Tagasiside

EELNÕU


Rahvatervishoiu seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadus (tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi koostöö)

§ 1. Rahvatervishoiu seaduse muutmine

Rahvatervishoiu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesoleva seadusega reguleeritakse:
1) riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ülesandeid rahvatervishoiu korraldamisel;
2) ülesandeid, piiranguid ja nõudeid inimeste tervise kaitse tagamiseks;
3) tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostööorganisatsiooni (edaspidi TERVIK) ülesandeid;
4) rahvastiku tervise riiklike andmekogude pidamist;
5) rahvatervishoiu meetmete rahastamist;
6) riikliku ja haldusjärelevalve tegemist seaduses sätestatud nõuete täitmise üle ning nõuete rikkumisega kaasnevat vastutust.“;

2) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) heaolupiirkondi ja heaolupiirkonna koostöökogu (edaspidi ka koostöökogu) ülesandeid;“;

3) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:

„31) valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse osutamist;“;

4) paragrahvi 3 pealkirja muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 3. Mõisted“;

5) paragrahvi 3 täiendatakse lõigetega 4–6 järgmises sõnastuses:

„(4) Heaolupiirkond on ühe maakonna haldusterritoorium Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 2 lõike 1 tähenduses.

(5) Heaolupiirkonna koostöökogu on sotsiaal- ja tervisevaldkonna strateegiline koostöökogu, mis tegutseb igas heaolupiirkonnas.

(6) TERVIK on heaolupiirkonnas tegutsevaid perearstiabi osutajad, haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglaid ning kohaliku omavalitsuse üksusi, aga ka teisi tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutajaid ühendav koostööorganisatsioon.“;

6) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Valdkonnaülene koordinatsiooniteenus on tegevuste kogum, millega tagatakse kompleksse abivajadusega inimesele tervishoiu- ja sotsiaalteenuste lõimitud osutamine, ühine tegevuste planeerimine heaoluplaani abil ning inimese ja tema lähedaste toetamine abisüsteemis liikumisel ja enesejuhtimisel.“;

7) paragrahvi 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠8. Tervise- ja heaoluprofiil

(1) Tervise- ja heaoluprofiil on TERVIKu koostatud heaolupiirkonna rahvatervishoiu, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutamise strateegilise planeerimise alusdokument, milles esitatakse vähemalt järgmine teave:

1) heaolupiirkonna rahvastiku tervise üldandmed;
2) kokkuvõtte heaolupiirkonna peamistest tervise- ja heaolunäitajatest ning peamistest elukaareülestest riski- ja kaitsetegurite näitajatest;
3) kokkuvõte heaolupiirkonna tervishoiu- ja sotsiaalteenuste kasutamise näitajatest;
4) heaolupiirkonna rahvatervishoiu strateegilised tegevusvaldkonnad, tegevussuunad ja mõõdetavad tulemuseesmärgid;
5) heaolupiirkonna tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna strateegilised koostöövaldkonnad, tegevussuunad ja mõõdetavad tulemuseesmärgid TERVIKule;
6) tegevuskava eesmärkide saavutamiseks.

(2) Tervise- ja heaoluprofiili koostamisel ning rakendamisel lähtub TERVIK Tervisekassa, Sotsiaalkindlustusameti, Sotsiaalministeeriumi ja Tervise Arengu Instituudi koostatud ning viimase veebilehel avaldatud juhendist.

(3) Sotsiaalministeeriumi valitsemisala asutus koordineerib riigiülest koostööd tervise- ja heaoluprofiilide koostamisel ning avaldab heaolupiirkondade tervise ja heaolu lühiülevaated oma veebilehel. Iga lõikes 2 nimetatud asutus nõustab TERVIKut tervise- ja heaoluprofiili koostamisel oma pädevuse piires.

(4) TERVIK uuendab tervise- ja heaoluprofiili kord aastas.“;

8) seaduse täiendatakse §-ga 81 järgmises sõnastuses:

„§ 81. Heaolupiirkonna koostöökogu

(1) Koostöökogu moodustatakse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 61 lõikes 2 nimetatud koostööorgani või selle puudumisel maakonnakeskuseks oleva kohaliku omavalitsuse üksuse, kes korraldab koostöökogu tööd, juurde.

(2) Koostöökogu koosseisu kuulub järgmiste asutuste üks esindaja:
1) Sotsiaalministeerium või tema poolt volitatud valitsemisala asutus;
2) Tervisekassa;
3) kõik heaolupiirkonda kuuluvad kohaliku omavalitsuse üksused.

(3) Koostöökogu aruteludesse kaasatakse:
1) TERVIKu esindajatena vähemalt TERVIKu võrgustikujuht, olemasolul koordineerimispiirkondade võrgustikujuhid ning TERVIKusse kuuluvate perearstiabi osutajate esindaja ja haigla esindaja;
2) koostöökogu otsusel teiste asutuste ja huvirühmade esindajad.

(4) Koostöökogu ülesandeks on:
1) tervise- ja heaoluprofiilis toodud heaolupiirkonna rahvatervishoiu strateegiliste tegevusvaldkondade, tegevussuundade ja tulemuseesmärkide ning tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna strateegiliste koostöövaldkondade, tegevussuundade ja tulemuseesmärkide heaks kiitmine;
2) käesoleva lõike punktis 1 toodud eesmärkide saavutamiseks vajaliku tegevuskava heaks kiitmine;
3) käesoleva lõike punktis 1 toodud eesmärkide täitmise seire vähemalt kord aastas.

(5) Koostöökogu võib enne käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1 ja 2 sätestatud heakskiidu andmist teha ettepanekuid tervise- ja heaoluprofiilis toodud strateegiliste tegevussuundade ja tulemuseesmärkide ning tegevuskava muutmiseks.

(6) Koostöökogu langetab otsused käesoleva paragrahvi lõike 2 liikmete vahel konsensuslikult.

(7) Koostöökogu otsused on TERVIKule täitmiseks kohustuslikud.

(8) Koostöökogu liikmetele ei maksta tasu.“;

9) paragrahvi 13 lõike 1 punktis 2 asendatakse sõnad „maakonna või piirkonna tervise- ja heaoluprofiili koostamine“ sõnadega „TERVIKu kaudu tervise- ja heaoluprofiili koostamises ja elluviimises osalemine“;

10) seadust täiendatakse 21. peatükiga järgmises sõnastuses:

„21. peatükk
Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö

§ 131. Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostööorganisatsioon

(1) Igas heaolupiirkonnas on üks TERVIK.

(2) Üle 100 000 elanikuga heaolupiirkonnas võib TERVIKu sees moodustada võrgustikujuhiga koordineerimispiirkondi.

(3) TERVIKute koostöö põhimõtted ning koordineerimispiirkonnad ja nende aruandluse korra kehtestab minister määrusega.

(4) TERVIKu ülesanne on:
1) kogu heaolupiirkonda hõlmava valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse korraldamine;
2) tervishoiu- ja sotsiaalteenuse osutajate koostöö toetamine ning sellest tulenevalt inimesekeskselt tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutamise koostöökorralduse kokku leppimine, ning koordineeritud elluviimise toetamine;
3) tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna ühisele arengule suunatud projektide algatamine ja elluviimine.

(5) TERVIKu koosseisu peavad kuuluma kõik:
1) heaolupiirkonnas asuvad tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 55 lõike 1 alusel kehtestatud haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad, välja arvatud selles nimetatud taastusravihaigla;
2) heaolupiirkonda kuuluvad kohaliku omavalitsuse üksused;
3) perearstiabi osutajad, kelle juures töötavate perearstide teeninduspiirkond kuulub heaolupiirkonda.

(6) TERVIKusse võivad kuuluda ka teised heaolupiirkonna elanikele tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid osutavad isikud.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud osapooled moodustavad TERVIKu koostöökokkuleppe alusel ning määravad endi hulgast osapoole, kes loob oma juriidilise isiku koosseisu TERVIKu ülesannete täitmiseks struktuuriüksuse ja tagab raamatupidamisliku eraldatuse, sõlmides teiste osapooltega vajalikud koostöökokkulepped.“

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud TERVIKu osapool, kelle juriidilise isiku koosseisu kuuluva struktuuriüksuse kaudu TERVIKu ülesandeid täidetakse, võib lisaks TERVIKu ülesannetele antud struktuuriüksuse kaudu osutada valdkonnaülest koordinatsiooniteenust.

(9) TERVIKu tegevusest saadav tulu ei kuulu jaotamisele ning seda kasutatakse täies ulatuses TERVIKu ülesannete täitmisesse ja arendamisse.“;

11) paragrahvi 131 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) TERVIKu ülesanne on ellu viia tervise- ja heaoluprofiilis sätestatud ning koostöökogu poolt käesoleva seaduse § 8¹ lõike 4 punkti 1 alusel heaks kiidetud strateegilised suunad ja eesmärgid, sealhulgas:
1) koostöökogu poolt heaks kiidetud tervise- ja heaoluprofiilis seatud eesmärkide saavutamiseks tegevuskava koostamine;
2) kogu heaolupiirkonda hõlmava valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse korraldamine;
3) tervise- ja heaoluprofiilil põhineva rahvastikupõhise riskijuhtimise rakendamine ning sellest lähtuv tervisedenduse ja ennetustöö kavandamine ning riskirühmade toimetuleku toetamine;
4) tervishoiu- ja sotsiaalteenuse osutajate koostöö toetamine ning sellest tulenevalt inimesekeskselt tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutamise koostöökorralduse kokku leppimine, koordinatsioon ning elluviimise toetamine;
5) tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutamise valmisoleku koordineerimine;
6) tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna ühisele arengule suunatud projektide algatamine ja elluviimine;
7) kokkulepitud eesmärkidega seotud tulemuste seire ja aruandlus koostöökogule.“;

12) paragrahvi 131 täiendatakse lõigetega 71 ja 72 järgmises sõnastuses:

„(71) TERVIKu võib moodustada ka nii, et heaolupiirkonda kuuluvad kohaliku omavalitsuse üksused ühiselt või vähemalt üks käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 1 või 3 nimetatud osapooltest koos heaolupiirkonda kuuluvate kohaliku omavalitsuse üksustega asutavad eraldiseisva juriidilise isiku. Need osapooled, kes ei osale juriidilise isiku asutamises, ei kuulu omanike ringi ega liikmete hulka, sõlmivad TERVIKuga koostöökokkuleppe.

(72) Käesoleva paragrahvi lõike 71 alusel moodustatud TERVIKul ei või olla muud tegevusala kui käesolevas paragrahvis nimetatud tegevused, valdkonnaülene koordinatsiooniteenus ning sotsiaal- ja tervishoiuteenuste osutamine, välja arvatud eriarstiabi, perearstiabi ja kiirabi.“;

13) seadust täiendatakse §-dega 132–134 järgmises sõnastuses:

„§ 132. Koordineerimist vajava olukorra märkamine

(1) Tervishoiutöötaja või kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja (edaspidi koos teavitaja) täidab märkamislehe, kui ilmneb, et inimesel esinevad terviseprobleemid koos oluliste sotsiaalsete raskustega ning esineb põhjendatud kahtlus, et inimene ei suuda neid iseseisvalt lahendada ja vajab valdkondade ülest teenuste koordineerimist.

(2) Märkamisleht suunatakse terviseteejuhile, kes osutab teenust:
1) tervisekeskuses, kus osutab teenust perearst, kelle nimistusse inimene kuulub, või inimese rahvastikuregistrijärgsele elukohale kõige lähemal asuvas tervisekeskuses;
2) tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 55 lõike 1 alusel kehtestatud haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglas, kus inimene saab märkamislehe koostamise ajal statsionaarset ravi.

(3) Märkamislehele märgitakse järgmised andmed:
1) inimese üldandmed;
2) riskirühma tunnus;
3) inimese funktsionaalsete piirangute lühikirjeldus;
4) inimese tervisealase probleemi lühikirjeldus;
5) inimese sotsiaalse probleemi lühikirjeldus;
6) teavitaja poolne hinnang inimese olukorrale.

(4) Märkamislehe täpne andmekoosseis kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 592 lõike 2 alusel kehtestatud määrusega.

§ 133. Valdkonnaülene koordinatsiooniteenus

(1) Valdkonnaülest koordinatsiooniteenust osutatakse inimesele, kes vajab oma terviseseisundi ja sotsiaalse olukorra tõttu mitme valdkonna koostööd.

(2) Terviseteejuht kutsub käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud inimese valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse nõustamisele ja vajaduse hindamisele märkamislehe andmete alusel omal algatusel.

(3) Valdkonnaülest koordinatsiooniteenust pakub terviseteejuht inimese nõusolekul, et tagada terviklik ja koordineeritud tugi tervishoiu- ja sotsiaalteenuste kasutamisel. Kui inimene nõusolekut ei anna, lõpetatakse andmete edasine töötlemine.

(4) Terviseteejuht täidab valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse osutamisel järgmisi ülesandeid:
1) hindab inimese valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse vajadust;
2) moodustab tugimeeskonna, kuhu kuuluvad vähemalt inimese raviarst, perearst, pereõde ja rahvastikuregistrisse kantud elukohajärgse kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja või muu asjakohase kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ja olemasolul inimese seaduslik esindaja;
3) koostab inimesele vajaduse korral tervise infosüsteemis heaoluplaani, arvestades käesoleva lõike punktis 2 nimetatud tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistide soovitusi;
4) selgitab inimesele heaoluplaani sisu;
5) motiveerib inimest tervise- ja heaolu eesmärkide saavutamisel;
6) toetab inimese liikumist erinevate teenuste vahel ja heaoluplaani elluviimist;
7) hindab heaoluplaani täitmist.

(5) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega täpsustatud terviseteejuhi ülesanded, nõuded valdkonnaülesele koordinatsiooniteenusele, selle eesmärgile ja sisule, sealhulgas sihtrühmale, teenuse osutajale ja tegevustele, mis on vajalikud teenuse eesmärgi saavutamiseks.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 2 alusel moodustatavasse tugimeeskonda võivad lisaks kuuluda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja või muu tervishoiu- ja sotsiaalteenuse osutaja, kui terviseteejuht seda vajalikuks peab. Inimese nõusolekul võib tugimeeskonda kaasata perekonnaliikmeid ja muid inimese lähedasi.

(7) Valminud heaoluplaani kinnitab terviseteejuht ja inimene. Inimese antud kinnitus sisaldab nõusolekut, et käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 2 ja lõike 6 alusel moodustatud tugimeeskonna liikmetele antakse ligipääs heaoluplaanile ja tegevuskavale. Kui inimene kinnitust ei anna, lõpetatakse andmete edasine töötlemine.

§ 134. Heaoluplaan ja tegevuskava

(1) Käesoleva seaduse § 133 lõike 2 punktis 3 nimetatud heaoluplaan kajastab:
1) abivajaja tervise- ja heaolueesmärke, nende saavutamiseks antud soovitusi, teenusevajadusi ning määratud teenuseid, ravimiskeemi ja abivahendeid;
2) tegevuskava, mis sisaldab tegevusi, mis on vajalikud heaoluplaanis kirjeldatud eesmärkide saavutamiseks.

(2) Heaoluplaani alusel koostatud tegevuskava täiendatakse terviseteejuhi ja käesoleva seaduse § 133 lõike 4 punkti 2 ja lõike 6 alusel moodustatud tugimeeskonna liikmete poolt inimesele valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse raames planeeritavate ja osutatavate teenuste ning abivajaduse täiendava informatsiooniga.

(3) Heaoluplaani ja tegevuskava täpsem andmekoosseis kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 592 lõike 2 alusel kehtestatud määrusega.“;

14) paragrahvi 133 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Valdkonnaülest koordinatsiooniteenust osutatakse inimesele järgmistel juhtudel:
1) inimene vajab oma terviseseisundi ja sotsiaalse olukorra tõttu mitme valdkonna koostööd;
2) inimesel on käesoleva seaduse § 135 alusel tuvastatud kõrgenenud tervishoiuteenuste kasutamise risk ja sotsiaalse toimetuleku probleemid.“;

15) seadust täiendatakse §-ga 135 järgmises sõnastuses:

„§ 135. Rahvastikupõhine riskihaldus

(1) Riskirühm käesoleva seaduse tähenduses on elanikkonna grupp, kellel on või võib välja areneda terviseprobleem, mis põhjustab olulisi funktsionaalseid piiranguid suhtluses, liikumises, iseseisvas toimetulekus ja enda tervise eest hoolitsemises ning toob kaasa kõrgenenud tervishoiuteenuste kasutamise riski.

(2) Kõrgenenud tervishoiuteenuse kasutamise riski välja selgitamiseks teostab Tervisekassa automaatset andmetöötlust, kasutades järgmisi Tervisekassa andmekogu andmeid:
1) retseptiandmed;
2) raviarved.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmetöötluse tulemusena genereeritakse inimese kohta riskirühma tunnus, mille alusel jaotatakse ta vastavasse gruppi ning vastav tunnus edastatakse tervise infosüsteemi.

(4) Inimese kõrgenenud tervishoiuteenuse kasutamise riski hindamise metoodika ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

16) paragrahvi 22 pealkirjast jäetakse välja sõnad „tervishoiu- ja“;

17) paragrahvi 22 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „haiglas,“;

18) paragrahvi 22 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „haiglas ja“;

19) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) TERVIKuga seotud kulusid rahastatakse Euroopa Liidu või muudest toetustest.“;

20) paragrahvi 31 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) TERVIKu juhtimise ja toimimisega seotud kulude eest tasub Tervisekassa ravikindlustuse vahenditest TERVIKuga sõlmitud TERVIKu rahastamise lepingu alusel.“;

21) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Valdkonnaülest koordinatsiooniteenust rahastatakse ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud tingimustel.“;

22) paragrahvi 31 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:

„(6) Paragrahvi 131 lõike 2 punktis 3 nimetatud eesmärkide täitmise eest võib TERVIKule ette näha tulemustasu. Tulemustasu makstakse TERVIKule välja eraldi sihtkontole ja seda võib kasutada 81 lõike 4 punkti 1 alusel heaks kiidetud rahvatervishoiu eesmärkide saavutamiseks.

(7) TERVIKu rahastamise korra ja tasu arvutamise metoodika kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

23) seaduse 8. peatüki 1. jagu loetakse 2. jaoks ning 8. peatükki täiendatakse 1. jaoga järgmises sõnastuses:

„1. jagu
Seaduse rakendamine

§ 382. TERVIKu loomine

(1) Käesoleva seaduse §-s 131 sätestatud nõuetele vastavad TERVIKud peavad olema igas heaolupiirkonnas moodustatud hiljemalt 2027. aasta 1. juuliks.

(2) TERVIK loetakse moodustatuks ning käesoleva seaduse § 131 lõikes 5 nimetatud osapooltel on kohustus oma heaolupiirkonna TERVIKuga liituda, kui sellesse kuuluvad vähemalt:
1) üks heaolupiirkonnas asuv tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 55 lõike 1 alusel kehtestatud haiglavõrgu arengukavas nimetatud haigla;
2) kaks kolmandikku heaolupiirkonda kuuluvatest kohaliku omavalitsuse üksustest;
3) üks neljandik heaolupiirkonna nimistuid teenindavatest perearstiabi osutajatest.

(3) Juhul kui heaolupiirkonnas ei ole TERVIKud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätesatud tähtajaks moodustatud, on TERVIKu moodustamise kohustus heaolupiirkonna tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 55 lõike 1 alusel kehtestatud haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglal kahe kuu jooksul. Juhul kui heaolupiirkonnas on mitu haiglavõrgu haiglat, on vastav kohustus madalama etapi haiglal, välja arvatud selles nimetatud taastusravihaiglal.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 või 3 kohaselt moodustatud TERVIKuga sõlmib Tervisekassa koostööleppe, mille kohaselt võtab Tervisekassa alates 2028. aasta 1. maist üle TERVIKuga seotud rahastamise kohustuse.“.

§ 2. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 14 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Perearstiabi osutaval äriühingul ei või olla muud tegevusala peale:
1) perearstiabi ning iseseisva füsioteraapia, logopeedilise ravi, psühholoogilise ravi, õendusabi ja ämmaemandusabi ning sotsiaalteenuste osutamise, tervishoiualase õppe- ja teadustöö ning kinnisasja kasutusse andmise;
2) valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse, kui perearstiabi osutav äriühing on osapool, kelle juriidilise isiku koosseisu kuuluva struktuuriüksuse kaudu rahvatervishoiu seaduse § 131 mõistes tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostööorganisatsiooni ülesandeid täidetakse.“;

2) paragrahvi 22 lõiget 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Haiglat pidaval aktsiaseltsil ja sihtasutusel ei või olla muud tegevusala peale:
1) eriarstiabi, kiirabi ning iseseisva füsioteraapia, logopeedilise ravi, psühholoogilise ravi, õendusabi ja ämmaemandusabi ning sotsiaalteenuste osutamise, tervishoiualase õppe- ja teadustöö, haiglaapteegi pidamise, tervishoiuvaldkonna vajadusteks moodustatud riigi tegevusvaru (edaspidi riigi tervishoiuvaru) käitlemise, täisvere ja verekomponentide tootmise, rakkude, kudede ja elundite hankimise ja käitlemise ning kinnisasja kasutusse andmise;
2) valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse, kui käesoleva seaduse § 55 lõike 1 alusel kehtestatud haiglavõrgu arengukavas nimetatud haigla on osapool, kelle juriidilise isiku koosseisu kuuluva struktuuriüksuse kaudu rahvatervishoiu seaduse § 131 mõistes tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostööorganisatsiooni ülesandeid täidetakse.“;

3) paragrahvi 591 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „juhtimiseks“ tekstiosaga „, ning andmeid valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse osutamiseks ja riskirühma kuulumise kohta“;

4) paragrahvi 591 lõiget 4 täiendatakse punktiga 32 järgmises sõnastuses:

„32) rahvatervishoiu seaduse alusel inimese märkamislehe, tegevuskava ja heaoluplaani andmeid;“;

5) paragrahvi 591 lõike 4 punkti 32 täiendatakse pärast sõna „heaoluplaan“ sõnadega „ning riskirühma kuulumise“;

6) paragrahvi 591 lõiget 5 täiendatakse punktidega 33 ja 34 järgmises sõnastuses:

„33) heaoluplaane ja tegevuskavasid 30 aastat;
34) märkamislehti kolm aastat;”;

7) paragrahvi 592 lõige 13 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(13) Tervishoiuteenuse osutajal on õigus edastada tervise infosüsteemi:
1) rahvatervishoiu seaduse §-s 132 sätestatud märkamislehe ja §-s 134 sätestatud tegevuskava andmeid;
2) isikuandmeid tarkvaralahenduse kasutamiseks vastavalt käesoleva seaduse § 591 lõike 3 alusel kehtestatud tervise infosüsteemi põhimääruses sätestatule.”;

8) paragrahvi 592 täiendatakse lõigetega 15 ja 16 järgmises sõnastuses:

„(15) Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajal on õigus edastada tervise infosüsteemi rahvatervishoiu seaduse §-s 132 sätestatud märkamislehe ja §-s 134 sätestatud tegevuskava andmeid.

(16) Terviseteejuht edastab tervise infosüsteemi valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse osutamise raames koostatud rahvatervishoiu seaduse §-s 134 sätestatud heaoluplaani ja tegevuskava andmed.”;

9) paragrahvi 593 täiendatakse lõigetega 54–58 järgmises sõnastuses:

„(54) Tervise infosüsteemis olevatele märkamislehe andmetele on juurdepääs:
1) märkamislehe esitanud rahvatervishoiu seaduses §-s 132 nimetatud teavitajal,
2) terviseteejuhil, kellele märkamisleht on suunatud.

(55) Rahvatervishoiu seaduse §-s 135 sätestatud riskirühma tunnuse andmetele on juurdepääs:
1) kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajal märkamislehe täitmise eelduste kontrollimiseks;
2) terviseteejuhil koordinatsiooniteenuse osutamiseks, ennetustöö ja tervishoiuteenuse osutamise korraldamiseks.

(56) Rahvatervishoiu seaduse § 133 lõikes 2 nimetatud terviseteejuhil on juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele inimese saatekirja ning retsepti, meditsiiniseadmetele ja abivahendite väljakirjutamise andmetele, samuti heaoluplaani andmetele koordinatsiooniteenuse nõustamise ettevalmistamiseks ning epikriisidele heaoluplaani koostamiseks.

(57) Rahvatervishoiu seaduses §-s 132 nimetatud teavitajatel on juurdepääs tervise infosüsteemis olevatel koordinatsiooniteenuse osutamise otsuse andmetele märkamislehe korduva koostamise vältimise kontrollimiseks.

(58) Rahvatervishoiu seaduse §-s 134 sätestatud heaoluplaani ja tegevuskava andmetele on koodinatsiooniteenuse osutamiseks juurdepääs järgmistel isikutel:
1) rahvatervishoiu seaduse § 133 lõike 4 punktis 2 nimetatud isikutel;
2) rahvatervishoiu seaduse § 133 lõikes 6 nimetatud isikutel heaoluplaani koostamisse kaasamisel inimese nõusolekul.“.

§ 3. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. juulil.

(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 3, 6, 13 ja 21 ning § 2 punktid 3, 4 ja 6–9 jõustuvad 2027. aasta 1. septembril.

(3) Käesoleva seaduse § 1 punktid 2, 7–9, 11, 12, 14, 15, 20 ja 22 ning § 2 punkt 5 jõustuvad 2028. aasta 1. mail.




Lauri Hussar
Riigikogu esimees

­­­­­­­­­­­­­­­­Tallinn, ”.…” …………….. 2026. a
___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2026. a

(allkirjastatud digitaalselt)



Rahvatervishoiu seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi koostöö) seletuskiri


1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eesti tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem toimivad täna liialt eraldiseisvalt. See raskendab abi andmist inimestele, kes vajavad korraga mõlema valdkonna tuge. Kehtivas õiguses ei ole piisavalt selgelt reguleeritud, kuidas peavad kohalik omavalitsus (KOV), perearst ja haiglad tegema süsteemset koostööd. Seda takistab ka puudulik andmevahetus, mille tõttu võib abi hilineda või olla dubleeriv. Eelnõuga muudetakse rahvatervishoiu seadust (edaspidi RTHS) ja tervishoiuteenuse korraldamise seadust (edaspidi TTKS), et asendada senine vabatahtlik koostöö kohustusliku ja rahastatud koostöömudeliga.

Eelnõu eesmärk on luua õiguslik ja organisatoorne raamistik tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostööks lisaks rahvatervishoiule ka teenuseosutamise koordineeritud planeerimises ja arendamises. Soovitakse tagada, et abi planeerimine ja osutamine lähtuks piirkonna elanike tegelikest vajadustest ning et kompleksse abivajadusega ja riskirühmadesse kuuluvad inimesed saaksid koordineeritud tuge, mis aitab ennetada nende olukorra halvenemist ning vähendab vajadust kulukate tervishoiu- ja sotsiaalteenusete järele. Välditava ja madala lisandväärtusega ravi ärahoidmisest säästetud ressursid soovitakse suunata vähemalt osaliselt tervisedendusse ja haiguste ennetusse, sh riskikäitumise ennetamisse.

Eelnõuga nähakse ette viis peamist muudatust:
• Luuakse heaolupiirkonnad, mis toimivad maakonna tasandil tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna strateegilise koostöö raamistikuna. Igas heaolupiirkonnas moodustatakse koostöökogud. Koostöökogu asendab killustunud koostöö ühe selge strateegilise juhtimisformaadiga, tuues kokku riigi esindajad (Sotsiaalministeerium või tema volitatud valitsemisala asutus, Tervisekassa) ja KOVide juhid.
• Tervise- ja heaoluprofiili täiendatakse nii, et see seob elanikkonna tegeliku olukorra ja vajadused teenuste kasutuse ja kuludega, võimaldades teha paremini põhjendatud juhtimis- ja rahastusotsuseid.
• Igasse heaolupiirkonda (maakonda) luuakse hiljemalt 1. juuliks 2027 tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna teenuseosutajate koostööorganisatsioonid (edaspidi TERVIK). TERVIK ühendab KOVid, perearstid ja haiglad ühtseks võrgustikuks, mis tegutseb koostöökogu poolt heaks kiidetud ühtsete eesmärkide täitmise nimel ja mille raames on võimalik koostööd toetada ja motiveerida läbipaistvatel alustel.
• Sätestatakse seadusega valdkonnaülese koordinatsiooni teenuse kasutuselevõtt ja seda osutava spetsialisti terviseteejuhi roll ja ülesanded. Terviseteejuht koostab riskirühma kuuluvale kompleksse teenusvajadusega inimesele heaoluplaani, mis koondab inimese sotsiaal- ja terviseprobleeme puudutava info ühte vaatesse ning seob inimesele arusaadavate ja oluliste eesmärkidega. See võimaldab inimesel oma probleemidega paremini toime tulla, spetsialistidel näha tervikpilti ja toetada inimest liikumisel teenuseosutajate ja süsteemide vahel.
• Tervisekassa roll ei ole enam ainult ravi rahastamine, vaid ka süsteemi suunamine läbi TERVIKute nii, et välditakse väheväärtuslikku ja välditavat ravi ning suurendatakse ennetust ja tervisedendust (riskirühmade varajane märkamine rahvastikupõhise riskijuhtimise abil, krooniliste haiguste parem juhtimine, kogukonnapõhine ennetus ja tervisedendus).

Eelnõu mõjutab halduskoormust. Täpsem kirjeldus halduskoormuse muutustest on esitatud seletuskirja punktis 6.2. Uue süsteemi käivitamine toob KOVidele ja teenuseosutajatele kaasa ajutise koormuse tõusu organisatsioonide loomisel ja senise koostöökorralduse reorganiseerimisel. Koostöökokkulepped organisatsioonide vahel ja ühiselt korraldatud arendus- jm funktsioonid peaksid hakkama halduskoormust peale ümberkorraldusi taas vähendama Lisandub tervishoiu- ja sotsiaaltöötaja kohustus uute andmeväljade (märkamisleht) täitmisel. Märkamisleht täidetakse, kui inimene on kas ambulatoorsel või statsionaarsel tervishoiuteenusel või KOV sotsiaaltöötaja poole pöördunud. Perearstil on kehtiva TTKS alusel õigus kutsuda inimene oma vastuvõtule. Perearstile kuvatav patsiendi riskitunnus hakkab perearstile edaspidi märku andma kõrgenenud tervishoiuteenuse kasutamise riskist ja sellega kaasnevast vajadusest inimene oma vastuvõtule kutsuda. Sellise proaktiivse abivajadust märkava teenuseosutamise tulemusel jõuavad perearsti juurde ja koordinatsiooniteenusele inimesed, kes ise perearsti poole ei pöörduks. See võib suurendada perearsti ja tema meeskonna koormust. Olemasolevate tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate halduskoormus väheneb oodatavalt seoses sellega, et välditakse dubleerivaid menetlustoiminguid kompleksse abivajadusega riskirühma kuuluva inimese vajaduste hindamises ning vähendatakse välditavaid tegevusi läbi turvalise infovahetuse. Samuti vähendatakse ajakulu inimesele määratud sobiliku jätkuteenuse otsimiseks, selgitustööks ning järelkontrollideks, kas inimene ikka jõudis tarvilikule jätkuteenusele, kas ta sai aru, mida on vaja teha, kas tema abivajadus sai lahendatud jms. Info liigub automaatsemalt ning koordinatsiooniga tegeleb spetsiaalne töötaja (terviseteejuht), võttes enda peale koormuse, mis on seotud inimese toetamisega süsteemis orienteerumisel ja sujuval liikumisel, vabastades tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate aega nende põhitööks.
TERVIKute tegevust ja terviseteejuhi tööd hakkab rahastama Tervisekassa.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja selle seletuskirja valmistasid ette tervise- ja sotsiaalvaldkonna integratsiooni juht Anneli Taal ([email protected]), sotsiaaltöö korralduse poliitika juht Gerda Kiipli-Hiir ([email protected]), hoolekandeteenuste poliitikajuht Sirlis Sõmer-Kull ([email protected]), tervisepoliitika juhtivanalüütik Kadri Keller ([email protected]), hoolekande osakonna nõunik Anu Õun ([email protected]).
Eelnõu juriidilise ekspertiisi tegi Sotsiaalministeeriumi õigusloome ja isikuandmete kaitse nõunik Lily Mals ([email protected]).

Eelnõu keeletoimetatakse pärast esimest kooskõlastusringi.

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga, mille kohaselt esitatakse hiljemalt 2026. aasta II kvartalis Vabariigi Valitsusele seaduste muutmise eelnõu heaolupiirkondade moodustamiseks ja tervishoiu- ja sotsiaalteenuste koostöös korraldamiseks.

Eelnõu koostamisel on lähtutud järgmistest riigisisestest strateegiadokumentidest:
• Riigi pikaajaline arengustrateegia „Eesti 2035“1;
• Rahvastiku tervise arengukava 2020-2030 (RTA)2;
• Heaolu arengukava 2023-20303.

Eelnõuga muudetakse järgmisi seaduseid:
1) RHTS, avaldamismärkega RT I, 17.03.2026, 8
2) TTKS, avaldamismärkega RT I, 17.03.2026, 2

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogus lihthäälteenamus.

Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses ning selle kohta on koostatud täpsem mõjuanalüüs käesoleva eelnõu seletuskirja 6. punktis.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on muuta tervishoiu- ja sotsiaalteenused inimkeskseks, terviklikuks ja ressursisäästlikuks. Praegune süsteem keskendub üksikteenuste osutamisele, mitte terviklikule abivajadusele, ning on valdavalt reaktiivne (abi antakse mh alles pöördumisel). Uus mudel liigub proaktiivsele riskirühmade haldusele, kus fookus on õigeaegsel märkamisel ja teenuse osutamisel sobilikul tasandil, pannes rõhku inimese terviseteadlikkuse parandamisele, ennetustööle ning tervise- ja sotsiaalprobleemide ärahoidmisele.
Tänane süsteem on kujunenud viisil, kus riigil on keskne roll probleemide lahendamisel ja abi osutamisel, samas kui inimese enda roll tervise ja heaolu hoidmisel ning ennetuses on sõnastatud tagasihoidlikumalt. Planeeritavate muudatustega suunatakse süsteem riigikeskselt abi osutamiselt inimese enesejuhtimise ja iseseisva toimetuleku toetamisele. Süsteemne koostöö tugivõrgustikuga ja abivajava inimese teadlikkuse tõstmine loovad eelduse, et inimene võtab oma tervises ja toimetulekus suurema vastutuse.

Eesti tervishoiusüsteem on valdavalt tsentraalselt juhitud ning vastutus teenuste korralduse ja tulemuste eest on peamiselt riigi tasandil. Sotsiaalvaldkonnas on teenuste korraldamise peamine vastutus seevastu KOVidel. Eesmärk on riigi ja KOVide juhid maakonna tasandil kokku tuua, et toetada mõlema valdkonna ühtseid arengusuundi ja anda võimalus regulaarseks infovahetuseks. Valdkondade paremaks planeerimiseks ja tulemuste seireks luuakse täiendatud tervise- ja heaoluprofiili alusel ka vajalikud tööriistad.

Kuigi ka praegu kehtiv õiguslik raamistik annab KOVidele võimalusel teenuseid ühiseid korraldada, tegutsevad KOVid sotsiaalteenuste korraldamisel pigem eraldiseisvalt, mis võib piirata teenuste kättesaadavust, kvaliteeti ja ressursside tõhusat kasutamist. Seetõttu on eesmärk tugevdada KOVide vahelist piirkondlikku koostööd, et koondada kompetentsi ja ressursse ning kujundada lahendusi, mis parandavad abi järjepidevust ja kvaliteeti inimese vaatest.

Esmatasandi tervishoid, eriarstiabi, kiirabi, sotsiaalteenused ja tervisedendus toimivad täna killustunult. Tervise Arengu Instituut pakub analüütilist ja teadmuspõhist tuge nii tervisedenduse kui ka universaalse4 ja esmase ennetuse5 kujundamiseks, sealhulgas erinevaid andmeid nii riskiteguritest kui ka erinevatest sihtrühmadest. Samas puudub ühtne ülevaade piirkonna kompleksse teenusvajadusega riskirühmadest, ning kokkulepitud arusaam, kuidas neid sihtrühmi käsitleda – milline koostöö on vajalik ning milliste eesmärkide ja panustega. Sageli puudub teenuseosutajatel ülevaade oma piirkonna võimalikest koostööpartneritest – ei teata, mis teenuseid kus osutatakse, enamasti puudub valdkondadeülene toimiv teenusepakkujate võrgustik. Eesmärk on muuta teenuseosutajate ja KOVide koostöö tavapäraseks osaks süsteemi toimimisest, mille tulemusel oleks esmatasandi tervishoiuteenuste, sotsiaalteenuste ja eriarstiabi osutamine koordineeritud ning lõimitud ennetuse ja kogukonna abiga.

Teenuseosutajaid rahastatakse eraldiseisvalt peamiselt teenuse-, juhtumi- või nimistupõhiselt. Selline rahastusmudel ei motiveeri sotsiaal- ja tervishoiuteenuse osutajaid seadma ühiseid eesmärke, leppima kokku abivajaja ühelt teenuselt teisele liikumise korralduses, vältima dubleerimist ega looma inimesekeskseid lahendusi. Eesmärk on luua võimalus rahastada koostööpartnerite poolt osutatavat abi ühiste tulemuste alusel. Näiteks nähakse TERVIKule ette tulemuspõhine lisarahastus või boonus kavandatud eesmärkide saavutamisel. See loob motivatsiooni teha valdkondadeülest koostööd ja sõlmida selgeid koostöökokkuleppeid inimkesksete eesmärkide saavutamiseks.

