Kohtuotsuse saatmine - põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-25-80

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 5-25-80

Otsuse kuupäev 8. mai 2026

Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Oliver Kask, Vahur-Peeter

Liin, Ivo Pilving ja Juhan Sarv

Kohtuasi Veeseaduse põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus Tallinna Halduskohtu 19. detsembri 2025. a otsus asjas

nr 3-24-2304

Menetlusosalised Riigikogu

Kaebaja Martin Teder

Keskkonnaamet

Aktsiaselts Tallinna Vesi

Õiguskantsler

Vabariigi Valitsus taristuministri kaudu

Justiits- ja digiminister

Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Jätta veeseadus põhiseadusevastaseks tunnistamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt AS-i Tallinna Vesi kasuks välja 3700 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Martin Teder (kaebaja) on alates 13. oktoobrist 2002 Harju maakonnas Anija vallas Pillapalu külas

asuva hoonestatud Jõe kinnistu omanik. Jõe kinnistu koosseisu kuulub ka osa Soodla jõest. Jõe

kinnistul paiknevas osas on Soodla jõgi tugevasti mõjutatud paisutusest umbes 12 km eemal, Raudoja

külas asuva paisu abil.

5-25-80

2(12)

2. Keskkonnaamet andis 30. septembri 2019. a korraldusega AS-ile Tallinna Vesi tähtajatu vee

erikasutusloa. Korralduse punktiga 2.2.6 anti luba tingimusel, et Soodla jõe paisutamine Soodla paisul

on kooskõlas Harju Maakohtu 24. oktoobri 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-9777, kui selles

tsiviilasjas asendatakse kaebaja nõusolek jõe paisutamiseks kohtulahendiga. Riigikohtu

tsiviilkolleegium jättis 8. juunil 2023 määrusega nr 2-18-9777/116 AS-i Tallinna Vesi hagi kaebaja

nõusoleku asendamiseks läbi vaatamata.

3. Keskkonnaamet otsustas 10. juuli 2024. a korraldusega muuta veeluba selliselt, et AS-ile Tallinna

Vesi antakse ülekaaluka avaliku huvi tõttu õigus Soodla jõe paisutamiseks veeseaduse (VeeS) § 192

lg 2 alusel ilma maaomanike nõusolekuta.

4. 9. augustil 2024 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 10. juuli 2024. a

korralduse tühistamiseks. Alternatiivselt taotles kaebaja kohustada Keskkonnaametit otsustama, kes

ja kuidas hüvitab Soodla jõe paisutamisest Jõe kinnistule tekkinud ning tulevikus tekkiva kahju.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 19. detsembri 2025. a otsusega haldusasjas nr 3-24-2304 osaliselt

kaebuse alternatiivse nõude. Kohus tunnistas veeseaduse põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks osas,

milles see ei näe VeeS § 192 lg 2 kohaldamise korral ette kahju hüvitamist ja niiskusrežiimi

talumisega seotud tasu maksmist maaomanikule, kelle nõusolekuta toimuv paisutamine mõjutab tema

kinnisasja niiskusrežiimi. Halduskohus kohustas Keskkonnaametit täpselt välja selgitama, millised

negatiivsed mõjud on kaebaja kinnisasjale Soodla jõe paisutamise tõttu tekkinud, ning määrama

kindlaks leevendusmeetmed kahju likvideerimiseks ja tulevikus kahju vältimiseks või

likvideerimiseks. Mõjude leevendamise võimatuse korral kohustas halduskohus Keskkonnaametit

algatama kohase menetluse kahju hüvitamiseks ning talumistasu maksmiseks. Alternatiivselt lubas

kohus Keskkonnaametil seada veeloale kõrvaltingimuse, mille kohaselt peab AS Tallinna Vesi

algatama paisutamisest mõjutatud kaebaja kinnisasja osa suhtes sundvalduse seadmise menetluse.

Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.

6. Pooled ei vaidle sisuliselt selle üle, et praegusel juhul esineb veekogu paisutamiseks ülekaalukas

avalik huvi, millest tulenevalt on täidetud VeeS § 192 lg 2 kohaldamise põhiline eeldus. Seda, et

paisutamiseks on ülekaalukas avalik huvi, tunnistas kohtuistungil sisuliselt ka kaebaja. Seega võis

veeloa anda ilma kaebaja nõusolekuta. Kaebajale kuuluv Jõe kinnistu on paisutamisest negatiivselt

mõjutatud. Pooled vaidlesid selle üle, kui intensiivne mõjutus on. Keskkonnaamet ei vaidle vastu

faktile, et umbes 4 ha ehk ligikaudu 15% kaebaja maast on paisutuse tõttu vee all. Seejuures ei ole

tähtis, kas maa oli üleujutatud juba enne, kui kaebaja kinnistu ostis, sest ilma paisutuseta maa püsivalt

üleujutatud ei oleks.

7. Keskkonnaamet ei ole nõuetekohaselt täitnud kohustust selgitada välja veeloa täpsed mõjud kaebaja

kinnistule olukorras, kus see ujutatakse osaliselt üle ilma omaniku nõusolekuta. Uuringu keerukus,

millele Keskkonnaamet viitas, ei saa õigustada selle uuringu tegemata jätmist. Keskkonnaamet on

oluliselt rikkunud uurimiskohustust ning juba üksnes see toob kaasa korralduse osalise

õigusvastasuse.

8. Haldusorgani õigus omandiõigust kitsendada, ei tähenda seda, et kitsenduse negatiivne mõju tuleks

jätta kinnisasja omaniku kanda. VeeS § 117 lg 2 kohaselt peab veekasutaja võtma meetmed, millega

vähendada või vältida tegevuse mõju mh isiku varale. VeeS § 193 lg 1 p 8 järgi tuleb veeloas sätestada

mh meetmed, millega vähendatakse või välditakse tegevuse mõju pinnaveekogumile,

põhjaveekogumile või isiku varale, ja nende meetmete tõhususe seire nõuded. Seega saab

Keskkonnaamet seada veeloas või selle alusel lisakohustusi leevendusmeetmete näol, sh nt sette

eemaldamise kohustuse. Kui veeloa saaja seda kohustust ei täida, võib Keskkonnaamet loa kehtetuks

5-25-80

3(12)

tunnistada. Seadusandja tahe oli olukordades, kus leevendusmeetmed ei ole piisavad, rakendada

kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses (KAHOS) sätestatud meetmeid. Samas on

ebaselge, kas neid meetmeid on praeguses asjas võimalik rakendada, kuivõrd VeeS ega KAHOS ei

reguleeri VeeS § 192 lg-s 2 sätestatud olukorda ja sellega põhjustatud kahju hüvitamist.

