Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu

Dokumendiregister	Riigikantselei
Viit	26-01004-1
Registreeritud	15.05.2026
Sünkroonitud	17.05.2026
Liik	Seaduse eelnõu
Funktsioon
Sari	02 Vabariigi Valitsuse istungite ja nõupidamiste ettevalmistamine ja korraldamine/2-5 Vabariigi Valitsuse otsuste alusdokumendid
Toimik
Juurdepääsupiirang	Avalik
Adressaat	Justiits- ja Digiministeerium
Saabumis/saatmisviis	Justiits- ja Digiministeerium
Vastutaja
Originaal	Ava uues aknas

Failid

KrMS muutmise eelnou (RV koostoo lihtsustamine).pdf

Lisa 1. EN_KrMS RV koostoo.002.002.docx

Lisa 1. EN_KrMS RV koostoo.pdf

Lisa 2. SK_KrMS RV koostoo.docx

Lisa 2. SK_KrMS RV koostoo.pdf

Lisa 3. Kooskolastuste ja arvamuste tabel.002.docx

Lisa 3. Kooskolastuste ja arvamuste tabel.pdf

Lisa 1. EN_KrMS RV koostoo.002.002.docx

EELNÕU
04.05.2026

Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus (rahvusvahelise koostöö lihtsustamine)

§ 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 199 lõike 1 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 204 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 204. Kriminaalmenetluse lõpetamine välisriigi kodaniku toimepandud kuriteos, välisriigis toimepandud kuriteos, kriminaalmenetluse välisriigile üleandmise korral ja kriminaalasja välisriigis menetlemise korral“;

3) paragrahvi 204 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:
„6) kriminaalmenetlus on üle antud välisriigile või kui välisriik on kinnitanud samadel asjaoludel kriminaalmenetluse läbiviimist.“;

4) paragrahvi 204 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 sätestatud aluse äralangemise korral võib Riigiprokuratuur kriminaalmenetluse oma määrusega uuendada.“;

5) paragrahvi 274 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „punktides 2–8“ tekstiosaga „punktides 2–7“;

6) paragrahvi 4751 tekstist jäetakse välja tekstiosa „mis toimub rahvusvahelise lepingu alusel ning“;

7) paragrahvi 482 lõiget 4 ja § 4899 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „kohtuistungist“ tekstiosaga „, välja arvatud kohtulahendi kuulutamisest,“;

8) paragrahvi 489¹⁰ lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) vabadusekaotuslikku karistust mõistva kohtuotsuse tunnustamist.“;

9) paragrahvi 48912 lõikes 6 asendatakse tekstiosa „konsulteerib Justiits- ja Digiministeerium“ tekstiosaga „konsulteerib kohus vajaduse korral“;

10) seadustiku 19. peatüki 8. jagu täiendatakse 14. jaotisega järgmises sõnastuses:

„14. jaotis
Kriminaalmenetluse üleandmine ja ülevõtmine Euroopa Liidu liikmesriikide vahel

§ 48956. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/3011 rakendamine

Kriminaalmenetluse Euroopa Liidu liikmesriigile üleandmise ja liikmesriigilt ülevõtmise korral kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2024/3011, mis käsitleb kriminaalmenetluse üleandmist (ELT L, 2024/3011, 18.12.2024). Käesolevat seadustikku kohaldatakse üksnes määruses reguleerimata küsimustes.

§ 48957. Kriminaalmenetluse ülevõtmine

(1) Euroopa Liidu liikmesriigilt saabunud kriminaalmenetluse ülevõtmise taotluse lahendamiseks pädev asutus on Riigiprokuratuur.

(2) Euroopa Liidu liikmesriigilt saabunud kriminaalmenetluse ülevõtmise taotluse lahendab Riigiprokuratuur määrusega ja taotluse rahuldamise korral edastab kriminaalasja materjalid uurimisalluvuse kohaselt.

(3) Riigiprokuratuuri kriminaalmenetluse ülevõtmise taotluse rahuldamise määruse peale võivad kahtlustatav, süüdistatav ja kannatanu esitada 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates kaebuse käesoleva seadustiku §-des 228–231 sätestatud korras.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel esitatud kaebus lahendatakse Riigiprokuratuuris 15 päeva jooksul ja maakohtus 15 päeva jooksul kaebuse kättesaamisest arvates.

§ 48958. Kriminaalmenetluse üleandmine

(1) Euroopa Liidu liikmesriigile kriminaalmenetluse üleandmise taotluse esitamiseks pädev asutus on prokuratuur.

(2) Euroopa Liidu liikmesriigile kriminaalmenetluse üleandmise taotluse esitamise otsustab prokuratuur määrusega, mis vormistatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/3011 lisas 1 esitatud vormil.“;

11) paragrahvi 502 täiendatakse lõigetega 51–53 järgmises sõnastuses:

„(5¹) Kui kriminaalmenetluse jätkamiseks esitatud Euroopa vahistamismääruse menetluses esitab taotlev riik enne loovutamisotsuse tegemist isiku ärakuulamise taotluse, korraldab kohus ärakuulamise. Ärakuulamine toimub Eesti õiguse kohaselt tingimustel, milles kohus ja taotleva riigi pädev õigusasutus on kokku leppinud. Taotleva riigi esindajatel on õigus ärakuulamisel osaleda.
(5²) Kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 5¹ nimetatud ärakuulamise asemel nõustuda isiku ajutise üleandmisega taotlevale riigile. Ajutise üleandmise tingimused ja kestus määratakse kindlaks kohtu ja taotleva riigi pädeva õigusasutuse vastastikusel kokkuleppel, nähes sealhulgas ette isiku Eestisse tagasipöördumise aja loovutamismenetluse jätkamiseks.
(53) Kui isik, kelle loovutamist taotletakse, on kolmandast riigist Eestile välja antud ja väljaandmise aluseks olev kokkulepe eeldab väljaandnud riigi nõusolekut isiku edasiseks loovutamiseks, taotleb Justiits- ja Digiministeerium asjaomase nõusoleku viivitamata. Loovutamisotsuse tegemiseks ettenähtud tähtaeg ei hakka kulgema enne kui edasiloovutamise takistus on ära langenud. Kuni nõusoleku saamiseni otsustab kohus vajaduse korral tõkendi kohaldamise.“;

12) paragrahvi 504 lõige 42 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(42) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 41 sätestatud tähtaegadest ei ole erakorraliste asjaolude tõttu võimalik kinni pidada, võib loovutamisotsuse tegemiseks ettenähtud aeg pikeneda kuni kolmekümne päeva võrra ning selle põhjusest tuleb viivitamata teavitada Euroopa vahistamismääruse esitajat. Kui ka pikenenud tähtaja jooksul ei ole võimalik lõpliku otsuseni jõuda, tuleb viivituse põhjusest teavitada Euroopa vahistamismääruse esitajat ja Eurojusti.“;

13) paragrahvi 505 lõiked 3 ja 4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kui üleandmist takistavad asjaolud, mis ei olene täitvast ega taotlevast riigist, lepib Politsei- ja Piirivalveamet kohtu loal taotleva riigiga viivitamata kokku uues üleandmise tähtpäevas ning isik antakse üle kümne päeva jooksul uuest kokkulepitud tähtpäevast arvates.

(4) Politsei- ja Piirivalveamet võib kohtu loal üleandmise ajutiselt edasi lükata humanitaarsetel põhjustel, kui on alus arvata, et määruse täideviimine võib ohustada isiku elu või tervist. Euroopa vahistamismäärus täidetakse kohe pärast eelnimetatud põhjuse äralangemist ning isik antakse üle kümne päeva jooksul uuest kokkulepitud tähtpäevast arvates.“;

14) paragrahvi 507 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Euroopa vahistamismääruse koostamise alus on isiku suhtes tõkendina kohaldatud vahistamine, mida kohaldab Euroopa vahistamismääruse koostamise põhjendatuse korral:
1) kohtueelses menetluses eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel käesoleva seadustiku §-des 130 ja 131 sätestatud alustel ja korras;
2) kohtumenetluses asja menetlev kohus käesoleva seadustiku §-des 130 ja 131 sätestatud alustel ja korras;
3) kohtuotsuse täitmise menetluses täitmiskohtunik käesoleva seadustiku §-s 429 sätestatud alustel ja korras.“;

15) paragrahvi 507 täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses:
„(3¹) Kohtueelses menetluses kontrollib kohus prokuratuuri taotlusel Euroopa vahistamismääruse koostamise põhjendatust koos käesoleva seadustiku § 131 lõikes 4 sätestatud korras vahistamismääruse koostamisega. Kui isiku suhtes on vahistamismäärus juba tehtud, lahendab kohus prokuratuuri taotluse eraldi, kontrollides üksnes Euroopa vahistamismääruse koostamise eeldusi.“;

16) paragrahvi 507 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

17) paragrahvi 507 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Euroopa vahistamismääruse edastab täitvale riigile Justiits- ja Digiministeerium.“;

18) paragrahvi 50839 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kohtuotsuse tunnustamisest või isikule mõistetud karistuse täideviimisest võib keelduda, kui:“;

19) paragrahvi 50848 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:
„(2) Kui karistuse täideviimine ei ole veel alanud, võib taotlev riik põhjendusi esitades tunnistuse tagasi võtta. Tunnistuse tagasivõtmise korral menetlus lõpetatakse.“;

20) paragrahvi 50864 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõigetega 2–4 järgmises sõnastuses:
„(2) Eesti võib kohtumäärusega anda tingimuslike meetmete ja alternatiivse mõjutusvahendi järelevalve ning kohtuotsusega seotud otsuste tegemise pädevuse tagasi otsuse teinud riigile, kui süüdimõistetud isik ei täida talle määratud kohustusi või juhiseid ning otsuse teinud riigi kohtuotsusega ei ole määratud vabadusekaotuslikku karistust või vabadust piiravat meedet, mis tuleb täitmisele pöörata selliste kohustuste või juhiste mittetäitmise korral.
(3) Kuni tingimuslike meetmete või alternatiivse mõjutusvahendi täideviimise alustamiseni võib taotlev riik põhjendusi esitades tunnistuse tagasi võtta. Tunnistuse tagasivõtmise korral menetlus Eestis lõpetatakse.
(4) Kui taotleva riigi pädev asutus teavitab Eestit otsusest või meetmest, mille tulemusena tingimuslik meede või alternatiivne mõjutusvahend ei ole enam täideviidav, lõpetatakse järelevalve teostamine Eestis.“;

21) paragrahvi 50872 lõiget 1 täiendatakse punktidega 21–23 järgmises sõnastuses:
„21) kui välisriigi taotlusest ilmneb, et karistatud isikut on välisriigis tehtud otsusest teavitatud ja tal on olnud võimalus seda vaidlustada, võib kohus taotluse lahendada karistatud isikut kaasamata;
22) kohus võib välisriigis mõistetud rahatrahvi tunnustamise määruses jätta käesoleva seadustiku § 145 lõike 3 punktis 1 nimetatud põhjenduse esitamata ja koostada määruse välisriigi taotlusele pealdisena;
23) kui kohus on määruse koostanud käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 22 alusel ilma põhjenduseta, on karistatud isikul võimalik määruskaebuse esitamiseks kümne päeva jooksul taotleda põhistatud määruse saamist;“;

22) paragrahvi 50872 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kui karistatud isik on rahalise karistuse või rahatrahvi enne kohtumääruse tegemist täielikult tasunud, lõpetab kohus asjas menetluse määrusega, milles võib jätta käesoleva seadustiku § 145 lõike 3 punktis 1 nimetatud põhjenduse esitamata.“;

23) paragrahvi 50872 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Jõustunud määruse edastab kohus taotlevale riigile. Määruse, millega tunnistati rahalise karistuse või rahatrahvi täitmine Eestis lubatavaks, edastab kohus ka Maksu- ja Tolliametile täitmise korraldamiseks.

(6) Maksu- ja Tolliamet teavitab taotlevat riiki tunnustatud rahalise karistuse või rahatrahvi täielikust tasumisest.“;

24) paragrahvi 50875 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistuse koostab kohtuotsusega mõistetud rahalise karistuse, rahatrahvi ja menetluskulude kohta Maksu- ja Tolliamet ning kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahvi kohta rahatrahvi määranud kohtuväline menetleja.

(2) Kohtuotsuse või kohtuvälise menetleja otsuse või selle koopia ning rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistuse kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks edastab Euroopa Liidu liikmesriigi pädevale asutusele tunnistuse koostanud asutus.“;

25) paragrahvi 50875 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „Kohtuotsus“ tekstiosaga „või kohtuvälise menetleja otsus“;

26) paragrahvi 50875 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistus koostatakse eesti keeles ning tõlgitakse täitva riigi määratud keelde.“;

27) paragrahvi 50876 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Rahalise karistuse ja rahatrahvi määramise tunnistuse koostanud asutus teavitab viivitamata täitva riigi pädevat asutust igast otsusest või meetmest, mille tulemusena ei ole karistust enam võimalik täitmisele pöörata.“;

28) paragrahvi 50877 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Eesti pädevus viia läbi täitemenetlus lõpeb kohe, kui täitev riik on tunnustanud talle Eesti edastatud kohtuotsust või kohtuvälise menetleja otsust ja teavitanud sellest rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistuse koostanud asutust.“.

§ 2. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 1–5 ja 10 jõustuvad 2027. aasta 1. veebruaril.

Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn ……………. 2026

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus ……………. 2026

Lisa 1. EN_KrMS RV koostoo.pdf

EELNÕU

04.05.2026

Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus (rahvusvahelise

koostöö lihtsustamine)

§ 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 199 lõike 1 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 204 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 204. Kriminaalmenetluse lõpetamine välisriigi kodaniku toimepandud kuriteos, välisriigis

toimepandud kuriteos, kriminaalmenetluse välisriigile üleandmise korral ja kriminaalasja

välisriigis menetlemise korral“;

3) paragrahvi 204 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) kriminaalmenetlus on üle antud välisriigile või kui välisriik on kinnitanud samadel asjaoludel

kriminaalmenetluse läbiviimist.“;

4) paragrahvi 204 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 sätestatud aluse äralangemise korral võib

Riigiprokuratuur kriminaalmenetluse oma määrusega uuendada.“;

5) paragrahvi 274 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „punktides 2–8“ tekstiosaga „punktides 2–7“;

6) paragrahvi 4751 tekstist jäetakse välja tekstiosa „mis toimub rahvusvahelise lepingu alusel ning“;

7) paragrahvi 482 lõiget4 ja § 4899 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „kohtuistungist“ tekstiosaga

„, välja arvatud kohtulahendi kuulutamisest,“;

8) paragrahvi 489¹⁰ lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) vabadusekaotuslikku karistust mõistva kohtuotsuse tunnustamist.“;

9) paragrahvi 48912 lõikes 6 asendatakse tekstiosa „konsulteerib Justiits- ja Digiministeerium“

tekstiosaga „konsulteerib kohus vajaduse korral“;

10) seadustiku 19. peatüki 8. jagu täiendatakse 14. jaotisega järgmises sõnastuses:

„14. jaotis

Kriminaalmenetluse üleandmine ja ülevõtmine Euroopa Liidu liikmesriikide vahel

§ 48956. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/3011 rakendamine

Kriminaalmenetluse Euroopa Liidu liikmesriigile üleandmise ja liikmesriigilt ülevõtmise korral

kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2024/3011, mis käsitleb

kriminaalmenetluse üleandmist (ELT L, 2024/3011, 18.12.2024). Käesolevat seadustikku

kohaldatakse üksnes määruses reguleerimata küsimustes.

§ 48957. Kriminaalmenetluse ülevõtmine

(1) Euroopa Liidu liikmesriigilt saabunud kriminaalmenetluse ülevõtmise taotluse lahendamiseks

pädev asutus on Riigiprokuratuur.

(2) Euroopa Liidu liikmesriigilt saabunud kriminaalmenetluse ülevõtmise taotluse lahendab

Riigiprokuratuur määrusega ja taotluse rahuldamise korral edastab kriminaalasja materjalid

uurimisalluvuse kohaselt.

(3) Riigiprokuratuuri kriminaalmenetluse ülevõtmise taotluse rahuldamise määruse peale võivad

kahtlustatav, süüdistatav ja kannatanu esitada 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates

kaebuse käesoleva seadustiku §-des 228–231 sätestatud korras.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel esitatud kaebus lahendatakse Riigiprokuratuuris 15 päeva

jooksul ja maakohtus 15 päeva jooksul kaebuse kättesaamisest arvates.

§ 48958. Kriminaalmenetluse üleandmine

(1) Euroopa Liidu liikmesriigile kriminaalmenetluse üleandmise taotluse esitamiseks pädev asutus

on prokuratuur.

(2) Euroopa Liidu liikmesriigile kriminaalmenetluse üleandmise taotluse esitamise otsustab

prokuratuur määrusega, mis vormistatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2024/3011 lisas 1 esitatud vormil.“;

11) paragrahvi 502 täiendatakse lõigetega 51–53 järgmises sõnastuses:

„(5¹) Kui kriminaalmenetluse jätkamiseks esitatud Euroopa vahistamismääruse menetluses esitab

taotlev riik enne loovutamisotsuse tegemist isiku ärakuulamise taotluse, korraldab kohus

ärakuulamise. Ärakuulamine toimub Eesti õiguse kohaselt tingimustel, milles kohus ja taotleva

riigi pädev õigusasutus on kokku leppinud. Taotleva riigi esindajatel on õigus ärakuulamisel

osaleda.

(5²) Kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 5¹ nimetatud ärakuulamise asemel nõustuda isiku

ajutise üleandmisega taotlevale riigile. Ajutise üleandmise tingimused ja kestus määratakse

kindlaks kohtu ja taotleva riigi pädeva õigusasutuse vastastikusel kokkuleppel, nähes sealhulgas

ette isiku Eestisse tagasipöördumise aja loovutamismenetluse jätkamiseks.

(53) Kui isik, kelle loovutamist taotletakse, on kolmandast riigist Eestile välja antud ja väljaandmise

aluseks olev kokkulepe eeldab väljaandnud riigi nõusolekut isiku edasiseks loovutamiseks, taotleb

Justiits- ja Digiministeerium asjaomase nõusoleku viivitamata. Loovutamisotsuse tegemiseks

ettenähtud tähtaeg ei hakka kulgema enne kui edasiloovutamise takistus on ära langenud. Kuni

nõusoleku saamiseni otsustab kohus vajaduse korral tõkendi kohaldamise.“;

12) paragrahvi 504 lõige 42 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(42) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 41 sätestatud tähtaegadest ei ole erakorraliste asjaolude tõttu

võimalik kinni pidada, võib loovutamisotsuse tegemiseks ettenähtud aeg pikeneda kuni

kolmekümne päeva võrra ning selle põhjusest tuleb viivitamata teavitada Euroopa

vahistamismääruse esitajat. Kui ka pikenenud tähtaja jooksul ei ole võimalik lõpliku otsuseni

jõuda, tuleb viivituse põhjusest teavitada Euroopa vahistamismääruse esitajat ja Eurojusti.“;

13) paragrahvi 505 lõiked 3 ja 4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui üleandmist takistavad asjaolud, mis ei olene täitvast ega taotlevast riigist, lepib Politsei-

ja Piirivalveamet kohtu loal taotleva riigiga viivitamata kokku uues üleandmise tähtpäevas ning

isik antakse üle kümne päeva jooksul uuest kokkulepitud tähtpäevast arvates.

(4) Politsei- ja Piirivalveamet võib kohtu loal üleandmise ajutiselt edasi lükata humanitaarsetel

põhjustel, kui on alus arvata, et määruse täideviimine võib ohustada isiku elu või tervist. Euroopa

vahistamismäärus täidetakse kohe pärast eelnimetatud põhjuse äralangemist ning isik antakse üle

kümne päeva jooksul uuest kokkulepitud tähtpäevast arvates.“;

14) paragrahvi 507 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Euroopa vahistamismääruse koostamise alus on isiku suhtes tõkendina kohaldatud

vahistamine, mida kohaldab Euroopa vahistamismääruse koostamise põhjendatuse korral:

1) kohtueelses menetluses eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel käesoleva seadustiku §-des

130 ja 131 sätestatud alustel ja korras;

2) kohtumenetluses asja menetlev kohus käesoleva seadustiku §-des 130 ja 131 sätestatud alustel

ja korras;

3) kohtuotsuse täitmise menetluses täitmiskohtunik käesoleva seadustiku §-s 429 sätestatud alustel

ja korras.“;

15) paragrahvi 507 täiendatakse lõikega 3¹ järgmises sõnastuses:

„(3¹) Kohtueelses menetluses kontrollib kohus prokuratuuri taotlusel Euroopa vahistamismääruse

koostamise põhjendatust koos käesoleva seadustiku § 131 lõikes 4 sätestatud korras

vahistamismääruse koostamisega. Kui isiku suhtes on vahistamismäärus juba tehtud, lahendab

kohus prokuratuuri taotluse eraldi, kontrollides üksnes Euroopa vahistamismääruse koostamise

eeldusi.“;

16) paragrahvi 507 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

17) paragrahvi 507 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Euroopa vahistamismääruse edastab täitvale riigile Justiits- ja Digiministeerium.“;

18) paragrahvi 50839 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kohtuotsuse tunnustamisest või isikule mõistetud karistuse täideviimisest võib keelduda, kui:“;

19) paragrahvi 50848 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Kui karistuse täideviimine ei ole veel alanud, võib taotlev riik põhjendusi esitades tunnistuse

tagasi võtta. Tunnistuse tagasivõtmise korral menetlus lõpetatakse.“;

20) paragrahvi 50864 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõigetega 2–4 järgmises

sõnastuses:

„(2) Eesti võib kohtumäärusega anda tingimuslike meetmete ja alternatiivse mõjutusvahendi

järelevalve ning kohtuotsusega seotud otsuste tegemise pädevuse tagasi otsuse teinud riigile, kui

süüdimõistetud isik ei täida talle määratud kohustusi või juhiseid ning otsuse teinud riigi

kohtuotsusega ei ole määratud vabadusekaotuslikku karistust või vabadust piiravat meedet, mis

tuleb täitmisele pöörata selliste kohustuste või juhiste mittetäitmise korral.

(3) Kuni tingimuslike meetmete või alternatiivse mõjutusvahendi täideviimise alustamiseni võib

taotlev riik põhjendusi esitades tunnistuse tagasi võtta. Tunnistuse tagasivõtmise korral menetlus

Eestis lõpetatakse.

(4) Kui taotleva riigi pädev asutus teavitab Eestit otsusest või meetmest, mille tulemusena

tingimuslik meede või alternatiivne mõjutusvahend ei ole enam täideviidav, lõpetatakse järelevalve

teostamine Eestis.“;

21) paragrahvi 50872 lõiget 1 täiendatakse punktidega 21–23 järgmises sõnastuses:

„21) kui välisriigi taotlusest ilmneb, et karistatud isikut on välisriigis tehtud otsusest teavitatud ja

tal on olnud võimalus seda vaidlustada, võib kohus taotluse lahendada karistatud isikut kaasamata;

22) kohus võib välisriigis mõistetud rahatrahvi tunnustamise määruses jätta käesoleva seadustiku

§ 145 lõike 3 punktis 1 nimetatud põhjenduse esitamata ja koostada määruse välisriigi taotlusele

pealdisena;

23) kui kohus on määruse koostanud käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 22 alusel ilma

põhjenduseta, on karistatud isikul võimalik määruskaebuse esitamiseks kümne päeva jooksul

taotleda põhistatud määruse saamist;“;

22) paragrahvi 50872 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui karistatud isik on rahalise karistuse või rahatrahvi enne kohtumääruse tegemist täielikult

tasunud, lõpetab kohus asjas menetluse määrusega, milles võib jätta käesoleva seadustiku § 145

lõike 3 punktis 1 nimetatud põhjenduse esitamata.“;

23) paragrahvi 50872 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Jõustunud määruse edastab kohus taotlevale riigile. Määruse, millega tunnistati rahalise

karistuse või rahatrahvi täitmine Eestis lubatavaks, edastab kohus ka Maksu- ja Tolliametile

täitmise korraldamiseks.