Eestis on tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna infosüsteemid eraldatud. Inimesel endal puudub võimalus pääseda ligi terviklikule infole ühest keskkonnast, mistõttu tuleb tal pöörduda eraldi nii tervishoiu- kui sotsiaalsüsteemi poole. Ka seal ei ole info täna inimese vaates koondatud, vaid tuleb osata seda otsida ja tõlgendada. Eesmärk on kasutusele võtta heaoluplaan, mis koondab inimese jaoks olulise info, soovitused, juhised ning määratud teenused, ravimid ja abivahendid mõlema valdkonna infosüsteemidest. Siiski ei piisa ainult andmete koondamisest infosüsteemidest, heaoluplaani teeb andmete kogumist plaaniks see, et seal on kirjeldatud inimese tervise ja sotsiaalalased eesmärgid ning ka inimese enda ülesanded nende eesmärkide saavutamisel. Oma heaoluplaanile alla kirjutades kinnitab inimene, et ta on selle sisust aru saanud ja et ta on ka ise valmis oma tervise ja heaolu paranemisse panustama. Lahendus toetab inimese terviseteadlikkust ning võimet võtta suurem vastutus oma heaolu ja tervise eest. Heaoluplaan ja sellega seotud tegevuskava on koordineeritud teenuseosutamise perioodil ühine töövahend ka inimese tugimeeskonnale, kuhu kuuluvad tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistid.

Terviseteejuht, kelle ülesanne on heaoluplaani koostamine, on spetsiaalse täienduskoolituse läbinud spetsialist, kellel on ligipääs mõlema valdkonna minimaalselt vajalikule infole. Heaoluplaan koostatakse riiklike infosüsteemide andmete ja spetsialistide sisendi põhjal koostöös inimesega, lähtudes tema vajadustest ja eesmärkidest.

Eesmärkide saavutamiseks tehakse eelnõu alusel õigusruumis järgmised muudatused:
1. Luuakse uus koostöömudel tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna vahel
• Kehtestatakse maakonna põhised heaolupiirkonnad.
• Moodustatakse igas heaolupiirkonnas tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöökogu, kes kiidab heaks piirkonna tervise- ja heaoluprofiilis toodud heaolupiirkonna rahvatervishoiu strateegiliste tegevusvaldkondade tegevussuunad ja tulemuseesmärgid ning tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna strateegiliste koostöövaldkondade tegevussuunad ja tulemuseesmärgid.
• Kehtestatakse nõue moodustada igas heaolupiirkonnas TERVIK ja tagatakse TERVIKule ressursid teenuseosutajate koostöö korraldamiseks ning piirkonna tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koordineeritud arengu toetamiseks.
2. Kehtestatakse TERVIKu moodustamise kord, roll ja kohustused
• Kehtestatakse perearstiabi teenuse osutajate, KOVide ja haiglavõrgu arengukava haiglate kohustus kuuluda TERVIKusse. Teiste teenuseosutajate liitumine on vabatahtlik, kuid oluline terviklike teenusteekondade tagamiseks.
• TERVIK vastutab heaolupiirkonnas koostöökogu poolt heaks kiidetud eesmärkide elluviimise eest; koordineerib KOVide ja teenuseosutajate koostööd valdkondade ühtsel arendamisel; rakendab rahvastikupõhist riskijuhtimist riskirühmade ühiseks käsitlemiseks; toetab tervishoiu- ja sotsiaalteenuste integreeritud osutamist, korraldades valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse osutamist heaolupiirkonnas; tagab infovahetuse ja kommunikatsiooni ning annab aru eesmärkide saavutamise kohta heaolupiirkonna koostöökogule.
3. Kehtestatakse valdkonnaülene koordinatsiooniteenus
• Luuakse terviseteejuhi roll.
• Võetakse kasutusele märkamisleht ja heaoluplaan.
• Kirjeldatakse minimaalsed tugimeeskonnad inimese valdkonnaüleseks juhtumipõhiseks toetamiseks. Teenus põhineb inimese nõusolekul.
4. Rakendatakse rahvastikupõhine riskihaldus
• Võetakse kasutusele kõrgenenud tervishoiuteenuse kasutamise riski hindamise süsteem.
• Võimaldatakse Tervisekassa andmete kasutamine riskirühmade tuvastamiseks.
• Võimaldatakse riskitunnuse kuvamine tervise infosüsteemis teenuste paremaks korraldamiseks ja proaktiivseks pakkumiseks.
5. Muudetakse andmetöötluse ja infosüsteemide regulatsiooni
• Tervise infosüsteemi lisatakse riskirühma, märkamislehe, heaoluplaani ja sellega seotud tegevuskava andmed. Sätestatakse andmete säilitamise tähtajad.
• Antakse tervishoiutöötajatele ja KOV sotsiaaltöötajatele õigus edastada tervise teejuhile märkamislehe alusel piiratud infot inimese kompleksse abivajaduse kohta, mis on aluseks valdkonnaülese koordinatsiooni teenuse algatamisele.
• Sätestatakse terviseteejuhtide roll koostada inimesele heaoluplaan ja hallata heaoluplaani elluviimisega seotud meeskonnatööd sh moodustada inimese tugimeeskond ja hallata tugimeeskonna liikmete ligipääsu inimese heaoluplaanile ja sellega seotud tegevuskavale kooskõlas inimese nõusolekuga.
• Antakse inimese perearstile ja pereõele, raviarstile ja isiku sotsiaalse abivajadusega tegelevale KOV sotsiaaltöötajale heaoluplaani ja sellega seotud tegevuskava andmetele ligipääs ja riiklikku infosüsteemi edastamise õigus.
6. Täpsustatakse Tervisekassa rolli
• Tervisekassa rahastab TERVIKuid alates 01.05.2028 ja valdkonnaülest koordinatsiooniteenust alates 01.09.2027.
• Sätestatakse TERVIKute tulemuspõhise rahastamise kord.

Eeltoodud eesmärkide saavutamiseks kehtestatakse järgmised rakendustähtajad:
• TERVIKud peavad olema moodustatud 1. juuliks 2027 või juhul kui antud tähtaega ei järgita, peavad vastava ülesande täitma haiglavõrgu arengukava haiglad kahe kuu jooksul.
• Valdkonnaülese koordinatsiooni teenust rehabilitatsiooni sihtrühmale hakatakse rahastama Tervisekassa kaudu alates 1. septembrist 2027.
• Heaolupiirkondade strateegiline juhtimine läbi koostöökogude töö ning täiendatud tervise-ja heaoluprofiilide koostamise käivitub alates 1. maist 2028.
• Valdkonnaülese koordinatsiooni teenust mitme kroonilise haiguse ja kaasnevate sotsiaalprobleemidega inimeste sihtrühmale hakatakse rahastama ravikindlustuse eelarvest Tervisekassa kaudu alates 1. maist 2028.

Kaasamine ja väljatöötamiskavatsus

Eelnõu väljatöötamisele eelnes Sotsiaalministeeriumi poolt planeeritava integratsiooniga seotud organisatsioonidele ja huvirühmadele saadetud väljatöötamiskavatsus, millele esitas tagasisidet kokku 41 erinevat organisatsiooni tervishoiu-, sotsiaal-, haridus-, rehabilitatsiooni- ja kohaliku omavalitsuse valdkonnast. Tagasiside üldtoon oli toetav reformi eesmärkidele, kuid kriitiline pakutud lahenduste, ajakava ja rahastuse osas. Peamised murekohad puudutasid ebarealistlikku rakendumise aega, alahinnatud rahastamist, TERVIKu rolli ja juriidilise vormi ebaselgust, tervisejuhi ülesannete ja pädevuste määratlust ning rehabilitatsioonisüsteemi üleminekuga kaasnevaid riske. Samuti tõsteti esile IT‑valmiduse puudumist, ohtu teenuste kättesaadavuse halvenemisele ja töö- ning haridusvaldkonna vähest kaasamist. Eelnõu koostamise käigus konsulteeriti lähtudes VTKle esitatud konkreetsetest ettepanekutest ja arvamustest ka konkreetsete sidusrühmadega. Põhjalikum ülevaade tagasisidest ja arvestatud ettepanekutest on esitatud lisas 2.


3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kolmest paragrahvist.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse RTHS-i.

Eelnõu § 1 punktiga 1–3 täiendatakse seaduse reguleerimisala. Kuna seadust täiendatakse oluliselt, siis on tarvis seaduse reguleerimisalas välja tuua uued reguleeritavad ülesanded ja institutsioonid.

Kehtiv rahvatervishoiu seadus keskendub rahvastiku tervise kaitsele ja rahvatervishoiu meetmete korraldusele, kuid ei käsitle tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostööd teenuseosutamise tasandil. Tervishoiu- ja sotsiaalteenuste korraldamisel on erinev juhtimine ja rahastus, kus tervishoiu korraldus on suurel määral riigi ja Tervisekassa ning sotsiaalteenused valdavalt KOVide vastutusalas. Selline dualistlik korraldus on tinginud olukorra, kus kahe valdkonna vahel puudub süsteemne koostööraamistik, mis takistab kompleksse abivajadusega isikutele tervikliku toe pakkumist.

Reguleerimisala laiendamine on vajalik selleks, et rahvatervishoiu seadus ei käsitleks enam üksnes klassikalisi rahvatervishoiu meetmeid, vaid looks ka õigusliku aluse tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostööle, riskipõhisele juhtimisele ning valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse osutamisele. Ilma seadusliku aluseta ei saa selline koostöö olla kohustuslik ega järjepidev. Senine projektipõhine praktika on näidanud, et projekti lõppedes koostöö hääbub. Seetõttu tuuakse seaduse reguleerimisalasse heaolupiirkonnad, koostöökogud, TERVIK kui koostööorganisatsioon ning valdkonnaülene koordinatsiooniteenus. Tegemist ei ole pelgalt terminoloogilise täpsustusega, vaid süsteemse ümberkorralduse õigusliku vundamendi loomisega.

Koostöökogu (eelnõu § 1 punkt 2) ja valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse (eelnõu § 1 punkt 3) lisandumine reguleerimisalasse on toodud välja eraldi, kuna need sätted jõustuvad teistest hiljem – vastavalt 01.05.2028 ja 01.09.2027.

Eelnõuga ei ole planeeritud ära võtta ega vähendada KOVide sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi SHS) alusel pandud kohustust korraldada sotsiaalteenuste osutamist, samuti säilib KOVide autonoomia kohustuslike sotsiaalteenuste korraldamisel ja osutamisel. Muudatusega kehtestatakse KOVidele kohustus koordineerida kokkulepitud sihtrühmadele sotsiaalteenuste korraldamist ja osutamist maakonna olulisemate tervishoiuteenuse osutajate, teiste KOVidega ning riigipoolsete tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna esindajatega.

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse RTHS § 3 pealkirja. Kuivõrd paragrahvi alla koondatakse RTHS kasutatavad erinevad terminid, mis vajavad määratletakse õigusselguse eesmärgil, pealkirjastatakse paragrahv vastavalt.

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse RTHS §-i 3 mõistetega lõigetes 4–6, mis sisaldavad järgmisi mõisteid: heaolupiirkond, heaolupiirkonna koostöökogu ja TERVIK.

Heaolupiirkond (RTHS § 3 lõige 4)

Kehtivas õiguses ei ole territoriaalset tasandit, millel tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö oleks reguleeritud. Maakonda kasutatakse arengukavade ja terviseprofiilide koostamisel, kuid see ei ole seotud teenuseosutamise strateegilise juhtimisega.

Sotsiaalministeerium on analüüsinud põhjalikult teiste riikide ja piirkondade kogemusi6, kus on sotsiaalvaldkonda ja tervishoidu lõimitud juba vähemalt kümme aastat. Ehkki kõigi vaadeldud riikide süsteemid mõnevõrra erinevad (ja igal pool ei ole jõutud ühtsete riiklike lahendusteni), võib välja tuua ühisjooni7.

Enamikus arenenud riikides on tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö parandamiseks moodustatud tervise- või heaolupiirkonnad. Oluline on viia vastutus tasandile, kus osapoolte koostöö on optimaalne. Esmatasandi koostööks peetakse üldjuhil sobivaks 30 000–50 000 elanikuga piirkonda (vt mõjuanalüüsi). Erandid on oluliselt suurema rahvaarvuga tiheasustuspiirkonnad, kus on sobilik tõmbekeskusel põhinev käsitlus.

Arvestades eesmärki tugevdada abi integreerimist eeskätt esmatasandil, kus teenuseosutamine on praegu kõige killustunum, analüüsiti Eesti inimeste liikumismustreid esmatasandi tervishoiuteenuste ning nendega seotud toetavate teenuste kasutamisel (vt mõjuanalüüsi). Analüüs näitas, et valdava osa esmatasandi tervishoiuteenustest saavad inimesed maakonna piires. Ka KOVi osutatavad sotsiaalteenused – mis sotsiaalsüsteemi vaates moodustavad esmatasandi – on peamiselt kättesaadavad inimese enda omavalitsuses. Eeltoodut arvestades on üks maakond Eesti kontekstis esialgu sobivaim tasand sotsiaal- ja tervishoiuteenuste integratsiooni korraldamiseks.

Maakonda käsitletakse strateegilise koostöö tasandina, kus riigi ja KOVide esindajad lepivad kokku piirkonna elanikkonna vajadustest lähtuvad tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna ühised prioriteedid, tegevussuunad ning mõõdetavad tulemusnäitajad. See lahendus on mõõdukas ja proportsionaalne: haldusjaotust ei muudeta, vaid koostööd struktureeritakse olemasoleval tasandil. Maakonda kasutavad riigi ja KOVide ning teenuseosutajate strateegilise koostöötasandina ka teised ministeeriumid, näiteks siseministeerium turvalisuse korraldamisel.
Heaolupiirkonna all ei ole mõeldud, et see koondab ainult selles piirkonnas asuvaid teenuseosutajaid, vaid et see koondab antud piirkonna elanikele teenuseid osutavaid organisatsioone.

Heaolupiirkonna koostöökogu (RTHS § 3 lõige 5)

Tervishoiuteenuste korraldamine ja rahastamine toimub valdavalt riigi tasandil Tervisekassa kaudu, sotsiaalteenuste korraldamine ja rahastamine aga valdavalt KOVi tasandil. Selline institutsionaalne eraldatus on loonud olukorra, kus piirkondlik vastutus elanikkonna tervise ja heaolu tervikliku arengu eest on hajutatud. Kuigi riiklikud arengukavad seavad ühised eesmärgid, ei ole nende sidumine piirkondliku tasandi tegevuste ja otsustega piisavalt süsteemne ning sõltub suuresti osapoolte vabatahtlikust koostööst. Praktika on näidanud, et selline mudel ei taga piisavat järjepidevust ega ühtset vastutust riskirühmade käsitlemisel ning teenuste arendamisel.

Kehtiva rahvatervishoiu seaduse regulatsiooni alusel on kõigis maakondades moodustatud maakondlike arenduskeskuste või omavalitsusliitude juurde tervisenõukogud või tervise- ja turvalisuse nõukogud. Nimetatud nõukogude koosseis ei ole reguleeritud seadusega ja varieerub maakonniti olulisel määral. Osades maakondades on tegemist koostöökogule sarnase strateegilise juhtkoguga, osades on nõukogu rohkem laiapõhjaline ekspertkogu rahvatervishoiu valdkonnas. Mõlemal juhul puudub olemasolevatel nõukogudel ülesanne ja pädevus mõjutada tervishoiu ja sotsiaalteenuste koostöökorraldust, seades valdkondadele strateegilisi koostööeesmärke. Nõukogudes on üldjuhul esindatud KOVi esindajad, kes on seotud sotsiaalteenuste osutamisega, kuid ei osale riigi esindajad, kes on seotud tervishoiu korraldamise ja rahastamisega.

Eelnõu asendab olemasolevad tervisenõukogud heaolupiirkonna koostöökogudega ja sätestab koostöökogule kohustusliku minimaalse koosseisu Tegemist on olulise muudatusega, sest sellega luuakse riigi ja KOVi esindajatele kohustuslik koostöö ja koordinatsiooni formaat. Minimaalselt peavad koostöökogudes olema Sotsiaalministeeriumi või tema poolt volitatud valitsemisala asutuse, Tervisekassa ja KOVi esindajad (eeldatavalt juhid, kelle pädevuses on strateegiline juhtimine). Senine kogemus näitab, et ilma institutsionaliseeritud koostööta jäävad valdkondade vahelised kokkupuuted juhuslikuks ning sõltuvad isikupõhistest kontaktidest, mitte süsteemsest vastutusest.

Siiski ei ole tegemist haldusorgani loomisega, vaid kohustusliku koostööorganisatsiooniga. Heaolupiirkonna koostöökogu ülesandeks on heaks kiita TERVIKu poolt koostatud maakonna tervise- ja heaoluprofiilis kirjeldatud tervise- ja sotsiaalvaldkonna prioriteetsed koostöövaldkonnad, tegevussuunad ja eesmärgid antud heaolupiirkonnas, kuid heaks kiidetud dokument ei ole osapooltele teenuste korraldamisel ja rahastamisel õiguslikult siduv, vaid fikseeritakse pigem osapoolte ühine koostöönägemus ja suunad. Seega on sisuliselt tegemist hea tahte põhimõttel toimiva koostööga, mis annab nii Sotsiaalministeeriumi kui Tervisekassa esindajatele infot piirkonna peamistest probleemidest ja suundumustest, kui ka võimaluse KOVidele ja maakonna peamistele teenuseosutajatele tuua välja piirkonna peamised probleemid ja ootused riigiga koostööle. Konkreetsem koostöö realiseerub TERVIKute tasandil ja sõltub osapoolte kokkulepetest ja motivatsioonist.

TERVIK (RTHS § 3 lõige 6)

Kehtivas süsteemis vastutavad perearstid, haiglad ja KOVid oma tegevuse eest eraldi. Kompleksse abivajadusega inimese puhul tähendab see, et puudub üks organisatsiooniline vastutaja, kes koordineeriks tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid tervikuna. Praktikas võib see viia olukordadeni, kus inimene eksleb süsteemis, katkestab ravi või satub vältimatult kallitele erakorralistele teenustele.

TERVIK kui formaliseeritud koostööorganisatsioon loob aluse ühiseks vastutuseks piirkonna prioriteetsete sihtrühmade käsitlemisel. See võimaldab sõlmida ühiseid rahastuslepinguid, rakendada tulemuspõhist tasustamist, koordineerida riskirühmade käsitlust, kasutada ressursse ühiselt ning arendada ühtseid teenusmudeleid.

TERVIKu liikmeks kuulumine on peamistele tervishoiuteenuse osutajatele ja KOVidele kohustuslik. Kui koostöö jääb vabatahtlikuks, tekib oht, et osa teenuseosutajaid ei kaasu, terviklikke teekondi pole võimalik tagada ning integratsioon jääb poolikuks ja sellest tulenevad hüved osale rahvastikust kättesaamatuks.

Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse RTHS §-i 3 lõikega 7 ja tuuakse mõistetesse juurde valdkonnaülene koordinatsiooniteenus. Kuigi tervishoiu- ja sotsiaalteenused on reguleeritud eraldi seadustes, ei ole valdkonnaülene koordinatsiooniteenus kumbki neist. See on tugiteenus, mille eesmärk on tagada abi koordineeritus ja sujuvus olukordades, kus inimesel on kompleksne teenusvajadus ning ta vajab tuge talle vajalike teenuste ja abi haldamisel. Sel põhjusel on see teenus reguleeritud rahvatervishoiu seaduses. Olukorras, kus juba neljandikul elanikkonnast on rohkem kui neli kroonilist haigust ja eakate inimeste arv kasvab, on ajutine tugi kompleksse abivajaduse korral vajalik, et aidata inimesel ja tema lähedastel toime tulla terviseteekonna juhtimise ja sotsiaalse toimetuleku korraldamisega. Tegemist on avaliku huviga, kuna ilma täiendava toeta kasvab tõenäosus, et kompleksse teenusvajadusega inimesed satuvad kontrolli alt väljunud terviseprobleemidega haiglasse ja sealt edasi hoolekandeasutustesse, mis on ühiskonnale kulukas ja halvendab olulisel määral inimese elukvaliteeti.

Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse RTHS §-is 8 sätestatud tervise- ja heaoluprofiili regulatsiooni.

Kehtiv terviseprofiili regulatsioon käsitleb seda kui strateegilise planeerimise alusdokumenti, mida koostavad omavalitsused peamiselt maakonna arengukava sisendina kui ka tervisedenduse planeerimise alusena. Seni on tervise- ja heaoluprofiili koostamisse kaasatud nii KOV esindajad kui ka tervisedendaja7, kui tervisedenduse valdkonna ekspert, kelle rahvatervishoiu ja ennetuse (sh riskikäitumise ennetamise) alased ekspertteadmised toetavad populatsioonipõhist vaadet ning aitavad paremini arvestada kogu elanikkonna tervisevajaduste ja ennetusprioriteetidega. Tervishoiuteenuse osutajad ja riigi tasandi asutused on dokumendi koostamisse kaasatud piiratud määral ning dokumendil ei ole olnud otsest mõju tervishoiu- ja sotsiaalteenuste planeerimisele ja osutamisele.

Täna koostatud profiilid annavad hea ülevaate maakonna rahvastiku peamistest tervisekäitumise riskidest ja sotsiaalsetest riskidest, kuid koostatud profiil ei võimalda käsitleda kompleksse ja keskmisest kõrgema teenusvajadusega elanikkonna sihtrühmi ega toeta nende riskipõhist juhtimist, kuid just selles valdkonnas on tervishoiu-ja sotsiaalteenuste pakkujate koostöö kriitilise tähtsusega

Lõikes 1 sätestatud muudatusega seotakse tervise- ja heaoluprofiil otseselt TERVIKu strateegilise planeerimisega ning tervise- ja heaoluprofiili koostamine antakse TERVIKu ülesandeks. Kuna KOVid on TERVIKu kohustuslikud liikmed, säilib nende roll profiili koostamises ja sisendi andmises. Samas laieneb profiili alus laiapõhjalisemaks, hõlmates süsteemselt ka tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostööd.

Kui kehtivas õigusruumis on tervise- ja heaoluprofiil maakonna arengukava planeerimise alusdokument, siis eelnõu kohaselt muudetakse tervise- ja heaoluprofiil sisuliselt heaolupiirkonna TERVIKu koostööplaaniks. Profiilist saab alusdokument, millele tugineb piirkonna probleemvaldkondade ja riskirühmade määratlemine, TERVIKu eesmärkide seadmine ning tegevuskava koostamine. See tähendab, et senist profiili ulatust täiendatakse. Endiselt peab tervise- ja heaoluprofiil sisaldama rahvatervishoiu strateegilisi tegevusvaldkondi, tegevussuundi ja mõõdetavad tulemuseesmärke, kuid tervikliku ülevaate saamiseks lisanduvad tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna strateegilised koostöövaldkonnad, tegevussuunad ja mõõdetavad tulemuseesmärgid. Profiili ei dubleeri olemasolevaid andmeallikaid, vaid kirjeldab nende alusel lühidalt piirkonna peamised suundumused ja probleemid rahvastikus, rahvastiku tervises ja heaolus, keskkonnategurites, rahvastiku riskikäitumises ja tervishoiuteenuste ning sotsiaalteenuste kasutamises.

Lõikest 1 jäetakse välja punkt 2, milles viidati heaolupiirkonnas esinevate riski- ja kaitsetegurite elukaareülese kirjelduse ja analüüsi esitamisele eraldiseisva nõudena. Muudatuse eesmärk ei ole vähendada analüütilise käsitluse olulisust tervise- ja heaoluprofiili koostamisel. Riski- ja kaitsetegurite analüüs jääb jätkuvalt profiili koostamise lahutamatuks osaks ning on sisuliselt hõlmatud punktides 1 ja 3 nimetatud teabe esitamisel. Rahvastiku tervise üldandmete esitamine ning peamiste tervise- ja heaolunäitajate koondamine eeldab paratamatult nende aluseks olevate tegurite süsteemset analüüsi. Seetõttu käsitletakse riski- ja kaitsetegureid edaspidi integreerituna kogu profiili ulatuses, mitte eraldiseisva strukturaalse elemendina. Muudatus aitab vältida dubleerimist ning toetab terviklikumat ja sidusamat lähenemist, kus analüüs on läbiv ning seotud otseselt esitatud näitajate ja järeldustega.

Lõikes 2 sätestatakse heaoluprofiili juhendite koostamise ja avalikustamise kord. Tervise Arengu Instituut on siiani koostanud Sotsiaalministeeriumi valitsemisala asutusena tervise- ja heaoluprofiili koostamise juhendi. Muudatusega laiendatakse juhendi koostamise rolli ka teistele Sotsiaalministeeriumi valitsemisala asutustele ja Sotsiaalministeeriumile endale.

Sotsiaalministeerium määratleb riiklikud prioriteetsed valdkonnad ning annab suunised rahvatervishoiu ning sotsiaal- ja tervishoiupoliitika eesmärkide, riigipoolsete toetusmeetmete ja välisvahendite kasutamise kohta. Tervisekassa ülesandeks on anda TERVIKutele suunised tervishoiuteenuste kasutamisega seotud eesmärkide seadmiseks ja tegevuste planeerimiseks, sealhulgas olukordades, kus eesmärgid on seotud tulemuspõhise rahastamisega. Sotsiaalkindlustusamet annab suunised sotsiaalteenuste korraldamise ja koordineerimise arendamiseks ning sotsiaalvaldkonna eesmärkide seadmiseks.

Tervise Arengu Instituut koondab erinevate osapoolte juhised ühtseks tervikuks ning täiendab seda rahvastiku tervise arendamise ja tõenduspõhiste sekkumiste rakendamise juhistega. Kokku koondatud juhis tehakse kättesaadavaks Tervise Arengu Instituudi veebilehel.

Andmepõhise juhtimise toetamiseks arendavad Sotsiaalministeeriumi valitsemisala asutused olemasolevatest statistilistest ülevaadetest välja dünaamilised juhtimislauad, mis võimaldavad regulaarselt jälgida rahvastiku tervise ja heaolu näitajaid ning teenuste kasutamist. Juhtimislauad toetavad mõõdetavate eesmärkide seadmist ning nende täitmise hindamist nii maakonna kui võimalusel ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Selleks panustavad Tervise Arengu Instituut, Tervisekassa ja Sotsiaalkindlustusamet strateegiliste juhtimisindikaatorite arendamisse.

Juhtimislauad ei ole mõeldud juba avalikult pakutava teenuste statistika dubleerimiseks, vaid need peavad pakkuma statistiliste andmete alusel arvutatud strateegilist juhtimist toetavat infot. Juhtimislaudade kaudu esitatava tervishoiu- ja sotsiaalteenuste kasutuse infot ja juhtimisindikaatorite kvaliteeti mõjutab oluliselt andmete kättesaadavus ja kvaliteet. Valdkonnaspetsiifiliste mõõdikute puhul (nt hospitaliseerimisi 1000 krooniliste haigustega riskirühma inimese kohta või 65+ elanikkonnast kodust toimetulekut toetavaid sotsiaalteenuseid saanute osakaal) on mõõdikute arvutamine andmete olemasolu tõttu lihtsam. Valdkonnaüleste mõõdikute puhul on piiranguks olemasolev andmeesitluse formaat ja andmete olemasolu, kuid juhtimislaudade loomine annab kindlasti positiivse panuse tsentraalsele andmeedastusele ja andmekvaliteedile.

Lõige 3 reguleerib TERVIKu juhendamist tervise- ja heaoluprofiili koostamisel. TERVIKu ülesanne on profiili koostamisel kaardistada piirkonna ressursid, analüüsida riskitegureid ja puudusi ressursikasutuses, kitsaskohti teenuste kättesaadavuses ja koostöös ning kirjeldada need olemasoleva olukorra osana. Prioriteetsete tegevus- ja koostöövaldkondade valikul ning tegevussuundade kirjeldamisel on oluline, et TERVIK arvestaks ka riigi tasandi suuniste ja juhistega. Vajadusel nõustavad asutused TERVIKuid profiili koostamisel. Profiilis seatavad eesmärgid peavad olema mõõdetavad ning toetuma olemasolevatele andmetele. TERVIKutes strateegilise planeerimise käivitamise toetamiseks on kavandatud ka koolitused TERVIKute juhtidele ja võtmeisikutele.

Profiili kohustuslik iga-aastane ülevaatamine ja uuendamine võimaldab reageerida muutuvatele oludele ja valideerida seatud strateegiliste eesmärkide ja tegevussuundade ning tegevuskava jätkuvat asjakohasust. Kirjeldatud lahendus on vajalik, et integratsioon ei jääks abstraktseks eesmärgiks, vaid muutuks mõõdetavaks ja andmepõhiseks juhtimismudeliks, mille abil on võimalik hinnata, kas soovitud tulemusi saavutatakse.

Lõige 4 sätestab, et kord aastas hindab TERVIK vajadust profiili uuendada. See on vajalik, kui on toimunud olulised muutused või lisandunud uut olulist teavet. Mõistliku regulaarsusega, st eelistatavalt mitte harvem kui kord aastas, tehakse uuendused ka profiili aluseks olevates juhtimislaudades. Kuna osa statistilisi andmeid ja uuringuid uuenevad pikema ajavahemiku järel, ei ole täieliku süvaanalüüsi tegemine igal aastal põhjendatud ning põhjalikum analüüs viiakse läbi vajaduspõhiselt kooskõlas juhenditega.

Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse RTHS-i §-iga 81, milles sätestatakse heaolupiirkonna koostöökogu. Tegemist on seadusega loodava avalik-õiguslik koostöövormiga, mille olemasolu ja ülesanded tulenevad seadusest. Selle olemus on võrreldav valdkondlike koostöönõukogude, piirkondlike arengukogude või strateegiliste komisjonidega, mis tegutsevad seadusest tuleneva mandaadiga, kuid ei moodusta eraldiseisvat juriidilist keha ega oma eelarvet või vara.

Lõikega 1 sätestatakse, et koostöökogu moodustatakse maakondliku arendusorganisatsiooni juurde või selle puudumisel maakonna kohaliku omavalitsuse üksuse juurde. Koostöökogu kutsub kokku ja seda juhib ning protokollib nimetatud organisatsiooni esindaja. Koostöökogu lähtub oma töökorralduses seadusest ja täpsustab seda vajadusel ise. Koostöökogu koguneb minimaalselt kaks korda aastas. Koostöökogu asendab maakondliku arendusorganisatsiooni juures tegutseva Tervisenõukogu. Selline normitehniline lahendus välistab uue iseseisva haldusorgani loomise ning seob koostöökogu olemasoleva õigusliku raamistikuga ja KOVide koostöövormidega.

Heaolupiirkonna koostöökogu loomise peamine eesmärk on luua regulaarne suhtlus riigi ja kohaliku omavalitsuse esindajate vahel, kelle otseses vastutusvaldkonnas on kas tervishoiu või sotsiaalvaldkonna teenuste korraldus ja rahastamine.

Koostöökogu ei ole täitevvõimu organ, vaid strateegilise koordineerimise kogu, mille ülesanne on regulaarselt kohtuda selleks, et kiita heaks TERVIKu poolt välja pakutud piirkonna tervise- ja heaoluprofiilis määratletud strateegilised koostöövaldkonnad, tegevussuunad ja tulemuseesmärgid ning teostada nende täitmise seiret. Koostöökogu kaudu saavad riigi esindajad tagasisidet, kas riigi poolt väljapakutud prioriteetsed koostöövaldkonnad on ka TERVIKule prioriteediks ning millised on antud piirkonna eripära arvestavad TERVIKu poolt soovitavad koostöövaldkonnad, kus oodatakse ka riigi esindajate panust. Näiteks on Sotsiaalministeeriumi ettepanekud prioriteetseteks koostöövaldkondadeks lähiaastatel valdkonnaülese koordinatsiooni rakendamine ja perearstiabi jätkusuutlikkuse tagamine. Ehkki Sotsiaalministeerium vastutab teenuskorralduse eest mõlemas valdkonnas, ei ole Sotsiaalministeeriumil võimalik ilma kohalikke omavalitsusi ja teenuseosutajaid kaasamata kestvaid tulemusi saavutada. Sarnaselt on vastutusvaldkondi ka kohalikel omavalitsustel, kus ilma teiste osapoolte kaasamiseta ei ole võimalik tulemusi saavutada.

Koostöökogu ei sekku üksikjuhtumite lahendamisse ega teenuseosutajate igapäevasesse tegevusse, vaid määratleb laiemalt piirkonna sotsiaal- ja tervishoiu alased koostööeesmärgid.

Ka praegu tehakse nimetatud osapoolte vahel koostööd, kuid see on sageli hektiline, koosneb mitmetest omavahel koordineerimata projektidest ja läbimõtlemata jätkusuutlikkusest ning loob sageli asjatut halduskoormust kõigile osapooltele. Ilma seadusliku raamita jääb koostöö vabatahtlikuks ja seega piirkondlikult ebaühtlaseks, isikupõhiseks mitte süsteemseks, sõltuvaks juhuslikest kontaktidest, projektidest või valmisolekust, mitte püsivast struktuurist.

Lõikega 2 sätestatakse koostöökogu minimaalne kohustuslik koosseis. Koostöökogusse peavad kuuluma Sotsiaalministeeriumi või tema poolt volitatud valitsemisala asutuse ja Tervisekassa esindajad ning kõik heaolupiirkonda kuuluvad kohaliku omavalitsuse üksused. Selline koosseis tagab, et strateegiliste otsuste tegemisel on esindatud nii tervishoiu kui ka sotsiaalteenuste korraldajad ja rahastajad.

Lõikes 3 sätestatakse nõue, et koostöökogu kohtumistele tuleb kaasata TERVIKu esindajad, sh vähemalt TERVIKu juht, üks perearstiabi osutaja esindaja ja üks haigla esindaja. Sellega tagatakse TERVIKu olulisematele osapooltele võimalus olla kursis heaoluprofiili aruteludega ja anda vajadusel tasakaalustatud sisendit. Koostöökogusse võib kaasata ka teisi asutusi ja huvirühmi, kuid otsustusõigus jääb avaliku võimu kandjatele, kelle pädevuses on teenuste korralduse ja kättesaadavuse tagamine.

Lõikes 4 sätestatakse koostöökogu ülesanded, milleks on TERVIKu poolt ette valmistatud tervise- ja heaoluprofiilis toodud heaolupiirkonna rahvatervishoiu strateegiliste tegevusvaldkondade, tegevussuundade ja tulemuseesmärkide ning tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna strateegiliste koostöövaldkondade, tegevussuundade ja tulemuseesmärkidega tutvumine ning nende heaks kiitmine, samuti eesmärkide saavutamiseks vajaliku tegevuskava heaks kiitmine ja tulemuste seire vähemalt kord aastas.

Lõikega 5 on täpsustatud, et koostöökogu ei ole mõeldud ainult talle esitatud ettepanekute heaks kiitmiseks, vaid tal on õigus teha enne heakskiidu andmist ettepanekuid tervise- ja heaoluprofiilis toodud strateegiliste tegevussuundade ja tulemuseesmärkide muutmiseks. Näiteks kui mõne eesmärgi saavutamiseks on TERVIK eeldanud kasutada riigi või KOV ressursse või eeltegevusi, mis on ebarealistlikud, saab koostöökogu sellele tähelepanu juhtida ja teha ettepaneku kas tegevussuuna või eesmärgi korrigeerimiseks. Samuti, kui TERVIKu poolt kavandatud eesmärgi osas ei ole arvestatud mõne olulise riigi tegevussuunaga, mis antud eesmärki mõjutada võib, saab koostöökogu riigi esindaja sellele tähelepanu juhtida ja anda soovituse sellega arvestada. Heakskiit profiilile antakse sellistel juhtudel koos täiendavate soovituste ja ettepanekutega.

Lõikes 6 sätestatakse, et otsuste langetamine toimub konsensuslikult ning üksnes riigi ja kohalike omavalitsuste esindajate osalusel, mis tagab otsuste legitiimsuse ja avaliku vastutuse. Avalik vastutus tähendab, et koostöökogu liikmed tegutsevad oma pädevuse piires otsuste elluviimise eest ning panustavad selleks vajalike ressurssidega nii TERVIKu kaudu kui ka muude tegevuste raames. Konsensuslik otsustamine tähendab, et otsused kujundatakse viisil, millega kõik osapooled saavad nõustuda. Selline otsustusmehhanism aitab kaitsta kohalike omavalitsuste autonoomiat.

Lõikes 7 sätestatakse, et koostöökogu otsused on TERVIKule täitmiseks kohustuslikud. See tähendab, et koostöökogus kujundatud kokkulepped peavad kajastuma TERVIKu tegevustes, et tagada strateegiliste suundade elluviimine operatiivtasandil. Koostöökogu poolt heaks kiidetud tervise- ja heaoluprofiil koos tegevuskavaga on TERVIKu ja piirkondliku planeerimise tööriist ning ametlik ühine infokogum, millele tuginevad koostöö tegemisel nii KOVid, teenuseosutajad kui riik. See annab juba kehtivas õigusruumis sisendit maakonna strateegiasse, kuid hakkaks eelnõu kohaselt sisendit andma ka Tervisekassale ja Sotsiaalministeeriumile koos tema allasutustega maakondliku koostöö toetamiseks (sh TERVIKute baasil koostöö toetamiseks) ning maakondlike tervise- ja sotsiaalvaldkonna eesmärkide saavutamiseks. Tervise- ja heaoluprofiil hakkaks mõjutama Sotsiaalministeeriumi poolt TERVIKusse suunatavat välisabi (juhul kui TERVIK seda taotleb). Tervisekassa saab kasutada heaoluprofiiliga heaks kiidetud eesmärke TERVIKu tulemustasustamise sisendina.

Lõikes 8 sätestatakse, et koostöökogu liikmetele ei maksta tasu, kuna tegemist on nende ametiülesannete täitmisega.

Eelnõu § 1 punktiga 9 muudetakse RTHS § 13 lõikes 1 toodud KOVi ülesandeid. Kui seni oli vastava lõike punkti 2 kohaselt maakonna või piirkonna tervise- ja heaoluprofiili koostamine KOVi kohustus, siis eelnõuga pannakse vastav kohustus TERVIKule. KOVile jääb siiski kohustus osaleda TERVIKu osapooleks olemise kaudu tervise- ja heaoluprofiili koostamises ja elluviimises. (vt ka selgitust § 1 punkt 7 juures).

