Seaduseelnõu algatamine

Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 70004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee

Riigikogu juhatus   Meie: 14.05.2026 nr 2-6/26-00986-1

      Seaduseelnõu algatamine

  Vabariigi Valitsus algatab riigisaladuse  ja salastatud välisteabe seaduse muutmise  ja sellega  seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis oli arutusel Vabariigi Valitsuse 14.  mai 2026. a istungil.   Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister.       (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik     Lisad:  1. Seaduseelnõu 12 lehel (PDF- ja DOCX-failid)  2. Seletuskiri 34 lehel (PDF- ja DOCX-failid)  3. Lisa 1 seletuskirja juurde üheksal lehel (PDF- ja DOCX-failid)  4. Lisa 2 seletuskirja juurde neljal lehel (PDF- ja DOCX-failid)   Heili Tõnisson [email protected]

.

1

EELNÕU

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ning

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduses asendatakse sõnad „elektrooniline teabeturve“ sõnadega „salastatud teabe

küberturvalisus“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 3 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) salastatud teave – riigisaladus või salastatud välisteave;“;

3) paragrahvi 3 täiendatakse punktiga 71 järgmises sõnastuses:

„71) töötlemisõigus – töötleva üksuse õigus töödelda riigisaladust või salastatud välisteavet

enda valduses oleval kinnis- või vallasasjal A-kategooria töötlemisloa või töötlemissertifikaadi

alusel;“;

4) paragrahvi 3 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„9) töötlussüsteem – võrgu- ja infosüsteem, mida kasutatakse salastatud teabe elektrooniliseks

töötlemiseks;“;

5) paragrahvi 3 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„10) salastatud teabe küberturvalisus – riigisaladuse või salastatud välisteabe käideldavus,

konfidentsiaalsus ja terviklus töötlussüsteemis ;“;

6) paragrahvi 3 punktis 10, § 16 punktis 4, § 20 lõikes 7 ja § 38 lõike 3 punktis 41 asendatakse

sõna „terviklikkus“ sõnaga „terviklus“ vastavas käändes;

7) paragrahvi 3 punkt 13 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„13) riigi julgeoleku volitatud esindaja – Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutuse

struktuuriüksus, mille ülesandeks on salastatud välisteabe kaitse korraldamine ja kontrollimine

ning riigisaladuse kaitse korraldamine ja kontrollimine selle avaldamise korral välisriigile,

rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile;“;

8) paragrahvi 9 punkti 10 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„teave julgeolekuasutuse kasutatavate variandmete ja konspiratsioonivõtete kohta, välja

arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut.“;

2

9) paragrahvi 10 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses:

„10) salastatud teabe kaitseks kasutatavat krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimusi käsitlev

teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See

teave salastatakse täiesti salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks.“;

10) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib, võib asutuse juht või tema volitatud

isik käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks

tunnistatud teabe juurdepääsupiirangu tähtaega pikendada kuni viie aasta kaupa, kuid kokku

mitte kauemaks kui on käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud

samadele tunnustele vastava riigisaladuseks oleva teabe salastamistähtaeg.“;

11) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Isik, kelle juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust lepingulisest suhtest välisriigi

töötleva üksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga, on kohustatud teatama käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud viisil töö- või

teenistusülesande välisest kavandatavast viibimisest välisriigis, mille kohta kehtib

teatamiskohustus, tema suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale asutusele.“;

12) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Isik, kelle juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust lepingulisest suhtest välisriigi

töötleva üksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga, on kohustatud teatama tema suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale

asutusele, kui tal esineb käesoleva seaduse § 32 lõike 1 punktis 8 või lõike 2 punktides 3–8

nimetatud asjaolu.“;

13) paragrahvi 20 lõigetest 11–13 jäetakse välja sõna „Riigisaladuse“;

14) seadust täiendatakse §-ga 201 järgmises sõnastuses:

„§ 201. Riigisaladuse avaldamine välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile

(1) Töötlev üksus võib avaldada riigisaladust välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile käesolevas seaduses ja selle alusel antud

õigusaktides sätestatud korras:

1) välislepingu alusel või

2) Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni otsuse alusel, kui teabe vastuvõtja tagab kaitse

avaldatava teabe avalikuks tuleku eest.

(2) Kui teabe vastuvõtja tagab kaitse avaldatava teabe avalikuks tuleku eest, võivad käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetamata juhul välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile riigisaladust avaldada järgmised

riigiasutused:

1) Politsei- ja Piirivalveamet tunnistajakaitse seaduses sätestatud tingimustel;

2) pädev jälitusasutus või prokuratuur, kui avaldatakse korrakaitselist piiratud taseme

jälitusteavet sisaldavat riigisaladust ning avaldamise kohustus tuleneb välislepingust või

avaldamine on vajalik riikidevahelise uurimisrühma töös;

3

3) julgeolekuasutus, kui see on vajalik tema ülesannete täitmiseks;

4) kaitseväeluuret teostav Kaitseväe struktuuriüksus, kui avaldatakse luuret või vastuluuret

puudutavat riigisaladust.“;

15) paragrahvi 22 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§-s 23“ tekstiosaga „§-des 23 ja 231“;

16) paragrahvi 22 lõike 2 punktid 3–5 tunnistatakse kehtetuks;

17) paragrahvi 22 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ülesannete täitmisel Kaitsepolitseiamet ja

Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksus:

1) annavad töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks juhiseid;

2) selgitavad välja käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete rikkumisi ning

osalevad tekkinud kahju hindamisel, kaasates Välisluureameti ja riigi julgeoleku volitatud

esindaja;

3) korraldavad regulaarselt koolitusi;

4) teevad koostööd riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.“;

18) paragrahvi 22 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

19) paragrahvi 22 täiendatakse lõigetega 7–10 järgmises sõnastuses:

„(7) Kaitsepolitseiameti poolt teostatava riigisaladuse kaitse kontrolli tegemiseks moodustab

Kaitsepolitseiameti peadirektor komisjoni (edaspidi riigisaladuse kaitse kontrolli komisjon).

(8) Riigisaladuse kaitse kontrolli komisjon täidab käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja

2 ettenähtud ülesandeid.

(9) Kontrolli kohta koostatakse aruanne, milles antakse hinnang riigisaladuse kaitse korralduse

nõuetele vastavusele.

(10) Aruandes tehtud ettekirjutuse täitmisest tuleb Kaitsepolitseiametile teatada viivitamata,

kuid hiljemalt üks kuu pärast ettekirjutuse täitmise tähtaja möödumist.“;

20) paragrahvi 23 lõike 1 punktis 1 asendatakse sõnad „elektroonilist teabeturvet“ sõnadega

„salastatud teabe küberturvalisuse tagamist“;

21) paragrahvi 23 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Salastatud teabe küberturvalisuse tagamise korraldamisel ja kontrollimisel Välisluureamet:

1) korraldab töötlussüsteemide akrediteerimist;

2) korraldab töötlussüsteemides kasutatavate turbelahenduste salastatud teabe küberturvalisuse

nõuetele vastavuse hindamist;

3) korraldab krüptomaterjalide kaitset ja kontrollib krüptomaterjalide töötlemise vastavust

salastatud teabe küberturvalisuse nõuetele;

4) korraldab töötlussüsteemide kiirgusturbe tagamist ja kontrollib töötlussüsteemide

kiirgusturbe vastavust salastatud teabe küberturvalisuse nõuetele.“;

22) paragrahvi 23 lõike 3 punktid 3–5 tunnistatakse kehtetuks;

4

23) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud ülesannete täitmisel Välisluureamet:

1) annab töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks juhiseid;

2) selgitab välisesindustes välja käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete

rikkumisi;

3) osaleb käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud salastatud teabe

küberturvalisuse nõuete rikkumiste väljaselgitamisel ning tekkinud kahju hindamisel;

4) korraldab regulaarselt koolitusi;

5) teeb koostööd riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.“;

24) seadust täiendatakse §-ga 231 järgmises sõnastuses:

„§ 231. Riigi julgeoleku volitatud esindaja pädevus riigisaladuse kaitse korraldamisel

(1) Riigi julgeoleku volitatud esindaja korraldab ja kontrollib riigisaladuse kaitset selle

avaldamise korral välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile ja rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioonile.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ülesannete täitmisel riigi julgeoleku volitatud

esindaja:

1) korraldab riigisaladuse ja salastatud välisteabe vastastikuse kaitse kokkulepete sõlmimist;

2) kontrollib tsiviilõigusliku või halduslepingu või haldusakti alusel välisriigi töötlevale

üksusele, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioonile riigisaladuse edastamist;

3) korraldab ja kontrollib riigisaladust sisaldavate salastatud teabekandjate rahvusvahelist

vedamist kaubana;

4) täidab muid talle välislepingus ettenähtud ülesandeid.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ülesannete täitmisel riigi julgeoleku volitatud

esindaja:

1) annab töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks juhiseid;

2) osaleb käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete rikkumiste

väljaselgitamisel ning tekkinud kahju hindamisel;

3) korraldab regulaarselt koolitusi;

4) teeb koostööd riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.

(4) Riigi julgeoleku volitatud esindaja ei korralda ega kontrolli riigisaladuse kaitset, kui:

1) teavet avaldab julgeolekuasutus;

2) käesoleva seaduse § 7 punktides 51, 7, 10 ja 11 nimetatud teavet avaldab Kaitsevägi;

3) tunnistajakaitset käsitlevat teavet avaldab Politsei- ja Piirivalveamet;

4) käesoleva seaduse § 8 punktides 1–3 nimetatud piiratud tasemel salastatud riigisaladust

avaldab jälitusasutus või prokuratuur.

(5) Riigi julgeoleku volitatud esindajal on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ülesande

täitmiseks õigus:

1) tutvuda kontrollimise käigus kogu vajaliku teabega;

2) saada julgeolekuasutustelt ja Kaitseväelt nende pädevuse piires ametiabi vastavalt

halduskoostöö seadusele;

5

3) teha töötlevale üksusele ettekirjutus välislepinguga või käesoleva seaduse või selle alusel

antud õigusaktidega kehtestatud nõuete rikkumise või rikkumise ohu kõrvaldamiseks;

4) teha töötlevale üksusele ettekirjutus riigisaladuse ja seda sisaldavate teabekandjate

töötlemise peatamise kohta ning vajaduse korral võtta riigisaladust sisaldavad salastatud

teabekandjad hoiule kuni nõutud tingimuste loomiseni, kui kontrollimise käigus on välja

selgitatud välislepinguga või käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud

nõuete rikkumine, mis võib kaasa tuua riigisaladuse avalikuks tuleku.

(6) Riigi julgeoleku volitatud esindajal on käesoleva paragrahvi lõike 5 punktides 3 ja 4

nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmise korral õigus rakendada asendustäitmist ja sunniraha

asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 3200 eurot.“;

25) paragrahvi 27 lõiget 5 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:

„31) riigi julgeoleku volitatud esindaja, kui isiku riigisaladusele juurdepääsu vajadus tuleneb

välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni antud ülesannetest;“;

26) paragrahvi 27 lõike 5 punktis 4 asendatakse tekstiosa „3“ tekstiosaga „31“;

27) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui riigisaladusele juurdepääsu vajadus tuleneb välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni

või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni antud ülesannetest, esitab füüsiline isik

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse riigi julgeoleku volitatud esindaja kaudu.“;

28) paragrahvi 32 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib teatamiskohustus, või kellel on

mitu kodakondsust, millest vähemalt üks on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib

teatamiskohustus.“;

29) paragrahvi 32 lõike 2 punktis 20 asendatakse tekstiosa „1 või 2“ tekstiosaga „1, 2, 21 või

71“;

30) paragrahvi 32 lõiget 2 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) kes regulaarselt suhtleb julgeolekukontrolli teostavale asutusele esitatud juurdepääsuloa

taotleja ankeedis või pikendaja ankeedis märgitud sugulase, hõimlase või muu lähedase isikuga,

kes elab välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus.“;

31) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Julgeolekukontrolli teostav asutus võib jätta taotluse läbi vaatamata, kui juurdepääsuloa

taotleja ei ole Eestis püsivalt elanud vähemalt viimased viis aastat. Käesolevat lõiget ei

kohaldata riigiasutuse poolt pikaajalisse välislähetusse saadetud ametniku või töötaja suhtes.“;

32) paragrahvi 342 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse töötlussüsteemi, mida kasutatakse

riigisaladuse edastamiseks välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitvale asutusele, võib

kasutada Kaitseväe juhataja otsuse alusel, kus määratakse töötlussüsteemis töötlemiseks

6

lubatud riigisaladuse tase, töötlussüsteemi kasutamise tähtaeg ning käesolevas seaduses ja selle

alusel antud õigusaktides sätestatud salastatud teabe küberturvalisuse nõuete täitmise ja

kontrollimise eest vastutavad struktuuriüksused.“;

33) paragrahvi 35 lõiked 4–6 tunnistatakse kehtetuks;

34) paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Riigisaladuse tsiviilõigusliku või halduslepingu alusel välisriigi töötlevale üksusele,

rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile

edastamise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitse korras.“;

35) paragrahvi 49 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud komisjon teeb julgeolekukontrolli käigus kogutud

teabe põhjal ettepaneku juurdepääsuõiguse, juurdepääsuloa või töötlemisloa andmise või selle

kehtivuse pikendamise või julgeolekukontrolli läbimise kohta isikule või organile, kelle

pädevuses on juurdepääsuõiguse, juurdepääsuloa või töötlemisloa andmise, kehtivuse

pikendamise, juurdepääsuõiguse äravõtmise, juurdepääsu- või töötlemisloa kehtetuks

tunnistamise või julgeolekukontrolli läbimise otsustamine.“;

36) paragrahvi 50 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Salastatud välisteabe kaitsel kohaldatakse välislepingust tulenevaid nõudeid, arvestades

käesolevas peatükis sätestatud erisusi. Käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse välislepingust

tulenevate nõuetena ka rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsiooni liikmesriigile täitmiseks kohustuslikust õigusaktist tulenevaid nõudeid.

Kui välislepingus ei ole salastatud välisteabe kaitse nõudeid sätestatud, välisleping viitab

riigisisestele õigusaktidele või välislepingut ei ole sõlmitud, kohaldatakse salastatud välisteabe

kaitsel selle salastatuse tasemele vastavale riigisaladusele kohaldatavaid käesoleva seaduse 1.

peatüki, 2. peatüki 3. jao ja 4. peatüki sätteid, arvestades käesolevas peatükis sätestatud erisusi.

(2) Riigi julgeoleku volitatud esindaja määrab riigisaladuse ja salastatud välisteabe salastatuse

taseme vastavuse, kui selle määramiseks vajalik teave on kättesaadav ja:

1) välislepingus ei ole salastatuse taseme vastavust kokku lepitud või

2) välislepingut ei ole sõlmitud, kuid Eesti Vabariigi huvides tuleb välisriigi, rahvusvahelise

organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni salastatud välisteavet

kaitsta käesoleva seaduse alusel.“;

37) paragrahvi 50 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Käesoleva seaduse § 52 lõikes 3 nimetatud asutus võib määrata riigisaladuse ja talle

edastatud salastatud välisteabe salastatuse taseme vastavuse, kui talle edastatud salastatud

välisteavet ei tule kaitsta välislepingu või käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse alusel.

(22) Salastatud välisteavet, mida ei tule kaitsta välislepingu kohaselt ja mille kohta ei ole tehtud

käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 21 nimetatud otsust, kaitstakse avaliku teabe seaduse alusel.“;

38) paragrahvi 50 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

7

„(4) Töötlev üksus kustutab enda loodud teabe salastatuse, kui teavet on töödeldud salastatud

välisteabena õigusliku aluseta, või muudab enda loodud salastatud välisteabe salastatuse taset,

salastamise õiguslikku alust või tähtaega, kui salastatud välisteave on salastatud valel tasemel,

valel õiguslikul alusel või vale tähtajaga, käesoleva seaduse §-s 15 ettenähtud korras. Kui

töötlev üksus on teavet edastanud teisele töötlevale üksusele, tuleb salastatuse kustutamisest

või salastamisandmete parandamisest seda töötlevat üksust teavitada.“;

39) paragrahvi 50 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:

„(51) Kui käesoleva seaduse § 19 lõike 8 või § 20 lõike 8 või 9 alusel on Kaitsepolitseiametile

üle antud salastatud teabekandja, mis sisaldab üksnes salastatud välisteavet, tuleb see üle anda

riigi julgeoleku volitatud esindajale.

(52) Riigiasutuse või selle struktuuriüksuse, mis täidab välislepingust tulenevaid pädeva asutuse

ja ühtse kontaktpunkti ülesandeid, määrab Vabariigi Valitsus määrusega riigisaladuse ja

salastatud välisteabe kaitse korras.“;

40) paragrahvi 50 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Vabariigi Valitsus võib käesoleva seaduse alusel määrusega kehtestatud riigisaladuse ja

salastatud välisteabe kaitse korras kehtestada erisusi salastatud välisteabe kaitse kohta.“;

41) paragrahv 51 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 51. Salastatud välisteabele juurdepääsu õigus ja salastatud välisteabe töötlemise õigus

(1) Salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

andmisele kohaldatakse vastavalt riigisaladusele juurdepääsu õiguse ja riigisaladuse töötlemise

õiguse andmise nõudeid, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi. Kui

välislepingust tulenevad eelnimetatud õiguste andmisele rangemad või lisanõuded,

kohaldatakse välislepingus sätestatud nõudeid.

(2) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb isikule tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud kohustusi ja võtta

§ 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(3) Kui isik keeldub käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõuete tutvustamisest või

kinnituse allkirjastamisest, ei anta talle salastatud välisteabele juurdepääsu õigust.

(4) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse saamise eeltingimus on vähemalt samal tasemel salastatud riigisaladusele

juurdepääsu õiguse olemasolu ning salastatud välisteabe töötlemise õiguse saamise eeltingimus

on vähemalt samal tasemel salastatud riigisaladuse töötlemise õiguse olemasolu.

(5) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni piiratud tasemel salastatud

välisteabele juurdepääsu õigus antakse käesoleva seaduse § 27 lõike 2 ja lõike 5 punktides 1–3

sätestatud korras. Muudel juhtudel annab juurdepääsuõiguse riigi julgeoleku volitatud esindaja.

8

(6) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni konfidentsiaalsel või kõrgemal

tasemel salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu

Organisatsiooni salastatud välisteabe töötlemise õiguse saamise eeltingimus on

julgeolekukontrolli läbimine, välja arvatud käesoleva seaduse § 27 lõikes 1 nimetatud isikute

puhul. Kui välislepingu kohaselt on julgeolekukontroll salastatud välisteabele juurdepääsu

õiguse andmise kohustuslik eeltingimus, teostatakse julgeolekukontroll ka isiku suhtes, kellel

on ametikohajärgne juurdepääsuõigus, välja arvatud Vabariigi Presidendi suhtes.

(7) Käesoleva seaduse § 301 lõikes 1 nimetatud isik, kellele soovitakse anda lisaks

riigisaladusele juurdepääsu õigusele ka Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu

Organisatsiooni salastatud välisteabele juurdepääsu õigust, peab esitama Kaitseministeeriumi

valitsemisala valitsusasutuse kaudu julgeolekukontrolli teostavale asutusele allkirjastatud

nõusoleku tema suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks ning § 31 lõike 1 punktis 2 nimetatud

ankeedi.

(8) Julgeolekukontrolli teostav asutus otsustab, kas isik on julgeolekukontrolli läbinud, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(9) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni konfidentsiaalsel või kõrgemal

tasemel salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise otsustab riigi julgeoleku volitatud

esindaja, kes väljastab juurdepääsuõiguse tõendamiseks juurdepääsusertifikaadi.

Kaitsepolitseiameti ametnikule või töötajale otsustab juurdepääsuõiguse andmise ja väljastab

juurdepääsusertifikaadi Kaitsepolitseiamet, välja arvatud käesoleva seaduse § 48 lõike 3

punktis 3 nimetatud ametnikule või töötajale.

(10) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabe töötlemise

õiguse andmise otsustab riigi julgeoleku volitatud esindaja, kes väljastab töötlemisõiguse

tõendamiseks töötlemissertifikaadi.

(11) Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õigus või salastatud välisteabe töötlemise õigus tunnistatakse kehtetuks:

1) isiku juurdepääsuvajaduse või töötlemise vajaduse äralangemisel;

2) kui juurdepääsuõiguse või töötlemisõiguse kehtivusajal ilmneb mõni juurdepääsuõiguse või

töötlemisõiguse andmisest keeldumise alus.

(12) Juhul, kui isiku riigisaladusele juurdepääsu õigus või riigisaladuse töötlemise õigus lõpeb

enne Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe töötlemise õiguse kehtivusaja lõppu, lõpeb

vastavalt ka Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe töötlemise õiguse kehtivus.

(13) Euroopa Liidu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmise korra kehtestab Vabariigi

Valitsus määrusega riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras.

(14) Vabariigi Valitsus võib riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras nimetada muid

rahvusvahelisi organisatsioone või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioone, mille

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisel

kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 4–12 nimetatud ja lõike 13 alusel kehtestatud

nõudeid.“;

42) paragrahvi 52 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

9

„(1) Riigi julgeoleku volitatud esindaja korraldab salastatud välisteabe kaitset ja kontrollib

salastatud välisteabe töötlemise nõuetele vastavust.“;

43) paragrahvi 52 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Salastatud välisteabe kaitse korraldamisel ja salastatud välisteabe töötlemise nõuetele

vastavuse kontrollimisel riigi julgeoleku volitatud esindaja:

1) korraldab seaduses ja selle alusel antud õigusaktides ettenähtud juhtudel salastatud välisteabe

avaldajalt vastuvõtmist, töötlemist ja sellele juurdepääsu ning salastatud välisteabe ja seda

valdavate töötlevate üksuste üle arvestuse pidamist;

2) korraldab riigisaladuse ja salastatud välisteabe vastastikuse kaitse kokkulepete sõlmimist;

3) määrab käesolevas seaduses ettenähtud juhtudel riigisaladuse ja salastatud välisteabe

salastatuse taseme vastavuse;

4) korraldab ja kontrollib tsiviilõigusliku või halduslepingu või haldusakti alusel toimuvat

salastatud välisteabe töötlemist;

5) korraldab ja kontrollib salastatud välisteabe vedamist kaubana;

6) otsustab salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

andmise õigusaktides sätestatud korras;

7) teavitab salastatud välisteabe avaldajat salastatud välisteabe õigusvastase avalikustamise

korral selle asjaoludest välislepingus ettenähtud tingimustel;

8) täidab muid talle välislepingus ettenähtud ülesandeid.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud ülesannete täitmisel riigi julgeoleku volitatud

esindaja:

1) annab töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks juhiseid;

2) osaleb käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete rikkumiste

väljaselgitamisel ning tekkinud kahju hindamisel;

3) korraldab regulaarselt koolitusi;

4) teeb koostööd riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.“;

44) paragrahvi 52 lõike 3 punktis 2 asendatakse sõnad „välisriigi luure- või vastuluureülesannet

täitva asutusega“ sõnadega „välisriigi asutuse, rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga“;

45) paragrahvi 52 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Avaliku teabe seaduse muutmine

1) paragrahvi 2 lõike 2 punktis 1 asendatakse sõnad „riigisaladuseks või salastatud välisteabeks

oleva“ sõnadega „riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse alusel kaitstava“;

2) paragrahvi 35 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni poolt edastatud juurdepääsupiirangu märkega

teave, mida ei kaitsta vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele, loetakse

asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks.“.

§ 3. Eesti Panga seaduse muutmine

Eesti Panga seaduse § 111 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

10

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb Eesti Panga presidendile

ning Eesti Panga Nõukogu esimehele ja liikmele tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud isik keeldub nõuete tutvustamisest või

kinnituse allkirjastamisest, ei anta talle juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 4. Julgeolekuasutuste seaduse muutmine

Julgeolekuasutuste seaduse § 7 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõnad „elektroonilise teabeturbe“

sõnadega „salastatud teabe küberturvalisuse“.