(6) Maksu- ja Tolliamet teavitab taotlevat riiki tunnustatud rahalise karistuse või rahatrahvi

täielikust tasumisest.“;

24) paragrahvi 50875 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistuse koostab kohtuotsusega mõistetud

rahalise karistuse, rahatrahvi ja menetluskulude kohta Maksu- ja Tolliamet ning kohtuvälise

menetleja otsusega määratud rahatrahvi kohta rahatrahvi määranud kohtuväline menetleja.

(2) Kohtuotsuse või kohtuvälise menetleja otsuse või selle koopia ning rahalise karistuse või

rahatrahvi määramise tunnistuse kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks edastab Euroopa Liidu

liikmesriigi pädevale asutusele tunnistuse koostanud asutus.“;

25) paragrahvi 50875 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „Kohtuotsus“ tekstiosaga „või kohtuvälise

menetleja otsus“;

26) paragrahvi 50875 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistus koostatakse eesti keeles ning tõlgitakse

täitva riigi määratud keelde.“;

27) paragrahvi 50876 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Rahalise karistuse ja rahatrahvi määramise tunnistuse koostanud asutus teavitab viivitamata täitva

riigi pädevat asutust igast otsusest või meetmest, mille tulemusena ei ole karistust enam võimalik

täitmisele pöörata.“;

28) paragrahvi 50877 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Eesti pädevus viia läbi täitemenetlus lõpeb kohe, kui täitev riik on tunnustanud talle Eesti

edastatud kohtuotsust või kohtuvälise menetleja otsust ja teavitanud sellest rahalise karistuse või

rahatrahvi määramise tunnistuse koostanud asutust.“.

§ 2. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 1 punktid 1–5 ja 10 jõustuvad 2027. aasta 1. veebruaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn ……………. 2026

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus ……………. 2026

Lisa 2. SK_KrMS RV koostoo.docx

Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse (rahvusvahelise koostöö lihtsustamine) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega kavandatakse muudatused kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS), et viia see kooskõlla Euroopa Liidu õigusega1, tõhustada ja lihtsustada rahvusvahelist kriminaalmenetlusalast koostööd teiste EL liikmesriikidega, lahendades praktikas esilekerkinud probleemid.

Kavandatavad muudatused jagunevad nelja valdkonda:

Esiteks lihtsustatakse teises liikmesriigis määratud rahaliste karistuste ja rahatrahvide (eelkõige liiklustrahvide) tunnustamist. Justiits- ja Digiministeeriumilt võetakse ära senine tehniline vahendusroll ning Eesti asutused hakkavad teiste riikide asutustega suhtlema otse. Näiteks saab Politsei- ja Piirivalveamet edaspidi teise liikmesriigi elanikule Eestis mõistetud trahvi saata otse tema elukohariiki tunnustamiseks, ilma ministeeriumi vahenduseta. Kohtutel võimaldatakse rutiinseid tunnustamise otsuseid teha lühema ja lihtsama vormiga, jättes määruse põhjendused kirjutamata. Samuti saadavad kohtud tunnustamise otsused välisriikidele otse, millega jääb ära üks menetluse vaheetapp. See kiirendab trahvide tunnustamise menetlust ning vähendab kohtute ja ministeeriumi töökoormust.

Teiseks laiendatakse võimalusi tunnustada Eestis välisriigis mõistetud karistust. Senised kohustuslikud keeldumisalused muutuvad kohtu jaoks valikuliseks, mis võimaldab igal üksikjuhtumil kaaluda, kas tunnustamine on põhjendatud. See avab võimaluse tunnustada ka teises liikmesriigis mõistetud lühiajalisi vangistusi, mille tunnustamisest tuleb kehtiva korra järgi kohustuslikult keelduda. Näiteks kui Eesti kodanikule on Soomes mõistetud lühiajaline vangistus, saab ta edaspidi karistust kanda Eestis ning Soome ei pea taotlema isiku tagaotsimist ja loovutamist ning sama kehtib ka vastupidises olukorras. Samuti saab kohus edaspidi tunnustada selliseid alternatiivseid karistusi (nt käitumiskontrolli), mis ei ole seotud vabadusekaotusega. See on eelkõige oluline koostöös Lätiga, kus käitumiskontroll on iseseisev karistus ning sellised kohtuotsused on Eestis seni jäänud tunnustamata. Need muudatused toetavad süüdimõistetute karistuse kandmist nende elukohariigis ning vähendavad vajadust koormava loovutamismenetluse järele.

Kolmandaks kehtestatakse riigisisesed reeglid uue ELi määruse rakendamiseks, mis käsitleb kriminaalmenetluse üleandmist ühelt liikmesriigilt teisele. Määratakse Eesti pädevad asutused, reguleeritakse menetluse käik ja antakse menetlusosalistele võimalus üleandmise otsus kohtus vaidlustada.

Neljandaks täpsustatakse Euroopa vahistamismääruse menetlust. Lisatakse seadusesse ka senised praktikas rakendatud, kuid seni seaduses reguleerimata küsimused: tähtaegade ületamise tagajärjed, isiku ärakuulamine taotleva riigi poolt, ajutine üleandmine ja kolmandast riigist Eestile välja antud isiku edasiloovutamine. Sellega kõrvaldatakse Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetluses Eestile ette heidetud puudused.

Eelnõuga väheneb riigiasutuste töökoormus ning ei suurene inimeste ega ettevõtete halduskoormus.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunik Aare Pere ([email protected]).
Eelnõu on keeletoimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga muudetakse kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 22.12.2025, 3.

Eelnõu on osaliselt seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega (EL määrus 2024/3011, EL Nõukogu raamotsused 2002/584/JSK2, 2005/214/JSK3, 2008/947/JSK4). Muudatuste sisu ja vajadust tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast käsitletakse konkreetsete muudatuste juures seletuskirja punktis 3.

Eelnõu on osaliselt seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga (EL rahaliste karistuste tunnustamise süsteemi lihtsustamine).

Tulenevalt põhiseaduse § 104 punktist 14 on eelnõu vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on tagada Euroopa Liidu õigusaktide (eelkõige menetluse üleandmist käsitleva määruse) nõuetekohane rakendamine Eestis ning lahendada praktikas esilekerkinud kitsaskohad ja vähendada üleliigset bürokraatiat rahvusvahelises koostöös ELi liikmesriikidega, täita kehtivas õiguses ilmnenud lüngad ning lihtsustada rahaliste karistuste tunnustamise süsteemi.

Eelnõu loomiseks ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna muudatused on menetluslikku laadi või on tingitud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmise kohustusest ega too kaasa olulist sotsiaal-majanduslikku mõju (HÕNTE § 1 lg 2 p 2). Muudatused puudutavad rahvusvahelise kriminaalkoostöö üksikprobleeme ning muudavad vähesel määral Eesti riigiasutuste tööprotsesse, kuid ei too kaasa muid olulisi mõjusid.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

§ 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

1) Paragrahvi 199 lõike 1 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks
Paragrahvi 199 lõike 1 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks. Selle sätte kohaselt kriminaalmenetlust ei alustata või see lõpetatakse, kui menetlus on koondatud teise riiki §-de 436¹–436⁶ alusel. Muudatus on tingitud määruse (EL) 2024/3011 rakendamisest. Määruse kohaselt koondatakse jurisdiktsioonikonfliktide lahendamisel kokkulepitud menetlus ELi riikide vahel edaspidi määruses reguleeritud menetluse üleandmise teel ning menetluse koondamise otsus on üksnes ettevalmistav etapp menetluse üleandmiseks. Juba raamotsuse 2009/948/JSK põhjenduspunktides on selgitatud, et menetluse koondamise tulemuseks võiks muu hulgas olla menetluse üleandmise otsus (raamotsuse 2009/948/JSK põhjenduspunkt 4). Seega ei ole korrektne, et koondamise otsus peaks automaatselt kaasa tooma menetluse lõpetamise. Kuna eelnõuga lisatakse § 204 lõikesse 1 punkt 6, mis võimaldab menetluse lõpetada igasuguse välisriigile üleandmise korral, muutub § 199 lõike 1 punkt 8 kui dubleeriv tarbetuks. Menetluse üleandmine (sh koondamise eesmärgil) on olemuselt jurisdiktsiooni loovutamine (§ 204), mitte menetlust absoluutselt välistav asjaolu (§ 199). Selle punkti kehtetuks tunnistamata jätmise korral tekiks vastuolu määruse artikliga 21, mis jätab taotlevale riigile õiguse teatud juhtudel (nt kui vastuvõttev riik menetlust ei algata) oma jurisdiktsiooni taastada. Kui menetlus lõpetataks § 199 alusel, oleks menetluse jätkamine Eestis menetluslikult piiratud ja vastuolus määruse eesmärgiga vältida karistamatust.

2) Paragrahvi 204 pealkiri muudetakse
KrMSi § 204 täiendamise tõttu on vaja muuta paragrahvi pealkirja, et see peegeldaks täpsemalt sätte sisu. Pealkirja lisatakse ka viide välisriigile üleantud menetlusele.

3) Paragrahvi 204 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6
Eelnõuga täiendatakse KrMSi § 204 lõiget 1 punktiga 6, mis lisab kriminaalmenetluse lõpetamise aluste loetellu võimaluse lõpetada kriminaalmenetlus, kui see on üle antud välisriigile või kui välisriik on kinnitanud samadel asjaoludel kriminaalmenetluse läbiviimist.

Kehtiv seadus ei võimalda menetlust lõpetada põhjusel, et teine riik on selle üle võtnud. Muudatus võimaldab prokuratuuril kriminaalmenetluse lõpetada pärast seda, kui teine riik on teinud otsuse menetluse ülevõtmise kohta. Alternatiiv võimaldab menetluse lõpetada ka olukorras, kus formaalset üleandmist ei toimu, kuid rahvusvahelise infovahetuse käigus selgub, et teine riik juba menetleb sama tegu ning on asja lahendamiseks sobivamas positsioonis. Selline olukord tekib eelkõige koostöös riikidega, kellel ei ole võimalik formaalselt teistelt riikidelt menetlusi üle võtta (nt Ameerika Ühendriigid). Muudatusega võimaldatakse aga ka sellises olukorras Eesti menetlus lõpetada, mis välistab dubleerivad menetlused, tagab ressursside säästliku kasutamise ja aitab vältida ne bis in idem põhimõtte rikkumist.

Uus menetluse lõpetamise alus lisatakse KrMSi § 204, mitte § 199, kuna menetluse üleandmine ei ole absoluutne menetlust välistav asjaolu (nagu süüteo koosseisu puudumine või aegumine), vaid see on prokuratuuri diskretsiooniotsus, milles tuleb lähtuda ka menetlusökonoomiast ja õigusemõistmise huvidest. Nii võib olla asjakohane üleantud kriminaalmenetlust mitte lõpetada seni, kuni vastuvõtva riigi abistamiseks on vaja teha veel lisatoiminguid.

4) Paragrahvi 204 täiendatakse lõikega 4
Eelnõuga lisatakse § 204 lõige 4, mis annab Riigiprokuratuurile õiguse uuendada § 204 lõike 1 punkti 6 alusel lõpetatud kriminaalmenetlust. Uuendamise säte on vajalik olukorraks, kus välisriik otsustab üleantud või paralleelselt menetletava kriminaalasja menetlemisest hiljem siiski loobuda või jätab selle sisuliselt lahendamata. Kui Eestis lõpetatud menetlust ei saaks sellisel juhul uuendada, tekiks karistamatuse oht.
Muudatus tagab riigisisese õiguse vastavuse määruse (EL) 2024/3011 artiklile 21, mis säilitab taotlevale riigile teatud juhtudel jurisdiktsiooni taastamise õiguse.

Menetluse uuendamine ei ole imperatiivne kohustus, vaid prokuratuuri kaalutlusotsus, kuna välisriigi menetlusest loobumise järel ei pruugi kriminaalmenetluse jätkamine Eestis olla enam tõenduslikult võimalik või menetlusökonoomiliselt otstarbekas. Menetluse uuendamise pädevus antakse eelnõuga Riigiprokuratuurile, mis on kooskõlas Riigiprokuratuuri rolliga rahvusvahelises koostöös menetluste ülevõtmise korral.

5) Paragrahvi 274 lõike 1 muutmine
Muudatus on seotud KrMS § 199 lg 1 p 8 kehtetuks tunnistamisest, millest tulenevalt eemaldatakse viide punktile 8 ka KrMS § 274 lõikest 1.

6) Paragrahv 4751 muutmine
Eelnõuga muudetakse KrMSi § 475¹, kaotades nõude, mille kohaselt on Euroopa Liidu väliste riikide kohtuotsuste tunnustamise vältimatu eeldus rahvusvahelise lepingu olemasolu. Kehtiv kord tekitab takistusi õigusalases koostöös riikidega, mis ei ole ühinenud asjakohaste rahvusvaheliste konventsioonidega ning millega Eestil puuduvad kahepoolsed lepingud.
Probleem avaldub selgelt olukorras, kus kolmandas riigis süüdi mõistetud ja seal karistust kandvat Eesti kodanikku soovitakse tuua Eestisse karistust kandma. Praegune seadusest tulenev absoluutne lepingunõue välistab isiku Eestile üleandmise isegi juhul, kui karistuse määranud välisriik on sellega nõus ja valmis koostööks.

Kuna uute rahvusvaheliste lepingute läbirääkimine ja sõlmimine on väga aeganõudev diplomaatiline protsess, antakse eelnõuga ilma lepinguta riikide üksikjuhtumite lahendamise otsustusõigus otse Eesti kohtule. Sellise pädevuse andmine kohtule on asjakohane lahendus, sest kohus on menetluse käigus niikuinii kohustatud igal konkreetsel juhul hindama, kas välisriigis tehtud kohtuotsus ja selle tunnustamine Eestis on kooskõlas Eesti kriminaalõiguse üldpõhimõtetega ning vastavad KrMSi §-des 436 ja 477 sätestatud tingimustele.

7) Paragrahv 482 lõike 4 ja paragrahvi 4899 lõike 4 muutmine
Kehtiva KrMS § 482 lõike 4 ja 4899 lõike 4 kohaselt on prokuröri osavõtt välisriigi ja Euroopa Liidu liikmesriigi kohtuotsuse tunnustamise menetlusest kohustuslik. Prokuratuuri ettepanekul täiendatakse sätet erandiga, mille kohaselt ei ole prokuröri osalemine kohtulahendi kuulutamisel enam nõutav. Prokuröri osavõtt lahendi kuulutamisest ei ole kohustuslik ka teistes menetlusliikides (nt KrMS § 236 lg 4 ja § 246 lg 3) ning puudub asjakohane põhjendus selliseks erisuseks välisriigi otsuste tunnustamise menetluses.
Muudatus lähtub menetlusökonoomia põhimõttest ja eesmärgist optimeerida prokuratuuri tööajakasutust. Kohtulahendi kuulutamine on olemuselt formaalne toiming, mille käigus asja sisulist arutelu ei toimu ning menetlusosaliste seisukohad on varasemalt esitatud. Seetõttu ei ole prokuröri kohustuslik osalemine üksnes lahendi kuulutamisel otstarbekas. Sätte muutmisega loobutakse imperatiivsest nõudest, jättes prokurörile võimaluse osaleda lahendi kuulutamisel, kui ta peab seda konkreetses menetluses vajalikuks.

8) Paragrahv 48910 lõike 1 punkti 3 muutmine
Kehtiva seaduse rakendamisel on praktikas tekkinud tõlgenduserinevusi kaitsja kohustusliku osavõtu nõude ulatuse määratlemisel. Ebaselgus on ilmnenud olukordades, kus isikule on välisriigis mõistetud vabadusekaotuslik karistus, kuid ta on enne välisriigis karistuse kandmisele asumist juba Eestisse naasnud ning viibib tunnustamismenetluse ajal vabaduses.

Prokuratuuri ettepanekul täpsustatakse sätet, et välistada edasised tõlgenduserinevused. Muudatusega sätestatakse ühemõtteliselt, et kaitsja osavõtt on kohustuslik kõikides vabadusekaotuslikku karistust mõistvate kohtuotsuste tunnustamise menetlustes. Nõue rakendub sõltumata sellest, kas karistatud isik kannab teises riigis juba karistust või viibib vabaduses ning kas ta istungil osaleb või mitte.

Kuivõrd vabadusekaotusliku karistuse tunnustamine ja Eestis täitmisele pööramine toob kaasa isiku vabadusõiguse riive ja karistuse võimaliku muutmise, on kaitsja osavõtt sellises menetluses isiku õiguste tagamiseks kohustuslik.
9) Paragrahv 48912 lõike 6 muutmine
Muudatus on seotud teises liikmesriigis mõistetud rahaliste karistuste ja rahatrahvide tunnustamise menetluse lihtsustamisega. Kui karistatud isik teavitab kohut, et ta on juba teisele liikmesriigile rahatrahvi või rahalise karistuse tasunud, siis kehtiva korra kohaselt peab tunnustamismenetlust läbiviiv maakohus pöörduma Justiits- ja Digiministeeriumi poole, kes omakorda edastab päringu teise liikmesriigi pädevale asutusele. Kuivõrd Justiits- ja Digiministeeriumi vahendusel ei ole selles protsessis sisulist lisandväärtust, siis antakse eelnõuga kohtule vajadusel võimalus pöörduda päringuga ise otse taotleva liikmesriigi pädeva asutuse poole. Kui trahvi või rahalise karistuse tasumise asjaolud on selged, siis ei ole kohtul teise liikmesriigi poole üldse vaja lisainfo saamiseks pöörduda, mistõttu sätestatakse eelnõuga, et päring edastatakse üksnes vajadusel.
10) 19. peatüki 8. jagu täiendamine 14. jaotisega
Eelnõuga täiendatakse kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatüki 8. jagu 14. jaotisega „Kriminaalmenetluse üleandmine ja ülevõtmine Euroopa Liidu liikmesriikide vahel“. Täiendus on vajalik Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/3011 rakendamiseks riigisiseses õiguses. Lisatav jaotis määrab määruse rakendamiseks pädevad asutused Eestis ja täpsustab menetluskorda küsimustes, mille otsustamise on määrus jätnud liikmesriikide pädevusse. Kriminaalmenetluse seadustiku kriminaalmenetluste üleandmise ja ülevõtmise kord (KrMS § 474 jj) ei ole määruse sätetega kooskõlas ning jääb seetõttu edaspidi kehtima üksnes koostööks Euroopa Liidu väliste riikidega.

Paragrahv 489⁵⁶ sätestab kohaldatava õiguse hierarhia. Euroopa Liidu liikmesriikide vahelises kriminaalmenetluse üleandmises ja ülevõtmises lähtutakse määrusest (EL) 2024/3011. Kriminaalmenetluse seadustiku sätteid kohaldatakse üksnes küsimustes, mida määrus ei reguleeri.

Paragrahv 489⁵⁷ reguleerib menetluskorda olukorras, kus teine liikmesriik taotleb kriminaalmenetluse üleandmist Eestile. Eelnõu kohaselt on Eestis menetluse ülevõtmist otsustav pädev asutus Riigiprokuratuur. Riigiprokuratuuri määramine pädevaks asutuseks vastab ka praegusele praktikale, kus Riigiprokuratuur teeb otsuse menetluste ülevõtmise kohta. See lahendus tagab ühtse tegevuse, sõltumata sellest, milline prokuratuuri üksus menetlust hiljem läbi viib.

Lõikes 2 sätestatakse, et taotluse rahuldamine vormistatakse määrusena ning seejärel saadetakse materjalid uurimisalluvuse kohaselt uurimisasutusele uut menetlust alustades või juba käimasoleva kriminaalmenetluse juurde.

Lõikega 3 luuakse isikute õiguste kaitseks kohtuliku kontrolli mehhanism. Määruse artikli 17 kohaselt peab liikmesriik tagama kahtlustatavale, süüdistatavale ja kannatanule õiguse vaidlustada menetluse ülevõtmise otsus kohtus. Eelnõu järgi antakse kahtlustatavale, süüdistatavale ja kannatanule õigus esitada kaebus KrMSi §-des 228–231 sätestatud korras. Kaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva otsuse kättesaamisest, mis on kooskõlas määruses lubatud maksimaalse tähtajaga.

Lõige 4 näeb ette erandi kriminaalmenetluse seadustiku §-des 228–231 sätestatud tavapärasest kaebemenetlusest, sätestades, et nii Riigiprokuratuuris kui maakohtus lahendatakse kaebus 15 päeva jooksul alates kaebuse kättesaamisest. Selline muudatus on vajalik, sest määruse kohaselt tuleb võimaluse korral õiguskaitsevahendi kasutamise korral lõpliku lahendini jõuda 60 päeva jooksul, mis ei oleks KrMSi §-de 228–231 kaebuste lahendamise tavapäraste tähtaegade korral võimalik.

Paragrahv 489⁵⁸ reguleerib olukorda, kus Eesti soovib anda kriminaalmenetluse üle teisele liikmesriigile. Menetluse üleandmise taotlemise pädevus antakse prokuratuurile. See võimaldab igal menetlust juhtival prokuröril hinnata menetluse üleandmise vajadust ja otstarbekust ning koostada menetluse üleandmise taotlus. Ehkki seadus annab igale prokurörile võimaluse koostada menetluse üleandmise taotlust, ei takista see prokuratuuril sisemise töökorralduse ühtlustamiseks näha ette eelnev kohustuslik konsulteerimine Riigiprokuratuuriga või kehtestada üldised juhised hindamaks, milliseid kriminaalmenetlusi üle tuleks anda. Dokumentide dubleerimise vähendamiseks sätestatakse paragrahvis ka see, et üleandmise otsus vormistatakse määruse (EL) 2024/3011 I lisas esitatud standardvormil. See välistab vajaduse koostada menetluse üleandmiseks eraldi riigisisest määrust, kuna menetluse üleandmise taotluse põhjendused peavad nagunii nähtuma määrusega kehtestatud vormilt.