Eelnõu § 1 punktiga 10 täiendatakse RTHS-i peatükiga 21, milles sätestatakse tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö. Peatükki täiendatakse eelnõu raames §-idega 131–135 (eelnõu § 1 punktid 10–17). Peamine põhjus, miks inimese teekond tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis täna katkeb või inimene eksleb süsteemis abi otsides, on teenuseosutajate vähene koostöö. Spetsialistide koostööst sageli paraku ei piisa, kui organisatsioonid koostööd ei tee ning inimese liikumise ja üleandmise põhimõtteid ning korraldust kokku ei lepi. Olukorra parandamiseks täiendatakse rahvatervishoiuseadust tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna organisatsioonide koostöö nõudega, kusjuures koostöö nõue seatakse ka tervishoiu siseselt esmatasandile ja eriarstiabi osutajatele.

Punktiga 10 lisatakse RTHS-ssi ka § 131, milles sätestatakse TERVIKute korraldust reguleerivad nõuded.

Kehtivas õiguses puudub kohustuslik piirkondlik koostööorganisatsioon, mis ühendaks tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna peamised teenuseosutajad. Perearstid, haiglad ja kohalikud omavalitsused tegutsevad eraldi juriidiliste isikutena ning nende koostöö organisatsiooni tasandil kas puudub, põhineb projektidel või mitteformaalsetel kokkulepetel, üksikutel juhtudel ka lepingutel. Näiteks nõuab Tervisekassa insulditeekonna teenus, et piirkondlik haigla sõlmiks lepingud kõigi osapooltega, kes peavad patsienti tema teekonnal aitama. Selliseid raviteekondi on planeeritud veelgi, kuid probleem seisneb selles, et lepingute süsteem muutub liiga keerukaks, koormavaks ja administratiivselt kulukaks, kui see luua eraldi iga haigusrühma kohta. Raviteekondade puhul on piiranguks ka see, et koostöökorraldus algab alles siis, kui probleem on juba tekkinud ja inimene sellega teenuse osutaja poole pöördunud. Seega ei võimalda ainult raviteekonna põhine koostöö proaktiivset sekkumist ega taga võimalust võtta kollektiivset vastutust riskirühmade märkamise ja probleemide ennetamise eest.

TERVIKute ellukutsumise üheks eesmärgiks on luua võimalus eesmärgistada ja lepinguliselt tulemusrahastada inimeste tervist, tervisetulemit ja heaolu laiemalt kui ainult ravi ja raviteekonna osas. Selleks on vajalik luua partnerlusorganisatsioonid, kuhu kuuluksid vähemalt haiglad, perearstiabi osutajad ja kohalikud omavalitsused, sest ilma nende osapoolte kaasumiseta ei ole võimalik kompleksse teenusvajadusega inimestele (eeskätt eakamale osale rahvastikust) terviklikku abi pakkuda. Laste ja noorte sihtrühma puhul on oluline ka haridusvaldkonna kaasamine, kuid haridus- ja kultuurivaldkonna ja samuti töövaldkonna sisuline integreerimine saab toimuda integratsiooni reformi järgmistes etappides, kui on tekkinud juba esmane koostöökogemus tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas.

TERVIKute moodustamine ja koostöö TERVIKutes on suur muutus kõigile sellega seotud osapooltele ja seetõttu on planeeritud TERVIKute koostöö rakendumine kahes etapis: esimeses etapis on TERVIKute ülesanne eeskätt oma sisemise juhtimis- ja koostöösüsteemi üles ehitamine, soovitud liikmete kaasamine, infovahetuse korraldamine, täiendavate vahendite hankimine arendustegevuseks ja valdkonnaülese koordinatsiooni korraldamine, tehes koostööd Tervisekassa ja Sotsiaalministeeriumiga.

Teises etapis lisanduvad TERVIKule strateegilise planeerimisega seonduvad ülesanded, sh uutel alustel tervise- ja heaoluprofiili koostamine, heaolupiirkonna koostöökogus osalemine, rahvastikupõhise riskijuhtimise kasutuselevõtt ja tulemuspõhise juhtimise rakendamine ning sellega seonduvalt ülesanded laiemaks koostöö korraldamiseks oma maakonnas.

Paragrahvis 131 lõikes 1 sätestatakse, et igas heaolupiirkonnas tegutseb üks tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostööorganisatsioon ehk TERVIK. TERVIK on formaliseeritud koostöövõrgustik, mille peamine ülesanne on koostöökogu poolt heaks kiidetud strateegiliste eesmärkide elluviimine. Näiteks juhul, kui TERVIK on määratlenud piirkonna strateegilisteks koostöövaldkondadeks valdkonnaülese koordinatsiooni tulemusliku rakendamise krooniliste haigetega sihtrühmas, perearstiabi jätkusuutlikkuse tagamise maakonnas ning laste vaimse tervise probleemide ennetamise ning esitanud vastavad tegevussuunad ja eesmärgid koostöökogule, kes on need heaks kiitnud, saavad Tervisekassa, Sotsiaalministeerium ja TAI nende alusel planeerida sihipärast tuge ja rahastust TERVIKu eesmärkide saavutamiseks. Seejuures saab Tervisekassa valitud eesmärgid siduda tulemusrahastamisega (vt täpsemalt rahastamise osast) ja vajadusel ning võimalusel toetada piirkonna eesmärkide saavutamist tervishoiuteenuse osutajatega sõlmitavate ravi rahastamise lepingute kaudu. Samuti saavad TERVIKuga sõlmida lepinguid ka teised osapooled, kes vajavad partnerina mitte ainult ühte teenuseosutajat või KOVi, vaid teenuseosutajate partnerlust.

Ehkki on oluline, et peamised koostöövaldkonnad oleksid välja toodud maakonna tervise- ja heaoluprofiilis, võivad TERVIKus osalevad organisatsioonid teha omavahel ka laiemat koostööd kui tervise- ja heaoluprofiilis määratletud. Koostöökogule esitatavasse tervise- ja heaoluprofiili dokumenti kavandab TERVIK seega eeskätt need valdkonnad, kus ta ootab aktiivset riigi poolset koostööd ja/või toetust oma liikmete koostööle.

Paragrahvi 131 lõigetes 2 ja 3 on reguleeritud koostöö TERVIKutes, mis asuvad suure rahvaarvuga maakondades. Eelnõu sätestab, et ehkki maakond on väikseim haldusüksus, mille baasil TERVIKu saab luua, võib üle 100 000 elanikuga maakonnas moodustada TERVIKu siseselt koordineerimispiirkondi. Näiteks on Ida-Virumaal ajalooliselt välja kujunenud kaks olulist maakonna sisest tõmbekeskust – Narva ja Kohtla-Järve. Need võiksid moodustada eraldi koordineerimispiirkonnad, mille koordinaatorid peaksid olema ka eraldi tasustatud. See võimaldab suuremates piirkondades kohandada juhtimisstruktuuri demograafiliste ja geograafiliste eripäradega ning arvestada ajalooliselt väljakujunenud tõmbekeskusi. Koordineerimispiirkonnad, nende koostöö põhimõtted ja aruandluse kord kehtestatakse rakendusaktiga.

Paragrahvis 131 lõikes 4 sätestatakse TERVIKu ülesanded, mis on kohustuslikud TERVIKutele alates nende moodustamisest 01.07.2027. Nende hulka kuuluvad:
• Valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse korraldamine. See ei tähenda, et TERVIK peab ise osutama valdkonnaülese koordinatsiooni teenust, vaid tähendab, et TERVIK määrab, kus ja kuidas tema piirkonnas valdkonnaülest koordinatsiooniteenust osutatakse, st kus asuvad Tervisekassa poolt rahastatavad terviseteejuhid (millistes esmatasandi tervisekeskustes, millistes haiglates, kas on vajalikud ka mujal); keda nad teenindavad (milliseid perearste, KOVe, haiglaid jt), sh millistele sihtrühmadele on koordinatsioon suunatud; kokkulepped, kuidas toimub terviseteejuhtide omavaheline koostöö ja vajadusel juhtumite üleandmine ühelt terviseteejuhilt teisele jne.
• Tervishoiu- ja sotsiaalteenuse osutajate koostöö toetamine ning sellest tulenevalt inimesekeskselt tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutamise koostöökorralduse kokku leppimine ning elluviimise toetamine. TERVIK vastutab seejuures koostöö, koordinatsiooni ja info liikumise ning võimalusel ressursside ühise kasutamise eest.
• Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna ühisele arengule suunatud projektide algatamine ja elluviimine, et tugevdada kohalike omavalitsuste ning esmatasandi teenuseosutajate suutlikkust kujundada ja rakendada koostööl põhinevaid teenuslahendusi ning kaasata selleks sihipäraselt välisvahendeid, täienduskoolitusi ja investeeringuid

TERVIKu loomisega ei muutu kohalike omavalitsuste SHS-ist tulenev kohustus osutada sotsiaalteenuseid.

Paragrahvis 131 lõikes 5 sätestatakse, et TERVIKu koosseisu peavad minimaalselt kuuluma kõik heaolupiirkonna (ehk maakonna) kohaliku omavalitsuse üksused, perearstiabi osutajad ning haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad (v.a taastusravihaigla). Selline koosseis tagab, et koostöö ja koordinatsioon hõlmavad tervishoiusüsteemi erinevaid tasandeid, sealhulgas nii esmatasandi tervishoiuteenuseid kui ka haiglaravi ning KOV poolt korraldatavaid sotsiaalvaldkonna teenuseid. See loob eeldused valdkondade üleseks ja ka valdkonna siseseks koostööks, võimaldades kujundada inimese jaoks tervikliku ja järjepideva teenuseteekonna.

Punktis 1 on sätestatud, et TERVIKusse peavad kuuluma kõik heaolupiirkonda kuuluvad kohaliku omavalitsuse üksused. Omavalitsused peavad olema TERVIKus esindatud, kuna nad korraldavad või osutavad ise sotsiaalhoolekandelisi teenuseid. Inimesed liiguvad sageli näiteks haiglaravi teenuselt KOV poolt korraldatud teenusele (nt sotsiaaltransport või üldhooldus). TERVIKu ülesanne on need liikumisteekonnad sujuvaks muuta. Omavalitsused peaksid TERVIKus olema üldjuhul aktiivsed liikmed, kes osalevad kõigis sotsiaalteenuseid ja tervisedendust ning ennetustegevusi puudutavate küsimuste lahendamises.

Punktis 2 on sätestatud, et TERVIKusse peavad kuuluma kõik perearstiabi osutajad, kelle juures töötavate perearstide teeninduspiirkond kuulub heaolupiirkonda. Perearstid peavad TERVIKusse kuuluma, kuna nende vastutusalas on inimeste elukaareülene tervise hoidmine, haiguste ennetus, esmane haiguste diagnostika ning ravi ja vajadusel inimese suunamine teiste tervishoiuteenuse osutajate juurde. Samuti on perearsti ülesandeks inimesel väljakujunenud krooniliste haiguste kontrolli all hoidmise toetamine. Nende ülesannete edukaks täitmiseks on vältimatult vajalik koostöö nii haiglatega, kes osutavad enamasti ka ambulatoorset eriarstiabi kui ka KOVidega, kes toetavad, kui inimese tervise hoidmiseks on vajalik ka sotsiaalne abi. On oluline, et vähemalt igast KOVist oleks TERVIKus aktiivseid perearstidest liikmeid, et sõlmitavad koostöökokkulepped inimeste liikumisel teenuste vahel arvestaksid KOVide eripärasid. Samas ei pea kõik perearstid olema aktiivsed TERVIKu liikmed. On oluline, et nendeni jõuaks läbi TERVIKu liikmelisuse TERVIKus kokku lepitu ja et neil oleks kohustus kokkulepetega oma töös arvestada. See tagab, et inimeste jaoks ei teki ebaühtlast ja ebaõiglast käsitlust.

Punktis 3 on sätestatud, et TERVIKusse peavad kuuluma kõik heaolupiirkonnas asuvad tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 55 lõike 1 alusel kehtestatud haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad, välja arvatud selles nimetatud taastusravihaigla. Haiglavõrgu haiglad on enamasti maakonna kesksed tervishoiuteenuste osutamise kohad ning lisaks haiglaravi ja ambulatoorse eriarstiabi osutamisele on nad sageli seotud ka erinevate õendusabi teenuste osutamisega (koduõendus, õendushaigla), sotsiaalteenuste osutamisega (üldhooldus, rehabilitatsioon), ennetusteenuste osutamisega (suitsetamisest loobumise nõustamine, vaktsineerimine), perearstikeskuste ruumide pidamise ja perearstidele välja rentimisega jms. Nende kuulumine TERVIKusse inimeste liikumisteekondade kokkuleppimiseks ja abi sujuvamaks osutamiseks on seega vältimatu.

Eelnõule eelnenud väljatöötamiskavatsuse tagasisides olid peaaegu võik vastanud ühel meelel, et ilma nende kolme osapoole kohustusliku koostööta ei ole võimalik integratsiooni eesmärke saavutada.

Taastusravihaiglal ehk Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskusel ei ole kohustust kuuluda ühegi konkreetse maakonna TERVIKusse, kuna ta teenindab kõiki maakondasid. Teda võib kaasata kõigisse TERVIKutesse vastavalt vajadusele. Piirkondliku vastutusega haiglad nagu TÜ Kliinikum ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) peavad kuuluma oma maakonna TERVIKusse, kuna nad teenindavad olulises osas oma maakonna elanikkonda. Samas võib neid vastavalt vajadusele kaasata teistesse TERVIKutesse.

Paragrahvis 131 lõikes 6 sätestatakse, et TERVIKusse võivad kuuluda ka teised heaolupiirkonna elanikele tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid osutavad organisatsioonid. TERVIKu koosseis on teadlikult piiratud esialgu ainult tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna organisatsioonidega. Integratsioon teiste valdkondadega saab toimuda järk-järgult, kui tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna organisatsioonidel on juba piisav koostöökogemus ja valmidus ka teisi osapooli kaasata. See ei tähenda, et TERVIK ei või kaasata teiste valdkondade esindajaid vajaduspõhiseks koostööks. Lisaks kohustuslikele osapooltele peetakse oluliseks kiirabiteenuse kaasamist lõimitud korraldusse. Kiirabi ei ole eelnõus määratletud kohustusliku osapoolena, kuna kiirabiteenuse korraldus ei ole maakonnapõhine ning teenuse osutamine toimub laiemate tegevuspiirkondade alusel. Seetõttu tuleb igas heaolupiirkonnas eraldi hinnata ning kokku leppida, millisel viisil ja millises ulatuses on kiirabiteenuse osutajate kaasamine kõige otstarbekam, arvestades piirkondlikke vajadusi ja olemasolevat teenusekorraldust.

Paragrahvi 131 lõike 7 kohaselt tuleb TERVIK moodustada esialgu koostöökokkuleppe alusel ühe osapoole juriidilise isiku koosseisus eraldatud struktuuriüksusena.

Koostöökokkuleppe alusel TERVIKu moodustamine on sobilik viis koostöö alustamiseks, sest esialgu ainult TERVIKu põhiülesandeid täites on koostööga kaasnevad riskid suhteliselt madalad. Kui TERVIKu kaudu soovitakse juba teha laiemat koostööd, nt võtta ette suuremaid ühiseid arendusprojekte või hakata ühiste ressurssidega osutama tervishoiu- või sotsiaalteenuseid või kombineeritud teenust, on otstarbekas muuta TERVIKu tegutsemisvormi ja kasutada võimalike tegevusriskide maandamiseks õigusruumis olemasolevaid juriidilise isiku tegevusvorme.

Koostöökokkuleppeline TERVIK tähendab, et kohustuslikud koostöö osapooled lepivad omavahel kokku, milline olemasolev juriidiline isik täidab TERVIKu moodustaja rolli. TERVIKu moodustaja ülesanne on tegutseda TERVIKu nimel esindajana, sealhulgas sõlmida lepinguid, võtta rahalisi kohustusi ning korraldada TERVIKu tegevuseks vajalike tugifunktsioonide (nt personal, raamatupidamine, IT-teenused) tagamine. TERVIKu moodustaja sõlmib teiste kohustuslike osapooltega koostöökokkulepped, millega määratakse kindlaks õigused ja kohustused ning antakse moodustajale volitus esindada osapooli TERVIKu tegevuse elluviimisel ja sõlmida TERVIKu nimel siduvaid lepinguid kokkulepitud ulatuses.

Näiteks, kui on kokku lepitud, et TERVIKu moodustajaks on haigla, siis peab haigla looma oma struktuuris üksuse nimega TERVIK ning eristama sellega üksusega seotud kulud ja tulud raamatupidamislikult ja avama TERVIKu tarbeks eraldi arveldusarve. TERVIKu moodustaja saab sõlmida Tervisekassaga lepingu TERVIKu püsikulude katteks, kui ta esitab koostöölepingud minimaalselt nõutud osapooltega.

TERVIKu ülesannete täitmiseks mõeldud struktuuriüksuses võib töötada selleks vajalik personal. Nendeks võivad olla eelkõige TERVIKu juht kui loodud võrgustiku koordinaator (või koordinaatorid suure maakonna korral); maakonna tervisedendaja, kui see on maakonnas selliselt kokku lepitud; terviseteekonna koordineerimisega tegelevad spetsialistid (terviseteejuhid), juhul kui nad on TERVIKu poolt palgatud; samuti projektijuhid suuremahuliste arendus- või koostööprojektide elluviimiseks. Lisaks võib TERVIKu juures töötada muu tegevuste elluviimiseks vajalik personal, vastavalt piirkondlikele vajadustele ja kokkulepitud töökorraldusele.

Paragrahvi 131 lõikes 8 on kirjeldatud koostöökokkuleppeliselt moodustatud TERVIKu lubatud tegevusvaldkonnad. TERVIKu tegevusala on piiratud seaduses sätestatud ülesannetega, mis välistab kõrvaltegevuse ning tagab, et organisatsiooni fookus jääb integratsioonile ja koostöö korraldamisele.

Koostöökokkuleppeline TERVIK on mõeldud peamiselt koostöö koordineerimiseks ja korraldamiseks. Ainus sisuline isikupõhine teenus, mida koostöökokkuleppeline TERVIK võib ise osutada, on valdkonnaülese koordinatsiooni teenus. TERVIKu pidaja peab sel juhul tagama terviseteejuhile turvalise arvutitöökoha, mis võimaldab tööks tarvilikke ligipääse infosüsteemidele ja vastutama terviseteejuhi töö kvaliteedi eest.

Paragrahvi 131 lõige 9 sätestab, et TERVIKu tegevusest saadud tulu tuleb suunata täies ulatuses organisatsiooni ülesannete täitmisse ja arendamisse. Selline säte rõhutab avaliku huvi teenimist ning välistab kasumi jaotamise eesmärgi.

Eelnõu § 1 punktiga 11 muudetakse RTHS § 131 lõiget 4 ja lisatakse TERVIKule täiendavad ülesanded (lisanduvad punktid 1, 3, 5 ja 7, samas kui punkti 1, 11 ja 2 loetakse punktideks vastavalt 4, 2 ja 6), mis on kohustuslikud alates 01.05.2028.

Nende hulka kuuluvad:
• Heaolupiirkonna tervise- ja heaoluprofiilis toodud strateegiliste eesmärkide täitmiseks tegevuskava koostamine ja selle uuendamine vastavalt vajadusele. Tegevuskavale sarnaselt tervise- ja heaoluprofiiliga tuleb TERVIKul saada koostöökogu heakskiit.
• Oma piirkonna populatsiooni osas rahvastikupõhise riskijuhtimise rakendamine. See tähendab, et TERVIK omab ülevaadet, milline osa piirkonna rahvastikust ei ole krooniliste terviseprobleemidega, sh milline osa sellest populatsioonist on tervisekäitumise tõttu kõrgendatud riskis; milline osa on krooniliste terviseprobleemidega, kui ulatuslikud on terviseprobleemid ja kas need on valdavalt kontrolli all hoitud, sh kas põhjustavad olulist koormust tervishoiusüsteemile ja potentsiaalselt ka sotsiaalseid probleeme jne. See tähendab, et on olemas selge ülevaade sellest, kus peitub suurim potentsiaal ennetustegevuseks, sh riskikäitumise ennetamiseks ehk probleemide ja haiguste ärahoidmiseks enne nende tekkimist. Samuti annab see teadmise, kes kuuluvad juba riskirühma ning vajavad kiiret ja sihipärast abi ja sekkumist. Rahvastikupõhine riskijuhtimine võimaldab teenuseosutaja tasandil tuvastada kõrgendatud riskiga sihtrühmi ning suunata neile ennetavaid ja koordineeritud sekkumisi. See tähistab liikumist reaktiivselt teenuseosutamiselt proaktiivsele mudelile, kus eesmärk on ühiselt ennetada terviseseisundi halvenemist ja sotsiaalse toimetuleku langust. Riski hinnangut saab esialgu arvutada ainult inimese tervishoiuteenuse kasutamise andmete alusel.
• Tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutamise valmisoleku koordineerimine nii tavaolukordades väljaspool tööaega kui eriolukordades. Teiste riikide kogemus näitab, et taolised võrgustikud on väga efektiivsed ja teatud olukordades isegi asendamatud erakorralise abivajaduse situatsioonides, kus on vajalik omada koostööpartnerite kontakte, tunda nende võimekust ja eripärasid. Näiteks korraldatakse Euroopa riikides TERVIKutele sarnaste organisatsioonide kaudu tööaja välist ligipääsu esmatasandi tervishoiuteenustele ja tööajavälist kiireloomulist sotsiaalprobleemidele reageerimist (tasustajaks kombineeritult inimene ise, KOVid ja riik). COVIDi kriisi ajal kasutati koostööorganisatsioone rahvastiku informeerimiseks, teenuseosutajate töö koordineerimiseks ning vaktsineerimise koordineerimiseks (tasustajaks reeglina riik).
• Kokkulepitud eesmärkidega seotud tulemuste seire ja aruandlus koostöökogule kord aastas TERVIKule seatud eesmärkide täitmise osas.

Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse RTHS § 131 lõigetega 71 ja 72.

Lõige 71 sätestab, et koostöökokkuleppeliselt moodustatud TERVIKu võib soovi korral moodustada ka eraldi juriidilise isikuna. See võib osutuda vajalikuks, kui TERVIKu kaudu soovitakse ühiselt ette võtta suuremaid koostööprojekte või hakata osutama tervise-, tervishoiu- või sotsiaalteenuseid. Juriidilisele vormile pole piiranguid seatud, kuna analüüs ei toonud välja ühegi olemasoleva juriidilise vormi selget eelist. Seega võib TERVIKu juriidiline vorm sõltuda sellest, mis laadi koostööks TERVIKut vajatakse. Näiteks ei ole otseselt piiratud maakondliku arendusorganisatsiooni (MARO) baasil TERVIKu moodustamine, kuid tuleb arvestada, et MAROd on üldjuhul MTÜd ja tervishoiuteenuste osutamine MTÜde kaudu ei ole TTKSi alusel lubatud. Kõik KOVid peavad olema juriidiliselt eraldiseisva TERVIKu moodustamisse kaasatud, et vältida olulist riivet KOV autonoomiale (vt täpsemalt põhiseaduslikkuse vastavuse analüüsist). Oluline on säte, mis keelab TERVIKust kasumi välja võtmise.

Lõige 72 sätestab, et eraldi juriidilise isikuna moodustatud TERVIKul ei või lisaks põhiülesannete täitmisele olla muud tegevusala kui sotsiaal-ja tervishoiuteenuste, välja arvatud eriarstiabi, perearstiabi ja kiirabi osutamine.

Näiteks otsustavad koostöökokkuleppelise TERVIKu osapooled asutada peale paari esmast tegevusaastat sihtasutuse, mille ülesandeks on täita TERVIKu ülesandeid, osutada valdkonnaülese koordinatsiooni teenust ja pidada maakonna laste vaimse tervise keskust, kuhu on koondatud erinevad spetsialistid, kes kokkulepitud teenusmudeli alusel vaimse tervise muredega lastele kompleksteenuseid osutavad. Esmast nõustamist ja pereteraapiat, sotsiaalpedagoogi teenust jms rahastavad omavahel kokkulepitud põhimõttel KOVid, tervishoiuteenuseid rahastab Tervisekassa. Osa tulust saadakse omaosalusena, heategevusest ja erinevatele sihtrühmadele koolituste korraldamisest. Arendustegevusteks taotletakse välisvahendeid. TERVIK moodustatakse maakonna KOVide ja maakonnahaigla poolt sihtasutusena ja see sõlmib koostöökokkulepped kõigi maakonna perearstiabi osutajatega. Ühiselt lepitakse kokku, kuidas toimub vaimse tervise muredega laste märkamine (kasutades märkamislehte ja abivajavast lapsest teavitamise süsteemi või muid võimalusi) ja edasine teekond (sh millistel juhtudel jääb peamiseks juhtumikorraldajaks lastekaitse töötaja ja millistel juhtudel TERVIK-us töötavad terviseteejuhid). Koostöösse kaasatakse haridusasutused jt osapooled. Sarnaselt võib TERVIKu baasil korraldada maakonna sotsiaaltranspordi ja tervishoiutranspordi teenuseid, kombineerida pikaajalise hoolduse ja õendushoolduse teenuseid, sh pakkuda kodust palliatiivravi jms.

Juhul kui TERVIK soovib osutada tervishoiuteenuseid, peab ta taotlema vastava tegevusloa ja osalema hankes analoogiliselt teiste tervishoiuteenuse osutajatega (v.a haiglavõrgu arengukava haiglad).

Eelnõu § 1 punktiga 13 täiendatakse RTHS §-dega 132–134.

Paragrahviga 132 sätestatakse koordineerimist vajava olukorra märkamine.

Paragrahvi 132 lõige 1 sätestab, et teavitamiseks täidetakse märkamisleht. Praegu puudub ühtne vorm, mille alusel dokumenteerida inimese terviseteekonna koordineerimise vajadus. Teavitamine võib toimuda suuliselt, e-kirja teel või erinevates infosüsteemides vabatekstina. See tekitab ebaühtlust nii info sisus kui kvaliteedis. Märkamislehe kasutuselevõtt standardiseerib teavitamise protsessi ning tagab, et vajalik teave esitatakse süsteemselt ja võrreldaval kujul. See võimaldab hinnata teavitamise ja koordinatsiooniteenuse vajaduse ulatust riiklikul tasandil.

Paragrahvi 132 lõikes 2 sätestatakse, et tervishoiutöötaja või kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja (edaspidi koos teavitaja) teavitab märkamislehe abil inimese perearsti tegevuskohas töötavat terviseteejuhti või inimese elukohale kõige lähemal asuvas tervisekeskuses töötavat terviseteejuhti või selle haigla terviseteejuhti, kus inimene ravi saab, kui ilmneb, et inimesel esinevad terviseprobleemid koos oluliste sotsiaalsete raskustega ning teavitajal on põhjendatud kahtlus, et inimene vajab nende lahendamiseks valdkondade ülest teenuste koordineerimist. Terviseteejuhid võivad teenust osutada ka muudes tegevuskohtades, aga märkamislehe suunamise võimalikud kohad peavad olema infosüsteemis märkajale võimalikult lihtsalt leitavad. Kui märkajal on kõhklus, kas suunata märkamisleht pigem inimese perearsti tegevuskohas töötavale terviseteejuhile või inimese elukohale kõige lähemal asuvas tervisekeskuses töötavale terviseteejuhile, saab ta inimese käest küsida, kumba terviseteejuhti inimene ise eelistab, st kumb oleks inimesele logistiliselt sobilikum.

Punktis 1 sätestatakse, et märkamisleht suunatakse terviseteejuhile, kes osutab teenust samas tervisekeskuses, kus osutab teenust isiku perearst. Kui inimene elab teises maakonnas, võib terviseteejuht pakkuda inimesele võimalust aidata teda perearsti muutmisel nii, et tema perearst oleks talle võimalikult kodu lähedal. Alternatiivina sätestatakse, et märkamisleht suunatakse terviseteejuhile, kes osutab teenust isiku rahvastikuregistrijärgsele elukohale kõige lähemal asuvas tervisekeskuses. Kui märkamisleht jõuab esmatasandi tervisekeskuses töötava terviseteejuhini, võtab ta inimesega ühendust ja selgitab välja, kas inimene viibib oma rahvastikuregistrijärgses piirkonnas. Kui selgub, et inimesele on mugavam pöörduda oma tegeliku elu- või viibimiskoha terviseteejuhi poole, määrab terviseteejuht kindlaks lähima sobiva spetsialisti ning annab juhtumi talle üle, määrates ta vastavas IT-lahenduses vastutavaks terviseteejuhiks.
Punktis 2 sätestatakse, et märkamisleht suunatakse terviseteejuhile, kes osutab teenust tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 55 lõike 1 alusel kehtestatud haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglas, kus isik saab märkamislehe koostamise ajal statsionaarset ravi. Kui märkamine toimub haiglas ja märkamisleht jõuab haiglas töötava terviseteejuhini, algatatakse koordinatsiooniteenus haiglas töötava terviseteejuhi poolt. Kui inimene väljub haiglast ja vajab koordinatsiooni jätkumist esmatasandil, annab haiglas töötav terviseteejuht inimese teekonna koordineerimise üle esmatasandil töötavale terviseteejuhile, kes töötab inimese elukohale kõige lähemal asuvas tervisekeskuses, määrates ta vastavas IT-lahenduses vastutavaks terviseteejuhiks.

Terviseteejuhtide vajaduse igas maakonnas määrab Tervisekassa arvestades hinnatud sihtrühma suurust, kellele valdkonnaülese koordinatsiooni teenus on suunatud. Terviseteejuhtide paiknemise maakonnas otsustab maakonna TERVIK ja teeb sellekohase ettepaneku Tervisekassale, kes terviseteejuhte rahastab. On oluline, et iga perearst ja KOV sotsiaaltöötaja teaks, millisele terviseteejuhile märkamisleht vajadusel saata. Kui inimene jõuab terviseteejuhi teenusele, rakendub talle TERVIKus kokku lepitud teenuse osutamise korraldus. Märkamislehe edastamisega liitub teavitaja sisuliselt koostöösse TERVIKuga. Terviseteejuhtide igapäevane töö annab olulist sisendit süsteemi arendamiseks, tuues esile sagedasemad probleemid ja tõrked, mille põhjal TERVIKu osapooled saavad kokku leppida, kuidas teenuste osutamist inimese vaates sujuvamaks ja paremini koordineerituks muuta.

Valdkonnaülese koordinatsiooni teenust tuleb eristada KOV juhtumikorraldusest. KOV sotsiaaltöötaja peab abivajaduse väljaselgitamisel lähtuma juhtumikorralduse põhimõttest ja terviklikust lähenemisest inimese abivajadusele, kuid tal on selleks piiratud õigused (puuduv ligipääs terviseinfole) ja võimalused aidata olukordades, kus inimese tervise- ja sotsiaalsed probleemid põimuvad. KOV sotsiaaltöötajal puudub täna voli ja pädevus tervishoiuandmete kasutamiseks, ehkki praktikas koguvad sotsiaaltöötajad oma töö käigus mitmesugust inimese terviseseisundit puudutavat infot (nt inimese enda antud teabe või esitatud dokumentide kaudu) ning tegelevad tihti ka inimese terviseteekonna koordineerimisega. Sageli sõltub info liikumine isikupõhisest koostööst või juhuslikust kokkupuutest. Seetõttu võib juhtuda, et kompleksse teenusvajadusega inimene liigub süsteemis ilma selge koordineerimiseta, mis suurendab riski ravi katkestamiseks, korduvaks hospitaliseerimiseks või sotsiaalse olukorra halvenemiseks.

Eelnõuga täpsustub KOV sotsiaaltöötaja roll inimese abistamisel. Kui inimesel on lisaks sotsiaalsetele probleemidele ka kompleksne terviseprobleem ja ta kuulub valdkonnaülese koordinatsiooni sihtrühma, võtab terviseteejuht inimese terviseteekonna koordineerimise enda peale, kaasates KOV sotsiaaltöötajaga koostöösse.

Kavandatava sättega luuakse KOV sotsiaaltöötajatele võimalus teavitada koordineerimist vajavast olukorrast, millele järgneb koordinatsiooniteenuse vajaduse hindamine terviseteejuhi poolt, võimalusega kaasata hindamisse KOV sotsiaaltöötaja ja kasutada hindamiseks seaduses või selle alusel määratud ulatuses tervise- ja sotsiaalvaldkonna andmeid. Oluline on rõhutada, et säte ei anna KOV sotsiaaltöötajatele üldist ligipääsu terviseandmetele ega muuda nende rolli tervishoiuteenuste korraldajaks.

Koordineerimist vajava olukorra märkamist ei tohi segamini ajada abivajavast täiskasvanud isikust teavitamisega. Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt on isikul kohustus teavitada kohaliku omavalitsuse üksust isikust, kes vajab sotsiaalabi või -teenuseid ning ei ole ise võimeline abi taotlema või kelle abivajadus võib jääda muul viisil märkamata. Tegemist on üldise sotsiaalkaitselise turvavõrgu mehhanismiga, mille eesmärk on tagada, et sotsiaalabi vajav inimene ei jääks abita üksnes seetõttu, et ta ise ei pöördu abi saamiseks.

SHS-i regulatsiooni peamised tunnused on järgmised:
• Teavitamise adressaat on kohaliku omavalitsuse üksus.
• Teavitamise ese on isik, kes võib vajada sotsiaalabi või -teenust.
• Fookus on sotsiaalhoolekandelisel abivajadusel.
• Eesmärk on käivitada kohaliku omavalitsuse sotsiaalhoolekandelise hindamise ja abi määramise menetlus.
• Õiguslik tagajärg on kohaliku omavalitsuse kohustus hinnata abivajadust SHS-i alusel.

SHS-i kohane teavitamine ei eelda terviseprobleemi olemasolu ega mitme valdkonna koostöö vajadust. Samuti ei ole SHS-is sätestatud kohustust hinnata tervishoiuteenuste vajadust ega luua valdkondadeülest koordineerivat mehhanismi. Tegemist on ühe sotsiaalvaldkonna sisese menetluse käivitamisega.
Kavandatava koordineerimist vajava olukorra märkamise regulatsiooni põhielemendid on järgmised:
• Teavitamise adressaat on terviseteejuht (mitte kohaliku omavalitsuse üksus).
• Teavitamise ese on isik, kelle olukord eeldab tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koordineeritud sekkumist.
• Fookus on valdkondadeülesel (integreeritud) teenusevajadusel.
• Eesmärk on käivitada valdkonnaülene hindamine ning vajaduse korral heaoluplaani koostamine.
• Õiguslik tagajärg on terviseteejuhi poolt koordinatsioonivajaduse hindamine, mitte automaatne teenuse määramine.

Need regulatsioonid ei dubleeri teineteist, vaid täidavad erinevaid ja teineteist täiendavaid eesmärke: üks keskendub sotsiaalabi kättesaadavuse tagamisele, teine loob raamistiku tervise- ja sotsiaalteenuste koordineerimiseks olukordades, kus inimesel on kompleksne ja mitmest valdkonnast tulenev abivajadus.

Tervishoiusüsteemis esineb valdkonnaülese koordinatsiooni, sh terviseteekonna juhtimise vajadus nii esmatasandil perearstikeskustes kui ka eriarstiabis haiglas. Esmatasandil on osaliselt rakendunud krooniliste patsientide ravijuhtimine, mille eest vastutavad eeskätt pereõed, kuid see ei hõlma üldjuhul koostööd sotsiaalvaldkonna ega haiglatega. Koordinatsioonivajadus erineb piirkonniti. Suuremates linnades, näiteks Tallinnas, on keerukus seotud sellega, et patsiendid ei ela rahvastikuregistrijärgselt samas omavalitsuses, mistõttu on koostöö kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajaga raskendatud. Väiksemates piirkondades tulenevad probleemid pigem teenuste kättesaadavusest, näiteks kui liikumispiirangutega inimene ei ole võimeline ise haiglasse pöörduma. Tervishoius liigutakse järjest enam ambulatoorsete ja päevaravi lahenduste suunas, mis lisab korralduslikku koormust nii perearstidele, pereõdedele kui sotsiaaltöötajatele.

Eelnõu kohaselt lisandub perearsti meeskonda terviseteejuht, kes toetab nii perearsti meeskonda kui ka inimest olukorras, kus terviseprobleemidele kaasnevad ka sotsiaalsed probleemid. Kui inimene kuulub valdkonnaülese koordinatsiooni sihtrühma, võtab terviseteejuht vastutuse tema abiteekonna koordineerimise eest, kaasates meeskonda KOV sotsiaaltöötaja, perearsti, pereõe ja teised vajalikud spetsialistid. Koordineerimise käivitamiseks teavitab perearst või pereõde terviseteejuhti vastavalt käesolevas sättes määratud korrale.

Haiglaravi järgselt võib inimene kodusele ravile suundumiseks ja kodus iseseisvalt toime tulemiseks vajada lisatuge, mistõttu võib olla vajalik valdkonnaülene koordinatsioon. Haigla saab korraldada koordineerimist vajava olukorra märkamise haigla siseselt, kui haiglas on terviseteejuht. Kehtivas süsteemis võivad haiglas töötada sotsiaaltöötajad või projektipõhised koordinaatorid, kuid nende roll ei ole ühtselt reguleeritud ning puudub selge seos piirkondliku koordinatsioonistruktuuriga. Haigla sotsiaaltöötajate teenust ei rahasta Tervisekassa, riik ega kohalikud omavalitsused ja neil puudub juurdepääs riiklikele infosüsteemidele. Üldjuhul ei kandu haigla sotsiaaltöötaja poolt antud sisend tervise infosüsteemi edastatavale epikriisile. Haiglaravi perioodil ilmnenud sotsiaalsed probleemid või toimetulekuraskused võivad jääda piisava tähelepanuta või lahendamata enne väljakirjutamist, kui haiglaravi jääb lühikeseks ning puudub kokkulepitud infovahetus kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajaga.

