| Dokumendiregister | Riigikantselei |
| Viit | 26-01004-1 |
| Registreeritud | 15.05.2026 |
| Sünkroonitud | 17.05.2026 |
| Liik | Seaduse eelnõu |
| Funktsioon | |
| Sari | 02 Vabariigi Valitsuse istungite ja nõupidamiste ettevalmistamine ja korraldamine/2-5 Vabariigi Valitsuse otsuste alusdokumendid |
| Toimik | |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | Justiits- ja Digiministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Justiits- ja Digiministeerium |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898
Riigikantselei Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu esitamine Vabariigi Valitsuse istungile Esitame Vabariigi Valitsuse istungile kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (rahvusvahelise koostöö lihtsustamine). Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: 1) Eelnõu 2) Seletuskiri 3) Kooskõlastustabel Aare Pere 5089527 [email protected]
Meie 14.05.2026 nr 8-1/1921-8
EELNÕU
04.05.2026
Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus (rahvusvahelise
koostöö lihtsustamine)
§ 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine
Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 199 lõike 1 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks;
2) paragrahvi 204 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 204. Kriminaalmenetluse lõpetamine välisriigi kodaniku toimepandud kuriteos, välisriigis
toimepandud kuriteos, kriminaalmenetluse välisriigile üleandmise korral ja kriminaalasja
välisriigis menetlemise korral“;
3) paragrahvi 204 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:
„6) kriminaalmenetlus on üle antud välisriigile või kui välisriik on kinnitanud samadel asjaoludel
kriminaalmenetluse läbiviimist.“;
4) paragrahvi 204 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 sätestatud aluse äralangemise korral võib
Riigiprokuratuur kriminaalmenetluse oma määrusega uuendada.“;
5) paragrahvi 274 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „punktides 2–8“ tekstiosaga „punktides 2–7“;
6) paragrahvi 4751 tekstist jäetakse välja tekstiosa „mis toimub rahvusvahelise lepingu alusel ning“;
7) paragrahvi 482 lõiget4 ja § 4899 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „kohtuistungist“ tekstiosaga
„, välja arvatud kohtulahendi kuulutamisest,“;
8) paragrahvi 489¹⁰ lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) vabadusekaotuslikku karistust mõistva kohtuotsuse tunnustamist.“;
9) paragrahvi 48912 lõikes 6 asendatakse tekstiosa „konsulteerib Justiits- ja Digiministeerium“
tekstiosaga „konsulteerib kohus vajaduse korral“;
10) seadustiku 19. peatüki 8. jagu täiendatakse 14. jaotisega järgmises sõnastuses:
„14. jaotis
Kriminaalmenetluse üleandmine ja ülevõtmine Euroopa Liidu liikmesriikide vahel
§ 48956. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/3011 rakendamine
Kriminaalmenetluse Euroopa Liidu liikmesriigile üleandmise ja liikmesriigilt ülevõtmise korral
kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2024/3011, mis käsitleb
2
kriminaalmenetluse üleandmist (ELT L, 2024/3011, 18.12.2024). Käesolevat seadustikku
kohaldatakse üksnes määruses reguleerimata küsimustes.
§ 48957. Kriminaalmenetluse ülevõtmine
(1) Euroopa Liidu liikmesriigilt saabunud kriminaalmenetluse ülevõtmise taotluse lahendamiseks
pädev asutus on Riigiprokuratuur.
(2) Euroopa Liidu liikmesriigilt saabunud kriminaalmenetluse ülevõtmise taotluse lahendab
Riigiprokuratuur määrusega ja taotluse rahuldamise korral edastab kriminaalasja materjalid
uurimisalluvuse kohaselt.
(3) Riigiprokuratuuri kriminaalmenetluse ülevõtmise taotluse rahuldamise määruse peale võivad
kahtlustatav, süüdistatav ja kannatanu esitada 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates
kaebuse käesoleva seadustiku §-des 228–231 sätestatud korras.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel esitatud kaebus lahendatakse Riigiprokuratuuris 15 päeva
jooksul ja maakohtus 15 päeva jooksul kaebuse kättesaamisest arvates.
§ 48958. Kriminaalmenetluse üleandmine
(1) Euroopa Liidu liikmesriigile kriminaalmenetluse üleandmise taotluse esitamiseks pädev asutus
on prokuratuur.
(2) Euroopa Liidu liikmesriigile kriminaalmenetluse üleandmise taotluse esitamise otsustab
prokuratuur määrusega, mis vormistatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
2024/3011 lisas 1 esitatud vormil.“;
11) paragrahvi 502 täiendatakse lõigetega 51–53 järgmises sõnastuses:
„(5¹) Kui kriminaalmenetluse jätkamiseks esitatud Euroopa vahistamismääruse menetluses esitab
taotlev riik enne loovutamisotsuse tegemist isiku ärakuulamise taotluse, korraldab kohus
ärakuulamise. Ärakuulamine toimub Eesti õiguse kohaselt tingimustel, milles kohus ja taotleva
riigi pädev õigusasutus on kokku leppinud. Taotleva riigi esindajatel on õigus ärakuulamisel
osaleda.
(5²) Kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 5¹ nimetatud ärakuulamise asemel nõustuda isiku
ajutise üleandmisega taotlevale riigile. Ajutise üleandmise tingimused ja kestus määratakse
kindlaks kohtu ja taotleva riigi pädeva õigusasutuse vastastikusel kokkuleppel, nähes sealhulgas
ette isiku Eestisse tagasipöördumise aja loovutamismenetluse jätkamiseks.
(53) Kui isik, kelle loovutamist taotletakse, on kolmandast riigist Eestile välja antud ja väljaandmise
aluseks olev kokkulepe eeldab väljaandnud riigi nõusolekut isiku edasiseks loovutamiseks, taotleb
Justiits- ja Digiministeerium asjaomase nõusoleku viivitamata. Loovutamisotsuse tegemiseks
ettenähtud tähtaeg ei hakka kulgema enne kui edasiloovutamise takistus on ära langenud. Kuni
nõusoleku saamiseni otsustab kohus vajaduse korral tõkendi kohaldamise.“;
12) paragrahvi 504 lõige 42 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(42) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 41 sätestatud tähtaegadest ei ole erakorraliste asjaolude tõttu
võimalik kinni pidada, võib loovutamisotsuse tegemiseks ettenähtud aeg pikeneda kuni
3
kolmekümne päeva võrra ning selle põhjusest tuleb viivitamata teavitada Euroopa
vahistamismääruse esitajat. Kui ka pikenenud tähtaja jooksul ei ole võimalik lõpliku otsuseni
jõuda, tuleb viivituse põhjusest teavitada Euroopa vahistamismääruse esitajat ja Eurojusti.“;
13) paragrahvi 505 lõiked 3 ja 4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kui üleandmist takistavad asjaolud, mis ei olene täitvast ega taotlevast riigist, lepib Politsei-
ja Piirivalveamet kohtu loal taotleva riigiga viivitamata kokku uues üleandmise tähtpäevas ning
isik antakse üle kümne päeva jooksul uuest kokkulepitud tähtpäevast arvates.
(4) Politsei- ja Piirivalveamet võib kohtu loal üleandmise ajutiselt edasi lükata humanitaarsetel
põhjustel, kui on alus arvata, et määruse täideviimine võib ohustada isiku elu või tervist. Euroopa
vahistamismäärus täidetakse kohe pärast eelnimetatud põhjuse äralangemist ning isik antakse üle
kümne päeva jooksul uuest kokkulepitud tähtpäevast arvates.“;
14) paragrahvi 507 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Euroopa vahistamismääruse koostamise alus on isiku suhtes tõkendina kohaldatud
vahistamine, mida kohaldab Euroopa vahistamismääruse koostamise põhjendatuse korral:
1) kohtueelses menetluses eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel käesoleva seadustiku §-des
130 ja 131 sätestatud alustel ja korras;
2) kohtumenetluses asja menetlev kohus käesoleva seadustiku §-des 130 ja 131 sätestatud alustel
ja korras;
3) kohtuotsuse täitmise menetluses täitmiskohtunik käesoleva seadustiku §-s 429 sätestatud alustel
ja korras.“;
15) paragrahvi 507 täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses:
„(3¹) Kohtueelses menetluses kontrollib kohus prokuratuuri taotlusel Euroopa vahistamismääruse
koostamise põhjendatust koos käesoleva seadustiku § 131 lõikes 4 sätestatud korras
vahistamismääruse koostamisega. Kui isiku suhtes on vahistamismäärus juba tehtud, lahendab
kohus prokuratuuri taotluse eraldi, kontrollides üksnes Euroopa vahistamismääruse koostamise
eeldusi.“;
16) paragrahvi 507 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;
17) paragrahvi 507 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Euroopa vahistamismääruse edastab täitvale riigile Justiits- ja Digiministeerium.“;
18) paragrahvi 50839 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kohtuotsuse tunnustamisest või isikule mõistetud karistuse täideviimisest võib keelduda, kui:“;
19) paragrahvi 50848 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises
sõnastuses:
„(2) Kui karistuse täideviimine ei ole veel alanud, võib taotlev riik põhjendusi esitades tunnistuse
tagasi võtta. Tunnistuse tagasivõtmise korral menetlus lõpetatakse.“;
20) paragrahvi 50864 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõigetega 2–4 järgmises
sõnastuses:
„(2) Eesti võib kohtumäärusega anda tingimuslike meetmete ja alternatiivse mõjutusvahendi
järelevalve ning kohtuotsusega seotud otsuste tegemise pädevuse tagasi otsuse teinud riigile, kui
4
süüdimõistetud isik ei täida talle määratud kohustusi või juhiseid ning otsuse teinud riigi
kohtuotsusega ei ole määratud vabadusekaotuslikku karistust või vabadust piiravat meedet, mis
tuleb täitmisele pöörata selliste kohustuste või juhiste mittetäitmise korral.
(3) Kuni tingimuslike meetmete või alternatiivse mõjutusvahendi täideviimise alustamiseni võib
taotlev riik põhjendusi esitades tunnistuse tagasi võtta. Tunnistuse tagasivõtmise korral menetlus
Eestis lõpetatakse.
(4) Kui taotleva riigi pädev asutus teavitab Eestit otsusest või meetmest, mille tulemusena
tingimuslik meede või alternatiivne mõjutusvahend ei ole enam täideviidav, lõpetatakse järelevalve
teostamine Eestis.“;
21) paragrahvi 50872 lõiget 1 täiendatakse punktidega 21–23 järgmises sõnastuses:
„21) kui välisriigi taotlusest ilmneb, et karistatud isikut on välisriigis tehtud otsusest teavitatud ja
tal on olnud võimalus seda vaidlustada, võib kohus taotluse lahendada karistatud isikut kaasamata;
22) kohus võib välisriigis mõistetud rahatrahvi tunnustamise määruses jätta käesoleva seadustiku
§ 145 lõike 3 punktis 1 nimetatud põhjenduse esitamata ja koostada määruse välisriigi taotlusele
pealdisena;
23) kui kohus on määruse koostanud käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 22 alusel ilma
põhjenduseta, on karistatud isikul võimalik määruskaebuse esitamiseks kümne päeva jooksul
taotleda põhistatud määruse saamist;“;
22) paragrahvi 50872 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kui karistatud isik on rahalise karistuse või rahatrahvi enne kohtumääruse tegemist täielikult
tasunud, lõpetab kohus asjas menetluse määrusega, milles võib jätta käesoleva seadustiku § 145
lõike 3 punktis 1 nimetatud põhjenduse esitamata.“;
23) paragrahvi 50872 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Jõustunud määruse edastab kohus taotlevale riigile. Määruse, millega tunnistati rahalise
karistuse või rahatrahvi täitmine Eestis lubatavaks, edastab kohus ka Maksu- ja Tolliametile
täitmise korraldamiseks.