9. Veeseadus ei võimalda Keskkonnaametil maaomaniku nõusolekuta veeloa andmisel või muutmisel

määrata paisutamise talumise ega kinnistule tekitatava kahju eest rahalist hüvitist. Seetõttu oli

õiguspärane, et Keskkonnaamet jättis kaebaja taotletava hüvitise määramata. Küll aga on PS § 32

lg-tega 1 ja 2 vastuolus VeeS § 192 lg 2 tõlgendamine viisil, et ülekaaluka avaliku huvi esinemise

korral jääb veekogu paisutamisest kinnistule tekkiv kahju kinnistu omaniku kanda. PS §-ga 32 ei ole

vastuolus VeeS § 192 lg 2 iseenesest, vaid see, et veeseaduses puudub selge kord, kuidas hüvitatakse

VeeS § 192 lg 2 rakendamise korral maaomanikule tekitatav kahju. Õigusselguse põhimõtte kohaselt

peaks selline kord sisalduma veeseaduses. Selle puudumine on vastuolus PS §-dega 14 ja 32.

Asjakohane oleks lisada veeseaduse rakendussätetesse viide KAHOS-ele selliselt, et veeseaduses

oleks selgelt välja toodud, et KAHOS § 40 kohaldub ka juhul, kui Keskkonnaamet annab veeloa ilma

VeeS § 190 lg-s 4 nimetatud nõusolekuta.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

10. Riigikogu hinnangul vastuolu põhiseadusega puudub. VeeS § 192 lg 2 kohaldamisel tekitatud

kahju hüvitamist ei pea tingimata sätestama eraldi, sest õiguskorras on normid, mis võimaldavad

analoogia korras selliseid olukordi lahendada. Kõnealusel juhul tuleks kohaldada asjaõigusseaduse

(AÕS) §-s 1581 ning KAHOS §-s 40 sätestatud mehhanisme koostoimes AÕS § 143 lg-s 2 väljendatud

põhimõttega, et olulist ja vältimatut mõjutust ei tule taluda tasuta. Lahendus seisneb sundvalduse

seadmises, mille käigus määrab kohaliku omavalitsuse üksus kinnisasja omanikule perioodilise

talumistasu ja vajaduse korral ka ühekordse hüvitise.

11. KAHOS § 4 lg 1 p 11 ei kohaldu, kuivõrd sätte sõnastus ei hõlma olemasoleva paisu kasutamist

ja sellest tulenevat veetaseme hoidmist. Keskkonnaamet ei ole pädev kehtestama veeloa

kõrvaltingimusena veeloa taotlejale kohustust hüvitada maaomanikule tekitatav kahju.

12. Kaebaja hinnangul ei esine praegusel juhul ühtegi KAHOS §-s 4 nimetatud alust, mis võimaldaks

Jõe kinnistu avalikes huvides omandada. Muuhulgas ei kohaldu KAHOS § 4 lg 1 p 11, kuna veeluba

ei ole antud selleks, et luua veekogule juurdepääs või veekogu säilitada. Samuti puudub alus

sundvalduse seadmiseks. Kaebaja ei soovi kinnisasjast loobuda ega taotleda, et selle omandaks riik

või kohaliku omavalitsuse üksus. Keskkonnaamet võib VeeS § 192 lg 2 alusel antava veeloa

kõrvaltingimusena kehtestada veeloa taotleja kohustuse hüvitada maaomanikule tekitatav kahju.

13. Keskkonnaamet leiab, etpõhiseaduskonformse tõlgendusega on võimalik tekkinud küsimused

lahendada. Soodla jõge on paisutatud kestvalt alates 1981. aastast. Maa niiskusrežiimi mõjutamine ei

tähenda ilmtingimata, et isikule tekitatakse kahju või et see oleks erakordselt negatiivsete

tagajärgedega. Veeseadus ega ükski teine õigusakt ei sätesta kohustust maksta rahalist hüvitist isikule,

kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab.

14. Olukorras, kus paisutamine siiski toob kaasa olulise omandiõiguse riive, pakub lahenduse

KAHOS, mille § 4 lg 1 p 15 on võimalik laiendada ka olukordadele, kus ehitis on juba olemas.

Välistatud ei ole ka KAHOS § 4 lg 1 p 11 kohaldatavus. Kui tegemist on niivõrd olulise omandiõiguse

piiranguga, mille tulemusena ei ole kinnisasja võimalik vastavalt senisele otstarbele kasutada, on

isikul võimalik ka KAHOS § 4 lg 3 järgi taotleda kinnisasja omandamist või sundvalduse seadmist.

5-25-80

4(12)

15. Lisaks laieneb AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud talumiskohustus ka tehnovõrgu või -rajatise mõjule

ehk niiskusrežiimi mõjutamisele. Mõlemal juhul peab kinnisasja omanik taluma kinnisasja olulist

kasutuspiirangut. Puudub põhjendus, miks peaks isik taluma üksnes tema kinnisasjale ehitise

ehitamist või seal asuva ehitise säilimist, kuid mitte tehnovõrgu või -rajatisega vahetult kaasnevat

mõju.

16. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ei kohaldu, kuivõrd ülekaalukates avalikes huvides

paisutamiseks veeloa andmisel ei ole haldusakt õigusvastane. Tulenevalt RVastS § 16 lg 2 p-st 4 ei

saa rajada nõuet ka RVastS § 16 lg-le 1, sest kohaldada tuleb KAHOS-t. Kui riik annab paisutamiseks

vee erikasutusloa ülekaaluka kohaliku huvi tõttu, on küsitav, kas kahju peaks hüvitama riik.

17. Keskkonnaametil ei ole õiguslikku alust kehtestada VeeS § 192 lg 2 alusel antava veeloa

kõrvaltingimusena veeloa taotlejale kohustust hüvitada maaomanikule paisutamisega tekitatav kahju.

Kahju hüvitamine ei ole veeloa põhiregulatsiooniga seotud. Keskkonnaloa eesmärk on reguleerida

keskkonnakasutuse tingimusi, mitte rahalisi küsimusi. Seetõttu ei kuulu kahju hüvitamine veeloa

reguleerimiseseme hulka. VeeS § 192 lg-st 2 tulenevat kaalutlusõigust ei saa laiendada veeloa

reguleerimisemest väljapoole eraõiguslike suhete lahendamisele, sest see oleks vastuolus haldusakti

olemusega.

