Energiaharta lepingu tõlgendamise ja kohaldamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse“ eelnõu

EELNÕU






Energiaharta lepingu tõlgendamise ja kohaldamise kokkuleppe
ratifitseerimise seadus




§ 1. Ratifitseerida energiaharta lepingu tõlgendamise ja kohaldamise kokkulepe1, mis on alla kirjutatud 2026. aasta 18. veebruaril Brüsselis.

§ 2. Käesolev seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.










Lauri Hussar 
Riigikogu esimees 
 
Tallinn, „.…“ …………….. 2026. a 
 
Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2026 
 
(allkirjastatud digitaalselt)

„Energiaharta lepingu tõlgendamise ja kohaldamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse“ eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1 Sisukokkuvõte
Energiaharta lepingu tõlgendamise ja kohaldamise kokkulepe sõlmitakse Euroopa Liidu (edaspidi EL), Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Tšehhi Vabariigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Eesti Vabariigi, Iirimaa, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Horvaatia Vabariigi, Itaalia Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Malta Vabariigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Poola Vabariigi, Portugali Vabariigi, Rumeenia, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahel.
Euroopa Liidu jaoks on tekitanud väljakutseid olukorrad, kus energiaharta lepingut tõlgendatakse kui EL-i siseseid suhteid hõlmavat instrumenti, kuigi see ei ole olnud kunagi energiaharta tegelik mõte. EL, Euratom ja liikmesriigid ei ole soovinud ega saanudki energiaharta kaudu luua omavahelisi kohustusi, sest energiaharta on kujundatud välispoliitilise vahendina energiakoostööks kolmandate riikidega. Seda arusaamal, et EL-i sisemine energiapoliitika põhineb ulatuslikel ja detailsetel siseturuõigusnormidel, mis reguleerivad liikmesriikide vahelisi suhteid.
Kokkuleppe sõlmimise eesmärk on kujundada selge rahvusvaheline õigusinstrument, mida vahekohtud ja muud vaidlusorganid peavad rahvusvahelistes vaidlustes arvesse võtma. Kokkuleppe osapooleks ei ole Ungari, kuna ei nõustunud lepingus viidatud Euroopa Liidu aluslepingute õigusliku alusega.
Kokkulepe järgneb deklaratsioonile1, mis käsitleb Komstroy kohtuasjas Euroopa Kohtu tehtud otsusest tulenevaid õiguslikke tagajärgi ja ühist arusaama energiaharta lepingu artikli 26 kohaldamatusest ELi-siseste vahekohtumenetluste alusena. Deklaratsioon kiideti Vabariigi Valitsuse poolt heaks 13. juunil 2024. a.
Vabariigi Valitsus kiitis kokkuleppe heaks 17. veebruaril 2026. a ja andis alla kirjutamiseks volituse Eesti Vabariigi erakorralisele ja täievolilisele suursaadikule, alalisele esindajale Euroopa Liidu juures. Eesti nimel kirjutas 18. veebruaril 2026. a kokkuleppele alla Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik, alaline esindaja Euroopa Liidu juures Kyllike Sillaste-Elling.
1.2 Eelnõu ettevalmistaja
Seaduse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Välisministeeriumi väliskaubanduspoliitika ja rahvusvaheliste majandusorganisatsioonide osakonna lauaülem Kätlin Joala (tel 637 7212, [email protected]). Materjalid on läbi vaadanud Välisministeeriumi juriidilise osakonna rahvusvahelise õiguse jurist Päivi Margna (tel 637 7434, [email protected]).
Kokkuleppe on koostanud ja keeleliselt toimetanud Euroopa Liidu Nõukogu sekretariaat ning tekst avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.
1.3 Märkused
Eelnõu on seotud 10. septembri 2025. a Euroopa Parlamendi ja Nõukogu otsusega (EL) 2025/19042, millega kiideti heaks EL-i nimel kokkuleppe sõlmimine, kokkuleppe allakirjutamine ja selle kohaldamine.
Kokkulepe tuleb ratifitseerida Riigikogus. Kokkuleppe ratifitseerimine on vajalik tulenevalt välissuhtlemisseaduse § 25 lõikest 1. Kuna Eesti ratifitseeris energiaharta lepingu, kohaldatakse selle kohaldamist ja tõlgendamist käsitleva eraldiseisva kokkuleppe puhul samasugust menetlust, sõltumata sellest, et kokkulepe ei muuda energiaharta lepingut. Seega ei tulene ratifitseerimise vajadus kokkuleppe õiguslikust mõjust energiaharta lepingule, vaid Eesti õiguskorrast ja väljakujunenud praktikast, mille kohaselt ratifitseeritakse ka sellised rahvusvahelised lepingud, mis on tihedalt seotud varasemalt ratifitseeritud rahvusvahelise lepinguga.
Kokkuleppe ratifitseerimise seadusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu poolthäälte enamust.
Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punktiga 3 ei ole koostatud kokkuleppe eelnõu väljatöötamiskavatsust.
Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõike 7 kohaselt võib välislepingut käsitleva korralduse ja seaduse eelnõu kooskõlastada samal ajal. Seetõttu saatis Välisministeerium kooskõlastamiseks samal ajal kokkulepet käsitleva korralduse ja seaduse eelnõud ning seletuskiri on koostatud seaduse eelnõu seletuskirja nõuetele vastavalt. Sellest tulenevalt ei esitatud seaduse eelnõu hiljem enam eraldi kooskõlastamisele.
Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõu ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.
2. Seaduse eesmärk
Ratifitseerimise seaduse eesmärk on ratifitseerida kokkulepe ja sätestada seaduse jõustumise aeg.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Seaduse eelnõu koosneb kahest paragrahvist. § 1 kohaselt ratifitseeritakse energiaharta tõlgendamise ja kohaldamise kokkulepe. § 2 kohaselt jõustub seadus Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.
Kokkulepe koosneb preambulist ja 7 artiklist.
Preambuli kohaselt käsitleb käesolev kokkulepe investori ja riigi vahelisi vahekohtumenetlusi, mis puudutavad EL-i liikmesriike ning põhinevad energiaharta lepingu artiklil 26.
Lisaks korratakse Lissaboni lepingu vastu võtnud valitsustevahelise konverentsi lõppaktile lisatud deklaratsiooni nr 17 ülimuslikkuse põhimõtet, millega ühtlasi tuletatakse meelde, et aluslepingud ja liidu poolt aluslepingute alusel vastu võetud õigusaktid on liikmesriikide õiguse suhtes ülimuslikud. Sellest tulenevalt selgitatakse normide kollisiooni lahendamise küsimust ning kinnitatakse üle, et kokkuleppe sätted ei piira Euroopa Komisjoni ega ühegi liikmesriigi õigust anda asi EL-i toimimise lepingu artiklite 258, 259 ja 260 alusel Euroopa Liidu Kohtusse.
Artikkel 1 sätestab mõisted, mida kokkuleppes läbivalt kasutatakse. Selgitakse näiteks, et EL sisene vahekohtumenetlus on energiaharta lepingu artikli 26 alusel algatatud vahekohtumenetlus, millega lahendatakse vaidlus liikmesriigi investori ja teise liikmesriigi või Euroopa Liidu vahel.
Artikkel 2 määratleb ühise arusaama energiaharta lepingu artikli 26 tõlgendamisest ja jätkuvast kohaldamatusest ning EL-siseste vahekohtumenetluste õigusliku aluse puudumisest. Artiklis kinnitavad kokkuleppeosalised selgelt veel kord, et kuna energiaharta lepingu artiklit 26 ei kohaldata ELi-siseste vahekohtumenetluste õigusliku alusena, ei laiene, ega ole saanudki kunagi laieneda, sellistele menetlustele energiaharta lepingu artikli 47 lõige 3.
Artikliga 2 väljendatakse seega põhimõtet, mille kohaselt ei saa liidu pädevuse teostamine rahvusvahelises valdkonnas ulatuda selleni, et rahvusvahelises lepingus oleks lubatud ette näha säte, mille kohaselt liikmesriigi investori ja teise liikmesriigi vahelise liidu õigusega seotud vaidluse võiks liidu õiguskaitsesüsteemist välja jätta viisil, mis ei taga liidu õiguse täielikku toimet. Vastupidine energiaharta lepingu tõlgendamine seaks kahtluse alla aluslepingutega kehtestatud õiguse autonoomia ja selle olemuse säilimise, mis on tagatud eelkõige ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusemenetlusega.
Artikkel 3 määrab kokkuleppe hoiulevõtjaks Euroopa Liidu Nõukogu peasekretäri.
Artikkel 4 sätestab, et kokkuleppe osas ei tohi teha reservatsioone.
Artikkel 5 kohaselt tuleb leping kas ratifitseerida või heaks kiita.
