Sotsiaal- ja terviseministri tervishoiu õppe määruste eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Sotsiaalministri 17. detsembri 2019. a määruse nr 70 „Residentuuri raamnõuded ja korraldamise tingimused” muutmise eesmärk on viia sisse Eesti taaste- ja vastupidavuskavas (edaspidi taastekava) ettenähtud reformi 6.1 tegevus, mille raames reguleeritakse määrusega Sotsiaalministeeriumi ja Tartu Ülikooli vahelist kokkulepet, mille alusel eelistatakse residentuuri õppekohtade kavandamisel erialasid, kus eriarstide puudus on kõige suurem. Muudatus on vajalik, et viia kehtiv õigusruum kooskõlla taastekavas kavandatud tegevustega.
Sotsiaalministri 03. septembri 2019. a määruse nr 53 „Välisriigis kvalifikatsiooni omandanud tervishoiutöötajale vastavuseksami koostamise, korraldamise ja hindamise kord ning tasu suurus“ ja sotsiaalministri 28. augusti 2019. a määruse nr 50 „Tervishoiutöötaja teooria- ja praktikaeksami korraldus“ muutmise eesmärk on tõsta välisriigis kvalifikatsiooni omandanud tervishoiutöötajate vastavuseksami tasusid ning tervishoiutöötaja teooria- ja praktikaeksami menetlus- ja eksamitasusid. Kehtivad tasumäärad ei kata Tartu Ülikooli tegelikke kulusid, mis kaasnevad nimetatud eksamite korraldamisega. Muudatus on vajalik, et viia tasumäärad kooskõlla eksamite korraldamise tegelike kuludega ning tagada tasude kulupõhisus ja teenuse jätkusuutlikkus.
Terviseministri 26. novembri 2024. a määruses nr 47 „Õdede põhiõppe praktika juhendamise toetuse andmise tingimused ja kord“ muutmise eesmärk on lõpetada õdede põhiõpet korraldava tervishoiukõrgkooli praktikakoordinaatori palgakulu katmiseks toetuse andmine ja kasutamine. Lisaks võib edaspidi toetust taotleda lisaks juriidilisele isikule ka füüsilisest isikust ettevõtja. Muudatus on vajalik, et suunata meetme ettenähtud vahendid selle tegelikule sihtotstarbele ehk praktikabaaside juhendajate tasustamiseks.
Eelnõul on positiivne mõju halduskoormusele. Määruse eelnõu §-ga 4 muudetakse terviseministri 26. novembri 2024. a määruse nr 47 „Õdede põhiõppe praktika juhendamise toetuse andmise tingimused ja kord“ sätteid nii, et eemaldatakse toetuse andmise ja kasutamise võimalus õdede põhiõpet korraldava tervishoiukõrgkooli praktikakoordinaatori palgakulu katmiseks. Seetõttu ei ole vajalik enam ka määruse lisas 2 sätestatud aruande esitamine.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi tervishoiukorralduse osakonna nõunik Leena Kalle (
[email protected]). Määruse mõjude analüüsi on koostanud Sotsiaalministeeriumi analüüsi osakonna analüütik Vootele Veldre. Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Kristella Kukk.
1.3. Märkused
Määrus kehtestatakse Tartu Ülikooli seaduse § 7 lõike 2, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 28 lõike 11 ja § 30 lõike 37 ning riigieelarve seaduse § 531 lõike 1 alusel.
