Eesti Ringmajandusettevõtete Liit_vastus

Margit Rüütelmann

Eesti Ringmajandusettevõtete Liit

[email protected]

Teie 28.01.2026 nr

Meie 15.05.2026 nr 6-1/260258/2604137

Pakendiseaduse muudatuste põhiseaduspärasus

Austatud Margit Rüütelmann

MTÜ Eesti Ringmajandusettevõtete Liit pöördus õiguskantsleri poole ja palus kontrollida, kas

jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 6 punktid 5 ja

27 on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS).

Nende sätetega täiendati pakendiseadust. 2028. aasta 1. jaanuaril jõustuvad pakendiseaduse (PakS)

§ 101 lõige 11 ja § 172 lõige 4, mis näevad ette, et jäätmekäitleja või temaga samasse kontserni

kuuluv isik (edaspidi: jäätmekäitleja) ei tohi olla taaskasutusorganisatsiooni (edaspidi: TKO) liige,

osanik ega aktsionär. Seetõttu peavad jäätmekäitlejad, kellel on praegu osalus TKO-s, oma osaluse

1. jaanuariks 2028 võõrandama. Kui seda ei tehta, võib TKO tegevusloast ilma jääda, sest ettevõte

ei vasta enam seaduse nõuetele.

MTÜ Eesti Ringmajandusettevõtete Liit väljendas muret, et selline lahendus paneb jäätmekäitleja

sundolukorda. Liidu hinnangul ei ole mõistlikku põhjust, miks peaks pakendiettevõtja tasuma

taaskasutusorganisatsiooni jäätmekäitlejast osanikule tema osaluse eest turuhinda. Samuti ei saa

liidu hinnangul eeldada, et pakendiettevõtjatel on piisavalt raha, et omandada jäätmekäitleja osalus

turuhinnaga.

Mõistan Teie muret Riigikogu valitud lahenduse pärast. Tänan Teid põhjalike selgituste eest.

Leian, et Riigikogu ei ole selle seadusemuudatusega ületanud põhiseadusega sätestatud piire.

Vaidlustatud sätted piiravad jäätmekäitlejatest TKO osanike omandipõhiõigust ja

ettevõtlusvabadust, kuid piirangul on põhiseaduspärane eesmärk ning olemasoleva teabe põhjal ei

saa piirangut pidada ilmselgelt ebasobivaks, ebavajalikuks ja ülemääraselt karmiks. Samuti on

ettevõtjatele antud piisavalt pikk aeg uute nõuetega kohanemiseks.

I. Riigikogu kaalutlusruum ja piirangu eesmärgid

1. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja looduskeskkond on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada

säästlikult. Jäätmekäitlus ja pakendijäätmete taaskasutus on otseselt seotud keskkonnakaitse,

ringmajanduse ja Euroopa Liidu jäätmeõigusest tulenevate kohustustega. Pakendijäätmete

taaskasutuse süsteem lähtub laiendatud tootjavastutuse põhimõttest. Seetõttu on oluline, et

pakendijäätmete käitlemise teenust korraldaksid pakendiettevõtjad. Seda põhimõtet toetab

Euroopa Liidu õigus ning eeldatakse, et riik hoolitseb pakendijäätmete taaskasutuse süsteemi

toimimise eest. Riik peab tagama tõhusa ja läbipaistva jäätmemajanduse, mis toetab

2

keskkonnahoidu ja ressursside säästvat kasutamist. Riigikogul on õigus seda valdkonda

kujundada.

2. Riigikogul on õigus reguleerida ka majandustegevust, sealhulgas kehtestada ettevõtlusega

tegelemise tingimusi ja korda, nagu on sätestatud PS § 31 teises lauses.

3. Riigikogu on oma kaalutlustes toetunud Konkurentsiameti analüüsile ja Riigikogu

keskkonnakomisjonile esitatud arvamusele. Konkurentsiamet analüüsis 2025. aasta esimesel

poolel tagatisrahata pakendi ja pakendijäätmete kogumise ja taaskasutuse süsteemi

konkurentsiolukorda. Amet tuvastas mitu konkurentsi takistavat turutõrget. Leiti, et

pakendijäätmete käitlemise teenuste ostmisel on puudusi: pakkumusmenetlus ei ole alati

läbipaistev, konkurents on liiga väike, hankeprotsessis eelistatakse TKO osanikuks olevat

jäätmekäitlejat ning on oht vertikaalse seotuse ja huvide konflikti tekkimiseks.