11) Paragrahvi 502 täiendamine lõigetega 5¹–5³
Muudatus on vajalik Eesti õiguse kooskõlla viimiseks Euroopa vahistamismääruse raamotsuse artiklitega 18, 19 ja 21. Nende artiklite ülevõtmata jätmisele on viidanud Euroopa Komisjon Eesti suhtes algatatud rikkumismenetluses nr INFR(2020)2279. Kehtiv KrMS ei reguleeri olukordi, kus taotlev riik soovib isikut enne loovutamisotsust ära kuulata või ajutiselt üle võtta, ega ka olukorda, kus loovutamist taotletakse isiku suhtes, kes on kolmandast riigist Eestile välja antud.
Lõikega 5¹ võetakse üle raamotsuse artikli 18 lõike 1 punkt a ja artikkel 19. Nende järgi peab Eesti kui täitev riik võimaldama taotleval riigil isikut enne loovutamisotsust ära kuulata, kui vahistamismäärus on esitatud kriminaalmenetluse jätkamiseks. Kehtiv KrMS reguleerib küll isiku ärakuulamist loovutamismenetluse raames (§ 502 lg 4 p 3), kuid ei anna alust ärakuulamiseks taotleva riigi menetluse huvides. Kavandatav säte sätestab, et ärakuulamine toimub Eesti õiguse kohaselt, kuid täpsed tingimused lepivad kokku kohus ja taotleva riigi pädev õigusasutus. Taotleva riigi esindajatel on õigus ärakuulamisel osaleda.
Lõikega 5² võetakse üle raamotsuse artikli 18 lõike 1 punkt b ning lõiked 2 ja 3. Nende järgi võib täitev riik ärakuulamise asemel isiku taotlevale riigile ajutiselt üle anda. Ajutise üleandmise tingimused ja kestuse lepivad kokku kohus ja taotleva riigi pädev õigusasutus. Kokkuleppes tuleb ette näha isiku tagasipöördumine Eestisse, kuivõrd loovutamismenetlus peab Eestis jätkuma. Tagasipöördumine on sätestatud kokkuleppe kohustusliku sisuna, sest kohustuse kandjaks on taotlev riik ning Eesti ise ei saa isiku tagasi saatmist ühepoolselt garanteerida, küll aga saab seada selle ajutise üleandmise eeltingimuseks. Mõistet „ajutine üleandmine" kasutatakse selleks, et eristada seda §-s 506 reguleeritud loovutamisotsuse järgsest ajutisest loovutamisest.
Lõikega 5³ võetakse üle raamotsuse artikkel 21. See reguleerib olukorda, kus Eestilt loovutamiseks taotletav isik on varasemalt kolmandast riigist Eestile välja antud ning väljaandmise aluseks olev kokkulepe näeb ette, et isikut ei tohi ilma väljaandnud riigi nõusolekuta edasi loovutada. Sellises olukorras peab Eesti küsima kolmandalt riigilt nõusolekut ja peatama loovutamismenetluse tähtajad kuni vastuse saabumiseni. Kehtiv KrMS sellist korda ei reguleeri, kuigi praktikas oleks sellise nõusoleku taotlemine loovutamismenetluse osa, kuid raamotsuse korrektseks ülevõtmiseks on vaja vastav kohustus ka seaduses sätestada.
Muudatusega sätestatakse, et vastava nõusoleku isiku väljaandnud riigilt taotleb viivitamata Justiits- ja Digiministeerium. See on kooskõlas KrMS süsteemiga, kus ministeerium on rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö keskasutus väljaandmismenetluses. Raamotsuse artikkel 21 näeb ette, et artiklis 17 sätestatud loovutamise tähtajad ei hakka kulgema enne, kui väljaandmisest tulenevate piirangute kohaldamine on lõppenud. Piirangu ära langemise peamine aluses on eelkõige kolmanda riigi nõusolek edasiloovutamiseks, aga tulenevalt väljaandmise aluseks olevast kokkuleppest, võib aluseks olla ka muu asjaolu, nt kui isik on vabastatud ning ta ei ole 45 päeva jooksul Eestist lahkunud (KrMS § 50846). Kuni nõusoleku saamiseni otsustab kohus vajadusel loovutamisvahistamise kohaldamise, et isik oleks pärast nõusoleku saabumist kättesaadav ja loovutamismenetlus saaks tõhusalt jätkuda. See vastab raamotsuse artikli 21 viimasele lausele, mille kohaselt peab täitev riik tagama üleandmise materiaalsete tingimuste jätkuva täitmise seni, kuni väljaandnud riik oma otsuse teeb.
12) Paragrahvi 504 lõike 4² muutmine
Kehtiv kord ei näe ette käitumisjuhist olukorraks, kus Euroopa vahistamismääruse täitmisel on lõpliku lahendini jõudmiseks vaja rohkem aega, kui on sätestatud KrMSi § 504 lõikes 4¹. Raamotsuse 2002/584/JSK artikli 17 lõige 4 sätestab, et erandjuhul, kui lõppotsuseni ei ole võimalik jõuda 60 päeva jooksul, pikeneb see tähtaeg 30 päeva võrra, ning sellest tuleb teavitada taotlevat riiki. Sama artikli lõige 7 lisab nõude juhuks, kui ka 60 + 30 päeva jooksul ei ole võimalik lõppotsuseni jõuda. Sellisel juhul on lisaks taotlevale riigile vaja teavitada ka Eurojusti. Kehtiva seaduse sõnastus – reguleeritud on ainult tähtaja 30 päeva võrra pikenemine – on põhjendamatult piirav. Selline piirang ei tulene raamotsuse tekstist ega Euroopa Kohtu praktikast ning jääb selgusetuks, mis saab juhul, kui Euroopa vahistamismääruse menetlus võtab põhjendatult kauem aega kui 90 päeva. Samuti on kehtiva sõnastuse alusel Eurojusti teavitamine vajalik juba 60 päeva möödudes, kuigi raamotsuse kohaselt tekib see kohustus alles 90 päeva möödumisel.

Euroopa Kohus on selgitanud, et tähtaja pikendamine on lubatud üksnes erijuhtudel, mis tähendab, et tähtaegade ületamine võib olla õigustatud vaid tõsistel ja ettenägematutel asjaoludel, mis takistavad tähtaja piires otsuse langetamist. Tähtaegade ületamise tagajärg on kohustus teavitada taotlevat riiki ja Eurojusti ning see ei mõjuta ei loovutamisvahistuse kohaldamist ega loovutamismenetluse jätkumist. Euroopa Kohus on selgitanud, et Euroopa vahistamismääruse menetluses raamotsuse artiklis 17 sätestatud tähtaegade ületamine ei mõjuta täitva riigi kohustust Euroopa vahistamismäärust jätkuvalt menetleda. Samuti ei tulene sellest kohustust loovutamisvahistuses oleva isiku vahi alt vabastamiseks (C‑237/15 PPU ja C‑492/18 PPU). Seega kui Euroopa vahistamismääruse menetlus kestab üle 60 päeva, teavitatakse eelnõu kohaselt viivitusest ja selle põhjustest taotlevat riiki, ning kui menetlus kestab üle 90 päeva, teavitatakse ka Eurojusti. Endiselt jääb kehtima KrMSi § 504 lõike 4¹ kohane põhimõte, mille kohaselt vastutavad selle eest, et kohtul oleks võimalik tähtaegselt jõuda jõustunud kohtulahendini, Euroopa vahistamismääruse täitmiseks pädevad asutused ja Justiits- ja Digiministeerium ühiselt.

13) Paragrahvi 505 lõigete 3 ja 4 muutmine
Muudatused on vajalikud, et reguleerida seaduses täpsemalt, kuidas lahendatakse loovutamisele kuuluva isiku üleandmise käigus tekkivad probleemid ja lükatakse vajaduse korral edasi üleandmise tähtaega. Nii raamotsuse kui Euroopa Kohtu praktika kohaselt saab igasuguse otsuse Euroopa vahistamismääruse edasilükkamise kohta teha üksnes Euroopa vahistamismäärust täitev õigusasutus, mis Eesti puhul on kohus. Seaduse praegune sõnastus jätab lahtiseks, millise asutuse otsusega lükatakse edasi isiku loovutamine. Seetõttu sätestatakse eelnõus, et igasugune loovutamise edasilükkamine toimub üksnes kohtu loal, kuid et loovutamise korraldamise eest vastutab Politsei- ja Piirivalveamet, siis on just neil võimalik kohtult sellekohast luba taotleda ning edasilükkamise korraldamisel ka taotleva riigiga suhelda. Raamotsuse artikli 23 lõige 3 näeb ette, et kui tagaotsitava tähtaegset üleandmist takistavad asjaolud, mis ei sõltu kummastki liikmesriigist, võtavad vahistamismäärust täitev ja vahistamismääruse teinud õigusasutus viivitamata teineteisega ühendust ja lepivad kokku uue üleandmispäeva. Raamotsuse artikli 6 lõike 2 järgi on vahistamismäärust täitev õigusasutus vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev Euroopa vahistamismäärust täitma selle riigi õiguse alusel. Praktikas tähendab see, et vahi all oleva isiku üleandmist takistava asjaolu ilmnemisel tuleb pöörduda kohtu poole, kes otsustab üleandmise edasilükkamise põhjendatuse üle.

14) Paragrahvi 507 lõike 3 muutmine
Paragrahvi 507 lõiget 3 muudetakse kehtiva seaduse ebaõige ja eksitava sõnastuse tõttu, millele on tähelepanu juhtinud ka Riigikohus otsuses nr 3-1-1-93-11, kuid mida ei ole seni raamotsuse ja loovutamismenetluse loogikaga vastavusse viidud. Riigikohus on viidatud otsuse punktis 19 märkinud, et loovutamisvahistamise definitsioonist hälbivaks ja kokkuvõttes seaduse kohaldajat eksitavaks tuleb pidada KrMSi § 507 lõigetes 2¹ ja 2² (kehtivas redaktsioonis lõiked 3 ja 4) sätestatud Eesti pädevate asutuste võimalust taotleda ja kohaldada loovutamisvahistamist enne Euroopa vahistamismääruse koostamist juhul, kui Eesti on loovutamismenetluses taotlev riik. Seega ei ole isiku välisriigilt loovutamise taotlemiseks vaja kohaldada mitte loovutamisvahistust, vaid tavalist riigisisest vahistamist, mis oleks alus Euroopa vahistamismääruse väljaandmiseks. Seetõttu muudetakse eelnõuga § 507 lõiget 3 ja sätestatakse kõikide menetlusstaadiumite kaupa, et Euroopa vahistamismääruse koostamiseks on enne vaja koostada riigisisene vahistamismäärus.

Muudatus on vajalik ka seetõttu, et Euroopa Kohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, et Euroopa vahistamismääruse menetluses raamotsuse 2002/584 artikli 8 lõike 1 punktis c sätestatud nõude kohaselt peab Euroopa vahistamismääruse süsteem pakkuma tagaotsitava menetluslike ja põhiõiguste kahetasandilist kaitset – see tähendab, et Euroopa vahistamismääruse väljastamise otsus peab alluma kohtulikule kontrollile (C‑648/20 PPU, p 42-46). Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib selline kohtulik kontroll väljenduda nii selles, kui esialgse riigisisese vahistamismääruse kohtulikus menetluses kontrollitakse ühtlasi ka Euroopa vahistamismääruse väljastamise proportsionaalsust või kui Euroopa vahistamismääruse väljastamine allub kohtulikule kaebemenetlusele.

Eesti kohtupraktikas on tavapärane, et tagaselja vahistamist kohaldades analüüsib kohus sedagi, kas vahistamine on muu hulgas vajalik selleks, et isiku suhtes oleks võimalik väljastada ka Euroopa vahistamismäärus, mistõttu vastab see Euroopa Kohtu esitatud kahetasandilise kaitse nõuetele. Samas ei ole selline nõue seaduses selgelt sätestatud, mistõttu sätestatakse eelnõus, et kohus hindab riigisisest vahistamismäärust tehes, kas väljastada on vaja ka Euroopa vahistamismäärus.

Lõikesse 3 lisatavad punktid sätestavad, kes on pädev koostama riigisisest vahistamismäärust, et oleks võimalik väljastada Euroopa vahistamismäärus. Sellele rakendub tavapärane kord: kohtueelses menetluses kohaldab vahistamist prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtunik, kohtumenetluses kohus ning karistuse täitmise menetluses täitmiskohtunik.

15) Paragrahvi 507 täiendamine lõikega 31
Muudatus on vahetult seotud eelnõus kavandatava paragrahvi 507 lõike 3 muutmisega ning seal viidatud Euroopa Kohtu praktikaga, mis nõuab Euroopa vahistamismääruse väljastamise allutamist eraldiseisvale kohtulikule kontrollile ehk kahetasandilise kaitse tagamist.
Lõike 3¹ esimene lause annab selge õigusliku aluse senisele kohtupraktikale, võimaldades prokuratuuril taotleda Euroopa vahistamismääruse koostamise põhjendatuse (sh proportsionaalsuse) hindamist üheaegselt isikut küsitlemata tehtava riigisisese vahistamismääruse taotlemisega (KrMS § 131 lõike 4 alusel). Kohus hindab sellisel juhul nii riigisisese vahistamise aluseid kui ka Euroopa vahistamismääruse väljastamise eeldusi koos.
Lõike teine lause reguleerib olukorda, kus isiku suhtes on kehtiv riigisisene vahistamismäärus juba varem tehtud. Sellisel juhul puudub vajadus ja õiguslik põhjendus viia läbi uus täismahus vahistamismenetlus ning hinnata uuesti riigisisese vahistamise materiaalõiguslikke aluseid. Muudatusega sätestatakse, et juba vahistatud isiku puhul hindab kohus eraldiseisva taotluse alusel üksnes Euroopa vahistamismääruse koostamise spetsiifilisi eeldusi. See lahendus välistab dubleeriva kohtumenetluse ning vastab Euroopa Liidu õiguses nõutud kahetasandilise kaitse standardile.
16) Paragrahvi 507 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks
Paragrahvi 507 lõike 4 sisu on korrektses sõnastuses (loovutamisvahistuse asemel tavaline vahistamine) lisatud lõike 3 punkti 2, mistõttu lõige 4 tunnistatakse kehtetuks.

17) Paragrahvi 507 lõike 7 muutmine
KrMSi § 507 lõige 7 sätestab Justiits- ja Digiministeeriumi kohustuse edastada Euroopa vahistamismäärus, kuid ekslikult viitab selle sätte kehtiv sõnastus mitte Euroopa vahistamismäärust täitvale riigile, vaid taotlevale riigile. Taotlev riik Euroopa vahistamismääruse esitamise puhul on Eesti ning täitev riik on riik, kus tagaotsitav isik on kinni peetud. Eelnõuga parandatakse see ebatäpsus.

18) Paragrahvi 50839 muutmine
KrMSi § 50839 muudatusega viiakse säte kooskõlla nõukogu raamotsuse 2008/909/JSK artikliga 9 ja selle kohta käiva Euroopa Kohtu otsustega. Kehtiva sättega on raamotsuses loetletud valikulised tunnustamisest keeldumise alused üle võetud kohustuslike keeldumise alustena. See tähendab, et kohtul ei ole võimalik kaaluda tunnustamise põhjendatust ning seetõttu võivad raamotsuses seatud eesmärgid jääda saavutamata. Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2026. a otsuse nr C-641/23 punktis 51 selgitanud, et: „kui liikmesriigid otsustavad üle võtta ühe või mitu nimetatud artiklis 9 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtlikku alust, ei saa nad ette näha, et täidesaatva riigi õigusasutused on kohustatud keelduma kohtuotsuse tunnustamisest ja karistuse täideviimisest, mis vormiliselt kuuluvad nende aluste kohaldamisalasse, ilma et neil oleks võimalik arvesse võtta iga konkreetse juhtumi asjaolusid.“ Seega ei tohiks liikmesriigid valikulisi keeldumisaluseid sätestada kohustuslikena ning peavad jätma pädevatele asutustele vajaliku kaalumisruumi.
Muudatusega sätestataksegi, et KrMSi §-s 50839 loetletud alustel võib kohus jätta kohtuotsuse tunnustamata ja karistuse Eestis täide viimata. Selline sõnastus võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil kaaluda tunnustamise põhjendatust ja võimalikkust, pidades silmas raamotsusega taotletavat eesmärki.

19) Paragrahvi 50848 muutmine
Prokuratuuri ettepanekul täiendatakse paragrahvi uue lõikega 2, mis annab taotlevale riigile õiguse esitatud tunnistus põhjendusi esitades tagasi võtta senikaua kuni karistuse täideviimine Eestis ei ole veel alanud. Tunnistuse tagasivõtmise korral menetlus Eestis lõpetatakse.
Muudatus täidab kehtivas õiguses esinenud lünga ja viib riigisisese õiguse kooskõlla Euroopa Liidu Nõukogu raamotsuse 2008/909/JSK artikliga 13. Täiendus tagab teistele liikmesriikidele samasuguse õiguse tunnistus tagasi võtta, nagu on KrMS § 508⁵⁰ kohaselt juba sätestatud Eestile kui väljaandjariigile.
20) Paragrahvi 50864 muutmine
Muudatusega lahendatakse praktikas tekkinud probleem, kus välisriigid on taotlenud Eestilt selliste kohtuotsuste tunnustamist, kus on isikule määratud karistuseks alternatiivsed mõjutusvahendid (nt käitumiskontroll), aga karistuse määranud lahendis ei ole määratud vabadusekaotuslikku karistust, mida oleks võimalik käitumiskontrolli tingimuste rikkumise korral täitmisele pöörata. Sellises olukorras on Eesti kohtud jätnud välisriigi kohtuotsuse tunnustamata, sest Eesti õiguses ei ole võimalik määrata käitumiskontrolli ilma selle aluseks oleva vabadusekaotusliku karistuseta. Paljudes teistes liikmesriikides (Eestile olulisematest partneritest nt Läti ja Leedu) on kohtul võimalik isikule karistuseks määrata ka eraldiseisvalt kriminaalhooldus või käitumiskontroll, mistõttu Eesti poolt selliste karistuste tunnustamata jätmine takistab nii tõhusat kriminaalmenetlusalast koostööd kui ka seda, et isikutel oleks võimalik karistust kanda enda elukohariigis.

Nõukogu raamotsuse 2008/947/JSK (vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kohtuotsustele ja järelevalveotsustele tingimisi ning alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalve eesmärgil) artikli 14 lõikes 3 on sätestatud võimalus selliste olukordade lahendamiseks, sätestades, et liikmesriik võib teatada, et täidesaatva riigina keeldub ta alternatiivse mõjutusvahendi rikkumisega seotud otsuse tegemisest ning annab selle otsuse täitmise õiguse tagasi taotlevale riigile.

Lisatav lõige 2 reguleeribki olukorda, kus Eestile on üle antud tingimuslike meetmete või alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalve, kuid süüdimõistetud isik ei täida talle pandud kohustusi. Säte kohaldub spetsiifilisel juhul, kui otsuse teinud riigi lahendis ei ole määratud vabadusekaotuslikku karistust või vabadust piiravat meedet, mida tuleks kohustuste rikkumise korral täitmisele pöörata.

Raamotsuse artikli 14 lõike 3 kohaselt puudub täitval riigil (käsitletaval juhul Eestil) sellises olukorras pädevus ise karistust pöörata täitmisele või määrata uut karistust, kuna algne kohtuotsus sellist tingimust ei sisalda. Seetõttu nähakse kohtule ette võimalus anda järelevalve ja otsuste tegemise pädevus tagasi otsuse teinud riigile. See võimaldab otsuse teinud riigil ise reageerida kohustuste rikkumisele oma riigisisese õiguse kohaselt ja vajaduse korral määrata isikule uus karistus. Muudatus tagab, et karistatud isiku poolt kohustuste rikkumine ei jää tagajärjeta juhul, kui Eestil puudub õiguslik alus vabadusekaotusliku karistuse kohaldamiseks.

Lisatava lõikega 3 antakse taotlevale riigile õigus võtta esitatud tunnistus põhjendusi esitades tagasi tingimusel, et tingimuslike meetmete või alternatiivse mõjutusvahendi täideviimine Eestis ei ole veel alanud. Tunnistuse tagasivõtmise korral menetlus Eestis lõpetatakse. Muudatus on analoogne vabadusekaotuslike karistuste tunnustamismenetluses tehtava KrMS § 508⁴⁸ muudatusega.

Lisatava lõikega 4 viiakse seadustik kooskõlla raamotsuse 2008/947/JSK artikli 18 lõikega 3 ja täidetakse kehtivas õiguses esinenud lünk. Säte kohustab lõpetama Eestis järelevalve teostamise, kui taotlev riik teavitab otsusest või meetmest, mille tulemusena ei ole tingimuslik meede või alternatiivne mõjutusvahend enam täideviidav. See tagab selguse olukordades, kus järelevalve alus langeb ära otsuse teinud riigi tegevuse tõttu.

21) Paragrahvi 50872 lõiget 1 täiendatakse punktidega 21–23
Eelnõuga lihtsustatakse Euroopa Liidu liikmesriigi rahalise karistuse ja rahatrahvi tunnustamise ja täitmise menetlust. Punktis 21 sätestatakse, et juhul kui taotlusest ilmneb, et teises liikmesriigis karistatud isikut on välisriik teda teises liikmesriigis tehtud otsusest teavitatud ning tal on olnud võimalus seda vaidlustada, võib kohus teises liikmesriigis taotluse lahendada karistatud isikut kaasamata, informeerides isikut üksnes otsuse tunnustamisest.

Muudatus tagab endiselt selle, et kohus peab veenduma, et isikul on olnud kaitseõigus ja tal on olnud võimalus olla ära kuulatud teises liikmesriigis otsuse tegemise juures, et vältida olukorda, kus isiku suhtes täidetakse karistust, mille olemasolust ta teadlik ei olnud. Samas olukorras, kus isik on teadlik talle välisriigis määratud karistusest, ei muuda karistuse tunnustamine Eestis isiku olukorda raskemaks, kuna Eestis saab tunnustada karistust ainult samas ulatuses, mis on talle teises liikmesriigis määratud.

Punktiga 22 antakse kohtule võimalus teises liikmesriigis kohtuvälise menetleja määratud rahatrahvide tunnistused lahendada Eestis põhistamata määrusega, samuti on võimalik tunnustamise otsus vormistada välisriigi taotlusele pealdisena. Muudatuse eesmärk on vähendada kohtute töökoormust ja kiirendada menetlust, kui välisriigi otsuse tunnustamiseks puudub õiguslik vaidlus või kaalutlusvajadus. Kuna välisriigi otsuse sisu ja teo toimepanemise faktilised asjaolud on juba kindlaks tehtud otsuse teinud riigis ning tunnustamist välistavad asjaolud on raamotsuse kohaselt ammendavalt loetletud §-s 50871, on rahatrahvide tunnustamise menetlus paljudel juhtudel formaalne ning mingit sisulist vaidlust tunnustamises ei ole. Seetõttu on põhjendatud võimaldada kohtul teha põhistamata määrus, mis on võimalik vormistada pealdisena välisriigi taotlusele. Sellise pealdisena vormistatava määruse saab koostada, digiallkirjastades digikonteineri, mille märkuste lahtris on tehtud asjakohane märge.