(6) Maksu- ja Tolliamet teavitab taotlevat riiki tunnustatud rahalise karistuse või rahatrahvi
täielikust tasumisest.“;
24) paragrahvi 50875 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistuse koostab kohtuotsusega mõistetud
rahalise karistuse, rahatrahvi ja menetluskulude kohta Maksu- ja Tolliamet ning kohtuvälise
menetleja otsusega määratud rahatrahvi kohta rahatrahvi määranud kohtuväline menetleja.
(2) Kohtuotsuse või kohtuvälise menetleja otsuse või selle koopia ning rahalise karistuse või
rahatrahvi määramise tunnistuse kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks edastab Euroopa Liidu
liikmesriigi pädevale asutusele tunnistuse koostanud asutus.“;
25) paragrahvi 50875 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „Kohtuotsus“ tekstiosaga „või kohtuvälise
menetleja otsus“;
26) paragrahvi 50875 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistus koostatakse eesti keeles ning tõlgitakse
täitva riigi määratud keelde.“;
5
27) paragrahvi 50876 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Rahalise karistuse ja rahatrahvi määramise tunnistuse koostanud asutus teavitab viivitamata täitva
riigi pädevat asutust igast otsusest või meetmest, mille tulemusena ei ole karistust enam võimalik
täitmisele pöörata.“;
28) paragrahvi 50877 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Eesti pädevus viia läbi täitemenetlus lõpeb kohe, kui täitev riik on tunnustanud talle Eesti
edastatud kohtuotsust või kohtuvälise menetleja otsust ja teavitanud sellest rahalise karistuse või
rahatrahvi määramise tunnistuse koostanud asutust.“.
§ 2. Seaduse jõustumine
Käesoleva seaduse § 1 punktid 1–5 ja 10 jõustuvad 2027. aasta 1. veebruaril.
Lauri Hussar
Riigikogu esimees
Tallinn ……………. 2026
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus ……………. 2026
1
Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse
(rahvusvahelise koostöö lihtsustamine) eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõukohase seadusega kavandatakse muudatused kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS),
et viia see kooskõlla Euroopa Liidu õigusega1, tõhustada ja lihtsustada rahvusvahelist
kriminaalmenetlusalast koostööd teiste EL liikmesriikidega, lahendades praktikas
esilekerkinud probleemid.
Kavandatavad muudatused jagunevad nelja valdkonda:
Esiteks lihtsustatakse teises liikmesriigis määratud rahaliste karistuste ja rahatrahvide (eelkõige
liiklustrahvide) tunnustamist. Justiits- ja Digiministeeriumilt võetakse ära senine tehniline
vahendusroll ning Eesti asutused hakkavad teiste riikide asutustega suhtlema otse. Näiteks saab
Politsei- ja Piirivalveamet edaspidi teise liikmesriigi elanikule Eestis mõistetud trahvi saata otse
tema elukohariiki tunnustamiseks, ilma ministeeriumi vahenduseta. Kohtutel võimaldatakse
rutiinseid tunnustamise otsuseid teha lühema ja lihtsama vormiga, jättes määruse põhjendused
kirjutamata. Samuti saadavad kohtud tunnustamise otsused välisriikidele otse, millega jääb ära
üks menetluse vaheetapp. See kiirendab trahvide tunnustamise menetlust ning vähendab
kohtute ja ministeeriumi töökoormust.
Teiseks laiendatakse võimalusi tunnustada Eestis välisriigis mõistetud karistust. Senised
kohustuslikud keeldumisalused muutuvad kohtu jaoks valikuliseks, mis võimaldab igal
üksikjuhtumil kaaluda, kas tunnustamine on põhjendatud. See avab võimaluse tunnustada ka
teises liikmesriigis mõistetud lühiajalisi vangistusi, mille tunnustamisest tuleb kehtiva korra
järgi kohustuslikult keelduda. Näiteks kui Eesti kodanikule on Soomes mõistetud lühiajaline
vangistus, saab ta edaspidi karistust kanda Eestis ning Soome ei pea taotlema isiku tagaotsimist
ja loovutamist ning sama kehtib ka vastupidises olukorras. Samuti saab kohus edaspidi
tunnustada selliseid alternatiivseid karistusi (nt käitumiskontrolli), mis ei ole seotud
vabadusekaotusega. See on eelkõige oluline koostöös Lätiga, kus käitumiskontroll on iseseisev
karistus ning sellised kohtuotsused on Eestis seni jäänud tunnustamata. Need muudatused
toetavad süüdimõistetute karistuse kandmist nende elukohariigis ning vähendavad vajadust
koormava loovutamismenetluse järele.
Kolmandaks kehtestatakse riigisisesed reeglid uue ELi määruse rakendamiseks, mis käsitleb
kriminaalmenetluse üleandmist ühelt liikmesriigilt teisele. Määratakse Eesti pädevad asutused,
reguleeritakse menetluse käik ja antakse menetlusosalistele võimalus üleandmise otsus kohtus
vaidlustada.
Neljandaks täpsustatakse Euroopa vahistamismääruse menetlust. Lisatakse seadusesse ka
senised praktikas rakendatud, kuid seni seaduses reguleerimata küsimused: tähtaegade
ületamise tagajärjed, isiku ärakuulamine taotleva riigi poolt, ajutine üleandmine ja kolmandast
1 Muuhulgas rakendatakse Eesti õiguses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.11.2024 määrus (EL) 2024/3011, mis
käsitleb kriminaalmenetluse üleandmist.
2
riigist Eestile välja antud isiku edasiloovutamine. Sellega kõrvaldatakse Euroopa Komisjoni
algatatud rikkumismenetluses Eestile ette heidetud puudused.
Eelnõuga väheneb riigiasutuste töökoormus ning ei suurene inimeste ega ettevõtete
halduskoormus.
1.2. Eelnõu ettevalmistajad
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna
kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunik Aare Pere ([email protected]).
Eelnõu on keeletoimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome
korralduse talituse toimetaja Aili Sandre ([email protected]).
1.3. Märkused
Eelnõuga muudetakse kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I,
22.12.2025, 3.
Eelnõu on osaliselt seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega (EL määrus 2024/3011, EL
Nõukogu raamotsused 2002/584/JSK2, 2005/214/JSK3, 2008/947/JSK4). Muudatuste sisu ja
vajadust tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast käsitletakse konkreetsete muudatuste juures
seletuskirja punktis 3.
Eelnõu on osaliselt seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga (EL rahaliste karistuste
tunnustamise süsteemi lihtsustamine).
Tulenevalt põhiseaduse § 104 punktist 14 on eelnõu vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu
koosseisu häälteenamus.
2. Seaduse eesmärk
Seaduse eesmärk on tagada Euroopa Liidu õigusaktide (eelkõige menetluse üleandmist
käsitleva määruse) nõuetekohane rakendamine Eestis ning lahendada praktikas esilekerkinud
kitsaskohad ja vähendada üleliigset bürokraatiat rahvusvahelises koostöös ELi
liikmesriikidega, täita kehtivas õiguses ilmnenud lüngad ning lihtsustada rahaliste karistuste
tunnustamise süsteemi.
Eelnõu loomiseks ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna muudatused on menetluslikku
laadi või on tingitud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmise kohustusest ega too kaasa olulist sotsiaal-
majanduslikku mõju (HÕNTE § 1 lg 2 p 2). Muudatused puudutavad rahvusvahelise
kriminaalkoostöö üksikprobleeme ning muudavad vähesel määral Eesti riigiasutuste
tööprotsesse, kuid ei too kaasa muid olulisi mõjusid.
2 Nõukogu 13.06.2002 raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise
üleandmiskorra kohta. 3 Nõukogu 24.02.2005 raamotsus 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte
kohaldamise kohta 4 Nõukogu 27.11.2008 raamotsus 2008/947/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta
kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike
meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet.
3
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
§ 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine
1) Paragrahvi 199 lõike 1 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks
Paragrahvi 199 lõike 1 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks. Selle sätte kohaselt kriminaalmenetlust
ei alustata või see lõpetatakse, kui menetlus on koondatud teise riiki §-de 436¹–436⁶ alusel.
Muudatus on tingitud määruse (EL) 2024/3011 rakendamisest. Määruse kohaselt koondatakse
jurisdiktsioonikonfliktide lahendamisel kokkulepitud menetlus ELi riikide vahel edaspidi
määruses reguleeritud menetluse üleandmise teel ning menetluse koondamise otsus on üksnes
ettevalmistav etapp menetluse üleandmiseks. Juba raamotsuse 2009/948/JSK
põhjenduspunktides on selgitatud, et menetluse koondamise tulemuseks võiks muu hulgas olla
menetluse üleandmise otsus (raamotsuse 2009/948/JSK põhjenduspunkt 4). Seega ei ole
korrektne, et koondamise otsus peaks automaatselt kaasa tooma menetluse lõpetamise. Kuna
eelnõuga lisatakse § 204 lõikesse 1 punkt 6, mis võimaldab menetluse lõpetada igasuguse
välisriigile üleandmise korral, muutub § 199 lõike 1 punkt 8 kui dubleeriv tarbetuks. Menetluse
üleandmine (sh koondamise eesmärgil) on olemuselt jurisdiktsiooni loovutamine (§ 204), mitte
menetlust absoluutselt välistav asjaolu (§ 199). Selle punkti kehtetuks tunnistamata jätmise
korral tekiks vastuolu määruse artikliga 21, mis jätab taotlevale riigile õiguse teatud juhtudel
(nt kui vastuvõttev riik menetlust ei algata) oma jurisdiktsiooni taastada. Kui menetlus
lõpetataks § 199 alusel, oleks menetluse jätkamine Eestis menetluslikult piiratud ja vastuolus
määruse eesmärgiga vältida karistamatust.
2) Paragrahvi 204 pealkiri muudetakse
KrMSi § 204 täiendamise tõttu on vaja muuta paragrahvi pealkirja, et see peegeldaks täpsemalt
sätte sisu. Pealkirja lisatakse ka viide välisriigile üleantud menetlusele.
3) Paragrahvi 204 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6
Eelnõuga täiendatakse KrMSi § 204 lõiget 1 punktiga 6, mis lisab kriminaalmenetluse
lõpetamise aluste loetellu võimaluse lõpetada kriminaalmenetlus, kui see on üle antud
välisriigile või kui välisriik on kinnitanud samadel asjaoludel kriminaalmenetluse läbiviimist.
Kehtiv seadus ei võimalda menetlust lõpetada põhjusel, et teine riik on selle üle võtnud.
Muudatus võimaldab prokuratuuril kriminaalmenetluse lõpetada pärast seda, kui teine riik on
teinud otsuse menetluse ülevõtmise kohta. Alternatiiv võimaldab menetluse lõpetada ka
olukorras, kus formaalset üleandmist ei toimu, kuid rahvusvahelise infovahetuse käigus selgub,
et teine riik juba menetleb sama tegu ning on asja lahendamiseks sobivamas positsioonis.
Selline olukord tekib eelkõige koostöös riikidega, kellel ei ole võimalik formaalselt teistelt
riikidelt menetlusi üle võtta (nt Ameerika Ühendriigid). Muudatusega võimaldatakse aga ka
sellises olukorras Eesti menetlus lõpetada, mis välistab dubleerivad menetlused, tagab
ressursside säästliku kasutamise ja aitab vältida ne bis in idem põhimõtte rikkumist.
Uus menetluse lõpetamise alus lisatakse KrMSi § 204, mitte § 199, kuna menetluse üleandmine
ei ole absoluutne menetlust välistav asjaolu (nagu süüteo koosseisu puudumine või aegumine),
vaid see on prokuratuuri diskretsiooniotsus, milles tuleb lähtuda ka menetlusökonoomiast ja
õigusemõistmise huvidest. Nii võib olla asjakohane üleantud kriminaalmenetlust mitte lõpetada
seni, kuni vastuvõtva riigi abistamiseks on vaja teha veel lisatoiminguid.
4
4) Paragrahvi 204 täiendatakse lõikega 4
Eelnõuga lisatakse § 204 lõige 4, mis annab Riigiprokuratuurile õiguse uuendada § 204 lõike 1
punkti 6 alusel lõpetatud kriminaalmenetlust. Uuendamise säte on vajalik olukorraks, kus
välisriik otsustab üleantud või paralleelselt menetletava kriminaalasja menetlemisest hiljem
siiski loobuda või jätab selle sisuliselt lahendamata. Kui Eestis lõpetatud menetlust ei saaks
sellisel juhul uuendada, tekiks karistamatuse oht.
