorraldus piisav või optimaalne. Olemasolevas töökorralduses on olulisi

puudujääke ning leidub märkimisväärselt ressursse ja võimalusi töökorralduse parandamiseks

ka ilma seaduse muudatusteta. Kuigi seaduse muudatused võivad aidata samuti kaasa

6

menetluste kiirendamisele, ei ole õige väita, et ilma nendeta ei ole võimalik kohtuasjade

lahendamist tõhustada. Ka kehtiva regulatsiooni piires on võimalik saavutada töökorraldust

parandades tõhusamaid menetlusi.

Ando Kiviberg andis sõna Tartu Halduskohtu esimees Ene Andresenile.

Ene Andresen märkis, et kohtu esimeeste ühine seisukoht eelnõu suhtes on varasemalt

esitatud ning seda ei ole vaja korrata, kuid ta pidas vajalikuks tuua esile ühe olulise

probleemkoha, millele ei ole eelnõu koostamisel ega hilisemates aruteludes piisavalt

tähelepanu pööratud. Küsimus puudutab kohtute ja kohtu esimeeste rolli kavandatavas

kohtute haldusmudelis, kus uue organina nähakse ette kohtu haldusteenistus, mille ülesanne

on toetada esimese ja teise astme kohtuid. Kuigi eelnõu näeb ette, et kohtu esimees vastutab

õigusemõistmise nõuetekohase toimimise eest, puudub selgus selles, kuidas toimub esimese ja

teise astme kohtute koostöö kohtuhaldusteenistusega. Ainus otsene kokkupuutepunkt on

kohtute nõukogu, kus kohtu esimehed saavad osaleda sõnaõigusega, kuid selline lahendus ei

ole piisav sisendi ja tagasiside andmiseks. Ta leidis, et tugiteenuste standardite kehtestamine

ja nende täitmise kontrollimine vajab selgemat regulatsiooni, mida ei saa jätta üksnes

kohtuhaldusteenistuse põhimääruse tasandile, see tuleb lahendada seaduses. Ta käsitles ka

eestseisuse ja spetsialiseerumise küsimust väiksemate kohtute näitel, tuues esile, et väikese

kohtunike arvuga kohtus ei ole eestseisuse moodustamine otstarbekas. Näiteks kaheksa

kohtunikuga kohtus oleks eestseisuse moodustamine ebaproportsionaalne ning ei toetaks

juhtimise tõhusust, eriti arvestades kohtute geograafilist jaotust. Ta märkis spetsialiseerumise

kohta, et valdkondade katmine ei ole probleem, kuid spetsialiseerumise kohustus peab

lähtuma tegelikust tööjaotusest ja kohtute koormusest. Teatud valdkondades, nagu

keskkonnaõigus, ei pruugi kõik kohtud piisavat hulka asju menetleda, mistõttu tuleks

vajadusel kaaluda ka kohtualluvuse muutmist, kui sellistele valdkondadele soovitakse

säilitada eraldi spetsialiseerumine.

Ando Kiviberg andis sõna Eesti Kohtunike Ühingu esimees Anu Uritamile.

Anu Uritam tõi välja, et Eesti Kohtunike Ühing toetab põhimõtteliselt kohtute haldusreformi

läbiviimist, kuid jagab kohtu esimeeste eelarvealast muret ning peab vajalikuks täiendavat

analüüsi ja kindlust, et reformi elluviimiseks on piisavad rahalised vahendid. Samuti ei tuleks

kohtunike arvu seaduses sätestada maksimumina ning kohustuslike spetsialiseerumisreeglite

detailne seadusesse kirjutamine ei anna Eesti tingimustes automaatselt lisaväärtust, sest

kohtud on juba praktikas spetsialiseerunud ulatuses, mida kohtuasjade jaotumine ning

võimekus võimaldavad. Ta osutas, et eri kohtutes ei menetleta samas mahus kõiki asja liike

ning seetõttu on spetsialiseerumise valdkondade arv kohtuti erinev, lisades, et

spetsialiseerumine ei ole iseenesest „imevahend“ ja rahvusvahelistes hinnangutes on

rõhutatud väikeriikide puhul selle piiratud lisatõhusust. Ta selgitas, et Eesti Kohtunike Ühingu

roll ei piirdu huvikaitsega, vaid hõlmab kohustust seista selle eest, et seadusandlikud

muudatused ei tekitaks isegi teoreetilist riivet kohtunike sõltumatusele. Sellest lähtudes

nimetas ta eelnõus kolm keskset probleemikohta, mille muutmata jätmise korral ei pea ühing

võimalikuks eelnõu sellisel kujul seadusena vastuvõtmist. Esimesena tõi ta esile kohtute

nõukogu koosseisu küsimuse ning ütles, et selle kohtunike enamus peab kujunema kohtunike

endi valitud kohtunikest. Ta pidas oluliseks, et ministri roll oleks nõukojas sõnaõiguslik, mitte

hääleõiguslik. Ta kritiseeris kohtunike tagasisidestamise regulatsiooni, pidades seda eelnõus

7

sisuliselt määratlematuks ning seetõttu kohtuniku sõltumatust riivavaks, kuna puuduvad

selged kriteeriumid nii vestluse algatamise aluste, otsustamise tasandi,

vaidlustamisvõimaluste kui ka hindamise sisu kohta. Ühing ei ole tagasisidestamise kui idee

vastu, kuid peab vajalikuks mudeli väljatöötamist koostöös kohtunikega ning pidas

mõistlikuks jätta tagasisidestamine praegusel kujul eelnõust välja. Seda saaks edaspidi

sisuliselt ja tasakaalustatult kujundada. Ta lisas, et ministri väide Euroopa Komisjoni survest

kiireks tagasisidestamise süsteemi kehtestamiseks ei ole tema sõnul kinnitust leidnud, viidates

ühingu pöördumisele ja saadud seisukohale, et Euroopa Komisjon ei ole Eesti

tagasisidestamise küsimuses sisulist positsiooni võtnud. Ta käsitles eraldi ka eestseisuste

loomist, pidades selle eelduseks konkreetse ja tõendatud juhtimisfunktsiooni probleemi

olemasolu, mida ei saa muul viisil lahendada. Ta leidis, et sellist probleemi ei ole eelnõu

põhjendustes piisavalt näidatud. Eriti problemaatiline on eestseisusele tööjaotusplaanide

kehtestamise pädevuse andmine olukorras, kus puuduvad ette teada olevad objektiivsed

kriteeriumid, põhjendamiskohustus ja tõhusad tasakaalumehhanismid. Senine tööjaotuse

otsustamine kohtunike üldkogus on vähendanud praktikas subjektiivse mõjutamise riski. Ta

pidas vajalikuks eestseisuste teema eelnõust välja võtta ning jätta kohtusüsteemile võimalus

hinnata vajadusel hiljem, kas ja millisel kujul juhtimist tõhustada.

Ando Kiviberg märkis, et tagasisidestamise küsimuses ei ole ta kohtute toimimise eripäraga

põhjalikult kursis, kuid tõi võrdlusena välja arenguvestlused. Ta küsis, kuidas võiks

arenguvestluste pidamine riivata kohtunike sõltumatust.

Anu Uritam selgitas, et arenguvestlusi peetakse kohtutes ka praegu ning need on tavapärane

toimiva organisatsiooni osa. Erinevus seisneb selles, et arenguvestlusi ei vii läbi kõrgema

astme kohtunikud ning nende käigus ei hinnata kohtulahendeid. Arenguvestluse eesmärk on

kohtuniku töö toetamine, kus kohtunikul on võimalik jätta vajaduse korral mõnele küsimusele

vastamata, samas kui eelnõus kavandatav tagasisidestamine oleks kohustuslik. Ta tõi esile, et

vastuvõetav ei ole olukord, kus kehtima jäänud kohtulahendite suhtes antakse hiljem kõrgema

astme kohtuniku poolt sellele negatiivne hinnang. Arenguvestluste ja tagasisidestamise

sisuline erinevus seisneb selles, et arenguvestlus on toetav meede, samas kui kavandatav

tagasisidestamise süsteem võib mõjutada kohtuniku sõltumatust. Selliseid süsteeme on

kasutatud teistes riikides kohtunike survestamiseks ning seetõttu ei toeta ühing seadusandliku

raamistiku loomist, mis võimaldaks tulevikus sarnaste riskide tekkimist.

Kalle Laanet palus selgitada tööjaotusplaani olemust, märkides, et paljud Riigikogu liikmed

ei ole kursis selle kujunemise ja toimimisega.

Anu Uritam selgitas, et tööjaotusplaan on igas kohtus kord aastas plaanina kehtestatav

dokument, millega jaotatakse kohtuasjad kohtunike vahel ette kindlaks määratud

kriteeriumide alusel. Kohtuasjade jaotamine peab olema ühtaegu ette teada ja samas juhuslik,

vältimaks olukorda, kus konkreetseid asju määratakse kohtunikule teadmata korras. Praktikas

põhineb tööjaotusplaani koostamine valdkondade määramisel, mille seast kohtunikud saavad

valida oma valdkonna. Iga valdkonna puhul arvestatakse selle keerukust ja varasemate aastate

statistikat kohtuasjade mahu kohta. Selle alusel määratakse, kui palju kohtunikke on vajalik

konkreetsete valdkondade katmiseks. Vajaduse korral jaotatakse ootamatult suurem maht

kõigi kohtunike vahel. Kohtunikud valivad sageli spetsialiseerumiseks valdkonnad, milles neil

on varasem kogemus, haridus või ettevalmistus, mis aitab tagada töö kvaliteedi ja

8

efektiivsuse. Selline süsteem väldib olukorda, kus kohtunikule määratakse ootamatult

valdkond, milleks tal puudub ettevalmistus. Tööjaotusplaani kehtestamine toetab läbipaistvat

ja objektiivset tööjaotust.

Kalle Laanet küsis, kes tööjaotusplaani koostamise ja praktilise jaotamisega tegeleb ning

kuidas tagatakse, et kohtunikud, kes mõnda valdkonda teha ei soovi, ei peaks seda tegema,

täpsustades, kas kohtunik peab ise oma eelistuse avaldama.

Anu Uritam vastas, et praktikas on väga vähe kohtunikke, kes valivad endale väga vähe

spetsialiseerumisvaldkondi. Sellisel juhul saavad nad kohtuasju üldisest jaotamisest. Teatud

liiki kohtuasjad jagatakse kõikide kohtunike vahel ning vajaduse korral toimub

ümberjagamine ka siis, kui mõnes valdkonnas tekib oodatust suurem töökoormus. Kui mõnes

valdkonnas, näiteks asjaõiguses, tekib olukord, kus töömaht ületab planeeritud ressursi,

võidakse vastavaid asju jagada ka nendele kohtunikele, kes algselt seda valdkonda ei valinud.

Selline paindlikkus tagab, et ükski asi ei jää tööjaotusplaani alusel jaotamata ega lahendamata.

Tööjaotusplaan hõlmab kõiki kohtuasju ning selle alusel toimub kogu töö jaotamine.

Tegemist on ka kehtivas õiguses sätestatud põhimõttega.

Ando Kiviberg andis sõna Tallinna Ülikooli avaliku õiguse ja õigusteooria külalisprofessor

Madis Ernitsale.

Madis Ernits märkis, et nõustub suures osas Eesti Kohtunike Ühingu esimehe ning esimese

ja teise astme kohtujuhtide seisukohtadega, kuid pidas vajalikuks avada teemat laiemas

perspektiivis. Eesti kohtusüsteemi üks keskseid tugevusi on olnud see, et kohtunikud

süvenevad asjadesse põhjalikult, mis on olemuselt keerukas ja ajamahukas töö ning on

paratamatus pingeväljas menetluste kiirusega. Lahendite kiirendamine on võimalik kas

kohtunike arvu suurendamise või lahendite sisulise kvaliteedi arvelt, kuid kvaliteedi arvelt

kiirendamine võib viia õigussüsteemi erosioonini. Läbimõeldud otsustamine on

ressurssimahukas, kuid õigussüsteemi toimimiseks vältimatult vajalik. Ta käsitles ka

põhiseaduspärasuse küsimust, märkides, et formaalne lähenemine ei saa olla piisav ning

otsustavaks peavad jääma sisulised argumendid. Kohtusüsteem peab toimima ka kriitilistes ja

suure survega olukordades ning seetõttu tuleb lahendused läbi mõelda selliselt, et need oleksid

kestlikud ka keerulistes tingimustes. Kuigi eelnõu on teinud tervikuna läbi positiivse arengu

ning kohtusüsteem vajab tõepoolest reformi, tuleks enne lõplikke otsuseid teatud küsimused

veel põhjalikumalt läbi mõelda. Ta tõi esile, et eelnõu teoreetiline lähtekoht ei ole piisavalt

selge, viidates arusaamale, nagu oleksid esimese ja teise astme kohtud põhiseaduslikud

institutsioonid, mida nad tema hinnangul ei ole. Kohtusüsteemi aluseks tuleb pidada

kohtuniku sõltumatust, millest tulenevad mitmed olulised järeldused, sealhulgas vajadus

teatud ulatuses omavalitsusliku juhtimise järele. Kohtusüsteemi halduses on paratamatu

kaheharulisus, kus kohtunike töökorraldus peab jääma kohtunike endi pädevusse, samas kui

tugiteenuseid, nagu tehnilised ja halduslikud ülesanded, ei pea korraldama kohtunikud ise.

Nende kahe süsteemi vaheline tasakaal ning koostöö mehhanism on kohtusüsteemi toimimise

võtmeküsimus, mis vajab eelnõus veel täiendavat läbimõtlemist.

M. Ernits tõi eraldi esile küsimuse poliitilisest vastutusest kohtusüsteemi toimimise eest ning

märkis, et eelnõust kumab läbi soov suunata see vastutus Riigikohtu esimehele, sealhulgas

eelarveläbirääkimiste kaudu. Sellisel lahendusel võib olla kaks peamist tagajärge, millest üks

9

on kohtusüsteemi alarahastatus ning sellest tulenevad menetluste pikenemised ja

kvaliteedilanguse risk. Teine on Riigikohtu esimehe politiseerumine. Kui eelarveläbirääkija

roll koondub Riigikohtu esimehele, võib see tulevikus eeldada poliitilist toetust selle

ametikoha täitmiseks, mis oleks vastuolus senise arusaamaga Riigikohtust kui apoliitilisest

institutsioonist. See kujutab endast riski kohtusüsteemi ühe olulise põhiväärtuse

nõrgenemisele. Ta käsitles kohtute nõukogu koosseisu ning tõi esile probleemina

õiguskantsleri rolli, märkides, et järelevalve teostaja osalemine otsustusorganis võib tekitada

huvide konflikti. Ta viitas ka Riigikogu liikmete ja ministri osalemisele, kus, kuigi nende

nimetatud esindajate kaasamine võib olla põhjendatud, tuleks välistada nende isiklik

kuulumine nõukogusse ning vastav põhimõte tuleks selgesõnaliselt seaduses sätestada. Ta

toetas Eesti Kohtunike Ühingu seisukohta, et kohtunike enda valitud kohtunikud peavad

olema nõukogus enamuses ning leidis, et selle saavutamiseks ei piisa üksikute liikmete

väljajätmisest, vaid koosseisu tuleks vähendada. Ta pakkus välja nõukogu liikmete arvu

vähendamise üheksale liikmele, kuhu õiguskantsler ning Riigikogu poolt üks nimetatud isik

enam ei kuulu, tagamaks kohtunike enamuse tegeliku realiseerumise. Tagasisidestamise

regulatsiooni osas märkis ta, et sellel võib olla stigmatiseeriv ja kohtuniku sõltumatust

kahjustav mõju, kui vestluse läbiviimiseks puuduvad selged kriteeriumid, läbiviijad ja

võimalikud tagajärjed. Ta arvas, et sellisel kujul ei pruugi see vastata põhiseaduse nõuetele.

Ta tõi esile täiendava põhiseadusliku probleemi seoses kohtunike ja kohtute juhtide

ametikohalt vabastamise võimalusega usalduse kaotuse tõttu, kus selline regulatsioon

võimaldab sisuliselt põhjendamata vabastamist ning võib avada võimaluse kohtunike

mõjutamiseks. Ta pidas vajalikuks sellisest lähenemisest loobuda. Lisaks tegi ta ettepaneku

kaaluda kohtute koolitusnõukogu koosseisu Tallinna Ülikooli esindaja kaasamist.

Helir-Valdor Seeder küsis, mis argumentide alusel jõuti järelduseni, et Riigikohtu esimehe

roll eelarveläbirääkimistes võiks viia kohtusüsteemi alarahastatuseni või poliitilise surve

suurenemiseni, viidates võrdluseks praktikale Riigikontrolli ja õiguskantsleri puhul, kus

eelarve läbirääkimise positsiooni hõivates on nende positsioon just tugevnenud. Tema

hinnangul ei ole iseenesestmõistetav, et selline roll vähendaks kohtusüsteemi rahastust, kuid

nõustus, et see võib tuua kaasa teatud poliitilise mõõtme.

Madis Ernits selgitas, et küsimus puudutab esiteks põhiseaduslikku positsiooni, tuues esile,

et õiguskantsleril ja Riigikontrollil on oma kitsas valdkonnas sisuliselt viimane sõna, kuna

nende seisukohti ei seata kahtluse alla. Kohtusüsteemi puhul on olukord teistsugune, kuna

kuigi Riigikohus on põhiseaduslik institutsioon, ei ole esimese ja teise astme kohtutel sellist

lõplikku otsustusvõimu, vaid nende lahendid on vaidlustatavad ja läbivad

edasikaebemenetluse, mistõttu puudub neil samaväärne institutsionaalne positsioon. Teine

oluline põhjus seisneb kohtusüsteemi mahus ja rollis riigihalduses, kus kohtud on laialdane ja

kogu riigi territooriumi kattev süsteem. Ajalooliselt on kohtute haldamine olnud täitevvõimu

ülesanne ning Justiits- ja digiministeerium ongi loodud kohtute haldamiseks. Ta tõi esile, et

kui kohtuhaldus viiakse täitevvõimu alt välja, tekib sisuliselt olukord, kus traditsiooniline

kohtuministeeriumi funktsioon kaob ning tulevikus võib kerkida küsimus, kas uus

haldusorgan hakkab täitma samasugust rolli teises vormis. Ta leidis, et võimude lahususe

põhimõtte kohaselt kuulub ulatusliku ja süsteemse haldusvaldkonna korraldamine üldjuhul

täitevvõimu pädevusse, kuigi seda saab teatud määral korraldada ka sõltumatute organite

kaudu. Haldamise kui funktsiooni täielik eemaldamine täitevvõimu alt ei ole tema hinnangul

süsteemselt põhjendatud.

10

Kalle Laanet küsis, kas esimese ja teise astme kohtud toetaksid seda, et tulevikus esindab

Riigikohtu esimees kohtusüsteemi riigieelarve läbirääkimistel ja seisab seal rahastamise eest.

Liina Naaber-Kivisoo selgitas, et tema hinnangul on selles küsimuses huvide konflikti oht

olemas, kuna Riigikohtu esimees peaks esindama korraga nii Riigikohut kui ka teisi kohtuid.

Esimese ja teise astme kohtute seas ei ole selles küsimuses ühtset seisukohta.

Villu Kõve selgitas, et Riigikohus on teinud ettepaneku muuta eelnõu selliselt, et kohtute

nõukogu otsustaks ise, kes esindab kohtusüsteemi eelarveläbirääkimistel. Võimaliku huvide

konflikti küsimus on olnud teada juba pikemat aega ning see seisneb eelkõige selles, kas

Riigikohtu esimees esindab läbirääkimistel eeskätt Riigikohtu või madalama astme kohtute

huve. Sellises olukorras võib tekkida pinge ressursside jaotamisel, kuid leidis, et paremat

mehhanismi selle lahendamiseks ei ole ning keegi peab läbirääkimisi pidama. Ta pidas

põhjendatuks, et kohtute nõukogu teeks selle otsuse, kes konkreetsetel läbirääkimistel

kohtusüsteemi esindab. Ta märkis, et ka eelnõu varasemas sõnastuses oli jäetud võimalus, et

esindajaks võib olla Riigikohtu esimees või keegi teine, ning Riigikohtu ettepanek oli seda

lahendust täpsustada nii, et valiku teeb kohtute nõukogu.

Ene Andresen kommenteeris, et Riigikohtu esimehe poolt kirjeldatud lahendus, mille

kohaselt otsustab kohtute nõukogu ise, kes esindab kohtusüsteemi eelarveläbirääkimistel, on

sobiv ja toetatav. Selline lähenemine võimaldab vältida võimalikke huvide konflikte ning

tagab paindlikkuse olukordades, kus konkreetsetel läbirääkimistel ei ole põhjendatud, et

kohtusüsteemi esindaks Riigikohtu esimees.