Artikkel 6 käsitleb kokkuleppe jõustumist ja kohaldamist. Kokkulepe jõustub 30 kalendripäeva möödumisel päevast, mil hoiulevõtja sai kätte teise ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja. Riikide suhtes, kes ratifitseerivad või kiidavad kokkuleppe heaks pärast selle jõustumist, jõustub leping 30 kalendripäeva möödumisel päevast, mil asjaomane riik andis oma ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiule.
Artikkel 7 sätestab, et kokkulepe on koostatud bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, horvaadi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keeltes. Tekstid on võrdselt autentsed ja antakse hoiule hoiulevõtja arhiivis.
Välislepingu ratifitseerimisel ei pea muutma Eesti seadusi. Sõlmitav välisleping on kooskõlas põhiseadusega.
4. Eelnõu terminoloogia
Seaduse ega kokkuleppe eelnõus ei kasutata kehtivates õigusaktides varem kasutamata termineid. Kokkuleppe eelnõu on tõlkinud ja keeleliselt toimetanud EL-i Nõukogu sekretariaat.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Euroopa Komisjoni õiguseksperdid on kinnitanud, et kokkuleppe eelnõu vastab EL-i õigusele.
Kokkuleppe eelnõu võtab arvesse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Liidu toimimise lepingut ja Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtteid, EL-i toimimise lepingu artikleid 267 ja 344 ning Euroopa Liidu Kohtu 30. mai 2006. aasta otsust kohtuasjas komisjon vs. Iirimaa (Mox Plant), C‑459/033, 6. märtsi 2018. aasta otsust kohtuasjas Achmea, C-284/164 ja 2. septembri 2021. aasta otsust kohtuasjas Moldova Vabariik vs. Komstroy, C-741/195 (edaspidi „Komstroy kohtuotsus“).
6. Seaduse mõjud
6.1. Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju
Kokkuleppel puuduvad otsesed sotsiaalsed või demograafilised mõjud, kuna see reguleerib ainult energiaharta lepingu tõlgendust ja kohaldamist EL-sisestes investor-riik vaidlustes, ilma et puudutaks tööhõivet, tervist või rahvastikustruktuuri.
Üldises kontekstis tõuseb Euroopa Kohtu mõju EL-siseste vaidluste lahendamises, mis tagab Euroopa Liidu õiguse korrektse ja ühetaolise kohaldamise. Kokkulepe võib seetõttu kaasa tuua investeeringute vaidluste arvu kasvu Euroopa Liidu kohtus, kuna rahvusvahelised vahekohtute vaidlused asenduvad EL-siseste vaidlusega, kuid see viib vaidluste lahendamise viisi EL õigussüsteemiga kooskõlla. Samuti ühtlustub vaidluste lahendamine EL-sisestele investoritele nii sisu kui rahalise kulukuse vaates. Seega võib kokkulepe kaudselt vähendada riigi kulusid vahekohtumenetlustes, mis vabastab ressursse sotsiaalpoliitikaks.
Lisaks väheneb treaty shopping, mida teoreetiliselt võimaldab energiaharta lepingu „investeeringu“ lai definitsioon art 1 lg 6. Kokkulepe, mis kinnitab Komstroy kohtuotsuses toonitatud põhimõtet, muudab treaty shoppingu energiaharta lepingust tulenevate vaidluste puhul sisuliselt ebaefektiivseks, kuna sõltumata investori struktuurist ei saa energiaharta lepingut enam kasutada liikmesriikide vaheliste vahekohtuvaidluste algatamiseks.
6.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Kokkuleppel puudub otsene mõju riigi julgeolekule. Kokkuleppe sõlmimine tagab Euroopa Liidu õiguse põhimõtete ühetaolise rakendamise, kuna Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelisi küsimusi tõlgendatakse liikmeriikide vahel kokku lepitud põhimõtete alusel. Kokkulepe tugevdab Eesti positsiooni Euroopa Liidu energiaturu raamistikus, aidates ühtlustada suhteid ja vaidluste lahendamist liikmesriikide vahel, mis kaudselt toetab regionaalset stabiilsust ja julgeolekut.
Kokkulepe kinnitab, et Eesti ei pea osalema EL-sisestes energiaalaste investeeringute vaidlustes vahekohtumenetluse vormis, mis tuleneks investeeringu lähtepunktist. See vähendab riigi potentsiaalset õiguslikku riski ning võimalikku konflikti EL õigusega.
Kuna käeolev kokkulepe ei puuduta vaidlusi kolmandate riikidega, ei mõjuta leping Euroopa Liidu välist suhtlust.
6.3. Mõju majandusele
Õigusselguse tagamine aitab osapooltel kokku hoida ebamõistlike kulutusi. Vahekohtu menetluste kulu võib küündida miljonitesse eurodesse. Investeeringute Vaidluste Lahendamise Rahvusvahelise Keskuse (International Centre for Settlement of Investment Disputes, edaspidi nimetatud ICSID) esitatud andmete kohaselt on keskmiselt ühe menetluspoole kulud vahekohtu menetluses kokku enam kui 4 miljonit USD.6 Lisaks võib kokkulepe suurendada investorite kindlustunnet Eesti energiatööstuses, vähendades õigusalast ebakindlust seoses EL-siseste vaidluste lahendamisega. See võib kaudselt aidata kaasa uute investeeringute ligimeelitamisele ja majanduskasvule, eriti energia tootmise, tarne ja kohaliku tööstuse valdkondades.
6.4. Mõju elu- ja looduskeskkonnale, mõju regionaalarengule
Kokkuleppel puudub otsene mõju elu- ja looduskeskkonnale. Kokkuleppel ei ole otsest või üheselt mõõdetavat mõju regionaalarengule.
6.6. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse tööle
Kokkuleppel ei ole otsest või üheselt mõõdetavat mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste tööle, kuid väheneb halduskoormus ja võimalikud kulutused rahvusvahelistes vaidlusorganites. Lisaks finantskoormusele väheneb ka üldine halduskoormus, kuivõrd keskmine kohtuvaidlus Euroopa Liidu kohtutes kestab 17 kuud7, samal ajal kui keskmine investeeringutega seotud arbitraaži menetlus ICSID andmete põhjal kestab 39 kuud.8
7. Eelnõu rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ning tulud
Kokkuleppe rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikele omavalitsustele tegevusi ega lisakulutusi. Hinnangulised ja rahaliselt mõõdetavad tulud võivad seisneda võimalike kulutuste vähenemises rahvusvahelistes vaidlusorganites.
8. Rakendusaktid
Kokkuleppe rakendamiseks ei ole vaja välja töötada rakendusakte.
9. Jõustumine
Kokkulepe tuleb ratifitseerida Riigikogus (vt seletuskirja punkti 1.3). Ratifitseerimise seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus ja see jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.
Välislepingut käsitleva seaduse jõustumine Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval on põhjendatud arvestades rahvusvaheliste protsesside sageli ajaliselt ettearvamatuid tähtaegu ning kiirete riigisiseste sammude võtmise vajadust, et rahvusvaheliste protsessidega Eesti huvides ajaliselt kaasas käia. Rahvusvaheliste õigusinstrumentide sõlmimise ja jõustamise protsessid võivad hõlmata erakorralisi või kiiresti muutuvaid asjaolusid ning seaduse üldkorras jõustumine võib kaasa tuua Eesti õigusliku positsiooni nõrgenemise. Seetõttu on oluline vältida olukorda, kus seaduse korraline jõustumistähtaeg võib takistada riigi rahvusvahelis-õiguslike või välispoliitiliste huvide õigeaegset järgimist või rahvusvahelisel tasandil vajalike toimingute tegemist.
Lühem vacatio legis ei kahjusta ka õiguskindluse põhimõtet, kuna rahvusvahelisi õigusinstrumente ratifitseerivad seadused ei reguleeri üldjuhul vahetult isikute igapäevast käitumist ega eelda normiadressaatidelt viivitamatut tegevuse ümberkorraldamist. Isegi kui üksikud konventsioonid on otsekohalduvad, siis nende rahvusvaheline jõustumine võtab aega miinimum 30 päeva, kuid tavapäraselt veelgi kauem. Seaduse sätted on oma laadilt ettenähtavad ning puudutavad eeskätt riigi rahvusvahelisi kohustusi.
Arvestades reguleeritavate õigussuhete iseloomu, võimalike muudatuste ulatust ja nende ettenähtavust, on seaduse jõustumine Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.
Kokkulepe jõustub artikli 6 kohaselt 30 kalendripäeva möödumisel päevast, mil hoiulevõtja sai kätte teise ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja. Hiljem ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja saatnud riikide suhtes jõustub leping 30 kalendripäeva möödumisel päevast, mil asjaomane kokkuleppeosaline andis oma ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiule.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Seaduse eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi EIS kaudu kooskõlastamiseks koos Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõuga Kliimaministeeriumile ning Justiits- ja Digiministeeriumile. Justiits- ja Digiministeerium esitas kirjaliku kommentaari, millega arvestati. Kliimaministeerium kooskõlastas eelnõu vaikimisi.

