SOTK protokoll 12.05.2026

Tiina Unukainen Esmatasandi tervishoiu ekspert 12.05.2026

Tugevam ja kindlam perearstiabi: väljakutsed, strateegilised suunad ja praktilised lahendused

Teemad

● Perearstiabi peamised väljakutsed

● Strateegilised suunad tulevikuks

● Õigusruumi muudatused

Perearstiabi peamised väljakutsed

Strateegilised suunad esmatasandi tervishoius

Õigusruumi muudatused- jätkusuutlikkus ja kvaliteet 1) Säilitada perearstiabi nimistupõhine korraldus, kuid muuta see

tõhusamaks ja paremini toimivaks

2) Sätestada seaduse tasandil eraldi tervisekeskuse liigina laiendatud ülesannetega tervisekeskus ja tema ülesanded ning luua üle-eestiline laiendatud ülesannetega paiknemise strateegiline plaan, samuti luua võimalus määratleda strateegilise plaani alusel riskipiirkonnad, kus riik rakendab perearstiabi jätkusuutlikkuse tagamiseks erimeetmeid

Õigusruumi muudatused- jätkusuutlikkus ja kvaliteet 3) Tõhustada järelevalvesüsteemi, mis võimaldab õigeaegselt sekkuda olukordades, kus perearstiabi osutaja tegevus või tegevusetus ei taga perearstiabi kvaliteeti, kättesaadavust või patsiendiohutust

4) Tõhustada järelevalvesüsteemi, mis võimaldab õigeaegselt sekkuda olukordades, kus perearstiabi osutaja tegevus või tegevusetus ei taga perearstiabi kvaliteeti, kättesaadavust või patsiendiohutust.

Aitäh!

Riigikogu sotsiaalkomisjoni

istungi protokoll nr 176

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 12. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 15.05

Juhataja: Signe Riisalo (esimees)

Protokollijad: Terle Kask (konsultant), Riin Lindpere (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Toomas Järveoja, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar

Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik),

Helgi Kundla (nõunik)

Puudusid: Kalle Grünthal, Jaanus Karilaid, Eero Merilind ja Aleksandr Tšaplõgin

Kutsutud: Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna tervishoiuvõrgu ekspert Heli

Paluste (1. ja 2. päevakorrapunkt) ja õigusosakonna õigusnõunik Rebeka Pintson, Eesti

Arstide Liidu peasekretär Katrin Rehemaa ning Ravimiameti peadirektori asetäitja Ott Laius

(TEAMS) (1. päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna

esmatasandi tervishoiu ekspert Tiina Unukainen (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Sotsiaalkomisjoni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse

muutmise seaduse eelnõu (886 SE) teise lugemise ettevalmistamine

2. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (perearstiabi tugevdamine) eelnõu

väljatöötamiskavatsuse arutelu

3. Info ja muud küsimused

1. Sotsiaalkomisjoni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja

ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (886 SE) teise lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo rääkis, et sotsiaalkomisjon algatas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja

ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (886 SE) 15. aprillil 2026. Eelnõu esimene lugemine

lõpetati 22. aprillil ning muudatusettepanekute tähtajaks määrati 7. mai. Samaks kuupäevaks

paluti ka huvigruppidelt arvamusi. Muudatusettepanekuid eelnõule ei laekunud.

Huvigruppidest saatsid oma arvamuse Tartu Ülikool (TÜ), Eesti Ämmaemandate Ühing, Eesti

Arstide Liit (EAL), Eesti Psühhiaatrite Selts (EPS), Tervisekassa ja Ravimiamet. Sisulisi

ettepanekuid eelnõu kohta ei tehtud, kuid EAL ja EPS märkisid, et nad ei toeta võimalikke

lisapiiranguid, mida eelnõu kohaselt kavandatakse kehtestada ministri volitusnormi alusel,

koostades loetelu ravimitest, mille enesele väljakirjutamine oleks keelatud.

Tervisekassa hinnangul tuleb selgemaks muuta sätted, mis lubavad tervishoiutöötajatel

väljastada iseendale ravikindlustushüvitise aluseks olevaid dokumente (nt töövõimetuslehti),

kuna selline praktika suurendab kuritarvitamise riski ja võib viia ravikindlustuse

2

põhjendamatu kasutamiseni. S. Riisalo mainis, et Vabariigi Valitsuse (VV) arvamus eelnõu

kohta oli üheselt toetav. Kõigepealt andis ta sõna EALi esindajale arvamuse tutvustamiseks.

Katrin Rehemaa tänas sotsiaalkomisjoni liikmeid eelnõu algatamise eest ja märkis, et EAL

on eelnõu sõnastusega põhimõtteliselt nõus. Ta rõhutas, et arstid ei ole vastu ravimite

väljakirjutamise piirangutele, sealhulgas endale väljakirjutatavate retseptide puhul. Ravimite

väljakirjutamist reguleerivad juba praegu nii seadus kui ka määrus ning piiranguid on mitmeid

nii ravimite määramisel teistele isikutele kui ka nende väljakirjutamisel. EALi hinnangul

kehtivad samad piirangud ka eneseravi puhul. K. Rehemaa lisas, et kui õigusaktides on vaja

seda selgesõnaliselt täpsustada, toetab EAL vastavat muudatust. Tema sõnul on piiranguid

palju ja EPS on need samuti esile toonud. Psühhotroopsete ravimite puhul kehtivad näiteks

erialapõhised piirangud (mõningaid ravimeid saab välja kirjutada ainult psühhiaater) ning

koguse- ja annusepiirangud, sealhulgas see, kui palju ravimit võib ühe retseptiga välja

kirjutada. Psühhiaatrite hinnangul on olemasolevad piirangud praegu piisavad.

Signe Riisalo andis sõna Ravimiameti esindajale arvamuse tutvustamiseks.

Ott Laius kinnitas, et Ravimiamet on eelnõu tekstiga põhimõtteliselt nõus. Ta lisas, et

seaduses võiks säilida volitusnorm, mis võimaldab vajaduse korral piiranguid kehtestada.

Millised ravimid loetellu lisatakse ja kuidas piiranguid rakendatakse, vajab tema sõnul eraldi

arutelu. Praegu kokkulepet veel ei ole, kuid võimalus piiranguid kehtestada võiks seadusesse

jääda.

Signe Riisalo andis sõna Sotsiaalministeeriumi (SOM) esindajale VV seisukoha

tutvustamiseks. Ta palus kommenteerida ka Tervisekassa märkust muude dokumentide (nt

töövõimetuslehtede) väljastamisel iseendale tekkida võiva huvide konflikti või õiguse

mittesihipärase kasutamise ohu kohta. Samuti palus ta käsitleda volitusnormi küsimust.

Heli Paluste ütles, et VV toetab eelnõu praegusel kujul ning seda kinnitati ka kirjalikult

esitatud seisukohas. Ta märkis, et Sotsiaalministeerium (SOM) oli eelnõu koostamisse

aktiivselt kaasatud.

Tervisekassa tähelepanek töövõimetuslehtede väljastamise kohta iseendale võib tema sõnul

vajada eraldi arutelu ja võimalikke täpsustusi, kuid mitte selle eelnõu raames. SOM ei pea

teema sidumist käesoleva eelnõuga põhjendatuks, kuid on valmis töövõimetuslehtede

küsimuses eraldi kaasa mõtlema.

