Kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seadus

1

EELNÕU

mai 2026

Kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seadus1

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus reguleerib kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisiennetust ja -lahendust.

(2) Kriisiennetuse eesmärk on taastada kindlustusandja ja kindlustusgrupi finantsseisund selle

olulise halvenemise korral.

(3) Kriisilahenduse eesmärk on kaitsta kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute ning

kahjustatud ja muude õigustatud isikute kollektiivseid huve, säilitada finantsstabiilsus, tagada,

et jätkatakse kriitiliste funktsioonide täitmisega, ning kaitsta avaliku sektori vahendeid.

(4) Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust,

arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

§ 2. Seaduse kohaldamisala

(1) Käesolevat seadust kohaldatakse Eestis asutatud kindlustusandja ja edasikindlustusandja

(edaspidi kindlustusandja), käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud muu kriisilahenduse

subjekti ning käesoleva seaduse §-des 74–78 sätestatud tingimustele vastava kolmanda riigi

kindlustusandja Eestis asutatud filiaali suhtes.

(2) Muud kriisilahenduse subjektid on kindlustusgruppi kuuluv emaettevõtjast kindlustusandja,

kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja.

(3) Käesoleva seaduse § 51 lõiget 2 kohaldatakse ka olulise teenuseosutaja suhtes, kui

kriisilahendus algatatakse sellise kindlustusandja suhtes, kellele oluline teenuseosutaja teenust

osutab.

§ 3. Finantsinspektsioon järelevalve ja kriisilahenduse ülesannete täitjana, muu

kriisilahendusasutus ning kolmanda riigi ametiasutus

(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on Finantsinspektsioon finantsjärelevalve

ülesannetes.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on Finantsinspektsiooni seaduse §-s 51 sätestatud

Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise üksus kriisilahendusülesannetes.

(3) Kriisilahendusasutus on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1, millega

luuakse kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse

raamistik ning muudetakse direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja

(EL) 2017/1132 ning määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja

(EL) 2017/1129 (ELT L, 2025/1, 08.01.2025), artikli 3 kohaselt määratud lepinguriigi

ametiasutus, sealhulgas Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus.

2

(4) Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus on sellise lepinguriigi kriisilahendusasutus, kus asub

kindlustustegevuse seaduse § 241 kohaselt määratud kindlustusgrupi järelevalve teostaja.

(5) Kolmanda riigi ametiasutus on kolmanda riigi asutus, kes on pädev täitma käesolevas

seaduses sätestatud finantsjärelevalve ja kriisilahenduse ülesannetega võrreldavaid ülesandeid.

§ 4. Kriisilahendustegevuse terminid, kriisiennetusmeede ja kriisiohjemeede

(1) Kriisilahendustegevus on järgmine tegevus:

1) otsuse tegemine kriisilahenduse algatamise kohta käesoleva seaduse § 26 alusel;

2) käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud kriisilahendusmeetme rakendamine;

3) käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatud kriisilahendusõiguse kasutamine.

(2) Kriisilahendus on ühe või mitme kriisilahendusmeetme rakendamine käesoleva seaduse

§ 25 lõikes 1 nimetatud ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks.

(3) Kriisiennetusmeede on käesoleva seaduse § 9 lõigetes 5 ja 6 ning kindlustustegevuse

seaduse § 93 lõikes 2 ja §-s 95 sätestatud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse õiguste

kasutamine, samuti käesoleva seaduse §-des 21 ja 22 sätestatud Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksuse õiguste kasutamine.

(4) Kriisiohjemeede on kriisilahendustegevuse elluviimine ning käesoleva seaduse §-s 50

nimetatud erihalduri ja § 59 lõikes 1 nimetatud muu isiku määramine.

(5) Kindlustusgrupi kriisilahendus on:

1) kriisilahendusmeetme rakendamine emaettevõtja või kindlustusgrupi järelevalve alla

kuuluva kindlustusandja tasandil või

2) kriisilahendusasutuste tegevuse koordineerimine kindlustusgruppi kuuluvate juriidiliste

isikute (edaspidi kindlustusgrupi ettevõtja) suhtes kriisilahendusmeetmete rakendamise ja

kriisilahendusõiguste kasutamise korral.

(6) Kriisilahenduses olev ettevõtja on kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt, kelle

suhtes on algatatud kriisilahendus.

(7) Omandiõiguse instrument on aktsia, osa ja muu omandiõigust tõendav instrument või selline

instrument, mis on aktsiaks, osaks või muuks omandiõiguse instrumendiks konverteeritav või

mis annab õiguse neid omandada, ning instrument, mis väljendab osalust aktsias, osas või muus

omandiõiguse instrumendis.

(8) Võlainstrument on võlakiri või muu võõrandatav võlainstrument või selline instrument,

mille alusel tekib võlakohustus või tunnistatakse selle olemasolu või mis annab õiguse

võlainstrument omandada.

(9) Vastuvõtja käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kellele antakse üle kriisilahenduses

oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid, võlainstrumendid, õigused, vara või kohustised või

nende mis tahes kombinatsioon.

§ 5. Kindlustuse tagamise skeem, rahastu, avaliku sektori erakorraline finantstoetus ja muud terminid

3

(1) Kindlustuse tagamise skeem on lepinguriigi ametlikult tunnustatud ning kindlustusandjate

või -võtjate osamaksetest rahastatud skeem, millega tagatakse kindlustuslepingust tulenevate

nõuete hüvitamine osaliselt või täies ulatuses kindlustusvõtjatele, kindlustatutele, soodustatud

isikutele ja kahjustatud isikutele või millega tagatakse kindlustuslepingute jätkumine juhul, kui

kindlustusandja ei ole või tulevikus tõenäoliselt ei ole võimeline täitma kindlustuslepingust

tulenevaid kohustusi.

(2) Rahastu on Tagatisfondi seaduses sätestatud kindlustusandjate kriisilahenduse osafond,

mille vahendeid kasutatakse kooskõlas samas seaduses ja käesolevas seaduses, sealhulgas §-s

28 sätestatud põhimõtetega.

(3) Avaliku sektori erakorraline finantstoetus käesoleva seaduse tähenduses on riigiabi andmine

kindlustusandjale või muule kriisilahenduse subjektile või sellise ettevõtjaga samasse

kindlustusgruppi kuuluvale isikule vastavalt Euroopa Liidu (edaspidi liit)toimimise lepingu

artikli 107 lõikele 1, või mõnes muus vormis riigieelarveliste vahendite arvelt osutatav

finantsabi eesmärgiga säilitada või taastada kindlustusandja või temaga samasse

kindlustusgruppi kuuluva isiku jätkusuutlikkus, maksevõimelisus või likviidsus.

(4) Käesolevas seaduses kasutatakse muid termineid kindlustustegevuse seaduse ja

Finantsinspektsiooni seaduse tähenduses, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

2. peatükk

Kriisiennetus

2. peatükk

Kriisiennetus

§ 6. Ennetusmeetme kohaldamine ja finantsseisundi taastamise ennetav kava

(1) Finantsseisundi taastamise ennetava kava koostavad ja esitavad Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusele läbivaatamiseks järgmised kindlustusandjad:

1) elukindlustusandja, kelle turuosa kokku on vähemalt 60 protsenti elukindlustusturust, võttes

turuosa määramisel arvesse elukindlustusandjate tehnilised eraldised koos edasikindlustusandja

ja eriotstarbelise varakogumi osaga;

2) kahjukindlustusandja, kelle turuosa kokku on vähemalt 60 protsenti kahjukindlustusturust,

võttes turuosa määramisel arvesse kahjukindlustusandjate kindlustusmaksete kogusummad;

3) kindlustusandja, kelle kohta koostab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus käesoleva

seaduse § 13 lõikes 1 nimetatud kriisilahenduskava.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud kindlustusandjad määrab kindlaks

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus, võttes arvesse kindlustusandja suuruse,

ärimudeli, riskiprofiili, seotuse ja asendatavuse, tema olulisuse teise lepinguriigi majandusele,

kus kindlustusandja tegutseb, ning kindlustusandja piiriülese tegevuse, eelkõige olulise

piiriülese tegevuse.

(3) Finantsseisundi taastamise ennetavat kava ei pea koostama:

1) kindlustusandja, kes kuulub kindlustusgruppi, mille kohta koostatakse kindlustusgrupi

finantsseisundi taastamise ennetav kava käesoleva seaduse § 10 lõike 1 kohaselt;

2) väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 ei ole sätestatud

teisiti.

4

(4) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus võib nõuda väikeselt ja mittekeerukalt

kindlustusandjalt finantsseisundi taastamise ennetava kava koostamist, kui tema hinnangul

kätkeb kindlustusandja tegevus endas olulist riski Eestis või piirkondlikul tasandil.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 1 ja 2 kohaldamisel võetakse turuosade arvutamisel

arvesse sama lõike punktis 3 nimetatud kindlustusandjad ning käesoleva paragrahvi lõike 3

punktis 1 sätestatud kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad.

(6) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalve üksus kehtestab esimese finantsseisundi taastamise

ennetava kava koostamise tähtaja.

§ 7. Finantsseisundi taastamise ennetavale kavale esitatavad nõuded

(1) Finantsseisundi taastamise ennetava kava koostamine, ajakohastamine ja rakendamine on

osa kindlustusandja juhtimissüsteemist ning see sisaldab meetmeid kindlustusandja

finantsseisundi taastamiseks, kui see on oluliselt halvenenud.

(2) Finantsseisundi taastamise ennetav kava sisaldab järgmist teavet:

1) ülevaade kava põhielementidest, sealhulgas ülevaade viimasesse kavasse tehtud olulistest

muudatustest;

2) kindlustusandja või kindlustusgrupi kirjeldus, sealhulgas ülevaade olulistest muudatustest,

mis on neis toimunud pärast viimase kava esitamist;

3) käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud raamistik;

4) kava koostamise, ajakohastamise ja rakendamise kirjeldus;

5) parendusmeetmete valik;

6) kommunikatsioonistrateegia;

7) kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 3 nimetatud finantsseisundi taastamise kava, kui see

on esitatud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele viimase kümne aasta jooksul, ja

ülevaade rakendatud meetmetest omavahendite suuruse taastamiseks ning

solventsuskapitalinõude täitmise tagamiseks.

(3) Kindlustusandja kehtestab kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate raamistiku, milles

määratakse kindlaks, mis ajal tuleb kaaluda finantsseisundi taastamise kavas nimetatud

asjakohaste parendusmeetmete rakendamist või neid meetmeid rakendada.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud näitajad võivad sisaldada kriteeriume, mis on muu

hulgas seotud kindlustusandja kapitali, likviidsuse, vara kvaliteedi, kasumlikkuse, turu- ja

makromajanduslike tingimuste ning tegevussündmustega. Kapitaliga seotud näitajad

sisaldavad vähemalt ühte kriteeriumi juhuks, kui nõuetekohased omavahendid vähenevad alla

solventsuskapitalinõude.

(5) Kindlustusandja kehtestab korra näitajate raamistiku korrapäraseks ülevaatamiseks ja

rakendab seda.

(6) Kindlustusandja hindab finantsseisundi taastamise ennetava kava usaldusväärsust ja

rakendatavust, eelkõige seoses näitajate raamistiku ning rakendatavate meetmetega, samuti eri

raskusastmega makromajanduslike ja finantsraskustega analüüsitud stsenaariumide puhul, mis

on kindlustusandja konkreetset olukorda arvestades asjakohased. Need stsenaariumid näevad

muu hulgas ette kogu süsteemi hõlmavaid sündmusi ning kindlustusandja spetsiifilisi

stressiolukordi, mis võivad mõjutada oluliselt kindlustusandja vara ja kohustusi, ning selliste

stressiolukordade kombinatsiooni.

5

(7) Finantsseisundi taastamise ennetavas kavas ei või finantsseisundi säilitamiseks või

taastamiseks ette näha avaliku sektori erakorralise finantstoetuse kasutamist.

(8) Finantsseisundi taastamise ennetavat kava hindab ja selle kiidab enne Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusele esitamist heaks kindlustusandja juhatus.

(9) Kindlustusandja ajakohastab finantsseisundi taastamise ennetavat kava vähemalt iga kahe

aasta järel ja vähemalt iga kord pärast kindlustusandja õigusliku vormi või organisatsioonilise

ülesehituse muutmist, samuti pärast sellist majandustegevuse või finantsseisundiga seotud

sündmust või juhtumit, mis võib kava oluliselt mõjutada või luua vajaduse seda muuta, või kui

muutub prognoositavaks kindlustusandja finantsseisundi oluline muutus, millel võib olla

oluline mõju kava kasutamise tulemuslikkusele või mis võib muul viisil luua vajaduse see läbi

vaadata.

(10) Tütarettevõtjast kindlustusandja võib asjakohasel juhul finantsseisundi taastamise

ennetava kava koostamisel arvesse võtta kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise ennetavat

kava, mille on koostanud kolmanda riigi kindlustusandja või selline kolmanda riigi

emaettevõtja, kelle tütarettevõtja kindlustusandja on.

(11) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksust viivitamata, kui ta

rakendab finantsseisundi taastamise ennetavas kavas esitatud parendusmeedet või ei rakenda

seda, kuigi ta käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud näitajate kohaselt peaks seda tegema.

§ 8. Finantsseisundi taastamise ennetava kava hindamine ja menetlemine

(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus hindab üheksa kuu jooksul finantsseisundi

taastamise ennetava kava saamisest arvates selle vastavust käesoleva seaduse § 7 nõuetele ja

järgmistele tingimustele:

1) kas on tõenäoline, et kavas ette nähtud meetmete rakendamise korral säilib või taastub

kindlustusandja toimimise jätkusuutlikkus ja finantsseisund asjakohase ajavahemiku jooksul;

2) kas on tõenäoline, et kava ja selles sisalduvaid konkreetseid meetmeid on võimalik rakendada

kiiresti ja tõhusalt ka majanduslikus või finantsilises stressiolukorras, vältides võimaluste piires

olulist negatiivset mõju finantssüsteemile, sealhulgas stsenaariumi korral, mille puhul

rakendaksid finantsseisundi taastamise ennetavaid kavasid samal ajal ka teised

kindlustusandjad.

(2) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus edastab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksusele kindlustusandjate finantsseisundi taastamise ennetavad kavad.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus analüüsib võimaluse korral kavas esitatud

tegevusi, et määrata kindlaks nende negatiivne mõju kindlustusandja

kriisilahenduskõlblikkusele, ning esitab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele kava

kohta oma järeldustel põhinevad soovitused käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja

jooksul.

(4) Kui kindlustusandja tegeleb teises lepinguriigis olulise piiriülese kindlustustegevusega

Finantsinspektsiooni seaduse § 4712 tähenduses, esitab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutusele tema taotluse korral

kindlustusandja finantsseisundi taastamise ennetava kava.

(5) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus esitab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusele soovituse, kuna kavas esitatud meetmete rakendamisel avaldub

6

võimalik negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele selles

lepinguriigis, teavitab finantsjärelevalveüksus teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutust oma

otsusest võtta soovitus arvesse või jätta see arvesse võtmata. Finantsjärelevalveüksus põhjendab

oma otsust.

§ 9. Puuduste kõrvaldamine finantsseisundi taastamise ennetavast kavast

(1) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus tuvastab finantsseisundi taastamise

ennetavas kavas olulisi puudusi või leiab, et kava rakendamine ei oleks piisavalt tulemuslik,

teatab ta kindlustusandjale oma arvamuse ning nõuab muudetud kava esitamist kahe kuu

jooksul teate kättesaamisest arvates. Kindlustusandja näitab parandatud kavas, kuidas on

puudused või takistused kõrvaldatud.

(2) Enne käesoleva paragrahvi lõike 1 nõuet muuta kava annab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus kindlustusandjale võimaluse esitada oma arvamus puuduste ja

takistuste kõrvaldamise kohta.

(3) Kindlustusandja taotluse korral võib Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus

pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaega ühe kuu võrra.

(4) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse hinnangul ei ole uuesti esitatud kavas

puuduste ja takistuste kõrvaldamisega piisava hoolikusega tegeletud, võib ta kindlustusandjalt

nõuda, et viimane teeks kavas konkreetsed muudatused.

(5) Kui kindlustusandja ei esita muudetud kava käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 ette nähtud

aja jooksul või kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus leiab, et tema esialgses

arvamuses tuvastatud puudusi või takistusi ei ole muudetud kavast kõrvaldatud ning neid ei ole

võimalik sealt kõrvaldada konkreetseid muudatusi tehes, nõuab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus, et kindlustusandja määraks mõistliku tähtaja jooksul kindlaks,

milliseid muudatusi saab ta teha oma majandustegevuses, et kõrvaldada kavas esinevad

puudused või selle rakendamisel tekkida võivad takistused.

(6) Kui kindlustusandja ei määra kindlaks võimalikke muudatusi oma majandustegevuses

käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse

määratud tähtaja jooksul või kui viimase hinnangul ei ole pakutud tegevused piisavad puuduste

ja takistuste kõrvaldamiseks, võib Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teha

kindlustusandjale ettekirjutuse, millega ta nõuab, et kindlustusandja võtaks kasutusele

meetmed, mida finantsjärelevalveüksus peab vajalikuks ja nõuetekohaseks, arvestades

puuduste ja takistuste raskusastet ning meetmete mõju kindlustusandja majandustegevusele.

§ 10. Kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise ennetav kava

(1) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on kindlustusgrupi järelevalve teostaja,

võib ta nõuda kindlustusgrupi lõplikult emaettevõtjalt kogu grupi finantsseisundi taastamise

ennetava kava koostamist ja esitamist.

(2) Kindlustusgrupi lõplik emaettevõtja on kindlustustegevuse seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud

emaettevõtja, kes ei ole teise kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ega

segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja ja kelle suhtes kohaldatakse sama seaduse § 239 lõike

1 punktide 1 ja 2 alusel kindlustusgrupi järelevalvet.

7

(3) Kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise ennetav kava sisaldab parendusmeetmeid, mida

tuleb rakendada juhtival ettevõtjal ja üksikutel tütarettevõtjatel, et taastada oma finantsseisund,

kui see on oluliselt halvenenud.

(4) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus võtab käesoleva paragrahvi lõike 1

kohaldamise kohta otsuse tegemisel aluseks käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning

lõikes 2 või § 6 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 4 sätestatud tingimused.

(5) Kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise ennetav kava sisaldab järgmist teavet:

1) parendusmeetmed, mille rakendamise korral saavutatakse kogu kindlustusgrupi või sellesse

kuuluva kindlustusandja stabiliseerumine, kui kindlustusgrupp või kindlustusandja on

stressiolukorras ega saa tegeleda raskustesse sattumise põhjusega või seda kõrvaldada ning

taastada kindlustusgrupi või sellesse kuuluva kindlustusandja finantsseisund, võttes samal ajal

arvesse teiste kindlustusgrupi ettevõtjate finantsseisundit;

2) proportsionaalsuse meetmed, mille kindlustusgrupp ja selle ettevõtjad võtavad kasutusele

koordineerituse ja sidususe tagamiseks.

(6) Kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise ennetavas kavas määratakse kindlaks, kas

kindlustusgrupisiseste parendusmeetmete rakendamisel, sealhulgas üksikute ettevõtjate kava

rakendamisel, võib esineda takistusi ja kas kindlustusgrupisisese omavahendite kiire

ülekandmise, kohustuste täitmise või vara tagastamise korral võib esineda olulisi praktilisi või

õiguslikke takistusi.

(7) Juhtiv emaettevõtja lähtub kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise ennetava kava ja iga

tütarettevõtjast kindlustusandja kava koostamisel, ajakohastamisel ning näitajate ülevaatamise

korra kehtestamisel käesoleva seaduse § 7 lõigetest 2–7 ja 9.

(8) Kui kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise ennetav kava puudub, võib

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus nõuda kava esitamist tütarettevõtjast

kindlustusandjalt või kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt, sealjuures

Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt, kohaldades

käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud nõudeid.

(9) Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja või Eesti emaettevõtjast

segafinantsvaldusettevõtja on Eestis asutatud ettevõtja, kes ei ole Eesti kindlustusandja,

kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja.

(10) Liiduemaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja või liidu emaettevõtjast

segafinantsvaldusettevõtja on Eestis või teises lepinguriigis asutatud ettevõtja, kes ei ole Eesti

ega teise lepinguriigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja

tütarettevõtja.

(11) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse hinnangul ei ole kindlustusgrupi

finantsseisundi taastamise ennetavas kavas võetud piisavalt arvesse Eesti seisukohast olulist

ettevõtjat, arvestades sealjuures kohustusi, mis on teistel temaga võrreldavatel Eesti ettevõtjatel,

võib Finantsinspektsioon põhjendatult taotleda kindlustusgrupi järelevalve teostajalt, et

viimane nõuaks kindlustusgrupi lõplikult emaettevõtjalt või kindlustusgrupi juhtivalt

kindlustusvaldusettevõtjalt kava ülevaatamist ja uuesti esitamist, arvestades

Finantsinspektsiooni esitatud tähelepanekutega.

(12) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse hinnangul ei ole käesoleva paragrahvi

lõike 11 kohaselt uuesti esitatud kavas piisavalt arvesse võetud tema esitatud tähelepanekuid,

8

võib ta nõuda tütarettevõtjast kindlustusandjalt või kindlustusvaldusettevõtjalt,

segafinantsvaldusettevõtjalt ning Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjalt ja

segafinantsvaldusettevõtjalt finantsseisundi taastamise ennetava kava koostamist ja esitamist.

(13) Käesoleva paragrahvi lõikes 12 sätestatud juhul esitab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus kindlustusgrupi järelevalve teostajale põhjendatud arvamuse oma

hinnangu kohta ning edastab talle finantsseisundi taastamise ennetava kava.

(14) Enne kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise ennetava kava esitamist kindlustusgrupi

järelevalve teostajale või käesoleva paragrahvi lõigete 8 ja 12 kohaselt Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusele peab seda hindama ja selle heaks kiitma kava koostanud ettevõtja

juhatus.

§ 11. Kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise ennetava kava menetlemine

(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, edastab ta käesoleva

seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid järgides kindlustusgrupi finantsseisundi

taastamise ennetava kava järgmistele asutustele:

1) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus;

2) Finantsinspektsiooni seaduse § 476 lõike 3 punktides 1 ja 3 ning lõikes 4 nimetatud

järelevalveasutus (edaspidi järelevalvekolleegiumi asutused);

3) kindlustusgrupi kriisilahendusasutus;

4) tütarettevõtjast kindlustusandja asukohariigi kriisilahendusasutus;

5) asjaomane Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse

krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse

õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ,

2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012

(ELT L 173, 12.06.2014, lk 190–348), artikli 3 alusel määratud kriisilahendusasutus ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja

investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL)

nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337) artikli 4 lõike 1 punktis 40

nimetatud pädev asutus, kui kindlustusgrupp on krediidiasutuste seaduse § 1101 lõikes 2

defineeritud finantskonglomeraat või selle osa.

(2) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus hindab pärast konsulteerimist

järelevalvekolleegiumi asutustega kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise ennetava kava

vastavust käesoleva seaduse §-s 10 sätestatud nõuetele ja tingimustele, lähtudes käesolevas

paragrahvis ja käesoleva seaduse §-s 8 sätestatust, sealhulgas selle lõikes 1 sätestatud tähtajast,

ning võttes arvesse rakendatavate parendusmeetmete võimalikku mõju kindlustusvõtjatele,

reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele kõikides lepinguriikides, kus kindlustusgrupp tegutseb.

(3) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teeb kindlustusgrupi järelevalve teostajana

kõik endast oleneva, et jõuda järelevalvekolleegiumi asutustega ühisotsusele nelja kuu jooksul

käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase kava edastamisest arvates järgmistes asjaoludes:

1) kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise ennetava kava läbivaatamine ja hindamine;

2) finantsseisundi taastamise ennetava kava nõudmine tütarettevõtjast kindlustusandjalt

käesoleva seaduse § 10 lõike 8 või 12 alusel;

3) käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud meetmete kohaldamine.

(4) Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja on edastanud Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusele kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise ennetava kava, teebta

9

kõik endast oleneva, et jõuda kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja teiste

järelevalvekolleegiumi asutustega ühisotsusele käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud

asjaoludes samas lõikes sätestatud tähtaja jooksul.

(5) Kui ühisotsusele ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 sätestatud tähtaja jooksul, teeb

lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus:

1) kindlustusgrupi järelevalve teostajana, kui on vaja kava läbi vaadata ja hinnata käesoleva

paragrahvi lõike 3 punkti 1 alusel või kui on vaja lõplikult emaettevõtjalt nõuda käesoleva

seaduse §-s 9 sätestatud meetmete rakendamist;

2) tütarettevõtjast kindlustusandja finantsjärelevalveasutusena, kui on vaja tütarettevõtjast

kindlustusandjalt nõuda finantsseisundi taastamise ennetava kava koostamist või käesoleva

seaduse §-s 9 sätestatud meetmete rakendamist.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 1 kohaselt tehtud otsus peab olema põhjendatud ja

selles võetakse arvesse teiste finantsjärelevalveasutuste seisukohad ning vastuväited, mis on

esitatud lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul. Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus

teavitab otsusest lõplikku emaettevõtjat ja teisi asjasse puutuvaid lepinguriigi

finantsjärelevalveasutusi.

(7) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 2 kohaselt tehtud otsus peab olema põhjendatud ja

selles võetakse arvesse teiste asjaomaste lepinguriikide finantsjärelevalveasutuste seisukohad

ning vastuväited.

(8) Asjasse puutuvad need finantsjärelevalveasutused, kes ei ole vastu otsusele, millega

tütarettevõtjast kindlustusandja finantsjärelevalveasutus nõuab finantsseisundi ennetava kava

koostamist, võivad jõuda ühisotsusele sellise kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise

ennetava kava kohta, mis puudutab nende järelevalve all olevaid kindlustusgrupi ettevõtjaid.

(9) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhtudel on Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusel õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide

Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EÜ) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse

kehtetuks komisjoni otsus 2009/79/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 48–83), artiklile 19.

(10) Kui ühisotsusele jõudmise tähtaja jooksul on pöördutud Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole, ootab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus ära tema otsuse ning teeb sellega kooskõlas käesoleva paragrahvi lõike

5 kohase lõpliku otsuse.

(11) Kui tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele või kui see tähtaeg on möödas, ei ole

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusel enam õigust pöörduda Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole.

(12) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust ühe kuu

jooksul tema poole pöördumisest arvates, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5.

(13) Käesolevas paragrahvis sätestatud ühisotsust või selle puudumise korral

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse otsust või asjakohasel juhul lepinguriigi asjasse

puutuva finantsjärelevalveasutuse otsust käsitatakse lõplikuna ja Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus kohaldab seda.

10

§ 12. Finantsseisundi taastamise ennetava kava lihtsustatud nõuded

(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus määrab kindlustusandjad, kelle suhtes

kohaldatakse finantsseisundi taastamise ennetava kava lihtsustatud nõudeid. Kui

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, määrab ta

kindlustusgrupid, kelle suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise

ennetava kava lihtsustatud nõudeid.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaldamisel hindab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus, milline oleks kindlustusandja maksejõuetuse tagajärg, võttes arvesse

järgmisi asjaolusid:

1) kindlustusandja majandustegevuse iseloom;

2) kindlustusandja õiguslik vorm ja aktsionäride või osanike struktuur;

3) kindlustusandja suurus ja keerukus, tema tegevuse ulatus ning riskiprofiil;

4) kindlustusandja seotus teiste reguleeritud ettevõtjatega või finantssüsteemiga üldiselt;

5) hinnang selle kohta, millist mõju avaldaks kindlustusandja maksejõuetus ning sellele järgnev

likvideerimine pankrotimenetluse alusel finantsturgudele, teistele ettevõtjatele,

kindlustusvõtjatele, rahastamistingimustele või majandusele laiemalt.

(3) Lihtsustatud nõuded hõlmavad käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud kava sisu ja

detailsuse vähendamist, esmase kava koostamise tähtaja muutmist ning kava ajakohastamise

sageduse vähendamist.

3. peatükk

Kriisilahenduse kavandamine

1. jagu

Kriisilahenduskava

§ 13. Kriisilahenduskava koostamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus koostab pärast konsulteerimist

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusega kriisilahenduskava vähemalt järgmiste

kindlustusandjate kohta:

1) elukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 40 protsenti elukindlustusturust, võttes

turuosa määramise korral arvesse elukindlustusandjate tehnilised eraldised koos

edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga;

2) kahjukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 40 protsenti kahjukindlustusturust,

võttes turuosa määramise korral arvesse kahjukindlustusandjate kindlustusmaksete

kogusummad.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusandjate määramise korral hindab

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus, milliste kindlustusandjate makseraskuste korral on

tõenäolisem, et kriisilahendus on käesoleva seaduse § 26 lõike 5 alusel avaliku huvi seisukohast

vajalik, või kas kindlustusandja täidab kriitilist funktsiooni.

(3) Kriitiline funktsioon on kindlustusandja osutatav teenus ning muud tegevused ja toiming

kolmandatele isikutele, mida ei ole võimalik mõistliku aja jooksul või mõistlike kulude abil

asendada ning mille seiskumine võib avaldada negatiivset mõju Eesti või teise lepinguriigi

finantsstabiilsusele või reaalmajandusele, sealhulgas mõju tõttu suurele hulgale

11

kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute või kahjustatud isikute sotsiaalsele

heaolule või süsteemse häire või üldise usalduse kaotuse tõttu kindlustusturu vastu.

(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule võtab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus vähemalt arvesse kriisilahenduseesmärkide saavutamise vajalikkust ning

kindlustusandja suurust, ärimudelit, riskiprofiili, seotust ja asendatavust, samuti tema piiriülest

tegevust.

(5) Kriisilahenduskava ei pea koostama järgmiste kindlustusandjate kohta:

1) kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja, kui sellele kindlustusgrupile koostatakse

kindlustusgrupi kriisilahenduskava käesoleva seaduse § 16 kohaselt;

2) väike ja mittekeerukas kindlustusandja, välja arvatud juhul, kui Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksuse hinnangul kätkeb selle kindlustusandja tegevus endas olulist riski Eestis

või piirkondlikul tasandil.

(6) Kui kindlustusgrupi kohta ei ole kriisilahenduskava koostatud, võib Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus selle koostada tütarettevõtjast kindlustusandja või

kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kohta, sealjuures Eesti emaettevõtjast

kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kohta, järgides käesoleva seaduse § 14

nõudeid.

(7) Kui kindlustusandja emaettevõtja asub kolmandas riigis, võib Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus tema tütarettevõtjast kindlustusandja kriisilahenduskava koostades arvesse

võtta kolmanda riigi kriisilahendusstrateegia, millest juhindub kolmanda riigi pädev asutus oma

vastutusalasse kuuluva kindlustusgrupi korral. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse

hinnangul on selline kriisilahendusstrateegia usaldusväärne ja rakendatav, võib ta

kindlustusandja kriisilahenduskavas kajastada seda strateegiat ja selle võimalikke tagajärgi

seoses Eesti tütarettevõtjaga, ohustamata kriisilahenduseesmärkide saavutamist.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud turuosade arvutamise korral

võetakse arvesse käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 1 nimetatud kindlustusgruppi kuuluvad

kindlustusandjad.

§ 14. Kriisilahenduskavale esitatavad nõuded

(1) Kriisilahenduskavas esitatakse võimalused, kuidas rakendada kriisilahendusmeetmeid ja

kasutada kriisilahendusõigusi, kui kriisilahenduse algatamise tingimused on käesoleva seaduse

§ 26 kohaselt täidetud.

(2) Kriisilahenduskava sisaldab järgmist teavet, mida on asjakohasel juhul võimalik esitada

kvantitatiivselt:

1) kokkuvõte kava põhielementidest;

2) ülevaade kindlustusandjas toimunud olulistest muudatustest pärast kriisilahendusega seotud

viimase teabe esitamist;

3) kirjeldusvõimaluste kohta, kuidas eraldada kriitilised funktsioonid ja põhiäriliinid

õiguslikult ning majanduslikult teistest kindlustusandja tegevustest, et tagada kindlustusandja

tegevuse jätkumine maksejõuetuse korral;

4) ülevaade eeldatavasti tagatiseks kvalifitseeruvast varast;

5) kriisilahenduskava iga olulise aspekti elluviimise prognoositav ajakava;

6) käesoleva seaduse § 19 kohaselt tehtud kriisilahenduskõlblikkuse hindamise kirjeldus,

sealhulgas üksikasjalik kirjeldus likvideerimise teostatavuse kohta pankrotimenetluses ja

12

usaldusväärsuse hindamise kohta ning hindamisel kindlaks tehtud selliste meetmete kirjeldus,

mis aitavad kõrvaldada kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud;

7) kriisilahendamise rahastamise võimaluste selgitus eeldusel, et ei kasutata avaliku sektori

erakorralist finantstoetust ega kindlustuse tagamise skeeme või muid sarnaseid rahastusskeeme;

8) üksikasjalik ülevaade erinevatest kriisilahendusstrateegiatest, mida saab võimalike erinevate

stsenaariumide korral rakendada, ja kohaldatavad ajakavad;

9) ülevaade olulistest vastastikustest sõltuvustest;

10) analüüs selle kohta, millist mõju avaldab kava kindlustusandja töötajatele, sealhulgas

hinnang sellega seotud võimalike kulude kohta;

11) kriisilahendusmenetluse jooksul töötajatega konsulteerimiseks kavandatava korra kirjeldus,

mis näeb vajaduse korral ette kindlustusandja töötajate usaldusisikuga konsulteerimise;

12) meedia ja avalikkusega suhtlemise plaan;

13) kindlustusandja toimepidevuse tagamiseks vajalike oluliste toimingute ja süsteemide

kirjeldus;

14) olemasolu korral kindlustusandja arvamus kriisilahenduskava kohta.

(3) Põhiäriliin on kindlustusteenus ja sellega seotud teenus, mis annab kindlustusandjale või

kindlustusgrupile, kuhu kindlustusandja kuulub, olulist tulu ja kasumit või kujundab olulises

ulatuses ettevõtja väärtust.

(4) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele käesoleva seaduse § 18

alusel vajaliku teabe kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks.

(5) Kui täpsustatakse kriisilahendusmeetmete ja -õiguste valikut ning koostatakse

kriisilahenduskava, võetakse koostamisel arvesse asjakohaseid kriisilahendusstsenaariume,

sealhulgas asjaolu, et makseraskus võib puudutada üksnes konkreetset kindlustusandjat või et

sellega võib kaasneda laiem finantsiline ebastabiilsus, või asjaolu, et see makseraskus võib

mõjutada finantssüsteemi tervikuna.

(6) Kriisilahenduskavas ei eeldata avaliku sektori erakorralise finantstoetuse kasutamist lisaks

kindlustuse tagamise skeemi või muude sarnaste rahastusskeemide kasutamise võimalusele.

(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kriisilahenduskava põhielementide

kokkuvõtte teatavaks kindlustusandjale.

(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus vaatab läbi ja vajaduse korral ajakohastab

kriisilahenduskava vähemalt iga kahe aasta järel ja iga kord pärast kindlustusandja õigusliku

või organisatsioonilise ülesehituse muutmist ning tema majandustegevuse või finantsseisundiga

seotud sündmust või juhtumit, mis võib mõjutada kava tulemuslikkust või luua vajaduse see

läbi vaadata, või kui muutub prognoositavaks kindlustusandja finantsseisundi oluline muutus,

mis võib oluliselt mõjutada kava tulemuslikkust või luua muul viisil vajaduse see läbi vaadata.

(9) Kindlustusandja ja Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teavitab

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust igast asjaolust, mis võib olla põhjus, et kava läbi

vaadata või seda ajakohastada.

(10) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus edastab kava ja selle muudatused asjakohastele

finantsjärelevalveasutustele.

§ 15. Koostöö lepinguriigi pädeva asutusega kriisilahenduse kavandamisel

13

(1) Kui kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega Finantsinspektsiooni

seaduse § 4712 tähenduses, edastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teise lepinguriigi

finantsjärelevalveasutusele või kriisilahendusasutusele selle kindlustusandja

kriisilahenduskava kavandi.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb koostööd teise lepinguriigi

kriisilahendusasutuse ja finantsjärelevalveasutusega. Koostöös hinnatakse

kriisilahenduskavasid ja antakse nende kohta soovitusi, kui kavas sisalduvate meetmete

rakendamise korral võib esineda negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või

finantsstabiilsusele lepinguriigis, kus kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese

kindlustustegevusega.

(3) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus või kriisilahendusasutus esitab

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele soovituse rakendada kavas sisalduvaid meetmeid,

mis võivad avaldada negatiivset mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või

finantsstabiilsusele selles lepinguriigis, teavitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teise

lepinguriigi finantsjärelevalveasutust või kriisilahendusasutust oma otsusest võtta soovitus

arvesse või jätta see arvesse võtmata. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus põhjendab oma

otsust.

(4) Kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus ei võta arvesse Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksuse või kriisilahendusüksuse soovitust, võib ta pöörduda abi saamiseks

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punktile c.

§ 16. Kindlustusgrupi kriisilahenduskavale esitatavad nõuded

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena

õigus koostada kindlustusgrupi kriisilahenduskava sellise kindlustusgrupi kohta, kes kuulub

käesoleva seaduse § 13 lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud tingimuste alusel kriisilahenduse

kavandamise ulatusse.

(2) Kindlustusgrupi kriisilahenduskavas:

1) määratakse kindlaks iga ettevõtja suhtes elluviidavad kriisilahendustegevused, kui need on

vajalikud, et tagada kriitiliste funktsioonide täitmise jätkamine;

2) analüüsitakse, millises ulatuses rakendada kriisilahendusmeetmeid ja kuidas kasutada

kriisilahendusõigusi koordineeritult, ning tuvastatakse koordineeritud kriisilahendust piiravad

asjaolud;

3) määratakse kindlaks kolmandate riikide asutustega tehtava koostöö ja koordineerimise kord,

kui kindlustusgruppi kuuluvad kolmanda riigi üksused, ning tagajärjed liidus elluviidavale

kriisilahendusele;

4) määratakse kindlaks meetmed kindlustusgrupi kriisilahenduse hõlbustamiseks, sealhulgas

grupi teatavate funktsioonide või tegevusalade õiguslikuks ja majanduslikuks eraldamiseks,

võttes arvesse grupisisesed vastastikused sõltuvused;

5) esitatakse ülevaade kindlustusgrupi kriisilahendusmeetmete rahastamise allikatest,

sealhulgas siis, kui on vaja kasutada kindlustuse tagamise skeeme või muid sarnaseid

rahastusskeeme ja nähakse ette põhimõtted rahastamisvastutuse jagamiseks lepinguriikide

rahastusallikate vahel eeldusel, et ei kasutata avaliku sektori erakorralist finantstoetust;

6) esitatakse käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 sätestatud teave.

14

(3) Lõplik emaettevõtja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele käesoleva seaduse

§ 18 alusel teabe enda ja nõutud ulatuses iga kindlustusgrupi ettevõtja kohta, sealhulgas muu

kriisilahenduse subjekti kohta.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus edastab Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele, kriisilahenduskolleegiumi kuuluvatele

kriisilahendusasutustele ja järelevalvekolleegiumi asutustele käesoleva paragrahvi lõike 3

kohase teabe, järgides käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus koostab ja haldab kriisilahenduskava koostöös

kriisilahenduskolleegiumi liikmetega, konsulteerides järelevalvekolleegiumi asutustega.

(6) Kriisilahenduskava koostamisse ja haldamisse võib kaasata sellise kolmanda riigi

kriisilahendusasutuse, kus tegutseb kindlustusgruppi kuuluv tütarettevõtjast kindlustusandja,

kindlustusvaldusettevõtja või oluline filiaal komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35,

millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ kindlustus- ja

edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 12, 17.01.2015,

lk 1–797), artikli 354 lõike 1 tähenduses, järgides käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud

konfidentsiaalsusnõudeid.

(7) Kriisilahenduskava vaadatakse läbi ja vajaduse korral seda ajakohastatakse vähemalt iga

kahe aasta järel ning vähemalt iga kord pärast kindlustusgrupi ja kindlustusgrupi ettevõtja

õigusliku või organisatsioonilise ülesehituse muutmist ning pärast selle majandustegevuse või

finantsseisundiga seotud sündmust või juhtumit, mis võib kava oluliselt mõjutada või luua

vajaduse seda muuta, või kui saab prognoosida kindlustusgrupi finantsseisundi olulist muutust,

mis võib oluliselt mõjutada kava tulemuslikkust või luua muul viisil vajaduse see läbi vaadata.

(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus edastab kindlustusgrupi kriisilahenduskava ja

selle muudatused asjakohastele finantsjärelevalveasutustele ning käesoleva seaduse § 11 lõike 1

punktis 5 nimetatud asutusele, kui kindlustusgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest.

§ 17. Kindlustusgrupi kriisilahenduskava menetlemine

(1) Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ning tütarettevõtjast kindlustusandja ja muu

kriisilahenduse subjekti asukohariigi kriisilahendusasustused peavad jõudma ühisotsusele

kindlustusgrupi kriisilahenduskava vastuvõtmises.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kõik endast oleneva, et jõuda käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutustega ühisotsusele kindlustusgrupi kriisilahenduskava

vastuvõtmises nelja kuu jooksul käesoleva seaduse § 16 lõikes 4 sätestatud teabe edastamisest

või saamisest arvates.

(3) Kui ühisotsusele ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, teeb

lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus:

1) kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena kindlustusgrupi kriisilahenduskava kohta;

2) Eesti kriisilahendusasutusena tütarettevõtjast Eesti kindlustusandja kriisilahenduskava

koostamise kohta.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud otsus peab olema põhjendatud ja selles

võetakse arvesse teiste käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutuste seisukohad ning

vastuväited, mis on esitatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul.

15

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab otsusest lõplikku emaettevõtjat ja teisi

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutusi.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab kriisilahenduskolleegiumi liikmeid

käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 sätestatud otsusest. See on põhjendatud ja selles võetakse

arvesse teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohad ning vastuväited.

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ajakohastab koostatud kava selle otsuse alusel.

(6) Asjasse puutuvad kriisilahendusasutused, kes ei ole vastu tütarettevõtjast kindlustusandja

kriisilahendusasutuse kriisilahenduskava koostamise otsusele, võivad jõuda ühisotsusele

kindlustusgrupi kriisilahenduskavas ulatuses, mis puudutab nende vastutuse alla kuuluvaid

kindlustusgrupi ettevõtjaid.

(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.

(8) Kui mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisilahendusasutus on käesoleva

paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul pöördunud Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole, oodatakse ära tema otsus, misjärel teeb

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lõpliku

otsuse kooskõlas tema otsusega.

(9) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele või kui

viidatud tähtaeg on möödas, ei ole Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel enam õigust

pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole.

(10) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust ühe kuu

jooksul tema poole pöördumisest arvates, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3.

(11) Käesolevas paragrahvis sätestatud ühisotsust või selle puudumise korral

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsust või asjakohasel juhul teise käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisilahendusasutuse otsust käsitatakse lõplikuna ja

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kohaldab seda.

(12) Kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus teavitab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksust, et ühisotsus avaldab mõju tema lepinguriigi riigieelarvele või võib tuua

kaasa eelarvelisi kohustusi, algatab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kindlustusgrupi

kriisilahendusasutusena selle grupi kriisilahenduskava ümberhindamise.

§ 18. Kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks vajalik teave

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib nõuda kindlustusandjalt või kindlustusgrupi

kriisilahendusasutusena lõplikult emaettevõtjalt koostöö tegemist kriisilahenduskava

koostamiseks vajalikus ulatuses ning talle kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks

vajaliku teabe esitamist.

(2) Teave esitatakse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele otse või Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksuse kaudu, sealjuures, kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi

kriisilahendusasutus või kindlustusgrupi järelevalve teostaja.

16

(3)Käesoleva paragrahvi kohaldamisel teevad Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ja

finantsjärelevalveüksus koostööd, et teha kindlaks, kas kriisilahenduskava koostamiseks ja

rakendamiseks vajalik teave on juba Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusel olemas.

Kui teave on olemas, edastab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus selle

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele enne, kui kriisilahendusüksus küsib seda otse

kindlustusandjalt.

2. jagu

Kriisilahenduskõlblikkus

§ 19. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab pärast konsulteerimist

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusega kindlustusgruppi mitte kuuluva

kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust, eeldamata kriisilahenduse korral avaliku sektori

erakorralise finantstoetuse saamist lisaks kindlustuse tagamise skeemide või mis tahes rahastute

kasutamisele,kui need on kättesaadavad ja kohaldatavad.

(2) Kindlustusandja on kriisilahenduskõlblik, kui kindlustusandja likvideerimine tavalises

maksejõuetusmenetluses on võimalik ja teostatav kindlustustegevuse seaduses ning

pankrotiseaduses sätestatud korras või kui kindlustusandja suhtes saab ellu viia kriisilahendust,

rakendades kriisilahendusmeetmeid ja kasutades kriisilahendusõigusi.

(3) Tavaline maksejõuetusmenetlus on vara realiseerimine (edaspidi likvideerimine)

pankrotimenetluses või maksejõuetusmenetlus teise lepinguriigi õiguse alusel võlgniku kõigi

võlakohustuste suhtes, mille käigus tema vara võõrandatakse täielikult või osaliselt ja

määratakse likvideerija või haldur.

(4) Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja tütarettevõtjast kindlustusandjate asukohariikide

kriisilahendusasutused (edaspidi asjasse puutuvad kriisilahendusasutused) hindavad pärast

konsulteerimist asjasse puutuvate finantsjärelevalveasutustega kindlustusgrupi

kriisilahenduskõlblikkust, eeldamata kriisilahenduse korral avaliku sektori erakorralise

finantstoetuse saamist lisaks kindlustuse tagamise skeemide või mis tahes rahastute

kasutamisele, kui need on kättesaadavad ja kohaldatavad.

(5) Kindlustusgrupp on kriisilahenduskõlblik, kui asjasse puutuvad kriisilahendusasutused on

veendunud, et kindlustusgrupi ettevõtjate likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses on

võimalik ja teostatav õigusaktides sätestatud korras või kui kindlustusgrupi suhtes saab ellu viia

kriisilahendust, rakendades kriisilahendusmeetmeid ja kasutades kriisilahendusõigusi

kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes, kui need ettevõtjad saab grupist õigel ajal eraldada, või

kasutades muid riigisiseses õiguses sätestatud vahendeid.

(6) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul võib kriisilahendustegevus olla

avalikes huvides vajalik, kuna likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ei vastaks

kriisilahenduseesmärkidele samas ulatuses, teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

järgmisi järjestikusi tegevusi:

1) valib eelistatud kriisilahendusmeetmed ja -õigused, mis on asjakohased

kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks, arvestades kindlustusandja või asjakohasel juhul

kindlustusgrupi struktuuri ja ärimudeliga;

2) hindab valitud kriisilahendusmeetme rakendatavust kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks

ja määrab kindlaks võimalikud takistused kriisilahenduse elluviimisel;

17

3) hindab valitud kriisilahendusmeetmete ja -õiguste usaldusväärsust, arvestades

kriisilahenduse võimaliku mõjuga Eesti ja teiste lepinguriikide või liidu finantssüsteemile või

reaalmajandusele ning kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete

huvide kaitsega, et tagada kindlustusandja või kindlustusgrupi kriitiliste funktsioonide täitmise

jätkumine.

(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust

tema kriisilahenduskava koostamise ja ajakohastamisega samal ajal ning eesmärgil.

(8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,

hindab ta kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust kindlustusgrupi kriisilahenduskava

koostamise ja ajakohastamisega samal ajal ning eesmärgil. Käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud

ühisotsusele jõudmise käigus hinnatakse ka kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust,

sealhulgas jõutakse ühisotsusele käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud hinnangus ja

tegevustes.

(9) Käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 4 kohasel hindamisel analüüsib Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus vähemalt käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse

ulatust.

(10) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kindlustusandjalt nõuda kogu

kriisilahenduskõlblikkuse hindamiseks vajaliku teabe esitamist. Kui Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasustus, võib ta kindlustusgrupi

ettevõtjatelt nõuda sama teavet.

§ 20. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse ulatus

(1) Kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel analüüsib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus,

sealhulgas, kui ta on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, järgmisi asjaolusid:

1) kindlustusandja või kindlustusgrupi tegevuse järjepidevus vastavalt käesoleva paragrahvi

lõikele 2;

2) millises ulatuses on kindlustusandja või kindlustusgrupp kehtestanud vajalikud protsessid ja

korra, et säilitada enne kriisilahendust, selle ajal ja pärast seda juurdepääs finantsturgude

taristutele, makse- ja arveldusteenustele ning vara hoidmise teenustele;

3) eraldatavus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3;

4) kahju kandmise võime ja rekapitaliseerimisvõime vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4;

5) likviidsus ja rahastamine kriisilahenduse ajal vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5;

6) infosüsteemid ja andmevajadus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 6;

7) millises ulatuses on kindlustusandja või kindlustusgrupp kehtestanud

kommunikatsioonikava, et tagada sidusrühmade õigeaegne, usaldusväärne ja järjepidev

teavitamine ning toetada kriisilahendustegevust, samuti, millises ulatuses on kehtestatud

juhtimiskord, et tagada nende kavade tulemuslik elluviimine;

8) juhtimissüsteem vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 7;

9) usaldusväärsus ja mõju vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 8.

(2) Tegevuse järjepidevuse analüüsi tehes määratakse kindlaks, millises ulatuses on:

1) kindlaks tehtud kõik asjakohased sisemised ja välised ning finants- ja tegevusalased

vastastikused sõltuvused, viidates kõikidele asjaomastele teenustele ja rollidele, sealhulgas

töötajatele; muu hulgas on nende sõltuvuste jaotus kindlaks tehtud juriidiliste isikute, kriitiliste

funktsioonide, põhiäriliinide ja nendega seotud lepinguliste korralduste kaupa;

2) kehtestatud tegevuskord kriitiliste funktsioonide säilitamiseks vajalike teenuste ning selliste

põhiäriliinide järjepidevuse tagamiseks, mis on vajalikud tulemuslikuks

18

kriisilahendustegevuseks ja sellest tingitud restruktureerimiseks, eelkõige vara, õiguste või

kohustiste ning rollide ja töötajate võimaliku üleandmise hõlbustamiseks;

3) kriisilahenduse järjepidevust ohustavaid riske terviklikult hinnatud, sealhulgas kvalitatiivse

ja kvantitatiivse teabe alusel, mis võimaldab kindlaks teha asjaomaste teenuste kriitilisuse ning

hinnata nende katkemise või lõpetamise mõju kriisilahendusele ja teenuste asendatavusele;

4) tegevuse järjepidevust ohustavaid riske tulemuslikult maandatud ning kehtestatud meetmed,

et parandada valmisolekut kriisilahenduseks, sealhulgas selleks, et tagada teenuse osutamise

järjepidevus kolmandast isikust teenuseosutaja kaudu.

(3) Eraldatavuse analüüsi tehes määratakse kindlaks, millises ulatuses on:

1) kindlustusandja või kindlustusgrupp tuvastanud, vähendanud ja vajaduse korral kõrvaldanud

liigse keerukuse põhjustajad oma struktuurist ja infosüsteemidest, mis kujutavad endast riski

kriisilahendustegevusele, eelkõige eesmärgiga hõlbustada kriitiliste funktsioonide ja

põhiäriliinide eraldamist ning üleandmist;

2) kindlustusandja portfellile või äritegevusele olemas vastuvõtja või ostja.

(4) Kahju kandmise võime ja rekapitaliseerimisvõime analüüsi tehes määratakse kindlaks,

millises ulatuses on:

1) selline võime olemas ning antud hinnang selle piisavusele kriisilahenduskava

rakendamiseks, sealhulgas kindlustuse tagamise skeemide või rahastuse kättesaadavusele ja

usaldusväärsusele, et kindlaks määrata, kas kahju kandja suudab seda kahju kanda;

2) kehtestatud piisav korraldus kriisilahendustegevuse piiriülese tunnustamise ja

tulemuslikkuse tagamiseks;

3) olemas toimivad juhtimiskorraldused, sise-eeskirjad ja juhtimisinfosüsteemid, mis toetavad

tõhusat allahindamist või konverteerimist, samuti, et toetada portfellide üleandmist.

(5) Likviidsuse ja rahastamise analüüsi tehes määratakse kindlaks, millises ulatuses:

1) võib kindlustusandja või kindlustusgrupi ärimudel suurendada likviidsusvajadust

kriisilahenduse ajal;

2) on olemas protsessid ja suutlikkus, et hinnata kriisilahendusstrateegia rakendamise

likviidsus- ja rahastusvajadust, määrata kindlaks likviidsuspositsioon kriisilahenduses ning

selle kohta aru anda, sealhulgas teha kindlaks ja võtta kasutusele olemasolevad tagatised, ning

millises ulatuses saab neid tagatisi kasutada rahaliste vahendite hankimiseks kriisilahenduse

ajal ja pärast seda.

(6) Infosüsteemi ja andmevajaduse analüüsi tehes määratakse kindlaks, millises ulatuses on

kindlustusandjal või kindlustusgrupil olemas toimivad juhtimisinfosüsteemid,

hindamissuutlikkus ja tehnoloogiline taristu sellise teabe esitamiseks, mis on vajalik järgmistel

põhjustel:

1) kriisilahenduskava väljatöötamine ja asjakohasena hoidmine;

2) õiglane, usaldusväärne ja realistlik väärtuse hindamine;

3) kriisilahendustegevuse tulemuslik elluviimine, sealhulgas kiiresti muutuvates tingimustes.

(7) Juhtimissüsteemi analüüsi tehes määratakse kindlaks, millises ulatuses on olemas

usaldusväärsed juhtimisprotsessid kriisilahendustegevuste ettevalmistamiseks ja elluviimiseks,

sealhulgas selleks, et:

1) asjakohane teave oleks esitatud õigel ajal, täpsena, regulaarselt ja siis, kui selleks tekib

vajadus;

2) tulemuslikku kontrolli tehtaks kriisilahenduse kavandamise ja kriisi ajal;

3) otsuste tegemine oleks tõhus ka kriisilahenduse ajal.

(8) Usaldusväärsuse ja mõju analüüsi tehes määratakse kindlaks, millises ulatuses:

19

1) vastab kriisilahendustegevus kriisilahenduseesmärkidele ja on usaldusväärne, sealhulgas

hinnatakse tõenäolist mõju kindlustusvõtjale, võlausaldajatele, vastaspooltele ja töötajatele;

2) on võimalik hinnata kindlustusandja või kindlustusgrupi kriisilahenduse mõju

reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele ning piirata kriisi levikut, arvestades kolmandate

riikide ametiasutuste võimalikke meetmeid;

3) on olemas korraldused ja vahendid sellise kindlustusgrupi kriisilahenduse hõlbustamiseks,

mille tütarettevõtjatest kindlustusandjad on asutatud eri jurisdiktsioonides.

(9) Käesoleva paragrahvi kohaldamisel võtab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvesse

ettevõtja tegevuse laadi, ulatust ja keerukust.

§ 21. Kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud

(1) Kui käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel ilmnevad

kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravad sisulised asjaolud, teavitab

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus sellest kindlustusandjat ja Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksust kirjalikult.

(2) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele nelja kuu jooksul

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate kättesaamisest arvates ettepaneku, mis sisaldab

võimalikke meetmeid teates märgitud kriisilahenduskõlblikkust piiravate sisuliste asjaoludega

tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks. Ettepanekus esitatud ajakava koostamisel arvestab

kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude põhjustega.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab pärast konsulteerimist

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusega, kas kindlustusandja esitatud meetmetega on

võimalik kriisilahenduskõlblikkust piiravate sisuliste asjaoludega tegeleda või need

kõrvaldada, ning kiidab meetmed võimaluse korral heaks.

(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul ei vähenda ega kõrvalda

kindlustusandja esitatud meetmed kriisilahenduskõlblikkust piiravaid sisulisi asjaolusid

tulemuslikult, nõuab kriisilahendusüksus otse või Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksuse kaudu, et kindlustusandja rakendaks alternatiivmeedet

kriisilahenduskõlblikkuse saavutamiseks, ning teavitab sellest kindlustusandjat.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul võib alternatiivmeetmena nõuda:

1) võimalike kindlustusgrupisiseste rahastamislepingute läbivaatamist või nende puudumise

korral nende või kindlustusgrupisiseste teenuslepingute koostamist või viimaste koostamist

kolmandate isikutega;

2) kindlustusandjalt maksimaalse individuaalse ja summaarse riskipositsiooni piiramist;

3) kindlustusandjalt kriisilahenduse seisukohast olulise lisateabe esitamist kindlatel juhtudel

või regulaarselt;

4) kindlustusandja teatava vara võõrandamist või kohustiste restruktureerimist;

5) kindlustusandja teatava või kavandatud tegevuse piiramist või lõpetamist;

6) kindlustusandja uute või seniste äriliinide arendamise piiramist või takistamist või uute või

seniste kindlustusteenuste osutamise piiramist või takistamist;

7) kindlustusandja edasikindlustusstrateegia muutmist;

8) kindlustusandja enda või mõne kindlustusgrupi otsese või kaudse kontrolli all oleva ettevõtja

õiguslike või tegevusstruktuuride muutmist vähem keerukaks, et eraldada kriitilised

funktsioonid õiguslikult ja tegevuslikult teistest funktsioonidest kriisilahendusmeetmete

rakendamise korral;

20

9) kindlustusandjalt või emaettevõtjalt käesoleva seaduse § 10 lõikes 9 või 10 nimetatud

kindlustusvaldusettevõtja asutamist;

10) segakindlustusvaldusettevõtjalt eraldi kindlustusvaldusettevõtja loomist kindlustusandja

kontrollimiseks, kui kindlustusandja on segakindlustusvaldusettevõtja tütarettevõtja ja

kindlustusvaldusettevõtja loomine on vajalik kindlustusandja kriisilahenduse hõlbustamiseks

ning selleks, et vältida selliste kriisilahendusmeetmete rakendamist ja kriisilahendusõiguste

kasutamist, millel on negatiivne mõju kindlustusgrupi osale, mis ei ole seotud finantsteenuste

osutamisega.

(6) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud alternatiivmeetme määramist võtab

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus pärast konsulteerimist Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusega nõuetekohaselt arvesse sellise meetme võimalikku mõju

kindlustusandja majandustegevuse usaldusväärsusele ja stabiilsusele ning kindlustusteenuste

siseturule.

(7) Alternatiivmeetme määramise korral selgitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

kindlustusandjale, miks tema esitatud meetme abil ei ole võimalik takistusi kõrvaldada ning

kuidas alternatiivmeede on sobiv ja proportsionaalne need kõrvaldama. Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus võtab arvesse meetme mõju kindlustusandja äritegevusele, stabiilsusele ja

võimele panustada majandusse.

(8) Kindlustusandja esitab alternatiivmeetme täitmise plaani ühe kuu jooksul käesoleva

paragrahvi lõikes 4 nimetatud teate saamisest arvates.

(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teade kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude

kohta ja lõike 4 alusel tehtud otsus alternatiivmeetme nõudmise kohta sisaldab kõlblikkuse

hindamise ja järeldusele jõudmise põhjendusi ning selle otsuse võib edasi kaevata. Otsus

sisaldab ka selgitust, kuidas see vastab käesoleva paragrahvi lõikes 7 osutatud

proportsionaalsuse põhimõttele.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul peatatakse kriisilahenduskava koostamine

ja ühisotsusele jõudmine. Peatamine kestab kuni meetmete heakskiitmiseni käesoleva

paragrahvi lõike 3 kohaselt või otsuse tegemiseni alternatiivmeetme rakendamise kohta lõike 4

kohaselt.

§ 22. Kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaoludega tegelemine

(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasustus,

kaalub ta koos teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutustega pärast konsulteerimist

Finantsinspektsiooni seaduse § 476 alusel moodustatud kindlustusgrupi kolleegiumiga

käesoleva seaduse § 19 lõikes 4 nimetatud hindamist kriisilahenduskolleegiumis.

(2) Asjasse puutuvad kriisilahendusasutused teevad ühisotsuse käesoleva seaduse § 21 lõike 4

kohase meetme rakendamises kindlustusgrupi ettevõtja suhtes.

(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,

koostab ta koostöös kindlustusgrupi järelevalve teostaja ning Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutusega pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate

finantsjärelevalveasutustega aruande, milles analüüsitakse kriisilahenduskõlblikkust piiravaid

sisulisi asjaolusid, mis võivad piirata tõhusat kriisilahendusmeetmete rakendamist ja

kriisilahendusõiguste kasutamist kindlustusgrupi suhtes.

.

21

(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,

edastab ta aruande kindlustusgrupi lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele

kriisilahendusasutustele. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei ole kindlustusgrupi

kriisilahendusasutus, kuid on viimaselt saanud asjakohase aruande, edastab ta selle

kindlustusgruppi kuuluvatele tütarettevõtjast kindlustusandjatele.

(5) Aruandes esitatakse soovitused selliste proportsionaalsuse ja sihipäraste meetmete

kasutuselevõtmiseks, mis on kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul vajalikud või

asjakohased kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude kõrvaldamiseks, arvestades

meetmete mõju kindlustusgrupi ärimudelile.

(6) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, võib

kindlustusgrupi lõplik emaettevõtja esitada talle oma tähelepanekud ja teha oma ettepaneku

meetmete rakendamiseks, mis võimaldavad tegeleda aruandes märgitud piiravate asjaoludega

või need kõrvaldada, nelja kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud aruande

kättesaamisest arvates.

(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab pärast konsulteerimist kindlustusgrupi

järelevalve teostajaga nende meetmete asjakohasust, mis võetakse kriisilahenduskõlblikkust

piiravate sisuliste asjaoludega tõhusalt tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks.

(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab meetmetest kriisilahenduskolleegiumi

liikmeid või selles osalejaid.

§ 23. Ühisotsus kriisilahenduskõlblikkust piiravates asjaoludes ja nendega tegelemises

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb pärast konsulteerimist Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusega kõik endast oleneva, et jõuda kriisilahenduskolleegiumis

ühisotsusele kriisilahenduskõlblikkust piiravate sisuliste asjaolude tuvastamises ning

asjakohasel juhul nende kõrvaldamiseks nõutavate ja lõpliku emaettevõtja esitatud meetmete

hindamises.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ühisotsusele tuleb jõuda nelja kuu jooksul lõpliku

emaettevõtja esitatud meetmete kohta ettepaneku esitamisest arvates või pärast käesoleva

seaduse § 22 lõikes 6 sätestatud neljakuulise tähtaja möödumist, sõltuvalt sellest, kumb on

varasem.

(3) Ühisotsusele jõudmise korral tuleb arvesse võtta meetmete võimalikku mõju kõikidele

lepinguriikidele, kus kindlustusgrupi ettevõtjad tegutsevad.

(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja

käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul ühisotsusele ei jõuta, teeb

kindlustusgrupis rakendatavate meetmete kohta lõpliku otsuse kriisilahendusüksus. Otsus peab

olema põhjendatud ja selles võetakse arvesse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja

jooksul esitatud teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohad ning vastuväited.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud

otsuse teatavaks lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele

kriisilahendusasutustele.

22

(6) Kui kindlustusgrupi tütarettevõtjast kindlustusandja asub Eestis ja ühisotsusele ei jõuta

käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, teeb Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus oma otsuse kriislahenduskõlblikkust piiravate asjaolude tuvastamise ja

meetmete rakendamise kohta Eesti kindlustusandja suhtes. Otsus peab olema põhjendatud ja

selles võetakse arvesse teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohad ning

vastuväited.