Eelnõu kohaselt on haiglal võimalik kas olemasoleva spetsialisti ümberprofileerimise või uue palkamise kaudu saada endale tööle terviseteejuht (või mitu, kui TERVIK seda põhjendatuks peab). Säte võimaldab haiglal, kus töötab terviseteejuht, lahendada märkamise ja esmase hindamise ning heaoluplaani koostamise (või selle koostamise alustamise) organisatsioonisiseselt. See tähendab, et haiglas tuvastatud koordinatsioonivajadus ei pea läbima täiendavat välist teavitamisprotsessi, vaid saab koheselt suunatud pädevale isikule.

Haiglas töötav terviseteejuht saab ise lisada tarviliku info koostatavasse heaoluplaani ning hoolitseda selle eest, et heaoluplaanis oleks kirjeldatud ka erinevate haiglas töötavate spetsialistide soovitused (mitte ainult raviarsti juhised, mis on üldjuhul kättesaadavad statsionaarse ravi epikriisist). Piirkondlikud haiglad peavad kuuluma vähemalt oma maakonna TERVIKusse, kuid võivad kuuluda ka teiste maakondade TERVIKutesse või nendega vastavalt vajadusele koostööd teha. Piirkondlikes haiglates Tallinnas ja Tartus võib Tervisekassa hinnata terviseteejuhtide vajadust suuremaks lähtuvalt sellest, et piirkonna haigla teenindab erinevate maakondade elanikke või lähtuvalt Tervisekassa raviteekondade sihtrühmadest. Piirkondlike haiglate terviseteejuhid peavad seega tegema laiemalt koostööd teiste maakondade terviseteejuhtidega. Samuti võib Tervisekassa seoses rehabilitatsiooni vajavate inimeste sihtrühmale valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse rakendamisega määrata täiendava terviseteejuhtide vajaduse Haapsalu Neurorehabilitatsiooni Keskusesse, mis kuulub haiglavõrgu haiglate hulka, kuid teenindab inimesi üle Eesti.

Terviseteejuhtide kasutuselevõtt haiglates toetab haiglaravi järgselt sujuva ülemineku tagamist esmatasandile ning aitab ennetada olukordi, kus inimene satub lühikese aja jooksul uuesti haiglasse.

Paragrahvi 132 lõige 3 sätestab märkamislehele kantavad andmed. Lõikes loetletud andmed – inimese üldandmed, terviseprobleemi, funktsioneerimisvõime piirangu ja sotsiaalse probleemi lühikirjeldus ning teavitaja hinnang – on määratletud minimaalse ja eesmärgipärase infokogumina. Märkamisleht koostatakse ja esitatakse tervise infosüsteemi digitaalselt tervisejuhtimise töölaualt tervishoiutöötajate poolt.

Märkamisleht on võimalik teha täidetavaks ja heaoluplaan vaadeldavaks ka KOV sotsiaaltöötajale (kui abivajaja tugimeeskonna liikmele). See tähendab, et KOV sotsiaaltöötaja saab kasutades talle loodud tehnilist lahendust edastada TIS-i märkamislehel ettenähtud andmed, vaadata heaoluplaani või täita tegevuskava.

Juhul, kui teavitajaks on KOV, peab olema sotsiaalne abivajadus eelnevalt hinnatud (KOV hindamisinstrumendi abil), et oleks välja selgitatud abivajaduse ulatus ja valdkonnad.

Digitaalsele märkamislehe täitmise alustamisel võimaldab infosüsteem sisestada inimese nime või isikukoodi ja käivitada patsiendi üldandmete päringu tervise infosüsteemi. Kui inimese üldandmed on märkamislehele kantud ja kontrollitud, on võimalik käivitada inimese riskirühma kontrollpäring, mis näitab kas inimene kuulub kõrgenenud tervishoiuteenuse vajadusega riskirühma ja aitab eeskätt KOV sotsiaaltöötajatel objektiivsemalt hinnata märkamislehe edastamise vajadust. Märkamislehe võib esitada ka juhul, kui inimesel puudub riskirühma tunnus, kuid KOV sotsiaaltöötaja näeb siiski valdkonnaülese koordinatsiooni vajadust.

Paragrahvi 132 lõige 4 sätestab, et märkamislehe täpsem andmekoosseis kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 592 lõike 2 alusel kehtestatud määrusega. Sättega luuakse õiguslik alus tehniliste detailide reguleerimiseks määruse tasandil. See võimaldab vajadusel andmekoosseisu ajakohastada ilma seadust muutmata ning tagab paindlikkuse infosüsteemide arendamisel.

§ 133. Valdkonnaülene koordinatsiooniteenus
Paragrahvi 133 lõikes 1 sätestatakse, et valdkonnaülest koordinatsiooniteenust osutatakse inimesele, kes vajab oma terviseseisundi ja sotsiaalse olukorra tõttu mitme valdkonna koostööd. Lõige tagab, et teenus ei muutu universaalseks, vaid on suunatud selgelt piiritletud sihtrühmale, kelle puhul koordineeritud sekkumine on põhjendatud.
Valdkonnaülene koordinatsiooniteenus erineb sotsiaalhoolekande seaduses (SHS) sätestatud juhtumikorraldusest. SHS-i juhtumikorraldus rakendub sotsiaalabi vajavate isikute suhtes. Juhtumikorralduse tulemusena koostatakse üldjuhul juhtumiplaan, mis sisaldab sotsiaalse olukorra hinnangut, sotsiaalse toimetuleku eesmärke, kavandatud sotsiaalteenuseid ja -toetusi ning tegevusi eesmärkide saavutamiseks. KOV sotsiaaltöötaja poolt koostatav juhtumiplaan on sotsiaalvaldkonna sisene töövahend, mille koostamise ja täitmise eest vastutab kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja. Kuigi juhtumiplaan võib sisaldada viiteid isiku terviseseisundile kui toimetulekut mõjutavale asjaolule, ei ole see tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna ühine dokument ega hõlma seetõttu valdkonnaülest tegevuste ja teenuste koordineerimist.

Juhtumikorraldus eeldab koostööd teiste valdkondade spetsialistidega, sh tervishoiuga, kuid see ei anna sotsiaaltöötajale õigust toetada inimese terviseteekonda ega loo iseenesest mehhanismi tervishoiu- ja sotsiaalteenuste süsteemseks ühiseks meeskonnapõhiseks planeerimiseks ega koordineerimiseks.

Eelnõus sätestatud valdkonnaülene koordinatsioon on terviseteejuhi poolt osutatav teenus, mille eesmärk on tagada mitme valdkonna – eeskätt tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna – koordineeritud koostöö olukordades, kus inimese terviseprobleemid ja sotsiaalsed raskused on omavahel seotud ning mõjutavad teineteist. Terviseteejuhi töö oluline fookus on ka tervishoiuvaldkonna sisese teekonna koordinatsioonil. Valdkonnaülene koordinatsioon ei asenda KOV juhtumikorraldust ega muuda kohaliku omavalitsuse vastutust sotsiaalteenuste korraldamisel. Terviseteejuhil ei ole õigust suunata inimest tervishoiuteenustele (välja arvatud rehabilitatsiooni teenusele) ega määrata talle sotsiaalteenuseid.

Valdkonnaüleseks koordinatsiooniks koostatakse heaoluplaan, mis erineb sisult ja ulatuselt SHS-i mõistes juhtumiplaanist.

Juhtumiplaani olemasolu ei ole heaoluplaani koostamise eelduseks. Samas, kui juhtumiplaan on koostatud ja inimene vajab heaoluplaani, on oluline, et KOV sotsiaaltöötaja ja terviseteejuht lepiksid omavahel selgelt kokku, milliste tegevuste osas jääb vastutus KOV sotsiaaltöötajale ja milliste osas liigub terviseteejuhile. Näiteks KOV sotsiaaltöötaja ülesanne on tagada sotsiaaltranspordi olemasolu, terviseteejuhi ülesanne on korraldada inimese liikumine tervishoiuteenustele kasutades sotsiaaltransporti.

Heaoluplaani elluviimisel osalevad vastavalt vajadusele nii tervishoiu- kui ka sotsiaalvaldkonna spetsialistid. Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja vastutab jätkuvalt sotsiaalteenuste korraldamise eest, kuid tegutseb vastavalt oma pädevusele ja ülesannetele heaoluplaani elluviimisel koostöös terviseteejuhi ja teiste spetsialistidega.

Heaoluplaani koondatakse infotehnoloogilise lahendusena juhtumiplaani ja raviplaani sisu ning muu tervise infosüsteemi ja sotsiaalinfosüsteemide andmestik, mis on inimese jaoks oluline. Heaoluplaani koostamine tähendab, et terviseteejuht kontrollib üle infosüsteemidest päritud heaoluplaani andmekoosseisu ja vajadusel korrigeerib/täiendab seda lähtuvalt inimese tervise- ja heaolu eesmärkidest ning räägib inimesega läbi, veendudes, et plaan on inimesele arusaadav ja ta on valmis seda täitma.

Heaoluplaani elluviimiseks koostab terviseteejuht tegevuskava, kus kajastatakse tegevusi, mis vajavad kas inimese poolset aktiivsust või on seotud võimaliku koordinatsiooni abivajaduse ja selle osutamisega, nt: väljastatud saatekirjad, planeeritud vastuvõtud ja uuringud, transpordi korraldus ja kodukülastused, info teenuseosutajate vahelise liikumise kohta näiteks haiglast hoolekandeasutusse, haiglast kodusele ravile liikumise kohta, väljakirjutatud väljaostmata retseptid jms.

Tegevuskava tegevused jagunevad inimesele täitmiseks ja teadmiseks suunatud tegevusteks ning tugimeeskonna korralduslikeks tegevusteks. Inimesele kuvatakse Terviseportaalis aktiivselt temale suunatud tegevusi. Inimesel on soovi korral võimalik Terviseportaali kaudu tutvuda ka tugimeeskonna korralduslike tegevustega.

Paragrahvi 133 lõige 2 sätestab, et terviseteejuht võib kutsuda isiku märkamislehe andmete alusel valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse nõustamisele ja valdkonnaülese koordinatsiooni vajaduse hindamisele omal algatusel.

Kehtiva SHS regulatsiooni kohaselt selgitab kohaliku omavalitsuse üksus abivajaduse omal algatusel välja eeskätt nende täisealiste isikute puhul, kellele on määratud keskmine, raske või sügav puue. Sügava puudega isikute puhul on see kohustuslik, keskmise ja raske puudega isikute puhul võimalus. Selline lähenemine tähendab, et proaktiivne sekkumine käivitub valdavalt olukorras, kus inimese tervise- ja toimetulekuprobleemid on juba püsivalt välja kujunenud. See piirab võimalusi ennetavaks tegutsemiseks varasemas faasis. Kavandatav muudatus loob võimaluse proaktiivseks sekkumiseks ka nende isikute puhul, kellel ei ole veel puude raskusastet määratud, kuid kes kuuluvad kompleksse abivajadusega riskirühma ning vajavad valdkondadeülest koordinatsiooni. Proaktiivse pöördumise võis siiani algatada perearst, märgates, et inimesel on kõrgenenud terviserisk. Eelnõuga antakse proaktiivse pöördumise õigus ka terviseteejuhile, kes võib inimese poole pöörduda, saades info, et inimene kuulub riskirühma.

Paragrahvi 133 lõige 3 sätestab, et teenust osutatakse inimese nõusolekul ning nõusoleku puudumisel lõpetatakse andmete edasine töötlemine. Sättega tagatakse, et teenus põhineb isiku autonoomial ning et tundlikke andmeid ei töödelda ilma nõusolekuta. Muudatus loob selge õigusliku aluse andmetöötluseks ning tugevdab isiku õiguste kaitset.

Paragrahvi 133 lõige 4 sätestab terviseteejuhi peamised ülesanded, sealhulgas vajaduse hindamine, tugimeeskonna moodustamine, heaoluplaani koostamine ja täitmise jälgimine. Muudatus formaliseerib rolli, mis seni on olnud ebaühtlane ja projektipõhine, luues selge vastutaja valdkondadeülese koordinatsiooni eest. Terviseteejuht tagab, et inimese terviklik abivajadus on hinnatud, koostab heaoluplaani ning seirab selle elluviimist. Heaoluplaan koondab inimese jaoks ühte kohta nii tervise- kui sotsiaalvaldkonna eesmärgid ja teenused, toetades inimese arusaamist oma olukorrast ja kokkulepitud tegevustest.

Punkt 1 sätestab, et terviseteejuht hindab inimese valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse vajadust. Terviseteejuhi teenust kasutades annab inimene nõusoleku, et terviseteejuht hindab koostöös inimese perearsti, vajaduse korral raviarsti, pereõe ning kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajaga valdkonnaülese koordinatsiooni vajadust. Üldjuhul hindab tervishoiutöötaja inimese tervishoiualaseid vajadusi ja KOV sotsiaaltöötaja inimese sotsiaalse abi vajadust. Kui inimene siseneb tervishoiu valdkonnast, on terviseteejuhil õigus ka ise hinnata inimese sotsiaalseid vajadusi ja vajaduse ilmnemisel teha sellekohane kokkuvõte KOV sotsiaaltöötajale, kes ei pea selle tulemusel enam ise põhjalikku abivajaduse hindamist läbi viima, vaid saab kasutada terviseteejuhi antud sisendit. Kui märkamislehel on välja toodud olulised funktsioonipiirangud, annab terviseteejuht esmase hinnangu ka rehabilitatsiooniteenuse vajadusele. Valdkonnaülese koordinatsiooni osutamisele peab eelnema inimese tervishoiuteenuste ja sotsiaalsete vajaduste hindamine. Ilma selleta ei tohi alustada heaoluplaani koostamist.

Punkt 2 sätestab, et terviseteejuht moodustab tugimeeskonna, kuhu kuuluvad vähemalt inimese raviarst, perearst, pereõde ja rahvastikuregistrisse kantud elukohajärgse kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja või muu asjakohase kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ja olemasolul isiku seaduslik esindaja. Esmane tugimeeskond moodustatakse kohe, kui inimene on tervise teejuhi vastuvõtule registreerunud. See tagab, et turvaline infovahetus tugimeeskonna liikmete vahel saab alata juba varases etapis, kus terviseteejuhil on vajalik täpsustada märkamislehel toodut ja seda, milline osa tervikvajaduse hindamisest on tehtud ning suhelda tugimeeskonna liikmetega hindamise küsimustes. Raviarst ja/või perearst vastutavad selle eest, et inimese tervisealased vajadused on hinnatud ja tarvilik ravi kordineeritud ning patsiendijuhised antud – see peab olema korrektselt dokumenteeritud TISi, vajadusel arvestades teiste tervishoiutöötajate juhiseid. Kui tervisealase hindamise tulemus ja patsiendijuhised TISis puuduvad või on aegunud, pöördub terviseteejuht nende spetsialistide poole ja palub tervisealase hindamise läbi viia ja tulemuse dokumenteerida nii, et see oleks terviseteejuhile kättesaadav (vajadusel saab seda teha ka heaoluplaanis).

Punkt 3 sätestab, et terviseteejuht koostab inimesele heaoluplaani, arvestades vajadusel käesoleva lõike punktis 2 nimetatud tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistide soovitusi. Terviseteejuhi eestvedamisel koostatav heaoluplaan koondab inimese jaoks olulise tervise- ja sotsiaalvaldkonna teabe ühtsesse struktuuri. Heaoluplaani koostamisel kasutab terviseteejuht maksimaalselt juba tsentraalses infosüsteemis olemas olevaid andmeid. Teatud osas võivad andmed olla siiski puudulikud või halva kvaliteediga ja sel juhul on terviseteejuhi roll tarvilikud andmed hankida ja heaoluplaani sisestada või korraldada sisestamine muude spetsialistide poolt. Kui heaoluplaani elluviimiseks on vajalik kaasata laiem tugimeeskond, kirjeldatakse see heaoluplaanis ning inimese nõusolekul antakse ligipääs plaanile ka tugimeeskonna liikmetele. Koostatud heaoluplaaniga nõusoleku kinnitamine sisaldab inimese jaoks kahte nõusolekut: nõusolekut plaani sisuga ja nõusolekut selle elluviimisse kaasatava täiendava tugimeeskonnaga, kellele antakse samuti ligipääs koostatud heaoluplaanile. Nõusoleku puudumisel lõpetatakse andmete edasine töötlemine. Koostatud heaoluplaani näeb inimene Terviseportaalis ja vajadusel trükitakse see talle ka terviseteejuhi poolt välja.

Punkt 4 sätestab, et terviseteejuht selgitab inimesele heaoluplaani sisu. Heaoluplaan on mõeldud inimesele kasutamiseks ja see koostatakse talle minavormis nt “Minu heaoluplaani eesmärk on ... , Minu tervise-eesmärk on ..., selleks ma ...” jne. On oluline, et inimene mõistaks talle koostatava heaoluplaani sisu. Seetõttu peab see olema koostatud talle mõistetavas keeles, vajadusel peavad olema keerukad terminid lahti seletatud.

Punkt 5 sätestab, et terviseteejuht motiveerib inimest tervise- ja heaolu eesmärkide saavutamisel. Tervise eest hoolitsemiseks ei piisa ainult teadmisest, mida teha. Tervisekäitumist mõjutavad harjumused, emotsionaalsed takistused, ajapuudus ja teised konkureerivad prioriteedid. Seetõttu on inimest vaja motiveerida, et ta leiaks üles sisemise põhjuse tervislikke valikuid teha. Terviseprobleemid kujunevad sageli märkamatult ja tagajärjed ilmnevad alles aastate pärast. Kuna mõju pole kohe tunda, lükkab inimene olulised sammud kergesti edasi. Motiveerimine aitab tuua tulevikumõjud praegusesse hetke ning seostada need inimese eesmärkide ja väärtustega.

Punkt 6 sätestab, et terviseteejuht toetab inimese liikumist erinevate teenuste vahel ja heaoluplaani elluviimist. Terviseteejuht ei saa ise määrata tervishoiuteenuseid (v.a. rehabilitatsiooniteenus) ja sotsiaalteenuseid ega nendele suunata, tema toetamine seisneb vajalike spetsialistide tugimeeskonda kaasamises ja infovahetuse võimaldamises. Samuti saab ta juhtida spetsialistide tähelepanu, kui mõni oluline inimese vajadus on märkamata jäänud või kui esineb dubleerimisi või olulisi kõrvalekaldeid piirkonnas kokkulepitud teenuse osutamise põhimõtetest.

Terviseteejuhi roll erineb olemasolevatest spetsialistidest eelkõige andmetöötluse eesmärgi poolest. Tema andmetöötluse eesmärk ei ole teenuste osutamine, vaid teenuste sidustamine ja inimese vajaduste terviklik käsitlemine. Selleks on terviseteejuhil seadusest tulenev pädevus töödelda nii tervise- kui ka sotsiaalhoolekandelisi andmeid ulatuses, mis on vajalik koordinatsioonivajaduse hindamiseks, heaoluplaani koostamiseks, teenuste vahelise liikumise toetamiseks ning plaani täitmise jälgimiseks.

Terviseteejuhi roll on andmekaitselises vaates eripärane, kuna ta korraldab heaoluplaani elluviimiseks vajaliku tugimeeskonna töö ning määratleb, millistel spetsialistidel on plaanis sisalduvale teabele juurdepääs. Terviseteejuht tagab, et juurdepääs on piiratud üksnes nende isikutega, kellel on otsene roll heaoluplaani elluviimisel. Seetõttu hõlmab terviseteejuhi roll ka andmete kasutamise korraldamist ja juurdepääsu põhimõtete rakendamist valdkondadeüleses koostöös. Andmete kasutamise ulatus peab olema õigusaktides selgelt piiritletud, et tagada nende eesmärgipärane ja proportsionaalne kasutamine.

Seega ei ole terviseteejuht lihtsalt täiendav andmete kasutaja, vaid uus, seaduses määratletud koordineeriv roll, mis eeldab eraldi ja selget andmetöötluse õiguslikku alust ning andmekaitselisi tagatisi.

Paragrahvi 133 lõige 5 sätestab, et valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega täpsustatud terviseteejuhi ülesanded, nõuded valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse eesmärgile ja selle sisule, sealhulgas sihtrühmale, teenuse osutajale ja tegevustele, mis on vajalikud teenuse eesmärgi saavutamiseks. Rakendusakt on vajalik teenuse sisu kirjeldamiseks. Tegemist on teenusega, mille sisu peab olema üheselt arusaadav väga paljudele osapooltele nii tervishoiu- kui sotsiaalsüsteemis, et oleks võimalik selle teenusega igapäevases töös arvestada. Seetõttu on otstarbekas teenuse sisu reguleerida määruse tasandil. Rakendusakti kava on lisatud eelnõule.

Määrus sätestab valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse eesmärgi, osutamise põhimõtted ning teenuse korraldusliku ülesehituse. Määruse kohaselt on teenuse eesmärk tagada isikule tema tervislikust ja sotsiaalsest olukorrast lähtuv terviklik, koordineeritud ja järjepidev abi, sidudes tervishoiu- ja sotsiaalteenused ühtseks toimivaks süsteemiks ning ennetades abivajaduse süvenemist ja teenuste dubleerimist.

Teenust osutab pädev terviseteejuht, kes töötab esmatasandi tervisekeskuse, haigla või TERVIKu juures. Tööandja vastutab terviseteejuhi pädevuse ja töö kvaliteedi eest. Terviseteejuhtide vajaduse määrab Tervisekassa. Terviseteejuhtide paiknemise ettepaneku teeb Tervisekassale heaolupiirkonna TERVIK. Määrus täpsustab teenuse sihtrühmad.

Määrus kirjeldab teenuse osutamise etapid, mis hõlmavad valdkonnaülese koordinatsioonivajaduse märkamist rahvastikupõhise riskihalduse ja märkamislehe abil, esmase nõustamise ja koordinatsioonivajaduse hindamise läbiviimist, tugimeeskonna moodustamist, heaoluplaani koostamist ja täpsustamist, vajadusel rehabilitatsiooniteenusele suunamist ning tegevuskava koostamist heaoluplaani elluviimise toetamiseks. Teenuse korraldamisel kasutatakse struktureeritud andmevahetust tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahel, tagades tugimeeskonna liikmetele ligipääsu heaoluplaanile ning võimaldades isikul ja tema esindajal tutvuda dokumendiga Terviseportaali kaudu.

Koordinatsiooniteenuse lõpetamise alused on määruses selgelt määratletud, sh abivajaduse lõppemine, selle stabiliseerumine või kontaktide harvenemine. Vajaduse korral võib isik saada koordinatsiooniteenust elu jooksul korduvalt, kusjuures kasutatakse olemasolevat heaoluplaani ning seda täiendatakse vastavalt muutunud vajadustele.

Paragrahvi 133 lõikega 6 sätestatakse, et tugimeeskonda saab laiendada.
Tugimeeskonna suurus ja koosseis sõltuvad otseselt inimese abivajaduse komplekssusest ja teenuste ning abi koordinatsiooni sisulisest vajadusest. Seetõttu võib tugimeeskonna lõplik suurus ja koosseis erineda. Inimene ei saa valida esmast tugimeeskonda, kelleks on terviseteejuht, raviarst, perearst, pereõde ja tema elukoha või viibimiskoha järgne KOV sotsiaaltöötaja ning inimese seaduslik esindaja, kuid saab valida laiendatud tugimeeskonda. Laiendatud tugimeeskonnale tehakse kättesaadavaks arvestatav hulk inimese kohta käivaid eriliigilisi andmeid ja seetõttu on rakendatavad ligipääsumeetmed mitte ainult rollipõhised, vaid isikupõhised. See tähendab, et terviseteejuht, kes haldab ligipääse, annab ligipääsud laiendatud tugimeeskonnaliikmetele isikupõhiselt peale seda, kui inimene on nõustunud laiendatud tugimeeskonna koosseisuga. Inimene saab ise teha ettepanekuid oma lähedaste kaasamiseks laiendatud tugimeeskonda.

Paragrahvi 133 lõike 7 sätestab, et lisaks heaoluplaani koostanud tervisteejuhile peab selle kinnitama inimene ise. Kinnitus antakse sõltuvalt inimese võimekusest digitaalselt või paberkandjal. Antud kinnitus hõlmab nii heaoluplaanist arusaamist, kui ka nõustumust sellega, kes kuuluvad inimese tugimeeskonda. Muuhulgas annab inimene sellise kinnitusega nõusoleku, et tugimeeskonna liikmetele võimaldatakse ligipääs heaoluplaanile ja tegevuskavale.

Paragrahvi 134 lõige 1 sätestab heaoluplaanis kajastuvad andmed.

Punktis 1 sätestatakse, et heaoluplaan kajastab abivajaja tervise- ja heaolueesmärke, nende saavutamiseks antud soovitusi, teenusevajadusi ning määratud teenuseid, ravimiskeemi ja abivahendeid. On oluline mõista, et ehkki oluline osa heaoluplaani andmekoosseisust on tulevikus võimalik pärida infosüsteemidest, ei moodustu heaoluplaan pelgalt infosüsteemidest kokku kogutud andmetest, vaid terviseteejuhi ülesanne on aidata inimesel seada oma tervise ja heaolu eesmärgid ning heaoluplaani koostamise käigus seostada andmed inimesele arusaadavalt tema eesmärkidega ning õpetada inimest oma heaoluplaani kasutama.

Punktis 2 sätestatakse, et heaoluplaan kajastab tegevuskava, mis ei ole dokument, vaid pidevalt täienev töövoog ja infovahetus tugimeeskonna vahel. Näiteks käis tugimeeskonda arvatud koduõde koduvisiidil ja lisab suunatud tegevuse/teavituse KOVi sotsiaaltöötajale, et inimesel oli maja kütmata juba nädal aega ja ta vajab siin abi, sest puud on otsas ja ta ise on haige ega saa puid hankida. KOV sotsiaaltöötaja saab sellele vastata, et ta võtab inimesega ühendust ja uurib, kuidas teda puude hankimisega aidata. Seetõttu on oluline, et kõigil tugimeeskonna liikmetel oleks ligipääs tegevuskavale ning võimalus vaadata ja esitada sinna andmeid ja infot. Praegu ei liigu selline info digitaalselt. Kui praegu koduõde probleemi märkab, siis peab ta kontakti võtma KOV sotsiaaltöötajaga. See toimub reeglina telefoni teel ja sellest ei pruugi jälge maha jääda.

Tegevuskava kaudu toimub ka rehabilitatsiooniteenuse osutamise (vahe)tulemuste dokumenteerimine. See võimaldab kõigil tugimeeskonna liikmetel olla kursis rehabilitatsiooniteenuse osutamise kulgemise ja tulemustega.

Paragrahvi 134 lõige 2 sätestab, et heaoluplaani täpsem andmekoosseis kehtestatakse TTKS § 592 lõike 2 alusel kehtestatud määrusega. Rakendusakti kavand on lisatud eelnõule.

Heaoluplaani andmekoosseis on kujundatud selleks, et tagada inimese tervise ja heaolu terviklik, järjepidev ja isikukeskne juhtimine. Heaoluplaani eesmärk on koondada ühtsesse dokumenti kõik inimese jaoks olulisemad tervise- ja sotsiaalvaldkonna andmed, mis võimaldavad inimesel endal oma tervist ja heaolu juhtida ning tugimeeskonna liikmetel koordineeritult ja tõenduspõhiselt tegutseda.
1. Isiku ja tema esindajate üldandmed (sh nimi, isikukood, kontaktandmed, elukoht) on vajalikud inimese identifitseerimiseks ning tema ja teda esindavate isikutega suhtlemiseks. Muutunud andmete esitamine tagab, et tugimeeskond tegutseb ajakohase info põhjal ning välditakse olukordi, kus abi osutamine viibib.
2. Suhtlusviis on vajalik isikukeskse teenuse tagamiseks, võimaldades arvestada inimese erivajadustega ning tagades, et ta mõistab talle antud juhiseid ja otsuseid.
3. Olukorra kirjeldus ja eluanamnees annavad tervikliku ülevaate inimese senisest tervise- ja sotsiaalset olukorda mõjutavast taustast. See võimaldab vältida topeltküsimusi, dubleerivaid teenuseid ja toetab terviklikku hindamist.
4. Diagnoosid ning selgitused inimesele on olulised selleks, et inimene mõistaks oma terviseseisundit ja riske ning saaks teha teadlikke valikuid. Valideeritud diagnoositeave toetab ühtset arusaama inimese abivajadusest nii tervishoius kui sotsiaalvaldkonnas.
5. Funktsionaalsed ja toimetuleku piirangud on teenuse planeerimise seisukohalt kriitilise tähtsusega, kuna just need määravad abivajaduse ulatuse, sobivad teenused ja vajaliku toe intensiivsuse.
6. Riskirühma info on vajalik, et määrata õigused teenustele ja toetustele ning suunata inimene sobivale koordinatsiooniteekonnale (nt krooniline haige, rehabilitatsioonivajadus, haiglaravilt väljuja).
7. Isiku seatud tervise-, sotsiaalsed ja heaolueesmärgid tagavad, et heaoluplaan lähtub inimese enda sihtidest, toetab motivatsiooni tervist hoida ja sotsiaalsete väljakutsetega toime tulla ning soodustab iseseisvat toimetulekut. See on valdkonnaülese koordinatsiooni keskne põhimõte.
8. Tervisekäitumise soovitused, ravijuhised ning tervisenäitajate jälgimise plaan loovad ühtse arusaama inimesele vajalikest toimingutest ja terviseseisundi jälgimise nõuetest. See aitab vältida vastuolulisi juhiseid ja tagab eri teenuseosutajate ühtse tegutsemise.
9. Ravimiskeem, meditsiiniseadmete ja abivahendite info on vajalik ohutuks, järjepidevaks ja optimaalseks raviks ning väldib ravivigu, dubleerimist ja tarbetuid kulusid. See info võimaldab terviseteejuhi ja tugimeeskonna liikmete poolset toetavat jälgimist ning parandab ravisoostumust.
10. Planeeritud tervishoiu-, rehabilitatsiooni- ja sotsiaalteenused – koondatakse info erinevate teenuste kohta, mis on koordinatsiooniteenuse peamine funktsioon. Selline koondvaade aitab planeerida tegevusi, vältida teenuste kattumist ja tagada, et inimene liigub teenuste vahel sujuvalt.
11. Olukorra halvenemise juhised on olulised inimese turvalisuse ja kiire sekkumise tagamiseks, andes selged tegevusjuhised äkilise seisundimuutuse korral.
12. Tugimeeskonna liikmete andmed on vajalikud selleks, et tagada läbipaistev vastutuse ja rollide jaotus ning võimaldada tõhusat koostööd kõikide osapoolte vahel.
13. Järgmise hindamise aeg ja nõusoleku info toetavad teenuse järjepidevat juhtimist ning tõendavad inimese informeeritust ja nõusolekut tema andmete kasutamiseks.
Eelnõu § 1 punktiga 14 täiendatakse RTHS § 133 lõiget 1 koordinatsiooniteenuse sihtrühma isikutega, kellel on riskirühma tunnus. Sihtrühmana lisanduvad inimesed, kellel on käesoleva seaduse §135 alusel tuvastatud kõrgenenud tervishoiuteenuste kasutamise risk ja sotsiaalse toimetuleku probleemid. Kõrgenenud tervishoiuteenuste kasutamise riskiga sihtrühmale on valdkonnaülese koordinatsiooni teenuse pakkumine kõige kuluefektiivsem.

Kõrgenenud teenusvajadusega riskirühma kuuluv isik kutsutakse hindamisele süsteemi poolt tuvastatud vajaduse alusel terviseteejuhi või perearsti poolt. See toetab liikumist reaktiivselt süsteemilt riskipõhisele ja ennetavale lähenemisele. Kui perearsti hinnangul on inimesel valdkonnaülese koordinatsiooni vajadus, täidab ta märkamislehe ja suunab inimese terviseteejuhi nõustamisele, mille käigus toimub ka koordinatsioonivajaduse hindamine.

Eelnõu § 1 punktiga 15 täiendatakse RTHS-st §-ga 135, milles sätestatakse rahvastikupõhine riskihaldus.

Praegune süsteem on valdavalt reaktiivne: teenus osutatakse pärast pöördumist. Kõrge riskiga inimesed jõuavad süsteemi sageli alles siis, kui tervise- või sotsiaalprobleem on süvenenud.

Riskipõhine segmentimine Tervisekassa andmete alusel võimaldab tuvastada isikud, kellel on kõrgendatud risk kasutada kulukaid tervishoiuteenuseid, ning pakkuda neile ennetavat ja koordineeritud tuge. See ei tähenda automaatset teenusele suunamist, vaid loob võimaluse pakkuda koordinatsiooniteenust proaktiivselt. Tervishoiuteenuste kasutamise kõrgendatud riski hindamiseks kasutatakse Tervisekassa andmekogu andmeid. Valdkonnaülese koordinatsiooni vajaduse hindamiseks on vajalik info ka inimese sotsiaalse toimetuleku kohta. Sotsiaalse abi vajadust hindab terviseteejuht täiendavalt esmase nõustamise käigus (kui see ei ole veel hinnatud) ja kaasab vajadusel KOV sotsiaaltöötaja. Saadud info alusel saab terviseteejuht otsustada, kas inimene vajab valdkonnaülese koordinatsiooni teenust.

Selline lähenemine on inimese vajadustega paremas kooskõlas ja kuluefektiivsem kui universaalne koordinatsiooniteenuse pakkumine või puhtalt reaktiivne mudel ning aitab vähendada vältimatuid hospitaliseerimisi.

Paragrahvi 135 lõige 1 annab riskirühma definitsiooni: käesoleva seaduse tähenduses on riskirühm elanikkonna osa, kellel on või võib välja kujuneda terviseprobleem, mis põhjustab olulisi funktsionaalseid piiranguid suhtluses, liikumisel, iseseisval toimetulekul ja enda tervise eest hoolitsemisel ning toob kaasa kõrgenenud tervishoiuteenuste kasutamise riski.

Üldiselt on tervishoiuteenuste, aga ka sotsiaalteenuste kasutamise risk seda kõrgem, mida rohkem on inimesel haigusi, eeskätt kroonilisi haigusi.

Paragrahvi 135 lõigetega 2-4 antakse riskirühma määramise ülesanne Tervisekassale, kuna kõrgenenud tervishoiuteenuste kasutamise riski leidmiseks on vajalik kasutada Tervisekassa andmekogu, mis sisaldab raviarveid ja retseptide andmeid. Tervisekassa genereerib ministri määruses kirjeldatud metoodika kohaselt riskirühma tunnuse, mille alusel jaotatakse ta vastavasse gruppi ning vastav tunnus edastatakse tervise infosüsteemi, kus see muutub inimese abivajaduse märkamise protsessi kaudu kättesaadavaks nii tervishoiuspetsialistidele kui KOV sotsiaaltöötajatele.

Eelnõu § 1 punktidega 16–18 muudetakse RTHS-se § 22 pealkirja ning lõikeid 1 ja 2. Muudatusega kaovad tervishoiuasutustele seni kehtinud toitlustamise nõuded, mis puudutavad peamiselt tavamenüüsid. Muudatuse eesmärk on tagada paindlikum ja proportsionaalsem lähenemine, arvestades tervishoiuasutuste eripära:
• patsientide viibimine tervishoiuasutustes on üldjuhul lühiajaline;
• enamikule pakutakse tervishoiutöötaja poolt määratud erimenüüd;
• erimenüüd lähtuvad reeglina ravijuhenditest ning neid nõuded õigusakt ei reguleeri.

Kuna tervishoiuasutustes moodustavad tavamenüüd väiksema osa, ei ole detailne regulatsioon põhjendatud ja selleks saab kasutada ka mitteregulatiivseid meetmeid. Tervishoiuasutused saavad kasutada edaspidi põhjalikke riiklikke toidu- ja toitumissoovitusi8 ning Nutridata9 keskkonda, mis aitavad koostada tasakaalustatud menüüd erinevatele vanuserühmadele ning ühtlasi hinnata nende toitainelist koostist. Seega on vajalik tugi tagatud ka ilma eraldi regulatsioonita. Nimetatud materjalid ja veebikeskkonnad annavad põhjalikud juhised tasakaalustatud menüüde koostamiseks ning on sobivaks raamistikuks kõigile institutsioonidele. Muudatus lisab enam paindlikkust ning vähendab haldus- ja järelevalvekoormust nii tervishoiuasutustele kui ka Terviseametile.

Koostöös Terviseametiga on koondatud ka tagasiside nii haiglatelt eraldi kui ka Eesti Haiglate Liidu vahendusel. Üldine seisukoht oli, et tavamenüüdega seotud nõuded võiksid olla paindlikumad ning neid ei ole tingimata vaja sätestada õigusaktis. Samas peeti oluliseks, et ühtne raamistik oleks kõigile tervishoiuasutustele teada ja kättesaadav. Selleks on kavas ühiselt leida sobiv lahendus ja koht, kus selline raamistik võiks paikneda, eesmärgiga teha ühtsed põhimõtted kättesaadavaks, säilitades samas haiglatele vajaliku operatiivse paindlikkuse. Mis puudutab materjale, kuidas tagada edaspidi tavamenüü, mis on tasakaalus ja mitmekesine, siis need materjalid ja juhendid on olemas ning kättesaadavad riiklikes toidu- ja toitumissoovitustes.

Terviseameti hinnangul on tervishoiuasutusi kui järelevalveobjekte juba praegu vähe, sest haiglates pakutavad menüüd tulenevad enamasti tervisest tingitud näidustustest, millele enamus nõudeid ei laiene. Mõju järelevalvekoormuse vähenemisele on seetõttu pigem tagasihoidlik.