22) Paragrahvi 50872 lõike 4 muutmine
Lõike 4 muudatus käsitleb olukorda, kus isik tasub rahalise karistuse või rahatrahvi vabatahtlikult, enne kui kohus on jõudnud tunnustamise määruse teha. Kehtiva õiguse kohaselt lõpetatakse menetlus, kui isik on trahvi tasunud enne kohtuistungit, kuna aga tunnustamise menetlus toimub kirjalikus menetluses, ei ole kohtuistungile viitamine asjakohane. Eelnõu kohaselt lõpetatakse menetlus, kui isik on rahatrahvi välisriigile tasunud enne kohtumääruse tegemist. Sellises olukorras ei pea kohus samuti menetluse lõpetamise määrust põhistama. Kuna menetluse lõpetamine, kui isik on nõude tasunud, on isikule soodne lahend ning sisulist vaidlust selles küsimuses ei ole, ei ole vaja koostada määruse motiveerivat osa, mis omakorda säästab kohtu tööaega. Kui isik on rahatrahvi tasunud küll enne kohtumääruse tegemist, kuid teatab sellest kohtule alles pärast kohtumääruse kättesaamist, saab kohus enesekontrollimenetluses KrMSi § 389 alusel enda määruse tühistada.

23) Paragrahvi 50872 täiendatakse lõigetega 5 ja 6
Lõigetega 5 ja 6 täpsustatakse tunnustatud rahaliste karistuste ja rahatrahvide lahendite täitmisele pööramise ja teabevahetuse korda.
Lõike 5 kohaselt edastab kohus jõustunud tunnustamise määruse taotlevale riigile (teavitades tunnustamisest või mittetunnustamisest) ning tunnustamise puhul ka Maksu- ja Tolliametile. Eestis tegeleb kohtu määratud rahaliste karistuste sissenõudmisega KrMSi § 417 alusel valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutusena MTA, samuti haldab MTA ka välisriigi otsuste tunnustamise määruste alusel tunnustatud rahalisi nõudeid. Need jäävad endiselt MTA ülesanneteks. Küll aga muutub see, et kui seni saatis kohus jõustunud määruse Justiits- ja Digiministeeriumile, mis selle omakorda edastas taotlevale riigile, siis edaspidi saadab kohus jõustunud määruse otse taotlevale riigile. Justiits- ja Digiministeeriumil ei ole selles protsessis mingit sisulist eesmärki ega otsustuspädevust, see on olnud üksnes formaalne kirja edastamine, mis siiski nõuab Justiits- ja Digiministeeriumilt menetlusressurssi: kõik kirjad tuleb registreerida ja edasi saata. Kirjade registreerimine ja saatmine ei anna protsessile juurde mingit lisandväärtust, mistõttu ei ole sellise korra säilitamine põhjendatud ning tuleks soodustada pädevate asutuste otsesuhtlust välisriigi samade asutustega. Taotleva riigi kontaktid on taotluses kirjas, kohtumäärust ei pea tõlkima ega sellele midagi lisama, samuti võib selle taotlevale riigile saata elektrooniliselt, mistõttu kohtute töös ei muutu midagi peale selle, et kirja adressaat ei ole Justiits- ja Digiministeerium, vaid taotleva riigi pädev asutus.

Lõige 6 paneb MTAle kohustuse teavitada taotlevat välisriiki, kui tunnustatud rahaline karistus või rahatrahv on Rahandusministeeriumi kontole täielikult laekunud. Kehtiva õiguse kohaselt informeerib MTA rahatrahvide laekumisest Justiits- ja Digiministeeriumi, kuid ka selles protsessis puudub ministeeriumil sisuline roll, kuna see piirdub üksnes MTAlt laekunud teabe edastamisega taotlevale riigile. Eelnõu kohaselt saab MTA selle teabe esitada otse taotlevale riigile, jättes vahele ministeeriumi vahendusetapi. Selline korraldus kiirendab infovahetust välisriigiga ning ühtlasi hoiab kokku riigi ressursse ebavajalike tööprotsesside ärajätmisega.

24) Paragrahv 508⁷⁵ lõigete 1 ja 2 muutmine
Paragrahv 50875 reguleerib olukorda, kus Eesti on taotlev riik, st Eesti saadab rahalise karistuse või rahatrahvi tunnustamise taotluse teise liikmesriiki. Lõike 1 muudatuse kohaselt koostab rahalise karistuse ja menetluskulude ELi vormikohase tunnistuse edaspidi Maksu- ja Tolliamet. MTA koostabki praegu nimetatud tunnistusi, vormiliselt küll kohtu volitusel, mistõttu sätestatakse senine praktika sõnaselgelt ka seaduses. Kuna kohtul ei ole rahalise karistuse või menetluskulude täitmise staatuse kohta pidevat ülevaadet, ei ole kohtul ka teavet selle kohta, millal tunnistus välisriiki saata, mistõttu ongi kujunenud välja senine praktika, mis aga ei ole sellisena seaduses reguleeritud. Kohtuvälise menetleja määratud rahatrahvide korral eelnõuga midagi ei muudeta, nende kohta koostab tunnistuse endiselt kohtuväline menetleja.

Lõike 2 muudatusega detsentraliseeritakse taotluste edastamine teistele liikmesriikidele. Eelnõus sätestatakse, et tunnistuse koostanud asutus (MTA või kohtuväline menetleja) edastab ise dokumendid otse välisriigi pädevale asutusele. See muudatus kaotab menetlusest Justiits- ja Digiministeeriumi vaheetapi, kuna ka siin on ministeerium seni toiminud üksnes dokumentide vahendajana. Sellise sisutühja edastamise etapi ärajätmine muudab piiriülese koostöö kiiremaks ja tõhusamaks, samuti säästab see riigi tööjõuressurssi. Ainukese sisulise muudatusena jääb ka tunnistuse tõlkimine tunnistuse koostanud asutuse ülesandeks. Seni on ministeerium kasutanud tunnistuste tõlkimiseks Euroopa Komisjoni eTranslation masintõlketeenust, mida kasutavad ka paljud teised liikmesriigid. Kui tunnistusi koostavad asutused sellist tegevust jätkavad, ei kaasne tõlkimisega riigiasutustele ka otseseid kulutusi.

25) Paragrahvi 50875 lõike 3 täiendamine
Tegemist on tehnilise täiendusega, mis viib lõike 3 kooskõlla sama paragrahvi lõigetega 1 ja 2. Kuna välisriiki täitmiseks saadetavate otsuste hulgas võivad olla ka kohtuvälise menetleja otsused (mitte ainult kohtuotsused), lisatakse loetellu viide kohtuvälise menetleja otsusele. See tagab, et edastamise nõue kehtib üheselt kõigi täitmiseks saadetavate lahendite kohta.

26) Paragrahvi 50875 lõike 4 muutmine
Muudatus rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistuse koostamise ja tõlkimise korras tuleneb sama paragrahvi lõike 2 muutmisest, mille kohaselt tunnistuse rahaliste karistuste kohta edastab teisele liikmesriigile MTA ning kohtuvälise menetleja otsused otsuse teinud kohtuväline menetleja. Seega ei ole enam asjakohane viide sellele, et tunnistuse tõlgib Justiits-ja Digiministeerium, vaid tuleb sätestada üksnes see, et tunnistus tõlgitakse täitva riigi määratud keelde, mis tähendab, et tunnistuse koostaja ühtlasi vastutab ka selle tõlkimise eest.

27) Paragrahvi 50876 muutmine
Muudatus viib sätte kooskõlla KrMSi § 508⁷⁵ lõigetes 1 ja 2 tehtud muudatustega, mille kohaselt koostavad ja edastavad tunnistusi Maksu- ja Tolliamet või kohtuväline menetleja, mitte Justiits- ja Digiministeerium. Seetõttu pannakse tunnistuse koostanud asutusele ka kohustus teavitada täitvat riiki asjaoludest, mis takistavad karistuse täitmist (nt kui rahasumma on tasutud juba Eestile), ning jättes protsessist välja Justiits- ja Digiministeeriumi vahendusetapi. Otsesuhtlus tunnistuse koostaja ja välisriigi asutuse vahel tagab kiirema infovahetuse ja vähendab ohtu, et karistust pööratakse välisriigis alusetult täitmisele.

28) Paragrahvi 50877 muutmine
Kehtiva õiguse kohaselt lõpeb Eesti pädevus täitemenetlust läbi viia hetkel, kui täitev riik on otsust tunnustanud ja teavitanud sellest Justiits- ja Digiministeeriumi. Muudatusega loobutakse Justiits- ja Digiministeeriumi vahendusrollist sellest menetluses ning asendatakse see kohustusega teavitada otse rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistuse koostanud asutust (s.o Maksu- ja Tolliametit või kohtuvälist menetlejat). Selline süsteem on loogilisem ja arusaadavam ka täitvale riigile, sest nende edasine kontakt on see asutus, mis neile rahalise karistuse või rahatrahvi tunnistuse saatis. Muudatusega viiakse säte kooskõlla § 508⁷⁵ muudatustega, millega detsentraliseeritakse tunnistuste saatmine. Kuna tunnistuse koostab ja saadab välja konkreetne asutus, peab info täitmise ülevõtmise kohta laekuma samuti otse talle, et tagada riigisisese täitemenetluse lõpetamine. Lisaks täpsustatakse sätte sõnastust, lisades kohtuotsuse kõrvale ka kohtuvälise menetleja otsuse, kuna kehtiv sõnastus on eksitav ega kajasta kohtuvälise menetleja otsuseid, mille tunnustamist samuti teistelt liikmesriikidelt taotletakse.

4. Eelnõu põhiseaduslikkuse analüüs

Analüüsida on eelkõige vaja eelnõuga kavandatavate rahaliste karistuse tunnustamise süsteemi muutmise põhiseaduslikkust. Teiste muudatuste puhul põhiseaduslikke probleeme ei avaldu, kuna tegemist on üksikute rahvusvahelise kriminaalkoostöö menetluste muudatustega, mis ei mõjuta isikute põhiseaduslikke õigusi.

Eelnõuga muudetakse rahaliste karistuste ja rahatrahvide tunnustamise menetlust (KrMS § 508⁷²), mis toob kaasa isikute menetluslike põhiõiguste riive. Täpsemalt lubatakse kohtul lahendada tunnustamise taotlus isikut menetlusse kaasamata, informeerides teda üksnes otsuse tunnustamisest. Samuti võimaldatakse kohtul teha teatavatel juhtudel põhistamata määrus (pealdisena välisriigi taotlusel).

Põhiõiguse kaitseala ja riive

Kavandatav kord puudutab põhiseaduse §-s 15 sätestatud õigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtusse ning § 24 lõikes 2 sätestatud isiku õigust viibida oma kohtuasja arutamise juures. Isiku kaasamata jätmine tunnustamismenetlusse ning kohtu vabastamine lahendi põhistamise kohustusest kujutab endast isiku menetluslike põhiõiguste, sealhulgas ärakuulamisõiguse riivet.

Riive õigustamine ja proportsionaalsus

Põhiseaduse §-des 15 ja 24 sätestatud õigused ei ole absoluutsed ning neid on lubatud piirata legitiimsel eesmärgil, kui piirang on proportsionaalne (PS § 11). Käsitletaval juhul on riive eesmärk tagada Euroopa Liidu raamotsuse 2005/214/JSK alusel toimuvate menetluste tõhus ja tähtaegne täitmine ning menetlusökonoomia, samuti vältida kohtusüsteemi ülekoormust.

Meede on sobiv, kuna isikute menetlusse kaasamise kohustuse piiramine ja põhjendamiskohustuse vähendamine aitab vähendada kohtute töökoormust.

Meede on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isiku põhiõigusi vähem riivava, kuid sama tõhusa meetmega. Pakutava lahenduse alternatiiviks oleks praeguse süsteemi jätkamine (isikute kohustuslik kaasamine ja täispikkuses määruste kirjutamine), mis välisriigist saabuvate taotluste kiire kasvu tingimustes nõuaks kohtutelt senisest oluliselt enam tööaega. See ei oleks aga riigieelarveliste vahendite ega kohtute tööaja kasutamise vaatest otstarbekas. Välisriigis tehtud rutiinsete liiklus- ja väärteotrahvide tunnustamise puhul piirdub Eesti kohtu roll üksnes formaalsete takistuste kontrollimisega. Kuna eelnõu eesmärk on tagada menetluse kiirus ja sellele kuluva tööaja vähendamine, ei leidu teist, vähem riivavat meedet, mis tagaks samas mahus aja kokkuhoidu ja efektiivsust taotluste menetlemisel.

Mõõdukuse hindamisel tuleb arvestada, et tunnustamismenetluses ei arutata asja sisuliselt ega tehta uusi faktilisi järeldusi teo toimepanemise kohta, sest need asjaolud on juba kindlaks tehtud otsuse teinud välisriigis. Isiku menetlusõiguste piirang on tasakaalustatud oluliste tagatistega. Eelnõu järgi on isiku kaasamata jätmine lubatud üksnes juhul, kui välisriigi taotlusest nähtub üheselt, et karistatud isikut on otsusest teavitatud ning tal on olnud võimalus seda välisriigis vaidlustada. Seega on isiku ärakuulamisõigus tagatud põhimenetluses otsuse teinud riigis.

Lisaks ei muuda otsuse tunnustamine isiku olukorda raskemaks, sest karistust saab Eestis tunnustada ainult samas ulatuses, mis see talle välisriigis määrati. Kuigi kohus võib teha põhistamata määruse, säilib isikul õigus esitada määruskaebus ja nõuda kohtult põhjendatud määruse koostamist. Seega ei võeta isikult ära õigust kohtulikule kontrollile, vaid muudetakse menetlus vaikimisi kirjalikuks ja lihtsustatuks. Seega on kavandatavate muudatustega kaasnev menetluslike põhiõiguste riive proportsionaalne.

5. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega.

Eelnõu tagab Euroopa Liidu õiguse ja selle kohta käiva Euroopa Kohtu praktika täpsema rakendamise, mille kohta on täpsemad selgitused antud seletuskirja punktis 3.

7. Seaduse mõjud

Seaduse vastuvõtmisega ei kaasne olulisi sotsiaalseid tagajärgi ega mõju riigi julgeolekule, majandusele ega keskkonnale. Eelnõu eesmärk on optimeerida riigiasutuste tööprotsesse, vähendada töökoormust ning tagada Euroopa Liidu õiguse korrektne rakendamine.

7.1. Muudatus 1: rahaliste karistuste ja rahatrahvide tunnustamise menetluse tõhustamine ja lihtsustamine

Kavandatud muudatused tingivad töökorralduse ümberkujundamise Justiits- ja Digiministeeriumis, Maksu- ja Tolliametis (MTA), Politsei- ja Piirivalveametis (PPA), teistes kohtuvälistes menetlejates ja kohtutes. Muudatustega kaotatakse vahendustegevused ja minnakse võimalikult suures ulatuses üle pädevate asutuste otsesuhtlusele.

7.1.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele ja kuludele

Eestist väljaminevad tunnistused

Muudatuse tulemusena vabaneb Justiits- ja Digiministeerium kohustusest registreerida, tõlkida ja edastada Eestis koostatud rahaliste karistuste ja rahatrahvide tunnistusi välisriikidele. Tuginedes 2025. aasta statistikale, puudutab see muudatus ligikaudu 150 menetlust aastas. Valdava osa sellest moodustavad PPA (88 tunnistust) ja MTA (60 tunnistust) menetlused, kuid muudatus laieneb ka kõigile teistele kohtuvälistele menetlejatele, kui neil tekib vajadus väärteotrahvi teises liikmesriigis sisse nõuda. MTA puhul puudutab muudatus nii maksualaste väärtegude eest mõistetud rahatrahve kui ka kohtute mõistetud rahalisi karistusi ja menetluskulusid, mille sissenõudmist MTA haldab.

Ehkki ministeeriumil on ka seni selles protsessis sisuline roll puudunud, on ministeeriumi tehniliseks kohustuseks olnud tunnistuste tõlkimise korraldamine ja nende edastamine. Edaspidi muutub tunnistuse tõlkimine ja välisriigile edastamine tunnistuse koostaja (MTA, PPA või muu kohtuväline menetleja) ülesandeks. See ei too asutustele kaasa märkimisväärset lisakulu. Kuna raamotsus ei nõua vandetõlgi kinnitatud tõlkeid, on ministeerium seni nagu paljud teised liikmesriigid kasutanud Euroopa Komisjoni eTranslation masintõlketeenust. Eeldatavalt jätkavad asutused sama praktikat, seega piirdub lisanduv ajakulu vaid dokumendi tõlkeportaali üles- ja allalaadimisega.

Vahenduslüli kadumine kiirendab menetlust, võimaldades välisriigil tunnustamisega operatiivsemalt alustada. Samuti kiireneb võimalikele lisaküsimustele vastamine. Praegu liiguvad täpsustused läbi ministeeriumi, millel ei ole menetluse sisu kohta teavet, toimides seega vaid postkastina. Otsesuhtlus menetleja ja täitva välisriigi vahel muudab infovahetuse vahetumaks ja efektiivsemaks.

Eestisse saabuvad tunnistused ja täitmise haldamine

Välisriikidest laekuvate rahaliste karistuste ja rahatrahvide tunnustamisel väheneb kohtute töökoormus. Muudatuse kohaselt on kohtutel lubatud koostada tunnustamise määrus põhistamata kujul, vormistades selle välisriigi taotlusele pealdisena.

Aasta jooksul saabub Eestisse teistest liikmesriikidest ligikaudu 2000 rahatrahvi või rahalise karistuse tunnustamise taotlust. Põhistamata ja pealdisena lahendamise korral väheneb ühe määruse vormistamiseks kuluv aeg hinnanguliselt 15 minuti võrra, mis võiks aastas säästa ligikaudu 500 tundi kohtute tööaega. Samuti lihtsustub menetluse lõpetamine olukorras, kus isik tasub trahvi vabatahtlikult taotlevale välisriigile enne kohtumääruse tegemist, sest sellisel juhul lõpetab kohus samuti menetluse põhistamata määruse ja pealdisega.

Isikutel säilib õigus taotleda määruskaebuse esitamiseks põhjendatud määruse koostamist. See võib üksikjuhtumitel kohtu koormust suurendada, kuid arvestades senist praktikat, kus määruskaebusi esitatakse rahalise karistuse asjades vaid 10–20 korda aastas, on lisakoormuse risk marginaalne võrreldes lihtsamast menetlusest saadava aja kokkuhoiuga.

Muudetakse ka tunnustamise määruste saatmist: jõustunud tunnustamise määruseid ei saada kohus enam ministeeriumile, vaid saadab otse taotlevale välisriigile ja täitmiseks MTAle. Samuti teavitab MTA raha laekumisest taotlevat riiki otse. See vähendab ministeeriumi tehnilist vahenduskoormust (kaob vajadus edastada laekumisteateid) ja tagab välisriigile kiirema info nõude täitmise kohta. MTA jaoks muutub sellest eelkõige kirja adressaat, mistõttu see oluliselt MTA töökorraldust ei muuda.

Kohtute ja MTA vahelise infovahetuse kiirendamiseks on tulevikus mõistlik välja arendada automaatne X-teel põhinev andmevahetus, et tagada jõustunud rahaliste karistuste ja rahatrahvide tunnustamise määruste jõudmine otse maksukohustuslaste registrisse, kuid see vajadus ei sõltu eelnõuga tehtavatest muudatustest, kuivõrd eelnõuga seda protsessi ning MTA kohustusi ei muudeta.

7.2. Muudatus 2: määruse (EL) 2024/3011 rakendamiseks vajalikud muudatused ELi riikide vahel kriminaalmenetluse ülevõtmise kohta

Mõju prokuratuuri töökorraldusele

Kriminaalmenetluse ülevõtmise (Eestisse) keskasutuseks määratakse Riigiprokuratuur. See vastab senisele praktikale, mistõttu töökorralduslikult suuri muudatusi ei kaasne. Kriminaalmenetluse üleandmise (Eestist välja) otsustusõigus antakse prokuratuurile, võimaldades menetlust juhtival prokuröril operatiivselt otsustada menetluse üleandmise vajaduse, kasutades selleks ELi määrusega kehtestatud standardvorme.

Mõju kohtute töökoormusele

ELi määruse rakendamisega lisandub eeluurimiskohtunikele ülesanne lahendada kaebusi nende Riigiprokuratuuri otsuste peale, mis puudutavad kriminaalmenetluse ülevõtmist teisest liikmesriigist. Prognoositavalt on selliste kaebuste arv väike, mistõttu ei too see kaasa märkimisväärset koormuse kasvu kohtusüsteemile. Küll aga nähakse muudatustega ette lühendatud menetlustähtajad (kaebus tuleks lahendada 15 päeva jooksul), et tagada vastavus määruses sätestatud tähtaegadega (lõplik lahend tuleb teha 60 päeva jooksul). See nõuab kohtutelt valmisolekut menetleda neid kaebusi eelisjärjekorras, kuid tulenevalt kaebuste vähesest hulgast, ei tekita see kohtusüsteemile prognoositavalt olulist koormust, samuti ei ole kriminaalmenetluse üleandmise teemalised kaebused tõenäoliselt kuigi mahukad ega keerulised.

7.3. Muudatus 3: välisriigis mõistetud vangistuste ja alternatiivsete mõjutusvahendite tunnustamise võimaluste laiendamine Eestis

Muudatused puudutavad kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, mis reguleerivad välisriigi kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist Eestis. Muudatuste eesmärk on viia Eesti õigus kooskõlla ELi õigusega ning suurendada paindlikkust rahvusvahelises koostöös ja tagada karistuse eesmärkide täitmine olukorras, kus kehtiv õigus seda ei võimalda.

Sotsiaalne mõju

Kohtuotsuse tunnustamisest keeldumise alused muudetakse valikuliseks, mis võimaldab kohtul hinnata iga konkreetse juhtumi asjaolusid ning otsustada tunnustamise üle, lähtudes karistuse eesmärkidest ja proportsionaalsuse põhimõttest.

Eelduslikult mõjutab see teises liikmesriigis mõistetud lühiajaliste vangistuste tunnustamist. Kehtiva korra jäikus on tinginud olukorra, kus lühiajaliste vangistuste tunnustamisest tuleb kohustuslikult keelduda, mis omakorda toob kaasa vajaduse isik loovutada välisriiki karistuse kandmiseks. Muudatus võimaldab isikul kanda karistust oma elukohariigis, mis soodustab sotsiaalsete sidemete säilimist ning toetab resotsialiseerumist. Ühelt poolt võib see suurendada Eestis karistust kandvate isikute arvu, kuid teisalt vähendab vajadust sama isiku suhtes toimetada loovutamismenetlust (sh loovutamisvahistust) ning riigi kohustust kanda sellega seotud kulusid. Täpselt ei ole võimalik hinnata, kui paljude isikute suhtes muudatust rakendama hakatakse, kuna see sõltub sellest, kui paljude Eesti kodanike suhtes välisriigid Eestile tunnustamise taotlusi saatma hakkavad ning kui palju taotlusi Eesti kohtutes rahuldatakse.

Mõju sisejulgeolekule

Muudatused maandavad õiguslikku riski, et Eesti kodanikele välisriigis mõistetud karistused (nt lühiajaline vangistus või käitumiskontroll vangistust määramata) jäävad Eestis täitmata. Kohtul võimaldatakse tunnustada nii lühiajalisi vangistusi kui ka käitumiskontrolli. Kui käitumiskontrolli nõudeid rikutakse, on kohtul võimalus anda järelevalvepädevus tagasi otsuse teinud riigile, mis tagab, et õigusrikkumisele järgneb reaktsioon karistuse määranud riigi poolt. See vähendab võimalust, et isikud kasutavad õigussüsteemide erinevusi vastutusest kõrvalehoidmiseks.