18. AS Tallinna Vesi leiab, et halduskohtu märgitud regulatsiooni puudumine ei ole põhikohtuasja

lahendamisel asjassepuutuv, mistõttu tuleb jätta halduskohtu taotlus läbi vaatamata või veeseadus

põhiseadusevastaseks tunnistamata. Veeseadus ega muud õigusaktid ei võimalda Keskkonnaametil

määrata ülekaaluka avaliku huvi tõttu antud veeloaga maaomanikule rahalist hüvitist ei paisutamise

talumise ega ka kinnistule tekitatava kahju eest. PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe põhimõttega

oleks vastuolus see, kui haldusorgani pädevuses oleks määrata kahjuhüvitis selliselt, et haldusorgan

paneb veeloa taotlejale kohustuse hüvitada kolmandale isikule paisutamisest tekkiv kahju, sest sellisel

juhul asuks Keskkonnaamet täitma õigusemõistmise rolli. Keskkonnaameti sellist pädevust ei tulene

ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §-st 53, VeeS § 193 lg-st 1 ega mujalt.

19. VeeS § 192 lg 2 sisuliselt ainus eesmärk on tagada elutähtsa teenuse toimimine, ilma et seda

takistaks maaomaniku keeldumine anda paisutamiseks nõusolek. Sätte kujunemisloost ei nähtu, et

selle eesmärk on hüvitamisega seotud küsimuste lahendamine. See ei ole ka vajalik, sest asjakohased

kahju hüvitamise alused on õiguskorras olemas. Varem kehtinud veeseaduse kohta on Riigikohtu

tsiviilkolleegium asjades nr 3-2-1-12-11 ja 2-14-21673 selgitanud, et paisutamisest tulenevate mõjude

eest saab hüvitise määrata AÕS §-de 89, 143 ja 144 alusel koostoimes tsiviilseadustiku üldosa

seaduse §-ga 138 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p-dega 5 ja 6 ning §-dega 1049

ja 1055. Seega oli varasema veeseaduse alusel võimalik hüvitis määrata, kuigi ka selles puudus

eriregulatsioon. Õiguslik olukord võrreldes eelmise veeseaduse kehtivusajaga ei ole oluliselt

muutunud. VeeS § 192 lg 2 rakendamisel on paisutamisest puudutatud isikul õigus esitada hüvitise

saamiseks nõue maakohtusse.

20. Alternatiivselt näevad ka avaliku õiguse normid ette korra, et määrata VeeS § 192 lg 2

rakendamisel õiglane hüvitis. Kuigi pais ei asu kaebaja kinnisasjal, ei välista see KAHOS § 4 lg 1

p 15 rakendamist. Selle sätte kohaldamiseks piisab sellest, et omandataval kinnisasjal on kokkupuude

veehaarde ja veehoidla veega varustamisega. Samuti on asjakohane KAHOS § 4 lg 3. Kui hoolimata

paisutamisest on kinnisasja kasutamine siiski võimalik ning KAHOS § 4 lg 1 p-s 15 kirjeldatud

eesmärki on võimalik saavutada sundvalduse seadmisega, tuleb KAHOS § 4 lg 2 järgi seda kinnisasja

omandamisele eelistada. Kõnealuses olukorras ei ole kohaldatav KAHOS § 4 lg 1 p 11, kuivõrd

5-25-80

5(12)

puuduvad andmed, et Soodla jõgi või Soodla veehoidla säilimine oleks ohus, kui jätta kaebaja

kinnisasi omandamata.

21. Halduskohus hindas VeeS § 192 lg 2 alusel veeloa väljastamise õiguspäraseks. Seega on võimalik

nõuda kahju hüvitamist ka RVastS § 16 lg 1 alusel, kui kaebaja kinnisasja omandamine või selle

koormamine sundvaldusega KAHOS-e alusel ei ole võimalik (RVastS § 16 lg 2 p 4).

22. Õiguskantsleri hinnangul on olemas normid, mille alusel saab kinnisasja omanik nõuda veekogu

paisutamisega tekitatud kahju hüvitamist. Võimalus neid norme kohaldada ei sõltu sellest, kas

veeseadus neile viitab. Asjaolu, et VeeS § 192 lg 2 alusel võib ülekaaluka avaliku huvi korral anda

veeloa paisutusest mõjutatud maa omaniku nõusolekuta, ei võta omanikult õigust nõuda paisutajalt

hüvitist AÕS § 89 ja § 143 lg 2 alusel või VÕS-i alusel. Kui paisutajal puudub teise isiku maa

kasutamiseks õigus, siis on maaomanikul hüvitusnõuded näiteks VÕS § 1037 või § 1043 ja § 1045

lg 1 p 5 alusel. Maakasutuse õigusvastasus ei ole välistatud seni, kuni on tekkinud alus maakasutusele

kas kokkuleppe või KAHOS-e alusel.

23. KAHOS-e kohaldamine on võimalik. Siiski annab KAHOS selge eelistuse eraõiguslikele

kokkulepetele (KAHOS § 2 lg 1, § 4 lg 2), mistõttu peaks enne selle seaduse kohaldamist olema selge,

et eraõiguslike kokkulepete sõlmimine või ka maaomaniku nõusoleku asendamine kohtulahendiga

pole mõeldav või otstarbekas. Samas pole välistatud võimalus tõlgendada KAHOS § 4 lg 1 p 15 koos

p-ga 201 viisil, et see hõlmab ka veehaarde ja veehoidla veevarustuseks vajalikku või sellest mõjutatud

maad. Kui paisutusest tulenev mõju on selline, et kinnisasja senine kasutamine sisuliselt lakkab, on

maa avalikes huvides omandamine omaniku kaitseks kõige selgem lahendus. KAHOS § 4 lg 1 p 11

ei kohaldu, sest olemasoleva paisu kasutamine ja sellest tulenev veetaseme hoidmine ei ole samastatav

veekogule juurdepääsu loomisega ega ka kultuuriväärtuse säilimise tagamisega. KAHOS § 4 lg 3

alusel saab kinnisasja omandamist nõuda ka mõjutatud kinnisasja omanik.