ENERGIAHARTA LEPINGU
TÕLGENDAMISE JA KOHALDAMISE
KOKKULEPE
BELGIA KUNINGRIIK,
BULGAARIA VABARIIK,
TŠEHHI VABARIIK,
TAANI KUNINGRIIK,
SAKSAMAA LIITVABARIIK,
EESTI VABARIIK,
IIRIMAA,
KREEKA VABARIIK,
HISPAANIA KUNINGRIIK,
PRANTSUSE VABARIIK,
HORVAATIA VABARIIK,
ITAALIA VABARIIK,
KÜPROSE VABARIIK,
LÄTI VABARIIK,
LEEDU VABARIIK,
LUKSEMBURGI SUURHERTSOGIRIIK,
MALTA VABARIIK,
MADALMAADE KUNINGRIIK,
AUSTRIA VABARIIK,
POOLA VABARIIK,
PORTUGALI VABARIIK,
RUMEENIA,
SLOVEENIA VABARIIK,
SLOVAKI VABARIIK,
SOOME VABARIIK,
ROOTSI KUNINGRIIK ning
EUROOPA LIIT
(edaspidi koos „kokkuleppeosalised“),

PIDADES SILMAS energiaharta lepingut, millele kirjutati alla 17. detsembril 1994 Lissabonis1 ja mis on Euroopa ühenduste nimel heaks kiidetud nõukogu ja komisjoni 23. septembri 1997. aasta otsusega 98/181/EÜ, ESTÜ, Euratom0, nagu seda on viimati muudetud,
VÕTTES ARVESSE rahvusvahelise tavaõiguse norme, nagu need on kodifitseeritud rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioonis, mis sõlmiti 23. mail 1969 Viinis,
ARVESTADES, et riigid, kes kuuluvad piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsiooni energiaharta lepingu artikli 1 punkti 3 tähenduses, väljendavad käesolevaga ühist arusaama lepingu tõlgendamisest ja kohaldamisest omavahelistes suhetes,
MEENUTADES, et energiaharta lepingust taganemine ei mõjuta kõnealuses lepingus osutatud piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsiooni koosseisu, samuti ei välista see huvi väljendada ühist arusaama kõnealuse lepingu tõlgendamisest ja kohaldamisest seni, kuni võib järeldada, et lepingul on õiguslik mõju lepingust taganenud kokkuleppeosalisele, eelkõige seoses energiaharta lepingu artikli 47 lõikega 3,
VÕTTES ARVESSE Euroopa Liidu lepingut (ELi leping), Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping) ja Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtteid,
ARVESTADES, et käesolevas kokkuleppes sisalduvaid viiteid Euroopa Liidule tuleb käsitada ka viidetena selle eelkäijale ehk Euroopa Majandusühendusele ja sellele järgnenud Euroopa Ühendusele, millest hiljem sai Euroopa Liit,
MEENUTADES, et kooskõlas Alalise Rahvusvahelise Kohtu praktikaga0 ja Rahvusvahelise Kohtu praktikaga0 on õigusnormi siduva tõlgendamise õigus rahvusvahelise lepingu osas kõnealuse lepingu osalistel,
MEENUTADES, et Euroopa Liidu liikmesriigid (edaspidi „liikmesriigid“) on andnud õiguse liidu õiguse siduvaks tõlgendamiseks Euroopa Liidu Kohtule, nagu on selgitatud Euroopa Liidu Kohtu 30. mai 2006. aasta otsuses kohtuasjas komisjon vs. Iirimaa (Mox Plant), C‑459/030, kus kohus leidis, et ainupädevus tõlgendada ja kohaldada liidu õigust kahe liikmesriigi või Euroopa Liidu ja liikmesriigi vahelises vaidluses laieneb rahvusvaheliste lepingute tõlgendamisele ja kohaldamisele, mille osalised on Euroopa Liit ja selle liikmesriigid,
MEENUTADES, et vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 344 kohustuvad liikmesriigid aluslepingute tõlgendamist ja kohaldamist käsitlevaid vaidlusi lahendama ainult nendes lepingutes ettenähtud meetoditega,
MEENUTADES, et Euroopa Liidu Kohus leidis oma 6. märtsi 2018. aasta otsuses kohtuasjas Achmea, C-284/160, et ELi toimimise lepingu artikleid 267 ja 344 tuleb tõlgendada nii, et need välistavad võimaluse lisada liikmesriikide vahel sõlmitavasse rahvusvahelisse lepingusse sätte, mille kohaselt võib ühe liikmesriigi investor vaidluse korral, mis puudutab investeeringuid teises liikmesriigis, esitada vahekohtule, mille jurisdiktsiooni viimati nimetatud liikmesriik on kohustunud tunnustama, hagi selle liikmesriigi vastu,
MEENUTADES Euroopa Liidu korduvalt väljendatud seisukohta, et energiaharta leping ei ole mõeldud kohaldamiseks ELi-sisestes suhetes ning et Euroopa Liidu, Euroopa Aatomienergiaühenduse ja nende liikmesriikide kavatsuseks ei olnud ega oleks saanud olla omavaheliste kohustuste kehtestamine energiaharta kaudu, kuna selles lepiti kokku kui Euroopa Liidu energiaalase välispoliitika vahendis, mille eesmärk on luua raamistik energiakoostööks kolmandate riikidega, samas kui Euroopa Liidu energiaalane sisepoliitika koosneb energiavaldkonnas siseturu loomiseks kehtestatud keerukast õigusnormide süsteemist, millega reguleeritakse üksnes liikmesriikide vahelisi suhteid selles valdkonnas,
MEENUTADES, et Euroopa Liidu Kohus leidis oma 2. septembri 2021. aasta otsuses kohtuasjas Moldova Vabariik vs. Komstroy, C-741/190 (edaspidi „Komstroy kohtuotsus“) ja kinnitas oma 16. juuni 2022. aasta arvamuses 1/200, et energiaharta lepingu artikli 26 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav liikmesriigi ja teise liikmesriigi investori vahelistele vaidlustele seoses viimase poolt esimeses liikmesriigis tehtud investeeringuga,
MEENUTADES, et pädeva kohtu antud tõlgendusena ja kajastades rahvusvahelise avaliku õiguse üldpõhimõtet, kohaldatakse Komstroy kohtuotsuses antud energiaharta lepingu tõlgendust alates energiaharta lepingu heakskiitmisest Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide poolt,
ARVESTADES, et ELi toimimise lepingu artikleid 267 ja 344 tuleb tõlgendada nii, et need välistavad võimaluse tõlgendada energiaharta lepingu artiklit 26 viisil, mis võimaldab lahendada liikmesriigi investori ja teise liikmesriigi või Euroopa Liidu vahelisi vaidlusi vahekohtus (edaspidi „ELi-sisene vahekohtumenetlus“),
ARVESTADES igal juhul, et kui liikmesriigi investori ja teise liikmesriigi või Euroopa Liidu vahelist vaidlust ei ole võimalik lahendada vastastikusel kokkuleppel, võib selle vaidluse pool alati otsustada esitada vaidlus kooskõlas riigisisese õigusega lahendamiseks pädevale kohtule või halduskohtule, nagu on tagatud õiguse üldpõhimõtetega ja põhiõiguste järgimisega, mis on muu hulgas sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas,
JAGADES käesolevas kokkuleppes väljendatud ühist seisukohta, et seetõttu ei saa selline klausel nagu energiaharta lepingu artikkel 26 olla praegu ega tulevikus ega saanud olla ka minevikus õiguslikuks aluseks vahekohtumenetlusele, mille on algatanud liikmesriigi investor seoses investeeringutega teises liikmesriigis,