Patsientide tervis ei ole muudatusest ohustatud, sest toiduohutust ja hügieeni tagavad endiselt toiduseadusest tulenevad nõuded ning erimenüüde koostamisel lähtutakse tervishoiutöötajate juhistest ja patsiendi raviplaanist. Lisaks viibivad patsiendid tervishoiuasutustes tervishoiutöötajate pideva hoole ja professionaalse järelevalve all.

Kuna muudatused on kavandatud jõustuma 2027. aasta keskel ning tavamenüü koostamist toetavad juhendmaterjalid ja töövahendid on tervishoiuasutustele juba praegu vabalt kättesaadavad, ei vaja tervishoiuasutused nende osas eraldi kohanemisaega. Küll aga on vajalik jätta piisav ajavahemik selleks, et ühiselt kokku leppida ning määrata sobiv koht, kuhu koondatakse viited suunistele ja materjalidele, millest tervishoiuasutused edaspidi lähtuvad.

Eelnõu § 1 punktiga 19 täiendatakse RTHS-se §-i 31 lõikega 4 ja sätestatakse TERVIKuga seotud kulude rahastamine. TERVIKuga seotud kulusid rahastatakse kuni 30.04.2028 Euroopa Liidu toetustest. Sotsiaalministeerium kasutab integratsioonisüsteemi väljatöötamiseks ja piloteerimiseks Euroopa Liidu välisvahendeid. Ajavahemikku 1.07.27-30.04.28 saab võtta seega kui üleminekuperioodi välisvahendite rahastuselt riiklikule rahastusele. Üleminekuperioodi lõppedes on planeeritud üle minna riiklikule rahastusele ravikindlustuse vahenditest. Sujuva ülemineku tagamiseks sõlmib Tervisekassa 2027. aasta juuliks moodustatud TERVIKutega koostöölepingud, millega lepitakse kokku ülemineku sujuv ettevalmistus ning antakse Tervisekassa poolne garantii TERVIKute baaskulude rahastuse ülevõtmiseks alates 01.05.2028.

Eelnõu § 1 punktiga 20 muudetakse RTHS-i §-i 31 lõiget 4, mis jõustub 01.05.2028, sätestades, et TERVIKuga seotud kulusid ei kaeta enam välisvahenditest, vaid TERVIKu juhtimise ja toimimisega seotud kulude eest tasub Tervisekassa ravikindlustuse eelarvest TERVIKuga sõlmitud TERVIKu rahastamise lepingu alusel.

Eelnõu § 1 punktiga 21 täiendatakse RTHS §-i 31 lõikega 5 ja sätestatakse valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse rahastamise tingimused. Valdkonnaülese koordinatsiooni teenust osutab terviseteejuht ja Tervisekassa hüvitab valdkonnaülese koordinatsiooni teenuse pakkujale terviseteejuhi personali- ja tegevuskulu vastavalt oma hinnakirjale. Rakendustingimused lisatakse määrusesse, lähtudes valdkonnaülese koordinatsiooni teenuse sihtrühmadest.

Terviseteejuhtide vajadust heaolupiirkonnas hindab Tervisekassa, kasutades selleks rahvastiku riskipõhist segmentimist. TERVIK lepib oma liikmesorganisatsioonidega kokku terviseteejuhtide paiknemise heaolupiirkonnas ja Tervisekassa sõlmib lepingu terviseteejuhi kulude katmiseks kas TERVIKuga või tervishoiuteenuse osutajatega, kelle juures terviseteejuht töötama hakkab.
Rahastamise lepingu sõlmimiseks koostöökokkuleppelise TERVIKu korral esitab TERVIKut esindama volitatud organisatsioon Tervisekassale TERVIKu koostöölepingu (vajadusel koos täiendavate liitumislepingutega), millega tõendab, et TERVIK on moodustatud seaduses kirjeldatud nõuete kohaselt. Lepingu objektiks on vähemalt rahvatervishoiu seadusega TERVIKule määratud ülesannete täitmine.

Rahastamise lepingu sõlmimiseks eraldi juriidilisest isikust TERVIKu korral esitab TERVIKu ülesandeid täitev juriidiline isik Tervisekassale juriidilise isiku asutajate või moodustajate nimekirja, vajadusel lisades sellele täiendavad koostöölepingud, millega tõendab, et TERVIK on moodustatud seaduses kirjeldatud nõuete kohaselt. Lepingu objektiks on vähemalt rahvatervishoiu seadusega TERVIKule määratud ülesannete täitmine.

Tervisekassal on õigus TERVIKu rahastamine lõpetada, kui mõni nõutud osapool sellest pikemaajaliselt kõrvale jääb. Näiteks kui piirkonda luuakse uus perearsti nimistu ja praksis, tuleb TERVIKul tagada selle kaasamine mõistliku aja jooksul. Konkreetse aja saab ette näha Tervisekassa oma lepingus TERVIKuga, kuid see ei tohiks ületada kolme kuud.

Eelnõu § 1 punktiga 22 muudetakse RTHS §-i 31 lõikeid 6 ja 7.

Paragrahvi 31 lõikega 6 antakse õigus TERVIKule ette näha tulemustasu, kui ta täidab Tervisekassa ja TERVIKu vahel sõlmitud lepingus määratletud tulemuseesmärke, mis on kooskõlas heaolupiirkonna tervisevaldkonna koostööeesmärkidega. Näiteks võib Tervisekassa seada TERVIKule eesmärgi vähendada nelja ja enama kroonilise haigusega riskirühma eriarstiabi ja statsionaarse õendusabi kulusid 5% võrra, tagades seejuures, et sama riskirühma hõlmatus valdkonnaülese koordinatsiooniga esmatasandil oleks vähemalt 30%, antud sihtrühma (re)hospitaliseerimine eriarstiabis väheneks vähemalt 15% võrra ja EMO visiitide arv vähemalt 15% võrra.

Tulemustasu makstakse TERVIKule välja eraldi sihtkontole ja seda võib kasutada 133 lõike 2 punktis 2 alusel heaks kiidetud rahvatervishoiu eesmärkide saavutamiseks tervisevaldkonnas. Antud punkti all on silmas peetud eeskätt Tervisekassa võimalust seada TERVIKule inimesekeskseid tulemuseesmärke, mis võimaldavad ära hoida välditavat ja väheväärtuslikku ravi ning premeerida selle eest TERVIKut, andes TERVIKule võimaluse otsustada teatud piirides raha kasutuse üle ise. Boonusraha võimalik kasutusotstarve on rahvatervishoid, eeskätt haiguste, riskikäitumise ennetus10 ja tervisedendus. Ennetus on probleemi ja sellega seotud muude probleemide ärahoidmine, väljakujunemise, edasiarenemise ja korduvuse vältimine. Olenevalt ennetuse sihtrühma riskitasemest eristatakse universaalset11, valikulist12 ja näidustatud13 ennetust ning olenevalt tegevuse ajast eristatakse esmast, teisest ja kolmandast ennetust. Universaalne ennetus on suunatud kõigile ega sõltu konkreetse probleemi kujunemise riskist14. Universaalne ennetus hõlmab näiteks sekkumisi või elukeskkonna kujundamist viisil, mis on strateegiliselt kujundatud tervist toetavate valikute ja eluviisi edendamiseks.

Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et TERVIKule makstakse tulevikus tulemustasu ka muudest allikatest ja et sel juhul seotakse tulemustasuga ka sotsiaalsete eesmärkide saavutamist.

Paragrahvi 31 lõikega 6 sätestatakse, et TERVIKu rahastamise korra ja tasu arvutamise metoodika kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

Eelnõu § 1 punktiga 23 sätestatakse rakendussätted RTHS §-s 382, et tagada TERVIKute moodustamine hiljemalt 01.07.2028 või kui seda ei tehta, siis haiglate poolt hiljemalt kahe kuu jooksul. Samuti nähakse ette, milline on minimaalne koosseis, kelle kuulumisel TERVIKusse see moodustatuks loetakse, s.o olukord, kui:
• teist TERVIKut maakonnas enam moodustada ei saa;
• kõik teised osapooled, kellel on TERVIKu moodustamise kohustus, on kohustatud vastava TERVIKuga liituma;
• Tervisekassal tekib kohustus sõlmida koostööleppe. Antud säte võimaldab ka sujuvat üleminekut seniselt projektipõhiselt koostöölt, kus on olnud nõutav väiksemaarvuline perearstide kaasamine, seadusepõhisele koostööle, mis näeb ette kõigi perearstide kaasamise.

Eelnõu §-s 2 on toodud TTKSi muudatused
Eelnõu § 2 punktiga 1 muudetakse TTKS § 14 lõiget 1

Kehtiva regulatsiooni kohaselt ei või perearstiabi osutaval äriühingul olla muud tegevusala peale seaduses loetletud teenuste. Valdkonnaülene koordinatsiooniteenus kui uus teenusliik ei ole seal nimetatud.

Eelnõuga täiendatakse normi selliselt, et perearstiabi osutav äriühing võib osutada valdkonnaülest koordinatsiooniteenust, kui ta on TERVIKu osapool ja täidab selle ülesandeid oma struktuuriüksuse kaudu.

Muudatus on vajalik, kuna terviseteejuht hakkab praktikas tööle eeskätt esmatasandi tervisekeskustes. Kui koordinatsiooniteenuse osutamine ei oleks seaduses lubatud tegevusala, tekiks õiguslik takistus teenuse korraldamisel.

See muudatus ei laienda perearstiabi sisulist rolli meditsiiniliste otsuste tegemisel, vaid võimaldab korraldada multidistsiplinaarset koostööd ja juhtumipõhist koordinatsiooni. See on kooskõlas eesmärgiga tugevdada esmatasandi rolli integreeritud süsteemis.

Eelnõu § 2 punktiga 2 muudetakse TTKS § 22 lõiget 3

Sarnaselt perearstiabi regulatsioonile täiendatakse haiglat pidava aktsiaseltsi või sihtasutuse tegevusala, lisades võimaluse osutada valdkonnaülest koordinatsiooniteenust TERVIKu osapoolena.

Haiglaravilt naasvate inimeste korduvhospitaliseerimised ja hoolekandeasutusse suunamised on sageli seotud puuduliku ravijärgse toe ja tegevuste koordineerimisega. Haiglas töötav terviseteejuht aitab seda riski vähendada, tagades enne patsiendi koju suunamist heaoluplaani koostamise ning tervisevaldkonna esmatasandi ja kohaliku omavalitsuse kaasamise.

Kehtiv õigus ei võimalda haiglal sellist rolli süsteemselt täita, kuna see ei kuulu loetletud tegevusalade hulka. Muudatus kõrvaldab selle takistuse.

Eelnõu § 2 punktidega 3–9 täiendatakse tervise infosüsteemi (TIS) regulatsiooni.

Muudatusega luuakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduses selge andmevahetuse raamistik koordinatsiooniteenuse ja TERVIKu rakendamiseks, tagades vajaliku infovoo tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahel. Muudatuste keskmes on uute andmeliikide – märkamislehte, heaoluplaani ja riskirühma tunnuste – integreerimine olemasolevasse süsteemi.

Tegemist on vältimatu eeltingimusega valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse toimimiseks. Kui heaoluplaan ei oleks infosüsteemis, ei oleks võimalik tagada meeskonnatööd ega läbipaistvat vastutust. Andmetöötlus on piiratud eesmärgipäraselt ja ligipääs antakse üksnes seaduses nimetatud isikutele. See tagab kooskõla isikuandmete kaitse üldmääruse põhimõtetega, säilitades minimaalsuse ja eesmärgipärasuse nõude.

Eelnõu § 2 punktiga 3 täiendatakse TTKS § 59¹ lõiget 1, laiendades tervise infosüsteemi eesmärki. Lisaks senisele terviseseisundi juhtimisele lisatakse süsteemi eesmärkide hulka andmete töötlemine valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse osutamiseks ja riskirühma kuulumise üle arvestuse pidamiseks. See on põhjapanev muudatus, mis õigustab sotsiaal- ja tervishoiuandmete ristkasutust konkreetse teenusmudeli raames.

Eelnõu § 2 punktidega 4 ja 5 täiendatakse tervise infosüsteemi koosseisu (§ 59¹ lg 4), lisades sinna rahvatervishoiu seaduse alusel koostatavad märkamislehed ja heaoluplaanid ning info inimese riskirühma kuulumise kohta. Need andmed muutuvad ametlikuks osaks tervise infosüsteemist, võimaldades nende struktureeritud säilitamist ja päringute tegemist.

Selleks, et tagada andmete asjakohane säilitamine, täiendatakse eelnõu § 2 punktiga 6 TTKS § 59¹ lõiget 5. Muudatusega kehtestatakse uutele andmeliikidele säilitustähtajad: heaoluplaane säilitatakse 30 aastat (arvestades nende pikaajalist mõju inimese abivajaduse ajaloole) ning märkamislehti kolm aastat, mis on piisav aeg teenuse algatamise ja asjakohasuse hindamiseks.

Andmete edastamise kohustusi ja õigusi reguleeritakse eelnõu § 2 punktidega 7 ja 8.

Punktiga 7 muudetakse TTKS § 59² lõiget 13, andes tervishoiuteenuse osutajatele selge õiguse edastada süsteemi märkamislehe andmeid ja kasutada vajalikke tarkvaralahendusi.

Punktiga 8 täiendatakse TTKS § 592 lõigetega 15 ja 16, millega antakse kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajale õigus edastada infosüsteemi märkamislehe andmeid ning pannakse terviseteejuhile kohustus edastada koordinatsiooniteenuse käigus koostatud heaoluplaani andmed. See tagab, et info inimese abivajaduse ja kokkulepitud tegevuste kohta on kesksetele osapooltele kättesaadav.

Kõige detailsemalt reguleerib andmete kasutamist eelnõu § 2 punkt 9, millega lisatakse seadusesse § 59³ lõiked 5⁴–5⁸. Need sätted panevad paika täpsed juurdepääsuõigused:
Lõige 5⁴ piirab juurdepääsu märkamislehtedele lisaks inimesele, kelle kohta teavitus tehti, vaid teavitaja ja konkreetse terviseteejuhiga, kellele teavitus on suunatud.
Lõige 5⁵ annab õiguse kontrollida riskirühma tunnust KOV sotsiaaltöötajale, et hinnata märkamislehe koostamise vajalikkust, ning terviseteejuhil, et osutada koordinatsiooniteenust, aga ka selleks, et tegeleda ennetustööga ning perearsti toetamisega proaktiivsel tervishoiuteenuse osutamisel. Perearsti toetamine proaktiivsel tervishoiuteenuse osutamisel tähendab, et perearst tohib anda terviseteejuhile info oma nimistu riskipatsientidest ja paluda terviseteejuhi abi riskipatsiendi kutsumisel tema vastuvõtule, samuti abi riskipatsiendi perearsti vastuvõtule jõudmise korraldamisel.
Lõige 5⁶ sätestab terviseteejuhi laiaulatusliku, kuid eesmärgipärase õiguse näha terviseandmeid (sh retseptid, epikriisid, abivahendid), mis on kriitilise tähtsusega kvaliteetse heaoluplaani koostamiseks ja selle elluviimise toetamiseks.
Lõige 5⁷ lubab teavitajatel näha koordinatsiooniteenuse osutamise otsust, et vältida dubleerivaid teavitusi sama isiku kohta.
Lõige 5⁸ määratleb isikute ringi, kellel on õigus näha heaoluplaani teenuse osutamiseks või keda kaasatakse abiprotsessi inimese nõusolekul.

Kokkuvõttes loovad need muudatused tervikliku õigusliku ahela alates andmete kogumisest ja edastamisest kuni nende turvalise kasutamise ja säilitamiseni, toetades inimesekeskset ja integreeritud abi pakkumist.

Eelnõu §-s 3 esitatakse seaduse jõustumissätted.

Seadus jõustub järk-järgult:
• Seadus jõustub 1. juulil 2027. Selleks ajaks peavad olema TERVIKud moodustatud. Juhul kui maakonnas pole selleks ajaks TERVIKut moodustatud, on maakonna haiglavõrgu haiglal kohustus TERVIK moodustada hiljemalt 1. septembriks 2027. a.
• Eelnõu § 1 punktid 16–18, mille tulemusel ei kohaldata tervishoiuasutustele edaspidi toitlustamise nõudeid, jõustuvad 2027. aasta juulis. Vajalikud juhendmaterjalid ja töövahendid on tervishoiuasutustele juba praegu hästi kättesaadavad, kuid jõustumise ajaks tuleb kokku leppida koht, kuhu on edaspidi koondatud viited kasutatavatele suunistele ja materjalidele.
• Eelnõu § 1 punktid 3, 6, 13 ja 21 ning § 2 punktid 3, 4 ja 6–9 jõustuvad 2027. aasta 1. septembril. Jõustumisaja valikul on lähtutud asjaolust, et valdkonnaülese koordinatsiooni teenust rehabilitatsiooni sihtrühmale hakatakse rahastama Tervisekassa kaudu alates 1.septembrist 2027. a.
• Eelnõu § 1 punktid 2, 7–9, 11, 12, 14, 15, 20 ja 22 ning § 2 punkt 5 jõustuvad 2028. aasta 1. mail. Muudatus on seotud tervise- ja sotsiaalvaldkonna laiapõhjalisema integratsiooniga, mille tagamiseks on vajalik süsteemne koostöö. Sellise eesmärgi saavutamiseks:
• käivitatakse antud tähtajast heaolupiirkondade strateegiline juhtimine läbi koostöökogude töö ning tervise- ja heaoluprofiilide koostamise;.
• hakatakse valdkonnaülese koordinatsiooni teenust mitme kroonilise haiguse ja kaasnevate sotsiaalprobleemidega inimeste sihtrühmale (sh haiglast kodusele ravile liikumise toetamise teenust) ja rehabilitatsiooniteenuse sihtrühmale rahastama ravikindlustuse eelarvest Tervisekassa kaudu.

Arvestades muudatuste ulatust – uute organisatsioonide loomine, rahastamislepete sõlmimine, IT-arendused ja tervisejuhtide koolitamine – ei oleks varasem rakendumise tähtaeg realistlik ega proportsionaalne.

Üleminekuperiood võimaldab:
• koostada vajalikud rakendusaktid;
• käivitada koolitusprogrammid,
• luua infosüsteemi arendused,
• sõlmida esimesed rahastuslepingud.

See tagab õigusselguse ja vähendab rakendusriski.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus võetakse kasutusele mitmed uued mõisted, mida Eesti õiguskorras varem pole olnud.

Heaolupiirkond – geograafiline piirkond, kus erinevad teenuseosutajad, avaliku sektori esindajad ja kogukonna liikmed selle piirkonna abivajajate heaks koordineeritud koostööd teevad. Heaolupiirkonnaks on maakond.

Piirkondlik koostöökogu – heaolupiirkonna sotsiaal- ja tervisevaldkonna strateegiline juhtorgan, kes vastutab piirkonna rahvastiku tervise ja sotsiaalse toimetuleku arendamise eest, võtab vastu piirkonna strateegilisi eesmärke puudutavaid otsuseid ja tagab koostööks piisavad ressursid.

TERVIK – formaliseeritud koostöövõrgustik, mille moodustavad piirkonna tervishoiuteenuse osutajad (esmatasand, sh perearstiabi, kiirabi, haigla) ja sotsiaalteenuse osutajad (sh KOVid) eesmärgiga koordineerida ennetust15, valmisolekut ja teenuste osutamist ning pakkuda integreeritud teenuseid. Koostöös tagatakse teenuste järjepidevus, vajadustele vastavus ja kvaliteet ning välditakse dubleerimist.

Riskirühm – inimesed, kellel on tervise- ja sotsiaalprobleemide tekke või süvenemise risk ja kelle puhul on tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö probleemide ja abivajaduse süvenemise ärahoidmiseks esmavajalik.

Valdkonnaülene teenuskoordinatsioon – tegevus, mille eesmärk on toetada riskirühma kuuluvat inimest tema tervise- ja heaolueesmärkide saavutamisel ning lihtsustada juurdepääsu talle vajalikele tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna teenustele. Valdkonnaülene teenuskoordinatsioon toimub teenuseosutaja tasandil ühe sisenemispunkti põhimõttel multidistsiplinaarse meeskonna põhiselt ja selle keskne vahend on abivajajale koostatav personaalne heaoluplaan.

Terviseteejuht – valdkonnaülese koordinatsiooni teenust osutav spetsialist, kes korraldab riskirühma kuuluva inimese tervikvajaduse hindamise, koostab inimesekeskse heaoluplaani, moodustab plaani täitmisega seotud spetsialistidest meeskonna, koordineerib meeskonnatööd plaani elluviimisel, aidates abivajajat, et ta saaks teenust õigel ajal ja sujuvalt, ning hindab, kaasates meeskonda, regulaarselt plaani täitmist ja koordineeritud teenuseosutamise jätkamise vajadust. 

Heaoluplaan – inimesekeskne valdkondadeülene plaan, mis võimaldab abivajajal koostöös oma lähedaste ja spetsialistidega seada oma tervise- ja heaolueesmärgid ning panustada kooskõlas talle antud juhistega nende täitmisesse. Heaoluplaan saab sisendi erinevates valdkondades koostatud plaanidest ja dokumentidest (nt terviseplaan, epikriisid, õendusplaan, taastusravi plaan, sotsiaalvaldkonna juhtumiplaanid jms). See sisaldab inimese olulisemat sotsiaal- ja terviseinfot, infot talle määratud ja osutatavate sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kohta ning toob abivajaja ühtsesse infovälja erinevate valdkondade spetsialistidega.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.


6. Seaduse mõjud

Muudatuste rakendamine loob sotsiaalset, majanduslikku ja regionaalset mõju ning mõju riigivalitsemisele ja infotehnoloogilistele arendustele. Mõjud olulisuse hindamisel lähtutakse mõju ulatusest, avaldumise sagedusest, mõjutatud sihtrühma suurusest ning võimalikust riskist. Mõjuanalüüs on üles ehitatud kahe peamise tegevussuuna lõikes – 1) heaolupiirkondade ja koostöökogude loomine, TERVIK-ute moodustamine, tervise- ja heaoluprofiili kasutuselevõtt ning Tervisekassa rolli muutumine ja 2) valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse ja terviseteejuhi rolli rakendamine. Mõlema tegevussuuna all on analüüsitud mõjuvaldkondade kaupa mõju olulisematele sihtrühmadele.

6.1. Heaolupiirkondade ja koostöökogude loomine, TERVIK-ute moodustamine, tervise- ja heaoluprofiili kasutuselevõtt ja Tervisekassa rolli muutumine

Eelnõuga luuakse maakonnapõhised heaolupiirkonnad ning igas heaolupiirkonnas moodustatakse tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöökogu. Tegemist on strateegilise koostöö formaadiga, mille eesmärk on siduda riigi ja KOV-ide otsustusprotsessid ning kujundada piirkonna elanikkonna vajadustest lähtuvad ühised prioriteedid ja tegevussuunad. See võimaldab korraldada tervise ja sotsiaalteenuseid senisest tulemuslikumalt, s.t. riskirühmi senisest varasemalt märgata, sekkumisi täpsemini sihtida ja koostöiselt korraldada ning vähendada olukordi, kus inimese abistamine jääb eri süsteemide vahele lõksu või ei ole abi õigeaegne. Pikaajaliselt loob see eeldused probleemide ennetamiseks ning vähendab vajadust kulukamate ja intensiivsemate teenuste järele, parandades samal ajal inimeste elukvaliteeti ja toimetulekut. Muudatus ei loo uut haldusüksust, vaid struktureerib olemasoleval maakonna tasandil koostööd ning muudab selle süsteemseks ja järjepidevaks.

Maakonna tasandil heaolupiirkonna moodustamine on Eesti kontekstis põhjendatud, kuna sotsiaalteenuseid kasutavad inimesed valdavalt oma KOV põhiselt ja läbiviidud tervishoiuteenuste kasutamise analüüs16 näitas ka, et enamikku tervishoiuteenustest kasutavad inimesed oma elukoha maakonna siseselt. 2023. aasta andmete põhjal oli maakonnasisene teenusekasutus koduõenduse puhul valdavalt üle 90%, perearsti ja pereõe vastuvõttudel ligikaudu 88–89% ning statsionaarses järelravis üle 90%; ka ambulatoorsete teenuste puhul jäi maakonnasisene kasutus enamasti vahemikku 65–75%17. See kinnitab, et tervishoiu- ja sotsiaalteenuste tegelik kasutus järgib suures osas maakondlikke piire.

Maakond on esmatasandi koostööks sobiva elanikkonna suurusega ala ka teiste riikide võrdluses, nt Prantsusmaal (CPTS; tüüpiline populatsioon 40 000–80 00018); Ühendkuningriigis (PCN; tüüpiline populatsioon 30 000–50 00019) ja Hollandis (piirkondlikud esmatasandi võrgustikud; tüüpiline populatsioon 20 000–50 00020).

Heaolupiirkonna operatiivseks koostöövormiks on tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostööorganisatsioon TERVIK, mis ühendab piirkonna peamised teenuseosutajad ja kohalikud omavalitsused. TERVIK on püsiv koostööraamistik, mille kaudu panustatakse rahvatervishoidu, korraldatakse ja arendatakse valdkondadeülest koostööd tervise ja sotsiaalvaldkonnas ning toimub kompleksse abivajadusega inimeste valdkonnaülene teenuskoordinatsioon. Eelnõu kohaselt peavad TERVIK-u koosseisu kuuluma kõik heaolupiirkonna kohalikud omavalitsused, perearstiabi osutajad ning haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad. Seega ei sõltu peamiste osapoolte kaasatus enam vabatahtlikkusest, vaid on süsteemselt tagatud.

Kavandatav mudel ei ole Eestis esmakordne, vaid tugineb Eestis viimastel aastatel kujunenud praktikale ja katsetustele valdkondadeülese koordinatsiooni arendamisel.

Aastatel 2014–2015 viis Maailmapank Eesti Haigekassa (praegune Tervisekassa) tellimusel läbi uuringu „Ravi terviklik käsitlus ja osapoolte koostöö Eesti tervishoiusüsteemis“21. Uuringu tulemustes käsitletakse tervishoiuteenuste integreeritust, s.t nii raviteenuste osutamist sobival tervishoiusüsteemi tasemel kui ka ravi piisavat koordineerimist ja järjepidevust kõigi süsteemi osapoolte poolt ning analüüsitakse Eesti tervishoiuteenuste integreeritust soodustavaid tegureid. Paljudest välja toodud probleemidest on käesolevas kontekstis oluline välja tuua eelkõige puudulik aktiivravieelsete- ja järgsete teenuste koordineerimine. Sellele probleemile nähti lahendusena integreeritud teenuseid.

2016. aastal algatas Sotsiaalministeerium koostöös SA Viljandi Haiglaga “Paikkondlike tervishoiu- ja sotsiaalteenuste integreerimise eelanalüüs ja pilootprojekti rakendamise kava koostamise” ehk PAIK projekti22 esimese etapi, mille eesmärgiks oli välja töötada valdkondadeülese koordinatsiooni teenusmudel. Valminud kava alusel sõlmisid Eesti Haigekassa ja SA Viljandi Haigla 2018. a augustis lepingu, mille eesmärgiks oli teenusmudelit piloteerida.

Teenusmudel osutus edukaks23 ja 2023. a kevadel algas Viljandi haigla, Tervisekassa, Viljandi, Saare ja Valga maakondade ühisprojektina selle teenuse kliiniline mõju-uuring, mis kaasab umbes 800 patsienti. Uuringu sihtrühm on vähemalt 45 a inimesed, kellel on diagnoositud mitu kroonilist haigust, mis suurendab haiglaravile sattumise riski, ja kellel esinevad kaasuvalt ka sotsiaalsed tervisemõjurid, näiteks toetava tugivõrgustik puudumine või liikumisraskused. Projekti juhib Viljandi haigla ja uuringu teaduspartner on Barcelona ülikoolihaigla. Kliinilise mõju-uuringu eesmärk on selgitada välja teenuse pikaajaline mõju ja teostatavus maakondade kogemuse põhjal. Uuringuga soovitakse teada saada, milline on tervishoiu- ja sotsiaalteenuse koordineeritud koostöö mõju patsientide tervisele, elukvaliteedile, teenustega rahulolule ja teenusekasutusele ning tervishoiuteenuste kulule.

Uuring kestab 2026. aasta augustini, kuid aasta pärast uuringuga alustamist viidi läbi kontrollanalüüs, et hinnata, kas senine tegevus liigub soovitud suunas. Tulemused näitasid, et uuringu grupil esines võrreldes kontrollgrupiga vähem EMO visiite ja hospitaliseerimisi ning madalam tervishoiuteenuste kasutamise kulu. Tulemuste usalduspiire ei olnud võimalik sel hetkel määrata, sest uuringusse kaasatud isikute arv ei olnud veel piisav, kuid saadud tulemused kinnitasid, et uuringuga jätkamine on asjakohane ja teenuskoordinatsioonil on hea potentsiaal kompleksvajadusega inimesi aidata.

2015. a lõpus moodustas Vabariigi Valitsus hoolduskoormuse rakkerühma, et kaardistada lähedaste hooldamisega seotud probleemid ja töötada välja inimeste vajadustest lähtuvad lahendused24. Rakkerühma ettepanekute põhjal viidi 2018–2019 kuues Eesti piirkonnas läbi hoolduse koordinatsiooni pilootprojekt, mille eesmärk oli testida esmase koordinatsioonimudeli toimimist ning anda sisend riikliku süsteemi loomiseks25. Piirkondadesse loodi hoolduskoordinaatori ametikohad, mis ühendasid kohaliku omavalitsuse, perearsti ja teiste osapoolte töö.

Viimastel aastatel on pilootprojektide raames arendatud piirkondlikke koostöövõrgustikke ja koordinatsioonimudeleid, mis toetavad keerulise ja pikaajalise abivajadusega inimesi. Üheksa piirkonna kogemus näitab, et kõige tulemuslikum on maakondliku ulatusega koostöövõrgustik, mis võimaldab kaasata teenuseosutajaid ka väljaspool piirkonda.

Pikaajalise ja valdkondadeülese abivajaduse korral määratakse sellistes süsteemides koordinaator, kes tagab inimesekeskse toe, koostab plaani ning juhib juhtumivõrgustiku tööd. Koordinaatori roll on keskne. Ta hoiab järjepidevat suhtlust, koordineerib tegevusi ja aitab vähendada teenuste killustatust, tagades abi õigeaegse ja tervikliku jõudmise abivajajani.

Tagamaks sujuvam üleminek pilootkatsetustelt kinnistatud süsteemile, toetatakse 2026. a hoolduskoordinatsiooni projekti viimase taotlusvooruga nii juba toimivaid kui ka katkestatud koordinatsioonimudeleid, et need saaksid jätkata kuni üleriigilise süsteemi rakendumiseni. Samuti aidatakse piirkondi, kus koordinatsioonimudelit varem rakendatud pole, et üleminek riiklikule süsteemile oleks sujuv.

Tervisekassa on alates 2015. aastast teinud koostööd maailmapangaga ja analüüsinud tervishoiusüsteemi vähesest integreeritusest tingitud probleeme26 Suur hulk välditavaid hospitaliseerimisi ja pikale veninud haiglaravi, eriarsti vastuvõtte ja uuringuid, vähene huvi koostööd teha, vähene patsiendikesksus jne

Koostöös maailmapanga ja Eesti Perearstide Seltsiga viidi läbi perearstide riskipatsientide ravijuhtimise pilootprojekt. Selle käigus andis Tervisekassa perearstidele ette ambulatoorsele ravile tundlikke krooniliste haigustega riskirühma, uuringus osalenud perearstid koostasid oma nimistu riskirühma patsientidele terviseplaani, mis on sarnane heaoluplaanile, kuid sisaldab ainult inimese tervise, haiguste ja ravi infot- ja soovitusi. Meeskond koosnes perearstist ja pereõest, KOV sotsiaaltöötajaid ei kaasatud.

Tulemused näitasid, et väiksema kroonilise haiguskoormusega patsientidel, kelle ravi juhtimist rakendati, õnnestus vähendada suremust 1,3% (statistiliselt oluline), suurema kroonilise haiguskoormusega patsientidel õnnestus vähendada hospitaliseerimisi 3,2%, kuid statistilist olulisust ei õnnestunud näidata, sest uuringusse kaasatute arv oli liiga väike27.OECD on hinnanud, et kui kaasata krooniliste haigustega inimeste koordineeritud teekonda ka sotsiaalvaldkond, on võimalik vähendada hospitaliseerimist krooniliste haigete sihtrühmas 5-10% (Eestis on selliseid välditavaid hospitaliseerimisi ca 15%) ja saavutada 5% -line sääst tervishoiu kuludes, mida saaks suunata rohkem ennetusse või kättesaadavuse parandamisse28.

Integratsioonis on selgelt saavutanud edu riigid, kes on oma süsteemi ehitanud üles nii, et see võimaldaks integratsiooniga seotud osapooltel pidevalt saavutatud tulemusi mõõta29. Tulemuste mõõtmine on üles ehitatud mitte regulaarsete uuringute, vaid läbi infosüsteemide ülesehituse, kus iga tasand pääseb ligi nii ühistele kui ka oma tulemusmõõdikutele. Seetõttu on kiireim võimalus tulemust saavutada hakata seda regulaarselt seirama.

TERVIK-ute maakondlikud juhtimislauad ja nendega seotud kvaliteedimõõdikud perearstidele, haiglatele ning KOV-idele on seetõttu kriitilise tähtsusega edu saavutamisel.

Reformiga muutub Tervisekassa roll seniselt ravi rahastajalt ka süsteemi strateegiliseks suunajaks. Tervisekassal avaneb võimalus hakata teenuseosutajate koostööorganisatsioone ehk TERVIK-uid rahaliselt motiveerima soovitatavate inimesekesksete eesmärkide saavutamisel ehk siis Tervisekassal saab lisaks ravile hakata ostma ka tervist. Muudatus tähendab, et Tervisekassa osaleb maakondlike koostöökogude kaudu piirkondlikus juhtimises ning seob rahastuse senisest enam piirkondlike tervise-eesmärkidega. Selle kaudu suunatakse ressursse tegevustesse, millel on suurem mõju elanikkonna tervisele ja toimetulekule, ning vähendatakse väheväärtusliku ja välditava ravi osakaalu.

Oluline osa Tervisekassa rollimuutusest on andmepõhise juhtimise tugevdamine. Tervisekassa kasutab oma andmeid riskirühmade tuvastamiseks, teenuste kasutuse analüüsimiseks ning tulemuspõhiste eesmärkide seadmiseks. See võimaldab liikuda reaktiivselt teenuseosutamiselt proaktiivsele mudelile, kus fookus on probleemide varajasel märkamisel ja ennetamisel. See tähendab liikumist ravikulude passiivsest rahastamisest krooniliste haigustega sihtgrupi tervisetulemuste aktiivse juhtimiseni läbi rahvastikupõhise riskijuhtimise, kogukonnapõhiste ennetustegevuste arendamise ning riskirühmade varajase kaasamise.

Ka Sotsiaalkindlustusamet hakkab TERVIK-uid senisest süsteemsemalt toetama KOV sotsiaalteenuste kasutamise ja rahastamise strateegilise juhtimise mõõdikutega, kuid ei seo neid rahastamisega, sest ta ei osta KOV-idelt sotsiaalteenuseid.


6.1.1. Sotsiaalsed, majanduslikud ja regionaalsed mõjud
Muudatuste mõju kujuneb laiemalt kui üksikute sihtrühmade lõikes kirjeldatav toime, avaldudes tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi toimimises tervikuna ning peegeldudes elanikkonna heaolus, ressursside kasutamises ja piirkondlikus arengus.

Viimase 10 aasta jooksul on 65+ elanikkonna osakaal rahvastikus kasvanud 18%-lt 2015 aastal 21%-le 2024. aastal. Rahvastiku vananemine süveneb ning eakate osakaal kasvab lähikümnenditel oluliselt 2040. aastaks moodustavad eakad kogurahvastikust juba umbes neljandiku.

Eesti kuulub rahuldamata tervishoiuteenuste vajaduse näitaja poolest Euroopa riikide seas kõrgeima näitajaga riikide hulka. 2024. a oli selliste inimeste osakaal Eestis 8,5%, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine oli 2,5%. Eesti kõrge näitaja peamine põhjus on pikad ootejärjekorrad (7,8%)30. Pikki ootejärjekordi on inimesed teenustest ilmajäämise põhjustena välja toonud ka sotsiaalteenuste osas31.

Tegevuspiirangutega inimestest, kes saavad praegu või said 12 kuu jooksul oma terviseprobleemi või tegevuspiirangu tõttu iseseisvaks toimetulekuks mõnda teenust (umbes 21 000 inimest), pidas saadud teenuseid täiesti piisavaks 35% ning 44% pigem piisavaiks. Teenuste vajadustele mittevastavust põhjendati kõige sagedamini teenuste väikese mahuga32.

Samas ei saa öelda, et teenuste kasutus ei ole viimastel aastatel oluliselt paranenud. Kui 65+ elanike arv kasvas perioodil 2019–2025 13,5% võrra, siis tervishoiu kulud kasvasid samal perioodil 1,4 miljardilt eurolt 2,5 miljardi euroni ehk ca 80%, kusjuures peamine teenuste kasv toimus just 60+ eakate grupis. Peamiselt puudutas see haiglaravi. Suurim absoluutne kasv on tulenenud sisehaigusteste, kardioloogia ja üldkirurgia valdkonnas.

Sarnaselt on perioodil 2019–2025 kasvanud sotsiaalkaitse kulud 190 tuhandelt eurolt 360 tuhandele eurole ehk 90%. Suurim on olnud üldhooldusteenuse kasutuse kasv: kui 2019. a kulus üldhooldusteenusele 22% sotsiaalkaitse kuludest, siis 2024. a juba 31%, (teenuse kasutajate arv 2019. aastal oli 14 681, mis 2024. aastaks oli kasvanud 17 653 isikule).