Analüüsi tulemusena leidis kinnitust, et jäätmekäitleja, kes on TKO osanik, võidab hanke enam

kui 80 protsendil juhtudest (aastatel 2016–2025), kusjuures igas hankes osaleb keskmiselt 1–2

pakkujat (analüüs, lk 28). See annab seotud jäätmekäitlejatele selge konkurentsieelise. Ameti

hinnangul võib vähene konkurents TKO hangetel tõsta pakendijäätmete kogumise teenuse hinda.

Lõpuks kannavad suuremad kulud tarbijad, kes poest kaupa ostavad. Amet märkis ka, et 96

protsenti Eesti pakenditootjatest on andnud oma laiendatud tootjavastutuse kohustused üle TKO-

dele (analüüs, lk 10). Amet leidis, et konkurentsitõkete vähendamiseks tuleb teha süsteemseid

muudatusi (analüüs, lk 38).

4. Konkurentsiamet pidas vajalikuks tagada TKO-de sõltumatus jäätmekäitlejatest. Ameti

hinnangul on TKO-de ja üksikute jäätmekäitlejate vahel kujunenud tihedad õiguslikud ja

majanduslikud sidemed. Need võivad ohustada süsteemi sõltumatust ja ausat konkurentsi. Amet

märkis, et TKO-de hanked koonduvad sageli nendega juriidiliselt seotud jäätmekäitleja kätte,

pakkumiskutsed edastatakse piiratud ringile ning konkurents jääb väheseks. Selle põhjal leidis

amet, et Eesti pakendijäätmete süsteemi võib pidada suures osas suletuks (analüüs, lk 33).

5. Konkurentsiamet tegi Riigikogule muu hulgas ettepaneku keelata ära jäätmekäitleja osalus,

aktsiate omamine või liikmesus TKO-s ning sätestada täpsemad reeglid valitseva mõju

tuvastamiseks (analüüs, ettepanekud nr 10 ja 12).

6. Jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (657 SE)

eelnõu seletuskirja (edaspidi: seletuskiri) järgi on jäätmereformi üldine eesmärk edendada

keskkonnahoidlikku majanduskasvu, vähendada jäätmete ladestamist ja põletamist, suurendada

liigiti kogumist, parandada konkurentsitingimusi ning saavutada õigel ajal Euroopa Liidu

pakendijäätmete taaskasutuse sihttasemed. Eelnõu ühe alameesmärgina on nimetatud TKO-de

tegevuse tõhustamist.

7. Vaidlustatud sätete kehtestamisel on mitu eesmärki: tagada TKO autonoomsus, vähendada

jäätmekäitlejate mõju TKO tegevusele, muuta TKO ja tema liikmete finantssuhted

läbipaistvamaks ning tagada, et pakendi ja pakendijäätmete käitlemisega seotud teenuseid ostetaks

konkurentsi alusel (seletuskiri, lk 80–81). Seletuskirjas on PakS § 172 lõike 4 kohta märgitud, et

turuosaliste tagasiside kohaselt on senise korraga loodud ebavõrdne konkurentsiolukord. TKO-d

ei võta alati kolme võrreldavat pakkumist erinevatelt jäätmekäitlejatelt, vaid küsivad käitlushinda

näiteks ainult seotud jäätmekäitlejalt (seletuskiri, lk 96).

8. Seaduse muutmise eesmärgid on põhiseaduspärased.Nii muudetakse tootjavastutuse süsteemi

ülesehitust viisil, mis peaks vähendama huvide konflikti ja suurendama konkurentsi.

Konkurentsiameti analüüsis esitatud andmed näitavad, et Riigikogu ei lähtunud üksnes oletuslikust

või abstraktsest ohust, vaid tegelikest konkurentsiprobleemidest.

