ÕIGK protokoll 11.05.2026

Riigikogu õiguskomisjoni

istungi protokoll nr 128

Tallinn, Toompea ja videosild Esmaspäev, 11. mai 2026

Algus 11.15, lõpp 13.16

Juhataja: Madis Timpson (esimees)

Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja Toomast, Varro

Vooglaid

Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja), Linnar Liivamägi (nõunik)

Kutsutud: peaminister Kristen Michal, Riigikantselei õigusasjade direktor Kristi Purtsak ja

õigusosakonna nõunik Eero Svarval (2. päevakorrapunkt); Justiits- ja Digiministeeriumi

justiitshalduspoliitika osakonna kohtute talituse nõunik Stella Johanson, Eesti Ajakirjanike

Liidu esimees Helle Tiikmaa, Eesti Meediaettevõte Liidu juhatuse liige Väino Koorberg ja

vandeadvokaat Mari Männiko (3.päevakorrapunkt); Justiits- ja Digiministeeriumi

õiguspoliitika osakonna tsiviilõiguse talituse juhataja Marget Pae ja nõunik Kadri Laud, Harju

Maakohtu kohtunik, osakonnajuhataja Kai Härmand, Eesti Panga õigusteenistuse juhataja

Marek Feldman, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja vanemjurist Piret Altosaar, Notarite

Koja esimees Merle Saar-Johanson, tegevdirektor Kaidi Lippus ja Kuressaare notar Katrin

Sepp, Eesti Pangaliidu laenude töögrupi liige Triin Palk, Eesti Omanike Keskliidu juhatuse

aseesimees Priidu Pärna (4. päevakorrapunkt); Riigikogu avalike suhete osakonna

pressinõunik Merilin Kruuse; töövarjud Rudolf Hõbe, Katariina Järvan, Gerda Õunapuu, Siim

Kullamäe

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste

seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu (902 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse

muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu (865 SE) teise ja

kolmanda lugemise ettevalmistamine

4. Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

muutmise seaduse eelnõu (864 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

5. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Madis Timpson tegi ettepaneku täiendada välja saadetud komisjoni nädala töökavas

2

teisipäevase istungi päevakorda ja lisada 1. päevakorrapunktiks karistusseadustiku muutmise

seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu (727 SE) teise ja kolmanda

lugemise ettevalmistamine arutelu. Komisjon nõustus konsensuslikult.

Riigikogu õiguskomisjoni nädala (11.05.2026-17.05.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäev, 11. mai 2026 kell 11.15

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste

seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu (902 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse

muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu (865 SE) teise ja

kolmanda lugemise ettevalmistamine

4. Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

muutmise seaduse eelnõu (864 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

5. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung teisipäev, 12. mai 2026 kell 14.00

1. Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine

seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu (727 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise

seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu (560 SE) teise

lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas,

Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast,

Varro Vooglaid).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste

seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu (902

SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson andis eelnõu tutvustamiseks sõna peaministrile.

Kristen Michal sõnas, et eelnõu eesmärk on luua selgem õigusraamistik, kuidas rahuajal

mehitamata õhusõidukite ohtu ennetatakse ja tõrjutakse, sh milline on Politsei- ja

Piirivalveameti (PPA), Kaitseväe, turvatöötajate ehk siseturvakorraldajate, kriitilise taristu

valdajate ning julgeolekuasutuste õiguslik baas. Eelnõu on vajalik, kuna mehitamata

õhusõidukite (sh droonid, õhupallid) kasutamine on tänapäeval oluliselt kasvanud. Näiteks on

aktuaalsed juhtumid, kus Ukraina kaitsetegevusega seotud sõjakillud eksivad piirialadelt ka

siia. Minister tõi esile, et kehtiv lennundusseadus on vastu võetud juba 1999.a ning vajab

ajakohastamist. Kõik liikmesriigid Euroopas tegelevad üha enam parema valmisoleku

loomisega, sh kiirema reageerimisega ning vastutuste ja rollijaotuse täpsustamisega.

Minister rõhutas, et eelnõuga luuakse mitmekihiline droonitõrje. Tsiviildroonidele reageerib

esimesena PPA ning juhul, kui PPA ei suuda reageerida, teeb seda Kaitsevägi. Sõjaliste

droonide puhul on rollid vastupidised ning vajadusel jaotatakse omavahel. Tekib ühine

seirepilt ning seda teavet vahetavad lisaks PPA-le ka Transpordiamet, Lennuliiklusteeninduse

AS ning riigikaitseobjektide valdajad. Samuti määratletakse ülesanded, vahendid ja

omavaheline tööjaotus.

Kaitsevägi saab õigused reageerida ohtlikele droonidele enda valvatavate objektide kaitsel

3

ning Kaitseväge saab kaasata ka suuremate ürituste turvamisel avaliku korra kaitses, näiteks

drooniohu korral. Näitena on toodud laulupeo laadne suursündmus, kus on laiemat turvavõrku

vaja.

Riigikaitseobjekte valvavad turvaettevõtted ja siseturvakorraldajad saavad teatud piiratud

õigused mehitamata õhusõidukitest tuleneva ohu tõrjumiseks. Teatud juhtudel on võimalik

kasutada ka side segamist, kui Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) on selle

heaks kiitnud tingimusel, et see ei ohusta lennundust jms. Samuti täiendatakse objektide

loetelu ehk täpsustatakse, milliste objektide puhul raadioside piirajat võib kasutada.

Kristi Purtsak tegi esitluse (Lisa 1), andes täpsema ülevaate mehitamata õhusõidukite

seiramise ja tõrje pädevuste jaotusest rahu ajal.Ta rõhutas, et kõige aluseks on

olukorrateadlikkus ehk tuleb teada, kes ja kus lendab ning selleks tekitatakse ühine seirepilt.

Ta selgitas, et praegu on seirepildi omanik Kaitsevägi ning teised peavad selleks oma

infosüsteemid liidestama Kaitseväe infosüsteemiga. Eelnõu loob õiguslikud alused, et ka

Transpordiameti, Lennuliiklusteeninduse AS-i ning riigikaitseobjektide valdajate seireinfo

jookseks ühisesse seirepilti. See annab võimaluse reaalajas näha, misobjekt ja kus liigub,

kelle objekti juures see on ja kes peaks reageerima.

Ta tõi esile, et rahuajal on tsiviildroonidele esmareageerijaks PPA ehk nn „droonipolitsei“,

kuna politsei on avaliku korra eest vastutav organ ning seda nüüd lisaks maal ka õhuruumis.

Kaitsevägi reageerib eeskätt sõjalistele droonidele. See on ka praegu nii, kuid nüüd

eemaldatakse senine kitsendus, et sõjaline droon peab olema tulnud väljastpoolt Eesti

Vabariiki. Ta selgitas, et sõjaline droon võib õhku tõusta ka Eesti territooriumilt ning sellisel

juhul ei piirata Kaitseväe õigust sellele reageerida. Vajaduse korral saab ka PPA reageerida

sõjalisele droonile või Kaitsevägi tsiviildroonile, kui emb-kumb ei saa reageerida või teisel on

võimekust kiiremini reageerida.

K. Purtsak selgitas eraldi riigikaitseobjektide valdajate osa. Riigikaitseseaduse alusel on

määratletud kriitilise taristu objektid ning kui nad kasutavad objekti kaitseks turvaettevõtet,

siis antakse sellistele turvaettevõtetele teatud õigused reageerida. Ta rõhutas, et

reageerimisõigus on objektipõhine ehk need õigused ei laiene automaatselt kõikidele

objektidel olevatele turvaettevõtetele, vaid koostatakse konkreetse objekti riskianalüüs ja

turvaplaan. Analüüsi ja plaani koostamist nõustavad PPA, Kaitsepolitsei ja Kaitsevägi, et

täpsustada vajalikud meetmed konkreetse objekti kaitsmiseks. Näiteks raadioside piiramine

on samuti üksnes objektipõhine ning selleks peab eraldi loa andma TTJA, kes kooskõlastab

kõiki raadioside piiramise lubasid. Lubatud meetmed on suures osas samad, mis juba praegu

turvategevuse seaduse alusel turvatöötajatele lubatud on, kuid droonide eripärast tulenevalt

lisanduvad droonipüss, püüdurdroon ja jammer.

Ta tutvustas seejärel lähemalt esitluse slaidil nr 4 toodud rahuaegse reageerimise ja ühise

seirepildi kujunemise ning slaidil nr 6 toodud mitmekihilise droonitõrje skeemi loogikat.

Lisaks loob eelnõu aluse ka kaitsetööstuse arenguks, sest võimaldab tööstusel paremini oma

tooteid pakkuda, mh turvaettevõtetele aga ka PPA-le ja Kaitseväele.

K. Purtsak märkis lõpetuseks lennundusõiguse ajakohastamise teemal, et käesolev eelnõu

lahendab praegu üksnes kõige akuutsemad ja kiireloomulisemad probleemid. Kogu

lennundusõiguse osas on veel mitmeid probleeme, millega tegeleda ning seetõttu on

Kliimaministeeriumis praegu töös lennundusõiguse revisjon, mis peaks jõudma Riigikokku

sügisel.Riigikantselei vaatest võeti praegu endale just viimaste drooniintsidentide valguses

koordineerida eeskätt kriitilise taristu akuutne kaitse, et vajalikud õiguslikud alused oleksid

juba olemas ega jäädaks kogu revisjoni valmimist ootama.

Andre Hanimägi küsis, kuidas praktikas täpsemalt tuvastatakse, kas droon on tsiviil- või

sõjaotstarbeline. Arvestades, et droonid lendavad ülikiiresti ning tuleks vältida sellist viivitust,

kus PPA ja Kaitsevägi alles hakkavad arutama reageerimise vastutuse üle, kuna droon võib

selleks ajaks jõuda juba sihtmärgini.

4

A. Hanimägi küsis lisaks turvatöötajate reageerimisõiguse kohta, kuidas täpsemalt praktikas

see toimuma hakkab ning kas reageerimiseks antakse turvatöötajale vastav käsk. Arvestades,

et riigikaitseobjektid on tihti linnades sees ning ei tohiks tekkida olukorda, kus turvatöötaja

reageerib ise tsiviildroonile näiteks relvaga.

Kristi Purtsak vastas, et PPA ja Kaitsevägi on samas ruumis ning vaatavad sama seirepilti,

mistõttu on neil reaalajas sama informatsioon ning need otsused tehakse seal koos. Tegemist

on põhimõtteliselt situatsioonikeskusega. Ta selgitas, et Kaitseväel on oma sisemised

protseduurid, millega tuvastatakse, kas tegemist on sõjalise objektiga või mitte. See otsus,

kumb reageerib, sõltub eeskätt sellest, milline üksus parasjagu kus paikneb. Sõjalise drooni

tuvastamisel tõuseb õhku NATO õhuturbemissioon. Mittesõjalisele drooni korral reageerib

PPA, kui just Kaitseväel ei ole parasjagu oma üksus konkreetses piirkonnas ehk võimekus ise

reageerida.

K. Purtsak rõhutas turvatöötajate osas taas objektipõhisust ehk nendele turvaettevõtetele ei

anta õigust sel viisil relvaga linnas objekte alla lasta. Lubatud meetmed määratakse väga

objektipõhiselt ehk konkreetse objekti riskianalüüsi ja turvaplaani järgi. Näiteks lennujaama

lähedal oleval objektile ei saa lubada sidepiiramise õigust, kuna see mõjutaks lennuliiklust.

Ta selgitas, et ka turvaettevõtjatele jõuab sama seirepilt ning neile on seega näha, kas tegemist

on sõjalise objektiga või mitte ning kas PPA või Kaitsevägi on juba sellele reageerinud või on

objekt nende piirkonnas ehk tuleb ise reageerida.

Lea Danilson-Järg sõnas, et on väga positiivne, et eelnõu paistab omavahelist koostööd

parandavat. Ta nõustus samas eelneva küsimusega, kas droonide ülikiire liikumise tõttu on

selline reageerimisaeg realistlik, kui meetme kasutamiseks on vaja ka eraldi luba küsida.

Näiteks on TTJA ikkagi eraldi, mitte samas ruumis nagu PPA ja Kaitsevägi.

L. Danilson-Järg küsis lisaks, kas Eestil on üldse reaalselt olemas vahendid droonide alla

toomiseks. Ta tõi esile, et ühe varasema vahejuhtumi puhul tunnistas Kaitsevägi, et NATO

hävitajatega droonide tagaajamine ei ole kuigi tõhus ning selleks peavad spetsiaalsed

vahendid olema, kuna droonid on väikesed. Ta küsis, kas Kaitseväel, PPA-l ja turvaettevõtetel

on selleks vajalikud vahendid olemas või kui kiiresti need tekkida võiksid.

Kristi Purtsak märkis esmalt, et otsused lubatavate meetmete osas tehakse ära enne, mitte ei

hakata alles reaalajas lubasid küsima.

K. Purtsak selgitas, et Kaitseväel ja PPA-l on juba teatud võimekus olemas ning hetkel on

käimas ka hanked, et vahendeid juurde saada. Konkreetseid hankeandmeid ta avaldada ei saa.

Turvaettevõtetel sellist võimekust praegu ei ole, sest neil ei ole seni olnud ka õiguslikku alust

selliseid vahendeid omada. Eelnõu loob selle õigusliku aluse, mille pinnalt saab kaitsetööstus

üldse hakata vahendeid pakkuma. Ta lisas, et praegu koostatakse ka pikaajalist arengukava,

kus on kõik vajadused täpsemalt kirjas. Tuleb rõhutada, et eelnõu ise ei loo konkreetset

võimekust, vaid annab selleks õigusliku raami.

Peeter Ernits meenutas, et 7. aprillil toimus Riigikogus samal teemal üks arutelu, kus

osalesid mh Nortali esindajad, kes rääkisid siis üle 20 erinevat ettevõtet ühendavast

konsortsiumist. Ettevõtjate hinnangul oli kogu tänane olukord ja süsteem, sh alluvuse ja

rollijaotuse osas väga segane.

Ta küsis, kas sel teemal peetakse arutelusid ka Nortaliga ning kas neil ei ole enam tarvis

konsortsiumi arendamisega edasi tegeleda.

Kristen Michal vastas, et Kaitseministeerium suhtleb ettevõtjatega ning planeerib ka koos

nendega edasisi samme. Ta rõhutas, et kõnealune eelnõu reguleerib eeskätt siiski rollijaotust

ja töökorraldust.

5

Valdo Randpere märkis, et eelnõus ei tooda reguleeritavate relvade osas esile laserite

kasutamist, kuigi seletuskirjas on mainitud, et laserseadega on samuti võimalik mehitamata

õhusõiduki edasist lendamist tõkestada.

Ta tõi esile, et Eesti seadusandluses ei ole üleüldse praegu reguleeritud laserpointerite

tugevus ega sätestatud konkreetset keeldu laseriga lennukeid pimestada. Euroopa Liidus on

küll laserite tugevusele seatud piirmäär, kuid sellest minnakse ka tihti mööda. Ta küsis, kas

käesolevas eelnõus ei oleks seega mõistlik käsitleda laiemalt ka laserite teemat, sh sätestada

ametlikud piirangud laserpointerite kasutamisele ja tugevusele.

V. Randpere küsis lisaks kindlustuse teema kohta. Näiteks juhul, kui droon lastakse alla ja

selle tükid kukuvad eraisiku majale, siis kas selle kahju katab kindlustus, riik või loetakse see

vääramatuks jõuks.

Kristi Purtsak vastas, et eelnõu on relvastuse osas n-ö tehnoloogianeutraalne ehk õiguslikult

räägitakse „maanduma sundimise“ ja „lendu sekkumise“ vahendist ning konkreetseid

relvaliike ei loetleta. See tähendab, et õigusruum tegelikult ei piira ka laserite kasutusele

võtmist. Ta selgitas, et konkreetsed vahendid määratletakse turvaplaanides ja riskianalüüsides.

Slaidil nr 5 toodud loetelu lubatud meetmetest on üksnes näited vahenditest, mida hetkel on

lubatud hankida.

K. Purtsak selgitas kahjude hüvitamise osas, et kui drooni laseb alla riik, kohaldub

riigivastutuse seadus. Kui drooni laseb alla eraettevõtjast turvaettevõte, siis kohaldub

võlaõigusseadus. Mõlemal korral kehtib sarnane põhimõte ehk kui tegutseti seaduslikul alusel

ja õiguspäraselt, siis üldjuhul tekkinud kahju eest ei vastutata.

Ta rõhutas taas, et lennundusõiguses on veel mitmeid probleeme, mida see eelnõu ei lahenda.

Seejuures on eraldi lahendamisel justnimelt kindlustuse küsimus, näiteks millisest suurusest ja

raskusest alates droonidele üldse panna kohustuslik kindlustus. Eesmärk on jõuda automaatse

kohustusliku kindlustuseni, mis hakkaks kahjusid hüvitama. Senikaua rakenduvad üldised

hüvitamisalused ning selline protsess on ajamahukam.

Andre Hanimägi palus täpsustada, kas turvaettevõtted saavad täpselt samasuguse seirepildi

nagu PPA ja Kaitsevägi. Ta märkis, et Kaitseväe seirepilt võib olla julgeolekusaladus.

Kristi Purtsak vastas, et seirepilt on siiski kihiline ning seda jagatakse nii, et iga üks saab

oma objekti läheduse ja seda mõjutavat pilti. Näiteks NATO seirepilt ei hakka jooksma

riigikaitseobjektide valdajatele, vaid seda näeb üksnes Kaitsevägi.