§ 5. Kohtute seaduse muutmine

Kohtute seaduse § 81 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb kohtunikule tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui kohtunik keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse allkirjastamisest, ei anta talle

juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 6. Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmine

Riigikogu liikme staatuse seaduse § 19 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb Riigikogu liikmele

tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui Riigikogu liige keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse allkirjastamisest, ei anta

talle juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 7. Riigikontrolli seaduse muutmine

Riigikontrolli seaduse § 251 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

11

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb riigikontrolörile tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui riigikontrolör keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse allkirjastamisest, ei anta

talle juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 8. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine

Vabariigi Valitsuse seaduse § 31 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb Vabariigi Valitsuse liikmele

tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui Vabariigi Valitsuse liige keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse allkirjastamisest,

ei anta talle juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 9. Õiguskantsleri seaduse muutmine

Õiguskantsleri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 111 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb õiguskantslerile tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

(12) Kui õiguskantsler keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse allkirjastamisest, ei anta talle

juurdepääsu salastatud välisteabele.“;

2) paragrahvi 372 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui välislepingu kohaselt on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

eeltingimus salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, tuleb õiguskantsleri asetäitja-

nõunikule tutvustada:

1) välisriigi salastatud välisteabe puhul riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse §-s 19

sätestatud kohustusi ning võtta sama seaduse § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus või

2) vastava rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta vastav kinnitus.

12

(12) Kui õiguskantsleri asetäitja-nõunik keeldub nõuete tutvustamisest või kinnituse

allkirjastamisest, ei anta talle juurdepääsu salastatud välisteabele.“.

§ 10. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus 18. mail 2026. a nr 2-6/26-00986

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

1

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga luuakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses (edaspidi RSVS) ühetaoline

struktuur riigisaladuse ja salastatud välisteabe (edaspidi koos salastatud teave)kaitset

korraldavate ametkondade pädevust reguleerivates sätetes. Muudatus puudutab

Kaitsepolitseiametit (edaspidi KAPO), Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksust,

Välisluureametit (edaspidi VLA) ja riigi julgeoleku volitatud esindajat (edaspidi RJVE).

Muudatusega luuakse ühetaoliselt sõnastatud õigusnormid, mille kohaselt esmalt sõnastatakse

pädevused, seejärel pädevustest tulenevad ülesanded ning lõpuks ülesannete täitmisel tehtavad

tegevused.

Tulenevalt vajadusest reguleerida rahvusvahelist koostööd salastatud teabe kaitsel, loob eelnõu

õigusliku aluse pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti rollide määramiseks Vabariigi Valitsuse

20. detsembri 2007. aasta määruses nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“

(edaspidi RSVKK).

Eelnõuga täiendatakse ja täpsustatakse RJVE pädevusega seotud norme. RJVE-l on lisaks

salastatud välisteabe kaitse korraldamisele ja kontrollimisele roll ka riigisaladuse kaitse

korraldamisel ja kontrollimisel, kui riigisaladust avaldatakse välisriigile, rahvusvahelisele

organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile. Eelnõuga

sätestatakse vastav pädevus RSVS-is.

Eelnõuga luuakse õiguslik alus salastatud välisteabe juurdepääsu andmisest keeldumiseks

isikutele, kes ei nõustu endale salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamise või kinnituse

allkirjastamisega. Eesti Panga presidendil, Eesti Panga Nõukogu esimehel ja liikmel,

kohtunikul, Riigikogu liikmel, riigikontrolöril, Vabariigi Valitsuse liikmel ning õiguskantsleril

on ametikohajärgne juurdepääsuõigus salastatud välisteabele. Juurdepääsuõigus tekib

ametikohale asumisega ja seda eraldi ei vormistata. Kui aga välislepingu kohaselt on salastatud

välisteabe kaitse nõuete tutvustamine kohustuslik, kuid isik keeldub nõuete tutvustamisest või

kinnituse allkirjastamisest, ei ole võimalik talle konkreetsele salastatud välisteabele

juurdepääsu anda vaatamata ametikohajärgse juurdepääsuõiguse olemasolule.

Eelnõuga muudetakse salastatud välisteabe kaitset reguleerivate normide sõnastus selgemaks

ja rakenduspraktikaga kooskõlas olevaks.

Eelnõuga täiendatakse julgeolekukontrolliga seonduvat regulatsiooni eesmärgiga välistada

teatamiskohustusega välisriikide kodakondsust omavate isikute juurdepääs riigisaladusele.

Lisaks tehakse veel mõningad muuatused, mis täpsustavad julgeolekukontrolliga seonduvat

seoses isikutega, kes viibivad või töötavad suure osa ajast välismaal.

2

Eelnõu vähendab vähesel määral riigisaladust välismaale edastavate isikute halduskoormust.

Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks RSVS § 35 lõige 6, milles nähakse ette kohustus registreerida

riigisaladuse välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsioonile edastamine iga kord RJVE juures. Lisaks riigiasutustele võib olla vaja

edastada riigisaladust välismaale näiteks ettevõtjatel, kes edaspidi seda enam RJVE juures

registreerima ei pea.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kaitseministeeriumi ja VLA ametnikud koostöös

Siseministeeriumi ning KAPO esindajatega.

Eelnõu õiguslikku kvaliteeti on kontrollinud Kaitseministeeriumi õigusosakonna nõunik Liina

Martinson ([email protected]:). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt

toimetanud Luisa Keelelahenduste eesti keele vanemtoimetaja Tiina Alekõrs ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud teiste menetluses olevate eelnõudega, Euroopa Liidu õiguse

rakendamisega ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõuga muudetakse järgmisi

seadusi:

1) RSVS avaldamismärkega RT I, 03.02.2026, 13;

2) avaliku teabe seadus (edaspidi AvTS) avaldamismärkega RT I, 06.03.2026, 4;

3) Eesti Panga seadus (edaspidi EPS) avaldamismärkega RT I, 01.03.2023, 45;

4) julgeolekuasutuste seadus (edaspidi JAS) avaldamismärkega RT I, 14.03.2023, 25;

5) kohtute seadus (edaspidi KS) avaldamismärkega RT I, 08.04.2025, 7;

6) Riigikogu liikme staatuse seadus (edaspidi RKLS) avaldamismärkega RT I, 30.12.2024, 19;

7) Riigikontrolli seadus (edaspidi RKS) avaldamismärkega RT I, 08.04.2025, 11;

8) Vabariigi Valitsuse seadus (edaspidi VVS) avaldamismärkega RT I, 07.05.2025, 9;

9) õiguskantsleri seadus (edaspidi ÕKS) avaldamismärkega RT I, 08.04.2025, 19.

Selleks et eelnõu seadusena vastu võtta, on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust, kuna

VVS-i, EPS-i ja RKS-i muutmiseks on põhiseaduse § 104 punktide 8, 12 ja 13 järgi vaja

Riigikogu koosseisu häälteenamust.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on:

- muuta salastatud teabe kaitset korraldavate ametkondade pädevust reguleerivad sätted

ühetaoliseks;

- sätestada õiguslik alus pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti rollide määramiseks

RSVKK-is rahvusvahelise koostöö tarbeks;

- reguleerida RJVE pädevus riigisaladuse kaitse korraldamisel ja kontrollimisel;

- muuta salastatud välisteabe kaitset reguleerivate normide sõnastus selgemaks ja

rakenduspraktikaga kooskõlas olevaks.

Kehtivas seaduses on salastatud teabe kaitse korraldamisel eri ametkondades nende pädevused,

ülesanded ja tegevused esitatud üksteisega läbisegi, mis on raskendanud rakendajatel

mõistmast, millised pädevused mingil ametkonnal on, milliseid ülesandeid konkreetsete

pädevuste raames tuleb täita ning milliseid tegevusi on võimalik teha ülesannete täitmiseks.

3

Seaduse eesmärk on eristada üldpädevus, selle raames täidetavad ülesanded ja ülesannete

täitmiseks tehtavad tegevused.

Salastatud välisteabe kaitse puhul ei ole kehtivas õiguses defineeritud rahvusvahelisest õigusest

tulenevad rollid, mis on eriti olulised Euroopa Liidu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni

(edaspidi NATO) salastatud teabe kaitse puhul. Seaduse eesmärk on määrata nende rollide

täitja.

Kehtivas õiguses ei ole sätestatud RJVE pädevust riigisaladuse kaitse korraldamisel ja

kontrollimisel, kui riigisaladust avaldatakse välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile. Seaduse eesmärk on määrata kindlaks

pädevus RSVS-i tasandil.

Kehtivas seaduses on salastatud välisteabe kaitsega seotud normid raskesti mõistetavad ega ole

osal juhtudel enam rakenduspraktikaga kooskõlas. Seaduse eesmärk on muuta normid

selgemaks ja rakenduspraktikaga kooskõlas olevaks.

Kodakondsusega kaasneb riigi ja isiku vaheline eriline usaldussuhe, mis toob kaasa teatavad

õigused ja kohustused (sõjaväekohustus, lojaalsuskohustus jne). Kehtivas õiguses puuduvad

selged õiguslikud alused keeldumaks riigisaladusele juurdepääsu andmisest isikutele, kellel on

teatamiskohustusega välisriigi kodakondsus. Eelnõuga lisatakse RSVS-i vastavad alused.

Eelnõu väljatöötamise kavatsust ei ole koostatud. Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta

määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punkti 5 kohaselt ei ole

väljatöötamiskavatsus nõutav, kui seaduse rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku

muudatust või muud olulist mõju. Eelnõu eesmärk on ajakohastada salastatud teabe kaitset

reguleerivat regulatsiooni, kuid tegu ei ole põhimõtteliste muudatustega, millega kaasneks

oluline õiguslik muudatus või muu oluline mõju.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kümnest paragrahvist: §-dega 1–8 muudetakse RSVS-i, AvTS-i, EPS-i, JAS-

i, KS-i, RKLS-i, RKS-i, VVS-i ja ÕKS-i, §-ga 9 sätestatakse seaduse jõustumise aeg.

Paragrahv 1. RSVS-i muutmine

Eelnõu § 1 punktidega 1, 5 ja 6 asendatakse RSVS-i tekstis:

- tekstiosa „elektrooniline teabeturve“ tekstiosaga „salastatud teabe küberturvalisus“;

- sõna „salajasus“ sõnaga „konfidentsiaalsus“;

- sõna „terviklikkus“ sõnaga „terviklus“.

Muudatuste eesmärk on ühtlustada RSVS-i terminikasutust küberturvalisuse seaduse (edaspidi

KüTS) ja selle alusel antud õigusaktide terminikasutusega. KüTS § 1 lõike 2 kohaselt ei

kohaldata KüTS-i riigisaladuse ja salastatud välisteabe töötlemisele ning sellise teabe

töötlussüsteemide pidamisele. Erisuse põhjus on see, et salastatud teabe elektroonilise

töötlemise korral tuleb rakendada rangemaid turvameetmeid, mis on reguleeritud RSVS-is ja

selle alusel antud õigusaktides. See aga ei tähenda, et RSVS-is peaks kasutama KüTS-ist

erinevaid termineid. Oma olemuselt on elektrooniline teabeturve küberturvalisuse tagamine

salastatud teabe töötlussüsteemides. Samuti on konfidentsiaalsus, terviklus ja käideldavus

4

olemuselt sama sisuga nii salastatud teabe töötlussüsteemide kui ka mittesalastatud teabe

töötlemiseks kasutatavate võrgu- ja infosüsteemide puhul.

Termin „küberturvalisus“ on defineeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist ja millega tunnistatakse

kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (küberturvalisuse määrus) artikli 2 punktis 1 kui tegevused,

mis on vajalikud, et kaitsta võrgu- ja infosüsteeme, nende kasutajaid ja teisi isikuid

küberohtude eest. Salastatud teabe küberturvalisus on salastatud teabe käideldavuse,

konfidentsiaalsuse ja tervikluse tagamine töötlussüsteemis (RSVS § 3 p 10). Määruse (EL)

2019/881 kohase küberturvalisuse termini ja salastatud teabe küberturvalisuse termini puhul

on erinevus selles, et esimese puhul on kaitseobjektiks võrgu- ja infosüsteemid, teise puhul

salastatud teave ehk riigisaladus või salastatud välisteave. See ei ole siiski selline erinevus,

mille tõttu ei peaks elektroonilise teabeturbe termini asemel salastatud teabe küberturvalisuse

terminit kasutusele võtma. Nii küberturvalisuse kui salastatud teabe küberturvalisuse puhul on

fookuses võrgu- ja infosüsteemide kaitse (töötlussüsteem on võrgu- ja infosüsteem, mida

kasutatakse salastatud teabe elektrooniliseks töötlemiseks (RSVS § 3 p 9)). Salastatud teabe

küberturvalisuse puhul rõhutatakse salastatud teabe kaitse aspekti, aga olemuselt on tegu

sarnase tegevusega. Selleks et võrgu- ja infosüsteemide küberturvalisusega üldiselt ja

salastatud teabe töötlemiseks kasutatavate võrgu- ja infosüsteemide (töötlussüsteemide)

turvalisusega kitsamalt tegelevad isikud saaks toimida sarnases inforuumis, tuleb

terminikasutust ühtlustada ja elektroonilise teabeturbe asendamine salastatud teabe

küberturvalisusega on üks viis selle saavutamiseks.

Eelnõu § 1punktiga 1 asendatakse RSVS-is läbivalt sõnad „elektrooniline teabeturve“

sõnadega „salastatud teabe küberturvalisus“. Osades kohtades ei ole siiski asendamine ilma

täiendavate muudatuste tegemiseta võimalik, sest elektrooniline teabeturve on tegevus,

küberturvalisus aga seisund või olek. Punktiga 5 jäetakse seetõttu salastatud teabe

küberturvalisuse definitsioonist välja sõna „tagamine“.

Eelnõu § 1 punktiga 2 defineeritakse RSVS-is termin „salastatud teave“. Seni on definitsioon

olnud RSVKK-is, kuid kuna RSVS-is on mitmes kohas väljendit „salastatud teave“ kasutatud,

on otstarbekas tõsta termin RSVKK-ist RSVS-i. RSVKK vastav säte tunnistatakse kehtetuks.

Eelnõu § 1 punktiga 3 defineeritakse RSVS-is termin „töötlemisõigus“. Juba praegu on sõna

„töötlemisõigus“ RSVS-is mitmes kohas kasutatud, kuid seoses sellega, et käesoleva eelnõuga

tehtavate muudatuste toimel hakkab RSVS sõnaselgelt reguleerima ka Euroopa Liidu ja NATO

salastatud välisteabe töötlemisõiguse andmist, on otstarbekas defineerida ka vastav

lühiväljend, et seda oleks võimalik vastavates sätetes kasutada.

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakseRSVS § 3 punktis 9töötlussüsteemi terminit.

Töötlussüsteemi mõistes tehakse kaks muudatust. Esiteks defineeritakse „töötlussüsteem“

küberturvalisuse seaduse § 2 punktis 1 nimetatud võrgu- ja infosüsteemi kaudu, sest

olemuslikult on ka töötlussüsteem võrgu- ja infosüsteem. Teiseks tuuakse definitsioonis välja

riigisaladuse või salastatud välisteabe töötlemine. See on tunnus, mis muudab võrgu- ja

infosüsteemi töötlussüsteemiks.

Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse RSVS § 3 punktis 13 RJVE terminit.

5

RJVE mõiste muutmine on tingitud asjaolust, et RJVE ülesanded ei ole seotud ainult salastatud

välisteabega. RJVE korraldab ja kontrollib ka riigisaladuse kaitset, kui seda avaldatakse

välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioonile. Muudetud kujul mõistega arvestatakse mõlemat ülesannet. RJVE riigisaladuse

kaitse korraldamise ja kontrollimisega seotud ülesanded on täpsemalt kirjeldatud

eelnõukohases §-s 231.

Eelnõu § 1 punktiga 8 viiakse RSVS § 9 punktis 10 variandmete ja konspiratsioonivõtete

kasutamisega seotud teabe salastamise aluse sõnastus kooskõlla julgeolekuasutuste seaduse

§ 23 sõnastusega. RSVS § 9 punkti 10 kehtivas sõnastuses on kasutusel väljend „teeseldud

isikud ja organid“. Väljend „isiku, asutuse või organi teesklemine“ oli kasutusel

julgeolekuasutuste seaduse §-s 23 enne 01.07.2017. 01.07.2017 jõustus normi muudatus ning

sellest alates on kasutusel väljend „variandmed ja konspiratsioonivõtted“.

Eelnõu § 1 punktiga 9 täiendatakse RSVS § 10 uue punktiga 10, mis käsitleb salastatud teabe

kaitseks kasutatavat krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimusi käsitleva teabe salastamist.

Seni on krüptomaterjalide kohta käiva teabe salastamine paigutatud töötlussüsteemi käsitleva

teabe alla (RSVS § 10 punkt 2). See ei ole korrektne, sest kõik salastatud teabe kaitseks

kasutatavad krüptomaterjalid ei ole seotud konkreetse töötlussüsteemiga.

Eelnõu § 1 punktiga 10 täiendatakse RSVS § 11 lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib, võib asutuse juht või tema volitatud

isik käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks

tunnistatud teabe juurdepääsupiirangu tähtaega pikendada kuni viie aasta kaupa, kuid kokku

mitte kauemaks kui on käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud

samadele tunnustele vastava riigisaladuseks oleva teabe salastamise tähtaeg.“.

Muudatuse eesmärk on võimaldada pikendada RSVS § 11 lõike 3 alusel asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistatud teabele seatud juurdepääsupiirangu tähtaega kuni

viie aasta kaupa kuni juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib, kuid kokku mitte

kauemaks kui on samadele tunnustele vastava riigisaladuseks oleva teabe salastamise tähtaeg.

RSVS § 11 lõike 3 järgi võib teatud riigisaladuse tunnustele vastava teabe tunnistada

juurdepääsupiiranguga asutusesiseseks teabeks, kui selle teabe avalikuks tulek ei kahjusta küll

riigi julgeolekut, kuid teabele juurdepääsu piiramine on ette nähtud lepingus või teabe

avalikuks tulek kahjustaks riigi välissuhtlemist või teabevaldaja seadusest tulenevate

ülesannete täitmist. Sellise juurdepääsupiirangu tähtajale kohaldub AvTS § 40, sest RSVS

erandit ette ei näe. AvTS § 40 lõikes 1 sätestatud üldreegli järgi on juurdepääsupiirangu tähtaeg

kuni viis aastat ning asutuse juht võib pikendada seda kuni viie aasta võrra, kui

juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib. Loetelust, millist teavet võib RSVS § 11 lõike

3 järgi tunnistada juurdepääsupiiranguga asutusesiseseks teabeks, nähtub, et nimetatud teabest

valdava osa avalikuks tulek võib kahjustada teabevaldaja ülesannete täitmist pikema aja

jooksul. Konkreetne näide on julgeolekuasutuse riigisaladus. Näiteks võib

juurdepääsupiiranguga teabeks tunnistada julgeolekuasutuse struktuuriüksusi, koosseisu ja

nende ülesandeid kajastavat teavet, mille avalikuks tulek ei kahjusta riigi julgeolekut.

Samalaadse riigisaladuse salastatuse tähtaeg on 50 aastat. Pikk tähtaeg on põhjendatav sellega,

et mõned julgeolekuasutuse funktsioonid ja struktuuriüksused on pikka aega püsivad. Lühema

tähtaja korral tuleks need aga avalikustada ning see kahjustaks julgeolekuasutuse edasist

tegevust.

6

Seadusandja on selgelt väljendanud, et riigi julgeoleku kaitse on selline väärtus, mille kaitse

vajadus on expressis verbis seaduses kirjeldatud, ning teabe üldiseks kasutamiseks andmisel

peab olema riigi julgeolek tagatud1. RSVS-i sätete tunnustele vastava juurdepääsupiiranguga

asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe puhul võib AvTS-ist tuleneva maksimaalselt

kümneaastase juurdepääsupiirangu tähtaja lõppedes tekkida oht, et teabele

juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus on endiselt olemas ning teabe avalikustamise

tulemusel saab kahjustada riigi julgeolek.

Pärast seadusega kehtestatud juurdepääsupiirangu tähtaja lõppemist on asutusel kohustus teave

avalikustada asutuse dokumendiregistris2. Arvestatav uus julgeolekuoht on avaandmete

masspäringud, andmete nn kraapimine3 ja allalaadimine eraisikute4 ning eri tsiviilasutuste5,

sealhulgas välisriikides asuvate meediamajade poolt. Riigiasutuste avalikele

dokumendiregistritele on juurdepääs igaühel, sealhulgas välisriigi kodanikul. Riigiasutuste

avalikule teabele ei ole juurdepääs seaduse tasandil piiratud6. Lisaks saab Ukraina sõja näitel

esile tuua küberrünnete järjest süsteemsema rakendamise sõjaliste eesmärkide toetuseks.

Küberluureoperatsioonide fookus on liikumas riigikaitse ja poliitikaga seotud süsteemidele

ning sihtmärgid on julgeoleku- ja kaitsesektor ning ettevõtted, mis neid toetavad7. Samuti on

Eesti näitel leidnud tõendamist, et ka avalikult kättesaadavat infot edastatakse vaenuliku riigi

luureteenistusele8. Avalikult kättesaadavaid andmeid koos teiste andmetega analüüsides võib

jõuda riigi julgeolekut ohustavate tulemusteni. Sarnasel moel võib olla võimalik eri

ministeeriumide valitsemisalade andmeid koos töödeldes teha järeldusi riigi julgeoleku

tagamisega seotud võimete ja vahendite kohta. Kehtivas õiguses9 ei arvestata riigi julgeolekut

tagavate asutuste eripära võrreldes muude riigiasutustega ning piisava efektiivsusega ei ole

võimalik kaitsta riigi julgeoleku huvides olulist teavet. Arvestades eeltoodut, on tõusetunud

vajadus riigi julgeoleku tagamise eesmärgil kaitsta teavet kauem kui AvTS-iga maksimaalselt

lubatud kümme aastat.

Tromsø konventsioon ei piira riikide võimalusi juurdepääsupiirangu tähtaja pikendamise

otsustamiseks. Konventsiooni artikli 3 lõike 1 punkti a kohaselt võib konventsiooniosaline

piirata ametlikele dokumentidele juurdepääsu õigust riigi julgeoleku ja riigikaitse ning

rahvusvaheliste suhete kaitsmise kaalutlustel. Konventsiooni kohaselt peavad piirangud olema

seaduses täpselt sõnastatud, demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ja proportsionaalsed.

Eesti Vabariigi julgeoleku kaitsmine on legitiimne eesmärk. Mõne teise (vähem koormava)

vahendiga ei ole võimalik piirangu eesmärki saavutada, sest juurdepääsupiirang seatakse ja

seda pikendatakse vaid juurdepääsupiirangu seadmise põhjuse olemasolul ning teabe

avalikustamine ega kustutamine ei ole juurdepääsupiirangu põhjuse püsimisel sobivad

alternatiivid. Eeltoodust tulenevalt on meede mõõdukas, julgeoleku kaitsmine on kaalukas

põhjus.

1 AvTS § 31 lg 3. 2 AvTS § 28 lg 1 p 31. 3 web scraping. 4 https://dokumendiregistrid.karlerss.com/. 5 „Riigiandmete kogumine meedias kajastamise jaoks“ – Delfi Meedia ettekanne 2025. a konverentsil „A2:

avalik teave ja avaandmed“, kättesaadav: https://worksup.com/app/#/event/A2KONVERENTS/agenda/plan. 6 PS § 44, AvTS § 4. 7 RIA Küberturvalisuse aastaraamat 2025, lk 16. 8 https://www.err.ee/1609751085/kohus-saatis-narvalasest-vene-kodaniku-luuramise-eest-vangi. 9 AvTS ning eriseadused.