SOMi hinnangul on volitusnorm eelnõus vajalik, sest määruses tuleb selgesõnaliselt

täpsustada, et ravimite teisele isikule väljakirjutamise piirangud kehtivad samamoodi ka siis,

kui tervishoiutöötaja kirjutab retsepti välja endale. Esialgu võib piirduda kehtivate piirangute

selgesõnalise laiendamisega enesele retsepti väljakirjutamisele. H. Paluste lisas, et on palunud

Ravimiametilt ja Terviseametilt rakendusakti kohta täpsustusi. Tagasiside saamisel saadetakse

määruse eelnõu kooskõlastamisele.

Signe Riisalo tsiteeris Irja Lutsarit, kes eelnõu esimesel lugemisel Riigikogu täiskogus rääkis:

„Terviseameti andmetel on 1. jaanuarist 2024 kuni 31. oktoobrini 2025 iseendale retsepti

kirjutanud 77% arstidest, kusjuures narkootilisi ja psühhotroopseid aineid on kirjutanud 750

ehk 15% arstidest. Kui pooled neist on kirjutanud vaid 1–2 retsepti, siis peaaegu 15% on

vähem kui kahe aasta jooksul endale kirjutanud 10 narkootilise või psühhotroopse ravimi

retsepti ja maksimumiks on 55 retsepti vähem kui kahe aasta jooksul.“ S. Riisalo hinnangul

põhistavad need numbrid volitusnormi vajadust. Kui praktika ja andmed seda nõuavad, saab

seadusi ka tulevikus muuta. Ka komisjoni liige Tanel Kiik on varasemates komisjoni

aruteludes rõhutanud kahte asja: volitusnorm toimib turvavõtmena ning kui seaduse

rakendumisel tekib parem teadmine, on võimalik seadust muuta. Seejärel andis ta komisjoni

liikmetele sõna küsimusteks.

Irja Lutsar küsis K. Rehemaalt EALi eetikakoodeksi kohta. Ta märkis, et tema teada ei ole

näiteks Soomes retseptide enesele väljakirjutamist puudutavat õigusnormi, kuid

eetikakoodeksites rõhutatakse, et arstide eneseravi ei soovitata või seda ei peeta heaks tavaks.

Tema sõnul kinnitas ka Tartu Ülikooli meditsiiniajaloo ja -eetika nooremlektor Anu Rae, et

samal viisil õpetatakse seda ka arstiteaduskonna üliõpilastele. I. Lutsar soovis teada,

kas EALil on plaanis eetikakoodeks üle vaadata, et eneseravi kohta selgem seisukoht lisada.

Katrin Rehemaa vastas, et küsimus tuleks suunata EALi eetikakomiteele, keda tema

otseselt ei esinda. Praegu ei ole kavas eetikakoodeksit selles osas muuta. Eetikakoodeksi

3

kinnitab aasta lõpus EALi üldkogu, seega saab teha ettepanekuid. Ta lisas, et koodeksi

koostamisel on suurel määral lähtutud Maailma Arstide Liidu eetikakoodeksist, kus eneseravi

teemat eraldi ei käsitleta. Ta selgitas, et eetikakoodeks on sisuliselt kokkulepete kogum, mis

suunab head tava. K. Rehemaa märkis, et arstide usaldamine on põhimõtteline küsimus. Tema

sõnul ei soovi ükski arst end kahjustada ega hakka endale määrama ravimeid, mille osas tal

puudub pädevus otsustada. Sellisel juhul pöördutakse kolleegi või eriarsti poole.

Terviseameti statistikast kuulis K. Rehemaa esimest korda. Kui tegemist

on tõepoolest rikkumistega, ei tolereeri EAL seda. Terviseamet peab tegema järelevalvet ning

kuritarvitamise korral tuleb asjakohaselt reageerida ja vajadusel karistada. EAL ei pea

õigeks lauspiirangute kehtestamist. Ta rõhutas, et EAL nõustub olemasolevate piirangutega

ning need peavad kehtima ka eneseravi puhul.

Irja Lutsar märkis, et Terviseameti võimalused järelevalvet teha on piiratud.

Terviseamet saab kontrollida, kas seadust täidetakse. Kui seaduses piiranguid ei ole, siis on

keeruline hinnata, mida tähendab näiteks 55 psühhotroopsete ainete retsepti kahe aasta

jooksul. Puudub selgus, milleks neid kasutatakse ja kuidas seda sisuliselt kontrollida. Ta

küsis, millised on psühhotroopsete ainete osas praegu kehtivad piirangud?

Katrin Rehemaa rõhutas, et piirangud kehtivad ka praegu. Terviseamet saab järelevalvet teha

kehtiva õiguse alusel. Pelgalt retseptide arv ei tõenda kuritarvitamist, sest puudub teave, kas

väljakirjutamine oli põhjendatud. Terviseametil on õigus järelevalve algatada ning vajadusel

välja selgitada, miks retsepte on väljastatud tavapärasest rohkem. Tema sõnul on nn

retseptivabrikuid sellise kontrolli käigus avastatud ning rikkumiste eest on inimesi ka

karistatud. Ta rõhutas, et rikkumised on taunitavad.

Heli Paluste selgitas, et piirangud tulenevad määrusest „Ravimite väljakirjutamine ja

apteekidest väljastamine“. Määruses on paljudele ravimitele kehtestatud kutse- ja

erialapõhised piirangud. Eraldi on sätestatud näiteks narkootiliste ravimite kogusepiirang

retsepti kohta: väljakirjutatav kogus ei tohi ületada üheks kuuks vajalikku

kogust. Bensodiasepiine ja sarnaseid aineid sisaldavate ravimite puhul kehtib samuti ulatuslik

piirangute loetelu. EPS juhtis tähelepanu, et oluline oleks juba olemasolevate piirangute

järgimise tagamine ja kontrolli tõhustamine. Määruse täpsustamisel kehtiksid samad

piirangud nii patsiendile kui ka enesele ravimite väljakirjutamisel.

Irja Lutsar märkis, et olemasolevad piirangud kirjeldavad eelkõige seda, kui suur kogus

ravimit võib olla ühel retseptil. Samas ei reguleeri seadus näiteks olukorda, kus väljastatakse

kahe aasta jooksul 55 retsepti. I. Lutsari sõnul ei hõlma kehtiv regulatsioon sellist juhtumit.

Signe Riisalo nentis, et volitusnorm aitaks neid riske maandada.

Toomas Järveoja küsis, kas pärast keelu kehtestamist on ravimite väljakirjutamise

kuritarvitamine vähenenud?

Heli Paluste vastas, et sellist võrdlevat andmeanalüüsi ei ole tehtud.

Signe Riisalo lisas, et praegu ei ole endale retsepti väljakirjutamine üldse lubatud. Tema

sõnul on oluline jälgida, millise mõju toob kaasa muudetud seaduse rakendumine.

Terviseamet on tõenäoliselt esimene, kellel on huvi käitumismustrite muutust analüüsida.

Pärast rakendamist saab Riigikogu parlamentaarse järelevalve korras teavet küsida ja osapooli

vajadusel selgitusi andma kutsuda.

Tanel Kiik nentis, et eelnõu puhul on jõutud hea kompromissini, millega tuleks edasi liikuda.