Taastekava on kinnitatud Euroopa Nõukogu 16. juuni 2023. a rakendusotsusega ning selle elluviimiseks on taaste- ja vastupidavusrahastust (inglise keeles Recovery and Resilience Facility, edaspidi RRF) Eestile eraldatud toetus kogusummas ca 953 miljonit eurot. Taastekava sisaldab reforme ehk meetmeid, mille rakendamiseks RRF-ist toetust ei anta, ja investeeringuid, mille elluviimiseks tuleb RRF-ist eraldatud toetust kasutada. Sotsiaalministeerium viib taastekava raames ellu neli reformi ja ühe investeeringu, sh reformi nr 6.1 "Eesti tervishoiukorralduse terviklik muutmine" ühe eesmärgina (inglise keeles milestone) tuleb muuta Sotsiaalministeeriumi ja Tartu Ülikooli vahelist lepingut, et sätestada nõuded sisseastumise järkjärguliseks suurendamiseks teatud kutsealadel, kus on kõige suurem arstide puudus. RRF puhul on tegemist tulemuspõhise instrumendiga ning kogu eraldatud toetuse saamiseks tuleb Eestil tõendada kõigi taastekavas kokkulepitud eesmärkide saavutamist nii RRF-ist toetavate investeeringute raames kui ka nn null-tuluga reformide raames.
Eesmärgi mittetäitmise eest on Euroopa Komisjonil (edaspidi EK) õigus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2021/241, 12. veebruar 2021, millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu artikli 24 kohaselt peatada RRF maksed ning vähendada Eestile väljamakstavat toetuse summat. Peatavata makse summa arvutamise metoodika on paika pandud EK 21. veebruari 2023. a teatise nr COM(2023) 99 final „Recovery and Resilience Facility: Two years on A unique instrument at the heart of the EU’s green and digital transformation“ lisas 2. Metoodika kohaselt arvutatakse ühe eesmärgi ühikukulu jagades taastekava kogumaksumust taastekavas kokku lepitud eesmärkide koguarvuga olenemata meetme (reformi või investeeringu) ulatusest ja tegelikust maksumusest. Metoodikas on peatatavate summade kindlaksmääramiseks ette nähtud selge ja ühtne lähenemine, mis jätab samas kaalutlusruumi koefitsientide rakendamiseks ning ühe eesmärgi ühikulud ülespoole või allapoole korrigeerimiseks.
Eestile eraldatud RRF toetuse kogusumma on ca 953 miljonit eurot ning taastekavas kokkulepitud eesmärkide arv on 113, seega ühe eesmärgi ühikukuluks on ca 8,4 miljonit eurot. Niinimetatud null-tuluga reformi ühe seadusandliku akti kehtestamisega seotud eesmärgi mittetäitmise korral kohandatakse selle ühikukulu koefitsiendiga 5 ehk Eestile eraldatud toetuse kogusummat vähendatakse vähemalt 42,2 miljoni euro võrra. Praktikas võib toetuse vähendamise summa mitmekordistuda (nt rakendatakse täiendavalt koefitsienti 3 ning toetuse vähendamine ulatub 126,5 miljonini eurot) kui EK peab reformi elluviimist eriti oluliseks lahendamaks riigipõhistes soovitustes (inglise keeles country-specific recommendations, CSR) kindlaks tehtud probleeme või märkimisväärset osa probleemidest. Seega kuigi reformi "Eesti tervishoiukorralduse terviklik muutmine" elluviimiseks ei ole RRF-st toetust eraldatud, võib selle reformi ühe eesmärgi saavutamata jätmine tingida Eestile eraldatud RRF toetuse kogusumma vähendamise. See tähendab, et kannatada võib Sotsiaalministeeriumi ja/või mõne teise ministeeriumi vastutusalas oleva investeeringu rahastamine RRF-ist ja seega ka edukas elluviimine ning järelikult võivad ohtu sattuda juba teiste eesmärkide saavutamine, põhjustades omakorda uuesti RRF maksete peatamist ja toetuse summa vähendamist EK poolt.
Eelnõu ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.
2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Määruse eelnõu koosneb 5 paragrahvist.
Määruse eelnõu §-ga 1 lisatakse Sotsiaalministri 17. detsembri 2019. a määruses nr 70 „Residentuuri raamnõuded ja korraldamise tingimused” §-i 3 uus lõige 3, mille kohaselt eelistatakse residentuuri tellimuse esitamisel õppekohtade arvu puhul erialasid, kus eriarstide puudus on suurim. Iga residentuuri eriala kohta kokkulepitud õppekohtade lõplik arv kinnitatakse Sotsiaalministeeriumi ja Tartu Ülikooli vahel sõlmitavas lepingus.