Priit Kama märkis, et see küsimus ei ole esmajoones praktiliselt väga kaalukas, kuna ka

põhiseaduslikud institutsioonid võivad eelarveläbirääkimistel olla esindatud erinevalt ning

nende juhid suudavad üldjuhul esindada süsteemi tervikuna. Ta selgitas, et Riigikohtu

esimehe rolli puhul ei ole realistlik eeldada, et ta seaks läbirääkimistel esikohale üksnes

Riigikohtu huvid, kuna madalama astme kohtute tööprobleemid peegelduvad otseselt ka

Riigikohtu töös. Riigikohus on eelarve ja personali mõttes suhteliselt väike institutsioon ning

ei ole tõenäoline, et see püüaks koondada ressurssi ebaproportsionaalselt enda kasuks.

Süsteemi kui terviku vajaduste arvestamine on paratamatu ning Riigikohtu esimehel on

selleks vajalik ülevaade.

Ivo Pilving märkis, et ei jaga muret, nagu võiks Riigikohus eelarveläbirääkimistel enda

kasuks ebaproportsionaalselt ressursse koondada ning probleemid esimese ja teise astme

kohtutes kanduvad paratamatult üle ka Riigikohtu tööle. Sellises olukorras suureneb ka

Riigikohtu töökoormus ning seetõttu on oluline vältida madalama astme kohtutes puudujääke.

Senine rahastamismudel ei ole toonud kaasa negatiivseid tagajärgi ning Riigikohus on olnud

eelarveprotsessis suhteliselt iseseisev ilma justiitsministri otsese juhtimiseta. Ta märkis siiski,

et ei saa täielikult välistada võimalikke riske rahastamisele, kuid vastukaaluks Madis Ernitsale

ei näe ta esitatud lahenduses põhiseaduslikku vastuolu. Tegemist on keeruka

tasakaaluküsimusega, kus ühelt poolt nähakse probleemi ministri ainuvastutuses ja teiselt

poolt võimalikus Riigikohtu esimehe politiseerumises. Lahendust ei peaks otsima üksnes kahe

isiku vahel, vaid kaaluda tuleks kollegiaalset mudelit. Ta pidas võimalikuks lahenduseks

kohtute nõukogu rolli tugevdamist, kus vastutus eelarveläbirääkimiste eest oleks antud

11

kollegiaalorganile. Selline lähenemine võimaldaks tasakaalustada erinevaid huve ning samas

säilitada ka poliitilise sisendi läbi ministri ja Riigikogu esindatuse.

Ando Kiviberg andis sõna Eesti Juristide Liidu president Rait Sannikule ja avaliku õiguse

ühenduse juhatuse esimees Raul Naritsale.

Rait Sannik selgitas, et Eesti Juristide Liit on ligikaudu viiesaja liikmega kutseühendus ning

nad on istungile tulnud kolme põhiküsimusega, mis vajaksid eelnõus lahendamist. Nimetatud

teemad on leidnud käsitlemist ka koostöös Eesti Kohtunike Ühinguga korraldatud

konverentsil ning avaldatud ajakirja „Juridica“ erinumbri raames, kus on esitatud ka nende

seisukohad. Ta andis selle eksemplari üle põhiseaduskomisjoni esimehele.

Raul Narits märkis, et eelnõu võib käsitleda kui käimasoleva reformi keskset osa ning

rõhutas vajadust pöörata sellele sisuliselt tähelepanu. Eelnõu puhul on oluline selgus

eesmärkides, millest regulatsioonid lähtuvad. Ta tõi esile, et lisaks kohtumenetluse

kiirendamisele tuleb arvestada ka õigusemõistmise laiemat sisu ja kohtusüsteemi toimimist

tervikuna. Eesti Juristide Liit peab oluliseks täiendada eelnõu eesmärki viitega kohtute

sõltumatuse tugevdamisele ja teeb ettepaneku kajastada seda ka eelnõu pealkirjas. Ta rõhutas,

et õigusemõistmine ei piirdu üksnes vaidluste lahendamise või karistamisega vaid hõlmab

kohtusüsteemi toimimise mehhanismi tervikuna. Liit on jõudnud mitmes küsimuses sarnastele

järeldustele kohtunike esindusorganitega, tuues esile, et kohtunike arvu ei ole mõistlik

seaduses jäigalt fikseerida. Kohtute nõukogu koosseisu kujundamisel tuleb tagada kohtunike

enamuse põhimõte. Ta pidas oluliseks kohtunike enesekorraldusõigust. Ühe võimaliku

lahendusena võiks kaaluda nõukogu koosseisu muutmist, sealhulgas liikmete arvu

suurendamist selleks, et saavutada vajalik tasakaal.

Ando Kiviberg andis sõna justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale.

Liisa-Ly Pakosta ütles, et ta mõistab kohtute muret eelarve pärast, kuid märkis, et tegemist

on laiemalt kogu riigieelarvega. Kavandatav reform ei too kaasa kohtute eelarve hüppelist

kasvu, vaid olemasolevad haldusvahendid liiguvad ministeeriumist kohtutele üle, millele

lisandub piiratud täiendav rahastus. Riigieelarve olukord on pingeline ning täiendavate

vahendite leidmine on keeruline, mistõttu ei saa eeldada, et reformiga kaasneks

märkimisväärne lisarahastus. Ta märkis, et ka IT-arenduste rahastamine toimub üldises

konkurentsis teiste riigiasutustega ning kõik soovitud arendused ei pruugi saada rahastust.

Kohtunike arvu regulatsiooni kommenteerides sõnas ta, et ühe kohtuniku ametikoht tähendab

riigile pikaajalist ja märkimisväärset kulu ehk kuut miljonit eurot, kuna tegemist on eluaegse

ametiga. Seetõttu ei ole võimalik kohtunike arvu täielikult vabaks lasta ning igal aastal tuleb

teha vastav otsus riigieelarve menetluse käigus. Eestseisuste küsimuses märkis minister, et

kohtute erinev suurus muudab ühtse juhtimismudeli kujundamise keeruliseks. Väikeste

kohtute puhul on juhtimine paratamatult teistsugune ning arutelud kohtute võimaliku

ühendamise üle ei ole kadunud. Erinevaid ettepanekuid, sealhulgas eestseisuste kaotamist,

kaalutakse, kuid see tähendaks kohtujuhi suuremat ainuvastutust. Tööjaotusplaanide ja

spetsialiseerumise küsimuses tuleb arvestada ka õigusemõistmise kvaliteeti, kus sarnaseid

asju lahendavad nii spetsialiseerunud kui ka mittespetsialiseerunud kohtunikud, mis omakorda

võib viia ebaühtlase kvaliteedini. Eesmärk peab olema kõigile menetlusosalistele võimalikult

ühtlase ja kõrge kvaliteedi tagamine. Ta toetas rakendusplaani kiiret koostamist ja märkis, et

12

selle liiga pikk edasilükkamine võib jätta reformi ettevalmistamiseks ebapiisavalt aega. Ta

pidas võimalikuks alustada reformi parema teostatavuse tagamiseks rakendusplaani

koostamist paralleelselt eelnõu menetlemisega.

L.-L. Pakosta märkis, et põhiseaduslike küsimuste osas on erinevaid arvamusi ning

ministeeriumi vaates on põhjendatud lähtuda Riigikohtu seisukohtadest, kuna lõpliku sõna

annab vaidluse korral Riigikohus. Esitatud mured vaadatakse üle ning komisjonile pakutakse

võimalikke lahendusi. Ta nõustus, et kohtute omavalitsuslikkuse ja ministeeriumi rolli

vaheline tasakaal on keskne küsimus. Ta toetas seisukohta, et seda tuleb käsitleda laiemalt,

mitte vastandada üksikuid rolle. Kohtute suurema iseseisvuse suunas liikumine on

põhjendatud ning sarnased järeldused on tehtud ka rahvusvaheliste võrdluste põhjal. Riski

politiseerumiseks ei pea ta realistlikuks, kuna senine praktika ei kinnita selle avaldumist ning

puudub alus eeldada, et ka edaspidi ei järgiks kohtute juhtimises osalevad isikud kõrgeid

eetilisi standardeid. Kohtunike puhul on tegemist väga kõrgete nõuetega ametikohal töötavate

isikutega ning nende eetiline kontroll on ulatuslik. Kohtunike tagasisidestamises on eelnõus

kavandatud lahendus võimalikult pehme ning ei too kaasa tagajärgi, mis riivaksid kohtunike

sõltumatust. Tegemist on kvaliteedivestluse instrumendiga, mida kohtud sisuliselt juba

kasutavad, kuid mille eesmärk on tagada parem koostöö ka kohtuastmete vahel. Ta ei ole

väitnud, nagu oleks sellise süsteemi kehtestamine tulenenud Euroopa Komisjoni nõudest,

kuigi Eesti on viimane liikmesriik, kus see regulatsioon puudub. Ta käsitles ka ministri rolli

kohtute nõukogus, kus poliitiline vastutus kohtusüsteemi toimimise eest jääb vastavalt

kehtivale õigusele igal juhul ministrile. Sõltumata konkreetsetest lahendustest ei saa seda

vastutust ministrilt ära võtta. Edasises töös on oluline keskenduda eelkõige rakenduslikele

küsimustele ning alustada koostöös kohtutega praktilise rakendusplaani koostamist. Ta nentis,

et kohtute vahel ei ole kõigis küsimustes üksmeelt. Kohtute omavalitsusliku korralduse mõte

on see, et kohtud kujundavad ise detailsemad lahendused, mitte ministeerium ei tee kõiki

otsuseid nende eest.

Ando Kiviberg andis sõna kohtudirektor Hans Moksile.

Hans Moks märkis, et tal ei ole täiendavaid seisukohti ning nõustus kohtu esimeeste esitatud

seisukohtadega. Ta sõnas, et reformi õnnestumiseks on vajalik leida täiendav ja püsiv

ressurss.

Liina Naaber-Kivisoo selgitas, et kehtiva seaduse kohaselt haldavad kohtuid Justiits- ja

digiministeerium ja kohtute haldamise nõukoda, kuid sisuliselt ei ole ministeerium kohtuid

mõnda aega enam hallanud ning ka vastavat rahalist ressurssi ei ole kohtud täiel määral

saanud. Seetõttu on keeruline uskuda, et üleantava ressursiga oleks võimalik kohtuid

efektiivselt hallata, mis on tekitanud kohtutes põhjendatud mure. Kui Justiits- ja

digiministeerium suudab piiratud vahenditega hakkama saada, ei tähenda see automaatselt, et

kohtud suudaksid teha sama. Ta tõi esile, et rakendusplaani vajadusest on räägitud pikalt, kuid

kohtutel puudub selle koostamiseks vajalik ressurss, kuna kohtunikud peavad täitma oma

põhifunktsiooni. Kohtud on palunud ministeeriumilt rakendusplaani väljatöötamiseks tuge,

kuid selle andmiseni ei ole jõutud. Tööjaotusplaanide kehtestamisel ei ole praktikas otsused

alati nii üksmeelsed nagu vahel esitatakse. Suur kogu ei saa efektiivselt lahendada vastuolusid

ilma vastutust kandmata, samas kui seadus paneb vastutuse kohtu esimeestele. Ta leidis, et

tööjaotusplaani kehtestamine on juhtimisinstrument, mis eeldab tervikpildi nägemist ning

13

seetõttu ei saa see põhineda üksnes individuaalsetel eelistustel või laiapõhjalisel hääletusel.

Anu Uritam vastas ministrile, et üldkogude pädevuse säilitamine tööjaotusplaani osas ei

tekita kvaliteediprobleeme vaid vastupidiselt, kavandatav regulatsioon võib viia olukorrani,

kus asju hakkavad lahendama spetsialiseerimata kohtunikud. Eelnõus puuduvad piisavad

tagatised selle vältimiseks ning olemasolev süsteem ei tekita kirjeldatud probleemi, mistõttu

ei ole esitatud lahendus põhjendatud. Kui lahendite kvaliteediga on probleeme, tuleb need

konkreetselt tuvastada ja sihipäraselt lahendada, mitte kehtestada üldist regulatsiooni, mis ei

kõrvalda probleemi. Eelnõus sisalduv lahendus on koostatud kiirustades ning vajab olulist

täiendamist, mistõttu tuleks jätta eestseisuste temaatika eelnõust välja. Ta märkis, et Harju

Maakohtu esimehe seisukoht ei pruugi kajastada kõigi sama kohtu kohtunike arvamust.

Praegu on kohtunikud tegelikult juba spetsialiseerunud ning võimalike probleemide korral

tuleb tagada, et kohtuasjade jaotamine ei toimuks subjektiivsetel alustel, milleks eelnõu loob

tema hinnangul võimaluse. Tagasisidestamise osas märkis ta, et tema hinnangul ei tulene selle

kehtestamise vajadus Euroopa Komisjoni ootustest ning et ka tänase arutelu põhjal on selge,

et eelnõus kavandatud lahendus ei ole piisav. Tagasisidestamise regulatsioon tuleks eelnõust

välja jätta ning vajaduse korral töötada tulevikus välja sisuliselt läbimõeldud lahendus.

Priit Kama lausus, et eelarveküsimuses ei ole tegemist tavapärase lisarahataotlusega, vaid

ootusega, et kohtutele antaks üle see ressurss, mis oli Justiits- ja digiministeeriumil varem

kohtute haldamiseks ette nähtud. Probleem seisneb selles, et ministeerium on sellest

funktsioonist järk-järgult loobunud ning vastav ressurss on hajunud, mistõttu ei ole kohtutel

kindlust, et üleantav rahastus vastab tegelikele vajadustele. Tegemist ei ole pelgalt

rahapuuduse küsimusega, vaid süsteemse probleemiga, kus varasem haldusressurss ei ole

enam selgelt seotud kohtute vajadustega. Ta lisas, et ministeeriumi juhtkonna vahetumise

tõttu võib ajalooline ülevaade kohtute haldamisest olla nõrgenenud. Ta täpsustas varasemat

arutelu töökorralduse kohta, märkides, et ta ei ole väitnud, nagu oleks kohtute töökorraldus

ideaalne. Kuigi töökorralduse parandamise kaudu on võimalik menetlusi kiirendada, tuleb

arvestada ka sellega, et olemasolevate nõuete ja praktika täielikum järgimine võib menetlusi

hoopis aeglustada. Ta tõi esile, et näiteks Euroopa Liidu õiguse põhjalikum rakendamine, sh

tarbijakrediidi valdkonnas, on viinud menetluste pikenemiseni, kuigi tegemist ei ole uute

õigusnormidega, vaid olemasolevate nõuete sisukama rakendamisega. Riigikohtu praktika ja

kohtunikele esitatavad nõuded eeldavad põhjalikkust, mis omakorda suurendab ajakulu. Ta

järeldas, et kehtivad menetlusõiguse raamid ei võimalda kohtute tööd piiramatult kiirendada

ning nende korrektne järgimine võib tuua mitmes valdkonnas kaasa pigem aeglasema, kuid

kvaliteetsema õigusemõistmise.

Villu Kõve märkis, et menetlusõiguse muutmise kaudu menetluste kiirendamiseks on

Riigikohus esitanud hulga ettepanekuid ning nende kaudu on võimalik menetlusi parandada.

Töökorralduse muutmine on kohtusüsteemis üks kõige tundlikumaid küsimusi ning selle

ümber käivad arutelud ei ole uued, vaid on kestnud juba aastaid. Ta tõi esile, et tema

hinnangul ei ole arutelus kõlanud uusi argumente ning leidis, et Riigikogul on aeg teha

otsused, mitte lükata küsimusi edasi. Kui jätta eelnõust välja eestseisuste, tagasisidestamise ja

tööjaotusplaani puudutavad lahendused, ei jääks sisuliselt midagi alles ning juhtimist ei oleks

võimalik tõhustada. Kõige keerulisem küsimus on eelarve ning sellele probleemile on

tähelepanu juhitud juba aastaid. Ka oleksid kohtud võinud ise öelda varem selgemalt välja,

olemasolevate ressurssidega ei ole võimalik haldusmuudatusi ellu viia. Eestseisuste ja

14

tööjaotusplaanide teemat võrreldes teiste riikidega märkis ta, et mitmes Euroopa riigis ei ole

kohtute omavalitsus sellisel kujul nagu Eestis ning juhtimine on lahendatud teistmoodi. Kohtu

juhtimine peab olema tõhus ning liiga suure kollektiivi kaudu otsustamine ei taga efektiivset

juhtimist. Kohtusüsteemi korraldus peab andma kohtu esimehele reaalse võimaluse juhtimist

tõhustada. Ta ütles, et eelnõus sisalduvad põhilised lahendused tuleks säilitada, mitte välja

jätta.

Madis Ernits sõnas, et lahendite kvaliteedi kõikumine on oluline probleem, mida saab

kinnitada kohtunikupraktika. Ta kutsus Riigikogu ja justiitsministrit üles keskenduma selle

juurpõhjusele, leides, et see seisneb õigushariduse kvaliteedis. Riik võiks kehtestada selgemad

nõuded õigushariduse sisule selleks, et tagada tulevikus parema ettevalmistusega kohtunikud

ning ühtlasema kvaliteediga kohtulahendid.

Ivo Pilving lausus, et jagab Riigikohtu esimehe seisukohti ja arutelud on kestnud piisavalt

kaua ning nüüd on aeg otsustamiseks. Juhtimise tõhustamisel tuleb otsida tasakaalu, vältides

nii liigset tsentraliseerimist kui ka olukorda, kus kõik otsused sõltuvad laiapõhjalisest

konsensusest. Kohtu esimehel peab olema võimalus teha ka ebapopulaarseid otsuseid ning

juhtimine ei saa põhineda üksnes kõigi osapoolte nõusolekul. Ta viitas erinevatele

analüüsidele, mis toetavad tasakaalustatud juhtimismudeli otsimist ning leidis, et eelnõus on

selline tasakaal üldjoontes saavutatud. Kohtute nõukogu koosseisu puhul märkis ta, et see ei

pea koosnema üksnes kohtunike esindajatest vaid sisaldama ka välise sisendi andjaid.

Kohtunike enamuse olemasolu kohtute nõukogus on piisav ning ei pea tingimata olema

nõutav, et selle enamus moodustuks üksnes kohtunike valitud liikmetest. Kuigi erinevad

rahvusvahelised soovitused võivad viidata teistsugustele lahendustele, ei ole need siduvad

ning lõppotsus peab lähtuma Eesti kontekstist. Teatud riskid, sealhulgas põhiseaduslikud

tõlgendused erinevatel tasanditel, on alati olemas, kuid need ei välista otsuste tegemist. Ta

väljendas toetust eelnõu seadusena vastuvõtmisele. Ta leidis, et eelnõu senine arutelu on

olnud piisav ning edasine venimine ei tooks kaasa sisuliselt uusi lahendusi.

Helir-Valdor Seeder tõi välja, et eelarveküsimuses on ettepanek anda põhiseaduslikele

institutsioonidele võimalus osaleda ise eelarveläbirääkimistel. See on kantud soovist nende

positsiooni tugevdada, mitte seda nõrgendada. Riigieelarve esitab Riigikogule tervikuna

Vabariigi Valitsus ning iga minister kaitseb oma valdkonda, mistõttu ei ole tegemist üksnes

justiitsministri eripäraga. Valik seisneb selles, kas eelarveläbirääkimistel esindab asutusi

valitsus või esindab põhiseaduslik institutsioon iseennast. Selline muudatus ei too

automaatselt kaasa suuremat rahastust ning kohtud jäävad riigieelarves üheks oluliseks, kuid

siiski piiratud osaks. Ta käsitles ka kohtute nõukogu koosseisu küsimust ning ütles, et ei pea

problemaatiliseks selles Riigikogu esindajate osalemist ning näeb selles pigem võimalust tuua

otsustusprotsessi poliitiline vastutus ja laiem vaade. Teatud määral võib poliitiline esindatus

aidata paremini mõista ja arvestada kohtute rahastamise vajadusi. Täielikku sõltumatust ei ole

praktilises elus võimalik saavutada ning tasakaalu leidmine erinevate huvide vahel on

vältimatu. Poliitikute kaasamine kohtute nõukogusse ei kujuta endast olulist ohtu, vaid võib

olla põhjendatud ja vajalik lahendus.

Ando Kiviberg tänas kõiki istungil osalenud arvamuse esitajaid ning märkis, et

põhiseaduskomisjon kavatseb eelnõuga edasi liikuda. Tegemist on mitme aasta jooksul tehtud

tööga, mis tuleb lõpule viia. Ta ütles, et praegune Riigikogu koosseis peaks vajalikud

15

seadused vastu võtma, et vältida seni tehtud töö luhtumist.

2. Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

eelnõu (831 SE) teise lugemise ettevalmistamine

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning selgitas, et pärast esimese lugemise lõpetamist

täiskogus on komisjon eelnõu arutanud ühel korral 21. aprilli istungil, mil kuulati

huvigruppide arvamusi ja ettepanekuid ning ministeeriumide seisukohti, samuti tutvuti Isamaa

esitatud muudatusettepaneku ja Siseministeeriumi ettepanekutega. Ta märkis, et eelmisel

istungil tõusetunud komisjoni liikmete küsimustele eelnõuga kaasnevate kulude kohta, on

vastused saadetud e-kirja teel. Lisaks märkis ta, et põhiseaduskomisjonile saatis Eesti

Pagulasabi veel ka e-kirja, milles juhiti tähelepanu eelnõus ette nähtud universaalsele

liikumispiirangule, mille kohta Inimõiguste Keskus ja Pagulasabi leiavad, et tegemist ei ole

Euroopa Liidu direktiivist tuleneva kohustusega ning mille kohaldamise vajadus ei ole

seletuskirjas Eesti kontekstis põhjendatud. Nimetatud organisatsioonid leiavad, et eelnõu

sõnastuse järgi on rahvusvahelise kaitse taotlejatel võimalik maakonnast lahkuda üksnes loa

saamisel ning tervislike, perekondlike või muude oluliste põhjenduste esinemisel ja seda siis,

kui seda peab vajalikuks materiaalsete vastuvõtutingimuste osutaja. A. Kiviberg andis sõna

Siseministeeriumi esindajatele, paludes selgitada liikumispiirangu regulatsiooni ning avaldada

arvamust selle võimaliku muutmise vajaduse kohta eelnõus.

Anneli Viks vastas, et Inimõiguste Keskus on varasemalt samale teemale tähelepanu juhtinud

ning Siseministeerium on neile ka vastanud, kuid nende arusaam liikumispiirangust ja

taotlejate majutamisest konkreetses piirkonnas on ekslik. Direktiiv sätestab kaks erinevat

võimalust, kuidas reguleerida tuvastamata isikute Eestis viibimist, millest üks seisneb

majutuse korraldamises kindlas piirkonnas, näiteks nõudes viibimist Harju maakonnas ning

loa küsimist sellest lahkumiseks. Sellisel juhul ei ole tegemist liikumisvabaduse piiramisega,

vaid majutuse korraldamisega vastavalt Eesti võimalustele ning loa küsimise kohustus ei

laiene olukordadele, kus isik peab osalema menetlustoimingutes. Tegemist on isikutega, kellel

puuduvad dokumendid ning kelle isik ei ole tuvastatud. Reformi eesmärk on vältida

dokumenteerimata isikute edasiliikumist Euroopa Liitu, mistõttu on ette nähtud täiendavad

meetmed, mida direktiiv lubab rakendada. Teise võimalusena nähakse ette liikumisvabaduse

piiramine, mille puhul teeb Politsei- ja Piirivalveamet vastava otsuse, määrates isiku elukoha,

liikumispiirangud ning kohustuse kindlaksmääratud ajavahemikel registreerimisele tulla.

Selline otsus on kohtus vaidlustatav ning käsitletavad meetmed on sisult erinevad ega ole

vastuolus direktiivi ega määrustega.

Ando Kiviberg ütles, et selgitusest jäi mulje, et valdavalt on tegemist dokumentideta

isikutega ning uuris, kas vastuvõttev riik ei peaks mingil hetkel neile siiski väljastama ajutist

dokumenti, mis võimaldaks isikul oma identiteeti vähemalt riigisiseselt tõendada.

Anneli Viks sõnas, et rahvusvahelise kaitse taotleja registreerimisel väljastatakse talle kaitse

taotleja tunnistus, millele kantakse isiku ütluste alusel tema nimi ja päritoluriik, samuti allkiri

ning märge, et dokument kehtib üksnes Eesti piires ega võimalda riigist välja reisimist. Juhul,

kui isikul on olemas isikut tõendavad dokumendid, võtab Politsei- ja Piirivalveamet need

hoiule ning annab vastu kaitse taotleja tunnistuse. Elamisloa saab isik pärast menetluse lõppu,

kui on tuvastatud, et tal on rahvusvahelise kaitse vajadus ning seejärel väljastatakse talle

16

elamisloakaart samadel alustel nagu teistele välismaalastele.

Ando Kiviberg tegi seejärel ettepaneku asuda muudatusettepanekute hääletamise juurde. Ta

tutvustas esimest muudatusettepanekut, mille on esitanud Siseministeerium ning millele on

tähelepanu juhtinud ka Inimõiguste Keskus. Ettepaneku eesmärk on laiendada

perekonnaliikme määratlust tulenevalt Riigikohtu 2026. aasta 23. märtsi lahendist, milles leiti,

et kehtiv seadus on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei loe pagulase

perekonnaliikmeks enne Eestisse saabumist temaga tegelikus kooselus elanud faktilist

elukaaslast, kellega abiellumine või kooselu registreerimine oli päritoluriigis elukaaslaste

tahtest sõltumata õiguslikult võimatu.

Anneli Viks märkis, et Siseministeerium ei olnud kohtumenetluse ajal, kui seda küsimust

arutati, sellise muudatuse tegemise poolt, kuid Riigikohtu otsusest tulenevalt puudub

võimalus teisiti toimida ning see muudatus tuleb eelnõus ette näha.

Ando Kiviberg pani hääletamisele muudatusettepaneku nr 1 muudatusettepanekute loetelu

kavandis.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 1:

1. Teha eelnõus järgmised muudatused:

1.1. Täiendada eelnõu § 6 uue lõikega 2 (muutes järgnevate lõigete numeratsiooni)

järgmises sõnastuses:

„(2) Käesoleva seaduse tähenduses võib perekonnaliikmeks lugeda ka isiku, kes ei ole taotleja

abikaasa ega registreeritud elukaaslane, kui:

1) ta elas enne Eestisse saabumist taotlejaga ühises majapidamises püsivas kooselus;

2) tema ja taotleja vahel on tegelik perekondlik suhe;

3) tema ja taotleja abiellumine või kooselu registreerimine ei olnud neist sõltumatutel

asjaoludel nende elukohariigis võimalik;

4) tema ja taotleja suhe vastab käesoleva seaduse eesmärgile kaitsta perekonna- ja eraelu ning

5) käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud asjaolusid on taotleja faktiliselt tõendanud ning

neid tõendeid kogumis hinnates saab järeldada, et tegemist on tegeliku kooseluga.“;

1.2. Asendada eelnõu § 85 lõike 1 punktis 1 tekstiosa „lõikes 1“ tekstiosaga „lõigetes 1 ja 2“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 6: Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein; vastu 3: Ants

Frosch, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; erapooletuid 0; ei hääletanud 0).

Ando Kiviberg märkis, et muudatusettepaneku nr 2 on esitanud Isamaa fraktsioon ning

ettepaneku eesmärk on sätestada seaduse tasandil, et Eesti ei osale välismaalaste

ümberasustamises ega ümberpaigutamises. Ando Kiviberg andis ettepaneku

kommenteerimiseks sõna Helir-Valdor Seederile.

Helir-Valdor Seeder selgitas, et ettepaneku sisu seisneb selles, et Eesti ei osale pagulaste

ümberasustamises ega ümberpaigutamises, vaid panustab solidaarsusmehhanismi raames kas

rahaliselt või oma inimressursiga.

Ando Kiviberg märkis, et talle teadaolevalt on Siseministeerium selles küsimuses

konsulteerinud Euroopa Komisjoniga, ning palus Siseministeeriumil muudatusettepanekut

17

kommenteerida ja selgitada Euroopa Komisjoni tagasisidet.

Anneli Viks selgitas, et Siseministeerium on ettepanekuga tutvunud ning peab selle sisu

arusaadavaks ja mõistetavaks, kuid ei saa seda toetada normitehnilise takistuse tõttu. Tegemist

on otsekohalduva määrusega, mille puhul ei ole lubatud selle sisu Eesti õiguses ei kitsendavalt

ega laiendavalt üle võtta. Määrus näeb ette kolm valikut, kuidas riik saab igal aastal panustada

ning siseriiklikus õiguses ei tohi neid valikuid kitsendada. Samuti selgitas ta, et määruses

sätestatud solidaarsusmehhanismi protsess algab juunis andmete kogumisega ja lõpeb

detsembris otsuse tegemisega ning seda protsessi ei ole võimalik siseriikliku õigusega muuta.

Ando Kiviberg märkis, et on selles küsimuses suhelnud ka valitsuse esindajatega ning

selgitas, et praegune valitsus ei plaani ümberpaigutamises osaleda, kuid tulevastele

valitsustele jäetakse võimalus see otsus ümber hinnata, mistõttu ei ole otstarbekaks võimalusi

seadusega lõplikult välistada.

Helir-Valdor Seeder tõstatas küsimuse normitehnilise takistuse kohta. Kui tegemist on

liikmesriigi õigusega valida direktiivis ette nähtud võimaluste vahel, siis ei näe ta takistust,

miks ei võiks seda otsust teha seaduse tasandil iga-aastaselt. Ta tõi võrdluseks riigieelarve ja

miinimumpalga kehtestamise, mida samuti otsustatakse regulaarselt ning leidis, et sama

loogika võiks kehtida ka käesoleval juhul. Valitsusel on niikuinii võimalik igal aastal oma

otsuseid ümber hinnata ning seadusi saab vajadusel muuta suhteliselt kiiresti ja paindlikult. Ta

seadis kahtluse alla väite, et tegemist on normitehnilise takistusega, mis välistaks sellise

regulatsiooni kehtestamise seaduse tasandil.

Anneli Viks selgitas, et kui tegemist oleks direktiiviga, oleks võimalik sätestada vastavad

valikud siseriiklikus õiguses, kuid määruse puhul see ei ole lubatud, kuna Euroopa Liidu

määrus on otsekohalduv ja juba Eesti õiguse osa. Määruse sätteid ei tohi muudetud sõnastuses

Eesti õigusesse üle võtta ega neid kitsendada. Kui siseriiklikus õiguses piirata määruses ette

nähtud kolme valikut, näiteks vähendada neid kahele, tekiks vastuolu Euroopa Liidu

õigusega. Eelnõu sätestab menetluse, mille kohaselt teeb otsuse Vabariigi Valitsus, kes

kooskõlastab selle Euroopa Liidu asjade komisjoniga ning rohkem ei ole võimalik

otsekohalduvat määrust siseriiklikus õiguses täiendada.

Helir-Valdor Seeder pakkus kompromisslahendusena, et seaduses ei peaks sätestama

konkreetset valikut solidaarsusmehhanismis osalemiseks, vaid määrama otsustuspädevuse

Riigikogule. Kui praegu on see pädevus antud valitsusele ja ministrile, siis võiks selle anda

Riigikogu täiskogule, kes otsustaks igal aastal kolme võimaluse vahel. Sellisel juhul ei näe ta

normitehnilist takistust, kuna otsustusõigus jääks riigi tasandile ning valikute tegemine

toimuks paindlikult iga-aastaselt. Ta küsis, milles seisneb takistus juhul, kui otsustusõigus

antakse Riigikogule.

Anneli Viks märkis, et sellisel juhul on tegemist uue ettepanekuga, mida ei ole varem

kaalutud, kuid sellise lahenduse puhul normitehnilist takistust ei esine.

Ando Kiviberg tegi ettepaneku keskenduda arutelus olemasolevatele esitatud

muudatusettepanekutele ning märkis, et kui Riigikogu soovib edaspidi seaduseelnõu muuta,

on see võimalus olemas.

18

Helir-Valdor Seeder nõustus, et esmalt tuleb olemasolevat ettepanekut hääletada ja

menetlusega edasi liikuda, kuid juhtis tähelepanu, et komisjonil on õigus teha ka oma

muudatusettepanekuid. Arutelu käigus on võimalik kujundada komisjonipoolne ettepanek,

tuginedes arutelu käigus saadud täiendavale arusaamisele.

Kalle Laanet küsis, kas ta sai õigesti aru, et arutelu puudutab määrust, mitte direktiivi ning

märkis, et määrus on otsekohalduv, mistõttu ei ole seda võimalik muuta.

Margit Veskimäe vastas, et võimalik on muuta protsessi ehk seda, kuidas otsus tehakse.

Ando Kiviberg pani hääletamisele muudatusettepaneku nr 2 muudatusettepanekute loetelu

kavandis.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 2:

2. Teha eelnõus järgmised muudatused:

2.1. Paragrahvi 11 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

“(4) Eesti ei võta ümberasustamise ega ka ümberpaigutamise raames vastu välismaalaseid,

vaid osaleb teiste liikmesriikide toetamises solidaarsusmehhanismi kaudu.

2.2. ja seoses eeltooduga jäetakse eelnõust välja:

2.2.1. paragrahvi 11 lõiked 5-7;

Väljajäetav tekst:

„(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud otsuses ümberasustamise kohta määratakse

kindlaks vähemalt Eestisse ümberasustatavate isikute piirarv ja päritoluriik ning

ümberasustamise aasta.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud otsuses solidaarsusmehhanismi kohta määratakse

kindlaks:

1) rahvusvahelise kaitse taotlejate või selle saanud isikute Eestisse vastuvõtmise piirarv ja

aasta;

2) rahaline toetus või

3) alternatiivsed toetusmeetmed kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega

(EL) 2024/1351.

(7) Välismaalase võib Eestisse ümber asustada pärast Politsei- ja Piirivalveameti otsust

tunnustada isikut rahvusvahelise kaitse saajana.”

2.2.2. paragrahvi 34 lõige 3;

Väljajäetav tekst:

„(3) Ümberasustamise korras vastuvõetava välismaalase rahvusvahelise kaitse taotluse võib

Politsei- ja Piirivalveamet vastu võtta välisriigi territooriumil.”

2.2.3. paragrahvi 36 lõige 7;

Väljajäetav tekst:

„(7) Eestisse ümberasustamise või rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisega seotud

toimingud võib teha selles riigis, kus välismaalane menetlemise ajal viibib.”

2.3. ja seoses muudatusettepanekuga nr 2.1. jäetakse paragrahvi 36 lõikest 6 välja

järgmised sõnad: „ja saaja ning ümberasustamise või ümberpaigutamise korras vastuvõetav

välismaalane.”;

2.4. ja seoses muudatusettepanekuga nr 2.1. jäetakse paragrahvi 36 lõikest 8 välja

järgmised sõnad: „ja ümberpaigutamise korral “;

19

2.5. ja seoses muudatusettepanekuga nr 2.1. jäetakse paragrahvi 107 lõikest 1 välja

järgmised sõnad: „ümberpaigutatava, ümberasustatava”.

Isamaa fraktsioon

Juhtivkomisjon: JÄTTA ARVESTAMATA (muudatusettepaneku poolt 3: Ants Frosch,

Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; vastu 6: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet,

Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein; erapooletud 0; ei hääletanud 0).

Ando Kiviberg tutvustas kolmandat muudatusettepanekut ning märkis, et pagulastega

tegelevad organisatsioonid on juhtinud tähelepanu eelnõu § 12 ebaselgusele küsimuses, kas

välismaalase poolt teisele liikmesriigile üleandmise otsuse vaidlustamisel peatub üleandmise

tähtaeg või mitte. Ta selgitas, et muudatusettepaneku eesmärk on sätestada selguse huvides, et

kaebuse esitamisel on välismaalasel võimalik taotleda lisaks Eestis viibimise lubamisele

menetluse ajaks ka üleandmise tähtaja peatumist.

Anneli Viks märkis, et Siseministeeriumi jaoks on oluline, et välismaalane esitaks

vaidlustused korraga ega esitaks korduvalt järjest uusi taotlusi. Kui välismaalane vaidlustab

üleandmise otsuse, saab ta taotleda kohtult ka seda, et otsustataks üleandmise tähtaja

peatumine ning kohus lahendab selle küsimuse menetluse käigus.

Ando Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 3 muudatusettepanekute loetelu kavandis

on vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid

muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 3:

3. Täiendada eelnõu § 12 lõike 12 lauset pärast sõna „tegemiseni“ lauseosaga „ning

selleks ajaks üleandmise tähtaja peatamist“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg tutvustas neljandat muudatusettepanekut. Tegemist on tehnilise muudatusega,

mille eesmärk on täpsustada, keda Politsei- ja Piirivalveamet peab saatjata alaealise

esindamise vajadusest teavitama. Sarnaselt eelnõu § 36 lõikes 1 sätestatuga on selleks

asutuseks Sotsiaalkindlustusamet.

Ando Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 4 muudatusettepanekute loetelu kavandis

on vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid

muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 4:

4. Täiendada eelnõu § 15 lõike 1 teist lauset pärast sõna „teavitab“ sõnaga

„Sotsiaalkindlustusametit“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

20

Ando Kiviberg tutvustas viiendat muudatusettepanekut. Tegemist on tehnilise muudatusega,

mille eesmärk on jätta sättest välja viited konkreetsetele seaduses sätestatud

kaasaaitamiskohustuse sätetele, kuna kaasaaitamiskohustused tulenevad lisaks seadusele ka

Euroopa Liidu määrustest.

Ando Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 5 muudatusettepanekute loetelu kavandis

on vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid

muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 5:

5. Jätta välja eelnõu § 20 lõikest 3 lauseosa „Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 3 ja

4 sätestatud“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon:ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg tutvustas kuuendat muudatusettepanekut ja märkis, et sellega täpsustatakse, et

just käesoleva seaduse alusel andmekogusse ABIS kantavaid andmeid säilitatakse

maksimaalselt 50 aastat. Ta selgitas, et täiendus „käesoleva seaduse alusel“ on vajalik, kuna

ABISesse kantakse andmeid erinevate seaduste alusel ning näiteks isikut tõendavate

dokumentide seaduse alusel kantavaid andmeid säilitatakse kuni 75 aastat.

Helir-Valdor Seeder küsis, miks on andmete säilitamise maksimaalne tähtaeg 50 aastat ning

kas selle aluseks on metoodiline lähenemine.

Anneli Viks vastas, et andmete säilitamise tähtaja määramisel on lähtutud analoogiast teiste

välismaalaste andmete säilitamisega.

Ando Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 6 muudatusettepanekute loetelu kavandis

on vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid

muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 6:

6. Täiendada eelnõu § 33 lõike 1 esimest lauset enne sõna „Andmekogusse“ sõnadega

„Käesoleva seaduse alusel“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon:ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg tutvustas seitsmendat muudatusettepanekut. Sellega jäetakse

menetlusdokumentide kättetoimetamise sättest välja ebaselge ja erinevaid arusaamu tekitanud

lause, mille kohaselt loeti menetlusdokument või haldusakt kättetoimetatuks selle edastamisel

elektronposti aadressile või infotehnoloogilise vahendi abil. Endiselt lähtutakse

menetlusdokumentide kättetoimetamisel haldusmenetluse seadusest, mille kohaselt peab isik

21

elektrooniliselt kätte saadud dokumendi kättesaamise kinnitama.

Anneli Viks selgitas, et tegemist on sättega, mille alles jätmisel tekiks dubleerimine, kuna

sama regulatsioon on juba haldusmenetluse seaduses olemas.

Ando Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 7 muudatusettepanekute loetelu kavandis

on vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid

muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 7:

7. Jätta välja eelnõu § 40 lõike 3 esimene lause.

Väljajäetav tekst:

„Menetlusdokument või haldusakt loetakse kättetoimetatuks, kui see on edastatud

välismaalase või tema esindaja elektronposti aadressil või haldusorgani infotehnoloogilise

vahendi abil.“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg tutvustas kaheksandat muudatusettepanekut. Põgenikega tegelevatele

organisatsioonidele tekitas küsitavusi lapse parimate huvidega arvestamine.

Muudatusettepaneku eesmärk on kohendada teksti selliselt, et oleks selge, et alaealise

kinnipidamisel tuleb igakordselt hinnata individuaalset olukorda ning arvestada alaealise

heaolu ja turvalisusega.

Anneli Viks selgitas, et tegemist on laste kinnipidamise regulatsiooniga, mille kohta mitmed

organisatsioonid on märkinud, et see peaks olema keelatud. Esineda võib olukordi, kus

kinnipidamine on siiski vajalik, näiteks juhul, kui lapsevanem tuleb kinni pidada ning tal on

kaasas väikelaps, kelle huvides on jääda vanemaga kokku. Selliste juhtumite tõttu on vajalik

vastava võimaluse sätestamine seaduses, kuid iga üksikjuhtumi puhul tuleb hinnata lapse

individuaalset olukorda ning arvestada tema heaolu ja turvalisusega.

Ando Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 8 muudatusettepanekute loetelu kavandis

on vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid

muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 8:

8. Teha eelnõus järgmised muudatused:

8.1. Täiendada eelnõu § 69 lõiget 1 pärast sõna „kui“ sõnadega „individuaalse hindamise

tulemusel“;

8.2. Täiendada § 69 lõike 1 punkti 2 pärast sõna „kohaselt“ sõnadega „alaealise heaolu ja

turvalisuse kaalutlustel vajalik ja“;

8.3. Asendada § 69 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas sõna „on“ sõnadega „võib olla“

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

22

Ando Kiviberg tutvustas üheksandat muudatusettepanekut. See puudutab rahvusvahelise

kaitse andmise registrit. Ettepaneku eesmärk on täpsustada, et registris töödeldakse lisaks

rahvusvahelise kaitse taotlejate andmetele ka rahvusvahelise kaitse alusel elamisloa taotlejate

andmeid.

A. Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 9 muudatusettepanekute loetelu kavandis on

vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 9:

9. Täiendada eelnõu § 103 pärast sõnu „rahvusvahelise kaitse“ sõnadega „ja selle alusel

elamisloa“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg tutvustas kümnendat muudatusettepanekut. See tuleneb andmekaitseõigusest,

mille kohaselt peavad kõik registrites töödeldavad andmekategooriad olema sätestatud

seaduse tasandil. Muudatusettepanekuga lisatakse rahvusvahelise kaitse andmise registri

andmekategooriatesse ka soolise identiteedi, sooväljenduse ja seksuaalse sättumuse andmed

ning sotsiaalmeediakontode andmed.

Anneli Viks selgitas, et tegemist on puudusega, millele juhiti tähelepanu eelnõu

rakendusaktide kooskõlastamise käigus seoses rahvusvahelise kaitse andmise registri

põhimäärusega. Andmekaitse Inspektsioon ning Justiits- ja Digiministeerium osutasid, et

vastavaid andmeid ei ole lubatud töödelda põhimääruse alusel, kui need ei ole seaduse

tasandil eraldi sätestatud. Seetõttu on vajalik lisada need andmekategooriad seadusesse eraldi

punktidena, mitte käsitleda neid muude üldiste kategooriate all.

Helir-Valdor Seeder küsis, kas soolise identiteedi, sooväljenduse ja seksuaalse sättumuse

andmete kõrval on registris ette nähtud ka rahvuse andmete töötlemine.

Anneli Viks vastas jaatavalt.

Ando Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 10 muudatusettepanekute loetelu kavandis

on vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid

muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 10:

10. Täiendada eelnõu § 104 lõiget 1 uute punktidega 2 ja 3 (muutes järgnevate punktide

numeratsiooni) järgmises sõnastuses:

“2) soolise identiteedi, sooväljenduse ja seksuaalse sättumuse andmed;

3) sotsiaalmeedia kontode andmed;“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

23

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg tutvustas üheteistkümnendat muudatusettepanekut. Tegemist on tehnilise

muudatusega, mis puudutab halduskohtumenetluse seadustikku. Kuna vahepeal on

halduskohtumenetluse seadustikku muudetud ning kehtiva korra kohaselt vaatab halduskohus

nii rahvusvahelise kaitse asja kui ka ajutise konkurentsijärelevalvemeetme peale esitatud

kaebuse läbi eelisjärjekorras, siis eelnõuga täpsustatakse, et rahvusvahelise kaitse asja vaatab

kohus läbi välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses ette nähtud tähtajal.

A. Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 11 muudatusettepanekute loetelu kavandis on

vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 11:

11. Muuta eelnõu § 111 punkti 1 ja sõnastada see järgmiselt:

„1) paragrahvi 126 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Rahvusvahelise kaitse asja vaatab kohus läbi välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise

seaduses sätestatud tähtajal.“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg tutvustas kaheteistkümnendat muudatusettepanekut, mis on normitehniline

muudatus. Kuna kriminaalmenetluse seadustikus ei ole veel jõustunud peatükk 34, mida

eelnõuga soovitakse kehtetuks tunnistada ning politsei ja piirivalve seaduses ei ole veel

jõustunud paragrahv 765, mida eelnõuga soovitakse muuta, tuleb vastavad muudatused ette

näha avaldatud, kuid veel jõustumata muutmise seadustes. Ühtlasi jäetakse seadusest välja

üldises korras jõustumise norm, kuna üldine jõustumine toimuks muidu hiljem kui seaduse

kavandatud üldine jõustumise tähtaeg 12.06.2026.

A. Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 12 muudatusettepanekute loetelu kavandis on

vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 12:

12. Teha eelnõus järgmised muudatused:

12.1. Jätta välja eelnõu § 114 punkt 2.

Väljajäetav tekst:

„2) seadustiku34. peatükk tunnistatakse kehtetuks;“;

12.2. Täiendada eelnõu uue paragrahviga 117 (muutes järgnevate paragrahvide

numeratsiooni) järgmises sõnastuses:

㤠117. Politsei ja piirivalve seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse § 2 kehtetuks tunnistamine

Politsei ja piirivalve seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse (RT I, 20.09.2022,1) § 2 tunnistatakse kehtetuks.“;

12.3. Jätta välja eelnõu § 116 punkt 2.

Väljajäetav tekst:

24

„2) paragrahvi 765 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kaitsepolitseiamet ja Välisluureamet on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2018/1240 artikli 13 lõikes 4 nimetatud asutused, kellel on juurdepääs Euroopa reisiinfo

ja -lubade süsteemile.“;

12.4. Täiendada eelnõu uue paragrahviga 118 (muutes järgnevate paragrahvide

numeratsiooni) järgmises sõnastuses:

㤠118. Politsei ja piirivalve seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse muutmine

Politsei ja piirivalve seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse (RT I, 11.03.2023, 4) § 1 punktis 1 muudetakse § 765 lõige 4 ja sõnastatakse

järgmiselt:

„(4) Kaitsepolitseiamet ja Välisluureamet on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2018/1240 artikli 13 lõikes 4 nimetatud asutused, kellel on juurdepääs Euroopa reisiinfo

ja -lubade süsteemile.“.

12.5. Jätta välja eelnõu § 131 lõige 2.

Väljajäetav tekst:

„(2) Käesoleva seaduse § 125 punkt 47 jõustub üldises korras.“;

12.6. Muuta eelnõu § 131 lõige 3 ja sõnastada see järgmiselt:

„(3) Käesoleva seaduse § 114 punkt 3 jõustub kuupäeval, mille Euroopa Komisjon määrab

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1240 artikli 88 lõike 1 alusel vastu

võetud otsuses Euroopa reisiinfo ja -lubade süsteemi kasutusele võtmiseks.“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Karin Tuulik sõnas, et eelnõu on läbinud keeletoimetuse ning tutvustas ja näitas ekraanil

komisjoni liikmetele vastavaid muudatusi. Komisjoni liikmed nõustusid keeleliste

parandustega.

Ando Kiviberg küsis seoses eelnevalt H.-V. Seederi tehtud ettepanekuga ajaraami kohta. Ta

uuris, kas eelnõu menetlemiseks ja vastuvõtmiseks on tulenevalt Euroopa Liidu õigusest

ajaline surve.

Karin Tuulik selgitas, et Euroopa Liidu varjupaigareform jõustub kõikides liikmesriikides

12. juunil ning sama kuupäev on ette nähtud ka eelnõu jõustumiseks. Riigisisese õiguse

samaaegne jõustumine väldib olukorda, kus tekiks segadus selles, millised asutused milliseid

ülesandeid täitma hakkavad. Kui eelnõu ei võeta vastu maikuus, siis ei jõua siseriiklikku

õigust jõustada reformi jõustumise tähtajaks ning see tekitaks probleeme reformi

rakendamisel.

Helir-Valdor Seeder tegi ettepaneku, et komisjon võiks vormistada lahenduse, mille kohaselt

sätestatakse seaduses, et solidaarsusmehhanismis osalemise viisi otsustab Riigikogu. Sellisel

juhul ei piirata otsekohalduva määrusega ette nähtud valikuid, vaid määratakse üksnes

otsustuspädevus parlamendi tasandile. Eelnõu kohaselt teeb otsuse valitsus või minister ning

see kooskõlastatakse Euroopa Liidu asjade komisjoniga, mis tema hinnangul ei tähenda

siduvat otsust. Ta tõi võrdluse Euroopa Liidu Nõukoguga, kus Eesti esindaja peab lähtuma

Euroopa Liidu asjade komisjoni seisukohast, kuid praktikas on olnud olukordi, kus sellest

25

kinni ei peeta. Otsustuspädevuse andmine Riigikogu täiskogule oleks selgem ja sisuliselt

põhjendatud lahendus.

Pipi-Liis Siemann küsis, milles seisneb selle ettepaneku argument, arvestades, et valitsus

esindab üldpoliitilistes küsimustes oma olemuselt Riigikogu enamuse ehk vähemalt

koalitsiooni seisukohti.

Helir-Valdor Seeder selgitas, et tegemist on tema hinnangul sisuliselt olulise küsimusega,

mis peaks olema otsustatud parlamendi tasandil. Kuigi valitsusel on tavaliselt Riigikogus

enamus, ei tähenda see, et parlament ei peaks sellistes küsimustes rolli omama. Vastasel juhul

muutuks parlamentaarne arutelu formaalsuseks. Otsus pagulaste vastuvõtmise või üksnes

rahalise panustamise vahel ei ole tehniline ega igapäevaselt muudetav küsimus, vaid

põhimõtteline valik, millel on pikaajaline mõju. Selline otsus võiks kehtida pikema aja vältel

ning ei tekitaks märkimisväärset bürokraatlikku koormust. Ta lisas, et ka kiireloomulistes

olukordades, näiteks rändekriisi korral, on parlamendil võimalik otsuseid suhteliselt kiiresti

vastu võtta, mistõttu ei näe ta takistust otsustuspädevuse andmisel Riigikogule.

Jaak Valge sõnas, et tegemist on olulise küsimusega, mis väärib eraldi tähelepanu ja

parlamentaarset arutelu. Seadusandliku võimu rolli tuleks tugevdada täidesaatva võimu suhtes

ning käsitleda seda tasakaalustatud koostööna. Viimastel aastatel on seadusandliku võimu

tähendus vähenenud ning parlamentarismi sisuline roll muutunud, mistõttu selline samm

aitaks kaasa võimuharude paremale tasakaalustamisele.

Kalle Laanet küsis, kas on teada, kuidas on see küsimus lahendatud naaberriikides ning

uuris, kas otsustamine on viidud parlamentaarsesse hääletusse või on see jäetud muul viisil

korraldatuks.

Anneli Viks märkis, et tal puudub teadmine, et naaberriikides oleks see küsimus viidud

parlamentaarsesse täiskogu otsustamisele, kuid ta ei ole seda ka eraldi uurinud.

Ando Kiviberg sõnas, et küsimus puudutab parlamendi rolli ning ta nõustus, et nii kaalukad

otsused võiksid olla tehtud parlamendi tasandil. Ta sõnas, et tegemist on ootamatult tekkinud

ettepanekuga, mille põhjalikuks analüüsimiseks oleks vaja rohkem aega ning arvestada tuleb

ka nüanssidega, mida hetkel ei pruugi olla võimalik täielikult hinnata. Antud juhul on ajasurve

suur ning peamine eesmärk on menetlusega edasi liikuda. Riigikogul on edaspidi võimalik

seadust vajadusel muuta, kui selgub, et pakutud lahendus on parem. Ta sõnas, et ei pea

mõistlikuks võtta praegu riski, mis võiks eelnõu menetlust edasi lükata ning leidis, et

põhimõttelisi otsuseid ei ole otstarbekas teha kiirkorras.

A. Kiviberg pani hääletusele Helir-Valdor Seederi ettepaneku sõnastada komisjonipoolne

muudatusettepanek, mille kohaselt sätestatakse seaduses, et solidaarsusmehhanismis

osalemise viisi otsustab Riigikogu (ettepaneku poolt 3: Ants Frosch, Helir-Valdor Seeder,

Jaak Valge; vastu 6: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Andrus Seeme,

Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein; erapooletuid 0; ei hääletanud 0). Ettepanek ei leidnud toetust.

A. Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.

Otsustati:

26

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 13.05.2026 (konsensus: Ants Frosch,

Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme,

Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein, Jaak Valge).

2.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (poolt 6: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle

Laanet, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein; vastu 3: Ants Frosch, Helir-Valdor

Seeder, Jaak Valge; erapooletuid 0).

2.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 18.05.2026 (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe,

Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein, Jaak

Valge).

3. Info ja muud küsimused

Infot ja muid küsimusi ei olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 164

Tallinn, Toompea Teisipäev, 05. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 16.48

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Kalle

Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme (Timo Suslov asendusliige), Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Puudusid: Lauri Läänemets ja Evelin Poolamets

Kutsutud: Riigikohtu esimees Villu Kõve (MS Teams); Riigikohtu liige Ivo Pilving; Tartu

Ringkonnakohtu esimees Mario Truu; Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo; Pärnu

Maakohtu esimees Toomas Talviste; Tallinna Halduskohtu esimees Kaupo Kruusvee; Viru

Maakohtu esimees Priit Kama; Tartu Halduskohtu esimees Ene Andresen; Eesti Kohtunike

Ühingu esimees Anu Uritam; Tallinna Ülikooli avaliku õiguse ja õigusteooria külalisprofessor

Madis Ernits; Eesti Juristide Liidu esindajad, selle president Rait Sannik ja avaliku õiguse

ühenduse juhatuse esimees Raul Narits; Riigikohtu direktor Üllar Kaljumäe; kohtudirektor

Hans Moks; justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta; Justiits- ja digiministeeriumi

justiitshalduspoliitika asekantsler Mari-Liis Mikli; Justiits- ja digiministeeriumi kohtute

talituse nõunik Marilin Reintamm; justiits- ja digiministri nõunik Mart Einasto (1.

päevakorrapunkt); Siseministeeriumi nõunikud Anneli Viks ja Margit Veskimäe;

Sotsiaalkindlustusameti toimepidevuse- ja rände talituse juhataja Liis Paloots (2.

päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu (854 SE) teise lugemise ettevalmistamine

(kohtukorralduse muudatused, huvigruppide kuulamine)

2. Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu

(831 SE) teise lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(kohtumenetluse kiirendamine) eelnõu (854 SE) teise lugemise ettevalmistamine

(kohtukorralduse muudatused, huvigruppide kuulamine)

2

Ando Kiviberg tutvustas istungil osalenud külalisi ning märkis, et istungil viiakse läbi

huvigruppide kuulamine ning ära kuulatakse nende esindajad, kes on eelnõu kohta esitanud

märkusi ja ettepanekuid. Seejärel andis ta sõna Riigikohtu esimees Villu Kõvele.

Villu Kõve sõnas, et eelnõu arutati Riigikohtu üldkogus, kus kujundati nii üksmeelsed

seisukohad kui ka erimeelsuste kohad ning need on kirjalikus arvamuses kajastatud. Üldine

hoiak oli, et kohtuhalduse reform ja kavandatavad muudatused tuleks lõpule viia, arvestades

samas jätkuvaid riske ja muresid, eeskätt seoses eelarvega, mida on rõhutanud ka kohtu

esimehed. Need mured võivad põhjendada eelnõu edasilükkamist või täiendavat arutelu, kuid

põhimõtteliselt peeti reformi elluviimist siiski vajalikuks. Ta tõi keskse murekohana esile

kohtunike arvu ja kohtunike ametikohtade eelarvestamise. Riigikohtus ei toetata „kuni“

põhimõttel seaduses kohtunike arvu fikseerimist, sest riigi rahastatavate kohtunike kohtade

osas on kohtusüsteemi toimimiseks vajalik selguse tagamine. Selle asemel pakuti välja sõna

„vähemalt“, jättes Riigikogule võimaluse otsustada eelarveläbirääkimistel konkreetne rahaline

summa. Sellega seonduvad ka laiemalt kohtusüsteemi eelarve kajastamise põhimõtted ning

muudatused riigieelarve seaduses, sh ettepanek mitte kajastada eelarves detailselt iga üksikut

kohtuasutust. Oluline probleem on ka kohtunike tagasipöördumise võimalus, kus

kavandatavad muudatused piiravad võimalust ajutiselt kohtusüsteemist lahkuda ja sinna

naasta, mis võib oluliselt vähendada Riigikohtu kohtunike valmisolekut kandideerida teistele

ametikohtadele, kui puudub tagasipöördumise garantii või võimalus roteeruda näiteks Justiits-

ja digiministeeriumisse või Riigikogusse. Ta puudutas ka kohtute eestseisuse küsimust, mis

oli tekitanud erimeelsusi, kuid mis leidis Riigikohtus enamuse toetuse, kusjuures

kompromissina pakuti selle rakendamist suuremates kohtutes ning tingimusel, et liikmed

valitakse kohtunike poolt. Lisaks on esitatud ka väiksemaid tähelepanekuid ja muresid, mis on

kirjalikes seisukohtades välja toodud. Ta pidas vajalikuks kaaluda seaduseelnõu osade

eristamist, näiteks võimalusele lahutada kohtute seaduse ja sellega otseselt seotud

muudatused. Ka rahvakohtunike teema osas tuleks liikuda menetluslike muudatustega edasi,

et vältida kogu eelnõu takerdumist. Eelkõige menetlusõigust puudutavad muudatused, nagu

tarbijakrediidi ja maksekäsu menetlus, tuleks eraldada, et need ei takistaks teiste muudatuste

edasiviimist.

Ando Kiviberg andis sõna Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilvingule.

Ivo Pilving selgitas, et eestseisuse liikmete nimetamise asemel nende kohtunike poolt

valimine on vajalik tasakaalu tagamiseks ning juhtimise tõhustamiseks. Ta nägi selles

võimalust kujundada suuremates kohtutes omamoodi kohtuparlament. Eestseisus saab oma

rolli täita üksnes juhul, kui selle liikmed on kohtunike valitud, kuna vastasel juhul tekiks

olukord, kus otsustajad määratakse väljastpoolt ja nad ei oma piisavat legitiimsust. Eelnõu on

valminud pikaajaliste ja pingeliste arutelude tulemusena, mille käigus on otsitud tasakaalu

erinevate lahenduste vahel alates kohtute ühendamisest kuni juhtimismudelini. Varasemate

versioonide hierarhilisust on kritiseeritud, kuid praeguses lahenduses on tema hinnangul

saavutatud tasakaal eestseisuse liikmete valitavuse kaudu. Ta käsitles kohtunõukogu

koosseisu puudutavat kriitikat, mille kohaselt kohtunike osakaal on liiga väike ning sõnas, et

eestseisuse ja kohtunõukogu rollid on erinevad. Eestseisus teeb konkreetseid otsuseid, mis

mõjutavad vahetult kohtunikke, sealhulgas spetsialiseerumise ja tööjaotuse küsimusi, mistõttu

on seal vajalik kohtunike otsene osalus ja valitavus. Kohtunõukogu puhul on tegemist

üldisemate otsustega, mille tegemisel peab tema hinnangul olema esindatud ka poliitiline

3

mandaat. Ta tõi esile, et Euroopa riikides ei ole ühtset kohtu nõukodade mudelit ning nende

funktsioonid on erinevad, sealhulgas distsiplinaarvastutuse teostamine, mis Eestis on

lahendatud eraldi. Ta pidas oluliseks säilitada Riigikogu liikmete roll kohtusüsteemi

aruteludes, kuna see võimaldab tuua süsteemi ühiskondlikke ootusi ja probleeme. Ta viitas ka

varasemale kriitikale ametite ühitamatuse osas ning märkis, et vastavate rollide määratlemine

jääb seadusandja pädevusse.

Ando Kiviberg andis täpsustamiseks sõna Riigikohtu direktor Üllar Kaljumäele.

Üllar Kaljumäe selgitas, et kui kohtunike arvu regulatsioonis asendada sõna „kuni“ sõnaga

„vähemalt“, tuleb tagada sama loogika kohaldamine ka teiste kohtute puhul, et säiliks

korralduslik tasakaal. Maakohtute puhul on ette nähtud maksimaalarv ning samasugune

põhimõte tuleks laiendada ka haldus- ja ringkonnakohtutele. Ta tõi esile, et praeguse

ettepaneku kohaselt peaks süsteemi ühetaolisuse tagamiseks lisanduma neljaprotsendiline

reserv ka halduskohtute ja ringkonnakohtute vaates, mis väljenduks minimaalse kohtunike

arvu suurendamises. See tähendaks halduskohtutele ühe kohtuniku ja ringkonnakohtutele

kahe kohtuniku lisandumist, mis looks kõigi kohtute jaoks ühtse ja õiglaselt toimiva

korraldusliku mehhanismi.

Ando Kiviberg andis sõna Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoole.

Liina Naaber-Kivisoo selgitas, et esimese ja teise astme kohtute esimehed on esitanud ühise

seisukoha, mille kohaselt toetatakse menetluslike muudatuste ja kohtuhalduse küsimuste

eraldi käsitlemist. Menetluslike muudatustega tuleks edasi liikuda kiiresti, kuna nende osas ei

ole olulisi erimeelsusi, kuid kohtute halduse ja korralduse küsimustes tuleks võtta täiendavat

aega. Ta tõi esile, et peamised murekohad on seotud rakendusplaani ja eelarvega ning märkis,

et kohtuid on viimastel aastatel korduvalt kärbitud ning hiljutine täiendav kärbe 0,9 miljoni

euro suuruses on suurendanud ebakindlust. Samal ajal soovitakse panna kohtutele täiendavaid

ülesandeid, kuid ebaselges finantsolukorras puudub kindlus nende täitmiseks vajalike

ressursside olemasolu. Ta leidis, et parlament peab otsustama, millist kohtuteenust soovitakse,

kas keskenduda kvaliteedile või arvestada piirangutega kohtuasjade lahendamise mahus.