Ta rõhutas, et järelevalves tuleks keskenduda pigem kvalitatiivsele hinnangule, mitte üksnes

kvantitatiivsetele mõõdikutele, sest eesmärk on tuvastada tegelik probleem. Tervisekassa

kirjas oli töövõimetuslehtede teema esitatud tema sõnul väga üldsõnaliselt, ilma selle ulatust

või sisu avamata. Tervisekassal on võimalus seda hinnata ja vajadusel selgitada, kas ja

millises mahus on tegemist probleemiga. Ta lisas, et pelgalt üksik number

(kas arst kirjutab ravimi või haiguslehe välja endale või teeb seda kolleeg) ei anna tervikpilti.

Kui pärast eelnõu menetlust soovitakse teemasse süvitsi minna, peaksid Terviseamet ja

Tervisekassa tegema põhjalikuma eeltöö, sest üksnes numbrite põhjal ei ole võimalik

probleemi (kuritarvitamise) olemasolu tuvastada.

Heli Paluste nõustus, et enne probleemi lahendamist tuleb veenduda, et probleem on olemas.

Ta rõhutas, et määrus piirab ravimite väljakirjutamisel koguseid ning seeläbi ka retseptide

arvu kaudselt. Näiteks on sätestatud, et kui viimase 12 kuu jooksul ei ole bensodiasepiini või

4

sarnast ainet sisaldavat ravimit välja kirjutatud, võib ühele retseptile määrata vaid kindla

koguse. Samuti on ette nähtud maksimaalne kogus, mida ühe ravimivormi kohta võib 30

päeva jooksul välja kirjutada. Seega on retseptide arv kogusepiirangute kaudu juba praegu

teatud määral piiratud. Eraldi küsimus on, kui tõhusalt suudetakse järelevalves nende

piirangute järgimist kontrollida.

Helmen Kütt tõdes, et saavutatud kompromiss on parem lahendus kui esialgne variant. Tema

sõnul ei tohiks üksikute rikkumiste tõttu kõiki karistada, vaid keskenduda tuleb rikkujatele

ning vajadusel rakendada sanktsioone. Ta küsis, kas järelevalve tegemiseks on piisav

suutlikkus. H. Kütt lisas, et andmeid välja võttes saab tuvastada, kes on kehtivat seadust

rikkunud. Ta uuris, kas sellist seiret on võimalik ka edaspidi teha.

Heli Paluste vastas, et järelevalve- ja kontrollivõimekusel on piirid ning iga ravimi

väljakirjutamist ei ole võimalik üksikjuhtumina kontrollida. Samas nõuab andmete

väljavõtmine ja retseptide jälgimine Terviseametilt aega ning ressurssi, kuid seda tehakse.

Tema sõnul on nn retseptivabrikud avastatud just sellise kontrolli käigus. Ressursside ja

võimaluste piires on võimekus olemas ning järelevalvet jätkatakse.

Signe Riisalo võttis kokku, et järelevalve on paljude komisjoni poolt käsitletud probleemide

puhul läbiv teema ning avalikul sektoril on sageli selleks ebapiisav võimekus. Tema sõnul

võiks abi olla tehisintellektist ja teistest IT-lahendustest, mis annaksid märku, kui üks

tervishoiuteenuse osutaja kirjutab välja ebamõistlikult suurel hulgal retsepte. Ta tänas kõiki

osapooli koostöö eest eelnõu koostamisel. Seejärel pani S. Riisalo hääletusele menetluslikud

otsused.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20.05.2026 (konsensus: Toomas

Järveoja, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Signe Riisalo).

1.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Toomas Järveoja, Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Signe Riisalo).

1.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 03.06.2026 (konsensus: Toomas Järveoja, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel

Lees, Irja Lutsar, Signe Riisalo).

2. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (perearstiabi tugevdamine) eelnõu

väljatöötamiskavatsuse arutelu

Signe Riisalo rääkis sissejuhatuseks, et väljatöötamiskavatsuse (VTK) eesmärk on pakkuda

lahendusi, et tagada perearstiabi pikaajaline jätkusuutlikkus ning ühtlane ja kvaliteetne

kättesaadavus kogu Eestis. Täpsemalt seab VTK eesmärgiks määratleda põhimõtted ja

suunad, mis loovad inimestele paremad eeldused saada kvaliteetset perearstiabi, toetades

sihipäraselt tervisekeskuste tõhusamat töökorraldust ning üksikpraksiste võrgustumist ja

toimepidevust esmatasandi teenuste osutamisel. Seejärel andis ta sõna SOMi esindajale VTK

tutvustamiseks.

Tiina Unukainen tutvustas komisjonile tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse eelnõu VTKd (lisa) ning märkis, et ettekandes käsitletakse perearstiabi peamisi

väljakutseid, strateegilisi suundi esmatasandi tervishoiu arendamisel ning õigusruumi

muudatusi. Ta tõi välja, et perearstiabi peamisteks väljakutseteks on elanike kasvavad ootused

teenuse kättesaadavusele ja kvaliteedile, suurenevad nõuded toimepidevusele ja

küberturvalisusele, piirkondlik ebavõrdsus teenuste osutamisel ning tööjõu- ja

järelkasvusurve. T. Unukainen selgitas, et senised töökorraldusmudelid ei pruugi tuleviku

vajadusi katta ning seetõttu tuleb tugevdada meeskonnapõhist lähenemist, koostöö- ja

tugivõrgustikke ning tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi lõimimist. Koostöö- ja tugivõrgustike

loomine aitab üksikpraksistel piirkonnas paremini toime tulla ning sellised võrgustikud

parandavad teenuse kättesaadavust ning toetavad sobivate toimemudelite rakendamist. T.

Unukainen märkis, et tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi lõimimisel on keskne roll tugeval

esmatasandi tervishoiul. Ta lisas, et perearstiabi süsteemi tuleb muuta paindlikumaks, et

tagada parem kättesaadavus. Lähiaastatel on oodata perearstide ulatuslikku pensionile jäämist.

Sellega seoses peetakse vajalikuks suurendada tervisekeskuste rolli asenduste korraldamisel

5

ning kujundada kogu asendussüsteem senisest ennetavamaks. Samuti on oluline

meeskonnatöö tugevdamine ning eraldi tervisekeskuse liigina laiendatud ülesannetega

tervisekeskuse loomine. T. Unukainen selgitas, et tegemist oleks keskustega, millel on oluline

roll piirkondades, kus esineb perearstiabi jätkusuutlikkuse oht või teenuse osutamise

katkemise risk. Sellistel juhtudel oleks neil võimalik võtta üle teenuse osutamise funktsioon

ning täita keskset rolli piirkondlikus tugivõrgustikus. Õigusruumi muudatuste osas märkis T.

Unukainen, et eesmärk on säilitada perearstiabi nimistupõhine korraldus, kuid muuta see

tõhusamaks ja paremini toimivaks. Samuti sätestada seaduse tasandil eraldi tervisekeskuse

liigina laiendatud ülesannetega tervisekeskus ja tema ülesanded ning luua üle-eestiline

laiendatud ülesannetega paiknemise strateegiline plaan. Lisaks luua võimalus määratleda

strateegilise plaani alusel riskipiirkonnad, kus riik rakendab perearstiabi jätkusuutlikkuse

tagamiseks erimeetmeid. T. Unukainen lisas, et tõhustada tuleb järelevalvesüsteemi, mis

võimaldab õigeaegselt sekkuda olukordades, kus perearstiabi osutaja tegevus või tegevusetus

ei taga perearstiabi kvaliteeti, kättesaadavust või patsiendiohutust.