Taastekavas on ette nähtud määruse jõustumine, millega muudetakse Sotsiaalministeeriumi ja Tartu Ülikooli vahelist residentuuritellimust reguleerivat lepingut, keskendudes eelkõige nendele erialadele, kus eriarstide puudus on kõige suurem.
Taastekavas kavandatud tegevuse elluviimiseks kasutatakse igal aastal ajakohaseid andmeid, mis annavad ülevaate eriarstide puudusest nii erialade kui ka piirkondade lõikes. Lisaks korraldab Sotsiaalministeerium igal aastal enne residentuuritellimuse lepingu sõlmimist residentuuritellimuse kohtumise, kus erialaühendustel, Tartu Ülikoolil ja Tervisekassal on võimalus esitada andmeid ja ettepanekuid eriarstide vajaduse ning regionaalse jaotuse kohta. Esitatud teabe alusel koostab Sotsiaalministeerium Tartu Ülikoolile residentuuritellimuse, võttes eeskätt aluseks nende erialade vajaduse, kus eriarstide nappus on suurim ning sõlmib vastava lepingu. Residentuuritellimuse esitamisel ei saa arvestada kõigi soovitud ettepanekutega, vaid nende vahel tehakse valikuid konkreetsete vastuvõtukohtade vahel. Eriarstide arvu prognoosimiseks ning õppekohtade piisavuse hindamiseks kasutatakse tervishoiu tööjõu planeerimismudelit, mis võrdleb erialasid ühtsetel metoodilistel alustel, toob välja erialade tööjõuhulka mõjutavad muutujad ning aitab aru saada, millal ja kui suures ulatuses peaks õppemahte muutma, et jõuda sihtaastaks soovitud eriarstide hulgani.
Muudatus on eelkõige õigustehniline ja sel puudub otsene mõju Sotsiaalministeeriumile, Tervisekassale ja Tartu Ülikoolile. Residentuuritellimuse koostamisel on seni alati eelistatud neid erialasid, kus eriarstide nappus on suurim. Lähtudes RRF meetme raames sõlmitud lepingust fikseeritakse see põhimõte nüüd sõnaselgelt ka õigusaktis.
Määruse eelnõu §-dega 2 ja 3 muudetakse sotsiaalministri 03. septembri 2019. a määruse nr 53 „Välisriigis kvalifikatsiooni omandanud tervishoiutöötajale vastavuseksami koostamise, korraldamise ja hindamise kord ning tasu suurus“ ja sotsiaalministri 28. augusti 2019. a määruse nr 50 „Tervishoiutöötaja teooria- ja praktikaeksami korraldus“ kehtestatud välisriigis kvalifikatsiooni omandanud tervishoiutöötajate vastavuseksami tasusid ning tervishoiutöötaja teooria- ja praktikaeksami menetlus- ja eksamitasusid.
Tasude suurus on püsinud muutumatuna viimased 15 aastat ja nii menetlus- kui ka eksamitasu praegused määrad ei kata Tartu Ülikooli sõnul nende tegelikke kulusid.
Keskmiselt on aastas menetletud ligikaudu 38 taotlust ja läbi viidud 34 eksamit. Aastatel 2021–2024 on taotluste ja eksamite arvud olnud järgmised:
• 2021. aastal 25 ja 21;
• 2022. aastal 73 ja 32;
• 2023. aastal 41 ja 47;
• 2024. aastal 27 ja 49;
• 2025. aastal 26 ja 22.