Madis Timpson tänas kutsutuid ning soovis jõudu edasises töös.Esimees tegi seejärel

ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20.05.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

2.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast).

2.3. Teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 27.05.2026 17:00 (konsensus:

Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

2.4. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson (konsensus: Lea Danilson-Järg,

Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

6

3. Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse

muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu (865 SE)

teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et Riigikogust muudatusettepanekuid ei esitatud, kuid

eelnõule on laekunud kolm arvamust, mis tuleks läbi vaadata.

Esimees andis esmalt sõna Eesti Meediaettevõtete Liidu (EML) esindajale.

Väino Koorberg tänas võimaluse eest kaasa rääkida ja selle eest, et eelnõu regulatsioon

tuuakse Eesti õigusesse. Ta märkis, et EML lähtus oma tagasisides mh seisukohast, et

meediavaidluste puhul on tihti parem õudne lõpp kui lõputu õudus ehk iga selline samm, mis

muudab need menetlused pikemaks, kallimaks ja keerulisemaks või lisab täiendavaid

vaidlustamise etappe, suurendab survet ajakirjandusele. Seetõttu on EML palve hoida eelnõu

ja kogu see protsess võimalikult lihtsana.

Ta rõhutas, et nn SLAPP-kaasuste tuvastamise koormus ei lasugi mitte niivõrd seadusel, vaid

suures osas kohtunikel endil, kellel on selleks kasutada palju olemasolevaid ressursse. Seega

on siinkohal lisaks seadusandluse poolele väga olulised ka koolitused ning advokaatide,

kohtunike ja ajakirjanike ühised arutelud, sh konsensuse leidmine.

V. Koorberg lisas, et Eestis ei ole peamine probleem alati just nn sarikohtuasjad, kuigi

selliseid juhtumeid esineb ka, vaid sageli toimub ajakirjanike vaigistamine veel enne asja

kohtusse jõudmist. Seda nähtust võib nimetada kui „justiitskius“ ning kahjuks ei adresseeri

seda küsimust ei direktiiv ega käesolev eelnõu. EML palve on, et seaduse jõustumise järel

pöörataks kohtupraktika kujunemisel rohkem tähelepanu ka nendele kohtueelsetele või

kohtust väljapoole jäävatele protsessidele.

Ta märkis, et endiselt esineb probleem ka selliste olukordadega, kus meediaväljaande asemel

hagetakse üksikuid ajakirjanikke, kes tegelikult tegutsevad toimetusvastutuse alusel. Temale

teadaolevalt on riike, kus see küsimus on põhiseaduse tasemel lahendatud, et hagi peaks siiski

olema suunatud toimetusele, mitte üksikule ajakirjanikule.

Lisaks viitas ta õigusele olla unustatud, kuna sellega seoses võib edaspidi tõusetuda mitmeid

küsimusi ning ka isikuandmete kaitse üldmääruse artiklile 85 ehk õigusele saada teavet oma

andmete töötlemise kohta, kuna seda kasutatakse nähtavasti üha enam just ajakirjanduse

häirimiseks, ahistamiseks ja vaigistamiseks.

V. Koorberg rõhutas lõpetuseks, et EML palve on edasises protsessis laiendada fookust ka

nendele eelnevalt esile toodud punktidele. Nad ei vaja justkui immuniteeti hagemise eest,

kuna nad austavad iga inimese õigust pöörduda kohtusse ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste

väärtushinnangute korral ning on valmis oma vigu parandama ja oma sõnade eest vastutama.

Mari Männiko lisas, et on meediavaidlusi pidanud juba umbes 15 aastat ning tavapäraselt on

korraga menetluses 20–40 vaidlust, mistõttu näeb ta eelnõu ja SLAPP-direktiivi n-ö vaidleja

vaatenurgast. Ta nõustus eelkõneleja osutusega, et mida vähem on vaidlust ühe ja sama asja

üle, seda kiiremini see ka lõpeb. Ta tõi seejärel esile kaks konkreetset märkust käesoleva

eelnõu kohta.

Esiteks märkis ta, et kui ühte pidi võib mõista, et direktiivi alusel peaks justkui

menetluskulude tagatise määrama, siis teisalt määratakse tagatis tsiviilkohtumenetluses

tavaliselt siis, kui on näha risk, et menetluse lõppedes puudub hagejal võimekus kohtukulusid

tasuda. SLAPP-direktiivi ja eelnõu menetluskulude tagatise loogika pöörab meie

kohtupidamise senise tagatise loogika pea peale, sest vaigistamiskaebuste puhul on hagejateks

enamasti mõjuvõimsad isikud, kellel üldjuhul ei ole kulude tasumisega probleeme. Ta leidis,

et see toob kindlasti kaasa uusi vaidlusi, sest paralleelselt tagatise läbivaatamisega käib ka

määruskaebemenetlus selle üle, kas tegemist on üldse SLAPP-iga. Näiteks võib kujuneda

olukord, kus jõukale isikule määratakse tagatis eeldusel, et tegu võib olla SLAPP-iga, kuid

paralleelse kaebemenetluse käigus tuvastatakse, et see ei olegi SLAPP ning tagatis on

7

määratud ilmaaegu. Ta rõhutas, et kui SLAPP-i tunnuseks on venitamine ja lisakulude

tekitamine, siis sellised määruskaebemenetlused võivad võtta veel rohkem aega ja kulu. Kui

menetlust tahetakse hoida võimalikult lihtsana ja üheselt mõistetavana, siis tuleks silmas

pidada, et tagatise instrument on täna juba tsiviilkohtupidamises olemas ning täiendava

tagatise ümber tekkiv vaidlusruum võib muuta olukorra hoopis kostja jaoks keerulisemaks.

M. Männiko tõi teiseks esile murekoha seoses kaebevõimalusega määrusele, millega

otsustatakse, kas tegemist on SLAPP-iga või mitte. Ta leidis, et kaebeõigus peaks olema

mõlemal poolel ehk mitte ainult hagejal, vaid ka kostjal. Eriti juhul, kui leitakse, et tegemist ei

ole SLAPP-iga. See vähendaks nn menetlusmüra ja korduvate taotluste esitamist, sest iga uus

taotlus vajab kohtus menetlemist ja võtab aega. Ta märkis, et teatavasti kestavad

kohtumenetlused Eestis ka ilma SLAPP-kaasusteta juba esimeses astmes sageli kaks, viis või

isegi seitse aastat ning selliste määruskaebuste lisandumisel võivad menetlused tema

hinnangul veel venida.

Madis Timpson andis arvamuse kommenteerimiseks sõna Justiits- ja Digiministeeriumi

(JDM) esindajale.

Stella Johanson selgitas, et direktiivi loogika kohaselt ei ole tagatise määramine sisulise

otsustuse tegemine selle kohta, kas tegemist on SLAPP-iga või mitte. Tagatise taotlemisel

tuleb näidata esinevaid indikaatoreid, mis annavad piisava kahtluse arvata, et tegu võib olla

SLAPP-iga.

Ta möönis, et Eesti senine tagatise loogika võib muutuda nii, nagu eelnevalt kirjeldati. Samas

ei oleks tema hinnangul direktiivi eesmärgiga kooskõlas selline olukord, kus olenemata

direktiivi nõudest välistataks sel viisil võimalus määrata ka mõjuvõimsa isiku suhtes tagatis.

Isegi, kui sageli on tegemist mõjuvõimsa isikuga, kes kasutab oma positsiooni kuritarvituslike

hagide esitamiseks ja näiteks ajakirjaniku kurnamiseks.

S. Johanson tõi edasikaebamise osas esile, et eelnõu näeb ette võimaluse tuvastada

kuritarvituslikkus määrusega niipea, kui vastavad tunnused ilmnevad ning tuvastamise korral

on võimalik kasutada juba vastavaid meetmeid. Kohtute ettepanekul lisati võimalus tuvastada

kuritarvituslikkust ka otsusega. Määrusega tuvastamine jäeti siiski alles, kuna mida varem

probleem lahendatud saab, seda selgem on menetlus.

Ta selgitas, et eelnõu loogika sarnaneb edasikaebamise osas hagi tagamise korrale ehk edasi

saab kaevata selle lahendi peale, millega kuritarvituslikkus tuvastati. See tähendab, et

kuritarvituslikkuse tuvastamisega kaasnevad nii menetluslikult kui ka materiaalõiguslikult

olulised tagajärjed, mistõttu on SLAPP-i tuvastamine suur tasakaalu otsimise küsimus, et

isikute põhiseaduslikud õigused ei saaks kahjustatud. Kui kuritarvituslikkust ei tuvastata, siis

saabki sisuliselt toimida nii, nagu hagi tagamise puhul. Kui inimesel on aga veenvad

argumendid, mida ta esialgses taotluses võib-olla kõiki ei esitanud või mis on vahepeal juurde

tekkinud, siis on tal võimalus tuvastamist uuesti taotleda. S. Johanson märkis, et kui lubada

kõikide asjade peale edasikaebamist, siis võib see menetlust rohkem koormata ja kurnata kui

hetkel pakutud lahendus.

Madis Timpson andis sõna Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) esindajale.

Helle Tiikmaa sõnas, et tema tagasiside lähtub eeskätt ajakirjaniku vaatenurgast, mitte

niivõrd juriidilisest. EAL seisukoht on, et direktiivist üksi ei piisa, sest on erinevaid ähvardusi

ja kiusu elemente, mida kogevad nii ajakirjanikud kui ka teised võimalikud vaigistamise

ohvrid ning seda juba enne kohtut. EAL hinnangul tuleks seega arvestada Euroopa Nõukogu

soovitusi, kus on toodud laiemad tunnused ning arvestatud ka kohtueelse juriidilise kiusu

võimalusi, mida seaduse alusel võiks takistada.

Ta tõi eraldi olulise punktina esile vabakutseliste ajakirjanike kaitse, keda meediamajad

võivad, kuid ei pruugi toetada. On vajalik, et kohtuprotsessi saaks võimalikult varases

staadiumis ja võimalikult lihtsalt tagasi lükata. Lühem protsess tähendaks ka vähesemaid

8

kulusid kõikidele osapooltele.

H. Tiikmaa rõhutas lõpetuseks, et on kõikide huvides, et seadus töötaks nii, nagu vaja. Samuti

peaks see looma olukorra, kus ei oleks enam võimalik väita, et Eestis ei ole varasemalt justkui

üldse SLAPP-kaasuseid olnud, kuna seni ei ole juriidilises terminoloogias selliseid tunnuseid

kasutusel olnud.

Stella Johanson selgitas, et Euroopa Nõukogu soovitusi on analüüsitud ning kuigi nende

indikaatorite sõnastus on detailsem, on need siiski sisuliselt direktiivi indikaatorid, mis on

eelnõus kaetud ja võetakse mõistetena Eesti õigusesse üle. Ta lisas, et see indikaatorite loetelu

on mh lahtine.

S. Johanson märkis, et kohtus hiljuti ise Euroopa Nõukogu esindajaga, kes ütles, et käesolev

eelnõu on eeskujulik ja hea.

Madis Timpson sõnas, et ühe eelnõuga kõiki maailma muresid lahendada ei saa, kuna

vastasel juhul kujuneks eelnõu menetlus liiga pikaks. Ministeerium on nüüd aga erinevad

sisendid kätte saanud, millega saab edaspidi tegeleda.

Vilja Toomast palus täpsustada või tuua praktikast mõned näited, mida mõeldakse

„justiitskiusu“ all.

Mari Männiko täpsustas, et SLAPP-kaebused on pigem üksikjuhtumid, kuid palju suuremat

kahju ajakirjandus- ja informatsioonivabadusele tekitavad nn unustamisõiguse kaebused, kus

ühe kaebusega tehakse tühjaks kogu inimese kohta käiv arhiiv.

Ta selgitas, et kui inimese kohta on avaldatud väga suur hulk materjale ning ühel hetkel tuleb

ettekirjutus kustutada kõik selle inimese kohta käiv materjal, siis tekib meediamajale väga

suur halduskoormus. Selline arhiivi läbisõelumine, nimede asendamine initsiaalidega ja ajaloo

ümberkirjutamine on tema hinnangul „justiitskius“, mis võib põhjustada ajakirjandusele

pöördumatut kahju, sest kustutatut ei saa tagasi pöörata. Ta lisas, et just selliste vaidlustega

tegeletakse igapäevaselt ning sellega seoses tekivad kulud üksnes meediamajale, mitte

kaebajale.

Helle Tiikmaa lisas, et EAL vaatest läheb kiusu alla ka see, kui eriti just vabakutselistele

ajakirjanikele saadetakse väga pikkasid ja ähvardavaid kirju, mis on täis juriidilisi termineid ja

viiteid paragrahvidele, mille alusel ähvardatakse kohtusse minna jne. Kui ajakirjanikul on

meediamaja taga, siis on nende olukordadega lihtsam tegeleda, kuid vabakutselisel

ajakirjanikul ei pruugi olla kohta, kuhu pöörduda.

Lea Danilson-Järg sõnas, et kindlasti on see hea, kui tekib rohkem võimalusi ajakirjanike

kaitsmiseks pahatahtlikkuse eest. Ta küsis, kuidas aga nähakse võimalusi kaitsta lugejaid

ajakirjanduse pahatahtlikkuse, sh laimu ja kallutatud informatsiooni levitamise eest.

Ta tõi esile, et ajakirjanduses käsitletakse tihti inimesi, keda ei ole süüdi mõistetud, juba

kindlas kõneviisis rikkujatena ehk süü kinnistatakse juba enne vastavat kohtuotsust. Ta

rõhutas, et neil inimestel on samuti õigused, sh õigus kaitsele sellise tegevuse eest ning küsis,

kuidas parandada ajakirjanduse vastutust. Arvestades, et ajakirjanikul on suur mõju ning

hiljem on kirjutatut ümber lükata keerukas. Tema hinnangul on ka see Eestis probleem.

Mari Männiko vastas, et tema kogemuse põhjal on see olukord ajas paranemas. Ta tõi esile,

et on olemas toimetusesisesed juhendid andmete avaldamise kohta ning isikuandmete kaitse

seaduses on sätestatud, millal andmeid avaldada võib. Samuti on toimetusesisene kontroll

järjest tihedam ning selliseid vaidlusi on vähemaks jäänud.

Valdo Randpere sõnas, et see teema haakub ühe varasema aruteluga kohtulahendite

9

salastamise osas ning meenutas siis kõlama jäänud ühist arusaama, et Eesti ajakirjandus võiks

vältida veel jõustumata kohtuotsuste pinnalt kahtlustatavate ja süüdistatavate nimede

avaldamist. Kuigi siis väljendati seisukohta, et enamasti see juba nii ongi, esineb selliseid

juhtumeid ikkagi.

Ta tõi näite hiljutisest juhtumist, kus algul kirjutati ajakirjanduses üksnes „politseinikust“,

kuid mõne päeva pärast avaldati juba kahtlustatava nimi, amet ja kõik üksikasjad kahtlustuse

kohta. Tema hinnangul mõistetakse sellisel viisil inimene justkui ajakirjanduse kaudu süüdi

enne, kui asi on üldse kohtusse jõudnud. Kuigi teatud juhtudel näiteks avaliku elu tegelaste

puhul võib nime avaldamine põhjendatud olla, siis avalikkusele tundmatu inimese puhul ei

peaks sellisel viisil nime avaldama. Eriti, kui avalik huvi selleks puudub ning inimene võib

lõppastmes kohtus hoopis õigeksmõistva otsuse saada. V. Randpere märkis, et selline

lähenemine jätab kohati mulje, et tekib võistlus selle nimel, kes saab esimesena selle nime

teada ja avaldada. Selline praktika võib omakorda tekitada hagisid.

Helle Tiikmaa kommenteeris, et kuigi ajakirjandusväljaanded loovad selleks ka oma

sisereeglid, on veel olemas nii Eesti kui ka rahvusvahelised ajakirjanduse eetikakoodeksid,

mida tegelikult kõik ajakirjanikud peaksid jälgima. Tema hinnangul seda ka tehakse. Ta lisas,

et mitte kõik meedias oma nimega esinevad toimetuse töötajad ei ole tingimata ajakirjanikud.

H. Tiikmaa sõnas, et muu hulgas tuleb arvestada nn klikkide ja tähelepanu tõmbamise ning

meediaväljaannete omavahelise konkurentsi erisust ning tema isikliku arvamuse kohaselt

võiks selles osas tõesti olukord puhtam olla kui täna. EAL juhina rõhutas ta siiski, et selleks

on eetikareeglid olemas ning rikkumiste korral tuleb toimetuse tähelepanu sellele juhtida.

Selleks on juba pressinõukogud ja Avaliku Sõna Nõukogu. Tema arvates on just need

ajakirjandusega suhtlemise viisid peamised lahendused, mitte tingimata kohtud. Samas jääb

inimestele siiski õigus kohtusse pöörduda, kui nad tunnevad end põhjendamatult ahistatuna.

Väino Koorberg lisas, et ajakirjandus kaalub iga juhtumit ka vastavalt isikule ja teole, milles

teda süüdistatakse. Ta märkis eelnevalt esile toodud hiljutise juhtumi osas, et tegu oli

politseinikuga, mistõttu võib avalikkuse huvi olla suurem, kuna politseivõimuga seotud teod

kuuluvad avalikku sfääri.

Madis Timpson sõnas, et komisjon kutsus tänasele arutelule ka Eesti Kohtunike Ühingu,

kuid nad ei saanud osaleda. Ühingu põhimure on uue menetluskorraga kaasnev töökoormuse

suurenemine.

