VÄLK protokoll 4.05.2026

Riigikogu väliskomisjoni

istungi protokoll nr 191

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 04. mai 2026

Algus 11.22, lõpp 13.07

Juhataja: Marko Mihkelson (esimees)

Protokollija: Kristiina Reinfeldt (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ester Karuse, Eerik-Niiles Kross, Juku-Kalle Raid

Komisjoni ametnikud: Birgit Keerd-Leppik (nõunik-sekretariaadijuhataja), Ivar Mölder

(nõunik)

Puudusid: Mart Helme, Henn Põlluaas, Urmas Reinsalu ja Luisa Värk

Kutsutud: pöördumise algatajate esindajad Sten Loov, Mikko Lagerspetz, Remi Punak

(videosild) ja Birgit Poopuu (videosild) (2. päevakorrapunkt); Välisministeeriumi Ida-

Euroopa ja Kesk-Aasia osakonna 1. büroo (Venemaa, Valgevene ja Kesk-Aasia büroo)

direktor Riina Kaljurand (3. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Väliskomisjoni nädala töökava kinnitamine

2. Kollektiivne pöördumine "Eesti kohustus ennetada genotsiidi Gazas" (1-6/26-36/1)

3. Arengud Venemaal

4. Info ja muud küsimused

1. Väliskomisjoni nädala töökava kinnitamine

Väliskomisjoni nädala (04.05-10.05.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäev, 4. mai 2026 kell 11.15

1. Väliskomisjoni nädala töökava kinnitamine

2. Kollektiivne pöördumine "

3. Arengud Venemaal

4. Info ja muud küsimused

Väliskomisjoni väljasõiduistung Välisluureametis teisipäeval, 5. mai 2026 kell 14.30

Väliskomisjoni väljasõiduistung Välisluureametis

1. Ülevaade julgeolekuolukorra arengutest

2. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung reedel, 8. mai 2026 kell 10.00

1. Eesti seisukohad 11. mail 2026 toimuval Euroopa Liidu välisasjade nõukogu istungil

2. Info ja muud küsimused

2

Kohtumised:

Esmaspäeval, 4. mail 2026 kell 13.15 kohtub väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson

Ameerika Ühendriikide suursaadiku Roman Pipkoga

Teisipäeval, 5. mail 2026 kell 10.15 kohtub väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson

Hispaania Kuningriigi suursaadiku Angel Vázqueziga

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Ester Karuse, Eerik-Niiles Kross, Marko

Mihkelson, Juku-Kalle Raid).

2. Kollektiivne pöördumine "Eesti kohustus ennetada genotsiidi Gazas" (1-6/26-36/1)

Remi Punak esitles kollektiivset pöördumist, alustades küsimusest, miks Eesti ühiskonnas

puudub arutelu Gaza genotsiidi teemal. Ta osutas, et Eesti riigil on kohustus astuda samme

genotsiidi ennetamiseks, kuid Vabariigi Valitsus ei ole seni rahvusvahelise kohtu 2024.a

otsusele reageerinud. Tema sõnul on pigem märgata vastupidist suundumust, kus valitsus on

otsustanud süvendada koostööd Eesti ja Iisraeli vahel. Sellega õõnestab Eesti oma

rahvusvahelisele õigusele tuginevat vundamenti. R. Punak selgitas, et pöördumises on esitatud

neli ettepanekut, millest ta rõhutas eeskätt neljandat – moodustada komisjon, mis esitaks

ettepanekud, tuginedes rahvusvahelisele õigusele. Selle komisjoni õigusliku hinnangu alusel

võiks Riigikogus toimuda avalik arutelu.

Birgit Poopuu juhtis tähelepanu avalikele allikatele, sh teadlaste pöördumistele, mis on

kollektiivses pöördumises ära toodud. Eraldi tõi ta välja, et maailma juhtivad genotsiidi

uurijaid on kirjutanud ka avaliku kirja.

Mikko Lagerspetz märkis, et tema hinnangul on kollektiivses pöördumises kõik vajalikud

argumendid olemas. Samas tõstatas ta küsimuse, mis võiks olla põhjuseks jätta täitmata Eesti

rahvusvahelised kohustused.

Sten Loov märkis, et soovib omalt poolt rõhutada pöördujate lähtekohta, mis tugineb rangelt

rahvusvahelisele õigusele. Ta selgitas, et on teadlikult püütud vältida emotsionaalseid

argumente ja väljaütlemisi ning keskendutud kitsamalt konkreetsele konventsioonile.

Marko Mihkelson tänas külalisi ning märkis sissejuhatuseks, et teema ei ole komisjonile

esmakordne. Ta viitas, et komisjon on viimasel ajal tähelepanelikult jälginud Lähis-Ida

arenguid, sh Gaza olukorda, ning rõhutas, et argumentidele tuginevate küsimuste tõstatamine

on oluline ja õigustatud. Ta selgitas, et rahvaalgatuste ja kollektiivsete pöördumiste puhul on

tavaks kuulata esmalt ära algatajate argumendid ja seisukohad ning seejärel koguda täiendavat

infot eraldi istungil. Ta lisas, et kuna pöördumises esitatud küsimused puudutavad suurel

määral valitsuse tegevust, otsustab komisjon edasise menetluse pärast külaliste ärakuulamist

oma sisemise arutelu käigus. Seejärel palus ta täpsustada pöördumise neljanda ettepanekut. Ta

soovis teada, kuidas peaks algatajate hinnangul moodustuma sõltumatutest õigusekspertidest

komisjon, kes koostaks õiguslikul analüüsil põhineva avaliku hinnangu Eesti senisele

tegevusele genotsiidi ennetamise kohustuse valguses ning esitaks valitsusele ja Riigikogule

konkreetsed soovitused edasiseks tegevuseks, ning kes otsustab komisjoni loomise üle ja

kuidas õiguseksperdid sinna nimetatakse.

Birgit Poopuu vastas, et komisjoni moodustamise otsustamine on väliskomisjoni pädevuses.

Ta selgitas, et algatajate hinnangul peaks komisjoni kuuluma Eesti vastava valdkonna

eksperdid – teadlased, poliitikakujundajad, juristid ning kaasatud peaksid olema mitme

3

ülikooli esindajad, eelkõige need, kelle uurimistöö on teemaga vahetult seotud. Ta rõhutas, et

komisjon tuleks kokku panna kaasavalt, mitte üksnes väliskomisjoni poolt, vaid erinevaid

eksperte kaasates.

Marko Mihkelson tõdes, et sarnase pretsedendi puudumise tõttu on keeruline üheselt öelda,

kuidas selline komisjon peaks moodustuma. Ta lisas, et komisjoni võiks käsitleda sõltumatute

õigusekspertide komisjonina, kuid märkis, et mõiste „sõltumatus“ sisustamine on sageli

keeruline.

Sten Loov lisas, et tema hinnangul võiks ekspertkomisjon olla sarnane tavapärasele

praktikale, kus enne Riigikogu või valitsuse tasandil poliitilise otsuse vastuvõtmist tehakse

taustaanalüüse. Ta tõi näitena metsandusküsimused, mille puhul kaasatakse valdkonnaga

seotud spetsialiste ning ekspertkomisjon annab oma hinnangu, et Riigikogu või valitsus saaks

teha võimalikult adekvaatse otsuse. Ta märkis, et käesolevas pöördumises peetakse

ekspertkomisjoni all silmas samalaadset rolli.

Juku-Kalle Raid soovis täpsustada, kas algatajate ettepaneku kohaselt peaks väliskomisjon

ekspertkomisjoni kokku kutsuma ja selle liikmed määrama.