Hetkel on määrustes kehtiv menetlustasu 192 eurot taotluse kohta. Tartu Ülikooli arvutuste kohaselt hõlmab tegelik töömaht ühes kalendriaastas komisjoni tööd (nelja komisjoniliikme töö ligikaudu 150 tundi), dokumentide menetlust (kokku ligikaudu 300 tundi) ning taotlejate nõustamist (kokku ligikaudu 60 tundi). Kokku on aastane menetluse töömaht ligikaudu 510 tundi 30 taotleja kohta (ehk 17 tundi taotluse kohta). Tartu Ülikooli töötajate keskmise tunnihinna (20 eurot/bruto) juures moodustab tööjõukulu koos tööandja maksudega ligikaudu 13 648 eurot ning arvestuslikult koos ülikooli ja valdkonna üldkuluga kokku ca 16 056 eurot aastas. Sellest tulenevalt on menetluskulu ühe taotluse kohta ligikaudu 535 eurot, mis koos kehtiva käibemaksumääraga (24%) on ligikaudu 664 eurot. Seega ei kata praegune määruses kehtiv menetlustasu tegelikke kulusid.
Hetkel on määrustes kehtiv eksamitasu 384 eurot. Eksam koosneb ülikooli lõpueksamist (5 EAP), mida korraldatakse keskmiselt kaks korda aastas, ja tööpraktikast. Meditsiiniteaduste valdkonna eestikeelses arstiõppes on ainepunkti hind hetkel 100 eurot (riiklik ülempiir tõuseb alates 2026/2027. õppeaastast 150 euroni). Sellest tulenevalt on ainuüksi lõpueksami osa maksumus ainepunkti hinda arvestades 750 eurot. Sellele lisanduvad taotlejate nõustamine, dokumentide menetlus ning ruumi‑, tehnika‑ ja õppekeskkondade kasutamise kulud. Kokku on eksami tegelik kulu ühe taotleja kohta Tartu Ülikooli arvutustes ligikaudu (lõpueksam + tööpraktika) 1150 eurot (koos üldkuluga), mis koos kehtiva käibemaksumääraga (24%) moodustab 1426 eurot.
Kokku on Tartu Ülikooli arvestuslik kulu ühe taotleja menetlus- ja eksamitasu kohta koos hetkel kehtiva käibemaksumääraga (24%) 2090 eurot. TTKS §-i 28 lõigete 9 ja 10 ning §-i 30 lõike 3 alusel võib Tartu Ülikool eksamite eest tasu võtta kõige enam 1000 eurot. Sotsiaalministri 03. septembri 2019. a määruse nr 53 „Välisriigis kvalifikatsiooni omandanud tervishoiutöötajale vastavuseksami koostamise, korraldamise ja hindamise kord ning tasu suurus ja sotsiaalministri“ 28. augusti 2019. a määruse nr 50 „Tervishoiutöötaja teooria- ja praktikaeksami korraldus“ kohaselt on Tartu Ülikoolil võimalik eksamitasu nõuda kokku kuni 576 eurot. Seadust muutmata on võimalik hetkel määrustes tõsta eksamitasusid järgnevalt:
• menetlustasu 425 eurot;
• eksamitasu 575 eurot.
Määruses toodud tasud sisaldavad kehtivat käibemaksumäära ja tegemist on lõpliku hinnaga.
Lisaks lühendatakse määruse eelnõu §-is 2 sotsiaalministri 03. septembri 2019. a määruse nr 53 „Välisriigis kvalifikatsiooni omandanud tervishoiutöötajale vastavuseksami koostamise, korraldamise ja hindamise kord ning tasu suurus“ pealkirja. Pikk pealkiri muudab määrusele viitamise ja selle kasutamise (sh teistes õigusaktides ning dokumentides) ebamugavaks ja suurendab õigustehniliste ebatäpsuste riski. Määruse reguleerimisala on sätestatud määruse §-is 1, mistõttu ei ole vajalik selle kordamine määruse pealkirjas. Muudatus ei mõjuta määruse sisu ega selle adressaatide õigusi ja kohustusi.