Ta märkis kokkuvõtvalt, et nähtavasti on mõlema arutelus osalenud meediaorganisatsiooni

hinnangul eelnõu siiski samm õiges suunas, kuigi teatud küsimustega võiks veel tulevikus

edasi tegeleda.

Esimees meenutas, et Riigikogust eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud, kuid komisjon

võiks ise algatada ühe muudatusettepaneku, millega jäetakse eelnõust välja senise

jõustumistähtaja säte:

1. Jätta eelnõust välja § 3.

Väljajäetav tekst:

„§ 3. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 7. mail.“.

Selgitus: Eelnõu jõustub tavalises korras, st 10. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

Õiguskomisjon:

10

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Madis Timpson tegi seejärel ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas. Esimees märkis,

et eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust ehk vähemalt

51 poolthäält, kuna muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustikku.

Otsustati:

3.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20.05.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,

Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

3.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

3.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 03.06.2026. Eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu

häälteenamust (vähemalt 51 poolthäält). (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre

Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig

Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

4. Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse muutmise seaduse eelnõu (864 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et Riigikogust eelnõule muudatusettepanekuid ei

esitatud, kuid on laekunud mitmeid arvamusi ning eesmärk on täna arvamuste esitajad ära

kuulata.

Esimees andis esmalt sõna Harju Maakohtu esindajale.

Kai Härmand sõnas, et tegemist ei ole üksnes Harju Maakohtu seisukohaga, vaid ta on selle

kujundamisel konsulteerinud ka teiste kohtutega, kes samuti oma arvamust avaldasid. Ta

märkis esmalt, et see küsimus, kas laenu üleandmise tehing peaks olema notariaalne või mitte,

ei ole kohtute jaoks keskne ning tehinguvorm on seadusandja otsustada.

K. Härmand rõhutas, et nende peamine murekoht on see, et eelnõust puuduvad tarbija kaitseks

vajalikud garantiid. Kuigi eelnõu seletuskirjas on öeldud, et laenutingimused ei tohi

halvemaks muutuda, siis eelnõu sättes seda nii kirjas ei ole. Kohtu ettepanek on sätestada

seaduse tekstis selgelt, et lepingutingimused ei tohi muutuda tarbija jaoks halvemaks ning ka

tagajärjed juhuks, kui tingimused siiski halvenevad.

Ta märkis, et võimalikud õiguskaitsevahendid võiksid olla vähemalt seletuskirjas kirjeldatud.

Kohtud saavad nende vaidlustega küll hakkama, kuid on oluline, et seadusandja oleks andnud

ette vähemalt stsenaariumi võimalikest õiguskaitsevahenditest, kuidas vaidlusi lahendada.

Madis Timpson andis sõna Eesti Omanike Keskliidu (EOKL) esindajale.

Priidu Pärna sõnas, et EOKL mõistab eelnõu eesmärki, kuid ei ole kindel, kas tulemus on

just tarbija vaatest tegelikult soovitud eesmärk.

Ta leidis, et eelnõust ja seletuskirjast võib jääda mulje, nagu hüpoteegi loovutamine oleks

edaspidi pelgalt lihtne avalduse saatmine registrile, kuid praktikas jääb siiski alles vajadus

sõlmida hüpoteegi loovutamise kokkulepe ja uus tagatiskokkulepe. Ta rõhutas, et eelnõu ei

kaota ära nende kokkulepete sõlmimise vajadust ning neid peavad edaspidi ette valmistama

pangad ise. Seega isegi kui notar jääb tehingust välja, sh notaritasu kaob, on võimalik, et

edaspidi tuleb tasu maksta hoopis pankadele. Praegu puudub kindlus, et pangad hakkavad

11

neid kokkuleppeid edaspidi valmistama ja sõlmima tasuta. EOKL palve komisjonile on

arutada, kuidas vältida seda, et muudatus ei muutuks tegelikult tarbija jaoks hoopis kallimaks.

Samuti, kui eesmärk on tehingut tarbijatele lihtsustada, võiks üle vaadata ka riigilõivud, kas

need võiksid olla inimestele soodsamad.

P. Pärna rõhutas, et seletuskirja kohaselt laieneb plaanitav muudatus ligikaudu 50

laenuandjale, s.t mitte ainult pankadele. Meediakajastus on korduvalt välja toonud, et mitte

kõik laenuandjad ei käitu vastutustundlikult. Seega võib kujuneda probleemseks olukord, kus

kaks mitte-pangast laenuandjat annavad hüpoteeke omavahel üle viisil, mis jätab tarbija n-ö

hammasrataste vahele ning toob talle kaasa kahjulikke või liiga laiaulatuslikke

tagatiskokkuleppeid, mis võivad muutuda sundtäidetavaks ja lõppeda halvimal juhul kodu

kaotusega, kui tarbija oma kohustusi ei täida. EOKL ettepanek on kaaluda, et see eelnõu

muudatus rakenduks üksnes pankadele.

Madis Timpson andis sõna Notarite Koja esindajatele.

Merle Saar-Johanson sõnas, et ei soovi korrata Notarite Koja kirjalikus arvamuses esitatud

seisukohti, vaid pigem korrigeerib mõningaid eelnõu esimese lugemise arutelu käigus

täiskogust kõlama jäänud valearusaamu. Ta rõhutas, et kuigi arutelus räägiti kodulaenudest ja

peredest, hõlmab eelnõu paragrahvi reguleerimisala tegelikult kõiki kodu tagatisel võetavaid

laene, mh ka ärilaene, mistõttu ei ole tegemist üksnes justkui pere kodu ostuks mõeldud

laenudega.

Ta selgitas, et notarite hinnangul on suurim risk tagatiskokkuleppe sisu muutumine, kui

tagatiskokkuleppe sõlmimine jääb üksnes krediidiandjatele omavaheliseks. Notarid on

viimase 20 aasta jooksul saavutanud olukorra, kus pangad jt krediidiandjad esitavad neile

tagatiskokkulepped, mis on juba sõnastatud nii, et arvestavad laenuvõtjate õigustega ega

sisalda neile riske. Seetõttu on refinantseerimise tehingu läbiviimine tegelikult olnud kiire ja

sujuv. Ta hoiatas, et ilma notari kontrolli ja täiendava selgitamiseta võivad tagasi tulla varem

levinud kokkulepped, kus tagatis ei kata ainult ühte laenu, vaid ka näiteks tulevikus võetavaid

uusi laene, krediitkaardi- või liisingulepingu kohustusi või äriühingu laenu, mida tagatakse

inimese enda koduga. Kui selline leping saadetakse inimesele digiallkirjastamiseks, ei pruugi

ta ise selle sisusse suuta nii süveneda ega mõista, et ta paneb oma kodu tagatiseks mitte ainult

kodulaenule, vaid ka muudele kohustustele.

M. Saar-Johanson tõi lisaks esile kinnisvara omaniku tuvastamise murekoha. Nimelt, kõik

omanikud ei pruugi olla kinnistusraamatust nähtavad, näiteks kui kinnistu on abielu kestel

soetatud ühisvara. Sellisel juhul võib olla lisaks vajalik Eesti õiguse asemel varasuhtele

kohaldada hoopis välisriigi õigust, kui ühe või teise abikaasa elukoht on välismaal. Ta

rõhutas, et täna teeb tehingu sõlmimisel omanikud ehk vajalikud tehinguosalised kindlaks

notar. Ta möönis, et suuremad pangad saavad palgatud juristide abil suuta seda samuti teha,

kuid kuna krediidiandjad ei ole kõik ainult pangad, siis paljudel neist ei ole tema hinnangul

täna võimekust sellist tuvastamist teha, mis suurendab omakorda hilisemaid vaidlusi. Ta tõi

esile, et Notarite Koja andmetel seadsid viimastel aastatel hüpoteeke 26 krediidiandjat ning

tarbijalaenu refinantseerimises osalesid seitse krediidiandjat, kes ei ole pangad. Samuti

puudub alus eeldada, et kõik mitte-pangast krediidiandjad lähtuvad vastutustundliku

laenamise põhimõtetest, sest nende huvides võib justnimelt olla tagatiskokkulepete

võimalikult laiaulatuslik sõnastamine.

M. Saar-Johanson vaidles veel vastu väitele, et eelnõu vähendab bürokraatiat. Ta selgitas, et

notarid on täna välja ehitanud vajalikud infosüsteemid, sh ühendused registritega, mistõttu

suudab notar täna reaalajas kontrollida kõikidest registritest kõiki vajalikke andmeid. Eelnõus

ei ole kuidagi seda protsessi reguleeritud, mida krediidiandjad tegelikult tegema peavad

selleks, et tuvastada isikusamasust, perekonnaseisu, omandisuhteid jne. Seletuskirjast nähtub

hoopis see, et krediidiandjad peaksid alles hakkama ise taotlema ligipääsu vajalikele

registritele, et andmeid kontrollida ning kui krediidiandjad seda ei tee, võib see kohustus

12

hankida ja esitada vajalikke andmeid justkui jääda kliendile endale.

Ta rõhutas, et selline lähenemine ei vähenda kindlasti bürokraatiat, kuna täna peab klient

notari juurde tulemiseks saatma üksnes oma isikukoodi ja pank informatsiooni sellest, mida

teha tahetakse. Klient ei pea tooma notarile lisaks materjale, vaid notar selgitab tehingu sisu

kohapeal.

M. Saar-Johanson sõnas lõpetuseks, et tema ettepanek on hoida kogu see õiguslik segadus ära.

Kui küsimus on kliendi kuludes, siis võiks kaaluda hoopis seadusega notaritasu fikseerimist,

mis täna sõltub tehingus sisust ehk kui suurt hüpoteeki üle antakse. Fikseeritud tasu oleks

mõistlikum lahendus kui selline regulatsioon, mis tegelikult lõhub tugevat kinnistusraamatut.

Katrin Sepp lisas, et minister on oma ettekandes varasemalt öelnud, et muudatuse mõju

notaritele oleks majanduslikult väike, kuid selle väitega ei saa nõustuda. Ta tõi esile, et

notarid teevad aastas umbes 560 refinantseerimisega seotud tehingut ning nende tehingute

notaritasu on kokku umbes 160 000 eurot.

Ta rõhutas, et just väikelinna notari vaatest on refinantseerimistehingud olnud need, mis

päriselt aitavad doteerida nn sotsiaalse tasuga tehinguid ning katta ka büroo püsikulusid. Ta

märkis, et kui neid tehinguid enam ei tehta ja notarite tasud on edasi sellised, nagu need täna

on, siis on toimetulek aina keerulisem ning väikelinna notaritel on järjest suurem surve liikuda

suurematesse linnadesse.

Madis Timpson andis sõna Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja esindajale.

Piret Altosaar sõnas, et paljud olulised murekohad on juba arutelus kõlanud. Koja vaatest on

keskne küsimus aga laenusaajatele selgitamiskohustuse tagamine.

Ta selgitas, et kohtutäiturite praktika vaatest on oluline, et laenusaajal oleksid piisavalt selged

teadmised sundtäitmise tagajärgedest. Ta märkis, et esialgne hüpoteegi seadmise leping võib

olla sõlmitud juba väga ammu, kuid uue tagatiskokkuleppe sõlmimisel selgitab notar need

riskid uuesti üle. Kui see selgitamise etapp kaob, võivad inimesed sattuda kohtutäiturite

menetlusse enda jaoks täiesti ootamatult, mis on tegelikult tugev põhiõiguste riive. Seega

tekib küsimus, kes ja kuidas hakkab üldse edaspidi selgitamiskohustust täitma ning kas

seaduses peaks võib-olla sätestama selle kohustuse edaspidi pankadele.

Madis Timpson andis sõna Eesti Panga esindajale.

Marek Feldman sõnas, et Eesti Pank näeb soovitava lahendusena mudelit, kus laenu

refinantseerimisel jäävad tagatiskokkuleppe tingimused muidu kõik samaks ning muutub

üksnes laenuandja. Sellisel juhul ei pruugi notari sekkumine olla vältimatult vajalik.

Ta pidas eksitavaks arusaama, nagu kontrolliks notar sisuliselt hüpoteegi seadmisel ja

tagatiskokkuleppe sõlmimisel laenulepingu tingimuste (sh intressid, leppetrahvid) headust.

Seetõttu ei peaks ka refinantseerimise aruteludes rääkima sel viisil kokkuleppe kahjulikkusest.

Ta märkis, et pankadele kehtivad omad reeglid, sh vastutustundliku laenamise põhimõte ning

kui sellest kinni ei peeta, tegelevad sellega juba vastavad institutsioonid, mitte tingimata

notarid. Samas nõustus ta notarite tõstatatud praktiliste probleemidega omandi tuvastamisel,

kui kinnistusraamat ei pruugi kajastada näiteks ühisvara ning leidis samuti, et sellele

murekohale tuleks lahendus leida.

M. Feldman sõnas, et eelnõus võiks täpsemalt reguleerida, mida saab tagatiskokkuleppes

muuta. Näiteks lubada üksnes laenuandja vahetust ja hüpoteegi vähendamist. See aitaks

välistada nn globaalse tagatise tekitamise.

Ta lisas, et laenusaajale ja krediidiasutusele jääb siiski võimalus minna soovi korral teha

tehing notariaalselt. Ka praegu on hüpoteegi üleandmine põhimõtteliselt võimalik ilma

notarita, kuid pangad ei paku seda võimalust, kuna tagatiskokkulepet tuleb niikuinii

notariaalselt muuta. Seeläbi maksab aga klient toimingu eest, mida oleks tegelikult võimalik

teha pangas endas.

13

Madis Timpson andis sõna Eesti Pangaliidu esindajale.

Triin Palk sõnas, et Pangaliit on varasemalt oma kahes kirjalikus pöördumises toonud välja

eelnõu sõnastuse kitsaskohti.

Ta selgitas, et kui arutelus räägitakse laenutingimuste muutmisest kliendile kahjulikumaks,

siis seda tõesti ei kontrolli täna ka notar ning sisuliselt käib arutelu üksnes tagatiskokkuleppe

üle. Ka uus krediidiandja ei kontrolli eelmiste krediidilepingute tingimusi, sest tarbijale

selgitatakse eeskätt uue krediidi tingimusi ja esitatakse teabelehed, mille alusel tarbija saab ise

laenulepingute tingimusi võrrelda. Ta rõhutas, et tagatiskokkuleppe sidumine laenutingimuste

muutumisega ei ole seega pankade jaoks teostatav, kuna neil puudub võimalus eelnevate

krediidisuhete kontrollimiseks, sh arvestades pangasaladust, konfidentsiaalsuskohustusi jne.

Ta lisas, et kui eelnõuga edasi minna, tuleks täpsemalt sätestada, et tagatist saab siduda üksnes

eluasemekinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutega.

T. Palk rõhutas, et kui pangad peavad hakkama ise tagatiskokkuleppeid sõlmima, siis

puuduvad neil täna vajalikud ligipääsud registritele ning vastav tehniline keskkond selliste

lepingute sõlmimiseks. Samuti võimalus selliste lepingute edastamiseks kinnistusosakonnale

kuna kinnistuportaal on avalduste esitamise koht ja ei võimalda täna sellisel kujul lepingute

edastamist. Ta lisas võimalike kulude osas, et täna on pankadel laenu ennetähtaegse

tagastamise tasu võtmine intressina piiratud, kuid kui muudatuse tulemusel kujuneb protsess

pankadele väga kulukaks, kajastub see pigem intressides.

Ta nõustus samuti eelnevalt kõlanud murekohaga, et registritele ligipääsu puudumise tõttu on

omanike tuvastamise praktiline probleem.

Madis Timpson andis arvamuste kommenteerimiseks sõna JDM esindajale.

Kadri Laud sõnas, et kõik tõstatatud murekohad on ka ministeeriumile arusaadavad. Ta

märkis samas, et kui hakata kõike seda veel täpsustama ja uuesti läbi kirjutama, siis ei pruugi

see samuti täita eelnõu eesmärki.

Ta lisas, et kinnistuportaalis on tegelikult võimalik avaldusele esitada ka lisadokumente ning

kuna uus portaal on arendamisel, siis saab tehnilist poolt alati vajadusel muuta. Pigem

tõusetub siinkohal põhimõtteline küsimus, kas usaldada krediidiandjate võimekust või jätkata

senisel viisil. Ta märkis veel, et notaritasu fikseerimise idee ei ole ka iseenesest välistatud

ning tuleb lihtsalt leida mõistlik tasakaal.

Valdo Randpere meenutas, et eelnõu esimesel lugemisel vaieldi juba selle laenulepingu

tingimuste halvenemise küsimusi üle. Tema hinnangul seaduse tekstis ei peakski seda kirjas

olema, kuna halvemad või paremad tingimused on subjektiivne hinnang. Muu hulgas jõuti siis

kokkuleppele, et eelnõu seletuskirjas on see kirjas, et tingimused ei tohi muutuda tarbijale

kahjulikumaks. Tema seisukohalt oleks võinud selle subjektiivse hinnangu ka seletuskirjast

välja võtta. Näiteks võivad inimesed tegelikult panka vahetada mitte ainult laenulepingu

tingimuste tõttu, vaid teine kord ka muudel subjektiivsetel põhjustel või lihtsalt eelistuse

muutumisel.

V. Randpere küsis notaritelt, kas Riigikogus lõpuks notaritasude muudatuse ära tegemise

korral oleksid notarid ka käesoleva eelnõuga rohkem nõus.