KORRATES Lissaboni lepingu vastu võtnud valitsustevahelise konverentsi lõppaktile lisatud deklaratsiooni nr 17 ülimuslikkuse kohta, milles tuletatakse meelde, et aluslepingud ja liidu poolt aluslepingute alusel vastu võetud õigusaktid on liikmesriikide õiguse suhtes ülimuslikud ning ülimuslikkuse põhimõte kujutab endast kollisiooninormi nende vastastikustes suhetes,
MEENUTADES sellest tulenevalt, et normide kollisiooni lahendamiseks võib liikmesriikide poolt rahvusvahelise õiguse alusel sõlmitud rahvusvahelist lepingut kohaldada ELi‑sisestes suhetes ainult niivõrd, kuivõrd selle sätted on kooskõlas ELi aluslepingutega,
ARVESTADES energiaharta lepingu artikli 26 kohaldamatust ELi-siseste vahekohtumenetluste õigusliku alusena, ei saa sellistele menetlustele laieneda ega olnud mõeldud laienema energiaharta lepingu artikli 47 lõige 3,
ARVESTADES, et kuna energiaharta lepingu artiklit 26 ei saa kohaldada õigusliku alusena ELi-sisestes vahekohtumenetlustes, peaksid kokkuleppeosalised, keda pooleliolev ELi-sisene vahekohtumenetlus puudutab kas kostja või investori liikmesriigina, tegema koostööd, et tagada asjaomase vahekohtu teavitamine käesolevast kokkuleppest, et oleks võimalik teha asjakohane järeldus kõnealuse vahekohtu jurisdiktsiooni puudumise kohta,
ARVESTADES lisaks, et uusi ELi-siseseid vahekohtumenetlusi ei tohiks registreerida, ning NÕUSTUDES, et kui vahekohtumenetluse algatamise teade siiski toimetatakse kätte, peaksid kokkuleppeosalised, keda selline menetlus puudutab kas kostja või investori liikmesriigina, tegema koostööd, et tagada asjaomase vahekohtu teavitamine käesolevast kokkuleppest, mis võimaldaks teha asjakohase järelduse, et energiaharta lepingu artikkel 26 ei saa olla selliste menetluste õiguslik alus,
ARVESTADES, et sellegipoolest ei tohiks vaidlustada ELi-siseste investeeringutega seotud vahekohtumenetlustes tehtud kokkuleppeid või otsuseid, mida ei saa enam tühistada ning mida on vabatahtlikult täidetud või mis on lõplikult jõustatud,
AVALDADES KAHETSUST, et energiaharta lepingu artikli 26 alusel algatatud ELi-sisestes vahekohtumenetlustes on vahekohtud juba teinud, teevad jätkuvalt ja võivad veel teha vahekohtuotsuseid viisil, mis on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, sealhulgas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga,
samuti AVALDADES KAHETSUST, et selliste vahekohtuotsuste suhtes kohaldatakse täitemenetlust, sealhulgas kolmandates riikides, ning et vahekohtud ei loobu pädevusest ja jurisdiktsioonist pooleliolevates ELi-sisestes vahekohtumenetlustes, mille aluseks on väidetavalt energiaharta artikkel 26, ning jätkavad uute vahekohtumenetluste registreerimist ega keeldu neist kui ilmselgelt lubamatutest põhjusel, et puudub nõusolek vahekohtusse pöördumiseks,
ARVESTADES, et seepärast on vaja sõnaselgelt ja ühemõtteliselt korrata kokkuleppeosaliste ühtset seisukohta kokkuleppe abil, milles kinnitatakse veel kord nende ühist arusaama energiaharta lepingu tõlgendamisest ja kohaldamisest, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Liidu Kohus, niivõrd kui see puudutab ELi-siseseid vahekohtumenetlusi,
ARVESTADES, et vastavalt Rahvusvahelise Kohtu 5. veebruari 1970. aasta otsusele kohtuasjas Barcelona Traction, Light and Power Company, Limited0 ning nagu Euroopa Liidu Kohus on selgitanud Komstroy kohtuotsuses, on energiaharta lepingu teatavate sätete eesmärk reguleerida kahepoolseid suhteid,
ARVESTADES seega, et käesolev kokkulepe käsitleb üksnes kahepoolseid suhteid kokkuleppeosaliste vahel ning sellest tulenevalt nende liikmesriikide, kes on energiaharta lepingu osalised, investorite vahel ning seetõttu mõjutab käesolev kokkulepe ainult neid energiaharta lepingu osalisi, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa Liidu – kui energiaharta lepingu artikli 1 punkti 3 tähenduses piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsiooni – õigust, ega mõjuta teiste energiaharta lepingu osaliste kõnealusest lepingust tulenevate õiguste kasutamist ega nende kohustuste täitmist,
MEENUTADES, et kokkuleppeosalised on teavitanud energiaharta lepingu osalisi oma kavatsusest sõlmida käesolev kokkulepe,
ARVESTADES, et käesoleva kokkuleppe sõlmimisega ja kooskõlas oma õiguslike kohustustega, mis tulenevad Euroopa Liidu õigusest, kuid ilma et see piiraks nende õigust esitada nõudeid, mida nad peavad asjakohaseks seoses kuludega, mida nad on kandnud kostjana seoses ELi-sisese vahekohtumenetlusega, tagavad kokkuleppeosalised Komstroy kohtuotsuse täieliku ja tulemusliku täitmise ning rõhutavad, et kehtivad vahekohtuotsused ei ole täitmisele pööratavad, et vahekohtud peavad viivitamata lõpetama kõik pooleliolevad ELi-sisesed vahekohtumenetlused, et vahekohtud ei tohi registreerida uusi ELi-siseseid vahekohtumenetlusi lähtuvalt oma volitustest vastavalt 18. märtsil 1965 Washingtonis sõlmitud riikide ja teiste riikide kodanike investeeringuvaidluste lahendamise konventsiooni (ICSIDi konventsioon) artikli 36 lõikele 3 ja Stockholmi Kaubanduskoja (SCC) vahekohtureglemendi eeskirjade artiklile 12, ning et vahekohtutel on kohustus tunnistada, et ELi-sisestel vahekohtumenetlustel, mille registreerimist neilt taotletakse, puudub õiguslik alus,
MÕISTES, et käesolev kokkulepe hõlmab investori ja riigi vahelisi vahekohtumenetlusi, mis puudutavad kokkuleppeosalisi, kes osalevad ELi-sisestes vaidlustes, mille aluseks on energiaharta lepingu artikkel 26 ja mis viiakse läbi vahekohtukonventsioonide ja reglementide alusel, sealhulgas ICSIDi konventsiooni ja ICSIDi vahekohtureglemendi, SCC Arbitraažiinstituudi vahekohtureglemendi, ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni vahekohtureglemendi või ad hoc vahekohtureglemendi alusel, ning
PIDADES MEELES, et käesoleva kokkuleppe sätted ei piira Euroopa Komisjoni ega ühegi liikmesriigi õigust anda asi ELi toimimise lepingu artiklite 258, 259 ja 260 alusel Euroopa Liidu Kohtusse,
ON KOKKU LEPPINUD JÄRGMISES:

1. JAGU
ÜHINE ARUSAAM ENERGIAHARTA
LEPINGU ARTIKLI 26 KOHALDAMATUSEST
ELi-SISESTE VAHEKOHTUMENETLUSTE ALUSENA

ARTIKKEL 1
Mõisted
Käesolevas kokkuleppes kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) „energiaharta leping“ – 17. detsembril 1994 Lissabonis allakirjutatud energiaharta leping, mis on Euroopa ühenduste nimel heaks kiidetud 23. septembri 1997. aasta otsusega 98/181/EÜ, ESTÜ, Euratom, koos selle hilisemate muudatusega;
2) „ELi-sisesed suhted“ – suhted liikmesriikide vahel või liikmesriigi ja Euroopa Liidu vahel;
3) „ELi-sisene vahekohtumenetlus“ – energiaharta lepingu artikli 26 alusel algatatud vahekohtumenetlus, millega lahendatakse vaidlus liikmesriigi investori ja teise liikmesriigi või Euroopa Liidu vahel.

ARTIKKEL 2
Ühine arusaam energiaharta lepingu
artikli 26 tõlgendamisest
ja jätkuvast kohaldamatusest ning ELi-siseste
vahekohtumenetluste õigusliku aluse puudumisest
1. Suurema selguse huvides kinnitavad kokkuleppeosalised veel kord, et on ühisel arusaamal energiaharta lepingu tõlgendamisest ja kohaldamisest ning selle kohaselt ei saa ega ole kunagi saanud olla energiaharta lepingu artikkel 26 ELi-sisese vahekohtumenetluse õiguslik alus.
Esimeses lõigus väljendatud ühine arusaam põhineb järgmistel Euroopa Liidu õiguse elementidel:
a) Euroopa Liidu Kohtu antud energiaharta lepingu artikli 26 tõlgendus, mille kohaselt nimetatud säte ei kohaldu ja seda ei oleks kunagi saanud kohaldada ELi-sisese vahekohtumenetluse alusena, ning
b) Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkus, mida tuletatakse meelde Lissaboni lepingu vastu võtnud valitsustevahelise konverentsi lõppaktile lisatud deklaratsioonis nr 17, kui rahvusvahelise õiguse norm, mis reguleerib normide kollisiooni vastastikustes suhetes ja millest tuleneb, et energiaharta lepingu artiklit 26 ei saa mingil juhul ega ole kunagi saanud kohaldada ELi-sisese vahekohtumenetluse alusena.
2. Suurema selguse huvides kinnitavad kokkuleppeosalised veel kord, et on ühisel arusaamal, et kuna energiaharta lepingu artiklit 26 ei kohaldata ELi-siseste vahekohtumenetluste õigusliku alusena, ei laiene sellistele menetlustele ega ole kunagi saanud laieneda energiaharta lepingu artikli 47 lõige 3. Seega ei saanud energiaharta lepingu artikli 47 lõige 3 tekitada õiguslikke tagajärgi ELi-sisestes suhetes, kui liikmesriik taganes energiaharta lepingust enne käesoleva kokkuleppe sõlmimist, samuti ei tekitaks see õiguslikke tagajärgi ELi-sisestes suhetes, kui kokkuleppeosaline taganeb energiaharta lepingust hiljem.
3. Suurema selguse huvides olgu märgitud, et kokkuleppeosalised nõustuvad, et vastavalt käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 väljendatud ühisele arusaamale ja ilma et see piiraks nende kohaldamist, ei kohaldata ELi-siseste vahekohtumenetluste alusena energiaharta lepingu artiklit 26 ning energiaharta lepingu artikli 47 lõige 3 ei tekita õiguslikke tagajärgi ELi‑sisestes suhetes.
4. Lõiked 1–3 ei piira energiaharta lepingu muude sätete tõlgendamist ega kohaldamist niivõrd, kui need puudutavad ELi-siseseid suhteid.