3

II. Piirang on kooskõlas põhiseadusega

Tegemist ei ole sundvõõrandamisega

9. Liidu hinnangul toob pakendiseaduse muudatus sisuliselt kaasa jäätmekäitleja TKO osaluse

sundvõõrandamise, sest jäätmekäitleja peab osaluse kindlaks tähtpäevaks võõrandama ning seadus

ei taga talle selle eest õiglast ja kohest hüvitist.

10. Põhiseaduse § 32 lõike 1 teine lause sätestab, et omandit võib omaniku nõusolekuta

võõrandada üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras, üldistes huvides ning õiglase ja kohese

hüvitise eest. Riigikohus on selgitanud, et sundvõõrandamine tähendab omaniku täielikku või

osalist ilmajätmist subjektiivsest õigusest, mille PS § 32 tagab, ning oluline ei ole see, kas vara

saab riik või muu isik (Riigikohtu üldkogu 18.03.2005 otsus nr 3-2-1-59-04, p 13). Riigikohus

leidis, et sundvõõrandamisega on tegemist ka siis, kui riik paneb omanikule kohustuse võõrandada

oma vara kolmandatele isikutele.

11. Samas tuleb eristada sundvõõrandamist omandi kasutamise või käsutamise piirangust. PS § 32

lõike 2 järgi võib seadus sätestada omandiõiguse kitsendused. Iga seadusest tulenev kohustus vara

käsutada või vara kasutamist ümber korraldada ei ole veel sundvõõrandamine. Otsustav on see,

kas normi eesmärk seisneb omandi äravõtmises või pigem selles, et seadus muudab konkreetse

tegevusala tingimusi ja piirab, millistel tingimustel võib isik selles tegevuses osaleda. Praegusel

juhul ei näe seadus ette, et riik või mõni seaduses nimetatud isik omandaks jäätmekäitleja osaluse.

Seadus ei sätesta sundkorras võõrandamise menetlust, ei määra ostjat ega võõrandamise hinda.

Samuti ei lähe osalus seaduse jõustumisel automaatselt üle teisele isikule. Seadus kehtestab TKO

osanikele nõude: TKO liige, osanik ega aktsionär ei või olla jäätmekäitleja ega jäätmekäitlejaga

samasse kontserni kuuluv isik.

12. Seetõttu on tegemist omandi käsutamise ja ettevõtlusvabaduse (PS § 31) intensiivse

piiranguga, mitte sundvõõrandamisega PS § 32 lõike 1 teise lause tähenduses. Seda järeldust ei

muuda asjaolu, et piirang sunnib jäätmekäitlejat oma osalust TKO-s seaduses ettenähtud aja

jooksul võõrandama. Oluline on, et seaduse järgi ei võeta osalust omanikult ära ega anta seda üle

konkreetsele isikule, vaid keelatakse pakendijäätmete käitluses tegutseval isikul olla TKO

omanikeringis ja muudetakse TKO tegevusloa nõudeid. Sellist piirangut hinnatakse üldjuhul PS §

31, PS § 32 lõike 2 ja PS § 11 alusel.

13. Eesti turul on praegu kolm TKO-d ja kahes neist peavad jäätmekäitlejad oma osaluse ära

müüma. Võimalike ostjate ring on küll piiratud, kuid see on olemas: osta saavad pakendiettevõtjad

ja nende moodustatud juriidilised isikud, kes ei ole seotud jäätmekäitlejatega. Seega on tegemist

omandikitsenduse, mitte sundvõõrandamisega.

14. Avaldaja kahtlus, et võimalikel ostjatel ei pruugi olla piisavalt raha, et omandada osalus

turuhinnaga, on arusaadav. Abstraktses normikontrollis ei saa sellest siiski järeldada normi

põhiseadusvastasust. Seadus ei kohusta osalust müüma üksnes konkreetsele pakendiettevõtjale. Ei

ole esitatud ka andmeid, mis näitaksid, et võimalike ostjate ring on sedavõrd piiratud või

maksevõimetu, et turutingimustel võõrandamine oleks üldjuhul võimatu ning riigi sekkumine

seetõttu vajalik.

Omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piiramine

15. Vaidlustatud sätted piiravad jäätmekäitlejast osaniku omandipõhiõigust, sest need piiravad

võimalust TKO osalust vallata, kasutada ja käsutada. Samuti piiravad sätted ettevõtlusvabadust,

sest seadus keelab teatud ettevõtjatel olla tootjavastutuse süsteemi korraldava juriidilise isiku üks

omanik.

16. Põhiseaduse § 32 lõike 2 järgi on igaühel õigus oma omandit vabalt vallata, kasutada ja

käsutada, kuid kitsendused sätestab seadus. PS § 31 järgi on Eesti kodanikel õigus tegeleda

4

ettevõtlusega ning seadusega võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Need

põhiõigused ei ole absoluutsed. Neid võib piirata mis tahes põhiseaduspärasel eesmärgil (vt nt

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.04.2004 otsus nr 3-4-1-3-04, p 27), kui

piirang on proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas PS § 11 tähenduses.

17. Eespool kirjeldatud eesmärgid – TKO autonoomsuse tagamine, finantssuhete läbipaistvus ja

konkurentsipõhine teenuste hankimine – on legitiimsed. Konkurentsiameti analüüs kinnitab, et

need ei ole abstraktsed eesmärgid, vaid vastavad tuvastatud turutõrgetele. Liit ei ole eesmärkide

legitiimsust vaidlustanud.

18. Piirang on kahtlemata intensiivne. Seetõttu tuleb hinnata, kas see on sobiv, vajalik ja

mõõdukas.

Sobivus

19.Piirang on sobiv, kui see aitab eesmärki saavutada. Riigikohus on märkinud, et abinõu sobivus

ei tähenda, et abinõu peab tagama eesmärgi saavutamise igas olukorras. Abinõu on sobimatu vaid

siis, kui see ei aita eesmärgi saavutamisele üldse kaasa(Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 02.12.2024 otsus nr 5-24-22/16, p 82).

20. Jäätmekäitleja osaluse välistamine TKO-s aitab vähendada huvide konflikti. Kui jäätmekäitleja

ei saa olla TKO osanik ning tal ei ole selle üle olulist mõju, väheneb võimalus, et TKO valib

käitlusteenuse osutajaks seotud jäätmekäitleja mitte hinna ja kvaliteedi, vaid omandi- või

majandusliku seose tõttu.

21. Konkurentsiameti analüüs kinnitab, et TKO-de hanked on seni sageli tehtud seotud

jäätmekäitlejate kasuks. Seotud jäätmekäitleja on võitnud üle 80 protsendi hangetest ning

pakkumiskutseid on tehtud piiratud ringile. Seetõttu ei ole põhjust pidada valitud abinõu eesmärgi

suhtes sobimatuks.

Vajalikkus

22.Vajalikkuse hindamisel tuleb küsida, kas sama eesmärki oleks võimalik saavutada sama

tõhusalt isikuid vähem koormava abinõuga.

23. Liit on avalduses õigesti märkinud, et kehtivas seaduses on ette nähtud 25-protsendiline

osaluspiirang, valitseva mõju keeld ning kohustus osta teenuseid konkurentsi alusel. Samuti on

võimalik tugevdada järelevalvet, kehtestada läbipaistvamad teenuse ostmise reeglid ja parandada

andmete avalikustamist. Need meetmed ongi seaduses osaliselt ette nähtud, näiteks täpsustatakse

läbipaistvusnõudeid.

24. Küsimus on siiski selles, kas need leebemad abinõud oleksid sama tõhusad. Konkurentsiameti

analüüs näitab, et senised nõuded ei ole kõrvaldanud vertikaalse seotuse ja huvide konflikti

probleemi. Kehtiv 25-protsendiline osaluspiirang ei välista tegelikku mõju, kui sellega kaasnevad

pikaajalised lepingulised, majanduslikud ja organisatsioonilised seosed.