Merle Saar-Johanson vastas, et ka siis ei oleks notarid sellisel kujul eelnõuga rohkem nõus,

sest inimene ei oleks jätkuvalt kaitstud.

Ta nõustus eelnevalt kõlanud osutusega, et notarid ei vaata laenutingimustesse sisse, kuid

notarid vaatavad siiski tagatiskokkuleppe sisu ja neid tuleb eristada. Ta selgitas, et

tagatiskokkuleppes pannakse kirja, kas leping tagab ainult konkreetset kodu ostmiseks võetud

laenu või lisaks veel näiteks liisinguid või tulevikus võetavaid ärilaene. Täna suunavad

notarid praktikas tagatiskokkuleppeid sõlmima nii, et tagatud on ainult üks konkreetne

14

parasjagu võetav laen ning kui oma koduga soovitakse siiski tagada ka teisi laene, siis peaksid

osapooled tulema veel notari juurde kohapeale, et notar saaks neid selles osas nõustada ja

riske selgitada. Ta hoiatas veelkord, et ilma notarite osaluseta selles tehingus võib inimene

anda oma digiallkirja tagatiskokkuleppele, mille osas ei ole teda üldse nõustatud ning selles

võivad olla senisest oluliselt riskantsemad punktid. Seega ei ole keskne probleemkoht selles,

kui palju suurema või väiksema intressiga laen on, vaid tagatud on erinevad laenud.

M. Saar-Johanson lisas veel eraldi praktikas esineva riski, kus paljudel inimestel on oma

lähedaste PIN-koodid. Notarid näevad oma töös igapäevaselt selliseid olukordi, kus näiteks

lapsed logivad oma vanemaid nende PIN-koodidega arvutisse, et neid tehinguid teha. Ta

märkis, et sellises olukorras ei saa alati eeldada, et kõik omanikud tegelikult teavad, milliseid

tehinguid tema lähedased teevad.

Madis Timpson tõi esile, et eelnõule on oma arvamuse saatnud ka Riigikohus, kes ei saanud

tänasel istungil osaleda. Riigikohus märkis oma arvamuses samuti seda, et mittenotariaalset

tagatiskokkulepet võiks lubada ainult siis, kui tagatud on ainult üks konkreetne laenuleping.

Merle Saar-Johanson kommenteeris, et praktikas ei liigu tegelikult üks ja sama laen ühest

pangast teise. Näiteks kui laenuleping on sõlmitud Swedbankis, siis ei võta SEB seda sama

lepingut üle, vaid Swedbanki leping lõpetatakse ning SEB sõlmib uue lepingu. See tähendab,

et muuta tuleb ka tagatiskokkulepet.

Heljo Pikhof sõnas, et notaritasude teema on tema hinnangul laiem probleem ning kuigi see

ei ole tänase arutelu ega käesoleva eelnõu küsimus, peaks selle siiski päevakorda võtma.

Maria Jufereva-Skuratovski märkis, et tema arusaama järgi ei tohiks eelnõu järgi

tagatiskokkulepe sisuliselt laenu refinantseerimisel niimoodi muutuda, kuid arutelus kuuldust

jääb mulje, et tagatiskokkuleppe tingimusi saab muuta nii, et mitte kõik omanikud (näiteks

ühisvara puhul abikaasa) ei pruugi üldse tehingust teadlikud olla.

Ta küsis JDM esindajalt, kas niivõrd suurte tagatiskokkuleppe muudatuste korral on siiski

vaja minna notari juurde või eelnõu seda ette ei näe.

Kadri Laud vastas, et eelnõu järgi peab tagatiskokkuleppe pool jääma samaks.

Maria Jufereva-Skuratovski täpsustas, kas kõik tingimused jäävad samuti samaks.

Kadri Laud vastas, et eelnõu ei näe ette, et tagatiskokkuleppe tingimused peavad jääma

samaks, kuna seda ei ole võimalik niimoodi reguleerida.

Lea Danilson-Järg kommenteeris, et mida rohkem ta vastuseid kuulab, seda segasemaks

teema muutub.

Ta viitas, et eelnõu tekstist loeb ta välja, et üle antakse elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid tagav hüpoteek. Tema arusaama järgi peaks see

tähendama seda, et üle saab anda ainult eluasemelaenuga seotud hüpoteeki ning kui tagatakse

muid asju, näiteks ärilaene või teisi kohustusi, siis ei saa laenu eelnõu järgi niimoodi üle anda.

Katrin Sepp vastas, et tema hinnangul on see arusaam ekslik, sest isegi juhul, kui hüpoteek

tagab algselt elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingut, siis ei ütle säte seda, mida

tagatiskokkuleppega edaspidi tagatakse.

Merle Saar-Johanson lisas, et eluasemelaen tähendab tegelikult igasugust laenu, mis on

tagatud elamukinnisvaraga. See tähendab, et laenu eesmärk ei pruugi üldse olla määrav, sest

kui tagatiseks on elamukinnisvara, käsitletakse seda eluasemelaenuna.

Lea Danilson-Järg järeldas, et sätte sõnastus jätab seega praegu tõlgendamisruumi, et uus

15

hüpoteek võib tagada ka mitte elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid. Ta küsis

JDM selgitust, kas selline olukord saab tekkida.

Kadri Laud vastas, et sättes on viide võlaõigusseaduse § 402 lõikele 2 just selle mõttega, et

see jääks elamukinnisvaraga tagatud laenuks.

Merle Saar-Johanson kommenteeris, et notarite mure ei kao pelgalt selle sõnastuse

korrigeerimisega, sest kui tehingut saab edaspidi teha ilma notariteta, siis tekib võimalus

tagatiskokkuleppesse lisada täiendavaid punkte, näiteks kodu ostuks laenule lisatakse uues

pangas teised nõuded, millega tagatakse mh ka liisingud jne.

Lea Danilson-Järg küsis, kas edaspidi tekib kohustus hoopis kinnistusraamatule seda

kontrollida, et neile esitatav leping vastaks seadusele, mille järgi peaks üleantava laenu puhul

tegemist olema üksnes elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguga.

Kadri Laud vastas eitavalt ning selgitas, et kinnistusraamatul on oma formaalne

kinnistamismenetlus ning sisuline vastutus jääb pankadele, kes peavad järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Pankadel on ka täna vastavad reeglid laenu andmisel

olemas.

Lea Danilson-Järg märkis, et tema hinnangul peaks kinnistusraamatule see kohustus

tekkima, kuna neil on siiski kohustus kontrollida, kas neile esitatud dokumendid on kooskõlas

seadusega. Kui seadus lubab laenu üle anda vaid kindlatel seaduses sätestatud tingimustel, siis

peaks tema hinnangul kinnistusraamat ka kontrollima, kas neile esitatud dokumendid nendele

tingimustele vastavad.

Kadri Laud vastas, et kinnistusraamat vaatab eeskätt seda, kas formaalsed nõuded (sh

vorminõue, riigilõivud) on täidetud, mitte ei kontrolli seda sel viisil sisuliselt.

Madis Timpson tegi ettepaneku pikendada tänast komisjoni istungit kuni kella 13.15ni.

Komisjon nõustus konsensuslikult.

Lea Danilson-Järg sõnas, et küsitav on ka varaomanike tuvastamise olukord, kus üks

hüpoteegiga seotud isik saab sellise muudatuse justkui algatada nii, et teine seotud isik ei

pruugi sellest isegi teada saada.

Merle Saar-Johanson vastas, et teine isik peab siiski vähemalt oma digitaalse allkirja andma,

kui ta on tuvastatud. Kui teist osapoolt aga ei ole tuvastatud, näiteks ühisvara puhul, siis

allkirjastabki tehingu üksnes see isik, kes kajastub kinnistusraamatust omanikuna. Sellisel

juhul ei ole teise isiku õigused piisavalt kaitstud ning tehing võib osutuda tühiseks, mis võib

omakorda viia kohtuvaidluseni. Kohtud on täna juba niigi ülekoormatud.

Ta märkis, et kui soovitakse, et kinnistusosakond hakkaks sel viisil sisuliselt kontrollima, kas

neile esitatud dokumentidega on kõik korras, tähendaks see vajadust ametkonda oluliselt

laiendada, mis oleks riigile omakorda koormus.

Varro Vooglaid küsis JDM esindajatelt, kuidas selline eelnõu üldse Riigikogu menetlusse

jõudis. Arvestades, et tänane arutelu on üksnes süvendanud veendumust, et eelnõu ei ole nii

kvaliteetne, kui võiks olla.

Ta rõhutas, et lisaks sisulistele probleemidele on eelnõul ka tehnilisi probleemkohti. Kui

notarite ja Pangaliidu esindajate sõnul puuduvad pankadel täna vajalikud ligipääsud

registritele, millega andmete õigsust kontrollida, siis on tegemist tõsise tehnilise puudusega.

Samuti on põhimõtteline viga see, kui eelnõu seletuskirjas on ühe põhilise tingimusena

toodud, et hüpoteegi ülekandmine võib mittenotariaalselt olla lubatav, kui laenutingimused ei

muutu tarbijale ebasoodsamaks, kuid eelnõu enda tekstis seda ei ole.

16

V. Vooglaid küsis, kas eelnõu väljatöötamisel ei konsulteeritud notarite ja pankadega sellisel

viisil nagu täna komisjonis ühiselt laua taga, sest tema hinnangul oleks mitmed probleemid

olnud võimalik nii lahendada juba enne eelnõu Riigikogu menetlusse jõudmist.

Marget Pae vastas, et ministeerium võtab kriitika vastu ning nõustus, et eelnõu on võimalik

veel põhjalikult täiendada. Ta rõhutas, et Riigikogul on siin otsustav roll, kuidas eelnõu

paremaks teha. Küsimus on selles, kas usaldatakse krediidiandjaid ning kas eelnõuga pakutav

lahendus on Riigikogu hinnangul selline leevendus, mis tarbijaid soodsamalt laenuturule toob.

M. Pae rõhutas, et ministeerium on valmis tegema muudatusettepanekuid, muutma vajadusel

eelnõu sisu ning rohkem analüüsima, sh pakkuma täiendavaid garantiisid.

Ta palus Pangaliidul täpsustada, millistele registritele pangad hetkel konkreetsemalt ligi ei

pääse. Selliseid tehnilisi kitsaskohti on võimalik lahendada.

Triin Palk vastas, et rahvastikuregistrile on ligipääs olemas, sest klientide tuvastamine on

pangale juba täna igapäevane töö. Samas näiteks abieluvara registrile ligipääsu sellisel kujul

ei ole.

Kadri Laud märkis, et abieluvara registrile saab igaüks ligi. Selleks tuleb üksnes ID-kaardiga

sisse logida.

Triin Palk lisas, et pangad teevad täna kinnistusraamatule andmete saamiseks tasulisi

päringuid, mida notarid ei tee. Ta nõustus, et tõenäoliselt on võimalik pankadel saada

vajalikud ligipääsud, kuid see protsess ei ole kulgenud paralleelselt eelnõu menetlusega.

T. Palk märkis, et kinnistusportaal on täna avalduste esitamise koht, kuid see ei ole keskkond

kus kõik osapooled saaksid kokkuleppeid allkirjastada. Need on pankadele vastava võimekuse

loomiseks vajalikud tehnilised lahendused.

Andre Hanimägi sõnas, et tema hinnangul kirjeldas Eesti Panga esindaja selgelt eelnõu

algset eesmärki ehk lihtsustada üksnes konkreetselt eluasemelaenu tagatiseks oleva hüpoteegi

liikumist ühelt laenuandjalt teisele. Ta märkis, et sellisel viisil, nagu see on praegu eelnõus

sõnastatud võib tõesti tekkida küsimus, et kõiki krediidiandjaid võib-olla ei saa ühtmoodi

usaldada. Seetõttu on ka tema hinnangul kõige suurem probleemkoht see, et tagatiskokkulepe

võib hakata tagama ka teisi laene või kohustusi.

A. Hanimägi leidis, et eelnõu parandamiseks võiks sõnastuses täpsustada, et laenu saab sel

viisil mittenotariaalselt üle viia üksnes siis, kui tegemist on konkreetse eluasemelaenuga.

Kadri Laud märkis, et eelnõu koostamisel kohtuti osapooltega korduvalt, probleemid arutati

läbi ning lõpuks jõuti praeguse sõnastuseni, kus Pangaliidu ettepanekul tehti mõningaid

tehnilisi täpsustusi.

Merle Saar-Johanson kommenteeris, et isegi kui seadusesse kirjutada väga kitsas tingimus,

et tagada saab ainult ühte kodu ostmiseks võetud laenu, siis jääb ikkagi lahendamata omanike

tuvastamise probleem, mis avab ukse edasistele kohtuvaidlustele.

Ta rõhutas, et kinnistusraamat peaks olema tugev ja usaldusväärne ning notarite roll on täna

see, et kõik olulised asjaolud kontrollitakse ja selgitatakse inimestele üle. Ta tegi ettepaneku

hoida see toimiv süsteem alles ning lahendada inimeste kulude küsimus näiteks mõistliku

notaritasu kujundamisega, mitte võtta töötav süsteem lahti bürokraatia vähendamise loosungi

tõttu.

Maria Jufereva-Skuratovski uuris, kas pangal ei ole sellise tehingu puhul kohustus

konsulteerida mõlema partneriga isegi juhul, kui ühisvara puhul ei ole mõlema nime

kinnistusraamatus vormistatud ning selgitada, mida tagatiskokkuleppes muudetud on või

eeldatakse, et teine osapool paneb lihtsalt digiallkirja pimesi.

17

Triin Palk vastas, et pangad edastavad juba täna omanikele eelinformatsiooni selle kohta,

mida üldse tähendab oma vara tagatiseks andmine ning seeläbi peaks ka tagatiskokkuleppe

sõlmimine hõlmama mõlemat osapoolt. Seega, pangad küll nõustavad inimesi, kuid praktikas

jääb siiski õhku küsimus, kui põhjalikult inimesed saadetud informatsiooni üldse loevad või

kas nõustamine oli nende jaoks piisav.

Valdo Randpere sõnas, et tema hinnangul on eelnõu tekst selles osas hea, et seaduses ei

üritata reguleerida laenutingimuste halvenemist. Ta pidas juriidiliselt ebaõnnestunuks hoopis

eelnõu seletuskirjas kasutatud sõnastust, mille järgi uus krediidiandja peab tagama, et

tagatiskokkulepe ei tooks kliendile kaasa negatiivseid lisatagajärgi.

V. Randpere märkis, et eelnõu seletuskiri ei ole juriidiline norm, mistõttu võiks see sõnastus

seletuskirjas justkui olla, kuid on siiski teatud oht, et inimesed hakkavad sellest kinni. Selline

„halvem“ või „parem“ hinnang tingimustele või tagajärgedele on aga väga subjektiivne.

Merle Saar-Johanson kommenteeris, et seletuskirja tegelik tähendus ongi siinkohal küsitav

ning tema hinnangul ei peaks seletuskirja nägema kui õigust loovat akti, kuhu lisada vastavad

juhised, mille põhjal saaks hakata kohtus vaidlusi lahendama.

Ta lisas, et kui seletuskirja sõnastus jääb selliseks, nagu see on ning kohus hakkab seda õigust

loova aktina käsitlema, võib see viia olukorrani, kus pangad ei saa sisuliselt ikkagi ühtegi

refinantseerimise tehingut ilma notarita teha.

Anti Haugas sõnas, et üldiselt pangad siiski konkureerivad omavahel vabaturu tingimustega

ehk kes suudab tagada soodsamad ja paremad tingimused. Samas on tõsi, et ei saa lõplikult

välistada seda, et on ka pahatahtlikke krediidiandjaid.

A. Haugas küsis notaritelt, kui sageli esineb nende praktikas olukordi, kus inimese tahe

muutub tehingu käigus ning kui sageli loobutakse seetõttu tehingu vahendamisest. Tema

hüpotees on see, et kui inimesel endal on ikkagi kindel tahe, siis teeb ta tehingu igal juhul,

olenemata sellest, kas tingimused võivad olla kahjulikumad või mitte.

Merle Saar-Johanson vastas, et notaritel ei ole selle kohta statistikat, kui tihti inimese tahe

tehingute käigus muutunud on. Ta kirjeldas siiski oma kogemust notarina. Pangad täna ei ürita

refinantseerimistehingute puhul teha laiaulatuslikku tagatiskokkulepet ehk tagada ka teisi

kohustusi või tuleviku laene jne, kuna notaritel on pankadega vastav kokkulepe kliendile

alguses sellist võimalust üldse mitte pakkuda. Algselt pannakse tagatiseks siiski üks

konkreetne laen ning notari juures kohapeal selgitatakse võimalust teha laiem kokkulepe, kuid

sellisel juhul on see kliendi teadlik otsus.

Ta rõhutas, et olukord on teistsugune mitte-pangast krediidiandjatega. Nende lepingutes on

juba algselt toodud punkt, et tagatud on ka tulevikus võetavad uued laenud. Ta selgitas, et kui

inimestele selgitatakse notari juures selle punkti sisu ja tagajärgi, palub enamus eraisikuid

selle punkti eemaldada. Äriühingud jätavad selle punkti sagedamini alles.

Madis Timpson tänas kutsutuid. Esimees sõnas lõpetuseks, et eelnõu osas täna menetluslikke

otsuseid ei tehta ning eelnõu arutelu jätkatakse komisjonis.