7.4. Muudatus 4: Euroopa vahistamismääruse menetlustähtaegade täpsem reguleerimine

Muudatusega täpsustatakse Euroopa vahistamismääruse menetlemise tähtaegu, loovutamise edasilükkamise korda humanitaarsetel põhjustel ning riigisisese vahistamismääruse seost Euroopa vahistamismäärusega.

Muudatusega ei kaasne olulisi mõjusid, kuna tegemist on senise töökorralduse seaduses selgemalt reguleerimisega. Seni on prokuratuur ja kohtud sellistes olukordades tuginenud Euroopa Kohtu praktikale, kuid muudatusega reguleeritakse need küsimused ka seaduses. See tagab parema õigusselguse.

8. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikele omavalitsustele otseseid kulutusi ega eeldata sellest lisatulusid. Seletuskirja punktis 7 on käsitletud riigiasutustele kaasnevaid töökorralduslikke mõjusid.

9. Rakendusaktid

Seaduse jõustumisel ei ole vaja muuta, kehtestada uusi ega tunnistada kehtetuks rakendusakte.

10. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras, välja arvatud punktid 1–5 ja 10, mis jõustuvad 2027. aasta 1. veebruaril, mis on ka määruse (EL) 2024/3011 rakendumise tähtpäev.

11. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks kohtutele, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile, Õiguskantsleri kantseleile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile, Maksu- ja Tolliametile, Päästeametile, Keskkonnaametile, Tööinspektsioonile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Transpordiametile, Andmekaitse Inspektsioonile, Finantsinspektsioonile, Rahapesu Andmebüroole, Ravimiametile, Terviseametile, Põllumajandus- ja Toiduametile, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile, Konkurentsiametile, Keeleametile, Muinsuskaitseametile ja Eesti Linnade ja Valdade Liidule.

Sotsiaalministeerium ja Välisministeerium kooskõlastasid eelnõu märkusteta, arvamuse esitasid Riigiprokuratuur, Maksu- ja Tolliamet, Advokatuur ning Tööinspektsioon. Teised asutused arvamusi ei esitanud. Esitatud arvamused on kokku võetud eelnõule lisatud kooskõlastustabelis.
___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2026

(allkirjastatud digitaalselt)

Lisa 2. SK_KrMS RV koostoo.pdf

Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse

(rahvusvahelise koostöö lihtsustamine) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega kavandatakse muudatused kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS),

et viia see kooskõlla Euroopa Liidu õigusega1, tõhustada ja lihtsustada rahvusvahelist

kriminaalmenetlusalast koostööd teiste EL liikmesriikidega, lahendades praktikas

esilekerkinud probleemid.

Kavandatavad muudatused jagunevad nelja valdkonda:

Esiteks lihtsustatakse teises liikmesriigis määratud rahaliste karistuste ja rahatrahvide (eelkõige

liiklustrahvide) tunnustamist. Justiits- ja Digiministeeriumilt võetakse ära senine tehniline

vahendusroll ning Eesti asutused hakkavad teiste riikide asutustega suhtlema otse. Näiteks saab

Politsei- ja Piirivalveamet edaspidi teise liikmesriigi elanikule Eestis mõistetud trahvi saata otse

tema elukohariiki tunnustamiseks, ilma ministeeriumi vahenduseta. Kohtutel võimaldatakse

rutiinseid tunnustamise otsuseid teha lühema ja lihtsama vormiga, jättes määruse põhjendused

kirjutamata. Samuti saadavad kohtud tunnustamise otsused välisriikidele otse, millega jääb ära

üks menetluse vaheetapp. See kiirendab trahvide tunnustamise menetlust ning vähendab

kohtute ja ministeeriumi töökoormust.

Teiseks laiendatakse võimalusi tunnustada Eestis välisriigis mõistetud karistust. Senised

kohustuslikud keeldumisalused muutuvad kohtu jaoks valikuliseks, mis võimaldab igal

üksikjuhtumil kaaluda, kas tunnustamine on põhjendatud. See avab võimaluse tunnustada ka

teises liikmesriigis mõistetud lühiajalisi vangistusi, mille tunnustamisest tuleb kehtiva korra

järgi kohustuslikult keelduda. Näiteks kui Eesti kodanikule on Soomes mõistetud lühiajaline

vangistus, saab ta edaspidi karistust kanda Eestis ning Soome ei pea taotlema isiku tagaotsimist

ja loovutamist ning sama kehtib ka vastupidises olukorras. Samuti saab kohus edaspidi

tunnustada selliseid alternatiivseid karistusi (nt käitumiskontrolli), mis ei ole seotud

vabadusekaotusega. See on eelkõige oluline koostöös Lätiga, kus käitumiskontroll on iseseisev

karistus ning sellised kohtuotsused on Eestis seni jäänud tunnustamata. Need muudatused

toetavad süüdimõistetute karistuse kandmist nende elukohariigis ning vähendavad vajadust

koormava loovutamismenetluse järele.

Kolmandaks kehtestatakse riigisisesed reeglid uue ELi määruse rakendamiseks, mis käsitleb

kriminaalmenetluse üleandmist ühelt liikmesriigilt teisele. Määratakse Eesti pädevad asutused,

reguleeritakse menetluse käik ja antakse menetlusosalistele võimalus üleandmise otsus kohtus

vaidlustada.

Neljandaks täpsustatakse Euroopa vahistamismääruse menetlust. Lisatakse seadusesse ka

senised praktikas rakendatud, kuid seni seaduses reguleerimata küsimused: tähtaegade

ületamise tagajärjed, isiku ärakuulamine taotleva riigi poolt, ajutine üleandmine ja kolmandast

1 Muuhulgas rakendatakse Eesti õiguses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.11.2024 määrus (EL) 2024/3011, mis

käsitleb kriminaalmenetluse üleandmist.

riigist Eestile välja antud isiku edasiloovutamine. Sellega kõrvaldatakse Euroopa Komisjoni

algatatud rikkumismenetluses Eestile ette heidetud puudused.

Eelnõuga väheneb riigiasutuste töökoormus ning ei suurene inimeste ega ettevõtete

halduskoormus.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna

kriminaalkoostöö ja õigusloome talituse nõunik Aare Pere ([email protected]).

Eelnõu on keeletoimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome

korralduse talituse toimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga muudetakse kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I,

22.12.2025, 3.

Eelnõu on osaliselt seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega (EL määrus 2024/3011, EL

Nõukogu raamotsused 2002/584/JSK2, 2005/214/JSK3, 2008/947/JSK4). Muudatuste sisu ja

vajadust tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast käsitletakse konkreetsete muudatuste juures

seletuskirja punktis 3.

Eelnõu on osaliselt seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga (EL rahaliste karistuste

tunnustamise süsteemi lihtsustamine).

Tulenevalt põhiseaduse § 104 punktist 14 on eelnõu vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu

koosseisu häälteenamus.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on tagada Euroopa Liidu õigusaktide (eelkõige menetluse üleandmist

käsitleva määruse) nõuetekohane rakendamine Eestis ning lahendada praktikas esilekerkinud

kitsaskohad ja vähendada üleliigset bürokraatiat rahvusvahelises koostöös ELi

liikmesriikidega, täita kehtivas õiguses ilmnenud lüngad ning lihtsustada rahaliste karistuste

tunnustamise süsteemi.

Eelnõu loomiseks ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna muudatused on menetluslikku

laadi või on tingitud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmise kohustusest ega too kaasa olulist sotsiaal-

majanduslikku mõju (HÕNTE § 1 lg 2 p 2). Muudatused puudutavad rahvusvahelise

kriminaalkoostöö üksikprobleeme ning muudavad vähesel määral Eesti riigiasutuste

tööprotsesse, kuid ei too kaasa muid olulisi mõjusid.

2 Nõukogu 13.06.2002 raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise

üleandmiskorra kohta. 3 Nõukogu 24.02.2005 raamotsus 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte

kohaldamise kohta 4 Nõukogu 27.11.2008 raamotsus 2008/947/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta

kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike

meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

§ 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

1) Paragrahvi 199 lõike 1 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks

Paragrahvi 199 lõike 1 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks. Selle sätte kohaselt kriminaalmenetlust

ei alustata või see lõpetatakse, kui menetlus on koondatud teise riiki §-de 436¹–436⁶ alusel.

Muudatus on tingitud määruse (EL) 2024/3011 rakendamisest. Määruse kohaselt koondatakse

jurisdiktsioonikonfliktide lahendamisel kokkulepitud menetlus ELi riikide vahel edaspidi

määruses reguleeritud menetluse üleandmise teel ning menetluse koondamise otsus on üksnes

ettevalmistav etapp menetluse üleandmiseks. Juba raamotsuse 2009/948/JSK

põhjenduspunktides on selgitatud, et menetluse koondamise tulemuseks võiks muu hulgas olla

menetluse üleandmise otsus (raamotsuse 2009/948/JSK põhjenduspunkt 4). Seega ei ole

korrektne, et koondamise otsus peaks automaatselt kaasa tooma menetluse lõpetamise. Kuna

eelnõuga lisatakse § 204 lõikesse 1 punkt 6, mis võimaldab menetluse lõpetada igasuguse

välisriigile üleandmise korral, muutub § 199 lõike 1 punkt 8 kui dubleeriv tarbetuks. Menetluse

üleandmine (sh koondamise eesmärgil) on olemuselt jurisdiktsiooni loovutamine (§ 204), mitte

menetlust absoluutselt välistav asjaolu (§ 199). Selle punkti kehtetuks tunnistamata jätmise

korral tekiks vastuolu määruse artikliga 21, mis jätab taotlevale riigile õiguse teatud juhtudel

(nt kui vastuvõttev riik menetlust ei algata) oma jurisdiktsiooni taastada. Kui menetlus

lõpetataks § 199 alusel, oleks menetluse jätkamine Eestis menetluslikult piiratud ja vastuolus

määruse eesmärgiga vältida karistamatust.

2) Paragrahvi 204 pealkiri muudetakse

KrMSi § 204 täiendamise tõttu on vaja muuta paragrahvi pealkirja, et see peegeldaks täpsemalt

sätte sisu. Pealkirja lisatakse ka viide välisriigile üleantud menetlusele.

3) Paragrahvi 204 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6

Eelnõuga täiendatakse KrMSi § 204 lõiget 1 punktiga 6, mis lisab kriminaalmenetluse

lõpetamise aluste loetellu võimaluse lõpetada kriminaalmenetlus, kui see on üle antud

välisriigile või kui välisriik on kinnitanud samadel asjaoludel kriminaalmenetluse läbiviimist.

Kehtiv seadus ei võimalda menetlust lõpetada põhjusel, et teine riik on selle üle võtnud.

Muudatus võimaldab prokuratuuril kriminaalmenetluse lõpetada pärast seda, kui teine riik on

teinud otsuse menetluse ülevõtmise kohta. Alternatiiv võimaldab menetluse lõpetada ka

olukorras, kus formaalset üleandmist ei toimu, kuid rahvusvahelise infovahetuse käigus selgub,

et teine riik juba menetleb sama tegu ning on asja lahendamiseks sobivamas positsioonis.

Selline olukord tekib eelkõige koostöös riikidega, kellel ei ole võimalik formaalselt teistelt

riikidelt menetlusi üle võtta (nt Ameerika Ühendriigid). Muudatusega võimaldatakse aga ka

sellises olukorras Eesti menetlus lõpetada, mis välistab dubleerivad menetlused, tagab

ressursside säästliku kasutamise ja aitab vältida ne bis in idem põhimõtte rikkumist.

Uus menetluse lõpetamise alus lisatakse KrMSi § 204, mitte § 199, kuna menetluse üleandmine

ei ole absoluutne menetlust välistav asjaolu (nagu süüteo koosseisu puudumine või aegumine),

vaid see on prokuratuuri diskretsiooniotsus, milles tuleb lähtuda ka menetlusökonoomiast ja

õigusemõistmise huvidest. Nii võib olla asjakohane üleantud kriminaalmenetlust mitte lõpetada

seni, kuni vastuvõtva riigi abistamiseks on vaja teha veel lisatoiminguid.

4) Paragrahvi 204 täiendatakse lõikega 4

Eelnõuga lisatakse § 204 lõige 4, mis annab Riigiprokuratuurile õiguse uuendada § 204 lõike 1

punkti 6 alusel lõpetatud kriminaalmenetlust. Uuendamise säte on vajalik olukorraks, kus

välisriik otsustab üleantud või paralleelselt menetletava kriminaalasja menetlemisest hiljem

siiski loobuda või jätab selle sisuliselt lahendamata. Kui Eestis lõpetatud menetlust ei saaks

sellisel juhul uuendada, tekiks karistamatuse oht.

Muudatus tagab riigisisese õiguse vastavuse määruse (EL) 2024/3011 artiklile 21, mis säilitab

taotlevale riigile teatud juhtudel jurisdiktsiooni taastamise õiguse.

Menetluse uuendamine ei ole imperatiivne kohustus, vaid prokuratuuri kaalutlusotsus, kuna

välisriigi menetlusest loobumise järel ei pruugi kriminaalmenetluse jätkamine Eestis olla enam

tõenduslikult võimalik või menetlusökonoomiliselt otstarbekas. Menetluse uuendamise

pädevus antakse eelnõuga Riigiprokuratuurile, mis on kooskõlas Riigiprokuratuuri rolliga

rahvusvahelises koostöös menetluste ülevõtmise korral.

5) Paragrahvi 274 lõike 1 muutmine

Muudatus on seotud KrMS § 199 lg 1 p 8 kehtetuks tunnistamisest, millest tulenevalt

eemaldatakse viide punktile 8 ka KrMS § 274 lõikest 1.

6) Paragrahv 4751 muutmine

Eelnõuga muudetakse KrMSi § 475¹, kaotades nõude, mille kohaselt on Euroopa Liidu väliste

riikide kohtuotsuste tunnustamise vältimatu eeldus rahvusvahelise lepingu olemasolu. Kehtiv

kord tekitab takistusi õigusalases koostöös riikidega, mis ei ole ühinenud asjakohaste

rahvusvaheliste konventsioonidega ning millega Eestil puuduvad kahepoolsed lepingud.

Probleem avaldub selgelt olukorras, kus kolmandas riigis süüdi mõistetud ja seal karistust

kandvat Eesti kodanikku soovitakse tuua Eestisse karistust kandma. Praegune seadusest tulenev

absoluutne lepingunõue välistab isiku Eestile üleandmise isegi juhul, kui karistuse määranud

välisriik on sellega nõus ja valmis koostööks.

Kuna uute rahvusvaheliste lepingute läbirääkimine ja sõlmimine on väga aeganõudev

diplomaatiline protsess, antakse eelnõuga ilma lepinguta riikide üksikjuhtumite lahendamise

otsustusõigus otse Eesti kohtule. Sellise pädevuse andmine kohtule on asjakohane lahendus,

sest kohus on menetluse käigus niikuinii kohustatud igal konkreetsel juhul hindama, kas

välisriigis tehtud kohtuotsus ja selle tunnustamine Eestis on kooskõlas Eesti kriminaalõiguse

üldpõhimõtetega ning vastavad KrMSi §-des 436 ja 477 sätestatud tingimustele.

7) Paragrahv 482 lõike 4 ja paragrahvi 4899 lõike 4 muutmine

Kehtiva KrMS § 482 lõike 4 ja 4899 lõike 4 kohaselt on prokuröri osavõtt välisriigi ja Euroopa

Liidu liikmesriigi kohtuotsuse tunnustamise menetlusest kohustuslik. Prokuratuuri ettepanekul

täiendatakse sätet erandiga, mille kohaselt ei ole prokuröri osalemine kohtulahendi

kuulutamisel enam nõutav. Prokuröri osavõtt lahendi kuulutamisest ei ole kohustuslik ka teistes

menetlusliikides (nt KrMS § 236 lg 4 ja § 246 lg 3) ning puudub asjakohane põhjendus selliseks

erisuseks välisriigi otsuste tunnustamise menetluses.

Muudatus lähtub menetlusökonoomia põhimõttest ja eesmärgist optimeerida prokuratuuri

tööajakasutust. Kohtulahendi kuulutamine on olemuselt formaalne toiming, mille käigus asja

sisulist arutelu ei toimu ning menetlusosaliste seisukohad on varasemalt esitatud. Seetõttu ei

ole prokuröri kohustuslik osalemine üksnes lahendi kuulutamisel otstarbekas. Sätte

muutmisega loobutakse imperatiivsest nõudest, jättes prokurörile võimaluse osaleda lahendi

kuulutamisel, kui ta peab seda konkreetses menetluses vajalikuks.

8) Paragrahv 48910 lõike 1 punkti 3 muutmine

Kehtiva seaduse rakendamisel on praktikas tekkinud tõlgenduserinevusi kaitsja kohustusliku

osavõtu nõude ulatuse määratlemisel. Ebaselgus on ilmnenud olukordades, kus isikule on

välisriigis mõistetud vabadusekaotuslik karistus, kuid ta on enne välisriigis karistuse

kandmisele asumist juba Eestisse naasnud ning viibib tunnustamismenetluse ajal vabaduses.

Prokuratuuri ettepanekul täpsustatakse sätet, et välistada edasised tõlgenduserinevused.

Muudatusega sätestatakse ühemõtteliselt, et kaitsja osavõtt on kohustuslik kõikides

vabadusekaotuslikku karistust mõistvate kohtuotsuste tunnustamise menetlustes. Nõue

rakendub sõltumata sellest, kas karistatud isik kannab teises riigis juba karistust või viibib

vabaduses ning kas ta istungil osaleb või mitte.

Kuivõrd vabadusekaotusliku karistuse tunnustamine ja Eestis täitmisele pööramine toob kaasa

isiku vabadusõiguse riive ja karistuse võimaliku muutmise, on kaitsja osavõtt sellises

menetluses isiku õiguste tagamiseks kohustuslik.

9) Paragrahv 48912 lõike 6 muutmine

Muudatus on seotud teises liikmesriigis mõistetud rahaliste karistuste ja rahatrahvide

tunnustamise menetluse lihtsustamisega. Kui karistatud isik teavitab kohut, et ta on juba teisele

liikmesriigile rahatrahvi või rahalise karistuse tasunud, siis kehtiva korra kohaselt peab

tunnustamismenetlust läbiviiv maakohus pöörduma Justiits- ja Digiministeeriumi poole, kes

omakorda edastab päringu teise liikmesriigi pädevale asutusele. Kuivõrd Justiits- ja

Digiministeeriumi vahendusel ei ole selles protsessis sisulist lisandväärtust, siis antakse

eelnõuga kohtule vajadusel võimalus pöörduda päringuga ise otse taotleva liikmesriigi pädeva

asutuse poole. Kui trahvi või rahalise karistuse tasumise asjaolud on selged, siis ei ole kohtul

teise liikmesriigi poole üldse vaja lisainfo saamiseks pöörduda, mistõttu sätestatakse eelnõuga,

et päring edastatakse üksnes vajadusel.

10) 19. peatüki 8. jagu täiendamine 14. jaotisega

Eelnõuga täiendatakse kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatüki 8. jagu 14. jaotisega

„Kriminaalmenetluse üleandmine ja ülevõtmine Euroopa Liidu liikmesriikide vahel“. Täiendus

on vajalik Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/3011 rakendamiseks riigisiseses

õiguses. Lisatav jaotis määrab määruse rakendamiseks pädevad asutused Eestis ja täpsustab

menetluskorda küsimustes, mille otsustamise on määrus jätnud liikmesriikide pädevusse.

Kriminaalmenetluse seadustiku kriminaalmenetluste üleandmise ja ülevõtmise kord (KrMS

§ 474 jj) ei ole määruse sätetega kooskõlas ning jääb seetõttu edaspidi kehtima üksnes

koostööks Euroopa Liidu väliste riikidega.

Paragrahv 489⁵⁶ sätestab kohaldatava õiguse hierarhia. Euroopa Liidu liikmesriikide vahelises

kriminaalmenetluse üleandmises ja ülevõtmises lähtutakse määrusest (EL) 2024/3011.

Kriminaalmenetluse seadustiku sätteid kohaldatakse üksnes küsimustes, mida määrus ei

reguleeri.

Paragrahv 489⁵⁷ reguleerib menetluskorda olukorras, kus teine liikmesriik taotleb

kriminaalmenetluse üleandmist Eestile. Eelnõu kohaselt on Eestis menetluse ülevõtmist

otsustav pädev asutus Riigiprokuratuur. Riigiprokuratuuri määramine pädevaks asutuseks

vastab ka praegusele praktikale, kus Riigiprokuratuur teeb otsuse menetluste ülevõtmise kohta.

See lahendus tagab ühtse tegevuse, sõltumata sellest, milline prokuratuuri üksus menetlust

hiljem läbi viib.

Lõikes 2 sätestatakse, et taotluse rahuldamine vormistatakse määrusena ning seejärel

saadetakse materjalid uurimisalluvuse kohaselt uurimisasutusele uut menetlust alustades või

juba käimasoleva kriminaalmenetluse juurde.

Lõikega 3 luuakse isikute õiguste kaitseks kohtuliku kontrolli mehhanism. Määruse artikli 17

kohaselt peab liikmesriik tagama kahtlustatavale, süüdistatavale ja kannatanule õiguse

vaidlustada menetluse ülevõtmise otsus kohtus. Eelnõu järgi antakse kahtlustatavale,

süüdistatavale ja kannatanule õigus esitada kaebus KrMSi §-des 228–231 sätestatud korras.

Kaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva otsuse kättesaamisest, mis on kooskõlas määruses

lubatud maksimaalse tähtajaga.

Lõige 4 näeb ette erandi kriminaalmenetluse seadustiku §-des 228–231 sätestatud tavapärasest

kaebemenetlusest, sätestades, et nii Riigiprokuratuuris kui maakohtus lahendatakse kaebus 15

päeva jooksul alates kaebuse kättesaamisest. Selline muudatus on vajalik, sest määruse kohaselt

tuleb võimaluse korral õiguskaitsevahendi kasutamise korral lõpliku lahendini jõuda 60 päeva

jooksul, mis ei oleks KrMSi §-de 228–231 kaebuste lahendamise tavapäraste tähtaegade korral

võimalik.

Paragrahv 489⁵⁸ reguleerib olukorda, kus Eesti soovib anda kriminaalmenetluse üle teisele

liikmesriigile. Menetluse üleandmise taotlemise pädevus antakse prokuratuurile. See

võimaldab igal menetlust juhtival prokuröril hinnata menetluse üleandmise vajadust ja

otstarbekust ning koostada menetluse üleandmise taotlus. Ehkki seadus annab igale prokurörile

võimaluse koostada menetluse üleandmise taotlust, ei takista see prokuratuuril sisemise

töökorralduse ühtlustamiseks näha ette eelnev kohustuslik konsulteerimine Riigiprokuratuuriga

või kehtestada üldised juhised hindamaks, milliseid kriminaalmenetlusi üle tuleks anda.

Dokumentide dubleerimise vähendamiseks sätestatakse paragrahvis ka see, et üleandmise otsus

vormistatakse määruse (EL) 2024/3011 I lisas esitatud standardvormil. See välistab vajaduse

koostada menetluse üleandmiseks eraldi riigisisest määrust, kuna menetluse üleandmise

taotluse põhjendused peavad nagunii nähtuma määrusega kehtestatud vormilt.