(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole ühisotsust puudutava teema arutamiseks

vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.

(8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus või teine asjasse puutuv kriisilahendusasutus

on pöördunud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole käesoleva

paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul, oodatakse ära tema otsus ning

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kooskõlas selle otsusega käesoleva paragrahvi

lõigetes 4 ja 6 sätestatud lõpliku otsuse.

(9) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele või kui

viidatud tähtaeg on möödas, ei ole Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel enam õigust

pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole.

(10) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust ühe kuu

jooksul tema poole pöördumisest arvates, teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4 või 6 lõpliku otsuse.

(11) Käesolevas paragrahvis sätestatud ühisotsust või selle puudumise korral

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsust või asjakohasel juhul teise

kriisilahendusasutuse otsust käsitatakse lõplikuna ja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

kohaldab seda.

3. jagu

Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine

§ 24. Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab kindlaks kindlustusandjad, kelle

kriisilahenduskava koostamise ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamise suhtes on asjakohane

kohaldada lihtsustatud lähenemist. Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutuseks on

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus, määrab ta samamoodi kindlaks sellised

kindlustusgrupid.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamisel hindab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus käesoleva seaduse § 12 lõikes 2 sätestatud asjaolusid.

(3) Kriisilahenduskava koostamise korral tähendab lihtsustatud lähenemine, et kava sisu ja

detailsust vähendatakse, esmase kava koostamise tähtaega muudetakse ning vähendatakse kava

ajakohastamise sagedust.

(4) Kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korral tähendab lihtsustatud lähenemine, et

hindamiseks esitatava teabe detailsust vähendatakse.

23

4. peatükk

Kriisilahenduseesmärgid, kriisilahenduse üldpõhimõtted ja väärtuse hindamine

1. jagu

Kriisilahenduseesmärgid ja kriisilahenduse üldpõhimõtted

§ 25. Kriisilahenduseesmärgid ja nende saavutamine

(1) Kriisilahenduseesmärgid on:

1) kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ning õigustatud isikute kollektiivsete huvide

kaitsmine;

2) finantsstabiilsuse säilitamine, eelkõige vältides negatiivse mõju edasikandumist ja säilitades

turudistsipliini;

3) kindlustusandja kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamine;

4) avaliku sektori erakorralise finantstoetuse või muude avalike vahendite kasutamise

vajalikkuse vältimine või vähendamine.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab kriisilahendusmeetmete rakendamise ja

kriisilahendusõiguste kasutamise korral kriisilahenduseesmärkidega ning valib sellise meetme

ja õiguse, mis aitab kõige paremini kaasa nende eesmärkide saavutamisele.

(3) Kõik kriisilahenduseesmärgid on võrdse tähtsusega ning Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus leiab iga juhtumi olemust ja asjaolusid arvestades tasakaalu nende

eesmärkide vahel.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kriisilahenduseesmärke järgides kõik endast

oleneva, et minimeerida kriisilahenduskulusid ja vältida ettevõtja väärtuse vähenemist, välja

arvatud juhul, kui see on vajalik kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks

valib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus lähenemise, mis tagab kindlustusvõtjatele kõige

paremini kindlustuskaitse katkematuse.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks

eelistab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutada muid rahastamisvõimalusi suurimas

võimalikus ulatuses riigieelarveliste vahendite kasutamise asemel. Üksus eelistab kasutada

rahastut ja kindlustuse tagamise skeemi.

§ 26. Kriisilahenduse algatamise tingimused

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus algatab kriisilahenduse kindlustusandja suhtes

üksnes siis, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ja finantsjärelevalveüksuse omavahelise

konsulteerimise käigus vahetatud teabe põhjal selgub, et kindlustusandja on makseraskustes või

tõenäoliselt satub makseraskustesse;

2) puudub realistlik väljavaade selle kohta, et muu meede või õigus, sealhulgas eraõiguslik või

järelevalvemeede, aitab ära hoida kindlustusandja makseraskustesse sattumise mõistliku aja

jooksul;

3) kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5.

24

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib muu kriisilahenduse subjekti suhtes ellu viia

kriisilahendustegevuse käesoleva seaduse alusel, kui on täidetud kõik käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatud tingimused.

(3) Kindlustusandja on makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse ühe või mitme

järgmise asjaolu esinemise korral:

1) kindlustusandja ei täida miinimumkapitalinõuet või on ilmne, et ta ei täida seda lähiajal ja

selle täitmiseks puudub realistlik väljavaade;

2) kindlustusandja ei täida tegevusloa tingimusi või tema suhtes kohalduvaid õigusaktide

nõudeid olulises ulatuses või on objektiivsetele tõenditele tuginedes ilmne, et ta ei täida neid

nõudeid lähitulevikus, mis võivad olla aluseks tema tegevusloa kehtetuks tunnistamisele;

3) kindlustusandja varast ei jätku kohustiste täitmiseks või on ilmne, et ei jätku ka lähiajal;

4) kindlustusandja ei ole võimeline õigel ajal tasuma oma võlgu ja muid kohustusi, sealhulgas

hüvitisi kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele, või on objektiivsetele tõenditele

tuginedes ilmne, et ta ei ole selleks võimeline lähitulevikus;

5) kindlustusandja taotleb avaliku sektori erakorralist finantstoetust.

(4) Kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juht teavitab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksust, kui kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt on

makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse.

(5) Kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik, kui see aitab kaasa ühe või mitme

kriisilahenduseesmärgi saavutamisele, on nende eesmärkide suhtes proportsionaalne ning kui

kindlustusandja likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ei aita saavutada

kriisilahenduseesmärke võrdväärses ulatuses, sealhulgas kui tema suhtes rakendatakse

kindlustusandjale kohaldatavaid kindlustuse tagamise skeeme.

(6) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused on täidetud, kuid

sama lõike punktis 3 sätestatud tingimus ei ole, algatab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus kindlustusandja lõpetamise kindlustustegevuse seaduse § 155 alusel.

(7) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kriisilahendusmeedet, ei või

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus samal ajal rakendada kriisilahenduses oleva

ettevõtja suhtes järelevalveõigusi, välja arvatud, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

sellega nõustub.

(8) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus tagab, et Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksusel on olemas teave käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud

järeldusele jõudmiseks. Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus esitab

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele tema nõudmisel kogu olulise teabe.

(9) Kui segakindlustusvaldusettevõtjal on otsene või kaudne osalus tütarettevõtjast

kindlustusandjas vahepealse kindlustusvaldusettevõtja kaudu, rakendatakse kindlustusgrupi

kriisilahendust vaid kindlustusvaldusettevõtja, aga mitte segakindlustusvaldusettevõtja suhtes.

(10) Arvestades käesoleva paragrahvi lõikega 9, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja, sealhulgas käesoleva seaduse § 10

lõikes 9 või 10 nimetatud ettevõtja suhtes algatada kriisilahenduse, olenemata käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele vastamisest, kui on täidetud kõik järgmised

tingimused:

1) selle ettevõtja tütarettevõtjast kindlustusandja vastab kriisilahenduse algatamise

tingimustele;

25

2) tütarettevõtjast kindlustusandja vara ja kohustiste seis on selline, et tema makseraskustesse

sattumine ohustab kindlustusgrupi teist kindlustusandjat või kogu kindlustusgruppi;

3) kriisilahendustegevus selle ettevõtja suhtes on vajalik tütarettevõtjast kindlustusandja või

kogu kindlustusgrupi kriisilahenduseks.

(11) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse või kriisilahendusüksuse hinnangul on

kindlustusandjal või muul kriisilahenduse subjektil täidetud käesoleva paragrahvi lõike 1

punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused, teavitab ta sellest eespool nimetatud üksusi ning järgmisi

asutusi:

1) sellise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus ja kriisilahendusasutus, kus kindlustusandja

tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega;

2) kindlustuse tagamise skeem, millesse kindlustusandja kuulub, kui see on kohaldatav ja

vajalik skeemi ülesannete täitmiseks;

3) kindlustusgrupi ettevõtja korral kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja kriisilahendusasutus;

4) Rahandusministeerium;

5) Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu;

6) Eesti Pank;

7) finantskonglomeraati kuuluva ettevõtja korral käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5

nimetatud asutus.

§ 27. Otsus kriisilahendustegevuse kohta ja nõusolek pankrotimenetluse algatamise kohta

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksuse esitatud hinnangu põhjal või oma algatusel kindlaks, kas

kindlustusandjal või muul kriisilahenduse subjektil on täidetud käesoleva seaduse § 26 lõikes 1

või 10 sätestatud tingimused.

(2) Otsus kriisilahendustegevuse elluviimise või selle tegemata jätmise kohta peab olema

põhjendatud.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsuses nähakse kriisilahendustegevuse

elluviimise asjus ette:

1) teave rakendatavate kriisilahendusmeetmete ja kasutatavate kriisilahendusõiguste kohta;

2) vajaduse korral teave lõpetamismenetluse algatamise kohta;

3) vajaduse korral erihalduri määramine;

4) muud meetmed pankrotimenetluse alusel.

(4) Kriisilahenduses oleva ettevõtja või käesoleva seaduse § 26 lõikes 1 või 10 sätestatud

tingimustele vastava kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kohta võib esitada

pankrotiavalduse üksnes Finantsinspektsioon või seda tohib teha vaid tema nõusolekul.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul:

1) tuleb teavitada Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust pankrotiavalduse esitamise

kavatsusest, olenemata sellest, kas ettevõtja suhtes rakendatakse kriisilahendust või kas otsus

kriisilahendustegevuse kohta on käesoleva seaduse § 66 kohaselt avaldatud;

2) võib kohtule esitada pankrotiavalduse, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on

andnud teada, et ta ei algata ettevõtja suhtes kriisilahendust, või kui käesoleva lõike punkti 1

kohasest teavitamisest on möödunud seitse päeva.

26

§ 28. Kriisilahenduse üldpõhimõtted

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kriisilahendusmeetmeid ja kasutab

kriisilahendusõigusi kooskõlas järgmiste põhimõtetega:

1) kriisilahenduses oleva ettevõtja kahjumi katavad esmalt isikud, kes omavad ettevõtjas

omandiõiguse instrumenti (edaspidi omandiõiguse instrumendi omaja);

2) kriisilahenduses oleva ettevõtja kahjumi katavad teisena võlausaldajad pärast omandiõiguse

instrumendi omajaid vastavalt nende nõude rahuldamisjärgule pankrotimenetluses, kui

käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti;

3) kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed kutsutakse tagasi ning

vahetatakse välja, välja arvatud juhul, kui kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks on vajalik

kõigi või osa juhatuse või nõukogu liikmete ametis jätkamine;

4) kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed osutavad igakülgset abi, et

saavutada kriisilahenduseesmärgid;

5) ettevõtja maksejõuetuse põhjustamise eest võivad füüsilised ja juriidilised isikud vastutada

seaduses sätestatud alustel tsiviil- või kriminaalkorras;

6) nõude ühe ja sama rahuldamisjärgu võlausaldajaid koheldakse võrdselt, kui käesolevas

seaduses ei ole sätestatud teisiti;

7) ükski omandiõiguse instrumendi omaja või võlausaldaja ei kanna kahjumit suuremas

ulatuses, kui ta oleks kandnud tavalise maksejõuetusmenetluse korral;

8) kriisilahendustegevus viiakse ellu kooskõlas käesolevas seaduses sätestatud

kaitsemeetmetega.

(2) Kui kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi, rakendab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus kriisilahendusmeetmeid ja kasutab kriisilahendusõigusi viisil, mis tagab, et

mõju kindlustusgrupi teistele ettevõtjatele ning kogu kindlustusgrupile on võimalikult väike,

eelkõige neis riikides, kus kindlustusgrupp tegutseb. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

tagab, et ebasoodne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele Eestis ja

teistes lepinguriikides oleks minimaalne.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kriisilahendusmeetmeid ja kasutab

kriisilahendusõigusi kooskõlas liidu riigiabi reguleerivate õigusaktidega.

(4) Kriisilahenduses oleva ettevõtja töötajatele ei kohaldata töölepingu seaduse § 112 lõikeid 1

ega 3 kriisilahendusmeetme rakendamise korral.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab asjakohasel juhul kindlustusandja

töötajate esindajaid kriisilahendusmeetmete rakendamisest ja kriisilahendusõiguste

kasutamisest ning konsulteerib nendega. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab

neid meetmeid ja kasutab õigusi selliselt, et see ei piira töötajate esindatust äriühingu

juhtorganites.

2. jagu

Väärtuse hindamine

§ 29. Väärtuse hindamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab, et enne iga kriisilahendustegevust

hinnatakse kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti vara, kohustisi, õigusi ja

kohustuste väärtusi õiglaselt, usaldusväärselt ja realistlikult (edaspidi väärtuse hindamine).

27

(2) Väärtuse hindamiseks määrab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus avaliku sektori

asutusest, kindlustusandjast ja muust kriisilahenduse subjektist sõltumatu isiku (edaspidi

sõltumatu ekspert). Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab ise väärtusi, kui seda ei

ole võimalik teha sõltumatul eksperdil.

(3) Enne kriisilahenduse algatamise otsust teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

esimese väärtuse hindamise, et teha kindlaks, kas käesoleva seaduse § 26 lõikes 1 või 10

sätestatud tingimused on täidetud.

(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on teinud kriisilahenduse algatamise otsuse,

tehakse teine väärtuse hindamine, et:

1) saada teavet otsuse tegemiseks sobivaimate kriisilahendusmeetmete rakendamise ja

kriisilahendusõiguste kasutamise kohta;

2) tagada kahjumi täies ulatuses arvessevõtmine kriisilahendusmeetme rakendamise korral;

3) saada teavet otsuse tegemiseks omandiõiguse instrumentide tühistamise või nende väärtuse

vähendamise ulatuse kohta;

4) saada teavet otsuse tegemiseks tagamata kohustiste, sealhulgas võlainstrumentide

allahindamise või konverteerimise ulatuse kohta;

5) saada teavet otsuse tegemiseks vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste või omandiõiguse

instrumentide kohta, mis võidakse üle anda sildkindlustusandjale, kui rakendatakse

sildkindlustusandja asutamise meedet;

6) saada teavet otsuse tegemiseks kriisilahenduses olevale ettevõtjale või asjakohasel juhul

omandiõiguse instrumendi omajale makstava tasu suuruse kohta, kui rakendatakse

sildkindlustusandja asutamise meedet;

7) saada teavet otsuse tegemiseks vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste või omandiõiguse

instrumentide kohta, mis võidakse üle anda kolmandast isikust ostjale, ja turutingimuste

kindlaksmääramiseks, kui rakendatakse kindlustusandja võõrandamise meedet.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud hindamine tehakse kooskõlas kindlustustegevuse

seaduse §-s 43 sätestatud vara ja kohustiste hindamisega, kuid hindamist võib vajaduse korral

kohandada, et võtta arvesse olukorda, kui ei ole täidetud kindlustusandja tegevuse jätkamise

eeldus, ning võtta arvesse kriisilahendusmeetmete rakendamisega seotud konkreetseid

asjaolusid.

(6) Väärtuse hindamine ei anna iseseisvat kaebeõigust ja selle saab vaidlustada siis, kui samal

ajal vaidlustatakse kriisilahendusmeetme rakendamise või kriisilahendusõiguse kasutamise

otsus.

§ 30. Väärtuse lõplik ja esialgne hindamine

(1) Väärtuse hindamine on lõplik, kui seda teeb sõltumatu isik ja käesoleva seaduse § 29

lõigetes 4–6 sätestatud nõuded on täidetud. Kui hindamine ei vasta käesoleva lõike esimeses

lauses sätestatud tingimustele, käsitatakse väärtuse hindamist esialgsena.

(2) Väärtuse esialgse hindamisel arvestatakse lisaks kahju katteks varuga ning esitatakse selle

kohta asjakohane põhjendus.

(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb väärtuse esialgse hindamise alusel otsuse

viia ellu kriisilahendustegevus, tuleb lõplikku väärtust hinnata esimesel võimalusel.

(4) Väärtuse lõplik hindamine:

28

1) tagab, et kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti raamatupidamisarvestuses

võetakse kahjum arvesse täies ulatuses;

2) annab teavet otsuse tegemiseks võlausaldajate nõuete taastamise või hüvitise suurendamise

kohta vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5.

(5) Kui väärtuse lõpliku hindamise tulemusel on ettevõtja vara netoväärtus suurem kui esialgse

hindamise käigus leitud väärtus, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus:

1) suurendada mõjutatud võlausaldajate selliste nõuete väärtust, mis on allahinnatud või

restruktureeritud;

2) anda sildkindlustusandjale korralduse suurendada kriisilahenduses olevale ettevõtjale

makstava tasu suurust vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste asjus või omandiõiguse

instrumendi omajale makstava tasu suurust vastavalt olukorrale.

(6) Mõjutatud võlausaldaja on isik, kelle nõudeõigus on seotud kohustisega, mille summat

vähendatakse või mis konverteeritakse omandiõiguse instrumendiks.

(7) Väärtuse lõpliku hindamise aktile lisatakse kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti

kohta järgmine teave:

1) uuendatud raamatupidamise aruanne ning hinnang vara ja kohustiste turuväärtuse kohta;

2) finantsseisundi aruanne, sealhulgas asjakohasel juhul aktuaarifunktsiooni täitva sõltumatu

isiku hinnang kindlustustegevuse seaduse §-s 44 sätestatud tehniliste eraldiste väärtuse kohta;

3) lisateave tema vara, tehniliste eraldiste ja teiste kohustiste turuväärtuse ning bilansilise

väärtuse kohta.

(8) Väärtuse lõplikul hindamisel tuleb esitada teave võlausaldajate klassidesse jagamise kohta

vastavalt nende nõude rahuldamisjärgule ning hinnang selle kohta, kuidas omandiõiguse

instrumendi omajate ja võlausaldajate klasse oleks eeldatavasti käsitletud, kui ettevõtja oleks

likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses, sealjuures piiramata käesoleva seaduse §-s 62

sätestatud hindamist.

(9) Olenemata liidu riigiabi reeglitest, põhineb väärtuse lõplik hindamine mõistlikel eeldustel.

Hindamisel ei arvestata võimaliku avaliku sektori erakorralise finantstoetusega kriisilahenduse

ajal.

5. peatükk

Kriisilahendusmeetmed

1. jagu

Üldsätted

§ 31. Kriisilahendusmeetmed

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus rakendada kriisilahenduses oleva

ettevõtja suhtes järgmisi kriisilahendusmeetmeid:

1) kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine;

2) kindlustusandja tasulisena võõrandamine (edaspidi kindlustusandja võõrandamine);

3) sildkindlustusandja asutamine;

4) vara ja kohustiste eraldamine;

5) omandiõiguse instrumendi, kapitaliinstrumendi ja muu kõlbliku kohustise allahindamine

või konverteerimine (edaspidi allahindamine või konverteerimine).

29

(2) Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise korral ei ole kindlustusandjal lubatud

sõlmida uusi kindlustuslepinguid. Kindlustusandja võib üksnes hallata olemasolevat

kindlustusportfelli, kuni tema tegevus lõpetatakse käesoleva seaduse § 33 kohaselt.

(3) Kindlustusandja võõrandamise korral antakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja

omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised või osa neist üle ostjale, kes ei ole

sildkindlustusandja.

(4) Sildkindlustusandja asutamise korral antakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja

omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised või osa neist üle sildkindlustusandjale.

(5) Vara ja kohustiste meetme rakendamiseks asutab Rahandusministeerium

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ettepanekul aktsiaseltsi või omandab sellise

aktsiaseltsi (edaspidi vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja). Vara ja kohustiste eraldamise

korral antakse kriisilahenduses oleva ettevõtja või sildkindlustusandja vara, õigused ja

kohustised või osa neist üle sellele ettevõtjale.

(6) Allahindamis- või konverteerimismeedet kasutatakse vastavalt käesoleva seaduse §-le 41.

§ 32. Kriisilahendusmeetmete rakendamise üldpõhimõtted

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahendusmeedet rakendada eraldi või

koos teise kriisilahendusmeetmega, välja arvatud vara ja kohustiste eraldamise meede, mida

võib rakendada üksnes koos teiste kriisilahendusmeetmetega.

(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus otsustab kindlustusandja või muu

kriisilahenduse subjekti suhtes rakendada kriisilahendusmeedet ning selle tulemusel kannavad

kindlustusvõtjad ja muud võlausaldajad kahju või nende nõuded restruktureeritakse või

konverteeritakse, rakendab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kapitaliinstrumentide ja

kõlblike kohustiste allahindamist või konverteerimist vastavalt käesoleva seaduse §-s 41

sätestatule selle kriisilahendusmeetme rakendamisega samal ajal või vahetult enne seda.

(3) Kõlblikud kohustised on sellised kohustised ja kapitaliinstrumendid, mis ei liigitu

kindlustusandja ega muu kriisilahenduse subjekti esimese, teise ega kolmanda taseme

omavahendiinstrumendiks ning mida ei ole jäetud välja käesoleva seaduse § 41 lõigete 6–8

kohaselt allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamisalast.

(4) Tulu, mis tekib pärast mõistlike kulude sissenõudmist, kui rakendatakse

kriisilahendusmeedet või kasutatakse kriisilahendusõigust, hüvitatakse esmalt

kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele ulatuses, mille võrra nõuded hinnati alla või

konverteeriti neid kompenseerimata.

(5) Kõlblike kohustiste konverteerimist kapitaliinstrumentideks võib kindlustuslepingutest

tulenevate nõuete suhtes rakendada üksnes siis, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

põhjendab, et kriisilahenduseesmärki ei ole võimalik saavutada muude kriisilahendusmeetmete

rakendamisega või kui selliste nõuete konverteerimine toob kaasa kindlustusvõtjate parema

kaitse võrreldes muu kriisilahendusmeetme rakendamisega ja nõuete allahindamisega.

(6) Kui rakendatakse üksnes käesoleva seaduse § 31 lõike 1 punktis 2 või 3 nimetatud

kriisilahendusmeedet ja seda tehakse kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õiguste või

kohustiste osaliseks üleandmiseks, likvideeritakse allesjäänud ettevõtja, kelle vara, õigused ja

kohustised üle anti, tavalises maksejõuetusmenetluses.

30

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul likvideeritakse ettevõtja mõistliku aja

jooksul, võttes arvesse teenuste osutamise vajadust vastavalt käesoleva seaduse §-s 51

sätestatule, et vastuvõtjal oleks võimalik jätkata üleandmise tulemusel omandatud tegevusega

või osutada omandatud teenuseid, ning võttes arvesse muid põhjusi, mis näitavad, et nimetatud

ettevõtja tegevusega jätkamine teatud aja jooksul aitab kaasa kriisilahenduseesmärkide

saavutamisele ning käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud üldpõhimõtete järgimisele.

(8) Finantsinspektsioon, Rahandusministeerium või Tagatisfondvõib nõuda tagasi kõik

kriisilahendusmeetmete rakendamise või kriisilahendusõiguste kasutamise korral tekkinud

mõistlikud kulud ühel või mitmel järgmisel viisil:

1) lahutada kulu makstavate tasude summast, mida vastuvõtja maksab kriisilahenduses olevale

ettevõtjale või omandiõiguse instrumendi omajale;

2) eesõigusena nõuda kulu tagasi kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt;

3) eesõigusena lahutada kulu vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja või sildkindlustusandja

tegevuse lõpetamise käigus tekkinud tulust.

(9) Kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õiguste ja kohustiste üleandmise korral teisele

ettevõtjale ei kohaldata pankrotiseaduse §-e 110–116.

(10) Kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja kriisilahendusõiguste kasutamisel ei kohaldata

ümberkujundamise, jagunemise ega ühinemise korral omandiõiguse instrumendi omajate

õiguste suhtes äriseadustikus sätestatut, sealhulgas §-des 391–405 ja 418–43310 ühinemise,

§-des 4771–47710 piiriülese jagunemise ning §-des 4911–49110 piiriülese ümberkujundamise

kohta sätestatut.

(11) Kriisilahendusmeetme rakendamisel ja kriisilahendusõiguste kasutamisel ei kohaldata

äriseadustiku §-des 143, 171, 172, 176, 192 ja 1921, § 196 lõike 1 punktides 1 ja 3, §-des 197,

199, 246, 247–2491, 292, 294, 2941, 298, 301 ja 339–342, § 343 lõike 1 punktides 1 ja 2, §-des

345, 349, 352–356 ja 358, § 359 lõike 1 punktides 1 ja 22, § 359 lõikes 2 ning §-s 361 sätestatut.

2. jagu

Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine

§ 33. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kindlustusandja maksevõimelisena

likvideerimise meedet kindlustusandja kindlustustegevuse lõpetamiseks. Kindlustusandjal on

sellisel juhul keelatud sõlmida uusi kindlustuslepinguid ja ta võib üksnes hallata olemasolevat

kindlustusportfelli.

(2) Kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral tagab kindlustusandja

miinimumkapitalinõudele vastavuse viivitamata pärast maksevõimelisena likvideerimise

meetme rakendamist. Kindlustusandja üle teostatakse järelevalvet kindlustustegevuse seaduse

kohaselt kuni tema tegevuse lõpetamiseni käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaselt.

(3)Kindlustusandja töötaja peab vastama kindlustustegevuse seaduses ja muudes õigusaktides

töötaja kohta sätestatud nõuetele kuni kindlustusandja lõpetamiseni, et tagada olemasoleva

kindlustusportfelli haldamine.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb koostöös Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusega meetme rakendamise korral järgmist:

31

1) jälgib kindlustusandja rahavooge ja kulusid, et säilitada tema väärtus ja turustatavus;

2) hindabkindlustusandja kavandatud muudatusi vara koosseisus;

3) jälgib hoolikalt kindlustusandja edasikindlustuskorda;

4) nõuab kindlustusandjalt vähemalt kord kvartalis aktuaari sõltumatuid ülevaateid tehniliste

eraldiste ja reservide kohta.

(5)Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meetme rakendamise korral võib

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus piirata või keelata:

1) kindlustusandja omakapitaliinstrumendiga või omakapitalina käsitatava instrumendiga

seotud maksete, sealhulgas dividendimaksete tegemist;

2) muutuvtasu maksete tegemist ja kindlustusandja vabatahtlikke pensionihüvitisi tema

juhtidele ning töötajatele.

(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb otsuse kriisilahenduses oleva kindlustusandja

lõpetamise kohta ühel järgmistest juhtudest, olenevalt sellest, kumb toimub varem:

1) kindlustusandja vara, õigused ja kohustised või oluline osa neist müüakse kolmandale

isikule;

2) kindlustusandja vara realiseeritakse ja tema kohustised täidetakse täies ulatuses.

(7) Kui kindlustusandja kohustiste väärtus ületab vara väärtust või kindlustusandja ei täida

miinimumkapitalinõuet, otsustab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus, kas lõpetada

kindlustusandja tavalises maksejõuetusmenetluses või rakendada muud käesoleva seaduse § 31

lõikes 1 nimetatud kriisilahendusmeedet.

3. jagu

Kindlustusandja tasulisena võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning vara ja

kohustiste eraldamine

§ 34. Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja

kohustiste eraldamise meetme rakendamise üldpõhimõtted

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus kooskõlas käesoleva seaduse § 36

lõigetes 5 ja 6 ning §-s 64 sätestatuga rakendada kindlustusandja võõrandamise meedet,

sildkindlustusandja asutamise meedet ning vara ja kohustiste eraldamise meedet

kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendi omaja või sellise kolmanda isiku

varasema nõusolekuta, kes ei ole sildkindlustusandja või ostja, äriseadustikus ja väärtpaberituru

seaduses sätestatud menetlusnõudeid täitmata.

(2) Kindlustusandja võõrandamise või sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamise

korral jagatakse ostja või sildkindlustusandja makstav tasu pärast käesoleva seaduse § 32

lõikes 4 sätestatud isikuid ja kooskõlas § 32 lõikega 8 järgmistele isikutele alljärgnevatel

tingimustel:

1) kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendi omajad, kui nende omandiõiguse

instrumendid on üle antud ostjale või sildkindlustusandjale;

2) kriisilahenduses olev ettevõtja, kui tema vara või kohustised või osa neist on üle antud ostjale

või sildkindlustusandjale.

(3) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja maksab pärast käesoleva seaduse § 32 lõikes 4

sätestatud isikuid ja kooskõlas § 32 lõikega 8 kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õiguste ja

kohustiste otse omandamise korral tasu kriisilahenduses olevale ettevõtjale. Hüvitise võib

maksta vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja emiteeritud võlakirjades.

32

(4) Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja kohustiste

eraldamise meetme rakendamisega seotud tehingute suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse

7. peatükis sätestatud õiguskaitsemeetmeid.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks

rakendada käesolevas paragrahvis sätestatud meetmeid mitu korda, et teha vajaduse korral

lisaüleandmisi.

(6) Ostja ja sildkindlustusandja võivad kasutada kriisilahenduses oleva ettevõtja õigust olla

makse- ja arveldussüsteemi liige, reguleeritud väärtpaberituru osaline ja kindlustuse tagamise

skeemi liige ning ostjal ja sildkindlustusandjal võib olla juurdepääs sellele süsteemile, turule ja

skeemile, kui nad vastavad nendes olemise ja osalemise tingimustele.

(7) Kui ostja või sildkindlustusandja ei vasta makse- ja arveldussüsteemi liikmeks, reguleeritud

väärtpaberituru osaliseks või kindlustuse tagamise skeemi liikmeks olemise või osalemise

tingimustele, ei või kummakski olemist või neis osalemist piirata põhjusel, et ostjal või

sildkindlustusandjal puudub krediidireiting või et see ei ole piisaval tasemel, et saada liikmeks

või osaliseks.

(8) Kui ostja või sildkindlustusandja ei vasta makse- ja arveldussüsteemi liikmeks, reguleeritud

väärtpaberituru osaliseks või kindlustuse tagamise skeemi liikmeks olemise või osalemise

tingimustele, võivad nad ajutiselt olla Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse nõusolekul ja

tema määratud ajavahemikul nimetatud süsteemi või skeemi liikmed või turu osalised nii, et

kummalgi neist ei ole juurdepääsuluba sellele süsteemile, turule või skeemile.

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse määratud ajavahemik ei või olla pikem kui 24 kuud.

Kui ostja või sildkindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele taotluse,

võib üksus seda ajavahemikku pikendada.

(9) Nendel kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendi omajatel või

võlausaldajatel ja muudel kolmandatel isikutel, kelle vara, õigusi või kohustusi ei ole

kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise või vara ja kohustiste eraldamise

meetme rakendamisel üle antud, ei teki õigusi seoses üle antava vara, õiguste ja kohustistega

ega vara, õiguste ja kohustiste suhtes. Samuti ei ole neil ühtegi õigust ega nõuet

sildkindlustusandja ega vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja nõukogu ja juhatuse liikmete

suhtes ega nendega seoses, piiramata käesoleva seaduse 7. peatükis sätestatud

õiguskaitsemeetmete kohaldamist.

§ 35. Vara ja kohustiste eraldamise meede

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib rakendada vara ja kohustiste eraldamise

meedet, kui esineb mõni järgmistest juhtudest:

1) turuolukorda arvesse võttes võib vara, kohustiste või õiguste realiseerimine tavalises

maksejõuetusmenetluses mõjutada ebasoodsalt finantsturgu;

2) portfelli üleandmine on vajalik, et hõlbustada kindlustusandja maksevõimelisena

likvideerimise meetme rakendamist või tagada kriisilahenduses oleva ettevõtja või

sildkindlustusandja korrapärane toimimine;

3) portfelli üleandmine on vajalik parima likvideerimistulemuse saavutamiseks.

(2) Vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamise korral on Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksusel õigus vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale üle anda kriisilahenduses

oleva ettevõtja või sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised või osa neist (edaspidi

käesolevas paragrahvis portfell).

33

(3) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja võtab vastu ja haldab talle üle antud portfelli

eesmärgiga see lõpuks parima hinna eest võõrandada või nõuetekohaselt realiseerida.

(4) Rahandusministeerium kooskõlastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusega vara ja

kohustiste valitsemise ettevõtja järgmised dokumendid ja teabe:

1) asutamisleping ja põhikiri;

2) nõukogu ja juhatuse liikmete määramine, nende tasud ja ülesanded;

3) strateegiline plaan ja riskiprofiil.

(5) Vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamise korral määrab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus hüvitise, mille eest antakse vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale üle

portfell, arvestades käesoleva seaduse § 29 kohaselt tehtud hindamist ning liidu riigiabi

reegleid. Hüvitisel võib olla nominaal- või negatiivne väärtus.

(6) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on rakendanud sildkindlustusandja asutamise

meedet, võib vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja pärast selle meetme rakendamist

omandada sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised.

(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduses oleva ettevõtja portfelli anda

vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale üle mitu korda.

(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib anda portfelli tagasi kriisilahenduses olevale

ettevõtjale, kes on kohustatud selle tagasi võtma.

(9) Portfelli võib kriisilahenduses olevale ettevõtjale tagasi anda, kui selline võimalus on

määratud üleandmislepingus, või juhul, kui omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või

kohustised ei kuulu sellisesse klassi ega vasta üleandmistingimustele, mis on määratud samas

lepingus.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhul võib tagasiandmine toimuda igal ajal ja see

peab vastama portfelli üleandmise lepingus seatud üleandmistingimustele.

(11) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust

kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendi omajate ega võlausaldajate ees ega

vastutust nende ees. Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed ei

vastuta kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendi omajate või võlausaldajate

ees oma kohustuste täitmisel tehtud või tegemata jäetud toimingute eest, välja arvatud, kui

tegemist on raske hooletuse või tahtlusega, mis mõjutab otseselt omandiõiguse instrumendi

omajate või võlausaldajate õigusi.

(12) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja kehtestab käesoleva seaduse § 67 lõigetes 1–3

sätestatud konfidentsiaalsusnõuete järgimise tagamiseks sise-eeskirjad, sealhulgas selle

tagamiseks, et kriisilahendusega seotud teave on kättesaadav üksnes kriisilahendusega otseselt

seotud isikutele.

§ 36. Kindlustusandja võõrandamise meede

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib nõuda kriisilahenduses oleva kindlustusandja

omandiõiguse instrumentide või kogu tema vara, õiguste ja kohustiste või osa neist (edaspidi

käesolevas paragrahvis portfell) üleandmist ostjale, kes ei ole sildkindlustusandja.

34

(2) Ostjal peab üleandmise hetkel olema kindlustustegevuse seaduse § 15 lõikes 1 sätestatud

tegevusluba, et jätkata kindlustustegevusega pärast kindlustusandja võõrandamist. Tegevusloa

puudumise korral vaatab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus tegevusloa taotluse läbi

õigel ajal, arvestades kindlustustegevuse seaduses sätestatud tegevusloa menetlemise

tähtaegadega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleandmine toimub turutingimustel, võttes arvesse

üleandmisega seotud asjaolusid ja kooskõla liidu riigiabi reeglitega. Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus määrab tingimused portfelli võõrandamiseks, et saavutada üleandmiseks

turutingimused, mis on kooskõlas käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud hindamisega.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib ostja nõusolekul rakendada võõrandamise

meedet koos tagasimüügikohustuse tingimusega, kui see on põhjendatud, võttes arvesse

juhtumi asjaolud. Tagasimüügi korral antakse ostjale üle antud portfell tagasi kriisilahenduses

olevale kindlustusandjale või selle algsele omandiõiguse instrumendi omajale. Kindlustusandja

või algne omandiõiguse instrumendi omaja on kohustatud portfelli tagasi võtma.

(5) Kui omandiõiguse instrumentide üleandmise tulemusel omandab ostja kindlustusandjas

olulise osaluse või seda suurendatakse vastavalt kindlustustegevuse seaduse § 118 lõikes 1

sätestatule, jälgib Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus, et osaluse hindamine ei

viivitaks kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamist ega takistaks

kriisilahenduseesmärkide saavutamist.

(6) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus ei ole lõpetanud osaluse hindamist

omandiõiguse instrumentide üleandmise kuupäevaks, toimib ta järgmiselt:

1) annab omandiõiguse instrumendid ostjale üle;

2) peatab osaluse hindamise ja portfelli müügi ajaks ostja aktsiate või osadega kaasneva

hääleõiguse, kusjuures see õigus on ainult Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel, kellel ei

ole kohustust kasutada hääleõigust ja kes ei vastuta selle kasutamise või sellest loobumise

tagajärgede eest;

3) ei kohalda kindlustustegevuse seaduse §-s 121 sätestatud meetmeid osaluse hindamise ja

portfelli müügi ajal.

(7) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus on lõpetanud osaluse hindamise, teatab ta ostjale

kirjalikult osaluse omandamise lubamise või osaluse omandamist keelava otsuse vastavalt

kindlustustegevuse seaduse § 120 lõikes 4 sätestatule.

(8) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus teeb osaluse omandamise lubamise otsuse, võib

ostja kasutada omandatud aktsiate või osadega kaasnevat hääleõigust selle otsuse

teadasaamisest arvates.

(9) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teeb otsuse osaluse omandamisest

keeldumise kohta, toimitakse järgmiselt:

1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus kohaldab hääleõiguse kasutamise suhtes

käesoleva paragrahvi lõike 6 punkti 2;

2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib määratud ajavahemiku jooksul nõuda ostjalt

omandiõiguse instrumentide edasivõõrandamist, arvestades kehtivaid turutingimusi;

3) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus kohaldab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksuse nõusolekul kindlustustegevuse seaduse § 121, kui ostja ei ole täitnud

käesoleva lõike punktis 2 sätestatud nõuet.

35

(10) Ostjal on üleantud portfelli suhtes kõik samad õigused, mis olid kriisilahenduses oleval

kindlustusandjal, sealhulgas piiriülese kindlustustegevuse õigused, et jätkata kindlustusandja

tegevusega.

§ 37. Sildkindlustusandja

(1) Rahandusministeerium asutab või omandab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse

ettepanekul aktsiaseltsist sildkindlustusandja eesmärgiga võtta vastu ja saada

sildkindlustusandja omandisse kriisilahenduses oleva kindlustusandja kõik omandiõiguse

instrumendid või osa neist, tema vara ning kõik tema õigused ja kohustised või osa neist, et

tagada kriisilahenduseesmärkide saavutamine ning võõrandadakriisilahenduses olev

kindlustusandja.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb valdkonna eest vastutavale ministrile

ettepaneku määrata oma esindajad sildkindlustusandja nõukogu ja juhatuse liikmeks.

(3) Rahandusministeerium kooskõlastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusega:

1) sildkindlustusandja asutamislepingu ja põhikirja;

2) käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata nõukogu ja juhatuse liikmed;

3) sildkindlustusandja nõukogu ja juhatuse liikmete ülesanded ja tasud;

4) sildkindlustusandja strateegilise plaani ja riskiprofiili.

(4) Sildkindlustusandja on kindlustusandja kindlustustegevuse seaduse tähenduses ja tema

suhtes kohaldatakse kindlustustegevust reguleerivaid õigusakte, sealhulgas tegevusloa

taotlemise ja järelevalve kohta sätestatut, et tagada kindlustustegevuse jätkamine.

Sildkindlustusandjal on õigus üleantud vara, õiguste ja kohustiste suhtes kasutada kõiki samu

õigusi, mida kasutas kriisilahenduses olev kindlustusandja.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusele erandkorras esitada kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks

taotluse, mille järgi ei kohaldata sildkindlustusandja suhtes tema tegevuse alguses lühikest aega

kindlustustegevust reguleerivaid õigusakte, sealhulgas sätteid tegevusloa taotlemise,

menetlemise ja järelevalve kohta.

(6) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 5

sätestatud erandi lubamiseks, märgib ta erandi kohaldamise ajavahemiku, mis ei kesta kauem

kui 24 kuud.

(7) Sildkindlustusandja tegevus peab olema kooskõlas liidu riigiabi reeglitega, sealjuures võib

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus selleks ette näha piirangud sildkindlustusandja

tegevuses.

(8) Sildkindlustusandja asutajaõiguste teostamise, juhtimise ja järelevalve suhtes ei kohaldata

riigivaraseaduse 6. peatüki 1. ja 3. jagu, välja arvatud § 88.

(9) Arvestades Eesti ja liidu konkurentsiõiguse piiranguid, peabsildkindlustusandja juhtimine

lähtuma eesmärgist, mille kohaselt tuleb kriisilahenduseesmärgid täita ning sildkindlustusandja

ja kriisilahenduses olev kindlustusandja või ülevõetud vara, õigused ja kohustised tuleb

võõrandada erasektori ostjale niipea, kui turutingimused seda võimaldavad.

(10) Sildkindlustusandja kehtestab käesoleva seaduse § 67 lõigetes 1–3 sätestatud

konfidentsiaalsusnõuete järgimise tagamiseks sise-eeskirjad, sealhulgas selle tagamiseks, et

36

kriisilahendusega seotud teave on kättesaadav üksnes kriisilahendusega otseselt seotud

isikutele.

§ 38. Sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus sildkindlustusandjale üle anda

kriisilahenduses oleva kindlustusandja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised

või osa neist.

(2) Sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamise korral tagab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus, et sildkindlustusandjale kriisilahenduses olevalt kindlustusandjalt üle

antud kohustiste koguväärtus ei ületa üleantud õiguste ja vara koguväärtust.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib pärast sildkindlustusandja asutamise meetme

rakendamist omandiõiguse instrumendid, vara, kohustised ja õigused tagasi anda.

Kriisilahenduses olev kindlustusandja või tema algsed omandiõiguse instrumendi omajad on

kohustatud need tagasi võtma, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

1) üleandmislepingus on selgelt kindlaks määratud tagasiandmise võimalus;

2) teatud omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised ei vasta sellistele klassidele

või üleandmistingimustele, mis on kindlaks määratud üleandmislepingus.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tagasiandmine võib aset leida igal ajal ja see peab

vastama kõikidele üleandmislepingus seatud üleandmistingimustele.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib pärast sildkindlustusandja asutamise meetme

rakendamist anda omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised üle kolmandast

isikust ostjale.

(6) Sildkindlustusandja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust ega vastutust kriisilahenduses

oleva kindlustusandja omandiõiguse instrumendi omajate ega võlausaldajate ees.

Sildkindlustusandja juhatuse ja nõukogu liikmed ei vastuta omandiõiguse instrumendi omajate

ja võlausaldajate ees kahju eest, mis on tingitud nende tegevusest või tegevusetusest oma

kohustuste täitmisel, kui sellise tegevuse või tegevusetusega ei kaasnenud rasket hooletust või

tahtlust, mis mõjutab omandiõiguse instrumendi omajate või võlausaldajate õigusi.

§ 39. Sildkindlustusandja lõpetamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb otsuse sildkindlustusandja lõpetamise kohta

ühel järgmistest juhtudest, olenevalt sellest, milline neist toimub varem:

1) sildkindlustusandja ühineb muu ettevõtjaga;

2) sildkindlustusandja ei vasta käesoleva seaduse § 37 lõikes 1 sätestatule;

3) sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised või oluline osa neist võõrandatakse uuele

ostjale;

4) sildkindlustusandja vara realiseeritakse ja kohustised täidetakse täies ulatuses.

(2) Sildkindlustusandja lõpetamise korral saadud tulu kantakse riigieelarvesse, arvestades

käesoleva seaduse § 32 lõigetes 4 ja 8 sätestatut.

§ 40. Nõuded ettevõtja ning tema vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentide

võõrandamisele

37

(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kavatseb rakendada kindlustusandja

võõrandamise meedet või sildkindlustusandja asutamise või tema vara, õiguste või kohustiste

võõrandamise meedet, kohaldatakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja,

sildkindlustusandja ja tema vara, õiguste, kohustiste või omandiõiguse instrumentide

pakkumise suhtes (edaspidi käesolevas paragrahvis pakkumine)käesoleva paragrahvi lõiget 2.

Vara, õiguste ja kohustiste kogumeid võib pakkuda eraldi.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus järgib pakkumise korraldamisel järgmisi nõudeid:

1) pakkumine on läbipaistev ning üleantava vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse

instrumentide kohta ei esitata eksitavat teavet;

2) ühte võimalikku ostjat ei asetata põhjendamatult soodsamasse ega ebasoodsamasse olukorda

võrreldes teiste võimalike ostjatega;

3) puudub huvide konflikt;

4) ühelegi võimalikule ostjale ei anta ebaõiglast eelist;

5) kriisilahendus lõpetatakse võimalikult kiiresti;

6) pakkumine korraldatakse suurimat kasu tooval viisil.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu ei piira Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse

õigust teha pakkumine kindlale võimalikule ostjale.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib otsustada jätta pakkumise suhtes

kohaldamata käesoleva paragrahvi lõike 2, kui see on põhjendatud ja kohaldamine seaks ohtu

ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi täitmise.

4. jagu

Allahindamis- või konverteerimismeede

§ 41. Allahindamis- või konverteerimismeetme ulatus

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks

rakendada allahindamis- või konverteerimismeedet selleks, et:

1) rekapitaliseerida kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt, kes vastab käesoleva

seaduse § 26 lõikes 1 või 10 sätestatud tingimustele piisavalt, et rakendada käesoleva seaduse

§-s 33 sätestatud maksevõimelisena likvideerimise meedet ning säilitada selle ettevõtja

tegevusluba;

2) konverteerida nõudeõigused, sealhulgas kindlustuslepingust tulenevad nõuded või

võlainstrumendid, omandiõiguse instrumentideks, või vähendada selliste nõudeõiguste või

võlainstrumentide põhisummat, mis on üle antud sildkindlustusandjale või vara ja kohustiste

eraldamise ettevõtjale või on üle antud kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamise

tõttu.

(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab allahindamis- või

konverteerimismeedet kindlustuslepingust tulenevate nõuete suhtes, võib ta muuta lepingu

tingimusi, et tulemuslikult saavutada kriisilahenduseesmärgid. Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus võtab arvesse mõju kindlustusvõtjate kollektiivsetele huvidele.

(3) Kindlustustingimuste muutmise korral arvestab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus,

et kohustusliku kindlustuse kindlustussummad vastaksid õigusaktides sätestatud

kindlustussummade alammääradele.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab summa, mille võrra alla hinnata või

konverteerida kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid või muud kõlblikud kohustised

38

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu tagamiseks, lähtudes käesoleva seaduse §-s 29

sätestatud väärtuse hindamisest.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib rakendada allahindamis- või

konverteerimismeedet kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kõigi kohustiste

suhtes, säilitades seejuures ettevõtja õigusliku vormi või kaaludes vajaduse korral selle

muutmist.

(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib rakendada allahindamis- või

konverteerimismeedet kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kõigi

kapitaliinstrumentide ja kohustiste, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud

kohustiste suhtes.

(7) Allahindamis- või konverteerimismeedet ei rakendata järgmiste kohustiste suhtes,

sealhulgas, kui need on reguleeritud kolmanda riigi õigusaktis:

1) tagatud kohustised, mille puhul võlausaldaja õigus tagasimaksele või muule tulemusele on

tagatud hüpoteegi, pandi või pandiõiguse või käesoleva seaduse § 63 lõike 1 punktis 1

nimetatud tagatiskokkuleppega, sealhulgas tagasiostulepingutest ja muudest omandiõiguse

üleminekul põhinevatest tagatiskokkulepetest tulenevad kohustised;

2) lühema kui seitsmepäevase tähtajaga lepingulised kohustused krediidiasutuste,

investeerimisühingute ja kindlustusandjate vastu, välja arvatud samasse konsolideerimisgruppi

kuuluvad ettevõtjad;

3) lühema kui seitsmepäevase tähtajaga kohustused makse- ja arveldussüsteemide seaduses

määratletud arveldussüsteemide ning sama seaduse § 4 lõigetes 1 ja 2 nimetatud süsteemi

korraldajate või nendes osalejate vastu ja mis tulenevad sellises süsteemis osalemisest, või

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide,

kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.07.2012, lk 1–59)

artikli 14 kohaselt liidus asutatud kesksete vastaspoolte vastu või sama määruse artikli 25

kohaselt kolmandate riikide Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse tunnustatud kesksete

osapoolte vastu;

4) töölepingute alusel kohustused töötajate vastu, mis on seotud palgavõlgnevuse,

pensionihüvitise või muude kindlaks määratud töötasudega, välja arvatud töötajate

tulemustasud, mis ei ole reguleeritud kollektiivlepinguga;

5) kohustused äri- või kaubakrediiti andnud võlausaldajate vastu eesmärgiga tarnida kaupu või

osutada teenuseid, sealhulgas osutada info- ja tehnoloogia-, kommunaal- ning ruumide

korrashoiu teenust, ja rentida ruume, mida on vaja ettevõtja tegevuse pidevaks toimimiseks või

kindlustuskaitse katkematuse tagamiseks;

6) kohustused Maksu- ja Tolliameti, Sotsiaalkindlustusameti ning välisriikide asjakohaste

maksu- ja sotsiaalkindlustusasutuste vastu, kui selliste asutuste nõudeõigused rahuldatakse

kohaldatava õiguse alusel eelisjärjekorras;

7) Tagatisfondi seaduse või teiste õigusaktide alusel tekkivad kindlustuse tagamise skeemide

osamaksete tasumise kohustused;

8) kohustusliku liikluskindlustuse lepingutest tulenevad kohustused.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 1 sätestatu ei välista meetme kohaldamist tagatud

kohustise, sealhulgas pandiga tagatud kohustise sellise osa suhtes, mis ületab tagatiseks oleva

vara, pandi, pandiõiguse või tagatise väärtust.

(9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib erandkorras jätta allahindamis- või

konverteerimismeetme rakendamata järgmistel tingimustel:

1) kohustist ei ole võimalik konverteerida mõistliku aja jooksul hoolimata Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksuse heas usus tehtud jõupingutusest;

39

2) see on hädavajalik ja proportsionaalne kriitiliste funktsioonide ja põhiäriliinide jätkuvuse

saavutamiseks, et säilitada kriisilahenduses oleva ettevõtja võime jätkata põhiliste toimingute

ja tehingute tegemist ning teenuste osutamist;

3) see on hädavajalik ja proportsionaalne, et vältida negatiivse mõju ulatuslikku levikut, mis

võib põhjustada olulisi häireid Eesti või liidu majanduses laiemalt;

4) allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamine selliste kohustiste suhtes põhjustaks

väärtuse vähenemise, kuna muud võlausaldajad peaksid katma kahjumi suuremas ulatuses kui

olukorras, kus selliste kohustiste konverteerimine oleks välistatud;

5) see on hädavajalik ja proportsionaalne, et tagada kahju hüvitamine kahjustatud isikutele

kohustusliku vastutuskindlustuslepingu alusel.

§ 42. Allahindamis- või konverteerimismeetme mõju omandiõiguse instrumendi omajale

(1) Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise korral teeb Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus ühte või mõlemat järgmistest tegevustest:

1) tühistab olemasolevad omandiõiguse instrumendid või annab need üle võlausaldajatele, kelle

nõudeõiguste suhtes kohaldatakse konverteerimist;

2) kui kriisilahenduses oleva ettevõtja netovara väärtus on käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud

hindamise tulemusel positiivne, vähendab ta olemasolevate omandiõiguse instrumentide

arvestuslikku väärtust, konverteerides kriisilahenduses oleva ettevõtja asjakohased

kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid või muud kõlblikud kohustised omandiõiguse

instrumentideks.

(2) Asjakohane kapitaliinstrument on kindlustustegevuse seaduse § 57 kohaselt esimese, teise

ja kolmanda taseme omavahendiks liigitatud omavahendiinstrument.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul kasutab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud konverteerimismäära, mille tulemusel

vähenevad oluliselt omandiõiguse instrumendi omaja senised osalused ettevõtjas.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu

valikul käesoleva seaduse § 29 kohaselt tehtud väärtuse hindamise ning summaga, mille võrra

ta on otsustanud käesoleva seaduse § 44 lõike 1 kohaseltvähendada esimese taseme

omavahendeid ja alla hinnata või konverteerida asjakohaseid kapitaliinstrumente.

(5) Kui kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste

konverteerimise tulemusel omandab isik kindlustusandjas olulise osaluse või seda

suurendatakse vastavalt kindlustustegevuse seaduse § 118 lõikele 1, arvestab

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus olulise osaluse hindamisel, et see ei viivitaks

meetme rakendamist ega takistaks kriisilahenduseesmärkide saavutamist.

(6) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus ei ole lõpetanud käesoleva paragrahvi

lõikes 5 sätestatud hindamist kapitaliinstrumentide konverteerimise kuupäevaks, kohaldatakse

käesoleva seaduse § 36 lõiget 6 sellise olulise osaluse omandamise või suurendamise suhtes,

mis tuleneb kapitaliinstrumentide konverteerimisest.

§ 43. Konverteerimismäär

(1) Konverteerimismäär on tegur, mille abil määratakse kindlaks, kui palju omandiõiguse

instrumente saab teatavat liiki kohustiste konverteerimise korral, võttes aluseks üksiku

instrumendi või võlanõude kindlaksmääratud väärtusühiku.

40

(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutab allahindamis- või

konverteerimismeetme rakendamisel käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 8 nimetatud õigust,

võib takohaldada kapitaliinstrumentide ja kohustiste eri klasside suhtes erinevat

konverteerimismäära kooskõlas ühe või mõlema järgmise põhimõttega:

1) määra kasutamine tagab mõistliku hüvitise nendele mõjutatud võlausaldajatele, kes on

kandnud kahju allahindamise või teisendamise õiguse kasutamise tõttu;

2) kohaldatava maksejõuetusõiguse kohaselt on kõrgema nõude rahuldamisjärguga kohustiste

konverteerimise määr kõrgem kui allutatud kohustistel.

§ 44. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise lisatingimused

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab allahindamis- või konverteerimismeedet

vastavalt nõude rahuldamisjärgule tavalises maksejõuetusmenetluses järgmiselt:

1) esimese taseme omavahendeid vähendatakse esimesena proportsionaalselt kahjumiga ning

kuni nende ammendumiseni kohaldatakse käesoleva seaduse § 42 lõikes 1 nimetatud ühte või

mõlemat tegevust;

2) teise taseme omavahendite instrumentide põhisumma hinnatakse alla või konverteeritakse

esimese taseme omavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus ulatuses, et

saavutada kriisilahenduseesmärgid, või kuni nende instrumentide ammendumiseni olenevalt

sellest, millise toimingu väärtus on väiksem;

3) kolmanda taseme omavahendite instrumentide põhisumma hinnatakse alla või

konverteeritakse esimese taseme omavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus

ulatuses, et saavutada kriisilahenduseesmärgid, või kuni nende instrumentide ammendumiseni

olenevalt sellest, kumb summa on väiksem;

4) järelejäänud kõlblike kohustiste põhisumma või maksmisele kuuluv jääk vastavalt nõude

rahuldamisjärgule tavalises maksejõuetusmenetluses hinnatakse alla või konverteeritakse

esimese taseme omavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus ulatuses, et

saavutada kriisilahenduseesmärgid.

(2) Kui käesoleva seaduse § 30 kohaselt tehtud esialgse hindamise tulemusel saadud kohustiste

konverteerimise summad ületavad lõpliku hindamise summasid, võidakse kohaldada

üleshindamismehhanismi võlausaldajate suhtes ja seejärel omandiõiguse instrumendi omajate

suhtes neile hüvitise maksmiseks.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab kohustiste allahindamise või

konverteerimise otsuse tegemisel, et ühte kohustiste klassi ei hinnata alla ega konverteerita, kui

sellele alluv kohustiste klass on jäetud omandiõiguse instrumentideks konverteerimata või alla

hindamata.

(4) Nõuded, mis tulenevad omavahenditest, sealhulgas osaliselt omavahendiks

kvalifitseeruvatest instrumentidest, on madalama rahuldamisjärguga kui muud nõuded.

(5) Kui hinnatakse alla asjakohaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude

kõlblike kohustiste põhisumma, kohaldatakse selle tegevuse suhtes järgmisi tingimusi:

1) allahindamis- või konverteerimismeetmest tulenev vähendamine on lõplik tingimusel, et ei

kohaldata üleshindamist kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud hüvitise

maksmisega;

2) asjakohase kapitaliinstrumendi, võlainstrumendi või muu kõlbliku kohustise omaniku vastu

ei jää alles ühtegi kohustist, kuna instrumendi summa hinnati alla, välja arvatud olemasolevad

kohustised ning vastutus sellise kahju eest, mis võib tekkida allahindamisõiguse kasutamise

õiguspärasuse kohta esitatud kaebuse tagajärjel;

41

3) asjakohase kapitaliinstrumendi, võlainstrumendi või muu kõlbliku kohustise omanik ei saa

muud hüvitist kui käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel saadav kompensatsioon.

(6) Asjakohaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste

konverteerimiseks käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 2 ja 3 alusel võib Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus nõuda kindlustusandjalt või muult kriisilahenduse subjektilt esimese

taseme omavahendite instrumentide emiteerimist kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide ja

muude kõlblike kohustiste omanikele.

(7) Asjakohaseid kapitaliinstrumente, võlainstrumente või muid kõlblikke kohustisi võib

konverteerida, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

1) need esimese taseme omavahendite instrumendid on kokkuleppel Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksuse või vajaduse korral teise lepinguriigi kriisilahendusasutusega emiteerinud

kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt;

2) need esimese taseme omavahendite instrumendid emiteeritakse enne seda, kui

kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt on emiteerinud omandiõiguse instrumente

eesmärgil, et riik või valitsusasutus saaks teha sissemakseid omavahendite suurendamiseks;

3) need esimese taseme omavahendite instrumendid määratakse ja antakse üle viivitamata

pärast konverteerimisõiguse kasutamist;

4) konverteerimismäär on kooskõlas käesoleva seaduse §-s 43 sätestatuga.

(8) Esimese taseme omavahendite instrumentide emiteerimiseks kooskõlas käesoleva

paragrahvi lõikega 6 võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nõuda, et kindlustusandjal

või muul kriisilahenduse subjektil oleks Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse kehtiv

nõusolek emiteerida vajalik arv esimese taseme põhiomavahendeid.

§ 45. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise õiguslik tagajärg

(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab allahindamis- või

konverteerimismeedet vastavalt käesoleva seaduse § 41 lõikele 1, kasutades § 48 lõike 1

punktides 7–11 sätestatud õigusi, avaldab Finantsinspektsioon haldusakti kohustuste

põhisumma või tasumata jäägi vähendamise ja võlainstrumendi konverteerimise või

tühistamise kohta ning see hakkab kehtima selle avalikult teatavaks tegemisest arvates.

Haldusakt on kohe siduv kriisilahenduses oleva ettevõtja ning mõjutatud võlausaldajate ja

omandiõiguse instrumendi omajate suhtes.

(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 7

sätestatud õiguse alusel vähendanud kohustise põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki

nullini, loetakse see kohustis ja kõik sellega seotud kohustised ja nõuded, mis ei ole tekkinud

õiguse kasutamise ajaks, lõppenuks ning nende olemasolu ei saa ühegi järgmise menetluse

käigus tõendada kriisilahenduses oleva ettevõtja ega selle õigusjärglasest ettevõtja hilisema

likvideerimise menetluses.

(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus vähendab põhisummat või selle maksmisele

kuuluvat jääki osaliselt, kuid mitte nullini, toimitakse järgmiselt:

1) kohustis tühistatakse sellise summa ulatuses, mille võrra seda vähendatakse;

2) algse kohustise aluseks olev instrument või leping jääb kehtima kohustise põhisumma või

maksmisele kuuluva jäägi ülejäänud osa suhtes, arvestades põhisumma vähenemisega

kaasnevat makstava intressisumma muudatust ning muid tingimuste muudatusi, mis tulenevad

käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 12 sätestatud õiguse kasutamisest.

42

§ 46. Tuletisinstrumendist tuleneva kohustise allahindamine või konverteerimine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab tuletisinstrumendist tuleneva kohustise

suhtes allahindamis- või konverteerimismeedet üksnes selle lõpetamise korral või pärast seda.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus lõpetada tuletisinstrumendileping,

mille üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja, välja arvatud selline

tuletisinstrumendileping, mille suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 41 lõiget 9.

(3) Kui tuletisinstrumenditehingute suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 63 lõike 1

punktis 4 sätestatud tasaarvestuskokkulepet, hindab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

või käesoleva seaduse § 29 lõikes 2 nimetatud sõltumatu ekspert sellistest tehingutest tuleneva

vastastikuse kohustise tasaarvestamisest järele jäänud nõude saldot tasaarvestuskokkuleppe

tingimuste alusel.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab tuletisinstrumendist tuleneva kohustise

väärtuse kindlaks, arvestades järgmiste asjaoludega:

1) sobiv metoodika tuletisinstrumendi klassi väärtuse kindlaksmääramiseks, sealhulgas

tehingute korral, mille suhtes kohaldatakse tasaarvestuskokkulepet;

2) tuletisinstrumendi positsiooni väärtuse kindlaksmääramise tähtaja kehtestamise põhimõtted;

3) sobiv metoodika, mille abil saaks võrrelda väärtuse vähenemist, mis võib tekkida

tuletisinstrumendi kohta käiva lepingu lõpetamisest ning kohustiste allahindamise või

konverteerimise meetme rakendamisest, kahjuga, mis tekiks tuletisinstrumendile allahindamise

või konverteerimise menetluse käigus.

§ 47. Konverteerimise tulemuslikkuse tagamine

(1) Selleks, et tagada kohustiste tulemuslik konverteerimine, peab kindlustusandjal ja muul

kriisilahenduse subjektil olema nõuetekohases summas aktsia- või osakapitali või muid esimese

taseme omavahendeid, et emiteerida piisavalt omandiõiguse instrumente.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus jälgib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu

täitmist kriisilahenduskava koostamise ja haldamise käigus.

(3) Ettevõtja asutamise lepingu või põhikirjaga ei või ette näha tingimusi, mis takistavad

kohustiste konverteerimist omandiõiguse instrumentideks, sealhulgas ei või omandiõiguse

instrumendi omajatele ette näha ostueesõigust või saada neilt nõusolekut kapitali

suurendamiseks.