Irja Lutsar tõstatas küsimuse perearstide autonoomia säilimise kohta kavandatavate

muudatuste kontekstis. Ta märkis, et mõned üksikpraksises töötavad perearstid on

väljendanud muret, et võib korduda apteegireformiga sarnane olukord, kus tegelik

otsustusõigus koondub mujale. Sellega seoses palus ta selgitada, millised meetmed on ette

nähtud selleks, et üksikpraksises perearstide autonoomia ei väheneks ega kaoks.

Tiina Unukainen selgitas, et ühe meetmena on kavandatud sätestada, mitu nimistut võib üks

juriidiline isik teenindada, arvestades, et ühe juriidilise isiku all võib olla mitmeid

tervisekeskusi ning nad võivad ka mitmeid nimistuid omada. Teiseks tõi ta esile

tervisekeskuste konkursi korraldamise, mille raames oleks Tervisekassal võimalik arvestada

piirkondlikku vajadust ning perearstide valmisolekut vastavas piirkonnas tervisekeskus

moodustada. Ta märkis, et selline lähenemine aitaks vältida olukorda, kus eelis on üksnes

suurel ettevõttel. Kolmandaks selgitas ta, et võrgustumine ei tähenda autonoomia kadumist

ning kõik toimub vastastikusel kokkuleppel ning koostöös. Kavandatavaid meetmeid

rakendatakse piirkondades, kus esineb perearstiabi jätkusuutlikkuse oht või teenuste

kättesaadavus on piiratud.

Heli Paluste lisas, et on teadlik üksikpraksises tegutsevate perearstide hirmust, et neid

sunnitakse tervisekeskustega liituma, kuid sellist plaani ei ole.

Irja Lutsar tõstatas küsimuse perearstiabi osutamise kohta väljaspool tööaega ning selle

võimalikust mõjust erakorralise meditsiini osakondade koormuse vähendamisele. Ta palus

selgitada, kas kavandatavate muudatuste kohaselt hakatakse teenust osutama ka riigipühadel

ning nädalavahetustel, sealhulgas hilisematel õhtustel kellaaegadel. Ta täpsustas, et peab

eelkõige silmas Tallinna ja Tartut.

Tiina Unukainen vastas, et perearstiabi osutamist väljaspool tavapärast tööaega on

kavandatud piirkondliku vajaduse alusel eeskätt eesmärgiga vähendada erakorralise meditsiini

osakondade koormust. Ta selgitas, et sellist korraldust rakendatakse vaid piirkondades,

kus selleks on suurem vajadus.

Irja Lutsar küsis täiendavalt, kas kavandatavates muudatustes on see võimalus ette nähtud,

et perearstikeskused oleksid teatud piirkondades avatud ka pikemate riigipühade ajal.

Tiina Unukainen vastas, et tegemist on ühe võimaliku lahendusega, mille rakendamist tuleb

täiendavalt arutada ja kaaluda. Erialaühendused on öelnud, et see ei ole igas piirkonnas vajalik

ning seetõttu tuleks kindlasti lähtuda piirkondlikust vajadusest.

Tanel Kiik küsis, millises ulatuses on tulevikus kavandatud vaimse tervise toe pakkumise

suurendamine esmatasandil. Samuti palus ta selgitada, kas VTK raames on käsitletud

olukordi, kus patsientidel võib perearsti tegevuskoha vahetuse või tegevuse lõpetamise tõttu

tekkida raskusi elukoha lähedal perearstiabi saamisel. Kuidas neid olukordi on plaanis

lahendada?

Tiina Unukainen vastas, et VTK ei käsitle otseselt vaimse tervise toe pakkumist, kuid

paralleelselt toimub astmelise abi mudeli ülesehitamine, mis hõlmab ka esmatasandi

tervishoidu. Ta märkis, et ühe meetmena on kavandamisel koolitused esmatasandi

tervishoiuspetsialistidele. Rehabilitatsioonireformi raames nähakse ette ka täiendavad

võimalused inimeste suunamiseks, et nad jõuaksid vajaliku abini. Seoses küsimusega perearsti

6

tegevuskoha muutumise või tegevuse lõppemise mõjude kohta märkis T. Unukainen, et

väljatöötamiskavatsus puudutab seda teemat kaudselt ning see vajab eraldi põhjalikumat

arutelu.

Toomas Järveoja küsis, kas uute tervisekeskuste loomiseks on kavandatud rahaline toetus.

Heli Paluste vastas, et tegemist on uue perioodi Euroopa Liidu toetusvahendite planeerimise

küsimusega ning tervisekeskuste ehitamiseks eraldi meedet otseselt kavandatud ei ole.

Tiina Unukainen lisas, et meetmed ehitamiseks on kavandatud üksnes nendes piirkondades,

kus selleks esineb selge vajadus, näiteks Ida-Virumaal. Ta selgitas, et kavandatavate

meetmete põhirõhk on tervisekeskuste kriisivalmiduse ja vastupanuvõime suurendamisel.

Helmen Kütt tõstatas küsimuse hooldekodudes osutatava perearstiabi korralduse kohta. Ta

märkis, et paljudes hooldekodudes on olukordi, kus mõnekümnel hoolealusel on kümme

erinevat perearsti. Kuigi inimesel on õigus oma perearstile ja ka hooldekodu valik on vaba,

siis ei pruugi perearst sageli asuda samas maakonnas ega omavalitsuses. Praktikas võib see

tähendada, et perearstiga võetakse ühendust peamiselt retsepti vajaduse korral, kuid arsti

vahetu jõudmine hoolealuseni on piiratud. Ta palus selgitust, kuidas on plaanis sellised

olukorrad lahendada. H. Kütt tõi positiivse näitena esile Viljandi Tervikumi, kus kõik toimib

omavahel seotult.

Tiina Unukainen märkis, et praegu ei ole võimalik välja pakkuda ühtset sobivat teenuse

mudelit. Ta selgitas, et plaanis on kaardistada hooldekodude peamised probleemid ning

töötada selle põhjal välja kõige sobivamad lahendused teenuse korraldamiseks. Ta tõi esile, et

hooldekodude suurus ja vajadused on erinevad: väiksemates asutustes võib osutuda piisavaks

olemasolev mudel, samas kui suuremates võib olla vajalik leida eraldi teeninduspartner ning

kavandada selleks täiendav rahastus. Lisaks märkis ta, et tähelepanu pööratakse ka sellele, et

patsiendid ei jääks sobimatu nimistukorralduse tõttu teenuseta ning kaalutakse elukoha

registreerimise tingimuste paindlikumaks muutmist.

Helmen Kütt lausus, et väga tänuväärne meede on see, et läbi Tervisekassa on võimalik

hoolekandeasutusel, kui seal on rohkem kui 40 hoolealust, saada ühe täiskohaga õe

rahastus. Ta märkis, et tuleks vaadata, kui paljudes hooldekodudes seda kasutatakse. Samuti

tõi ta esile, et olukorras, kus perearst asub kaugemal, täidavad õed sageli esmase abi tagamisel

olulist rolli. Seevastu asutustes, kus tervishoiuteenuse osutamise luba puudub, võib õena olla

palgal töötaja, kellel ei pruugi olla nõutavat kvalifikatsiooni.

Signe Riisalo märkis, et käsitlus peaks olema laiem ega peaks piirduma üksnes

üldhooldusega, vaid hõlmama kõiki sotsiaalhoolekande asutusi, kus inimesed ööpäevaringselt

viibivad.