11) Paragrahvi 502 täiendamine lõigetega 5¹–5³

Muudatus on vajalik Eesti õiguse kooskõlla viimiseks Euroopa vahistamismääruse raamotsuse

artiklitega 18, 19 ja 21. Nende artiklite ülevõtmata jätmisele on viidanud Euroopa Komisjon

Eesti suhtes algatatud rikkumismenetluses nr INFR(2020)2279. Kehtiv KrMS ei reguleeri

olukordi, kus taotlev riik soovib isikut enne loovutamisotsust ära kuulata või ajutiselt üle võtta,

ega ka olukorda, kus loovutamist taotletakse isiku suhtes, kes on kolmandast riigist Eestile välja

antud.

Lõikega 5¹ võetakse üle raamotsuse artikli 18 lõike 1 punkt a ja artikkel 19. Nende järgi peab

Eesti kui täitev riik võimaldama taotleval riigil isikut enne loovutamisotsust ära kuulata, kui

vahistamismäärus on esitatud kriminaalmenetluse jätkamiseks. Kehtiv KrMS reguleerib küll

isiku ärakuulamist loovutamismenetluse raames (§ 502 lg 4 p 3), kuid ei anna alust

ärakuulamiseks taotleva riigi menetluse huvides. Kavandatav säte sätestab, et ärakuulamine

toimub Eesti õiguse kohaselt, kuid täpsed tingimused lepivad kokku kohus ja taotleva riigi

pädev õigusasutus. Taotleva riigi esindajatel on õigus ärakuulamisel osaleda.

Lõikega 5² võetakse üle raamotsuse artikli 18 lõike 1 punkt b ning lõiked 2 ja 3. Nende järgi

võib täitev riik ärakuulamise asemel isiku taotlevale riigile ajutiselt üle anda. Ajutise

üleandmise tingimused ja kestuse lepivad kokku kohus ja taotleva riigi pädev õigusasutus.

Kokkuleppes tuleb ette näha isiku tagasipöördumine Eestisse, kuivõrd loovutamismenetlus

peab Eestis jätkuma. Tagasipöördumine on sätestatud kokkuleppe kohustusliku sisuna, sest

kohustuse kandjaks on taotlev riik ning Eesti ise ei saa isiku tagasi saatmist ühepoolselt

garanteerida, küll aga saab seada selle ajutise üleandmise eeltingimuseks. Mõistet „ajutine

üleandmine" kasutatakse selleks, et eristada seda §-s 506 reguleeritud loovutamisotsuse järgsest

ajutisest loovutamisest.

Lõikega 5³ võetakse üle raamotsuse artikkel 21. See reguleerib olukorda, kus Eestilt

loovutamiseks taotletav isik on varasemalt kolmandast riigist Eestile välja antud ning

väljaandmise aluseks olev kokkulepe näeb ette, et isikut ei tohi ilma väljaandnud riigi

nõusolekuta edasi loovutada. Sellises olukorras peab Eesti küsima kolmandalt riigilt nõusolekut

ja peatama loovutamismenetluse tähtajad kuni vastuse saabumiseni. Kehtiv KrMS sellist korda

ei reguleeri, kuigi praktikas oleks sellise nõusoleku taotlemine loovutamismenetluse osa, kuid

raamotsuse korrektseks ülevõtmiseks on vaja vastav kohustus ka seaduses sätestada.

Muudatusega sätestatakse, et vastava nõusoleku isiku väljaandnud riigilt taotleb viivitamata

Justiits- ja Digiministeerium. See on kooskõlas KrMS süsteemiga, kus ministeerium on

rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö keskasutus väljaandmismenetluses.

Raamotsuse artikkel 21 näeb ette, et artiklis 17 sätestatud loovutamise tähtajad ei hakka

kulgema enne, kui väljaandmisest tulenevate piirangute kohaldamine on lõppenud. Piirangu ära

langemise peamine aluses on eelkõige kolmanda riigi nõusolek edasiloovutamiseks, aga

tulenevalt väljaandmise aluseks olevast kokkuleppest, võib aluseks olla ka muu asjaolu, nt kui

isik on vabastatud ning ta ei ole 45 päeva jooksul Eestist lahkunud (KrMS § 50846). Kuni

nõusoleku saamiseni otsustab kohus vajadusel loovutamisvahistamise kohaldamise, et isik

oleks pärast nõusoleku saabumist kättesaadav ja loovutamismenetlus saaks tõhusalt jätkuda.

See vastab raamotsuse artikli 21 viimasele lausele, mille kohaselt peab täitev riik tagama

üleandmise materiaalsete tingimuste jätkuva täitmise seni, kuni väljaandnud riik oma otsuse

teeb.

12) Paragrahvi 504 lõike 4² muutmine

Kehtiv kord ei näe ette käitumisjuhist olukorraks, kus Euroopa vahistamismääruse täitmisel on

lõpliku lahendini jõudmiseks vaja rohkem aega, kui on sätestatud KrMSi § 504 lõikes 4¹.

Raamotsuse 2002/584/JSK artikli 17 lõige 4 sätestab, et erandjuhul, kui lõppotsuseni ei ole

võimalik jõuda 60 päeva jooksul, pikeneb see tähtaeg 30 päeva võrra, ning sellest tuleb

teavitada taotlevat riiki. Sama artikli lõige 7 lisab nõude juhuks, kui ka 60 + 30 päeva jooksul

ei ole võimalik lõppotsuseni jõuda. Sellisel juhul on lisaks taotlevale riigile vaja teavitada ka

Eurojusti. Kehtiva seaduse sõnastus – reguleeritud on ainult tähtaja 30 päeva võrra pikenemine

– on põhjendamatult piirav. Selline piirang ei tulene raamotsuse tekstist ega Euroopa Kohtu

praktikast ning jääb selgusetuks, mis saab juhul, kui Euroopa vahistamismääruse menetlus

võtab põhjendatult kauem aega kui 90 päeva. Samuti on kehtiva sõnastuse alusel Eurojusti

teavitamine vajalik juba 60 päeva möödudes, kuigi raamotsuse kohaselt tekib see kohustus alles

90 päeva möödumisel.

Euroopa Kohus on selgitanud, et tähtaja pikendamine on lubatud üksnes erijuhtudel, mis

tähendab, et tähtaegade ületamine võib olla õigustatud vaid tõsistel ja ettenägematutel

asjaoludel, mis takistavad tähtaja piires otsuse langetamist. Tähtaegade ületamise tagajärg on

kohustus teavitada taotlevat riiki ja Eurojusti ning see ei mõjuta ei loovutamisvahistuse

kohaldamist ega loovutamismenetluse jätkumist. Euroopa Kohus on selgitanud, et Euroopa

vahistamismääruse menetluses raamotsuse artiklis 17 sätestatud tähtaegade ületamine ei mõjuta

täitva riigi kohustust Euroopa vahistamismäärust jätkuvalt menetleda. Samuti ei tulene sellest

kohustust loovutamisvahistuses oleva isiku vahi alt vabastamiseks (C-237/15 PPU ja C-492/18

PPU). Seega kui Euroopa vahistamismääruse menetlus kestab üle 60 päeva, teavitatakse eelnõu

kohaselt viivitusest ja selle põhjustest taotlevat riiki, ning kui menetlus kestab üle 90 päeva,

teavitatakse ka Eurojusti. Endiselt jääb kehtima KrMSi § 504 lõike 4¹ kohane põhimõte, mille

kohaselt vastutavad selle eest, et kohtul oleks võimalik tähtaegselt jõuda jõustunud

kohtulahendini, Euroopa vahistamismääruse täitmiseks pädevad asutused ja Justiits- ja

Digiministeerium ühiselt.

13) Paragrahvi 505 lõigete 3 ja 4 muutmine

Muudatused on vajalikud, et reguleerida seaduses täpsemalt, kuidas lahendatakse loovutamisele

kuuluva isiku üleandmise käigus tekkivad probleemid ja lükatakse vajaduse korral edasi

üleandmise tähtaega. Nii raamotsuse kui Euroopa Kohtu praktika kohaselt saab igasuguse

otsuse Euroopa vahistamismääruse edasilükkamise kohta teha üksnes Euroopa

vahistamismäärust täitev õigusasutus, mis Eesti puhul on kohus. Seaduse praegune sõnastus

jätab lahtiseks, millise asutuse otsusega lükatakse edasi isiku loovutamine. Seetõttu sätestatakse

eelnõus, et igasugune loovutamise edasilükkamine toimub üksnes kohtu loal, kuid et

loovutamise korraldamise eest vastutab Politsei- ja Piirivalveamet, siis on just neil võimalik

kohtult sellekohast luba taotleda ning edasilükkamise korraldamisel ka taotleva riigiga suhelda.

Raamotsuse artikli 23 lõige 3 näeb ette, et kui tagaotsitava tähtaegset üleandmist takistavad

asjaolud, mis ei sõltu kummastki liikmesriigist, võtavad vahistamismäärust täitev ja

vahistamismääruse teinud õigusasutus viivitamata teineteisega ühendust ja lepivad kokku uue

üleandmispäeva. Raamotsuse artikli 6 lõike 2 järgi on vahistamismäärust täitev õigusasutus

vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev Euroopa vahistamismäärust

täitma selle riigi õiguse alusel. Praktikas tähendab see, et vahi all oleva isiku üleandmist

takistava asjaolu ilmnemisel tuleb pöörduda kohtu poole, kes otsustab üleandmise

edasilükkamise põhjendatuse üle.

14) Paragrahvi 507 lõike 3 muutmine

Paragrahvi 507 lõiget 3 muudetakse kehtiva seaduse ebaõige ja eksitava sõnastuse tõttu, millele

on tähelepanu juhtinud ka Riigikohus otsuses nr 3-1-1-93-11, kuid mida ei ole seni raamotsuse

ja loovutamismenetluse loogikaga vastavusse viidud. Riigikohus on viidatud otsuse punktis 19

märkinud, et loovutamisvahistamise definitsioonist hälbivaks ja kokkuvõttes seaduse

kohaldajat eksitavaks tuleb pidada KrMSi § 507 lõigetes 2¹ ja 2² (kehtivas redaktsioonis lõiked

3 ja 4) sätestatud Eesti pädevate asutuste võimalust taotleda ja kohaldada loovutamisvahistamist

enne Euroopa vahistamismääruse koostamist juhul, kui Eesti on loovutamismenetluses taotlev

riik. Seega ei ole isiku välisriigilt loovutamise taotlemiseks vaja kohaldada mitte

loovutamisvahistust, vaid tavalist riigisisest vahistamist, mis oleks alus Euroopa

vahistamismääruse väljaandmiseks. Seetõttu muudetakse eelnõuga § 507 lõiget 3 ja sätestatakse

kõikide menetlusstaadiumite kaupa, et Euroopa vahistamismääruse koostamiseks on enne vaja

koostada riigisisene vahistamismäärus.

Muudatus on vajalik ka seetõttu, et Euroopa Kohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, et

Euroopa vahistamismääruse menetluses raamotsuse 2002/584 artikli 8 lõike 1 punktis c

sätestatud nõude kohaselt peab Euroopa vahistamismääruse süsteem pakkuma tagaotsitava

menetluslike ja põhiõiguste kahetasandilist kaitset – see tähendab, et Euroopa

vahistamismääruse väljastamise otsus peab alluma kohtulikule kontrollile (C-648/20 PPU, p

42-46). Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib selline kohtulik kontroll väljenduda nii selles,

kui esialgse riigisisese vahistamismääruse kohtulikus menetluses kontrollitakse ühtlasi ka

Euroopa vahistamismääruse väljastamise proportsionaalsust või kui Euroopa

vahistamismääruse väljastamine allub kohtulikule kaebemenetlusele.

Eesti kohtupraktikas on tavapärane, et tagaselja vahistamist kohaldades analüüsib kohus sedagi,

kas vahistamine on muu hulgas vajalik selleks, et isiku suhtes oleks võimalik väljastada ka

Euroopa vahistamismäärus, mistõttu vastab see Euroopa Kohtu esitatud kahetasandilise kaitse

nõuetele. Samas ei ole selline nõue seaduses selgelt sätestatud, mistõttu sätestatakse eelnõus, et

kohus hindab riigisisest vahistamismäärust tehes, kas väljastada on vaja ka Euroopa

vahistamismäärus.

Lõikesse 3 lisatavad punktid sätestavad, kes on pädev koostama riigisisest vahistamismäärust,

et oleks võimalik väljastada Euroopa vahistamismäärus. Sellele rakendub tavapärane kord:

kohtueelses menetluses kohaldab vahistamist prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtunik,

kohtumenetluses kohus ning karistuse täitmise menetluses täitmiskohtunik.

15) Paragrahvi 507 täiendamine lõikega 31

Muudatus on vahetult seotud eelnõus kavandatava paragrahvi 507 lõike 3 muutmisega ning seal

viidatud Euroopa Kohtu praktikaga, mis nõuab Euroopa vahistamismääruse väljastamise

allutamist eraldiseisvale kohtulikule kontrollile ehk kahetasandilise kaitse tagamist.

Lõike 3¹ esimene lause annab selge õigusliku aluse senisele kohtupraktikale, võimaldades

prokuratuuril taotleda Euroopa vahistamismääruse koostamise põhjendatuse (sh

proportsionaalsuse) hindamist üheaegselt isikut küsitlemata tehtava riigisisese

vahistamismääruse taotlemisega (KrMS § 131 lõike 4 alusel). Kohus hindab sellisel juhul nii

riigisisese vahistamise aluseid kui ka Euroopa vahistamismääruse väljastamise eeldusi koos.

Lõike teine lause reguleerib olukorda, kus isiku suhtes on kehtiv riigisisene vahistamismäärus

juba varem tehtud. Sellisel juhul puudub vajadus ja õiguslik põhjendus viia läbi uus täismahus

vahistamismenetlus ning hinnata uuesti riigisisese vahistamise materiaalõiguslikke aluseid.

Muudatusega sätestatakse, et juba vahistatud isiku puhul hindab kohus eraldiseisva taotluse

alusel üksnes Euroopa vahistamismääruse koostamise spetsiifilisi eeldusi. See lahendus

välistab dubleeriva kohtumenetluse ning vastab Euroopa Liidu õiguses nõutud kahetasandilise

kaitse standardile.

16) Paragrahvi 507 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks

Paragrahvi 507 lõike 4 sisu on korrektses sõnastuses (loovutamisvahistuse asemel tavaline

vahistamine) lisatud lõike 3 punkti 2, mistõttu lõige 4 tunnistatakse kehtetuks.

17) Paragrahvi 507 lõike 7 muutmine

KrMSi § 507 lõige 7 sätestab Justiits- ja Digiministeeriumi kohustuse edastada Euroopa

vahistamismäärus, kuid ekslikult viitab selle sätte kehtiv sõnastus mitte Euroopa

vahistamismäärust täitvale riigile, vaid taotlevale riigile. Taotlev riik Euroopa

vahistamismääruse esitamise puhul on Eesti ning täitev riik on riik, kus tagaotsitav isik on kinni

peetud. Eelnõuga parandatakse see ebatäpsus.

18) Paragrahvi 50839 muutmine

KrMSi § 50839 muudatusega viiakse säte kooskõlla nõukogu raamotsuse 2008/909/JSK

artikliga 9 ja selle kohta käiva Euroopa Kohtu otsustega. Kehtiva sättega on raamotsuses

loetletud valikulised tunnustamisest keeldumise alused üle võetud kohustuslike keeldumise

alustena. See tähendab, et kohtul ei ole võimalik kaaluda tunnustamise põhjendatust ning

seetõttu võivad raamotsuses seatud eesmärgid jääda saavutamata. Euroopa Kohus on 15.

jaanuari 2026. a otsuse nr C-641/23 punktis 51 selgitanud, et: „kui liikmesriigid otsustavad üle

võtta ühe või mitu nimetatud artiklis 9 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtlikku alust, ei saa

nad ette näha, et täidesaatva riigi õigusasutused on kohustatud keelduma kohtuotsuse

tunnustamisest ja karistuse täideviimisest, mis vormiliselt kuuluvad nende aluste

kohaldamisalasse, ilma et neil oleks võimalik arvesse võtta iga konkreetse juhtumi asjaolusid.“

Seega ei tohiks liikmesriigid valikulisi keeldumisaluseid sätestada kohustuslikena ning peavad

jätma pädevatele asutustele vajaliku kaalumisruumi.

Muudatusega sätestataksegi, et KrMSi §-s 50839 loetletud alustel võib kohus jätta kohtuotsuse

tunnustamata ja karistuse Eestis täide viimata. Selline sõnastus võimaldab kohtul igal

üksikjuhtumil kaaluda tunnustamise põhjendatust ja võimalikkust, pidades silmas raamotsusega

taotletavat eesmärki.

19) Paragrahvi 50848 muutmine

Prokuratuuri ettepanekul täiendatakse paragrahvi uue lõikega 2, mis annab taotlevale riigile

õiguse esitatud tunnistus põhjendusi esitades tagasi võtta senikaua kuni karistuse täideviimine

Eestis ei ole veel alanud. Tunnistuse tagasivõtmise korral menetlus Eestis lõpetatakse.

Muudatus täidab kehtivas õiguses esinenud lünga ja viib riigisisese õiguse kooskõlla Euroopa

Liidu Nõukogu raamotsuse 2008/909/JSK artikliga 13. Täiendus tagab teistele liikmesriikidele

samasuguse õiguse tunnistus tagasi võtta, nagu on KrMS § 508⁵⁰ kohaselt juba sätestatud Eestile

kui väljaandjariigile.

20) Paragrahvi 50864 muutmine

Muudatusega lahendatakse praktikas tekkinud probleem, kus välisriigid on taotlenud Eestilt

selliste kohtuotsuste tunnustamist, kus on isikule määratud karistuseks alternatiivsed

mõjutusvahendid (nt käitumiskontroll), aga karistuse määranud lahendis ei ole määratud

vabadusekaotuslikku karistust, mida oleks võimalik käitumiskontrolli tingimuste rikkumise

korral täitmisele pöörata. Sellises olukorras on Eesti kohtud jätnud välisriigi kohtuotsuse

tunnustamata, sest Eesti õiguses ei ole võimalik määrata käitumiskontrolli ilma selle aluseks

oleva vabadusekaotusliku karistuseta. Paljudes teistes liikmesriikides (Eestile olulisematest

partneritest nt Läti ja Leedu) on kohtul võimalik isikule karistuseks määrata ka eraldiseisvalt

kriminaalhooldus või käitumiskontroll, mistõttu Eesti poolt selliste karistuste tunnustamata

jätmine takistab nii tõhusat kriminaalmenetlusalast koostööd kui ka seda, et isikutel oleks

võimalik karistust kanda enda elukohariigis.

Nõukogu raamotsuse 2008/947/JSK (vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta

kohtuotsustele ja järelevalveotsustele tingimisi ning alternatiivsete mõjutusvahendite

järelevalve eesmärgil) artikli 14 lõikes 3 on sätestatud võimalus selliste olukordade

lahendamiseks, sätestades, et liikmesriik võib teatada, et täidesaatva riigina keeldub ta

alternatiivse mõjutusvahendi rikkumisega seotud otsuse tegemisest ning annab selle otsuse

täitmise õiguse tagasi taotlevale riigile.

Lisatav lõige 2 reguleeribki olukorda, kus Eestile on üle antud tingimuslike meetmete või

alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalve, kuid süüdimõistetud isik ei täida talle pandud

kohustusi. Säte kohaldub spetsiifilisel juhul, kui otsuse teinud riigi lahendis ei ole määratud

vabadusekaotuslikku karistust või vabadust piiravat meedet, mida tuleks kohustuste rikkumise

korral täitmisele pöörata.

Raamotsuse artikli 14 lõike 3 kohaselt puudub täitval riigil (käsitletaval juhul Eestil) sellises

olukorras pädevus ise karistust pöörata täitmisele või määrata uut karistust, kuna algne

kohtuotsus sellist tingimust ei sisalda. Seetõttu nähakse kohtule ette võimalus anda järelevalve

ja otsuste tegemise pädevus tagasi otsuse teinud riigile. See võimaldab otsuse teinud riigil ise

reageerida kohustuste rikkumisele oma riigisisese õiguse kohaselt ja vajaduse korral määrata

isikule uus karistus. Muudatus tagab, et karistatud isiku poolt kohustuste rikkumine ei jää

tagajärjeta juhul, kui Eestil puudub õiguslik alus vabadusekaotusliku karistuse kohaldamiseks.

Lisatava lõikega 3 antakse taotlevale riigile õigus võtta esitatud tunnistus põhjendusi esitades

tagasi tingimusel, et tingimuslike meetmete või alternatiivse mõjutusvahendi täideviimine

Eestis ei ole veel alanud. Tunnistuse tagasivõtmise korral menetlus Eestis lõpetatakse.

Muudatus on analoogne vabadusekaotuslike karistuste tunnustamismenetluses tehtava KrMS §

508⁴⁸ muudatusega.

Lisatava lõikega 4 viiakse seadustik kooskõlla raamotsuse 2008/947/JSK artikli 18 lõikega 3 ja

täidetakse kehtivas õiguses esinenud lünk. Säte kohustab lõpetama Eestis järelevalve

teostamise, kui taotlev riik teavitab otsusest või meetmest, mille tulemusena ei ole tingimuslik

meede või alternatiivne mõjutusvahend enam täideviidav. See tagab selguse olukordades, kus

järelevalve alus langeb ära otsuse teinud riigi tegevuse tõttu.

21) Paragrahvi 50872 lõiget 1 täiendatakse punktidega 21–23

Eelnõuga lihtsustatakse Euroopa Liidu liikmesriigi rahalise karistuse ja rahatrahvi tunnustamise

ja täitmise menetlust. Punktis 21 sätestatakse, et juhul kui taotlusest ilmneb, et teises

liikmesriigis karistatud isikut on välisriik teda teises liikmesriigis tehtud otsusest teavitatud ning

tal on olnud võimalus seda vaidlustada, võib kohus teises liikmesriigis taotluse lahendada

karistatud isikut kaasamata, informeerides isikut üksnes otsuse tunnustamisest.

Muudatus tagab endiselt selle, et kohus peab veenduma, et isikul on olnud kaitseõigus ja tal on

olnud võimalus olla ära kuulatud teises liikmesriigis otsuse tegemise juures, et vältida olukorda,

kus isiku suhtes täidetakse karistust, mille olemasolust ta teadlik ei olnud. Samas olukorras, kus

isik on teadlik talle välisriigis määratud karistusest, ei muuda karistuse tunnustamine Eestis

isiku olukorda raskemaks, kuna Eestis saab tunnustada karistust ainult samas ulatuses, mis on

talle teises liikmesriigis määratud.

Punktiga 22 antakse kohtule võimalus teises liikmesriigis kohtuvälise menetleja määratud

rahatrahvide tunnistused lahendada Eestis põhistamata määrusega, samuti on võimalik

tunnustamise otsus vormistada välisriigi taotlusele pealdisena. Muudatuse eesmärk on

vähendada kohtute töökoormust ja kiirendada menetlust, kui välisriigi otsuse tunnustamiseks

puudub õiguslik vaidlus või kaalutlusvajadus. Kuna välisriigi otsuse sisu ja teo toimepanemise

faktilised asjaolud on juba kindlaks tehtud otsuse teinud riigis ning tunnustamist välistavad

asjaolud on raamotsuse kohaselt ammendavalt loetletud §-s 50871, on rahatrahvide

tunnustamise menetlus paljudel juhtudel formaalne ning mingit sisulist vaidlust tunnustamises

ei ole. Seetõttu on põhjendatud võimaldada kohtul teha põhistamata määrus, mis on võimalik

vormistada pealdisena välisriigi taotlusele. Sellise pealdisena vormistatava määruse saab

koostada, digiallkirjastades digikonteineri, mille märkuste lahtris on tehtud asjakohane märge.