Birgit Poopuu vastas, et väliskomisjon võiks protsessi juhtida, kuid seejuures tuleb lähtuda

kaasamise põhimõttest. Ta rõhutas, et oluline on tagada erinevate huvirühmade ja ekspertide

osalemine ning et laiapõhjaline konsulteerimine oleks positiivne ja tervitatav. Ta lisas, et

eesmärk on kujundada lahendus, mille tulemusena oleks ekspertkomisjoni kaasatud

võimalikult suur ja mitmekesine ring eksperte.

Sten Loov lisas, et ta ei ole kõigi protseduuriliste sammude järjekorraga täielikult kursis, kuid

tema hinnangul võiks ekspertkomisjoni loomisele eelneda Riigikogu otsus. Ta selgitas, et

Riigikogu võiks võtta vastu otsuse ekspertkomisjoni moodustamiseks ning seejärel anda

protsessi juhtimise tagasi väliskomisjonile.

Eerik-Niiles Kross märkis, et lisaks neljandale ettepanekule soovib ta kommenteerida ka

pöördumise esimest kolme punkti. Ta leidis, et pöördumise esimene nõue tugineb

valearusaamale, sest rahvusvaheline kohus ei ole tema sõnul teinud otsust genotsiidi

toimepanemise kohta ega tuvastanud genotsiidiohtu sellisel kujul, nagu pöördumises

väidetakse. Tema selgitusel on menetluses senini mööndud üksnes, et õiguste riive võib olla

võimalik ning sisuline vaidlus on kohtus alles pooleli. Ta rõhutas, et genotsiidi vältimise

kohustus tuleneb genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioonist, kuid tema hinnangul ei

tulene praegustest rahvusvahelise kohtu lahenditest Eestile eraldiseisvaid kohustusi. Teiseks

kommenteeris ta 18. septembri 2024 ÜRO Peaassamblee resolutsiooni märkides, et

resolutsiooni poolt või vastu hääletamine ei tekita õiguslikult siduvaid kohustusi. Ta lisas, et

tema hinnangul ei ole ükski kohus seni tuvastanud, et käsitletavas olukorras oleks tegemist

genotsiidiga ning see küsimus on jätkuvalt arutamisel.

Sten Loov selgitas, et rahvaalgatuses ei väideta genotsiidi toimumist, kuid algatajate

hinnangul on tõendatud genotsiidi toimepanemise oht.

Eerik-Niiles Kross sõnas, et ka genotsiidi toimepanemise ohtu pole tõendatud.

Sten Loov lisas, et rahvusvahelise kohtu menetluses on kohus tema sõnul teinud selge otsuse

ja määruse ning kehtestanud Iisraelile konkreetsed meetmed, mis on Iisraelile siduvad.

4

Eerik-Niiles Kross sõnas, et meetmed vastavad tõele, kuid need ei puuduta tema hinnangul

genotsiidi tuvastamist. Ta möönis, et jutt humanitaarkatastroofist ja nälja ohust vastab tõele,

kuid rõhutas, et rahvusvaheline kohus ei ole seni genotsiidi küsimuses seisukohta võtnud. Ta

selgitas, et kohus on pidanud võimalikuks teatud õiguste ohustamist, kuid genotsiidi

tuvastamise küsimus on kohtumenetluses jätkuvalt lahtine. Ta lisas, et kohus on hiljem

korduvalt rõhutanud, et ta ei ole öelnud, et genotsiid on tuvastatud.

Mikko Lagerspetz märkis, et tema hinnangul põhines eelnev repliik valel arusaamal või

ebatäpsel tõlgendusel. Ta selgitas, et genotsiidi ennetamise kohustus ei eelda rahvusvahelise

kohtu süüdimõistvat otsust, vaid rakendub juba siis, kui ilmneb tõsine risk. Ta viitas

rahvusvahelise kohtu seisukohale, mille kohaselt tekib riigil kohustus ennetada ja vastav

kohustus tegutseda hetkest, mil riik saab teada või pidanuks teada saama genotsiidi

toimepanemise tõsisest riskist. Ta lisas, et tema hinnangul on see risk praegu väga ilmne.

Remi Punak soovis täpsustada, et tema hinnang erineb Eerik-Niiles Krossi seisukohast ning

pöördujate eesmärk on liikuda neljanda punkti juurde ehk erapooletu komisjoni loomise

arutelu juurde. Ta märkis, et tema hinnangul ei ole arutelu fookuses küsimus, kas genotsiid

toimub või mitte, vaid lähtutakse sellest, et rahvusvaheline kohus on teinud otsuse, mis

rakendub kohe ega eelda süüdimõistvat otsust. Ta palus naasta neljanda punkti juurde ning

vältida vaidlustesse takerdumist.

Marko Mihkelson märkis, et selguse saamine on siiski väga oluline, kuna see mõjutab

edasiste otsuste tegemist ja seda, kuidas edasi liikuda, sealhulgas küsimuses, kas

rahvusvaheline kohus on vastavad otsused teinud või mitte.

Birgit Poopuu märkis, et algatajatel on viide Rahvusvahelise Kohtu selgitavale seisukohale,

mille kohaselt tekib kõigil riikidel genotsiidi ennetamise kohustus hetkest, mil riik saab teada

genotsiidi toimepanemise tõsise ohu olemasolust. Ta selgitas, et kohus on leidnud, et selline

lävi on käesoleval juhul ületatud, mistõttu on riikidel rahvusvahelisest õigusest tulenev

kohustus võtta meetmeid genotsiidiaktide ennetamiseks. Lisaks viitas ta Rahvusvahelise

Kriminaalkohtu poolt välja antud vahistamismäärustele, mis tuginevad kogutud tõenditele

Iisraeli riigi poolt toime pandud kuritegude kohta. Tema sõnul puudutavad need kuriteod

kahte kategooriat: inimsusvastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid. Ta märkis, et tõendite

alusel on välja antud vahistamismäärused Yoav Gallanti ja Benjamin Netanyahu suhtes ning

neis on muu hulgas käsitletud näljutamise kasutamist relvana, humanitaarabi takistamist ning

tsiviilelanike teadlikku ründamist, s.o eluks vajalike tingimuste teadlikku hävitamist Gaza

sektoris. B. Poopuu lisas, et Rahvusvahelise Kohtu hinnangus Palestiina olukorra kohta on

leitud, et Iisrael okupeerib Palestiina alasid ebaseaduslikult. Tema sõnul on hinnangus

viidatud pikaajalisele okupatsioonile, asunduspoliitika jätkuvale laienemisele,

diskrimineerivale poliitikale, maade võõrandamisele ning palestiinlaste õiguste piiramisele.

Ta tõi esile ka ÜRO sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni raporti (16. september 2025),

milles komisjon on jõudnud järeldusele, et Iisrael on toime pannud genotsiidi Gaza sektori

palestiinlaste vastu. Ta rõhutas, et algatajad ise seda väidet siiski ei esita, kuid toonitas, et

juhtivate rahvusvaheliste ja ka Iisraeli enda inimõiguste organisatsioonide raportid ning

Rahvusvahelise Kohtu ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu seisukohad kinnitavad, et tõsine

genotsiidioht on muutunud ilmseks. Tema sõnul on rahvusvahelise kohtu selgitavas hinnangus

üheselt kirjas, et ennetamismeetmeid tuleb rakendada hetkest, mil tõsine oht on saanud

teatavaks, ning algatajate hinnangul on see hetk saabunud juba siis, kui kohus tuvastas

genotsiidi võimalikkuse (plausible genocide) ja kehtestas Iisraelile konkreetsed meetmed,

mida ei ole täidetud. Ta rõhutas, et tegemist on väga olulise asjaoluga edasiste järelduste ja

tegevuste kavandamisel

5

Eerik-Niiles Kross nõustus, et Eesti ei saa käituda nii, nagu genotsiidioht oleks täielikult

välistatud ning et sellest tulenevad teatud kohustused. Tema sõnul tähendab see vajadust

olukorda tähelepanelikult jälgida ning kasutada diplomaatilisi vahendeid. Samas leidis ta, et ei

ole selge, milliseid täiendavaid samme Eesti genotsiidi ennetamiseks veel astuma peaks. Ta

rõhutas, et koostööd Iisraeliga tuleks käsitleda eraldi, kuna need küsimused ei ole tema

hinnangul otseselt seotud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu menetlusega. Kross lisas, et Eesti

on sellest menetlusest teadlik ning teemat on rahvusvahelistel foorumitel käsitletud ja

Iisraelile on muret avaldatud, kuid tema jaoks jääb lahtiseks küsimus, milliseid konkreetseid

täiendavaid samme Eesti genotsiidi vältimiseks algatajate hinnangul veel tegema peaks.

Remi Punak märkis, et tegemist on küsimusega, millele peaks vastuse andma

õigusekspertidest koosnev komisjon. Ta rõhutas, et just sellest tulenevalt peavad algatajad

oluliseks sellise komisjoni loomist.

Birgit Poopuu märkis, et praeguses relvarahu kontekstis jätkub tema sõnul endiselt

kehtestatud tingimuste rikkumine ning Gaza alade edasine okupeerimine. Ta tõi välja, et kui

2025. aasta oktoobriks kontrollis Iisrael tema sõnul ligikaudu 53% Gaza territooriumist, siis

nüüdseks on see osakaal kasvanud kuni 59%. Ta lisas, et tema hinnangul on dokumenteeritud

ka tsiviilelanike vastu suunatud rünnakuid ning piiranguid elutähtsatele ressurssidele,

sealhulgas veele ligipääsu osas. B. Poopuu viitas, et lisaks infrastruktuuri ulatuslikule

hävitamisele on piiratud ka humanitaarabi andmist ning esile on toodud juhtumid, mis

puudutavad ajakirjanike hukkumist. Ta rõhutas, et genotsiidi konventsioonist tulenevalt lasub

suurem kohustus neil riikidel, kellel on suurem mõjuvõim, kuid samas on kõikidel riikidel

kohustus panustada sellesse, et kehtestatud relvarahust kinni peetaks. Tema hinnangul ei ole

poliitiliste ja majanduslike suhete tihendamine Iisraeliga, sealhulgas diplomaatiliste esinduste

avamine või kõrgetasemeliste visiitide korraldamine kooskõlas genotsiidi konventsioonist

tulenevate kohustustega. Ta lisas, et Rahvusvaheline Kohus on oma hinnangus viidanud ka

Iisraeli poliitiliste juhtide varasematele avaldustele, mida on käsitletud genotsiidi

õhutamisena. Lisaks tõi ta esile Euroopa Liidu tasandi algatused märkides, et üle miljoni

Euroopa Liidu kodaniku on esitanud petitsiooni, milles kutsutakse üles peatama Euroopa

Liidu ja Iisraeli vaheline assotsiatsioonileping. Tema sõnul on tegemist näidetega sammudest,

mida riigid võiksid kaaluda. B. Poopuu soovitas tutvuda ka Rahvusvahelise Kohtu kohtunike

seisukohtadega meetmete osas, mida peetakse asjakohaseks. Ta märkis, et tema hinnangul ei

ole Eesti seni piisavalt samme astunud ning rõhutas, et olukorras, kus väliskomisjoni liikmetel

on ebaselgus võimalike meetmete osas, oleks põhjendatud küsida nõu sõltumatutelt

ekspertidelt. Ta lisas, et sarnaselt teistele rahvusvahelise õiguse rikkumise juhtumitele tuleks

kaaluda ka Iisraeli suhtes vastavate meetmete rakendamist.

Eerik-Niiles Kross rõhutas, et arutelus on oluline eristada kohtuotsust ja kohtumäärust

märkides, et käesoleval juhul ei ole tegemist lõpliku kohtuotsusega (judgment), vaid

kohtumäärusega (order). Ta selgitas, et okupatsiooni käsitlev küsimus põhineb samuti

Rahvusvahelise Kohtu nõuandval arvamusel (advisory opinion), mis ei ole otseselt võrreldav

kohtumäärusega ega lõpliku kohtuotsusega genotsiidi küsimuses. Ta lisas, et tegemist on

erinevate õiguslike instrumentidega, mida ei saa omavahel käsitleda ühe tervikuna. E.-N.

Kross märkis, et möönab, et Eesti ei ole tema hinnangul neid küsimusi võib-olla eriti

aktiivselt edasi ajanud, kuid rõhutas, et see kajastab praeguse Riigikogu ja valitsuse poliitilist

seisukohta.

Mikko Lagerspetz viitas 20. juunil koostatud Euroopa Liidu välisteenistuse raportile, milles

leiti, et Iisrael rikub assotsiatsioonilepingus sätestatud kohustust austada inimõigusi, viidates

muu hulgas sõjategevusega seotud kriitikale. Ta lisas, et Eesti esindajad olid sellest teemast

6

teadlikud ning viitas ka Kaja Kallase 31. märtsi seisukohale, mille kohaselt ei ole Iisraeli uute

sõjaliste meetmete käsitlus kooskõlas Euroopa arusaamaga inimõigustest. M. Lagerspetz

rõhutas, et Euroopa Liidu ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu teises artiklis on sätestatud

kohustus austada inimõigusi ning tema hinnangul ei ole seetõttu põhjust kahelda, et lepingu

peatamise küsimus võib tõusetuda.

Sten Loov täpsustas, et arutelus käsitletud kohustused, mis lasuvad Eestil, ei tulene otseselt

Rahvusvahelise Kohtu kohtumäärustest, millele rahvaalgatuses on viidatud, vaid tulenevad

eelkõige genotsiidi konventsiooni esimesest artiklist. Ta selgitas, et Rahvusvahelise Kohtu

otsused ja määrused on Eesti jaoks tõendusmaterjaliks selle kohta, et esineb genotsiidi

toimepanemise oht. S. Loovi sõnul tähendab genotsiidi vältimise ja karistamise

konventsioonist tulenev kohustus, et riik peab tegema kõik endast oleneva genotsiidi

toimepaneku takistamiseks või vähemalt vältima sellisele tegevusele kaasa aitamist. Ta lisas,

et rahvaalgatuse kolm esimest punkti käsitlevadki võimalikke samme, mida Eesti võiks selles

olukorras astuda. Kokkuvõtlikult märkis ta, et see tähendab muu hulgas selliste meetmete

kaalumist nagu boikott, investeeringute vähendamine ja sanktsioonid. Ta rõhutas, et nende

meetmete rakendamine ei pruugi iseenesest viia genotsiidi peatamiseni, kuid pöördujate

eesmärk on tagada, et Eesti ei oleks osaline ega aitaks kaasa olukorrale, kus on ilmnenud

tõsine genotsiidioht. S. Loov lisas, et Eesti majanduslike ja poliitiliste suhete tihendamine

Iisraeliga võib tema hinnangul tähendada kaudset või isegi otsest toetust Iisraelile. Ta tõi

võrdlusena välja, et sarnase tegevuse puhul Venemaa suhtes käsitataks seda otsese toetusena

agressioonile. Ta rõhutas, et Eesti kohustused tulenevad eelkõige genotsiidi konventsioonist,

mitte üksnes Rahvusvahelise Kohtu otsustest või määrustest.

Marko Mihkelson märkis, et ta peab vajalikuks teha täpsustus. Ta rõhutas, et Venemaa

paralleeli käsitlemisel ei saa mööda vaadata 7. oktoobri 2023 sündmustest, mis on tema sõnul

olnud Gaza ja laiema Lähis‑Ida ebastabiilsuse peamiseks ajendiks. Ta lisas, et sündmuste

analüüsimisel tuleb arvestada ka laiemat geopoliitilist konteksti, sealhulgas Hamasi ja selle

toetajate, tema hinnangul ka Iisraeli suhtes vaenulike riikide rolli. M. Mihkelson rõhutas, et

kuigi pöördumises on viidatud ka Hamasi tegevuse hukkamõistmisele, ei saa käsitleda

olukorda üks‑üheselt võrreldavana Venemaa agressiooniga Ukraina vastu, mille eesmärk on

olnud kehtiva rahvusvahelise korra lõhkumine. Ta märkis, et Iisraeli tegevuse puhul tuleb

arvestada ka riigi enesekaitse õigusega. Samas rõhutas ta, et konfliktiga kaasnenud

tsiviilohvrid ja võimalikud rahvusvahelise õiguse rikkumised, sealhulgas võimalikud

sõjakuriteod, on tõsised ning vajavad tähelepanu. Tema sõnul on sellised arengud seotud nii

Hamasi kui ka Iisraeli tegevusega Gaza sektoris. Lõpetuseks sõnas ta, et komisjon on

pöördumise sisuga tutvunud ning mõistab selle peamisi argumente, ning tegi ettepaneku

käsitletud arutelu selles etapis kokku võtta.

Birgit Poopuu selgitas, kuidas algatajad käsitlevad arutelu konteksti. Ta viitas hiljutisele

kohtumisele Norra välisministri Espen Barth Eide’ga, kellega arutati rahvusvahelise õiguse

rakendamisel topeltstandardite vältimise vajadust. Tema sõnul rõhutas Norra välisminister, et

väikeriikidel sh Põhja‑ ja Baltimaade koostööformaadis, on oluline roll reeglitel põhineva

rahvusvahelise korra kaitsmisel. B. Poopuu märkis, et rahvusvahelise õiguse rikkumised ei ole

lubatavad sõltumata osapoolest, kuigi hukka mõistetakse Hamasi tegevus, ei õigusta see tema

sõnul Iisraeli võimalikku rahvusvahelise õiguse rikkumist. Ta lisas, et ÜRO peasekretär

António Guterres on toonud esile ka konflikti laiema tausta sh pikaajalise okupatsiooni ja

sellest tuleneva ebastabiilsuse piirkonnas, mida ei saa arutelust kõrvale jätta. B. Poopuu sõnul

tuleb lähtuda põhimõttest, et enesekaitseõigus peab olema kooskõlas rahvusvahelise õiguse

normidega ning ei saa põhjendada kogu elanikkonna karistamist üksikute rünnakute eest.

Mikko Lagerspetz märkis, et tema hinnangul sagenevad rünnakud palestiinlaste vastu ning

olukorra üheks põhjuseks on tema sõnul Iisraeli tajutav karistamatuse tunne. Ta tõi esile, et

7

varasematel aegadel on rahvusvaheline kogukond selliseid arenguid teataval määral

ohjeldanud, kuid praegu näib, et rahvusvaheline reageerimine on kas puudulik või ebapiisav.

Ta rõhutas, et sellises olukorras on oluline saata selgeid signaale, et arengutel hoitakse

tähelepanelikult silma peal ning ollakse valmis tegutsema. Tema sõnul võib ka selliste

sammude astumine aidata ennetada edasist eskaleerumist ja säästa inimelusid.

Sten Loov rõhutas, et tema hinnangul ei ole ei algatajad ega Eesti riik need, kes saaksid

Iisraeli süüdi mõista. Ta toonitas, et küsimus seisneb eelkõige selles, kas genotsiidiohu

olemasolu korral lasub Eestil kohustus sellele reageerida. Ta selgitas, et määrav ei ole see, kas

rahvusvaheline kohus on genotsiidi toimepanemise tuvastanud, vaid see, kas esineb usutav oht

sellise kuriteo toimepanemiseks. Sellisel juhul tekib tema sõnul Eestil kohustus reageerida

olemasolevate vahenditega. Näiteks tõi ta välja, et Eesti võiks kasutada oma diplomaatilisi

kanaleid, et küsida Iisraelilt selgitusi ning nõuda esitatud süüdistuste ümberlükkamist

õiguslikult põhjendatud viisil. S. Loov rõhutas, et kui Eesti on seni kujundanud end

rahvusvahelist õigust austava ja järgiva riigina, tuleb tal ka käesolevas olukorras tegutseda

kooskõlas nende põhimõtetega ning kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid.

Marko Mihkelson tõi esile, et rahvusvahelisel õigusel, normidel ja kokkulepitud reeglitel

põhinev maailmakord on tema hinnangul surve all ning seda võib täheldada mitmes

piirkonnas sh Ukrainas, Lähis‑Idas ja mujal. Ta märkis, et väliskomisjon on juba mõnda aega

läbi viimas põhjalikku kuulamiste tsüklit küsimuses, kuidas Eesti peaks väikeriigina muutuvas

rahvusvahelises keskkonnas tegutsema ning milliseid seisukohti kujundama rahvusvahelise

õiguse kaitse ja arengu osas. Samuti viitas ta tellitud teadusanalüüsile, mille valmimine on

kavandatud sügiseks ja milles käsitletakse muu hulgas ka Lähis‑Ida olukorda ning Eesti

võimalikku rolli ja tegevusvõimalusi. Tema sõnul püsib käsitletud teema komisjoni

päevakorras nii laiemas kui ka konkreetsemas tähenduses. M. Mihkelson rõhutas vajadust

hinnata, kas Eesti on täitnud kõik oma kohustused, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest.

Ta tegi ettepaneku jätkata teema arutelu lähiajal järgmisel komisjoni istungil, kaasates

välisministeeriumi ja asjakohased eksperdid, et saada täiendavat teavet ja hinnanguid.

Lõpetuseks märkis ta, et selline lähenemine võimaldab kujundada sisulise ja argumenteeritud

seisukoha nii kollektiivses pöördumises esitatud ettepanekutele kui ka laiemalt käsitletud

küsimuste kohta. Ta tänas külalisi ning kinnitas, et komisjon teavitab neid edasisest

tegevusest, rõhutades samas, et keerulises rahvusvahelises olukorras tuleb Eestil väikeriigina

teha läbimõeldud ja kaalutletud otsuseid.

3. Arengud Venemaal

Riina Kaljurand andis ülevaate Venemaaga seotud aktuaalsetest teemadest. Ta rääkis

muuhulgas Eesti saatkonna tööst Moskvas, kirjeldas Venemaa tegevust regionaalsetes

koostööformaatides ja püüdlust süvendada suhteid Aasia riikidega, andis ülevaate ka Euroopa

Liidu sisestest algatustest märkides, et Eesti ettepanekud on leidnud toetust ning Euroopa

Komisjon valmistab ette omapoolseid samme. Lõpetuseks rõhutas ta, et esmatähtis on jätkata

Ukraina toetamist ja Venemaa survestamist. R. Kaljuranna sõnul saavad võimalikud

läbirääkimised tulla kõne alla üksnes selgetel tingimustel, sh käsitledes nõudeid ja kohustusi

võrdselt ning arvestades ka teisi Venemaa poolt mõjutatud piirkondi. Komisjoni liikmed

küsisid küsimusi ning toimus arutelu.

4. Info ja muud küsimused

Marko Mihkelson sõnas, et Prantsuse Rahvusassamblee väliskomisjoni esimees Bruno Fuchs

kutsus oma Euroopa kolleege Euroopa väliskomisjonide esimeeste kohtumisele 28. mail

2026. Ta palus komisjoni toetust, et osaleda antud üritusel.

Otsustati:

8

4.1. Toetada väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni osalemist Prantsuse

Rahvusassamblee väliskomisjoni esimehe poolt kokku kutsutud Euroopa väliskomisjoni

esimeeste kohtumisel 28. mail 2026 Pariisis, Prantsusmaal. Lähetuskulud katta välislähetuste

eelarvest. (konsensus: Ester Karuse, Eerik-Niiles Kross, Marko Mihkelson, Juku-Kalle Raid).

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Mihkelson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristiina Reinfeldt

protokollija

Riigikogu väliskomisjoni

istungi protokoll nr 191

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 04. mai 2026

Algus 11.22, lõpp 13.07

Juhataja: Marko Mihkelson (esimees)

Protokollija: Kristiina Reinfeldt (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ester Karuse, Eerik-Niiles Kross, Juku-Kalle Raid

Komisjoni ametnikud: Birgit Keerd-Leppik (nõunik-sekretariaadijuhataja), Ivar Mölder

(nõunik)

Puudusid: Mart Helme, Henn Põlluaas, Urmas Reinsalu ja Luisa Värk

Kutsutud: pöördumise algatajate esindajad Sten Loov, Mikko Lagerspetz, Remi Punak

(videosild) ja Birgit Poopuu (videosild) (2. päevakorrapunkt); Välisministeeriumi Ida-

Euroopa ja Kesk-Aasia osakonna 1. büroo (Venemaa, Valgevene ja Kesk-Aasia büroo)

direktor Riina Kaljurand (3. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Väliskomisjoni nädala töökava kinnitamine

2. Kollektiivne pöördumine "Eesti kohustus ennetada genotsiidi Gazas" (1-6/26-36/1)

3. Arengud Venemaal

4. Info ja muud küsimused

1. Väliskomisjoni nädala töökava kinnitamine

Väliskomisjoni nädala (04.05-10.05.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäev, 4. mai 2026 kell 11.15

1. Väliskomisjoni nädala töökava kinnitamine

2. Kollektiivne pöördumine "

3. Arengud Venemaal

4. Info ja muud küsimused

Väliskomisjoni väljasõiduistung Välisluureametis teisipäeval, 5. mai 2026 kell 14.30

Väliskomisjoni väljasõiduistung Välisluureametis

1. Ülevaade julgeolekuolukorra arengutest

2. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung reedel, 8. mai 2026 kell 10.00

1. Eesti seisukohad 11. mail 2026 toimuval Euroopa Liidu välisasjade nõukogu istungil

2. Info ja muud küsimused

2

Kohtumised:

Esmaspäeval, 4. mail 2026 kell 13.15 kohtub väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson

Ameerika Ühendriikide suursaadiku Roman Pipkoga

Teisipäeval, 5. mail 2026 kell 10.15 kohtub väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson

Hispaania Kuningriigi suursaadiku Angel Vázqueziga

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Ester Karuse, Eerik-Niiles Kross, Marko

Mihkelson, Juku-Kalle Raid).

2. Kollektiivne pöördumine "Eesti kohustus ennetada genotsiidi Gazas" (1-6/26-36/1)

Remi Punak esitles kollektiivset pöördumist, alustades küsimusest, miks Eesti ühiskonnas

puudub arutelu Gaza genotsiidi teemal. Ta osutas, et Eesti riigil on kohustus astuda samme

genotsiidi ennetamiseks, kuid Vabariigi Valitsus ei ole seni rahvusvahelise kohtu 2024.a

otsusele reageerinud. Tema sõnul on pigem märgata vastupidist suundumust, kus valitsus on

otsustanud süvendada koostööd Eesti ja Iisraeli vahel. Sellega õõnestab Eesti oma

rahvusvahelisele õigusele tuginevat vundamenti. R. Punak selgitas, et pöördumises on esitatud

neli ettepanekut, millest ta rõhutas eeskätt neljandat – moodustada komisjon, mis esitaks

ettepanekud, tuginedes rahvusvahelisele õigusele. Selle komisjoni õigusliku hinnangu alusel

võiks Riigikogus toimuda avalik arutelu.

Birgit Poopuu juhtis tähelepanu avalikele allikatele, sh teadlaste pöördumistele, mis on

kollektiivses pöördumises ära toodud. Eraldi tõi ta välja, et maailma juhtivad genotsiidi

uurijaid on kirjutanud ka avaliku kirja.

Mikko Lagerspetz märkis, et tema hinnangul on kollektiivses pöördumises kõik vajalikud

argumendid olemas. Samas tõstatas ta küsimuse, mis võiks olla põhjuseks jätta täitmata Eesti

rahvusvahelised kohustused.

Sten Loov märkis, et soovib omalt poolt rõhutada pöördujate lähtekohta, mis tugineb rangelt

rahvusvahelisele õigusele. Ta selgitas, et on teadlikult püütud vältida emotsionaalseid

argumente ja väljaütlemisi ning keskendutud kitsamalt konkreetsele konventsioonile.

Marko Mihkelson tänas külalisi ning märkis sissejuhatuseks, et teema ei ole komisjonile

esmakordne. Ta viitas, et komisjon on viimasel ajal tähelepanelikult jälginud Lähis-Ida

arenguid, sh Gaza olukorda, ning rõhutas, et argumentidele tuginevate küsimuste tõstatamine

on oluline ja õigustatud. Ta selgitas, et rahvaalgatuste ja kollektiivsete pöördumiste puhul on

tavaks kuulata esmalt ära algatajate argumendid ja seisukohad ning seejärel koguda täiendavat

infot eraldi istungil. Ta lisas, et kuna pöördumises esitatud küsimused puudutavad suurel

määral valitsuse tegevust, otsustab komisjon edasise menetluse pärast külaliste ärakuulamist

oma sisemise arutelu käigus. Seejärel palus ta täpsustada pöördumise neljanda ettepanekut. Ta

soovis teada, kuidas peaks algatajate hinnangul moodustuma sõltumatutest õigusekspertidest

komisjon, kes koostaks õiguslikul analüüsil põhineva avaliku hinnangu Eesti senisele

tegevusele genotsiidi ennetamise kohustuse valguses ning esitaks valitsusele ja Riigikogule

konkreetsed soovitused edasiseks tegevuseks, ning kes otsustab komisjoni loomise üle ja

kuidas õiguseksperdid sinna nimetatakse.

Birgit Poopuu vastas, et komisjoni moodustamise otsustamine on väliskomisjoni pädevuses.

Ta selgitas, et algatajate hinnangul peaks komisjoni kuuluma Eesti vastava valdkonna

eksperdid – teadlased, poliitikakujundajad, juristid ning kaasatud peaksid olema mitme

3

ülikooli esindajad, eelkõige need, kelle uurimistöö on teemaga vahetult seotud. Ta rõhutas, et

komisjon tuleks kokku panna kaasavalt, mitte üksnes väliskomisjoni poolt, vaid erinevaid

eksperte kaasates.

Marko Mihkelson tõdes, et sarnase pretsedendi puudumise tõttu on keeruline üheselt öelda,

kuidas selline komisjon peaks moodustuma. Ta lisas, et komisjoni võiks käsitleda sõltumatute

õigusekspertide komisjonina, kuid märkis, et mõiste „sõltumatus“ sisustamine on sageli

keeruline.

Sten Loov lisas, et tema hinnangul võiks ekspertkomisjon olla sarnane tavapärasele

praktikale, kus enne Riigikogu või valitsuse tasandil poliitilise otsuse vastuvõtmist tehakse

taustaanalüüse. Ta tõi näitena metsandusküsimused, mille puhul kaasatakse valdkonnaga

seotud spetsialiste ning ekspertkomisjon annab oma hinnangu, et Riigikogu või valitsus saaks

teha võimalikult adekvaatse otsuse. Ta märkis, et käesolevas pöördumises peetakse

ekspertkomisjoni all silmas samalaadset rolli.

Juku-Kalle Raid soovis täpsustada, kas algatajate ettepaneku kohaselt peaks väliskomisjon

ekspertkomisjoni kokku kutsuma ja selle liikmed määrama.

Birgit Poopuu vastas, et väliskomisjon võiks protsessi juhtida, kuid seejuures tuleb lähtuda

kaasamise põhimõttest. Ta rõhutas, et oluline on tagada erinevate huvirühmade ja ekspertide

osalemine ning et laiapõhjaline konsulteerimine oleks positiivne ja tervitatav. Ta lisas, et

eesmärk on kujundada lahendus, mille tulemusena oleks ekspertkomisjoni kaasatud

võimalikult suur ja mitmekesine ring eksperte.

Sten Loov lisas, et ta ei ole kõigi protseduuriliste sammude järjekorraga täielikult kursis, kuid

tema hinnangul võiks ekspertkomisjoni loomisele eelneda Riigikogu otsus. Ta selgitas, et

Riigikogu võiks võtta vastu otsuse ekspertkomisjoni moodustamiseks ning seejärel anda

protsessi juhtimise tagasi väliskomisjonile.

Eerik-Niiles Kross märkis, et lisaks neljandale ettepanekule soovib ta kommenteerida ka

pöördumise esimest kolme punkti. Ta leidis, et pöördumise esimene nõue tugineb

valearusaamale, sest rahvusvaheline kohus ei ole tema sõnul teinud otsust genotsiidi

toimepanemise kohta ega tuvastanud genotsiidiohtu sellisel kujul, nagu pöördumises

väidetakse. Tema selgitusel on menetluses senini mööndud üksnes, et õiguste riive võib olla

võimalik ning sisuline vaidlus on kohtus alles pooleli. Ta rõhutas, et genotsiidi vältimise

kohustus tuleneb genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioonist, kuid tema hinnangul ei

tulene praegustest rahvusvahelise kohtu lahenditest Eestile eraldiseisvaid kohustusi. Teiseks

kommenteeris ta 18. septembri 2024 ÜRO Peaassamblee resolutsiooni märkides, et

resolutsiooni poolt või vastu hääletamine ei tekita õiguslikult siduvaid kohustusi. Ta lisas, et

tema hinnangul ei ole ükski kohus seni tuvastanud, et käsitletavas olukorras oleks tegemist

genotsiidiga ning see küsimus on jätkuvalt arutamisel.

Sten Loov selgitas, et rahvaalgatuses ei väideta genotsiidi toimumist, kuid algatajate

hinnangul on tõendatud genotsiidi toimepanemise oht.

Eerik-Niiles Kross sõnas, et ka genotsiidi toimepanemise ohtu pole tõendatud.

Sten Loov lisas, et rahvusvahelise kohtu menetluses on kohus tema sõnul teinud selge otsuse

ja määruse ning kehtestanud Iisraelile konkreetsed meetmed, mis on Iisraelile siduvad.

4

Eerik-Niiles Kross sõnas, et meetmed vastavad tõele, kuid need ei puuduta tema hinnangul

genotsiidi tuvastamist. Ta möönis, et jutt humanitaarkatastroofist ja nälja ohust vastab tõele,

kuid rõhutas, et rahvusvaheline kohus ei ole seni genotsiidi küsimuses seisukohta võtnud. Ta

selgitas, et kohus on pidanud võimalikuks teatud õiguste ohustamist, kuid genotsiidi

tuvastamise küsimus on kohtumenetluses jätkuvalt lahtine. Ta lisas, et kohus on hiljem

korduvalt rõhutanud, et ta ei ole öelnud, et genotsiid on tuvastatud.

Mikko Lagerspetz märkis, et tema hinnangul põhines eelnev repliik valel arusaamal või

ebatäpsel tõlgendusel. Ta selgitas, et genotsiidi ennetamise kohustus ei eelda rahvusvahelise

kohtu süüdimõistvat otsust, vaid rakendub juba siis, kui ilmneb tõsine risk. Ta viitas

rahvusvahelise kohtu seisukohale, mille kohaselt tekib riigil kohustus ennetada ja vastav

kohustus tegutseda hetkest, mil riik saab teada või pidanuks teada saama genotsiidi

toimepanemise tõsisest riskist. Ta lisas, et tema hinnangul on see risk praegu väga ilmne.

Remi Punak soovis täpsustada, et tema hinnang erineb Eerik-Niiles Krossi seisukohast ning

pöördujate eesmärk on liikuda neljanda punkti juurde ehk erapooletu komisjoni loomise

arutelu juurde. Ta märkis, et tema hinnangul ei ole arutelu fookuses küsimus, kas genotsiid

toimub või mitte, vaid lähtutakse sellest, et rahvusvaheline kohus on teinud otsuse, mis

rakendub kohe ega eelda süüdimõistvat otsust. Ta palus naasta neljanda punkti juurde ning

vältida vaidlustesse takerdumist.

Marko Mihkelson märkis, et selguse saamine on siiski väga oluline, kuna see mõjutab

edasiste otsuste tegemist ja seda, kuidas edasi liikuda, sealhulgas küsimuses, kas

rahvusvaheline kohus on vastavad otsused teinud või mitte.

Birgit Poopuu märkis, et algatajatel on viide Rahvusvahelise Kohtu selgitavale seisukohale,

mille kohaselt tekib kõigil riikidel genotsiidi ennetamise kohustus hetkest, mil riik saab teada

genotsiidi toimepanemise tõsise ohu olemasolust. Ta selgitas, et kohus on leidnud, et selline

lävi on käesoleval juhul ületatud, mistõttu on riikidel rahvusvahelisest õigusest tulenev

kohustus võtta meetmeid genotsiidiaktide ennetamiseks. Lisaks viitas ta Rahvusvahelise

Kriminaalkohtu poolt välja antud vahistamismäärustele, mis tuginevad kogutud tõenditele

Iisraeli riigi poolt toime pandud kuritegude kohta. Tema sõnul puudutavad need kuriteod

kahte kategooriat: inimsusvastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid. Ta märkis, et tõendite

alusel on välja antud vahistamismäärused Yoav Gallanti ja Benjamin Netanyahu suhtes ning

neis on muu hulgas käsitletud näljutamise kasutamist relvana, humanitaarabi takistamist ning

tsiviilelanike teadlikku ründamist, s.o eluks vajalike tingimuste teadlikku hävitamist Gaza

sektoris. B. Poopuu lisas, et Rahvusvahelise Kohtu hinnangus Palestiina olukorra kohta on

leitud, et Iisrael okupeerib Palestiina alasid ebaseaduslikult. Tema sõnul on hinnangus

viidatud pikaajalisele okupatsioonile, asunduspoliitika jätkuvale laienemisele,

diskrimineerivale poliitikale, maade võõrandamisele ning palestiinlaste õiguste piiramisele.

Ta tõi esile ka ÜRO sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni raporti (16. september 2025),

milles komisjon on jõudnud järeldusele, et Iisrael on toime pannud genotsiidi Gaza sektori

palestiinlaste vastu. Ta rõhutas, et algatajad ise seda väidet siiski ei esita, kuid toonitas, et

juhtivate rahvusvaheliste ja ka Iisraeli enda inimõiguste organisatsioonide raportid ning

Rahvusvahelise Kohtu ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu seisukohad kinnitavad, et tõsine

genotsiidioht on muutunud ilmseks. Tema sõnul on rahvusvahelise kohtu selgitavas hinnangus

üheselt kirjas, et ennetamismeetmeid tuleb rakendada hetkest, mil tõsine oht on saanud

teatavaks, ning algatajate hinnangul on see hetk saabunud juba siis, kui kohus tuvastas

genotsiidi võimalikkuse (plausible genocide) ja kehtestas Iisraelile konkreetsed meetmed,

mida ei ole täidetud. Ta rõhutas, et tegemist on väga olulise asjaoluga edasiste järelduste ja

tegevuste kavandamisel

5

Eerik-Niiles Kross nõustus, et Eesti ei saa käituda nii, nagu genotsiidioht oleks täielikult

välistatud ning et sellest tulenevad teatud kohustused. Tema sõnul tähendab see vajadust

olukorda tähelepanelikult jälgida ning kasutada diplomaatilisi vahendeid. Samas leidis ta, et ei

ole selge, milliseid täiendavaid samme Eesti genotsiidi ennetamiseks veel astuma peaks. Ta

rõhutas, et koostööd Iisraeliga tuleks käsitleda eraldi, kuna need küsimused ei ole tema

hinnangul otseselt seotud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu menetlusega. Kross lisas, et Eesti

on sellest menetlusest teadlik ning teemat on rahvusvahelistel foorumitel käsitletud ja

Iisraelile on muret avaldatud, kuid tema jaoks jääb lahtiseks küsimus, milliseid konkreetseid

täiendavaid samme Eesti genotsiidi vältimiseks algatajate hinnangul veel tegema peaks.

Remi Punak märkis, et tegemist on küsimusega, millele peaks vastuse andma

õigusekspertidest koosnev komisjon. Ta rõhutas, et just sellest tulenevalt peavad algatajad

oluliseks sellise komisjoni loomist.

Birgit Poopuu märkis, et praeguses relvarahu kontekstis jätkub tema sõnul endiselt

kehtestatud tingimuste rikkumine ning Gaza alade edasine okupeerimine. Ta tõi välja, et kui

2025. aasta oktoobriks kontrollis Iisrael tema sõnul ligikaudu 53% Gaza territooriumist, siis

nüüdseks on see osakaal kasvanud kuni 59%. Ta lisas, et tema hinnangul on dokumenteeritud

ka tsiviilelanike vastu suunatud rünnakuid ning piiranguid elutähtsatele ressurssidele,

sealhulgas veele ligipääsu osas. B. Poopuu viitas, et lisaks infrastruktuuri ulatuslikule

hävitamisele on piiratud ka humanitaarabi andmist ning esile on toodud juhtumid, mis

puudutavad ajakirjanike hukkumist. Ta rõhutas, et genotsiidi konventsioonist tulenevalt lasub

suurem kohustus neil riikidel, kellel on suurem mõjuvõim, kuid samas on kõikidel riikidel

kohustus panustada sellesse, et kehtestatud relvarahust kinni peetaks. Tema hinnangul ei ole

poliitiliste ja majanduslike suhete tihendamine Iisraeliga, sealhulgas diplomaatiliste esinduste

avamine või kõrgetasemeliste visiitide korraldamine kooskõlas genotsiidi konventsioonist

tulenevate kohustustega. Ta lisas, et Rahvusvaheline Kohus on oma hinnangus viidanud ka

Iisraeli poliitiliste juhtide varasematele avaldustele, mida on käsitletud genotsiidi

õhutamisena. Lisaks tõi ta esile Euroopa Liidu tasandi algatused märkides, et üle miljoni

Euroopa Liidu kodaniku on esitanud petitsiooni, milles kutsutakse üles peatama Euroopa

Liidu ja Iisraeli vaheline assotsiatsioonileping. Tema sõnul on tegemist näidetega sammudest,

mida riigid võiksid kaaluda. B. Poopuu soovitas tutvuda ka Rahvusvahelise Kohtu kohtunike

seisukohtadega meetmete osas, mida peetakse asjakohaseks. Ta märkis, et tema hinnangul ei

ole Eesti seni piisavalt samme astunud ning rõhutas, et olukorras, kus väliskomisjoni liikmetel

on ebaselgus võimalike meetmete osas, oleks põhjendatud küsida nõu sõltumatutelt

ekspertidelt. Ta lisas, et sarnaselt teistele rahvusvahelise õiguse rikkumise juhtumitele tuleks

kaaluda ka Iisraeli suhtes vastavate meetmete rakendamist.

Eerik-Niiles Kross rõhutas, et arutelus on oluline eristada kohtuotsust ja kohtumäärust

märkides, et käesoleval juhul ei ole tegemist lõpliku kohtuotsusega (judgment), vaid

kohtumäärusega (order). Ta selgitas, et okupatsiooni käsitlev küsimus põhineb samuti

Rahvusvahelise Kohtu nõuandval arvamusel (advisory opinion), mis ei ole otseselt võrreldav

kohtumäärusega ega lõpliku kohtuotsusega genotsiidi küsimuses. Ta lisas, et tegemist on

erinevate õiguslike instrumentidega, mida ei saa omavahel käsitleda ühe tervikuna. E.-N.

Kross märkis, et möönab, et Eesti ei ole tema hinnangul neid küsimusi võib-olla eriti

aktiivselt edasi ajanud, kuid rõhutas, et see kajastab praeguse Riigikogu ja valitsuse poliitilist

seisukohta.

Mikko Lagerspetz viitas 20. juunil koostatud Euroopa Liidu välisteenistuse raportile, milles

leiti, et Iisrael rikub assotsiatsioonilepingus sätestatud kohustust austada inimõigusi, viidates

muu hulgas sõjategevusega seotud kriitikale. Ta lisas, et Eesti esindajad olid sellest teemast

6

teadlikud ning viitas ka Kaja Kallase 31. märtsi seisukohale, mille kohaselt ei ole Iisraeli uute

sõjaliste meetmete käsitlus kooskõlas Euroopa arusaamaga inimõigustest. M. Lagerspetz

rõhutas, et Euroopa Liidu ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu teises artiklis on sätestatud

kohustus austada inimõigusi ning tema hinnangul ei ole seetõttu põhjust kahelda, et lepingu

peatamise küsimus võib tõusetuda.

Sten Loov täpsustas, et arutelus käsitletud kohustused, mis lasuvad Eestil, ei tulene otseselt

Rahvusvahelise Kohtu kohtumäärustest, millele rahvaalgatuses on viidatud, vaid tulenevad

eelkõige genotsiidi konventsiooni esimesest artiklist. Ta selgitas, et Rahvusvahelise Kohtu

otsused ja määrused on Eesti jaoks tõendusmaterjaliks selle kohta, et esineb genotsiidi

toimepanemise oht. S. Loovi sõnul tähendab genotsiidi vältimise ja karistamise

konventsioonist tulenev kohustus, et riik peab tegema kõik endast oleneva genotsiidi

toimepaneku takistamiseks või vähemalt vältima sellisele tegevusele kaasa aitamist. Ta lisas,

et rahvaalgatuse kolm esimest punkti käsitlevadki võimalikke samme, mida Eesti võiks selles

olukorras astuda. Kokkuvõtlikult märkis ta, et see tähendab muu hulgas selliste meetmete

kaalumist nagu boikott, investeeringute vähendamine ja sanktsioonid. Ta rõhutas, et nende

meetmete rakendamine ei pruugi iseenesest viia genotsiidi peatamiseni, kuid pöördujate

eesmärk on tagada, et Eesti ei oleks osaline ega aitaks kaasa olukorrale, kus on ilmnenud

tõsine genotsiidioht. S. Loov lisas, et Eesti majanduslike ja poliitiliste suhete tihendamine

Iisraeliga võib tema hinnangul tähendada kaudset või isegi otsest toetust Iisraelile. Ta tõi

võrdlusena välja, et sarnase tegevuse puhul Venemaa suhtes käsitataks seda otsese toetusena

agressioonile. Ta rõhutas, et Eesti kohustused tulenevad eelkõige genotsiidi konventsioonist,

mitte üksnes Rahvusvahelise Kohtu otsustest või määrustest.

Marko Mihkelson märkis, et ta peab vajalikuks teha täpsustus. Ta rõhutas, et Venemaa

paralleeli käsitlemisel ei saa mööda vaadata 7. oktoobri 2023 sündmustest, mis on tema sõnul

olnud Gaza ja laiema Lähis‑Ida ebastabiilsuse peamiseks ajendiks. Ta lisas, et sündmuste

analüüsimisel tuleb arvestada ka laiemat geopoliitilist konteksti, sealhulgas Hamasi ja selle

toetajate, tema hinnangul ka Iisraeli suhtes vaenulike riikide rolli. M. Mihkelson rõhutas, et

kuigi pöördumises on viidatud ka Hamasi tegevuse hukkamõistmisele, ei saa käsitleda

olukorda üks‑üheselt võrreldavana Venemaa agressiooniga Ukraina vastu, mille eesmärk on

olnud kehtiva rahvusvahelise korra lõhkumine. Ta märkis, et Iisraeli tegevuse puhul tuleb

arvestada ka riigi enesekaitse õigusega. Samas rõhutas ta, et konfliktiga kaasnenud

tsiviilohvrid ja võimalikud rahvusvahelise õiguse rikkumised, sealhulgas võimalikud

sõjakuriteod, on tõsised ning vajavad tähelepanu. Tema sõnul on sellised arengud seotud nii

Hamasi kui ka Iisraeli tegevusega Gaza sektoris. Lõpetuseks sõnas ta, et komisjon on

pöördumise sisuga tutvunud ning mõistab selle peamisi argumente, ning tegi ettepaneku

käsitletud arutelu selles etapis kokku võtta.

Birgit Poopuu selgitas, kuidas algatajad käsitlevad arutelu konteksti. Ta viitas hiljutisele

kohtumisele Norra välisministri Espen Barth Eide’ga, kellega arutati rahvusvahelise õiguse

rakendamisel topeltstandardite vältimise vajadust. Tema sõnul rõhutas Norra välisminister, et

väikeriikidel sh Põhja‑ ja Baltimaade koostööformaadis, on oluline roll reeglitel põhineva

rahvusvahelise korra kaitsmisel. B. Poopuu märkis, et rahvusvahelise õiguse rikkumised ei ole

lubatavad sõltumata osapoolest, kuigi hukka mõistetakse Hamasi tegevus, ei õigusta see tema

sõnul Iisraeli võimalikku rahvusvahelise õiguse rikkumist. Ta lisas, et ÜRO peasekretär

António Guterres on toonud esile ka konflikti laiema tausta sh pikaajalise okupatsiooni ja

sellest tuleneva ebastabiilsuse piirkonnas, mida ei saa arutelust kõrvale jätta. B. Poopuu sõnul

tuleb lähtuda põhimõttest, et enesekaitseõigus peab olema kooskõlas rahvusvahelise õiguse

normidega ning ei saa põhjendada kogu elanikkonna karistamist üksikute rünnakute eest.

Mikko Lagerspetz märkis, et tema hinnangul sagenevad rünnakud palestiinlaste vastu ning

olukorra üheks põhjuseks on tema sõnul Iisraeli tajutav karistamatuse tunne. Ta tõi esile, et

7

varasematel aegadel on rahvusvaheline kogukond selliseid arenguid teataval määral

ohjeldanud, kuid praegu näib, et rahvusvaheline reageerimine on kas puudulik või ebapiisav.

Ta rõhutas, et sellises olukorras on oluline saata selgeid signaale, et arengutel hoitakse

tähelepanelikult silma peal ning ollakse valmis tegutsema. Tema sõnul võib ka selliste

sammude astumine aidata ennetada edasist eskaleerumist ja säästa inimelusid.

Sten Loov rõhutas, et tema hinnangul ei ole ei algatajad ega Eesti riik need, kes saaksid

Iisraeli süüdi mõista. Ta toonitas, et küsimus seisneb eelkõige selles, kas genotsiidiohu

olemasolu korral lasub Eestil kohustus sellele reageerida. Ta selgitas, et määrav ei ole see, kas

rahvusvaheline kohus on genotsiidi toimepanemise tuvastanud, vaid see, kas esineb usutav oht

sellise kuriteo toimepanemiseks. Sellisel juhul tekib tema sõnul Eestil kohustus reageerida

olemasolevate vahenditega. Näiteks tõi ta välja, et Eesti võiks kasutada oma diplomaatilisi

kanaleid, et küsida Iisraelilt selgitusi ning nõuda esitatud süüdistuste ümberlükkamist

õiguslikult põhjendatud viisil. S. Loov rõhutas, et kui Eesti on seni kujundanud end

rahvusvahelist õigust austava ja järgiva riigina, tuleb tal ka käesolevas olukorras tegutseda

kooskõlas nende põhimõtetega ning kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid.

Marko Mihkelson tõi esile, et rahvusvahelisel õigusel, normidel ja kokkulepitud reeglitel

põhinev maailmakord on tema hinnangul surve all ning seda võib täheldada mitmes

piirkonnas sh Ukrainas, Lähis‑Idas ja mujal. Ta märkis, et väliskomisjon on juba mõnda aega

läbi viimas põhjalikku kuulamiste tsüklit küsimuses, kuidas Eesti peaks väikeriigina muutuvas

rahvusvahelises keskkonnas tegutsema ning milliseid seisukohti kujundama rahvusvahelise

õiguse kaitse ja arengu osas. Samuti viitas ta tellitud teadusanalüüsile, mille valmimine on

kavandatud sügiseks ja milles käsitletakse muu hulgas ka Lähis‑Ida olukorda ning Eesti

võimalikku rolli ja tegevusvõimalusi. Tema sõnul püsib käsitletud teema komisjoni

päevakorras nii laiemas kui ka konkreetsemas tähenduses. M. Mihkelson rõhutas vajadust

hinnata, kas Eesti on täitnud kõik oma kohustused, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest.

Ta tegi ettepaneku jätkata teema arutelu lähiajal järgmisel komisjoni istungil, kaasates

välisministeeriumi ja asjakohased eksperdid, et saada täiendavat teavet ja hinnanguid.

Lõpetuseks märkis ta, et selline lähenemine võimaldab kujundada sisulise ja argumenteeritud

seisukoha nii kollektiivses pöördumises esitatud ettepanekutele kui ka laiemalt käsitletud

küsimuste kohta. Ta tänas külalisi ning kinnitas, et komisjon teavitab neid edasisest

tegevusest, rõhutades samas, et keerulises rahvusvahelises olukorras tuleb Eestil väikeriigina

teha läbimõeldud ja kaalutletud otsuseid.

3. Arengud Venemaal

Riina Kaljurand andis ülevaate Venemaaga seotud aktuaalsetest teemadest. Ta rääkis

muuhulgas Eesti saatkonna tööst Moskvas, kirjeldas Venemaa tegevust regionaalsetes

koostööformaatides ja püüdlust süvendada suhteid Aasia riikidega, andis ülevaate ka Euroopa

Liidu sisestest algatustest märkides, et Eesti ettepanekud on leidnud toetust ning Euroopa

Komisjon valmistab ette omapoolseid samme. Lõpetuseks rõhutas ta, et esmatähtis on jätkata

Ukraina toetamist ja Venemaa survestamist. R. Kaljuranna sõnul saavad võimalikud

läbirääkimised tulla kõne alla üksnes selgetel tingimustel, sh käsitledes nõudeid ja kohustusi

võrdselt ning arvestades ka teisi Venemaa poolt mõjutatud piirkondi. Komisjoni liikmed

küsisid küsimusi ning toimus arutelu.

4. Info ja muud küsimused

Marko Mihkelson sõnas, et Prantsuse Rahvusassamblee väliskomisjoni esimees Bruno Fuchs

kutsus oma Euroopa kolleege Euroopa väliskomisjonide esimeeste kohtumisele 28. mail

2026. Ta palus komisjoni toetust, et osaleda antud üritusel.

Otsustati:

8

4.1. Toetada väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni osalemist Prantsuse

Rahvusassamblee väliskomisjoni esimehe poolt kokku kutsutud Euroopa väliskomisjoni

esimeeste kohtumisel 28. mail 2026 Pariisis, Prantsusmaal. Lähetuskulud katta välislähetuste

eelarvest. (konsensus: Ester Karuse, Eerik-Niiles Kross, Marko Mihkelson, Juku-Kalle Raid).

(allkirjastatud digitaalselt)

Marko Mihkelson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristiina Reinfeldt

protokollija