24. Kõnealusel juhtumil ei pruugi aga veekogu paisutusega kaasnevad omandikitsendused olla

sellised, mis tingimata õigustaksid maa omandamist avalikes huvides. Kohasem võiks olla

sundvalduse seadmine, mis tuleb kõne alla siis, kui eraõiguslikud lahendused ei ole võimalikud või

tulemuslikud.

25. Kuigi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 53 lg 2 p 3 ei välista võimalust, et Keskkonnaamet annab

veeloa kõrvaltingimusega hüvitada paisutusega maaomanikule tekkiv kahju, ei tähenda see, et sellise

tingimuse kehtestamine oleks põhjendatud. Normid, millele tuginedes saab veekogu paisutamisest

mõjutatud maa omanik talle tekkinud kahju hüvitamist nõuda, on õiguskorras olemas. Kahju

hüvitamist käsitlev veeloa kõrvaltingimus tooks kaasa olukorra, kus Keskkonnaametil tuleks võtta

seisukoht eraõigusliku kahju hüvitamise nõude olemasolu, suuruse ja täitmise kohta. Selline roll ei

sobi kokku veeloa kontrollieseme ega Keskkonnaameti pädevusega.

26. Justiits- ja digiministri hinnangul on veeseadus põhiseadusega vastuolus, sest see ei näe

VeeS § 192 lg 2 kohaldamise korral ette kahju hüvitamist ja niiskusrežiimi talumisega seotud tasu

maksmist maaomanikule, kelle nõusolekuta toimuv paisutamine mõjutab tema kinnisasja

niiskusrežiimi. Põhikohtuasja lahendamisel oli keskseks sätteks VeeS § 192 lg 2 ning halduskohus

tunnistas selle sättega seostuva korra puudumise ka põhiseadusevastaseks. Seega on

põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus lubatav.

27. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et intensiivne ja püsiv omandiõiguse riive, mis ületab

tavapärase talumiskohustuse piiri, on lubatav üksnes siis, kui see on proportsionaalne ning kui riivega

kaasneb õiglane ja kohane hüvitis. Paisutamisest tulenev kinnisasja niiskusrežiimi muutus ei ole

5-25-80

6(12)

ajutine häiring, vaid võib olla sisuliselt kaudne sundvõõrandamine. Selliseks juhtumiks peab

seadusandja looma selged kahju hüvitamise põhimõtted. Kui riik paneb isikule püsiva

talumiskohustuse, peab seadus ette nägema ka hüvitise või talumistasu, kuid veeseadus seda ei tee.

Samuti ei näe VeeS § 192 lg 2 ette PS § 14 järgi nõutavat menetluslikku raamistikku. Lisaks ei ole

kehtiv õigus kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Paisutamisest mõjutatud maaomanikud

peavad taluma intensiivset riivet ilma hüvitiseta, samas kui teistele maaomanikele, kelle omandiõigust

piiratakse avalikes huvides, makstakse KAHOS-e alusel hüvitist. Siiski ei kohaldu kõnealuses

olukorras KAHOS § 4 lg 1 p 11, kuivõrd selle sätte eesmärk on tagada juurdepääs veekogule või

kultuurimälestisele ning nende objektide säilimine. Paisutamisest tulenevad mõjud ei kujuta endas

juurdepääsu loomist ega kultuurimälestise või veekogu säilimise tagamist. Erandina võiks säte

kohalduda juhul, kui pais ise on kultuurimälestis või vajab toimimise tagamiseks juurdepääsu, ning

kinnisasja omandamine on seetõttu vältimatult vajalik.

28. VeeS § 192 lg 2 ei sisalda volitusnormi, mis võimaldaks haldusorganil määrata diskretsiooni

korras kahju hüvitamise kohustus kõrvaltingimusena. Seetõttu ei saa Keskkonnaamet tugineda

HMS §-le 53, et kõrvaltingimusena selline kohustus ette näha, sest kõrvaltingimusi võib seada üksnes

juhul, kui seadus annab selleks selge volituse.

29. Vabariigi Valitsust esindav taristuminister leiab, etkui paisutamine piirab püsivalt ja oluliselt

kinnisasja kasutamist ning paisutamine on vajalik avaliku teenuse osutamiseks vajaliku taristu jaoks,

siis kohaldub AÕS § 1581 ja KAHOS § 40, koostoimes AÕS § 143 lg-s 2 väljendatud põhimõttega.

Veekogu paisutamisest tulenev kinnisasja üleujutamine või niiskusrežiimi oluline muutumine

tähendab sisuliselt seda, et kinnisasja kasutamine on osaliselt või täielikult ja püsivalt takistatud.

Tegemist on samalaadse olukorraga nagu avalikes huvides ehitatud tehnorajatise talumise korral.

Seetõttu on põhjendatud kohaldada ka neid samu sundvalduse seadmise ja talumistasu ning vajaduse

korral ka ühekordse hüvitise maksmise sätteid, ehkki ehitis ei paikne vahetult mõjutataval kinnisasjal.

Avaliku teenuse osutamiseks vajaliku taristu talumise olemus ei muutu sõltuvalt sellest, kas mõju

allikaks olev rajatis asub samal või teisel kinnisasjal või hoopis õhus nagu elektriliin.

30. VeeS § 192 lg-s 2 sätestatud ülekaalukas avalik huvi veekogu paisutamise vastu võib seisneda ka

milleski muus kui avaliku teenuse tagamises. Sellisel juhul kohaldub AÕS § 143 lg 2 koosmõjus

KeÜS § 12 lg-ga 1. Avalik-õiguslik luba välistab mõjutuse keelamise, kuid ei muuda selle tasuta

talumist õiguspäraseks.

31. Kokkuleppe mittesaavutamisel on võimalik seada sundvaldus KAHOS §-s 39 sätestatud alustel ja

korras. Kui kahjulik mõjutus ei võimalda kinnisasja kasutada suures osas või tervikuna, siis on isikul

võimalus taotleda sundvõõrandamist KAHOS § 4 lg 3 alusel. Välistatud ei ole ka KAHOS § 4 lg 1

p 11 kohaldamine joogivee reservi veekogu säilitamise eesmärgil, kuid see riivab omaniku õigusi

oluliselt rohkem kui sundvalduse regulatsioon.