7

Samad kaalutlused seoses muudatuste kooskõlast Tromsø konventsiooniga on asjakohased ka

juhtudel, kus teavet kaitstakse riigi välissuhtlemise kaitse ja töötleva üksuse ülesannete täitmise

tagamise põhjustel.

Eelnõu § 1 punktiga 11 täiendatakse RSVS § 19 lõikega 21, mille kohaselt peab isik, kelle

juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust lepingulisest suhtest välisriigi töötleva

üksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga, esitama RSVS § 19 lõikes 2 nimetatud teavituse enda suhtes

julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale asutusele.

RSVS § 19 lõike 2 kohaselt on juurdepääsuõigust omav füüsiline isik kohustatud teatama

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selle töötleva üksuse, kellega teenistus- või muust

lepingulisest suhtest tulenevalt on isikul juurdepääsuõigus, riigisaladuse kaitset korraldavale

isikule töö- või teenistusülesande välisest kavandatavast viibimisest välisriigis, mille kohta

kehtib teatamiskohustus, hiljemalt viis tööpäeva enne kavandatava välisreisi algust.

Ettenägematust viibimisest välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus, teatab isik

riigisaladuse kaitset korraldavale isikule viivitamata. Teates märgitakse isiku nimi,

sidevahendite andmed, välisriik ning selles viibimise aeg ja põhjus. Hetkel on

teatamiskohustusega riikideks siseministri 29.09.2023 käskkirja nr 1-3/112 alusel Armeenia

Vabariik, Aserbaidžaani Vabariik, Hiina Rahvavabariik (sh Hongkongi ja Macau

erihalduspiirkonnad), Iraani Islamivabariik, Kasahstani Vabariik, Kirgiisi Vabariik, Korea

Rahvademokraatlik Vabariik, Tadžikistani Vabariik, Türkmenistan, Usbekistani Vabariik,

Valgevene Vabariik ja Venemaa Föderatsioon.

Riigisaladuse kaitset korraldava isiku kaudu peaks see teave jõudma julgeolekukontrolli

teostava asutuseni. Kui isiku tööandja on välisriigi töötlev üksus, rahvusvaheline

organisatsioon või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioon, siis üldjuhul see teave ei

jõua julgeolekukontrolli teostava asutuseni, sest konkreetse välisriigi, rahvusvahelise

organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni reeglid ei pruugi näha

ette salastatud teabe kaitse eest vastutava isiku määramist ja sel juhul ei ole isikul võimalik ka

kedagi teavitada. Seetõttu peab juurdepääsuõigust omaval füüsilisel isikul, kelle

juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust lepingulisest suhtest välisriigi töötleva

üksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga, olema kohustus teatada välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus,

kavandatavast viibimisest otse enda suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale

asutusele.

Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse RSVS § 19 lõikega 71, mille kohaselt isik, kelle

juurdepääsuvajadus tuleneb teenistus- või muust lepingulisest suhtest välisriigi töötleva

üksuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga, on kohustatud teatama enda suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale

asutusele, kui tema suhtes esineb RSVS § 32 lõike 1 punktis 8 või § 32 lõike 2 punktides 3–8

nimetatud asjaolu. Praktikas peab isik teavitama julgeolekukontrolli teostamiseks pädevat

asutust, kui ta on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav, kui tema suhtes viiakse läbi

väärteomenetlust ametialase süüteo või korruptiivse teo tunnustel, kui tal on mitu

väärteokaristust, kui teda on karistatud tahtlikult toimepandud ametialase süüteo või kuriteo

eest, mille isik on toime pannud ametiisikuna, või kui teda on kriminaalkorras karistatud.

Sellest, kui isiku suhtes alustatud ametialase kuriteo või riigivastase kuriteo menetlus on

lõpetatud kriminaalmenetluse seadustiku § 202, 203, 205 või 2052 alusel või kui isiku suhtes

8

viiakse läbi süüteomenetlust RSVS-i või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumise

tunnustel, on julgeolekukontrolli teostamiseks pädev asutus eelduslikult teadlik.

RSVS § 32 lg 4 sätestab, et kui isiku puhul ilmneb § 32 lõikes 1 või 2 nimetatud asjaolu, on

isikuga teenistus- või lepingulises suhtes olev töötlev üksus kohustatud sellest viivitamata

teatama isiku suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale asutusele. Praktikas saab

tööandja teavitada eelkõige isikuga seotud süüteomenetlusest, sest selline teave saab kõige

tõenäolisemalt tööandjale teatavaks. Muudatust on vaja, sest kui isik on teenistus- või

lepingulises suhtes välismaise tööandjaga, ei edasta tööandja seda teavet julgeolekukontrolli

teostamiseks pädevale asutusele ja kehtivas regulatsioonis puudub ka isikul endal

teavitamiskohustus.

Isik peab küll ka riigisaladuse juurdepääsuloa taotlemisel või pikendamisel märkima ankeeti

endaga seotud süüteomenetlused, kuid see ei ole piisav, sest ankeet tuleb täita üks kord viie

aasta jooksul salajase või täiesti salajase taseme riigisaladusele juurdepääsu loa taotlemisel ja

kord seitsme aasta jooksul konfidentsiaalse taseme riigisaladusele juurdepääsu loa taotlemisel.

Eelnõu § 1 punktiga 13 jäetakse RSVS § 20 lõigetest 11–13 välja sõna „riigisaladuse“.

RSVS-is ei eristata eraldi riigisaladuse töötlemiseks ette nähtud turvaala, seega tekitab sõna

„riigisaladuse“ olemasolu antud lauses segadust ja on üleliigne. Sõna „turvaala“ on konkreetne

ja üheselt arusaadav.

Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse RSVS-i §-ga 201. Uude paragrahvi on üle toodud kehtiva

§ 35 lõiked 4–52. Muudatuse eesmärk on selgelt eristada rakendajate jaoks riigisaladuse

avaldamist ja edastamist. Avaldamist tuleb mõista kui Eesti Vabariigi poolt teisele

rahvusvahelise õiguse subjektile riigisaladuse teatavaks tegemist, mille aluseks on üldjuhul

salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepe või riigi õigusaktide kohaselt antud luba. Selline

regulatsioon peab paiknema riigisaladuse kaitse üldsätete all.

Edastamine on konkreetse töötleva üksuse poolt riigisaladuse või seda sisaldava teabekandja

edastamine teise poole töötlevale üksusele. Edastamist puudutav regulatsioon peab paiknema

riigisaladuse töötlemise jaotises, kus paikneb ka § 35, milles seatakse edastamisele tingimusi.

Lõige 1 vastab kehtivale § 35 lõikele 4. Uues normis on kasutatud sõna „välisriigile“ erinevalt

kehtivast § 35 lõikest 4, kus on kasutusel „välisriigi töötlevale üksusele“. Erinevuse põhjus on

see, et riigisaladust avaldatakse teisele rahvusvahelise õiguse subjektile, milleks saab olla vaid

välisriik või rahvusvaheline organisatsioon. Riigisaladust võib jätkuvalt avaldada ka välisriigi

töötlevale üksusele, eeldusel et välisriigiga, kus töötlev üksus asub, on sõlmitud salastatud

teabe vastastikuse kaitse kokkulepe või on riigisaladuse avaldamiseks loa andnud Vabariigi

Valitsuse julgeolekukomisjon, kui teabe vastuvõtja tagab kaitse avaldatava teabe avalikuks

tuleku eest. Avaldatava teabe kaitstuse hindamisel peaks Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjon konsulteerima julgeolekuasutuste ja RJVE-ga. RJVE saab uurida, kas

rahvusvahelised organisatsioonid (eriti Euroopa Liit ja NATO), mille liige Eesti on, või selliste

organisatsioonide liikmesriigid vahetavad teabe vastuvõtjaga salastatud teavet ja mis

tingimustel see toimub (nt kas on sõlmitud leping). Julgeolekuasutused saavad anda ülevaate

teabe vastuvõtja suhetest teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Lõikesse 2 on koondatud kehtiva § 35 lõiked 5–52 ja lisatud on kaitseväeluuret teostavat

Kaitseväe struktuuriüksust puudutav punkt. Kolme lõike asemel on uues sõnastuses üks lõige,

9

millel on neli § 201 lõikes 1 sätestatust erinevalt riigisaladuse avaldamise juhtumit kirjeldavat

punkti. Sõnastuse muutmise eesmärk on tagada parem arusaadavus. Normide mõte jääb

samaks. Punktis 1 ja 2 on sõnastuslikult tehtud kaks muudatust, mis normide sisu ei mõjuta.

Punktis 1 ei ole erinevalt kehtivast § 35 lõikest 5 sõnu „käesolevas seaduses ja selle alusel

antud õigusaktides sätestatud korras“, sest see on ilmne, et õigusakte tuleb järgida. Punktist 2

on võrreldes kehtiva § 35 lõikega 51 kustutatud sõnad „Euroopa Liidu õigusest“, sest § 50

lõike 1 järgi loetakse Euroopa Liidu täitmiseks kohustuslikust õigusaktist tulenevaid nõudeid

RSVS-i tähenduses välislepingust tulenevateks nõueteks.

Punkt 4 loob erandi kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse osas. RSVS-is on

kasutatud nii sõnastust „kaitseväeluuret teostav Kaitseväe struktuuriüksus“ kui ka

„kaitseväeluurega tegelev Kaitseväe struktuuriüksus“. Neid termineid on oluline eristada.

Kaitseväe põhimääruses on kaitseväeluure teostamine üksnes luurekeskuse pädevuses (§ 13 p

2). Lisaks on seoses relvastatud vastupanu ettevalmistamisega antud volitus kaitseväeluuret

teostada ka erioperatsioonide väejuhatusele, sest relvastatud vastupanu ettevalmistamine on

erioperatsioonide väejuhatuse ülesanne (Kaitseväe põhimäärus § 16 lg 2 p 11) ja Kaitseväe

korralduse seaduse §-s 37 on teabe kogumisega seotud volitusi õigus rakendada ka relvastatud

vastupanu ettevalmistamiseks. Seega kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse all

on mõeldud luurekeskust ja erioperatsioonide väejuhatust. Kaitseväeluurega tegelev Kaitseväe

struktuuriüksus hõlmab ka teisi Kaitseväe struktuuriüksusi (nt merevägi või õhuvägi), mis

võivad oma ülesannete raames mingil määral kaitseväeluurega tegeleda. Selline eristus on

ilmne näiteks RSVKK § 5 lõike 7 ning lõigete 8 ja 10 sissejuhatavates lauseosades. RSVKK

§ 5 lõiget 7 võivad salastamisalusena kasutada kõik Kaitseväe struktuuriüksused, kellel on

ühel või teisel moel kaitseväeluure ülesanded, kuid RSVKK § 5 lõiked 8 ja 10 on üksnes

luurekeskuse ja erioperatsioonide väejuhatuse ehk kaitseväeluuret teostava või selleks volitust

omava Kaitseväe struktuurüksuse loodava teabe salastamisalused.

Kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse lisamine on tingitud sellest, et sel

struktuuriüksusel on oma ülesannete täitmise eesmärgil ja julgeolekuolukorrast tulenevalt

põhjendatud vajadus salastatud teabe vahetamiseks välisriikide, rahvusvaheliste

organisatsioonide ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega, kellega Eesti

Vabariik ei ole seni välislepingut sõlminud. Muutunud julgeolekuolukord maailmas nõuab

luure efektiivseks toimimiseks, luurele püstitatud ülesannete täitmiseks ja julgeolekuohtude

ennetamiseks ja tõkestamiseks aktiivset rahvusvahelist koostööd ja kiiret reageerimist ning

seda selgelt kasvava trendina. Loa taotlemisega kaasneb paratamatult liigne ajakulu ja samuti

tekib vastuolu teadmisvajaduse põhimõttega. Seega on otstarbekas ja mõistlik, et lisaks RSVS-

is juba nimetatud riigiasutustele saab ka kaitseväeluuret teostav Kaitseväe struktuuriüksus

edastada riigisaladust iseseisvalt tingimusel, et see on vajalik luure ja vastuluure ülesannete

täitmiseks.

Kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse osas erandi tegemist toetab ka eelnõuga

lisatav § 231 lõige 4 punkt 2 (kehtiv RSVS § 35 lg 6 p 2), mille alusel RJVE ei korralda ega

kontrolli riigisaladuse kaitset, kui Kaitsevägi avaldab välisriigile RSVS § 7 punktides 51, 7, 10

ja 11 nimetatud teavet. Sätted viitavad otseselt, et tegemist on kaitseväeluurega tegeleva

Kaitseväe struktuurüksuse kogutud ja sünteesitud teabega, sh rahvusvahelist koostööd

käsitleva teabega. Lisaks ei korralda ega kontrolli RJVE ka kaitseväeluurega tegeleva

Kaitseväe struktuuriüksuse luuret ja vastuluuret puudutavat salastatud välisteabe vahetust

10

RSVS § 52 lõike 3 punkti 2 kohaselt. Sarnased erandid on kavandatava § 231 lõike 4 punktides

1 ja 3–4 (kehtiv RSVS § 35 lg 6 punktid 1, 3 ja 4) ning RSVS § 52 lõike 3 punktides 1 ja 3–4

tehtud riigiasutuste osas, mida on nimetatud kavandatava § 201 lõike 2 punktides 1–3.

Eelnõu § 1 punktiga 15 muudetakse RSVS § 22 lõiget 1. Muudatus on vajalik seetõttu, et ka

RJVE täidab riigisaladuse kaitse korraldamise ja kontrollimisega seotud ülesandeid. Eelnõuga

sätestatakse need uues §-s 231. Muudatuse tulemusel viidatakse sättes ka sellele paragrahvile.

Eelnõu § 1 punktiga 16 tunnistatakse kehtetuks RSVS § 22 lõike 2 punktid 3–5. Nendes

punktides ei kirjeldata pädevusi ega ülesandeid, vaid tegevusi, mida tehakse pädevuse

rakendamisel. Punktid viiakse üle uude lõikesse 21.

Eelnõu § 1 punktiga 17 täiendatakse RSVS § 22 uue lõikega 21, milles esitatakse tegevused,

mida KAPO ja Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksus sama paragrahvi lõikes 2

toodud pädevuste täitmisel teevad.

Lõikesse on üle toodud eelneva punktiga kehtetuks tunnistatud lõike 2 punktid 3 ja 5 ning

lisatud on kaks uut punkti. Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile ettepanekute tegemist

sätestavat punkti ei ole üle toodud, kuna Riigikantselei juhtis oma tagasisides tähelepanu, et

RSVS § 22 lõike 2 punktis 4, § 23 lõike 3 punktis 4 ja § 52 lõike 1 punktis 7 sätestatakse

KAPO, Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksuse, VLA ja RJVE kohustus teha

Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja

õigusrikkumiste vältimiseks. Selline regulatsioon ei ole aga täpne, sest Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjon kui valitsuskomisjon ei menetle selliseid ettepanekuid. Ettepanekute

menetlemine toimub vastavas ministeeriumis või Riigikantseleis.

Punktiga 1 antakse KAPO-le ja Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksusele õigus

anda töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks juhiseid

riigisaladuse kaitse nõuete täitmiseks. Juhiste andmise õigus on vajalik selleks, et oleks

võimalik suunata töötlevaid üksusi parimal võimalikul viisil riigisaladust kaitsma. Teavet

antakse selleks, et töötlevatel üksustel oleks võimalik riigisaladust paremini kaitsta.

Punktis 2 on lisatud tekst, mille kohaselt tuleb vajaduse korral kaasata Välisluureamet ja riigi

julgeoleku volitatud esindaja. Tegemist on §-des 23, 231 ja 52 nimetatud valdkondades

eksperditeadmisi omavate ametkondadega, kelle teadmisi on vaja vastava valdkonnaga seotud

rikkumise väljaselgitamiseks ja kahju hindamiseks.

Punktiga 4 lisatakse tegevusena koostöö tegemine riigisaladuse kaitse korraldamiseks ja

kontrollimiseks riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega, sest riigisaladuse kaitseks on vaja

vahetada teavet välisriikide politsei- ja julgeolekuasutustega ning rahvusvaheliste

organisatsioonide ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.

Eelnõu § 1 punktidega 18 ja 19 muudetakse KAPO poolt teostatava riigisaladuse kaitse

kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoniga seotud regulatsiooni.

Kehtiva RSVS § 22 lõike 6 kohaselt kehtestab KAPO poolt teostatava riigisaladuse kaitse

kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni töökorra valdkonna eest vastutav minister

määrusega. KAPO töökorraldust ei ole otstarbekas reguleerida ministri tasemel. Seetõttu

tunnistatakse RSVS § 22 lõige 6 kehtetuks.

11

Küll aga on asjakohane RSVS-is sätestada komisjoni üldine roll ja pädevus ning komisjoni

täpsema töökorralduse peaks sätestama KAPO sisemiste õigusaktidega. Sel eesmärgil

täiendatakse RSVS § 22 lõigetega 7–10.

Lõikega 7 nähakse ette volitusnorm komisjoni moodustamiseks.

Lõikega 8 sätestatakse ülesanded, mida riigisaladuse kaitse kontrolli komisjon täidab.

Lõikes 9 sätestatakse, et kontrolli läbiviimise kohta koostab komisjon aruande, milles antakse

hinnang riigisaladuse kaitse korralduse vastavusele nõuetele.

Lõikes 10 nähakse ette, et aruandes tehtud ettekirjutuste täitmisest tuleb Kaitsepolitseiametile

teatada viivitamatult, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul arvates ettekirjutuse täitmiseks

antud tähtaja möödumisest. Aruanne esitatakse alati enne kinnitamist töötlevale üksusele

kommenteerimiseks. RSVS § 22 lõike 3 kohaselt on KAPO-l õigus teha töötlevale üksusele

ettekirjutusi. Riigisaladuse kaitse tagamiseks on oluline, et töötlev üksus teavitaks KAPO-t

aruandes esitatud ettekirjutuste täitmisest.

Eelnõu § 1 punktiga 20 asendatakse RSVS § 23 lõike 1 punktis 1 sõnad „elektroonilist

teabeturvet“ sõnadega „salastatud teabe küberturvalisuse tagamist“. RSVS-is asendatakse

läbivalt sõnad „elektrooniline teabeturve“ sõnadega „salastatud teabe küberturvalisus“. Osades

kohtades ei ole siiski asendamine ilma täiendavate muudatuste tegemiseta võimalik, sest

elektrooniline teabeturve on tegevus, küberturvalisus aga seisund või olek. Salastatud teabe

küberturvalisuse definitsioonist tuleb seetõttu välja jätta sõna „tagamine“.

Eelnõu § 1 punktiga 21 muudetakse RSVS § 23 lõiget 2. Lõikes 2 sätestatakse VLA ülesanded

salastatud teabe küberturvalisuse tagamise korraldamisel ja kontrollimisel. Selle tagajärjel

tekib selge struktuur, kus kõigepealt on lõikes 1 määratud, et VLA-l on pädevus salastatud

teabe küberturvalisuse tagamist korraldada, ning seejärel on loetletud konkreetsed ülesanded.

VLA ülesanded salastatud teabe küberturvalisuse tagamise korraldamisel on töötlussüsteemide

akrediteerimine, töötlussüsteemides kasutatavate turbelahenduste nõuetele vastavuse

hindamine, töötlussüsteemides kasutatavate turbe- ja krüptomaterjalide kaitse ning

töötlussüsteemide kiirgusturbe tagamine. Sellest lähtub ka uus lõike 2 tekst.

Kehtivad punktid 3 ja 4 on hõlmatud uues sõnastuses töötlussüsteemide akrediteerimise alla

punktis 1. Tegemist on akrediteerimisega seotud tegevustega, mille eraldi väljatoomine

ülesandena ei ole vajalik.

Uue punktiga 2 analoogset normi RSVS praegu ei sisalda. VLA ülesanne on muu hulgas

hinnata töötlussüsteemides kasutatavate turbelahenduste salastatud teabe küberturvalisuse

nõuetele vastavust. Turbelahendus on salastatud teabe kaitse tagamiseks kasutatav riist- või

tarkvaraline (sealhulgas krüptograafiline) lahendus, mille eesmärk on tagada turbenõuete

täitmine.

Kehtiv punkt 6 sisaldab kaht põhiülesannet, mida VLA salastatud teabe küberturvalisuse

valdkonnas täidab – krüptomaterjalide töötlemise ja kiirgusturbe korraldamist. Uues sõnastuses

on mõlema ülesande kohta eraldi punkt, vastavalt punkt 3 ja punkt 4. Krüptomaterjalide kaitse

12

või kiirgusturbe tagamise korraldamine ei tähenda, et Välisluureamet seda töötleva üksuse eest

teostaks. Välisluureametil on riigülene suunav ja koordineeriv roll.

Kehtivat punkti 7 ei ole uude sõnastusse üle kantud, sest see on konkreetne tegevus, milleks on

vaja töötleva üksuse kaasabi. Töötlevat üksust saab kohustada turvameetmeid rakendama

lõike 4 alusel tehtava ettekirjutusega.

Kehtivad punktid 1, 2, 5 ja 8 on üle viidud § 23 uude lõikesse 31.

Eelnõu § 1 punktiga 22 tunnistatakse kehtetuks RSVS § 23 lõike 3 punktid 3–5. Need punktid

viiakse üle lisanduvasse sama paragrahvi lõikesse 31. Selliselt tekib sätete selge struktuur ka

VLA teise riigisaladuse kaitse pädevuse osas, milleks on riigisaladuse kaitse välisesindustes.

Lõikesse 3 jäävad alles ülesanded, mida VLA täidab välisesindustes riigisaladuse kaitseks.

Need on riigisaladuse kaitse korralduse nõuetele vastavuse kontroll, riigisaladuse ja salastatud

teabekandjate töötlemise vastavuse nõuete kontroll ning tulenevalt ohuhinnangust turvaalal

ebaseaduslikult teabe kogumise seadmete oleku kontroll.

Eelnõu § 1 punktiga 23 täiendatakse RSVS § 23 lõikega 31. Sättes kirjutatakse lahti tegevused,

mis on seotud lõigetes 2 ja 3 sätestatud ülesannete täitmisega. Nende lõigete punktid on

enamjaolt sama sisuga nagu kehtiva § 23 lõigetes 2 ja 3 toodud vastavad punktid, kuid

järgmiste erisustega.

Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile ettepanekute tegemist sätestavat punkti ei ole üle

toodud, kuna Riigikantselei juhtis oma tagasisides tähelepanu, et RSVS § 22 lõike 2 punktis 4,

§ 23 lõike 3 punktis 4 ja § 52 lõike 1 punktis 7 sätestatakse KAPO, Kaitseväe põhimääruses

määratud struktuuriüksuse, VLA ja RJVE kohustus teha Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjonile ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja õigusrikkumiste vältimiseks.

Selline regulatsioon ei ole aga täpne, sest Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon kui

valitsuskomisjon ei menetle selliseid ettepanekuid. Ettepanekute menetlemine toimub vastavas

ministeeriumis või Riigikantseleis.

Punktiga 1 antakse VLA-le õigus anda töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud

nõuete täitmiseks juhiseid riigisaladuse kaitse nõuete täitmiseks. Juhiste andmise õigus on

vajalik selleks, et oleks võimalik suunata töötlevaid üksusi parimal võimalikul viisil

riigisaladust kaitsma. Teavet antakse selleks, et töötlevatel üksustel oleks võimalik riigisaladust

paremini kaitsta.

Punktis 3 ei ole erinevalt kehtivast samasisulisest punktist (§ 23 lõike 2 punkt 2) soovituste

andmist täiendavate turvameetmete rakendamiseks välja toodud, sest see on hõlmatud

punktiga 1.