Samas on tervisetulemid paranenud vaid tagasihoidlikult. Kui oodatav eluiga sünnimomendil on keskmiselt 79,533 aastat, siis oodatavaid tervena elatud aastaid keskmiselt 58,7. Perioodil 2019–2024 kasvas oodatav eluiga 0,7 aastat ehk 1% ja tervena elatud eluaastad 0,6 aastat ehk 1%.

Lühidalt kokkuvõttes on süsteemi küll raha suunatud, kuid valdavalt on see läinud institutsionaalsele abile, rahulolematus on seotud eeskätt vähese mahuga ambulatoorses abis ja esmatasandil laiemalt. Tervena elatud eluaastatele on mõju olnud marginaalne, mis tähendab, et oluline osa täiendavalt pakutud teenustest oli madala lisandväärtusega. Eeltoodud näitajad väljendavad vajadust senisest tõhusama tervishoiu- ja sotsiaalteenuste koordineeritud planeerimise ja ennetuse järele.

Eestis iseloomustavad rahvastiku tervist ja toimetulekut märkimisväärsed piirkondlikud erinevused, mis põhjendab maakondade eripärasid arvestava strateegilise juhtimise vajadust. 65 a ja vanemate osakaal ulatub maakonniti 18–25%34. Suurimat eakate osakaalu prognoositakse Ida-Viru ja Hiiu maakonda (üle 33%), ent ka Põlva, Valga ja Jõgeva maakonda (üle 31%), samas kui Harju- ja Tartumaal jääb see umbes viiendiku lähedale (u 21%)35. Tervena elatud aastate erinevus maakondade vahel on märkimisväärne, viidates ebavõrdsetele tervise- ja elukvaliteedi tingimustele. Sünnimomendil tervena elada jäänud aastad on meestel 48,5 Võrumaal kuni 63,1 Hiiumaal ning naistel 53,4 Valgamaal kuni 69,2 Läänemaal36.

Piirkondlike erinevuste ulatus näitab, miks muudatustega loodav valdkondadeülene ja andmepõhine planeerimine on vajalik ning milliste rahvastikumuutustega tuleb teenuste kavandamisel edaspidi arvestada. Koostööpõhine juhtimismudel võimaldab siduda rahvastiku vajadused, riskitegurid ja teenuste arendamise ühtseks tervikuks. See toetab ennetuse ja varajase sekkumise tugevdamist ning loob võimaluse suunata ressursse senisest sihipärasemalt. Majanduslikus vaates seisneb muudatuse potentsiaal eelkõige selles, et süsteem suudab paremini ennetada kulukate ja intensiivsete teenuste vajaduse kasvu, suunates tähelepanu varasematele ja väiksema kuluga sekkumistele.

Regionaalses vaates loob maakonnapõhine koostöömudel võimaluse arvestada senisest paremini piirkondlike eripäradega ning kujundada lahendusi, mis lähtuvad terviklikumalt kohalikest vajadustest. Seetõttu on oluline eesmärgistada, et muudatuste rakendamine aitaks vähendada piirkondlikke erinevusi. Samuti tuleb tagada, et TERVIK-ute tegevus toetaks teenuste kättesaadavuse võimalikult ühtlast taset kogu riigis.


Mõju sihtrühm 1 – kompleksse abivajadusega inimesed ja nende lähedased
Elanikkonna jaoks avaldub mõju eelkõige paremas teenuste planeerimises, mis lähtub senisest süsteemsemalt piirkonna tegelikest vajadustest. Seda toetavad heaolupiirkonna tasandil koostatav tervise- ja heaoluprofiil, koostöökogus kokku lepitud strateegilised eesmärgid ning TERVIK-u kaudu kujundatav koostöökorraldus. Kuigi muudatus ei loo otseselt uusi teenuseid, loob see eeldused olemasolevate teenuste paremale kättesaadavusele ning elaniku vaatest suuremale kooskõlale tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahel. Muudatused ei too iseenesest kaasa inimese õiguste muutumist sotsiaal- või tervishoiuteenustele, vaid mõjutavad eeskätt koostöökorraldust, teenuste kavandamist ja teenusteekonna loogikat. Teenuste strateegiline planeerimine ühisel tasandil aitab vähendada olukordi, kus abi osutamine on killustunud, dubleeriv või hilinenud. See parandab elanikkonna jaoks avalike teenuste süsteemi arusaadavust ja kasutatavust ning toetab tervise ja toimetuleku säilimist.

Inimeste jaoks tähendab regionaalne mõju ühtlasemat teenuste kättesaadavust ning väiksemat sõltuvust konkreetse piirkonna administratiivsest võimekusest, paraneb süsteemi arusaadavus ja toimimine. Regionaalses vaates vähendab muudatus riski, et haavatavad sihtrühmad jäävad erineva praktika tõttu asjakohase abita. Ühtne koostööraamistik vähendab erinevusi teenuste kavandamises ja sihtrühmade käsitlemises ning toetab nende sihtrühmade järjepidevamat käsitlemist. Institutsionaalselt tähendab see, et vastutus sihtrühmade käsitlemisel muutub koordineeritumalt jagatumaks ning vähem sõltuvaks üksikutest asutustest või isikutest.

Eriti oluline mõju avaldub riskirühmadesse kuuluvatele ja kompleksse abivajadusega inimestele. Ligikaudu 6% elanikkonnast moodustavad inimesed, kellel on samaaegselt mitu kroonilist haigust (2026. aastal 84 942), neist ligi 80% on 65-aastased ja vanemad. Kuigi kõige suurem absoluutne koormus langeb Harjumaale, siis üle 65 a seas on enim mitme kroonilise haigusega riskirühma kuuluvaid isikuid Põlva, Tartu ja Ida-Virumaal, kus nad moodustavad ligi kolmandiku (vt Tabel 1).37

Tabel 1. Mitme kroonilise haigusega riskirühmadesse kuuluvad inimeste arv maakondade ja vanuse lõikes 2026. aasta alguse seisuga.
Maakond


7–45



46–55


46–64
65+ krooniliste haigustega isikute arv
65+ % krooniliste haiguste isikute seas
% 65+ maakonna elanikkonnast
Harju maakond
408
1 428
4 246
26 051
81
23
Hiiu maakond
7
21
96
510
80
23
Ida‑Viru maakond
141
692
2 042
9 348
76
26
Jõgeva maakond
25
117
363
1 825
78
25
Järva maakond
24
100
297
1 683
80
23
Lääne maakond
14
51
173
1 136
83
22
Lääne‑Viru maakond
34
206
535
2 792
78
20
Põlva maakond
28
140
400
1 884
77
31
Pärnu maakond
46
236
731
4 478
82
23
Rapla maakond
20
97
299
1 572
79
22
Saare maakond
23
82
283
1 575
80
22
Tartu maakond
110
324
859
8 180
78
29
Valga maakond
26
122
409
1 738
76
25
Viljandi maakond
32
169
419
2 487
80
22
Võru maakond
35
148
477
2 092
76
26
Kokku
1 042 (1%)
4 222 (5%)
12 327 (15%)
67 351
79
24
Allikas: Tervisekassa, Statistikaamet. Sotsiaalministeeriumi arvutused.

Laiemalt on muudatustest mõjutatud sihtrühmaks ka inimesed, kellel esineb samaaegselt mitu tegevuspiirangut ning kes vajavad oma abivajaduse katmiseks nii tervise- kui ka sotsiaalvaldkonna teenuseid (vt Joonis 1). Tegevuspiirangud väljenduvad raskustes igapäevaste tegevustega toimetulekul (nt liikumine, enesehooldus või iseseisev elamine) ning on sageli seotud krooniliste haiguste või vananemisega. See sihtrühm kattub osaliselt eelnevalt kirjeldatud mitme kroonilise haigusega inimestega, kuid ei ole sellega täielikult kattuv, kuna tegevuspiirangud kirjeldavad eelkõige inimese toimetulekut, mitte diagnoose.

Tegemist on sihtrühmaga, kelle abivajadus on mitmetahuline, pikaajaline ning sageli samaaegselt nii tervise- kui sotsiaalvaldkonnaga seotud. Nende inimeste puhul on teenuste killustatus üks peamisi riske, mis võib viia abi katkemiseni, dubleerimiseni või ebaefektiivse kasutamiseni. Sihtrühma täpset suurust ei ole võimalik üheselt määratleda, kuna sotsiaal- ja tervisevaldkonna andmed ei ole integreeritud. Ligikaudse suurusjärgu hindamiseks saab kasutada 2020. aasta elanikkonna tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuringut38mille kohaselt tunnetab oma tegevusi oluliselt piiratuna (tõsised piirangud, enamasti mitmes valdkonnas) 7% 16-aastasest ja vanemast elanikkonnast. See viitab sihtrühmale, kellel on suur tõenäosus vajada samaaegselt mitut liiki tuge. Sihtrühma suurus võib jääda 2025. aasta 1. jaanuari samas vanuses rahvastikku arvestades hinnanguliselt 70 000–80 000 inimese vahele39enim Hiiu, Valga ja Põlva maakonna inimesed (vastavalt 18%, 13% ja 12%40.


Joonis 1. Inimeste osakaal, kellel on tõsine tegevuspiirang mitmes valdkonnas, maakondade lõikes, %
Andmete allikas: Turu-Uuringute AS, Sotsiaalministeerium

Muudatus vähendab riski, et kompleksse abivajadusega inimene jääb tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi vahele või ei jõua õigel ajal talle sobiva abini, sest teenuste planeerimine ja sihtrühmade käsitlemine muutub senisest koordineeritumaks. Muudatused aitavad lisaks kompleksse abivajadusega inimestele ka nende lähedastel paremini toime tulla terviseteekonna juhtimise ja sotsiaalse toimetuleku korraldamisega. Koordineeritum teenuseosutamine leevendab olukordi, kus lähedased peavad ise eri süsteemide vahel infot vahendama või teenuseid kokku sobitama ning võimaldab neil keskenduda enam inimese igapäevasele toetamisele.

Oluliseks mõjutatud sihtrühmaks on hoolduskoormusega inimesed. Suurt hoolduskoormust (20 ja enam tundi nädalas) tundis 2025. aastal ligi 2% 16-aastastest ja vanematest inimestest (21 400 inimest). Kokku oli hoolduskoormusega inimesi 16-aastaste ja vanemate seas 2025. aastal ligi 5% (54000).41

Muudatused mõjutavad kitsamalt erinevate sotsiaal- ja tervishoiuteenuste saajaid, kelle jaoks paraneb tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna omavaheline kooskõla. Enim on mõjutatud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse (edaspidi SRT) saajad. 2025. aastal sai SRT-d 10 827 inimest42, mis moodustab elanikkonnast väikese osa (1%43). Suurima sihtrühma (54% SRT saajatest) moodustasid 0–15-aastased puudega lapsed, keda oli 5857, ehk ligikaudu 3% vastava vanusrühma lastest Eestis. Kuni 18-aastaseid KOV abivajavaid lapsi oli 536 ehk 5% kõigist SRT saajatest. Tööealisi (16–64 a) oli teenuse saajate hulgas 3899 (36% SRT saajatest ja 0,5% rahvastiku vastavast vanusrühmast), kellest valdav osa (91%) ehk 3553 inimest olid psüühikahäirega. Vanaduspensioniealisi SRT saajaid oli 57644. Sõltuvalt rehabilitatsiooni reformi rakendumise ulatusest võib potentsiaalsete teenusesaajate arv lähiaastatel kasvada hinnanguliselt 5–20% ehk ligikaudu 11 500–13 200 inimeseni, moodustades siiski endiselt umbes 1% elanikkonnast. Ka on mõjutatud tööalase rehabilitatsiooni teenuse saajad, keda oli 2025. aastal 4125 (16-64-aastased)45.

Muudatused võivad mõjutada veel kohalike omavalitsuste poolt pakutavate teenuste korraldust ja teenustele suunamist. Arvestades, et 2024. aastal sai KOV poolt korraldatavat koduteenust 9088, sotsiaaltranspordi teenust 18 428, isikliku abistaja teenust 508 ja täiskasvanute tugiisiku teenust 2044 inimest46, võib uus korraldus aidata liikuda seniselt reaktiivselt teenuseosutamiselt enam proaktiivsele lähenemisele, kus abivajadust märgatakse ja sellele reageeritakse varasemas etapis. Oodatavalt parandab see kompleksse abivajadusega inimeste jaoks teenuste kättesaadavust, sihipärasust ja järjepidevust. Laiemas vaates viitab teenusevajaduse ulatusele ka asjaolu, et 16-aastastest ja vanematest elanikest hindab 6% end vajavat oma terviseprobleemist, kroonilisest haigusest või tegevuspiirangust tingituna täiendavaid teenuseid47.

Sotsiaalministeeriumi analüüs48 näitab, et tervishoiuteenuste kasutamine inimese kohta on perioodil 2015–2024 kasvanud kõige kiiremini 60-aastaste ja vanemate hulgas, eriti 70–79 ja 80+ vanuserühmas. See osutab, et tervishoiusüsteemi koormus kasvab enim just nende sihtrühmade arvelt, kellel esineb sagedamini samaaegselt kroonilisi haigusi, toimetulekuraskusi ja vajadust mitme teenuse koordineeritud kasutamise järele (Joonis 2).


Joonis 2. Tervishoiuteenuste kasutamise muutus 2024 vs 2015 vanuserühmade lõikes.
Tulpadel on esitatud osutatud teenuste arv ühe inimese kohta vastavas vanuserühmas 2024. aastal.
Andmete allikas: Tervisekassa.

Muudatused aitavad parandada ka inimese ja tema lähedaste rahulolu süsteemi toimimisega. Kuigi rahulolu tervishoiutöötajate pakutava raviga on kõrge ja 2025. aastal jäi viimase perearsti külastusega rahule 77% ja eriarsti visiidiga 84% patsientidest, on rahulolu tervishoiusüsteemiga tervikuna oluliselt madalam ning langevas trendis. Sellega on rahul 48% 18. a ja vanematest elanikest, samas kui 2021. aastal oli vastav näitaja 73%.49 Elanike hinnangud viitavad sellele, et probleem ei seisne niivõrd tervishoiutöötajate töö kvaliteedis, kuivõrd süsteemi toimimises laiemalt.

Elanike vaates võib muudatuste mõju avalduda veel tervisedenduse süsteemsemas ja sihipärasemas korralduses. Kui maakondlik tervisedenduse tegevus viiakse TERVIK-u koosseisu ja seotakse senisest tugevamalt heaolupiirkonna strateegiliste eesmärkidega, loob see eeldused suunata edendus- ja ennetustegevusi rohkem neile sihtrühmadele probleemidele, mis piirkonnas tegelikult enim tähelepanu vajavad. Paraneb tegevuste asjakohasus, järjepidevus ja seotus teiste tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna tegevustega.

Majandusliku mõju vaates loob muudatus pikemas perspektiivis eeldused suunata ressursse senisest enam ennetavamatesse ja vajaduspõhistesse lahendustesse ning toetab abivajaduse varasemat märkamist ja sekkumist. Samas ei kõrvalda muudatus iseenesest teenuste puudujääki, järjekordi ega teenusemahtude piiranguid, mistõttu selle mõju sõltub ka edaspidi piirkondlikust teenusevõrgust ja olemasolevast teenuste kättesaadavusest.

Kokkuvõttes võib muudatus puudutada hinnanguliselt ligikaudu 10–15% rahvastikust50. Heaolupiirkondade ja koostöökogude loomisel, TERVIK-ute moodustamisel, tervise- ja heaoluprofiili kasutuselevõtul ning Tervisekassa rolli muutumisel on elanikele valdavalt positiivne ja oluline mõju, mis võib parandada teenuste järjepidevust, vajadustele vastavust ja kvaliteeti ning toetada varasemat ja terviklikumat reageerimist, kuigi süsteemi rakendamise algfaasis võivad kaasneda ka ajutised kohanemisraskused ja piirkondlikud erinevused.

Mõju sihtrühm 2 – tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutajad

Tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutajate ring on lai. 2025. aastal tegutses Eestis 2779 ettevõtet51 tervishoiu ja sotsiaalhoolekande valdkonnas (s.o. 1,7% kõigist ettevõtetest). Lisaks sellele osutasid teenuseid ka kohalikud omavalitsused ja riik ise.

Ööpäevaringseid institutsionaliseeritud hooldusteenuseid osutatakse Eestis oluliselt rohkem, kui meist jõukamates riikides. OECD52 andmetel sai 2023. aastal institutsioonipõhiseid pikaajalise hoolduse teenuseid Eestis 5% 65-aastastest ja vanematest inimestest, Soomes ja Saksamaal 4,0%, Rootsis 4,1%, Prantsusmaal 3,8% ja Norras 3,6%. Kodupõhiseid pikaajalise hoolduse teenuseid (tervishoiu- ja sotsiaalteenused kokku) sai Eestis samal aastal 5,7% 65-aastastest ja vanematest inimestest, samas kui Soomes oli vastav näitaja 8,5%, Saksamaal 20%, Rootsis 11,3% ja Norras 12,1%.

Kodupõhistele teenustele pannakse välisriikides oluliselt suuremat rõhku ja nende saajate arv on vähemalt poole suurem. Eestis moodustab üldhooldusteenus keskmiselt kolmandiku KOV sotsiaalkaitse kuludest, osades KOV-ides juba 50% sotsiaalkaitse kuludest. TERVIK-ute oodatav mõju on pidurdada inimeste kiiret liikumist institutsionaalsele hooldusele ning võimaldada pikemat (ja integreeritud) koduhooldust ja kodupõhiselt toetatud ravi.

Oluline roll on ka perearstidel kui esmatasandi tervishoiu kesksetel osapooltel piirkondliku vajaduse peegeldamisel ning riskirühmade varajases märkamisel. Eestis oli 01.03.2026 seisuga 783 perearsti nimistut, mida teenindab 1116 arsti (sh 705 perearsti) ja 1779 õde. Perearstiabi osutajaid on Tervisekassa andmetel 409. Neist 46% on üksikpraksised, ligi 18% grupipraksised, 28% tegutsevad mitme juriidilise isiku koosseisus tervisekeskuses ja 8% on ühe juriidilise isiku baasil moodustatud tervisekeskused.53 Perearstide osalemine koostöös toetab tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna paremat sidumist ning aitab kujundada realistlikumaid ja rakendatavaid prioriteete.

Teenuseosutajate vaates kujunevad muutused eelkõige piirkondlike prioriteetide, koostöökorralduse ja ühise planeerimise kaudu. Koostöökogude ja tervise- ning heaoluprofiili alusel kujundatud piirkondlikud prioriteedid mõjutavad seda, millistele sihtrühmadele ja probleemidele piirkonnas keskendutakse, mis omakorda suunab teenuste arendamist, omavahelist koostööd ja osutamise loogikat. See parandab teenuseosutajate ülevaadet piirkonna vajadustest, riskirühmadest ja koostööpartneritest ning toetab senisest süsteemsemat teenuste kavandamist.

Sotsiaalteenuste osutajate puhul avaldub mõju eelkõige paremas seotuses tervishoiuvaldkonnaga ning selgemas arusaamas piirkondlikest prioriteetidest. Tervishoiuteenuse osutajate jaoks võib muudatus tähendada senisest tugevamat vajadust arvestada inimese sotsiaalse toimetuleku ja tugivajadusega. Selle tulemusel võivad teenuseosutajate rollid ja omavaheline vastutusjaotus muutuda selgemaks ning väheneda vajadus lahendada koostööküsimusi üksikute töötajate isiklike kontaktide najal.

Eelnõu järgi on TERVIK-u põhiülesannete hulgas tervishoiu- ja sotsiaalteenuste koostöö toetamine, valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse korraldamine, info liikumise tagamine ning vajaduse korral ka ressursside ühise kasutamise korraldamine. Näiteks on Sotsiaalministeerium huvitatud, et kohalikule tasandile suunatud välisvahendite kasutamine toimuks osapoolte partnerluses, mitte üksikute teenuseosutajate või kohalike omavalitsuste poolt eraldi. See võimaldab kasutada välisvahendeid tõhusamalt ning suurendab projektide tulemuste jätkusuutlikkust. Samuti võimaldab TERVIK-u kaudu toimiv partnerlus maandada riske, mis tulenevad üksikorganisatsioonide piiratud finantsvõimekusest või kompetentsidest. Eelnõu kohaselt võib TERVIK algatada ja ellu viia ka arendusprojekte, mis on suunatud just kohalike omavalitsuste ja väiksemate teenuseosutajate võimekuse suurendamisele.

Lisaks muutub haiglate roll piirkondlikus koostöös laiemaks. Haiglad on TERVIK-u kohustuslikud liikmed ning paljudes maakondades võib haigla olla ka TERVIK-u moodustaja rollis, mis tähendab, et lisaks eriarstiabi osutamisele osalevad nad aktiivsemalt piirkondliku tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi arendamises. Juhul kui maakonnas ei ole TERVIK-ut tähtajaks moodustatud, on haiglavõrgu haiglal kohustus see moodustada hiljemalt 1. septembriks 2027. See rõhutab haiglate keskset rolli reformi käivitamisel. Haiglate roll laieneb üksikjuhtumite ravilt rohkem patsienditeekonna tervikliku toimimise toetamisele ning piirkondlikus koostöös osalemisele.

TERVIK-u kaudu toimiv koostöö võimaldab kaasata keerukamate juhtumite lahendamisse terviseteejuhi, kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ning teisi spetsialiste, mis parandab tööjaotust ning toetab perearstikeskuste toimetulekut keerukamate juhtumitega. Piirkondlik koostööorganisatsioon TERVIK pakub perearstikeskustele täiendavat tuge ning aitab tagada, et esmatasandi tervishoid ei jääks keerukate tervise- ja sotsiaalprobleemide lahendamisel üksi.

Majanduslikult loob muudatus eeldused ressursside tõhusamaks kasutamiseks, kuna teenuste planeerimine muutub andmepõhisemaks ning võimaldab kujundada terviklikuma ülevaate vajadustest ja suunata ressursse sihipärasemaks. Pikemas perspektiivis võib see vähendada välditavate ja madala lisandväärtusega teenuste osakaalu, sealhulgas välditavaid hospitaliseerimisi, korduvaid pöördumisi EMO-sse ning dubleerivaid uuringuid. Samas võib rakendamise algfaasis suureneda nende teenuseosutajate aja- ja halduskulu, kes peavad osalema uute koostöökokkulepete, tööprotsesside ja piirkondlike arenduslahenduste kujundamises.

Regionaalne mõju avaldub paremas koostöös piirkonna teiste osapooltega. See loob eeldused ühtlasemaks teenuste kättesaadavuseks ja paremini koordineeritud teenuseteekondadeks. Väiksema võimekusega piirkondades võib muudatus aidata vähendada sõltuvust üksikute asutuste või spetsialistide võimekusest, kuigi tegelik mõju sõltub ka piirkondlikust koostöökultuurist, olemasolevast teenusevõrgust ja osapoolte valmisolekust uusi koostööpõhimõtteid rakendada.

Kokkuvõttes on muudatuse mõju teenuseosutajatele oluline ja valdavalt positiivne, kuid võib TERVIK-ute loomise algusfaasis tuua kaasa ka kohanemisraskusi.

Mõju sihtrühm 3 – kohalikud omavalitsused
Kohalike omavalitsuste jaoks tähendab muudatus paremaid eeldusi tegeleda senisest tulemuslikumalt inimestega, kelle abivajadus hõlmab nii tervise- kui sotsiaalvaldkonda. Mõju avaldub eeskätt kohaliku omavalitsuse kui sotsiaalteenuste korraldaja vaates: heaolupiirkonna tasandil kujundatud ühised prioriteedid, tervise- ja heaoluprofiil ning TERVIK-u kaudu kujundatav koostöökorraldus loovad parema aluse siduda sotsiaalteenuste planeerimine tervishoiuvaldkonna arengusuundadega olukordades, kus inimese vajadused seda eeldavad. See aitab vähendada olukordi, kus teenuseid arendatakse paralleelselt, killustunult või ilma vastastikuse arvestuseta.

TERVIK-usse peavad kohustuslikult kuuluma kõik heaolupiirkonda kuuluvad kohalikud omavalitsuse üksused. Sellise praktika kohta, kus KOV-e kohustatakse seadusega tegema piirkondlikku koostööd nii omavahel kui ka tervishoiu valdkonna esindajatega võib tuua Euroopast mitmeid näiteid:
• Flandrias on esmatasandi hoolduse dekreediga (26.04.2019)54 seaduslikult määratud piirkonnad Eerstelijnszone, kus peab olema Zorgraad ehk tervishoiu-ja sotsiaalvaldkonna koostööorganisatsioon, kuhu on kohustus kuuluda KOV-idel, perearstidel, teistel esmatasandi tervishoiuteenuse osutajatel, hooldekodudel jne.
• Norras on KOV esmatasandi piirkonnad, kus 2012 kehtestati samhandling reformiga55 KOV-idele, haiglatele ja perearstidele seaduslik kohustus (sh kohustus sõlmida koostöölepinguid) teha koostööd eesmärgiga tagada koordineeritud, patsiendikeskne ja efektiivne teenuste osutamine, kus ravi toimub võimalikult madalal, kuid inimese vajaduste jaoks sobival tasandil.
• Inglismaal on Health and Care Act 202256 alusel loodud tervise- ja sotsiaalvaldkonna koostöö eesmärgil koostööpiirkonnad, kus tegutsevad ICS-id (Integrated Care Systems). ICS ühendab koostööks NHS‑i, kes korraldab ja rahastab riiklikult tervishoidu ning omavalitsused, kellel on seadusest tulenev kohustus ICS-i kuuluda.
Muudatus võib parandada ka kohalike omavalitsuste juhtimisvõimekust, kuna piirkondliku tervise- ja heaoluprofiili kaudu tekib parem ülevaade rahvastiku vajadustest, riskirühmadest, teenuste kasutusmustritest ja piirkondlikest erinevustest. See loob eeldused teha senisest teadlikumaid valikuid teenuste arendamisel, ressursside suunamisel ja koostöö korraldamisel. Ühtlasi võimaldab see omavalitsustel paremini arvestada sellega, millistes valdkondades on vaja tugevdada kodupõhiseid ja toetavaid teenuseid ning tuvastada võimalikud riskid, kus on oht jääda inimesel eri süsteemide vahele vajalikku abi saamata.

Kohalike omavalitsuste erinev võimekus ja senine kogemus tervise- ja heaoluprofiilide kasutamisel tähendab, et muudatuste mõju võib piirkonniti erineda. Piiratud analüüsivõimekuse tõttu tuginetakse eelkõige väiksemates omavalitsustes jätkuvalt üksikjuhtumipõhisele käsitlusele, mis võib piirata süsteemse ja ennetava lähenemise kujundamist. Samas on muudatustega loodav koordineeritum lahendus siin abiks ühiste praktikate ja meetodite tekkimisele.

Samas tuleb arvestada, et parem varajane märkamine ja süsteemsem koostöö võivad lühiajaliselt suurendada nõudlust toetavate, ennetavate ja kodupõhiste sotsiaalteenuste järele, kuna seni varjatud või ebapiisavalt kaetud abivajadused muutuvad nähtavamaks. See võib suurendada survet kohalike omavalitsuste teenustele, töökorraldusele ja eelarvetele. Pikemas vaates on muudatuse eesmärk suunata abi varasemasse faasi, et ennetada probleemide süvenemist, kuid selline mõju ei avaldu automaatselt ning sõltub ka teenuste tegelikust kättesaadavusest, piirkondlikust võimekusest ja riigi toe ulatusest.

Majanduslikus vaates loob see eeldused ressursside tõhusamaks kasutamiseks, kuna ühine planeerimine ja parem ülevaade piirkondlikest vajadustest võivad vähendada dubleerimist ning toetada vahendite suunamist suurema mõjuga tegevustesse. Samas ei tähenda see tingimata kohalike kulude vähenemist lühiajaliselt. Vastupidi, üleminekuperioodil võib suureneda vajadus investeerida teenuste ümberkorraldamisse, koostöö arendamisse ning toetavate teenuste mahu kasvatamisse. Pikaajaliselt võib parem sihtimine ja varasem sekkumine aidata kulusurvet ohjata, eriti nende teenuste puhul, mis muutuvad inimese jaoks kõige kulukamaks siis, kui abi osutatakse hilja või killustunult (vt mõjuhinnangut lk 54).

Halduskoormuse vaates suureneb lühiajaliselt eeskätt strateegilise juhtimise ja koordineerimisega seotud ajakulu. See seisneb koostöökogude töös osalemises, ühiste prioriteetide kujundamises, tervise- ja heaoluprofiili sisendi ettevalmistamises, piirkondlike kokkulepete arutamises ning TERVIK-u tööga suhestumises. Tegemist on kohtumistel osalemise, planeerimis-, kooskõlastus- ja juhtimiskoormusega. Pikaajaliselt võib see koormus siiski väheneda, kui väheneb vajadus eraldiseisvate koordineerimisprotsesside ja projektipõhise koostöö järele.

Regionaalses vaates võimaldab maakonnapõhine ja samal ajal riigiga selgelt seotud koostöö arvestada senisest paremini piirkondlikke eripärasid ning kujundada lahendusi, mis vastavad kohalikele vajadustele. Heaolupiirkonna tasandil toimuv koostöö loob eeldused aktiivsemaks riigi tasandi poliitikakujunduseks, sotsiaalteenuste ühiseks kavandamiseks ja paremini koordineeritud korralduseks, säilitades kohalike omavalitsuste seadusest tuleneva vastutuse sotsiaalteenuste tagamisel. See võimaldab paremini kasutada olemasolevaid ressursse, vältida dubleerimist ning pakkuda teenuseid paindlikumalt, sealhulgas olukordades, kus ühe omavalitsuse võimekus on piiratud.

Heaolupiirkonna koostöö kaudu tekib omavalitsustel parem võimalus üksteise kogemustest õppida, jagada toimivaid lahendusi ning levitada piirkonnas parimaid praktikaid teenuste kujundamisel ja osutamisel. Samuti võib ühine tegutsemine tugevdada suutlikkust algatada ja ellu viia välisrahastusega arendusprojekte ning toetada projektitulemuste kestlikumat rakendamist pärast välisrahastuse lõppemist. Väiksema võimekusega piirkondades võib selline koostöö vähendada sõltuvust üksikute asutuste või töötajate suutlikkusest ning tugevdada omavalitsuste võimet osaleda ühises strateegilises juhtimises.

Institutsionaalselt säilib kohalike omavalitsuste autonoomia ning sotsiaalhoolekande seadusest tulenev vastutus teenuste korraldamisel, kuid suureneb nende roll piirkondlikus strateegilises koostöös. Muudatus ei võta omavalitsustelt ära olemasolevaid kohustusi, vaid lisab neile kohustuse osaleda senisest süsteemsemalt ühiste eesmärkide, prioriteetide ja koostööpõhimõtete kujundamises.

Kokkuvõttes on heaolupiirkondade ja koostöökogude loomisel, TERVIK-ute moodustamisel, tervise- ja heaoluprofiili kasutuselevõtul ning Tervisekassa rolli muutumisel kohalikele omavalitsustele oluline ja valdavalt positiivne mõju, kuna see parandab eeldusi kohaliku omavalitsuse elanike heaolu toetamiseks teadlikuma teenuste planeerimise, tihedama koostöö ja varasema sekkumise kaudu, kuigi lühiajaliselt võivad kaasneda täiendav ajakulu, kulusurve ning vajadus kohaneda uue koostöökorraldusega.

Mõju sihtrühm 4 – sotsiaalministeerium ja tema valitsemisala asutused (Tervisekassa, Sotsiaalkindlustusamet, TEHIK ja Tervise Arengu Instituut)
Riigi tasandi jaoks paraneb ligipääs piirkondlikule, struktureeritud ja võrreldavale infole, mis võimaldab siduda poliitikakujundamise otsused tegelike vajaduste ja teenusmustritega. Heaolupiirkondade koostöökogud loovad püsiva mehhanismi, mille kaudu kogutakse ja sünteesitakse infot piirkondlike kitsaskohtade, sihtrühmade vajaduste ning teenuste toimimise kohta. See vähendab sõltuvust ad hoc analüüsidest ja killustatud sisendist ning võimaldab kujundada sihistatumaid ja diferentseeritumaid poliitikameetmeid. Majanduslik mõju avaldub eelkõige paremas rahaliste vahendite sihtimises. Kasvab võime suunata rahalisi vahendeid probleemidele ja sihtrühmadele, kus mõju on suurim ning väheneb risk investeerida meetmetesse, mille mõju on piiratud või mis ei vasta piirkonna tegelikule vajadusele.

Riigi jaoks parandab tervise- ja heaoluprofiilide põhine süsteemsem lähenemine võimalust siduda poliitikakujundamine ja rahastamine piirkondlike vajadustega. Ühtne andmepõhine vaade, mis on seostatud konkreetsete protsessidega, võimaldab võrrelda piirkondi, tuvastada kitsaskohti ning suunata meetmeid kiiremini, paindlikumalt ja sihipärasemalt. Profiilis seatud mõõdetavad eesmärgid ja näitajad võimaldavad jälgida, kas piirkondlikud tervise- ja heaolueesmärgid saavutatakse ning hinnata rakendatud meetmete mõju. See toetab andmepõhist otsustamist ning aitab suunata tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna ressursse valdkondadesse, kus nende mõju on suurem. Muudatus suurendab riigi rolli ja võib suurendada ka töökoormust tervise- ja heaoluprofiilide metoodilisel suunamisel ning piirkondade koostöö korraldamisel. Sotsiaalministeerium, selle valitsemisala asutused ning Tervisekassa töötavad välja profiilide juhendid, nõustavad piirkondi ja korraldavad riigiülest koostööd. TAI avaldab ka heaolupiirkondade tervise ja heaolu lühiülevaateid.

Muudatused toovad kaasa tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna juhtimismudeli muutuse, kus riigi, Tervisekassa ja kohalike omavalitsuste koostöö muutub senisest süsteemsemaks ja institutsionaliseerituks. Kui kehtivas süsteemis toimub koostöö valdavalt projektide või mitteformaalsete kokkulepete kaudu, siis eelnõu loob püsiva piirkondliku juhtimistasandi heaolupiirkonna koostöökogude ja TERVIK-ute kaudu.

Tervisekassa roll riigivalitsemises laieneb, kuna lisaks tervishoiuteenuste rahastamisele hakkab ta rahastama TERVIK-ute tegevust ning osalema senisest aktiivsemalt piirkondlike tervise- ja heaolueesmärkide saavutamise suunamises. Sellega kaasneb vajadus uute rahastuslepingute sõlmimiseks, tulemuspõhise rahastamise põhimõtete rakendamiseks ning andmepõhise juhtimise tugevdamiseks.

Muudatuste rakendamise algfaasis võib riigiasutuste töökoormus ajutiselt suureneda seoses rakendusaktide ettevalmistamise, infosüsteemide arendamise ning uue koostöömudeli käivitamisega. Rakendamisega võivad kaasneda ajutised juhtimis- ja koordineerimisriskid, eelkõige seoses uute organisatsiooniliste struktuuride ja protsesside kujundamise ning rahastamislepete sõlmimisega. Samuti eeldab reform erinevate riigiasutuste arendusplaanide ja tegevuste ajakava kooskõlastamist. Pikemas perspektiivis aitab muudatus parandada tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna juhtimise sidusust, horisontaalset koostööd erinevate valdkondade vahel ning toetada avalike ressursside tõhusamat kasutamist.

Üleminekuperioodil võib tekkida risk, et olemasolevate teenuste korraldus muutub ajutiselt ebaselgeks või katkeb. See puudutab eelkõige rehabilitatsiooniteenuste ümberkorraldamist ning nende sidumist uue koostöömudeliga. Riski maandamiseks tuleb tagada piisav üleminekuperiood ning selge rakenduskava.

Pärast välisrahastuse lõppemist tuleb TERVIK-ute tegevuskulud katta peamiselt ravikindlustuse vahenditest, mistõttu on oluline suunata välisvahendeid senisest sihitumalt ning tagada nende kasutamise kooskõla riigi strateegiliste eesmärkide ja Euroopa Komisjoni riigipõhiste suunistega. Täpsem ülevaade riigiasutuste tegevustest ja eelarve mõjust on esitatud peatükis 7.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et mõju riigiasutustele on oluline ja toob kaasa teatava koormuse kasvu, kuid loob samal ajal eeldused sidusamaks, andmepõhisemaks ja tulemuslikumaks tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna juhtimiseks ning avalike ressursside sihipärasemaks kasutamiseks.


6.2. Valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse ja terviseteejuhi rolli rakendamine

Käesoleva eelnõuga sätestatakse valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse kasutuselevõtt, mille eesmärk on tagada tervishoiu- ja sotsiaalteenuste koordineeritus kompleksse teenusvajadusega inimestele ning toetada nende liikumist teenuseosutajate ja süsteemide vahel. Teenuse osutamiseks luuakse terviseteejuhi roll, kelle ülesandeks on koostada inimesele heaoluplaan ning siduda tema tervise- ja sotsiaalvajadused terviklikuks tegevuskavaks.

Kehtivas süsteemis puudub terviklik vastutus teenuste koordineerimise eest, mistõttu võib abi osutamine olla killustunud ning viia vajaduseni kasutada kulukamaid teenuseid. Kavandatav muudatus aitab tagada abi järjepidevuse ja tõhusama korralduse, paranenud infovahetuse, inimeste terviseteadlikkuse tõusu ja võimekuse ise ennast paremini aidata.

Järgnev tabel (Tabel 2) annab ülevaate terviseteejuhi rollist ja tema töö eesmärgist võrdluses KOV sotsiaaltöötaja ja tervishoiutöötajaga.