6. peatükk

Kriisilahendusõigused ja riigi õiguse kohaldamine

1. jagu

Kriisilahendusõigused

§ 48. Kriisilahendusõigused

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus kasutada kõiki käesolevas seaduses

kriisilahenduse algatamise tingimustele vastava kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekti

suhtes sätestatud õigusi. Lisaks on tal järgmised kriisilahendusõigused, mida ta võib kasutada

teistest õigustest eraldi või koos nendega:

43

1) õigus nõuda isikutelt vajalikku teavet, et teha otsus kriisilahenduse algatamise kohta ja teha

kriisilahendusmeetmete rakendamiseks tarvilikke ettevalmistusi, sealhulgas on tal õigus nõuda

teavet kriisilahenduskava ajakohastamiseks ja täiendamiseks ning kohapealse kontrolli käigus

esitatavat teavet;

2) õigus omandada kontroll kriisilahenduses oleva ettevõtja üle ning kasutada õigusi ja volitusi,

mis on selle ettevõtja omandiõiguse instrumendi omajatel ning juhatuse ja nõukogu liikmetel;

3) õigus keelata sõlmida uusi kindlustus- ja edasikindlustuslepinguid ning õigus alustada

maksevõimelisena likvideerimise menetlust kriisilahenduses oleva kindlustusandja suhtes ja

lõpetada tema tegevus;

4) õigus lubada tegutseval sildkindlustusandjal sõlmida uusi kindlustuslepinguid ja neid

uuendada käesoleva seaduse § 37 lõigetes 5 ja 6 sätestatud erandi alusel;

5) õigus anda üle kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud omandiõiguse instrumendid;

6) õigus anda üle muule ettevõtjale tema nõusolekul kriisilahenduses oleva ettevõtja vara,

õigused või kohustised;

7) õigus restruktureerida kindlustuslepingutest tulenevad nõuded või vähendada, sealhulgas

nullini, kriisilahenduses oleva ettevõtja võlainstrumentide ja kõlblike kohustiste, samuti

kindlustuslepingutest tulenevate nõuete põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki;

8) õigus konverteerida kriisilahenduses oleva ettevõtja võlainstrumente ja kõlblikke kohustisi,

sealhulgas kindlustuslepingutest tulenevaid nõudeid kindlustusandja, muu kriisilahenduse

subjekti, asjaomase emaettevõtja või sellise sildkindlustusandja omandiõiguse instrumentideks,

kellele antakse üle kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti vara, õigused või

kohustised;

9) õigus tühistada kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud võlainstrumente, välja arvatud

käesoleva seaduse § 41 lõike 7 punktis 1 sätestatud tagatud kohustisi;

10) õigus vähendada, sealhulgas nullini, kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse

instrumentide nimiväärtust ja tühistada selliseid omandiõiguse instrumente;

11) õigus nõuda kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt või asjaomaselt emaettevõtjalt

omandiõiguse instrumentide või muude kapitaliinstrumentide, sealhulgas eelisaktsiate ja

vahetusvõlakirjade emiteerimist;

12) õigus muuta kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud võlainstrumentide või muude

kõlblike kohustiste tagasimaksmise tähtpäeva või muuta sellistelt instrumentidelt ja kohustistelt

makstava intressi summat või intressi maksmise alustamise tähtpäeva, sealhulgas õigus maksed

ajutiselt peatada;

13) õigus lõpetada finantslepingud ja tuletisinstrumendid;

14) õigus kutsuda tagasi või muuta kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu

liikmed;

15) õigus nõuda Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuselt olulise osaluse hindamist

kindlustustegevuse seaduse §-s 119 sätestatud menetlustähtaegu kohaldamata.

(2) Kriisilahendusmeetmete rakendamise suhtes ei kohaldata õigusnorme, välja arvatud

riigieelarve seadus, mis sätestavad nõude saada tehingule või toimingule omandiõiguse

instrumendi omaja, võlausaldaja, kindlustusvõtja või muu kolmanda isiku varasem heakskiit

või nõusolek. Samuti ei kohaldata õigusnorme sellise teate või prospekti või muu sellesarnase

teabe või dokumendi esitamise või registreerimise kohustuse suhtes, piiramata käesoleva

seaduse § 26 lõigetes 4 ja 11 ning §-s 65 ja § 66 lõigetes 1–6 sätestatud nõudeid, samuti liidu

riigiabi õigusaktidest tulenevate teavitamisnõuete kohaldamist.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kõik allahindamis- või

konverteerimismeetme rakendamiseks vajalikud toimingud või nõuab nende täitmist,

sealhulgas on tal õigus nõuda pädevalt reguleeritud väärtpaberituru korraldajalt, et ta teeks sel

turul vähemalt järgmist:

44

1) omandiõiguse instrumentide või võlainstrumentidega kauplemise või noteerimise peatamine

või lõpetamine;

2) uute omandiõiguse instrumentide noteerimine või kauplemisele lubamine;

3) allahinnatud võlainstrumentide uuesti noteerimine või kauplemisele lubamine, ilma et tuleks

täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1129, mis käsitleb väärtpaberite

avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatavat prospekti ning

millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/71/EÜ (ELT L 168, 30.06.2017, lk 12–82),

kohast prospekti avaldamise nõuet.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab äriregistrit, väärtpaberite

keskdepositooriumi ja muud asjasse puutuvat registrit kriisilahenduse algatamise otsusest

viivitamata ning esitab asjakohasel juhul kriisilahendusmeetme rakendamise otsuse alusel

kandeavalduse.

§ 49. Kriisilahendusõiguste kasutamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahendusõiguste kasutamise korral muu

hulgas:

1) näha ette üleandmise ilma, et üleantavaid finantsinstrumente, õigusi, vara või kohustisi

mõjutaksid kohustised või koormatised, kui käesoleva seaduse § 63 lõigetes 7 ja 8 ei ole

sätestatud teisiti, sealhulgas õigust hüvitisele ei käsitata kohustise või koormatisena;

2) käsitada vastuvõtjat kriisilahenduses oleva ettevõtjana koos tema õiguste, kohustiste ja

tegevustega kindlustusandja võõrandamise ja sildkindlustusandja meetme rakendamise korral,

sealhulgas vastuvõtja õigus olla makse- ja arveldussüsteemi liige või reguleeritud

väärtpaberituru osaline;

3) nõuda teabevahetust ja abi andmist kriisilahenduses oleva ettevõtja ning vastuvõtja vahel;

4) nõuda kriisilahenduses oleva kindlustusandja sõlmitud kindlustuslepingu tingimuste

muutmist või nende kehtetuks tunnistamist või lepingupooleks oleva kindlustusandja

asendamist vastuvõtjaga;

5) anda edasikindlustusandja nõusolekuta üle edasikindlustusõigused, mis hõlmavad üleantud

kindlustus- või edasikindlustuslepingust tulenevaid nõudeid, kui Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus annab kriisilahenduses oleva ettevõtja selliste edasikindlustusõigustega

seotud vara ja kohustised täielikult või osaliselt üle teisele ettevõtjale.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus nõuda pädevalt reguleeritud

väärtpaberituru korraldajalt, et ta teeks järgmisi tegevusi:

1) uute omandiõiguse instrumentide noteerimine või kauplemisele lubamine;

2) omandiõiguse instrumentide või võlainstrumentidega kauplemise või nende noteerimise

peatamine või lõpetamine.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2

sätestatud õigusi, kui see on tema hinnangul vajalik kriisilahenduse tulemuslikkuse tagamiseks

ning ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kehtestada majandustegevuse järjepidevuse

tagamise korra, et tagada kriislahenduse tulemuslikkus ja asjakohasel juhul vastuvõtja õigus

jätkata tegevust.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud kord sisaldab eelkõige järgmist:

1) kriisilahenduses oleva kindlustusandja sõlmitud kindlustuslepingute täitmise jätkamine nii,

et vastuvõtja võtab üle selle kindlustusandja õigused ja kohustised seoses üleantud

45

finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega, ning lepingudokumentides kriisilahenduses

oleva kindlustusandja asendamine vastuvõtjaga;

2) kohtumenetluses, mis on seotud üleantud finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega,

kriisilahenduses oleva ettevõtja asendamine vastuvõtjaga.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 ja lõike 5 punktis 2 sätestatud õigused ei mõjuta

järgmiste õiguste kasutamist:

1) õigus lõpetada kriisilahenduses oleva ettevõtja töötaja tööleping;

2) kooskõlas käesoleva seaduse §-dega 54–56 lepingupoole õigus kasutada lepingust tulenevaid

õigusi, sealhulgas õigus leping üles öelda, milleks on lepingutingimuste alusel õigus

kriisilahenduses oleva ettevõtja tegevuse või tegevusetuse tõttu enne üleandmist või vastuvõtja

tegevuse või tegevusetuse tõttu pärast üleandmist.

§ 50. Õigus määrata erihaldur

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse

liikmete asendamiseks määrata erihalduri või mitu erihaldurit, kellel on ettevõtja juhtimiseks

vajalik kutsealane sobivus ning vajalikud oskused ja teadmised.

(2) Erihalduril on kõik kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendi omajate ja

juhatuse liikmete õigused, mida ta kasutab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse kontrolli

all.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib piirata erihalduri volitusi või nõuda, et

erihalduri tehtavate otsuste jaoks on vaja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse

nõusolekut.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus avalikustab Finantsinspektsiooni veebilehel

erihalduri määramise otsuse. Otsuses esitatakse erihalduri nimi, ametialane kvalifikatsioon ja

hariduskäigu kokkuvõte, töö- ja ametikohad, mida erihaldur on varem pidanud, ning tema

tasustamise põhimõtted. Avalikustamine kestab kuni erihalduri mandaadi lõppemiseni.

(5) Erihaldur on kohustatud tegutsema parimal võimalikul viisil kriisilahenduseesmärkide

saavutamiseks ja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse algatatud kriisilahenduse

elluviimiseks, sealhulgas siis, kui see on vastuolus kindlustusandja põhikirjas või õigusaktides

sätestatud juhtidele seatud kohustustega.

(6) Erihaldur esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele kirjalike aruannetena

kriisilahenduses oleva ettevõtja finantsseisundi üksikasjaliku kirjelduse ja rakendatud

meetmete põhjendused erihalduri mandaadi alguses ja lõpus ning Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksuse määratud ajavahemiku tagant.

(7) Erihaldur määratakse kuni üheks aastaks. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib

tähtaega erandkorras pikendada, kui erihalduri määramise tingimused on endiselt täidetud.

(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib erihalduri igal ajal tagasi kutsuda.

§ 51. Äritegevuseks vajalike teenuste ja vahendite tagamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt või

temaga samasse kindlustusgruppi kuuluvalt ettevõtjalt nõuda äritegevuse toimimiseks vajalike

teenuste osutamist või selliste vahendite pakkumist, mis on vastuvõtjale vajalikud talle üle

46

antud äritegevuse tõhusaks toimimiseks, sealhulgas juhul, kui kriisilahenduses oleva ettevõtja

või temaga samasse kindlustusgruppi kuuluva ettevõtja suhtes on algatatud tavaline

maksejõuetusmenetlus.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib nõuda oluliselt teenuseosutajalt otseselt või

kaudselt pakutavate kaupade tarnimise või sellisel viisil pakutavate teenuste osutamise

jätkamist kriisilahenduses olevale ettevõtjale ka pärast kriisilahenduse algatamist järgmistel

tingimustel:

1) olulise teenuseosutaja vara ei kata tema kohustusi või objektiivsete tõendite alusel võib

järeldada, et tema vara ei kata neid lähiajal;

2) oluline teenuseosutaja ei ole suuteline tasuma õigeks ajaks oma võlgu või täitma muid

kohustusi või objektiivsete tõendite alusel võib järeldada, et ta ei ole suuteline seda lähiajal

tegema.

(3) Oluline teenuseosutaja on kindlustusandjaga samasse kindlustusgruppi kuuluv ettevõtja, kes

pakub kaupu või osutab teenuseid, nagu info- ja tehnoloogiateenus, kommunaalteenus ning

ruumide rent, teenindus ja korrashoid, mis on vajalik kindlustusandja tegevuse pidevaks

toimimiseks või kindlustuskaitse katkematuse tagamiseks.

(4) Teise lepinguriigi kriisilahenduse korral on Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel

õigus nõuda kindlustusgruppi kuuluvalt Eesti ettevõtjalt, et ta täidaks teise lepinguriigi

kriisilahendusasutuse nõutud kohustusi äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste osutamiseks

või vahendite pakkumiseks, mis on vajalik vastuvõtjale üle antud äritegevuse tõhusaks

toimimiseks.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 sätestatud teenuseid osutatakse ja vahendeid pakutakse

järgmistel tingimustel:

1) kui neid osutati ja pakuti kriisilahenduses olevale ettevõtjale enne kriisilahenduse algatamist

sõlmitud lepingu alusel, tehakse seda selle lepingu kehtivusaja jooksul samadel tingimustel

edasi;

2) kui leping puudub või on lõppenud, osutatakse ja pakutakse neid mõistlikel tingimustel.

§ 52. Kolmandas riigis asuva varaga või kolmanda riigi õigusega reguleeritud õiguste,

kohustiste ja omandiõiguse instrumentidega seotud õigused

(1) Kui kriisilahendustegevus on seotud kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi

õigusaktis reguleeritud omandiõiguse instrumentide, õiguste või kohustistega, võib

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nõuda, et tehtaks järgmist:

1) kriisilahenduses olevat ettevõtjat kontrolliv isik ja vastuvõtja teevad kõik vajaliku

kriisilahendustegevuse elluviimise tagamiseks;

2) kontrolliv isik haldab vastuvõtja nimel omandiõiguse instrumente, vara või õigusi või täidab

kohustisi, kuni ta alustab kriisilahendustegevusega;

3) vastuvõtja mõistlikud kulud, mis on tehtud selleks, et käesoleva paragrahvi punktides 1 ja 2

nimetatud tegevused oleksid tagatud, kaetakse käesoleva seaduse § 32 lõikes 8 sätestatu kohasel

viisil.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu tagamiseks näeb kindlustusandja või muu

kriisilahenduse subjekt asjaomases kokkuleppes ette tingimuse, et omandiõiguse instrumendi

omaja, võlausaldaja või kohustise aluseks olev lepingupool nõustub kohustise allahindamise

või konverteerimisega ning kohustise põhisumma või maksmisele kuuluva jäägi vähendamise,

konverteerimise või tühistamisega, mida Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib oma

õigusi kasutades teha.

47

(3) Kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekt esitavad Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksusele selle nõudmisel sõltumatu õiguseksperdi kirjaliku põhjendatud

õigusarvamuse, mis kinnitab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimuse õiguslikku

jõustatavust ja tulemuslikkust.

(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul ei ole vaatamata kontrollitava

isiku tegutsemisele käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatu tagamine tõenäoline, ei

alustata toimingut kolmandas riigis asuva vara või selle riigi õigusega reguleeritud

omandiõiguse instrumentide, õiguste või kohustistega.Kui Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus on toimingu juba teinud, on see sellise vara, omandiõiguse instrumentide,

õiguste ja kohustiste suhtes tühine.

§ 53. Lepinguliste kohustuste täitmine

(1) Ettevõtja suhtes rakendatavat kriisiennetusmeedet või kriisiohjemeedet, sealhulgas meetme

rakendamisega vahetult seotud sündmust, ei käsitata täitmist tingiva juhtumina Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta (EÜT L 168,

27.06.2002, lk 43–50) tähenduses ettevõtja sõlmitud lepingu alusel ega

maksejõuetusmenetlusena makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 7 tähenduses tingimusel, et

jätkatakse lepingu põhikohustuste, sealhulgas makse- ja ülekandekohustuste täitmist ning

tagatise andmist.

(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka tütarettevõtjast kindlustusandja sõlmitud

sellise lepingu suhtes, mis sisaldab kohustisi, mida tagab või muul viisil toetab emaettevõtja

või kindlustusgrupi ettevõtja, või kindlustusgrupi ettevõtja sõlmitud sellise lepingu suhtes, mis

sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet.

(3) Kui kolmanda riigi kriisilahendusmenetlust tunnustatakse käesoleva seaduse § 74 kohaselt

või kui seda ei tunnustata, aga Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nii otsustab,

käsitatakse kõnealust menetlust käesolevat paragrahvi kohaldades kriisiohjemeetmena.

(4) Kui kriisilahenduses olev kindlustusandja jätkab lepingust tulenevate kohustuste, sealhulgas

makse- ja ülekandekohustuste täitmist, ning tagatise andmist, ei ole kriisiennetus- või

kriisiohjemeetme rakendamine ega sellega vahetult seotud sündmus aluseks, et:

1) kasutada lõpetamise, peatamise, muutmise või tasaarvestuse õigust või lõpetamisel oleva

tasaarvestuse õigust, sealhulgas seoses tütarettevõtja sõlmitavate lepingutega, mille järgseid

kohustusi tagab või toetab muul viisil kindlustusgrupi ettevõtja ja mis sisaldavad vastastikuste

kohustuste täitmata jätmise sätet;

2) saada enda omandisse, kontrollida või tagatisena sisse nõuda kindlustusandja või muu

kriisilahenduse subjekti või temaga samasse kindlustusgruppi kuuluva isiku vara sellise lepingu

alusel, mis sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet;

3) mõjutada kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti või temaga samasse

kindlustusgruppi kuuluva isiku lepingulist õigust, mis sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata

jätmise sätet.

(5) Käesoleva paragrahvi lõiked 1–4 ei piira isiku õigust võtta kasutusele lõike 4 punktis 1, 2

või 3 nimetatud meedet, kui see õigus tekib sündmuse tõttu, mis ei ole kriisiennetus- või

kriisiohjemeetme rakendamine, või sellega vahetult seotud sündmuse tõttu.

48

(6) Käesoleva seaduse §-des 54 ja 55 sätestatud peatamist ning piiramist ei käsitata käesoleva

paragrahvi lõigete 1, 2 ja 4 ning käesoleva seaduse § 56 lõike 2 kohaldamise korral lepingulise

kohustuse täitmata jätmisena.

(7) Käesoleva paragrahvi sätteid käsitatakse üldist kehtivust omavate sätetena Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava

õiguse kohta (Rooma I) (ELT L 177, 04.07.2008, lk 6–16) artikli 9 tähenduses.

(8) Kriisilahenduses ei kohaldata asjaõigusseaduse §-e 3143 ja 3192.

§ 54. Makse- ja ülekandekohustuse peatamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva

ettevõtja lepingujärgsed makse- või ülekandekohustused käesoleva seaduse § 66 lõike 1

punktis 2 sätestatud teate avaldamisest arvates kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni

sama ettevõtja asukohariigi aja järgi (edaspidi peatamisperiood).

(2) Makse- või ülekandekohustus, mis oleks tulnud täita peatamisperioodil, tuleb täita

viivitamata pärast selle perioodi lõppu.

(3) Peatamisõiguse kohaldamise korral peatuvad peatamisperioodiks ka kõik vastaspoole

asjakohasest lepingust tulenevad makse- või ülekandekohustused.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud peatamisõigust ei kohaldata selliste makse- ja

ülekandekohustuste suhtes, mis on võetud:

1) makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemide või nende

korraldajate vastu;

2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 artikli 14 kohaste liidu

tegevusloaga kesksete vastaspoolte vastu ning selliste kolmandate riikide kesksete vastaspoolte

vastu, keda Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus tunnustab nimetatud määruse artikli 25

kohaselt.

(5) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korral võtab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

arvesse peatamisõiguse kasutamise mõju ja määrab selle õiguse kasutamise ulatuse vastavalt

iga üksikjuhtumi asjaoludele.

§ 55. Tagatisest tuleneva õiguse jõustamise piiramine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib peatamisperioodiks seada piirangu

kriisilahenduses oleva ettevõtja võlausaldajatele, kellel on selle ettevõtja varade suhtes tagatud

nõuded, ja tagatisest tuleneva õiguse jõustamisele.

(2) Piiramisõigust ei kohaldata käesoleva seaduse § 54 lõikes 4 nimetatud arveldussüsteemide

või nende korraldajate ja kesksete vastaspoolte suhtes.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab, et käesoleva paragrahvi lõike 1 piirangud

on ühtsed kõikidele nendele kindlustusgrupi ettevõtjatele, kelle suhtes rakendatakse

kriisilahendusmeetmeid, kui kohaldatakse käesoleva seaduse § 63 lõikeid 12 ja 13.

§ 56. Lepingu lõpetamise õiguse peatamine

49

(1) Lepingu lõpetamise õigus käesoleva seaduse tähenduses on lepingupoole õigus leping

lõpetada või nõuda kohustuste täitmise kiirendamist, lõpuleviimist või tasaarvestamist või muu

samalaadne õigus, mille tulemusel lepingupoole kohustuse täitmine peatatakse, seda

muudetakse või see lõpetatakse või mis välistab lepingu alusel tekkiva kohustuse, mis muidu

tekiks.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva

ettevõtja lepingupoolelõpetamise õigus käesoleva seaduse § 54 lõikes 1 sätestatud

peatamisperioodiks tingimusel, et jätkatakse makse- ja ülekandekohustuste täitmist ning

tagatise andmist.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva

ettevõtja tütarettevõtja lepingupoole lõpetamise õigus käesoleva seaduse § 66 lõike 1 punktis 2

sätestatud teate avaldamisest arvates kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni

tütarettevõtja asukohariigi aja järgi järgmistel tingimustel:

1) kriisilahenduses olev ettevõtja tagab asjakohasest lepingust tulenevad kohustused või toetab

neid muul viisil;

2) lõpetamisõigus põhineb üksnes kriisilahenduses oleva ettevõtja maksejõuetusel või

finantsseisundil;

3) kriisilahenduses oleva ettevõtja suhtes on kasutatud või võidakse kasutada käesoleva seaduse

§ 48 lõike 1 punktis 5 või 6 sätestatud üleandmisõigust ning selle lepinguga seotud

tütarettevõtjast ettevõtja vara ja kohustised on üle antud ning vastuvõtja on need vastu võtnud

või need veel antakse üle ja võetakse vastu või Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab

muul viisil, et selliste kohustuste tekkimise korral oleks olemas piisav kaitse.

(4) Lepingu lõpetamise õigust võib kasutada enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 sätestatud

perioodi lõppu, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on lepingupoolt teavitanud sellest,

et lepinguõigusi ja lepingust tulenevaid kohustusi ei anta üle muule ettevõtjale või neid ei

hinnata alla ega konverteerita käesoleva seaduse § 41 lõike 1 punkti 2 alusel.

(5) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutab lepingu lõpetamise õiguse peatamise

õigust ja ta ei ole teavitanud lepingupoolt käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt, võib käesoleva

paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud perioodi lõppedes kasutada lõpetamisõigust vastavalt

käesoleva seaduse §-le 53 järgmiselt:

1) kui lepinguõigused ja lepingust tulenevad kohustused on üle antud muule ettevõtjale, võib

lepingupool kasutada lõpetamisõigust selle lepingu tingimuste kohaselt üksnes vastuvõtja

jätkuva või järgmise täitmist nõudva juhtumi korral;

2) kui lepinguõigused ja lepingust tulenevad kohustused jäävad kriisilahenduses olevale

ettevõtjale ning Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei ole rakendanud allahindamis- või

konverteerimismeedet käesoleva seaduse § 41 lõike 1 punktis 1 sätestatud eesmärgil, võib

lepingupool peatamisperioodi lõppedes kasutada lepingu lõpetamise õigust vastavalt selle

lepingu tingimustele.

(6) Peatamisõigust ei kohaldata käesoleva seaduse § 54 lõikes 4 nimetatud arveldussüsteemide

või nende korraldajate ja kesksete vastaspoolte suhtes.

§ 57. Peatamis- ja piiramisõiguse lepinguline tunnustamine kriisilahenduses

(1) Kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekt lepib igas sõlmitavas finantslepingus, mille

suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust, kokku, et võlausaldaja või lepingu teine pool

nõustub Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse õigusega, mille järgi ta võib kasutada

finantslepingu suhtes käesoleva seaduse §-del 54–56 põhinevat õigust peatada selle kohustuse

50

täitmine või piirata õigusi, ja tunnustab oma seotust käesoleva seaduse § 53 nõuetega.

Käesolevas seaduses käsitatakse finantslepingut Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2014/59/EL artikli 2 punkti 100 tähenduses.

(2) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse kõigi selliste finantslepingute suhtes, millega:

1) võetakse uus kohustus või muudetakse oluliselt olemasolevat kohustust;

2) nähakse ette Eesti õiguse alusel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmise peatamine

või lepingu lõpetamine ühel või mitmel alusel või tagatistest tulenevate õiguste teostamine

käesoleva seaduse § 53–56 nõuete alusel.

(3) Kui kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud nõuet, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus sellele vaatamata kohaldada

käesoleva seaduse §-de 54–56 sätestatud õigusi.

§ 58. Kindlustuslepingu ülesütlemise õiguse ajutine peatamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus ajutiselt piirata kindlustusvõtjate õigust

öelda üles kriisilahenduses oleva kindlustusandjaga sõlmitud elukindlustusleping või see õigus

ajutiselt peatada, kui kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, kindlustatute ja kahjustatud isikute

vastu jätkatakse kindlustuslepingust tulenevate põhikohustuste täitmist, eelkõige hüvitiste

maksmist.

(2) Käesolevas paragrahvis sätestatud õigust võib rakendada üksnes kriisilahendusmeetme

rakendamise toetamiseks ning see kehtib käesoleva seaduse § 66 lõike 1 punktis 2 nimetatud

tähtaja jooksul.

§ 59. Muude kriisilahendusõiguste kasutamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel võib olla kontroll kriisilahenduses oleva

ettevõtja üle, sealhulgas võib tal määratud isiku kaudu olla õigus:

1) juhtida ettevõtja tegevust ja teenuste osutamist ning nendega tegelda, seejuures on tal

omandiõiguse instrumendi omaja ja ettevõtja juhiga samad õigused;

2) hallata ja võõrandada ettevõtja vara.

(2) Kriisilahenduses olev ettevõtja ei saa omandiõiguse instrumentidega kaasnevat hääleõigust

kasutada kriisilahenduse ajal.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus viib ellu kriisilahendustegevust

Finantsinspektsiooni juhatuse otsuse alusel ka siis, kui tal ei ole kriisilahenduses oleva ettevõtja

üle kontrolli. Otsuse peale kaebuse esitamise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 64.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus otsustab iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kas viia

kriisilahendus ellu kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatuga, võttes arvesse

kriisilahenduseesmärke ja kriisilahenduse üldpõhimõtteid, kriisilahenduses oleva ettevõtja

seisundit ning vajadust parandada selliste kindlustusgruppide kriisilahenduse tulemuslikkust,

millesse kuuluvad ettevõtjad on asutatud mitmes lepinguriigis.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust ei käsitata juhatuse liikmena äriseadustiku

tähenduses ega isikuna, kes tegelikult juhib ettevõtjat.

51

2. jagu

Õiguse kohaldamine

§ 60. Eesti ja teise lepinguriigi õiguse kohaldamine

(1) Kui omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste või kohustiste üleandmine hõlmab vara, mis

asub teises lepinguriigis, või kui õigusi või kohustisi reguleeritakse teise lepinguriigi

õigusaktidega, toimub üleandmine teise lepinguriigi õiguse kohaselt.

(2) Kui kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste põhisumma

vähendamine või konverteerimine hõlmab selliseid instrumente või kohustisi, mis on

reguleeritud teise lepinguriigi õigusaktiga, või kui nendega seotud võlausaldajad asuvad teises

lepinguriigis, kohaldatakse allahindamise või konverteerimisega seotud õigusi vastavalt

käesolevale seadusele.

(3) Kui teise lepinguriigi kriisilahendustegevus hõlmab Eestis asuva vara üleandmist või Eesti

õigusaktidega reguleeritud õiguste või kohustiste üleandmist, kohaldatakse järgmist:

1) omandiõiguse instrumendi omajal, võlausaldajal ega kolmandal isikul, keda üleandmine

mõjutab, ei ole õigust takistada, vaidlustada ega tühistada omandiõiguse instrumentide, vara,

õiguste või kohustiste üleandmist Eesti õiguse alusel;

2) pädevad ametiasutused on kohustatud andma teise lepinguriigi kriisilahendusasutusele

omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste ja kohustiste üleandmisel mõistlikul määral abi

kooskõlas Eesti õigusega.

(4) Omandiõiguse instrumendi omajal ja mõjutatud võlausaldajal on õigus vaidlustada

instrumendi või kohustise põhisumma vähendamine või konverteerimine üksnes seda õigust

kasutava kriisilahendusasutuse asukohariigi õiguse alusel.

(5) Käesolevat seadust kohaldatakse järgmistel juhtudel:

1) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleandmisel on omandiõiguse instrumendi omajal,

võlausaldajal ja kolmandal isikul õigus vaidlustada üleandmine vastavalt käesoleva seaduse §-

le 64;

2) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud osalisel üleandmisel võetakse käesoleva seaduse

7. peatükis sätestatud kaitsemeetmed;

3) käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul on võlausaldajal õigus vaidlustada

instrumentide või kohustiste põhisumma vähendamine või konverteerimine käesoleva seaduse

§ 64 kohaselt.

7. peatükk

Õiguskaitsemeetmed

§ 61. Õiguskaitsemeetmed osalise üleandmise ja allahindamis- või konverteerimismeetme

rakendamise korral

(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kriisilahendusmeetme rakendamise korral,

välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul, andnud vastuvõtjale üle üksnes osa

ettevõtjate õigustest, varast ja kohustistest, rahuldatakse kriisilahenduses olevate ettevõtjate

omandiõiguse instrumendi omajate, kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, õigustatud isikute

ning muude võlausaldajate need nõuded, mis ei ole üle antud, vähemalt ulatuses, milles need

oleksid olnud rahuldatud tavalises maksejõuetusmenetluses sel hetkel, kui tehti käesoleva

seaduse §-s 27 sätestatud otsus.

52

(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on rakendanud allahindamis- või

konverteerimismeedet, ei kanna omandiõiguse instrumendi omajad, kindlustusvõtjad,

kindlustatud, soodustatud isikud, õigustatud isikud ning muud võlausaldajad, kelle nõuded on

alla hinnatud või konverteeritud omakapitaliks, suuremat kahju, kui nad oleksid kandnud

tavalises maksejõuetusmenetluses sel hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus.

§ 62. Omandiõiguse instrumendi omaja ja võlausaldaja õigus hüvitisele ning selle

määramine

(1) Selleks, et tuvastada, kas omandiõiguse instrumendi omajat, kindlustusvõtjat, soodustatud

isikut, õigustatud isikut ja muid võlausaldajaid oleks kriisilahenduses oleva ettevõtja tavalise

maksejõuetusmenetluse käigus koheldud paremini, hindab sõltumatu isik järgmist mõju või

selle erinevust tavalise maksejõuetusmenetluse mõjust viivitamata pärast

kriisilahendusmeetmete rakendamist:

1) võimalik mõju omandiõiguse instrumendi omajale, kindlustusvõtjale, kindlustatule,

soodustatud isikule, õigustatud isikule ja muudele võlausaldajatele või kindlustuse tagamise

skeemidele, kui ettevõtja oleks likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses sel hetkel, kui

tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus;

2) tegelik mõju omandiõiguse instrumendi omajale, kindlustusvõtjale, kindlustatule,

soodustatud isikule, õigustatud isikule ja muudele võlausaldajatele kriisilahenduse ajal;

3) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud võimaliku mõju erinevus punktis 2 sätestatud tegelikust

mõjust.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hindamine (edaspidi järelhindamine) ei ole osa

käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud hindamisest ja selle eelduseks on, et kriisilahenduses oleva

ettevõtja suhtes, kelle suhtes rakendati kriisilahendustegevust, oleks algatatud tavaline

maksejõuetusmenetlus hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus, sealjuures

kriisilahendusmeedet või -meetmeid rakendamata.

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule arvestatakse järelhindamisel äriliselt

mõistlikku hinnangut selle kohta, millised kulud kaasnevad sõlmitud kindlustuslepingute

asendamisega, arvestades muu hulgas vahendustasude ja lepingu sõlmimise kuludega sel

hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus. See hinnang tehakse asjakohaste

kindlustusvõtjate rühmade kaupa.

(4) Järelhindamisel ei võeta arvesse avaliku sektori erakorralise finantstoetuse kasutamist.

(5) Omandiõiguse instrumendi omajal, kindlustusvõtjal, kindlustatul, soodustatud isikul,

õigustatud isikul ja muudel võlausaldajatel või kindlustuse tagamise skeemil on õigus vahe

ulatuses hüvitisele, kui järelhindamise tulemusel selgub, et nad on kandnud suuremat kahju, kui

nad oleksid kandnud ettevõtja likvideerimise korral tavalises maksejõuetusmenetluses.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud hüvitise määramisega seotud nõuded vaadatakse

läbi tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses. Avaldus hüvitise määramiseks tuleb

kohtule esitada kolme kuu jooksul järelhindamise tulemustele tugineva Finantsinspektsiooni

juhatuse otsuse avaldamisest arvates.

§ 63. Vastaspoolega seotud õiguskaitsemeetmed

(1) Käesolevas paragrahvis sätestatud kaitsemeetmeid kohaldatakse järgmiste kokkulepete ja

nende vastaspoolte suhtes:

53

1) tagatiskokkulepe, mille alusel on isikul tagatise kaudu tegelik või tingimuslik õigus üleantava

vara või üleantavate õiguste suhtes, olenemata sellest, kas see õigus tagatakse konkreetse vara

või õiguste abil või muutuva väärtusega kommertspandi või muu sarnase lepingu abil;

2) omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi 2002/47/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses;

3) vastastikune tasaarvestuskokkulepe, mille korral võib kaks või enam nõuet või kohustist

tasaarvestada kriisilahenduses oleva kindlustusandja ja vastaspoole vahel;

4) tasaarvestuskokkulepe, mille korral saab mitu nõuet või kohustist konverteerida üheks

netonõudeks, sealhulgas lepingu lõpetamise korral tehtav tasaarvestus, mille käigus

kiirendatakse poolte kohustusi täitmist tingiva juhtumi korral nii, et need tuleb kohe täita, või

need lõpetatakse; kummalgi juhul konverteeritakse kohustised üheks netonõudeks või

asendatakse ühe netonõudega;

5) investeerimisriskiga elukindlustusleping või muu eraldatud portfell;

6) edasikindlustusleping;

7) struktureeritud finantskokkulepe, sealhulgas väärtpaberistamise ja riskide maandamise

eesmärgil kasutatavad finantsinstrumendid, mis moodustavad lahutamatu osa tagatiste

kogumist ning on tagatud sarnaselt pandikirjadega; kokkulepe hõlmab tingimust, mille järgi

kokkuleppe pool, usaldusisik, agent või esindaja annab tagatise ja hoiab seda.

(2) Tasaarvestuskokkulepe hõlmab ka lõpetamise korral tehtava tasaarvestuse tingimusi, mis

on kindlaks määratud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ artikli 2 lõike 1

punkti n alapunktis i, ning makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud tasaarvestust.

(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud kaitsemeetmeid rakendatakse, kui Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus:

1) annab kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused või kohustised osaliselt üle teisele

ettevõtjale või kriisilahendusmeetme rakendamisel sildkindlustusandjalt või vara ja kohustiste

valitsemise ettevõtjalt muule isikule;

2) kasutab käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 6 sätestatud õigust.

(4) Kaitsemeetmeid rakendatakse sõltumata kokkuleppe osapoolte arvust või sellest, kas

meetmed põhinevad lepingul, usalduskokkuleppel või muul alusel või tulenevad seadusest või

välisriigi õigusaktist või on nendes osaliselt või täielikult ette nähtud.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 ja 6 nimetatud kokkuleppele tagatakse

kaitse, hoitakse sellega ära järgmine:

1) selliste õiguste ja kohustiste osaline üleandmine, mis on kaitstud kriisilahenduses oleva

ettevõtja ja vastaspoole vahelise asjakohase kokkuleppega;

2) selliste õiguste ja kohustiste muutmine ning lõpetamine, mis on kaitstud asjakohase

kokkuleppega.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul loetakse kaitstuks sellised õigused ja

kohustised, mida kokkuleppe osapooltel on õigus tasaarvestada.

(7) Tagatiskokkuleppe kaitse tagamisega hoitakse ära järgmine:

1) kohustise tagatiseks oleva vara üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka see

kohustis ja tagatisest saadav kasu;

2) tagatud kohustise üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka tagatisest saadav kasu;

3) tagatisest saadava kasu üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka tagatud kohustis;

4) tagatiskokkuleppe muutmine või lõpetamine koos sellega kaasnevate õiguste kasutamisega,

kui sellise muutmise või lõpetamise tagajärjel ei ole kohustis enam tagatud.

54

(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes 5–7

sätestatust kindlustusvõtjate parema kaitse tagamiseks anda üle üksnes käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatud kokkuleppe alla kuuluva kindlustusportfelli, andmata üle sama kokkuleppe

alla kuuluvat muud vara, õigusi ja kohustisi. Samuti võib need üle anda või lõpetada ja neid

muuta ilma kindlustusportfelli üle andmata.

(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul peavad üleantavad kindlustuslepingud

endiselt vastama õigusaktidest tulenevatele kohustusliku kindlustuskaitse miinimumnõuetele.

(10) Struktureeritud tagatiskokkuleppe ja muu eraldatud portfelli, sealhulgas käesoleva lõike 1

punktides 5 ja 7 sätestatud kokkulepete kaitsel hoitakse ära üks järgmistest sündmustest:

1) osa vara, õiguste ja kohustiste, kuid mitte nende kõigi üleandmine, kui nende kohta on

sõlmitud kokkulepe, mille üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja;

2) vara, õiguste ja kohustiste lõpetamine või muutmine nendega kaasnevate õiguste kasutamise

kaudu, kui nende kohta on sõlmitud kokkulepe, mille üheks pooleks on kriisilahenduses olev

ettevõtja.

(11) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 10

sätestatust anda osaliselt üle, muuta või lõpetada vara, õigusi või kohustusi, mis kuuluvad sama

kokkuleppe alla, kriisilahenduseesmärgi paremaks saavutamiseks, eelkõige kindlustusvõtjate

parema kaitse tagamiseks.

(12) Kriisilahendusmeetme rakendamine ei mõjuta makse- ja arveldussüsteemide seaduses

määratletud süsteemide toimimist ja reegleid, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

annab kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused ja kohustised osaliselt üle teisele

ettevõtjale või kui ta kasutab käesoleva seaduse § 49 lõike 1 punktis 4 sätestatud õigust.

(13) Käesoleva paragrahvi lõikes 12 sätestatuga ei kaasne:

1) makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 18 lõike 3 kohaselt ülekandekorralduse

tagasivõtmist;

2) ülekandekorralduse täidetavuse ja tasaarvestuse muutmist või tühistamist;

3) rahaliste vahendite, väärtpaberite või laenuvõimaluste kasutamise muutmist või tühistamist;

4) makse- ja arveldussüsteemide seaduse §-s 22 sätestatud tagatiste kaitse muutmist või

tühistamist.

§ 64. Kaebuse menetlemine

(1) Kriisiohjemeetme rakendamisest tingitud kaebused vaadatakse läbi halduskohtumenetluses.

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsuse on kohtumenetluses tõendiks.

(2) Kaebaja taotluse alusel Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsuse täitmise peatamise

üle otsustamisel eeldatakse, et peatamine on vastuolus avaliku huviga.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsuse tühistamine ei mõjuta tema koostatavaid

haldusakte ega sõlmitavaid tehinguid, mis põhinevad tühistatud otsusel, kui seda on vaja heas

usus tegutsenud kolmandate isikute kaitseks, kes omandasid kriisilahenduse tulemusel

kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised.

Õigusvastase otsuse või meetme korral kohaldatavad õiguskaitsemeetmed piirduvad selle kahju

hüvitamisega, mida kaebuse esitaja tühistatud otsuse või toimingu tagajärjel kandis.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib taotleda kohtult, et see peataks

kohtumenetluse nõutavaks ajaks, kui see on vajalik tulemuslikuks kriisilahendusmeetme

55

rakendamiseks ja kriisilahendusõiguste kasutamiseks. Käesoleva lõike esimeses lauses

sätestatu ei mõjuta käesoleva seaduse § 55 kohaldamist.

8. peatükk

Teavitamis-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded

§ 65. Teavitamisnõuded

(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus edastab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksusele järgmise teabe:

1) teade kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti finantsseisundi halvenemise kohta,

sealhulgas käesoleva seaduse § 26 lõikes 4 ja kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 1

sätestatud teade;

2) käesoleva seaduse §-des 21 ja 22 ning kindlustustegevuse seaduse § 921 lõigetes 1 ja 2, § 93

lõigetes 2 ja 5 ning §-s 95 sätestatud meetmed, mille rakendamist on Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus nõudnud;

3) teave kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta;

4) teade kindlustustegevuse seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud tähtaja pikendamise kohta;

5) kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 3 sätestatud finantsseisundi taastamise kava koopia

ja lõikes 5 sätestatud lühiajalise finantseerimisskeemi koopia ning asjakohasel juhul

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse arvamus nende dokumentide kohta.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab kriisilahendusmeetme rakendamisest ja

kriisilahendusõiguse kasutamisest viivitamata pärast otsust algatada kriisilahendus

kriisilahenduses olevat ettevõtjat ja järgmisi asutusi:

1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus;

2) kindlustusandja filiaali asukohariigi finantsjärelevalveasutus;

3) Eesti Pank;

4) kindlustuse tagamise skeem, millesse kriisilahenduses olev kindlustusandja kuulub;

5) kindlustusgrupi ettevõtja korral kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja kindlustusgrupi

kriisilahendusasutus;

6) Rahandusministeerium;

7) Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu;

8) Euroopa Komisjon;

9) Euroopa Keskpank;

10) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus;

11) Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus;

12) Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus;

13) makse- või arveldussüsteemi korraldaja, kui kriisilahenduses osalev ettevõtja on makse- ja

arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemis osaleja;

14) finantskonglomeraati kuuluva ettevõtja korral käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5

nimetatud asutus.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ja Rahandusministeerium edastavad teineteisele

teavet, mis on vajalik käesolevast seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Eelkõige edastab

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus Rahandusministeeriumile teavet juhul, kui

kriisilahendusmeetme rakendamiseks või kriisilahendusõiguse kasutamiseks võib olla vaja

kasutada riigieelarve või muid avalikke või rahastu vahendeid.

§ 66. Avaldamisnõuded

56

(1) Finantsinspektsioon avaldab pärast kriisilahenduse algatamist oma veebilehel viivitamata

järgmise teabe:

1) otsus kriisilahenduse algatamise kohta või kokkuvõttev teave kriisilahendustegevuse mõju,

sealhulgas kindlustusvõtjatele avalduva mõju kohta;

2) asjakohasel juhul teave käesoleva seaduse §-des 54–56 sätestatud peatamis- ja

piiramistingimuste ning -tähtaegade kohta.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teabe avaldavad ka kriisilahenduses olev ettevõtja

ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus oma veebilehel.

(3) Teate kriisilahenduse algatamise ja selle mõju kohta avaldab Finantsinspektsioon ka

väljaandes Ametlikud Teadaanded ning täiendavalt muus väljaandes koos viitega teadaande

avaldamisele Ametlikes Teadaannetes, kui see on vajalik teabe levikuks.

(4) Kui kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid on võetud reguleeritud

väärtpaberiturul kauplemisele, avaldatakse teave kriisilahendustegevuse algatamise kohta

meediakanalis kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvuse

nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle

väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, ning millega muudetakse direktiivi

2001/34/EÜ (ELT L 390, 31.12.2004, lk 38–57), artikli 21 lõikega 1.

(5) Kui kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid või võlainstrumendid ei

ole võetud reguleeritud väärtpaberiturul kauplemisele, tagab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus, et teade kriisilahenduse algatamise kohta saadetakse kriisilahenduses

oleva ettevõtja teadaolevatele omandiõiguse instrumendi omajatele ja võlausaldajatele, kelle

andmed on Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele käesoleva seaduse alusel

kättesaadavaks tehtud.

(6) Finantsinspektsioon avalikustab oma veebilehel käesolevas seaduses sätestatud kohustuse

rikkumise tõttu antud haldusakti, väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse või

kohtuotsuse kohta viivitamata pärast selle jõustumist, eesmärgiga tagada kindlustuse klientide

ja avalikkuse kaitse ning finantsturu õigus- või korrapärane toimimine.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud teates märgitakse rikkumise liik ja laad ning

rikkumise eest vastutava isiku andmed. Teave on Finantsinspektsiooni veebilehel avalikult

kättesaadav vähemalt viis aastat. Finantsinspektsioon hindab teates sisalduvate isikuandmete

veebilehel avaldamise vajalikkust ning lõpetab isikuandmete avaldamise, kui see ei ole enam

põhjendatud.

(8) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole asjasse puutuva isiku või isikuandmete

avalikustamine konkreetsel üksikjuhtumil proportsionaalne või kui avalikustamine ohustab

finantssektori stabiilsust või pooleliolevat menetlust, on Finantsinspektsioonil õigus teha ühte

järgmistest tegevustest:

1) lükata teate avalikustamine edasi, kuni mitteavalikustamise aluseks olnud asjaolud langevad

ära;

2) avalikustada teade anonüümselt, kui see tagab asjakohaste isikuandmete tulemusliku kaitse;

3) jätta teade avalikustamata, kui käesoleva lõike punktide 1 ja 2 alusel avalikustamine ei oleks

piisav käesoleva lõike sissejuhatavas lauseosas sätestatu tagamiseks.

§ 67. Konfidentsiaalsusnõuded

57

(1) Käesoleva seaduse rakendamisega seotud ametisaladuse hoidmise nõuet kohaldatakse

järgmiste isikute suhtes:

1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ja finantsjärelevalveüksus (edaspidi koos

Finantsinspektsioon);

2) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus;

3) Rahandusministeerium;

4) käesoleva seaduse §-s 50 nimetatud erihaldur;

5) võimalik ostja, kellega Finantsinspektsioon on ühendust võtnud, sõltumata sellest, kas seda

tehti kindlustusandja võõrandamise ettevalmistamiseks ja kas ühenduse võtmise kaudu jõuti

omandamiseni;

6) audiitor, raamatupidaja, jurist ja nõustaja ning hindaja ja muu ekspert, kelle teenuseid

kasutavad käesoleva lõike punktides 1 ja 3–5 nimetatud isikud ja asutused;

7) kindlustuse tagamise skeemi haldav isik;

8) Tagatisfond;

9) Eesti Pank ja muu ametiasutus, kes on kaasatud kriisilahendusmenetlusse;

10) sildkindlustusandja ning vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja;

11) muu isik, kes osutab või on otseselt või kaudselt ning püsivalt või periooditi osutanud

teenuseid käesoleva lõike punktides 1–10 nimetatud isikutele;

12) käesoleva lõike punktides 1–10 nimetatud isiku juhatuse ja nõukogu liige ning töötaja nende

ametisoleku ajal, samuti enne ja pärast seda;

13) käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5 nimetatud kriisilahendusasutus ja pädev asutus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikud kohustuvad hoidma oma ülesannete täitmise

käigus kogutud ja Finantsinspektsioonilt saadud teavet konfidentsiaalsena ning seda mitte

teatavaks tegema kolmandale isikule, välja arvatud järgmistel tingimustel:

1) see on vajalik käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmiseks;

2) teave tehakse teatavaks kujul, mille põhjal ei ole võimalik tuvastada kindlustusandja ja muu

kriisilahenduse subjekti üksikandmeid;

3) teave tehakse teatavaks Finantsinspektsiooni, kindlustusandja või muu kriisilahenduse

subjekti nõusolekul.

(3) Teabe teatavaks tegemise korral tuleb hinnata selle võimalikku mõju finants-, rahandus- ja

majanduspoliitikaga seotud avalikele huvidele, füüsiliste ja juriidiliste isikute majanduslikele

huvidele ning kontrollile, uurimisele ja audiitorkontrollile.Hinnatakse finantsseisundi

taastamise ennetava kava ja kriisilahenduskava sisu ning kriisilahenduskava koostamiseks

vajaliku teabe edastamise mõju, samuti hinnatakse eraldi seda, kuidas on hinnatud kavade ja

kriisilahenduskõlblikkuse hindamise tulemuste edastamise mõju.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei takista Finantsinspektsioonil, sealhulgas selle töötajatel

ja ekspertidel, edastada kriisilahendustegevuse kavandamise või elluviimise eesmärgil teavet

järgmistele isikutele:

1) Rahandusministeerium;

2) Eesti Pank;

3) kindlustuse tagamise skeem;

4) Tagatisfond;

5) erihaldur;

6) pankrotihaldur;

7) audiitorettevõtja;

8) võimalikud ostjad;

9) teiste lepinguriikide kriisilahendusasutused ja järelevalveasutused;

10) keskpangad;

11) ministeeriumid;

58

12) kriisilahendusfondid;

13) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus või kolmandate riikide

kriisilahendusasutused, kes täidavad kriisilahendusasutuse ülesannetega samaväärseid

ülesandeid;

14) võimalik omandaja tingimusel, et ta järgib rangeid ametisaladuse hoidmise nõudeid.

(5) Käesoleva paragrahvi lõiget 4 kohaldatakse ka Finantsinspektsiooni üksuste omavahelise

teabevahetuse suhtes.

(6) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei takista kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti

töötajaid ja eksperte jagamast teavet ettevõtjas.

(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ning Maksu- ja Tolliameti vahelise

teabevahetuse suhtes kohaldatakse Finantsinspektsiooni seaduse § 54 lõike 4 punkti 14 ja lõiget

48.

(8) Käesolevat paragrahvi ei kohaldata kohtumenetluses teabe avaldamise suhtes.

(9) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei takista Finantsinspektsioonil edastada teavet

Riigikontrollile, kui see vajab teavet, et hinnata Finantsinspektsiooni juhtimise tulemuslikkust

kindlustusandjate kriiside ennetamisel või lahendamisel.

(10) Teise lepinguriigi pädevalt kriisilahendusasutuselt saadud teavet võib avaldada

Riigikontrollile üksnes teabe edastanud asutuse selgesõnalisel nõusolekul ja üksnes

eesmärkidel, millega see asutus on nõustunud.

9. peatükk

Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus

1. jagu

Kriisilahenduskolleegium

§ 68. Kriisilahenduskolleegium ja selle ülesanded

(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,

moodustab ta kriisilahenduskolleegiumi, et tõhustada eelkõige käesoleva seaduse §-des 16, 17,

19, 22, 73 ja 74 sätestatud ülesannete täitmist ning vajaduse korral kooskõlastada

kriisilahendusega seotud tegevust ja koostööd asjasse puutuvate kolmandate riikide

kriisilahendusasutustega.

(2) Kindlustusgrupi kriisilahenduskolleegiumi liikmed on:

1) kindlustusgrupi kriisilahendusasutus;

2) kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluva tütarettevõtjast kindlustusandja asukohariigi

kriisilahendusasutus;

3) kindlustusgrupi ettevõtja emaettevõtjast kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või

segafinantsvaldusettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutus;

4) kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja sellise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, kus

kriisilahendusasutus on kriisilahenduskolleegiumi liige;

5) Rahandusministeerium või teiste käesoleva lõike punktides 2 ja 3 nimetatud asukohariikide

ministeeriumid juhul, kui nad ei ole ise kriisilahendusasutused;

6) kindlustuse tagamise skeem, mis asub kriisilahenduskolleegiumisse kuuluva

kriisilahendusasutusega samas lepinguriigis;

59

7) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus, kes on kolleegiumi liige

vaatlejana ega oma hääleõigust;

8) sellise lepinguriigi kriisilahendusasutus, kus kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja

tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega.

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL artikli 3 alusel määratud

kriisilahendusasutus kutsutakse kriisilahenduskolleegiumisse osalema vaatlejana, kui

kindlustusgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 8 nimetatud kriisilahendusasutus osaleb

kriisilahenduskolleegiumis üksnes tõhusa teabevahetuse eesmärgil.

(5) Kriisilahenduskolleegiumisse võib vaatlejana osalema kutsuda kolmanda riigi

kriisilahendusasutuse, kui liidus asutatud emaettevõtjal või kindlustusandjal on selles riigis

asutatud tütarettevõtja või oluline filiaal, tingimusel et nende suhtes kohaldatakse käesoleva

seaduse §-s 67 sätestatud tingimustega samaväärseid konfidentsiaalsusnõudeid.

(6) Kriisilahenduskolleegium kehtestab raamistiku, mis aitab asjasse puutuvatel

kriisilahendusasutustel ja asjakohasel juhul asjasse puutuvatel finantsjärelevalveasutustel täita

järgmisi ülesandeid:

1) olulise teabe vahetamine kindlustusgrupi kriisilahenduskavade väljatöötamiseks ja

kindlustusgrupi suhtes kriisilahendusõiguste kasutamiseks;

2) kindlustusgrupi kriisilahenduskavade väljatöötamine;

3) kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine;

4) kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude vastu lahenduse otsimine või

nende lahendamine;

5) käesoleva seaduse §-des 72 ja 73 sätestatud kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi

väljatöötamise vajaduse üle otsustamine ja kriisilahendusskeemis ühisotsusele jõudmine;

6) kindlustusgrupi kriisilahendusstrateegiast ja -skeemist avalikkuse teavitamise

koordineerimine;

7) kindlustuse tagamise skeemi või rahastu kasutamise koordineerimine.

(7) Kriisilahenduskolleegiumi võib kasutada foorumina, et arutada kindlustusgrupi piiriülese

kriisilahendusega seotud teemasid.

(8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,

täidab ta kriisilahenduskolleegiumi juhatajana järgmisi ülesandeid:

1) kolleegiumi protseduurireeglite koostamine pärast teiste kriisilahenduskolleegiumi

liikmetega konsulteerimist;

2) kriisilahenduskolleegiumi tegevuse koordineerimine;

3) kriisilahenduskolleegiumi koosoleku kokkukutsumine ja juhatamine ning kolleegiumi

liikmete teavitamine koosolekust, peamistest arutatavatest küsimustest ja muudest asjaoludest,

sealhulgas selleks, et liikmed saaksid taotleda koosolekul osalemist;

4) otsustamine selle üle, millised liikmed ja vaatlejad kutsuda osalema

kriisilahenduskolleegiumi koosolekule, võttes arvesse arutatava küsimuse asjakohasust liikme

või vaatleja jaoks, eelkõige selle võimalikku mõju asjaomase lepinguriigi finantsstabiilsusele;

5) kriisilahenduskolleegiumi liikmete teavitamine koosolekul tehtud otsustest ja koosoleku

tulemustest.

(9) Kui kriisilahenduskolleegiumi koosolekul arutatakse küsimusi, mis nõuavad ühisotsusele

jõudmist või on seotud kindlustusgrupi Eesti ettevõtjaga, on Finantsinspektsiooni

60

kriisilahendusüksusel õigus sellel koosolekul osaleda sõltumata käesoleva paragrahvi lõike 6

punktist 4.

(10) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, ei

pea ta kriisilahenduskolleegiumi moodustama, kui muu koostöövorm või kolleegium täidab

samu funktsioone ja ülesandeid, mis on sätestatud käesolevas paragrahvis, ning järgib

käesolevas paragrahvis sätestatud liikmesuse ja kolleegiumis osalemise tingimusi ja menetlusi

ning käesoleva seaduse §-s 71 sätestatud teabevahetusnõudeid.

(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 10 sätestatud koostöövormide ja kolleegiumide suhtes

kohaldatakse käesolevas seaduses kriisilahenduskolleegiumi kohta sätestatut.

(12) Kriisilahenduskolleegium peab arvestama oma ülesannete täitmisel kindlustusgrupi

kriisilahenduskõlblikkuse hinnanguga.

§ 69. Euroopa kriisilahenduskolleegium

(1) Kui kolmanda riigi kindlustusandjal või emaettevõtjal on kahes või enamas lepinguriigis

asutatud tütarettevõtjast kindlustusandja või kahe või enama lepinguriigi jaoks oluline filiaal ja

üks eelnimetatud üksustest asub Eestis, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

moodustada koos teiste seotud lepinguriikide kriisilahendusasutustega, kus need

kindlustusandjad on asutatud või filiaalid asuvad, Euroopa kriisilahenduskolleegiumi.

(2) Euroopa kriisilahenduskolleegiumi suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 68, sealhulgas

täidab kolleegium viidatud paragrahvis sätestatud funktsioone ja ülesandeid, mis on seotud

lepinguriikide kindlustusandjatega, ning kui see on asjakohane, lepinguriikides asuvate

filiaalidega.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus juhib Euroopa kriisilahenduskolleegiumi tööd

järgmistel juhtudel:

1) Eestis asutatud emaettevõtja omab kõiki kolmanda riigi kindlustusandja või selle riigi

emaettevõtja lepinguriikides asutatud tütarettevõtjaid;

2) kolmanda riigi emaettevõtja Eestis asutatud tütarettevõtja bilansiliste varade koguväärtus on

suurim võrreldes sama ettevõtja teistes lepinguriikides asutatud tütarettevõtjatega, kui

käesoleva lõike punkti 1 ei kohaldata.

2. jagu

Otsuse tegemine ja teabevahetus

§ 70. Teist lepinguriiki mõjutava otsuse tegemine

Käesoleva seaduse alusel otsuse tegemise või meetme rakendamise korral, mis võib mõjutada

teist lepinguriiki, arvestab Finantsinspektsioon järgmiste põhimõtetega:

1) otsuse tegemine on tõhus ja kriisilahenduskulud hoitakse väikesed;

2) otsus tehakse ja meetmeid rakendatakse õigel ajal ning vajaduse korral kiirkorras;

3) Finantsinspektsioon teeb koostööd teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste ja

järelevalveasutustega ning muude asutustega, et tagada koordineeritud ja tõhus otsuste

vastuvõtmine ning meetmete rakendamine;

4) tema ülesanded ja kohustused on selgelt kindlaks määratud;

5) arvesse võetakse kindlustusvõtjate huve ning otsuse vastuvõtmise või meetme rakendamise

või selle rakendamata jätmise võimalikku mõju ja negatiivset mõju kindlustusvõtjatele,

finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemile ja rahastule ning

61

negatiivset majanduslikku ja sotsiaalset mõju lepinguriikidele, kus tegutseb lõplik emaettevõtja

ja tema tütarettevõtjast kindlustusandja või kus nad tegelevad olulise piiriülese

kindlustustegevusega;

6) eesmärk on tasakaalustada eri lepinguriikide huve ja hoida ära nende huvide ebaõiglane

kahjustamine või kaitsmine;

7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab kriisilahendustegevuse elluviimise korral

arvesse ja järgib kindlustusgrupi kriisilahenduskava, välja arvatud juhul, kui ta leiab, et

kriisilahenduseesmärke on võimalik saavutada tulemuslikumalt muude meetmete abil, mida

kriisilahenduskavas ei ole ette nähtud;

8) kavandatav otsus ja meede on läbipaistvad, kui neil võib olla mõju asjasse puutuvate

lepinguriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele, finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele

ning asjakohasel juhulkindlustuse tagamise skeemidele ja rahastutele.

§ 71. Teabevahetusnõuded

(1) Kooskõlas käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõuetega vahetavad

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus ja kriisilahendusüksus omavahel teavet, mida on

taotlenud teise lepinguriigi ametiasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist

(EL) 2025/1 tulenevate ülesannete täitmiseks, ning edastavad selle ametiasutusele õigel ajal.

(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,

koordineerib ta kogu kriisilahenduskolleegiumisse kuuluvate asutuste vahel vajalikku

teabevahetust ja edastab neile vajaliku teabe õigel ajal, sealhulgas käesoleva seaduse § 68 lõike

6 punktides 2–7 sätestatud ülesannete täitmiseks.

(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on saanud teavet kolmanda riigi

kriisilahendusasutuselt, küsib ta selle teabe edastamiseks nõusolekut nimetatud asutuselt, välja

arvatud juhul, kui nõusolek on juba olemas. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei edasta

kolmanda riigi kriisilahendusasutuselt saadud teavet, kui ta ei ole selleks nõusolekut saanud.

3. jagu

Piiriülene kriisilahendus

§ 72. Kindlustusgrupi kriisilahendus tütarettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse

teavitamise korral

(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul on tütarettevõtjast Eesti

kindlustusandja makseraskustes või satub tõenäoliselt makseraskustesse ja

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on teavitanud sellest Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksust või kui viimase hinnangul on kindlustusandja või muu kriisilahenduse

subjekti puhul tingimused kriisilahenduse algatamiseks täidetud, teavitab ta viivitamata

kindlustusgrupi kriisilahendusasutust, kindlustusgrupi järelevalve teostajat ja teisi asjakohaseid

kriisilahenduskolleegiumi liikmeid sellest ja järgmistest asjaoludest:

1) kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti vastamine kriisilahenduse algatamise

tingimustele;

2) kavandatavad kriisilahendustegevused või maksejõuetusmeetmed, mida on asjakohane

rakendada kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes.

(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja ta

saab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate teise lepinguriigi kriisilahendusasutuselt,

hindab ta pärast teiste kriisilahenduskolleegiumi liikmetega konsulteerimist teate edastanud

kriisilahendusasutuse sama lõike punkti 2 alusel kavandatavate meetmete tõenäolist mõju

62

kindlustusgrupile ja sinna kuuluvatele ettevõtjatele ning seda, kas kavandatav

kriisilahendustegevus või muud meetmed suurendaksid tõenäosust, et ka teistes lepinguriikides

asuvad kindlustusgrupi ettevõtjad täidavad kriisilahenduse algatamise tingimused.

(3) Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul ei suurenda käesoleva paragrahvi

lõike 1 punktis 2 sätestatud kavandatavad kriisilahendustegevused ja muud meetmed

tõenäosust, et ka teistes lepinguriikides asuvad kindlustusgrupi ettevõtjad täidavad

kriisilahenduse algatamise tingimused, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

rakendada neid tegevusi ja meetmeid.

(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus annab hinnangu, et kavandatavad tegevused

ja meetmed suurendavad tõenäosust, et ka teistes lepinguriikides asuvad kindlustusgrupi

ettevõtjad täidavad kriisilahenduse algatamise tingimused, teeb ta ettepaneku

kriisilahendusskeemi kohta viie päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teate

saamisest arvates ning edastab selle kriisilahenduskolleegiumi liikmetele. Viiepäevast tähtaega

võib pikendada selle kriisilahendusasutuse nõusolekul, kes teate esitas.

(5) Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud

tähtaja või kokkuleppel pikema tähtaja jooksul esitanud oma hinnangut, võib

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendada käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2

nimetatud tegevusi ja meetmeid.

(6) Kindlustusgrupi kriisilahendusskeem sisaldab järgmisi andmeid:

1) kriisilahendustegevuste kirjeldus, mida asjasse puutuvad kriisilahendusasutused peaksid

lõpliku emaettevõtja ja kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes rakendama, et saavutada

kriisilahenduseesmärgid ja vastata käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud kriisilahenduse

üldpõhimõtetele;

2) selgitus selle kohta, kuidas koordineerida kriisilahendustegevusi kriisilahendusasutuste

vahel;

3) kriisilahenduse rahastamise kava, mis võtab arvesse kindlustusgrupi kriisilahenduskavas

sätestatut ning vastutuse jagamise põhimõtteid vastavalt käesoleva seaduse § 16 lõike 2

punktis 5 sätestatule.

(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kõik endast oleneva, et jõuda teiste

lepinguriikide kriisilahendusasutustega ühisotsusele kindlustusgrupi kriisilahendusskeemis.

(8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei nõustu kindlustusgrupi

kriisilahendusasutuse esitatud kriisilahendusskeemiga või on seisukohal, et kindlustusvõtjate

kollektiivsete huvide, reaalmajanduse ja finantsstabiilsuse kaitseks on asjakohasem rakendada

kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes eraldi kriisilahendustegevusi või muid

meetmeid, kui on ette nähtud kriisilahendusskeemis, esitab ta nõustumata jätmise või

kriisilahendusskeemist kõrvale kaldumise üksikasjalikud põhjendused ning teavitab nendest,

kavandatud kriisilahendustegevustest ja muudest meetmetest kindlustusgrupi

kriisilahendusasutust ja teisi skeemiga seotud kriisilahendusasutusi.

(9) Nõustumata jätmise korral tuleb arvesse võtta kriisilahenduskavas kokkulepitut, võimalikku

mõju teiste asjasse puutuvate lepinguriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja

finantsstabiilsusele ning kriisilahendustegevuste või muude meetmete mõju kindlustusgrupi

teistele ettevõtjatele.

63

(10) Kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga nõustuvad kriisilahendusasutused võivad

skeemiga mittenõustuvate kriisilahendusasutusteta jõuda ühisotsusele sellises

kriisilahendusskeemis, mis hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid.

(11) Käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 10 sätestatud otsuseid ning lõike 8 alusel

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse rakendatavaid kriisilahendustegevusi või muid

meetmeid käsitatakse teiste lepinguriikide kriisilahendusasutuste suhtes lõplikuna.