Eelnõu § 1 punktiga 24 täiendatakse RSVS-i uue §-ga 231, mis reguleerib RJVE ülesandeid

ja pädevust riigisaladuse kaitse korraldamisel ja kontrollimisel. Riigisaladuse kaitset

korraldavaid asutusi reguleerib üldiselt RSVS § 22, mis määrab nendeks asutusteks KAPO ja

Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksuse. Praktikas on piiratud ulatuses

riigisaladuse kaitse korraldamise ja kontrollimise pädevus ka RJVE-l, kuid seda ei ole RSVS-is

selgelt reguleeritud. Näiteks korraldab RJVE välisriikidega salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkulepete sõlmimist, kehtiva § 35 lõike 6 kohaselt tuleb riigisaladuse edastamine välismaale

üldjuhul registreerida RJVE juures ja kehtiva RSVKK § 1221 kohaselt peab leping, mille

raames edastatakse riigisaladust välismaale, sisaldama eraldi riigisaladuse kaitset käsitlevat

13

osa, mis tuleb kooskõlastada RJVE-ga. Seega ei anta muudatusega RJVE-le uut pädevust ega

piirata KAPO või Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksuse pädevust riigisaladuse

kaitsel, vaid reguleeritakse selgemalt olemasolev RJVE pädevus.

Lõikes 1 kirjeldatakse RJVE üldist pädevust seoses riigisaladuse kaitse korraldamise ja

kontrollimisega, milleks on riigisaladuse kaitse korraldamine ja kontrollimine selle

avaldamisel välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsioonile.

Lõikes 2 kirjeldatakse ülesandeid, mida RJVE seoses lõikes 1 toodud pädevusega täidab.

Punktiga 1 reguleeritakse RJVE pädevus salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepete

sõlmimisel. Punktid 2 ja 3 on seotud vastavalt RSVS § 35 uue lõike 41 ja selle alusel antava

RSVKK §-ga 233 ning RSVKK 5. peatüki 7. jao kavandatava uue 5. jaotisega. Viimane

reguleerib salastatud teabekandja vedamist kaubana ehk juhtudel, kui teabekandjat ei ole selle

suuruse, kuju, paigutuse, kaalu, sisu olemuse või suure koguse tõttu võimalik tavapäraselt

vedada. Tegu on rahvusvaheliselt väga üksikasjalikult, ent paindlikult reguleeritud salastatud

teabe kaitse valdkonnaga, mis tuleb rahvusvaheliste organisatsioonide julgeolekureeglitest ja

välislepingutest Eesti õigusesse üle tuua, et seda saaks paremini rakendada. RSVKK-s

reguleeritakse seejuures üksikasjalikumalt kaubana vedamiseks pakendamist, vedu saatvaid

isikuid, transporti pakkuvaid teenusepakkujaid, rahvusvahelist vedamist ja transpordiplaani

koostamist. RJVE poolt riigisaladust sisaldavate salastatud teabekandjate rahvusvaheliselt

kaubana vedamise korraldamine ei tähenda seda, et RJVE organiseerib ise veo. Veo

korraldamine, sealhulgas vedajaga lepingu sõlmimine, on töötleva üksuse ülesanne.

Korraldamine hõlmab selles kontekstis näiteks töötleva üksuse juhendamist ja vajadusel

asjakohaste välismaiste ametkondadega suhtlemist.

Välislepingus ettenähtud ülesannete kohta on eraldi punkt 4, sest RJVE peab lähtuma lisaks

riigisisesele regulatsioonile salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepetest ja

rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesriikidele täitmiseks kohustuslikest õigusaktidest.

Lõikes 3 kirjeldatakse tegevusi, mida RJVE teeb lõikes 2 nimetatud ülesannete täitmiseks.

Lõige on sama sisuga nagu KAPO, VLA ja RJVE salastatud välisteabe kaitsega seotud

ülesandeid reguleerivates paragrahvides toodud lõiked.

Lõikega 4 sätestatakse erandid, mil RJVE riigisaladuse kaitset ei korralda ega kontrolli.

Sarnased erandid on sätestatud kehtivas § 35 lõikes 6. Sättes loetletud teabe osas on

teadmisvajadus niivõrd piiratud, et RJVE teenistujatele ei ole võimalik sellele juurdepääsu

anda.

Lõigetega 5 ja 6 sätestatakse RJVE õigused nõuete täitmise kontrollimisel ja rikkumise

avastamise korral. Sätetega RJVE-le antavad õigused on sarnased KAPO-le, VLA-le ja

RJVE-le salastatud välisteabe valdkonnas antud õigustega.

Eelnõu § 1 punktiga 25 lisatakse RSVS § 27 lõikesse 5 punkt 31, mille tulemusel saab RJVE

õiguse anda isikule piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õigus, kui isiku

juurdepääsuvajadus riigisaladusele tuleneb välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni antud ülesannetest.

14

Muudatuse eesmärk on vähendada bürokraatiat ja võimaldada isikul saada vajalikud piiratud

taseme juurdepääsuõigused ühest kohast. Muudatuse tulemusel on RJVE-l õigus anda isikule

piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õigus järgmistes olukordades.

Esiteks, kehtiva regulatsiooni ja ka kavandatava RSVS § 51 lõike 4 kohaselt on piiratud taseme

riigisaladusele juurdepääsu õigus Euroopa Liidu või NATO piiratud taseme salastatud

välisteabele juurdepääsu õiguse saamise eeldus. Osadel juhtudel ongi isikul piiratud taseme

riigisaladusele juurdepääsu õigust vaja üksnes seetõttu, et muidu ei ole tal võimalik saada

Euroopa Liidu või NATO piiratud taseme salastatud välisteabele juurdepääsu õigust. Kehtiva

regulatsiooni järgi peab sellisel juhul piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õiguse andma

KAPO ja piiratud taseme Euroopa Liidu või NATO salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse

RJVE. Muudatuse tulemusel annab isikule mõlemad juurdepääsuõigused RJVE.

Teiseks võib isik vajada piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õigust selleks, et saada

juurdepääs välisriigi piiratud taseme salastatud välisteabele. Välisriigi salastatud välisteabele

ei anta eraldi juurdepääsuõigust, vaid juurdepääsuõigus saadakse Eesti juurdepääsuõiguse

alusel. Näiteks, kui Eesti kodanik töötab ettevõttes, mis on sõlminud Soome riigiga lepingu,

mille täitmine eeldab Soome piiratud taseme salastatud välisteabe töötlemist. Sellises olukorras

ei ole otstarbekas, et isikule annab piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õiguse KAPO,

sest selle, kas isikul on Soome piiratud taseme salastatud välisteabele juurdepääsu õigust vaja

ja kas vastav leping on sõlmitud, peab välja selgitama RJVE, suheldes Soome RJVE-ga

analoogse asutusega. Bürokraatia vähendamise eesmärgil on otstarbekas, et sellisel juhul annab

RJVE ka piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õiguse.

Eelnõu § 1 punktiga 26 asendatakse RSVS § 27 lõike 5 punktis 4 tekstiosa „3“ tekstiosaga

„31“. Muudatus on seotud eelmise punktiga tehtava muudatusega.

Eelnõu § 1 punktiga 27 täiendatakse RSVS § 31 lõike 11, mille tulemusel saab füüsiline isik

esitada teatud juhtudel taotluse riigisaladuse juurdepääsuloa saamiseks RJVE kaudu.

Muudatuse eesmärk on võimaldada esitada juurdepääsuloa saamiseks taotlus ka füüsilisel

isikul, kellel ei ole riigisisest juurdepääsuloa toetajat. Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab isik

esitama juurdepääsuloa taotluse juurdepääsuloa toetaja kaudu ja vastavas elektroonilises

keskkonnas. Samas kehtiva regulatsiooni ja ka kavandatava RSVS § 51 lõike 4 kohaselt on

riigisaladusele juurdepääsu õigus Euroopa Liidu või NATO salastatud välisteabele juurdepääsu

õiguse saamise eeldus. Osadel juhtudel ongi isikul riigisaladuse juurdepääsuluba vaja üksnes

seetõttu, et muidu ei ole tal võimalik saada Euroopa Liidu või NATO salastatud välisteabe

juurdepääsusertifikaati. Teiseks võib füüsiline isik vajada riigisaladuse juurdepääsuluba vaid

selleks, et saada juurdepääs välisriigi, näiteks Soome salastatud välisteabele. Sellistel juhtudel

ei pruugi isikul olla riigisisest juurdepääsuloa toetajat, kelle kaudu saaks juurdepääsuloa

taotluse esitada. Teoreetiliselt võiks isik esitada juurdepääsuloa taotluse elektroonilises

keskkonnas, aga sellele keskkonnale peab kõigepealt mõni riigiasutus isikule juurdepääsu

andma.

Muudatuse toimel esitab isik taotluse RJVE-le, mis teeb rahvusvahelise koostöö kaudu

kindlaks isiku juurdepääsuvajaduse ja selle olemasolul annab isikule juurdepääsu

elektroonilisele keskkonnale, mille kaudu saab isik esitada julgeolekukontrolli teostamiseks

pädevale asutusele vajalikud dokumendid.

15

Eelnõu § 1 punktiga 28 täiendatakse RSVS § 32 lõiget 1 punktiga 11, mille kohaselt

juurdepääsuluba ei anta füüsilisele isikule, kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta

kehtib teatamiskohustus, või kellel on mitu kodakondsust, millest vähemalt üks on välisriigi

kodakondsus, mille kohta kehtib teatamiskohustus.

Riigisaladus on RSVS § 3 punkti 1 kohaselt Eesti Vabariigi julgeoleku või välissuhtlemise

tagamise huvides avalikuks tuleku eest kaitset vajav teave. Riigi julgeoleku ja välissuhtlemise

tagamiseks on oluline välistada riigisaladusele juurdepääsu loa andmine isikutele, kelle puhul

võib eeldada, et nad kujutavad riigisaladuse kaitstusele suuremat ohtu.

Kodakondsusega kaasneb riigi ja isiku vaheline eriline usaldussuhe, mis toob kaasa teatavad

õigused ja kohustused (sõjaväekohustus, lojaalsuskohustus jne). Riigisaladusele juurdepääsu

loa saamise oluliseks põhimõtteks on tugev usaldussuhe riigi ja riigisaladusele juurdepääsu loa

taotleja vahel. Isikute puhul, kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib

teatamiskohustus, esineb suur tõenäosus, et kodakondsusest tulenevast lojaalsuskohustusest

tulenevalt võivad nad kujutada ohtu riigisaladuse kaitstusele. Kui isikul on mitu kodakondsust,

siis on tal lojaalsuskohustus lisaks Eesti Vabariigile ka välisriigi ees. Riigisaladuse kaitse

kontekstis peetakse välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus, viibimist või muul moel

seotust sellise riigiga oluliseks riskiks. Julgeolekukontrollis pööratakse nendele asjaoludele

erilist tähelepanu. Isikute puhul, kellel on sellise välisriigi kodakondsus, mille kohta kehtib

teatamiskohustus, või lisaks Eesti Vabariigi kodakondsusele sellise välisriigi kodakondsus,

mille kohta kehtib teatamiskohustus, esineb suur tõenäosus, et välisriigi kodakondsusest

tulenevast lojaalsuskohustusest tulenevalt võivad nad kujutada ohtu riigisaladuse kaitstusele.

Seetõttu ei ole põhjendatud anda riigisaladusele juurdepääsu luba isikutele, kellel on välisriigi,

mille kohta kehtib teatamiskohustus, kodakondsus, või kellel on lisaks Eesti Vabariigi

kodakondsusele sellise välisriigi, mille kohta kehtib teatamiskohustus, kodakondsus.

Eelnõu § 1 punktiga 29 asendatakse RSVS § 32 lõike 2 punktis 20 tekstiosa „1 või 2“

tekstiosaga „1, 2, 21 või 71“.

Muudatust on vaja, kuna eelnõuga lisatakse § 19 kaks lõiget, mis näevad ette

teavitamiskohustuse.

Eelnõu § 1 punktiga 30 täiendatakse RSVS § 32 lõiget 2 punktiga 21, mille kohaselt võib

riigisaladuse juurdepääsuloa andmisest keelduda isikule, kes regulaarselt suhtleb

julgeolekukontrolli teostavale asutusele esitatud juurdepääsuloa taotleja ankeedis või pikendaja

ankeedis märgitud sugulase, hõimlase või muu lähedase isikuga, kes elab välisriigis, mille

kohta kehtib teatamiskohustus.

Eesti Vabariigi julgeolekut ohustavate välisriigi luureteenistuste eesmärk on värvata isikuid

luureteenistuse huvides erinevate ülesannete täitmiseks. Riigisaladuse kaitse kontekstis

peetakse suurema riskiga välisriikideks neid riike, mille kohta kehtib teatamiskohustus. Kuigi

Eesti Vabariigi julgeolekut ohustavad välisriigi luureteenistused ei tunne huvi pelgalt

riigisaladuse vastu, vaid igasuguse info vastu, on juurdepääsu saamine riigisaladusele üks

olulisemaid eesmärke. Värbamise sihtmärgiks on tihti just inimesed, kes külastavad sellise

luureteenistuse päritoluriiki või kellel on luureteenistuse päritoluriigiga alaline seos (nt seal

elavate sugulaste kaudu). Kui isiku sugulane (nt ema, isa, õde, vend, laps) või lähedalt seotud

isik (nt elukaaslane) elab sellises välisriigis, siis annab see selle välisriigi luureteenistustele

võimaluse isikut vajaduse korral survestada. See kujutab riigisaladuse kaitstusele ohtu, sest

seeläbi võib olla võimalik mõjutada isikut asuma välisriigi luureteenistusega koostööle.

16

Seetõttu tuleb isiku sugulase, hõimlase või lähedase isikuga seotud asjaolusid arvesse võtta

julgeolekuriskide hindamisel. Välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus, elav sugulane,

hõimlane või lähedane isik ei välista riigisaladuse juurdepääsuloa saamist. Oluline on hinnata

isikute vahelise suhte tugevust ja konkreetset välisriiki, milles sugulane, hõimlane või lähedane

isik elab. Regulaarne on kindla aja tagant toimuv suhtlus. Ka kord aastas toimuv suhtlus võib

olla sõltuvalt asjaoludest regulaarne. Regulaarne suhtlus viitab, et tegu on isikuga, kellel on

taotleja elus teatav roll ja keda võib seeläbi kasutada tema mõjutamisel või survestamisel.

Konkreetsemalt tuleb isikutevahelise seose tugevust ja sellest tulenevat võimalikku ohtu

riigisaladusele hinnata ja põhjendada igal juhul eraldi. Kui julgeolekukontrolli käigus kogutud

asjaolude pinnalt on põhjust arvata, et riigisaladuse kaitstus võib sattuda välisriigis elava

sugulase, hõimlase või lähedase isiku tõttu ohtu, peab olema võimalik isikule juurdepääsuloa

andmisest keelduda.

Otstarbekas on piiritleda sugulaste, hõimlaste ja lähedaste isikute ring isikutega, kes tuleb

märkida juurdepääsuloa taotleja ankeeti või juurdepääsuloa pikendaja ankeeti. Sel viisil on

hõlmatud isikud, kelle kaudu võib kõige tõenäolisemalt olla võimalik juurdepääsuloa taotlejat

mõjutada ja samas on lähedaste isikute ring juurdepääsuloa taotleja jaoks üheselt kindlaks

määratud.

Lähedaste isikutega seonduva hindamine juurdepääsuõiguse andmisel on välja toodud ka

NATO personalijulgeoleku direktiivi punktis 18, mille alapunkti l kohaselt on üks peamine

kriteerium, mille põhjal tuvastatakse isiku lojaalsus, usaldusväärsus ja kindlus isikule

juurdepääsuloa andmiseks see, kas isik võib sugulaste või lähedalt seotud isikute kaudu olla

haavatav või survestatav välisriikide luureteenistuste, terrorirühmituste või muude õõnestusega

tegelevate organisatsioonide või isikute poolt, kelle huvid võivad ohustada NATO ja/või

NATO liikmesriikide julgeolekuhuve.

Eelnõu § 1 punktiga 31 täiendatakse RSVS § 33 lõikega 51, mille kohaselt võib

julgeolekukontrolli teostav asutus jätta taotluse läbi vaatamata, kui juurdepääsuloa taotleja ei

ole Eestis püsivalt elanud vähemalt viimased viis aastat.

Riigisaladus on RSVS § 3 punkti 1 kohaselt Eesti Vabariigi julgeoleku või välissuhtlemise

tagamise huvides avalikuks tuleku eest kaitset vajav teave. Riigisaladuse kaitse tagamiseks on

ette nähtud julgeolekukontrolli teostamine, mis seisneb üksnes RSVS §-s 32 nimetatud

asjaolude esinemise kontrollimises. RSVS §-s 32 nimetatud asjaolude kontrollimise eesmärk

on veenduda, et isiku puhul ei esine asjaolusid, millest tulenevalt võib ta tõenäoliselt ohustada

riigisaladuse kaitstust. RSVS §-s 32 nimetatud asjaolude esinemist on võimalik kontrollida

ennekõike isiku puhul, kes elab püsivalt Eestis, s.o tema peamine elukoht on Eestis. Valdavalt

kontrollitakse viimase viie aasta andmeid, seega peaks isik olema Eestis elanud vähemalt mingi

ajaperioodi viimase viie aasta jooksul. Kui juurdepääsuloa taotleja ei ela Eestis, võib RSVS §-

s 32 nimetatud asjaolusid olla keeruline või osadel juhtudel võimatu kontrollida.

Julgeolekukontroll on riigisisene haldusmenetlus. Julgeolekukontrolli raames võib küll teha

päringuid välisriikidesse, aga välisriikide isikutel ei ole kohustust päringutele vastata. Kui

juurdepääsuloa taotleja puhul ei ole võimalik veenduda, kas esineb RSVS §-s 32 nimetatud

asjaolusid, siis ei saa talle riigisaladusele juurdepääsu luba anda. Eestis viimase viie aasta

jooksul püsivalt mitte elanud juurdepääsuloa taotleja juurdepääsuloa saamise taotluse

läbivaatamata jätmine ei ole siiski alati põhjendatud. Kui välisriigist on võimalik saada piisaval

hulgal RSVS §-s 32 nimetatud asjaolude kontrollimiseks vajalikku teavet, ei ole taotluse läbi

vaatamata jätmine põhjendatud. Samuti tuleb arvestada, et haldusmenetluses on isikul

kaasaaitamiskohustus ja isik saab osa julgeolekukontrolli läbiviimiseks mõeldud teabest ka ise

17

julgeolekukontrolli läbiviivale asutusele esitada. Eelkõige saab sellel alusel jätta läbi vaatamata

sellise juurdepääsuloa taotleja taotluse juurdepääsuloa saamiseks, kes on pikaajaliselt viibinud

välisriikides ja kelle side Eestiga on nõrk või puudub. Näiteks isikud, kelle kohta ei ole Eesti

andmekogudes muid andmeid peale isikut tõendavate dokumentide väljastamise andmete. Sel

juhul puudub julgeolekukontrolli teostaval asutusel võimalus ankeedis ja vestlusel esitatud

andmete usaldusvääruse kontrolliks. Eestist lähetatud inimeste puhul, isegi kui lähetus on

kestnud järjest üle viie aasta, ei ole juurdepääsuloa taotluse läbi vaatamata jätmine üldjuhul

õigustatud, sest neil oli ja säilib ka lähetuse ajal tugev side Eestiga ja nende poolt esitatud

andmeid on võimalik kontrollida.

Lõiget ei kohaldata riigiasutuse poolt pikaajalisse välislähetusse saadetud ametniku või töötaja

suhtes.

Eelnõu § 1 punktiga 32 täiendatakse RSVS § 342 lõikega 41, mille kohaselt kaitseväeluuret

teostava Kaitseväe struktuuriüksuse töötlussüsteemi, mida kasutatakse riigisaladuse

edastamiseks välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitvale asutusele, võib kasutada

Kaitseväe juhataja otsuse alusel, kus määratakse töötlussüsteemis töötlemiseks lubatud

riigisaladuse tase, töötlussüsteemi kasutamise tähtaeg ning käesolevas seaduses ja selle alusel

antud õigusaktides sätestatud salastatud teabe küberturvalisuse nõuete täitmise ja kontrollimise

eest vastutavad struktuuriüksused.

Muudatuse tulemusel saab kaitseväeluuret teostav Kaitseväe struktuuriüksus analoogse erandi

akrediteerimise nõudest, nagu on RSVS § 342 lõikes 4 ette nähtud julgeolekuasutuste puhul.

Kaitseväe luuret teostava ja Kaitseväe luurega tegeleva Kaitseväe struktuuriüksuse erinevust

on selgitatud § 201 puudutavate selgituste juures. Rahvusvahelise koostöö raames on

kaitseväeluure valdkonnas vajadus erinevate töötlussüsteemide kasutamiseks. Kaitseväeluuret

teostav Kaitseväe struktuuriüksus teeb igapäevaselt koostööd välisriikide partnerteenistustega.

Sageli töödeldakse sel juhul riigisaladust eelkõige konkreetse koostöö kontekstis.

Kaitseväeluuret teostaval Kaitseväe struktuuriüksusel peab olema võimalus enda ehitatud

töötlussüsteeme koostöö raames partnerteenistusele kasutada anda. Sellistele

töötlussüsteemidele ei peaks kehtima akrediteerimise nõue, kuivõrd tuleb arvestada

teadmisvajaduse põhimõttega (sama põhimõte, mis rakendub teabele, mille osas puudub RJVE-

l korraldamise funktsioon – uus RSVS § 231 lõige 4).

Arvestades asjaolu, et RJVE ei korralda ega kontrolli kaitseväeluuret teostava Kaitseväe

struktuuriüksuse luuret ja vastuluuret puudutava riigisaladuse ja salastatud välisteabe vahetust,

kui välislepingust ei tulene teisiti, on põhjendatud, et VLA ei akrediteeri selleks otstarbeks

kasutatavaid töötlussüsteeme. Näiteks ei pea riigisaladuse edastamist registreerima riigi

julgeoleku volitatud esindaja juures, kui välisriigile edastatakse muuhulgas kaitseväeluurega

tegeleva Kaitseväe struktuuriüksuse kogutud ja sünteesitud teavet (RSVS § 35 lõige 6) ja RJVE

ei kinnita rahvusvahelisi külastustaotluseid RSVS § 52 lõikes 3 sätestatud juhul (RSVKK §

1222). Tulenevalt eeltoodust ei peaks VLA akrediteerima töötlussüsteeme, mis on ette nähtud

kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse poolt teabe vahetamiseks välisriigi luure-

või vastuluureülesannet täitva asutusega.

Oluline on rõhutada, et töötlussüsteemid, kus töödeldakse Euroopa Liidu või NATO salastatud

välisteavet või mille puhul on rahvusvahelises formaadis kokku lepitud

akrediteerimiskohustus, tuleb akrediteerida tavapärases korras Välisluureameti poolt.

Eelnõu § 1 punktiga 33 tunnistatakse kehtetuks RSVS § 35 lõiked 4–6.

18

Lõigete 4–52 sisu on viidud üle uude § 201.

Kehtiva § 35 lõike 6 kohaselt tuleb üldjuhul riigisaladuse edastamine välisriigile,

rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile

registreerida RJVE juures. Registreerimiskohustuse kehtestamise algne eesmärk oli

võimaldada RJVE-l tagada, et riigisaladust avaldatakse vaid sellistele välisriikidele, kellega

Eesti Vabariik on sõlminud salastatud teabe kaitse ja vahetamise kokkuleppe, või

rahvusvahelistele organisatsioonidele või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioonidele, millega Eesti Vabariik on ühinenud. Aastatepikkuse praktika käigus on aga

ilmnenud, et iga üksiku riigisaladust sisaldava teabekandja registreerimine RJVE peetavas

põhiregistris tekitab töötlevatele üksustele viivitusi teabe edastamisel ning nõude rakendamine

on töötlevatele üksustele liiga koormav ja ebaproportsionaalne.