32. Keskkonnaametil puudub alus kehtestada VeeS § 192 lg 2 alusel antava veeloa kõrvaltingimusena

loa taotleja kohustust hüvitada maaomanikule paisutamisega tekitatav kahju. Mõjutatud kinnisasja

omanikule hüvitise maksmine ei ole põhiregulatsiooniga seotud lisakohustus või -tingimus. Veekogu

paisutamiseks antava veeloa põhiregulatsioon määrab paisutamise nõuded (nt lubatud maksimaalne

ja minimaalne paisutuskõrgus). Kõrvalkohustused on nt veetaseme seire ja kalade läbipääsu nõue, mis

on paisutamise mõju leevendavad keskkonnanõuded, ning paisutamise mõju jälgimine. Otsus määrata

paisutamiseks antud veeloas mõjutatud kinnisasja omanikule hüvitis oleks eraldi kohustus, mis on

küll seotud paisu mõjuga, kuid mitte veeloa põhiregulatsiooniga.

5-25-80

7(12)

33. Arvestades võimalust tõlgendada olemasolevaid norme põhiseaduskonformselt ning asjaolu, et

keskkonnapoliitikas on seatud eesmärgiks paisude lammutamine ning uute paisude rajamist ei ole

looduskaitse kaalutlustel kavas lubada, ei ole veeseaduse täiendamine vajalik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

34. Kolleegium käsitleb esmalt veeseaduses halduskohtu märgitud korra puudumise

asjassepuutuvust (I), seejärel asjakohaseid põhiõigusi ja põhimõtteid (II) ning lõpuks hindab

veeseaduse põhiseaduspärasust (III). Viimasena lahendab kolleegium AS-i Tallinna Vesi taotluse

hüvitada menetluskulud (IV).

(I) Asjassepuutuvus

35. Konkreetse normikontrolli menetluses on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel

otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus

otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (RKÜKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 15;

15.03.2022, 5-19-29/38, p 49; RKPJKo 16.10.2025, 5-25-4/14, p 40).

36. Andes AS-ile Tallinna Vesi VeeS § 192 lg 2 alusel tähtajatu keskkonnaloa, jättis Keskkonnaamet

määramata kahjuhüvitise kaebajale, kellele kuuluvat kinnisasja paisutamine mõjutab. Halduskohtule

esitatud kaebuses taotles kaebaja mh, et halduskohus kohustaks Keskkonnaametit otsustama, kuidas

toimub Soodla jõe paisutamisest Jõe kinnistule tekkinud ja tulevikus tekkiva kahju hüvitamine ja kes

selle kahju hüvitab. Halduskohus leidis, et veeseadus on põhiseadusega vastuolus, sest see ei sätesta,

kuidas kompenseeritakse VeeS § 192 lg 2 rakendamise korral paisutamisest mõjutatud kinnisasja

omanikule tekkiv kahju. Halduskohtu hinnangul nõuab õigusselguse põhimõte, et see küsimus oleks

reguleeritud veeseaduses.

37. Kui veeseaduses oleks norm, mis kohustaks Keskkonnaametit määrama VeeS § 192 lg 2 alusel

antavas veeloas paisutamisest mõjutatud kinnisasja omanikule rahalise hüvitise kahju ning

paisutamise talumise eest, siis oleks põhikohtuasjas vaidlustatud keskkonnaluba õigusvastane. Sellisel

juhul oleks halduskohus pidanud põhikohtuasja lahendamisel kaebuse rahuldama ning kohustama

Keskkonnaametit vastava hüvitise kindlaks määrama. Kuivõrd sellist normi veeseaduses ei ole, siis

puudus Keskkonnaametil sellest seadusest tulenev pädevus, et kaebajale hüvitis määrata. Seega

veeseaduses normi puudumist põhiseadusevastaseks tunnistamata ei olnud halduskohtul võimalik

kaebust otsuse resolutsioonis märgitud viisil rahuldada.

38. Seetõttu leiab kolleegium, et sellise normi puudumine, mida veeseadus peaks halduskohtu arvates

sisaldama, mõjutas vaidluse tulemust ja on asjassepuutuv.

(II) Asjakohased põhiõigused ja põhimõtted

(a) Õigusselgus

39. Kolleegium nõustub halduskohtuga selles, et veeseadus ei reguleeri seda, kuidas hüvitatakse

paisutamisest tingitud negatiivsed tagajärjed maaomanikule juhul, kui rakendatakse

VeeS § 192 lg-t 2. Seevastu ei nõustu kolleegium, et õigusselguse põhimõtte kohaselt peaks niisugune

kord olema sätestatud veeseaduses.

5-25-80

8(12)

40. Õigusselgusetu on olukord üksnes juhul, kui normide tõlgendamisel tekkinud küsimusi ei ole

võimalik mõistlikult kõrvaldada ka normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte, õiguse

üldpõhimõtteid jms arvesse võttes ning selline selgusetus takistab seadusest tulenevate kohustuste

kindlakstegemist ja täitmist (RKPJKo 19.12.2019, 5-19-38/15, p 68). Õigusselguse põhimõte ei nõua

üldjuhul seda, et mingit valdkonda puudutav regulatsioon oleks ammendavalt kirjas ühes seaduses.

Seega ei pea ka kahju hüvitamise normid sisalduma samas seaduses, milles on sätestatud haldusorgani

õigus anda haldusakt, mille alusel tegutsedes isikule kahju tekitatakse.

(b) Omandipõhiõigus

41. Halduskohtu otsuse kohaselt on VeeS § 192 lg 2 alusel väljastatud Keskkonnaameti veeloale

tugineva paisutamise tagajärjel tekitatud kaebajale kahju. Nimelt on paisutamise tõttu kaebajale

kuuluvast Jõe kinnistust ca 4 ha ehk ca 15% üleujutatud. PS § 32 lg-tes 1, 2 ja 3 tagatud

omandipõhiõigus kaitseb igaühe omandit riigi riivete ehk igasuguse ebasoodsa mõjutamise eest.

Sõltuvalt mõjutuse intensiivsusest jagunevad omandipõhiõiguse riived kaheks ning põhiseadus

sätestab neile erinevad tingimused. Omandi selle omaniku nõusolekuta võõrandamise tingimused

sätestab PS § 32 lg 1 teine lause. Muud omandipõhiõiguse piirangud ehk omandikitsendused on

tulenevalt PS § 32 lg 2 teisest lausest tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga. (Vt RKPJKo 15.06.2021,

5-21-3/11, p 32 ja seal viidatud lahendid).