2. JAGU
LÕPPSÄTTED
ARTIKKEL 3
Hoiulevõtja
1. Käesoleva kokkuleppe hoiulevõtja (edaspidi „hoiulevõtja“) on Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär.
2. Hoiulevõtja teavitab kokkuleppeosalisi
a) artikli 5 kohasest ratifitseerimis-või heakskiitmiskirja hoiuleandmisest;
b) käesoleva kokkuleppe jõustumise kuupäevast vastavalt artikli 6 lõikele 1;
c) kuupäevast, mil käesolev kokkulepe artikli 6 lõike 2 kohaselt iga kokkuleppeosalise suhtes jõustub.
3. Hoiulevõtja avaldab kokkuleppe Euroopa Liidu Teatajas ning teatab selle vastuvõtmisest ja jõustumisest energiaharta lepingu hoiulevõtjale ja energiaharta sekretariaadile.
4. Hoiulevõtja palub energiaharta lepingu hoiulevõtjal teatada käesolevast kokkuleppest teistele energiaharta lepingu osalistele.
5. Hoiulevõtja registreerib käesoleva kokkuleppe pärast selle jõustumist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadis vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklile 102.

ARTIKKEL 4
Reservatsioonid
Käesoleva kokkuleppe suhtes ei või teha reservatsioone.

ARTIKKEL 5
Ratifitseerimine ja heakskiitmine
Käesolev kokkulepe tuleb ratifitseerida või heaks kiita.
Kokkuleppeosalised annavad ratifitseerimis- või heakskiitmiskirjad hoiulevõtja kätte hoiule.

ARTIKKEL 6
Jõustumine
1. Käesolev kokkulepe jõustub 30 kalendripäeva möödumisel päevast, mil hoiulevõtja sai kätte teise ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja.
2. Käesolev kokkulepe jõustub iga kokkuleppeosalise suhtes, kes selle pärast jõustumist vastavalt lõikele 1 ratifitseerib või heaks kiidab, 30 kalendripäeva möödumisel päevast, mil asjaomane kokkuleppeosaline andis oma ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiule.

ARTIKKEL 7
Autentne tekst
Käesolev kokkulepe, mis on koostatud ühes originaalis bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, horvaadi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keeles, kusjuures tekstid on võrdselt autentsed, antakse hoiule hoiulevõtja arhiivi.

SELLE KINNITUSEKS on täievolilised esindajad käesolevale kokkuleppele alla kirjutanud.
Sõlmitud ............kuu .....................päeval .................aastal ……..
Belgia Kuningriigi nimel
Bulgaaria Vabariigi nimel
Tšehhi Vabariigi nimel
Taani Kuningriigi nimel
Saksamaa Liitvabariigi nimel
Eesti Vabariigi nimel
Iirimaa nimel
Kreeka Vabariigi nimel
Hispaania Kuningriigi nimel
Prantsuse Vabariigi nimel
Horvaatia Vabariigi nimel
Itaalia Vabariigi nimel

Küprose Vabariigi nimel
Läti Vabariigi nimel
Leedu Vabariigi nimel
Luksemburgi Suurhertsogiriigi nimel
Malta Vabariigi nimel
Madalmaade Kuningriigi nimel
Austria Vabariigi nimel
Poola Vabariigi nimel
Portugali Vabariigi nimel
Rumeenia nimel
Sloveenia Vabariigi nimel
Slovaki Vabariigi nimel
Soome Vabariigi nimel
Rootsi Kuningriigi nimel ning
Euroopa Liidu nimel