25. Siin on asjakohane vaadata apteegireformi. Riigikohus on apteegireformi rakendamisel

rõhutanud, et ei piisa formaalsete omandisuhete kontrollist, vaid hinnata tuleb ka majanduslikke,

organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis võivad anda tegeliku valitseva mõju (Riigikohtu

halduskolleegiumi 18.03.2021 otsus nr 3-18-1287/45, p-d 25.5–25.6). See kinnitab üldist

põhimõtet, et vertikaalse seotuse vältimiseks ei pruugi piisata üksnes formaalsetest osaluspiiridest.

26. Hea õigusloome tava eeldab, et intensiivseid põhiõiguste piiranguid põhjendatakse

üksikasjalikult. Seletuskirjas oleks saanud paremini põhjendada, miks ei piisa leebematest

meetmetest. Samas ei muuda puudulik seletuskiri normi tingimata põhiseadusvastaseks, kui

muudest menetlusmaterjalidest nähtub, et probleem on olemas ning Riigikogu püüab seda

lahendada. Konkurentsiameti analüüsi põhjal võis Riigikogu põhjendatult järeldada, et üksnes

5

järelevalve tugevdamine ja seniste osaluspiiride säilitamine või osaluse vähendamine ei pruugi

olukorda lahendada sama tõhusalt. Seda, et praegu kehtiv 25-protsendiline osaluspiir pole piisav,

näitab Konkurentsiameti analüüsis näiteks see, et Eesti Keskkonnateenused AS-il on OÜ-s Eesti

Pakendiringlus küll 25-protsendiline osalus, kuid TKO kontori aadress kattub jäätmekäitleja

kinnistuga ning TKO ostab seotud jäätmekäitlejalt teenuseid mahus, mis ulatub 102 protsendini

tema müügitulust (analüüs, lk 33–34). See viitab sisulisele kontrollile, mis ületab formaalse

osaluse piiri. Kuna probleem tuleneb TKO ja jäätmekäitleja seotusest, võib Riigikogu selle seotuse

välistada.

27. Seega ei saa pidada ilmseks, et sama eesmärki oleks võimalik saavutada sama tõhusalt

jäätmekäitlejate omandipõhiõigust vähem piirava abinõuga. Kuigi mõne piirangut õigustava

eesmärgi võiks saavutada ka leebemate meetmetega ‒ näiteks hankereeglite järgimise rangema

kontrollimisega ‒, on kõiki eesmärke ja asjaolusid kogumis arvestades piirang vajalik.

28. Avaldaja viitas ka sellele, et pakendijäätmete käitlemise teenuse pakkujate ring võib olla

paratamatult piiratud, mistõttu TKO-d ostavadki teenuseid sageli ühtedelt ja samadelt ettevõtjatelt.

See väide ei muuda piirangut põhiseadusvastaseks. Kui turul on vähe võimekaid teenuseosutajaid,

on seda olulisem, et valimise protsess oleks läbipaistev. Piirang ei taga iseenesest pakkujate

paljusust, kuid aitab vältida seda, et piiratud turul eelistatakse seotud ettevõtjat omandiseose tõttu.

Ka seaduseelnõu seletuskiri näeb ette, et kolme pakkumuse küsimise kohustust ei saa nõuda, kui

turul ei ole mitut teenusepakkujat (seletuskiri, lk 96).

Mõõdukus

29. Piirangu mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt piirangu intensiivsust ja teiselt poolt

eesmärgi kaalukust.

30. Absoluutne keeld on kahtlemata intensiivne piirang. Jäätmekäitleja peab loobuma osalusest

TKO-s. Võimalik on, et osalust müüakse keerulistes tingimustes ning ostjaid ei ole väga palju.

Samuti võib piirang mõjutada seniseid investeeringuid ja ärimudelit.

31. Samas on piirangu eesmärk kaalukas. TKO-del on pakendijäätmete süsteemis keskne roll.

Konkurentsiameti andmetel on 96 protsenti pakenditootjatest andnud oma laiendatud

tootjavastutuse kohustused üle TKO-dele. Kui TKO-de tegevus ei ole sõltumatu ja läbipaistev, ei

puuduta see üksnes TKO osanikke, vaid kogu pakendiettevõtjate tootjavastutuse süsteemi,

jäätmekäitlusturgu ja tarbijaid. Eesti pakendijäätmete käitlemise süsteem on suures osas suletud ja

koondunud piiratud osalejate kätte. See võib kahjustada tarbijate huve, sest teenuse hinnad on

kõrgemad.