(12) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus viib kriisilahendustegevused käesoleva

paragrahvi alusel ellu või rakendab viivitamata muid meetmeid, võttes arvesse olukorra

kiireloomulisust.

(13) Kui kriisilahendusskeemi ei kasutata, teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus oma

kriisilahendustegevuses tihedat koostööd kriisilahenduskolleegiumiga, et luua kõikidele

makseraskustes või tõenäoliselt makseraskustesse sattuvatele kindlustusgrupi ettevõtjatele

koordineeritud kriisilahendusstrateegia.

(14) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kindlustusgrupi ettevõtja suhtes

kriisilahendustegevusi, teavitab ta kriisilahenduskolleegiumi liikmeid nendest, rakendatud

meetmetest ja rakendamise edenemisest korrapäraselt ja täielikult.

§ 73. Kindlustusgrupi kriisilahendus lõpliku emaettevõtja asukohariigi

kriisilahendusasutuse teavitamise korral

(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja

tema hinnangul on Eesti lõpliku emaettevõtja korral tingimused kriisilahenduse algatamiseks

täidetud, esitab ta käesoleva seaduse § 72 lõikes 1 sätestatud teabe lõpliku emaettevõtja kohta

kindlustusgrupi järelevalve teostajale ning asjasse puutuvatele kriisilahenduskolleegiumi

liikmetele viivitamata.

(2) Käesoleva seaduse § 72 lõike 1 punktis 2 nimetatud tegevused või meetmed võivad hõlmata

ka kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi kasutamist, kui esineb mõni järgmistest asjaoludest:

1) emaettevõtja suhtes rakendatavad kriisilahendustegevused või muud meetmed suurendavad

tõenäosust, et kriisilahenduse algatamise tingimused kindlustusgrupi teistes lepinguriikides

asuvate ettevõtjate korral täidetakse;

2) emaettevõtja suhtes rakendatavad kriisilahendustegevused või muud meetmed üksi ei ole

kriisiolukorra stabiliseerimiseks piisavad või ei anna tõenäoliselt optimaalset tulemust;

3) tütarettevõtjast kindlustusandja vastab oma asukohariigi kriisilahendusasutuse hinnangul

kriisilahenduse algatamise tingimustele;

4) kriisilahendustegevused või muud kindlustusgrupi suhtes rakendatavad meetmed on

tütarettevõtjast kindlustusandjatele kasulikud viisil, mis muudab kindlustusgrupi

kriisilahendusskeemi asjakohaseks.

(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja

tema kavandatud kriisilahendustegevused või muud meetmed ei sisalda kindlustusgrupi

kriisilahendusskeemi, teeb ta otsuse selle kohta pärast konsulteerimist teiste

kriisilahenduskolleegiumi liikmetega.

(4) Kui kriisilahendustegevused ja muud meetmed sisaldavad kindlustusgrupi

kriisilahendusskeemi, vormistatakse see kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse ja skeemiga

hõlmatud tütarettevõtjast kindlustusandjate asukohariigi kriisilahendusasutuste ühisotsusena.

64

(5) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei nõustu kindlustusgrupi

kriisilahendusasutuse pakutud kriisilahendusskeemiga või kaldub sellest kõrvale või on

seisukohal, et finantsstabiilsuse kaitsmiseks on asjakohasem rakendada kindlustusandja või

muu kriisilahenduse subjekti suhtes eraldi kriisilahendustegevusi või muid meetmeid, kui on

ette nähtud kriisilahendusskeemis, esitab ta nõustumata jätmise või kriisilahendusskeemist

kõrvale kaldumise kohta üksikasjalikud põhjendused ning teavitab nendest, kavandatud

kriisilahendustegevustest ja muudest meetmetest kindlustusgrupi kriisilahendusasutust ja teisi

skeemiga seotud kriisilahendusasutusi.

(6) Nõustumata jätmise korral tuleb arvesse võtta kriisilahenduskavas kokkulepitut,

kriisilahendustegevuste ja muude meetmete võimalikku mõju teiste asjasse puutuvate

lepinguriikide finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemidele ja

rahastutele ning kriisilahendustegevuste ja muude meetmete mõju kindlustusgrupi teistele

ettevõtjatele.

(7) Kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga nõustuvad kriisilahendusasutused võivad skeemiga

mittenõustuvate kriisilahendusasutusteta jõuda ühisotsusele sellises kriisilahendusskeemis, mis

hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid.

(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 7 sätestatud otsuseid või lõike 5 kohaselt tehtud otsust

kriisilahendustegevuste või muude meetmete rakendamise kohta käsitatakse lõplikuna teiste

lepinguriikide kriisilahendusasutuste suhtes.

(9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus viib kriisilahendustegevused ellu käesoleva

paragrahvi alusel viivitamata, võttes arvesse olukorra kiireloomulisust.

(10) Kui kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi ei kasutata, teeb Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus kindlustusgrupi ettevõtja suhtes kriisilahendustegevust ellu viies tihedat

koostööd kriisilahenduskolleegiumiga, et tagada kriisilahendusstrateegia koordineeritud

rakendamine mõjutatud kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes.

(11) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kindlustusgrupi ettevõtja suhtes

kriisilahendustegevusi, teavitab ta kriisilahenduskolleegiumi liikmeid neist tegevustest ja

rakendatud meetmetest ning nende rakendamise edenemisest korrapäraselt ja täielikult.

4. jagu

Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus

§ 74. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja selle alusel tehtud otsuste

täitmine

(1) Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus on kolmanda riigi õiguse alusel selle riigi

kindlustusandja või emaettevõtja makseraskustega tegelemiseks elluviidav tegevus, mis on

eesmärkide ja oodatavate tulemuste poolest võrreldav käesolevas seaduses sätestatud

kriisilahendustegevusega.

(2) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse kuni kolmanda riigiga sõlmitud lepingu jõustumiseni

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1 artikli 75 lõike 1 kohaselt. Lepingu

jõustumise järel kohaldatakse käesolevat paragrahvi, kui kolmanda riigiga sõlmitud leping ei

sisalda selles riigis toimuva kriisilahendusmenetluse tunnustamist või selle menetluse käigus

tehtud otsuste täitmist.

65

(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on asjasse puutuv kriisilahendusasutus,

otsustab ta, kas tunnustada kolmanda riigi kriisilahendusmenetlust, mis on seotud kolmanda

riigi kindlustusandja või emaettevõtja tütarettevõtjast Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi

kindlustusandja Eesti filiaali või emaettevõtjaga, ning kas täita kriisilahendusmenetluse käigus

tehtud otsuseid, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 76 sätestatud juhul.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab otsuse tegemisel arvesse Eesti ja iga sellise

lepinguriigi huvid, kus kolmanda riigi kindlustusandja või emaettevõtja tegutseb.

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab eelkõige kolmanda riigi

kriisilahendusmenetluse tunnustamise ja selle käigus tehtud otsuste täitmise võimalikku mõju

kindlustusgrupi muudele ettevõtjatele ning nende lepinguriikide kindlustusvõtjatele,

reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus:

1) kasutada kriisilahendusõigusi kolmanda riigi kindlustusandja või kindlustusgrupi

emaettevõtja vara suhtes, mis asub Eestis või mille suhtes kohaldatakse Eesti õigust;

2) kasutada kriisilahendusõigusi kolmanda riigi kindlustusandja selliste õiguste või kohustiste

suhtes, mida hoitakse Eestis asuva filiaali nimel või mille suhtes kohaldatakse Eesti õigust või

millega seotud nõudeid nõutakse sisse Eestis;

3) lõpetada omandiõiguse instrumentide üle andmine kolmanda riigi kindlustusgrupi Eestis

asutatud tütarettevõtjale või nõuda teiselt isikult sellise meetme rakendamist;

4) rakendada käesoleva seaduse §-des 54–56 sätestatud peatamis- ja piiramisõigusi

lepingupoolte suhtes, kui see on vajalik kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse käigus tehtud

otsuste täitmiseks;

5) tühistada õigus, mis võimaldaks lõpetada lepingu, kiirendada selle täitmist või muul viisil

mõjutada käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ettevõtja või muu kindlustusgruppi kuuluva

ettevõtja lepingulisi õigusi, kui sellise õiguse aluseks on kriisilahendusmeede, mida on

rakendanud või muul viisil kohaldanud kolmanda riigi kriisilahendusasutus selle riigi

kindlustusandja, tema emaettevõtja või mõne muu kindlustusgrupi ettevõtja suhtes vastavalt

selles riigis kehtivatele kriisilahendust reguleerivatele õigusaktidele tingimusel, et jätkatakse

lepingust tulenevate põhikohustuste, sealhulgas makse- ja tarnimiskohustuste täitmise ning

tagatise andmisega.

(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib avalikes huvides vajaduse korral ellu viia

kriisilahendustegevusi Eestis asutatud emaettevõtja suhtes, kui kolmanda riigi ametiasutus teeb

kindlaks, et selles kolmandas riigis asutatud tütarettevõtjast kindlustusandja vastab kolmanda

riigi õiguse kohaselt kriisilahenduse algatamise tingimustele. Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksusel on õigus kasutada emaettevõtja suhtes kõiki kriisilahendusõigusi,

sealhulgas kohaldatakse käesoleva seaduse § 53.

(7) Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja selle alusel otsuste täitmine ei piira

pankrotimenetluse läbiviimist Eestis asutatud ettevõtjate suhtes.

§ 75. Õigus keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest ja selle

käigus tehtud otsuste täitmisest

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib keelduda tunnustamast kolmanda riigi

kriisilahendusmenetlust või täitmast selle menetluse käigus tehtud otsuseid, kui ta leiab, et:

1) kolmanda riigi kriisilahendusmenetlusel võib olla ebasoodne mõju Eesti või mõne teise

lepinguriigi finantsstabiilsusele;

2) Eestis asutatud filiaali suhtes on vaja rakendada eraldi kriisilahendusmeedet, et saavutada

kriisilahenduseesmärk;

66

3) võlausaldajaid ei kohelda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse käigus samaväärselt

kolmanda riigi võlausaldajatega, kellel on võlausaldajatega samasugused õigused;

4) tunnustamine või sellekohase otsuse täitmine tooks kaasa olulise mõju Eesti riigieelarvele;

5) tunnustamise või sellekohase otsuse täitmise õiguslikud tagajärjed oleksid vastuolus kehtiva

õigusega.

§ 76. Kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali kriisilahendus

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on kõik käesolevas seaduses sätestatud õigused

kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali suhtes, kui tema suhtes ei rakendata

üheski kolmandas riigis kriisilahendusmenetlust või kui seda tehakse ja esineb üks käesoleva

seaduse §-s 75 nimetatud asjaoludest. Kriisilahendusõiguste kasutamise korral kohaldatakse

käesoleva seaduse § 53.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud õigusi juhul, kui tema arvates on see vajalik avaliku huvi seisukohast ja täidetud on

vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) filiaal ei vasta enam või tõenäoliselt ei vasta enam filiaali asutamise loa andmise ja filiaali

tegutsemise tingimustele ning puudub võimalus, et mis tahes eraõiguslik, järelevalve- või

asjaomase kolmanda riigi meede taastaks tingimustele vastamise või hoiaks mõistliku aja

jooksul ära makseraskustesse sattumise;

2) ta leiab, et kolmanda riigi kindlustusandja ei suuda või tõenäoliselt ei suuda või ei soovi täita

oma kohustusi filiaali võlausaldajate vastu selliste kohustuste sissenõutavaks muutumise korral,

mis on võetud filiaali nimel, sealhulgas kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele tehtavate

maksete tõttu, ning on veendunud, et asjaomase kolmanda riigi kindlustusandja suhtes ei ole

mõistliku aja jooksul algatatud või ei algatata kolmanda riigi õiguse kohaselt

kriisilahendusmenetlust ega maksejõuetusmenetlust;

3) kolmanda riigi ametiasutus on algatanud selles riigis kriisilahenduse sama riigi

kindlustusandja suhtes või on teavitanud Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust kavatsusest

selline menetlus algatada.

(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab filiaali suhtes iseseisvalt

kriisilahendusmeedet, lähtub ta kriisilahenduseesmärkidest ja kriisilahenduse üldpõhimõtetest

ning rakendab meedet, järgides käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud kriisilahenduse

üldpõhimõtteid ning §-des 29 ja 30 väärtuse hindamise ja 5. peatükis kriisilahendusmeetmete

kohta sätestatut.

§ 77. Koostöö kolmanda riigi ametiasutusega

(1) Finantsinspektsioon võib sõlmida kolmanda riigi ametiasutusega koostöökokkuleppe, mis

on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1 artikli 79 lõikes 2

sätestatud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse raamkokkuleppega,

kui sama direktiivi artikli 75 lõike 1 alusel ei ole sõlmitud kolmanda riigiga lepingut

kriisilahendusasutuste ja kolmanda riigi ametiasutuste vahelise koostöö kohta või kui selline

leping ei ole jõustunud. Finantsinspektsioon teavitab sõlmitud koostöökokkuleppest Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingu jõustumise järel kohaldatakse

koostöökokkuleppe seda osa, mida leping ei hõlma.

§ 78. Konfidentsiaalse teabe edastamine kolmanda riigi ametiasutusele

67

(1) Finantsinspektsioon ja Rahandusministeerium edastavad konfidentsiaalset teavet,

sealhulgas ennetava finantsseisundi taastamise kava kohta, kolmanda riigi ametiasutusele

üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

1) kolmanda riigi ametiasutuse suhtes kehtivad ametisaladuse hoidmise nõuded, mis on

vähemalt samaväärsed käesoleva seaduse §-s 67 sätestatuga;

2) seda teavet on kolmanda riigi ametiasutusel vaja oma riigisisese õiguse kohaste

kriisilahendus- ja järelevalveülesannete täitmiseks ja seda ei kasutata kooskõlas käesoleva lõike

punkiga 1 ühelgi teisel eesmärgil.

(2) Kui teabevahetus puudutab isikuandmeid, kohaldatakse nende töötlemise ja teabe kolmanda

riigi ametiasutusele edastamise korral isikuandmete kaitse seadust ning Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja

selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88).

(3) Teisest lepinguriigist pärinevat konfidentsiaalset teavet võivad Finantsinspektsioon ja

Rahandusministeerium avaldada kolmanda riigi ametiasutusele üksnes juhul, kui teise

lepinguriigi asutus on teabe edastamisega nõus ja selle avaldamise eesmärgi heaks kiitnud.

10. peatükk

Haldussund ja vastutus

1. jagu

Haldussund

§ 79. Ettekirjutus

(1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui järelevalve teostamise või

kriisilahendusülesannete täitmisel on avastatud, et käesolevat seadust on rikutud või on selle

rikkumise oht.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda ettekirjutusega:

1) käesoleva seaduse §-des 6, 9 ja 16 ning § 26 lõikes 4 sätestatud nõuete rikkumise eest

kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juhatuse liikme või muu vastutava isiku

volituste peatamist;

2) käesoleva seaduse §-des 6, 9 ja 16 ning § 26 lõikes 4 sätestatud nõuete rikkumise lõpetamist

või rikkumise kordamisest hoidumist.

§ 80. Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäär

(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise või

ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud

korras.

(2) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär:

1) füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 50 000 eurot

ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui viis miljonit eurot,

või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav

summa;

2) juriidilise isiku puhul kuni 32 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja

sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui kümme protsenti

juriidilise isiku aastasest käibest.

68

(3) Juriidilise isiku käive on kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise majandusaasta

solventsuse ja finantsseisundi aruande alusel. Kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja,

on käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud käibe aluseks eelmise majandusaasta käive

lõpliku emaettevõtja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande järgi, mille on heaks

kiitnud kõrgeima tasandi emaettevõtja juhtimisorgan.

2. jagu

Vastutus

§ 81. Finantsseisundi taastamise kavaga seotud nõuete rikkumine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud finantsseisundi taastamise ennetava kava või

kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise ennetava kava koostamata, haldamata,

ajakohastamata või Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele esitamata jätmise või vale,

ebapiisava või eksitava teabe esitamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel

teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud

kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema

konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 82. Kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamise nõuete rikkumine

(1) Käeoleva seaduse § 18 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel

teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud

kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema

konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 83. Makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse sattumisest teavitamata jätmine

Käesoleva seaduse § 26 lõike 4 kohaselt makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse

sattumise teavitamata jätmise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel

teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

§ 84. Juriidilise isiku ja tema konsolideerimisgrupi käive

Käesolevas jaos sätestatud juriidilise isiku käive on kindlustusmaksete aastane kogusumma

kindlustusandja eelmise majandusaasta solventsuse ja finantsseisundi aruande alusel. Kui

juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on eelmises lauses nimetatud käive eelmise

majandusaasta konsolideeritud käive lõpliku emaettevõtja konsolideeritud raamatupidamise

aastaaruande järgi, mille on heaks kiitnud kõrgeima tasandi emaettevõtja juhtimisorgan.

§ 85. Menetlus

69

(1) Käesolevas jaos sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.

(2) Käesolevas jaos sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat.

11. peatükk

Rakendussätted

1. jagu

Muudatused kehtivates seadustes

§ 86. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „krüptovaraturu seaduses“ tekstiosaga „,

finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses, kindlustusandja kriisi ennetamise ja

lahendamise seaduses“;

2) paragrahvi 2 lõiget 3 ning § 6 lõike 12 punkte 3 ja 4 täiendatakse pärast sõnu „lahendamise

seaduses“ sõnadega „ning kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduses“;

3) paragrahvi 3 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Finantskriisi lahendamise eesmärk on vältida krediidiasutuste, investeerimisühingute,

kindlustusandjate ja kesksete vastaspoolte maksejõuetusest tulenevaid negatiivseid mõjusid

finantsstabiilsusele, kaitsta avaliku sektori ning hoiustajate, investorite, kindlustusvõtjate ja

muude klientide vahendeid ning tagada krediidiasutuste, investeerimisühingute,

kindlustusandjate ja kesksete vastaspoolte kriitiliste funktsioonide katkematu toimimine.“;

4) paragrahvi 5 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Inspektsioon arvestab haldussunni kohaldamisel ja väärteomenetluses riskide ning võimaliku

rikkumise iseloomu, kestust ja korduvust, samuti varasemaid õigusrikkumisi ning

õigusrikkumise eest vastutava isiku vastutuse ulatust ja majanduslikku võimekust, sealhulgas

juriidilise isiku kogukäivet, teenitud kasumi või ära hoitud kahjumi suurust või füüsilise isiku

aastasissetulekut, lisaks tekkinud või tekkida võinud kahjude suurust ja võimalikku mõju

finantssüsteemi stabiilsusele ning järelevalveasutuse ja kriisilahendusasutusega tehtava

koostöö ulatust.“;

5) paragrahvi 51 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõnu „lahendamise

seaduses“ tekstiosaga „, kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduses“;

6) paragrahvi 51 lõiget 1 täiendatakse punktidega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„21) kindlustusandjad;

22) kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalid;“;

7) paragrahvi 51 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „krediidiasutuste“ tekstiosaga „,

kindlustusandjate“;

8) paragrahvi 51 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Sise-eeskirjadega tagatakse muu hulgas kindlustusandjate kriisilahenduse ja järelevalvega

seotud töötajate, aruandlusahelate ja otsustamisprotsesside selge eraldatus.“;

9) paragrahvi 51 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

70

„(5) Erandina käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatust võib kindlustusandjate kriisilahenduse

ja järelevalvega seotud ülesandeid täitvaid töötajaid jagada määratud tingimustel Inspektsiooni

eri üksuste vahel, et töökoormust ajutiselt hajutada või kasutada nende eksperditeadmisi

mõlemas valdkonnas.“;

10) paragrahvi 6 lõikes 11 asendatakse sõnad „lahendamise seaduses ning selle alusel“ sõnadega

„lahendamise seaduses, kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduses ning nende

alusel“;

11) paragrahvi 7 lõike 2 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „sise-eeskirjad“ tekstiosaga „ja sama

paragrahvi lõikes 5 sätestatud tingimused“;

12) paragrahvi 33 lõigetes 1 ja 3 asendatakse sõna „järelevalvemenetlusest“ tekstiosaga

„järelevalve- ja kriisilahendusmenetlusest“;

13) paragrahvi 46 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses:

„(11) Inspektsioon teavitab kord aastas Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve

Asutust ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu kindlustusandjatest, kellelt ta nõuab

makromajandustegurite hindamist kindlustustegevuse seaduse § 1001 lõike 1 kohaselt. Kui

Inspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, esitab ta käesoleva lõike esimeses lauses

sätestatud teate kindlustusgrupi kohta.

(12) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ja

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, kui ta rakendab kindlustustegevuse seaduse § 2351

lõikes 5 sätestatud õigusi finantssüsteemi stabiilsust ohustava riski käsitlemiseks.

(13) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust

kindlustustegevuse seaduse § 2351 lõikes 5 sätestatud õiguste kasutamisest ja Euroopa

Süsteemsete Riskide Nõukogu, kui ta rakendab sellist õigust finantssüsteemi stabiilsust

ohustava riski käsitlemiseks viivitamata. Teates esitatakse rakendatud meetme kirjeldus, kestus

ja rakendamise põhjus, sealhulgas kirjeldatakse, kui tõhus ja proportsionaalne on meede

kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute ja soodustatud isikute huvide kaitseks.“;

14) paragrahvi 463 lõiget 3 täiendatakse punktidega 6–11 järgmises sõnastuses:

„6) proportsionaalsuse meetmeid rakendavate kindlustusandjate koguarv jaotatuna väikeste ja

mittekeerukate kindlustusandjate ning proportsionaalsuse meetmete rakendamiseks õigust

omavate kindlustusandjate vahel;

7) kindlustusandjate arv iga rakendatava kindlustustegevuse seaduse § 423 lõigetes 1 ja 2

nimetatud proportsionaalsuse meetme kohta;

8) kindlustusandjate arv, kellel on finantsseisundi taastamise ennetava kava esitamise kohustus,

ja nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud nõudeid;

9) kindlustusandjate arv, kelle kohta on kriisilahenduskava koostatud, ja nende arv, kelle suhtes

kohaldatakse lihtsustatud lähenemist;

10) kvantitatiivne teave kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 12 lõikes 2

sätestatud asjaolude kohaldamise kohta;

11) lihtsustatud nõuete kirjeldus võrrelduna käesoleva seaduse §-des 7 ja 14 sätestatud nõuetega

ning teave protsentides selle kohta, kui suurele osale kindlustusturust kohaldub lihtsustatud

lähenemine kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahu alusel.“;

15) paragrahvi 463 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui see on asjakohane, esitab Inspektsioon Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide

Järelevalve Asutusele tõendid olulise likviidsusriski kohta kindlustusandjas.“;

71

16) paragrahvi 463 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui Inspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, edastab ta Euroopa Kindlustus-

ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele kord aastas järgmise teabe:

1) kindlustusgruppide arv, kelle suhtes kohaldatakse kindlustustegevuse seaduse § 124 lõikes 7

nimetatud kindlustusgrupi järelevalvelise aruandluse erisusi, nende kindlustusgruppide

kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahu osakaaluga kõikide

kindlustusgruppide kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahust;

2) väikeste ja mittekeerukate kindlustusgruppide arv ning muude kindlustusgruppide arv, kes

kasutavad proportsionaalsuse meetmeid, ja kindlustusgruppide arv iga rakendatava meetme

kohta;

3) kindlustusgruppide arv, kellel on kindlustusgrupi finantsseisundi taastamise ennetava kava

koostamise kohustus, ja nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud nõudeid;

4) kindlustusgruppide arv, kelle kohta on kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostatud, ja

nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud lähenemist;

5) kvantitatiivne teave kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 12 lõikes 2

sätestatud asjaolude kohta kindlustusgrupi seisukohast;

6) lihtsustatud nõuete kirjeldus võrrelduna käesoleva seaduse §-des 10 ja 16 sätestatud nõuetega

ning teave protsentides selle kohta, kui suurele osale kõikidest kindlustusgruppidest kohalduvad

lihtsustatud nõuded kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahu

alusel.“;

17) paragrahvi 463 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust

kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud kohustuse rikkumisega

seotud väärteoasjas tehtud lahendist või haldusaktist ning asjakohasel juhul selle

edasikaebamisest ja tulemusest.“;

18) paragrahvi 463 lõike 7 punktis 2 asendatakse sõna „riskid“ tekstiosaga „riskid, sealhulgas

tarbijakaitsega seotud riskid,“;

19) paragrahvi 463 lõikes 8 asendatakse sõna „teavitada“ sõnadega „teavitada Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ning“;

20) paragrahvi 463 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust

igast kindlustustegevuse tegevusloa andmisest keeldumise otsusest koos tegevusloa taotleja

tuvastamist võimaldavate andmete ja loa andmisest keeldumise põhjustega.“;

21) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 15 järgmises sõnastuses:

„(15) Kui teises lepinguriigis taotleb kindlustustegevuse tegevusluba Eesti kindlustusandja

ema- või tütarettevõtja või selline kindlustusandja, kelle emaettevõtja tütarettevõtja on Eesti

kindlustusandja või tegevusluba taotlev ettevõtja, ja see kindlustusandja on ühe ja sama isiku

kontrollitav äriühing ning teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel on vaja konsulteerida

mitme lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, on Inspektsioonil õigus taotleda selle

lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt tegevusloa ühishindamist ühe kuu jooksul tegevusloa

taotluse kättesaamisest arvates.“;

22) paragrahvi 477 täiendatakse lõigetega 12–14 järgmises sõnastuses:

„(12) Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja teavitab Inspektsiooni, et kindlustusgruppi

kuuluv Eesti kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei taga

kindlustusgrupi suhtes kohalduvate nõuete täitmist või nõuded on küll täidetud, aga

72

kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata ohustatud või kindlustusgrupisisesed tehingud

või riskikontsentratsioon ohustavad kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate

finantsseisundit, võib Inspektsioon ettekirjutusega nõuda kindlustusandjalt,

kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt rikkumise lõpetamist või

finantsseisundi parandamist.

(13) Inspektsioonil on kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes samad

õigused, mis tal on käesoleva seaduse ja kindlustustegevuse seaduse kohaselt kindlustusandja

suhtes, et kindlustusgrupp vastaks talle kohalduvatele nõuetele.

(14) Inspektsioon teeb koostööd teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, et tagada

kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes rakendatavate

järelevalvemeetmete tõhusus, eelkõige kui kindlustusvaldusettevõtja või

segafinantsvaldusettevõtja juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht ei asu tema peakontoriga

samas lepinguriigis.“;

23) paragrahvi 4710 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „Asutuse“ sõnadega „või teise lepinguriigi

finantsjärelevalve asutuse“;

24) paragrahvi 4710 täiendatakse lõigetega 4–9 järgmises sõnastuses:

„(4) Koostööplatvormi loomisest arvates kohaldatakse asjasse puutuvate finantsjärelevalve

asutuste koostöö ja teabevahetuse suhtes käesoleva seaduse §-des 4712 ja 4713 sätestatut,

olenemata sellest, kas kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega.

Teabevahetusse kaasatakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus.

(5) Kui Inspektsioon ja üks või enam asjasse puutuvat finantsjärelevalve asutust ei jõua

kindlustusandja suhtes rakendatava meetme menetlemise, sisu või selle rakendamata jätmise

asjus kokkuleppele ning kui esineb tõsine kahtlus, et kindlustusvõtjate, kindlustatute ja

soodustatud isikute huvid ei ole piisavalt kaitstud, võib Inspektsioon erimeelsuste korral

pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole

vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.

(6) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse hinnangul esineb

põhjendatud kahtlus, et teise lepinguriigi kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute

huvid ei ole piisavalt kaitstud, ning Inspektsioon ei ole rakendanud meetmeid või need ei ole

olnud piisavad kindlustusandja tõsiste puuduste kõrvaldamiseks, teeb Inspektsioon Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse nõudmisel kindlustusandjas

kohapealse kontrolli viivitamata.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul edastab Inspektsioon kohapealses kontrollis

osalemise kutse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele ja teistele

asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele.

(8)Kohapealse kontrolli tulemustes ühisele järeldusele jõudmiseks kohaldatakse käesoleva

seaduse § 4713 lõigetes 4–9 sätestatut.

(9) Kui Inspektsioonil ja teisel asjasse puutuval finantsjärelevalve asutusel on eriarvamus

käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 sätestatud teabevahetuse vallas, võib Inspektsioon

pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole

vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.“;

25) seadust täiendatakse §-dega 4712 ja 4713 järgmises sõnastuses:

73

„§ 4712. Koostöö olulise piiriülese kindlustustegevuse järelevalve vallas

(1) Eesti kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus teises lepinguriigis ja teise lepinguriigi

kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus Eestis (edaspidi käesolevas paragrahvis ja §-s 4713

vastuvõttev riik) on oluline piiriülene kindlustustegevus, sealhulgas filiaali kaudu, kui

kindlustusandja ei ole väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning täidetud on vähemalt üks

järgmistest tingimustest:

1) kindlustusmaksete aastane kogusumma kindlustustegevusest vastuvõtvas riigis on suurem

kui 15 miljonit eurot;

2) vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutuse hinnangul on kindlustusandja piiriülene

kindlustustegevus vastuvõtva riigi kindlustusturu seisukohast oluline.

(2) Kui Inspektsiooni hinnangul on teise lepinguriigi kindlustusandja piiriülene

kindlustustegevus Eestis oluline, teavitab ta sellest teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutust

ja esitab talle põhjendused sellisele järeldusele jõudmise kohta.

(3) Kui vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutus on teavitanud Inspektsiooni, et tema

hinnangul on Eesti kindlustusandja tegevus selles riigis oluline, kuid Inspektsioon ei nõustu

sellega, teavitab ta sellest vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutust ühe kuu jooksul ning esitab

talle sellise järelduse põhjendused. Inspektsioon võib erimeelsuse korral teise lepinguriigi

finantsjärelevalve asutusega pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.

(4) Inspektsioon teeb koostööd teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui Eesti

kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus teises lepinguriigis ja teise lepinguriigi

kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus Eestis on oluline. Inspektsioon hindab, kas Eesti

kindlustusandja on teadlik riskidest, millega ta teises lepinguriigis kokku puutub või võib kokku

puutuda, ja kuidas ta neid riske juhib.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud koostöö on vastavuses piiriülese

kindlustustegevusega seotud riskide ulatusega ja hõlmab vähemalt:

1) kindlustusandja juhtimissüsteemi, sealhulgas tema juhtide suutlikkust mõista piiriülese

kindlustusturu eripära, riskimaandamismeetmeid, kehtestatud sisekontrolli ja piiriülese

tegevuse vastavuskontrolli põhimõtteid;

2) tegevuse edasiandmist ja turustajaid;

3) äristrateegiat ja nõuete käsitlemist;

4) tarbijakaitset;

5) kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud finantsseisundi

taastamise ennetavate kavade hindamist ja nende kohta soovituste andmist, kui kavas

sisalduvate meetmete rakendamise korral võib tekkida negatiivne mõju kindlustusvõtjatele,

reaalmajandusele või finantsstabiilsusele vastuvõtvas riigis.

(6) Inspektsioon teavitab vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutust aegsasti, kui olulise

piiriülese kindlustustegevuse järelevalves selguvad võimalikud probleemid kindlustusandjate

tegevust reguleerivate õigusaktide nõuete täitmisega või käesoleva paragrahvi lõike 5

punktides 1–4 sätestatud valdkondadega, mis mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad

kindlustusandja piiriülest tegevust vastuvõtvas riigis.

(7) Inspektsioon esitab vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutusele Eesti kindlustusandja kohta

kord aastas järgmise teabe:

74

1) kindlustusandja solventsuskapitalinõue ja miinimumkapitalinõue, mille kindlustusandja on

esitanud Inspektsioonile kindlustustegevuse seaduse § 61 lõike 1 ja § 82 lõike 9 kohaselt;

2) nõuetekohaste omavahendite suurused solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude

täitmiseks;

3) asjakohasel juhul Inspektsiooni kahtlused kindlustusandja tehniliste eraldiste arvutamise

ning käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud teabe õigsuse suhtes.

(8) Vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutuse taotlusel esitab Inspektsioon käesoleva

paragrahvi lõikes 7 loetletud teabe sagedamini kui kord aastas. Kui Eesti on vastuvõttev riik,

võib Inspektsioon taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt Eestis teabe esitamist

olulise piiriülese kindlustustegevusega tegeleva teise lepinguriigi kindlustusandja kohta

sagedamini kui kord aastas.

(9) Inspektsioon teavitab vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutust viivitamata, kui selles riigis

olulise piiriülese kindlustegevusega tegeleva Eesti kindlustusandja finantsseisund on

halvenenud või järgmise kolme kuu jooksul võib ilmneda, et kindlustusandja ei täida

solventsuskapitalinõuet või miinimumkapitalinõuet.

(10) Kui Eesti on vastuvõttev riik, võib Inspektsioon esitada teise lepinguriigi finantsjärelevalve

asutusele põhjendatud taotluse lisateabe saamiseks Eestis olulise piiriülese

kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja kohta, kui see teave on seotud selle

kindlustusandja maksevõime, juhtimissüsteemi või ärimudeliga. Kui vastuvõtva riigi

finantsjärelevalve asutus on esitanud sellise taotluse Inspektsioonile, esitab Inspektsioon talle

lisateabe aegsasti.

(11) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei esita Inspektsioonile käesoleva

paragrahvi lõikes 10 nimetatud teavet aegsasti, võib Inspektsioon pöörduda abi saamiseks

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.

(12) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei võta arvesse käesoleva paragrahvi lõike 5

punktis 5 nimetatud soovitust, mille Inspektsioon on esitanud teise lepinguriigi

finantsjärelevalve asutusele, võib Inspektsioon pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punktile c.

§ 4713. Koostöö kohapealset kontrolli tehes

(1) Kui Eesti on vastuvõttev riik, võib Inspektsioon taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve

asutuselt ühist kohapealset kontrolli Eestis olulise piiriülese kindlustustegevusega tegelevas

teise lepinguriigi kindlustusandjas, kes ei täida solventsuskapitalinõuet või

miinimumkapitalinõuet või kelle puhul võib selline oht ilmneda järgmise kolme kuu jooksul.

Inspektsioon põhjendab oma taotlust.

(2) Kui vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutus on esitanud Inspektsioonile Eesti

kindlustusandjas kohapealse kontrolli tegemise taotluse, otsustab Inspektsioon selleks

nõusoleku andmise või sellest keeldumise ühe kuu jooksul taotluse kättesaamisest arvates.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõusoleku korral edastab Inspektsioon Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele kohapealses kontrollis osalemise

kutse.

75

(4) Inspektsioon ja teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus peavad jõudma ühisele

järeldusele kohapealses kontrollis, sealhulgas asjakohaste meetmete küsimuses kahe kuu

jooksul kontrollist arvates. Inspektsioon võtab ühist järeldust arvesse, kui otsustab rakendada

asjakohaseid meetmeid Eesti kindlustusandja suhtes.

(5) Kui Inspektsioon ja teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei jõua Eesti kindlustusandja

või teise lepinguriigi kindlustusandja kohapealses kontrollis ühisele järeldusele, on

Inspektsioonil õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse

poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19 kahe

kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud kahe kuu möödumisest arvates.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatu ei piira Inspektsiooni järelevalveõigusi, sealhulgas

õigust rakendada meetmeid Eesti kindlustusandja suhtes, kes ei täida solventsuskapitalinõuet

või miinimumkapitalinõuet või kelle puhul ilmneb selline oht.

(7) Inspektsioonil ei ole õigust pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide

Järelevalve Asutuse poole, kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul jõutakse

ühisele järeldusele või kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse

poole pöördumise tähtaeg on möödas.

(8) Kui Inspektsioon või teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on pöördunud Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole käesoleva paragrahvi lõikes 5

sätestatud tähtaja jooksul, oodatakse ära tema otsus. Inspektsioon võtab vastu Eesti

kindlustusandjas tehtud ühise kohapealse kontrolli lõplikud järeldused kooskõlas Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse otsusega, mis on ette nähtud täitmiseks

pädevatele asutustele.

(9) Kui Inspektsioon ei anna nõusolekut ühiseks kohapealseks kontrolliks, edastab ta teise

lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele keeldumisotsuse koos põhjendustega kirjalikult.

(10) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei anna nõusolekut ühiseks kohapealseks

kontrolliks, võib Inspektsioon pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide

Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ)

nr 1094/2010 artiklile 19 ühe kuu jooksul keelduva otsuse saamisest arvates.“;

26) paragrahvi 502 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

27) paragrahvi 53 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse hinnangul mõjutab

erakorraline tervisega seotud hädaolukord, looduskatastroof või muu erakordne sündmus

kindlustusandja suutlikkust esitada ning avalikustada aruandeid ja teavet kindlustustegevuse

seaduse §-s 1231 sätestatud tähtaegade jooksul, avaldab Inspektsioon selle kohta teate oma

veebilehel.“;

28) paragrahvi 54 lõiget 4 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:

„14) Maksu- ja Tolliametile kindlustusandja üle riikliku järelevalve teostamiseks ning isikute

kontrollimiseks maksukorralduse seaduses sätestatud ulatuses.“;

29) paragrahvi 54 täiendatakse lõikega 48 järgmises sõnastuses:

„(48) Inspektsioon võib edastada Maksu- ja Tolliametile kindlustusandja üle riikliku järelevalve

teostamiseks ning isikute kontrollimiseks maksukorralduse seaduses sätestatud ulatuses teise

76

lepinguriigi pädevalt järelevalveasutuselt saadud konfidentsiaalset teavet ainult asjaomase teise

lepinguriigi pädeva järelevalveasutuse selgesõnalisel nõusolekul.“;

30) paragrahvi 541 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Inspektsiooni läbiviidav kriisilahendusmenetlus ei ole avalik ja selle suhtes kohaldatakse

finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses ning kindlustusandja kriisi ennetamise ja

lahendamise seaduses sätestatut.

(2) Käesoleva seaduse § 51 lõikes 4 sätestatud sise-eeskirjad peavad sisaldama kindlustusandja

kriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 67 lõigetes 1–3 nimetatud konfidentsiaalsusnõuete

järgimise põhimõtteid.“;

31) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse pärast tekstiosa „ja 2013/36/EL (ELT L 176,

27.06.2013, lk 338–436);“ tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/138/EÜ

kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT

L 335, 17.12.2009, lk 1–155), muudetud direktiiviga (EL) 2025/2 (ELT L, 2025/2,

08.01.2025);“;

32) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja

edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse

direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 ning

määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2017/1129 (ELT L,

2025/1, 08.01.2025).“.

§ 87. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine

Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 13 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 3 lõikes 3 sätestatud asjasse

puutuvale kriisilahendusasutusele ning kindlustusandjale tegevusloa andnud asjasse puutuvale

finantsjärelevalveasutusele (edaspidi asjasse puutuv kindlustusandjate kriisilahendusasutus ja

asjasse puutuv finantsjärelevalveasutus), kui konsolideerimisgrupp on krediidiasutuste seaduse

§ 1101 lõikes 2 sätestatud finantskonglomeraat (edaspidi finantskonglomeraat) või kui

konsolideerimisgruppi kuuluv isik kuulub sellesse finantskonglomeraati.“;

2) paragrahvi 29 lõiget 7 täiendatakse pärast sõna „kriisilahendusasutustele“ sõnadega „ning

asjasse puutuvale kindlustusandjate kriisilahendusasutusele ja asjasse puutuvale

finantsjärelevalveasutusele, kui konsolideerimisgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest

või kui konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja kuulub finantskonglomeraati“;

3) paragrahvi 49 lõiget 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) asjasse puutuvat kindlustusandjate kriisilahendusasutust ja asjasse puutuvat

finantsjärelevalveasutust, kui konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja kuulub

finantskonglomeraati.“;

4) paragrahvi 50 lõiget 1 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses:

„12) asjasse puutuvat kindlustusandjate kriisilahendusasutust ja asjasse puutuvat

finantsjärelevalveasutust, kui kriisilahendusmenetluses olev ettevõtja kuulub

finantskonglomeraati.“;

77

5) paragrahvi 81 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kriisilahenduskolleegiumisse kutsutakse vaatlejana osalema asjasse puutuv

kindlustusandjate kriisilahendusasutus ja asjasse puutuv finantsjärelevalveasutus, kui

konsolideerimisgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest või kui konsolideerimisgruppi

kuuluv isik kuulub finantskonglomeraati, tingimusel et kriisilahendusasutuse ja

finantsjärelevalveasutuse suhtes kohaldatakse konfidentsiaalsusnõudeid, mis on

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul samaväärsed käesoleva seaduse §-s 51

sätestatud nõuetega.“;

6) seaduse normitehnilises märkuses asendatakse tekstiosa „ja (EL) 2022/2556 (ELT L 333,

27.12.2022, lk 153–163)“ tekstiosaga „, (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 153–163)

ja (EL) 2025/1 (ELT L, 2025/1, 08.01.2025)“.

§ 88. Kindlustustegevuse seaduse muutmine

Kindlustustegevuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11)Käesoleva seaduse kohaldamisel arvestatakse kindlustusandja tegevuse olemuse, ulatuse

ja keerukusega, eelkõige käesoleva seaduse §-s 421 sätestatud väikese ja mittekeeruka

kindlustusandja puhul.“;

2) paragrahvi 7 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „tähenduses“ tekstiosaga „või

ettevõtjatega, keda emaettevõtja või tema tütarettevõtjad juhivad ühiselt ühe või mitme

ettevõtjaga, kes ei kuulu samasse konsolideerimisgruppi“;

3) paragrahvi 13 lõiget 1 täiendatakse punktiga 121 järgmises sõnastuses:

„121) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 2 lõike 3 punkti a

alapunktis iv nimetatud elukindlustustegevus.“;

4) paragrahvi 17 lõike 1 punktis 8 asendatakse sõna „registrikoodi“ sõnaga „registrikood“;

5) paragrahvi 17 lõiget 1 täiendatakse punktiga 17 järgmises sõnastuses:

„17) andmed selle kohta, kas taotleja on taotlenud tegevusluba või registreerimist teises

lepinguriigis kindlustustegevuse, kindlustuse vahendamise või muu krediidiasutuste seaduse

§ 1102 lõikes 1 nimetatud reguleeritud üksuse tegevuse alustamiseks või tööandja pensionifondi

valitsemiseks ja kas see tegevusloa saamise taotlus on tagasi lükatud või kas teise lepinguriigi

tegevusluba või registreering on tühistatud, sealhulgas taotluse või registreeringu

tagasilükkamise või tühistamise põhjused.“;

6) paragrahvi 18 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) välisriigi nimi ja asjakohasel juhul kolmanda riigi geograafiline piirkond, kuhu

kindlustusandja kavatseb asutada filiaali või kus ta plaanib tegeleda piiriülese

kindlustustegevusega, sealjuures on kolmas riik välisriik, mis ei ole lepinguriik.“;

7) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 nimetatud koostöö käigus on vaja konsulteerida

mitme teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega ja mõni neist on taotlenud tegevusloa

ühishindamist ühe kuu jooksul tegevusloa taotluse kättesaamisest arvates, võtab

Finantsinspektsioon arvesse ühishindamise järeldusi tegevusloa andmise või sellest keeldumise

kohta otsuse tegemisel.“;

78

8) paragrahvi 20 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „taotluse esitamisest“

tekstiosaga „, ning käesoleva seaduse § 19 lõikes 7 sätestatud juhul kaheksa kuu möödumisel

arvates tegevusloa taotluse esitamisest“;

9) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral kohaldatakse kindlustusandja

suhtes kuni tema kohta lõpetamisotsuse tegemiseni käesoleva seaduse 12. peatüki 1. jaos

sätestatut.“;

10) paragrahvi 24 lõike 4 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

11) paragrahvi 33 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni vähemalt üks kuu ette käesoleva seaduse §

32 lõike 1 punktis 2 ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide

muutmisest või juhul, kui kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus muutub selliselt, et see

mõjutab oluliselt kindlustusandja riskiprofiili või tema tegevust teises liikmesriigis.

Finantsinspektsioon edastab saadud teabe asjakohasele lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele

viivitamata.“;

12) paragrahvi 37 lõike 1 punkt 31 tunnistatakse kehtetuks;

13) seadust täiendatakse 21. peatükiga järgmises sõnastuses:

„21. peatükk

Proportsionaalsuse meetmed

§ 421. Väike ja mittekeerukas kindlustusandja

(1) Kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab käesoleva

paragrahvi tingimustele ning tal on käesoleva seaduse § 422 alusel õigus rakendada

proportsionaalsuse meetmeid.

(2) Üksnes elukindlustusega tegelev kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja,

kui ta vastab kõikidele järgmistele kriteeriumidele:

1) kindlustusandja intressiriski kapitalinõue ei ole suurem kui viis protsenti käesoleva seaduse

§-s 44 sätestatud tehniliste eraldiste suurusest enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise

varakogumi osa mahaarvamist;

2) kindlustusmaksete aastane kogusumma kindlustustegevusest teises lepinguriigis on väiksem

kui 20 miljonit eurot või väiksem kui kümme protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete

aastasest kogusummast;

3) elukindlustustegevuse tehniliste eraldiste suurus enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise

varakogumi osa mahaarvamist ei ole suurem kui üks miljard eurot;

4) käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel arvutatud summa ei ole suurem kui 20 protsenti

kindlustusandja koguinvesteeringute suurusest;

5) kindlustusandja edasikindlustustegevuse osakaal ei ole suurem kui 50 protsenti tema

aastasest kindlustusmaksete kogusummast;

6) kindlustusandja omab nõuetekohaseid omavahendeid vähemalt käesoleva seaduse 3. peatüki

4. jaos sätestatud solventsuskapitalinõude ulatuses.

(3) Kahjukindlustusega tegelev kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui

ta vastab kõikidele järgmistele kriteeriumidele:

79

1) kindlustusandja kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine kombineeritud

suhtarv pärast edasikindlustuse arvesse võtmist on alla 100 protsendi;

2) kindlustusmaksete aastane kogusumma kindlustustegevusest teises lepinguriigis on väiksem

kui 20 miljonit eurot või väiksem kui kümme protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete

aastasest kogusummast;

3) kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma ei ole suurem kui

100 miljonit eurot;

4) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 5–7, 11,12, 14 ja 15 sätestatud kahjukindlustuse

liikidega seotud kindlustusmaksete aastane kogusumma ei ole suurem kui 30 protsenti

kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast kahjukindlustuses;

5) käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel arvutatud summa ei ole suurem kui 20 protsenti

kindlustusandja koguinvesteeringute suurusest;

6) kindlustusandja edasikindlustustegevuse osakaal ei ole suurem kui 50 protsenti tema

kindlustusmaksete aastasest kogusummast;

7) kindlustusandja omab nõuetekohaseid omavahendeid vähemalt käesoleva seaduse 3. peatüki

4. jaos sätestatud solventsuskapitalinõude ulatuses.

(4) Kindlustusandja arvutab järgmiste suuruste summa:

1) tururiski kapitalinõue;

2) vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõude osa, mis vastab väärtpaberistamisest,

tuletisinstrumentidest, vahendajate vastu olevatest nõuetest ja muust investeerimisvarast

tingitud riskipositsioonidele, mis ei ole hõlmatud hinnavaheriski alammooduliga;

3) kapitalinõue, mida kohaldatakse immateriaalsesse varasse tehtavate investeeringute suhtes

ning mis ei ole hõlmatud tururiski ja vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõudega.

(5) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja, kelle elukindlustustegevuse

tehnilised eraldised moodustavad vähemalt 20 protsenti kindlustusandja tehniliste eraldiste

kogusuurusest enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa mahaarvamist ja

kelle kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma moodustab kokku alla

40 protsendi kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast, on väike ja

mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele käesoleva paragrahvi lõike 2

kriteeriumidele.

(6) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja, kelle kahjukindlustustegevuse

kindlustusmaksete aastane kogusumma moodustab kokku vähemalt 40 protsenti

kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast ja kelle elukindlustustegevuse

tehnilised eraldised moodustavad alla 20 protsendi kindlustusandja tehniliste eraldiste

kogusuurusest enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa mahaarvamist, on

väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele käesoleva paragrahvi lõike 3

kriteeriumidele.

(7) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja, kelle elukindlustustegevuse

tehnilised eraldised moodustavad vähemalt 20 protsenti kindlustusandja tehniliste eraldiste

kogusuurusest enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa mahaarvamist ja

kelle kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma moodustab kokku

vähemalt 40 protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast, on väike ja

mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3

sätestatud kriteeriumidele.

(8) Kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja suhtes ei kohaldata kriteeriumitele

vastavuse hindamisel käesoleva paragrahvi lõike 2 punktide 2 ja 5 ning lõike 3 punktide 2 ja 4

kriteeriume.

80

(9) Kui kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja ei vasta käesoleva paragrahvi

lõigete 2–7 kriteeriumidele, võib teda käsitada väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana, kui

ta vastab mõlemale järgmisele tingimusele:

1) kindlustatud isikud ja soodustatud isikud on kaptiivkindlustusandja või

kaptiivedasikindlustusandjaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad juriidilised isikud või

füüsilised isikud, kellel on õigus sõlmida konsolideerimisgruppi kuuluvate kindlustusandjatega

kindlustusleping tingimusel, et selliste kindlustuslepingutega seotud tehniliste eraldiste osakaal

moodustab alla viie protsendi kindlustusandjate tehniliste eraldiste kogusuurusest;

2) kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja sõlmitud edasikindlustuslepingutest

tulenevad kohustused ei kata kohustusliku vastutuskindlustuse riske.

(10) Kindlustusandja lähtub käesoleva paragrahvi lõigete 2–8 kriteeriumidele vastavuse

hindamisel viimase kahe majandusaasta näitajatest.

(11) Kui kindlustusandja on saanud käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud tegevusloa vähem kui

kaks aastat tagasi arvates käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustele vastamise

hindamisest, lähtub ta käesoleva paragrahvi lõigete 2–8 kriteeriumidele vastavuse hindamisel

viimase majandusaasta näitajatest.

(12) Kui kindlustusandja on saanud käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud tegevusloa vähem kui

aasta tagasi arvates käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustele vastamise hindamisest,

lähtub ta käesoleva paragrahvi lõigete 2–8 kriteeriumitele vastavuse hindamise korral käesoleva

seaduse §-s 18 sätestatud tegevuskavast.

(13) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1–9 sätestatust ei ole kindlustusandja väike ja

mittekeerukas kindlustusandja, kui ta:

1) kasutab solventsuskapitalinõude arvutamisel sisemudelit või osalist sisemudelit;

2) on finantskonglomeraadi emaettevõtja või kindlustusgrupi emaettevõtja, kelle suhtes

kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2

alusel, välja arvatud, kui kindlustusgrupp on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp käesoleva

seaduse § 427 kohaselt;

3) on käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud ettevõtja emaettevõtja;

4) valitseb käesoleva seaduse § 13 lõike 1 punktis 12 nimetatud tööandja pensionifondi, mille

vara väärtus on rohkem kui üks miljard eurot.

§ 422. Õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja

(1) Kui kindlustusandja on enda hinnangul väike ja mittekeerukas kindlustusandja, teavitab ta

Finantsinspektsiooni, et saada õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid, ning esitab talle

järgmised andmed ja dokumendid:

1) tõend käesoleva seaduse § 421 lõigete 2–9 kriteeriumidele vastamise kohta;

2) kinnitus selle kohta, et kindlustusandja ei kavanda oma tegevuses järgmise kolme aasta

jooksul strateegilisi muudatusi, mille tulemusel ta ei vastaks enam kas või ühele käesoleva

seaduse § 421 lõigete 2–9 kriteeriumile;

3) loetelu käesoleva seaduse § 423 lõigetes 1 ja 2 nimetatud proportsionaalsuse meetmete kohta,

mida kindlustusandja kavatseb rakendada, eelkõige kui kavatsetakse rakendada parima

hinnangu lihtsustust, ja teave selle kohta, kas kindlustusandja kavatseb rakendada käesoleva

seaduse § 45 lõiget 9.

(2) Finantsinspektsioon võib jätta nõustumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

kindlustusandja hinnanguga üksnes juhul, kui:

81

1) kindlustusandja ei vasta käesoleva seaduse § 421 kriteeriumidele;

2) kindlustusandja ei täida solventsuskapitalinõuet, sealjuures ei võeta selle nõude täitmise

hindamisel arvesse käesoleva seaduse § 451 lõikes 6 sätestatud järkjärgulist

kohaldamismehhanismi, §-s 267 sätestatud üleminekumeedet või asjakohasel juhul § 271

lõikes 11 sätestatud järkjärgulist rakendamist;

3) kindlustusandja turuosa on suurem kui viis protsenti Eesti elu- või kahjukindlustusturust,

võttes turuosa määramisel arvesse käesoleva seaduse § 124 lõike 4 põhimõtted.

(3) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt nõustumata jätmise

kohta kahe kuu jooksul lõikes 1 sätestatud täielike andmete ja dokumentide kättesaamisest

arvates. Nõustumata jätmise korral edastab Finantsinspektsioon kindlustusandjale selle kohta

põhjendatud otsuse.

(4) Kui Finantsinspektsioon otsustab käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul,

et kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, käsitatakse teda väikese ja

mittekeeruka kindlustusandjana ning ta võib rakendada käesoleva seaduse §-s 423 sätestatud

proportsionaalsuse meetmeid otsuse tegemise kuupäevast arvates.

(5) Kui Finantsinspektsioon ei ole teinud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja

jooksul otsust, et ta ei nõustu kindlustusandja hinnanguga, käsitatakse kindlustusandjat väikese

ja mittekeeruka kindlustusandjana ning ta võib rakendada käesoleva seaduse §-s 423 sätestatud

proportsionaalsuse meetmeid käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja lõppemisest

arvates.

(6) Kindlustusandjal on õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja kuni käesoleva

seaduse § 426 lõigetes 2 ja 3 sätestatud asjaolude ilmnemiseni.

§ 423. Proportsionaalsuse meetmed ja Finantsinspektsiooni teavitamine nende

rakendamisest

(1) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib rakendada järgmisi käesolevas seaduses

sätestatud proportsionaalsuse meetmeid:

1) paragrahvi 45 lõikes 9 sätestatud deterministliku hindamise kasutamine;2)paragrahvi 96 lõikes 51 nimetatud vastutava isiku määramine;3) paragrahvi 972 lõike 5 alusel likviidsusriski juhtimise plaani koostamata jätmine;

4)paragrahvi 100 lõike 41 alusel kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hindamise

sageduse vähendamine;5) paragrahvi 1001 lõike 4 alusel makromajandustegurite hindamata jätmine;

6) paragrahvi 1002 lõike 4 alusel kliimamuutuste stsenaariumi koostamata jätmine;7)paragrahvi 105 lõike 6 alusel sise-eeskirjade ajakohastamise sageduse vähendamine;

8) paragrahvi 1231 lõike 2 alusel regulaarse järelevalvelise aruande esitamise sageduse

vähendamine;

9) paragrahvi 1251 lõike 5 alusel solventsuse ja finantsseisundi aruandes vähendatud teabe

avalikustamine;

10) paragrahvi 129 lõike 13 alusel auditeerimiskohustuse kohaldamata jätmine.

(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib väike ja mittekeerukas kindlustusandja

rakendada komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/35 sätestatud proportsionaalsuse

meetmeid.

82

(3) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni rakendatavatest

proportsionaalsuse meetmetest ühe aasta jooksul käesoleva seaduse § 422 lõikes 4 või 5

sätestatud õiguse saamisest arvates.

§ 424. Proportsionaalsuse meetmete rakendamise peatamine

(1) Finantsinspektsioon võib keelata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja riskiprofiilist

tingitud tõsise kahtluse korral ühe või mitme proportsionaalsuse meetme rakendamise

ettekirjutusega. Kahtlus on tõsine, kui kindlustusandja:

1) ei täida solventsuskapitalinõuet või kui selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul;

2) juhtimissüsteem ei ole tõhus või

3) riskiprofiili muutus võib kaasa tuua käesoleva seaduse § 421 kriteeriumite täitmata jätmise

olulises ulatuses.

(2) Solventsuskapitalinõude täitmise hindamise korral ei võeta arvesse käesoleva seaduse § 451

lõikes 6 sätestatud järkjärgulist kohaldamismehhanismi, §-s 267 sätestatud üleminekumeedet

või asjakohasel juhul § 271 lõikes 11 sätestatud järkjärgulist rakendamist.

(3) Finantsinspektsioon edastab kindlustusandjale käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

ettekirjutuse kirjalikult asjakohaste põhjendustega, viidates käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud kahtluse alusele.

§ 425. Teiste kindlustusandjate õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid

(1) Kui kindlustusandja ei ole väike ja mittekeerukas kindlustusandja, on tal õigus rakendada

käesoleva seaduse § 423 lõike 1 punktides 1–5 ja 7, lõikes 2 ning § 1231 lõikes 1 sätestatud

proportsionaalsuse meetmeid Finantsinspektsiooni nõusolekul (edaspidi kindlustusandja, kellel

on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet).

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusoleku saamiseks esitab kindlustusandja

Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse koos järgmiste andmete ja dokumentidega:

1) loetelu proportsionaalsuse meetmete kohta, mida kindlustusandja kavatseb rakendada,

selgitustega, miks meetmete rakendamine on põhjendatud, arvestades kindlustusandja

tegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja keerukust; 2) muu oluline teave kindlustusandja riskiprofiili kohta;

3) kinnitus selle kohta, et kindlustusandja ei kavanda oma tegevuses järgmise kolme aasta

jooksul strateegilisi muudatusi, mis võivad mõjutada kindlustusandja riskiprofiili.

(3) Finantsinspektsioon teeb otsuse nõusoleku andmise või sellest keeldumise kohta kahe kuu

jooksul taotluse kättesaamisest arvates.

(4) Finantsinspektsioon võib nõuda kindlustusandjalt lisaandmeid ja -dokumente käesoleva

paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide täpsustamiseks ning kontrollimiseks.

Lisaandmete ja -dokumentide esmakordse nõudmise kuupäeva ning kindlustusandjalt nõutava

teabe ja temalt nõutavate dokumentide kättesaamise kuupäeva vaheliseks perioodiks käesoleva

paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaeg peatub. Kui lisateavet ja -dokumente nõutakse uuesti,

viidatud tähtaeg enam ei peatu.

(5) Finantsinspektsioon teavitab kindlustusandjat kirjalikult nõusoleku andmise otsusest, mis

sisaldab heakskiidetud proportsionaalsuse meetmete loetelu ja asjakohasel juhul lisatingimuste

kehtestamise põhjendusi, kui Finantsinspektsioon kiidab heaks proportsionaalsuse meetmete

kasutamise teatavatel tingimustel.

83

(6) Finantsinspektsioon võib teha proportsionaalsuse meetme rakendamise kohta nõusoleku

andmisest keeldumise otsuse, kui see on kindlustusandja riskiprofiili arvestades põhjendatud.

(7) Kui Finantsinspektsioon teeb meetme rakendamise kohta nõusoleku andmisest keeldumise

otsuse, esitab ta kindlustusandjale otsuse tegemise põhjused kirjalikult.

(8) Finantsinspektsioon võib otsust igal ajal muuta või tunnistada selle kehtetuks, kui

kindlustusandja riskiprofiil on muutunud, esitades kindlustusandjale selle kohta põhjused

kirjalikult.

(9) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1–8 sätestatust võib kindlustusandja rakendada

käesoleva seaduse § 423 lõigetes 1 ja 2 sätestatud proportsionaalsuse meetmeid

Finantsinspektsiooni nõusolekuta, kui ta vastab kõikidele järgmistele tingimustele:

1) kindlustusandjal puudub välisriigis filiaal ja ta ei tegele piiriülese kindlustustegevusega;

2) kindlustusandja ei tegele käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 10–15 sätestatud

kahjukindlustuse liikidega, välja arvatud, kui vastutuskindlustuse risk on täiendavalt

kindlustatav risk § 16 lõike 3 tähenduses;

3) kindlustusandja aastane kindlustusmaksete kogusumma on väiksem kui 15 miljonit eurot;

4) kindlustusandja tehniliste eraldiste suurus enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise

varakogumi osa mahaarvamist on väiksem kui 50 miljonit eurot;

5) kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja puhul on kindlustusgrupi tehniliste eraldiste

suurus enne edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa mahaarvamist väiksem kui

50 miljonit eurot;

6) kindlustusandja edasikindlustustegevuse kindlustusmaksete suurus on väiksem kui

600 000 eurot või kümme protsenti kindlustusmaksete kogusummast või

edasikindlustuslepingutest tulenevate tehniliste eraldiste suurus on väiksem kui 2,7 miljonit

eurot või kümme protsenti sellistest lepingutest tulenevate tehniliste eraldiste kogusuurusest.

(10) Käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimustele vastava kindlustusandja suhtes ei kohaldata

käesoleva seaduse § 96 lõiget 71.

(11) Erinevalt käesoleva seaduse § 82 lõikes 7 ja §-s 114 sätestatust võib Finantsinspektsiooni

nõusolekul käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimustele vastava kindlustusandja

miinimumkapitali alammäär ja aktsiakapital või osakapital olla 2,25 miljonit eurot, kui

kindlustusandjal on õigus tegeleda elukindlustuse või edasikindlustusega, ning 1,5 miljonit

eurot, kui kindlustusandjal on õigus tegeleda kahjukindlustusega. Nõusoleku andmise või

sellest keeldumise suhtes kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 2–8 sätestatut.

(12) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni käesoleva paragrahvi lõigetes 9–11

sätestatud erandi kasutamise kavatsusest ja esitab tõendi lõike 9 tingimustele vastamise kohta.

(13) Käesoleva paragrahvi lõigetes 9 ja 10 sätestatud erandi kohaldamine lõpeb, kui

kindlustusandja ei vasta vähemalt ühele lõike 9 tingimusele kolmel järjestikusel aastal, ning

lõikes 11 sätestatud erandi kohaldamine lõpeb kohe, kui kindlustusandja ei vasta enam

vähemalt ühele lõike 9 tingimusele.

(14) Finantsinspektsioon võib keelata käesoleva paragrahvi lõigetes 9–11 sätestatud erandi

kasutamise järgmistel tingimustel:

1) kindlustusandja ei vasta käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimusele;

2) erandi kasutamine kahjustab kindlustusandja maksevõimelisust või muul viisil

kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute või teiste võlausaldajate huve.

84

§ 426. Finantsinspektsiooni teavitamine muutustest

(1) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata, kui ta ei

vasta enam mõnele käesoleva seaduse § 421 lõike 2–9 kriteeriumile.

(2) Kui kindlustusandja ei vasta enam mõnele käesoleva seaduse § 421 lõike 2–9 kriteeriumile

püsivalt kahe järjestikuse aasta jooksul, teavitab ta sellest Finantsinspektsiooni, misjärel ei ole

kindlustusandjal enam õigust olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning rakendada

proportsionaalsuse meetmeid järgmisest majandusaastast arvates.

(3) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata, kui ta

vastab mõnele käesoleva seaduse § 421 lõikes 13 sätestatud tingimusele, misjärel ei ole

kindlustusandjal enam õigust olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja ega rakendada

proportsionaalsuse meetmeid järgmisest majandusaastast arvates.

(4) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata oma

kavatsusest muuta rakendatavate proportsionaalsuse meetmete loetelu.

(5) Kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid, teavitab

Finantsinspektsiooni, kui ta otsustab ühe või mitme meetme rakendamise lõpetada.