Esitatud eelarvelised hinnangud ei kata tegelikke vajadusi, viidates nii varasematele kärbetele

kui ka kohtuteenistujate madalale palgatasemele, mis mõjutab otseselt kohtupidamise

kvaliteeti. Eelnõus toodud finantskokkulepped on ebapiisavad ning eelnõu vastuvõtmine ilma

selgete rahaliste kokkulepeteta ei ole põhjendatud. Ta käsitles ka kohtunike arvu regulatsiooni

eelnõus ja leidis, et see võib olla vastuolus eelarvestamise põhimõtetega, kui samaaegselt

soovitakse suurendada kohtute eelarvelist iseseisvust. Ta tõi esile, et eelarvestamise süsteem

on seaduse eelnõus ebaselge ning kohtu esimehena puudub tal selgus, milliste põhimõtete

alusel järgmise aasta eelarve kujuneb, toonitades vajadust selgema regulatsiooni järele.

Ando Kiviberg andis sõna Tartu Ringkonnakohtu esimees Mario Truule.

Mario Truu märkis, et kõige olulisemaks peetakse vajadust tagada selged garantiid ja

rahastamise plaan enne kohtuhalduse muutmist. Ilma nendeta ei tohiks muudatusi ellu viia. Ta

leidis, et selles küsimuses on vaja täiendavat aega ja arutelu, kuna kohtutel peab olema

kindlus, et nad suudavad täita neile pandud ülesandeid. Tartu Ringkonnakohus ei toeta

kohtunike arvu ülempiiri kehtestamist seaduses, pidades seda liiga jäigaks lahenduseks, mis ei

4

võimalda reageerida paindlikult kohtute koormuse muutumisele ega taga kohtunikukohtade

täitmist. Samuti ei toetata eestseisuste moodustamist väiksema kohtunike arvuga kohtutes,

tuues näiteks Tartu Ringkonnakohtu, kus 17 kohtunikuga toimib kollegiaalne ja demokraatlik

juhtimismudel ning eraldi eestseisuse loomine ei ole põhjendatud. Ta tõi esile ka probleemid

kohtute nõukogu koosseisus, märkides, et esimese ja teise astme kohtunike esindatus on seal

ebapiisav ning see vajab täiendavat tähelepanu. Küsimusi on tekitanud ka kohtunike

seadusega spetsialiseerumise kohustus, mis võib vähendada paindlikkust tööjaotuse

korraldamisel ning ei pruugi arvestada kohtute eripära, mis mõjutab seda, milliseid asju

erinevad kohtud lahendavad.

Ando Kiviberg küsis, kas hoolimata vastuseisust kohtunike spetsialiseerumisele on eelnõu

eesmärk selles osas arusaadav.

Mario Truu vastas, et spetsialiseerumise eesmärk on arusaadav, kuna selle kaudu püütakse

parandada asjade lahendamise kvaliteeti ning saavutada menetluste tõhustamiseks teatud

mastaabiefekte. Spetsialiseerumise vajadust iseenesest ei vaidlustata, kuid küsimus seisneb

selles, kuidas seda korraldada ja kelle pädevuses peaksid olema vastavad otsustused.

Kalle Laanet küsis kohtute suuruse kontekstis, millise kohtunike arvu puhul oleks eestseisuse

moodustamine põhjendatud ning millise piiri juures ei ole see enam otstarbekas.

Mario Truu märkis, et konkreetset piiri ei ole täpselt kokku lepitud. Aruteludes on kõlanud

erinevad hinnangud, mille kohaselt võiks see jääda ligikaudu 20–30 kohtuniku juurde, samas

kui Riigikohtu seisukohas on viidatud ka märksa suuremale suurusjärgule ehk 50 kohtunikule.

Ando Kiviberg andis sõna Pärnu Maakohtu esimees Toomas Talvistele.

Toomas Talviste selgitas eestseisuse küsimuse osas, et 21 kohtunikuga Pärnu Maakohtus ei

ole tema hinnangul eestseisuse loomine põhjendatud ning sarnaselt varasematele

seisukohtadele piisab üldkogu tasandil toimivast juhtimisest. Selline kohtute suurus

võimaldab teha otsuseid kollegiaalselt ilma eraldi juhtorganit moodustamata. Ta tõi peamise

murekohana esile eelarveküsimuse ning viimase aja arengud on seda probleemi teravdanud.

Kohtute eraldamine Justiits- ja Digiministeeriumist on võrreldav lahutusega, mille käigus

peaks kaasnema ka vara lahutus. Kui kohtud peavad võtma üle kõik kohustused, sealhulgas

varasemad kärped, ilma piisava rahalise katteta, ei ole see tema hinnangul õiglane.

Ando Kiviberg andis sõna Tallinna Halduskohtu esimees Kaupo Kruusveele.

Kaupo Kruusvee märkis, et esimese ja teise astme kohtujuhtide ühisseisukoht on varasemalt

kõlanud ning ta nõustub sellega, täiendusi lisamata. Ta tõi spetsialiseerumise kontekstis esile,

et see on põhjendatud ning Tallinna Halduskohtus on seda rakendatud juba ligikaudu kümme

aastat. Seadus peaks jätma kohtutele piisava paindlikkuse, kuna kehtiv praktika ei piirdu

üksnes seaduses ette nähtud kolme kategooriaga, vaid hõlmab ka täiendavaid valdkondi.

Seadus ei peaks spetsialiseerumise ulatust detailselt ette kirjutama, vaid jätma kohtutele

võimaluse kujundada vastavad lahendused ise.

Ando Kiviberg andis sõna Viru Maakohtu esimees Priit Kamale.

5

Priit Kama lausus, et kohtute seisukoht ei ole esitada üksnes tavapärast rahataotlust, vaid

rõhutada, et piiratud ressursside tingimustes sellise ulatusliku muudatuse elluviimine peab

olema planeeritud vastutustundlikult. Oluline ootus nii kohtute kui ka avalikkuse poolt on

seotud eelkõige IT-arendusega, kuid kavandatavad ressursid ei ole võrreldavad teiste

valdkondade, näiteks vanglate süsteemi arendamiseks kasutatud vahenditega, mis on olnud

märkimisväärselt suuremad. Kuni puudub selge ja piisavalt läbi töötatud plaan, on

põhjendatud jätkata olemasoleva mudeli alusel koostööd Justiits- ja digiministeeriumiga.

Küsimus ei ole üksnes lisaraha vajaduses vaid eelkõige tervikliku finants- ja personalivaate

puudumises, mis on kujunenud eelnõu menetlemise hilises etapis ning jäänud ebamääraseks.

Ta pidas vajalikuks haldusmudeli põhjalikumat läbitöötamist, vältimaks olukorda, kus

muudatused ebaõnnestuvad puuduliku ettevalmistuse tõttu. Menetluslike muudatustega võiks

edasi liikuda, kuid kohtute halduskorraldust puudutavad muudatused vajavad täiendavat

täpsustamist nii sisuliselt kui ka rahalises vaates. Ta lisas, et kohtute eelarve kasv ei ole olnud

erandlik vaid pigem kooskõlas inflatsiooniga. Kohtud ei ole olnud võrreldes teiste avaliku

sektori asutustega eelisseisundis. Kohtute töö iseloom on tugevalt formaliseeritud ning

võimalused sisemisteks kokkuhoiumeetmeteks on piiratud ilma ulatuslike menetluslike

muudatusteta. Kuigi efektiivsuse suurendamise ideed ei ole iseenesest väärad, eeldavad need

menetlusõiguses põhimõttelisi muudatusi ning ei saa tuleneda üksnes organisatsioonilistest

ümberkorraldustest või ressursside kokkuhoiust.

Kalle Laanet küsis, kas ta sai õigesti aru, et mõte on esmalt teha muudatused

menetlusseadustikes ning seejärel optimeerida nende kaudu kohtukorraldust.

Priit Kama selgitas, et juhul kui on poliitiline ootus, et kohtud peaksid tulema toime oluliselt

väiksema ressursiga või tegutsema tõhusamalt, tuleks keskenduda eelkõige põhjalikule

menetlusreformile, hinnates samal ajal selle põhiseaduslikke piire. Ootust kohtute töö

odavamaks ja kiiremaks muutmiseks on korduvalt väljendatud, kuid selle realiseerimine

sõltub seadusandja otsusest, kas sellist eesmärki peetakse legitiimseks. Selliste eesmärkide

saavutamiseks tuleb tegeleda menetlusõigusega, kuna kehtiv regulatsioon seab kohtutele

raamid selle kohta, kui kiiresti ja milliste ressurssidega nad saavad oma ülesandeid täita.

Ando Kiviberg kommenteeris, et ühiskonna peamine ootus on, et kohtud toimiksid ladusalt

ning otsuste tegemine ei veniks. Küsimus sellest, kas seda on võimalik saavutada väiksemate

kuludega, on ka tähtis, kuid võrreldes ootusega tagada tõhus ja sujuv õigusemõistmine, on

juba teine mõttekoht.

Priit Kama selgitas, et menetluse keerukus on otseselt seotud vajaliku ressursiga.

Keerukamate menetluste puhul on võimalik teha lahendeid kiiremini üksnes suurema

ressursiga, samas kui lihtsama menetluse korral on võimalik saavutada sama väiksema

ressursikasutusega. Teoreetiliselt oleks võimalik teha lahendeid väga kiiresti, kui menetlus

oleks oluliselt lihtsustatud ja põhjendused viidud miinimumini.

Villu Kõve vaidles eelnevale käsitlusele vastu ning märkis, et ei nõustu väitega, nagu oleks

kohtute praegune töökorraldus piisav või optimaalne. Olemasolevas töökorralduses on olulisi

puudujääke ning leidub märkimisväärselt ressursse ja võimalusi töökorralduse parandamiseks

ka ilma seaduse muudatusteta. Kuigi seaduse muudatused võivad aidata samuti kaasa

6

menetluste kiirendamisele, ei ole õige väita, et ilma nendeta ei ole võimalik kohtuasjade

lahendamist tõhustada. Ka kehtiva regulatsiooni piires on võimalik saavutada töökorraldust

parandades tõhusamaid menetlusi.

Ando Kiviberg andis sõna Tartu Halduskohtu esimees Ene Andresenile.

Ene Andresen märkis, et kohtu esimeeste ühine seisukoht eelnõu suhtes on varasemalt

esitatud ning seda ei ole vaja korrata, kuid ta pidas vajalikuks tuua esile ühe olulise

probleemkoha, millele ei ole eelnõu koostamisel ega hilisemates aruteludes piisavalt

tähelepanu pööratud. Küsimus puudutab kohtute ja kohtu esimeeste rolli kavandatavas

kohtute haldusmudelis, kus uue organina nähakse ette kohtu haldusteenistus, mille ülesanne

on toetada esimese ja teise astme kohtuid. Kuigi eelnõu näeb ette, et kohtu esimees vastutab

õigusemõistmise nõuetekohase toimimise eest, puudub selgus selles, kuidas toimub esimese ja

teise astme kohtute koostöö kohtuhaldusteenistusega. Ainus otsene kokkupuutepunkt on

kohtute nõukogu, kus kohtu esimehed saavad osaleda sõnaõigusega, kuid selline lahendus ei

ole piisav sisendi ja tagasiside andmiseks. Ta leidis, et tugiteenuste standardite kehtestamine

ja nende täitmise kontrollimine vajab selgemat regulatsiooni, mida ei saa jätta üksnes

kohtuhaldusteenistuse põhimääruse tasandile, see tuleb lahendada seaduses. Ta käsitles ka

eestseisuse ja spetsialiseerumise küsimust väiksemate kohtute näitel, tuues esile, et väikese

kohtunike arvuga kohtus ei ole eestseisuse moodustamine otstarbekas. Näiteks kaheksa

kohtunikuga kohtus oleks eestseisuse moodustamine ebaproportsionaalne ning ei toetaks

juhtimise tõhusust, eriti arvestades kohtute geograafilist jaotust. Ta märkis spetsialiseerumise

kohta, et valdkondade katmine ei ole probleem, kuid spetsialiseerumise kohustus peab

lähtuma tegelikust tööjaotusest ja kohtute koormusest. Teatud valdkondades, nagu

keskkonnaõigus, ei pruugi kõik kohtud piisavat hulka asju menetleda, mistõttu tuleks

vajadusel kaaluda ka kohtualluvuse muutmist, kui sellistele valdkondadele soovitakse

säilitada eraldi spetsialiseerumine.

Ando Kiviberg andis sõna Eesti Kohtunike Ühingu esimees Anu Uritamile.

Anu Uritam tõi välja, et Eesti Kohtunike Ühing toetab põhimõtteliselt kohtute haldusreformi

läbiviimist, kuid jagab kohtu esimeeste eelarvealast muret ning peab vajalikuks täiendavat

analüüsi ja kindlust, et reformi elluviimiseks on piisavad rahalised vahendid. Samuti ei tuleks

kohtunike arvu seaduses sätestada maksimumina ning kohustuslike spetsialiseerumisreeglite

detailne seadusesse kirjutamine ei anna Eesti tingimustes automaatselt lisaväärtust, sest

kohtud on juba praktikas spetsialiseerunud ulatuses, mida kohtuasjade jaotumine ning

võimekus võimaldavad. Ta osutas, et eri kohtutes ei menetleta samas mahus kõiki asja liike

ning seetõttu on spetsialiseerumise valdkondade arv kohtuti erinev, lisades, et

spetsialiseerumine ei ole iseenesest „imevahend“ ja rahvusvahelistes hinnangutes on

rõhutatud väikeriikide puhul selle piiratud lisatõhusust. Ta selgitas, et Eesti Kohtunike Ühingu

roll ei piirdu huvikaitsega, vaid hõlmab kohustust seista selle eest, et seadusandlikud

muudatused ei tekitaks isegi teoreetilist riivet kohtunike sõltumatusele. Sellest lähtudes

nimetas ta eelnõus kolm keskset probleemikohta, mille muutmata jätmise korral ei pea ühing

võimalikuks eelnõu sellisel kujul seadusena vastuvõtmist. Esimesena tõi ta esile kohtute

nõukogu koosseisu küsimuse ning ütles, et selle kohtunike enamus peab kujunema kohtunike

endi valitud kohtunikest. Ta pidas oluliseks, et ministri roll oleks nõukojas sõnaõiguslik, mitte

hääleõiguslik. Ta kritiseeris kohtunike tagasisidestamise regulatsiooni, pidades seda eelnõus

7

sisuliselt määratlematuks ning seetõttu kohtuniku sõltumatust riivavaks, kuna puuduvad

selged kriteeriumid nii vestluse algatamise aluste, otsustamise tasandi,

vaidlustamisvõimaluste kui ka hindamise sisu kohta. Ühing ei ole tagasisidestamise kui idee

vastu, kuid peab vajalikuks mudeli väljatöötamist koostöös kohtunikega ning pidas

mõistlikuks jätta tagasisidestamine praegusel kujul eelnõust välja. Seda saaks edaspidi

sisuliselt ja tasakaalustatult kujundada. Ta lisas, et ministri väide Euroopa Komisjoni survest

kiireks tagasisidestamise süsteemi kehtestamiseks ei ole tema sõnul kinnitust leidnud, viidates

ühingu pöördumisele ja saadud seisukohale, et Euroopa Komisjon ei ole Eesti

tagasisidestamise küsimuses sisulist positsiooni võtnud. Ta käsitles eraldi ka eestseisuste

loomist, pidades selle eelduseks konkreetse ja tõendatud juhtimisfunktsiooni probleemi

olemasolu, mida ei saa muul viisil lahendada. Ta leidis, et sellist probleemi ei ole eelnõu

põhjendustes piisavalt näidatud. Eriti problemaatiline on eestseisusele tööjaotusplaanide

kehtestamise pädevuse andmine olukorras, kus puuduvad ette teada olevad objektiivsed

kriteeriumid, põhjendamiskohustus ja tõhusad tasakaalumehhanismid. Senine tööjaotuse

otsustamine kohtunike üldkogus on vähendanud praktikas subjektiivse mõjutamise riski. Ta

pidas vajalikuks eestseisuste teema eelnõust välja võtta ning jätta kohtusüsteemile võimalus

hinnata vajadusel hiljem, kas ja millisel kujul juhtimist tõhustada.

Ando Kiviberg märkis, et tagasisidestamise küsimuses ei ole ta kohtute toimimise eripäraga

põhjalikult kursis, kuid tõi võrdlusena välja arenguvestlused. Ta küsis, kuidas võiks

arenguvestluste pidamine riivata kohtunike sõltumatust.

Anu Uritam selgitas, et arenguvestlusi peetakse kohtutes ka praegu ning need on tavapärane

toimiva organisatsiooni osa. Erinevus seisneb selles, et arenguvestlusi ei vii läbi kõrgema

astme kohtunikud ning nende käigus ei hinnata kohtulahendeid. Arenguvestluse eesmärk on

kohtuniku töö toetamine, kus kohtunikul on võimalik jätta vajaduse korral mõnele küsimusele

vastamata, samas kui eelnõus kavandatav tagasisidestamine oleks kohustuslik. Ta tõi esile, et

vastuvõetav ei ole olukord, kus kehtima jäänud kohtulahendite suhtes antakse hiljem kõrgema

astme kohtuniku poolt sellele negatiivne hinnang. Arenguvestluste ja tagasisidestamise

sisuline erinevus seisneb selles, et arenguvestlus on toetav meede, samas kui kavandatav

tagasisidestamise süsteem võib mõjutada kohtuniku sõltumatust. Selliseid süsteeme on

kasutatud teistes riikides kohtunike survestamiseks ning seetõttu ei toeta ühing seadusandliku

raamistiku loomist, mis võimaldaks tulevikus sarnaste riskide tekkimist.

Kalle Laanet palus selgitada tööjaotusplaani olemust, märkides, et paljud Riigikogu liikmed

ei ole kursis selle kujunemise ja toimimisega.

Anu Uritam selgitas, et tööjaotusplaan on igas kohtus kord aastas plaanina kehtestatav

dokument, millega jaotatakse kohtuasjad kohtunike vahel ette kindlaks määratud

kriteeriumide alusel. Kohtuasjade jaotamine peab olema ühtaegu ette teada ja samas juhuslik,

vältimaks olukorda, kus konkreetseid asju määratakse kohtunikule teadmata korras. Praktikas

põhineb tööjaotusplaani koostamine valdkondade määramisel, mille seast kohtunikud saavad

valida oma valdkonna. Iga valdkonna puhul arvestatakse selle keerukust ja varasemate aastate

statistikat kohtuasjade mahu kohta. Selle alusel määratakse, kui palju kohtunikke on vajalik

konkreetsete valdkondade katmiseks. Vajaduse korral jaotatakse ootamatult suurem maht

kõigi kohtunike vahel. Kohtunikud valivad sageli spetsialiseerumiseks valdkonnad, milles neil

on varasem kogemus, haridus või ettevalmistus, mis aitab tagada töö kvaliteedi ja

8

efektiivsuse. Selline süsteem väldib olukorda, kus kohtunikule määratakse ootamatult

valdkond, milleks tal puudub ettevalmistus. Tööjaotusplaani kehtestamine toetab läbipaistvat

ja objektiivset tööjaotust.

Kalle Laanet küsis, kes tööjaotusplaani koostamise ja praktilise jaotamisega tegeleb ning

kuidas tagatakse, et kohtunikud, kes mõnda valdkonda teha ei soovi, ei peaks seda tegema,

täpsustades, kas kohtunik peab ise oma eelistuse avaldama.

Anu Uritam vastas, et praktikas on väga vähe kohtunikke, kes valivad endale väga vähe

spetsialiseerumisvaldkondi. Sellisel juhul saavad nad kohtuasju üldisest jaotamisest. Teatud

liiki kohtuasjad jagatakse kõikide kohtunike vahel ning vajaduse korral toimub

ümberjagamine ka siis, kui mõnes valdkonnas tekib oodatust suurem töökoormus. Kui mõnes

valdkonnas, näiteks asjaõiguses, tekib olukord, kus töömaht ületab planeeritud ressursi,

võidakse vastavaid asju jagada ka nendele kohtunikele, kes algselt seda valdkonda ei valinud.

Selline paindlikkus tagab, et ükski asi ei jää tööjaotusplaani alusel jaotamata ega lahendamata.

Tööjaotusplaan hõlmab kõiki kohtuasju ning selle alusel toimub kogu töö jaotamine.

Tegemist on ka kehtivas õiguses sätestatud põhimõttega.

Ando Kiviberg andis sõna Tallinna Ülikooli avaliku õiguse ja õigusteooria külalisprofessor

Madis Ernitsale.