Otsustati:

4.1. Jätkata arutelu komisjonis (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre

Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig

Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

5. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

18

(allkirjastatud digitaalselt)

Madis Timpson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Selena Eenmaa

protokollija

Riigikogu õiguskomisjoni

istungi protokoll nr 128

Tallinn, Toompea ja videosild Esmaspäev, 11. mai 2026

Algus 11.15, lõpp 13.16

Juhataja: Madis Timpson (esimees)

Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja Toomast, Varro

Vooglaid

Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja), Linnar Liivamägi (nõunik)

Kutsutud: peaminister Kristen Michal, Riigikantselei õigusasjade direktor Kristi Purtsak ja

õigusosakonna nõunik Eero Svarval (2. päevakorrapunkt); Justiits- ja Digiministeeriumi

justiitshalduspoliitika osakonna kohtute talituse nõunik Stella Johanson, Eesti Ajakirjanike

Liidu esimees Helle Tiikmaa, Eesti Meediaettevõte Liidu juhatuse liige Väino Koorberg ja

vandeadvokaat Mari Männiko (3.päevakorrapunkt); Justiits- ja Digiministeeriumi

õiguspoliitika osakonna tsiviilõiguse talituse juhataja Marget Pae ja nõunik Kadri Laud, Harju

Maakohtu kohtunik, osakonnajuhataja Kai Härmand, Eesti Panga õigusteenistuse juhataja

Marek Feldman, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja vanemjurist Piret Altosaar, Notarite

Koja esimees Merle Saar-Johanson, tegevdirektor Kaidi Lippus ja Kuressaare notar Katrin

Sepp, Eesti Pangaliidu laenude töögrupi liige Triin Palk, Eesti Omanike Keskliidu juhatuse

aseesimees Priidu Pärna (4. päevakorrapunkt); Riigikogu avalike suhete osakonna

pressinõunik Merilin Kruuse; töövarjud Rudolf Hõbe, Katariina Järvan, Gerda Õunapuu, Siim

Kullamäe

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste

seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu (902 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse

muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu (865 SE) teise ja

kolmanda lugemise ettevalmistamine

4. Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

muutmise seaduse eelnõu (864 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

5. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Madis Timpson tegi ettepaneku täiendada välja saadetud komisjoni nädala töökavas

2

teisipäevase istungi päevakorda ja lisada 1. päevakorrapunktiks karistusseadustiku muutmise

seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu (727 SE) teise ja kolmanda

lugemise ettevalmistamine arutelu. Komisjon nõustus konsensuslikult.

Riigikogu õiguskomisjoni nädala (11.05.2026-17.05.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäev, 11. mai 2026 kell 11.15

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste

seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu (902 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse

muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu (865 SE) teise ja

kolmanda lugemise ettevalmistamine

4. Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

muutmise seaduse eelnõu (864 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

5. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung teisipäev, 12. mai 2026 kell 14.00

1. Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine

seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu (727 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise

seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu (560 SE) teise

lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas,

Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast,

Varro Vooglaid).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste

seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu (902

SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson andis eelnõu tutvustamiseks sõna peaministrile.

Kristen Michal sõnas, et eelnõu eesmärk on luua selgem õigusraamistik, kuidas rahuajal

mehitamata õhusõidukite ohtu ennetatakse ja tõrjutakse, sh milline on Politsei- ja

Piirivalveameti (PPA), Kaitseväe, turvatöötajate ehk siseturvakorraldajate, kriitilise taristu

valdajate ning julgeolekuasutuste õiguslik baas. Eelnõu on vajalik, kuna mehitamata

õhusõidukite (sh droonid, õhupallid) kasutamine on tänapäeval oluliselt kasvanud. Näiteks on

aktuaalsed juhtumid, kus Ukraina kaitsetegevusega seotud sõjakillud eksivad piirialadelt ka

siia. Minister tõi esile, et kehtiv lennundusseadus on vastu võetud juba 1999.a ning vajab

ajakohastamist. Kõik liikmesriigid Euroopas tegelevad üha enam parema valmisoleku

loomisega, sh kiirema reageerimisega ning vastutuste ja rollijaotuse täpsustamisega.

Minister rõhutas, et eelnõuga luuakse mitmekihiline droonitõrje. Tsiviildroonidele reageerib

esimesena PPA ning juhul, kui PPA ei suuda reageerida, teeb seda Kaitsevägi. Sõjaliste

droonide puhul on rollid vastupidised ning vajadusel jaotatakse omavahel. Tekib ühine

seirepilt ning seda teavet vahetavad lisaks PPA-le ka Transpordiamet, Lennuliiklusteeninduse

AS ning riigikaitseobjektide valdajad. Samuti määratletakse ülesanded, vahendid ja

omavaheline tööjaotus.

Kaitsevägi saab õigused reageerida ohtlikele droonidele enda valvatavate objektide kaitsel

3

ning Kaitseväge saab kaasata ka suuremate ürituste turvamisel avaliku korra kaitses, näiteks

drooniohu korral. Näitena on toodud laulupeo laadne suursündmus, kus on laiemat turvavõrku

vaja.

Riigikaitseobjekte valvavad turvaettevõtted ja siseturvakorraldajad saavad teatud piiratud

õigused mehitamata õhusõidukitest tuleneva ohu tõrjumiseks. Teatud juhtudel on võimalik

kasutada ka side segamist, kui Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) on selle

heaks kiitnud tingimusel, et see ei ohusta lennundust jms. Samuti täiendatakse objektide

loetelu ehk täpsustatakse, milliste objektide puhul raadioside piirajat võib kasutada.

Kristi Purtsak tegi esitluse (Lisa 1), andes täpsema ülevaate mehitamata õhusõidukite

seiramise ja tõrje pädevuste jaotusest rahu ajal.Ta rõhutas, et kõige aluseks on

olukorrateadlikkus ehk tuleb teada, kes ja kus lendab ning selleks tekitatakse ühine seirepilt.

Ta selgitas, et praegu on seirepildi omanik Kaitsevägi ning teised peavad selleks oma

infosüsteemid liidestama Kaitseväe infosüsteemiga. Eelnõu loob õiguslikud alused, et ka

Transpordiameti, Lennuliiklusteeninduse AS-i ning riigikaitseobjektide valdajate seireinfo

jookseks ühisesse seirepilti. See annab võimaluse reaalajas näha, misobjekt ja kus liigub,

kelle objekti juures see on ja kes peaks reageerima.

Ta tõi esile, et rahuajal on tsiviildroonidele esmareageerijaks PPA ehk nn „droonipolitsei“,

kuna politsei on avaliku korra eest vastutav organ ning seda nüüd lisaks maal ka õhuruumis.

Kaitsevägi reageerib eeskätt sõjalistele droonidele. See on ka praegu nii, kuid nüüd

eemaldatakse senine kitsendus, et sõjaline droon peab olema tulnud väljastpoolt Eesti

Vabariiki. Ta selgitas, et sõjaline droon võib õhku tõusta ka Eesti territooriumilt ning sellisel

juhul ei piirata Kaitseväe õigust sellele reageerida. Vajaduse korral saab ka PPA reageerida

sõjalisele droonile või Kaitsevägi tsiviildroonile, kui emb-kumb ei saa reageerida või teisel on

võimekust kiiremini reageerida.

K. Purtsak selgitas eraldi riigikaitseobjektide valdajate osa. Riigikaitseseaduse alusel on

määratletud kriitilise taristu objektid ning kui nad kasutavad objekti kaitseks turvaettevõtet,

siis antakse sellistele turvaettevõtetele teatud õigused reageerida. Ta rõhutas, et

reageerimisõigus on objektipõhine ehk need õigused ei laiene automaatselt kõikidele

objektidel olevatele turvaettevõtetele, vaid koostatakse konkreetse objekti riskianalüüs ja

turvaplaan. Analüüsi ja plaani koostamist nõustavad PPA, Kaitsepolitsei ja Kaitsevägi, et

täpsustada vajalikud meetmed konkreetse objekti kaitsmiseks. Näiteks raadioside piiramine

on samuti üksnes objektipõhine ning selleks peab eraldi loa andma TTJA, kes kooskõlastab

kõiki raadioside piiramise lubasid. Lubatud meetmed on suures osas samad, mis juba praegu

turvategevuse seaduse alusel turvatöötajatele lubatud on, kuid droonide eripärast tulenevalt

lisanduvad droonipüss, püüdurdroon ja jammer.

Ta tutvustas seejärel lähemalt esitluse slaidil nr 4 toodud rahuaegse reageerimise ja ühise

seirepildi kujunemise ning slaidil nr 6 toodud mitmekihilise droonitõrje skeemi loogikat.

Lisaks loob eelnõu aluse ka kaitsetööstuse arenguks, sest võimaldab tööstusel paremini oma

tooteid pakkuda, mh turvaettevõtetele aga ka PPA-le ja Kaitseväele.

K. Purtsak märkis lõpetuseks lennundusõiguse ajakohastamise teemal, et käesolev eelnõu

lahendab praegu üksnes kõige akuutsemad ja kiireloomulisemad probleemid. Kogu

lennundusõiguse osas on veel mitmeid probleeme, millega tegeleda ning seetõttu on

Kliimaministeeriumis praegu töös lennundusõiguse revisjon, mis peaks jõudma Riigikokku

sügisel.Riigikantselei vaatest võeti praegu endale just viimaste drooniintsidentide valguses

koordineerida eeskätt kriitilise taristu akuutne kaitse, et vajalikud õiguslikud alused oleksid

juba olemas ega jäädaks kogu revisjoni valmimist ootama.

Andre Hanimägi küsis, kuidas praktikas täpsemalt tuvastatakse, kas droon on tsiviil- või

sõjaotstarbeline. Arvestades, et droonid lendavad ülikiiresti ning tuleks vältida sellist viivitust,

kus PPA ja Kaitsevägi alles hakkavad arutama reageerimise vastutuse üle, kuna droon võib

selleks ajaks jõuda juba sihtmärgini.

4

A. Hanimägi küsis lisaks turvatöötajate reageerimisõiguse kohta, kuidas täpsemalt praktikas

see toimuma hakkab ning kas reageerimiseks antakse turvatöötajale vastav käsk. Arvestades,

et riigikaitseobjektid on tihti linnades sees ning ei tohiks tekkida olukorda, kus turvatöötaja

reageerib ise tsiviildroonile näiteks relvaga.

Kristi Purtsak vastas, et PPA ja Kaitsevägi on samas ruumis ning vaatavad sama seirepilti,

mistõttu on neil reaalajas sama informatsioon ning need otsused tehakse seal koos. Tegemist

on põhimõtteliselt situatsioonikeskusega. Ta selgitas, et Kaitseväel on oma sisemised

protseduurid, millega tuvastatakse, kas tegemist on sõjalise objektiga või mitte. See otsus,

kumb reageerib, sõltub eeskätt sellest, milline üksus parasjagu kus paikneb. Sõjalise drooni

tuvastamisel tõuseb õhku NATO õhuturbemissioon. Mittesõjalisele drooni korral reageerib

PPA, kui just Kaitseväel ei ole parasjagu oma üksus konkreetses piirkonnas ehk võimekus ise

reageerida.

K. Purtsak rõhutas turvatöötajate osas taas objektipõhisust ehk nendele turvaettevõtetele ei

anta õigust sel viisil relvaga linnas objekte alla lasta. Lubatud meetmed määratakse väga

objektipõhiselt ehk konkreetse objekti riskianalüüsi ja turvaplaani järgi. Näiteks lennujaama

lähedal oleval objektile ei saa lubada sidepiiramise õigust, kuna see mõjutaks lennuliiklust.

Ta selgitas, et ka turvaettevõtjatele jõuab sama seirepilt ning neile on seega näha, kas tegemist

on sõjalise objektiga või mitte ning kas PPA või Kaitsevägi on juba sellele reageerinud või on

objekt nende piirkonnas ehk tuleb ise reageerida.

Lea Danilson-Järg sõnas, et on väga positiivne, et eelnõu paistab omavahelist koostööd

parandavat. Ta nõustus samas eelneva küsimusega, kas droonide ülikiire liikumise tõttu on

selline reageerimisaeg realistlik, kui meetme kasutamiseks on vaja ka eraldi luba küsida.

Näiteks on TTJA ikkagi eraldi, mitte samas ruumis nagu PPA ja Kaitsevägi.

L. Danilson-Järg küsis lisaks, kas Eestil on üldse reaalselt olemas vahendid droonide alla

toomiseks. Ta tõi esile, et ühe varasema vahejuhtumi puhul tunnistas Kaitsevägi, et NATO

hävitajatega droonide tagaajamine ei ole kuigi tõhus ning selleks peavad spetsiaalsed

vahendid olema, kuna droonid on väikesed. Ta küsis, kas Kaitseväel, PPA-l ja turvaettevõtetel

on selleks vajalikud vahendid olemas või kui kiiresti need tekkida võiksid.

Kristi Purtsak märkis esmalt, et otsused lubatavate meetmete osas tehakse ära enne, mitte ei

hakata alles reaalajas lubasid küsima.

K. Purtsak selgitas, et Kaitseväel ja PPA-l on juba teatud võimekus olemas ning hetkel on

käimas ka hanked, et vahendeid juurde saada. Konkreetseid hankeandmeid ta avaldada ei saa.

Turvaettevõtetel sellist võimekust praegu ei ole, sest neil ei ole seni olnud ka õiguslikku alust

selliseid vahendeid omada. Eelnõu loob selle õigusliku aluse, mille pinnalt saab kaitsetööstus

üldse hakata vahendeid pakkuma. Ta lisas, et praegu koostatakse ka pikaajalist arengukava,

kus on kõik vajadused täpsemalt kirjas. Tuleb rõhutada, et eelnõu ise ei loo konkreetset

võimekust, vaid annab selleks õigusliku raami.

Peeter Ernits meenutas, et 7. aprillil toimus Riigikogus samal teemal üks arutelu, kus

osalesid mh Nortali esindajad, kes rääkisid siis üle 20 erinevat ettevõtet ühendavast

konsortsiumist. Ettevõtjate hinnangul oli kogu tänane olukord ja süsteem, sh alluvuse ja

rollijaotuse osas väga segane.

Ta küsis, kas sel teemal peetakse arutelusid ka Nortaliga ning kas neil ei ole enam tarvis

konsortsiumi arendamisega edasi tegeleda.

Kristen Michal vastas, et Kaitseministeerium suhtleb ettevõtjatega ning planeerib ka koos

nendega edasisi samme. Ta rõhutas, et kõnealune eelnõu reguleerib eeskätt siiski rollijaotust

ja töökorraldust.

5

Valdo Randpere märkis, et eelnõus ei tooda reguleeritavate relvade osas esile laserite

kasutamist, kuigi seletuskirjas on mainitud, et laserseadega on samuti võimalik mehitamata

õhusõiduki edasist lendamist tõkestada.

Ta tõi esile, et Eesti seadusandluses ei ole üleüldse praegu reguleeritud laserpointerite

tugevus ega sätestatud konkreetset keeldu laseriga lennukeid pimestada. Euroopa Liidus on

küll laserite tugevusele seatud piirmäär, kuid sellest minnakse ka tihti mööda. Ta küsis, kas

käesolevas eelnõus ei oleks seega mõistlik käsitleda laiemalt ka laserite teemat, sh sätestada

ametlikud piirangud laserpointerite kasutamisele ja tugevusele.

V. Randpere küsis lisaks kindlustuse teema kohta. Näiteks juhul, kui droon lastakse alla ja

selle tükid kukuvad eraisiku majale, siis kas selle kahju katab kindlustus, riik või loetakse see

vääramatuks jõuks.

Kristi Purtsak vastas, et eelnõu on relvastuse osas n-ö tehnoloogianeutraalne ehk õiguslikult

räägitakse „maanduma sundimise“ ja „lendu sekkumise“ vahendist ning konkreetseid

relvaliike ei loetleta. See tähendab, et õigusruum tegelikult ei piira ka laserite kasutusele

võtmist. Ta selgitas, et konkreetsed vahendid määratletakse turvaplaanides ja riskianalüüsides.

Slaidil nr 5 toodud loetelu lubatud meetmetest on üksnes näited vahenditest, mida hetkel on

lubatud hankida.

K. Purtsak selgitas kahjude hüvitamise osas, et kui drooni laseb alla riik, kohaldub

riigivastutuse seadus. Kui drooni laseb alla eraettevõtjast turvaettevõte, siis kohaldub

võlaõigusseadus. Mõlemal korral kehtib sarnane põhimõte ehk kui tegutseti seaduslikul alusel

ja õiguspäraselt, siis üldjuhul tekkinud kahju eest ei vastutata.

Ta rõhutas taas, et lennundusõiguses on veel mitmeid probleeme, mida see eelnõu ei lahenda.

Seejuures on eraldi lahendamisel justnimelt kindlustuse küsimus, näiteks millisest suurusest ja

raskusest alates droonidele üldse panna kohustuslik kindlustus. Eesmärk on jõuda automaatse

kohustusliku kindlustuseni, mis hakkaks kahjusid hüvitama. Senikaua rakenduvad üldised

hüvitamisalused ning selline protsess on ajamahukam.

Andre Hanimägi palus täpsustada, kas turvaettevõtted saavad täpselt samasuguse seirepildi

nagu PPA ja Kaitsevägi. Ta märkis, et Kaitseväe seirepilt võib olla julgeolekusaladus.

Kristi Purtsak vastas, et seirepilt on siiski kihiline ning seda jagatakse nii, et iga üks saab

oma objekti läheduse ja seda mõjutavat pilti. Näiteks NATO seirepilt ei hakka jooksma

riigikaitseobjektide valdajatele, vaid seda näeb üksnes Kaitsevägi.