42. Sundvõõrandamisega PS § 32 lg 1 teise lause mõttes võib olla tegemist juhul, kui kinnisasjale

kehtestatud piirangud jätavad omaniku täielikult või peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise

võimalusest (RKPJKo 5-21-3/11, p 33; RKHKo 28.02.2023, 3-12-2486/130, p 17). Faktilise

sundvõõrandamisega on tegemist, kui vaatamata omandiõiguse formaalsele säilimisele asetatakse

omanik avaliku võimu meetmest tingitud intensiivse riive tõttu tema enda tahte vastaselt uude

olukorda, kus tal pole oma vara suhtes enam põhimõtteliselt võimalik omaniku õigusi mõistlikul viisil

enda erahuvides teostada (RKPJKo 5-21-3/11, p 36; RKHKo 3-12-2486/130, p 21; vt ka nt EIKo

17.03.2026, Vendrame jt vs. Itaalia, 47565/22, p 63). Omandi nõusolekuta võõrandamisel tuleneb

PS § 32 lg 1 teisest lausest kohese ja õiglase hüvitamise kohustus.

43. Kui sundvõõrandamisega ei kaasne kohese ja õiglase hüvitise maksmist, on sundvõõrandamine

õigusvastane, sellise sundvõõrandamiseni viivat veeluba on võimalik halduskohtus vaidlustada ja

sellega kaasnev kahju on hüvitatav õigusvastaselt tekitatud kahjuna RVastS § 7 lg 1 alusel

(RKÜKo 20.11.2012, 3-4-1-4-12, p-d 70 ja 76). Seejuures, sõltumata kaebaja omandivabaduse riive

intensiivsusest, ei tulene põhiseadusest kohustust hüvitada kaebajale juba enne kinnisasja omandamist

kehtinud piiranguid (RKPJKo 5-21-3/11, p 34).

44. Kui kaebajale kuuluva Jõe kinnistu osalise üleujutamise tagajärjel ei ole tema omandit

PS § 32 lg 1 teise lause mõttes faktiliselt sundvõõrandatud, siis oleks tegemist omandikitsendusega

PS § 32 lg 2 teise lause tähenduses.

45. Põhiseadus ei nõua igasuguse üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduse hüvitamist.

Omandikitsenduste põhiseaduspärasuse tagamiseks võib olla vajalik hüvitise maksmine, kui muul

viisil ei ole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel. Samuti ei tulene

põhiseadusest nõuet, et omandikitsenduse eest hüvitise maksmise kohustuse olemasolul peab hüvitis

olema täielik ja kohene. Isikule tuleb tema omandile seatud kitsendustega tekitatud kahju hüvitada

eelkõige juhul, kui hüvitise maksmata jätmine läheks vastuollu PS §-st 32 tuleneva erilise

võrdsuspõhiõigusega ja PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Riigikohus on märkinud,

et võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides

kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja

5-25-80

9(12)

ressursse. Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks

tekib olukordades, kus isiku talumiskohustust arvestades on ühe üksikisiku varaline kaotus võrreldes

teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur (RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09, p-d 61 ja 63;

RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p-d 49 ja 50). (RKPJKo 5-21-3/11, p 40; RKPJKo 06.12.2022,

5-22-5/16, p 51; RKHKo 3-12-2486/130, p-d 18 ja 27).

46. Sõltumata sellest, kas paisutuse tagajärjed jätavad kaebaja täielikult või peaaegu täielikult ilma

omandiõiguse teostamise võimalusest või pelgalt piiravad seda, on kehtivas õiguses olemas alused ja

kord, et omandiõiguse riive vajaduse korral hüvitada.

(III) Veeseaduse põhiseaduspärasus

(a) KAHOS

47. Halduskohus leidis, et KAHOS ei ole praegusel juhul kohaldatav, sest KAHOS § 4 lg 1 p 15 ei

reguleeri juhtumit, mil VeeS § 192 lg-t 2 rakendades antud veeloa alusel kasutatakse juba

olemasolevat paisutamisehitist. Lisaks märkis halduskohus, et veeseaduses ei ole rakendusnormi,

mille järgi tuleks kohaldada näiteks KAHOS-e sundvõõrandamise või -valduse sätteid.

(Vt halduskohtu otsuse p 13.) Kolleegium nõustub halduskohtuga selles, et praegusel juhul ei ole

KAHOS § 4 lg 1 p 15 kohaldatav. Siiski võimaldab KAHOS, sh selle § 4 lg 1, tagada paisutusest

mõjutatud kinnisasja omanikule kohase hüvitise.

48. KAHOS-t kohaldatakse kõikidele kinnisasjade avalikes huvides omandamise juhtudele, kui

seaduses ei sätestata teisiti (KAHOS § 1 lg 2). Seega olukorras, kus veeseadus ei sätesta kinnisasja

omandamiseks erikorda (vrd nt looduskaitseseaduse § 20), kohaldub KAHOS, kui VeeS § 192 lg 2

järgi antud veeloa alusel toimuva paisutamise tõttu tekib vajadus kinnisasi avalikes huvides

omandada. KAHOS näeb kinnisasja omanikule ette tasu nii juhul, kui riik või kohaliku omavalitsuse

üksus kinnisasja omandab (KAHOS § 11 lg 1), kui ka sundvalduse seadmisel (KAHOS § 39 lg 5).

49. KAHOS § 4 lg 1 p 11 kohaselt on kinnisasja lubatud omandada veekogule ja kultuurimälestisele

juurdepääsu loomiseks või nimetatud objektide säilimise tagamiseks. VeeS § 3 lg 1 järgi on veekogu

püsiv või ajutine voolava, aeglaselt liikuva või seisva veega täidetud süvend, nagu jõgi, oja, peakraav,

sealhulgas nendel asuv paisjärv, kanal, paadikanal, allikas, järv, sealhulgas tehisjärv, või meri.