§ 427. Kindlustusgrupi proportsionaalsuse meetmed

(1) Kindlustusgrupp, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2

alusel kindlustusgrupi järelevalvet, on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui ta vastab

käesoleva paragrahvi tingimustele ning kindlustusgrupi järelevalve teostaja on ta määranud

väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks.

(2) Kindlustusgrupp on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui vähemalt üks

kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei ole kahjukindlustusandja ning täidetud on

käesoleva paragrahvi lõike 4 ja järgmised kriteeriumid:

1) konsolideeritud andmete alusel arvutatud intressiriski kapitalinõue ei ole suurem kui viis

protsenti konsolideeritud tehniliste eraldiste suurusest enne edasikindlustusandja ja

eriotstarbelise varakogumi osa mahaarvamist;

2) kindlustusgrupi elukindlustustegevuse konsolideeritud tehniliste eraldiste suurus enne

edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osa mahaarvamist ei ole suurem kui üks

miljard eurot.

(3) Kindlustusgrupp on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui vähemalt üks

kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei ole elukindlustusandja ning täidetud on käesoleva

paragrahvi lõike 4 ja järgmised kriteeriumid:

1) kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine kombineeritud suhtarv pärast

edasikindlustuse arvesse võtmist on alla 100 protsendi;

2) kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastane kogusumma ei ole suurem kui 100 miljonit eurot;

3) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 5–7, 11, 12, 14 ja 15 sätestatud kahjukindlustuse

liikide kindlustusmaksete aastasumma ei ole suurem kui 30 protsenti kindlustusgrupi

kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastasest kogusummast.

(4) Väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp peab vastama ka järgmistele lisakriteeriumidele:

1) kindlustusgruppi kuuluvate selliste kindlustusandjate kindlustusmaksete aastasumma,kelle

peakontor ei asu kindlustusgrupi järelevalve teostajaga samas lepinguriigis, on väiksem kui

85

20 miljonit eurot või kümme protsenti kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest

kogusummast;

2) kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastane kogusumma sellistes lepinguriikides, mis ei ole

kindlustusgrupi järelevalve teostaja asukohaga sama lepinguriik, on väiksem kui 20 miljonit

eurot või vähem kui kümme protsenti kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest

kogusummast;

3) käesoleva seaduse § 421 lõike 4 alusel arvutatud summa konsolideeritud andmete alusel ei

ole suurem kui 20 protsenti kindlustusgrupi koguinvesteeringute suurusest;

4) kindlustusgrupi edasikindlustustegevuse osakaal ei ole suurem kui 50 protsenti

kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest kogusummast;

5) olenevalt rakendatavast arvutamismeetodist on käesoleva seaduse § 89 lõike 1 või 6 või §

893 lõike 1 alusel arvutatud suuruste vahe positiivne;

6) iga kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse

§ 89 lõikes 6 sätestatud mahaarvamise ja agregeerimise meetodit, on väike ja mittekeerukas

kindlustusandja, kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel kasutatakse samasugust meetodit

või §-s 893 sätestatud meetodite kombinatsiooni.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 ja lõike 4 punktis 3 sätestatut ei kohaldata, kui

kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel kasutatakse üksnes mahaarvamise ja agregeerimise

meetodit.

(6) Kindlustusgrupi määramisel väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks kohaldatakse

käesoleva seaduse §-s 422 sätestatut kindlustusgrupi lõpliku emaettevõtjast kindlustusandja,

kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasandil.

(7) Tingimustele vastavuse hindamisel võtab kindlustusgrupi järelevalve teostaja aluseks

kindlustusgrupi viimase kahe majandusaasta näitajad.

(8) Kui kindlustusgrupi suhtes on kindlustusgrupi järelevalvet kohaldatud vähem kui kaks

aastat, võtab kindlustusgrupi järelevalve teostaja kriteeriumidele vastavuse hindamisel aluseks

kindlustusgrupi viimase majandusaasta näitajad.

(9) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatust ei ole kindlustusgrupp väike ja

mittekeerukas kindlustusgrupp, kui:

1) ta on finantskonglomeraat krediidiasutuste seaduse § 1101 tähenduses;

2) vähemalt üks kindlustusgrupi tütarettevõtja on käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud

seotud ettevõtja;

3) kindlustusgrupp kasutab kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamise korral

käesoleva seaduse §-s 243 nimetatud sisemudelit.

(10) Kindlustusgrupi ja kindlustusgrupi järelevalve teostaja suhtes kohaldatakse käesoleva

seaduse §-des 423–426 kindlustusandja ning Finantsinspektsiooni kohta sätestatut.“;

14) paragrahvi 45 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses nimetatud riskivabal intressikõveral ei

ole esitatud parima hinnangu arvutamiseks vajaliku kestusega intressimäärasid, tuleb esimesest

tasanduspunktist pikemate lõpptähtaegadega finantsinstrumentide korral ekstrapoleerida

riskivaba intressikõverat vastavalt käesoleva seaduse §-le 451.“;

15) paragrahvi 45 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „artiklites 43–54“ tekstiosaga „artiklites 43–

54a“;

86

16) paragrahvi 45 täiendatakse lõigetega 8 ja 9 järgmises sõnastuses:

„(8) Kui kindlustusleping sisaldab finantstagatisi ja valikuõigusi, võtab kindlustusandja parima

hinnangu arvutamisel kasutatavas meetodis asjakohaselt arvesse, et sellisest lepingust

tulenevate rahavoogude nüüdisväärtus võib teatud stsenaariumide korral sõltuda tulevaste

sündmuste ja arengusuundade oodatavatest tulemustest ning võimalikest erinevustest tegelike

ja oodatavate tulemuste vahel.

(9) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust võib väike ja mittekeerukas

kindlustusandja ning kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet,

kasutada ettevaatlike arvutuspõhimõtete järgi leitud deterministlikku parimat hinnangut, et teha

kindlaks elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parim hinnang, kui lepingus sisalduvad

finantstagatised ja valikuõigused ei ole olulise majandusliku mõjuga.“;

17) seadust täiendatakse §-ga 451 järgmises sõnastuses:

„§ 451. Riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimine

(1) Riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimisel võetakse aluseks forvardintressimäärad, mis

lähenevad sujuvalt esimese tasanduspunkti forvardintressimääralt lõplikule

forvardintressimäärale. Esimene tasanduspunkt on esimene tähtaeg, mil intressikõvera

määramisel arvesse võetavad finantsinstrumentide turud ei ole sügavad, likviidsed või

läbipaistvad.

(2) Euro esimene tasanduspunkt on 20 aastat.

(3) Muu valuuta esimene tasanduspunkt on pikim tähtaeg, mille korral on täidetud järgmised

tingimused:

1) selle tähtajaga finantsinstrumentide turud on sügavad, likviidsed ja läbipaistvad;

2) selle või pikema lõpptähtajaga lunastamata võlakirjade osakaal kõigist selles valuutas

nomineeritud lunastamata võlakirjadest on piisavalt suur.

(4) Ekstrapoleeritud forvardintressimäär on likviidse forvardintressimäära ja lõpliku

forvardintressimäära kaalutud keskmine.

(5) Likviidne forvardintressimäär põhineb ühel või mitmel pikima tähtajaga

forvardintressimääral, mille korral saab asjaomast finantsinstrumenti vaadelda sügaval,

likviidsel ja läbipaistval turul.

(6) Lõpliku forvardintressimäära kaal on vähemalt 77,5 protsenti, kui forvardintressimäära

tähtaeg on vähemalt 40 aastat esimesest tasanduspunktist arvates.

(7) Ekstrapoleerimisel võetakse lisaks võlakirjadele arvesse teavet muude finantsinstrumentide

kohta, kui nende finantsinstrumentide turud on sügavad, likviidsed ja läbipaistvad.

(8) Kindlustusandja võib rakendada käesoleva seaduse §-s 2672 sätestatud järkjärgulise

kohaldamise mehhanismi Finantsinspektsiooni nõusolekul. Mehhanism ei mõjuta

finantsturgude sügavuse, likviidsuse ja läbipaistvuse ning esimese tasanduspunkti

kindlaksmääramist.“;

18) paragrahvi 46 lõike 1 punkti 8 täiendatakse pärast sõna „koos“ tekstiosaga „, sealjuures

käsitatakse elukindlustuse grupilepingut ühe lepinguna“;

19) paragrahvi 47 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

87

„(1) Kindlustusandja võib rakendada parima hinnangu arvutamisel riskivaba intressikõvera

suhtes volatiilsuse kohandamist Finantsinspektsiooni nõusolekul.

(2) Nõusoleku saamiseks esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile tõendid selle kohta, et

ta vastab vähemalt järgmistele tingimustele:

1) volatiilsuse kohandamist asjakohase valuuta korral rakendatakse kõigi selles valuutas olevate

kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel, kui selle hinnangu

arvutamisel kasutatava riskivaba intressikõvera suhtes ei rakendata juba käesoleva seaduse §-

s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist;

2) kindlustusandja on kehtestanud reeglid, et arvutada volatiilsuse kohandamist.

(3) Nõusolek loetakse antuks, kui kindlustusandjat ei teavitata nõusoleku andmisest või

nõusoleku andmisest keeldumisest 30 tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 2

sätestatud tõendite Finantsinspektsioonile esitamisest arvates.

(4) Volatiilsuse kohandamiseks ette nähtud tehnilise teabe aluseks on Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõigetes 3–4a sätestatud põhimõtted.

(5) Kindlustusandja ei saa volatiilsuse kohandamist rakendada ekstrapoleeritud riskivaba

intressikõvera suhtes. Ekstrapoleerimisel võetakse aluseks juba kohandatud riskivabad

intressimäärad.

(6) Iga valuuta korral on volatiilsuse kohandamise aluseks selles valuutas võlaväärtpaberitesse

tehtud investeeringute võrdlusportfellilt teenitud intressimäära ja selle valuuta riskivaba

intressikõvera määra vahe.Võrdlusportfell esindab samas valuutas olevat vara, millesse

investeerib kindlustusandja samas valuutas olevatest kindlustuslepingutest tulenevate

kohustuste parima hinnangu katmiseks.

(7) Kindlustusandja võib kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ

artikli 77d lõikes 3 sätestatud riskiga korrigeeritud valuuta hinnavahe suhtes kindlustusandja

enda lähenemist Finantsinspektsiooni nõusolekul järgmistel tingimustel:

1) riskiga korrigeeritud hinnavahe on olnud aruandekuupäevale eelneval neljal kvartali aruande

perioodil suurem kui selline riskiga korrigeeritud hinnavahe, mis on arvutatud kindlustusandja

investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute alusel;

2) regulaarses järelevalvelises aruandes esitatud teave kindlustusandja asjakohase vara kohta

on piisavalt kvaliteetne, et tagada selle korrigeerimise täpne ja usaldusväärne arvutamine.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaldamise korral on korrigeerimismäär kindlustusandja

investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute alusel arvutatud

riskiga korrigeeritud hinnavahe ja asjakohase valuuta võrdlusportfelli alusel arvutatud riskiga

korrigeeritud hinnavahe suhtarv, mis ei ole suurem kui 105 protsenti.

(9)Kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud

investeeringute alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe arvutatakse samal viisil kui

selline riskiga korrigeeritud hinnavahe, mille aluseks on asjakohase valuuta võrdlusportfell,

kuid mille arvutamisel kasutatakse kindlustusandja andmeid asjaomases valuutas

võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute portfellis sisalduvate alamklasside kaalude ja

keskmise kestuse kohta.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud juhul ei rakendata euro korral Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõikes 4 sätestatud

makromajandusliku volatiilsuse kohandamise väärtuse suurendamist.

88

(11) Kindlustusandja lõpetab käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaldamise viivitamata, kui selle

tulemusel on riskiga korrigeeritud valuuta hinnavahe suurenenud kahe järjestikuse kvartali

aruande perioodi jooksul.

(12) Kui kindlustusandja ei täida enam käesoleva paragrahvi lõike 2 tingimusi, võib

Finantsinspektsioon nõuda kindlustusandjalt, et ta ei rakendaks enam volatiilsuse kohandamist.

Kindlustusandja võib rakendamist jätkata, kui ta on saanud selleks uue nõusoleku käesoleva

paragrahvi lõike 2 tingimustel.

(13) Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 2 alusel ei

ole rakendusmääruses valuuta kohta kehtestatud riskiga korrigeeritud hinnavahet, ei kohaldata

selle valuuta korral volatiilsuse kohandamist, kui arvutatakse parimat hinnangut.

(14) Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 2 alusel ei

ole rakendusmääruses kehtestatud riskiga korrigeeritud hinnavahet euro korral ja sama artikli

lõike 1 punktis d sätestatud osakaalu, ei lisata volatiilsuse kohandamisele makromajanduslikku

volatiilsuse kohandamist.“;

20) paragrahvi 48 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Parima hinnangu ja riskimarginaali eraldi hindamise korral, kui kindlustusandja arvutab

marginaali, määrab ta kindlaks selliste nõuetekohaste omavahendite tagamise kulud, mis

vastavad ajaliselt kohandatud solventsuskapitalinõudele ja on ette nähtud kindlustuslepingutest

tulenevate kohustuste täitmiseks kogu nende kehtivusaja jooksul. Kulude kindlaksmääramisel

kasutatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kapitalikulumäära.

(12) Solventsuskapitalinõude kohandamine sisaldab eksponentsiaalset ajas sõltuvat elementi.“;

21) paragrahvi 48 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Riskimarginaali arvutamisel kasutab kindlustusandja kapitalikulumäära 4,75 protsenti, kui

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 86 lõike 1b alusel antud

Euroopa Liidu õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.“;

22) seadust täiendatakse §-ga 521 järgmises sõnastuses:

„§ 521. Makromajandusliku ja finantsturgude arengu mõju arvestamine

investeerimisstrateegias

(1) Kindlustusandja arvestab investeerimisstrateegias võimaliku makromajandusliku ja

finantsturgude arenguga, käesoleva seaduse §-s 971 sätestatud kestlikkusriski mõjuga oma

investeeringutele ning oma investeerimisotsuste võimaliku pikaajalise mõjuga samas

paragrahvis sätestatud kestlikkusteguritele.

(2) Finantsinspektsioon võib põhjendatult nõuda, et kindlustusandja:

1) võtab investeerimisstrateegias arvesse makromajanduskeskkonnast tingitud riske;

2) hindab, millises ulatuses võib tema investeerimisstrateegia mõjutada makromajanduslikku

ja finantsturgude arengut ning olla süsteemse riski põhjuseks.

(3) Kindlustusandja arvestab asjakohasel juhul investeerimisotsuste tegemisel käesoleva

paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 sätestatuga.

(4) Makromajanduslikust ja finantsturgude arengust ning makromajanduskeskkonnast tingitud

riskide hindamisel lähtub kindlustusandja käesoleva seaduse § 1001 lõigetes 2 ja 3 sätestatust.

89

(5) Kui Finantsinspektsioon hindab, kas nõuda kindlustusgruppi kuuluvalt tütarettevõtjast

kindlustusandjalt käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaldamist, võtab ta arvesse, kas selles lõikes

sätestatud hindamise teeb juhtiv ettevõtja kindlustusgrupi tasandil ja kas hinnangus võetakse

arvesse tütarettevõtjast kindlustusandja eripära.“;

23) paragrahvi 57 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Kindlustusandja viitab asjakohasel juhul omavahendite liigitamise korral komisjoni

delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklites 69, 70, 72, 74, 76 ja 78 nimetatud omavahendite

loetelule.“;

24) paragrahvi 59 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Finantsinspektsiooni nõusolekul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut, kui

on täidetud kõik järgmised tingimused:

1) kindlustusandja ja krediidiasutus või finantseerimisasutus kuuluvad käesoleva seaduse § 239

lõike 1 punkti 1, 2 või 3 alusel kindlustusgrupi järelevalve alla ja seotud ettevõtjast

krediidiasutuse või finantseerimisasutuse suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse § 891 lõikes 10

nimetatud mahaarvamist või kui kohaldatakse krediidiasutuste seaduse §-s 1108 sätestatut

Finantsinspektsiooni nõusolekul või nõudmisel ning kindlustusandja ja krediidiasutus või

finantseerimisasutus kuuluvad krediidiasutuste seaduse 91. peatüki 2. jaos sätestatud täiendava

järelevalve alla;

2) Finantsinspektsiooni hinnangul on kindlustusgrupi või täiendava järelevalve alla kuuluvate

ettevõtjate koordineeritud juhtimine, riskijuhtimine ja sisekontroll piisavalt hästi korraldatud;

3) osalus krediidiasutuses või finantseerimisasutuses on strateegilist laadi

omakapitaliinvesteering komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 171 tähenduses.

(5) Osalus krediidiasutuses ja finantseerimisasutuses hõlmab:

1) kindlustusandja osalust krediidiasutuses, investeerimisühingus ning Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid

usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013,

lk 1–337), artikli 4 lõike 1 punktis 26 nimetatud finantseerimisasutuses;

2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 52 sätestatud täiendavaid

esimese taseme omavahendi instrumente, sama määruse artiklis 63 sätestatud teise taseme

omavahendi instrumente ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033, mis

käsitleb investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning millega

muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 575/2013, (EL) nr 600/2014 ja (EL)

nr 806/2014 (ELT L 314, 05.12.2019, lk 1–63), artiklis 9 sätestatud esimese ja teise taseme

omavahendi instrumente, mida kindlustusandja hoiab käesoleva lõike punktis 1 sätestatud

ettevõtja tõttu, kelles on kindlustusandjal osalus.“;

25) paragrahvi 63 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(9) Kindlustusandja võib mõnede riskide ja alamriskide kapitalinõuete arvutamisel kasutada

lihtsustusi, kui:

1) riski olemus, ulatus ja keerukus seda õigustavad;

2) standardsete arvutuste nõudmine oleks ebaproportsionaalne;

3) lihtsustatud arvutuse tulemus ei moonuta oluliselt solventsuskapitalinõuet.“;

26) paragrahvi 63 täiendatakse lõikega 91 järgmises sõnastuses:

„(91) Käesoleva paragrahvi lõike 9 punkti 3 tingimus ei pea olema täidetud, kui lihtsustatud

arvutuse tulemusel saadud solventsuskapitalinõue on suurem standardse arvutuse tulemusel

saadud solventsuskapitalinõudest.“;

90

27) paragrahvi 63 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses:

„(11) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatust võib kasutada teatud riski või alamriski

kapitalinõude arvutamisel lihtsustust, kui sellise riski või alamriski kapitalinõue ei moodusta

rohkem kui viis protsenti põhisolventsuskapitalinõudest. Kindlustusandja võib seda teha

järgmise kolme aasta jooksul solventsuskapitalinõude arvutamisest arvates.

(12) Käesoleva paragrahvi lõike 11 kohaldamisel ei tohi kõikide lihtsustatud arvutuste

tulemusel saadud riskide ja alamriskide kapitalinõuete summa olla suurem kui kümme protsenti

viimasena standardselt arvutatud põhisolventsuskapitalinõudest.

(13) Käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimusi ei kohaldata väikese ja mittekeeruka

kindlustusandja suhtes, kui ta suudab Finantsinspektsioonile vähemalt iga viie aasta järel

rahuldavalt tõendada, et:

1) iga riski või alamriski kapitalinõue, mille suhtes kavandab kindlustusandja kasutada

lihtsustatud arvutust, moodustab alla kahe protsendi standardse arvutuse tulemusel saadud

põhisolventsuskapitalinõudest;

2) kõikide lihtsustatud arvutuste tulemusel saadud riskide ja alamriskide kapitalinõuete summa

on alla kümne protsendi standardse arvutuse tulemusel saadud põhisolventsuskapitalinõudest.“;

28) paragrahvi 67 lõikes 6 asendatakse sõna „kümne“ arvuga „13“;

29) seadust täiendatakse §-ga 671 järgmises sõnastuses:

„§ 671. Pikaajaliste aktsiainvesteeringute kapitalinõue

(1) Pikaajaliste aktsiainvesteeringute kapitalinõue on võrdne põhiomavahendite kahjumiga, mis

tuleneks pikaajaliste aktsiainvesteeringute väärtuse hetkelisest vähenemisest 22

protsendipunkti võrra.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamisel käsitatakse aktsiainvesteeringute alamrühma

pikaajalise aktsiainvesteeringuna, kui kindlustusandja tõendab Finantsinspektsioonile

rahuldavalt, et täidetud on kõik järgmised tingimused:

1) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm on selgelt piiritletud ja eraldatud muust

kindlustusandja tegevusest;

2) iga pikaajalise aktsiainvesteeringu portfelli kohta on kehtestatud käesoleva paragrahvi

lõikes 3 sätestatud pikaajaliste investeeringute juhtimise kord;

3) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühmas on ainult sellised aktsiad, mis on avalikult

kaubeldavad lepinguriigis või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigis,

või selliste lepinguriigi või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigi

peakontoriga äriühingute aktsiad, millega ei kaubelda avalikult;

4) kindlustusandja on suuteline hoiduma aktsiainvesteeringute sundmüügist järgmise viie aasta

jooksul, sealhulgas pingelises finantsturuolukorras;

5) kindlustusandja riskijuhtimise, varade ja kohustiste juhtimise ja investeerimise põhimõtetes

on kehtestatud kindlustusandja kohustus hoida pikaajalisi investeeringuid perioodi jooksul, mis

on kooskõlas käesoleva paragrahvi lõike 3 nõudega, ning kindlustusandja on suuteline täitma

käesoleva lõike punkti 4 nõuet;

6) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm on hajutatud viisil, mis võimaldab vältida

ülemäärast sõltuvust konkreetsest emitendist või ettevõtjate grupist ja riski ülemäärast

akumuleerumist sama riskiprofiiliga pikaajaliste aktsiainvesteeringute portfellis tervikuna;

7) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühma kuuluvad sellised investeeringud, mille

tulemusel ei ole tekkinud märkimisväärset seost kindlustusandja ja äriühingu vahel.

91

(3) Kindlustusandja juhatus kinnitab pikaajaliste aktsiainvesteeringute juhtimise korra, mille

kohaselt peab kindlustusandja hoidma pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühmas

aktsiapositsioone keskmiselt kauem kui viis aastat. Kindlustusandja vaatab regulaarselt läbi

investeeringute juhtimise korra, võrreldes seda tegeliku portfellihaldamisega, ja esitab selle

käesoleva seaduse §-s 100 sätestatud kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hinnangus.

(4) Käesoleva paragrahvi kohaldamiseks esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile

kinnituse selle kohta, et tema pikaajalised aktsiainvesteeringud vastavad käesoleva paragrahvi

lõigete 2 ja 3 tingimustele.

(5) Kui kindlustusandja hoiab aktsiaid investeerimisfondide seaduse § 9 lõikes 8 määratletud

Euroopa pikaajalises investeerimisfondis või Euroopa Komisjoni rakendusmääruses kindlaks

määratud madalama riskiprofiiliga investeerimisfondis, sealhulgas alternatiivses

investeerimisfondis, võib käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3 tingimustele vastavuse hindamise

teha fondi alusvara tasandi asemel investeerimisfondi tasandil.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korral ei saa kindlustusandja pöörduda tagasi

lähenemise juurde, mis ei hõlma enam pikaajalisi aktsiainvesteeringuid.

(7) Kui kindlustusandja pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm ei vasta enam käesoleva

paragrahvi lõigete 2 ja 3 tingimustele, teavitab ta sellest Finantsinspektsiooni viivitamata ja

rakendab meetmeid tingimustele vastamiseks.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud juhul esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile

ühe kuu jooksul tingimustele mittevastavuse tuvastamisest arvates teabe ja meetmed, mida

kindlustusandja rakendab tingimustele vastavuse tagamiseks kuue kuu jooksul nendele

mittevastavuse tuvastamisest arvates.

(9) Kui kindlustusandja ei ole suuteline tagama tingimustele vastavust käesoleva paragrahvi

lõikes 8 sätestatud tähtaja jooksul, ei kohaldata järgmise kahe ja poole aasta jooksul või seni

kuni kindlustusandja ei vasta lõigete 2 ja 3 tingimustele pikaajaliste aktsiainvesteeringute

alamrühma suhtes lõiget 1 selle põhjal, kumb periood on pikem.“;

30) paragrahvi 72 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Kui kindlustusandja on saanud Finantsinspektsioonilt sisemudeli kasutamise loa, esitab ta

Finantsinspektsioonile hinnangu solventsuskapitalinõude kohta standardvalemit kasutades iga

kahe aasta järel. Finantsinspektsioon võib nõuda, et hinnang esitataks sagedamini, seda enne

põhjendades.“;

31) paragrahvi 78 täiendatakse lõigetega 6–8 järgmises sõnastuses:

„(6) Kindlustusandja võib arvestada sisemudelis krediidimarginaali muutuse mõjuga

volatiilsuse kohandamisele üksnes juhul, kui:

1) meetod, millega võetakse arvesse krediidimarginaali muutuste mõju valuuta volatiilsuse

kohandamisele, ei sisalda käesoleva seaduse § 47 lõikes 7 sätestatud kindlustusandja lähenemist

ja makromajandusliku volatiilsuse kohandamise väärtuse suurendamist euro korral;

2) solventsuskapitalinõue ei ole väiksem käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud suurustest.

(7) Käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 2 osutatud suurused on:

1) tinglik solventsuskapitalinõue, mis arvutatakse solventsuskapitalinõudena, välja arvatud see,

et krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsuse kohandamisele võetakse arvesse Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse kehtestatud metoodika järgi;

92

2) käesoleva lõike punkti 1 alusel arvutatud tinglik solventsuskapitalinõue, välja arvatud see, et

käesoleva seaduse § 47 lõikes 6 sätestatud võrdlusportfell määratakse kindlaks samas valuutas

oleva vara alusel, millesse kindlustusandja investeerib, selle asemel, et lähtuda kõigi

kindlustusandjate samas valuutas olevatest kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega

seotud varast.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 2 sätestatud juhul võetakse võrdlusportfelli

määramisel aluseks kindlustusandja vara sellises valuutas, mida kasutatakse samas valuutas

olevatest kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu katmiseks.“;

32) paragrahvi 87 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „kindlustusandjas“ tekstiosaga „või kes on

seotud teise ettevõtjaga käesoleva seaduse § 7 lõike 2 punkti 3 kohaselt“;

33) paragrahvi 87 lõiget 5 täiendatakse pärast sõna „osalust“ tekstiosaga „või kes on seotud

teise ettevõtjaga käesoleva seaduse § 7 lõike 2 punkti 3 kohaselt“;

34) paragrahvi 87 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:

„(51) Lisaks käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 määratletule on emaettevõtja ja tütarettevõtja § 2391

lõike 4, 5 või 6 ning 9 kohaselt määratud emaettevõtja ja tema tütarettevõtja.

(52) Lõplik emaettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole teise kindlustusandja,

kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja.“;

35) paragrahvi 87 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kindlustusvaldusettevõtja on emaettevõtja:

1) kes ei ole krediidiasutus, kindlustusandja, investeerimisühing, tööandjapensioni

kogumisasutus, segafinantsvaldusettevõtja ega finantsvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja

nõukogumääruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 punkti 20 tähenduses;

2) kelle tütarettevõtjatest vähemalt üks on kindlustusandja;

3) kelle põhitegevus on käesoleva paragrahvi lõikes 61 nimetatud tegevus ja kelle puhul on

täidetud lõike 62 tingimus.“;

36) paragrahvi 87 täiendatakse lõigetega 61–63 järgmises sõnastuses:

„(61) Kindlustusvaldusettevõtja põhitegevus on sõltumata ettevõtja enda määratud tegevusalast

üks järgmistest tegevustest: 1) osaluse omamine ja omandamine kindlustusandjas; 2) abiteenuse osutamine seotud kindlustusandja põhitegevusele; 3) krediidiasutuste seaduse § 6 lõike 1 punktides 2–12 nimetatud tehingu või toimingu tegemine

või väärtpaberituru seaduse §-s 44 sätestatud kõrvalteenuse osutamine.

(62) Üle 50 protsendi käesoleva paragrahvi lõike 63 punktides 1–4 nimetatud vähemalt ühest

näitajast on püsivalt seotud tütarettevõtjaga, kes on kindlustusandja, kolmanda riigi

kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kolmanda riigi

kindlustusandjate valdusettevõtja või ettevõtja, kes osutab teenuseid, mis on kindlustusgruppi

kuuluva ühe või mitme kindlustusandja põhitegevuse abiteenused. Või on vähemalt üks

näitajaist püsivalt seotud ettevõtja enda tegevusega, mis ei ole seotud osaluse omandamise või

omamisega kindlustusandjas või kolmanda riigi kindlustusandjast tütarettevõtjas, kui ettevõtja

enda tegevus on kindlustustegevusega sama laadi. (63) Tütarettevõtja või ettevõtja enda tegevusega püsivalt seotud näitajad on: 1) ettevõtja aktsiad tema konsolideeritud seisundi alusel; 2) ettevõtja vara tema konsolideeritud seisundi alusel;

93

3) ettevõtja tulu tema konsolideeritud seisundi alusel; 4) ettevõtja töötajad tema konsolideeritud seisundi alusel; 5) muud näitajad, mida Finantsinspektsioon peab asjakohaseks.“;

37) paragrahvi 87 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(9) Kindlustusvaldusettevõtjat ja segafinantsvaldusettevõtjat ei käsitata

finantseerimisasutusena Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4

lõike 1 punkti 26 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033 tähenduses.“;

38) paragrahvi 87 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kolmanda riigi kindlustusandja valdusettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole

kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja, kuid kelle peamine tegevus on

osaluse omandamine ja omamine tütarettevõtjates, kellest kõik või enamik on kolmandate

riikide kindlustusandjad.“;

39) paragrahvi 88 lõigetes 1, 3 ja 32 asendatakse tekstiosa „käesoleva seaduse §-s 89“

tekstiosaga „käesoleva seaduse §-s 89 või 893“;

40) paragrahvi 88 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel kasutatakse käesoleva seaduse § 89 lõigetes

3–51 sätestatud meetodit või §-s 893 sätestatud meetodite kombinatsiooni, võivad osalev

kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja rakendada §-s 671

sätestatut.“;

41) paragrahvi 89 lõikes 1, § 90 lõikes 1 ja § 247 lõikes 6 asendatakse tekstiosa „lõigetes 3–5“

tekstiosaga „lõigetes 3–51“;

42) paragrahvi 89 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta nõuda pärast

konsulteerimist kindlustusgrupi ja teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega

kindlustusgrupi solventsuse arvutamist käesoleva paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud

mahaarvamise ja agregeerimise meetodiga, või kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

meetodi üksikult kohaldamine ei ole asjakohane, käesolevas lõikes ja lõikes 1 sätestatud

meetodite kombinatsioonina, arvestades käesoleva seaduse §-s 893 sätestatut. Otsuse tegemisel

võtab Finantsinspektsioon aluseks komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 328

kriteeriumid.“;

43) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Piiramata käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud ettevõtjate suhtes nõuete

kohaldamist, võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana nõuda, et

käesoleva paragrahvi lõikeid 6–9 kohaldataks üksnes kindlustusandja, kolmanda riigi

kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja ja kolmanda riigi

kindlustusandja valdusettevõtja suhtes.“;

44) paragrahvi 89 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kindlustusgrupi solventsus konsolideeritud andmete alusel on järgmiste suuruste vahe:

1) kindlustusgrupi nõuetekohaste omavahendite summa konsolideeritud andmete alusel ja

käesoleva seaduse § 891 lõigete 2–6 või § 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa

summa;

2) kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude summa konsolideeritud andmete alusel

(edaspidi kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue) ja käesoleva seaduse § 891 lõigete 7–9 või

§ 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa summa.“;

94

45) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaldamise korral ei võeta konsolideeritud andmetes

arvesse seotud ettevõtja osalust. Kindlustusgrupi nõuetekohaste omavahendite ja

kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse

3. peatüki 3. jaos ja 4. jao 1.–3. jaotises sätestatut.“;

46) paragrahvi 89 lõiget 4 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa kolmanda riigi seotud kindlustusandja

kapitalinõudes.“;

47) paragrahvi 89 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:

„(41) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 3 nimetatud kapitalinõue on kolmanda riigi

õigusaktis sätestatud kapitalinõue, mille täitmata jätmisega kaasneks kolmanda riigi

kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamine.

(42) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi täitmiseks vajalike nõuetekohaste

põhiomavahendite sobivuse kindlaksmääramise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse

§-des 88–892 ja 894–92 ning § 93 lõigetes 1 ja 5 sätestatut. Käesoleva lõike esimeses lauses

sätestatut kohaldatakse ka, kui kindlustusgrupi solventsus arvutatakse meetodite

kombinatsioonina käesoleva seaduse § 893 alusel.“;

48) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Kui kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikud nõuetekohased

omavahendid ületavad kindlustusgrupi solventsuskapitalinõuet, kuid selle nõude miinimum ei

ole täidetud, kohaldatakse kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi suhtes

käesoleva seaduse § 93 lõigetes 1–4 ja §-s 94 sätestatut omavahendite vähenemise kohta alla

solventsuskapitalinõude. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatut kohaldatakse ka, kui

kindlustusgrupi solventsus arvutatakse meetodite kombinatsioonina käesoleva seaduse § 893

alusel.“;

49) paragrahvi 89 lõike 6 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) osaleva kindlustusandja osaluse väärtus käesoleva paragrahvi lõikes 21 ja käesoleva seaduse

§ 891 lõikes 1 nimetatud ettevõtjates ning kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõude

summa.“;

50) paragrahvi 89 lõike 7 punktis 2 ja lõike 8 punktis 2 asendatakse sõna „osa“ sõnadega „osa

iga“;

51) paragrahvi 89 lõiget 7 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 2–6 või § 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa

kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites.“;

52) paragrahvi 89 lõiget 8 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 7–9 või § 892 lõike 2 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa

kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes.“;

53) paragrahvi 89 lõiked 10, 15 ja 16 tunnistatakse kehtetuks;

54) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 131 järgmises sõnastuses:

„(131) Käesoleva paragrahvi lõigete 12 ja 13 kohaldamisel käsitatakse kolmanda riigi

kindlustusandja valdusettevõtjat samuti kindlustusandjana.“;

95

55) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 141 järgmises sõnastuses:

„(141) Käesoleva paragrahvi lõikes 14 sätestatud mahaarvamist ei kohaldata, kui see parandab

kindlustusgrupi solventsuse positsiooni, võrreldes olukorraga, kui seotud ettevõtja arvatakse

kindlustusgrupi solventsuse arvutusse.“;

56) seadust täiendatakse §-dega 891–894 järgmises sõnastuses:

„§ 891. Seotud ettevõtja osa kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel

(1) Osalev kindlustusandja võtab olenemata kasutatavast arvutusmeetodist kindlustusgrupi

solventsuse arvutamisel arvesse järgmiste seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi

nõuetekohastes omavahendites ja solventsuskapitalinõudes:

1) krediidiasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1

punkti 1 tähenduses;

2) investeerimisühing Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4

lõike 1 punkti 2 tähenduses;

3) eurofondi valitseja ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ vabalt

võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid)

käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32–96)

artikli 27 kohaselt tegevusloa saanud äriühinguna asutatud fond, millele ei ole määratud

fondivalitsejat;

4) alternatiivfondi valitseja;

5) ettevõtja, kes ei ole reguleeritud üksus krediidiasutuste seaduse § 1102 lõike 1 tähenduses

ning kelle põhitegevus on osutada sama seaduse § 6 lõikes 1 sätestatud teenust;

6) tööandja pensionifondi valitseja, investeerimisfondide seaduse §-s 7 sätestatud määratud

väljamaksetega tööandja pensionifond ja teise lepinguriigi tööandja pensionifond, millele ei ole

määratud fondivalitsejat.

(2) Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites on osaleva

kindlustusandja proportsionaalsete osade summa iga seotud ettevõtja omavahendite suurusest.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 ja 6 nimetatud seotud ettevõtjate omavahendite

osa määratakse nende suhtes valdkondlikes õigusaktides sätestatud omavahendite nõuete alusel

ning punktis 5 sätestatud ettevõtja osa tema suhtes valdkondlikes õigusaktides sätestatud

omavahendite nõuete alusel, mis kehtiks, kui ta oleks reguleeritud üksus krediidiasutuste

seaduse § 1102 lõike 1 tähenduses.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaldamise korral ei arvestata järgmiste seotud ettevõtjate

omavahenditega, mis ületavad lõigete 8 ja 9 kohaselt leitud kapitalinõude (edaspidi käesolevas

paragrahvis omavahendite ülejääk):

1) reservkapital ja muud omavahendid, mille korral on kindlustusgrupi järelevalve teostaja

määranud kindlaks kahju kandmise võime vähenemise;

2) eelisaktsiad;

3) liikmete sissemaksed;

4) allutatud kohustised;

5) edasilükkunud maksukohustused.

(5) Käesoleva paragrahvi lõiget 4 ei kohaldata, kui osalev kindlustusandja põhjendab

kindlustusgrupi järelevalve teostajale rahuldavalt, et selles lõikes nimetatud omavahendeid saab

kasutada kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks.

96

(6) Osalev kindlustusandja arvestab omavahendite ülejäägi kindlaksmääramisel, et teatud

seotud ettevõtjate kapitalinõuded täidetakse ainult Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses

(EL) nr 575/2013 sätestatud esimese taseme põhiomavahenditest või täiendavatest esimese

taseme omavahenditest.

(7) Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes on osaleva kindlustusandja

proportsionaalsete osade summa iga seotud ettevõtja kapitalinõudest või tinglikust

kapitalinõudest.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaldamise korral võetakse aluseks järgmised suurused:

1) investeerimisühingu korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033

artikli 11 kohaselt leitud nõude ja täiendavate omavahendite nõude summa või kolmanda riigi

õigusaktis sätestatud omavahendite nõude suurus;

2) eurofondi valitseja ning alternatiivfondi valitseja korral investeerimisfondide seaduse § 334

lõigetes 3 ja 4 sätestatu kohaselt leitud suurus;

3) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud seotud ettevõtja korral tinglik kapitalinõue

tema suhtes valdkondlikes õigusaktides sätestatud nõuete alusel, kui ta oleks reguleeritud üksus

krediidiasutuste seaduse § 1102 lõike 1 tähenduses;

4) tööandja pensionifondi valitseja ja määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi korral

investeerimisfondide seaduse §-de 227 ja 338 kohaselt leitud suurus või selliste lepinguriikide

õigusaktides sätestatud kapitalinõuete kogusumma, kui seotud ettevõtja on registreeritud või

tegevusloa saanud, olenevalt sellest, kumb suurustest on suurem.

(9) Krediidiasutuse puhul võetakse käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaldamisel arvesse

järgmistest suurustest suurem:

1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõike 1 punkti c nõude,

sealhulgas artiklites 458 ja 459 sätestatud meetmete, ning muude riskide kui ülemäärase

finantsvõimenduse riski käsitlemiseks mõeldud täiendavate omavahendite nõuete

ja kombineeritud kapitalipuhvri nõude summa või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud

omavahendite nõude suurus;

2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõike 1 punkti d nõude,

sealhulgas artiklites 458 ja 459 sätestatud meetmete, ning artikli 92 lõikes 1a sätestatud

finantsvõimenduse määra puhvri nõude summa või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud

omavahendite nõude suurus, kui need nõuded tuleb täita esimese taseme omavahenditega.

(10) Finantsinspektsioon võib kindlustusgrupi järelevalve teostajana arvata kindlustusgrupi

solventsuse jaoks vajalikest omavahenditest maha käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

seotud ettevõtja osaluse osaleva kindlustusandja taotlusel või omal algatusel.

§ 892. Seotud ettevõtja osa alagrupi tasandil

(1) Kui käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtjad moodustavad eraldi

konsolideerimisgrupi, mille suhtes kohaldatakse kapitalinõuet konsolideeritud andmete alusel

kooskõlas sama paragrahvi lõigetes 8 või 9 nimetatud õigusaktiga (edaspidi alagrupp),

sealhulgas kui sellise alagrupi tütarettevõtja on finantsvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 20 tähenduses või

segafinantsvaldusettevõtja, võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi finantsjärelevalve

teostajana nõuda, et erinevalt käesoleva seaduse § 891 lõikes 2 sätestatust arvutatakse selliste

seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites proportsionaalse osana

alagrupi omavahenditest.

97

(2) Erinevalt käesoleva seaduse § 891 lõigetes 7 ja 8 sätestatust arvutab osalev kindlustusandja

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi

solventsuskapitalinõudes proportsionaalse osana selle alagrupi kapitalinõudest konsolideeritud

andmete alusel.

(3) Alagrupi omavahendite ja kapitalinõude arvutamisel tuleb arvesse võtta kõiki alagruppi

kuuluvaid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis

18 sätestatud abiettevõtjaid ning punktis 26 sätestatud finantseerimisasutusi.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud juhul kohaldatakse alagrupi suhtes käesoleva seaduse

§ 891 lõikeid 2–9, arvestades konsolideeritud olukorraga Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 47 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) 2019/2033 artikli 4 lõike 1 punkti 11 tähenduses või konsolideeritud

positsiooniga, kui see on asjakohane.

§ 893. Kombineeritud meetod kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel

(1) Kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel kasutatakse käesoleva seaduse § 89 lõikes 2

nimetatud meetodite kombinatsiooni, on kindlustusgrupi solventsus järgmiste suuruste vahe:

1) käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel arvutatud suurus;

2) käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel arvutatud suurus.

(2) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamiseks leitakse järgmiste suuruste summa:

1) käesoleva seaduse § 89 lõike 3 punktis 1 nimetatud kindlustusgrupi nõuetekohased

omavahendid selliste ettevõtjate korral, kelle suhtes kohaldatakse sama paragrahvi lõigetes 3–

51 sätestatud meetodit;

2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate

solventsuskapitalinõuetele vastavatest omavahenditest, kui seotud kindlustusandjate suhtes

kohaldatakse käesoleva seaduse § 89 lõigetes 6–9 sätestatud meetodit;

3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 2–6 või § 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa

kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites.

(3) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamiseks leitakse järgmiste suuruste summa:

1) käesoleva seaduse § 89 lõike 3 punktis 2 nimetatud kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue

konsolideeritud andmete alusel selliste ettevõtjate korral, kelle suhtes kohaldatakse sama

paragrahvi lõigetes 3–51 sätestatud meetodit;

2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate

solventsuskapitalinõudest, kui kindlustusandja suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 89

lõigetes 6–9 sätestatud meetodit;

3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 7–9 või § 892 lõike 2 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa

kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhul ei võeta konsolideeritud andmetes

arvesse osalusi käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtjates ning § 89 lõikes

21 nimetatud seotud ettevõtjates, kelle suhtes kohaldatakse sama paragrahvi lõigetes 6–9

sätestatud meetodit, kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 ei ole sätestatud teisiti.

(5) Kui käesoleva seaduse § 89 lõikes 21 nimetatud ettevõtja suhtes kohaldatakse sama

paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud meetodit, võetakse käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 1

kohaldamisel konsolideeritud andmetes arvesse osaluse väärtus selles ettevõtjas, mis ületab

proportsionaalset osa ettevõtja enda solventsuskapitalinõudest, kui arvutatakse vara ja

98

kohustiste tundlikkust § 67 lõike 2 punktis 5 nimetatud valuutariski suhtes. Osaluse väärtust ei

loeta tundlikuks sama lõike punktis 1 nimetatud aktsiariski suhtes.

(6) Kui osalev kindlustusandja omab kaudset osalust seotud kindlustusandjas, võetakse kaudse

osaluse väärtuse määramisel arvesse järjestikuseid osalusi ja huve ning käesoleva paragrahvi

lõike 2 ja 3 punktides 2 nimetatud proportsionaalset osa seotud kindlustusandja

solventsuskapitalinõudele vastavatest omavahenditest ja seotud kindlustusandja

solventsuskapitalinõudest.

(7) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi arvutamise suhtes kohaldatakse

käesoleva seaduse § 89 lõigetes 4 ja 41 sätestatut. Miinimumi täitmiseks vajalikud

nõuetekohased põhiomavahendid määratakse kindlaks kooskõlas § 58 lõikega 12 ja need

arvutatakse konsolideeritud andmete alusel. Nendes andmetes ei võeta arvesse osalusi § 891

lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtjates.

(8) Finantsinspektsioon pöörab asjasse puutuva finantsjärelevalve asutusena erilist tähelepanu

kindlustusgrupi riskidele, millega ei ole piisavalt arvestatud, kuna selliste riskide

kvantifitseerimine on raskendatud, juhul kui hinnatakse, kas käesoleva paragrahvi lõike 3

punkti 2 alusel arvutatud suurus võtab asjakohaselt arvesse kindlustusgrupi riskiprofiili

käesoleva seaduse § 89 lõikes 21 nimetatud ettevõtja puhul, kelle suhtes kohaldatakse sama

paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud meetodit.

(9) Kui kindlustusgrupi riskiprofiil käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud ettevõtja puhul

erineb oluliselt kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõude arvutamisel kasutatud

eeldustest, on Finantsinspektsioonil kindlustusgrupi järelevalve teostajana õigus kehtestada

käesoleva seaduse §-s 244 sätestatud korras lisakapitalinõue, mis liidetakse käesoleva

paragrahvi lõike 3 punkti 2 alusel arvutatud suurusele.

§ 894. Lihtsustatud meetod

(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta pärast

konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega lubada osaleval

kindlustusandjal rakendada kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel konsolideeritud andmete

alusel lihtsustatud meetodit ebaoluliste seotud ettevõtjate osaluste puhul.

(2) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korral on seotud ettevõtja ebaoluline, kui tema

bilansiline väärtus on alla 0,2 protsendi kindlustusgrupi varast konsolideeritud andmete alusel

ja kõikide selliste seotud ettevõtjate bilansiline väärtus kokku on alla 0,5 protsendi

kindlustusgrupi varast konsolideeritud andmete alusel.

(3) Osalev kindlustusandja põhjendab Finantsinspektsioonile lihtsustatud meetodi rakendamise

asjakohasust ebaolulise seotud ettevõtja suhtes, arvestades sellise ettevõtja riskide laadi, ulatust

ja keerukust.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamisel tõendab osalev kindlustusandja

Finantsinspektsioonile rahuldaval viisil, et lihtsustatud meetodi rakendamine osaluse tõttu ühes

või mitmes seotud ettevõtjas on piisavalt usaldusväärne ja sellega ei alahinnata seotud

ettevõtjaga seotud riske.

(5) Osalev kindlustusandja hindab lihtsustatud meetodi rakendamise jätkuvat asjakohasust kord

aastas.

99

(6) Kui lihtsustatud meetodit rakendatakse kolmanda riigi kindlustusandja suhtes ja selles riigis

kohaldatavad kindlustusandjate usaldatavusnõuded ei ole käesoleva seaduse § 92 kohaselt

samaväärsed või tähtajaliselt samaväärsed käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõuetega,

ei või seotud kindlustusandja osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes olla lihtsustatud

meetodi rakendamise tulemusel väiksem, kui on tema kapitalinõue kolmandas riigis

kohaldatavate usaldatavusnõuete järgi.

(7) Lihtsustatud meetodit ei või kohaldada kolmanda riigi seotud kindlustusandja suhtes, kui

osaleval kindlustusandjal puudub teave kolmandas riigis kohaldatavate kapitalinõuete kohta.“;

57) paragrahvi 90 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust on käesoleva seaduse § 891

kohaldamise korral osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa märgitud kapitali osa, mida

selline kindlustusandja omab otseselt või kaudselt sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud seotud

ettevõtjas, sõltumata rakendatavast arvutusmeetodist.“;

58) paragrahvi 90 lõiget 5 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) Finantsinspektsiooni hinnangul moodustavad kaks või enam kindlustusandjat

kindlustusgrupi käesoleva seaduse § 2391 lõike 1 punkti 1 alusel.“;

59) paragrahvi 91 lõikes 8 asendatakse sõnad „kindlustusandja solventsuskapitalinõue“

sõnadega „kindlustusandja osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes“;

60) paragrahvi 91 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Käesoleva seaduse § 89 lõigete 3 ja 7 ning § 893 lõike 2 kohaldamise korral ei vasta

osaleva kindlustusandja omavahend käesoleva seaduse § 57 lõike 2 punktis 6 sätestatud

tunnusele, kui tütarettevõtjast seotud kindlustusandja lõpetamise korral ei saa keelduda

omavahendi tagasimaksmisest aktsionärile või osanikule.“;

61) paragrahvi 92 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „arvutusmeetodi“ tekstiosaga „või §-s 893

sätestatud meetodite kombinatsiooni“;

62) seaduse 3. peatüki 8. jagu täiendatakse §-ga 921 järgmises sõnastuses:

㤠921. Kindlustusandja finantsseisundi halvenemine

(1) Kui kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni oma finantsseisundi halvenemisest, võib

Finantsinspektsioon ettekirjutusega nõuda kindlustusandja juhtidelt olukorra parandamiseks:

1) kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduse §-s 6 sätestatud finantsseisundi

taastamise ennetava kava ajakohastamist, kui kindlustusandja seisund erineb kavas esitatud

eeldustest;

2) finantsseisundi taastamise ennetavas kavas esitatud meetmete rakendamist, sealhulgas

ajakohastatud meetmete rakendamist käesoleva lõike punktis 1 sätestatud juhul;

3) tulemustasu või muutuvtasu maksmise, omavahendite instrumentide väljamaksmise ja

omavahendite tagasimaksmise või lunastamise piiramist või peatamist.

(2) Kui kindlustusandjal on kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seadusest tulenev

kohustus koostada finantsseisundi taastamise ennetav kava, kuid ta ei ole seda teinud, võib

Finantsinspektsioon ettekirjutusega nõuda, et juhid tuvastaksid seadusest tulenevatele nõuetele

mittevastavuse või tõenäolise mittevastavuse põhjused ning määraksid kindlaks sobivad

meetmed ja koostaksid ajakava, et tagada vastavus nendele nõuetele.

100

(3) Finantsinspektsioonil on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud õigused ka juhul,

kui ta on tuvastanud kindlustusandja finantsseisundi halvenemise finantstingimuste

halvenemise tõttu.

(4) Finantsinspektsioon võtab käesolevas paragrahvis sätestatud meetmete rakendamise korral

arvesse finantsseisundi halvenemise ulatust. Meetmed on proportsionaalsed finantsseisundi

halvenemisest tingitud riskide olemuse, ulatuse ja keerukusega.“;

63) paragrahvi 93 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teavitamiskohustust kohaldatakse olenemata

sellest, kas kindlustusandja tuvastab miinimumkapitalinõudele mittevastavuse või sellise ohu

miinimumkapitalinõude arvutamise ajal või arvutamiste vahelisel perioodil.“;

64) paragrahvi 93 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui kindlustusandja on koostanud kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise

seaduse §-s 6 sätestatud finantsseisundi taastamise ennetava kava, peavad käesoleva paragrahvi

lõike 1 kohaselt rakendatavad meetmed olema kooskõlas selle kavaga, sealhulgas kavas

esitatud parendusmeetmetega.“;

65) paragrahvi 93 lõike 5 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „miinimumkapitalinõude“

sõnadega „või sellise ohu ilmnemise korral“;

66) paragrahvi 93 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(9) Kindlustusandja finantsseisundi jätkuva halvenemise korral ka pärast käesolevas

paragrahvis ja käesoleva seaduse §-s 921 sätestatu rakendamist võib Finantsinspektsioon

rakendada kõiki meetmeid, mis on vajalikud kindlustusvõtjate ning kindlustatute ja soodustatud

isikute kindlustuslepingutest tulenevate huvide kaitseks või edasikindlustuslepingutest

tulenevate kohustuste täitmiseks, võttes meetmete rakendamisel arvesse proportsionaalsuse

põhimõtet ning finantsseisundi halvenemise ulatust ja kestust.“;

67) paragrahvi 95 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui Finantsinspektsioon leiab, et kindlustusandja finantsseisund halveneb erandlikel

asjaoludel vaatamata finantsseisundi taastamise kavale veelgi, võib Finantsinspektsioon keelata

kindlustusandja varaga seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu

ettekirjutusega.

(2) Kui Finantsinspektsioon ei ole teinud otsust kindlustusandja lõpetamise kohta kahe kuu

jooksul käesoleva seaduse § 93 lõikes 1 sätestatud teate saamisest arvates, võib ta lisaks sama

paragrahvi lõikes 5 sätestatule keelata kindlustusandja varaga seotud tehingute või toimingute

tegemise või piirata nende mahtu ettekirjutusega.“;

68) paragrahvi 95 lõike 21 sissejuhatavas lauseosas asendatakse tekstiosa „lõikes 2“ tekstiosaga

„lõikes 1 või 2“;

69) paragrahvi 95 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

„(22) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhtudel teavitab Finantsinspektsioon

selliste lepinguriikide finantsjärelevalve asutusi, kus kindlustusandja on asutanud filiaali või

tegeleb piiriülese kindlustustegevusega. Finantsinspektsioon määrab kindlaks varad, mille

suhtes sellist meedet kohaldatakse.“;

70) paragrahvi 95 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „lõikes 2 või 3“ tekstiosaga „lõigetes 1, 2 või

3“;

101

71) paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kindlustusandja vaatab korrapäraselt üle juhtimissüsteemi, sealhulgas hindab juhatuse ja

nõukogu koosseisu piisavust, tegutsemise tõhusust ning töökorralduse toimimist. Selline

hindamine arvestab kindlustusandja tegevuse olemust, ulatust ja keerukust.“;

72) paragrahvi 96 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kindlustusandja määrab iga võtmefunktsiooni täitmise eest eraldi vastutava isiku

(edaspidi vastutav isik), kui käesoleva paragrahvi lõikes 51 ei ole sätestatud teisiti.

Kindlustusandja tagab huvide konflikti vältimise eesmärgil, et võtmefunktsioonid täidetakse

üksteisest sõltumatult.“;

73) paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja ning kindlustusandja, kellel on õigus rakendada

proportsionaalsuse meedet, vastutav isik võib vastutada mitme võtmefunktsiooni täitmise eest,

välja arvatud siseauditi funktsiooni eest, või täita teisi olulise tähtsusega funktsioone või olla

kindlustusandja juht, kui on täidetud järgmised tingimused:

1) kindlustusandja maandab võimalikud huvide konflikti olukorrad;

2) eri funktsioonide või funktsiooni täitmine ja kindlustusandja juhtimine ei kahjusta tema

võimet täita oma kohustusi.“;

74) paragrahvi 97 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Riskijuhtimissüsteemi alla kuuluvad vähemalt komisjoni delegeeritud määruse

(EL) 2015/35 artiklites 260, 261 ja 263–265 sätestatud tegevusvaldkonnad ning tegevused,

sealhulgas järgmised tegevused:

1) kindlustusriski hindamine ja tehniliste eraldiste moodustamine;

2) varade ja kohustiste hindamine;

3) investeerimine;

4) likviidsus- ja kontsentratsiooniriski juhtimine;

5) operatsiooniriski juhtimine, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist ja millega tunnistatakse

kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (küberturvalisuse määrus) (ELT L 151, 07.06.2019, lk 15–

69), artikli 2 punktis 1 määratletud küberturvalisuse tagamine;

6) edasikindlustuse ja muude riskimaandamismeetmete rakendamine.“;

75) paragrahvi 97 lõiked 4–6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist

või §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist, kehtestab ta likviidsusplaani

riskijuhtimissüsteemi osana selliste rahavoogude prognoosimiseks, mille suhtes ta sellist

kohandamist rakendab. Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, arvestab ta

likviidsusplaanis selle rakendamisega ja hindab võimalikke likviidsuspiirangute tekkimise

ohte, mis ei ole kooskõlas selle rakendamisega.

(5) Kui kindlustusandja rakendab kattuvuse kohandamist, peab ta regulaarselt hindama

tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust kattuvuse kohandamisel, muu

hulgas alushinnavahe arvutamise eelduste suhtes.

(6) Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, peab ta regulaarselt hindama

tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust majandustingimuste muutuste

suhtes, mis võivad mõjutada riskiga korrigeeritud hinnavahet.“;

102

76) seadust täiendatakse §-dega 971 ja 972 järgmises sõnastuses:

㤠971. Kestlikkusriski juhtimine

(1) Kestlikkustegur on keskkonnaalane, sotsiaalne, töötajatega seotud, inimõiguste austamisega

seotud ning korruptsiooni- ja altkäemaksuvastase võitlusega seotud asjaolu. Kestlikkusrisk on

kestlikkusteguriga seotud sündmuse või olukorra asetleidmise oht, mis avaldab või võib

avaldada negatiivset mõju investeeringu või kohustise väärtusele.

(2) Kindlustusandja hindab kestlikkusriski ning kehtestab strateegiad, sise-eeskirjad,

protseduurid ja süsteemid riskijuhtimissüsteemi osana kestlikkusriski kindlaksmääramiseks,

hindamiseks, juhtimiseks ja jälgimiseks lühiajalises, keskpikas ja pikaajalises vaates.

(3) Kindlustusandja koostab kava, mis sisaldab mõõdetavaid eesmärke ning menetlusi

kestlikkusteguritest tingitud finantsriskide jälgimiseks ja juhtimiseks lühiajalises, keskpikas ja

pikaajalises vaates (edaspidi kestlikkusriski kava), ning jälgib selle kava rakendamist.

(4) Kestlikkusriski kava sisaldab muu hulgas selliseid finantsriske, mis on tingitud Euroopa

Liidu ja riigisiseste seadusandlike eesmärkide ning õigusaktide rakendamisest ja

üleminekusuundumustest kestlikkustegurite kontekstis, eelkõige kooskõlas Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse

saavutamise raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/199

(Euroopa kliimamäärus) (ELT L 243, 09.07.2021, lk 1–17).

(5) Kindlustusandja tagab kestlikkusriski kavas sisalduvate kestlikkusriskide juhtimise

eesmärkide, menetluste ja tegevuste kooskõla kindlustusandja äritegevusega seotud

kestlikkusriskide olemuse, ulatuse ja keerukusega.

(6) Kindlustusandja arvestab kestlikkusriski kavas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) 2021/1119 artikli 3 lõikes 1 nimetatud kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu

viimaste aruannete ja meetmetega, eelkõige selliste aruannete ja meetmetega, mis on seotud

kliimaeesmärkide saavutamisega.

(7) Kui kindlustusandja peab raamatupidamise seaduse §-de 24 ja 31 kohaselt koostama ja

avalikustama kestlikkusaruande, peab tema kestlikkusriski kava olema kooskõlas

kliimamuutuste leevendamise üleminekukavaga ning tema ärimudeli ja strateegiaga seotud

meetmed neis kahes kavas peavad olema kooskõlas.

(8) Kui see on asjakohane, peavad kindlustusandja avalikkusele avaldatud eesmärgid,

kohustused ja strateegilised otsused olema kooskõlas kestlikkusriski kavas sisalduvate

meetodite ja eeldustega.

(9) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata kindlustusandja suhtes, kui:

1) ta kuulub kindlustusgrupi järelevalve alla käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punkti 1 või 2

alusel;

2) kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja koostab kestlikkusriski kava kindlustusgrupi tasandil.

(10) Kindlustusandja ja kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja avalikustavad kestlikkusriski kavades

sisalduvad mõõdetavad eesmärgid kord aastas.

§ 972. Likviidsusriski juhtimine

103

(1) Kindlustusandja säilitab piisava likviidsuse käesoleva seaduse § 97 lõikes 2 sätestatud

likviidsusriski juhtimise osana, et täita finantskohustusi tähtajaks kindlustusvõtjate ja muude

osapoolte ees, sealhulgas pingelistes olukordades.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu tagamiseks koostab kindlustusandja likviidsusriski

juhtimise plaani ja esitab selle Finantsinspektsioonile. Plaan sisaldab likviidsusanalüüsi

lühiajalises vaates ning selles on esitatud vara ja kohustistega seotud sissetulevate ja

väljaminevate rahavoogude prognoos. Kindlustusandja tagab plaani ajakohasuse.

(3) Finantsinspektsioon võib kindlustusandjalt nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud

likviidsusanalüüsi keskpikas ja pikaajalises vaates.

(4) Kindlustusandja töötab välja likviidsusriski näitajad võimaliku likviidsusstressi

tuvastamiseks, jälgimiseks ja käsitlemiseks ning ajakohastab neid näitajaid.

(5) Likviidsusriski juhtimise plaani ei pea koostama ja Finantsinspektsioonile esitama väike ja

mittekeerukas kindlustusandja ning kindlustusandja, kellel on õigus rakendada

proportsionaalsuse meedet.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud likviidsusriski juhtimise plaani ei pea koostama

käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluv

tütarettevõtjast kindlustusandja, kui käesoleva seaduse § 2471 lõikes 1 sätestatud

kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaan käsitleb selle kindlustusandja likviidsusriski

juhtimist ja likviidsusvajadust.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile

kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaani need osad, mis käsitlevad kogu kindlustusgrupi

ja selle kindlustusandja enda likviidsusriski juhtimist ja likviidsusvajadust.

(8) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatust võib Finantsinspektsioon nõuda

tütarettevõtjast kindlustusandjalt individuaalse likviidsusriski juhtimise plaani koostamist,

ajakohastamist ja Finantsinspektsioonile esitamist, kui Finantsinspektsioon tuvastab

likviidsusriskist tingitud konkreetse haavatavuse või kui kindlustusgrupi likviidsusriski

juhtimise plaan ei sisalda teavet, mida Finantsinspektsioon nõuab teistelt kindlustusandjatelt

likviidsuspositsiooni jälgimiseks.

(9) Kindlustusandja võib koostada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud likviidsusriski

juhtimise plaani ja käesoleva seaduse § 97 lõikes 4 sätestatud likviidsusplaani kohta ühe

dokumendi.“;

77) paragrahvi 100 lõiget 1 täiendatakse punktidega 4–7 järgmises sõnastuses:

„4) makromajandusliku olukorra arvessevõtmist ja analüüsi;

5) võimalikku makromajanduslikku ja finantsturgude arengut;

6) oma üldist võimet täita finantskohustusi kindlustusvõtjate ja teiste osapoolte ees, sealhulgas

pingelistes olukordades;

7) kas teda mõjutavad kliimamuutustega seotud riskid oluliselt, ning esitab hinnangu olulisuse

kohta.“;

78) paragrahvi 100 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud analüüs vastab kindlustusandja riskide

laadile ning tegevuse ulatusele ja keerukusele.“;

104

79) paragrahvi 100 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „lühi- ja pikaajalisi riske“

tekstiosaga „, sealhulgas kliimamuutustega seotud riske“;

80) paragrahvi 100 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist,

§-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist, §-s 267 sätestatud üleminekuaja kohanduse või

mahaarvamise üleminekumeedet, §-s 2672 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi

või § 271 lõikes 11 sätestatud intressiriski kapitalinõude järkjärgulist arvutamist, peab ta

käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud kapitalinõuetele vastavuse hindamise tegema

ka viisil, et ta ei võta neid kohandamisi, meetmeid ja mehhanisme arvesse.“;

81) paragrahvi 100 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:

„(31) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 2672

sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi rakendamise korral sellise valuuta suhtes,

mille puhul on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles

valuutas ei ole suurem kui viis protsenti kindlustusandja kõigist kindlustuslepingutest

tulenevate kohustustega seotud tulevastest rahavoogudest;

2) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles

valuutas, mille tähtaegade korral riskivaba intressikõverat ekstrapoleeritakse, ei ole suurem kui

kümme protsenti kindlustusandja kõigist kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud

tulevastest rahavoogudest.