RJVE-l on tekkinud õiguslike regulatsioonide täiendamise kaudu alternatiivsed võimalused

riigisaladuse õiguspärase avaldamise kontrollimiseks muude ülesannete täitmise teel. Ülevaade

riigisaladuse avaldamisest välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioonile saadakse RJVE regulaarsete salastatud teabe kaitse

kontrollide käigus ning täiendavaks kontrolliinstrumendiks on nõue kooskõlastada RJVE-ga

rahvusvahelise tsiviilõigusliku või halduslepingu juurde koostatav riigisaladuse kaitset käsitlev

osa.

Eelnõu § 1 punktiga 34 täiendatakse RSVS § 35 lõikega 7. Säte reguleerib tööstusjulgeoleku

olukordi, kus koostöö põhineb tsiviilõiguslikul või halduslepingul ning kus üheks pooleks on

juriidiline isik, näiteks ettevõte või avalik-õiguslik ülikool. Kuivõrd tegu ei ole riigiasutuste

ega rahvusvahelise õiguse subjektidega, siis on salastatud teabe kaitse kokkulepete ning

rahvusvahelise praktika järgi nende poolt salastatud teabe töötlemisele (sh edastamisele)

kehtestatud täiendavad nõuded. Need nõuded kehtestatakse RSVKK-is, kus on sarnased

nõuded ka salastatud välisteabe edastamise puhul.

Eelnõu § 1 punktiga 35 muudetakse RSVS § 49 lõiget 3. Muudatuse tulemusel antakse

komisjonile õigus teha ettepanek julgeolekukontrolli läbimise kohta isikule või organile, kelle

pädevuses on julgeolekukontrolli läbimise otsustamine. Muudatus seondub eelnõuga

kavandatava § 51 lõikega 8, mille kohaselt otsustab julgeolekukontrolli teostav asutus, kas isik

on julgeolekukontrolli läbinud. Selleks et julgeolekukontrolli teostaval asutusel oleks võimalik

julgeolekukontrolli läbimise kohta otsus teha, peab komisjonil olema õigus vastav ettepanek

teha.

Eelnõu § 1 punktiga 36 muudetakse RSVS § 50 lõikeid 1 ja 2. Lõike 1 muudatusega

kirjutatakse selgemalt lahti salastatud välisteabe kaitsmise loogika. Praegu ei ole see

rakendajate jaoks üheselt arusaadav.

Esiteks, kehtivas § 50 lõikes 1 on kasutusel sõnastus „salastatud välisteabele kohaldatakse selle

salastatuse tasemele vastavale riigisaladusele kohaldatavaid sätteid“. Sellise sõnastuse puhul ei

ole üheselt selge, kas säte kohaldub salastatud välisteabe kaitsega seotud tegevustele, mille

raames otseselt salastatud välisteavet ei töödelda. Näiteks on ebaselge, kas turva- või

administratiivala loomisele, kus töödeldakse salastatud välisteavet, kohaldub RSVS § 50 lõikes

1 sätestatud üldreegel. RSVS § 50 lõike 1 uue sõnastuse eesmärk on hõlmata kõik salastatud

välisteabe kaitsega seotud aspektid selgelt ühe üldreegli alla. Seepärat on kasutatud sõna

„kaitse“, mis hõlmab salastatud välisteabe töötlemist ja muid tegevusi, mis on vajalikud

19

salastatud välisteabe kaitseks. Sarnaselt on töötlemine ja muud tegevused hõlmatud

riigisaladuse kaitse alla RSVS 2. peatüki 3. jaos „Riigisaladuse kaitse“. Nii on selgelt hõlmatud

ka turva- ja administratiivalade loomisega seotud tegevused.

Teine eesmärk on sõnastada selgemalt põhimõte, et salastatud välisteabe kaitsmisel tuleb

esmalt lähtuda välislepingus sätestatud nõuetest ning alles seejärel RSVS-i 3. peatükis

sätestatud salastatud välisteabe kaitse erisustest ja riigisaladuse kaitse nõuetest. Kehtiva RSVS

§ 50 lõike 1 lõpuosa sõnastusest „kui välislepingust ei tulene teisiti“ ei ole see rakendajatele

selgelt välja loetav. Levinud on ekslik arusaam, et välislepingust tuleb lähtuda ainult juhul, kui

seal on sätestatud võrreldes RSVS-iga rangemad või täiendavad nõuded. Tegelikult tuleb

esmajoones kohaldada välislepingust tulenevaid nõudeid ja see, mil määral need kohalduvad,

sõltub salastatud välisteabe liigist.

Välisriikidega sõlmitud salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepetes on teise poole

salastatud välisteabe kaitsega seonduvat reguleeritud üldiselt vähesel määral. Tavaliselt on

reguleeritud mõningal määral näiteks salastatud teabe töötlemist hõlmavate külastuste korda,

salastatud teavet sisaldavate lepingutega seonduvat ja salastatud teabe vahetamist. Ülejäänud

osas tuleb rakendada RSVS-i 3. peatükki ja RSVS-is ette nähtud riigisaladuse kaitse nõudeid,

sest enamasti on kokkuleppes kirjas, et üks pool kaitseb teise poole salastatud teavet

samamoodi kui enda salastatud teavet.

Euroopa Liit, Euroopa Kosmoseagentuur ja NATO on kehtestanud oma salastatud välisteabe

kaitsmiseks eraldi regulatsioonid. Nimetatud organisatsioonide salastatud välisteabe kaitsel

tuleb kohaldada enamjaolt vastava organisatsiooni poolt ette nähtud nõudeid. RSVS-i 3.

peatükis ja RSVS-is sätestatud nõudeid kohaldatakse eelkõige juhul, kui vastava

organisatsiooni nõuetes viidatakse riigisisestes õigusaktides sätestatud korrale või ei ole mingit

küsimust reguleeritud.

RSVS-i 3. peatükis sätestatud salastatud välisteabe kaitse erisusi ja riigisaladuse kaitse nõudeid

kohaldatakse salastatud välisteabe kaitseks juhul kui välislepingus ei ole salastatud välisteabe

kaitse nõudeid sätestatud, välislepingus on kirjas, et kohaldatakse riigisisest korda, või kui

välislepingut ei ole sõlmitud. Viimasel juhul peab RJVE või RSVS § 52 lõikes 3 nimetatud

asutus olema määranud riigisaladuse ja salastatud välisteabe salastatuse tasemete vastavuse.

Esmajoones tuleb kohaldada RSVS-i 3. peatükis või selle alusel antud õigusaktides sätestatud

salastatud välisteabe kaitse erisusi. Kui RSVS-i 3. peatükis või selle alusel antud õigusaktides

ei ole salastatud välisteabe kaitse erisusi ette nähtud, tuleb kohaldada riigisaladuse kaitse

nõudeid.

Kolmandaks on muudatuse eesmärk sätestada RSVS-is, et välislepingust tuleneva nõudena

käsitatakse ka rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni liikmesriikidele täitmiseks kohustuslikust õigusaktist tulenevaid nõudeid.

Senises rakenduspraktikas on segadust tekitanud see, kas näiteks Euroopa Liidu või NATO

õigusaktidest tulenevad nõuded on täitmiseks kohustuslikud.

Turvaalade loomisel see suurt muudatust ei too, sest üldised turvaala nõuded ei erine

regulatsioonides olulisel määral. Küll aga võib rahvusvahelistes regulatsioonides olla erisusi

turvaala kasutamise puhul. Nii näiteks vastab NATO klass II turvaala Eesti turvaala üldisele

regulatsioonile, kuid NATO klass I turvaala puhul tuleb arvestada teatud erisusi. Klass I

turvaalale sisenedes saadakse kohe juurdepääs salastatud teabele. Seal töödeldava teabe

salastatuse tase peab esiteks olema selgelt määratletud ning teiseks peab turvaala

20

sissepääsukontrollisüsteem arvestama nii juurdepääsuõigust vastavale salastatuse tasemele kui

ka konkreetse teabe teadmise vajadust. Analoogselt on turvaalade kasutamist reguleeritud

Euroopa Liidu salastatud teabe kaitse regulatsioonides. Eestis on seni selliseid turvaalasid

loodud Kaitseväes ning see on reguleeritud RSVKK §-dega 39–40, mis reguleerivad isikute

viibimist turvaalal ja iseseisva sissepääsuõigusega isiku pääsu turvaalale.

RSVS § 50 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõttest on võimalik teha erisusi RSVS 3. peatükis.

Näiteks on seda tehtud § 51 lõikes 1, mille kohaselt tuleb salastatud välisteabele juurdepääsu

õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmise korral välislepingust lähtuda vaid

juhul, kui seal on sätestatud rangemad või täiendavad nõuded võrreldes RSVS-i nõuetega.

Näiteks kui välislepingus on sätestatud rangemad või täiendavad juurdepääsu- või

töötlemisõiguse andmisest keeldumise alused võrreldes RSVS-iga, siis tuleb RSVS-ist erinevas

osas lähtuda nimetatud nõuetest. Lisaks RSVS 3. peatükis sätestatud erisustele võib Vabariigi

Valitsus § 50 lõike 7 või 8 alusel sätestada RSVKK-is või kaitseminister krüptomaterjalide

töötlemist või kiirgusturvet reguleerivates määrustes RSVS § 50 lõikes 1 sätestatud

üldpõhimõttest erisusi. Hulk erisusi ja täpsustusi on sätestatud näiteks RSVKK 5. peatüki

10. jaos „Salastatud välisteabe kaitse“.

Paragrahvi 50 lõike 2 kehtiva sõnastuse ajel pöörduvad rakendajad RJVE poole peaaegu alati,

kui neile edastatud teave on märgistatud viisil, mis võib viidata selle salastatusele. Rakendajate

ootus on, et RJVE teostab riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitsemeetmete võrdluse ning

määrab selle pinnalt riigisaladuse ja rakendajale edastatud salastatud välisteabe salastatuse

taseme vastavuse. Selline ootus on põhjendatud, kuid praktikas on RJVE jaoks ülesande

täitmine kaitsemeetmete võrdluseks vajalike välismaiste regulatsioonide kättesaamatuse tõttu

raskendatud ja seetõttu on otsuse tegemiseks kuluv aeg ebamõistlik. Eesti Vabariik lepib

välisriigiga salastatud teabe vastastikuses kaitsmises kokku üldjuhul salastatud teabe

vastastikuse kaitse kokkuleppe sõlmimise teel. Rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni salastatud välisteabe kaitsmise kohustuse

võtab Eesti Vabariik üldjuhul organisatsiooni või institutsiooniga ühinedes. Kui välisriigiga ei

ole kokkulepet sõlmitud või Eesti Vabariik ei ole rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga ühinenud, ei ole üldjuhul vaja selle

välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või institutsiooni salastatud välisteavet

riigisaladusega sarnaselt kaitsta. Sellise välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni poolt edastatud salastatud välisteave tuleb

lugeda AvTS § 35 lõike 3 alusel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks ilma RJVE

poole pöördumata. Edaspidi määrab RJVE riigisaladuse ja salastatud välisteabe salastatuse

taseme vastavuse vaid kahel juhul.

Esiteks võib selline olukord tekkida siis, kui välislepingus ei ole salastatuse taseme vastavust

kokku lepitud. Sellisel juhul on Eesti Vabariik ja välisriik sõlminud salastatud teabe

vastastikuse kaitse kokkuleppe või on Eesti Vabariik välislepingu sõlmimise kaudu ühinenud

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise institutsiooniga, kuid välislepingus ei ole

salastatuse taseme vastavust kokku lepitud. Näiteks on Eesti ühinenud Rahvusvahelise

Kriminaalkohtu (ICC) Rooma statuudiga (RT II 2002, 2, 5), mille artikli 87 lõige 3 kohustab

osalisriike hoidma kohtu dokumente „konfidentsiaalsena“, kuid ei loetle ega täpsusta

osalisriikide ja kohtu salastatud teabe võrdväärsust tasemeti.

Teiseks võib selline olukord tekkida siis, kui välislepingut ei ole sõlmitud, kuid välisriigi,

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

salastatud välisteabe kaitsmine on Eesti Vabariigi huvides. Säte loob seega võimaluse kaitsta

21

salastatud välisteavet juhul, kui salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepet ei ole sõlmitud.

Selline võimalus on vajalik, sest välisriik ei pruugi salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkuleppeid sõlmida, salastatud välisteavet võib olla vaja töödelda enne kokkuleppe

sõlmimist (näiteks ka läbirääkimiste ajal) või salastatud välisteabe töötlemise vajadus võib olla

niivõrd lühiajaline, näiteks seotud konkreetse projektiga, et salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkuleppe sõlmimisele ei ole mõistlik ressurssi kulutada. RSVS-i järgi pole ilma

välislepinguta lubatud teisele poolele avaldada riigisaladust ilma Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjoni loata, kuid käesolev säte võimaldab teise poole salastatud välisteavet

Eestis salastatud välisteabena kaitsta, kui Eesti Vabariigi huvides on teha välisriigi,

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga

koostööd, mille raames edastab teine pool Eesti Vabariigile enda salastatud välisteavet. Sellisel

juhul tuleb pöörduda RJVE poole, kes suhtleb vajaduse korral teise poole pädeva asutusega,

teostab vajaduse korral riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitsemeetmete võrdluse ja

määrab riigisaladuse ja salastatud välisteabe salastatuse tasemete vastavuse. Otsus taseme

vastavuse määramise kohta tuleb avaldada RJVE veebilehel.10 Normis ei ole teadlikult

täpsustatud, kes ja millisel viisil otsustab, et salastatud välisteabe kaitsmine on konkreetsel

juhul Eesti Vabariigi huvides. Salastatud välisteabe töötlemine ei ole eesmärk omaette, vaid

kaasneb mingi tegevusega, mis omakorda tuleneb poliitilisel tasandil langetatud otsusest.

Seepärast sõltub see, millal tuleks pöörduda RJVE poole, konkreetsetest asjaoludest. Näiteks

võib olla Eesti huvides kaitsta strateegiliselt oluliste partnerite või rahvusvahelisel sõjalisel

missioonil osalevate partnerite salastatud välisteavet, sest selle volitamata avalikustamine

põhjustaks kahju nii riikidevahelisele koostööle kui ka Eesti riigi mainele. Niisamuti tuleks

Eesti Vabariigi huvi eeldada olukorras, kus salastatud teabe kaitse kokkuleppe läbirääkimisi on

juba alustatud, kuid salastatud teavet on vaja vahetada juba enne kokkuleppe sõlmimist. Eesti

Vabariigi huvi tuleks eeldada ka oluliste rahvusvaheliste organisatsioonide nagu Euroopa Liidu

ja NATO liikmesriikide puhul.

Normis on eraldi välja toodud, et RJVE määrab taseme vastavuse, kui taseme vastavuse

määramiseks vajalik teave on kättesaadav. Seda on oluline rõhutada, sest taseme vastavuse

määramise eeldus on see, et selleks vajalik teave on RJVE-le kättesaadav. Kui teine pool ei

avalda tema poolt salastatud teabe osas rakendatavaid kaitsemeetmeid või kui salastatuse

tasemete vastavust pole määranud ka nt Euroopa Liit ja/või NATO, ei ole RJVE-l võimalik

tasemete vastavust määrata.

Muudetud sõnastusest on välja jäetud kaitsemeetme vastavuse võrdluse teostamine, sest seda

ei ole alati riigisaladuse ja salastatud välisteabe tasemete vastavuse määramiseks vaja teha.

Tuleb arvestada, et niisuguse võrdluse tegemine on ressursikulu, sest RJVE peab selle jaoks

välja uurima teise riigi salastatud teabe kaitse reeglid ning võrdlema neid riigisaladuse kaitse

reeglitega. Eelkõige saab võrdluse jätta tegemata välisriikide puhul, mis kuuluvad Euroopa

Liitu ja/või NATO-sse või mis on nendega sõlminud salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkuleppe, kuid millega Eesti Vabariik ei ole sõlminud salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkulepet. Nende riikide salastatud teabe kaitsemeetmed on üldjuhul üksteisega sarnased ning

Euroopa Liidu ja NATO julgeolekureeglite koostamisel on nende liikmesriikide salastatuse

tasemeid Euroopa Liidu või NATO salastatuse tasemetega juba võrreldud. Samuti võrreldakse

Euroopa Liidu või NATO salastatud teabe kaitsemeetmeid ja välisriigi salastatud välisteabe

kaitsemeetmeid enne Euroopa Liidu või NATO ja vastava välisriigi vahel salastatud teabe

vastastikuse kaitse kokkuleppe sõlmimist. Seega saab taseme vastavuse riigisaladuse tasemele

määrata ilma kaitsemeetmete võrdlust tegemata.

10 RJVE veebileht: nsa.valisluureamet.ee/õigusaktid.html.

22

Eelnõu § 1 punktiga 37 täiendatakse RSVS § 50 lõigetega 21 ja 22.

Lõike 21 lisamine on vajalik selleks, et RSVS § 52 lõikes 3 nimetatud asutus saaks vajaduse

korral määrata riigisaladuse ja talle edastatud salastatud välisteabe salastatuse taseme

vastavuse. RSVS § 52 lõike 3 kohaselt ei korralda ega kontrolli RJVE sättes nimetatud asutuste

salastatud välisteabe vahetust. Erand RJVE pädevuses on tehtud seetõttu, et RSVS § 52 lõikes

3 nimetatud asutustele edastatakse üldjuhul salastatud välisteavet, mille puhul on

teadmisvajadus äärmiselt piiratud, ja seetõttu ei ole otstarbekas, et RJVE teenistujad sellest

teadlikuks saaks. RSVS § 52 lõikes 3 nimetatud asutustele võidakse salastatud välisteavet

edastada ka sellistest välisriikidest, millega Eesti ei ole sõlminud salastatud teabe vastastikuse

kaitse kokkulepet ja mille osas ei ole ka RJVE teinud riigisaladuse ja salastatud välisteabe

salastatuse taseme vastavuse määramise otsust. Sellisel juhul on otstarbekas, et vastav asutus

saab vajadusel ise määrata riigisaladuse ja talle edastatud salastatud välisteabe salastatuse

taseme vastavuse. Nii tagatakse, et teave on vajalikul määral kaitstud ja et teabele ei saa

juurdepääsu teadmisvajaduseta isikud. Taseme vastavuse määramine ei ole asutuse kohustus.

Kui asutus seda ei tee, siis rakendub RSVS § 50 lõige 22.

Sätte rakendamiseks peab asutus määrama iga konkreetse salastatud välisteabe avaldaja poolt

kasutatavale salastatuse tasemele vastava riigisaladuse salastatuse taseme. Edaspidi saab

vastava otsuse võtta selle salastatud välisteabe avaldaja edastatud salastatud välisteabe

kaitsmisel aluseks.

Oluline on rõhutada, et asutuse otsusel ei ole üleriigilist mõju. Otsus kohaldub vaid sellele

konkreetsele asutusele konkreetse salastatud välisteabe avaldaja poolt edastatavale salastatud

välisteabele. Juhul kui sama salastatud välisteabe avaldaja edastab enda salastatud välisteavet

mõnele teisele töötlevale üksusele, rakendub RSVS § 50 lõige 22.

Lõike 22 lisamine on vajalik selleks, et ilma täienduseta võib seaduse rakendajatele jääda

arusaamatuks, kuidas tuleb käituda salastatud välisteabega, mille kohta § 50 lõigete 2 või 21

alusel otsust ei ole tehtud. Segaduse vältimiseks viidatakse lõikes 22 AvTS-le, mis sellist

olukorda reguleerib. Keskne säte on AvTS § 35 lõige 3, mille kohaselt välisriigi või

rahvusvahelise organisatsiooni poolt edastatud juurdepääsupiirangu märkega teave, mida ei

kaitsta vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele, loetakse asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabeks. Lisaks on asjakohased veel AvTS § 40 lõige 11, § 41 lõige 3 ja

§ 42 lõige 21.

Eelnõu § 1 punktiga 38 muudetakse RSVS § 50 lõiget 4. Muudatuse tulemusel reguleerib säte

vaid töötleva üksuse enda loodud salastatud välisteabe ebaõige salastatuse kustutamist või

salastamisandmete parandamist, sest sel juhul on loogiline teha seda riigisaladusega sarnaselt

§-s 15 sätestatud korras. Juhul kui teavet on edastatud teisele töötlevale üksusele, tuleb seda

töötlevat üksust teavitada.

Kui salastatud välisteabe on loonud keegi teine, tuleb teavitada RJVE-d, sest salastatud

välisteabe puhul, mida ei ole loonud töötlev üksus, tuleb üle kontrollida, kas salastatus tuleb

kustutada või salastamisandmeid parandada. Kuna konkreetsete juhtumite asjaolud on

erinevad, ei ole selles osas otstarbekas eraldi normi sõnastada. RJVE suhtleb vajaduse korral

salastatud välisteabe avaldajaga, et saada edasised juhised, või annab ise töötlevale üksusele

juhise, näiteks kui salastatud välisteabe avaldajat ei ole võimalik tuvastada või kui salastatud

välisteabe avaldajat enam ei ole.

23

Eelnõu § 1 punktiga 39 täiendatakse RSVS § 50 lõigetega 51 ja 52. Uue lõikega 51 sarnane

norm on kehtivas õiguses RSVS § 52 lõige 5, mis tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva RSVS § 52

lõike 5 kohaselt antakse salastatud välisteavet sisaldavad teabekandjad neid valdava töötleva

üksuse tegevuse lõpetamisel viivitamata üle RJVE-le. Kehtival sõnastusel on mitu puudujääki.

Esiteks ei anta salastatud välisteavet sisaldavaid teabekandjaid alati üle RJVE-le. Kui

salastatud teabekandja sisaldab nii riigisaladust kui ka salastatud välisteavet, on osal juhtudel

mõistlik jätta see KAPO valdusesse. See, kelle valdusesse konkreetne salastatud teabekandja

jääb, räägitakse läbi KAPO ja RJVE vahel. Uue sõnastuse kohaselt tuleb RJVE-le kindlasti üle

anda vaid salastatud teabekandjad, mis sisaldavad üksnes salastatud välisteavet.

Teiseks ei ole töötleva üksuse tegevuse lõpetamine ainus juhtum, kus RJVE-le tuleks salastatud

teabekandjad üle anda. Selline vajadus võib tekkida ka juhul, kui lõppeb isiku salastatud

välisteabele juurdepääsu õigus või salastatud välisteabe töötlemise õigus. Seda juhul, kui

salastatud teabekandjaid ei saa üle anda isikule, kelle jaoks või ülesandel salastatud välisteavet

loodi või töödeldi. Seetõttu on uues sõnastuses tehtud viide § 19 lõikele 8 ning § 20 lõigetele

8 ja 9.

Kolmandaks ei paikne kehtiv RSVS § 52 lõige 5 õiges kohas. RSVS §-s 52 on sätestatud RJVE

pädevus. RSVS § 52 lõige 5 sobitub olemuselt RSVS §-s 50 toodud üldsätete alla.

RSVS § 50 täiendatakse uue lõikega 52. Euroopa Liidu ja NATO õigusaktidest tulenevalt tuleb

igal liikmesriigil määrata riigi julgeoleku volitatud esindaja, riigi töötlussüsteemide

akrediteerimise volitatud esindaja, riigi turbelahenduste volitatud esindaja, riigi krüptohalduse

volitatud esindaja ja riigi kiirgusturbe volitatud esindaja.

Lisaks eelnevatele võib liikmesriik määrata riigi tööstusjulgeoleku volitatud esindaja, mille on

määranud enamik Euroopa Liidu ja NATO liikmesriike ning mille määramine Eestis on

otstarbekas selleks, et luua selgus pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti osas.

Seni on Eestis õigusakti tasandil määratud vaid RJVE. Praktikas on teisi loetletud rolle täitnud

samuti RJVE ja VLA, kuid õigusakti tasandil ei ole seda sätestatud. Muudatuse toimel saab

Vabariigi Valitsus õiguse määrata rollide täitjad RSVKK-s.

Eelnõu § 1 punktiga 40 muudetakse RSVS § 50 lõiget 7. Kehtivas sõnastuses on loetletud

hulk norme, mille alusel kehtestatud määrustes võib Vabariigi Valitsus teha erisusi salastatud

välisteabe kaitsel. Tegelikkuses on normide alusel kehtestatud üks määrus – RSVKK.