Madis Timpson tänas kutsutuid ning soovis jõudu edasises töös.Esimees tegi seejärel

ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20.05.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

2.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa,

Madis Timpson, Vilja Toomast).

2.3. Teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 27.05.2026 17:00 (konsensus:

Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

2.4. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson (konsensus: Lea Danilson-Järg,

Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

6

3. Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse

muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu (865 SE)

teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et Riigikogust muudatusettepanekuid ei esitatud, kuid

eelnõule on laekunud kolm arvamust, mis tuleks läbi vaadata.

Esimees andis esmalt sõna Eesti Meediaettevõtete Liidu (EML) esindajale.

Väino Koorberg tänas võimaluse eest kaasa rääkida ja selle eest, et eelnõu regulatsioon

tuuakse Eesti õigusesse. Ta märkis, et EML lähtus oma tagasisides mh seisukohast, et

meediavaidluste puhul on tihti parem õudne lõpp kui lõputu õudus ehk iga selline samm, mis

muudab need menetlused pikemaks, kallimaks ja keerulisemaks või lisab täiendavaid

vaidlustamise etappe, suurendab survet ajakirjandusele. Seetõttu on EML palve hoida eelnõu

ja kogu see protsess võimalikult lihtsana.

Ta rõhutas, et nn SLAPP-kaasuste tuvastamise koormus ei lasugi mitte niivõrd seadusel, vaid

suures osas kohtunikel endil, kellel on selleks kasutada palju olemasolevaid ressursse. Seega

on siinkohal lisaks seadusandluse poolele väga olulised ka koolitused ning advokaatide,

kohtunike ja ajakirjanike ühised arutelud, sh konsensuse leidmine.

V. Koorberg lisas, et Eestis ei ole peamine probleem alati just nn sarikohtuasjad, kuigi

selliseid juhtumeid esineb ka, vaid sageli toimub ajakirjanike vaigistamine veel enne asja

kohtusse jõudmist. Seda nähtust võib nimetada kui „justiitskius“ ning kahjuks ei adresseeri

seda küsimust ei direktiiv ega käesolev eelnõu. EML palve on, et seaduse jõustumise järel

pöörataks kohtupraktika kujunemisel rohkem tähelepanu ka nendele kohtueelsetele või

kohtust väljapoole jäävatele protsessidele.

Ta märkis, et endiselt esineb probleem ka selliste olukordadega, kus meediaväljaande asemel

hagetakse üksikuid ajakirjanikke, kes tegelikult tegutsevad toimetusvastutuse alusel. Temale

teadaolevalt on riike, kus see küsimus on põhiseaduse tasemel lahendatud, et hagi peaks siiski

olema suunatud toimetusele, mitte üksikule ajakirjanikule.

Lisaks viitas ta õigusele olla unustatud, kuna sellega seoses võib edaspidi tõusetuda mitmeid

küsimusi ning ka isikuandmete kaitse üldmääruse artiklile 85 ehk õigusele saada teavet oma

andmete töötlemise kohta, kuna seda kasutatakse nähtavasti üha enam just ajakirjanduse

häirimiseks, ahistamiseks ja vaigistamiseks.

V. Koorberg rõhutas lõpetuseks, et EML palve on edasises protsessis laiendada fookust ka

nendele eelnevalt esile toodud punktidele. Nad ei vaja justkui immuniteeti hagemise eest,

kuna nad austavad iga inimese õigust pöörduda kohtusse ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste

väärtushinnangute korral ning on valmis oma vigu parandama ja oma sõnade eest vastutama.

Mari Männiko lisas, et on meediavaidlusi pidanud juba umbes 15 aastat ning tavapäraselt on

korraga menetluses 20–40 vaidlust, mistõttu näeb ta eelnõu ja SLAPP-direktiivi n-ö vaidleja

vaatenurgast. Ta nõustus eelkõneleja osutusega, et mida vähem on vaidlust ühe ja sama asja

üle, seda kiiremini see ka lõpeb. Ta tõi seejärel esile kaks konkreetset märkust käesoleva

eelnõu kohta.

Esiteks märkis ta, et kui ühte pidi võib mõista, et direktiivi alusel peaks justkui

menetluskulude tagatise määrama, siis teisalt määratakse tagatis tsiviilkohtumenetluses

tavaliselt siis, kui on näha risk, et menetluse lõppedes puudub hagejal võimekus kohtukulusid

tasuda. SLAPP-direktiivi ja eelnõu menetluskulude tagatise loogika pöörab meie

kohtupidamise senise tagatise loogika pea peale, sest vaigistamiskaebuste puhul on hagejateks

enamasti mõjuvõimsad isikud, kellel üldjuhul ei ole kulude tasumisega probleeme. Ta leidis,

et see toob kindlasti kaasa uusi vaidlusi, sest paralleelselt tagatise läbivaatamisega käib ka

määruskaebemenetlus selle üle, kas tegemist on üldse SLAPP-iga. Näiteks võib kujuneda

olukord, kus jõukale isikule määratakse tagatis eeldusel, et tegu võib olla SLAPP-iga, kuid

paralleelse kaebemenetluse käigus tuvastatakse, et see ei olegi SLAPP ning tagatis on

7

määratud ilmaaegu. Ta rõhutas, et kui SLAPP-i tunnuseks on venitamine ja lisakulude

tekitamine, siis sellised määruskaebemenetlused võivad võtta veel rohkem aega ja kulu. Kui

menetlust tahetakse hoida võimalikult lihtsana ja üheselt mõistetavana, siis tuleks silmas

pidada, et tagatise instrument on täna juba tsiviilkohtupidamises olemas ning täiendava

tagatise ümber tekkiv vaidlusruum võib muuta olukorra hoopis kostja jaoks keerulisemaks.

M. Männiko tõi teiseks esile murekoha seoses kaebevõimalusega määrusele, millega

otsustatakse, kas tegemist on SLAPP-iga või mitte. Ta leidis, et kaebeõigus peaks olema

mõlemal poolel ehk mitte ainult hagejal, vaid ka kostjal. Eriti juhul, kui leitakse, et tegemist ei

ole SLAPP-iga. See vähendaks nn menetlusmüra ja korduvate taotluste esitamist, sest iga uus

taotlus vajab kohtus menetlemist ja võtab aega. Ta märkis, et teatavasti kestavad

kohtumenetlused Eestis ka ilma SLAPP-kaasusteta juba esimeses astmes sageli kaks, viis või

isegi seitse aastat ning selliste määruskaebuste lisandumisel võivad menetlused tema

hinnangul veel venida.

Madis Timpson andis arvamuse kommenteerimiseks sõna Justiits- ja Digiministeeriumi

(JDM) esindajale.

Stella Johanson selgitas, et direktiivi loogika kohaselt ei ole tagatise määramine sisulise

otsustuse tegemine selle kohta, kas tegemist on SLAPP-iga või mitte. Tagatise taotlemisel

tuleb näidata esinevaid indikaatoreid, mis annavad piisava kahtluse arvata, et tegu võib olla

SLAPP-iga.

Ta möönis, et Eesti senine tagatise loogika võib muutuda nii, nagu eelnevalt kirjeldati. Samas

ei oleks tema hinnangul direktiivi eesmärgiga kooskõlas selline olukord, kus olenemata

direktiivi nõudest välistataks sel viisil võimalus määrata ka mõjuvõimsa isiku suhtes tagatis.

Isegi, kui sageli on tegemist mõjuvõimsa isikuga, kes kasutab oma positsiooni kuritarvituslike

hagide esitamiseks ja näiteks ajakirjaniku kurnamiseks.

S. Johanson tõi edasikaebamise osas esile, et eelnõu näeb ette võimaluse tuvastada

kuritarvituslikkus määrusega niipea, kui vastavad tunnused ilmnevad ning tuvastamise korral

on võimalik kasutada juba vastavaid meetmeid. Kohtute ettepanekul lisati võimalus tuvastada

kuritarvituslikkust ka otsusega. Määrusega tuvastamine jäeti siiski alles, kuna mida varem

probleem lahendatud saab, seda selgem on menetlus.

Ta selgitas, et eelnõu loogika sarnaneb edasikaebamise osas hagi tagamise korrale ehk edasi

saab kaevata selle lahendi peale, millega kuritarvituslikkus tuvastati. See tähendab, et

kuritarvituslikkuse tuvastamisega kaasnevad nii menetluslikult kui ka materiaalõiguslikult

olulised tagajärjed, mistõttu on SLAPP-i tuvastamine suur tasakaalu otsimise küsimus, et

isikute põhiseaduslikud õigused ei saaks kahjustatud. Kui kuritarvituslikkust ei tuvastata, siis

saabki sisuliselt toimida nii, nagu hagi tagamise puhul. Kui inimesel on aga veenvad

argumendid, mida ta esialgses taotluses võib-olla kõiki ei esitanud või mis on vahepeal juurde

tekkinud, siis on tal võimalus tuvastamist uuesti taotleda. S. Johanson märkis, et kui lubada

kõikide asjade peale edasikaebamist, siis võib see menetlust rohkem koormata ja kurnata kui

hetkel pakutud lahendus.

Madis Timpson andis sõna Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) esindajale.

Helle Tiikmaa sõnas, et tema tagasiside lähtub eeskätt ajakirjaniku vaatenurgast, mitte

niivõrd juriidilisest. EAL seisukoht on, et direktiivist üksi ei piisa, sest on erinevaid ähvardusi

ja kiusu elemente, mida kogevad nii ajakirjanikud kui ka teised võimalikud vaigistamise

ohvrid ning seda juba enne kohtut. EAL hinnangul tuleks seega arvestada Euroopa Nõukogu

soovitusi, kus on toodud laiemad tunnused ning arvestatud ka kohtueelse juriidilise kiusu

võimalusi, mida seaduse alusel võiks takistada.

Ta tõi eraldi olulise punktina esile vabakutseliste ajakirjanike kaitse, keda meediamajad

võivad, kuid ei pruugi toetada. On vajalik, et kohtuprotsessi saaks võimalikult varases

staadiumis ja võimalikult lihtsalt tagasi lükata. Lühem protsess tähendaks ka vähesemaid

8

kulusid kõikidele osapooltele.

H. Tiikmaa rõhutas lõpetuseks, et on kõikide huvides, et seadus töötaks nii, nagu vaja. Samuti

peaks see looma olukorra, kus ei oleks enam võimalik väita, et Eestis ei ole varasemalt justkui

üldse SLAPP-kaasuseid olnud, kuna seni ei ole juriidilises terminoloogias selliseid tunnuseid

kasutusel olnud.

Stella Johanson selgitas, et Euroopa Nõukogu soovitusi on analüüsitud ning kuigi nende

indikaatorite sõnastus on detailsem, on need siiski sisuliselt direktiivi indikaatorid, mis on

eelnõus kaetud ja võetakse mõistetena Eesti õigusesse üle. Ta lisas, et see indikaatorite loetelu

on mh lahtine.

S. Johanson märkis, et kohtus hiljuti ise Euroopa Nõukogu esindajaga, kes ütles, et käesolev

eelnõu on eeskujulik ja hea.

Madis Timpson sõnas, et ühe eelnõuga kõiki maailma muresid lahendada ei saa, kuna

vastasel juhul kujuneks eelnõu menetlus liiga pikaks. Ministeerium on nüüd aga erinevad

sisendid kätte saanud, millega saab edaspidi tegeleda.

Vilja Toomast palus täpsustada või tuua praktikast mõned näited, mida mõeldakse

„justiitskiusu“ all.

Mari Männiko täpsustas, et SLAPP-kaebused on pigem üksikjuhtumid, kuid palju suuremat

kahju ajakirjandus- ja informatsioonivabadusele tekitavad nn unustamisõiguse kaebused, kus

ühe kaebusega tehakse tühjaks kogu inimese kohta käiv arhiiv.

Ta selgitas, et kui inimese kohta on avaldatud väga suur hulk materjale ning ühel hetkel tuleb

ettekirjutus kustutada kõik selle inimese kohta käiv materjal, siis tekib meediamajale väga

suur halduskoormus. Selline arhiivi läbisõelumine, nimede asendamine initsiaalidega ja ajaloo

ümberkirjutamine on tema hinnangul „justiitskius“, mis võib põhjustada ajakirjandusele

pöördumatut kahju, sest kustutatut ei saa tagasi pöörata. Ta lisas, et just selliste vaidlustega

tegeletakse igapäevaselt ning sellega seoses tekivad kulud üksnes meediamajale, mitte

kaebajale.

Helle Tiikmaa lisas, et EAL vaatest läheb kiusu alla ka see, kui eriti just vabakutselistele

ajakirjanikele saadetakse väga pikkasid ja ähvardavaid kirju, mis on täis juriidilisi termineid ja

viiteid paragrahvidele, mille alusel ähvardatakse kohtusse minna jne. Kui ajakirjanikul on

meediamaja taga, siis on nende olukordadega lihtsam tegeleda, kuid vabakutselisel

ajakirjanikul ei pruugi olla kohta, kuhu pöörduda.

Lea Danilson-Järg sõnas, et kindlasti on see hea, kui tekib rohkem võimalusi ajakirjanike

kaitsmiseks pahatahtlikkuse eest. Ta küsis, kuidas aga nähakse võimalusi kaitsta lugejaid

ajakirjanduse pahatahtlikkuse, sh laimu ja kallutatud informatsiooni levitamise eest.

Ta tõi esile, et ajakirjanduses käsitletakse tihti inimesi, keda ei ole süüdi mõistetud, juba

kindlas kõneviisis rikkujatena ehk süü kinnistatakse juba enne vastavat kohtuotsust. Ta

rõhutas, et neil inimestel on samuti õigused, sh õigus kaitsele sellise tegevuse eest ning küsis,

kuidas parandada ajakirjanduse vastutust. Arvestades, et ajakirjanikul on suur mõju ning

hiljem on kirjutatut ümber lükata keerukas. Tema hinnangul on ka see Eestis probleem.

Mari Männiko vastas, et tema kogemuse põhjal on see olukord ajas paranemas. Ta tõi esile,

et on olemas toimetusesisesed juhendid andmete avaldamise kohta ning isikuandmete kaitse

seaduses on sätestatud, millal andmeid avaldada võib. Samuti on toimetusesisene kontroll

järjest tihedam ning selliseid vaidlusi on vähemaks jäänud.

Valdo Randpere sõnas, et see teema haakub ühe varasema aruteluga kohtulahendite

9

salastamise osas ning meenutas siis kõlama jäänud ühist arusaama, et Eesti ajakirjandus võiks

vältida veel jõustumata kohtuotsuste pinnalt kahtlustatavate ja süüdistatavate nimede

avaldamist. Kuigi siis väljendati seisukohta, et enamasti see juba nii ongi, esineb selliseid

juhtumeid ikkagi.

Ta tõi näite hiljutisest juhtumist, kus algul kirjutati ajakirjanduses üksnes „politseinikust“,

kuid mõne päeva pärast avaldati juba kahtlustatava nimi, amet ja kõik üksikasjad kahtlustuse

kohta. Tema hinnangul mõistetakse sellisel viisil inimene justkui ajakirjanduse kaudu süüdi

enne, kui asi on üldse kohtusse jõudnud. Kuigi teatud juhtudel näiteks avaliku elu tegelaste

puhul võib nime avaldamine põhjendatud olla, siis avalikkusele tundmatu inimese puhul ei

peaks sellisel viisil nime avaldama. Eriti, kui avalik huvi selleks puudub ning inimene võib

lõppastmes kohtus hoopis õigeksmõistva otsuse saada. V. Randpere märkis, et selline

lähenemine jätab kohati mulje, et tekib võistlus selle nimel, kes saab esimesena selle nime

teada ja avaldada. Selline praktika võib omakorda tekitada hagisid.

Helle Tiikmaa kommenteeris, et kuigi ajakirjandusväljaanded loovad selleks ka oma

sisereeglid, on veel olemas nii Eesti kui ka rahvusvahelised ajakirjanduse eetikakoodeksid,

mida tegelikult kõik ajakirjanikud peaksid jälgima. Tema hinnangul seda ka tehakse. Ta lisas,

et mitte kõik meedias oma nimega esinevad toimetuse töötajad ei ole tingimata ajakirjanikud.

H. Tiikmaa sõnas, et muu hulgas tuleb arvestada nn klikkide ja tähelepanu tõmbamise ning

meediaväljaannete omavahelise konkurentsi erisust ning tema isikliku arvamuse kohaselt

võiks selles osas tõesti olukord puhtam olla kui täna. EAL juhina rõhutas ta siiski, et selleks

on eetikareeglid olemas ning rikkumiste korral tuleb toimetuse tähelepanu sellele juhtida.

Selleks on juba pressinõukogud ja Avaliku Sõna Nõukogu. Tema arvates on just need

ajakirjandusega suhtlemise viisid peamised lahendused, mitte tingimata kohtud. Samas jääb

inimestele siiski õigus kohtusse pöörduda, kui nad tunnevad end põhjendamatult ahistatuna.

Väino Koorberg lisas, et ajakirjandus kaalub iga juhtumit ka vastavalt isikule ja teole, milles

teda süüdistatakse. Ta märkis eelnevalt esile toodud hiljutise juhtumi osas, et tegu oli

politseinikuga, mistõttu võib avalikkuse huvi olla suurem, kuna politseivõimuga seotud teod

kuuluvad avalikku sfääri.

Madis Timpson sõnas, et komisjon kutsus tänasele arutelule ka Eesti Kohtunike Ühingu,

kuid nad ei saanud osaleda. Ühingu põhimure on uue menetluskorraga kaasnev töökoormuse

suurenemine.