(32) Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, hindab ta lisaks käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatule seda, kui oluliselt erineb tema riskiprofiil sellise kohandamise

aluseks olevatest eeldustest.“;

82) paragrahvi 100 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kindlustusandja hindab oma riske ja maksevõimet kord aastas ning viivitamata pärast

olulisi muutusi riskiprofiilis, kui käesoleva paragrahvi lõikes 41 või käesoleva seaduse § 1002

lõikes 3 ei ole sätestatud teisiti.“;

83) paragrahvi 100 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:

„(41) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kindlustusandja, kellele on õigus rakendada

proportsionaalsuse meedet, ning kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja, kes

vastab käesoleva seaduse § 421 lõike 9 punktide 1 ja 2 tingimustele, võib oma riske ja

maksevõimet hinnata iga kahe aasta järel ning viivitamata pärast olulisi muutusi riskiprofiilis.

Käesolevas lõikes sätestatu ei vabasta kindlustusandjat, kaptiivkindlustusandjat ega

kaptiivedasikindlustusandjat riskide pidevast tuvastamisest, mõõtmisest, jälgimisest,

juhtimisest ja nende kohta teatamisest.

(42) Finantsinspektsioon võib erinevalt käesoleva paragrahvi lõikest 41 nõuda kindlustusandja

oma riskide ja maksevõime sagedasemat hindamist kindlustusandja, kaptiivkindlustusandja ja

kaptiivedasikindlustusandja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes.“;

84) paragrahvi 100 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:

„(7) Finantsinspektsioon teavitab Eesti Panka käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 4 ja 5

ning käesoleva seaduse §-s 1001 sätestatud hindamise tulemustest ja teeb temaga koostööd

tulemuste analüüsimisel, et teha vajaduse korral kindlaks makromajanduskeskkonnast tingitud

riskid kindlustusandja tegevuste tõttu, mis võivad mõjutada makromajanduslikku ja

finantsturgude arengut.

105

(8) Finantsinspektsioon edastab kindlustusandjale makromajanduskeskkonnast tingitud riskide

ja hindamise seisukohast olulised sisendparameetrid.“;

85) seadust täiendatakse §-dega 1001 ja 1002 järgmises sõnastuses:

㤠1001. Makromajandustegurite hindamine

(1) Finantsinspektsioon võib kindlustusandjalt põhjendatult nõuda, et kindlustusandja võtaks

arvesse ja analüüsiks lisaks käesoleva seaduse § 100 lõikes 1 sätestatule järgmisi riske ja

tegevusi:

1) makromajanduskeskkonnast tingitud riskid, mille realiseerumine võib mõjutada

kindlustusandja konkreetset riskiprofiili, kinnitatud riskitaluvuspiire, äristrateegiat,

kindlustustegevust või investeerimisotsuseid ja üldist maksevõimet;

2) kindlustusandja tegevused, mis võivad mõjutada makromajanduslikku ja finantsturgude

arengut, ning tegevused, mis võivad olla süsteemse riski põhjuseks.

(2) Käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktis 5 ja käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2

nimetatud makromajandusliku ja finantsturgude arengu hindamisel võtab kindlustusandja

arvesse vähemalt järgmisi näitajaid:

1) intressimäärade ja -marginaali tase;

2) finantsturgude indeksite tase;

3) inflatsioon;

4) enda seotus teiste finantsturu osalistega;

5) kliimamuutused, pandeemiad ning muud ulatuslikud sündmused ja katastroofid, mis võivad

teda mõjutada.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud makromajanduskeskkonnast tingitud

riskide hindamisel võtab kindlustusandja arvesse vähemalt usutavaid ebasoodsaid

tulevikustsenaariume ja selliseid riske, mis on seotud krediiditsüklite, majanduslanguste,

investeerimise massikäitumiste või ülemäärase riskide kontsentratsiooniga sektoris.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja ning

kindlustusandja suhtes, kellele on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet.

(5) Kui Finantsinspektsioon hindab, kas nõuda kindlustusandjalt käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatut, võtab ta arvesse, kas kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluva kindlustusandja puhul

on lepinguriigi kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja teinud lõikes 1 sätestatud hindamise

kindlustusgrupi tasandil ja võtnud arvesse tütarettevõtjast kindlustusandja eripära.

§ 1002. Kliimamuutuste stsenaariumid

(1) Kui käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktis 7 sätestatud hindamisel selgub, et

kliimamuutustega seotud riskid mõjutavad kindlustusandjat oluliselt, koostab kindlustusandja

vähemalt järgmised stsenaariumid:

1) kliimamuutuste pikaajaline stsenaarium, mille korral jääb üleilmne temperatuuritõus alla

kahe kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega;

2) kliimamuutuste pikaajaline stsenaarium, mille korral on üleilmne temperatuuritõus oluliselt

üle kahe kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega.

(2) Kindlustusandja vaatab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud stsenaariumid läbi

vähemalt iga kolme aasta järel ja vajaduse korral ajakohastab neid. Kindlustusandja võtab

läbivaatamisel arvesse eelmistes kliimamuutuste stsenaariumides kasutatud vahendite ja

põhimõtete toimimist, et parandada stsenaariumide tulemuslikkust.

106

(3) Käesoleva seaduse § 100 lõikes 1 sätestatud omariskide ja maksevõime hindamise käigus

analüüsib kindlustusandja regulaarselt, kuid vähemalt iga kolme aasta järel käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud kliimamuutuste pikaajaliste stsenaariumide mõju kindlustusandja

äritegevusele. Analüüsi sagedus peab vastama kliimamuutustega seotud riskide laadile,

ulatusele ja keerukusele.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja

suhtes.“;

86) seadust täiendatakse §-ga 1033 järgmises sõnastuses:

„§ 1033. Huvide konflikti maandamine õigusabikulude kindlustuses

(1) Õigusabikulude kindlustuse turustamisel rakendab kindlustusandja vähemalt ühte käesoleva

paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatud meedet õigusabikulude nõuete haldamiseks ja huvide

konflikti maandamiseks.

(2) Kindlustusandja tagab, et töötaja, kes tegeleb õigusabikulude nõuete või nendega seotud

õigusnõustamisega, ei tegele samal ajal järgmise samasuguse tegevusega:

1) tegevus teise kindlustusandja juures, kellel on selle kindlustusandjaga rahalised, ärilised või

haldussidemed ja kes turustab ühte või mitut muud kahjukindlustuse liiki;

2) kindlustusandja enda muud liiki kindlustustegevusega.

(3) Kindlustusandja tagab, et kui õigusabikulude nõuete haldamine antakse käesoleva seaduse

§ 104 kohaselt edasi teisele juriidilisele isikule ja see isik on lisaks seotud teise

kahjukindlustusandjaga, ei tegele selles juriidilises isikus nõuete haldamise või sellega seotud

õigusnõustamisega tegelev töötaja samal ajal sama või olemuselt samasuguse tegevusega

nimetatud teise kahjukindlustusandja juures.

(4) Kindlustusandja võimaldab kindlustatud isikul pöörduda enda esindamiseks ja oma huvide

kaitseks valitud advokaadi või muu kvalifitseeritud isiku poole kohe, kui kindlustusandja on

teavitanud kindlustusvõtjat võlaõigusseaduse § 530 lõike 1 kohaselt sellest, et ta täidab

lepingust tuleneva kohustuse.

(5) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata võlaõigusseaduse §-s 5311 sätestatud

kindlustuse korral.“;

87) paragrahvi 104 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni tegevuse edasiandmise lõpetamisest.“;

88) paragrahvi 105 lõike 1 teist lauset täiendatakse pärast sõna „vormis“ sõnadega „ja

kindlustusandja selleks volitatud juhatuse või nõukogu kinnitatud“;

89) paragrahvi 105 lõiget 2 täiendatakse punktiga 22 järgmises sõnastuses:

„22) meetmed õigusabikulude kindlustuse nõuete haldamiseks ja huvide konflikti

maandamiseks vastavalt käesoleva seaduse §-le 1033;“;

90) paragrahvi 105 lõiget 2 täiendatakse punktidega 71 ja 72 järgmises sõnastuses:

„71) kindlustusandja juhatuses ja nõukogus mitmekesisuse edendamise kord, mis sisaldab muu

hulgas soolise tasakaaluga seotud individuaalseid kvantitatiivseid eesmärke;

72) juhtide, vastutavate isikute ja võtmefunktsioonide täitjate sobivuse hindamise kord;“;

107

91) paragrahvi 105 lõikes 4 asendatakse sõnad „määrama sellise kohandamise rakendamise

kriteeriumid“ sõnadega „arvestama volatiilsuse kohandamise rakendamisega“;

92) paragrahvi 105 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatust võib väike ja mittekeerukas

kindlustusandja ning kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet,

hinnata riskijuhtimise, sisekontrolli, siseauditi ja kindlustustegevusega seotud tegevuse

edasiandmise kordade ja tasustamise põhimõtete asjakohasust harvemini kui kord aastas, kuid

ta peab seda tegema vähemalt iga viie aasta järel. Finantsinspektsioon võib nõuda sise-

eeskirjade sagedasemat hindamist, kui see on kindlustusandjaga seotud asjaolusid arvesse

võttes põhjendatud.“;

93) paragrahvi 106 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Juhtidel peavad olema ühiselt piisavad teadmised, oskused ja kogemused kindlustusandja

juhtimiseks ja oma ülesannete täitmiseks.“;

94) paragrahvi 106 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kindlustusandja juhatuses on vähemalt kaks liiget.“;

95) paragrahvi 106 lõike 2 punktis 1 asendatakse sõnad „või väärtpaberituru kutselise osalise“

tekstiosaga „, väärtpaberituru kutselise osalise või muu finantsjärelevalve alla kuuluva

ettevõtja“;

96) paragrahvi 106 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) kellele on mõistetud karistus esimese astme kuriteo eest ja vastav süüdimõistev kohtuotsus

on jõustunud kindlustusandja juhiks saamise või vastutavaks isikuks määramise aastale eelneva

kümne aasta jooksul;“;

97) paragrahvi 106 lõiget 2 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) kellele on mõistetud karistus rahapesu või terrorismi rahastamisega seotud kuriteo eest ja

vastav süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud kindlustusandja juhiks saamise või vastutavaks

isikuks määramise aastale eelneva kümne aasta jooksul;“;

98) paragrahvi 106 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kellele on mõistetud karistus majandusalase, ametialase, varavastase, inimsuse ja

rahvusvahelise julgeoleku vastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja vastav

süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud kindlustusandja juhiks saamise või vastutavaks isikuks

määramise aastale eelneva kümne aasta jooksul või kelle suhtes on kohaldatud rahvusvahelist

sanktsiooni;“;

99) paragrahvi 107 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kindlustusandja juhi valimise ja vastutava isiku määramise korral peab valitav või

määratav isik esitama kindlustusandjale järgmised andmed ja dokumendid:

1) kirjalik nõusolek;

2) ees- ja perekonnanimi, kodakondsus, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg,

elukoht, haridustee kirjeldus, töö- ja ametikohtade täielik loetelu ning juhatuse liikme puhul

tema vastutusvaldkonna kirjeldus, samuti tema mainet ja usaldusväärsust ning käesoleva

seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid;

3) andmed äriühingute kohta, milles juhi osalus on suurem kui 20 protsenti või mis on tema

kontrollitavad, kusjuures nimetatud andmed peavad sisaldama äriühingu aktsia- või osakapitali

suurust, tegevusalade loetelu ning taotleja ja tema juhatuse või nõukogu liikme osaluse suurust

või kontrollimise asjaolusid;

108

4) asjakohasel juhul käesoleva seaduse § 106 lõikes 3 või 4 sätestatud dokument;

5) kinnitus selle kohta, et tema puhul puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis

välistavad õiguse olla kindlustusandja juht ja vastutav isik.“;

100) paragrahvi 107 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni kindlustusandja juhi või vastutava isiku

valimise või määramise kavatsusest ja selle põhjustest, esitades Finantsinspektsioonile

käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud andmed ja dokumendid hiljemalt kümme päeva enne

sellise otsuse tegemist. Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni kavatsusest pikendada

kindlustusandja juhi või vastutava isiku ametiaega hiljemalt kümme päeva enne sellise otsuse

tegemist ning esitab Finantsinspektsioonile käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud

kinnituse.“;

101) paragrahvi 107 täiendatakse lõigetega 42 ja 43 järgmises sõnastuses:

„(42) Käesolevas paragrahvis sätestatud andmed esitatakse Finantsinspektsiooni nõutud vormil.

(43) Kui kindlustusandjal esineb käesoleva paragrahvi lõike 4 teises lauses sätestatud juhul

kahtlus isiku sobivuses, esitab ta Finantsinspektsioonile kõik käesoleva paragrahvi lõikes 1

loetletud andmed ja dokumendid.“;

102) paragrahvi 112 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja juhi suhtes ning asjakohasel juhul

sellise isiku suhtes, kes vastutab olulise tähtsusega funktsioonide ja tegevuste eest, kohaldatakse

käesoleva seaduse §-des 106–109 kindlustusandja juhtide kohta sätestatut.“;

103) paragrahvi 119 lõikes 5 asendatakse sõnad „või omandaja üle teostab järelevalvet

kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus“ tekstiosaga „, omandaja asub kolmandas riigis või

talle kohalduvad kolmanda riigi õigusaktid“;

104) paragrahvi 123 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „aruande komisjoni delegeeritud määruse

(EL) nr 2015/35 artiklites 290–298“ tekstiosaga „aruande käesolevas peatükis ja komisjoni

delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 290–298a“;

105) paragrahvi 123 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kindlustusandja koostab ja esitab Finantsinspektsioonile regulaarse järelevalvelise

aruande osad käesolevas peatükis ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35

artiklites 304–313 sätestatust lähtudes.“;

106) paragrahvi 123 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „aruande komisjoni delegeeritud määruse

(EL) nr 2015/35 artiklites 359–364“ tekstiosaga „aruande käesolevas peatükis ja komisjoni

delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 359–363“;

107) paragrahvi 123 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja koostab ja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale

kindlustusgrupi regulaarsed järelevalvelised aruanded käesolevas peatükis ja komisjoni

delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklites 372–374 sätestatust lähtudes.“;

108) paragrahvi 123 lõiked 11 ja 12 tunnistatakse kehtetuks;

109) seadust täiendatakse §-ga 1231 järgmises sõnastuses:

„§ 1231. Aruannete esitamise ja avalikustamise sagedus ning tähtajad

109

(1) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile regulaarse järelevalvelise aruande iga kolme

aasta järel 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. Finantsinspektsioon võib nõuda

aruande sagedasemat esitamist, välja arvatud väikeselt ja mittekeerukalt kindlustusandjalt ning

kindlustusandjalt, kellel on õigus kasutada proportsionaalsuse meedet.

(2) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib esitada regulaarse järelevalvelise aruande kuni

iga viie aasta järel Finantsinspektsiooni nõusolekul.

(3) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile kord aastas või harvemini esitatavad

kvantitatiivsed aastaaruanded 16 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ning

kvantitatiivsed kvartaliaruanded viie nädala jooksul pärast kvartali lõppu.

(4) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale kord aastas või

harvemini esitatava kindlustusgrupi regulaarse järelevalvelise aruande 24 nädala jooksul pärast

majandusaasta lõppu.

(5) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale väikese ja

mittekeeruka kindlustusgrupi kohta kindlustusgrupi regulaarse järelevalvelise aruande iga

kolme aasta järel või kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõusolekul kuni iga viie aasta järel.

(6) Kindlustusandja avalikustab solventsuse ja finantsseisundi aruande kord aastas ning esitab

selle Finantsinspektsioonile 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. Kindlustusandja

avalikustab käesoleva seaduse § 1241 lõikes 1 nimetatud aruande osad koos.

(7) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja avalikustab kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi

aruande24 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu.

(8) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale käesoleva

seaduse § 242 lõikes 11 nimetatud teabe kord aastas 22 nädala jooksul pärast majandusaasta

lõppu ning kord kvartalis esitatava teabe 11 nädala jooksul pärast kvartali lõppu.

(9) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile oma riskide ja maksevõime hindamise

aruande kahe nädala jooksul selle kinnitamisest arvates.“;

110) paragrahvi 124 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 124. Kvantitatiivse regulaarse järelevalvelise aruande esitamise erisused“;

111) paragrahvi 124 lõigetes 1 ja 2 asendatakse sõnad „regulaarse järelevalvelise aruande“

sõnadega „kvantitatiivse järelevalvelise aruande“;

112) paragrahvi 124 lõike 2 punktis 1 ja lõike 5 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad

„tegevuse olemus“ sõnadega „tegevusega seotud riskide olemus“ vastavas käändes;

113) paragrahvi 124 lõikes 3 asendatakse sõnad „väiksemaid ettevõtjaid“ sõnadega „väikeseid

ja mittekeerukaid kindlustusandjaid“;

114) paragrahvi 124 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja tegevusega seotud riskide olemuse, ulatuse ja

keerukuse hindamisel võtab Finantsinspektsioon arvesse käesoleva paragrahvi lõike 5

punktides 3, 4, 6 ja 7 sätestatud asjaolud kindlustusandja kohta.“;

110

115) paragrahvi 124 lõikes 7 asendatakse tekstiosa „kindlustusgrupi tegevuse olemusest,

ulatusest ja keerukusest“ asendatakse tekstiosaga „kindlustusgrupi tegevusega seotud riskide

olemusest, ulatusest ja keerukusest ning finantsstabiilsuse eesmärkidest“;

116) paragrahvi 124 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja, kes vastavad käesoleva seaduse

§ 421 lõike 9 punktide 1 ja 2 tingimustele, ei ole kohustatud esitama Finantsinspektsioonile

kirjepõhist aruannet, kui aruandlusperiood on lühem kui aasta.“;

117) seadust täiendatakse §-ga 1241 järgmises sõnastuses:

㤠1241. Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruande sisu

(1) Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruanne koosneb järgmistest eraldi osadest:

1) aruanne kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele;

2) aruanne kindlustusturu asjatundjatele.

(2) Kindlustusandja esitab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud aruandes järgmise

teabe:

1) kindlustusandja äritegevuse ja selle tulemuste lühikirjeldus;

2) kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili lühikirjeldus, sealhulgas teave

kestlikkusriskide kohta;

3) teave selle kohta, kas kindlustusandja avalikustab oma üleminekukava kliimamuutuste

leevendamiseks.

(3) Kindlustusandja esitab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud aruandes järgmise

teabe:

1) kindlustusandja äritegevuse ja selle tegevuse tulemuste kirjeldus;

2) juhtimissüsteemi kirjeldus;

3) eraldi kirjeldus alustest ja meetoditest, mida kasutatakse vara, tehniliste eraldiste ja muude

kohustiste hindamiseks;

4) kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus vastavalt käesoleva paragrahvi

lõikele 4;

5) viide sellele, kas käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punkti 7 alusel hinnatud kliimamuutustega

seotud riskid mõjutavad kindlustusandjat oluliselt, ja asjakohasel juhul teave selle kohta, kas

kindlustusandja on selle tõttu võtnud kasutusele meetmeid;

6) teave selle kohta, kas kindlustusandja avalikustab oma üleminekukava kliimamuutuste

leevendamiseks;

7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 44 lõike 2c punkti d alusel

kehtestatud elemendid;

8) asjakohasel juhul teave selle kohta, et kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 2672

sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi, ja analüüs kvantifitseeritud mõju kohta, mida

mehhanismi rakendamata jätmine võib kindlustusandja finantsseisundile avaldada;

9)käesoleva seaduse § 271 lõikes 11 sätestatu kohaldamise korral asjaolu, et kindlustusandja

rakendab intressimäära kapitalinõude muudatusi järkjärguliselt, ja analüüs kvantifitseeritud

mõju kohta, mida muudatuste selliselt rakendamata jätmine võib kindlustusandja

finantsseisundile avaldada;

10) asjakohasel juhul teave selle kohta, et kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 267

sätestatud üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist, analüüs kvantifitseeritud

mõju kohta, mida sellise meetme rakendamata jätmine võib kindlustusandja finantsseisundile

avaldada, ja selle meetme rakendamise põhjused, kui kindlustusandja täidaks

solventsuskapitalinõuet ka meedet rakendamata, ning hinnang üleminekumeetmest sõltuvuse

111

kohta ja asjakohasel juhul sõltuvuse vähendamiseks või kõrvaldamiseks kasutusele võetud või

kavandatud meetmete kirjeldus;

11) käesoleva paragrahvi punktides 8–10 sätestatud meetmete rakendamata jätmise korral

finantsseisundile avalduv mõju kokku.

(4) Kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus sisaldab muu hulgas järgmist

teavet:

1) omavahendite struktuur, suurus ja kvaliteet, sealhulgas eelmise aruandeperioodiga võrreldes

toimunud oluliste muutuste analüüs ning selgitus finantsaruannetes nende näitajate väärtuste

olulise erinevuse kohta, samuti kapitali ülekantavuse lühikirjeldus;

2) solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude suurus;

3) teave riskitundlikkuse kohta, kui kindlustusandja on Euroopa Liidu finantssüsteemide

stabiilsuse seisukohast oluline;

4) solventsuskapitalinõude arvutamisel kasutatud standardvalemi aluseks olevate eelduste ja

sisemudeli eelduste peamiste erinevuste piisav ja põhjalik võrdlus;

5) miinimumkapitalinõudele mittevastavuse või solventsuskapitalinõudele mittevastavuse

suurus olulise mittevastavuse korral aruandeperioodil, mittevastavuse põhjuste ja tagajärgede

selgitus ning võetud parandusmeetmed sõltumata mittevastavuse kõrvaldamisest.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 ning lõike 4 punktides 1 ja 2 sätestatud teave sisaldab

muu hulgas järgmist teavet:

1) käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud kattuvuse kohandamise rakendamise korral kirjeldus

selle rakendamise kohta, ning teave määratud kohustuste ja vara kohta, mille suhtes kattuvuse

kohandamist rakendatakse, sealhulgas kohandamise nullini vähendamise mõju kindlustusandja

finantsseisundile;

2) teave selle kohta, kas kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud

volatiilsuse kohandamist, ja kui rakendab, sellise kohandamise nullini vähendamise mõju

kindlustusandja finantsseisundile, samuti volatiilsuse kohandamise arvutus iga valuuta ja

asjakohasel juhul riigi kohta ning kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste asjakohased

parimad hinnangud.

(6) Kui Finantsinspektsioon on määranud kindlustusandjale lisakapitalinõude, tuleb käesoleva

paragrahvi lõike 4 punkti 2 alusel esitatavas teabes esitada eraldi käesoleva seaduse § 61 lõike

1 alusel arvutatud solventsuskapitalinõude suurus ja §-s 234 sätestatu kohaselt määratud

lisakapitalinõude suurus ning lisakapitalinõude määramise vajalikkuse põhjenduste kokkuvõte.

(7) Kui Finantsinspektsioon nõuab kindlustusandjalt spetsiifiliste parameetrite kasutamist

käesoleva seaduse § 63 lõike 7 kohaselt, tuleb käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 2 alusel

esitatavas teabes esitada nende kasutamise mõju ja Finantsinspektsiooni kokkuvõtlik teave

parameetrite kasutamise vajalikkuse põhjenduste kohta.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 2 sätestatud teabesse lisatakse asjakohasel juhul viide

asjaolule, et solventsuskapitalinõude lõplik suurus sõltub Finantsinspektsiooni hinnangust.

(9) Kindlustusandja avalikustab solventsuse ja finantsseisundi aruandes käesoleva seaduse

§-s 46 sätestatud tehniliste eraldiste suurusele avalduva mõju, kui kindlustusandja kasutab

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 1 punkti aa alusel

avaldatud riskivaba intressikõverat.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatut ei kohaldata sellise valuuta suhtes, mille korral:

112

1) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles

valuutas ei ole üle viie protsendi kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud kõigist

tulevastest rahavoogudest või

2) selliste kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste ja tähtaegadega seotud rahavoogude

osakaal selles valuutas, mille korral riskivaba intressikõverat ekstrapoleeritakse, ei ole üle

kümne protsendikindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud kõigist tulevastest

rahavoogudest.“;

118) paragrahvi 125 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Käesoleva paragrahvi lõikeid 4 ja 5 ei kohaldata käesoleva seaduse § 1241 lõike 2 punktis 2,

lõike 3 punktides 4 ja 5 ning lõikes 4 loetletud teabe avalikustamise suhtes.“;

119) seadust täiendatakse §-ga 1251 järgmises sõnastuses:

㤠1251. Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruande avalikustamise erisused

(1) Kaptiivkindlustusandja ei ole kohustatud avalikustama käesoleva seaduse § 1241 lõike 1

punktis 1 nimetatud aruannet, kui ta vastab § 421 lõike 9 punktide 1 ja 2 tingimustele.

(2) Kaptiivedasikindlustusandja ei ole kohustatud avalikustama käesoleva seaduse § 1241

lõike 1 punktis 1 nimetatud aruannet, kui ta vastab § 421 lõike 9 punktide 1 ja 2 ning järgmistele

tingimustele:

1) emaettevõtjale ja teistele kindlustusgrupi äriühingutele antud laenud, sealhulgas

kindlustusgrupi rahalised kogumid,ei ületa 20 protsenti kaptiivedasikindlustusandja

koguvarast;

2) tehniliste eraldiste suurusest tingitud maksimaalset kahju saab hinnata deterministlikult,

kasutamata stohhastilisi meetodeid.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhtudel peavad kaptiivkindlustusandja ja

kaptiivedasikindlustusandja lisama käesoleva seaduse § 1241 lõike 1 punktis 2 nimetatud

aruandesse komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 sätestatud kvantitatiivsed

andmed.

(4) Edasikindlustusandja võib jätta koostamata ja avalikustamata käesoleva seaduse § 1241

lõike 1 punktis 1 nimetatud aruande.

(5) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib avalikustada käesoleva seaduse § 1241 lõike 1

punktis 2 nimetatud aruandes üksnes komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35

sätestatud kvantitatiivsed andmed tingimusel, et ta avalikustab käesoleva seaduse § 1241

nõuetele vastava aruande iga kolme aasta järel.“;

120) paragrahvi 126 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „lõikeid 3–10“ tekstiosaga „lõikeid 2–10“

ja arv „364“ arvuga „363“;

121) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi aruanne sisaldab muu hulgas järgmist

teavet:

1) loetelu seotud ettevõtjatest, kelle suhtes rakendatakse käesoleva seaduse § 894 lõikes 1

sätestatud lihtsustatud meetodit, ja nende suurus;

2) käesoleva seaduse §-s 1241 sätestatud teave kindlustusgrupi tasandil, välja arvatud sama

paragrahvi lõike 3 punktides 8 ja 9 sätestatud teave;

3) kvantitatiivsed asjaolud, mis võivad oluliselt mõjutada kindlustusgruppi kuuluva

kindlustusandja või kindlustusgrupi finantsseisundit, kui kasutatakse käesoleva seaduse §-s 267

113

sätestatud üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist ning sellise meetme

rakendamisest tulenevaid omavahendeid ei saa tegelikult kasutada osaleva kindlustusandja

sellise solventsuskapitalinõude täitmiseks, mille kohta kindlustusgrupi solventsus

arvutatakse.“;

122) paragrahvi 126 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „§ 125 lõigetele 3–10“ tekstiosaga

„§-le 1241, välja arvatud selle lõike 3 punktides 8–11 nimetatud teave, ja § 125 lõigetele 3–10“;

123) paragrahvi 126 lõikes 4 asendatakse arv „371“ arvuga „370“;

124) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja kehtestab kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi

aruande koostamise, avalikustamise ja teabe asjakohasuse tagamise korra.“;

125) seadust täiendatakse §-ga 1261 järgmises sõnastuses:

„§ 1261. Kindlustusgrupi regulaarne järelevalveline aruanne

(1) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja võib esitada kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõusolekul

ühtse regulaarse järelevalvelise aruande, mis sisaldab järgmist teavet:

1) kindlustusgrupi regulaarne järelevalveline aruanne;

2) eraldi esitatav teave iga kindlustusgruppi kuuluva tütarettevõtja kohta vastavalt käesoleva

seaduse § 123 lõikele 2 ning § 1231 lõigetele 1 ja 2, sealjuures ei esitata kindlustusgruppi

kuuluva kindlustusandja kohta vähem teavet, kui esitavad need kindlustusandjad, kes esitavad

regulaarse järelevalvelise aruande.

(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, konsulteerib ta enne

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusoleku andmist Finantsinspektsiooni seaduse

§-s 476 sätestatud kindlustusgrupi kolleegiumiga ja arvestab selle liikmete esitatud

seisukohtadega.

(3) Kui asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus ei nõustu ühtse regulaarse järelevalvelise

aruande esitamisega, esitab ta selle kohta põhjendused.

(4) Kui kindlustusgrupi kolleegium kiidab heaks ühtse regulaarse järelevalvelise aruande, esitab

kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusandja selle Finantsinspektsioonile.

Finantsinspektsioon teostab järelevalvet üksnes Eesti kindlustusandjat puudutava aruande osa

üle.

(5) Kui Finantsinspektsioon ei ole rahul käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt esitatud ühtse

regulaarse järelevalvelise aruandega, võib kindlustusgrupi järelevalve teostaja selle aruande

esitamise kohta antud nõusoleku tagasi võtta.

(6) Kui käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt Finantsinspektsioonile esitatud aruanne ei hõlma

tema hinnangul sellist teavet, mille esitamise kohustus on teistel Eesti kindlustusandjatel,

olulises ulatuses, võib ta nõuda, et kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusandja esitaks

vajaliku lisateabe.

(7) Kui kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei täida Finantsinspektsiooni hinnangul

käesoleva seaduse § 123 lõikes 2 või § 1231 lõigetes 1 ja 2 sätestatut või kui Finantsinspektsioon

nõuab ühtse regulaarse järelevalvelise aruande muutmist või täpsustamist, teavitab ta sellest

kindlustusgrupi kolleegiumi.

114

(8) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja asjasse puutuv

finantsjärelevalve asutus on teavitanud kindlustusgrupi kolleegiumi aruande muutmisest või

täpsustamisest käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatu kohaselt, nõuab Finantsinspektsioon

sama juhtivalt ettevõtjalt.“;

126) paragrahvi 127 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, ning tegema need kättesaadavaks oma

asukohas ja tegevuskohas“;

127) paragrahvi 129 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kindlustusandja raamatupidamise aastaaruande audit on kohustuslik.“;

128) paragrahvi 129 täiendatakse lõigetega 11–15 järgmises sõnastuses:

„(11) Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruande ning kindlustusgrupi solventsuse

ja finantsseisundi aruande osana avalikustatud bilansi peab olema auditeerinud audiitorettevõtja

kooskõlas audiitortegevuse seaduse § 46 lõike 3 punktis 1 nimetatud standarditega.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatut kohaldatakse muu hulgas käesoleva seaduse §

126 lõike 2 kohaselt ühtse aruandena avalikustatud kindlustusgrupi ning kindlustusgruppi

kuuluva tütarettevõtja solventsuse ja finantsseisundi aruande bilansi auditeerimise suhtes.

(13) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud kohustust ei kohaldata väikese ja mittekeeruka

kindlustusandja ning väikese ja mittekeeruka kindlustusgrupi suhtes.

(14) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile koos solventsuse ja finantsseisundi

aruandega käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud audiitorteenuse vandeaudiitori aruande.

(15) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale koos

kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi aruandega, sealhulgas käesoleva seaduse § 126

lõike 2 punktis 1 nimetatud aruandega, käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud

audiitorteenuse vandeaudiitori aruande ning Finantsinspektsioonile koos käesoleva seaduse §

126 lõike 2 punktis 2 sätestatud teabega viidatud vandeaudiitori aruande.“;

129) paragrahvi 129 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „auditeerimise kohustuse ja korra, et tagada

neis aruannetes avaldatud kindlustusandja omavahendite ja kapitalinõuete vastavuse

usaldusväärsus“ sõnadega „auditeerimise täpsema korra“;

130) paragrahvi 129 lõikes 5 ja lõike 7 punktis 2 asendatakse sõna „audiitorkontroll“ sõnaga

„audit“ vastavas käändes;

131) paragrahvi 129 lõike 8 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Vandeaudiitori aruande väljastamise ja kliendilepingu ülesütlemise korral teavitab

audiitorettevõtja Finantsinspektsiooni viivitamata kirjalikult kindlustusandja auditeerimise

käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mis:“;

132) paragrahvi 129 lõike 8 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) võivad põhjustada modifitseeritud arvamuse väljastamise;“;

133) paragrahvi 129 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(9) Kindlustusandjaga märkimisväärses seoses oleva isiku audiitorkontrollis vandeaudiitori

aruande väljastamise või kliendilepingu ülesütlemise korral teavitab audiitorettevõtja kirjalikult

Finantsinspektsiooni asjaoludest, millel on või võib olla käesoleva paragrahvi lõikes 8

nimetatud tagajärg.“;

115

134) paragrahvi 131 lõike 10 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „luba“ tekstiosaga „, välja

arvatud kindlustusandja erirežiimi korral“;

135) paragrahvi 146 lõikes 1 asendatakse sõnad „huvide kaitsmiseks“ tekstiosaga „huvide

kaitsmiseks, millega võib kaasneda kindlustushüvitise, muu makse või täitemenetluse

peatamine, nõuete vähendamine või kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduses

sätestatud kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine“;

136) paragrahvi 146 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse muu hulgas kindlustusandja kriisi ennetamise

ja lahendamise seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud ettevõtjate suhtes samas seaduses sätestatud

kriisilahendusmeetmete rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise korral.

(6) Kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 26 lõigete 4 ja 11 ning § 65

lõike 1 kohaldamise korral ei kohaldata käesoleva seaduse § 150 lõiget 2.“;

137) paragrahvi 147 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Saneerimismeetmed käesoleva seaduse tähenduses on teise lepinguriigi haldusasutuse,

kohtu või kriisilahendusasutuse toimingud, mille eesmärk on säilitada või taastada selle

lepinguriigi kindlustusandja või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja

filiaali maksevõime ning mis võivad mõjutada kolmandate isikute varasemaid õigusi ja millega

võib kaasneda kindlustushüvitise, muu makse või täitemenetluse peatamine, nõuete

vähendamine või kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine.“;

138) paragrahvi 147 lõikes 2 asendatakse sõnad „või kohtul“ tekstiosaga „, kohtul või

kriisilahendusasutusel“;

139) paragrahvi 153 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Erirežiimihaldur võib liikluskindlustuse kindlustusportfelli üle anda liikluskindlustuse

seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondile sama seaduse § 714 lõigetes 2–7 sätestatud

ulatuses ja korras. Erirežiimihaldur ja liikluskindlustuse fond kui vastuvõtja sõlmivad käesoleva

seaduse §-s 132 sätestatud kindlustusportfelli üleandmise lepingu.“;

140) paragrahvi 166 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „likvideerijad“ tekstiosaga „, arvestades

kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 27 lõigetega 3 ja 4“;

141) paragrahvi 224 lõike 1 punkti 5 täiendatakse pärast sõna „sätestatule“ tekstiosaga „,

sealhulgas kindlustusandja juhtide sobivust ja nõuetekohasust ning kindlustusandja oma riskide

ja maksevõime hindamist“;

142) paragrahvi 224 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Finantsinspektsioon avalikustab kindlustusandjate stressitesti tulemused oma veebilehel

ning edastab need Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele.

(5) Finantsinspektsioon lõpetab kindlustusandja suhtes järelevalveliste õiguste kasutamise, kui

nende kasutamine takistab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel rakendada

kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud

kriisilahendusmeetmeid.“.

143) paragrahvi 234 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

116

„(11) Finantsinspektsioon võib määrata kindlustusandjale lisakapitalinõude, kui üleminekuaja

kohanduse või üleminekuaja mahaarvamise rakendamise korral ei ole kindlustusandja

käesoleva seaduse § 268 lõikes 1 sätestatud juhul esitanud Finantsinspektsioonile tähtajaks

sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud kava või lõikes 5 nimetatud ülevaadet.“;

144) paragrahvi 234 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kui Finantsinspektsioon määrab käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 või lõike 11 alusel

lisakapitalinõude, peab nimetatud nõue olema proportsionaalne kindlustusandja riskiprofiili

hälbimisest või solventsuskapitalinõudele mittevastavusesttingitud oluliste riskidega.“;

145) paragrahvi 235 lõikes 3 asendatakse sõna „muutmisest“ sõnadega „olulisest muutmisest“;

146) seadust täiendatakse §-dega 2351–2353 järgmises sõnastuses:

„§ 2351. Likviidsusriski järelevalve

(1) Finantsinspektsioon jälgib regulaarse järelevalve käigus muu hulgas kindlustusandja

likviidsuspositsiooni. Kui Finantsinspektsioon tuvastab olulise likviidsusriski, teavitab ta

sellest kindlustusandjat.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile

selgitused likviidsusriski maandamise kohta.

(3) Kui Finantsinspektsioonil on piisavad tõendid olulise likviidsusriski kohta ja

kindlustusandja ei ole rakendanud tõhusaid meetmeid likviidsuspositsiooni parandamiseks, on

Finantsinspektsioonil õigus nõuda kindlustusandjalt likviidsuspositsiooni parandamist

ettekirjutusega, rakendades käesolevas seaduses sätestatud meetmeid ning lähtudes Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse suunistest.

(4) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel rakendatud meetmete

jätkuvat asjakohasust iga kuue kuu järel ja lõpetab nende rakendamise, kui kindlustusandja on

võtnud kasutusele meetmed likviidsuspositsiooni parandamiseks.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tuvastatud oluline likviidsusrisk ohustab otseselt

kindlustusvõtjate huvide kaitset või finantssüsteemi stabiilsust, võib Finantsinspektsioon kuni

kolmeks kuuks ettekirjutusega:

1) piirata dividendide jaotamist aktsionäridele või osanikele või selle peatada;

2) piirata muude maksete tegemist aktsionäridele või osanikele ja allutatud võlausaldajatele või

need peatada;

3) piirata aktsiate või osade tagasiostmist ja omavahendite tagasimaksmist või lunastamist või

need peatada;

4) piirata tulemustasu või muu muutuvtasu maksmist või see peatada;

5) peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda käesoleva seaduse § 2352 tingimustel.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud meetmete rakendamise korral võtab

Finantsinspektsioon täielikult arvesse kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadi, ulatust

ja keerukust.

(7) Finantsinspektsioon võtab käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ettekirjutuse tegemise

korral arvesse finantsjärelevalve käigus kogutud tõendeid ning tulevikku vaatava

kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi hindamist kooskõlas käesoleva seaduse § 100

lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud hindamistega.

117

(8) Finantsinspektsioon teavitab Eesti Panka enne käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud

meetmete rakendamist ja kaasab ta käesoleva seaduse § 2352 lõikes 2 nimetatud mõju

hindamisse.

(9) Finantsinspektsioon võib pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud meetmete

rakendamist, kui see on endiselt põhjendatud. Finantsinspektsioon lõpetab meetme

rakendamise, kui see ei ole enam asjakohane.

(10) Finantsinspektsioon võib rakendada käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud meetmeid

kõikide Eestis tegutsevate kindlustusandjate suhtes, kui erandlikud asjaolud mõjutavad kogu

Eesti kindlustusturgu või olulist osa sellest.

§ 2352. Elukindlustuslepingu ülesütlemise õiguse peatamine

(1) Finantsinspektsioon võib peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda üksnes

kindlustusandjat mõjutaval erandlikul asjaolul, viimase meetmena ning kui see on

kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute kollektiivsetes huvides.

(2) Finantsinspektsioon teeb enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud meetme rakendamist

kindlaks selle meetme rakendamise võimaliku soovimatu mõju finantsturgudele ning

kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute õigustele, sealhulgas piiriülese

kindlustustegevuse tõttu.

(3) Kuni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetme rakendamise lõpetamiseni keelab

Finantsinspektsioon kindlustusandjal ettekirjutusega:

1) dividendide jaotamise ja muude maksete tegemise aktsionäridele või osanikele ja allutatud

võlausaldajatele;

2) aktsiate või osakute tagasiostmise või omavahendite tagasimaksmise või lunastamise;

3) tulemustasu või muu muutuvtasu maksmise kindlustusandja juhatuse või nõukogu liikmetele

või vastutavatele isikutele.

(4) Finantsinspektsioon avalikustab elukindlustuslepingu ülesütlemise õiguse peatamise

põhjused oma veebilehel.

§ 2353. Järelevalvemeetmed kriisi korral

(1) Finantsinspektsioon võib rakendada meetmeid kindlustusandja finantsseisundi

säilitamiseks, kui erakorraline kogu kindlustussektorit mõjutav kriis võib ohustada selle

kindlustusandja finantsseisundit või finantssüsteemi stabiilsust.

(2) Finantsinspektsioon võib eriti haavatava riskiprofiiliga kindlustusandja suhtes rakendada

kriisi ajal vähemalt järgmisi meetmeid:

1) piirata dividendide jaotamist aktsionäridele või osanikele või selle peatada;

2) piirata muude maksete tegemist aktsionäridele või osanikele ja allutatud võlausaldajatele või

selle peatada;

3) piirata aktsiate või osade tagasiostmist ja omavahendite tagasimaksmist või lunastamist või

need peatada;

4) piirata tulemustasu või muu muutuvtasu maksmist või selle peatada.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud meetmete rakendamise korral võtab

Finantsinspektsioon täielikult arvesse kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadi, ulatust

118

ja keerukust, kinnitatud riskitaluvuspiiri olemasolu ning piirmäärasid kindlustusandja

riskijuhtimissüsteemis.

(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatule võtab Finantsinspektsioon arvesse

finantsjärelevalve käigus kogutud tõendeid ning tulevikku vaatava solventsuse ja

finantsseisundi hindamist kooskõlas käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud

hindamistega.

(5) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud meetme rakendamise

asjakohasust iga kolme kuu järel ja lõpetab selle rakendamise kohe, kui see ei ole enam

põhjendatud.

(6) Finantsinspektsioon kaasab Eesti Panga käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisi

hindamisse ja teavitab teda kavatsusest rakendada käesolevas paragrahvis sätestatud

meetmeid.“;

147) paragrahvi 236 täiendatakse lõigetega 6–8 järgmises sõnastuses:

„(6) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus esitab Finantsinspektsioonile taotluse, et

saada teavet lepinguriigis asutatud Eesti kindlustusandja filiaali või lepinguriigis piiriülese

kindlustustegevusega tegeleva Eesti kindlustusandja äritegevuse kohta, edastab

Finantsinspektsioon talle teabe 20 tööpäeva jooksul taotluse kättesaamisest arvates. Teave

esitatakse lepinguriigi ametlikus keeles või lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse heaks

kiidetud keeles.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud tähtaega võib põhjendatud juhtudel pikendada

20 tööpäeva võrra, kui samas lõikes sätestatud teave ei ole Finantsinspektsioonile

pingutusteta kättesaadav ja seda on keeruline koguda.

(8) Kui Finantsinspektsioon ei ole esitanud teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele teavet

õigeks ajaks ja see finantsjärelevalve asutus esitab teabe saamiseks taotluse kindlustusandjale,

edastab kindlustusandja selle teabe talle viivitamata.“;

148) paragrahvi 237 täiendatakse lõigetega 91 ja 92 järgmises sõnastuses:

„(91) Finantsinspektsioonil on õigus taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt

sellist teavet, mida tal on õigus saada Eestis asuva filiaali või Eestis piiriülese

kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja äritegevuse tõttu. Lepinguriigi

finantsjärelevalve asutus esitab Finantsinspektsioonile teabe eesti keeles või

Finantsinspektsiooni nõusolekul muus keeles.

(92) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei esita Finantsinspektsioonile käesoleva

paragrahvi lõikes 91 sätestatud teavet 20 tööpäeva jooksul taotluse kättesaamisest arvates või

põhjendatud juhul tähtaja jooksul, mida on 20 tööpäeva võrra pikendatud, võib

Finantsinspektsioon esitada lepinguriigi kindlustusandjale taotluse teabe saamiseks, teavitades

sellest lepinguriigi finantsjärelevalve asutust ette.“;

149) paragrahvi 238 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär juriidilise

isiku puhul esimesel korral kuni 32 000 eurot ja järgmistel kordadel kokku kuni 100 000 eurot

ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid olenevalt sellest, milline summa on suurem,

kokku mitte rohkem kui 5 000 000 eurot, 5 protsenti aastasest käibest või kuni kahekordsele

rikkumise tulemusel teenitud kasumile või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel ära hoitud

kahjumile vastav summa, kui sellist kasumit või kahjumit on võimalik kindlaks teha.“;

119

150) paragrahvi 238 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Juriidilise isiku käive on aastane käive vastavalt viimasele kättesaadavale juhtimisorgani

kinnitatud raamatupidamise aastaaruandele. Kui juriidiline isik peab koostama solventsuse ja

finantsseisundi aruande, siis on käive kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise

majandusaasta solventsuse ja finantsseisundi aruande alusel. Kui juriidiline isik on emaettevõtja

või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes peab koostama konsolideeritud raamatupidamise

aruandeid, siis võetakse sunniraha määramisel aluseks konsolideeritud käive viimasest

kättesaadavast konsolideeritud raamatupidamise aastaaruandest, mille on heaks kiitnud

kõrgeima tasandi emaettevõtja juhtimisorgan.“;

151) paragrahvi 239 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „kindlustusandja üle“

tekstiosaga „, kui kindlustusgruppi kuulub kindlustusandja“;

152) paragrahvi 239 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „kindlustusandjas“ tekstiosaga „,

sealhulgas kolmanda riigi kindlustusandjas“;

153) paragrahvi 239 täiendatakse lõigetega 41–46 järgmises sõnastuses:

„(41) Ettevõtja on kindlustusgrupi järelevalve eesmärkide seisukohast ebaoluline, kui on

täidetud kõik järgmised tingimused:

1) ettevõtja vara ja tehniliste eraldiste suurused on väikesed võrreldes teiste kindlustusgruppi

kuuluvate ettevõtjate ja kindlustusgrupi asjakohaste näitajatega;

2) ettevõtja kindlustusgrupi järelevalve alt välja jätmine ei mõjuta kindlustusgrupi solventsust;

3) kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed riskid, sealhulgas kindlustusgrupisisestest tehingutest

tingitud riskid, mis mõjutavad või võivad mõjutada kogu kindlustusgruppi, on ebaolulised.

(42) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse

tegemist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning asjakohasel

juhul teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, kui ühe või mitme ettevõtja välja

jätmine kindlustusgrupi järelevalve alt sama lõike alusel võib kaasa tuua kindlustusgrupi

järelevalve kohaldamata jätmise.

(43) Finantsinspektsioon teeb kindlustusgrupi järelevalve kohaldamata jätmise otsuse üksnes

erandjuhul ja põhjendab seda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve

Asutusele ning asjakohasel juhul teistele asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele.

(44) Finantsinspektsioon hindab vähemalt kord aastas, kas kindlustusgrupi järelevalve

kohaldamata jätmise otsus on endiselt asjakohane. Finantsinspektsioon teavitab Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ning asjakohasel juhul teisi asjasse

puutuvaid finantsjärelevalve asutusi, kui ta otsustab hakata kohaldama kindlustusgrupi

järelevalvet.

(45) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 1 alusel otsuse

tegemist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning asjakohasel

juhul teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, kui otsus on seotud lõpliku

emaettevõtja välja jätmisega kindlustusgrupi järelevalve alt. Finantsinspektsioon hindab mõju

kindlustusgrupi solventsusele, kui kindlustusgrupi järelevalvet teostatakse kindlustusgrupi

vahepealse osaleva ettevõtja tasandil.

(46) Lõplikku juhtivat ettevõtjat ei või jätta kindlustusgrupi järelevalve alt välja, kui see

parandaks oluliselt kindlustusgrupi solventsuspositsiooni.“;

120

154) paragrahvi 239 täiendatakse lõigetega 12–14 järgmises sõnastuses:

„(12) Kindlustusgrupi järelevalvet kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja üle

teostatakse üksnes seoses käesolevas jaos ning käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos sätestatud

nõuete täitmise järelevalvega, sealhulgas seoses järelevalvemeetmete rakendamisega.

(13) Kui käesoleva seaduse § 2391 lõike 1 kohaselt kindlaks määratud kindlustusgrupi suhtes

kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1–3 alusel

ja selle kindlustusgrupi emaettevõtja või tütarettevõtja on muu kindlustusgrupi lõplik osalev

ettevõtja, loetakse see kindlustusgrupp § 2391 lõike 1 järgi kindlaksmääratud kindlustusgruppi

kuuluvaks.

(14) Finantsinspektsioon võib kohaldada käesoleva seaduse § 2391 lõiget 1 kindlustusgrupi

ulatuse laiendamiseks.“;

155) seadust täiendatakse §-ga 2391 järgmises sõnastuses:

„§ 2391. Ühiselt juhitavad ja valitseva mõjuga ettevõtjad kindlustusgrupi järelevalves

(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, määrab ta, et kaks või enam

ettevõtjat moodustavad kindlustusgrupi, kui:

1) nad on ühiselt juhitavad;

2) ühel ettevõtjal on valitsev mõju teise ettevõtja üle, sealhulgas kui ta teostab valitsevat mõju

teise ettevõtja otsuste üle keskse juhtimise kaudu.

(2) Ettevõtjatevahelise suhte kindlaksmääramisel võtab Finantsinspektsioon arvesse:

1) füüsilise isiku või ettevõtja kontrolli või võimet mõjutada teise ettevõtja otsuseid, sealhulgas

finantsotsuseid, eelkõige kapitali või hääleõiguse omamise tõttu ja kuulumise tõttu juhatuse või

nõukogu koosseisu või selliste isikute hulka, kes tegelikult juhivad ettevõtjat või täidavad muid

võtmefunktsioone või teisi olulise tähtsusega funktsioone või tegevusi;

2) ettevõtja sõltumist teisest ettevõtjast või juriidilisest või füüsilisest isikust oluliste

finantstehingute ja -toimingute ning muude tehingute ja toimingute tõttu, sealhulgas tegevuste

edasiandmise tõttu ettevõtjate vahel, samuti töötajate jagamise tõttu;

3) tõendeid finants- või investeerimisotsuste kohta, sealhulgas seotud ettevõtetesse tehtavate

ühiste investeeringute kooskõlastamise kohta kahe või enama ettevõtja vahel;

4) tõendeid selle kohta, et kahe ja enama ettevõtja strateegiad, toimingud ja protsessid on

omavahel koordineeritud ja järjepidevad, sealhulgas seoses kindlustuse turustamise kanalite,

kindlustusteenuste või kaubamärkide, teabevahetuse või turundusega.

(3) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul juhitakse kahte või enamat kindlustusandjat ühiselt ja

nende peakontorid asuvad eri lepinguriikides, määrab Finantsinspektsioon kindlustusgrupi

kindlaks pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate asutustega.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 alusel kindlaks määratud kindlustusgrupp, kelle

suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1–3

alusel, nimetab ühe ühiselt juhitava kindlustusandja emaettevõtjaks, kes vastutab käesoleva jao

ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele vastavuse eest. Teisi kindlustusandjaid

käsitatakse tütarettevõtjana.

(5) Kui emaettevõtja määramine käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt võib oluliselt

piirata kindlustusgrupi üle järelevalve teostamist, eelkõige kui emaettevõtja peakontor ei asu

Eestis või kui kindlustusgrupp ei ole võimeline täitma käesoleva jao ja käesoleva seaduse

3. peatüki 7. jao nõudeid, võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana

nõuda teise kindlustusandja määramist emaettevõtjaks pärast konsulteerimist teiste asjasse

121

puutuvate finantsjärelevalve asutusega. Finantsinspektsioon esitab põhjendused teise

emaettevõtja määramise kohta kindlustusgrupile ja asjasse puutuvatele finantsjärelevalve

asutustele.

(6) Kui kindlustusgrupp ei määra käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt emaettevõtjat, määrab

Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana pärast konsulteerimist teiste asjasse

puutuvate finantsjärelevalve asutustega emaettevõtja, kes vastutab käesoleva jao ja käesoleva

seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele vastavuse eest. Teisi kindlustusandjaid käsitatakse

tütarettevõtjana.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul võtab Finantsinspektsioon arvesse:

1) iga kindlustusandja tehniliste eraldiste suurust;

2) iga kindlustusandja kindlustusmaksete aastasummat;

3) seotud kindlustusandjate arvu iga kindlustusandja kohta.

(8) Finantsinspektsioon hindab vähemalt kord aastas, kas käesoleva paragrahvi lõikes 6

nimetatud emaettevõtja määramine on endiselt asjakohane, ja määrab vajaduse korral pärast

konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega uue emaettevõtja, kes

tagab vastavuse käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele.

(9) Ettevõtjat, kellel on käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 kohaselt valitsev mõju teise

ettevõtja üle, käsitatakse emaettevõtjana ja teist ettevõtjat tütarettevõtjana.

(10) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, esitab ta käesoleva

paragrahvi lõike 4, 5 või 6 alusel emaettevõtjaks määratud ettevõtjale ja asjasse puutuvatele

finantsjärelevalve asutustele üksikasjaliku selgituse kindlustusgrupi kindlaksmääramise

kohta.“;

156) paragrahvi 242 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Finantsinspektsioonil on kindlustusgrupi järelevalve teostajana õigus saada

kindlustusgruppi kuuluva mis tahes ettevõtja kohta teavet, mis on oluline kindlustusgrupi üle

järelevalve teostamiseks. Teabe esitamise suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses ja muudes

õigusaktides Finantsinspektsioonile teabe esitamise kohta sätestatut.“;

157) paragrahvi 242 lõiked 4–6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui kindlustusgruppi kuuluv teise lepinguriigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja

või segafinantsvaldusettevõtja ei taga käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao või käesoleva jao

nõuete täitmist või kui nõuded on täidetud, aga kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata

ohustatud, või kui kindlustusgrupisisesed tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad

kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate finantsseisundit, teavitab Finantsinspektsioon

sellest kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja

asukohajärgset finantsjärelevalve asutust.

(5) Kui kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja

ei taga käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao või käesoleva jao nõuete täitmist või kui nõuded on

täidetud, aga kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata ohustatud, või kui

kindlustusgrupisisesed tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad kindlustusgruppi

kuuluvate kindlustusandjate finantsseisundit, võib Finantsinspektsioon rakendada käesoleva

seaduse § 2473 lõikes 6 sätestatud õigusi, sealhulgas nõuda ettekirjutusega

kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt rikkumise lõpetamist või

finantsseisundi parandamist.

122

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhtudel võib Finantsinspektsioon ettekirjutuse

täitmata jätmise või mittekohase täitmise eest rakendada kindlustusvaldusettevõtja või

segafinantsvaldusettevõtja või nende juhatuse liikmete suhtes sunniraha käesoleva seaduse §

238 tingimustel ja korras. Finantsinspektsioon kooskõlastab rakendatava meetme võimaluse

korral teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.“;

158) paragrahvi 242 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:

„(7) Kui kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusvaldusettevõtja või

segafinantsvaldusettevõtja ei taga käesoleva seaduse § 106 täitmist, võib Finantsinspektsioon

ettekirjutusega nõuda ettevõtja selle juhatuse liikme tagasikutsumist või isiku töölt

kõrvaldamist, kes vastutab olulise tähtsusega funktsioonide ja tegevuste eest.

(8) Kui kindlustusgrupp sõltub oluliselt käesoleva seaduse §-s 267 sätestatud

üleminekumeetmest, mistõttu ei vasta kindlustusgrupi solventsuse positsioon tegelikkusele, on

Finantsinspektsioonil õigus rakendada asjakohaseid meetmeid, sealhulgas võib ta vähendada

selliste omavahendite suurust, mis tulenevad üleminekumeetme rakendamisest ja mida võib

pidada sobivaks kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks. Käesolevat lõiget

kohaldatakse ka juhul, kui kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue oleks täidetud

üleminekumeetmeid kasutamata.“;

159) paragrahvi 244 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „§ 234 lõikes 1“ tekstiosaga „§ 234

lõigetes 1 ja 11“;

160) paragrahvi 245 lõike 3 teises lauses asendatakse sõnad „tehnilised eraldised või mõlemad“

sõnadega „tehnilised eraldised, nõuetekohased omavahendid, muud asjakohased

kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed riskipõhised kriteeriumid või nimetatud näitajate

kombinatsioon“;

161) paragrahvi 246 lõikes 1 asendatakse sõnad „kindlustusandja sõltub“ tekstiosaga

„kindlustusandja või sinna kuuluv kolmanda riigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja

või segafinantsvaldusettevõtja sõltub“;

162) paragrahvi 246 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Finantsinspektsioon võib kindlustusgrupi järelevalve teostajana põhjendatud juhul nõuda,

et kindlustusgrupp esitab lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatule aruande muude

kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusgrupisiseste tehingute kohta, kui need

on seotud muu ettevõtja kui kindlustusandja, kolmanda riigi kindlustusandja,

kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtjaga.“;

163) paragrahvi 246 täiendatakse lõigetega 6–8 järgmises sõnastuses:

„(6) Käesoleva seaduse § 2353 lõikes 1 nimetatud kriisi korral võib Finantsinspektsioon peatada

kindlustusgrupisisesed tehingud, sealhulgas dividendide väljamaksed, või neid piirata üksnes

juhul, kui sellised tehingud ohustavad kindlustusgruppi või vähemalt ühe sellesse gruppi

kuuluva kindlustusandja solventsust või tema likviidsuspositsiooni.

(7) Kui Finantsinspektsioon ei ole kindlustusgrupi järelevalve teostaja, konsulteerib ta

kindlustusgrupi järelevalve teostajaga enne, kui peatab tütarettevõtjast kindlustusandja

tehingud kindlustusgrupiga või piirab neid.

(8) Kui Eesti kindlustusandja emaettevõtja on käesoleva seaduse § 891 lõike 1 punktides 1–5

või 6 nimetatud ettevõtja või finantseerimisasutus, teostab Finantsinspektsioon üldist

123

järelevalvet Eesti kindlustusandja, tema emaettevõtja ja tema seotud ettevõtjate vaheliste

tehingute üle.“;

164) paragrahvi 247 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 247. Kindlustusgrupi juhtimissüsteem“;

165) paragrahvi 247 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesoleva seaduse 4. peatüki 1. jaos sätestatud juhtimissüsteemi nõudeid kohaldatakse

kindlustusgrupi tasandil. Kindlustusgrupi juhtimissüsteem hõlmab osalevat kindlustusandjat,

emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjat ja emaettevõtjast segafinantsvaldusettevõtjat,

kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluvaid seotud ettevõtjaid ning selliseid ettevõtjaid, keda

juhib osalev ettevõtja või tema tütarettevõtja ühe või mitme sellise ettevõtjaga, kes ei kuulu

sellesse kindlustusgruppi.“;

166) paragrahvi 247 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja tagavad,

et kindlustusgrupi juhtimiskord on usaldusväärne ja toimib, organisatsiooniline ülesehitus on

läbipaistev ning tagatud on vastutusalade selge määratus, läbipaistvus ja järjepidevus, samuti

on tagatud ülesannete lahusus kindlustusgrupi sees ning huvide konflikti vältimine ja

maandamine.

(12) Kindlustusgrupi riskijuhtimissüsteemi, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud

hindamisel võetakse arvesse kõiki kindlustustegevusega seotud tegevusi ja muid tegevusi

kindlustusgrupis ning nendest tegevustest tingitud riske, millega kindlustusgrupp kokku puutub

või võib kokku puutuda, samuti võetakse arvesse selliste riskide vastastikust sõltuvust.“;

167) paragrahvi 247 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja jälgivad

korrapäraselt kindlustusgrupi seotud ettevõtjate, sealhulgas käesoleva seaduse § 891 lõikes 1

nimetatud ettevõtjate ning reguleerimata ettevõtjate tegevust. Selline jälgimine on kooskõlas

seotud ettevõtja tegevusest tingitud või võimalike sellest tegevusest tingitud riskide laadi,

ulatuse ja keerukusega. (22) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja

kehtestavad sise-eeskirjad kindlustusgrupi tasandil ning tagavad sinna gruppi kuuluvate

reguleeritud üksuste ja käesoleva seaduse § 891 lõike 1 punktis 6 sätestatud ettevõtjate sise-

eeskirjade kooskõla kindlustusgrupi sise-eeskirjadega, sealhulgas tagavad nende järjepideva

rakendamise.“;

168) paragrahvi 247 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul tagavad

kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja, et kindlustusgrupisisene korraldus ja

ülesannete jaotus on piisavad käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete

täitmiseks ning tõhusad tütarettevõtjate juhtimiseks, sealhulgas asjakohasel juhul ülesannete

jaotamise tõttu ettevõtjate vahel, grupisiseste konfliktide ärahoidmiseks või lahendamiseks ja

kogu grupis kehtestatud põhimõtete rakendamiseks.

(8) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule tagavad kindlustusvaldusettevõtja ja

segafinantsvaldusettevõtja, et kindlustusgrupi organisatsiooniline struktuur ei piira ega takista

muul viisil tõhusat järelevalvet kindlustusgrupi ja tütarettevõtjast kindlustusandja üle. Selle

tagamisel tuleb arvesse võtta esimeses lauses nimetatud ettevõtjate paiknemist kindlustusgrupi

ülesehituses, aktsiate ja osade omamise struktuuri ning nende rolliselles grupis.“;

124

169) seadust täiendatakse §-dega 2471–2473 järgmises sõnastuses:

„§ 2471. Nõuded kindlustusgrupi juhile ja põhifunktsiooni täitmise eest vastutavale

isikule

(1) Kindlustusgrupi lõpliku emaettevõtjast kindlustusandja, lepinguriigi

kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja ning käesoleva seaduse § 2391 lõike 5,

6 või 7 alusel määratud emaettevõtja juhatuse liikmetel on lõplik vastutus käesoleva seaduse

3. peatüki 7. jaos ja käesolevas jaos sätestatud, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3

nimetatud isikute tegevuse kohta sätestatud nõuetele vastavuse tagamisel.

(2) Olenemata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust on kindlustusgruppi kuuluva

kindlustusandja juhtidel lõplik vastutus käesolevas seaduses kindlustusandja kohta sätestatud

nõuete täitmise eest.

(3) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja määravad

isikud, kes vastutavad olulise tähtsusega funktsioonide täitmise eest sellises kindlustusgrupis,

kelle suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide

1–3 alusel.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhatuse liige või lõike 2 kohaselt määratud

isik on ühe või mitme kindlustusandja või muu seotud ettevõtja juhatuse liige või isik, kes

vastutab olulise tähtsusega funktsiooni täitmise eest eelnimetatud ettevõtjas, tagab osalev

kindlustusandja, et juhatuse liikmete ja isikute ülesanded ning kohustused on selgelt eraldatud

kindlustusgrupi ja ettevõtja tasandil.

§ 2472. Kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimine ja järelevalve

(1) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja koostavad

kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaani ning tagavad selle ajakohasuse. Plaan sisaldab

likviidsusanalüüsi lühiajalises vaates.

(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta nõuda lisaks

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule likviidsusanalüüsi keskpikas ja pikaajalises vaates.

(3) Likviidsusriski juhtimise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 972 kindlustusandja

kohta sätestatut.

(4) Käesoleva seaduse §-des 2351–2353 sätestatut kohaldatakse osaleva kindlustusandja,

kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes.