Arusaadavuse huvides tuleb selgelt viidata RSVKK-le, nagu on paljudes teistes RSVS-i

normides tehtud.

Eelnõu § 1 punktiga 41 muudetakse RSVS § 51. Kuna muudatused ja täiendused on

suuremahulised, on otstarbekas kehtestada paragrahv tervikuna uuesti. RSVS §-le 51 teistes

RSVS-i sätetes ja muudes õigusaktides viidatud ei ole. Suuremad muudatused on järgmised:

Esiteks reguleeritakse paragrahvis edaspidi salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

kõrval selgelt ka salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmist. Seni on salastatud

välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmist eristatud

ainult RSVKK tasemel. Eristus tehti juba RSVKK algses tekstis. RSVKK 05.06.2023

jõustunud muudatustega eristati RSVKK-s täiendavalt juurdepääsusertifikaat ja

24

töötlemissertifikaat. Enne seda anti nii juurdepääsuõigus kui ka töötlemisõigus

juurdepääsusertifikaadiga. Selleks et rakendajate jaoks selgelt eristada juurdepääsuõigus ja

töötlemisõigus, tuleb eristus teha juba RSVS-i tasemel.

Teiseks sätestatakse RSVKK asemel RSVS-i tasandil RJVE õigus anda isikule Euroopa Liidu

või NATO salastatud välisteabele juurdepääsuõigus või salastatud välisteabe töötlemise õigus

ning eristatakse juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmise otsustamine julgeolekukontrolli

läbimise otsustamisest. Juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmise otsustaja on praegu

nimetatud RSVKK-s. RSVKK § 129 lõike 2 kohaselt otsustab juurdepääsu- või

töötlemissertifikaadi andmise või sellest keeldumise RJVE. RSVKK §-s 1291 on sama õigus

antud RJVE-le teatud juhtudel piiratud taseme Euroopa Liidu või NATO salastatud välisteabe

puhul. Julgeolekukontrolli läbimise otsustaja on ära toodud eriseadustes, näiteks kohtute

seaduse § 81 lõikes 5, Vabariigi Valitsuse seaduse § 31 lõikes 5 ja Riigikogu liikme staatuse

seaduse § 19 lõikes 8, kuid RSVS-i tasandil ei ole seda nimetatud. Et tagada rakendajatele

selgus, tuleb RSVS-i tasandil sätestada, kes otsustab julgeolekukontrolli läbimise üldjuhul.

Kolmandaks sätestatakse juurdepääsu- või töötlemisõiguse kehtetuks tunnistamise ja kehtivuse

lõppemise alused RSVKK asemel RSVS-i tasandil. Kuna juurdepääsu- või töötlemisõiguse

kehtetuks tunnistamisega või kehtivuse lõppemisega kaasneb sarnaselt juurdepääsu- või

töötlemisõiguse andmisest keeldumisega isiku põhiõiguste piiramine, siis tuleb vastavad alused

sätestada RSVS-i tasandil. Vastavad RSVKK normid tunnistatakse kehtetuks.

Neljandaks ei reguleerita paragrahvis enam seda, millistest RSVS-i sätetest tuleb salastatud

välisteabele juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisel lähtuda.

Vastav üldreegel kehtestatakse edaspidi RSVS § 50 lõikega 1. Lähtuda tuleb RSVS-i

juurdepääsuloa, töötlemisloa ja julgeolekukontrolliga seonduvat reguleerivatest normidest,

arvestades RSVS §-s 51 sätestatud erisusi ja RSVS § 51 lõike 13 alusel RSVKK-s sätestatud

korda.

Viiendaks ei ole paragrahvis edaspidi enam välja toodud seda, et kui välislepingust tulenevad

juurdepääsuõiguse andmisest keeldumise alused on rangemad võrreldes RSVS-is sätestatud

alustega, siis kontrollitakse julgeolekukontrolli teostades ka välislepingust tuleneva asjaolu

esinemist ja vastava asjaolu esinemine on salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmisest

keeldumise alus. Vastav põhimõte tuleneb edaspidi § 51 lõike 1 teisest lausest. Rangemad või

täiendavad nõuded hõlmavad ka seda, kui juurdepääsuõiguse või töötlemisõiguse andmisest

keeldumise alused on rangemad võrreldes RSVS-is sätestatud keeldumise alustega.

Kuuendaks ei ole paragrahvis enam lauset, milles on sätestatud, et kui salastatud välisteabe

avaldaja keelab isikule juurdepääsuõiguse andmise, ei anta isikule õigust juurdepääsuks

vastavale salastatud välisteabele. Sellist olukorda praktikas ei esine. On ka raske näha, et

salastatud välisteabe avaldajal oleks põhimõtteliselt võimalik keelata isikule salastatud

välisteabele juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmine. Kui mõni

salastatud välisteabe avaldaja peaks soovima mõne isiku õigust enda avaldatud salastatud

välisteabele juurde pääseda piirata, lahendatakse see teadmisvajaduse põhimõtte alusel.

Seitsmendaks on kustutatud kehtiv § 51 lõige 5, kuna praktikas seda ei rakendata.

Julgeolekukontrolli teostavad asutused ei soovi saada RJVE-lt infot füüsilistele või

juriidilistele isikutele salastatud välisteabele juurdepääsu sertifikaatide ja salastatud välisteabe

töötlemise sertifikaatide andmise või nende kehtetuks tunnistamise kohta.

25

Kokkuvõtlikult on RSVS-is edaspidi reguleeritud juurdepääsu- ja töötlemisõiguse saamise

eeltingimused, juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmisega seotud erisused ning juurdepääsu-

või töötlemisõiguse lõppemise alused. RSVKK-s on edaspidi reguleeritud Euroopa Liidu või

NATO salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

taotlemine, kehtivusaja määramine, taotluses puuduste kõrvaldamine ja otsuse tegemise

tähtaeg, Euroopa Liidu ja NATO salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamine, sertifikaadi

vormistamine ja edastamine ning taotleja teavitamiskohustus andmete muutumisest.

Järgnevalt on selgitatud muudatusi lõigete kaupa.

Lõikega 1 sätestatakse erand § 50 lõikes 1 sätestatud üldreeglist. RSVS § 51 lõike 1 toimel

kohaldatakse salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise

õiguse andmisel riigisaladusele juurdepääsuõiguse ja riigisaladuse töötlemise õiguse andmise

nõudeid. Välislepingust tulenevaid nõudeid kohaldatakse vaid juhul, kui need on rangemad kui

RSVS-is või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuded või kui RSVS-is või selle alusel

antud õigusaktides ei ole nõudeid sätestatud. Näiteks piiratud tasemel Euroopa Liidu või

NATO salastatud välisteabe töötlemisõiguse saamiseks ei ole Euroopa Liidu ja NATO

regulatsiooni kohaselt vaja julgeolekukontrolli läbida. Piiratud tasemel salastatud riigisaladuse

töötlemisõiguse saamiseks tuleb aga julgeolekukontroll läbida ehk RSVS-i nõuded on selles

osas rangemad. RSVS § 51 lõike 1 toimel tuleb seega ka Euroopa Liidu või NATO piiratud

tasemel salastatud välisteabe töötlemisõiguse saamiseks julgeolekukontroll läbida.

Lõike 2 eesmärk on sätestada kohustus tutvustada isikule enne salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse andmist salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta selle kohta kinnitus,

kui välisleping seda nõuab. Salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustuse läbimise nõue on ära

toodud lisaks Euroopa Liidu ja NATO regulatsioonidele ka mitmes Eesti Vabariigi poolt

välisriigiga sõlmitud salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkuleppes (nt Iisrael,

Ühendkuningriik). Kui muus osas kaitstakse salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepete

kohaselt välisriigi salastatud välisteavet üldjuhul nagu riigisaladust, siis see on oluline erisus

ning seetõttu on normi sõnastuses lisaks Euroopa Liidu ja NATO salastatud välisteabele

nimetatud ka muud salastatud välisteavet.

Euroopa Liidu ja NATO salastatud välisteabe puhul tuleb tutvustada vastava organisatsiooni

salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta kinnitus RSVKK lisas 13 sätestatud vormil.

Muu salastatud välisteabe puhul tuleb tutvustada RSVS §-s 19 sätestatud kohustusi ja võtta

RSVS § 27 lõike 10 punktis 2 nimetatud kinnitus RSVKK lisas 6 sätestatud vormil. Kuna

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse saamise eeltingimus on vastava taseme

riigisaladusele juurdepääsu õiguse omamine, siis üldjuhul on nõuded juba tutvustatud ja isik

kinnituse allkirjastanud. Nimetatud toiminguid uuesti teha ei ole vaja. Kaitseväe juhatajal ja

Andmekaitse Inspektsiooni juhil on aga ametikohajärgne juurdepääsu õigus salastatud

välisteabele, mille tõttu ei tutvustata neile RSVS §-s 19 sätestatud nõudeid ega võeta kinnitust.

Nendele salastatud välisteabe nõuete tutvustamist ei reguleeri ka ükski eriseadus. Kui

nimetatud isikutel on vaja juurdepääsu salastatud välisteabele, millele juurdepääsu saamise

eeltingimus on välislepingu kohaselt tutvustuse läbimine, siis tuleb neile tutvustada RSVS

§-s 19 sätestatud nõudeid ja võtta selle kohta kinnitus.

Lõikega 3 luuakse õiguslik alus salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmisest

keeldumiseks isikule, kes ei nõustu endale salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamise või

kinnituse allkirjastamisega. Kehtivas õiguses selleks selge õiguslik alus puudub. Kuigi

26

keelduda saaks põhimõtteliselt ka välislepingu alusel, on selguse huvides mõistlik alus

RSVS-is eraldi välja tuua.

Lõikega 4 tuuakse RSVS-i tasemele seni RSVKK §-des 123–124 reguleeritud Euroopa Liidu

ja NATO salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

saamise eeltingimused.

Lõikega 5 analoogne norm on kehtivas õiguses sätestatud RSVKK §-s 1291. Vastav norm

tunnistatakse RSVKK-s kehtetuks.

Lõikega 6 tuuakse välja, et Euroopa Liidu või NATO konfidentsiaalsel või kõrgemal tasemel

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse saamise

eeltingimus on julgeolekukontrolli läbimine. Juurdepääsuõiguse saamiseks ei pea

julgeolekukontrolli läbima § 27 lõikes 1 nimetatud isikud, sest neil on seadusest tulenevate

ülesannete täitmiseks ametikohajärgne juurdepääsuõigus kõigile salastatud välisteabe

tasemetele. Lõike esimene lause ei sätesta otseselt erisust võrreldes riigisaladusele juurdepääsu

õiguse või riigisaladuse töötlemise õiguse saamisega, kuid selguse huvides tuleb see välja tuua.

Lõike teise lause kohaselt peavad erandina ka § 27 lõikes 1 nimetatud isikud, välja arvatud

Vabariigi President, juurdepääsuõiguse saamiseks julgeolekukontrolli läbima, kui välislepingu

kohaselt on julgeolekukontrolli läbiviimine salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise

kohustuslik eeltingimus. Sama sisuga säte on kehtivas RSVS-is § 51 lõige 3.

Lõige 7 on sama sisuga nagu kehtiva § 51 lõige 41. Normi mõte on sama, aga võrreldes kehtiva

sõnastusega on normi uues sõnastuses räägitud Euroopa Liidu ja NATO salastatud välisteabest.

Normi kohta on antud selgitus eelnõu 410 SE (riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse,

avaliku teabe seaduse ning avaliku teenistuse seaduse muutmise seadus) seletuskirjas (lk 53).

Lõikega 8 sätestatakse, et julgeolekukontrolli läbimise otsustab üldjuhul julgeolekukontrolli

teostav asutus. Tegemist ei ole otseselt erisusega võrreldes riigisaladuse kaitse nõuetega. Ka

riigisaladusele juurdepääsuõiguse või riigisaladuse töötlemise õiguse taotlemise korral otsustab

julgeolekukontrolli läbimise üldjuhul julgeolekukontrolli teostav asutus. See tuleb siiski eraldi

välja tuua, et oleks selge, et RJVE õigus otsustada Euroopa Liidu või NATO konfidentsiaalsel

või kõrgemal tasemel salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe

töötlemise õiguse andmist ei hõlma õigust otsustada, kas isik on julgeolekukontrolli läbinud.

Selle otsuse teeb enne juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmise otsustamist

julgeolekukontrolli teostav asutus või eriseaduses (näiteks Vabariigi Valitsuse seadus,

Riigikogu liikme staatuse seadus) nimetatud pädev otsustaja. Sisuliselt on otsuse näol tegemist

eelhaldusaktiga. RJVE võtab otsuse aluseks ja kontrollib muude juurdepääsuõiguse või

töötlemisõiguse saamise eeltingimuste täidetust (näiteks kas isik omab juurdepääsuvajadust,

kui seda ei ole julgeolekukontrolli käigus kontrollitud, ning on esitanud nõutud dokumendid,

läbinud salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustuse ja allkirjastanud salastatud välisteabe

hoidmise kinnituse). Oluline on rõhutada, et kui füüsilisel isikul on riigisaladuse

juurdepääsuluba vaja vaid selleks, et saada juurdepääsuõigus salastatud välisteabele, peaks

julgeolekukontrolli teostamiseks pädev asutus pöörduma RJVE poole, et see teeks kindlaks

salastatud välisteabele juurdepääsuvajaduse olemasolu. Vastasel korral on oht, et isiku suhtes

teostatakse julgeolekukontroll, kuigi see tegelikult põhjendatud ei ole.

Lõigetega 9–10 sätestatakse Euroopa Liidu ja NATO salastatud välisteabele juurdepääsu

õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisega seotud erisused võrreldes

riigisaladusele juurdepääsu õiguse ja riigisaladuse töötlemise õiguse andmisega. Erisusi

27

sätestamata annaks lõigetes 8 ja 9 kirjeldatud juhul juurdepääsu- või töötlemisõiguse

julgeolekukontrolli läbi viinud asutus, kui eriseaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigi julgeoleku

volitatud esindaja väljastab juurdepääsuõiguse ja töötlemisõiguse tõendamiseks vastavalt

juurdepääsu- või töötlemissertifikaadi.

Lõikega 9 antakse KAPO-le pädevus väljastada enda ametnikele ja töötajatele

juurdepääsusertifikaate. See on tingitud vajadusest kaitsta KAPO teenistujate ja koosseisu

andmeid. Tegemist on (kogumis) salajase taseme riigisaladusega. Seni kehtinud regulatsiooni

kohaselt tuli KAPO teenistujal, kellel on vajalik juurdepääsuõigus Euroopa Liidu või NATO

salastatud teabele, pöörduda RJVE poole, kes väljastab juurdepääsusertifikaadi. Samas

eelnõuga tehtavate muudatuste toimel teeb juurdepääsuõiguse andmiseks vajaliku

julgeolekukontrolli üldjuhul KAPO. RJVE juurdepääsuvajadus KAPO teenistujate andmetele

ei ole vältimatult vajalik, sest ka ülejäänud juurdepääsusertifikaadi väljastamiseks vajalikud

toimingud on võimalik teha KAPO-l. Muudatuse tulemusena on riigisaladuse kaitse paremini

tagatud. KAPO teenistujale otsustab juurdepääsu õiguse andmise ja väljastab

juurdepääsusertifikaadi KAPO. Samal põhjusel teostab VLA teenistujate julgeolekukontrolli

VLA.

VLA teostab julgeolekukontrolli RSVS § 48 lõike 3 punktis 3 nimetatud KAPO teenistujate

suhtes, millest tulenevalt on asjakohane, et nende teenistujate juurdepääsusertifikaate väljastab

ka edaspidi RJVE. RJVE poolt juba KAPO teenistujatele väljastatud juurdepääsusertifikaadid

jäävad kehtima kuni nende kehtivuse tähtaja lõpuni.

NATO julgeolekudirektiivi lisa AC/35-D/2000-REV8 punkti 3 kohaselt antakse PSC

(juurdepääsusertifikaat) pärast kõigile NATO Security Policy-s sätestatud nõuetele vastava

julgeolekukontrolli läbiviimist, mis hõlmab asjaomase riigi julgeoleku volitatud esindaja

(inglise keeles National Security Authority (NSA)) või volitatud julgeolekuasutuse (inglise

keeles Designated Security Authority (DSA)) või muu pädeva julgeolekuasutuse kinnitust selle

kohta, et isikule võib lubada juurdepääsu NATO salastatud teabele. Punkti 14 kohaselt on PSC

(juurdepääsusertifikaadi) andmine NSA/DSA või muu pädeva julgeolekuasutuse pädevuses.

Euroopa Liidu julgeolekueeskirjades (2013/488/EL) on juurdepääsuloa andmise kontekstis

nimetatud pädevat asutust konkretiseerimata, kes see pädev asutus on. NATO

julgeolekudirektiivi lisaga sarnane säte on tööstusjulgeolekut reguleeriva artikli 11 lõikes 5.

Lepinglase või all-lepinglase töötajatele, kes vajavad salastatud lepingu täitmiseks juurdepääsu

CONFIDENTIEL UE/EU CONFIDENTIAL või SECRET UE/EU SECRET tasemel

salastatud teabele, väljastab juurdepääsuloa asjaomane riiklik julgeolekuasutus, määratud

julgeolekuasutus või muu pädev julgeolekuasutus vastavalt riigisisestele õigusaktidele ja I lisas

sätestatud miinimumstandarditele.

Eeltoodust tulenevalt on juurdepääsusertifikaadi andmiseks pädeva asutuse määramine riigi

enda pädevuses. EL/ESA/NATO julgeolekureeglitega on kooskõlas, kui liikmesriigis väljastab

juurdepääsusertifikaate mitu asutust.

Muudatuse rakendamisel tuleb arvestada järgmisi aspekte:

1) järgida tuleb rahvusvahelisi reegleid;

2) üleriigiline praktika peab jääma ühetaoliseks;

3) RJVE-le jääb järelevalve juurdepääsuõiguse andmise üle;

4) KAPO antav juurdepääsusertifikaat peab olema piiratud ulatusega;

28

5) NATO erimärgistusega salastatud teabele juurdepääsuks juurdepääsusertifikaatide andmine

jääb RJVE pädevusse.

KAPO antavad juurdepääsusertifikaadid on ameti- või töökohaga seotud. Seni kehtis põhimõte,

et reeglina jääb RJVE antud juurdepääsusertifikaat kehtima ka siis, kui isik vahetab ameti- või

töökohta ning ka uuel töökohal on isikul juurdepääsuvajadus. Edaspidi, kui KAPO ametnik või

töötaja lahkub KAPO-st ja asub ameti- või töökohale, kus tal on samuti juurdepääsuvajadus,

või töötab lisaks KAPO-le juurdepääsuvajadusega sõjaaja ametikohal või teise tööandja juures

juurdepääsuvajadusega ametikohal, peab isik taotlema juurdepääsusertifikaati lisaks RJVE-lt.

Kui KAPO teenistuja liigub KAPO-st ära teisele juurdepääsuvajadusega ametikohale, siis peab

KAPO tema juurdepääsusertifikaadi kehtetuks tunnistama ning uus tööandja peab RJVE-lt

taotlema uue juurdepääsusertifikaadi. Vastasel korral puudub RJVE-l vajalik tervikülevaade

riigiasutustes (va KAPO) ja erasektoris töötavate isikute juurdepääsusertifikaatidest.

KAPO peab oma ametnike ja töötajate juurdepääsusertifikaatide kinnitamisel järgima

rahvusvaheliselt kokkulepitud norme. Rahvusvahelises suhtluses võib siiski tekkida vajadus,

et juurdepääsusertifikaadi olemasolu ja külastustaotluse kinnitab RJVE, sest KAPO vastav

pädevus ei ole rahvusvahelistele partneritele teada. Selliseks juhuks lepivad RJVE ja KAPO

kokku tegutsemisviisi rahvusvahelistele päringutele vastamiseks.

RJVE-le jääb ülesanne tagada salastatud välisteabe juurdepääsuõiguste andmise ühetaoline

praktika ja järelevalve. Eesmärk on tagada:

1) EL/ESA/NATO nõuetest kinnipidamine;

2) EL/ESA/NATO nõuete sarnane tõlgendus;

3) ühetaoline menetluspraktika, seal hulgas:

▪ nõuete tutvustamine;

▪ testid;

▪ juurdepääsusertifikaadi kinnitused;

▪ külastustaotlused;

4) dokumentide standardne vorm, seal hulgas:

▪ nõuetega tutvumise kinnitus;

▪ juurdepääsusertifikaat;

5) ülevaade varasemalt antud juurdepääsusertifikaatidest.

Lõiked 11 ja 12 on üle toodud RSVKK-st. Kuna juurdepääsu- või töötlemisõiguse kehtetuks

tunnistamise või kehtivuse lõppemisega kaasneb sarnaselt juurdepääsu- või töötlemisõiguse

andmisest keeldumisega isiku põhiõiguste piiramine, siis tuleb vastavad alused sätestada

RSVS-i tasandil. Vastavad RSVKK normid tunnistatakse kehtetuks. Lõikes 10 välja toodud

põhimõtted on sarnased riigisaladuse puhul kehtivate põhimõtetega, kuid eraldi normi on siiski

vaja, sest riigisaladuse ja salastatud välisteabe juurdepääsu- või töötlemisõiguse kehtetuks

tunnistamise puhul on mõningad erinevused. Näiteks ei ole riigisaladuse töötlemisõiguse

saamise eeltingimuseks töötlemisvajaduse olemasolu. Samuti võivad Euroopa Liidu või NATO

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse või salastatud välisteabe töötlemise õiguse

kehtetuks tunnistamise alused tuleneda välislepingust.

Lõige 13 on sarnane kehtiva § 51 lõikega 6. Võrreldes kehtiva normiga on uuest sõnastusest

välja jäetud andmisest keeldumine, kehtivuse pikendamine ja kehtivuse lõppemine, sest

juurdepääsu- või töötlemisõiguse andmise või sellest keeldumise otsustajad ja kehtivuse

lõppemise alused on sätestatud RSVS-is ning pikendamist RSVKK-s ei reguleerita.

29

Lõikega 14 nähakse Vabariigi Valitsusele ette võimalus nimetada riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitse korras täiendavaid rahvusvahelisi organisatsioone või rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioone, mille salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja

salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisel kohaldatakse RSVS § 51 lõigetes 4–13

sätestatud nõudeid. Eesti võib lisaks Euroopa Liidule ja NATO-le ühineda teiste

rahvusvaheliste organisatsioonide või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega,

mis on kehtestanud enda salastatud välisteabe kaitseks oma reeglid. Praegu on selline

rahvusvaheline organisatsioon vaid Euroopa Kosmoseagentuur, kuid kõiki niisuguseid

rahvusvahelisi organisatsioone ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioone ei ole

mõistlik Euroopa Liidu ja NATO kõrval seaduses loetleda, sest see muudaks organisatsioonide

ja institutsioonide lisandumisel sätted väga pikaks ja raskesti loetavaks.

Eelnõu § 1 punktiga 42 muudetakse RSVS § 52 lõiget 1. Muudatuse eesmärk on tekitada

seadusesse sarnane struktuur RJVE pädevuse, ülesannete ja nende täitmiseks tehtavate

tegevuste osas, nagu on sätestatud §-des 22, 23 ja 231.

Seni lõikes 1 olnud ülesanded ja tegevused viiakse üle teistesse sätetesse. Lõikes 1 sätestatakse

RJVE pädevus – salastatud välisteabe kaitse korraldamine ja nõuetele vastavuse kontroll.

Eelnõu § 1 punktiga 43 täiendatakseRSVS § 52 lõigetega 11 ja 12. Täiendusega luuakse

olukord, kus konkreetsed ülesanded pädevuse täitmiseks ja ülesannetega seotud tegevused on

esitatud eraldiseisvate sätetena.

Lõikes 11 on kaheksa punkti.