Muudatus tagab riigisisese õiguse vastavuse määruse (EL) 2024/3011 artiklile 21, mis säilitab
taotlevale riigile teatud juhtudel jurisdiktsiooni taastamise õiguse.
Menetluse uuendamine ei ole imperatiivne kohustus, vaid prokuratuuri kaalutlusotsus, kuna
välisriigi menetlusest loobumise järel ei pruugi kriminaalmenetluse jätkamine Eestis olla enam
tõenduslikult võimalik või menetlusökonoomiliselt otstarbekas. Menetluse uuendamise
pädevus antakse eelnõuga Riigiprokuratuurile, mis on kooskõlas Riigiprokuratuuri rolliga
rahvusvahelises koostöös menetluste ülevõtmise korral.
5) Paragrahvi 274 lõike 1 muutmine
Muudatus on seotud KrMS § 199 lg 1 p 8 kehtetuks tunnistamisest, millest tulenevalt
eemaldatakse viide punktile 8 ka KrMS § 274 lõikest 1.
6) Paragrahv 4751 muutmine
Eelnõuga muudetakse KrMSi § 475¹, kaotades nõude, mille kohaselt on Euroopa Liidu väliste
riikide kohtuotsuste tunnustamise vältimatu eeldus rahvusvahelise lepingu olemasolu. Kehtiv
kord tekitab takistusi õigusalases koostöös riikidega, mis ei ole ühinenud asjakohaste
rahvusvaheliste konventsioonidega ning millega Eestil puuduvad kahepoolsed lepingud.
Probleem avaldub selgelt olukorras, kus kolmandas riigis süüdi mõistetud ja seal karistust
kandvat Eesti kodanikku soovitakse tuua Eestisse karistust kandma. Praegune seadusest tulenev
absoluutne lepingunõue välistab isiku Eestile üleandmise isegi juhul, kui karistuse määranud
välisriik on sellega nõus ja valmis koostööks.
Kuna uute rahvusvaheliste lepingute läbirääkimine ja sõlmimine on väga aeganõudev
diplomaatiline protsess, antakse eelnõuga ilma lepinguta riikide üksikjuhtumite lahendamise
otsustusõigus otse Eesti kohtule. Sellise pädevuse andmine kohtule on asjakohane lahendus,
sest kohus on menetluse käigus niikuinii kohustatud igal konkreetsel juhul hindama, kas
välisriigis tehtud kohtuotsus ja selle tunnustamine Eestis on kooskõlas Eesti kriminaalõiguse
üldpõhimõtetega ning vastavad KrMSi §-des 436 ja 477 sätestatud tingimustele.
7) Paragrahv 482 lõike 4 ja paragrahvi 4899 lõike 4 muutmine
Kehtiva KrMS § 482 lõike 4 ja 4899 lõike 4 kohaselt on prokuröri osavõtt välisriigi ja Euroopa
Liidu liikmesriigi kohtuotsuse tunnustamise menetlusest kohustuslik. Prokuratuuri ettepanekul
täiendatakse sätet erandiga, mille kohaselt ei ole prokuröri osalemine kohtulahendi
kuulutamisel enam nõutav. Prokuröri osavõtt lahendi kuulutamisest ei ole kohustuslik ka teistes
menetlusliikides (nt KrMS § 236 lg 4 ja § 246 lg 3) ning puudub asjakohane põhjendus selliseks
erisuseks välisriigi otsuste tunnustamise menetluses.
Muudatus lähtub menetlusökonoomia põhimõttest ja eesmärgist optimeerida prokuratuuri
tööajakasutust. Kohtulahendi kuulutamine on olemuselt formaalne toiming, mille käigus asja
5
sisulist arutelu ei toimu ning menetlusosaliste seisukohad on varasemalt esitatud. Seetõttu ei
ole prokuröri kohustuslik osalemine üksnes lahendi kuulutamisel otstarbekas. Sätte
muutmisega loobutakse imperatiivsest nõudest, jättes prokurörile võimaluse osaleda lahendi
kuulutamisel, kui ta peab seda konkreetses menetluses vajalikuks.
8) Paragrahv 48910 lõike 1 punkti 3 muutmine
Kehtiva seaduse rakendamisel on praktikas tekkinud tõlgenduserinevusi kaitsja kohustusliku
osavõtu nõude ulatuse määratlemisel. Ebaselgus on ilmnenud olukordades, kus isikule on
välisriigis mõistetud vabadusekaotuslik karistus, kuid ta on enne välisriigis karistuse
kandmisele asumist juba Eestisse naasnud ning viibib tunnustamismenetluse ajal vabaduses.
Prokuratuuri ettepanekul täpsustatakse sätet, et välistada edasised tõlgenduserinevused.
Muudatusega sätestatakse ühemõtteliselt, et kaitsja osavõtt on kohustuslik kõikides
vabadusekaotuslikku karistust mõistvate kohtuotsuste tunnustamise menetlustes. Nõue
rakendub sõltumata sellest, kas karistatud isik kannab teises riigis juba karistust või viibib
vabaduses ning kas ta istungil osaleb või mitte.
Kuivõrd vabadusekaotusliku karistuse tunnustamine ja Eestis täitmisele pööramine toob kaasa
isiku vabadusõiguse riive ja karistuse võimaliku muutmise, on kaitsja osavõtt sellises
menetluses isiku õiguste tagamiseks kohustuslik.
9) Paragrahv 48912 lõike 6 muutmine
Muudatus on seotud teises liikmesriigis mõistetud rahaliste karistuste ja rahatrahvide
tunnustamise menetluse lihtsustamisega. Kui karistatud isik teavitab kohut, et ta on juba teisele
liikmesriigile rahatrahvi või rahalise karistuse tasunud, siis kehtiva korra kohaselt peab
tunnustamismenetlust läbiviiv maakohus pöörduma Justiits- ja Digiministeeriumi poole, kes
omakorda edastab päringu teise liikmesriigi pädevale asutusele. Kuivõrd Justiits- ja
Digiministeeriumi vahendusel ei ole selles protsessis sisulist lisandväärtust, siis antakse
eelnõuga kohtule vajadusel võimalus pöörduda päringuga ise otse taotleva liikmesriigi pädeva
asutuse poole. Kui trahvi või rahalise karistuse tasumise asjaolud on selged, siis ei ole kohtul
teise liikmesriigi poole üldse vaja lisainfo saamiseks pöörduda, mistõttu sätestatakse eelnõuga,
et päring edastatakse üksnes vajadusel.
10) 19. peatüki 8. jagu täiendamine 14. jaotisega
Eelnõuga täiendatakse kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatüki 8. jagu 14. jaotisega
„Kriminaalmenetluse üleandmine ja ülevõtmine Euroopa Liidu liikmesriikide vahel“. Täiendus
on vajalik Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/3011 rakendamiseks riigisiseses
õiguses. Lisatav jaotis määrab määruse rakendamiseks pädevad asutused Eestis ja täpsustab
menetluskorda küsimustes, mille otsustamise on määrus jätnud liikmesriikide pädevusse.
Kriminaalmenetluse seadustiku kriminaalmenetluste üleandmise ja ülevõtmise kord (KrMS
§ 474 jj) ei ole määruse sätetega kooskõlas ning jääb seetõttu edaspidi kehtima üksnes
koostööks Euroopa Liidu väliste riikidega.
Paragrahv 489⁵⁶ sätestab kohaldatava õiguse hierarhia. Euroopa Liidu liikmesriikide vahelises
kriminaalmenetluse üleandmises ja ülevõtmises lähtutakse määrusest (EL) 2024/3011.
6
Kriminaalmenetluse seadustiku sätteid kohaldatakse üksnes küsimustes, mida määrus ei
reguleeri.
Paragrahv 489⁵⁷ reguleerib menetluskorda olukorras, kus teine liikmesriik taotleb
kriminaalmenetluse üleandmist Eestile. Eelnõu kohaselt on Eestis menetluse ülevõtmist
otsustav pädev asutus Riigiprokuratuur. Riigiprokuratuuri määramine pädevaks asutuseks
vastab ka praegusele praktikale, kus Riigiprokuratuur teeb otsuse menetluste ülevõtmise kohta.
See lahendus tagab ühtse tegevuse, sõltumata sellest, milline prokuratuuri üksus menetlust
hiljem läbi viib.
Lõikes 2 sätestatakse, et taotluse rahuldamine vormistatakse määrusena ning seejärel
saadetakse materjalid uurimisalluvuse kohaselt uurimisasutusele uut menetlust alustades või
juba käimasoleva kriminaalmenetluse juurde.
Lõikega 3 luuakse isikute õiguste kaitseks kohtuliku kontrolli mehhanism. Määruse artikli 17
kohaselt peab liikmesriik tagama kahtlustatavale, süüdistatavale ja kannatanule õiguse
vaidlustada menetluse ülevõtmise otsus kohtus. Eelnõu järgi antakse kahtlustatavale,
süüdistatavale ja kannatanule õigus esitada kaebus KrMSi §-des 228–231 sätestatud korras.
Kaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva otsuse kättesaamisest, mis on kooskõlas määruses
lubatud maksimaalse tähtajaga.
Lõige 4 näeb ette erandi kriminaalmenetluse seadustiku §-des 228–231 sätestatud tavapärasest
kaebemenetlusest, sätestades, et nii Riigiprokuratuuris kui maakohtus lahendatakse kaebus 15
päeva jooksul alates kaebuse kättesaamisest. Selline muudatus on vajalik, sest määruse kohaselt
tuleb võimaluse korral õiguskaitsevahendi kasutamise korral lõpliku lahendini jõuda 60 päeva
jooksul, mis ei oleks KrMSi §-de 228–231 kaebuste lahendamise tavapäraste tähtaegade korral
võimalik.
Paragrahv 489⁵⁸ reguleerib olukorda, kus Eesti soovib anda kriminaalmenetluse üle teisele
liikmesriigile. Menetluse üleandmise taotlemise pädevus antakse prokuratuurile. See
võimaldab igal menetlust juhtival prokuröril hinnata menetluse üleandmise vajadust ja
otstarbekust ning koostada menetluse üleandmise taotlus. Ehkki seadus annab igale prokurörile
võimaluse koostada menetluse üleandmise taotlust, ei takista see prokuratuuril sisemise
töökorralduse ühtlustamiseks näha ette eelnev kohustuslik konsulteerimine Riigiprokuratuuriga
või kehtestada üldised juhised hindamaks, milliseid kriminaalmenetlusi üle tuleks anda.
Dokumentide dubleerimise vähendamiseks sätestatakse paragrahvis ka see, et üleandmise otsus
vormistatakse määruse (EL) 2024/3011 I lisas esitatud standardvormil. See välistab vajaduse
koostada menetluse üleandmiseks eraldi riigisisest määrust, kuna menetluse üleandmise
taotluse põhjendused peavad nagunii nähtuma määrusega kehtestatud vormilt.
11) Paragrahvi 502 täiendamine lõigetega 5¹–5³
Muudatus on vajalik Eesti õiguse kooskõlla viimiseks Euroopa vahistamismääruse raamotsuse
artiklitega 18, 19 ja 21. Nende artiklite ülevõtmata jätmisele on viidanud Euroopa Komisjon
Eesti suhtes algatatud rikkumismenetluses nr INFR(2020)2279. Kehtiv KrMS ei reguleeri
olukordi, kus taotlev riik soovib isikut enne loovutamisotsust ära kuulata või ajutiselt üle võtta,
ega ka olukorda, kus loovutamist taotletakse isiku suhtes, kes on kolmandast riigist Eestile välja
antud.