Ta märkis kokkuvõtvalt, et nähtavasti on mõlema arutelus osalenud meediaorganisatsiooni

hinnangul eelnõu siiski samm õiges suunas, kuigi teatud küsimustega võiks veel tulevikus

edasi tegeleda.

Esimees meenutas, et Riigikogust eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud, kuid komisjon

võiks ise algatada ühe muudatusettepaneku, millega jäetakse eelnõust välja senise

jõustumistähtaja säte:

1. Jätta eelnõust välja § 3.

Väljajäetav tekst:

„§ 3. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 7. mail.“.

Selgitus: Eelnõu jõustub tavalises korras, st 10. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

Õiguskomisjon:

10

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Madis Timpson tegi seejärel ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas. Esimees märkis,

et eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust ehk vähemalt

51 poolthäält, kuna muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustikku.

Otsustati:

3.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20.05.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,

Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

3.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

3.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 03.06.2026. Eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu

häälteenamust (vähemalt 51 poolthäält). (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre

Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig

Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

4. Vabariigi Valitsuse algatatud asjaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse muutmise seaduse eelnõu (864 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et Riigikogust eelnõule muudatusettepanekuid ei

esitatud, kuid on laekunud mitmeid arvamusi ning eesmärk on täna arvamuste esitajad ära

kuulata.

Esimees andis esmalt sõna Harju Maakohtu esindajale.

Kai Härmand sõnas, et tegemist ei ole üksnes Harju Maakohtu seisukohaga, vaid ta on selle

kujundamisel konsulteerinud ka teiste kohtutega, kes samuti oma arvamust avaldasid. Ta

märkis esmalt, et see küsimus, kas laenu üleandmise tehing peaks olema notariaalne või mitte,

ei ole kohtute jaoks keskne ning tehinguvorm on seadusandja otsustada.

K. Härmand rõhutas, et nende peamine murekoht on see, et eelnõust puuduvad tarbija kaitseks

vajalikud garantiid. Kuigi eelnõu seletuskirjas on öeldud, et laenutingimused ei tohi

halvemaks muutuda, siis eelnõu sättes seda nii kirjas ei ole. Kohtu ettepanek on sätestada

seaduse tekstis selgelt, et lepingutingimused ei tohi muutuda tarbija jaoks halvemaks ning ka

tagajärjed juhuks, kui tingimused siiski halvenevad.

Ta märkis, et võimalikud õiguskaitsevahendid võiksid olla vähemalt seletuskirjas kirjeldatud.

Kohtud saavad nende vaidlustega küll hakkama, kuid on oluline, et seadusandja oleks andnud

ette vähemalt stsenaariumi võimalikest õiguskaitsevahenditest, kuidas vaidlusi lahendada.

Madis Timpson andis sõna Eesti Omanike Keskliidu (EOKL) esindajale.

Priidu Pärna sõnas, et EOKL mõistab eelnõu eesmärki, kuid ei ole kindel, kas tulemus on

just tarbija vaatest tegelikult soovitud eesmärk.

Ta leidis, et eelnõust ja seletuskirjast võib jääda mulje, nagu hüpoteegi loovutamine oleks

edaspidi pelgalt lihtne avalduse saatmine registrile, kuid praktikas jääb siiski alles vajadus

sõlmida hüpoteegi loovutamise kokkulepe ja uus tagatiskokkulepe. Ta rõhutas, et eelnõu ei

kaota ära nende kokkulepete sõlmimise vajadust ning neid peavad edaspidi ette valmistama

pangad ise. Seega isegi kui notar jääb tehingust välja, sh notaritasu kaob, on võimalik, et

edaspidi tuleb tasu maksta hoopis pankadele. Praegu puudub kindlus, et pangad hakkavad

11

neid kokkuleppeid edaspidi valmistama ja sõlmima tasuta. EOKL palve komisjonile on

arutada, kuidas vältida seda, et muudatus ei muutuks tegelikult tarbija jaoks hoopis kallimaks.

Samuti, kui eesmärk on tehingut tarbijatele lihtsustada, võiks üle vaadata ka riigilõivud, kas

need võiksid olla inimestele soodsamad.

P. Pärna rõhutas, et seletuskirja kohaselt laieneb plaanitav muudatus ligikaudu 50

laenuandjale, s.t mitte ainult pankadele. Meediakajastus on korduvalt välja toonud, et mitte

kõik laenuandjad ei käitu vastutustundlikult. Seega võib kujuneda probleemseks olukord, kus

kaks mitte-pangast laenuandjat annavad hüpoteeke omavahel üle viisil, mis jätab tarbija n-ö

hammasrataste vahele ning toob talle kaasa kahjulikke või liiga laiaulatuslikke

tagatiskokkuleppeid, mis võivad muutuda sundtäidetavaks ja lõppeda halvimal juhul kodu

kaotusega, kui tarbija oma kohustusi ei täida. EOKL ettepanek on kaaluda, et see eelnõu

muudatus rakenduks üksnes pankadele.

Madis Timpson andis sõna Notarite Koja esindajatele.

Merle Saar-Johanson sõnas, et ei soovi korrata Notarite Koja kirjalikus arvamuses esitatud

seisukohti, vaid pigem korrigeerib mõningaid eelnõu esimese lugemise arutelu käigus

täiskogust kõlama jäänud valearusaamu. Ta rõhutas, et kuigi arutelus räägiti kodulaenudest ja

peredest, hõlmab eelnõu paragrahvi reguleerimisala tegelikult kõiki kodu tagatisel võetavaid

laene, mh ka ärilaene, mistõttu ei ole tegemist üksnes justkui pere kodu ostuks mõeldud

laenudega.

Ta selgitas, et notarite hinnangul on suurim risk tagatiskokkuleppe sisu muutumine, kui

tagatiskokkuleppe sõlmimine jääb üksnes krediidiandjatele omavaheliseks. Notarid on

viimase 20 aasta jooksul saavutanud olukorra, kus pangad jt krediidiandjad esitavad neile

tagatiskokkulepped, mis on juba sõnastatud nii, et arvestavad laenuvõtjate õigustega ega

sisalda neile riske. Seetõttu on refinantseerimise tehingu läbiviimine tegelikult olnud kiire ja

sujuv. Ta hoiatas, et ilma notari kontrolli ja täiendava selgitamiseta võivad tagasi tulla varem

levinud kokkulepped, kus tagatis ei kata ainult ühte laenu, vaid ka näiteks tulevikus võetavaid

uusi laene, krediitkaardi- või liisingulepingu kohustusi või äriühingu laenu, mida tagatakse

inimese enda koduga. Kui selline leping saadetakse inimesele digiallkirjastamiseks, ei pruugi

ta ise selle sisusse suuta nii süveneda ega mõista, et ta paneb oma kodu tagatiseks mitte ainult

kodulaenule, vaid ka muudele kohustustele.

M. Saar-Johanson tõi lisaks esile kinnisvara omaniku tuvastamise murekoha. Nimelt, kõik

omanikud ei pruugi olla kinnistusraamatust nähtavad, näiteks kui kinnistu on abielu kestel

soetatud ühisvara. Sellisel juhul võib olla lisaks vajalik Eesti õiguse asemel varasuhtele

kohaldada hoopis välisriigi õigust, kui ühe või teise abikaasa elukoht on välismaal. Ta

rõhutas, et täna teeb tehingu sõlmimisel omanikud ehk vajalikud tehinguosalised kindlaks

notar. Ta möönis, et suuremad pangad saavad palgatud juristide abil suuta seda samuti teha,

kuid kuna krediidiandjad ei ole kõik ainult pangad, siis paljudel neist ei ole tema hinnangul

täna võimekust sellist tuvastamist teha, mis suurendab omakorda hilisemaid vaidlusi. Ta tõi

esile, et Notarite Koja andmetel seadsid viimastel aastatel hüpoteeke 26 krediidiandjat ning

tarbijalaenu refinantseerimises osalesid seitse krediidiandjat, kes ei ole pangad. Samuti

puudub alus eeldada, et kõik mitte-pangast krediidiandjad lähtuvad vastutustundliku

laenamise põhimõtetest, sest nende huvides võib justnimelt olla tagatiskokkulepete

võimalikult laiaulatuslik sõnastamine.

M. Saar-Johanson vaidles veel vastu väitele, et eelnõu vähendab bürokraatiat. Ta selgitas, et

notarid on täna välja ehitanud vajalikud infosüsteemid, sh ühendused registritega, mistõttu

suudab notar täna reaalajas kontrollida kõikidest registritest kõiki vajalikke andmeid. Eelnõus

ei ole kuidagi seda protsessi reguleeritud, mida krediidiandjad tegelikult tegema peavad

selleks, et tuvastada isikusamasust, perekonnaseisu, omandisuhteid jne. Seletuskirjast nähtub

hoopis see, et krediidiandjad peaksid alles hakkama ise taotlema ligipääsu vajalikele

registritele, et andmeid kontrollida ning kui krediidiandjad seda ei tee, võib see kohustus

12

hankida ja esitada vajalikke andmeid justkui jääda kliendile endale.

Ta rõhutas, et selline lähenemine ei vähenda kindlasti bürokraatiat, kuna täna peab klient

notari juurde tulemiseks saatma üksnes oma isikukoodi ja pank informatsiooni sellest, mida

teha tahetakse. Klient ei pea tooma notarile lisaks materjale, vaid notar selgitab tehingu sisu

kohapeal.

M. Saar-Johanson sõnas lõpetuseks, et tema ettepanek on hoida kogu see õiguslik segadus ära.

Kui küsimus on kliendi kuludes, siis võiks kaaluda hoopis seadusega notaritasu fikseerimist,

mis täna sõltub tehingus sisust ehk kui suurt hüpoteeki üle antakse. Fikseeritud tasu oleks

mõistlikum lahendus kui selline regulatsioon, mis tegelikult lõhub tugevat kinnistusraamatut.

Katrin Sepp lisas, et minister on oma ettekandes varasemalt öelnud, et muudatuse mõju

notaritele oleks majanduslikult väike, kuid selle väitega ei saa nõustuda. Ta tõi esile, et

notarid teevad aastas umbes 560 refinantseerimisega seotud tehingut ning nende tehingute

notaritasu on kokku umbes 160 000 eurot.

Ta rõhutas, et just väikelinna notari vaatest on refinantseerimistehingud olnud need, mis

päriselt aitavad doteerida nn sotsiaalse tasuga tehinguid ning katta ka büroo püsikulusid. Ta

märkis, et kui neid tehinguid enam ei tehta ja notarite tasud on edasi sellised, nagu need täna

on, siis on toimetulek aina keerulisem ning väikelinna notaritel on järjest suurem surve liikuda

suurematesse linnadesse.

Madis Timpson andis sõna Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja esindajale.

Piret Altosaar sõnas, et paljud olulised murekohad on juba arutelus kõlanud. Koja vaatest on

keskne küsimus aga laenusaajatele selgitamiskohustuse tagamine.

Ta selgitas, et kohtutäiturite praktika vaatest on oluline, et laenusaajal oleksid piisavalt selged

teadmised sundtäitmise tagajärgedest. Ta märkis, et esialgne hüpoteegi seadmise leping võib

olla sõlmitud juba väga ammu, kuid uue tagatiskokkuleppe sõlmimisel selgitab notar need

riskid uuesti üle. Kui see selgitamise etapp kaob, võivad inimesed sattuda kohtutäiturite

menetlusse enda jaoks täiesti ootamatult, mis on tegelikult tugev põhiõiguste riive. Seega

tekib küsimus, kes ja kuidas hakkab üldse edaspidi selgitamiskohustust täitma ning kas

seaduses peaks võib-olla sätestama selle kohustuse edaspidi pankadele.

Madis Timpson andis sõna Eesti Panga esindajale.

Marek Feldman sõnas, et Eesti Pank näeb soovitava lahendusena mudelit, kus laenu

refinantseerimisel jäävad tagatiskokkuleppe tingimused muidu kõik samaks ning muutub

üksnes laenuandja. Sellisel juhul ei pruugi notari sekkumine olla vältimatult vajalik.

Ta pidas eksitavaks arusaama, nagu kontrolliks notar sisuliselt hüpoteegi seadmisel ja

tagatiskokkuleppe sõlmimisel laenulepingu tingimuste (sh intressid, leppetrahvid) headust.

Seetõttu ei peaks ka refinantseerimise aruteludes rääkima sel viisil kokkuleppe kahjulikkusest.

Ta märkis, et pankadele kehtivad omad reeglid, sh vastutustundliku laenamise põhimõte ning

kui sellest kinni ei peeta, tegelevad sellega juba vastavad institutsioonid, mitte tingimata

notarid. Samas nõustus ta notarite tõstatatud praktiliste probleemidega omandi tuvastamisel,

kui kinnistusraamat ei pruugi kajastada näiteks ühisvara ning leidis samuti, et sellele

murekohale tuleks lahendus leida.

M. Feldman sõnas, et eelnõus võiks täpsemalt reguleerida, mida saab tagatiskokkuleppes

muuta. Näiteks lubada üksnes laenuandja vahetust ja hüpoteegi vähendamist. See aitaks

välistada nn globaalse tagatise tekitamise.

Ta lisas, et laenusaajale ja krediidiasutusele jääb siiski võimalus minna soovi korral teha

tehing notariaalselt. Ka praegu on hüpoteegi üleandmine põhimõtteliselt võimalik ilma

notarita, kuid pangad ei paku seda võimalust, kuna tagatiskokkulepet tuleb niikuinii

notariaalselt muuta. Seeläbi maksab aga klient toimingu eest, mida oleks tegelikult võimalik

teha pangas endas.

13

Madis Timpson andis sõna Eesti Pangaliidu esindajale.

Triin Palk sõnas, et Pangaliit on varasemalt oma kahes kirjalikus pöördumises toonud välja

eelnõu sõnastuse kitsaskohti.

Ta selgitas, et kui arutelus räägitakse laenutingimuste muutmisest kliendile kahjulikumaks,

siis seda tõesti ei kontrolli täna ka notar ning sisuliselt käib arutelu üksnes tagatiskokkuleppe

üle. Ka uus krediidiandja ei kontrolli eelmiste krediidilepingute tingimusi, sest tarbijale

selgitatakse eeskätt uue krediidi tingimusi ja esitatakse teabelehed, mille alusel tarbija saab ise

laenulepingute tingimusi võrrelda. Ta rõhutas, et tagatiskokkuleppe sidumine laenutingimuste

muutumisega ei ole seega pankade jaoks teostatav, kuna neil puudub võimalus eelnevate

krediidisuhete kontrollimiseks, sh arvestades pangasaladust, konfidentsiaalsuskohustusi jne.

Ta lisas, et kui eelnõuga edasi minna, tuleks täpsemalt sätestada, et tagatist saab siduda üksnes

eluasemekinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutega.

T. Palk rõhutas, et kui pangad peavad hakkama ise tagatiskokkuleppeid sõlmima, siis

puuduvad neil täna vajalikud ligipääsud registritele ning vastav tehniline keskkond selliste

lepingute sõlmimiseks. Samuti võimalus selliste lepingute edastamiseks kinnistusosakonnale

kuna kinnistuportaal on avalduste esitamise koht ja ei võimalda täna sellisel kujul lepingute

edastamist. Ta lisas võimalike kulude osas, et täna on pankadel laenu ennetähtaegse

tagastamise tasu võtmine intressina piiratud, kuid kui muudatuse tulemusel kujuneb protsess

pankadele väga kulukaks, kajastub see pigem intressides.

Ta nõustus samuti eelnevalt kõlanud murekohaga, et registritele ligipääsu puudumise tõttu on

omanike tuvastamise praktiline probleem.

Madis Timpson andis arvamuste kommenteerimiseks sõna JDM esindajale.

Kadri Laud sõnas, et kõik tõstatatud murekohad on ka ministeeriumile arusaadavad. Ta

märkis samas, et kui hakata kõike seda veel täpsustama ja uuesti läbi kirjutama, siis ei pruugi

see samuti täita eelnõu eesmärki.

Ta lisas, et kinnistuportaalis on tegelikult võimalik avaldusele esitada ka lisadokumente ning

kuna uus portaal on arendamisel, siis saab tehnilist poolt alati vajadusel muuta. Pigem

tõusetub siinkohal põhimõtteline küsimus, kas usaldada krediidiandjate võimekust või jätkata

senisel viisil. Ta märkis veel, et notaritasu fikseerimise idee ei ole ka iseenesest välistatud

ning tuleb lihtsalt leida mõistlik tasakaal.

Valdo Randpere meenutas, et eelnõu esimesel lugemisel vaieldi juba selle laenulepingu

tingimuste halvenemise küsimusi üle. Tema hinnangul seaduse tekstis ei peakski seda kirjas

olema, kuna halvemad või paremad tingimused on subjektiivne hinnang. Muu hulgas jõuti siis

kokkuleppele, et eelnõu seletuskirjas on see kirjas, et tingimused ei tohi muutuda tarbijale

kahjulikumaks. Tema seisukohalt oleks võinud selle subjektiivse hinnangu ka seletuskirjast

välja võtta. Näiteks võivad inimesed tegelikult panka vahetada mitte ainult laenulepingu

tingimuste tõttu, vaid teine kord ka muudel subjektiivsetel põhjustel või lihtsalt eelistuse

muutumisel.

V. Randpere küsis notaritelt, kas Riigikogus lõpuks notaritasude muudatuse ära tegemise

korral oleksid notarid ka käesoleva eelnõuga rohkem nõus.