§ 2473. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja õigused järelevalvet piiravate asjaolude

korral

(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja tema hinnangul ei ole

tagatud käesoleva seaduse § 247 lõikes 7 sätestatu, võib ta nõuda kindlustusvaldusettevõtjalt

või segafinantsvaldusettevõtjalt kindlustusgrupisisese korralduse ja ülesannete jaotuse

muutmist.

(2) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole tagatud käesoleva seaduse § 247 lõikes 8

sätestatu, rakendab ta kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja suhtes

125

järelevalvemeetmeid, et tagada või taastada kindlustusgrupi järelevalve järjepidevus ja

terviklikkus ning käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuete täitmine.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul võib Finantsinspektsioon erandjuhul nõuda

kindlustusgrupi struktuuri muutmist viisil, mis tagab tõhusama järelevalve kindlustusgrupi üle.

(4) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud õiguse

rakendamist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning asjakohasel

juhul teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega ja esitab kindlustusvaldusettevõtjale

või segafinantsvaldusettevõtjale põhjendused sellise õiguse kasutamise kohta.

(5) Lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatule võib Finantsinspektsioon käesoleva

seaduse § 247 lõikes 7 või 8 sätestatu mittetagamise korral kasutada käesoleva paragrahvi lõikes

6 sätestatud õigusi, et tagada ja asjakohasel juhul taastada kindlustusgrupi järelevalve

järjepidevus ja terviklikkus ning käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete

täitmine. Segafinantsvaldusettevõtja puhul võetakse meetme rakendamise puhul arvesse

eelkõige mõju kogu finantskonglomeraadile ja sellesse kuuluvatele reguleeritud üksustele.

(6) Käesoleva seaduse § 242 lõikes 5 ja käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul on

Finantsinspektsioonil õigus vähemalt:

1) nõuda kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjast

kindlustusandja aktsiate või osadega kaasneva hääleõiguse teostamise peatamist;

2) teha ettekirjutus või rakendada ettekirjutuse täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral

sunniraha käesoleva seaduse § 238 tingimustel ja korras;

3) anda juhiseid kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjast

kindlustusandjas omatava osaluse ülekandmise kohta kindlustusvaldusettevõtja või

segafinantsvaldusettevõtja aktsionäridele või osanikele;

4) nõuda teise kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või kindlustusandja

määramist ajutiselt vastutavaks käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete

täitmise eest kindlustusgrupis;

5) nõuda aktsionäridele või osanikele tehtavate dividendi- või intressimaksete piiramist või

keelamist;

6) nõuda, et kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja võõrandaks osaluse või

vähendaks seda kindlustusandjas või käesoleva seaduse § 2391 lõikes 1 nimetatud ettevõtjas;

7) nõuda kava esitamist käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete täitmise

viivitamatuks tagamiseks või taastamiseks.

(7) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud meetmete

rakendamist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning teiste

asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, kui rakendatav meede mõjutab mitme

lepinguriigi ettevõtjaid.

(8) Kui käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud juhul järelevalve all olevasse

kindlustusgruppi kuuluvad käesoleva seaduse § 7 lõike 2 punktis 3 nimetatud isikud ja nendega

seotud ettevõtjad või § 2391 lõike 1 punktis 2 nimetatud ettevõtjad ning selline kindlustusgrupi

ülesehitus piirab või takistab selle grupi tõhusat järelevalvet või käesoleva jao ja käesoleva

seaduse 3. peatüki 7. jao nõuete täitmist, rakendab Finantsinspektsioon kindlustusgrupi

järelevalve teostajana kindlustusgrupi suhtes meetmeid, et tagada või taastada nimetatud grupi

järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning vastavus eelnimetatud nõuetele.

(9) Finantsinspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul nõuda

kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis või sellise

126

ettevõtja asutamist lepinguriigis, kellel on tegelik valitsev mõju kindlustusgruppi kuuluvate

kindlustusandjate otsuste, sealhulgas finantsotsuste üle, keskse juhtimise kaudu.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhul vastutab kindlustusvaldusettevõtja,

segafinantsvaldusettevõtja või keskset juhtimist tegelikult ellu viiv ettevõtja vastavuse eest

käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele.“;

170) paragrahvi 248 lõiked 7–9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Kui kolmanda riigi järelevalvekord ei ole kindlustusgrupi tasandil samaväärne käesoleva

seaduse nõuetele vastava järelevalvekorraga, kohaldatakse käesoleva seaduse § 239 lõike 1

punkti 3 alusel kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja suhtes kas:

1) käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos ja käesolevas jaotises sätestatut või

2) käesoleva seaduse § 2481 lõigetes 2 ja 3 nimetatud järelevalveviise, arvestades käesoleva

paragrahvi lõikes 8 sätestatut.

(8) Kui järelevalvekord ei ole samaväärne, on Finantsinspektsioonil õigus kasutada muid

järelevalveviise, mis tagavad eesmärkidele vastava järelevalve kindlustusgruppi kuuluva

kindlustusandja tegevuse üle kindlustusgrupi tasandil.

(9) Järelevalveviisid peavad olema põhjendatud ja dokumenteeritud ning neid saab kasutada

juhul, kui kindlustusgrupi järelevalveasutus on need heaks kiitnud pärast konsulteerimist

asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega. Finantsinspektsioon teavitab teisi asjasse

puutuvaid finantsjärelevalve asutusi, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve

Asutust ning Euroopa Komisjoni järelevalveviisi kasutamisest.“;

171) seaduse 12. peatüki 2. jagu täiendatakse §-ga 2481 järgmises sõnastuses:

„§ 2481. Järelevalve eesmärgid ja kasutatavad järelevalveviisid

(1) Käesoleva seaduse § 248 lõikes 8 sätestatud järelevalve eesmärgid on vähemalt:

1) säilitada kindlustusandjate kapitalipaigutuse ja omavahendite koosseis ning vältida sellise

olulise kindlustusgrupisisese kapitali loomist, mida rahastatakse võlaväärtpaberitest ja muudest

finantsinstrumentidest saadud tulust, mis ei ole emaettevõtja omavahendid;

2) hinnata ja jälgida lepinguriigi ja kolmanda riigi ettevõtjaga seotud riske ning vähendada ohtu,

et sellistest ettevõtjatest ja muudest reguleerimata ettevõtjatest tingitud riskid levivad

kindlustusgruppi kuuluvatele kindlustusandjatele või madalama tasandi kindlustusgrupile,

mille lõplik emaettevõtja on lepinguriigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või

segafinantsvaldusettevõtja.

(2) Finantsinspektsioon võib rakendada järgmisi järelevalveviise:

1) määrata kindlustusandja, kes vastutab käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jaotise

nõuete täitmise eest, kui kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole lepinguriigis

ühist emaettevõtjat;

2) nõuda kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis, kui

kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole lepinguriigis ühist emaettevõtjat, ning

käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jaotise kohaldamist mainitud kindlustusandjate

suhtes, keda nimetatud kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja juhib;

3) nõuda lepinguriigi lõpliku emaettevõtja juhtorgani sõltumatust kolmanda riigi lõplikust

emaettevõtjast;

4) keelata tehingud, sealhulgas dividendimaksed ja allutatud võlakirjade intressimaksed, või

nõuda selliste tehingute piiramist, jälgimist või nendest ette teavitamist, kui tehingute

osapoolteks on kindlustusandja või lepinguriigi kindlustusvaldusettevõtja või lepinguriigi

segafinantsvaldusettevõtja ja kindlustusgruppi kuuluv kolmanda riigi kindlustusandja ning

127

need tehingud ohustavad või võivad ohustada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja

finantsseisundit ja solventsust;

5) nõuda teavet kolmanda riigi emaettevõtja finantsseisundi, solventsuse, riskiprofiili ja

riskitaluvuspiiri kohta, sealhulgas asjakohasel juhul ettevõtja juhtidele esitatud aruandeid

eelmainitu kohta;

6) rakendada käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut.

(3) Kui kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad moodustavad madalama tasandi

kindlustusgrupi, mille emaettevõtja asub lepinguriigis, võib Finantsinspektsioon rakendada

sellise kindlustusgrupi suhtes lisaks käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos ja käesolevas jaotises

sätestatule lisameetmeid või näha ette lisanõuded, sealhulgas rakendada käesoleva paragrahvi

lõike 2 punktides 3–5 loetletud järelevalveviise ning tõhustada käesoleva seaduse §-s 245

sätestatud riskikontsentratsiooni ja §-s 246 sätestatud kindlustusgrupisiseste tehingute

järelevalvet, et tagada käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud eesmärgi täitmine.

(4) Kui seotud kindlustusandja on teise lepinguriigi kindlustusandja, teavitab

Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana teise lepinguriigi finantsjärelevalve

asutust käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 4 nimetatud tehingutest, mis ohustavad või võivad

ohustada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja finantsseisundit ja solventsust.

(5) Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja on teavitanud Finantsinspektsiooni käesoleva

paragrahvi lõike 2 punktis 4 nimetatud tehingutest, rakendab Finantsinspektsioon vajaduse

korral asjakohaseid meetmeid.“;

172) paragrahvi 2633 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Käesolevas peatükis sätestatud juriidilise isiku käive on aastane käive vastavalt viimasele

kättesaadavale kõrgeima tasandi juhtimisorgani kinnitatud raamatupidamise aastaaruandele.

Kui juriidiline isik peab koostama solventsuse ja finantsseisundi aruande, siis on käive

kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise majandusaasta solventsuse ja finantsseisundi

aruande alusel. Kui juriidiline isik on emaettevõtja või sellise emaettevõtja tütarettevõtja, kes

peab koostama konsolideeritud raamatupidamise aruandeid, siis võetakse sunniraha määramisel

aluseks aastane käive või vastav tululiik viimasest kättesaadavast konsolideeritud

raamatupidamise aastaaruandest, mille on heaks kiitnud kõrgeima taseme emaettevõtja

juhtimisorgan.“;

173) paragrahvi 267 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Alates 2027. aasta 30. jaanuarist annab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud nõusoleku üksnes juhul, kui selle taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul on

kindlustusandja saanud loa sellise kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes

rakendas üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekuaja kohandust.“;

174) paragrahvi 267 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Alates 2027. aasta 30. jaanuarist annab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 7

sätestatud nõusoleku üksnes juhul, kui selle taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul on

kindlustusandja saanud loa sellise kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes

rakendas üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekuaja mahaarvamist.“;

175) seadust täiendatakse §-dega 2671 ja 2672 järgmises sõnastuses:

„§ 2671. Volatiilsuse kohandamise nõusolek

Kui kindlustusandja rakendas volatiilsuse kohandamist enne 2026. aasta 29. jaanuari, võib ta

jätkata selle kohandamise rakendamist käesoleva seaduse § 47 lõikes 1 sätestatud nõusolekut

128

taotlemata tingimusel, et ta täidab sama paragrahvi lõike 2 tingimusi alates 2027. aasta

30. jaanuarist.

§ 2672. Järkjärgulise kohaldamise mehhanism riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimise

korral

(1) Järkjärgulise kohaldamise mehhanismi rakendamise korral võib kindlustusandja valida

parameetrid, mis määravad forvardintressimäärade lõplikule forvardintressimäärale lähenemise

kiiruse nii, et 2027. aasta 30. jaanuari seisuga on riskivaba intressikõver piisavalt sarnane sellise

riskivaba intressikõveraga, mille kindlaksmääramisel lähtuti 2027. aasta 29. jaanuari seisuga

kohalduvast ekstrapoleerimise regulatsioonist.

(2) Iga kalendriaasta alguses vähendab kindlustusandja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

parameetreid lineaarselt nii, et ekstrapoleerimise lõplikke parameetreid kohaldatakse alates

2032. aasta 1. jaanuarist.“;

176) paragrahvi 268 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 267 sätestatud üleminekuaja kohandust

või üleminekuaja mahaarvamist, §-s 2672 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi või

§ 271 lõikes 11 sätestatud intressiriski kapitalinõude muudatuste järkjärgulist rakendamist

(edaspidi käesolevas paragrahvis rakendusmeede) ja tuvastab, et rakendusmeetme kasutamata

jätmise korral ei suudaks ta täita solventsuskapitalinõuet, teavitab ta sellest

Finantsinspektsiooni viivitamata.“;

177) paragrahvi 268 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Finantsinspektsioon keelab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatudrakendusmeetme

kasutamise, kui kindlustusandja esitatud ülevaatest nähtub, et ta ei ole suuteline täitma

solventsuskapitalinõuet üleminekuperioodi lõpuks.“;

178) paragrahvi 271 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Enne 2023. aasta 1. jaanuari tekkinud nõuete puhul, mis esitati liikmesriikide

keskvalitsuste või keskpankade vastu ja mis on nomineeritud või väljastatud mis tahes muu

liikmesriigi valuutas, kasutatakse standardvalemi kohaselt kontsentratsiooniriski ja

hinnavaheriski alammoodulis standardnäitajatena samu näitajaid, mida kasutatakse selliste

nõuete puhul, mis on nomineeritud ja väljastatud samas valuutas.“;

179) paragrahvi 271 lõiked 3–5 tunnistatakse kehtetuks;

180) paragrahvi 271 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui komisjon näeb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 111

lõike 2a alusel ette intressiriski kapitalinõude muudatuste järkjärgulise rakendamise kuni

viieaastase üleminekuperioodi jooksul, on muudatuste järkjärguline rakendamine

kindlustusandjale kohustuslik.“;

181) paragrahvi 272 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „lõikeid 2–5“ tekstiosaga „lõiget 2“;

182) paragrahv 273 tunnistatakse kehtetuks;

183) seaduse 14. peatüki 1. jagu täiendatakse §-dega 2741 ja 2742 järgmises sõnastuses:

„§ 2741. Üleminekusätted proportsionaalsuse meetmete rakendamise korral

129

(1) Kui Finantsinspektsioon saab käesoleva seaduse § 422 lõikes 1 sätestatud teate kätte enne

2027. aasta 30. juulit, on sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaeg neli kuud.

(2) Kui Finantsinspektsioon saab käesoleva seaduse § 425 lõikes 2 nimetatud taotluse kätte enne

2027. aasta 30. juulit, on sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaeg neli kuud.

(3) Kui kindlustusandja rakendas 2025. aasta 28. jaanuari seisuga käesolevas seaduse § 423

lõikes 1 või 2 sätestatudproportsionaalsusemeedet, võib ta jätkata meetme rakendamist nelja

majandusaasta jooksul nimetatud kuupäevast arvates, ilma et talle kohalduks käesoleva seaduse

§-des 422–425 sätestatud nõuded.

§ 2742. Solventsuse ja finantsseisundi aruande bilansi auditeerimine

Käesoleva seaduse § 129 lõiget 11 kohaldatakse esimest korda aruandeperioodi suhtes, mis

algab 2027. aasta 1. jaanuaril.“;

184) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „ja (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022,

lk 153–163);“ asendatakse tekstiosaga „, (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 153–163)

ja (EL) 2025/2 (ELT L, 2025/2, 08.01.2025);“.

§ 89. Liikluskindlustuse seaduse muutmine

Liikluskindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 69 lõiget 1 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:

„31) käesoleva seaduse §-s 714 sätestatud juhul ja korras kahju hüvitamisega seotud ülesannete

täitmine;“;

2) paragrahvi 69 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Fond kooskõlastab Finantsinspektsiooniga fondi põhikirja sätted, mis tagavad käesoleva

seaduse §-s 714 sätestatud liikluskindlustuse portfelli ülevõtmise ning sildkindlustusandja

ülesannete ja õiguste täitmise.“;

3) paragrahvi 71 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§ 96 lõigetes 1 ja 7, § 99 lõike 1 punktides 1–

5, 7 ja 8 ning lõikes 2, § 106 lõigetes 2 ja 5, § 108 lõigetes 1 ja 2 ning §-des 129“ tekstiosaga

„§ 99 lõike 1 punktides 1–5, 7 ja 8 ning lõikes 2, § 106 lõigetes 2 ja 5, § 108 lõigetes 1 ja 2 ning

§ 129 lõigetes 1 ja 3–8, §-des“;

4) paragrahvi 71 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Fondi juhtimine peab olema üles ehitatud selliselt, et oleks tagatud fondi struktuuri

läbipaistvus, käesolevast seadusest tulenevate ülesannete asjakohane omavaheline lahusus ja

vastutusalade jaotus, arvestades fondi haldusülesannete olemust, ulatust ja keerukust. Fond

tagab oma tegevuse, sealhulgas eriolukordi puudutavate kavade väljatöötamise, järjepidevuse

ja reeglipärasuse, rakendades selleks asjakohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, ressursse ja

protseduure.“;

5) paragrahvi 71 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Fond kehtestab sise-eeskirjad, millega määratakse muu hulgas fondi oma riskide ja

maksevõime hindamise, aktuaarifunktsiooni rakendamise, investeeringute juhtimise, huvide

konflikti juhtimise ja vältimise, kahjude käsitlemise ja hüvitamise ning kindlustusandja kriisi

ennetamise ja lahendamise seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsuse nõuetele vastamise

kord.“;

130

6) paragrahvi 71 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „§-s 711“ tekstiosaga „§-des 711 ja 714“;

7) seaduse 6. peatükki täiendatakse §-ga 714 järgmises sõnastuses:

„§ 714. Fondi õigused ja kohustused sildkindlustusandja ülesannete täitmise ja

kindlustusandja erirežiimi korral

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib käesolevas paragrahvis sätestatud

tingimustel ning kindlustusvõtjate huvide, kindlustuslepingute kehtivuse ja kahjunõuete

hüvitamise tagamise eesmärgil anda fondile üle kindlustusandja kriisi ennetamise ja

lahendamise seaduses sätestatud sildkindlustusandja ülesanded ja õigused, tagades sealjuures

nimetatud seaduse eesmärkide jätkuva ja nõuetekohase saavutamise.

(2) Fondile võib ühe või mitme Eestis väljastatud tegevusloaga tegutseva kindlustusandja

erirežiimi, sealhulgas kindlustusandja kriisilahenduse rakendamise korral üle anda

liikluskindlustuse kindlustusportfelli ning sellele vastavad õigused ja kohustised. Üle antud

kohustiste koguväärtus ei tohi ületada kriisilahenduses olevalt kindlustusandjalt üle võetud

õiguste ja vara koguväärtust.

(3) Fond tagab üle võetud kindlustusportfelli liikluskindlustuse kindlustuslepingutest

tulenevate kohustuste täitmise, sealhulgas käesolevas seaduses sätestatud juhtudel ja korras

kahjustatud isikule tekitatud kahju hüvitamise, välja arvatud käesoleva seaduse § 36 lõikes 2

sätestatud kahju.

(4) Fondil ei ole lubatud sõlmida uusi ega muuta kehtivaid kindlustuslepinguid, välja arvatud

käesoleva seaduse §-s 13 lõikes 3 sätestatud juhul.

(5) Fond hoiab üle võetud vara, õigusi ja kohustisi eraldi fondi muust varast, õigustest ja

kohustistest. Seejuures ei ole lubatud kasutada üle võetud vara fondi juhtorgani liikmetele tasu

maksmiseks.

(6) Kui ülevõetud varast ei piisa ülevõetud kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste

täitmiseks, võib fond kasutada omavahendeid, mis on kogutud Eestis väljastatud tegevusloaga

kindlustusandjate maksejõuetuse riski katteks.

(7) Fond avaldab teate kindlustusportfelli vastuvõtmise, sealhulgas kahjustatud isiku

nõudeõiguse kohta oma veebilehel.“.

§ 90. Raamatupidamise seaduse muutmine

Raamatupidamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 62 lõiget 21 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) väike ja mittekeerukas kindlustusandja kindlustustegevuse seaduse § 421 lõike 1

tähenduses, kes on suurettevõtja või audiitortegevuse seaduse § 13 lõike 1 punktis 1 nimetatud

avaliku huvi üksusest VKE.“;

2) paragrahvi 62 lõikes 22 asendatakse tekstiosa „punktides 91 ja 92“ tekstiosaga „punktis 92“;

3) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „ja (EL) 2025/794 (ELT L, 2025/794,

16.04.2025)“ asendatakse tekstiosaga „, (EL) 2025/794 (ELT L, 2025/794, 16.04.2025) ja (EL)

2025/2 (ELT L, 2025/2, 08.01.2025)“.

131

§ 91. Tagatisfondi seaduse muutmine

Tagatisfondi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõikes 1 asendatakse sõnad „kindlustusandjate pensionilepingute

kindlustusvõtjate (edaspidi kindlustusvõtja) poolt“ sõnaga „kindlustusvõtjate“ ja paragrahvi

täiendatakse pärast sõna „rahastamiseks“ sõnadega „ning hüvitise maksmiseks“;

2) paragrahvi 2 lõike 2 punktis 1 asendatakse sõnad „ja pensionilepinguid sõlmivatelt

kindlustusandjatelt“ sõnadega „ning kindlustusandjatelt ja kolmanda riigi kindlustusandjate

Eestis asutatud filiaalidelt“;

3) paragrahvi 2 lõike 2 punkti 41 täiendatakse pärast sõna „teisele“ sõnadega „pensionilepinguid

sõlmivale“;

4) paragrahvi 2 lõike 2 punkti 42 täiendatakse pärast sõna „rahastamiseks“ sõnadega „ning

hüvitise maksmiseks“;

5) paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) kindlustusandjate kriisilahenduse osafond.“;

6) paragrahvi 4 lõiget 5 täiendatakse pärast sõna „moodustatakse“ sõnadega „pensionilepinguid

sõlmivate“;

7) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kindlustusandjate kriisilahenduse osafond moodustatakse kindlustusandjate osamaksetest,

mille arvel rahastatakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise

toetamist ning hüvitise maksmist.“;

8) paragrahvi 5 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „ja „kriisilahenduse osafond““ tekstiosaga „,

„kriisilahenduse osafond“ ja „kindlustusandjate kriisilahenduse osafond““;

9) paragrahvi 6 lõiget 2 täiendatakse punktiga 122 järgmises sõnastuses:

„122) otsustab kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi suuruse ja tagantjärele makstavate

osamaksete kogumise, lähtudes käesoleva seaduse §-s 7329 sätestatust;“;

10) seadust täiendatakse 53. peatükiga järgmises sõnastuses:

„53. peatükk

KINDLUSTUSANDJATE KRIISILAHENDUSE OSAFOND

1. jagu

Kriisilahenduse rahastamise tingimused

§ 7326. Kindlustusandjate kriisilahenduse rahastamise ulatus ja osafondi vahendite

kasutamine

(1) Kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi (edaspidi käesolevas peatükis osafond)

vahendeid võib kasutada üksnes käesolevas seaduses ning kindlustusandja kriisiennetamise ja

lahendamise seaduses sätestatud ulatuses ja korras järgmistel juhtudel:

132

1) omandiõiguse instrumendi omajale, kindlustusvõtjale, kindlustatule, soodustatud isikule,

õigustatud isikule ning muudele võlausaldajatele hüvitise maksmine kindlustusandja kriisi

ennetamise ja lahendamise seaduse § 62 lõike 5 alusel;

2) kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise toetamine ja talle

garantii andmine.

(2) Otsused kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi vahendite kasutamiseks teeb

Inspektsioon vastavalt käesolevas seaduses sätestatule kooskõlas kindlustusandja kriisi

ennetamise ja lahendamise seaduse §-ga 28.

(3) Osafondi vahendeid ei ole lubatud kasutada otse kindlustusandja kahjumi katmiseks või

tema rekapitaliseerimiseks.

2. jagu

Osamaksed

§ 7327. Osamaksed ja nende tasumise vorm

(1) Kriisilahenduse osafondi osamaksed on tagantjärele makstavad osamaksed.

(2) Osamaksed tasutakse Fondile.

(3) Osamakseid ei tagastata kindlustusandjale, kui seadusest ei tulene teisiti.

(4) Osamaksed tasutakse rahas.

§ 7328. Kriisilahenduse tulu kandmine osafondi

Kui kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduse §-des 32, 34 ja 39 ei ole

sätestatud teisiti, võib kriisilahenduses olevalt kindlustusandjalt saadud summad, intressid ja

muu investeeringutelt saadud tulu ning mis tahes muu tulu kanda osafondi.

§ 7329. Tagantjärele makstavad osamaksed

(1) Tagantjärele makstava osamakse tasumise korra, perioodi ja tähtajad ning osamaksete

määra kehtestab nõukogu pärast käesoleva seaduse § 7326 lõikes 2 sätestatud Inspektsiooni

otsuse vastuvõtmist.

(2) Tagantjärele makstava osamakse määr ei või olla suurem kui kaks protsenti kindlustusandja

kindlustusmaksete aastasummast. Kui tagasimakseperiood ületab viit aastat, võib Fond

suurendada tagantjärele makstava osamakse määra selliselt, et tagasimakseperiood ei ületaks

viit aastat. Kindlustusmaksete aastasumma on kindlustusandja Eestis ja teistes lepinguriikides

sõlmitud kindlustuslepingute kindlustusmaksete aastane kogusumma.

(3) Kõigi kindlustusandjate suhtes rakendatakse ühtseid tagantjärele makstava osamakse

määrasid.

3. jagu

Kriisilahenduse rahastamise kord

§ 7330. Fondile esitatavad dokumendid

133

(1) Inspektsioon esitab Fondile rahastamisele kuuluvate kulude kohta järgmised andmed ja

dokumendid:

1) kriisilahenduse rahastamise kava;

2) andmed ja dokumendid, mida Fond vajab kriisilahenduse rahastamise kava täitmiseks

vajalikeks toiminguteks.

(2) Fondi nõudel on Inspektsioon kohustatud andma kavandatavate kriisilahendusmeetmete ja

-õiguste või hüvitise maksmise kohta täiendavaid andmeid ja selgitusi.

§ 7331. Rahastamise otsustamine

(1) Fond teeb kriisilahenduse rahastamise kava kohased toimingud Inspektsiooni esitatud

andmete ja dokumentide alusel.

(2) Fond võib peatada kriisilahenduse rahastamise kava kohaste toimingute tegemise, kui

esinevad järgmised asjaolud:

1) kavas esitatud seisukohad või sellele lisatud andmed või dokumendid on ebakorrektsed või

vastuolulised;

2) kava täitmiseks nõutavad toimingud on Fondi hinnangul vastuolus kehtiva õigusega.

(3) Kriisilahenduse rahastamise kava täitmise peatamisest käesoleva paragrahvi lõikes 2

nimetatud alusel teavitab Fond viivitamata Inspektsiooni. Fond jätkab kava täitmist viivitamata

pärast puuduste kõrvaldamist.

§ 7332. Kriisilahenduse rahastamise kava täitmiseks tehtavad maksed

(1) Kriisilahenduse rahastamise kava kohaselt tegemisele kuuluvad maksed kannab Fond üle

Inspektsiooni asjakohasele pangakontole.

(2) Fond teeb maksed vastavalt kriisilahenduse rahastamise kavale, kuid mitte enne, kui talle

on esitatud kõik makse õigsuses veendumiseks vajalikud andmed.

(3) Maksete tegemise eest tasub Inspektsioon, kui Fondi ja väljamakseid tegeva krediidiasutuse

vahel ei ole kokku lepitud teisiti.“;

11) paragrahvi 77 täiendatakse pärast sõna „sätestatud“ tekstiosaga „või § 7329 lõike 1 alusel

määratud“;

12) paragrahvi 92 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21)Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada kindlustusandjate

kriisilahenduse osafondi aruandluse ulatuse ja korra.“;

13) paragrahvi 93 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „111 ja 13“ tekstiosaga „111, 122 ja 13“;

14) paragrahvi 93 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kui osamakse tasumise või muu käesolevast seadusest tuleneva kohustuse on jätnud

täitmata lepinguriigi krediidiasutuse või investeerimisasutuse filiaal või kolmanda riigi

kindlustusandja Eesti filiaal, teavitab Inspektsioon sellest lepinguriigi või kolmanda riigi

pädevat asutust, kes teostab järelevalvet selle fondiosalise üle.“.

§ 92. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine

134

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 356 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „seaduse“ sõnadega „või kindlustusandja

kriisi ennetamise ja lahendamise seaduse“;

2) paragrahvi 607 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse krediidiasutuse, investeerimisühingu või

kindlustusandja aktsionäridele, osanikele või võlausaldajatele finantskriisi ennetamise ja

lahendamise seaduses, krediidiasutuste seaduses või kindlustusandja kriisi ennetamise ja

lahendamise seaduses sätestatud hüvitise määramisel.“.

§ 93. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 526 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Õigusabikulude kindlustuse puhul kohustub kindlustusandja kandma kindlustusjuhtumi

toimumise korral nii kohtumenetluse kulud kui ka osutama muid otseselt kindlustuskaitsega

seotud teenuseid kindlustuslepinguga ettenähtud ulatuses, pidades silmas eelkõige järgmisi

asjaolusid:

1) kindlustus katab õigusabikulud tsiviil- või kriminaalmenetluses või väljaspool kohut, kui

kindlustusvõtja on kandnud kahju või saanud viga;

2) kindlustusandja tagab kindlustusvõtja kaitsmise ja esindamise tsiviil-, kriminaal-, haldus- või

muus menetluses või kindlustusvõtja vastu esitatud muu nõude korral.

(2) Käesolevas jaos, välja arvatud käesoleva seaduse § 5311 lõike 1 punktis 3 kohaldatakse

kindlustusvõtja kohta sätestatut ka sellise kindlustatud isiku suhtes, kes ei ole kindlustusvõtja.“;

2) paragrahvi 527 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui õigusabikulude kindlustuse riskid on kindlustatud kõrvuti muude kindlustusriskidega,

märgitakse kindlustuslepingus eraldi õigusabikulude kindlustuse kaitse ulatus ja selle eest

maksmisele kuuluvad kindlustusmaksed.

(2) Kui kindlustusandja on teinud kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmisega

tegelemise ülesandeks teisele isikule kindlustustegevuse seaduse § 1033 lõike 3 kohaselt,

märgitakse see isik lepingus või poliisil nimeliselt.

(3) Kui kindlustusandja rakendab kindlustustegevuse seaduse § 1033 lõikes 4 sätestatud

õigusabikulude nõuete haldamise ja huvide konflikti maandamise meedet, nähakse

kindlustuslepingus ette kindlustatud isiku õigus pöörduda valitud advokaadi või muu

kvalifitseeritud isiku poole enda esindamiseks ja oma huvide kaitseks.“;

3) paragrahvi 528 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kindlustusvõtjal on õigus vabalt valida advokaat või muu kvalifitseeritud isik, kui:

1) teda on vaja kindlustusvõtja kaitsmiseks, esindamiseks või huvide kaitseks mis tahes kohtu-

või haldusmenetluses;

2) kindlustusandja tegevuses esineb õigusabikulude nõuete haldamisega seotud huvide konflikt.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigus märgitakse selgelt ära kindlustuslepingus.

(3) Kui kindlustusandja rakendab õigusabikulude turustamisel huvide konflikti maandamiseks

kindlustustegevuse seaduse § 1033 lõikes 4 sätestatud õigusabikulude nõuete haldamise ja

135

huvide konflikti maandamise meedet, on kindlustusvõtjal õigus valida advokaat või muu

kvalifitseeritud isik sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust.

(4) Kindlustusandja või isik, kellele on edasi antud ülesanne hallata õigusabikulude kindlustuse

nõudeid, teavitab kindlustusvõtjat huvide konflikti ilmnemise korral käesoleva paragrahvi

lõike 1 punktis 2 sätestatud õigusest.“;

4) seaduse 24. peatükki täiendatakse §-ga 5311 järgmises sõnastuses:

„§ 5311. Õigusabikulude kindlustuse kohaldamise erisus

(1) Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata järgmiste kindlustusandja tegevuste suhtes:

1) õigusabikulude kindlustus, mis katab merelaevade kasutamisest tulenevaid või nende

kasutamisega seotud vaidlusi ja riske;

2) tsiviilvastutuskindlustus kindlustusvõtja kaitsmiseks või esindamiseks mis tahes kohtu- või

haldusmenetluses, kui selline tegevus on kindlustusandja enda huvides;

3) õigusabikulude kindlustus sellise abistamisteenuse kindlustuse täiendava kindlustusena,

mille korral antakse abi muus liikmesriigis kui kindlustusvõtja alalises elukohas, ja mis hõlmab

abi kättesaadavaks tegemist sellistele isikutele, kes satuvad raskustesse reisides ja oma kodust

või alalisest elukohast eemal olles.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatu nähakse ette abistamisteenuse kindlustuse

lepingus.“;

5) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse pärast tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv 97/5/EÜ kreeditkorraldusega tehtud välismaksete kohta (EÜT L 43,

14.2.1997, lk 25–30);“ tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/138/EÜ

kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT

L 335, 17.12.2009, lk 1–155).“.

§ 94. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse muutmine

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse § 173 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2

järgmises sõnastuses:

„(2) Kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduse jõustumisega võlaõigusseaduses

jõustunud muudatusi kohaldatakse kindlustuslepingutele, mis on sõlmitud alates 2027. aasta

30. jaanuarist.“.

§ 95. Väärtpaberituru seaduse muutmine

Väärtpaberituru seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 166 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „seaduses“ sõnadega „ning kindlustusandja

kriisi ennetamise ja lahendamise seaduses“;

2) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „muudetud määrusega (EÜ) nr 219/2009

(ELT L 87, 31.3.2009, lk 109–154)“ asendatakse tekstiosaga „muudetud määrusega (EÜ)

nr 219/2009 (ELT L 87, 31.03.2009, lk 109–154) ja direktiiviga (EL) 2025/1 (ELT L, 2025/1,

08.01.2025)“.

136

§ 96. Äriseadustiku muutmine

Äriseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2901 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „seaduse“ tekstiosaga „, kindlustusandja

kriisi ennetamise ja lahendamise seaduse“;

2) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „(ELT L 184, 14.07.2007, lk 17–24)“ asendatakse

tekstiosaga „(ELT L 184, 14.07.2007, lk 17–24), muudetud direktiiviga (EL) 2025/1 (ELT L,

2025/1, 08.01.2025)“.

§ 97. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse §-d 1–85, § 86 punktid 1–25 ja 27–31, § 87, § 88 punktid 1, 2, 5–85, 88,

90–93, 96–98, 102–125, 128, 129, 134–144, 146–148, 151–171 ja 173–184 ning §-d 89–92, 95

ja 96 jõustuvad 2027. aasta 30. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn 2026

Algatab Vabariigi Valitsus 2026

(allkirjastatud digitaalselt)

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja

edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse

direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 ning

määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2017/1129 (ELT L,

2025/1, 08.01.2025).

1

Kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu

seletuskiri

SISUKORD

1. Sissejuhatus ........................................................................................................................ 3

1.1. Sisukokkuvõte ................................................................................................................. 3

1.2. Eelnõu ettevalmistaja ....................................................................................................... 4

1.3. Märkused ......................................................................................................................... 4

2. Seaduse eesmärk ................................................................................................................. 6

2.1. Eelnõu algatamise vajalikkus ja ülevaade ....................................................................... 6

2.1.1. Eesti kindlustussektori õiguslik raamistik .............................................................. 6

2.1.2. Kindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku

eesmärk 7

2.1.3. Kindlustusandja kriisilahendus vs lõpetamismenetlus, sealhulgas pankrotimenetlus

9

2.1.4. Kriisilahenduse rahastamine ................................................................................. 10

2.1.5. Solventsus II direktiivi muudatuste eesmärk ........................................................ 12

2.3. Väljatöötamiskavatsus ................................................................................................... 13

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs ......................................................................................... 13

3.1. Eelnõu koostamisel analüüsitud valikud .............................................................. 13

3.2. Seaduseelnõu ülesehitus ................................................................................................ 18

3.3. Kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seadus (eelnõu § 1–85) .................. 19

Eelnõu § 3. Finantsinspektsioon järelevalve ja kriisilahenduse ülesannete täitjana, muu

kriisilahendusasutus ning kolmanda riigi ametiasutus ......................................................... 21

3.4. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine (eelnõu § 86) ............................................... 110

3.5. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine (eelnõu § 87) ................ 120

3.6. Kindlustustegevuse seaduse muutmine (eelnõu § 88) ................................................. 121

3.7. Liikluskindlustuse seaduse muutmine (eelnõu § 89) ................................................... 205

3.8. Raamatupidamisseaduse muutmine (eelnõu § 90) ...................................................... 208

3.9. Tagatisfondi seaduse muutmine (eelnõu § 91) ............................................................ 208

3.10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine (eelnõu § 92) ................................... 213

3.11. Võlaõigusseaduse muutmine (eelnõu § 93) ............................................................ 214

3.12. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse muutmine (eelnõu § 94) ...................................................... 217

3.13. Väärtpaberituru seaduse muutmine (eelnõu § 95) .................................................. 217

3.14. Äriseadustiku muutmine (eelnõu § 96) .................................................................. 217

3.15. Seaduse jõustumine (eelnõu § 97) .......................................................................... 218

2

3.16. Eelnõu kooskõla EV põhiseadusega ....................................................................... 218

4. Terminoloogia ................................................................................................................ 225

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele........................................................................ 225

6. Seaduse mõju .................................................................................................................. 226

6.1. Sihtrühm ...................................................................................................................... 226

6.1.1. Kindlustusturu osalised ...................................................................................... 226

6.1.2. Kindlustusvõtjad ja muud võlausaldajad ............................................................ 229

6.1.3. Muu sihtrühm ..................................................................................................... 230

6.2. Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise raamistiku mõju .................... 232

6.2.1. Üldine mõju ........................................................................................................ 232

6.2.2. Kriisilahenduse ennetamise ja lahendamise mõju kindlustusandjatele, nende

omanikele ja juhtidele ......................................................................................................... 232

6.2.3. Mõju kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele ....................................... 241

6.2.4. Mõju Finantsinspektsioonile ja Tagatisfondile .................................................. 244

6.2.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele ................................. 246

6.3. Mõju Eesti Liikluskindlustuse Fondile ja kahjustatud isikutele kindlustusandja

erirežiimi korral .................................................................................................................. 247

6.4. Solventsus II direktiivi muudatuste mõju .................................................................... 249

6.4.1. Mõju kindlustusandjatele .................................................................................... 249

6.4.2. Mõju kindlustusvõtjatele, kindlustatutele ja soodustatud isikutele .................... 259

6.4.3. Mõju audiitorettevõtjatele ja vandeaudiitoritele ................................................. 260

6.4.4. Mõju Finantsinspektsioonile ja Eesti Pangale .................................................... 260

6.4.5. Mõju keskkonnale .............................................................................................. 264

6.5. Õigusabikulude kindlustuse muudatuste mõju ............................................................ 264

6.6. Muud mõjud ................................................................................................................ 265

6.7. Mõjude kokkuvõte ....................................................................................................... 265

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud

ja tulud 268

8. Rakendusaktid ................................................................................................................ 269

9. Seaduse jõustumine ........................................................................................................ 269

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon ..... 270

3

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Kehtivas Eesti õiguses puudub kindlustusandjate makseraskuste lahendamiseks eraldiseisev

kriisiennetuse ja -lahenduse raamistik. Olemasolevad meetmed ei ole piisavad, et tagada

varajane ja läbimõeldud reageerimine kindlustusandja finantsseisundi halvenemisele või

halvimal juhul maksejõuetusse sattumisele.

Seaduseelnõu eesmärk on luua selge ja terviklik lahendus, mis võimaldab kindlustusandja

raskustesse sattumise korral sekkuda varakult ning vajaduse korral lahendada kriis viisil, mis

kaitseb kindlustusvõtjaid, aitab säilitada finantsstabiilsust ja vähendab survet avalike vahendite

kasutamisele. Regulatsioon on kindlustusvaldkonnas uus, kuid sarnane lähenemine on juba

kasutusel panganduse ja investeerimisteenuste valdkonnas.

Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/11 (edaspidi IRRD

direktiiv) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/22(edaspidi Solventsus II

direktiiv).

Seaduseelnõu keskendub kahte liiki lahendustele: kindlustusandjate kriiside ennetamisele,

mille eesmärk on kindlustusandja finantsseisundi olulise halvenemise korral selle taastamine,

ning kriisilahenduse kavandamisele ja läbiviimisele olukorras, kus kindlustusandja satub

raskustesse, eesmärgiga kaitsta kindlustusvõtjaid ja muid õigustatud isikuid, säilitada

finantsstabiilsus ning tagada oluliste kindlustusteenuste jätkumine. Kriisilahendusmeetmeid

rakendatakse üksnes juhul, kui tavapärased menetlused ei võimalda samal määral eelnõu

eesmärke saavutada ning kui sekkumine on avalikes huvides vajalik ja proportsionaalne.

Seaduse keskseks põhimõtteks on, et keegi ei tohiks kriisilahenduse tulemusel kanda suuremat

kahju, kui ta kannaks kindlustusandja pankroti korral (nn NCWO-põhimõte3).

Seaduseelnõuga kehtestatakse kindlustusandjatele finantsseisundi taastamise ennetavate

kavade koostamise kohustus, mis rakendub proportsionaalselt ja puudutab 60%

kindlustusturust. Samuti nähakse ette kriisilahenduskavade koostamise ja

kriisilahenduskõlblikkuse hindamise nõuded ning sätestatakse kriisilahendusmeetmed ja -

õigused.

Proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine võimaldab keskendada regulatiivse ja

järelevalvelise tähelepanu nendele kindlustusandjatele ja riskidele, mis võivad ohustada

kindlustusvõtjate kaitset ja finantsstabiilsust. Väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele

kohaldatavad leevendused vähendavad halduskoormust ilma riskitaset suurendamata ning

aitavad suunata ressursse riskide tegelikule juhtimisele, mitte formaalsete nõuete täitmisele.

Samal ajal tugevdavad likviidsusriski ja makromajanduslike riskide käsitlemise nõuded

kindlustusandjate võimet varakult tuvastada finantsseisundi halvenemist ja reageerida sellele

enne võimaliku kriisi süvenemist. Koos moodustavad need meetmed ennetava raamistiku, mis

vähendab kriiside tekkimise tõenäosust ning vajadust sekkuda hilisemas ja kulukamas

kriisilahenduse etapis.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi

taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL)

2017/1132 ning määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2017/1129 (EMPs kohaldatav tekst)

(ELT L, 2025/1, 08.01.2025); 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/2, millega muudetakse direktiivi 2009/138/EÜ seoses proportsionaalsuse,

järelevalve kvaliteedi, aruandluse, pikaajaliste garantiimeetmete, makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite,

kestlikkusriskide ning konsolideerimisgrupi ja piiriülese järelevalvega ning millega muudetakse direktiive 2002/87/EÜ ja

2013/34/EL (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L, 2025/2, 08.01.2025); 3 No Creditor Worse Off põhimõte.

4

Kindlustusvõtjate jaoks suurendab eelnõu kaitset olukordades, kus kindlustusandja satub

raskustesse, ning kriisilahenduse läbiviimine aitab tagada kindlustusteenuste jätkumist ja

hüvitiste maksmist. Riigi vaates aitab uus raamistik vähendada finantssüsteemi riske ja

võimalikku vajadust avalike vahendite kasutamiseks. Finantsinspektsiooni (edaspidi FI) roll

laieneb kriisiennetuse ja kriisilahenduse kavandamise ning läbiviimise osas, millega kaasneb

töökoormuse suurenemine.

Halduskoormus suureneb eelkõige suuremate ja keerukamate kindlustusandjate puhul, kellele

rakenduvad kavade ja kriisilahenduseks valmistumisega seotud nõuded, sealhulgas uute

plaanide koostamine, täiendavad aruandlus- ja teavitamiskohustused ning riskihindamised.

Väiksematele ettevõtetele ei kohaldata kõiki lisanduvaid kohustusi (seadusesse lisandub uus

peatükk proportsionaalsuse meetmete kohta). Lisaks põhinevad osad eelnõus esitatud

muudatused ettepanekutel, mis on suunatud finantssektori halduskoormuse vähendamisele.4

Seega kaasneb seaduse rakendamisega nii halduskoormuse suurenemine kui ka vähenemine

ning halduskoormuse tasakaalustamise reegli rakendamine käesoleva eelnõu puhul ei ole

vajalik.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on välja töötanud Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika

osakonna nõunik Kristiina Kubja (tel 58851398, e-mail [email protected]), sama

osakonna osakonnajuhataja Siiri Tõniste (tel 58851466, e-mail [email protected]) ja

osakonna nõunik Kertu Fedotov (tel 5885 1393, e-mail [email protected]).

Eelnõu väljatöötamisel konsulteeriti FI, Eesti Kindlustusseltside Liidu, Eesti

Kindlustusmaaklerite Liidu, FinanceEstonia, Eesti Aktuaaride Liidu, Audiitorkogu ja

Tagatisfondiga.

Eelnõu juriidilist kvaliteeti kontrollis Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna

õigusloome valdkonna juht Virge Aasa (tel 5885 1493, e-mail [email protected]) ja keeleliselt

toimetas sama osakonna keeletoimetaja Heleri Piip (tel 5303 2849, e-mail [email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga, mille kohaselt tuleb seaduseelnõu

Solventsus II direktiivi ja IRRD direktiivi ülevõtmiseks esitada Vabariigi Valitsusele hiljemalt

2026. aasta III kvartaliks.

Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi:

- Finantsinspektsiooni seadus (edaspidi FIS) redaktsioonis RT I, 08.07.2025, 27;

- finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadus (edaspidi FELS) redaktsioonis

RT I, 11.11.2025, 17;

- kindlustustegevuse seadus (edaspidi KindlTS) redaktsioonis RT I, 17.03.2026;

- liikluskindlustuse seadus (edaspidi LKindlTS) redaktsioonis RT I, 29.06.2024, 12;

- raamatupidamisseadus (edaspidi RPS) redaktsioonis RT I, 10.07.2025, 3;

- Tagatisfondi seadus (edaspidi TFS) redaktsioonis RT I, 06.07.2023, 94;

- tsiviilkohtumenetluse seadustik (edaspidi TsMS) redaktsioonis RT I, 03.04.2025, 2;

- võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) redaktsioonis RT I, 11.11.2025, 16;

4 Finantsinspektsiooni kiri 18.12.2025 nr 4.12-2/8010 „Ettepanekud vähendada finantssektori halduskoormust“

Rahandusministeeriumi avalik dokumendiregister

5

- võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seadus (edaspidi VÕSRS) redaktsioonis RT I, 31.12.2024, 50;

- väärtpaberituru seadus (edaspidi VpTS) redaktsioonis RT I, 30.12.2025, 7;

- äriseadustik (edaspidi ÄS) redaktsioonis RT I, 06.07.2023, 131.

Eelnõu on seotud krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga

(krediidiasutuse juhtimis- ja tegutsemisnõuded) (848 SE)5 järgmiselt:

- 848 SE vastuvõtmise korral muutuvad käesoleva eelnõu § 86 punktis 25 olevad viited FIS

§-dele 4712 ja 4713, kuna 848 SE § 2 punktiga 27 lisandub FIS-i samuti uus § 4712;

- 848 SE § 2 punktidega 31 ja 32 täiendatakse FIS § 54 lõiget 4 uue punktiga 14. Samuti

lisandub sellesse paragrahvi uus lõige 48. 848 SE vastuvõtmise korral tuleb muuta käesoleva

eelnõu § 86 punkte 28 ja 29 nii, et uue punkti ja lõike lisamise asemel lisatakse nende sätete

sõnastusse viide kindlustusandjale.

Eelnõu on seotud järgmiste EL õigusaktidega:

- IRRD direktiiv;

- Solventsus II direktiiv;

- Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/138/EÜ,6 mida muudetakse Solventsus II

direktiiviga, kuid õigusabikulude muudatuste aluseks on käesolev direktiiv;

- Solventsus II direktiivi muudatused on seotud 29. oktoobril 2025. a vastu võetud Euroopa

Komisjoni (edaspidi komisjon) ettepanekuga, millega muudetakse komisjoni delegeeritud

määrust (EL) 2015/35 (edaspidi Solventsus II määruse ettepanek).7

Solventsus II direktiivi muudatuste tõttu vaatab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide

Järelevalve Asutus (edaspidi EIOPA) läbi ka kõik selle direktiiviga seotud olemasolevad

suunised. Läbivaatamise peamine eesmärk on tagada, et need oleksid ajakohased ja kooskõlas

Solventsus II läbivaatamisega muudetud õigusraamistikuga. Teine eesmärk on suuniseid

lihtsustada ja lühendada. EIOPA on leidnud, et suuniste kogum peaks piirduma üksnes sellega,

mis on rangelt vajalik Solventsus II usaldusväärseks ja järjepidevaks rakendamiseks.

Eesti seisukohti8 Solventsus II direktiivi ja IRRD direktiivi ettepanekute kohta arutati Euroopa

Liidu koordinatsioonikogus 2021. aasta 1. detsembril ja Euroopa Liidu asjade komisjonis 2022.

aasta 28. jaanuaril9. Kui vastu võetud Solventsus II direktiiv on suuresti kooskõlas Eesti

seisukohtadega (v.a bilansi auditeerimiskohtus), siis IRRD direktiivi ettepaneku puhul oli Eesti

positsioon, et kriisilahenduse raamistikku tuleks kohaldada kindlustusgruppide tasandil. Eesti

põhimure seisnes selles, et peame riigisiseses õiguses looma raamistiku, mille rakendamise

tõenäosus on pigem väga väike. Sellegi poolest muudeti direktiivi läbirääkimistel kriisiennetuse

ja -lahenduse kavandamise kohaldamislävesid niivõrd, et käesoleva eelnõu väljatöötamise

seisuga peab finantsseisundi taastamise ennetava kava koostama üks Eesti kindlustusandja

elukindlustuse turul ja üks kindlustusandja kahjukindlustusturul. Samuti ei pea FI hetkeseisuga

(aga võib) ühtegi kriisilahenduskava koostama, kuna kindlustusgrupi tasandil koostatavad

kavad katavad kohustusliku turukaetuse normi ära.

5 Riigikogu veebileht: 848 SE 6 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/138/EÜ, kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta

(Solventsus II); 7 KOMISJONI DELEGEERITUD MÄÄRUS (EL) …/... 29.10.2025, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2015/35

seoses tehniliste sätete, pikaajaliste garantii-meetmete, omavahendite, omakapitaliriskide, sekuritiseerimispositsioonide

spread-riskide, teiste standardvalemi kapitalinõuete, aruandluse ja avalikustamise, proportsionaalsuse ning grupi

maksevõimega. 8 Eelnõude infosüsteem (EIS):https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/656de81c-c03e-4c3f-883c-9f79f4549319 9 Riigikogu koduleht: Komisjoni istung reede, 28.01.2022 kell 10.00

6

Seaduseelnõuga viiakse Eesti riigisisene kindlustusõigus kookõlla Solventsus II ja IRRD

direktiividega, mille ülevõtmistähtajad on 2027. aasta 29. jaanuaril. Uue seaduse ja

seadusemuudatuste jõustumisetähtaeg on 2027. aasta 30. jaanuaril. See tähtaeg tuleneb

direktiividest.

Käesoleva eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, kuna

muudetakse TsMS-i (Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 104 punkt 14). Samuti

reguleerib eelnõu § 62 lõige 6 kohtumenetlust. Hüvitise määramisega seotud nõuded vaadatakse

läbi tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Eelnõu algatamise vajalikkus ja ülevaade

2.1.1. Eesti kindlustussektori õiguslik raamistik

Eesti kindlustusandjaid tabas 90-ndate lõpus pankrotilaine:

- 24.09.1999.a kuulutas Tallinna Linnakohus välja Ühiskindlustuse pankroti;

- 22.10.1999. a kuulutas Tartu Linnakohus välja Polaris-Elu pankroti;

- 25.10.1999. a kuulutas Tartu Linnakohus välja Polaris-Vara pankroti;

- 18.11.1999. a algatati Tallinna Linnakohtus AB Elukindlustuse pankrotimenetlus (pankrot

kuulutati välja 19.01.2000.a);

- 22.11.1999 algatati Tallinna Linnakohtus ASA Kindlustuse pankrotimenetlus (pankrot

kuulutati välja 14.01.2000.a).

Kindlustusandjate pankrotistumise peamiseks põhjuseks oli 1992. aasta kindlustusseaduse

nõrkus kindlustusjärelevalve toimingute teostamisel probleemsete kindlustusandjate suhtes,

seda just olulise osaluse omandamise ja kindlustustehniliste eraldiste kattevarade

investeerimise osas. Pankrotistumisele aitas omakorda kaasa kindlustusandjate otsene seaduse

eiramine ja väärad juhtimisotsused ning paari väikepanga pankrotistumine.10 2000. aasta 1.

augustil jõustus uus kindlustustegevuse seadus, mis muutis oluliselt täiuslikumaks järelevalve

kindlustusandjate suhtes ning sätestas seni puudunud regulatsiooni nagu olulise osaluse

omandamise ja nõuded kindlustusandja juhatuse ja nõukogu liikmetele, aktsionäridele ning

filiaali juhatajale.11 Eesti liitumine 2004. aasta 1. mail EL-iga mõjutas kindlustusturul toimuvat,

sealjuures nii FI järelevalvelist tegevust kui kindlustusandjate kindlustustegevust. Eesti võttis

seadusandlusesse üle EL kindlustusalased regulatsioonid – 2004. aastal võttis Riigikogu vastu

uue kindlustustegevuse seaduse, mis jõustus 1. jaanuaril 2005. aastal.

2016. aasta alguses jõustus Solventsus II direktiivil põhinev uus kindlustustegevuse seadus,

mille eesmärk oli ja on tagada, et kindlustusandja on maksejõuline, jätkusuutlik, hästi juhitud

ja oma tegevuses läbipaistev ning rakendatavad järelevalvemeetmed aitavad kaitsta klientide

huve.

Seega on Eestis kindlustussektori maksejõuetuse juhtumid jäänud 90-ndate lõppu, mil

kindlustusturg oli alles kujunemisjärgus ning kehtiv regulatiivne ja järelevalveline raamistik ei

olnud veel hetketasemel välja arendatud. Pärast seda perioodi on kindlustussektoris

pankrotijuhtumid puudunud, mida saab muu hulgas seostada kindlustusregulatsiooni ja

järelevalve järkjärgulise tugevdamisega. Eelkõige on olulist rolli mänginud kapitalinõuete

karmistamine, riskipõhise järelevalve rakendamine ning Euroopa Liidu Solventsus II

raamistiku ülevõtmine, mis on oluliselt parandanud kindlustusandjate riskijuhtimise,

kapitaliseerituse ja läbipaistvuse taset.

10 Finantsinspektsiooni veebileht. Finantsinspektsiooni aastaraamatud: Kindlustuse aastaraamat 1999 11 Finantsinspektsiooni veebileht. Finantsinspektsiooni aastaraamatud: Kindlustuse aastaraamat 2000

7

Ajalooline kogemus kinnitab, et ennetav ja terviklik regulatiivne raamistik aitab tõhusalt

maandada kindlustusandjate maksejõuetuse riske ning kaitsta kindlustusvõtjaid. Samas ei

tähenda senine maksejõuetuse juhtumite puudumine, et vastavad riskid oleksid täielikult

välistatud, eriti arvestades kindlustussektori kasvavat keerukust, piiriülest tegevust ja

potentsiaalseid süsteemseid kriise. Seetõttu on olnud ka põhjendatud regulatiivse raamistiku

täiendamine, et tagada valmisolek ka ebatõenäoliste, kuid suure mõjuga kriisiolukordade jaoks.

2.1.2. Kindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku

eesmärk

Eesmärk. Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku eesmärk on tagada, et

kindlustusandjad ja pädevad asutused oleksid valmis ennetama ja lahendama kindlustussektoris

tekkivaid tõsiseid makseraskusi ning leevendama nende mõju kindlustusvõtjatele ja

majandusele. IRRD direktiiv loob kindlustusandjate kriiside lahendamiseks ühtlustatud

ettevalmistus- ja kriisilahendusraamistiku, mis põhineb sarnastel põhimõtetel nagu

pangandussektoris kohaldatav BRRD12. Kuigi Solventsus II13-ga on loodud tugev

usaldatavusraamistik, ei saa kindlustusandjate maksejõuetust täielikult välistada. Kontrollimatu

maksejõuetus võib põhjustada häireid kindlustuskaitses ning mõjutada kindlustusvõtjaid,

kannatanuid ja majandust laiemalt.

Kriisilahendusraamistik annab pädevatele asutustele vajalikud vahendid, et kriisiolukorras

kiiresti sekkuda, säilitada kindlustuskaitse järjepidevus ning kaitsta finantsstabiilsust ja

maksumaksjate raha.

Ülesehitus. Direktiivis ja seaduseelnõus sätestatud meetmed jagunevad kaheks:

- ettevalmistavad meetmed, sealhulgas finantsseisundi taastamise kavade ja

kriisilahenduskavade koostamine ning kriisilahenduskõlblikkuse hindamine;

- kriisilahendusmeetmed ja kriisilahendusasutuse volitused, mis võimaldavad kriisi korral

tegutseda kiiresti ja tõhusalt.

Panganduse ja kindlustuse kriisilahendus. Kuigi panganduse ja kindlustuse

kriisilahendusraamistikes on palju sarnasusi, erineb kriisilahenduse ajaraam oluliselt.

Panganduses tuleb hoiuste väljavoolu vältimiseks tegutseda kiiresti, samas kui

kindlustussektori kriisilahendusasutustel on tavaliselt rohkem aega leida sobivaid ja

kindlustusvõtjatele kõige kasulikumaid lahendusi. Hoiuste väljavooluga sarnane sündmus on

kindlustussektoris ebatõenäoline ning selle tagajärjed erinevad panganduse kriisist.

Proportsionaalsus. Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse tulemuslikkus tuleks

saavutada nii, et see ei tooks kindlustusandjate ja pädevate asutuste jaoks kaasa tarbetut

halduskoormust ja kulusid. Seetõttu on finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku

rakendamine proportsionaalne kindlustusandja ning tema tegevuse ja teenuste laadi, ulatuse ja

keerukusega.

12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59/EL, 15. mai 2014, millega luuakse krediidiasutuste ja

investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi

82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ,

2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 13 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/138/EÜ, 25. november 2009, kindlustus- ja edasikindlustustegevuse

alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (uuesti sõnastatud)

8

Kriisilahendusraamistik

Joonis 1. Kriisilahendusraamistik (allikas: Rahandusministeerium)

9

2.1.3. Kindlustusandja kriisilahendus vs lõpetamismenetlus, sealhulgas

pankrotimenetlus

Õigusliku raamistiku analüüsimisel on käesolevas punktis kirjeldatud seost kehtiva

lõpetamismenetluse ja uue kriisilahendusmenetluse vahel.

Kui pankrotimenetluse algatamise tingimuseks on kindlustusandja maksejõuetus (KindlTS §

155 punkt 3), siis kriisilahenduse käivitamiseks peavad olema täidetud kõik kriisilahenduse

algatamise eeltingimused (eelnõu § 26 lõige 1), sh kindlustusandja on makseraskuses või

sellesse sattumas ning lisaks peab kriisilahendus olema avaliku huvi seisukohast vajalik. Seega

selleks, et otsustada, kas kindlustusandja suhtes tuleks algatada kriisilahendus või likvideerida

ta pankrotimenetluses, on oluline avaliku huvi seisukohast vaadata, kas kriisilahendus aitab

kaasa ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamisele, on kriisilahenduseesmärgi suhtes

proportsionaalne ning kindlustusandja likvideerimine pankrotimenetluses ei aita saavutada

kriisilahenduseesmärke võrdväärselt kriisilahendusega.

Kui pankrotimenetluse eesmärk on raskustes ettevõtja vara likvideerimine ja nõuete

rahuldamine (arvestades, et kindlustusvõtjate nõuetel on eelis), siis kriisilahenduse eesmärgid

on kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitsmine,

finantsstabiilsuse säilitamine, kindlustusandja kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamine ja

avaliku sektori erakorralise finantstoetuse või muude avalike vahendite kasutamise vajalikkuse

vältimine või vähendamine.

Kriisilahendus võimaldab jätkata lepinguid ja nende täitmist (nt portfelli üleandmise korral

ostjale või sildkindlustusandjale) – see on mõeldud kindlustusvõtjate huvide kaitseks ja

kindlustusteenuse katkestuse vältimiseks. Pankroti korral lepingud lõpetatakse ja ka hüvitised

võivad väheneda.

Kriitiliste funktsioonide/kindlustusteenuste jätkuvuse tagamise eesmärgi hindamisel tuleks

näiteks vaadata, kas kindlustusandja katab elutähtsaid riske (mõju sotsiaalsele heaolule) või kas

kindlustusandja portfelli kuuluvad pikaajalised pensionilepingud (mõju

pensioniväljamaksetele) või tervisekindlustuslepingud (kui väljamakseid ei tehta, võivad

inimesed jääda ilma vajaliku ravita). Kui kindlustusandja osutatavat teenust ei saa mõistliku aja

või kuluga asendada ning teenuse seiskumine võib avaldada negatiivset mõju

finantsstabiilsusele või reaalmajandusele, siis võib kindlustusandja osutatavat teenust või

tegevust pidada kriitiliseks.

Arvestama peaks ka NCWO põhimõttega, et ükski aktsionär/võlausaldaja (sh kindlustusvõtja)

ei tohiks kriisilahenduses jääda halvemasse seisu kui ettevõtja pankroti korral (kui jääb,

makstakse kompensatsiooni).

Kokkuvõttes võib piisata pankrotist, kui tegemist pole süsteemselt olulise kindlustusandjaga,

lepingute lõpetamine või run-off on aktsepteeritav, kindlustusvõtjate kahjunõuded on pigem

väikesed ja/või kindlustuse tagamise skeem saab sekkuda ning kindlustusandjal puuduks ostja

või kindlustusportfelli üleandmine poleks realistlik. Kriisilahendus võib osutuda vajalikuks, kui

kindlustusandja teenused ja tegevused on kriitilised koos märkimisväärse kliendibaasiga ning

realistlik on portfelli üleandmine uuele kindlustusandjale või sildkindlustusandjale (misjärel

alles jäänud kindlustusandja likvideeritakse).

Kriisilahenduses on võimalik ka lahendus, et kindlustusandja võõrandamise meetme või

sildkindlustusandja meetme rakendamisel antakse uuele kindlustusandjale või

10

sildkindlustusandjale üle üksnes osa kriisilahenduses oleva kindlustusandja varast, õigustest või

kohustistest, misjärel alles jäänud kindlustusandja likvideeritakse pankrotimenetluses.

Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meetme rakendamisel lõpetatakse

kriisilahenduses oleva kindlustusandja kui tema vara, õigused ja kohustised või oluline osa

nendest müüakse kolmandale isikule või tema vara realiseeritakse täielikult ja tema kohustised

täidetakse täies ulatuses.

2.1.4. Kriisilahenduse rahastamine

Käesolevas osas kirjeldatakse finantssektori kriiside rahastamise senist õiguslikku raamistikku

ning uut kavandatavat rahastamismudelit.

Järelevalvetasud. FI kriisilahendusüksuse tegevusega seotud administratiivsed kulud kaetakse

FI eelarvest ehk finantsjärelevalve subjektide (kindlustusandjate) järelevalvetasudest.

Omanike vahendid. Kuigi kriisilahenduses oleva kindlustusandja omanikud ei rahasta otseselt

kriisilahendust, on neil n-ö esmase kahjukatmise kohustus ehk omanike investeeringud ja

vahendid lähevad kaduma enne, kui kriisilahendusfondid, avalikud vahendid või muud

tagamise skeemid rakenduvad.