7
Lõikega 5¹ võetakse üle raamotsuse artikli 18 lõike 1 punkt a ja artikkel 19. Nende järgi peab
Eesti kui täitev riik võimaldama taotleval riigil isikut enne loovutamisotsust ära kuulata, kui
vahistamismäärus on esitatud kriminaalmenetluse jätkamiseks. Kehtiv KrMS reguleerib küll
isiku ärakuulamist loovutamismenetluse raames (§ 502 lg 4 p 3), kuid ei anna alust
ärakuulamiseks taotleva riigi menetluse huvides. Kavandatav säte sätestab, et ärakuulamine
toimub Eesti õiguse kohaselt, kuid täpsed tingimused lepivad kokku kohus ja taotleva riigi
pädev õigusasutus. Taotleva riigi esindajatel on õigus ärakuulamisel osaleda.
Lõikega 5² võetakse üle raamotsuse artikli 18 lõike 1 punkt b ning lõiked 2 ja 3. Nende järgi
võib täitev riik ärakuulamise asemel isiku taotlevale riigile ajutiselt üle anda. Ajutise
üleandmise tingimused ja kestuse lepivad kokku kohus ja taotleva riigi pädev õigusasutus.
Kokkuleppes tuleb ette näha isiku tagasipöördumine Eestisse, kuivõrd loovutamismenetlus
peab Eestis jätkuma. Tagasipöördumine on sätestatud kokkuleppe kohustusliku sisuna, sest
kohustuse kandjaks on taotlev riik ning Eesti ise ei saa isiku tagasi saatmist ühepoolselt
garanteerida, küll aga saab seada selle ajutise üleandmise eeltingimuseks. Mõistet „ajutine
üleandmine" kasutatakse selleks, et eristada seda §-s 506 reguleeritud loovutamisotsuse järgsest
ajutisest loovutamisest.
Lõikega 5³ võetakse üle raamotsuse artikkel 21. See reguleerib olukorda, kus Eestilt
loovutamiseks taotletav isik on varasemalt kolmandast riigist Eestile välja antud ning
väljaandmise aluseks olev kokkulepe näeb ette, et isikut ei tohi ilma väljaandnud riigi
nõusolekuta edasi loovutada. Sellises olukorras peab Eesti küsima kolmandalt riigilt nõusolekut
ja peatama loovutamismenetluse tähtajad kuni vastuse saabumiseni. Kehtiv KrMS sellist korda
ei reguleeri, kuigi praktikas oleks sellise nõusoleku taotlemine loovutamismenetluse osa, kuid
raamotsuse korrektseks ülevõtmiseks on vaja vastav kohustus ka seaduses sätestada.
Muudatusega sätestatakse, et vastava nõusoleku isiku väljaandnud riigilt taotleb viivitamata
Justiits- ja Digiministeerium. See on kooskõlas KrMS süsteemiga, kus ministeerium on
rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö keskasutus väljaandmismenetluses.
Raamotsuse artikkel 21 näeb ette, et artiklis 17 sätestatud loovutamise tähtajad ei hakka
kulgema enne, kui väljaandmisest tulenevate piirangute kohaldamine on lõppenud. Piirangu ära
langemise peamine aluses on eelkõige kolmanda riigi nõusolek edasiloovutamiseks, aga
tulenevalt väljaandmise aluseks olevast kokkuleppest, võib aluseks olla ka muu asjaolu, nt kui
isik on vabastatud ning ta ei ole 45 päeva jooksul Eestist lahkunud (KrMS § 50846). Kuni
nõusoleku saamiseni otsustab kohus vajadusel loovutamisvahistamise kohaldamise, et isik
oleks pärast nõusoleku saabumist kättesaadav ja loovutamismenetlus saaks tõhusalt jätkuda.
See vastab raamotsuse artikli 21 viimasele lausele, mille kohaselt peab täitev riik tagama
üleandmise materiaalsete tingimuste jätkuva täitmise seni, kuni väljaandnud riik oma otsuse
teeb.
12) Paragrahvi 504 lõike 4² muutmine
Kehtiv kord ei näe ette käitumisjuhist olukorraks, kus Euroopa vahistamismääruse täitmisel on
lõpliku lahendini jõudmiseks vaja rohkem aega, kui on sätestatud KrMSi § 504 lõikes 4¹.
Raamotsuse 2002/584/JSK artikli 17 lõige 4 sätestab, et erandjuhul, kui lõppotsuseni ei ole
võimalik jõuda 60 päeva jooksul, pikeneb see tähtaeg 30 päeva võrra, ning sellest tuleb
teavitada taotlevat riiki. Sama artikli lõige 7 lisab nõude juhuks, kui ka 60 + 30 päeva jooksul
ei ole võimalik lõppotsuseni jõuda. Sellisel juhul on lisaks taotlevale riigile vaja teavitada ka
Eurojusti. Kehtiva seaduse sõnastus – reguleeritud on ainult tähtaja 30 päeva võrra pikenemine
– on põhjendamatult piirav. Selline piirang ei tulene raamotsuse tekstist ega Euroopa Kohtu
praktikast ning jääb selgusetuks, mis saab juhul, kui Euroopa vahistamismääruse menetlus
8
võtab põhjendatult kauem aega kui 90 päeva. Samuti on kehtiva sõnastuse alusel Eurojusti
teavitamine vajalik juba 60 päeva möödudes, kuigi raamotsuse kohaselt tekib see kohustus alles
90 päeva möödumisel.
Euroopa Kohus on selgitanud, et tähtaja pikendamine on lubatud üksnes erijuhtudel, mis
tähendab, et tähtaegade ületamine võib olla õigustatud vaid tõsistel ja ettenägematutel
asjaoludel, mis takistavad tähtaja piires otsuse langetamist. Tähtaegade ületamise tagajärg on
kohustus teavitada taotlevat riiki ja Eurojusti ning see ei mõjuta ei loovutamisvahistuse
kohaldamist ega loovutamismenetluse jätkumist. Euroopa Kohus on selgitanud, et Euroopa
vahistamismääruse menetluses raamotsuse artiklis 17 sätestatud tähtaegade ületamine ei mõjuta
täitva riigi kohustust Euroopa vahistamismäärust jätkuvalt menetleda. Samuti ei tulene sellest
kohustust loovutamisvahistuses oleva isiku vahi alt vabastamiseks (C-237/15 PPU ja C-492/18
PPU). Seega kui Euroopa vahistamismääruse menetlus kestab üle 60 päeva, teavitatakse eelnõu
kohaselt viivitusest ja selle põhjustest taotlevat riiki, ning kui menetlus kestab üle 90 päeva,
teavitatakse ka Eurojusti. Endiselt jääb kehtima KrMSi § 504 lõike 4¹ kohane põhimõte, mille
kohaselt vastutavad selle eest, et kohtul oleks võimalik tähtaegselt jõuda jõustunud
kohtulahendini, Euroopa vahistamismääruse täitmiseks pädevad asutused ja Justiits- ja
Digiministeerium ühiselt.
13) Paragrahvi 505 lõigete 3 ja 4 muutmine
Muudatused on vajalikud, et reguleerida seaduses täpsemalt, kuidas lahendatakse loovutamisele
kuuluva isiku üleandmise käigus tekkivad probleemid ja lükatakse vajaduse korral edasi
üleandmise tähtaega. Nii raamotsuse kui Euroopa Kohtu praktika kohaselt saab igasuguse
otsuse Euroopa vahistamismääruse edasilükkamise kohta teha üksnes Euroopa
vahistamismäärust täitev õigusasutus, mis Eesti puhul on kohus. Seaduse praegune sõnastus
jätab lahtiseks, millise asutuse otsusega lükatakse edasi isiku loovutamine. Seetõttu sätestatakse
eelnõus, et igasugune loovutamise edasilükkamine toimub üksnes kohtu loal, kuid et
loovutamise korraldamise eest vastutab Politsei- ja Piirivalveamet, siis on just neil võimalik
kohtult sellekohast luba taotleda ning edasilükkamise korraldamisel ka taotleva riigiga suhelda.
Raamotsuse artikli 23 lõige 3 näeb ette, et kui tagaotsitava tähtaegset üleandmist takistavad
asjaolud, mis ei sõltu kummastki liikmesriigist, võtavad vahistamismäärust täitev ja
vahistamismääruse teinud õigusasutus viivitamata teineteisega ühendust ja lepivad kokku uue
üleandmispäeva. Raamotsuse artikli 6 lõike 2 järgi on vahistamismäärust täitev õigusasutus
vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev Euroopa vahistamismäärust
täitma selle riigi õiguse alusel. Praktikas tähendab see, et vahi all oleva isiku üleandmist
takistava asjaolu ilmnemisel tuleb pöörduda kohtu poole, kes otsustab üleandmise
edasilükkamise põhjendatuse üle.
14) Paragrahvi 507 lõike 3 muutmine
Paragrahvi 507 lõiget 3 muudetakse kehtiva seaduse ebaõige ja eksitava sõnastuse tõttu, millele
on tähelepanu juhtinud ka Riigikohus otsuses nr 3-1-1-93-11, kuid mida ei ole seni raamotsuse
ja loovutamismenetluse loogikaga vastavusse viidud. Riigikohus on viidatud otsuse punktis 19
märkinud, et loovutamisvahistamise definitsioonist hälbivaks ja kokkuvõttes seaduse
kohaldajat eksitavaks tuleb pidada KrMSi § 507 lõigetes 2¹ ja 2² (kehtivas redaktsioonis lõiked
3 ja 4) sätestatud Eesti pädevate asutuste võimalust taotleda ja kohaldada loovutamisvahistamist
enne Euroopa vahistamismääruse koostamist juhul, kui Eesti on loovutamismenetluses taotlev
riik. Seega ei ole isiku välisriigilt loovutamise taotlemiseks vaja kohaldada mitte
loovutamisvahistust, vaid tavalist riigisisest vahistamist, mis oleks alus Euroopa
9
vahistamismääruse väljaandmiseks. Seetõttu muudetakse eelnõuga § 507 lõiget 3 ja sätestatakse
kõikide menetlusstaadiumite kaupa, et Euroopa vahistamismääruse koostamiseks on enne vaja
koostada riigisisene vahistamismäärus.
Muudatus on vajalik ka seetõttu, et Euroopa Kohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, et
Euroopa vahistamismääruse menetluses raamotsuse 2002/584 artikli 8 lõike 1 punktis c
sätestatud nõude kohaselt peab Euroopa vahistamismääruse süsteem pakkuma tagaotsitava
menetluslike ja põhiõiguste kahetasandilist kaitset – see tähendab, et Euroopa
vahistamismääruse väljastamise otsus peab alluma kohtulikule kontrollile (C-648/20 PPU, p
42-46). Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib selline kohtulik kontroll väljenduda nii selles,
kui esialgse riigisisese vahistamismääruse kohtulikus menetluses kontrollitakse ühtlasi ka
Euroopa vahistamismääruse väljastamise proportsionaalsust või kui Euroopa
vahistamismääruse väljastamine allub kohtulikule kaebemenetlusele.
Eesti kohtupraktikas on tavapärane, et tagaselja vahistamist kohaldades analüüsib kohus sedagi,
kas vahistamine on muu hulgas vajalik selleks, et isiku suhtes oleks võimalik väljastada ka
Euroopa vahistamismäärus, mistõttu vastab see Euroopa Kohtu esitatud kahetasandilise kaitse
nõuetele. Samas ei ole selline nõue seaduses selgelt sätestatud, mistõttu sätestatakse eelnõus, et
kohus hindab riigisisest vahistamismäärust tehes, kas väljastada on vaja ka Euroopa
vahistamismäärus.
Lõikesse 3 lisatavad punktid sätestavad, kes on pädev koostama riigisisest vahistamismäärust,
et oleks võimalik väljastada Euroopa vahistamismäärus. Sellele rakendub tavapärane kord:
kohtueelses menetluses kohaldab vahistamist prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtunik,
kohtumenetluses kohus ning karistuse täitmise menetluses täitmiskohtunik.
15) Paragrahvi 507 täiendamine lõikega 31
Muudatus on vahetult seotud eelnõus kavandatava paragrahvi 507 lõike 3 muutmisega ning seal
viidatud Euroopa Kohtu praktikaga, mis nõuab Euroopa vahistamismääruse väljastamise
allutamist eraldiseisvale kohtulikule kontrollile ehk kahetasandilise kaitse tagamist.