32. Oluline on ka see, et piirang ei keela jäätmekäitlejal tegelda jäätmekäitlusega ega osaleda TKO

teenuste pakkumisel ausas konkurentsis. Jäätmekäitleja võib jätkata pakendite ja pakendijäätmete

käitlemise teenuste osutamist, kui ta konkureerib koos teistega pakkumusmenetluses ja osutub

valituks. Keelatud on üksnes olla samal ajal TKO üks omanikke või omada selle üle olulist mõju.

33. Liit on avalduses viidanud ka sellele, et seadus ei keela TKO-l olla jäätmekäitlusettevõtte

osanik. Seadus ei sätesta tõesti jäätmekäitlejale ja TKO-le ühesuguseid nõudeid. Mõõdukust toetab

siiski asjaolu, et Konkurentsiameti analüüs eristab sõnaselgelt kahte vertikaalse seotuse vormi ning

peab jäätmekäitleja osalust TKO-s problemaatilisemaks kui TKO osalust jäätmekäitlusettevõttes.

Seadus lähtub sellest eristusest. See ei tähenda iseenesest põhiseadusvastasust. Konkurentsiamet

on juhtinud tähelepanu eeskätt riskile, et kasumit taotlev jäätmekäitleja mõjutab TKO-d tellima

teenuseid seotud ettevõtjalt. Kui TKO-l on osalus jäätmekäitlusettevõttes, võivad tekkida

teistsugused riskid, kuid need ei ole tingimata samasugused ega sama intensiivsed. Riigikogu võib

lahendada probleeme etapiviisiliselt. Kui ilmneb, et TKO osalus jäätmekäitlusettevõttes tekitab

samaväärseid konkurentsiriske, tuleb Riigikogul kaaluda uusi piiranguid.

6

34. Avaldaja märkis veel, et jäätmekäitleja osalus TKO-s suurendab TKO jäätmekäitlusalast

pädevust. See argument on asjakohane, sest TKO ülesannete täitmine eeldab tehnilisi,

majanduslikke ja keskkonnaalaseid teadmisi ja oskusi. Sellest ei järeldu siiski, et jäätmekäitleja

peab saama olla TKO osanik. Oskusteabe saamiseks ei pea jäätmekäitlejat omanikeringi kaasama.

Seadus ei keela TKO-l jäätmekäitlejalt teenust osta ega kasutada jäätmekäitlejate erialast

oskusteavet. Konkurentsiameti analüüsist nähtub, et probleem ei seisne jäätmekäitlusalase

oskusteabe saamises, vaid selles, et TKO ja konkreetse jäätmekäitleja õiguslik ja majanduslik

seotus võib mõjutada teenuseosutaja valikut ning vähendada konkurentsi ja läbipaistvust.

Liit väljendas ka kahtlust, et pakendiettevõtjad võivad jäätmekäitleja osaluse kadumisel eelistada

odavamaid käitluslahendusi, mis ei pruugi parimal viisil toetada pakendijäätmete ringlussevõttu.

Liit tõi näitena klaasijäätmete kasutamise täitematerjalina. See risk puudutab pigem TKO-de

kohustuste täitmise kontrollimist, käitlusviiside vastavust seadusele ja ringlussevõtu sihtarvude

täitmist. Kui mõni konkreetne käitlusviis ei vasta seaduse või keskkonnanõuetele, tuleb seda

hinnata järelevalvemenetluses. See ei näita iseenesest, et peaks nõudma jäätmekäitleja osalust

TKO-s.

35. Seega on TKO-de sõltumatuse, läbipaistvuse ja konkurentsipõhiste teenuste ostmise tagamine

tähtsam eesmärk kui jäätmekäitleja õigus jätkata TKO osanikuna. Piirang ei ole vastuolus

mõõdukuse põhimõttega.