Tagatisfond. Kriisilahenduse läbiviimisega seotud rahastamisallikad:

- seaduseelnõuga luuakse Tagatisfondi juurde kindlustusandjate kriisilahenduse osafond

kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise toetamiseks;

- Tagatisfond juba haldab pensionilepingute osafondi, mida saab vajadusel kasutada

kriisilahenduses oleva kindlustusandja pensionilepingute kindlustusportfelli üleandmise

toetamiseks (2024. aasta seisuga oli osafondis 64 733 eurot14), kuid kuna ainuke

pensionilepingud sõlmiv kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi, siis ka tema

kriisilahendus toimuks ilmselt grupi tasandil.

Kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi rahastamine:

- osafondi panustavad kõik kindlustusandjad, sõltumata, kas nad kuuluvad kriisilahenduse

kavandamise ulatusse;

- seaduse kohaselt peavad osamakseid tegema ka kolmanda riigi kindlustusandja Eesti

filiaalid (hetkel ühtegi Eestis ei ole);

- kindlustusandjad tasuvad osafondi makseid alles siis, kui mõne kindlustusandja suhtes

tehakse otsus kriisilahenduse algatamiseks (ehk n-ö ex-post lähenemine/tagantjärele

maksed, vt selgitusi ka seletuskirja punktis 3.1 IRRD direktiivi artikli 81 ülevõtmise kohta).

Lisaks tagatakse Tagatisfondi kindlustusandjate kriisilahenduse osafondiga kindlustusandja

omanikele, kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele hüvitise maksmine, kui nad

kannavad kindlustusandja kriisilahenduse tõttu suuremat kahju, kui nad oleks kandnud

kindlustusandja pankroti korral.

Kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi vahendeid ei tohi kasutada kriisilahenduses oleva

kindlustusandja kahjumi katmiseks.

Avaliku sektori erakorraline finantstoetus. Eesti ja ELi kindlustusõigus on üles ehitatud nii,

et riigi rahaline sekkumine kindlustusandja raskuste korral on viimane ja erandlik abinõu,

millele eelnevad ranged regulatiivsed nõuded, järelevalvelised meetmed ning turupõhised

14 Tagatisfondi veebileht. Majandusaasta aruanded, 27.06.2025. Majandusaasta aruanne 2024

11

lahendused, sh kindlustusportfelli üleandmine, või maksejõuetusmenetlus. Ka sellisel juhul

võib riigi sekkumine osutuda vajalikuks vaid siis, kui tegemist on süsteemselt olulise

kindlustusandjaga ning ohus on finantsstabiilsus ja kindlustusvõtjate kollektiivsed huvid.

Eelnõuga ei muudeta kehtivat õigust ega looda uusi aluseid avaliku sektori finantstoetuse

andmiseks.

IRRD direktiivi selgituspunkt 20 ütleb, et arvestades seda, mis tagajärjed võivad kindlustus-

või edasikindlustusandja maksejõuetusel olla kindlustusvõtjatele, finantssüsteemile ja

liikmesriigi majandusele, ning võimalikku vajadust kasutada sellise maksejõuetusega

tegelemisel avaliku sektori vahendeid, tuleks kriisiohje ja kriisilahenduse protsessi kaasata juba

varajases etapis liikmesriigi rahandusministeerium või muud asjakohased ministeeriumid.

Riigieelarve seaduse (edaspidi RES) § 45 sätestab riigieelarve muutmise ja lisaeelarve

algatamise erisused. Lõike 2 punkti 1 kohaselt käsitletakse ka kindlustusandjat

finantsasutusena, mille puhul saaks likviidsus- või maksevõimega seotud raskusi või makse- ja

arveldussüsteemides või väärtpaberite arveldussüsteemides olulisi tõrkeid põhjustada võiva

finantskriisi lahendamise või ennetamise eesmärgil vahendeid kasutada juhul, kui kõik

erasektori lahendused on ammendunud ning endiselt on üleval oht finantsstabiilsusele.

RES § 60 lõige 7 täpsustab Riigikogu rolli summade puhul, mis on riigieelarves ettenähtust

suuremad. Sätte kohaselt otsustab Riigikogu finantsasutustele (sh kindlustusandjatele)

likviidsus- või maksevõimega seotud raskusi või makse- ja arveldussüsteemides olulisi tõrkeid

põhjustada võiva finantskriisi lahendamiseks või ennetamiseks aktsiate, osade ja muude

osaluste ning muu finantsvara omandamise ning välisriigi, euroala või selle liikmesriigi

finantsstabiilsuse tagamiseks makstavate summadega seoses kohustuste võtmise või

finantseerimistehingute tegemise riigieelarves ettenähtust suuremas ulatuses. Riigieelarve

seaduse seletuskirjas15 on selgitatud, et finantskriisi olukorras või selle ennetamiseks võib

osutuda vajalikuks Riigikogu operatiivne otsus riigipoolseks sekkumiseks. Seetõttu on ette

nähtud võimalus, et Riigikogu otsustab riigieelarves ettenähtust suuremas ulatuses kohustuste

võtmise finantskriisi lahendamiseks või ennetamiseks seoses finantsasutuste aktsiate, osade,

muude osaluste ja finantsvara omandamise või välisriigi või euroala või selle liikmesriigi

finantsstabiilsuse tagamiseks makstavate summadega. Pärast sellist Riigikogu otsust algatab

Vabariigi Valitsus riigieelarve muutmise või lisaeelarve eelnõu, mille menetlemine aga ei

takista Riigikogu otsuse rakendamist. / … / lisaks krediidiasutustele võib vastavaid eelarvelisi

erisusi kohalda ka juhul, kui likviidsus- või maksevõimega seotud raskused puudutavad

kindlustusandjaid või finantseerimisasutusi. Eesti finantssektori jaoks omavad krediidiasutused

oma mahult kõige suuremat mõju (süsteemse kriisi tõenäosus on kõige suurem võimalike

probleemide korral). Samas võivad ka kindlustusandjate ja

finantseerimisasutuste (pensionifondide valitsejad, investeerimisühingud) probleemid

akumuleeruda ja mõjutada omakorda tõsiselt pangandust, mis võib tervikuna põhjustada

süsteemse kriisi. Kriisi ennetamiseks või lahendamiseks on hädavajalik sekkuda võimalikult

varajases faasis. Seetõttu on asjakohane, et kui kindlustusandjatel või finantseerimisasutustel

esineb maksejõetuse vms ilminguid, oleks tagatud ka sellisel juhul võimalus eelarveliste

vahenditega sekkuda. See on võimalus, mitte kohustus.

RES § 61 kohaselt võib riik anda laenu või riigigarantii

finantsasutusele või finantsasutuse kohustuste tagamiseks, et lahendada või ennetada

likviidsus- või maksevõimega seotud raskusi või makse- ja arveldussüsteemides olulisi tõrkeid

põhjustada võivat finantskriisi. Laenude ja riigigarantiide andmise otsustab Vabariigi Valitsus

15 Riigikogu veebileht. Eelnõu - Riigikogu

12

Riigikogu määratud piirmäära ehk limiidi ulatuses. Riigikogu kehtestab vastava piirmäära iga-

aastase riigieelarvega. Vabariigi Valitsus võib anda laenu või riigigarantii tähtajaga kuni 30

aastat riigieelarvega määratud suurima lubatud jäägi ulatuses mh Eestis asuvatele või Eestis

tegutsevatele finantsasutustele või nende kohustuste tagamiseks. Vabariigi Valitsuse 14. aprilli

2014. a määruse nr 50 „Laenu ja riigigarantii taotlemise ja andmise tingimused ja kord“ § 4

lõike 3 kohaselt küsitakse finantsasutusele laenu või garantii andmise kohta Eesti Panga või FI

arvamust. Seega laenu ja riigigarantiid annab riik RES sätestatud põhimõtetel ja

turutingimustel. Laenu intress on hind, millega riik saab ise laenata ja sellele lisatakse

riskimarginaal. Riigigarantii RES mõttes on laenugarantii ja selle eest tuleb riigile maksta

garantiitasu. See tähendab, et riik ei anna laene soodustingimustel. Põhimõtted lähtuvad

Rahvusvahelise Valuutafondi ja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni soovitustest mh

riigi fiskaalriskide juhtimiseks.

RES § 71 kohaselt on stabiliseerimisreserv riigi rahalistest vahenditest moodustatud

finantsreserv selliste kulude, investeeringute ja finantseerimistehingute rahastamiseks, mille

eesmärk on muu hulgas finantsasutustele likviidsus- või maksevõimega seotud raskusi või

makse- ja arveldussüsteemides olulisi tõrkeid põhjustada võiva finantskriisi lahendamine või

ennetamine.

Stabiliseerimisreserv ei anna õigust nõuda riigilt raha. Riigi sekkumine finantsasutuste

kriisiolukordades on üles ehitatud viisil, mis välistab automaatsed ja piiramata riiklikud

kohustused, kuna sekkumine eeldab erandlikku ja konkreetset Riigikogu otsust ning on ajaliselt

ja sisuliselt piiritletud.

Iga meetme tegelik mõju turule ja konkurentsile peab olema hinnatud EL riigiabi reeglite alusel.

Kui riigieelarve vahenditest makstav toetus vastab riigiabi tunnustele16, tuleb abi andmisel

järgida Euroopa Liidu riigiabi reegleid, sealjuures võib siseturuga kokkusobivaks pidada abi

liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks. Siseriiklikud riigiabi andmise

protseduurireeglid on kirjas konkurentsiseaduse17 6. peatükis.

2.1.5. Solventsus II direktiivi muudatuste eesmärk

Solventsus II ja muudatusvajadus. Alates 2016. aastast kehtib ELis ühtlustatud ja tugev

usaldatavusraamistik Solventsus II, mis põhineb iga kindlustusandja riskiprofiilil, tagades

samas võrreldavuse, läbipaistvuse ja konkurentsivõime. Eesti õiguses on see üle võetud

kindlustustegevuse seadusega.

Raamistik nõuab tõhusaid riskipõhiseid usaldatavusnõudeid, motiveerides kindlustusandjaid

oma riskide mõõtmiseks ja juhtimiseks. Solventsus II vähendab märkimisväärselt

maksejõuetuse riski, võimaldades kindlustusandjatel toime tulla äärmuslike sündmustega (1

kord 200 aasta jooksul), ning toetab Euroopa majanduse pikaajalist rahastust.

Direktiivi läbivaatamine tuvastas mõned piirangud ja puudused, mis on aluseks käesolevale

seaduseelnõule:

- ebapiisav stiimul toetada pikaajalist rahastamist ja rohemajandust;

- riskitundlikkuse ja volatiilsuse piiratud käsitlemine;

- usaldatavusnõuete vähene proportsionaalsus, mis suurendab haldus- ja vastavuskulusid;

16 Rahandusministeeriumi veebleht. Riigiabi, 11.12.2025. Riigiabi | Rahandusministeerium 17 RT I, 18.11.2025, 2

13

- piiriüleste kindlustusandjate ja gruppide järelevalve ning kindlustusvõtjate kaitse

puudujäägid;

- piiratud vahendid süsteemse riski juhtimiseks kindlustussektoris.

Kokkuvõttes on Solventsus II endiselt tõhus ja asjakohane, kuid vajab ajakohastamist, et

parandada proportsionaalsust, tõhusust ja ühtsust ning tugevdada järelevalvet ja riskijuhtimist.

2.3. Väljatöötamiskavatsus

Väljatöötamiskavatsust ei ole koostatud tulenevalt Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a

määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“18 § 1 lõike 2 punktist 2, kuivõrd

eelnõu käsitleb Euroopa Liidu õiguse rakendamist. Solventsus II ja IRRD direktiivide

ettepanekutega koos koostas komisjon mõjuanalüüsi.19

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Eelnõu koostamisel analüüsitud valikud

Eelnõu koostamisel analüüsiti järgmisi IRRD direktiivi ja Solventsus II direktiivi valikukohti.

IRRD direktiivi artikli 1 lõige 2. Rangemad nõuded: „Liikmesriigid võivad võtta vastu või

säilitada käesolevas direktiivis ja selle alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktides ning

rakendusaktides sätestatud normidest rangemad või neid täiendavad normid, kui need normid

on üldkohaldatavad ega lähe käesoleva direktiiviga ega selle alusel vastu võetud delegeeritud

õigusaktide ja rakendusaktidega vastuollu.“.

Valik: Eesti ei kohalda IRRD direktiivist rangemaid ja täiendavaid norme. Kuigi IRRD

direktiivi puhul on tegemist miinimumdirektiiviga, võetakse seaduseelnõuga direktiiv üle

ulatuses ja viisil, nagu see on direktiivis ette nähtud.

IRRD direktiivi artikli 3 lõige 1. Kriisilahendusasutuse määramine: „Iga liikmesriik

määrab ühe või erandkorras mitu kriisilahendusasutust, millel on õigus rakendada

kriisilahenduse vahendeid ja kasutada kriisilahendusõigusi.“.

Valik: Kuna Eestis on FI juurde juba loodud finantskriisi lahendamise üksus, siis võtab see

üksus üle ka kindlustusandjate kriislahendusega seotud ülesanded.

IRRD direktiivi artikli 3 lõige 11. Kriisilahendusasutuse, järelevalveasutuse ja nimetatud

asutuste töötajate vastutuse piiramine: „Ilma et see piiraks artikli 67 kohaldamist, võivad

liikmesriigid kooskõlas riigisisese õigusega piirata kriisilahendusasutuse, järelevalveasutuse ja

nimetatud asutuste töötajate vastutust nende käesoleva direktiivi kohaste ülesannete täitmisest

tuleneva tegevuse või tegevusetuse eest.“.

Valik: Eesti ei piira kriisilahendusasutuse, järelevalveasutuse ja nende töötajate vastutust nende

käesoleva direktiivi kohaste ülesannete täitmisest tuleneva tegevuse või tegevusetuse eest.

18 RT I, 22.05.2025, 8 19COMMISSION STAFF WORKING DOCUMENT IMPACT ASSESSMENT REPORT Accompanying the documents

Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council amending Directive 2009/138/EC as regards

proportionality, quality of supervision, reporting, long-term guarantee measures, macro-prudential tools, sustainability risks,

group and cross-border supervision and Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council establishing a

framework for the recovery and resolution of insurance and reinsurance undertakings and amending Directives 2002/47/EC,

2004/25/EC, 2009/138/EC, (EU) 2017/1132 and Regulations (EU) No 1094/2010 and (EU) No 648/2012

14

IRRD direktiivi artikli 26 lõige 7. Täiendavad kriisilahendusmeetmed ja -õigused:

„Liikmesriigid võivad anda kriisilahendusasutustele lisavahendeid ja -õigusi, mida saab

kasutada, kui artikli 1 lõike 1 punktides a–e osutatud ettevõtja vastab artikli 19 lõikes 1 või

artikli 20 lõikes 3 osutatud kriisilahenduse eeltingimustele, tingimusel et:

a) piiriülese kindlustusgrupi suhtes kasutamise puhul ei pärsi sellised lisavahendid ja -

õigused kindlustusgrupi tulemuslikku kriisilahendust ning

b) need vahendid ja õigused on kooskõlas kriisilahenduse eesmärkidega ning artiklis 22

sätestatud kriisilahenduse üldpõhimõtetega.“.

Valik: Eesti ei näe ette täiendavaid lisavahendeid ja -õigusi kriisilahendusasutusele.

IRRD direktiivi artikli 30 lõige 9. Vara ja kohustiste ettevõtja ja juhtide vastutuse

piiramine. „Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust ega

vastutust kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja aktsionäride ega

võlausaldajate ees. Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja haldus-, juht- või järelevalveorgani

või kõrgema juhtkonna liikmetel ei ole kõnealuste aktsionäride ega võlausaldajate ees vastutust

seoses tegevuse või tegevusetusega oma ametikohustuste täitmisel, kui sellise tegevuse või

tegevusetusega ei kaasne riigisisese õiguse tähenduses rasket hooletust või tõsist üleastumist,

mis mõjutab otseselt kõnealuste aktsionäride või võlausaldajate õigusi.

Liikmesriigid võivad täiendavalt piirata vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ning selle

haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmete vastutust seoses nende

tegevuse või tegevusetusega oma ametikohustuste täitmisel.“.

Valik: Eesti ei piira vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ning selle haldus-, juht- või

järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmete vastutust seoses nende tegevuse või

tegevusetusega oma ametikohustuste täitmisel.

IRRD direktiivi artikli 32 lõige 7. Sildkindlustusandja ja juhtide vastutuse piiramine.

„Sildettevõtja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust ega vastutust kriisilahendusmenetluses

oleva kindlustus- või edasikindlustusandja aktsionäride või võlausaldajate ees. Sildettevõtja

haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmetel ei ole kõnealuste

aktsionäride või võlausaldajate ees vastutust seoses tegevuse või tegevusetusega oma

ametikohustuste täitmisel, kui sellise tegevuse või tegevusetusega ei kaasne riigisisese õiguse

tähenduses rasket hooletust või tõsist üleastumist, mis mõjutab otseselt kõnealuste aktsionäride

või võlausaldajate õigusi.

Liikmesriigid võivad vastavalt riigisisesele õigusele täiendavalt piirata sildettevõtja ja tema

haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmete vastutust tegevuse või

tegevusetuse eest oma ametikohustuste täitmisel.“.

Valik: Eesti ei piira sildettevõtja ja tema haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema

juhtkonna liikmete vastutust tegevuse või tegevusetuse eest oma ametikohustuste täitmisel.

IRRD direktiivi artikli 34 lõige 1. Kindlustuse tagamise skeemile sildkindlustusandja rolli

andmine: „Erandina artiklitest 32 ja 33 võivad liikmesriigid ette näha, et sildettevõtja

ülesanded ja õigused antakse asjakohasele kindlustuse tagamise skeemile.“.

Valik: Seaduseelnõu väljatöötamisel analüüsiti võimalust anda sildkindlustusandja ülesanded

ja õigused üle Liikluskindlustuse Fondile (edaspidi LKF), arvestades sealjuures, et tema tegevus

piirdub üksnes liikluskindlustusest tulenevate kohustiste haldamisega. Analüüsiti, kas

sildkindlustusandja ülesannete andmine liikluskindlustuse tagamise skeemile on piisav

15

lahendus, sest skeem on loodud kitsalt liikluskindlustuse eesmärgil ning selle ressursid ja

pädevus ei kata kogu kindlustussektori vajadusi – nt elukindlustuse või tervisekindlustuse

klientidele pole tagatud sama kaitse. Kuna tegemist oleks täiendava võimaluse, mitte

kohustusega sellist õigust kasutada, otsustati liikmesriikidele antud valikut kasutada ja näha

Eesti õiguses ette lahendus, et kriisilahendusasutuse otsuse alusel ja LKF nõusolekul võib

viimasele anda sildkindlustusandja ülesanded, kui see osutub vajalikuks, et tagada

liikluskindlustuslepingute jätkuvus ja kahjustatud isikutele hüvitise maksmine. LKF-il poleks

õigust sõlmida uusi kindlustuslepinguid n-ö sildkindlustusandjana.

IRRD direktiivi artikli 35 lõige 6. Teatud kohustiste välistamine allahindamise või

konverteerimise rakendamisulatusest: „Liikmesriigid võivad ette näha, et

kriisilahendusasutused ei rakenda allahindamise või konverteerimise vahendit seoses

järgmisega:

a) kohustised, mis tulenevad praegustest ja tulevastest kindlustuslepingutest tulenevatest

nõuetest, mis on kaetud varadega vastavalt direktiivi 2009/138/EÜ artikli 275 lõike 1 punktile

a;

b) kohustised, mis tulenevad eratervisekindlustuslepingutest või pikaajalise hoolduse

erakindlustuslepingutest, mida pakutakse riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi pakutava

kohustusliku tervise- või pikaajalise hoolduse kindlustuse alternatiivina; välistamist

kohaldatakse ainult asjaomase vastutuse selle osa suhtes, mis asendab riikliku

sotsiaalkindlustussüsteemi kohustuslikku osa.“.

Valik: Eesti kohaldab kindlustuslepingutest tulenevate nõuete korral võimalust vastavad

kohustised alla hinnata või konverteerida. Kõlblike kohustiste konverteerimist

kapitaliinstrumentideks võib kindlustuslepingutest tulenevate nõuete suhtes rakendada üksnes

siis, kui FI kriisilahendusüksus põhjendab, et kriisilahenduseesmärki ei ole võimalik saavutada

muude kriisilahendusmeetmete rakendamisega või kui selliste nõuete konverteerimine toob

kaasa parema kindlustusvõtjate kaitse võrreldes muu kriisilahendusmeetme rakendamise ja

nõuete alla hindamisega. Seega on tegemist kõige äärmuslikuma võimalusega, kui miski muu

enam ei aita ja see on vajalik kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks. Väljamaksete suuruse

vähendamine võib osutuda paremaks lahenduseks, kui see, et väljamakseid ei tehta üldse. Kui

kriisilahenduse lõpus tehtavast järelhindamisest selgub, et kindlustusvõtjad kandsid suuremat

kahju, kui nad oleks kandnud kindlustusandja pankroti korral, on neil igal juhul õigus hüvitisele,

mis rahastatakse kriisilahenduse osafondist.

Punkti b valikukoht ei ole Eesti puhul rakendatav, kuna kindlustusandjate pakutav

ravikindlustus ei asenda riiklikku sotsiaalkindlustussüsteemi kohustuslikku osa, vaid täiendab

seda.

IRRD direktiivi artikli 44 lõige 1. Kriisilahendusmeetme rakendamisel erihalduri

nimetamine: „Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutused võivad nimetada erihalduri, et

asendada kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juht-

või järelevalveorgan. Samuti tagavad liikmesriigid, et erihalduril on oma ülesannete täitmiseks

vajalik kvalifikatsioon ning vajalikud võimed ja teadmised. Liikmesriigid võivad sätestada, et

kriisilahendusasutus võib määrata mitu erihaldurit.“.

Valik: Kuna krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduse regulatsioon FELS lubab

määrata mitu erihaldurit, on KKELS-is võetud sama lähenemine.

IRRD direktiivi artikli 52 lõige 2. „Liikmesriigid võivad samuti nõuda, et põhiemaettevõtjad

tagaksid, et nende kolmanda riigi tütarettevõtjatest kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes on

artikli 1 lõike 1 punktides a–e osutatud ettevõtjad, lisavad oma lõikes 1 osutatud

16

finantslepingutesse tingimused, et välistada võimalus, et kui kriisilahendusasutus kasutab

kooskõlas lõikega 1 õigust peatada või piirata põhiemaettevõtja õigusi ja kohustusi, on see

mõjuv põhjus nende lepingute ennetähtaegseks lõpetamiseks, peatamiseks või muutmiseks või

tasaarvestuseks (netting) või tasaarvestuse (set-off) õiguse kasutamiseks või tagatistest

tulenevate õiguste täitmisele pööramiseks.“.

Valik: Kuna valikukoht ei puuduta ühtegi Eesti ettevõtjat (Eestis ei ole ühtegi lõplikku

emaettevõtjat, sealjuures sellist, kellel oleks kolmandas riigis asutatud tütarettevõtja

(kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt), ei ole Eesti puhul ka asjakohane näha

seaduses ette täiendavad fantoomnõuded.

IRRD direktiivi artikli 66 lõige 5. Konfidentsiaalsusnõuded: „Liikmesriik võib anda loa

teabevahetuseks järgmiste isikutega:

a) järgides rangeid konfidentsiaalsuse nõudeid, mis tahes kolmanda isikuga, kui see on

vajalik kriisilahenduse meetme kavandamiseks või rakendamiseks;

b) oma liikmesriigi parlamendi uurimiskomisjoniga, oma liikmesriigi riigikontrolliga ja

muude liikmesriigis uurimisega tegelevate organitega selleks sobilikel tingimustel;

c) riigi ametiasutustega, mis vastutavad maksesüsteemide üle järelevalve tegemise eest;

riigi ametiasutustega, mille vastutusalas on tavaline maksejõuetusmenetlus; riigi

ametiasutustega, mis avalikes huvides teevad järelevalvet muude finantssektori ettevõtjate üle;

riigi ametiasutustega, mille vastutusalas on finantsturgude, krediidiasutuste ja

investeerimisühingute järelevalve, ning nende nimel tegutsevate inspektoritega; liikmesriikide

ametiasutustega, mille vastutusalas on makrotasandi usaldatavusnõuete rakendamise kaudu

finantssüsteemi stabiilsuse säilitamine liikmesriikides; riigi ametiasutustega, mille vastutusalas

on kaitsta finantssüsteemi stabiilsust; ning isikutega, kelle ülesanne on teha kohustuslikke

auditeid.“.

Valik: Seaduseelnõus nähakse ette, et seaduses sätestatud konfidentsiaalsusnõuded ei takista

FI-l edastamast teavet Riigikontrollile, kui Riigikontroll vajab teavet, et hinnata FI juhtimise

tulemuslikkust kindlustusandjate kriiside ennetamise või lahendamise meetmete kohaldamisel

(analoog on FFELS-is).

IRRD direktiivi artikli 67 lõige 1. Kohtu luba kriisilahendustegevuseks: „Liikmesriigid

võivad nõuda, et kriisiennetusmeetme või kriisiohjemeetme võtmise otsuseks on vajalik eelnev

kohtu luba, tingimusel et riigisisese õiguse kohane kriisiohjemeetme võtmise otsusega seotud

loa taotlemise ja kohtuliku arutamise menetlus on kiire.“.

Valik: Arvestades, et FELS ei sätesta vastavat nõuet pankade kriisilahendusega seoses, on

KKELS-is valitud samasisuline lähenemine. Lisaks on koalitsioonileppe20 punktis 188 kirjas –

„teeme kõik kohtumenetlused ökonoomsemaks, näiteks jätame halduskohtust küsitavaks vaid

need load, kus loa küsimine on päriselt vajalik“.

IRRD direktiivi artikli 81 lõige 2. Kriisilahenduse rahastamine: „Iga liikmesriik loob ühe

või mitu rahastut tagamaks, et kriisilahendusasutuse käsutuses on piisavad rahalised vahendid,

mille ta saab kõnealuses liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustus- või

edasikindlustusandjatelt ning kõnealuse liikmesriigi territooriumil asuvatelt kolmandate riikide

kindlustus- või edasikindlustusandjate liidu filiaalidelt ennetavalt kogutavate või nende poolt

tagantjärele makstavate osamaksete kaudu või nende osamaksete kombinatsiooni kaudu, et

katta vähemalt artikli 57 kohaselt vahe ulatuses hüvitise maksmine aktsionäridele,

kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele, nõude esitajatele või muudele võlausaldajatele.

20 Vabariigi Valitsuse veebileht, 26.05.25. Koalitsioonilepe 2025-2027

17

Liikmesriigid võivad ette näha võimaluse kasutada esimeses lõigus osutatud rahastuid ka

kriisilahenduse vahendite kasutamisega seotud muude kulude katmiseks, kui rahastute

kasutamine on vajalik kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks.

Liikmesriigid võivad kasutada oma rahastute puhul sama haldusstruktuuri kui kindlustuse

tagamise skeemide puhul, võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ)

nr 883/2004.“.

Valik: Direktiiv jätab liikmesriigi otsustada, kas kriisilahenduse rahastamiseks koguda

vahendeid ex-ante (ette rahastamine), ex-post (tagantjärele rahastamine) või nende

kombinatsioonina.

Ex-ante rahastamise kasuks on asjaolu, et vahendid on kriisi puhkemise korral koheselt

kättesaadavad (kiirem reageerimine). Selline lahendus jaotab maksmise koormuse ühtlasemalt

ning kogutud vahendeid saab investeerida ning kasvatada nende väärtust. Teisalt suurendab see

kindlustusandjate püsikulusid, sealjuures võib väiksematel kindlustusandjatel keeruline

pidevalt makseid teha. Kuna kriise juhtub harva, võib olla tegemist ebaefektiivse

ressursikasutusega (kindlustusandja ei saa seda raha kasutada mujal).

Ex-post rahastamismudel tähendab madalamat halduskoormust kindlustusandjatele ning nad

saavad kasutada neid vahendeid oma äris muul kasulikul otstarbel, mis omakorda tähendab, et

kriisi tekkimisel ei ole rahastu kohe saadaval. Samas kriisilahenduse korral rahastavad

kriisilahendust teised kindlustusandjad ja see tähendab neile korraga suuremat halduskoormust.

Kindlustusandjad võivad arvata, et „kui midagi juhtub, siis kõik maksavad nagunii hiljem“, mis

nõrgestab riskidistsipliini. Seega võib ex-post rahastamine karistada neid turuosalisi, kes olid

tegelikult konservatiivsed ja vältisid liigseid riske – nad peavad kriisi järel ikkagi oma osa

maksma.

Ex-ante ja ex-post kombinatsioon võimaldab tagada, et osa summast on koheselt kasutatav ning

muu kogutakse tagantjärele maksetest.

Seega ex-ante tagab stabiilsuse ja kiiruse, aga on kallim ja koormavam. Ex-post on odav

rahulikul ajal, aga kriisis riskantne.

Seaduseelnõus on ette nähtud ex-post rahastamismudel. Tõenäosus, et Eesti kindlustusandja

suhtes on asjakohane algatada kriisilahendus, on pigem väike, mistõttu ei ole

kindlustusandjatelt etterahastamise nõudmine põhjendatud.

Teine liikmesriigi valikukoht on seotud kriisilahenduse rahastuse ulatuse määramisega. IRRD

direktiivist tulenevalt peab rahastu olema loodud hüvitise maksmiseks, kui kriisilahendusega

on kandnud osapooled suuremat kahju, kui nad oleks kandnud tavalise maksejõuetuse korral.

Eesti valik on võimaldada vahendite kasutamist ka kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara

ja kohustiste üleandmise toetamiseks ning garantii andmiseks.

Solventsus II direktiivi artikli 51a lõiked 2 ja 3. Auditeerimine: „Erandina artiklist 29c

võivad liikmesriigid laiendada käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud nõuet (avaliku aruande

bilansi auditeerimise kohustus) ka väikesteks ja mittekeerukateks liigitatud kindlustus- ja

edasikindlustusandjatele ning väikesteks ja mittekeerukateks liigitatud kaptiivkindlustus- ja

kaptiivedasikindlustusandjatele.

18

Liikmesriigid võivad laiendada lõikes 1 osutatud auditeerimisnõude kohaldamisala ka muudele

solventsuse ja finantsseisundi aruande osadele.“.

Valik: Eesti ei laienda auditeerimisnõuete kohaldamisulatust ning ei kohalda SFCR bilansi

auditeerimist väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele.

Solventsus II direktiivi artikli 122 lõige 5. Krediidimarginaali muutuste mõju

volatiilsusega korrigeerimisele: „Liikmesriigid võivad lubada kindlustus- ja

edasikindlustusandjatel võtta arvesse krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega

korrigeerimisele, mis on arvutatud nende sisemudelis kooskõlas artikliga 77d, üksnes juhul,

kui:

a) meetodiga, millega võetakse arvesse krediidimarginaali muutuste mõju valuuta

volatiilsusega korrigeerimisele, ei võeta arvesse riskiga korrigeeritud hinnavahe ettevõtjapõhist

kohandamist vastavalt artikli 77d lõikele 1c ega euro puhul volatiilsusega korrigeerimise

võimalikku suurendamist makromajandusliku volatiilsusega korrigeerimisega vastavalt

artikli 77d lõikele 4;

b) solventsuskapitalinõue ei ole väiksem järgmistest näitajatest:

i) solventsuskapitalinõudena arvutatud tinglik solventsuskapitalinõue, välja arvatud see,

et krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele võetakse arvesse

kooskõlas metoodikaga, mida EIOPA kasutab tehnilise teabe avaldamiseks vastavalt artikli 77e

lõike 1 punktile c;

ii) kooskõlas alapunktiga i arvutatud tinglik solventsuskapitalinõue, välja arvatud see, et

artikli 77d lõike 2 teises lõigus osutatud valuuta puhul määratakse esindav portfell kindlaks

kõigi selles valuutas nomineeritud kindlustus- või edasikindlustuskohustustega kindlustus- või

edasikindlustusandjate varade asemel nende varade alusel, millesse kindlustus- või

edasikindlustusandja investeerib.“.

Valik: Eesti lubab kindlustusandjatel võtta arvesse krediidimarginaali muutuste mõju

volatiilsusega kohandamisele. Tegemist pole kohustuse, vaid võimalusega.

Solventsus II direktiivi artikli 68 lõige 1. Teabevahetus järelevalveasutuste ja

maksuhaldurite vahel: „Artikli 64 esimene lõik ja artikkel 67 ei takista teabevahetust sama

liikmesriigi järelevalveasutuste ja maksuhaldurite vahel, niivõrd kui selline teabevahetus on

liikmesriigi õiguse kohaselt lubatud. Juhul kui see teave pärineb teisest liikmesriigist,

vahetatakse seda üksnes selle asutuse selgesõnalisel nõusolekul, kust asjaomane teave

pärineb.“.

Valik: Eesti lubab FI-l vahetada teavet Maksu- ja Tolliametiga.

Solventsus II direktiivi artikli 144b lõige 6. Järelevalve sekkumine: „Lõikes 3 osutatud

õigusi võib kasutada liikmesriigis tegutsevate asjaomaste kindlustus- ja edasikindlustusandjate

suhtes, kui lõikes 3 osutatud erandlikud asjaolud mõjutavad kogu kindlustusturgu või selle

olulist osa. Liikmesriigid määravad asutuse, kes kasutab esimeses lõigus osutatud õigusi.“.

Valik: Eestis on selleks asutuseks FI.

3.2. Seaduseelnõu ülesehitus

Seaduseelnõu ülesehitusel on lähtutud põhimõttest, et kindlustusandja kriiside ärahoidmiseks

on asjakohane reguleerida alustuseks kriiside ennetamist (2. peatükk) ning seejärel

kriisilahenduse kavandamist (3. peatükk), kriisilahenduse üldisi põhimõtteid (4. peatükk) ja

kriisilahenduse läbiviimist (kriisilahendusmeetmete rakendamist ja -õiguste kasutamist (5. ja 6

19

peatükid). Koos kriisilahendusõigust kasutamisega nähakse ette ka õiguskaitsemeetmed, mis

on kriisilahendusõiguste peatükile järgnevas peatükis (7. peatükk). Kriisilahendusega seotud

teavitus- ja avaldamisnõuded on peatükis 8. Samas peatükis on ette nähtud ka

konfidentsiaalsusnõuded. Kindlustusgruppide ja piiriülese kriisilahendusega seonduv on

reguleeritud peatükis 9. Järelevalve ja vastutusega seonduvad sätted on ette nähtud seaduse

lõpus (10. peatükk) enne rakendussätteid (11. peatükk).

1. peatükk. Üldsätted

2. peatükk. Kriisiennetus

3. peatükk. Kriisilahenduse kavandamine

1. jagu. Kriisilahenduskava

2. jagu. Kriisilahenduskõlblikkus

3. jagu. Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine

4. peatükk. Kriisilahenduseesmärgid, üldised põhimõtted ja väärtuse hindamine

1. jagu. Kriisilahenduseesmärgid ja üldised põhimõtted

2. jagu. Väärtuse hindamine

5. peatükk . Kriisilahendusmeetmed

1. jagu. Üldsätted

2. jagu. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede

3. jagu. Kindlustusandja võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning vara ja

kohustiste eraldamine

4. jagu. Allahindamise ja konverteerimise meede

6. peatükk. Kriisilahendusõigused ja riigi õiguse kohaldamine

7. peatükk. Õiguskaitsemeetmed

8. peatükk. Teavitamise-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded

9. peatükk. Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus

1. jagu. Kriisilahenduskolleegium

2. jagu. Otsuse tegemise ja teabevahetus

3. jagu. Piiriülene kriisilahendus

4. jagu. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus

10. peatükk. Haldussund ja vastutus

1. jagu. Haldussund

2. jagu. Vastutus

11. peatükk. Rakendussätted

1. jagu. Muudatused kehtivates seadustes – FIS, FELS, KindlTS, LKindlTS, RPS, TFS,

TsMS, VÕS, VÕSRS, VpTS ja ÄS muutmine

2. jagu. Jõustumine

3.3. Kindlustusandja kriisi ennetamise ja lahendamise seadus (eelnõu § 1–85)

Seadus reguleerib kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisiennetust ja kriisilahendust. Seadus

keskendub järgmistele kriisilahenduse läbiviimise üldistele põhimõtetele:

- kriisilahendus algatatakse vaid juhul, kui eeltingimused selleks on täidetud ja see on vajalik

kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks, sealjuures peab kriisilahendus olema vajalik

lähtuvalt avalikust huvist;

- kriisilahenduses oleva ettevõtja kahjumi katavad esimeses järjekorras selle omanikud ja

teises järjekorras võlausaldajad vastavalt nende nõuete rahuldamisjärgule

pankrotimenetluses;

- kriisilahendus aitab kaitsta maksumaksjate raha;

- ühe ja sama nõude rahuldamisjärgu võlausaldajaid koheldakse võrdselt;

- kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed vahetatakse välja, välja

arvatud erijuhtudel;

20

- ükski ettevõtja omanik või võlausaldaja ei kanna kahjumit suuremas osas, kui ta oleks

kandud pankrotimenetluse korral, sealjuures neil on õigus hüvitisele, kui selgub, et nad on

kandnud suuremat kahju;

- seaduses on ette nähtud kaitsemeetmed kriisilahenduse läbiviimiseks, sealhulgas

kriisilahendusega seotud otsuste edasikaebamise võimalus.

Eelnõu 1. peatükk. Üldsätted.

Eelnõu § 1. Seaduse reguleerimisala.

Seadus reguleerib kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisiennetust ja kriisilahendust.

Kriisiennetuse eesmärk on kindlustusandja ja kindlustusgrupi finantsseisundi olulise

halvenemise korral selle taastamine. Kriisilahenduse eesmärk on kindlustusvõtjate,

kindlustatute, soodustatud isikute, kannatanute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide

kaitsmine, finantsstabiilsuse säilitamine, kriitiliste funktsioonide täitmise jätkamise tagamine

ja avaliku sektori vahendite kaitsmine.

Lihtsustatult öeldes sätestab seadus meetmed ja õigused, mille abil saab sekkuda

kindlustusandja kriisi ennetamisse või vajaduse korral kriisi võimalikult tõhusalt lahendada.

Seadus määratleb nii kohustused, mida kindlustusandjad ja kindlustusgrupid peavad järgima,

kui ka õigused ja volitused, mida FI saab rakendada.

Samuti sätestatakse, et FI kui haldusorgan peab järgima haldusmenetluse seaduses sätestatut,

kuid teatud erisustega.

Eelnõu § 2. Seaduse kohaldamisala. Paragrahv määrab seaduse kohaldamisalasse kuuluvad

isikud.

Lõiked 1 ja 2. Eelkõige reguleerib seadus Eestis tegevusloa saanud kindlustusandjate kriiside

ennetamist ja lahendamist. Seaduse kohaldamisalasse kuuluvad ka edasikindlustusandjad, kes

on KKELS tähenduses kindlustusandjad ehk edasikindlustusandjatele kohaldatakse seaduses

kindlustusandja kohta sätestatut.

Kuivõrd kindlustusgrupi ettevõtja maksejõuetus võib hakata kiiresti mõjutama kindlustusgrupi

solventsust ja toimimist tervikuna, kehtestatakse ennetava finantsseisundi taastamise ja

kriisilahenduse nõuded ka kindlustusgrupi tasandil, mistõttu kuuluvad seaduse

kohaldamisalasse ka emaettevõtjast kindlustusandjad, kindlustusvaldusettevõtjad ja

segafinantsvaldusettevõtjad (seaduses läbivalt kasutades terminit muu kriisilahenduse subjekt).

Valdusettevõtjad on defineeritud KindlTS § 87 lõigetes 6 (muudetakse käesoleva

seaduseelnõuga) ja 7.

Seaduse kohaldamisalasse kuuluvad ka kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalid.

Lõige 3. Erijuhtudel, kui kindlustusgrupi teatavad ettevõtjad osutavad kriisilahenduses olevale

kindlustusandjale teenuseid, mis on olulised kindlustuskatte järjepidevuse tagamiseks, peaks

kriisilahendusasutusel olema õigus tagada, et sellise olulise teenuseosutaja pakutavate kaupade

tarnimist ja teenuste osutamist jätkatakse juhul, kui tema finantsseisund halveneb samasse

kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja maksejõuetuse tõttu ning sellise õiguse kasutamine

on vajalik kindlustusgrupi teiste ettevõtjate pakutava kindlustuskatte järjepidevuse

säilitamiseks. Need õigused hõlmavad kriisilahendusõiguste kasutamist ja

kriisilahendusmeetmete rakendamist olulise teenuseosutaja suhtes (vt selgitusi § 51 juures).

21

Eelnõu § 3. Finantsinspektsioon järelevalve ja kriisilahenduse ülesannete täitjana, muu

kriisilahendusasutus ning kolmanda riigi ametiasutus

IRRD direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt peab iga liikmesriik määrama ühe või erandkorras

mitu kriisilahendusasutust, kellel on õigus rakendada kriisilahenduse meetmeid ja kasutada

kriisilahendusõigusi.

Lõiked 1 ja 2. IRRD direktiivi artikli 2 punkti 13 kohaselt on järelevalveasutus

direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 10 määratletud järelevalveasutus (kelleks on FI) ja

IRRD direktiivi artikli 2 punktis 12 on defineeritud kriisilahendusasutus, kelleks on IRRD

direktiivi artikli 3 kohaselt määratud ametiasutus (käesoleva eelnõu alusel samuti FI).

Kuna FI-l on seaduses nii finantsjärelevalve teostaja kui ka kriisilahendusülesanded, on lõigete

1 ja 2 eesmärk defineerida, et FI finantsjärelevalveüksus täidab finantsjärelevalveülesandeid ja

FI kriisilahendusüksus täidab kriisilahendusülesandeid. FI on FIS § 51 alusel moodustanud

finantskriisi lahendamise üksuse, mille ülesandeks on kriisilahenduse ettevalmistamine ja

kavandamine ning kriisilahendusmeetmete ja -õiguste rakendamine. Käesoleva seaduse

jõustumisel on selle üksuse ülesandeks ka kindlustusandjate ja asjakohasel juhul

kindlustusgruppide kriisilahendusega seonduv.

Lõikes 3 defineeritakse laiemalt kriisilahendusasutus. Nimelt on seaduse kohaldamisel

asjakohane viidata teatud juhtudel ka teiste lepinguriikide kriisilahendusasutustele, kes

määratakse IRRD direktiivi artikli 3 alusel. Eesti puhul on selleks asutuseks § 3 lõike 2 kohaselt

FI.

Lõige 4. Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus on sama riigi kriisilahendusasutus, kus asub

kindlustusgrupi järelevalve teostaja. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja määramine on

reguleeritud KindlTS §-s 241.

Lõikes 5 on defineeritud kolmanda riigi ametiasutus, kes on sisuliselt kolmanda riigi

finantsjärelevalve asutus või kriisilahendusasutus (ehk asutus, kellel on liidu vastavate pädevate

asutustega analoogsed finantsjärelevalve ja kriisilahenduse ülesanded).

Eelnõu § 4. Kriisilahendustegevuse terminid, kriisiennetusmeede ja kriisiohjemeede

Paragrahvi on koondatud sisult seotud terminid, mida seaduses läbivalt kasutatakse.

Lõigetega 1 ja 2 võetakse üle IRDD direktiivi artikli 2 punktide 29 ja 1 mõisted. IRRD

direktiivis kasutatakse läbivalt termineid kriisilahendustegevus ja kriisilahendus.

Kriisilahendustegevus on laiema tähendusega, hõlmates nii kriisilahenduse algatamise kohta

otsuse tegemist kui ka kriisilahendusmeetmete rakendamist kriisilahenduses oleva ettevõtja

suhtes ning ka FI kriisilahendusõiguste kasutamist. Kriisilahendus on konkreetsemalt

kriisilahendusmeetmete rakendamine kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks (ehk otsus

kriisilahenduse algatamise kohta on juba tehtud).

Kriisilahendusmeetmed on seaduse § 31 lõikes 1.

Lõikes 3 on määratletud kriisiennetusmeetmed (IRRD direktiivi artikli 2 punkti 79

ülevõtmine), viidates FI järgmistele õigustele:

- FI finantsjärelevalveüksusel on õigus nõuda, et kindlustusandja määraks mõistliku tähtaja

jooksul kindlaks, milliseid muudatusi saab ta teha oma majandustegevuses, et kõrvaldada

22

finantsseisundi taastamise ennetavas kavas esinevad puudused või kava rakendamisel

tekkida võivad takistused;

- kui kindlustusandja ei täida nõuetekohaselt eelkirjeldatut, võib FI finantsjärelevalveüksus

teha ettekirjutuse, millega nõuab kindlustusandjalt meetmete võtmist, mida FI peab

vajalikuks ning nõuetekohaseks, arvestades puuduste ja takistuste raskusastet ning

meetmete mõju kindlustusandja majandustegevusele;

- FI finantsjärelevalveüksusel on õigus nõuda kindlustusandjalt kõikide vajalike meetmete

rakendamist, et taastada kuue kuu jooksul solventsuskapitalinõude (SCR) mittetäitmise

tuvastamisest arvates nõuetekohaste omavahendite suurus või muuta oma riskiprofiili, et

tagada SCR täitmine;

- FI finantsjärelevalveüksusel on õigus keelata või piirata varaga seotud tehingud;

- FI kriisilahendusüksusel on õigus nõuda kindlustusandjalt või grupilt meetmeid

kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaoludega tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks.

Lõikes 4 on defineeritud kriisiohjemeede, mis hõlmab nii kriisilahendustegevuse läbiviimist

kui ka erihalduri määramist ja määratud isiku kaudu kriisilahenduses oleva ettevõtja üle

kontrolli omamist (IRRD direktiivi artikli 2 punkti 80 ülevõtmine).

Lõige 5. Kindlustusgrupi kriisilahendus on kas kriisilahendusmeetmete rakendamine

emaettevõtja või kindlustusgruppi järelevalve alla kuuluva kindlustusandja tasandil või

kriisilahendusasutuste vahel kriisilahendusmeetmete rakendamise ja kriisilahendusõiguste

kasutamise koordineerimine seoses kindlustusgrupi ettevõtjaga (IRRD direktiivi artikli 2 punkti

31 ülevõtmine).

Lõikes 6 on defineeritud kriisilahenduses olev ettevõtja. Tegemist on eelnõu § 2 lõigetes 1 ja 2

nimetatud ettevõtjaga, kelle suhtes on algatatud kriisilahendus (IRRD direktiivi artikli 2 punkti

69 ülevõtmine).

Lõige 7. Seaduses kasutatakse läbivalt terminit omandiõiguse instrument, mis võib olla nii

aktsia, osa (nt kindlustusühistute korral), muu omandiõigust tõendav instrument või instrument,

mis on konverteeritav aktsiaks (nt vahetusvõlakiri), osaks või muuks omandiõiguse

instrumendiks või annab õiguse omandada aktsia (nt optsioon), osa või muud omandiõiguse

instrumenti, ning instrument, mis väljendab osalust aktsias, osas või muus omandiõiguse

instrumendis. Omandiõiguse instrument on defineeritud IRRD direktiivi artikli 2 punktis 51.

Omandiõiguse instrumendi omaja on isik, kes omab ettevõtjas omandiõiguse instrumenti ehk

sisuliselt on tegemist ettevõtja omanikuga. Kuigi direktiivi eestikeelses versioonis on kitsalt

osutatud aktsionärile (IRRD direktiivi artikli punkt 52), tuleb arvesse võtta, et ettevõtja

omanikud võivad olla ka osanikud. Kuigi Eestis ei ole hetkel ühtegi kindlustusühistut asutatud,

peavad kriisilahendusreeglid olema kohaldatavad ka selliste ühinguvormide kriisilahenduse

korral.

Lõikes 8 on defineeritud võlainstrument, mis võib olla nii võlakiri kui ka muu väärtpaberina

kaubeldav võlakohustus või võlakohustuslik instrument, mida saab õiguslikult üle anda

(võõrandada). Samuti on võlainstrument, mille alusel tekib võlg (nt laenuleping) või

tunnistatakse võla olemasolu (nt võlatunnistus). Võlainstrument on ka instrument, mis ei loo

veel võlaõigussuhet, aga annab õiguse tulevikus võlg omandada (IRRD direktiivi artikli 2

punkti 39 ülevõtmine).

Lõige 9. Vastuvõtja on defineeritud käesoleva seaduse tähenduses, kuna KindlTS 131 lõige 1

määratleb samuti vastuvõtja, aga kitsamalt kindlustusportfelli vastuvõtja tähenduses. Käesoleva

seaduse tähenduses on tegemist isikuga, kellele antakse kriisilahendusmeetme rakendamisel üle

23

kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid, võlainstrumendid, õigused,

kohustised või nende mistahes kombinatsioon.

Eelnõu § 5. Kindlustuse tagamise skeem, rahastu, avaliku sektori erakorraline

finantstoetus ja muud terminid

Paragrahvi 5on koondatud terminid seoses kriisilahenduse rahastamise ja garantiifondidega.

Lõikes 1 määratletakse kindlustuse tagamise skeem, kelleks Eestis puhul on liikluskindlustuse

seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud LKF ja Tagatisfondi seaduse § 4 lõike 1 punktis 4 nimetatud

pensionilepingute osafond. Kuna piiriülese kriisilahenduse korral võivad olla pildis ka teiste

lepinguriikide kindlustuse tagamise skeemid, on kindlustuse tagamise skeem defineeritud

KKELS-is üldisemalt, viitamata ainult Eesti kindlustuse tagamise skeemidele (IRRD direktiivi

artikli 2 punkti 62 ülevõtmine).

IRRD direktiivi põhjenduspunkti 86 kohaselt ei tohiks direktiivi rakendamine takistada riiklike

kindlustuse tagamise skeemide kooseksisteerimist finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse

raamistikuga, olenemata riiklike kindlustuse tagamise skeemide rahastamisallikast.

Kriisilahendusmeetmete ja -õiguste kasutamine kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes ei

tohiks takistada kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja teistele nõude esitajatele (sh

kahjustatud isikud) hüvitise maksmist nende riiklike kindlustuse tagamise skeemide kaudu.

LKF on liikluskindlustuse garantiifond, võttes vajaduse korral üle pankrotistunud

liikluskindlustuse kindlustusandja kohustused21. Makseraskustes kindlustusandja kohustused

lähevad kehtiva õiguse kohaselt LKF-ile üle alles kindlustusandja lõpetamismenetluse korral

(LKindlTS § 50 lõige 1) ning mitte erirežiimi ehk kriisilahendusmeetmete rakendamise raames.

Kui kriisilahendus käivitub ja otsustatakse, et liikluskindlustuse lepinguid ei õnnestu üle kanda

uuele kindlustusandjale või sildkindlustusandjale, tagab LKF, et kindlustusvõtjate ja

kannatanute nõuded oleksid täidetud. Samal ajal lõpetatakse kindlustusandja ülejäänud tegevus

(nt pankrotimenetluses). Sedasi tagatakse kindlustuskaitse jätkumine või kahjude hüvitamine

liikluskindlustuse valdkonnas. Nimelt lubab seadus kindlustusandja võõrandamise või

sildkindlustusandja meetme rakendamise korral anda üle ka üksnes osa kriisilahenduses oleva

ettevõtja varast, õigustest või kohustistest, misjärel likvideeritakse alles jäänud ettevõtja

tavalises maksejõuetusmenetluses ehk kui peaks tekkima olukord, et üle ei anta

liikluskindlustuse portfelli, siis sekkub LKF.

Kindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus vaid juhul, kui kõik seaduses sätestatud

tingimused on selleks täidetud. Üheks tingimuseks on, et kriisilahendus peab olema avaliku

huvi seisukohast vajalik ning IRRD direktiivi 35 põhjenduspunkti kohaselt tuleks sellisel juhul

arvesse võtta ka kindlustuse tagamise skeemide olemasolu, sest kriisilahendus ei tohi

kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, kahjustatud isikute jne jaoks olla ebasoodsam kui

kindlustusandja pankrot (NCWO põhimõte). Seega peaks FI kriisilahendusüksus muu hulgas

hindama, kas ühe kindlustusliigi nõuete täitmise tagamine kindlustusandja pankroti korral

kaalub üles olukorra, kus kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks oleks asjakohasem

kriisilahenduse algatamine ja vastupidi.

Kui kriisilahendus on siiski kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks vajalik ja pärast

kriisilahendusmeetme rakendamist hinnatakse, kas omandiõiguse instrumentide omajaid,

kindlustusvõtjaid, soodustatud isikuid, õigustatud isikuid ja muid võlausaldajaid oleks tavalise

21 Eesti Liikluskindlustuse Fondi veebileht. Eesti Liikluskindlustuse Fond | Eesti Liikluskindlustuse Fond ja Eesti

Kindlustusseltside Liit

24

maksejõuetusmenetlus korral koheldud paremini, tuleb arvesse võtta ka neid makseid, mida

kindlustusvõtjad, soodustatud isikud ja kahjustatud isikud oleksid kohaldataval juhul saanud

kindlustuse tagamise skeemidest ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi 2009/103/EÜ22 kohastelt hüvitisfondidelt.

Eelnõuga muudetakse LKF rolli kindlustusandja raskustesse sattumise korral ning

võimaldatakse LKF-ile üle anda liikluskindlustuse kindlustusportfell (vt selgitusi LKindlTS

muudatuste juures), kui kindlustusandja suhtes on kehtestatud erirežiim (erirežiimihalduri

otsuse alusel ja LKF nõusolekul). Samuti antakse kriisilahendusasutusele võimalus anda

LKFile sildkindlustusandja ülesanded ja kohustused (tegemist on kriisilahendusasutuse

võimalusega kaaluda kindlustusandja kriisilahenduse korral sellist lahendust, st

kriisilahendusasutusel ei ole kohustust LKF-ile sildkindlustusandja ülesanded üle anda).

Tagatisfondi eesmärk on toetada kindlustusandja pensionilepingute kindlustusportfelli

üleandmist teisele kindlustusandjale. Selleks on Tagatisfondi juurde loodud pensionilepingute

osafond, mille arvel võib toetada pensionilepingute kindlustusportfelli üleandmist teisele

kindlustusandjale, kui kindlustusandja pensionilepingutele vastavate tehniliste eraldiste summa

ületab pensionilepingute kindlustusportfellile vastavat kattevara ning mh kui kindlustusandjale

kehtestatakse kindlustustegevuse seaduse § 146 lõikes 1 sätestatud erirežiim (erirežiim

tähendab ka kriisilahendusmeetmete rakendamist). Seega saab fondi vahendeid kasutada ka

kindlustusandja kriisilahenduse raames pensionilepingute portfelli üleandmise toetamiseks.

Lõige 2. IRRD artikli 81 kohaselt loob iga liikmesriik ühe või mitu rahastut tagamaks, et

kriisilahendusasutuse käsutuses on piisavad rahalised vahendid, mille ta saab oma liikmesriigis

tegevusloa saanud kindlustusandjatelt ning oma territooriumil asuvatelt kolmandate riikide

kindlustusandjate liidu filiaalidelt. Rahastu on defineeritud IRRD artikli 2 punktis 27 ning selle

eesmärgiks on tulemuslik kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste

kasutamine.

Selleks luuakse Tagatisfondi juurde uus osafond (vt selgitusi TFS muudatuste juures).

Lõikega 3 võetakse üle IRRD direktiivi artikli 2 punkt 19. Avaliku sektori erakorralise

finantstoetuse all mõeldakse sisuliselt mistahes vormis riigiabi ehk riigieelarveliste vahendite

kasutamist. Nimelt võib erandjuhul kindlustusandja kriisilahendamiseks vaja minna ka

erakorralist riiklikku rahastust. Nagu osutatud, peaks tegemist olema erakorralise olukorraga

riigi vahendite kasutamiseks. Sellised riiklikud skeemid peavad vastama ELi riigiabi reeglitele.

Käesoleva eelnõuga ei muudeta kehtivat õigust ega looda uusi aluseid avaliku sektori

finantstoetuse andmiseks. Lõige 3 on selgitava iseloomuga ning koondab ühe mõiste alla

kehtivas õiguses ja Euroopa Liidu õiguses juba ette nähtud riigiabi ja muud riigieelarveliste

vahendite kasutamise vormid, mis on ette nähtud, et säilitada või taastada kindlustusandja

jätkusuutlikkus, maksevõimelisus või likviidsus.

Riigiabi on täpsemalt selgitatud ka Rahandusministeeriumi (edaspidi ka RaM) veebilehel23,

osutades, et kuna riigiabi konkreetset definitsiooni Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel

107 lõige 1 ei anna, tuleb otsustamisel, kas tegemist on riigiabiga, lähtuda järgmistest

kriteeriumidest:

- abi antakse riigi, linna või valla vahenditest;

22 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/103/EÜ, 16. september 2009, mootorsõidukite kasutamise

tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (kodifitseeritud versioon) 23 Rahandusministeeriumi veebileht. Riigiabi, 11.12.2025 Riigiabi | Rahandusministeerium

25

- abimeetmel on valikuline iseloom st ta on suunatud teatud ettevõtjale, ettevõtjate grupile

või mingite kindlate kaupade tootmiseks;

- abimeede annab eelise abi saajale;

- abimeede moonutab või võib moonutada konkurentsi ja kaubandust Euroopa Liidu riikide

vahel.

Eelnõu kohaselt:

- ei või kindlustusandja finantsseisundi taastamise ennetavas kavas finantsseisundi

säilitamiseks või taastamiseks ette näha avaliku sektori erakorralise finantstoetuse

kasutamist (§ 7 lõige 7);

- peab kriisilahenduskava sisaldama teavet kriisilahendamise rahastamise võimaluste kohta

eeldusel, et ei kasutata avaliku sektori erakorralist finantstoetust (§ 14 lõike 2 punkt 7);

- hinnatakse kriisilahenduskõlblikkust, eeldamata kriisilahenduse korral avaliku sektori

erakorralise finantstoetuse saamist (§ 19 lõiked 1 ja 4);

- on kriisilahenduseesmärk mh avaliku sektori erakorralise finantstoetuse või muude avalike

vahendite kasutamise vajalikkuse vältimine või vähendamine (§ 25 lõike 1 punkt 4);

- loetakse kindlustusandja raskustes olevaks, kui ta taotleb avaliku sektori erakorralist

finantstoetust (§ 26 lõike 3 punkt 5);

- ei arvestata väärtuse hindamisel võimaliku avaliku sektori erakorralise finantstoetusega

kriisilahenduse ajal (§ 30 lõige 8);

- hüvitise õiguse järelhindamisel ei arvestata avaliku sektori erakorralise finantstoetuse

kasutamist (§ 62 lõige 4).

Üksnes siis, kui kriisilahendusasutuse poolsetest meetmetest ei piisa kriisiolukorra

lahendamiseks, võib tekkida ka vajadus avaliku sektori (riigieelarveliste) finantsvahendite

kasutamiseks (vt selgitusi seletuskirja punktis 2.1.4).

Lõige 4. Paljud seaduses kasutatavad terminid on kasutusel ka KindlTS-is ja FIS-is, mistõttu

kasutatakse neid termineid viidatud seaduste tähenduses. Sedasi võetakse üle järgmised IRRD

direktiivi artikli 2 terminid:

- punkt 2: kindlustusandja (KindlTS § 4 lõige 1);

- punkt 3: edasikindlustusandja (KindlTS § 3 lõige 2, § 15 lõige 1);

- punkt 4: kindlustusvaldusettevõtja (KindlTS § 87 lõiked 6–63;

- punkt 10: kindlustusgrupp (KindlTS § 7, 87 lõige 1);

- punkt 21: kindlustusgrupi järelevalvaja (KindlTS § 87 lõige 3, § 241);

- punkt 24: oluline piiriülene kindlustustegevus (FIS § 4712);

- punkt 28: omavahendid (KindlTS § 55 lõige 1);

- punkt 37: segakindlustusvaldusettevõtja (KindlTS § 87 lõige 7);

- punkt 40: kindlustuslepingust tulenev nõue (KindlTS § 171 lõige 11);

- punkt 41: emaettevõtja (KindlTS § 7);

- punkt 58: esimese taseme omavahendite instrumendid: (KindlTS § 53 lõige 3);

- punkt 59: teise taseme omavahendite instrumendid: (KindlTS § 53 lõige 4);

- punkt 60: kolmanda taseme omavahendite instrumendid: (KindlTS § 53 lõige 5);

- punkt 85: väike ja mittekeerukas kindlustusandja (KindlTS § 451);

- punkt 87: tütarettevõtja (KindlTS § 7).

2. peatükk. Kriisiennetus. Kriisiennetuse põhialuseks on idee, et see on odavam ja tõhusam

kui kriisilahendus. Ennetava meetmena tuleks kindlustusandjatel läbi mõelda, millised

stsenaariumid võivad kahjustada nende stabiilsust ja milliseid meetmeid tuleks selliste

stsenaariumide avaldumisel rakendada. Peatükiga 2 võetakse üle IRRD direktiivi artiklid 7–9

ning osaliselt artiklid 4 ja 17. On oluline, et kindlustusgrupid ja teatud kindlustusandjad

koostaksid finantsseisundi taastamise ennetavad kavad, milles kehtestatakse meetmed, mida

26

kindlustusgrupp ja kindlustusandja peavad võtma, et pärast finantsseisundi olulist halvenemist,

mis võib ohustada tema elujõulisust, saaks finantsseisundi taastada. Kavad on osa

kindlustusandja juhtimissüsteemist.

Eelnõu § 6. Ennetusmeetme kohaldamine ja finantsseisundi taastamise ennetav kava

Paragrahvi eesmärk on sätestada, millised kindlustusandjad peavad koostama finantsseisundi

taastamise ennetavad kavad (edaspidi ka ennetavad kavad).

Lõiked 1 ja 2. FI finantsjärelevalveüksus määrab kindlaks need kindlustusandjad, kes on

kohustatud koostama ennetavad kavad. Sealjuures peavad sellise kava igal juhul koostama need

kindlustusandjad, kelle kohta koostab FI kriisilahendusüksus kriisilahenduskavad (vt selgitusi

§ 13 juures). Ülejäänud kindlustusandjate kindlaksmääramisel võtab FI arvesse

kindlustusandjate suurust, ärimudelit, riskiprofiili, seotust ja asendatavust, tema tegevuse

olulisust teiste lepinguriikide majandusele ning kindlustusandja piiriülest tegevust (eelkõige,

kas tegemist on olulise piiriülese kindlustustegevusega). Näiteks asendatavuse hindamisel

vaatab FI, mil määral on kindlustusvõtjatel ja soodustatud isikutel võimalik kindlustuslepinguid

asendada või vahetada need mõne teise kindlustusteenuse, -lepingu või sarnase finantsteenuse

vastu mõistliku aja jooksul ja mõistlike kuludega, samuti teiste turuosaliste suutlikkust

asendamisnõudlust rahuldada.

Kavade koostamise riiklik kaetus peab olema vähemalt 60% Eesti elukindlustusturu tegevusest

ja 60% kahjukindlustusturu tegevusest. Eelmises lõigus osutatud näitajate põhjal moodustub

„pingerida“ ning alles siis fikseeritakse, millised kindlustusandjad peavad kava koostama, et

oleks 60% turumahu kriteerium täidetud. FI määrab elukindlustusturu väärtuse, liites

elukindlustuse tehnilised eraldised ning kahjukindlustusturu väärtuse määramiseks liidab

kahjukindlustuse brutokindlustusmaksed.

Kindlustusandjate asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse alusel teostatavat

tegevust käsitatakse asjaomase riigi turuosade hulgas, kus kindlustusandjal on tegevusluba.

Kui tegemist on kindlustusandjaga, kes tegeleb nii elu- kui ka kahjukindlustustegevusega, siis