Lõike 3¹ esimene lause annab selge õigusliku aluse senisele kohtupraktikale, võimaldades
prokuratuuril taotleda Euroopa vahistamismääruse koostamise põhjendatuse (sh
proportsionaalsuse) hindamist üheaegselt isikut küsitlemata tehtava riigisisese
vahistamismääruse taotlemisega (KrMS § 131 lõike 4 alusel). Kohus hindab sellisel juhul nii
riigisisese vahistamise aluseid kui ka Euroopa vahistamismääruse väljastamise eeldusi koos.
Lõike teine lause reguleerib olukorda, kus isiku suhtes on kehtiv riigisisene vahistamismäärus
juba varem tehtud. Sellisel juhul puudub vajadus ja õiguslik põhjendus viia läbi uus täismahus
vahistamismenetlus ning hinnata uuesti riigisisese vahistamise materiaalõiguslikke aluseid.
Muudatusega sätestatakse, et juba vahistatud isiku puhul hindab kohus eraldiseisva taotluse
alusel üksnes Euroopa vahistamismääruse koostamise spetsiifilisi eeldusi. See lahendus
välistab dubleeriva kohtumenetluse ning vastab Euroopa Liidu õiguses nõutud kahetasandilise
kaitse standardile.
16) Paragrahvi 507 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks
Paragrahvi 507 lõike 4 sisu on korrektses sõnastuses (loovutamisvahistuse asemel tavaline
vahistamine) lisatud lõike 3 punkti 2, mistõttu lõige 4 tunnistatakse kehtetuks.
10
17) Paragrahvi 507 lõike 7 muutmine
KrMSi § 507 lõige 7 sätestab Justiits- ja Digiministeeriumi kohustuse edastada Euroopa
vahistamismäärus, kuid ekslikult viitab selle sätte kehtiv sõnastus mitte Euroopa
vahistamismäärust täitvale riigile, vaid taotlevale riigile. Taotlev riik Euroopa
vahistamismääruse esitamise puhul on Eesti ning täitev riik on riik, kus tagaotsitav isik on kinni
peetud. Eelnõuga parandatakse see ebatäpsus.
18) Paragrahvi 50839 muutmine
KrMSi § 50839 muudatusega viiakse säte kooskõlla nõukogu raamotsuse 2008/909/JSK
artikliga 9 ja selle kohta käiva Euroopa Kohtu otsustega. Kehtiva sättega on raamotsuses
loetletud valikulised tunnustamisest keeldumise alused üle võetud kohustuslike keeldumise
alustena. See tähendab, et kohtul ei ole võimalik kaaluda tunnustamise põhjendatust ning
seetõttu võivad raamotsuses seatud eesmärgid jääda saavutamata. Euroopa Kohus on 15.
jaanuari 2026. a otsuse nr C-641/23 punktis 51 selgitanud, et: „kui liikmesriigid otsustavad üle
võtta ühe või mitu nimetatud artiklis 9 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtlikku alust, ei saa
nad ette näha, et täidesaatva riigi õigusasutused on kohustatud keelduma kohtuotsuse
tunnustamisest ja karistuse täideviimisest, mis vormiliselt kuuluvad nende aluste
kohaldamisalasse, ilma et neil oleks võimalik arvesse võtta iga konkreetse juhtumi asjaolusid.“
Seega ei tohiks liikmesriigid valikulisi keeldumisaluseid sätestada kohustuslikena ning peavad
jätma pädevatele asutustele vajaliku kaalumisruumi.
Muudatusega sätestataksegi, et KrMSi §-s 50839 loetletud alustel võib kohus jätta kohtuotsuse
tunnustamata ja karistuse Eestis täide viimata. Selline sõnastus võimaldab kohtul igal
üksikjuhtumil kaaluda tunnustamise põhjendatust ja võimalikkust, pidades silmas raamotsusega
taotletavat eesmärki.
19) Paragrahvi 50848 muutmine
Prokuratuuri ettepanekul täiendatakse paragrahvi uue lõikega 2, mis annab taotlevale riigile
õiguse esitatud tunnistus põhjendusi esitades tagasi võtta senikaua kuni karistuse täideviimine
Eestis ei ole veel alanud. Tunnistuse tagasivõtmise korral menetlus Eestis lõpetatakse.
Muudatus täidab kehtivas õiguses esinenud lünga ja viib riigisisese õiguse kooskõlla Euroopa
Liidu Nõukogu raamotsuse 2008/909/JSK artikliga 13. Täiendus tagab teistele liikmesriikidele
samasuguse õiguse tunnistus tagasi võtta, nagu on KrMS § 508⁵⁰ kohaselt juba sätestatud Eestile
kui väljaandjariigile.
20) Paragrahvi 50864 muutmine
Muudatusega lahendatakse praktikas tekkinud probleem, kus välisriigid on taotlenud Eestilt
selliste kohtuotsuste tunnustamist, kus on isikule määratud karistuseks alternatiivsed
mõjutusvahendid (nt käitumiskontroll), aga karistuse määranud lahendis ei ole määratud
vabadusekaotuslikku karistust, mida oleks võimalik käitumiskontrolli tingimuste rikkumise
korral täitmisele pöörata. Sellises olukorras on Eesti kohtud jätnud välisriigi kohtuotsuse
tunnustamata, sest Eesti õiguses ei ole võimalik määrata käitumiskontrolli ilma selle aluseks
oleva vabadusekaotusliku karistuseta. Paljudes teistes liikmesriikides (Eestile olulisematest
partneritest nt Läti ja Leedu) on kohtul võimalik isikule karistuseks määrata ka eraldiseisvalt
kriminaalhooldus või käitumiskontroll, mistõttu Eesti poolt selliste karistuste tunnustamata
jätmine takistab nii tõhusat kriminaalmenetlusalast koostööd kui ka seda, et isikutel oleks
võimalik karistust kanda enda elukohariigis.
11
Nõukogu raamotsuse 2008/947/JSK (vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta
kohtuotsustele ja järelevalveotsustele tingimisi ning alternatiivsete mõjutusvahendite
järelevalve eesmärgil) artikli 14 lõikes 3 on sätestatud võimalus selliste olukordade
lahendamiseks, sätestades, et liikmesriik võib teatada, et täidesaatva riigina keeldub ta
alternatiivse mõjutusvahendi rikkumisega seotud otsuse tegemisest ning annab selle otsuse
täitmise õiguse tagasi taotlevale riigile.
Lisatav lõige 2 reguleeribki olukorda, kus Eestile on üle antud tingimuslike meetmete või
alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalve, kuid süüdimõistetud isik ei täida talle pandud
kohustusi. Säte kohaldub spetsiifilisel juhul, kui otsuse teinud riigi lahendis ei ole määratud
vabadusekaotuslikku karistust või vabadust piiravat meedet, mida tuleks kohustuste rikkumise
korral täitmisele pöörata.
Raamotsuse artikli 14 lõike 3 kohaselt puudub täitval riigil (käsitletaval juhul Eestil) sellises
olukorras pädevus ise karistust pöörata täitmisele või määrata uut karistust, kuna algne
kohtuotsus sellist tingimust ei sisalda. Seetõttu nähakse kohtule ette võimalus anda järelevalve
ja otsuste tegemise pädevus tagasi otsuse teinud riigile. See võimaldab otsuse teinud riigil ise
reageerida kohustuste rikkumisele oma riigisisese õiguse kohaselt ja vajaduse korral määrata
isikule uus karistus. Muudatus tagab, et karistatud isiku poolt kohustuste rikkumine ei jää
tagajärjeta juhul, kui Eestil puudub õiguslik alus vabadusekaotusliku karistuse kohaldamiseks.
Lisatava lõikega 3 antakse taotlevale riigile õigus võtta esitatud tunnistus põhjendusi esitades
tagasi tingimusel, et tingimuslike meetmete või alternatiivse mõjutusvahendi täideviimine
Eestis ei ole veel alanud. Tunnistuse tagasivõtmise korral menetlus Eestis lõpetatakse.
Muudatus on analoogne vabadusekaotuslike karistuste tunnustamismenetluses tehtava KrMS §
508⁴⁸ muudatusega.
Lisatava lõikega 4 viiakse seadustik kooskõlla raamotsuse 2008/947/JSK artikli 18 lõikega 3 ja
täidetakse kehtivas õiguses esinenud lünk. Säte kohustab lõpetama Eestis järelevalve
teostamise, kui taotlev riik teavitab otsusest või meetmest, mille tulemusena ei ole tingimuslik
meede või alternatiivne mõjutusvahend enam täideviidav. See tagab selguse olukordades, kus
järelevalve alus langeb ära otsuse teinud riigi tegevuse tõttu.
21) Paragrahvi 50872 lõiget 1 täiendatakse punktidega 21–23
Eelnõuga lihtsustatakse Euroopa Liidu liikmesriigi rahalise karistuse ja rahatrahvi tunnustamise
ja täitmise menetlust. Punktis 21 sätestatakse, et juhul kui taotlusest ilmneb, et teises
liikmesriigis karistatud isikut on välisriik teda teises liikmesriigis tehtud otsusest teavitatud ning
tal on olnud võimalus seda vaidlustada, võib kohus teises liikmesriigis taotluse lahendada
karistatud isikut kaasamata, informeerides isikut üksnes otsuse tunnustamisest.
Muudatus tagab endiselt selle, et kohus peab veenduma, et isikul on olnud kaitseõigus ja tal on
olnud võimalus olla ära kuulatud teises liikmesriigis otsuse tegemise juures, et vältida olukorda,
kus isiku suhtes täidetakse karistust, mille olemasolust ta teadlik ei olnud. Samas olukorras, kus
isik on teadlik talle välisriigis määratud karistusest, ei muuda karistuse tunnustamine Eestis
isiku olukorda raskemaks, kuna Eestis saab tunnustada karistust ainult samas ulatuses, mis on
talle teises liikmesriigis määratud.
Punktiga 22 antakse kohtule võimalus teises liikmesriigis kohtuvälise menetleja määratud
rahatrahvide tunnistused lahendada Eestis põhistamata määrusega, samuti on võimalik
12
tunnustamise otsus vormistada välisriigi taotlusele pealdisena. Muudatuse eesmärk on
vähendada kohtute töökoormust ja kiirendada menetlust, kui välisriigi otsuse tunnustamiseks
puudub õiguslik vaidlus või kaalutlusvajadus. Kuna välisriigi otsuse sisu ja teo toimepanemise
faktilised asjaolud on juba kindlaks tehtud otsuse teinud riigis ning tunnustamist välistavad
asjaolud on raamotsuse kohaselt ammendavalt loetletud §-s 50871, on rahatrahvide
tunnustamise menetlus paljudel juhtudel formaalne ning mingit sisulist vaidlust tunnustamises
ei ole. Seetõttu on põhjendatud võimaldada kohtul teha põhistamata määrus, mis on võimalik
vormistada pealdisena välisriigi taotlusele. Sellise pealdisena vormistatava määruse saab
koostada, digiallkirjastades digikonteineri, mille märkuste lahtris on tehtud asjakohane märge.
22) Paragrahvi 50872 lõike 4 muutmine
Lõike 4 muudatus käsitleb olukorda, kus isik tasub rahalise karistuse või rahatrahvi
vabatahtlikult, enne kui kohus on jõudnud tunnustamise määruse teha. Kehtiva õiguse kohaselt
lõpetatakse menetlus, kui isik on trahvi tasunud enne kohtuistungit, kuna aga tunnustamise
menetlus toimub kirjalikus menetluses, ei ole kohtuistungile viitamine asjakohane. Eelnõu
kohaselt lõpetatakse menetlus, kui isik on rahatrahvi välisriigile tasunud enne kohtumääruse
tegemist. Sellises olukorras ei pea kohus samuti menetluse lõpetamise määrust põhistama. Kuna
menetluse lõpetamine, kui isik on nõude tasunud, on isikule soodne lahend ning sisulist vaidlust
selles küsimuses ei ole, ei ole vaja koostada määruse motiveerivat osa, mis omakorda säästab
kohtu tööaega. Kui isik on rahatrahvi tasunud küll enne kohtumääruse tegemist, kuid teatab
sellest kohtule alles pärast kohtumääruse kättesaamist, saab kohus enesekontrollimenetluses
KrMSi § 389 alusel enda määruse tühistada.