Tabel 2. Terviseteejuhi roll valdkonnaüleses koordinatsioonis võrdluses teiste spetsialistidega
Aspekt
KOV sotsiaaltöötaja
Terviseteejuht
Tervishoiutöötaja
Õiguslik alus
Sotsiaalhoolekande seadus
Rahvatervishoiu seadus
Tervishoiuteenuste
korraldamise seadus
Rolli tüüp
Sotsiaalhoolekandeline
juhtumikorraldaja
Valdkonnaülene koordinaator
Kliiniline spetsialist
Põhiküsimus
Kas inimene tuleb
sotsiaalprobleemidega
toime?
Kas teenused on kooskõlas ja
õigel ajal? Kas info liigub
meeskonnaliikmete vahel?
Kas terviseprobleem on
diagnoositud ja ravitud?
Töö fookus
Sotsiaalne sekkumine
Ennetus, koordinatsioon,
riskirühmad
Diagnoos, ravi
Vastutus inimese
ees
Sotsiaalne toimetulek

Teenuseteekonna sujuvus,
motivatsioon ja oskus abi
kasutada ja ise ennast aidata
Ravi ja tervisetulemus
Abivajaduse
hindamine
Sotsiaalse abivajaduse
hindamine (KOV
hindamisvahend)
Valdkonnaülese
koordinatsiooni
vajaduse hindamine
Kliiniline hindamine
Plaan
Juhtumiplaan
Heaoluplaan (mis saab
võimalusel sisendi
juhtumiplaanist ja raviplaanist)

Raviplaan
Millal plaan
koostatakse?
Pikaajalise kompleksse
sotsiaalse abivajaduse korral
Kui esineb valdkonnaülese
koordinatsiooni vajadus
Pikaajalise kompleksse
terviseprobleemi korral

6.2.1. Sotsiaalsed, majanduslikud ja regionaalsed mõjud

Mõju sihtrühm 1 –kompleksse abivajadusega inimesed
Kavandatavad muudatused mõjutavad otseselt eelkõige kompleksse abivajadusega inimesi, kes vajavad samaaegselt tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid ning kelle puhul on vajadus valdkonnaülese koordinatsiooni järele. Täpsem sihtrühma kirjeldus on esitatud alapeatükis 6.1.1 sotsiaalsete ja majanduslike mõjude sihtrühma 1 all. Tegemist on sihtrühmaga, kelle teenuseteekonda iseloomustab praegu sageli killustatus, korduvad pöördumised erinevate teenuseosutajate poole ning info liikumise puudulikkus. Kaudne mõju võib ulatuda laiemale elanikkonnale läbi varasema sekkumise ja ennetustegevuste, mis aitavad vältida abivajaduse süvenemist.

Teenuse saaja jaoks tähendavad muudatused selgemat ja paremini koordineeritud teenuste kasutamist. Terviseteejuht toetab inimest teenuste kasutamisel, aitab mõista kokkulepitud eesmärke ning koordineerib erinevate valdkondade tegevusi. See aitab parandada teenuste järjepidevust, vajadustele vastavust ja kvaliteeti ning vähendada riski, et inimene katkestab ravi või sotsiaalteenuste kasutamise süsteemi keerukuse tõttu. Samuti võib paraneda inimese teadlikkus oma tervise- ja heaolueesmärkidest ning suureneda tema valmisolek osaleda aktiivsemalt oma tervise ja toimetuleku kujundamisel.

Muudatused võivad aidata vähendada korduvaid pöördumisi erakorralisse meditsiini, hospitaliseerimisi ning ööpäevaringsete teenuste kasutamist, parandades teenuste koordineeritust ja vähendades katkestusi abi saamise protsessis. Viimaste aastate andmed viitavad kasvavale survele nii erakorralise meditsiini kui ka ööpäevaringsele üldhooldusteenusele. Erakorralise meditsiiniabi kasutas 2024. aastal 507 075 inimest (keskmiselt 1386 inimest ööpäevas), võrreldes 2023. aasta 498 553 inimesega (1366 ööpäevas)57. Samal ajal on suurenenud ka ööpäevaringse üldhooldusteenuse kasutajate arv (2023. aasta ja 2025. aasta võrdluses 13%), 2023. aastal oli teenusel 10 624, 2024. aastal 11 505 ning 2025. aastal 12 015 inimest58. Sealjuures, OECD hinnangul võivad integreeritud ja valdkonnaülesed koordinatsioonimudelid ligikaudu kolm aastat hiljem tuua sihtrühmades (so 55–84. a) kaasa kuni ligikaudu 5% tervishoiukulude vähenemise võrreldes tavapärase raviga (ca 50 miljonit eurot aastas)59. See hinnang hõlmab lisaks valdkonnaülese koordinatsiooniga kaasnevale võimalikule säästule ka muude integratsiooni sekkumistega kaasnevat säästu.

Koordineeritud teenuseteekond parandab ka krooniliste haigustega inimeste ravitulemusi, kuna tervise- ja sotsiaalprobleemidele reageeritakse varasemas etapis ning ravi ja toimetulekut toetavad tegevused on paremini kooskõlastatud. Rahvusvaheline kogemus näitab, et riskirühmadele suunatud koordineeritud teenuselahendused aitavad vähendada erakorralise meditsiini kasutust (20–50%), toovad kaasa hospitaliseerimise vähenemise ca 10% ning mitmete tervisenäitajate paranemise60. Tervisekassa poolt SOM väljatöötamiskavatsuse vastuses esitatud arvutuste kohaselt oli valdkonnaülesest koordinatsioonist saadav oodatav teoreetiline kokkuhoid ravikuludes sotsiaalministeeriumi poolt soovitatud krooniliste haigustega inimeste sihtrühma korral (hinnatud 2024. aasta tegelike kulude alusel) ligikaudu 22,5 miljonit eurot aastas61. Tervisekassa on teinud ettepaneku rakendada valdkonnaülest koordinatsiooni esialgu oluliselt piiratumale krooniliste haigustega inimeste sihtrühmale (kooskõlas rakendusaktis toodud riskirühma hindamise metoodikaga) ja hinnanud, et sellega seonduv kokkuhoid ravikuludes on kuni 9 mln eurot aastas (vt eelarve mõju punktis 7).

Muudatuste rakendamise ja üleminekuperioodil võivad kaasneda riskid, mis on seotud uue süsteemi käivitamise ja tööprotsesside kujunemisega. Koostöömudeli ja TERVIK-ute loomine võib piirkonniti toimuda erineva kiirusega, mistõttu võib koordinatsiooniteenus jõuda inimesteni esialgu ebaühtlaselt. Samuti võib teenuste korralduse muutumine tekitada ajutist abi saamise ja teenustele suunamise osas, mida aitab leevendada terviseteejuhi roll kui selge kontaktpunkt.

Valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse osutamine toimub inimese nõusolekul ning eeldab tema aktiivset osalemist heaoluplaani koostamisel ja elluviimisel. Osa inimestest võib uue teenuse suhtes olla ettevaatlik või otsustada sellest loobuda, mis võib piirata teenuse potentsiaalset mõju.

Koordineeritud teenuseosutamine eeldab tervise- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistide vahelist andmevahetust. Kuigi andmete töötlemine toimub kehtiva õiguse ja inimese nõusoleku alusel, võib see tekitada mõnes teenuse saajas muret isikuandmete privaatsuse ja turvalisuse pärast. Heaoluplaani kasutamine eeldab lisaks, et inimesel on võimalik tutvuda talle koostatud plaaniga ning osaleda selle elluviimises. Kui plaani kasutamine eeldab digivahendite kasutamist, võib see olla takistuseks inimestele, kellel puuduvad vastavad oskused või vahendid. Statistikaameti andmetel kasutas 2025. aastal internetti 75,8% 65–74-aastastest inimestest62. Riski maandamiseks tuleb tagada, et heaoluplaan oleks inimesele kättesaadav ka muul viisil, näiteks terviseteejuhi või teiste spetsialistide vahendusel.

Muudatus aitab parandada inimese terviseharitust ja enesejuhtimise oskust. Ka uuringud63 on näidanud, et kõrgem terviseharituse tase on seotud teadlikumate terviseotsuste ja paremate tervisenäitajatega. Ühise heaoluplaani ja koordineeritud töökorralduse kasutamine võib parandada ka teenuste kasutamise mõistetavust inimese vaates. Selgem vastutusjaotus ja ühtne tegevuskava aitavad inimesel paremini aru saada, millised spetsialistid tema abivajadusega tegelevad ning kelle poole pöörduda erinevate küsimuste korral.

Koordineeritud teenuseosutamine aitab parandada veel haiglaravi järgselt kodusele ravile või kogukonnateenustele liikumise sujuvust. Varasem ja paremini planeeritud koostöö tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistide vahel võib vähendada olukordi, kus inimene satub lühikese aja jooksul uuesti haiglaravile. Samuti võivad muudatused soodustada kogukonna- ja kodupõhiste teenuste kasutamist ning lükata edasi vajadust intensiivsemate institutsionaalsete teenuste järele, näiteks väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse kasutamist.

Valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse tulemuslikkus sõltub siiski suurel määral inimese valmisolekust osaleda heaoluplaani elluviimisel. Kui inimene ei järgi kokkulepitud tegevusi või loobub koostööst, võib teenuse mõju olla piiratud ning koordinatsiooniteenuse kasutamine ei pruugi viia soovitud tulemusteni.

Muudatused on sihtrühmale olulise mõjuga. Muudatuse mõju teenusesaajatele on hinnanguliselt keskmise ulatusega, avaldub regulaarselt eelkõige kompleksse abivajadusega ja sagedaste teenusekasutajate sihtrühmades ning hõlmab arvestatavat osa elanikkonnast, kuigi otsene mõju koondub peamiselt riskirühmadesse.

Mõju sihtrühm 2 – tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutajad
Muudatus mõjutab tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutajate (sihtrühma on täpsemalt kirjeldatud peatüki 6.1 sotsiaalsete ja majanduslike mõjude sihtrühma 2 all) töökorraldust tunnetatud vastutusjaotust, kuna teenuste osutamine ja planeerimine muutub senisest enam koostööpõhiseks. Koordinatsiooniteenust saavatele inimestele ei toimu teenuseosutamine enam üksikteenuse loogikas, vaid osana koordineeritud teenuseteekonnast, kus otsused ja vastutus kujunevad senisest enam koostöös.

Mõju hõlmab valdavat osa valdkonna teenuseosutajatest, sealhulgas esmatasandi tervishoiu, eriarstiabi ja sotsiaalteenuste osutajaid, ning avaldub kõige tugevamalt nende puhul, kes osalevad aktiivselt valdkonnaüleses koordinatsioonis ja TERVIK-ute tegevuses. Väiksem on mõju teenuseosutajatele, kelle roll piirdub üksikteenuste osutamisega või kes ei ole tihedalt seotud koordinatsiooniteenuse rakendamisega.

Rahvusvaheline kogemus64 näitab, et valdkonnaülese koordinatsiooni rakendamine võib esialgu suurendada esmatasandi spetsialistide, kuna paraneb abivajaduse varajane märkamine ning süsteemi jõuab rohkem inimesi, kelle vajadus on seni jäänud tuvastamata. Lisaks lisanduvad tööprotsessidesse koordinatsiooniga seotud tegevused, nagu regulaarne infovahetus eri spetsialistide vahel, ühiste plaanide koostamine ning ulatuslikum andmete dokumenteerimine ja haldamine. Pikemas vaates aitab selgem rollijaotus, paremini toimiv infovahetus ja koordineeritud töökorraldus vähendada dubleerimist ning muuta tööprotsessid tõhusamaks.

Muudatuste tegemise algfaasis suureneb mõningal määral organisatsioonide halduskoormus seoses uute töökorralduslike protsesside kujundamise ning spetsialistidele lisandub uute töövahendite kasutamine, näiteks märkamisleht ja heaoluplaan. See eeldab seniste tööviiside muutmist ning võib esialgu tekitada ajutisi tõrkeid või vastuseisu, mistõttu on oluline tagada piisav tugi, koolitus ja selge kommunikatsioon.

Proaktiivse lähenemise tulemusel jõuavad koordinatsiooniteenusele ka inimesed, kes muidu teenuseosutajate poole ei pöörduks. Seetõttu võib lühiajaliselt suurendada töökoormust, kuid võimaldab abivajadusele reageerida varasemas etapis.

Kokkuvõttes on muudatuse mõju teenuseosutajatele oluline ja valdavalt positiivne. See avaldub igapäevases töökorralduses, hõlmab valdavat osa valdkonna teenuseosutajatest ning eeldab algfaasis kohanemist. Pikemas perspektiivis loob eeldused paremini koordineeritud, kvaliteetsemate ja tõhusamet teenuste osutamiseks.

Mõju sihtrühm 3 - haiglad
Muudatused mõjutavad kõiki haiglavõrgu arengukavva (HVA) kuuluvaid haiglaid65, mille tegevust iseloomustavad suures osas korduvad visiidid ja pikaajalised raviteekonnad, eriti vanemaealiste ja krooniliste haigustega patsientide seas. See tähendab, et valdkonnaülene koordinatsioon mõjutab eeskätt neid patsiente, kelle ravi on seotud mitme teenuseosutaja ja pikaajalise jälgimisega.

Tervisekassa andmetel66 oli 2025. aastal HVA haiglates kokku ligikaudu 2,48 miljonit ravijuhtu ja 2,47 miljonit patsienti (teenusjuhtu). Suurima osa teenusekasutusest moodustab ambulatoorne ravi (v.a päevaravi), kus raviti ligikaudu 750 000 patsienti ja esitati üle 920 000 raviarve. Statsionaarne ravi hõlmas umbes 52 000 patsienti ja 58 000 raviarvet ning päevaravi ja päevakirurgia ligikaudu 32 000 patsienti ja 46 000 raviarvet. See näitab, et suurem osa haiglate koormusest tuleneb korduvatest visiitidest ja pikaajalisest ravist, mitte üksikutest hospitaliseerimistest.

Patsientide elukoha põhjal moodustavad Harju, Tartu ja Ida-Viru maakonna elanikud ligi 60% kõigist patsientidest ja üle 70% kõigist raviarvetest. See peegeldab eelkõige rahvastiku paiknemist, kuid tähendab ka seda, et nende piirkondade elanike vajadused kujundavad suurel määral kogu tervishoiusüsteemi koormust. Väiksemates maakondades (Hiiu, Põlva, Jõgeva, Saare) on teenusekasutus mahuliselt madalam, kuid seal on suurem eakate osakaal, mistõttu koondub teenusevajadus enam 66+ vanuserühma. Vanuseliselt kasutavad teenuseid enim 41–65-aastased (29%) ja 66+ inimesed (35%), samas kui laste ja noorte (0–15) osakaal on ligikaudu 10%. See on ootuspärane, kuna terviseprobleemide ja krooniliste haiguste esinemine suureneb vanusega. Keskmiselt tegi patsient 2025. aastal HVA haiglates 1,7 visiiti. Vanemaealiste (41–65 ja 66+) seas on kordusvisiitide arv veelgi suurem, moodustades kokku ligikaudu 1,83 miljonit raviarvet ehk 73% kõigist raviarvetest. See kinnitab, et haiglate koormus on seotud eeskätt korduvate visiitide ja pikaajaliste raviteekondadega.67

Muudatus mõjutab ka haiglate töö sisu, suunates seda senisest enam ravikeskselt käsitluselt patsienditeekonna terviklikule juhtimisele. See tähendab, et lisaks raviteenuse osutamisele suureneb haiglate roll patsiendi edasise toimetuleku ja teenustele liikumise toetamisel koostöös teiste teenuseosutajatega. Kehtivas süsteemis võivad haiglates töötada sotsiaaltöötajad või projektipõhised koordinaatorid, kuid nende roll ei ole ühtselt reguleeritud ning haiglaravi käigus ilmnenud sotsiaalsed probleemid või toimetulekuraskused ei pruugi alati jõuda teiste teenuseosutajateni ega saada enne väljakirjutamist piisavat lahendust.

Terviseteejuhi olemasolul saab haigla korraldada abivajaduse märkamise ja esmase hindamise organisatsioonisiseselt ning vajaduse korral alustada heaoluplaani koostamist juba haiglas. See võimaldab koondada erinevate spetsialistide sisendi ning tagada, et vajalik info liigub edasi ka teistele teenuseosutajatele.

Muudatus toetab patsiendi sujuvamat liikumist haiglaravilt esmatasandi tervishoiule ja sotsiaalteenustele ning aitab ennetada olukordi, kus abivajadus jääb pärast haiglaravi lahendamata või viib korduva hospitaliseerimiseni. Samuti võib see vähendada sotsiaalsetel põhjustel haiglas viibimist ning parandada patsienditeekonna järjepidevust.

Muudatus mõjutab ka ravikindlustamata inimesi, kelle abivajadus jõuab sageli haiglasse. Valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse rahastamine nii ravikindlustus- kui riigieelarve vahenditest võimaldab pakkuda teenust ka neile, luues eeldused varasemaks ja terviklikumaks sekkumiseks ning vähendades korduva abi vajadust.

Kokkuvõttes on muudatuse mõju haiglatele oluline ja valdavalt positiivne. Haiglate roll laieneb üksikjuhtumite ravilt rohkem patsienditeekonna tervikliku toimimise toetamisele ning koostööle teiste teenuseosutajatega.

Mõju sihtrühm 4 - esmatasandi tervishoid (perearstiabi osutajad)
Muudatused mõjutavad perearstiabi osutajaid eelkõige sellega, et suureneb koostöö roll sotsiaalvaldkonna ja teiste tervishoiuteenuse osutajatega. Perearstidel ja pereõdedel (vt sihtrühma kirjeldust ptk 6.1 sihtrühm 2 kirjelduse juures) on oluline roll koordineerimist vajavate olukordade märkamisel ning tugimeeskonna töös osalemisel. Perearstiabi on Eesti tervishoiusüsteemi üks mahukamaid ja koormuselt kesksemaid teenuseliike. Tervisekassa andmete põhjal on 2025.a perearstiabis tehtud ligikaudu 2,48 miljonit visiiti ja konsultatsiooni, mis näitab esmatasandi tervishoiu keskset rolli tervishoiusüsteemis. Harjumaa, Ida‑Virumaa ja Tartu maakond moodustavad üle 60% kogu teenusekoormusest. Vanusrühmade lõikes kasutavad perearstiabi kõige rohkem 41–65. a ja 66+ vanuserühmad, kelle teenusevajadus on seotud krooniliste haiguste ja regulaarse jälgimisega. Kogu Eesti lõikes teeb keskmine patsient perearstiabis ligikaudu 1,7 visiiti aastas, mis kinnitab teenuse intensiivsust ja kordusvajadust.68

Rakendamise algfaasis võivad muudatused suurendada koostöö ja infovahetusega seotud töökoormust ning tekitada ajutist ebaselgust rollide ja vastutuse jaotuses, eelkõige seoses sellega, millal ja kuidas kaasata terviseteejuhti ning milline on perearstikeskuse roll heaoluplaani koostamisel ja elluviimisel. Samuti eeldab muudatus uute töövahendite, sealhulgas märkamislehe ja heaoluplaani kasutuselevõttu, mis võib algfaasis suurendada dokumenteerimisele kuluvat aega ning nõuab täiendavat koolitust ja tuge.

Eri analüüsid69 on näidanud, et Eestis on perearstide ja pereõdede töökoormus suur ning hõlmab lisaks ravitööle ka märkimisväärset halduskoormust ja mittemeditsiiniliste probleemidega tegelemist, kus töökoormuse kasvu mõjutavad eelkõige krooniliste haiguste levik, rahvastiku vananemine ning sotsiaalsete probleemide jõudmine tervishoiusüsteemi, mille tulemusena peab esmatasandi tervishoiutöötaja sageli tegelema küsimustega, mis ei kuulu otseselt tema põhitegevuse hulka. Sellises olukorras võib valdkonnaülene koordinatsioon aidata paremini suunata kompleksse abivajadusega patsiente ning vähendada olukordi, kus perearst või pereõde peab tegelema sotsiaalprobleemidest tulenevate küsimustega ilma piisava toeta.

Koordinatsiooni vajadus on erinev sõltuvalt KOV-ide suurusest ja asukohast. Suurtes linnades, nagu Tallinn ja Tartu, on perearstid hädas pigem sellega, et nende nimistutesse kuuluvate inimeste tegelik elukoht on mujal Eestis sh erinevates hooldekodudes üle Eesti ja sotsiaalteenuste eest vastutava KOV-iga kontakti saamine eeldab kõigepealt välja selgitamist, millise KOV-i vastutusalasse inimese aitamine kuulub. Üldjuhul tegelevad selliste korralduslike küsimustega pereõed, aga ka pereõdede ressurss on piiratud. Koordineerimisfunktsiooni koondamine terviseteejuhile võimaldab vähendada vajadust, et esmatasandi tervishoiutöötajad täidaksid koordineerimisülesandeid oma põhitöö kõrval, ning suunata nende tööaega enam kliinilisele tegevusele.

Reform tugevdab esmatasandi tervishoiu rolli inimese terviseteekonna keskse tugipunktina ning toetab perearstikeskuste töö muutumist meeskonnapõhisemaks ja ennetavamaks. Praegu puutuvad perearstid ja pereõed sageli kokku patsientide sotsiaalsete probleemidega, nagu üksindus, hooldusvajadus või toimetulekuraskused, mille lahendamiseks puudub neil sageli piisav tugisüsteem. TERVIK-u kaudu toimiv koostöö võimaldab kaasata keerukamate juhtumite lahendamisse terviseteejuhi, kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ning teisi spetsialiste, mis parandab tööjaotust ning toetab perearstikeskuste toimetulekut keerukamate juhtumitega.

Lisaks toetab reform rahvastikupõhist riskijuhtimist ja varasemat sekkumist, võimaldades paremini tuvastada suurema abivajadusega patsiente ning suunata nad sobivatele teenustele enne probleemide süvenemist. See võib aidata ennetada olukordi, kus patsiendi terviseseisund halveneb ning koormus langeb esmatasandi tervishoiule või haiglatele. Varasem ja paremini suunatud sekkumine võib vähendada ka vajadust eriarstiabi ja erakorralise meditsiini teenuste järele, aidates leevendada ravijärjekordade pikenemist ning survet tervishoiusüsteemile.

Selgem tööjaotus ja ühtne koostöömudel võivad parandada ka perearstikeskuste töökorralduse läbipaistvust ning vähendada olukordi, kus patsientide ootused ei vasta süsteemi võimalustele.

Kokkuvõttes on muudatuste mõju esmatasandi tervishoiule oluline ja positiivne, kuna see tugevdab esmatasandi rolli, toetab meeskonnapõhist ja ennetavat lähenemist ning aitab suunata ressursse tõhusamalt patsiendi vajadustest lähtuva ravi ja toe pakkumisse.

Mõju sihtrühm 5 – tervise- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistid
Terviseteejuhtide tööle asumine puudutab eelkõige sotsiaaltöötajaid ja õdesid. TAI andmetel töötas 2024. aastal tervishoius 9374 õde70 ja Statistikaameti andmetel 2339 sotsiaaltöötajat ja nõustajat (sh ca 300 neist SRT meeskondades)7172. Tulevikus hakkab töötama hinnanguliselt 200–250 terviseteejuhti, kes moodustavad ligikaudu 2% kõigist õdedest ja sotsiaaltöötajatest. Arvestuslikult koordineerib üks terviseteejuht aastas keskmiselt 100 inimese abistamist (so keskmine koormus esmatasandil perearstide meeskondades, sellele lisanduvad ühekordsed nõustamised).

Paikkondade külastustelt saadud tagasiside põhjal on sotsiaaltöötajate kasvanud töökoormuse oluliseks põhjuseks inimeste toimetulematus tervishoiusüsteemis navigeerimisega, määratud teenustele jõudmisega ja ravimite, meditsiiniseadmete ning abivahendite hankimisega. Tervishoiu digitaliseerumisega (digiregistratuur, digisaatekiri, perearsti digitaalne platvorm jms) on madala digivõimekusega inimesed jäänud kehvemasse positsiooni teenuste saamisel ja jäänud hätta plaanilistele teenustele jõudmisega. Spetsialiseeritud arstiabi pakkumise koondumine Tallinnasse ja Tartusse ning teenuseosutamise muutumine statsionaarsest vormist rohkem päevaravi vormi, on probleemi veelgi süvendanud. Terviseteejuhi rolli loomine muudab töökorraldust, kuna võimaldab KOV sotsiaaltöötajatel anda terviseteejuhile üle kokkulepitud sihtrühmadesse kuuluvate kompleksse abivajadusega inimeste tervishoiusüsteemis navigeerimisega, registreerimise ja tervishoiuteenustele jõudmise ning raviks ja taastumiseks vajalike toodete õigeaegse hankimisega seotud probleemide lahendamise. See jätab sotsiaaltöötajatele rohkem aega keskenduda inimeste sotsiaalprobleemide lahendamisele, mis on nende põhifunktsioon.

Muudatuste rakendumisel on üheks riskiks see, et ei jõuta 1. septembriks 2027 koolitada piisavalt terviseteejuhte. See tähendab, et koordinatsioon on esialgu kättesaadav väiksemale hulgale inimestele. Riskide maandamiseks rakendatakse koolituste järkjärgulist ja üleriigilist korraldust. Koolitused viiakse läbi mitmes etapis ning kaasates paralleelselt erinevaid koolituspartnereid, et tagada piisav koolitusvõimekus. Lisaks kavandatakse koolitusmahtudesse varu, koolitades esimestes etappides rohkem spetsialiste, kui minimaalne vajadus. See loob paindlikkuse olukordadeks, kus osa õppuritest ei lõpeta koolitust kavandatud ajaks või toimub personali liikumine tööturul. Üleminekuperioodi alguses on vajaduse korral võimalik kasutada ajutisi toetavaid lahendusi, sealhulgas mentorite abi, piirkondlikke tugimeeskondi ning olemasolevaid kompetentsikeskusi, kuni kavandatud tööjõud on vajaliku väljaõppe saanud. Selleks, et spetsialistid hakkaksid tööle piirkondades, kus nende järele vajadus on, tehakse koostööd TERVIK-utega st esimestel aastatel eelistatakse väljaõppes spetsialiste, kellel on mõne TERVIK-uga eelkokkulepe sinna tööle asuda.

Šveitsi välisabi vahenditest rahastatakse 2027. aastal nii rehabilitatsiooni sihtrühmaga tööle asuvaid terviseteejuhte (69 inimest) kui ka krooniliste haigustega sihtrühmaga töötavaid spetsialiste (38 inimest). 2028. aastal kavandatakse täiendavalt 90 terviseteejuhi koolitamine olemasolevate TAT-ide73 lisarahastuse arvelt. Koolituste tulemusel saavutatakse vajalik terviseteejuhtide arv hinnanguliselt kõige varasemalt 2029. aastaks, mil on tööturul kättesaadav piisav hulk terviseteejuhte nii rehabilitatsiooni kui ka krooniliste haigustega sihtrühmade toetamiseks (kokku 231, kellest krooniliste haigustega sihtgrupiga hakkaks tööle 164 terviseteejuhti). Alljärgnevas tabelis (Tabel 3) on esitatud ülevaade terviseteejuhtide koolitusmahtudest.

Tabel 3. Terviseteejuhtide koolitamine rahastusallikate ja ajaperioodi lõikes, arv.
Koolitus
2027 I PA
2027 II PA
2028 I PA
2028 II PA
2029
2030
2031
2032
2033
2034
Šveitsi välisabi reha sihtgrupile
54
15








Šveitsi välisabi krooniliste haigustega sihtgrupile

38








Õiglase ülemineku fond (ÕÜF)

10
10







Olemsolevatest TAT-idest lisarahastus


40
50






Baasmoodul täienduskoolitus uuest EL välisabi perioodist




50
50
50
50
50
50
Lisamoodulite täienduskoolitused uuest EL välisabi perioodist




200
200
200
200
200
200
TTJ-de arv kumulatiivselt

117
167
217
267
317
367
417
467
517

Lisanduvad spetsialistid on algusperioodil valdavalt sotsiaaltöö kõrgharidusega.

Rakendamise algfaasis võib tekkida ebaselgust valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse ja sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud juhtumikorralduse rollide eristamisel. Mõlemad hõlmavad abivajaduse hindamist ja teenuste planeerimist, mistõttu esineb risk töö dubleerimiseks või vastutuse ebaselguseks. Sarnane küsimus võib tekkida ka heaoluplaani ja juhtumiplaani kasutamisel. Riski maandamiseks on oluline korraldada maakondades infopäevasid KOV spetsialistidele ja terviseteejuhtidele ühiselt.

Koordineerimisfunktsiooni koondamine terviseteejuhi rolli võimaldab suunata tervishoiuspetsialistide ressursi eeskätt ravitööle ning kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate ressursi sotsiaaltöö põhitegevustele. Kuigi sotsiaaltöötajad teevad juba praegu koostööd eri ametkondadega, loob uus teenus eeldused töö paremaks jaotamiseks ja koormuse jagamiseks, kuid eeldab rollide selget kokkuleppimist ja tööprotsesside ühtlustamist. Riski maandamiseks on oluline tagada ühtsed juhised, koolitus ning töökorralduse praktiline toetamine.

Lisaks võib praktikas tekkida ebaselgus juhtumikorralduse ja võrgustikutöö vastutuse osas, eelkõige olukordades, kus inimene saab samaaegselt teenuseid mitmest valdkonnast. Kui ei ole üheselt selge, milline spetsialist vastutab inimese juhtumi tervikliku käsitlemise eest, võib see viia juhtumitöö killustumise või dubleerimiseni. Samuti võib risk avalduda teenuste kättesaadavuses, kui töökorralduse muudatused ei ole piisavalt kooskõlastatud spetsialistide töökoormuse ja ressurssidega. Riski maandamiseks on oluline tagada selged juhendmaterjalid, TERVIK-utes kokku lepitud tööpõhimõtted ning praktiline tugi spetsialistidele.

Rahvusvaheline praktika näitab, et valdkonnaülese koordinatsiooni rakendamisel muutub spetsialistidel töö sisu, kus väheneb dubleeriv töö ning administratiivsete ja koordineerivate tegevuste maht ning samal ajal suureneb sisulise ja eesmärgipärase juhtumitöö osakaal74. See aitab suunata spetsialistide tööaega enam nende põhiülesannetele ning muudab töökorralduse selgemaks ja abi järjepidevamaks.

Sealjuures on spetsialistide töömahu täpset muutust keeruline hinnata. Teiste riikide kogemusest on ilmnenud, et juhtumipõhise koordinatsiooni puhul kujuneb spetsialisti töökoormus kontekstipõhiselt ning ei ole taandatav kindlale kliendiarvule75. Töömahtu mõjutavad eelkõige sihtrühma keerukus, töö intensiivsus, piirkonna teenusevõrgu toimimine ning meeskonna toetus76. Seetõttu ei kajasta töökoormus üksnes inimeste arvu, vaid ka töö sisu, sh kontaktide sagedust, koordineerimise vajadust ja kaasatud osapoolte hulka. Uuringud rõhutavad, et liiga suur kliendimaht võib muuta töö reaktiivseks ja vähendada ennetava toe mõju77, mistõttu tuleb töökoormus kujundada vastavalt sihtrühmale ja piirkondlikele tingimustele.

Kokkuvõttes on muudatustel oluline mõju tervise- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistide töö sisule ja töökorraldusele. Pikemas perspektiivis võib see vähendada dubleerivat koordineerimist ja suunata tööaega enam erialastele tegevustele, kuid rakendamise edukus sõltub eelkõige piisava hulga spetsialistide koolitamisest ning selgete tööprotsesside kujundamisest.

Mõju sihtrühm 6 – kohaliku omavalitsuse üksused
Muudatus mõjutab kõikide kohalike omavalitsuste rolli sotsiaalteenuste korraldamisel ning nende koostööd tervishoiuvaldkonna osapooltega – fookus liigub terviklikuma teenuseteekonna kujundamisele. Koordinatsiooniteenuse lisandumine ei muuda omavalitsuste seniseid õiguseid ja kohustusi sotsiaalhoolekande korraldamisel, vaid loob selle kõrvale toetava rolli.

Koordinatsiooniteenus loob KOV-idele paremad eeldused varajaseks sekkumiseks ning süsteemsemaks abivajaduse märkamiseks, kuna info inimese olukorra kohta liigub tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahel korrastatult ja reeglipäraselt. See võimaldab reageerida olukordadele varem ja ennetada ära teenuste vähesest kooskõlast tingitud abivajaduse süvenemist. Samas võib see tähendada, et KOV-ide vaatevälja jõuab rohkem inimesi, kes on olnud küll tervishoiu vaateväljas aga kelle abivajadus on seni jäänud KOV-ile varjatuks. Seetõttu ja sõltuvalt sellest, kuidas on seni toiminud koostöö tervishoiu poolega, võib esialgu koordinatsiooni teenuse kaudu suureneda vajadus KOV- teenuste osutamiseks.

Muudatus mõjutab ka sotsiaalteenuste sisu ja struktuuri. On oodatav, et sotsiaalteenused liiguvad rohkem abivajaduse varasemasse etappi, kus on võimalik inimesi toetada kodukeskkonnas ja lükata edasi või mõningatel juhtudel ka vältida hooldekodusse sattumist.

Sotsiaalministeerium analüüsis valdkonnaülese koordinatsiooni kasutuselevõtu võimalikku mõju KOV-ide poolt pakutavate sotsiaalteenuste struktuursele muutusele nelja ja enama kroonilise haigusega inimeste sihtrühmas, so sihtrühm, kelle valdkonnaülest koordinatsiooni hakkaks Tervisekassa rahastama alates 2028. aasta mai kuust (enne seda toimub rahastamine projektipõhiselt välisvahenditest). Analüüsis on eeldatud, et 2030. aastaks jõutakse valdkonnaülese koordinatsiooniga 20%-ni sihtrühmast. Neist omakorda ligikaudu 30% ehk 6% kogu sihtrühmast vajab erineval määral täiendavaid sotsiaalteenuseid, nagu koduteenus, sotsiaaltransporti, eluruumi kohandamist või eluruumi tagamine. Nende lisakulu aastas on hinnatud 2024. aasta hindades ca 4,6 miljonile eurole aastas.78 Rahvusvahelised analüüsid viitavad, et valdkonnaülene koordinatsioon võib vähendada üldhooldekodusse sattumist kahe aasta jooksul kuni 20%79.

2030. aastaks koostati kolm stsenaariumi:
(i) valdkonnaülest koordinatsiooni teenust ei osutata, väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse kasutus kasvab 10%, lisakulu 7 miljonit eurot aastal 2030;
(ii) valdkonnaülese koordinatsiooni teenust rakendatakse, millega kaasneb lisakulu 4,6 miljonit eurot, see aitab ära hoida üldhooldekodusse sattumist 5% sihtrühmast (hinnanguline sääst 3,5 miljonit eurot), mistõttu on sekkumise kogumõju 1,1 miljonit eurot lisakulu (so väike mõju);
(iii) valdkonnaülese koordinatsiooni teenust rakendatakse, millega kaasneb lisakulu 4,6 miljonit eurot, see aitab ära hoida üldhooldekodusse sattumist 10% sihtrühmast (hinnanguline sääst 6,4 miljonit eurot) ja sellega kaasnevalt on sekkumise kogumõju 1,8 miljonit eurot kokkuhoidu (so oodatav mõju).

Täiendavalt tuleb arvestada, et perioodiks 2028–2034 on Sotsiaalministeerium planeerinud suunata TERVIK-ute kaudu piirkondadesse, sh KOV-idesse, 16 miljonit eurot, millest osa on mõeldud just valdkonnaülese koordinatsiooni kasutuselevõtu üleminekuperioodiga seotud mõjude leevendamiseks.

See eeldab KOV-idelt valmisolekut teenuste arendamiseks ja ümberkujundamiseks ning tihedamat koostööd teiste teenuseosutajatega. Esialgu võib muudatuse elluviimine suurendada KOV-ide haldus- ja korralduskoormust, eelkõige seoses uute tööprotsesside kujundamise, koostöömudelite käivitamise ning teenuste ümberkorraldamisega. Mõju võib olla suurem väiksema administratiivse võimekusega omavalitsustes. Pikemas perspektiivis loob parem koordineeritus siiski eeldused kulusurve ohjamiseks, kuna väheneb vajadus hilisemate ja kulukamate sekkumiste järele.

Koordinatsiooniteenuse abil inimese toetame läbi erinevate osapoolte eeldab ka võimekust ja pädevusi kasutada infovahetuseks andmesüsteeme ning andmeid analüüsida. Oluline on, et inimese abivajadust puudutav info on korrektselt ja õigeaegselt talletatud. Kuigi ka praegu on KOV-idel vastav kohustus (nt andmekeskkonna STAR kasutamine), on selle rakendamine KOV-ides ebaühtlane. Sõltuvalt sellest võib tekkida vajadus täiendavalt üle vaadata töökorralduse protsessid ja tõsta töötajate pädevusi, et loodavaid tehnoloogilised tingimusi ja võimalusi kasutada sihipäraselt.

Piirkondlik koostöö, korrastatum andmevahetus ja andmeanalüüs aitavad parandada sotsiaalteenuste planeerimist, et tõhusamalt kasutada ressursse ning vähendada olukordi, kus inimese probleemid süvenevad õigeaegse abi puudumise tõttu.

Kokkuvõttes on muudatuste mõju kohalike omavalitsuste töökorraldusele oluline ja valdavalt positiivne, kuid eeldab üleminekuperioodil kohanemist ning võimekust teenuste arendamiseks ja koostöö tugevdamiseks.

6.2.2. Mõju riigivalitsemisele

Valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse ja terviseteejuhi rolli rakendamine avaldavad mõju mitmetele riigiasutustele ja riigieelarve kuludele. Mõjutatud sihtrühmadeks on Sotsiaalministeerium, Tervisekassa ning Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus (TEHIK). Riigi roll tugevneb eeskätt strateegilise suunajana, kes kujundab valdkondadeülese koostöö põhimõtted, rahastamismudelid ning tagab andmepõhise juhtimise eeldused.