III. Muudatusega kohanemiseks on ette nähtud piisav üleminekuaeg

36. Õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest tuleneb, et kui Riigikogu muudab kehtivaid

õigusakte oluliselt ebasoodsamaks, tuleb puudutatud isikutele anda piisav kohanemisaeg, mille

jooksul neil on võimalik oma tegevus uue seaduse järgi ümber korraldada.

37. Riigikohus on selgitanud, et õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt on isikul õigus eeldada, et

talle õigusaktidega antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu liiga

tugevasti ebasoodsas suunas. PS § 9 teise lause kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused,

vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute

üldiste eesmärkide ning selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Seega kaitseb

õiguspärase ootuse põhimõte ka jäätmekäitlejaid (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 31.01.2012 otsus nr 3-4-1-24-11, p-d 48–50).

38. Põhiõiguste piirangu proportsionaalsuse tagamiseks on praegusel juhul seaduses ette nähtud

piisavalt pikk ajavahemik seaduse avaldamise ja jõustumise vahel (vacatio legis). Riigikogul on

õigus kaaluda ja otsustada, kui pikk üleminekuaeg määrata. Riigikogu andis jäätmekäitlejatele uue

nõudega kohanemiseks ja TKO-s osaluse müümiseks ligi kaks aastat aega. Niisiis ei pea

jäätmekäitlejad asuma oma osalust müüma kohe.

39. TKO-s osalust omaval jäätmekäitlejal on võimalik otsida oma osalusele ostjat ja pidada

läbirääkimisi. Eeldus on, et osalus võõrandatakse turutingimustel kokkuleppe alusel. Asjaolu, et

osaluse omandajate ring on piiratud, ei tähenda tingimata seda, et turuhinna eest müümine oleks

võimatu või et tegemist oleks sundvõõrandamisega ilma hüvitiseta.

40. Apteegireformi põhiseaduspärasust hinnates pidas õiguskantsler viie-kuue aasta pikkust

üleminekuaega piisavaks, et ettevõtjad jõuaksid tegevusnõuete muudatustega kohaneda.

Karusloomakasvatuse keelu puhul pidas õiguskantsler piisavaks nelja aasta ja kuue kuu pikkust

üleminekuaega. Praegusel juhul on üleminekuaeg küll lühem, kuid piirangu ulatus on ka kitsam:

jäätmekäitleja ei pea lõpetama jäätmekäitlustegevust ega loobuma teenuste osutamisest

pakendijäätmete turul, vaid peab oma osaluse TKO-s võõrandama.

41. Ei saa välistada, et mõnel ettevõtjal on keeruline oma osalust müüa või et müügihind ei vasta

ettevõtja ootustele. Abstraktses normikontrollis ei ole aga võimalik järeldada, et ligikaudu kahe

7

aasta pikkune tähtaeg muudab turuhinnaga müümise üldjuhul võimatuks ja tekitab kindlasti

ettevõtjale kahju, mida tuleb hüvitada. Kui mõni ettevõtja kannab seaduse rakendamisel

erakordselt suurt kahju ja ta soovib selle hüvitamist, saab ta kasutada üldisi õiguskaitsevahendeid,

sealhulgas riigivastutuse seaduses sätestatud võimalusi. Seejuures ei ole kahju hüvitamise nõude

esitamiseks vaja kahju tekitanud olukorda käsitada sundvõõrandamisena.

42. Kuigi kahe aasta pikkune üleminekuaeg ei pruugi ära hoida jäätmekäitlejatele osaluse

võõrandamisest tekkivat kahju, vähendab see põhiõiguste piirangu intensiivsust. Ettevõtjad peavad

arvestama, et nende tegevust reguleerivad normid võivad aja jooksul muutuda, muu hulgas

rangemaks. Küll aga tuleb märkida, et seletuskirjas oleks võinud üleminekuaja valikut

üksikasjalikumalt põhjendada. See puudus ei muuda normi siiski põhiseadusvastaseks, kui

üleminekuaeg on sisuliselt piisavalt pikk.

Austusega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Ivika Nõukas 693 8419

[email protected]