23) Paragrahvi 50872 täiendatakse lõigetega 5 ja 6
Lõigetega 5 ja 6 täpsustatakse tunnustatud rahaliste karistuste ja rahatrahvide lahendite
täitmisele pööramise ja teabevahetuse korda.
Lõike 5 kohaselt edastab kohus jõustunud tunnustamise määruse taotlevale riigile (teavitades
tunnustamisest või mittetunnustamisest) ning tunnustamise puhul ka Maksu- ja Tolliametile.
Eestis tegeleb kohtu määratud rahaliste karistuste sissenõudmisega KrMSi § 417 alusel
valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutusena MTA, samuti haldab MTA
ka välisriigi otsuste tunnustamise määruste alusel tunnustatud rahalisi nõudeid. Need jäävad
endiselt MTA ülesanneteks. Küll aga muutub see, et kui seni saatis kohus jõustunud määruse
Justiits- ja Digiministeeriumile, mis selle omakorda edastas taotlevale riigile, siis edaspidi
saadab kohus jõustunud määruse otse taotlevale riigile. Justiits- ja Digiministeeriumil ei ole
selles protsessis mingit sisulist eesmärki ega otsustuspädevust, see on olnud üksnes formaalne
kirja edastamine, mis siiski nõuab Justiits- ja Digiministeeriumilt menetlusressurssi: kõik kirjad
tuleb registreerida ja edasi saata. Kirjade registreerimine ja saatmine ei anna protsessile juurde
mingit lisandväärtust, mistõttu ei ole sellise korra säilitamine põhjendatud ning tuleks
soodustada pädevate asutuste otsesuhtlust välisriigi samade asutustega. Taotleva riigi kontaktid
on taotluses kirjas, kohtumäärust ei pea tõlkima ega sellele midagi lisama, samuti võib selle
taotlevale riigile saata elektrooniliselt, mistõttu kohtute töös ei muutu midagi peale selle, et kirja
adressaat ei ole Justiits- ja Digiministeerium, vaid taotleva riigi pädev asutus.
Lõige 6 paneb MTAle kohustuse teavitada taotlevat välisriiki, kui tunnustatud rahaline karistus
või rahatrahv on Rahandusministeeriumi kontole täielikult laekunud. Kehtiva õiguse kohaselt
informeerib MTA rahatrahvide laekumisest Justiits- ja Digiministeeriumi, kuid ka selles
protsessis puudub ministeeriumil sisuline roll, kuna see piirdub üksnes MTAlt laekunud teabe
edastamisega taotlevale riigile. Eelnõu kohaselt saab MTA selle teabe esitada otse taotlevale
13
riigile, jättes vahele ministeeriumi vahendusetapi. Selline korraldus kiirendab infovahetust
välisriigiga ning ühtlasi hoiab kokku riigi ressursse ebavajalike tööprotsesside ärajätmisega.
24) Paragrahv 508⁷⁵ lõigete 1 ja 2 muutmine
Paragrahv 50875 reguleerib olukorda, kus Eesti on taotlev riik, st Eesti saadab rahalise karistuse
või rahatrahvi tunnustamise taotluse teise liikmesriiki. Lõike 1 muudatuse kohaselt koostab
rahalise karistuse ja menetluskulude ELi vormikohase tunnistuse edaspidi Maksu- ja Tolliamet.
MTA koostabki praegu nimetatud tunnistusi, vormiliselt küll kohtu volitusel, mistõttu
sätestatakse senine praktika sõnaselgelt ka seaduses. Kuna kohtul ei ole rahalise karistuse või
menetluskulude täitmise staatuse kohta pidevat ülevaadet, ei ole kohtul ka teavet selle kohta,
millal tunnistus välisriiki saata, mistõttu ongi kujunenud välja senine praktika, mis aga ei ole
sellisena seaduses reguleeritud. Kohtuvälise menetleja määratud rahatrahvide korral eelnõuga
midagi ei muudeta, nende kohta koostab tunnistuse endiselt kohtuväline menetleja.
Lõike 2 muudatusega detsentraliseeritakse taotluste edastamine teistele liikmesriikidele.
Eelnõus sätestatakse, et tunnistuse koostanud asutus (MTA või kohtuväline menetleja) edastab
ise dokumendid otse välisriigi pädevale asutusele. See muudatus kaotab menetlusest Justiits- ja
Digiministeeriumi vaheetapi, kuna ka siin on ministeerium seni toiminud üksnes dokumentide
vahendajana. Sellise sisutühja edastamise etapi ärajätmine muudab piiriülese koostöö kiiremaks
ja tõhusamaks, samuti säästab see riigi tööjõuressurssi. Ainukese sisulise muudatusena jääb ka
tunnistuse tõlkimine tunnistuse koostanud asutuse ülesandeks. Seni on ministeerium kasutanud
tunnistuste tõlkimiseks Euroopa Komisjoni eTranslation masintõlketeenust, mida kasutavad ka
paljud teised liikmesriigid. Kui tunnistusi koostavad asutused sellist tegevust jätkavad, ei
kaasne tõlkimisega riigiasutustele ka otseseid kulutusi.
25) Paragrahvi 50875 lõike 3 täiendamine
Tegemist on tehnilise täiendusega, mis viib lõike 3 kooskõlla sama paragrahvi lõigetega 1 ja 2.
Kuna välisriiki täitmiseks saadetavate otsuste hulgas võivad olla ka kohtuvälise menetleja
otsused (mitte ainult kohtuotsused), lisatakse loetellu viide kohtuvälise menetleja otsusele. See
tagab, et edastamise nõue kehtib üheselt kõigi täitmiseks saadetavate lahendite kohta.
26) Paragrahvi 50875 lõike 4 muutmine
Muudatus rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistuse koostamise ja tõlkimise korras
tuleneb sama paragrahvi lõike 2 muutmisest, mille kohaselt tunnistuse rahaliste karistuste kohta
edastab teisele liikmesriigile MTA ning kohtuvälise menetleja otsused otsuse teinud
kohtuväline menetleja. Seega ei ole enam asjakohane viide sellele, et tunnistuse tõlgib Justiits-
ja Digiministeerium, vaid tuleb sätestada üksnes see, et tunnistus tõlgitakse täitva riigi määratud
keelde, mis tähendab, et tunnistuse koostaja ühtlasi vastutab ka selle tõlkimise eest.
27) Paragrahvi 50876 muutmine
Muudatus viib sätte kooskõlla KrMSi § 508⁷⁵ lõigetes 1 ja 2 tehtud muudatustega, mille
kohaselt koostavad ja edastavad tunnistusi Maksu- ja Tolliamet või kohtuväline menetleja,
mitte Justiits- ja Digiministeerium. Seetõttu pannakse tunnistuse koostanud asutusele ka
kohustus teavitada täitvat riiki asjaoludest, mis takistavad karistuse täitmist (nt kui rahasumma
on tasutud juba Eestile), ning jättes protsessist välja Justiits- ja Digiministeeriumi
vahendusetapi. Otsesuhtlus tunnistuse koostaja ja välisriigi asutuse vahel tagab kiirema
infovahetuse ja vähendab ohtu, et karistust pööratakse välisriigis alusetult täitmisele.
14
28) Paragrahvi 50877 muutmine
Kehtiva õiguse kohaselt lõpeb Eesti pädevus täitemenetlust läbi viia hetkel, kui täitev riik on
otsust tunnustanud ja teavitanud sellest Justiits- ja Digiministeeriumi. Muudatusega loobutakse
Justiits- ja Digiministeeriumi vahendusrollist sellest menetluses ning asendatakse see
kohustusega teavitada otse rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistuse koostanud
asutust (s.o Maksu- ja Tolliametit või kohtuvälist menetlejat). Selline süsteem on loogilisem ja
arusaadavam ka täitvale riigile, sest nende edasine kontakt on see asutus, mis neile rahalise
karistuse või rahatrahvi tunnistuse saatis. Muudatusega viiakse säte kooskõlla § 508⁷⁵
muudatustega, millega detsentraliseeritakse tunnistuste saatmine. Kuna tunnistuse koostab ja
saadab välja konkreetne asutus, peab info täitmise ülevõtmise kohta laekuma samuti otse talle,
et tagada riigisisese täitemenetluse lõpetamine. Lisaks täpsustatakse sätte sõnastust, lisades
kohtuotsuse kõrvale ka kohtuvälise menetleja otsuse, kuna kehtiv sõnastus on eksitav ega
kajasta kohtuvälise menetleja otsuseid, mille tunnustamist samuti teistelt liikmesriikidelt
taotletakse.
4. Eelnõu põhiseaduslikkuse analüüs
Analüüsida on eelkõige vaja eelnõuga kavandatavate rahaliste karistuse tunnustamise süsteemi
muutmise põhiseaduslikkust. Teiste muudatuste puhul põhiseaduslikke probleeme ei avaldu,
kuna tegemist on üksikute rahvusvahelise kriminaalkoostöö menetluste muudatustega, mis ei
mõjuta isikute põhiseaduslikke õigusi.
Eelnõuga muudetakse rahaliste karistuste ja rahatrahvide tunnustamise menetlust (KrMS
§ 508⁷²), mis toob kaasa isikute menetluslike põhiõiguste riive. Täpsemalt lubatakse kohtul
lahendada tunnustamise taotlus isikut menetlusse kaasamata, informeerides teda üksnes otsuse
tunnustamisest. Samuti võimaldatakse kohtul teha teatavatel juhtudel põhistamata määrus
(pealdisena välisriigi taotlusel).
Põhiõiguse kaitseala ja riive
Kavandatav kord puudutab põhiseaduse §-s 15 sätestatud õigust pöörduda oma õiguste
rikkumise korral kohtusse ning § 24 lõikes 2 sätestatud isiku õigust viibida oma kohtuasja
arutamise juures. Isiku kaasamata jätmine tunnustamismenetlusse ning kohtu vabastamine
lahendi põhistamise kohustusest kujutab endast isiku menetluslike põhiõiguste, sealhulgas
ärakuulamisõiguse riivet.
Riive õigustamine ja proportsionaalsus
Põhiseaduse §-des 15 ja 24 sätestatud õigused ei ole absoluutsed ning neid on lubatud piirata
legitiimsel eesmärgil, kui piirang on proportsionaalne (PS § 11). Käsitletaval juhul on riive
eesmärk tagada Euroopa Liidu raamotsuse 2005/214/JSK alusel toimuvate menetluste tõhus ja
tähtaegne täitmine ning menetlusökonoomia, samuti vältida kohtusüsteemi ülekoormust.
Meede on sobiv, kuna isikute menetlusse kaasamise kohustuse piiramine ja
põhjendamiskohustuse vähendamine aitab vähendada kohtute töökoormust.
Meede on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isiku põhiõigusi vähem
riivava, kuid sama tõhusa meetmega. Pakutava lahenduse alternatiiviks oleks praeguse süsteemi
jätkamine (isikute kohustuslik kaasamine ja täispikkuses määruste kirjutamine), mis välisriigist
saabuvate taotluste kiire kasvu tingimustes nõuaks kohtutelt senisest oluliselt enam tööaega.
15
See ei oleks aga riigieelarveliste vahendite ega kohtute tööaja kasutamise vaatest otstarbekas.
Välisriigis tehtud rutiinsete liiklus- ja väärteotrahvide tunnustamise puhul piirdub Eesti kohtu
roll üksnes formaalsete takistuste kontrollimisega. Kuna eelnõu eesmärk on tagada menetluse
kiirus ja sellele kuluva tööaja vähendamine, ei leidu teist, vähem riivavat meedet, mis tagaks
samas mahus aja kokkuhoidu ja efektiivsust taotluste menetlemisel.