22) Paragrahvi 50872 lõike 4 muutmine

Lõike 4 muudatus käsitleb olukorda, kus isik tasub rahalise karistuse või rahatrahvi

vabatahtlikult, enne kui kohus on jõudnud tunnustamise määruse teha. Kehtiva õiguse kohaselt

lõpetatakse menetlus, kui isik on trahvi tasunud enne kohtuistungit, kuna aga tunnustamise

menetlus toimub kirjalikus menetluses, ei ole kohtuistungile viitamine asjakohane. Eelnõu

kohaselt lõpetatakse menetlus, kui isik on rahatrahvi välisriigile tasunud enne kohtumääruse

tegemist. Sellises olukorras ei pea kohus samuti menetluse lõpetamise määrust põhistama. Kuna

menetluse lõpetamine, kui isik on nõude tasunud, on isikule soodne lahend ning sisulist vaidlust

selles küsimuses ei ole, ei ole vaja koostada määruse motiveerivat osa, mis omakorda säästab

kohtu tööaega. Kui isik on rahatrahvi tasunud küll enne kohtumääruse tegemist, kuid teatab

sellest kohtule alles pärast kohtumääruse kättesaamist, saab kohus enesekontrollimenetluses

KrMSi § 389 alusel enda määruse tühistada.

23) Paragrahvi 50872 täiendatakse lõigetega 5 ja 6

Lõigetega 5 ja 6 täpsustatakse tunnustatud rahaliste karistuste ja rahatrahvide lahendite

täitmisele pööramise ja teabevahetuse korda.

Lõike 5 kohaselt edastab kohus jõustunud tunnustamise määruse taotlevale riigile (teavitades

tunnustamisest või mittetunnustamisest) ning tunnustamise puhul ka Maksu- ja Tolliametile.

Eestis tegeleb kohtu määratud rahaliste karistuste sissenõudmisega KrMSi § 417 alusel

valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutusena MTA, samuti haldab MTA

ka välisriigi otsuste tunnustamise määruste alusel tunnustatud rahalisi nõudeid. Need jäävad

endiselt MTA ülesanneteks. Küll aga muutub see, et kui seni saatis kohus jõustunud määruse

Justiits- ja Digiministeeriumile, mis selle omakorda edastas taotlevale riigile, siis edaspidi

saadab kohus jõustunud määruse otse taotlevale riigile. Justiits- ja Digiministeeriumil ei ole

selles protsessis mingit sisulist eesmärki ega otsustuspädevust, see on olnud üksnes formaalne

kirja edastamine, mis siiski nõuab Justiits- ja Digiministeeriumilt menetlusressurssi: kõik kirjad

tuleb registreerida ja edasi saata. Kirjade registreerimine ja saatmine ei anna protsessile juurde

mingit lisandväärtust, mistõttu ei ole sellise korra säilitamine põhjendatud ning tuleks

soodustada pädevate asutuste otsesuhtlust välisriigi samade asutustega. Taotleva riigi kontaktid

on taotluses kirjas, kohtumäärust ei pea tõlkima ega sellele midagi lisama, samuti võib selle

taotlevale riigile saata elektrooniliselt, mistõttu kohtute töös ei muutu midagi peale selle, et kirja

adressaat ei ole Justiits- ja Digiministeerium, vaid taotleva riigi pädev asutus.

Lõige 6 paneb MTAle kohustuse teavitada taotlevat välisriiki, kui tunnustatud rahaline karistus

või rahatrahv on Rahandusministeeriumi kontole täielikult laekunud. Kehtiva õiguse kohaselt

informeerib MTA rahatrahvide laekumisest Justiits- ja Digiministeeriumi, kuid ka selles

protsessis puudub ministeeriumil sisuline roll, kuna see piirdub üksnes MTAlt laekunud teabe

edastamisega taotlevale riigile. Eelnõu kohaselt saab MTA selle teabe esitada otse taotlevale

riigile, jättes vahele ministeeriumi vahendusetapi. Selline korraldus kiirendab infovahetust

välisriigiga ning ühtlasi hoiab kokku riigi ressursse ebavajalike tööprotsesside ärajätmisega.

24) Paragrahv 508⁷⁵ lõigete 1 ja 2 muutmine

Paragrahv 50875 reguleerib olukorda, kus Eesti on taotlev riik, st Eesti saadab rahalise karistuse

või rahatrahvi tunnustamise taotluse teise liikmesriiki. Lõike 1 muudatuse kohaselt koostab

rahalise karistuse ja menetluskulude ELi vormikohase tunnistuse edaspidi Maksu- ja Tolliamet.

MTA koostabki praegu nimetatud tunnistusi, vormiliselt küll kohtu volitusel, mistõttu

sätestatakse senine praktika sõnaselgelt ka seaduses. Kuna kohtul ei ole rahalise karistuse või

menetluskulude täitmise staatuse kohta pidevat ülevaadet, ei ole kohtul ka teavet selle kohta,

millal tunnistus välisriiki saata, mistõttu ongi kujunenud välja senine praktika, mis aga ei ole

sellisena seaduses reguleeritud. Kohtuvälise menetleja määratud rahatrahvide korral eelnõuga

midagi ei muudeta, nende kohta koostab tunnistuse endiselt kohtuväline menetleja.

Lõike 2 muudatusega detsentraliseeritakse taotluste edastamine teistele liikmesriikidele.

Eelnõus sätestatakse, et tunnistuse koostanud asutus (MTA või kohtuväline menetleja) edastab

ise dokumendid otse välisriigi pädevale asutusele. See muudatus kaotab menetlusest Justiits- ja

Digiministeeriumi vaheetapi, kuna ka siin on ministeerium seni toiminud üksnes dokumentide

vahendajana. Sellise sisutühja edastamise etapi ärajätmine muudab piiriülese koostöö kiiremaks

ja tõhusamaks, samuti säästab see riigi tööjõuressurssi. Ainukese sisulise muudatusena jääb ka

tunnistuse tõlkimine tunnistuse koostanud asutuse ülesandeks. Seni on ministeerium kasutanud

tunnistuste tõlkimiseks Euroopa Komisjoni eTranslation masintõlketeenust, mida kasutavad ka

paljud teised liikmesriigid. Kui tunnistusi koostavad asutused sellist tegevust jätkavad, ei

kaasne tõlkimisega riigiasutustele ka otseseid kulutusi.

25) Paragrahvi 50875 lõike 3 täiendamine

Tegemist on tehnilise täiendusega, mis viib lõike 3 kooskõlla sama paragrahvi lõigetega 1 ja 2.

Kuna välisriiki täitmiseks saadetavate otsuste hulgas võivad olla ka kohtuvälise menetleja

otsused (mitte ainult kohtuotsused), lisatakse loetellu viide kohtuvälise menetleja otsusele. See

tagab, et edastamise nõue kehtib üheselt kõigi täitmiseks saadetavate lahendite kohta.

26) Paragrahvi 50875 lõike 4 muutmine

Muudatus rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistuse koostamise ja tõlkimise korras

tuleneb sama paragrahvi lõike 2 muutmisest, mille kohaselt tunnistuse rahaliste karistuste kohta

edastab teisele liikmesriigile MTA ning kohtuvälise menetleja otsused otsuse teinud

kohtuväline menetleja. Seega ei ole enam asjakohane viide sellele, et tunnistuse tõlgib Justiits-

ja Digiministeerium, vaid tuleb sätestada üksnes see, et tunnistus tõlgitakse täitva riigi määratud

keelde, mis tähendab, et tunnistuse koostaja ühtlasi vastutab ka selle tõlkimise eest.

27) Paragrahvi 50876 muutmine

Muudatus viib sätte kooskõlla KrMSi § 508⁷⁵ lõigetes 1 ja 2 tehtud muudatustega, mille

kohaselt koostavad ja edastavad tunnistusi Maksu- ja Tolliamet või kohtuväline menetleja,

mitte Justiits- ja Digiministeerium. Seetõttu pannakse tunnistuse koostanud asutusele ka

kohustus teavitada täitvat riiki asjaoludest, mis takistavad karistuse täitmist (nt kui rahasumma

on tasutud juba Eestile), ning jättes protsessist välja Justiits- ja Digiministeeriumi

vahendusetapi. Otsesuhtlus tunnistuse koostaja ja välisriigi asutuse vahel tagab kiirema

infovahetuse ja vähendab ohtu, et karistust pööratakse välisriigis alusetult täitmisele.

28) Paragrahvi 50877 muutmine

Kehtiva õiguse kohaselt lõpeb Eesti pädevus täitemenetlust läbi viia hetkel, kui täitev riik on

otsust tunnustanud ja teavitanud sellest Justiits- ja Digiministeeriumi. Muudatusega loobutakse

Justiits- ja Digiministeeriumi vahendusrollist sellest menetluses ning asendatakse see

kohustusega teavitada otse rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistuse koostanud

asutust (s.o Maksu- ja Tolliametit või kohtuvälist menetlejat). Selline süsteem on loogilisem ja

arusaadavam ka täitvale riigile, sest nende edasine kontakt on see asutus, mis neile rahalise

karistuse või rahatrahvi tunnistuse saatis. Muudatusega viiakse säte kooskõlla § 508⁷⁵

muudatustega, millega detsentraliseeritakse tunnistuste saatmine. Kuna tunnistuse koostab ja

saadab välja konkreetne asutus, peab info täitmise ülevõtmise kohta laekuma samuti otse talle,

et tagada riigisisese täitemenetluse lõpetamine. Lisaks täpsustatakse sätte sõnastust, lisades

kohtuotsuse kõrvale ka kohtuvälise menetleja otsuse, kuna kehtiv sõnastus on eksitav ega

kajasta kohtuvälise menetleja otsuseid, mille tunnustamist samuti teistelt liikmesriikidelt

taotletakse.

4. Eelnõu põhiseaduslikkuse analüüs

Analüüsida on eelkõige vaja eelnõuga kavandatavate rahaliste karistuse tunnustamise süsteemi

muutmise põhiseaduslikkust. Teiste muudatuste puhul põhiseaduslikke probleeme ei avaldu,

kuna tegemist on üksikute rahvusvahelise kriminaalkoostöö menetluste muudatustega, mis ei

mõjuta isikute põhiseaduslikke õigusi.

Eelnõuga muudetakse rahaliste karistuste ja rahatrahvide tunnustamise menetlust (KrMS

§ 508⁷²), mis toob kaasa isikute menetluslike põhiõiguste riive. Täpsemalt lubatakse kohtul

lahendada tunnustamise taotlus isikut menetlusse kaasamata, informeerides teda üksnes otsuse

tunnustamisest. Samuti võimaldatakse kohtul teha teatavatel juhtudel põhistamata määrus

(pealdisena välisriigi taotlusel).

Põhiõiguse kaitseala ja riive

Kavandatav kord puudutab põhiseaduse §-s 15 sätestatud õigust pöörduda oma õiguste

rikkumise korral kohtusse ning § 24 lõikes 2 sätestatud isiku õigust viibida oma kohtuasja

arutamise juures. Isiku kaasamata jätmine tunnustamismenetlusse ning kohtu vabastamine

lahendi põhistamise kohustusest kujutab endast isiku menetluslike põhiõiguste, sealhulgas

ärakuulamisõiguse riivet.

Riive õigustamine ja proportsionaalsus

Põhiseaduse §-des 15 ja 24 sätestatud õigused ei ole absoluutsed ning neid on lubatud piirata

legitiimsel eesmärgil, kui piirang on proportsionaalne (PS § 11). Käsitletaval juhul on riive

eesmärk tagada Euroopa Liidu raamotsuse 2005/214/JSK alusel toimuvate menetluste tõhus ja

tähtaegne täitmine ning menetlusökonoomia, samuti vältida kohtusüsteemi ülekoormust.

Meede on sobiv, kuna isikute menetlusse kaasamise kohustuse piiramine ja

põhjendamiskohustuse vähendamine aitab vähendada kohtute töökoormust.

Meede on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isiku põhiõigusi vähem

riivava, kuid sama tõhusa meetmega. Pakutava lahenduse alternatiiviks oleks praeguse süsteemi

jätkamine (isikute kohustuslik kaasamine ja täispikkuses määruste kirjutamine), mis välisriigist

saabuvate taotluste kiire kasvu tingimustes nõuaks kohtutelt senisest oluliselt enam tööaega.

See ei oleks aga riigieelarveliste vahendite ega kohtute tööaja kasutamise vaatest otstarbekas.

Välisriigis tehtud rutiinsete liiklus- ja väärteotrahvide tunnustamise puhul piirdub Eesti kohtu

roll üksnes formaalsete takistuste kontrollimisega. Kuna eelnõu eesmärk on tagada menetluse

kiirus ja sellele kuluva tööaja vähendamine, ei leidu teist, vähem riivavat meedet, mis tagaks

samas mahus aja kokkuhoidu ja efektiivsust taotluste menetlemisel.

Mõõdukuse hindamisel tuleb arvestada, et tunnustamismenetluses ei arutata asja sisuliselt ega

tehta uusi faktilisi järeldusi teo toimepanemise kohta, sest need asjaolud on juba kindlaks tehtud

otsuse teinud välisriigis. Isiku menetlusõiguste piirang on tasakaalustatud oluliste tagatistega.

Eelnõu järgi on isiku kaasamata jätmine lubatud üksnes juhul, kui välisriigi taotlusest nähtub

üheselt, et karistatud isikut on otsusest teavitatud ning tal on olnud võimalus seda välisriigis

vaidlustada. Seega on isiku ärakuulamisõigus tagatud põhimenetluses otsuse teinud riigis.

Lisaks ei muuda otsuse tunnustamine isiku olukorda raskemaks, sest karistust saab Eestis

tunnustada ainult samas ulatuses, mis see talle välisriigis määrati. Kuigi kohus võib teha

põhistamata määruse, säilib isikul õigus esitada määruskaebus ja nõuda kohtult põhjendatud

määruse koostamist. Seega ei võeta isikult ära õigust kohtulikule kontrollile, vaid muudetakse

menetlus vaikimisi kirjalikuks ja lihtsustatuks. Seega on kavandatavate muudatustega kaasnev

menetluslike põhiõiguste riive proportsionaalne.

5. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega.

Eelnõu tagab Euroopa Liidu õiguse ja selle kohta käiva Euroopa Kohtu praktika täpsema

rakendamise, mille kohta on täpsemad selgitused antud seletuskirja punktis 3.

7. Seaduse mõjud

Seaduse vastuvõtmisega ei kaasne olulisi sotsiaalseid tagajärgi ega mõju riigi julgeolekule,

majandusele ega keskkonnale. Eelnõu eesmärk on optimeerida riigiasutuste tööprotsesse,

vähendada töökoormust ning tagada Euroopa Liidu õiguse korrektne rakendamine.

7.1. Muudatus 1: rahaliste karistuste ja rahatrahvide tunnustamise menetluse

tõhustamine ja lihtsustamine

Kavandatud muudatused tingivad töökorralduse ümberkujundamise Justiits- ja

Digiministeeriumis, Maksu- ja Tolliametis (MTA), Politsei- ja Piirivalveametis (PPA), teistes

kohtuvälistes menetlejates ja kohtutes. Muudatustega kaotatakse vahendustegevused ja

minnakse võimalikult suures ulatuses üle pädevate asutuste otsesuhtlusele.

7.1.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele ja kuludele

Eestist väljaminevad tunnistused

Muudatuse tulemusena vabaneb Justiits- ja Digiministeerium kohustusest registreerida, tõlkida

ja edastada Eestis koostatud rahaliste karistuste ja rahatrahvide tunnistusi välisriikidele.

Tuginedes 2025. aasta statistikale, puudutab see muudatus ligikaudu 150 menetlust aastas.

Valdava osa sellest moodustavad PPA (88 tunnistust) ja MTA (60 tunnistust) menetlused, kuid

muudatus laieneb ka kõigile teistele kohtuvälistele menetlejatele, kui neil tekib vajadus

väärteotrahvi teises liikmesriigis sisse nõuda. MTA puhul puudutab muudatus nii maksualaste

väärtegude eest mõistetud rahatrahve kui ka kohtute mõistetud rahalisi karistusi ja

menetluskulusid, mille sissenõudmist MTA haldab.

Ehkki ministeeriumil on ka seni selles protsessis sisuline roll puudunud, on ministeeriumi

tehniliseks kohustuseks olnud tunnistuste tõlkimise korraldamine ja nende edastamine.

Edaspidi muutub tunnistuse tõlkimine ja välisriigile edastamine tunnistuse koostaja (MTA,

PPA või muu kohtuväline menetleja) ülesandeks. See ei too asutustele kaasa märkimisväärset

lisakulu. Kuna raamotsus ei nõua vandetõlgi kinnitatud tõlkeid, on ministeerium seni nagu

paljud teised liikmesriigid kasutanud Euroopa Komisjoni eTranslation masintõlketeenust.

Eeldatavalt jätkavad asutused sama praktikat, seega piirdub lisanduv ajakulu vaid dokumendi

tõlkeportaali üles- ja allalaadimisega.

Vahenduslüli kadumine kiirendab menetlust, võimaldades välisriigil tunnustamisega

operatiivsemalt alustada. Samuti kiireneb võimalikele lisaküsimustele vastamine. Praegu

liiguvad täpsustused läbi ministeeriumi, millel ei ole menetluse sisu kohta teavet, toimides

seega vaid postkastina. Otsesuhtlus menetleja ja täitva välisriigi vahel muudab infovahetuse

vahetumaks ja efektiivsemaks.

Eestisse saabuvad tunnistused ja täitmise haldamine

Välisriikidest laekuvate rahaliste karistuste ja rahatrahvide tunnustamisel väheneb kohtute

töökoormus. Muudatuse kohaselt on kohtutel lubatud koostada tunnustamise määrus

põhistamata kujul, vormistades selle välisriigi taotlusele pealdisena.

Aasta jooksul saabub Eestisse teistest liikmesriikidest ligikaudu 2000 rahatrahvi või rahalise

karistuse tunnustamise taotlust. Põhistamata ja pealdisena lahendamise korral väheneb ühe

määruse vormistamiseks kuluv aeg hinnanguliselt 15 minuti võrra, mis võiks aastas säästa

ligikaudu 500 tundi kohtute tööaega. Samuti lihtsustub menetluse lõpetamine olukorras, kus

isik tasub trahvi vabatahtlikult taotlevale välisriigile enne kohtumääruse tegemist, sest sellisel

juhul lõpetab kohus samuti menetluse põhistamata määruse ja pealdisega.

Isikutel säilib õigus taotleda määruskaebuse esitamiseks põhjendatud määruse koostamist. See

võib üksikjuhtumitel kohtu koormust suurendada, kuid arvestades senist praktikat, kus

määruskaebusi esitatakse rahalise karistuse asjades vaid 10–20 korda aastas, on lisakoormuse

risk marginaalne võrreldes lihtsamast menetlusest saadava aja kokkuhoiuga.

Muudetakse ka tunnustamise määruste saatmist: jõustunud tunnustamise määruseid ei saada

kohus enam ministeeriumile, vaid saadab otse taotlevale välisriigile ja täitmiseks MTAle.

Samuti teavitab MTA raha laekumisest taotlevat riiki otse. See vähendab ministeeriumi tehnilist

vahenduskoormust (kaob vajadus edastada laekumisteateid) ja tagab välisriigile kiirema info

nõude täitmise kohta. MTA jaoks muutub sellest eelkõige kirja adressaat, mistõttu see oluliselt

MTA töökorraldust ei muuda.

Kohtute ja MTA vahelise infovahetuse kiirendamiseks on tulevikus mõistlik välja arendada

automaatne X-teel põhinev andmevahetus, et tagada jõustunud rahaliste karistuste ja

rahatrahvide tunnustamise määruste jõudmine otse maksukohustuslaste registrisse, kuid see

vajadus ei sõltu eelnõuga tehtavatest muudatustest, kuivõrd eelnõuga seda protsessi ning MTA

kohustusi ei muudeta.

7.2. Muudatus 2: määruse (EL) 2024/3011 rakendamiseks vajalikud muudatused ELi

riikide vahel kriminaalmenetluse ülevõtmise kohta

Mõju prokuratuuri töökorraldusele

Kriminaalmenetluse ülevõtmise (Eestisse) keskasutuseks määratakse Riigiprokuratuur. See

vastab senisele praktikale, mistõttu töökorralduslikult suuri muudatusi ei kaasne.

Kriminaalmenetluse üleandmise (Eestist välja) otsustusõigus antakse prokuratuurile,

võimaldades menetlust juhtival prokuröril operatiivselt otsustada menetluse üleandmise

vajaduse, kasutades selleks ELi määrusega kehtestatud standardvorme.

Mõju kohtute töökoormusele

ELi määruse rakendamisega lisandub eeluurimiskohtunikele ülesanne lahendada kaebusi nende

Riigiprokuratuuri otsuste peale, mis puudutavad kriminaalmenetluse ülevõtmist teisest

liikmesriigist. Prognoositavalt on selliste kaebuste arv väike, mistõttu ei too see kaasa

märkimisväärset koormuse kasvu kohtusüsteemile. Küll aga nähakse muudatustega ette

lühendatud menetlustähtajad (kaebus tuleks lahendada 15 päeva jooksul), et tagada vastavus

määruses sätestatud tähtaegadega (lõplik lahend tuleb teha 60 päeva jooksul). See nõuab

kohtutelt valmisolekut menetleda neid kaebusi eelisjärjekorras, kuid tulenevalt kaebuste

vähesest hulgast, ei tekita see kohtusüsteemile prognoositavalt olulist koormust, samuti ei ole

kriminaalmenetluse üleandmise teemalised kaebused tõenäoliselt kuigi mahukad ega

keerulised.

7.3. Muudatus 3: välisriigis mõistetud vangistuste ja alternatiivsete mõjutusvahendite

tunnustamise võimaluste laiendamine Eestis

Muudatused puudutavad kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, mis reguleerivad välisriigi

kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist Eestis. Muudatuste eesmärk on viia Eesti õigus kooskõlla

ELi õigusega ning suurendada paindlikkust rahvusvahelises koostöös ja tagada karistuse

eesmärkide täitmine olukorras, kus kehtiv õigus seda ei võimalda.

Sotsiaalne mõju

Kohtuotsuse tunnustamisest keeldumise alused muudetakse valikuliseks, mis võimaldab kohtul

hinnata iga konkreetse juhtumi asjaolusid ning otsustada tunnustamise üle, lähtudes karistuse

eesmärkidest ja proportsionaalsuse põhimõttest.

Eelduslikult mõjutab see teises liikmesriigis mõistetud lühiajaliste vangistuste tunnustamist.