Madis Ernits märkis, et nõustub suures osas Eesti Kohtunike Ühingu esimehe ning esimese

ja teise astme kohtujuhtide seisukohtadega, kuid pidas vajalikuks avada teemat laiemas

perspektiivis. Eesti kohtusüsteemi üks keskseid tugevusi on olnud see, et kohtunikud

süvenevad asjadesse põhjalikult, mis on olemuselt keerukas ja ajamahukas töö ning on

paratamatus pingeväljas menetluste kiirusega. Lahendite kiirendamine on võimalik kas

kohtunike arvu suurendamise või lahendite sisulise kvaliteedi arvelt, kuid kvaliteedi arvelt

kiirendamine võib viia õigussüsteemi erosioonini. Läbimõeldud otsustamine on

ressurssimahukas, kuid õigussüsteemi toimimiseks vältimatult vajalik. Ta käsitles ka

põhiseaduspärasuse küsimust, märkides, et formaalne lähenemine ei saa olla piisav ning

otsustavaks peavad jääma sisulised argumendid. Kohtusüsteem peab toimima ka kriitilistes ja

suure survega olukordades ning seetõttu tuleb lahendused läbi mõelda selliselt, et need oleksid

kestlikud ka keerulistes tingimustes. Kuigi eelnõu on teinud tervikuna läbi positiivse arengu

ning kohtusüsteem vajab tõepoolest reformi, tuleks enne lõplikke otsuseid teatud küsimused

veel põhjalikumalt läbi mõelda. Ta tõi esile, et eelnõu teoreetiline lähtekoht ei ole piisavalt

selge, viidates arusaamale, nagu oleksid esimese ja teise astme kohtud põhiseaduslikud

institutsioonid, mida nad tema hinnangul ei ole. Kohtusüsteemi aluseks tuleb pidada

kohtuniku sõltumatust, millest tulenevad mitmed olulised järeldused, sealhulgas vajadus

teatud ulatuses omavalitsusliku juhtimise järele. Kohtusüsteemi halduses on paratamatu

kaheharulisus, kus kohtunike töökorraldus peab jääma kohtunike endi pädevusse, samas kui

tugiteenuseid, nagu tehnilised ja halduslikud ülesanded, ei pea korraldama kohtunikud ise.

Nende kahe süsteemi vaheline tasakaal ning koostöö mehhanism on kohtusüsteemi toimimise

võtmeküsimus, mis vajab eelnõus veel täiendavat läbimõtlemist.

M. Ernits tõi eraldi esile küsimuse poliitilisest vastutusest kohtusüsteemi toimimise eest ning

märkis, et eelnõust kumab läbi soov suunata see vastutus Riigikohtu esimehele, sealhulgas

eelarveläbirääkimiste kaudu. Sellisel lahendusel võib olla kaks peamist tagajärge, millest üks

9

on kohtusüsteemi alarahastatus ning sellest tulenevad menetluste pikenemised ja

kvaliteedilanguse risk. Teine on Riigikohtu esimehe politiseerumine. Kui eelarveläbirääkija

roll koondub Riigikohtu esimehele, võib see tulevikus eeldada poliitilist toetust selle

ametikoha täitmiseks, mis oleks vastuolus senise arusaamaga Riigikohtust kui apoliitilisest

institutsioonist. See kujutab endast riski kohtusüsteemi ühe olulise põhiväärtuse

nõrgenemisele. Ta käsitles kohtute nõukogu koosseisu ning tõi esile probleemina

õiguskantsleri rolli, märkides, et järelevalve teostaja osalemine otsustusorganis võib tekitada

huvide konflikti. Ta viitas ka Riigikogu liikmete ja ministri osalemisele, kus, kuigi nende

nimetatud esindajate kaasamine võib olla põhjendatud, tuleks välistada nende isiklik

kuulumine nõukogusse ning vastav põhimõte tuleks selgesõnaliselt seaduses sätestada. Ta

toetas Eesti Kohtunike Ühingu seisukohta, et kohtunike enda valitud kohtunikud peavad

olema nõukogus enamuses ning leidis, et selle saavutamiseks ei piisa üksikute liikmete

väljajätmisest, vaid koosseisu tuleks vähendada. Ta pakkus välja nõukogu liikmete arvu

vähendamise üheksale liikmele, kuhu õiguskantsler ning Riigikogu poolt üks nimetatud isik

enam ei kuulu, tagamaks kohtunike enamuse tegeliku realiseerumise. Tagasisidestamise

regulatsiooni osas märkis ta, et sellel võib olla stigmatiseeriv ja kohtuniku sõltumatust

kahjustav mõju, kui vestluse läbiviimiseks puuduvad selged kriteeriumid, läbiviijad ja

võimalikud tagajärjed. Ta arvas, et sellisel kujul ei pruugi see vastata põhiseaduse nõuetele.

Ta tõi esile täiendava põhiseadusliku probleemi seoses kohtunike ja kohtute juhtide

ametikohalt vabastamise võimalusega usalduse kaotuse tõttu, kus selline regulatsioon

võimaldab sisuliselt põhjendamata vabastamist ning võib avada võimaluse kohtunike

mõjutamiseks. Ta pidas vajalikuks sellisest lähenemisest loobuda. Lisaks tegi ta ettepaneku

kaaluda kohtute koolitusnõukogu koosseisu Tallinna Ülikooli esindaja kaasamist.

Helir-Valdor Seeder küsis, mis argumentide alusel jõuti järelduseni, et Riigikohtu esimehe

roll eelarveläbirääkimistes võiks viia kohtusüsteemi alarahastatuseni või poliitilise surve

suurenemiseni, viidates võrdluseks praktikale Riigikontrolli ja õiguskantsleri puhul, kus

eelarve läbirääkimise positsiooni hõivates on nende positsioon just tugevnenud. Tema

hinnangul ei ole iseenesestmõistetav, et selline roll vähendaks kohtusüsteemi rahastust, kuid

nõustus, et see võib tuua kaasa teatud poliitilise mõõtme.

Madis Ernits selgitas, et küsimus puudutab esiteks põhiseaduslikku positsiooni, tuues esile,

et õiguskantsleril ja Riigikontrollil on oma kitsas valdkonnas sisuliselt viimane sõna, kuna

nende seisukohti ei seata kahtluse alla. Kohtusüsteemi puhul on olukord teistsugune, kuna

kuigi Riigikohus on põhiseaduslik institutsioon, ei ole esimese ja teise astme kohtutel sellist

lõplikku otsustusvõimu, vaid nende lahendid on vaidlustatavad ja läbivad

edasikaebemenetluse, mistõttu puudub neil samaväärne institutsionaalne positsioon. Teine

oluline põhjus seisneb kohtusüsteemi mahus ja rollis riigihalduses, kus kohtud on laialdane ja

kogu riigi territooriumi kattev süsteem. Ajalooliselt on kohtute haldamine olnud täitevvõimu

ülesanne ning Justiits- ja digiministeerium ongi loodud kohtute haldamiseks. Ta tõi esile, et

kui kohtuhaldus viiakse täitevvõimu alt välja, tekib sisuliselt olukord, kus traditsiooniline

kohtuministeeriumi funktsioon kaob ning tulevikus võib kerkida küsimus, kas uus

haldusorgan hakkab täitma samasugust rolli teises vormis. Ta leidis, et võimude lahususe

põhimõtte kohaselt kuulub ulatusliku ja süsteemse haldusvaldkonna korraldamine üldjuhul

täitevvõimu pädevusse, kuigi seda saab teatud määral korraldada ka sõltumatute organite

kaudu. Haldamise kui funktsiooni täielik eemaldamine täitevvõimu alt ei ole tema hinnangul

süsteemselt põhjendatud.

10

Kalle Laanet küsis, kas esimese ja teise astme kohtud toetaksid seda, et tulevikus esindab

Riigikohtu esimees kohtusüsteemi riigieelarve läbirääkimistel ja seisab seal rahastamise eest.

Liina Naaber-Kivisoo selgitas, et tema hinnangul on selles küsimuses huvide konflikti oht

olemas, kuna Riigikohtu esimees peaks esindama korraga nii Riigikohut kui ka teisi kohtuid.

Esimese ja teise astme kohtute seas ei ole selles küsimuses ühtset seisukohta.

Villu Kõve selgitas, et Riigikohus on teinud ettepaneku muuta eelnõu selliselt, et kohtute

nõukogu otsustaks ise, kes esindab kohtusüsteemi eelarveläbirääkimistel. Võimaliku huvide

konflikti küsimus on olnud teada juba pikemat aega ning see seisneb eelkõige selles, kas

Riigikohtu esimees esindab läbirääkimistel eeskätt Riigikohtu või madalama astme kohtute

huve. Sellises olukorras võib tekkida pinge ressursside jaotamisel, kuid leidis, et paremat

mehhanismi selle lahendamiseks ei ole ning keegi peab läbirääkimisi pidama. Ta pidas

põhjendatuks, et kohtute nõukogu teeks selle otsuse, kes konkreetsetel läbirääkimistel

kohtusüsteemi esindab. Ta märkis, et ka eelnõu varasemas sõnastuses oli jäetud võimalus, et

esindajaks võib olla Riigikohtu esimees või keegi teine, ning Riigikohtu ettepanek oli seda

lahendust täpsustada nii, et valiku teeb kohtute nõukogu.

Ene Andresen kommenteeris, et Riigikohtu esimehe poolt kirjeldatud lahendus, mille

kohaselt otsustab kohtute nõukogu ise, kes esindab kohtusüsteemi eelarveläbirääkimistel, on

sobiv ja toetatav. Selline lähenemine võimaldab vältida võimalikke huvide konflikte ning

tagab paindlikkuse olukordades, kus konkreetsetel läbirääkimistel ei ole põhjendatud, et

kohtusüsteemi esindaks Riigikohtu esimees.

Priit Kama märkis, et see küsimus ei ole esmajoones praktiliselt väga kaalukas, kuna ka

põhiseaduslikud institutsioonid võivad eelarveläbirääkimistel olla esindatud erinevalt ning

nende juhid suudavad üldjuhul esindada süsteemi tervikuna. Ta selgitas, et Riigikohtu

esimehe rolli puhul ei ole realistlik eeldada, et ta seaks läbirääkimistel esikohale üksnes

Riigikohtu huvid, kuna madalama astme kohtute tööprobleemid peegelduvad otseselt ka

Riigikohtu töös. Riigikohus on eelarve ja personali mõttes suhteliselt väike institutsioon ning

ei ole tõenäoline, et see püüaks koondada ressurssi ebaproportsionaalselt enda kasuks.

Süsteemi kui terviku vajaduste arvestamine on paratamatu ning Riigikohtu esimehel on

selleks vajalik ülevaade.

Ivo Pilving märkis, et ei jaga muret, nagu võiks Riigikohus eelarveläbirääkimistel enda

kasuks ebaproportsionaalselt ressursse koondada ning probleemid esimese ja teise astme

kohtutes kanduvad paratamatult üle ka Riigikohtu tööle. Sellises olukorras suureneb ka

Riigikohtu töökoormus ning seetõttu on oluline vältida madalama astme kohtutes puudujääke.

Senine rahastamismudel ei ole toonud kaasa negatiivseid tagajärgi ning Riigikohus on olnud

eelarveprotsessis suhteliselt iseseisev ilma justiitsministri otsese juhtimiseta. Ta märkis siiski,

et ei saa täielikult välistada võimalikke riske rahastamisele, kuid vastukaaluks Madis Ernitsale

ei näe ta esitatud lahenduses põhiseaduslikku vastuolu. Tegemist on keeruka

tasakaaluküsimusega, kus ühelt poolt nähakse probleemi ministri ainuvastutuses ja teiselt

poolt võimalikus Riigikohtu esimehe politiseerumises. Lahendust ei peaks otsima üksnes kahe

isiku vahel, vaid kaaluda tuleks kollegiaalset mudelit. Ta pidas võimalikuks lahenduseks

kohtute nõukogu rolli tugevdamist, kus vastutus eelarveläbirääkimiste eest oleks antud

11

kollegiaalorganile. Selline lähenemine võimaldaks tasakaalustada erinevaid huve ning samas

säilitada ka poliitilise sisendi läbi ministri ja Riigikogu esindatuse.

Ando Kiviberg andis sõna Eesti Juristide Liidu president Rait Sannikule ja avaliku õiguse

ühenduse juhatuse esimees Raul Naritsale.

Rait Sannik selgitas, et Eesti Juristide Liit on ligikaudu viiesaja liikmega kutseühendus ning

nad on istungile tulnud kolme põhiküsimusega, mis vajaksid eelnõus lahendamist. Nimetatud

teemad on leidnud käsitlemist ka koostöös Eesti Kohtunike Ühinguga korraldatud

konverentsil ning avaldatud ajakirja „Juridica“ erinumbri raames, kus on esitatud ka nende

seisukohad. Ta andis selle eksemplari üle põhiseaduskomisjoni esimehele.

Raul Narits märkis, et eelnõu võib käsitleda kui käimasoleva reformi keskset osa ning

rõhutas vajadust pöörata sellele sisuliselt tähelepanu. Eelnõu puhul on oluline selgus

eesmärkides, millest regulatsioonid lähtuvad. Ta tõi esile, et lisaks kohtumenetluse

kiirendamisele tuleb arvestada ka õigusemõistmise laiemat sisu ja kohtusüsteemi toimimist

tervikuna. Eesti Juristide Liit peab oluliseks täiendada eelnõu eesmärki viitega kohtute

sõltumatuse tugevdamisele ja teeb ettepaneku kajastada seda ka eelnõu pealkirjas. Ta rõhutas,

et õigusemõistmine ei piirdu üksnes vaidluste lahendamise või karistamisega vaid hõlmab

kohtusüsteemi toimimise mehhanismi tervikuna. Liit on jõudnud mitmes küsimuses sarnastele

järeldustele kohtunike esindusorganitega, tuues esile, et kohtunike arvu ei ole mõistlik

seaduses jäigalt fikseerida. Kohtute nõukogu koosseisu kujundamisel tuleb tagada kohtunike

enamuse põhimõte. Ta pidas oluliseks kohtunike enesekorraldusõigust. Ühe võimaliku

lahendusena võiks kaaluda nõukogu koosseisu muutmist, sealhulgas liikmete arvu

suurendamist selleks, et saavutada vajalik tasakaal.

Ando Kiviberg andis sõna justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale.

Liisa-Ly Pakosta ütles, et ta mõistab kohtute muret eelarve pärast, kuid märkis, et tegemist

on laiemalt kogu riigieelarvega. Kavandatav reform ei too kaasa kohtute eelarve hüppelist

kasvu, vaid olemasolevad haldusvahendid liiguvad ministeeriumist kohtutele üle, millele

lisandub piiratud täiendav rahastus. Riigieelarve olukord on pingeline ning täiendavate

vahendite leidmine on keeruline, mistõttu ei saa eeldada, et reformiga kaasneks

märkimisväärne lisarahastus. Ta märkis, et ka IT-arenduste rahastamine toimub üldises

konkurentsis teiste riigiasutustega ning kõik soovitud arendused ei pruugi saada rahastust.

Kohtunike arvu regulatsiooni kommenteerides sõnas ta, et ühe kohtuniku ametikoht tähendab

riigile pikaajalist ja märkimisväärset kulu ehk kuut miljonit eurot, kuna tegemist on eluaegse

ametiga. Seetõttu ei ole võimalik kohtunike arvu täielikult vabaks lasta ning igal aastal tuleb

teha vastav otsus riigieelarve menetluse käigus. Eestseisuste küsimuses märkis minister, et

kohtute erinev suurus muudab ühtse juhtimismudeli kujundamise keeruliseks. Väikeste

kohtute puhul on juhtimine paratamatult teistsugune ning arutelud kohtute võimaliku

ühendamise üle ei ole kadunud. Erinevaid ettepanekuid, sealhulgas eestseisuste kaotamist,

kaalutakse, kuid see tähendaks kohtujuhi suuremat ainuvastutust. Tööjaotusplaanide ja

spetsialiseerumise küsimuses tuleb arvestada ka õigusemõistmise kvaliteeti, kus sarnaseid

asju lahendavad nii spetsialiseerunud kui ka mittespetsialiseerunud kohtunikud, mis omakorda

võib viia ebaühtlase kvaliteedini. Eesmärk peab olema kõigile menetlusosalistele võimalikult

ühtlase ja kõrge kvaliteedi tagamine. Ta toetas rakendusplaani kiiret koostamist ja märkis, et

12

selle liiga pikk edasilükkamine võib jätta reformi ettevalmistamiseks ebapiisavalt aega. Ta

pidas võimalikuks alustada reformi parema teostatavuse tagamiseks rakendusplaani

koostamist paralleelselt eelnõu menetlemisega.

L.-L. Pakosta märkis, et põhiseaduslike küsimuste osas on erinevaid arvamusi ning

ministeeriumi vaates on põhjendatud lähtuda Riigikohtu seisukohtadest, kuna lõpliku sõna

annab vaidluse korral Riigikohus. Esitatud mured vaadatakse üle ning komisjonile pakutakse

võimalikke lahendusi. Ta nõustus, et kohtute omavalitsuslikkuse ja ministeeriumi rolli

vaheline tasakaal on keskne küsimus. Ta toetas seisukohta, et seda tuleb käsitleda laiemalt,

mitte vastandada üksikuid rolle. Kohtute suurema iseseisvuse suunas liikumine on

põhjendatud ning sarnased järeldused on tehtud ka rahvusvaheliste võrdluste põhjal. Riski

politiseerumiseks ei pea ta realistlikuks, kuna senine praktika ei kinnita selle avaldumist ning

puudub alus eeldada, et ka edaspidi ei järgiks kohtute juhtimises osalevad isikud kõrgeid

eetilisi standardeid. Kohtunike puhul on tegemist väga kõrgete nõuetega ametikohal töötavate

isikutega ning nende eetiline kontroll on ulatuslik. Kohtunike tagasisidestamises on eelnõus

kavandatud lahendus võimalikult pehme ning ei too kaasa tagajärgi, mis riivaksid kohtunike

sõltumatust. Tegemist on kvaliteedivestluse instrumendiga, mida kohtud sisuliselt juba

kasutavad, kuid mille eesmärk on tagada parem koostöö ka kohtuastmete vahel. Ta ei ole

väitnud, nagu oleks sellise süsteemi kehtestamine tulenenud Euroopa Komisjoni nõudest,

kuigi Eesti on viimane liikmesriik, kus see regulatsioon puudub. Ta käsitles ka ministri rolli

kohtute nõukogus, kus poliitiline vastutus kohtusüsteemi toimimise eest jääb vastavalt

kehtivale õigusele igal juhul ministrile. Sõltumata konkreetsetest lahendustest ei saa seda

vastutust ministrilt ära võtta. Edasises töös on oluline keskenduda eelkõige rakenduslikele

küsimustele ning alustada koostöös kohtutega praktilise rakendusplaani koostamist. Ta nentis,

et kohtute vahel ei ole kõigis küsimustes üksmeelt. Kohtute omavalitsusliku korralduse mõte

on see, et kohtud kujundavad ise detailsemad lahendused, mitte ministeerium ei tee kõiki

otsuseid nende eest.

Ando Kiviberg andis sõna kohtudirektor Hans Moksile.

Hans Moks märkis, et tal ei ole täiendavaid seisukohti ning nõustus kohtu esimeeste esitatud

seisukohtadega. Ta sõnas, et reformi õnnestumiseks on vajalik leida täiendav ja püsiv

ressurss.

Liina Naaber-Kivisoo selgitas, et kehtiva seaduse kohaselt haldavad kohtuid Justiits- ja

digiministeerium ja kohtute haldamise nõukoda, kuid sisuliselt ei ole ministeerium kohtuid

mõnda aega enam hallanud ning ka vastavat rahalist ressurssi ei ole kohtud täiel määral

saanud. Seetõttu on keeruline uskuda, et üleantava ressursiga oleks võimalik kohtuid

efektiivselt hallata, mis on tekitanud kohtutes põhjendatud mure. Kui Justiits- ja

digiministeerium suudab piiratud vahenditega hakkama saada, ei tähenda see automaatselt, et

kohtud suudaksid teha sama. Ta tõi esile, et rakendusplaani vajadusest on räägitud pikalt, kuid

kohtutel puudub selle koostamiseks vajalik ressurss, kuna kohtunikud peavad täitma oma

põhifunktsiooni. Kohtud on palunud ministeeriumilt rakendusplaani väljatöötamiseks tuge,

kuid selle andmiseni ei ole jõutud. Tööjaotusplaanide kehtestamisel ei ole praktikas otsused

alati nii üksmeelsed nagu vahel esitatakse. Suur kogu ei saa efektiivselt lahendada vastuolusid

ilma vastutust kandmata, samas kui seadus paneb vastutuse kohtu esimeestele. Ta leidis, et

tööjaotusplaani kehtestamine on juhtimisinstrument, mis eeldab tervikpildi nägemist ning

13

seetõttu ei saa see põhineda üksnes individuaalsetel eelistustel või laiapõhjalisel hääletusel.

Anu Uritam vastas ministrile, et üldkogude pädevuse säilitamine tööjaotusplaani osas ei

tekita kvaliteediprobleeme vaid vastupidiselt, kavandatav regulatsioon võib viia olukorrani,

kus asju hakkavad lahendama spetsialiseerimata kohtunikud. Eelnõus puuduvad piisavad

tagatised selle vältimiseks ning olemasolev süsteem ei tekita kirjeldatud probleemi, mistõttu

ei ole esitatud lahendus põhjendatud. Kui lahendite kvaliteediga on probleeme, tuleb need

konkreetselt tuvastada ja sihipäraselt lahendada, mitte kehtestada üldist regulatsiooni, mis ei

kõrvalda probleemi. Eelnõus sisalduv lahendus on koostatud kiirustades ning vajab olulist

täiendamist, mistõttu tuleks jätta eestseisuste temaatika eelnõust välja. Ta märkis, et Harju

Maakohtu esimehe seisukoht ei pruugi kajastada kõigi sama kohtu kohtunike arvamust.