Mõõdukuse hindamisel tuleb arvestada, et tunnustamismenetluses ei arutata asja sisuliselt ega
tehta uusi faktilisi järeldusi teo toimepanemise kohta, sest need asjaolud on juba kindlaks tehtud
otsuse teinud välisriigis. Isiku menetlusõiguste piirang on tasakaalustatud oluliste tagatistega.
Eelnõu järgi on isiku kaasamata jätmine lubatud üksnes juhul, kui välisriigi taotlusest nähtub
üheselt, et karistatud isikut on otsusest teavitatud ning tal on olnud võimalus seda välisriigis
vaidlustada. Seega on isiku ärakuulamisõigus tagatud põhimenetluses otsuse teinud riigis.
Lisaks ei muuda otsuse tunnustamine isiku olukorda raskemaks, sest karistust saab Eestis
tunnustada ainult samas ulatuses, mis see talle välisriigis määrati. Kuigi kohus võib teha
põhistamata määruse, säilib isikul õigus esitada määruskaebus ja nõuda kohtult põhjendatud
määruse koostamist. Seega ei võeta isikult ära õigust kohtulikule kontrollile, vaid muudetakse
menetlus vaikimisi kirjalikuks ja lihtsustatuks. Seega on kavandatavate muudatustega kaasnev
menetluslike põhiõiguste riive proportsionaalne.
5. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus ei kasutata uusi termineid.
6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega.
Eelnõu tagab Euroopa Liidu õiguse ja selle kohta käiva Euroopa Kohtu praktika täpsema
rakendamise, mille kohta on täpsemad selgitused antud seletuskirja punktis 3.
7. Seaduse mõjud
Seaduse vastuvõtmisega ei kaasne olulisi sotsiaalseid tagajärgi ega mõju riigi julgeolekule,
majandusele ega keskkonnale. Eelnõu eesmärk on optimeerida riigiasutuste tööprotsesse,
vähendada töökoormust ning tagada Euroopa Liidu õiguse korrektne rakendamine.
7.1. Muudatus 1: rahaliste karistuste ja rahatrahvide tunnustamise menetluse
tõhustamine ja lihtsustamine
Kavandatud muudatused tingivad töökorralduse ümberkujundamise Justiits- ja
Digiministeeriumis, Maksu- ja Tolliametis (MTA), Politsei- ja Piirivalveametis (PPA), teistes
kohtuvälistes menetlejates ja kohtutes. Muudatustega kaotatakse vahendustegevused ja
minnakse võimalikult suures ulatuses üle pädevate asutuste otsesuhtlusele.
7.1.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele ja kuludele
Eestist väljaminevad tunnistused
16
Muudatuse tulemusena vabaneb Justiits- ja Digiministeerium kohustusest registreerida, tõlkida
ja edastada Eestis koostatud rahaliste karistuste ja rahatrahvide tunnistusi välisriikidele.
Tuginedes 2025. aasta statistikale, puudutab see muudatus ligikaudu 150 menetlust aastas.
Valdava osa sellest moodustavad PPA (88 tunnistust) ja MTA (60 tunnistust) menetlused, kuid
muudatus laieneb ka kõigile teistele kohtuvälistele menetlejatele, kui neil tekib vajadus
väärteotrahvi teises liikmesriigis sisse nõuda. MTA puhul puudutab muudatus nii maksualaste
väärtegude eest mõistetud rahatrahve kui ka kohtute mõistetud rahalisi karistusi ja
menetluskulusid, mille sissenõudmist MTA haldab.
Ehkki ministeeriumil on ka seni selles protsessis sisuline roll puudunud, on ministeeriumi
tehniliseks kohustuseks olnud tunnistuste tõlkimise korraldamine ja nende edastamine.
Edaspidi muutub tunnistuse tõlkimine ja välisriigile edastamine tunnistuse koostaja (MTA,
PPA või muu kohtuväline menetleja) ülesandeks. See ei too asutustele kaasa märkimisväärset
lisakulu. Kuna raamotsus ei nõua vandetõlgi kinnitatud tõlkeid, on ministeerium seni nagu
paljud teised liikmesriigid kasutanud Euroopa Komisjoni eTranslation masintõlketeenust.
Eeldatavalt jätkavad asutused sama praktikat, seega piirdub lisanduv ajakulu vaid dokumendi
tõlkeportaali üles- ja allalaadimisega.
Vahenduslüli kadumine kiirendab menetlust, võimaldades välisriigil tunnustamisega
operatiivsemalt alustada. Samuti kiireneb võimalikele lisaküsimustele vastamine. Praegu
liiguvad täpsustused läbi ministeeriumi, millel ei ole menetluse sisu kohta teavet, toimides
seega vaid postkastina. Otsesuhtlus menetleja ja täitva välisriigi vahel muudab infovahetuse
vahetumaks ja efektiivsemaks.
Eestisse saabuvad tunnistused ja täitmise haldamine
Välisriikidest laekuvate rahaliste karistuste ja rahatrahvide tunnustamisel väheneb kohtute
töökoormus. Muudatuse kohaselt on kohtutel lubatud koostada tunnustamise määrus
põhistamata kujul, vormistades selle välisriigi taotlusele pealdisena.
Aasta jooksul saabub Eestisse teistest liikmesriikidest ligikaudu 2000 rahatrahvi või rahalise
karistuse tunnustamise taotlust. Põhistamata ja pealdisena lahendamise korral väheneb ühe
määruse vormistamiseks kuluv aeg hinnanguliselt 15 minuti võrra, mis võiks aastas säästa
ligikaudu 500 tundi kohtute tööaega. Samuti lihtsustub menetluse lõpetamine olukorras, kus
isik tasub trahvi vabatahtlikult taotlevale välisriigile enne kohtumääruse tegemist, sest sellisel
juhul lõpetab kohus samuti menetluse põhistamata määruse ja pealdisega.
Isikutel säilib õigus taotleda määruskaebuse esitamiseks põhjendatud määruse koostamist. See
võib üksikjuhtumitel kohtu koormust suurendada, kuid arvestades senist praktikat, kus
määruskaebusi esitatakse rahalise karistuse asjades vaid 10–20 korda aastas, on lisakoormuse
risk marginaalne võrreldes lihtsamast menetlusest saadava aja kokkuhoiuga.
Muudetakse ka tunnustamise määruste saatmist: jõustunud tunnustamise määruseid ei saada
kohus enam ministeeriumile, vaid saadab otse taotlevale välisriigile ja täitmiseks MTAle.
Samuti teavitab MTA raha laekumisest taotlevat riiki otse. See vähendab ministeeriumi tehnilist
vahenduskoormust (kaob vajadus edastada laekumisteateid) ja tagab välisriigile kiirema info
nõude täitmise kohta. MTA jaoks muutub sellest eelkõige kirja adressaat, mistõttu see oluliselt
MTA töökorraldust ei muuda.
17
Kohtute ja MTA vahelise infovahetuse kiirendamiseks on tulevikus mõistlik välja arendada
automaatne X-teel põhinev andmevahetus, et tagada jõustunud rahaliste karistuste ja
rahatrahvide tunnustamise määruste jõudmine otse maksukohustuslaste registrisse, kuid see
vajadus ei sõltu eelnõuga tehtavatest muudatustest, kuivõrd eelnõuga seda protsessi ning MTA
kohustusi ei muudeta.
7.2. Muudatus 2: määruse (EL) 2024/3011 rakendamiseks vajalikud muudatused ELi
riikide vahel kriminaalmenetluse ülevõtmise kohta
Mõju prokuratuuri töökorraldusele
Kriminaalmenetluse ülevõtmise (Eestisse) keskasutuseks määratakse Riigiprokuratuur. See
vastab senisele praktikale, mistõttu töökorralduslikult suuri muudatusi ei kaasne.
Kriminaalmenetluse üleandmise (Eestist välja) otsustusõigus antakse prokuratuurile,
võimaldades menetlust juhtival prokuröril operatiivselt otsustada menetluse üleandmise
vajaduse, kasutades selleks ELi määrusega kehtestatud standardvorme.
Mõju kohtute töökoormusele
ELi määruse rakendamisega lisandub eeluurimiskohtunikele ülesanne lahendada kaebusi nende
Riigiprokuratuuri otsuste peale, mis puudutavad kriminaalmenetluse ülevõtmist teisest
liikmesriigist. Prognoositavalt on selliste kaebuste arv väike, mistõttu ei too see kaasa
märkimisväärset koormuse kasvu kohtusüsteemile. Küll aga nähakse muudatustega ette
lühendatud menetlustähtajad (kaebus tuleks lahendada 15 päeva jooksul), et tagada vastavus
määruses sätestatud tähtaegadega (lõplik lahend tuleb teha 60 päeva jooksul). See nõuab
kohtutelt valmisolekut menetleda neid kaebusi eelisjärjekorras, kuid tulenevalt kaebuste
vähesest hulgast, ei tekita see kohtusüsteemile prognoositavalt olulist koormust, samuti ei ole
kriminaalmenetluse üleandmise teemalised kaebused tõenäoliselt kuigi mahukad ega
keerulised.
7.3. Muudatus 3: välisriigis mõistetud vangistuste ja alternatiivsete mõjutusvahendite
tunnustamise võimaluste laiendamine Eestis
Muudatused puudutavad kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, mis reguleerivad välisriigi
kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist Eestis. Muudatuste eesmärk on viia Eesti õigus kooskõlla
ELi õigusega ning suurendada paindlikkust rahvusvahelises koostöös ja tagada karistuse
eesmärkide täitmine olukorras, kus kehtiv õigus seda ei võimalda.
Sotsiaalne mõju
Kohtuotsuse tunnustamisest keeldumise alused muudetakse valikuliseks, mis võimaldab kohtul
hinnata iga konkreetse juhtumi asjaolusid ning otsustada tunnustamise üle, lähtudes karistuse
eesmärkidest ja proportsionaalsuse põhimõttest.
Eelduslikult mõjutab see teises liikmesriigis mõistetud lühiajaliste vangistuste tunnustamist.
Kehtiva korra jäikus on tinginud olukorra, kus lühiajaliste vangistuste tunnustamisest tuleb
kohustuslikult keelduda, mis omakorda toob kaasa vajaduse isik loovutada välisriiki karistuse
kandmiseks. Muudatus võimaldab isikul kanda karistust oma elukohariigis, mis soodustab
sotsiaalsete sidemete säilimist ning toetab resotsialiseerumist. Ühelt poolt võib see suurendada
Eestis karistust kandvate isikute arvu, kuid teisalt vähendab vajadust sama isiku suhtes
18
toimetada loovutamismenetlust (sh loovutamisvahistust) ning riigi kohustust kanda sellega
seotud kulusid. Täpselt ei ole võimalik hinnata, kui paljude isikute suhtes muudatust rakendama
hakatakse, kuna see sõltub sellest, kui paljude Eesti kodanike suhtes välisriigid Eestile
tunnustamise taotlusi saatma hakkavad ning kui palju taotlusi Eesti kohtutes rahuldatakse.
Mõju sisejulgeolekule
Muudatused maandavad õiguslikku riski, et Eesti kodanikele välisriigis mõistetud karistused
(nt lühiajaline vangistus või käitumiskontroll vangistust määramata) jäävad Eestis täitmata.
Kohtul võimaldatakse tunnustada nii lühiajalisi vangistusi kui ka käitumiskontrolli. Kui
käitumiskontrolli nõudeid rikutakse, on kohtul võimalus anda järelevalvepädevus tagasi otsuse
teinud riigile, mis tagab, et õigusrikkumisele järgneb reaktsioon karistuse määranud riigi poolt.
See vähendab võimalust, et isikud kasutavad õigussüsteemide erinevusi vastutusest
kõrvalehoidmiseks.
7.4. Muudatus 4: Euroopa vahistamismääruse menetlustähtaegade täpsem reguleerimine
Muudatusega täpsustatakse Euroopa vahistamismääruse menetlemise tähtaegu, loovutamise
edasilükkamise korda humanitaarsetel põhjustel ning riigisisese vahistamismääruse seost
Euroopa vahistamismäärusega.