Punktid 1, 6, 7 ja 8 vastavad kehtiva RSVS § 52 lõike 1 punktidele 1, 4, 3 ja 8 muudetud

sõnastuses, arvestades eelnevaid muudatusi, eelkõige juurdepääsuõiguse ja töötlemisõiguse

andmise otsustamisel ning salastatud välisteabe avaldaja teavitamisel.

Punkti 2 järgi korraldab RJVE salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkulepete sõlmimist ning

sarnane ülesanne on RJVE-le antud § 231 lõike 2 punktis 1.

Punkti 3 järgi määrab RJVE riigisaladuse ja salastatud välisteabe taseme vastavuse. Ülesande

ulatust täpsustab § 50 lõige 2.

Punktiga 4 reguleeritakse tööstusjulgeoleku olukordi, kus koostöö põhineb tsiviilõiguslikul või

halduslepingul ning kus üheks pooleks on juriidiline isik, näiteks ettevõte või avalik-õiguslik

ülikool. Kuivõrd tegu ei ole riigiasutuste ega rahvusvahelise õiguse subjektidega, siis on

salastatud teabe kaitse kokkulepete ning rahvusvahelise praktika järgi nende poolt salastatud

teabe töötlemisele kehtestatud täiendavad nõuded. Riigisaladuse avaldamise olukorras on

RJVE-l § 231 lõike 2 punkti 2 järgi samasisuline ülesanne.

Punkti 5 kohaselt korraldab ja kontrollib RJVE salastatud välisteavet sisaldava salastatud

teabekandja vedamist kaubana ehk juhtusid, kui teabekandjat ei ole selle suuruse, kuju,

paigutuse, kaalu, sisu olemuse või suure koguse tõttu võimalik tavapäraselt vedada. RJVE poolt

salastatud välisteavet sisaldavate salastatud teabekandjate rahvusvaheliselt kaubana vedamise

korraldamine ei tähenda seda, et RJVE organiseerib ise veo. Veo korraldamine, sealhulgas

vedajaga lepingu sõlmimine, on töötleva üksuse ülesanne. Korraldamine hõlmab selles

kontekstis näiteks töötleva üksuse juhendamist ja vajadusel asjakohaste välismaiste

30

ametkondadega suhtlemist. Riigisaladuse avaldamise olukorras on RJVE-l § 231 lõike 2

punkti 3 järgi samasisuline ülesanne.

Kehtiva RSVS § 52 lõike 1 punkti 5, mille kohaselt RJVE teavitab töötlevaid üksuseid

salastatud välisteabe salastamisaluse, -taseme ja -tähtaja muutusest, ei ole üle toodud. Selle

eraldi väljatoomine ei ole vajalik, sest see on hõlmatud muude ülesannetega.

Lõikes 12 on neli punkti.

Punktiga 1 antakse RJVE-le õigus anda töötlevale üksusele teavet ja õigusaktides sätestatud

nõuete täitmiseks juhiseid riigisaladuse kaitse nõuete täitmiseks. Juhiste andmise õigus on

vajalik selleks, et oleks võimalik suunata töötlevaid üksusi parimal võimalikul viisil salastatud

välisteavet kaitsma. Teavet antakse selleks, et töötlevatel üksustel oleks võimalik salastatud

välisteavet paremini kaitsta.

Punkti 2 kohaselt osaleb RJVE salastatud välisteabega seotud rikkumiste väljaselgitamisel ja

kahju hindamisel. Rikkumisi uurib KAPO, sest RSVS § 19 lõike 1 punkti 4 kohaselt tuleb

RSVS-i ja selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumisest teavitada KAPO-t. Kuna RJVE on

aga salastatud välisteabe osas eksperditeadmisi omav VLA struktuuriüksus, tuleb RJVE

rikkumiste uurimisse ja kahju hindamisse kaasata.

Punkt 3 on sama sisuga nagu kehtiva § 52 lõike 1 punkt 6.

Punktiga 4 lisatakse tegevusena koostöö tegemine salastatud välisteabe kaitse korraldamiseks

ja kontrollimiseks riigiasutuste ning välisriikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega, sest salastatud välisteabe kaitseks on

vaja vahetada teavet välisriikide salastatud teabe kaitsega tegelevate asutuste ning

rahvusvaheliste organisatsioonide ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega.

Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile ettepanekute tegemist sätestavat punkti ei ole üle

toodud, kuna Riigikantselei juhtis oma tagasisides tähelepanu, et RSVS § 22 lõike 2 punktis 4,

§ 23 lõike 3 punktis 4 ja § 52 lõike 1 punktis 7 sätestatakse KAPO, Kaitseväe põhimääruses

määratud struktuuriüksuse, VLA ja RJVE kohustus teha Vabariigi Valitsuse

julgeolekukomisjonile ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja õigusrikkumiste vältimiseks.

Selline regulatsioon ei ole aga täpne, sest Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon kui

valitsuskomisjon ei menetle selliseid ettepanekuid. Ettepanekute menetlemine toimub vastavas

ministeeriumis või Riigikantseleis.

Eelnõu § 1 punktiga 44 asendatakse RSVS § 52 lõike 3 punktis 2 sõnad „välisriigi luure- või

vastuluureülesannet täitva asutusega“ sõnadega „välisriigi asutuse, rahvusvahelise

organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga“.

Muudatuse eesmärk on välistada RJVE kontroll ka sellise kaitseväeluurega tegeleva Kaitseväe

struktuuriüksuse teabevahetuse üle, mis toimub rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga. Sarnases ulatuses on RJVE kontroll

teabevahetuse üle välistatud teiste RSVS § 52 lõikes 3 nimetatud riigiasutuste puhul. Ka

kaitseväeluurega tegeleval struktuuriüksusel on vaja vahetada rahvusvaheliste

organisatsioonide ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega teavet, mille

puhul on teadmisvajadus äärmiselt piiratud. Oluline on siiski arvestada sellega, et kui

31

välislepingu kohaselt peab RJVE teatud liiki salastatud välisteabe vahetust korraldama ja

kontrollima, siis tuleb lähtuda välislepingust.

Eelnõu § 1 punktiga 45 tunnistatakse RSVS § 52 lõige 5 kehtetuks. Lõikega 5 samalaadne

norm on käesoleva eelnõuga § 50 lisatav lõige 51. Olemuselt sobitub norm §-s 50 sätestatud

salastatud välisteabe üldsätete alla.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse AvTS-i § 2 lõike 2 punkti 1 ja § 35 lõiget 3. Muudatuse eesmärk

on viia AvTS-i sõnastus kooskõlla salastatud välisteabe definitsiooniga.

RSVS § 3 punkti 2 kohaselt on salastatud välisteabe välisriigi, Euroopa Liidu, NATO või mõne

muu rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

poolt salastatud ja Eestile avaldatud teave ning Eesti Vabariigi poolt välislepingu täitmiseks

loodud teave, mis tuleb salastada välislepingu kohaselt. Definitsioonist nähtub, et salastatud

välisteave on teave, mille välisriik, rahvusvaheline organisatsioon või rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioon on salastanud ja Eestile avaldanud. See, kas Eesti kaitseb

seda teavet RSVS-ist või AvTS-ist lähtudes, ei oma teabe salastatud välisteabena defineerimise

mõttes tähtsust. Ka AvTS-i alusel kaitstav teave võib olla salastatud välisteave, kui selle

avaldaja seda ise salastatud teabeks peab.

Eelnõu §-dega 3 ja 5–9 muudetakse EPS-i, KS-i, RKLS-i, RKS-i VVS-i ja ÕKS-i. Kuna

muudatused on sarnased, on nende kohta esitatud ühine selgitus.

Esiteks sätestatakse kohustus tutvustada enne salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse

andmist salastatud välisteabe kaitse nõudeid ja võtta selle kohta kinnitus, kui välisleping seda

nõuab. Salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustuse läbimise nõue on ära toodud lisaks

Euroopa Liidu ja NATO regulatsioonidele ka mitmes Eesti Vabariigi poolt välisriigiga

sõlmitud salastatud teabe vastastikuse kaitse kokkuleppes (nt Iisrael, Ühendkuningriik).

Rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

salastatud välisteabe puhul tutvustab RJVE vastava organisatsiooni salastatud välisteabe kaitse

nõudeid ja võtab kinnituse RSVKK lisas 13 sätestatud vormil. Välisriigi salastatud välisteabe

puhul tutvustab töötlev üksus RSVS §-s 19 sätestatud kohustusi ja võtab RSVS § 27 lõike 10

punktis 2 nimetatud kinnituse RSVKK lisas 6 sätestatud vormil.

Teiseks luuakse õiguslik alus salastatud välisteabe juurdepääsu andmisest keeldumiseks

isikutele, kes ei nõustu endale salastatud välisteabe kaitse nõuete tutvustamise või kinnituse

allkirjastamisega. Eelnõu §-des 2 ja 4–8 toodud seadustes nimetatud isikutel on

ametikohajärgne juurdepääsu õigus salastatud välisteabele. Juurdepääsuõigus tekib

ametikohale asumisega ja seda eraldi ei vormistata. Kui aga välislepingu kohaselt on salastatud

välisteabe kaitse nõuete tutvustamine kohustuslik, kuid isik keeldub nõuete tutvustamisest või

kinnituse allkirjastamisest, ei ole võimalik talle konkreetsele salastatud välisteabele

juurdepääsu anda vaatamata ametikohajärgse juurdepääsuõiguse olemasolule.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse JAS-i, mille § 7 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõnad „elektrooniline

teabeturve“ sõnadega „salastatud teabe küberturvalisus“. Muudatus on tingitud samasisulistest

muudatustest RSVS-is.

Eelnõu § 10 kohaselt jõustub eelnõukohane seadus 2027. aasta 1. jaanuaril.

32

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus võetakse kasutusele uus termin „pädev asutus ja ühtne kontaktpunkt“, mis on asutus

või üksus, mis täidab rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi riigi esindamisel vastava

rolli täitmisel.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei mõjuta ega muuda RSVS-i kooskõla Euroopa Liidu õigusega. Seaduse uue § 50

lõike 1 sõnastuse järgi loetakse käesoleva seaduse tähenduses välislepinguks muuseas ka

Euroopa Liidu täitmiseks kohustuslikke õigusakte. Senises rakenduspraktikas on segadust

tekitanud, kas sellistest õigusaktidest tulenevad nõuded on täitmiseks kohustuslikud.

6. Seaduse mõjud

Muudatustel on vahetu positiivne mõju riigi julgeolekule. Muudatustega ajakohastatakse

salastatud teabe kaitset reguleerivat regulatsiooni. Seaduse struktuur muudetakse ühetaoliseks

kõigi salastatud teabe kaitsega seotud osapoolte suhtes.

Samuti antakse Vabariigi Valitsusele volitus määrata rollide täitjad, mis on vajalikud

rahvusvahelises koostöös salastatud teabe kaitse valdkonnas. Sellel on positiivne mõju Eesti

riigi välissuhetele.

Muudatusel on mõju riigiasutuste korraldusele ja töökoormusele tänu seaduse selgemale

sõnastusele ning pädevuste-ülesannete-tegevuste selgusele. Sellega ei kaasne olulisi riske ega

negatiivseid kõrvalmõjusid.

Sihtrühm, kellele muudatused mõju avaldavad, on eelkõige salastatud teavet töötlevad

riigiasutused ja muud töötlevad üksused RSVS § 3 punkti 15 mõttes. Teine sihtrühm on

riigisaladuse juurdepääsuluba taotlevad füüsilised isikud. Mõju ulatus ja esinemise sagedus on

väike, sest riigisaladuse juurdepääsuluba taotlevad harva isikud, kellel on teatamiskohustusega

välisriigi kodakondsus, kes on pikalt välismaal elanud või kelle lähedased isikud elavad

teatamiskohustusega välisriigis.

7. Seaduse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise

eeldatavad tulud

Seaduse rakendamisega ei kaasne otseseid kulusid rakendavatele ametkondadele. Ametkonnad

täidavad neid ülesandeid enamjaolt juba praegu, kuid nüüd muutub selgemaks nende

ülesannete struktuur ja jaotus.

Seaduse rakendamisega kaasnevat tulu ei ole võimalik prognoosida, kuna seadusest tuleneva

sunniraha määramine ei ole kohustus, vaid võimalus, samuti sõltub sunniraha suurus iga kord

selle määramisega seotud asjaoludest.

Seaduse rakendamiseks tuleb muuta ka NATO tugidokumenti AC/35-D/1043, kuhu NATO on

kogunud andmed, milline asutus võib igas liikmesriigis juurdepääsusertifikaate väljastada,

juurdepääsusertifikaadi olemasolu kinnitada ja külastustaotlusi kinnitada.

33

Lisaks peab KAPO sisse seadma juurdepääsusertifikaadi andmisega seotud protsessid

(juurdepääsusertifikaadi vorm, briifingumaterjal, küsimustik ja kinnitusvorm).

8. Rakendusaktid

Eelnõu rakendamiseks on vaja muuta Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määrust

nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“.

Rakendusakti kavand on lisatud seletuskirjale (lisa 1).

Eelnõuga luuakse RSVS-is kolm uut volitusnormi: § 35 lg 7, § 50 lg 52 ja § 51 lg 14.

RSVS § 35 lõikega 7 antakse Vabariigi Valitsusele õigus kehtestada riigisaladuse

tsiviilõigusliku või halduslepingu alusel välisriigi töötlevale üksusele, rahvusvahelisele

organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile edastamise nõuded.

Välisriikidega sõlmitud salastatud teabe kaitse kokkulepetes on üldjuhul ette nähtud, et

tsiviilõigusliku või halduslepingu juurde, mis eeldab salastatud teabe edastamist teise riigi

töötlevale üksusele, tuleb koostada julgeolekunõudeid sisaldav osa (julgeolekulisa), kus

kirjeldatakse konkreetse projekti raames loodavat salastatud teavet ning teabe salastatuse

tasemeid. Volitusnorm annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada sellise julgeolekulisa

nõuded, kui riigisaladust edastatakse välismaale. Kehtivas õiguses on välismaale riigisaladuse

edastamist käsitlevat julgeolekulisa reguleeritud RSVKK §-s 1221, kuid tegemist on salastatud

välisteabe töötlemist reguleerivas RSVKK osas paikneva sättega, mis ei tohiks reguleerida

riigisaladuse töötlemist. Samuti puudub riigisaladuse välismaale edastamist käsitleva

julgeolekulisa reguleerimiseks praegu RSVS-is volitusnorm, mis RSVS § 35 lõikega 7 luuakse.

RSVS § 50 lõikega 52 antakse Vabariigi Valitsusele õigus määrata RSVKK-s Euroopa Liidu

ja NATO õigusaktide kohaselt nõutud pädevad asutused ja ühtsed kontaktpunktid. Euroopa

Liidu ja NATO õigusaktidest tulenevalt tuleb igal liikmesriigil määrata riigi julgeoleku

volitatud esindaja, riigi töötlussüsteemide akrediteerimise volitatud esindaja, riigi

turbelahenduste volitatud esindaja, riigi krüptohalduse volitatud esindaja ja riigi kiirgusturbe

volitatud esindaja. Lisaks eelnevatele võib liikmesriik määrata riigi tööstusjulgeoleku volitatud

esindaja, mille on määranud enamik Euroopa Liidu ja NATO liikmesriike ning mille

määramine Eestis on otstarbekas selleks, et luua selgus pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti

osas. Seni on Eestis õigusakti tasandil määratud vaid RJVE. Praktikas on teisi loetletud rolle

täitnud samuti RJVE ja VLA, kuid õigusakti tasandil ei ole seda sätestatud. Muudatuse toimel

saab Vabariigi Valitsus õiguse määrata rollide täitjad RSVKK-s.

RSVS § 51 lõikega 14 nähakse Vabariigi Valitsusele ette võimalus nimetada RSVKK-s

täiendavaid rahvusvahelisi organisatsioone või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioone, mille salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe

töötlemise õiguse andmisel kohaldatakse RSVS § 51 lõigetes 4–13 sätestatud nõudeid. Eesti

võib lisaks Euroopa Liidule ja NATO-le ühineda teiste rahvusvaheliste organisatsioonide või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonidega, mis on kehtestanud enda salastatud

välisteabe kaitseks oma reeglid. Praegu on selline rahvusvaheline organisatsioon vaid Euroopa

Kosmoseagentuur, kuid kõiki niisuguseid rahvusvahelisi organisatsioone ja rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioone ei ole mõistlik Euroopa Liidu ja NATO kõrval seaduses

loetleda, sest see muudaks organisatsioonide ja institutsioonide lisandumisel sätted väga pikaks

ja raskesti loetavaks.

34

Eelnõu jõustumisel muutub kehtetuks siseministri 11. jaanuari 2008. a määrus nr 4

„Riigisaladuse kaitse kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni töökord“ (RTL 2008, 6,

67).

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril. Kuupäeva sätestamine on vajalik, kuna on vaja muuta

ka Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määrust nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitse kord“, mille ettevalmistamine võtab aega.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu 26-0124 ning arvamuse

avaldamiseks Eesti Pangale, Kaitseliidule, Riigikogu Kantseleile, Riigikohtule,

Riigikontrollile, Vabariigi Presidendi Kantseleile ja Õiguskantsleri Kantseleile. Kaitseliidul,

Riigikogu Kantseleil ja Vabariigi Presidendi Kantseleil ei olnud eelnõu kohta märkusi.

Riigikohus esitas eelnõule ettepanekud. Ettepanekutega on võimaluse korral arvestatud ning

kooskõlastustabel on lisatud käesolevale seletuskirjale (lisa 2).

Algatab Vabariigi Valitsus 18. mail 2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise

ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskirja juurde

Lisa 1

1

RAKENDUSAKTI KAVAND

29.04.2026

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määruse nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitse kord“ muutmine

Määrus kehtestatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 35 lõike 7, § 50 lõike 52

ja § 51 lõike 13 alusel.

§ 1. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määruses nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitse kord“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse preambul sõnastatakse järgmiselt:

„Määrus kehtestatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 11 lõike 1, § 13 lõike 5,

§ 14 lõike 4, § 15 lõigete 4 ja 5, § 20 lõigete 4, 6 ja 7, § 27 lõike 13, § 31 lõike 5, § 342 lõike 5,

§ 35 lõike 7, § 36 lõike 3, § 39 lõike 1, § 41 lõike 6, § 50 lõike 52 ja § 51 lõike 13 alusel.“;

2) määruses asendatakse sõnad „elektrooniline teabeturve“ sõnadega „salastatud teabe

küberturvalisus“ vastavas käändes;

3) määruses asendatakse sõna „intsident“ sõnaga „küberintsident“ vastavas käändes;

4) määruses asendatakse sõna „salajasus“ sõnaga „konfidentsiaalsus“ vastavas käändes;

5) määruses asendatakse sõna „terviklikkus“ sõnaga „terviklus“ vastavas käändes;

6) paragrahvi 2 punkt 1 ning § 5 lõike 5 punkt 12 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 7 lõike 1 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„1) julgeolekuasutuse koostatud teave julgeolekualase välissuhtluse kohta, kui see ei sisalda

käesoleva lõike punktides 2–4 nimetatud teavet, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei

kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse piiratud tasemel 30 aastaks;“;

8) paragrahvi 7 lõike 5 punkt 1 sõnastatakse järgmiselt:

„1) julgeolekuasutuse ülesannete täitmisel analüüsitud ja sünteesitud teave, mis kajastab

välisriike, välismaiseid tegureid või tegevust, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei

kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse piiratud tasemel 50 aastaks;“;

9) paragrahvi 7 lõige 10 sõnastatakse järgmiselt:

„(10) Julgeolekuasutuste poolt kasutatavate variandmete ja konspiratsioonivõtete kohta käiva

teabe osas on riigisaladuseks teave, millest nähtub kasutatavate variandmete või

2

konspiratsioonivõtete seotus julgeolekuasutusega, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei

kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse salajasel tasemel 50 aastaks.“;

10) paragrahvi 8 lõike 1 punktid 20–22 ning lõike 2 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;

11) paragrahvi 8 lõiget 3 täiendatakse punktiga 51 järgmises sõnastuses:

„51) teave töötlussüsteemis kasutatava krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimuste kohta;“;

12) paragrahvi 8 täiendatakse lõikega 33 järgmises sõnastuses:

„(33) Töötlussüsteemis kasutatava krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimusi käsitleva teabe

salastatuse taseme ja tähtaja kehtestab Välisluureamet, lähtudes käesolevast määrusest ja

tootjariigi kehtestatud nõuetest.“;

13) paragrahvi 8 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Salastatud teabe kaitseks kasutatavat krüptomaterjali ja selle kasutamise tingimusi

käsitleva teabe osas on riigisaladuseks:

1) töötleva üksuse krüptoteabele juurdepääsu omavate kasutajate koondandmed. See teave

salastatakse piiratud tasemel 10 aastaks;

2) krüptomaterjali hävitamise aktid. See teave salastatakse piiratud tasemel 10 aastaks;

3) töötleva üksuse krüptokonto avamise ja sulgemisega seotud dokumentatsioon. See teave

salastatakse piiratud tasemel 10 aastaks;

4) riigi krüptohalduse volitatud esindaja teostatava järelevalvega seotud dokumentatsioon. See

teave salastatakse piiratud tasemel 10 aastaks.“;

14) määruse 4. peatükki täiendatakse §-ga 233 järgmises sõnastuses:

„§ 233. Riigisaladuse edastamine välismaale tsiviilõigusliku või halduslepingu alusel

(1) Tsiviilõiguslik või haldusleping, mille täitmine eeldab riigisaladuse edastamist välisriigi

töötlevale üksusele, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsioonile, peab sisaldama osa, millega lepitakse kokku vähemalt selles, millisel

tasemel salastatud riigisaladust töödeldakse ning millised on juhised riigisaladuse kaitsmiseks,

arvestades käesolevast määrusest tulenevaid nõudeid.

(2) Lõikes 1 nimetatud lepingu osa kooskõlastatakse enne riigisaladuse töötlemise alustamist

riigi julgeoleku volitatud esindajaga.

(3) Riigi julgeoleku volitatud esindaja võib lõikes 1 nimetatud lepingu osa mitte nõuda, kui see

ei ole koostöö olemuse tõttu otstarbekas.

(4) Ühe kuu jooksul lepingu sõlmimisest tuleb riigi julgeoleku volitatud esindajale esitada

lepingu poolte nimed, registrikoodid, asukohariigid ning lepingu kehtivusaeg.“;

15) paragrahvi 24 lõiget 2 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Julgeolekuasutus võib võtta turvaala kasutusele oma juhi või tema volitatud isiku otsusel ilma

teise julgeolekuasutuse kooskõlastuseta.“;

16) paragrahvi 26 lõike 21 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

3

17) paragrahvi 471 punktis 1 asendatakse sõna „intsidendi“ sõnaga „rikkumise“;

18) määruse 5. peatüki 7. jagu täiendatakse 5. jaotisega järgmises sõnastuses:

„5. jaotis

Salastatud teabekandja vedamine kaubana

§ 1011. Salastatud teabekandja kaubana vedamise üldsätted

(1) Kui salastatud teabekandjat ei ole selle suuruse, kuju, paigutuse, kaalu, sisu olemuse või

suure koguse tõttu võimalik vedada käesolevas jaos kirjeldatud viisil või kui teistsuguse

vedamise vajadus on tingitud objektiivsest olukorrast, siis võib selle veo korraldada transporti

pakkuva teenusepakkuja kaudu.

(2) Lõikes 1 nimetatud viisil võib vedada kuni salajasel tasemel salastatud teavet sisaldavat

teabekandjat.

(3) Salastatud teabekandja kaubana vedamisel kohaldatakse käesoleva jao 1.–4. jaotise sätteid,

kui käesolevas jaotises ei ole sätestatud teisiti.

(4) Salastatud välisteavet sisaldava teabekandja kaubana vedamisel kohaldatakse välislepingust

tulenevaid või rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni nõudeid, arvestades käesolevas jaotises sätestatut.