Irja Lutsar küsis, kas on analüüsitud, millist mõju avaldab tervisekeskuste loomine

tööjõuvajadusele. Ta soovis teada, kui suur on tegelik tööjõuvajadus, kas see tervisekeskuste

loomise tulemusel väheneb või võib hoopis suureneda. Samuti palus ta selgitada, kas

hinnangud põhinevad üksnes oletustel või on nende taga ka vastavad mudelid ja analüüsid.

Tiina Unukainen vastas, et tööjõuvajaduse mõju tuleb täiendavalt hinnata olemasolevate

andmete põhjal. Ta märkis, et selle teema käsitlemiseks on olemas analüüsid ning

rahvusvaheliste praktiliste uuringute taust, kuid Eesti-spetsiifilisi andmeid ei ole praegu veel

piisavalt.

3. Info ja muud küsimused

Täiendavat infot ei olnud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Terle Kask

protokollija

(allkirjastatud digitaalselt)

Riin Lindpere

protokollija

Riigikogu sotsiaalkomisjoni

istungi protokoll nr 176

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 12. mai 2026

Algus 14.00, lõpp 15.05

Juhataja: Signe Riisalo (esimees)

Protokollijad: Terle Kask (konsultant), Riin Lindpere (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Toomas Järveoja, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar

Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik),

Helgi Kundla (nõunik)

Puudusid: Kalle Grünthal, Jaanus Karilaid, Eero Merilind ja Aleksandr Tšaplõgin

Kutsutud: Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna tervishoiuvõrgu ekspert Heli

Paluste (1. ja 2. päevakorrapunkt) ja õigusosakonna õigusnõunik Rebeka Pintson, Eesti

Arstide Liidu peasekretär Katrin Rehemaa ning Ravimiameti peadirektori asetäitja Ott Laius

(TEAMS) (1. päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna

esmatasandi tervishoiu ekspert Tiina Unukainen (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Sotsiaalkomisjoni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse

muutmise seaduse eelnõu (886 SE) teise lugemise ettevalmistamine

2. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (perearstiabi tugevdamine) eelnõu

väljatöötamiskavatsuse arutelu

3. Info ja muud küsimused

1. Sotsiaalkomisjoni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja

ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (886 SE) teise lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo rääkis, et sotsiaalkomisjon algatas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja

ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (886 SE) 15. aprillil 2026. Eelnõu esimene lugemine

lõpetati 22. aprillil ning muudatusettepanekute tähtajaks määrati 7. mai. Samaks kuupäevaks

paluti ka huvigruppidelt arvamusi. Muudatusettepanekuid eelnõule ei laekunud.

Huvigruppidest saatsid oma arvamuse Tartu Ülikool (TÜ), Eesti Ämmaemandate Ühing, Eesti

Arstide Liit (EAL), Eesti Psühhiaatrite Selts (EPS), Tervisekassa ja Ravimiamet. Sisulisi

ettepanekuid eelnõu kohta ei tehtud, kuid EAL ja EPS märkisid, et nad ei toeta võimalikke

lisapiiranguid, mida eelnõu kohaselt kavandatakse kehtestada ministri volitusnormi alusel,

koostades loetelu ravimitest, mille enesele väljakirjutamine oleks keelatud.

Tervisekassa hinnangul tuleb selgemaks muuta sätted, mis lubavad tervishoiutöötajatel

väljastada iseendale ravikindlustushüvitise aluseks olevaid dokumente (nt töövõimetuslehti),

kuna selline praktika suurendab kuritarvitamise riski ja võib viia ravikindlustuse

2

põhjendamatu kasutamiseni. S. Riisalo mainis, et Vabariigi Valitsuse (VV) arvamus eelnõu

kohta oli üheselt toetav. Kõigepealt andis ta sõna EALi esindajale arvamuse tutvustamiseks.

Katrin Rehemaa tänas sotsiaalkomisjoni liikmeid eelnõu algatamise eest ja märkis, et EAL

on eelnõu sõnastusega põhimõtteliselt nõus. Ta rõhutas, et arstid ei ole vastu ravimite

väljakirjutamise piirangutele, sealhulgas endale väljakirjutatavate retseptide puhul. Ravimite

väljakirjutamist reguleerivad juba praegu nii seadus kui ka määrus ning piiranguid on mitmeid

nii ravimite määramisel teistele isikutele kui ka nende väljakirjutamisel. EALi hinnangul

kehtivad samad piirangud ka eneseravi puhul. K. Rehemaa lisas, et kui õigusaktides on vaja

seda selgesõnaliselt täpsustada, toetab EAL vastavat muudatust. Tema sõnul on piiranguid

palju ja EPS on need samuti esile toonud. Psühhotroopsete ravimite puhul kehtivad näiteks

erialapõhised piirangud (mõningaid ravimeid saab välja kirjutada ainult psühhiaater) ning

koguse- ja annusepiirangud, sealhulgas see, kui palju ravimit võib ühe retseptiga välja

kirjutada. Psühhiaatrite hinnangul on olemasolevad piirangud praegu piisavad.

Signe Riisalo andis sõna Ravimiameti esindajale arvamuse tutvustamiseks.

Ott Laius kinnitas, et Ravimiamet on eelnõu tekstiga põhimõtteliselt nõus. Ta lisas, et

seaduses võiks säilida volitusnorm, mis võimaldab vajaduse korral piiranguid kehtestada.

Millised ravimid loetellu lisatakse ja kuidas piiranguid rakendatakse, vajab tema sõnul eraldi

arutelu. Praegu kokkulepet veel ei ole, kuid võimalus piiranguid kehtestada võiks seadusesse

jääda.

Signe Riisalo andis sõna Sotsiaalministeeriumi (SOM) esindajale VV seisukoha

tutvustamiseks. Ta palus kommenteerida ka Tervisekassa märkust muude dokumentide (nt

töövõimetuslehtede) väljastamisel iseendale tekkida võiva huvide konflikti või õiguse

mittesihipärase kasutamise ohu kohta. Samuti palus ta käsitleda volitusnormi küsimust.

Heli Paluste ütles, et VV toetab eelnõu praegusel kujul ning seda kinnitati ka kirjalikult

esitatud seisukohas. Ta märkis, et Sotsiaalministeerium (SOM) oli eelnõu koostamisse

aktiivselt kaasatud.

Tervisekassa tähelepanek töövõimetuslehtede väljastamise kohta iseendale võib tema sõnul

vajada eraldi arutelu ja võimalikke täpsustusi, kuid mitte selle eelnõu raames. SOM ei pea

teema sidumist käesoleva eelnõuga põhjendatuks, kuid on valmis töövõimetuslehtede

küsimuses eraldi kaasa mõtlema.

SOMi hinnangul on volitusnorm eelnõus vajalik, sest määruses tuleb selgesõnaliselt

täpsustada, et ravimite teisele isikule väljakirjutamise piirangud kehtivad samamoodi ka siis,

kui tervishoiutöötaja kirjutab retsepti välja endale. Esialgu võib piirduda kehtivate piirangute

selgesõnalise laiendamisega enesele retsepti väljakirjutamisele. H. Paluste lisas, et on palunud

Ravimiametilt ja Terviseametilt rakendusakti kohta täpsustusi. Tagasiside saamisel saadetakse

määruse eelnõu kooskõlastamisele.