Merle Saar-Johanson vastas, et ka siis ei oleks notarid sellisel kujul eelnõuga rohkem nõus,

sest inimene ei oleks jätkuvalt kaitstud.

Ta nõustus eelnevalt kõlanud osutusega, et notarid ei vaata laenutingimustesse sisse, kuid

notarid vaatavad siiski tagatiskokkuleppe sisu ja neid tuleb eristada. Ta selgitas, et

tagatiskokkuleppes pannakse kirja, kas leping tagab ainult konkreetset kodu ostmiseks võetud

laenu või lisaks veel näiteks liisinguid või tulevikus võetavaid ärilaene. Täna suunavad

notarid praktikas tagatiskokkuleppeid sõlmima nii, et tagatud on ainult üks konkreetne

14

parasjagu võetav laen ning kui oma koduga soovitakse siiski tagada ka teisi laene, siis peaksid

osapooled tulema veel notari juurde kohapeale, et notar saaks neid selles osas nõustada ja

riske selgitada. Ta hoiatas veelkord, et ilma notarite osaluseta selles tehingus võib inimene

anda oma digiallkirja tagatiskokkuleppele, mille osas ei ole teda üldse nõustatud ning selles

võivad olla senisest oluliselt riskantsemad punktid. Seega ei ole keskne probleemkoht selles,

kui palju suurema või väiksema intressiga laen on, vaid tagatud on erinevad laenud.

M. Saar-Johanson lisas veel eraldi praktikas esineva riski, kus paljudel inimestel on oma

lähedaste PIN-koodid. Notarid näevad oma töös igapäevaselt selliseid olukordi, kus näiteks

lapsed logivad oma vanemaid nende PIN-koodidega arvutisse, et neid tehinguid teha. Ta

märkis, et sellises olukorras ei saa alati eeldada, et kõik omanikud tegelikult teavad, milliseid

tehinguid tema lähedased teevad.

Madis Timpson tõi esile, et eelnõule on oma arvamuse saatnud ka Riigikohus, kes ei saanud

tänasel istungil osaleda. Riigikohus märkis oma arvamuses samuti seda, et mittenotariaalset

tagatiskokkulepet võiks lubada ainult siis, kui tagatud on ainult üks konkreetne laenuleping.

Merle Saar-Johanson kommenteeris, et praktikas ei liigu tegelikult üks ja sama laen ühest

pangast teise. Näiteks kui laenuleping on sõlmitud Swedbankis, siis ei võta SEB seda sama

lepingut üle, vaid Swedbanki leping lõpetatakse ning SEB sõlmib uue lepingu. See tähendab,

et muuta tuleb ka tagatiskokkulepet.

Heljo Pikhof sõnas, et notaritasude teema on tema hinnangul laiem probleem ning kuigi see

ei ole tänase arutelu ega käesoleva eelnõu küsimus, peaks selle siiski päevakorda võtma.

Maria Jufereva-Skuratovski märkis, et tema arusaama järgi ei tohiks eelnõu järgi

tagatiskokkulepe sisuliselt laenu refinantseerimisel niimoodi muutuda, kuid arutelus kuuldust

jääb mulje, et tagatiskokkuleppe tingimusi saab muuta nii, et mitte kõik omanikud (näiteks

ühisvara puhul abikaasa) ei pruugi üldse tehingust teadlikud olla.

Ta küsis JDM esindajalt, kas niivõrd suurte tagatiskokkuleppe muudatuste korral on siiski

vaja minna notari juurde või eelnõu seda ette ei näe.

Kadri Laud vastas, et eelnõu järgi peab tagatiskokkuleppe pool jääma samaks.

Maria Jufereva-Skuratovski täpsustas, kas kõik tingimused jäävad samuti samaks.

Kadri Laud vastas, et eelnõu ei näe ette, et tagatiskokkuleppe tingimused peavad jääma

samaks, kuna seda ei ole võimalik niimoodi reguleerida.

Lea Danilson-Järg kommenteeris, et mida rohkem ta vastuseid kuulab, seda segasemaks

teema muutub.

Ta viitas, et eelnõu tekstist loeb ta välja, et üle antakse elamukinnisvaraga seotud

tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid tagav hüpoteek. Tema arusaama järgi peaks see

tähendama seda, et üle saab anda ainult eluasemelaenuga seotud hüpoteeki ning kui tagatakse

muid asju, näiteks ärilaene või teisi kohustusi, siis ei saa laenu eelnõu järgi niimoodi üle anda.

Katrin Sepp vastas, et tema hinnangul on see arusaam ekslik, sest isegi juhul, kui hüpoteek

tagab algselt elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingut, siis ei ütle säte seda, mida

tagatiskokkuleppega edaspidi tagatakse.

Merle Saar-Johanson lisas, et eluasemelaen tähendab tegelikult igasugust laenu, mis on

tagatud elamukinnisvaraga. See tähendab, et laenu eesmärk ei pruugi üldse olla määrav, sest

kui tagatiseks on elamukinnisvara, käsitletakse seda eluasemelaenuna.

Lea Danilson-Järg järeldas, et sätte sõnastus jätab seega praegu tõlgendamisruumi, et uus

15

hüpoteek võib tagada ka mitte elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid. Ta küsis

JDM selgitust, kas selline olukord saab tekkida.

Kadri Laud vastas, et sättes on viide võlaõigusseaduse § 402 lõikele 2 just selle mõttega, et

see jääks elamukinnisvaraga tagatud laenuks.

Merle Saar-Johanson kommenteeris, et notarite mure ei kao pelgalt selle sõnastuse

korrigeerimisega, sest kui tehingut saab edaspidi teha ilma notariteta, siis tekib võimalus

tagatiskokkuleppesse lisada täiendavaid punkte, näiteks kodu ostuks laenule lisatakse uues

pangas teised nõuded, millega tagatakse mh ka liisingud jne.

Lea Danilson-Järg küsis, kas edaspidi tekib kohustus hoopis kinnistusraamatule seda

kontrollida, et neile esitatav leping vastaks seadusele, mille järgi peaks üleantava laenu puhul

tegemist olema üksnes elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguga.

Kadri Laud vastas eitavalt ning selgitas, et kinnistusraamatul on oma formaalne

kinnistamismenetlus ning sisuline vastutus jääb pankadele, kes peavad järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Pankadel on ka täna vastavad reeglid laenu andmisel

olemas.

Lea Danilson-Järg märkis, et tema hinnangul peaks kinnistusraamatule see kohustus

tekkima, kuna neil on siiski kohustus kontrollida, kas neile esitatud dokumendid on kooskõlas

seadusega. Kui seadus lubab laenu üle anda vaid kindlatel seaduses sätestatud tingimustel, siis

peaks tema hinnangul kinnistusraamat ka kontrollima, kas neile esitatud dokumendid nendele

tingimustele vastavad.

Kadri Laud vastas, et kinnistusraamat vaatab eeskätt seda, kas formaalsed nõuded (sh

vorminõue, riigilõivud) on täidetud, mitte ei kontrolli seda sel viisil sisuliselt.

Madis Timpson tegi ettepaneku pikendada tänast komisjoni istungit kuni kella 13.15ni.

Komisjon nõustus konsensuslikult.

Lea Danilson-Järg sõnas, et küsitav on ka varaomanike tuvastamise olukord, kus üks

hüpoteegiga seotud isik saab sellise muudatuse justkui algatada nii, et teine seotud isik ei

pruugi sellest isegi teada saada.

Merle Saar-Johanson vastas, et teine isik peab siiski vähemalt oma digitaalse allkirja andma,

kui ta on tuvastatud. Kui teist osapoolt aga ei ole tuvastatud, näiteks ühisvara puhul, siis

allkirjastabki tehingu üksnes see isik, kes kajastub kinnistusraamatust omanikuna. Sellisel

juhul ei ole teise isiku õigused piisavalt kaitstud ning tehing võib osutuda tühiseks, mis võib

omakorda viia kohtuvaidluseni. Kohtud on täna juba niigi ülekoormatud.

Ta märkis, et kui soovitakse, et kinnistusosakond hakkaks sel viisil sisuliselt kontrollima, kas

neile esitatud dokumentidega on kõik korras, tähendaks see vajadust ametkonda oluliselt

laiendada, mis oleks riigile omakorda koormus.

Varro Vooglaid küsis JDM esindajatelt, kuidas selline eelnõu üldse Riigikogu menetlusse

jõudis. Arvestades, et tänane arutelu on üksnes süvendanud veendumust, et eelnõu ei ole nii

kvaliteetne, kui võiks olla.

Ta rõhutas, et lisaks sisulistele probleemidele on eelnõul ka tehnilisi probleemkohti. Kui

notarite ja Pangaliidu esindajate sõnul puuduvad pankadel täna vajalikud ligipääsud

registritele, millega andmete õigsust kontrollida, siis on tegemist tõsise tehnilise puudusega.

Samuti on põhimõtteline viga see, kui eelnõu seletuskirjas on ühe põhilise tingimusena

toodud, et hüpoteegi ülekandmine võib mittenotariaalselt olla lubatav, kui laenutingimused ei

muutu tarbijale ebasoodsamaks, kuid eelnõu enda tekstis seda ei ole.

16

V. Vooglaid küsis, kas eelnõu väljatöötamisel ei konsulteeritud notarite ja pankadega sellisel

viisil nagu täna komisjonis ühiselt laua taga, sest tema hinnangul oleks mitmed probleemid

olnud võimalik nii lahendada juba enne eelnõu Riigikogu menetlusse jõudmist.

Marget Pae vastas, et ministeerium võtab kriitika vastu ning nõustus, et eelnõu on võimalik

veel põhjalikult täiendada. Ta rõhutas, et Riigikogul on siin otsustav roll, kuidas eelnõu

paremaks teha. Küsimus on selles, kas usaldatakse krediidiandjaid ning kas eelnõuga pakutav

lahendus on Riigikogu hinnangul selline leevendus, mis tarbijaid soodsamalt laenuturule toob.

M. Pae rõhutas, et ministeerium on valmis tegema muudatusettepanekuid, muutma vajadusel

eelnõu sisu ning rohkem analüüsima, sh pakkuma täiendavaid garantiisid.

Ta palus Pangaliidul täpsustada, millistele registritele pangad hetkel konkreetsemalt ligi ei

pääse. Selliseid tehnilisi kitsaskohti on võimalik lahendada.

Triin Palk vastas, et rahvastikuregistrile on ligipääs olemas, sest klientide tuvastamine on

pangale juba täna igapäevane töö. Samas näiteks abieluvara registrile ligipääsu sellisel kujul

ei ole.

Kadri Laud märkis, et abieluvara registrile saab igaüks ligi. Selleks tuleb üksnes ID-kaardiga

sisse logida.

Triin Palk lisas, et pangad teevad täna kinnistusraamatule andmete saamiseks tasulisi

päringuid, mida notarid ei tee. Ta nõustus, et tõenäoliselt on võimalik pankadel saada

vajalikud ligipääsud, kuid see protsess ei ole kulgenud paralleelselt eelnõu menetlusega.

T. Palk märkis, et kinnistusportaal on täna avalduste esitamise koht, kuid see ei ole keskkond

kus kõik osapooled saaksid kokkuleppeid allkirjastada. Need on pankadele vastava võimekuse

loomiseks vajalikud tehnilised lahendused.

Andre Hanimägi sõnas, et tema hinnangul kirjeldas Eesti Panga esindaja selgelt eelnõu

algset eesmärki ehk lihtsustada üksnes konkreetselt eluasemelaenu tagatiseks oleva hüpoteegi

liikumist ühelt laenuandjalt teisele. Ta märkis, et sellisel viisil, nagu see on praegu eelnõus

sõnastatud võib tõesti tekkida küsimus, et kõiki krediidiandjaid võib-olla ei saa ühtmoodi

usaldada. Seetõttu on ka tema hinnangul kõige suurem probleemkoht see, et tagatiskokkulepe

võib hakata tagama ka teisi laene või kohustusi.

A. Hanimägi leidis, et eelnõu parandamiseks võiks sõnastuses täpsustada, et laenu saab sel

viisil mittenotariaalselt üle viia üksnes siis, kui tegemist on konkreetse eluasemelaenuga.

Kadri Laud märkis, et eelnõu koostamisel kohtuti osapooltega korduvalt, probleemid arutati

läbi ning lõpuks jõuti praeguse sõnastuseni, kus Pangaliidu ettepanekul tehti mõningaid

tehnilisi täpsustusi.

Merle Saar-Johanson kommenteeris, et isegi kui seadusesse kirjutada väga kitsas tingimus,

et tagada saab ainult ühte kodu ostmiseks võetud laenu, siis jääb ikkagi lahendamata omanike

tuvastamise probleem, mis avab ukse edasistele kohtuvaidlustele.

Ta rõhutas, et kinnistusraamat peaks olema tugev ja usaldusväärne ning notarite roll on täna

see, et kõik olulised asjaolud kontrollitakse ja selgitatakse inimestele üle. Ta tegi ettepaneku

hoida see toimiv süsteem alles ning lahendada inimeste kulude küsimus näiteks mõistliku

notaritasu kujundamisega, mitte võtta töötav süsteem lahti bürokraatia vähendamise loosungi

tõttu.

Maria Jufereva-Skuratovski uuris, kas pangal ei ole sellise tehingu puhul kohustus

konsulteerida mõlema partneriga isegi juhul, kui ühisvara puhul ei ole mõlema nime

kinnistusraamatus vormistatud ning selgitada, mida tagatiskokkuleppes muudetud on või

eeldatakse, et teine osapool paneb lihtsalt digiallkirja pimesi.

17

Triin Palk vastas, et pangad edastavad juba täna omanikele eelinformatsiooni selle kohta,

mida üldse tähendab oma vara tagatiseks andmine ning seeläbi peaks ka tagatiskokkuleppe

sõlmimine hõlmama mõlemat osapoolt. Seega, pangad küll nõustavad inimesi, kuid praktikas

jääb siiski õhku küsimus, kui põhjalikult inimesed saadetud informatsiooni üldse loevad või

kas nõustamine oli nende jaoks piisav.

Valdo Randpere sõnas, et tema hinnangul on eelnõu tekst selles osas hea, et seaduses ei

üritata reguleerida laenutingimuste halvenemist. Ta pidas juriidiliselt ebaõnnestunuks hoopis

eelnõu seletuskirjas kasutatud sõnastust, mille järgi uus krediidiandja peab tagama, et

tagatiskokkulepe ei tooks kliendile kaasa negatiivseid lisatagajärgi.

V. Randpere märkis, et eelnõu seletuskiri ei ole juriidiline norm, mistõttu võiks see sõnastus

seletuskirjas justkui olla, kuid on siiski teatud oht, et inimesed hakkavad sellest kinni. Selline

„halvem“ või „parem“ hinnang tingimustele või tagajärgedele on aga väga subjektiivne.

Merle Saar-Johanson kommenteeris, et seletuskirja tegelik tähendus ongi siinkohal küsitav

ning tema hinnangul ei peaks seletuskirja nägema kui õigust loovat akti, kuhu lisada vastavad

juhised, mille põhjal saaks hakata kohtus vaidlusi lahendama.

Ta lisas, et kui seletuskirja sõnastus jääb selliseks, nagu see on ning kohus hakkab seda õigust

loova aktina käsitlema, võib see viia olukorrani, kus pangad ei saa sisuliselt ikkagi ühtegi

refinantseerimise tehingut ilma notarita teha.

Anti Haugas sõnas, et üldiselt pangad siiski konkureerivad omavahel vabaturu tingimustega

ehk kes suudab tagada soodsamad ja paremad tingimused. Samas on tõsi, et ei saa lõplikult

välistada seda, et on ka pahatahtlikke krediidiandjaid.

A. Haugas küsis notaritelt, kui sageli esineb nende praktikas olukordi, kus inimese tahe

muutub tehingu käigus ning kui sageli loobutakse seetõttu tehingu vahendamisest. Tema

hüpotees on see, et kui inimesel endal on ikkagi kindel tahe, siis teeb ta tehingu igal juhul,

olenemata sellest, kas tingimused võivad olla kahjulikumad või mitte.

Merle Saar-Johanson vastas, et notaritel ei ole selle kohta statistikat, kui tihti inimese tahe

tehingute käigus muutunud on. Ta kirjeldas siiski oma kogemust notarina. Pangad täna ei ürita

refinantseerimistehingute puhul teha laiaulatuslikku tagatiskokkulepet ehk tagada ka teisi

kohustusi või tuleviku laene jne, kuna notaritel on pankadega vastav kokkulepe kliendile

alguses sellist võimalust üldse mitte pakkuda. Algselt pannakse tagatiseks siiski üks

konkreetne laen ning notari juures kohapeal selgitatakse võimalust teha laiem kokkulepe, kuid

sellisel juhul on see kliendi teadlik otsus.

Ta rõhutas, et olukord on teistsugune mitte-pangast krediidiandjatega. Nende lepingutes on

juba algselt toodud punkt, et tagatud on ka tulevikus võetavad uued laenud. Ta selgitas, et kui

inimestele selgitatakse notari juures selle punkti sisu ja tagajärgi, palub enamus eraisikuid

selle punkti eemaldada. Äriühingud jätavad selle punkti sagedamini alles.

Madis Timpson tänas kutsutuid. Esimees sõnas lõpetuseks, et eelnõu osas täna menetluslikke

otsuseid ei tehta ning eelnõu arutelu jätkatakse komisjonis.

Otsustati:

4.1. Jätkata arutelu komisjonis (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre

Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig

Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

5. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

18

(allkirjastatud digitaalselt)

Madis Timpson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Selena Eenmaa

protokollija