Tervisekassa roll riigivalitsemises laieneb, kuna lisaks tervishoiuteenuste rahastamisele hakkab ta rahastama valdkonnaülest koordinatsiooniteenust. Sellega kaasneb vajadus uute rahastuslepingute sõlmimiseks ning tulemuspõhise rahastamise põhimõtete rakendamiseks, mis loob eeldused liikuda ravikulude passiivselt rahastamiselt tervisetulemuste aktiivse juhtimise suunas. TEHIK-u roll suureneb seoses uute andmevahetuslahenduste, riskirühmade tuvastamist ja koordinatsiooniteenust sh heaoluplaani koostamist toetavate infosüsteemide arendamise ja haldamisega. See tähendab, et riigi tasandil suureneb vajadus tagada erinevate infosüsteemide koostalitusvõime, andmekvaliteet ning andmekaitse nõuete täitmine.

Muudatuste rakendamine eeldab ka riigiasutuste vahelist tihedamat koostööd, eelkõige tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna andmete kasutamisel, teenuste planeerimisel ning rahastamise korraldamisel. See suurendab vajadust ühtsete metoodikate, juhiste ja seiremehhanismide järele ning eeldab riigi tasandil tugevamat koordinatsiooni.

Muudatuste rakendamine toob kaasa täiendava eelarvemõju, mis koosneb nii ajutistest kui ka püsikuludest. Rakendamise algfaasis kasutatakse täiendavat välisrahastust ligikaudu 14 miljoni euro ulatuses, mis hõlmab muu hulgas terviseteejuhtide koolitamise, infotehnoloogiliste lahenduste arendamise ning üleminekuperioodi toetamisega seotud kulusid. Riigiasutuste töökoormus ajutiselt suureneda seoses rakendusaktide ettevalmistamise, infosüsteemide arendamise ning uue koostöömudeli käivitamisega. Pärast välisrahastuse lõppemist tuleb koordinatsiooniteenuse tegevuskulud katta peamiselt ravikindlustuse vahenditest, mis suurendab Tervisekassa rolli valdkonnaülese koostöö rahastamisel ning eeldab pikaajaliste rahastuslahenduste kujundamist. Rakendamisega võivad kaasneda ajutised juhtimis- ja koordineerimisriskid, eelkõige seoses uue koostöömudeli käivitamise, rahastuslepingute sõlmimise ning infosüsteemide arendamisega. Samuti eeldab reform erinevate riigiasutuste tegevuste ja ajakavade kooskõlastamist.

Täpsem ülevaade riigiasutuste tegevustest ja eelarve mõjust on esitatud peatükis 7.


6.3. Muudatuste ülene mõju infotehnoloogilistele arendustele

Muudatuse rakendamine eeldab ulatuslikke infotehnoloogilisi arendusi, mis tulenevad eelnõuga kehtestatavatest uutest andmeliikidest ja tööprotsessidest (vt ptk 3 ja § 2 muudatused). Arenduste keskmes on tervise infosüsteemi täiendamine ning selle liidestamine sotsiaalvaldkonna infosüsteemide ja Tervisekassa andmekoguga. Arendused viiakse läbi mitmes etapis.

Esimese etapi arenduste käigus lisatakse tervise infosüsteemi uued andmeliigid – märkamisleht, heaoluplaan ja riskirühma tunnus – ning luuakse nende kasutamist toetavad kasutajarollid, ligipääsulahendused ja töövood. Tööprotsessi toetamiseks arendatakse välja tsentraalne digitaalne töökeskkond, mille kaudu koostatakse ja hallatakse märkamislehte, heaoluplaani ja tegevuskava ning, mis on liidestatud tervise infosüsteemiga. Lahendus eeldab isikupõhist ligipääsuhaldust ning kasutajaliideseid, mis toetavad uute protsesside kasutamist igapäevatöös.
Teises etapis arendatakse välja liidestused, mis võimaldavad andmete vahetamist tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna süsteemide vahel (sh STAR ja Tervisekassa andmekogu). Liidestus võimaldab sotsiaalvaldkonna ja tervishoiu andmete piiratud ristkasutust ning vähendab dubleerivat andmesisestust ja hindamist.

Muudatus mõjutab eelkõige TEHIK-ut, kes vastutab arenduste elluviimise eest, kuid ka Tervisekassat ja SKA-d. Uued infotehnoloogilised lahendused eeldavad süsteemide koostoime tagamist ning olemasolevate lahenduste kohandamist. Lahenduse eesmärk on tagada, et andmeid sisestatakse võimalikult suures ulatuses üks kord ning neid kasutatakse korduvkasutatavalt erinevates tööprotsessides. Inimesele tagatakse juurdepääs teda puudutavale infole terviseportaali kaudu, mis suurendab läbipaistvust ja toetab inimese aktiivset rolli oma tervise ja heaolu juhtimisel. Lisaks andmevahetuse lahendustele on vajalik arendada juhtimisandmeid ja analüütilisi tööriistu, mis võimaldavad jälgida riskirühmi, teenuste kasutust ning piirkondlike eesmärkide täitmist (seos heaoluprofiili ja TERVIK-u tegevusega). Siin kaasatakse arendustesse eeskätt Tervisekassa, TAI ja SKA. Arendused vähendavad dubleerivaid hindamisi ja paralleelset dokumenteerimist, võimaldades kasutada olemasolevaid andmeid nii tervishoiu- kui sotsiaalvaldkonnas.

Infosüsteemide arenduste hinnanguline maksumus I–II etapis on ligikaudu 2 miljonit eurot, mis kaetakse Norra välisabi vahenditest. Perioodiks 2028–2034 on kavandatud täiendavad arendused mahus ligikaudu 12 miljonit eurot Euroopa Liidu vahenditest. Kulud hõlmavad lisaks arendustele ka testimist, kasutuselevõttu, koolitusi, kasutajatuge ja hooldust.

Peamisteks riskideks on arenduste valmimise viibimine, eri süsteemide vähene koostalitusvõime, kasutajate ülekoormus liiga keeruka kasutajaliidesega, korduvad logimised, andmete ebatäpne ülekandumine ning küber- ja infoturberiskide suurenemine.

Riskide maandamiseks rakendab TEHIK Eesti infoturbe standardit, teenuseosutajate vaates on terviseteejuhtide tööandjaks tervishoiuteenuse osutajad, kes rakendavad oma infoturbe standardit, terviseteejuhte koolitatakse infoturbe riskide maandamiseks. Muudatuste rakendamisel laienevad tervise- ja sotsiaalvaldkonna andmevahetuse mahud ning suureneb isikuandmete, sealhulgas eriliigiliste terviseandmete, ristkasutuse intensiivsus. Seetõttu on muudatuste juures keskse tähtsusega selgelt määratletud andmetöötluse reeglid, turvalised tehnilised lahendused ning kasutajate teadlikkus. Andmekaitseriskide maandamiseks rakendatakse meetmeid, mis tagavad, et isikuandmete töötlemine oleks kooskõlas minimaalsuse, eesmärgipärasuse ja õiguspärasuse põhimõtetega ning väldiks olukordi, kus andmed muutuvad ebatäpseteks, liigse ulatusega või ebaseaduslikult kättesaadavaks.

Esiteks põhineb ligipääsuõiguste kujundamine lisaks rollipõhisele ligipääsule olulises osas isikupõhisel juurdepääsul, mis tähendab, et tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistid saavad vaadata ja kasutada ainult neid andmeid, mis on vajalikud nende ametikohast ja tugimeeskonda kuulumisest tulenevate ülesannete täitmiseks. Ligipääsude andmise eest isikupõhiselt vastutab terviseteejuht. Ligipääsude lõpetamine toimub automatiseeritud loogika alusel, mis välistab olukorra, kus isikul säilib ligipääs pärast tööülesannete lõppemist või rolli muutumist. Andmete vaatamine ja töötlemine logitakse terviklikult, mis aitab varakult tuvastada võimalikke rikkumisi või huvipõhist andmekasutust. Inimesele tagatakse portaalis läbipaistvus, võimaldades tal näha, kes on tema andmeid kasutanud ning mis eesmärgil.

Teiseks rakendatakse andmete ligipääsul minimaalsuse põhimõtet nii märkamislehe, heaoluplaani kui riskirühma tunnuse kavandamisel. Andmeelemente kogutakse ja edastatakse üksnes ulatuses, mis on vajalik valdkondadeülese koordinatsiooni osutamiseks. Vabatekstiväljade kasutamine viiakse miinimumi, eelistades struktureeritud ja standardiseeritud andmevälju, mis vähendab nii ülemäärase info esitamist kui ka andmete tõlgendamisvigu.

Kolmandaks toimub kõikide süsteemidevaheliste päringute ja andmeedastuste kaitsmine krüpteeritud kanalite kaudu ning andmed on krüpteeritud ka puhkeolekus. Andmevahetuses ei kasutata ebaturvalisi vahendeid nagu e-kirjad. Tehnilised lahendused läbivad enne kasutuselevõttu ning seejärel regulaarselt turbetestid ja haavatavuse analüüsid, mille tulemusel kõrvaldatakse võimalikud nõrkused. Samuti kehtestatakse ühtne andmejuhtimise raamistik, mis määrab vastutava ja volitatud töötlejad ning iga osapoole rollid ja kohustused nii tervise- kui sotsiaalvaldkonna infosüsteemides.

Neljandaks hallatakse inimese nõusolekut läbipaistvalt ja kontrollitult. Inimene annab nõusoleku oma andmete kasutamiseks valdkondadeüleses koordinatsioonis ning tugimeeskonna koosseisule. Nõusolekut on võimalik igal ajal tagasi võtta või piirata, mille korral sulguvad ligipääsuõigused automaatselt. Sellega tagatakse, et andmetele juurdepääs põhineb alati ajakohasel ja teadlikult antud nõusolekul ning isikul on tegelik kontroll oma andmete üle.

Lisaks eeltoodule kehtestatakse selged andmete säilitamise tähtajad, mis tuginevad teenuse osutamise vajadusele ning õiguslikele nõuetele. Andmeid säilitatakse üksnes seni, kuni see on vajalik heaoluplaani kasutamiseks ja teenuse järjepidevuse tagamiseks. Pikaaegse säilitamisega seotud riskide vältimiseks kasutatakse turvalisi arhiveerimis- ja kustutuslahendusi ning ligipääs arhiveeritud andmetele on rangelt piiratud. Samuti koolitatakse kõiki spetsialiste, et tagada ühtne arusaam uute tööprotsesside sisust, andmete õigest sisestamisest ja andmekaitsenõuetest, mis vähendab nii ebatäpsete andmete tekkimist kui ka tahtmatuid rikkumisi.


6.4. Andmekaitsealane mõjuhinnang

Eelnõuga kujundatakse tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vaheline koostöömudel, mille raames muutub isikuandmete kasutamine senisest integreeritumaks. Andmeid kasutatakse valdkonnaülese koordinatsiooni, riskirühmade varajase märkamise ning inimesele koostatava heaoluplaani elluviimise toetamiseks. Andmete valdkonnaülese kasutamise laienemine (sh tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahel) suurendab vajadust tagada andmekaitsenõuete järjepidev järgimine, kuna töödeldakse eriliigilisi isikuandmeid.

Muudatus ei seisne uute iseseisvate andmekogude loomises, vaid olemasolevates infosüsteemides töödeldavate andmete kasutamise laiendamises ja sidustamises. Andmete kasutamine koondub senisest enam inimese teenuseteekonna, koordinatsiooniteenuse ja tugimeeskonna koostöö ümber, võimaldades tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistidel kasutada sama teavet oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel.

Isikuandmete töötlemise eesmärk on tagada kompleksse abivajadusega inimese tervise- ja sotsiaalteenuste sidus planeerimine, vältida dubleerivaid hindamisi, parandada otsuste kvaliteeti ning toetada teenuste järjepidevust. Andmeid kasutatakse eelkõige abivajaduse varajaseks märkamiseks, teenuste planeerimiseks, heaoluplaani koostamiseks ja elluviimiseks ning vajalike sekkumiste koordineerimiseks.

Töötlemine hõlmab andmete kogumist, sidumist, kuvamist, kasutamist, muutmist ja edastamist asjaomastele spetsialistidele, samuti andmetöötluse logimist. Töödeldavad andmed võivad hõlmata isiku tuvastus- ja kontaktandmeid, terviseandmeid, andmeid inimese funktsioneerimise ja toimetuleku kohta, teenusevajaduse kirjeldusi, riskirühma kuulumise tunnuseid, kasutatavaid teenuseid ja tooteid ning kokkulepitud tegevusi.

Andmesubjektideks on eelkõige kompleksse abivajadusega inimesed, kelle abivajaduse hindamine ja teenuste korraldamine eeldab mitme valdkonna koostööd. Vajaduse korral võidakse töödelda ka lähedaste või tugivõrgustiku liikmete andmeid ulatuses, mis on vajalik teenuse koordineerimiseks.

Töötlemise õiguslik alus tuleneb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lõike 1 punktidest c ja e ning artikli 9 lõike 2 punktist h, mis võimaldavad isikuandmete, sealhulgas terviseandmete töötlemist õigusaktist tuleneva kohustuse täitmiseks ning avalikes huvides tervishoiu ja sotsiaalhoolekande korraldamisel. Arvestades, et tegemist on eriliigiliste andmetega ning andmete kasutamine muutub valdkonnaülesemaks, tuleb andmetöötluse eesmärk, ulatus, juurdepääsuõigused ja säilitamise tähtajad määratleda selgelt ning üheselt.

Muudatus suurendab andmete ristkasutust tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vahel ning laiendab andmetele ligipääsu omavate isikute ringi. Sellega kaasnevad täiendavad riskid andmesubjekti õigustele ja vabadustele, eelkõige seoses eriliigiliste andmete töötlemise ulatuse suurenemisega ning mitme organisatsiooni ülese andmekasutusega.

Olulisemad riskid on seotud põhjendamatult laia juurdepääsuga isikuandmetele, andmete eesmärgivälise kasutamisega, ebatäpsete või aegunud andmete kasutamisega otsuste tegemisel, andmete võimaliku lekke või volitamata avalikustamisega, riskitunnuse alusel tekkiva stigmatiseerimisega ning andmekasutuse ebaühtlase praktikaga erinevates piirkondades. Risk suureneb eelkõige olukordades, kus sama tööprotsessi kasutab suur hulk organisatsioone ja kasutajaid või kui andmeid koondatakse mitmest allikast.

Eraldi tuleb arvestada terviseteejuhi rolliga, mis on valdkondadeülene ja uus. Terviseteejuhi roll erineb olemasolevatest spetsialistidest eelkõige andmetöötluse eesmärgi poolest. Kehtivas õiguses töödeldakse terviseandmeid tervishoiuteenuse osutamise raames ning sotsiaalhoolekandelisi andmeid sotsiaalteenuste planeerimise ja osutamise raames. Mõlemas valdkonnas on andmetöötlus seotud konkreetsete ülesannete täitmisega ning toimub vastava valdkonna pädevuse piires.

Valdkonnaülese koordinatsiooni puhul on andmetöötluse eesmärk teenuste sidustamine ja inimese vajaduste terviklik käsitlemine. Selleks on terviseteejuhil seadusest tulenev pädevus töödelda nii tervise- kui ka sotsiaalhoolekandelisi andmeid ulatuses, mis on vajalik koordinatsioonivajaduse hindamiseks, heaoluplaani koostamiseks, teenuste vahelise liikumise toetamiseks ning plaani täitmise jälgimiseks.

Seega ei ole andmetöötluse eesmärk ravi osutamine ega sotsiaalteenuse määramine, vaid teenuste sidustamine ja järjepidevuse tagamine. Andmekaitselises mõttes on tegemist eraldiseisva eesmärgiga, milleks on antud terviseteejuhile vastav seaduslik alus. See erineb tervishoiust, kus andmetöötlus toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus seadusest tuleneva kohustuse alusel ning sotsiaalvaldkonnast, kus andmetöötlus põhineb seadusest tuleneval avalikul ülesandel ja on sageli seotud haldusmenetlusega.
Terviseteejuht haldab valdkondadeülest andmekoostöö ruumi, määratleb tugimeeskonna liikmed ja
tagab, et juurdepääs on piiratud üksnes isikutele, kellel on otsene roll plaani elluviimisel. Vastava kompetentsi peab andma tervisejuhile vastav täienduskoolitus, mis tuleb läbida enne tööleasumist.

Kogemuste vahetus teiste terviseteejuhtidega ja täienduskoolitused peavad jätkuma, sest kui juurdepääsu ulatus või selle kasutamise praktika kujuneb piirkonniti erinevaks, võib see vähendada õigusselgust ning mõjutada inimeste usaldust süsteemi vastu. Samuti tuleb vältida olukorda, kus riskitunnuse olemasolu mõjutab inimese käsitlemist viisil, mis ei ole seotud teenuse osutamise eesmärgiga.

Riskide maandamisel on oluline roll andmetöötluse selgel õiguslikul raamistikul, rolli- ja ülesandepõhisel juurdepääsul, andmetöötluse logimisel ning andmete säilitamise tähtaegadel. Samuti toetavad riskide vähendamist andmete minimaalsuse põhimõtte järgimine, andmete kvaliteedi kontroll, kasutajate juhendamine ja koolitus ning asjakohased tehnilised ja organisatsioonilised turvameetmed.

Märkamislehe, heaoluplaani ja riskitunnusega seotud andmete säilitamise tähtaegade kehtestamine loob selgema õigusliku raamistiku andmete töötlemiseks. Säilitustähtajad peavad tagama, et andmeid hoitakse ainult nii kaua, kui see on vajalik teenuste osutamise, järjepidevuse tagamise ning õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmise eesmärgil. Samal ajal tuleb arvestada, et pikaajaline säilitamine suurendab privaatsusriske ning eeldab ranget juurdepääsukontrolli ja turvalisi andmetöötluslahendusi.

Andmekaitsealane mõju on hinnanguliselt mõõdukas. Kuigi andmete kasutamine muutub senisest valdkonnaülesemaks ning hõlmab eriliigiliste andmete laiemat ristkasutust, on töötlemine eesmärgistatud, andmekoosseis õiguslikult piiritletud ning täiendava ligipääsuga seotud riskid maandatavad asjakohaste õiguslike, organisatsiooniliste ja tehniliste meetmetega. Mõju suurus sõltub seejuures eelkõige sellest, kui selgelt määratletakse andmete kasutamise eesmärk, kasutajate ring, juurdepääsutingimused ja säilitamistähtajad ning kui ühtselt neid praktikas rakendatakse.




Alljärgnevas tabelis (Tabel 4) on esitatud peamised andmekaitseriskid ja leevendusmeetmed.

Tabel 4. Andmekaitseriskid ja leevendusmeetmed
Risk
Riskitase
Võimalikud tagajärjed
Leevendusmeetmed
Põhjendamatult lai juurdepääs isikuandmetele
Keskmine
Isikuandmete põhjendamatu kasutamine, usalduse vähenemine
Piiratud andmekoosseis, rolli- ja isikupõhine juurdepääs, isiku nõusoleku küsimine, logimine, automaatne ligipääsu lõpetamine, regulaarne järelevalve
Eesmärgiväline andmekasutus
Keskmine
Andmete kasutamine muul kui seaduses ette nähtud eesmärgil
Selge õiguslik alus, kasutusreeglid, auditid, juhendamine
Ebatäpsed või aegunud andmed
Keskmine
Valeotsused teenuste planeerimisel või koordineerimisel
Andmete kvaliteedikontroll, vastutuse määratlemine, andmete ajakohastamine
Andmete leke või volitamata avalikustamine
Keskmine
Privaatsuse rikkumine, mainekahju, usalduse vähenemine
Tsentraalsete IT-lahenduste kasutamine, infoturbe meetmed, juurdepääsupiirangud, logimine, järelevalve
Riskitunnuse alusel stigmatiseerimine
Madal kuni keskmine
Inimese ebavõrdne või kallutatud kohtlemine
Eesmärgipõhine kasutus, selged kasutusreeglid, koolitus, järelevalve
Andmekasutuse ebaühtlane praktika piirkonniti
Keskmine
Õigusselguse puudumine, ebavõrdne kohtlemine
Ühtsed juhised, keskne metoodika, koolitus ja seire
Andmete liiga pikk säilitamine
Madal kuni keskmine
Suurenenud privaatsusrisk, andmete liigse kogunemise oht
Selged säilitustähtajad, arhiveerimise ja kustutamise kord, juurdepääsu piiramine

6.5. Põhiseaduslikkuse analüüs

Eelnõu väljatöötamisel on hinnatud selle vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele (PS), analüüsides kavandatavate muudatuste mõju isikute põhiõigustele, kohaliku omavalitsuse autonoomiale ning ettevõtlusvabadusele. Analüüs lähtub õigusteaduslikust metoodikast, tuginedes PS kommenteeritud väljaande seisukohtadele ja eelnõus toodud konkreetsetele meetmetele.

Kohaliku omavalitsuse autonoomia ja enesekorraldusõigus (PS § 154)
Eelnõuga nähakse ette maakonna tasandil tegutsevate heaolupiirkondade ja koostöökogude moodustamine ning kehtestatakse KOV-dele kohustus koordineerida sotsiaalteenuste osutamist koos riigi ja teiste osapooltega. PS § 154 lg 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad KOV-id kõiki kohaliku elu küsimusi iseseisvalt. Põhiseaduse kommentaaride (§ 154 komm. 12) järgi on riigil õigus panna KOV-ile seadusega kohustusi, kui see on vajalik riigi ühtse arengu ja elanike võrdse kohtlemise tagamiseks. Eelnõu ei võta KOV-idelt ära sotsiaalhoolekande seaduse alusel pandud kohustust korraldada teenuseid ega riiva nende autonoomiat kohustuslike teenuste osutamisel. Kohustuslik koostöövorm (koostöökogu ja TERVIK) on põhjendatud ülekaaluka avaliku huviga – tagada abi tõhusus ja inimeste tervise kaitse (PS § 28), mida killustunud süsteem täna piisavalt ei taga. Kuna koostöökogu otsused ei ole KOV-ile õiguslikult siduvad, vaid fikseerivad ühise nägemuse, säilib KOV-i sisuline otsustusõigus.

Inimese õigus tervise kaitsele ja sotsiaalabile (PS § 28)
Eelnõu eesmärk on asendada senine vabatahtlik koostöö kohustusliku mudeliga, et tagada kompleksse abivajadusega isikutele koordineeritud tugi. PS § 28 lg 1 ja 2 sätestavad igaühe õiguse tervise kaitsele ja riigi abi saamisele puuduse korral. Kommentaaride (§ 28 komm. 23) kohaselt on riigil siin lai otsustusõigus süsteemi disainimisel. Eelnõus kavandatud proaktiivne abivajaduse märkamine (riskirühma tunnus) ja valdkonnaülene koordinatsiooniteenus on suunatud riigi positiivse kohustuse täitmisele. See aitab ennetada olukorra halvenemist ja vähendab vajadust kulukamate sekkumiste järele.

Eelnõu eesmärk on asendada senine vabatahtlik koostöö kohustusliku mudeliga, et tagada kompleksse abivajadusega isikutele koordineeritud tugi. PS § 28 lg 1 ja 2 sätestavad igaühe õiguse tervise kaitsele ja riigi abi saamisele puuduse korral. Kommentaaride (§ 28 komm. 23) kohaselt on riigil siin lai otsustusõigus süsteemi disainimisel. Eelnõus kavandatud proaktiivne abivajaduse märkamine (riskirühma tunnus) ja valdkonnaülene koordinatsiooniteenus on suunatud riigi positiivse kohustuse täitmisele. See aitab ennetada olukorra halvenemist ja vähendab vajadust kulukamate sekkumiste järele.

Ettevõtlusvabadus ja tegutsemisvormid (PS § 31)
Eelnõu kohustab perearste ja haiglavõrgu arengukava haiglaid kuuluma TERVIK-usse. PS § 31 lubab ettevõtlusvabadust piirata seadusega avalikes huvides. Kommentaaride (§ 31 komm. 18) kohaselt on tervishoid valdkond, kus riigi regulatiivne sekkumine on lubatud teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse tagamiseks. Kuna need osapooled täidavad avalik-õiguslikku ülesannet riikliku ravikindlustuse vahenditest, on nende kohustuslik kaasamine võrgustikku vajalik terviklike teenusteekondade tagamiseks.

Võrdne kohtlemine ja sihtgrupid (PS § 12)
Koordinatsiooniteenust osutatakse esmajärjekorras kompleksse teenusvajadusega riskirühmadele, näiteks mitme kroonilise haigusega isikutele. PS kommentaaride (§ 12 komm. 41) järgi on ebavõrdne kohtlemine õigustatud, kui selleks on mõistlik ja asjakohane põhjus. Kuna ressurss on piiratud, on legitiimne suunata see kõige haavatavamatele gruppidele, kelle puhul süsteemne koostöö annab suurima efekti ja väldib suunamist kulukatele hoolekandeteenustele.

Isikuandmete kaitse ja eraelu puutumatus (PS § 26)
Eelnõu riivab PS §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuna võimaldab tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö koordineerimiseks töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliigilisi isikuandmeid (terviseandmed). Riive on aga õigustatud ja proportsionaalne järgmistel põhjustel:
• Riive eesmärk ja vältimatus – eesmärk on kaitsta inimese elu ja tervist (PS § 28) läbi õigeaegse ja koordineeritud abi andmise. Arvestades Eesti tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi killustatust, ei ole võimalik tagada kompleksse abivajadusega isikute (sh eakate ja puuetega inimeste) efektiivset toetamist ilma piiratud andmevahetuseta.
• Epikriisidele ligipääsu proportsionaalsus – eelnõuga antakse terviseteejuhile õigus tutvuda epikriisidega üksnes heaoluplaani koostamise eesmärgil. See on vältimatu, et hinnata inimese funktsionaalset võimekust ja määrata talle sobivaimad sotsiaalteenused, vältides seejuures patsiendi liigset koormamist korduva küsitlemisega. Andmetele ligipääs on piiratud ajaliselt ja funktsioonipõhiselt – terviseteejuht ei saa juurdepääsu kogu patsiendi ajaloole, vaid üksnes asjakohastele viimastele ravidokumentidele.
• Vastavus eesmärgipärasuse põhimõttele – koordineerimisteenuse raames loodavad andmevaated (heaoluplaan ja tegevuskava) on rangelt eesmärgistatud. Eelnõu sätestab selged volitusnormid, mis piiravad andmete kasutamist väljaspool koordineerimisteenust. Inimesel on säilitatud kontroll oma andmete üle läbi nõusoleku deklareerimise (v.a juhul, kui abi on vältimatu), mis on kooskõlas Riigikohtu praktikaga isiku enesemääramisõiguse kohta.
Andmetöötluse turvalisus tagatakse läbi Tervise Infosüsteemi (TIS) logimise ja järelevalve süsteemi. Isikuandmete töötlemine on jälgitav ning iga päringu puhul peab säilima seos konkreetse juhtumimenetlusega.

Kokkuvõttes on eelnõu põhiseadusega kooskõlas. Valitud meetmed – sealhulgas heaolupiirkondade strateegiline juhtimine ja TERVIK-ute kaudu toimuv teenuste lõimimine – on sobivad ja vajalikud PS § 28 tulenevate riigi eesmärkide saavutamiseks, olles samas proportsionaalsed kaasnevate põhiõiguste riivetega.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud
Eelnõuga ettenähtud viiest peamisest muudatusest on üheks oluliseks heaolupiirkondade loomine, mis hakkavad maakonna tasandil toimima tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna strateegilise koostöö raamistikuna. Sarnase eesmärgiga on Sotsiaalministeerium varasemalt piloteerinud projekti Inimkeskse hoolekande- ja tervishoiusüsteemi koordinatsioonimudeli rakendamine. Seadusega kavandatud muudatuse tõhusaks ellu viimiseks kasutatakse struktuurivahendeid hoolduskoordinaatorite, võrgustikujuhtide ja tervisejuhtide tegevuste rahastamiseks. 2021–2027 struktuurivahendite “Inimkeskse hoolekande- ja tervishoiusüsteemi koordinatsioonimudeli jätkurakendamine” toetuse andmise tingimuste raames kaetakse hoolduskoordinaatorite ja võrgustikujuhtide kulud: 2026. aastal 1 133 080 eurot, 2027. aastal 1 531 335 eurot ja 2028. aastal 412 283 eurot. 2021–2027 struktuurivahendite “Ühiskondlikku muutust toetavate sotsiaal- ja tervishoiuteenuste arendamine Ida-Virumaal" toetuse andmise tingimuste raames kaetakse tervisejuhtide ja samuti osade võrgustike juhtide kulud: 2026. aastal 869 534 eurot, 2027. aastal 823 215 eurot ja 2028. aastal 205 804 eurot.

2024–2028 Šveitsi- Eesti koostööprogrammi “Sotsiaalvaldkonna spetsialistide tasemeõppe ja kvalifikatsiooni kaasajastamine ning koolitus- ja tugisüsteemi arendamine” toetuse andmise tingimuste raames kaetakse terviseteejuhtide õppekava väljatöötamise ja täiendkoolituste kulud: 2026. aastal 20 000 eurot, 2027. aastal 80 000 ja 2028. aastal 100 000 eurot.

2028+ struktuurivahenditest taotletakse IT arenduste, juhtimislaua arendustegevuste ja terviseteejuhtide õppekava väljatöötamiseks ning täiendkoolitusteks vahendeid 2029. aastaks 4 500 000 eurot ja 2030. aastaks 3 400 000 eurot.

Eelnõuga kaasnevate muudatuse rakendamine eeldab olulisi infotehnoloogilisi arendusi, mis mõjutavad eelkõige TEHIK-ut, kelle ülesandeks on vajalikke infosüsteemide arenduste kavandamine ja rakendamine. Arendada tuleb tervise infosüsteemi andmekoosseisu, luua või täiendada liidestusi teiste infosüsteemidega, kujundada uued kasutajarollid ja ligipääsureeglid, tagada logimine ning luua kasutajaliidesed, mis toetavad märkamislehe, heaoluplaani ja riskirühma tunnuse kasutamist tööprotsessis. 2021–2028 Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra toetuste ning 2021–2027 struktuurivahendite “Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine” toetuse andmise tingimuste raames kaetakse IT-lahenduste ettevalmistamise ja väljatöötamise kulud aastal 2026 summas 779 900 eurot ja aastal 2027 summas 1 324 191 eurot.

Lisaks arenduskuludele tuleb arvestada ka IT süsteemide ülalpidamise kuluga, mis on 2028. aasta 300 000 eurot, 2029. aastal 306 000 eurot ja 2030. aastal 312 120 eurot. Kuna antud kuludel puudub rahaline kate, siis esitatakse 2027–2030 riigi eelarvestrateegia protsessis Vabariigi Valitsusele õigusaktidest tulenev lisataotlus. Vahendite mitteeraldamise korral ei ole võimalik arendust sellisel kujul ellu viia, mis omakorda halvendab seadusega seatud eesmärgi saavutamist.

Ülevaade seaduse rakendamisega seotud kuludest on toodud alljärgnevalt Tabel 5:

Tabel 5. Seaduse rakendamisega seotud kulud ja kokkuhoid aastatel 2026–2030.
Tegevus
2026
2027
2028
2029
2030
2027-2030
Katteallikas
TERVIK-te TULEMUSTASU
0
0
0
852 796
2 664 764
3 517 560
 
Tulemustasu
0
0
0
852 796
2 664 764
3 517 560
 
KULUD KOKKU
3 189 302
4 111 721
2 626 131
8 597 744
4 700 618
23 225 517
 
Tervisekassa
386 788
352 980
1 608 045
3 791 744
988 498
7 128 055
 
Tervisekassa tegevuskulud
211 788
352 980
370 629
389 160
408 618
1 733 176
Ravikindlustuse eelarve
Tervisejuhtide rahastamine (PAIK projekt)
175 000
0
0
0
0
0
Ravikindlustuse eelarve
Terviseteejuhtide tegevuskulud
0
0
2 072 448
7 426 272
8 092 416
17 591 136
Ravikindlustuse eelarve
TERVIK-te tegevuskulud
0
0
870560
1305840
1371132
3 547 532
Ravikindlustuse eelarve
Oodatav kokkuhoid tervishoiu-süsteemile
0
0
-1 705 592
-5 329 528
-8 883 668
- 15 918 789
Ravikindlustuse eelarve
SOM
2 802 514
3 758 741
718 087
4 500 000
3 400 000
15 179 342

Hooldus-koordinaatorite, võrgustikujuhtide ja tervisejuhtide rahastamine
2 002 614
2 354 550
618 087
 
 
4 975 251
Välisvahendid: 2021-2027 struktuuri-vahendid
Terviseteejuhtide õppekava väljatöötamine ja täiendkoolitused
20 000
80 000
100 000
 
 
200 000
Välisvahendid: Šveitsi-Eesti koostööprogramm
IT arendused, juhtimislaua arendustegevus, terviseteejuhtide õppekava väljatöötamine ja täiendkoolitused
 
 
 
4 500 000
3 400 000
7 900 000
Välisvahendid: 2028+ struktuuri-vahendid
IT-lahenduse ettevalmistamine
779 900
1 324 191
 
 
 
2 104 091
Välisvahendid: 2021-2028 Norra välisabi ja 2021-2027 struktuuri-vahendid
RES2027-2030 lisataotlus
0
0
300 000
306 000
312 120
918 120
 
IT süsteemide ülalpidamise kulu
0
0
300 000
306 000
312 120
918 120
RES2027-2030 lisataotlus

Tervisekassa
Seaduse rakendamisega seotud Tervisekassa kulusid finantseeritakse Tervisekassa eelarvest sotsiaalmaksu ravikindlustuse vahenditest.

Eelnõu vastuvõtmine toob Tervisekassale kaasa 2026. aastal kolme ametikoha ja alates 2027. aastast viie ametikoha loomise vajaduse. Alates 2028. aastast on igal aastal arvestatud ametikohtade tegevuskuludes palgafondi 5% kasvuga.

2026. aastal enne seaduse rakendumist rahastatakse Viljandi, Valga ja Saare maakonnas 5,5 tervisejuhti PAIK projekti kaudu.

Alates 01.05.2028. a alustatakse valdkonnaülese koordinatsiooniga krooniliste haigustega isikute sihtrühmale. Sellega kaasneb Tervisekassale kaheksa kuu ulatuses 63 terviseteejuhi tegevuskulu 2 072 448 eurot. Terviseteejuhtide ametikohtade arv suureneb 2029. aastal kuni 150,5-ni ja 2030. aastal 164-ni, millega kaasneb vastavalt 7 426 272 euro ja 8 092 416 euro suurune 12 kuu tegevuskulu. Alates 2031. aastast on igal aastal arvestatud tegevuskuludes palgafondi 5% kasvuga.

01.05.2028. aastast lisandub Tervisekassale ka TERVIK-ute tegevuskulu, mis hõlmab 20 tegevjuhi ametikoha tööjõu- ja majandamiskulu. TERVIK-ute tegevusukulu on 2028. aastal kaheksa kuu eest 870 560 eurot ja alates 2029. aastast 12 kuu eest 1 305 840 eurot. Alates 2030. aastast on igal aastal arvestatud tegevuskuludes palgafondi 5% kasvuga.

Eelnõu kohaselt on tervishoiusüsteemile oodatav kokkuhoid 2028. aastal 1 705 592 eurot ulatusedes 2030. aastal kuni 8 883 668 euroni.

TERVIK-u tulemustasu
Eelnõu loob õiguse ette näha TERVIK-ule tulemustasu maksmist juhul, kui TERVIK täidab Tervisekassa ja TERVIK-u vahel sõlmitud lepingus määratud tulemuseesmärgid, mis on kooskõlas heaolupiirkonna tervise valdkonna koostööeesmärkidega. TERVIK-u tulemustasu rahastamise korra ja tasu arvutamise metoodika kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Prognooside kohaselt eeldatakse, et seadusega kaasnevad muudatuste rakendamisel tekib TERVIK-utel võimalus tulemustasule esmakordselt 2029. aastal mahus 852 796 eurot ning 2030. aastal 2 664 784 eurot.
Tulemustasu ei ole Tervisekassale täiendav kulu.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks on vaja muuta järgmisi määruseid:
1) TTKS § 592 lõike 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 17. septembri 2008. a määrus nr 53 „Tervise infosüsteemi andmekoosseisud ja nende esitamise tingimused“;
2) tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 591 lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 2016. a määrus nr 138 „Tervise infosüsteemi põhimäärus“;
3) ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2025. a määrus nr 101 „Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu“.

Määruste kavandid on esitatud seletuskirja lisas 1.

Seaduse vastuvõtmisel tuleb kehtestada järgmised uued sotsiaalministri määrused:
1) Valdkonnaülese koordinatsiooniteenuse nõuded, riskirühmade määramise metoodika ning TERVIK-ute koostöö kord
2) TERVIKute rahastamise korra ning koordineerimispiirkondade kehtestamine.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2027. aasta 1. juulis, välja arvatud:
• § 1 punktid 3, 6, 13 ja 21 ning § 2 punktid 3, 4 ja 6–9, mis jõustuvad 2027. aasta 1. septembril;
• § 1 punktid 2, 7–9, 11, 12, 14, 15, 20 ja 22 ning § 2 punkt 5, mis jõustuvad 2028. aasta 1. mail.

2027. a 1. juuli jõustumine võimaldab sujuva ülemineku projektipõhiselt maakondlikult tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöölt ning valdkondade ülese koordinatsiooni teenuse osutamiselt süsteemipõhisele koostööle ja valdkondadeülese koordinatsiooni teenuse osutamisele ning toetab üleminekut kehtivalt rehabilitatsioonisüsteemilt uuele.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumitele ja Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning arvamuse avaldamiseks järgmistele organisatsioonidele: Tervisekassa, Sotsiaalkindlustusamet, Andmekaitse Inspektsioon, Tervise Arengu Instituut, Tervise ja Heaolu, Infosüsteemide Keskus, Eesti Perearstide Selts, Eesti Haiglate Liit, Eesti Õdede Liit, Eesti Arstide Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Eesti Rehabilitatsiooniasutuste Liit, Eesti Patsientide Esindusühing, Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit, Eesti Proviisorapteekide Liit, Eesti Apteekide Liit


Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2026. a.