Signe Riisalo tsiteeris Irja Lutsarit, kes eelnõu esimesel lugemisel Riigikogu täiskogus rääkis:

„Terviseameti andmetel on 1. jaanuarist 2024 kuni 31. oktoobrini 2025 iseendale retsepti

kirjutanud 77% arstidest, kusjuures narkootilisi ja psühhotroopseid aineid on kirjutanud 750

ehk 15% arstidest. Kui pooled neist on kirjutanud vaid 1–2 retsepti, siis peaaegu 15% on

vähem kui kahe aasta jooksul endale kirjutanud 10 narkootilise või psühhotroopse ravimi

retsepti ja maksimumiks on 55 retsepti vähem kui kahe aasta jooksul.“ S. Riisalo hinnangul

põhistavad need numbrid volitusnormi vajadust. Kui praktika ja andmed seda nõuavad, saab

seadusi ka tulevikus muuta. Ka komisjoni liige Tanel Kiik on varasemates komisjoni

aruteludes rõhutanud kahte asja: volitusnorm toimib turvavõtmena ning kui seaduse

rakendumisel tekib parem teadmine, on võimalik seadust muuta. Seejärel andis ta komisjoni

liikmetele sõna küsimusteks.

Irja Lutsar küsis K. Rehemaalt EALi eetikakoodeksi kohta. Ta märkis, et tema teada ei ole

näiteks Soomes retseptide enesele väljakirjutamist puudutavat õigusnormi, kuid

eetikakoodeksites rõhutatakse, et arstide eneseravi ei soovitata või seda ei peeta heaks tavaks.

Tema sõnul kinnitas ka Tartu Ülikooli meditsiiniajaloo ja -eetika nooremlektor Anu Rae, et

samal viisil õpetatakse seda ka arstiteaduskonna üliõpilastele. I. Lutsar soovis teada,

kas EALil on plaanis eetikakoodeks üle vaadata, et eneseravi kohta selgem seisukoht lisada.

Katrin Rehemaa vastas, et küsimus tuleks suunata EALi eetikakomiteele, keda tema

otseselt ei esinda. Praegu ei ole kavas eetikakoodeksit selles osas muuta. Eetikakoodeksi

3

kinnitab aasta lõpus EALi üldkogu, seega saab teha ettepanekuid. Ta lisas, et koodeksi

koostamisel on suurel määral lähtutud Maailma Arstide Liidu eetikakoodeksist, kus eneseravi

teemat eraldi ei käsitleta. Ta selgitas, et eetikakoodeks on sisuliselt kokkulepete kogum, mis

suunab head tava. K. Rehemaa märkis, et arstide usaldamine on põhimõtteline küsimus. Tema

sõnul ei soovi ükski arst end kahjustada ega hakka endale määrama ravimeid, mille osas tal

puudub pädevus otsustada. Sellisel juhul pöördutakse kolleegi või eriarsti poole.

Terviseameti statistikast kuulis K. Rehemaa esimest korda. Kui tegemist

on tõepoolest rikkumistega, ei tolereeri EAL seda. Terviseamet peab tegema järelevalvet ning

kuritarvitamise korral tuleb asjakohaselt reageerida ja vajadusel karistada. EAL ei pea

õigeks lauspiirangute kehtestamist. Ta rõhutas, et EAL nõustub olemasolevate piirangutega

ning need peavad kehtima ka eneseravi puhul.

Irja Lutsar märkis, et Terviseameti võimalused järelevalvet teha on piiratud.

Terviseamet saab kontrollida, kas seadust täidetakse. Kui seaduses piiranguid ei ole, siis on

keeruline hinnata, mida tähendab näiteks 55 psühhotroopsete ainete retsepti kahe aasta

jooksul. Puudub selgus, milleks neid kasutatakse ja kuidas seda sisuliselt kontrollida. Ta

küsis, millised on psühhotroopsete ainete osas praegu kehtivad piirangud?

Katrin Rehemaa rõhutas, et piirangud kehtivad ka praegu. Terviseamet saab järelevalvet teha

kehtiva õiguse alusel. Pelgalt retseptide arv ei tõenda kuritarvitamist, sest puudub teave, kas

väljakirjutamine oli põhjendatud. Terviseametil on õigus järelevalve algatada ning vajadusel

välja selgitada, miks retsepte on väljastatud tavapärasest rohkem. Tema sõnul on nn

retseptivabrikuid sellise kontrolli käigus avastatud ning rikkumiste eest on inimesi ka

karistatud. Ta rõhutas, et rikkumised on taunitavad.

Heli Paluste selgitas, et piirangud tulenevad määrusest „Ravimite väljakirjutamine ja

apteekidest väljastamine“. Määruses on paljudele ravimitele kehtestatud kutse- ja

erialapõhised piirangud. Eraldi on sätestatud näiteks narkootiliste ravimite kogusepiirang

retsepti kohta: väljakirjutatav kogus ei tohi ületada üheks kuuks vajalikku

kogust. Bensodiasepiine ja sarnaseid aineid sisaldavate ravimite puhul kehtib samuti ulatuslik

piirangute loetelu. EPS juhtis tähelepanu, et oluline oleks juba olemasolevate piirangute

järgimise tagamine ja kontrolli tõhustamine. Määruse täpsustamisel kehtiksid samad

piirangud nii patsiendile kui ka enesele ravimite väljakirjutamisel.

Irja Lutsar märkis, et olemasolevad piirangud kirjeldavad eelkõige seda, kui suur kogus

ravimit võib olla ühel retseptil. Samas ei reguleeri seadus näiteks olukorda, kus väljastatakse

kahe aasta jooksul 55 retsepti. I. Lutsari sõnul ei hõlma kehtiv regulatsioon sellist juhtumit.

Signe Riisalo nentis, et volitusnorm aitaks neid riske maandada.

Toomas Järveoja küsis, kas pärast keelu kehtestamist on ravimite väljakirjutamise

kuritarvitamine vähenenud?

Heli Paluste vastas, et sellist võrdlevat andmeanalüüsi ei ole tehtud.

Signe Riisalo lisas, et praegu ei ole endale retsepti väljakirjutamine üldse lubatud. Tema

sõnul on oluline jälgida, millise mõju toob kaasa muudetud seaduse rakendumine.

Terviseamet on tõenäoliselt esimene, kellel on huvi käitumismustrite muutust analüüsida.

Pärast rakendamist saab Riigikogu parlamentaarse järelevalve korras teavet küsida ja osapooli

vajadusel selgitusi andma kutsuda.

Tanel Kiik nentis, et eelnõu puhul on jõutud hea kompromissini, millega tuleks edasi liikuda.

Ta rõhutas, et järelevalves tuleks keskenduda pigem kvalitatiivsele hinnangule, mitte üksnes

kvantitatiivsetele mõõdikutele, sest eesmärk on tuvastada tegelik probleem. Tervisekassa

kirjas oli töövõimetuslehtede teema esitatud tema sõnul väga üldsõnaliselt, ilma selle ulatust

või sisu avamata. Tervisekassal on võimalus seda hinnata ja vajadusel selgitada, kas ja

millises mahus on tegemist probleemiga. Ta lisas, et pelgalt üksik number

(kas arst kirjutab ravimi või haiguslehe välja endale või teeb seda kolleeg) ei anna tervikpilti.

Kui pärast eelnõu menetlust soovitakse teemasse süvitsi minna, peaksid Terviseamet ja

Tervisekassa tegema põhjalikuma eeltöö, sest üksnes numbrite põhjal ei ole võimalik

probleemi (kuritarvitamise) olemasolu tuvastada.

Heli Paluste nõustus, et enne probleemi lahendamist tuleb veenduda, et probleem on olemas.