Praegu on kohtunikud tegelikult juba spetsialiseerunud ning võimalike probleemide korral

tuleb tagada, et kohtuasjade jaotamine ei toimuks subjektiivsetel alustel, milleks eelnõu loob

tema hinnangul võimaluse. Tagasisidestamise osas märkis ta, et tema hinnangul ei tulene selle

kehtestamise vajadus Euroopa Komisjoni ootustest ning et ka tänase arutelu põhjal on selge,

et eelnõus kavandatud lahendus ei ole piisav. Tagasisidestamise regulatsioon tuleks eelnõust

välja jätta ning vajaduse korral töötada tulevikus välja sisuliselt läbimõeldud lahendus.

Priit Kama lausus, et eelarveküsimuses ei ole tegemist tavapärase lisarahataotlusega, vaid

ootusega, et kohtutele antaks üle see ressurss, mis oli Justiits- ja digiministeeriumil varem

kohtute haldamiseks ette nähtud. Probleem seisneb selles, et ministeerium on sellest

funktsioonist järk-järgult loobunud ning vastav ressurss on hajunud, mistõttu ei ole kohtutel

kindlust, et üleantav rahastus vastab tegelikele vajadustele. Tegemist ei ole pelgalt

rahapuuduse küsimusega, vaid süsteemse probleemiga, kus varasem haldusressurss ei ole

enam selgelt seotud kohtute vajadustega. Ta lisas, et ministeeriumi juhtkonna vahetumise

tõttu võib ajalooline ülevaade kohtute haldamisest olla nõrgenenud. Ta täpsustas varasemat

arutelu töökorralduse kohta, märkides, et ta ei ole väitnud, nagu oleks kohtute töökorraldus

ideaalne. Kuigi töökorralduse parandamise kaudu on võimalik menetlusi kiirendada, tuleb

arvestada ka sellega, et olemasolevate nõuete ja praktika täielikum järgimine võib menetlusi

hoopis aeglustada. Ta tõi esile, et näiteks Euroopa Liidu õiguse põhjalikum rakendamine, sh

tarbijakrediidi valdkonnas, on viinud menetluste pikenemiseni, kuigi tegemist ei ole uute

õigusnormidega, vaid olemasolevate nõuete sisukama rakendamisega. Riigikohtu praktika ja

kohtunikele esitatavad nõuded eeldavad põhjalikkust, mis omakorda suurendab ajakulu. Ta

järeldas, et kehtivad menetlusõiguse raamid ei võimalda kohtute tööd piiramatult kiirendada

ning nende korrektne järgimine võib tuua mitmes valdkonnas kaasa pigem aeglasema, kuid

kvaliteetsema õigusemõistmise.

Villu Kõve märkis, et menetlusõiguse muutmise kaudu menetluste kiirendamiseks on

Riigikohus esitanud hulga ettepanekuid ning nende kaudu on võimalik menetlusi parandada.

Töökorralduse muutmine on kohtusüsteemis üks kõige tundlikumaid küsimusi ning selle

ümber käivad arutelud ei ole uued, vaid on kestnud juba aastaid. Ta tõi esile, et tema

hinnangul ei ole arutelus kõlanud uusi argumente ning leidis, et Riigikogul on aeg teha

otsused, mitte lükata küsimusi edasi. Kui jätta eelnõust välja eestseisuste, tagasisidestamise ja

tööjaotusplaani puudutavad lahendused, ei jääks sisuliselt midagi alles ning juhtimist ei oleks

võimalik tõhustada. Kõige keerulisem küsimus on eelarve ning sellele probleemile on

tähelepanu juhitud juba aastaid. Ka oleksid kohtud võinud ise öelda varem selgemalt välja,

olemasolevate ressurssidega ei ole võimalik haldusmuudatusi ellu viia. Eestseisuste ja

14

tööjaotusplaanide teemat võrreldes teiste riikidega märkis ta, et mitmes Euroopa riigis ei ole

kohtute omavalitsus sellisel kujul nagu Eestis ning juhtimine on lahendatud teistmoodi. Kohtu

juhtimine peab olema tõhus ning liiga suure kollektiivi kaudu otsustamine ei taga efektiivset

juhtimist. Kohtusüsteemi korraldus peab andma kohtu esimehele reaalse võimaluse juhtimist

tõhustada. Ta ütles, et eelnõus sisalduvad põhilised lahendused tuleks säilitada, mitte välja

jätta.

Madis Ernits sõnas, et lahendite kvaliteedi kõikumine on oluline probleem, mida saab

kinnitada kohtunikupraktika. Ta kutsus Riigikogu ja justiitsministrit üles keskenduma selle

juurpõhjusele, leides, et see seisneb õigushariduse kvaliteedis. Riik võiks kehtestada selgemad

nõuded õigushariduse sisule selleks, et tagada tulevikus parema ettevalmistusega kohtunikud

ning ühtlasema kvaliteediga kohtulahendid.

Ivo Pilving lausus, et jagab Riigikohtu esimehe seisukohti ja arutelud on kestnud piisavalt

kaua ning nüüd on aeg otsustamiseks. Juhtimise tõhustamisel tuleb otsida tasakaalu, vältides

nii liigset tsentraliseerimist kui ka olukorda, kus kõik otsused sõltuvad laiapõhjalisest

konsensusest. Kohtu esimehel peab olema võimalus teha ka ebapopulaarseid otsuseid ning

juhtimine ei saa põhineda üksnes kõigi osapoolte nõusolekul. Ta viitas erinevatele

analüüsidele, mis toetavad tasakaalustatud juhtimismudeli otsimist ning leidis, et eelnõus on

selline tasakaal üldjoontes saavutatud. Kohtute nõukogu koosseisu puhul märkis ta, et see ei

pea koosnema üksnes kohtunike esindajatest vaid sisaldama ka välise sisendi andjaid.

Kohtunike enamuse olemasolu kohtute nõukogus on piisav ning ei pea tingimata olema

nõutav, et selle enamus moodustuks üksnes kohtunike valitud liikmetest. Kuigi erinevad

rahvusvahelised soovitused võivad viidata teistsugustele lahendustele, ei ole need siduvad

ning lõppotsus peab lähtuma Eesti kontekstist. Teatud riskid, sealhulgas põhiseaduslikud

tõlgendused erinevatel tasanditel, on alati olemas, kuid need ei välista otsuste tegemist. Ta

väljendas toetust eelnõu seadusena vastuvõtmisele. Ta leidis, et eelnõu senine arutelu on

olnud piisav ning edasine venimine ei tooks kaasa sisuliselt uusi lahendusi.

Helir-Valdor Seeder tõi välja, et eelarveküsimuses on ettepanek anda põhiseaduslikele

institutsioonidele võimalus osaleda ise eelarveläbirääkimistel. See on kantud soovist nende

positsiooni tugevdada, mitte seda nõrgendada. Riigieelarve esitab Riigikogule tervikuna

Vabariigi Valitsus ning iga minister kaitseb oma valdkonda, mistõttu ei ole tegemist üksnes

justiitsministri eripäraga. Valik seisneb selles, kas eelarveläbirääkimistel esindab asutusi

valitsus või esindab põhiseaduslik institutsioon iseennast. Selline muudatus ei too

automaatselt kaasa suuremat rahastust ning kohtud jäävad riigieelarves üheks oluliseks, kuid

siiski piiratud osaks. Ta käsitles ka kohtute nõukogu koosseisu küsimust ning ütles, et ei pea

problemaatiliseks selles Riigikogu esindajate osalemist ning näeb selles pigem võimalust tuua

otsustusprotsessi poliitiline vastutus ja laiem vaade. Teatud määral võib poliitiline esindatus

aidata paremini mõista ja arvestada kohtute rahastamise vajadusi. Täielikku sõltumatust ei ole

praktilises elus võimalik saavutada ning tasakaalu leidmine erinevate huvide vahel on

vältimatu. Poliitikute kaasamine kohtute nõukogusse ei kujuta endast olulist ohtu, vaid võib

olla põhjendatud ja vajalik lahendus.

Ando Kiviberg tänas kõiki istungil osalenud arvamuse esitajaid ning märkis, et

põhiseaduskomisjon kavatseb eelnõuga edasi liikuda. Tegemist on mitme aasta jooksul tehtud

tööga, mis tuleb lõpule viia. Ta ütles, et praegune Riigikogu koosseis peaks vajalikud

15

seadused vastu võtma, et vältida seni tehtud töö luhtumist.

2. Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

eelnõu (831 SE) teise lugemise ettevalmistamine

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning selgitas, et pärast esimese lugemise lõpetamist

täiskogus on komisjon eelnõu arutanud ühel korral 21. aprilli istungil, mil kuulati

huvigruppide arvamusi ja ettepanekuid ning ministeeriumide seisukohti, samuti tutvuti Isamaa

esitatud muudatusettepaneku ja Siseministeeriumi ettepanekutega. Ta märkis, et eelmisel

istungil tõusetunud komisjoni liikmete küsimustele eelnõuga kaasnevate kulude kohta, on

vastused saadetud e-kirja teel. Lisaks märkis ta, et põhiseaduskomisjonile saatis Eesti

Pagulasabi veel ka e-kirja, milles juhiti tähelepanu eelnõus ette nähtud universaalsele

liikumispiirangule, mille kohta Inimõiguste Keskus ja Pagulasabi leiavad, et tegemist ei ole

Euroopa Liidu direktiivist tuleneva kohustusega ning mille kohaldamise vajadus ei ole

seletuskirjas Eesti kontekstis põhjendatud. Nimetatud organisatsioonid leiavad, et eelnõu

sõnastuse järgi on rahvusvahelise kaitse taotlejatel võimalik maakonnast lahkuda üksnes loa

saamisel ning tervislike, perekondlike või muude oluliste põhjenduste esinemisel ja seda siis,

kui seda peab vajalikuks materiaalsete vastuvõtutingimuste osutaja. A. Kiviberg andis sõna

Siseministeeriumi esindajatele, paludes selgitada liikumispiirangu regulatsiooni ning avaldada

arvamust selle võimaliku muutmise vajaduse kohta eelnõus.

Anneli Viks vastas, et Inimõiguste Keskus on varasemalt samale teemale tähelepanu juhtinud

ning Siseministeerium on neile ka vastanud, kuid nende arusaam liikumispiirangust ja

taotlejate majutamisest konkreetses piirkonnas on ekslik. Direktiiv sätestab kaks erinevat

võimalust, kuidas reguleerida tuvastamata isikute Eestis viibimist, millest üks seisneb

majutuse korraldamises kindlas piirkonnas, näiteks nõudes viibimist Harju maakonnas ning

loa küsimist sellest lahkumiseks. Sellisel juhul ei ole tegemist liikumisvabaduse piiramisega,

vaid majutuse korraldamisega vastavalt Eesti võimalustele ning loa küsimise kohustus ei

laiene olukordadele, kus isik peab osalema menetlustoimingutes. Tegemist on isikutega, kellel

puuduvad dokumendid ning kelle isik ei ole tuvastatud. Reformi eesmärk on vältida

dokumenteerimata isikute edasiliikumist Euroopa Liitu, mistõttu on ette nähtud täiendavad

meetmed, mida direktiiv lubab rakendada. Teise võimalusena nähakse ette liikumisvabaduse

piiramine, mille puhul teeb Politsei- ja Piirivalveamet vastava otsuse, määrates isiku elukoha,

liikumispiirangud ning kohustuse kindlaksmääratud ajavahemikel registreerimisele tulla.

Selline otsus on kohtus vaidlustatav ning käsitletavad meetmed on sisult erinevad ega ole

vastuolus direktiivi ega määrustega.

Ando Kiviberg ütles, et selgitusest jäi mulje, et valdavalt on tegemist dokumentideta

isikutega ning uuris, kas vastuvõttev riik ei peaks mingil hetkel neile siiski väljastama ajutist

dokumenti, mis võimaldaks isikul oma identiteeti vähemalt riigisiseselt tõendada.

Anneli Viks sõnas, et rahvusvahelise kaitse taotleja registreerimisel väljastatakse talle kaitse

taotleja tunnistus, millele kantakse isiku ütluste alusel tema nimi ja päritoluriik, samuti allkiri

ning märge, et dokument kehtib üksnes Eesti piires ega võimalda riigist välja reisimist. Juhul,

kui isikul on olemas isikut tõendavad dokumendid, võtab Politsei- ja Piirivalveamet need

hoiule ning annab vastu kaitse taotleja tunnistuse. Elamisloa saab isik pärast menetluse lõppu,

kui on tuvastatud, et tal on rahvusvahelise kaitse vajadus ning seejärel väljastatakse talle

16

elamisloakaart samadel alustel nagu teistele välismaalastele.

Ando Kiviberg tegi seejärel ettepaneku asuda muudatusettepanekute hääletamise juurde. Ta

tutvustas esimest muudatusettepanekut, mille on esitanud Siseministeerium ning millele on

tähelepanu juhtinud ka Inimõiguste Keskus. Ettepaneku eesmärk on laiendada

perekonnaliikme määratlust tulenevalt Riigikohtu 2026. aasta 23. märtsi lahendist, milles leiti,

et kehtiv seadus on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei loe pagulase

perekonnaliikmeks enne Eestisse saabumist temaga tegelikus kooselus elanud faktilist

elukaaslast, kellega abiellumine või kooselu registreerimine oli päritoluriigis elukaaslaste

tahtest sõltumata õiguslikult võimatu.

Anneli Viks märkis, et Siseministeerium ei olnud kohtumenetluse ajal, kui seda küsimust

arutati, sellise muudatuse tegemise poolt, kuid Riigikohtu otsusest tulenevalt puudub

võimalus teisiti toimida ning see muudatus tuleb eelnõus ette näha.

Ando Kiviberg pani hääletamisele muudatusettepaneku nr 1 muudatusettepanekute loetelu

kavandis.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 1:

1. Teha eelnõus järgmised muudatused:

1.1. Täiendada eelnõu § 6 uue lõikega 2 (muutes järgnevate lõigete numeratsiooni)

järgmises sõnastuses:

„(2) Käesoleva seaduse tähenduses võib perekonnaliikmeks lugeda ka isiku, kes ei ole taotleja

abikaasa ega registreeritud elukaaslane, kui:

1) ta elas enne Eestisse saabumist taotlejaga ühises majapidamises püsivas kooselus;

2) tema ja taotleja vahel on tegelik perekondlik suhe;

3) tema ja taotleja abiellumine või kooselu registreerimine ei olnud neist sõltumatutel

asjaoludel nende elukohariigis võimalik;

4) tema ja taotleja suhe vastab käesoleva seaduse eesmärgile kaitsta perekonna- ja eraelu ning

5) käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud asjaolusid on taotleja faktiliselt tõendanud ning

neid tõendeid kogumis hinnates saab järeldada, et tegemist on tegeliku kooseluga.“;

1.2. Asendada eelnõu § 85 lõike 1 punktis 1 tekstiosa „lõikes 1“ tekstiosaga „lõigetes 1 ja 2“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (muudatusettepaneku poolt 6: Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein; vastu 3: Ants

Frosch, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; erapooletuid 0; ei hääletanud 0).

Ando Kiviberg märkis, et muudatusettepaneku nr 2 on esitanud Isamaa fraktsioon ning

ettepaneku eesmärk on sätestada seaduse tasandil, et Eesti ei osale välismaalaste

ümberasustamises ega ümberpaigutamises. Ando Kiviberg andis ettepaneku

kommenteerimiseks sõna Helir-Valdor Seederile.

Helir-Valdor Seeder selgitas, et ettepaneku sisu seisneb selles, et Eesti ei osale pagulaste

ümberasustamises ega ümberpaigutamises, vaid panustab solidaarsusmehhanismi raames kas

rahaliselt või oma inimressursiga.

Ando Kiviberg märkis, et talle teadaolevalt on Siseministeerium selles küsimuses

konsulteerinud Euroopa Komisjoniga, ning palus Siseministeeriumil muudatusettepanekut

17

kommenteerida ja selgitada Euroopa Komisjoni tagasisidet.

Anneli Viks selgitas, et Siseministeerium on ettepanekuga tutvunud ning peab selle sisu

arusaadavaks ja mõistetavaks, kuid ei saa seda toetada normitehnilise takistuse tõttu. Tegemist

on otsekohalduva määrusega, mille puhul ei ole lubatud selle sisu Eesti õiguses ei kitsendavalt

ega laiendavalt üle võtta. Määrus näeb ette kolm valikut, kuidas riik saab igal aastal panustada

ning siseriiklikus õiguses ei tohi neid valikuid kitsendada. Samuti selgitas ta, et määruses

sätestatud solidaarsusmehhanismi protsess algab juunis andmete kogumisega ja lõpeb

detsembris otsuse tegemisega ning seda protsessi ei ole võimalik siseriikliku õigusega muuta.

Ando Kiviberg märkis, et on selles küsimuses suhelnud ka valitsuse esindajatega ning

selgitas, et praegune valitsus ei plaani ümberpaigutamises osaleda, kuid tulevastele

valitsustele jäetakse võimalus see otsus ümber hinnata, mistõttu ei ole otstarbekaks võimalusi

seadusega lõplikult välistada.

Helir-Valdor Seeder tõstatas küsimuse normitehnilise takistuse kohta. Kui tegemist on

liikmesriigi õigusega valida direktiivis ette nähtud võimaluste vahel, siis ei näe ta takistust,

miks ei võiks seda otsust teha seaduse tasandil iga-aastaselt. Ta tõi võrdluseks riigieelarve ja

miinimumpalga kehtestamise, mida samuti otsustatakse regulaarselt ning leidis, et sama

loogika võiks kehtida ka käesoleval juhul. Valitsusel on niikuinii võimalik igal aastal oma

otsuseid ümber hinnata ning seadusi saab vajadusel muuta suhteliselt kiiresti ja paindlikult. Ta

seadis kahtluse alla väite, et tegemist on normitehnilise takistusega, mis välistaks sellise

regulatsiooni kehtestamise seaduse tasandil.

Anneli Viks selgitas, et kui tegemist oleks direktiiviga, oleks võimalik sätestada vastavad

valikud siseriiklikus õiguses, kuid määruse puhul see ei ole lubatud, kuna Euroopa Liidu

määrus on otsekohalduv ja juba Eesti õiguse osa. Määruse sätteid ei tohi muudetud sõnastuses

Eesti õigusesse üle võtta ega neid kitsendada. Kui siseriiklikus õiguses piirata määruses ette

nähtud kolme valikut, näiteks vähendada neid kahele, tekiks vastuolu Euroopa Liidu

õigusega. Eelnõu sätestab menetluse, mille kohaselt teeb otsuse Vabariigi Valitsus, kes

kooskõlastab selle Euroopa Liidu asjade komisjoniga ning rohkem ei ole võimalik

otsekohalduvat määrust siseriiklikus õiguses täiendada.

Helir-Valdor Seeder pakkus kompromisslahendusena, et seaduses ei peaks sätestama

konkreetset valikut solidaarsusmehhanismis osalemiseks, vaid määrama otsustuspädevuse

Riigikogule. Kui praegu on see pädevus antud valitsusele ja ministrile, siis võiks selle anda

Riigikogu täiskogule, kes otsustaks igal aastal kolme võimaluse vahel. Sellisel juhul ei näe ta

normitehnilist takistust, kuna otsustusõigus jääks riigi tasandile ning valikute tegemine

toimuks paindlikult iga-aastaselt. Ta küsis, milles seisneb takistus juhul, kui otsustusõigus

antakse Riigikogule.

Anneli Viks märkis, et sellisel juhul on tegemist uue ettepanekuga, mida ei ole varem

kaalutud, kuid sellise lahenduse puhul normitehnilist takistust ei esine.

Ando Kiviberg tegi ettepaneku keskenduda arutelus olemasolevatele esitatud

muudatusettepanekutele ning märkis, et kui Riigikogu soovib edaspidi seaduseelnõu muuta,

on see võimalus olemas.

18

Helir-Valdor Seeder nõustus, et esmalt tuleb olemasolevat ettepanekut hääletada ja

menetlusega edasi liikuda, kuid juhtis tähelepanu, et komisjonil on õigus teha ka oma

muudatusettepanekuid. Arutelu käigus on võimalik kujundada komisjonipoolne ettepanek,

tuginedes arutelu käigus saadud täiendavale arusaamisele.

Kalle Laanet küsis, kas ta sai õigesti aru, et arutelu puudutab määrust, mitte direktiivi ning

märkis, et määrus on otsekohalduv, mistõttu ei ole seda võimalik muuta.

Margit Veskimäe vastas, et võimalik on muuta protsessi ehk seda, kuidas otsus tehakse.

Ando Kiviberg pani hääletamisele muudatusettepaneku nr 2 muudatusettepanekute loetelu

kavandis.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 2:

2. Teha eelnõus järgmised muudatused:

2.1. Paragrahvi 11 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

“(4) Eesti ei võta ümberasustamise ega ka ümberpaigutamise raames vastu välismaalaseid,

vaid osaleb teiste liikmesriikide toetamises solidaarsusmehhanismi kaudu.