AGREEMENT
ON THE INTERPRETATION AND APPLICATION
OF THE ENERGY CHARTER TREATY

THE KINGDOM OF BELGIUM,
THE REPUBLIC OF BULGARIA,
THE CZECH REPUBLIC,
THE KINGDOM OF DENMARK,
THE FEDERAL REPUBLIC OF GERMANY,
THE REPUBLIC OF ESTONIA,
IRELAND,
THE HELLENIC REPUBLIC,
THE KINGDOM OF SPAIN,
THE FRENCH REPUBLIC,
THE REPUBLIC OF CROATIA,
THE ITALIAN REPUBLIC,
THE REPUBLIC OF CYPRUS,
THE REPUBLIC OF LATVIA,
THE REPUBLIC OF LITHUANIA,
THE GRAND DUCHY OF LUXEMBOURG,
THE REPUBLIC OF MALTA,
THE KINGDOM OF THE NETHERLANDS,
THE REPUBLIC OF AUSTRIA,
THE REPUBLIC OF POLAND,
THE PORTUGUESE REPUBLIC, ROMANIA,
THE REPUBLIC OF SLOVENIA,
THE SLOVAK REPUBLIC,
THE REPUBLIC OF FINLAND,
THE KINGDOM OF SWEDEN and
THE EUROPEAN UNION,
hereinafter jointly referred to as the „Parties“, HAVING in mind the Energy Charter Treaty, signed in Lisbon on 17 December 19941 and approved on behalf of the European Communities by Council and Commission Decision 98/181/EC, ECSC, Euratom on 23 September 19970, as last amended,
HAVING in mind the rules of customary international law as codified in the Vienna Convention on the Law of Treaties, done at Vienna on 23 May 1969,
CONSIDERING that the members of a Regional Economic Integration Organisation within the meaning of Article 1, point 3, of the Energy Charter Treaty hereby express a common understanding on the interpretation and application of a treaty in their inter se relations,
RECALLING that withdrawal from the Energy Charter Treaty does not affect the composition of the Regional Economic Integration Organisation referred to in that Treaty, nor does it preclude an interest in expressing a common understanding on the interpretation and application of that Treaty for as long as it may be held to produce legal effects in relation to a Party that withdrew, and in particular in respect of Article 47(3) of the Energy Charter Treaty,
HAVING in mind the Treaty on European Union (TEU), the Treaty on the Functioning of the European Union (TFEU) and the general principles of European Union law,
CONSIDERING that the references to the European Union in this Agreement are to be understood also as references to its predecessor, the European Economic Community and, subsequently, the European Community, until the latter was superseded by the European Union,
RECALLING that, in line with the case-law of the Permanent Court of International Justice0 and of the International Court of Justice0, the right of giving an authoritative interpretation of a legal rule belongs to the parties to an international agreement in relation to that agreement,
RECALLING that the Member States of the European Union („Member States“) have assigned the right of giving authoritative interpretations of Union law to the Court of Justice of the European Union (CJEU), as explained by the CJEU in its judgment of 30 May 2006 in case C-459/03, Commission v Ireland (Mox Plant)0, which held that the exclusive competence to interpret and apply Union law extends to the interpretation and application of international agreements to which the European Union and its Member States are parties in the case of a dispute between two Member States or between the European Union and a Member State,
RECALLING that, in accordance with Article 344 TFEU, Member States undertake not to submit a dispute concerning the interpretation or application of the Treaties to a method of settlement other than those provided for therein,
RECALLING that in its judgment of 6 March 2018 in case C-284/16, Achmea0, the CJEU held that Articles 267 and 344 TFEU must be interpreted as precluding a provision in an international agreement concluded between Member States under which an investor from one of those Member States may, in the event of a dispute concerning investments in the other Member State, bring proceedings against the latter Member State before an arbitral tribunal whose jurisdiction that Member State has undertaken to accept
RECALLING the consistently reiterated position of the European Union that the Energy Charter Treaty was not meant to apply in intra-EU relations and that it was not, and could not have been, the intention of the European Union, of the European Atomic Energy Community and of their Member States that the Energy Charter Treaty would create any obligations among them since it was negotiated as an instrument of the European Union's external energy policy with a view to establishing a framework for energy cooperation with third countries whereas, by contrast, the European Union's internal energy policy consists of an elaborate system of rules designed to create an internal market in the field of energy which exclusively regulates relations between Member States in that field,
RECALLING that in its judgment of 2 September 2021 in case C-741/19, Republic of Moldova v Komstroy0 (the „Komstroy judgment“), as confirmed in its opinion of 16 June 2022, 1/200, the CJEU held that Article 26(2), point (c), of the Energy Charter Treaty must be interpreted as not being applicable to disputes between a Member State and an investor of another Member State concerning an investment made by the latter in the former Member State,
RECALLING that, as an interpretation by the competent court and reflecting a general principle of public international law, the interpretation of the Energy Charter Treaty in the Komstroy judgment applies as of the approval of the Energy Charter Treaty by the European Communities and their Member States,
CONSIDERING that Articles 267 and 344 TFEU must be interpreted as precluding an interpretation of Article 26 of the Energy Charter Treaty that allows for disputes between, on the one hand, an investor of one Member State and, on the other hand, another Member State or the European Union to be resolved before an arbitral tribunal („intra-EU arbitration proceedings“),
CONSIDERING, in any event, that, where a dispute between, on the one hand, an investor of one Member State and, on the other hand, another Member State or the European Union cannot be settled amicably, a party to that dispute may as always choose to submit it for resolution to the competent courts or administrative tribunals in accordance with national law, as guaranteed by general principles of law and respect for fundamental rights enshrined, inter alia, in the Charter of Fundamental Rights of the European Union,
SHARING the common understanding expressed in this Agreement that, as a result, a clause such as Article 26 of the Energy Charter Treaty could not in the past and cannot now or in the future serve as the legal basis for arbitration proceedings initiated by an investor from one Member State concerning investments in another Member State,
REITERATING Declaration No 17 concerning primacy, annexed to the Final Act of the Intergovernmental Conference which adopted the Treaty of Lisbon, which recalls that the Treaties and the law adopted by the Union on the basis of the Treaties have primacy over the law of the
Member States, and that the principle of primacy constitutes a conflict rule in their mutual relations,
RECALLING, consequently, that, in order to resolve any conflict of norms, an international agreement concluded by the Member States under international law may apply in intra-EU relations only to the extent that its provisions are compatible with the EU Treaties,
CONSIDERING that, as a result of the non-applicability of Article 26 of the Energy Charter Treaty as a legal basis for intra-EU arbitration proceedings, Article 47(3) of the Energy Charter Treaty cannot extend, and was not intended to extend, to such proceedings,
CONSIDERING that, as a result of the non-applicability of Article 26 of the Energy Charter Treaty as a legal basis for intra-EU arbitration proceedings, Parties that are concerned by pending intra-EU arbitration proceedings, whether as respondent or as the Member State of an investor, should cooperate in order to ensure that the existence of this Agreement is brought to the attention of the arbitral tribunal concerned to allow the appropriate conclusion to be drawn as to the absence of jurisdiction of that tribunal,
CONSIDERING, in addition, that no new intra-EU arbitration proceedings should be registered, and AGREEING that, where a notice of arbitration is nevertheless delivered, the Parties that are concerned by those proceedings, whether as respondent or as the Member State of an investor, should cooperate in order to ensure that the existence of this Agreement is brought to the attention of the arbitral tribunal concerned to allow the appropriate conclusion to be drawn that Article 26 of the Energy Charter Treaty cannot serve as a legal basis for such proceedings,
CONSIDERING, nevertheless, that settlements and awards in intra-EU investment arbitration cases that can no longer be annulled or set aside and that were voluntarily complied with or definitively enforced should not be challenged,
REGRETTING that arbitral awards have already been rendered, continue to be rendered and could still be rendered, by arbitral tribunals in intra-EU arbitration proceedings initiated with reference to Article 26 of the Energy Charter Treaty, in a manner contrary to European Union law, including as expressed in the case-law of the CJEU,
also REGRETTING that such arbitral awards are the subject of enforcement proceedings, including in third countries, that in pending intra-EU arbitration proceedings purportedly based on Article 26 of the Energy Charter Treaty arbitral tribunals do not decline competence and jurisdiction, and that arbitral institutions continue to register new arbitration proceedings and do not reject them as manifestly inadmissible due to lack of consent to submit to arbitration,
CONSIDERING, therefore, that it is necessary to reiterate, expressly and unambiguously, the consistent position of the Parties by means of an agreement reaffirming their common understanding on the interpretation and application of the Energy Charter Treaty, as interpreted by the CJEU, to the extent that it concerns intra-EU arbitration proceedings,
CONSIDERING that, in accordance with the judgment of the International Court of Justice of 5 February 1970, Barcelona Traction, Light and Power Company, Limited0, and as explained by the CJEU in the Komstroy judgment, certain provisions of the Energy Charter Treaty are intended to govern bilateral relations,
CONSIDERING therefore that this Agreement only concerns bilateral relationships between the Parties and, by extension, investors from those Member States as Contracting Parties to the Energy Charter Treaty, and that, as a result, this Agreement affects only those Contracting Parties to the
Energy Charter Treaty that are governed by the law of the European Union as a Regional Economic Integration Organisation within the meaning of Article 1, point 3, of the Energy Charter Treaty and does not affect the enjoyment by the other Contracting Parties to the Energy Charter Treaty of their rights under that Treaty or the performance of their obligations,
RECALLING that the Parties have informed the Contracting Parties to the Energy Charter Treaty of their intention to conclude this Agreement,
CONSIDERING that by concluding this Agreement and in line with their legal obligations under European Union law, but without prejudice to their right to make such claims as they consider appropriate in relation to costs incurred by them as respondents in relation to intra-EU arbitration proceedings, the Parties ensure full and effective compliance with the Komstroy judgment, and underline the unenforceability of existing arbitral awards, the obligation for arbitral tribunals to immediately terminate any pending intra-EU arbitration proceedings, the obligation for arbitral institutions not to register any future intra-EU arbitration proceedings, in line with their respective powers under Article 36(3) of the Convention on the Settlement of Investment Disputes between States and Nationals of Other States („ICSID“), concluded in Washington on 18 March 1965, and Article 12 of the Stockholm Chamber of Commerce („SCC“) arbitration rules, and the obligation for arbitral tribunals to declare that any intra-EU arbitration proceedings sought to be registered before them lack a legal basis,
UNDERSTANDING that this Agreement covers investor-State arbitration proceedings involving the Parties in intra-EU disputes based on Article 26 of the Energy Charter Treaty under any arbitration convention or set of rules, including ICSID and the ICSID arbitration rules, the Arbitration Institute of the SCC arbitration rules, the United Nations Commission on International Trade Law arbitration rules and ad hoc arbitration, and
BEARING in mind that the provisions of this Agreement are without prejudice to the right of the European Commission or any Member State to bring an action before the CJEU based on Articles 258, 259 and 260 TFEU,
HAVE AGREED AS FOLLOWS:

SECTION 1
COMMON UNDERSTANDING ON THE NON-APPLICABILITY OF ARTICLE 26 OF THE ENERGY CHARTER TREATY AS A BASIS FOR INTRA-EU ARBITRATION PROCEEDINGS

ARTICLE 1
Definitions

For the purposes of this Agreement, the following definitions shall apply:
(1) „Energy Charter Treaty“ means the Energy Charter Treaty signed at Lisbon on 17 December 1994 and approved on behalf of the European Communities by Decision 98/181/EC, ECSC, Euratom on 23 September 1997, as it may be amended from time to time;
(2) „intra-EU relations“ means relations between Member States or between a Member State and the European Union;
(3) „intra-EU arbitration proceedings“ means any proceedings before an arbitral tribunal initiated with reference to Article 26 of the Energy Charter Treaty to resolve a dispute between, on the one hand, an investor of one Member State and, on the other hand, another Member State or the European Union.

ARTICLE 2
Common understanding on the interpretation and continued non-applicability of Article 26 of the Energy Charter Treaty and the lack of legal basis for intra-EU arbitration proceedings

1. The Parties hereby reaffirm, for greater certainty, that they share a common understanding on the interpretation and application of the Energy Charter Treaty according to which Article 26 of that Treaty cannot and never could serve as a legal basis for intra-EU arbitration proceedings. The common understanding expressed in the first subparagraph is based on the following elements of European Union law:
(a) the interpretation by the CJEU of Article 26 of the Energy Charter Treaty to mean that that
provision does not apply, and should never have been applied, as a basis for intra-EU arbitration proceedings; and
(b) the primacy of European Union law, recalled in Declaration No 17, annexed to the Final Act of the Intergovernmental Conference which adopted the Treaty of Lisbon, as a rule of international law governing conflict of norms in their mutual relations, with the result that, in any event, Article 26 of the Energy Charter Treaty does not and could not apply as a basis for intra-EU arbitration proceedings.
2. The Parties reaffirm, for greater certainty, that they share the common understanding that, as a result of the absence of a legal basis for intra-EU arbitration proceedings pursuant to Article 26 of the Energy Charter Treaty, Article 47(3) of the Energy Charter Treaty does not extend, and could not have extended at any time, to such proceedings. Accordingly, Article 47(3) of the Energy Charter Treaty cannot have produced legal effects in intra-EU relations when a Member State withdrew from the Energy Charter Treaty prior to the conclusion of this Agreement and would not produce legal effects in intra-EU relations if a Party withdrew from the Energy Charter Treaty subsequently.
3. For greater certainty, the Parties are in agreement that, in accordance with the common understanding expressed in paragraphs 1 and 2 of this Article, and without prejudice thereto, Article 26 of the Energy Charter Treaty does not apply as a basis for intra-EU arbitration proceedings and Article 47(3) of the Energy Charter Treaty does not produce legal effects in intra-EU relations.
4. Paragraphs 1 to 3 are without prejudice to the interpretation and application of other provisions of the Energy Charter Treaty to the extent that they concern intra-EU relations.

SECTION 2
FINAL PROVISIONS

ARTICLE 3
Depositary

1. The Secretary-General of the Council of the European Union shall act as depositary of this Agreement (the ‘Depositary’).
2. The Depositary shall notify the Parties of:
(a) the deposit of any instrument of ratification, approval or acceptance in accordance with Article 5;
(b) the date of entry into force of this Agreement in accordance with Article 6(1);
(c) the date of entry into force of this Agreement for each Party in accordance with Article 6(2).
3. The Depositary shall publish this Agreement in the Official Journal of the European Union and notify the depositary of the Energy Charter Treaty, as well as the Energy Charter Secretariat, of its adoption and entry into force.
4. The Depositary shall invite the depositary of the Energy Charter Treaty to notify this Agreement to the other Contracting Parties to the Energy Charter Treaty.
5. This Agreement shall be registered by the Depositary with the United Nations Secretariat, in accordance with Article 102 of the Charter of the United Nations, following its entry into force.

ARTICLE 4
Reservations

No reservations shall be made to this Agreement.

ARTICLE 5
Ratification, approval or acceptance

This Agreement shall be subject to ratification, approval or acceptance.
The Parties shall deposit their instruments of ratification, approval or acceptance with the Depositary.

ARTICLE 6
Entry into force

1. This Agreement shall enter into force 30 calendar days after the date on which the Depositary receives the second instrument of ratification, approval or acceptance.
2. For each Party which ratifies, approves or accepts it after its entry into force in accordance with paragraph 1, this Agreement shall enter into force 30 calendar days after the date of deposit by such Party of its instrument of ratification, approval or acceptance.

ARTICLE 7
Authentic texts

This Agreement, drawn up in a single original in the Bulgarian, Croatian, Czech, Danish, Dutch, English, Estonian, Finnish, French, German, Greek, Hungarian, Irish, Italian, Latvian, Lithuanian, Maltese, Polish, Portuguese, Romanian, Slovak, Slovenian, Spanish and Swedish languages, each text being equally authentic, shall be deposited in the archives of the Depositary.
IN WITNESS WHEREOF, the undersigned Plenipotentiaries, duly authorised to this effect, have signed this Agreement.
Done at …, this … day of … in the year …

For the Kingdom of Belgium,
For the Republic of Bulgaria,
For the Czech Republic,
For the Kingdom of Denmark,
For the Federal Republic of Germany,
For the Republic of Estonia,
For Ireland,
For the Hellenic Republic,
For the Kingdom of Spain,
For the French Republic,
For the Republic of Croatia,
For the Italian Republic,
For the Republic of Cyprus,
For the Republic of Latvia,
For the Republic of Lithuania,
For the Grand Duchy of Luxembourg,
For the Republic of Malta,
For the Kingdom of the Netherlands,
For the Republic of Austria,
For the Republic of Poland,
For the Portuguese Republic,
For Romania,
For the Republic of Slovenia,
For the Slovak Republic,
For the Republic of Finland,
For the Kingdom of Sweden and
For the European Union