Ta rõhutas, et määrus piirab ravimite väljakirjutamisel koguseid ning seeläbi ka retseptide

arvu kaudselt. Näiteks on sätestatud, et kui viimase 12 kuu jooksul ei ole bensodiasepiini või

4

sarnast ainet sisaldavat ravimit välja kirjutatud, võib ühele retseptile määrata vaid kindla

koguse. Samuti on ette nähtud maksimaalne kogus, mida ühe ravimivormi kohta võib 30

päeva jooksul välja kirjutada. Seega on retseptide arv kogusepiirangute kaudu juba praegu

teatud määral piiratud. Eraldi küsimus on, kui tõhusalt suudetakse järelevalves nende

piirangute järgimist kontrollida.

Helmen Kütt tõdes, et saavutatud kompromiss on parem lahendus kui esialgne variant. Tema

sõnul ei tohiks üksikute rikkumiste tõttu kõiki karistada, vaid keskenduda tuleb rikkujatele

ning vajadusel rakendada sanktsioone. Ta küsis, kas järelevalve tegemiseks on piisav

suutlikkus. H. Kütt lisas, et andmeid välja võttes saab tuvastada, kes on kehtivat seadust

rikkunud. Ta uuris, kas sellist seiret on võimalik ka edaspidi teha.

Heli Paluste vastas, et järelevalve- ja kontrollivõimekusel on piirid ning iga ravimi

väljakirjutamist ei ole võimalik üksikjuhtumina kontrollida. Samas nõuab andmete

väljavõtmine ja retseptide jälgimine Terviseametilt aega ning ressurssi, kuid seda tehakse.

Tema sõnul on nn retseptivabrikud avastatud just sellise kontrolli käigus. Ressursside ja

võimaluste piires on võimekus olemas ning järelevalvet jätkatakse.

Signe Riisalo võttis kokku, et järelevalve on paljude komisjoni poolt käsitletud probleemide

puhul läbiv teema ning avalikul sektoril on sageli selleks ebapiisav võimekus. Tema sõnul

võiks abi olla tehisintellektist ja teistest IT-lahendustest, mis annaksid märku, kui üks

tervishoiuteenuse osutaja kirjutab välja ebamõistlikult suurel hulgal retsepte. Ta tänas kõiki

osapooli koostöö eest eelnõu koostamisel. Seejärel pani S. Riisalo hääletusele menetluslikud

otsused.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20.05.2026 (konsensus: Toomas

Järveoja, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Signe Riisalo).

1.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Toomas Järveoja, Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Signe Riisalo).

1.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 03.06.2026 (konsensus: Toomas Järveoja, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel

Lees, Irja Lutsar, Signe Riisalo).

2. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (perearstiabi tugevdamine) eelnõu

väljatöötamiskavatsuse arutelu

Signe Riisalo rääkis sissejuhatuseks, et väljatöötamiskavatsuse (VTK) eesmärk on pakkuda

lahendusi, et tagada perearstiabi pikaajaline jätkusuutlikkus ning ühtlane ja kvaliteetne

kättesaadavus kogu Eestis. Täpsemalt seab VTK eesmärgiks määratleda põhimõtted ja

suunad, mis loovad inimestele paremad eeldused saada kvaliteetset perearstiabi, toetades

sihipäraselt tervisekeskuste tõhusamat töökorraldust ning üksikpraksiste võrgustumist ja

toimepidevust esmatasandi teenuste osutamisel. Seejärel andis ta sõna SOMi esindajale VTK

tutvustamiseks.

Tiina Unukainen tutvustas komisjonile tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse eelnõu VTKd (lisa) ning märkis, et ettekandes käsitletakse perearstiabi peamisi

väljakutseid, strateegilisi suundi esmatasandi tervishoiu arendamisel ning õigusruumi

muudatusi. Ta tõi välja, et perearstiabi peamisteks väljakutseteks on elanike kasvavad ootused

teenuse kättesaadavusele ja kvaliteedile, suurenevad nõuded toimepidevusele ja

küberturvalisusele, piirkondlik ebavõrdsus teenuste osutamisel ning tööjõu- ja

järelkasvusurve. T. Unukainen selgitas, et senised töökorraldusmudelid ei pruugi tuleviku

vajadusi katta ning seetõttu tuleb tugevdada meeskonnapõhist lähenemist, koostöö- ja

tugivõrgustikke ning tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi lõimimist. Koostöö- ja tugivõrgustike

loomine aitab üksikpraksistel piirkonnas paremini toime tulla ning sellised võrgustikud

parandavad teenuse kättesaadavust ning toetavad sobivate toimemudelite rakendamist. T.

Unukainen märkis, et tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi lõimimisel on keskne roll tugeval

esmatasandi tervishoiul. Ta lisas, et perearstiabi süsteemi tuleb muuta paindlikumaks, et

tagada parem kättesaadavus. Lähiaastatel on oodata perearstide ulatuslikku pensionile jäämist.

Sellega seoses peetakse vajalikuks suurendada tervisekeskuste rolli asenduste korraldamisel

5

ning kujundada kogu asendussüsteem senisest ennetavamaks. Samuti on oluline

meeskonnatöö tugevdamine ning eraldi tervisekeskuse liigina laiendatud ülesannetega

tervisekeskuse loomine. T. Unukainen selgitas, et tegemist oleks keskustega, millel on oluline

roll piirkondades, kus esineb perearstiabi jätkusuutlikkuse oht või teenuse osutamise

katkemise risk. Sellistel juhtudel oleks neil võimalik võtta üle teenuse osutamise funktsioon

ning täita keskset rolli piirkondlikus tugivõrgustikus. Õigusruumi muudatuste osas märkis T.

Unukainen, et eesmärk on säilitada perearstiabi nimistupõhine korraldus, kuid muuta see

tõhusamaks ja paremini toimivaks. Samuti sätestada seaduse tasandil eraldi tervisekeskuse

liigina laiendatud ülesannetega tervisekeskus ja tema ülesanded ning luua üle-eestiline

laiendatud ülesannetega paiknemise strateegiline plaan. Lisaks luua võimalus määratleda

strateegilise plaani alusel riskipiirkonnad, kus riik rakendab perearstiabi jätkusuutlikkuse

tagamiseks erimeetmeid. T. Unukainen lisas, et tõhustada tuleb järelevalvesüsteemi, mis

võimaldab õigeaegselt sekkuda olukordades, kus perearstiabi osutaja tegevus või tegevusetus

ei taga perearstiabi kvaliteeti, kättesaadavust või patsiendiohutust.

Irja Lutsar tõstatas küsimuse perearstide autonoomia säilimise kohta kavandatavate

muudatuste kontekstis. Ta märkis, et mõned üksikpraksises töötavad perearstid on

väljendanud muret, et võib korduda apteegireformiga sarnane olukord, kus tegelik

otsustusõigus koondub mujale. Sellega seoses palus ta selgitada, millised meetmed on ette

nähtud selleks, et üksikpraksises perearstide autonoomia ei väheneks ega kaoks.

Tiina Unukainen selgitas, et ühe meetmena on kavandatud sätestada, mitu nimistut võib üks

juriidiline isik teenindada, arvestades, et ühe juriidilise isiku all võib olla mitmeid

tervisekeskusi ning nad võivad ka mitmeid nimistuid omada. Teiseks tõi ta esile

tervisekeskuste konkursi korraldamise, mille raames oleks Tervisekassal võimalik arvestada

piirkondlikku vajadust ning perearstide valmisolekut vastavas piirkonnas tervisekeskus

moodustada. Ta märkis, et selline lähenemine aitaks vältida olukorda, kus eelis on üksnes

suurel ettevõttel. Kolmandaks selgitas ta, et võrgustumine ei tähenda autonoomia kadumist

ning kõik toimub vastastikusel kokkuleppel ning koostöös. Kavandatavaid meetmeid

rakendatakse piirkondades, kus esineb perearstiabi jätkusuutlikkuse oht või teenuste

kättesaadavus on piiratud.