Määruse eelnõu §-ga 4 muudetakse läbivalt terviseministri 26. novembri 2024. a määruse nr 47 „Õdede põhiõppe praktika juhendamise toetuse andmise tingimused ja kord“ sätteid nii, et eemaldatakse toetuse andmise ja kasutamise võimalus õdede põhiõpet korraldava tervishoiukõrgkooli praktikakoordinaatori palgakulu katmiseks. Edaspidi ei ole enam tervishoiukõrgkoolidel võimalik taotleda praktikakoordinaatori palgakulu kompenseerimist sellest toetusest. Muudatus on vajalik, et suunata meetme vahendid vastavalt selle tegelikule sihtotstarbele ehk praktikabaaside juhendajate tasustamiseks. Lisaks on tehtud täiendus määruse paragrahvis 5. Seni on saanud toetust taotleda üksnes juriidiline isik, edaspidi saab seda teha ka füüsilisest isikust ettevõtja.
Õdede põhiõppe praktika juhendamise toetuse meetme väljatöötamise vajaduse tingis õdede koolitusmahtude kiire suurenemine. Eelmise konsensusleppega seati siht võtta alates 2022. aastast vastu 700 õendustudengit aastas. Sellega kaasnesid aga mitmed kitsaskohad õppepraktika korralduses. Kitsaskohtade leevendamiseks loodud toetusmeetmega sooviti lahendada kaks probleemkohta: tagada kvaliteetne juhendamine kõigile lisanduvatele tudengitele (makstes praktikajuhendajatele ühtset tasu) ning leevendada õppeasutuste koormust praktika planeerimisel ja dokumenteerimisel (kompenseerides praktikakoordinaatori töö). Praktikakoordinaatorite kulude hüvitamine toetusmeetmest oli seega algselt osa lahendusest, mis aitas üheskoos praktikabaaside toetamisega hajutada õppetööpraktika laiendamisest tulenevad pinged. Tervishoiukõrgkoolide ülesannete hulka kuulub praktikakohtade leidmine ja jaotamine, raamlepete sõlmimine (kokku sadade praktikabaasidega) ning koostöö praktikajuhendajatega, tagamaks et praktika vastab õppekava nõuetele. Lisaks tuleb kõrgkoolidel hallata mahukat aruandlust. Praktikabaasid esitavad iga praktikale suunatud üliõpilase kohta aruande juhendatud tundide kohta, mida kõrgkooli praktikakoordinaator peab kontrollima ja kinnitama enne toetuse väljamaksmist. Toetusmeetme loomisel peeti mõistlikuks asjaolusid arvestades see lisakoormus kompenseerida. Ilma riikliku toeta oleks kõrgkoolid pidanud praktikakorralduse laienemisega seotud lisakulud (sh uute praktikakoordinaatorite palgad) oma eelarvest katma, mis võinuks piirata nende võimekust praktikakohti hallata. Toetuse eraldamine praktikakoordinaatorite palgakuludeks andis kõrgkoolidele kindluse, et nad suudavad suurenenud üliõpilaste arvu praktikad nõuetekohaselt koordineerida, ning vähendas riski, et administreerimisraskused hakkaksid takistama praktikakohtade loomist või juhendamise kvaliteeti. Kõrgkoolid said keskenduda õppeprotsessi sisulisele juhendamisele ning praktikabaasid said sujuvamalt tudengeid vastu võtta, teades et nii juhendamine kui ka selle korralduslik tugi on rahastatud.
Esialgne korraldus, kus toetusest kaeti tervishoiukõrgkooli praktikakoordinaatori palk, oli mõeldud eeskätt üleminekuabinõuna, mis tunnistas õenduspraktika reformi käivitamisel kõrgkoolide ajutist lisarolli ning -kulu. Nüüdseks on toetusmeede sissetöötatud ning põhirõhk nihkub tagasi meetme tegelikule sihtotstarbele, milleks on praktikajuhendamise eest tasu maksmine praktikabaasidele. Eelnõu koostajate hinnangul on õdede praktika rahastamise süsteem jätkusuutlik ka ilma koolide eraldi doteerimiseta. Tervishoiukõrgkoolid on suutnud praktikakorralduse laiendamise oma töörutiinidesse integreerida ning edaspidi peavad nad praktikakoordinaatori kulud oma eelarvest katma. See otsus on seotud ka võrdse kohtlemise põhimõttega – ühegi teise tervishoiutöötaja kutseala (ega üldiselt teiste valdkondade) puhul ei kompenseeri riik kõrgkoolidele praktilise õppe koordineerimise kulusid. Õdede kutseala puhul sai seda seni teha erandkorras, kuna tegemist oli kiiret reageerimist nõudva poliitikamuudatusega. Nüüd, mil erakorraline toetus on oma eesmärgi täitnud (praktikabaaside rahastamine on käivitunud ja õdede vastuvõttu on oluliselt suurendatud), peetakse otstarbekaks kaotada erand ja viia süsteem kooskõlla üldpõhimõtetega.