50. Keskkonnaamet on põhikohtuasja menetluses selgitanud, et Soodla veehoidla on tekkinud Soodla

jõe paisutamise tulemusena ning paisjärve eesmärgiks on vee kogumine Tallinna linna joogiveehaarde

tarbeks (vt halduskohtu otsuse p 5.1; lisaks Soodla veehoidla (VEE2002410) andmed

Keskkonnaagentuuri infolehel). Kolleegium leiab, et KAHOS § 4 lg 1 p 11 võib hõlmata ka praegust

olukorda. Soodla veehoidla on veekogu, mille säilimine eeldab Soodla jõe jätkuvat paisutamist. See

tähendab, et kui Soodla veehoidla säilitamine senise normaalpaisutustaseme juures lõhub kaldaid,

tekitab alaliselt, perioodiliselt või ajutiselt üleujutuse vm ebasoovitava kõrvalmõju selliselt, et

muudab negatiivselt mõjutatud kinnistu erahuvides kasutamise praktiliselt võimatuks, siis on lubatud

kinnisasja omandada KAHOS § 4 lg 1 p 11 alusel. Kuivõrd veeloa annab Keskonnaamet, on sel juhul

kinnisasja omandajaks KAHOS § 6 lg 2 mõttes riik. Kui KAHOS § 4 lg 1 p-s 11 sätestatud eesmärk

on saavutatav kokkuleppel paisutamisest mõjutatud kinnisasja omanikuga või tema kinnisasjale

sundvalduse seadmisega, tuleb seda kinnisasja omandamisele eelistada (KAHOS § 4 lg 2). Kui on

selge, et eesmärk ei ole kinnisasja omandamiseta saavutatav, tuleb kinnisasja omandamisel eelistada

kokkuleppemenetlust sundvõõrandamisele (KAHOS § 2 lg 1). Kinnisasi tuleb sundvõõrandada, kui

paisutus põhjustaks kinnisasja faktilise sundvõõrandamise ja kinnistu kasutamiseks ei ole muud

õigusliku alust või kui seda ei hüvitata omanikule muul viisil. Kui paisutamise tõttu kinnisasi või selle

5-25-80

10(12)

osa faktiliselt sundvõõrandatakse, kuid riik ühelgi moel õiglast ja kohest hüvitist maaomanikule ei

taga, siis on omanikul võimalik faktilise sundvõõrandamiseni viinud veeluba vaidlustada

(vt eespool, p 43).

51. Juhul, kui riik kinnisasja omandamist ega sundvalduse seadmist vajalikuks ei pea, võib kaebaja

alternatiivselt veeloa vaidlustamisele taotleda KAHOS § 4 lg 3 alusel riigilt kinnisasja omandamist.

Seda tingimusel, et VeeS § 192 lg 2 alusel antud veeluba ei võimalda kaebajal enda maad senisel

sihtotstarbel kasutada. KAHOS § 4 lg 3 võib kohalduda ka omandikitsenduste korral, mis on leebemad

kui sundvõõrandamine, kuid mis seavad isikule avalikes huvides teiste isikutega võrreldes erakordse

koorma, mille intensiivsus ületab talumiskohustuse. (Vt ka RKHKo 18.12.2024, 3-21-1658/35, p 45.)

KAHOS § 4 lg 3 on kohaldatav mistahes avalik-õigusliku kitsenduse korral, st see ei pea olema seotud

mõne KAHOS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega. Lisaks tuleneb KAHOS § 4 lg 3 koostoimest § 39

lg-ga 2, et kaebajal on kinnisasja omandamise asemel õigus taotleda samadel eeldustel ka enda

kinnisasjale sundvalduse seadmist (RKPJKo 5-22-5/16, p 59).

52. Kui kaebaja taotlus tema kinnisasja omandamiseks või sellele sundvalduse seadmiseks jääb

rahuldamata, siis on tal võimalik see otsus halduskohtus vaidlustada. Taotluse rahuldamise korral saab

taotleja halduskohtus vaidlustada talle määratud hüvitise või tasu suuruse.

(b) Veeloa kõrvaltingimus

53. Keskkonnaamet, Vabariigi Valitsus ja taristuminister leiavad, et Keskkonnaametil puudub õigus

kehtestada veeloa kõrvaltingimusena loa taotleja kohustus hüvitada paisutamisega tekitatav kahju,

kuivõrd selline kohustus ei ole veeloa põhiregulatsiooniga seotud (vt eespool, p-d 17 ja 32).

Kolleegium sellega ei nõustu. HMS § 53 lg 1 kohaselt on haldusakti kõrvaltingimus mh haldusakti

põhiregulatsiooniga seotud lisakohustus (p 2) või lisatingimus haldusakti põhiregulatsioonist tuleneva

õiguse tekkimiseks (p 3). HMS § 53 lg 2 kohaselt võib haldusaktile kõrvaltingimuse kehtestada

seaduses või määruses sätestatud juhul (p 1), kui kõrvaltingimuseta tuleks haldusakt jätta

andmata (p 2), või siis, kui haldusakti andmine tuleb otsustada halduse kaalutlusõiguse alusel (p 3).

54. Veeloa taotlejale on võimalik panna kohustus hüvitada veeloa alusel toimuva paisutamisega

tekitatav kahju HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimusena. See tähendab, et Keskkonnaametil on

võimalik seada paisutamise õiguse tekkimine sõltuvusse kahjustatud isikutele hüvitise maksmisest.

Samuti on võimalik kehtestada kahju hüvitamise kohustus veeloa põhiregulatsiooniga seotud

lisakohustusena (HMS § 53 lg 1 p 2), st hüvitis tuleb maksta pärast paisutamisõiguse tekkimist. Valiku

tegemisel tuleb Keskkonnaametil hinnata, kas paisutamine võib viia mõjutatud kinnisasja faktilise

sundvõõrandamiseni (vt eespool, p 42). Kui Keskkonnaamet peab sellist tagajärge võimalikuks, siis

selleks, et tagada maaomanikule kohene hüvitis ning veeloa õiguspärasus (vt eespool, p 43), tuleks

eelistada lisatingimuse kehtestamist lisakohustusele. Kuivõrd otsus anda veeluba VeeS § 192 lg 2

alusel toimub Keskkonnaameti kaalutlusõiguse alusel, on veeloale kõrvaltingimuse kehtestamine

lubatud (HMS § 53 lg 2 p 3). Kõrvaltingimuse seadmisega saab tagada, et veeloa alusel toimuva

paisutamisega tekitatava kahju peab hüvitama sama isik, kes on veeloast huvitatud ja saab sellest

eelduslikult majanduslikku kasu ning kellel on luba vaja, et täita avalikku ülesannet. Seda erinevalt

KAHOS-e kohaldamisest, kus hüvitise peab maksma riik. Eelkõige võib hüvitamistingimuse seada

tasu ja hüvitise ulatuses, mida kõrvaltingimust seadmata tuleks maksta veeloast tingitud

sundvõõrandamise või sundvalduse eest. Kõrvaltingimusena kehtestatud hüvitamiskohustus ei tohiks

üldjuhul ületada hüvitist, mille veeloa saaja peaks tasuma kinnisasja omanikule, kui tema nõusolek

paisutamiseks tuleks asendada tsiviilkohtumenetluses (vt nt RKTKo 19.04.2011, 3-2-1-12-11, p 32).