Heli Paluste lisas, et on teadlik üksikpraksises tegutsevate perearstide hirmust, et neid

sunnitakse tervisekeskustega liituma, kuid sellist plaani ei ole.

Irja Lutsar tõstatas küsimuse perearstiabi osutamise kohta väljaspool tööaega ning selle

võimalikust mõjust erakorralise meditsiini osakondade koormuse vähendamisele. Ta palus

selgitada, kas kavandatavate muudatuste kohaselt hakatakse teenust osutama ka riigipühadel

ning nädalavahetustel, sealhulgas hilisematel õhtustel kellaaegadel. Ta täpsustas, et peab

eelkõige silmas Tallinna ja Tartut.

Tiina Unukainen vastas, et perearstiabi osutamist väljaspool tavapärast tööaega on

kavandatud piirkondliku vajaduse alusel eeskätt eesmärgiga vähendada erakorralise meditsiini

osakondade koormust. Ta selgitas, et sellist korraldust rakendatakse vaid piirkondades,

kus selleks on suurem vajadus.

Irja Lutsar küsis täiendavalt, kas kavandatavates muudatustes on see võimalus ette nähtud,

et perearstikeskused oleksid teatud piirkondades avatud ka pikemate riigipühade ajal.

Tiina Unukainen vastas, et tegemist on ühe võimaliku lahendusega, mille rakendamist tuleb

täiendavalt arutada ja kaaluda. Erialaühendused on öelnud, et see ei ole igas piirkonnas vajalik

ning seetõttu tuleks kindlasti lähtuda piirkondlikust vajadusest.

Tanel Kiik küsis, millises ulatuses on tulevikus kavandatud vaimse tervise toe pakkumise

suurendamine esmatasandil. Samuti palus ta selgitada, kas VTK raames on käsitletud

olukordi, kus patsientidel võib perearsti tegevuskoha vahetuse või tegevuse lõpetamise tõttu

tekkida raskusi elukoha lähedal perearstiabi saamisel. Kuidas neid olukordi on plaanis

lahendada?

Tiina Unukainen vastas, et VTK ei käsitle otseselt vaimse tervise toe pakkumist, kuid

paralleelselt toimub astmelise abi mudeli ülesehitamine, mis hõlmab ka esmatasandi

tervishoidu. Ta märkis, et ühe meetmena on kavandamisel koolitused esmatasandi

tervishoiuspetsialistidele. Rehabilitatsioonireformi raames nähakse ette ka täiendavad

võimalused inimeste suunamiseks, et nad jõuaksid vajaliku abini. Seoses küsimusega perearsti

6

tegevuskoha muutumise või tegevuse lõppemise mõjude kohta märkis T. Unukainen, et

väljatöötamiskavatsus puudutab seda teemat kaudselt ning see vajab eraldi põhjalikumat

arutelu.

Toomas Järveoja küsis, kas uute tervisekeskuste loomiseks on kavandatud rahaline toetus.

Heli Paluste vastas, et tegemist on uue perioodi Euroopa Liidu toetusvahendite planeerimise

küsimusega ning tervisekeskuste ehitamiseks eraldi meedet otseselt kavandatud ei ole.

Tiina Unukainen lisas, et meetmed ehitamiseks on kavandatud üksnes nendes piirkondades,

kus selleks esineb selge vajadus, näiteks Ida-Virumaal. Ta selgitas, et kavandatavate

meetmete põhirõhk on tervisekeskuste kriisivalmiduse ja vastupanuvõime suurendamisel.

Helmen Kütt tõstatas küsimuse hooldekodudes osutatava perearstiabi korralduse kohta. Ta

märkis, et paljudes hooldekodudes on olukordi, kus mõnekümnel hoolealusel on kümme

erinevat perearsti. Kuigi inimesel on õigus oma perearstile ja ka hooldekodu valik on vaba,

siis ei pruugi perearst sageli asuda samas maakonnas ega omavalitsuses. Praktikas võib see

tähendada, et perearstiga võetakse ühendust peamiselt retsepti vajaduse korral, kuid arsti

vahetu jõudmine hoolealuseni on piiratud. Ta palus selgitust, kuidas on plaanis sellised

olukorrad lahendada. H. Kütt tõi positiivse näitena esile Viljandi Tervikumi, kus kõik toimib

omavahel seotult.

Tiina Unukainen märkis, et praegu ei ole võimalik välja pakkuda ühtset sobivat teenuse

mudelit. Ta selgitas, et plaanis on kaardistada hooldekodude peamised probleemid ning

töötada selle põhjal välja kõige sobivamad lahendused teenuse korraldamiseks. Ta tõi esile, et

hooldekodude suurus ja vajadused on erinevad: väiksemates asutustes võib osutuda piisavaks

olemasolev mudel, samas kui suuremates võib olla vajalik leida eraldi teeninduspartner ning

kavandada selleks täiendav rahastus. Lisaks märkis ta, et tähelepanu pööratakse ka sellele, et

patsiendid ei jääks sobimatu nimistukorralduse tõttu teenuseta ning kaalutakse elukoha

registreerimise tingimuste paindlikumaks muutmist.

Helmen Kütt lausus, et väga tänuväärne meede on see, et läbi Tervisekassa on võimalik

hoolekandeasutusel, kui seal on rohkem kui 40 hoolealust, saada ühe täiskohaga õe

rahastus. Ta märkis, et tuleks vaadata, kui paljudes hooldekodudes seda kasutatakse. Samuti

tõi ta esile, et olukorras, kus perearst asub kaugemal, täidavad õed sageli esmase abi tagamisel

olulist rolli. Seevastu asutustes, kus tervishoiuteenuse osutamise luba puudub, võib õena olla

palgal töötaja, kellel ei pruugi olla nõutavat kvalifikatsiooni.

Signe Riisalo märkis, et käsitlus peaks olema laiem ega peaks piirduma üksnes

üldhooldusega, vaid hõlmama kõiki sotsiaalhoolekande asutusi, kus inimesed ööpäevaringselt

viibivad.

Irja Lutsar küsis, kas on analüüsitud, millist mõju avaldab tervisekeskuste loomine

tööjõuvajadusele. Ta soovis teada, kui suur on tegelik tööjõuvajadus, kas see tervisekeskuste

loomise tulemusel väheneb või võib hoopis suureneda. Samuti palus ta selgitada, kas

hinnangud põhinevad üksnes oletustel või on nende taga ka vastavad mudelid ja analüüsid.

Tiina Unukainen vastas, et tööjõuvajaduse mõju tuleb täiendavalt hinnata olemasolevate

andmete põhjal. Ta märkis, et selle teema käsitlemiseks on olemas analüüsid ning

rahvusvaheliste praktiliste uuringute taust, kuid Eesti-spetsiifilisi andmeid ei ole praegu veel

piisavalt.

3. Info ja muud küsimused

Täiendavat infot ei olnud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Terle Kask

protokollija

(allkirjastatud digitaalselt)

Riin Lindpere

protokollija