Kehtiva korra jäikus on tinginud olukorra, kus lühiajaliste vangistuste tunnustamisest tuleb

kohustuslikult keelduda, mis omakorda toob kaasa vajaduse isik loovutada välisriiki karistuse

kandmiseks. Muudatus võimaldab isikul kanda karistust oma elukohariigis, mis soodustab

sotsiaalsete sidemete säilimist ning toetab resotsialiseerumist. Ühelt poolt võib see suurendada

Eestis karistust kandvate isikute arvu, kuid teisalt vähendab vajadust sama isiku suhtes

toimetada loovutamismenetlust (sh loovutamisvahistust) ning riigi kohustust kanda sellega

seotud kulusid. Täpselt ei ole võimalik hinnata, kui paljude isikute suhtes muudatust rakendama

hakatakse, kuna see sõltub sellest, kui paljude Eesti kodanike suhtes välisriigid Eestile

tunnustamise taotlusi saatma hakkavad ning kui palju taotlusi Eesti kohtutes rahuldatakse.

Mõju sisejulgeolekule

Muudatused maandavad õiguslikku riski, et Eesti kodanikele välisriigis mõistetud karistused

(nt lühiajaline vangistus või käitumiskontroll vangistust määramata) jäävad Eestis täitmata.

Kohtul võimaldatakse tunnustada nii lühiajalisi vangistusi kui ka käitumiskontrolli. Kui

käitumiskontrolli nõudeid rikutakse, on kohtul võimalus anda järelevalvepädevus tagasi otsuse

teinud riigile, mis tagab, et õigusrikkumisele järgneb reaktsioon karistuse määranud riigi poolt.

See vähendab võimalust, et isikud kasutavad õigussüsteemide erinevusi vastutusest

kõrvalehoidmiseks.

7.4. Muudatus 4: Euroopa vahistamismääruse menetlustähtaegade täpsem reguleerimine

Muudatusega täpsustatakse Euroopa vahistamismääruse menetlemise tähtaegu, loovutamise

edasilükkamise korda humanitaarsetel põhjustel ning riigisisese vahistamismääruse seost

Euroopa vahistamismäärusega.

Muudatusega ei kaasne olulisi mõjusid, kuna tegemist on senise töökorralduse seaduses

selgemalt reguleerimisega. Seni on prokuratuur ja kohtud sellistes olukordades tuginenud

Euroopa Kohtu praktikale, kuid muudatusega reguleeritakse need küsimused ka seaduses. See

tagab parema õigusselguse.

8. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikele omavalitsustele otseseid kulutusi ega

eeldata sellest lisatulusid. Seletuskirja punktis 7 on käsitletud riigiasutustele kaasnevaid

töökorralduslikke mõjusid.

9. Rakendusaktid

Seaduse jõustumisel ei ole vaja muuta, kehtestada uusi ega tunnistada kehtetuks rakendusakte.

10. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras, välja arvatud punktid 1–5 ja 10, mis jõustuvad 2027. aasta 1.

veebruaril, mis on ka määruse (EL) 2024/3011 rakendumise tähtpäev.

11. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning

arvamuse avaldamiseks kohtutele, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile, Õiguskantsleri

kantseleile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Politsei- ja Piirivalveametile,

Kaitsepolitseiametile, Maksu- ja Tolliametile, Päästeametile, Keskkonnaametile,

Tööinspektsioonile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Transpordiametile,

Andmekaitse Inspektsioonile, Finantsinspektsioonile, Rahapesu Andmebüroole,

Ravimiametile, Terviseametile, Põllumajandus- ja Toiduametile, Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ametile, Konkurentsiametile, Keeleametile, Muinsuskaitseametile ja Eesti

Linnade ja Valdade Liidule.

Sotsiaalministeerium ja Välisministeerium kooskõlastasid eelnõu märkusteta, arvamuse

esitasid Riigiprokuratuur, Maksu- ja Tolliamet, Advokatuur ning Tööinspektsioon. Teised

asutused arvamusi ei esitanud. Esitatud arvamused on kokku võetud eelnõule lisatud

kooskõlastustabelis.

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2026

(allkirjastatud digitaalselt)

Lisa 3. Kooskolastuste ja arvamuste tabel.002.docx

Lisa 3
Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise eelnõu
(rahvusvahelise koostöö lihtsustamine) juurde

Kooskõlastuse/arvamuse esitaja märkused
Justiits- ja digiministeeriumi vastus
Riigiprokuratuur
Euroopa Liidu Nõukogu raamotsuse 2008/909/JSK, 27.11.2008, vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil (edaspidi Raamotsus) artikkel 13 sätestab: „Väljaandjariik võib põhjendusi esitades võtta täidesaatvast riigist tagasi tunnistuse selle ajani, kuni karistuse täideviimine ei ole täidesaatvas riigis alanud. Täidesaatev riik ei vii tunnistuse tagasivõtmisel enam karistust täide.“
Vabadusekaotuse tunnistust reguleerivas KrMS 19. ptk 8. jao 6. jaotises, millega võeti Eesti õigusesse üle nimetatud Raamotsus, leidub analoogses sõnastuses vaid KrMS § 508⁵⁰, kuid nimetatud paragrahv asub seaduse 3. alljaotises pealkirjaga „Vabadusekaotuslikke karistusi ja vabadust piiravaid meetmeid käsitleva kohtuotsuse esitamine Euroopa Liidu liikmesriigile“ ning reguleerib seletuskirja kohaselt Eesti poolt tunnistuse koostamist ja edastamist välisriigile (Seletuskiri RT I, 21.06.2014, 11 - jõust. 01.01.2015). Samamoodi on see sätestatud ka järelevalve tunnistuse Euroopa Liidu liikmesriigile esitamise olukorras KrMS §-s 508⁶⁶.
Samasisuline õigus peaks olema sätestatud ka teistele riikidele, kes Eestile vabadusekaotuse tunnistusi või järelevalve tunnistusi esitavad. Näiteks oleks võimalik muuta/täiendada KrMS § 508⁴⁸ ning § 508⁶⁴ selliselt, et need sisaldaks eraldi punktina ka tunnistuse tagasivõtmist ning selle tagajärge.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja vastavalt täiendatud (§-d 50848 ja 50864).
Praktikas on osutunud probleemseks KrMS § 48910 lg 1 p 3 tõlgendamine, mistõttu tuleks seda täpsustada. Nimelt tõlgendavad osad kohtunikud sätet selliselt, et kaitsja osavõtt on vabadusekaotuse tunnistuste puhul alati kohustuslik. Teised kohtunikud tõlgendavad seda selliselt, et kaitsja osalemine on vajalik vaid siis, kui isik kannab teises riigis juba karistust, kuid ei ole vajalik juhul, kui isik ei ole asunud veel karistust kandma. Prokuratuur on seisukohal, et vabadusekaotuse tunnistuse puhul võiks olla kaitsja kaasamine alati kohustuslik.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.
Erinevaid tõlgendusi on ka selles, kas süüdimõistetud isiku osalemine on kohustuslik/vajalik vabadusekaotuse ja järelevalve tunnistuste istungitel. Vabadusekaotuslike tunnistuste puhul, eriti juhul, kui isik kannab karistust juba teises riigis, võib isiku osalemine istungil osutuda keeruliseks. Prokuratuur on seisukohal, et isiku viibimine istungil ei ole vajalik, kui temalt on enne Eesti Vabariigile vabadusekaotuse või järelevalve tunnistuse saatmist arvamust küsitud ning see arvamus on lisatud vastavale tunnistusele.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.
Kohtunikud tõlgendavad erinevalt ka küsimust, kas prokurör peab viibima määruse kuulutamise juures. Selguse huvides ja menetlusökonoomikast lähtuvalt võiks KrMS § 4899 lõiget 4 täiendada selliselt, et prokuröri osalemine kohtuistungil on küll kohustuslik, kuid mitte määruse kuulutamisel. Alternatiivselt võib küsimuse lahendada KrMS §-s 48911.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.
KrMS § 50864 muutmisega seonduvalt on seletuskirjas märgitud, et teatud olukordades nähakse ette võimalus anda järelevalve ja otsuste tegemise pädevus tagasi otsuse teinud riigile. Samas ei ilmne seletuskirjast, kes antud protsessi korraldab. Seetõttu on prokuratuur seisukohal, et tagasiandmise korraldamiseks tuleb fikseerida ka selle menetluslik kord.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.
KrMS § 507 lõike 3 muutmise osas leiab prokuratuur, et eraldi regulatsioon võiks olla olukordadeks, kus algselt teeb kohus riigisisese vahistamise ilma Euroopa vahistamismääruse nõuete analüüsita, kuid hiljem selgub, et see on siiski vajalik. Seega võiks seadus sisaldada võimalust tagaselja vahistamise juurde esitada Euroopa vahistamismääruse väljastamise taotlus.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.
Maksu- ja Tolliamet
Eelnõu rakendamiseks ja nõuete haldamiseks on vältimatu KIS-i ja MKR-i vahelise täisautomaatse andmevahetuse loomine X-tee vahendusel. Eelnõu seletuskirjas peavad kajastuma: automaatsed andmevood, unikaalsed viitenumbrid KIS-is, laekumiste automaatne tagasiside MKR-ist KIS-i, automaatne karistuse täidetuks märkimine karistusregistris ning sundtäitmise automatiseerimine.

Rõhutame, et infosüsteemide liidestatus ei ole käsitletav pelgalt töökorraldusliku mugavusena, vaid see on õigustehniline eeldus, tagamaks riikliku nõudehalduse läbipaistvus, vigade minimeerimine ja menetlustähtaegadest kinnipidamine suurenenud töökoormuse tingimustes.

MTA nõusolek muudatustega on seotud järgmiste eelduste täitmisega:
1. Tagatakse vajalikud eelarvevahendid ja finantseerimine Kohtute Infosüsteemi ja Maksukohustuslaste Registri vahelise automaatse andmevahetusliidese väljaarendamiseks.
2. Seletuskirjas fikseeritakse selge suund protsesside täielikule automatiseerimisele. On kriitilise tähtsusega, et uue süsteemi loomisel ei kinnistataks seniseid ebaefektiivseid töövõtteid, vaid juurutataks kaasaegne masin-masin suhtlus, mis minimeerib ka inimlikke eksimusi.
Arvestatud osaliselt. Seletuskirja täiendatud, aga märgime, et eelnõuga kavandatavad muudatused ei kasvata teistest liikmesriikidest sissetulevate nõuete menetlemise mahtu ega ka muuda sisuliselt nende menetlusprotsessi (välja arvatud kohtus toimuva menetluse kiirendamine) ning seega ei loo uut vältimatut vajadust infosüsteemide integratsiooniks. Kuigi KIS-i ja MKR-i vaheline andmevahetuse automatiseerimine oleks nõuete haldamisel menetlusökonoomia seisukohalt kasulik, ei saa tehnilisi arendusi seada käesoleva eelnõu rakendamise eeltingimuseks, kuivõrd eelnõuga see protsess ei muutu. Infosüsteemide arendus on samavõrd vajalik ka juba hetkel kehtiva süsteemi tingimustes, nagu oma kirjas ka märgite.
Seletuskirjas märgitud hinnang 2000 sissetuleva taotluse kohta lähtub senisel praktikal, aga kuivõrd suur osa karistustest/trahvidest tasutakse menetluse ajal otse taotlevale riigile, teeb kohus nendes tunnustamata jätmise määruse, mistõttu need ei jõua MTAsse täitmise haldamiseks.
Kinnitame, et täisdigitaalne andmevahetus ka teiste infosüsteemidega on E-toimiku ja KISi arendusel seatud eesmärgiks, kuid samas ei ole täpselt selge, kui kiiresti selle eesmärgini jõutakse.
Täiendavalt märgime, et karistuste täitmise info edastamine karistusregistrile ei ole välisriigi rahaliste karistuste ja rahatrahvide tunnustamise puhul vajalik, kuivõrd välisriigi karistuste täitmise osas ei pea arvestust Eesti, vaid vastav välisriik, keda Eesti karistuse täitmisest informeerib.
KrMS § 508⁷² lg 6 kohaselt on Maksu- ja Tolliamet kohustatud teavitama taotlevat riiki rahalise karistuse või rahatrahvi tasumisest. Õigusselguse ja haldussäästlikkuse huvides peame vajalikuks täpsustada teavitamiskohustuse ulatust.

MTA asub seisukohale, et teavitamine peab toimuma vaid nõude täieliku tasumise korral. Osaliste laekumiste või vähese tähtsusega summade manuaalne teavitamine tekitaks põhjendamatut ja ebaotstarbekat halduskoormust, andmata rahvusvahelisele koostööle sisulist lisaväärtust. Teeme ettepaneku täiendada sätet viisiga, mis piiritleks teavitamiskohustuse nõude lõpliku täitmisega.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.
Tööinspektsioon
Seaduse kohaldaja vaates parema õigusselguse loomiseks, palume kaaluda seaduse 19. peatükki 8. jaos 14. jaotise §-i 48957 sõnastuse täiendamist informatsiooniga, mis hetkest alates hakkab kulgema kaebuse lahendamise aeg (nt kaebuse esitamisest).
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.
Advokatuur
KrMS § 48957 lg-s 3 ei ole kaebetähtaja algus välja toodud. Eelnõu ütleb, et kahtlustatav, süüdistatav ja kannatanu võivad esitada kaebuse „15 päeva jooksul”, kuid ei ütle, millest tähtaeg jooksma hakkab. Seletuskiri küll ütleb, et tähtaeg on 15 päeva „otsuse kättesaamisest”, kuid kogu oluline teave peaks olema kõigile kättesaadav seadustekstis, ilma et oleks vajadus minna ja otsida seda seletuskirjast. Sama probleem esineb ka lõikes 4.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.

Lisa 3. Kooskolastuste ja arvamuste tabel.pdf

Lisa 3

Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise eelnõu

(rahvusvahelise koostöö lihtsustamine) juurde

Kooskõlastuse/arvamuse esitaja märkused Justiits- ja digiministeeriumi vastus

Riigiprokuratuur

Euroopa Liidu Nõukogu raamotsuse 2008/909/JSK, 27.11.2008, vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil (edaspidi Raamotsus) artikkel 13 sätestab: „Väljaandjariik võib põhjendusi esitades võtta täidesaatvast riigist tagasi tunnistuse selle ajani, kuni karistuse täideviimine ei ole täidesaatvas riigis alanud. Täidesaatev riik ei vii tunnistuse tagasivõtmisel enam karistust täide.“

Vabadusekaotuse tunnistust reguleerivas KrMS 19. ptk 8. jao 6. jaotises, millega võeti Eesti õigusesse üle nimetatud Raamotsus, leidub analoogses sõnastuses vaid KrMS § 508⁵⁰, kuid nimetatud paragrahv asub seaduse 3. alljaotises pealkirjaga „Vabadusekaotuslikke karistusi ja vabadust piiravaid meetmeid käsitleva kohtuotsuse esitamine Euroopa Liidu liikmesriigile“ ning reguleerib seletuskirja kohaselt Eesti poolt tunnistuse koostamist ja edastamist välisriigile (Seletuskiri RT I, 21.06.2014, 11 - jõust. 01.01.2015). Samamoodi on see sätestatud ka järelevalve tunnistuse Euroopa Liidu liikmesriigile esitamise olukorras KrMS §-s 508⁶⁶.

Samasisuline õigus peaks olema sätestatud ka teistele riikidele, kes Eestile vabadusekaotuse tunnistusi või järelevalve tunnistusi esitavad. Näiteks oleks võimalik muuta/täiendada KrMS § 508⁴⁸ ning § 508⁶⁴ selliselt, et need sisaldaks eraldi punktina ka tunnistuse tagasivõtmist ning selle tagajärge.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja

vastavalt täiendatud (§-d 50848 ja 50864).

Praktikas on osutunud probleemseks KrMS § 48910 lg 1 p 3 tõlgendamine, mistõttu tuleks seda täpsustada. Nimelt tõlgendavad osad kohtunikud sätet selliselt, et kaitsja osavõtt on vabadusekaotuse tunnistuste puhul alati kohustuslik. Teised kohtunikud tõlgendavad seda selliselt, et kaitsja osalemine on vajalik vaid siis, kui isik kannab teises riigis juba karistust, kuid ei ole vajalik juhul, kui isik ei ole asunud veel karistust kandma. Prokuratuur on seisukohal, et vabadusekaotuse tunnistuse puhul võiks olla kaitsja kaasamine alati kohustuslik.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja

täiendatud.

Erinevaid tõlgendusi on ka selles, kas süüdimõistetud isiku osalemine on kohustuslik/vajalik vabadusekaotuse ja järelevalve tunnistuste istungitel. Vabadusekaotuslike tunnistuste puhul, eriti juhul, kui isik kannab karistust juba teises riigis, võib isiku osalemine istungil osutuda keeruliseks. Prokuratuur on seisukohal, et isiku viibimine istungil ei ole vajalik, kui temalt on enne Eesti Vabariigile vabadusekaotuse või järelevalve tunnistuse saatmist arvamust küsitud ning see arvamus on lisatud vastavale tunnistusele.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja

täiendatud.

Kohtunikud tõlgendavad erinevalt ka küsimust, kas prokurör peab viibima määruse kuulutamise juures. Selguse huvides ja menetlusökonoomikast lähtuvalt võiks KrMS § 4899 lõiget 4 täiendada selliselt, et prokuröri osalemine kohtuistungil on küll kohustuslik, kuid mitte määruse kuulutamisel. Alternatiivselt võib küsimuse lahendada KrMS §-s 48911.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja

täiendatud.

KrMS § 50864 muutmisega seonduvalt on seletuskirjas märgitud, et teatud olukordades nähakse ette võimalus anda järelevalve ja otsuste tegemise pädevus tagasi otsuse teinud riigile. Samas ei ilmne seletuskirjast, kes antud protsessi korraldab. Seetõttu on prokuratuur seisukohal, et tagasiandmise korraldamiseks tuleb fikseerida ka selle menetluslik kord.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja

täiendatud.

KrMS § 507 lõike 3 muutmise osas leiab prokuratuur, et eraldi regulatsioon võiks olla olukordadeks, kus algselt teeb kohus riigisisese vahistamise ilma Euroopa vahistamismääruse nõuete analüüsita, kuid hiljem selgub, et see on siiski vajalik. Seega võiks seadus sisaldada võimalust tagaselja vahistamise juurde esitada Euroopa vahistamismääruse väljastamise taotlus.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja

täiendatud.

Maksu- ja Tolliamet

Eelnõu rakendamiseks ja nõuete haldamiseks on vältimatu KIS-i ja MKR- i vahelise täisautomaatse andmevahetuse loomine X-tee vahendusel. Eelnõu seletuskirjas peavad kajastuma: automaatsed andmevood, unikaalsed viitenumbrid KIS-is, laekumiste automaatne tagasiside MKR- ist KIS-i, automaatne karistuse täidetuks märkimine karistusregistris ning sundtäitmise automatiseerimine. Rõhutame, et infosüsteemide liidestatus ei ole käsitletav pelgalt töökorraldusliku mugavusena, vaid see on õigustehniline eeldus, tagamaks riikliku nõudehalduse läbipaistvus, vigade minimeerimine ja menetlustähtaegadest kinnipidamine suurenenud töökoormuse tingimustes. MTA nõusolek muudatustega on seotud järgmiste eelduste täitmisega: 1. Tagatakse vajalikud eelarvevahendid ja finantseerimine Kohtute Infosüsteemi ja Maksukohustuslaste Registri vahelise automaatse andmevahetusliidese väljaarendamiseks. 2. Seletuskirjas fikseeritakse selge suund protsesside täielikule automatiseerimisele. On kriitilise tähtsusega, et uue süsteemi loomisel ei kinnistataks seniseid ebaefektiivseid töövõtteid, vaid juurutataks kaasaegne masin-masin suhtlus, mis minimeerib ka inimlikke eksimusi.

Arvestatud osaliselt. Seletuskirja

täiendatud, aga märgime, et eelnõuga

kavandatavad muudatused ei kasvata

teistest liikmesriikidest sissetulevate

nõuete menetlemise mahtu ega ka

muuda sisuliselt nende

menetlusprotsessi (välja arvatud kohtus

toimuva menetluse kiirendamine) ning

seega ei loo uut vältimatut vajadust

infosüsteemide integratsiooniks. Kuigi

KIS-i ja MKR-i vaheline andmevahetuse

automatiseerimine oleks nõuete

haldamisel menetlusökonoomia

seisukohalt kasulik, ei saa tehnilisi

arendusi seada käesoleva eelnõu

rakendamise eeltingimuseks, kuivõrd

eelnõuga see protsess ei muutu.

Infosüsteemide arendus on samavõrd

vajalik ka juba hetkel kehtiva süsteemi

tingimustes, nagu oma kirjas ka märgite.

Seletuskirjas märgitud hinnang 2000

sissetuleva taotluse kohta lähtub senisel

praktikal, aga kuivõrd suur osa

karistustest/trahvidest tasutakse

menetluse ajal otse taotlevale riigile, teeb

kohus nendes tunnustamata jätmise

määruse, mistõttu need ei jõua MTAsse

täitmise haldamiseks.

Kinnitame, et täisdigitaalne

andmevahetus ka teiste

infosüsteemidega on E-toimiku ja KISi

arendusel seatud eesmärgiks, kuid

samas ei ole täpselt selge, kui kiiresti

selle eesmärgini jõutakse.

Täiendavalt märgime, et karistuste

täitmise info edastamine

karistusregistrile ei ole välisriigi rahaliste

karistuste ja rahatrahvide tunnustamise

puhul vajalik, kuivõrd välisriigi karistuste

täitmise osas ei pea arvestust Eesti, vaid

vastav välisriik, keda Eesti karistuse

täitmisest informeerib.

KrMS § 508⁷² lg 6 kohaselt on Maksu- ja Tolliamet kohustatud teavitama taotlevat riiki rahalise karistuse või rahatrahvi tasumisest. Õigusselguse ja haldussäästlikkuse huvides peame vajalikuks täpsustada teavitamiskohustuse ulatust.

MTA asub seisukohale, et teavitamine peab toimuma vaid nõude täieliku tasumise korral. Osaliste laekumiste või vähese tähtsusega summade manuaalne teavitamine tekitaks põhjendamatut ja ebaotstarbekat halduskoormust, andmata rahvusvahelisele koostööle sisulist lisaväärtust. Teeme ettepaneku täiendada sätet viisiga, mis piiritleks teavitamiskohustuse nõude lõpliku täitmisega.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja

täiendatud.

Tööinspektsioon

Seaduse kohaldaja vaates parema õigusselguse loomiseks, palume

kaaluda seaduse 19. peatükki 8. jaos 14. jaotise §-i 48957 sõnastuse

täiendamist informatsiooniga, mis hetkest alates hakkab kulgema

kaebuse lahendamise aeg (nt kaebuse esitamisest).

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja

täiendatud.

Advokatuur

KrMS § 48957 lg-s 3 ei ole kaebetähtaja algus välja toodud.Eelnõu ütleb,

et kahtlustatav, süüdistatav ja kannatanu võivad esitada kaebuse „15

päeva jooksul”, kuid ei ütle, millest tähtaeg jooksma hakkab. Seletuskiri

küll ütleb, et tähtaeg on 15 päeva „otsuse kättesaamisest”, kuid kogu

oluline teave peaks olema kõigile kättesaadav seadustekstis, ilma et oleks

vajadus minna ja otsida seda seletuskirjast. Sama probleem esineb ka

lõikes 4.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja

täiendatud.