Muudatusega ei kaasne olulisi mõjusid, kuna tegemist on senise töökorralduse seaduses
selgemalt reguleerimisega. Seni on prokuratuur ja kohtud sellistes olukordades tuginenud
Euroopa Kohtu praktikale, kuid muudatusega reguleeritakse need küsimused ka seaduses. See
tagab parema õigusselguse.
8. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad
kulud ja tulud
Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikele omavalitsustele otseseid kulutusi ega
eeldata sellest lisatulusid. Seletuskirja punktis 7 on käsitletud riigiasutustele kaasnevaid
töökorralduslikke mõjusid.
9. Rakendusaktid
Seaduse jõustumisel ei ole vaja muuta, kehtestada uusi ega tunnistada kehtetuks rakendusakte.
10. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub üldises korras, välja arvatud punktid 1–5 ja 10, mis jõustuvad 2027. aasta 1.
veebruaril, mis on ka määruse (EL) 2024/3011 rakendumise tähtpäev.
11. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning
arvamuse avaldamiseks kohtutele, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile, Õiguskantsleri
kantseleile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Politsei- ja Piirivalveametile,
Kaitsepolitseiametile, Maksu- ja Tolliametile, Päästeametile, Keskkonnaametile,
Tööinspektsioonile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Transpordiametile,
Andmekaitse Inspektsioonile, Finantsinspektsioonile, Rahapesu Andmebüroole,
19
Ravimiametile, Terviseametile, Põllumajandus- ja Toiduametile, Põllumajanduse Registrite ja
Informatsiooni Ametile, Konkurentsiametile, Keeleametile, Muinsuskaitseametile ja Eesti
Linnade ja Valdade Liidule.
Sotsiaalministeerium ja Välisministeerium kooskõlastasid eelnõu märkusteta, arvamuse
esitasid Riigiprokuratuur, Maksu- ja Tolliamet, Advokatuur ning Tööinspektsioon. Teised
asutused arvamusi ei esitanud. Esitatud arvamused on kokku võetud eelnõule lisatud
kooskõlastustabelis.
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2026
(allkirjastatud digitaalselt)
Lisa 3
Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise eelnõu
(rahvusvahelise koostöö lihtsustamine) juurde
Kooskõlastuse/arvamuse esitaja märkused Justiits- ja digiministeeriumi vastus
Riigiprokuratuur
Euroopa Liidu Nõukogu raamotsuse 2008/909/JSK, 27.11.2008, vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil (edaspidi Raamotsus) artikkel 13 sätestab: „Väljaandjariik võib põhjendusi esitades võtta täidesaatvast riigist tagasi tunnistuse selle ajani, kuni karistuse täideviimine ei ole täidesaatvas riigis alanud. Täidesaatev riik ei vii tunnistuse tagasivõtmisel enam karistust täide.“
Vabadusekaotuse tunnistust reguleerivas KrMS 19. ptk 8. jao 6. jaotises, millega võeti Eesti õigusesse üle nimetatud Raamotsus, leidub analoogses sõnastuses vaid KrMS § 508⁵⁰, kuid nimetatud paragrahv asub seaduse 3. alljaotises pealkirjaga „Vabadusekaotuslikke karistusi ja vabadust piiravaid meetmeid käsitleva kohtuotsuse esitamine Euroopa Liidu liikmesriigile“ ning reguleerib seletuskirja kohaselt Eesti poolt tunnistuse koostamist ja edastamist välisriigile (Seletuskiri RT I, 21.06.2014, 11 - jõust. 01.01.2015). Samamoodi on see sätestatud ka järelevalve tunnistuse Euroopa Liidu liikmesriigile esitamise olukorras KrMS §-s 508⁶⁶.
Samasisuline õigus peaks olema sätestatud ka teistele riikidele, kes Eestile vabadusekaotuse tunnistusi või järelevalve tunnistusi esitavad. Näiteks oleks võimalik muuta/täiendada KrMS § 508⁴⁸ ning § 508⁶⁴ selliselt, et need sisaldaks eraldi punktina ka tunnistuse tagasivõtmist ning selle tagajärge.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja
vastavalt täiendatud (§-d 50848 ja 50864).
Praktikas on osutunud probleemseks KrMS § 48910 lg 1 p 3 tõlgendamine, mistõttu tuleks seda täpsustada. Nimelt tõlgendavad osad kohtunikud sätet selliselt, et kaitsja osavõtt on vabadusekaotuse tunnistuste puhul alati kohustuslik. Teised kohtunikud tõlgendavad seda selliselt, et kaitsja osalemine on vajalik vaid siis, kui isik kannab teises riigis juba karistust, kuid ei ole vajalik juhul, kui isik ei ole asunud veel karistust kandma. Prokuratuur on seisukohal, et vabadusekaotuse tunnistuse puhul võiks olla kaitsja kaasamine alati kohustuslik.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja
täiendatud.
Erinevaid tõlgendusi on ka selles, kas süüdimõistetud isiku osalemine on kohustuslik/vajalik vabadusekaotuse ja järelevalve tunnistuste istungitel. Vabadusekaotuslike tunnistuste puhul, eriti juhul, kui isik kannab karistust juba teises riigis, võib isiku osalemine istungil osutuda keeruliseks. Prokuratuur on seisukohal, et isiku viibimine istungil ei ole vajalik, kui temalt on enne Eesti Vabariigile vabadusekaotuse või järelevalve tunnistuse saatmist arvamust küsitud ning see arvamus on lisatud vastavale tunnistusele.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja
täiendatud.
Kohtunikud tõlgendavad erinevalt ka küsimust, kas prokurör peab viibima määruse kuulutamise juures. Selguse huvides ja menetlusökonoomikast lähtuvalt võiks KrMS § 4899 lõiget 4 täiendada selliselt, et prokuröri osalemine kohtuistungil on küll kohustuslik, kuid mitte määruse kuulutamisel. Alternatiivselt võib küsimuse lahendada KrMS §-s 48911.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja
täiendatud.
KrMS § 50864 muutmisega seonduvalt on seletuskirjas märgitud, et teatud olukordades nähakse ette võimalus anda järelevalve ja otsuste tegemise pädevus tagasi otsuse teinud riigile. Samas ei ilmne seletuskirjast, kes antud protsessi korraldab. Seetõttu on prokuratuur seisukohal, et tagasiandmise korraldamiseks tuleb fikseerida ka selle menetluslik kord.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja
täiendatud.
KrMS § 507 lõike 3 muutmise osas leiab prokuratuur, et eraldi regulatsioon võiks olla olukordadeks, kus algselt teeb kohus riigisisese vahistamise ilma Euroopa vahistamismääruse nõuete analüüsita, kuid hiljem selgub, et see on siiski vajalik. Seega võiks seadus sisaldada võimalust tagaselja vahistamise juurde esitada Euroopa vahistamismääruse väljastamise taotlus.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja
täiendatud.
Maksu- ja Tolliamet
Eelnõu rakendamiseks ja nõuete haldamiseks on vältimatu KIS-i ja MKR- i vahelise täisautomaatse andmevahetuse loomine X-tee vahendusel. Eelnõu seletuskirjas peavad kajastuma: automaatsed andmevood, unikaalsed viitenumbrid KIS-is, laekumiste automaatne tagasiside MKR- ist KIS-i, automaatne karistuse täidetuks märkimine karistusregistris ning sundtäitmise automatiseerimine. Rõhutame, et infosüsteemide liidestatus ei ole käsitletav pelgalt töökorraldusliku mugavusena, vaid see on õigustehniline eeldus, tagamaks riikliku nõudehalduse läbipaistvus, vigade minimeerimine ja menetlustähtaegadest kinnipidamine suurenenud töökoormuse tingimustes. MTA nõusolek muudatustega on seotud järgmiste eelduste täitmisega: 1. Tagatakse vajalikud eelarvevahendid ja finantseerimine Kohtute Infosüsteemi ja Maksukohustuslaste Registri vahelise automaatse andmevahetusliidese väljaarendamiseks. 2. Seletuskirjas fikseeritakse selge suund protsesside täielikule automatiseerimisele. On kriitilise tähtsusega, et uue süsteemi loomisel ei kinnistataks seniseid ebaefektiivseid töövõtteid, vaid juurutataks kaasaegne masin-masin suhtlus, mis minimeerib ka inimlikke eksimusi.
Arvestatud osaliselt. Seletuskirja
täiendatud, aga märgime, et eelnõuga
kavandatavad muudatused ei kasvata
teistest liikmesriikidest sissetulevate
nõuete menetlemise mahtu ega ka
muuda sisuliselt nende
menetlusprotsessi (välja arvatud kohtus
toimuva menetluse kiirendamine) ning
seega ei loo uut vältimatut vajadust
infosüsteemide integratsiooniks. Kuigi
KIS-i ja MKR-i vaheline andmevahetuse
automatiseerimine oleks nõuete
haldamisel menetlusökonoomia
seisukohalt kasulik, ei saa tehnilisi
arendusi seada käesoleva eelnõu
rakendamise eeltingimuseks, kuivõrd
eelnõuga see protsess ei muutu.
Infosüsteemide arendus on samavõrd
vajalik ka juba hetkel kehtiva süsteemi
tingimustes, nagu oma kirjas ka märgite.
Seletuskirjas märgitud hinnang 2000
sissetuleva taotluse kohta lähtub senisel
praktikal, aga kuivõrd suur osa
karistustest/trahvidest tasutakse
menetluse ajal otse taotlevale riigile, teeb
kohus nendes tunnustamata jätmise
määruse, mistõttu need ei jõua MTAsse
täitmise haldamiseks.
Kinnitame, et täisdigitaalne
andmevahetus ka teiste
infosüsteemidega on E-toimiku ja KISi
arendusel seatud eesmärgiks, kuid
samas ei ole täpselt selge, kui kiiresti
selle eesmärgini jõutakse.
Täiendavalt märgime, et karistuste
täitmise info edastamine
karistusregistrile ei ole välisriigi rahaliste
karistuste ja rahatrahvide tunnustamise
puhul vajalik, kuivõrd välisriigi karistuste
täitmise osas ei pea arvestust Eesti, vaid
vastav välisriik, keda Eesti karistuse
täitmisest informeerib.
KrMS § 508⁷² lg 6 kohaselt on Maksu- ja Tolliamet kohustatud teavitama taotlevat riiki rahalise karistuse või rahatrahvi tasumisest. Õigusselguse ja haldussäästlikkuse huvides peame vajalikuks täpsustada teavitamiskohustuse ulatust.
MTA asub seisukohale, et teavitamine peab toimuma vaid nõude täieliku tasumise korral. Osaliste laekumiste või vähese tähtsusega summade manuaalne teavitamine tekitaks põhjendamatut ja ebaotstarbekat halduskoormust, andmata rahvusvahelisele koostööle sisulist lisaväärtust. Teeme ettepaneku täiendada sätet viisiga, mis piiritleks teavitamiskohustuse nõude lõpliku täitmisega.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja
täiendatud.
Tööinspektsioon
Seaduse kohaldaja vaates parema õigusselguse loomiseks, palume
kaaluda seaduse 19. peatükki 8. jaos 14. jaotise §-i 48957 sõnastuse
täiendamist informatsiooniga, mis hetkest alates hakkab kulgema
kaebuse lahendamise aeg (nt kaebuse esitamisest).
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja
täiendatud.
Advokatuur
KrMS § 48957 lg-s 3 ei ole kaebetähtaja algus välja toodud.Eelnõu ütleb,
et kahtlustatav, süüdistatav ja kannatanu võivad esitada kaebuse „15
päeva jooksul”, kuid ei ütle, millest tähtaeg jooksma hakkab. Seletuskiri
küll ütleb, et tähtaeg on 15 päeva „otsuse kättesaamisest”, kuid kogu
oluline teave peaks olema kõigile kättesaadav seadustekstis, ilma et oleks
vajadus minna ja otsida seda seletuskirjast. Sama probleem esineb ka
lõikes 4.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja
täiendatud.