(5) Riigi julgeoleku volitatud esindaja nõusolekul võib vajaduse korral teha käesolevas jaotises

sätestatust erandeid tingimusel, et teabekandja turvalisus tagatakse muude meetmetega.

§ 1012. Salastatud teabekandja kaubana vedamiseks pakendamine

(1) Salastatud teabekandjat veetakse kaubana suletud sõidukis, konteineris või vagunis, mere-

ja õhutranspordi puhul ka lastiruumis. Sõiduk, konteiner, vagun või lastiruum peavad olema

lukustatud või plommitud või suletud muul viisil, mis takistab kõrvalistel isikutel selle avamist.

Kui ei ole võimalik kasutada tervet lukustatud lastiruumi, siis tuleb kasutada lastiruumi

eraldatud ala.

(2) Salastatud teabekandja ei tohi olla nähtav. Vajaduse korral tuleb salastatud teabekandja ära

katta või teiste esemetega varjata.

§ 1013. Vedu saatvad isikud

(1) Salastatud teabekandjat saadavad vähemalt kaks isikut, kes omavad asjakohasel tasemel

salastatud teabele juurdepääsu õigust. Saatvatest isikutest vähemalt üks on kuller, salajasel

tasemel salastatud teabekandjat saadab kaks kullerit. Maanteetranspordi puhul võivad seda

ülesannet täita vastava juurdepääsuõigusega autojuhid.

(2) Saatev töötlev üksus juhendab vedu saatvaid isikuid enne veo algust salastatud teabe

kaitsega seotud kohustuste osas.

(3) Paragrahvis 1012 nimetatud konteineri, vaguni või lastiruumi sulgemine, avamine ning

kauba peale- ja mahalaadimine peab toimuma vedu saatvate isikute valve all.

4

(4) Peatuste ajal jääb salastatud teabekandja vähemalt ühe vedu saatva isiku valve alla. Mere-,

raudtee- ja õhutranspordi korral kohaldatakse seda nõuet võimaluste piires.

(5) Salastatud teabekandjat hoiustatakse vedamise ajal kinnis- või vallasasjal, kus on riigisiseste

õigusaktide kohaselt lubatud vastaval tasemel salastatud teavet töödelda. Kui see ei ole

võimalik, peab salastatud teabekandja olema asjakohasel tasemel salastatud teabele

juurdepääsu õigust omavate saatvate isikute pideva valve all. Pikemat hoiustamist tuleb vältida.

(6) Veo saatmisel võidakse täiendavalt kasutada ka ilma vastava juurdepääsuõiguseta isikuid.

(7) Mitmest sõidukist koosneva maanteetranspordi puhul peavad eri sõidukites olevad isikud

olema üksteisega sideühenduses ja tegema regulaarselt sidekontrolle. Nõue ei kohaldu, kui

salastatud teabekandjat vedava sõiduki asukoht on elektrooniliselt jälgitav.

§ 1014. Transporti pakkuv teenusepakkuja

(1) Paragrahvis 1011 nimetatud teenuse pakkumisel kasutatakse võimalusel ainult Eesti või teise

Euroopa Liidu, Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või Euroopa Majanduspiirkonna

liikmesriigi või Šveitsi Konföderatsiooni teenusepakkujat.

(2) Salastatud välisteabe puhul kasutatakse võimalusel Eesti või teabe avaldanud välisriigi või

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni puhul

selle liikmesriigi teenusepakkujat.

(3) Võimalusel kasutatakse ainult konkreetses salastatud projektis osaleva riigi või

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

liikmesriigi teenusepakkujat.

(4) Meretranspordi puhul kasutatakse lisaks lõigetes 1–3 nimetatud riigi teenusepakkujale

võimalusel ainult sellise riigi lipu all sõitvat laeva.

(5) Kui salastatud teabekandjat tuleb vedamise ajal hoiustada teenusepakkuja pinnal, siis peab

teenusepakkuja omama vastaval tasemel salastatud teabe töötlemisõigust.

(6) Lõikes 5 esitatud nõuet ei kohaldata õhutranspordi puhul, kui teenusepakkuja vastab lõigetes

1–3 esitatud tingimustele ning kui vedu korraldatakse otselennuga läbi §-s 1015 nimetatud

riikide õhuruumi ja kui teenusepakkuja võtab endale vastutuse saadetise turvalisuse eest.

Sellisel juhul kooskõlastab töötlemisõiguse puudumise riigi julgeoleku volitatud esindaja.

§ 1015. Salastatud teabekandja rahvusvaheline vedamine kaubana

(1) Riigisaladust sisaldavat teabekandjat veetakse kaubana võimalusel ainult läbi Eesti ning

teiste Euroopa Liidu, Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja Euroopa Majanduspiirkonna

liikmesriikide, Šveitsi Konföderatsiooni ja sellise riigi territooriumi, kellega Eesti on sõlminud

salastatud teabe kaitse kokkuleppe.

(2) Salastatud välisteavet sisaldavat teabekandjat veetakse kaubana võimalusel ainult läbi Eesti

ning teabe avaldaja riigi või rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega

loodud institutsiooni puhul selle liikmesriikide territooriumi.

(3) Võimalusel veetakse salastatud teabekandjaid ainult läbi konkreetses salastatud projektis

osalevate riikide territooriumi.

5

(4) Meretranspordi puhul tohib siseneda ainult lõigetes 1–3 nimetatud riikide territoriaalvetesse.

(5) Õhutranspordi puhul tohib siseneda ainult lõigetes 1–3 nimetatud riikide õhuruumi.

Õhutranspordi puhul kasutatakse võimalusel ainult otselende.

(6) Kõrvalekalded lõigetes 1–5 nimetatud riikide territooriumist tuleb eelnevalt kooskõlastada

riigi julgeoleku volitatud esindajaga, välja arvatud mere- ja õhutranspordi puhul hädaolukorras.

(7) Meretranspordi puhul korraldatakse salastatud teabekandja kaubana vedamine võimalusel

nii, et laeva meeskond ja eelkõige laeva kapten on lõigetes 1–3 nimetatud riikide

kodakondsusega.

(8) Riigi julgeoleku volitatud esindaja annab salastatud teabekandja veost teada tolliametnikele,

kes peaksid saadetist käsitlema prioriteetsena. Saadetist võib avada vaid olulisel põhjusel ning

teadmisvajaduseta inimeste eest varjatult. Pärast avamist palutakse tolliametnikel saadetis

uuesti pakendada ning dokumenteerida, et pakend tollis avati.

§ 1016. Transpordiplaan

(1) Konfidentsiaalsel ja kõrgemal tasemel salastatud teavet sisaldava teabekandja

rahvusvahelise kaubana vedamisel koostab saatev töötlev üksus transpordiplaani, millest

selguvad:

1) salastatud teavet sisaldava koostöö (projekti) olemus;

2) saadetises sisalduva salastatud teabe kõrgeim salastatuse tase;

3) saadetise füüsiline kirjeldus;

4) projektis osalevate asutuste ja isikute esindajate kontaktandmed;

5) kullerite ja teiste vedu saatvate isikute andmed ja nende kohustused;

6) lähte- ja sihtkoha kirjeldus;

7) marsruudi ja peatuspaikade kirjeldus;

8) hoiustamiskohtade kirjeldus;

9) punktides 6–8 nimetatud kohtades rakendatavad julgeolekumeetmed;

10) transporditeenust pakkuva ettevõtte andmed;

11) piiriületuste ja tolliametnikega seonduv teave;

12) saatva ja vastuvõtva töötleva üksuse kohustused;

13) salastatud teabe tagastamise kirjeldus.

(2) Transpordiplaan esitatakse vähemalt viis tööpäeva enne veo algust kooskõlastamiseks riigi

julgeoleku volitatud esindajale.

(3) Riigi julgeoleku volitatud esindaja peab lõike 1 punktis 7 nimetatud marsruudi puhul

hindama vedu läbi kõrgema julgeolekuriskiga riikide territooriumi.

(4) Mitme veo või korduva vedamise jaoks võib koostada ühe transpordiplaani. Vastuvõtvale

töötlevale üksusele antakse igast saadetisest eelnevalt teada.

(5) Transpordiplaani ei tohi vedamise ajal kaasas kanda.“;

19) paragrahvi 104 punktid 1 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;

6

20) paragrahvi 104 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) turvameetmed – rakendatavad organisatsioonilised, füüsilised ja infotehnilised toimingud

või vahendid andmete ja töötlussüsteemi turvalisuse saavutamiseks ja säilitamiseks;“;

21) paragrahvi 104 punktid 3–5 sõnastatakse järgmiselt:

„3) käideldavus – vajalikul ja nõutaval tööajal kasutamiskõlblike andmete õigeaegne ning

hõlbus kättesaadavus selleks volitatud isikule või tehnilisele vahendile;

4) konfidentsiaalsus – andmete kättesaadavus ainult selleks volitatud isikule või tehnilisele

vahendile;

5) terviklus – andmete õigsuse, täielikkuse ja ajakohasuse tagatus ning päritolu autentsus ja

volitamata muutuste puudumine;“;

22) paragrahvi 104 punkt 7 sõnastatakse järgmiselt:

„7) küberintsident – töötlussüsteemiga seotud sündmus, mis ohustab või kahjustab

töötlussüsteemi turvalisust (töötlussüsteemi võime osutada vastupanu mis tahes tegevusele, mis

ohustab töötlussüsteemis töödeldavate andmete või töötlussüsteemi kaudu osutatavate või

juurdepääsetavate teenuste käideldavust, terviklust ja konfidentsiaalsust);“;

23) määrust täiendatakse §-ga 1141 järgmises sõnastuses:

„§ 1141. Pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti ülesannete täitmine

(1) Riigi julgeoleku volitatud esindaja struktuuriüksus täidab järgmisi välislepingu alusel

määrata tuleva pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti ülesandeid:

1) riigi julgeoleku volitatud esindaja;

2) riigi tööstusjulgeoleku volitatud esindaja.

(2) Välisluureamet täidab järgmisi välislepingu alusel määrata tuleva pädeva asutuse ja ühtse

kontaktpunkti ülesandeid:

1) riigi töötlussüsteemide akrediteerimise volitatud esindaja;

2) riigi turbelahenduste volitatud esindaja;

3) riigi krüptohalduse volitatud esindaja;

4) riigi kiirgusturbe volitatud esindaja.“;

24) paragrahvi 116 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

25) paragrahvi 118 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „või töötlev üksus, kes on riigi julgeoleku

volitatud esindaja põhiregistri kasutaja“;

26) paragrahvi 122 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„Riigi julgeoleku volitatud esindaja viib vähemalt korra kahe aasta jooksul läbi salajasel ja

kõrgemal tasemel salastatud välisteavet valdavas töötlevas üksuses salastatud välisteabe kaitse

tagamiseks rakendatavate turvameetmete ja nimetatud teavet töötlevate füüsiliste isikute

juurdepääsu kontrolli. Madalamal tasemel salastatud välisteavet töötlevate üksuste kontrollide

sageduse otsustab riigi julgeoleku volitatud esindaja vastavalt töötlevas üksuses töödeldava

salastatud välisteabe mahule.“;

7

27) paragrahv 1221 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 1221. Salastatud välisteabe töötlemist eeldavad lepingud

(1) Tsiviilõiguslik või haldusleping, mille täitmine eeldab salastatud välisteabe töötlemist, peab

sisaldama osa, millega lepitakse kokku vähemalt selles, kelle loodud ja millisel tasemel

salastatud välisteavet töödeldakse ning millised on juhised teabe kaitsmiseks, arvestades

käesolevast määrusest ja välislepingutest tulenevaid nõudeid.

(2) Lõikes 1 nimetatud lepingu osa kooskõlastatakse enne salastatud välisteabe töötlemise

alustamist riigi julgeoleku volitatud esindajaga.

(3) Riigi julgeoleku volitatud esindaja võib lõikes 1 nimetatud lepingu osa mitte nõuda, kui see

ei ole koostöö olemuse tõttu otstarbekas.

(4) Ühe kuu jooksul lepingu sõlmimisest tuleb riigi julgeoleku volitatud esindajale esitada

lepingu poolte nimed, registrikoodid, asukohariigid ning lepingu kehtivusaeg.“;

28) määruse 5. peatüki 10. jao 2. jaotise pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„2. jaotis

Rahvusvahelise organisatsiooni ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

andmise kord“;

29) paragrahvid 123 ja 124 tunnistatakse kehtetuks;

30) määrust täiendatakse §-ga 1241 järgmises sõnastuses:

„§ 1241. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 51 lõigete 4–13 kohaldamine

salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

andmisel

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 51 lõikeid 4–13 kohaldatakse lisaks Euroopa

Liidu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ja

salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisele ka Euroopa Kosmoseagentuuri salastatud

välisteabele juurdepääsu õiguse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse andmisel.“;

31) paragrahvi 125 lõike 1 teine lause ja lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

32) paragrahvi 126 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui puudub käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotleja, võib juurdepääsusertifikaadi

saamiseks taotluse esitada:

1) välisriik, rahvusvaheline organisatsioon või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioon, kelle ülesannete tõttu tekib isikul juurdepääsuvajadus;

2) juurdepääsuvajadusega isik koos välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või

rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni kinnituse või muu põhjendusega isiku

juurdepääsuvajaduse olemasolu kohta.

8

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud juhul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõike 1

punkti 2.“;

33) paragrahvi 126 lõike 3 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt:

„3) teabe isikule riigisaladusele juurdepääsu õiguse andmise ja kehtivuse kohta.“;

34) paragrahv 128 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 128. Töötlemissertifikaadi taotlemine

(1) Töötlemissertifikaadi taotlemiseks peab taotleja esitama riigi julgeoleku volitatud esindajale

järgmised dokumendid:

1) taotleja kirjalik taotlus, milles nimetatakse salastatud välisteabe avaldaja ja salastatuse tase,

mille töötlemisõigust taotletakse, ning põhjendatakse isiku vajadust töödelda salastatud

välisteavet;

2) töötlemisloa koopia;

3) salastatud teabe kaitse juhendi koopia;

4) koopia dokumendist, millega määratakse nimeliselt juriidilise isiku riigisaladuse kaitset

korraldav isik, samuti nende isikute nimekiri, kes hakkavad salastatud välisteavet töötlema,

ning vajaduse korral dokumendid neile juurdepääsusertifikaadi taotlemiseks.

(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotleja puudub, võib töötlemissertifikaadi

saamiseks taotluse esitada:

1) välisriik, rahvusvaheline organisatsioon või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioon;

2) töötlemisvajadusega isik koos välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsiooni kinnituse või muu põhjendusega isiku töötlemisvajaduse

olemasolu kohta.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud juhul ei kohaldata käesoleva paragrahvi

lõike 1 punkte 2–4.“;

35) paragrahvi 129 pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„§ 129. Puuduste kõrvaldamine ning juurdepääsusertifikaadi ja töötlemissertifikaadi

andmise otsustamise tähtaeg“;

36) paragrahv 1291 tunnistatakse kehtetuks;

37) paragrahvi 130 lõike 1 sissejuhatav lauseosa sõnastatakse järgmiselt:

„Enne esmakordset salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmist ning vajaduse korral ka

juurdepääsuõiguse korduval andmisel tutvustatakse isikule salastatud välisteabe kaitse aluseid.

Tutvustuse korraldab:“;

38) paragrahvi 130 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „või juurdepääsusertifikaadi“;

39) paragrahv 134 tunnistatakse kehtetuks;

40) paragrahvi 135 pealkirjas asendatakse sõna „muutmisest“ sõnaga „muutumisest“;

41) paragrahvi 135 tekst sõnastatakse järgmiselt:

9

„Taotleja teavitab viivitamata riigi julgeoleku volitatud esindajat:

1) juurdepääsusertifikaadi saanud isiku salastatud välisteabele juurdepääsu vajaduse või

riigisaladusele juurdepääsu õiguse lõppemisest;

2) töötlemissertifikaadi saanud isiku salastatud välisteabe töötlemise vajaduse või töötlemisloa

lõppemisest;

3) riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 51 lõikes 9 nimetatud sündmusest.“;

42) määruse lisa 13 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud).

§ 2. Määrus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.

Kristen Michal

Peaminister

Hanno Pevkur

Kaitseminister

Keit Kasemets

Riigisekretär

1

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise

ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskirja juurde

Lisa 2

Kooskõlastustabel

Riigikohus

12.02.2026 nr 6-6/26-12

1. Eelnõuga laiendatakse KorS §§ 47-49 ja 52 sätestatud erimeetmete

rakendamise õigust ka administratiivalal. Seletuskirjas põhjendatakse,

et muudatustega luuakse parem võimalus salastatud teabe kaitseks ka

juhul, kui asutakse väljaspool tavalist asukohta, nt sõidukis.

Seletuskirja järgi ei ole mõistlik, et erinevate riigisaladuse tasemete

puhul saab töötlev üksus rakendada teabe kaitseks erinevaid meetmeid.

RSVKK sätestab väga selgelt väga erinevad nõuded turvaalale ja

administratiivalale. Seega, arvestades, et seadus ja määrus eristavad

selgelt nii erineva tasemega riigisaladust kui ka erinevate nõuetega

töötlemisalasid, jääb arusaamatuks seletuskirja lause, nagu ei oleks

põhjendatud erinevad meetmed. Arusaamatuks jääb ka välja toodud

meetmete seos sõidukis teabe töötlemise korral.

Seletuskirjas viidatakse, et RSVKK § 461 lõike 1 kohaselt tuleb

administratiivalale sisenevad isikud tuvastada, kuid et see saab toimuda

vaid KorS § 47 alusel.

KorS § 47 sätestab aga turvakontrolli, st isikut või tema riietust võib

kontrollida vaatlemise või kompimise teel või tehnilise vahendi abil.

Isikusamasuse tuvastamise meetme sätestab KorS 32. Seega jääb ka see

seletuskirja põhjendus arusaamatuks.

Arvestatud.

Administratiivalaga seonduv on muudatusest eemaldatud.

2

Eeltoodut kokku võttes on Riigikohus seisukohal, et RSVS § 20 lõigete

11-13 täiendamine soovitud viisil on põhjendamata.

Lisaks tuleb vältida eelviidatud erimeetmete lausalist kasutuselevõttu

administratiivalal olukorras, kus sellisel alal riigisaladuse töötlemist

parasjagu ei toimu. Õigus sellisel alal eeltoodud erimeetmeid kasutada

ei tohiks viia olukorrani, kus kõik asutuse administratiivalale sisenejad

allutatakse eeltoodud meetmetele sõltumata tegelikest riskidest ja

riigisaladuse töötlemise asjaoludest.

Muudatustega laiendataks administratiivalale ka RSVS § 20 lg 1-1 ls 2,

mille kohaselt „Korrakaitseseaduse §-des 47 ja 52 nimetatud meetmete

kohaldamist ei protokollita.“ Eelnõus ei ole põhjendatud, miks on

vallasasja hoiule võtmise misiganes talletamiskohustuse kaotamine

(mis hilisemat raskendab selle hilisemat kontrollitavust) põhjendatud ja

kuidas RSVS kontekst sellist erisust õigustaks.

2. RSVSis sätestatakse (§ 22 lg 21 p 1, § 23 lg 31 p 1, § 231 lg 3 p 1, 52

lg 12 p 1), et Kaitsepolitseiametil ja Välisluureametil on õigus salastatud

teabe töötlemisnõuete kontrollimisel anda töötlejale täitmiseks

kohustuslikke juhiseid. Seletuskirjas täpsemalt midagi selle kohta,

mida sellised juhised endast kujutavad, millised on nende

vaidlustamisvõimalused või järgimata jätmise tagajärjed, selgitatud ei

ole. Seejuures on RSVS § 22 lg 3 kohaselt KAPOl (ja vastavalt ka

VLA-l ja uuel loodaval riigi julgeoleku volitatud esindajal) pädevus

teha ka ettekirjutusi riigisaladuse töötlemise nõuete rikkumise

kõrvaldamiseks.

Arvestatud.

Eelnõus on lisatud sõnade „täitmiseks kohustuslikke“ ette sõnad

„õigusaktidest tulenevate nõuete“.

3. RSVS § 29 sätestab, et riigisaladusele on juurdepääsu õigus on ka

kriminaal-, tsiviil-, haldus- või väärteoasja kohtumenetluse osalisel,

menetlusse kaasatud isikul ning kummagi esindajal kohtu põhistatud

määruse alusel, kui juurdepääs on kriminaal-, tsiviil-, haldus- või

väärteoasja lahendamiseks vältimatult vajalik. Eelnõuga kitsendatakse

Arvestatud.

RSVS § 29 muudatus on eelnõust välja jäetud.

3

seda juurdepääsuõigust, sätestades, et juurdepääsu võib lisaks jätta

andmata ka kaitseväeluure teabele (täpsemalt kaitseväeluure poolt

Kaitseväe korralduse seaduse § 37 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõikes

2 nimetatud volituste rakendamisega teabe kogumist kajastavale

teabele, sh kogumiseks kasutatavaid meetodeid, vahendeid ja

jälgitavaid objekte käsitlevale teabele ja kaitseväeluurealast

rahvusvahelist koostööd käsitlevale teabele).

Seletuskirjas on üksnes põhjendus, et selline praktiline vajadus on

ilmnenud. Seletuskiri ei sisalda näiteid elulistest olukordadest, mil

selline vajadus on ilmnenud (sh mis liiki kohtumenetluses mis juhtudel)

ega piirangu põhiseaduspärasuse hinnangut. Muudatus on seega

sisuliselt põhjendamata ning pole võimalik hinnata selle vajalikkust.

4. RSVSi muudetava § 51 lõikes 7 sätestatakse, et isik peab andma

nõusoleku tema suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks ning § 31 lõike

1 punktis 2 nimetatud ankeedi. Kui selles sättes nimetatud nõusoleku

puhul peetakse silmas RSVS § 47 lg 6, viitega § 27 lõike 10 punktile 3,

kohast nõusolekut, siis selgitame järgmist.

RSVS § 27 lg 10 p 3 kohaselt peab isik andma nõusoleku, millega lubab

julgeolekukontrolli teostajal saada tema kohta teavet füüsilistelt

isikutelt ja juriidilistelt isikutelt ning nende asutustelt ja organitelt nii

juurdepääsuõiguse andmise või selle kehtivuse pikendamise

otsustamiseks kui ka juurdepääsuõiguse kehtivuse ajal. Nõusoleku

andmata jätmisel isik ei saa juurdepääsuõigust, vabastatakse § 27 lõikes

1 loetletud ametist või ta ei saa ametisse.

Sellises olukorras ei saa isikuandmete töötlemine toimuda nõusoleku

alusel. On selge, et antud juhul toimub töötlemine seaduse alusel,

mistõttu nõusoleku võtmine isikuandmete töötlemise kohta on ülearune

ja eksitav. Arvestades julgeolekukontrolli eriti invasiivset olemust, on

ka õige, et enne sellega alustamist antakse isikule selgelt sellest teada

Esitatud selgitus.

Nõusoleku olemus julgeolekukontrolli menetluse raames vajab

kahtlemata ülevaatamist. Samas ei ole see käesoleva eelnõu skoobis.

Kavandatavas RSVS § 51 lõikes 7 on tehtud mõningad normitehnilised

täpsustused, kuid valdavas osas on see analoogne kehtiva § 51 lõikega

41. Muid julgeolekukontrolli menetluse raames antava nõusolekuga

seotud norme eelnõuga ei muudeta.

4

ning võimalus sellest keelduda (koos tagajärgede teadvustamisega). Ka

andmekaitsenõuetest tulenevalt ka nõutav, et isikut teavitatakse

andmete kogumisest ja töötlemise asjaoludest, kuid selle kohta

kinnituse võtmine ei ole nõusolek andmekaitseõiguse mõttes. Seega

oleks õige seaduses sõnastada, et inimest teavitatakse

julgeolekukontrolli läbiviimise korraldusest, sh andmete kogumisest,

andmesubjekti õigustest (ja õiguste piirangutest) ning võetakse

teavitamise kohta kinnitus võimalusega keelduda julgeolekukontrolli

läbimisest.