3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Määrus ei ole seotud EL-i õigusega.
4. Määruse mõjud
Määrusel on sidusrühmadele vähene sotsiaalne ja majanduslik mõju. Määrusel ei ole mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, elu- ja looduskeskkonnale, regionaalarengule ega riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldusele.
Mõju sihtrühm: vastavuseksami läbimist soovivad isikud
Eelnõul on mõju inimestele, kes soovivad Tartu Ülikooli juures läbida vastavuseksamit – neile suurenevad eksamiga seotud tasud. Inimesele, kes tuleb Eestisse mõnest kolmandast riigist, eriti majanduslikult vähemarenenud riigist, on oluliselt suurenev tasu märkimisväärne. Teisalt on selliste isikute koguarv aastas (20-30 inimest aastas) ning rahaline kogumõju marginaalne (kokku mõni tuhat eurot). Vastavuseksami edukas läbimine annab arstile võimaluse kutsealaseks töötamiseks nii Eestis kui ka teistes Euroopa Liidu riikides. Tervishoiu tööturu osapoolte sõlmitud kollektiivlepe tagab erialata arstile miinimumtöötasu, mis ületab 3500 eurot kuus.1 Seega tuleb suurenev eksamikulu lugeda potentsiaalselt saadavate hüvedega proportsioonis olevaks. Tõenäoliselt ei avalda eksamitasu suurendamine käitumuslikku mõju ning ükski vastavuseksamit taotlev isik ei jäta taotlust tasu suurenemise tõttu esitamata.
Mõju sihtrühm: Tartu Ülikool
Vastavuseksami tasude suurendamine suurendab Tartu Ülikooli tulu ja vähendab omafinantseerimise koormust, mida ülikool peab eksamite korraldamise tegelike kulude tõttu kandma. Samas on ülikoolile täiendava tulu (mõni tuhat eurot) osakaal ülikooli eelarves (selle suurus ületab 2026. aastal 300 miljonit eurot) marginaalne ja seega ka eelnõu majanduslik mõju ülikoolile marginaalne.
Mõju sihtrühm: Tartu ja Tallinna Tervishoiukõrgkool
Otsus lõpetada õdede praktikakoordinaatorite palgakulude toetamine tervishoiukõrgkoolidele avaldab Tallinna ja Tartu Tervishoiu Kõrgkoolile negatiivset majanduslikku mõju ning edaspidi peavad kõrgkoolid praktikat koordineerivate töötajate palgakulu (2026. aastal kokku 201 554 eurot) tervenisti ise katma. Kulu on piiratud ulatusega ja mõjutab üksnes kahe asutuse eelarvet. Poliitikamuudatuse aluseks on eeldus, et kõrgkoolid suudavad praegu jätkata õendustudengite praktika koordineerimist oma tavapärase rahastuse piires, sarnaselt teiste erialadega, ilma et see ohustaks õppetöö kvaliteeti.
Nagu eelpool selgitatud, oli praktika koordineerimise rahastamine ajutise iseloomuga ja mõeldud perioodiks, mil õendustudengite arv kiiresti oluliselt kasvas. Ühes õendustudengite arvu kasvuga on kooskõlas konsensusleppega kasvanud ka Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) rahastus tervishoiukõrgkoolidele. Seega kaetakse vähemalt osaliselt kõrgkoolidele püsivalt suurenenud korralduskoormust riigieelarvest HTM-i eelarve kaudu. Seevastu õdede juhendamise koormust kantakse poliitilise otsusena erandkorras ehk erinevalt kõikidest muudest tasemehariduslikest õppekavadest edasi Sotsiaalministeeriumi eelarvest ning seejuures suunatakse kõik toetusmeetme tingimuste muutmise järel vabanevad vahendid edaspidi praktikabaaside juhendajatele, mis tugevdab meetme põhieesmärki – parandada praktikajuhendamise tingimusi ja sellega tulevaste õdede väljaõpet.