5-25-80

11(12)

55. Erinevalt AS-ist Tallinna Vesi (vt eespool, p 18) ning õiguskantslerist (vt eespool, p 25) leiab

kolleegium, et Keskkonnaametil on pädevus lahendada paisutamisest mõjutatud isikule tekitatava

kahju hüvitamise küsimus, kehtestades selleks veeloas kõrvaltingimusena loa taotleja kohustuse kahju

hüvitada. Keskkonnaameti selline pädevus on sarnane kohaliku omavalitsuse üksuse õigusele

lahendada konkreetse haldusakti põhiregulatsiooniga mitteseotud kahju hüvitamise küsimus

(vt RKHKo 26.11.2002, 3-3-1-64-02, p 21; 26.02.2024, 3-21-459/55, p 23). Keskkonnaamet ei võta

sellise kõrvaltingimuse kehtestamisega endale õigusemõistmise rolli. Kui veeloa taotleja või

paisutamisest mõjutatud isik ei nõustu veeloas määratud kahju hüvitamise tingimustega, on mõlemal

võimalik veeluba halduskohtus vaidlustada.

56. Täiendavalt märgib kolleegium, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55

lg 1). Seega, kui Keskkonnaamet otsustab kehtestada veeloa kõrvaltingimusena veeloa taotleja

kohustuse hüvitada mõjutatud isikule paisutamisega tekitatav kahju, ei tohi vastavat kohustust

sõnastada üldsõnaliselt. Hüvitise suurus ja selle maksmise tingimused peavad olema veeloas selgelt

määratud. Vastupidisel juhul on haldusakt õigusvastane. (Vt RKHKo 26.01.2017, 3-3-1-53-16, p 15.)

(c) Riigivastutus

57. Võimalik on ka olukord, kus riik ei pea kinnisasja omandamist või sundvalduse seadmist

vajalikuks, seda ei soovi ka mõjutatud kinnisasja omanik ning ka Keskkonnaamet ei ole veeloas kahju

hüvitamist reguleerinud, kuid maaomaniku omandiõiguse riive ületab siiski tema talumiskohustust.

Sellisel juhul võib põhimõtteliselt olla kohaldatav ka RVastS § 16.

58. RVastS § 16 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi

erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases

ulatuses. Sellele sättele tuginemise eeldused on seega järgmised: (a) haldusorgani õiguspärane

tegevus, mis (b) piirab erakordselt kannatanu põhiõigusi, (c) varalise kahju tekkimine ning

(d) põhjuslik seos haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel (RKHKo 05.03.2021, 3-16-245/91,

p 19). Kolleegium leiab, et juhul, kui eelnimetatud eeldused on täidetud, saab RVastS § 16 lg-s 1

sätestatud kahju hüvitamise nõude esitada riigi vastu ka isik, kelle kinnisasja VeeS § 192 lg-s 2

nimetatud veeloa alusel toimuv paisutamine kahjustab.

59. RVastS § 16 lg 2 p-st 4 tuleneb, et kui seadus ei sätesta teisiti, siis ei saa RVastS § 16 lg-s 1

nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles hüvitise maksmise küsimus on reguleeritud muude

seadustega. Kolleegium leidis eespool, et põhimõtteliselt on võimalik hüvitada paisutamisest

mõjutatud kinnisasja omanikule VeeS § 192 lg 2 järgse veeloa alusel õiguspäraselt tekitatav kahju

KAHOS-e kohaselt. Selleks vajaliku menetluse saab algatada nii riik kui ka mõjutatud kinnisasja

omanik. Pelgalt see ei välista aga maaomaniku alternatiivset võimalust nõuda talle omandiõiguse

riivega tekitatud kahju eest riigilt hüvitist RVastS § 16 lg 1 alusel. RVastS § 16 lg 2 p 4 mõte pole

välistada kahju hüvitamist olukordades, kus KAHOS § 4 lg-id 1 ja 3 ei kohaldata.

60. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et õiguskorras on olemas piisavalt selged õiguslikud alused, millele

tuginedes on võimalik hüvitada maaomanikule kahju, mis tal tekib VeeS § 192 lg 2 järgi antud

õiguspärase veeloa alusel toimuva paisutamise tõttu. Seega asjaolu, et vastav kahju hüvitamise kord

veeseaduses puudub, ei muuda veeseadust põhiseadusevastaseks.

61. Eeltoodud põhjustel ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 15 lg 1

p-st 6 juhindudes jätab kolleegium veeseaduse praeguse kohtuasja asjaoludel põhiseadusevastaseks

ning kehtetuks tunnistamata.

5-25-80

12(12)

(IV) Menetluskulud

62. PSJKS § 63 lg-st 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluses PSJKS § 10 lg 1

p-s 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt RKÜKm 09.04.2020,

5-18-5/33, p 16).

63. AS Tallinna Vesi esitas menetluskulude nimekirja ning taotluse hüvitada põhiseaduslikkuse

järelevalve asja läbivaatamisega seotud menetluskulud, mille tekkimise tõendamiseks esitas ta

lepingulise esindaja väljastatud õigusteenuste arved. Kokku osutas lepinguline esindaja teenust

20,55 tunni ulatuses koguhinnaga 4040,25 eurot (käibemaksuta). Kolleegium mõistab Eesti

Vabariigilt AS-i Tallinna Vesi kasuks välja 3700 eurot, mida saab pidada praeguse põhiseaduslikkuse

järelevalve asja lahendamisel põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikuluks. Arvestades

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse ajalist kestust, ei saa põhjendatuks pidada menetluse ajal

esindaja tunnihinna tõusu enam kui 36% võrra.

(allkirjastatud digitaalselt)

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected]

www.riigikohus.ee

Riigikogu Kantselei 08.05.2026 nr 5-25-80/24

Õiguskantsleri Kantselei PSJV nr 5-25-80

Justiits- ja Digiministeerium

Kliimaministeerium

Vabariigi Valitsus

Aktsiaselts Tallinna Vesi

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaarel Berg

Martin Teder

Keskkonnaamet

Tallinna Halduskohus

Kohtuotsuse saatmine

Saadan põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 8. mai 2026. a otsuse põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 5-25-80.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Nõmm

sekretär

Lisa:

- kohtuotsus, 12 lk