2.2. ja seoses eeltooduga jäetakse eelnõust välja:

2.2.1. paragrahvi 11 lõiked 5-7;

Väljajäetav tekst:

„(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud otsuses ümberasustamise kohta määratakse

kindlaks vähemalt Eestisse ümberasustatavate isikute piirarv ja päritoluriik ning

ümberasustamise aasta.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud otsuses solidaarsusmehhanismi kohta määratakse

kindlaks:

1) rahvusvahelise kaitse taotlejate või selle saanud isikute Eestisse vastuvõtmise piirarv ja

aasta;

2) rahaline toetus või

3) alternatiivsed toetusmeetmed kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega

(EL) 2024/1351.

(7) Välismaalase võib Eestisse ümber asustada pärast Politsei- ja Piirivalveameti otsust

tunnustada isikut rahvusvahelise kaitse saajana.”

2.2.2. paragrahvi 34 lõige 3;

Väljajäetav tekst:

„(3) Ümberasustamise korras vastuvõetava välismaalase rahvusvahelise kaitse taotluse võib

Politsei- ja Piirivalveamet vastu võtta välisriigi territooriumil.”

2.2.3. paragrahvi 36 lõige 7;

Väljajäetav tekst:

„(7) Eestisse ümberasustamise või rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisega seotud

toimingud võib teha selles riigis, kus välismaalane menetlemise ajal viibib.”

2.3. ja seoses muudatusettepanekuga nr 2.1. jäetakse paragrahvi 36 lõikest 6 välja

järgmised sõnad: „ja saaja ning ümberasustamise või ümberpaigutamise korras vastuvõetav

välismaalane.”;

2.4. ja seoses muudatusettepanekuga nr 2.1. jäetakse paragrahvi 36 lõikest 8 välja

järgmised sõnad: „ja ümberpaigutamise korral “;

19

2.5. ja seoses muudatusettepanekuga nr 2.1. jäetakse paragrahvi 107 lõikest 1 välja

järgmised sõnad: „ümberpaigutatava, ümberasustatava”.

Isamaa fraktsioon

Juhtivkomisjon: JÄTTA ARVESTAMATA (muudatusettepaneku poolt 3: Ants Frosch,

Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; vastu 6: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet,

Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein; erapooletud 0; ei hääletanud 0).

Ando Kiviberg tutvustas kolmandat muudatusettepanekut ning märkis, et pagulastega

tegelevad organisatsioonid on juhtinud tähelepanu eelnõu § 12 ebaselgusele küsimuses, kas

välismaalase poolt teisele liikmesriigile üleandmise otsuse vaidlustamisel peatub üleandmise

tähtaeg või mitte. Ta selgitas, et muudatusettepaneku eesmärk on sätestada selguse huvides, et

kaebuse esitamisel on välismaalasel võimalik taotleda lisaks Eestis viibimise lubamisele

menetluse ajaks ka üleandmise tähtaja peatumist.

Anneli Viks märkis, et Siseministeeriumi jaoks on oluline, et välismaalane esitaks

vaidlustused korraga ega esitaks korduvalt järjest uusi taotlusi. Kui välismaalane vaidlustab

üleandmise otsuse, saab ta taotleda kohtult ka seda, et otsustataks üleandmise tähtaja

peatumine ning kohus lahendab selle küsimuse menetluse käigus.

Ando Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 3 muudatusettepanekute loetelu kavandis

on vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid

muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 3:

3. Täiendada eelnõu § 12 lõike 12 lauset pärast sõna „tegemiseni“ lauseosaga „ning

selleks ajaks üleandmise tähtaja peatamist“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg tutvustas neljandat muudatusettepanekut. Tegemist on tehnilise muudatusega,

mille eesmärk on täpsustada, keda Politsei- ja Piirivalveamet peab saatjata alaealise

esindamise vajadusest teavitama. Sarnaselt eelnõu § 36 lõikes 1 sätestatuga on selleks

asutuseks Sotsiaalkindlustusamet.

Ando Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 4 muudatusettepanekute loetelu kavandis

on vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid

muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 4:

4. Täiendada eelnõu § 15 lõike 1 teist lauset pärast sõna „teavitab“ sõnaga

„Sotsiaalkindlustusametit“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

20

Ando Kiviberg tutvustas viiendat muudatusettepanekut. Tegemist on tehnilise muudatusega,

mille eesmärk on jätta sättest välja viited konkreetsetele seaduses sätestatud

kaasaaitamiskohustuse sätetele, kuna kaasaaitamiskohustused tulenevad lisaks seadusele ka

Euroopa Liidu määrustest.

Ando Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 5 muudatusettepanekute loetelu kavandis

on vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid

muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 5:

5. Jätta välja eelnõu § 20 lõikest 3 lauseosa „Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 3 ja

4 sätestatud“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon:ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg tutvustas kuuendat muudatusettepanekut ja märkis, et sellega täpsustatakse, et

just käesoleva seaduse alusel andmekogusse ABIS kantavaid andmeid säilitatakse

maksimaalselt 50 aastat. Ta selgitas, et täiendus „käesoleva seaduse alusel“ on vajalik, kuna

ABISesse kantakse andmeid erinevate seaduste alusel ning näiteks isikut tõendavate

dokumentide seaduse alusel kantavaid andmeid säilitatakse kuni 75 aastat.

Helir-Valdor Seeder küsis, miks on andmete säilitamise maksimaalne tähtaeg 50 aastat ning

kas selle aluseks on metoodiline lähenemine.

Anneli Viks vastas, et andmete säilitamise tähtaja määramisel on lähtutud analoogiast teiste

välismaalaste andmete säilitamisega.

Ando Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 6 muudatusettepanekute loetelu kavandis

on vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid

muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 6:

6. Täiendada eelnõu § 33 lõike 1 esimest lauset enne sõna „Andmekogusse“ sõnadega

„Käesoleva seaduse alusel“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon:ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg tutvustas seitsmendat muudatusettepanekut. Sellega jäetakse

menetlusdokumentide kättetoimetamise sättest välja ebaselge ja erinevaid arusaamu tekitanud

lause, mille kohaselt loeti menetlusdokument või haldusakt kättetoimetatuks selle edastamisel

elektronposti aadressile või infotehnoloogilise vahendi abil. Endiselt lähtutakse

menetlusdokumentide kättetoimetamisel haldusmenetluse seadusest, mille kohaselt peab isik

21

elektrooniliselt kätte saadud dokumendi kättesaamise kinnitama.

Anneli Viks selgitas, et tegemist on sättega, mille alles jätmisel tekiks dubleerimine, kuna

sama regulatsioon on juba haldusmenetluse seaduses olemas.

Ando Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 7 muudatusettepanekute loetelu kavandis

on vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid

muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 7:

7. Jätta välja eelnõu § 40 lõike 3 esimene lause.

Väljajäetav tekst:

„Menetlusdokument või haldusakt loetakse kättetoimetatuks, kui see on edastatud

välismaalase või tema esindaja elektronposti aadressil või haldusorgani infotehnoloogilise

vahendi abil.“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg tutvustas kaheksandat muudatusettepanekut. Põgenikega tegelevatele

organisatsioonidele tekitas küsitavusi lapse parimate huvidega arvestamine.

Muudatusettepaneku eesmärk on kohendada teksti selliselt, et oleks selge, et alaealise

kinnipidamisel tuleb igakordselt hinnata individuaalset olukorda ning arvestada alaealise

heaolu ja turvalisusega.

Anneli Viks selgitas, et tegemist on laste kinnipidamise regulatsiooniga, mille kohta mitmed

organisatsioonid on märkinud, et see peaks olema keelatud. Esineda võib olukordi, kus

kinnipidamine on siiski vajalik, näiteks juhul, kui lapsevanem tuleb kinni pidada ning tal on

kaasas väikelaps, kelle huvides on jääda vanemaga kokku. Selliste juhtumite tõttu on vajalik

vastava võimaluse sätestamine seaduses, kuid iga üksikjuhtumi puhul tuleb hinnata lapse

individuaalset olukorda ning arvestada tema heaolu ja turvalisusega.

Ando Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 8 muudatusettepanekute loetelu kavandis

on vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid

muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 8:

8. Teha eelnõus järgmised muudatused:

8.1. Täiendada eelnõu § 69 lõiget 1 pärast sõna „kui“ sõnadega „individuaalse hindamise

tulemusel“;

8.2. Täiendada § 69 lõike 1 punkti 2 pärast sõna „kohaselt“ sõnadega „alaealise heaolu ja

turvalisuse kaalutlustel vajalik ja“;

8.3. Asendada § 69 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas sõna „on“ sõnadega „võib olla“

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

22

Ando Kiviberg tutvustas üheksandat muudatusettepanekut. See puudutab rahvusvahelise

kaitse andmise registrit. Ettepaneku eesmärk on täpsustada, et registris töödeldakse lisaks

rahvusvahelise kaitse taotlejate andmetele ka rahvusvahelise kaitse alusel elamisloa taotlejate

andmeid.

A. Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 9 muudatusettepanekute loetelu kavandis on

vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 9:

9. Täiendada eelnõu § 103 pärast sõnu „rahvusvahelise kaitse“ sõnadega „ja selle alusel

elamisloa“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg tutvustas kümnendat muudatusettepanekut. See tuleneb andmekaitseõigusest,

mille kohaselt peavad kõik registrites töödeldavad andmekategooriad olema sätestatud

seaduse tasandil. Muudatusettepanekuga lisatakse rahvusvahelise kaitse andmise registri

andmekategooriatesse ka soolise identiteedi, sooväljenduse ja seksuaalse sättumuse andmed

ning sotsiaalmeediakontode andmed.

Anneli Viks selgitas, et tegemist on puudusega, millele juhiti tähelepanu eelnõu

rakendusaktide kooskõlastamise käigus seoses rahvusvahelise kaitse andmise registri

põhimäärusega. Andmekaitse Inspektsioon ning Justiits- ja Digiministeerium osutasid, et

vastavaid andmeid ei ole lubatud töödelda põhimääruse alusel, kui need ei ole seaduse

tasandil eraldi sätestatud. Seetõttu on vajalik lisada need andmekategooriad seadusesse eraldi

punktidena, mitte käsitleda neid muude üldiste kategooriate all.

Helir-Valdor Seeder küsis, kas soolise identiteedi, sooväljenduse ja seksuaalse sättumuse

andmete kõrval on registris ette nähtud ka rahvuse andmete töötlemine.

Anneli Viks vastas jaatavalt.

Ando Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 10 muudatusettepanekute loetelu kavandis

on vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid

muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 10:

10. Täiendada eelnõu § 104 lõiget 1 uute punktidega 2 ja 3 (muutes järgnevate punktide

numeratsiooni) järgmises sõnastuses:

“2) soolise identiteedi, sooväljenduse ja seksuaalse sättumuse andmed;

3) sotsiaalmeedia kontode andmed;“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

23

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg tutvustas üheteistkümnendat muudatusettepanekut. Tegemist on tehnilise

muudatusega, mis puudutab halduskohtumenetluse seadustikku. Kuna vahepeal on

halduskohtumenetluse seadustikku muudetud ning kehtiva korra kohaselt vaatab halduskohus

nii rahvusvahelise kaitse asja kui ka ajutise konkurentsijärelevalvemeetme peale esitatud

kaebuse läbi eelisjärjekorras, siis eelnõuga täpsustatakse, et rahvusvahelise kaitse asja vaatab

kohus läbi välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses ette nähtud tähtajal.

A. Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 11 muudatusettepanekute loetelu kavandis on

vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 11:

11. Muuta eelnõu § 111 punkti 1 ja sõnastada see järgmiselt:

„1) paragrahvi 126 lõiget 3 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Rahvusvahelise kaitse asja vaatab kohus läbi välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise

seaduses sätestatud tähtajal.“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Ando Kiviberg tutvustas kaheteistkümnendat muudatusettepanekut, mis on normitehniline

muudatus. Kuna kriminaalmenetluse seadustikus ei ole veel jõustunud peatükk 34, mida

eelnõuga soovitakse kehtetuks tunnistada ning politsei ja piirivalve seaduses ei ole veel

jõustunud paragrahv 765, mida eelnõuga soovitakse muuta, tuleb vastavad muudatused ette

näha avaldatud, kuid veel jõustumata muutmise seadustes. Ühtlasi jäetakse seadusest välja

üldises korras jõustumise norm, kuna üldine jõustumine toimuks muidu hiljem kui seaduse

kavandatud üldine jõustumise tähtaeg 12.06.2026.

A. Kiviberg küsis, kas muudatusettepanekut nr 12 muudatusettepanekute loetelu kavandis on

vaja hääletada või on kõik sellega nõus. Komisjoni liikmed nõustusid muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanekute loetelu kavandi muudatusettepanek nr 12:

12. Teha eelnõus järgmised muudatused:

12.1. Jätta välja eelnõu § 114 punkt 2.

Väljajäetav tekst:

„2) seadustiku34. peatükk tunnistatakse kehtetuks;“;

12.2. Täiendada eelnõu uue paragrahviga 117 (muutes järgnevate paragrahvide

numeratsiooni) järgmises sõnastuses:

㤠117. Politsei ja piirivalve seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse § 2 kehtetuks tunnistamine

Politsei ja piirivalve seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse (RT I, 20.09.2022,1) § 2 tunnistatakse kehtetuks.“;

12.3. Jätta välja eelnõu § 116 punkt 2.

Väljajäetav tekst:

24

„2) paragrahvi 765 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kaitsepolitseiamet ja Välisluureamet on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2018/1240 artikli 13 lõikes 4 nimetatud asutused, kellel on juurdepääs Euroopa reisiinfo

ja -lubade süsteemile.“;

12.4. Täiendada eelnõu uue paragrahviga 118 (muutes järgnevate paragrahvide

numeratsiooni) järgmises sõnastuses:

㤠118. Politsei ja piirivalve seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse muutmine

Politsei ja piirivalve seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse (RT I, 11.03.2023, 4) § 1 punktis 1 muudetakse § 765 lõige 4 ja sõnastatakse

järgmiselt:

„(4) Kaitsepolitseiamet ja Välisluureamet on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2018/1240 artikli 13 lõikes 4 nimetatud asutused, kellel on juurdepääs Euroopa reisiinfo

ja -lubade süsteemile.“.

12.5. Jätta välja eelnõu § 131 lõige 2.

Väljajäetav tekst:

„(2) Käesoleva seaduse § 125 punkt 47 jõustub üldises korras.“;

12.6. Muuta eelnõu § 131 lõige 3 ja sõnastada see järgmiselt:

„(3) Käesoleva seaduse § 114 punkt 3 jõustub kuupäeval, mille Euroopa Komisjon määrab

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1240 artikli 88 lõike 1 alusel vastu

võetud otsuses Euroopa reisiinfo ja -lubade süsteemi kasutusele võtmiseks.“.

Põhiseaduskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg,

Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann,

Tanel Tein, Jaak Valge).

Karin Tuulik sõnas, et eelnõu on läbinud keeletoimetuse ning tutvustas ja näitas ekraanil

komisjoni liikmetele vastavaid muudatusi. Komisjoni liikmed nõustusid keeleliste

parandustega.

Ando Kiviberg küsis seoses eelnevalt H.-V. Seederi tehtud ettepanekuga ajaraami kohta. Ta

uuris, kas eelnõu menetlemiseks ja vastuvõtmiseks on tulenevalt Euroopa Liidu õigusest

ajaline surve.

Karin Tuulik selgitas, et Euroopa Liidu varjupaigareform jõustub kõikides liikmesriikides

12. juunil ning sama kuupäev on ette nähtud ka eelnõu jõustumiseks. Riigisisese õiguse

samaaegne jõustumine väldib olukorda, kus tekiks segadus selles, millised asutused milliseid

ülesandeid täitma hakkavad. Kui eelnõu ei võeta vastu maikuus, siis ei jõua siseriiklikku

õigust jõustada reformi jõustumise tähtajaks ning see tekitaks probleeme reformi

rakendamisel.

Helir-Valdor Seeder tegi ettepaneku, et komisjon võiks vormistada lahenduse, mille kohaselt

sätestatakse seaduses, et solidaarsusmehhanismis osalemise viisi otsustab Riigikogu. Sellisel

juhul ei piirata otsekohalduva määrusega ette nähtud valikuid, vaid määratakse üksnes

otsustuspädevus parlamendi tasandile. Eelnõu kohaselt teeb otsuse valitsus või minister ning

see kooskõlastatakse Euroopa Liidu asjade komisjoniga, mis tema hinnangul ei tähenda

siduvat otsust. Ta tõi võrdluse Euroopa Liidu Nõukoguga, kus Eesti esindaja peab lähtuma

Euroopa Liidu asjade komisjoni seisukohast, kuid praktikas on olnud olukordi, kus sellest

25

kinni ei peeta. Otsustuspädevuse andmine Riigikogu täiskogule oleks selgem ja sisuliselt

põhjendatud lahendus.

Pipi-Liis Siemann küsis, milles seisneb selle ettepaneku argument, arvestades, et valitsus

esindab üldpoliitilistes küsimustes oma olemuselt Riigikogu enamuse ehk vähemalt

koalitsiooni seisukohti.

Helir-Valdor Seeder selgitas, et tegemist on tema hinnangul sisuliselt olulise küsimusega,

mis peaks olema otsustatud parlamendi tasandil. Kuigi valitsusel on tavaliselt Riigikogus

enamus, ei tähenda see, et parlament ei peaks sellistes küsimustes rolli omama. Vastasel juhul

muutuks parlamentaarne arutelu formaalsuseks. Otsus pagulaste vastuvõtmise või üksnes

rahalise panustamise vahel ei ole tehniline ega igapäevaselt muudetav küsimus, vaid

põhimõtteline valik, millel on pikaajaline mõju. Selline otsus võiks kehtida pikema aja vältel

ning ei tekitaks märkimisväärset bürokraatlikku koormust. Ta lisas, et ka kiireloomulistes

olukordades, näiteks rändekriisi korral, on parlamendil võimalik otsuseid suhteliselt kiiresti

vastu võtta, mistõttu ei näe ta takistust otsustuspädevuse andmisel Riigikogule.

Jaak Valge sõnas, et tegemist on olulise küsimusega, mis väärib eraldi tähelepanu ja

parlamentaarset arutelu. Seadusandliku võimu rolli tuleks tugevdada täidesaatva võimu suhtes

ning käsitleda seda tasakaalustatud koostööna. Viimastel aastatel on seadusandliku võimu

tähendus vähenenud ning parlamentarismi sisuline roll muutunud, mistõttu selline samm

aitaks kaasa võimuharude paremale tasakaalustamisele.

Kalle Laanet küsis, kas on teada, kuidas on see küsimus lahendatud naaberriikides ning

uuris, kas otsustamine on viidud parlamentaarsesse hääletusse või on see jäetud muul viisil

korraldatuks.

Anneli Viks märkis, et tal puudub teadmine, et naaberriikides oleks see küsimus viidud

parlamentaarsesse täiskogu otsustamisele, kuid ta ei ole seda ka eraldi uurinud.

Ando Kiviberg sõnas, et küsimus puudutab parlamendi rolli ning ta nõustus, et nii kaalukad

otsused võiksid olla tehtud parlamendi tasandil. Ta sõnas, et tegemist on ootamatult tekkinud

ettepanekuga, mille põhjalikuks analüüsimiseks oleks vaja rohkem aega ning arvestada tuleb

ka nüanssidega, mida hetkel ei pruugi olla võimalik täielikult hinnata. Antud juhul on ajasurve

suur ning peamine eesmärk on menetlusega edasi liikuda. Riigikogul on edaspidi võimalik

seadust vajadusel muuta, kui selgub, et pakutud lahendus on parem. Ta sõnas, et ei pea

mõistlikuks võtta praegu riski, mis võiks eelnõu menetlust edasi lükata ning leidis, et

põhimõttelisi otsuseid ei ole otstarbekas teha kiirkorras.

A. Kiviberg pani hääletusele Helir-Valdor Seederi ettepaneku sõnastada komisjonipoolne

muudatusettepanek, mille kohaselt sätestatakse seaduses, et solidaarsusmehhanismis

osalemise viisi otsustab Riigikogu (ettepaneku poolt 3: Ants Frosch, Helir-Valdor Seeder,

Jaak Valge; vastu 6: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Andrus Seeme,

Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein; erapooletuid 0; ei hääletanud 0). Ettepanek ei leidnud toetust.

A. Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.

Otsustati:

26

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 13.05.2026 (konsensus: Ants Frosch,

Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme,

Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein, Jaak Valge).

2.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (poolt 6: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle

Laanet, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein; vastu 3: Ants Frosch, Helir-Valdor

Seeder, Jaak Valge; erapooletuid 0).

2.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 18.05.2026 (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe,

Kalle Laanet, Helir-Valdor Seeder, Andrus Seeme, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein, Jaak

Valge).

3. Info ja muud küsimused

Infot ja muid küsimusi ei olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija