MAEK protokoll 05.05.2026

Riigikogu maaelukomisjoni

istungi protokoll nr 153

Tallinn, Toompea Teisipäev, 05. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 15.17

Juhataja: Urmas Kruuse (esimees)

Protokollija: Jaanika Lokk (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Anti Allas, Maido Ruusmann, Andrus Seeme

Komisjoni ametnikud: Marin Daniel (nõunik-sekretariaadijuhataja), Merle Kruusimägi

(nõunik)

Puudusid: Siim Pohlak ja Toomas Uibo

Kutsutud: Räpina Aianduskooli direktor Kalle Toom (1. päevakorrapunkt); Riigikogu

infonõunik Maiki Vaikla (1.–3. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Ülevaade aiandushariduse tulevikust Räpina Aianduskooli näitel

2. Info ja muud küsimused

1. Ülevaade aiandushariduse tulevikust Räpina Aianduskooli näitel

Urmas Kruuse juhatas sisse päevakorrapunkti arutelu, mille ajendiks on ühelt poolt

kutseharidusreform ja teisalt meediaruumis levinud mure aiandushariduse jätkusuutlikkuse

pärast. Maaelukomisjon soovib saada ülevaadet aiandusõppega seotud kitsaskohtadest. Ta

lisas, et Eesti isevarustatuse tase aiandustoodetega on suhteliselt madal, mistõttu on

aiandusvaldkonna jätkusuutlikkuse tagamisel oluline roll ka erialasel haridusel. Ta andis sõna

külalisele.

Kalle Toom andis ülevaate kutseharidusreformist ja selle mõjust aiandusõppele Räpina

Aianduskoolis (lisa). Ta märkis, et kutseharidusreform algas ligi kolm aastat tagasi ning

praeguseks on selle mõjud kutsehariduses selgelt tuntavad. Räpina Aianduskool on jäänud

reformi hammasrataste vahele. Ta lisas, et aiandusharidus on Eestis olnud pikemat aega

populaarne eelkõige täiskasvanud õppijate, mitte põhikoolilõpetajate seas. Noori ei kõneta

põllumajandus- ja metsandusvaldkond. Räpina Aianduskooli puhul on oluline mõjutegur ka

kooli asukoht. Kerkib küsimus, kuivõrd on põhikooli lõpetanud 15–16-aastane noor valmis

minema õppima teise Eesti otsa.

Kalle Toom andis ülevaate Räpina Aianduskooli õppekorraldusest. Praegu õpetatakse koolis

kolme eriala: aiandust, maastikuehitust ja floristikat. Ta märkis, et viimase viie kuni kümne

aasta jooksul on aiandusharidust sildistatud hobiharidusena, kuigi tegemist on

täisprofessionaalse õppega. Alates 2006. aastast kasvas Räpina Aianduskoolis

märkimisväärselt täiskasvanud õppijate arv. See oli seotud noorte õppijate arvu

2

vähenemisega. Täiskasvanuõpet nähti kooli „päästerõngana“. Samas ei ole täiskasvanud

õppijate arv Räpinas viimase 20 aasta jooksul oluliselt kasvanud, küll aga on kasv toimunud

aiandusvaldkonna õppes tervikuna, sest aiandusharidust antakse ka teistes koolides (nt

Hiiumaa Ametikoolis). Kuna aiandusharidust sildistatakse hobiharidusena, kerkib küsimus,

kas on õigustatud kulutada maksumaksja raha juba tööturul rakendunud ja üldjuhul hea

haridusliku ettevalmistusega inimestele, lähtudes nende isiklikust huvist/hobist. Kõneleja

hinnangul on tegemist haridusraha raiskamisega. Ta selgitas, et kool on hinnanud lõpetajate

erialast rakendumist pool aastat pärast kooli lõpetamist. Tulemused erinevad aastati, kuid

välja on kujunenud üldine trend, mille järgi sessioonõppes õppinud täiskasvanud lõpetajatest

läheb erialasele tööle ligikaudu pool, päevases õppes õppinud noorte seas on see näitaja

pigem kolmandik või isegi väiksem. Noored ehk päevaõppes õppijad jätkavad sageli oma

õpinguid kõrgkoolis. Ta juhtis tähelepanu sellele, et põllumajandusvaldkonna, sh aianduse

eripära seisneb selles, et kutsekooli lõpetajad ei asu sageli erialasele tööle põhikohaga, vaid

teevad seda kõrvaltegevusena. Räpina Aianduskooli andmed koolilõpetajate erialase tööhõive

kohta erinevad riigi statistikast, mis põhineb töötamise registril, kus kasutatakse

rahvusvahelist ametite klassifikaatorit. 2023. aasta alguses avaldati põllumajanduse ja

toidutööstuse OSKA uuring, milles jõuti järeldusele, et aiandusvaldkonna kutseõppes toimub

märkimisväärne ületootmine. Kui uuringu algses versioonis hinnati tegelikuks vajaduseks 11

aiandusvaldkonna töötajat aastas, siis praeguseks on see arv parandatud 20-le. Ta juhtis

tähelepanu, et täna tegutseb aiandusvaldkonnas tervikuna mõni tuhat inimest. Uuringu ja kooli

andmete erinevus tuleneb erinevast hindamismeetodist. Aiandis või aianduskeskuses töötav

inimene, kes tegeleb ka klientidega, läheb arvesse klienditeenindajana. Räpina Aianduskoolis

töötav õpetaja, kes on aianduskooli või Eesti Maaülikooli vilistlane, ei tööta riikliku statistika

järgi erialasel ametikohal, vaid haridussektoris. Eesmärk ei ole OSKA uuringu tulemusi

vaidlustada, vaid juhtida tähelepanu uuringus kasutatud metoodikale ja selle puudustele.

Kalle Toom andis ülevaate vastutusvaldkondade jaotusest koolide vahel. Ta märkis, et nagu

kõigis teisteski valdkondades, vaadati ka aiandusvaldkonnas üle riigi rahastatavate

õppekohtade arv ja nende jaotus. Riigi rahastusega erialaõpe jäi Luuale ja Räpinasse.

Kõneleja tutvustas reformi järgmist sammu – tasulist kutseõpet. Viimast oleks õigem

nimetada tasuta õppimise piiranguks. Tasuta saavad õppida need, kellel on sama taseme

kutsehariduse omandamisest möödunud vähemalt viis aastat või kõrghariduse omandamisest

kümme aastat. Kutseharidusreformi kolmas suurem muudatus on rahastusmudel, mis töötati

välja eelmisel aastal ja rakendus k.a 1. jaanuaril. Kaks eelmist muudatust (vastutusvaldkonnad

ja tasuta õppimise piirang) olid läbi kaalutud ja mõõduka mõjuga, kuid rahastusmudeli riske

hinnati tunduvalt vähem. Rahastusmudeli väljatöötamisel juhiti ministeeriumi tähelepanu

võimalikele riskidele, kuid neid ei võetud arvesse. Kõneleja nentis, et kutseharidus on olnud

alarahastatud kogu Eesti Vabariigi vältel. Mitmed kutsekoolid lõpetasid oma tegevuse 1990.

aastatel. Uue rahastusmudeli tõttu kannatavad kõige enam maaerialasid õpetavad koolid, mis

asuvad maapiirkondades. Uues rahastusmudelis ei arvestata sellega, mida koolis õpetatakse,

ega kooli asukohaga, vaid kasutatakse gümnaasiumidele sarnast lähenemist. Gümnaasiumis

on üks õppekava ja seetõttu on gümnaasiumide kulumudelid kooliti väga sarnased.

Kutsehariduses on koolide kulud erinevad ning need sõltuvad õpetatavast erialast. Kui neid

erinevusi arvesse ei võeta, kannatavad eelkõige need koolid, kus õpetatakse väga

ressursimahukaid erialasid.

Urmas Kruuse tundis huvi tasulise õppe ja ühe ainepunkti maksumuse vastu.

Kalle Toom vastas, et tasulise õppe alused on sätestatud ministri määrusega ning ühe

ainepunkti hind on 35–80 €. Räpina Aianduskoolis on ainepunkti hind miinimumilähedane,

kuid see katab täiskasvanute õppe ehk sessioonõppe kulud. Ka teistes kutsekoolides pakutakse

tasulist õpet, kuid massilist tasulist õpet ei toimu kusagil.

Urmas Kruuse märkis, et õppimiskohustuse pikendamise suhtes ollakse erinevatel

seisukohtadel. Mõned leiavad, et see on positiivne, teised mitte. Hinnang sõltub sellest,

millise kooli kontekstis seda vaadata. Ta küsis, kas õppimiskohustuse pikendamine on tänases

turusituatsioonis konkurentsivõimeline lahendus.

Kalle Toom vastas, et tegemist on eelkõige poliitilise valikuga. Õppimiskohustuse

3

pikendamisel on nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte. Ta märkis, et umbes 15 aastat

tagasi kaotati 3,5- ja 4-aastased õppekavad vahendite nappuse tõttu. Praegu liigutakse

vastupidises suunas. Samas kutseharidusse lisaraha ei anta, ehkki peaaegu poolte õppijate

õppeaega pikendatakse kolmandiku võrra, s.o kolmelt aastalt neljale. See on ka üks põhjus,

miks aianduskooli eelarve on sel aastal 620 tuh € võrra väiksem. Koolijuhtide seas on

tõusetunud küsimus, miks peaks noor gümnaasiumi asemel valima kutsekooli, mille õppeaeg

on aasta võrra pikem. Sellele küsimusele saab vastuse ilmselt 2029. ja 2030. aastal, kui kooli

hakkavad lõpetama esimesed reformijärgsed õpilased.

Urmas Kruuse märkis, et õppimiskohustuse pikendamisega tekib vastuolu. Üks lisanduv

aasta aitab küll õpikoormust hajutada, kuid noor soovib eelkõige õpiteega kiiremini lõpule

jõuda. Ta avaldas arvamust, et koolikohustuse pikendamine tehti nende jaoks, kes praeguses

süsteemis ei tule toime. Ta oli seisukohal, et täiskasvanu- ehk elukestev õpe ei ole halb, vaid

tervitatav. Reformi tulemusi on näha mõne aasta järel.

Kalle Toom nõustus, et reformi tulemusi saab hinnata tagantjärele. Ta lisas, et kutsehariduse

tase on Eestis kõrge ning kutsehariduse maine on kõrge just täiskasvanute, mitte noorte seas.

Oluline on vähendada lõhet akadeemilise ja rakendusliku keskhariduse vahel. Umbes seitse

aastat tagasi tegeleti ministeeriumis ühtse keskhariduse mudeliga, mille kohaselt oleks ühes

koolis läbipõimitud nii akadeemiline kui ka rakenduslik suund. Kui Räpinas oleks üks

hariduskeskus, oleks võimalik nimetatud kahte suunda omavahel kombineerida.

Õppimiskohustuse pikendamise toetuseks on välja toodud, et nii saab põhikooli lõpetaja

parema ettevalmistuse kõrghariduses õpingute jätkamiseks. See argument ei pea paika. Ka

praegu jätkab õpiteed arvestatav hulk kutsekeskhariduse lõpetajaid.

Andrus Seeme märkis, et Räpina Aianduskoolis õpib u 80% vähemalt 25-aastaseid õppijaid.

Ta küsis, kas riigi rahastus oleks suurem, kui noori ehk põhikooli lõpetajaid oleks rohkem.

Kalle Toom vastas, et sessioonõppes on ka gümnaasiumilõpetajaid. Rahastus oleks suurem,

kui põhikooli lõpetanuid oleks rohkem. Täiskasvanute õppe koefitsient on 0,48.

Andrus Seeme küsis, kas on arutatud Räpina Aianduskooli ja gümnaasiumi ühendamist.

Kalle Toom vastas, et paar aastat tagasi külastas ministeerium valdu, kus gümnaasiumides oli

alla 70 õpilase. Räpinas toimus asjaomane kohtumine aianduskoolis. Vald suhtus

aianduskooli ja gümnaasiumi ühendamise plaani positiivselt, kuid edasi ei ole sellega mindud.

Andrus Seeme küsis, kas vald ei ole selle vastu enam huvi tundnud. Ta on kuulnud, et vald

toetab seda mõtet.

Urmas Kruuse märkis, et statistika kohaselt väheneb järgmise kümne aasta jooksul

Kagu-Eestis õpilaste arv 30–40%, mistõttu tuleks tõsiselt kaaluda ühendamist.

Kalle Toom vastas, et vald suhtub sellesse ideesse soosivalt ja ootab ministeeriumi

seisukohta.

Anti Allas palus selgitada õppeainete korraldust aianduskoolis. Ta küsis, kas õpe algab

gümnaasiumiprogrammiga ehk üldainetega. Üks võimalik lahendus oleks, kui õpingute

alguses pööratakse enam tähelepanu erialaõppele. Need, kes soovivad jätkata õpinguid,

saaksid viimasel aastal tugeva üldharidusliku ettevalmistuse ülikooli astumiseks.

Kalle Toom vastas, et praegu ei ole veel nelja-aastast õpet. Aianduskoolis on väikesed

õpperühmad ning kooli soovivad tulla nii põhikooli kui ka gümnaasiumi lõpetanud õpilased.

See eeldab kahte erinevat õppekava. Uuest õppeaastast lisandub nelja-aastane õppekava nelja

suunaga: aednik, maastikuehitus, florist ja keskkonnakaitse ehk loodushoid. Õpe on üles

ehitatud nii, et esimesel aastal õpitakse koos ning tutvutakse erialadega. Esimese aasta lõpus

peavad õpilased tegema valiku nende nelja suuna vahel, s.t otsustama, millisel erialal nad

sügisest jätkavad. Viimasel semestril saab veelgi kitsamalt spetsialiseeruda. Need, kes

soovivad sügavamaid erialaseid teadmisi ja oskusi, võivad jätkata nt töökohapõhises õppes.

Need aga, kellel on plaan minna edasi kõrgkooli, saavad keskenduda üldainetele.

Anti Allas märkis, et uus rahastusmudel soosib suuremat põhikoolilõpetajate osakaalu. Samal

ajal on aiandushariduse vastu suurem huvi täiskasvanute seas. Praegune lähenemine ei sobi

aiandushariduse eripäraga.

4

Kalle Toom nõustus eelkõnelejaga. Ta selgitas, et põhikooli lõpetajaid ei ole piisavalt, et täita

kõik kohad nii gümnaasiumides kui ka kutsekoolides. Iga omavalitsus on huvitatud, et pärast

põhikooli lõpetamist jätkaksid noored õpiteekonda piirkonna koolis. Riigi tasandil on suunis,

et esmalt täidetakse kohad riigigümnaasiumides ja alles seejärel kutsekoolides. Räpina

Aianduskooli vastuvõtt lõpeb kümne päeva pärast. Selleks, et minna kindlalt vastu

nelja-aastasele õppekavale, oleks vaja vastu võtta u 60 õpilast. Praegu on esitatud u 25

sooviavaldust. Võib juhtuda, et kui õppijaid tuleb liiga vähe, ei saagi mõnda suunda avada.

Urmas Kruuse küsis, kas nelja õppesuunda oleks võimalik omavahel veelgi enam

siduda/integreerida. See võib küll õpilase jaoks tähendada pingelisemat õpet, kuid aitaks

hoida kompetentsi.

Kalle Toom vastas, et suunad on juba praegu lõimitud. Väljapakutud lahendus vähendaks

erialaste oskuste sügavust. Näiteks katmikalade õpe puudutab üksnes aiandustootmist ning kui

see jätta ära, siis kaob kompetents.

Urmas Kruuse märkis, et katmikalade pädevust ei tohi kaotada. Vastupidi, katmikala peaks

olema strateegiline valik. Õpilasi tuleb suunata selle valdkonnaga tegelema, et neil oleks

tulevikus julgust sellega tegeleda.

Kalle Toom nõustus sellega, kuid lisas, et praegune rahastusmudel seda ei võimalda. Tema

hinnangul ei hakka uus rahastusmudel aianduskooli puhul kunagi toimima. Varem võeti

arvesse erialade erinevused (erialakoefitsient), kuid seekord peeti seda põhjendamatuks. See

tähendab, et sekretäriõppeks on ette nähtud täpselt sama palju raha kui aedniku või

metsamasinisti õppeks.

Urmas Kruuse tundis huvi Järvamaa Kutsehariduskeskuses õpetatavate erialade vastu.

Kalle Toom vastas, et aiandus on üks põllumajanduse alasektoreid. Põllumajandus jaguneb

loomakasvatuseks ja teravilja(taime)kasvatuseks. Kuigi nii Säreveres kui ka Olustveres

õpetatakse põllumajanduserialasid, on kummalgi oma rõhuasetus. Järvamaal on põhisuund

loomakasvatusel, Olustveres aga taimekasvatusel.

Anti Allas tundis huvi Räpina Gümnaasiumi täituvuse vastu.

Kalle Toom ei osanud täpselt öelda, milline on käesoleva aasta täituvus, kuid see on olnud

üsna stabiilne. Tavaliselt õpib gümnaasiumis kolme klassi peale kokku 70–75 õpilast, s.t

umbes 25 õpilast klassis.

Andrus Seeme küsis, kuidas Räpina Aianduskool end reklaamib.

Kalle Toom vastas, et reklaami on tehtud raadios (Ring FM), sotsiaalmeedias ning siseraadio

kaudu kaubanduskeskustes. Lisaks on reklaamid LED-tahvlitel. Aprilli keskel toimusid

avatud uste päevad.

Urmas Kruuse küsis, kas vastab tõele ministri väide, et kui kooli eelarve väheneb üle 5%,

siis see tasandatakse.

Kalle Toom vastas, et tema ei ole seda kuulnud. Rahastamismääruse rakendussätetes on

kirjas, et kui kooli tegevustoetus väheneb rohkem kui 5%, arutatakse seda kolmandas

kvartalis ning ministeerium võib anda erakorralist toetust jooksvaks aastaks (kahel

järjestikusel aastal). Seega on tasandusmehhanism formaalselt olemas, kuid kas ja mil moel

see käivitub, pole teada.

Anti Allas märkis, et rahastuse vähendamine mõjutab ka kooli mainet. Rahastamisega seotud

ebakindlus peegeldub ka koolis ning tekitab küsimusi nii õpetajatel kui ka praktikabaasidel.

Ta avaldas arvamust, et selline lähenemine viib Räpina Aianduskooli mitu aastat tagasi, mitte

edasi.

Kalle Toom märkis, et rahastusmudeli teema oli veel aasta tagasi üsna toores. Sisuliselt seda

veel ei olnudki, kuigi see oleks pidanud valmis olema juba 2024. aasta lõpuks. Ta nentis, et

rahastusmudeli koostajatel ei olnud põhjalikku arusaamist kutseharidusest ega selle

korraldusest.

Urmas Kruuse küsis, kui suur on erinevus aianduskooli ja rakendusliku kõrghariduse vahel.

5

Kalle Toom vastas, et tegemist on erinevate haridustasemetega. Praegu annavad kutsekoolid

neljanda taseme õpet, samas kui rakenduskõrgharidus on kuuenda taseme õpe. Viies tase on

võrreldav tehnikumiharidusega. Oluline on arvesse võtta õppijaskonda. Kutsekoolides õpivad

noored, kes ei ole olnud õppeedukuselt niivõrd silmapaistvad.

Urmas Kruuse küsis, milliste koolidega Räpina Aianduskool täna aiandushariduse andmisel

konkureerib.

Kalle Toom vastas, et aianduskool ei konkureeri sisuliselt kellegagi. Ta lisas, et tasuline õpe

on küll olemas, kuid praegu ei ole tasulisi õppijaid. Isegi kui õnnestuks leida 20 tasulist

õppijat, tooks see aastas sisse umbes 40 tuh €, mis ei kata ligikaudu poole miljoni euro suurust

eelarvepuudujääki. Seega ei saa tasuline õpe olla aiandushariduse probleemide lahendus.

Andrus Seeme küsis, kui palju teeb aianduskool koostööd suurte aiandusettevõtjatega.

Kalle Toom vastas, et koostöö on igapäevane. Kutsehariduses on praktika kohustuslik ja

moodustab umbes veerandi õppekava mahust.

Anti Allas avaldas arvamust, et Räpina Aianduskooli lõpetajad, kes jätkasid õpinguid Eesti

Maaülikoolis, erinesid neist, kes tulid ülikooli õppima vahetult pärast keskkooli lõpetamist.

Kutsekoolist tulnud õppijatel oli kindel soov ja huvi oma erialaga edasi tegeleda. Selline

õpitee andis noorele reaalse tunnetuse ja sügavama huvi eriala vastu.

Urmas Kruuse tänas külalist aiandusharidusest ülevaate andmise ja küsimustele vastamise

eest. Ta märkis, et komisjonil on kavas kohtuda ning arutada teemat ka Haridus- ja

Teadusministeeriumi esindajatega. Ta avaldas üllatust, et kuigi OSKA uuringut kasutatakse

eri valdkondades olulise alusmaterjalina, ei ole selles ilmnenud puudusi suudetud parandada.

2. Info ja muud küsimused

Päevakorrapunkti ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Urmas Kruuse

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Jaanika Lokk

protokollija

… uus rahastusmudel lööb: - ressursinõudlikke erialasid/koole - maakoole - väiksema päevase õppe osakaaluga erialasid ja koole … soosib suure põhikooli lõpetajate arvuga piirkondi/ koole ja vähema ressursi- vajadusega erialasid

Aianduse õppekavarühm: - riigi rahastatud õppe lõppemine Hiiumaal ja Tln-s - riigi rahastatud õppe koondamine Räpinasse - riigi rahastus säilib Luual - miinus 109 õpilast, -12,2% (10.11.2025 vs 10.11.2024)

Aianduse õppekavarühm: - Luua MK Hiiumaa ja Ehituskool – täiskasvanud - Kopli Ametikool – noored, sh HEV; täiskasvanud - Räpina Aianduskool – noored (20%), sh HEV; täiskasvanud (80%)

OSKA raport „Põllumajandus ja toiduainetööstus“: - tugineb TÖRile ja ISCOle (ei arvesta kõrvaltegevusi) - aiandusvaldkonna kutseõppe lõpetajate erialane rakendumine 16% (tegelik ~50%) - aiandusvaldkonnas aastane tööjõuvajadus 20 inimest (tegelik ?) - riiklik aiandushariduse sildistamine hobiharidusena ja blokkimine (sh täienduskoolituses)

KUTSEHARIDUST PEAB REFORMIMA (2023)

Vastutus-/ õppevaldkondade

määramine koolidele (2024)

Riigi rahastatud koolituskohtade

vähendamine aianduse ÕKR-s

(2024)

Aianduse ÕKR Räpinas: - õppemaks 2'220€/a, 37€/AP - tasuliste aiandusõppijate arv on 0 (null!!!) - eelarve miinus 131t€, -5% (2025 vs 2024)

Tasulise kutseõppe alused (2025)

- iseenesest positiivne - mõju aianduskoolile on nullilähedane – uute õpilaste vastuvõtul on alati olnud prioriteediks noored, sh HEVid

Õppimiskohustus: keskharidus või

kutseharidus või 18a (2025)

- rakenduslik keskharidus - metsik segadus (õigusaktid) ja tappev tempo - HTMi raudne käsi ja ajapuudus - koolide ja õpetajate lööktöö

Õppekavareform – kutsekeskharidus 4aastaseks (2025)

- päevase õppe prioriteetsus, kaugõppe sanktsioneeritus - erialadel-koolidel pole vahet - meelevaldsed normid ja ülelihtsustatud lähenemine - ekspertide ja koolide vältimine väljatöötamisel - riskide ignoreerimine

Rahastusmudeli reform (2025)

- õpetajate palgafondi osas miinus 258t€ e -20% - teiste töötajate palgafondi osas miinus 466t€ e -49% - majandamiskulude osas pluss 102t€

Räpina Aianduskooli EA2026* – miinus 620t€ e -24%

* tööjõu- ja majandamiskulud 1.1.2026 seisuga

Riigikogu maaelukomisjoni

istungi protokoll nr 153

Tallinn, Toompea Teisipäev, 05. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 15.17

Juhataja: Urmas Kruuse (esimees)

Protokollija: Jaanika Lokk (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Anti Allas, Maido Ruusmann, Andrus Seeme

Komisjoni ametnikud: Marin Daniel (nõunik-sekretariaadijuhataja), Merle Kruusimägi

(nõunik)

Puudusid: Siim Pohlak ja Toomas Uibo

Kutsutud: Räpina Aianduskooli direktor Kalle Toom (1. päevakorrapunkt); Riigikogu

infonõunik Maiki Vaikla (1.–3. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Ülevaade aiandushariduse tulevikust Räpina Aianduskooli näitel

2. Info ja muud küsimused

1. Ülevaade aiandushariduse tulevikust Räpina Aianduskooli näitel

Urmas Kruuse juhatas sisse päevakorrapunkti arutelu, mille ajendiks on ühelt poolt

kutseharidusreform ja teisalt meediaruumis levinud mure aiandushariduse jätkusuutlikkuse

pärast. Maaelukomisjon soovib saada ülevaadet aiandusõppega seotud kitsaskohtadest. Ta

lisas, et Eesti isevarustatuse tase aiandustoodetega on suhteliselt madal, mistõttu on

aiandusvaldkonna jätkusuutlikkuse tagamisel oluline roll ka erialasel haridusel. Ta andis sõna

külalisele.

Kalle Toom andis ülevaate kutseharidusreformist ja selle mõjust aiandusõppele Räpina

Aianduskoolis (lisa). Ta märkis, et kutseharidusreform algas ligi kolm aastat tagasi ning

praeguseks on selle mõjud kutsehariduses selgelt tuntavad. Räpina Aianduskool on jäänud

reformi hammasrataste vahele. Ta lisas, et aiandusharidus on Eestis olnud pikemat aega

populaarne eelkõige täiskasvanud õppijate, mitte põhikoolilõpetajate seas. Noori ei kõneta

põllumajandus- ja metsandusvaldkond. Räpina Aianduskooli puhul on oluline mõjutegur ka

kooli asukoht. Kerkib küsimus, kuivõrd on põhikooli lõpetanud 15–16-aastane noor valmis

minema õppima teise Eesti otsa.

Kalle Toom andis ülevaate Räpina Aianduskooli õppekorraldusest. Praegu õpetatakse koolis

kolme eriala: aiandust, maastikuehitust ja floristikat. Ta märkis, et viimase viie kuni kümne

aasta jooksul on aiandusharidust sildistatud hobiharidusena, kuigi tegemist on

täisprofessionaalse õppega. Alates 2006. aastast kasvas Räpina Aianduskoolis

märkimisväärselt täiskasvanud õppijate arv. See oli seotud noorte õppijate arvu

2

vähenemisega. Täiskasvanuõpet nähti kooli „päästerõngana“. Samas ei ole täiskasvanud

õppijate arv Räpinas viimase 20 aasta jooksul oluliselt kasvanud, küll aga on kasv toimunud

aiandusvaldkonna õppes tervikuna, sest aiandusharidust antakse ka teistes koolides (nt

Hiiumaa Ametikoolis). Kuna aiandusharidust sildistatakse hobiharidusena, kerkib küsimus,

kas on õigustatud kulutada maksumaksja raha juba tööturul rakendunud ja üldjuhul hea

haridusliku ettevalmistusega inimestele, lähtudes nende isiklikust huvist/hobist. Kõneleja

hinnangul on tegemist haridusraha raiskamisega. Ta selgitas, et kool on hinnanud lõpetajate

erialast rakendumist pool aastat pärast kooli lõpetamist. Tulemused erinevad aastati, kuid

välja on kujunenud üldine trend, mille järgi sessioonõppes õppinud täiskasvanud lõpetajatest

läheb erialasele tööle ligikaudu pool, päevases õppes õppinud noorte seas on see näitaja

pigem kolmandik või isegi väiksem. Noored ehk päevaõppes õppijad jätkavad sageli oma

õpinguid kõrgkoolis. Ta juhtis tähelepanu sellele, et põllumajandusvaldkonna, sh aianduse

eripära seisneb selles, et kutsekooli lõpetajad ei asu sageli erialasele tööle põhikohaga, vaid

teevad seda kõrvaltegevusena. Räpina Aianduskooli andmed koolilõpetajate erialase tööhõive

kohta erinevad riigi statistikast, mis põhineb töötamise registril, kus kasutatakse

rahvusvahelist ametite klassifikaatorit. 2023. aasta alguses avaldati põllumajanduse ja

toidutööstuse OSKA uuring, milles jõuti järeldusele, et aiandusvaldkonna kutseõppes toimub

märkimisväärne ületootmine. Kui uuringu algses versioonis hinnati tegelikuks vajaduseks 11

aiandusvaldkonna töötajat aastas, siis praeguseks on see arv parandatud 20-le. Ta juhtis

tähelepanu, et täna tegutseb aiandusvaldkonnas tervikuna mõni tuhat inimest. Uuringu ja kooli

andmete erinevus tuleneb erinevast hindamismeetodist. Aiandis või aianduskeskuses töötav

inimene, kes tegeleb ka klientidega, läheb arvesse klienditeenindajana. Räpina Aianduskoolis

töötav õpetaja, kes on aianduskooli või Eesti Maaülikooli vilistlane, ei tööta riikliku statistika

järgi erialasel ametikohal, vaid haridussektoris. Eesmärk ei ole OSKA uuringu tulemusi

vaidlustada, vaid juhtida tähelepanu uuringus kasutatud metoodikale ja selle puudustele.

Kalle Toom andis ülevaate vastutusvaldkondade jaotusest koolide vahel. Ta märkis, et nagu

kõigis teisteski valdkondades, vaadati ka aiandusvaldkonnas üle riigi rahastatavate

õppekohtade arv ja nende jaotus. Riigi rahastusega erialaõpe jäi Luuale ja Räpinasse.

Kõneleja tutvustas reformi järgmist sammu – tasulist kutseõpet. Viimast oleks õigem

nimetada tasuta õppimise piiranguks. Tasuta saavad õppida need, kellel on sama taseme

kutsehariduse omandamisest möödunud vähemalt viis aastat või kõrghariduse omandamisest

kümme aastat. Kutseharidusreformi kolmas suurem muudatus on rahastusmudel, mis töötati

välja eelmisel aastal ja rakendus k.a 1. jaanuaril. Kaks eelmist muudatust (vastutusvaldkonnad

ja tasuta õppimise piirang) olid läbi kaalutud ja mõõduka mõjuga, kuid rahastusmudeli riske

hinnati tunduvalt vähem. Rahastusmudeli väljatöötamisel juhiti ministeeriumi tähelepanu

võimalikele riskidele, kuid neid ei võetud arvesse. Kõneleja nentis, et kutseharidus on olnud

alarahastatud kogu Eesti Vabariigi vältel. Mitmed kutsekoolid lõpetasid oma tegevuse 1990.

aastatel. Uue rahastusmudeli tõttu kannatavad kõige enam maaerialasid õpetavad koolid, mis

asuvad maapiirkondades. Uues rahastusmudelis ei arvestata sellega, mida koolis õpetatakse,

ega kooli asukohaga, vaid kasutatakse gümnaasiumidele sarnast lähenemist. Gümnaasiumis

on üks õppekava ja seetõttu on gümnaasiumide kulumudelid kooliti väga sarnased.

Kutsehariduses on koolide kulud erinevad ning need sõltuvad õpetatavast erialast. Kui neid

erinevusi arvesse ei võeta, kannatavad eelkõige need koolid, kus õpetatakse väga

ressursimahukaid erialasid.

Urmas Kruuse tundis huvi tasulise õppe ja ühe ainepunkti maksumuse vastu.

Kalle Toom vastas, et tasulise õppe alused on sätestatud ministri määrusega ning ühe

ainepunkti hind on 35–80 €. Räpina Aianduskoolis on ainepunkti hind miinimumilähedane,

kuid see katab täiskasvanute õppe ehk sessioonõppe kulud. Ka teistes kutsekoolides pakutakse

tasulist õpet, kuid massilist tasulist õpet ei toimu kusagil.

Urmas Kruuse märkis, et õppimiskohustuse pikendamise suhtes ollakse erinevatel

seisukohtadel. Mõned leiavad, et see on positiivne, teised mitte. Hinnang sõltub sellest,

millise kooli kontekstis seda vaadata. Ta küsis, kas õppimiskohustuse pikendamine on tänases

turusituatsioonis konkurentsivõimeline lahendus.

Kalle Toom vastas, et tegemist on eelkõige poliitilise valikuga. Õppimiskohustuse

3

pikendamisel on nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte. Ta märkis, et umbes 15 aastat

tagasi kaotati 3,5- ja 4-aastased õppekavad vahendite nappuse tõttu. Praegu liigutakse

vastupidises suunas. Samas kutseharidusse lisaraha ei anta, ehkki peaaegu poolte õppijate

õppeaega pikendatakse kolmandiku võrra, s.o kolmelt aastalt neljale. See on ka üks põhjus,

miks aianduskooli eelarve on sel aastal 620 tuh € võrra väiksem. Koolijuhtide seas on

tõusetunud küsimus, miks peaks noor gümnaasiumi asemel valima kutsekooli, mille õppeaeg

on aasta võrra pikem. Sellele küsimusele saab vastuse ilmselt 2029. ja 2030. aastal, kui kooli

hakkavad lõpetama esimesed reformijärgsed õpilased.

Urmas Kruuse märkis, et õppimiskohustuse pikendamisega tekib vastuolu. Üks lisanduv

aasta aitab küll õpikoormust hajutada, kuid noor soovib eelkõige õpiteega kiiremini lõpule

jõuda. Ta avaldas arvamust, et koolikohustuse pikendamine tehti nende jaoks, kes praeguses

süsteemis ei tule toime. Ta oli seisukohal, et täiskasvanu- ehk elukestev õpe ei ole halb, vaid

tervitatav. Reformi tulemusi on näha mõne aasta järel.

Kalle Toom nõustus, et reformi tulemusi saab hinnata tagantjärele. Ta lisas, et kutsehariduse

tase on Eestis kõrge ning kutsehariduse maine on kõrge just täiskasvanute, mitte noorte seas.

Oluline on vähendada lõhet akadeemilise ja rakendusliku keskhariduse vahel. Umbes seitse

aastat tagasi tegeleti ministeeriumis ühtse keskhariduse mudeliga, mille kohaselt oleks ühes

koolis läbipõimitud nii akadeemiline kui ka rakenduslik suund. Kui Räpinas oleks üks

hariduskeskus, oleks võimalik nimetatud kahte suunda omavahel kombineerida.

Õppimiskohustuse pikendamise toetuseks on välja toodud, et nii saab põhikooli lõpetaja

parema ettevalmistuse kõrghariduses õpingute jätkamiseks. See argument ei pea paika. Ka

praegu jätkab õpiteed arvestatav hulk kutsekeskhariduse lõpetajaid.

Andrus Seeme märkis, et Räpina Aianduskoolis õpib u 80% vähemalt 25-aastaseid õppijaid.

Ta küsis, kas riigi rahastus oleks suurem, kui noori ehk põhikooli lõpetajaid oleks rohkem.

Kalle Toom vastas, et sessioonõppes on ka gümnaasiumilõpetajaid. Rahastus oleks suurem,

kui põhikooli lõpetanuid oleks rohkem. Täiskasvanute õppe koefitsient on 0,48.

Andrus Seeme küsis, kas on arutatud Räpina Aianduskooli ja gümnaasiumi ühendamist.

Kalle Toom vastas, et paar aastat tagasi külastas ministeerium valdu, kus gümnaasiumides oli

alla 70 õpilase. Räpinas toimus asjaomane kohtumine aianduskoolis. Vald suhtus

aianduskooli ja gümnaasiumi ühendamise plaani positiivselt, kuid edasi ei ole sellega mindud.

Andrus Seeme küsis, kas vald ei ole selle vastu enam huvi tundnud. Ta on kuulnud, et vald

toetab seda mõtet.

Urmas Kruuse märkis, et statistika kohaselt väheneb järgmise kümne aasta jooksul

Kagu-Eestis õpilaste arv 30–40%, mistõttu tuleks tõsiselt kaaluda ühendamist.

Kalle Toom vastas, et vald suhtub sellesse ideesse soosivalt ja ootab ministeeriumi

seisukohta.

Anti Allas palus selgitada õppeainete korraldust aianduskoolis. Ta küsis, kas õpe algab

gümnaasiumiprogrammiga ehk üldainetega. Üks võimalik lahendus oleks, kui õpingute

alguses pööratakse enam tähelepanu erialaõppele. Need, kes soovivad jätkata õpinguid,

saaksid viimasel aastal tugeva üldharidusliku ettevalmistuse ülikooli astumiseks.

Kalle Toom vastas, et praegu ei ole veel nelja-aastast õpet. Aianduskoolis on väikesed

õpperühmad ning kooli soovivad tulla nii põhikooli kui ka gümnaasiumi lõpetanud õpilased.

See eeldab kahte erinevat õppekava. Uuest õppeaastast lisandub nelja-aastane õppekava nelja

suunaga: aednik, maastikuehitus, florist ja keskkonnakaitse ehk loodushoid. Õpe on üles

ehitatud nii, et esimesel aastal õpitakse koos ning tutvutakse erialadega. Esimese aasta lõpus

peavad õpilased tegema valiku nende nelja suuna vahel, s.t otsustama, millisel erialal nad

sügisest jätkavad. Viimasel semestril saab veelgi kitsamalt spetsialiseeruda. Need, kes

soovivad sügavamaid erialaseid teadmisi ja oskusi, võivad jätkata nt töökohapõhises õppes.

Need aga, kellel on plaan minna edasi kõrgkooli, saavad keskenduda üldainetele.

Anti Allas märkis, et uus rahastusmudel soosib suuremat põhikoolilõpetajate osakaalu. Samal

ajal on aiandushariduse vastu suurem huvi täiskasvanute seas. Praegune lähenemine ei sobi

aiandushariduse eripäraga.

4

Kalle Toom nõustus eelkõnelejaga. Ta selgitas, et põhikooli lõpetajaid ei ole piisavalt, et täita

kõik kohad nii gümnaasiumides kui ka kutsekoolides. Iga omavalitsus on huvitatud, et pärast

põhikooli lõpetamist jätkaksid noored õpiteekonda piirkonna koolis. Riigi tasandil on suunis,

et esmalt täidetakse kohad riigigümnaasiumides ja alles seejärel kutsekoolides. Räpina

Aianduskooli vastuvõtt lõpeb kümne päeva pärast. Selleks, et minna kindlalt vastu

nelja-aastasele õppekavale, oleks vaja vastu võtta u 60 õpilast. Praegu on esitatud u 25

sooviavaldust. Võib juhtuda, et kui õppijaid tuleb liiga vähe, ei saagi mõnda suunda avada.

Urmas Kruuse küsis, kas nelja õppesuunda oleks võimalik omavahel veelgi enam

siduda/integreerida. See võib küll õpilase jaoks tähendada pingelisemat õpet, kuid aitaks

hoida kompetentsi.

Kalle Toom vastas, et suunad on juba praegu lõimitud. Väljapakutud lahendus vähendaks

erialaste oskuste sügavust. Näiteks katmikalade õpe puudutab üksnes aiandustootmist ning kui

see jätta ära, siis kaob kompetents.

Urmas Kruuse märkis, et katmikalade pädevust ei tohi kaotada. Vastupidi, katmikala peaks

olema strateegiline valik. Õpilasi tuleb suunata selle valdkonnaga tegelema, et neil oleks

tulevikus julgust sellega tegeleda.

Kalle Toom nõustus sellega, kuid lisas, et praegune rahastusmudel seda ei võimalda. Tema

hinnangul ei hakka uus rahastusmudel aianduskooli puhul kunagi toimima. Varem võeti

arvesse erialade erinevused (erialakoefitsient), kuid seekord peeti seda põhjendamatuks. See

tähendab, et sekretäriõppeks on ette nähtud täpselt sama palju raha kui aedniku või

metsamasinisti õppeks.

Urmas Kruuse tundis huvi Järvamaa Kutsehariduskeskuses õpetatavate erialade vastu.

Kalle Toom vastas, et aiandus on üks põllumajanduse alasektoreid. Põllumajandus jaguneb

loomakasvatuseks ja teravilja(taime)kasvatuseks. Kuigi nii Säreveres kui ka Olustveres

õpetatakse põllumajanduserialasid, on kummalgi oma rõhuasetus. Järvamaal on põhisuund

loomakasvatusel, Olustveres aga taimekasvatusel.

Anti Allas tundis huvi Räpina Gümnaasiumi täituvuse vastu.

Kalle Toom ei osanud täpselt öelda, milline on käesoleva aasta täituvus, kuid see on olnud

üsna stabiilne. Tavaliselt õpib gümnaasiumis kolme klassi peale kokku 70–75 õpilast, s.t

umbes 25 õpilast klassis.

Andrus Seeme küsis, kuidas Räpina Aianduskool end reklaamib.

Kalle Toom vastas, et reklaami on tehtud raadios (Ring FM), sotsiaalmeedias ning siseraadio

kaudu kaubanduskeskustes. Lisaks on reklaamid LED-tahvlitel. Aprilli keskel toimusid

avatud uste päevad.

Urmas Kruuse küsis, kas vastab tõele ministri väide, et kui kooli eelarve väheneb üle 5%,

siis see tasandatakse.

Kalle Toom vastas, et tema ei ole seda kuulnud. Rahastamismääruse rakendussätetes on

kirjas, et kui kooli tegevustoetus väheneb rohkem kui 5%, arutatakse seda kolmandas

kvartalis ning ministeerium võib anda erakorralist toetust jooksvaks aastaks (kahel

järjestikusel aastal). Seega on tasandusmehhanism formaalselt olemas, kuid kas ja mil moel

see käivitub, pole teada.

Anti Allas märkis, et rahastuse vähendamine mõjutab ka kooli mainet. Rahastamisega seotud

ebakindlus peegeldub ka koolis ning tekitab küsimusi nii õpetajatel kui ka praktikabaasidel.

Ta avaldas arvamust, et selline lähenemine viib Räpina Aianduskooli mitu aastat tagasi, mitte

edasi.

Kalle Toom märkis, et rahastusmudeli teema oli veel aasta tagasi üsna toores. Sisuliselt seda

veel ei olnudki, kuigi see oleks pidanud valmis olema juba 2024. aasta lõpuks. Ta nentis, et

rahastusmudeli koostajatel ei olnud põhjalikku arusaamist kutseharidusest ega selle

korraldusest.

Urmas Kruuse küsis, kui suur on erinevus aianduskooli ja rakendusliku kõrghariduse vahel.

5

Kalle Toom vastas, et tegemist on erinevate haridustasemetega. Praegu annavad kutsekoolid

neljanda taseme õpet, samas kui rakenduskõrgharidus on kuuenda taseme õpe. Viies tase on

võrreldav tehnikumiharidusega. Oluline on arvesse võtta õppijaskonda. Kutsekoolides õpivad

noored, kes ei ole olnud õppeedukuselt niivõrd silmapaistvad.

Urmas Kruuse küsis, milliste koolidega Räpina Aianduskool täna aiandushariduse andmisel

konkureerib.

Kalle Toom vastas, et aianduskool ei konkureeri sisuliselt kellegagi. Ta lisas, et tasuline õpe

on küll olemas, kuid praegu ei ole tasulisi õppijaid. Isegi kui õnnestuks leida 20 tasulist

õppijat, tooks see aastas sisse umbes 40 tuh €, mis ei kata ligikaudu poole miljoni euro suurust

eelarvepuudujääki. Seega ei saa tasuline õpe olla aiandushariduse probleemide lahendus.

Andrus Seeme küsis, kui palju teeb aianduskool koostööd suurte aiandusettevõtjatega.

Kalle Toom vastas, et koostöö on igapäevane. Kutsehariduses on praktika kohustuslik ja

moodustab umbes veerandi õppekava mahust.

Anti Allas avaldas arvamust, et Räpina Aianduskooli lõpetajad, kes jätkasid õpinguid Eesti

Maaülikoolis, erinesid neist, kes tulid ülikooli õppima vahetult pärast keskkooli lõpetamist.

Kutsekoolist tulnud õppijatel oli kindel soov ja huvi oma erialaga edasi tegeleda. Selline

õpitee andis noorele reaalse tunnetuse ja sügavama huvi eriala vastu.

Urmas Kruuse tänas külalist aiandusharidusest ülevaate andmise ja küsimustele vastamise

eest. Ta märkis, et komisjonil on kavas kohtuda ning arutada teemat ka Haridus- ja

Teadusministeeriumi esindajatega. Ta avaldas üllatust, et kuigi OSKA uuringut kasutatakse

eri valdkondades olulise alusmaterjalina, ei ole selles ilmnenud puudusi suudetud parandada.

2. Info ja muud küsimused

Päevakorrapunkti ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Urmas Kruuse

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Jaanika Lokk

protokollija