Mõju sihtrühm: õdede praktilist õpet võimaldavad tervishoiuasutused
Eelnõu jõustumisel suunatakse ministri määruse alusel võimaldatav õdede põhiõppe praktika juhendamise toetus edaspidi täielikult praktikajuhendajate tasustamisse ehk baasasutustele eraldatud praktikantide juhendamiseks mõeldud eelarve suureneb. Samuti laieneb toetuse saajate ring. Edaspidi võivad füüsilisest isikust ettevõtjatest tervishoiutöötajad, kes tegutsevad praktikabaasina, samuti toetust taotleda, mis on positiivne majanduslik mõju uuele sihtrühmale. Praktikas suureneb seega toetusfondi eelarve ja potentsiaalsete toetuse saajate ring, kuid muud tingimused jäävad samaks. Poliitikamuudatusest võidavad enim õdesid juhendavad tervishoiuasutused, kes on varasemalt toetusest ilma jäänud.
Kokkuvõttes on eelnõu otsesed sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud mõõdukad ning piiratud konkreetsete sihtrühmadega. Teistele valdkondadele (sh julgeolek, keskkond, regionaalne ja halduskorralduslik tasand) olulisi mõjusid ei kaasne. Samas aitab muudatus tagada tervishoiukorralduse sidusama rahastuse ja vältida potentsiaalselt ulatuslikku negatiivset mõju riigieelarvele, hoides ära Euroopa Liidu taasterahastu toetuse võimaliku vähenemise. Eelnõu mõjude üldhinnang on seega positiivne – eesmärgipärased muudatused viiakse ellu ilma märkimisväärse kõrvalmõjuta.
5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud
Määruste rakendamisega ei kaasne riigieelarvele täiendavaid kulusid ega tulusid. Küll võib riigieelarve tulud kahaneda, kui sotsiaalministri 17. detsembri 2019. a määruse nr 70 „Residentuuri raamnõuded ja korraldamise tingimused” muudatust ei rakendata ning sellest tulenevalt otsustab Euroopa Komisjon kahandada Eestile määratud RRF-toetust. Mitterakendamisega seotud negatiivne mõju riigieelarvele võib olla 42,2 – 126,5 miljonit eurot.
6. Määruse jõustumine
Terviseministri 26. novembri 2024. a määruse nr 47 „Õdede põhiõppe praktika juhendamise toetuse andmise tingimused ja kord“ muudatused jõustuvad alates 01.06.2026 seoses toetusperioodi taotlusvooru algusega Riigi Tugiteenuste Keskuses.
Sotsiaalministri 17. detsembri 2019. a määruse nr 70 „Residentuuri raamnõuded ja korraldamise tingimused” muudatus peab jõustuma hiljemalt 30.06.2026, kuna see tähtaeg on seatud taastekavas tegevuse jõustumise ajaks.
Sotsiaalministri 03. septembri 2019. a määruse nr 53 „Välisriigis kvalifikatsiooni omandanud tervishoiutöötajale vastavuseksami koostamise, korraldamise ja hindamise kord ning tasu suurus“ ja sotsiaalministri 28. augusti 2019. a määruse nr 50 „Tervishoiutöötaja teooria- ja praktikaeksami korraldus“ muudatused jõustuvad alates 01.09.2026 seoses uue õppeaasta algusega, et anda Tartu Ülikoolile piisav ettevalmistuse aeg eksamitasude tõusu teavitamiseks.
7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks Haridus- ja Teadusministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Tartu Ülikoolile, Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolile, Tartu Tervishoiu Kõrgkoolile, Riigi Tugiteenuste Keskusele.